Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu

$ 1443.48
Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu
John Guy


Mary Stuarti elu oli ennenägematult dramaatiline ja sündmusrikas. Ta krooniti Šotimaa kuningannaks, kui ta oli üheksa kuud vana. Kuueteistaastaselt sai temast Prantsusmaa kuninganna ja kaheksateistkümneselt asus ta oma sünnijärgsele troonile Šotimaal, valitsedes üht Euroopa kõige lõhestunumat õukonda, mida killustasid usukonfliktid ja võimuiha. Ta juhtis oma vägesid lahingusse nii võidus kui ka kaotuses, oli tunnistajaks oma teise abikaasa mõrvale ja abiellus tema mõrtsukaga. 25. eluaastal sai temast oma peamise rivaali Elizabeth I vang ja selleks jäi ta elu lõpuni. Tunnustatud ajaloolane John Guy toetub oma biograafias unustatud arhiiviallikatele ja põrmustab müüdid, mis on seni ümbritsenud seda üht lummavamat naist Euroopa ajaloos. Raamatu põhjal on valminud suurejooneline ajalooline mängufilm „Mary, šotlaste kuninganna”, mille on lavastanud Josie Rouke ning milles mängivad peaosi Saoirse Ronan ja Margot Robbie.


Originaali tiitel:

John Guy My Heart is My Own The Life of Mary Queen of Scots Toimetanud Leino Pahtma Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © John Guy 2004 © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2019 ISBN 978-9985-3-4592-4 ISBN 978-9985-3-4683-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
TÄNUAVALDUSED


Kirjutada seda raamatut oli üks minu elu põnevamaid ja kosutavamaid kogemusi ning tundus huvitava seiklusena isegi mehele, kes on juba veerand sajandit töötanud ajalooliste materjalidega. Ma ei osanud tööd alustades arvatagi, et arhiivides võib leiduda nii palju värsket materjali naise kohta, kelle elu üle on vaieldud neli sajandit. Mida rohkem ma nende materjalidega tutvusin, seda rohkem see elevust tekitas. Ma lihtsalt ei saanud tööd raamatu kallal katkestada enne, kui olin kaevanud põhjani ja kogu lugu jõudis lõpule.

Olen äärmiselt tänulik abi ja toetuse eest, mida sain arhiivitöötajatelt ja kuraatoritelt, kelle hoidlates ja raamatukogudes sain nii palju nädalaid ja kuid töötada. Monique Cohen ja tema alluvad Prantsusmaa rahvusraamatukogu käsikirjade osakonnas näitasid mulle, kuidas leida vajalikku raamatukogus, mida ma polnud kunagi varem kasutanud. Doktor Sarah Tyacke ja tema kolleegid riiklikus arhiivis Londonis ja Cambridge’i ülikooli raamatukogu töötajad olid sama abivalmid ja vastutulelikud nagu alati. Doktor Andrea Clarke ja tema kaastöötajad Briti raamatukogu käsikirjade osakonnast olid alati valmis mind aitama ja varustasid mind mikrofilmidega Cottoni ja muude käsikirjade tähtsamatest osadest, nii et neid oli võimalik lugeda kodus. Samuti tahan tänada haruldaste raamatute osakonna töötajaid, kes tegid mulle koopiad teatud materjalidest. Doktor Richard Palmer ja tema töötajad Lambeth Palace’i raamatukogust võimaldasid mul lugeda äsja saadud dokumente Mary kohtuprotsessi ja hukkamise üle, mis polnud aastakümneid olnud avalikkuse kasutada. Olen äärmiselt tänulik, et mulle võimaldati juurdepääs neile materjalidele.

Edinburghis kergendasid minu tööd oluliselt Šotimaa riikliku arhiivi registrite osakonna ja Šotimaa rahvusraamatukogu erikogude osakonna lugemissaalide töötajad. Korduvalt ulatasid mulle abikäe Christine Gascoigne ja tema kolleegid Saint Andrewsi ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonnast. Juurdepääsu eest Šotimaa rahvusraamatukogu George IV Bridge’i hoidlas leiduvatele dokumentidele ja loa eest neid tsiteerida olen tänulik sealsele halduskogule.

Juurdepääsu eest Hatfield House’i Cecili dokumentidele ja loa eest neid tsiteerida, olen iseäranis tänulik Salisbury markiile ning raamatukoguhoidja ja arhivaar Robin Harcourt Williamsile. Juurdepääsu eest Californias San Marinos asuva Henry E. Huntingtoni raamatukogu käsikirjadele ja haruldastele raamatutele ning loa eest neid tsiteerida tahan rõõmuga tänada käsikirjade osakonna kuraator doktor Mary Robertsoni, kellega tänu õnnelikule juhusele tutvusin Cambridge’is Sir Geoffrey Elton Tudori seminaril umbes kolmekümne aasta eest. Võimaluse eest lugeda käsikirju ja haruldasi raamatuid Folger Shakespeare’i raamatukogus Washingtonis pean tänama selle direktorit doktor Gail Kern Pasterit ja halduskogu.

Kaardid ja sugupuud koostas ning digiteeris minu ligikaudsete visandite põhjal Richard Guy firmast Orang-Utan Productions. Pildimaterjali töötlemisel ja kilede hankimisel osutas mulle hindamatut abi Sheila Geraghty. Minu kolleeg Cambridge’is Stephen Alford luges läbi kogu raamatu käsikirja mustandi ja järgnenud pikkadest kõnelustest temaga ammutasin palju kasulikku. Edinburghi ülikooli Šotimaa ajaloo osakonna professor Michael Lynch luges läbi ja kommenteeris heatahtlikult parandusteta korrektuurpoognad. Olen talle saadud soovituste ja Šotimaad puudutavate paranduste loendi pärast väga tänulik, samuti tänan korrektuurpoognaid lugenud Rachel Guyd paranduste eest. Vastutan täielikult võimalike teksti jäänud vigade eest.

Pean siinkohal juhtima tähelepanu kahele lüngale bibliograafias. Randolphi kirja Dudleyle 14. veebruarist 1566 täielik tekst avaldati väljaandes Scottish Historical Review nr 34 (1955), lk 135–139 ning A. A. MacDonaldi artikkel „Mary Stewart’s Entry to Edinburgh: an Ambiguous Triumph” väljaandes Innes Review nr 42 (1991) lk 101–110 annab palju üksikasju saabumisest 1561. aastal Edinburghi.

Mõned ajaloolased pole võib-olla rahul, et eelistan dünastiast rääkides nimekuju Stuart ja mitte Stewart. Aga Mary ise ütles enda kohta Stuart ja mitte Stewart; tema moto „Sa Virtu m’Atire” on nime peaaegu täiusliku anagrammina mõistetav ainult, kui perekonnanime võtta kujul Stuart ning pealegi ärritaks see tõenäoliselt enamikku lugejaid, kui kasutada nimesid Stuart ja Stewart juhuslikult vaheldumisi. Samuti eelistan kirjapilti „Ker of Fawdonside” variandile „Kerr”, kasutades käsikirjades omaks võetud kirjaviisi. Ja lõpuks järgisin Elizabeth I ja William Cecili eeskuju, kasutades James Hamiltoni, Arrani 3. krahvi puhul nime „Arran” pärast seda, kui tema isa, 2. krahv sai Châtelherault’ hertsogiks, ehkki rangelt võttes sai ta Arrani krahviks alles pärast isa surma.

Pean ütlema palju tänu- ja imetlussõnu oma agentidele Londonis ja New Yorgis Peter Robinsonile ja Emma Parryle, kes mind kogu aeg julgustasid ning veensid mind seda raamatut kirjutama. Mõlemad lugesid käsikirja läbi ja jagasid asjalikke nõuandeid. Valmistades ette raamatut, kus tõlgendustel on sama suur tähtsus kui tööl arhiivides, sain aru, kui palju olen õppinud BBC produtsentidelt – iseäranis Catrine Claylt, Dick Taylorilt ja Jane McWilliamsilt – kellega mul oli õnn neli viimast aastat koos töötada.

Määratult palju tänu olen võlgu minu toimetajatele kirjastuses Fourth Estate, Courtney Hodellile ja Nick Daviesele. Courtney üksikasjalikud ja täpsustavad kommentaarid käsikirja esialgsele variandile olid väga asjakohased ja julgustasid mind andma endast parima, mis on arvatavasti kõige suurem stiimul, millega toimetaja saab autorit innustada. Pean suureks privileegiks, et raamatu avaldas kirjastus Fourth Estate, mille suuremeelsus võimaldas mul pühenduda tööle raamatu kallal peaaegu kolmeks aastaks, mis tähendas ideaalilähedasi töötingimusi. Samuti tahan toimetamise ja tootmise käigus mulle osutatud abi eest tänada Natasa Kennedyt, Michael Coxi ja Louise Tuckerit.

Tänan südamest oma endisi üliõpilasi Saint Andrewsi ülikoolis ja neid, keda ma praegu õpetan Cambridge’is, selle eest, et nad võtsid seminaridel ja loengutel Mary jutuks palju sagedamini, kui see oli ette nähtud. Veel tänan Fiona Alexanderit, kes sai otsekohe aru, et salapärane objekt, mida Mary merineitsi ja küülikuga plakatil käes hoiab, aga mille olemust keegi ei osanud varem seletada, on rullikeeratud võrk. Frances ja David Waters julgustasid mind kogu aeg ja ennustasid uskumatul kombel isegi täpse kuupäeva, mil ma lõpliku käsikirja üle annan ja hankisid meile järgmiseks õhtuks piletid Mozarti ooperi „Le Nozze di Figaro” etendusele.

Mis aga kõige tähtsam, Julia leppis Mary alatise kohalolekuga, millest võis juba jääda mulje abielupaari ja armukese kooselust, ilmutades lõputut kannatlikkust. Ta näris läbi loendamatutest mustanditest, luges mõne peatüki läbi vähemalt kümme korda ja arutles Mary üle päevade ja tundide kaupa. Ma ei saa vist kunagi teda kõige eest küllalt tänada ja tasuda ilmutatud armastuse eest. Emma käitus niisama kannatlikult ega ei nurisenud kunagi, et ta peaaegu ei näegi oma isa, ega püüdnudki teda nokkida, kui ta viimaks raamatu valmis sai. Lucy, Susie ja Gemma toppisid mõnikord oma nina Mary asjadesse rohkem kui mulle oleks meeldinud, aga seda tehes aitasid mul säilitada kontakti igapäevaeluga.


PROLOOG


Kolmapäeval, 8. veebruaril 1587 umbes kell kaheksa hommikul, kui oli juba küllalt valge, et silm seletaks ilma küünalde abita, koputas Northamptonshire’i šerif Sir Thomas Andrews uksele. Tegevuspaik oli Fotheringhay loss umbes saja kahekümne kilomeetri kaugusel Londonist. Lossist on praeguseks veel järel sisemist kaitsemüüri ümbritsenud umbrohtu kasvanud muldvall ja madal küngas endise lossitorni kohal, paarisaja meetri kaugusel külast laisalt voolava Nene jõe ääres.

16. sajandil aga oli elu siin kui palju. Fotheringhay oli kuninglik mõis. Siinses lossis oli 1452. aastal sündinud Richard III. Esimene Tudoritest kuningas Henry VII, kes tappis Richardi Bosworthi lahingus, andis mõisa oma naisele Yorki Elizabethile, Henry VIII aga kinkis selle oma esimesele pruudile Catherine’ile Aragónist, kes sisustas selle täiesti uuesti. 1558. aastal päris mõisa oma vanema õe Mary Tudori surma järel troonile tõusnud Elizabeth I.

Ehkki mõis oli tihedasti seotud kuningliku perekonnaga, ei olnud Fotheringhay ega õigupoolest koguni Briti saared ette valmistatud selleks, mis seal pidi kohe juhtuma. Andrewsiga oli kaasas kaks kogu Inglismaa kõige tähtsamat aadlimeest, Shrewsbury krahv George Talbot ja Kenti krahv Henry Grey. Uks, millele Andrews koputas, oli peaaegu üheksateist aastat Inglismaal Elizabethi vangina veetnud Šotimaa kuninganna Mary ja Prantsusmaa leskkuninganna toa uks.

Uks avanes ja tulijad nägid põlvitavat Maryt, kes palvetas koos oma magamistoa teenijatega. Andrews ütles, et aeg on käes ja naine tõstis pilgu ning ütles, et on valmis. Ta tõusis ja kammerneitsid jäid seisma tema kõrvale.

Mary oli alles neljakümne nelja aastane. Sündinud ja kasvatatud kuningannaks, astus ta enesekindlalt uksest välja, otsekui läheks veel kord mõnele õukonnapeole. Ta oli peaaegu 180 sentimeetrit pikk ja käitus, nagu alati, antud olukorra kohaselt. Tema ilu ja veetlevust oli lapsepõlvest alates Prantsusmaal alati imetletud. Charmante ja la plus parfaite olid väljendid, mida tema kui tuntud isiku puhul kõige rohkem kasutati. Ta ei avaldanud välist muljet mitte niivõrd oma heade proportsioonidega näo, kaela, käte ja taljega, vaid tema tavatult soe iseloom lubas tal kiiresti saavutada teistega kontakti. Alati heatujuline ja reibas, võis ta olla väga suuremeelne ja armastusväärne. Tal oli habemenoana terav mõistus ja ta oli loomupäraselt hea vestleja. Seltsi armastav ja samas särav, võis ta käituda sõbralikult ja sundimatult niikaua, kui temaga lugupidavalt suheldi. Paljud tema kaasaegsed on märkinud tema imelist võimet jätta mulje, et just vestluskaaslase arvamus on see ainus, mida ta tõepoolest oluliseks peab.

Tegevusetusest, mille üle ta oma pika vangipõlve jooksul kibedasti kurtis, põhjustatud enneaegse vananemise tõttu oli tema ilu närbunud. Näojooned olid teravnenud, õlad längu vajunud ja selg kergelt kühmus. Omal ajal pehme valge naha ja laitmatu, marmorit meenutava jume poolest legendaarne nägu oli täidlasem ja tekkinud oli topeltlõug. Aga vangipõlv polnud muutnud kaugeltki kõike. Naise väikesed, sügaval istuvad pähkelpruunid silmad olid sama terased ja rahutud nagu alati ning punakaspruunid juuksekiharad näisid ikka säravad.

Mary oli olnud suurema osa ööst ärkvel ja kõigeks hoolikalt valmistunud. Ees seisis tema kõige tähtsam etteaste, tema suurim triumf ja ta oli kõik üksikasjadeni läbi mõelnud.

Tema riietus oli valitud olukorrale vastavalt. Kõik kehakatted olid mustad, välja arvatud valge linane loor. Pitsäärisega ja õhuline nagu gaasriie, ulatus loor peast üle õlgade kuni jalgadeni, nagu oli kombeks Prantsusmaal. Loori peale oli seatud väike valge batistmütsike. Müts ulatus naise laubale ja sellelgi oli pitsääris, mis jättis küllalt ruumi kahele poole välja ulatuvatele juuksekiharatele. Tihedast mustast satiinist kleit ulatus peaaegu maapinnani, kus sellele lisandus vedik. Kuldse tikandi ja sooblinahaga kaunistatud kleit oli kinni nööbitud tõrukujuliste mustade nööpidega, mille küljes olid pärlid.

Lähemal vaatlusel võis märgata karmiinpunast sametpihikut ja tikandiga kaunistatud mustast satiinist alusseelikut, mis mõlemad olid näha seal, kus kleidil olid moekad väljalõiked. Käsivarsi katsid rikkalike tikanditega ja lõhikutega itaaliapärased käised, mille all võis näha lihtsaid punasest sametist aluskäiseid. Kingad olid kõige peenemast Hispaania seemisnahast. Hiljem leiti, et tal olid jalas taevassinised hõbeniidiga tikitud sukad, mida hoidsid üleval rohelisest siidist sukapaelad, kõige selle all olid aga pehmed valged sukad, mida Mary kasutas, et kaitsta nahka hõõrdumise eest.

Ühes käes oli tal elevandiluust krutsifiks ja teises ladinakeelne palveraamat. Vöökohalt rippus alla palvehelmestest kee kuldse ristiga. Kaela ümber oli kuldne või hõbedane kett, mille küljes rippus medaljon Kristuse kui Issanda lambukese kujutisega.

Andrews ees ja kaks krahvi järel, sammus Mary mööda koridori suuremasse ruumi, kus ootasid tema teenijad, et teda tervitada ja temaga hüvasti jätta. Üks pealtnägija (võib-olla koguni Kenti krahv ise) kirjutab, et Mary manitses teenijaid olema jumalakartlikud ja sõnakuulelikud. Ta suudles naisteenijaid ja ulatas meesteenritele suudluseks käe. Ta palus ennast mitte taga leinata, vaid „olla rõõmsad ja palvetada tema eest”. Üks teenijaist rääkis hiljem, et Mary ei ilmutanud vähimatki hirmu ja koguni naeratas.

Seejärel laskus Mary mööda treppi esimesel korrusel olevasse suurde saali. Tema jalad olid reuma tõttu nii paistes ja põletikulised, et ta nõjatus tuge otsides kahe sõduri käsivartele. Kui väike rongkäik jõudis saali eesruumi, ootas neid lossivalitseja Andrew Melville, kes laskus põlvili ja hüüatas pisaraid tagasi hoides: „Madam, mul pole kunagi tulnud täita kurvemat ülesannet, kui pean teatama, et minu kuninganna ja kallis käskijanna on surnud.”

Mary vastas samuti nuttes: „Peaksite pigem rõõmustama ja mitte nutma, sest Mary Stuarti kannatused jõuavad nüüd lõpule.” „Täitke oma kohust,” jätkas ta, „ja öelge minu sõpradele, et suren unustamata oma usku ja nagu tõeline šotlanna ning tõeline prantslanna.”

Mary kogus end ja äkitselt muutus kogu tema olek. Ta heitis pilgu tagasi trepist üles ja hüüatas, et ta on „kurjuse küüsis”, ning nõudis, et teda saadaks tema enda teenijad. Ta hakkas mõlemat krahvi valjusti hurjutama, nii et nendel tekkis kartus, kas ta ei mõtle ometi korraldada veelgi suuremat stseeni ja ta tuleb väevõimuga suurde saali lohistada.

Shrewsbury seletas abitult, et tema ja Kent täidavad lihtsalt käsku. Seda kuulnud, lausus Mary pahaselt: „Palju vähemtähtsate isikute kui mina puhul ei keeldutud niisugust teenet osutamast.” „Madam,” vastas Kent, „seda ei saa lubada, sest kardetakse, et vähemalt mõni nendest teeb oma sõnadega tüli ja kurvastab Teie Hiilgust ning tekitab segadust … või püüab oma taskurätikuga pühkida teie verd, mis ei ole sobiv.”

„Milord,” tähendas Mary, „annan teile oma sõna ja luban nende nimel, et nad ei tee midagi niisugust.” Ega suutnud takistada end lisamast: „Te ju teate, et olen teie kuninganna nõbu ja põlvnen Henry VII suguvõsast ning olen abielu järgi Prantsusmaa kuninganna ja Šotimaa pühitsetud kuninganna.”

Krahvid panid pead kokku ja sosisklesid omavahel ning andsid siis Mary tahtmisele järele, nii nagu ta ikka oli harjunud saama. Kaks tema lemmikkammerneitsit, Jane Kennedy ja Elizabeth Curle ning neli kammerhärrat, nende hulgas Melville, võeti kaasa. „Allons donc,” lausus Mary jälle naeratades: „Nüüd võime minna.” Ta rääkis prantsuse keeles, sest see ja šoti keel olid tema emakeeled, inglise keelt oli ta raskustega õppinud alles vangistuses.

Kuna saatjaskond oli nüüd valmis, sammus Mary sihikindlalt suurde saali, Melville kandmas tema vedikut. Sissemarss oli eneseteadlikult kuninglik, Mary läks umbes sadakonna pealtvaataja ees otsejoones ruumi keskel asuva puidust lava juurde, mis oli kahe viimase päeva jooksul kiiruga püstitatud lahtise kamina juurde, milles lõõmas suur virn halge. Naine tõusis kahest platvormile viivast astmest üles ja istus talle pakutud madalale pingile, misjärel krahvid võtsid istet temast paremal, šerif aga jäi seisma vasakule poole.

Muidugi polnud siin mingit trooni. Tapalava kujutas enesest umbes pool meetrit kõrget ja veidi vähem kui neli korda neli meetrit suurt laudadest platvormi, mis oli kaetud musta puuvillkangaga, et varjata rohmakat ehitist, mida kolmest küljest ümbritses umbes pool meetrit kõrge reeling, neljas lahtine külg võimaldas saali madalamas osas olevatel pealtvaatajatel kõike segamatult näha. Samuti musta riidesse mähitud hukkamispaku kõrval oli padi, kuhu Mary pidi põlvitama.

