Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Suverüütel Джим Батчер Dresdeni toimikud #4 Harry Dresdeni sarja neljandas romaanis kurvastab Harry Susani lahkumise pärast, mida ta peab enda süüks, ei maga ega söö ja teda ähvardab korterist välja tõstmine. Kuid ta vaenlased ei lase tal masenduses endasse tõmbuda – ta on sunnitud vastu astuma Võlurite Nõukogule, milles arutatakse Punaste Vampiiride ultimaatumit: saata neile Harry Dresden või läheb sõjaks. Lisaks saabub tema juurde klient, kes teeb talle pakkumise, millest ta ei saa keelduda – välja uurida, kes mõrvas kohaliku kunstniku Ronald Reueli. Jim Butcher Summer Knight Copyright © Jim Butcher, 2002 Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2019 Tõlkinud © Iris-Barbara Jeletski, 2019 Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-661-29-9 ISBN 978-9949-661-30-5 (epub) 1. peatükk Sel päeval, kui Valge Nõukogu kohale jõudis, sadas kärnkonni. Ronisin välja Sinisest Põrnikast, oma päevinäinud Volkswageni sitikast ja kissitasin silmi vastu kesksuvist päikesevalgust. Lake Meadowsi park jääb Chicago Loopist veidi lõuna poole, Michigani järvest paraja sörgi kaugusele. Harilikult oleks park olnud inimestest tulvil isegi sellise palavusega, nagu meil viimasel ajal oli valitsenud. Täna oli see inimtühi, ainult üks pika mantliga vana naine koperdas poekäru lükates mööda parki ringi. Polnud veel keskpäevgi ja minul oli selle ilmaga dressides ja T-särgiski liiga soe. Kissitasin silmi ja vaatasin korraks pargis ringi, astusin paar sammu murule ning sain millegi niiske ja lirtsuvaga vastu pead. Võpatasin ja rapsasin käega üle juuste. Midagi väikest kukkus mu näost mööda mulle jalge ette maha. Kärnkonn. Mitte just suur kärnkonna kohta – oleks ilusti mulle peopessa istuma mahtunud. Ta tuikus pärast maapinnale latsatamist viivukese, tõi siis kuuldavale uimase krooksatuse ja hakkas nagu joobnult eemale kalpsama. Vaatasin enda ümber ringi ja nägin maas teisigi kärnkonni. Paljusid. Nende krooksumine valjenes, kui sügavamale parki kõndisin. Minu silme all plopsatas taevast veel mitu kahepaikset, nagu oleks Kõigevägevam neid mööda renni alla lasknud. Igal pool hüppas kärnkonni. Nad ei katnud maapinda vaibana, aga tähele panemata ei saanud neid ka jätta. Iga natukese aja tagant võis kuulda järgmise maandumise mütsatust. Nende krooksumine kõlas umbkaudu nagu kõnekõma rahvast täis ruumis. „Imelik, mis?” ütles innukas hääl. Vaatasin üles ja nägin enda poole tulemas lühikest noort meest laiade õlgade ja enesekindla kõnnakuga. Libahunt Billy kandis dressipükse ja ühevärvilist tumedat T-särki. Aasta või paar tagasi oleks see rõivastus varjanud nelja- või viiekümnenaelast ülekaalu, mis tal oli turjal olnud. Nüüd peitis see lihaseid, mille vastu ta rasva oli vahetanud. Ta sirutas mulle naeratades käe. „Mida ma sulle ütlesin, Harry?” „Billy,” vastasin ma. Ta pigistas kõvasti vastu, kui tal kätt surusin. Või ehk oli ta lihtsalt nii palju tugevam. „Kuidas libahundivärk on?” „Läheb huvitavaks,” ütles ta. „Me oleme viimasel ajal patrullis käies mitmesuguste imelike asjade otsa sattunud. Nagu see.” Ta viipas pargi suunas. Mõne jala kaugusel kukkus taevast veel üks kärnkonn. „Sellepärast kutsusimegi võluri.” Patrullimas. Ah sa Batman, on alles korravalvurid. „Kas mõni tavainimene on siin käinud?” „Ei, ainult paar meteoroloogikutti ülikoolist. Need ütlesid, et Louisianas on tornaadod või midagi, et küllap torm on konnad siia puhunud.” Mühatasin. „Võiks arvata, et võlukunsti on kergem uskuda kui seda.” Billy muigas. „Ära muretse. Ma olen kindel, et varsti tuleb keegi ja kuulutab selle võltsinguks.” „Jajah.” Pöördusin tagasi Põrnika juurde, tegin kapoti lahti ja hakkasin tuhnima eesmises pakiruumis. Tõin lagedale nailonist seljakoti ja sikutasin sellest välja paar väikest riidekotti. Viskasin ühe Billyle. „Kraba paar konna ja pista nad mulle siia sisse.” Ta püüdis koti kinni ja kortsutas kulmu. „Miks?” „Et ma saaksin kindlaks teha, kas need on päris.” Billy kergitas kulmu. „Arvad, et ei ole?” Kõõritasin tema poole. „Kuule, Billy, lihtsalt tee see ära. Ma pole magada saanud, ma ei mäleta, millal ma viimati sooja toitu sõin, ja mul on enne õhtut palju muudki teha.” „Aga miks nad ei peaks päris olema? Nad näevad päris välja.” Hingasin puhinal välja ja püüdsin rahu säilitada. Ma olin viimasel ajal äkiliseks muutunud. „Nad võivad päris välja näha ja päris tunduda, aga olla vaid moodustised. Tehtud Varivalla ainest ja võluväega liikuma pandud. Ma loodan, et on.” „Miks?” „Sest see tähendaks üksnes, et mõni igavlev haldjas hakkas tembutama. Nad teevad mõnikord nii.” „Okei. Aga kui need on päris?” „Kui need on päris, siis see tähendab, et midagi on nihu.” „Mis liiki nihu?” „Tõsist. Augud tegelikkuse koes.” „Ja see oleks halb?” Silmitsesin teda. „Jaa, Billy. See oleks halb. See tähendaks, et on juhtumas midagi suurt.” „Aga mis siis, kui...” Ägestusin. „Mul pole täna aega ega tahtmist loengut pidada. Pea mokk maas.” Ta tõstis rahustavalt käe. „Hea küll, mees. Ükstapuha.” Ta astus mu kõrvale ja me hakkasime läbi pargi kõndides kärnkonni korjama. „Noh, ee... tore sind näha, Harry. Me kambaga mõtlesime, et äkki tahad nädalalõpul läbi astuda, natuke suhelda.” Võtsin ühe konna ja silmitsesin Billyt kahtlevalt. „Mida tehes?” Ta naeratas mulle vastu. „Arcanost mängides, mees. Retk läheb päris lõbusaks.” Rollimängud. Häälitsesin ühesilbiliselt. Vanadaam poekäruga jalutas meist mööda, kärurattad kriiksumas ja vänderdamas. „Tõsiselt, see on oivaline,” käis ta peale. „Me jookseme tormi lord Malocchio kindlusele, aga meil tuleb seda teha maskeeritult ja keset ööd, et Tõe Nõukogu ei saaks teada, kes olid need tasujad, kes tast jagu said. Igasugust värki on, loitse ja deemoneid ja lohesid. On huvi?” „Kõlab liiga töö moodi.” Billy turtsatas. „Kuule, Harry, ma tean, et sa oled närviline kogu selle vampiirisõja asja pärast. Ja pahur. Aga sa oled viimasel ajal liiga palju oma keldris redutanud.” „Mis vampiirisõda?” Billy pööritas silmi. „Jutud liiguvad, Harry. Ma tean, et vampiiride Punane Koda kuulutas võluritele sõja pärast seda, kui sa eelmisel sügisel Bianca elamise maha põletasid. Ma tean, et nad on sind pärast seda paar korda tappa üritanud. Ma tean isegi seda, et võlurite Valge Nõukogu tuleb lähiajal siia kohale, et mõelda välja, mida teha.” Vaatasin teda altkulmu. „Mis Valge Nõukogu?” Ta ohkas. „Praegu ei ole hea aeg erakuks hakata, Harry. Tähendab... vaata, milline sa oled. Millal sa viimati habet ajasid? Duši all käisid? Juukseid lõikasid? Käisid väljas pesu pesemas?” Tõstsin käe ja kratsisin traatjat habemetüügast lõual. „Ma olen väljas käinud. Ma olen palju kordi väljas käinud.” Billy korjas järgmise kärnkonna. „Näiteks millal?” „Ma käisin koos sinu ja alfadega seda jalgpallimängu vaatamas.” Ta mühatas. „Jajah. Jaanuaris, Dresden. Praegu on juuni.” Billy vaatas ülespoole, mulle otsa ja kortsutas kulmu. „Rahvas on sinu pärast mures. Tähendab, ma tean, et sa oled mingi projekti või muu sellise kallal töötanud. Aga see pesemata metsmehe välimus lihtsalt ei ole sinu moodi.” Kummardusin ja krabasin ühe kärnkonna kinni. „Sa ei tea, millest sa räägid.” „Ma tean paremini, kui sa arvad,” ütles ta. „See on Susaniga seotud, eks? Eelmisel sügisel juhtus temaga midagi. Midagi, mida sa püüad olematuks teha. Võib-olla midagi, mida vampiirid tegid. Sellepärast ta läkski ära.” Sulgesin silmad ja püüdsin peos olevat konna mitte katki pigistada. „Lõpeta see jutt.” Billy ajas jalad harki ja lõua õieli. „Ei, Harry. Kurat võtaks, sa nagu kaod maa pealt, kontorisse peaaegu nägu ei näita, telefonile ei vasta, tihti ei tee ustki lahti. Me oleme su sõbrad ja me muretseme