Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Sinu salapärane teadvus

Sinu salapärane teadvus
Sinu salapärane teadvus Коллектив авторов New Scientist Kui kaugele on teadlased jõudnud inimaju kõige suuremate saladuste avastamisel? Inimkond teab väga palju maailmast enda ümber, kuid see, mis toimub meie peas, on jäänud siiani suuremas osas mõistatuseks. Mis toimub seal kummalises maailmas – inimmeeles –, mis teeb meid nii iseloomulikult inimlikuks? Teadvus ühendab aistingud, ettekujutused, tajud, mõtted ja mälestused ning vormib nendest ainulaadse sulami, mis moodustab meie isiksuse. Tänu sellele oleme teadlikud maailmast enda ümber ja iseendast. Kuidas on võimalik, et see kõik tekib justkui juhuslikult umbes kilogrammist ajurakkudest – see on üks maailma suurimaid lahendamata mõistatusi. „Sinu teadvuse saladustes“ viivad maailma juhtivad aju-uurijad ja New Scientisti meeskond lugeja põnevale rännakule läbi inimmeele, püüdes jõuda selgusele, mis see teadvus siis ikkagi päriselt on ning mida me võime selle kohta õppida siis, kui asjad viltu lähevad. Arutletakse selle üle, kas inimene suudab kunagi ehitada teadlikke masinaid, mida saame loomade teadvust uurides teada inimeste kohta, ja uuritakse vaba tahet. Originaali tiitel: New Scientist „Your Concious Mind: Unravelling the greatest mystery sof the human brain“ John Murray Learning, 2017 John Murray Learning ja Nicholas Brealey Publishing kuuluvad Hachette UK koosseisu Copyright © New Scientist, 2017 Kõik New Scientisti õigused selle raamatu autorina on kaitstud vastavalt Copyright, Designs and Patents Actile (1988). Andmebaasiõigused Hodder & Stoughton Kaaneillustratsioon Saul Gravy/Getty Images Eestikeelne tõlge © Krista Kallis ja AS Tänapäev, 2019 Toimetanud Anu Rooseniit Kujundanud Virge Ilves ISBN 978-9949-85-455-4 ISBN 978-9949-85-547-6 (epub) Trükitud AS Pakett trükikojas www.tnp.ee Mis on New Scientist? Käesolev raamat „Sinu salapärane teadvus” kuulub originaalis sarja „New Scientist: loe ja saa eksperdiks”. Sarja raamatud heidavad valgust teemadele, mille kohta sooviksime kõik rohkem teada, teemadele, mis haaravad uurivat mõistust ja esitavad sellele väljakutseid, pannes meid seeläbi sügavamalt mõtestama meid ümbritsevat maailma. „Saa eksperdiks“ raamatud on üldtunnustatud ja kättesaadavad lähtepunktid uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, kuidas ja miks asjad toimivad. Sarja panustajad Toimetaja: Caroline Williams on Ühendkuningriigi ajakirjanik ja toimetaja. Ta on ajakirja New Scientisti konsultant ja raamatu „Override: My quest to go beyond brain training and take control of my mind” (Scribe, 2017) autor. Sarja toimetaja: Alison George on Instant Experti sarja toimetaja teadusajakirjas New Scientist. Selles raamatus leiduvad artiklid põhinevad 2016. aastal toimunud teadvusele pühendatud meistriklassil ning ajakirjas New Scientist eelnevalt avaldatud artiklitel. Autoriteks on terve rida oma ala asjatundjaid. Marc Bekoff on Boulderis asuva Colorado ülikooli ökoloogia ja evolutsioonibioloogia emeriitprofessor; tema uurimistöö keskendub loomade käitumisele ja tunnetusele. Ta kirjutas osa 10. peatükist, kus väidab, et loomadel on teadvus ja neid tuleks ka vastavalt sellele kohelda. Patrick Haggard on kognitiivse neuroteaduse professor University College Londonis. Tema uurimistöö