Platvormil seisis ootevalmis kaks maskides meest, üks oli Londoni Toweri timukas ja teine tema abiline. Mõlemal oli üll valge põllega pikk must talaar, kirves oli toetatud lihtsalt vastu reelingut. Ruumi madalamas otsas olid Northamptonshire’i ja naaberkrahvkondade rüütlid ja härrasmehed suunanud pilgud rühmast sõduritest ümbritsetud tapalava poole, mis oli küllalt kõrge, et kõike toimuvat takistamatult näha. Väljas õues suure saali sissepääsu ees ootas veel umbes tuhandepealine rahvahulk uudiseid.

Šerif palus vaikust, misjärel Elizabethi riiginõukogu ametnik Robert Beale, kelle ülesanne oli toimetada hukkamiskäsk Fotheringhaysse, luges selle ette. Kuni Beale rääkis – hukkamiskäsu ettelugemine võis võtta umbes kümme minutit – istus Mary täiesti liikumatult. Ta ei näidanud välja mingeid emotsioone, kuulates – nagu kirjutab Robert Wingfield Uptonist Northamptonshire’is, kes oli temast vähem kui kümne meetri kaugusel – „nii ükskõikselt, nagu ei puudutaks toimuv üldse teda, ja isegi rõõmsal ilmel, nagu oleks tegu armuandmisega”. Tema närvid pandi siiski proovile, kui Shrewsbury krahvi märguande peale astus ette Peterborough’ toompraost Richard Fletcher, kes sel karjäärihetkel oli üks Elizabethi lemmikvaimulikke.

Fletcher, kes oli näidendi „Henry VIII” kirjutamisel Shakespeare’i abistanud kirjanik John Fletcheri isa, oli toodud kohale noomima Maryt selle eest, et ta pöördus reetlikult katoliikluse poole, ja lugema kokkutulnuile palvet. Ta oli üks Elizabethi poolt ametisse ordineeritud vaimulikest, kes oli tuntud oma „sündsa iseloomu” ja „väga viisaka kõneviisi” poolest.

Paraku andis kavandatud manitsuskõne tagasilöögi, sest katse pidada jutlust – sisuliselt just seda Fletcher üritas – lõppes tema karjääri suurima läbikukkumisega. Kui tuli aeg rääkida, hakkas ta närviliselt kokutama. „Madam,” alustas Fletcher, „meie kuninganna … majesteet … Madam, meie kuninganna … majesteet …” Fletcher vääratas kolm korda, aga kui ta alustas neljandat üritust, katkestas Mary teda. Ta teatas selge ja kindla häälega: „Härra praost, ma ei hakka teid kuulama. Teil pole minuga vähimatki asja ega minul teiega.”

Mõnevõrra hämmeldunud Fletcher püüdis vastu vaielda: „Tahan öelda ainult seda, mida pean õigustama meie Issanda, kõikvõimsa Jumala ees.” Ta ei tahtnud esialgu naisele järele anda, kuna uskus, et Jumal ei jäta õiget kunagi maha, vaid hoolitseb nende eest oma inglite abiga. Kui Mary oli mõistetud surma, siis oli see Jumala tahe ja vaimulik pidi oma noomituskõne eest andma aru ainult Jumalale.

Selle peale sai Mary, nagu vaidluste puhul sageli, enesekindlust veelgi juurde. „Olen valinud,” põrutas ta vastuseks, „iidse roomakatoliku usu ja olen valmis valama selle nimel oma verd.”

Fletcher vastas mitte kõige paremini: „Madam, muutke meelt ja kahetsege oma seniseid patte ning pöörake oma pilgud Jeesuse Kristuse poole, et ta saaks teie hinge päästa.” Nii ei oleks tohtinud kuninganna poole pöörduda. Mary läks näost silmanähtavalt punaseks ja käskis tal vaid olla. Tekkis piinlik vaikus. Siis andsid krahvid järele. Fletcheril kästi noomituskõne ära jätta, mille ta pahaselt lasi sisse kanda ka oma aruandesse sel päeval juhtunu kohta.

Järgnes pentsik või koguni farssi meenutav stseen. Kenti krahv käskis Fletcheril alustada palvet, aga kui toompraost tegi suu lahti, hakkas Mary krutsifiksi silme ees hoides ise valjul häälel ladina keeles palvetama.

Puhkes omamoodi kahevõitlus, sest rüütlid ja teised saalis viibijad liitusid Fletcheri palvesõnadega, Mary koos oma kuue teenijaga aga jätkasid üha valjemini ja valjemini, kuni pisarais kuninganna langes viimaks pingilt maha põlvili, aga jätkas nagu varemgi.

Isegi pärast seda, kui Fletcher oli lõpetanud, jätkas Mary ikka, tehes seda nüüd inglise keeles, et tekitada võimalikult palju segadust. Ta palvetas kiriku eest, et lõpeks kirikutüli, palvetas oma poja, kahekümneaastase Šoti James VI eest, kes oli kasvatatud üles protestandina, et ta pöörduks tõelisse usku, katoliiklusse. Ta palvetas, et Elizabethil läheks hästi ja ta valitseks õigesti Jumalat teenides veel kaua. Ja tunnistas, et loodab saada päästetud „Kristusest, kelle krutsifiksi ees ta on meelsasti valmis valama oma verd”. Viimaks pöördus ta pühakute poole, et nad palvetaks tema hinge eest ja et Jumal ilmutaks oma suurt halastust ja armu ega saadaks oma nuhtlust „sellele süütule saarele”.

Kenti krahvi meelest, kes ise oli ustav protestant, oli see juba liig mis liig. „Madam,” sõnas ta, „las Jeesus Kristus leiab oma koha teie südames, aga jätke see jutt.” Mary aga ei teinud temast väljagi. Viimaks ta siiski lõpetas, suudles krutsifiksi ja tegi ristimärgi nii, nagu seda teevad katoliiklased.

Kõik see oli suuresti varem valmis mõeldud. Mary polnud kunagi olnud tõsiusklik katoliiklane, ehkki nüüd püüdis ta niisugust muljet kogu maailmale jätta. Selleks oli ta lihtsalt liiga poliitikasse süüvinud. Šotimaa valitsejana oli ta mõistlikult kiitnud heaks kompromissi, mis püüdis leida keskteed senise usualase status quo ja ametliku protestantliku reformatsiooni pealetungi vahel. Alles pärast vangistamist Inglismaal oli ta avastanud endas vaese katoliiklasest naise, keda üksnes tema usu nimel taga kiusatakse. See, mis juhtus Fotheringhay lossi suures saalis, oli etendus ja see õnnestus. Fletcherit alandades saavutas Mary propagandavõidu, mis kajas vastu kogu katoliiklikus Euroopas.

Kõik öeldud, pöördus Mary rahulikult timuka poole, kes laskus alandlikult põlvili ja palus andestust. Naine vastas: „Andestan teile kogu südamest, sest nüüd teete loodetavasti kõikidele minu hädadele lõpu.”

Timukad aitasid Mary kammerneitsitel riietada ta lahti kuni aluskleidini. Kui tema riideid lahti nööbiti, naeratas ta laialt ja heitis nalja, et tal pole „kunagi olnud niisuguseid abilisi”, ega ole ka „kunagi nii suure seltskonna ees lahti riietunud”.

Ta asetas krutsifiksi ja palveraamatu pingile ning üks timukatest võttis tal kaelast medaljoni, kuna kehtiva kombe kohaselt loeti niisugused isiklikud asjad tema lisatasuks. Mary aga sekkus ja ütles, et ta tahab anda need asjad oma teenijatele ja mees võib nende asemel saada raha.

Kui Mary loor ja mustad üleriided olid eemaldatud, võis saalis kuulda summutatud jahmatus- ja hämmeldushüüatusi. Kuninganna alusseelik oli kollakaspruunist sametist, pihik aga kollakaspruunist satiinist. Üks kammerneitsitest ulatas talle paari samuti kollakaspruune käiseid, mis ta kohe kätte tõmbas. Oli toimunud suur muutus.

Mitu minutit seisis Mary tapalaval liikumatult, kõik riided üleni kuivanud vere värvi, mis roomakatoliku kiriku liturgias sümboliseeris märterlust. See pilt tundus mõlemale krahvile nii melodramaatiline ja vastik, et nad jätsid oma ametlikust ettekandest riiginõukogule välja igasugused viited sellele. See vahejuhtum on teada üksnes tolleaegsest prantsuskeelsest ülevaatest, mis on koostatud Mary teenrite ütluste põhjal, ja seda kinnitavad ka kaks sõltumatut ingliskeelset kirjeldust, millest ühe autor on Shrewsbury teenija, kes kirjutas sellest sõbrale ja kellel polnud mingit põhjust valetada.

Mary suudles oma kammerneitseid, kes ei suutnud end talitseda ja nuuksusid valjusti. „Ne criez vouz,” lausus kuninganna, „j’ai promis pour vous.” Või nagu ühe inglasest pealtnägija kirjelduses on öeldud: „Rahu, rahu, ärge nutke, lubasin, et ei nuteta, ärge nutke minu pärast, vaid olge rõõmsad.”

Mary tõstis käed ja õnnistas neid ning pöördus siis oma ülejäänud teenrite, eriti aga Melville’i poole, kes nutsid valjusti ja lõid endale risti ette, ta luges ladinakeelse palve ja õnnistas ka neid, jättis nendega hüvasti ja palus neid ennast oma palvetes meeles pidada.

Mary põlvitas nüüd „väga otsusekindlalt” padjale, Jane Kennedy aga sidus tema silmad kinni armuleivalaeka katteks olnud valge, kuldse tikandiga riidega, mille Mary oli eelmisel õhtul ise välja valinud. Jane suudles riiet ja sidus selle kolmnurgakujuliselt Mary näole ja torkas otsad tugevasti mütsi serva alla. Siis lahkusid mõlemad kammerneitsid tapalavalt.

Põlvitades luges Mary ladina keeles psalmi In te Domino confido, „Sinu kätte, oo Issand, usaldan ma ennast”. Kummardunud paku kohale, asetas ta sinna oma pea ja toetas lõua ettevaatlikult kätele ja jättiski need sinna, nii et kui üks timukatest poleks neid eemaldanud, oleks käedki maha raiutud. Mary sirutas käed ja jalad välja ning hüüdis valjusti: „In manus tuas, Domine, commendo spiritum meum” – „Jumal, sinu kätte usaldan ma oma hinge.” Ta kordas neid sõnu kolm või neli korda, kuni üks timukas hoidis kinni tema keha ja teine asus pead maha lööma.

Ja nüüd oli timuka kord vääratada. Kõik oleks tulnud ära teha üheainsa löögiga, aga pinge oli liiga suur isegi Inglismaa kõige kogenumale timukale. Esimene löök oli halvasti sihitud ja sattus silmasideme sõlme pihta ega tabanud kaela, vaid hoopis pea kuklaosa. Ühe kirjelduse kohaselt teinud Mary „väga vähe häält”, aga teise sõnul karjatanud agoonias: „Armas Jeesus, võta mu hing vastu.” Teine hoop lõikas kaela läbi, aga mitte täielikult ja timukas lõikas terveks jäänud sooned läbi, kasutades kirvest lihanoana. Viimaks ajas ta end sirgu, hüüdes: „Olgu Jumal kuningannale armuline!” Saalis oli selgesti kuulda õhku ahmiv heli, sest Mary huuled liikusid ikka veel otsekui palves ja nii kestis see veel veerand tundi.

Ja siis tuli viimane üllatus. Kui timukas tõstis pea üles, eraldusid Mary punakaspruunid juuksekiharad ja valge mütsike peast. Valitseja viimane saladus tuli avalikuks, kui timukale jäi kätte ainult peotäis juukseid, pea aga kukkus tagasi põrandale ning veeres nagu õnnetu jalgpall pealtvaatajate poole ja kõik võisid näha, et see on „väga hall ja peaaegu kiilas”.

Korraga sai kõik selgeks. Šotimaa kuninganna oli kandnud parukat. Kokkutulnud jäid sõnatult vait, kuni Shrewsbury seda enam välja ei kannatanud ja puhkes nutma.

Kui timukas korjas pea uuesti üles, kogus end ka doktor Fletcher ja müristas: „Nii surevad kõik kuninganna vaenlased!”, mille peale surnukeha juures seisnud Kenti krahv kajana kordas: „Nii lõpetavad kõik kuninganna ja evangeeliumi vaenlased!” Siiski oli niisugune finaal küllalt õudne, et kutsuda esile puhastav katarsis. Isegi Londoni teatrites, kus kättemaksuteemalised näidendid ja tragöödiad olid jälle moes, ei olnud keegi midagi niisugust näinud.

Mary meeleheitel teenijad viidi hukkamispaigalt ära ja pandi oma tubadesse luku taha. Timukad riietasid parajasti surnukeha lahti, kui üks neist märkas, et kuninganna lemmikkoerake, skaiterjer oli olnud tema alusseeliku voltide vahel peidus ja lipsas nüüd tapalavale. Kui teda märgati, pani ta haledalt niutsudes mööda lava jooksu ja heitis viimaks maharaiutud pea ja surnukeha õlgade vahel üha laieneva vereloigu kõrvale maha. Kuna koera ei läinud korda eemale meelitada, viidi ta jõuga ära ja pesti puhtaks, aga loom keeldus edaspidi söömast. Ühe Mary teenija kinnitust mööda olevat koer varsti surnud, aga seda pole keegi kinnitanud.

Pärastlõunal põletati mustad riidekangad, hukkamispakk ja -padi, Mary rõivad ja ehted ning kõik muud verised asjad krahvide käsul lõkkeplatsil ära, nii et Mary katoliiklastest poolehoidjatele ei jääks mingeid reliikviaid märtrist, kellena lahkunu püüdis end näidata. Ikka veel suures saalis viibivad krahvkonna rüütlid ja teised jälgisid koristustöid ja kui krahvid olid ametliku aruande hukkamisest valmis saanud, kirjutasid nemadki sellele tunnistajatena alla.

Shrewsbury neljas poeg Henry Talbot saadeti suure kiiruga Londonisse, et veel samal õhtul aruanne riiginõukogule üle anda. Kui ta oli lahkunud, tõsteti surnud kuninganna maised jäänused kanderaamile ja viidi uuesti teisele korrusele palsameerimisele. Tapalava lammutati ja kõik kohalejäänud saadeti koju, välja arvatud šerif, kelle ülesanne oli matta hukatu süda ja siseelundid salaja kuhugi lossi ümbrusse. Mõned Mary ehted maeti ka nähtavasti kuhugi lossi lähedusse, sest sõrmus, mille ta oli saanud kihludes oma teise abikaasa Henry, lord Darnleyga, leiti hiljem varemetest ja pandi 1887. aastal Peterborough’s kõigile vaatamiseks välja.

Mitte keegi neist, kes olid olnud Mary viimase elupäeva tunnistajaks, ei suutnud seda kunagi unustada. Ükskõik, mida arvata tema iseloomust, ükskõik kuidas hinnata lugusid, mis õigustavad seda, kuidas teda sunniti troonist loobuma ja korraldati tema hukkamine, ikkagi oli sel päeval tegu kroonitud pea hukkamisega. Mary oli ju ametlikult kuninganna. Samal ajal Inglismaal võimul olnud ja kolmkümmend aastat temaga selle õiguse pärast rivaalitsenud Elizabeth oli ka ise väga huvitatud monarhia idee kaitsmisest, nimelt põhimõttest, et valitsejad peavad aru andma üksnes Jumalale. Ta tegi kõik, mis võimalik, et Mary hukkamist ära hoida, aga kui see polnud enam võimalik, siis püüdis ta süü selle eest veeretada teiste õlgadele.

Elizabethil oli kombeks probleemid kohe kindlalt käsile võtta. Ta andis enesele aru, et Mary surm muudab Briti saartel igaveseks suhtumist monarhiasse. Monarhi tapmine andis paratamatult hoogu parlamendile ja õõnestas alatiseks seda „jumalikku oreooli, mis kaitseb kuningat”. Ja see aitas propageerida teooriat rahva võimust – arusaama, et poliitiline võim peab kuuluma rahvale ja mitte nende valitsejale – ning mõtet, et rahvaesindajad on need, kes valitakse parlamenti. Just niisuguse ideoloogia võtsid kasutusele Mary mässulised lordid Šotimaal, et ta võimult kõrvaldada. Ja seesama teooria levis edaspidigi ning veelgi tulemusrikkamalt Prantsusmaal 250 aastat pärast Mary surma ning viimaks ka teisel pool Atlandi ookeani, kus šotlasest doktor William Small õpetas Virginias Williami ja Mary kolledžis eetikat ja poliitikat noorele Thomas Jeffersonile.

Kuidas võis juhtuda, et nii võimekas kuninganna nagu Mary, nii kaunis ja intelligentne, nii meeldiv ja maine, nii elurõõmus ja vastupandamatu, sattus lõpuks põlu alla ja kukutati? Üks põhjusi seisneb selles, et Elizabethi esimene minister ja peamine nõuandja neljakümne aasta jooksul William Cecil oli Mary vastane. Rohkem kui keegi teine oli just tema Mary languse süüdlane. Erinevalt Elizabethist oli Mary katoliiklane ja Cecili suurimaid ambitsioone oli muuta Briti saared täielikult ainult protestantlikuks kogukonnaks. Tema mõtteis oli vähe ruumi iseseisvale Šotimaale, sest püüeldes tagada Inglismaale tooniandvat seisundit, oli tal kogu aeg kokkupõrkeid oma šotlastest liitlastega. Kui Elizabeth tegi kõik, mis tema võimuses kaitsmaks monarhia jumalikku õigust sõltumata võimukandja religioonist, siis Cecil oli arvamusel, et parlamendil on õigus lahendada troonipärija leidmise probleem religioonist lähtudes, mis tähendas, et Mary troonitaotlused tuli iga hinna eest nurjata.

Nii surmas kui ka elus tekitas Mary alati kõige tugevamaid tundeid. Tema poolehoidjate meelest oli ta süütu ohver. Teda oli halvasti koheldud ja laimatud: ta oli kõigest poliitiline ettur nende sõnamurdlike šoti lordide ja auahnete prantsuse ning inglise poliitikute käes, kelle meelest oli ta ainult tülinaks ja neil teel ees. Kriitikute meelest oli Mary läbinisti paheline. Ta lasi ennast liialt mõjutada emotsioonidest. Ta valitses rohkem südame kui peaga. Ta oli femme fatale: manipuleeriv sireen, kes tantsides ja pidutsedes oma seksuaalsusega uhkeldas ega hoolinud sellest, kas keegi sellest ka aru saab.

Mary vaenlased jäid võitluses temaga peale. Mary on läinud ajalukku ja jõudnud meie teadvusse mitte kui terane ja karismaatiline noor valitsejanna, kes toetus jõule ja kellel läks korda – mõneks ajaks – hoida ühtsena lootusetult ebastabiilne riik, vaid pigem kui keegi, kes hoolis rohkem luksuslikust eluviisist ja lemmikloomadest. Ta oskas mängida rõdupublikule. Üks Mary hukkamise kirjeldusi räägib hurjutamisi tema „enamikku kogenud näitlejannasid ületavast näitemisoskusest”. Teatraalsus oli aga 16. sajandi võimukandjatele väga omane ja see kehtib Marygi kohta veelgi rohkem, kui see küüniline kirjeldus väidab.

Käesolev raamat üritab tõe Maryst välja selgitada, või siis jõuda tõele nii lähedale kui vähegi võimalik: näha teda tervikuna kui naist, kelle valikud ja otsused olid mõistusepärased ning mitte kõigest pundar stereotüüpe või sobivalt ja suvaliselt kokku traageldatud müütilisi arvamusi. Sellest loogikast lähtudes tuleneb ka meetod: kirjeldada Mary elu ja jutustada tema lugu kasutades originaaldokumente, mitte aga toetudes trükis avaldatud dokumendikogumikele või toimetatud kokkuvõtetele, mis tihtipeale on koostatud eesmärgiga põlistada, mitte aga uurida legende. Võib olla üllatav teada saada, et niisuguseid dokumente on säilinud aukartustärataval hulgal arhiivides ja teaduslikes raamatukogudes nii Edinburghis, Pariisis ja Londonis kui ka Inglismaa ja Washingtoni ning Los Angelese väärikates majades. Mõnda neist pole lugenud 1840. aastast saadik ükski ajaloolane. Paljusid pole lähemalt uuritud 1890. aastatest alates ning nende hulgas on ka kahe kuulsa niinimetatud laekast leitud kirja käsitsi kirjutatud koopiad.

