Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Maag

$ 1349.47
Maag
Автор:
Тип:Книга
Цена:1416.45 руб.
Просмотры:  42
Скачать ознакомительный фрагмент
Maag
John Fowles


Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.

Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.

“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus


Originaal:

John Fowles The Magus A revised version with a foreword by the author Picador In association with Jonathan Cape Viies trükk Esmatrükk eesti keeles, 1997 Toimetanud Edvin Hiedel Kaane kujundanud Britt Urbla Keller © John Fowles, 1966 © Tõlge eesti keelde. Henno Rajandi pärijad, 2019 ISBN 978-9985-3-1148-6 ISBN 978-9985-3-4682-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
EESSÕNA


Kuigi käesolev teos ei ole temaatiliselt ega süžeeliselt „Maagi” oluliselt uuendatud versioon, on see siiski midagi enamat kui varasema redaktsiooni stilistiline töötlus. Paljud stseenid on uuesti läbi kirjutatud ja lisatud on mõned päris uued. Niisuguse suhteliselt ebatavalise ümbertegemise võtsin ette muu hulgas peamiselt seepärast, et käesolev raamat on – lugejakirjade järgi otsustades – äratanud elavamat huvi kui kõik muu, mis ma iganes olen kirjutanud. Ma olen ammugi leppinud teadmisega, et „Maag”, mis mulle alati on kõige vähem professionaalset rahuldust pakkunud (kusjuures seda vastumeelsust on aidanud tugevdada paljud esimese versiooni kriitikud), köidab enamikku minu lugejaid tänapäevani kõige rohkem.

Teos ilmus algvariandis 1965. aastal, kui olin juba avaldanud kaks raamatut, kuid kõiges peale ilmumisdaatumi on see siiski mu esikromaan. Hakkasin seda kirjutama viiekümnendate aastate algul, ja nii süžee kui kirjanduslik meeleolu, milles see on loodud, tegid läbi lugematuid muutusi. Algvariandis oli selgelt olemas üleloomulik element – umbes midagi sellist nagu Henry Jamesi meistriteoses „Kruvipööre”. Kuid mul puudus tollal vähegi koherentne juhtidee – nii elus endas kui raamatus. Mu pisut objektiivsem teine mina ei uskunud sel ajal, et minust üldse kunagi võiks saada kirjastamiskõlblik autor; mu subjektiivne pool aga ei suutnud loobuda müüdist, mida ma kohmakalt ja visalt püüdsin ilmale tuua; tänapäevani mäletan erilise selgusega, kuidas ma pidin oma visandid ikka ja jälle kõrvale heitma, sest ma polnud võimeline edasi andma seda, mida ma tahtsin kirjeldada. Osalt hoidis mind haledalt maadligi mu tehniline küündimatus, osalt aga kammitses mind puuduliku kujutlusvõime iseäralik omadus: sulle tundub, et sa ei suuda meenutada tõeliselt toimunut, kuigi tegelikult ei lähe sul korda esile manada seda, mida pole kunagi olnud. Aga kui „Liblikapüüdja” menu 1963. aastal andis mulle kirjanduslikku eneseusaldust juurde, hakkas just see ärapiinatud ja aina ümber vormitud invaliid nõudma, et ma temale rohkem tähelepanu pööraksin kui mitmele muule romaanile, mida ma viiekümnendatel aastatel olin üritanud kirjutada ja millest vähemalt kaks olid kirjastajale pakkumiseks vististi sobivamad ning oleksid mulle vähemalt kodumaal märksa paremini nime teinud.

1964. aastal võtsin asja käsile, vaatasin kõik varasemad mustandid üle ja kirjutasin läbi. Kuid „Maag” jäi põhijoontes ikkagi iseõppinud romaanikirjaniku suleharjutuseks: süžee suutis vaevu varjata reisimärkmeid ekslevast ja vääriti kavandatud uurimisretkest tundmatule maale. Isegi oma lõplikus, äratrükitud vormis oli see kaugelt juhuslikum ja naiivselt spontaansem teos, kui intellektuaalsem lugeja aimata oskab; kuigi kõige valusamaid vitsahoope sain neilt kriitikuilt, kes taunisid mu raamatut kui külmalt kalkuleeritud fantaasiaharjutust ja mõistusemängu. Aga eks teose üheks (parandamatuks) puuduseks ju olegi püüe kuidagimoodi maskeerida seda lõputu voogamise seisundit, milles ma ta kirjutasin.

Eelkõige on mind muidugi mõjutanud Jung, kelle teooriate vastu ma tol ajal sügavat huvi tundsin, ent peale selle on käesoleva raamatu sünniloos tähtis roll veel kolmel romaanil. Ise olin kõige teadlikum Alain Foumier’ „Suure Meaulnes’i” teednäitavast osast – koguni sedavõrd teadlik, et redigeerimise käigus jätsin välja terve rea liiga ilmseid sellekohaseid viiteid. Pedantlikku täpsust taotleva analüütiku meelest ei olegi paralleelid vahest eriti rabavad, aga ilma prantsuse eelkäijata oleks „Maagist” kindlasti saanud hoopis teistmoodi raamat. „Suur Meaulnes” on teos, mis suudab (vähemalt mõnele lugejale) pakkuda peale kirjandusliku elamuse veel teist laadi kogemust, ja seda omadust püüdsin anda ka oma romaanile. „Maagi” puuduseks, mida ma samuti nüüd enam parandada ei saa, on suutmatus näha, et see taotlus on noorukieale iseloomulik igatsus. Alain Foumier’ kangelase noorus vähemalt on ilmselge ja iseloomulik.

Teine mõjutegur võib tunduda üllatav, aga selleks on kahtlemata teos, mis vajutas oma pitseri kogu minu lapsepõlve kujutlustemaailmale, nimelt Richard Jefferiese „Bevis”. Ma usun, et tulevane romaanikirjanik kujuneb välja juba varases nooruses, ükskõik, kas ta seda ise teab või mitte; ja „Bevis” nagu „Suur Meaulnes” projitseerib äärelinna keskklassi lapsele, nagu mina tahes-tahtmata pidin olema, ühe reaalselt olnud või olevast maailmast väga erineva maailma. Ma mainin seda asjaolu lihtsalt meeldetuletusena, et selliste raamatute süvastruktuur ja atmosfäär avaldab tugevat mõju veel kaua aega pärast seda, kui lugeja on neist muus mõttes ilmselt ammu üle kasvanud.

Kolmandat raamatut, mis „Maagile” tausta loob, ei tundnud ma kirjutamise ajal ise ära ja võin seda siin praegu nimetada tänu ühele Readingi Ülikooli uurijale, kes kirjutas mulle mitu aastat pärast teose ilmumist ja juhtis tähelepanu paljudele paralleelidele „Suurte ootustega”. Kirjutaja ei teadnud, et just „Suured ootused” on see Dickensi romaan, mida ma alati olen jäägitult imetlenud ja armastanud (ja mille eest ma andestan autorile paljugi, mis tema teistes teostes vastumeelsust tekitab); ta ei teadnud ka, et „Maagi” kirjutamise algaegadel ma koguni kasutasin „Suuri ootusi” suure mõnuga õppetöös; ega sedagi, et tükk aega mängisin mõttega teha Conchisest naistegelane – selle idee ähmasel järelmõjul elab preili Havisham edasi proua de Seitase kujus. Redigeeritud versioonis viitab sellele alateadlikult kasutatud eeskujule üks lühike lõik.

Paar sõna veel kahe üsna olulise muudatuse kohta. Erootilist elementi on tugevdatud kahes stseenis. Pean seda lihtsalt kunagise julgusepuuduse korvamiseks. Teine muudatus puudutab teose lõppu. Kuigi selle põhimotiiv ei ole mulle kunagi tundunud nii hämar, nagu see mõnede lugejate arvates ilmselt on – vahest ka seepärast, et nad pole andnud vajalikku kaalu „Pervigilium Venerise” kahele värsireale, millega lugu lõpeb –, möönan, et oleksin võinud tõenäolisele järelloole vihjata selgesõnalisemalt... ja seda ma olen siinses versioonis ka teinud.

Ükski kirjanik ei taha just meelsasti avada oma teose sügavamaid biograafilisi allikaid, mis on harva seostatavad kindlate daatumite ja tegevusaladega, ja mina pole selles suhtes mingi erand. Kuid minu Phraxose saar („tarastatud” saar) on tegelikult eksisteeriv Kreeka saar nimega Spetsai, kus ma 1951. ja 1952. aastal õpetasin erainternaatkoolis – mis neil aegadel küll üsna vähe sarnanes raamatus kirjeldatud kooliga. Kui oleksin üritanud sealsest elust tõepärast pilti anda, siis oleks tulnud kirjutada pigem humoristlik romaan.
Tuntud Kreeka miljonäril, kes tänapäeval on osa Spetsaist oma valdusse võtnud, pole minu romaani miljonäriga midagi ühist. Härra Niarchos tuli sinna palju hiljem. Niisamuti pole ma oma tegelast mingil määral kujundanud „Bourani” tookordse omaniku järgi, ehkki olen tema villa välimusest ja imekaunist asupaigast üht-teist üle võtnud. Ja nagu kuulda, on saarel tekkimas Conchise algkujule vihjav järjekordne kohalik legend. Mina isiklikult kohtasin seda härrasmeest – vanema Venizelose sõpra – ainult kaks korda, ja sedagi põgusalt. Kuid tema maja jäi mulle meelde.

Tänapäeval on vist võimatu kujutada Spetsaid ette niisugusena, nagu mina teda sõjajärgsel ajal kirjeldasin – kuigi ma väidan seda üksnes teistelt kuuldu põhjal, sest ma pole seal enam kordagi käinud. Tookord elati seal äärmiselt üksildast elu, ehkki inglastest õpetajaid oli koolis alati kaks – mitte üksainus nagu raamatus. Õnneliku juhuse tõttu sattus minu kolleegiks Denys Šarrocks, kellest nüüd on saanud vana sõber. Ta oli erakordselt erudeeritud inimene ja tundis kreeklaste elulaadi minust palju paremini. See oli tema, kes mind esimest korda villat vaatama viis. Denys oli siis parajasti otsustanud omaenda kirjanduslikud ambitsioonid lõplikult maha matta. Ta teatas mulle hapu näoga, et nimelt „Bouranis” olevat ta ühel eelmisel külaskäigul kirjutanud oma elu viimase luuletuse. Mingil imelikul viisil kujunes see uudis minu fantaasiat sütitavaks sädemeks. Kummaliselt üksildane villa, võrratu ümbrus, sõbra illusioonide purunemine; ja kui me esimest korda sellele villale neeme tipus lähenesime, kostis kuskilt klassikalise maastiku kohta väga imelik heli... küll mitte Pleyeli harpsikord, nagu minu raamatus, vaid miski, mis pentsikul kombel meenutas Walesi külakabelit. Loodan, et see harmoonium on veel alles. Seegi käivitas midagi.

Võõrad näod – isegi kreeka näod – olid saarel tol ajal suur haruldus. Mäletan, kuidas üks poiss tuli Denysele ja mulle jooksuga teatama, et Ateena aurikult on maale tulnud veel üks inglane, ja kuidas me selle peale nagu kaks doktor Livingstone’i jalamaid ruttasime sellele enneolemata haruldasele külalisele vastu, et teda meie hüljatud saarele saabumise puhul tervitada. Teine kord kiirustasime austust avaldama Katsimbalisele, Henry Milleri Maroussi Kolossile. Kogu Kreekas valitses tol ajal veel liigutav ühe küla õhkkond.