keskendub tahtelise tegevuse subjektiivsele kogemisele ning sellele, kuidas aju keha tajub. Ta kirjutas 4. peatükis vabast tahtest. Nicholas Humphrey on Ühendkuningriigis asuva Cambridge’i ülikooli teoreetiline psühholoog, kes uurib intelligentsuse ja teadvuse evolutsiooni. Ta on raamatu „Soul Dust: The Magic of Consciousness” autor ning 3. peatüki teema „Teadvuse leiutamine” kaasautor. J. Kevin O’Regan on endine Laboratoire de Psychologie de la Perception direktor Pariisi Descartes’i ülikoolis ning on tulnud välja uue viisiga teadvuse mõistmiseks. Ta on raamatu „Why Red Doesn’t Sound Like a Bell: Understanding the feel of consciousness” (OUP, 2011) autor. Tema kirjutas 6. peatüki osa „Kas saame „tunde” masinatesse ehitada?”. Liz Paul on vanemteadur Bristoli ülikoolis, kus ta uurib terve rea loomaliikide emotsionaalseid ja kognitiivseid võimeid. Tema kirjutas 10. peatükis loomade teadvusest. Anil Seth on Ühendkuningriigis asuva Sussexi ülikooli Sackler Centre for Consciousness Science kaasdirektor, kes uurib aju tähtsust teadvuse juures. Ta on peatselt ilmuva raamatu „The Presence Chamber” (Faber & Faber, 2019) autor. Tema uurimistöö keskendub teadvuse bioloogilise aluse mõistmisele, millest ta kirjutab 2. peatükis. Max Tegmark on füüsikaprofessor Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ning on spetsialiseerunud täppis-kosmoloogiale. Oma raamatus „Our Mathematical Universe” uurib ta teadvust füüsika seisukohalt; tema kirjutas käesolevas raamatus 3. peatüki „Kas teadvus on mateeria olek?”. Adam Zemanon haiglas praktiseeriv arst, kes uurib Exeteri ülikooli meditsiiniteaduskonnas kognitiivset ja käitumuslikku neuroloogiat, kaasa arvatud neuroloogilisi unehäireid. Ta on raamatu „Consciousness: A user’s guide” autor ja ta kirjutab 5. peatükis teadvuses esinevatest häiretest. Täname ka järgnevaid ajakirjanikke ja toimetajaid: Anil Ananthaswamy, Celeste Biever, Michael Brooks, Linda Geddes, Hal Hodson, Valerie Jamieson, Dan Jones, Kirstin Kidd, Graham Lawton, Tiffany O’Callaghan, Sean O’Neill, David Robson, Laura Spinney, Kayt Sukel, Helen Thomson, Prue Waller. Sissejuhatus Kõigist inimeksistentsi puudutavatest saladustest peavad suurimad olema järgmised: Mis on teadvus? On see reaalselt olemas või on tegu pelgalt illusiooniga? Ja mõlemal puhul, kuidas see ikkagi toimib? Inimesed on mõtisklenud selliste küsimuste üle juba kaua enne seda, kui teadsime, et aju on koht, kus leiab aset mõtlemine. Alles 5. saj eKr, kui Hippokrates pani tähele, et ajukahjustustega inimestel kaovad teatud teadvuse ilmingud, oli võimalik aru saada, et see on kuidagi ajuga seotud. Ent küsimused sellega ei lakanud. Kuidas saab selline pehme ja märg, tofu-taoline aju aines anda meile sellise kogemuste rikkuse? Kuidas me saame öelda, kas minu kogemus on üldse kuidagi sinu kogemuse sarnane? Või siis, kas tõesti kumbki meist üleüldse teadvust kogeb? Mis juhtub alateadvuses ja kuidas see mõjutab meie arusaamu vabast tahtest? Veel pole meil kõiki vastuseid ning need küsimused pakuvad teadlastele ja filosoofidele peamurdmist veel mõneks sajandiks. Ent olemas on siiski nii mõnigi põnev idee – paljud neist veidramad kui ulme. Selleks, et navigeerida läbi filosoofia ja neuroteaduse sügavaist vetest, oleme toonud kokku teadvuse uuringute suurimate korüfeede ideed ja kombineerinud need ajakirja