sinu pärast.” „Mul pole häda midagi,” ütlesin. „Sa oled vilets valetaja. Räägitakse, et punased toovad linna löögijõudu juurde. Et nad pakuvad oma fännidele täisvampiiri seisust, kui mõni neist peaks sind maha võtma.” „Põrguvärk,” pomisesin ma. Pea hakkas valutama. „Sul ei ole hea praegu üksi väljas käia. Ka mitte valgel ajal.” „Mul pole lapsehoidjat vaja, Billy.” „Harry, ma tunnen sind paremini kui enamik. Ma tean, et sa oskad asju, mida teised ei oska – aga see ei tee sinust Supermani. Igaüks vajab mõnikord abi.” „Mina mitte. Mitte praegu.” Toppisin konna kotti ja korjasin järgmise. „Mul pole selleks mahti.” „Ah jaa, see tuletab mulle meelde.” Billy tõmbas dressipükste taskust välja kokkuvolditud paberitüki ja vaatas seda. „Sul on kell kolm kokkusaamine kliendiga.” Vaatasin teda hämmeldunult. „Mida?” „Astusin su kontorist läbi ja kontrollisin sõnumid üle. Keegi proua Sommerset püüdis sinuga ühendust saada, nii et ma helistasin talle ja leppisin sinu eest kohtumise kokku.” Tundsin, et ärritun jälle. „Mida sa tegid?” Ta ilme muutus pahaseks. „Posti vaatasin ka üle. Kontori omanik saatis sulle väljatõstmise teate. Kui sa talle nädala jooksul ära ei maksa, siis viskab ta su välja.” „Mis kuradi asi annab sulle õiguse minu kontoris ringi nuhkida, Billy? Või minu klientidele helistada?” Ta astus mulle ette ja vahtis mulle trotslikult vastu. Pidin pilgu ta ninale koondama, et silmavaatamise riski vältida. „Ära aja nina püsti, Harry. Ma olen su kuradi sõber. Sa oled kogu selle aja oma korteris peidus olnud. Peaksid õnnelik olema, et ma aitan sinu asja päästa.” „See on minu asi, selles on sul kuradi moodi õigus,” kähvasin ma. Silmanurgast nägin poekäruga naist järjekordsel ringil möödumas ja kärurataste kriuksudes mu selja taha kõndimas. „Minu. Nagu üldse mitte sinu oma.” Ta lükkas lõua ette. „Tore on. Kuidas oleks, kui sa lihtsalt roomaks oma urgu tagasi, kuni sind veel sealt pole välja tõstetud?” Ta laiutas käsi. „Jumal hoidku, mees. Ma ei pea võlur olema, et näha, millal inimesel allamäge läheb. Sa piinled. Sul on abi tarvis.” Suskasin talle näpuga rindu. „Ei, Billy. Mul ei ole rohkem abi tarvis. Mul ei ole tarvis olla hoidjaks lastekarjale, kes arvavad, et kui nad on ühe triki selgeks saanud, siis võivad kihvade ja sabaga tasujateks hakata. Mul ei ole tarvis seda muret, et vampiirid võtavad sihikule need, kes minuga läbi käivad, kui nad mind kätte ei saa. Mul ei ole tarvis oma otsustes kahelda, mõeldes, kes veel haiget saab sellepärast, et mina hakkama ei saanud.” Kummardusin ja haarasin maast kärnkonna ning end uuesti sirgu ajades rapsasin Billyl riidest koti käest. „Mul ei ole sind vaja.” Loomulikult algas rünnak just siis. See ei kuulunud kavalate mõrvakatsete hulka. Mootor möiratas ja kompaktne must kastiga pikap kargas viiskümmend jardi eemal üle kõnniteeserva parki, jõnksles ja kaldus ühele küljele, rattad päikeses kõrbenud murusse vagusid kündmas. Pikapi kastis klammerdus paar meest käsipuude külge. Nad olid üleni mustas, kuni mustade päikeseprillideni mustade suusamaskide peal, ja neil olid ühesugused relvad – mini-Uzi laadsed automaadid. „Tagasi!” röögatasin ma. Haarasin parema käega Billyst ja tõukasin ta oma selja taha. Vasakuga raputasin välja rannet ümbritseva käevõru, mille küljes rippus rida tillukesi keskaja stiilis kilpe. Tõstsin vasaku käe pikapi poole ja kogusin oma tahte, koondades selle käevõru abil läbipaistvaks virvendavaks poolkeraks, mis äkki minu ja läheneva pikapi vahele laiali laotus. Pikap pidurdas järsult. Kaks püssimeest ei oodanud, kuni see päris paigale jääb. Nad sihtisid püssid ehtsa märulifilmi statisti tuledistsipliiniga enam-vähem minu poole ja tühjendasid padrunipidemed ühe kõmiseva valanguna. Kilbilt minu ees lendas sädemeid, kuule põrkas vingumise ja sisinaga igas suunas laiali. Käevõru muutus paari sekundiga ebamugavalt kuumaks, kilbi energia koormas fookust viimase piirini. Püüdsin seada kilpi sellise nurga alla, et lasud nii palju kui võimalik üles suunata. Jumal teab, kuhu kõik need kuulid läksid – lootsin vaid, et nad ei läbi tagasipõrkel mõnda lähedalolevat autot või juhuslikku möödujat. Relvad klõpsatasid tühjalt. Mõlemad püssimehed hakkasid rapsides, võhiklike liigutustega uuesti laadima. „Harry!” hüüatas Billy. „Mitte praegu!” „Aga...” Langetasin kilbi ja tõstsin parema käe – selle kehapoole oma, mis energiat välja saadab. Hõbesõrmus, mida nimetissõrmes kannan, on nõiutud salvestama veidi kineetilist energiat iga kord, kui mu käsivars liigub. Ma polnud sõrmust mitu kuud kasutanud ja selles oli lööki terve vaala jagu – vaevu julgesin seda püssimeeste peal kasutada. Nii suur jõud võiks ühe neist tappa ja see oleks põhimõtteliselt sama, mis lasta neil mind sõelapõhjaks tulistada. Lihtsalt mõjuks natuke aeglasemalt. Valge Nõukogu ei suhtunud leebelt kellessegi, kes rikkus võlukunsti esimest seadust: sina ei pea mitte tapma. Ühe korra olin sellest juriidiliste peensuste tõttu pääsenud, aga enam seda ei juhtuks. Surusin hambad risti, sihtisin löögi täpselt püssimeestest ühelt poolt mööda ja panin sõrmuse tööle. Läbi õhu sööstis puhas jõud, nähtamatu, ent käegakatsutav ja riivas esimese püssimehe ülakeha. Automaat prantsatas talle vastu rinda, löök kiskus päikeseprillid peast ja rebis riietest tükke välja, heites ta samal ajal tagasi ja pikapist välja, maha kuhugi teisele poole autot. Teine püssimees sai väiksema osa lööklainest. See, mis teda tabas, läks vastu õlga ja pead. Püss jäi talle kätte, aga päikeseprillid ta kaotas ja need tõmbasid suusamaski kaasa, tuues nähtavale ilmetu näoga poisi, kes ei saanud veel valimisealinegi olla. Ta pilgutas äkilise valguse käes silmi ja hakkas kohmitsedes uuesti püssi laadima. „Lapsed,” mörisesin ma uuesti kilpi tõstes. „Nad saadavad lapsi mulle kallale. Pagana pihta.” Ja siis pani miski mu kuklakarvad nii turri tõusma, et äärepealt oleksid jalad maast kerkinud. Kui püssiga poiss uuesti tulistama hakkas, heitsin pilgu üle õla. Vanadaam poekäruga oli jäänud seisma võib-olla viieteistkümne jala kaugusel mu selja taga. Nägin nüüd, et ta polnudki nii vana, kui ma arvanud olin. Tabasin vanurimeigi alt jahedate tumedate silmade läike. Ta käed olid noored ja siledad. Ta tõmbas poekäru sügavusest mahasaetud toruga haavlipüssi ja keeras selle minu poole. Mu kilbile rabises lõgisevast automaadist kuule ja ma suutsin ainult kilpi paigal hoida. Kui kasutaksin võluväge kolmanda ründaja vastu, kaoks keskendumine ja kilp koos sellega – ja olgu püssimees pikapis võhik või mitte, ta pritsis laiali nii palju tina, et varem või hiljem ta enam mööda ei lase. Teisest küljest, kui maskeeritud mõrtsukas saab võimaluse viie jardi pealt haavlipüssi lasta, ei vaevu keegi mind haiglasse viimagi. Siis lähen otse surnukuuri. Kuulid sadasid vastu kilpi ja mina ei saanud teha muud, kui vaadata, kuidas kolmas ründaja mind haavlipüssiga sihib. Mul oli lips läbi ja arvatavasti Billyl koos minuga. Billy läks liikvele. Ta oli juba T-särgi seljast visanud. Ta oli piisavalt musklis, et pingulduvad lihased näha oleksid – tugevad lihased, sportlase lihased, mitte tõstjate hoolikalt voolitud muskulatuur. Ta sööstis edasi, haavlipüssiga naise poole ja tõmbas lennult dressipüksid jalast. Nende all oli ta alasti. Siis tundsin maagiavoogu, mida Billy kasutas, teravat, täpset, suunatut. Selles, mida ta tegi, ei olnud rituaali, polnud vabanemiseni paisuva väe aeglast kogunemist. Ta hägustus liikumise pealt ja kahe hingetõmbe vahel oli alasti Billy kadunud ja ründajale räntsatas otsa hunt Billy, tumedakarvaline Taani dogi suurune elukas, kihvad sähvamas haavlipüssi laesäärt pigistava käe suunas. Naine karjatas, rapsas käe tagasi, erkpunane