Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Topeltstaar

$ 759.35
Topeltstaar
Автор:
Тип:Книга
Цена:796.95 руб.
Просмотры:  41
Скачать ознакомительный фрагмент
Topeltstaar
Robert A. Heinlein


Orpheuse Raamatukogu
Hugo auhinnaga pärjatud romaan «Topeltstaar» on ameerika ulme suurmeistri Robert A. Heinleini (1907–1988) kaheksas maakeelde jõudnud raamat. Töötu näitleja Lorenzo Smythe palgatakse kehastama populaarset poliitikut John Joseph Bonfortet. Oponendid on Bonforte röövinud ning Smythe peab eelolevaid valimisi silmas pidades hakkama tema teisiku rollis kaitsma poliitiku vaateid, mis on tema enda jaoks vastumeelsed. «Topeltstaar» räägib loo sellest, kuidas vastanduvad näitleja ja poliitik, kuidas staarnäitlejast saab tähtpoliitik.



Orpheuse Raamatukogu

3/2019 Robert A. Heinlein Topeltstaar Originaal: Double Star 1956 Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-661-27-5 (trükis) ISBN 978-9949-661-28-2 (epub) Copyright © 1956 by The Robert A. and Virginia Heinlein Prize Trust Tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2019 Järelsõna autor Raul Sulbi © 2019 Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2019 Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Kirjastus Fantaasia Tartu 2019 Trükitud OÜ Greif trükikojas

Henry ja Catherine Kuttnerile
ÜKS


Kui üks mees kõnnib kõrtsi, riides nagu maakas, ja käitub, nagu kuuluks see koht talle, siis on ta kindlasti kosmonaut.

See on loogiline paratamatus. Oma elukutse tõttu tunneb ta end maailma isandana, kui ta aga jala planeedi pinnale tõstab, paistab ta maamatsina. Ja mis puutub tema riietuse puudujääkidesse, siis mehelt, kes veedab üheksa kümnendikku ajast mundris ning on rohkem harjunud süvakosmose kui tsivilisatsiooniga, ei saagi oodata teadmisi sobilikust rõivastumisest. Ta on hea saak isehakanud rätsepatele, kes tunglevad iga raketisadama ümber ja pakuvad «maapinnal kandmise riideid».

Võisin kohe näha, et seda suurekasvulist semu pidi olema rõivastanud küll Omar Telgitegija – liiga toekad polsterdatud õlad, niisuguse lõikega lühikesed püksid, et need tõmbusid ta karvastel reitel ülespoole, kui ta istet võttis, ja kroogitud särk, mis oleks võinud hea välja näha mõne lehma seljas.

Kuid ma jätsin oma arvamuse enda teada ja ostsin oma viimase poolimperiaali eest talle dringi, pidades seda investeeringuks, kuna kosmonaudid käivad oma rahaga ümber nii, nagu nad käivad. «Düüsid kuumaks!» sõnasin, kui me klaasid kokku lõime. Ta heitis mulle kiire pilgu.

See oli mu esimene viga Dak Broadbentiga suhtlemisel. Selle asemel, et vastata «Puhast kosmost!» või «Turvalist maandumist!», nagu oleks pidanud, silmitses ta mind ja lausus vaikselt: «Kena soov, aga valele mehele. Ma pole seal väljas kunagi käinud.»

See oli nüüd teine hea koht suu kinni hoidmiseks. Kosmonaudid ei käi kuigi tihti Casa Macana hotelli baaris; see pole neile sobivat sorti hotell ja asub pealegi raketisadamast miilide kaugusel. Kui üks neist ilmub välja maistes rõivastes, otsib baaris hämarat nurgakest ja vaidleb vastu enda kosmonaudiks nimetamisele, siis on see tema enda asi. Olin ise valinud just selle istekoha, et võiksin kõike näha, ilma et mind ennast nähtaks. Võlgnesin parajasti ühele ja teisele natuke raha, ei midagi olulist, aga piinlik ikka. Oleksin võinud arvata, et ka temal on omad põhjused, ja neid austada.

Kuid mu häälepaelad elasid omaenda elu, metsikud ja vabad. «Ära aja mulle seda jama, laevakaaslane,» vastasin. «Kui sina oled põllumees, siis olen mina Tycho linnapea. Vean kihla, et oled joonud Marsil rohkem kui kunagi Maa peal,» lisasin, märganud ettevaatlikku liigutust, millega ta klaasi kergitas ja mis surmkindlalt reetis harjumist madala gravitatsiooniga.

«Räägi vaiksemalt!» katkestas ta mind, huuli liigutamata. «Miks sa nii kindlalt arvad, et olen kosmoserändur? Sa ei tunne ju mind.»

«Vabandust,» laususin. «Sa võid olla, kes iganes tahad. Aga mul on silmad peas. Reetsid ennast samal hetkel, kui siia sisse kõndisid.»

Ta pomises midagi sosinal. «Mismoodi?»

