Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Kivike taevas

$ 795.50
Kivike taevas
Айзек Азимов


Sündmuste horisont
See on noore Isaac Asimovi esimene romaan, mis pani aluse Galaktikaimpeeriumi romaanidele ja Asumi sarjale.

Ühel hetkel on Joseph Schwartz õnnelik pensionileläinud rätsep Chicagos, 1949. aastal. Järgmisel on ta abitu võõras Maal esimese Galaktikaimpeeriumi kõrgajal. Maa, nagu ta varsti teada saab, on stagnatsioonis, vaid kivike taevas, mida põlgavad kõik 200 miljoni Impeeriumi planeedi asukad, sest Maa inimesed julgevad väita, et see on inimkonna päriskodu. Ja Maa on vaene, suurte radioaktiivsete piirkondadega – nii vaene, et kõik Maa elanikud peavad kuuekümneselt surema.

Joseph Schwartz on kuuskümmend kaks.


Isaac Asimov

Pebble in the Sky Copyright © 1950 by Isaac Asimov Tõlkinud Jaana Talja, © 2019 Toimetanud Eva Luts Kaanepilt Meelis Krošetskin, © 2019 Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-661-23-7 ISBN 978-9949-661-24-4 (epub)

Minu isale, kes mulle esmakordselt tutvustas ulmekirjandust
Isaac Asimov, enam-vähem 100


Meil, inimestel, on veider komme pidada eriliseks mingeid ajahetki, mille määramine allub loogikale vaid suurte mööndustega, kui kõigepealt aktsepteerida meie ajaarvamise absurdi piire ületav suvalisus.

Isaac Asimovi nime all tuntud mehe elus on õige mitu seika, mis sobiksid hästi mõne tema science fiction loo aluseks – et kas näiteks ei mängi keegi Minimaalse Vajaliku Muutusega, et too geniaalne kirjanik ikka saaks inimkonnale oma lood kirjutada? (Kes ei tea, siis Minimaalne Vajalik Muutus oli kontseptsioon Isaac Asimovi raamatus „Igaviku lõpp” [„The End of Eternity”, 1955, ek 1973], kus ajarändurid muutsid suures ulatuses ajalugu, tehes kusagil kriitilises punktis vaid imeväikseid muudatusi, nagu tõstes ühe purgi ühelt riiulilt järgmisele, kõrgemale...)

Isaac Asimovi sünnikuupäev on tegelikult teadmata, ta sündis arvatavasti millalgi 1919. aasta 4. oktoobri ja 1920. aasta 2. jaanuari vahel – Venemaal, Smolenski oblastis, Petrovitšis, aasta pärast oktoobrirevolutsiooni, nii et imestada ei ole siin midagi. Oma sünnipäevaks valis ta 2. jaanuari sisuliselt ise, sest varasemaks koolipanekuks väitis ta ema ta sünnikuupäevaks 7. septembri 1919 ja Isaac lasi ise selle kolmandas klassis ära parandada.

Millest see algne segadus sünnikuupäevadega täpselt tekkis, ei ole teada (liigub versioone lihtsast bürokraatlikust segadusest kuni selleni, et ta vanemad pidasid paremaks pisut oodata, kas ta ikka ellu jääb; eks põdur oli ta kogu elu, ei õppinud kunagi ei ujuma ega jalgrattaga sõitma, ja ta võis juba paariminutisest päikese käes olemisest põletuse saada). 1921. aastal tabas Petrovitši lapsi kahepoolse kopsupõletiku puhang, 16 neist suri, haigestunutest jäi ainult Isaac ellu. Too asula ise, muide, on ka parajalt absurdse ajalooga, kuuludes ülemöödunud sajandil Valgevene alla sellepärast, et järjekordselt idioodist tsaaril tuli pähe karmilt kontrollida, kas juudid ikka elavad ainult neile lubatud kohtades, ja kohalik natuke mõistlikum valitseja nihutas piiritulpasid, et inimesi ei aetaks nende kodudest välja (et nad näiliselt asuksid Valgevenes, kus juutidel oli lubatud elada...)

Pere hülgas tsivilisatsioonist lahkunud Venemaa, kui Isaac oli kolmene. USA-sse oli neil paljudega võrreldes kergem tulla, sest nende eest oli nõus vastutama seal elav Isaaci ema poolvend. Isaac Asimov maabus Liverpoolis 3. veebruaril 1923. aastal. Isaac ei ole kunagi osanud vene keelt, sest pere rääkis jidišit ja inglise keelt; viimase väite puhul tuleb arvesse võtta, et inglise keelt rääkisid nad ilmselt harjutamise mõttes, sest ta isa, Judah Asimov, kodumaal haritud ja hinnatud kaupmees, leidis end USA-s praktiliselt kirjaoskamatuna, suutes end vaevu arusaadavaks teha.

Kõrvalepõige – mind, kah ju Endist Nõukogude Inimest on alati huvitanud Isaac Asimovi päritoluga seotu. Lihtsalt et anda noorematele lugejatele õige vaatenurk – lugedes ühe esimese eesti keeles välja antud Isaac Asimovi raamatu eessõnast mainitud fakte, et kirjanik sündis Nõukogude Liidus ja pere emigreerus 1923. a USA-sse, käis peast läbi, et ooo, siis oli veel võimalik siit vanglast välja saada...

Petrovitšisse, Isaac Asimovi sünnipaika on nüüd isegi kivi pandud. Aga kuidas see elu seal tegelikult käis? Ühelt poolt on raske edasi anda seda kibedat irooniat, mis valdab, leides tobedate ameeriklaste tekstidest, et Isaaci isa „väsis bolševikest ametnikega vaidlemast” – bolševikud lahendasid vaidlusi ekspluataatorlike klasside esindajatega kuuli abil. Teiselt poolt aga oli veel isegi sellistes sotsrealismi tippudes nagu „Kuidas karastus teras” (Nikolai Ostrovski) mainitud pursuisid – ju nad ei olnud veel 1920-ndate alguses kõik maha lastud... Igatahes oli Isaaci vanematel haritud, taiplike ja ettevõtlike inimestena asi selge ja nii nad Lollidemaa hülgasidki.