veri sõrmedel, ja äigas püssiga nagu nuiaga Billy poole. Too keeras end ja püüdis järsult lõrisedes hoobi vastu õlga. Ta ründas naise teist kätt, kiiremini, kui mu pilk jälgida jõudis, ja haavlipüss pudenes maha. Naine karjatas jälle ja tõmbas käe tagasi. Ta polnud inimene. Ta käed venisid, pikenesid, samuti õlad ja lõug. Ta küüntest said inetud sakilised küünised ja ta rahmas nendega alla Billy poole, äiates talle piki lõuga, kutsudes sel korral esile lõrinaseguse valuklähvatuse. Billy veeretas end külili ja uuesti jalule tagasi, tehes ringi, et sundida naisolevust mulle selga keerama. Püssimees pikapis klõpsutas jälle tühjalt. Langetasin kilbi ja viskusin ettepoole, sööstes haavlipüssi haarama. Tõusin koos sellega ja hüüdsin: „Billy, eest!” Hunt põikas kõrvale ja naine pööras välgukiirusel minu poole, moondunud nägu raevukas, ila tilkumas suust võhataoliste kihvade vahelt. Sihtisin püssi talle kõhtu ja vajutasin päästikule. Püss möiratas ja vappus, lajatades kõvasti vastu mu õlga. Võib-olla kümnene raud või kuulidega laetud. Naine tõmbus kõverasse, kriiskas, vaarus tagasi ja vajus maha. Kauaks ta maha ei jäänud. Ta peaaegu põrkas jalule, kleidiräbal üleni verevate pritsmetega kaetud, nägu nüüd täiesti ebainimlik. Ta kihutas minust mööda auto juurde ja kargas kasti. Püssimees tõmbas oma paarilise pikapisse ja juht andis gaasi. Masin viskas rohukamarat üles, enne kui vedama sai, põrkles tänavale tagasi ja kadus liiklusesse. Vahtisin hetke neile järele ja lõõtsutasin. Langetasin haavlipüssi, taibates, et olin vasakus käes kuidagiviisi suutnud hoida kärnkonna, kelle olin üles korjanud. See vingerdas ja rabeles viisil, mis andis mõista, et olin ta peaaegu puruks litsunud, ja ma püüdsin teda lahti laskmata haaret lõdvendada. Pöörasin ümber, et Billyt otsida. Hunt kõndis tagasi oma mahavisatud dressipükste juurde, väreles viivu ja muutus taas alasti noormeheks. Ta näos oli lõuaga paralleelselt kaks pikka lõikehaava. Veri voolas õhukese loorina üle kõri alla. Ta liikus kangelt, aga see oli ka ainus, mis valust märku andis. „On sinuga kõik korras?” küsisin talt. Ta noogutas ning tõmbas püksid jalga ja särgi selga. „Jajah. Mis kurat see oli?” „Guul,” teatasin talle. „Arvatavasti LaChaise’i klannist. Need teevad Punase Kojaga koostööd ja mina neile eriti ei meeldi.” „Miks sa neile ei meeldi?” „Ma olen neile nii mõnigi kord peavalu tekitanud.” Billy tõstis särginurga vastu näohaavu. „Küüniseid ma ei oodanud.” „Nad on selle poolest salakavalad.” „Guul, huh. On ta surnud?” Raputasin pead. „Nad on nagu tarakanid. Elavad enam-vähem kõik üle. Kas sa käia saad?” „Jah.” „Tore. Laseme siit jalga.” Suundusime Põrnika poole. Korjasin tee peal üles riidest koti kärnkonnadega ja hakkasin neid maha tagasi raputama. Panin nende juurde maha ka selle konna, kelle olin peaaegu puruks litsunud, ja pühkisin siis käed rohu peal puhtaks. Billy kõõritas minu poole. „Miks sa nad lahti lased?” „Sest nad on päris.” „Kust sa tead?” „See, kes mul käes oli, sittus mulle pihku.” Lasksin Billy Sinisesse Põrnikasse ja sisenesin ise teiselt küljelt. Võtsin istme alt esmaabikomplekti ja ulatasin talle. Billy surus lapi vastu nägu ja vaatas välja, konnade poole. „See siis tähendab, et asjad on halvasti?” „Just,” kinnitasin. „Asjad on halvasti.” Vaikisin viivu ja sõnasin siis: „Sa päästsid mu elu.” Ta kehitas õlgu. Ta ei vaadanud minu poole. „Nii et sa leppisid kohtumise kokku kella kolmeks, eks? Mis see nimi oligi? Sommerset?” Ta heitis mulle pilgu ja huultega ei naeratanud – aga pilk oli naerul. „Jep.” Sügasin habet ja noogutasin. „Ma olen viimasel ajal hajevil olnud. Võib-olla peaksin end kõigepealt korda tegema.” „Võib kasuks tulla,” nõustus Billy. Ohkasin. „Ma olen mõnikord jobu.” Billy hakkas naerma. „Mõnikord. Sa oled inimene nagu meie teisedki.” Panin Põrnika käima. See kähises natuke, aga meelitasin talle elu sisse. Just siis räntsatas miski kõva mütsuga vastu kapotti. Ja siis uuesti. Veel üks kõva mats, katusele. Mind tabas peapööritus, iiveldus, mis algas nii äkki ja ägedalt, et haarasin roolist, püüdes mitte kokku vajuda. Kaugelt kuulsin, kuidas Billy küsib, kas minuga on kõik hästi. Ei olnud. Väljas oli õhk täis väge, mis liikus ja nihkus ärevas ebakõlas. Võlujõud, mis tavaliselt voolasid sujuvalt, vaiksete mustritena, olid äkki mäslema tõusnud, heitlikud, hulluksajavas kaoses. Püüdsin neid aistinguid enesest eemale tõugata ja avasin vaevaga silmad. Sadas kärnkonni. Ei tilkunud aeg-ajalt, vaid sadas, nii tihedalt ja tugevasti, et taevas oli must. Neid vaesekesi ei kukutatud ka enam õrnalt nagu renni mööda. Nad kukkusid nagu raheterad, plärtsatades betoonile, Põrnika kapotile. Üks neist kukkus nii kõvasti, et tuuleklaas mõranes ämblikuvõrguks. Lükkasin käigu sisse ja kihutasin mööda tänavat minema. Mõnesaja jardi pärast saime ebamaise saju käest minema. Me mõlemad hingeldasime. Billyl oli olnud õigus. Konnasadu tähendas, et midagi tõsist on lahti, võluväenduse mõttes. Valge Nõukogu tuleb täna õhtul kohale, et sõja üle arutada. Mul oli vaja kliendiga kokku saada ja vampiirid olid ilmselt panuseid kergitanud, rünnates mind avalikumalt, kui nad varem olid julgenud. Lükkasin kojamehed käima. Kahepaikse veri jättis mõranenud klaasile erkpunaseid vööte. „Helde jumal,” sosistas Billy. „Nojah,” ütlesin mina. „Hädad käivad ikka hulgakesi.” 2. peatükk Viisin Billy tema korteri juurde ülikoolilinnaku lähedal. Ma ei uskunud, et guul politseisse teatama läheb, aga haavlipüssi pühkisin siiski üle. Billy mässis selle käterätikusse, mis mul Põrnika tagaistmel oli, ja võttis kaasa, lubades relvast lahti saada. Tema tüdruk Georgia, Billyst jala jagu pikem vilajas neiu ootas korteri rõdul, jalas lühikesed tumedad püksid ja pealpool erkpunane bikiinirinnahoidja, näidates muljetavaldavalt päikesepruuni nahka heldelt ja palju enesekindlamalt ja ahvatlevamalt, kui ma aasta eest oleksin temast arvata võinud. Näe, kuidas lapsed on suureks kasvanud. Kohe, kui Billy autost välja astus, tõstis Georgia valvsa pilgu raamatult ja ta ninasõõrmed läksid puhevile. Ta suundus majja ja oli koos esmaabikomplektiga mehel uksel vastas. Ta vaatas murelikul ilmel auto poole ja noogutas mulle. Lehvitasin vastu, üritades sõbralikku nägu teha. Georgia ilme järgi otsustades tulin toime vaid tõredaga. Nad läksid korterisse ja mina sõitsin minema enne, kui keegi jõudis välja tulla ja minuga suhtlema hakata. Minuti pärast tõmbasin teeserva, jätsin mootori seisma ja kõõritasin oma nägu Põrnika tahavaatepeeglis. Vaatepilt ehmatas mind. Ma tean, see kõlab lollakalt, aga mul pole kodus peegleid. Liigagi paljud olendid oskavad kasutada peegleid aknana, koguni uksena, ja see oli risk, mille ma eelistasin võtmata jätta. Ma polnud nädalate kaupa peeglisse vaadanud. Ma nägin välja nagu rongiõnnetus. Rohkem kui tavaliselt, tähendab. Harilikult on mu näojooned pikavõitu, lahjad, üleni teravnurkadest koos. Mul on peaaegu mustad juuksed ja mustad silmad. Nüüd olid silmade all hallikas-lillakad rõngad. Sügavad. Seal, kus mu näojooni ei katnud mitu kuud pügamata habemetüügas, nägid need välja teravad kui visiitkaardi servad. Mu juuksed olid pikaks kasvanud ja sagris – mitte sellises noore seksika rokistaari stiilis, vaid „aeg Muri pügada viia” moodi. Polnud sedagi eelist, et nad sümmeetrilised oleksid olnud, sest ühes kohas oli suur pahmakas lühikeseks kõrbenud, kui mulle pitsakarbis väike süütepomm oli sokutatud, tollal, kui ma veel endale pitsat sain lubada. Mu nahk oli kahvatu. Isegi kahkjas. Ma nägin välja nagu surmakutsar, kes on pidanud pealekauba Bostoni maratoni läbi jooksma. Ma nägin välja väsinud. Läbi põlenud. Ära kasutatud. Naaldusin