«Ära selle pärast muretse. Kahtlen, kas keegi teine üldse märkaski. Kuid mina panen tähele asju, mida teised inimesed ei näe.» Ulatasin talle oma kaardi, arvatavasti natuke endaga rahulolevalt. On olemas ainult üks Lorenzo Smythe, ühe mehe aktsiaselts. Jah, mina olengi see «Suur Lorenzo, Erakordne Miim ja Jäljenduskunstnik» – stereo, ooperisalvestused, mida vaid soovite.

Ta luges mu kaarti ja torkas selle siis varrukataskusse – mis mind ärritas, sest need kaardid olid kena summa maksma läinud – käsikirjalise graveeringu päris hea imitatsioon. «Saan su mõttest aru,» lausus ta vaikselt, «aga kuidas ma siis valesti käitusin?»

«Ma näitan sulle,» ütlesin. «Kõnnin nüüd ukseni nagu maamees ja tulen tagasi nii, nagu sina kõndisid. Jälgi.» Tegingi nõnda, esitades tagasiteel pisut liialdatud versiooni tema kõnnakust, et lasta tema treenimata silmal märgata iseloomulikke jooni – jalad libisemas pehmelt üle põrandalaudade, nagu oleksid seal hoopis tekiplaadid, kehakaal ettepoole kantud ja puusadest tasakaalustatud, käed pisut eespool ja kehast eemal, valmis haarama.

On veel tosin muud pisiasja, mida ei saagi sõnadesse panna; asja uba on selles, et seda tehes tuleb tunda end kosmonaudina, keha peab olema pingul ja ebateadlikult tasakaalus – seda tuleb läbi elada. Üks linnamees koperdab isegi siledatel põrandatel, mis ei kõigu ja kus on Maa normaalne gravitatsioon – ja komistab sigaretipaberil, kindel see. Mitte nagu kosmonaut.

«Saad aru, mida ma mõtlen?» küsisin, ennast istmele tagasi libistades.

«Kardan küll,» tunnistas ta hapult. «Kas ma kõndisin niimoodi?»

«Jah.»

«Hmm… Ehk peaksin sinult tunde võtma.»

«Oleksid võinud hulleminigi teha,» tunnistasin.

Ta istus seal, mind silmitsedes, siis hakkas juba midagi ütlema – kuid muutis meelt ja viipas sõrmega baarimehele, et too meie klaasid uuesti täidaks. Kui joogid saabusid, maksis ta nende eest, jõi enda oma ära ja tõusis istmelt üheainsa sujuva liigutusega. «Oota mind,» sõnas ta tasa.

Tema ostetud jook minu ees laua peal, ei saanud ma keelduda. Ega ma tahtnudki; ta huvitas mind. Juba kümneminutilise tutvuse järel meeldis ta mulle; ta oli just sedasorti suur, inetult ilus tümikas, kellele naised järele jooksevad ja kelle käske mehed täidavad.

Ta suundus graatsiliselt läbi ruumi ja möödus nelja marslase lauast ukse lähedal. Mulle ei meeldinud marslased. Ma ei tundnud sümpaatiat asjanduse vastu, mis näeb välja nagu päikesekiivriga puutüvi ja nõuab endale inimese õigusi. Mulle ei meeldinud, mismoodi nad endale pseudojäsemeid kasvatavad; need meenutasid mulle madusid, kes oma urgudest välja roomavad. Mulle ei meeldinud, et nad saavad pead pööramata igas suunas vaadata – kui neil üldse olekski pea, mida neil muidugi ei ole. Ja ma ei kannatanud nende lõhna!

Keegi ei saa mind süüdistada rassilistes eelarvamustes. Ma ei hoolinud inimese nahavärvist, rassist ega religioonist. Aga inimesed olid inimesed, kuna marslased olid asjad. Minu arust ei olnud nad isegi loomad. Oleksin pigem iga kell eelistanud tüügassigu. Marslaste lubamine restoranidesse ja baaridesse, mida kasutasid inimesed, tundus mulle pöörase teguviisina. Aga meil oli ju muidugi Leping, nii et mida ma teha sain?

Kui ma baari tulin, siis neid nelja seal veel polnud, sest muidu oleksin ma neid haistnud. Samal põhjusel poleks nad kindlasti saanud kohal olla ka mõne hetke eest, kui olin kõndinud ukseni ja tagasi. Nüüd seisid nad oma alustel ümber laua ja teesklesid, et on inimesed. Ma polnud isegi märganud, et kliimaseade oli kiiremini tööle hakanud.

Tasuta jook minu ees ei ahvatlenud mind; tahtsin lihtsalt, et mu võõrustaja juba kiiremini tagasi tuleks, et saaksin viisakalt lahkuda. Mulle kargas äkki pähe, et enne oma kiirustavat lahkumist oli ta sinnapoole pilgu heitnud, ja ma juurdlesin, kas marslastel võis sellega midagi tegemist olla. Silmitsesin neid, püüdes aru saada, kas nad jälgivad meie lauda – aga mismoodi oleks võimalik teada, kuhupoole marslane vaatab või mida mõtleb? See oli veel üks asi, mis mulle nende juures ei meeldinud.

