Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Täiesti tavaline perekond

$ 1189.64
Täiesti tavaline perekond
Тип:Книга
Цена:1248.45 руб.
Просмотры:  43
Скачать ознакомительный фрагмент
Täiesti tavaline perekond
Mattias Edvardsson


Lundi äärelinna kenas villas elab n-ö täiesti tavaline perekond, kelle elu oleks justkui täiuslik. Kuni saabuva krahhini ... 19aastast Stellat süüdistatakse 32aastase ärimehe brutaalses mõrvas ja ta vahistatakse. Meeleheitel vanemad ei mõista, mis juhtus. Nad on valmis tegema kõik, et oma tütart päästa, kuid … kas nad üldse tunnevad teda. Või teineteist. Geniaalselt komponeeritud triller avab kronoloogilise sündmuste käigu kolmest – jumalasulasest isa, taltsutamatu tütre ja advokaadist ema – vaatenurgast, mis on esitatud lugu haaval, avades nii pereliikmete nägemuse üksteisest, kuritöö käigust kui ka omavahelistest suhetest. Mis juhtub, kui inimesed usuvad, et tunnevad üksteist, kuid tegelikult elab igaüks otsekui eri planeedil. Tõde ja vale, hea ja halb – piir nende vahel võib ekstreemolukorras olla üpris nõrguke. „Täiesti normaalne perekond“ on erakordne põnevik, mis viskab õhku kriipivaid küsimusi. Kui hästi sa tunned oma lapsi? Kui kaugele oled valmis minema, et kaitsta neid, keda armastad? Kas tapmist saab õigustada? Mattias Edvardsson (snd 1977) on Rootsist Trelleborgist pärit kirjanik ja õpetaja, kelle sulest on varem ilmunud kolm romaani ja kaks noorteraamatut. Psühholoogilist põnevikku „Täiesti tavaline perekond“ peetakse tema läbimurdeteoseks, selle tõlkeõigused on müüdud rohkem kui 25 riiki. Edvardsson elab koos oma perega Rootsis Löddeköpinges.


Originaal:

Mattias Edvardsson En helt vanlig familj Forum Toimetanud Saima Noor Kaane kujundanud Piia Stranberg Copyright © Mattias Edvardsson 2018 Published by agreement with Ahlander Agency Autoriõigus tõlkele: Kadri Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-84-8 ISBN 978-9949-658-85-5 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus
PROLOOG


Nurka surutuna reageerin ma igale silmanurgast hoomatud liikumisele. Väiksemgi heli paneb mu võpatama. Sekundid on aeglustunud ja seisavad nüüd peaaegu paigal. Nii palju kui tean, võin olla istunud siin viis minutit. Või tund aega.

Lundi esimese astme kohus asub keset linna, otse politseihoone vastas, kiviviske kaugusel jaamast. Kõik Lundi elanikud kõnnivad kohtuhoonest pidevalt mööda, kuid enamik neist elab terve oma elu ära ilma kohtu ruumidesse jalgagi tõstmata. Veel hiljuti kehtis see ka minu kohta.

Nüüd istun kohtusaali nr 2 taga diivanil ja minu ees oleval monitoril antakse teada, et saalis käib mõrvaga seotud põhiistung.

Mu naine on seal sees, teisel pool ust. Nii lähedal ja siiski nii kaugel. Enne kohtusse sisenemist ja turvakontrolli läbimist jäime trepil seisma ja hoidsime teineteise ümbert kinni. Mu naine pigistas mu käsi nii kõvasti, et need värisesid, ja ütles, et enam ei sõltu asi meist, nüüd on otsustamine teiste kätes. Me teame mõlemad, et see pole päris tõsi.

Kui kõlarisüsteem hakkab krabisema, tabab mind äkiline iiveldus. Kuulen oma nime. Nüüd on minu kord. Ma vangun diivanilt püsti tõustes ja turvatöötaja avab mulle ukse. Ta noogutab, ilma et ta nägu väljendaks vähimatki mõtet või tunnet. Selle jaoks pole siin ruumi.

Kohtusaal nr 2 on suurem, kui olin oodanud. Mu naine istub saalisviibijate vahele pitsitatult. Ta tundub väsinu ja kurnatuna. Põskedel on pisarate jäljed.

Järgmisel hetkel silman oma tütart.

Ta on kahvatu ja kõhnem, kui mäletan, juuksed ripuvad sassis salkudena ja ta vaatab mind kurnatud pilgul. Kogu mu energia kulub sellele, et takistada ennast tema juurde jooksmast, käsi ta ümber löömast ja talle sosistamast, et issi on siin ja et ma ei kavatse temast lahti lasta enne, kui see kõik siin läbi on.

Kohtunik tervitab mind ja mul jääb temast kohe hea mulje. Ta näeb reibas välja, kuid samas on temas teatavat tundlikkust. Ta tundub nii tähelepanelik kui ka autoritaarne. Ma ei usu, et kohtukaasistujad tema otsusele vastu vaidlevad. Pealegi tean, et ta on samuti isa.

Kuna olen süüdistatavaga nii lähedases sugulussuhtes, ei tohi ma anda tunnistaja vannet. Ma tean, et kohus peab käsitlema minu tunnistusi selles valguses, et antud kohtuasjas on süüdistatav minu tütar. Aga tean ka seda, et minu isiku ja eriti mu ameti tõttu vaatleb kohus minu ütlusi usaldusväärsetena.

Kohtunik annab sõna advokaadile. Hingan sügavalt sisse. See, mida ma nüüd ütlen, mõjutab nii paljusid elusid palju aastaid. See, mida ma nüüd lausun, võib määrata kõik.

Ma pole ikka veel otsustanud, mida öelda.
ISA


Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast. Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.

Õpetussõnad 12: 13‒14
1


Me olime täiesti tavaline perekond. Meil olid huvitavad hästi tasustatud töökohad, suur sõprusringkond ja me veetsime aktiivselt vaba aega ‒ nii sportlikult kui ka kultuurselt. Reedeti sõime koju kaasa ostetud toitu ja vaatasime talendisaadet „Idol“


ning kustusime diivanil ära enne, kui hääletamistulemus teatavaks tehti. Laupäeviti lõunatasime linnas või mõnes ostukeskuses. Me vaatasime käsipalli või käisime kinos, kohtusime heade sõpradega pudeli veini taga. Õhtuti jäime tihedalt üksteise kõrval magama. Pühapäevad veetsime metsas või muuseumis, pidasime pikki telefonivestlusi oma vanematega või tõmbasime igaüks oma raamatuga diivanile kerra. Tihti vedasime pühapäevale joone alla, istudes voodis paberite, mappide ja arvutitega, et valmistuda algavaks töönädalaks. Esmaspäeva õhtuti käis mu naine joogas ja neljapäeviti mängisime saalihokit. Meil oli eluasemelaen, mida me kohusetundlikult lühendasime, me sorteerisime oma prügi, näitasime alati suunatuld, pidasime piirkiirusest kinni ja viisime raamatukogust laenutatud teosed alati õigeks ajaks tagasi.

Sel aastal oli meil puhkus juuli algusest augusti keskpaigani. Pärast mitut kena suve Itaalias olime viimastel aastatel jätnud oma välisreisid talvisele ajale, et pühendada suved kodumaal puhkamisele ja väikestele väljasõitudele rannikule, külastamaks sugulasi ja sõpru. Seekord üürisime Orusti saarel ka ühe suvila.

Stella töötas sama hästi kui terve suve H&M-is. Ta kogus raha reisiks Aasiasse. Ma loodan endiselt, et ta saab minna.

Võib öelda, et me Ulrikaga avastasime teineteise sel suvel uuesti. Loomulikult kõlab see klišeelikult, lausa tobedalt, arvatakse, et pole võimalik armuda oma naisesse uuesti pärast kahtekümmet aastat abielu. Nagu lastele pühendatud aastad oleksid olnud ainult sulud meie armastusloos. Nagu oleksime oodanud just seda. Nii vähemalt tundub.

Lapsed on täiskohaga töö. Kõigepealt on nad beebid ja siis oodatakse, et nad muutuksid iseseisvaks, muretsetakse, et neil läheb midagi kurku või et nad kukuvad ninali, siis tuleb eelkooliiga ja siis muretsetakse, et nad pole ligiduses, et nad kukuvad kiigelt maha või ei läbi järgmist perearstikontrolli. Siis algab kool ja vanemad muretsevad, et lapsed jäävad teistest maha või ilma sõpradeta, siis on kodutööd ja ratsutamine, käsipall ja pidžaamapeod. Põhikooli lõpus on veel rohkem sõpru, pidusid ja konflikte, vestlusi tugiisikutega ja takso mängimist. Siis tuntakse muret alkoholi ja narkootikumide pärast, et laps satub valesse seltskonda ja teismeiga möödub nagu seebiooper kiirusega sada üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ja siis on laps äkki täiskasvanud ning arvatakse, et nüüd tuleb muretsemine lõpetada.

Sel suvel õnnestus meil vähemalt elada mitu pikka hetke ilma Stella pärast muretsemata. Meie pere pole vist kunagi olnud nii harmooniline. Ja siis muutus kõik.
Ühel suvelõpu reedel sai Stella üheksateist ja ma olin meie lemmikrestoranis laua kinni pannud. Itaalia ja Itaalia köök on meile alati südamelähedane olnud ja Västeri linnaosas on üks väike kohalik restoran, kus on täiesti jumalik pasta ja pitsa. Ootasin rahulikku ja mõnusat õhtut perega.

„Una tavola per tre,“ ütlesin hirvesilmade ja ninapärliga ettekandjale. „Adam Sandell. Meil on laud kella kaheksaks.“

Ta vaatas murelikult ringi.