Väljaspool asustatud nurka hingestasid Spetsaid tõelised, ehkki märksa peenemad – ja ka palju kaunimad – haldjad kui need, keda mina olen loonud. Piiniametsa vaikus oli kummastav, hoopis erinev kõigest, mida ma olen mujal kogenud; see oli nagu igavesti tühi lehekülg, mis ootab ülestähendust või sõna. See tekitas iseäraliku ajatuse tunde ja sündimas oleva müüdi meeleolu. Ühest küljest oli see niisugune koht, kus vaevalt üldse võis midagi juhtuda, teisest küljest aga oli suursündmuse eelaimus kogu aeg õhus. Siinne genius loci meenutas väga Mallarmé kõige kaunimate luuletuste nähtamatut lendu, sõnade jõuetust väljendamatu kujutamisel. Mul on raske täpselt selgitada selle kogemuse tähtsust minu kui kirjaniku jaoks. See hõlmas ja kujundas mind sügavamalt kui mis tahes muud mälestused selle paiga ühiskondlikust ja füüsilisest olemusest. Ma teadsin juba tol ajal, et olen mitmes mõttes inglise ühiskonnast jäädavalt eksiili läinud, kuid romaanikirjanik peab otsima veelgi sügavamaid paguluse vorme.

Väliselt oli see kogemus enamasti masendav, nagu seda on pidanud tunnistama paljud noored kirjanikud ja maalikunstnikud, kes on Kreekast inspiratsiooni otsinud. Meil tekkis koguni kindel termin, millega tähistasime oma rahuldamatusetunnet ja sellest tulenevat meelekibedust: „Egeuse äng”. Ainult väga täiuslik kunstnik suudab luua kõrget kunsti maailma kõige puhtama ja harmoonilisema maastiku rüpes, iseäranis veel teades, et selle ainus mõeldav inimlik paralleel kuulub aegadesse, mis enam iial ei kordu. Saarte Kreeka on praegugi veel nagu Kirke; see pole koht, kuhu kunstnikust rändur, kes oma hinge pärast muretseb, võiks kauaks logelema jääda.

Välja arvatud eespool nimetatu, ei toimunud Spetsail minu sealoleku ajal midagi, mis seostuks minu romaani sündmustikuga. Kõik, millel on vähegi tõepõhja all, juhtus pärast seda, kui ma olin Inglismaale tagasi pöördunud. Ma küll pääsesin Kirke käest, kuid võõrutussümptomid olid üsna raskekujulised. Ma polnud siis veel aru saanud, et kaotused on kirjanikule ülimalt olulised, et need viljastavad tohutult tema raamatuid, olgu kaotusevalu kirjanikule endale nii kibe kui tahes. See rahuldamata igatsus, kaotsiläinud võimaluse tunne sundis mind pookima mõningaid oma eraelulisi dilemmasid Inglismaal mälestustele saarest ja tema üksindusest, mis minu jaoks järjest rohkem samastus kaotatud paradiisiga, võib-olla Alain Fournier’ „nimetu riigiga”, vahest koguni Bevise farmiga. Tasapisi hakkas minu kangelane Nicholas omandama kui mitte tänapäevase tavainglase tüüpilisi näojooni, siis vähemalt minu enda ühiskonnaklassi ja sotsiaalse tausta iseloomulikke tunnuseid. Perekonnanimes, mille ma talle andsin, peitub väike isiklik nali. Lapsepõlves oskasin ma th-häälikut hääldada ainult kui f-i, ja Urfe kõlab seega tegelikult nagu Earth – ning on hoopis varasem nimelooming kui sobiv haakumine Honoré d’Urfé ja „Astréega”.
Loodetavasti vabastab eelpool öeldu mind kohustusest seletada, mida mu lugu „tähendab”. Romaanid, isegi märksa läbipaistvama struktuuriga ja vaoshoitumad kui minu teos, ei ole ristsõnamõistatused, millel on üksainus komplekt õigeid vastuseid: õnnetu analoogia („Armas härra Fowles, kuidas täpselt mõista seda, et...”), mida ma vahel enam üldse ei loodagi tänapäeva üliõpilase ajust välja juurida. Kui „Maagil” mingit „tõelist tähendust” on, siis igatahes mitte rohkem kui Rorschachi testil psühholoogias.Tema ainus tähendus on vastukaja, mida ta lugejas tekitab, ja vähemalt minu silmis ei ole mingit „ainuõiget” vastukaja üldse olemas.

Pean vist veel lisama, et teksti redigeerides ei püüdnud ma arvesse võtta arvukaid põhjendatud süüdistusi liialdustes, ülemäärases keerukuses, kunstlikkuses ja muudes pattudes, mida raamat esmakordsel ilmumisel rangelt täiskasvanulikes arvustustes ära teenis. Nüüdseks olen tundma õppinud põlvkonda, keda see raamat kõige enam köidab, ja tean, et põhiliselt jääb see teos noorukiea romaaniks, mille autorgi on ebaküps täiskasvanu. Mul pole enda kaitseks muud öelda, kui et iga kunstnik peab kogu oma elu täies pikkuses vabalt kasutada saama.Teised inimesed võivad oma privaatset minevikku tsenseerida ja maha matta. Meie ei või, ja seepärast jääme elupäevade lõpuni pisut roheliseks... ebaküpselt roheliseks, lootuses, et ühel heal päeval muutume viljakalt haljaks. Kõigi tänapäeva romaanide seas, mis kujutavad romaanikirjaniku saatust, on Thomas Hardy viimane piinarikas teos „Armastatu” iseäranis paljastav: siin on näha, kuidas oletatavasti juba „küpset” keskealist kunstnikku ikka veel valitseb tema palju noorem mina. Selle türannia vastu võib mässu tõsta, nagu Hardy tegigi; aga karistuseks tuleb loovutada võime romaani kirjutada. „Maag” on muuhulgas (ehkki päris ebateadlikult) ka ohjeldamatult juubeldav leppimine sellesama ikkega.

Kui kogu selles (pigem iiri kui kreeka) hautises, kust aimub mitmeid erinevaid arusaamu inimeksistentsi – ja väljamõeldise – olemusest, üldse peitub mingi keskne teema, siis seda kajastab võib-olla kõige paremini raamatu alternatiivne pealkiri, millest loobumist ma veel praegugi vahel kahetsen: „Jumalamäng”. Ma tahtsin lasta Conchisel välja tuua mitmeid erinevaid maske, mis esindaksid mitmesuguseid inimlikke jumalakujutlusi alates üleloomulikust ja lõpetades erialasesse žargooni rüütatud teadusliku tõlgendusega; teisisõnu, ma tahtsin näidata mitmeid inimlikke pettekujutlusi millestki, mida pole tegelikult olemas, kujutlusi kõikteadvusest ja kõikvõimsusest. Selliste illusioonide purustamine on minu arvates tänapäevalgi sügavalt humanistlik eesmärk; ja ma soovin, et oleks olemas mingi super-Conchis, kes laseks araablased ja iisraellased, Ulsteri katoliiklased ja protestandid samasugusest heuristilisest veskist läbi, kus jahvatati Nicholast.

Ma ei kaitse Conchise otsust hukkamispäeval, kuid ma kaitsen selle dilemma realiteeti. Jumal ja vabadus on kaks täiesti vastandlikku mõistet; ja inimesed usuvad oma kujuteldavatesse jumalatesse enamasti seepärast, et nad ei taha uskuda selle vastandit. Ma olen juba küllalt vana mõistmaks, et sageli on neil selleks piisavalt põhjust. Aga sellegipoolest hoian kinni põhiprintsiibist, milles ma näen oma jutustuse tuuma ja mis ütleb, et tõeline vabadus on alati kahe vahel, mitte kunagi ühesainsas, ja sellepärast ei saagi tõeline vabadus olla absoluutne. Igasugune, ka kõige suhtelisem vabadus on võib-olla vaid väljamõeldis, kuid mina eelistan praegugi veel esimest hüpoteesi.
John Fowles

1976
1 Catullusele omistatud värsid cras amet qui numquam amavit / quique amavit cras amet on Jaan Kaplinski tõlkinud: „Homme maitske esmakordset, / homme tuntud armastust.” Sõnasõnalisemalt: homme armastagu see, kes pole kunagi armastanud; kes on armastanud, armastagu ka homme. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]

2 Selle kooli ainetel on tõepoolest kirjutatud üks üsna kummaline romaan: Kenneth Matthews, „Aleko” (Peter Davies, 1934). Ja prantsuse kirjanik Michel Déon on avaldanud autobiograafilise raamatu „Le Balcon de Spetsai” /„Spetsai rõdu”/ (Gallimard, 1961). [ ↵ ]
1


Un débauché de profession est rarement un homme pitoyable.
De Sade, Les Infortunes de la Vertu
1 Elukutselist pahetsejat on harva põhjust haletseda. De Sade, „Vooruse õnnetused” [ ↵ ]
1


Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda. Mind saadeti internaatkooli, pärast seda raiskasin kaks aastat sõjaväeteenistuses ja läksin siis Oxfordi. Seal aga hakkas mulle vähehaaval selguma, et ma pole üldse see inimene, kes ma tahan olla.

Juba tükk aega varem olin avastanud, et mu vanemad ja esivanemad ei olnud päriselt need mis vaja. Minu isa oli brigaadikindral, ent ta polnud kindraliks saanud mitte silmapaistvate sõjamehevõimete tõttu, vaid üksnes tänu asjaolule, et sattus õigel hetkel olema sobivas vanuses; minu ema aga oli tulevase kindralmajori abikaasa mustereksemplar. Iial ei vaielnud ta isale vastu ning käitus alati nii, nagu kuulaks mees kõrvalruumis tema juttu pealt – ka siis, kui isa oli mitme tuhande miili kaugusel. Sõjaaastatel kohtusin isaga väga harva, ja neil pikkadel lahusolekuaegadel lõin temast enda jaoks neitsilikult puhta ettekujutuse, mille ta puhkusele tulles enamasti juba kahe esimese päevaga täielikult hävitas.

Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda – ja seda juhtus väga harva –, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsutades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi. Ja kui sa siis ikka veel vastu puiklesid, ei suvatsenud jalamaid pikali visata ja surra, kaotas ta kannatuse, kukkus märatsema. Vihahoog oli tal alati käepärast nagu tige valvas peni.

Vastavalt perekonnalegendile pärinevad meie esivanemad Prantsusmaalt, aadlisoost hugenottidest, kes pärast Nantes’i edikti tühistamist Inglismaale põgenesid ning kelle kauge sugulane olevat Honoré d’Urfé, XVII sajandi bestselleri „Astrée” autor. Kui mitte arvestada niisama kahtlasi sidemeid teise viljaka sõnaseadjaga, Charles II sõbra Tom Durfey’ga, siis pole ükski minu esivanem ilmutanud vähemaidki kunstikalduvusi: põlvest põlve leidub nende hulgas üksnes kapteneid, vaimulikke, meremehi, väikemõisnikke, kelle ainsaks ühistunnuseks on silmapaistmatus ja vastupandamatu kalduvus hasartmängudele, kus nad alati vältimatult kaotajaks jäid. Minu vanaisal oli neli poega, kellest kaks langesid Esimeses maailmasõjas; kolmanda poja juures lõid atavistlikud kalduvused üsna ebameeldivalt välja (mänguvõlad) ja ta kadus Ameerikasse. Minu isa, vendadest noorim, kelle iseloomus aga ilmnesid jooned, mida tavaliselt omistatakse just vanematele poegadele, ei teinud sellest põgenikust iial juttu kui elavast inimesest; mul pole aimugi, kas ta on surnud või elus või kas mul pole äkki Atlandi ookeani teisel kaldal mõnd tundmatut nõbu.

