Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Must-kuldne müts me peas II

$ 2529.70
Must-kuldne müts me peas II
Автор:
Тип:Книга
Цена:2655.45 руб.
Просмотры:  39
Скачать ознакомительный фрагмент
Must-kuldne müts me peas II
Märt Karmo


Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.


Märt Karmo

Must-kuldne müts me peas…

II
Tallinna Reaalkool 1920–1940

Saksa Reaalkool 1919–1939
Tallinna Reaalkool

Tallinn 2011
Kujundanud oü Piktograaf

Küljendanud Aave Lentso
Kõik õigused kaitstud.

Autoriõigus: Märt Karmo, 2011

Kaanekujunduse autoriõigus: oü Piktograaf, 2011
ISBN 978-9949-30-047-1
Tallinna Reaalkool

Estonia pst 6

10148 Tallinn
E-raamat OÜ Flagella


Reaali õpetajatele ja poistele. Emale
Tallinna Reaalkool 1920–1940
Sissejuhatus

Ajalooline taust


1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel lõpetas 13 kuud kestnud raske ja ohvriterikka (3 588 langenut ja ligikaudu 14 000 haavatud) Vabadussõja. Aprillis 1919 tööd alustanud Asutav Kogu võttis 10. aprillil 1919 vastu radikaalse maaseaduse ning 1920. aasta juunis liberaalse ja demokraatliku põhiseaduse. Eesti Vabariiki tunnustasid 1920. aastate algul de jure enamik juhtivaid riike ning Eesti võeti 1921. aastal vastu ka Rahvasteliitu. Ulatusliku maareformiga võõrandati teatud hüvitustasu eest 97% mõisaomanike suurmaavaldusest (u. 1150 mõisat, 58% põllumajanduslikust maast) ning jagati see talunditeks. Tekkis umbes 55 000 asundustalu. Hakati soodustama eraalgatust, arendama Venemaale orienteeritud suurtööstuse asemel siseturu vajadust rahuldavat kohaliku tööstust.

1920. aastate esimesel poolel hakkasid Eesti majanduses ilmnema kriisi tunnused. Tuli ette oskamatusest ja kasuahnusest johtuvat kapitali ebaotstarbekat kasutamist. 1923. põllumajandusaasta ebaõnnestus. Rahva ostujõud vähenes, konjunktuur muutus ebasoodsaks. Paljud maad saanud ei osanud, ega tahtnudki talu pidada. Inimeste rasket majanduslikku olukorda kasutasid ära enamlased, kes ametiühingute ja ka riigi loodud haigekassade kaudu arendasid ägedat valitsusvastast ning „kodanlist vabariiki” kukutama kutsuvat kihutustööd.

Rahva rahulolematusele lootes tegid kommunistid Moskva toetusel 1. detsembril 1924 võimuhaaramise katse, mis aga ebaõnnestus täielikult. Kommunistlikud ja pahempoolsed organisatsioonid kuulutati seejärel riigis seadusevastasteks ning hajutati peaaegu täielikult. Taaselustati ja korraldati ümber Kaitseliit ning võeti vastu riigikorra kaitse seadus. Inglismaalt saadud laenu abil viidi 1928. aastal läbi rahareform, samuti teostati ka keskpanga reform. Vähendati tööstusele antavaid riskantseid laene, seevastu hakati soodustama põllumajanduslaene. Need sammud lõid eeldused põllumajandussaaduste ekspordiks ning valitsuse toetusel meiereide ning või- ning lihatööstuse arendamiseks. Kõrgete sisetollide kaitsel kosus ja arenes ka riigi tööstus.

Loodi ühtluskooli põhimõtteil tegutsev edumeelne haridussüsteem, laialdane algkoolide, gümnaasiumide ja kutsekoolide võrk. 1919 asutatud rahvuslikule ülikoolile anti 1925. aastal ulatuslik autonoomia. Arendati välja kõrgem tehnika-, kunsti- ja muusikaharidus. Hakati edendama rahvusteadusi ning stipendiumidega koolitama eestlastest teadlasi ja õppejõude. 1925. aastal võeti vastu ülemaailmselt tähelepanu pälvinud kultuurautonoomia seadus, mis tagas riikliku toetuse vähemusrahvuste haridusele ja kultuurile.

1925. aastal rajati riiklik Kultuurkapital, mis kirjanduse, heli-, kujutava- ja näitekunsti ning ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapitali kaudu andis rahalist tuge omamaisele kultuurile.

1930. aastal Eestisse jõudnud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa languse tööstuses, tööpuuduse ning sadade talude laostumise. Kriisi tõttu tekkinud üldine rahulolematus pöördus ka riigi senise valitsemissüsteemi ja poliitika vastu. Seda kõike kasutas ära üha suuremat populaarsust võitev vabadussõjalaste ehk vapside liikumine, kes nõudis autoritaarse riigikorra kehtestamist ning Eesti kaitsevõime tõhustamist. Vapsid koos sotsidega kukutasid 1932. aasta rahvahääletusel suhteliselt demokraatliku põhiseaduse kava läbi ning asusid välja töötama oma põhisea-

dust.

1933. aastal devalveeriti kroon, kehtestati erakorraline seisukord ning piirati vapside organisatsioonide tegevust. Need sammud aitasid kaasa sellele, et vapside põhiseadus 1933. aasta rahvahääletusel heaks kiideti, seejuures sai vapside presidendikandidaat Andres Larka kõige enam toetushääli. Vormiliselt küll vaid üleminekuajaks võimule pääsenud, kuid uue põhiseadusega laialdased õigused saanud Konstantin Päts kuulutas seejärel märtsis 1934 välja sõjaseisukorra, arreteeris võimuhaaramiskatses süüdistatuna enamiku vabadussõjalaste juhtivaid tegelasi ning sulges vapside organisatsioonid ja häälekandjad. Keelustati kõikide poliitiliste erakondade tegevus, Riigikogu ja presidendi valimised lükati edasi, Riigikogu tegevus lõpetati. Piirati sõna- ja ajakirjandusvabadust. Algas n.n. vaikiv ajastu.

Samal ajal hakkas majanduskriis taanduma ning kujunema kõrgkonjunktuur, mis soodustasid majanduslikku tõusu. Kasvas riiklik sekkumine majandusellu ning laienes riiklik sektor tööstuses. Soodustati puidu-, põlevkivi- (sealhulgas põlevkivikeemia), turba- ja briketitööstuse arengut. Laiendati ehitusmaterjalide tootmist. Nende abinõudega saavutatud kõrgekvaliteediline tööstustoodang suutis üha enam läbi lüüa ka välisturul. Jõudsalt arenes transport ja ehitustegevus. Tööstuse kiire arengutempo võimaldas peaaegu likvideerida tööpuuduse ja kriisiaegadest pärandatud hädaabitööd.

Riigi kulul loodi ligikaudu 5 000 uut talundit, edendati maaparandust. Kõik see aitas suurendada põllupinda, tõsta saagikust ning lõi omakorda võimalused põllumajandussaaduste ekspordiks. Veelgi suuremat tähelepanu hakati pöörama ühistegevusele, muuhulgas eriti piimaühistutele ja tõuparandusele. Põllumajandustoodete kvaliteet tõusis ning mitmed kodumaised tooted, s.h. või, peekon, munad j.n.e. võitsid kindla koha välisturul.

1937. aastal hakkas Eesti autoritaarselt valitsemiskorralt liikuma n.n. juhitava demokraatia vaimus demokraatlikuma riigi suunas. 1937. veebruaris tuli kokku uus Rahvuskogu, kelle heakskiidu pälvinud uus liberaalne põhiseadus kuulutati välja augustis 1937. Uue põhiseaduse alusel moodustati kahekojaline – Riiginõukogust (ülemkoda) ja Riigivolikogust (alamkoda) koosnev parlament. 1938. aasta aprillis sai Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks K. Päts. 1938. aastal amnesteeriti kõik poliitvangid, hakati eeltöid tegema valdade, linna- ja maakonnareformile.

Tähelepanuväärsed olid haridus- ja kultuurisaavutused. Arendati hariduskorraldust, suuremat tähelepanu hakati pöörama kutseharidusele. Edukalt tegutsesid põllutöökoolid. Tööd alustasid mitmed kõrgkoolid – Tehnikaülikool, Riigi Kõrgem Kunstikool ning Sõjaväeakadeemia. Pandi alus arhiividele ja muuseumidele, tõhusat tuge sai Eesti Rahva Muuseum Raadil. Häid tulemusi saavutati ajaloo- ja maateaduse arendamisel ning kodu-uurimistegevuses (maakondlikud koguteosed). Rahvusvahelise tunnustuse pälvisid paljud teadlased ja sportlased. Hoogsalt arenes kirjastustegevus, mille tulemusena anti välja märkimisväärsel hulgal eesti ja maailmakirjandust, teatme- ja koguteoseid, käsiraamatuid. Ajakirjade üldtiraaž suurenes 1930. aastate lõpuks ligi 60 miljonini. Tegutses ligi 50 kino, kodudes oli umbes 90 000 raadiot, töötas kümmekond kutselist ja 100 harrastusteatrit. Laia kõlapinda ja osavõttu leidsid haridus-, maanaiste- ja tuletõrjeseltside ning paljude teiste organisatsioonide tegevus. Noored koondusid skaudi- ja gaidi-, samuti noorkotkaste-kodutütarde organisatsioonidesse, aga ka Ülemaalisse Eesti Noorsooühendusse (ÜENÜ) ning Noorte Meeste ja Noorte Naiste Kristlikku Ühendusse. Riik korraldas suuri ülemaalisi üritusi – raamatuaasta, Eesti Mängud j.t., samuti nimede eestistamise, kodukultuuri ja -kaunistamise aktsioone.

Nende aastatega oli lõpule jõudnud ühe väikerahva kujunemine rahvuseks, arendatud välja euroopalikul tasemel rahvuskultuur.

1939. aasta septembris Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli alusel võeti Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Venemaa mõjuvõimu alla. 1939. aasta septembris sunniti Eestit alla kirjutama vastastikuse abistamise lepingule NSV Liiduga. Selle tulemusena sai Punaarmee Eestis sõjaväebaasid, kuhu mehitati 35 000 meest. Eesti Vabariik läks vastu oma iseseisvuse olemasolu viimasele aastale.1
Kooli nime muudatused


1920. aastaks oli Eestis lõplikult hüljatud tsaariaegne haridussüsteem ning hakatud ellu viima ühtluskooli põhimõtteid. Selle aluseks sai sama aasta sügisel kehtestatud avalike algkoolide seadus, mille järgi mindi kogu Eestis üle emakeelsele, maksuta, 6-klassilisele algkoolile. Algkoolist sai ühtluskooli esimene, keskkoolist teine aste. Ühtluskooli põhimõtete elluviimise ja algkoolide kohustuslikuks muutmisega muudeti tsaariajast pärinevad keskkoolide ettevalmistus- ja alamad klassid järk-järgult algkooliklassideks (esialgu nelja, hiljem kuue õppeaasta ulatuses).

Tallinna I Reaalkoolis2 hakati samuti loobuma ettevalmistus- ja algkooliklassidest. Järk-järgult suleti ettevalmistusklass (1920/21. õ.-a.), I klass/4. õ.-a. (1921/22. õ.-a.), II klass/5. õ.-a. (1922/23. õ.-a.) ja III klass/6. õ.-a. (1923/24. õ.-a.).

Kevadel 1922 koolis lõpetanuid polnud, sest uue koolikorralduse kohaselt läksid VII klassi (10. õ.-a.) lõpetanud edasi sügisel moodustatavasse VIII (11. õ.-a.) ehk keskkooli lõpuklassi.3 VIII klassi avamisega 1922/23. õppeaastal viidi lõpule ühtluskooli põhimõttel rajaneva uut tüüpi keskkooli välja arendamine ning Tallinna I Reaalkool hakkas põhinema 5-klassilisel keskkoolil (7.–11. õ.-a.).4

Vahemärkusena olgu lisatud, et emakeelne Reaalkool sai 1923. aasta jaanuari lõpuks ka uue ja n.-ö. rahvusliku aadressi – Vabaduse puiestee 2. Nimelt otsustas linnavolikogu 17. jaanuaril paljude muude venenimeliste tänavate seas ümber nimetada ka senine Gogoli puiestee.5

1923/24. õppeaastast kehtestatud 1922. aasta keskkoolide seaduse järgi, moodustas 6-klassilisel algkoolil põhinev keskkool ühtluskooli teise astme, oli emakeelne ja usuõpetuseta. Keskkoolist sai gümnaasium, mis koosnes ühtse õppeplaaniga alamastmest ning eri õppekavadega ülemastmest. Viimane võis jaotuda kas humanitaar-, reaal-, tehnika- või mõneks muuks haruks.6 Avalikke keskkoole pidasid ülal riik ja omavalitsused. Keskkooli ülesandeks oli „haritud kodanike kasvatamine ning õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks”.

1923/24. õppeaastast arvati 6-klassilisele algkoolile tuginev 5-klassiline Tallinna I Reaalkool avalike keskkoolide võrku ja nimetati ümber Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumiks.

1930. aasta sügisel avati Reaalis lisaks reaalharule ka humanitaarharu ning kool hakkas kandma Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.

1934. aasta keskkoolide seaduse kohaselt moodustati koolis 4-klassilisel algkoolil põhinev keskkooliosa (5.–9. õ.-a.) – Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool neile, kes tahtsid jätkata Reaalis õpinguid pärast 4-klassilise algkooli lõpetamist. Avati ka kaks III klassi (7. õ.-a.) nende poeglaste jaoks, kes soovisid jätkata Reaalis õppimist 6-klassilise algkooli põhjal. Uus kool võeti ka avalike keskkoolide võrku. Gümnaasiumiosa (10.–12. õ.-a.) kandis endiselt Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.

1937. aasta koolireform tõi Reaalkooli taas muudatusi. Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool nimetati ümber Tallinna II Progümnaasiumiks (5.–9. õ.-a.). Kuueklassilisel algkoolil põhinevad-töötavad III–V klassid (7.–9. õ.-a.) muudeti Tallinna II Reaalkooliks. Progümnaasiumi lõpetanud võisid jätkata õppimist äsja avatud Tallinna II Gümnaasiumis (10.–12. õ.-a.), II Reaalkooli lõpetanud aga eeskätt kõrgema astme majanduslikus õppeasutuses – Tallinna Majanduslikus Erikoolis (10.–11. õ.-a.). Kõigil neljal koolitüübil oli ühine maja, ühine direktor ning õpetajaskond (välja arvatud Majandusliku Erikooli eriainete õpetajad).

1939. aastal muudeti kaheklassiline Tallinna Majanduslik Erikool Vabariigi presidendi otsusega kolmeklassiliseks (10.–12. õ.-a.) kõrgema astme majanduslikuks õppeasutuseks – Tallinna II Poeglaste Kommertskooliks, mis töötas 1941. aasta kevadeni.7 Kolm ülejäänud eriharu – Tallinna II Progümnaasium ja II Gümnaasium ning Tallinna II Reaalkool – jätkasid oma vana struktuuri ja nimedega samuti 1941. aastani.
Kooli juhtkond


Kooli direktor Nikolai Kann, kes oli seda ametit pidanud Tallinna Peetri Reaalkoolis juba 1915. aastast peale, valiti 1. augustil 1920 edasi Tallinna I Reaalkooli juhiks.

1933. aasta 21. märtsil kutsuti N. Kann Konstantin Pätsi valitsuse haridus- ja sotsiaalministriks. Direktori kohustusi hakkas täitma senine inspektor (õppealajuhataja) E. Särgava-Peterson.8

Pärast tema vabastamist haridusministri ametikohalt 11. mail 1936, otsustas N. Kann Reaalkooli mitte enam naasta, vaid pensionile minna.9 Kooli direktori ametikoht jäi vakantseks ja linna haridusosakond kuulutas välja uue direktori valimised.

Valimised toimusid 12. juunil 1936 linna koolivalitsuse ruumides.10 Ajakirjandus kajastas sündmust alljärgneva lühiteatega: „Eile õhtul valis linna haridusnõukogu uue direktori linna poeglaste I gümnaasiumile ja keskkoolile (end. I reaalkool). Kolme kandidaadi hulgast valiti direktoriks praegune haridusministeeriumi kunsti- ja teadusteosakonna direktor Karl Koljo. /-/-/.

Haridusnõukogu valik läheb haridusministeeriumi kaudu kinnitamiseks riigivanemale. Uus direktor asub ametikohuste täitmisele 1. augustist, seni täidab direktori kohuseid E. Särgava, inspektori kohuseid B. Etruk.”11 Riigivanem kinnitas haridusnõukogu valiku oma 29. juuni 1936 otsusega.12

K. Koljo on meenutanud: „Minister Aleksander Jaaksoni nõusolekul, direktor N. Kannu ja Reaalkooli lastevanemate komitee soovitusel kandideerisin sellele kohale ja haridusosakonna valimiskolleegium valiski mind N. Kannu järglaseks Reaalkooli.”13 Teiseks kandidaadiks oli kooli saksa keele õpetaja Bernhard Etruk.14

27. juuli 1936. aasta „Päevaleht” aga teatas, et K. Koljo ei saavatki 1. augustist koolijuhi ametisse astuda, sest ta praegune töö haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktorina ei võimalda senist ametiposti kohe jätta. Sestap viidati, et kuigi K. Koljo ametisse määramine jääb jõusse, võivad õppeaasta algul kooli eesotsas olla endiselt E. Särgava direktori ja Bernhard Etruk inspektori kohusetäitjana.15

K. Koljo asus siiski Reaalkoolis juba õppeaasta algul tööle, sest 2. septembril valiti haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna uueks direktoriks Juhan Vasar.16

K. Koljo töötas Reaalkooli kõigi nelja (kooli)haru direktorina kuni 1940. aasta suveni.

Reaalkool inspektor oli 1919. aastast kuni 1933. aasta märtsini E. Särgava-Peterson, kes pärast direktor N. Kannu kutsumist haridus- ja sotsiaalministriks, määrati 65-aastaselt direktori kohusetäitjaks. E. Särgava-Petersoni asemel sai inspektori kohusetäitjaks K. Koljo.

1. oktoobril 1935, mil K. Koljo kutsuti haridus- ja sotsiaalministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktoriks, nimetati inspektori kohusetäitjaks B. Etruk.17

Kui K. Koljo määrati 1. augustil 1936 Reaalkooli direktoriks, asus E. Särgava-Peterson taas inspektori ametikohale, kust siirdus pensionile 1. augustil 1938. Kooli inspektoriks valiti samast ajast Anton Lipping.18

Oluline roll kooli asjades kaasarääkimisel oli pedagoogika- ehk õppenõukogul, kuhu kuulusid kõik õpetajad. Kooli majandusasjade lahendamisel andis tuge lastevanemate komitee.
Kooli lipp, aastapäev, tähtsündmused ja müts


Kooli lipust oli juttu juba käesoleva koguteose esimeses köites. Reaalkooli lipu tekke ja pärast sõda kadumamineku kohta pole kahjuks viimastelgi aastatel õnnestunud kooli arhiivist ega mujalt mingeid andmeid leida. Sestap tuleb ilmselt teadmiseks ja tõsiasjaks võtta Artur Paomehe (1926) alljärgmist, väga loogilist arutluskäiku: „Kui võtta tõena Ferdinand Peterseni (1909 TPR) teadet, et 1881. aastal Tallinna linnavalitsus keeldus lubamast Tallinna Reaalkoolil kasutusele võtta kooli lipuna Tallinna linnalipu otsest koopiat, kuid lubas kasutada samu värve, siis võib oletada, et Reaalkool laskis valmistada koolilipuks sini-valge pikitriibulise lipu, mis funktsioneeris kooli lipuna, kuni kool 1884. aastal sai endale kingituseks uue lipu. Endist lippu ei hävitatud, vaid säilitati mälestusesemena, leides endale koha direktori kabinetis. Teine võimalus on see, et koolil lihtsalt oli koolilipu kõrval ka linna lipp, mida tähtpäevadel kasutati ülespanemiseks koolihoonel.

Igal juhul oleks järgmiseks küsimuseks: kas direktor Kann, määratud vastselt Tallinna Reaalkooli direktoriks, teadis lähemalt kooli lipust, või võttis ta endastmõistetavana, et tema kabinetis olev lipp on kooli lipp. Tuleb tähele panna, et 1884. aastal koolile annetatud lipul oli saksakeelne pealiskiri (Petri-Realschule zu Reval 1881 – M. K.) ja see lipp oli inspektor Arthur Spreckelseni hoole all, eriti veel kuna saksa keele rääkimine oli N. Kannu direktoriks saamise ajal (1915 – M. K.) keelatud. /-/.

Tuleb oletada, et direktor N. Kann pidas tema kabinetis asunud lippu Reaalkooli lipuks, kuna ta ilma igasuguse tseremooniata tõi selle välja kooli lipuna Reaali avalikkude esinemiste puhul. Seega tuleb seda lippu võtta Tallinna Reaalkooli ametliku lipuna, vähemalt 1918–40.

Võib-olla mõtleb mõnigi realist seda kirjutist lugedes, et milleks nii pikalt diskuteerida Reaali lipu küsimust, kuid minu seisukoht on, et kui eesti rahvas peab sinimustvalget trikoloori oma rahva pühaduseks, siis meie realistid, peame pühaduseks oma kooli sini-valget pikitriibulist lippu.”19 Mida oligi tarvis tõestada.

A. Paomees on kirjeldanud ka lipu esimest avalikku esitlemist: „Oli ilus kevadine maikuu ilm. Kalender näitas aastat 1920.Tallinna I Reaalkooli õu – seal. Kus talvekuudel asus liuväli – oli täis poiste gruppe. Võimlemise õpetaja Woldemar Resev-Resel sagis ringi kord siin kord seal.

Vasakul, tänavapoolse müüri (tollal veel tavaline lippaed – M. K.) ääres seisis suurem grupp poisse ja seal läksid vasksed pasunad. Seal oli Tallinna Reaalkooli puhkpillide orkester, kel oli täna ette nähtud esinemine. Tallinna Reaalkooli pedagoogika nõukogu (tänapäeval õppenõukogu – M. K.) oli otsustanud tänasel päeval läbi viia terve kooli ühise väljaaste – siirduda rivis Pirita-Kose-Lükatile orkestri ja kooli lipuga. Koolimaja tagaukse juures on näha õpetajaid Woldemar Christjansenit (hiljem Kristjansen – M. K.), Paul Ederbergi, Bernhard Etrukit, Karl Wachmanni, Peter Martinsoni j.t. Inspektor Ernst Peterson (hiljem Särgava – M. K.) sõelus edasi-tagasi koolimaja ja õue vahel. Õuel W. Resev-Resel koondas poisse klasside viisi kokku. Rongkäik võis peagi alata.

Avaneski koolimaja tagauks ja sealt väljusid direktor N. Kann ja tema kannul kolm realisti, üks neist kandes kooli lippu: helesinine-valge, helesinine-valge, helesinine-valge ühelaiuste põiki laidadena.

Kool on koondatud klasside kaupa, neli poissi reas, vanemad klassid kõige ees. Juba lööbki orkester hääled sisse ja rongkäik algab. Kõige ees orkester, siis lipp, siis kooliõpetajad ja siis kool. Tehakse täisring kooliplatsil, mille järel väljutakse Vabaduse puiesteele. Pöörd vasakule, möödutakse „Estonia” teatrimajast, siis jälle vasakule ja selle järel paremale Narva maanteele suunaga Kadrioru poole.

Kool valmistub lipuga riigikaitseõppustele minema

Seal ruttab piki rongkäigu vasakut tiiba W. Resev-Resel, peatudes iga klassi juures tegemaks teatavaks, et kooli lippu tuleb kanda igal klassil roteerivas korras. Paljudele poistele oli sel ajal sõna „roteerima” võõras ja meil oli sel teema omavahel mõndagi arutamist.”20

Pärast seda päeva võeti tähtsamate rivistuste ja marssimiste puhul alati lipp välja.

Tõenäoliselt (nagu arvab A. Paomees) oli Reaali lipp viimseid kordi esil 1940. aasta kevadel – õpetaja P. Martinsoni matusel ja riigikaitseõppuste lõpuparaadil Vabaduse väljakul.

1925. aasta algul hakkas Reaalkool huvi tundma kooli aastapäeva kindlaks määramise vastu ja esitas asjakohase arupärimise Tallinna Linnaarhiivile. 1925. aasta 3. märtsi vastuskirjas teatas linna arhivaar Otto Greiffenhagen, et tema hinnangul võiks kooli tegevuse alguspäevaks pidada 21. augustit 1881 (v.k.j.).21

6. mail määras pedagoogikanõukogu oma protokollilise otsusega kindlaks kooli aastapäeva. Direktor ja pedagoogikanõukogu asusid seisukohale, et olemasolev Poeglaste Reaalgümnaasium on Tallinna Peetri Reaalkooli otsene järeltulija, nendel koolidel on ühtne ja ühine ajalugu, mille lähtepunktiks oli Peetri Reaalkooli tegevuse algus 2. septembril (21. augustil vkj.) 1881. See päev jäänuks aga liiga õppeaasta algusesse ega võimaldanuks aastapäeva pühitsemist põhjalikult ette valmistada. Seepärast valiti Reaalkooli aastapäevaks 29. september, mis tähistas õppetöö lõplikku väljakujunemist omaaegses Tallinna Peetri Reaalkoolis.22 Selle otsusega nõustus ka linna koolivalitsus 17. septembril 1925.23

Samast aastast alates hakati kooli aastapäeva tähistama aktusega. Aastapäevaaktused kuulusid lahutamatult kooli ellu ning nende sisulist ja vormilist arengut ning väljakujunemist on allpool püütud jälgida.

Realistid õpetaja P. Martinsoni matusel 1. juunil 1940

Esimene selline koosviibimine korraldati kooli 44. sünniaastapäeva puhul 1925. aastal. Külalistena oli kohale kutsutud vaid endised koolmeistrid ja lastevanemate esindajad. Sissejuhatuseks pidas sisuka vaimuliku kõne usuõpetaja Eduard Beekmann-Beckmann, mida täiendasid vaimulikud laulud. Direktor Nikolai Kann andis ulatusliku ülevaate Reaalkooli saamis- ja kujunemisloost ning kaasajast. Õppurid esitasid ilukirjanduslikke ja muusikalisi palu, esines kooli puhkpilliorkester Aleksander Kirikali käe all. Ettekanded võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega.

Eelmise lennu noormehed, kes olid jõudnud Tallinna Tehnikumi astuda, olid koolile saatnud õnnitlustelegrammi. Aktusel võiski näha palju noori üliõpilasi-realiste. Neid ja varasemaidki lõpetanuid tervitasid kohalolijad kolmekordse elagu-hüüdega, kinnitades sidet vilistlaste ja praeguste õppurite vahel. Soojasõnalise kirjaliku tervituse oli läkitanud linna koolivalitsuse juhataja, Reaalkooli vilistlane (1909 TPR) ja endine õpetaja Aleksander Veiderma-Veiderman.

Koolipõllult ja koolist lahkuvale keeleõpetajale Agnes Iversenile andis N. Kann üle asjakohase kingituse ning meenutas südamlikus pöördumises nii tema kui ka teiste varasemate pedagoogide teeneid Reaalkooli arengus.

Õhtul peeti Reaalkooli aastapäeva auks hubane koosviibimine, kuhu olid kutsutud kõik Tallinnas elavad endised ja selleaegsed koolmeistrid ning lastevanemate komitee esindajad.24

1926. aasta sünnipäevaaktuse avasid õpetaja Friedrich Stockholm vaimuliku ja seejärel N. Kann kooli ajaloole pühendatud kõnega. Pärast neid võttis sõna lastevanemate komitee esimees doktor Jaan Masing. Seejärel kiitis direktor lastevanemate ühenduse väga tulemuslikku tööd ning tegi ettepaneku hüüda neile tänutäheks kolm korda „elagu”. Kooli meeskoor Anton Kasemetsa juhatusel esitas mitu laulu.

Esmakordselt anti kooli aastapäevaaktusel lõpuklassi õpilastele kätte ja rinda kooli lõpumärk. Taas sõna saanud direktor nimetas abiturientidele lõpumärkide andmist suure usalduse väljenduseks ning pani poistele südamele, et need jätkaksid kooli traditsioone ja oleksid eeskujuks nooremaile õpilasile. Vastukõne pidas lõpetajate nimel Leo Johanson (1927). Viimased tervitused tulid koolivalitsuse esimehelt A. Veiderma-Veidermanilt. Aula oli tulvil õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid ja vilistlasi.25

Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas – Reaalkooli üks sümboleid

(1920. aastate lõpp)

1927. aasta septembris peetud aktus kulges juba tavapäraselt – kõned (Fr. Stockholm, N. Kann, abiturient B. Göörman), muusikanumbrid (solistid, koor, puhkpilliorkester), lõpumärkide kätteandmine, tervitused (haridusametnikud, A. Veiderma-Veiderman, telegrammid vilistlastelt) ja hümni laulmine. Seekord mälestati aktuse algul püstitõusmisega ka eelmisel, 1926/27. õppeaastal elust lahkunud õpetajat

A. Iverseni ja kolme õppurit. Esmakordselt kinkisid abituriendid oma lennu lõpumärgid ka pedagoogidele – direktorile, inspektorile (praeguses mõistes õppealajuhataja) ja kolmele ordinaariusele (klassijuhatajale).26

1928. aasta 29. septembri kogunemisel esines lisaks koorile ja Aleksander Kirikali juhatatud puhkpilliorkestrile rohkem õpilassoliste – Priit Veebel (õ) klaveril, Pärna (õ) saksofonil ja Evald Turgan (1929) viiulil.

Tervitama oli tulnud ka tavalisest rohkem haridusametnikke (Gustav Ollik, Johannes Kiivet, Christian Brüller, Julius Grüntal) ja teisi koolijuhte (Nikolai Nurmiste, Hans Roos, Aleksander Raudkepp). Abiturientide nimel esines Leo Roost (1929).27

1929. aastal peeti pidulik kokkusaamine esmaspäeval, 30. septembril. Kuna eelmisel õppeaastal (1928/29) oli Reaalkool tunnistatud Tallinna parimaks sportivaks kooliks, jagati seekordsel sünnipäeval esmakordselt diplomeid ja ergutuskinke edukamale klassile ning parimatele sportlastele. Seekordne lend ülendas lõpumärkide annetamisega n.-ö. auabiturientideks lisaks tavalisele valikule (koolijuhid, ordinaariused) ka mõned lemmikõpetajad. Lõpukõne pidanud abiturient Adolf Lahe (1930) ettepanekul lasti kolm korda elada nii kooli juhtkonda kui ka lastevanemate komiteed. Selle eesotsas oli linnapeast esimees Anton Uesson, kelle poeg Paul kuulus samuti abiturientide hulka (lõpetas 1930 cum laude). Eriti võimsalt kõlas sel korral 400 suust ja orkestri saatel hümn.28

Reaali 49. aastapäeva tähistamisel 29. septembril 1930 esinesid jälle mitmed solistid-abituriendid – klaveril Friedrich Stockholm (1931), viiulil Arved Jakobi (1932) ja saksofonil Ludvig Niggo (1931). Orkester aga näitas mitme etteastega head taset, esitades „Vahiparaadi” John Philip Sousa operetist „El Capitain”, Melsi „Mustlase laulu”, Melkuneri pala „Salon concert” (A. Kirikali poja Borisi tromboonisoologa), J. Schebeki „Dervišite koori” ja „Intermezzo” Richard Straussi „Don Juanist”. Abiturientidelt edastas tervitusi Valentin Aljas (1933). Lõpukõnes, enne hümni ühislaulmist, pani N. Kann kohaletulnud paarikümnele kooli vilistlasele südamele, et nad Reaali 50. aastapäevaks moodustaksid vilistlaskogu. Siis ei kaoks realistide õpinguaegne ühistunne ka pärast koolist lahkumist. Lõpetanud saaksid toetada võimekate, kuid vaesemate õppurite õpinguid ning aidata neid ka töökohtade leidmisel.29

Septembris 1930 esitas kool linn haridusosakonnale palve, et kooli 1931/32. õppeaasta eelarvesse määrataks 150 krooni Reaalkooli 50. juubeli puhul kooli tegevusest ülevaadet andva raamatukese kokkuseadmiseks ja trükkimiseks.30

1930. aasta oktoobri hakul olid raamatu kavad juba täpsemad. Pedagoogikanõukogu otsustas, et Reaalkooli 50. aastapäevaks (1931) tuleks välja anda kooli ajalugu käsitlev brošüür (4 trükipoognat), mida ilmestanuks ka neli-viis fotot (direktoreist, koolist, interjöörist). Raamatukest kavatseti trükkida keskmise headusega valgele paberile 1 000 eksemplari. Kuna väljaandmine läinuks maksma 500 krooni, paluti seda raha toetusena linnalt.31 Ühtegi viidet polnud aga autori kohta.

Vastuse leiame 8. oktoobri 1930. aasta „Päevalehes” ilmunud üleskutsest „Tallinna realkooli ja Peetri realkooli endistele õpilastele”: „Lähemal ajal ilmub Tallinna realkooli kohta koguteos-album, mis käsitleb kooli elu-olu tema asutamisest 1881. a. alates. Album püüab ühtlasi tuua andmeid võimalikult kõigi (ka veneaegse Peetri realkooli) endiste realistide kohta. Lõpetanute nimistud on juba koostatud, vaja on andmeid lõpetanute praegusest ja vahepealsest elust.

Seepärast palutakse kõiki endisi realiste saata albumi toimetajale alljärgnevaid andmeid: täielik nimi; kus ja kelle pojana sündinud; millal ja kus haridust täiendanud; praegune ja vahepealseid elukutseid ning ametikohti; millisesse üliõpilasorganisatsiooni ja millistesse ettevõtteisse kuulub ning kas juhatuseliikmena; kas kooli vil! Kogu liige; milliste koolivendadega tahaks luua kontakti; omate oma lennu pildi?

Samuti palutakse teatada kõike, mida teate teistest endisist realistidest, – lisades nende kohta teadaolevaid andmeid eeltoodud küsimusile. Iga väiksemgi teade on tere-tulnud, sest välismaal viibijad ja surnud ei saa ise vastata!

Vaatamata suurtele kuludele ilmub kogukas ja pildirikas teos hinnalt kõigile kättesaadavana. Eeltellimised on juba avatud. Kirjad palutakse saata: Modest Preast, Nõmme, Uus tän. 2. (Andmeid võib saata või tuua ka kooli kantseleisse).”32

A. Veriderma kutse Reaalkooli 50. juubeliaktusele

Kui kaugele M. Preast (1927) oma tööga jõudis, pole teada. Allakirjutanu pole leidnud ka arhiivist käsikirja ega kindlaid andmeid raamatu ilmumise kohta.

1931. aasta tähistas 50. verstaposti Tallinna Reaalkooli ajaloos. 29. septembril kell 10 algas aulas kooli 50. sünniaastapäevale pühendatud aktus, mis oli toonud saali ja rõdud külalisi puupüsti täis. Kohal oli mitte ainult arvukas õpilaspere, vilistlased ja õpetajaskond, vaid ka suur hulk prominentseid külalisi eesotsas riigivanem Konstantin Pätsi (kelle mõlemad pojad olid õppinud Reaalkoolis), Tallinna linnapea

A. Uessoni, haridusministeeriumi ja linna koolivalitsuse esindajate ning teiste keskkoolide direktoritega. Riigivanem võeti saabumisel vastu tervitusmarsiga.

Piduliku koosviibimise juhatas sisse usuõpetaja Fr. Stockholmi ja seejärel ülempreester Nikolai Pätsi vaimulik talitus. Koraalile järgnes puhkpilliorkestrilt Mihkel Lüdigi juhatusel esiettekandes „Reaalkooli marss”, mille dirigent ja kooli pedagoog oli pühendanud Reaalkooli juubelile. Ilus ja võimas marss võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega ning tuli kordamisele.

Direktor N. Kann andis peokõnes põhjaliku ülevaate Reaalkooli ajaloost, peatudes raskustel, mida tuli kooli asutamisel ületada. Kõneleja rõhutas, et kool on kaasa teinud kõik kodumaa rasked murranguajad, kasvatanud Eestile palju tublisid ja teovõimsaid mehi ning saatnud oma õpilasi esimeste ridades Vabadussõtta.

Seejärel austati Vabadussõjas langenud õpetaja Anton Õunapuu ja nelja õppursõduri mälestust leinaseisaku ning muusikapalga orkestrilt. Direktori peokõnele pandi punkt Eesti hümniga. Pärast Tuudur Vettiku „Tervitust”, mille esitas M. Lüdigi juhatusel kooli meeskoor ning vilistlasest viiuldaja Herbert Laane (1926) mängitud Fritz Kreisleri pala „Liebesleid”, asus kõnetooli riigivanem K. Päts.

Valitsusjuht ütles muuhulgas: „Eesti riigi valitsuse nimel on mul põhjust soovida õnne Realkoolile tema juubelipäeva puhul rohkem kui ühegi teisele koolile. Realkool mängis suurt osa Vabadussõja algpäevil. Olles tollal sõjaministriks, andsin käsu, et kõik koolide vanemad õpilased astuksid vastu vaenlasele. Olen uhke sellele, et võin öelda, et Realkooli õpilased, nende seas isegi 15-aastased poisikesed olid esimesed astumas vastu maailmariigile. Nad läksid – katkistes saabastes lapsed, langesid, said haavata, külmasid. See isamaa vaim ei tekkinud Realkoolis ühe päevaga, see on Realkooli põhiliseks traditsiooniks. Realistid omasid ja omavad alati erilise renomee… Soovin Eesti valitsuse nimel, et see Reaalkooli vaim igavesti kestaks.”

K. Päts tänas isiklikult Reaalkooli ja direktorit ning soovis, et kool areneks edasi ning annaks kodumaale tulevikuski hulgaliselt tublisid isamaalasi. Kiiduavaldused ei tahtnud seejärel kuidagi vaibuda.