Mõned aastad ränka töörügamist ja pere ostis osaluse kommipoes Brooklynis, mida nad pidasid kokku üle 40 aasta. Sellised poekesed müüvad lisaks maiustustele ka ajalehti ja ajakirju, nii et Isaacil oli piisavalt lugemist sellest ajast, kui ta viiesena selle ise ära õppis. Umbes 11-selt loeb ta end ise science fiction’i fänniks; muide, ta isa ei vaadanud alul sellele hea pilguga, et ta pulpajakirju loeb, kuid ta veenis isa, et need on harivad, sest pealkirjas on sõna „science” (teadus).

Kirjutama hakkas ta umbes samal ajal ja avaldas üht-teist kooliajakirjas, ent mõnes mõttes võib väita, et temast sai see, kellena me teda tunneme, tänu sellele, et ta surus end 17. mail 1938 Astounding Science Fiction’i toimetaja John. W. Campbelli jutule. Too „nägi temas midagi” ja kuigi ta Isaaci esimesed jutud tagasi saatis, tegi ta seda „kõige leebemal viisil”, julgustades edasi kirjutama.

Edasine, nagu öeldud, on ajalugu – rohkem kui 500 raamatut ja umbes 90 000 muud kirjutist... aga seda võib juba iga huviline entsüklopeediast vaadata ja ka eestikeelsete raamatute ees- ja järelsõnades on seda juba piisavalt tehtud.
„Kivikesest taevas”, roboti- ja asumilugudest ja Asimovi tulevikuajaloost üldisemalt


Nagu olen ka varem kirjutanud, toetan selle koolkonna mõtteid, kelle arvates Isaac Asimovi roboti- ja Asumi-raamatute ühte maailmasüsteemi (kronoloogiasse) toppimist võib vaadelda kui teatud mitte just kõige loogilisemat fänlemist või tagantjärele kiimlemist autori teoste ümber (vabandus nii ebakorrektse kujundi pärast); autor end sellega ei vaevanud. Isaac Asimov kirjeldas kauge tuleviku Galaktikaimpeeriumit ikkagi oma ajastu mätta otsast ja arendas robotitega seonduvat eraldi ja hoopis teise nurga alt. Tahtmata teostele midagi ette heita, ei saa me neist ühtki vaadelda ilma ajastu kontekstita – ikka väga veider on lugeda „Teraskoobastest” („The Caves of Steel”, 1954), et kõrvuti robotite ja kosmoselendudega on lennukites tekstidispleid, ja et „kunagi tulevikus ehk hakatakse seal ka filme näitama”. Samamoodi on natuke varem kirjutatud algsetes Asumi-raamatutes kõrvuti aatomitehnoloogia ja söekaevandamine („Jälle on nad tagasi nafta ja kivisöe juures”, järeldas Hardin Asumi kõrval asetseva kohaliku kuningriigi kohta – ja kas nad lendasid need valgusaastad Asumile aurumasina abil või?!?)

„Kivike taevas” („Pebble in the Sky”, 1950) on Galaktikaimpeeriumi eellugu sarnaselt romaanidega „Kosmosehoovused” („The Currents of Space”, 1952, ek 2017) ja „Tähed kui tolmukübemed” („The Stars, Like Dust”, 1951). Kusagil Galaktika keskme lähedal „kus taevas tähtedest kirab” on Trantor, mis valitseb 200 miljonit maailma (hilisemates Galaktikaimpeeriumi-lugudes on see miljonile kahanenud...) ja siinset piirkonda tuntakse Siiriuse sektorina ja kõik ümbritsevad maailmad vihkavad jäärapäist ja ülbet Maad, mis peab end inimkonna algkoduks. Muide, just selle raamatuga seostatakse üleminekut meie ajaarvamiselt Galaktikaimpeeriumi omale, „klassikalistes” kronoloogiates esineb see tavaliselt kujul „827 GE, 12411 AD” – mis on muidugi täielik nonsenss, sest tekstis mainitakse, et Maa-lähedased planeedid olla asustatud juba vähemalt 50 000 aastat.

Mis puutub sellesse, et inimkond on pika aja peale (olgu see siis kümme või viiskümmend tuhat aastat) oma sünnikodu unustanud, siis... noh, natuke usutamatu see tundub, ent samas tasub mõelda, kui kardinaalselt muutub suhtumine ühte või teise ajaloosündmusse juba ühe põlvkonna jooksul, kuidas toimunut vastavalt moele või poliitilisele tellimusele muudkui võltsitakse ja vägistatakse... Nii et kui jätta kõrvale filosoofiline aspekt, kuidas üldse oleks võimalik asustada terve meie Galaktika üsna ühesuguste, millegipärast kohutavalt 1950-ndate ameeriklastega sarnanevate kitsarinnaliste, harimatute ja arenemisvõimetute kahejalgsetega, pole erilist vahet, millisest kronoloogiast lähtuda – lugemist ja Asimovi mõtete nautimist see ei sega...

„Tähed kui tolmukübemed” on tõlkimisel ja ehk anname Sündmuste horisondi sarjas enam-vähem Asimovi sajanda sünniaastapäeva puhul veel midagi välja – parim viis, kuidas saame ühele XX sajandi suurimale kirjanikule austust avaldada.
Ats Miller
1. Sammu pealt


Kaks minutit enne seda, kui ta lõplikult kadus selliselt Maalt, mida ta tundis, sammus Joseph Schwartz Chicago äärelinna kaunitel tänavatel ja tsiteeris endamisi Browningut.

Mõnes mõttes oli see kentsakas, sest suvaline mööduja poleks Schwartzi küll Browningu tundjaks pidanud. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oli – pensionil rätsep, kel puudus igasugune formaalne haridus, nagu tänapäeva haritlased ütlevad. Ometi oli ta teadmishimuline loomus teda üsna palju lugema sundinud. Puhtalt valimatust aplusest oli ta kogunud kild killu haaval pealiskaudseid teadmisi peaaegu kõigest ja tänu suurepärasele mälule suutnud neid ka korrastada.

Näiteks oli ta nooremana lugenud kaks korda Robert Browningu luuletust „Rabi Ben Ezra” ja loomulikult oskas ta seda nüüd peast. Enamik selle sisust jäi talle arusaamatuks, ent need esimesed kolm rida olid saanud viimastel aastatel talle nii omaseks nagu südamelöögid. Sel hästi päikeselisel ja kirkal 1949. aasta varasuvisel päeval deklameeris ta neid oma vaikset kindlust meenutava mälu sügavustes.

„Koos minuga sa vanane!

On parim aeg veel ees,

on viimne vaatus esimesest tähtsam...”