Viimastel kooliaastatel hakkasin mõistma, miks ma oma vanematega ei klapi: nad suhtusid kõige sügavama põlgusega elulaadi, milles mina nägin oma tulevikku. Ma olin inglise keeles „tugev”, avaldasin kooliajakirjas varjunime all luuletusi ja pidasin D. H. Lawrence’it sajandi suurmeheks; Lawrence’it minu vanemad muidugi iial ei lugenud, polnud temast vististi kuulnudki, või kui olid, siis ainult seoses „Lady Chatterley armukesega”. Minu vanematel oli ka omadusi, mis väärinuksid vahest kõrgemat hinnangut: emal oli teatavat tundehellust, isal tuli ette eufoorilise lõbususe hetki; ent mina armastasin neis nimelt niisuguseid omadusi, mida nad ise üldse armastusväärseks ei pidanud. Seks ajaks, kui mina sain kaheksateist täis ja Hitler oli juba surnud, muutusid nad minu jaoks lihtsalt elatusvahendite allikaks, kelle vastu mul tuli sündsat tänulikkust üles näidata, aga midagi enamat mul neile siis enam pakkuda ei olnud.

Ma elasin kaksikelu. Koolis lõin endale sõjaaja esteedi ja küüniku tagasihoidliku maine. Sõjaväkke minekust ma küll ei pääsenud – Traditsioon ja Eneseohverdus värbasid mind sinna ühisel jõul. Kuid ma kinnitasin visalt, et pärast ajateenistust tahan astuda ülikooli, ja õnneks leidsin selles suhtes oma koolijuhatajalt toetust. Sõjaväes jätkasin kaksikelu: teiste ees etendasin Vana Välgu, kindral Urfe’i poja tülgastavat rolli, salamahti aga neelasin Penguini uusima kirjanduse sarja ja luulevihikuid. Demobiliseerusin niipea kui võimalik.

1948. aastal läksin Oxfordi. Minu teisel ülikooliaastal Magdaleni Kolledžis, varsti pärast suvevaheaega, mille vältel ma oma vanematega peaaegu ei kohtunudki, pidi isa ootamatult Indiasse lendama. Ta võttis ema kaasa. Äikesetormis, neljakümne miili kaugusel Karatšist kukkus nende lennuk bensiinilõõmas alla. Pärast esimest vapustust valdas mind peaaegu kohe kergenduse ja vabaduse tunne. Minu ainus allesjäänud lähedane sugulane, ema vend, pidas Rodeesias farmi, nii et polnud enam perekonda, kes oleks mind minu tõelise olemuse väljaarendamisel takistanud. Pojalikus armastuses olin nõrk, kuid moesoleva filosoofilise voolu alal väga tugev.

Nii ma vähemalt arvasin, ja seda mõtteviisi jagas sõpruskond, kes oli Magdalenis välja kujunenud. Meil oli väike klubi, me nimetasime ennast Les Hommes Révoltés


, jõime väga kuiva šerrit ja (põlastades neljakümnendate aastate lõpul moodi läinud koredaid topilisi pintsakuid) kandsime oma koosolekutel tumehalli ülikonda ja musta lipsu. Me vaidlesime olemise ja olematuse üle ja nimetasime teatavat laadi iseäralikku käitumist „eksistentsialismiks”.Vähem valgustatud inimesed oleksid seda nimetanud lihtsalt kapriisseks või lihtsalt isekaks, aga meie ei taibanud, et need kangelased ja antikangelased, kellega me prantsuse eksistentsialistlike romaanide vahendusel tutvusime, polnudki realistlikena mõeldud. Me püüdsime neid matkida, pidades keeruliste tundevarjundite kujundlikke kirjeldusi otseseks käitumisjuhiseks. Kohusetundlikult talusime täpselt õiget ängistustunnet. Oxfordi igavesele dändilikkusele truuks jäädes ei tahtnud suurem osa meist midagi enamat kui lihtsalt teistest erineda. Ja selle eesmärgi meie klubi ka saavutas.

Ma harjutasin endale juurde kulukad kombed ja eputavad maneerid. Ma omandasin kolmanda järgu diplomi, ent esmajärgulise pettekujutluse: et ma olen luuletaja. Raske on kujutleda midagi ebapoeetilisemat kui minu selleaegne asjatundlik elutüdimus ja eriti veel mu sügav vastumeelsus tööga leiba teenida. Minusugune kollanokk ei teadnud veel, et küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada – ühesõnaga, lihtsalt impotentsust –, ja et igasuguse pingutuse põlgamine nõuab suuremat pingutust kui miski muu. Kuid siiski suutsin neelata tillukese portsu ravimit, millest on elu lõpuni kasu ja mis on Oxfordi kõige olulisem panus kultuursesse ellu: ma omandasin natuke sokraatilist ausust. See näitas mulle – küll väga põgusalt ja ainult ajuti –, et tühipaljas mäss omaenda mineviku vastu ei ole eluhoiakuna veel piisav. Ühel õhtul sõprade seltskonnas ütlesin sõjaväe aadressil ränkraskeid sõnu; ent hiljem, koju jõudes, torkas mulle äkki pähe, et karistamatus, millega ma nüüd ütlen asju, mille peale mu kadunud isa oleks rabanduse saanud, näitab vaid üht: ma olen ikka veel tema mõju all. Tegelikult ei olnud ma küünik mitte loomu poolest, olin seda vaid mässumeelest. Ma olin seljataha jätnud kõik, mida ma vihkasin, aga ma polnud leidnud midagi, mida armastada, ja sellepärast tegin näo, et seda, mis vääriks armastust, pole olemaski.

Ma astusin maailma, täielikuks läbikukkumiseks suurepäraselt ette valmistatud. Finantsiline Ettenägelikkus oli mõiste, mis minu isa võtmesõnade loendis puudus; Ladbroke’i juures oli tal avatud naeruväärselt suur arve ja ohvitseride kasiinos tegi ta alati peadpööritavaid kulutusi, sest ta tahtis kangesti populaarne olla ja isikliku veetluse puudumist rohkete väljategemistega korvata. Kui advokaadid ja maksuametnikud olid oma osa kätte saanud, ei jäänud tema rahast ligilähedaltki nii palju järele, et ma oleksin sellest elada võinud. Ent kõikjal, kus ma käisin tööd otsimas – välisministeeriumis, siseministeeriumis, asumaade ministeeriumis, pankades, kaubanduse ja reklaami alal – kukkusin ma pikema jututa läbi. Käisin mitmetel vestlustel. Kuna ma ei suvatsenud ilmutada entusiastlikku õhinat, mida meie maailm noorelt ametnikult ootab, ei saavutanud ma kuskil edu.

Nagu lugematud endised Oxfordi tudengid enne mind, vastasin lõpuks Timesi hariduslisas ilmunud kuulutusele. Sõitsin kohapeale vaatama: vähetuntud internaatkool East Anglias. Pärast pealiskaudset küsitlust pakuti tööd. Hiljem sain kuulda, et peale minu oli veel ainult kaks kandidaati, mõlemad uutest teisejärgulistest ülikoolidest, ja õppetöö alguseni oli jäänud kolm nädalat.

Konveierilindilt tulnud keskklassi poisid, keda ma seal õpetama pidin, olid juba niigi piisavalt vastikud; klaustrofoobne väikelinn mõjus luupainajalikult; aga kõige krooniks oli õpetajate tuba: see oli täiesti talumatu.

Sealt läksid tundi peaaegu kergendustundega. Tüdimus, kooliaasta tuimastav ettemääratus rippus õpetajaskonna pea kohal nagu pilv. Ja nüüd oli see juba tõeline tüdimus, mitte minu senine moehaigus. Kõik see sünnitas teesklust, silmakirjalikkust ja võimetut viha nii vanades olijates, kes teadsid, et nende elu on luhta läinud, kui ka noortes, kes pelgasid, et nendega läheb niisamuti. Vanemad õpetajad nägid välja nagu surmamõistetud; mõnda neist vaadates hakkas pea ringi käima. Tundus, nagu oleksid heitnud pilgu inimliku tühisuse põhjatusse kuristikku... Umbes niisugused olid tundmused, mis mind juba teisel semestril valdasid.

Niisuguse Sahara läbimisele ei võinud ma oma elu kulutada; ja mida enam see veendumus minus süvenes, seda selgemini tajusin, et selles enesega rahulolevas kivistunud koolis peegeldub nagu mängumudelis kogu Inglismaa, ning et oleks täiesti naeruväärne hüljata üks, hülgamata teist. Peale selle oli seal veel üks tüdruk, kellest ma samuti tüdinud olin.

Minu lahkumisavaldus, mille ma esitasin juba aegsasti enne kooliaasta lõppu, võeti leplikult teadmiseks. Kui ma ähmaselt vihjasin oma rahutule iseloomule, tuli koolijuhataja kohe välja oletusega, et kavatsen nähtavasti minna Ameerikasse või mõnda dominiooni.

„Ma pole veel otsustanud, härra direktor.”

„Ma arvan, et oleksime teinud teist päris hea õpetaja, Urfe. Ja teie oleksite andnud omalt poolt midagi meilegi. Aga nüüd pole vist enam midagi parata.”

„Ega vist.”

„Minu meelest ei ole kõik see välismaal ringirändamine ikka päris õige asi. Kuulake minu nõuannet, ärge minge. Aga noh... vous l’avez voulu, Georges Danton.


Vaus l’avez voulu.”

See viltuläinud tsitaat oli igati iseloomulik.

Minu lahkumispäeval sadas nagu oavarrest, aga mu süda oli täis rõõmsat erutust, tiivasirutuse imelist vaimustust. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen, aga ma teadsin, mida ma vajan. Mul oli tarvis uut maad, uut rahvast, uut keelt; ja ehkki ma poleks osanud seda tollal sõnastada – ma vajasin mingit uut saladust.
1 Mässavad Inimesed. [ ↵ ]

2 Ise te seda tahtsite, Georges Danton. (Moliére’il tegelikult Georges Dandin.) [ ↵ ]
2


Sain kuulda, et Briti Nõukogus vajatakse inimesi. Augustikuu algul läksin Davies Streetile, kus minuga vestles innukas diplomaadi hääle ja sõnavaraga kultuurilembene daam. Nagu ta mulle otsekui saladuskatte all tunnistas, olevat kohutavalt tähtis, et „meid” esindaks välismaal sobiv inimene; aga nii nõme kui see ka pole – kõik ametikohad tuleb avalikult välja kuulutada ja kandidaadid valida vestluse põhjal, ja tegelikult on nad just praegu sunnitud välisesinduste koosseisu kärpima. Lõpuks tuli ta asja juurde: midagi muud pole praegu pakkuda kui inglise keele õpetaja koht välismaa koolis – no kas pole õudne?

Möönsin, et on tõesti õudne.

Augustikuu viimasel nädalal panin naljaga pooleks kuulutuse lehte. Minu traditsioonilises vormis napisõnalisele pakkumisele, kus tõotasin minna kuhu iganes ja teha ükskõik mida, tuli päris mitu vastust. Lisaks voldikutele, mis mulle meelde tuletasid, et ma olen Jumala laps, sain kolm veetlevat kirja hakkajatelt pennita sulidelt. Veel pakuti ebatavalist ja tasuvat tööd Tangeris – kas ma räägin itaalia keelt? –, aga minu vastus jäi vastuseta.

Septembrikuu hakkas kätte jõudma ja tasapisi muutus mu olukord meeleheitlikuks. Tundsin, et olen nurka aetud ja et viimases hädas tuleb taas pöörduda hirmuäratava Hariduslisa poole ja sirvida neid lõputuid helehalle veerge helehallide töökohtadega. Niisiis kõmpisin ühel hommikul jälle Davies Streetile.