Istusin seal mitu minutit, keerutasin klaasi käes ja imestasin, mis mu kosmonaudist sõbraga juhtuda võis. Olin lootnud, et tema külalislahkus võiks küündida õhtusöögini ja, kui me teineteisele piisavalt sümpaatseks muutume, siis ehk isegi väikese lühiajalise laenuni. Mu ülejäänud väljavaated olid – ma tunnistan seda! – kõhnapoolsed. Viimased kaks korda, mil püüdsin oma agendile helistada, oli tema automaatsekretär lihtsalt mu sõnumi salvestanud. Ja kui ma õhtul oma uksepilusse münte ei pista, ei pääse ma täna oma tuppa… Just nii madalale olidki mu väljavaated praegu langenud: magamiseni mündipiluga kuubikus.

Keset melanhoolseid mõlgutusi puudutas üks kelner mu küünarnukki. «Teile on kõne, söör.»

«Ah? Väga hea, sõber, aga kas sa võiksid selle riistapuu siia lauale tuua?»

«Vabandust, söör, kuid ma ei saa seda liigutada. Kabiin 12 vestibüülis.»

«Oh. Tänan,» vastasin talle, pannes selle kõlama nii soojalt, kui suutsin, kuna mul polnud talle jootraha anda. Välja minnes tegin marslaste ümber laia kaare.

Varsti nägin, miks telefoni ei saanud mu lauale tuua. Number 12 oli maksimaalse turvasüsteemiga kabiin pildi, heli ja segajate osas. Ekraan ei näidanud midagi ega hakanud isegi helendama enne seda, kui uks oli minu järel lukku langenud. See jäi piimjaks seni, kui ma maha istusin ja näo kaamera fookusesse seadsin, siis hajusid veiklevad pilved ja ma leidsin end oma kosmonaudist sõbrale otsa vahtimas.

«Vabandust, et ma niimoodi minema tormasin,» ütles ta ruttu, «aga mul oli kiire. Tahan, et tuleksid otsekohe Eisenhowerisse tuppa number 2106.»

Ta ei seletanud midagi. Eisenhower on kosmonaudi jaoks just sama ebatõenäoline hotell kui Casa Macana. Haistsin pahandusi. Te ei korja ju baarist üles mingit võõrast ega hakka talle siis peale käima, et ta teie hotellituppa tuleks – nojah, vähemalt mitte samast soost võõrale.

«Miks?» küsisin ma.

Kosmonaudi näole tekkis just selline ilme, mis näeb veider välja mehe puhul, kes on harjunud, et talle küsimusi esitamata kuuletutakse. Uurisin seda professionaalse huviga – see pole sama mis viha; see on pigem nagu äikesepilve moodi vahetult enne tormi. Siis võttis ta ennast kokku ja vastas vaikselt: «Lorenzo, mul pole aega seletada. Oled sa valmis ühte tööd vastu võtma?»

«Sa pead silmas professionaalset ülesannet?» küsisin aeglaselt. Üheks kohutavaks hetkeks kahtlustasin, et ta kavatseb mulle pakkuda… Nojah, teate küll – tööd. Siiani olin ma suutnud oma elukutselise uhkuse puutumatuna hoida, hoolimata kõigist pöörase saatuse poolt heidetud lingudest ja nooltest.

«Oh, muidugi professionaalset!» vastas ta ruttu. «See nõuab parimat näitlejat, keda suudame leida.»

Ma ei lasknud oma kergendustundel näost välja paista. Oli tõsi, et ma olin valmis vastu võtma mis tahes professionaalse töö. Oleksin rõõmuga mänginud kas või rõdu «Romeos ja Julias» – kuid ma ei tohtinud reageerida liiga innukalt. «Mis laadi töö see on?» küsisin. «Mu kalender on üsna täis.»

Ta tõrjus selle väite käeviipega. «Ma ei saa telefonis seletada. Sa võib-olla ei tea, aga igasugust segamissüsteemi saab lahti muukida – kui on olemas vastav varustus. Tule nüüd ruttu siia!»

Ta oli erutatud; seetõttu ei saanud mina liiga elevil olla. «Kuule nüüd, tõesti,» protestisin. «Kes ma sinu arust olen? Kas jooksupoiss? Või mõni kogenematu nooruk, kes meeleheitlikult soovib saada privileegi oda kanda? Mina olen Lorenzo!» Ajasin lõua püsti ja tegin solvunud näo. «Mida sa siis pakud?»

«Oeh… Kurat küll, ma ei saa sellest telefonis rääkida. Kui palju sa teenid?»

«Ah? Sa küsid mu professionaalse teenistuse kohta?»

«Jah, jah!»

«Kas ühe etteaste eest? Või nädalas? Või valikuvaba lepinguga?»

«Ah, unusta ära. Kui palju sa päevas saad?»

«Mu miinimumtasu ühe õhtu eest on sada imperiaali.» See oli lihtne tõde. Oh, mõnikord on mind veendud teatavaid skandaalseid altkäemakse maksma, kuid tšekil on alati kirjas mu õiglane tasu, mitte vähem. Inimesel on omad standardid. Pigem istuksin näljas.

«Väga hea,» vastas ta kiiresti. «Sada imperiaali sularahas pistetakse sulle pihku samal hetkel, kui sa siia ilmud. Aga tee ruttu!»

