Сетевая библиотекаСетевая библиотека
21 õppetundi 21. sajandiks Yuval Noah Harari „Sapiens“ uuris meie minevikku. „Homo Deus“ vaatles tulevikku. Nüüd on aeg keskenduda olevikule. Yuval Noah Harari, üks nüüdisaja silmapaistvamaid mõtlejaid, pühendub oma kolmandas menuraamatus tänase päeva tähtsaimatele küsimustele.Mil moel muudavad arvutid ja robotid inimlikkuse olemust? Kuidas võidelda võltsuudiste epideemia vastu? Kas rahvusel ja religioonil on veel tähtsust? Mida peaksime õpetama oma lastele?Tehnoloogia areneb kiiremini kui meie arusaam sellest, häkkimisest on saanud lahingutaktika ja maailm näib lõhestunum kui kunagi varem. Harari tõstatab olulised küsimused, mida peame endale esitama, et jääda ellu peadpööritavalt muutuvas maailmas. 21 peatükis, mis on ühtaegu sügavamõttelised ja provokatiivsed, arendab autor edasi oma eelmiste teoste ideid, luues selgust poliitilistes, tehnoloogilistest, ühiskondlikes ja eksistentsiaalsetes küsimustes.Dr Yuval Noah Harari on Oxfordi ülikooli doktorikraadiga ajaloolane, kellel on haruldane võime kirjutada keerulistel teemadel selgelt ja kaasahaaravalt. Tänu sellele on ta erakordselt menukad raamatud tõlgitud üle 40 keelde. Yuval Noah Harari 21 õppetundi 21. sajandiks Originaali tiitel: 21 Lessons for the 21st Century Copyright © 2018 by Yuval Noah Harari Tõlkija Anu Põldsam Toimetaja Jürgen Tamme Keeletoimetaja ja korrektor Lyyli Virkus Makett ja küljendus Liina Valt Esikaane illustratsioon © Shutterstock Autoriõigus eestikeelsele väljaandele: AS Postimees Grupp, 2019 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN 978-9949-669-14-1 e-ISBN 9789916603086 Trükk: AS Printon, www.printon.ee Pühendatud armastusega minu abikaasale Itzikile tema piiritu usalduse ja geniaalsuse eest, ema Pninale lakkamatu hoole ja toetuse eest, vanaema Fannyle ammendamatu ja isetu rõõmu eest. Sissejuhatus Vähetähtsa informatsiooni alla mattuvas maailmas seisneb võim selguses. Teoreetiliselt võib igaüks inimkonna tuleviku arutelus kaasa rääkida, kuid see ei tähenda, et kõik suudaksid asju selgelt näha. Vastupidi, selge pildi säilitamine on äärmiselt raske. Sageli ei pane me mõnd arutelu tähelegi ega märka selle tähtsaid küsimusi. Miljardid meie seast ei saa endale lubada luksust nende teemadega süvitsi tegelda, sest me ajame palju pakilisemaid asju: peame tööl käima, lapsi kasvatama või vanemate eest hoolt kandma. Kuid kahjuks ei tee ajalugu kellelegi allahindlust. Kui inimkonna tulevik otsustatakse teieta, sest olete liiga hõivatud laste toitmise ja katmisega, siis ei tähenda see, et teie oma lastega pääseksite nende otsuste tagajärgede eest. See on väga ebaõiglane, aga kes ütles, et ajalugu on õiglane? Ajaloolasena ei saa ma inimestele toitu ega kehakatet anda, kuid võin püüda pakkuda mõningast selgust, aidates nii luua ülemaailmsel mänguväljakul võrdsema olukorra. Kui see innustab kas või käputäit inimesi liituma aruteluga meie liigi tuleviku kohta, siis olen oma ülesande täitnud. Minu esimene raamat „Sapiens” vaatles inimkonna minevikku ja uuris, kuidas tähtsusetust ahvist sai planeet Maa valitseja. Minu teine raamat „Homo Deus” käsitles tulevikku, arutledes, kuidas inimestest võivad lõpuks saada jumalad ning milline saatus võib ees oodata intellekti ja teadvust. Selles raamatus tahan keskenduda praegusele hetkele, kaotamata samas laiemat vaadet. Mil moel võiks pilguheit kaugesse minevikku ja tulevikku aidata meil mõista keerulisi küsimusi, millega inimühiskond silmitsi seisab? Mis praegu toimub? Millised on tänapäeva suurimad väljakutsed ja valikud? Millele peaksime tähelepanu pöörama? Mida peaksime lastele õpetama? Loomulikult on seitsmel miljardil inimesel ajada seitse miljardit asja ja nagu ma juba ütlesin, on suurest pildist mõtlemine võrdlemisi harva esinev luksus. Mumbai vaeste linnaosas kaht last kasvatav üksikema mõtleb, mida järglastele õhtul lauale panna; paadiga keset Vahemerd seilavad põgenikud puurivad pilguga silmapiiri lootuses näha maad; ja mõnes Londoni ülerahvastatud haiglas surivoodil lamav mees koondab kogu jõu veel üheks hingetõmbeks. Neil kõigil on palju põletavamaid probleeme, millest mõelda, kui ülemaailmne kliimasoojenemine või liberaalse demokraatia kriis. Kõigi nende lahendamiseks ei piisa ühestki raamatust ja mul ei ole sellises olukorras inimestele ühtki õpetussõna anda. Võin üksnes loota, et suudan ise neilt õppida. Minu haare selles raamatus on ülemaailmne. Vaatlen peamisi jõude, mis kujundavad ühiskondi kõikjal maailmas ja mõjutavad suure tõenäosusega ka meie planeedi kui terviku tulevikku. Kliimamuutus ei pruugi inimestele elutähtsates olukordades küll korda minna, kuid ometi võib see muuta Mumbai agulid elamiskõlbmatuks, saata üle Vahemere teele uued hiiglaslikud põgenikelained ja tuua kaasa ülemaailmse kriisi tervishoiuteenustes. Tegelikkus on mitmetahuline ning käesolev raamat üritab kajastada meie ülemaailmsete kitsaskohtade eri külgi, taotlemata seejuures ammendavust. Erinevalt „Sapiensist” ja „Homo Deusist” ei ole see teos ajalooline arutlus, vaid pigem valik õppetunde. Nende õppetundide järel ei oota teid ees lihtsad vastused. Minu eesmärk on ärgitada lugejaid edasi mõtlema ja aidata neil osa võtta mõningatest tänapäeva tähtsamatest aruteludest. Tegelikult sündiski raamat vestluses üldsusega. Mitu selle peatükki on koostatud vastusena lugejate, ajakirjanike ja kolleegide küsimustele. Mõni osa on juba varem ilmunud ning tagasiside on andnud mulle võimaluse oma argumente lihvida. Mõni osa keskendub tehnoloogiale, mõni poliitikale, religioonile ja kunstile. On peatükke, mis kiidavad inimeste tarkust, ja neid, mis toovad välja inimliku rumaluse keskse tähtsuse otsustavates küsimustes. Kuid neid kõiki ühendab üks ja seesama küsimus: mis maailmas praegu toimub ja milline on nende sündmuste sügavam tähendus? Millest räägib Donald Trumpi võimuletõus? Mida teha võltsuudiste ulatusliku levikuga? Miks vaevleb liberaalne demokraatia kriisis? Kas Jumal on tagasi? Kas meid ootab ees uus maailmasõda? Milline tsivilisatsioon valitseb maailma – lääs, Hiina või islam? Kas Euroopa peaks oma väravad sisserändajatele valla hoidma? Kas rahvuslus suudab lahendada ebavõrdsuse ja kliimamuutuse probleemid? Mida peaks ette võtma terrorismiga? See raamat läheneb neile küsimustele küll ülemaailmsest seisukohast, kuid ei jäta siiski kõrvale isiklikku tasandit. Vastupidi, minu soov on rõhutada seoseid meie ajastu suurte revolutsioonide ja üksikisikute hingeelu vahel. Näiteks terrorism kujutab ühtaegu nii ülemaailmset probleemi kui ka inimese sisemist psühholoogilist mehhanismi. See vajutab meis sügaval peituva hirmu nuppu ja võtab nii pantvangi miljonite inimeste isikliku kujutlusvõime. Samamoodi ei teki liberaalse demokraatia kriis üksnes parlamentides ja valimisjaoskondades, vaid ka neuronites ning sünapsides. Väide, et isiklik on ühtlasi poliitiline, tundub klišeena. Kuid ajal, mil teadlased, äriühingud ja valitsused õpivad inimese aju häkkima, kõlab see aabitsatõde pahaendelisemana kui kunagi varem. Seetõttu sisaldab raamat tähelepanekuid nii üksikisikute kui ka ühiskondade toimimise kohta. Üleilmastunud maailm avaldab meie käitumisele ja moraalile enneolematult suurt survet. Kõik me oleme kinni lugematutes kõikehõlmavates ämblikuvõrkudes, mis ühest küljest justkui piiravad meie liikumisvabadust, kuid kannavad samal ajal meie väikseimagi liigutuse edasi maailma kõige kaugematesse nurkadesse. Meie argitoimingud mõjutavad teisel pool maakera elavaid inimesi ja loomi ning mõni meie liigutus võib ootamatult haarata kogu maailma, nagu juhtus siis, kui Mohamed Bouazizi end Tuneesias põlema pani ning sellest sai alguse araabia kevad, või kui naised hakkasid avalikult jagama lugusid seksuaalsest ahistamisest ja sellest arenes välja #MeToo liikumine. Sellise ülemaailmse mõõtme lisandumine meie elule muudab veel tähtsamaks, et me teadvustaksime oma religioosseid ja poliitilisi eelarvamusi, rassist ning soost tulenevaid eesõigusi ja tahtmatut osalust institutsionaalses rõhumises. Kas see saab olla realistlik ettevõtmine? Kuidas leida kindlat moraalset jalgealust maailmas, mis ulatub kaugele silmapiiri taha, mille kulgu inimene ei suuda ohjata ja mis peab kahtlaseks mis tahes jumalaid ning ideoloogiaid? Raamat algab nüüdisaegsete poliitiliste ja tehnoloogiliste suundumuste käsitlemisega. 20. sajandi lõpus näis, et suured ideoloogilised lahingud fašismi, kommunismi ja liberalismi vahel lõppesid liberalismi ülekaaluka võiduga. Tundus, et demokraatlik poliitika, inimõigused ja vabaturumajandus vallutavad kogu maailma. Kuid nagu ikka, tegi ajalugu ootamatu pöörde ning fašismi ja kommunismi kokkuvarisemise järel on liberalism nüüd ummikseisu jõudnud. Seega, kuhu me teel oleme? See küsimus on eriti kaalukas, sest liberalism kaotab usutavust ajal, mil infotehnoloogia ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon esitab meile suurimad väljakutsed, millega inimkond on pidanud silmitsi seisma. Info- ja biotehnoloogia liitumine võib peagi miljardid inimesed tööturult välja süüa ning õõnestada korraga nii vabadust kui ka võrdsust. Suurandmete (ingl big data) algoritmid võivad luua digitaalseid diktatuure, kus kogu võim koondub tillukese eliidi kätte, samal ajal kui suurem osa inimesi kannatab mitte kurnamise, vaid millegi palju hullema – tähtsusetuse tõttu. Info- ja biotehnoloogia ühinemist käsitlesin pikalt raamatus „Homo Deus”. Kuid kui viimane keskendus pikaajalisele perspektiivile, vaadates, mis võib juhtuda sajandite või koguni aastatuhandete jooksul, siis see raamat käsitleb meid vahetult puudutavaid ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi kriise. Selles teoses ei paku mulle huvi niivõrd anorgaanilise elu loomine, vaid ohud, mis ähvardavad heaoluriiki ja kindlaid institutsioone, näiteks Euroopa Liitu. Raamatu eesmärk ei ole kajastada uute tehnoloogiate kõiki mõjusid. Tehnoloogia areng tekitab küll paljutõotavaid võimalusi, kuid minu eesmärk on tõsta esile selle arenguga kaasnevad ohud. Kuna tehnoloogilist revolutsiooni vedavad äriühingud ja ettevõtjad laulavad oma loomingule kiidulaulu, on sotsioloogid, filosoofid ning ajaloolased nagu mina need, kes peavad häirekella lööma ja selgitama, mis kõik võib valesti minna. Olles esmalt visandanud probleemid, millega meil tuleb silmitsi seista, uurime raamatu teises osas suurt hulka võimalikke vastuseid neile väljakutsetele. Kas Facebooki tarkvarainsenerid suudaksid kasutada tehisintellekti, et luua ülemaailmne kogukond, mis tagaks inimeste vabaduse ja võrdsuse? Või on ehk vastus üleilmastumise ümberpööramine ja rahvusriikide uus võimestamine? Võib-olla peaksime veel kaugemale tagasi minema ja ammutama lootust ning tarkust vanade religioossete traditsioonide varasalvest? Raamatu kolmandas osas näeme, et hoolimata enneolematutest tehnoloogilistest väljakutsetest ja sügavatest poliitilistest erimeelsustest, suudab inimkond selle olukorraga toime tulla juhul, kui suudame hirme ohjeldada ja oma vaadetes veidi mõõdukamad olla. Selles osas uuritakse, mida saaks ette võtta terrorismiohu, ähvardava maailmasõja ning eelarvamuste ja vihaga, mis niisuguseid konflikte toidavad. Raamatu neljas osa käsitleb tõejärgsust ning selles küsitakse, mil määral suudame ülemaailmseid arenguid üldse mõista ja ebaõiglust õiglusest eristada. Kas Homo sapiens suudab enda loodud maailmast enam aru saada? Kas on veel olemas selge piir, mis tegelikkust kujutlustest eristaks? Viimases, viiendas osas põimin mõttelõimed kokku ja vaatlen laiemalt, milline on elu peataoleku ajastul, kui vanad lood enam ei kehti ja nende asemele ei ole seni ühtegi uut tekkinud. Kes me oleme? Mida oma eluga peale peaksime hakkama? Milliseid oskusi me vajame? Kui võtta arvesse kõike, mida me teame ja ka ei tea teaduse, jumala, poliitika ning religiooni kohta, siis mida võime selle taustal öelda elu mõtte kohta praegu? See võib küll kõlada ülemäära ambitsioonikalt, kuid Homo sapiens ei saa enam oodata. Filosoofia, religiooni ja teaduse aeg saab otsa. Inimesed on vaielnud elu mõtte üle tuhandeid aastaid. Me ei saa seda arutelu lõputult jätkata. Seda ei luba terendav majanduskriis, massihävitusrelvadest tuleneva ohu suurenemine ega ka uute murranguliste tehnoloogiate esiletõus. Veel tähtsam on, et tehisintellekt ja biotehnoloogia võimaldavad inimkonnal elu uuesti mõtestada ning ümber korraldada. Peagi tuleb kellelgi otsustada, kuidas seda võimu kasutada, toetudes sealjuures mõnele varjatud või selgesti väljendatud loole elu mõttest. Filosoofid on väga kannatlikud inimesed, insenerid on kannatamatumad, kuid investorid on kõige läbematumad. Kui te ei tea, mida elu kavandamises peituva võimuga peale hakata, siis turujõud ei oota tuhat aastat, kuni te mingi vastuse leiate. Turu nähtamatu käsi surub teile peale omaenda pimeda vastuse. Kui te ei taha, et elu tulevik sõltuks tuluaruannete armust, on teil vaja selget arusaama, mis on elu mõte. Raamatu viimases peatükis luban endale mõne isikliku tähelepaneku ja räägin nagu üks sapiens teisega enne, kui eesriie meie liigi ees lõplikult sulgub ning algab täiesti teistsugune draama. Enne sellele intellektuaalsele rännakule asumist tahaksin rõhutada üht tähtsat asjaolu. Suur osa raamatust käsitleb liberaalse maailmavaate ja demokraatliku valitsuskorralduse kitsaskohti. Ma ei tee seda liberaalse demokraatia kuidagi eriomaselt problemaatiliseks pidamise tõttu, vaid kuna leian, et tegu on seni ühe edukama ja