Küsisin, kas neil on pakkuda õpetajakohta Vahemeremaades, ja seesama naisterahvas, kes kõike alati nii paksudes värvides kirjeldas, läks toimikut otsima. Istusin ooteruumis Matthew Smithi punalilla kompositsiooni all ja nägin end juba Madridis, Roomas, Marseilles’s või Barcelonas... koguni Lissabonis. Välismaal on kindlasti kõik teistmoodi, seal ei ole õpetajate tuba, ma hakkan luuletusi kirjutama. Daam tuli tagasi. Tal olevat kohutavalt kahju, aga kõik paremad kohad on nähtavasti juba ära antud, ainult need ongi veel saadaval: ta ulatas mulle paberilehe, kus tutvustati üht Milano kooli. Raputasin pead. Daam jagas minu tundeid.

„Siis jääb üle ainult see. Äsja panime kuulutuse lehte.”Ta ulatas mulle ajaleheväljalõike.
LORD BYRONI KOOL PHRAXOSE SAAREL

Lord Byroni Kool Phraxose saarel Kreekas vajab inglise keele abiõpetajat. Ootame vallalisi kandidaate, kellel on kõrgem haridus inglise filoloogia alal. Uuskreeka keele valdamine pole tingimata vajalik. Palk on Briti vääringusse arvestatult umbes 600 naela aastas ja täielikult konverteeritav. Kaheaastane leping, mida võib pikendada. Lepingu sõlmimisel ja lõpetamisel tasutakse sõidukulud.
Kuulutuse tekstile oli lisatud paljusõnaline infoleht. Selgus, et Phraxose saar asub Egeuse meres umbes kaheksakümne miili kaugusel Ateenast. Lord Byroni nimeline õppeasutus aga oli „üks Kreeka tuntumaid internaatkoole, kus järgitakse Inglismaa internaatkoolide traditsioone” – siit ka nimi. Paistis, et koolis on kõik õppetööks vajalikud tingimused olemas. Maksimumkoormus viis tundi päevas.

„Koolil on kohutavalt hea kuulsus. Ja saar ise on lihtsalt paradiis.”

„Kas te olete seal käinud?”

Daam oli umbes kolmekümneaastane, sündinud vanatüdruk ja ilma vähimagi seksuaalsuseta, nii et ta elegantne riietus ja ülepakutud meik jätsid kokkuvõttes päris haleda mulje; ta nägi välja nagu läbikukkunud geiša. Ei, isiklikult pole ta seal käinud, aga kõik räägivad. Ma lugesin kuulutuse veel kord üle.

„Miks nad selle asja nii viimasele minutile jätsid?”

„Nagu ma aru saan, palkasid nad algul kellegi teise. Küll mitte meie vahendusel. Aga seal tekkis mingi kohutav arusaamatus.” Uurisin jälle infolehte. „Tegelikult ei ole me neile varem tööjõudu otsinud. Praegu teeme seda õieti vaid vastutuleku korras.” Ta õnnistas mind kannatliku naeratusega. Esihambad olid laiad nagu labidad. Panin mängu oma parima Oxfordi häälduse ja küsisin, kas ta ei tahaks minuga lõunale tulla.

Koju jõudes täitsin ära ankeedi, mille ta oli restorani kaasa võtnud, ja panin posti. Samal õhtul tõi saatuslike kokkulangevuste kombinatsioon minu ellu Alisoni.
3


Usun, et vastavalt tolle seksuaalrevolutsioonieelse ajastu kriteeriumidele oli mul oma vanuse kohta üsna palju vahekordi olnud. Ma meeldisin tüdrukutele, vähemalt teatavat sorti tüdrukutele; mul oli auto, mida nende kaugete aegade tudengil enamasti polnud, ja mul oli ka mõnevõrra raha. Ma polnud inetu; aga mis veel tähtsam, ma olin silmatorkavalt üksildane, ja üksindus, nagu iga lojus teab, avaldab naistele saatuslikku mõju. Mul oli oma „tehnika” – esinesin ettearvamatuna, küünilisena, ükskõiksena. Ja siis tõmbasin äkki kübarast välja oma üksildase südame nagu mustkunstnik valge küüliku.

Ma ei kollektsioneerinud naisi, aga Oxfordist lahkudes oli mul pärast neitsilikkuse kaotamist juba tosin tüdrukut olnud. Olin oma seksuaalse edukusega rahul ja armastuse pealtnäha nii efemeerne olemus meeldis mulle. See oli peaaegu nagu golf: oled tehniliselt täitsa osav, aga südamepõhjas põlgad seda mängu. Tuled omadega alati puhtalt välja, siis kui mängid, ja ka siis, kui ei mängi. Oma armuafääre arendasin peamiselt õppetöö vaheaegadel, Oxfordist kaugel, sest semestri algul võisin kuriteopaigalt alati mugavalt jalga lasta. Mõnikord kiusati mind paar nädalat kirjadega, aga ma peitsin oma üksildase südame kähku kindlasse kohta, „hakkasin taas kandma vastutust tervikliku olemuse eest” ja tõmbasin ette chesterfieldliku maski. Saavutasin vahekordade katkestamise alal peaaegu samasuguse meisterlikkuse kui nende sõlmimisel.

See kõik kõlab väga läbimõeldult, ja läbimõeldud see oligi, kuid põhjuseks polnud mitte minu hingeline külmus, vaid pigem eneseimetluslik usk, et elustiil on maailmas kõige tähtsam asi. Kergendustunnet, mis mind järjekordset tüdrukut hüljates alati valdas, pidasin eksikombel vabadusearmastuseks. Võib-olla räägib minu kasuks asjaolu, et ma valetasin väga harva. Enne kui mu järjekordne ohver ennast paljaks kooris, tegin talle alati selgeks, et paaritumine ja abielu on kaks erinevat asja.

Kuid hiljem, East Anglias, läks lugu keeruliseks. Hakkasin käima ühe vanema kolleegi tütrega. Temas oli traditsioonilist inglise ilu, ta vihkas provintslikkust nagu minagi ja tundus üsna kirglik olevat, aga ma taipasin liiga hilja, et tema kirglikkusel oli üks kindel eesmärk: ma pidin temaga abielluma. Mind tegi haigeks mõte, et tühipaljas ihulik vajadus ähvardab rikkuda mu elu. Järgnes paar õhtut, kus ma juba peaaegu alla andsin, ehkki Janet oli põhiliselt üsna rumal tüdruk, ja ma teadsin, et ma ei armasta teda ega hakka kunagi armastama. Mind kummitas veel kaua tagantjärele meie lahkuminekustseen, ööpikkune jagelemine ja pisaratevalamine minu autos juulikuise mere ääres. Õnneks teadsin, ja tema teadis, et mina tean, et ta ei ole rase. Tulin Londonisse kindla otsusega naistest mõnda aega eemale hoida.
Korter Russell Square’il minu ajutise korteri all seisis peaaegu kuni augustikuu lõpuni tühi, kuid ühel pühapäeval kuulsin seal äkki liikumist, uksed paukusid, kostis muusikat. Esmaspäeval kohtasin trepikojas paari ebahuvitava välimusega tüdrukut, alla minnes kuulsin nende omavahelist juttu, kus kõik lühikesed a-d olid redutseerunud lühikesteks e-deks. Nad olid austraallased. Jõudis kätte reedene päev, kus ma preili Spencer-Haigh’ga lõunal käisin.

Õhtul kella kuue ajal koputati uksele; tulija oli kogukam neist kahest neiust, keda olin trepikojas näinud.

„Hei! Mina olen Margaret. Alt korterist.”

Surusime kätt. „Meeldiv teiege tutvude. Teate, meil tuleb väike klunker. Kas tahaksite ka tulle?”

„Oh ei tea, tegelikult...”

„Te ei saa siin niikuinii rahu.”

Tuntud lugu: küllakutse, et juba eos vältida hilisemaid kaebusi.

Kõhklesin viivu, siis kehitasin õlgu.

„Olgu pealegi. Tänan.”

„Tore, oleme kokku leppinud. Kaheksa paiku.” Ta hakkas juba alla minema, aga pööras veel korraks ümber. „Kas teil on tüdruk, keda te tahate kaasa võtte?”

„Praegu parajasti ei ole.”

„Me siis leiame teile kellegi. Hei!”

Ja läinud ta oligi. Sel hetkel kahetsesin, et küllakutse vastu võtsin.

Läksin alla alles siis, kui kuulsin, et hulk rahvast on juba kohal. Lootsin, et inetud tüdrukud – kes tulevad alati varakult – on selleks ajaks juba kavaleri leidnud. Uks oli lahti. Läksin läbi väikese esiku ja seisatasin elutoa uksel, käes pudel punast alžeeria veini, valmis seda piduperenaisele üle andma.Vaatasin rahvarohkes ruumis ringi, otsides tuttavaid tüdrukuid, keda ma olin varem näinud. Valjud austraalia hääled, üks mees šoti seelikuga, mitu lääneindia mustanahalist. Tundus, et see seltskond mulle ei istu, ja palju ei puudunud, et oleksin juba mõne hetke pärast minema lipsanud. Siis aga saabus järjekordne külaline ja seisatas esikus minu selja taga.

See oli umbes minuvanune neiu, raske kohver käes, väike seljakott seljas. Ta kandis reisil kortsunud valkjat vihmamantlit ja oli sügavalt päevitanud: niisuguse jume võib anda ainult nädalatepikkune viibimine kuuma päikese käes. Tal olid pikad juuksed, mitte päris blondid, vaid pigem blondiks pleekinud. See tundus veider, sest parajasti oli moes poisilik lõige: tüdrukud nagu poisid, mitte tüdrukud nagu tüdrukud; ja temas oli midagi saksalikku, taanilikku ja pealekauba midagi orvulikku, kuid sellele üldmuljele lisandus veel mingi ebaloomulik riivatu varjund. Ta ei tahtnud end toauksel näidata, viipas mind lähemale. Ta naeratus oli väga jahe, väga ebasiiras, väga põgus.

„Olge hea, otsige Maggie üles ja kutsuge ta välja.”

„Margaret?”

Ta noogutas. Trügisin läbi külalistesumma ja leidsin Margareti lõpuks köögist.

„No hei! Jõudsitegi kohale.”

„Üks inimene palub, et tuleksite esikusse. Üks tüdruk, kohver kaasas.”

„Oh issand!”Ta pöördus naise poole, kes seisis ta selja taga. Aimasin halba. Ta kõhkles, pani siis käest õllepudeli, mida oli parajasti kavatsenud avada. Tema lihava selja taga trügisin jälle läbi külaliste summa.

„Alison! Sa ju ütlesid, et tuled alles järgmisel nädalal.”

„Raha sai viimseni otsa.” Vaeslaps heitis vanemale neiule imelikult kahemõttelise, pooleldi süüdlasliku, pooleldi sondeeriva pilgu. „Kas Pete on tagasi jõudnud?”

„Ei ole.” Margaret tasandas häält, selles oli tunda hoiatust. „Aga Charlie ja Bill on siin.”

„Merde!” Tulija näis šokeeritud olevat. „Ma lihtsalt pean vanni minema.”

„Charlie jahutab vannis õlut. Ta lasi selle ääreni vett täis.”

See oli päevitanud neiule viimaseks hoobiks. Haarasin ohjad oma kätte: „Kasutage minu vannituba. Ülemisel korrusel.”

„Kas tohib? Alison, saa tuttavaks, see on...”

„Nicholas.”

„Ega see teile tüli ei tee? Ma tulen otse Pariisist.” Panin tähele, et tal oli korraga kaks erinevat hääldust – üks peaaegu austraallaslik, teine peaaegu inglaslik.

„Selge. Ma juhatan teid üles.”

„Ma pean enne vaatama, mis ma kaasa võtan.” Niipea kui ta üle läve astus, tõusis vali lärm. „Hei, Allie! Kust sina äkki välja ilmusid?”