«Ah?» Taipasin äkilise pettumusega, et oleksin võinud sama hästi öelda ka kakssada või isegi kaks ja pool. «Kuid ma pole veel nõustunud tööd vastu võtma.»

«Pole tähtis. Räägime sellest siis, kui oled kohale jõudnud. Sajaline on sinu, isegi kui keeldud. Kui aga nõustud – noh, nimeta seda siis boonuseks, mille saad palgale lisaks. Kas võiksid nüüd kõne lõpetada ja siia tulema hakata?»

Kummardasin. «Muidugi, söör. Natuke kannatust.»

Õnneks pole Eisenhower Casast eriti kaugel, sest mul polnud niigi palju raha, et torusõidukiga minna. Aga kuigi kõndimise kunst on peaaegu unustatud, naudin mina seda siiski – ja see andis mulle aega mõtteid koondada. Ma polnud loll; ma teadsin, et kui teine mees püüab nii meeleheitlikult sulle oma raha toppida, siis on aeg kaarte uurida, sest peaaegu kindlasti on tegemist millegi ebaseadusliku või ohtlikuga. Või siis mõlemaga. Ma polnud mingi asjatu pabistaja seaduslikkuse ja ebaseaduslikkuse pärast; olin Laulikuga nõus, et seadused on tihtipeale idiootlikud. Kuid põhilistes asjades hoidsin siiski õigele poolele.

Kuid praegu ma mõistsin, et mul pole piisavalt fakte, sellepärast viskasin need mõtted peast välja, heitsin keebi üle parema õla ja jätkasin kõndimist, nautides leebet sügisilma ja metropoli rikkalikke mitmekesiseid odööre. Kohale jõudnud, otsustasin peasissepääsu vältida ja valisin hüppetoru kõige alumiselt maaaluselt tasandilt kahekümne esimesele korrusele, sest mul oli ebamäärane tunne, et siin pole õige koht, kus lasta oma publikul ennast ära tunda. Mu rändurist sõber avas mulle ukse. «Sul läks kaua,» sähvas ta.

«Tõsi või?» Jätsin selle teema sinnapaika ja vaatasin ringi. See oli üks kallis sviit, nagu olingi oodanud, kuid see oli prügi täis ning siin-seal vedeles vähemalt tosin kasutatud klaasi ja sama palju kohvitasse. Polnud tarvis erilisi oskusi taipamaks, et mina olen lihtsalt viimane paljudest külalistest. Sohval lebas sirakil teine mees, kes minu poole kulmu kortsutas ja kelle ma esialgselt samuti kosmonaudiks liigitasin. Heitsin talle küsiva pilgu, kuid ta ei tutvustanud ennast.

«Noh, sa oled viimaks siin. Asume nüüd äriasjade juurde.»

«Muidugi. Mis tuletab mulle meelde,» lisasin, «et mainiti boonust või käsiraha.»

«Ah jah.» Ta pöördus sohval lamava mehe poole. «Jock, maksa talle.»

«Mille eest?»

«Maksa talle!»

Nüüd ma teadsin, kumb neist on boss – kuigi olin juba niigi selgeks saanud, et tavaliselt on selles vähe kahtlust, kui Dak Broadbent samas ruumis viibib. Teine tüüp ajas ennast kähku püsti ning luges mulle välja viiekümnese ja viis kümnelist. Toppisin need üle vaatamata möödaminnes taskusse ja ütlesin: «Olen teie käsutuses, džentelmenid.»

Suur mees näris huult. «Kõigepealt tahan sinult pühalikku vannet, et sa sellest tööst isegi unes mitte midagi ei räägi.»

«Kui mu tavaline sõna pole piisavalt hea, kas siis vanne on parem?» Heitsin pilgu väiksemale mehele, kes oli jälle sohvale vajunud. «Ma ei usu, et oleme varem kohtunud. Mina olen Lorenzo.»

Mees vaatas minu poole ja pööras kohe silmad kõrvale. Mu baarituttav sõnas kiirustades: «Nimedel pole siin tähtsust.»

«Ei ole või? Mu auväärne isa sundis mind enne oma surma lubama kolme asja: esiteks, et ma ei sega viskit mitte kunagi millegi muu kui veega; teiseks, et ma ignoreerin alati anonüümkirju, ja viimaseks, et ma ei räägi kunagi võõrastega, kes keelduvad oma nime ütlemast. Head päeva, härrased.» Pöördusin ukse poole, nende sada imperiaali taskus.

«Pea kinni!» Ma peatusin. Ta jätkas: «Sul on täiesti õigus. Mu nimi on…»

«Kipper!»

«Ole vait, Jock. Mina olen Dak Broadbent; see, kes meid sealt jõllitab, on Jacques Dubois. Me mõlemad oleme rändurid – meisterpiloodid, kõik järgud, mistahes kiirendus.»

Kummardasin. «Lorenzo Smythe,» sõnasin tagasihoidlikult, «žonglöör ja näitleja – Lambaklubi liige.» Tegin endale mõttes märkuse, et pean liikmemaksu ära maksma.