seljatoele. Mulle ei meeldi eksida. Aga tundus nii, et Billy ja libahuntide (kirevase pihta, see kõlas nagu halb rokibänd) jutus oli iva sees. Püüdsin välja mõelda, millal ma viimati juuksuris käisin, habet ajasin. Duši all olin käinud eelmisel nädalal. Olin ju? Pühkisin värisevate kätega nägu. Päevad ja ööd olid viimasel ajal kokku sulanud. Veetsin aega oma korteri all laboris, ööpäev läbi uurimistööd tehes. Labor oli alumises keldris, üleni niiskest kivist ja akendeta. Ööpäevarütmid, päh. Ma ajasin enamjaolt päeva ja ööta läbi. Liiga palju oli mõelda, et niisugustele tühistele detailidele tähelepanu pöörata. Umbes üheksa kuud tagasi olin oma tüdruku peaaegu surma saatnud. Võib-olla enamgi kui surma saatnud. Kui me tuttavaks saime, oli Susan Rodriguez olnud Midwestern Arcane’i nimelise kollase ajakirja reporter. Ta oli üks väheseid inimesi, kes oli valmis omaks võtma mõtet, et üleloomulik on päriselt olemas. Ta oli haaranud iga üksikasja, iga loo, iga tõendiraasu järele, mille suutis välja kaevata, et saaks avalikkust selles küsimuses teadlikumaks muuta. Sel eesmärgil oli ta minu järel vampiiride tantsupeole tulnud. Ja koletised said ta kätte. Billyl oli ka selles õigus olnud. Vampiirid, Punane Koda oli teda muutnud. Võib-olla oleks täpsem öelda, et nad nakatasid teda. Ta oli saanud endale nende õudustäratava janu, ehkki tehniliselt võttes oli ikka veel inimene. Peaks ta seda kustutama, muutuks ta täiesti üheks nende seast. Mingi osa temast sureks ja ta oleks ihu ja hingega üks koletistest. Sellepärast see uurimistöö. Olin otsinud mingit viisi tema aitamiseks. Vaktsiini loomiseks või ta keha puhastamiseks. Midagi. Ükskõik mida. Olin teda endale naiseks palunud. Ta ütles mulle ei. Siis läks ta linnast ära. Ma lugesin tema meedialiidule müüdud veergu Arcane’is. Ta pidi seda posti teel toimetajale saatma, seega ma vähemasti teadsin, et ta on elus. Ta oli palunud, et ma talle järele ei tuleks, ja ma polnud läinud. Ei lähegi, enne kui välja mõtlen, kuidas ta sellest supist välja saada, kuhu mina ta vedasin. Pidi olema midagi, mida ma teha saan. Pidi olema. Pidi ometi olema. Langetasin pea, näol äkki selline grimass, et lihased tõmbusid krampi, valutasid ja kuumasid. Rinnus pitsitas ja keha tundus põlevat kasutu, jõuetu leegiga. Ma olen võlur. Ma oleksin pidanud suutma Susanit kaitsta. Teda päästa. Aidata. Oleksin pidanud olema nutikam, kiirem, parem. Oleksid pidanud talle ütlema, et teda armastad, enne kui oli liiga hilja. Eks ole, Harry? Püüdsin mitte nutta. Sundisin end kogu oma aastatepikkuse harjutamise ja kogemuse ja enesedistsipliini varal mitte nutma. Nutt ei annaks midagi. See ei viiks mind Susanile ravi leidmisele karvavõrdki lähemale. Ma olin nii kuradi väsinud. Hoidsin nägu käte vahel. Ma ei tahtnud, et keegi näeks mind töinamas. Võttis tükk aega, enne kui enesevalitsuse tagasi sain. Ma pole kindel, kui kaua, aga varjud olid teistsugused ja ma juba küpsesin autos, isegi lahtiste akendega. Mulle turgatas pähe, et on rumal niimoodi tänaval passida, puha lagedal, et veel mõni vampiiride kõrilõikaja võiks mu üles leida. Ma olin väsinud ja räpane ja näljane, aga mul polnud sularaha, et midagi süüa hankida, ja päikese järgi otsustades polnud mul aega minna tagasi korterisse ja suppi süüa. Mitte siis, kui tahan jõuda kokkusaamisele proua Sommersetiga. Ja mul oli seda kokkusaamist vaja. Billyl oli selleski õigus olnud. Kui ma ei hakka jälle elatist teenima, kaotan kontori ja korteri. Rentslis pappkasti sees ei teeks ma kuigi edukalt maagiauuringuid. Seega on aeg liikuma hakata. Tõmbasin sõrmedega tulutult läbi juuksepahmaka ja suundusin oma kontori poole. Teeäärne kell ütles mulle, et olen kokkusaamisele juba paar minutit hilinenud. See ja minu välimus pealekauba, oh sa poiss, kui hea mulje ma kliendile jätan. Päev läks muudkui paremaks. Minu kontor asub ühes kesklinnamajas. Pole teab mis uhke maja, aga tol päeval nägi ikkagi minu jaoks liiga hea välja. Vananev turvamees allkorrusel läkitas mulle kurja pilgu – milline vedamine, et ta mind varasematest nägemistest ära tundis. Mõni uus mees oleks mind arvatavasti silmagi pilgutamata prügikolli pähe välja visanud. Noogutasin valvurile ja naeratasin ja püüdsin asjalik välja näha. Heh. Trepi poole suundudes möödusin liftist. Sellel oli silt, mis andis teada, et lift on remondis. Lifti polnud enam päris endiseks saadud pärast seda, kui hiigelskorpion ühe kabiini katki rebis ja keegi lifti tuulehooga šahti ülemisse otsa virutas, et see suur sitikas vastu katust puruks litsuda. Sellele järgnenud kukkumine viis kabiini hooga tagasi alla, keldrikorrusele välja, ja lõhkus kogu hoonet, kergitades kõigil üüri. Või nii mulle igatahes räägiti. Ärge vaadake mind niimoodi. See võis ka keegi teine olla. Olgu, võib-olla mitte see hambatehnik neljandalt korruselt või psühhiaater kuuendalt. Tõenäoliselt ka mitte seitsmenda korruse kindlustusbüroo või üheksanda raamatupidaja. Võib-olla kõige ülemise korruse juristid ka mitte. Võib-olla. Aga alati ei ole minu süü, kui miski katastroofiliselt valesti läheb. Igatahes ei saa keegi midagi tõestada. Avasin tepi juurde viiva ukse ja hakkasin mööda astmeid üles astuma, oma kontori poole, mis asub viiendal korrusel. Kõndisin koridori teise otsa, mööda vaikselt sumisevast konsultatsioonifirmast, mis võttis enda alla suurema osa viiendast korrusest, oma kontori ukse juurde. Kiri jääklaasil teatas: „HARRY DRESDEN, VÕLUR”. Sirutasin käe, et uks lahti teha. Kui uksenupuni jäi veel toll või paar, kargas mu sõrmele säde, särtsatades kerge terava valutorkega vastu nahka. Jäin paigale. Nii jahe ja kuiv ka ei olnud, olgugi et maja kliimasüsteem kõigest väest töötada puhises. Võite mind paranoiliseks nimetada, aga miski ei muuda nii ettevaatlikuks kui mõrvakatse päise päeva ajal. Keskendusin uuesti oma käevõrule, ammutades jõudu oma kartusest, et kilp valmis seada, juhuks kui peaksin seda vajama. Teise käega lükkasin kontoriukse lahti. Harilikult on mu kontor üsna korras. Või ma igatahes ei mäleta, et see päris nii segi oleks olnud, nagu ta praegu välja nägi. Arvestades, kui vähe ma hiljaaegu seal olin viibinud, tundus ebaõiglane, et asjad on päris nii hulluks läinud. Laud ukse kõrval, millel ma hoidsin pakki flaiereid selliste pealkirjadega nagu „Võlukunst võhikutele” ja „Ma olen võlur – küsige, kuidas”, oli viltu seina najal. Flaierid vedelesid lohakalt üle laua laiali ja põrandal. Tundsin kerget ammu kõrbema läinud kohvi vina. Ilmselt jätsin aparaadi sisse. Oeh. Mu lauda kattis samasugune paberilehtedest hallituskiht ja mitu kapisahtlit oli lahti, kaustad virnas kapipealsetel või külgepidi oma kohale torgatud, nii et need jäid otsapidi sahtlitest välja. Laeventilaator keerles uimaselt, klõpsatades igal pöördel. Keegi oli nähtavasti üritanud veidi korda luua. Post oli korralikult kolme eri virna seatud. Mõlemad metallprügikorvid olid kahtlustäratavalt tühjad. Billy ja kompanii seega. Keset mu rusudes kontorit seisis naine, sedamoodi ilus, et sunnib mehi sõpru tapma ja sõdu alustama. Ta seisis laua juures, näoga ukse poole, käed rinnal risti, puusad veidi viltu keeratud ja ilme skeptiline. Tal olid valged juuksed. Mitte valkjasblondid, mitte plaatinablondid. Valged nagu lumi, valged nagu kõige puhtam marmor, üles seotud nagu kinnipüütud pilv, et tuua nähtavale kaela saledad jooned. Ma ei tea, kuidas ta nahk sai nende juuste kõrval kahvatu välja näha, aga sai. Ta huuled olid külmunud mooruspuuviljade värvi, siledas ja armsas näos peaaegu ehmatavad, ja ta viltused silmad olid sügavrohelised, sinaka varjundiga, kui ta pead kallutas ja mind üle vaatas. Ta polnud vana. Polnud ka noor. Polnud midagi muud kui jalustrabav. Püüdsin hoida lõuga päris põrandani vajumast ja sundisin aju midagi tegema, hakates naise rõivastust üle vaatama. Ta kandis laitmatu lõikega süsihalli kostüümi. Seeliku alt paistis jalga just nii palju, et oli raske mitte vaadata, tumedatel kingadel olid just parasjagu nii kõrged kontsad, et igasugused mõtted hakkaksid pähe tikkuma. Jaki all kandis ta luuvalget V-kaelusega pluusi, mille kaelaväljalõige oli just nii sügav, et tekitas tahtmise näha, kuidas ta sügavalt sisse hingab. Kõrvus ja kaela ümber välgatasid hõberaamistuses opaalid, mis helkisid niisugustes toonides, mida ma poleks opaalidelt oodanud – liiga palju sarlakpunast ja lillat ja sügavsinist. Ta küüned olid kuidagimoodi sama küütlevaks lakitud. Tabasin ta parfüümi hõngu, midagi metsikut ja rikkalikku, rasket ja magusat nagu orhideed. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja aju testosteroonipõhine osa soovis, et oleksin saanud pesemas käia. Või habet ajada. Või et mul vähemasti poleks jalas dressipüksid. Ta suu kaardus muigeks ja ta kergitas midagi ütlemata üht kahvatut kulmu, lastes mul jõllitada. Üks oli kindel – sellisel naisel peab olema raha. Palju raha. Raha, millega ma saaksin üüri ära maksta, toitu osta, võib-olla isegi natuke laristada ja hankida käru, et oleks kergem korterit koristada. Kõhklesin vaid hetke, mõeldes, kas Valge Nõukogu täieõiguslikul võluril on sünnis rahast sedavõrd huvitatud olla. Jõudsin kiiresti otsusele. Põrgusse fenomenaalsed kosmilised jõud. Mul on üür maksta. „Äh... vist proua Sommerset,” sain viimaks suust. Keegi ei oska minust paremini sarmikas olla. Kui hoolega püüan, suudan kindlasti millegi otsa komistada ja kuvandile viimase lihvi anda. „Mina olen Harry Dresden.” „Minu meelest jäite te hiljaks,” vastas ta. Sommerseti hääl oli samasugune kui ta rõivad – paljuütlev, kultuurne. Tema inglise keelel oli juures aktsent, mida ma ei osanud paika panna. Võib-olla Euroopast. Kindlasti huvitav. „Teie abi teatas mulle, millal kohale saabuda. Mulle ei meeldi, kui mind oodata lastakse, nii et ma tulin ise sisse.” Ta vaatas mu laua poole ja siis uuesti mulle otsa. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks seda teinud.” „Nojah. Ma sain teie tulekust teada alles, ee...” Vaatasin heitunult kontoris ringi ja panin ukse enda järel kinni. „Ma tean, et see näib üpris ebaprofessionaalsena.” „Täiesti õige.” Astusin ühe tooli juurde, mida ma laua juures klientide jaoks hoidsin, ja tegin selle kiiruga lagedaks. „Palun istuge. Kas sooviksite tassi kohvi või midagi?” „Ei kõla sugugi hügieeniliselt. Miks ma peaksin riskima?” Ta istus tooliservale, selg sirge, mind pilguga jälgides, kuni ma teisele poole lauda kõndisin. Kui liikusin, püsis see pilk minu peal nagu märgatav jahe raskus, ja ma istusin laua taha, korts kulmude vahel. „Kas te olete selline, kellele meeldib riskida?” „Mulle meeldib end igakülgselt kindlustada,” vastas ta vaikselt. „Näiteks teie, härra Dresden. Ma tulin täna siia, et otsustada, kas teen üpris suure panuse teie võimetele.” Ta jäi vait ja lisas siis: „Seni pole te küll usaldusväärset muljet jätnud.” Toetasin küünarnukid kirjutuslauale ja seadsin sõrmeotsad vastakuti. „Jah. Ma tean, et kõigest sellest jääb küllap mulje, nagu oleksin...” „Meeleheitel?” pakkus ta. „Ilmselgelt haaratud muudest probleemidest.” Ta noogutas kirjutuslaual olevate ümbrikuvirnade poole. „Keegi, kes kaotab peagi oma äriruumid, kui võlgu ära ei maksa. Ma arvan, et te vajate seda tööd.” Ta hakkas tõusma. „Ja kui te ei suuda hoolitseda selliste pisiasjade eest, siis ma ei usu, et minul teist mingit kasu oleks.” „Oodake,” ütlesin ma püsti tõustes. „Palun. Las ma vähemalt kuulan teid ära. Kui tuleb välja, et ma oma arvates saan teid aidata...” Ta lükkas lõua ette ja katkestas mind sundimatult. „Aga küsimus pole ju selles, või kuidas?” küsis ta. „Küsimus on selles, kas te minu arvates saate mind aidata või mitte. Te pole näidanud mulle midagi sellist, mis paneks mind arvama, et saaksite.” Ta vaikis ja istus uuesti. „Ja ometi...” Istusin tagasi üle laua tema vastu. „Ometi?” „Ma olen teie oskustega inimeste kohta üht-teist kuulnud, härra Dresden. Silma vaatamise võimest.” Keerasin pea viltu. „Ma ei nimetaks seda oskuseks. See lihtsalt juhtub.” „Aga te suudate kellegi sisse näha? Te nimetate seda hinge vaatamiseks, kas pole?” Noogutasin valvsalt ja hakkasin mitmesuguseid väikeseid kilde ja tükikesi kokku klapitama. „Jah.” „Paljastades tema tõelise olemuse? Nähes tõtt selle isiku kohta, keda te vaatate?” „Ja tema näeb omakorda mind. Jah.” Ta naeratas, jahe ja kaunis. „Vaadakem siis teineteist, härra Dresden, teie ja mina. Siis ma tean, kas teist võiks mulle mingit kasu olla. Kindlasti ei lähe see mulle midagi maksma.” „Ma ei oleks nii veendunud. See on sedalaadi asi, mida jääd kaasas kandma.” Nagu pimesooleoperatsiooni arm või kiilaspäisus. Kui vaatad kellegi hinge, siis see ei unune. Mitte iialgi. Mulle ei meeldinud see suund, kuhu asi pöörama hakkas. „Ma ei usu, et see oleks hea mõte.” „Aga miks mitte?” käis ta peale. „See ei võta ju kaua, härra Dresden, või kuidas?” „Asi pole tegelikult selles.” Ta suu tõmbus otsusekindlaks kriipsuks. „Saan aru. Sel juhul, kui vabandate mind...” Seekord katkestasin mina teda. „Proua Sommerset, ma arvan, et te olete oma hinnangutes eksinud.” Ta silmad välgatasid, viivuks paistis viha, jahe ja väga kauge. „Ah nii?” Noogutasin. Avasin kirjutuslauasahtli ja võtsin välja paberiploki. „Jah. Mul on olnud raske aeg.” „Teil ei saa ettekujutustki olla, kui vähe see mulle korda läheb.” Tõmbasin välja sulepea, võtsin korgi pealt ja seadsin selle ploki kõrvale. „Mhmh. Siis tulete siia teie. Rikas, hunnitu – liiga hea, et olla tõsi.” „Ja siis?” päris ta. „Liiga hea, et olla tõsi,” kordasin ma. Võtsin kirjutuslauasahtlist .44-kaliibrise revolvri, sihtisin naisele ja tõmbasin kuke vinna. „Võite mind segaseks nimetada, aga viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis see tõenäoliselt ei olegi. Pange oma käed laua peale, palun.” Ta kulmud kerkisid. Need oivalised silmad vajusid nii palju suuremaks, et silmavalged olid ümberringi näha. Ta liigutas neelatades käsi ja seadis peopesad kirjutuslauale. „Mida te oma arust teete?” nõudis ta. „Kontrollin ühte teooriat,” sõnasin ma. Hoidsin relva ja silmad tema peal ning avasin teise sahtli. „Vaadake, mul on viimasel ajal vastikuid külalisi käinud. Nii et see pani mind natuke mõtlema selle üle, millist jama oodata. Ja ma usun, et teie olete mul nüüd paika pandud.” „Ma ei tea, millest te räägite, härra Dresden, aga ma olen kindel...” „Ärge nähke vaeva.” Tuhlasin sahtlis ja leidsin, mida vaja. Hetke pärast tõstsin sahtlist välja tavalise lihtsa vana metallnaela ja panin selle lauale. „Mis see on?” ta peaaegu sosistas. „Lakmustest,” laususin ma. Siis nipsasin naela õrnalt sõrmega ja panin selle veerema üle kirjutuslaua tema täiusliku maniküüriga käte suunas. Ta ei liigutanud varem kui sekundi murdosa enne seda, kui nael oleks teda puudutanud – aga siis läks liikvele, häguna, mis viis ta kaks pikka sammu mu kirjutuslauast eemale, ja lükkas ümber tooli, millel ta oli istunud. Nael veeres üle lauaserva ja kukkus kõlksatades põrandale. „Raud,” ütlesin ma. „Haljas raud. Haldjatele see ei meeldi.” Ta nägu vajus ilmetuks. Ühel hetkel oli seal olnud kõrk upsakus, suureline üleolek, reibas enesekindlus. Ent see lihtsalt kadus, jättes ta ilme külmaks ja kauniks ja eemalviibivaks ja täiesti tühjaks igasugustest tunnetest, kõigest äratuntavalt inimlikust. „Kokkulepe minu ristiemaga kehtib veel mitu kuud,” sõnasin ma. „Ta pidi mu rahule jätma üheks aastaks ja üheks päevaks. Kaup oli selline. Kui ta üritab sellest