Tema ümber kogunes paar-kolm austraalia meest. Ta andis neile kõigile põgusa tervitussuudluse. Margaret, tüüpiline paks tüdruk, kes armastab kantseldada kõhnu tüdrukuid, peletas nad eemale. Varsti ilmus Alison jälle nähtavale, vajalikud riideesemed kaasas, ja me läksime trepist üles.

„Oh Jeesus,” õhkas Alison. „Niisugused need austraallased on.”

„Kus te käisite?”

„Mitmel pool. Prantsusmaal, Hispaanias.”

Läksime minu korterisse.

„Üks hetk, ma pühin enne ämblikud vannist välja. Kallake endale midagi joodavat. Sealt leiate, mis vaja.”

Kui ma vannitoast välja tulin, oli tal viskiklaas käes. Ta naeratas nüüdki, kuid tegi seda pingutusega. Naeratus kustus peaaegu silmapilkselt. Aitasin tal vihmamantli seljast. Ta kasutas nii vänget Prantsuse parfüümi, et sellel oli peaaegu karbolhappe lõhn, ja ta kahvatukollane seelik oli võidunud. „Te elate seal all korteris?”

„Mhmh. Teiste tüdrukutega koos.”

Ta kergitas sõnatult klaasi. Tal olid avalad hallid silmad: see oli korrumpeerunud näos ainus süütu detail, just nagu oleks ta kalestunud väliste asjaolude sunnil, mitte loomu poolest. Inimene, kes oskab enda eest seista, aga vajab nähtavasti siiski kaitset. Ja ta vaevu märgatava austraalia aktsendiga hääles, mis samas polnud ka inglispärane, oli labasevõitu nasaalset jõhkrust, aga ometi ka kummaliselt vürtsikat otsekohesust. Ta oli iseäralik olevus, mingi inimeseks kehastunud oksüümoron.

„Kas te olete üksinda? Seal pidus?”

„Jah.”

„Kas tahaksite tänast õhtut minu seltsis veeta?”

„Muidugi.”

„Tulge siis umbes paarikümne minuti pärast uuesti üles.”

„Ma ootan siinsamas.”

„Ärge parem oodake.”

Vahetasime ettevaatliku naeratuse. Mina läksin seltskonda tagasi.

Margaret otsis mind üles. Küllap ta vist juba ootas minu tulekut. „Nicholas, meil on siin üks kena inglise tüdruk, kes kangesti tahab teiega tuttavaks saada.”

„Paistab, et teie sõbranna pani mulle juba käpa peale.”

Ta tegi suured silmad, vaatas ringi ja kutsus mind siis vaikselt esikusse. „Teate, vähe imelik on küll niisugust asja seletada, aga... Alison on kihlatud minu vennaga. Mõned venna sõbrad on praegu siin.”

„Ja mis siis sellest?”

„Alisoniga on viimasel ajal olnud igasugust jama.”

„Ma ei saa ikka veel hästi aru.”

„Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha skandaali. Hiljuti meil üks juba oli.”Tegin, nagu ei taipaks midagi. „Vahel läheb mõni mees armukadedaks teise mehe eest.”

„Võite minu pärast täitsa mureta olla.”

Keegi hõikas teda teisest toast. Ta nähtavasti püüdis endale sisendada, et olen ohutu, aga ei jäänud uskuma ja jõudis lõpuks otsusele, et siin pole midagi parata. „Aumeeste mäng. Loodan, et minu hoiatus jõudis kohale?”

„Absoluutselt.”

Ta vaatas mind relvavendlikult, noogutas mitte eriti veendunult ja läks minema. Ootasin ukse läheduses umbes kakskümmend minutit, hiilisin siis välja ja läksin oma korterisse tagasi. Helistasin kella. Pärast pikka ootamist küsiti ukse tagant:

„Kes seal on?”

„Kakskümmend minutit.”

Uks avanes. Ta oli juuksed üles pannud ja vannilina ümber võtnud; väga päevitunud õlad, väga päevitunud sääred. Ta tõmbus kähku vannituppa tagasi. Väljavoolav vesi mulksus. Hüüdsin läbi ukse:

„Mul kästi teist eemale hoida.”

„Maggie?”

„Ta ütles, et ei taha skandaali.”

„Kuradi lehm. Võimalik, et temast saab mu meheõde.”

„Ma tean.”

„Õpib sotsioloogiat. Londoni Ülikoolis.” Järgnes pikem paus. „Kas pole ogar mõte? Sõidad minema ja kujutled, et kui tagasi tuled, on inimesed hoopis muutunud, aga tegelikult on nad täpselt samasugused kui enne.”

„Kuidas seda mõista?”

„Oodake üks minut.”

Ootasin päris mitu minutit. Siis aga avanes uks ja ta tuli elutuppa, väga lihtne valge kleit seljas, juuksed jälle alla lastud. Ta oli minkimata ja kümme korda nägusam kui enne. Huulde hammustades saatis ta mulle kavala naeratuse. „Kas kõlbab?”

„Ballikuninganna.”

Ta vaatas mulle otse silma, nii et tundsin end ebamugavalt. „Kas lähme alla?”

„Kallake ainult natuke põhja peale.”

Täitsin uuesti ta klaasi ja tegin seda üsna heldelt. Minu toimetamist jälgides ütles ta äkki: „Ei tea, mida ma kardan? Mida ma kardan?”

„Kardate?”

„Ei tea isegi. Maggie’t. Poisse. Vanu armsaid aussisid.”

„Skandaali?”

„Oh issand. Ääretult tobe lugu. Oli siin üks kena Iisraeli poiss, me lihtsalt suudlesime. Peo ajal. Muud midagi. Aga Charlie kaebas Pete’ile, nad norisid meelega tüli ja... issand! Teate isegi. Meeste mängud.”

All pidin ta mõneks ajaks teistele ohverdama. Tema ümber kogunes inimesi. Läksin tõin talle klaasi ja ulatasin selle üle kellegi õla; mainiti Cannes’i, Collioure’i ja Valenciat. Tagumisest toast hakkas kostma džässmuusikat, mina võtsin ukse kõrval uuesti vaatlusposti sisse. Akna tagant, tantsijate tumedate kogude tagant paistsid hämarad puud, kahvatukollane taevas. Tundsin äkki teravalt, kui võõrad on kõik need inimesed. Vastasseina äärest naeratas mulle häbelikult vastu prillidega tüdruk, lühinägelikud silmad läägelt pehmes näos. Hingelise vaimuinimese mustereksemplar, kelletaolisi alati jahivad ja ekspluateerivad igasugu hullud. Ta oli üksinda, ja ma aimasin, et see ongi „kena inglise tüdruk”, kelle Margaret oli minu jaoks varunud. Ta huuled olid liiga punaseks võõbatud ja ta oli minu jaoks nii täpselt defineeritud nagu hästi tuntud linnuliik. Pöörasin temast kähku ära nagu kuristiku servalt, läksin raamaturiiuli juurde ja istusin põrandale. Tegin näo, nagu pakuks üks pehmekaaneline uudisteos mulle suurt huvi.

Alison põlvitas minu kõrvale. „Ma olen täitsa täis. Sellest sinu viskist. Säh, proovi seda.” See oli džinn. Ta istus küljega minu poole. Ma raputasin pead. Meenutasin punaseks plätserdatud suuga kahvatut inglise tüdrukut. See siin oli vähemalt elus inimene, robustne, aga elus.

„Mul on hea meel, et sa just täna õhtul koju jõudsid.”

Ta rüüpas džinni ja heitis mulle põgusa hindava pilgu. Tegin uue katse. „Kas sa oled seda lugenud?”

„Jätame sissejuhatuse ära. Käigu kirjandus kuradile. Sina oled tark ja mina olen ilus. Räägime nüüd parem sellest, kes me tegelikult oleme.” Hallide silmade pilk oli nöökav; või hulljulge.

„Pete?”

„Ta on lendur.” Alison mainis üht tuntud lennukompaniid. „Me elame koos. Või lahus. Kuidas kunagi.”

„Või nii.”

„Ta on praegu Ameerikas ümber õppimas.” Alison lõi silmad maha, hetkeks oli ta hoopis teine inimene, hoopis tõsisem. „Kihlus on Maggie väljamõeldis. Meie pole üldse sedasorti.” Korraks riivas mind ta põgus pilk. „Vabad inimesed.”

Jäi selgusetuks, kas ta räägib oma peigmehest tõemeeli või lihtsalt minu meeleheaks; kas vabadus on tema poos või tema tõde.

„Mis tööd sa teed?”

„Igasugu asju. Enamasti istun kuskil registratuuris.”

„Hotellis?”

„Ükskõik kus.”Ta kirtsutas nina. „Nüüd kandideerin uude ametisse.

Stjuardessiks. Sellepärast läksingi paariks nädalaks prantsuse ja hispaania keelt lihvima.”

„Kas tahaksid minuga homme kuhugi sööma tulla?”

Nähtavale ilmus kehakas kolmekümnendates aastates austraallane ja nõjatus otse meie vastas uksepiidale. „Tead, Charlie,” hõikas Alison üle toa. „Ta lihtsalt lubas mul oma vannituba kasutada. See ei tähenda midagi.”

Charlie noogutas aeglaselt, siis ajas jämeda sõrme manitsevalt püsti, tõukas end uksepiidast eemale ja läks kõikuval sammul minema.

„Kui armas inimene.”

Alison pööras peopesa ülespidi ja silmitses seda uurivalt. „Kas sina oled kaks ja pool aastat Jaapani sõjavangis istunud?”

„Ei ole. Kust sa selle peale tuled?”

„Aga Charlie istus.”

„Vaene Charlie.”

Vaikisime mõlemad.

„Austraallased on õudselt tüütud. Aga inglased on jälle ennast täis.”

„Kui sa...”

„Mina nöögin teda, sest ta on minusse armunud, ja see meeldib talle. Aga keegi teine ei tohi teda narrida. Minu kuuldes igatahes mitte.”

Taas tekkis vaikus.

„Anna andeks, aga...”

„Pole midagi.”

„...aga kuidas siis homsega jääb?”

„Jääb ära. Räägi nüüd endast.”

Kuigi olin solvunud, et ta mulle äraütlemise kunstis nii valusa õppetunni andis, meelitas ta minust vähehaaval üht-teist välja. Ta oskas mind rääkima panna, esitades otsekoheseid küsimusi ja leppimata põiklevate vastustega. Alustasin sellest, et olen kindrali poeg, rääkisin oma üksindusest, ja sedakorda mitte edevusest, vaid lihtsalt soovist asja seletada. Alisonist sain teada kaks olulist punkti: näilise otsekohesuse taha varjus tegelikult vilunud meelitaja, kes teadis, kuidas mehi kohelda, osav seksuaaldiplomaat; ja tema veetluse allikaks polnud mitte ainult tema siirus, vaid ka ta kaunis keha, huvitav nägu ja oma väärtuste täpne tundmine. Tal oli väga ebainglaslik võime üllatada ootamatute tõdedega, temas oli tõsidust, vilgast huvi paljude asjade vastu. Ma jäin vait. Teadsin, et ta jälgib mind teraselt. Ootasin veidi ja tõstsin pilgu. Ta näol oli häbelik mõtlik ilme; ta oli korrapealt hoopis teine.

„Alison, sa meeldid mulle.”

„Sina vist meeldid mulle ka. Sul on päris ilus suu. Kergatsi kohta päris ilus.”

„Ma pole kunagi kohanud ühtki Austraalia tüdrukut.”

„Vaene väike Tommy.”