«Tore. Jock, proovi vahelduse mõttes naeratust. Lorenzo, oled sa nõus meie tehingut saladuses hoidma?»

«Absoluutselt. See jutuajamine toimub aumeeste vahel.»

«Kas võtad selle töö vastu või mitte?»

«Kui jõuame kokkuleppele. Või mitte. Olen küll inimene, aga kui just ebaseaduslikke küsitlusmeetodeid ei kasutata, on teie saladused minu poolt hoitud.»

«Tean väga hästi, mida neodeksokaiin võib inimese eesajuga teha, Lorenzo. Me ei oota sinult võimatut.»

«Dak,» ütles Dubois ärevalt, «see on viga. Peaksime vähemalt…»

«Ole vait, Jock. Praegusel hetkel ma hüpnoosi ei taha. Lorenzo, meil on tarvis, et teeksid ühe ümberkehastumise. See peab olema nii täiuslik, et mitte keegi – ma pean silmas: mitte keegi – ei saaks ealeski aru, et seda on tehtud. Kas sa saad sedasorti tööga hakkama?»

Kortsutasin kulmu. «Küsimus pole mitte kas ma saan hakkama, vaid kas ma tahan. Millised on tingimused?»

«Ee… tegeleme üksikasjadega hiljem. Üldjoontes on see tavaline hästituntud avaliku elu tegelase jäljendamistöö. Erinevus on selles, et ümberkehastumine peab olema nii täiuslik, et tõmbaks haneks inimesed, kes teda väga hästi tunnevad ja lähedalt näevad. See poleks lihtsalt tribüünilt paraadi juhatamine ega skauditüdrukutele medalite rinda torkamine.» Ta silmitses mind kavalalt. «See nõuab tõelist kunstnikku.»

«Ei,» ütlesin kohe.

«Ah? Sa ju ei tea veel tööst midagi. Kui südametunnistus sulle tüli teeb, siis võin kinnitada, et sa ei hakka vastu töötama kehastatava mehe huvidele – või ükskõik kelle seaduslikele huvidele. See on töö, mis tuleb tõesti ära teha.»

«Ei.»

«Noh, jumalapärast, miks küll? Sa isegi ei tea, kui palju me maksame.»

«Maksmine ei puutu asjasse,» ütlesin kindlalt. «Ma olen näitleja, mitte dublant.»

«Ma ei mõista sind. Nii paljud näitlejad teenivad raha, etendades kuulsuste avalikke ilmumisi.»

«Mina pean neid prostituutideks, mitte kolleegideks. Las ma teen oma mõtte selgeks. Kas üks kirjanik austab varikirjanikku? Kas te peaksite lugu kunstnikust, kes lubab teisel mehel oma maali signeerida – raha eest? Võimalik, et te ei tea kunstnikuhingest midagi, siiski saaksin seda ehk seletada teie enda elukutse terminites. Kas teie oleksite lihtsalt raha pärast nõus juhtima kosmoselaeva, kui üks teine mees, kellel puuduvad teie võimed, paneks vormi selga ja saaks kogu au endale, olles avalikult tunnustatud kui Meister? Kas oleksite?»

Dubois norsatas. «Kui suure raha eest?»

Broadbent kortsutas tema poole kulmu. «Arvan, et sain su vastuväitest aru.»

«Kunstniku jaoks, söör, on esmatähtis tunnustus. Raha on kõigest maine vahend, mille abil ta saab oma kunsti luua.»

«Hmm… Hea küll, nii et sa ei taha seda teha lihtsalt raha pärast. Kas võiksid teha muudel põhjustel? Kui tunned, et see tuleb ära teha ja et sina oled ainus, kes seda edukalt teha suudab?»

«Pean seda võimalikuks; ei kujuta küll selliseid tingimusi ette.»

«Sa ei peagi neid ette kujutama; me seletame sulle.»

Dubois kargas sohvalt püsti. «Kuule nüüd, Dak, sa ei saa…»

«Lõpeta, Jock! Ta peab teadma.»

«Ta ei pea teadma praegu… ja siin. Ja sul pole mingit õigust talle rääkides kõiki teisi ohustada. Sa ei tea temast mitte midagi.»

«See on kalkuleeritud risk.» Broadbent keeras mulle selja.

Dubois haaras tal käsivarrest ja pööras ta ümber. «Kalkuleeritud risk, kurat võtaks! Dak, ma olen varem ka su lollusi talunud, aga enne kui ma lasen sul praegu endale mõlemast rauast näkku tulistada, saab üks meist vastu lõugu, et ta neid enam ei laiutaks.»

Broadbent näis jahmunud, kuid muigas siis külmalt alla Dubois’ poole. «Arvan, et sa oledki selleks valmis, mis, Jock, vanapoiss?»

Dubois jõllitas silmagi pilgutamata üles talle näkku. Broadbent oli temast peajagu pikem ja kakskümmend kilo raskem. Leidsin esimest korda, et Dubois meeldib mulle; mind on alati liigutanud kassipoja vapper häälekus, bantami kuke võitlusvalmis süda või mõne väikese mehe valmisolek pigem surra kui alla anda… Ja kuigi ma ei eeldanud, et Broadbent võiks ta tappa, arvasin siiski, et varsti näen, kuidas Dubois’d kasutatakse tolmulapina.