Eesmärk on kirja panna Mary lugu, kus võimalik, lasta tal endal rääkida seda oma sõnadega, aga samuti arutleda selle üle, miks on teiste räägitud jutud täpselt samadest sündmustest sageli silmatorkavalt erinevad. Alles siis, kui see tehtud, on võimalik müriaadi jagu fakte korralikult läbi sõeluda, sündmuste areng ära seletada ja mõista ning suunata valgusvihk tema tormilisele elule.
1

ESIMENE AASTA


Mary Stuart sündis kõige külmemal talvel. Lumevaip kattis maad ja Inglismaad ning Šotimaad ühendavad kitsad rajad ning looklevad teed olid täiesti umbes. Kariloomad, kes suvekuudel rändasid ringi Kesk-Šoti madalikul ja piiriala orgudes, konutasid oma madalates kivilautades. Tweedi jõgi, mis enamasti voolas Berwicki juures piiri idapoolses otsas raevutseva voona merre, oli kinni külmunud. Kui tavaliselt kulus ratsanikul viis või kuus päeva, et toimetada tähtsad sõnumid Edinburghist Londonisse, siis uudis Mary sünnist jõudis Alnwickist Northumberlandis kõigest mõni miili kaugusel lõunas asuvasse Berwicki alles nelja päevaga.

Vastsündinu oli Šotimaa kuninga James V ja tema teise kuninganna, Marie de Guise’i ainus tütar ning ka ainus ellujäänud pärija. Ta sündis umbes kakskümmend seitse kilomeetrit Edinburghist läänes Linlithgow’ palees reedel, 8. detsembril 1542.

Karm pakane vaevalt et häiris palee loodepoolse torni kolmandal korrusel kuninganna ruumides elavaid asukaid. Hiljutised ehitustööd olid teinud Linlithgow’ luksuslikuks residentsiks. James V-l oli pillav maitse ja ta püüdis juurutada kõige värskemat renessansiaja stiili. Palee aknad olid klaasitud, laed kaetud maalingutega, seinte kivi- ja puitosad kaunistatud kroone ja karuohakat kujutavate nikerdustega. Suures saalis ja umbkaudu kümmekonnas kuningliku pere käsutuses olevas ruumis leegitsesid kaminates puuhalud. Kõige peenemad flaami gobeläänid ja rikkalikult kullaga kaunistatud drapeeringud katsid kiviseinu, et vältida tõmbetuult.

Linlithgow koos Falklandiga Fife’is olid Marie de Guise’i lemmikelupaigad. Ta oli ise aidanud kujundada mõlemad paleed sarnaseks Prantsuse châteaux’ga. Vaevalt oli see eriline üllatus, sest oli ta ju prantslanna ja lesestunud Longueville’i hertsoginna ning oma vanemate, de Guise’i hertsogi Claude’i ja tema abikaasa, Antoinette de Bourboni vanim tütar. De Guise’id olid üks Prantsusmaa mõjuvõimsamaid aadlisuguvõsasid. Nende põline elukoht oli Joinville Champagne’is, nende mõisaid olid täis pikitud kõik strateegiliselt tähtsamad piirkonnad Põhja- ja Ida-Prantsusmaal.

Marie de Guise’i esimese abikaasa, Louis d’Orléansi, Longueville’i hertsogi suguvõsale kuulusid suured mõisad Loire’i ümbruses, mistõttu ta tundis renessansiaegseid paleesid väga hästi. Ta võrdles Linlithgow’d tänu selle elegantsele arhitektuurile ja maalilisele ümbruskonnale Loire’i lossidega, mida kasutas Prantsusmaa kuninglik perekond, kui ei viibitud Pariisi lähikonnas. Nii nagu Loire’i juveel Chenonceaux, oli ka väike Linlithgow’ palee osaliselt ümbritsetud veega. Välismüürid seisid poolringikujulisel künkal, mille põhjaosa ulatus järve ja siit avanes vaade püha Miikaeli koguduse kirikule ja lõunasse jäävale Linlithgow’ linnale.

Mary Stuart sündis ajaloo murdepunktis. Kõigest kahe nädala eest, 24. novembil olid tema isa väed saanud inglaste käest lüüa Solway Mossi lahingus. Inglismaa oli šotlaste vana vaenlane. Kahe naabri suhted läksid tuliseks pärast seda, kui Edward I kuulutas end Šotimaa feodaalisandaks ja üritas 1290. aastatel Šotimaad annekteerida. Šotlased palusid abi prantslastelt ja paavstilt ning ilmutasid oma riigi iseseisvuse kaitsel ise suurt patriotismi. Pärast 1296. aastat tuli viis või rohkemgi põlvkonda kestnud vaenuperioodi jooksul tagasi lüüa hulk inglaste sissetunge.

Kokkupõrked piiril olid normaalne nähtus. Otsene sõda oli erand ja paljuski seetõttu, et tegu oli vägagi ebavõrdsete vastastega. Inglismaa oli põhjanaabrist palju rikkam ja võimsam. Selle rahvaarv oli umbes 3,5 miljonit, Šotimaal oli see aga vaevalt 850 000. Šotimaa ainus märkimisväärsem linn oli Edinburgh, kus elas ligikaudu kolmteist tuhat inimest. See oli parimal juhul viiendik Londoni elanike arvust. Makse ja vägesid koguda oli Inglismaal tunduvalt kergem kui Šotimaal, sest riigi bürokraatia masinavärk oli paremini tsentraliseeritud ja käsuahel toimis tõhusamalt. Tavaline lahing oleks peaaegu paratamatult lõppenud šotlaste hävitava lüüasaamisega.

Šotimaal endalgi leidus piirkondlikku ebavõrdsust. Kolmandik kuni pool kogu elanikkonnast elas piiriäärsetel aladel ja Šoti mägismaal, ülejäänud aga jõukamal ning kosmopoliitsemal Kesk-Šoti madalikul. Kuningale olid nõuandjatena abiks parlamendi lordid, aga ehkki Šotimaa parlament esindas teoreetiliselt kogu riiki, kippus see pidama mägilasi ja piirialade elanikke juhuseotsijaiks ja kurjategijaiks. Šoti mägismaa klannid hoidusid ülejäänud maast eraldi ja tegelikult oligi mägismaa ning madaliku elanikel vaikiv kokkulepe üksteist vastastikku ignoreerida. Palju mägismaalasi rääkis pigem gaeli kui šoti keelt, mis süvendas kultuurilisi erinevusi. Madaliku elanike keel oli tegelikult palju lähedasem Põhja-Inglismaa asukate keelele kui ükskõik missugusele mägismaal räägitavale keelele.

Poliitika käis Šotimaal hõimupõhiselt: veresidemed ja sugulaste huvid andsid ülekaalukalt tooni. Feodaalist üliku taustaks oli tunduvalt pikema ajalooga klanni- või hõimujuhi autoriteet. Ustavus hõimlastele seadis šoti ülikud mõnikord terveid suuri piirkondi hõlmavate alade etteotsa ja kujundas ka kõikide tasemete võimustruktuure. Koguni monarhia ise toetus nendele struktuuridele ja sellele, mida oli võimalik ammutada kiriku toetusest.

Uuesti algasid sisesõjad Briti saartel 1509. aastal Inglismaa troonile tõusnud Henry VIII ajal. Henry oli tugev riigijuht. Ta pidas ennast Inglismaa patrioodiks ja samuti suureks strateegiks. Tema ambitsioon oli alustada uus Saja-aastane sõda Prantsusmaa vastu ja hõivata seal mõningad alad. Eelkäijatest olid tema suurimad imetlusobjektid Must Prints Edward ja Henry V, kelle võidud Prantsusmaal tõid neile juurde nii valdusi kui ka mainet. Korduvalt pöörasid Henry VIII unistused tema nõuandjate pingutuste tulemusena sündinud plaanid pea peale. Aga sõda oli ju kuningate sport ja kui Henry soovis Prantsusmaalt midagi vallutada, pidi ta kõigepealt saama jagu Šotimaast, Prantsusmaa vanast liitlasest Inglismaa tagahoovis.

Laialt levinud värsireadki kinnitasid: „Kes tahab jagu saada Prantsusmaast, peab algust tegema Šotimaal.” Henry tsiteeris seda meeleldi ja viis need õpetussõnad ka ellu.

Tüüpilisel kombel ei põhjustanud šotlaste lüüasaamist Solway Mossi lahingus mitte niivõrd inglaste täiemõõduline sissetung, vaid piiritülid, kus kõik läks traagilisel kombel valesti. Kaotuse põhjus polnud Henry VIII pealetung, vaid James V otsus alustada kohta ja aega korralikult valimata suurt vastupealetungi.

Vastuseks Norfolki hertsogi juhtimisel tegutsevate Inglise vägede sissetungidele saatis James oma armee rüüstama Carlisle’ist põhja ja ida poole jäävat vaieldava kuuluvusega ala, mida hüütigi vaidlusaluseks maaks. Tema väed ületasid mõõna ajal koolmekohas Eski jõe. Kui tagasi tuldi, oli tõusuaeg ja tuli jääda jõe ning raba vahele ootama. Arvuliselt väiksema, aga parema distsipliiniga Inglise vägi sundis šotlased taganema ja nad jäid lõksu. Umbes 1200 meest langes vangi, sealhulgas kakskümmend kolm kõige tähtsamat ülikut ja mõisnikku, kes saadeti pantvangidena Londonisse ning pandi seal Towerisse.

James V-le oli see ränk psühholoogiline hoop. Teda alandati sõjaliselt ja isiklikult, kusjuures häbi oli seda suurem, et ta oli ise sel ajal turvalises kauguses ega juhtinud oma vägesid. Asi polnud arguses. James oli vapper sõjamees, aga ta alahindas riske. Selle tagajärjel pudenes tema vägi laiali. Tegu oli palju hävitavama mainekahjuga kui see, mis sai kolmkümmend aastat varem osaks tema isale James IV-le, kelle sõjaväe kihutas Flodden Fieldi all laiali sellesama Inglise väejuhi isa. Mõlema kaotuse poliitilised tagajärjed – troonil pikka aega alaealine valitseja – olid täpselt samasugused. Ent 1513. aastal jäid šotlased alla võitluses mees mehe vastu korralises lahingus ja surid austusväärset surma, mitte nagu rotid lõksus.

James V ratsutas Linlithgow’sse vaatama, kas abikaasa juba sünnitab, aga läks peaaegu kohe Edinburghi ja seejärel Falklandi, kus pidi heitma voodisse. On vähetõenäoline, et ta armastas oma naist, sest ta pidas palju armukesi. Aga ta hoolis väga oma lapsest ja tema äkiline lahkumine viitab rohkem tema vaimsele seisundile kui perekondlike sidemete tugevusele. Ta läks väga tujust ära, kui kuulis, et sündinud pärija pole poiss. Kaks tema noorukest poega olid surnud eelmisel aastal ja nüüd pöördusid tema mõtted kuningas Robert I tütre ja Stuartite dünastia rajaja Marjorie Bruce’i poole. Ta olla hüüatanud: „Põrgut küll! Kõik lõpeb nagu algaski. Asi algas naisest ja lõpeb naisega.” Või nagu ütleb üks argikeelsem allikas: „Kõik algas tüdrukust ja lõpeb tüdrukuga.”

James suri 14. detsembri südaööl. Ta oli ainult kolmekümneaastane, aga kannatas mitme kroonilise haiguse käes. Liiderlik seksuaalelu – mille tagajärjeks olid kuritõbi (süüfilis) ja endeemiast ehk paigustaudist põhjustatud palavik – ning raske õnnetus jahil olid tema immuunsüsteemi nõrgestanud. Surmaeelsed sümptomid, „kummaline oksendamine” ja „nõrk kõht” viitavad düsenteeriale kui surma põhjusele, mis võis olla nakkusega vee joomise tagajärg. Muud võimalikud põhjused võisid olla katk või koolera, mille ta võis saada Atholli krahvilt, kellega James oli koos pummeldanud ja kes oli ise äsja surnud.

Kui James V suri loomulikku surma, siis tema isa sai Floddeni lahingus salapärastel asjaoludel surma. Ehkki jääb mulje, nagu oleks inglased ta lahingu käigus tapnud, on vähemalt sama tõenäoline, et tema mõrvas lahingu lõpus mõni omaenese mässuline ülik.

James IV poeg päris isa trooni seitsmeteistkümnekuusena. Nüüd ajalugu kordus. Tema lapselaps Mary Stuart sai kuningannaks kuuepäevasena.

Tüdruk ristiti niipea, kui teda võis juba viia külma välisõhu kätte. Ta sõitis lühikese vahemaa Linlithgow’ palee lõunaväravast püha Miikaeli kirikusse lapsehoidja Janet Sinclairi süles. Tüdruk sai nime Mary ema järgi, aga ka seetõttu, et roomakatoliku kiriku kalendris on tema sünnipäev tähistatud kui neitsi Maarja eostamise päev.

Pärast ristimist ristimisastjas salviti Mary võidmisõliga ja mähiti spetsiaalselt selleks puhuks valitud valgesse Genova taftkangasse. Peaaegu kindlasti (sest nii oli kombeks kuninglike lastega talitada) viidi ta seejärel suure altari ette ja leeritati, ehkki sakramenti sai ta esimest korda missa ajal alles siis, kui oli saanud üheksa-aastaseks. Henry VIII kätte jõudnud ettekande kohaselt oli ta „väga nõrk laps ega jää tõenäoliselt ellu”. See ennustus ei läinud täide ja tänu tema ema vaprusele ei kandnud vilja ka varsti järgnenud kallaletungid Mary julgeolekule ja rahulikule elule.

James V surm käivitas terve keeruka, omavahel tihedasti läbi põimunud poliitika, religiooni ja kildkondadega seotud sündmuste ahela. Inglismaa ja Prantsusmaa võistlesid omavahel ülemvõimu pärast Šotimaal, millest kujunes ettur kahe suurema riigi ja nende valitsevate dünastiate võitluses. Lapsena Mary ise nendes intriigides ei osalenud, seda enam aga keerles kõik tema ümber. Ükskõik mis seal ka ei toimunud, kõige eesmärk oli kas kindlustada lapskuninganna füüsiline julgeolek või siis panna ta mehele mõnele Inglise või Prantsuse kuningliku perekonna liikmele. Niisugused mahhinatsioonid aitasid kujundada seda pärandit, mille Mary vanemana sai ja mis aitas tal täiskasvanuna kõigele vapralt vastu seista.

Mary kujunemisaastatel oli alati tema suur eeskuju ema. Kui tütar sündis, oli Marie de Guise elanud Šotimaal vähem kui viis aastat, aga ta ilmutas suurt poliitikaalast taipu, ehkki õppida polnud sugugi lihtne. Marie mõtted pöördusid kiiresti poliitika poole, nii et ta pööras oma lahkunud mehe matuste korraldamisele minimaalselt tähelepanu.

Marie de Guise oli ebaharilikult pikka kasvu, punakaspruunide juuste ja peente näojoontega naine. Tal olid tõeliselt kuninglikud maneerid, esileulatuvad põsesarnad, kõrged kaarjad kulmud ja kõrge laup. Huuled olid kergelt kokku surutud, nina tundus kõrvalt vaadates kergelt kongus. Hoiak oli aga enesekindel ja väärikas; ta oli intelligentne ja tähelepanelik, heldekäeline sõprade ja poolehoidjate vastu, sundimatute – ehkki lihvitud – maneeridega, ühtviisi sõbralik nii endaga võrdsete kui ka alamate vastu.

Kõik need olid de Guise’idele iseloomulikud jooned ja nii võitis James V lesk kiiresti šotlaste südame. Ta oli populaarne lihtrahva hulgas ja oskas sütitada kõigis tulist poolehoidu. Kõik needsamad jooned avaldusid hiljem ka tema tütrel, kes sarnanes emaga nii välimuse kui ka iseloomu poolest.

Marie de Guise omandas poliitikategemise kunsti kodustelt. Suhteliste uusrikastena olid de Guise’id tõusnud Prantsuse õukonda tänu sobivatele abieludele ja vaprusele sõdades. De Guise’idel olid François I valitsemisajal lähedased suhted triumviraadiga, kuhu kuulusid Prantsusmaa konnetaabel Anne de Montmorency, troonipärijast dofään Henri ja viimase kaunis ning elutark armuke Diane de Poitiers, aga nad olid samavõrd mõjukad tegelased ka katoliku kirikus. Hertsog Claude’i vend Jean oli kõrge vaimulik, kellel läks korda koondada oma võimu alla üheksa piiskopkonda ja kuus abtkonda. Talle allus ka Prantsusmaa tähtsaim, Reimsi peapiiskopkond, kuna sealses vägevas gooti stiilis katedraalis krooniti Prantsusmaa kuningaid. De Guise’idel läks korda see nii-öelda kinnistada suguvõsale, andes peapiiskopkonna juba enne Jeani surma Claude’i teisele pojale Charles’ile, kes oli Lorraine’i kardinal ja võttis uue koha vastu juba neljateistkümneaastasena.

Kokku oli Claude’il kümme täiskasvanuks elanud last, kes kõik jõudsid riigis või kirikus kõrgele kohale. Kui Marie de Guise abiellus James V-ga, algas viiekümneaastane ajajärk, mil tema suguvõsa sekkus jõuliselt nii Šotimaa, Prantsusmaa kui ka Inglismaa asjadesse. See juhtus nii põhjusel, et 16. sajandil oli kombeks kinnitada diplomaatilisi liite abielulepingutega. Riikidevaheline poliitika keerles paljuski suguvõsade, laste ja pärimisõiguse küsimuste ümber ja dünastiate puhul tõusid niisuguste asjadega seotud mured tähtsamaks kui usukuuluvus.

Marie de Guise mõistis oma rolli siin suurepäraselt. Ta asus kohe kaitsma oma tütre sünniõigust ja kindlustama Prantsusmaa ning Šotimaa traditsioonilist „vana liitu”. Ta oli harjunud täitma oma kohust. Kahekümne ühe aastasena oli ta Prantsusmaa ihaldusväärseim lesk ja François I valis isiklikult just tema asendama oma tütart Madeleine’i, kes James V esimese naisena langes viirusnakkuse ohvriks kõigest paar nädalat pärast maabumist Leithi sadamas. Marie ei oleks tahtnud Prantsusmaalt lahkuda, aga au sundis teda seda tegema. Ta oli raskustega harjunud. Kolm tema viiest lapsest surid väga noorelt: üks poeg esimesest abikaasast (teine poiss, François elas 1551. aastani) ja mõlemad Jamesi pojad.

Pärast abiellumist Šotimaale saatis Marie de Guise korrapäraselt kirju oma emale, Antoinette de Bourbonile. Viimane oli tõeliselt matroonlik kuju, kelle ees olevat aukartust tundnud isegi Prantsuse kuningas. Marie kirjad näitavad, et ta kohanes uue eluga kiiresti. Ta leppis abikaasa truudusetusega – mees sigitas seitse, arvatavasti isegi üheksa ebaseaduslikku last – ja kasutas aega, et kontrollida kuninglike paleede ehitustööde käiku ning rajada aedu, kus ta kujundas Prantsusmaalt saadetud viljapuuistikutest kummalise kujuga vorme. Falklandi palee juures, kus Marie stiililised fassaadiparandused on tänapäevalgi näha, jälgis ta isiklikult tööde käiku, ronides redelit mööda tehtut lähemalt uurima enne, kui anda luba müürseppadele töötasu välja maksta. Tal oli oma prantslastest teenijaskond, sest oli täiesti mõeldamatu, et temaga kõige tihedamini kokku puutuvad teenijad oleks šotlased: prantslased viskasid šotlaste selja taga tihtipeale rõvedaid nalju selle üle, kui vulgaarsed on viimased. Teenijaskond jumaldas teda ja pärast James V surma püüdis nii mõnigi kuninga teenritest saada tööd Marie juures, sest ta maksis paremat palka kui keegi teine.

Formaalselt sai väike Mary šotlaste kuningannaks sellest hetkest, kui suri tema isa. Tegelikult nii see ei olnud. Tuli ametisse panna asevalitseja ehk regent, kes valitseb seni, kuni Mary kuulutatakse täisealiseks ja saab ise asuda võimule. Kõiki huvitaski eelkõige see, kes välja valitakse, sest kuninganna oli veel pikka aega alaealine ja see asjaolu lausa kutsus õnne proovima. Iseäranis kehtis see Šotimaal, kus monarhia oli palju nõrgem kui Inglismaal või Prantsusmaal ja kuningavõim toetus seaduslikkuse ja korra tagamisel paljuski ülikute sugulussidemete võrgustikule.

Kõige kindlam viis regenti valida oli sureva valitseja testamendist lähtudes. Kuigi James V polnud testamenti teinud – sest arvatavasti ta ei teadnud, et tema surmatund on nii lähedal – koostati tema „viimane tahe ja testament” tema eest. Selle koostas Saint Andrewsi kardinalist peapiiskop David Beaton, kellel oli olnud kuningale väga suur mõju ja kes oli kindlalt otsustanud ise võimule jääda.