K. Pätsi lahkumise järel ütlesid koolile tervitusi haridusministeeriumi abidirektor Albert Borkvell (kes tõi realistidele kingituseks ka vaba päeva 30. septembril), Tallinna linnapea A. Uesson, linna koolivalitsuse juhataja Johan Kana, paljude koolide direktorid, kooli endised õpetajad j.m.t. Loeti ette hulgaliselt tervitustelegramme, muuhulgas kohtu- ja siseministrilt Jaan Hünersonilt, kaitsevägede ühendatud õppeasutuste ülemalt kolonel Herbert Bredelt, Kaitseliidu Tallinna Malevalt j.t.

Kontserdiosas mängis Evald Brauer (õ) flöödil Karl Doppleri „Fantaasia pastoraali”, Elmar Pert (õ) saksofonil pala „L’Orient” ja õpilane Arved Jakobi (1932) Pjotr Tšaikovski „Meloodia”. Kontserdi lõpetasid kooli meeskoor ning puhkpilliorkester. Pärast aktuse lõppsõnu tuli N. Kannul võtta endistelt õpilastelt vastu kümneid tervitusi ja õnnitlusi.33

Samal õhtul Seltskondlikus Majas toimunud pidulikust koosviibimisel (osamaks 4 kr.), kus värskendati vanu koolimälestusi ja uuendati sidemeid oma vana kooliga, võis kohata paljusid kooli vilistlasi ning endisi ja ametisolevaid õpetajaid.34

1932. aastal tähistas Reaalkool sünnipäeva hommikuse aktusega 21. septembril. Samal õhtul tuli vilistlaskogu kokku Seltskondlikus Majas.35

29. septembril 1933. aastal peetud Reaali sünnipäeval kandis puhkpilliorkester A. Kirikali juhatusel lisaks M. Lüdigi „Reaalkooli marsile” esmakordselt ette ka dirigendi enese loodud „Abiturientide marsi”. Äsjaasutatud vilistlaskogu esindajad annetasid ja andsid koolile üle rändauhinna, et hakata sellega igal õppeaastal esile tõstma parima õpiedukusega klassi. Klasside paremusjärjestus tuli määratleda iga klassi õpilaste hinnete aritmeetilise keskmise põhjal.36

1937/38. õppeaasta algul otsustas pedagoogikanõukogu alustada kooli muuseumi rajamise eeltöid. Asjakohased ruumid kavatseti välja ehitada keldrikorrusel endiste puukuuride asemele. Muuseumi valmimisajaks kavandati 1938/39. kooliaasta.37 Parku tuleb nentida, et sellestki tänuväärsest algatusest ei saanud küllap raha- ja ruumipuudusel asja.

Reaalkooli müts ja mütsimärk

1937. aastal peeti kooli aastapäevaaktust 28. septembril, pärast koolitundide lõppu, sest tegelik sünnipäev anti järgmisel päeval õpilastele vabaks. Direktor K. Koljo tegi

tagasivaate eelmisele kooliaastale ja õpilastest muusikaharrastajad andsid väikese kontserdi. Õhtul toimus ametis olevate ja endiste õpetajate ning kooli vilistlaste koosviibimine.38

29. septembril 1938 pidid poisid küll aktuseks kooli tulema, kuid pärast seda võisid nad koju minna, sest koolitööd sel päeval tavakohaselt polnud. Lisaks K. Koljo peokõnele ja õppurite ettekannetele anti seejärel tavakohaselt üle auhinnad parimatele spordimeestele ning vilistlaste rändauhind tublima õppeedukusega klassile. Seekord gümnaasiumi II klassile (11. õ.-a.). Muidugi ei puudunud ka tervitused, lastevanemailt, vilistlastelt ning äsja väljateenitud puhkepalgale jäänud kauaaegselt inspektorilt Ernst Särgava-Petersonilt.39

Reaali koolimütsi näidise (must nokkmüts kuldäärisega) kujundas tuntud kunstnik ja kooli joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Pedagoogikanõukogu kiitis selle heaks.

1922. aasta juunis andis haridusministeerium koolimütside ja mütsimärkide kavandamiseks ning teostamiseks ametliku loa. Põhjuseks ja taustaks oli tõsiasi, et mitmete koolide kasutuselevõetud vormimütsid sarnanesid liiga palju Tartu Ülikooli üldmütsiga. Seetõttu nõuti mütsikavandite kooskõlastamist asjaomastes ametkondades. Samuti toonitati, et mütsimärki ei kantaks mütsi esiküljel.40

Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipude ja siksakkidega peakate eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kaheks aastakümneks. 1923/24. õppeaastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu, et koolimütsi kandmine on kohustuslik.41 Samuti valmis neil aastail lahutamatult mütsi juurde kuuluv kolmnurkne, n.-ö. kuldne mütsimärk, mille keskele jääv „TIR” oli lühend kooli nimest – Tallinna I Reaalkool.

Pärast koolireformi, tegi haridusministeerium septembris 1935 koolimütsi üldistes ettekirjutistes muudatusi. Villasest riidest poiste nokkmütsi põhielemendiks pidi saama värviline pael rummul. Keskkoolimütsil olnuks see kahekordne, gümnaasiumi omal kolmekordne. Müts ise pidi olema ühevärviline ja selle pealmikku või lage ei tohtinud enam ehtida mingid kaunistused või „biskviidid”. Vanu mütse võis kanda 1. augustini 1937.42

1937. aasta tõi koolimütsi kohta täiendavaid üldnõudeid. Poistel pidi keskkoolimütsi eraldustunnuseks saama 7 mm laiune pael mütsi rummu keskel ja kant rummu ülemisel äärel. Gümnaasiumi ja kõrgema kutsekooli puhul lisandunuks 2–3 mm laiusest paelast siksak joon mütsi lae äärel. Need koolid, kellel oli mütsimärk, pidi seda kandma mütsi rummu keskel vasakul pool. Mütsi lae ümbermõõt ei tohtinud olla üle 10 cm laiem rummu ümbermõõdust. Koolimüts pidi olema ühevärviline, kaunistusteta, paelad-kandid teist värvi kui müts, kuid samalaadsed.43 Need ettekirjutised jäid koolimütsi suhtes kehtima ka ministeeriumi viimases korralduses 1937. aasta jaanuaris.44

Nii jäi realistide müts endiseks, ka kuulsad kuldsed siksakid mütsipõhjal alles. Kuid seda siksak paela tohtisid siitpeale kanda üksnes gümnaasiumiklasside poisid. Keskkoolipoisid pidid sakilise paela maha harutama.45

Kommentaar Endel Veskilt (1940): „Teises klassis kujunes šokiks teade ametlikult poolt, et enne koolireformi uude gümnaasiumisse jõudmist ei tohi ei meie klass ega ka mitte meist noorem aastakäik kanda sakke vormimütsil. Sellest, tõeliselt ebaolulisest asjast tekkis meie südametesse emotsionaalne valu, otsekui oleks meid koolist välja löödud, läbi pekstud ja vasak kõrv peast lõigatud. Olime neid kuldseid sakke auga kandnud kooli esimesest päevast peale ja nüüd äkki… Pisuke oli trööst teadmisest, et gümnaasiumi jõudes saabub taas sakikandmise õigus.

Suur osa poistest alistus käsule – müts ema kätte palvega sakkide lahtiharutamiseks. Teine osa jonnis, kandis sakke edasi. Oli neidki, kes muretsesid uue, sakkideta mütsi koolis kandmiseks. Vabal ajal kanti vanemat, standardpeakatet – sakkidega. Kui see koolidirektorile teatavaks sai, andis ta õpetajatetoas kindla käsu klaperjahiks püha koolikorra rikkujate kinnipüüdmiseks. Kohtu ette süüdlased! Koljo küüsi jäämisest muidugi tuli hoiduda kui välgust, samuti oli tervislikum hoiduda Habest, Pudist ja Stokust. Kummalise kokkusattumisena näis aga enamust õpetajatest sel hetkel tabavat ajutine lühinägelikkuse probleem. Paljud lihtsalt pöörasid pea kõrvale, kui pilgu ette kerkis mõni „sakikandja-mittesakikandja”.”46

1 (#ulink_a0b545f4-f769-5ade-aa64-3097dbf032a6) Käesoleva peatüki üldajalooline ülevaate koostamisel on kasutatud raamatut: M. Laar, L. Vahtre, H. Valk. Kodulugu II. Tln., 1989.

2 (#ulink_b7ac869e-eb1c-5b45-a810-4a499f87d3f5) Raamatus on Reaalkooli õpilaste nimede järel sulgudesse lisatud kooli lõpetamise aasta või kooli mittelõpetamisel lühend „õ” (õppinud) ning kooli lühendatud nimi. Reaali eri koolide nimede tähistamisel on kasutatud järgmisi lühendeid: TPR – Tallinna Peetri Reaalkool, 11-klassilise keskkooli või gümnaasiumi lõpetanute nimede järel on sulgudes üksnes lõpetamise aasta. Muudel juhtudel on lühendid järgmised K – Keskkool (5.–9. õ.-a.); RK – Reaalkool (7.–9. õ.-a.); PR – Progümnaasium (5.–9. õ.-a.); M – Majanduslik Erikool, Kommertskool; SRK – Saksa Reaalkool. Samuti on tekstis kasutatud kooli üldnimena Reaalkool, et vältida eri aegadel käibel olnud ametlikke nimesid.

3 (#ulink_4a90ed5f-f519-506b-b64b-696f2dbca8ab) TLA, f. 144, nim. 1, s. 21, l. 127.

4 (#ulink_4a90ed5f-f519-506b-b64b-696f2dbca8ab) TLA, f. 144, nim. 1, s. 6, l. 78.

5 (#ulink_dc406fe4-c098-550b-bee8-6e7861274f5c) „Riigi Teataja”, 27.02.1923, nr. 28/29, lk. 152.

6 (#ulink_1c13d7fd-e228-513a-8311-073bb99b8ff4) „Riigi Teataja”, 16.12.1922, nr. 155/156, lk. 751.

7 (#ulink_40e72302-22de-5fef-987c-590168826723) TLA, f. 144, nim. 1, s. 350, l. 31.

8 (#ulink_0fe67380-5add-5b46-bcce-1d6fab23f307) TLA, f. 144, nim. 1, s. 11, l. 91; Realkooli asetäitjaks direktoriks Ernst Peterson. – „Päevaleht” 25.10.1933, nr. 291, lk. 4.

9 (#ulink_6a8fa751-97e1-5e64-bc9c-4bf67831a20b) ERA, f. 1108, n. 1, s. 846, l. 9a; Haridusminister N. Kann lahkus. – „Päevaleht” 11.05.1936, nr. 127, lk. 3.

10 (#ulink_6fb2c046-b539-548f-a58b-bb8cdf017c94) Linna Poeglaste Gümnaasiumile uus direktor. – „Päevaleht” 3.06.1936, nr. 148, lk. 3.

11 (#ulink_9e1d9b8e-08da-5f27-bf17-27ed53b8a247) Poeglaste I Gümnaasiumi (realkooli) direktoriks K. Koljo. – „Päevaleht”, 13.06.1936, nr. 158, lk. 6; TLA, f. 144, n. 1, s. 52, l. 70.

12 (#ulink_9e1d9b8e-08da-5f27-bf17-27ed53b8a247) Karl Koljo linna poeglaste gümnaasiumi juhatajaks. – „Päevaleht”, 1.07.1936, nr. 174, lk. 5.

13 (#ulink_64396858-2c04-51d8-8a69-54985838d425) Karl Koljo. – Mehed Vabaduse Puiesteelt. Tallinna Peetri Reaalkooli, Tallinna I Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi kunagiste õpilaste poolt koostatud Mälestusteos oma auväärse kooli 90-nda aastapäeva tähistamiseks. Toimetanud Jüri Remmelgas, Uppsala, 1972, lk. 221.

14 (#ulink_64396858-2c04-51d8-8a69-54985838d425) TLA, f. 144, nim. 1, s. 12, l. 46.

15 (#ulink_80b320e4-3f07-5abe-b983-64a08f065ef0) K. Koljo jääb edasi haridusministeeriumi. – „Päevaleht”, 25.07.1936, nr. 198, lk. 5.

16 (#ulink_8e5e8263-1e81-5316-911d-f3527ddc4120) Nimetusi ja ametist vabastusi. – „Päevaleht”, 3.09.1936, nr. 238, lk. 3.

17 (#ulink_7458e3d8-d560-5a5d-a9b6-0d66e35291fb) TLA, f. 144, nim. 1, s. 12, l. 25.

18 (#ulink_bdfd3647-81b7-5f45-9d55-8b17bc1a0e47) TLA, f. 144, nim. 1, s. 64, l. 48, 57, 72.

19 (#ulink_282d8152-bee5-5c5e-8a0c-205c2fc3e296) A. P a o m e e s. Tallinna Reaalkooli lipust. – Reaali Teine Raamat. New York-Toronto, 1991, lk. 305, 306.

20 (#ulink_fed59254-aa23-5f68-83df-f9d9626eeac1) A. P a o m e e s. Tallinna Reaalkooli lipust. – Reaali Teine Raamat, lk. 302, 303.

21 (#ulink_ac0e4272-ba0b-5716-ad52-f5f2d5f538c1) TLA; f. 144, n. 1, s. 28, l. 52.

22 (#ulink_54a3cf84-436a-51d4-8ba0-d67e48ca92d6) TLA, f. 144, nim. 1, s. 9, l. 12; f. 52, nim. 1, s. 291, l. 554.

23 (#ulink_54a3cf84-436a-51d4-8ba0-d67e48ca92d6) TLA; f. 144, n. 1, s. 28, l. 212.

24 (#ulink_79c4e7c7-eca6-51ea-b5ed-419f5f436679) Aktus Tallinna linna realkoolis. – „Päevaleht” 30.09.1925, nr. 264, lk. 5.

25 (#ulink_20120731-62be-57cc-b2d5-e11ee0ce705c) Tallinna realgümnaasiumi 45. aastapäev. – „Päevaleht” 2.10.1926, nr. 267, lk. 6.

26 (#ulink_9b71e790-f335-59d7-9025-86f23161fbae) – i -. Aktus realkoolis. – „Päevaleht” 1.10.1927, nr. 267, lk. 7.

27 (#ulink_68a707ae-bfd3-56bd-a414-f3d8d1b139ff) Aktus Tallinna realkoolis. – „Päevaleht” 30.09.1928, nr. 266, lk. 2.

28 (#ulink_d3072f24-97c5-527d-b464-24832f60e553) – i -. Tallinna realkooli 48. aastapäev. – „Päevaleht” 2.10.1929, nr. 266, lk. 5.

29 (#ulink_96935f6a-2023-54d3-8418-94ae5699a7f8) – i -. Tallinna real- ja humanitaargümnaasiumi 49. aastapäev. – „Päevaleht” 30.09.1930, nr. 266, lk. 4.

30 (#ulink_95cf6324-9138-5cd0-9a94-a9c9bfad6dc4) TLA, f. 144, nim. 1, s. 37, l. 150.

31 (#ulink_454ac711-fffb-56f0-b5cc-47ebf75a10f0) TLA, f. 144, nim. 1, s. 10, l. 98; s. 37, l. 164; s. 38, l. 183.

32 (#ulink_c12b11a9-1bff-5f17-94b7-8481ee2cbf80) Tallinna realkooli ja Peetri realkooli endistele õpilastele. – „Päevaleht” 8.10.1933, nr. 274, lk. 8.

33 (#ulink_7019a5d1-e091-5453-b3b0-da6f2d4b8c35) Realkooli juubelipidustused. – „Päevaleht” 29.09.1931, nr. 265, lk. 3; Realkooli aupäeval. – „Päevaleht” 30.09. 1931, nr. 266, lk. 3; J. Remmelgas. Realistide juubel. – „Vaba Maa” 29.09.1931, nr. 228, lk. 7; Tallinna realkooli 50. aasta juubel. – „Vaba Maa” 30.09.1931, nr. 229, lk. 7; Tallinna realgümnaasiumi juubelipidustused. – „Õpetajate Leht” 9.10.1931, nr. 41, lk. 1.

34 (#ulink_8c7a7f40-543a-50f0-88b3-34b69ebc8fe2) Realkooli vilistlastele ja endistele õpetajatele. – „Päevaleht” 27.09.1931, nr. 263, lk. 3.; Realkooli vilistlaste koosviibimine. – „Päevaleht” 28.09.1931, nr. 264, lk. 1.

35 (#ulink_8dc33e0e-01a9-518f-845f-7b1b79941718) Realgümnaasiumi 51. aastapäev. – „Päevaleht” 20.09.1932, nr. 257, lk. 5.

36 (#ulink_46d5b8b0-0d94-58a8-8a12-cf1e33f23567) Tallinna realkool 52-aastane. – „Päevaleht” 30.09.1933, nr. 266, lk. 3.

37 (#ulink_096cf22c-5f63-53d3-93cd-e1d0cc2164d3) TLA; f. 144, n. 1, s. 15, l. 24.

38 (#ulink_59054973-e84c-507e-af06-6cba38501ce6) Realistid pidasid aastapäeva. – „Päevaleht” 29.09.1937, nr. 264, lk. 6.

39 (#ulink_ffa37122-0152-5a94-a70a-848313660f3b) Tallinna II poeglaste gümnaasium 57-aastane. – „Uus Eesti” 29.09.1938, nr. 267, lk. 2.

40 (#ulink_cdf65488-7df0-5a4c-b317-f40b30e7baac) Õpilaste vormimütside kandmisest. – „Päevaleht” 3.05.1922, nr. 127, lk. 3.

41 (#ulink_e7a3a907-b248-5598-8356-2df1c1ea69e4) TLA, f. 144, nim. 1, s. 8, l. 47.

42 (#ulink_6869f521-e882-519a-9e6f-7e6c7404e34d) „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1935, nr. 10, lk. 111, 112; Õpilaste ühtlast vormi üle riigi ei tule. – „Õpetajate Leht” 16.08.1935, nr. 33, lk. 2.

43 (#ulink_47f80f11-9a21-5113-855a-63985ceeafd3) „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1935, nr. 12, lk. 139, 140.

44 (#ulink_47f80f11-9a21-5113-855a-63985ceeafd3) „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1937, nr. 5, lk. 76–78.

45 (#ulink_be97a7d7-2583-518d-8511-25f17931ded0) Gümnasistide uus munder. – „Päevaleht” 12.10.1936, nr. 277, lk. 5.

46 (#ulink_6a335ad6-bb16-54aa-bfe9-2d2e3bcc63f6) E. Vesk. Mälestuskillukesi maailma toredamatest nooreärradest, lk. 30. Tekstis toodud hüüdnimed kuulusid järgmistele õpetajatele Habe – Ernst Särgava-Peterson, Pudi – Paul Ederberg, Stoku – Friedrich Stockholm.
Kooli struktuur, õppeplaanid ja õppetöö korraldus

Õppeplaanid ja nende muudatused


Alljärgnevas ülevaates on õppeplaanide muudatusi käsitletud kronoloogilisel põhimõttel, et tekiks parem ettekujutus, kuidas muudatused aastate kaupa ellu viidi.

1920/21. õppeaastal jätkas kool tööd Tallinna Linna I Reaalkoolina (tekstis Reaalkool). 47

1920. aastail töötasid koolis ka algkooliklassid: vaskult õpetajad P. Ederberg, E. Särgava-Peterson, N. Kann, A. Glotova, B. Etruk ja V. Kristjansen

Keskkoolid töötasid juba emakeeles ning keskkooli õppekavu oli ühtluskoolile üleminekuks samuti kohendatud. Haridusministeeriumi 10. septembri 1920. aasta korraldus andis juhised keskkooli õppekavade48 rakendamise kohta 1920/21. õppeaastal. Üldjoontes jättis ettekirjutis jõusse varasema õppekava, kuid tegi siiski mõningaid täiendusi.

Nii näiteks tuli reaalkoolides VI klassi (9. õ.-a.) kursus korraldada selliselt, et järgmiste klasside (VII, VIII) kursused võinuks sellele võimalikult sujuvalt järgneda. See eeldas reaalkoolides matemaatika ja loodusõpetuse tundide arvu suurendamist 1919. aasta tunnikavaga võrreldes igas klassis kahe tunni võrra.

Pedagoogikanõukogule jäeti õigus teha õppekavasse muudatusi, kui seda tingisid eelmiste aastate tunnikavad või üleminekuaja erilised olud.49

Õpetamisviisi muutust uues eestikeelses koolis ja õppekavade seisu on iseloomustanud toonane õppur Oskar Farwick-Fagervik (1924) järgmiselt: „Need realistid, kes lõpetasid kooli kahekümnendate aastate keskpaiku, tegid läbi üleminekuperioodi vene keelelt emakeelele. Samal ajal valitses väljaspool kooli segane ja ebakindel olukord – revolutsioon ning kibe sõda kodumaa kaitseks, Puudusid eestikeelsed õpikud, eriti keskmistele ja vanematele klassidele. Kuidas tulime toime?

Tagasi vaadates mõtlen, et olukord pakkus õpilastele isegi teatavaid eeliseid, silmas pidades Reaalkooli õpetajate kõrget pedagoogilist taset. Õpikute puudumisel tuli toetuda suusõnalisele ettekandele, tuli kuulata ja seedida loengut. Vaid kõige nõrgemad õpilased ei saanud sellest kasu. Pidime õpetaja seletused oma kladedesse kirja panema. Terasemal õpilasel oli kohe selge, et pole vaja kõike üles kirjutada. Vajalik on vaid raamkava ja kõige olulisem, millele enda mälust hiljem lisada „liha”. Kõik eriti väärtuslik, vaimukas ja väljaspool rutiini õpetaja suust kuuldu jäi iseendast teadvusse.”50

Võõrkeelte õpetamise korraldamine

Suurim põhimõtteline muutus puudutas võõrkeelte õpetamist. Esimeseks võõrkeeleks määras korraldus keskkoolides inglise, teiseks saksa keele.51 Õpilaste valikul võis kolmanda võõrkeelena õppida vene või prantsuse keelt.

Kui koolil oli inglise keele õpetaja olemas, tuli inglise keelt õpetada esimese võõrkeelena (4 nädalatundi) kogu koolis. Kus inglise keele õpetajat polnud, võidi esimeseks võõrkeeleks jätta endiselt saksa keel.

Inglise keele esikohale tõusuga langes vene keel (või mõni muu keel) kolmandale kohale. Kolmanda võõrkeele õpetamine pidi algama 8. õppeaastast, kuid koolides, kus seda keelt 1919/20. kooliaastal oli juba 6. õppeaastast antud, tuli seda algaval, 1920/21. kooliaastal jätkata ikka kahe nädalatunniga ka 7. õppeaastal.

Muid võõrkeeli, mis esimese kolme keele hulka ei kuulunud, kuid mida oli varem õpetatud, võis klass kõrgemal veel kahe nädalatunniga jätkata, kuid neid keeli tuli järk-järgult hakata tunnikavast välja arvama.

Niisiis jäeti inglise keele õpetajate vähesuse tõttu koolidele siiski valikuvõimalus, missuguses tähtsusjärjestuses inglise või saksa keelt õpetada.

Tallinna Reaalkoolis töötasid sel 1920/21. õppeaastal ka kolm algkooliklassi (4.–6. õ.-a.), seega pidi kool nende õpetamisel juhinduma algkoolile etteantud õppekavast.

Mõni realist õppis inglise keelt varakult lausa omal käel. Nagu O. Farwick – Fagervik, kes tõdes: „Inglise keele vastu oli mul varajane huvi. /-/. Meenub nüüd, et olin kade, kui mu sõber Paul Ernesaks hakkas inglise keelt (koolis – M. K.) õppima enne mind. Kuigi olin prantsuse keeles temast üle, ei rahuldanud see mind. Kogutud veeringute eest ostsin Kluge&Ströhmi raamatukauplusest Pikal tänaval (sõjaeelse Tallinna suurimaid ja soliidsemaid raamatupoode, ka pärast sõda 1960. aastate alguseni raamatupood, hiljem „Uku”, praegu meenepood, Pikk 9 – M. K.) inglise keele „iseõpetaja”. Oli kollaste kaantega brošüür, milles juhiseid anti eesti keeles. Suvel Pakris õppisin omal käel, kuigi hääldamine tekitas probleeme. Piltlikult jäi aga palju sõnu meelde, enne kui tunnid koolis algasid”.52

Reaalkooli algkooli-osa tüüpõppekava 1920/21. õppeaastal53 Tabel 1
Tallinna Reaalkoolis õpetati 1919/20. õppeaastal I (4. õ.-a.) ning II klassis (5. õ.-a.) kahte võõrkeelt – saksa ja vene keelt, III klassis (6. õ.-a.) kolme võõrkeelt – saksa, inglise ja prantsuse keelt. Ministeeriumi ettekirjutise kohaselt hakkas Reaalkool kolmandat võõrkeelt õpetama III klassist.54 Tõdeti, et inglise keelt polnud võimalik kohe õpetama hakata, kuna tuli jätkata nende keelte õpetamist, mida poisid juba paar-kolm aastat olid õppinud.

Sinnani oli Reaalkoolis inglise keelt õpetatud vaid algkooli osa II ja III klassis (5. ja 6. õ.-a.) kolmanda kohustusliku keelena. Kooli pedagoogikanõukogu pidas soovitavaks jätta esialgu saksa keel esimeseks võõrkeeleks ning minna inglise keele eelistamisele üle järk-järgult.55

Vabatahtlike (s.t. tasuliste) õppeainetena õpetati Reaalkoolis peamiselt vene keelt (massilisemalt kuni 1923/24. õppeaastani, üksikutele õpilastele ka veel 1930. aastail) ning prantsuse keelt (kuni 1932/33. õppeaastani), kuid ka ladina ja isegi poola keelt.56

Kooli pedagoogikanõukogu arutas ministeeriumi küsimustiku alusel keskkooli järgnevate aastate õppekava, samuti õppeainete ja koolitüüpide küsimusi 1921. aasta märtsis. Leiti, et esimeseks võõrkeeleks nii alg- kui ka keskkoolis peaks jääma saksa keel. Selle seisukoha toetuseks toodi kauased ja tihedad seosed saksa kultuuri, s.h. kirjanduse ning kunstiga, saksa keele suure tähtsuse igapäevases elus, tihedad majanduslikud sidemed Saksamaaga, teaduskirjanduse varamu saksakeelsuse ning saksa keele õpetajate rohkuse.

Teiseks võõrkeeleks pakuti reaalkoolide normaalklassides inglise ja paralleelklassides vene keelt. Kolmas võõrkeel soovitati jätta vabatahtlikuks. Koolides, kus teine võõrkeel olnuks inglise keel, peeti sobivaks õpetada vene keelt (ja vastupidi) ning prantsuse või ladina keelt.

Võõrkeele küsimus tekitas elavat mõttevahetust ka ajalehtedes. Enamik kirjutajaid toetas saksa keele jätmist esimeseks võõrkeeleks, põhjendades, et saksa keel on lähim, rikkaim ja mõjusam võõrkeel. See oli endiselt suur teadus- ja kultuurikeel, mis oli eelistatud ka naaberriikides (Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus). Viidati ka ajaloolisele kuuluvusele saksa kultuuriruumi (geograafia ja kultuuri ühtsus). Toonitati ingliskeelse kirjanduse ja õpetajate nappust, samuti saksa keele jäämist veel kauaks ajaks meie ülikooli oluliseks õppekeeleks. Samal ajal vene keele väljatõrjumine koolist olnuks ennatlik, sest poliitiliste argumentide asemel tuli arvestada praktilisi, kultuurilisi, majanduslikke ja geograafilisi aspekte, mis rääkisid vene keele õppimise kasuks. Tõdeti, et mineviku probleemidest ja vihast (saksa ja vene rõhumine) hoolimata, tuli eelarvamustest üle olla.57

Oma klassi võõrkeelte õppimist on hiljem meenutanud Oskar Farwick-Fagervik (1924): „Keelte alal oli üleminekuperiood eriti nõudlik. Jäime kuni abituuriumini nelja sundusliku võõrkeelega klasside komplektiks. Vene, saksa, prantsuse ja inglise keel olid sunduslikud, ladina keel vabatahtlik. Tõik, mis tuli kõigiti kasuks, kuigi häiris mõnda nõrgemat õpilast. On vist vähe keskkoole maailmas, kus neli võõrkeelt oleks sunduslikeks õppeaineiks. Enamasti antakse ikka valida.

Ja kui keegi küsib: „Mis kasu oli sul neist õpitud keeltest, kui sa ei rakendunud mingisse akadeemilisse distsipliini? Vastus on lihtne: „Kõik mida inimene õpib, tuleb talle kasuks. Õpitu on nagu relv või tööriist, ta on sul peos. Võid ta nurka visata ja lasta rooste minna, võid ta abil uusi teid lõigata läbi elutee tihnikute, võid ta abil teisi ja uusi tööriistu valmistada”.”58

1921/22. õppeaastal lubas haridusministeerium esimese võõrkeelena õpetada endiselt saksa keelt, ehkki 1920. aasta asjaomane korraldus oli esimeseks nihutanud inglise keele.

1921. aasta septembris otsustati Reaalkoolis, järgides ministeeriumi korraldust, vähendada vene keele tundide arvu 6. õppeaastal kolmeni. Kuna aga II klassid (5. õ.-a.) olid väga suured (üle 50 õppuri), siis paluti luba jätta neis klassides neli vene keele tundi alles.59

Novembris 1921 palus pedagoogikanõukogu ministeeriumil jätta võõrkeele tundide arv muutmata, sest kahe tunniga polnuks võimalik keelt selgeks õpetada. Viidati, et pedagoogiliselt olnuks ebaõige nooremates klassides alanud süsteemi muutes vähendada prantsuse keele tundide arvu ja sellevõrra kasvatada inglise keele omi. See tähendanuks tõsiasja, et õpilased poleks pärast kooli lõpetamist osanud kumbagi keelt. Lisaks kaotanuks prantsuse keele õpetaja Agnes Iversen, kes oli aastakümneid prantsuse keelt andnud, 12 nädalatundi ja koos sellega õiguse pensionile.

Muud ained õppekavas

Tulevase viieklassilise reaalkooli õppekava võinuks Reaalkooli pedagoogikanõukogu arvates olla alljärgnev:

Viieklassilise reaalkooli õppeplaani kavand 1921. aastal60 Tabel 2
Tallinna Reaalkooli õpetajad pakkusid ministeeriumile välja ka järgmisi keskkoolitüüpe: reaalkoolid, reaalgümnaasiumid (ladina keelega); klassikalised (seitsmeklassilised) gümnaasiumid (võõrkeelte järjekorraga – saksa, ladina ja kreeka keel) ning üldhariduslikud kommertskoolid.61

Kooli pedagoogikanõukogu soovis varasemaga võrreldes suurendada matemaatika ja loodusõpetuse tundide arvu. Õppeainete nimistusse lisandus käsitöö, mida Reaalkoolis hakati õpetama algklassides. Käsitööõpetus kuulus kooli õppekavva 1922/23. kuni 1929/30. õppeaastani.

Toonased õppekavad olid ülepaisutatud, nõudmised ranged. Reaalkooli selleaegne matemaatikaõpetaja G. Ollik mäletas: „Anti suviseid töid ja järeleksameid, eriti arvukalt /-/ keskkoolides. Läänemaa gümnaasiumis võttis tuntud loomaarst Treumanni tütar strühniini ja suri – ta ei suutnud järeleksamit õiendada. Väike-Maarja gümnaasiumis laskis noormees enese maha, kui oli füüsika järeleeksamil läbi kukkunud. Tallinna Reaalkoolis andis õpetaja Emil Gutman ühele 12-aastasele poisikesele suveks lahendad 200 aritmeetika ülesannet. Poisike lahendas ära 197 ülesannet, kolm oli lahendamata. Järgmisel päeval pidi ta kooli minema. Selle asemel läks ta pööningule ja poos enese üles (vt. sellest juhtumist lähemalt käesoleva raamatu allpeatükis „Õppeedukus” – M. K.). Õpetaja E. Gutman pidi koolist lahkuma.”62

1921/22. õppeaastal soovis Reaalkool II klassis (5. õ.-a.) õpetada kaks tundi geomeetriat ja geomeetrilist joonestamist, III klassis kolm nädalatundi aritmeetikat (I poolaastal) ja algebrat (II poolaastal) ning IV klassis aritmeetikat, geomeetriat ja algebrat.63

Järgides ministeeriumi nõudeid lisati III klassidele (6. õ.-a.) üks kodanikuteaduse nädalatund. Taotleti sama aine edasiõpetamist VII klassis (10. õ.-a.) endiselt ühe nädalatunniga, sest asjakohast õpikut polnud. Teist kodanikuõpetuse tundi aga sooviti VII klassi suure nädalakoormuse tõttu (36 t.) lisada VIII (11. õ.-a.) klassi tunnikavva.64

Keskkooli uuendamine ja avalike keskkoolide seadus

1921. aasta mais vaagis Reaalkooli pedagoogikanõukogu keskkooli seaduse eelnõud ning soovitas sellesse teha alljärgnevaid parandusi (toogem ära olulisemad neist): avalik keskkool on lahuskool; koolitöö avalikus keskkoolis kestab 36 nädalat; kõik vene ajal kroonu poolt ülalpeetud keskkoolid muudetakse koos hoonete, inventari ja õppeabinõudega riigi keskkoolideks; võimaluse korral avatakse keskkoolides kaks tasulist ettevalmistusklassi (algkooli 5. ja 6. klassi programmiga); õpilaste normaalarv klassis on 30 (vaid erandkorras 40); õpilased viiakse ühest klassist teise pedagoogikanõukogu otsusega ja nad tunnistatakse koolikursuse lõpetanuiks, kui nad on kõik lõpueksamid rahuldavalt sooritanud.65

Mõndagi kasulikku oma tööks leidsid Reaalkooli pedagoogid ka kooli ruumes 1921. aasta mais korraldatud kasvatusteaduslikult näituselt.66

1921/22. õppeaastast hakati keskkoolides sulgema algkooli klasse (4.–6. õ.-a.). See pidi toimuma klasside kaupa kõige madalamast klassist alates. Probleemiks oli aga tõsiasi, et valdavalt veel neljal õppeaastal põhineva algkooli lõplikuks kuueklassiliseks muutmiseks anti aega kümme aastat. Samal ajal polnud keskkoolidest kaotatud klasside asemele algkoolides täiendavate klasside lisamiseks ruume ega võimalusi.67

Ka Reaalkoolis suleti 1921/22. õppeaastal noorim klass (4. õ.-a.). Aktsioon viidi lõpule 1923/24. õppeaastaks. Samaaegselt kavandati haridusministeeriumi 3. juuni 1921. aasta ringkirja alusel Reaalkooli muutmist järgmisel kooliaastal kaheksaklassiliseks ehk 11. õppeaasta lisamist.68 Seetõttu 1922. kevadel koolis n.-ö. elluastujaid polnud, VII klassi lõpetanud jätkasid oma haridusteed VIII klassis (11. õ.-a.) ja poiste kooliaeg pikenes ühe õppeaasta võrra.

Lühikeste pükstega poisse jäi koolis vähemaks

Haridusministeeriumi 13. jaanuari 1922. aasta ringkirja põhjal töötas Reaalkooli pedagoogikanõukogu välja nii VIII ehk lõpuklassi (11. õ.-a.) kui ka üksikute ainete õppekavad 1922/1923. kooliaastaks. Õppekava kohaselt tulnuks abiturientidel õppida järgmisi aineid (nädalatundidega): eesti keel (3 tundi), vene keel (3), saksa keel (3), prantsuse keel (3), inglise keel (2), matemaatika (4), kosmograafia (2), loodusteadus (3), ajalugu (2), hinge- ehk mõtteteadus (2), joonistamine (2), võimlemine (1), laulmine (1–2/vastavalt vajadusele) ja usuõpetus (1). Kokku 35–36 tundi. Sooviti, et keeled, mida poisid olid eelmises (VII) klassis õppinud jääksid samasse pingeritta.69

1922/23. õppeaasta tõi haridusellu väga tähtsa uuenduse. 1922. aasta 7. detsembril võttis Riigikogu vastu iseseisvunud Eesti Vabariigi esimese keskharidust korrastava õigusakti – „Avalikkude keskkoolide seaduse”, mis pidi hakkama kehtima 1. augustist 1923.70

Seadus ütles, et avalik keskkool moodustab ühtluskooli teise järgu ning kooli ülesanne on haritud kodanike kasvatamine ja õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Keskkool oli maksuline, emakeelne ja usuõpetuseta. Koolikursus pidi kestma vähemalt viis, aga mitte üle kuue õppeaasta. Keskkoolikursus jagunes kaheks astmeks: ühise õppekavaga alamastmeks (I ja II kl. / 7. ja 8. õ.-a.) ja erineva õppekavaga ülemastmeks (III–V kl. / 9.–11. õ.-a.). Ülemaste võis olla reaal- või humanitaarkallakuga. Keskkooli üldastme ja ka üksiku õppeharu kursus hõlmas sunduslikke ja valitavaid õppeaineid. Viimaste valik ning õppimine olid kohustuslikud haridusministeeriumi kinnitatud õppekava ja tundide piires.

Usuõpetuse jättis seaduseelnõu ühtluskooli põhimõtetest lähtuvalt keskkoolist (nagu algkoolistki) välja. Usuõpetust kavandati õpetada ajaloo, mõtteteaduse ja eetika tundides. Ka lõplik seadus sätestas napi häälteenamusega 38:37 usuõpetuseta keskkooli, kus „valitavate ja mittesunduslike õppeainete hulka, mille kulud katab kooli ülalpidaja, ei kuulu usuõpetus”.

Seaduse järgi olid sunduslikud õppeained: emakeel, matemaatika, füüsika, looduteadus (tervishoiuga), maateadus (kosmograafiaga), ajalugu, kodanikuteadus, majandusteadus, mõtteteaduse eelkursus (hingeteaduse ja eetikaga), kaks võõrkeelt, s.t. inglise ja prantsuse või saksa keel, joonistamine ja joonestamine, käsitöö, laulmine ning võimlemine.

Õppeainete üldise laadi ja läbivõtmise ulatuse, samuti tundide arvu iga õppeaine kohta klassis pidid kindlaks määrama haridusministeeriumi kinnitatud õppe- ja tunnikavad. Samas ei tohtinud valitavate ainete tundide arv ühe õpilase kohta ületada viiendikku klassi kohustuslike ainete tundide arvust. Kooliaasta kestnuks 1. augustist kuni 31. juulini. Tegelikku õppetööd tulnuks teha 38 nädalat, kuid mõjuvail põhjusil võis ministeerium tööaega kärpida 36 nädalani.