„Üks hetk,“ ütles ta ja kadus täis saali.

Ulrika ja Stella pöörasid minu poole, kui ettekandja seletas midagi oma kolleegidele, vehkis kätega ja tegi nägusid.

Tuli välja, et see, kes mu broneeringu vastu oli võtnud, kirjutas selle kogemata neljapäeva peale.

„Me arvasime, et te pidite eile tulema,“ ütles ettekandja ja sügas ennast pliiatsiga kaela tagant. „Aga küll me selle korda ajame. Andke meile viis minutit aega.“

Üks teine laudkond pidi püsti tõusma, kui personal tõi saali ühe laua juurde. Ulrika, Stella ja mina seisime keset kitsast restorani ja püüdsime teha nägu, et me ei näe igalt poolt meile suunatud pahaseid pilke. Ma oleksin peaaegu tahtnud midagi öelda, selgitada, et mitte meie, vaid personal on teinud vea.

Kui meie laud lõpuks kaetud oli, vajusin kiiresti oma menüü taha.

„Vabandust, vabandust,“ ütles üks halli habemega mees, kes oli arvatavasti restoranipidaja. „Loomulikult me heastame selle. Lubage mul teile magustoit välja teha.“

„Pole midagi,“ kinnitasin ma. „Oleme ju kõik inimesed.“

Ettekandja kritseldas meie joogitellimused üles.

„Klaas punast veini?“ ütles Stella.

Ta vaatas küsivalt mind ja ma pöördusin Ulrika poole.

„Täna on eriline päev,“ ütles mu naine.

Siis noogutasin ma ettekandjale.

„Klaas punast veini sünnipäevalapsele.“

Pärast sööki ulatas Ulrika Stellale Josef Franki motiiviga ümbriku.

„Kaart?“

Ma naeratasin kavalalt meie idee peale.

Läksime koos Stellaga restoranist välja nurga taha. Olin pärastlõunal tema kingituse sinna viinud.

„Aga isa, ma ju ütlesin ... See on liiga kallis!“

Ta pani käed põskedele ja ajas suu ammuli.

See oli roosa Vespa Piaggio. Me olime sellist internetist nädal varem vaadanud ja muidugi oli see kallis, aga lõpuks õnnestus mul Ulrika pehmeks rääkida.

Stella raputas pead ja ohkas.

„Miks sa mind ei kuula, isa?“

Tõstsin käe üles ja naeratasin.

„Tänust piisab.“

Ma teadsin, et kõige rohkem oleks Stella raha tahtnud, aga raha kinkimine tundus nii igav. Vespaga oleks ta saanud kiiresti ja hõlpsalt linna, tööle või sõprade juurde. Itaalias sõidavad kõik teismelised Vespaga.

Stella kallistas ja tänas meid mitu korda, enne kui tagasi restorani läksime, aga millegipärast tundsin ma pettumust.

Ettekandja tõi lauda meie kompensatsioonitiramisu ja me kõik nentisime, et ei suuda enam raasukestki süüa. Ja siis sõime me ikkagi kõik oma magustoidu ära.

Jõin kohvi juurde limoncello’t.

„Ma pean nüüd minema,“ ütles Stella ja hakkas nihelema.

„Mitte ometi juba?“

Ma vaatasin kella. Pool kümme.

Stella surus huuled kokku ja jätkas toolil nihelemist.

„Natukene veel,“ ütles ta. „Umbes kümme minutit.“

„Täna on sinu sünnipäev,“ ütlesin ma. „Te ei tee ju poodi nagunii homme lahti enne, kui alles kell kümme?“

Stella ohkas.

„Ma ei lähe homme tööle.“

Ei lähegi? Ta töötas igal laupäeval. Nii ta jala H&M-i ukse vahele saigi. Laupäevased tööd, mis läksid üle suvetööks ja ületundideks.

„Mul pea valutas kogu pärastlõuna,“ ütles ta puiklevalt. „Migreen.“

„Nii et sa ütlesid, et oled haige?“

Stella noogutas. See polnud tegelikult mingi probleem, andis ta mulle mõista. Üks teine tüdruk tuli hea meelega tema asemele.

„Nii me küll sind kasvatanud pole,“ laususin, kui Stella püsti tõusis ja toolileenilt oma jaki võttis.

„Adam,“ ütles Ulrika.

„Aga miks sul nii kiire on?“

Stella kehitas õlgu.

„Mul on Aminaga kohtumine kokku lepitud.“

Ma noogutasin ja neelasin oma rahulolematuse alla. Nii nende üheksateistaastastega ilmselt on.

Stella kallistas Ulrikalt pikalt ja südamlikult. Ise jõudsin ma vaevu pooleldi püsti tõusta, kui ta võttis mu ümbert kinni, nii et meie embus oli kohmakas ja kange.

„Aga Vespa?“ küsisin ma.

Stella vaatas Ulrikat.

„Küll me selle koju saame,“ lubas mu naine.

Kui Stella oli uksest väljunud, pühkis Ulrika salvrätiga aeglaselt oma suud ja naeratas mulle.

„Üheksateist,“ ütles ta. „Mõtle, kuidas aeg lendab.“
Olime Ulrikaga sel õhtul koju jõudes mõlemad täiesti omadega läbi. Istusime kumbki oma diivaninurgas ja lugesime, Cohen taustal laulmas.

„Minu arust oleks ta võinud siiski rohkem tänulikkust üles näidata,“ ütlesin ma. „Eriti pärast seda autointsidenti.“

Autointsident, sellest oli juba mõiste saanud.

Ulrika mõmises ükskõikselt raamatult pilku tõstmata. Väljas ulus tuul, nii et seinad naksusid. See oli suvi, mis seal ohkas ja õhku ahmis, august oli kurnatud, aga mul polnud sellest midagi. Sügis oli mind alati kõnetanud, uue alguse tunne, nagu sissejuhatus armumisele.
Kui ma raamatu veidi hiljem käest panin, oli Ulrika juba magama jäänud. Tõstsin ettevaatlikult ta pea üles ja lükkasin padja talle toeks. Ta liigutas ennast rahutult ja korra mõtlesin teda üles äratada, aga siis jätkasin lugemist. Ei läinud kaua, kui tähed raamatus muutusid uduseks ja mu mõtted suundusid rändama. Jäin magama, rinnas suur klomp selle lõhe tõttu, mis minu ja Stella vahele oli tekkinud, nende vahele, kes me kord olime ja kelleks nüüd olime saanud, piltide, mis mul meist olid ja milline oli olukord praegu.

Kui ma ärkasin, seisis Stella keset tuba. Ta tammus jalalt jalale, kuu pehme valgus langes aknast ta pea ja õlgade peale.

Ka Ulrika oli ärganud ning hõõrus silmi. Peagi oli tuba näis nuuksatusi ja hingeldamist.

Ma tõusin istuli.

„Mis juhtus?“

Stella raputas pead, suured märjad pisarad veeresid ta põski mööda alla. Ulrika panid oma käed tema ümber ja kui mu silmad olid tasapisi pimedusega harjunud, nägin ma, et Stella värises.

„Pole midagi.“

Siis läks ta oma emaga toast välja ja mina jäin istuma, rinnus vastik tühjusetunne.
1 Saate „Eesti otsib superstaari“ Rootsi vaste. [ ↵ ]
2


Me olime täiesti tavaline perekond ja siis muutus kõik.

Elu ülesehitamine võtab kaua aega, selle hävitamine kestab aga ainult hetke. Läheb aastaid, aastakümneid, võib-olla terve elu, et saada selleks, kes sa tegelikult oled. Teed on pea alati käänulised, ma arvan, et sellel on oma mõte, et elu on ehitatud katse-eksitusmeetodile. Me kujuneme ja sünnime oma katsetuste kaudu.

Sel suvel meie peret tabanu mõtet on mul raskem mõista. Ma tean, et kõigest ei olegi võimalik aru saada, ka sellel on mingi kõrgem eesmärk, aga viimaste nädalate sündmustes ma veel mingit mõtet ei näe. Ma ei suuda seda seletada, ei endale ega kellelegi teisele.

Võib-olla on see kõigi inimestega nii, aga ma kujutan ette, et mina kui preester pean tihemini oma maailmavaadet kaitsma. Üldiselt pole inimeste jaoks mingi probleem minu maailmavaadet küsitavaks pidada. Nad tahavad teada, kas ma tõesti usun Aadama ja Eeva loomislugu, seda, et Jeesus kõndis vee peal ja äratas surnuid ellu.

Oma kristliku elu alguses ei olnud harvad juhud, kui asusin ennast kaitsma ja vaidlesin kahtleja maailmapildi üle. Vahel juhtus, et väitsin teaduse olevat lihtsalt ühe religiooni paljude teiste seas. Ja loomulikult tärkas minus palju kahtlusi, aeg-ajalt lõi mu veendumus kõikuma. Praegusel ajal olen ma oma usus kindlam. Olen võtnud vastu Jumala õnnistuse ja lasknud tema palel minu peale paista. Jumal on armastus. Jumal on igatsus ja lootus. Jumal on minu varjupaik ja trööst.

Mul on kombeks öelda, et ma olen usklik, mitte teadja. Kui inimene usub, et ta teab, peab ta kõrvad pead ligi tõmbama. Ma suhtun ellu kui pidevasse õppimisse.

Sarnaselt enamusega pean ka mina ennast heaks inimeseks. Loomulikult kõlab see jultunult, et mitte öelda ülbelt või üleolevalt.

