Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Spetsnaz Viktor Suvorov Viktor Suvorovi „Spetsnaz“ on esimene Lääne lugeja jaoks mõeldud täielik ja kõikehõlmav ülevaade Nõukogude erivägedest kuni tänase Venemaa salajaste eliitmõrtsukateni välja. Selle kohta on kuni tänaseni olnud väga vähe teada, sest selle olemasolu on kiivalt varjatud ja eitatud. Sõjaväeluure (GRU) juhtimise all tegutsenud spetsnaz ehk Nõukogude eriväed olid üks kõige salapärasemaid ja armutumaid erivägesid maailmas. Nende kasutada olid Nõukogude armee tipptehnoloogia ja uusimad teadussaavutused. Tänapäeval on spetsnazi peaeesmärk vaenlase taktikaliste tuumarelvade leidmine, nende asukohast ettekandmine ja erandolukordades hävitamine kas või oma elu hinnaga. Endise GRU ohvitserina oli autor ise spetsnazi tegevusega tihedalt seotud. Selles paljastavas – ja kohati lausa šokeerivas – käsitluses räägib ta omaenda kogemustest. See on möödapääsmatult vajalik lugemisvara igaühele, keda tõeliselt huvitab Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa sõjaline võimekus. Originaali tiitel: Viktor Suvorov „Spetsnaz“ Esmailmumine Hamish Hamilton, 1987. Käesolev raamat on uus, täiendatud ja muudetud trükk, tõlgitud käsikirjast. © Viktor Suvorov, 1987 ja 2019 Eestikeelne tõlge © Mait Eelrand ja Tänapäev, 2019 Toimetanud Ene Poll Kujundanud Margit Randmäe ISBN 978-9949-85-535-3 ISBN 978-9949-85-558-2 (epub) Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tnp.ee Tarvilik eessõna Raamatut „Spetsnaz“ ei kavatsenud ma üldse kirjutada, ei tulnud mõttessegi. Olin aga lihtsalt sunnitud seda tegema. Kogu asi algas sellest, et kunagi ammu ilmus Suurbritannias minu raamat Nõukogude armeest. Peagi avaldati see USA-s. Ameeriklastest võtsid pärast eeskuju jaapanlased, sakslased ja rootslased. See raamat pälvis teatud menu. Tõsi küll, ei jäänud tulemata ka tobedad rünnakud ja õel kriitika. Kirjutasin selles raamatus strateegiast ja taktikast, relvastusest ja tehnikast, sõdurite ja ohvitseride teenistusest. Vaid ühel korral kasutasin seda ebatavalist sõna „spetsnaz“. Üksikasjadesse ei laskunud, ei olnud vajadust. Sõnast aga võeti kinni: no ei ole vene keeles sellist mõistet! Ei ole Nõukogude armees niisugust terminit. Ei ole ja kogu lugu! Minu kritiseerijad hakkasid välja laduma tõendeid: viiteid kõige erinevamatele vene keele sõnaraamatutele, sealhulgas ka väga spetsiifilistele. Ütlesid, et võta „Lühike operatiiv-taktikaliste ja üldsõjaväeliste sõnade sõnastik“ (Краткий словарь оперативно-тактических и общевоенных слов (Moskva, Vojenizdat, 1958) – ei ole seal „spetsnazi“. Aga näiteks üsna värske „Vene keele lühendite sõnaraamat“ (Moskva, kirjastus Russki Jazõk, 1977) – 15 000 lühendit! On „spetskor“ ehk „erikorrespondent“, kohe seejärel „spetsstroi“ ehk eriehitus“, aga nende vahel pole mingit „spetsnazi“! Mis seal sõnaraamatutest rääkida! Võtame „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“ (Советская военная энциклопедия). Selle seitsmes köide ilmus kolm aastat tagasi. Selles seitsmendas köites on sõna „Spezia“, mereväebaas Itaalias. Kohe selle järel peaks tulema „spetsnaz“. Aga ei ole seal mingit „spetsnazi“! Ajad ainult udu! Ära katsugi meid lolliks teha! Pööra tähelepanu „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“ toimetuskomisjonile: marssalid, kindralid, admiralid, sõjateaduste doktorid, akadeemikud! Toimetuskomisjoni eesotsas on NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi ülem Nõukogude Liidu marssal Ogarkov. Tema ju peaks paremini teadma, kas Nõukogude armees on olemas niinimetatud spetsnaz või seda pole olemaski! Nõukogude Liidu marssal Nikolai Vassiljevitš Ogarkov ju valetama ei hakkaks! Vastan alandlikult: härrased, panid, seltsimehed ja vennad, aga kas te sellest „Nõukogude sõjalisest entsüklopeediast“ ikka olete jagu saanud? Kõigest üks näide selle kõige esimesest köitest: leheküljel 95 on arusaadavalt lahti seletatud termin „agentuurluure“. Nõukogude väejuhid on selgitanud kogu maailmale, et agentuurluure on kapitalistlikes riikides laialdaselt praktiseeritav luureliik, mida viiakse ellu salaagentide abil. Agentuurluure (kui uskuda Kremli strateege) on midagi väga kodanlikku. Selle kohta aga, kas Nõukogude armees on agentuurluure või ei, pole selles rikkalikus köites midagi öeldud. Ja kõigele on alla kirjutanud tõsiseltvõetav ja aus kamp marssaleid, kindraleid ja admirale, kaasa arvatud seesama Nikolai Vassiljevitš Ogarkov. Suured ülemused, kes kirjutasid kokku „Nõukogude sõjalise entsüklopeedia“, ei ole vist jõudnud vaadata filme „Luuraja kangelastegu“, „Seitseteist kevadist hetke“ ja „Vaikne hooaeg“. Nad nähtavasti ei ole lugenud jutustusi ega romaane agentuurluure teemadel „Vasknööp“ („Медная пуговица“), „Nägusid paljastamata“ („Не открывая лица“) ja „Ka üks on võitlusväljal sõdur“ („И один в поле воин“). Selles, nagu mulle näib, peitubki põhjus, miks marssalid, kindralid ja admiralid ei tea midagi agentuurluure olemasolust Nõukogude armee juhtorganite süsteemis. Pole ka imekspandav, et koostades „Nõukogude sõjalist entsüklopeediat“, ei maininud nad spetsnazi kohta mitte kui midagi. Mingid argumendid aga raevukatele kriitikutele ei mõjunud. Mind süüdistati laiade rahvamasside ettekavatsetud tüssamises. Ja siis avaldasin ma sõjandusajakirjas International Defence Review pika artikli Nõukogude armee eriüksustest (spetsnazist). Artikkel kutsus esile võimsa vastukajalaine. Paljastajaid ja kritiseerijaid aga sellest vähemaks ei jäänud. Ja kuidas need kriitikud oleksidki võinud rahuneda, kui tegelikult ei olnud keegi sellist sõna kunagi kuulnud? Selgitan kriitikutele: kust olekski võimalik lihtsas rahvakeeles niisugust sõna võtta, kui salastamise eesmärgil kirjutatakse seda terminit isegi dokumentides lühendatult: SpN (СпН). Peagi ilmus inglise, saksa, jaapani ja muudes keeltes minu raamat „Nõukogude sõjaväeluure“, milles puudutasin ka spetsnazi eriüksuste ja agentuuri teemat. Spetsnazi teemast ma mööda minna ei saanud, sest spetsnaz on ju Nõukogude sõjaväeluure orgaaniline osa. Kriitikud aga ei taltunud: „Ei ole niisugust terminit, ei ole selliseid üksusi ega väeosi, ei ole sellist agentuuri, kõik on vaid sinu enda väljamõeldised!