Schwartz mõistis seda täielikult. Olles noorpõlves Euroopas heidelnud ja varases meheeas Ühendriikides rüganud, oli mugava vanaduspõlve tüünus meeldiv. Majaomanikuna ja isiklike säästude najal võis ta pensionile jääda ning oligi seda teinud. Hea tervise juures naine, kaks hästi mehele pandud tütart ja viimastel aastatel südant rõõmustav tütrepoeg – mille üle tal kaevata oli?

Muidugi oli ju aatompomm ja see mõnevõrra nilbe jutt Kolmandast maailmasõjast, aga Schwartz uskus inimloomuse headusesse. Tema ei uskunud, et tuleb uus sõda. Tema uskus, et maailm ei näe enam kunagi vihas lõhatud aatompommi päikesetaolist põrgut. Nii ta siis naeratas kannatlikult lastele, kellest ta möödus, ja soovis neile endamisi kiiret ja mitte liiga keerulist teekonda läbi nooruse, et nad jõuaksid oma parima, rahuliku ajani, mis neid veel ees ootab.

Schwartz tõstis jala, et astuda üle unarusse jäetud hüljatud kaltsunuku, kellest keegi veel puudust ei tundnud ja kes talle keset kõnniteed vastu naeratas. Ta ei olnud jalga veel päris maha pannud...
Chicago teises otsas asus Tuumauuringute Instituut, kus töötavatel inimestel võisid olla inimloomuse põhiväärtuse kohta oma teooriad, kuid kes neid mõnevõrra häbenesid, kuna mõõteriista selle väärtuse tarvis ei olnud veel leiutatud. Kui nad selle peale pikemalt mõtlesid, soovisid nad sageli, et mingi taevane märguanne takistaks inimloomusel ja inimeste leidlikkusel muutmast igat süütut ja huvitavat avastust surmatoovaks relvaks.

Ja ometi, kui häda käes, riskis seesama teadlane, kel ei olnud niipalju südametunnistust, et talitseda tuumauuringutega seotud uudishimu, mille tõttu võib ühel päeval hukkuda pool maakerast, oma eluga tähtsusetu kaasinimese päästmiseks.

Sinine kuma keemiku selja taga oli see, mis doktor Smithi tähelepanu äratas.

Ta märkas seda poolavatud uksest möödudes. Rõõmsameelne noor keemik loksutas vilistades lahusega täidetud katseklaasi. Vähehaaval lahustuv valge pulber kukerpallitas laisalt läbi vedeliku. Sel hetkel doktor Smith tegelikult midagi muud ei näinudki, kuid siis sundis teda peatuma pannud instinkt tegudele.

Ta tormas ruumi, haaras tollipulga ja tõmbas laual olevad asjad põrandale. Kostis sulametalli surmakuulutav sisin. Doktor Smith tundis, kuidas higipiisk nina otsa veeres.

Noormees vahtis tühjal pilgul betoonpõrandat, kus hõbedase metalli peenikesed pritsmed juba tardudes ikka veel kuumust kiirgasid.

„Mis juhtus?” küsis ta vaevukuuldavalt. Doktor Smith kehitas õlgu. Ta oli ise ka liimist lahti. „Ma ei tea. Sina peaksid paremini teadma. Mida sa siin teinud oled?”

„Midagi ei ole teinud,” halises keemik. „See oli lihtsalt tooruraani proov. Ma tegelen vase elektrolüütilise määramisega... ma ei saa aru, mis juhtus.”

„Juhtus, mis juhtus, noormees, aga mina võin öelda, mida ma nägin. See plaatinast tiigel helendas. Tegemist oli tugeva radiatsiooniga. Sa ütled, et sul oli siin uraan?”

„Jah, aga tooruraan ja see ei ole ohtlik. Äärmine puhtus on ju lõhustumise üks olulisemaid eeldusi, kas pole?” Ta tõmbas keelega kiiresti üle huulte. „Kas te usute, et siin oli tegemist lõhustumisega? See ei ole plutoonium ja seda ei pommitatud.”

„Ja selle kriitilist massi ei ületatud,” sõnas doktor Smith mõtlikult. „Või vähemalt ei ületatud seda, mida meie kriitiliseks massiks peame.” Ta vahtis voolukivist lauda, kappide kobrutavat ja mullitavat värvikihti ning betoonpõrandal jooksvaid hõbedasi triipe. „Uraan sulab umbes 1800 kraadi juures ja me ei tunne tuumanähtusi nii hästi, et võiksime sellesse kergelt suhtuda. Lõppude lõpuks on see ruum siin hajukiirgusest küllastunud. Ja nüüd, noormees, kui metall maha jahtub, tuleb see lahti kraapida, kokku koguda ja põhjalikult analüüsida.”

Doktor Smith vaatas mõtlikult ringi, astus siis vastasseina juurde ja katsus rahutult ühte kohta oma õla kõrgusel.

„Mis see on?” küsis ta keemikult. „Kas see on alati siin olnud?”

„Mis asi, söör?” Noormees astus närviliselt ligi ja vaatas kohta, mida vanem mees näitas. Seal oli imetilluke auk, selline, mille jätab peenike nael, mis on seina löödud ja siis uuesti välja tõmmatud. Ent see nael oleks pidanud olema löödud läbi krohvi ja tellise, läbi kogu seina, sest august paistis päevavalgus.

Keemik raputas pead. „Ma ei ole seda enne näinud, aga ma pole ka otsinud, söör.”

Doktor Smith ei öelnud midagi. Ta tuli aeglaselt seina juurest ära, möödudes termostaadist, õhukesest plekist rööptahukast, kus loksus vesi, ja kus soojenditeks olevad elektripirnid elavhõbeda relee plõksumise rütmis häirivalt vilkusid.

„Nonii, aga kas see oli enne siin?” Doktor Smith kratsis küünega õrnalt ühte kohta termostaadi laiemas otsas. Seal oli läbi metalli puuritud pisike ringikujuline auk. Vesi päris selleni ei ulatunud.

Keemiku silmad läksid suureks. „Ei, seda pole seal küll varem olnud. Võin pea anda.”

„Hmmm. Kas teisel pool on samasugune?”

„Pagan võtku! See tähendab, jah, on küll, söör!”

„Heakene küll, tule nüüd siia ja vaata läbi aukude... Pane, palun, see termostaat kinni. Seisa siia.” Doktor Smith pani sõrme seinas olevale augule. „Mida sa näed?” hüüdis ta.