Aga ma ei mõtle seda nii. Olen arvukate puudustega inimene, kes on teinud lõputult vigu ja eksimusi. Sellest olen ma äärmiselt teadlik ja valmis seda esimesena tunnistama. Tahan öelda seda, et olen alati tegutsenud heade kavatsustega, armastusest ja hoolivusest. Olen alati tahtnud teha õigesti.
Stella üheksateistkümnendale sünnipäevale järgnenud nädal ei erinenud nimetamisväärselt teistest. Laupäeval läksime Ulrikaga rattaga heade sõprade juurde, kes elavad Gunnesbo linnaosas. Kasutasin juhust ja esitasin ettevaatliku küsimuse öösel toimunu kohta, aga Ulrika kinnitas, et Stellaga on kõik hästi, lihtsalt mingi poisiga oli probleem olnud, selline asi, mis üheksateistaastasi kogu aeg tabab. Mul ei tarvitsenud muretseda.

Pühapäeval rääkisin telefonis oma vanematega. Kui Stella tuli jutuks, ütlesin, et ta on viimasel ajal harva kodus, mispeale ema tuletas mulle meelde, milline ma ise teismelisena olin olnud. Nii lihtne on perspektiivi kaotada.

Esmaspäeva ennelõunal oli mul üks matus ja pärastlõunal ristimine. Mul on kummaline töö, kus surm ja elu eeskojas kätlevad. Õhtul läks Ulrika joogasse ja Stella lukustas end oma tuppa.

Kolmapäeval viisin kogudusehoones läbi ühe vanema paari kauni laulatuse, nad olid õppinud teineteist tundma seoses leinaga oma endiste elukaaslaste üle. See hetk puudutas otse mu südant.

Neljapäeval nikastasin kergelt oma jalga. Mu vana käsipallikaaslane Anders, kes on nüüd tuletõrjuja ja nelja poisi isa, astus mulle lähirüseluses kogemata jala peale. Mul õnnestus kõigest hoolimata manööver lõpuni viia.

Reede hommikul rattaga tööle sõites olin väsinud. Pärast lõunat matsin ühe mehe, kes ei jõudnud elada kauem kui nelikümmend kaks aastat. Otse loomulikult oli tal vähk. Ma ei harju kunagi ära, et minust nooremad inimesed võivad surra. Ta tütar oli kirjutanud hüvastijätuluuletuse, kuid ei suutnud seda nutu tõttu ette kanda. Mul oli võimatu mitte mõelda Stella peale.
*
Reede õhtul tundsin ennast pärast pikka nädalat ebaharilikult tujutuna. Seisin akna ääres ja vaatasin, kuidas augustilõpp horisondi taha vajub. Sügise tõsidus oli jala ukse vahele saanud. Viimane grillisuits kadus looklevate märguandeviirgudena üle majakatuste ja õuemööblilt korjati padjad.

Lõpuks ometi sain preestrikrae kaelast. Tõmbasin käega üle higise kukla. Kui ma ettepoole nõjatusin, läksin kogemata vastu perekonnafotole, mis põrandale kukkus.

Risti üle klaasi tekkis mõra, aga ma panin pildi siiski tagasi. Vähemalt kümne aasta vanusel fotol on mul tervisest pakatav nahatoon ja mu pilgus on mängulisust. Ma mäletan, et me naersime just enne, kui fotograaf nupule vajutas. Ulrika naerab suu lahti ja meie ees seisab Stella, põsed punased, juuksed punupatsides ja Miki Hiir pluusi peal. Jäin veidiks ajaks akna juurde seisma ja fotot vaatama, mälestused kogunesid tropina kurku.

Pärast duši all käimist tegin sealiha ja chorizo-vorstiga pajarooga. Ulrika oli ostnud uued kõrvarõngad, väikesed hõbesuled, ja me jõime toidu kõrvale pudeli Lõuna-Aafrika veini, et siis lõpetada õhtu soolapulkade ja ühe „Trivial Pursuit“ partiiga diivanil.

„Kas sa tead, kus Stella on?“ küsisin ma magamistoas lahti riietudes. Ulrika oli juba teki alla pugenud.

„Ta pidi Aminaga kokku saama. Pole kindel, kas ta tuleb koju.“

See viimane libises ta suust välja nagu mingi tühiasi, kuigi Ulrika teab täpselt, kuidas ma suhtun sellesse, et meie tütar tuleb võib-olla ööseks koju.

Vaatasin kella, see oli veerand kaksteist.

„Ta tuleb siis, kui tuleb,“ ütles Ulrika.

Ma vahtisin teda. Mõnikord tundub mulle, et ta ütleb asju ainult selleks, et mind provotseerida.

„Ma saadan talle sõnumi,“ vastasin ma.

Ja siis kirjutasin Stellale ja küsisin, kas ta kavatseb kodus ööbida. Loomulikult ei saanud ma mingit vastust.

Heitsin raske ohkega voodisse. Ulrika rullis ennast kohe minu poolele ja libistas käe mu puusale. Vahtisin lakke, kui ta mu kaela suudles.

Ma tean, et ei tohiks muretseda. Noorena polnud ma kunagi neurootilist tüüpi. Murelikkus hiilis mulle ligi pärast lapse saamist ja tundub, et see on iga aastaga ainult võimendunud.

Üheksateistaastase tütrega on kaks valikut: kas olla pidevalt närvis või siis tõrjuda eemale kõik võimalikud riskid, millega talle tundub meeldivat ennast ümbritseda. Asi on puhtas enesealalhoiuinstinktis.

Peagi magas Ulrika mu käsivarrel. Tema soe hingeõhk puutus pehmete lainetena mu põske. Aeg-ajalt ta võpatas, need olid kiired tõmblused, aga peagi haaras uni ta jälle endasse.

Ma proovisin tõesti magada, aga mu pea olid vallutanud mõtted. Väsimus oli lülitunud ümber maanilise ajutegevuse seisundiks. Mõtlesin kõikidele unistustele, mis mul on aastate jooksul olnud, paljud neist on muutunud, teised loodan veel täide viia. Ja siis mõtlesin ma Stella unistuste peale ja pidin teatud valuga nentima, et ma ei teadnud, mida mu tütar elult soovib. Ta väidab kangekaelselt, et ei tea seda isegi. Ei mingeid plaane ega nägemust. Nii erinev minust. Kui mina lõpetasin gümnaasiumi, oli mul väga selge pilt, milliseks mu elu kujuneb.

Ma tean, et ei saa Stellat mõjutada. Ta on üheksateist ja teeb oma valikud ise. Ulrika ütles kunagi, et armastus on lahti lasta ja võimaldada armastatutel lennata, aga tihti tundub, et Stella ikka veel istub ja rapsib tiibadega, kuid õhku ei tõuse. Ma olin midagi muud ette kujutanud.

Väsimusest hoolimata ei suutnud ma uinuda. Rullisin ennast voodiservale ja vaatasin mobiili. Stellalt oli tulnud vastus.

Nüüd teel koju.
Kell oli viie pärast kaks, kui võti krabises lukuaugus. Ulrika oli kolinud kaugele oma voodipoolele ja ennast minust eemale pööranud. Alumisel korrusel tatsas Stella ringi, vesi solises vannitoas, kiired sammud pesuruumi ja jälle veesolin. See tundus kestvat terve igaviku.

Lõpuks nagisesid tema sammud trepil. Ulrika võpatas. Ma kummardusin ettepoole ja vaatasin teda, aga ta paistis endiselt magavat.

Minus valitsesid kahetised tunded. Ühest küljest ärritus, et Stella lasi mul piinelda, teisalt kergendus, et ta lõpuks koju tuli.

Ma tõusin voodist üles ja avasin magamistoa ukse just samal hetkel, kui Stella läks minust mööda ainult aluspesus, juuksed kaelal nagu märg oksakimp. Tema selgroog oli poolpimedas helendav kriips, kui ta oma toa ukse avas.

„Stella?“ ütlesin küsivalt.

Mulle sõnagi vastamata lipsas ta kiiresti uksepraost sisse ja pani ukse lukku.

„Head ööd,“ kuulsin ma teiselt poolt ust.

„Maga hästi,“ sosistasin ma.

Mu tüdruk oli kodus.
3


Laupäeva hommikul ärkasin hilja. Ulrika istus söögilaua taga hommikumantlis ja kuulas taskuhäälingut.

„Hommik!“

Ta tõmbas kõrvaklapid kõrvast.

Kuigi olin maganud kauem kui tavaliselt, tundsin end ikka veel uimasena ja ajasin kohvi ajalehele.

„Kus Stella on?“

„Tööl,“ vastas Ulrika. „Ta oli juba läinud, kui ma üles ärkasin.“

Proovisin lapiga ajalehte kuivatada.

„Ta peaks olema rampväsinud. Ta oli poole ööni väljas.“

Ulrika vaatas mind naeratades.

„Ega sa ise ka eriti reibas välja ei näe.“

Mida ta sellega mõtles? Ta teadis, et ma ei saa magada, kui Stellat kodus pole.

Olime kutsutud hilisele lõunale Dino ja Alexandra juurde Trollebergsvägenile. Hiline lõuna tähendas alkohoolseid jooke ja seetõttu sõitsime linna rattaga. Pallihalli kohal silmasin politseiautot ja viiskümmend meetrit kaugemal, Polhemi kooli juures ringteel, seisis neid veel kaks. Ühel olid vilkurid sees. Piki Rådmansgatanit tuli kiirel sammul kolm politseinikku.

„Ei tea, mis juhtunud on,“ ütlesin Ulrikale.

Panime rattad siseõuele ja trepikojas turgatas mulle pähe, et me ei tohiks minna tühjade kätega.

„Küll on hea, et keegi meie peres mõtleb ka,“ ütles Ulrika ja õngitses käekotist välja karbi trühvleid.