“ Siis kirjutasin raamatu „Akvaarium“. Valisin arusaadavuse mõttes seiklusjutustuse vormi. Ent see raamat ei olnud üldse seiklustest, vaid sellest, kuidas on üles ehitatud Nõukogude luure, sealhulgas ka spetsnazi formeeringud. Raamat oli menukas, kuid kriitikud teatasid, et midagi niisugust lihtsalt ei saa olla. Siis tuligi mul kirjutada raamat „Spetsnaz“, mis ilmus Suurbritannias 1987. aastal, järgmisel ka USA-s ja teistes riikides. Menust tiivustatuna otsustasin avaldada „Spetsnazi“ ka oma emakeeles. Neil kuulsusrikastel aegadel jätkus Suurbritannias, Prantsusmaal, USA-s ja Lääne-Saksamaal kirjastusi, kus anti välja venekeelseid raamatuid. Need kirjastused aga vastasid keeldumisega: ei ole ametlikku kinnitust niisuguste struktuuride olemasolu kohta ja vene keeles ei ole ka sellist sõna. „Akvaariumi“ avaldame, sest see on sinu väljamõeldis, aga „Spetsnazi“ ei võta, kuna selles valad sa oma väljamõeldised tõepärasesse vormi. Ükski neist kirjastustest ei julgenudki „Spetsnazi“ välja anda. Sama saatus ootas „Jäälõhkujat“ ja „Nõukogude sõjaväeluuret“. Väljaspool Nõukogude Liitu ei ilmunud need raamatud vene keeles kunagi. Läks mööda veidi aega, ja 1991. aastal kukkus Nõukogude Liit kokku. Siis äkki avastati, et ikkagi on spetsnaz olemas, vene keeles on selline sõna olemas. Tõsi küll, seda ei tunnistatud otsekohe ja täielikult, vaid ainult osaliselt. Vene armee luure peavalitsuse GRU ülem kindralpolkovnik Jevgeni Timohhin teatas 29. aprillil 1992 kaitseministeeriumi keskhäälekandja, ajalehe Krasnaja Zvezda veergudel järgmist: Sõjaväeluure süsteemis on eriotstarbelised formeeringud, mida ajakirjandus ongi hakanud nimetama spetsnaziks. Seega: niisugused formeeringud on olemas, aga vaat nimetust ei ole. Selle nimetuse on välja mõelnud hoopis agarad kirjatsurad. Üsna varsti aga seda terminit enam nii rangelt ei varjatud ja see läks mööda maailma laiali. Ja juurdus seal. Paljudele see meeldis. Äkki tekkis rohkesti kõikvõimalikke eriüksusi ehk spetsnaze: siseministeeriumi (MVD) spetsnaz, karistuste täideviimise teenistuse (FSIN) spetsnaz, föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) spetsnaz, piirivalve spetsnaz, välisluureteenistuse (SVR) spetsnaz, eriolukordade ministeeriumi (MTšS) spetsnaz, Ameerika, Iisraeli, Iraani, Briti spetsnaz… Sellest sõnast sai üldnimi, mida hakati kirjutama väikese algustähega. Luure keskvalitsuses aga kirjutati seda suure algustähega nagu pärisnime. Et eristuda tohutust hulgast igasugustest „spetsnazidest“ ning mitte ajada segi patust jumalakartlikuga, loobus luure peavalitsuse GRU juhtkond vaikimisi termini „spetsnaz“ sagedasest kasutamisest, eelistades märksa lühemat nimetust – SpN. Kui kohtame seda lühendit, võime vägagi suure tõenäolisusega arvata, et sel juhul on jutt struktuuridest, mis on sõjaväeluure osa. Kõik ülejäänud „spetsnazid“ on aga kohmakas katse kleepida end külge GRU lahinguformeeringute kõlavale nimele. Pärast Teist maailmasõda loodi seltsimees Stalini käsul spetsnazi väed ja agentuur vaid ühe, kuid äärmiselt keeruka ja vastutusrikka ülesande täitmiseks – vastase tuumarelva ja selle kohaletoimetamisvahendite otsimiseks ja hävitamiseks. Lisaks sellele pidid spetsnazi väed ja agentuur täitma ka teist ülesannet, mis oli aga lahutamatult seotud peaülesandega: otsida ja hävitada staape, komandopunkte ning sidesõlmi ja -liine, mis võiksid olla kaasatud otsuste vastuvõtmisele ja käskude täitmisele massihävitusrelvade kasutamiseks, vastavate käskude ja korralduste edastamisele ja vastuvõtmisele. Peale nende ülesannete lahendamise plaanitseti kasutada spetsnazi agentuuri ja väeosi transpordisüsteemide, torujuhtmete, elektrijaamade ja kõrgepingeliinide vastu, jahipidamiseks kõrgelseisvatele poliitilistele ja sõjaväeliidritele, samuti hirmu ja paanika tekitamiseks vastase tagalas. Neid ülesandeid võidi aga anda spetsnazi väeosadele ja agentuurile ainult sel juhul, kui peaülesanne oli täidetud, kui vastase massihävitusrelvad olid teatud piirkonnas hävitatud või kindlalt maha surutud. Minu raamat on sellest, mida peavad tegema spetsnazi väeosad ja agentuur, kui puhkeb totaalne tuumasõda Lääne ja Ida vahel. Aga! Nõukogude Liit vajus õnnelikult laiali, kõik selle endised liitlased kargasid NATO-sse, mingit globaalset sõda neetud kapitalistide vastu nähtavas tulevikus enam ette ei valmistata ega kavatseta. Nõukogude armeel ei ole enam liitlasi Kesk-Euroopas, pole enam spetsnazi väeosi Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Tšehhoslovakkias, Poola ja Ungari rahvavabariigis. Ei ole enam Saksa demokraatlikku ega Poola ja Ungari rahvavabariiki, pole enam sellist riikigi nagu Tšehhoslovakkia. Ei ole Nõukogude armee vägesid nende territooriumil, pole enam Nõukogude armeed ega Nõukogude Liitu ennastki. Enam ei ole vaja täita peaülesannet, mille nimel loodi ja eksisteerisid spetsnazi väeosad ja agentuur. Meie silme all toimub kommunistliku impeeriumi hoogne lagunemine. Oli kunagi võimas