Peale ühe ähmase lambi olid kõik tuled juba ammu kustutatud ja kõigil sobivatel mööbliesemetel ja vabal põrandapinnal vähkres saatusele alistunud paare. Paarideks jagunenud seltskond hakkas ära vajuma. Maggie oli kuhugi kadunud ja Charlie puhkas magamistoa põrandal sügavas unes. Tantsisime. Alustasime üsna lähedalt ja saime veelgi lähedasemaks. Suudlesin ta juukseid ja siis kaela, ta pigistas mu kätt ja surus end veel natuke lähemale.

„Kas lähme üles?”

„Mine sina ees. Ma tulen kohe järele.”Ta lipsas minema ja mina läksin üles oma korterisse. Möödus kümme minutit, ja siis seisis ta minu uksel, pisut ootusärev naeratus näol. Ta seisis seal oma valges kleidis, süüturikutu, labane-peen, asjatundlik algaja.

Ta astus sisse, ma sulgesin ukse, ja me hakkasime kohe suudlema. Suudlesime minuti, kaks minutit, toetusime pimeduses vastu ust. Trepikojast kostis samme, seejärel kaks kõva koputust. Alison pani mulle käe suule. Veel koputati kaks korda, ja veel. Ootasime põksuval südamel. Sammud eemaldusid.

„Lähme,” ütles Alison. „Lähme, lähme.”
4


Järgmisel hommikul ärkasin üsna hilja. Alison magas alles, paljas pruun selg minu poole. Tõusin üles, keetsin kohvi ja tõin kannu magamistuppa. Selleks ajaks oli ta juba ärkvel, vaatas mind tekiserva alt. See oli pikk ilmetu pilk, mis minu naeratusele ei vastanud ja kustus äkki, kui ta teki üle pea tõmbas ja mulle selja pööras. Istusin voodiservale ja püüdsin võrdlemisi asjaarmastajalikult välja uurida, mis viga on, aga tema ei reageerinud, lina kõvasti ümber pea tõmmatud; nägin, et minu patsutustest ja mõminatest pole kasu, ja hakkasin kohvi jooma. Veidi aja pärast tõusis Alison istuli ja küsis sigaretti. Seejärel palus särki laenata. Silma ta mulle vaadata ei tahtnud. Ta tõmbas särgi selga, käis vannitoas ja puges siis uuesti voodisse, tõrjudes minu lähenemiskatsed hoogsa pearaputusega tagasi. Istusin voodijalutsisse ja vaatasin, kuidas ta kohvi joob.

„Mis viga?”

„Kas tead, kui mitme mehega ma viimase kahe kuu jooksul olen maganud?”

„Viiekümnega?”

See ei pannud teda naeratama.

„Kui oleksin maganud viiekümnega, siis oleksin lihtsalt aus professionaal.”

„Võta veel kohvi.”

„Pool tundi pärast seda, kui ma sind eile õhtul esimest korda nägin, ütlesin endale, et kui ma olen tõeliselt paheline, siis lähen sinuga voodisse.”

„Tänan väga.”

„Sellest, kuidas sa rääkisid, võis kohe järeldada, mis mees sa oled.”

„Ja mida sa siis järeldasid?”

„Sa oled affaire de peau


tüüpi.”

„Naeruväärt.”

Vaikus.

„Ma olin parajalt vintis,” ütles ta siis. „Hirmus väsinud.”Ta silmitses mind uurivalt, raputas pead ja sulges silmad. „Anna andeks. Sa oled armas. Sa oled voodis lihtsalt võrratu. Aga mis nüüd edasi saab?”

„Mulle on see natuke harjumatu.”

„Mulle mitte.”

„See ei ole ju mingi kuritegu. Sa püüad lihtsalt endale tõestada, et tegelikult sa ei saa selle vennikesega abielluda.”

„Ma olen kahekümne kolme aastane. Ja sina?”

„Kakskümmend viis.”

„Kas sa pole enda juures viimasel ajal hakanud avastama asju, millest sa tead, et need ongi sinu juures põhilised? Millest sa enam iial ei vabane? Minul on just niisugune tunne. Ma olen üks tobe austraalia lits, ja selleks ma jäängi.”

„No kuule.”

„Tahad, ma ütlen sulle, mis Pete praegu parajasti teeb? Ta kirjutab ja räägib mulle alati kõik ära. „Reedel käisin ühega linna peal ja pärast tegime tsika-tsika.””

„Mis see peab tähendama?”

„See tähendab, et „ja sina võid ka magada, kellega iganes meeldib”.”Ta vaatas aknast välja. „Terve selle kevade elasime koos. Me saame hästi läbi. Nagu õde ja vend, kui me parajasti voodis ei ole.”Ta vaatas mind vidukil silmil läbi sigaretisuitsu. „Sa ei tea, mis tunne see on, kui ärkad mehe kõrval, keda sa eelmisel hommikul sel ajal veel üldse ei tundnud. Sellega sa nagu kaotad midagi. Midagi enamat kui see, mis kõigil tüdrukutel kaotsi läheb.”

„Võib-olla hoopis võidad midagi.”

„Jumaluke, mis siin võita on? Kas sina tead?”

„Elamus, nauding.”

„Kas ma ütlesin sulle, et mulle hirmsasti meeldib sinu suu?”

„Mitu korda.”

Ta kustutas sigareti ja sirutas selga. „Kas tead, miks ma oleks praegu nutta tahtnud? Sellepärast, et ma kavatsen temaga abielluda. Abiellun temaga niipea, kui ta tagasi tuleb. Midagi rohkemat ma ei ole ära teeninud.” Ta nõjatus vastu seina, väike naiselik keha liiga suure särgi all, õnnetu nägu peas; ta silmitses vooditekki, me vaikisime.

„See läheb mööda. Sa oled praegu õnnetu.”

„Ma olen õnnetu, kui peatun hetkeks ja hakkan elu üle järele mõtlema. Kui ärkan ja näen, missugune ma olen.”

„Tuhanded tüdrukud teevad sedasama.”

„Mina ei ole tuhanded tüdrukud. Mina olen mina.”Ta heitis särgi üle pea ja puges uuesti teki alla. „Ütle, mis su nimi on. Perekonnanimi?”

„Urfe. U-R-F-E.”

„Minu nimi on Kelly. Kas sinu paps oli tõesti brigaadikindral?”

„Jah. Kõigest.”

Ta tõstis koketeerivalt käe kõrva äärde, siis sirutas mulle vastu pruuni käsivarre. Heitsin tema kõrvale.

„Ütle, kas ma olen hoor?”

Võib-olla sel hetkel, kui ma teda nii lähedalt vaatasin, oli mul veel vaba valik. Oleksin võinud öelda, mida ma mõtlesin: Jah, sa oled hoor, ja mis veel hullem, sa hoopled oma hooramisega, ja ma kahetsen, et ma sinu tulevase meheõe nõuannet kuulda ei võtnud. Kui ma oleksin sel hetkel temast pisut kaugemal olnud, toa teises servas, kuskil niisuguses kohas, kus ma oleksin võinud ta pilku vältida, siis võib-olla oleksin suutnud olla jõhkralt resoluutne, aga need hallid, küsivad, alati siirad silmad, mis palusid, et ma ei valetaks, sundisid mind valetama.

„Sa meeldid mulle. Meeldid tõesti, meeldid väga.”

„Tule teki alla ja hoia mind. Mitte midagi muud. Lihtsalt hoia mind.” Pugesin voodisse ja kallistasin teda. Ja esimest korda elus andus üks naine mulle pisaraid valades.
Tol esimesel laupäeval sai ta veel mitu korda nutta. Kella viie paiku läks ta alla Maggie juurde, ja tagasi tulles olid tal silmad punased. Maggie oli ta välja visanud. Pool tundi hiljem tuli Ann, alumise korruse korteri kolmas kaasüüriline, sedasorti õnnetu naisterahvas, kelle nägu on ninast lõuatipuni absoluutselt lame. Maggie olevat välja läinud ja käskinud Alisonil kõik oma asjad minema koristada. Läksime alla ja tõime Alisoni kraami üles. Mul avanes võimalus Anniga vestelda. See vaikne, natuke pepsivõitu olevus suhtus Alisonisse mõistvamalt, kui oleksin osanud oodata; Maggie nähtavasti eitas agressiivselt kõiki oma venna puudusi.

Alison ei julgenud päeva ajal korterist jalga välja tõsta, peljates Maggie’t, kes tema meelest mingil seletamatul põhjusel troonis keset inglise dekadentsi soostunud kõdu nagu austraalia vooruse vihatud, aga sellegipoolest aukartust äratav monument. Mina käisin väljas toitu toomas, me vestlesime ja magasime ja armatsesime ja tantsisime ja tegime lõunat ükskõik mis kellaajal sous les toits


, normaalsest argipäevasest ajast niisama kaugel nagu hallist Londoni maailmast akende taga.

Alison jäi alati naiselikuks; erinevalt nii paljudest inglise neidudest ei reetnud ta iial oma sugu. Ta ei olnud ilus, väga sageli polnud ta isegi mitte nägus. Aga tal oli moodsalt kleenuke poisilik keha, tal oli tänapäevane moetunnetus, iseteadlikult rühikas kõnnak ja tema summa oli märkimisväärselt suurem kui koostisosad eraldi võetuna. Vahel istusin autos ja vaatasin, kuidas ta mööda tänavat lähenes, seisatas, tuli üle sõidutee: ta oli imeliselt veetlev. Aga teinekord, kui ta oli päris lähedal minu kõrval, tundus ta kuidagi pinnapealne nagu ärahellitatud laps. Nii lähedane, kui ma talle olingi, jäin temaga ühtelugu kimpu. Viivuks tundus ta inetu, ent järgmisel hetkel tegi üksainus liigutus, muutuv ilme, kerge peapööre täiesti mõeldamatuks rääkida inetusest.

Valmistudes välja minema, kasutas ta rohkesti lauvärvi, mis sobis kokku pahelise mossis suuga ja andis talle iseloomuliku haigetsaanu ilme; väga rafineeritud viisil äratas see soovi talle veelgi haiget teha. Päeval restoranis või pubis panid mehed teda alati tähele, ja ta ise teadis seda. Tihti jälgisin, kuidas nad talle möödudes silma heitsid. Ta oli seda haruldast tüüpi naine, keda harva kohtab isegi kaunitaride hulgas, naine, keda ümbritseb kaasasündinud seksuaalne aura: selliste naiste jaoks on suhted meestega alati kõige tähtsamad, alati on peaasi, kuidas mehed nende seltskonnas käituvad. Ja isegi kõige taltsamad mehed tajuvad seda.
Kui maskara maha pühiti, tuli nähtavale pisut lihtsam Alison. Need esimesed kaksteistkümmend tundi ei olnud ta küll esinenud kõige tüüpilisemal kujul, aga mõnevõrra ettearvamatu ja mitmemõtteline oli ta alati. Ei võinud iial ette teada, millal see rafineeritum, torudest läbi käinud persoon äkki jälle välja ilmub. Ta võis anduda taltsutamatu kirega, ja siis äkki kõige ebasobivamal hetkel haigutada. Ta võis päev otsa korterit kraamida, süüa teha, triikida, ja siis kolm järgmist päeva boheemlikult põrandal kamina ees pikutada, lugedes „Leari”, naisteajakirju, Hemingwayd – mitte küll päris üheaegselt, aga ühel ja samal õhtupoolikul igaühest natuke. Talle meeldis asju algatada ja oma algatustele alles tagantjärele põhjendusi otsida.

Ühel päeval kinkis ta mulle koju tulles kalli täitesulepea.

„Palun, monsieur.”

„Miks sa endale niisugust kulu tegid?”

„Ära muretse. Ma varastasin selle.”

„Varastasid!”

„Ma varastan igalt poolt. Kas sa pole aru saanud?”