„Sa oled imeline, kallis,“ sosistasin ja andsin ta põsele musi.

Alexandra avas naeratades ukse.

„Poleks vaja olnud,“ ütles ta, kui ulatasin talle trühvlikarbi. Ta lõhnas värskelt maikellukese ja sidruni järele.

„Tere, tere,“ lausus Dino ja ulatas mulle käe.

Jäime veidiks ajaks esikusse, et saada ühele poole kõige akuutsemate viisakusväljenditega. Pole ammu näinud. Kuidas läheb?

„Kas Amina pole kodus?“ küsis Ulrika.

Alexandra kõhkles veidi.

„Tegelikult pidi tal täna mäng olema, aga ta ei tunne ennast eriti hästi.“

„Ma ei saa aru, mis tal on,“ ütles Dino. „Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi ühtegi käsipallimatši vahele jätnud.“

„Küllap tavaline külmetus,“ sõnas Alexandra.

Dino tegi väikese grimassi. Olin vist ainus, kes seda tähele pani.

„Et ta vähemalt kooli alguseks terveks saaks,“ ütles Ulrika.

„Jaa, seda ta vahele ei jäta, olgu tal või nelikümmend kraadi palavikku,“ lausus Alexandra.

Ulrika naeris.

„Temast saab suurepärane arst. Ma ei tea kedagi, kes oleks sama hoolas ja püüdlik kui tema.“

Dino ajas ennast puhevile nagu paabulind. Tal oli täielik õigus uhke olla.

„Kuidas Stellal siis läheb?“ küsis ta.

Loomulikult polnud see mingi imelik küsimus. Vastupidi. Aga ma arvan, et venitasime vastamisega natuke liiga kaua.

„Hästi läheb,“ ütlesin lõpuks.

Ulrika naeratas nõusolevalt. Võib-olla polnudki see vastus kõigest hoolimata tegelikkusest nii kaugel. Meie tütar oli olnud sel suvel heas tujus.
Me istusime klaasitud rõdul, nautisime Dino pitaleibu ja minipirukaid ja muidugi mõista käsipallianekdoote. Dinol oli ainulaadne võime mäletada kümme aastat tagasi toimunud mänge. Minu eredaimad mälestused on aga seotud sündmustega väljaspool pallihalli. Buss, millest hakkas poolel teel läbi Jüütimaa bensiini lekkima, Skövdest pärit treener, kes rääkis soosivalt natsionaalsotsialismist, või see kord Leedus, kui lasime uksel lukku minna ja olime sunnitud pool ööd lageda taeva all veetma.

Peagi haigutas Alexandra kogu käsipallijutu peale.

„Kas te mõrvast kuulsite?“

See oli efektiivne viis kõneainet vahetada.

„Mõrvast?“

„Siinsamas Polhemi kooli juures. Nad leidsid sealt täna hommikul laiba.“

„Politsei,“ ütles Ulrika. „Sellepärast siis ...“

Teda katkestas rõduukse kriuksatus. Meie tagant uksepraost vaatas välja Amina, silmad läikimas ja nägu värvitu nagu leostunud laip.

„Kullake, sa näed kohutav välja,“ lausus Ulrika ilma igasuguse peenetundelisuseta.

„Ma tean,“ kraaksatas Amina, kes tundus rõduukse külge klammerduvat, et mitte kokku kukkuda.

„Mine tagasi voodisse.“

„Küllap on ainult aja küsimus, millal Stella haigeks jääb,“ ütlesin ma. „Te olite ju eile õhtul koos?“

Amina pilk tardus. See kestis pool, võib-olla kümnendik sekundit, aga Amina pilk tardus ja ma sain kohe aru, mida see tähendab.

„Jah, olime küll,“ köhis Amina. „Ma loodan, et ta saab hakkama.“

„Mine nüüd voodisse,“ ütles Ulrika.

Amina pani rõduukse kinni ja läks läbi elutoa tagasi oma tuppa.

Valetamine on kunst, mida vähesed täielikult valdavad.
4


Ilma meie tütreta poleks me arvatavasti kunagi Alexandra ja Dinoga sõbraks saanud.

Amina ja Stella olid kuuesed, kui sattusid samasse käsipallimeeskonda. Enamik meeskonnakaaslasi olid aasta vanemad, aga seda polnud märgata. Nii Amina kui ka Stella näitasid varakult üles võidutahet. Nad olid tugevad, visad ja raskesti peatatavad. Erinevalt Stellast oli Aminat õnnistatud ka tavalisest parema pallitunnetusega.

Esimeste trennide ajal istusime Ulrikaga higise võimlemissaali pinkidel ja vaatasime, kuidas meie väike plika ennast jooksuga ära väsitab. Nii vaba ja õnnelikuna kui käsipallis olime teda harva näinud. Dino teenis tüdrukuid üksi, ta oli väga kirglik, andis endast kõik ja pakkus väikestele käsipallimängijatele palju armastust. Oli aga üks probleem: tema kehakeel. Sama plahvatuslikult nagu ta žestide ja näoilmetega väljendas oma rõõmu, kui kellelgi tüdrukutest väljakul hästi läks, näitas ta ka oma kurbust, kui nii hästi ei läinud. Ulrika ja mina reageerisime sellele muidugi ja rääkisime sellest igas trennis. Tegin ettepaneku küsida ka teiste vanemate käest ja pöörduda klubi juhatuse poole. Dino meeldis meile treenerina väga. Võib-olla polnud ta lihtsalt teadlik, kuidas tema kehakeelt võis tõlgendada.

„Parem, kui me temaga isiklikult räägime,“ ütles Ulrika ja pärast järgmist trenni läks ta Dino juurde, kes kuulu järgi oli isegi kõrgel tasemel kunagi käsipalli mänginud.

Ma hoidsin tagaplaanile, kui Dino Ulrikat kuulas. Siis ütles ta:

„Tundub, et sa oled selles hea. Kas sa tahad mu kolleegiks hakata?“

Ulrika oli nii üllatunud, et kaotas kõnevõime. Kui ta lõpuks sõna suust sai, osutas ta minu poole ja ütles, et tegelikult tean mina midagi käsipallist ja et minust saaks Dinole kindlasti suurepärane kolleeg.

„Okei,“ ütles Dino ja vaatas mulle otsa. „Koht on sinu.“

Ülejäänu on ajalugu, nagu öeldakse. Me viisime selle meeskonna ühest edust teiseni, sõitsime läbi pool Euroopat ja tõime koju nii palju trofeesid ja medaleid, et need ei mahtunud Stella raamaturiiulisse enam ära.

Amina ja Stella leidsid palliplatsil teineteist kiiresti. Kavaluse ja nutikusega leidis Amina palli abiga tee Stellani, kes rebis ennast vabaks ega andnud kunagi alla enne, kui pall väravasse jõudis. Aga võitjainstinktil olid ka omad puudused. Stella oli alles kaheksaaastane, kui asi esimest korda käest läks. Ühe matši ajal Fäladshallenis sai ta suurepärase söödu Aminalt, jäi väravavahiga täiesti üksi, kuid magas õige hetke maha. Ta võttis sõnagi lausumata palli ja viskas selle täie jõuga kolme meetri kaugusel asuvale väravavahile otse näkku.

Loomulikult järgnes täielik kaos. Vastasmeeskonna treener ja vanemad tormasid väljakule ning külvasid küsimustega üle nii Stella kui ka minu.

Stella ei teinud seda meelega. Ta ei suunanud kunagi oma viha kellegi teise, ainult enda vastu. Vihast maha magatud võimaluse pärast oli ta reageerinud impulsiivselt. Ta kahetses ja oli murdumise piiril.

„Vabandust, ma ei mõelnud üldse.“

Sellest sai korduv repliik. Peaaegu nagu mantra.

Dinol oli kombeks mulle öelda, et Stella on enda suurim vastane. Kui ta saab endast võitu, võib ta jõuda ükskõik kui kaugele.

Tal oli lihtsalt nii neetult raske oma tundeid ohjeldada.

Muidu oli Stellal lihtne teistele meeldida. Ta oli hooliv, tal oli tugev õiglustunne, ta oli energiline ja ekstsentriline tüdruk.

Peagi elasid Amina ja Stella tihedas sümbioosis ka väljaspool käsipalliplatsi. Nad käisid samas klassis, ostsid sarnaseid riideid ja neile meeldis sama muusika. Ja Amina mõjus Stellale hästi. Ta oli sarmikas ja kiire taibuga, hoolitsev ja ambitsioonikas. Kui Stella hakkas libastuma, oli Amina kogu aeg olemas, et olukorda tasakaalustada.

Ma tahan, et oleksime Stella probleeme Ulrikaga tõsisemalt võtnud. Et oleksime varem reageerinud. Mul on häbi, kui sellele mõtlen, aga suur takistus oli arvatavasti meie uhkus. Nii Ulrika kui ka minu jaoks tähendas ühiskonna institutsioonide poole pöördumine täielikku ebaõnnestumist. Egoistlik, võiks mõelda, aga samas väga inimlik, ja kõigest hoolimata mitte päris vale mõte. Olime esitanud endale kõrge nõudmise olla parimad võimalikud vanemad oma lapsele, aga polnud oma nõudmist saavutanud.

Võib-olla poleks asi kunagi pidanud nii kaugele minema, kui see nüüd läks.
5


Kui me Alexandra ja Dino juurest koju väntasime, olid politseiautod ikka veel kooli juures. See tundus vastik, liiga lähedal. Ilmselt oli laiba leidnud mänguväljakult keegi varajane emme, kes oli oma lastega sinna mängima läinud. Paljas mõte ajas mulle judinad peale.