Beaton oli prantsusemeelse fraktsiooni juht ja protestantliku reformatsiooni äge vastane. Nüüd otsiski ta võimalust, kuidas kuulutada Marie de Guise testamenditäitjaks ja saada ise koos kolme liitlasega „kuningriigi asevalitsejaks”. Eesmärk oli jõuda ette tugevaimast konkurendist James Hamiltonist ehk Arrani krahvist, kes oli inglisemeelne ja esimene troonipärija juhul, kui Mary peaks surema. Arran omalt poolt kuulutas valjusti, et Beaton on testamendi võltsinud, kuna James V olevat olnud juba poolenisti meelemärkuse kaotanud, kui Beaton „sundis teda andma allkirja tühjale paberile”, kuhu testament siis kirjutati.

Ülikud valisid Arrani asevalitsejaks, ehkki ta polnud kaugeltki ideaalne kandidaat. Parim, mis tema kohta öelda sai, oli see, et ta oli ellujääja. Nõrk, kõhklev ja argpüks ning peale selle veel erakordselt ahne. Beaton seadis Arrani valimise seaduslikkuse küll kahtluse alla, aga James II vanima tütre lapselapsena oli tal täielik õigus saada regendiks.

Ehkki Marie de Guise ei vaidlustanud Arrani määramist, suhtus ta temasse väga ettevaatlikult. Ta andis enesele aru, et Arrani eesmärk pole niivõrd kaitsta lapskuningannat, kui tegutseda iseenda ja oma suguvõsa huvides, ning ta tabas täpselt märki, kui iseloomustas teda kui „kohtlast ja kõige heitlikumat inimest maailmas, sest ükskõik mida ta täna ka ei otsusta, homme muudab ta meelt”.

Arranil kulus kuus nädalat, et kolida oma uutesse paleedesse ja ümbritseda end sõprade ja sugulastega, kes hakkasid saama head pensioni. Üritades saada lepitust, nimetas ta Beatoni kantsleriks, mis oli üks tähtsamaid ameteid kogu riigis, aga mõtles leskkuninganna hinnangu paikapidavust tõestades kaks nädalat hiljem ümber ja lasi ta vangi panna.

Uus asevalitseja oli šoti traditsioonidest üdini läbi imbunud. Ta andis enesele täiesti aru, missugust osa etendab ühiskonnas ja poliitikas vägivald. Ta haaras oma valdusse kiiresti kõik James V lossid, välja arvatud Stirlingi, mis oli osa Marie de Guise’i kaasavarast ja ikka veel tema omand. Seejärel, niipea kui ta tundis end küllalt kindlalt, hakkas ta üha rohkem pöörama tähelepanu Henry VIII katsetele mõjutada Šotimaal toimuvaid sündmusi.

Henry kindel kava oli Prantsusmaa üle kavaldada ja trumbata. Tema eesmärk oli, et Arran aitaks inglisemeelsetel jõududel Šotimaal prantsuse mõjud välja tõrjuda. Selleks kavatses ta ära kasutada ka Solway Mossi all võetud pantvangid. Henry kavatses kuulutada Prantsusmaale sõja. Tal oli juba kokkulepe oma peamise liitlasega Euroopas, Hispaania kuninga ja Saksa-Rooma riigi keisri Karl V-ga, et nad ühendavad jõud ja püüavad Prantsusmaa omavahel ära jagada.

Henryl oli ambitsioonikas plaan saada oma võimu alla kõik Briti saared. Loomulikult haaras ta võimalusest kohe kinni, kui James V suri ja jättis kuningannaks vastsündinud lapse. Võimuletuleku algusest peale asus Henry, nagu ka Edward I taotlema Šotimaa feodaalisanda positsiooni. See eesmärk oli tal alati silme ees. Hiljem, kui ta läks tülli paavstiga ja katkestas Roomaga suhted, et saada lahutus oma esimesest naisest, Aragóni Catherine’ist, lähtus ta juba teooriast, kus talle oli ette nähtud Inglise kiriku kõrgeima juhi koht, aga kus ta nägi ennast ka kogu Briti saarte valitsejana.

Henry käsitlustes seaduslikkusest ja ajaloost pidi Šotimaast, ehkki see oli iseseisev ja sõltumatu riik, saama Inglismaa satelliit, üks juveele Henry impeeriumi riigiõunal. Niiviisi asusidki Tudorid ehitama oma Anglo-Briti impeeriumi ajal, kui Mary oli veel laps, ja see provotseeris prantslasi üritama panna alust Prantsuse-Briti impeeriumile.

Kõigepealt vabastas Henry Towerist kakskümmend kolm šoti pantvangi ja kutsus nad oma hiljaaegu valminud paleesse Hampton Courtis. Seal tuli neil külalistena osaleda suurejoonelisel jõulupeol.

Enne kui lubada šotlastel lahkuda, sundis Henry neid toetama oma võimkonna laiendamise kava. Kõikidelt nõuti allkirja kohustusele saata oma lapskuninganna Inglismaale. Henry kavatses pidada Maryt enda juures ja kasvatada teda seni, kuni saab ta panna mehele oma pojale ja troonipärijale abielust Jane Seymouriga prints Edwardile, kes sel ajal oli viieaastane poiss. Peale selle nõustus kümme kõige tähtsamat pantvangi toetama Henry õigust taotleda Šotimaa kuninga trooni, kui Mary peaks ootamatult surema.

Märtsis 1543 saadeti Sir Ralph Sadler Henry saadikuna Edinburghi lepingu üle läbi rääkima. Keskne teema oli Mary abielu Edwardiga. Tüdruk polnud veel neljakuunegi, aga Henry mõtles seda täiesti tõsiselt. Niisugune tehing võimaldanuks tal saavutada eesmärgi üheainsa suletõmbega. Sadler, kes ei teadnud kuigi täpselt, mida oodata, kohtus kõigepealt Arraniga Holyroodhouse’i palee aias Edinburghis. Ta leidis, et viimane on põiklev ja halvasti ette valmistatud. Arran suhtus läbirääkimistesse nii kitsarinnaliselt kui üldse võimalik. Ta tahtis lihtsalt teada, mida kõnelused temale annavad. Ta nõudis meelehead ja hüvitisi ning lubadust, et saab jätkata regendina, kui Henry saab oma tahtmise.

Pärast neid ebamääraseid kõnelusi sõitis Sadler Linlithgow’sse kohtuma Mary ja tema emaga. Ta tahtis Maryt ise näha, sest Henry esitas talle tüdruku kohta kogu aeg küsimusi. Ema mängis kaasa, paludes lapsehoidjat „võtta tüdruk täiesti riidest lahti”, et teda saaks igati uurida. Sadler hüpitas Maryt põlve peal ja kandis ette: „Kinnitan Teie Majesteedile, et see on oma vanuse kohta tubli laps ja peaks tänu Jumala armule küll ellu jääma.”

Seejärel võttis Sadler jutuks Mary kihluse Henry pojaga. Tema hämmastuseks suhtus Marie de Guise asjasse soodsalt, pakkus oma abi ja kiitis koguni heaks inglaste kava viia Mary „julgeoleku huvides” Londoni. Tema reaktsioon oli Sadleri ootustega nii suures vastuolus, et viimane sattus esialgu lausa segadusse. Ta kahtlustas mingit tüssamist ja tal oli õigus. Marie de Guise ajas talle puru silma. Tal oli oma selge eesmärk, mis nüüd sai avalikuks. Kui Henry VIII tahtis allutada Šotimaa Inglismaale dünastiatevahelise abieluga, mis teeks igaveseks lõpu prantslaste mõjule, oli Marie de Guise’i vähemalt sama suur soov kaitsta Prantsusmaa ja de Guise’ide huvisid. Ja kui Arran püüdis Marie selja taga Inglismaaga läbirääkimisi pidades tema tähtsust vähendada, siis võis ju Mariegi teeselda inglaste liitlast ning lasta Sadleril tunda end põhjendamatult kindlalt ja tõrjuda seega kõrvale Arran, kes jääb nii kauaks ikka halvemasse seisu, kuni Mary pole füüsiliselt tema valduses.

Marie de Guise’il oli küllalt põhjust kahtlustada Arrani, kes oli läbi lõiganud kõik tema ühenduskanalid Prantsusmaaga. Ta oli sokutanud Marie majapidamisse salakuulajad ja püüdis naise kirjavahetust oma kätte saada. Siiski pääses üks kiri läbi. Antoinette de Bourbon oli saanud uudise oma tütre probleemidest 10. juunil ja saatnud François I õukonda oma poegadele sõna, et nood uuriks, kas oleks võimalik mingeid surveavaldusi, et Marie de Guise’i aidata.

Beatoni arreteerimisele kiiresti järgnenud Arrani uued sammud olid mõeldud õõnestama prantsusemeelset leeri. Asevalitseja oli võtnud nõuks olla Henry VIII liitlane. Kindlustamaks sidemeid Inglismaa kuningaga avaldas ta üllatava deklaratsiooni, milles toetab Henry VIII otsust lüüa Roomast lahku ja sulgeda kloostrid. Arrani tegu oli seda imelikum, et ta ise oli ikka veel katoliiklane, kes tunnistas paavsti võimu, aga oli jätkuvalt kaitseseisundis üsnagi võrdselt jaotunud prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude vahel: käes oli õige aeg riigipöördeks.

Henry VIII saadikut Sadlerit võludes ja ühtlasi tüssates näitas Marie de Guise ennast osava poliitikuna. Tema peas oli küpsenud plaan. Ta peaks viima Mary puhkepaigana sobivast Linlithgow’st, mis aga ei suudaks piiramisele vastu pidada, talle endale kuuluvasse turvalisse Stirlingi lossi, järsu kalju tipus asuvasse peaaegu vallutamatusse kindlusse, mis oli ühtlasi küllalt lähedal rannikule, et taastada ühendus Prantsusmaaga.

Ta oli juba saatnud ühe ustava teenri koos rõivaste ja majapidamises vajalikku kraami täis pakitud kirstudega Stirlingisse. Järgnesid suuremad kaubasaadetised voodite ja mööbliga, hõbedaste ja muude lauanõudega, riidekraami ja kuivtoiduainetega ning niisuguste köögis vajalike asjadega nagu potid, pannid ja praevardad.

Arran nõudis, et keegi ei tohi Linlithgow’st lahkuda. Marie de Guise ei teinud temast väljagi ja sooritas oma käigud hiilgavalt. Ta oskas Sadlerit veenda, et Arran ei kavatsegi panna Maryt Inglismaale mehele. Arran kauplevat Inglismaale Mary lõunasse saatmise pärast selleks, et saada hüvesid endale ja oma liitlastele, aga murdvat siis sõna ja jätvat Mary Šotimaale vangi, püüdes võita aega, kuni Henry VIII sureb, misjärel kavatsevat ise haarata Šotimaa trooni. Marie de Guise soovitas Sadleril sellest kõigest Henryle ette kanda, aga mitte paljastada oma allikat, sest vastasel juhul oleks viimase ja tema tütre elu ohus.

Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tähendas arutelu teemal, mis võib või ei või tulevikus juhtuda, kui ja millal kuningas peaks surema, tõsist kuritegu. See oleks justkui teinud tema surma tõenäolisemaks ja seda nimetati kuninga surma „kujutlemiseks või põhjustamiseks”, mis oli osa riigireetmise puhul rakendatavast seadusest ja mille eest karistati surmaga. Sadler pidi seega Arranist eemale hoidma, kui too midagi niisugust kavatseb. Muidu oleks saanud teda ennast kaasosalisena süüdistada.

Ja asi läks veelgi hullemaks. Arran, väitis leskkuninganna, kavatseb panna Mary mehele omaenda pojale. Henry VIII peaks püüdma seda takistada ja andma Arranile käsu vabastada Beaton, kellele oli süüks pandud testamendi võltsimist, aga kes peaks hoopis saama Arrani asemel asevalitsejaks. Erinevalt oma vaenlastest mõtleks kardinal „pigem rohkem sellele, mis on kasuks riigile”.

Tegu oli klassikalise blufiga. Marie de Guise tegi Arrani maha lähtudes oma negatiivsest hinnangust mehe iseloomule. Ta andis enesele aru, et on alustanud surmaheitlust oma tütre hooldamisõiguse pärast, ja otsustas kasutada Sadleri abi Mary turvalisel üleviimisel Stirlingisse. Ja Sadler, kes nüüd suhtus niisugustesse intriigidesse sügava umbusuga ning oli asunud Arrani tooli kõigutama, lasigi end sisse vedada.

Oli teisigi põhjusi, miks Sadler Marie de Guise’i kuulda võttis. Naise enda ema lobitöö Prantsuse õukonnas oli vilja kandnud. François I oli otsustanud sekkuda. Ta kavatses nüüd Henry VIII-le vastu astuda ja tema plaani Prantsusmaale tungida nurja ajada. Pariisis räägiti juba, nagu valmistuks hertsog de Guise sõitma Šotimaale. Talle olevat juba ülesannegi teatavaks tehtud ja nüüd oli Sadleril hädasti vaja täpselt teada, mis peaks juhtuma ning mida prantslased tegelikud kavatsevad.

Lõppude lõpuks ei jõudnud hertsog kunagi Šotimaale. François I mõtles ümber ja saatis hertsogi asemel sinna pagulasena Prantsusmaal viibinud noore šoti lordi, Lennoxi krahvi Matthew Stuarti. Sadlerile tegi see peaaegu sama palju muret. Prantsusmaa naturaliseerunud alam ja Stuartite suguvõsa ühe väiksema haru esindaja Lennox olnuks parim regendi kandidaat, kui Arran õnnestuks võimult tõugata. Lennox maabus aprillis Dumbartonis, tema suguvõsa iidses kantsis Clyde’i lahe põhjarannikul ja läks kohe Marie de Guise’i jutule.

Viimane oli kujunenud asendamatuks tegelaseks. Ükskõik kas Sadler oli lasknud end tema keelitustest mõjutada või mitte, takistusteta juurdepääs Marie de Guise’i juurde oli igal juhul tema huvides.

Arran üritas algatust uuesti enda kätte haarata. Ta tundis end üha rohkem ja rohkem sisse piiratuna, kui Lennoxi ümber koondus rühm (peamiselt) katoliiklastest ülikuid ja Beaton põgenes vanglast. Kuna Lennox oli nüüd Šotimaal tagasi, hakkas Henry VIII kahtlustama vandenõud eesmärgiga röövida lapskuninganna Mary ja viia ta ära Dumbartoni. Ta andis Arranile käsu oma väed kokku koguda ja viia Mary aega viitmata „turvaliselt” Edinburghi lossi.

Arran oli aga kahevahel. Ta tunnetas enda nõrkust ja oli aprilli lõpuks Lennoxi kohalolekuga mõneti juba leppinud. Paljud tema liitlased olid olnud vastu Mary kihlusele Henry VIII poja ja troonipärijaga. Sellega oli mindud liiga kaugele ja see tuli kasuks Lennoxile. Viimaks väitis Arran Sadlerile: Inglismaa tingimused on nii arusaamatud, et „iga mees, naine ja laps Šotimaal on meelsamini valmis ühel päeval surema, aga ei nõustu nendega”.

Henry VIII esitas nüüd ultimaatumi. Kui Arran ei nõustu inglaste dünastiatevahelise liidu kavaga, tulevat tal hakata sõdima. Henry ähvardused põhjustasid ägeda pahameelelaine. 1. juulil 1543 sai ta siiski minimaalse hüvitise Greenwichi lepingu tingimuste näol. Näiliselt sai ta kõik, mis tahtis. Mary pidi jääma Šotimaale kuni saab kümneaastaseks ja abielluma siis Inglismaal prints Edwardiga. Tema kaasavara pidi kinni maksma Henry ja selle suurus oli märkimisväärne: 2000 naelsterlingit aastas, kusjuures see summa pidi automaatselt kahekordistuma, kui temast saab Inglise kuninganna.

Ülejäänud osa lepingust oli kompromiss. Kuni abiellumiseni pidid Mary haridustee eest kandma hoolt šotlased, välja arvatud see, et „tema eest parema hoolitsuse” nimel võis Henry saata omal kulul Mary juurde elama ühe inglise aadlimehe koos abikaasaga või teisi koduõpetajaid ja muid teenijaid, aga kokku mitte üle kahekümne inimese. See klausel pidi tagama selle, et Mary oskaks ka inglise keelt, kuna tema emakeel oli ju šoti või prantsuse keel.

Siiski pidi Henry tegema järeleandmisi. Ta soovis kiiret kokkulepet, et oleks võimalik koondada kogu tähelepanu kavandatud sissetungile Prantsusmaale. Kiirustamise tulemusena avastas ta nüüd, et on nõustunud tingimustega, mis tagavad Šotimaale iseseisvuse. Võtmetähtsusega klausel kinnitas, et riik „säilitab endiselt nime Šotimaa kuningriik ja oma iidsed seadused ja vabadused”. Samuti nõudsid šotlased, et kui abielu peaks olema lastetu, võib Mary pöörduda kodumaale iseseisva kuningannana. Sellega oli mõte Inglismaa ja Šotimaa dünastiate liidust lõplikult maha kriipsutatud.

Marie de Guise rõõmustas, lüngad lepingus olid ilmselged. Arran aga oli nüüd paanikas. Ta hoiatas Sadlerit, et väikest Maryt tuleb hoolega silmas pidada, kuna „hammaste tulek teeb talle pisut vaeva”. Isegi mitte Sadler polnud nii kergeusklik. Kirjas Henry VIII-le püüab ta mõista, mis peaks Arran nüüd ühtäkki tahtma kaitsta Maryt „nii nagu oleks ta tema enda laps”. Muidugi kartis Arran kõige rohkem, et Mary võidakse viia salaja Prantsusmaale ja kasvatatakse seal üles tüdruku ema sugulaste de Guise’ide juures.

Greenwichi leping oli kohe algusest peale surnult sündinud paber. Marie de Guise ei kavatsenudki sellest kinni pidada, ta kasutas läbirääkimiste aega lihtsalt selleks, et ajada Arran ja Henry VIII segadusse ning võita aega luua uus, kõikehõlmavam koalitsioon. Nüüd paljastas ta oma tõelise olemuse. Ta lõi kampa prantsusemeelsete Beatoni ja Lennoxiga, kelle ühised relvajõud kogunesid 24. juulil Linlithgow’ alla. Seal kirjutatigi alla kirjalikule kohustusele takistada Mary viimist Inglismaale ja kaitsta üksteist inglisemeelse Arrani vastu.

Kaks päeva hiljem jõudis kohale ka Arran ise, aga palju väiksema kaaskonnaga. Sellest hetkest alates oli kindel, et tema jääb kaotajaks. Sadler oli juba andnud loa viia Mary Stirlingisse, kus teda pidi valvama rühm parlamendi ametliku otsusega valitud šoti ülikuid. Marie de Guise oli saavutanud, et tema tütar viiakse nüüd elama hoopis teistsugustesse oludesse.

Ema koos lapsega asusid teele 27. juulil. Lennox andis nende käsutusse ihukaitsjad ja pani peaaegu pooleteise kilomeetri pikkuseks veninud pagasivoori kaitseks välja 2500 ratsanikust ja 1000 jalamehest koosneva väe. Alles äsja mähkmetest pääsenud väike Mary reisis juba sama pidulikult ja niisuguste auavalduste saatel, nagu edaspidi kujunes tema puhul loomulikuks.

Stirling, mille Marie de Guise oli sihtkohaks valinud, sai nende koduks järgmiseks neljaks aastaks. See oli igati sobiv koht oma imeilusa suure saali ja kuninglike eluruumidega, mis olid ulatusliku ümberehitusprogrammi käigus põhjalikult uuendatud. Üksnes suure saali söögilauda mahtus istuma kolmsada inimest.

Kaks nädalat pärast seltskonna kohalejõudmist kutsuti Sadler audientsile. Marie de Guise käitus ikka veel silmakirjalikult, ehkki saadik ei suutnud aru saada, mis põhjusel. Naine väitis, et oleks täiesti nõus lubama viia Mary Inglismaale „turvalisse kohta”. Ainult Arrani kahekeelsus olevat saanud takistuseks. Tegelikult lootis Marie nüüd saavutada ka oma teised eesmärgid, kui oli kord Arrani käest pääsetud. Ta olevat ikka valmis andma Mary Henry usaldusisikute kätte, kui Henry peaks seda endiselt soovima.

Marie de Guise kasutas seda vestlust, et võita veel rohkem aega. Sadler, kellel oli alati olnud nõrkus laste vastu, oli kiiresti kasvavast Maryst võlutud. Ta „on varsti nagu päris naine, kui võtab emast eeskuju,” olnud Sadleri sõnad. Mary oli põdenud tuulerõugeid, aga täielikult tervenenud. Nagu Sadler veel märgib, oli ta „igati kena ja nägus laps”.