New Scientist kaasautorite oskustega. Tunnistame, et järgnevad leheküljed ei sisalda kõiki vastuseid meie teadvuse saladustele, ent kindlasti tõstatavad need mõningaid põnevaid uusi küsimusi. Võib-olla panevad teid isegi ümber mõtestama kõike, mida enda arvates tegelikkusest teadsite. Caroline Williams, toimetaja I Sissejuhatus teadvuse raskesse probleemi Maailmas on palju tõsiseid probleeme, kuid ainult üks neist on teeninud endale nime „see tõsine probleem”. Ja see on teadvuse probleem – kuidas umbes kilogrammi jagu närvirakke manab esile katkematu tunnetuste, mälestuste ja emotsioonide kaleidoskoobi, mis täidab iga meie ärkveloleku hetke. Teadvuse mõistatus Küsige endalt: kas tunnete end teadvusel olevat? Juba fakt, et olete suuteline sellist küsimust kaaluma, eeldab, et vastus on arvatavasti jaatav. Meie endi teadvus näib olevat selline ilmne tunnusjoon meie elus, et enamusel puhkudel me isegi ei vaevu sellest mõtlema. Nüüd vaadake endale lähimale inimesele silma. Kas ka tema on teadvusel? Sel korral on palju raskem selles kindel olla. Pole tähtsust, kas vahite pingsalt oma armastatu või täiesti võõra silmisse, sajaprotsendilise tõenäosusega pole võimalik teada, kas ka nemad on teadvusel. Ja isegi kui on, on võimatu teada, kas nende kogemus teadvusel olekust on teie omaga sarnane. Kui esitada samalaadseid küsimusi loomade ja isegi masinate kohta, hakkavad asjad veelgi keerulisemaks minema. Need põhilised teadvuse mõistmise tunnusjooned on pannud filosoofe sajandeid pead kratsima. Juba 17. sajandil juhatas René Descartes sisse kaasaegse vaidluse probleemi üle, kui kuulutas, et keha ja teadvusel mõistus on tehtud väga erinevast materjalist. Descartes’i arvates on keha ja aju tehtud ainest, samamoodi nagu sellised füüsilised objektid nagu lauad ja toolid ning kivimid ja taimed. Ent mõistus meie mõtete, uskumuste, vaimse elu ja mälestustega, on mitte-materiaalne – midagi, mida pole võimalik ei näha ega puudutada ega ka otse uurida. Tema tollane tähelepanek on sestsaati andnud tooni suurele osale vaidlusest. Raske probleem 1995. aastal uuendas David Chalmers New Yorgi ülikoolist Descartes’i vaatenurka, nimetades seda „raskeks probleemiks”. Chalmers väitis, et arusaam sellest, kuidas aju toimib, ei ütle midagi teadvuse kohta, sest ehkki aju eksisteerib füüsiliselt, pole teadvusel oleva mõistuse sisu võimalik jälgida ega mõõta. Chalmersi arvates on ajust arusaamine „kerge probleem”. Näiteks saame öelda, et aju koosneb umbes kilogrammist omavahel väga hästi ühendatud närvirakkudest, millest mõned on spetsialiseerunud teatud funktsioonidele. Võime samuti öelda, et närvirakkude vaheline kommunikatsioonivahend on nii elektriline kui ka keemiline. Ent ehkki me oleme võimelised näiteks selgitama, kuidas silmad teavitavad aju värviga seonduvatest valguse lainepikkustest, ei ütle see meile midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi näha. Sellest vaatevinklist ei aita meid isegi aju toimimise iga detaili mõistmine teadvusele lähemale, sest ei ütle midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi „näha”. Või nagu sõnastas selle samuti New Yorgi ülikoolis töötanud Thomas Nagel 1970. aastatel: võite teada iga detaili nahkhiire aju füüsilisest toimimisest, aga te ei tea ikkagi, mis tunne on olla nahkhiir (vt kasti: Kvaalid ). Teine näide. Tõstke