Ulrika hüppas sissesõiduteel rattalt maha ja kiirustas ukse poole.

„Kas sa ratast lukku ei panegi?“ hüüdsin ma.

„Pissihäda,“ pomises ta ja otsis oma käekotist võtmeid.

Ma veeretasin ta ratta üle kivisillutise ja parkisin selle enda oma kõrvale plekk-katuse alla. Avastasin, et olin unustanud grilli ära katta ning tõin kuurist kaitsekatte.

Kui ma majja tulin, seisis Ulrika trepi peal.

„Stella pole ikka veel kodus. Ma helistasin, aga ta ei vasta.“

„Ta teeb kindlasti ületunde,“ ütlesin ma. „Sa ju tead, et nad ei tohi mobiile kaasas kanda.“

„Aga täna on laupäev. Pood pandi juba mitu tundi tagasi kinni.“

Sellele polnud ma mõelnud.

„Küllap läks mõne kolleegiga kuhugi. Me peame temaga täna õhtul uuesti rääkima. Ta peab õppima endast märku andma.“

Võtsin Ulrika ümbert kinni.

„Mul tuli nii vastik tunne,“ ütles ta. „Kui me nägime kõiki neid politseinikke. Mõrv? Siin?“

„Saan aru. Mulle on see ka ebameeldiv.“

Istusime diivanile ja ma otsisin mobiilis üles viimased uudised ning lugesin talle ette. Mõrvatud mees oli kolmekümnendates meie linna elanik. Politsei oli juhtunu osas väga napisõnaline, aga ühes õhtulehes rääkis mõrvapaiga läheduses elav naine, et kuulis öösel tülitsemist ja karjeid.

„Selliseid asju ei juhtu ükskõik kellega,“ ütlesin ma, nagu oleksin mina ja mitte Ulrika selle valdkonna ekspert. „Arvatavasti oli tegu alkohoolikute või narkomaanidega. Või kambakuritegevusega.“

Ulrika hingas mu õla vastas rahulikult.

Aga ma ei öelnud neid sõnu tema rahustamiseks. Ma olin veendunud, et just nii see oli.

„Ma mõtlesin teha pasta carbonara’t.“

Tõusin püsti ja andsin talle põsemusi.

„Juba? Mul ei lähe praegu alla vist rohkem kui üks rukolaleht.“

„Slow food,“ naersin ma. „Päris toidu tegemine võtab aega, kallis.“
Kui ribiliha pannil minu hoolikalt välja valitud Campaniast pärit oliiviõlis särises, tuli Ulrika kobinal trepist alla.

„Stella on oma mobiili maha unustanud.“

„Mida?“

Ta kõndis rahutult köögisaare ja akna vahel edasi-tagasi.

„See oli tema kirjutuslaual.“

„Oi.“ Cabonara oli sellises kriitilises faasis, et ma ei saanud sellelt pilku tõsta. „Kas ta unustas selle maha?“

„Jah, ma ju ütlesin. See oli kirjutuslaual!“

Ulrika peaaegu karjus.

Muidugi oli äärmiselt kummaline, et Stella oli oma telefoni maha unustanud, aga polnud põhjust üle pingutada. Segasin ägedalt carbonara’t ja lülitasin pliidi sisse.

„Suva sellest pastast praegu,“ ütles Ulrika ja tiris mind käest. „Ma olen tõsiselt mures. Ma helistasin just Aminale, aga tema ka ei vasta.“

„Ta on ju haige,” ütlesin ma ja mõistsin samal hetkel, et carbonara läheb aia taha.

Heitsin pannilabida köögi tööpinna äärele ja tõmbasin panni pliidiplaadilt.

„Võib-olla jättis ta mobiili meelega koju,“ ütlesin ma ja võitlesin rinnus pulbitseva tundega. „Sa ju tead, et ülemus on teda selle pärast noominud.“

Ulrika raputas pead.

„Ülemus ei ole teda noominud. Tal oli üldine manitsusvestlus mobiili kasutamise teemal. Sa ei arva ju, et Stella jätaks vabatahtlikult telefoni koju?“

Ei, see ei kõlanud muidugi usutavana.

„Küllap ta unustas selle maha. Tal oli hommikul kindlasti kiire.“

„Ma helistan ta sõpradele,“ ütles Ulrika. „See pole tema moodi.“

„Äkki ootaksid veidi?“

Ma seletasin midagi selle kohta, et nüüdisaegne tehnika ja pidev kättesaadavus on meid ära hellitanud, et peame alati teadma, kus meie tütar viibib. Tegelikult pole mingit põhjust ennast üles ässitada.

„Ta tuiskab kindlasti varsti uksest sisse.“

Ent samal ajal kasvas mu sees õõnes tunne. Lapsevanemaks olemine tähendab, et kunagi ei saa lõdvestuda.

Kui Ulrika nagisevast trepist üles läks, kasutasin juhust ja hiilisin pesutuppa. Tavaliselt tegeleb pesuga Ulrika, võib-olla kõlab see ajast ja arust majapidamistööde jaotusena, aga me pole seda kunagi otsustanud ega lähemalt arutanud, nii on lihtsalt läinud. Köök oli minu pärusmaa ja pesutuba Ulrika oma.

Sellest hoolimata läksin sinna. See polnud ju lihtsalt juhus? Avasin pesumasina luugi ja tõmbasin niisked riideesemed välja. Tumedad teksad, mis pidin kõigepealt õigetpidi pöörama, et aru saada, et need on Stella omad. Must topp, mis kuulus samuti Stellale, ja siis valge pluus lillelise rinnataskuga. Tema lemmikriideese sellel suvel. Ma hoidsin pluusi ühe käega ja otsisin teise käega riidepuud. Siis ma seda nägingi.

Stella lemmikpluus. Parem varrukas ja rinnaesine olid kaetud tumedate plekkidega.

Ma vaatasin lakke ja lugesin vaikse palve. Samas teadsin, et Jumalal pole sellega vähimatki pistmist.
6


Aastate jooksul olen palju kordi kohanud väärarusaama, et minu usk Jumalasse kuulub loomulikul viisil kokku teatud laadi determinismiga, nagu mu enda vaba tahe oleks Jumala poolt piiratud. Tegelikult ei võiks see rohkem vale olla. Ma usun inimest kui Jumala kujutist. Ma usun inimest.

Mõnikord, kui kohtan inimesi, kes ütlevad, et nad ei usu Jumalat, küsin ma, millist jumalat nad ei usu. Siis kirjeldavad nad tihti jumalat, keda mina ka ei usu.

Isegi Stellale olen ma pidanud oma usku selgitama. Ükskord tahtis ta teada, kas ma tõesti arvan, et Ulrika ja mina oleme teineteisele loodud. Keegi koolis olevat väitnud, et piibel keelab abielu lahutada.

„Kas tõesti on olemas ainult üks inimene, kellega kokku kuulutakse, issi?“

Istusime tema toas voodiserval. Tal oli seljas Bratzi-motiividega pidžaama, nende nukkudega, mis talle teatud ajal meeldisid.

„Ei, see oleks päris kohutav. Siis peaks terve elu pühendama selle ühe inimese otsimisele.“

Stella neelatas. Tema kulmud vajusid mõtete raskuse all madalamale.

„Nii et emme oleks võinud olla ükskõik kes?“

„Sugugi mitte. Väga väheseid asju saab mustvalgeks jaotada. Me peame otsima halli seast.“

„Hall kõlab nii igavalt.“

„Aga see pole nii. Hall on suurepärane.“

Stella vaatas mind oma suurte heledate silmadega, puges voodisse ja tõmbas värske õhu järele lõhnava teki lõuani.

„Head ööd, issi,“ sosistas ta.
On hingekosutav leida inimene, kellega kokku kuulud. Minu jaoks pole olemas selgemat tõendit Jumala olemasolu kohta. Aga see ei pea välistama, et võib olla ka teisi inimesi, kellega kokku kuulutakse.

Olime Ulrikaga kohtudes noored ja sellest ajast alates pole olnud mingit alternatiivi. Olime mõlemad Lundis uued. Kuna minul oli naiivne, aga suur unistus saada näitlejaks, olin liitunud Wermlandi tudengiorganisatsiooni näitetrupiga ja talve hakul kolis Ulrika organisatsiooni ühikasse. Ta oli selline inimene, keda oli näha, ilma et ta võtaks liiga palju ruumi enda alla, kes kiirgab ilma pimestamata.

Ajal, mil mina nägin kurja vaeva, et oma Blekinge murdest ja punnivinnidest lahti saada, loovis Ulrika nagu helendav iseenesestmõistetavus läbi iga mõeldava tudengikeskkonna. Mina kleepisin linna täis plakateid sõnumiga „Ei EÜ-le, ei sillale“, sel ajal aga sai Ulrikast Wermlandi prokurist ja ta tegi ära kõik juuraeksamid.

Kui me aasta lõpus sattusime samale koridoripeole, kogusin lõpuks julgust. Minu üllatuseks paistis Ulrika mu seltskonda nautivat. Peagi suhtlesime pidevalt. Rääkisime tundide kaupa. Meil oli erinev arusaam kõigest alates raamatutest ja muusikast kuni rahvusvahelise poliitikani, aga meile meeldis minna vastuollu ja arutleda, kuni me võisime pea alati kokku leppida, et me ei saavuta üksmeelt ja et see on täiesti okei.