Sadler sai jälle tüssata. Mary toomine Stirlingisse oli emale teema algus ja lõpp. Arran, kes oskas alati puhtalt välja tulla, muutis meelt ja tegi rivaalidega rahu. Asevalitseja lahkus 3. septembril Edinburghist, ametlikult selleks, et minna vaatama oma haiget abikaasat, tegelikult aga kohtus ta Falkirkis salaja Beatoniga. Mehed embasid teineteist ja sõitsid koos Stirlingisse, kus Arran tunnistas avalikult kõiki oma tehinguid Henry VIII-ga ja ütles lahti toetusest anglikaani kirikule.

8. septembril nõustus Arran muutma asevalitsejaks olemise tingimusi ja lubas jagada võimu Beatoniga ning juhinduda prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude esindajatest koosneva nõukogu soovitustest, kusjuures selle nõukogu eesotsas polnud keegi muu kui Marie de Guise. Asja eesmärk oli lepitada ülikud ja koondada nad ühisesse rivisse Henry VIII sissetungi vastu.

Kohe järgnes ka kulminatsioon. Järgmisel päeval – mis mõnusa irooniana langes Floddeni lahingu kolmekümnendale aastapäevale – toodi Mary pidulikus rongkäigus lastetoast välja ja krooniti siinsamas lähedal olevas kuninglikus kabelis šotlaste kuningannaks. Tegu oli äärmiselt tähendusrikka sündmusega. Kroonimine oli nii kiriku kui ka riigi elus kõige pühalikum rituaal: selle sümboolse talitusega sai Maryst nii usu- kui ka ilmalike ringkondade silmis legitiimne valitseja. Tseremoonia käigus kuulutati üheksakuune laps pühitsetud kuningannaks, kelle valduses olid kõik need pühad võimuregaalid, mida sai anda üksnes Jumal ja kes pidi aru andma üksnes Jumalale.

Rongkäigus kandis Arran krooni, Lennox valitsuskeppi ja mõjuvõimsaim Šoti ülik ning ühtlasi Arrani naisevend Argylli krahv, riigimõõka. Need olulised regaalid, mis on tänapäevalgi välja pandud Edinburghi lossis, olid oma prestiiži väsimatult igati suurendada püüdes kasutusele võtnud James IV ja tema poeg. Koos olid need esimest korda kasutusel just sel päeval. Kroon, mida enne kandis James V Marie de Guise’i kroonimisel, oli lapsele lootusetult suur ja liiga raske. Seda hoidis Mary pea kohal täielikus kardinalirüüs Beaton. Ta õnnistas tüdrukukest ja võidis teda pühitsetud õliga. Laps virises valjusti, kui piiskop ja peerid ükshaaval tema ette põlvitasid ja truudusvande andsid.

Traditsiooni kohaselt loevad heeroldid kroonimistseremoonial ette kogu kuningliku sugupuu ning tiitlid ja auametid, milleks kulub kuni pool tundi. Silmas pidades Mary jõulist sekkumist toimuvasse, jäeti see osa ära. Inglisemeelsetel ülikutel oli seoses sellega küll kahtlusi, aga muidu käitusid nad „väga väärikalt” ja võtsid osa ka banketist, maskeraadist ja interluudiumist ning muudest suures saalis korraldatud meelelahutustest, mis lõppesid „suure tantsupeoga kuninganna pilgu all koos suurte härrade ja prantsuse daamidega”.

Mary kroonimine lõppes tähelepanuväärse vahepalaga, mis algas sellest, et tema ema pööras esimest korda tõsisemat tähelepanu Henry VIII saadikule. See tähistas täielikku pööret jõudude tasakaalus. Inglisemeelsed ülikud olid oma mõjuvõimu kaotanud ja Arran leppinud Beatoniga, kellest sai jälle kantsler. Greenwichi leping oli sama hästi kui maha kantud: prantsusemeelsed jõud olid nüüd Šotimaal tõusuteel.

Henry VIII oli teinud oma käigud ja kaotanud. Ta oli saanud ka olulise õppetunni. Nagu ta seletas peaaegu igaühele, kes oli nõus kuulama, ei usalda ta šotlasi enam kunagi. Mary oli oma ema valvsa pilgu all tõusnud troonile. Ja kuna ta oli nüüd kuninganna, oli tema ema vaieldamatult see, kes otsustas tema eest.
2

JÕHKRAD KOSJASKÄIGUD


Kui Marie de Guise algatas intriigi, mis võimaldas tema tütre kuningannaks kroonida, andis ta endale aru, et hingetõmbeaega antakse talle vähe. Arran ja Lennox ihkasid mõlemad saada troonipärijaks. Nende suguvõsad olid vanad vaenlased ja oli võimatu uskuda, et mehed jäävad kauaks ühele ja samale poolele. Juba enne seda kui Arran nõustus jagama võimu kardinal Beatoniga ja võimaldas tal oma ametis jätkata, ilmutas Lennox rahulolematuse märke. Igatahes oli Arrani leppimine Beatoniga kõigest sissejuhatus tema tagasitulekuga seotud sündmustele. Marie de Guise mõistis, et ta vajab Lennoxi toetust oma prantsusemeelsele poliitikale nii kaua kuni parlament tühistab ametlikult Greenwichi lepingu.

Esialgu aga võis kasuliku ühendada meeldivaga. Kuna Mary oli nüüd kroonitud kuninganna, sai ka ema lubada endale veidi lõbustusi ja flirti. Vaevalt oli Stirlingi suur saal jõutud pärast kroonimispidustusi korda teha, kui kätte jõudis Marie de Guise’i sünnipäev. Ta oli ju alles kõigest kahekümne kaheksa aastane. Jäi mulje, kirjutab kroonik, et ehkki on hilissügis, „elavad Veenus ja Cupido veel maikuus, sest lauldi ja tantsiti, mängiti ja lõbutseti … ning sellest poleks tüdinenud küll ükski mees”.

Niisugusel lõbusal meelelahutusel oli ka poliitiline mõte, sest Marie de Guise, kes oli kõigest aasta vanem kui Lennox ja ikka veel üks ilusamaid naisi Šotimaal, kavatses kinnitada oma riigitruudust abielusidemete abil. Marie oli mehe ambitsioonid hoolikalt läbi kaalunud. Sellest sai peagi Lennoxi kinnisidee kuni selleni välja, et tal oli üsna ükskõik, kas siduda end abielu kaudu Šotimaa või Inglismaaga, peaasi, et ta ise jõuaks troonile lähemale.

Lennox oli paindlik ja viisakas ning intelligentne, ehkki petliku loomuga, aga „tugev ja igakülgselt tasakaalus isiksus ning jõulise ja mehise olekuga. Ta oli pikka kasvu ja sihvakas, temast õhkus elutarkust ja „daamide pilguga vaadates oli ta väga meeldiv”. Oma välise lihvi oli Lennox omandanud Prantsusmaal, kus ta teenis leitnandina garde écossaise’is ehk kuninga isiklikus ihukaitses.

Tema rivaal armastuses, kui mitte ka päritolu plaanis, oli Bothwelli krahv Patrick Hepburn. James V oli pagendanud ta sõnakuulmatuse pärast Veneetsiasse ja seejärel Taani, aga nüüd oli ta hiljuti Šotimaale tagasi tulnud. Tema esivanemad olid pärit Hailesist East Lothianis, mis oli rikas piirkond Kesk-Šoti madalikul Edinburghist kagus. Hepburni vanaisa oli silma paistnud lahinguväljal, sai krahvi tiitli ja Bothwelli lossi Lanarkshire’is. Hiljem vahetas ta selle suure ja eraldatud piiriäärse Hermitage’i kindluslossi vastu Hermitage Wateri orus Liddesdale’is, poolel teel Hawicki ja Carlisle’i vahel ja üsna lähedal vaidlusalustele maadele. Tänu vahetusele said Hepburnid mõjuvõimsateks piirialade isandateks. Hermitage’i kindluse asend tagas võimaluse kontrollida Inglise piiri läänepoolset ja keskosa. James IV andis Hepburnidele veel ka Crichtoni lossi Edinburghist paarkümmend kilomeetrit kagus, ning see tugevdas veelgi nende positsioone õukonnas ja parlamendis.

Patrick oli Šoti patrioot: prantslaste poolt ja inglaste vastu, aga samas ka olupoliitik, kes flirtis inglastega, kui see talle sobis. Kuulujutu kohaselt oli ta kuninga sohilaps. See pole siiski tõenäoline, ehkki tema ema oli lühikest aega üks James IV armukestest. Suguvõsa varad oli kogunud Patricku vanaisa, kes oli pidanud palju mitmesuguseid ameteid, mis ta jättis oma pärijatele. Seetõttu saigi Patrick endale päritava lordadmirali tiitli, mis oli tululik amet, sest tagas Hepburnidele osa kõikide Šotimaa rannikul hukkunud laevadelt saadud varast, see aga tegi Hepburnid ühe vähestest suguvõsadest, kes ei sõltunud rahaliselt kuningast. Patrick oli ka Edinburghi šerif, mis kindlustas Hepburnide suguvõsale mõjuvõimu ka õukonnas ja parlamendis.

Hepburnid hindasid rüütellikkust ja sõjamehelikkust. Nad pidasid endid härrasmeesteks, mis nende silmis õigustas ka duellide pidamist või isegi reetlikkust enesekaitsevahendina. Nende aukoodeksi põhimõtted leidsid toetajaid sõjaväelaste hulgas Euroopa mandril ja Iirimaal, riigiametnike ja diplomaatide meelest olid need aga lausa eemaletõukavad. Henry VIII saadik Sadler on kirjeldanud Patrickut kui „maailma kõige tühisemat ja ülbemat meest täis kõrkust ja rumalust, kelle juures pole mitte midagi, mida tasuks hinnata”. Sedasama oleks ta võinud öelda ka Lennoxi kohta, kui jätta kõrvale asjaolu, et Lennoxid polnud sõjaväelased ja nende tugevus seisnes õukondlastele omastes viisakates maneerides: tegelikult olid nad niisama sõnamurdlikud, aga see oli varjul peente kommete loori all.

Patrick oli liivakarva punakate juustega, keskmise kehaehitusega, aga kergelt kühmus. Tal oli aval naeratus ja meeldivad maneerid. Nii nagu Lennox, meeldis temagi naistele. Tal oli hulgaliselt armulugusid ja ta oleks oma naise kõhklemata maha jätnud, kui olnuks vaja kosida Mary ema ja kasutada oma mõjuvõimu katoliku kirikus, et tühistada oma abielu, seadmata sealjuures kahtluse alla oma laste sünnipära.

Lennox ja tema rivaal arvestasid, et ükskõik kumb neist saab Mary võõrasisaks, õnnestub tal ka kõrvaldada Arran asevalitseja kohalt ja asuda valitsema Mary nimel. Nii nad liikusid Mary ema kannul Stirlingist Edinburghi ja tagasi ning ajasid end puhevile nagu kuked, et vaid jääda Marie de Guise’ile silma. Nad tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi. Nad võtsid teineteiselt mõõtu laskmises ja piigivõitluses, kandsid kõige moekamaid riideid ja kulutasid suuri summasid Edinburghi juveelärides ja pudupoodides. Nad läksid Marie järel Saint Andrewsi, kus ta oli Beatoni külaline. Ta kohtles mõlemat meest nagu on kohane õukonna armuasjades kogenud naisele ja saatis neile julgustavaid signaale, aga ei pakkunud „midagi peale ilusate sõnade”.

Patrick üritas otserünnakut, lastes liikvele jutu, et Marie on lubanud temaga abielluda. Lennox võttis neid kuuldusi tõena ja tõmbus tagasi ning läks oma kantsi Dumbartoni. Tusatujus otsustas ta vahetada poolt ja palus Henry VIII käest leedi Margaret Douglase kätt. Pruudikandidaat oli James IV lese ja kuninga õe Margareti tütar viimase teisest abielust Anguse krahviga. Samuti palus Lennox kuningas Henry abi, et taastada oma õigused Šotimaa asevalitseja kohale, mille Arran oli tema väitel usurpeerinud. Lennoxi käik meeldis Henryle, kes nägi temas uut kandidaati Beatoni poole üle läinud Arrani asemele.

Lennoxi kannapööre lõi kildkondadevahelise tasakaalu Šotimaal segamini. Tema oli nüüd ju pigem inglaste ja mitte prantslaste leeris. Üritades juhtunule vastata, tuletas François I meelde de Guise’idele antud lubaduse. Oktoobris 1543 sõitsid kuus tema sõjalaeva sisse Clyde’i jõe suudmest ja randusid Greenockis. Pardal olid uued Prantsuse saadikud Jacques de La Brosse ja Jules de Mesnage, kaasas raha ja suurtükid Marie de Guise’ile ja tema poolehoidjatele.

Laevastik purjetas edasi Dumbartoni, kus Lennox trumpas üle iseenda. Ta haaras saadikute raha ja suurema osa nende suurtükkidest enda kätte. Ummikseis õnnestus ära hoida ainult teda hoiatades, et Prantsusmaa naturaliseeritud alamana võidakse ta Prantsusmaal riigireetmise eest kohtu alla anda. Lennox andis vastu tahtmist järele ja läks tagasi Stirlingisse ning oleks justkui prantslaste püüdlustega leppinud.

La Brosse kasutas tema käsutuses olevat raha, et maksta toetust juhtivatele ülikutele. Kogusummas oli seda raha 59 000 krooni (rohkem kui James V sissetulekud viimasel valitsemisaastal) ja see tähendas ootamatult sülle langenud õnne. Mitte midagi ei õlitanud Šotimaa poliitikaelu masinavärki toetustest paremini ja kui parlament tuli detsembris uuesti kokku, kulus vähem kui nädal, et vabastada Beaton kõikidest talle esitatud süüdistustest ning asuda lapskuninganna Mary nimel uuendama Šotimaa ja Prantsusmaa vana liitu.

Parlamendi järgmine samm oli lahti öelda Greenwichi sobimusest ja rebida sellega katki Šotimaa ja Inglismaa abieluleping. Lepingu tühistamine oli Henry VIII-le solvang. La Brosse sõnul olevat kuningas tõotanud kättemaksu otsekui oleks ta kaotanud suure lahingu.

Marie de Guise võis juubeldada. Vana liidu uuendamine oli tema isiklik triumf. Ta veetis rõõmuküllased jõulupühad koos tütrega nagu ikka elust pulbitsevas Stirlingis. Prantsuse saadikutele pakutud meelelahutus oli rikkalik ja mitmekesine. Jälle kõlas muusika, tantsiti ja pidutseti. Leskkuninganna võitis koguni Arranilt kaardilauas sada naelsterlingit.

Lennox kujutas enesest siiski ohtu. 21. märtsil 1544 kohtus ta Marie de Guise’iga viimast korda. Viimasel polnud vähimatki kavatsust teha Lennoxist oma tütre võõrasisa. Kui Marie de Guise seda viimaks mehele ütles, lahkus too maruvihasena. Nädala pärast sõitis ta juba Inglismaale, kus kirjutas alla kohustusele abielluda Margaret Douglasega. Selle sisuliselt ametliku sammuga andis ta lubaduse seada oma eesmärgiks Inglismaa ja Šotimaa valitsevate dünastiate liit ning valitseda Šotimaad, kui ta peaks kunagi saama asevalitsejaks, vastavalt Inglise kuninga juhtnööridele, kusjuures nimetatud õiguse lootis ta saada just viimaselt.

29. juunil toimus Lennoxi ja Margaret Douglase abiellumise puhul pidulik missa, kus osalesid Henry VIII ja tema kuues ning viimane kuninganna Catherine Parr. Pruudi kaasavara eest hoolitses Henry, kes kinkis värskele abielupaarile mitu mõisat Yorkshire’is.

Juba enne pulmapidu oli Henry võtnud kindlalt nõuks šotlastele kätte maksta. Samuti oli ta lepingu tühistamisest nii solvunud, et hoiatas Edinburghi elanikke: ta hävitab nad „kolmanda või neljanda põlvkonnani”, kui nad peaks talle teele ette jääma. Pahasena kõige selle üle, milles ta nägi äärmist reeturlikkust, ei tahtnud Henry sugugi, et Mary viidaks Prantsusmaale, kuhu tema käed ei ulatu.

Kui Lennox veel mõtles, kuidas oma kaarte kõige paremini lauda käia, oli Henry juba asunud koguma vägesid sissetungiks Šotimaale. Tema eesmärk polnud lihtsalt suurim sissetung Edward I valitsemisajast saadik, vaid ta koostas ka šotlaste musta nimekirja. Oma plaanides ei kohkunud ta tagasi ka mõrvast. Kõige esimene sihtmärk oli Beaton, kuna Henry süüdistas teda rohkem kui Marie de Guise’i selles, et Arran lõi inglaste leerist lahku. Peagi otsiski Sadler, kes ise oli reformatsiooni pooldaja, üles Beatoni protestantidest vaenlased, et pääseda nende salajasse võrgustikku ja uurida, kas õnnestub asuda punuma vandenõud.

Henry VIII sissetungi peamine eesmärk oli sundida šotlasi uuesti tunnistama Greenwichi lepingu dünastiatevahelist liitu puudutavaid klausleid. Sellepärast algasidki, nagu hiljem seda hakati nimetama, „jõhkrad kosjaskäigud” šotlaste kuningannale Maryle. Algust tehti maikuu esimesel nädalal prints Edwardi onu, Hertfordi krahvi Edward Seymouri juhtimisel.

Kuna Henry oli juba otsustanud tungida liidus Hispaania kuninga Karl V-ga


suvel Prantsusmaale, oleks tal tulnud sõdida kahel rindel. Vältimaks seda, andis ta Hertfordile aega kõigest ühe kuu, et seatud eesmärgid Šotimaal saavutada, aga lühendas sedagi edaspidi kolmele nädalale. Hertford pidi Edinburghi linna ja lossi sisse piirama, hävitama Leithi sadama, mis oli kõige sügavam sadam Forthi lahes ja Edinburghi merevärav, ning suunduma seejärel Kesk-Šoti madalikule Edinburghi ja Stirlingi vahel. Kui see on rüüstatud, tuli minna üle Forthi lahe Šotimaa leivaaita Fife’i, kus Hertfordi ülesanne oli „äärmisi abinõusid kasutusele võttes hävitada kõik linnad ja külad”, iseäranis aga Beatoni kants Saint Andrews.

Hertford liikus meritsi, purjetas Forthi lahte sisse ja saatis 15 000 meest Leithist umbes kolme kilomeetri kaugusel Grantonis maale. Liikudes linna poole leidis ta Edinburghi põhja poolt kaitsva strateegiliselt tähtsa Water of Leithi ääres üles rivistatud 6000 šotlast. Seda väge juhtisid Arran, Beaton ja Bothwelli krahv Patrick, aga pärast pool tundi väldanud võitlust löödi šotlased puruks ja põgenema.

Hertfordil ei läinud paraku korda Edinburghi lossi vallutada. Selle positsioon oligi peaaegu vallutamatu, suurtükkidega hästi kaitstud ja igaüks, kes kindlusele lähenes, langes tugeva tule alla. Seetõttu anti käsk loss rahule jätta, aga kogu ülejäänud linn ja selle agulid maha põletada ja rüüstata. Tulekahjud kestsid kolm päeva: peaaegu kõik majad ja kirikud rööviti tühjaks või hävitati. Holyroodhouse’i palee ja selle kõrval olev Abbey-Kirk otsiti läbi. Edasi oli vägedel korraldus minna üle lahe Fife’i, põletada maha Kinghorn ja Kirkcaldy ümbruse külad ning peagi tagasi tulla. Aega oli vähe, mistõttu Hertfordi mehed ei jõudnud Saint Andrewsist isegi mitte 30 kilomeetri kaugusele.

Kõikide nende ränkade sündmuste ajal oli Mary varjul Stirlingi kõrgete müüride vahel. Sadler sai teada, et lapskuninganna saatjaskond, kes vastutas tema julgeoleku eest oma elu hinnaga, pidi vajaduse korral viima ta Šoti mägismaale, kus „on võimatu teda kätte saada”. Hertford jõudis edasi kuni Kesk-Šoti madaliku keskosani. 15. mail kandis ta ette, et see piirkond on rüüstatud „kuue miili ulatuses Stirlingi ümbruses” ja Leith tehakse maatasa järgmisel päeval. Selle tagajärjel viidi Mary Stirlingist umbes 50 kilomeetri kaugusele põhja poole Dunkeldi, mis oli üks peamisi kohti, kustkaudu Šoti mägismaale minna. Seal oli Mary kindlalt kaitstud ja Heretfordile antud tähtaeg lähenes.