see raamat endale silme ette. Just praegu kogete eeldatavasti teadlikult paberi (või ekraani), sõnade ja piltide nägemist. Viis, kuidas te paberit näete, on teile ainuomane ja mitte kellelgi teisel pole võimalik täpselt teada, mismoodi see teile mõjub. Niimoodi defineeritaksegi teadvust: see on teie enda privaatne, isiklik ja äärmiselt subjektiivne kogemus ja pole viisi, kuidas kellelegi teisele selgitada, mismoodi see teile mõjub. Kvaalid Filosoofilises terminoloogias nimetatakse meie kogemisviisi − „mis tunne on” – kvaaliks. Need on kogemuse subjektiivsed isiklikud omadused: vee jahedus, punase punasus, õnnetunne. Raske probleemi eestkõnelejad väidavad, et mitte mingisugune aju füsioloogia mõistmise määr ei kirjelda kvaali piisavalt, kuna sellel on sama palju versioone, kui on maailmas inimesi, ja puudub viis nende võrdlemiseks. Tõepoolest, mõned on tulnud välja mõttega, et teadvustatud kogemuse kvaale võib olla võimatu mõista, arvestades meie praegust arusaama füüsikaseaduste toimimisest. Seega, kui teadvus pole füüsiline asi, mis see siis on? Selle vaatenurga äärmuslik versioon ütleb, et teadvus on Universumi põhikomponent, mis eksisteerib koos mateeriaga ja millel on omadused, mida – ja see teeb asja ilmselt mugavamaks – pole võimalik meie praeguste füüsikateadmistega seletada. Chalmers ütleb, et kui seda ideed äärmuseni arendada, võib see viia pan-psühhismini, seisukohani, et kogu mateeria – isegi elutud objektid nagu kaljud – pakatab mingil määral teadvusest. Zombid Teine väljakutse seisneb asjaolus, et võimatu on teada, kas teine olend üleüldse kvaali kogeb. Võimalik, et kõik teised on „zombid”. Mitte selle sõna õudusfilmilikus tähenduses – filosoofilistes mõtteeksperimentides leiduvate zombide all mõeldakse inimesi, kes käituvad peaaegu täpselt samamoodi nagu kõik teised, välja arvatud üks otsustava tähtsusega erinevus: nad ei oma teadvust. Torka seda zombit nööpnõelaga ning see ütleb „ai” ja tõmbub kerra. Ent see on vaid refleks – ta ei tunne valu. Tegelikult pole sellel zombil üldse mingeid subjektiivseid tundekogemusi ehk „kvaale”. Mitte keegi pole veel leidnud viisi, kuidas kindlalt väita, et meid ümbritsevad inimesed pole zombid. Mitte nii raske probleem Skaala teises otsas asuvad „materialistid” – nagu filosoof Daniel Dennett Medfordis asuvast Tuftsi ülikoolist Massachusettsis −, kes toonitavad, et pole olemas sellist asja nagu raske probleem, ja et lõpuks oleme võimelised teadvusest aru saama – ning võib-olla leidma ka viisi kvaalide mõõtmiseks ja zombide leidmiseks –, kui omame piisavalt teadmisi aju toimimise viisist. Dennetti jaoks ei eelda aju infotöötluse teadvuseks kujunemine mingit müstilist protsessi. Tegelikult nimetab ta Descartes’i ideid „üheks suurimaks veaks mõtlemise ajaloos”. Dennett väidab, et teadvus on aju toimimise otsene tulemus. Selle vaate kohaselt on aju teatud liiki hüpoteeside püstitamise masin, mis tuleb pidevalt välja uute „mustanditega” selle kohta, mis maailmas toimub, ja uuendab neid käigu pealt. Tulemuseks olev teadvus pole seega mingi müstiline kehaväline kogemus, vaid kehas ja ajus asetleidva infovoolu kõrvalsaadus. Teisisõnu, väga veenev illusioon. Veelgi enam, aju ei loo pelgalt teadvuse illusiooni, vaid ka tunde, et selle teadvustatud kogemuse osaliseks saab eraldiasetsev mittemateriaalne „mina”. Ka seda võib