välja vingerdada, siis ma saan pahaseks.” Ta tunnistas mind selles tühjas vaikuses veel mõne pika viivu. Oli rahutukstegev näha niivõrd kaunist nägu nii võõrikuna, nagu oleks selle palge varjus luuranud miski, millel oli minuga vähe ühist, ja mis ei vaevunud pingutamagi, et mõista. See ilmetu mask pani mu kõri krampi tõmbuma ja ma pidin vaeva nägema, et relv käes ei väriseks. Ent siis tegi ta midagi, mis muutis ta veel võõramaks, veel hirmuäratavamaks. Ta naeratas. Aeglane naeratus, julm nagu kidadega nuga. Kui ta rääkima hakkas, kõlas hääl sama armsasti nagu enne. Aga see oli tühi, vaikne, kummituslik. Ta hakkas rääkima ja see tekitas tahtmise talle lähemale küünitada, et selgemalt kuulda. „Taibukas,” pomises ta. „Jah. Mitte liiga hajevil, et mõelda. Just see, mida mul vaja.” Külmavärin tantsiskles mööda mu selgroogu alla. „Ma ei taha mingeid probleeme,” ütlesin. „Mine lihtsalt ära ja me mõlemad võime teeselda, et midagi ei juhtunud.” „Aga juhtus,” ümises ta. Paljalt ta häälekõla pani ruumi külmemana tunduma. „Sa nägid sellest loorist läbi. Tõestasid oma väärtust. Kuidas sa seda tegid?” „Staatiline laeng uksenupul,” vastasin ma. „See oleks pidanud lukus olema. Sa poleks pidanud siia sisse saama, seega pidid minema läbi ukse. Ja sa põiklesid mu küsimustest kõrvale, mitte lihtsalt ei vastanud.” Ta noogutas ikka veel naeratades. „Räägi edasi.” „Sul pole käekotti. Pole palju selliseid naisi, kes paneksid selga kolme tuhande dollarilise kostüümi, aga läheksid välja ilma käekotita.” „Hmmm,” ütles ta. „Jah. Sa sobid suurepäraselt, härra Dresden.” „Ma ei tea, millest jutt on,” laususin. „Ma ei taha haldjatega enam mingit tegemist teha.” „Mulle ei meeldi, kui mind niimoodi nimetatakse, härra Dresden.” „Saad üle. Kao mu kontorist.” „Härra Dresden, sina peaksid teadma, et minu sugu, suurtest väikesteni, peab rääkima tõtt.” „See pole teie pettusi takistanud.” Ta silmad lõid kiiskama ja ma nägin, kuidas pupillid muutuvad, nihkuvad sureliku ümaratest sõõridest aeglasteks kassilikult piklikeks. Ta silmitses mind kassisilmsena, pilgutamata. „Ometi olen ma rääkinud. Ma kavatsen õnnemängu mängida. Ja ma teen panuse sinu peale.” „Äh... Mida?” „Mul on sinu teeneid vaja. On varastatud midagi hinnalist. Ma soovin, et sina selle tagasi tooksid.” „Teeme selle asja nüüd selgeks,” ütlesin. „Sina tahad, et ma sulle varastatud kraami tagasi tooksin?” „Mitte mulle,” rääkis ta. „Õigetele omanikele. Ma tahan, et sa varga välja selgitaksid ja kinni püüaksid ja minu süüst puhtaks peseksid.” „Tee seda ise,” ütlesin. „Selles asjas ei saa ma täiesti üksi tegutseda,” umises ta hääl. „Seepärast olen ma valinud sinu oma saadikuks. Oma vahemeheks.” Naersin talle näkku. See tõi sellesse täiuslikku kahvatusse näkku veel midagi – viha. Viha, külm ja kohutav, välkus ta silmades ja peaaegu tarretas naeru mu kurgus. „Ei lähe läbi,” ütlesin. „Ma ei tee teie rahvaga rohkem tehinguid. Ma ei tea isegi seda, kes sa oled.” „Kallis laps,” ümises naine aeglaselt, hääles kerge ärritusnoot. „Tehing on juba tehtud. Sa andsid oma elu, oma saatuse, oma tuleviku vastutasuks väe eest.” „Jaa. Oma ristiemale. Ja see on veel vaidluse all.” „Enam mitte,” sõnas ta. „Isegi selles surelike maailmas läheb võlg ühe käest teise kätte. Hüpoteekide müük, jah?” Mul läks südame alt külmaks. „Mida sa öelda tahad?” Ta paljastas hambad, teravad ja valged. See ei olnud naeratus. „Sinu hüpoteek on müüdud, surelik laps. Mina ostsin selle. Sa oled minu oma. Ja sa aitad mind selles asjas.” Asetasin relva lauale ja avasin ülemise sahtli. Võtsin välja oma paberinoa, tavalise masinatöö, raske sileda tera ja kruvikäepidemega. „Sa eksid,” laususin, ja mu hääles kõlas mulle endalegi ilmselgelt puhas tahtmatus leppida. „Ristiema ei teeks seda. Võib väga hästi olla, et sa püüad mind sisse vedada.” Ta naeratas, vaadates mind teraselt. „Luba mul siis ometigi tõde selgeks teha.” Mu vasak peopesa lajatas lauale. Vaatasin hirmunult, kuidas parem käsi haarab paberinoa, rapperifilmi stiilis. Püüdsin kätt paaniliselt tagasi hoida, paberinuga käest pillata, aga käed tegutsesid autopiloodil, nagu kuuluksid kellelegi teisele. „Oota!” karjatasin. Naine silmitses mind, külm ja eemalviibiv ja huvitatud. Virutasin paberinoaga vastu omaenda käeselga, jõuliselt. Mul on odav kirjutuslaud. Teras hammustas puhtalt läbi pöidla ja nimetissõrme vahele jääva liha ning vajus lauapinda, mind selle külge naelutades. Valu uhkas mööda käsivart üles, haavast hakkas immitsema verd. Püüdsin valu alla suruda, aga ma olin paanikas, üldse mitte sellises seisundis, et end oluliselt valitseda. Suust pääses niitsatus. Püüdsin tera ära tõmmata, käe seest välja saada, aga käsivars lihtsalt keeras end, väänates paberinuga vastupäeva. Valu tegi mu maatasa. Ma ei suutnud sissegi hingata, et karjuda. Naine, see haldjas, sirutas käe ja kangutas mu sõrmed paberinoa ümbert ära. Ta tõmbas noa järsult, otsustavalt välja ja asetas verest läikivana lauale. „Võlur, sina tead seda sama hästi kui mina. Poleks sa minu kütkes, ei oleks mul sinu üle säärast võimu.” Sel hetkel teadsin ma peamiselt seda, et käsi valutab, aga mingi hämar osa minust taipas, et ta räägib tõtt. Haldjad ei saa lihtsalt sisse traavida ja nukuisandat mängima hakata. Nad tuleb sisse lasta. Mina olin oma ristiema Lea sisse lasknud aastaid tagasi, kui olin noorem ja rumalam. Eelmisel aastal lipsasin tal käest, sundisin teda andma ajapikendust, mis oleks pidanud mind kaitsma aasta ja ühe päeva. Aga nüüd oli ta ohjad kellelegi teisele üle andnud. Kellelegi, kes ei olnud teises tehingus osalenud. Vaatasin tema poole üles, hääl valust ja äkilisest vihast karedaks urinaks madaldunud. „Kes sa oled?” Naine tõmbas küütleva sõrmeküünega läbi vere kirjutuslaual. Ta tõstis sõrme suu juurde ja seadis selle nagu muuseas vastu keeleotsa. Ta naeratas, aeglasemalt, meelelisemalt ja viimseni sama võõrikult. „Mul on palju nimesid,” kurises ta. „Aga sina võid öelda mulle Mab. Õhu ja öö kuninganna. Sidhe Talvekoja valitseja.” 3. peatükk Mul vajus süda saapasäärde. Haldjakuninganna. Minu kontoris seisis haldjakuninganna. Ma vaatasin haldjakuningannale otsa. Rääkisin haldjakuningannaga. Ja ma olin tal pihus. Sa pagan, ja mina arvasin, et mu elu on niigi lootusetute juhtumite nimekirjas. Hirmutunne võib olla sõna otseses mõttes nagu jäävesi. See võib olla nagu külmaaisting, mille sa alla neelad, mis rullub kõrist alla ja valgub rinnus laiali. Ta teeb su hingetuks ja paneb südame kloppima, kuigi seda poleks tarvis, laieneb siis kõhu ja puusadeni, jättes endast maha värinad. Seejärel suundub reitesse, põlvedesse (tehes mõnikord piinlikkust tekitava vahepeatuse), röövides jõu pikkadest lihastest, mis arvavad, et sa peaksid neid kasutama, et joosta, kuidas jalad võtavad. Mina neelasin hirmulonksu, pilk teisel pool lauda seisval mürgiselt kaunil haldjal. See pani Mabi naeratama. „Jah,” ümises ta. „Küllalt tark, et karta. Et mõista, vähemasti osaliselt. Mis tunne see on, laps, teada seda, mida sina tead?” Mu hääl värises ja kõlas vaiksemalt, kui mulle meeldinud oleks. „Umbes nagu Tokyol, kui Godzilla merest välja tuleb.” Mab kallutas pead, silmitsedes mind endise naeratusega. Võib-olla ei saanud ta viitest aru. Või siis ei meeldinud talle võrdlemine kolmekümne korruse kõrguse sisalikuga. Või talle ehk meeldis see. Tähendab, kust mina peaksin teadma? Ma ei saa inimnaistestki hästi aru. Ma ei vaadanud Mabile silma. Hinge vaatamise pärast ma enam ei muretsenud. Et see juhtuks, peab mõlemal poolel olema hing. Aga paljud olevused võivad sulle kallale saada, kui liiga pikalt silma vaatad. Pilk kannab kaasa igasuguseid tundeid ja võrdkujusid. Põrnitsesin Mabi lõuga, käsi