Saanud käsu minna tagasi lõunasse, et tema vahvad väed Prantsusmaal algavaks sõjakäiguks laevadega Calais’ alla viia, marssis Hertford Edinburghist piki rannikut Berwickisse Tweedi ääres, põletades teel maha kaubalinnad ja tehes maatasa nii palju teisi kindlusetorne, külasid, kirikuid ja maju kui jõud üle käis.

Juhtunu oli Šotimaale katastroof ja selles hakati süüdistama Arranit. Just teda peeti süüdlaseks veel rohkem kui Beatoni. Aadlikud leidsid, et edaspidi peaks ta jagama asevalitseja kohta Marie de Guise’iga. Viimase populaarsus oli järsult tõusnud, sest tema prantsusemeelset poliitikat seostati šotlaste vabastamisega vanast vaenlasest. Teda ei süüdistatud üldse selles, mis Henry VIII korraldatud hävitustöö rahvale põhjustas. Jäi mulje, nagu oleks üksnes tema võtnud Šotimaa huvisid tõeliselt südamesse. Kindlasti oli tema suguvõsal liitlassuhetes Prantsusmaaga oluline tähtsus: ilma Marie de Guise’ita poleks François I kindlasti nii agaralt šotlaste huve Inglismaa eest kaitsnud.

Mary ema nägi nüüd siin oma võimalust. Tema soov oli olla üksinda asevalitseja, mitte kaasasevalitseja. Arran oli selle vastu ja mõlemad pooled kutsusid kokku rivaalitseva parlamendi ning ummikseis jäi püsima kuudeks. Viimaks klopsis Beaton kokku kompromissi, mille kohaselt Arran lubas kuulata Marie de Guise’i „nõuandeid ja soovitusi”. Sellest ajast alates istus Marie de Guise järjekindlalt riiginõukogu ja parlamendi istungitel, kus püüdis jätta muljet ühtsusest, ehkki tegelikult püüdis ta juhtida Šotimaad võimalikult rohkem Prantsuse orbiidile.

Selle ebameeldiva kompromissi tõttu mõnevõrra kannatada saanud Marie de Guise’i võitlusvaimu tõstis ootamatu võit. Veebruaris 1545 tuli üle Tweedi jõe iidset kloostrilinna Melrose’i rüüstama inglaste röövsalk. Tagasiteel langesid nad aga väiksema Šoti väesalga korraldatud lõksu ja palju neist võeti vangi. See oli hoop Inglismaa mainele just hetkel, kui Henry VIII oli kõige haavatavam. Paradoksaalsel kombel tulenes see just tema edusammudest Prantsusmaal, kus ta oli hõivanud Boulogne’i ja seda kaitsnud, kui linn sisse piirati. Aga et seda kõvasti üles kiidetud vallutust kindlustada, oli Henry sunnitud linna ümbrusse positsioonidele kaevuma, mis aga sidus ta kätest-jalgadest. Ehkki Šotimaaga võrreldes oli Inglismaa küll vägev, oli see nõrk võrreldes Prantsusmaaga. Henry liitlane Karl V oli ta hüljanud, kuna tegi François I-ga separaatrahu. Nii pidi Henry sõdima üksi, tegema suuri võlgu ja piitsutama oma jõude viimse piirini.

Pariisis hakkas üha rohkem Šotimaa asjade ajamist üle võtma dofään Henri. Nii tema kui ka de Guise’id õnnitlesid Mary ema soojalt õnnestunud lõksu puhul ja pakkusid edaspidisekski oma abi. 1545. aasta maikuuks olidki värsked abijõud valmis teele asuma, mis tõotas šoti ülikutele uusi toetusi. Miski ei tõotanud erilisi raskusi. Kui ekspeditsiooni juhiks määratud Jacques de Lorges, Sieur de Montgommery sai teada, et Marie de Guise on „talle toodud veinidest haigestunud”, andis ta käsu saata talle partii häid veine.

Prantslased jõudsid kohale kuu ajaga. Kas François I ise ikka toetas seda ettevõtmist täiest hingest, on iseküsimus. Šotimaal tuli maale mitte rohkem kui 500 meest. Paraku ei läinud kõik nii hästi, kui algul tundus. Selleks, et maksta oma sõduritele, oli François sunnitud üles sulatama 10 000 kuldkrooni ning lasta sellele lisatud vase ja tinaga vermida 150 000 uut krooni. Need uued rahad jagati Lorges’i meestele välja, aga pettus tuli avalikuks kohe, kui prantslased kohale jõudsid ja elutargad Edinburghi kaupmehed ei olnud nõus võltsmünte vastu võtma.

Kui sõjakäiguks sobiv aeg oli Boulogne’is lõppemas, tundis Henry VIII end küllalt kindlalt, et võiks pöörata pilgud Šotimaa poole. Ta saatis septembris Hertfordi uuesti üle piiri jätkama niinimetatud jõhkrat kosimist. Rajanud Newcastle’isse Tyne’i ääres tugipunkti, liikus Hertford 12 000 mehe eesosas Berwicki alla, puhkas kolm ööd ja marssis siis umbes 30 kilomeetrit mööda rasket künklikku maastikku sisemaale Kelso suunas. Seal pöördus ta lõunasse, liikudes põletades ja rüüstates ning kohalike elanike hulgas hirmu külvates edasi Jedburghi peale.

Edasi ründas Hertford piiriäärseid külasid, korraldades tõelise hävitustöö peaaegu 5000 ruutkilomeetri suurusel alal. Ta alustas lubadusega põhjustada sama palju hävingut kui oma eelmise rüüsteretke ajal, aga hakkas peagi kiitlema, et saadab korda kaks korda rohkem kui toona. Siiski ei olnud see sissetung kaugeltki nii ränk kui eelmine. Hertford ei söandanud kaugemaale Šotimaale tungida, sest kartis Prantsuse abivägesid.

Henry VIII oli vahepeal otsustanud Prantsusmaal panustada diplomaatiale. Šotimaa oli tema päevakorras esikohal: viimane pakkumine oli lubadus tagastada Boulogne François I-le, mille vastukaubaks oleks olnud Mary ja prints Edwardi abielu. Järgmisel kevadel sõitis Hertford Pariisi läbirääkimisi jätkama. Mõlemad riigid olid rahanduslikult kurnatud ja nii sõlmitigi vaherahu, mis puudutas ka Šotimaad. See võinuks anda mõlemale poolele hingetõmbeaega, kui poleks juhtunud midagi mõeldamatut.

29. mail 1546 tehti Beatonile atentaat. Kolm kuud varem oli agar peapiiskop andnud käsu põletada juhtiv protestantlik reformaator George Wishart tuleriidal, kusjuures ta seoti posti külge ja tema külge riputati püssirohukotid, et etendus oleks võimalikult muljetavaldav. Kuna ketserite põletamine tuleriidal oli peaaegu ühtviisi ebapopulaarne nii katoliiklaste kui ka protestantide silmis, siis pööras Beatoni ettevõtmine avaliku arvamuse järsult tema vastu.

Atentaadi korraldajad, rühm mõisnikke Beatoni kodukohast Fife’ist panid peamiselt pahaks tema mõjuvõimu ühiskonnas ja poliitikas. Ilma tema nõusolekuta ei toimunud midagi, aga vandenõulaste ninamees, Fife’i šerif Norman Leslie oli seadnud kahtluse alla Beatoni õiguse olla kohtumõistja. Puhkenud tülis asusid Leslie sõbrad teda toetama, kusjuures otseselt oli asjasse segatud ka Henry VIII saadik Sadler. Soovimata piirduda lihtsalt inglaste ebamäärase toetusega, oli ta neid lausa rahastanud, kuna uskus, et kui Beaton on surnud, variseb kogu prantsusemeelne leer kokku.

Hommikul kella viie ja kuue vahel ilmus rühm salamõrtsukaid Saint Andrewsi lossi peasissepääsu juurde. Sisse pääseti koos müürseppadega, kes tulid tööle ja kohtusid ka Beatoni armukese ning tema kaheksa lapse ema Marion Ogilvyga, kui too lahkus nagu tavaliselt lossist tagaukse kaudu, et minna sisseoste tegema. Kui oldi juba sees, võeti uksehoidja käest võtmed. Seejärel läks Leslie siseõue ja käsutas teenijad ning töömehed sealt minema ning läks siis uuesti tagaukse juurde juhuks, kui Beaton üritab sealtkaudu põgeneda.

Beaton kuulis mingit müra ja püüdiski põgeneda, aga nähes, et see võimalus puudub, läks tagasi magamistuppa ja pani ukse riivi. Ta avas ukse alles siis, kui Leslie mehed kuhjasid ukse taha hunniku põlevaid süsi, istus siis toolile ja hakkas palvetama. See ei takistanud vandenõulasi, kes pidasid tüütult pika jutluse, milles kutsusid „nurjatut paavstlast” kahetsema, enne kui ta surnuks torgatakse. „Kõik on läbi,” olid Beatoni viimased sõnad. Seejärel riputas Leslie Beatoni alasti surnukeha lossimüürilt alla, sidudes köie saamiseks kokku mõned linad.

Kui rahvas kogunes seda etendust jälgima, lasi keegi mees nimega Guthrie oma põlvpüksid alla ja kuses Beatoni avatud suhu. Mõrvarid, kes olid sunnitud end lossis barrikadeerima, et mitte võimude kätte langeda, toppisid seejärel laiba soolakirstu, mis visati ühte sügavasse pudelikujulisse vangikongi. Tegu oli väga iseäraliku kättemaksuga – surnukeha oleks võinud vabalt heita lossi tagakülje müürilt merre – sest mõrtsukate sõbrad olid olnud vangis just siin Beatoni juures. Sellele ebaharilikule vangikongile andis otsida samaväärset kogu Euroopast, sest sealt polnud mingit väljapääsu peale „pudelikaela”, ja ka siis oli selleks vaja ülevalt alla lasta köis või nöörredel. Ja kuna kong oli uuristatud kaljusse allapoole merepinda, oli sees kuulda lainete mühinat.


Niisugune vandenõu oli täiesti kooskõlas toonase veritasul rajaneva klannipoliitikaga.

Henry VIII oli äärmiselt rahul. Tema nägi selles mõrvas läbimurret oma kampaanias „vana liitlase” lõplikuks hävitamiseks. Ta poleks saanud rohkem eksida. Kui Beatonil oli olnud üldse mingit mõju, siis just tema oli Šotimaal stabiliseeriv tegur. Nüüd pöördus avalik arvamus veelgi rohkem Prantsusmaale soodsamaks.

Ülikud tulid kiiruga kokku ja valisid Beatoni asemel kantsleriks Šoti mägismaa idaosa tähtsaima katoliikliku ja prantsusemeelse Gordoni klanni juhi krahv Huntly. Mitu inglisemeelset ülikut kasutas juhust, et minna üle prantsusemeelsete leeri. Fife’is endas toimus aga järsk muutus rohujuure tasandi avalikus arvamuses: need mõisnikud ja nende poolehoidjad, kes oli aidanud atentaadi korraldajaid, muutusid peaaegu üleöö kohalikest kangelastest spontaansete rünnakute sihtmärkideks.

Aga asi, millega Arran hakkama ei saanud, oli Saint Andrewsi lossi tagasivallutamine. Ta asus küll seda piirama, aga kindlust oli võimalik varustada ka meritsi: Henry VIII saatis sinna toidukraami ja laskemoona lausa Inglismaalt. Kui Arrani mehed üritasid vapralt raiuda tunnelit läbi tugeva kalju, siis nurjas selle sissepiiratute kaevatud vastutunnel.

Niisugune ebaõnnestumine vihastas Marie de Guise’i. Ta oli juba niigi pahane sellegi pärast, kui leigelt François I oli teda „abistanud”. Eriti tegi talle haiget võltsmüntide kasutamine palga maksmiseks Lorges’i sõduritele. Marie de Guise’i soov oli, et Saint Andrewsi loss tuleb tagasi võtta ja mõrvarid peavad saama karistuse.

Nüüd järgnesid hingematva kiirusega ülimalt tähtsad sündmused, mis põhjustasid peaaegu võrdsel määral elevust ja hirmu. Henry VIII suri jaanuaris 1547 ja kaks kuud hiljem järgnes talle François I. Need titaanid olid andnud tooni Briti saartel ja Euroopa põhjaosas toimuvates sündmustes juba 30 aastat. Ühtäkki oli aga tekkinud vaakum. Ning Hertfordi krahv ja de Guise’id asusid seda otsekohe täitma.

Henry VIII poeg ja troonipärija Edward VI oli veel alles üheksa-aastane. Oli vaja panna ametisse asevalitseja või protektor (nagu seda nimetati Inglismaal), kes valitseks kuni kuningas saab kaheksateistkümneseks, aga Henry ei tahtnud anda nii palju võimu ühe inimese kätte. Seetõttu määras ta oma testamendis regentnõukogu, kes pidi valitsema riiki kuni tema poeg on alaealine. Kõigest hoolimata oskas Hertford korraldada nii, et juba nädala pärast sai temast Somerseti hertsog. Ta haaras enda kätte protektorina valitseva asekuninga positsiooni: tema põhiline eesmärk oli teha teoks Henry VIII plaan suruda Šotimaale peale ajast ja arust Greenwichi leping ning ühendada kaks kuningriiki Mary ja Edwardi abielu kaudu. Seda silmas pidades tuli ta vastu ka Beatoni tapjatele. Hertfordi peaaegu esimene samm oli sõlmida nendega kokkulepe ja lubada neile toetusi ja tasu ning saata toiduaineid ja laskemoona Saint Andrewsi.

Prantsusmaal päris dofään isa trooni ja temast sai kuningas Henri II. De Guise’id olid tema tähtsaimate nõuandjate hulgas ja selle tulemusena kuulutas Henri end otsekohe Šotimaa protektoriks. Ta ei kavatsenud raha kokku hoida, et tagada endale „vana liitlase” poolehoid ja panna Mary mehele mitte kellelegi muule kui oma pojale dofään François’le. Vastukaaluks Somerseti mõttele niinimetatud Anglo-Briti liidust tuli Henri välja oma plaaniga moodustada Prantsuse-Briti impeerium. Pealegi võttis ta kõike seda tunduvalt tõsisemalt kui tema isa François I, kelle peamine mure oli seisnenud selles, kuidas ärritada Henry VIII-t ja talle vastu töötada.

Henri II kutsus Itaalias väljaõppe saanud hiilgava mereväeohvitseri Leone Strozzi Capuast juhtima Saint Andrewsi vastu algatatud ekspeditsiooni. Strozzi jõudis Saint Andrewsi lahte 16. juulil ja asus 24. juulil lossi piirama. Piirajail oli märkimisväärne tulejõud. 30. juulil tulistati lossi sellest ida pool asuva iidse kloostrikiriku katuselt ja läänest ülikooli kabeli tornist. Tormijooks algas koidu ajal ja oli kella kolmeks pärastlõunal lõppenud. Enne kui Arran jõudis ületada Forthi lahe ja läbida North Queenserryt Saint Andrewsist lahutavad umbes 80 kilomeetrit, oli loss tagasi võetud ja seal viibinud vangis või viidud Prantsuse galeeridele.

Kui lossi aheldatud kaitsjad viimaks välja toodi, oli nende hulgas ka noor protestandist reformaator John Knox, kes oli loobunud varasemast karjäärist ja valinud jutlustaja elu pärast kohtumist kaasmaalasest Wishartiga, kelle Beaton lasi tuleriidal hukata. Knoxil polnud mingit seost kardinali mõrvamisega, aga ta kiitis selle heaks. Ta läks Saint Andrewsi, kus pidas lossi kabelis ja linnas jutlusi. Tema õpetuse kohaselt oli „paavst antikristus” ja „missa jälestusväärne väärjumalakummardamine”: mehe sõnaseadmise oskus oli nii vastupandamatu, et ta leidis palju järgijaid.

Knox oli sunnitud aerutama Prantsuse galeeridel 18 kuud. Seejärel korraldas Somerset tema vabastamise ja lasi ta turvaliselt Londonisse tuua. See osutus saatuslikuks sammuks, sest Somerseti sekretär ja abiline kohtuasjades oli noor Cambridge’i lõpetanud mees ja tõusev täht nimega William Cecil. Talle oli määratud saada Mary saatuses määravaks tegelaseks ja nüüd kohtus ta esimest korda Knoxiga. Osalt just tänu Cecili mõjutustele sai Knox Inglismaal tööpakkumisi ning määrati üheks Edward VI kaplanitest.

Somerseti vastus sellele, et Strozzi vallutas Saint Andrewsi lossi tagasi, oli käsk alustada „jõhkrate kosjaskäikude” viimast ringi. Augusti lõpul saabus Newcastle’i alla 15 000 mehe suurune armee. Somerset marssis oma vägede eesotsas Berwicki suunas ja läks sealt edasi East Lothiani. Taktikalise muutusena kavatses ta jätta Šotimaale alalise Inglise garnisoni. Tal oli tõsine kavatsus Šotimaa okupeerida ja alla heita ning sundida see niiviisi Inglismaaga liituma. Tema armeed toetas Inglise sõjalaevastik, mis liikus põhja poole, olles iga hetk valmis andma tuld, kui šotlased peaks Somerseti vägesid kusagil varitsema.

Seekord oli Arran oma vägedega valmis. Kui Inglise jalavägi jõudis 10. septembril Invereski lähedale, mitte kuigi kaugel Musselburghist, mis pole Edinburghist kuigi kaugel, seisis neil vastas kõigi aegade suurim Šoti armee. Ligikaudu 12 000 sõdurit olid oskuslikult paigutatud kaitsekraavidesse Eski jõe läänekaldal. Nad olid siin, et sulgeda tee Edinburghi, ja kuna inglaste ühele tiivale jäi meri ning teisele poole läbipääsmatu soo, pidi Somerset kas alustama frontaalrünnakut või oma väe ümber pöörama.

Kui Somerset tegi kaitsepositsiooni otsides pöörde, Arran ründas. Kokkupõrge toimus Pinkie kaluriküla lähistel küngastikul. Ühe hirmsa hetke jooksul jäi mulje, et šoti piigimehed jäävad võitjaks. Siis aga tõid inglased oma ratsaväe äkki rünnakule ja nende raskesuurtükid avasid surmava tule. Kui šotlaste read lõid vankuma, pani Arran põgenema ja tema vägedes puhkes paanika. Järgnenud suurtükkide tulemöllus ja puhkenud veresaunas niideti maha ja tapeti 10 000 šotlast. Tegu oli justkui teise Floddeniga: tee Edinburghi ja Stirlingisse oli vaba. Neli aastat ja üheksa kuud vana Mary viidi öösel kandetooliga kiiresti Inchmahome’i abikloostrisse väikesele saarele Menteithi järvel umbes 140 kilomeetri kaugusel lahingupaigast.

Somerset ei hakanud Edinburghi uuesti vallutama. Selle asemel asus ta kiiruga rajama odavate fortide ahelikku rannikult rannikule, eesmärk hoida niiviisi kogu maa oma kontrolli all. Kui Somerset lootis, et see annab tulemusi, siis ta eksis. Vastulöök oli ootamatu ja lõppes viisil, mille Somerset oli seletamatul kombel kahe silma vahele jätnud: šotlaste kuninganna viidi Prantsusmaale.

Arran, kes ei tahtnud sõjalisel vallutusel rajanevast liidust Inglismaaga midagi kuulda, jõudis kokkuleppele Henri II-ga ja võttis vastu pakkumise Châtelherault’ hertsogkonnale Poitous ning andis lubaduse, et Maryst saab Henri II poja pruut. Tehing kinnitati jaanuaris 1548 ja kuu aega hiljem käisid juba kõnelused Mary kihlumise üle dofääniga.

Henri II poleks saanud kõike enam selgemini välja öelda. Ta lubas puhastada Šotimaa Somerseti garnisonidest. Ehkki Henri ajas asju omal viisil, oli siiski tegu de Guise’ide perekondliku üritusega. Hertsog Claude de Guise’i vanem poeg François oli juba näidanud end oma põlvkonna silmapaistva strateegina ja määrati operatsiooni juhtima. Sõjaretke kavandas ta koos oma venna, Lorraine’ kardinali Charles’iga, kes oli üks Henri II õukonna andekamaid majandusmehi. Vennad de Guise’id olid muidugi Šotimaa noore kuninganna onud.

Valmistudes sõiduks Prantsusmaale, viidi Mary Dumbartoni lossi, mis oli juba Lennoxilt ära võetud ja prantsusemeelse leeri valduses. Kuna Somerset oli ikka veel seotud oma garnisonide rajamisega, kujutas nüüd noorele kuningannale suurimat ohtu leetriepideemia. Kuulujutud, et ta on surnud, lükati kiiresti ümber. Tema julgeolek oli igatahes tagatud, sest Prantsuse vägede eeljõud olid juba kohal teda kaitsmas ja neil oli raha ning laskemoona terveks aastaks.