näha kui kas müstilise „teise” seisundit, mis ei allu selgitustele, või kui veel üht illusiooni, mis on kokku lapitud meie elukogemustest ja suhetest teistega. Ehkki ühelegi neist rasketest teadvust puudutavatest küsimustest pole lihtsat vastust, on materialistide teoorial kaks eelist teaduslikus mõttes. Esmalt puudub vajadus selgitada veidraid vastastikuseid suhteid materiaalsete ja mittemateriaalsete asjade vahel, kuna materialistide vaatevinklist pole mittemateriaalsena näiv asi midagi muud kui silmamoondus. Teiseks kaotab see raske probleemi ja tekitab hoopis soovi selgitada, kuidas aju sellise trikiga hakkama saab. Viimase kahe aastakümnega on see toonud probleemi neuroteadusse. Edasi lugedes saate teada, mida selleteemalised uurimused on meile praeguseks õpetanud. 1.1 Ainult teie ise teate täpselt,mida kogeb teie mõistus 1 Kvaal – kogemusega seonduv tuntav kvaliteet. (– Tõlkija) [ ↵ ] 2 Teadvuse bioloogiline alus Neuroteadlased on saavutanud uskumatut edu teadvuse bioloogiliste aluste mõistmises ning tänu tehnoloogia edusammudele võime neid isegi ajus toimimas näha. Siinkohal toome ära aabitsatõed. Teadvuse toormaterjal Teadvuse aluspõhi ajus on saladuslik, ent vähemalt on see ligipääsetav müsteerium. Nagu hiljuti märkis autor Mark Haddon, ei asu teadvuse toormaterjal teisel pool Universumit, see ei juhtunud 14 miljardit aastat tagasi ning see pole peidetud sügavale aatomi sisse. See asub siinsamas, teie pea sees. Tegelikult on nii, et kui jätame kõrvale filosoofilist laadi küsimuse sellest, miks teadvus üldse olemas on, siis saame hakata aju sondeerima, et leida sealt kõnekaid füüsikalisi ja elektrilisi tunnusjooni, niinimetatud teadvuse neuraalseid korrelaate. Kahjuks ei loovuta aju oma saladusi lihtsalt. Viimase loenduse kohaselt sisaldab aju peaaegu 90 miljardit närvirakku nii paljude nendevaheliste ühendustega, et kui loendaksite igas sekundis ühtainust, siis kuluks ülesande täitmiseks kolm miljonit aastat. Ent isegi see ei selgita veel piisavalt aju keerulisust. Tõeliselt ebaharilik pole aju struktuur ise, vaid seda läbivate ühenduste mustrid, mis mingil viisil on aluspõhjaks kõigele, mis teeb teist teie enda isiku. Kuidas need ühenduste mustrid koonduvad teadvuseks, on hiiglaslikku mõõtu küsimus. Seega – kust peaksime alustama oma püüdlusi mõista, kuidas see kõik toimib? Üks lähenemisviis seisneb probleemi jagamises osadeks, millega on võimalik toime tulla, ning uurida teadvuse erinevate aspektide bioloogilist alust, võttes neist käsile ühe korraga. Näiteks on meil võimalik eristada teadvuse tasandit (erinevust täieliku ärkveloleku ja teadliku oleku ning üldanesteesia all olemise vahel), kogemuse sisu(mis see on, mida tunnetame ja millele reageerime) ja teadlikku enese tunnetamist (saladuslikku, kuid samal ajal täiesti tuttavat tunnet, et kõike kogeb terviklik „mina”). ILLUSTRATSIOON 2.1 Teoreetiliselt saame vaadata aju sisemusse ja mõõta toimivat teadvust Teadvuse tasand Mis määrab ajus selle, kas oleme teadvusel või mitte? Kõige lihtsamal tasandil näib aju omavat vähemalt üht sisse/väljalülitusnuppu. Aju keskmes, ajutüve otsas asuva talamuse osaks on intralaminaarsed talamuse tuumad. Kui see aju osa saab vigastada, siis lülitub teadvus täiesti välja. Klaustrum, õhuke koeleht sügaval aju sisemuses näib samuti omavat tähtsat osa selles, kas oleme teadvusel või mitte, või ärkvel, ent teadvusetus olekus (vt kasti). Teadvuse asupaik Ühel hetkel olete teadvusel, järgmisel mitte. Kas võib tõesti olla midagi sellist nagu teadvuse sisse-väljalülitusnupp ajus? Näib nii olevat. 