sotsialismileer: Nõukogude Liit, Poola, Ungari, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Saksa Demokraatlik Vabariik. Ükskord aga vajus see kõik kokku ja pudenes laiali. Sealjuures pudenes hetkega – mõne kuuga. Jäi vaid üks ja ainus Nõukogude Liit. Läks vaid õige vähe aega ning pudenes laiali ka Nõukogude Liit ise. Selle koosseisus oli 15 vabariiki. Eesti, Leedu, Läti, Ukraina, Gruusia ja teised vabariigid lõid lahku. Jäi vaid Venemaa üksi. Vaadates seda protsessi, võime lihtsalt ennustada, mis saab edasi. Tendents on silmnähtav: käimas on lagunemisprotsess. Nüüd on Venemaa kord. See vajub laiali. Käesolev raamat on sellest, mis oli enne. See raamat kõneleb aegadest, mil Nõukogude Liit oli üliriik. Kremli diktaatorite käsutuses oli rohkelt vahendeid, mille abil nad hoidsid paljude riikide sadu miljoneid inimesi kinni oma kommunistlikes sigalates. See raamat on ühest neist saatanlikest tööriistadest nimega spetsnaz ehk lühendatult SpN. Kallis lugeja, tõmmakem ajamasina turvavööd pingule ja pöördugem tagasi XX sajandi teise poolde. Vaadelgem olukorda mitte siit, uuest aastatuhandest, mitte meie helgest, rõõmsast, pilvitust ja õnnelikust tänapäevast, vaid laskem end kanda selle külma sõja aegadesse, millest võis iga hetk saada kolmas maailmasõda. Kas oled nõus? Siis laseme käia. Peatükk 1 Labidas – sõduri kallim 1. Kaitse – see on lahingutegevuse liik. (Советская военная энциклопедия. Москва. Воениздат. 1978. Köide 5. Lk 660). Pealetung – see on lahingutegevuse põhiline liik (Sealsamas. Lk 518). Tagugem siis endale igaveseks pähe, et sõjategevuse liike on vaid kaks: pealetung ja kaitse. Sealjuures on ainult pealetung see peamine liik. Punaarmee (13. veebruarist 1946 Nõukogude armee) oli loodud ja eksisteeris pealetungiks. Pealetung aga võib olla edukas vaid juhul, kui ettevalmistused selleks on nagu kord ja kohus kaetud kaitsega, pealetungi tulemused aga on igati kindlustatud. See tähendab: ilma kindla kaitseta ei saa olla edukat pealetungi. Seepärast töötati pärast Teist maailmasõda Nõukogude tankide jaoks välja ja saadeti vägedesse kaeveseadmed. Niisuguse rippseadmega tank, saanud käsu asuda kaitsele, kaevab kõigepealt kahele naabertankile ja siis iseendale kaeviku ja varjub sinna. Maapinna tasemele jäävad ainult tankide tornid. See parandab järsult tankide kaitset nii tavaliste tankitõrjevahendite kui ka tuumarelva mõju eest. Kõige rängemad katsumused aga jäävad kõigis sõdades jalaväe kanda. Sõjas kannab motoriseeritud laskurvägede võitleja automaati koos tääknoaga ja nelja padrunisalve, igaühes 30 padrunit. Lisaks ripub tal vasakul küljel tasku kahe ründe- (RGD-5) või kaitsegranaadiga (F-1). Tal on peas teraskiiver SŠ-68. See kaalub poolteist kilo. Vasakul küljel on gaasimaskikott, seljas rullikeeratud telkmantel ja aatomirünnakuvastane komplekt (kummikeep kapuutsiga, kummikindad ja kummisukad, mis vajaduse korral saabaste peale tõmmatakse). Veel on tal välipudel veega. Pudel on vutlaris. Tänu sellele ei lähe vesi kuumaga soojaks ega jahtu nii kiiresti pakases. Tühi välipudel kaalub 210 grammi. Vett on selles 750 grammi. See kõik kokku on kergendatud komplekt. Motoriseeritud laskurvägede võitleja täielikku varustust on parem mitte meelde tuletadagi, et mitte oma tuju rikkuda. Ah, oleks peaaegu unustanud. Nii täielikku varustusse kui ka kergendatud komplekti kuulub väike jalaväelabidas MPL-50. Väike jalaväelabidas teenib sõdurit nagu külmrelv, aer, pann ja mõõteriist: terasest laba laius on 15 cm, pikkus 18 cm ning labida pikkus koos puitvarrega 50 cm. Indeksit MPL-50 kandva agregaadi peaotstarve on aga maa kaevamine. Nõukogude armee lahingutegevuse põhiliik, nagu oleme juba selgeks õppinud, on pealetung. Mingitel hetkedel aga saab tankide järel ründav jalavägi käsu peatuda. Põhjused selleks on mitmesugused: päevaülesanne on edukalt täidetud; kõrgemalseisev komandör on otsustanud viia löögisuund üle teisele, perspektiivsemale lõigule; rünnak on toppama jäänud, tohutud kaotused ei võimalda lahinguülesande täitmist jätkata. Saanud käsu peatuda, otsib motoriseeritud laskurvägede võitleja täiendavaid korraldusi ootamata välja labida ja uuristab end maasse. Labidas on alati temaga, labidavutlar ripub vöörihma küljes. Labida laba jääb alati sellesse kohta, mis asub seljast allpool, paremal poolel. Väikese jalaväelabida mugavus seisneb selles, et on võimalik kaevata vastase tule all lamades. Esmalt kaevab sõdur kaeviku omaenda pikkuse järgi, tavaliselt 170 sentimeetrit. Kaeviku laius on 60 ja sügavus 30 sentimeetrit. Muld heidetakse vastase suunas. Seda mullahunnikut nimetatakse rinnatiseks ja see kaitseb võitlejat vaenlase kuulide eest. Sõdur ei ole veel jõudnud kaevata kaevikut lamades tulistamiseks, aga miinipildujad, kahurid ja haubitsad annavad lühikese ja intensiivse löögi vastase pihta. Jalavägi saab käsu „Valmistuda rünnakuks!“ ning kohe „Rünnakule. Edasi!