paindlikuma poliitilise mudeliga, mille inimesed nüüdismaailma probleemidega toimetulemiseks on loonud. Kuigi see ei pruugi sobida igasse ühiskonda ega ühiskonna igasse arenguastmesse, on see tõestanud oma väärtust rohkemates ühiskondades ja olukordades kui ükski alternatiiv. Meie ees seisvaid uusi raskusi vaadeldes on seega hädavajalik mõista liberaalse demokraatia piire ja uurida, kuidas saaksime selle praegusi institutsioone kohandada ning parandada. Kahjuks valitseb praeguses poliitilises olukorras oht, et igasuguse kriitilise lähenemise liberalismile ja demokraatiale rakendavad kohe oma vankri ette autokraatlikud ning kitsarinnalised liikumised, mis ei ole huvitatud avatud arutelust inimkonna tuleviku üle, vaid üksnes liberaalse demokraatia halba valgusse seadmisest. Need liikumised arutavad suurima heameelega liberaalse demokraatia probleeme, kuid nende enda vastu suunatud kriitikasse suhtuvad nad samahästi kui täisleppimatusega. Autorina seisin seega raske valiku ees. Kas rääkida avalikult, mida ma arvan, ja riskida, et mu sõnad võidakse kontekstist välja rebida ning kasutada neid tekkivate autokraatiate õigustamiseks? Või ennast ise tsenseerida? Mitteliberaalsete valitsemisviiside tunnus on, et need kitsendavad sõnavabadust isegi väljaspool oma piire. Sellise valitsemiskorralduse leviku tõttu muutub kriitiline mõtlemine meie liigi tuleviku üle üha ohtlikumaks. Pärast mõningast kaalutlemist otsustasin vaba arutelu kasuks. Liberaalset mudelit kritiseerimata ei saa me selle puudusi parandada ega selle juurest edasi liikuda. Kuid pidage palun meeles: raamat sai sündida üksnes eeldusel, et inimesed on veel võrdlemisi vabad mõtlema, mida nad tahavad, ja väljendama end nii, nagu nad soovivad. Kui see raamat tundub teile väärtuslikuna, peaksite ka sõnavabadust väärtustama. I OSA Tehnoloogiline väljakutse Inimkond on kaotamas usku viimastel aastakümnetel ülemaailmses poliitikas valitsenud liberaalsesse loosse ajal, mil biotehnoloogia ja infotehnoloogia jõudude liitmine asetab meid ühe kõige suurema väljakutse ette, millega inimkond kunagi silmitsi on seisnud 1. Illusioonide purunemine Ajaloo lõpp lükkub edasi Inimesed mõtlevad pigem lugudes kui faktides, arvudes või võrrandites ja mida lihtsam lugu, seda parem. Igal üksikinimesel, inimrühmal ja rahval on oma lood ning müüdid. Kuid 20. sajandil sõnastas maailma eliit New Yorgis, Londonis, Berliinis ja Moskvas kolm suurt lugu, mis pidid ära seletama kogu mineviku ning ennustama kogu maailma tulevikku. Need olid fašistlik lugu, kommunistlik lugu ja liberaalne lugu. Fašistlik lugu seletas ajalugu võitlusena rahvaste vahel ning unistas maailmast, mida valitseb vaid üks inimrühm, kes kõik teised allutab. Kommunistlik lugu seletas ajalugu võitlusena ühiskonnaklasside vahel ja unistas maailmast, kus kõiki inimrühmi ühendab üks ühiskondlik süsteem, mis kas või vabaduse hinnaga võrdsuse tagab. Liberaalne lugu seletas ajalugu võitlusena vabaduse ja türannia vahel ning unistas maailmast, kus kõik inimesed tegutsevad vabalt ning rahumeelsena koos võimalikult väikese keskse võimu all, isegi kui sellega kaasneb mõningane ebavõrdsus. Konflikt nende kolme loo vahel saavutas haripunkti Teises maailmasõjas, mille tulemusel heideti fašistlik lugu kõrvale. 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni oli maailm lahinguväli kahe alles jäänud loo – kommunismi ja liberalismi – vahel. Siis varises kommunistlik lugu koost ning liberaalne lugu jäi ainsana valitsevaks teejuhiks inimkonna minevikku ja asendamatuks käsiraamatuks maailma tuleviku kohta – vähemalt nii näis see maailma eliidile. Liberaalne lugu ülistab vabaduse väärtust ja jõudu. Selle järgi elas inimkond tuhandeid aastaid rõhuvate valitsemisviiside all, mis andsid inimestele üksikud poliitilised õigused, majanduslikud võimalused ja isikuvabadused ning piirasid tugevalt isikute, ideede ja kaupade vaba liikumist. Kuid inimesed võitlesid vabaduse eest ning aegamööda võttis see ka võimust. Jõhkraid diktatuure asendasid demokraatlikud valitsused. Vaba ettevõtlus asendas majanduspiiranguid. Pimesi kuuletuvatele kitsarinnalistele preestritele ja minevikku kinni jäänud tavadele allumise asemel õppisid inimesed oma peaga mõtlema ning enda südant järgima. Müüre, kraave ja okastraataedu asendasid maanteed, ülipikad sillad ning kihavad lennujaamad. Samal ajal tunnistab liberaalne lugu, et maailmas ei ole sugugi kõik korras ja paljud takistused nõuavad endiselt ületamist. Suurt osa meie planeedist valitsevad türannid ja ka kõige liberaalsemates riikides kannatavad paljud elanikud vaesuse, vägivalla ning rõhumise all. Kuid me vähemalt teame, mida teha, et neid probleeme lahendada: inimestele tuleb rohkem vabadust anda. Peame kaitsma inimõigusi, tagama kõigile valimisõiguse, looma vaba turu ja lubama inimestel, ideedel ja kaupadel maailmas võimalikult vabalt liikuda. See liberaalne imerohi, mida on väiksemate teisendustega tunnistanud ühtmoodi nii George W. Bush kui ka Barack Obama, ütleb, et poliitiliste ja majanduslike süsteemide liberaliseerimist ning üleilmastamist jätkates tagame rahu ja heaolu kõigile.[1 - Vt nt George W. Bushi ametisse astumise kõne aastal 2005, milles ta ütles: „Need sündmused ja kaine mõistus viivad meid üheainsa järelduseni: vabaduse säilimine meie maal sõltub üha enam vabaduse edust teistes riikides. Parim võimalus maailmarahu saavutamiseks seisneb vabaduse levikus üle kogu maailma.” Bush Pledges to Spread Democracy – CNN, 20.01.2005, http://edition.cnn.com/2005/ALLPOLITICS/01/20/bush.speech/ (külastatud 07.01.2018). Obama kohta vt nt tema viimane kõne ÜROs: Reilly, Katie. Read Barack Obama’s Final Speech to the United Nations as President – Time, 20.09.2016, http://time.com/4501910/president-obama-united-nations-speech-transcript/ (külastatud 03.12.2017).] Progressi peatamatu võidukäiguga liituvad riigid saavad tasuks rahu ja jõukuse ning seda üsna peagi. Riigid, mis paratamatu saatuse vastu tõrguvad, kannatavad seni, kuni nemadki näevad valgust, avavad piirid ja liberaliseerivad ühiskonna, poliitika ja turu. See võib küll aega võtta, aga lõpuks on Põhja-Korea, Iraak ja El Salvador samasugused nagu Taani või Iowa. 1990. ja 2000. aastatel sai sellest loost ülemaailmne mantra. Paljud valitsused Brasiiliast Indiani võtsid üle liberaalse lähenemise, püüdes nii minna kaasa ajaloo kõigutamatu kulgemisega. Need, kes seda ei teinud, näisid möödunud ajastutest pärit fossiilidena. 1997. aastal noomis Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton enesekindlalt Hiina valitsust, öeldes, et Hiina poliitika liberaliseerimisest keeldumine asetab Hiina ajaloos valele poolele.[2 - Neikirk, William ja Cloud, David S. Clinton. Abuses Put China „On Wrong Side of History” – Chicago Tribune, 30.10.1997, http://articles.chicagotribune.com/1997-10-30/news/9710300304_1_human-rights-jiang-zemin-chinese-leader (külastatud 03.12.2017).] Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei asetseb ajaloos valel poolel. 2016. aasta, mil Ühendkuningriigis toimus rahvahääletus riigi lahkumise üle Euroopa Liidust ja Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, tähistas aega, kui pettekujutluste purunemise hiidlaine tabas Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika paduliberaalseid riike. Kui mõni aasta tagasi üritasid ameeriklased ja eurooplased endiselt relvade abil Iraaki ning Liibüat liberaliseerida, siis praegu peavad paljud inimesed Ameerika Ühendriikides Kentuckys ja Inglismaal Yorkshire’is liberaalset arusaama soovimatuks või saavutamatuks. On neid, kellele on hakanud meeldima vana hierarhiline maailmakord, ning nad ei taha loobuda oma rassist, rahvusest või soost tulenevatest eesõigustest. Teised on (kas õigesti või ekslikult) jõudnud järeldusele, et liberaliseerimine ja üleilmastamine kujutavad hiiglaslikku väljapressimist, mis peab rahvahulkade kulul ülal ning toetab tillukest paremikku. Aastal 1938 anti inimestele valida kolme loo vahel, aastal 1968 kahe loo vahel ja aastal 1998 näis alles olevat vaid üks lugu; praegu aga ei ole meil enam ühtki lugu. Pole ime, et liberaalsed eliidid, kes valitsesid viimastel aastakümnetel suurt osa maailmast, on šokiseisundis ja segaduses. Elu koos ühe looga on kõige kindlam. Kõik on ilmselge. Ilma ühegi loota jäämine on aga hirmutav. Miski ei tundu enam loogiline. Natuke nagu Nõukogude nomenklatuur 1980. aastatel, ei mõista ka liberaalid, kuidas ajalugu saab kindlaks määratud kursilt kõrvale kalduda ning neil puudub teine arusaam tegelikkuse tõlgendamiseks. Suuna kaotamine paneb nad mõtlema apokalüptilistes terminites, nagu tähendaks ajaloo kõrvalekaldumine kujuteldava õnneliku lõpu poole viivalt teelt paratamatult maailma lõppu. Suutmata tegelikku olukorda aduda, täituvad meeled katastroofistsenaariumidega. Nii nagu inimene, kes kujutab ette, et äge peavalu tähendab pahaloomulist ajukasvajat, nii kardavad paljud liberaalid, et Brexit ja Donald Trumpi esilekerkimine kuulutavad ette inimühiskonna lõppu. Sääskede tapmisest mõtete tapmiseni Sihituse ja läheneva hukatuse tunde muudab veel teravamaks tehnoloogiline areng. Liberaalne poliitiline korraldus loodi tööstusajastul, et hallata aurumootorite, naftatöötlemistehaste ja telerite maailma. Sellel on revolutsioonidega info- ja biotehnoloogias raske toime tulla. Nii poliitikutel kui ka valijatel on keeruline uusi tehnoloogiaid hoomata, nende plahvatusohtliku võimekuse rihtimisest rääkimata. 1990. aastatest on internet muutnud maailma arvatavasti rohkem kui miski muu, kuid interneti-revolutsiooni eestvedajateks olid pigem tarkvarainsenerid kui parteid. Kas te olete kunagi valimistel internetile oma hääle andnud? Demokraatlik korraldus üritab endiselt taibata, mis toimub, ning sel puuduvad paljuski vahendid, et tulla toime eesootavate vapustustega nagu tehisintellekti pealetung ja plokiahela (ingl blockchain) võidukäik. Juba praegu on arvutid muutnud finantssüsteemi nii keeruliseks, et üksnes vähesed suudavad sellest aru saada. Tehisintellekti täiustudes võime peagi jõuda niikaugele, et ükski inimene ei saa enam rahaasjadest sotti. Milline mõju on sellel poliitilistele arengutele? Kas te kujutate ette valitsust, mis ootab vaguralt, kuni mingi algoritm selle eelarve või uue maksureformi heaks kiidab? Samal ajal võivad partnervõrkude (P2P) hallatavad plokiahelad ja krüptovaluutad nagu bitcoin kogu rahasüsteemi täielikult ümber kujundada nii, et äärmuslikud maksureformid muutuvad vältimatuks. Näiteks võib dollarite maksustamine muutuda võimatuks või ülearuseks, sest enamik tehinguid tähendab info vahetamist, millega ei kaasne rahvusvaluuta selgelt jälgitavat liikumist ühest käest teise. Valitsustel tuleb seega leiutada võib-olla täiesti uut laadi maksud, näiteks informatsioonile kehtestatav infomaks, mida tasutakse samuti infos, mitte dollarites. Kas poliitiline korraldus suudab kriisiga toime tulla enne, kui sellel raha otsa saab? Veel tähtsam on, et info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon ei pruugi ümber kujundada üksnes majandust ning ühiskonda, vaid ka meie kehad ja meele. Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad suutnud seni kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase meil magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha. Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias annavad meile kontrolli sisemaailma üle ning võimaldavad meil luua ja toota elu. Me õpime, kuidas ise aju luua, elu pikendada ja mõtteid vaigistada. Keegi ei tea, millised on selle kõige tagajärjed. Inimesed on saanud alati paremini hakkama tööriistade leiutamise kui nende mõistliku kasutamisega. Paisuga jõge taltsutada on lihtne, kuid hinnata selle sammu mõju ökosüsteemile on tunduvalt raskem. Samamoodi on lihtsam meie meeles toimuvat ümber suunata kui ette arvata, kuidas see meie psüühikale ja meie sotsiaalsüsteemidele mõjub. Me omandasime ajaga võime välist maailma enda huvides ära kasutada ning kujundada ümber kogu planeet, kuid kuna me ei mõistnud ülemaailmse ökoloogia keerukat süsteemi, on meie tehtud muudatused tahtmatult mõjutanud kogu ökosüsteemi ning me seisame ökoloogilise huku veerel. Eesootavatel sajanditel annavad bio- ja infotehnoloogia meile võime kasutada enda huvides ära sisemaailma ning iseend ümber kujundada, kuid kuna me ei mõista oma meele keerukat süsteemi, võivad tehtavad muudatused meie vaimse süsteemi nii segi lüüa, et seegi võib kokku variseda. Bio- ja infotehnoloogia revolutsioonide taga seisavad insenerid, ettevõtjad ning teadlased, kes ei ole kuigi teadlikud oma otsuste poliitilistest tagajärgedest ja kes kindlasti ei esinda mitte kedagi. Kas parlamendid ja parteid võiksid ohjad enda kätte haarata? Praegu nii ei tundu. Tehnoloogiline murrang ei ole isegi poliitilise päevakorra eesotsas. Nii oli 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kampaanias peamine murrangulise tehnoloogiaga seotud teema Hillary Clintoni e-kirjadega seotud arutelu[3 - Demokraatliku Partei kandidaati 2016. aasta presidendivalimistel Hillary Clintonit (s 1947) süüdistati eraserveri kasutamises salastatud informatsiooni sisaldava kirjavahetuse pidamiseks ajal, mil ta oli Ameerika Ühendriikide välisminister (2009–2013). 