2014. aastal olid teadlased võimelised ühel naisel teadvust sisse ja välja lülitama, stimuleerides üht väikest piirkonda ta ajus. Naisele, kellele tehti kirurgilise operatsiooni käigus uuringut lokaliseerimaks epileptiliste krampide allikat, viidi elektrood sügaval ajus peituva õhukese klaustrumiks nimetatava ajukoe kõrvale. See oli piirkond, mida poldud varem stimuleeritud. Kui meeskond läbistas piirkonda kõrgsagedusega elektriliste impulssidega, kaotas naine teadvuse. Ta lõpetas lugemise ja põrnitses tühjal pilgul enda ette, ei reageerinud kuuldavaile või nähtavaile käsklustele ja ta hingamine aeglustus. Niipea kui stimulatsioon lõppes, tuli ta otsekohe teadvusele, mäletamata toimunust midagi. Ehkki seni on katsetatud ainult ühe isiku peal, annab avastus tõendust ideele, et klaustrum on tähtis selleks, et aju infokeerisest tekiks teadvus. Christof Koch Seattle’i teadusasutusest Allen Institute for Brain Science, selle idee toetaja, usub, et klaustrum toimib teadvuse jaoks teatud dirigendina, integreerides infot aju eri piirkondadest ja sidudes erineval ajal saabuva info kokku. 2017. aastal sai teooria toetust juurde kolme pika neuroni avastamisega: need närvirakud saavad alguse klaustrumist ja ümbritsevad hiire aju, hõlmates oma teel mitmeid tähtsaid piirkondi. ILLUSTRATSIOON 2.2 Sügaval aju sisemuses paiknev klaustrum võib siduda meie tajud ühtseks tervikuks Ometi on kõik nõus, et teadvusega seondub enam kui lihtne vahetegemine sisse- ja väljalülitusel. Me teame näiteks, et inimene võib magada, ent ometi võib tal unes esineda kogemus, mis on sarnane normaalse ärkveloleku ajal kogetuga. Teiselt poolt võib keegi püsivalt vegetatiivses seisundis olija füsioloogilises mõttes ärkvel olla, ehkki tal puuduvad igasugused märgid teadvusel olemisest. Siit tulenev pilt ütleb, et kuigi teadvusega seonduvad mitmed tähtsad ajupiirkonnad ja rakutüübid, sõltub üldine kogemus viisist, kuidas seda tegevust üle aju koordineeritakse, ja ajaskaalast, mille raames see juhtub. Kuidas me siis väljendame teadvuse taset arvuliselt? Üks väga paljutõotav meetod pärineb Marcello Massiminilt Milano ülikoolist Itaalias. Ta on koos kolleegidega töötanud välja meetodi, mille puhul stimuleeritakse aju elektromagnetilise pulsiga (kasutades nn „transkraniaalset magnetstimulatsiooni ehk TMS-i) ja seejärel mõõdetakse, kuidas aktiivsuse lained ajus levivad. Seda mõõdetakse EEG abil – tegu on aju elektrilise aktiivsuse näiduga, mis salvestatakse kolju pinnale kinnitatud elektroodide abil. Pulss toimib nagu löök vastu kella ja neuronid üle kogu aju jätkavad „helisemist” spetsiifilisel lainemustril, sõltuvalt sellest, kui aktiivsed on ühendused individuaalsete ajurakkude vahel. Analüüsides nende aju reageeringu lainemustrite keerulisust, tuletas Massimini oma meeskonnaga arvu, mis jäi nulli ja ühe vahele; nad panid sellele nimeks perturbatsioonilise keerukuse (komplekssuse) indeks (PCI). Vegetatiivses seisundis olevatel inimestel, kes ei reageeri ning on arvatavasti teadvusetud, on PCI lähemal nullile. Ühe uurimuse kohaselt paistab katkemine toimuvat umbes näidu 0,3 juures – näib, et siin tekib erinevus teadvusliku ja teadvusetu seisundi vahel. Järgnevad uurimused on kasutanud pelgalt EEG (elektroentsefalograafilisi) mõõtmisi – ilma elektromagnetilise stimulatsioonita – nägemaks, kas komplekssusnäitusid võib ikka veel kasutada teadvuse tasandi kindlakstegemiseks. Väga lihtsalt öeldes annavad need mõõtmised arvulise väljenduse selle kohta, kui „erinevad” või „ennustamatud” ajusignaalid on. Ja tõepoolest, osutub, et need spontaansed keerukuse näidud vähenevad samuti, alates ärkveloleku puhkeseisundist kuni kerge rahusti toimeni, kuni üldise anesteesiani. Sarnaselt on epilepsiahoogude lokaliseerimiseks ajusse siirdatud elektroodidega inimeste puhul näidanud uuringud, et üldine komplekssus väheneb, kui inimesed magama jäävad. Huvitaval kombel on REM-unes, kui inimesed und näevad, nende aju dünaamika komplekssus üsna sarnane normaalse ärkvelolekuga – mis ütleb meile, et need keerukuse näidud peegeldavad spetsiifiliselt teadvust, mitte lihtsalt ärkveloleku seisundite füsioloogilisi muutusi. Teadvuse „kõrgemate” seisundite puhul on mõned hiljutised uuringud kasutanud MEG (magnetentsefalograafia) meetodit, kus mõõdetakse aju tegevuse vältel tekkivaid tillukesi magnetvälju inimestel, kes on psühhodeelsete hallutsinogeenide nagu LSD, psilotsübiini ja ketamiini mõju all. Võrreldes etalonseisundiga näivad need uimastid toimivat vastupidiselt anesteesiale või magamajäämisele. Need tunduvad suurendavat aju komplekssuse taset – seda on täheldatud esimest korda. Kas võib see olla märk asjaolust, et on jõutud „kõrgemale tasemele”, kõrgendatud teadvuse tasandile? Kindlalt seda väita on liialt vara, ent tulevasteks uurimusteks pakub see küllaga põnevust. Sellised teadvuse tasandi mõõtmise viisid on seotud teadvuse üha populaarsema teooriaga, mida kutsutakse integreeritud informatsiooni teooriaks ehk siis lühidalt IIT; selle töötas välja neuroteadlane Giulio Tononi Wisconsini ülikoolist (vt kasti: Kas integratsioon kasvatab teadlikkust?). Ent sellised olemasolevad mõõtmised, nagu eelpoolnimetatud, lähenevad teooriale vaid ligikaudselt. Integreeritud info täielikku versiooni on jätkuvalt praktiliselt võimatu mõõta ükskõik millise reaalse süsteemi puhul. Kas integratsioon kasvatab teadlikkust? Me ei koge värve, vorme ja helisid eraldi, vaid integreerunud tervikuna. Giulio Tononi, neuroteadlane Madisonis, Wisconsini osariigis, on tulnud välja seda protsessi kirjeldava teooriaga. Ta ütleb, et selleks, et mingi süsteem omaks teadvust, peab see integreerima infot selliselt, et tervik sisaldaks rohkem infot kui selle osade summa. Teadvuses ei saa integreeritud infot taandada väiksemateks komponentideks. Kui te tajute punast kolmnurka, ei saa aju registreerida seda objekti värvitu kolmnurgana ja lisaks veel vormitu punase laiguna. Tononi nimetab vahendit, kuidas süsteem seda teeb, fiiks. Tema teooria kohaselt on info integreerimise võime teadvuse kõige tähtsam omadus. Digikaameral on üüratu mälumaht, kuid selle miljonid pikslid ei „näe” fotot kunagi. Teie mõistus on suuteline seda nägema, kuna teie aju integreerib aktiivselt infot, et andmeid mõtestada. Üks viis fii arvutamiseks seisneb süsteemi jaotamises kaheks ning seejärel kalkuleerimises, kuidas osad ennustavad oma tulevast seisundit võrreldes süsteemi kui tervikuga. Üks lõige oleks „kõige