Seaduse kohaselt tuli algkooli lõpetanuid võtta keskkooli I klassi (7. õ.-a.) eksamiteta, kui aga soovijaid olnuks rohkem kui kohti, tulnuks seda teha võistluseksamitega. Keskkooli lõpetanu võis eksamiteta astuda ülikooli.

Avalike keskkoolide ettevalmistus- või alamad klassid, mis vastasid algkooli sunduslikele õppeaastaile, tuli 1923/24. õppeaastast muuta avalikeks algkoolideks või algkooli klassideks.

Kõnealune seadus andis esimesed põhimõtted, millele toetus kogu keskhariduse areng Eestis järgneva paarikümne aasta jooksul.

Tallinna Linna I Reaalkooli õppekava 1922/23. õppeaastal71 Tabel 3


* Sulgudes toodud numbrid näitavad tundide arvu kõikides klassikomplektides.

Ülaltoodud õppekava (tabel 3) näitab, et Reaalkooli pedagoogikanõukogu väljatöötatud kava VIII klassi (11. õ.-a.) jaoks viidi väikeste kõrvalekalletega (inglise keelt ei hakatudki õpetama, füüsikat seevastu kolm tundi) ellu.

Huvipakkuv on tutvuda näiteks lõpuklassi (11. õ.-a.) mõne õppeaine programmiga (tollases kirjaviisis): „Eesti keel: Grammatika – üldised kokkuvõtted keele õpetusest – eesti häälikute ajalugu; kirjakeele arenemine ja tähtsamad momendid; üldine grammatika kordamine. Stilistika ja kirjanduse teooria peajooned; lühikene kokkuvõtlik juhatus esteetikasse.

Realism, naturalism ja uuemad voolud eesti kirjanduses ning nende tähtsamad edustajad kuni viimase ajani. üldkokkuvõtted kirjanduse vooludest ning üleüldise kirjanduse arenemisest meil ja väljamaal.

Kirjatööd, milles õpilaste iseseisvus mõtlemises ja arutustes peaasjalik on.

Matemaatika: Kombinatoorik. Newtoni binoom. Algmõisted tõenäoluse arvamisest. Ligikaudsed tehted ja nende resultaatide täpsus (viga). Arvlükat (logaritm-lineaal).

Trigonomeetria tarvitamine stereomeetriliste ülesannete lahendamisel. Analüütiline geomeetria tasapinnal. Diferentsiaal- ja integraalarvamise algmõisted.

Keemia: Anorgaanilise keemia kordamine. Orgaaniline keemia. Süsivesinikud. Nahvta. Süsivesinikkude haloiidjäreltulejad. Piiritused. Aldehüüdid ja ketoonid. Eetrid. Süsivesikud. Happed. Seep. Lämmastikku sisaldavad rasvalised ühendused. Tsüklilised ühendused. Lämmastikku sisaldavad tsüklilised ühendused. Fenoolid. Aromaatsed happed. Tärpeenid ja kampverid. Alkaloiidid. Munavalge.”72

1922/23. õppeaastal avati Reaalkooli ajaloos esmakordselt VIII klass (11. õ.-a.). Sinnamaani oli Tallinna Reaalkoolis lõpuklassiks olnud VII klass (10. õppeaasta). Ka O. Farwick-Fagervik (1924) nentis: „Ei mäleta, millal ettevalmistusklassid kaotati (1919/1920 – M. K.), kuid lisati uus, kaheksas klass. Vene ajal oli Reaalkoolis vaid seitse klassi.”73

Kooli reaalkallakust tulenes reaalainete suhteliselt suur osatähtsus õppekavas. Näiteks oli matemaatika 1922/23. õppeaastal kõige suurema nädalatundide arvuga õppeaine (III–VIII kl. – 25 t.).

Usuõpetus – poolt või vastu

Usuõpetus oli Ajutise Valitsuse 2. detsembri 1918. aasta ning haridusministeeriumi 11. jaanuari 1919. aasta määrusega kehtestatud tunnikava järgi koolides vabatahtlik, tundide arv ja õpetamisviis samuti.74 Lühikese aja, umbes viie aasta jooksul, oli usuõpetuse õpetamise korraldus ja asend koolides teinud läbi mitmeid äkilisi muudatusi. Tsaaririigi koolides oli see õppeaine sunduslik, n.n. Kerenski ja enamlaste ajal vabatahtlik, saksa okupatsiooni päevil taas vabatahtlik ning pärast Eesti iseseisvumist usuõpetus alles otsis omale kohta nii ühiskonnas kui ka koolides. 1920. aastal vahetus valitsuskabinettidega neli haridusministrit – Konstantin Treffner (kaks päeva), N. Kann, Priit Saue – Friedrich Sauer ja Jüri Annusson ning keegi neist ei jõudnud usuõpetuse probleemidesse põhjalikumalt süveneda. Kõige tulihingelisem ususõna vastane oli vasakpoolsete vaadetega J. Annusson. Alles Heinrich Baueri ligi kolmeaastase (25.01.1920–21.11.1922) ministriksoleku ajal muutus hoiak sallivamaks.

Noorsoo radikaalsem osa oli usuõpetuse vastu. Tallinna Õpetajate Seminari usuõpetusvastaste eestvedamisel kutsuti 20. jaanuaril 1921 Poeglaste Humanitaargümnaasiumi (pärastise GAG-i) ruumidesse kokku kõikide Tallinna keskkoolide vanemate klasside õpilaste umbes 60 esindaja koosolek. Tallinna Koolinoorsoo Liit jäi asjas erapooletuks, kuid osales kohapeal vaatlejatega, s.h. lühikest aega Reaalkoolis õppinud Kaul-Andrus Kadak, kes valiti arutelu protokollijaks. K. Kadak on kirjutanud: „Sõnavõtjaist mäletan hilisemaid Nõukogude Eesti rahvakomissare J. Lauristini, O. Sepret, A. Veimerit, Olga Künnapuud (hilisem Lauristin – M. K.), sest mainitud avaldasid sõnavõtmisel erilist agarust ja ägedust. Kui koosolek ähvardas minna juba täiesti käest ära, ei pidanud mu erapooletu seis mind enam kinni, palusin isiklikult sõna ja seletasin, et riigis on oma kord, kuidas kodanikud selliseid asju otsustavad ja pole koolilaste asi tungida küsimustesse, kuhu nad ei ulata. Pealegi pole selliste naroovataguste ideede koht Eestis.”75

Ühe arutatava küsimusena kujundas koosolek seiskohavõttu haridusministri (kristliku rahvaerakondlase H. Baueri) ametissemääramise suhtes, sest leiti, et uus minister ei tohiks tulla erakonnast, mis jääb tööerakonnast paremale. Esimene koosolek jäi elektrikatkestuse tõttu pooleli, teisel, 21. jaanuari kokkusaamisel (58 esindajat) kukkus usuvastaste ettepanek hääletusel läbi.

Kokkusaamise algatajad kartsid, et rahvahääletusel saab usuõpetuse taastamine koolis lastevanemate enamiku toetuse, seetõttu tegid nad ettepaneku, et koosolek sõnastaks õpilaskonna nimel usuõpetust eitava otsuse ning annaks selle protestina valitsusele üle. Seda mõtet ei toetanud I ja II Reaalkooli, Westholmi Eragümnaasiumi, ega ka mitme muu keskkooli ning Koolinoorsoo Liidu esindajad. Teisel koosolekul tegid Õhtukeskkooli õppurid ettepaneku, et usuõpetust võiks hakata andma vabaainena, eraviisiliselt, väljaspool õppekava ja alati viimase tunnina, usuleiged õpilasi võimalikult vähem häirides. Lõpuks leidis napi poolehoiu (28:24) vestukate (Westholmi kooli poiste) resolutsioonikavand, mida toetas muuhulgas ka kõneleja I Reaalkoolist, nimelt: „Tallinna keskkoolide esitajate kogu tunnistab seisukohavõtmise usuõpetuse ja haridusministri kohta õpilaskonnale ebakohaseks ja otstarbetuks, sest pole näha mingisugust püüet usuõpetust mitteseaduslikult sunduslikuks teha.” Neutraalse otsuse suhteliselt nappi edu võis seletada usuvastaste ulatusliku kihutustöö ja survega mitme kooli nooremate õppurite seas.76

Gustav Ollik, kes töötas pärast Reaalkooli 14 aastat haridusministeeriumis kümne ministri alluvuses, meenutas hiljem tollast haridusministrit H. Bauerit soojade sõnadega ja pidas teda üheks töökaimaks ministriks üldse: „Ta koostas isiklikult avalikkude keskkoolide seaduse. Ta suurimaks teeneks oli koolimajade ehitamise fondi loomine, kust omavalitsused said pikaajalist laenu koolimajade ehitamiseks. Fondi abiga ehitati mõnigi ajakohane koolimaja.”77

H. Baueri ajal pehmendati mitme ringkirjaga usuõpetuse suhtes kehtestatud piiranguid, näiteks muudeti ära palvepidamise keeld ja jäeti sellest osavõtt vabatahtlikuks (märts 1921).78 Suurt tähelepanu osutas H. Bauer keskkooli usuõpetusele.

Ka 1921/22. õppeaastal tekitas usuõpetuse küsimus endiselt suurt poleemikat. Kristlik rahvaerakond oli teinud ettepaneku tuua usuõpetus taas õppekavadesse ning panna see mõte rahvahääletusele. Reaalkooli pedagoogikanõukogu soovitas, et usuõpetusest loobunud õpilastele õpetataks moraaliõpetust.79

1922. aasta aprillis haridusministeeriumi läbiviidud ankeetküsitlusele vastas üle Eesti 67 keskkooli 20 589 õpilast, kellest 73% (15 091) õppis jumalasõna või soovis seda teha. Paljudes pealinna koolides (Tehnikum, Kunsttööstuskool), samuti seminarides, merekoolides ja 14-es keskkoolis (õhtukeskkoolid, reaalgümnaasiumid) puudus usuõpetus siiski õppekavast.80

Kuigi jumalasõna oli õpilastele ja koolidele vabatahtlik õppeaine, kohustas haridusminister H. Bauer oma 1922. aasta 21. juuni ringkirjaga, seda soovijaile õpetama tasuta ning kohustas keskkoolide ülalpidajaid koolides usuõpetajaid ametisse panema ja hoidma.81 Õppureid tuli lisatasuta usulise hariduse saamise võimalusest teavitada. Usuõpetuse tunnid lisati tunniplaani ja võrdsustati muude õppeainete tundidega.82 Kui usuõpetust soovis õppida enam kui 20 õpilast, tuli seda korraldada samamoodi (s.h. kaasata mitme klassi õppureid) nagu muid vabaaineid, mille kulud kandis riik.

Usuõpetus kuulus Reaalkooli tunnikavva kindlalt ka 1922/23. õppeaastal (tabel 3). 1922. aasta sügisel õppis Reaalkoolis 520-st poisist usuõpetust 382 (73%), eemale oli jäänud 138 (27%) õppurit.83

Pärast algkooliseaduse vastuvõtmist 1920. aastal, oli kristlik rahvaerakond alustanud allkirjade kogumist, et muuta seadust, s.t. jätta sellest välja sõnad „ilma usuõpetuseta”. 88 000 toetusallkirjast hoolimata lükkas Riigikogu selle seaduse muudatuse eelnõu detsembris 1922 tagasi. Lõpliku otsuse pidi langetama rahvahääletus veebruaris 1923.

Jaanuaris 1923 kinnitas endine haridusminister H. Bauer, et usuõpetuseta kool ei vasta suurema osa kodanike tunnetele ja soovidele. Selle tõdemuse kinnituseks tõi ta näiteks tõsiasja, et Eesti kesk- ja kutsekooli 37 980 õpilasest õppis 1922/23. õppeaastal usuõpetust 23 200 (64%). Tallinnas veelgi enam – 75%. Usuõpetus oli keskkoolides ajutiselt lubatud ja seda õpetati tasuta kõigile soovijaile. Kirjutaja viitas ka paljudele naaber- ja muudele Euroopa riikidele, kus usuõpetus kuulus sundusliku ainena õppekavadesse.84

17.–19. veebruaril 1923 (haridusminister oli siis juba Reaali vilistlane /1909 TPR/

A. Veiderma-Veiderman) korraldati Eestis rahvahääletus, kus inimesed pidid otsustama – kas muuta usuõpetus algkoolides kohustuslikuks (õpilastele jäänuks aine vabatahtlikuks) või mitte. Referendumil osales 66,2% hääleõiguslikest kodanikest. Usuõpetuse poolt andis hääle 328 369 (72%) ja vastu 130 476 (28%) inimest.85 Järgnenud seadusemuudatus puudutas küll otseselt algkooli, kuid mõjutas usuõpetuse edaspidist kohta ka keskkoolis. Pastor ja pedagoog Jaan Lattik (haridusminister 1925–27) on toimunut hiljem pisut tundeliselt kirjeldanud järgmiselt: „Ususõda, mida eesti rahvas oma iseseisva riigi alguspäevil pidas, oli suurimaid vaimude võitlusi, mida üks rahvas üldse on suuteline võitlema.”86

Rahvahääletusega soovitud õppeainena taas „üle kooliläve pääsenud” usuõpetuse pärast algasid aga taas vaidlused. Tuli ju muuta nii algkooli- kui ka keskkooliseadust. 7. detsembril 1922 vastu võetud keskkooliseadus ei jõudnudki kehtima hakata, sest 12. juulil 1923 vastu võetud uus seadus tühistas senises keskkooli seaduses olnud sõnad „ja ilma usuõpetuseta” ning asendas need määratlusega: „Usuõpetus on koolidele sunduslik õppeaine, õpetajatele ja õpilastele aga vabatahtlik.”87 See klausel jõustus 1. augustist 1923.

Augustis 1923 täpsustati uue määrusega ka usuõpetuse tundide arvu. Selleks nähti keskkooli alam- ja ülemastme (s.h. reaalharu) kõikides klassides ette kaks tundi nädalas.88 Haridusministeeriumist keskkoolidele edastatud 24. novembri 1923 ringkiri andis aga raamistiku ja alused usuõpetusele ligi paarikümneks järgmiseks aastaks. See dokument kinnitas, et usuõpetuse aluseks koolis on ristiusk, kuid erineva usutunnistusliku (konfessiooni) kuuluvusega õpilaste puhul tuleb järgida interkonfessionaalsuse põhimõtet. Usuõpetuse tunnid tuli sobitada nädala tunniplaani nii, et õpilastel poleks olnud neist raske osa võtta ja paigutada kas koolipäeva algusse või lõppu, et usueitajad ei segaks teiste õpilaste tööd. Usuõpetuse tunde soovitati anda sel juhul, kui ainet õppida soovijaid oli õppeaasta algul klassis vähemalt 12.

Eri usutunnistusega õpilasi võis vanemate nõusolekul ja ettekirjutuse põhjal, samuti asjatundlike õpetajate olemasolu korral, koondada usutunnistuse alusel omaette, vähemalt 12 õpilasega õpperühmadesse. Kuni 18-aastaste õppurite osavõtu usuõpetuse tundidest pidid otsustama ja vastaval küsitluslehel kooli teavitama lastevanemad või hooldajad, üle 18-aastased õppurid aga ise. Usuõpetajatena tohtisid töötada üksnes üldpedagoogilisi põhimõtteid järgivad ja ainet usukõlbluskasvatuslikult käsitleda suutvad isikud. Õpetaja valikul tuli arvestada lastevanemate soove ning pedagoog pidi kuuluma kasvandikega samasse usutunnistusse. Pedagoog ei tohtinud oma usutunnistuse heaks kihutustööd ja teisi uske maha teha, vaid kohustus õpilastes usulist sallivust kasvatama. Usuõpetuse tundides käivad õpilased, pidid seda tegema kohusetundlikult ja õppima ainet hoolsalt nagu muidki õppeaineid. 89

1924. aasta detsembri ringkiri kehtestas kõigis koolides, kus usuõpetus kuulus õppekavasse, usuõpetuse hindamise ja hommikupalve pidamise nõude. Kinnitati, et usuõpetust õppivaile õpilastele on palvest osavõtt kohustuslik. Selgitati, et hommikupalve peaks hõlmama: vaimulikke laule (ka mitmehäälselt) nii palve algul kui ka lõpul, pärast seda aga pühakirja asjakohasele salmile järgnevat lühikest palvet või vaheldusena ka lühikest kõnet, lähetekohaks noorte hingeelule vastavad praktilise sihid või aatelise sisuga juhtlaused Piiblist. Anti nõu õpilasi aega-ajalt palvesse aktiivsemalt kaasata. „Palve peab sisu ja kuju poolest noorte hingelaadile vastama. Ta sihiks /-/ peab olema õpilases kasvatada ning arendada ristiusulisi hingeväärtusi, süvendada neid ning /-/ õpetada õpilasi neid väärtusi maksma panema praktiliselt /-/, et edeneksid ja kasvaksid õpilastes nende paremad hingelised püüded,” sedastas ringkiri. Palvet soovitati siduda kooli igapäevaeluga (rõõmusündmused, aga ka surmajuhtumid jne) ning riiklike tähtpäevadega. Palve võis olla kuni kümne minutit pikk ja ei tohtinud mõjuda väsitavalt. Vahetevahel lubati hommikupalvusel piirduda üksnes „vaimuliku laulu mõjuva laulmisega”. Kirjutati ette, et „palvepidamine olgu võimalikult iga päev, kui selle korra muutmist ei nõua kohalikud olud, kooli ruumide tingimused ja need päevad, mis kogumisteks ja kõnedega esinemiseks enne õppetööd on määratud. Neis küsimustes määrab korra kindlaks pedagoogikanõu-

kogu.”90

Kahekümnendate aastate keskel tuli haridusministeeriumil küll korduvalt selgitada, et usuõpetust mitteõppivaid õpilasi ei tohi sundida viibima usuõpetuse tundides või hommikupalvustel, kuid mingeid põhimõttelisi muudatusi usuõpetuse korralduses kuni omariikluse lõpuni enam ei tehtud.

1932/33. õppeaastal tõusis usuõpetus jälle arutlusteemaks. Nimelt saatsid mõned Riigikogu liikmed haridusministeeriumisse märgukirja, milles kurtsid usulise kasvatuse madala taseme üle koolides ning nõudsid usuõpetuse tundide arvu suurendamist ja kirikuõpetajaile õiguse andmist sellealast tööd koolides revideerida. Ministeeriumis kaaluti ettepanekuid küll pikalt, kuid õppetöö senises korralduses midagi muutma ei hakatud.91

Reaalkoolis kasutatud õpikud

1921/22. kooliaasta õppekavas ettenähtud ainete õpetamiseks kasutati Reaalkoolis klassiti alljärgmisi õpikuid:

II klass (5. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, Fr. R. Kreutzwald „Kalevipoeg”, N. Kann „Lehrbuch der Deutschen Sprache”, Tpoицкий „Pyccкaя kpecтoмaтuя I”, A. Глoтoвa „Первая и втoрая книга для списывания”, J. L. Jürgens „Maateadus”, J. Sitska „Ajalugu algkoolidele”, A. Bilow „Aritmeetika ülesannete kogu keskkoolidele II”, O. Perli „Proportsionaalsed suurused”, H. Männik „Elus loodus”, A. Veidermann „Eluta loodus”, A. Kasemets „Muusika algõpetus”, V. Tamman „Koolilaulude raamat”.

III klass (6. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, N. Kann „Saksa keele õpperaamat Eesti keskkoolidele ja rahvakoolidele”, Kримc-Koткac „Русская хрестоматия для эстонских школ”, A. Глoтoвa „Вторая тетрадь для списывания”, J. L. Jürgens „Maateadus”, J. Sitska „Ajalugu algkoolidele”, O. Perli „Proportsionaalsed suurused”, H. Männik „Elus loodus”, A. Veidermann „Eluta loodus”, A. Kasemets „Muusika algõpetus”, V. Tamman „Kooli laulmise raamat”.

IV klass (7. õ.-a.) – M. Kampmann „Kirjanduse peajooned I, II”, N. Kann „Saksa keele lugemise raamat Eesti keskkoolidele”, N. Kann „Saksa keele grammatika koolidele ja iseõppijatele”, Kримc-Koткac „Русская хрестоматия для эстонских школ”, A. Глoтoвa „Третья тетрадь для списывания и разбора”, Kühn, Diehl und Preime, Ausgabe D, Teil 1 (prantsuse keele õpik), Dinkler I; Engeworth 3 Erzähl (inglise keele õpikud), J. L. Jürgens „Geograafia õpperaamat II”, J. Sitska „Üleüldine ajalugu. Vana aeg”, D. Rootsman „Algebraline analüüs ülesandeis I”, O. Perli „Geomeetria I”, O. Kiesel „Katseline keemia”, A. Kasemets „Muusika algõpetus”.

V klass (8. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, H. Põld „Eesti keele õpetus”, K. Peterson „Eesti rahvalaulude antoloogia”, K. Peterson „Lühike kirjanduse teooria”, M. Kampmann „Kirjanduse peajooned I”, N. Kann „Saksa keele lugemise raamat Eesti keskkoolidele”, N. Kann „Saksa keele grammatika koolidele ja iseõppijatele”, A. С. Пушкин „Капитанская дочка”, Lilinskaja „Pages choisies”, Bruno „Four de France de deux enfants”, J. L. Jürgens „Euroopa”, J. Sitska „Üleüldine ajalugu. Keskaeg”, D. Rootsman „Algebraline analüüs ülesandeis I”, P. Ederberg „Juured ja ruutvõrrandid”, O. Perli „Geomeetria I, II”, O. Kiesel „Katseline keemia”, Dinkler I, Berlitz I (inglise keele õpikud).

VI klass (9. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, H. Põld „Eesti keele õpetus”, K. Peterson „Lühike kirjanduse teooria”, M. Kampmann „Kirjanduse peajooned II”, J. Jõgever „Eesti keele grammatika II, III”, N. Kann „Saksa keele õpperaamat Eesti keskkoolide keskklassidele ja rahvakoolide vanematele klassidele”, Conradi „Deutsches Lesebuch für Quinta”, A. С. Пушкин „Евгенй Онегин”, A. Daudet „Letters de mon Moulin”, J. L. Jürgens „Geograafia õpperaamat III”, J. Sitska „Üleüldine ajalugu. Keskaeg”, J. Sitska „Üleüldine ajalugu. Uus aeg I”, M. Kampmann „Eesti ajalugu”, N. Šapošnikov ja N. Valtsev „Algebraliste ülesannete kogu II”, O. Perli „Geomeetria II”, O. Kiesel „Katseline keemia”, A. Aljak „Lühike orgaaniline ehk süsinikühenduste keemia”, V. Polovtsev „Taimede elu ja ehitus”, Pöhl I, Dinkler I (inglise keele õpikud).

VII klass (10. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, H. Põld „Eesti keele õpetus”, K. Peterson „Lühike kirjanduse teooria”, M. Kampmann „Kirjanduse peajooned II”, J. Jõgever „Eesti keele grammatika II, III”, F. Tuglas „Eesti uuem ilukirjandus”, N. Kann „Saksa keele õpperaamat Eesti keskkoolide keskklassidele ja rahvakoolide vanematele klassidele”, Conradi „Deutsches Lesebuch für Quinta”,

Fr. Schiller „Die Glocke”, M. Лeрмонтов „Герой нашего времени”; Coppée „Skizzen und Erzählungen”, J. L. Jürgens „Geograafia õpperaamat IV”, J. Sitska „Üleüldine ajalugu. Uus aeg”, R. Rägo „Kodanikuteadus”, V. Päss „Algebra ülesannete kogu I”, V. Nano „Trigonomeetria”, A. Veidermann „Inimese anatoomia ja füsioloogia”, O. Wilde „Tales”.92

Lisandus ka uusi emakeelseid õpikuid, kuid samas kurdeti, et need on paljude õpilaste jaoks liiga kallid.93

Ülaltoodud loetelust nähtub, kui võrrelda Peetri Reaalkooli allpeatükis tooduga, kuidas mõne aasta jooksul oli kasutusele võetud palju uusi, eriti aga eesti keelt ja kirjandust, kodumaa ajalugu ning geograafiat käsitlevaid õpperaamatuid, millele pandi alus just omariikluse algusaegadel. Neil raamatuil oli väga suur pedagoogiline ja üldkultuuriline tähendus. Eelnimetatud valdkondades juba varasemast tuntud koolikirjanikele (M. Kampmann-Kampmaa, K. Leetberg, J. Jõgever, E. Peterson-Särgava, H. Prants, M. Eisen, J. Sitska, V. Reiman, J. L. Jürgens, K. Tasak, H. Turp) lisandusid iseseisvusajal uued autorid (J. Aavik, F. Puusepp, E. Muuk, K. Raud,

H. Jänes, V. Ridala, J. Roos, P. Ambur, K. Mihkla, K. Ader, H. Kruus, P. Tarvel, J. Adamson, T. Algma, J. Konks, J. Madisson, A. Veidermann, J. Rumma, D. Koppel, S. Sütt, E. Markus, J. Kents). Varasemast tuntud pedagoog-kirjanikest jätkas näiteks Emma Asson viljakat tööd veel 1930. aastailgi. Õpikute kirjutajaid leidus ka Reaali pedagoogide seas, kuid nendest räägime pikemalt õpetajate peatükis.

Uued koolitüübid Tallinnas

1923. aasta kevadel töötas Tallinnas 13 kesk- ja kutsekooli.94 Mais arutasid pealinna haridusametnikud, koolijuhid ja koolide hoolekogude esindajad Tallinna koolivalitsuse algatusel linna koolide edasise arengu küsimusi. Koosolekul otsustati, et Tallinnas võiks töötada järgmised uut tüüpi koolid – humanitaargümnaasium, reaalgümnaasium, kommertsgümnaasium ning tehnika- ja ehitustehnika ühisgümnaasium. Eeldati, et tulevikus tuleks keskkoolidesse vastu võtta umbes 900 eestikeelset õpilast, mis tähendanuks eestlastele 20–25 klassikomplekti avamist. Lisaks saksa õpilastele neli ja vene õppuritele kaks komplekti.

Tehti ettepanek lülitada linna avalikku koolivõrku järgmised emakeelsed koolid ja klassikomplektid: Poeglaste Humanitaargümnaasium (3 klassikomplekti iga õ.-a. kohta); Poeglaste Reaalgümnaasium, (senine I Reaalkool / 3 kompl.); Ühistehnikagümnaasium (senine II Reaalkool / 2 kompl.); Poeglaste Kommertsgümnaasium (senine Kommertskool / 2 kompl.); Ühishumanitaar- ja reaalgümnaasium (senine õhtukeskkool / 2 kompl.); I Tütarlaste Gümnaasium (senine I Tütarlaste Gümnaasium / 3 kompl.); II Tütarlaste Humanitaar- ja Majapidamisgümnaasium (senine II Tütarlaste Gümnaasium (3 kompl.); Tütarlaste Kommertsgümnaasium (senine Tütarlaste Kommertskool (2 kompl.).

Saksa koolid: Poeglaste Humanitaar- ja Reaalgümnaasium (senine Saksa Poeglaste Keskkool / 2 kompl.); Tütarlaste Humanitaargümnaasium (senine III Tütarlaste Gümnaasium / 1 kompl.).

Vene koolid: Ühishumanitaar- ja reaalgümnaasium (seni puudus / 2 kompl.).95

Arvestades tõsiasja, et inglise keele õpetajaid nappis ning koolides õpetati esimese keelena enamasti saksa keelt, nimetas haridusministeerium 1923. aasta 6. märtsil esimeseks võõrkeeleks endiselt saksa keele.

Valitsuse 25. mai 1923. aasta määrus keskkoolide seaduse elluviimise kohta, kehtestas keskkoolide avamise ja koolivõrku arvamisega ning õppemaksust vabastamise ja õppevahendite soetamisega seonduvad tingimused. Lisaks kuulutas see 1. augustist 1923 kehtetuks kõik vene ja saksa okupatsiooni aegsed õigusaktid, samuti omariiklusaegsed ja avalike keskkoolide seadusega muudetud õigusaktid, mis puudutasid keskkoole.96

Tallinna Reaalkooli õppekavva kuulus ka käsitöö. Koolil polnud neil aastail küll veel oma käsitööklassi, kuid õpetamine sujus nii tulemuslikult, et kooli lastevanemate komitee korraldas kooli ruumes poiste töödest näitusmüügi, mis meelitas kohale hulga rahvast. Müügi sissetulek läks vaesemate õpilaste abistamiseks ja õppevahendite hankimiseks.97 Samalaadne näitus pandi välja ka järgmise aasta kevadel.98 5.–7. juunil 1923, esitles kool oma kasvandike paremaid töid Saksa Reaalkooli, Reaalkooli ja Poeglaste Gümnaasiumi (hilisem GAG) õpilaste ühisväljapanekul sama gümnaasiumi võimlas Suur-Kloostri tänaval.99

Avalike keskkoolide õppekavad

Juunis 1923 ilmutas haridusministeerium oma määrusega avalike keskkoolide õppekavad (tabel 4).100 Neid tuli hakata rakendama järk-järgult – 1923/24. õppeaastal I klassis (7. õ.-a.), 1924/25. õppeaastal II klassis (8. õ.-a.) j.n.e., kuni 1927/28. õppeaastal olnuks õppekava lõplikult kasutusse võetud. Määrus täpsustas, et alates III klassist (9. õ.-a.) võis ülesloetletud õppeharusid (humanitaar-, reaalharu j.t.) kasutada 1923/24. õppeaastal keskkooli seaduse tingimustel, IV ja V klassis (10. ja 11. õ.-a.) aga üksnes neid õppeharusid, milleks eelmistel kooliaastatel kehtinud tunniplaanid ja õppekavad võimaldanuks.

Gümnaasiumi reaalharu (reaalgümnaasiumi) tüüpõppekava101 Tabel 4


Õpilastele, kes algkoolis teist võõrkeelt polnud õppinud, kuid soovisid kooliteed jätkata sellises õppeharus, kus teist võõrkeelt (mis ka algkooli kavas ettenähtud) algusest peale oli õpitud, tuli nii I kui ka II klassis (7. ja 8. õ.-a.) anda kaks teise võõrkeele lisatundi.

Valitavate ainete õpetamist tuli korraldada nii, et iga õpilane õppinuks kohustuslikult ainult ühe valitavate õppeainete rühma aineid. valida tohtis üksnes ühe rühma piires (näit. soome, vene või ladina keel). kasutada võis seda üksnes kooli ülalpidaja, mitte õpilane. Tabelis mitte ettenähtud valitavate ainete õpetamine jäeti omavalitsusorgani ettepanekul haridusministeeriumi otsustada. Mittesunduslike ainete tundide arv ei tohtinud olla suurem kui kolm tundi ühe õppuri kohta.

Pedagoogikanõukogul oli õigus kehtiva tunnikava alusel koondada klassis mõne õppeaine õpetamist suurema nädalatundide arvuga lühema aja peale, vähendades selle võrra tunde muudes ainetes. Selline koondamine ei tohtinud aga töötundide arvu neis õppeaineis langetada aastas alla 35 nädalatunni.

Väiksemad ajutised muudatused, mida pedagoogikanõukogu võis kehtestatud tunnikavas teha, ei tohtinud ühegi klassi tundide koguarvu suurendada enam kui kahe tunni (oskuspraktikas) või vähendada kolme tunni võrra. Kokku ei saanud sunduslike, valitavate ja mittesunduslike õppeainete nädalatundide koguarv tõusta ühe õpilase kohta üheski üldharidusliku õppeharu klassis 1923/24. õppeaastal üle 36, 1924/25. õppeaastal üle 35, 1925/26. õppeaastal ja edaspidi – üle 34 tunni. Eriainelistes õppeharudes ei võinud see number aga küündida üle 36 tunni. Tunnitabelites toodud praktilised tööd tuli koondada kahe ja enama tunni kaupa kokku, seejuures pidi tund kestma 55 minutit.

Nii jäid koolidele piisavalt vabad käed õppetöö korraldamiseks, olenevalt sellest, milliste õppekavade järgi varem oli õpitud.

Kodanikuõpetus, mille sisukäsitlus oli omariiklusaegses keskkoolis teinud läbi põhjaliku muutuse, saanud 1919. aastal uue programmi, mida seni oli õpetatud keskkooli vanemates klassides (10.–11. õ.-a.) jäi nüüdsest (koos majandusteadusega) kolme nädalatunniga keskkooli lõpuklassi aineks.102

Tüüpõppekavas (tabel 4) hõivasid reaalgümnaasiumi ülemastme kolme vanema klassi (9.–11. õ.-a.) kokkuvõttes suurima tundide arvuga juhtiva koha matemaatika (13 t.) ja loodusteadused (15 t.). Järgnesid võõrkeeled (kumbki 9 t.) ning eesti keel (8 t.).

Reaalkooli vilistlane (1909 TPR) ja õpetaja, pärastine (1922–24) haridusminister Aleksander Veiderma-Veiderman kommenteeris oma meenutusteraamatus esimest keskkoolide seadust nii: „Uue keskkoolide seaduse vastuvõtmine oli tähtis samm edasi keskkoolide arenemise ajaloos. Teatavasti tunti varem peamiselt klassikalist gümnaasiumi, kus kõige rohkem tähelepanu pööratud ladina keelele ja antiikrahvaste kultuuri tundmaõppimisele. Loodusteaduste võidukäik ja sellega seotud tehnika arenemine ei jätnud puutumata ka kooli. Matemaatikale ja loodusteadustele tuli koolide õppekavades ikka rohkem ruumi teha, tekkis uus keskkoolitüüp – reaalkool, kus olid esikohal matemaatika, loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia) ja võõrkeeled.

Majanduse ja kaubanduse arenemine nõudis ka majanduslikult haritud inimesi. Majanduslikud õppeained tungisid koolide kavasse, tekkisid kommertskoolid ja kaubanduskoolid. Tsaristlikul Venemaal tunnistati need võrdseks reaalkoolidega. Läänes aga tuli neil tublisti oma õiguste eest võidelda. Eesti läks kaugemale. Keskkooliseadus nägi ette mitmesuguseid eri laadi keskkoole. Eelmainitud tüüpide kõrval loodi meil põllumajandus-, tehnika- ja sotsiaalgümnaasiumid. Üldhariduslike õppeainete tuum oli kõigil ühine, sellele lisandusid eriained gümnaasiumi tüübile vastavalt. Hulk vanemaid õpetajaid ei pooldanud neid koole. Direktor Nikolai Kann rääkis kord mürgiselt isegi „hobuseruunamise gümnaasiumist”. Nende mitmesuguste koolitüüpide mõte seisnes selles, et kooli siduda igepäevase tööga. Ka toodi keskkoolide õppeainete hulka tööõpetus, kus õpilased õppisid tundma materjale, poeglastele õpetati puu- ja rauatööd, mõnes koolis ka elektrotehnikat, tütarlastele kodumajapidamist ja käsitööd. Mõne kooli juurde asutati päris eeskujulikult varustatud töökojad. Hiljem, kui haridusministriks oli /–/ N. Kann kaotati kõik need eritüübid, osa neist muudeti kutsekoolideks, tehnikumideks, tööõpetus heideti koolide õppekavadest välja.”103

Siin A. Veiderma-Veiderman eksis, tööõpetus sürjati õppekavadest juba 1930/31. õppeaastal, seega enne N. Kannu ministriks saamist. Keskkoolivõrgu koondamist ja eriharude sulgemist alustati aga juba 1920. aastate lõpus.

Uute õppekavade kasutamine Reaalkoolis

1923/24. õppeaastal alustas Reaalkool (nagu seadus ette nägi) senitöötanud algkooliklassideta (4.–6. õ.-a.) ja juba eelmisel õppeaastal avatud lõpuklassiga (11. õ.-a.) nüüd juba Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumi nime all.

N. Kannu sõnul tabas õppeasutust paraku üllatusena koolivalitsuse range korraldus kõrvaldada vene keel tunnikavast.104 Juhtunust lastevanemaid teavitades, kommenteeris koolijuht, et isegi saksa okupatsiooni ajal, mil taheti samasugust ettekirjutist rakendada, suudeti asjaomastele ametnikele selgitada, et seda tuleks teha järkjärgult. Nüüdki võinuks vene keele väljajätmist alustada noorematest klassidest ning see mõte siis järk-järgult lõpule viia, paraku otsustati teisiti.

Direktorile tegi muret tõsiasi, et muudatus jättis tundideta kaks pedagoogi – vene keele õpetaja Anna Glotova ja muudele tundidele lisaks vene keelt andnud Peter Martinsoni.

Väljapääs leiti nii, et P. Martinson sai teisi tunde juurde, A. Glotovat aga rakendati kooli raamatukogus, lisaks hakkas ta lastevanemate komitee tungival nõudmisel kahe noorema klassi poistele andma vene keele eratunde (igas klassis 2 tundi). N. Kann tunnistas, et kahe nädalatunniga keelt muidugi selgeks ei õpeta, kuid nii ei unusta poisid vähemalt paaril varasemal aastal õpitut ära. Eratundide eest pidi aga iga õppur maksma poolaastas 180 marka. See lubas A. Glotovale säilitada eelmisel aastal sama suure tundide arvu eest makstud palga.105

Oskar Farwick-Fagervik (1924) mäletas: „Vene keele ja kirjanduse õpetajaks tuli Peter Martinson. Kuigi mujal ja ka meist alamates klassides kaotati vene ja prantsuse keel, jätkus nende õpetamine meievanustele endiselt edasi. Direktor ei tahtnud seniõpitud aineid pooleli jätta.”106

Esimeseks võõrkeeleks jäi Reaalkoolis endiselt saksa keel. Teise võõrkeelena otsustas pedagoogikanõukogu hakata kahes I klassis (7. õ.-a.) kolmest õpetama prantsuse ning kolmandas inglise keelt. Samal põhimõttel korraldati teise võõrkeele andmist ka vanemates klassides. Erandiks olid lõpuklassid, kus tegutses üks n.n. inglise ja teine prantsuse klass, kuid kuna keeletunnid olid eri aegadel, siis said soovijad mõlemat keelt õppida.