„Mulle ei mahu pähe, et sinust saab preester,“ ütles ta mulle esimesel õhtul. „Sa võiksid hakata psühholoogiks või riigiteadlaseks või ...“

„Või preestriks.“

„Aga miks?“ Ulrika vaatas mind, nagu oleksin omaalgatuslikult palunud, et mul amputeeritaks mõni terve kehaosa. „Sa oled Smålandist, jah? Kas see on teil veres?“

„Blekingest,“ naersin ma. „Ja mu vanematel on sellega väga vähe pistmist. Peale selle, et nad panid mu kiriku lasteringi, aga see oli vist pigem selleks, et keegi mu järele vaataks.“

Ainus kord, kui olen kuulnud oma ema Jumalat palumas, oli siis, kui isa haigeks jäi. Mu pere ei olnud ei usklik ega ateistlik. Neil oli selline olematu suhe religiooniga, mis suuresti meie sekulaarset tänapäeva iseloomustab. Jumal tuleb meelde alles siis, kui teda vaja on.

„Tegelikult olin ma range ateist kuni gümnaasiumini. Mingil ajal olin Revolutsiooniliste Noorte liige, tsiteerisin Marxi ja tahtsin igasuguse religiooni ära kaotada. Aga sellistest dogmadest kasvab välja. Aja jooksul hakkasid mind üha rohkem huvitama erinevad maailmavaated.“

Mulle meeldis, et Ulrika vaatas mind, nagu oleksin ma mõistatus, mille ta tahab lahendada.

„Siis juhtus midagi,“ ütlesin ma. „Gümnaasiumi viimases klassis.“

„Mis?“

„Olin teel raamatukogust koju, kui kuulsin ühte naist karjumas. Ta seisis sadamakail ja hüppas üles-alla, vehkis kätega. Ma tormasin kohale.“

Ulrika kummardus ettepoole. Võisin kõike ikka veel meenutada, nagu oleks see sündinud eile.

„Tema tütar oli külma vette kukkunud. Kail oli veel kaks last, kes karjusid. Ma ei jõudnud mõeldagi. Lihtsalt hüppasin vette.“

Ulrika ahmis õhku, aga ma raputasin pead. Ma ei tahtnud endast mingit kangelaskuvandit maalida.

„Midagi seal juhtus. Samal hetkel, kui ma veepinda puudutasin. Sel hetkel ei saanud ma täpselt aru, mis see oli, aga nüüd ma tean. See oli Jumal. Ma tundsin Teda.“

Ulrika noogutas mõtlikult. Ta ei mõistnud mind hukka ega nõustunud kohe mu jutuga. Ta oli heas mõttes neutraalne.

„Tumedas vees oleks süttinud nagu ere lamp. Ma nägin väikest tüdrukut ja haarasin temast kinni. Mu keha täitus jõuga, ma pole ennast kunagi nii tugeva, nii otsusekindlana tundnud, miski ei võinud peatada mind seda last päästmast. Ma ei pidanud peaaegu üldse pingutama. Miski maaväline tõmbas tüdruku üle kaiserva, pani mind temasse elu sisse puhuma. Ema ja tüdruku väikesed õed seisid kõrval ning karjusid, kui vesi voolas tüdruku suust välja ja ta tuli meelemärkusele. Samal ajal lahkus Jumal mu kehast ja ma muutusin jälle endiseks.“

Ulrika pilgutas mitu korda silmi, suu lahti.

„Ta jäi siis ellu?“

„Kõik läks hästi.“

„Fantastiline,“ ütles ta ja naeratas oma imelist naeratust. „Ja sellest ajast alates sa tead?“

„Ma ei tea midagi,“ ütlesin otsustavalt. „Aga ma usun.“
7


Sellel laupäeva õhtul, kui meie elu pidi peagi muutuma, pöördusin ma Jumala poole. Ma muretsesin plekilise pluusi pärast pesumasinas ja otsustasin kiiresti sellest Ulrikale mitte kõssata. Need plekid võisid olla mis tahes, see ei pruukinud midagi tähendada ja polnud põhjust tekitada Ulrikale veelgi rohkem muresid. Selle asemel sulgesin silmad ja palusin Jumalat, et Ta kannaks mu väikese tüdruku eest hoolt.

Nõjatusin vastu köögisaart ja keerutasin käes merevaigukarva viskiga klaasi, kui Ulrika trepist alla jooksis.

„Ma rääkisin Alexandraga,“ ütles ta hingetuna. „Ta äratas Amina üles. Loomulikult oli ta šokeeritud, kui kuulis, et Stella pole koju tulnud.“

„Mida ta ütles?“

„Ta ei paista midagi teadvat.“

Kallasin kogu viski kõrist alla.

„Kas helistame tema kolleegidele H&M-ist?“ küsisin ma.

Ulrika pani Stella telefoni lauaääre peale.

„Ma proovisin juba. Tal on telefonis ainult Benita number ja too ei teadnud, kes täna tööl oli.“

Ohkasin ja pomisesin midagi. Mure segunes ärritusega. Kas Stella ise ei saanud aru, mida ta meile põhjustas? Kui mures me olime?

Kui telefon hakkas laual värisema, viskusime mõlemad Ulrikaga selle poole. Mina olin kiirem ja vajutasin rohelisele nupule.

„Jah?“

Mulle vastas madal, veidi valvas mehehääl.

„Helistan seoses Vespaga.“

„Vespaga?“

Mu pea käis ringi.

„Sellega, mis on müügil,“ ütles mees.

„Siin pole mingit Vespat müügil. Teil peab vale number olema.“

Mees vabandas, aga nentis, et ei helista üldse valel numbril. Internetis oli kuulutus, kus oli antud see number ja öeldud, et müüakse Vespat. Roosat Piaggiot.

Kohmasin midagi vea kohta ja lõpetasin kõne.

„Kes see oli?“

Ulrika oli innukas.

„Ta kavatseb Vespa maha müüa.“

„Mida?“

„Stella on kuulutuse üles pannud.“
Istusime diivanil. Ulrika saatis laiali mass-sõnumi, milles palus, et see, kes Stella kohta midagi teab, ühendust võtaks. Valasin endale veel viskit ja Ulrika pani Stella iPhone’i meie ette lauale. Istusime seal ja vahtisime telefoni ning iga kord, kui see põrises, kargasime püsti. Aeg seisis paigal, kui Ulrika pöidlaga ekraanil allapoole keris.

Mõned Stella sõbrad andsid endast märku, osa väljendas muret, kuid enamus vastas lihtsalt, et ei tea midagi.

Kui guugeldasin Stella numbrit, leidsin kohe kuulutuse. Ta oli tõepoolest Vespa müügile pannud. Oma sünnipäevakingituse. Mis tal teoksil oli?

Telekast tuli jutusaade ja ma hoidsin Ulrikal käest. Meie kõrval diivaniserval kasvas teadmatus tummaks kummituseks.

„Kas võtan ratta ja lähen teda otsima?“

Ulrika kirtsutas nina.

„Kas poleks parem siia jääda?“

Pigistasin ta sõrmi.

„See ei tohi kunagi enam juhtuda. Kas ta ei saa aru, kui mures me oleme.“

Ulrika polnud nutust kaugel.

„Kas helistame politseisse?“

„Politseisse?“

See tundus liialdusena. Nii halvasti ei võinud asjad ju ka olla?

„Mul on hulk kontakte,“ ütles Ulrika. „Nad võivad vähemalt silmi lahti hoida.“

„See pole normaalne!“ Tõusin püsti. „Et me peame. Ma saan nii ...“

„Tššš!“ ütles Ulrika, sõrm püsti. „Kuuled?“

„Mida?“

„Heliseb.“

Istusin täiesti liikumatult ja vaatasin talle otsa. Olime mõlemad murest lausa haiged. Peagi kõlas läbi maja pikk helisignaal.

„Kodutelefon?“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

Keegi ei helista meile kunagi kodutelefonile.
8


Stella polnud planeeritud laps. Soovitud ja teretulnud laps, igatsetud ja armastatud kaua enne seda, kui ta iseseisvalt hingas, seda küll. Aga planeeritud ta polnud.

Ulrika oli just teinud juristieksami ja pidi alustama kohtupraktikat, kui ta istus ühel õhtul minu ette, pani oma käed minu omadele ja vaatas mulle sügavalt silma. Tehtud naeratusega teatas ta mulle fantastilise, kuid jalustrabava uudise.

Mul oli veel aasta õpinguid ees ja seejärel ootas veel üks aasta abivaimulikuna. Me pesitsesime ühetoalises korteris Põhja-Fäladenis, elasime laenatud rahast ja laste saamise eeldused olid kaugel optimaalsetest. Muidugi sain ma aru, et Ulrika kahtles, esimese kiheleva rõõmu tagant paistis peagi murelik kõhklus, aga läks terve nädal, enne kui nimetati sõna abort.

Ulrika muretses täie õigusega asja praktilise külje pärast. Majandamise, eluaseme, meie koolituse ja karjääride eest. Me võisime alati pere loomisega mõne aasta oodata, kiiret ei olnud.

„Armastus aitab kõigest jagu saada,“ ütlesin ma ja musitasin ta kõhtu.

Ulrika tegi majanduslikke arvutusi ja mina ostsin imepisikesed sipupüksid kirjaga My dad rocks.

„Sa pole ometi abordi vastu?“ küsis ta juba esimestel armumispäevadel viis aastat tagasi, kui olime vaevu lahkunud Wermlandi organisatsiooni koridorist.

„Sul on väga kummaline arusaam sellest, mida tähendab olla kristlane,“ vastasin ma.

Nüüd tean, et ta ei teinud nalja. Minu usk Jumalasse täitis ta kõhkluste ja hirmuga. See oli ühtlasi suurim oht meie vastsündinud väga haprale suhtele.

„Ma ei unistanud kunagi preestrist,“ ütles ta vahel. Sugugi mitte selleks, et mind haavata. See oli lihtsalt irooniline kommentaar Issanda mõistatuslike teede kohta.