„Ma näen teie sõrme. Kas seal ongi auk?”

Doktor Smith ei vastanud, vaid ütles rahulikult, kuigi ta ise seda üldsegi polnud: „Vaata nüüd teiselt poolt... Mida sa nüüd näed?”

„Nüüd ei näe ma midagi.”

„Aga see on koht, kus seisis tiigel uraaniga. Sa vaatad täpselt seda kohta, on ju?”

„Vist küll, söör,” tuli vastumeelne vastus.

Doktor Smith heitis kiire pilgu ikka veel avali uksel olevale nimesildile ja sõnas jäiselt: „Härra Jennings, see on ülisalajane. Te ei tohi sellest mitte kunagi mitte kellelegi rääkida? Kas on selge?”

„Täiesti selge, söör!”

„Lähme nüüd siit minema. Saadame kiirgusmeeskonna ruumi kontrollima ja meie teiega veedame aega isolaatoris.”

„Te tahate öelda, et meil võib olla kiirituspõletus?” Keemik läks näost valgeks.

„Eks me näe.”

Ent mitte kummalgi ei leitud kiirituspõletusest mingeid märke. Vereanalüüsid olid korras ja ka juuksejuurte uuring ei näidanud midagi. Iiveldust, mida nad tundsid, peeti lõpuks psühhosomaatiliseks ja muid sümptomeid ei ilmnenud.

Kogu instituudis ei leidunud kedagi, ei siis ega tulevikus, kes oleks osanud seletada, miks peaks tiigel tooruraaniga, mille mass on alla kriitilise ja mida neutronitega ei pommitata, ühtäkki sulama ja niimoodi surmavalt ja silmatorkavalt kiirgama hakkama.

Ainus järeldus oli, et tuumafüüsikal on ikka veel varuks kummalisi ja ohtlikke saladusi.

Ja ometi ei suutnud doktor Smith avaldada raportis, mille ta lõpuks kirjutas, kogu tõde. Ta ei maininud laboris olevaid auke ega asjaolu, et see auk, mis oli tiigli asukohale kõige lähemal, oli vaevumärgatav, et see, mis oli termostaadi teises küljes, oli grammike suurem, ning et seinas olevast august, mis asus ohtlikust kohast kolm korda kaugemal, oleks võinud naela läbi pista.

Sirgjooneliselt laienev kiir võib ulatuda mitme miilini, enne kui see ei saa Maa kumeruse tõttu enam kahju teha, ja selleks ajaks on selle läbimõõt kümme jalga. Pärast seda ulatub kiir laienedes ja nõrgenedes kosmosesse, muutudes üheks imelikuks lõimeks selle tekstuuris.

Doktor Smith ei rääkinud sellest ettekujutusest mitte kellelegi.

Ta ei rääkinud ka seda, et laskis järgmisel hommikul alles haiglas viibides tuua hommikused lehed ja vaatas veerud ühe kindla eesmärgiga läbi.

Aga hiigelsuures metropolis kadus iga päev palju inimesi. Ja keegi polnud läinud kisades politseisse ega rääkinud ähmast juttu sellest, kuidas otse tema silme all kadus üks inimene – või äkki pool inimest? Vähemalt ei olnud lehes sellest midagi.

Lõpuks sundis doktor Smith end asja unustama.
Joseph Schwartzi jaoks oli see juhtunud sammu pealt. Ta oli tõstnud kaltsunukust üleastumiseks parema jala ja tundnud hetkeks peapööritust, nagu oleks tuulispask ta üheks tühiseks hetkeks õhku tõstnud ja pahupidi pööranud. Kui ta jala jälle maha pani, tungis kogu õhk tema kopsudest ühe hooga välja ja ta tundis, kuidas ta aeglaselt käkra tõmbub ja murule vajub.

Ta ootas silmi avamata tükk aega, kuid tegi need lõpuks lahti.

Asi oligi nii! Ta istus murul, kuigi oli varem kõndinud asfaldil.

Majad olid kadunud. Rivikaupa üksteise kõrval kükitavad valged majad, igaühe ees muruplatsid, kõik olid kadunud.

Ja see ei olnud muru, mille peal ta istus, vaid lihtsalt rohi, hooldamata ja metsikult vohav rohi, ning ümberringi olid puud, palju puid, ja silmapiiril paistis neid veel.

Siis saabus tõeline šokk, sest puude lehed olid rusked ja ta tajus käe all surnud lehtede kuiva rabedust. Ta oli küll linnainimene, kuid tundis sügise ära, kui see käes oli.

Sügis! Ometi oli ju siis, kui ta parema jala üles tõstis, värske ja sätendavroheline juunikuu päev.

Sellele mõeldes vaatas Schwartz automaatselt oma jalgu ja sirutas terava karjatusega käe nende poole... Väike kaltsunukk, millest ta üle oli astunud, väike hingus tegelikkust...

Aga ei! Ta keeras nuku värisevate kätega ringi, kuid see polnud enam terve. See polnud ka muljutud. See oli pooleks lõigatud. Kui kummaline! See oli pikuti väga korralikult poolitatud, nii et lõngajuppidest sisu ei olnud üldse välja tulnud. Lõimed olid lihtsalt läbi lõigatud.

Schwartzi tähelepanu köitis miski, mis tema vasakul kingal sädeles.

Nukku ikka veel kõvasti käes hoides tõstis ta vasaku jala paremale põlvele. Kingatalla ots, see, mis ulatub kingapealse alt välja, oli ära lõigatud. See oli niimoodi ära lõigatud, nagu seda poleks suutnud mitte ükski maine nuga mitte ühegi maise kingsepa käes. Värske lõikepind oli nii sile, et läikis peaaegu nagu vedelik.

Schwartzi peataolek oli jõudnud piki selgroogu ajju, kus see nüüd ta õudusest tarduma pani.

Viimaks hakkas ta valjusti rääkima, sest täiesti segi maailmas on ka enda häälel rahustav mõju. Hääl, mida ta kuulis, oli madal ja pinges ja hingeldav.

„Esiteks, ma ei ole hull,” sõnas ta. „Ma tunnen end täpselt nii, nagu ma olen end alati tundnud... Aga kui ma hull olen, siis ma ei saa muidugi sellest ise aru, või äkki saan? Ei...” Ta tundis, kuidas hüsteeria temas pead tõstab, ja surus selle alla. „Peab olema mingi muu seletus.”