“ Jalavägi tormab tankide järel läbimurdele, kuid saades peatumiskäsu, uuristab end jälle kohe maasse. Ja jälle kaevab sõdur kaeviku lamades tulistamiseks. Kui uut ründekäsklust ei tule, muudab võitleja lamades tulistamise kaeviku põlvelt tulistamise, seejärel aga seistes tulistamise kaevikuks. Mis tahes kaevikus olles ei ole vaenlase kuulid võitlejale ohtlikud. Igas kaevikus väheneb järsult ka tõenäolisus saada pihta mürsukildudega. Mis tahes kaevikute, isegi lamades tulistamise kaevikute olemasolu korral muutub kaitse vaenlase tankide rünnakute eest kindlamaks. Kui vastase vasturünnakud on tagasi löödud, pealetungi jätkamise käsku aga ei ole antud, ühendavad sõdurid ilma igasuguste meeldetuletuste ja käsklusteta oma eraldi kaevikud tranšeedega. Vääramatu põhimõte: kaitset tuleb täiustada pidevalt! Higi säästab verd: parem kümme meetrit kaevikuid kui meeter hauda. Iga päev kaevab sõdur kümme tundi. Jagude tulepositsioonid ühendatakse tranšeega, moodustades rühma tugipunkti. Rühmade tugipunktid ühendatakse tranšeedega, moodustades roodu operatiivpunkti. Tranšeedest kaevatakse tagala suunas ühendusteed. Tranšeede ja ühendusteede perved kindlustatakse laudade ja palkidega, nende teatud lõigud kaetakse käepäraste materjalidega ning puistatakse peale pinnas. Igas jaos seatakse sisse positsioonid kuulipildujatele ja granaadiheitjatele, igas rühmas ehitatakse blindaaž ja komandopunkt rühmakomandörile. Kõik see maskeeritakse hoolikalt. Nõukogude armee kümne tunni kaevamisnorm: savises pinnases – kolm kuupmeetrit; keskmise taimestikuga pinnases – viis kuupmeetrit; liivases pinnases seitse ja pool kuupmeetrit. 2. Väikese jalaväelabida kasutamisvõimalused on lugematud. Motoriseeritud laskurvägede võitleja kaevab selle labidaga haua oma langenud kaaslasele. Kui võitlejal ei ole kirvest, raiub ta labidaservaga leivapätsi, mis on krõbedas pakases muutunud kõvaks nagu graniit. Vaenlase tapva tule all sõuab võitleja otsekui mõlaga, forsseerides telegraafipostil istudes sellised veetakistused nagu Dnepr, Visla või Oder. Saades aga peatumiskäsu, rajab võimas maakaevaja ikka ja jälle enda ümber vallutamatu kindluse. Oma labidaga suudab võitleja luua ületamatu kaitse Stalingradi piirkonnas ja Kurski kaarel, Kostrzyni platsdarmil ja lahingutes Balatoni järve lähistel. Oma labidaga suudab võitleja mõõta kangatüki pikkust vaenlasest mahajäänud poes. Miks lasta heal kaubal kaotsi minna? Kaks labidapikkust teeb meetri! Võitleja saab oma labidaga kindlaks määrata vaenlase purukslastud tanki roomiku laiuse ning ainuüksi selle parameetri järgi määratleda selle tüübi. Vaenulikes armeedes on väikese labida vars kokkupandav. See on juba hellitamine. Ei, kodanikud! Labidas peab olema ühtne monoliit nagu paindumatu kommunistliku partei liige, nagu kogu maailma vallutama mineva töölisklassi vääramatu tahe! Labidas – see on jalaväe, järelikult ka kõigi ülejäänud vägede vastupidavuse garantii kõigil vaenlase kõige raevukama pealetungi hetkedel. Kui jalaväel on vähegi aega, et maasse kaevuda, siis kaevikutest ja tranšeedest vaenlane teda välja suitsetada ei suuda, kui ülimoodsaid relvi ta ka ei kasutaks. 3. See raamat aga ei ole üldsegi minu armastatud jalaväest, vaid hoopis teiste vägede sõduritest, ja nende vägede nimi on spetsnaz. Spetsnazi võitlejad ei kaeva kunagi kaevikuid ega tranšeesid. Neil ei ole vaja kaitselahinguid pidada. Nemad kas ründavad ootamatult või ülekaalukate jõudude vastupanu kohates kaovad sama äkki, kui olid ilmunud. Pärast aga ründavad nad seal, siis ja sedavõrd, kus, kui ja kuivõrd vastane nende ilmumist kõige vähem ootab. On imekspandav, kuid spetsnazi võitlejad, kellel ei ole kunagi vaja kaitselahinguid pidada, hellitavad väikest jalaväelabidat MPL-50 sama õrna sõduriarmastusega nagu motoriseeritud laskurvägede sõdurid. Milleks siis spetsnazi võitlejale väike jalaväelabidas, kui ta kunagi kaevikuid ega tranšeesid ei kaeva? Oo!!! Sõnadega on seda võimatu kirjeldada. Seda peab nägema. Spetsnazi võitleja käes muutub väike jalaväelabidas hirmuäratavaks käratuks relvaks. Iga spetsnazi võitleja treenib labida kasutamist märksa rohkem kui motoriseeritud laskurvägede sõdur. Esimene asi on harjutada löögi jõudu ja täpsust. Endistel aegadel raiusid ratsaväelased mõõkadega kõrkjaid. Probleem on selles, et nõtke pilliroog paindub löögi all ega lase end läbi raiuda. Seepärast peab löök olema välkkiire, niivõrd hoogne ja võimas, et õhk viliseks ja pilliroog ei jõuaks painduda. Kõrgeim klass on see, kui läbiraiutud pilliroog jääb püsti seisma ning alles mõne aja pärast langeb aeglaselt maha. Just niisuguse täiuslikkuse poole spetsnazi võitleja püüdlebki. Treenimiseks sobivad hästi pudelid. On vaja virutada nii, et pudel jääks paika, selle sisu ei pritsiks laiale, kael aga lendaks kõlinal eemale. Spetsnazi sõdur usaldab oma labidat nagu armastatud naist: käelaba pakule… ja hirmus raiuv löök otse sõrmeotste kõrvale. Volga sõjaväeringkonna staabi luureosakonna spetsnazi 808. üksikus roodus naljatati, et rooduvanem Prihodko lõikas hommikusel rivistusel oma labidaga lohakatel võitlejatel küüsi. Käsitsivõitluses tõrjub labidas kindlalt täägi, noa või teise labida löögi. Spetsnazi diversioonigrupid on ette nähtud tegutsemiseks hästi kaitstavate ja valvatavate objektide vastu. Kaasa arvatud sellised, mille valvamiseks kasutatakse muu hulgas valvekoeri. Sel juhul on kindlam koerake surnuks raiuda labida terava servaga kui veristada noaga. Spetsnazi võitleja, kellel ei olnud muud relva peale labida, lukustati treeningu mõttes ühte ruumi metsistunud koeraga. See, kes niisuguse katsumuse läbi tegi, kandis uhket nime Gladiaator. Võitlejad naljatasid, et mis mind siin mopside ja krantsidega hirmutate, saatke mind parem Ussuuri tiigri vastu. Aga tõepoolest, miks karta tiigrit, kui käes on relv uhke nimega MPL-50! Kõnealune relv on veelgi hirmsam, kui seda kasutatakse mitte kasakamõõga, vaid punanahalise indiaanlase tomahoogina ehk mitte raiumis-, vaid viskerelvana nagu sõjakirvest. Meenutagem sõja-aastate kroonikat. Saksa sõduritel olid granaadid pikkade puitvartega. Miks? Aga selleks, et saaks heita kaugemale ja täpsemalt. Tsirkuses žongleerib kloun läikivate värkidega – ma ei tea, kuidas neid nimetatakse –, üks ots on