2016. aasta juulis lõpetas Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) süüasja menetlemise, otsustades, et Clinton oli hooletu, kuid süüdistust tema vastu siiski ei esitata. Kümmekond päeva enne 11. novembri presidendivalimisi teatas FBI, et uurib uusi Clintoni e-kirju. Kuigi kaks päeva enne valimisi teatas FBI, et nad ei muuda oma juulikuist otsust, leidis Demokraatlik Partei, et sellega kahjustati nende kandidaadi mainet presidendivalimistel. 2018. aasta suvel avaldatud ametliku uurimise tulemuste järgi polnud FBI Clintoni tegevuse uurimisel poliitiliselt motiveeritud. Siin ja edaspidi toimetaja märkused, kui pole osutatud teisiti.],[4 - Bradner, Eric. Hillary Clinton’s Email Controversy, Explained – CNN, 28.10.2016, http://edition.cnn.com/2015/09/03/politics/hillary-clinton-email-controversy-explained-2016/index.html (külastatud 03.12.2017).] ja hoolimata töökohtade kadumise kohta käivast jutust, ei puudutanud kumbki kandidaat automatiseerimise võimalikku mõju tööturule. Donald Trump hoiatas valijaid, et mehhiklased ja hiinlased võtavad ameeriklastelt töö ning seetõttu tuleb Mehhiko piirile ehitada müür.[5 - Graham, Chris ja Midgley, Robert. Mexico Border Wall: What is Donald Trump Planning, How Much Will It Cost and Who Will Pay for It? – Telegraph, 23.08.2017, http://www.telegraph.co.uk/news/0/mexico-border-wall-donald-trump-planning-much-will-cost-will/ (külastatud 03.12.2017); Schuman, Michael. Is China Stealing Jobs? It May Be Losing Them, Instead – New York Times, 22.07.2016, https://www.nytimes.com/2016/07/23/business/international/china-jobs-donald-trump.html (külastatud 03.12.2017).] Ta ei hoiatanud valijaid kunagi, et algoritmid võivad nad töökohtadest ilma jätta, samuti ei teinud ta ettepanekut ehitada California piirile tulemüür. See võib olla üks põhjus (kuigi sugugi mitte ainus), miks ka liberaalse lääne tagalaks olevates riikides on valijad kaotamas usku liberaalsesse loosse ja demokraatlikusse arengusse. Tavainimesed ei pruugi tehisintellektist ega biotehnoloogiast aru saada, kuid nad aduvad, et tulevik läheb neist mööda. 1938. aastal võis tavalise inimese olukord Nõukogude Liidus, Saksamaal või Ameerika Ühendriikides olla küll täbar, kuid vähemasti kuulis ta pidevalt, et ta on maailmas kõige tähtsam ja just tema ongi tulevik (seda loomulikult vaid juhul, kui ta oli „tavainimene”, mitte juut või aafriklane). Ta vaatas propagandaplakateid, millel kujutati üldjuhul kangelaslikes poosides söekaevureid, tehasetöölisi ja koduperenaisi, nähes neil iseennast: „Seal plakatil olen mina! Ma olen tulevikukangelane!”[6 - Mitmete näidete kohta 19. sajandist ja 20. sajandi algusest vt: Dobrenko, Jevgeni ja Naiman, Eric (toim). The Landscape of Stalinism: The Art and Ideology of Soviet Space. Seattle: University of Washington Press, 2003; Guttsman, W. L. Art for the Workers: Ideology and the Visual Arts in Weimar Germany. New York: Manchester University Press, 1997. Ulatuslikuma arutelu kohta vt nt: Cull, Nicholas John. Propaganda and Mass Persuasion: A Historical Encyclopedia, 1500 to the Present. Santa Barbara: ABC-CLIO, 2003.] Tänapäeval tunneb tavainimene end üha tähtsusetumana. TED (technology, entertainment, design – tehnoloogia, meelelahutus, disain) konverentside kõnedes, valitsuse mõttekodades ja kõrgtehnoloogia konverentsidel pillatakse õhinal hulga salapäraseid sõnu: globaliseerumine, plokiahel, geenitehnoloogia, tehisintellekt, masinõpe, mida tavainimesed ei oska kuidagi endaga seostada. Liberaalne lugu oli tavaliste inimeste lugu. Kuidas võiks see jääda tähenduslikuks küborgide ja võrgustatud algoritmide maailmas? 20. sajandil tõstsid rahvahulgad mässu enda ärakasutamise vastu ning püüdsid anda oma kandvale osale majanduses ka poliitilise jõu. Nüüd kardavad rahvahulgad tähtsusetuks muutumist ja kasutavad palavikulise õhinaga neile veel alles jäänud poliitilist jõudu enne, kui on liiga hilja. Brexit ja Trumpi võimuletulek võivad osutada traditsioonilistele sotsialistlikele revolutsioonidele vastanduvat suunda. Venemaa, Hiina ja Kuuba revolutsioonid sõltusid inimestest, kes olid hädavajalikud majandusele, kuid kel puudus poliitiline võim; 2016. aastal toetasid Trumpi ja Brexitit suuresti inimesed, kel oli endiselt poliitilist mõjujõudu, kuid kes kartsid kaotada majanduslikku väärtust. Võib-olla ei ole 21. sajandi rahvarahutused suunatud inimesi kurnava majanduseliidi vastu, vaid majanduseliidi vastu, kelle jaoks inimesed on üleliigsed.[7 - Selle tõlgenduse kohta vt: Tharoor, Ishaan. Brexit: A modern-day Peasants’ Revolt? – Washington Post, 25.06.2016, https://www.washingtonpost.com/news/worldviews/wp/2016/06/25/the-brexit-a-modern-day-peasants-revolt/?utm_term=.9b8e81bd5306; Curtice, John. US election 2016: The Trump–Brexit voter revolt – BBC, 11.11.2016, http://www.bbc.com/news/election-us-2016–37943072.] See võib olla juba ette kaotatud lahing. Tähtsusetuse vastu on tunduvalt raskem võidelda kui ärakasutamise vastu. Liberaalne fööniks See pole sugugi esimene kord, kui liberaalne demokraatia seisab silmitsi usalduskriisiga. Ajast, mil see lugu 19. sajandi teises pooles ülemaailmse mõjujõu saavutas, on seda korrapäraselt tabanud ka kriisid. Üleilmastumise ja liberaliseerimise esimene ajajärk lõppes tapatalgutega Esimeses maailmasõjas, mil imperialistlik võimupoliitika peatas progressi ülemaailmse võidukäigu. Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi tapmisele Sarajevos[8 - Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrva 28. juunil 1914 Sarajevos peetakse Esimese maailmasõja põhiajendiks.] järgnenud päevadel ilmnes, et suurvõimud uskusid meelsamini imperialismi kui liberalismi ning maailma vaba ja rahumeelse kaubanduse abil üheks liitmise asemel keskendusid nad sellele, et alistada endale toore jõuga veel suurem tükk maakerast. Kuid liberalism elas selle aja üle ja väljus ajalookeerisest tugevamana kui varem, lubades, et see oli „sõda, mis lõpetas kõik sõjad”. Väidetavalt näitas see enneolematu verevalamine inimkonnale, milline oli imperialismi koletu hind ja inimesed olid nüüd lõpuks ometi valmis looma uue maailmakorra, mis tugineks vabaduse ning rahu põhimõtetele. Siis tuli Hitleri ajahetk, kui 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses näis fašism lühikese aja vältel lausa vastupandamatuna. Selle ohu kõrvaldamine juhatas sisse järgmise kriisi. Che Guevara ajahetkel näis 1950. ja 1970. aastatel taas kord, et liberalism püsis vaevu jalul ning tulevik oli kommunismi päralt. Lõpuks oli ikkagi kommunism see, mis kokku varises. Kaubanduskeskus osutus Gulagist mitu korda tugevamaks. Veel tähtsam oli, et liberaalne lugu osutus vastastest palju paindlikumaks ja dünaamilisemaks. See saavutas imperialismi, fašismi ja kommunismi üle võidu, võttes neilt üle mõne nende parima idee ning võtte. Eelkõige õppis liberaalne lugu kommunismilt empaatiat suurendama ja vabaduse kõrval ka võrdsust väärtustama. Alguses hoolis liberaalne lugu peaasjalikult keskklassi kuuluvate Euroopa meeste vabadustest ja eesõigustest ning näis töölisklassi, naiste, vähemuste ja mitte-läänlaste rasket olukorda eiravat. Kui Ühendkuningriik ja Prantsusmaa 1918. aastal õhinal vabadusest rääkisid, ei pidanud nad silmas oma ülemaailmsete impeeriumide alamaid. Näiteks vastati India enesemääramisõiguse nõuetele 1919. aastal Amritsari tapatalgutega, mille käigus Briti armee tappis sadu relvastamata meeleavaldajaid. Veel Teise maailmasõja järel oli lääne liberaalidel endiselt väga raske oma väidetavalt universaalseid väärtusi mitte-läänlastele kohaldada. Näiteks oli üks esimesi asju, mida hollandlased viis aastat kestnud ränga natsiokupatsiooni alt 1945. aastal vabanedes tegid, armee taastamine ja selle saatmine teisele poole maakera, et taastada oma võim Hollandi endises koloonias – Indoneesias. Kui 1940. aastal loobusid hollandlased iseseisvusest juba neli päeva kestnud vastupanu järel, siis Indoneesia iseseisvuse mahasurumise nimel võitlesid nad üle nelja pika ja piinarikka aasta. Pole ime, et paljud rahvuslikud vabastusliikumised kõikjal maailmas panid lootuse pigem kommunistlikule Moskvale ja Pekingile kui vabaduse isehakanud eestseisjatele läänes. Aegamööda suutis liberaalne lugu siiski oma silmapiiri avardada ning jõudis vähemalt teoorias eranditult kõigi inimeste vabaduste ja õiguste väärtustamiseni. Vabaduse ulatusala laienedes mõistis liberaalne lugu ka kommunismile omaste hoolekandesüsteemide tähtsust. Ilma teatava ühiskondliku turvavõrgustikuta ei ole vabadusest suuremat kasu. Sotsiaaldemokraatlikud heaoluriigid sidusid demokraatia ja inimõigused riigi rahastatud hariduse ning tervishoiuteenustega. Koguni padukapitalistlikud Ameerika Ühendriigid on mõistnud, et vabaduse kaitsmine nõuab vähemalt mingisuguseid riiklikke hoolekandeteenuseid. Nälgivatel lastel ei ole üldse vabadusi. 1990. aastate alguses kuulutasid nii mõtlejad kui ka poliitikud „ajaloo lõppu”, kinnitades enesekindlalt, et kõik senised suured poliitilised ja majanduslikud küsimused on leidnud lahenduse ning demokraatiast, inimõigustest, vabast turust ja riiklikest hoolekandeteenustest koosnev täiustatud liberaalne pakett on end lõplikult kehtestanud. Näis, et see pakett oli määratud levima üle kogu maailma, ületama kõik takistused, kaotama rahvusriikide piirid ja muutma inimkonna üheks vabaks ülemaailmseks kogukonnaks.[9 - Kõige kuulsam selline allikas on loomulikult Fukuyama, Francis. The End of History and the Last Man. London: Penguin, 1992. (Eesti keeles ilmunud Margus Enno, Tanel Saimre, Hille Saluääre ja Hiie Tamme tõlkes. Vt Fukuyama, Francis. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev, 2002.)] Kuid ajalugu ei lõppenud ning Franz Ferdinandi, Hitleri ja Che Guevara ajahetke järel oleme jõudnud Trumpi hetke. Kuid seekord ei seisa liberaalne lugu vastamisi sidusa ideoloogilise vastasega, nagu kunagi olid imperialism, fašism või kommunism. Trumpi hetk on mitu korda nihilistlikum. Kui 20. sajandi peamistel mõttevooludel ja liikumistel oli visioon, mis hõlmas kogu inimkonda – olgu selleks siis ülemaailmne võim, revolutsioon või vabastamine –, siis Donald Trump midagi sellist ei paku. Vastupidi. Tema keskne sõnum on, et Ameerika ülesanne ei ole mingit ülemaailmset visiooni sõnastada ega edendada. Niisamuti ei ole ka Ühendkuningriigi Brexiti liikumise esindajatel Lahtiühendatud Kuningriigi tuleviku kohta selget plaani: Euroopa ja maailma tulevik jääb nende nägemisulatusest väljapoole. Suurem osa Trumpi ja Brexiti poolt hääletanud inimestest ei hüljanud sellega kogu liberaalset paketti, esmajoones kaotasid nad usu selle üleilmastumist puudutavasse ossa. Nad usuvad endiselt demokraatiasse, vabasse turgu, inimõigustesse ja ühiskondlikusse vastutusse, kuid leiavad, et need head ideed peaksid püsima riigi piirides. Nad usuvad, et parim moodus Yorkshire’is või Kentuckys valitseva vabaduse ja heaolu säilitamiseks on ehitada nende piirile müür ning kohaldada välismaalaste suhtes mitteliberaalset poliitikat. Tõusva suurvõimu Hiina lähenemine on peaaegu vastupidine: sisepoliitikas on riik liberaliseerimisega endiselt vägagi ettevaatlik, kuid suhtluses ülejäänud maailmaga on riik omaks võtnud palju liberaalsema lähenemise. Kui tõele au anda, siis vabakaubanduse ja rahvusvahelise koostöö vallas näib just Hiina president Xi Jinping Obama tegeliku järeltulijana. Marksismi-leninismi tagaplaanile asetanud Hiina paistab liberaalse rahvusvahelise korraga pigem rahul olevat. Uuesti esilekerkiv Venemaa näeb end ülemaailmse liberaalse korra tunduvalt jõulisema vastasena, kuid hoolimata sõjalise jõu taastamisest on riik ideoloogilises plaanis pankrotis. Vladimir Putin on kahtlemata menukas nii Venemaal kui ka mitmesuguste parempoolsete liikumiste hulgas üle kogu maailma, kuid tal puudub üleilmne maailmavaade, mis võiks kõnetada töötuid hispaanlasi, rahulolematuid brasiillasi ja lihtsameelseid Cambridge’i üliõpilasi. Venemaa pakub küll liberaalsele demokraatiale alternatiivi, kuid seda uut mudelit ei saa kuidagi pidada sidusaks poliitiliseks ideoloogiaks. Pigem on tegu poliitilise praktikaga, kus teatud hulk oligarhe monopoliseerib riigi jõukuse ja võimu ning kasutab seejärel kontrolli meedia üle, et varjata oma toiminguid ning kindlustada oma võimu. Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnd inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.” Kui valitsus on korrumpeerunud ega suuda rahva elu parandada, siis saab küllaldaselt suur hulk kodanikke sellest lõpuks aru ning valitsus vahetatakse välja. Kuid valitsuse kontroll meedia üle õõnestab Lincolni loogikat, sest see ei lase inimestel tõde näha. Meedia monopoliseerinud valitsev oligarhia võib ikka ja jälle oma vead teiste kaela ajada ning juhtida rahva tähelepanu välis-ohtudele – olgu need siis tegelikud või kujuteldavad. Sellise oligarhia all elades on alati mingi kriis, mis on tähtsam kui niisugused igavad teemad nagu tervishoid ja keskkonnareostus. Välisohu või võimaliku riigipöörde valguses pole kellelgi aega muretseda ülerahvastatud haiglate ja reostatud jõgede pärast. Tagades lakkamatu kriiside voo, võib korrumpeerunud oligarhia valitsemist lõpmatuseni pikendada.