julmem”, sellega loodaks kaks osa, mis oleksid kõige sõltumatumad. Kui kõige julmema lõike osad on täiesti sõltumatud, nii et „tervik” pole suurem kui nende summa, siis on fii null ja süsteem on teadvusetu. Mida suurem on nende sõltuvus, seda suurem on fii väärtus ning süsteemi teadvuse tase. Tononi lähenemine võib selgitada teadvuse mõningaid veidraid aspekte. Miks me kaotame magama jäädes teadvuse? Ta ütleks, et sel ajal info aju spetsialiseerunud võrgustikes enam ei integreeru. Miks on epilepsiahood ajus seotud teadvuse kadumisega? See võib olla tingitud ajuvõrgustike ülekoormusest, mis blokeerib kompleksse infovahetuse. ILLUSTRATSIOON 2.3 Teadvus võib tekkida info integreerimisel ajus Mis puutub teadvuse säilitamisse haaratud aju piirkondi, siis on viimasel ajal hakatud tähelepanu pöörama ajukoores asuvale tagumisele „kuumale piirkonnale” – keskendudes parietaalsele ja oktsipitaalsele ajukoorele. Aktiivsus selles piirkonnas näib võimaldavat väga usaldusväärselt vahet teha teadvusel ja teadvusetul seisundil. Wisconsinis Madisoni ülikoolis töötava Francesca Siclari ja tema kolleegide uurimus pakub selle kohta täna vast kõige paremat tõendust. Selle asemel, et võrrelda lihtsalt ärkamist magamisega – võrdlus, millega kaasneb peale teadvuse kaotust veel palju muutusi ajus ja kehas – pöörasid nemad magamise ajal tähelepanu ainult ajule. Äratades inimesi palju kordi iga öö jooksul ja küsides neilt, kas nad midagi ka unes nägid, said nad võrrelda aju tegevust siis, kui inimesed und nägid, sellega, kui neil polnud üldse mingeid teadvustatud kogemusi. Niimoodi oli aju ja keha üldine seisund samasugune, nii et iga leitud erinevust võis lähemalt seostada teadvuse endaga. Sellest võrdlusest ilmneb, et tagumine „kuum piirkond” on teadvustatud kogemusega väga silmatorkavalt seotud. Tegelikult nii silmatorkavalt, et teadlased olid ainult selles piirkonnas toimuva tegevuse põhjal suutelised õigesti ennustama, kas isik teatab unenäo nägemisest – juba enne tema äratamist. Kas beebidel on teadvus? Täiskasvanutel on millegi nägemise, tundmise või kuulmise teadvustamine ühenduses kaheastmelise ajutegevuse mustriga. Otsekohe pärast visuaalse stiimuli esitamist ergastuvad näiteks visuaalse korteksi piirkonnad. Umbes 200−300 tuhandiksekundit hiljem hakkavad ergastuma ka teised piirkonnad, kaasa arvatud eesajukoor, mis tegeleb kõrgema tasandi tunnetusega. Mõned uurijad arvavad, et teadvustus saabub vaid pärast seda, kui närvitegevuse teine faas jõuab spetsiifilise lävendini. Seda on piisavalt kerge uurida täiskasvanute puhul, kuna nemad oskavad teadvustamisest rääkida, kuid beebide puhul on olnud samade küsimuste esitamine võimatu, kui on tahetud teada saada, kas ja kuidas nemad millestki keskkonnas olevast teadlikuks saavad. Sid Kouider kolleegidega Pariisis asuvast École Normale Supérieure’ist lähenesid küsimusele nii, et asetasid 5, 12 ja 15 kuu vanustele väikelastele pähe EEG-mütsid ning salvestasid aju tegevust, näidates lastele seeriat kiiresti vahelduvaid kujutisi. Nagu täiskasvanute puhul, nii reageerisid ka kõik rühma kuulunud väikelapsed kahefaasilise mustriga, nagu oli oodata. Ent teises faasis – kus tegevus seondus teadvustamisega – oli reaktsioon palju aeglasem. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42592711&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.