paks ja raske, teine aga peenike ja pikk. See on kõige mugavam ese žongleerimiseks. Otsekui Saksa käsigranaat või Nõukogude väike jalaväelabidas. Spetsnazi võitleja on suur meister labidat viskama. Ta heidab seda mis tahes asendis: lamades, istudes, hüppelt, kukerpallitades. Kui labidas on tunginud puusse, ei ole seda just lihtne välja kiskuda. Kui aga virutada see kellegi kolpa, siis probleemi ei ole – tõmba enda poole ja kasuta uuesti. Sinu lauba suunas lendav labidas ei ole just kõige meeldivam vaatepilt. Ilusamaks teeb selle asjaolu, et silmitsemine ei kesta kaua: on vaid üks silmapilk, pimestav silmapilk. Üleelamisteks ei jää enam mingit aega. Enamik ohvreid aga muretsema ei pea, sest löök antakse selja tagant. Labidas tungib kolpa või abaluude vahele, raiudes läbi selgroo ja roided. GRU psühholoogid on ammu täheldanud huvitavat seika: kui spetsnazi võitleja tulistab vastase suunas, siis too vastab tulega. Kui aga visata vastase pihta täiest jõust labidas MPL-50, siis raevukas vaenlane lõpetab tulistamise ja kargab kõrvale. See raamat on võitlejatest, kes käsitsevad labidat oluliselt enesekindlamalt ja täpsemalt kui lusikat sõdurisööklas. Peale oma labidate on neil mõistagi ka muud relvad, kaasa arvatud kantavad tuumalaengud. Peatükk 2 Spetsnazi põlvnemislugu 1. Kõigil sajanditel ja aastatuhandetel on inimesed unistanud õnnelikust elust. Neli aastasada enne meie ajaarvamist kirjeldas Platon tema enda väljamõeldud ideaalriiki, kasutades esmakordselt terminit „utoopia“. Topos tähendab tõlkes kohta. Siit tuleb ka sõna „topograafia“. Utoopia aga on koht, mida pole olemas. Just niisugust kohta suur mõtleja kirjeldaski. Tema jaoks oli ideaal orjanduslik riik, despootlik diktatuur. Ja kuidas siis saada läbi ilma despootide ja alamateta, kui me püüdleme korra poole ja kui riik on ideaalne? Ligi kaks tuhat aastat hiljem, 1516. aastal, avaldas Inglismaa tulevane lordkantsler Thomas More oma teose, mis kandis pealkirja „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov, kõige paremast riigikorrast ja uuest Utoopia saarest“. Aeg oli karm. Riiki valitses kuningas Henry VIII, kellele, kui keegi ei mäleta, meeldis oma lähikondlaste päid maha raiuda. 1535. aastal löödi otsast ka söör Thomase pea. Täpselt 400 pärast hukkamist kuulutati ta pühakuks. Oma „kuldses käsiraamatus“ kirjeldas tulevane pühak inimeste ideaalset ühiskonda väljamõeldud Utoopia saarel. Sellest peale on see nimi saanud nimisõnaks. Utoopia on rahva tõlgenduses midagi liiga head, mida tegelikkuses olla ei saa. Midagi utoopilist selles raamatus aga ei olnudki. Väljamõeldud Utoopia oli tegelikult poolsaar, kuid kogu rahva ja sõjaväe titaanlike jõupingutustega eraldus see mandrist käsitsi kaevatud väinaga ja isoleerus kogu ümbritsevast maailmast. Nii et selles jutustuses imepärasest saarest kohtame esimestest ridadest peale midagi omast ja tuttavat. Meie nõukogude rahvas käsitsi kaevatud väinaga naabermaadest ei eraldunud, kuid ainult seepärast, et piir oli kõige pikem maailmas. Leiti aga muud ja mitte vähem tõhusad meetodid iseenda isoleerimiseks. Imepärasel Utoopia saarel on kõik meile tuttav ja lähedane. Utoopias ei ole eraomandust. Riik elab ühtse kolhoosina. Kõik Utoopia linnad on ehitatud ühtse plaani järgi, kõik majad on ühesugused. Ja selle oleme ka läbi käinud: igas Nõukogude Liidu linnas oli keskväljakul tingimata Lenini monument ja sammastega palee, kus istusid rahvateenrid. Majad rahva jaoks aga olid kas Tšertanovos, Tšerjomuškis, Habarovskis või siis Urjupinskis kõik hallid viiekorruselised. Miks siis mitte Utoopia! Nõukogude Liit oli Utoopia maksimaalselt pehme variant. Nii-öelda inimnäoline Utoopia. Seepärast, et Utoopias oli kord hoopiski vingem kui meie vanglates ja laagrites. Kogu Utoopia riik läks magama õhtul kell kaheksa. Ja magas kaheksa tundi. See tähendab, et äratus oli selles riigis kell 4.00. Tahtmatult tulevad meelde kõige esimesed read Aleksandr Solženitsõni jutustusest „Üks päev Ivan Denissovitši elus“: Kell viis hommikul, nagu alati, anti äratus – haamriga vastu staabibaraki ees rippuvat relsijuppi. Katkeline hälin tungis nõrgalt läbi akende, mis olid kahe sõrme paksuselt jääs, ja soikus kiiresti: oli külm, valvuril polnud isu kaua taguda. Äratus kell viis hommikul – see oli kord GULAG-i sunnitöölaagris. Märkigem uhkusega, et meie kallid vangivalvurid ei langenud siiski tõelise utoopilise metsikuseni. Iga päev algab Utoopias avalike loengutega kogu elanikkonnale. Nõukogude armees oli see asi pehmem, sest poliitõppused olid kord nädalas, laupäeviti. Kogu Utoopias levib totaalne koputamine. Koputavad kõik. Seepärast teatab söör Thomas uhkusega: „Igaüks vaatab sinu järele.“ Utoopias ei ole majad kodanike omand ning seepärast võib igaüks ja igal ajal minna sellesse majja, kuhu aga tahab. Ainult teise linna ei ole ülemvõimu nõusolekuta lubatud reisida. Midagi sellesarnast näen ma Briti seafarmides, kihutades neist mööda kiirteel M4: iga farm on tohutu piiratud väli paljude ühesuguste sealautadega. Sead jalutavad vabalt ringi, magades millises tahes neist laudamajakestest. Aga sellelt lagedalt on neil väljapääs vaid lihakombinaadi vastuvõtupunkti. Kuna Utoopia linnad on kõik ühesugused, pole teist linna põhjust vaadata, sest midagi huvitavat seal nagunii ei näe. Kui aga kellelgi Utoopia elanikest tuleb pähe minna teist linna imetlema, siis ei ole mingit probleemi: palu vaid reisiluba. Otsus tehakse järjekorras kolmel tasandil. Meie mõistetesse ülekantult: las annab sulle loa kolhoosiesimees, seejärel rajooni ülemus ning lõpuks riigi kõige tähtsam