Inglise keelt õppis teise võõrkeelena 30 poissi. Oli neidki, kes inglise ja prantsuse keelt õppisid kolmanda võõrkeelena. Vabatahtlikult õppis vene keelt 225 ja ladina keelt 43 õpilast.107

Järgmiseks, 1924/25. õppeaastaks, mil kavatseti komplekteerida kaks I klassi, kavandati panna üks klass inglise, teine prantsuse keelt õppima.

Lisandusi A. Veiderma-Veidermanilt (1909 TPR): „Palju kaalumist nõudis võõrkeele küsimus. Peamine vaidlus oli selles, milline võõrkeel peaks olema esikohal, kas inglise või saksa keel. Suurem osa meie poliitikategelasi pooldas inglise keelt. Kuid inglise keele õpetamist takistas hästi ettevalmistatud õpetajate puudumine, vähene kultuuriline side inglise keelt kõnelevate rahvastega, ingliskeelse kirjanduse puudumine, pealegi asetsesid inglise keele maad Eestist kaugel. Saksa keele juures langesid kõik need vastuväited ära. Kuid poliitiliselt oli tarvis vabaneda saksa kultuuri ühekülgsest mõjust. Küsimus jäi kooli ülalpidajate otsustada. Tulemuseks oli, et suuremas osas koolidest jäi esikohale saksa keel, vähem inglise keel. Vene ja prantsuse keel ei tulnud arvesse: Venemaaga olid kultuurilised sidemed katkenud, Prantsusmaa oli meist kaugel, ka kultuurilised sidemed temaga olid nõrgad. Võitlus võõrkeelte pärast kestis 1940. aastateni.”108

Aastaid püsis Reaalkooli pedagoogikanõukogu päevakorras ladina keele õpetamine. 1923/24. õppeaastal palus pedagoogikanõukogu ministeeriumilt, et Reaalkooli lõpetanud, kellest suur osa siirdus edasi õppima ülikooli (vt. ka peatükk „Õpilased”) saaksid ladina keele eksami teha ülikoolis endise keskkooli minimaalkava järgi. Nimelt oli ladina keelt hakatud uute õppekavade põhjal humanitaargümnaasiumides õpetama ulatuslikumalt kui varem (kõnealustel kavadel põhinesid ka ülikoolieksami uued nõuded), mistõttu Reaalkooli õpilastel oli raske ladina keelt iseseisvalt omandada.109

Uudis oli seegi, et III klassi (9. õ.-a.) nädala õppekavva oli lisandunud kaks tundi praktilisi töid, kas käsitöös, joonestamises või loodusloos. Nii kuuluski sundusliku õppeainena kolmest III klassist ühe õppekavva käsitöö, teisel joonestamine, kolmandal looduslugu.

Paljud õpilased ning nende vanemad polnud rahul keel- ja puhkpilli õpetamise nädalatundide arvu kärpimisega 20 tunnilt (1922/23) kuue tunni peale uuel, 1923/24. kooliaastal. Puhkpilliorkester võis kuue nädalatunniga siiski jätkata, ligi 20 aastat „kooli au ja uhkus olnud” keelpilliorkester aga pidi direktori sõnul „surmale suikuma”.110

Reaalkooliski jäi usuõpetus küll vabatahtlikuks (maksuta) õppeaineks, kuid enamik poisse, nagu eespoolt selgus, õppis seda siiski.

N. Kann selgitas oktoobris 1923 lastevanemate koosolekul, et usuõpetuse õppekavasse kaasamine ei tekitanud koolile mingeid probleeme, sest usuõpetust puudutav varasem säte kehtis kuni 1. augustini 1923. Tänu uuele seadusele oli jumalasõna õppida soovijate noormeeste osatähtsus 1923/24. õppeaastal isegi suurenenud 93%-ni (tabel 5 annab tegelikuks näitajaks siiski 85%). See suhtarv võinuks direktori arvates olla veelgi suurem, kui ministeerium jõudnuks selgusele, missugust usuõpetust keskkoolis õpetada taheti – kas konfessionaalset või interkonfessionaalset. Reaalkool rakendas esimest, s.t. uskkondlikku õpetamist, hommikupalvus oli aga kõigile ühine.111

1923/24. õppeaasta kohta tehtud ülevaates kurtis kooli usuõpetaja aine õpetamisel siiski suuri raskusi, mis johtunud õppurite „äärmiselt nõrgast ettevalmistusest”, ent ka „ajavaimust”. Kool andis teada, et kõigilt usueitajatelt oli võetud kas nende endi (üle 18-aastaste) või lastevanemate asjakohane avaldus. Kõik poisid, kes õppisid jumalasõna, käisid ka hommikupalvustel.112 Klassiti oli usuõpetuse tundidest osavõtt erinev (tabel 5), kuid kõige leigem IV ja V klassis (10. ja 11. õ.-a.).

Usuõpetust õppivate õpilaste jaotumine Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis 1923/24. õppeaastal113 Tabel 5
Riigi kõigis eesti õppekeelega keskkoolides õpetati sel õppeaastal usuõpetust vaid 63%-le õpilastest. Ka järgmisel õppeaastal oli see suhtarv samal tasemel.114

Haridusministeerium korraldas 1924. aasta mais küsitluse, et selgitada, kuidas on koolides usuõpetuse õpetamine korraldatud, palju õpilasi seda õppis ja millised probleeme selles valdkonnas esines.115

1924. aasta lõpul tuli korraldus kooli taas sisse viia hommikupalvused, millest osavõtt tehti usuõpetust õppivate õpilastele kohustuslikuks.116 Reaalkool polnud aga hommikupalvust ära jätnudki ka usuõpetus jäi enamiku realistide jaoks püsivalt tunnikavva.

Paljude pedagoogide arvates andis just usuõpetus aluse noore inimese moraalile ja karakterile, sisendas isamaa-armastust ja seda, et midagi – isamaa ja au – peab inimesele püha olema. Leiti, et usuõpetus peaks niikaua lausa sunduslik olema, kuni muud moraali ja hinge kasvatavat õppeainet pole.117

Käsitööd õpetas neil aastail Reaalkooli poistele ja tegi tublit tööd Sergei Nedler, keda abistas kogemustega tislermeister. Nii saadi realistide valmistatud asjad taas välja panna Humanitaargümnaasiumi maneeži.118

1924/25. õppeaastal kasutatud õppekavad olid paljuski esialgsed ja liiga ajutised, et nende kohta koolidest tagasisidet hankida ning selle põhjal taas muudatusi teha.119

N.n. töökoolile lähendasid Reaalkooli N. Kannu sõnul sel õppeaastal praktilised tööd joonestamises ja käsitöös.120 18. märtsil kinnitati keskkooli usuõpetuse õppekava.121 Reaalkoolis külastas usuõpetuse tunde endiselt 85% õppuritest.122 Kooli pedagoogikanõukogu arvas, et poisid, kes usuõpetust ei õpi, peaksid n.n. vabade tundide ajal minema paralleelklassi ja istuma mõnes teises tunnis.123

Nagu eelmisel õppeaastal plaanitud, õppis IVa (10. õ.-a.) klass teise võõrkeelena prantsuse keelt, IVb ja IVc klass aga inglise keelt. 124

1924. aasta oktoobris saatis Reaalkool ministeeriumile uue kirja, milles viitas taas tõsiasjale, et 1923/24. õppeaasta õppekavas oli ladina keelt kolmanda võõrkeelena hakatud humanitaargümnaasiumi õppekavas õpetama ulatuslikumalt, kui seda oli keskkooli minimaalkava järgi tehtud seni. Varem olid ülikooli astuvad reaalkooli lõpetanud sooritanud ladina keele eksami küpsus- ja täienduseksamite komisjonis (v.a. filosoofiateaduskonna üliõpilased, kes tegid selle ülikoolis), sest ülikoolis nõuti ladina keelt paljudes teaduskondades. Vanem õppekava võimaldas ladina keelt omandada koolitöö kõrvalt, uus kava eeldas aga vähemalt aastast õppimist. Samas ei saanud ülikoolis enne ladina eksami ärategemist ühtegi muud eksamit sooritada. Seetõttu palus kool lubada Reaalkooli lõpetanuil ladina keele täienduseksami sooritamist endise minimaalkava piires. Seda taotlust siiski ei rahuldatud.125

Osa lastevanemaid polnud rahul sellega, et kasutatavates õppekavades oli vene keelt isegi eraviisiliseks õpetamiseks ette nähtud mõnes klassis kõigest kaks, teistes üks ja viimastes klassides mitte ainsatki tundi. Leiti, et keskkoolilõpetaja peaks siiski suure idanaabri keelt natuke rääkima, seda enam, et vene keele oskust nõudsid ka ülikooli mõned teaduskonnad ja sõjakool, ning see tuli kasuks ka kaubanduses ja käsitöölistele.

Teised lastevanemad ja pedagoogid vaidlesid sellele seisukohale vastu, selgitades, et keskkool peab andma õpilasele võimalikult hea ja mitmekülgse hariduse, seetõttu ei tohiks keelte õpetamist koolis ka üle paisutada.126

Pealinna keskkoolide tunnikavadesse lisandus sel õppeaastal üks koorilaulutund.127

Õppekavade ülekoormatus ja nende korrastamine,

koolide arvu vähendamine

1924–25. aastal püsis pidevalt päevakorral ja oli ka ajakirjanduse arutlusaineks, õppekavade ülekoormatus. Üks sel teemal sõna võtnud pedagoog kirjutas: „Siin peaks ministeerium tõesti kord kindla otsuse tegema – kas pikendab kooliaega ühe aasta võrra või vähendab õppekava ja avab enam kutsekoole. Igaüks võib ju aru saada, et õpilasel liig suurte nõuete, liig suure õppimise tagajärjel vaimu väsimus tekib, tekib viha kooli ja kooli ülevalpidajate-ringi vastu. Ei või nõuda, et selle tüdimuse juures ka veel isamaa-armastus, isamaaline meelsus kasvaks. Meil on tihti ette tulnud, et õpilased õppetöö rohkuse ehk nõrga edasijõudmise pärast vabasurma lähevad. /-/-/. Olen viimastel kuudel tihti „Päevalehest” lugenud õpilaste surmadest ja riigivaenulikkusest, ka mitmelt endiselt õpilaselt seda kuulnud. Mida ütlevad kooliarstid selle kohta?”128

Reaalkooli pedagoogikanõukogu arvates tulnuks nädalatundide arvu piirata 34 tunnini.129

1924/25. õppeaastaks jõudis keskkoolivõrgu areng riigis kõrgeimale tasemele – töötas 86 üldhariduslikku keskkooli 644 klassi ja 18 721 õpilasega.130 1925. aastast alates köitis avalikkuse tähelepanu keskkoolide liig suur arv ja nende vähendamise vajadus.

Tallinna linnavalitsus siples rahapuuduses ning saatis märgukirja haridusministeeriumile, paludes võtta riigi ülalpidamisele nii Poeglaste Humanitaargümnasiumi, Linna Tehnika Ühisgümnaasiumi, Vene Eraühisgümnaasiumi kui ka Tallinna Naiskutsekooli. Tõdeti, et kui raha juurde ei saada, tuleb kärpida ka puudustkannatavatele õpilastele ettenähtud toetussummasid 1,5-lt 0,5 miljoni margani. Seda taotlust rahuldati üksnes Linna Tehnika Ühisgümnaasiumi puhul.131

1925. aasta augustis suleti Linna Tehnika Ühisgümnaasium ja selle III, IV ja V klass (9.–11. õ.-a.) toodi üle Reaalkooli. Ülejäänud klassid liitusid Riigi Ühistehnikagümnaasiumiks.132

1925/26. õppeaasta sügisel otsustati Reaalkoolis avada kaks n.n. inglise keele klassi, sest prantsuse keelt teise võõrkeelena õppida soovijaid oli vähe.133 Saksa keelt õppis 390, inglise ja prantsuse keelt 69 poissi.134 Vene ja ladina keelt õpetati soovijaile tasuliste tundidena.135

1926. aasta augustis korrastas haridusministeerium asjaomase määrusega n.n. ülemineku õppekavu (tabel 6). Usuõpetuse lisandumisega oli õppekoormus kasvanud ja uuendatud kavadega püüti õpilaste töökoormat vähendada. 1922. aasta õppekavaga võrreldes kahandati tunni-paari võrra eesti keele, matemaatika, loodusteaduse, maateaduse ning kodaniku- ja majandusteaduse tunde kokku üheksa tundi. Lisandunud kümme tundi usuõpetust ja paari tunni võrra kasvatatud esimese võõrkeele nädalatunnid andsid lõpptulemuseks kohustuslikes aineis siiski 154 tundi, mis oli kolme tunni võrra rohkem kui 1922. aasta tunnikavas (151).136

Gümnaasiumi reaalharu (reaalgümnaasiumi) tüüpõppekava137 Tabel 6


1926/27. õppeaasta algul peetud Reaalkooli lastevanemate koosolekul tutvustas direktor N. Kann kava, mis nägi ette tavaklassiruumidel põhinevalt õpetuselt ülemineku kabinetisüsteemile ja seda kasvõi algavast kooliaastast alates. Keemia-, füüsika-, loodusloo- ja lauluklass olid koolis juba niikuinii. Siiski pole andmeid, et hiljem muid eriklasse välja või juurde oleks ehitatud. Lastevanematele see plaan aga meeldis.

Teise võõrkeele põhjal jaotusid kaks esimest klassi (7. õ.-a.) selgi kooliaastal „inglasteks” (54 poissi) ja „prantslasteks” (50).

Elavat vaidlust tekitas tööõpetuse küsimus. Osa lapsevanemaid leidis, et tunnikavas ettenähtud paari tunniga ei jõuta midagi ära teha. Parem õpetatagu selle asemel mõnda võõrkeelt. Teised jälle soovisid käsitöö tundides keskenduda näiteks üksnes raamatuköitmisele, millele kahes esimeses klassis neli nädalatundi pühendades, suudetaks õpilased sellisele tasemele viia, et nad oskaks ise oma raamatuid köita. Niisiis lähtuti praktilisest, mitte pedagoogilisest vaatepunktist. Pole siiski teada, et koolis oleks hakatud raamatuköitmist õpetama.138 Küll aga kaotati 1. augustist 1926 tislermeistri ametikoht.139 Käsitööklassi koolis polnud, seetõttu tuli käsitöötunnis käia teistes koolides.

Jätkusid vaidlused keskkoolide arvu vähendamise üle. Olemasoleva haridussüsteemi arvustajad nentisid, et senine haridus- ja koolipoliitika oli jõudnud ummikusse ning koolikorraldus ei vastanud tegeliku elu nõuetele. Kurdeti kesk- ja ülikoolilõpetajate ületoodangut. Üldhariduslik keskkool oli õpilasi ette valmistanud üksnes kõrghariduse ehk ülikooli jaoks. Üliõpilaste arv kasvas kiiresti, kuid lõpudiplomini jõudis neist vaid kolmandik. Ülejäänud, koos muude keskkoolilõpetanutega, hakkasid ilma mingisuguse eri- või ametialase ettevalmisuseta otsima rakendust, et alles töö käigus omandada vajalik oskusteave. Samal ajal tundsid ettevõtted ja asutused puudust asjatundjaist ning kutseoskustega inimestest. Üldharidusega keskkoolilõpetajad esitatud nõuetele ei vastanud ja neid oli seetõttu raske rakendada.

Keskkooli eri astmete õppekavad olid suuresti kujunemisjärgus, seetõttu andis haridusministeerium 15. detsembri 1926. aasta korraldusega sisuliselt juhendi, kuidas terviklike õppekavade ilmumiseni seniseid kavu täita.

Riigikaitseõpetuse lisandumine õppekavasse

1926. aastal algas avalik arutelu riigikaitselise õpetuse (edaspidi riigikaitseõpetus) lülitamise üle õppekavadesse. Kuna uue õppeaine kavvavõtmisele eelnesid pikad arutelud ning sellele pöörati ajakirjanduses tollal ja edaspidigi palju tähelepanu, siis oleks kohane riigikaitseõpetuse küsimustel allpool pikemalt peatuda.

Kommunistide 1. detsembri 1924. aasta mässukatse sundis lõpetama seni viljatuks jäänud vaidlused Eesti kaitseväe moodustamise põhialuste üle ning nõudis selgete otsuste langetamist. Oli suudetud lahendada Vabadussõja lõpuga kaasnenud pakilisemad praktilised probleemid, mistõttu oli aeg küps riigi sõjaväesüsteemi lõplikuks määratlemiseks, s.t. kaitseväeteenistuse seaduse (mida oli arutatud juba 1921. a. alates) vastuvõtuks.

1924. aasta riigipöördekatse tõstis teravalt päevakorda Eesti noore ühiskonna patriotismi ja lojaalsusprobleemid, taustaks osa haritlaskonna riigivaenulik hoiak ning mõningate kooliõpilaste kuulumine mässajate ridadesse. Seetõttu nähti sõjalises õpetuses võimalust kasvatada noortes juba koolis kodumaa-armastust ja kodanikutunnet ning lõpptulemusena taastada rahvuslik ühtsus ja üksmeel. Taasasutatud Kaitseliitu oli mässukatse järel astunud hulgaliselt vanemaid koolipoisse, kelle väljaõpetamiseks vajati seaduslikku alust, aga ka programme, õppevahendeid ja instruktoreid. Haridusministeerium oli 4. juunil 1925 kinnitanud, et keskkooli kahe viimase klassi õpilaste osavõttu Kaitseliidu tegevusest ei keelata, kui see ei sega õppurite õppetööd ja -tulemusi.140 Novembris 1925 pidasid ka koolijuhid ja -nõunikud oma kokkusaamisel vajalikuks sõjalise ettevalmistuse kaasamist keskkooli õppekavva.141

Muude Euroopa riikidega sarnaselt lähtuti Eestiski põhimõttest, et üldise väeteenistuskohustuse alusel komplekteeritakse alaline kaadriarmee, kes rahuajal annab võimalikult suurele osale meeskodanikele riigikaitselise ettevalmistuse. Riigi majanduslikust olukorrast johtuvalt, samuti kaitsekulude säästmiseks, tundus kõige otstarbekam viia kohustuslik teenistusaeg optimaalselt lühikeseks. See eeldanuks aga kutsealustelt elementaarsete sõjandusalaste teadmiste eelnevat omandamist, samuti füüsilist ja moraalset ettevalmistatust sõdurieluks. Seda sai teha üksnes noormeeste eelkutselise sõjalise väljaõppega juba koolis.

Nii oli aeg sõjalise õpetuse koolidesse toomiseks küps. Major Richard Maasingu (kindralstaabist) 1926. aastal esitatud raamkava kohaselt jagunenuks eelkutseline sõjaline ettevalmistus koolides kahte ossa: sõjaliseks kasvatuseks ja sõjaliseks õpetuseks. Esimene koosnenuks moraalsest ja kehalisest kasvatusest. Moraalne kasvatus toimunuks eriti ajaloo, kirjanduse ning kodanikuõpetuse tundides, kus asjaomased õpetajad pööranuks senisest enam tähelepanu isamaalisuse ja kohusetunde süvendamisele. Kehalise kasvatuse tundides (mille arvu peeti vajalikuks suurendada) tulnuks näiteks riviharjutustel kasutada kaitseväes kasutatavaid käsklusi j.n.e. Sõjalise õpetuse esimene osa olnuks samuti hajutatud tavapäraste ainete programmidesse: ajalugu, (sõjaajalugu), keemia (pürotehnika, sõjagaasid), füüsika (ballistika, sõjaväe sidevahendid) ning maateadus (kartograafia, topograafia). Põhiline osa alanuks 16-aastastele noorukitele erialatundides sõjalise õpetuse instruktorite juhendamisel, kes õpetanuks rivi, määrustikke, laskeasjandust, relvatundmist, sõjamänge maastikul j.p.m. R. Maasingu kava selgus ja ülevaatlikkus hajutas mitmed elukutselise ettevalmistuse rakendamise vastaste kartused ning oletused, võimaldades vaidlejail jõuda kavandatava vajalikkuses üksmeelele (v.a. sotsiaaldemokraadid).142

Mais 1926 võttis Riigikogu vastu kaitseväeteenistuse seaduse143 ning 17. novembril 1926 avaldati valitsuse 10. novembri määrus sõjalise ettevalmistuse teostamise ja kontrolli kohta koolides. Määrus sõnastas sõjalise kasvatuse eesmärgi koolis – kergendada kodanike ettevalmistamist riigikaitse teenistuseks. Selleks kuulutati sõjaline ettevalmistus õppekava kohustuslikuks osaks ja nähti uue õppeaine jaoks keskkooli õppekavas kaks nädalatundi, kümme päeva suvevaheajast ning seda hakanuks õpetama eriettevalmistuse saanud instruktorid. Sõjaministeerium andnuks relvad, laskemoona j.m. abivahendid, samuti harjutusväljakud ja lasketiirud. Määrus pidi hakkama kehtima 1. jaanuarist 1927, nagu ka kaitseväeteenistuse seadus.144

Ja siis algasid riigikaitseõppused

Põhimõtete täpsustamine, õppekavade väljatöötamine, instruktorite väljaõpetamine ja muud ettevalmistustööd võtsid siiski sedavõrd aega, et alles 1927. aasta sügisel edastas haridusministeerium koolidele sõjaministri 18. augustil 1927 kinnitatud „Ajutised juhendid sõjalise ettevalmistuse teostamiseks õppeasutustes” ning „Ajutise sõjalise ettevalmistu-

se õppekava kesk- ja kutsekoolides”. Sõjalist õpetust tuli hakata andma 1. oktoobrist 1927. Esialgse kavaga võrreldes oli uue õppeaine nädalatundide arv kahanenud igas klassis ühele. Väliõppuseks taheti jätta kord kuus neljatunnine õppepäev. Talvisel ajal oli sõjaliseks õppuseks igas klassis või klassikomplektis ette nähtud kaks korda kuus neljatunnine õppepäev.145 Poistele kavandati viie aastaga anda koolis samasugune ettevalmistus nagu sõdurile hariliku teenistusaja jooksul.

Uus ja arenev õppeaine – riigikaitseõpetus jõudis 1927/28. õppeaastal ka Reaalkooli õppekavasse ühe nädalatunniga kõigis keskkooliklassides (7–11. õ.-a.) ning esmakordselt korraldatud kümnepäevaste väliõppuste ehk õppepäevadega. Avalikkuse tähelepanu hõivamiseks väliõppuste lõpul korraldatud paraadid tõid kaasa olulisi korralduslikke täiendusi-muudatusi senisesse suhteliselt rutiinsesse kooliellu.

Heino Taremäe (1941) on sedastanud: „Üheks õppeaineks, mis poistele koolis üldiselt võttes suurt peavalu ei tekitanud, oli riigikaitse õpetus. See oli mõnevõrra isegi huvitav, eriti kui vanemates klassides oli poistel võimalus ka püssi lasta. Seda just tänu Reaali majas teostatud ümberehitusele keldrikorrusel, kus asus riigikaitse klassiruum ja ka lasketiir (praegu söökla – M. K.).”146

Realistid major

K. Linnuga Tondi luidetes

1928. aastal avaldati riigikaitse(liste) õppepäevade korraldamiseks omaette juhend, lisaks juhend sõjalise mängu korraldamiseks nende õppuste ajal.147 Esimesed sõjalised väliõppused peeti 1928. aasta 7. juunist kuni 15. juunini (s.h. üks puhkepäev). Sellest võtsid osa IV–V klassi (10.–11. õ.-a.) poisid, kellest õppustel moodustati kompaniid, rühmad ja jaod. Tegelikult algasid õppused veidi varem, sest juba 1. juunil viis keskkooliõpilaste sõjalise väliõppuse üldjuht Kolonel August Traksmaa-Traksmann lehemehed ringkäigule paikadesse, kus pealinna koolid õppusi tegid – Näituseaeda (Tornide väljak), „Spordi” seltsi platsile ja Tondile.

„Spordi” väljakul kohtuti ka esmaabi puhuks valves olnud Noorte Punase Risti samariitlaste rühmaga. Tondil kuulati selgitusi püssikuuli tabavuse ja löögijõu kohta ning saadi teada, et 700 m kauguselt tulistatud püssikuul läbistas 25-tolli paksuse (64 cm) laua, ent ka paari jala (61 cm) paksuse paku! Seevastu tunduvalt õhemad mättad ja liivakotid tõestasid sõduri jaoks oma head kaitsevõimet – sealt kuulid läbi ei tunginud. Nii kulgesid siis esimesed õppepäevad, kus koolipoiste kõrval tegid mängupüssidega oma mänguõppusi ka päris väikesed poisikesed.

Ei saa öelda, et uut õppeainet oleks tervitatud üksmeelse heakskiiduga. Lastevanemate seast kõlas hääli, et keegi pole vastu kavale kasvatada noortest kehaliselt ning vaimselt terveid isamaapoegi ja tõsiseid riigikaitsjaid, kuid tauniti laskeasjanduse kaasamist. Leiti, et relvi sisuliselt laste kätte anda on väär, sest püssid pole nii noorte õpilaste mänguriistad, need pigem rüvetavad poiste hinge. Kutsuti üles kõiki emasid, eriti naiskodukaitsjaid, kaitsma lapsi, sest see ongi kodu kaitse. Tehti ettepanek töötada välja noortele tõeliselt sobiv õppekava.148

Poisid laskeharjutustel

Mida aga arvasid sõjalisest õpetusest Reaali pedagoogid? Direktor N. Kann tõdes, et sõjalise õppuse vastu on häält tõstnud vaid sotsialistlikud ja kommunistlikud ringkonnad, kurtes, et õpilasi militariseeritakse. Skautide peavanemana ütles ta loomulikult pooldavat sõja hävitava olemuse selgitamist. Paraku tuli arvestada, et Eesti paiknes kahe suurriigi vahel, kes küll väiksemat parasjagu (v)allutada ei saanud, kuid edaspidi… Seetõttu tuli valmis olla isamaa kaitseks ja õppida sõjapidamise kunsti, sest rahvast, kes suudab ennast kaitsta, peetakse ka lugu. Kokkuvõttes toetas koolimees sõjalist õpetust koolides, sest seal on õppinud ja õpivad ka Vabadussõja võitnud kangelaste pojad ja vennad.149

Inspektor E. Särgava-Peterson kinnitas samuti, et on sõjalisest õppusest parimal arvamusel. Ta olnud algul küll umbusklik, kuid aastane praktika tõestas töö häid tulemusi ja mingist militariseerimisest ei saa juttugi olla. Pigem võis täheldada õpilaste korralikkuse paranemist ja lohakuse vähenemist. Koolimees oli veendunud, et sõjalise õpetuse läbinuil sujub kaitseväeteenistus kergemalt, mistõttu suudetakse välja õpetada teadlikke ja osavaid sõdureid, kellele isamaa võib loota ning uhke olla. Mida rohkem on teadlikke kodanikke enesekaitses, seda julgemalt võib riik vaadata tulevikku.150

Puhkehetk Tondil

8. mail 1930 ilmus ka valitsuse uus määrus riigikaitse õpetamise kohta. See ei toonud olulisi muutusi senikehtinud määrusse, sedastades vaid, et riigikaitseõpetus oli kohustuslik kõigile Eesti kodakondsust omavaile poeglastest õpilastele, kes polnud veel kaitseväeteenistuses käinud. Õpetus pidi algama esimesest klassist, mis järgnes sundusliku algkooli lõpuklassile ja hõlmama kõiki keskkooliklasse (7.–11. õ.-a.). Ainet tuli hakata õpetama üks tund nädalas (seni 2 t.) kõigis koolides, kus õppis vähemalt 12 poissi, kellele riigikaitseõpetus oli kohustuslik. Kooliaasta lõpus lisandunuks kaheksa n.n. riigikaitse eripäeva (seni 10 päeva) keskkooli III–V klassi õpilastele. Uuenduseks oli ka ettekirjutus, et eripäevi tuli korraldada nüüdsest mitte enam õppurite suvevaheaja arvelt, vaid õppeaasta raames.

Määrus värskendas riigikaitseõpetuse eesmärgi sõnastust järgmiselt: „anda noorsoole meelsust, võimisi ja oskust, mis oleksid aluseks riigi kaitsmiseks ja kaitseväeteenistuse edukaks täitmiseks.” Asjakohase õppekursuse läbinud õpilastele lubati erimääruste alusel kohustusliku kaitseväeteenistuse täitmisel soodustusi.

Poisse pidid koolitama riigikaitse õpetuse instruktorid – enamasti kaitseväeteenistuses olevad ja riigikaitse õpetamise kursused lõpetanud keskharidusega ohvitserid. Eelisõigust sellesse ametisse saamisel omasid ülikoolis kehalise kasvatuse diplomi saanud mehed.

Riigikaitse õppekavade ja juhendite koostamine jäi kaitseministeeriumi ning kehtestamine koolitüübile vastava ministeeriumi kohustuseks. Kaitseministeeriumi ülesanne oli koolide varustamine tasuta relvade, laskemoona, õppevahendite ja -kirjandusega, oma harjutusväljakute ja laskeradade kasutada andmine ning riigikaitse eripäevade kulude katmine. Õpilaste teadmisi tuli hinnata nii nagu muudeski õppeainetes.151

1933. aasta numbrit kandis ka esimene põhjalikum riigikaitse õpetusele pühendatud üllitis – „Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele”.152

17. augustil 1934 riigikaitseõpetuse kohta üllitatud määrus täpsustas, et see õppeaine on kohustuslik algkooli 5. klassist kuni kõrgema õppeasutuse lõpetamiseni. Nagu muudeski koolides, tuli seda ainet näiteks gümnaasiumides-keskkoolides õppida kaks tundi nädalas. Lisaks kümme n.n. eripäeva (õppust) kevadel pärast tegeliku õppetöö lõppu, seda keskkooli II klassist (8. õ.-a.) alates.153

Eeltoodud alustel hakatigi Reaalis avatud Poeglaste I Keskkooli I klassist (5. õ.-a.) alates 1934/35. õppeaastast riigikaitse õpetust andma.

Tehti ka edasisi plaane. 1934. aasta juunis avaldas üle poole aasta haridusministri toolil istunud N. Kann kaks pikemat riigikaitsele pühendatud kirjutist, milles ta võttis lühidalt kokku Eesti koolide asjaomased, ligi seitsmeaastased kogemused ning analüüsis ja võrdles muude Euroopa riikide sellealaseid programme. Ta sedastas sissejuhatuseks muudegi maade tõdemust, et „meesnoorsugu tuleb juba koolipingil enne ta kaitseväkke astumist hakata valmistama ette riigikaitseks.” Vaaginud riigikaitseõpetust nii neis maades, kus see oli vabatahtlik (Soome, Inglismaa, Prantsusmaa) kui ka seal, kus see sunduslik (Šveits, Poola, Ungari, Itaalia, Venemaa), leidis N. Kann, et kasulikke tähelepanekuid võib leida kõikjalt. Seda enam, et „praegusel ajal mitte üksnes fašistlikud ja sotsialistlikud riigid, vaid ka kodanlikud riigid on sunnitud valmistama ette oma noorsugu sõja jaoks.” Lõpetuseks leidis minister, et kuigi saavutatud tasemega ollakse rahul, on „kaitseministeeriumi poolt juba töötatud välja kavad, millega tutvub nüüd haridusministeerium ja ühes teiste õppekavade revideerimisele tuleb muutmisele ka sõjalise ettevalmistamise kava meie keskkoolis, temale järgnevas gümnaasiumis ja siis loodetavasti ka ülikoolis. Edasi tuleb võtta tõsisele kaalumisele meie väljaspool kooli oleva noorsoo sõjalise ettevalmistamise küsimus.”154 N. Kannu algatatud koolireformi keeristes ei jätkunud aga järgnevail aastail enam aega ja võimalusi ambitsioonikaid riigikaitseõpetuse plaane teoks teha.

Viimane õigusakt, mis kõnealuse õppeaine kohta omariiklusajal ilmus, oli juulis 1938 kehtestatud riigikaitselise kasvatamise ja õpetamise korraldamise määrus. See õigusakt kinnitas taas, et keskkoolides ja gümnaasiumides õpetatakse riigikaitset 8. õppeaastast alates igas klassis kuni 25 õpilasega rühmades kaks tundi nädalas, lisaks õppeaasta lõpul veel kümnel eripäeval. Eripäevi võis haridusministeerium kokkuleppel sõjavägede juhatajaga laiendada ka noorematele klassidele. Riigikaitseõpetus oli kõigile Eesti Vabariigi kodanikest meesõpilastele sunduslik.

1930. aasta määrusega võrreldes oli jälle uuendatud ka õppeaine eesmärgi sõnastust. See kõlas järgmiselt: „sisendada õpilastesse meelsust ning arendada neis võimisi ja oskusi, mis looksid soodsad eeltingimused sõjaväe juhtkonna ettevalmistamisele ja oleksid aluseks kogu rahva tahte kasvatusele aktiivses riigikaitse vaimus.”155

Tollane koolipoiss H. Taremäe (1941) sõnastas enese jaoks riigikaitseõpetuse eesmärgi selgelt ja lihtsalt: „Kasvatada poistes isamaalikku meelsust, tutvustada ja õpetada neile sõjamehele vajalikke teadmisi, et sellega lühendada nende sundaega noorsõduritena ning suunata noori mehi aspirantide (alama astme reservohvitser – M. K.) kursustele ohvitseride järelkasvu kindlustamiseks.”156

Materjale Reaali õppurite osalemisest ja ka poiste mälestusi riigikaitse õppepäevadelt on piisavalt suures mahus ning nende esitamine siinkohal killustaks peatüki kronoloogilist terviklikkust. Seetõttu toome põhjalikuma ülevaate riigikaitseõppustest käesoleva peatüki lõpus.

Keskkoolide koondamine ja õppekavade korrastamine

2. juunil 1927 kinnitas valitsus haridusministri esitatud kava keskkoolide koondamiseks, mis nägi ette Tallinna Ühisgümnaasiumi sulgemist ja keskkoolides eriharude kaotamist. Selle aktsiooni käigus koondati 1926. aasta 1. jaanuarist kuni 1928, aasta 30. aprillini keskkoolides 20 eriharu ja suleti 97 klassi.157

1927/28. õppeaasta kevadel otsustas Reaalkool pöörduda haridusministeeriumi poole palvega, et koolis võiks üks haru hakata tööle humanitaargümnaasiumi õppekava järgi.158 1928. aastal sooviti inglise keele tundide arvu suurendada saksa keele tundide arvuni.

1928. aastal üllitas küpsus- ja täienduseksamite komisjon keskkooli õppekavad tervikliku väljaandena.159 Õppekavu võis kool (olenevalt kas reaal- või humanitaarharust) võtta omal valikul kas aluseks, juhtnööriks või üksnes lähtematerjaliks. Õppeainete kavade riiklikke määratlusi täpsustasid õppesisu iseloomustavad teemad ja mõisted. Näiteks olid loodusteadused esitatud ühisainena, milles vastavalt eriharule ja kooliaastale tulid käsitlusele järgmised eriained: botaanika, zooloogia, keemia, inimese anatoomia ja füsioloogia koos tervishoiuga, bioloogia (s.h. ökoloogia, biogeograafia, biogeoloogia ja geneetika), geoloogia ja füüsika. 1928. aasta õppekavad jäid oma struktuurilt ja käsitluselt siiski veel ebaühtlaseks, olid need ju õppesisu määratlemisel vaheastmeks ning 1930. aasta õppekavade eelkäijad.160

1928/29. õppeaastal jätkus keskkoolide koondamine. Aktsiooni üheks ajendiks oli keskkooliõpilaste arvu vähenemine, mille omakorda tingisid majanduskriis, töökohtade vähesus ja raskused töö leidmisel, kuid ka kutsekoolide võrgu täienemine.161 Haridusministeerium nõudis koolivalitsustelt keskkoolivõrgu reguleerimise kava.162 Nelja aastaga (1.08.1925–1.08.1929) oli riigi keskkoolivõrgust kadunud 13 keskkooli.163

1929/30. õppeaastal oli Reaalkoolis esimene võõrkeel endiselt saksa ning teine inglise keel.164 1929. aasta septembris teavitas N. Kann lastevanemaid, et kooli pedagoogikanõukogu kavatseb taotleda haridusministeeriumilt luba ladina keele vabatahtlikuks õpetamiseks kolmes viimases klassis. Seda peeti vajalikuks neile noormeestele, kes kavatsesid astuda ülikooli nendesse teaduskondadesse, kus nõuti ladina keele oskust. Noored ei pidanuks siis stuudiumiaega ladina keele õppimisele kulutama. Reaalkooli kehtiv õppekava seda enam ei võimaldanud. Ministeerium leidis õpilaste suurele tunnikoormusele viidates, et palvele ei saa vastu tulla. Küll aga soovitati koolis avada humanitaarharu.165

1930. aasta kevadel otsustaski kooli pedagoogikanõukogu paluda ministeeriumilt luba hakata Reaalkooli ühes harus tööle humanitaargümnaasiumi kava järgi.166

1920. aastate lõpuks olid kooliprogrammid küll ühtlustunud, kuid paraku tõusnud ka õpilaste koormus. Seetõttu võeti 1930. aastal eesmärgiks korrigeerida keskkooli ülekuhjatud õppekavu ning vähendada nädalatundide arvu 34-lt 30-tunnini (tabel 7). Aastatega oli nimelt ilmnenud, et õpilaste omandamisvõime polnud emakeelses koolis siiski oluliselt suurem kui varasemas vene õppekeelega koolis. Viidati, et viletsad koolimajad, kitsad-kehvad korteriolud, halvad kostitingimused ning liigne tunnikoormus mõjuvad laastavalt paljude õpilaste tervisele. Teine oluline eesmärk oli majanduskriisist survestatud hariduskulude kokkuhoiu vajadus, mida loodeti saada 50 000 krooni.