[10 - Dawisha, Karen. Putin’s Kleptocracy. New York: Simon & Schuster, 2014; Snyder, Timothy. The Road to Unfreedom: Russia, Europe, America. New York: Tim Duggan Books, 2018; Garrels, Anne. Putin Country: A Journey Into the Real Russia. New York: Farrar, Straus & Giroux, 2016; Myers, Steven Lee. The New Tsar: The Rise and Reign of Vladimir Putin. New York: Knopf Doubleday, 2016.] Kuigi oligarhia mudel on tegelikkuses osutunud elujõuliseks, ei meeldi see kellelegi. Erinevalt teistest ideoloogiatest, mis uhkusega oma arusaamu esitlevad, ei ole valitsevad oligarhiad oma tegude üle kuigi uhked ja kalduvad kasutama suitsukatteks teisi ideoloogiaid. Nii teeskleb Venemaa demokraatiat ning selle ladvik vannub truudust pigem Vene rahvusluse ja õigeusu väärtustele kui oligarhiale. Prantsuse ja Ühendkuningriigi paremäärmuslased võivad küll toetuda Venemaa abile ning väljendada Putini vastu imetlust, kuid isegi nende valijad ei taha elada riigis, mis tegelikult Vene mudelit jäljendaks – riigis, kus kõikjal lokkab korruptsioon, teenused ei toimi, puudub õigusriik ja valitseb tohutu ebavõrdsus. Mõningate uurimuste järgi on Venemaa majanduslikult üks kõige ebavõrdsemaid riike maailmas: 87 protsenti kogu riigi jõukusest on koondunud kümne protsendi kõige rikkamate inimeste kätte.[11 - Credit Suisse, Global Wealth Report 2015, 53, https://publications.credit-suisse.com/tasks/render/file/?fileID=F2425415-DCA7-80B8-EAD989AF-9341D47E (külastatud 12.03.2018); Novokmet, Filip, Piketty, Thomas ja Zucman, Gabriel. From Soviets to Oligarchs: Inequality and Property in Russia 1905–2016 – World Wealth and Income Database, juuli 2017, http://www.piketty.pse.ens.fr/files/NPZ2017WIDworld.pdf (külastatud 12.03.2018); Walker, Shaun. Unequal Russia – Guardian, 25.04.2017, https://www.the-guardian.com/inequality/2017/apr/25/unequal-russia-is-anger-stirring-in-the-global-capital-of-inequality (külastatud 12.03.2018).] Kui paljud töölisklassi kuuluvad Rahvusrinde[12 - 2018. aasta juunis nimetati erakond ümber Rahvuslikuks Liiduks (pr Rassemblement National).] toetajad tahaksid sellise jõukuse jaotumise mustri üle võtta ka Prantsusmaal? Inimesed hääletavad jalgadega. Maailmas reisides olen paljudes riikides kohanud suurt hulka inimesi, kes tahaksid suunduda elama Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Kanadasse või Austraaliasse. Olen kohanud ka mõnda, kes tahaks kolida Hiinasse või Jaapanisse. Kuid ma ei ole veel kohanud kedagi, kes unistaks Venemaale elama asumisest. Mis puudutab „ülemaailmset islamit”, siis kõnetab see eelkõige neid, kes selle rüpes on sündinud. See võib küll köita mõningaid inimesi Süürias ja Iraagis ning ehk ka ühiskonnast võõrandunud moslemitest noori Saksamaal ja Ühendkuningriigis, kuid pole kuigi tõenäoline, et Kreeka või Lõuna-Aafrika, rääkimata Kanadast või Lõuna-Koreast, liituks probleemide lahendamiseks ülemaailmse kalifaadiga. Ka sel juhul hääletavad inimesed jalgadega. Iga moslemist nooruki kohta, kes suundub Saksamaalt Lähis-Itta, et elada islami teokraatia all, tuleb arvatavasti sadu Lähis-Ida noori, kes hea meelega teeksid läbi vastupidise teekonna ja alustaksid uut elu liberaalsel Saksamaal. See võib osutada, et praegune usalduskriis on eelnenutega võrreldes väiksem. Iga liberaal, kelles viimaste aastate sündmused meeleheidet tekitavad, peaks endale meelde tuletama, kui palju hullemana näis elu aastal 1918, 1938 või 1968. Lähiaastatel ei näe me arvatavasti liberaalse loo täielikku hülgamist, vaid pigem üleminekut „etteantud menüü lähenemiselt” „buffet’ mõtteviisile”. Käimasolevaid arenguid on raske mõista osalt seetõttu, et liberalism ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Liberalism hindab vabadust, kuid vabaduse tähendus sõltub kontekstist. Nii võib vabadus seisneda ühe inimese jaoks vabades valimistes ja demokratiseerimises. Teine aga arvab, et vabadus on seotud kaubanduskokkulepete ja üleilmastumisega. Kolmanda jaoks seostub see geiabielude ja abordiga. Liberalism pakub mitmesuguseid lähenemisi majanduses, poliitikas ja eraelus ning seda nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järgnev tabel võtab kokku liberalismi põhielemendid: Liberalismi menüü Viimastel aastakümnetel maailmas valitsenud liberaalne lugu väitis, et kõigi kuue osa vahel valitsevad tugevad olemuslikud seosed. Üks ei saa olemas olla teiseta, sest areng ühes valdkonnas muudab selle hädavajalikuks teisteski valdkondades ning ühtlasi elavdab seda. Näiteks ei saa vaba turg edukalt toimida vabade valimisteta – demokraatiata hakkaks turge peagi mõjutama onupojapoliitika ning korruptsioon valitsuses. Samamoodi edendab sooline võrdõiguslikkus rahvusvahelist rahu – üldjuhul õhutavad sõdu tagant patriarhaalsed väärtused ja macho-poliitikud. Üleilmne lõimumine käib omakorda käsikäes üksikute tarbijate vabadusega – minu isiklik vabadus on suurem, kui mul on võimalus valida kolme kohaliku kaubamärgi asemel saja rahvusvahelise kaubamärgi vahel. Ja nii edasi. Seega, kui riik tahab nautida üht rooga liberalismi etteantud menüüst – näiteks majandusvabadust –, peab see tellima ka kõik ülejäänud road. Tänapäevaseid populistlikke ja rahvuslikke liikumisi kõikjal maailmas ühendab asjaolu, et kuigi nad väidavad end olevat liberalismi vastu, ei heida ükski neist liberalismi täielikult kõrvale. Pigem loobuvad nad sellisest lähenemisest, mis toetub etteantud menüüle ning tahavad valida liberaalsest buffet’st välja just need palad, mis on kõige rohkem nende maitse järgi. Nii on Trump endiselt vägagi vaba turu ja erastamise poolt, kuid ta usub, et võib neid endale lubada olenemata sellest, et ta õõnestab samal ajal mitmepoolset koostööd ning koguni vabakaubandust. Hiina toetab vabakaubandust ja riigi „üks vöönd, üks tee”[13 - Hiina president Xi Jinping kuulutas nn Uue Siiditee projekti välja 2013. aastal. Projekt koosneb kavandi järgi kahest osast. Esimene on Lääne-Hiinast algav ja mööda maismaad kulgev marsruut, mis läbiks Euroopasse jõudmiseks Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida. Teine on meretee, mille trajektoor läheks ümber Kagu-Aasia, Pärsia lahe ning Aafrika kirdetipu. Meremarsruuti tähistab seejuures nimetus „tee”, maismaa oma aga „vöö”. Hiina on kulutanud hiigelsummasid riigi taristu, eriti raudteetranspordi arendamiseks ning investeeringuteks Uue Siiditee marsruudile jäävatesse riikidesse Aasias, Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas ja ka Ladina-Ameerikas. Osa vaatlejaid peab kunagisele õitsvale Siiditee kaubateele viitava projekti eesmärgiks Hiina majandusliku mõjuvõimu ja seeläbi ka poliitilise mõjuvõimu suurendamist.] plaan on üks ambitsioonikaimaid üleilmastumisega seotud projekte, kuid vabade valimiste ideest pole riik sugugi nii vaimustunud. Ühendkuningriigi Brexiti pooldajad toetavad demokraatiat ning neil pole midagi individualismi vastu, kuid neile ei meeldi mõte mitmepoolsest koostööst ja rahvusvahelistele organisatsioonidele liiga suure võimu andmisest. Ungari peaminister Viktor Orbán on nimetanud oma valitsemisviisi mitteliberaalseks demokraatiaks, väites, et Ungaris saab korraldada vabu valimisi ilma, et selleks oleks vaja seista näiteks vähemuste õiguste, mitmekesisuse ja individualismi eest. Roog, mida peaaegu kõik vähemalt teoorias tahavad, on rahumeelsed rahvusvahelised suhted. See on liberaalse buffet’ šokolaaditort. Roog, mida peaaegu mitte keegi ei taha – ehk ülemaailmne seller –, on immigratsioon. Ka demokraatia, individualismi ja mitmepoolse koostöö kõige tulisemad poolehoidjad pole eriti huvitatud liiga paljude sisserändajate vastuvõtmisest. Seda, kas buffet’ stiilis lähenemine elujõuliseks osutub, näitab alles tulevik. Sarnasus toidumaailmaga võib olla eksitav. Restorani menüü on peakoka koostatud nimekiri eraldiseisvatest roogadest. Kuid liberaalne lugu on alati väitnud, et liberaalne korraldus on üksteisest sõltuvatest organitest koosnev elav organism. Suppi võib tellida ka magustoiduta, kuid südant ei saa kopsudest lahutada. Kas Trump saab edendada vabaturumajandust Ameerika Ühendriikides, õõnestades samal ajal vabakaubandust ülemaailmsel tasandil? Kas Hiina Kommunistlik Partei saab lõigata majandusliku liberaliseerimise vilju, ilma et see peaks astuma ühtki sammu poliitilise liberaliseerimise poole? Kas ungarlastel saab olla demokraatia isiklike vabadusteta või on Orbáni mitteliberaalne demokraatia lihtsalt kaunikõlalisem väljend diktatuuri kohta? Kas rahvusvaheline rahu saab säilida maailmas, mille piiridele kerkib aina rohkem müüre ja kus hoogustuvad kaubandussõjad? Buffet’ stiilis lähenemine võib kaasa tuua hoopis liberaalse korra koostvarisemise nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kui tõepoolest nii läheb, mis võiks siis liberaalset lugu asendada? Üks võimalus on üldse loobuda mis tahes ülemaailmselt kehtivast loost ja otsida pidet kohalikest rahvuslikest ja religioossetest lugudest. 20. sajandil olid rahvuslikud liikumised äärmiselt kaalukas poliitiline jõud, kuid neil puudus sidus arusaam meie planeedi tulevikust. Nende ainus plaan oli toetada maakera jagamist iseseisvateks rahvusriikideks. Nii võitlesid Indoneesia rahvuslased hollandlaste ülemvõimu vastu ja Vietnami rahvuslaste siht oli vaba Vietnam, kuid indoneeslastel ega ka vietnamlastel polnud oma lugu, mis inimkonda tervikuna kätkeks. Kui jõudis kätte aeg arutada, kuidas Indoneesia, Vietnam ja kõik ülejäänud vabad rahvusriigid peaksid üksteisega suhestuma ning mida peaks võtma ette ülemaailmsete probleemidega, näiteks tuumaohuga, pöördusid kõik rahvuslased eranditult kas liberaalsete või kommunistlike ideede poole. Kuid kui liberalism ja kommunism on praeguseks usaldusväärsuse kaotanud, kas poleks siis mõttekam, kui inimesed hülgaksid üldse üheainsa ülemaailmse loo idee? Sest kas polnud kõik need ülemaailmsed lood – kommunism kaasa arvatud – lõppude lõpuks lääne imperialismi looming? Miks peaks Vietnami külaelanikud usaldama mõne Trierist pärit sakslase ja Manchesteri töösturi vaimusünnitisi? Ehk peaks iga riik eraldi leidma isikupärase tee, mida määratleksid vastava riigi enda iidsed tavad? Võib-olla peaksid läänlasedki mõneks ajaks lõpetama püüde maailmas toimuvat juhtida ja keskenduma vahelduseks enda asjadega tegelemisele? Väidetavalt toimub see juba praegu kõikjal maailmas, kui liberalismi kokkuvarisemise järel tekkinud vaakumit üritatakse ettevaatlikult täita minevikuigatsuslike kujutlustega mingist kohalikust kuldajastust. Ameerika isolatsionalismile üles kutsunud Donald Trump lubas „Ameerika uuesti suureks teha”, nagu olnuks 1980. või 1950. aastate Ameerika Ühendriigid täiuslik ühiskond, mille ameeriklased peaksid 21. sajandil kuidagi taaslooma. Brexiti liikumise eestvedajad unistavad Ühendkuningriigi muutmisest sõltumatuks jõuks, nagu elaksid nad endiselt kuninganna Victoria päevil (1819–1901, valitses aastatel 1837–1901) ja nagu oleks „uhke üksindus” interneti ning ülemaailmse kliimasoojenemise ajastul kuidagi elujõuline poliitika. Hiina eliit on uuesti avastanud algse keiserliku ja konfutsianistliku pärandi, mis täiendab või koguni asendab küsitava väärtusega marksistlikku ideoloogiat, mille nad omal ajal läänest üle võtsid. Venemaal ei ole Putini ametlik siht korrumpeerunud oligarhia loomine, vaid pigem vana tsaaririigi taaselustamine. Sada aastat pärast bolševistlikku revolutsiooni lubab Putin vana tsaaririigi hiilguse naasmist isevalitsuslikul kujul, mida hoiavad alal Vene rahvuslus ja õigeusu vagadus ning mille mõjuala ulatub Balti riikidest Kaukaasiani. Sarnased minevikku ihaldavad unistused, mis segavad omavahel rahvustunded ja usutavad, toestavad ühtlasi India, Poola, Türgi ning paljude teiste riikide valitsusi. Kuid kusagil ei ole need kujutelmad niivõrd äärmuslikud kui Lähis-Idas, kus islamistid tahavad jäljendada korda, mille prohvet Muhamed 1400 aastat tagasi Mediinas rajas, ja kus Iisraeli fundamentalistlikud juudid teevad 2500 aasta tagusesse piibellikku aega tagasi ulatuvate unistustega silmad ette isegi islamistidele. Iisraeli valitsusliikmed räägivad avalikult lootusest viia nüüdisaegse Iisraeli piirid vastavusse piibli-Iisraeliga, piibellike seaduste taaskehtestamisest ja koguni iidse Jeruusalemma templi ülesehitamisest kohale, kus praegu asub Al-Aqṣā mošee.[14 - Shani, Ayelet. The Israelis Who Take Rebuilding the Third Temple Very Seriously – Haaretz, 10.08.2017, https://www.haaretz.com/israel-news/.premium-1.805977 (külastatud jaanuaris 2018); Israeli Minister: We Should Rebuild Jerusalem Temple – Israel Today, 07.07.2013, http://www.israeltoday.co.il/Default.aspx?tabid=178&nid=23964 (külastatud 07.01.2018); Yanover, Yuri. Dep. Minister Hotovely: The Solution Is Greater Israel without Gaza – Jewish Press, 25.08.2013, http://www.jewishpress.com/news/breaking-news/dep-minister-hotovely-the-solution-is-greater-israel-without-gaza/2013/08/25/ (külastatud 07.01.2018); Israeli Minister: The Bible Says West Bank Is Ours – Al Jazeera, 24.02.2017, http://www.aljazeera.com/programmes/upfront/2017/02/israeli-minister-bible-west-bank-170224082827910.html (külastatud 29.01.2018).] Liberaalsetes eliitides tekitavad sellised arengud õudu ning nad loodavad, et inimkond naaseb liberaalsele rajale enne, kui selleks on liiga hilja. 2016. aasta septembris hoiatas president Obama oma viimases ÜROs peetud kõnes kuulajaid takerdumast eraldusjooni täis tõmmatud maailma ja konflikti, mis kulgeb mööda ammuseid rahvuse, suguharu, rassi ning religiooni piire. Tema sõnul on hoopis avatud turu ja oma tegude eest vastust kandva valitsuse, demokraatia, inimõiguste ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted need, mis kujutavad käesoleval sajandil inimarengu kõige kindlamat alustuge.[15 - Reilly, Katie. Read Barack Obama’s Final Speech to the United Nations as President – Time, 20.09.2016, http://time.com/4501910/president-obama-united-nations-speech-transcript/ (külastatud 03.12.2017).] Obama osutas õigusega, et arvukatest puudustest hoolimata on liberaalne pakett ometi paremini õnnestunud kui kõik selle alternatiivid. Suur osa inimestest pole kunagi varem saanud nautida sellist rahu ja heaolu, mis valitsevad 21. sajandil liberaalse korra eestkoste all. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi pigem vanaduse kui nakkushaiguste, pigem rasvumise kui näljahädade ja pigem õnnetusjuhtumite kui vägivalla tagajärjel. Kuid liberalismil puuduvad selged vastused suurimatele probleemidele, millega me praegu vastakuti seisame: ökoloogilisele kriisile ja murrangulisele tehnoloogiale. Liberalism on tavapäraselt tuginenud majanduskasvule, mis pidi justkui imeväel lahendama keerulised sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid. Liberalism lepitas töölisklassi keskklassiga, usklikud ateistidega, põliselanikud sisserändajatega ja eurooplased aasialastega, lubades kõigile suuremat koogitükki. Olukorras, kus kook pidevalt suuremaks muutus, oligi see võimalik. Kuid majanduskasv ei päästa ülemaailmset ökosüsteemi – vastupidi, see toob kaasa ökoloogilise kriisi. Majanduskasv ei lahenda murrangulise tehnoloogiaga kaasnevaid probleeme – selle eeldus on üha uute murranguliste tehnoloogiate leiutamine. Liberaalne lugu ja vaba turumajanduse loogika julgustavad inimesi suurelt unistama. 20. sajandi teises pooles sai igale põlvkonnale – olgu siis Houstonis, Shanghais, İstanbulis või São Paulos – osaks eelmisest parem haridus, kvaliteetsemad tervishoiuteenused ja suurem sissetulek. Järgnevatel aastakümnetel võib noorem põlvkond murrangulise tehnoloogia ja ökoloogilise kriisi koosmõju tõttu olla õnnelik, kui neil õnnestub senine olukord säilitada. Meie ees seisab pidevalt ülesanne luua maailma loost ikka ja jälle tänapäevane tõlgendus. Nii nagu tööstusrevolutsiooniga kaasnenud murrangud lõid pinnase uute, 20. sajandi ideoloogiate tekkeks, nii nõuavad arvatavasti ka eesootavad bio- ja infotehnoloogia revolutsioonid uudseid arusaamu. Järgmisi aastakümneid iseloomustab seega tõenäoliselt tõhus eneseanalüüs ja uute ühiskondlike ning poliitiliste mudelite sõnastamine. Kas liberalism võib end taas uuesti määratleda nagu 1930. ja 1960. aastate kriiside järel ning muutuda veel külgetõmbavamaks? Kas traditsiooniline religioon ja rahvuslus võiksid anda vastuseid, mida liberaalid ei suuda anda, ning kas iidse tarkuse najal saaks ehk luua uue nüüdisaegse maailmavaate? Või on ehk käes aeg minevikuga lõpparve teha ja koostada täiesti uus lugu, mis ei jäta kõrvale üksnes vanad jumalad ja rahvused, vaid ka nüüdisaegsed tuumväärtused – vabaduse ning võrdsuse? Praegu on inimkond kaugel neile küsimustele mingi üksmeelse vastuse leidmisest. Me elame endiselt nihilistlikus hetkes, millega kaasneb pettekujutluste purunemine ja viha ning kus inimesed on kaotanud usu vanadesse lugudesse, kuid pole veel uut omaks võtnud. Seega, mis saab edasi? Esimese sammuna tuleks meil vaigistada viimsepäevakuulutusi ja lülituda paanika režiimilt ümber hämmingu režiimile. Paanika on teatavas mõttes liigne enesekindlus. See tuleneb rahulolust iseendaga, millega kaasneb arusaam, et ma tean väga hästi, kuhu maailm liigub – ikka allakäigu poole. Hämming on olemuselt alandlikum ja seega läbinägelikum. Kui teil on tunne, et tahaksite mööda tänavat ringi joosta ja karjuda: „Maailmalõpp on lähedal!”, siis üritage endale öelda: „Ei, asi pole selles. Tegelikult ei saa ma lihtsalt aru, mis maailmas toimub.” Järgnevates peatükkides püüan selgitada mõningaid hämmastavaid uusi võimalusi, mis meil on, ja seda, kuidas võiksime sellest lähtuvalt edasi toimida. Kuid enne inimkonda ees ootavate probleemide võimalike lahenduste juurde asumist tuleb meil paremini mõista väljakutset, mille tehnoloogia meile esitab. Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias on veel lapsekingades ning on vaieldav, mil määral need on süüdi liberalismi praeguses kriisis. Suuremal osal inimestest Birminghamis, İstanbulis, Peterburis ja Mumbais on vaid ähmane ettekujutus, kui sedagi, tehisintellekti pealetungist ning selle võimalikust mõjust nende elule. Kuid pole kahtlustki, et tehnoloogiline revolutsioon kogub järgmistel aastakümnetel üksnes hoogu ja asetab inimkonna ette raskeima proovikivi, millega sel on kunagi tulnud rinda pista. Mis tahes lugu, mis tahab inimkonna poolehoidu võita, peab tõestama võimekust tulla toime info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsiooniga. Kui liberalism, rahvuslus, islam või mõni uus usutunnistus tahab kujundada maailma aastal 2050, ei piisa üksnes tehisintellekti, suurandmete algoritmide ja biotehnoloogia mõistmisest, vaid see peab muutma need ka uue tähendusliku loo osaks. Selle tehnoloogilise väljakutse olemuse mõistmiseks oleks ehk kõige otstarbekam alustada tööturu näitest. Ma olen alates 2015. aastast mööda maailma ringi reisinud ja rääkinud inimkonda ees ootavast olukorrast nii valitsusametnike, ettevõtjate, ühiskonnaaktivistide kui ka koolilastega. Iga kord kui jutt tehisintellektist, suurandmete algoritmidest ja biotehnoloogiast nende jaoks igavaks või tüütuks muutub, ei ole mul nende tähelepanu uuesti köitmiseks vaja tavaliselt teha muud, kui mainida vaid üht võlusõna – töökohad. Tehnoloogia revolutsioon võib peagi miljardid inimesed tööturult välja tõrjuda ja luua ulatusliku uue kasutu inimklassi, tuues kaasa ühiskondlikud ning poliitilised rahutused, millega ükski olemasolev ideoloogia ei oska toime tulla. Kogu jutt tehnoloogiast ja ideoloogiast kõlab ehk väga laialivalguva ning kaugena, kuid suure hulga inimeste tööpuudus või tööta jäämise üsna reaalne võimalikkus ei jäta kedagi ükskõikseks. 2. Töö Suureks saades ei pruugi teil tööd olla Meil pole aimugi, milline näeb tööturg välja aastal 2050. Üldiselt ollakse üksmeelel, et masinõpe ja robootika muudavad peaaegu kõiki töövaldkondi alates jogurtitootmisest kuni jooga õpetamiseni. Kuid arusaamad nende muutuste olemuse ja läheduse kohta on vastakad. On neid, kes usuvad, et juba aastakümne või paari pärast on miljardid inimesed majanduslikult oma tähtsuse kaotanud. Teised väidavad, et automatiseerimine loob ka kaugemas tulevikus endiselt uusi töökohti ja tagab kõigile suurema heaolu. Niisiis, kas me seisame hirmuäratava muutuse lävel või on sellised ennustused järjekordne näide alusetust ludiitlikust[16 - Ludiidid ehk masinapurustajad olid stiihilistest töölisrahutustest osavõtjad Inglismaal 19. sajandi alguses. Ludiidid püüdsid hävitada tekstiilitööstuse masinaid, pidades neid oma viletsuse põhjuseks.] hüsteeriast? Raske öelda. Hirm, et automatiseerimine loob suure tööpuuduse, ulatub tagasi juba 19. sajandisse ja seni ei ole need kartused veel tõeks saanud. Alates tööstusrevolutsiooni algusaegadest on iga masinale kaotatud töökoha asemele loodud vähemalt üks uus ja keskmine elatustase on märkimisväärselt tõusnud.[17 - Woirol, Gregory R. The Technological Unemployment and Structural Unemployment Debates. Westport: Greenwood Press, 1996, lk 18–20; Bix, Amy Sue. Inventing Ourselves out of Jobs? America’s Debate over Technological Unemployment, 1929–1981. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2000, lk 1–8; Mokyr, Joel, Vickers, Chris ja Ziebarth, Nicolas L. The History of Technological Anxiety and the Future of Economic Growth: Is This Time Different? – Journal of Economic Perspectives 29:3 (2015), lk 33–42; Mokyr, Joe. The Gifts of Athena: Historical Origins of the Knowledge Economy. Princeton: Princeton University Press, 2002, lk 255–257; Autor, David H. Why Are There Still So Many Jobs? The History and the Future of Workplace Automation – Journal of Economic Perspectives 29:3 (2015), lk 3–30; Arntz, Melanie, Gregory, Terry ja Zierahn, Ulrich. The Risk of Automation for Jobs in OECD Countries – OECD Social, Employment and Migration Working Papers 89 (2016); Piva, Mariacristina ja Vivarelli, Marco. Technological Change and Employment: Were Ricardo and Marx Right? – IZA Institute of Labor Economics, Discussion Paper No.10471 (2017).] Kuid ometi on alust arvata, et seekord on asjalood teistsugused ja masinõpe lööb kaardid segi. Inimestel on kahesugused võimed – kehalised ja tunnetuslikud. Minevikus võistlesid masinad inimestega peamiselt toorest jõudu nõudvate kehaliste võimete poolest, samal ajal säilitasid inimesed masinate ees üüratu tunnetusliku edumaa. Seega, sel ajal kui põllumajanduses ja tööstuses füüsiline töö automatiseeriti, tekkisid uued teenindussektoriga seotud töökohad, mille täitmiseks oli vaja kognitiivseid oskusi, nagu õppimis-, analüüsi- ja suhtlusvõime ning eelkõige võime mõista inimeste emotsioone. Kuid tehisintellekt edestab nüüd üha enam inimesi nende oskustes, sealhulgas inimlike emotsioonide äratundmises.[18 - Vt nt selle kohta, kuidas tehisintellekt edestab inimesi lennunduses ja eelkõige võitluslendude simulatsioonides: Ernest, Nicholas et al. Genetic Fuzzy based Artificial Intelligence for Unmanned Combat Aerial Vehicle Control in Simulated Air Combat Missions – Journal of Defense Management 6:1 (2016), lk 1–7; intelligentsete õpetussüsteemide kohta: VanLehn, Kurt. The Relative Effectiveness of Human Tutoring, Intelligent Tutoring Systems, and Other Tutoring Systems – Educational Psychologist 46:4 (2011), lk 197–221; algoritmkauplemise kohta: Nuti, Giuseppe et al. Algorithmic Trading – Computer 44:11 (2011), lk 61–69; finantsplaneerimise, investeeringuportfellide haldamise jms kohta: Baharammirzaee, Arash. A comparative Survey of Artificial Intelligence Applications in Finance: Artificial Neural Networks, Expert System and Hybrid Intelligent Systems – Neural Computing and Applications 19:8 (2010), lk 1165–1195; keeruliste andmete analüüsi kohta meditsiinisüsteemis ning diagnoosi ning ravini jõudmisest vt: Glass Zauderer, Marjorie et al. Piloting IBM Watson Oncology within Memorial Sloan Kettering’s Regional Network – Journal of Clinical Oncology 32:15 (2014), e17653; hiiglaslike andmehulkade alusel algupäraste tekstide loomise kohta loomulikus keeles: Vayre, Jean-Sébastien et al. Communication Mediated through Natural Language Generation in Big Data Environments: The Case of Nomao – Journal of Computer and Communication 5 (2017), lk 125–148; näotuvastuse kohta vt: Schroff, Florian, Kalenitšenko, Dmitri ja Philbin, James. FaceNet: A Unified Embedding for Face Recognition and Clustering – IEEE Conference on Computer Vision and Pattern Recognition (CVPR) (2015), lk 815–823; ja sõidukite juhtimise kohta: Premebida, Cristiano. A Lidar and Vision-based Approach for Pedestrian and Vehicle Detection and Tracking – 2007 IEEE Intelligent Transportation Systems Conference (2007).] Me ei tea ühtki n-ö kolmandat valdkonda – lisaks kehalisele ja tunnetuslikule –, kus inimestel oleks masinate ees alati kindel eelis. On vaja mõista, et tehisintellekti revolutsioon ei seisne üksnes arvutite kiiremaks ja targemaks muutumises. See toetub ühtlasi reaal- ja sotsiaalteadustes aset leidvatele murrangutele. Mida paremini mõistame inimeste emotsioonide, soovide ja valikute taga seisvaid biokeemilisi mehhanisme, seda tõhusamaks muutuvad arvutid inimkäitumise analüüsimisel, inimeste otsuste ennustamisel ning inimestest autojuhtide, pankurite ja advokaatide asendamisel. Viimaste aastakümnete uurimistöö neuroteaduses ja käitumisökonoomikas on võimaldanud teadlastel hakata inimesi „häkkima” ning aidanud neil jõuda senisest palju parema arusaamiseni, kuidas inimesed otsuseid langetavad. Selgub, et meie valikud alates toidust kuni paarilise valimiseni ei tulene mingisugusest salapärasest vabast tahtest, vaid miljardite närvirakkude tööst, mis murdosa sekundi jooksul arvutavad välja tõenäosusi. Paljukiidetud inimlik intuitsioon pole tegelikkuses muud kui mustrite äratundmine.