pealik. Utoopia pealik on muide asendamatu. Kui juba jõudis võimu tippu, siis kogu ülejäänud eluajaks. Lõpuni välja. No täpselt nagu meil. Niisiis, ainult Utoopia valitsejal (ingliskeelses originaalis nimetatakse teda Meeriks) on õigus anda lõplik kirjalik luba reisida omaenda kodumaal. Dokumendis, mis niisugust retke lubab, on näidatud tähtaeg, mil rännumees peab tagasi tulema. Raamatu tekstist järeldub üheti mõistetavalt, et mingid väga kompetentsed organid jälgivad valvsalt, et rändajad määratud ajal tagasi jõuaksid, et mitte keegi oma alalisest elukohast omavoliliselt ei lahkuks: Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja teda nuheldakse karmilt. Kui ta sellelt pahateolt veel kord kätte saadakse, karistatakse teda orjaikkega. Vaat nii! Utoopia on samuti nagu Platoni eeskujulik ühiskond orjanduslik riik. Kas samasugune nagu Rooma, Kartaago, Ateena ja Sparta? Ei ole niisugune. Nii Roomas, Spartas ja teistes orjanduslikes riikides tehti orjadeks üldjuhul alistatud maadest võetud vangid. Utoopias aga orjastatakse mitte ainult vange, vaid ka oma riigi kodanikke mis tahes seaduserikkumiste, mainitud juhul elukohast korduva omavolilise lahkumise eest. Aga kuidas siis muidu, kui on juba retsidivist! Peab silmas pidama, et Utoopias on sisse seatud range arvestus: vaat see pahategija käis omavoliliselt naaberlinnas, aga 27 aastat tagasi ta sellelt teolt kord juba tabati! Orjaks teha! Alatiseks! Utoopia kodanikke tehakse orjadeks rohkete pattude eest. Näiteks: Abielurikkujaid karistatakse kõige rängema orjusega… Utoopia kodanikud elavad tohutute perekondade, õigemini karjadena, igaühes 40 inimest, lisaks orjadest teenijad. Kui mingis peres kaldub ülekaal meeste või naiste poolele, aetakse liigsed lihtsalt teise peresse. Otsekui sigu teise aedikusse. Nii toimitakse vabade inimestega, aga kuidas on lood orjadega, seda püha Thomas ei täpsustanud. See-eest aga peab orjanduslik Utoopia pidevalt sõdu naabermaade ja -rahvaste vabaduse ja õnne eest. Ja naaberrahvad on oma vabastajatele tänulikud. Needsinased utooplaste voorused on põhjuseks, et nende naabrid ja piirirahvad, kes vabalt elavad ja kellegi alamad ei ole (sest et utooplased ammuaegu paljud neist türanniast vabaks on teinud), nende seast võimumehi valivad… On arusaadav, et vabastatud naaberrahvad paluvad Utoopia juhtkonnal saata ametimehi oma riike juhtima. Needsinased viiakse au ja kiitusega koju tagasi, kui nende teenistusaeg lõpule jõuab, ja tuuakse uued ametimehed jälle enesega kaasa. […] Neid rahvaid, kes oma ametimehi ja valitsejaid nende seast toovad, kutsuvad utooplased ligimesteks. Ja teisi, kellele nad kasulikud on, kutsuvad nad sõpradeks. See kõik on nii tuttav: meie liitlased sotsialismileeris ja meie aafriklastest sõbrad. Meil toimis samasugune kord. Näiteks vabastatud Poole vennalik rahvas palus kord, et seltsimees Stalin saadaks Nõukogude väejuhi Poola armeed juhtima. Ja seltsimees Stalin saatis Poolasse Nõukogude Liidu marssali Rokossovski. Ta asus vennasmaa kaitseministri ametikohale, sai Poola valitsusjuhi asetäitjaks ja valitseva partei poliitbüroo liikmeks. Kogu Poola relvajõudude ja julgeolekuorganite juhtkond oli Nõukogude Liidust. Tõsi küll, hiljem saadeti seltsimees Rokossovski ja teised seltsimehed Varssavist au ja kiituseta ära. Nende asemele Moskvast uusi enam ei kutsutud. Utoopia rahvas (täpselt nagu Nõukogude Liidu rahvas) on uskumatult rahuarmastav, vihkab sõda. Naaberrahvad aga kannatavad ikke all. Seepärast annavad Utoopia sõdalased-internatsionalistid rõhutud naabritele vennalikku abi. See on Utoopia vabadust armastavate elanike püha kohus. Nad lähevad appi isegi siis, kui keegi neilt seda ei palu. On arusaadav, et Utoopia võidab vältimatult kõiki. „Kuldses käsiraamatus“ on üksikasjalikult kirja pandud, kuidas seda tehakse. Utoopia provotseerib kokkupõrkeid ja vastuolusid neis riikides, mis ei ole veel vabastatud (ka seltsimees Lenin ja seltsimees Stalin praktiseerisid sedasama, vt „Jäälõhkuja“). Kui keegi räägib veel vabastamata riigis Utoopia ees kapituleerumise kasuks, võib ta loota heldele autasule. Igaüks aga, kes kutsub üles Utoopiale vastu hakkama, võetakse kinni ja müüakse orjaks või siis peab eluga maksma. Tema vara jaotatakse nende vahel, kes on araks löönud ja vabastajate poolele üle jooksnud. Sõja algusmomendil kleebivad Utoopia agendid vaenulikul maal laiali lendlehti. Neis kuulutatakse välja autasu sellele, kes tapab riigijuhi. Tegemist on terve varandusega. Samadel lendlehtedel avaldatakse ka teiste isikute nimekiri, kelle tapmise eest makstakse hiigelsummasid. Niisuguste abinõude otsene tulemus on see, et riigis valitseb üldine kahtlustamine, igaühe umbusaldus igaühe vastu. Peamine on meie jaoks aga niisugusel juhul see: Kui taplus kõige palavam ja igal pool kõige metsikum ja ägedam on, siis võtab salk hoolega valitud noori mehi, kes on vandunud koos elada ja surra, enese peale vaenlase kapteni ärahävitamise, keda nad küll salakavalusega, küll avaliku jõuga ründavad. Teda sihivad nemad lähedalt ja kaugelt. Neli sajandit pärast Thomas More´i „kuldse käsiraamatu“ ilmumist viidi paljud tema ettekuulutused ellu Nõukogude Liidus. Käesolev raamat on hoolega valitud noortest meestest, keda Nõukogude armee juhatus on ette valmistanud just sellisteks aktsioonideks tulevases sõjas kogu inimkonna õnneliku elu nimel kommunistlikes sealautades, kust ei ole kuhugi võimalik põgeneda. 2. 