Ta mõtles järele. „Äkki on see uni? Kuidas ma aru saan, kas see on uni või mitte?” Ta näpistas end ja tundis seda, kuid raputas siis pead. „Ma võin ju seda ka unes näha, et tunnen näpistust. See ei tõesta midagi.”

Ta vaatas meeleheites ringi. Kas unenäod on nii selged, nii üksikasjalikud, nii pikad? Ta oli kunagi lugenud, et enamik unenägusid ei kesta üle viie sekundi, et need tekivad siis, kui magajat kasvõi väheke segatakse, ja et unenägude kestus on illusioon.

Närune lohutus! Ta tõmbas särgikäise üles ja vaatas kella. Sekundiseier muudkui tiirles ja tiirles ja tiirles. Kui see oli uni, venis viis sekundit ikka väga pikaks.

Schwartz tõstis pilgu kellalt ja pühkis külma higiga kaetud otsaesist. „Äkki on mul mälukaotus?”

Ta ei vaevunud endale vastama, vaid peitis pea käte vahele.

Mis siis, kui tema mõistus, mis oli nii pikalt ja nii truult käinud sissetallatud ja õlitatud rada, oli kaldunud sellelt kõrvale just siis, kui ta oli tõstnud jala... Mis siis, kui ta pani jala maha siin kummalises paigas kolm kuud hiljem, sügisel, või aasta ja kolm kuud hiljem või kümme aastat ja kolm kuud hiljem, siis, kui ta mälu tagasi tuli... Sellisel juhul näiks see üheainsa sammuna, ja kõik see... Aga kus ta oli vahepeal olnud ja mida teinud?

„Ei!” See sõna tuli valju karjatusena. See ei saanud tõsi olla!

Schwartz vaatas oma särki. See oli särk, mille ta oli selga pannud selsamal hommikul – või mis oleks pidanud olema seesama hommik – ja see oli veel täitsa puhas. Ta mõtles veidi, pani käe pintsaku taskusse ja võttis välja õuna.

Ta hammustas sellest raevukalt ühe suutäie. Õun oli värske ja sellest õhkus külmkapi jahedust, kus see oli olnud paar tundi tagasi – või mis pidi olema paar tundi.

Aga väike kaltsunukk, mis sellega juhtunud oli?

Schwartz tundis, kuidas ta hakkab enesevalitsust kaotama. See pidi olema uni. Või oli ta tõepoolest hull.

Talle torkas pähe, et aeg oli edasi läinud. Oli hiline pärastlõuna, sest varjud olid muutunud pikaks. Ootamatult ja halvavalt koitis talle selle paiga vaikne mahajäetus.

Schwartz ajas end jalule. Oli selge, et ta peab leidma inimesi, mistahes inimesi. Selleks pidi ta leidma maja ja parim viis maja leida, oli leida tee.

Ta keeras automaatselt suunda, kus puid tundus olevat hõredamalt, ning hakkas kõndima.

Kui ta sirge ja isikupäratu asfaldilindini jõudis, hiilis õhtune jahedus talle juba põue ja puuladvad hakkasid muutuma tumedaks ja ähvardavaks. Schwartz tormas tänulikkusest nuuksudes tee poole ja tundis kõvale pinnale jõudes kergendust.

Ent maantee oli mõlemas suunas täiesti tühi ja hetkeks tundis ta taas hirmu jäist haaret. Ta oli lootnud, et teel on autosid. Oleks olnud nii lihtne neid peatada ja küsida... oma innukuses küsis ta seda valjusti: „Lähete ehk Chicago poole?”

Aga mis siis, kui ta pole üldse Chicago lähedalgi? Hästi, kõlbab ka mis tahes muu suur linn, üldse mis tahes koht, kust ta saab helistada. Tal oli vaid neli dollarit ja kakskümmend seitse senti, aga oli ju ka politsei...

Schwartz kõndis keset teed ja jälgis mõlemat suunda. Loojuv päike ega esimeste tähtede ilmumine ei avaldanud talle mingit muljet.

Ühtegi autot polnud ikka veel näha. Üldse midagi polnud näha ja nüüd hakkas juba päriselt pimedaks minema.

Schwartz arvas, et ta pea hakkab jälle ringi käima, sest vasakut kätt jääv silmapiir siras. Puude vahelt oli näha külma sinist helki. See ei olnud hüplev punane kuma, milline pidi tema kujutlust mööda olema metsatulekahju, vaid nõrk ja roomav helendus. Asfalt tema jalge all näis samuti veidi sädelevat. Ta kummardus seda katsuma, kuid käe all tundus see täiesti tavaline. Ainult silmanurgast pani ta tähele kerget sätendust.

Äkitselt leidis Schwartz, et jookseb meeletuna mööda teed, kingad ebaühtlases rütmis tuhmilt tümpsumas. Ta taipas, et kaltsunukk on ikka veel tal käes ja viskas selle hooga üle õla.

Irvitav, pilkav elujäänuk... Kuid siis jäi ta paanikas seisma. Olgu too kaltsunukk mis tahes, see oli tõend tema tervest mõistusest ja ta vajas seda! Nii ta siis kobas põlvili maas roomates pimedas ringi, kuni leidis nuku, mis paistis nõrga kuma taustal tumeda laiguna. Nuku täitematerjal punnitas välja ja ta surus selle sisse tagasi.

Ta jätkas kõndides teed, olles jooksmiseks liiga hädine, või vähemalt nii ta endale ütles.

Schwartz oli juba päris näljane ja tõeliselt hirmul, kui ta paremat kätt tulukest märkas.

Muidugi oli see maja!

Keegi ei vastanud tema meeletule hüüdele, aga see oli maja, reaalsuse säde, mis talle läbi viimaste tundide kohutava ja nimetu õuduse silma pilgutas. Schwartz keeras teelt kõrvale ja läks otse üle maastiku, läbi kraavide, ümber puude, läbi alusmetsa ja üle oja.

Kummaline, et isegi oja kumas veidi fosforselt! Ent seda märkas ainult pisike osake tema meeltest.

Ja siis ta oli päral ja sirutas käed valge ja kõva ehitise puudutamiseks välja. See ei olnud tellisest, kivist ega puidust, aga ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Maja nägi välja, nagu oleks see pruunikashallist kõvast portselanist, aga Schwartzile ei läinud see korda. Ta otsis üksnes ust ja kui ta selleni jõudis ja uksekella ei näinud, lõi ta jalaga ukse pihta ja kisas kui kurjast vaimust vaevatud.