„Igalt poolt!”

„Väikestest poodidest muidugi mitte. Ainult suurtest kaubamajadest. Nad ise teevad kõik, et neilt varastataks. Ära nii šokeeritud ole.”

„Ma ei ole.” Aga ma olin. Seisin ja hoidsin sulepead ettevaatlikult näpu vahel. Alison itsitas.

„See on mul lihtsalt üks väike hobi.”

„Pool aastat Holloway vanglas polegi eriti naljakas.”

Alison oli endale vahepeal viskit kallanud. „Santé?


Ma vihkan suuri kaubamaju. Ja mitte lihtsalt kapitaliste. Inglise kapitaliste. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ära löö põnnama. Naerata.”Ta pistis mulle sulepea taskusse. „Nüüd oled kuriteo kaasteadja.”

„Selle peale kulub ära üks viski.”

Võtsin pudeli, ja samas meenus mulle, et seegi oli Alisoni „ostetud”. Vaatasin talle silma. Ta noogutas.

Ta seisis ja vaatas, kuidas ma viskit kallan. „Kas sa ise ka tead, Nicholas, miks sa kõike liiga tõsiselt võtad? Sest sa võtad iseennast liiga tõsiselt.”Ta vaatas mind imeliku vaikse naeratusega, hellalt ja samas pilkavalt, ning läks kööki kartuleid koorima. Ja ma sain aru, et ma olen teda mingil seletamatul kombel haavanud; ja ka iseennast.
Ühel ööl nimetas ta läbi une kedagi nimepidi.

„Kes on Michel?” küsisin järgmisel hommikul.

„Mees, keda ma tahan unustada.”

Aga kõigest muust oli ta valmis rääkima: oma Inglismaal sündinud emast, heast, kuid võimukast inimesest; oma isast, jaamaülemast, kes oli nelja aasta eest vähki surnud.

„Sellepärast mul ongi niisugune jampslik vahepealne aktsent. Iga kord kui ma suu lahti teen, kõlab see nagu papa ja mamma omaaegne lõputu nääklemine. Sellepärast ma vist vihkangi Austraaliat ja armastan Austraaliat ja ei suudaks seal ilmaski õnnelik olla, ehkki mind kogu aeg närib koduigatsus. No ütle, kas see on normaalne?”

Ta küsis alalõpmata, kas ma ikka pean teda normaalseks.

„Ma käisin Walesis sugulasi vaatamas. Ema venna juures. Jeesus! See oleks känguru nutma pannud.”

Aga mina olin tema meelest tüüpiline inglane, minuga oli väga põnev. Osalt seepärast, et mina olin „kultuurne” – seda sõna kasutas ta sageli. Pete olevat tema kallal alati „jõmisenud”, kui ta kunstigaleriis või kontserdil käis. Ta ahvis Pete’i järele: „Kas siis kõrts enam ei kõlba?”

Ükskord ta ütles: „Sa ei tunne Pete’i, sa ei tea, kui armas inimene ta on. Kuigi ta on muidugi lojus. Ma saan alati aru, mida ta tahab, ma tean alati, mida ta mõtleb ja kuhu ta sihib, kui ta midagi ütleb. Aga sinust ma aru ei saa, ma solvan sind, teadmata, miks. Ma meeldin sulle, aga ma ei tea, miks. See tuleb sellest, et sa oled inglane. Sina ei saa sellest elu lõpuni aru.”

Ta oli Austraalias keskkooli lõpetanud ja selle peale koguni aasta otsa Sydney ülikoolis keeli õppinud. Aga siis kohtus ta Pete’iga ja asjad olevat „keeruliseks” läinud. Ta tegi aborti ja tuli Inglismaale.

„Kas ta nõudis, et sa aborti teeksid?”

Sel hetkel istus ta minu süles.

„Ta ei saanud iial teada.”

„Ei saanud iial teada!”

„See oleks võinud olla ka mõne teise mehe laps. Ma ei olnud kindel.”

„Vaene väike.”

„Ma teadsin, et kui see pole tema oma, siis ta seda ei taha. Ja kui see on, siis ta ka ei taha. Teeb ühe välja.”

„Aga sa ise...”

„Mina last ei tahtnud. See oleks mulle tüliks olnud.” Aga ta lisas leebemalt: „Jah, aga tegelikult...”

„Ja praegu?”

Vaikus, kerge õlakehitus.

„Mõnikord.”

Ma ei näinud ta nägu. Me istusime vaikides, lähedased ja soojad, tajusime mõlemad, et oleme lähedased. Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.

Ühel õhtul käisime vaatamas Carné vana filmi „Udude kai”. Alison nuttis, kui me kinost välja tulime, ja kodus voodis hakkas jälle nutma. Ta tajus minu hukkamõistu.

„Sina pole mina. Sa ei suuda tunda seda, mida mina tunnen.”

„Suudan küll.”

„Ei, sa ei suuda. Sa lihtsalt otsustad, et tundeid pole vaja, või umbes niimoodi, ja kõik ongi parimas korras.”

„Mitte just parimas korras. Aga asi pole nii hull, kui sa arvad.”

„See film pani mind mõtlema sellele, millele ma kogu aeg mõtlen. Millelgi pole sügavamat tähendust. Sa püüad kõigest väest õnnelik olla, aga siis juhtub midagi, ja sulle ei jää enam midagi. Kõik ainult sellepärast, et me ei usu hauatagust elu.”

„Asi pole uskumises. Me lihtsalt ei suuda uskuda.”

„Alati, kui sa üksinda välja lähed, tuleb mul hirm, et võib-olla sa saad surma. Päevast päeva ma mõtlen surma peale. Iga kord, kui ma olen sinuga, mõtlen, et seks korraks oleme surmale jälle ära teinud. Või siis on tunne, et sul on palju raha, aga poed pannakse tunni aja pärast kinni. Nii tobe kui see ka ei ole, sa pead raha kähku ära kulutama. Kas see on normaalne?”

„Täitsa normaalne. Pomm, teadagi.”

Ta suitsetas vaikides.

„Asi pole pommis. Põhjus on meis endas.”
Oma üksildase südamega ei õnnestunud mul teda õnge võtta; emotsionaalse väljapressimise suhtes oli tal hea nina. Tema meelest oli päris tore olla maailmas ihuüksinda, ilma mingite perekondlike sidemeteta. Kui ma ükskord hakkasin autos jälle kurtma, et mul pole ühtki lähedast sõpra – kasutades oma lemmikmetafoori: elan siin ilmas nagu klaaskastis –, siis puhkes ta selle peale lihtsalt naerma. „See meeldib sulle,” ütles ta. „Sa räägid, et oled teistest inimestest eraldatud, poja, aga tegelikult sa arvad, et oled neist väga erinev.”Ta viivitas liiga kaua, enne kui katkestas minu solvunud vaikimise: „Tegelikult sa oledki erinev.”

„Ja üksildane.”

Ta kehitas õlgu. „Eks siis abiellu. Näiteks minuga.”

Ta ütles seda nii, nagu oleks soovitanud mul peavalu vastu aspiriini võtta. Jälgisin üksisilmi teed.

„Sa abiellud Pete’iga.”

„Ja sina ei taha minuga abielluda, sest ma olen lirva ja asumaalt pärit.”

„Ma ei taha, et sa seda sõna tarvitad.”

„Ja ka sellepärast, et sa ei taha, et ma seda sõna tarvitan.”

Tuleviku servalt tõmbusime alati kohkunult tagasi. Me küll rääkisime mingist tulevikust, elust maamajas, kus mina kirjutaksin luuletusi, kujutlesime, kuidas me ostame džiibi ja sõidame läbi Austraalia. „Kui me ükskord Alice Springsi jõuame...” Sellest sai meie omavaheline nali, olematu hetk olematul maal.

Päevad veeresid, sulasid kokku. Ma teadsin, et see lugu erineb kõigist varasematest. Lisaks kõigele oli see ka puht füüsiliselt palju kütkestavam. Kui me parajasti voodis polnud, olin mina tema õpetaja, ma angliseerisin tema hääldamist, lihvisin teda siledamaks, rookisin välja tema provintsialisme; aga voodis oli õpetajaks tema. Me mõistsime oma suhete kahepoolsust, aga võib-olla just seepärast, et olime mõlemad pere ainukesed lapsed, ei osanud me seda analüüsida. Meil mõlemal oli midagi anda, midagi võita või midagi vastu saada... ja samas oli olemas mingi täiesti füüsiline ühisosa, ühesugused isud, ühesugused maitsed, ühtemoodi ohjeldamatu vabadus. Peale armastuskunsti õpetas Alison mulle ka muid asju, aga tol ajal piirdusin eeltoodud tõlgendusega.

Mäletan päeva, kui seisime ühes Tate’i galerii saalis. Alison toetus kergelt minu vastu, hoidis mu kätt, uuris kompvekki lutsiva lapse ilmel üht Renoiri maali. Ja äkki tekkis mul tunne, et isegi selles ümbruses oleme üks keha, üks hing; mulle näis, et kui Alison sel hetkel mu kõrvalt kaoks, kaotaksin poole iseendast. See oli õudne surmaaimuslik tunne: kui ma poleks olnud nii ülivaimne ja enesekeskne inimene, nagu ma tollal olin, siis oleksin muidugi jalamaid taibanud, et see ei saa olla midagi muud kui armastus. Mina arvasin, et see on iha. Sõidutasin ta otsemat teed koju ja kiskusin tal riided seljast.

Üks teine kord kohtasime Jermyn Streetil juhuslikult Billy White’i, Etoni poissi, kellega me Magdalenis päris head tuttavad olime. Temagi oli omal ajal olnud Homme RévoIté. Ta oli väga sõbralik, temas polnud midagi snooblikku, kuid ometi kiirgas temast tahes-tahtmata kõrgklassi vältimatut üleolekut, mis kõneles tihedast läbikäimisest kõige kenamate, kõige paremate inimestega, laitmatut ülimuslikku head tooni nii miimikas, riietuses kui ka sõnavalikus. Astusime viivuks sisse austribaari, et paar sõna juttu puhuda; ta oli äsja kuulda saanud, et hooaja esimesed colchester’id on juba saadaval. Alison oli väga sõnaaher, kuid mul oli tema pärast piinlik, ma häbenesin tema aktsenti, häbenesin, et ta nii oluliselt erines debütantidest, kes kõrvallauas istusid. Kui Billy muskaatveinipudeli klaasidesse tühjaks kallas, jättis Alison meid viivuks omavahele.

„Täitsa tore tüdruk, vanapoiss.”

„Nojaa...” Kehitasin õlgu. „Tead isegi.”

„Ligitõmbav.”

„Tuleb odavam kui keskküte.”

„Selge see.”

Aga ma lugesin ta mõtteid.

Kui olime Billyga jumalaga jätnud, jäi Alison väga vaikseks. Sõitsime Hampsteadi poole, tahtsime üht filmi vaatama minna. Piilusin kõrvalt ta mossis nägu.

„Teiesugused kõrgklassi inglismannid jätavad vahel väga madala mulje.”

„Mina ei kuulu kõrgklassi. Ma olen keskklassist.”

„Kõrg-, kesk.... Issand! Kellele see korda läheb?”

Sõitsime tükk maad vaikides, siis võttis ta sama teema jälle üles. „Sa kohtlesid mind nii, nagu poleks sul tegelikult minuga midagi ühist.”

„Ära aja rumalat juttu.”

„Nagu ma oleksin mingi neetud aborigeen.”

„Jama.”

„Et äkki läheb mul püksikumm katki ja püksid kukuvad maha.”

„Niisugust asja on väga raske seletada.”

„Aga mitte minule, poisu. Minule mitte.”
Ühel päeval ütles ta: „Homme on mul tutvumisvestlus.”