Peamised Prantsuse ekspeditsioonijõud maabusid Leithis 17. juunil. 130 laevast koosnev armaada tõi kohale 5500 jalaväelast ja 1000 ratsaväelast, mis ajas Somerseti fortide asukaile hirmu peale. Olulise osa Prantsuse sõduritest moodustasid Itaalias teeninud veteranid. Nende juhid olid professionaalid, kellest suurem osa kuulus de Guise’ide lähikonda. Erinevalt enamikust Somerseti meestest, kes olid välismaa palgasõdurid, olid prantslased ustavad oma komandöridele ja kodumaale.

Juuli alguses piirasid prantslased sisse Somerseti peamise kindluse Kesk-Šoti madaliku idaosas Haddingtonis. Nädalapäevad hiljem tuli parlament Abbey lähedal kokku ja kiitis pärast ainult väga lühikest arutelu heaks Šotimaa ja Prantsusmaa lepingu. Prantsuse kindralleitnant André de Montalembert, Sieur d’Essé kinnitas, et Henri II on „nii südame kui ka mõistusega kindlalt otsustanud seda riiki kaitsta” ja soovib, et Mary kihluks tema pojaga.

Parlament tunnistas lepingu kiiresti väga mõistlikuks. Takistuseks võis osutuda riikliku iseseisvuse probleem, aga kuna Henri II oli lubanud kaitsta Šotimaa seadusi ja vabadusi „nii nagu seda on teinud kõik möödunud aegade kuningad”, jõuti tingimustes kergesti kokkuleppele.

Järgmisel päeval pärast parlamendi istungi lõppu kirjutas Marie de Guise oma vendadele: „Asun homme teele, et viia ta [Mary] tema [Henri II] juurde niipea, kui galeerid on oma ringi ära teinud.” Et Inglise merepatrullid eksiteele viia, purjetas Maryt ära tooma saadetud Prantsuse laevade komandör Nicolas de Villegagnon ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney saarte ning sealt tagasi mööda läänerannikut Clyde’i lahte. See oli ohtlik ümbersõit, ehkki üks Prantsuse hüdrograaf oli selle kaardile kandnud ja meremehed teadsid, et see on täiesti navigeeritav, kui tormid laevu just kursist liiga kaugele ei vii.

29. juulil suudles Mary ema hüvastijätuks ja läks laevale, mis oli Henri II enda kuninglik galeer. Kuigi Mary oli kõigest viie ja poole aastane, käitus ta nagu kuninganna. Tema laevaletulekut nägi pealt sõjaväe veteran ja d’Essé sõber Jean de Beaugué, kes kirjutab, et tüdruk oli „üks kõige täiuslikumaid olevusi, keda iial nähtud, keda juba väga varasest noorusest on imetletud ja austatud, ning see tekitas niisuguseid ootusi, et üheltki selle maailma printsessilt ei oleks võimalik loota enamat”.

Laskudes kitsast trepist, mis viis lossi juurest kalju jalamil oleva sadamasilla ääres seisvale laevale, oli Mary leidnud endas väga iseloomuliku joone. Ükskõik, mida ta tulevikus tegi või kuhu läks, ükskõik kas tema teod ja käitumine äratasid vaimustust või pahameelt, avaldus siin tema eriline anne olla igaks olukorraks valmis.

Järgnes nädalatepikkune viivitus, mille põhjustasid tormid ja murtud aerud. Ankrus seisvaid laevu pillutati armutult ja Mary avastas, et tema on üks väheseid pardalolijaid, kes on merehaiguse vastu immuunne. See võis olla esimene kord tema elus, kui ta märkas, et tema on tugev, palju teisi tema ümber aga on nõrgad.

7. augustil sõitis laevastik lõpuks avamerele. See oli Mary esimene suurem ettevõtmine: debüüt rahvusvahelisel areenil. Ilmselgelt nautis ta oma osa. Tema head meeleolu märkas ka de Guise’ide lähikonda kuuluv Artus de Maillé, Sieur de Brézé, kelle Henri II oli saatnud sellele retkele oma esindajana. Laeva pardal kirjutatud kirjades teavitab ta murelikku ema, et „teie tütar kuninganna tunneb end niisama hästi ja tänu Jumalale ka niisama rõõmsameelsena nagu te ise olete teda alati näinud”.

Pärast 18 päeva kestnud ülesõitu, mis venis oodatust peaaegu kaks korda pikemaks, jõudsid galeerid väikesse Bretagne’i sadamasse Saint-Pol-de-Léoni, mitte kuigi kaugel elava liiklusega Roscoffi sadamast. Sealt pidi reisiseltskond suunduma Pariisi äärelinnas kõrgel Seine’i kaldakaljul seisvasse Henri II lemmiklossi Saint-Germain-en-Layesse.

Tormidest vaevatuna olid kõik õnnelikud, et saab paar päeva puhata, enne kui alustada teekonna järgmist etappi. Marygi vajas puhkust. Praegune teekond oli suure seikluse algus ja loomulikult tundis ta mingit ärevust. Ta ei olnud sugugi kindel, kas näeb veel kunagi oma ema. Ja ehkki edaspidi koheldi teda igal pool kui väikest kuningannat (la petite Royne), siis ei tehtud seda mitte seepärast, et ta oli tõepoolest kuninganna, vaid põhjusel, et ta pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.
1 Hispaania (Aragóni ja Kastiilia) kuningana kandis ta nime Carlos I. Toimetaja. [ ↵ ]

2 Tänapäeval on see kong turismiatraktsioon. [ ↵ ]
3

SAABUMINE PRANTSUSMAALE


Ehkki Mary oli arusaadavalt ärevil, kui ta tõstis jala esimest korda Prantsusmaa pinnale, ei olnud ta kaugeltki üksi. Teda ümbritses vähemalt kümmekond tuttavat nägu. Ema oli isiklikult valinud välja tema saatjad, jälgides, et Henri II esindajaid eesotsas Sieur de Brézé ja tema kaaslastega oleks enam-vähem sama palju kui šotlasi. Esimestena nimetagem lord Erskine’i ja lord Livingstoni, kelle parlament oli valinud Mary ametlikeks hooldajateks, kui Marie de Guise pole tema juures. Edasi tuli James IV ebaseaduslik tütar ja Mary ema lähim usaldusalune, leedi Fleming, kes oli määratud Mary guvernandiks ja juhtis kogu saatjaskonda kuuluvat naispersonali. Kogu aeg oli Mary juures ka tema vana lapsehoidja Janet Sinclair. Lisaks oli seltskonnas veel James V ebaseaduslik poeg ja Mary poolvend lord James Stuart, kes oli 17-aastane ja asus õppima Pariisi ülikoolis. See oligi arvatavasti esimene kord, kui Mary kohtus lähedast sugulast, kes edaspidi etendas tema elus määrava tähtsusega osa. Praegu sõitis ta Pariisi ja Edinburghi vahel edasi-tagasi, valmistudes justkui kirikutegelase karjääriks, tegelikult aga ainult oodates juhust, et astuda rambivalgusse.

Mary pruutneitsid ja ametlikud mängukaaslased olid tema neli parimat sõbrannat: Mary Fleming, Mary Beaton, Mary Seton ja Mary Livingston, kellel oli ühine hüüdnimi Neli Marie’d. Kõik nad olid Maryga peaaegu täpselt ühevanused ning pärit tähtsatest šoti suguvõsadest ja said tema mängukaaslasteks siis, kui ema viis ta saarele Inchmahome’i abikloostrisse. Leedi Flemingi tütar Mary Fleming oli veresidemete tõttu veidi eelistatud ja Mary kohtles teda kui täditütart ning pealegi paistis ta silma oma kiire taibu ja elurõõmu poolest. Mary Beaton jäi ilu poolest alla ainult Maryle, kellega tal hiljem tekkis ühine huvi kirjanduse ja luule vastu. Mary Seton, kes jäi Mary kõrvale peaaegu kogu eluks, oli kuulus kui soengutegija, kes oskas Mary punakaspruunid juuksed seada ja lokkida iga päev uudsesse soengusse. Ja lord Livingstoni tütar Mary Livingston armastas eriti viibida vabas õhus ja tantsida.

Tütarlaste hüüdnimi oli tegelikult nali. Kolm Marie’d olid Prantsusmaal katoliiklaste hulgas väga austatud naised. Need kolm olid neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja Kloopase naine Maarja, kes kõik seisid Kristuse ristilöömise ajal tema risti juures. Mary oli kahtlemata uue testamendiga tuttav ja arvatavasti pidas seda igavaks, sest palju toredam oli kaaslastega mängida ja nii ta mõtleski selle hüüdnime välja. See annab tunnistust jumalavallatust või koguni mõnevõrra pühadustteotavast huumorimeelest, mille poolest Mary sai hiljem kuulsaks. Ei jäänud ka pika ja kurnava ülesõidu ajal märkamatuks, et Mary ei jätnud pilkamata neid oma saatjaid, kes erinevalt temast jäid merehaigeks.

Niipea kui laevad Saint-Pol-de-Léonis randusid, saadeti Pariisi sõna, et Mary on tulemas. Henri II oli juba teinud korralduse, et kõikides tema Saint-Germaini paleed ümbritsevates linnades ja külades tuleb hoolikalt kontrollida, kas mõni suurtel ümberehitustöödel osalenud müürsepp pole kokku puutunud katkuga. Maryt pidid saabumisel tervitama tema vanavanemad, hertsog Claude de Guise ja Antoinette de Bourbon, kelle juurde saadeti seda teatama kuller. Teine kuller pidi ette võtma pika teekonna üle Alpide Torinosse, kus Henri II oli külastamas oma Põhja-Itaalias asuvaid garnisone, et teatada kuningale Mary saabumisest. Nii suure tähelepanu põhjus oli asjaolu, et printsess pidi abielluma Prantsusmaa dofääniga.

Kui kõik olid küllalt puhata saanud, mahutati saabunute pagas vankritele ja need asusid teele Loire’i suudmes paiknevasse Nantes’i, kus kogu kraam laaditi Orléansi suunduvale jõelaevale. Haigus, arvatavasti maopeensoolepõletik, murdis mitu meest maha. Nii Erskine kui ka Livingston olid väga raskesti haiged ja neil kulus tervenemiseks mitu kuud. Mis veelgi halvem, Mary Setoni vend ehk le petit Ceton suri teel Angersi umbes 30 kilomeetri kaugusel Nantes’ist Ancenis’s verisesse kõhutõppe. Mary ja tema saatjaskonna naised ei haigestunud võib-olla seetõttu, et nad jälgisid meestest rohkem, mida joovad. Kuninglikust soost ja aristokraatia hulka kuuluvate naiste puhul loeti normaalseks ettevaatusabinõuks, et neil oli pagasi hulgas pudelivett, mehed aga tarvitasid harilikult kohalikku veini ja õlut.

Noore Setoni kurb saatus oli Maryle esimene kokkupuude inimese surelikkusega. Pärast matust läks seltskond tagasi laevale, et jätkata retke läbi lopsaka looduse ja tihedate metsadega Loire’i oru. Umbes teekonna selles kohas sai de Guise’ide poolehoidja Sieur de Brézé, kes oli Mary ametlik saatja, käsu sõita Lõuna-Prantsusmaale Guyenne’i, kus oli puhkenud talurahva rahutused soolamaksu vastu. Nii jättis ta Mary tema vanaema Antoinette de Bourboni hoole alla. Viimane oli reisiseltskonnale vastu tulnud ja juhtis selle nüüd kodu poole.

Antoinette räägib oma esmamuljetest Maryst oma kirjades. „Kinnitan sulle,” alustab ta, „et ta on oma vanuse kohta kõige nägusam ja tublim laps, keda sa eales oled näinud.” „Tema juuksed on punakaspruunid, tal on hea kehaehitus ja arvan, et kui ta saab täiskasvanuks, on ta kasvanud kauniks neiuks, sest tema nahk on õrn ja valge.” Antoinette märgib, et tüdruku nägu on meeldiva kujuga, iseäranis lõuaosa, mis oli küll võib-olla pisut liiga pikk. Kui käitumisest rääkida, „on ta graatsiline ja enesekindel. Lõppkokkuvõttes võime temaga olla väga rahul.” Hertsoginna lisab peaaegu varjamatu üleolekuga, et teised Mary saatjaskonna liikmed, välja arvatud leedi Fleming, ei ole nii esinduslikud ja „isegi mitte nii puhtad nagu võiks olla”.

Mary kavatseti viia Henri II laste juurde Carrières-sur-Seine’i kõigest mõne kilomeetri kaugusel Saint-Germainist, kuhu nad jäävad seni kuni lossi remonditakse. Mary jõudis Carrières’i pühapäeval, 14. oktoobril ja võeti seisusekohaselt vastu. Selleks ajaks oli kuninglikus lastesõimes juba neli last: dofään François, tema õed Élisabeth ja Claude ning noorem vend Louis, kes suri enne kaheaastaseks saamist leetritesse. Hiljem sündis veel neli last: Charles, Henri, Marguerite ja veel üks poeg, kes sai nimeks samuti François.

Kuna Mary pidi jääma elama koos nendega, tekkis probleem protokolli nõuetega. Kes peaks olema tähtsuse järjekorras esimene? Otsustati, et dofään on esimene, kuna ta on meessoost ja Prantsuse troonipärija. Aga kas peab Mary, kes on ikkagi kuninganna, olema tähtsam teistest, eriti printsess Élisabethist, keda hüüti Isabeliks, kes oli kuninga vanim tütar ja kolme ning poole aastane?

Henri II kaalus seda päris tõsiselt. Otsusele jõudmisel oli palju suurem osa tema armukesel, kardetud Diane de Poitiers’l kui kuninga abikaasal Caterina de’ Medicil. Henri II koduse elu korraldus oli ebaharilik, aga kummaliselt rahumeelne. Caterina oli Urbino hertsogi Lorenzo de’ Medici tütar ja paavst Clemens VII vennatütar. Henri oli sunnitud Caterinaga abielluma oma isa François I tahtel, sest ta vajas Medicite toetust Itaalia diplomaatias. Mõlemad pooled olid abielludes kõigest neljateistkümnesed, kusjuures tegu polnud seisusekohase abieluga. Võib-olla põhjusel, et Caterina oli sunnitud asuma täitma oma abielunaise kohustusi äia silma all – François heitis nalja, et nägi Caterina pilgus „piigivõitleja vaprust” – ei meeldinud talle seksida. Ta jõudis puberteeti hilja ja oli viljatu peaaegu seitse aastat. Räägiti koguni abielu lahutamisest, sest dünastiliste monarhiate ajastul oli sigimatust kuningannast võimalik lahti saada. Caterina oli armukeste ja abielu tühistamise võimaluse tõttu väga haavatav kuni esimese lapse François’ sünnini.

Nende niinimetatud steriilsuseaastate jooksul oli Caterinale toeks just Diane, kes andis enesele aru, kui kasulik on säilitada status quo ja kui kahjulik on, kui tuleb uus ja vähemleplik abikaasa. Diane sundis Henrid veetma rohkem aega Caterina voodis. Vastutasuks andis Caterina Diane’ile võimaluse mõjutada Henrid. Selleks ajaks, kui Mary saabus Saint-Germaini, oli Diane’il koguni oma roll kuninglike laste kasvatamisel. 1546. aastal kuningliku lastesõime eest vastutavaks määratud Jean d’Humières usaldas teda täielikult. Viimase abikaasa, Françoise de Contay ehk proua d’Humières, oli talle abiks ja säilitas selle koha ka pärast mehe surma 1550. aastal, kui uueks juhatajaks määrati endine saadik Roomas Claude d’Urfé.

Paar nädalat pärast seda, kui Mary saabus Carrières’i, saatis Diane d’Humières’le märgukirja, täpsustades kuninga otsust seoses protokolliga. Sellega tunnistati Mary eesõigustatuks võrreldes kõikidega peale dofääni ja ta jagas koos printsess Élisabethiga maja parimat tuba. Peale selle pidi ta „kõndima minu tütardest eespool, sest tema abielu minu pojaga on kokku lepitud ja ka seepärast, et ta on kroonitud kuninganna”.

Caterina de’ Medici nägi Maryt esimest korda Saint-Germainis. Tema arvates oli tüdruk kaunis ja elav: „Meie väikesel Šoti kuningannal tarvitseb ainult naeratada, kui kõigi prantslaste pead pöörduvad tema poole”. Hilisema suhtluse käigus sai Caterinast Mary vastane, kusjuures selle motiiviks polnud niivõrd armukadedus viimase võlude pärast, vaid soov kaitsta oma laste positsiooni ja kasvav hirm ning vaen mõjuvõimsate de Guise’ide vastu. Seda vaenu Henri II elusoleku ajal kuidagi märgata ei olnud. Abielupaari ja armukese kooselu sujus erakordselt hästi.

Mary võeti õukonnas hästi vastu. Tema poolvend, noor Longueville’i hertsog, kes ruttas teda Saint-Germainis erutatult tervitama, oli Maryst võlutud. Ka Jacques de Lorges, kes oli juhtinud 1545. aastal Šotimaale saadetud võltsitud müntidega rahastatud abivägesid, kirjutas Marie de Guise’ile, et tema tütar on nii „võluv ja intelligentne, et pakub igaühele, kes teda näeb, suurt rõõmu ja rahuldust”. Tütrest rääkivate uudiste järele janunev Marie de Guise oli niisuguse teate üle äärmiselt rõõmus.

9. detsembril jõudis Henri II Saint-Germaini tagasi. Ta oli juba tellinud ühelt kunstnikult kõikide laste portreed, mis ta sai kätte Neversis oktoobri lõpul ja nii sai ta Mary ära tunda ning tervitada teda nimepidi. Kui nad viimaks kohtusid, leidis kuningas, et Mary kombed on niisama laitmatud kui tema välimus. „Ta on kõige täiuslikum laps, keda olen eales näinud,” kirjutas ta vaimustunult tallmeister Montmorencyle. Sellest hetkest alates oli Mary, nagu kuningale meeldis korrata, „nagu tema enda tütar”.

Mary debüüt toimus paar päeva hiljem, kui tema onu François abiellus Anne d’Este’iga, kes oli Ferrara hertsogi Hercules d’Este’i tütar. Tegu oli särava seltskonnasündmusega, kuhu olid kutsutud ka Euroopa riikide diplomaadid. Selle ajal tõusis Henri II püsti ja pidas kõne, kus juhtis kõikide tähelepanu „minu tütrele, Šotimaa kuningannale”, kes – nagu kuningas oli soovinud – läks dofääniga tantsima.

Mary oli juba õppinud tantsimist armastama ja oskas palju lihtsamate õukonnatantsude samme. Kui ta läks koos dofääniga tantsupõrandale, vakatas kogu saal ja jäi neid jälgima. See oli Mary esimene tõsisem proovikivi printsessina. Nüüd tuli tal oma jäigas tärgeldatud kleidis, mis oli kaunistatud keerukate mustrite ja kalliskividega täiendatud tikandiga, ning madalate kingadega sooritada keerukas sammude rida, mida ta oli viimaste nädalate jooksul algul üksi sammhaaval muusika järgi õppinud ning seejärel koos dofääniga leedi Flemingi valvsa silma all harjutanud. Niisugune tants õukonnas oli oluline eelsamm kihlusele, sest näitas kogu õukonnale, et „armunud” on hea tervise juures ja nende luud-liikmed on igati korras. Tantsu lõpuks oodati, et esinejad – ükskõik kui vanad nad ka olid – vahetavad põgusa suudluse.

Kuna Mary oli tulnud Prantsusmaale kihluma, oli Henril hea meel näha, et dofään suhtub temasse hästi. François oli 1548. aasta jõulude ajal peaaegu viieaastane, Mary aga kuuene. Henri kinnitas iseendale, et „esimesest kohtumisest peale said minu poeg ja Mary nii hästi läbi nagu oleks nad juba ammused tuttavad”.

Siinkohal on enamasti tegu soovmõtlemisega. Kuigi dofään oli südi ja intelligentne, polnud ta kehaliselt tugev. Juba nii noorena ei jätnud ta Mary kõrval sobiva partneri muljet, sest kui tüdruk oli oma vanuse kohta ebaharilikult pikk, siis François jälle liiga lühike. Ja kui Mary oli heatujuline ning sõnaosav ja žestikuleeris elavalt, siis François oli kohmakas ja kokutaja. Kui temast ja Maryst jäi mulje kui sobivast paarist, siis siin olid suured teened Diane de Poitiers’l. Juba mitu kuud oli ta õhutanud proua d’Humières’d õpetama dofäänile elementaarseid flirtimisvõtteid. Proua d’Humières sai asjast aru ja kui tema hoolealuse esimestest edusammudest tuli juttu, kinnitas Diane talle: „Kui tahate kuningale heameelt teha, siis muudkui õpetage neid väikesi nippe poisile edasi.”