Ta kuulis sees liikumist ja inimhääle, mis ei olnud tema enda oma, õnnistatud ja armsat kõla. Ta hüüdis uuesti.

„Hei, teie seal sees!”

Kostis õlitatud ukse avanemise vaikne heli ja uks läkski lahti. Nähtavale ilmus naine, silmis kerge ärevus. Ta oli päevitunud ja kiitsakas ja tema taga paistis karminäolise tööriietes mehe kuivetu kogu... Ei, need ei olnud tööriided. Tegelikult ei sarnanenud need millelegi, mida Schwartz varem näinud oli, aga mingil seletamatul moel nägid need välja nagu riided, milles mehed tööd tegid.

Ent Schwartz ei hakanud analüüsima. Tema jaoks olid need inimesed ja nende riided kaunid, nagu paistavad üksikule mehele ilusad tema sõbrad.

Naine hakkas rääkima ja tema hääl oli selge ja otsustav ning Schwartz haaras uksest, et mitte pikali kukkuda. Tema huuled liikusid kasutult ja kõik külmniisked hirmud, mida ta oli tundnud, tulid laviinina tagasi, lämmatades hingamise ja pitsitades südant.

Naine rääkis keeles, mida Schwartz polnud kunagi varem kuulnud.
2. Võõrast lahtisaamine


Loa Maren ja tema pikatoimeline abikaasa Arbin mängisid sama päeva õhtujaheduses kaarte, kui mootoriga ratastoolis istuv vanem mees nurgas ärritunult ajalehte krabistas ja käratas: „Arbin!”

Arbin Maren ei vastanud kohe. Ta sõrmitses hoolikalt siledaid nelinurki ja kaalus järgmist käiku. Alles siis, kui ta oli aegamisi otsusele jõudnud, vastas ta hajameelselt: „Mis sa tahad, Grew?”

Halliseguste juustega Grew vaatas üle ajalehe raevukalt oma väimeest ja kärtsutas uuesti lehte. Ta sai sedasorti lärmist oma tunnetele suurt leevendust. Kui mees on energiast pungil, kuid avastab end ratastooli aheldatuna, jalgade asemel kaks surnud keppi, peab ju, kosmose nimel, olema midagi, mida ta saab enda väljendamiseks teha. Grew kasutas selleks ajalehte. Ta krabistas ja žestikuleeris sellega ja lõi ajalehega asjade pihta, kui vaja.

Grew teadis, et igal pool mujal, välja arvatud Maal, edastasid uudiseid masinad. Nende vaatamiseks kasutati tavalisi raamatulugereid. Ent Grew irvitas selle peale vaikselt. Mahakäinud ja mandunud komme!

„Kas sa lugesid arheoloogilisest ekspeditsioonist, mida nad Maale saadavad?” küsis Grew.

„Ei lugenud,” vastas Arbin häirimatult.

Grew teadis seda, sest keegi peale tema ei olnud ajalehte veel lugenud ja videost oli perekond eelmisel aastal loobunud. Ent tema märkus oli nagunii öeldud lihtsalt vestluse gambiidina.

„Igatahes on üks selline tulemas,” märkis ta. „Ja impeeriumi toetusrahadega pealegi, mis te selle peale kostate?” Ta hakkas kummaliselt konarliku häälega ajalehte tsiteerima, nagu seda teeb automaatselt enamik inimesi, kui nad valjusti ette loevad. „„Impeeriumi arheoloogiainstituudi vanemteadur Bel Arvardan rääkis Galactic Pressile antud usutluses lootusrikkalt Siiriuse sektori äärealal asuval planeedil Maa (vt kaart) kavandatavate arheoloogiliste uuringute loodetavatest tulemustest. „Maa esindab oma arhailise tsivilisatsiooni ja ainulaadse keskkonnaga ebardlikku kultuuri, mida meie sotsiaalteadlased on liiga kaua eiranud,” rääkis ta. „Mul on põhjust arvata, et järgneva aasta või paari jooksul muutuvad meie fundamentaalsed arusaamad ühiskonna arengust ja inimkonna ajaloost kardinaalselt.” Ja nii edasi ja nii edasi,” lõpetas Grew võidukalt.

Arbin Maren oli kuulanud ainult poole kõrvaga. „Mida ta ebardliku kultuuri all mõtleb?” pomises ta.

Loa Maren ei olnud üldse kuulanud ja ütles vaid: „Sinu kord, Arbin.”

„Noh, kas te ei küsigi mult, miks Tribune selle ära trükkis? Teate ju küll, et mõjuva põhjuseta ei trükiks nad Galactic Pressi artiklit ka miljoni impeeriumi ühiku eest.”

Ta ootas tulutult vastust ja sõnas siis: „Sest neil on selle kohta juhtartikkel. Terve lehekülje pikkune juhtartikkel, mis teeb selle Arvardani maatasa. On üks vend, kes tahab teaduslikul eesmärgil siia tulla, ja nemad pingutavad nabad paigast, et teda eemale hoida. Vaadake vaid seda kihutustööd. Vaadake vaid!” Grew vehkis nende poole ajalehega. „Lugege, miks te ei taha seda lugeda?”

Loa Maren pani kaardid käest ja surus kitsad huuled kõvasti kokku. „Isa,” ütles ta, „meil on raske päev seljataga, nii et ärme praegu poliitikast räägi. Võib-olla hiljem, eks ole? Palun, isa.”

Grew põrnitses tütart altkulmu ja osatas: „Palun, isa! Palun, isa! Mulle tundub, et te hakkate oma vanast isast tõesti ära tüdinema, kui keelate talle mõnda vaikset sõna päevasündmuste kohta. Küllap olen siin nurgas istudes ja teid kolme eest töötama sundides risuks jalus... Kelle süü see on? Ma olen tugev. Ma tahan tööd teha. Ja te teate, et ma võiksin lasta oma jalad korda teha ja olla sama terve kui vanasti.” Rääkides laksas ta jalgade pihta tugevaid, tooreid ja kõlavaid lööke, mida ta küll kuulis, kuid ei tundnud. „Ainus põhjus, miks ma ei saa seda teha, on see, et ma olen juba liiga vana, et nende vaev ära tasuks. Kas see pole mitte ebardlik kultuur? Kuidas teisiti nimetada maailma, kus mees saaks tööd teha, aga tal ei lasta? Kosmose nimel, minu meelest on aeg lõpetada see jama nende niinimetatud veidrate institutsioonidega. Nad pole mitte ainult veidrad, need on peast põrunud. Minu meelest...”