Ma ei kavatsenudki sekkuda. Igaühel on õigus oma hävimise aeg ja viis ise valida.

Võisin näha pinget kasvamas. Siis pahvatas Broadbent äkki naerma ja patsutas Dubois’d õlale. «Veab sul, Jock!» Ta pöördus minu poole ja sõnas vaikselt: «Kas võiksid meid hetkeks vabandada? Pean koos oma sõbraga ühe suure suitsu tegema.»

Sviit oli varustatud vaikuse nurgaga, mis hõlmas ka isekirjutajat ja telefoni. Broadbent võttis Dubois’l käe alt kinni ja juhtis ta sinna; nad seisid ja rääkisid ärritatult.

Mõnikord pole sellised seadmed avalikes kohtades nagu hotellid sugugi nii head, nagu võiksid olla; helilained ei vaibu täielikult. Kuid Eisenhower on luksushotell ja praegusel juhul töötas vähemalt varustus täiuslikult; võisin näha, kuidas nende huuled liiguvad, kuid ei kuulnud vähimatki heli.

Aga muidugi võisin ma näha nende huuli liikumas. Broadbent oli näoga minu poole ja Dubois’le sain pilgu heita seinapeeglist. Oma kuulsat mõtetelugeja stseeni etendades sain aru, miks isa oli mind tagant torkinud seni, kuni suutsin huulte vaikivat keelt lugeda – mõtetelugeja stseeniga esinesin alati heledalt valgustatud ruumis ja kasutasin prille, mis… aga see pole tähtis; ma oskasin huultelt lugeda.

Dubois ütles: «Dak, sina kuradima lollakas, põhimõttelage, omavoliline ja ülimalt võimatu rõvedik, kas tahad, et me mõlemad lõpetaksime Titaanil kaljusid kokku lugedes? See ennasttäis pipstükk lobiseb kõik välja.»

Broadbenti vastus oleks mul peaaegu kahe silma vahele jäänud. Ennasttäis, või veel! Kui mitte arvestada oma geniaalsuse erapooletut hindamist, pidasin end väga tagasihoidlikuks meheks.

Broadbent: «… ei loe, et mäng paistab ebakindel, kui see on ainus võimalik mäng. Jock, meil pole kedagi teist, keda saaksime kasutada.»

Dubois: «Hea küll, siis kutsu dok Scortia siia, hüpnotiseeri ta ära ja anna õnnemahla. Aga ära räägi talle, mis seis on – mitte enne, kuni ta on õiges konditsioonis; mitte seni, kuni oleme veel planeedil.»

Broadbent: «Ee… Scortia ise ütles mulle, et me ei kasutaks selle saavutamiseks hüpnoosi või narkootikume. Ta peab tegema koostööd, teadlikku koostööd.»

Dubois norsatas: «Mis mõttes teadlikku? Vaata teda ometi. Oled sa kunagi näinud, kuidas kukk üle taluõue jalutab? Muidugi – ta pikkus ja kehakuju on õiged ning tema kolp on üsnagi Šeffi oma moodi, aga selle sees ei ole midagi! Ta lööb verest välja, ajab jaburdusi ja reedab kogu asja. Ta ei saa seda osa mängida – ta on kõigest laadanäitleja!»

Kui surematut Carusot oleks süüdistatud viisipidamatuses, poleks ta saanud olla rohkem solvunud kui mina praegu. Sel hetkel olin väga kindel, et võin end õigustatult Burbage’i ja Boothi mantlipärijaks nimetada; kuid jätkasin küünte poleerimist ja ignoreerisin kriitikat – jättes lihtsalt meelde, et paneksin ükspäev sõber Dubois’ kahekümnesekundise vahega nii naerma kui ka nutma. Ootasin veel mõned hetked, tõusin siis püsti ja lähenesin vaikuse nurgale. Kui nad nägid, et kavatsen sellesse siseneda, kargasid mõlemad jalule. Laususin vaikselt: «Ärge tehke väljagi, džentelmenid. Olen meelt muutnud.»

Dubois paistis kergendust tundvat. «Sa ei taha seda tööd.»

«Pean silmas, et võtan ülesande vastu. Teil pole tarvis midagi seletada. Sõber Broadbent juba kinnitas mulle, et see töö ei tohiks mu südametunnistust koormata – ja ma usaldan teda. Ta kinnitas mulle, et vajab lihtsalt näitlejat. Ning produtsendi ärihuvid ei puutu minusse. Ma võtan selle vastu.»

Dubois nägi vihane välja, kuid pidas suu kinni. Ootasin, et Broadbent võiks tunda rahulolu ja kergendust, selle asemel tundus ta murelikuna. «Väga hea,» nõustus ta, «läheme siis asjaga edasi. Lorenzo, ma ei tea täpselt, kui kaua me sind vajame. Olen kindel, et mitte rohkem kui mõned päevad – ja selle aja jooksul peaksid sa üles astuma kõigest üks-kaks korda umbes tund aega järjest või nii.»