valust põlemas, ega öelnud midagi, sest ma kartsin. Ma vihkan kartmist. Ma vihkan seda rohkem kui midagi muud maailmas. Ma vihkan abitusetunnet. Jõhkrutsemine ei meeldi mulle samuti, ja Mab oleks samahästi võinud mulle rusika nina alla torgata ja mu taskuraha nõuda. Haldjakuningannad oli halb uudis. Väga halb uudis. Tõenäoliselt ei puutu ma kunagi kokku ühegi teise olendiga, kellel on sama palju toorest väge kui Mabil, kui ma just ei kutsu välja mõnda auväärset vana jumalat või ei astu vastu Valgele Nõukogule endale. Oleksin võinud virutada talle maagilise maksahaagi, proovida tast jagu saada, aga vaevalt oleksin ta soengugi sassi ajanud, isegi kui me oleksime võrdsetel alustel võidelnud. Ja mina olin tal köie otsas, maagilise kanali kaudu. Ta võis peaaegu kõike mu kaitsest mööda saata ja ma ei saaks sinna midagi parata. Jõhkrutsejad ajavad mul harja punaseks – ja on teada asi, et kui ma vihane olen, kipun lollusi tegema. „Unusta ära,” ütlesin ma tuliselt. „Ei lähe läbi. Löö mind maha ja ongi kõik. Pane uks lukku, kui minema hakkad.” Mu vastus ei paistnud teda ärritavat. Ta seadis käed vaheliti ja kurises: „Selline viha. Selline tuli. Jah. Ma jälgisin läinud sügisel seda patiseisu sinu ja su ristiema Leanansidhe vahel. Vähesed surelikud on iial millegi sellisega hakkama saanud. Jultunud. Häbematu. Ma imetlen sedalaadi tugevust, võlur. Ma vajan sedalaadi jõudu.” Kobasin mööda lauda, kuni leidsin salvrätirulli ja hakkasin õhukest paberit haava ümber mässima. „Mulle ei lähe üldse korda, mida sa vajad,” teatasin talle. „Ma ei hakka su saadikuks ega millekski muuks, kui sa just ei taha mind sundida, ja vaevalt sul sel juhul minust erilist kasu on. Nii et tee, mida sa teha tahad, ja kao mu kontorist.” „Sulle peaks see korda minema, härra Dresden,” teatas Mab mulle. „See puudutab otseselt sind. Ma ostsin su võla, et teha sulle pakkumine. Et anda sulle võimalus end kohustustest vabaks võita.” „Jajah, muidugi. Ära näe vaeva. Ma ei ole huvitatud.” „Võlur, sa võid kas pakkuda mulle midagi või lasta pakkuda ennast. Eineks. Kas sa ei soovi vaba olla?” Vaatasin ettevaatlikult tema poole üles, peas keerlemas pildid iseendast, grillituna vaagnal, õun suus. „Mida sa selle all mõtled, et vaba olla?” „Vaba,” sõnas tema, seades külmunud marjade karva huuled seda sõna lausudes niimoodi torusse, et ma ei saanud seda mitte märgata. „Vaba sidhe-rahva mõjust, oma kohustuse köidikutest, kõigepealt Leanansidhe ja nüüd minu suhtes.” „Kõigele kriips alla? Läheme igaüks oma teed?” „Täpselt.” Silmitsesin oma valutavat kätt ja krimpsutasin nägu. „Ma arvasin, et vabaduse mõiste ei meeldi sulle eriti, Mab.” „Sa ei peaks asju eeldama, võlur. Ma jumaldan vabadust. Kõik, kellel seda pole, tahavad seda.” Hingasin sügavalt ja püüdsin pulssi kontrolli alla saad. Ma ei võinud lasta hirmul ega vihal enda eest mõelda. Mu instinktid karjusid, et võtaksin uuesti relva ja teeksin sellega proovi, aga ma pidin mõtlema. See oli ainus asi, mis võis haldja käest päästa. Mab mõtles oma pakkumist tõsiselt. Tundsin seda, tajusin nii ürgsel viisil, sisimas, et kahtlustele ei jäänud ruumi. Ta laseb mu vabaks, kui tema kaubaga nõusse jään. Muidugi võib tema hind liiga kõrge olla. Selleni polnud ta veel jõudnud. Ja haldjatel on komme seada asjad nii, et iga järgmine tehing veab sind sügavamalt sisse, selle asemel, et vabaks päästa. Täpselt nagu krediitkaardifirmad või see õppelaenu rahvas. Vaat need on alles kurjuse kehastus. Tundsin, kuidas Mab mind jälgib nagu kass Sylvester Tweetyt. See mõte tegi mu tuju natuke paremaks. Üldiselt annab Tweety lõpus ikka Sylvesterile tappa. „Olgu,” ütlesin talle. „Ma kuulan.” „Kolm ülesannet,” kurises Mab, kolm sõrme selgituseks üleval. „Ma soovin sinu käest aeg-ajalt midagi. Kui oled täitnud kolm soovi, siis sinu kohustused minu ees lõpevad.” Viivu valitses ruumis vaikus ja ma pilgutasin üllatunult silmi. „Mida... Ja see on kõik?” Mab noogutas. „Ükskõik millised kolm ülesannet? Mis tahes kolm soovi?” Mab noogutas. „Niisama lihtsalt? Kui sa seda niimoodi ütled, siis minu arust võin ma sulle kolm korda soola ulatada ja ongi tehtud.” Ta silmas, rohekassinised nagu liustikujää, vaatasid pilgutamata mulle otsa. „Kas sa oled nõus?” Hõõrusin aeglaselt suud ja mõtlesin asja üle järele. Kui nii võtta, siis oli see lihtne kaup. Need võisid teinekord päris keeruliseks minna, lepingute ja kõige muuga. Mab oli pakkunud mulle suurepärast komplekti, meeldivat, kena ja korralikku nagu halloweeni kommid. Mis tähendas, et oleksin idioot, kui ei otsiks žiletiteri ja tsüaniidi. „Mina otsustan, millised soovid ma täidan ja milliseid mitte?” „Just nii.” „Ja kui ma keeldun soovi täitmast, siis ei tule sinu poolt mingit survet ega karistusi.” Ta kallutas pead ja pilgutas aeglaselt silmi. „Nõus. Sina valid, millised soovid täita, mitte mina.” Vähemasti ühe maamiini olin üles leidnud. „Ja minu hüpoteeki ei tohi enam edasi müüa. Või kannupoisse mind nuhtlema vilistada või mind vahemeeste kaudu ahistada. Leping jääb meie kahe vahele.” Ta hakkas naerma ja see kõlas nii lõbusalt, selgelt ja armsalt nagu kellukesed – kui need oleks veel helisevana mulle vastu hambaid surutud. „Nagu su ristiema tegi. Petad sa mind teisegi korra, siis häbi mulle, kas nii, võlur? Nõus.” Niisutasin huuli ja mõtlesin hoolega. Olin ma talle mõne augu jätnud? Võis ta mulle mingil muul viisil ligi pääseda? „Noh, võlur?” küsis Mab. „Kas oleme kokku leppinud?” Lubasin endal sekundikese soovida, et ma poleks nii väsinud. Või et mul poleks nii valus. Päevaste sündmuste ja samal õhtul eelseisva Nõukogu koosoleku tõttu polnud mu aju just maailmaklassi läbirääkimiste vormis. Aga ühte teadsin kindlalt – kui ma Mabi kütkest ei pääse, siis olen üsna pea surnud või midagi hullemat. Parem tegutseda ja eksida, kui mitte tegutseda ja lasta end möödaminnes lömaks litsuda. „Hea küll,” ütlesin ma. „Oleme kokku leppinud.” Kui ma need sõnad kuuldavale tõin, käis üle kukla väike judin ja jooksis kirvendades mööda selgroogu alla. Tulitav valukihvatus pani mu haavatud käe tõmblema. Mab sulges silmad, naeratas oma tumedate huultega kassilikult ja keeras pea viltu. „Hästi. Jah.” Teate seda ilmet Ott Koioti näol, kui ta jookseb täie auruga üle kaljuserva ja siis taipab, mida ta teinud on? Ta ei vaata alla, vaid katsub ühe varbaga ja just siis, just enne kukkumist vajub ta näkku ürgne hirm. Ma pidin ka selline välja nägema. Ma tean, et umbes niimoodi ma end tundsin. Aga sinna polnud midagi parata. Võib-olla saan lõputult edasi minna, kui ei hakka kontrollima, kas maa on jalge all. Pöörasin pilgu Mabilt ära ja üritasin käe eest hoolitseda nii hästi, kui sain. See tuikas ikka veel ja haava desinfitseerimine teeb palju hullemini haiget. Õmblusi vist vaja ei lähe. Hea vast seegi. Kirjutuslauale latsatas jõupaberist ümbrik. Vaatasin üles ja nägin, et Mab tõmbab kindaid kätte. „Mis see on?” küsisin. „Minu soov,” vastas ta. „Siin sees on faktid ühe mehe surma kohta. Ma soovin, et sa teeksid minu süüst puhtaks, avastades tema tapja isiku, ja tooksid tagasi selle, mis temalt varastati.” Avasin ümbriku. Sees oli mustvalge foto laibast, kaheksa korda kümme formaadis. Vana mees lebas trepi jalamil, kael õlgade suhtes teravnurga all. Tal olid valged kräsujuuksed, seljas tviidjakk. Pildi juures oli Tribune’i artikkel pealkirjaga „KOHALIK KUNSTNIK SUREB KESKÖISES ÕNNETUSES”. „Ronald Reuel,” sõnasin ma silmadega üle artikli lastes. „Ma olen temast kuulnud. Tal on vist Bucktownis ateljee.” Mab noogutas. „Kiidetud Ameerika kunsti visionääriks. Ehkki ma oletan, et nad kasutavad seda mõistet kergekäeliselt.” „Fantaasiamaailmade looja, öeldakse siin. Küllap öeldakse igasuguseid ilusaid