Grew vehkis kätega ja vihast näkku tulvav veri värvis selle punaseks.

Arbin oli toolilt püsti tõusnud ja tema haare vanema mehe õlal oli tugev. „Kus see ärrituse põhjus siis on, Grew? Kui sa oled lehe läbi lugenud, vaatan ka juhtkirja üle.”

„Muidugi, aga te olete nendega ühte meelt, nii et mis sest kasu on? Teie, noored, olete üks nannipunnide kari, pehme vaha Iidsete kätes.”

„Pea suu, isa. Ära hakka jälle sellega peale,” ütles Loa teravalt. Hetkeks istus ta kuulatades. Ta ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga...

Arbin tundis jälle seda väikest külma okast, mis ilmutas end iga kord, kui Iidsete Ühingust juttu tuli. Polnud lihtsalt turvaline niimoodi rääkida nagu Grew, Maa igivana kultuuri pilgata...

See oli ehtne assimilatsionism. Arbin neelatas tõsiselt. See sõna oli täpselt sama kole ka siis, kui seda välja ei öeldud.

Grew nooruses oli olnud muidugi palju tobedat juttu vanade tavade hülgamisest, aga praegu olid teistsugused ajad. Grew peaks ju seda teadma... ja tõenäoliselt ta teadiski, ainult et ratastooli vangina järgmise rahvaloenduse ootuses päevi õhtusse veeretades ei olnud lihtne jääda mõistlikuks ja asjalikuks.

Grew ei lasknud end kõigutada, kuid ei öelnud asja kohta siiski enam midagi. Aja möödudes muutus ta üha vaiksemaks ja tal oli üha raskem pilku trükitud ridadel hoida. Ta ei olnud jõudnud veel spordilehekülgi üksikasjalikult ja kriitiliselt läbi uurida, kui tema longu vajuv pea lõplikult rinnale langes. Ta norskas tasakesi ja ajaleht kukkus väsinud ja tahtmatu krabinaga tema sõrmede vahelt.

Siis hakkas Loa murelikult sosistama. „Võib-olla pole me ta vastu õiglased, Arbin. Isasuguse jaoks on selline elu karm. Võrreldes eluga, mida ta enne elas, oleks ta justkui surnud.”

„Surmaga ei saa midagi võrrelda, Loa. Tal on tema ajalehed ja raamatud. Las ta olla! Veidike põnevust nagu tänane annab talle särtsu. Nüüd on ta päevade kaupa heas tujus ja vait.”

Arbin süvenes jälle oma kaartidesse ja kui ta käe ühe järele sirutas, kostis uksele kloppimist ja kähedahäälseid karjeid, mis sõnadeks päris ei vormunud.

Arbini käsi värahtas ja peatus. Loa silmadesse tekkis hirm ja ta vaatas üksisilmi abikaasale otsa, alumine huul värisemas.

„Vii Grew ära. Kähku!”

Loa oli ratastooli juures enne, kui mees jõudis lause lõpetada, ning sosistas Grew’le rahustavalt. Ent magav kuju tõmbas tooli liikumise peale sügavalt hinge ja ehmatas end virgeks. Ta ajas end sirgu ja haaras automaatselt ajalehe järele.

„Mis lahti on?” nõudis ta ärritunult ja üldsegi mitte sosinal.

„Ššš. Kõik on korras,” pomises Loa ebamääraselt ja veeretas ratastooli teise tuppa. Ta sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Tema kuivetu rind tõusis ja vajus, kui ta abikaasa pilku otsis. Keegi tagus uuesti uksele.

Kui uks paotus, seisid nad tihedalt teineteise ligi nagu üksteist kaitstes. Neist õhkus vaenulikkust, kui nähtavale ilmus lühikest kasvu täidlase kehaehitusega mees, kes neile aralt naeratas.

„Kas me saame teid kuidagi aidata?” küsis Loa tseremoniaalse viisakusega, kuid põrkus tagasi, kui mees õhku ahmis ja kukkumise vältimiseks käe välja sirutas.

„Kas tal on halb?” küsis Arbin hämmeldunult. „Las ma aitan ta sisse.”

Sellest oli möödunud tunde ning Loa ja Arbin valmistusid oma magamistoa vaikuses voodisse heitma.

„Arbin,” alustas Loa.

„Mis on?”

„Kas see on ohutu?”

„Ohutu?” Paistis, et mees jättis naise küsimuse tagamõtte meelega märkamata.

„Ma mõtlen seda, et me selle mehe majja lubasime. Kes ta üldse on?”

„Kust mina tean?” tuli ärritunud vastus. „Aga me ei saa ju haigele mehele ulualust keelata. Kui me homme ei saa teada, kes ta on, teatame piirkondlikule julgeolekuametile ja asi vask.” Arbin pöördus eemale, püüdes ilmselgelt vestlusest pääseda.

Kuid tema naine katkestas vaikuse vaikselt, kuid tungivalt. „Ega sa ei arva, et ta on Iidsete Ühingu agent? Et ta tuli Grew pärast, tead küll.”

„Sa mõtled selle pärast, mida Grew täna ütles? See ei ole loogiline, nii et ei arva.”

„Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin sellepärast, et me oleme Grew’d juba kaks aastat ebaseaduslikult enda juures hoidnud, ja et me murrame peaaegu et kõige pühamat tava.”

„Me ei tee kellelegi halba. Me ju täidame oma normi, eks ole, kuigi see on määratud kolmele inimesele... kolmele tööinimesele. Ja kui rikumegi, miks nad peaksid midagi kahtlustama? Me ei lase teda ju majastki välja.”

„Nad võisid talle ratastooli järgi jälile saada. Sa pidid mootori ja muud jupid väljast ostma.”

„Ära hakka nüüd jälle sellega peale, Loa. Ma olen mitu korda seletanud, et ostsin tooli jaoks kõigest tavalisi köögitarvikuid. Pealegi ei ole teda Vennaskonna agendiks pidada üldse loogiline. Kas sa arvad, et nad mõtleksid ühe vaese ratastoolis mehe pärast välja sellise keerulise plaani? Kas nad ei tuleks pigem keset päeva ametliku läbiotsimisorderiga? Palun, mõtle sellele.”