[19 - Kahneman, Daniel. Thinking, Fast and Slow. New York: Farrar, Straus & Giroux, 2011 (eesti keeles ilmunud Jana Linnarti tõlkes. Vt Kahneman, Daniel. Kiire ja aeglane mõtlemine. Tallinn: Tänapäev, 2013); Ariely, Dan. Predictably Irrational. New York: Harper, 2009; Ripley, Brian D. Pattern Recognition and Neural Networks. Cambridge: Cambridge University Press, 2007; Bishop, Christopher M. Pattern Recognition and Machine Learning. New York: Springer, 2007.] Headel autojuhtidel, pankuritel ja advokaatidel pole liiklemiseks, investeeringuteks või läbirääkimisteks mingisugust maagilist kõhutunnet – pigem oskavad nad panna tähele korduvaid mustreid ning tunnevad seetõttu ära hooletud jalakäijad, sobimatud laenuvõtjad ja valelikud petised, keda nad üritavad vältida. Lisaks on selgunud, et inimaju biokeemilised algoritmid ei ole kaugeltki täiuslikud. Need sõltuvad heuristikast[20 - Heuristika on teadusharu, mis käsitleb uute teadmiste avastamise või teadmiste omandamise võtteid.], otseteedest ja iganenud skeemidest, mis sobivad pigem Aafrika savanni kui linnadžunglisse. Nii pole ime, et head autojuhid, pankurid ja advokaadid mõnikord rumalaid vigu teevad. See tähendab, et tehisintellekt võib inimesi edestada ka ülesannetes, mille täitmiseks on väidetavalt vaja intuitsiooni. Kui teie arvates peaks tehisintellekt suutma inimhingega müstilistes eelaimustes võistelda, ei ole see kuigi tõenäoline. Kui aga tehisintellekt peaks närvivõrgustikega võistlema tõenäosuste ennustamises ja mustrite äratundmises, ei kõla see sugugi võimatuna. Tehisintellekt võib teha inimesest paremini eelkõige sellist tööd, mis nõuab vaistlikku tunnetust teiste inimeste suhtes. Paljud tegevused, näiteks jalakäijaid täis tänaval auto juhtimine, võõrastele laenu andmine ja äritehingu läbirääkimine, nõuavad võimet hinnata õigesti teiste inimeste tundeid ning soove. Kas see laps jookseb tee peale? Kas see pintsaklipslane kavatseb mu rahaga jalga lasta? Kas see advokaat teeb ähvardused teoks või lihtsalt ajab puru silma? Seni, kuni inimesed uskusid, et selliseid tundeid ja soove tekitas mingi mittemateriaalne vaim, näis ilmsena, et arvutid ei suuda kunagi inimestest autojuhte, pankureid ning advokaate asendada. Sest kuidas võiks arvuti mõista jumalikul teel loodud inimhinge? Kuid kui need tunded ja soovid on üksnes biokeemilised algoritmid, siis ei ole ühtki põhjust, miks ei peaks arvutid suutma neid algoritme lahti muukida, ja teha seda paremini kui ükski Homo sapiens. Jalakäija kavatsusi ennustav autojuht, võimaliku laenuvõtja usaldusväärsust hindav pankur ja läbirääkimiste laua taga valitsevat õhkkonda tunnetada püüdev advokaat ei tugine seda tehes nõiakunstile. Seda ise teadvustamata, tuvastab nende aju biokeemilisi mustreid, analüüsides teiste inimeste näoilmeid, hääletooni, liigutusi ja koguni lõhna. Vajalike sensoritega varustatud tehisintellekt suudab kõike seda teha mitu korda täpsemalt ja usaldusväärsemalt kui ükski inimene. Seega ei tulene töökohtade kadumise oht üksnes infotehnoloogiast, vaid infotehnoloogia ja biotehnoloogia ühinemisest. Tee funktsionaalse magnetresonantstomograafi (fMRI) juurest tööturu juurde on pikk ja vaevaline, kuid siiski mõne aastakümnega läbitav. See, mida ajuteadlased praegu mandelkeha ja väikeaju kohta teada saavad, võib anda arvutitele 2050. aastal võimaluse inimestest psühhiaatreid ning ihukaitsjaid edestada. Tehisintellekt pole üksnes valmis inimesi häkkima ja neid seni ainult inimestele omistatud võimetelt edestama. Sellel on ka mitteinimlikud võimed, mis tähendab, et erinevus tehisintellekti ja inimesest töötaja vahel ei seisne lihtsalt võimekuse astmes, vaid täiesti teistsuguses võimekuses. Kaks eriti tähtsat tehisintellekti mitte-inimlikku võimet on ühenduvus ja uuendatavus. Kuna inimesed on indiviidid, on neid keeruline üksteisega ühendada ja tagada, et nad kõik on ka ajakohased. Arvutid pole indiviidid ja neid on lihtne ühteainumasse paindlikku võrku liita. Nii ei oota meid ees miljonite eraldiseisvate inimsoost töötajate asendamine miljonite eraldiseisvate robotite ja arvutitega. Pigem võtab üksikisikute koha üle mingi integreeritud võrk. Automatiseerimisel oleks seega vale võrrelda üheainsa inimesest autojuhi võimeid üheainsa isejuhtiva auto omadega või ühe inimarsti võimeid ühe tehisintellektil tugineva arsti omadega. Selle asemel peaks võrdlema üksikisikutest koosneva rühma võimeid integreeritud võrgu võimetega. Näiteks ei ole paljud autojuhid kursis pidevalt muutuvate liikluseeskirjadega, mistõttu neid sageli ka rikutakse. Kuna iga sõiduk kujutab endast sõltumatut üksust, siis kahe sõiduki samaaegsel jõudmisel samale ristmikule võivad nende juhid teineteise kavatsustest valesti aru saada ja see võib viia kokkupõrkeni. Isejuhtivaid autosid on seevastu võimalik omavahel ühendada. Kui kaks sellist sõidukit samal ajal ristmikule jõuavad, ei ole tegu kahe eraldiseisva üksusega – mõlemad on osa ühestainsast algoritmist. Teineteise vääritimõistmise ja kokkupõrgete võimalus on seega tunduvalt väiksem. Ja kui transpordiministeerium otsustab mingisugust liikluseeskirja muuta, saab isejuhtivate autode infosüsteemi kerge vaevaga samal ajal uuendada ning kui nende programmis pole mingit viga, siis järgivad need seda uut seadust täht-tähelt.[21 - Azimi, Seyed et al. Vehicular Networks for Collision Avoidance at Intersections – SAE International Journal of Passenger Cars – Mechanical Systems 4 (2011), lk 406–416; Kumar, Swarun et al. CarSpeak: A Content-Centric Network for Autonomous Driving – SIGCOM Computer Communication Review 42 (2012), lk 259–270; Sichitiu, Mihail L. ja Kihl, Maria. Inter-Vehicle Communication Systems: A Survey – IEEE Communications Surveys & Tutorials (2008), lk 10; Eun-Kyu Lee, Mario Gerla ja Pau, Giovanni. Internet of Vehicles: From Intelligent Grid to Autonomous Cars and Vehicular Clouds – 2014 IEEE World Forum on Internet of Things (WF-IoT) (2014), lk 241–246.] Nii on ka olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsioon tuvastab uue haiguse või mõni labor töötab välja uue ravimi, peaaegu võimatu teavitada nendest arengutest kõiki arste üle kogu maailma. Seevastu olukorras, kus teil on kümme miljardit tehisintellektipõhist arsti, kellest igaüks jälgib ühe inimese tervist, on teil ometi võimalik kõiki neid murdosa sekundi vältel uuendada, ning need kõik suhtlevad omavahel ja vahetavad infot uue haiguse või ravimi kohta. Need ühendatavuse ja ajakohastatavuse võimalikud eelised on nii kaalukad, et teatud elualadel oleks mõttekas asendada kõik inimesed arvutitega ka siis, kui üksikult võttes saab mõni inimene vastava tööga endiselt paremini hakkama kui masinad. Te võite vastu vaielda ja öelda, et üksikisikutelt arvutivõrgule ümberlülitumisega kaotame individuaalsusest tulenevad eelised. Näiteks kui üks inimesest arst langetab vale otsuse, ei tapa ta sellega kõiki patsiente kogu maailmas ega takista kõigi uute ravimite väljatöötamist. Kui aga kõik arstid kujutaksid tõepoolest vaid ühtainust süsteemi ja see teeks vea, oleksid sellel saatuslikud tagajärjed. Tegelikkuses suudab integreeritud arvutisüsteem suurendada ühendatavuse eeliseid ilma individuaalsuse eeliseid kõrvaldamata. Ühes ja samas võrgus saab käitada paljusid alternatiivseid algoritme. See tähendab, et näiteks eraldatud džunglikülas elav patsient ei ole nutitelefoni abil ühenduses üksnes ühe ainuisikuliselt otsuseid langetava arsti, vaid saja erineva tehisintellektipõhise arstiga, kelle suhtelist tulemuslikkust pidevalt võrreldakse. Teile ei meeldi, mida IBMi arst teile ütles? Olge mureta. Isegi Kilimanjaro nõlval kõlkudes võite teise arvamuse saamiseks kerge vaevaga Baidu arstiga ühendust võtta. Sellisest arengust oleks inimkonnale üüratu kasu. Tehisintellekt-arstid suudavad pakkuda palju paremaid ja odavamaid tervishoiuteenuseid miljarditele inimestele, sealhulgas eelkõige neile, kellel praegu puudub neile teenustele igasugune ligipääs. Tänu õppivatele algoritmidele ja biomeetrilistele sensoritele saaks vaene külaelanik mõnes arenguriigis oma nutitelefoni vahendusel palju paremat tervishoiuteenust kui praegu maailma rikkaim inimene kõige kõrgetasemelisemas linnahaiglas.[22 - Luxton, David D. et al. MHealth for Mental Health: Integrating Smartphone Technology in Behavioural Healthcare – Professional Psychology: Research and Practice 42:6 (2011), lk 505–512; Mosa, Abu Saleh Mohammad, Yoo, Illhoi ja Sheets, Lincoln. A Systematic Review of Healthcare Application for Smartphones – BMC Medical Informatics and Decision Making 12:1 (2012), lk 67; Payne, Karl Frederick Braekkan, Wharrad, Heather ja Watts, Kim. Smartphone and Medical Related App Use among Medical Students and Junior Doctors in the United Kingdom (UK): A Regional Survey – BMC Medical Informatics and Decision Making 12:1 (2012), lk 121; Vashist, Sandeep Kumar, Schneider, E. Marion ja Loung, John H. T. Commercial Smartphone-Based Devices and Smart Applications for Personalised Healthcare Monitoring and Management – Diagnostics 4:3 (2014), lk 104–128; Kamel Boulos, Maged N. et al. How Smartphones Are Changing the Face of Mobile and Participatory Healthcare: An Overview, with Example from eCAALYX – BioMedical Engineering OnLine 10:24 (2011), https://doi.org/10.1186/1475-925X-10-24 (külastatud 30.07.2017); White, Paul J. F., Podaima, Blake W. ja Friesen, Marcia R. Algorithms for Smartphone and Tablet Image Analysis for Healthcare Applications – IEEE Access 2 (2014), lk 831–840.] Sama moodi võiksid isejuhtivad autod pakkuda inimestele senisest märgatavalt paremat transporditeenust ja vähendada liiklusõnnetustest tingitud surmajuhtumite arvu. Praegu sureb liiklusõnnetuste tõttu ligemale 1,25 miljonit inimest aastas (kaks korda rohkem, kui sureb inimesi sõdade, kuritegevuse ja terrorismi tõttu kokku).[23 - Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raport „Global status report on road safety 2015” (2016); sama organisatsiooni statistika aastate 2000–2016 kohta leiab http://www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/estimates/en/index1.html (külastatud 06.09.2017).] Üle 90 protsendi juhtudest on nende õnnetuste põhjus inimlik eksimus: alkoholijoobes rooli taha istumine, sõidu ajal sõnumite saatmine, rooli taga magama jäämine, teel toimuvale keskendumise asemel mõttesse vajumine. Ameerika Ühendriikide riikliku maanteede liiklusohutuse ameti (NHTSA) andmetel olid 2012. aastal riigis aset leidnud surmaga lõppenud õnnetustest 31 protsenti seotud alkoholi kuritarvitamisega, 30 protsenti kiiruseületamisega ja 21 protsenti tähelepanu kaotanud juhtidega.[24 - Autoõnnetuste põhjuste kohta Ameerika Ühendriikides vt: Fagnant, Daniel J. ja Kockelman, Kara. Preparing a Nation for Autonomous Vehicles: Opportunities, Barriers and Policy Recommendations – Transportation Research Part A: Policy and Practice 77 (2015), lk 167–181 ja maailmas nt OECD/ITF, Road Safety Annual Report 2016 (Paris: OECD Publishing, 2016), http://dx.doi.org/10.1787/irtad-2016-en.] Isejuhtivad autod ei tee kunagi midagi sellist. Kuigi neilgi on oma probleemid ja piirangud ning kõiki õnnetusi ei saa vältida, eeldatakse, et kõigi inimjuhtide asendamine arvutitega peaks vähendama surma ning vigastustega lõppevaid liiklusõnnetusi umbes 90 protsenti.[25 - Kusano, Kristofer D. ja Gabler, Hampton C. Safety Benefits of Forward Collision Warning, Brake Assist, and Autonomous Braking Systems in Rear-End Collisions – IEEE Transactions on Intelligent Transportation Systems 13:4 (2012), lk 1546–1555; Anderson, James M. et al. Autonomous Vehicle Technology: A Guide for Policymakers (Santa Monica: RAND Corporation, 2014), eriti lk 13–15; Fagnant, Daniel J. ja Kockelman, Kara. Preparing a Nation for Autonomous Vehicles: Opportunities, Barriers and Policy Recommendations – Transportation Research Part A: Policy and Practice 77 (2015), lk 167–181; Bonnefon, Jean-Francois, Shariff, Azim ja Rahwan, Iyad. Autonomous Vehicles Need Experimental Ethics: Are We Ready for Utilitarian Cars? – arXiv (2015), lk 1–15. Kokkupõrgete ennetamiseks mõeldud sõidukitevaheliste võrkude kohta vt: Azimi, Seyed R. et al. Vehicular Networks for Collision Avoidance at Intersections – SAE International Journal of Passenger Cars – Mechanical Systems 4:1 (2011), lk 406–416; Kumar, Swarun et al. CarSpeak: A Content-Centric Network for Autonomous Driving – SIGCOM Computer Communication Review 42:4 (2012), lk 259–270; Sichitiu, Mihail L. ja Kihl, Maria. Inter-Vehicle Communication Systems: A Survey – IEEE Communications Surveys & Tutorials 10:2 (2008); Gerla, Mario et al. Internet of Vehicles: From Intelligent Grid to Autonomous Cars and Vehicular Clouds – 2014 IEEE World Forum on Internet of Things (WF-IoT) (2014), lk 241–246.] Teisisõnu aitab üleminek isejuhtivatele autodele säästa umbes miljon inimelu aastas. Seega oleks hullumeelsus tõkestada automatiseerimist valdkondades nagu transport ja tervishoid üksnes inimeste töökohtade kaitsmiseks. Sest lõppude lõpuks peaksime kaitsma inimesi, mitte töökohti. Tööta jäänud autojuhid ja arstid peavad lihtsalt uue tegevusala leidma. Mozart masinas Vähemalt lähitulevikus pole kuigi tõenäoline, et tehisintellekt ja robootika mõne majandusharu täielikult ära kaotaksid. Automatiseerimine puudutab töökohti, kus tuleb teha kitsasse vahemikku jäävaid rutiinseid liigutusi. Kuid palju raskem on inimesi masinatega asendada vähem rutiinsetes ametites, mis nõuavad paljude oskuste samal ajal rakendamist ja ettearvamatutes olukordades hakkamasaamise oskust. Võtkem näiteks tervishoid. Paljud arstid keskenduvad peaaegu eranditult informatsiooni töötlemisele: nad koguvad meditsiinilisi andmeid, analüüsivad neid ja sõnastavad diagnoosi. Meditsiiniõdedel on lisaks vaja häid motoorseid ja emotsionaalseid oskusi, et valusat süsti teha, sidet vahetada või vägivaldset patsienti ohjeldada. Seega on tõenäoline, et ka siis, kui meil on nutitelefonis olemas tehisintellektist perearst, kulub veel aastakümneid enne, kui meil on usaldusväärne õendusrobot.[26 - Chui, Michael, Manyika, James ja Miremadi, Mehdi. Where Machines Could Replace Humans – and Where They Can’t (Yet) – McKinsey Quarterly (2016), http://www.mckinsey.com/business-functions/digital-mckinsey/our-insights/where-machines-could-replace-humans-and-where-they-cant-yet (külastatud 01.03.2018).] Inimjõul toimiv tervishoid – haigete, laste ja vanurite eest hoolitsemine – jääb arvatavasti veel kauaks inimestest töötajate kantsiks. Kusjuures olukorras, kus inimesed elavad kauem ja neil on üha vähem lapsi, on just eakate hoolekanne tõenäoliselt üks kõige kiiremini arenev sektor inimtööjõu turul. Hoolekande kõrval on teine ja eriti keeruline takistus automatiseerimise teel loovus. Muusika müümiseks pole meil inimesi enam vaja ja me võime muusikat otse iTunes’i veebipoest alla laadida, kuid heliloojad, muusikud ning DJd on endiselt lihast ja luust. Nende loomevõime ei anna meile üksnes täiesti uut muusikat, vaid aitab meil ka olemasolevate peadpööritavate võimaluste vahel valida. Sellest hoolimata ei ole tulevikku vaadates ükski amet automatiseerimise eest täielikult kaitstud. See puudutab ka kunstnikke. Nüüdisaegses maailmas seostatakse kunsti tavaliselt inimlike tunnetega. Kaldume arvama, et kunstnikud suunavad taiesesse sisemist psühholoogilist jõudu ja kunsti eesmärk on aidata meil oma tunnetega ühendust saada või meis mõni uus tunne esile tuua. Niisiis kipume kunstiteoste hindamisel lähtuma nende tundmuslikust mõjust publikule. Kuid kui kunsti sisu määravad inimeste tunded, siis mis saab, kui välised algoritmid kunagi suudavad inimeste tundeid mõista ja neid paremini ära kasutada kui Shakespeare, Frida Kahlo või Beyoncé? Lõppude lõpuks pole emotsioonid ju müstiline nähtus, vaid biokeemilise protsessi tulemus. Seega võib juhtuda, et juba mõne aja pärast võib masinõppe algoritm analüüsida teie kehal ja kehas paiknevate sensorite edastatavaid biomeetrilisi andmeid, teha kindlaks teie isiksuse tüübi ja meeleolude kõikumise ning arvutada välja kindla muusikapala või koguni helistiku võimaliku tundmusliku mõju teile.