„Ole rahulik,“ oli mul kombeks öelda. „Mina ka ei unistanud advokaadist.“
Ma ei kaalunud kordagi tõsiselt last mitte alles jätta. Samamoodi jäin ma kahtlevaks vestlustes Ulrikaga, avatuna kõigile võimalustele. Siiski ei läinud kaua, kuni olime oma otsuses üksmeelel.

Enne sünnitust käisime kursusel ja harjutasime koos hingamist. Ulrikal oli hommikuti süda paha ja ma masseerisin tema paistes jalgu.

Kui tähtajani oli nädal aega, äratas Ulrika mind kell neli hommikul. Ta seisis voodi jalutsis, tekk ümber seotud.

„Adam, Adam. Veed tulid ära!“

Sõitsime taksoga haiglasse ning kui Ulrika lamas minu ees voodis ja väänles valude käes ning ämmaemand tõmbas kätte pikad kummikindad, sain lõpuks aru, mis tulemas oli, mis kõik mängus oli ja mis kõik valesti võis minna. Tundus, nagu oleksin kogu hirmu ja närvilisuse enda sisse peidupaika kogunud ja nüüd pääses kõik ühekorraga valla.

„Te peate midagi tegema!“

„Isa võib maha istuda,“ ütles õde ja osutas Ulrika kõrval olevale toolile. Jõudsin just toolile maanduda, kui kargasin jälle püsti.

„Nüüd võtame rahulikult,“ lausus ämmaemand.

Ulrika ahmis õhku ja vandus. Niipea kui uus valuhoog saabus, tõmbas ta ennast pingule, karjus ja rabeles kätega enda ümber. Haarasin tema käest ja sosistasin läbi hammaste visasid palveid. Personal kõneles meiega endiselt rahulikult. Muretsemiseks polnud mingit põhjust. Samas paljastasid nende silmad, et miski oli muutunud. Nende liigutused muutusid kiiremaks, ämmaemanda juhtnöörid karmimaks ja peagi tundus, et õhurõhk ruumis tõusis. Kohale kutsuti soome aktsendiga rootsi keelt kõnelev arst ja kuulsin nimetatavat akuutset keisrilõiget.

„Mis toimub?“ küsisin üha uuesti ja uuesti.

Nad ei kuulnud mind enam. Ämmaemand kummardus Ulrika kohale ning tema hääl oli asjalik ja järeleandmatu.

„Laps on õlgadest kinni jäänud. Kui järgmised tuhud tulevad, punnitad kogu jõust. Laps peab kohe välja saama.“

Hoidsin Ulrikal käest. Kogu ta keha värises.

„Sa saad hakkama, kallis.“

Ta kangestus ja pingutas. Ruumis jäi vaikseks ja ma peaaegu tundsin valulainet, mis läbis ta keha, kui ta surus, puusad õhus.

„Aita mind nüüd, armas Jumal!“

Ämmaemand tõmbas ja tiris ja Ulrika möirgas pikkade vaevarikaste tõugete ajal. Hoidsin teda kõvasti ja vandusin Jumalale, et ma ei anna talle iial andeks, kui see asi siin hästi ei lõpe.

Vaikus langes me üle nagu tekk. Sel silmapilgul oleks võinud kuulda Jumalat sõrmi nipsutamas. Elu pikim sekund. Kõik, mis midagi tähendas ja millel oli kaalu. Mu peas polnud ühtki mõtet, kuid teadsin siiski, et kõik otsustati sellel hetkel seal. Vaikuses.

Kui ma ettepoole vaatasin, nägin ma seda. Sinist verist klompi käterätikul. Alguses ei saanud ma aru, mis see on. Hetk hiljem täitus ruum kõige ilusama lapsekisaga, mida olen kunagi kuulnud.
9


Stella nägu libises minust mööda, kui Ulrika järel kööki tormasin. Kuigi meie tüdruk oli nüüd üheksateist, nägin ma vaimusilmas alati lapsenägu. Uudishimulikke silmi, tedretähne ja patsikummidega kinnitatud palmikuid.

Ulrika haaras telefonitoru, mis rippus seinal nagu mingi jäänuk. Kogu kõne vältel ei pööranud ma temalt kordagi pilku.

„See oli Michael Blomberg,“ ütles ta pärast toru ärapanemist.

„Kes? Advokaat?“

„Ta on nimetatud Stellat esindama. Stella on politseis.“

Mu esimene mõte oli, et Stella oli langenud kuriteo ohvriks. Loodetavasti mitte midagi tõsist. Isegi see oli okei, kui teda oleks röövitud või väärkoheldud. Kõik peale vägistamise.

Olen rääkinud sellest teiste isadega ja jõudnud tõdemuseni, et ma pole sugugi üksi selle tugeva tundega oma tütre vägistamise suhtes. Arvatavasti võib seda seletada sellega, et me, mehed, ei suuda ette kujutada hullemat teise inimese vastast kuritegu, samal ajal ei suuda me päris lõpuni ette kujutada, kuidas on elada pideva riskiga sellise solvangu ohvriks langeda.

„Me peame kohe sinna sõitma,“ ütles Ulrika.

„Mis on juhtunud?“ Mõtlesin kummalisele kõnele ja kuulutusele internetis. „Kas asi on Vespas?“

Ulrika vaatas mind, nagu poleks ma päris normaalne.

„Sitta sellest Vespast!“

Teel eeskotta toetus ta mu õlale.

„Mida Blomberg ütles?“ küsisin ma, kuid ei saanud mingit vastust.

Kõik inimesed reageerivad šokiseisundis erinevalt ja keegi ei oska eelnevalt aimatagi, kuidas ta raskes olukorras mõtleb ja käitub. Olen läbinud riskikäsitluskoolituse, tean kõike erinevatest reaktsioonifaasidest ja olen töötanud lugematu hulga inimestega, kes on olnud kriisis ja trauma mõju all. Ühelgi neist asjadest polnud praegu mingit tähendust.

Ulrika võttis nagist mantli ja oli juba teel ukse poole, kui pööras järsult ringi.

„Ma teen veel ühe asja ära,“ ütles ta ja läks tagasi majja.

Ruttasin talle läbi köögi järele. Trepi ees pööras ta ringi ja ajas mu sirgete kätega eemale.

„Oota siin. Ma tulen kohe!“

Jäin hämmeldunult lävele seisma ja loendasin sekundeid. Peagi tuli Ulrika jälle trepist alla ja trügis minust mööda.

„Mida sa tegid?“

Läksin talle eeskotta järele ja jätkasin oma küsimusi selle kohta, mis on juhtunud ja mida Blomberg ütles.

Nägin jälle Stella nägu enda ees. Hambutut naeru, väikeseid lohke tema pehmetes põskedes. Ja mõtlesin kõigele, mida olen talle soovinud ja mis pole täide läinud.
10


Inimesed olid meid beebiaja eest hoiatanud. Et kumbki meist ei saa magada, laps karjub, sööb ja kakab, meie suguelu on rikutud, me läheme tülli ja vihkame teineteist. Paljude meelest olime liiga noored. Osa paistis arvavat, et me rikkusime oma elu ära. Mõnikord tundus mulle, et on täielik ime, et inimesed jätkuvalt lapsi saavad.

Stella oli näidisbeebi. Ei läinud kaua, kui ta magas juba terve öö, ta võis magada kus tahes ja kui ta ärkas, oli ta vaikne ja rahulik, kogu aeg rahulolev, mis muidugi paljudele silma torkas. Oodake ainult, ütlesid nad. Teie aeg tuleb. Sõbrad ja kolleegid, tuttavad ja sugulased, kõik avaldasid oma arvamust.

Tunda teise inimese südamelööke oma rinna vastas põksumas on sama, mis tunda Jumalat. Stella lamas minu peal ja mu sõrmeotsad ei saanud küllalt tema siidpehmest nahast. Tema keha vormus nagu sulaklaas mu ettevaatlike käte all. Me hingasime otse teineteisesse.

Nii lihtne on arvata, et parim on alles ees. Ma kahtlustan, et see on sügavalt inimlik puudus. Isegi Jumal õpetab meile igatsust.

Miks ei mõelda kunagi sellele, kui kiiresti aeg kulub?

Stella esimene sõna oli „abba“. Ta kasutas seda nii minu kui ka Ulrika kohta. Praegusel ajal seostab enamik rootslasi seda sissetehtud heeringa või popmuusikaga, aga Jeesuse keeles, aramea keeles, tähendab see isa.

Olin neli kaunist sügiskuud Stellaga isapuhkusel ja nägin, kuidas tema isiksus iga päevaga ühe rohkem välja kujunes. Kogudusemaja avatud lasteringides oli teistel vanematel kombeks öelda, et Stella oli enneolematu issi tüdruk. Arvan, et ma ei mõistnud selle väljendi tähendust enne, kui oli liiga hilja. Teatud määral on kogu mu elu olnud üks tagantjärele tarkus. Mul pole õnnestunud kinni püüda ühtegi hetke. Hetk on mind alati põlanud.

Ma olen määratud igatsema.
11


Me seisime eeskojas. Minu käsi ukselingil. Ulrika värises üle kogu keha.

Miks Michael Blomberg helistas? Mida Stella politseis teeb?

„Räägi mulle,“ palusin ma.

„Ma tean ainult seda, mida Michael ütles.“

Michael Blomberg. Ma polnud ta nime mitu aastat kuulnud. Blomberg oli tuntud mitte ainult juuraringkondades. Ta oli teinud karjääri riigi ühe juhtiva kaitseadvokaadina ja esindanud süüdistatavaid hulgalistes tähelepanu pälvinud kohtuasjades. Teda võis näha õhtulehtedes ja ta oli esinenud televisioonis eksperdina. Tema oli ka see, kes kunagi võttis Ulrika oma tiiva alla, rajades talle teed eduka kaitseadvokaadina. Ta polnud mulle kunagi meeldinud. Tahumatu ja üleolev.