„Hästi, Arbin, kui sa tõesti nii arvad... ja ma tõesti loodan, et see nii on... sellisel juhul peab ta olema mujalttulnu. Ta ei saa olla maalane.” Naise silmad olid korraga selged ja innukad.

„Mis mõttes ei saa olla? See on hoopis naeruväärne jutt. Miks peaks Impeeriumist keegi siia, Maale tulema?”

„Ma ei tea, miks! Tegelikult tean küll. Äkki on ta seal mingi kuriteo toime pannud.” Loa sattus oma ettekujutusest kohemaid vaimustusse „Miks mitte? See on loogiline. Maa on sellisel juhul endastmõistetav koht, kuhu tulla. Kes oskaks teda siit otsida?”

„Kui ta ikka on mujalttulnu. Mis tõendid sul selle kohta on?”

„Ta ei räägi meie keelt, ega ju? Seda pead sa küll tunnistama. Kas sa said ta jutust sõnakestki aru? Nii et ta peab tulema kusagilt Galaktika kaugest nurgast, kus on selline kummaline dialekt. Räägitakse, et inimesed Fomalhautilt peavad õppima praktiliselt uue keele, et end Trantoril imperaatori õukonnas selgeks teha. Kas sa ei saa aru, mida see kõik tähendab? Kui ta on Maal võõras, ei ole ta rahvaloendusametis registreeritud ja on rõõmus, kui saab seda vältida. Me võime teda talus isa asemel tööle panna ja järgmisel hooajal on meid jälle kolm inimest, mitte kaks, kes peavad kvooti täitma. Ta võib saagikoristusel juba praegu aidata.”

Loa vaatas erutatult mehe ebakindlasse näkku, kuid too mõtles pikalt, enne kui lausus: „Lähme magama. Hommik on õhtust targem.”

Sosistamine lõppes, tuli kustus ja lõpuks magas kogu maja.

Järgmisel hommikul oli Grew kord asja üle järele mõelda. Arbin oli esitanud selle küsimuse üsna lootusrikkalt. Ta tajus äias enesekindlust, mida ta endas ei leidnud.

„Sinu probleemid tulevad ilmselgelt asjaolust, et mina olen registreeritud tööinimesena, nii et tootmiskvoot on määratud kolmele. Ma ei taha enam probleemiks olla. See on nüüd juba teine aasta, kus ma üle oma aja elan. Aitab küll.”

Arbin tundis piinlikkust, ta ei olnud seda hoopiski niimoodi mõelnud. „Ma ei tahtnud üldsegi öelda, et sa meile tüli teed.”

„Nojah, lõppude lõpuks, mis tähtsust sel on? Kahe aasta pärast on rahvaloendus ja ma lähen nagunii.”

„Aga sa saaksid siiski kaks aastat oma raamatutega olla ja puhata. Miks peaks sulle neid keelama?”

„Sest teistele keelatakse. Ja mis saab sinust ja Loast? Kui nad mulle järele tulevad, viivad nad teid ka ära. Mis mees ma oleksin, kui elaksin paar närust aastat teie elu hinnaga...”

„Jäta järele, Grew. Pole vaja draamat tekitada. Me oleme sulle mitu korda öelnud, mida me teeme. Me teatame sinust nädal enne rahvaloendust.”

„Ja tõmbate arsti haneks?”

„Arstile anname altkäemaksu.”

„Häh. Ja see uus mees, tema teeb teie rikkumise kahekordseks. Te hakkate ju teda ka varjama.”

„Me ajame ta minema. Kosmose nimel, miks me peame selle pärast praegu muretsema? Meil on kaks aastat aega. Mida me praegu temaga peale hakkame?”

„Võõras,” mõtiskles Grew. „Koputab ukse taga. Ei ole teada, kust ta tuleb. Tema jutust ei saa keegi aru... Ma ei tea, mida sulle soovitada.”

„Ta on viisakate kommetega, tundub, et surmani hirmunud. Ta ei tee meile halba,” rääkis Arbin.

„Hirmunud, mis? Mis siis, kui ta on nõrgamõistuslik? Mis siis, kui tema lalin ei ole võõras dialekt, vaid lihtsalt hullumeelse sonimine?”

„See ei tundu tõenäoline.” Ent Arbin niheles rahutult.

„Sa kinnitad seda endale, sest tahad teda ära kasutada... Hästi, ma ütlen sulle, mida teha. Vii ta linna.”

„Chicasse?” Arbin oli kohkunud. „See oleks katastroof.”

„Üldsegi mitte,” märkis Grew rahulikult. „Sinuga on see häda, et sa ei loe ajalehti. Mina õnneks loen. Tuumauuringute Instituut on juhtumisi välja töötanud seadme, mis peaks tegema inimestel õppimise lihtsamaks. Nädalalõpu lisas oli sellest terve lehekülg. Ja nad otsivad vabatahtlikke. Sina vii see mees sinna. Las tema olla vabatahtlik.”

Arbin raputas kindlameelset pead. „Sa oled hull. Ma ei saaks midagi sellist teha. Esimese asjana küsivad nad tema registreerimisnumbrit. See tooks kaasa uurimise ja siis nad saaksid sinu kohta ka teada.”

„Ei nad saa. Sa ei saa asjale pihta, Arbin. Põhjus, miks instituut vabatahtlikke otsib, on see, et seade on alles eksperimentaalne. Tõenäoliselt on see paar inimest tapnud, nii et ma olen kindel, et nad ei hakka küsimusi esitama. Ja kui võõras surebki, ei ole ta olukord sugugi halvem kui praegu. Ulata mulle raamatuluger ja pane kuues ketas peale. Ja too mulle leht kohe, kui see tuleb, eks?”
Kui Schwartz silmad avas, oli keskpäev juba möödas. Ta tundis, kuidas ise ennast toitev valu südant pigistas, sest ärgates ei olnud naist tema kõrval, keegi ei öelnud tuttavlikke sõnu...

Ainult üks kord varem oli ta tundnud sellist valu ja see hetkeline mälupilt heitis eredat valgust ammu unustatud sündmustele. Seal ta oli, alles nooruk, seismas talvisel külatänaval lumes... saan ootamas... saanisõidu lõpus pidi teda ootama rong... ja pärast seda suur laev...
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42590602&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.