[27 - Youyou, Wu, Kosinski, Michal ja Stillwell, David. Computer-based personality judgments are more accurate than those made by humans – PANS, Vol. 112 (2014), lk 1036–1038.] Kõigist kunstivormidest on just muusika suurandmete analüüsiks kõige vastuvõtlikum, sest nii selle sisendeid kui ka väljundeid on võimalik matemaatiliselt täpselt kirjeldada. Selle sisendiks on helilainete matemaatilised mustrid ja väljundiks närvivõrgus tekkivad elektrokeemilised mustrid. Mõnekümne aastaga võib algoritm, mis töötab läbi miljonid muusikalised kogemused, õppida ennustama, kuidas kindel sisend annab kindla väljundi.[28 - Dredge, Stuart. AI and music: will we be slaves to the algorithm? – Guardian, 06.08.2017, https://www.theguardian.com/technology/2017/aug/06/artificial-intelligence-and-will-we-be-slaves-to-the-algorithm (külastatud 15.10.2017). Üldine ülevaade meetodite kohta: Fernández, Jose David ja Vico, Francisco. AI Methods in Algorithmic Composition: A Comprehensive Survey – Journal of Artificial Intelligence Research 48 (2013), lk 513–582.] Oletagem, et teil oli elukaaslasega just kohutav tüli. Teie helisüsteemi eest vastutav algoritm märkab kohe sisemist tundetulva ning tuginedes infole teie isiksuse ja üldise inimpsühholoogia kohta, mängib see lugusid, mis resoneerivad teie sünge meeleolu ning hingevaluga. Need lood ei pruugi teiste inimeste puhul töötada, kuid sobivad teie isiksuse tüübile justkui valatult. Olles teil aidanud teie sees pakitseva kurbusega ühendust saada, mängib algoritm seejärel seda üht lugu, mis suudab ainsana kogu maailmas teil tuju tõsta – võib-olla põhjusel, et teie alateadvuses seostub see mõne õnneliku lapsepõlvemälestusega, millest te ise ei pruugi üldse teadlik olla. Selliste võimete poolest pole tehisintellektile vastast ühestki inim-DJst. Te võite vastu vaielda ja öelda, et tehisintellekt võtaks meilt nii võimaluse kogeda õnnelikke juhuseid ja sulgeks meid kitsasse muusikakookonisse, mis on kootud meile meeldinud või mitte meeldinud lugudest. Aga kuidas jääb uute muusikamaitsete ja -stiilide avastamisega? Olge mureta. Te võite algoritmi kerge vaevaga kohandada nii, et viis protsenti selle valikutest on täiesti suvalised, misläbi võib see teile ootamatult ette mängida mõne muusikapala Indoneesia gamelani ansambli esituses, Rossini ooperi või Korea popmuusika uusima hiti. Ajapikku võib tehisintellekt teie reaktsioone jälgides teha koguni kindlaks, milline on teie jaoks täiuslik juhuslikkuse määr, mis tagab optimaalse avastamisrõõmu ja väldib ärritumist ning alandab juhuslike muusikapalade osakaalu näiteks kolmele protsendile või tõstab selle kaheksale protsendile. Üks võimalik vastulause on seegi, et pole selge, kuidas peaks algoritm tuvastama oma eesmärgi teie emotsionaalse seisundi suhtes. Kui olete elukaaslasega äsja tülitsenud, siis kas algoritm peaks püüdma teid nüüd kurvaks või rõõmsaks teha? Kas see peaks pimesi „heade” ja „halbade” emotsioonide kindlapiirilist skaalat järgima? Võib-olla on elus hetki, mil kurb olla on hea? Sama küsimus puudutab loomulikult ka inimestest muusikuid ja DJsid. Kuid algoritmi puhul on võimalik sellele mõistatusele palju huvitavaid lahendusi leida. Teine võimalus on otsustamine kliendi hooleks jätta. Te võite oma tundmusi hinnata, kuidas iganes tahate, ning algoritm lihtsalt järgib teie ettekirjutust. Ükskõik, kas tahate enesehaletsuses püherdada või rõõmust lakke karata, algoritm järgib orjalikult teie eeskuju. Algoritm võib koguni õppida teie soove ära tundma ka siis, kui te ise neist täielikult teadlik pole. Või juhul kui te end ei usalda, võite anda algoritmile korralduse järgida mõne väljapaistva psühholoogi nõuandeid, mida te usaldate. Kui elukaaslane teid lõpuks maha jätab, võib algoritm juhtida teid läbi leina viie staadiumi, aidates teil esmalt juhtunut eitada, mängides selleks Bobby McFerrini lugu „Don’t Worry, Be Happy”, õhutades teis seejärel viha Alanis Morissette’i palaga „You Oughta Know”, julgustades teid siis kauplema Jacque Breli „Ne me quitte pas” ja Paul Youngi „Come Back and Stay” abil, tõugates teid Adele’i lauludega „Someone Like You” ja „Hello” masendusse ning aidates teil lõpuks olukorraga leppida, kasutades Gloria Gaynori pala „I Will Survive”. Järgmise sammuna hakkab algoritm ise olemasolevate laulude ja meloodiate kallal kõpitsema, tehes neis vastavalt teie eelistustele kergeid muudatusi. Võib-olla ei meeldi teile mõnes muidu igati suurepärases loos teatud jupp. Algoritm teab seda, sest seda ärritavat osa kuuldes jätab teie süda löögi vahele või oksütotsiini tase teie kehas veidi langeb. Algoritm võib segavaid noote mugandada või siis need loost hoopis välja lõigata. Tulevikus võivad algoritmid õppida komponeerima viisijuppe, mängides inimeste tunnetel nagu klaveriklahvidel. Need võivad biomeetrilistele andmetele toetudes luua koguni teie isikupärale kohandatud meloodiaid, mida ainult teie hinnata oskate. Sageli öeldakse, et inimesed tunnevad kunstiga sidet, sest nad tunnevad selles ära iseenda. See võib kaasa tuua üllatavad ja mõneti halvaendelised tulemused, näiteks kui Facebook hakkab looma isiklikustatud kunsti, võttes aluseks kõik, mida teie kohta teab. Kui teie kaaslane teid maha jätab, lohutab Facebook teid pigem isikupärase lauluga selle sama närukaela kohta kui looga kellestki tundmatust, kes murdis Adele’i või Alanis Morissette’i südame. Laul tuletab teile koguni meelde tõestisündinud juhtumisi teie suhtest, mida keegi teine peale teie ei tea. Loomulikult ei pruugi isikule sobitatud kunst kunagi rahvahulkadesse jõuda, sest inimesed eelistavad endiselt lööklaule, mis meeldivad kõigile. Kuidas saab koos loo järgi tantsida või laulda kaasa loole, mida keegi peale teie ei tea? Ent algoritmid võivad ülemaailmsete hittide valmistamisel osutuda koguni tõhusamaks kui isiklikustatud harulduste loomisel. Kasutades miljonitelt inimestelt saadud andmetest koosnevaid hiiglaslikke biomeetrilisi andmebaase, võib algoritm väga hästi teada, milliseid biokeemilisi nuppe vajutada, et sünniks ülemaailmne hitt, mis paneb kõik hullupööra tantsu vihtuma. Kui kunst seisneb inimlike tunnete esilekutsumises (või nende mõjutamises), siis suudavad vaid vähesed inimestest muusikud – kui nemadki – selliste algoritmidega võistelda, sest nad ei suuda kunagi samal tasemel mõista peamist instrumenti, millel nad mängivad – inimese biokeemiat. Kas tulemuseks on ka suurepärane kunst? Sõltub sellest, kuidas kunsti määratleda. Kui ilu on tõepoolest kuulaja kõrvades ja kliendil on alati õigus, võivad biomeetrilised algoritmid luua parimat kunsti, mida ajalugu tunneb. Kui kunst on midagi sügavamat kui inimeste tunded ja see peaks väljendama tõde, mis asub meie biokeemilistest võngetest kaugemal, siis ei ole biomeetrilised algoritmid just parimad kunstnikud. Aga seda pole ka suurem osa inimesi. Kunstiturule pääsemiseks ning sealt inimestest heliloojate ja muusikute väljatõrjumiseks ei pea algoritmid kohe Tšaikovskit edestama. Piisab sellestki, kui nad ületavad Britney Spearsi. Uued töökohad? Paljude tavapäraste töökohtade kadumist kõigis eluvaldkondades alates kunstist ja lõpetades tervishoiuga korvab osaliselt inimestele mõeldud uute ametite loomine. Teadaolevaid haigusi diagnoosivad ja tuntud ravimeid välja kirjutavad perearstid asendatakse arvatavasti tehisintellektiga. Kuid just tänu sellele jääb rohkem raha, et arstid ja laboriassistendid saaksid pühenduda pöördelise tähtsusega uurimistööle ning töötada välja uusi ravimeid või kirurgilisi protseduure.[29 - Topol, Eric. The Patient Will See You Now: The Future of Medicine is in Your Hands. New York: Basic Books, 2015; Wachter, Robert. The Digital Doctor: Hope, Hype and Harm at the Dawn of Medicine’s Computer Age. New York: McGraw-Hill Education, 2015; Parkin, Simon. The Artificially Intelligent Doctor Will Hear You Now – MIT Technology Review (2016), https://www.technologyreview.com/s/600868/the-artificially-intelligent-doctor-will-hear-you-now/; Gallagher, James. Artificial intelligence „as good as cancer doctors” – BBC, 26.01.2017, http://www.bbc.com/news/health-38717928.] Tehisintellekt võib aidata inimestele uusi töökohti luua ka teisel moel. Tehisintellektiga võistlemise asemel võiksid inimesed keskenduda tehisintellektile teenuste pakkumisele ja selle parimale võimalikule rakendamisele. Inimpilootide asendamine droonidega on näiteks kaotanud küll mõne ametikoha, kuid loonud samal ajal palju uusi võimalusi droonide tehnohoolduse, kaugjuhtimise, andmeanalüüsi ja küberjulgeoleku vallas. Ameerika Ühendriikide relvajõududel on iga üle Süüria lendava Predator- või Reaper-tüüpi droonlennuki kohta vaja 30 inimest, kes seda juhivad ning veel vähemalt 80 inimest drooni kogutud informatsiooni analüüsimiseks. 2015. aastal nappis Ameerika Ühendriikide õhujõududel nende kohtade täitmiseks piisava väljaõppega inimesi ehk neil oli iroonilisel kombel raskusi mehitamata õhusõidukite mehitamisega.[30 - Brannen, Kate. Air Force’s lack of drone pilots reaching „crisis” levels – Foreign Policy, 15.01.2015, http://foreignpolicy.com/2015/01/15/air-forces-lack-of-drone-pilots-reaching-crisis-levels/.] Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/yuval-noah-harari/21-oppetundi-21-sajandiks/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Vt nt George W. Bushi ametisse astumise kõne aastal 2005, milles ta ütles: „Need sündmused ja kaine mõistus viivad meid üheainsa järelduseni: vabaduse säilimine meie maal sõltub üha enam vabaduse edust teistes riikides. Parim võimalus maailmarahu saavutamiseks seisneb vabaduse levikus üle kogu maailma.” Bush Pledges to Spread Democracy – CNN, 20.01.2005, http://edition.cnn.com/2005/ALLPOLITICS/01/20/bush.speech/ (külastatud 07.01.2018). Obama kohta vt nt tema viimane kõne ÜROs: Reilly, Katie. Read Barack Obama’s Final Speech to the United Nations as President – Time, 20.09.2016, http://time.com/4501910/president-obama-united-nations-speech-transcript/ (külastatud 03.12.2017). 2 Neikirk, William ja Cloud, David S. Clinton. Abuses Put China „On Wrong Side of History” – Chicago Tribune, 30.10.1997, http://articles.chicagotribune.com/1997-10-30/news/9710300304_1_human-rights-jiang-zemin-chinese-leader (külastatud 03.12.2017). 3 Demokraatliku Partei kandidaati 2016. aasta presidendivalimistel Hillary Clintonit (s 1947) süüdistati eraserveri kasutamises salastatud informatsiooni sisaldava kirjavahetuse pidamiseks ajal, mil ta oli Ameerika Ühendriikide välisminister (2009–2013). 2016. aasta juulis lõpetas Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) süüasja menetlemise, otsustades, et Clinton oli hooletu, kuid süüdistust tema vastu siiski ei esitata. Kümmekond päeva enne 11. novembri presidendivalimisi teatas FBI, et uurib uusi Clintoni e-kirju. Kuigi kaks päeva enne valimisi teatas FBI, et nad ei muuda oma juulikuist otsust, leidis Demokraatlik Partei, et sellega kahjustati nende kandidaadi mainet presidendivalimistel. 2018. aasta suvel avaldatud ametliku uurimise tulemuste järgi polnud FBI Clintoni tegevuse uurimisel poliitiliselt motiveeritud. Siin ja edaspidi toimetaja märkused, kui pole osutatud teisiti. 4 Bradner, Eric. Hillary Clinton’s Email Controversy, Explained – CNN, 28.10.2016, http://edition.cnn.com/2015/09/03/politics/hillary-clinton-email-controversy-explained-2016/index.html (külastatud 03.12.2017). 5 Graham, Chris ja Midgley, Robert. Mexico Border Wall: What is Donald Trump Planning, How Much Will It Cost and Who Will Pay for It? – Telegraph, 23.08.2017, http://www.telegraph.co.uk/news/0/mexico-border-wall-donald-trump-planning-much-will-cost-will/ (külastatud 03.12.2017); Schuman, Michael. Is China Stealing Jobs? It May Be Losing Them, Instead – New York Times, 22.07.2016, https://www.nytimes.com/2016/07/23/business/international/china-jobs-donald-trump.html (külastatud 03.12.2017). 6 Mitmete näidete kohta 19. sajandist ja 20. sajandi algusest vt: Dobrenko, Jevgeni ja Naiman, Eric (toim). The Landscape of Stalinism: The Art and Ideology of Soviet Space. Seattle: University of Washington Press, 2003; Guttsman, W. L. Art for the Workers: Ideology and the Visual Arts in Weimar Germany. New York: Manchester University Press, 1997. Ulatuslikuma arutelu kohta vt nt: Cull, Nicholas John. Propaganda and Mass Persuasion: A Historical Encyclopedia, 1500 to the Present. Santa Barbara: ABC-CLIO, 2003. 