332 aastat pärast „Utoopia“ ilmumist avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels „Kommunistliku partei manifesti“. Teadusliku kommunismi alusepanijad nõudsid: 1 eraomanduse täielikku likvideerimist; 2 perekonna likvideerimist, naiste ametliku avaliku ühisomanduse kehtestamist; 3 kõigi laste võtmist ühiskonna kasvatada; 4 tootmisarmeede asutamist, eriti maaharimiseks. Marxi ja Engelsi järgijad kuulutasid hiljem, et „Utoopia“ on ainult ilus unistus, aga marksism on teaduslik teooria. Nii see aga ei ole. Sadismi taseme poolest ei jää „Kommunistliku partei manifest“ „Utoopiale“ alla. Aga „Utoopia“ on märksa ausam. Marx ja Engels unustasid oma mitmepuudastes teostes öelda kõige tähtsamast. Esiteks: „Kommunistliku partei manifesti“ autorid, nõudes kogu meie planeedi rahvastiku ajamist tööarmeedesse, läksid vaikides mööda sellest, kes siis peab õigupoolest hakkama juhtima töörühmi, -roodusid, -pataljone, -polkusid, -brigaade, -diviise, -korpusi ja -armeesid, kes hakkab koordineerima tööarmeede tegevust, kes seisab kõige kõrgemas tipus. Teiseks: vastuseta jäi küsimus selle kohta, kes hakkab tegema kõige raskemat ja mustemat tööd. Lihtsamalt öeldes, kes hakkab ideaalühiskonnas avalikke peldikuid küürima? Kolmandaks: mis saab neist, kes ei taha kuuluda tööarmeedesse, neist, kes üritavad tööarmeest jalga lasta? „Utoopias“ on aga neile kõige tähtsamatele küsimustele antud täpsed vastused: võim on bürokraatlik püramiid, mille tipus seisab asendamatu diktaator; kõige räpasema ja raskema töö teevad ära orjad; katset Utoopiast põgeneda karistatakse surmanuhtlusega. 3. „Utoopia“ kirjutamisest oli möödunud neli aastasada ning „Kommunistliku partei manifesti“ ilmumisest seitsekümmend aastat. Söör Thomase ideaalse ühiskonna rajamise retsepte ning seltsimeeste Marxi ja Engelsi soovitusi perekonna ja eraomanduse likvideerimiseks, samuti kõigi elanike ajamiseks tööarmeedesse on järele proovitud Venemaa impeeriumi ja selle naaberriikide elanike peal. Seltsimees Lenini, seltsimees Trotski ja teiste seltsimeeste juhtimisel sooritati hüpe helgesse tulevikku, üldise võrdsuse ja õigluse ajastusse. Söör Thomase ideaalühiskonna ülesehitamise retseptidega oli mul õnn tutvuda juba üsnagi noores eas. Sõja ajal evakueeriti Voroneži iidne ja ülirikkalik linnaraamatukogu säilitamise eesmärgil Voroneži jõe vasakkaldale, juba tsaar Aleksander III ajal ehitatud vallutamatutesse trahvipataljoni kasarmutesse. Sakslased vasakkaldale ei jõudnud. Linn purustati täielikult, aga kasarmud vasakkaldal pidasid vastu. Neisse kasarmutesse paigutati Stalini käsul 1943. aastal uuesti loodud Voroneži Suvorovi sõjakool. Pärast sõda jäigi raamatukogu neisse hoidlatesse. Algul ei olnud seda lihtsalt kuhugi tagasi viia, pärast aga nähtavasti hoopis unustati. 13 aastat pärast sõja lõppu, augustis 1958, sooritasin eksamid, läbisin komisjoni ja astusin Voroneži Suvorovi sõjakooli. Kooli raamatukogu osutus tõeliseks varasalveks. Vanade raamatute hulgas oli ka „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov…“ Pärast 1917. aasta revolutsiooni tegid kommunistid radikaalseid muudatusi vene keele grammatikasse ja lihtsustasid tähestiku. Lugeda rohkete harjumatute tähtedega teksti ei olnud just eriti raske, kuid algul siiski kuidagi harjumatu. Huvi jäi aga peale. Sain raamatust jagu. Ja olin rabatud sellest täpsusest, millega minu kodumaa pealikud järgisid neljasaja aasta taguseid juhiseid. Nõukogude Liidu elanikud ei teadnud vastavalt püha Thomase soovitustele midagi välismaal toimuvast. Pole neil vaja seda teada. Ja riietatud olid nad peaaegu ühtmoodi. (Utoopias, nagu vanglaski, ei eksisteerinud moodi. See oli majandusele hea ning hea ka üleüldisele võrdsusele). Utoopias ilmusid vahel taganejad, „need, kes mõtlevad teisiti“. Selge see, et nende suud osati sulgeda ning saata nad, kuhu vaja. No täpselt nagu meil. Mu sõber Volodja Bukovski, aga püha Thomas kuulutas ju sinu ilmumist ette 426 aastat enne sinu sündi. Ja varustas valvsad organid instruktsioonidega selle kohta, kuidas võidelda sinu ja sinusuguste vastu. Utoopias eksisteerisid „hoolega valitud noorte meeste salgad“, kes pidid etendama sõjas erilist rolli. On huvitav märkida, et Venemaal moodustati niisugused salgad juba enne seda, kui riigis haarasid võimu üldise võrdsuse tulihingelised pooldajad. Spetsnazi formeeringute ja agentuuri prototüübi leiame üheksateistkümnenda sajandi revolutsioonilisest terrorismist. Noorte meeste salgad heitsid pomme tsaaride tõldade alla, olles täiesti valmis surema omaenda pommi plahvatuse tagajärjel (kui veab) või võtma vastu piinarikka surma võllas (kui ei vea). Üleüldise võrdsuse eestvõitlejad otsisid selliseid oma liikumise organisatsioonilisi vorme ja neid võitlusmeetodeid, mis oleksid võinud neile võidu tuua. Pärast rohkeid katseid ja vigu leiti optimaalne organisatsiooniline struktuur – Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (VSDTP), mis kasvas hiljem üle Nõukogude Liidu Kommunistlikuks Parteiks. See partei moodustati algul kahest poolest. Üks pool oli täiesti legaalne poliitiline partei, mille saadikud istusid Riigiduumas. Teine pool aga kujutas endast põrandaalust terroriorganisatsiooni, mille liikmed tapsid riigiametnikke ning röövisid panku, seades oma eksistentsi eesmärgiks vägivaldse võimuhaaramise ning Thomas More´i ja Karl Marxi elajalike ideede elluviimise. Kõrvaltvaatajale võis näida, et need kaks poolt ei olnud omavahel seotud. Tegelikult aga oli see ühtne organ, kuigi koosnes kahest poolest. Ühtse organismi mõlemad pooled järgisid võõral maal sündinud ideoloogiat, mis tõukas eemale patriotismi. Mõlemad pooled seadsid oma eksistentsi eesmärgiks omaenda kodumaa lüüasaamise peatses maailmasõjas. Seltsimees Lenin (üks pool) elas kusagil töötamata muretut elu õndsas Šveitsis, mida nii väga armastasid tema kaasaegsed Vene oligarhid. Seltsimees Stalin (teine pool) aga röövis panku, varustades seltsimees Leninit ja teisi seltsimehi rahaga õlle jaoks Šveitsi kõrtsides ning võimu vägivaldseks haaramiseks algul omaenda maal, hiljem aga kogu maailmas. 