asju nüüd, kus ta surnud on.” Lugesin artikli lõpuni. „Politsei ütles, et see oli õnnetusjuhtum.” „Ei olnud,” vastas Mab. Vaatasin üles tema poole. „Kust sa seda tead?” Ta naeratas. „Ja miks see sulle korda peaks minema?” küsisin ma. „Politsei ei tule ju sind taga ajama.” „Peale surelike seaduse on muidki jõudusid, mis kohut mõistavad. Sulle piisab teadmisest, et ma soovin õigusemõistmist,” lausus ta. „Lihtsalt seda.” „Mhmh,” ütlesin ma kulmu kortsutades. „Sa ütlesid, et temalt varastati midagi. Mis see oli?” „Sa saad sellest aru.” Panin pildi ümbrikku tagasi ja jätsin selle kirjutuslauale. „Ma mõtlen järele.” Mab kinnitas mulle: „Sa nõustud seda soovi täitma, võlur Dresden.” Vaatasin teda altkulmu ja lükkasin lõua ette. „Ma ütlesin, et ma mõtlen järele.” Mabi kassisilmad lõid sätendama ja ta naeratus näitas mulle vägaväga valgeid hambaid. Ta võttis jakitaskust tumedad päikeseprillid. „Kas pole mitte viisakas klient ukseni saata?” Põrnitsesin teda kurjalt, aga tõusin toolilt ja kõndisin ukse juurde, veidi oimetu paljalt haldjakuninganna joovastavast parfüümist, tema narkootilisest lõhnast. Tõrjusin seda tunnet ja üritasin kurja ilmet säilitada, ust tema ees järsult lahti tõmmates. „Kas käsi valutab veel?” küsis ta. „Mis sa ise arvad?” Mab asetas oma kinnastatud käe minu haavatud käele ja läbi haava käis nagu skalpell äkiline puhas külmavahk, mis sööstis mööda käsivart üles, otse südame suunas. See võttis mul hinge kinni ja ma tundsin, kuidas süda paar lööki vahele jättis, enne kui vaevaliselt õigesse rütmi sai. Ahmisin õhku ja vankusin ning üksnes ukse najale toetumine hoidis mind päriselt kukkumast. „Kurat võtaks,” pomisesin ma, püüdes mitte häält tõsta. „Meil oli kokkulepe.” „Ma nõustusin sind keeldumise eest mitte karistama, võlur. Ma nõustusin sind mitte vahemeeste kaudu karistama ega ahistama.” Mab naeratas. „Seda tegin ma lihtsalt kiusu pärast.” Urisesin. „See ei tee küll tõenäolisemaks, et ma selle juhtumi võtan.” „Sa võtad selle, saadik,” sõnas Mab enesekindlalt. „Ole valmis täna õhtul oma vastaspoolega kokku saama.” „Mis vastaspoolega?” „Nii nagu sina oled selles asjas Talve esindaja, on ka Suvi otsinud kellegi oma huve esindama.” „Mul on õhtuks plaanid tehtud,” porisesin ma. „Ja ma pole seda juhtumit vastu võtnud.” Mab kallutas oma tumedad prillid alla, kassisilmade pilk minul. „Võlur. Kas sa tead lugu rebasest ja skorpionist?” Raputasin kõrvale vaadates pead. „Rebane ja skorpion jõudsid oja äärde,” rääkis Mab vaikselt, hääl madal ja malbe. „Lai oli vesi. Skorpion palus, et rebane ta selga võtaks. Rebane ütles: „Skorpion, ega sa mind ei nõela?” Skorpion ütles: „Kui seda teeksin, sureksime mõlemad.” Rebane jäi nõusse ja Skorpion ronis talle selga. Rebane ujus, aga poolel teel nõelas Skorpion teda oma surmaastlaga. Rebane ahmis õhku: „Narr, sa hukutasid meid mõlemaid. Miks?” „Ma olen skorpion,” ütles skorpion. „Selline on minu loomus.”” „Ja kogu lugu?” ütlesin ma. „Ära sellega leiba teenima hakka.” Mab puhkes naerma, see kõlas nagu sametine jää ja ajas mulle uuesti judinad peale. „Sa võtad selle juhtumi, võlur. Sa oled selline. See on sinu loomus.” Siis ta pöördus ja kõndis mööda koridori minema, eemalviibiv, reserveeritud, külm. Vahtisin talle umbes minut aega järele, enne kui ukse sulgesin. Võib-olla olin end liiga kauaks laborisse sulgenud, aga Spenser ei maini üldse, et haldjakuningannal on kena taguots. Jah, ma märkan selliseid asju. Eks kaevake mu peale. 1 Tervikväljend kõlab nii: „Kui sa petad mind ühe korra, siis häbi sulle, kui petad mind teist korda, siis häbi mulle.” [ ↵ ] 4. peatükk Toetusin kinnisilmi vastu ust ja püüdsin mõelda. Mul oli hirm. Mitte selline pooleldi meeldiv adrenaliinilaenguga, vaid vaikne. Analüüsitulemuste ootamise hirm. See on niisugune ratsionaalne hirm, mis tirib lamamistooli su mõttemaastiku eesserva ja võtab joogikülmiku ka kaasa. Ma töötasin kurjade haldjate kuninganna heaks – või igatahes Tumeda Koja haldjate Talvekuninganna heaks. Tumeda Koja haldjad polnud kuni viimseni õelad ja kurjad, nagu ka Heleda Koja omad, suvehaldjad polnud otsast lõpuni lahked ja targad. Nad olid väga selle aastaaja moodi, millelt olid nime saanud – külmad, kaunid, halastamatud ja täiesti hoolimatud. Ainult narr käiks vabatahtlikult nendega läbi. Mitte et Mab oleks mulle erilist valikut jätnud, aga tehniliselt võttes oli valikuvõimalus siiski olnud. Oleksin võinud kindlalt keelduda ja võtta vastu, mis iganes tulemas oli. Närisin huuli. Arvestades seda, millega ma tegelen, polnud ma vajalikuks pidanud hea pensioniplaani jahtimisele eriti aega kulutada. Võlurid võivad elada kaua-kaua, aga enamik neist, kes elavad, kipuvad olema niisugused, kes püsivad kodus oma kabinetis. Polnud palju neid, kes oleksid heitnud kinda nii paljudele, kui mina olin. Olin olnud paar korda nutikas ja paar korda oli mul vedanud ja siiani olin peale jäänud – aga varem või hiljem pidid täringud maosilmi näitama. Niisama lihtne see oligi ja ma teadsin seda. Hirm. Võib-olla sellepärast olingi Mabi kaubaga nõusse jäänud. Susani elu oli kohutaval kombel rikutud ja see oli minu süü. Tahtsin teda aidata, enne kui võideldes langen. Aga tasane hääl kuklas ütles mulle, et pean end hirmus õilsaks inimese kohta, kes lõi põnnama, kui kuri karjas. See vaikne hääl ütles mulle, et tegelen enda välja vabandamisega. Mingi osa minust, mis eriti ei usalda ja veel vähemasse usub, sosistas, et olin lihtsalt kartnud öelda „ei” olendile, kes tõenäoliselt oleks suutnud panna mind surma ihkama, kui talle ära oleksin öelnud. Igatpidi oli küsimuste jaoks liiga hilja. Olin kokkuleppe sõlminud, tulgu mis tuleb. Kui ma ei tahtnud, et asi halvasti lõpeks, oli parem mõtlema hakata, kuidas sellest välja vingerdada ilma haldjapoliitikasse uppumata. Olin kuradi kindel, et Ronald Reueli juhtumit vastu võttes ma seda ei tee. Mab poleks seda pakkunud, kui poleks arvanud, et see mässib mu hullemini sisse, kui ma juba olen. Ta võis ju olla mu metafüüsiliselt käsivarrelukku võtnud, aga see ei tähendanud, et pean iga kord hüppama, kui ta „konn” ütleb. Võisin midagi muud välja mõelda. Ja pealegi oli mul muidki probleeme. Õhtuse Nõukogu koosolekuni polnud palju aega, niisiis korjasin asjad kokku ja seadsin end minekuvalmis. Seisatasin uksel selle näriva tundega, mis mul tekib, kui olen midagi unustanud. Pilk langes tasumata arvete virnale ja mulle meenus. Raha. Ma olin tulnud siia juhtumit saama. Et raha teenida. Oma arvete maksmiseks. Nüüd olin kaelast saadik jamas ja pea ees tundmatusse sööstmas, aga ma polnud saanud käsiraha ega teeninud punast pennigi. Vandusin omaette ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Võiks arvata, et kui ma juba oma hinge mängu panen, tuleb mul ühtlasi pähe lasta Mabil lisada viiskümmend dollarit tunnis pluss kulud. Väljusin majast, et hakata asju korda ajama. Chicago liiklus võib olla samasugune õudusunenägu nagu igas suures Ameerika linnas, aga see õhtupoolik oli eriti hull. Eespool oli mingi avarii ja selle taga passides läks Põrnikas kuumaks nagu ahi. Mina higistasin ning soovisin, et ma poleks nii suur võlur, et korralik nüüdisaegne kliimaseade seda üle elada ei suuda. See oli üks võlukunstiande ohtudest. Tehnoloogia ei tule hästi toime, kui ümberringi lendleb hulgaliselt võluväge. Kõik, mis oli tehtud nii umbes pärast Teist maailmasõda, kippus võluri läheduses rikki minema. Mikrokiipide ja elektriosade ja muu säärase varustusega asjad paistsid olevat kõige suuremas hädas, aga lihtsamgi värk nagu Põrnika õhukonditsioneer ei pidanud harilikult kaua vastu. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42592650&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.