Uued õppekavad koostas koolinõunik Julius Grüntal, kes saavutas tulemuseks keskkooli viimastes klassides 31 nädalatundi. Emakeele tundide arv suurenes, sest selle õpetamine polnud üht(la)ne, ka nappis asjatundlikke pedagooge. Vastavasisulist kriitikat oli teinud Reaalkooli inspektor E. Särgava-Peterson juba mitu aastat varem.167 Suuremat rõhku taheti panna esimese võõrkeele õpetamisele, eelistus jäi saksa keelele. Kindlasõnaliselt lubati alles jätta teine võõrkeel, ehkki üldsus kartis vastupidist. Käsitöö ärajätmist põhjendati muuhulgas tõsiasjaga, et peale Eesti ei õpetatavat muude riikide keskkoolides käsitööd. Laulutundide kärpimise kohta selgitati, et tunde ei vähendata mitte õpilaste, vaid iga õpetaja kohta. Uued kavad nägid ette kaks laulutundi nädalas kõigile V klassi (11. õ.-a.) õpilastele (seni kaks korda nädalas igas klassis). Rõhku taheti panna koori- ja ühislaulule.168

29. aprillil 1930. kinnitas haridus- ja sotsiaalminister avalike keskkoolide humanitaar- ja reaalharu õppekavade määruse.

Lisaks ilmusid asjaomased õppekavad ka eraldi väljaandena, mis olid loogiliseks jätkuks ja arenduseks 1928. aasta õppekavadele.169 Kavad tuli ellu viia 1930/1931. õppeaastal. Dokument sedastas, et koolides, kus 1929/30. õppeaastal õpetati III–V klassis (8.–11. õ.-a.) valitavate ainerühmade raames kolmandat võõrkeelt või teisi valitavaid aineid, võis seda jätkata 1930/31. õppeaastal IV ja V klassis ning 1931/32. õppeaastal V klassis – humanitaarharus kolmanda võõrkeele ning reaalharus loodusteaduse praktiliste tööde tundide arvelt.

Gümnaasiumi reaalharu (reaalgümnaasiumi) tüüpõppekava170 Tabel 7
Koolile anti kõnealuste õppekavade piires teatud vabadusi. Pedagoogikanõukogul oli õigus koondada mõne õppeaine õpetamist üksikutes klassides vastavalt suurema nädalatundide arvuga lühemale ajale ning vähendada samal ajal nädalatundide arvu muudes ainetes. Säärase koondamise tagajärjel ei tohtinud töötundide arv neis õppeaineis langeda aastas alla 35 tunni. Koolile anti voli igas klassis kahandada mõne aine tundide arvu ühe-kahe tunni võrra (kuid klassi kohta kokku mitte üle kolme tunni), et võidetud aja arvelt õpetada täiendavalt mõnda teist või õppekavas näitamata õppeainet. Õppekavaga määratletud tundide arv aga ei tohtinud suureneda, samuti jääda välja ükski kavas ettenähtud aine. Kooli ülalpidaja nõusolekul võis pedagoogikanõukogu – kas olemasolevate ainete süvenenumaks käsitlemiseks – või mõne uue, tunnikavas kajastamata aine õpetamiseks, suurendada eelnimetatud tundide arvu kuni kolme tunni võrra klassi kohta. Täiendavate tundide õpetamiskulud pidi katma kooli ülapidaja või õppijad. Õppekavas ettenähtud praktilised tööd tuli koondada paari ja enama tunni kaupa, seejuures pidi tund kestma 55 minutit.171

1930. aasta õppekavade aineloend kattus põhiliselt eelnenutega. Loodusteadus hõlmas endiselt botaanikat, zooloogiat, inimese anatoomiat ja füsioloogiat, keemiat ning füüsikat. Milliseid eesmärke mingi õppeaine õpetamisel seati, selle näiteks võib tuua esimese võõrkeele, kus võeti sihiks et õpilane suudaks iseseisvalt „avalduda” võõrkeelses kirjas ja kõnes. Riigikaitseõpetuse puhul rõhutati õppetöö kasvatavat mõju ning ettevalmistuse praktilisust, mis vastas ligikaudu noorsõduri kursusele.172

1930. aasta õppekavad kujunesid sammuks edasi, sest kavade hariduslikud eesmärgid olid avardunud, enam tähelepanu oli pööratud koolikorraldusele ja õppetöö jaotamisele eriharudeks, määratletud õpetaja osa õppekava elluviijana, püütud näha haridust sisulise tervikuna, tehtud algust hindamise käsitlusega. Õppeained olid paigutatud tsüklitesse, ainetevahelised seosed hästi eristatud, samuti oli suurt rõhku pandud praktilistele töödele ja õpilaste isetegemisele j.n.e. Puudusena on viidatud seletuskirjade ebaühtlusele ja liiga suurele mahule.173

1930/31. õppeaastal vähenes õppeplaanide muutmise tulemusena matemaatika nädalatundide arv 22-ni (samale tasemele eesti keelega), mis aga jäi alla esimese võõrkeele vastavale näitajale. Reaalainete (matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadus, tervishoid, maateadus, kosmograafia) kogumaht langes kümnendiga järgmiselt: 1922/23. õppeaastal 66 nädalatunnilt 50 tunnile 1930/31. õppeaastal. Humanitaarainete (emakeel, kaks võõrkeelt, ajalugu, filosoofia eelkurss) asjaomane näitaja oli kahanenud 72 tunnilt ja 64 tunnile.

Suurima tundide arvuga distsipliiniks kujunes 1930. aastast alates esimene võõrkeel. Võõrkeelte õpetamisel seati eesmärgiks, et iga keskkooli lõpetanu valdaks kõnes ja kirjas vähemalt üht võõrkeelt. Üldjoontes see eesmärk saavutati.

Oluliselt oli teisenenud loodusteaduste õpetamise laad. Kui esialgu õpetati loodusteaduse tundides bioloogia kõrval ka keemiat (valitava ainena koos praktikumiga) ja tervishoidu, siis 1930. aastate algul hakkas keemia kui õppeaine staatus täpsustuma. Keemiale pühendatud tundide arv jäi siiski tunduvalt väiksemaks füüsika ja loodusteaduse tundide arvust.

1930. aasta kevadel kaotati gümnaasiumi õppekavast käsitöötunnid, mistõttu Reaalkoolist pidi lahkuma kaheksa aastat (1922–30) poiste käsitööoskusi arendanud S. Nedler.174 Kooli käsitööklass jäi linna algkoolide kasutada.175

Seni kuni käsitöö kuulus veel kahe nädalatunniga õppekavasse, meisterdasid poisid tunnis mõnegi praktilise asja. Mida valmistati, sellest väike ülevaade allpool. I klassi (7. õ.-a.) poisid pidid kuue tunniga lõpetama leivalaua, sama palju aega võis kuluda ka iga järgmise asja – ilustustega võtmenagi, pildiraami, tindipotialuse, seinariiuli, tisleri vinkli – meisterdamiseks. II klassi noorukid pidid hakkama saama kahe tooli, tabureti, lillepoti aluslaua ja seinakapiga (iga eseme kohta oli ette nähtud 18 tundi).176

Samuti lõpetati joonistustundide andmine reaalgümnaasiumi V klassis (11. õ.-a.), sest joonistamise ainekursus lõppes nüüdsest IV klassis.177

Laulutundide arvu vähendamine

Drastiliselt vähendati laulutundide arvu. Kuidas laulutunde ka Reaalkoolis uue õppekava põhjal kärbiti, seda on kirjeldanud 1931/32. õppeaastal koolis muusikapedagoogina töötanud Mihkel Lüdig: „Vabariigi algaastatel oli laulutundide arv enam-vähem normaalne: algkoolis (kuue klassi kohta) kolmteist tundi, keskkoolis (viie klassi kohta) kaheksa tundi nädalas. Tol ajajärgul võis töötada kaunis tulemusrikkalt. Selleks ajaks, kui mina koolis tööd alustasin, oli laulutunde vähendatud kolmandiku võrra. Algkoole riivas see vähe, kuid keskkoolis muutus olukord raskeks. Endise kaheksa nädalatunni asemel jäeti ainult kaks – viie klassi kohta! Neist kahest tunnist oli üks nooremale klassile, kuna teine oli kõigi viie klassi ühine koorilaul! Reaalkooli saali käsutati kord nädalas kõik viis klassi kokku. Võib hästi ette kujutada seda kisa ja lärmi, mis lahti pääses siis, kui õpilased saali kogunesid. Kooli inspektor Ernst Särgava tundis end kohustatud olevat mulle appi tulema, kuid ka tema autoriteet ei pääsenud mõjule. Nii möödus laulutund, 45 minutit, mille vältel hädavaevalt sai ühehäälselt laulda mõne tuntud laulukese. /-/-/. Laulutundide kärpimist põhjendas haridusministeerium kokkuhoiu vajadusega (kokkuhoitud summa aastas moodustavat 25 000 krooni!). Kuid vaimne kahju? Mitmed muusikaorganisatsioonid, nagu Eesti Helikunstnike Selts j.t., pöördusid märgukirjadega valitsuse ja ministeeriumi poole, selgitades, kui suurt kahju rahva muusikakultuurile lauluõpetamise kärpimine toob, kuid tulemusi neil märgukirjadel polnud.”178

M. Lüdigi eelkäija Anton Kasemetsa (Reaalis 1919–30) hinnang oli samuti karm: „1929. aasta (p.o. 1930 – M. K.) koolireformiga kärbiti laulu- ja muusikatunde keskkoolide õppekavades drastiliselt, millega lõpetati meie noorte süstemaatiline muusikaline kasvatus peaaegu täielikult. Selle reformi mõju avaldus juba mõne aasta järel, omal ajal täiesti õitsele puhkenud noorte laulukooride (TKMÜ, ÜENÜTO, Tungal j.t.) koosseisude ja taseme tagasiminekus.

Minul selle reformiga kaasa mina ei tulnud. „Estonia” teatri direktori kohustused ja ülesanded, mis ma mainitud aasta sügisel endale võtsin, vajasid minu täit tööjõudu ja sundisid mind (1930 – M. K.) nii koduseks saanud Reaalkoolist lahkuma.”179

Direktor N. Kann vahendas kooli 49. aastapäeva aktusel 29. septembril 1930 peetud sõnavõtus A. Kasemetsa arvamust, et keskkooli kolmes nooremas klassis tuleks nädalas õpetada vähemalt kaks tundi üldlaulu ja üks muusikateooriat. Seega kõigi paralleelklassidega töötavas Reaalkoolis peaks laulmist olema vähemalt kümme, viieklassilises keskkoolis aga vähemalt viis tundi. Koolijuht jäi tunnikava kärbete suhtes kriitiliseks, viidates asjatundjate hinnangule, et kui kord viiakse ellu kuueaastane keskkool, siis, kuna: „Minister (Jaan – M. K.) Hünersoni keskkooli tunnikavad laulu- ja käsitöö väljaheitmisele vaatamata ei suurenda tundide arvu teistes ainetes sedavõrd, et oleks võimalik läbi võtta rahuloldavamalt uutes õppeainetes ettekirjutatud ainete miinimumi, siis peab muutmisele tulema laulu- ja muusikatundide praegune kuju. Viieaastane keskkool oli hädaasi eelmiste ministrite ajal, selleks jääb ta ka minister J. Hünersoni muudetud kujul.”180

Kommentaar ka A. Veiderma-Veidermanilt (1909): „Õppekavade koostamisel on tähtis, kui palju tunde antakse ühele või teisele õppeainele. Minu poolt kinnitatud kavade järgi oli rohkesti ruumi antud laulmisele, joonistamisele, tööõpetusele. Minister J. Hünersoni ajal kärbiti neid tunde tunduvalt. Laulmine jäi hoopis ära, joonistamine oli vaid kahes esimeses klassis, tööõpetus jäi vabatahtlikuks. Selle eest toodi keskkooli riigikaitseline õpetus. Kõik need muutused häirisid ja võtsid koolitöölt stabiilsuse. Halba olukorda sattusid vastavate ainete õpetajad. Õppekavade muudatuste tõttu saadeti nad koolist minema, ilma et keegi oleks küsinud, kust nad tööd leiavad. Tallinna Konservatooriumi juures lõpetas koolide laulu- ja muusikaõpetajate ettevalmistusklassi hulk noori õpetajaid, samal ajal aga kustutati laulutunnid kooli-

kavast.”181

Koolireformi lävel, 1934. aasta suvel saatsid keskkoolide laulu- ja muusikaõpetajad haridusministrile märgukirja, kus taunisid laulu- ja muusikaõpetuse äärmist ebaühtlust ja väikest mahtu keskkoolides (2 nädalatundi viie klassi kohta). Sisuliselt tähendas see poolte keskkoolinoorte ilmajätmist laulu- ja muusikaõpetusest. Viidates keskkooliseadusele, mis määratles laulmise sunduslikuks õppeaineks, palusid kirja lähetajad lülitada kõnealune õpetus keskkoolide õppekavasse igas klassis vähemalt ühe tunniga nädalas.182 Keskkoolide 1934/35. õppeaasta tüüpõppekavva oli see parandus lisatudki. 1935/36. kooliaasta gümnaasiumi õppekavast oli laulmine taas väljas, kuni need tunnid taastati 1937/38.õppeaastal.

Humanitaarharu lisandumine Reaalkooli

1930/31. õppeaasta sügisel saadi luba avada Tallinna Reaalkoolis humanitaarkallakuga paralleelklassid, mis töötasid kuni 1938. aasta kevadeni (tabel 8). Esialgu alustas III klass (9. õ.-a.).183 Kahe rööpse – reaal- ja humanitaarharu töölehakkamise tõttu nimetati kool ümber Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumiks.

Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi õppekava 1930/31. õppeaastal184 Tabel 8


Direktor N. Kann võttis sel puhul „Päevalehes” sõna ja selgitas veelkord humanitaarharu avamise tausta. Põhjuseks oli juba varasematel aastatel võrsunud soov, et ka Reaalkooli lõpetanud, kes tahavad ülikoolis õppida erialasid (juristid, arstid, pedagoogid, vaimulikud j.n.e.), kus nõutakse ladina keele oskust, saaksid seda juba gümnaasiumis õppida. Ladina keele eksami sooritamine ülikoolis, nõudnuks neilt, kes keelt varem polnud õppinud vähemalt pool aastat tõsist tööd. Ehkki vajadus püsis, polnud ladina keelt võimalik keskkooli õppekavva lülitada, sest, nagu

N. Kann tõdes oli kavadesse „tuubitud nii palju õppeaineid, kui vürtspoodniku poodi müüdavaid esemeid.”185

Lahenduse leidmiseks oli pedagoogikanõukogu palunud 1929. aasta sügisel direktoril taotleda luba reaalkoolis ladina keele õpetamiseks vabatahtlikult valitava ainena.186 Sel puhul eksamineerinuks ja hinnanuks kool oma abituriente ise ning andnuks lõpetanuile ülikooli igasse teaduskonda sisseastumist kindlustava küpsustunnistuse. Kuna aga haridusministeeriumil polnud õigust õppekavas mõnd ainet ladina keelega asendada, siis tegi ta ettepaneku avada Reaalkoolis III klassist (9. õ.-a.) alates rööpselt uus – humanitaarharu, mis andnuks probleemile lahenduse. Seda tehtigi.187

Õppekavade ümberkorraldamine jätkub

Keskkooli õppekavu oli küll kärbitud ja kokku surutud, kuid head sisulist lahendust ei saavutatud. Päevakorda jäi ikka küsimus, kuidas õppe- ja tunnikavades ettenähtud materjal läbi võtta. Üks sel teemal 1931. aasta algul sõnavõtnu nentis ajalehes, et õppematerjali on palju, tunde aga vähe. Ülekoormatus rõhus ka uusi kavu ning tollase viieaastase keskkooli vältel poleks kuidagi jõutud kõike kavas ettenähtut piisava põhjalikkusega läbi töötada. Asjatundjate hinnangul pidid noored seetõttu ülikoolis ligi paar aastat (järel)õppima seda, mida tulnuks selgeks saada juba keskkoolis. Ka võõrkeelte oskus ei küündinud ülikoolis nõutava tasemeni. Kokkuvõttes leidis arvustaja, et keskkool peaks olema kuueaastane (mõte, mida toetas ka gümnaasiumiõpetajate I kongress), siis jõutaks kõik vajalik selgeks saada. Kuueaastase keskkooli poolt tõi kirjutaja järgmised argumendid: pikem keskkool (pluss veel ettevalmistus- ja eelklassid) on ka Lääne-Euroopas, lisaks sealne parem õppekirjandus ja -vahendid ning õppejõudude tõhusam ettevalmistus; kuid sugugi mitte mahukamad õppekavad (võõrkeeli õpiti Eestis rohkemgi). Autor möönis, et raske majandusliku olukorra tõttu polnuks keskkoolikursuse pikendamine esialgu Eestis võimalik. Kuid ta pakkus välja lahenduse – muuta kuueklassilisteks üksnes ülikooli jaoks noori ettevalmistavad gümnaasiumid. Ülikoolikursus võinuks siis lüheneda aasta võrra. Paljud väiksemate linnade ja maakeskkoolid jäänuks edasi viieaasta-

seks.188

Raske majanduskriis sundis valitsust (haridusministeeriumi) võtma uuesti kaalumisele keskkoolide üleriiklikku koondamist. Ministeerium tegi ettepaneku sulgeda Tallinnas üks eragümnaasium ja vähendada eri keskkoolides klasside arvu. Reaalkooli need plaanid ei puudutanud. Asjaomased linnaorganid leidsid siiski, et pealinnas oli viimase viie aasta jooksul keskkooliklasside arv juba piisavalt ning oluliselt vähenenud (130-lt 86-le), mistõttu keskkoolid olid õpilasi nii täis tuubitud, et see ohustas juba õppurite õppetingimusi ja -huvi. Linna haridusjuhid pidasid võimalikuks vähendada keskkooliklasse vaid kolme võrra. Viidati, et sakslaste osatähtsusega (5%) võrreldes on saksa keskkooliklasside osakaal ebanormaalselt suur (11%), sestap tuleks vähendada kindlasti ka saksa koolide rahastamist. Eestlaste asjaomased numbrid olid 85% ja 78%.189

Keskkooli reformimine päevakorda

Juba 1920. aastate lõpul hakati rääkima keskkooli reformimise vajadusest. Esialgu koondati keskkoole, nende harusid ja klasse. Siiski loendati 1932/33. õppeaastal riigis 10 000 elaniku kohta 107 keskkooli- ja 34 üliõpilast (1924/25. õ.-a. vastavalt 160 ja 46), keda oli vähendamisest hoolimata rohkem kui mujal Euroopa riikides. Näiteks olid 1926–30. aastail vastavad arvud Inglismaal 99 ja 12, Austrias 79 ja 32, Hollandis 53 ja 12 ning Prantsusmaal 42 ja 13.190 Üheks põhjuseks oli ka Eesti kutsehariduse tagasihoidlikum areng kui muudes Euroopa riikides. Keskkoolilõpetanuist (keskmiselt 2 100) asus igal aastal ülikooli üle 700, ehk umbes kolmandik. Ülejäänud, nagu ka keskkooli poolelijätnud noored, siirdusid ellu. Tollane, suuresti humanitaarne keskkool (v.a. kutsesuunalised keskkoolid) aga ei andnud küpsustunnistuse omanikele ellu kaasa mingit kutset ega erilist ettevalmistust ametitööks. Majandusliku surutise tõttu ei pakkunud tööturg enamikule säärastest noortest mingitki sobivat rakendust ja neid hakati kutsuma ulaharitlasteks. Moodustati Töötute Haritlaste Ühing Tartus ja Vaimlise Tööpuuduse Vastu Võitlemise Ühing Tallinnas.191 1933. aastal selgitas haritlaste töötuse uurimiseks moodustatud komisjon välja 1 055 hädalist, kellest lõviosa – 58% (615) moodustasid keskkooli lõpetanud, 22% (232) seminari või kutsekooli lõpetanud, 15% (154) ülikooli lõpetanud või seal õppinud ning vaid 5% (54) madalama haridusega noored.192

Omariikluse algusaastail rajatud viieaastane keskkool, mis põhines ühtluskooli demokraatlikel põhimõtteil, andis võimaluse esimese paari klassiga selgitada õpilase võimed edasiõppimiseks ning tema kalduvused selleks. Kolmes vanemas klassis püüti anda üldiselt elulähedast keskharidust. Selline koolikorraldus võimaldas keskharidust anda võimalikult paljudele, tõsta nii rahva üldkultuurilist taset ning määratleda keskkoolile selge eesmärk – kasvatada riigile ja seltskonnale haritud kodanikke. Kahjuks ei vastanud selline haridus enam areneva elu nõuetele. Lisaks olid klassid ja õppekavad ülekoormatud ning ülikool nurises keskkoolilõpetanute nõrga taseme üle, sest puudus selektsioon (sisseastumiseksamid). Kõik teaduskonnad pooldasid keskkoolikursuse pikendamist aasta võrra.193 Säärane olukord kiirendas haridusreformi veelgi.

Nikolai Kann haridusministriks ja keskkooli reformijaks

Haridusreformi ideoloogiks, algatajaks ja läbiviijaks sai Reaalkooli direktor

N. Kann, seetõttu on tema algatatud suhteliselt radikaalsele reformile ja tema osale selles uuenduses pühendatud järgnevalt küllaltki palju tähelepanu. Alltoodu aitab mõista ka Reaalkoolis läbi viidud muudatuste ning ümberkujunduste tausta ja põhjusi.

Meenutagem põgusalt N. Kannu varasemaid seisukohti keskhariduse reformimisel. Juba 1919. aastal oli ta kehutanud pealinnas ja maakonnalinnades looma neljaklassilisel algkoolil põhinevat kaheksaklassilist keskkooli, mis „peab meile võimalikult põhjaliku keskhariduse andma, peab meile põhjalikke võõrkeelte oskajaid ette valmistama, kelleta meie kui väike rahvas läbi ei saa, peab ülikoolile hästi ettevalmistatud õpilasi andma ja see on minu arvates ainult siis võimalik, kui meie keskkool kaheksa-aastaseks muutub ja mitte viieaastaseks.”194 Vana koolimees lähtus tõsiasjast, et õpilase soodsaim iga võõrkeelte õppimise alustamiseks on 11–12-aastasena.

Ka 1920. aastal toonitas N. Kann, et ühtluskooli põhilüliks peaks jääma nelja-aastane algkool, millele võiks järgneda seitsme-kaheksaklassiline keskkool või täiendusklassid ja kutsekool. Kui aga valdavaks jääks kuueklassiline algkool, tuleks keskkoolikursust pikendada kuue aastani.195

Keskkoolikursuse pikendamisest rääkis N. Kann taas 1924. aastal. Kui üleriiklikul kooliõpetajate kongressil oli vaidlusi tekitanud algkoolilõpetanute nõrk emakeele tase, selgitas N. Kann ajalehekirjutises, et maa-algkoolide õpilaste teadmised jäävad linnaõpilaste tasemega võrreldes nõrgaks. Selles ei saanud süüdistada siiski õpetajaid, vaid tõsiasja, et maakoolides algas koolitöö poolteist nädalat hiljem ja lõppes kevadel kolm nädalat varem. Seega käisid linnaalgkooli lapsed maaõpilastest neli ja pool nädalat kauem koolis. Paljud maaõpilased ei pidanud lisaks ka koolitöö ametlikest algus- ja lõpukuupäevadest kinni. Õppetaset mõjutasid maa-algkoolide liitklassid ja asjaolu, et kooli tuli vastu võtta kõik õppurid, nii andekad kui ka andetud. Ühtluskooli tõttu pidi keskkool seejärel kõik algkooli puudujäägid tasa tegema. Eeltoodu ajendas N. Kannu esitama ettepanekut, et võetaks kaalumisele maa-algkoolide õppeaja ja programmide lühendamine ning ka linnaalgkoolide õppekavade kohendamine, et neid poleks vaja nii pealiskaudselt läbi võtta. Lisaks palus kirjutaja mõelda võimalusele, avada iga maa- ja ka mõne linnagümnaasiumi juures täiendusklass nendele õppuritele, kes on lõpetanud lühendatud programmiga maa-algkooli. Ja lõpuks soovitas ta arutada võimalust pikendada keskkooli õppekursust kuue aastani.196

Ka 1926. aastal oli koolimees kritiseerinud suurt nädalatundide arvu nii alg- kui ka keskkoolis ning tõdenud, et kuigi tundide arvu püüti kärpida, jäeti programmid endiseks, mis polnud hea lahendus. N. Kann tõi eeskujuks Saksamaa, kus nädalatunde oli vähem, igapäevane koormus madalam, kuid keskkooli kestvus kaks aastat pikem. Seal järgnes neljaklassilisele algkoolile üheksa-aastane keskkool. Ta leidis, et Eestis vajaks uuendamist ka algkooliprogramm, mis on praegu jõukohane pigem vanemaealistele õppuritele. N. Kann pani ette muuta koolisüsteemi nii, et meilgi piirduks algkool nelja klassiga, millele järgneks kaheksaklaasiline keskkool. Kuna algkoolis võõrkeelt ei õpitaks, siis saaksid õppurid keskkooli minnes valida eri võõrkeelte vahel. Seni aga on algkoolis õpitud valdavalt saksa keelt, mis sundis ka keskkoolis esimese võõrkeelena eelistama saksa keelt. Ta rõhutas, et kindlasti tuleb tõsta õpetajate palku.197

1929. aasta aprillis toimunud gümnaasiumiõpetajate I kongressil tuli N. Kann välja kindlakujulise muudatuskavaga.198 Pärast nelja-aastast põhikooli pidanuks osa lapsi jätkama kaheaastases ülemalgkoolis, kus neile ei õpetataks võõrkeeli. Teine osa õpilasi siirdunuks põhikoolist neljaklassilisse keskkooli, mille lõpetamise järel astuks eksamitega reaalkooli või gümnaasiumisse. Viimased valmistaksid õpilasi ette ülikooliks. Reaalkoolide ja gümnaasiumide arv ei tohiks tõusta üle 30, et piirata ülikooli pürgijate arvu. Kuus algkooliklassi läbinud õpilased võinuks siirduda täiendus- või alamkutsekoolidesse.199 N. Kannu ettepanekuid pidas kongressi enamik ühtluskooli lõhkuvaks ja seetõttu need toetust ei leidnud.

Samal ajal esitles oma reformikava ka Tartu koolinõunik Juhan Lang. Viimast toetas ülikoolile lähedane Tartu Kultuurisõprade Koondis. Tartlaste kava jätnuks kuueklassilise algkooli alles ja ehitanuks sellele õpilasi ülikooliks ettevalmistava kuueklassilise (7.–12. õ.-a.) gümnaasiumi ning kolmeklassilise (7.–9. õ.-a.), piiratuma, kuid rakenduslikuma õppekavaga reaalkooli, mille lõpetanud astunuks n.-ö. ellu. Olemasoleva 42 keskkooli ja 9 330 õpilase asemel jäänuks tegutsema 31 gümnaasiumit (5 425 õpilasega) suurematesse linnadesse ja 25 reaalkooli (2 500) alevitesse ja väikelinnadesse. Õpilaste arv vähenenuks 1 405 võrra.200 Kava, mida toetas ka tollane haridusminister Hugo Kukke, esitati 1933. aasta aprillis seaduseelnõuna valitsusele. Kavandatavat reformieelnõud lasti arutada ja selle kohta oma arvamust öelda nii koolivalitsustel, pedagoogidel kui ka üldsusel.

J. Langi kava kritiseerijad viitasid, et uue kooli näol on sisuliselt tegu endise linnakooliga, mis saanuks saksa nime „reaalkool”. Viidati asjaolule, et üle poole gümnaasiumidest jäänuks Tallinna ning Tartu, maa- ja väikelinnade gümnaasiumid muutunuks aga reaalkoolideks, kust polnuks võimalik gümnaasiumisse pääseda ning ülikooli astuda. Arvustajate hinnangul viinuks kava olukorrani, kus vaesemate perede lapsed poleks pääsenud gümnaasiumidesse jõukamate laste eest kohti ära võtma. Samuti tähendanuks kava kutsesuunaliste gümnaasiumiharude ja gümnaasiumide sulgemist.

Kõige demokraatlikuma kava tuli keskkoolidirektorite kogult, kes pooldas kuueklassilise algkooli säilitamist, millele siis järgnenuks kuueklassiline keskkool. Keskkool jaotunuks kaheks kolmeklassiliseks osaks, kus üleminekul ühest osast teise toimunuks siis mõnesugune õpilaste selektsioon.201 Ometi süüdistati sedagi reformiplaani laiematele hulkadele keskhariduse juurde pääsemise piiramises ja keskhariduse muutmises eliidi privileegiks.202

Ükski eeltoodud kava seega esialgu laiemat toetust ei saanud.

Minister H. Kukke esitas J. Langi plaani põhjal 1933. aasta märtsis koolireformi eelnõu, mis saadeti tutvumiseks ja arvamuste saamiseks kohalikele koolivalitsustele. Toetust see ei saavutanud, segas ka keerukas majandus- ja poliitiline olukord ning valitsuskriis, mistõttu reform takerdus. Pärast H. Kuke lahkumist ministri ametikohalt mais 1933, jäi asi soiku ka uue haridusministri Konstantin Koniku ametiajal (mai–oktoober

1933).

1933. aasta aprillis oli reformi kavandmaterjalidega tutvunud ka Reaalkooli pedagoogikanõukogu, kes pidas positiivseks õppeaja lühendamist neile, kes ei taha või ei suuda lõpetada gümnaasiumi täiskursust. Samas kurdeti kriitiliselt, et projekt ei pikendanud gümnaasiumikursust aasta võrra, üksnes tunnistas selle pikendamise vajadust. Oldi rahulolematud, et ministeeriumi kavandatavast reaalkoolist polnuks võimalik takistamatult edasi minna gümnaasiumi. Puudusena toodi välja, et projektis ei olnud nimetatud klassi- ega ka kooliastmete vahelisi üleminekueksameid, neid aga peeti väga vajalikuks. Ei oldud rahul, et jõusse oli jäetud omaaegne klausel, mis lubas gümnaasiumi lõpetada ka ühe „nõrgaga” kõrvalaines ja nenditi et see mööndus „mõjub õpetamisele ja lõpetamisele korrumpteerivalt”. Viidati, et reformikava ei arvesta maaelanike vajadusi, sest ei näe maapiirkondadesse ette ühtegi gümnaasiumit ja reaalkooli, kuigi maa-algkoolides õpib ¾ algkooliõpilastest.203

Keskhariduse reform püsis päevakorras nii asjatundjate hulgas kui ka ajakirjanduses.204 Üldsus arutas elavalt ka võõrkeelte õpetamise küsimust. Avaliku arvamuse enamik pooldas saksa keele nihutamist tahaplaanile inglise keele kasuks, sest kardeti, et vastasel juhul võiks saksa keele tugev positsioon koos saksa kultuuri niigi suure mõjuga hakata ohustama rahvuskultuurilist iseolemist.205

1933. aasta oktoobris kutsutigi haridusministri ametikohale N. Kann (oli olnud vormiliselt haridusminister ka Ado Birgi paaripäevases valitsuses 28.07.–30.07. 1920), kes sai ülesandeks asuda otsustavalt keskharidust reformima.

Põhjenduseks endiselt riigi hariduskulude kasv ja haritlaste ületoodang, kutsehariduse nõrkus, samuti keskkooli ebapiisav pikkus, vähene selektsioon ja ülikooli astujate madal tase. N. Kann pidi uue reformiga eeltoodud puudusi leevendama, s.h. olulisemate eesmärkidena vähendama gümnaasiumide ja suurendama kutset andvate õppeasutuste arvu ning parandama võõrkeele õpetamise taset.

Pärast ministriks saamist 1933. aasta oktoobris, tegi N. Kann oma esialgses kavandis mitmeid muudatusi ja asus siis uuendusi energiliselt ellu viima.

1933/34. õppeaasta kuluski mõttevahetusele ja reformi ettevalmistustöödele. Kostus küll hääli, et küsimus pole mitte niivõrd õppeaja pikkuses, kuivõrd õppimis- ja õpetamissüsteemis. Et kool on piirdunud üksnes õpetamisega, suutmata õpilast aktiivselt kaasa töötama panna. Õpetajad olid sageli eiranud õpikuid ning asendanud need n.n. töövihikutega. Sestap seisvat uue kooli võti välise reformi kõrval ka õpilase õpetamises iseseisvalt töötama ja ise raamatuist teadmisi koguma, alles siis saavat sügavaid ja süstemaatilisis teadmisi omandada.206

1934. aasta jaanuaris oli Reaalkooli pedagoogikanõukogu tulnud napi häälteenamusega otsusele, et kuna elu areneb inglise orientatsiooni suunas, peaks esimeseks võõrkeeleks koolis saama inglise keel. Teise võõrkeele valikul eelistati saksa keelt, samas leiti, et siin võiks valikuvõimalus jääda koolile, siis saaksid soovijad vabatahtlikult õppida näiteks ka prantsuse ja vene keelt.207

Märtsis 1934 koolireformist rääkides tunnistas N. Kann, et reformi läbiviimine on osutunud raskeks, kuna sellel on palju vastaseid ja isegi valitsusliikmete hulgas. Aprilli algul töötati veel variandi 6+3+3 kallal, kuid seejärel nihkus kaalukauss neljaklassilise algkooli kasuks. Uut kava toetasid keskkooliõpetajad, vastu olid algkooli pedagoogid.

1934. aasta aprillis-mais tutvustaski minister N. Kann uuendatud reformikava, mis nägi ette seni ühtluskooli põhimõttel tegutsenud kuueklassilise algkooli ja viieklassilise gümnaasiumi asemel neljaklassilisel algkoolil põhineva viieklassilise keskkooli (5.–9. õ.-a.) ja kolmeklassilise gümnaasiumi (10.–12. õ.-a.) loomist (4+5+3). Üleminekuajal võinuks osa õppureid pärast algkooli IV klassi lõpetamist jätkata haridusteed ka kuueklassilises algkoolis ja seejärel käinuks kolm klassi (7.–9. õ.-a.) keskkoolis. Teised algkooli lõpetanud siirdunuks kohe edasi viieklassilisse keskkooli. Koolikohustus langenuks algkoolikursuse omandamisel 16-lt eluaastalt 14-le. Kolmeklassiline keskkool jäänukski viieklassilise rööpvormiks, mille lõpetanud siirdunuks ellu või siis edasi teise astme kutsekooli. Viimased hakanuks asendama seniseid kutseainelisi gümnaasiumiharusid.

Reformi kohaselt poleks algkoolis võõrkeeli edaspidi enam õpetatud, küll aga uue keskkooli esimesest klassist (5. õ.-a.) alates. Esialgsel üleminekuajal pidi tööle jääma ka vanal süsteemil töötavaid gümnaasiume, kuhu pääsenuks just kuueklassilise algkooli lõpetanud.

N. Kann ja ta mõttekaaslased toonitasid, et üleminek uuele koolisüsteemile annab ka tuntava kulude kokkuhoiu.

Uus keskkoolide ja gümnaasiumide seadus

1934. aasta kevadel tehti esimesed sammud mitmeastmelise keskharidusliku kooli loomiseks.

Riigivanema 25. mai 1934. aasta dekreediga kehtestati uus keskkoolide (5.–9. õ.-a.) seadus.

See õigusakt sedastas, et keskkool on emakeelne ja maksuline ühis- või lahuskool ning ühtluskooli II järk, mis valmistab noori ette gümnaasiumisse ja teistesse õppeasutustesse astumiseks. Keskkoolikursus oli viieaastane ja algas pärast algkooli IV klassi lõpetamist. Õpilased võisid valitsuse kinnitatud korra alusel saada ka riigilt stipendiume või abirahasid. Õppemaksust laekunud rahasid tohtis kooli juhtkond erisummadena kasutada eelarve alusel kooli heaks.

Õppetöö pikkuseks määrati 1. augusti ja 31. juuli vahelisel ajal 35 nädalat. Klassis võis õppida kuni 50 õpilast.

Seadus kinnitas keskkoolile järgmiste õppeainete loetelu: emakeel, usuõpetus, matemaatika, loodusteadus (koos keemia ja tervishoiuga), füüsika, maateadus, ajalugu, kodanikuteadus, kaks võõrkeelt, joonistamine ja joonestamine, võimlemine, riigikaitseliõpetus, käsitöö ja laulmine. Võõrkeeltest võis õppida inglise, saksa, prantsuse või vene keelt. Keelte järjekorra määras riigivanem. Võõrkeelsetes keskkoolides oli esimene võõrkeel eesti keel.

1922. aasta seadusega võrreldes olid õppeainete loetellu lisandunud keemia, riigikaitseline õpetus, usuõpetus ja käsitöö. Seadus sätestas, et usuõpetus on õpetajaile ja õpilastele vabatahtlik õppeine.

Õpilane viidi ühest klassist teise õppenõukogu (pedagoogikanõukogu) otsusega ning teda ei tohtinud jätta ühte klassi kauemaks kui kaheks aastaks. Keskkooli I klassi (5. õ.-a.) pääsesid algkooli IV klassi lõpetanud eksamiteta, kuid suure soovijate hulga juures tuli rakendada valikut. Kõrgematesse klassidesse võis vastu võtta neid õpilasi, kes selleks korraldatud eksameil näitasid, et nad suudavad selles klassis edukalt töötada.

Kooli kõige olulisema organi, õppenõukogu ülesanne oli lahendada kooli õppe- ja kasvatusküsimusi. Nõukogu liikmeiks määrati lisaks pedagoogidele ka kooliarst ja lastevanemate esindaja. Tähtsat osa mängis vähemalt kaks korda aastas koos käiv lastevanemate koosolek. Koosolek valis üheks aastaks lastevanemate komitee, kuhu kuulusid igast klassist kaks lastevanemat, kaks õppenõukogu esindajat ja kooli direktor. Nii lastevanemate koosoleku kui ka komitee ülesanne oli hoida ja süvendada sidet kooli ning kodu vahel, arutada õppe- ja kasvatustöö küsimusi ning edastada oma soove õppenõukogule, anda majanduslikku abi vaesemate õpilastele, aidata korraldada õpilaste toitlustus- ja tervishoiuolusid, samuti osutada kaasabi meelelahutusürituste ja õppekäikude korraldamisele.208

29. mai 1934. aasta dekreediga kinnitas riigivanem ka gümnaasiumide seaduse, mis pandi kehtima 1. augustist 1934.