Ulrika hingeldas. Ta silmad ekslesid nagu lendu hirmutatud linnud.

Ta proovis ennast minust mööda, uksest välja suruda, aga ma püüdsin ta kinni, hoidsin teda oma käte vahel.

„Politsei on Stella vahi alla võtnud.“

Kuulsin, mida ta ütles, sõnad jõudsid kohale, aga neist oli võimatu aru saada.

„See peab olema viga.“

Ulrika raputas pead. Järgmisel hetkel vajus ta mu rinnale kokku ja tema mobiil kukkus põrandale.

„Teda kahtlustatakse mõrvas.“

Ma kangestusin.

Esimese asjana mõtlesin ma Stella plekilisele pluusile.
Kui tee poole kiirustasime, kutsus Ulrika takso. Prügimaja juures lasi ta mul käest lahti.

„Oota veidi,“ ütles ta, pugedes tünnide ja konteinerite vahele.

Ma jäin kõnniteele ja kuulsin, kuidas Ulrika köhis ja oksendas. Peagi ilmus meie takso.

„Kuidas sa ennast tunned?“ sosistasin, kui tagaistmel turvavööd peale tõmbasime.

„Sitasti,“ ütles Ulrika ja köhis pihku.

Siis klõbistas ta mõlema pöidlaga oma mobiilil, mina aga kerisin akna alla ja loputasin nägu värske õhuga.

„Kas te võiksite veidi kiiremini sõita?“ ütles Ulrika taksojuhile, kes pomises midagi, enne kui gaasi vajutas.

Mõtlesin Iiobile. Kas see siin oli minu proovilepanek?

Ulrika selgitas, et Michael Blomberg ootab politseijaoskonnas.

„Miks just tema?“ küsisin ma. „Kas pole mitte veider kokkusattumus?“

„Ta on erakordselt osav advokaat.“

„Seda küll, aga kui suur tõenäosus võiks olla?“

„Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, kallis. Kõike ei saa juhtida.“

Ma ei tahtnud öelda, et mulle ei meeldi Blomberg. Ma ei armasta teistest inimestest niimoodi halvasti rääkida. Kui keegi ei meeldi mulle nii ebaselgetel põhjustel, ütleb kogemus, et enamasti on põhjus inimeses endas.

Jätsin taksojuhile jootraha ja pidin siis jooksma kerge sörgiga politseijaoskonna treppidest üles, kus Ulrika juba ust lahti tegi.

Blomberg tuli meile fuajeesse vastu. Ma olin unustanud, kui suur ta on. Ta tuli nagu karu vantsides meie poole, kuuehõlmad ümber kõhu lehvimas. Päevitunud, seljas sinine triiksärk ja kallis ülikond, tahapoole kammitud juuksed, mis kuklas lokki hoidsid.

„Ulrika,“ ütles ta, kuid astus siiski otse minu juurde ja andis mulle kätt, enne kui mu naist kallistas.

„Mis toimub, Michael?“

„Ole rahulik,“ ütles ta. „Lõpetasime just ülekuulamise ja see õudusunenägu saab peagi läbi. Politsei on teinud väga tõtaka otsuse.“

Ulrika ohkas raskelt.

„Üks noor naine on Stella peale kaevanud,“ jätkas Blomberg.

„Kaevanud?“

„Olete ehk kuulnud, et Pilegatanil leiti mänguväljakult laip?“

„Kas Stella on seal olnud? Pilegatanil?“ küsisin ma. „See peab olema eksitus.“

„Seda see just ongi. Aga see tüdruk elab samas majas, kus mõrvatugi, ja väidab, et nägi Stellat mänguväljakul eile õhtul. Ta usub, et on teda H&M-is näinud. See paistab olevat uurijate ainus niidiots.“

„See ei kõla mõistlikult. Kas tõesti võib kellegi nii ebakindlatel alustel vahi alla võtta?“

Mõtlesin läinud õhtule ja proovisin detaile meenutada. Kuidas ma lebasin unetult ja ootasin Stellat ning kuidas ta lõpuks tuli ja duši all käis, enne kui oma tuppa hiilis.

„Kas ta on vahi alla võetud?“ küsis Ulrika.

„Mis vahet sel on?“ küsisin mina.

„Politseil on õigus inimene kinni võtta, aga vabaduse võtmise jätkamiseks peab süüdistaja tegema otsuse vahistamise kohta,“ ütles Blomberg. „Ülekuulaja teeb veel valveprokurörile kokkuvõtte ja siis lastakse Stella vabaks. Ma kinnitan teile. See kõik on üks suur eksitus.“

Ta tundus endas liiga kindel olevat, täpselt, nagu ma teda mäletasin, ja see valmistas mulle muret. Kui inimesel puudub kahtlus, puudub tal kindlasti ka hoolikus ja pühendumus.

„Aga miks neil oli tema kinnivõtmisega nii kiire?“ küsisin ma. „Kui neil pole enamat, millele toetuda?“

„See juhtum on kuum kartul,“ ohkas Blomberg. „Politsei tahab kiiresti tegutseda. Nimelt pole ohver ükskõik kes.“

Ta pöördus Ulrika poole ja madaldas veidi häält.

„See on Christopher Olsen. Margaretha poeg.“

Ulrika ahmis õhku.

„Mar... Margaretha poeg?“

„Kes on Margaretha?“ tahtsin teada.

Ulrika isegi ei vaadanud mu poole.

„Surnud mehe nimi on Christopher Olsen,“ ütles Blomberg. „Tema ema Margaretha Olsen on kriminaalõiguse professor.“

Professor? Ma kehitasin õlgu.

„Kuidas see asja muudab?“

„Margaretha on juuravaldkonna ikoon,“ vastas Blomberg. „Ka tema poeg oli teinud nime mitmes ringkonnas. Edukas ärimees, kinnisvaraomanik ja juhtimisproff.“

„Mis vahet sel on?“ ütlesin kasvava ärritusega.

Samal ajal tulid mulle meelde minu enda sõnad. Selliseid asju juhtub ainult alkohoolikute ja narkomaanidega. See oli muidugi eelarvamuslik väide, kuid tugines ka empirismile ja statistikale. Mõnikord tuleb erandite ees silm kinni pigistada, et mitte hukkuda.

„See ei tohiks mingit rolli mängida,“ ütles Blomberg. Ridade vahelt oli selgelt näha, et seda see siiski tegi ja et ka tema polnud kindel, kas selles on midagi väära.

„Margaretha Olseni poeg,“ ütles Ulrika. „Kui vana ta on ... oli?“

„Kolmkümmend kaks vist. Või kolmkümmend kolm. Surmav vägivald torkeriistaga. Politsei ei taha detaile avaldada. Ülekuulamisel huvitas neid peamiselt Stella liikumistest eile õhtul ja täna öösel.“

„Millal see mees mõrvati?“ küsis Ulrika.

„Pole kindlalt teada, aga tunnistaja kuulis tülitsemist ja karjeid kohe pärast kella ühte. Kas te olite üleval, kui Stella koju tuli?“

Ulrika pöördus minu poole ja ma noogutasin.

Mina, kes ma olin voodis vähernud ega olnud saanud und. SMS, mille olin saatnud ja millele ma vastust ei saanud. Mu mure polnud kõigest hoolimata olnud põhjendamatu. Mõtlesin sellele, kuidas Stella tuli koju ning kolistas vannitoas ja pesutoas. Mis kell siis oli?

„Peab olema keegi, kes võib talle alibi anda,“ ütlesin ma.

Ulrika ja Blomberg vaatasid mõlemad mulle otsa.
12


Blomberg pakkus, et viib meid oma linnamaasturiga koju. Hilissuvine õhtu pakkus lühikese varruka ilma ja piki Lundi tänavaid uitasid inimesed, nagu midagi poleks juhtunud. Koerajalutajad ja pidulised, inimesed teel välja või koju või üldse mitte kuhugi, öötöölised ja unetud. Argipäev keeldus pidurdamast selle ees, et meie eksistents paigal seisis.

Kui me majani jõudsime, küsis Blomberg, kas ta saab veel midagi teha. Tema jaoks polnud mingi probleem veel veidikeseks meiega jääda.

„Pole vaja,“ kinnitasin ma.

Ulrika jäi mõneks ajaks sissesõiduteele ja ajas temaga juttu, samas kui mina vannituppa kiirustasin. Kogu mu keha tundus soe ja suu saepurukuiv. Jõin otse kraanist ja kastsin otsmikku veega.

Kui ma kööki läksin, oli kell ammu üle kesköö ja Ulrika istus, pea käte vahel. Kellaajast ja minu vastuväidetest hoolimata helistas ta peagi läbi oma kontaktid politseis, mõnele ajakirjanikule ja juristile, kõigile, kes võisid midagi teada või aidata. Mina istusin tema vastas ja kammisin internetti, et leida infot Pilegatanil toimunu, Christopher Olseni ja tema professorist ema kohta.

Vaatasin korduvalt kella. Minutid venisid.

Kui möödunud oli terve tund, ei suutnud ma enam paigal istuda.

„Miks me mingit teadet ei saa? Kui kaua see võib võtta?“

„Ma helistan Michaelile,“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

Trepp kägises ja ma kuulsin, et ta pani oma töötoa ukse kinni. Peamurdmine ajas mu aju lühisesse, ärevuseputukad ronisid naha all.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42592727&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.