Marygi sai asjast õigesti aru ning andis oma panuse. Ta sai intuitiivselt aru, et on oluline kohelda François’d nii nagu meeldib tema uuele kuningast „isale” ja et parim viis talle meeldida, on püüda olla dofääni sõber, kasutades õukonnas juurdunud tavasid, kuidas armusuhteid välja näidatakse.

See mõjus nagu võlurohi. Nii tallmeister kui ka Veneetsia saadik pidasid Mary elegantset ja tagasihoidlikku käitumist märkimist väärivaks. Proua d’Humières’st innustatuna hakkas ka dofään tundma huvi jahiretkede ja võitluskunstide vastu. Mary onu François kinkis talle spetsiaalselt tema jaoks valmistatud laste soomusrüü ja oma hoolikalt paberile pandud tänukirjas kirjeldab dofään ennast keskaegse „õilsa rüütlina”, kes püüab „võita kauni ja ausa daami, kes on teie õetütar, südant”.

Varsti pärast jõule tegi Antoinette de Bourbon Mary emale teatavaks kuninga seisukoha, et kõiki kuningapere lapsi hakatakse koos õpetama. See oli selge traditsioonide murdmine, aga Henri soov oli, et lapsed „harjuks üksteise seltskonnaga”.

Ühelt poolt mõtles ta tõepoolest nii. Tema soov oli, et Mary ja Élisabeth, tema enda vanem tütar, kasvaks üles nagu õed ja et dofään puutuks Maryga kokku sundimatus, ehkki kontrollitud õhkkonnas. Teine, varjatud asjaolu seisnes selles, et Mary šotlastest saatjaskond või vähemalt sinna kuuluvad mehed, kippusid kujunema koormavaks. Šotlased polnud Prantsuse õukonnas kuigi populaarsed oma kõrgest positsioonist hoolimata, kuulusid nad ju kuningliku ihukaitse ehk garde écossaise’i koosseisu. Prantsuse õukonnaetiketi standardite järgi olid nad jämedakoelised ja tahumatud. Nüüd küpseski Henril soov saata juba Šotimaal Mary teenistusse asunud ohvitserid tagasi kodumaale.

Keeleoskus oli esmane tegur. Esialgu oskas Mary ainult šoti keelt ja peaaegu üldse mitte prantsuse keelt. See pidi kiiresti muutuma. Samuti kerkis küsimus kõige selle maksumusest, sest Mary ema polnud määranud oma tütre kaaskonnale töötasu ja Henri ei soovinud rahastada kõikide kuninglike laste majapidamiskulusid eraldi, kuna ühiselt oli lihtsam oma eesmärke saavutada. Uue elukorralduse kohaselt tuli kõikidel rääkida prantsuse keelt ja täita protokolli nõudeid. Mary ja dofääni saatjaskond ühendati. Viimase õed ja nende teenijad paigutati samasse hoonesse luksuslikku korterisse koos Mary ja tema kammerneitsitega ning kõik nad olid d’Humières’ ja tema abikaasa alluvuses.

Mary meessoost saatjad peale mõne vähese erandi tõrjuti kõrvale ja ka naiste poolel tehti muudatusi. Esialgu saatsid neli Marie’d Maryt igal pool, aga kui ta oli end sisse seadnud ja näis end uues keskkonnas vabamalt tundvat, saadeti nad umbes kuue kilomeetri kaugusele Poissysse dominiiklaste kloostrikooli õppima prantsuse keelt, mistõttu ka Mary oli nende äraolekul sunnitud rääkima ainult prantsuse keelt. Isegi tema vana hoidja Sinclair tundis end tõrjutuna. Tema endine positsioon taastati, kui Mary ema tema kaitseks sekkus, aga tema soovi mitte süüa koos prantslannadega ei rahuldatud. Sinclair oli tüdinenud sellest, et teised teenijad ja kuningapere lapsed suhtuvad tema šotlaslikku käitumisviisi üleolevalt. Palvetest hoolimata oli ta sunnitud elama ja töötama koos inimestega, kelle Henri määras personali hulka, et hoolitseda tema tütarde eest.

Peaaegu täieliku vastandina võis leedi Fleming tunda end kindlalt. Ta oskas soravalt prantsuse keelt, oli šotlasega abielus ja tema kohta arvati, et tal „on kõik omadused, mida võib soovida”. Aga siingi oli varjatud asjaolusid. Pealtnäha jäi mulje, et Mary ei saa hakkama ilma guvernandita, keda noor kuninganna justkui ei pidanud jagama teiste lastega. Niisiis sai Fleming õiguse juhendada Maryt teenivaid naisi, ehkki see tekitas seoses kuludega vaidlusi d’Humières’ ja (hiljem) d’Urféga.

Tõde seisnes aga selles, et kaunist ja meelast Flemingist oli saanud Henri II viimane armuke. Kuningas koguni kirjutas Mary emale, et Flemingit talle kiita. „Loodan, et hindate seda hoolt, vaeva ja suurt tähelepanu, mida minu sugulane leedi Fleming ilmutab päevast päeva meie väikese tütre ja šotlaste kuninganna isiku vastu,” märgib kuningas mitte just kõige siiramalt. „Pean tema lapsi ja peret kindlasti alati meeles.”

Ühel ööl üllatas armukade Diane de Poitiers kuningat, kui too oli äsja nautinud tema rivaali embusi. De Poitiers tegi stseeni ja süüdistas Henrid šotlaste kuninganna häbistamises, kuna laskus armuafääri viimase teenijaga. Hiilides läbi Mary ruumide kohtamisele armukesega ja sealt tagasi tulles olevat Henri seadnud kahtluse alla ka noore kuninganna maine.

Henri ei teinud Diane’i protestidest väljagi, aga nagu alati, jäi viimane sõna naisele. 1551. aastal jäi leedi Fleming lapseootele. Ta sünnitas poja, Henri d’Angoulême’i, mida peeti saatuslikuks veaks. See tegi kuninga armuloo avalikuks ja põhjustas nilbeid kuulujutte. Diane asus otsekohe kuningliku perekonna head nime kaitsma ja põlu alla sattunud Fleming saadeti otsekohe Šotimaale tagasi ning pidi jätma oma tütre, ühe neljast Mariest, Prantsusmaale maha.

Ehkki siin oli palju uut ja huvitavat, tundis Mary siiski oma lihase ema järele väga suurt igatsust. Aprillis 1550, kui oli lahus oldud juba peaaegu kaks aastat, rõõmustas ta väga, kui kuulis, et ema kavatseb tulla talle külla. Mary rõõm oli segatud kurbusega, sest tema vanaisa Claude, hertsog de Guise oli hiljuti Joinville’is pärast kaks kuud kestnud haigust 54-aastasena surnud. Mary kirjutatud esimene ametlik kiri oli formaalne diplomaatiline soovituskiri Sieur de Brézéle, kelle Henri II otsustas saata Šotimaale kurba uudist teatama.

Maryt peeti liiga nooreks, et osaleda vanaisa matusel, ja nii esindas teda asemik. Mary emal polnud samuti võimalik kohale tulla, mistõttu Mary ka pisaraid valas. „Kaotasin parima isa, keda üks laps on kaotanud,” öelnud ta ema vennale François’le, kes päris isa hertsogitiitli.

Marie de Guise otsustas külaskäiku kiirendada ja valides sõiduks garderoobi, pidas ta nõu Diane de Poitiers’ga – kes oli alati olulisem moe määraja kui Caterina de’ Medici – Saint-Germainis seoses leinaajaga kehtivate protokollinõuete üle. Henri II hoolitses Marie sõidu korraldamise eest, hankides Inglise riiginõukogust talle diplomaatilise passi, sest erinevalt tütrest polnud ema kuigi tugeva sisikonnaga ja kippus kergesti jääma merehaigeks. Ta kartis pikka meresõitu Šotimaalt ja eelistas aeglasemat teekonda maad läbi Inglismaa, nii et meritsi jäi läbida ainult lühike vahemaa Doveri sadamast üle La Manche’i.

Ema plaanidest erutatud Mary saatis Antoinette de Bourbonile emotsionaalse kirja. Ta lihtsalt pidavat kirjutama, ütleb ta selles, et ka vanaema saaks osa „sellest rõõmsast teatest, mida ma äsja kuninganna käest ema tulekuga kuulsin”. Kiirustades kirja lõpetama jäi Maryl mõni sõna vahele, aga asja mõte on selge. Ema küllatulek „oleks mulle suurim õnn, mida ma siin ilmas oskan soovida … Palun teid, madame, vahest peate võimalikuks suurendada minu rõõmu veelgi ja külastate mind peagi, seniks aga varute kannatust, nagu te olete alati osanud niisugustel puhkudel teha.” Mary oli kahe aasta jooksul omandanud prantsuse keele. Kiri oli stiililt rutakas, aga grammatiliselt laitmatu.

Mary ema külaskäigul oli ka poliitiline eesmärk. Henri II kavatses tähistada suurejooneliselt Inglise vägede väljatõrjumist kindlustest ja garnisonidest Šotimaal ning Boulogne’i kindlustustest. Osalema pidi kogu õukond ja ka Henri kaugemad sugulased ning mingeid kulutusi ei peetud liiga suureks. Marie de Guise’ile ja tema Šoti kuningannast tütrele oli pidustustes ette nähtud keskne osa.

Mary ema ei tulnud üksi. Ta võttis kaasa peaaegu kogu Šoti õukonna, tähelepanuväärsel kombel ka inglisemeelsed lordid, kes olid olnud aastaid Henry VIII ja Somerseti leeris. Tema eesmärk oli üheselt selge. Ta soovis tugevdada omaenese väljavaateid saada ainsaks Šotimaa asevalitsejaks – olid ju kõik teised kandidaadid, nii prantsuse- kui ka inglisemeelsed, tunnistanud Haddingtoni lepingut – ja siduda ülikud nüüd vana liitlasega. Mõlema eesmärgi saavutamisele aitas palju kaasa Henri II ülim külalislahkus ja heldelt jagatud uued toetused.

Peamised pidustused leidsid aset Normandia pealinnas Rouenis oktoobrikuus. Rooma keisririigi eeskujul oli kõrghetk kuninga triumfaalne sissemarss linna juubeldava rahvahulga silme all selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud triumfikaare alt. Niisugune rituaal oli renessansiajastul klassikaline, aga teostati siin homeroslikus mõõtkavas, võidukate väejuhtide klassikalistesse mundritesse riietatud sõdurid ja näitlejad marssisid kuninga ja õukondlaste eest läbi, kusjuures emaga kohtumisest üliõnnelik Mary ja Marie de Guise istusid aukohal sinikuldses vaatepaviljonis Seine’i läänekaldal.

Rongkäigu eesotsas liikus sõjatrofeedega koormatud triumfivanker, millele järgnes maaliline stseen, kus „ükssarved” – tegelikult spetsiaalse peaehtega valged hobused – vedasid vaatajate eest mööda Valois’de dünastia sõjalisi võite sümboliseerivad platvormid, kuhu olid kuhjatud Šotimaal või Boulogne’is vallutatud kindluste mudelid ja lipud. Ühel hetkel kehastus Henri II Hannibaliks, Kartaago väejuhiks, kes viis oma väed üle Alpide Rooma vastu, kasutades selleks ka elevante, kes täitsid oma osa rahvahulga ees väga hästi. Paljud arvasid, et tegu on Pariisi rändloomaaiast toodud tõeliste elevantidega, aga tegelikult olid need puidust ja papjeemašeest ning ratastel ja neid lükkasid edasi nende sees peidus olnud mehed.

Järgmisena tulid Boulogne’is võetud „vangid”, kes veeti läbi tänavate ahelais. Kõige uhkemini kaunistatud parv oli reserveeritud stseenile, mis kujutas Henri II koos lastega. Kuningat oli kujutatud Rooma keisrina, keda ümbritsevad järeltulijad, kusjuures Prantsuse „keisrikrooni” hoidis tema pea kohal Zeusi tütar ja toonase kangelasliku aja muusa Kalliope.

Järgnes umbes 50 Brasiilia pärismaalasteks grimeeritud mõlemast soost näitlejat, kes marssisid läbi tänavate ihualasti ja korraldasid siis kahe suguharu vahelise lahingu. Kogu stseenile, mis etendati vaateplatvormi ees, andsid värvi pärismaalaste onnid, telgid, palmipuud ja metsloomad. Pärismaalased küttisid loomi, küpsetasid lõkkel toitu ja tegid kaupa Prantsuse garnisoni sõduritega. Lõpuks puhkes suur lahing, kus läksid käiku vibud ja nooled ning mille lõpuks põletati kaotanud hõimu osmikud maha. See oli puhtakujuline massimeelelahutus, mis trumpas üle kõik eelmised, ja rahvas möirgas vaimustusest.

Viimase vaatemänguna etendati Seine’il „Prantsuse” ja „Portugali” sõjalaevade merelahingut, kus osalesid tõelised laevad, mille lastis olid ka vaadid püssirohuga. Meremehed tegid pauku tõelise suurtükiga, aga arvatavasti ilma kuulideta. Paraku juhtus see, mida oli karta ja üks püssirohuvaat plahvatas, laev läks põhja ja meeskond kaotas elu. Järgmisel päeval korrati kogu etendust asenduslaevaga, aga juhtus täpselt sama lugu ja surma sai veel hulk meremehi.

Kogu etendus oli võimas visuaalne manifest, milles keskne osa oli antud Šotimaale ja seetõttu nautisid šotlaste kuninganna ja tema ema eriti suurt tähelepanu. Henri II pidas ennast Šotimaa kaitsjaks, kelle võidud tõid vabaduse Šotimaale ja Boulogne’ile. Pidustuste ühendav teema oli dofään. Just tema ja mitte Henri II ise oli see keskne kuju, kelle ümber kogu misanstseen oli lavastatud, sest teda kujutati juba kroonitud šotlaste kuninganna abikaasana. Ta oli tulevane Šotimaa ja Prantsusmaa kuningas ning kuna Mary võis Tudorite dünastia rajaja Henry VII lapselapselapsena pretendeerida ka Inglismaa troonile, võis temast saada ka seaduslik Inglismaa kuningas. Seega oli ta kolmekordne troonipärija. Mary abielu kaudu dofääniga oli Valois’de dünastial võimalus realiseerida oma potentsiaal ja rajada Prantsuse-Briti impeerium, mis ulatub Briti saartele ja siis juba üle Atlandi Brasiiliasse, kuhu Prantsuse kaupmehed olid juba jõudnud ja ohustasid Portugali kaubandussidemeid.

Isegi see, et Henri II valis pidustuste kohaks Normandia, oli tähendusrikas. Tegu oli ju Inglismaale lähima provintsiga, millel olid ajalooliselt kõige tihedamad sidemed Inglismaaga. Samuti oli see piirkond, kus de Guise’id kogu aeg suurendasid oma maavaldusi ja leidsid poolehoidjaid. Kõige selle valgusel oli niinimetatud Prantsuse-Briti projekt lihtsalt nende plaanidest kõige hulljulgem. Hertsog Claude de Guise oli välja mõelnud kava, kuidas suurendada oma suguvõsa tähtsust Valois’de dünastia võimu all olevas riigis. Nüüd oli ta surnud ja tema pojad pidid selle kava ellu viima.

Kogu projekt toetus Maryle. Henri II loogika lähtus dünastia huvidest. Henry VIII testament määras troonipärimise korra Inglismaal. Kui Henry VIII ainus ellu jäänud poeg Edward VI sureb pärijateta, siis läheb pärimisõigus kuninga testamendi kohaselt naisliinile. Niisiis oleks Edwardi võimupärija tema vanim õde Mary Tudor ja kui temagi peaks lastetuna surema, siis tema noorem õde Elizabeth Tudor.

Katoliiklaste arusaama kohaselt oli aga Mary Tudori seaduslik pärija šotlaste kuninganna Mary. Nende arvates oli Elizabeth ebaseaduslik laps. Tema ema oli Anne Boleyn, kellega Henry VIII oli abiellunud, kui tema esimene naine Catherine Aragónist oli veel elus. Paavst ja katoliku kirik ei tunnistanud Anne Boleyni Henry VIII seadusliku abikaasana, nimetades teda konkubiiniks. Henry ise oli temast lahti öelnud, lahutanud temast ja lasknud ta 1536. aastal hukata, Elizabeth aga kuulutati ebaseaduslikuks lapseks parlamendi otsusega, mida pole hiljem kunagi tühistatud. See jättiski alles võimaluse kuulutada Šotimaa kuninganna Mary trooninõudlejaks, ehkki Henry VIII püüdis just nimelt seda võimalust takistada.

Henry oli alati arvamusel, et testamendiga saab ta kehtestada troonipärimise korra ja sellega välistada Stuartite püüdlused ning ta uskus, et ongi asja nii korraldanud. Ta oli veel täpsustanud, et kui kõik tema lapsed surevad järeltulijateta, siis pärivad trooni tema noorema õe Suffolki hertsoginna Mary lapsed. Henry oli Greenwichi lepingu tühistamise pärast Šotimaa peale nii vihane, et pani Stuartite liinile veto. Tegu oli kalkuleeritud ninanipsuga.

Ehkki parlament kiitis Henry lahenduse 1544. aastal vastu võetud kolmanda pärilusseadusega heaks, toetus see siiski ühele märkimisväärsele asjaolule. Kui troonipärimisõigust oli võimalik edasi anda ka naisliini mööda, siis tulid mängu ka Henry vanema õe Margaret Tudori järeltulijad. Mitte keegi, kes pidas silmas troonipärimise korda, ei saanud jätta tähelepanuta Margareti esimest abielu Šotimaa kuninga James IV-ga. Nende poja James V tütar oli Šotimaa kuninganna Mary, kes oli ühtlasi Margareti lapselaps ja Henry VII lapselapselaps.

Mary väljavaade nõuda endale Inglise trooni oli kõigest väike tume pilveke silmapiiril seni, kuni Edward VI või Mary Tudor olid veel elus, sest nende õigused troonile olid väljaspool kahtlust. Aga võrreldes Elizabeth Tudori õigustega olid Mary võimalused vähemalt sama tugevad. Üksnes kolmandast pärilusseadusest oli vähe, et kaitsta Elizabethi õigust troonile, aga Henry VIII oli katkestanud suhted paavstiga kümme aastat enne kui kõnealune seadus vastu võeti, ehkki katoliiklased, kes ikka veel moodustasid ülekaalukalt suurema osa Inglismaa elanikest, skismaatilise parlamendi kehtestatud seadust ei tunnistanud.

Pärast triumfaalseid pidustusi ja tugevat toetust de Guise’ide ambitsioonidele viibis Marie de Guise Prantsusmaal veel üle aasta, oli tütre juures Pariisis ja Saint-Germainis, Joinville’is ja Blois’s ning viis seejärel oma šotlastest saatjaskonna ringsõidule mööda riiki. Ringsõit oli sama väärikas kui kuninga oma ja tema šoti saatjaskond oli ilmselt üsnagi kurnatud, aga mis palju tähtsam, see jättis neile sügava mulje. Pealegi olid nad nüüd kindlasti ka märksa rikkamad, sest Henri II polnud kunagi varem olnud nii heldekäeline kui enne seda ja kulutas ajavahemikus 1548–1551 oma Prantsuse-Briti projektile viis miljonit liivrit ehk viis korda rohkem kui François I kulutas Šotimaa asjade ajamiseks kogu oma võimuloleku aja jooksul.

Ringsõidu katkestas melodraama, mis lõppes traagiliselt. Aprillis 1551 paljastati Amboise’s vandenõu eesmärgiga mõrvata šotlaste noor kuninganna. Üks pärast Saint Andrewsi lossi piiramist prantslaste kätte vangi langenud šotlane otsis võimalust kätte maksta. Ta muutis nime ja astus Šoti kaardiväkke ning sai juurdepääsu kuninglikesse ruumidesse, kus kavatses teha Maryle atentaadi, ostes selleks ära tema koka, et too mürgitaks Mary tema lemmikmagustoidu, küpsetatud pirnidega. Keegi aga lobises midagi ja vandenõu paljastati. Peamine vandenõulane pääses põgenema, läks kõigepealt Iirimaale ja sealt Šotimaale, kus aga tabati ja saadeti tagasi Prantsusmaale, et ta seal kohtu alla anda ja hukata. Mary kas ei saanudki sellest teada või ei lasknud end niisugusest napist pääsemisest häirida, tema ema mure oli aga nii suur, et ta haigestus ja pidi heitma voodisse.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42590597&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.