«See pole tähtis kui pikalt, kui mul jääb aega rolli uurida – ümberkehastumiseks. Aga umbkaudu mitu päeva te mind vajate? Peaksin teavitama oma agenti.»

«Oh ei! Ära seda küll tee!»

«Noh… kui kaua? Kas umbes nädala?»

«Vähem… või muidu oleme kadunud.»

«Ah?»

«Ära pane tähele. Kas sada imperiaali päevas sobib sulle?»

Jäin kõhklema, meenutades, kui kergesti nõustus ta mu miinimumiga ainult kõneluse eest – ja otsustasin, et on aeg suuremeelne olla. Lõin käega. «Ärme sellistest asjadest räägime. Kahtlemata määrate mulle honorari, mis vastab mu etteaste väärtusele.»

«Olgu, olgu.» Broadbent pöördus kannatamatult kõrvale. «Jock, helista meeskonnale. Siis helista Langstonile ja ütle, et alustasime plaani «Mardi Gras». Kooskõlasta temaga. Lorenzo…» Ta viipas mulle, et järgneksin, ja suundus vannituppa. Ta avas väikese kohvri ja uuris: «On sul selle rämpsuga midagi peale hakata?»

«Rämps» see oligi – seesugune ülehinnatud ja ebaprofessionaalne grimmikomplekt, mida poeletilt müüakse lavaihaluses noorukitele. Jõllitasin seda kerge vastikusega. «Saan ma õigesti aru, söör, et eeldate mu ümberkehastumist kohe praegu? Ilma et oleksin saanud aega uuringuteks?»

«Ah? Ei, ei, ei! Tahan, et muudaksid oma nägu – lihtsalt selleks, et keegi sind siit lahkumisel ära ei tunneks. See on ju võimalik, eks?»

Vastasin jäigalt, et avalikes kohtades äratundmine on koorem, mida kõik kuulsused on sunnitud kandma. Ma ei lisanud, et lugematud austajad tunneksid ka Suure Lorenzo ära igal pool, kus ta käima juhtub.

«Hästi. Nii et muuda oma välimust sedasi, et see poleks enam sinu oma.» Ta lahkus äkki.

Ohkasin ja vaatasin läbi laste mänguasjad, mis ta mulle oli andnud, kahtlemata arvates, et need on mu elukutseks vajalikud töövahendid – klounidele sobilikud rasvavõõbad, haisev piiritusekummi, valejuuksed, mis paistsid pärinevat tädi Maggie salongivaibast. Mitte untsigi Silicofreshi, ei elektrilisi harju ega muid moodsaid mugavusi. Kuid tõeline artist võib imesid teha ka põlenud tikuga või selliste ülejääkidega, mida võib leida köögist – ja omaenda geniaalsusega. Seadsin tuled õigeks ja lasksin endal loovasse unelusse langeda.

On mitu viisi, kuidas vältida hästi tuntud näo äratundmist. Kõige lihtsam on valeteele suunamine. Pange mehele munder selga ja tõenäoliselt ei märka keegi tema nägu – kas mäletate politseinikku, keda kohtasite? Kas suudaksite teda ära tunda, kui näeksite järgmiseks erariietes? Samal põhimõttel töötab mõni pilkupüüdev näojoon. Varustage mees tohutu ninaga, mille kuju võiks ehk vormituks muuta veel ka suur vistrik; labased inimesed jäävad imetlusega nina jõllitama, viisakad pööravad pilgu ära – kuid keegi neist ei märka nägu.

Otsustasin seda primitiivset manöövrit mitte kasutada, kuna teadsin, et mu tööandja sooviks pigem, et mind üldse ei märgataks, mitte et ma mõne imeliku detaili poolest meelde jääksin, isegi kui mind ära ei tunta. See on palju raskem; silmatorkav võib olla igaüks, kuid märkamatuks jäämine nõuab tõelist oskust. Vajasin nägu, mis oleks nii tavaline, nii võimatu meelde jätta, nagu oli surematu Alec Guinnessi päris nägu. Kahjuks on mu aristokraatsed näojooned liiga tähelepandavad, liiga nägusad – kahetsusväärne puudus karakternäitleja jaoks. Ehk nagu mu isa tavatses öelda: «Larry, sa oled liiga kuradi ilus! Kui sa ei jäta oma laisklemist ega hakka tõsiselt ametit õppima, siis veedad järgmised viisteist aastat noorukeid mängides, olles ekslikult arvamusel, et oled näitleja – pärast seda lõpetad maiustuste müümisega vestibüülis. «Rumal» ja «ilus» on kaks kõige hullemat pahet meelelahutusäris – ja sina oled mõlemat.»

Siis võttis ta püksirihma maha ja stimuleeris mu ajutegevust. Isa oli praktiline psühholoog ja uskus, et tagumikulihaste soojendamine rihma abil eemaldab ülemäärase verevarustuse poisi ajust. Kuigi teooria võis olla nõrgavõitu, õigustasid tulemused meetodit; viieteistkümneseks saades suutsin seista lõdval köiel pea peal ning tsiteerida lehekülgede viisi Shakespeare’i ja Shaw’d – või haarata endale kogu tähelepanu mõnes stseenis, pannes lihtsalt sigareti põlema.