Seaduse alusel moodustas gümnaasium ühtluskooli III järgu, oli emakeelne ja maksuline õppeasutus, mille ülesanne oli kasvatada haritud kodanikke ning valmistada noori ette ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Gümnaasiumikursus oli kolmeaastane (10.–12. õ.-a.).

Seadus kinnitas ka gümnaasiumis õpetatavad ained: emakeel, matemaatika, loodusteadus, füüsika (kosmograafiaga), ajalugu, kodaniku- ja, majandusteadus, mõtteteadus, võõrkeeled, võimlemine, riigikaitseline õpetus ja laulmine. Gümnaasiumis ei õpetatud enam maateadust, tervishoidu, joonistamist ja joonestamist.

Gümnaasiumi I klassi võeti vastu keskkooli lõpetanud õpilasi kõigi lõpetanute jaoks ühtlaste, haridusministri määratud valikutingimuste põhjal. Ülejäänud sätted kattusid keskkooli seaduse omadega.209

Valitsuse 14. juuli 1934. aasta otsus kuulutas 1922. aasta keskkooli seaduse alusel töötavad viieklassilised (7.–11. õ.-a.) gümnaasiumid, s.h. ka Reaalkoolis töötanud Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi, järk-järgult suletavaks. See pidi toimuma järgmiselt: I klassid 1. augustist 1934, II klassid 1. augustist 1935, III klassid 1. augustist 1936, IV klassid 1. augustist 1937 ja V klassid 1. augustist 1938.210

Kuidas suhtusid oma endise direktori kooliuuendusse realistid, sellest on pajatanud Endel Vesk (1940): „Nikolai Kann, meie lugupeetumaid haridus- ja noorsootegelasi, oli ammu kriitilisel arvamusel meie koolistruktuuri suhtes. Ta uskus, et see vajab kohendamist, kui tahame oma akadeemilise nivooga ülejäänud Euroopaga tasemel olla. Haridusministrina adra taha asudes pidas ta enda kohuseks hariduspõllu vagusid panna õigesse suunda minema.

Nõnda hakkaski lehtedes ilmuma vihjeid uue haridusministri uutest kavadest. Poleemika nende üle kasvas peatselt laialdaseks. Õppetööd alustavate noorukite pered tundsid rohkem kui hajameelset uudishimu nende uudiste suhtes. Esialgsed teated toetasid arvamust, et Reaalkooli tulevast 54. lendu, kuhu minagi nüüd kuulusin, ei puuduta erilised muudatused. Olin õnnelik, et tõenäoliselt lõpetan gümnaasiumi vana korra kohaselt viie aastaga, seega kevadel 1939. Samuti polnud põhjust kahelda, et kanname algusest lõpuni seda must-kuldset vormimütsi, mida väga stiilseks

peeti.

Aja arenedes osutusid need lootustele põhinevad mõtete hellitamised purunenud soovunelmateks. Olime alahinnanud energilise ja kärsitu Nikolai Kannu tormilist teotahet uuenduste rakendamisel.”211

1933/34. õppeaastaks oli keskkoolide arv 1929/30. õppeaastaga võrreldes vähenenud 83-lt 67-le, õpilaste arv 15 663-lt aga 11 895-le ning õpetajaid oli 1 457 asemel 1 106. Kui aga võrrelda 1924/25. õppeaastaga, siis oli keskkooliõpilasi 36,5% võrra (6 826) vähem.212

Soovitatud ja lubatud õpikud Reaalkoolis

Kolmekümnendail aastail püüti hakata ohjama ka õpikute üllitamist ja kasutamist. Seda tunnistab kesk- ja kutsekoolidele kasutamiseks soovitatud ja lubatud õpperaamatute alltoodud järjekordne nimekiri 1933. aastast. 1920. aastatega (vt. eespoolt) võrreldes näitab alljärgnev valik, kuidas oli tollane koolikirjandus edasi arenenud ja milliseid autoreid olid vahepeal juurde tulnud.

Alljärgnevaid õpikuid kasutasid ka realistid.

Eesti keel – A. Saareste „Valitud eesti rahvalaulud”, E. Muuk „Lühike eesti keeleõpetus” I, E. Muuk, M. Tedre „Lühike eesti keeleõpetus” II, K. Mihkla „Lühike eesti kirjanduse ülevaade” I–II vihik, E. Vilde „Külmale maale”.

Matemaatika – G. Rägo „Matemaatika tööraamat keskkoolidele. Algebra I kl. kursus”, G. Rägo „Matemaatika tööraamat keskkoolidele. Algebra II klassi kursus”, G. Rägo „Matemaatika tööraamat keskkoolidele. Algebra III klassi kursus”, G. Rägo „Matemaatika tööraamat keskkoolidele. Analüüsi alged IV klassi kursus”, O. Pärli „Ruumi algõpetus I”, O. Pärli „Ruumi algõpetus II”, O. Pärli „Ruumi algõpetus III. Stereomeetria”, O. Pärli „Algebra ülesannete kogu I”, A. Borkvell „Trigonomeetria õpperaamat kesk- ja kutsekoolidele”, A. Borkvell „Analüütilise geomeetria õpperaamat keskkoolidele”, A. Borkvell „Logaritmiline liineal”.

Maateadus – J. Kents „Välisilmajaod. Maateaduse õpperaamat keskkoolide I klassile”, J. Kents „Euroopa. Maateaduse õpperaamat keskkoolide II klassile”, J. Kents „Eestimaa maateaduse õpperaamat keskkoolide III klassile”, E. Markus „Maateaduslikke ülesandeid koolidele. Euroopa.”

Kosmograafia – J. Lang, D. Rootsmann „Kosmograafia koolidele ja iseõppimiseks”.

Ajalugu – H. Kruus „Eesti ajalugu kõige uuemal ajal I”, H. Kruus „Eesti ajalugu kõige uuemal ajal II”, H. Kruus „Eesti ajaloo lugemik III”, P. Hinnov „Üldajalugu keskkoolidele. Vana aeg”, E. Asson „Vana aeg”.

Loodusteadus – J. Lang, V. Erlemann „Füüsika keskkoolidele III, IV”, E. Kilkson „Füüsika praktilised tööd keskkoolis”, A. Vaga „Botaanika õpperaamat keskkoolidele”, A. Audova „Inimese anatoomia ja füsioloogia õpraamat”.

Majandusteadus ja kodanikuõpetus – J. Adamson „Majandusteadus keskkoolidele ja eneseharimiseks”, R. Kleis, R. Rägo „Majandusteadus ja kodanikuõpetus keskkoolidele”.

Saksa keel – J. Stein, H. Wachmann Saksa keele grammatika” I, E. Vildenbruch „Archambauld”, P. Keller „Der Ausflug”, C. Meyer „Das Amulett”, M. Bülow „Die Glücksuhr von Wölfis” j.t.

Ladina keel – A. Herman „Scriptores Latini I, II”.

Joonistamine ja joonestamine – L. Sapotzki „Kujutava geomeetria ja konstruktiivse perspektiivi algõpetus” I anne.213

Keskkoolide uus tüüpõppekava ja uued koolitüübid Reaalis

1934/35. õppeaastaks kehtestati keskkooli uue õppekava määruse põhjal värske õppekava (tabel 9), mida tuli hakata I klassist (5. õ.-a.) alates ellu viima. III klassis (7. õ.-a.) nähti algaval ja järgmisel (1935/36) õppeaastal ette suurendada loodusteaduse ühe ja esimese võõrkeele mahtu samuti ühe tunni võrra. Samaaegselt vähendades usuõpetust ja võimlemist, kumbagi, ühe tunni võrra. IV klassis (8. õ.-a.) tuli 1935/36. ja 1936/37. õppeaastal samuti suurendada esimese võõrkeele tunde kahe ning kahandada ühe võrra nii usuõpetuse kui ka võimlemise tunde. V klassis (9. õ.-a.) nägi määrus ette 1936/37. ja 1937/38. õppeaastal kasvatada ajaloo tunde ühe ja esimese võõrkeele tunde kahe võrra. Vastukaaluks jäid nii usuõpetus, võimlemine kui ka joonistamine-joonestamine ilma ühest tunnist.214

Õpetajate üldkongress võttis 1934. aasta augustis vastu otsuse, et uue keskkooli I (5. õ.-a.) ja II klassi (6. õ.-a.) ning algkooli 5. ja 6. klassi õppekavad tuleks sedavõrd ühtlustada, et ka algkoolilõpetajail oleks võimalik õppimist jätkata keskkooli II klassis (7. õ.-a.).

Riigivanema 26. juuli 1934. aasta otsusega tuli Reaalis lisaks tegevust jätkavale gümnaasiumile avada ja võtta avalike keskkoolide võrku Linna Poeglaste I Keskkool ning panna seal 1. augustist 1934 tööle üks I (5. õ.-a.) ja kaks III klassi (7. õ.-a.), 1. augustist 1935 üks II (6. õ.-a.) ja üks IV klass (8. õ.-a.) ning 1. augustist 1936 üks V klass (9. õ.-a.).215

1934/35. õppeaasta sügisel Reaalis tööd alustanud Poeglaste Keskkooli äsjaavatud I ja III klassis soovitati uute asjakohaste õppekavade ning õpikute koostamiseni kasutada algkooli 5. ja gümnaasiumi I klassi (7. õ.-a.) õpperaamatuid. Sügisel saadi koolivalitsuselt I ja III klassile ajutised õppekavad, mis olid n.-ö. raamkavad üksnes 1934/35. õppeaastaks. Kooliaasta jooksul pidi ministeeriumi asjaomane toimkond määratlema raamkava kogu viieklassilise (5.–9. õ.-a.) keskkooli jaoks.

Keskkoolide tüüpõppekava 1934/35. õppeaastaks216 Tabel 9
Hinnang Endel Veskilt (1940): „Hiljem puudutas meid otseselt asjaolu, mida me alguses ei taibanud – et meie uute klasside ja kursuste õppekavad polnud kaugemal kui uduste raamkavadena valmis, isegi mitte suures laastus. Selletõttu ilmnes läbivõetud tähtsate ainete kavades suuri lünki /-/, mis meie õppimisele sugugi kasuks olla ei saanud. Andekamatele õpilastele selline asjaolu niipalju haiget ei teinud, kui neile, kelle peadele õppimine raskeks ülesandeks oli.

Õnneks näitas suurim osa õpetajatest kirumise ja siunamise asemel end suurepäraste, vilunud pedagoogidena – neil tuli endil kindlasti rohkem teha kodutööd, klassitundide planeerimisele rohkem aega pühendades. Nende lojaalsus oma tööle pandi tugevale proovile mitte nädalateks ja kuudeks, vaid sootuks pikemaks ajaks. Kõigest sellest hoolimata kardan, et õpilane sattus akadeemiliste teadmiste skaalal aegajalt kaotajate poolele. Oleks uus koolikord püsima jäänud, siis oleks pilt muutunud peatselt õpilase kasuks nagu Nikolai Kann seda ette nägi.”217

Võõrkeele õpetamise kohta ilmus 7. augustil 1934. aastal veel üks riigivanema otsus, mis kinnitas äsjaavatud I Poeglaste Keskkoolis esimeseks võõrkeeleks inglise keele ja teiseks prantsuse keele218.

13. augustil 1934 jõudsid linna koolivalitsusest Reaali keskkooli I ja III klassi ajutised, üksnes 1934/35. õppeaastaks kehtestatud õppekavad, mis pedagoogikanõukogu läbi arutas ning juhiseks võttis. Kooliaasta jooksul pidi ministeeriumi asjaomane toimkond koostama viieklassilisele keskkoolile lõpliku raamkava.

Õppekava kohaselt tuli I klassis (5. õ.-a.) järgida Riigivanema otsusega kehtestatud keelte järjekorda. Kuna aga III klassi (7. õ.-a.) jõudnud õppurid olid algkoolis õppinud saksa keelt, siis võisid nad oma kooliteed jätkata (1934/35. ja 1935/36. õppeaastal) senise keelte järjekorra alusel ning õppida saksa keelt lõpetamiseni. Kui käsilolnud õppeaastal parasjagu keskkooli I klassis õppinud õpilased jõudnuks 1936/37. õpeaastal III klassi, siis hakanuks kehtima Riigivanema kinnitatud keelte pingerida. See tähendas seda, et prantsuse keele õpetamine teise võõrkeelena alanuks I Poeglaste Keskkoolis 1936/37. õppeaastal.219

Gümnaasiumi poolel ehk vana õppekavaga jätkava Poeglaste Gümnaasiumis õppisid realistid esimese võõrkeelena endiselt saksa keelt.220

Üldjoontes võeti keskkoolides eesmärgiks hakata esimese võõrkeelena õpetama inglise keelt. Koolireform tegi mööndusi seisukohtadele, mis pooldasid kogu keskkooli ümbersuunamist inglise ja prantsuse keele õpetamisele ning algkoolis võõrkeele õpetamise loobumist.221

1934. aasta koolireformi üks eesmärke oli võõrkeelte õpetamise tõhustamine ning sealtpeale suurenes võõrkeelte nädalatundide arv veelgi. Siit ilmneb, kuivõrd suurt tähtsust osutati omaaegses keskkoolis, sealhulgas ka reaalkallakuga koolis nagu Reaal, keelte õpetamisele.

1934/35. õppeaastaks määras valitsus paarikümnes keskkoolis esimeseks võõrkeeleks inglise keele, kuues (s.h. Reaalis) esialgu siiski saksa keele. Nii kujuneski üle riigi olukord, kus enamikus uutes keskkoolides õpetati esimese võõrkeelena inglise keelt, ja vaid väiksemas osas keskkoolidest saksa ja prantsuse keelt.222

Vastuseis Nikolai Kannu reformile

1934. aasta koolreform oli tekitanud hariduselus ja ühiskonnas tervikuna tõsise vastasseisu. Reformi üks eesmärke oli ju ka vähendada gümnaasiumide ning keskkooli- ja üliõpilaste arvu, kuid hirm, et pääs keskkooli raskeneb edaspidi veelgi, tekitas 1935. aasta mais ülisuure tungi Tallinna ning maakonnalinna keskkoolidesse. Pealinna keskkoolide I (5. õ.-a.) ja III (7. õ.-a.) klassidesse pääsesid soovijaist (üle 1 000) vaid pooled (u. 500). Tallinnas ületas keskkooli pürgijate arv paarisaja võrra eelmise aasta näitaja.223

N. Kann selgitas oma koolireformi ajendeid ja põhimõtteid taas 1934. aasta oktoobris peetud raadiokõnes.

Ta tõdes, et 1923/24. õppeaastaga võrreldes oli 1933/34. õppeaastaks kasvanud just kutsekoolide arv – 42-lt 111 kutsekoolini. Keskkoole oli aga samal ajal vähemaks jäänud, vastavad arvud 79 ja 66. Minister tõi ka ilmekaid näiteid senise haridussüsteemi toimimisest. 1924. aastal küpsustunnistuse saanud enam kui 2 000-st noorest jätkas ülikoolis vaid 25–30%. Ülejäänud 70–75% astus ellu ja hakkas tööd otsima. Viimase kümnendi jooksul oli keskkooli astunud keskmiselt 3 000–4 000 õpilast, kellest küpsustunnistuseni jõudis üksnes 2 000. Seega langes viie aasta jooksul keskkoolist välja 40–50% õpilastest. Vana malli järgi jätkamisel ähvardanuks paljusid maa- ja väiksemaid gümnaasiume õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Samal ajal polnud ülikool rahul keskkoolilõpetanute ettevalmistusega ja nõudis õppetaseme tõstmist.

Uus kaheastmeline (5.–9. + 10.–12. õ.-a.) kool võimaldanuks esimesel astmel omandada keskhariduse kaks aastat varem, mis sobinuks ka neile, kes soovinuks haridusteed jätkata II astme kutsekoolis või gümnaasiumis. N. Kann toonitas, et 4+5+3 süsteem lubab paremini ja põhjalikumalt õpetada võõrkeeli ning tagab vaba (algkoolist sõltumatu) võõrkeele valiku keskkoolis. Ta tõrjus väite, et uue reformi tõttu ei saa majanduslikult kehvematest oludest pärit lapsed keskkooli minna ja kinnitas – tähtis on töötahe ja andekus, lisaks jäetakse ka õppemaksust vabastamise määr samaks. Kõik muud õppeasutused, peale keskkooli, pidid hakkama põhinema kuueklassilisel algkoolil, mille lõputunnistusega pääseb edaspidigi igasse kutsekooli. Uus reform pidi tagama senisest parema õpilaste valiku, sest nii maa- kui ka linnaõpilastele toimunuks vastuvõtt üldistel alus-

tel.224

1934. aasta detsembris täpsustati riigivanema dekreediga nii keskkooli kui ka gümnaasiumi seadust, kuid mingeid sisulisi muutusi need õppekavadesse ei toonud.225

1934/35. õppeaasta uudiseks oli hariduse ja sotsiaalministeeriumi eeskiri, millega hakati normeerima õpilaste käekirja koolis. Põhjendus kõlas nii: „Praktiliste elu nõuete ja kasvatuslike põhimõtete seisukohalt on vajalik, et õpilased koolis omandaksid korraliku, selgesti loetava, voolava ja ilumõistetele vastava käekirja.” Toodi ka näidised pais- ja nöörkaldkirjast ning pais- ja nöörpüstkirjast.226

1935. aasta mais peetud usuteadlaste konverents võttis vastu otsuse, et usuõpetus peaks olema sunduslik ja rohkem tähtsustatud õppeaine, mida õpetataks alg- ja keskkoolis vähemalt kaks tundi nädalas. Sellesisulise märgukirja jättis haridus- ja sotsiaalministeerium siiski tähelepanuta, viidates vastuspöördumises asjaolule, et usuõpetuse õpib interkonfessionaalsel alusel 90–100% õpilastest ja selle sunduslikuks muutmine oleks vastuolus põhiseadusega.227

Kindlalt oli õppekavasse kinnistunud riigikaitseõpetus. Koolireform pühendas uues keskkoolis ja gümnaasiumis riigikaitseõpetusele küllaltki kopsaka arvu tunde – vastavalt 480 ja 390. Selle tulemusena küündinuks iga keskkoolilõpetanu noortekursuse tasemeni kaitseväes ja gümnaasiumi lõpetanu vastanuks vähemalt reameeste kursuse tasemele. Gümnaasiumi lõpetanud noori saanuks seetõttu kaitseväeteenistuses suunata kohe nooremjuhi õppekursusele.228

Väino Johannes Sõerdel (1937) oli meeles: „Kahe kaadriohvitseri juhendamisel õppisime kolm viimast aastat relvade tundmist, laskmist, kaardilugemist, Vabadussõja ajalugu ja muid riigikaitseks vajalikke teadmisi. Igal kevadel olid kümnepäevased sõjalised õppused, mis lõppesid paraadiga Vabaduse väljakul.”229

Kauni käekirja näited

Kogu õppeaastale andsid ilme elavad ja tulised arutelud koolireformi teemadel (ka reformivastaste väljaastumised) ning töö uute õppekavade ja õpikute kallal. N. Kannu reformikava toetas Keskkooliõpetajate Ühing. 1935. aasta mais selgitas minister N. Kann sisseastumistingimusi (eksamite aineid ja arvu) uude keskkooli ning ütles muuhulgas – värske süsteemiga tahetakse, et: „keskkooli II (6. õ.-a.) ja III klassi (7. õ.-a.) astuksid õpilased, kes on andekamad ja usinamad ning kes oma andekusest ja usinusest on jätnud jäljed algkooli tunnistusele.”230. See tähendas, et uue keskkooli eri klassidesse pääses enamasti üksnes sisseastumiseksamitega.231 Nimelt oli keskkooli I ja III klassi tahtjaid rohkem kui vabu kohti ja kohati tuli 2/3 soovijaist ukse taha jätta.232 Lõppkokkuvõttes võeti arvesse õpilase algkooli õpitulemusi ning käitumishinnet, võistluseksamite hindeid ja ka tervislikku olukorda (puude puhul tehti mööndus, sest puue võis takistada kutsekooli siirdumast). N. Kann toonitas vajadust teadvustada, et kutsekoolid pole alaväärtuslikud koolid ning et algkooli suhteliselt keskpärastelt lõpetanud õpilased võivad tööstuslikes, tehnilistes ja põllumajanduslikes kutsekoolides kujuneda edukateks ning tublideks õppuriteks.

1934. aasta sügisel alustasid tööd 54 uut keskkooli, tegevust jätkasid ka sulgemisele määratud 64 vana gümnaasiumi. Kokku õppis uues ja vanas keskkoolis umbes 13 000 õpilast.233

1935/36. õppeaastal ähvardas algkoolilõpetajaid uude keskkooli astumisel senisest raskem katsumus, sest töötava algkooli kahe viimase, 5. ja 6. klassi õppekavad erinesid uue keskkooli I (5. õ.-a.) ja II (6. õ.-a.) klassi omadest.

Keskkooli uute õppekavade rakendamisel esines probleeme just II, III ja IV klassis (6.–8. õ.-a.), sest nende klasside õpilased olid algkoolis või eelmistes klassides õppinud teiste kavade järgi.

Haridusministeerium selgitas, et neis õppeaineis, kus õpilased polnud mingit osa eelmiste klasside õppekavast, millel käsiloleva klassi kava põhines, õppinud, tuli läbivõtmata osa õpetamist alustada pooleliolevas klassis ja selle klassikursuse jooksul täita ka muid ilmnenud lünki. Kui selgus, et I ja III klassile kinnitatud kavadest oli eelnenud aastal mõni aineosa (mis kuulus poolelioleva klassi kursusse) juba küllalt põhjalikult läbi võetud, polnud seda teistkordselt enam vaja teha. Õppenõukogu ülesandeks jäi määratleda iga õppeaine jaoks tegelik töökava ja ühtlustada see uute õppekavadega. Tegelik töökava tuli koostada nii, et see II klassikursuse lõpuks olnuks ühtlustatud maksvate kavadega, III ja IV klassis algavais või jätkuvais õppekursustes aga selle klassikursuse lõpuks, kus vastav õppeaine lõppes.234

Eri aineis olid lahknevused tuntavad, kuid suurimad just võõrkeeltes. Algkoolides õpiti saksa keelt, pealinna keskkoolides aga esimese võõrkeelena peamiselt inglise keelt ja seda viis-kuus tundi nädalas. Seda vahet poleks algkooli lõpetanud suutnud tasa teha. Väljapääsu nägi teenekas koolijuht A. Veiderma-Veidermann (TPR 1909) selles, et algkooli viimastes klassides tulnuks vabatahtliku õppeainena hakata järk-järgult õpetama saksa keele asemel inglise keelt. Samal ajal oleks 1937/38. õppeaastast alates Tallinna keskkoolide kõrvalharudes III–V klassist (7.–9. õ.-a.) määratud esimeseks võõrkeeleks inglise keel ning korraldatud algkooli 6. klassidele linna kulul kahe-kolme nädalatunni andmine neis aineis, mille õppekavad erinevad keskkooli omadest.235

Riigikaitseõpetuses kohta andis ministeerium ringkirja, mille alusel tuli tervikteemasid käsitleda ja õppekavva lülitada paaristundidena. Teemade puhul, mida võeti läbi maastikul ja mis nõudsid aega kaks-neli tundi, tuli kahe nädala tunnid liita üheks tööpäevaks (muid tunde asendades-vahetades). Selliseid tööpäevi tulnuks korraldada sügisel ja kevadel. Soovitati ka eriklassi rajamist ning rivi, laskeasjanduse ja muude praktiliste ainete läbivõtmiseks kasutada võimlat või teisi saale.236

Uued õppekavad Reaalkoolis

1935/36. õppeaastaks esitas Reaalkool 1935. augustis haridusministeeriumile kinnitamiseks Linna I Poeglaste Keskkooli ja Linna Poeglase Gümnaasiumi alljärgneva õppekava (tabel 10 – lk. 80, 81).

Selles kavas oli õppetundide mahult esimene võõrkeel endiselt saksa keel. Keskkoolis ja gümnaasiumis õpetati seda kõikides klassides 54 tundi nädalas. Inglise keele nädalatundide koguarv oli vastavalt 36.

Keskkooliõpetajate Ühing korraldas aga uuele koolisüsteemile üleminekuaja lühendamiseks ja reformi tutvustamiseks ning toetamiseks 31. oktoobrist 1. novembrini ligi 600 osalejaga keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate kongressi, mis võttis vastu järgmise resolutsiooni: „Eesti koolipoliitika esmajärguliseks ülesandeks peab olema üleminek kõige lähemal ajal puhtakujulisele keskkoolile, mis võimaldaks suurt kokkuhoidu kulude ja aja suhtes.”237 See tähendanuks üleminekuvormina tegutsevate kolmeklassiliste keskkoolide (7.–9. õ.-a.) sulgemist. Ajalehtedes puhkenud mõttevahetuses toetas enamik sõnavõtnuist kolmeklassiliste keskkoolide allesjätmist. N. Kann selgitas neile, et kõnealune keskkoolitüüp säilitab esialgu samuti eluõiguse ja kui rahvas seda soovib, siis ka edas- pidi.238

1935/36. õppeaastaks oli reform jõudnud kriitilisse punkti, sest selle ajani olid kuueklassilise algkooli lõpetajad saanud astuda keskkooli III klassi (7. õ.-a.), edaspidi aga selleks võimalust ei jäänud, sest III klassi jõudsid juba uue kava järgi õppinud ja 1934. aastal uude keskkooli astunud noored. Seetõttu tuli otsustada, kas 1936/37. õppeaastal avatakse viieklassilises keskkoolis III–V klassi paralleelklassid või siiski kuueklassilisel algkoolil põhinev kolmeklassiline keskkool. Sest töötava algkooli 5. ja 6. õppeaasta (klassi) programmid erinesid keskkooli sama taseme I ja II klassi programmidest.

N. Kannu reformi kritiseerijad nõudsid häälekalt kuueklassilise algkooli lõpuklasside ja viieklassilise keskkooli esimeste klasside programmide ühtlustamist, aga ka kolmeklassilist keskkooli kuueklassilise algkooli lõpetajaile.

Õppekavades sel 1935/36. kooliaastal muudatusi ei tehtud. Küll aga oli keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate IV kongress 1. novembril 1935 otsustanud, et keskkoolide ja gümnaasiumide kasvatusliku taseme tõstmiseks, tuleks hakata pidama klassijuhatajate tunde: „Keskkoolide ja gümnaasiumide kasvatusliku taseme tõstmiseks on vajalikud klassijuhatajate eritunnid.”239 Nende tundide sisustamiseks tulnuks pedagoogika ehk õppenõukogul koostada asjakohane kava, mille alusel võinuks klassijuhataja tunni oma äranägemise järgi läbi viia. Ministeeriumi vastavasisulise korraldusega lülitatigi need tunnid kõikide koolide tunnikavadesse. Nõuti, et tundi kasutataks õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks. Tunni ülesanded pidid olema eelkõige: „Õpilaste ja kooli vahekorra selgitamine ning koolikorra vajaduste näitamine, õpilaste käitumisejuhtimine, nende eksisammude ja väärkäitumise parandamine, iseloomu arengu suunamine, noorte vahekord riigi ja rahvaga, kutsevaliku küsimuse arutamine.”240

Reaali direktor K. Koljo soovitas kolleegidel klassijuhatajatunnis käsitleda järgmisi tähtsamaid kasvatusteemasid – kool, kodu, perekond, riik, ühiskond, töö, elu, elukutse, maailmavaade, rahvustunne, kultuur ja tsivilisatsioon, puhkus, käitumine, viisakus, puhtus, kord, ilutunne, tervishoid, s.h. seksuaalelu küsimused. Valiti komisjon – õpetajad E. Särgava-Peterson ja B. Etruk, kes pidid soovituslikud küsimused läbi töötama.241

1936. aasta veebruaris vaagis Reaali pedagoogikanõukogu keskkooli tunnikava värskemat redaktsiooni, mis tunnistati üldjoontes vastuvõetavaks, paitsi mõned eriarvamused. Leiti, et võimlemistundide arvu ei tohiks kahandada ühe tunnini, vaid neid peaks jääma siiski kaks nädalatundi. Keskkooli vastuvõtukatsetele sooviti kolmanda ainena lisada kodulugu või kodumaa maateadus. Märkusi tehti ka loodusteaduse programmi kohta. I klassile (5. õ.-a.) leiti see olevat ülepaisutatud, sest kahe nädalatunniga tulnuks läbi võtta selgrootud zooloogias ja enamik õistaimi botaanikas, mis olnuks nii noortele õpilastele selgelt ülejõukäiv. Ka IV klassi (6. õ.-a.) programm tundus liiga mahukas, sest hõlmas nii anorgaanilise kui ka orgaanilise keemia kursuse, kuid oli samal ajal süsteemitu. Seda peeti põhipuuduseks.

1936/37. õppeaastal alustavas III klassis (7. õ.-a.) peeti algebra kursuse lõpuleviimiseks vajalikuks ühe tunni lisamist. Nenditi, et parasjagu III ja IV klassis õppivate noorte teadmiste viimine edaspidi (vastavalt IV ja V kl.) vajalikule tasemele, nõuaks ka algebra nädalatundide arvu suurendamist.242

1930/31. ja 1935/36. õppeaasta õppeplaane võrreldes ilmneb, kuidas kümnendi keskel oli kaks eriharu – reaal- ja humanitaarharu – juba kindlalt välja kujunenud ning nende omavahelised erinevusedki ilmekalt eristatavad. Kuigi 1930. aastate alguses vähendati nädalatundide arvu, oli see kümnendi keskel taas kasvanud kuni 34 nädalatunnini.

Enesestmõistetavalt õpetati emakeelt lõpuklasside humanitaarharus rohkem kui matemaatikat. Erinev oli kummaski harus ka loodusteaduslike õppeainete (s.h. füüsika ja keemia) tundide arv.

Olev Mikiver (1941) on iseloomustanud oma keskkooliaastate (1935–41) eesti keele õpinguid nii: „Eesti keelt õppides oli esimesel aastal pearõhk pandud ortograafiale, teisel aastal morfoloogiale, siis süntaksile, edaspidi kirjandusele ja üldisele vaimu harimisele.”243

244

Kui saksa keele tunde oli nii reaal- kui ka humanitaarharus võrdselt, siis inglise keelt õpetati just humanitaarharus saksa keelega võrdses või isegi suuremas mahus (lõpuklassis). Kolmanda võõrkeelena oli keskkooli humanitaarklasside õppekavadesse kinnistunud küllaltki suures mahus ladina keel. Eelkõige neile noortele, kes soovisid õpinguid jätkata ülikoolis. Prantsuse keel oli võõrkeelena taandunud. Kasvanud oli võõrkeelte tundide arv III ja IV klassis (7. ja 8. õ.-a). Juurde oli tulnud ka riigikaitseõpetuse tunde.

Tallinna Linna Poeglaste I. Keskkooli ja Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi õppekava 1935/36. õppeaastal244 Tabel 10

** r – reaalklass

** h – humanitaarklass

Tagasilöögid keskkoolireformile ja Nikolai Kannu erruminek

N. Kannu koolireform oli tekitanud tõsise vastuseisu algkooliõpetajais, keda esindas Eesti Õpetajate Liit. Koolikohustusliku ea piiri oli alandatud 14 eluaastani. Algkooli IV klassidest pidi osa, peamiselt andekamaid ja edukamaid õpilasi, kes tahtsid edasi õppida gümnaasiumis, siirduma uude keskkooli (progümnaasiumidesse). Lastevanemad (eriti maal) aga ei soovinud, et lapsed pärast neljaklassilise algkooli lõpetamist nii noorelt (kaks aastat varem kui seni) lahkuksid kodunt kaugematesse koolidesse (seega väga noorelt kodudest ära), kus koolitamine läinuks tunduvalt kallimaks kui siiani. Algkooliõpilaste arvu languse tõttu kaotanuks töö paljud algkooliõpetajad. Lisaks läinuks ajapikku sulgemisele maakeskkoolid.

Reform lisas ühe gümnaasiumiklassi (12. õ.-a.) ja kaks uue keskkooli (progümnaasiumi) algklassi (5. ja 6. õ.-a.), mis tähendas keskkooliklasside arvu väga olulist tõusu, keskkoolide arv jäänuks aga esialgu samaks. See nõudis raha, mis sai tulla üksnes algkoolide arvel tehtud kokkuhoiu arvelt.

Algkooliõpetajate algatusel hakkasid algkoolide hoolekogud taotlema, et viieklassiliste keskkoolide – progümnaasiumide kõrvale jäetaks tööle ka üleminekuaja kolmeklassilised (7.–9. õ.-a.) keskkoolid, kus seniõpitud võõrkeeli edasi õpetataks. Nii juhtuski, et algkooli 5. ja 6. klasse ei suletud ning seetõttu ei tekkinud algkoolide arvel ka loodetud säästuraha uute keskkoolide – progümnaasiumide ning gümnaasiumide jaoks. Lisakulud kasvasid riigieelarves mõningail andmeil seetõttu 1934. aastal 55 mln. ja 1935. aastal 150 mln. kroonini.245

Reform oli seega osutunud lubatust ja loodetust tunduvalt kallimaks ning tekitanud algkooliõpetajates ja ka maaelanikes edasiste sammude suhtes tõsise vastuseisu. Ajakirjanduses arenenud poleemika üheks kesksemaks küsimuseks kujunes – kas kolme- või viieklassiline keskkool.

Viimased selgitavad artiklid jõudis N. Kann kaks ja pool aastat haridusreformi vedanud ministrina kirjutada veel 1936. aasta aprilli lõpul-mai algul, mil ta tõrjus „Vaba Maa” peatoimetaja Eduard Laamani väiteid, nagu takistaks uue keskkooli nõuded kuueklassilise algkooli lõpetanuil keskkooli pääseda ja nagu suurendanuks reform koolikulusid.246 N. Kann viitas riigivanem K. Pätsile, kes oli aprillis lubanud toetada senise hariduspoliitika jätkamist, et parandada riigi algusaastail tehtud vigu ning olnud veendunud, et raskustest hoolimata tuleb reformiga edasi liikuda.

Minister kinnitas, et uue keskkooli esimeste (I–II/5.–6. õ.-a.) klasside tubli õppeedukus on üllatanud nii lastevanemaid kui ka pedagooge ja tõi näiteks Tallinna Reaalkooli, kus Poeglaste I Keskkooli kahe algklassi õppureist pole jõudnud rahuldavalt edasi vaid mõned. Kirjutaja arvates tõestas toodud näide seda, et uude keskkooli on tulnud need noored, kes tõepoolest tahtsid edasi õppida nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis.

N. Kann möönis, et keskkoolilõpetanuid ootab ees võistluseksamitega astumine gümnaasiumidesse, mille arv väheneb sedavõrd, et kaks keskkooli peavad andma ühele gümnaasiumile vastava arvu õpilasi. Tööle jääb 25 gümnaasiumi, mille õpetajate palgad maksab riik. Lisaks saaksid ka omavalitsused ja eraisikud vajaduse korral avada uusi gümnaasiume. Õpilased olid vanasse, viieklassilisse (7.–9. õ.-a.) gümnaasiumisse astunud kindla sihita ning pärast lõpetamist täiendati keskharidusega õpipoiste või kantseleiametnike ridu. Minister oli veendunud, et keskkooli kolmandatesse (7. õ.-a.) klassidesse pääseb raskusteta iga hästiõppinud algkoolilõpetanu. Tartu andmed näitasid, et maakoolidest sissesaanute osatähtsus oli linnalastest kõrgemgi.

Süüdistusi oodatust suuremate kulude kohta pidas N. Kann ülepaisutatuiks, sest keskkooli kahe esimese klassi õpilaste eest laekus 15 mln. senti, tõsi, mitte riigi- vaid omavalitsuste kassasse. Kirjutaja arvates polnuks täiendavalt vajaminev keskkooliõpetajate palgasumma algkooliõpetajate palkadest niipalju suurem, et eespoolnimetatud raha seda poleks katnud. Minister tõdes, et kuna omavalitsused peavad ülal maksuta algkoole, siis samahästi võidakse ülal pidada ka maksulisi keskkoole. Omavalitsustel on õigus määrata keskkooli kooliraha suurust või vähendada algkooliklasside arvu. Kokkuvõtteks avataksegi keskkooli esimesed kaks klassi algkoolide, eriti linna-algkoolide kahe viimase klassi vähendamise arvelt. Samal ajal hakatakse järk-järgult sulgema vanu, 1922. aasta seaduse alusel töötavaid gümnaasiume ja alles sealt saadava kokkuhoiu põhjal saab hinnata tulemusi, oli N. Kann veendunud. Pealegi oli ta kindel, et reformitud gümnaasium hakkab kõrgkoolidele andma paremini ettevalmistatud noori kui vana keskkool, seetõttu ei tohiks hariduskulusid mõõta apteegikaaludega.

N. Kann selgitas, et tööd jätkavad ka kuueklassilisel algkoolil põhinevad kolmeklassilised (7.–9. õ.-a.) keskkoolid ning ka vajalike klasside avamisel püütakse olla paindlikud. Reform aga eelistab igal juhul viieklassilist (5.–9. õ.-a.) keskkooli. Nimelt on kolmeklassilises keskkoolis õpilase koormus suurem (34 nädalatundi) kui uues keskkoolis (31–32), muidu ei suudaks vana keskkooli lõpetanud võistelda gümnaasiumisse sisseastumisel teiste lõpetanutega. Kui kolmeklassilised keskkoolid otsustatakse säilitada, siis soovitas N. Kann need muuta neljaklassilisteks, nagu seda Soomeski kavatsetavat teha. Parku pikenenuks siis õppeaeg veel aasta võrra ehk 13 aastani, mis aga üldsuse poolehoidu poleks tõenäoliselt leidnud.