7 Selle tõlgenduse kohta vt: Tharoor, Ishaan. Brexit: A modern-day Peasants’ Revolt? – Washington Post, 25.06.2016, https://www.washingtonpost.com/news/worldviews/wp/2016/06/25/the-brexit-a-modern-day-peasants-revolt/?utm_term=.9b8e81bd5306; Curtice, John. US election 2016: The Trump–Brexit voter revolt – BBC, 11.11.2016, http://www.bbc.com/news/election-us-2016–37943072. 8 Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrva 28. juunil 1914 Sarajevos peetakse Esimese maailmasõja põhiajendiks. 9 Kõige kuulsam selline allikas on loomulikult Fukuyama, Francis. The End of History and the Last Man. London: Penguin, 1992. (Eesti keeles ilmunud Margus Enno, Tanel Saimre, Hille Saluääre ja Hiie Tamme tõlkes. Vt Fukuyama, Francis. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev, 2002.) 10 Dawisha, Karen. Putin’s Kleptocracy. New York: Simon & Schuster, 2014; Snyder, Timothy. The Road to Unfreedom: Russia, Europe, America. New York: Tim Duggan Books, 2018; Garrels, Anne. Putin Country: A Journey Into the Real Russia. New York: Farrar, Straus & Giroux, 2016; Myers, Steven Lee. The New Tsar: The Rise and Reign of Vladimir Putin. New York: Knopf Doubleday, 2016. 11 Credit Suisse, Global Wealth Report 2015, 53, https://publications.credit-suisse.com/tasks/render/file/?fileID=F2425415-DCA7-80B8-EAD989AF-9341D47E (külastatud 12.03.2018); Novokmet, Filip, Piketty, Thomas ja Zucman, Gabriel. From Soviets to Oligarchs: Inequality and Property in Russia 1905–2016 – World Wealth and Income Database, juuli 2017, http://www.piketty.pse.ens.fr/files/NPZ2017WIDworld.pdf (külastatud 12.03.2018); Walker, Shaun. Unequal Russia – Guardian, 25.04.2017, https://www.the-guardian.com/inequality/2017/apr/25/unequal-russia-is-anger-stirring-in-the-global-capital-of-inequality (külastatud 12.03.2018). 12 2018. aasta juunis nimetati erakond ümber Rahvuslikuks Liiduks (pr Rassemblement National). 13 Hiina president Xi Jinping kuulutas nn Uue Siiditee projekti välja 2013. aastal. Projekt koosneb kavandi järgi kahest osast. Esimene on Lääne-Hiinast algav ja mööda maismaad kulgev marsruut, mis läbiks Euroopasse jõudmiseks Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida. Teine on meretee, mille trajektoor läheks ümber Kagu-Aasia, Pärsia lahe ning Aafrika kirdetipu. Meremarsruuti tähistab seejuures nimetus „tee”, maismaa oma aga „vöö”. Hiina on kulutanud hiigelsummasid riigi taristu, eriti raudteetranspordi arendamiseks ning investeeringuteks Uue Siiditee marsruudile jäävatesse riikidesse Aasias, Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas ja ka Ladina-Ameerikas. Osa vaatlejaid peab kunagisele õitsvale Siiditee kaubateele viitava projekti eesmärgiks Hiina majandusliku mõjuvõimu ja seeläbi ka poliitilise mõjuvõimu suurendamist. 14 Shani, Ayelet. The Israelis Who Take Rebuilding the Third Temple Very Seriously – Haaretz, 10.08.2017, https://www.haaretz.com/israel-news/.premium-1.805977 (külastatud jaanuaris 2018); Israeli Minister: We Should Rebuild Jerusalem Temple – Israel Today, 07.07.2013, http://www.israeltoday.co.il/Default.aspx?tabid=178&nid=23964 (külastatud 07.01.2018); Yanover, Yuri. Dep. Minister Hotovely: The Solution Is Greater Israel without Gaza – Jewish Press, 25.08.2013, http://www.jewishpress.com/news/breaking-news/dep-minister-hotovely-the-solution-is-greater-israel-without-gaza/2013/08/25/ (külastatud 07.01.2018); Israeli Minister: The Bible Says West Bank Is Ours – Al Jazeera, 24.02.2017, http://www.aljazeera.com/programmes/upfront/2017/02/israeli-minister-bible-west-bank-170224082827910.html (külastatud 29.01.2018). 15 Reilly, Katie. Read Barack Obama’s Final Speech to the United Nations as President – Time, 20.09.2016, http://time.com/4501910/president-obama-united-nations-speech-transcript/ (külastatud 03.12.2017). 16 Ludiidid ehk masinapurustajad olid stiihilistest töölisrahutustest osavõtjad Inglismaal 19. sajandi alguses. Ludiidid püüdsid hävitada tekstiilitööstuse masinaid, pidades neid oma viletsuse põhjuseks. 17 Woirol, Gregory R. The Technological Unemployment and Structural Unemployment Debates. Westport: Greenwood Press, 1996, lk 18–20; Bix, Amy Sue. Inventing Ourselves out of Jobs? America’s Debate over Technological Unemployment, 1929–1981. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2000, lk 1–8; Mokyr, Joel, Vickers, Chris ja Ziebarth, Nicolas L. The History of Technological Anxiety and the Future of Economic Growth: Is This Time Different? – Journal of Economic Perspectives 29:3 (2015), lk 33–42; Mokyr, Joe. The Gifts of Athena: Historical Origins of the Knowledge Economy. Princeton: Princeton University Press, 2002, lk 255–257; Autor, David H. Why Are There Still So Many Jobs? The History and the Future of Workplace Automation – Journal of Economic Perspectives 29:3 (2015), lk 3–30; Arntz, Melanie, Gregory, Terry ja Zierahn, Ulrich. The Risk of Automation for Jobs in OECD Countries – OECD Social, Employment and Migration Working Papers 89 (2016); Piva, Mariacristina ja Vivarelli, Marco. Technological Change and Employment: Were Ricardo and Marx Right? – IZA Institute of Labor Economics, Discussion Paper No.10471 (2017). 18 Vt nt selle kohta, kuidas tehisintellekt edestab inimesi lennunduses ja eelkõige võitluslendude simulatsioonides: Ernest, Nicholas et al. Genetic Fuzzy based Artificial Intelligence for Unmanned Combat Aerial Vehicle Control in Simulated Air Combat Missions – Journal of Defense Management 6:1 (2016), lk 1–7; intelligentsete õpetussüsteemide kohta: VanLehn, Kurt. The Relative Effectiveness of Human Tutoring, Intelligent Tutoring Systems, and Other Tutoring Systems – Educational Psychologist 46:4 (2011), lk 197–221; algoritmkauplemise kohta: Nuti, Giuseppe et al. Algorithmic Trading – Computer 44:11 (2011), lk 61–69; finantsplaneerimise, investeeringuportfellide haldamise jms kohta: Baharammirzaee, Arash. A comparative Survey of Artificial Intelligence Applications in Finance: Artificial Neural Networks, Expert System and Hybrid Intelligent Systems – Neural Computing and Applications 19:8 (2010), lk 1165–1195; keeruliste andmete analüüsi kohta meditsiinisüsteemis ning diagnoosi ning ravini jõudmisest vt: Glass Zauderer, Marjorie et al. Piloting IBM Watson Oncology within Memorial Sloan Kettering’s Regional Network – Journal of Clinical Oncology 32:15 (2014), e17653; hiiglaslike andmehulkade alusel algupäraste tekstide loomise kohta loomulikus keeles: Vayre, Jean-Sébastien et al. Communication Mediated through Natural Language Generation in Big Data Environments: The Case of Nomao – Journal of Computer and Communication 5 (2017), lk 125–148; näotuvastuse kohta vt: Schroff, Florian, Kalenitšenko, Dmitri ja Philbin, James. FaceNet: A Unified Embedding for Face Recognition and Clustering – IEEE Conference on Computer Vision and Pattern Recognition (CVPR) (2015), lk 815–823; ja sõidukite juhtimise kohta: Premebida, Cristiano. A Lidar and Vision-based Approach for Pedestrian and Vehicle Detection and Tracking – 2007 IEEE Intelligent Transportation Systems Conference (2007). 19 Kahneman, Daniel. Thinking, Fast and Slow. New York: Farrar, Straus & Giroux, 2011 (eesti keeles ilmunud Jana Linnarti tõlkes. Vt Kahneman, Daniel. Kiire ja aeglane mõtlemine. Tallinn: Tänapäev, 2013); Ariely, Dan. Predictably Irrational. New York: Harper, 2009; Ripley, Brian D. Pattern Recognition and Neural Networks. Cambridge: Cambridge University Press, 2007; Bishop, Christopher M. Pattern Recognition and Machine Learning. New York: Springer, 2007. 20 Heuristika on teadusharu, mis käsitleb uute teadmiste avastamise või teadmiste omandamise võtteid. 21 Azimi, Seyed et al. Vehicular Networks for Collision Avoidance at Intersections – SAE International Journal of Passenger Cars – Mechanical Systems 4 (2011), lk 406–416; Kumar, Swarun et al. CarSpeak: A Content-Centric Network for Autonomous Driving – SIGCOM Computer Communication Review 42 (2012), lk 259–270; Sichitiu, Mihail L. ja Kihl, Maria. Inter-Vehicle Communication Systems: A Survey – IEEE Communications Surveys & Tutorials (2008), lk 10; Eun-Kyu Lee, Mario Gerla ja Pau, Giovanni. Internet of Vehicles: From Intelligent Grid to Autonomous Cars and Vehicular Clouds – 2014 IEEE World Forum on Internet of Things (WF-IoT) (2014), lk 241–246. 22 Luxton, David D. et al. MHealth for Mental Health: Integrating Smartphone Technology in Behavioural Healthcare – Professional Psychology: Research and Practice 42:6 (2011), lk 505–512; Mosa, Abu Saleh Mohammad, Yoo, Illhoi ja Sheets, Lincoln. A Systematic Review of Healthcare Application for Smartphones – BMC Medical Informatics and Decision Making 12:1 (2012), lk 67; Payne, Karl Frederick Braekkan, Wharrad, Heather ja Watts, Kim. Smartphone and Medical Related App Use among Medical Students and Junior Doctors in the United Kingdom (UK): A Regional Survey – BMC Medical Informatics and Decision Making 12:1 (2012), lk 121; Vashist, Sandeep Kumar, Schneider, E. Marion ja Loung, John H. T. Commercial Smartphone-Based Devices and Smart Applications for Personalised Healthcare Monitoring and Management – Diagnostics 4:3 (2014), lk 104–128; Kamel Boulos, Maged N. et al. How Smartphones Are Changing the Face of Mobile and Participatory Healthcare: An Overview, with Example from eCAALYX – BioMedical Engineering OnLine 10:24 (2011), https://doi.org/10.1186/1475-925X-10-24 (külastatud 30.07.2017); White, Paul J. F., Podaima, Blake W. ja Friesen, Marcia R. Algorithms for Smartphone and Tablet Image Analysis for Healthcare Applications – IEEE Access 2 (2014), lk 831–840. 23 Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raport „Global status report on road safety 2015” (2016); sama organisatsiooni statistika aastate 2000–2016 kohta leiab http://www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/estimates/en/index1.html (külastatud 06.09.2017). 24 Autoõnnetuste põhjuste kohta Ameerika Ühendriikides vt: Fagnant, Daniel J. ja Kockelman, Kara. Preparing a Nation for Autonomous Vehicles: Opportunities, Barriers and Policy Recommendations – Transportation Research Part A: Policy and Practice 77 (2015), lk 167–181 ja maailmas nt OECD/ITF, Road Safety Annual Report 2016 (Paris: OECD Publishing, 2016), http://dx.doi.org/10.1787/irtad-2016-en. 25 Kusano, Kristofer D. ja Gabler, Hampton C. Safety Benefits of Forward Collision Warning, Brake Assist, and Autonomous Braking Systems in Rear-End Collisions – IEEE Transactions on Intelligent Transportation Systems 13:4 (2012), lk 1546–1555; Anderson, James M. et al. Autonomous Vehicle Technology: A Guide for Policymakers (Santa Monica: RAND Corporation, 2014), eriti lk 13–15; Fagnant, Daniel J. ja Kockelman, Kara. Preparing a Nation for Autonomous Vehicles: Opportunities, Barriers and Policy Recommendations – Transportation Research Part A: Policy and Practice 77 (2015), lk 167–181; Bonnefon, Jean-Francois, Shariff, Azim ja Rahwan, Iyad. Autonomous Vehicles Need Experimental Ethics: Are We Ready for Utilitarian Cars? – arXiv (2015), lk 1–15. Kokkupõrgete ennetamiseks mõeldud sõidukitevaheliste võrkude kohta vt: Azimi, Seyed R. et al. Vehicular Networks for Collision Avoidance at Intersections – SAE International Journal of Passenger Cars – Mechanical Systems 4:1 (2011), lk 406–416; Kumar, Swarun et al. CarSpeak: A Content-Centric Network for Autonomous Driving – SIGCOM Computer Communication Review 42:4 (2012), lk 259–270; Sichitiu, Mihail L. ja Kihl, Maria. Inter-Vehicle Communication Systems: A Survey – IEEE Communications Surveys & Tutorials 10:2 (2008); Gerla, Mario et al. Internet of Vehicles: From Intelligent Grid to Autonomous Cars and Vehicular Clouds – 2014 IEEE World Forum on Internet of Things (WF-IoT) (2014), lk 241–246. 26 Chui, Michael, Manyika, James ja Miremadi, Mehdi. Where Machines Could Replace Humans – and Where They Can’t (Yet) – McKinsey Quarterly (2016), http://www.mckinsey.com/business-functions/digital-mckinsey/our-insights/where-machines-could-replace-humans-and-where-they-cant-yet (külastatud 01.03.2018). 27 Youyou, Wu, Kosinski, Michal ja Stillwell, David. Computer-based personality judgments are more accurate than those made by humans – PANS, Vol. 112 (2014), lk 1036–1038. 28 Dredge, Stuart. AI and music: will we be slaves to the algorithm? – Guardian, 06.08.2017, https://www.theguardian.com/technology/2017/aug/06/artificial-intelligence-and-will-we-be-slaves-to-the-algorithm (külastatud 15.10.2017). Üldine ülevaade meetodite kohta: Fernández, Jose David ja Vico, Francisco. AI Methods in Algorithmic Composition: A Comprehensive Survey – Journal of Artificial Intelligence Research 48 (2013), lk 513–582. 29 Topol, Eric. The Patient Will See You Now: The Future of Medicine is in Your Hands. New York: Basic Books, 2015; Wachter, Robert. The Digital Doctor: Hope, Hype and Harm at the Dawn of Medicine’s Computer Age. New York: McGraw-Hill Education, 2015; Parkin, Simon. The Artificially Intelligent Doctor Will Hear You Now – MIT Technology Review (2016), https://www.technologyreview.com/s/600868/the-artificially-intelligent-doctor-will-hear-you-now/; Gallagher, James. Artificial intelligence „as good as cancer doctors” – BBC, 26.01.2017, http://www.bbc.com/news/health-38717928. 30 Brannen, Kate. Air Force’s lack of drone pilots reaching „crisis” levels – Foreign Policy, 15.01.2015, http://foreignpolicy.com/2015/01/15/air-forces-lack-of-drone-pilots-reaching-crisis-levels/.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1304.35 руб.