Olin sügavas loomismeeleolus, kui Broadbent ukse vahelt pea sisse pistis. «Püha taevas!» kähvas ta. «Kas sa polegi veel pihta hakanud?»

Jõllitasin teda külmalt. «Eeldasin, et tahtsid mu parimat loometööd – mida ei saa teha kiirustades. Kas ootaksid, et keegi leiutab cordon bleu’le uue kastme galopeeriva hobuse seljas?»

«Põrgusse need hobused!» Ta heitis pilgu oma sõrmekellale. «Saad veel kuus minutit. Kui sa selle ajaga midagi tehtud ei saa, peame lihtsalt riskima.»

Tore küll! Muidugi eelistan ma omada piisavalt aega – kuid ma olin isa võitnud tema kiirmuutumiste seerias «Huey Longi mõrvamine», viisteist rolli seitsme minutiga – ja teinud seda ükskord üheksa sekundit temast kiiremini. «Oota!» kähvasin talle vastu. «Saan kohe valmis.» Ja tegin siis endale «Benny Grey», selle värvitu käepärase mehe näo, kes on mõrvar «Usteta majas» – kaks kiiret tõmmet, et tekitada mu põskedele ninast kuni suunurkadeni masendatud jooned, kõigest vihjed kottidele silme all ja kõige otsa Faktor nr 5, kahkjaskollane, ning kõik kokku võttis mitte rohkem kui kakskümmend sekundit – oleksin võinud seda magadeski teha, sest «Maja» jooksis lavalaudadel üheksakümmend kaks korda, enne kui nad selle salvestasid.

Siis pöörasin Broadbenti poole ja too ahmis õhku. «Püha Jumal! Ma ei usu seda!»

Jäin «Benny Grey» karakterisse ega naeratanud talle tunnustuseks. Broadbent ei suutnud taibata fakti, et tegelikult poleks rasvavärvi tarviski. Muidugi muudab see asja lihtsamaks, kuid olin seda pisut kasutanud eelkõige sellepärast, et tema seda ootas. Olles ka ise üks tohmanite hulgast, eeldas ta loomulikult, et grimm koosneb värvist ja puudrist.

Ta jätkas mu jõllitamist. «Kuule,» sõnas ta summutatud häälel, «kas saaksid minuga midagi samasugust teha? Kiiresti?»

Hakkasin juba ei ütlema, kuid siis mõistsin, et see võiks pakkuda huvitavat professionaalset väljakutset. Tundsin kiusatust öelda, et kui mu isa oleks alustanud temaga viieselt, võiks ta praegu sobida üritustel suhkruvati müümiseks, kuid mõtlesin siiski ümber. «Tahad lihtsalt kindel olla, et sind ära ei tuntaks?» küsisin.

«Jah, jah! Kas saad mind ära värvida või valenina kleepida või veel midagi?»

Raputasin pead. «Ükskõik, mida me grimmiga ka teeksime, hakkad sa lihtsalt välja nägema nagu maskeraadiks rõivastatud laps. Sa ei oska näidelda ega õpi seda kunagi ära. Me ei puutu su nägu.»

«Ah? Aga selle mu nokaga…»

«Kuula mind. Kõik, mida ma selle lordliku ninaga teeksin, tõmbaks sellele lihtsalt tähelepanu, ma kinnitan sulle. Kas sellest piisaks, kui mõni tuttav vaataks sulle otsa ja ütleks: «Näh, see suur kutt meenutab mulle Dak Broadbenti. Muidugi pole see Dak, aga paistab natuke tema moodi.» Ah?»

«Hm? Arvan küll. Seni, kui ta kindel on, et see pole mina. Peaksin olema hoopis… Noh, just praegu ei peaks ma Maal olema.»

«Ta on üpris kindel, et see pole sina, sest me muudame su kõnnakut. See on sinu juures kõige iseloomulikum asi. Kui kõnnak on teistsugune, ei saa see mingil juhul olla sina – niisiis peab see olema üks teine suure kondi ja laiade õlgadega mees, kes on natuke sinu moodi.»

«Hea küll, näita mulle, kuidas kõndida.»

«Ei, sa ei õpiks seda iialgi ära. Panen su lihtsalt käima nii, nagu mina tahan.»

«Mismoodi?»

«Topime peotäie heina või midagi taolist su saapaninadesse. See sunnib sind kandadele toetuma ja sirgelt seisma. Sul on siis võimatu ringi hiilida tavapärasel kosmonaudi kassikõnnakul. Mmm… pingutan ka natuke teipi üle su abaluude, et mäletaksid õlad tahapoole tõmmata. Siis peaks hakkama saama.»

«Sa arvad, et nad ei tunne mind ära ainult sellepärast, et kõnnin teistmoodi?»

«Kindel see. Tuttav ei teagi, miks see pole tema arvates sina, kuid just nimelt fakt, et inimese veendumus on alateadlik ja analüüsimatu, muudab arvamuse kindlamaks. Oh, ma teen natuke midagi ka su näoga, lihtsalt et sa ennast paremini tunneksid – aga see pole vajalik.»
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42592517&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.