4. Paljud kommunistliku Venemaa ja Punaarmee esimestest juhtidest pärinesid terroristide hulgast. Mihhail Frunze, üks Punaarmee alusepanijaid, sai esimese surmaotsuse 27. jaanuaril 1909, teise aga 23. septembril 1910. Et teenida neil kuulsusrikastel aegadel välja üks kõrgeim karistusmäär, pidi ikka väga osav olema. Lenin, kes asutas terroristliku partei, mille eesmärk oli riigis võimu vägivaldne haaramine, sai ainult kolm aastat mugavat väljasaatmist, veetes aega jahil käies ja kala püüdes. Terrorist Vera Zassulitš, kes tulistas ja haavas raskelt Peterburi kuberneri Fjodor Trepovit, mõisteti Venemaa kohtus õigeks. Kohus oli Venemaal riigiametnikest sõltumatu. Vandemehed leidsid, et terroristil oli alust nii tegutseda. Ja kogu lugu. Rohkem ei olnud kellelgi õigust sekkuda ja vandemeeste otsust muuta. Nõukogude Liidus oleks vangla nutnud Vera Zassulitši järele ainuüksi seepärast, et tal oli revolver. Vanglast oleks terrorist Zassulitš aga võinud ainult unistada, sest kommunistid hävitasid halastamatult kõiki, kes julgesid tõsta kätt nende monopoolse valitsemisõiguse vastu. Pealinna kuberneri ametikoht vastas Nõukogude Liidus Kommunistliku Partei Moskva Linnakomitee esimese sekretäri ametikohale. Sel ametipostil olid eri aegadel seltsimehed Molotov, Vjatšeslav Mihhailovitš; Kaganovitš, Lazar Moissejevitš; Hruštšov, Nikita Sergejevitš; Furtseva, Jekaterina Aleksejevna; Grišin, Viktor Vassiljevitš ja teised seltsimehed. Oleks seltsimees Zassulitš vaid proovinud tulistada seltsimeeste Furtseva või Grišini pihta! Ja selles riigis, kus kohus mõistis terroriste õigeks, suutis seltsimees Frunze saada kraesse koguni kaks surmaotsust. Tõsi küll, kumbagi neist täide ei viidud. Mõlemal juhul asendati surmaotsus pagendusega, kust seltsimees Frunze eriliste raskusteta põgenes. Viibides pagenduses, organiseeris Frunze mõttekaaslaste ringi, millele anti nimi „Sõjaväeakadeemia“. See oli tõeline terroristide kool. Põgenenud pagendusest, suutis kolmekümneaastane terve mees, kel kaks surmaotsust seljataga, korraldada Esimese maailmasõja ajal oma asjad tagalas nii, et lahingulippude alla teda ei kutsutud. Vähe sellest, ta astus riiklikku õppeasutusse ja keegi tema mineviku vastu huvi ei tundnud. Vaat selline kord valitses Venemaal. 5. Kommunistide võimuhaaramine näitas – eeskätt neile endile –, et tänapäeva maailmas on täiesti võimalik neutraliseerida suhteliselt väikeste jõududega tohutu riik ning võtta see siis oma kontrolli alla. Kõik, mis selleks vaja, on hoolega valitud noorte meeste salgad, kes vajalikul hetkel ründavad riigi kõrgeimaid ametiisikuid, hõivavad pealinnas valitsus- ja rahandusasutused, sidesõlmed, sillad, raudteejaamad ja toiduainelaod. Pealinna halvamine tähendab, et vastutegutsemine kogu riigis, lõuna mägedest kuni põhja meredeni, on killustatud. Pärast seda on võimalik oma võimu laiendada. Kui see ei õnnestu kogu riigis korraga, pole hullu. Võib vallutada järjekorras ühe rajooni teise järel. Venemaa Euroopa-kubermangude alistamine ebaseadusliku kommunistliku võimu jõududega jätkus 1917. aasta oktoobrist kuni 1920. aasta novembrini. Ida-Siberis ja Kaug-Idas venis sõda kuni 1923. aastani, Kesk-Aasias aga 1930. aastate keskpaigani. Selle vallutussõja ajal juhatas Frunze järgemööda 4. ja Turkestani armeed ning Ida-, Turkestani- ja Lõunarinnet. Ta näitas üles ebainimlikku metsikust ja kuratlikku kavalust. Ta andis julgeolekugarantiid Uurali-tagustele kasakatele: andke alla ja ma isiklikult garanteerin teile elu ja vabaduse. Ta andis julgeolekugarantiid Buhhaara emiraadi kaitsjatele. Kõik, kes teda uskuma jäid, hävitati. Ta andis julgeolekugarantiid Vene ohvitseridele Krimmis. Alistumisele järgnesid ebainimlikud piinamised, kõik ohvitserid tapeti. Frunze ründas Krimmi koos Ukraina Revolutsioonilise Ülestõusnute Armeega, mida juhatas Nestor Ivanovitš Mahno. Pärast Wrangeli vägede purukslöömist andis Frunze ootamatu löögi oma liitlaste, Mahno võitlejate pihta. Kõigi Ukraina Revolutsioonilise Ülestõusnute Armee võitlejate poole, kes suutsid hävitavast löögist hoiduda ja laiali minna, pöördus Frunze üleskutsega: „Andke alla, ma garanteerin isiklikult teile elu ja vabaduse…“ Sõja käigus kasutas Frunze laialdaselt Punaarmee diversioonigruppe, kes olid maskeeritud vastasteks: valgekaartlasteks, basmatšideks, mahnolasteks. Frunze-nimelises Kahe Punalipu Ordeniga Kiievi Üldvägede Juhtivkoosseisu Koolis räägiti meile, et seltsimees Frunze saavutas sel viisil tegutsedes silmapaistvat edu. Neid kogemusi peaks arvesse võtma tulevastes lahingutes kogu inimkonna helge tuleviku nimel. Teistel loengutel aga räägiti meile, et Teise maailmasõja ajal tegutsesid meie tagalas Punaarmee vormi rõivastatud Saksa diversantide grupid rügemendist Brandenburg. Niisugused aktsioonid on rahvusvaheliste konventsioonide ja sõjapidamise seaduste ränk rikkumine. Kui Nõukogude vormi riietatud vaenlase diversant kinni võetakse, ei peeta teda sõjavangiks, talle ei laiene rahvusvahelised kokkulepped sõjapidamise reeglite kohta. Ta on lindprii. Teda ei tohi maha lasta, sest niisugustel juhtudel tuleb ta üles puua. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42642082&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.