Kaheksaklassilise keskkooli (progümnaasium+gümnaasium/5+3) väga kaalukaks eeli-

seks pidas minister võõrkeelte õpetamise mahtu, sest esimest võõrkeelt kavatseti kogu kooliaja vältel õpetada 32 nädalatundi, teist võõrkeelt aga alates keskkooli III klassist (7. õ.-a.) 18–21 tundi. Seevastu kuueklassilises keskkoolis (keskkool+gümnaasium/3+3) saanuks esimest võõrkeelt anda vaid 28 tundi, samas tulnuks keskkooli III klassis esimese võõrkeele tõttu tõsta nädalatundide arvu 34-ni. N. Kann tõi artiklis kõnekaid näiteid võõrkeelte õpetamise mahtudest Saksamaa gümnaasiumides. Lõpuks soovitas ta maakoolid sulgeda või leppida sellega, et nende lõpetajad ei pääse gümnaasiumidesse. Ta oli kindel, et kõrgharidusega õpetajad ei tule tundide vähesuse tõttu kolmeklassilistesse maakeskkoolidesse tööle. Eeltoodud kirjutised jäidki N. Kannul ministrina viimasteks eeskõnedeks oma koolireformile.247

Lõplikuks hoobiks N. Kannu kõikumalöönud ministritoolile kujunes valitsuse häälekandjaks peetavas ajalehes „Uus Eesti” avaldatud ja väga teravalt kooliuuendust materdav artikkel.248 See näitas, et Toompea tajus vastasseisu tõsidust ning oli otsustanud ministri välja vahetada. 1. aprillil 1936 puhkusele läinud N. Kann lahkus pärast puhkuse lõppemist ametist, teda ei kinnitatud enam ka Reaalkooli direktoriks (on siiski väidetud, et koolimees ei tahtnud seda ka ise) ning ta jäi pensionile.

N. Kannu õpilane E. Vesk (1940) on tagantjärele targana tõdenud: „Viljatu oleks praegu uuesti arutama hakata, kas Nikolai Kannu kavad olid head või mitte. Oma entusiasmis ta unustas, et osa maailmast on alati igasuguste uuenduste vastu, kui mitte otseselt vaenulikult, siis vähemalt skeptiliselt. Samuti ei arvestanud ta, kui tõsiselt tema uuendused algkooliõpetajate prestiiži ja karjäärivõimalusi piiras. Keskkoolilõpetajatele häirivaks asjaoluks oli õppekavade segadus. Majandusringkonnad tahtsid teada, kes finantseerib lisakstuleva kooliaasta kõik kulud. Sõjavägi tegi madalat häält, küsides, kust tuleb üheks aastaks juurdekasv kodumaakaitsjate ridadesse, kui poisid kooli jäävad. Küsimusi oli lõpmatuseni.

Vastutustundetuse piirile kalduva poliitilise materdamise kaudu puhuti uuele süsteemile vajaliku üleminekuaja probleemid üles olukorrani, kus 1936. aastal sunniti N. Kann valitsusest lahkuma kibestunud mehena. Tema atakeerijad hõõrusid käsi ja õnnitlesid üksteist. /-/. Nende voogavate lainetuste taustal pidi mitu aastakäiku asjaosalisi – koolinoori – sammuma (õigemini sumama) läbi kooliaastate. Kahel aastakäigul (54. ja 55. lennul, 1940. ja 1941. aasta lõpetajail) kujunes ülikoolieelne kooliaeg omamoodi kaootiliseks ja raskeks, kaheteistkümneklassiliseks. Pärast neid klasse muudeti koolisüsteem taas 11-aastaseks.”249

H. Taremäe (1941), üks koolireformi läbiteinuist: „Olen üks nendest vähestest, kes klassikursust kordamata käis koolis kaksteist aastat, kuid ma ei leia mingit erilist põhjust selle üle rõõmustamiseks. /– /-/. Nikolai Kann oli koolidirektoriks just siis, kui ma kooli astusin, tegelikult aga ma tema all kunagi ei „teeninud”. Temast sai haridusminister ja meie koolisüsteemi reformija. Ei taha hakata arvustama selle reformi häid või halbu külgi, salajas aga panen ma oma südames ühte asja talle pahaks – selle reformiga lõhkus ta vana kuulsa Reaalkooli! Ning korraga oli ühe kuulsa kooli asemel Vabaduse puiesteel neli kooli!”250

Uus haridusminister ja koolireformi kohendamine

11. mail 1936 haridusministri ametikohale asunud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaaksoni ülesandeks jäi koolireformi ebakõlasid ja vastuolusid siluda.

1936. aasta juunis korraldatud Tallinna keskkoolide sisseastumiseksamite esialgsed andmed näitasid, et uue keskkooli I (5. õ.-a.) ja III klassid (7. õ.-a.) ei suutnud mahutada kõiki kooli pürgijaid. Ilmnes ka, et paljusid poisse huvitas väga tehniline kutseharidus (tehnikum, tööstuskool). Maalaste tuntavat tungi linna keskkoolidesse ei täheldatud. Päritolust lähtuvalt mingit vahet loomulikult ei tehtud – kõik, kel olid head hinded tunnistusel ja kelle katsed läksid edukalt, võeti vastu. Ka õppemaks oli kõigile võrdne. Haridusorganid soovitasid ukse taha jäänuil jätkata õpinguid algkoolis ning astuda seejärel keskkooli III klassi.

Üle riigi soovis keskkooli astuda 4 400 õpilast, vabu kohti oli rohkemgi – 5 800. Lõplikud tulemused pidid selguma pärast sisseastumiseksamite lõppemist sügisel. Kindel oldi siiski selles, et uusi keskkooliklasse ei avata, sest uue hariduspoliitika ülesanne oli võimendada ja esile tõsta kutsehariduse vajalikkust.251

1936. aasta juuni keskel kohtus haridusminister A. Jaakson keskkoolide ja gümnaasiumide juhtidega. Arutati, kuidas tasandada ebavõrdset olukorda, millesse satuvad kuueklassilise algkooli lõpetanud koolitee jätkamisel keskkoolis ning kuidas kujundada koolivõrku edaspidi. Kokkuvõtteks leidis minister, et riigi koolikorralduse aluseks peaks jääma kuueklassiline algkool, mistõttu tuleks tagada edasiõppimise võimalused kõigile kuueklassiliste algkoolide lõpetanuile, kel selleks huvi ja eeldusi on. Samas toetas A. Jaakson õppetöö edukuse huvides ka viieklassilise keskkooli säilitamist.252 Niisiis otsiti kompromissi algkooli eest võitlevate poliitiliste jõududega.

Kui ministeerium palus maa- ja linnaomavalitsustel esitada uue koolivõrgu väljatöötamiseks asjaomased taotlused, siis selgus, et sooviti 50 kolmeklassilise ja 39 viieklassilise keskkooli, 51 gümnaasiumi ning 175 kutsekooli avamist. Ministeeriumi arvates olid teise astme koolide vajadus selgelt ülehinnatud.

Koolinõunik Julius Grüntali hinnangul pürgisid paljud noored küll ülikooli, kuid liiga suurel osal noorsoost polnud täielikku algharidustki. Tema arvestuste põhjal jaotusid nooremad põlvkonnad hariduse põhjal järgmiselt: alghariduseta – 42%, algharidusega – 31%, lõpetamata gümnaasiumiharidusega – 10%, gümnaasiumiharidusega – 9%, lõpetamata ülikooliharidusega – 5–6% ning ülikooliharidusega – 2–3%. Suur hulk noori jättis haridustee pooleli. Kooli astunuist olid lõpetanud: algkooli 58% (maal 42–51%, linnas 75–80%), täienduskooli 33%, gümnaasiumi 54%, ülikooli 25–35%. J. Grüntali arvates oli gümnaasiumiõpinguist tõepoolest kasu üksnes neil, kes siirdusid ülikooli ja selle ka lõpetasid. Ta pidas lähema tuleviku hariduspoliitika ülesandeks võimalikult kõigile lastele korraliku alghariduse tagamist ning nende suunamist seejärel nii, et noored ei kulutaks aega ja jõudu pooliku hariduse omandamiseks.253

1936. aasta juulis töötas ministeerium välja senist koolikorraldust parandavad kavad. Nende kohta võttis sõna ka eksminister ja värske pensionär N. Kann. Gümnaasiumide ja keskkoolide võrgukava (paigutuse) kohta olid tal vaid üksikud märkused. Küll aga sedastas koolimees, et uus viieklassiliste keskkoolide seaduse muutmise projekt kordab sisuliselt tema reformi, kuigi keskkoolid tahetakse nimetada progümnaasiumideks. Arvustaja kinnitusel näitas kevadine sisseastujate tung uutesse keskkoolidesse, et rahvas on selle õppeasutuse omaks võtnud. Väga kriitiliselt suhtus koolimees aga kolmeklassiliste keskkoolide legaliseerimise seaduseelnõusse, eelkõige nende õppekavadesse, viidates, et tegu on 1933. aastal esitatud n.n. J. Langi reaalkooli projekti veidi täiendatud variandiga.

Kuigi 1936. aasta kevadel kolmeklassilisse keskkooli (reaalkooli) I klassi (7. õ.-a.) astunud lapsed on veendunud, et neil on pärast selle kooli lõpetamist õigus astuda gümnaasiumisse, pole see esitatud kava kohaselt võimalik, sest esimest võõrkeelt õpetataks reaalkoolis väiksema tundide arvuga kui progümnaasiumis (5.–9. õ.-a.) ja teine võõrkeel puudub üldse. N. Kann tunnistas, et kuigi tema kavandatud kolmeklassilise keskkooli puuduseks oli liiga suur nädalatundide arv (33–34), hõlmas kooli õppekava siiski mõlemat võõrkeelt, mis tagas võimaluse jätkata õpinguid gümnaasiumis. Uue reaalkooli õppekava on aga võõrkeelte väiksele mahule ja puudulikule esindatusele vaatamata liiga suure tundide arvuga (31–32). Eksminister toonitas, et nii kolme- kui ka viieklassilise keskkooli lõpetanuil peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused astuda gümnaasiumisse. Vaatlusalune õppekava seda aga ei võimalda. Kirjutaja tegi olukorra parandamiseks kaks ettepanekut: muuta reaalkool neljaklassiliseks (nagu kavandati Soomeski) või rakendada kolmeklassilise keskkooli N. Kannu õppekavaga.254

Kompromiss ei rahuldanu aga paljusid lastevanemaid, kes nõudsid jäigalt viieklassilise keskkooli kaotamist.

1936/37. õppeaastal jätkas Reaal tööd uue Poeglaste I Keskkooli (5.–9. õ.-a.) kaheksa klassikomplektiga ning vana, suletava Poeglaste Gümnaasiumi kahe viimase klassiga (10. ja 11. õ.-a.).

Esimene võõrkeel oli Reaalis endiselt saksa keel, mis hakkas oma positsiooni loovutama inglise keelele alles 1937/38. õppeaastast alates. Isegi veel 1939/40. õppeaastal püsis saksa keel esimese võõrkeelena Progümnaasiumi IV ja V klassis (8. ja 9. õ.-a.).255 Kõrvalaineina õppis inglise keelt 75 I ja II klassi (5.–6. õ.-a.) poissi, vene keelt kõigis klassides 108 ning poola keelt 18 õppurit.256

1936. aasta septembris edastatud ringkirjaga teatas ministeerium, et eesti õigekeelsuse õpetamisel tuli aluseks võtta Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” (1933), mille abil tuli juurida välja vead ning kinnistada kindlad keelenormid, -kujundid ja -pruugid.257

1936. aasta oktoobris (nagu veebruariski) tõdes Reaali pedagoogikanõukogu taas, et keskkooli IV klassid (8. õ.-a.) vajaksid algebras nõutava kursuse läbivõtmiseks ühte lisatundi. Tulnuks ju eelnenud õppeaastal III klassis läbi töötada kahe klassi kursus, mis oli võimatu. Tunni võrra oli sel õppeaastal juba III klassi matemaatika nädalatunde kasvatatud, mis osutus heaks lahenduseks. Sama taotleti nüüd IV klassi jaoks.258

Taustaks olgu öeldud, et 1936. aasta novembris avaldati Riigivanema dekreediga keskkoolide seaduse muutmise seadus, mis andis keskkoolides õpetatavate võõrkeelte järgmise loetelu: inglise, prantsuse, saksa ja vene keel. Seadus määratles esimeseks võõrkeeleks inglise keele, teise võõrkeele pidi määrama Riigivanem. Nagu ka selle, missugust õppeainet tulnuks õpetada võõrkeeles. Seadus andis ka möönduse, et keskkoolides, kus kõnealuse seaduse avaldamiseni õpetati võõrkeelena saksa, prantsuse või vene keelt, võidi seda asjaomastes klassides edasi õpetada 1. augustini 1941.259

Reaali lastevanemate komitee esitas 1937. aasta jaanuaris ministeeriumile palve, et uue koolireformi raames avataks gümnaasiumis taas ka humanitaarharu. Seda enam, et vana seaduse alusel töötavas Poeglaste Gümnaasiumis kaks järelejäänud humanitaarklassi toimisid veel.260 Etteruttavalt olgu öeldud, et humanitaarharu jäi siiski avamata.

1937. aasta veebruaris vahetas pedagoogikanõukogu mõtteid haridusministeeriumist saadud gümnaasiumi õppekava projekti üle ning esitas kavandisse omapoolseid ettepanekuid ja täiendusi.261

1937. aasta mais arutas pedagoogikanõukogu tulevase majandusliku erikooli õppekava ning soovitas vähendada majandusgeograafia ja eriti raudteeasjanduse tunde ning selle asemel lisada üldaineid.262

Kompromiss – suund viie- ja kolmeklassilisele keskkoolile

1937. aasta mais edastas minister A. Jaakson valitsusele kompromisslahendusena keskkoolide seaduse muutmise seaduseelnõu ja esitles seda ka avalikkusele.263 Ühtlasi tutvustati sisseastumistingimusi eri koolidesse.264 25. mail 1937 võeti kõnealune seadus presidendi dekreediga vastu. Uue seaduse järgi jaotus keskkooli osa kaheks tüübiks: progümnaasiumiks (viis klassi; 5.–9. õ.-a.) ning reaalkooliks (kolm klassi; 7.–9. õ.-a.). Koolitüüpe võis rakendada ka samas koolis. Õppeained ja lõpetanute õigused olid mõlemas koolitüübis ühesugused; ainult teist võõrkeelt õpetati reaalkoolis vabatahtliku ainena. Usuõpetus jäi õpilastele ja õpetajaile endiselt vabatahtlikuks aineks. Keskkoolis õpetati järgmisi õppeaineid: emakeel, kaks võõrkeelt, ajalugu koos kodanikuteadusega, usuõpetus, matemaatika, loodusteadus, keemia, tervishoid, füüsika, maateadus, joonistamine ja joonestamine, võimlemine, riigikaitseõpetus, käsitöö ning laulmine.

Pprogümnaasiumi I klassi võeti algkooli 4. klassi, reaalkooli aga algkooli 6. klassi lõpetanuid. Seniste pikkade koolinimede (kolme- ja viieklassiline keskkool) asemel tulid kasutusele uued ja lühemad – reaalkool ja progümnaasium. Seadus arvestas nende lastevanemate seisukohti, kes ei tahtnud oma järeltulijaid saata väga noorelt progümnaasiumisse, vaid võisid neid nüüd koolitada endiselt kuus aastat algkoolis ning alles seejärel lähetada õppima reaalkooli, mille lõpetamisel oli õpilastel samuti võimalus astuda gümnaasiumisse.265

Viieklassilisele progümnaasiumile järgnenuks kolmeklassiline gümnaasium (10.–12. õ.-a.), kus oli ette nähtud humanitaar- ja reaalharu. Reaalharu võis omakorda olla kahetüübiline: ühes asetati rõhk matemaatikale ja loodusteadusele, teises võõrkeeltele ja loodusteadusele. Niisiis lõpetati viieklassiliste keskkoolide eelistamine, pandi tööle mõlemad keskkoolitüübid ja leevendati aastaid kestnud pinevus haridusrindel.

Koolinõunik J. Grüntal ennustas noorte eeldatavaid edasiõppimisvõimalusi 1937. aasta kevadel järgmisteks: progümnaasiumi III klassis – 1 700 õpilast, reaalkooli I klassis 600 õpilast, täienduskoolides 1 700 õpilast, kaubandus- ja tööstuskoolides – kummaski 500 õpilast, naiskutse- ja kodumajanduskoolides 900 ning põllutöökoolides 600 õpilast. Kokku 6 500 õpilast. Algkoolilõpetanuid (10 000) koos keskkooli II klassi lõpetanutega (1 700) oli kokku ligi 12 000, kellest kogemuslikult arvati edasi õppima suunduvat umbes 6 000 õpilast. Seega tundus kohti jätkuvat, seda eeldusel, et enamus ei tahaks edasi õppida üldhariduskeskkoolis.

Tõsine probleem varitses siiski gümnaasiumi astujaid, sest umbes 1 500–1600 keskkoolilõpetajat, kellest enamus

kavatses õpinguid gümnaasiumis jätkata, ootas kavandatud 25-es gümnaasiumis vaid 1 000 kohta. Kõige teravam olukord valitses Tallinnas ja Tartus, kus teise astme kutsekoolide võrk oli alles välja arendamata.266

Nooruk koolireformi haardes

Mai lõpus 1937 arutas linnavolikogu Tallinna gümnaasiumide võrgu ümberkorraldamist. Avalike keskkoolide 1922. aasta seaduse alusel töötavad keskkoolid pidid lõpetama oma tegevuse 1. augustil 1938. Neid pidid hakkama asendama 1934. aasta seaduse põhjal tegutsevad gümnaasiumid ja 1. septembrist 1938 uksed avavad kõrgema astme kutsekoolid. Võrrelnud haridusministeeriumi koolivõrgukava ja soove, mida saadi kevadel lastevanemailt, leidis linnavalitsus, et need kattuvad omavahel. Seetõttu tehti volikogule ettepanek avada 1937. aasta sügisel Tallinnas üheksa gümnaasiumi ja kõrgema astme kutsekooli, s.h. kaks kooli Reaalis – Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium (10.–12. õ.-a.) ning kõrgema astme kutsekoolina Tallinna Linna Poeglaste Majanduskolledž (10.–11. õ.-a.), mille ülalpidamiskulud katnuks

linn.267

Pealinna koolivõrgu kava kohta sõna võtnud N. Kann laitis maha jõukamate perede lastele mõeldud kolledžitüüpi koolide moodustamise. Ta väljendas rahulolematust ministeeriumi kavaga nimetada kõik kõrgema astme kutsekoolid kolledžiteks ning soovitas kommerts-, majandus- ja teised kõrgema astme kutse- ning kutselaadilised õppeasutused nimetada lihtsalt koolideks.

N. Kann puudutas artiklis ka Reaalkooli: „Mis puutub kõrgema astme kutsekoolidesse, siis on Tallinna koolivõrgus uudiseks vaid see, et Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi (endise reaalkooli, nüüd õigemini ülemreaalkooli) humanitaarharu muudetakse majandus-kolledžiks, milles tahetakse ette valmistada omavalitsuste ja raudtee, posti ning telefoni ekspluatatsiooni meesametnikke. Kui reaalharu oleks muudetud kutselaadilisteks gümnaasiumi-haruks, siis selle vastu ei oleks saanud vaielda…küll aga tuleb tungivalt soovitada, et gümnaasiumi põhiharuks jääks humanitaargümnaasiumi haru, milles õpetatakse ladina keelt.” 268 Nii pääsenuks kooli lõpetanud ülikooli, ent ka kodumaa ja välismaa tehnikakõrgkoolidesse.

Mõned päevad hiljem teatas haridusministeerium, et riigi koolivõrk määratakse lõplikult kindlaks pärast sisseastumiseksamite lõppemist. Sisseastujate hulga põhjal tõdeti taas, et nii Tallinnas kui ka mujal linnades olid eriti soositud just progümnaasiumid. Seevastu reaalkoolidesse pürgijaid oli väga palju üksnes Tartus, mujal mitte. Tallinnas täheldati suuremat huvi just kutsehariduse vastu.269

Lõppkokkuvõttes olid ellu jäänud nii viieklassiline keskkool, mida oli vaja pedagoogilistel kaalutlustel, kui ka kolmeklassiline keskkool, mida oli nõudnud rahvas ning tööle hakkas kaks rööpset süsteemi – 6+3+3 ning 4+5+3.

Koolitüüpide taasuuendamine Reaalis

6. juunil 1937. aastal avaldati ümberkorraldatud koolivõrgu kohta riigivanema otsus, mille alusel Linna I Poeglaste Keskkooli asemel moodustati 1. augustist 1937 Tallinna II Progümnaasium, kus jäid tööle kõik viis klassi (5.–9. õ.-a.) ning Tallinna II Reaalkool kolme klassiga (7.–9. õ.-a.).270

Riigivanema 13. juuni 1937. aasta otsusega avati 1. augustist 1937 n.n. uued kolmeklassilised (10.–12. õ.-a.) gümnaasiumid, kus aastail 1937–39 tuli järjest avada I, II ja III klass, igal aastal üks. Eluõiguse sai uus gümnaasiumitüüp – Tallinna II Gümnaasium – ka Reaalis.271

Ülaltoodud otsustega muudeti mitte üksnes koolide endisi nimesid, vaid juurutati ka numbrisüsteem (teistes linnades samuti). Tallinnas sai Gustav Adolfi Gümnaasium ette number ühe, Reaali koolid (v.a. Majanduslik Erikool) number kahe j.n.e. Viide Reaali koolidele on täiesti asjakohane, kuna koolireformi lõpptulemusena töötas vanas koolimajas neli kooli – neljaklassilisel algkoolil põhinev II Progümnaasium ja II Gümnaasium ning kuueklassilise algkooli järjena tegutsevad II Reaalkool ja Majanduslik Erikool. Kõiki neid juhtis üks direktor, kamandas ühine inspektor ja nad kandsid ka suhteliselt ühesugust koolimütsi. Tõsi spordivõistlustel tuli nüüd igal koolil hakata võistlema omaette, mistõttu poistele säärane jõudude killustamine ei meeldinud sugugi. Lohutuseks jäi vaid tõik, et sama vea all kannatasid ka teised koolid.

Uuest süsteemist arusaamine käis esialgu ülejõu paljudele, s.h. „Päevalehe” sulemehele (tõenäolisel vilistlane /1925/ E. Jalak), kes kurtis, et muudatused pole mööda käinud ka Reaalkoolist: „kelle kuldmustades mütsides õpilased andsid vabariigile esimesed sõdurid. Aga seda reaalkooli ju enam ei olegi. On küll veel jäänud ta värvides koolimüts, vana armas koolimaja ja langenud õppurite ausammaski selle ees – kuid reaalkooli nimeliselt ennast enam pole… See kool on nüüd ristitud „Linna 2. gümnaasiumiks”, mis omakorda koosneb neljast (need polnud tegelikult II Gümnaasiumi osad – M. K.) koolist: viieklassiline progümnaasium, 2. gümnaasiumi esimene klass, poeglaste gümnaasiumi lõpuklass, kõrgema majanduskooli esimene klass… Nii et kui sul seal käib poeg, ei tea sa ise, mis koolis ta käib.”

Ometi võttis härra ajakirjanik värsket koolipoissi vaadates siiski imestada: „et kuidas see kõik siin maailmas läheb nii vääramatult ja hüvasti: paari aasta eest alles hoidsin teda põlvel, täna juba sammub kui mees muistegi – reaalkooli müts uljalt peas!”

Kirjutaja oli koolide n.-ö. ümberristimise pärast parasjagu pahane: „Ja nii on tänavu pealinna iga keskkooli ja gümnaasiumiga…Vanad traditsiooniderikkad nimed on asendatud ei-midagi-ütlevate numbrite ja kõiksugu keeruliste kombinatsioonidega: reaalkool pole enam reaalkool ja gümnaasium pole enam gümnaasium. Tuhanded endised, juba ellu astunud koolide abituriendid päris punastavad pahameelest, et nende armsalt teaduslättelt on, asja eest ja teist taga võetud vana, põlvede traditsioonidega seotud nimi ja selle asemel antud – number ja „tiitel”, mida seni on kandnud üks tütarlaste kool…”

Milleks see hea on, see igavene ümberristimine? Meil on palju kõneldud traditsioonide vajadusest. Paljudel meie hulgast ongi „oma koolidega” seotud traditsioone ja sooje mälestusi – meid ei tohiks nii ümbernummereerivalt käidelda. Kust on see nummerdamine pärit. Ei kustki mujalt, kui vanast „Rasseiast” (Venemaa – M. K.) ja küllap mõni selle praeguse ristimise algataja on ka nühkinud mõne „dvenaatsataja gimnaasia” pinke.”272

Haridusminister A. Jaakson ütles uut koolivõrku tutvustades, et kool on rahva jaoks, mitte vastupidi ning arenev rahvas peab aeg-ajalt, vastavalt oma majanduslikule jõukusele, kultuuritasemele ning orientatsioonile, muutma koolikorraldust, -võrku ja -kava. Esialgu on tegu raamkavaga, kuhu sügisel võib tulla väiksemaid muutusi. Ta rõhutas, et peale sundusliku algkooli on kõik teised koolid inimese vaba tahte avaldus. Siiski jääb sellest väheseks, valiku alusel tuleb kindlaks teha need, kes on suutelised edasi õppima.273 Esialgu tegutsenuks 50 progümnaasiumit ja 39 reaalkooli, kuid lõplik võrgukava nägi ette jätta tööle 40 progümnaasiumi ja 38 reaalkooli.274

Parandatud tüüpõppekavad

Juulis 1937 ilmus algkooli, keskkooli ja gümnaasiumi õppekava määrus, mis pidi jõustuma 1. augustist 1937 ja andis uuele koolistruktuurile selge sisu (tabel 11).

Esmakordselt leidus ametlikes õppekavades viide ka klassijuhatajatunni kohta. Nimelt ütles määrus, et peale tabelis äratoodud tundide on iga klassikomplekti jaoks ette nähtud ka üks tasustatav klassijuhatajatund, mida tuli „kasutada õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks.” Tunnil pidi olema kindel koht nädala tunniplaanis, võimalikult üheaegselt kõigis klassides päeva esimese või viimase tunnina, mille sisustamiseks tuli õppenõukogul koostada erikava.

Koorilaulu võis õpetada üks-kaks tundi nädalas vajaduse ja töökava kohaselt klassi laulutundide arvelt.

Keskkooli tüüpõppekava275 Tabel 11


Reaalkoolides võis pedagoogikanõukogu vanemate palvel vabastada õpilase teise võõrkeelel õppimisest või keelata selle õppimise neile õppureile, kes esimeses võõrkeeles rahuldavalt edasi ei jõua. Gümnaasiumides pandi kehtima kolm erinevat tunnikava (humanitaar- ja kaks reaalharu (tabel 12). Reaalharu esimene (R1) tunnikava rõhutas matemaatikat ja loodusteadust, teine (R2) seevastu võõrkeeli ja loodusteadust ja sobis seetõttu eriti reaalkooli lõpetanuile. Avaliku gümnaasiumi haru ja kava variandi pidi valima asjaomane koolivalitsus. Haridusministri loal võis ühes ja samas gümnaasiumis töötada ka kaks haru ning õpilased jagunesid kahte rühma neis õppetundides, milles erinesid mõlemad harud.

Usuõpetusele ja valitavaile ainetele määratud tundidest tuli vajalik arv tunde reserveerida usuõpetuse jaoks, kui leidus vähemalt kümme õpilast, kes seda ainet õppida soovisid. Kui usuõpetust õppis vähemalt 20 õpilast klassikomplektis, siis tuli usuõpetusele eraldada tavaliselt mitte üle kahe tunni nädalas. Ülejäänud tunnid kasutati juba õpetatavate ainete tundide arvu suurendamiseks või tunnikavas nimetamata ainete õpetamiseks pedagoogikanõukogu valikul ja otsustusel ning ministeeriumi koolivalitsuse kinnitusel. Õpetamiseks lubatud valitava aine tunnid jäid õpilastele kohustuslikuks.

Õppenõukogu otsusel võis üksikutes klassides koondada mõne õppeaine õpetamist lühemale ajale ettenähtust suurema nädalatundide arvuga, vähendades selleks ajaks nädalatundide arvu teistes ainetes, nõnda, et need ained, mille tundide arvu vähendati, saanuks hiljem oma tunnid tagasi. Samal alusel (ja ministeeriumi loal) võis igas klassis vähendada mõne aine tundide arvu (1–2 t.) aga mitte üle kolme nädalatunni, kasutades võidetud aega mõne teise aine tundide arvu suurendamiseks või mõne uue, tunnikavas mitte ettenähtud aine õpetamiseks. Kuid sel juhul ei tohtinud klassi tundide üldarv suureneda ega kannatada ühegi tunnikavas ettenähtud aine õpetamine.276

Gümnaasiumi tüüpõppekava277 Tabel 12

Uues õppekavas oli põhirõhk küll võõrkeelte õpetamisel, kuid tähelepanu pöörati ka reaalainetele, mille maht oli kasvanud. Nii näiteks kogunes 1937. aasta reaalkooli ja gümnaasiumi reaalharu õppeplaanides reaalaineid (matemaatika, füüsika, kosmograafia, keemia, loodusteadus, tervishoid, maateadus) kõigis klassides 62 nädalatunni jagu (1923. aasta gümnaasiumi reaalharus oli see number vaid 54).

1937. aasta juulis avaldati ka täiesti uue – kolmeaastase õppeajaga kõrgema astme majanduskooli ehk kommertskooli tunnikava määrus, mis hakkas samuti kehtima 1. augustist 1937 (tabel 13).

Kommertskooli tüüptunnikava278 Tabel 13
Eriõppeainete alusel võib öelda, et kooli eesmärk oli valmistada ette omavalitsus-, raudtee- ja sideametnikke.

Määruse seletav osa ütles, et peale tunnikavas loetletud ainete õpetatakse väljaspool tunnikava üks tund koorilaulu (neile, kes on kaasatud koori).

Usuõpetus ja vabatahtlikult õpitavad ained jäid koolile sunduslikuks, kuid õpilastele vabatahtlikuks. Nende ainete valik tuli kohaliku koolivalitsuse kaudu esitada kinnitamiseks ministeeriumile. Pedagoogikanõukogu võis II (11. õ.-a.) ja III klassi (12. õ.-a.) õppureile määrata väljaspool tunnikava iseseisvaid harjutusi kirjutusmasinal, kuid mitte rohkem kui kord nädalas. II klassi lõpetanuile oli ette nähtud kuuenädalane suvepraktika asutustes, büroodes või äriettevõtteis. Kooli direktor võis koos pedagoogikanõukogu põhjendusega taotleda ministeeriumi luba väiksemate muudatuste tegemiseks tunnikavva.279

Reaalis Tallinna II Gümnaasiumi kõrvale asutatud kõrgema astme, esialgu kahe-, hiljem kolmeaastase õppeajaga majanduslik eriõppeasutus sai nimeks Tallinna Majanduslik Erikool. Kooli õppekava ühtlustati kommertskoolide I ja II klasside õppekavaga.

Reaali pedagoogikanõukogu avaldas heameelt, et keskkooliosa kahe klassi lõpetanuist said needki, kes gümnaasiumisse ei pääsenud, jätkata õpinguid uues kõrgemas kutsekoolis, mis töötas väärikas koolimajas heades tingimustes ning võis kasutada gümnaasiumi õppekabinette ja -vahendeid, „mille poolest II Gümnaasium on üks täielikumaid Tallinnas.”280

Poiste toonaseid muretsemisi on talletanud E. Vesk (1940): „Paljudele poistele hiilis pikkamööda mure südamesse asjaolust, et keskkoolis oli meil kaks paralleelklassi. Uus Reaalgümnaasium öeldi tulevat ainult üheklassilisena. Mis juhtub nendega kes gümnaasiumi sisseastumise võistluseksamil jäävad ukse taha? Kolmeklassilise keskkooli haridusega polnud palju peale hakata. Ülikool neid mehi muidugi ei aktsepteerinud. Olude sunnil võttis Sõjakool siiski paari aasta vältel aspirandiks vastu neid poolelijäänud kooliga mehi (vist).

Sellele ummikule pakkus elu siiski õnneliku lahenduse ka neile, kes gümnaasiumi siiski lõpetada tahtsid. Teatati uue kooli avamisest ühe klassina, Majanduse Erikooli nime all. Kolmeaastane kõrgem kutsekool – sellest kujunes suurepärane õppeasutus. Ja südameis olime kõik üks-sama Reaal! Ekstra aasta koolis aitas meil pisku võrra küpseda ja enesekindlust kasvatada. Päris kadumaläinuks meie elus seda aega kuidagi pidada ei saa.”281

Õppekavade värskendamine Reaalkoolis

Majanduslik Erikool (mis alustas tööd esialgu vaid I klassiga, tegi ministeeriumile ettepaneku kinnitada alljärgnev õppekava, millest kindla osa moodustasid majanduslikud eriained.282

Majandusliku Erikooli õppekava 1937/38. õppeaastaks283 Tabel 14
Pedagoogikanõukogu oli siin vabatahtlikult õpitavate ainete arvel lisanud ühe ajaloo-, ühe masinakirja ning ühe joonistamistunni.284 Tunniplaani kuulus ka usuõpetus ning 1937/38. õppeaastal leidus Tallinna Majanduslikus Erikoolis vaid üks õpilane (30-st), kes ei õppinud usuõpetust.285

1937. aastal jõustunud seaduse kohaselt võis gümnaasiumisse astuda ka pärast reaalkooli lõpetamist, kuid see oli ametliku õppekava erinevuse tõttu raskem. Just seetõttu tegigi Reaali pedagoogikanõukogu tegelikult kasutatavasse õppekavva oma täiendusi. 1937. augustis palus kool kinnitada n.n. üleminekuaja õppekava nii II Reaalkoolile kui ka II Progümnaasiumile (tabel 15).

Koolireformiga määrati progümnaasiumides kohustuslikuks kaks võõrkeelt ja reaalkoolides üks, ometi plaanis Reaali pedagoogikanõukogu õppekavasse usuõpetuse tundide vähendamise arvel ka teise võõrkeele, et II Reaalkooli lõpetanu poleks edasiõppimisel (gümnaasiumis või kõrgema astme kutsekoolis) halvemas olukorras kui Progümnaasiumist tulnu. Kuna keemiaprogramm oli 9. õppeaastaks (III kl.) juba läbi võetud, suurendati keemia tundide arvel loodusteaduse ja füüsikatundide arvu. Progümnaasiumi V klassis (9. õ.-a.) oli esimese võõrkeele nädalatunde suurendatud kahe tunni võrra viie tunnini. Keeletunde oli lisatud peamiselt usuõpetuse ja võimlemistundide arvel. 286 Märkimist väärib ka tundide üldarvu vähenemine kõikides klassides kümnendi keskpaigaga võrreldes.

Tallinna Linna II Reaalkooli ja II Progümnaasiumi õppekava 1937/38. õppeaastal287 Tabel 15


* Sulgudes haridusministeeriumi kavas antud tundide arv.

1937. aasta oktoobris määrati riigihoidja otsusega saksa keel Tallinna II Progümnaasiumis ametlikult teiseks võõrkeeleks.288

Samal kuul sedastas pedagoogikanõukogu, et keemia tuleb õppeainena koolitunnistusel eraldada loodusteadusest, sest keemia on arenenud täiesti iseseisvaks õppeaineks. Eriti häiriv oli ühishinne n.n. vana gümnaasiumi Vr klassis, kus loodusteadust oli nädalas üks tund, keemia praktilisi töid aga kaks tundi. Pedagoogikanõukogu pöördus ka haridusministeeriumi poole palvega võimaldada edaspidi II Gümnaasiumis anda keemia praktilisis töid kaks lisatundi nädalas, sest uus tunnikava kõnealust praktikumi ette ei näinud. Pöördumises rõhutati, et keemia on igapäevaeluks väga vajalik õppeaine ning põhjalikud teadmised selles valdkonnas loovad soodsa eelduse kõrgkoolis edasiõppimiseks. Toonitati ka, et kooli moodsaimal viisil sisustatud labor ei tohiks jääda piisava rakenduseta.289

1938. aasta mais taotles Reaali pedagoogikanõukogu (tollal hakati juba kasutama ka nimetust õppenõukogu) taas luba kõrvalekaldeiks keskkooli ja gümnaasiumi ametliku tunnikavaga võrreldes. Kool taotles enesele õigust, võtta tunnikavva erinevate koolitüüpidele valitavaist õppeaineist järgmised ainetunnid: gümnaasiumi (reaalharu) I klassis (10. õ.-a.) – loodusteadust üks tund, usuõpetust kaks tundi; II klassis (11. õ.-a.) – keemia praktilisi töid kaks tundi, usuõpetust üks tund.

Progümnaasiumi I ja II klassis (5. ja 6. õ.-a.) – usuõpetust kaks tundi; III klassis (7. õ.-a.) – usuõpetust kaks tundi ja teist võõrkeelt (inglise k.) üks tund; IV klassis (8. õ.-a.) – usuõpetust üks tund ja esimest võõrkeelt (saksa k.) üks tund; V klassis (9. õ.-a.) – usuõpetust üks tund ning ajalugu ja kodanikuõpetust üks tund.

Reaalkooli I klassis (7. õ.-a.) – usuõpetust üks tund ja teist võõrkeelt (saksa k.) kaks tundi; II klassis (8. õ.-a.) usuõpetust üks tund ja esimest võõrkeelt (inglise k.) üks lisatund; III klass (9. õ.-a.) – usuõpetust üks tund ja ajalugu üks tund. Samas klassis vähendati matemaatika tundide arvu ühe tunni võrra, et õpetada selle arvelt keemiat, mida ajutiste kavade põhjal läbi võeti.290

Õpikute standardiseerimine ja kooskõlastamine

Juba 1937. aastal oli haridusministeerium võtnud kavva õpikute standardiseerimise. Teeneka koolimehe Märt Raua pooldaval hinnangul tehti seda selleks: „et teha lõpp õpilaste ekspluateerimisele koolikirjanike ja kirjastajate poolt. Õpikuid ilmus igal aastal nagu seeni sügisel. Nende kirjutamine ja kirjastamine kujunes tulutoovaks. Iga paari aasta tagant ilmusid uued „parandatud, muudetud ja täiendatud trükid”, mille kõrval varem ostetud raamatuid ei saanud kasutada. Uuenduste tuhinas vahetasid koolid kiiresti õpikuid. Isegi naaberkoolides olid kasutamisel ühes ühed, teises teised raamatud. Kui vanemail tuli elukohta vahetada, pidid lapsed endised õpikud kõrvale heitma ja uued muretsema. Kehvadel ja lasterikastel perekondadel oli see koormav. Ministeeriumile tuli järjest nõudmisi, et õpikute alal kindel kord loodaks. Ministri tähelepanu sellele juhtis ka valitsus. Ministeerium tegi korralduse, mis takistas õpikute kiiret vahetust, aga vanemate elukoha vahetamisel oli sellest vähe kasu. Kõige selle tagajärjel tegi kooliosakond julge otsuse – standardiseerida õpikud. Selle üle nurisesid koolikirjanikud ja kirjastused.”291

1937. aastal avaldatigi esimeste n.-ö. ainulubatud raamatutena „Eesti koolilugemik” ning „Matemaaatika õpik” progümnaasiumi I (5. õ.-a.) ja II klassile (6. õ.-a.) ning algkoolide 5. ja 6. õppeaasta jaoks, millele järgnesid standardiseeritud matemaatikaõpikud keskkooliklassidele. Paari-kolmeaastase katseaja järel kavatseti ühtlustamist laiendada ka muudele aineõpikutele. Need sammud tekitasid vaidlusi ning koolikirjanike ja kirjastuste vastuseisu. Õpetajate Koda jäi standardiseerimise suhtes kõhklevale ja pigem ettevaatlikule seisukohale, leides, et kuna kool on parasjagu (ümber)kujunemisjärgus, siis ainukehtestatud õpikud pigem takistavad, kui ergutavad koolielu edenemist. Samuti leiti, et kohustuslike õpikute aluseks on võetud vanemad kooliraamatutüübid ning jäetud kõrvale moodsamad ja pedagoogiliselt paremad õpikud. Ka üks põhieesmärke – raamatute odavus – jäi täitmata, sest ministeerium andis väljavalitud õpikukoostajaile mõningaid rahalisi soodustusi ning kirjastajad omakorda hankisid eesõigusi raamatute levitamiseks.292

Ministeerium hoidis silma peal ka õpikuil, mida koolid soovisid kasutusele võtta. 1938. aasta algul antud korralduse alusel pidid koolid igal aastal 1. juuliks esitama koolide peainspektorile nende õpikute nimekirja, mille vastu senikasutatud õpperaamatud otsustati uuel õppeaastal välja vahetada.293

1938. aasta juunis saatis Reaali õppenõukogu vabanduskirja ministeeriumisse, milles ta teatas, et ei jõua asjaomast nimekirja tähtajaks ära saata, kuna esialgu puudusid 1. augustist 1938 kehtima hakkavatele õppekavadele vastavad õpikud ning mitmes õppeaines olid õpikud standardiseerimisel.294

Milline oli õpikute seis pärast olulisi reforme koolipõllul, seda kajastab mingil määral ka kasutusele võtta plaanitavate õpperaamatute nimekiri (koolitüüpide ja klasside kaupa), mida Reaali pedagoogikanõukogu esitas ministeeriumile 1938. aasta septembri algul. Nimistust ilmneb ka, et tõsine standardiseerimine oli käsil just matemaatikaõpikute osas.

II Reaalkool:

I klass (7. õ.-a.) – Algebra standardiseeritud õpik ilmumisel, A. Vaga „Taimeriigist” (reaalk. I kl.), J. Adamson „Ajalugu III”.

II klass (8. õ.-a.) – Algebra standardiseeritud õpik ilmumisel, M. Simre „English Grammar” (ilmumisel), „The Fifth Form at St. Dominic’s”, V. Simre „Zooloogia. Selgrootud” (progümn. III kl., uus trk. ilmumisel).

III klass (9. õ.-a.) – Algebra standardiseeritud õpik ilmumisel.

II Progümnaasium:

I klass (5. õ.-a.) – Matemaatika standardiseeritud õpik ilmumisel, J. Adamson „Ajalugu I”.

II klass (6. õ.-a.) – J. Kents „Maateadus” (progümn. II kl., ilmumisel), J. Adamson „Ajalugu I”, J. Adamson „Ajalugu II” (ilmumisel).

III klass (7. õ.-a.) – Algebra standardiseeritud õpik ilmumisel, V. Simre „Zooloogia õpperaamat” (progümn. III kl., uustrk. ilmumisel), J. Adamson „Ajalugu I”, J. Adamson „Ajalugu II” (ilmumisel).

IV (8. õ.-a.) ja V klass (9. õ.-a.) – Algebra standardiseeritud õpik ilmumisel.

II Gümnaasium:

I klass (10. õ.-a.) – Matemaatika standardiseeritud õpik ilmumisel, J. Lang „Füüsika” (gümn. I kl., ilmumisel), J. Adamson „Ajalugu” (gümn. I kl.), M. Simre „English Grammar” (ilmumisel).

II klass (11. õ.-a.) – Matemaatika standardiseeritud õpik ilmumisel, K. Mihkla „Eesti kirjanduse ülevaade II”, M. Simre „English Grammar” (ilmumisel), „The Story of English Literature”, J. Adamson „Ajalugu” (gümn. II kl., ilmumisel).295

1938. aasta detsembris otsustas valitsus asutada haridusministeeriumi juurde seitsmeliikmelise (1939. a. lisati veel kaks liiget) õpperaamatute komitee, kes pidi välja selgitama uute õpikute vajaduse, määrama kindlaks eri õpikute sisu ning mahu nõuded ja põhimõtted, samuti vaatama läbi ja andma hinnanguid õpikute käsikirjade kohta.296

Eri koolitüüpide õppekavade ühtlustamine

1938. aastal ühtlustati algkooli 5. ja 6. ning progümnaasiumi I ja II klassi (5.–6. õ.-a.) tüüpõppekavad, samuti ka reaalkooli ja progümnaasiumi õppekavad.

1. augustist 1938 jõustus keskkooli ja gümnaasiumi uus õppekava (tabel 16), mille üldpõhimõtted olid jäänud samaks ning seega pedagoogikanõukogul jätkuvalt suhteliselt head võimalused kava mugandamiseks oma vajadustele vastavaks.297 Allpool on ära toodud üksnes keskkooli õppekava, sest gümnaasiumi õppekavas tehtud muudatused olid eelmisega võrreldes väga väikesed.

Keskkooli tüüpõppekava298 Tabel 16


1. augustist 1938 lõpetasid ametlikult töö 1922. aasta seaduse alusel töötanud keskkoolid, s.h. ka Reaalis, kus ellu astus Linna Poeglaste Gümnaasiumi, selle koolitüübi viimane lend.

1938. aastal ilmutati omaette üllitisena ka esimesed koondõppekavad – „Algkooli, keskkooli, gümnaasiumi õppekavad”.299

1. augustist 1938 jõustunud ja 26. augustil avaldatud täiendav algkooli, keskkooli ja gümnaasiumi õppekava määrus piiritles, et ära toodud õppekavaga võrreldes, tohtis aine mahtu muuta või ainet käsitleda mõnes muus klassis üksnes ministeeriumi igakordsel loal. Aine läbivõtmise järjekorra klassi piires võis määrata õppenõukogu õpetajate ettepanekute põhjal.300

Samuti jõustus määrus, millega keskkooli osas kinnistati kõikides klassides kaks tundi riigikaitseõpetust ning 8. õppeaastast alates kooliaasta lõpus kokkuvõttena kümme n.n. riigikaitse eripäeva. Selle määrusega laiendati riigikaitse õpetust ka kõigile algkooliklassidele.301

Riigikaitseõpetus jäi õppekavadesse tosinaks aastaks. Selle eriala vajalikkuse üle on mõtisklenud endine koolipoiss H. Taremäe (1941): „Tagantjärele vaadates võiks ehk mõni leida, et see kõik oli asjatu, et see oli poiste üleliigne vaevamine ja üleüldse üks tühi töö. Aga kas oli? Eesti koolide õppekava oli laialdane ja küllalt põhjalik, nagu seda on võinud konstateerida need, kellel hiljem on olnud võimalus oma haridust jätkata väljaspool kodumaad. Palju sellest, mida koolis õpiti, on ununenud, aga midagi on sellest kõigest olnud kasu, ilma et me alati oleksime seda tähele pannud. Sama lugu on ka riigikaitse õpetusega. Noortesse sisendati distsipliini ja korratunnet. Nad said praktilisi kogemusi ja pidid tihti läbi tegema füüsilisi pingutusi. Mis kõik neid valmistas ette eluks. Ja paljudele poistest tuli õpitu kasuks Teise Maailmasõja päevil, kus endisi koolivendi võitles erinevates mundrites.”302

Milliseid muudatusi tõi aga uus keskkooli tüüpõppekava 1937. aasta omaga võrreldes? 1938/39. õppeaastal kasvas reaalkoolis esimese võõrkeele tundide arv (tabel 16) ühe nädalatunni võrra (III kl. / 9. õ.-a.) ning kuue tunniga lisandus kavva teine võõrkeel. Kahe nädalatunni võrra oli kärbitud matemaatika, joonistamise ning usuõpetuse (ja valitavad ainete) tunde, ühe tunni kaotas tervishoid. Tundide üldarv – 95, jäi samaks.

Progümnaasiumis oli lisatud üks tund matemaatikat, loodusteadust ning usuõpetust (ja valitavaid aineid) ning kärbitud kahe võrra matemaatika tunde. Kokkuvõtte kasvas tundide üldarv ühe tunni võrra – 152-ni.

Gümnaasiumi reaalharu (R1) õppekavas muudatusi peaaegu polnud. Lisandunud oli vaid üks nädalatund maateadust (V kl./12. õ.-a.) ning seda usuõpetuse ja valitavate ainete arvelt. Teise reaalharu (R2) õppekavas oli sama muudatus, lisaks ühe maha võetud tervishoiu tunni asemel anti viimases klassis uue kava järgi üks tund filosoofiat.303

1938/39. kooliaastal moodustas Majandusliku Erikooli õppekavast ühe osa suvepraktika. Selle sooritamise kohta pidid II klassi (11. õ.-a.) õppurid esitama asjakohased tunnistused, mille pedagoogikanõukogu läbi vaatas ja kinnitas.304 Kool otsustas paluda linnakoolivalitsuselt luba anda II klassis üks tund filosoofiat ja III klassis (12. õ.-a.) üks tund kosmograafiat kooli ülalpidaja kulul.305

Saksa keel hakkas Reaalis esimese võõrkeele positsioone loovutama ulatuslikumalt alles pärast 1937/38. õppeaastat. Isegi veel 1939/40. õppeaastal oli II Progümnaasiumi IV ja V klassis (8. ja 9. õ.-a.) esimeseks võõrkeeleks saksa keel.306

Haridusministeeriumi 25. augusti 1938. aasta ringkiri uute õppekavade kasutuselevõtu kohta andis koolmeistritele jälle lisatööd, et uusi kavu vanadega klappima panna. Kuidas seda tegema pidi, seda ütles ministeerium neile ette.

Progümnaasiumis, samuti reaalkooli ja gümnaasiumi I klassis nõuti 1938/39. õppeaastal õppetöö täies mahus ümberkorraldamist 19. märtsil 1938 kinnitatud õppekavade järgi. Samade koolitüüpide muudes klassides tuli ajutiste ja uute õppekavade vahelised erinevused ühtlustada 1939. aasta kevadeks. Kui mingi aineosa üleviimisel vanema klassi kursusesse oli madalama klassi kursus muutunud kergemaks, siis tuli aega kasutada kordamiseks ja aine süvendamiseks või mõne muu aine kohandamiseks uute õppekavadega. Kui mõni õppeaine (või osa sellest) tuli 1938. aasta õppekavade järgi käsitlemisele nooremas klassis kui ajutised kavad ette nägid ning aine on käsitlemata, siis tuli see aine läbi võtta mõnes vanemas klassis.

Progümnaasiumides ja reaalkoolides olid 1938. aasta õppekavadega kohandatavad suuremate muudatusteta järgmised õppeained: emakeel, võõrkeeled, matemaatika, tervishoid, joonistamine ja joonestamine, võimlemine, laulmine ning usuõpetus. Ülejäänud õppeainetega oli asi keerulisem.

Ajaloos ja kodanikuteaduses tuli 1938/39. õppeaastal uute õppekavade alusel läbi võtta: progümnaasiumis – I klassi (5. õ.-a.) ja osa II klassi (6. õ.-a.) kursust, III klassis (7. õ.-a.) osa I klassi kursust ja II klassi kursus, IV klassis (8. õ.-a.) II klassi kursus (uute kavade järgi) ja IV klassi kursus ning V klassis (9. õ.-a.) kogu kursus. 1939/40. õppeaastal tuli III klassis osa II klassi kursust ja III klassi kursuse läbivõtmata osa käsitleda uute õppekavade järgi. Muudes klassides lähtuti uutest kavadest. Nagu ka kõigis reaalkooli klassides.

Loodusteadus pidi 1938/39. õppeaastal ära jääma neis progümnaasiumides ja reaalkoolides, kus taimede anatoomiat ja füsioloogiat oli õpitud eelviimases klassis. Koolides, kus 1937/38. õppeaastal füüsikat eelviimastes klassides ei õpetatud, tuli mõlema klassi kursus läbi võtta lõpuklassis, mis nõudis füüsikatundide arvu suurendamist teiste tundide arvel.

Koolides, kus 1937/38. õppeaastal keemiat ei õpitud, hakati seda uuel õppeaastal läbi võtma lõpuklassis.

Maateaduse kursust tuli progümnaasiumi klassides osaliselt korrata, süvendada ja sobitada, osa tunde kasutada mõne teise aine tarbeks, V klassi (9. õ.-a.) kavas puudus maateadust aga sootuks. Samuti ka nende reaalkoolide III klassides (9. õ.-a.), kus koolis kursus juba II klassis lõppes. Muudes reaalkooli klassides tuli uute kavadega kohaneda kevadeks.

Gümnaasiumi II klassis (11. õ.-a.) nõuti kõikide õppeainete kohandamist uute õppekavadega 1939. aasta kevadeks.307

Ajaloo õpetamise eesmärkide ja meetodite ning õpikute koostamise põhimõtete üle pidas Reaali ajalooõpetaja ja Riigivolikogu liige Järvo Tandre – Rudolf Stockeby 1938. aastal tulise mõttevahetuse Tartu Ülikooli ajalooprofessori, kunagise Erareaalkooli õpetaja Peeter Tarvel-Treibergiga.

J. Tandre arvates olid paljud P. Tarveli ajalooõpikud lausa revolutsiooni käsiraamatud, kus ajalugu käsitleti üksnes klassivõitluse seisukohalt. Küllap oli omajagu tõde selles, et vasakpoolse mõtteviisi esindajana tuntud autori õpperaamatuis oli varasemast rohkem tähelepanu pööratud ajaloo sotsiaalpoliitilistele ja majandusliku materialismi aspektidele. J. Tandre jäi seevastu äärmuslikult vastandlikule positsioonile, nõudes ajalookursuse reformimist, et see tugineks „meie rahvusriigi kodaniku põhivaateile” ning „geopoliitilise asendi arusaamadele”. Tagantjärele J. Tandre väiteid üle lugedes, tuleb tõele au andes tunnistada, et need jäid kohati lihtsustatuiks ning kandsid ülepingutatud rahvuslikkuse ja tasalülitatud ühiskonna ametliku rahvuspoliitika pitserit. Natuke õõnsa loosungina kõlas ka J. Tandre nõue ajalooõpikuile: „Maha liberaalne massidemokraatia”, sest Eestis vajatakse „ülesharitud soid, töötavaid käitisi, loovaid inimesi ja tugevat rahvast, aga veel tugevamat riiki”.308 Kokkuvõttes mõjus see väitlus kooliajaloo ülesannete mõistmisele aga kindlasti ergasta- valt.

Vabariigi presidendi 25. mai 1939. aasta otsusega muudeti paar õppeaastat töötanud kaheaastase õppeajaga Tallinna Majanduslik Erikool 1. augustist 1939 kolmeaastaseks (10.–12. õ.-a.) kõrgema astme majanduslikuks erikooliks ja õppeasutus hakkas 1. augustist kandma nime Tallinna II Poeglaste Kommertskool.309 Selle teate võttis Reaali direktor K. Koljo ning õpetajaskond vastu suure rõõmu- ja rahulolutundega.

Gümnaasiumikursuse pikenemise tõttu ühe aasta võrra ei olnud uutes gümnaasiumides, s.h. ka Tallinna II Gümnaasiumis 1939. aasta kevadel lõpuklassi ega lõpetajaid.

1938/39. õppeaastal töötas riigis 49 progümnaasiumi, 40 reaalkooli ja 48 gümnaasiumi, kus õppis 16008 õpilast.310 Reaalkoole oli endiselt alla 50, ehk just niipalju neid 1936. aastal edaspidi tegutsemas näha soovitigi. Tung keskkoolidesse oli aga suur, sest 4789-st sisseastujast võeti 1939. aasta kevadsuvel vastu 2966 (62%) ning enam kui kolmandik (1823) ei pääsenud keskkooli kas teadmiste või ruumipuuduse tõttu.311 Uusi klasse ja rööpklasse avada siiski ei soovitud, sest keskkoolide piiramatuks paisutamiseks ei jätkunud raha (reform oli niigi kulukaks läinud) ja seda ei peetud ka otstarbekas.

1939/40. õppeaastaks välja kujunenud eri koolitüüpide õppekavu näitavad tabelid 16 (tüüpkava) ja tabel 17. Ilmneb, kui suurt tähelepanu osutati võõrkeelte õpetamisele ka reaalkallakuga koolides. Gümnaasiumis ja reaalkoolis oligi suurima tundide arvuga aine esimene võõrkeel, millele järgnesid matemaatika ja eesti keel. Vaid progümnaasiumis jäi esimene võõrkeel mahult matemaatikale ja eesti keelele alla.

Reaalainete (matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadus, tervishoid, maateadus, kosmograafia) kogumaht oli kasvanud – 70 tunnilt (1935/36. õ.-a.) 80 tunnini 1939/40. õppeaastaks. Humanitaarainete (emakeel, kaks võõrkeelt, ajalugu, filosoofia eelkursus) võrdlevad näitajad olid vastavalt 83 ja 101 tundi. Emakeeleõpetus oli nädalatundide arvult püsinud enamasti teise-kolmanda õppeainena, matemaatikast sugugi mitte maha jäädes.

Tallinna Linna II Reaalkooli, Tallinna Linna II Progümnaasiumi ja Tallinna Linna II Gümnaasiumi õppekava 1939/40. õppeaastaks312 Tabel 17


313
Võõrkeele tundide suurele mahule vaatamata palus Reaali juhtkond ka 1939/40. õppeaastal ministeeriumilt õigust valitava aine tundide arvel hakata teist võõrkeelt (saksa keelt) õpetama (2 nädalatundi) juba II Reaalkooli I klassist (7. õ.-a.), et õpilased saaksid võõrkeeltes II Progümnaasiumi õpilastega võrdse ettevalmistuse.314 Valitavate ainete arvel sooviti ka II klassi (8. õ.-a.) jaoks juurde saada üks tund esimest võõrkeelt ja III klassile (9. õ.-a.) üks ajalootund nädalas.

Tallinna II Poeglaste Kommertskooli õppekava ja õpetajad 1939/40. õppeaastal315 Tabel 18
Progümnaasiumis taotleti valitavate ainete arvel III klassis (7. õ.-a.) juurde ühte nädalatundi matemaatikat, IV klassile (8. õ.-a.) ühte tundi esimest võõrkeelt ja V klassile (9. õ.-a.) ühte ajalootundi.

Gümnaasiumis sooviti valitavaid aineid kasutada selleks, et I klassis (10. õ.-a.) suurendada nädala tundide arvu I klassis ühe loodusteaduse ja ühe esimese võõrkeele tunni võrra, samuti võtta II klassis (11. õ.-a.) juurde kaks tundi keemia praktikumi ning III klassis (12. õ.-a.) üks tund emakeelt ja üks tund esimest võõrkeelt.

Peale ülatoodud tabelis näidatud tundide nähti iga klassikomplekti jaoks ette ka üks tasuline klassijuhataja tund.

Usuõpetust kavandati kõigis II Reaalkooli ja II Gümnaasiumi klassides ning II Progümnaasiumi IV (8. õ.-a.) ja V klassis (9. õ.-a.) anda üks tund nädalas, Progümnaasiumi I, II ja III klassis (5.–7. õ.-a.) aga kaks tundi nädalas. Apostliku õigeusklike jaoks plaaniti II Reaalkoolis ja II Gümnaasiumis üks rühmatund ning II Progümnaasiumis kaks rühmatundi nädalas.316

Keel- ja puhkpilliorkestri harjutusteks varuti linna koolivalitsuse loal kuus rühmatundi nädalas.317

Õppepraktika Majanduslikus Erikoolis ja II Poeglaste Kommertskoolis

Uut tüüpi kõrgemas kutsekoolis – Majanduslikus Erikoolis, ootas poisse ka erialapraktika. Klassijuhatajad korjasid kahe vanema klassi poistelt sooviavaldusi, kuhu keegi tahtis suvel praktikale minna. Pedagoogikanõukogu toetas ka I klassi (10. õ.-a.) õppurite taotlusi minna vabatahtlikult (õppekava seda ette ei näinud) samuti praktiseerima.318

Reaali teiste koolide õpilased realistid muidugi praktikal ei käinud. Kuid mõnelgi tuli suvel kooliskäimiseks lisaraha teenida. Harry Tulp (1940 PR) oli üks neist: „Oma esimeseks palgaliseks töökohaks loen /-/ hotelli „Room” (Narva mnt. 20, hävis 9.03.1944 – M. K.). Olin seal 1939. aasta suvel hotelliboy. Sellele tööle sokutas mind skaudivend ja omakandi poiss, pärastine relvavend Erich Hurma. Palka sain 25 krooni kuus, jootrahaga aga teenisin päevas juurde neli-viis krooni. Tartu ärimees Mart Jänes poetas alati kahekroonise, kui ta pakid olid autost numbrituppa viidud. Õhtul võisid temalt veel lisa teenida, kui olid osanud talle paar-kolm kena näitsikut tellida.”319

Majandusliku Erikooli II klassi (11. õ.-a.) noorukid käisid 1939. aasta suvel töökogemusi saamas pealinna pankades, Tallinna kaubajaamas, Eesti Munaekspordis, Aseri tehases ja Võru raudteejaamas.320

1939/40. õppeaastaks Majandusliku Erikooli asemel juba II Kommertskooli nime kandva õppeasutuse eelviimase klassi noormees Ilmar Ploom (1941 M) talletas praktikamuljeid oma päevikussegi: „Esmaspäev, 10. juuni 1940. Olin kell 13 Tallinna konduktorite reservis, kus mulle varustusena esialgu vaid vihmakuub anti. Kell 15.35 väljus Koplist rong sihtkohaga Tapa. Oli päris huvitav, sõitsin platvormvaguni piduriputkas. Jaamadest läbisõidul tuli näidata rohelist lippu ja jälgida vedurijuhi vilesignaale. Kell 19 olime Tapal, sõime ja puhkasime puhkeruumis ning 21.30 paiku alustasime tagasisõitu.

Nii algas siis meie raudtee-praktikum, kus iga reisi lõppedes anti dispetšeri poolt teada uus tööleilmumise aeg. Peale rongisõitude oli ka valvekordi reservi ruumides, kus öösiti päris mõnusasti magada sai või päeval aias kaarte mängiti, kuni „välk sisse lõi” ja kiiresti rongile tuli tõtata. Enamasti olimegi rongimeeskondades, kus piima- ja kaubarongides ka peale- ning mahalaadimistöid tuli teha. Sõidugraafikud muutusid südasuvel päris tihedaks, nii et kodus viibimise aeg kulus sageli ainult magamisele. 4.–14. juulini sõitsin kitsarööpalisel Tallinn-Väike ja Türi vahel, muidu aga pendeldasime liinidel Tallinn-Tapa, -Haapsalu ja -Paldiski. Peale minu sõitsid konduktoritena veel (klassivennad – M. K.) Tendal, Kaselaan, Kerdmann, Kruus, Prank, Samma, Arendi ja Vimmasaare, paralleelklassist Sander ja Liiv. Terk töötas Balti jaama kaubaaidas, Nahkor Kopli kaubajaama kontoris. Palk oli meil kaks krooni päevas, peale selle lisatasud läbisõidetud kilomeetrite ja ületundide eest. Kuna päevad raudteel möödusid üldiselt sarnaselt, jätan nende kirjeldamise siinjuures vahele ning esitan ainult erakordsemad päevad. Nii nagu mina neid nägin ja tunnetasin, mis kuuluvad selle ajaloolise suve pöördeliste ja saatuslike sündmuste ahelikku.

Pühapäev, 16. juuni 1940. Kell 16.18 pidin Tapale sõitma, aga kui Koplisse jõudsime, selgus, /-/ et ainult kaks meest sõitsid kaasa. Läksime kahekesi tagasi reservi, kus meile määrati rong homme kell 15.35.

N. Liidu väed marssisid juba Leedusse sisse, Läti piiril oli üks surmaohvritega vahejuhtum. Küllap nad otsivad põhjust sissemarssimiseks.”321

Viimase vaba kooliaasta lõpp

1. novembril 1939 töötas Eestis 46 progümnaasiumi, 37 reaalkooli ja 45 gümnaasiumi. Kõiki koolitüüpe oli eelmise õppeaastaga võrreldes numbriliselt küll vähemaks jäänud (9), sest baltisakslaste lahkumise tõttu suleti kokku 11 kooli. Sellest hoolimata oli õpilaste arv ligi poole tuhande võrra suurem.322

1940. aasta suve algul jätkus koolielu Reaaliski näiliselt endises voolusängis. Veel 25. jaanuaril 1940 oli direktor K. Koljo pannud klassijuhatajaile südamele, et nad vankumatult kaitseksid ja sisendaksid ka oma kasvandikesse Eesti iseseisvuse säilitamise üllast mõtet.323

Viimasel iseseisvusaegsel suvel 1940, saatsid kaks uut kooli – 1937. aastal moodustatud Tallinna II Gümnaasium ja Tallinna II Poeglaste Kommertskool (endise nimega Tallinna Majanduslik Erikool) – ellu oma esimesed lennud.

Reaalkooli struktuuri muutused aastail 1920–1940

Eeltoodu põhjal nägime, kuidas kajastusid haridusreformid Reaali tunnikavades ning kuidas kool järgis ning kohandas üldkehtestatud õppekavu. Nende muudatustega kooskõlas teisenesid ka Reaalkooli struktuuri ja kooli nimetusi. Tabel 19 (lk. 108, 109) näitab seda kokkuvõtlikult.

Tallinna Reaalkooli struktuur aastail 1920–1940326 Tabel 19

** r – reaalklass

** h – humanitaarklass

Reaalkooli õpilased riigikaitse õppepäevadel

1928. aasta juunis esmakordselt korraldatud riigikaitse õppe- ehk välipäevadel oli Reaalkooli õppurite üheks harjutuspaigaks Näituseaed (praegu Tornide väljak), juhendajaiks kooli värsked erialaõppejõud-instruktorid kapten Karl Kolbre-Kolberg ja leitnant Johannes Ambos. Õppuste ajal tuli läbi võtta 47 õppetundi (igal päeval 4–5 t.), mis hõlmasid laskeasjandust (s.h. laskmine väiksekaliibrilisest vintpüssist 25 m tulerajal), maastikuõppust (topograafiaga) ning riviharjutusi. Lisaks käidi tutvumas lennu- ja inseneriväeosadega. Õhtuks mindi koju ja hommikul oldi taas platsis.324

1. juunil 1928 kutsuti ka ajakirjanikud õppusi uudistama. Muuhulgas kirjutas „Päevalehe” ajakirjanik Näituseaias rivi ja laskmist harjutanud realistide kohta nii: „Reaalgümnaasiumi poiste rühm rivistub nöörsirgelt ja instruktor raporteerib valjusti. Laskmist harjutatakse esimeses astmes õhupüssidest. Teisal on tegevuses juba väikekaliibrilised vintpüssid. Poisid on alles algajad, aga tabavad hästi märki. Kõrval paviljonis õpetatakse sihtimist ja seal lähedal teeb spordirühm hüppeharjutusi. Kõikjal elu ja liikumine.”325

Taas püsside taga

Esmakordselt korraldati õppuste lõpuks ka koolidevahelised spordivõistlused. Mõõtu võeti laskmises, orienteerumis- ja teatejooksus ning võrk- ja korvpallis. Spordivõistlused muutusidki edaspidi riigikaitsepäevade lahutamatuks osaks, ajapikku kujunesid välja ka kindlad alad, milles jõudu katsuti. Võistlustulemused, eelkõige realistide omad, on ära toodud käesoleva raamatu harrastustele, s.h. spordile pühendatud allpeatükis.

Välipäevad lõppesid suurejoonelise sõjamänguga Raudalu maantee äärses metsas, kus tuli joosta, hiilida ja roomata. Ajakirjanik nentis: „Noormehed olid väga energiliselt asja kallal. Rohelised taganesid, sinised tungisid peale. Mets kajas paukpadrunitega lastud paukudest. Võis näha vastaspoole vangistamist ja „surnukstunnistamist.” Kella 13.30 rivistuti

326

koolide kaupa Rahumäe lähistele, kuhu ilmusid ka kaitseminister kindral Nikolai Reek, kindral Juhan Tõrvand ja paljud teised kõrgemad sõjaväelased. Minister rõhutas oma kõnes, et õpilased on rahva tulevik. Ta meenutas, et kümne aasta eest kaitsesid praegused sõjaväelased noori, tulevikus aga peavad noored kaitsma vanu, endisi vabadusvõitlejaid. Rivistuse lõpuks marssis 1 300 õppurit külaliste eest läbi ja suundus orkestrite saatel

linna.327

Uus õppeaine, eriti aga väliõppus põhjustas üldsuses elava mõttevahetuse. Leidus nii sõjalise õppeaine pooldajaid kui ka vastaseid.

Ühele vasakpoolsele ajakirjanikule ei meeldinud näiteks, et koolipoistele kuvati tipp-topp riides, kuldsete õlatärnidega rivilõvist, au- ja akadeemia märkidega ehitud ning seltskonnas julgelt esinduslikust staabiohvitserist mehe eeskuju, kelle kõrval kehvas, kulunud ja kortsus ülikonnas klassijuhataja polnuks mingi mees! Kirjutaja nurises, et küpsustunnistuse taotlejad pidid nüüdsest igal kevadel veltveeblite käest saama ihu-, hinge- ja rividrilli. Artiklist ei puudunud ka n.ö. mustades värvides maalitud dramaatiline passus, mis viitas otseselt realistidele: „Vaatasin kui kuulsad reaalkooli mikrofonimeistrid (vihje sellele, kuidas realistid õppenõukogu koosolekut pealt kuulasid, vt. käesoleva peatüki alapeatükist „Õppeedukus” – M. K.) läksid mööda tänavat sõjaväelistele harjutustele. Mõned naersid, need, kes alati naeravad. Paljud olid tõsised, sest aimasid vist alateadlikult olukorra raskust. Mitmed olid kurvad, need vist tundsid selgesti, milline karm on elu ja ühiskondline ülekohus nendele. /-/. Minule isiklikult tundus, et tänaval liigub vangide rivi, kellelt vabadus rööviti ilma süüta, keda saadetakse sunnitööle. Pettunud näod ja tigedad pilgud nii mitmel noormehel, kahel olid koguni silmad vesised!” Oli see ikka nii, või need vangilikult mornid näod ja pisarad (sic!) üksnes kangastusid tendentslikule sulesepale?

Reipa sammuga Tondilt tagasi

Ühe kriitilise märkusega võisid paljud isegi nõustuda. Nimelt viitas artikli autor rohkele sõjavarustusele, mida koolidele lahkelt anti, samas ei jagatud sugugi sama heldelt näiteks käsitöö õppevahendeid. Kokkuvõttes tõdes autor, et oli alanud koolide militariseerimine, millel oli „meie ideevaese ja hingeliselt harimatu seltskonna soodustus” ja mida kõik „kodanlised ajalehed ning parempoolsed ja keskerakonnad toetavad”.328

1929. aastal kinnitati koostöös sõja- ja haridusministeeriumiga sõjalise õppuse konspektid, mis kevadel kohe rakendust leidsid. Õppuste aega lühendati kaheksa päevani

(8.–15. juunini 1929), seetõttu olid ka tööpäevad pikemad (5–6 tundi) ning seekord osalesid õppustel juba keskkooli kolme viimase (varem kahe) klassi õppurid. Õppekava kohaselt võeti läbi laskeasjandus, tehti riviõppust ja taktikalisi harjutusi maastikul. Lõpupäeval korraldati koolidevaheline (igast koolist kolm parimat) laskevõistlus, võisteldi orienteerumis- ja teatejooksus ning võrk- ja korvpallis. 329

Kaitseväe esindajad J. Tõrvand ja August Kasekamp avaldasid aastase töö üle rahulolu ja tutvustasid eelseisvaid ülesandeid.330 Jälle nurises sotsialistide häälekandja, nimetades sõjalist õppenädalat „viha, tooruse ja vaenu külvamiseks”, „laste vägivallastamiseks” ja „häbinädalaks”.331 „Päevalehes” ilmunud vastukirjutise autor imestas, kuidas sellisest pimedast vihast sündinud lugu võis valitsuserakonna häälekandjas üldse ilmuda! Ta toonitas, et kõik demokraatlikud riigid nõuavad oma kodanikelt ülesehitustöö kõrval osavõttu ka riigi kaitsmisest. Õppurite sõjaline ettevalmistus põhineb riigikaitse eesmärkidel. Kuid mis peamine – õppused olid korraldatud ju sotsialistist haridusministri kooskõlastusel ja heakskiidul.332

Noored ise olid rahul – enim meeldis laskeasjandus, käigud muuseumidesse, sõjaline mäng j.n.e. Leiti, et selliseid päevi võiks olla sagedamini.333

Nagu juba aasta varem, lõppesid ka 1929. aasta õppused umbes tuhandele pealinna koolipoisile paraadiga Tondi sõjakooli riviplatsil. Kõnelesid haridusminister Leopold Johanson, kindralstaabi ülem J. Tõrvand ja koolivalitsuse juhataja Johan Kana. Pärast võistlustel saadud auhindade laialijagamist tehti ühispilt ning istuti siis ühise perena laudade taha teed jooma ja võileibu sööma.334 Siinsete õppustega käis tutvumas ka Soome Kaitseliidu esindaja, kes möönis, et Soomes ei oldud selliseid õppusi veel korraldatud, kuid on kavas seda edaspidi teha.335

1930. aastal korraldati riigikaitseõppused seitsmel päeval 31. maist 6. juunini Juhkentalis (Scoutspataljoni lasketiirul ja spordiväljakul), Näituseaias (s.h. Rannavärava uuel spordiplatsil), Stroomi rannas ja metsas ning Tondi sõjakooli lähistel (lasketiirus ja metsas). Osavõtjad jaotusid kolme rühma – vanem (V kl./11. õ.-a.), keskmine (IV kl./10. õ.-a.) ja noorem (III kl./9. õ.-a.). Nooremad osalesid õppustel esmakordselt. Tallinnas kaasati õppepäevadele 1124 õpilast, kellest moodustati viis õppurpataljoni, igaühes kolm-neli kompaniid, mis omakorda koosnesid õpperühmadest (à 15–25 poissi). Iga päeva hommikul kella 8.00 alates tehti viis-kuus tundi tööd, nädalaga kokku 40 tundi. Õppekava hõlmas laskeasjandust, riviõppusi ning lahingõpet, samuti võeti läbi osa kaitseväe määrustikest.

Naiskodukaitse pakkus poistele päeval kehakinnituseks võileibu ja teed. Riigikaitsepäevad päädisid koolidevaheliste võistlustega laskmises, orienteerumisjooksus, granaadiviskes (tabavus ja kaugus) ning võrk- ja korvpallis. Pärast võistlusi rivistati kõik õppurid Tondile üles. Marsihelide saatel kõndis kaitseminister Oskar Köster õpilaste rivi eest läbi, tervitas igat õppurpataljoni ning pidas seejärel päevakohase kõne, mille lõppemisel lauldi hümni. Koolide peainspektor dr. August Nuth tänas nii osalejaid kui ka korraldajaid õnnestunud õppuste eest. Pärast linnanõunik J. Kana tervitussõnu jagas kaitseminister spordivõistluste parematele auhinnad välja.

Seejärel algas paraad, kus õppurpataljonid näitasid oma rivisammu tribüünile kogunenud külalistele, kelle hulka kuulusid ka kaitsevägede staabiülem kindral J. Tõrvand, kindral Gustav Jonson, samuti Läti ja Vene sõjaväeesindajad ning hulk kõrgemaid ohvitsere. Paraadi järel suunduti koolide kaupa oma orkestritega linna, kus pärast riietevahetamist mindi lõpuaktustele.336

Juuni algul ja samasuguse malli järgi viidi riigikaitsepäevad läbi ka 1930/31. ja 1931/32. õppeaastal.337

1933. aasta kevadel lõppesid riigikaitseõppused esmakordselt Tondi asemel esindusliku paraadiga Vabadusplatsil, kus tribüünil viibis lisaks kaitseminister August Keremile ning sotsiaal- ja haridusministrile Konstantin Konikule ka Soome välisminister Antti Hackzell. Ajalehemees nentis: „Kes nägi koolide orkestrite ning õppuse lõpetanud noorte ridasid, see pidi tunnistama, et sõjalistel õppustel on tehtud tulemusrikast tööd. Astub ellu hulk vaimselt ja kehaliselt karastatud noormehi, kes oskavad kaunistada ja kaitsta kodumaad.”338 Paraadile järgnes laske- ja spordiauhindade väljaandmine Reaalkooli aulas.339 Õppustest ilmus esmakordselt ka sõjaasjatundja (M. Haberi) kokkuvõte.340

N. Kannul oli uue haridusministrina koos kaitseministri kindral Paul Lillega au 8. juunil 1934 võtta vastu sõjalised õppused lõpetanud ligi 1 200 pealinna koolipoisi möödamarss. Kohal viibisid ka linnapea Jaan Soots, kindral G. Jonson, mitmed kaitseväe juhid ja linna koolidirektorid, samuti õppurite lapsevanemad, sugulased-tuttavad ning linnakodanikud. Kindral P. Lill pidas päevakohase tervituskõne,
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42589988&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.