„Kas sa kavatsed minna?”

„Kas sina tahad, et ma lähen?”

„Vestlus iseenesest ei tähenda veel midagi. Sul pole praegu vaja midagi otsustada.”

„Kui nad mind vastu võtavad, mõjub see mulle hästi. Lihtsalt teadmine, et mind on vastu võetud.”

Ta tegi teist juttu; ma oleksin võinud teemavahetust vältida. Aga ma lõin käega.

Kuid juba järgmisel päeval sain minagi kirjaliku kutse tutvumisvestlusele. Alison tegi oma vestluse läbi – ja arvas ise, et tal läks hästi. Kolme päeva pärast sai ta kirja, kus teatati, et ta on kursustele vastu võetud ja töö algab kümne päeva pärast.

Mind ennast eksamineeris haritud ametnike kõrge komisjon. Alison ootas mind väljas ja me läksime Itaalia restorani lõunatama, kohmetud nagu kaks võhivõõrast inimest. Alisonil oli hallikas jume, nägu väsinud ja põsed tursunud. Küsisin, mis ta minu äraolekul tegi.

„Kirjutasin kirja.”

„Neile või?”

„Jah.”

„Ja mis sa siis kirjutasid?”

„Mis sa arvad?”

„Teatasid oma nõusolekust.”

Tekkis ebamugav vaikus. Ma teadsin, mida ta minult ootas, aga ma ei suutnud seda ütelda. Mul oli tunne nagu kuutõbisel, kes ärkab katusekarniisi serval. Ma ei olnud valmis abielluma, kodu rajama, mul ei olnud temaga piisavalt psühholoogilist lähedust; meie vahel oli mingi määratlematu, arusaamatu, võigas tõke, ja see ebamäärane koletu asi tulenes temast, mitte minust.

„Mõned nende lennud suunduvad läbi Ateena. Kui sa oled Kreekas, võiksime kokku saada. Või sa jääd hoopis Londoni. Kuidagi ikka.”

Hakkasime arutama, kuidas oma elu korraldada, juhul kui ma Kreekas tööd ei saa.
Aga ma sain. Sain kirja, kus teatati, et olen välja valitud esitamiseks kooli nõukogule Ateenas. Sealne nõusolek olevat „sama hästi kui kindel”. Kreekas oodatakse mind ilmselt oktoobrikuu algul.

Näitasin kirja Alisonile kohe, kui olin tuppa tagasi tulnud, ja jälgisin, kuidas ta seda luges. Otsisin ta näolt kahetsusevarju, aga seda polnud märgata. Ta suudles mind.

„Ma ju ütlesin sulle.”

„Jah, ma mäletan.”

„Seda peab pühitsema. Sõidame kuhugi maale.”

Lasin ennast juhtida. Paistis, et ta ei võta kogu seda asja tõsiselt, ja mina oma suures argpükslikkuses ei söandanud rahulikult kaaludagi, miks ma olin südamepõhjas puudutatud, et ta ei võta seda tõsiselt. Sõitsime maale, nagu kavatsetud, ja kui tagasi jõudsime, läksime kinno, ja pärast käisime Sohos tantsimas; Alison ei tahtnud ikka veel asja tõsiselt võtta. Aga hilja öösel voodis, armuasjad aetud, ei saanud me kumbki und ja meil tuli tõsiasjadele siiski näkku vaadata.

„Alison, mis ma siis homme lõpuks ikka teen?”

„Võtad pakkumise vastu.”

„Kas tahad, et võtan?”

„Ära hakka jälle otsast peale.”

Nii me seal lebasime, külg külje kõrval, ja ma nägin, et tal olid silmad lahti. All tänaval laternaposti ees värisesid puulehed ja heitsid magamistoa lakke närvilisi varje.

„Kui ma sulle ütlen, mis tundmused mul sinu vastu on, kas sa siis...”

„Ma tean, mis tundmused sul on.”

Ja olimegi niikaugel: süüdistav vaikus.

Silitasin ta paljast kõhtu.Ta lükkas mu käe ära, aga ei lasknud lahti. „Sina tunned, mina tunnen – sellest me targemaks ei saa. Oluline on, mida meie tunneme. Mina tunnen seda, mida sina tunned. Mina olen naine.”

Ta ajas mulle hirmu peale; mõtlesin järele, enne kui vastasin:

„Kas sa abielluksid minuga, kui ma sinult küsiksin?”

„Niimoodi seda küsida ei tohi.”

„Ma abielluksin sinuga hommepäev, kui teaksin, et sa tõepoolest vajad mind. Või tahad mind.”

„Oh Nicko, Nicko!” Aknaklaasidele rabistas vihma. Ta lõi mu kätt voodis meie vahel. Järgnes pikk vaikus.

„Ma lihtsalt pean siit maalt välja saama.”

Alison ei vastanud; pikk vaikus. Lõpuks ütles ta:

„Pete tuleb järgmisel nädalal Londoni.”

„Mida ta kavatseb ette võtta?”

„Ära muretse, ta teab.”

„Kust sa tead, et ta teab?”

„Ma kirjutasin talle.”

„Kas ta vastas?”

Alison tõmbas sügavalt hinge. „Andis vabad käed.”

„Kas sa tahad tema juurde tagasi minna?”

Ta kergitas end küünarnukile ja sundis mind pead pöörama, nii et me näod olid väga lähestikku.

„Küsi, kas ma tahan sulle naiseks tulla.”

„Kas sa tahad mulle naiseks tulla?”

„Ei taha.”Ta eemaldus minust.

„Miks sa seda ütlesid?”

„Et see asi ükskord ühele poole saaks. Mina hakkan stjuardessiks, sina sõidad Kreekasse. Sa oled vaba.”

„Ja sinagi oled vaba.”

„Kui see sind õnnelikumaks teeb – jah, ma olen vaba.”

Äkki pühkis vihmaiiling üle puulatvade, peksis vastu aknaid ja katust; see oli nagu kevadine vihmavaling, sügisesel ajal täiesti ootamatu. Magamistoa õhk oli lausumata sõnadest, omaksvõtmata süüst ja õelast vaikusest raske, see oli hetk, mis ennustab silla varingut. Lebasime kõrvuti, teineteist puudutamata, hauakujud mälestusmärgiks kivinenud voodis; tülgastav hirm ei lasknud meil oma tõelisi mõtteid sõnastada. Kui Alison lõpuks rääkima hakkas, oli tunda, et ta püüab oma häält talitseda, aga see kõlas kurjalt.

„Ma ei taha sulle haiget teha, aga mida rohkem... ma sind ihaldan, seda valusam see sulle on. Ja ma ei taha, et sina mulle haiget teeksid, aga mida vähem sa mind ihaldad, seda valusam see mulle on.”

Ta lahkus viivuks toast, tuli tagasi ja küsis:

„Nii et oleme siis otsustanud?”

„Nähtavasti.”

Kumbki ei öelnud enam sõnagi. Ta uinus varsti, minu meelest liiga kähku.
Hommikul oli ta meelekindlalt lõbus. Helistasin Briti Nõukokku. Käisin isiklikult kohal, kuulasin ära preili Spencer-Haigh’ õnnitlused ja näpunäited ning viisin ta teist korda lõunale, endamisi palvetades, et see jääks viimaseks.
1 pealiskaudne lihatseja, nahaga nautija [ ↵ ]

2 kodusel viisil [ ↵ ]

3 Proosit. [ ↵ ]
5


Alison ei teadnud – ja kuidas ta oleks võinudki teada, sest ma ise vaevalt andsin endale sellest aru –, et septembrikuu teisel poolel olin teda juba mõnda aega petnud ühe teise naisega. See naine oli Kreeka. Oleksin sõitnud sinna ka siis, kui komisjon oleks minu kandidatuuri tagasi lükanud. Koolis ma kreeka keelt ei õppinud ja mu teadmised uusaegsest Kreekast piirdusid Byroni surmaga Missolonghis. Kuid tol hommikul Briti Nõukogus oli minus hakanud idanema kujutlus Kreekast, ja sellest piisas. Tundus, nagu oleks keegi lootusetus olukorras äkki hiilgava lahenduse leidnud. Kreeka! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? See kõlas nii ilusti: „Ma sõidan Kreekasse.” Ma ei tundnud ühtki inimest, kes oleks seal käinud – kõik see juhtus ju ammu enne turistide, nende tänapäeva meedlaste sissetungi. Hankisin kõikvõimalikke Kreekat käsitlevaid raamatuid. Olin hämmastunud, et ma sellest maast nii vähe tean. Ma muudkui lugesin ja lugesin. Nagu mingi keskaegne kuningas armusin portreesse, ammu enne kui kohtasin portreteeritavat.

Kinnismõte, et pean tingimata Inglismaalt põgenema, taandus juba enne teeleasumist üsna teisejärguliseks motiiviks. Alisonist mõtlesin üksnes seoses Kreekaga. Kui ma teda armastasin, siis kujutlesin, kuidas läheme sinna koos temaga, kui ei armastanud, siis nägin end seal ilma temata. Selle rivaali vastu polnud tal mingit võidušanssi.

Sain kooli nõukogust telegrammi, kus minu kandidatuuri heakskiitmist kinnitati, ja seejärel postiga oma uuelt direktorilt kohutavas inglise keeles viisaka kirja ning lepingublanketi, millele paluti alla kirjutada. Preili Spencer-Haigh tegi teatavaks inimese nime, kes oli möödunud aastal selles koolis töötanud, ja kaevas kuskilt välja tema Northumberlandi aadressi. Minu eelkäija oli tööle võetud ilma Briti Nõukogu vahenduseta ja seetõttu ei osanud preili mulle tema kohta midagi lähemat öelda. Kirjutasin Northumberlandi, kuid vastust ei saanud. Hiljemalt kümne päeva pärast oli vaja teele asuda.

Alisoniga läksid asjad väga keeruliseks. Mul tuli Russell Square’i korter vabastada, ja uue peavarju otsingutele kulus meil kolm pettumusterohket päeva. Lõpuks leidsime Baker Streetil avara ühetoalise korteri. Pakkimine ja ümberkolimine viis meid mõlemaid rööpast välja. Minul polnud mõtet sõita enne 2. oktoobrit, kuid Alisoni kursused olid juba alanud ja varahommikune tõusmine, mis pidi meid harjutama korrapäraste eluviisidega, käis meile mõlemale üle jõu. Meil oli kaks kohutavat tüli. Esimese neist algatas Alison, ta küttis end üles ja lõpetas leegitseva vihapurskega kogu põlastusväärse meessoo ja eriti minu aadressil. Ta kuulutas mind snoobiks, kergatsiks, odavaks don Juaniks, ja ikka edasi samas vaimus. Hommikueine möödus järgmisel päeval jäises vaikuses, ja kui ma õhtul temaga kohtama läksin, ei näidanud ta nägu. Tund aega oodanud, läksin koju. Seal teda ei olnud. Helistasin: kõik stjuardessikursustel osalejad olid ammu lahkunud. Viha haududes ootasin ja ootasin, kuni ta kella üheteistkümne paiku lõpuks saabus. Ta käis vannitoas, võttis mantli seljast ja pani piima sooja, nagu ta alati enne magamaheitmist tegi, aga ei lausunud musta ega valget.

„Kus kurat sa olid?”

„Ma ei kavatse vastata ühelegi küsimusele.”

Alison seisis kööginišis pliidi ees. Ta oli tingimata tahtnud võimalikult odavat korterit; üldkasutatav vannituba; pealesunnitud sisistamine ja sosistamine.

„Ma tean, kus sa käisid.”

„Arva mis tahad.”

„Sa käisid Pete’iga kohtamas.”

„Hüva, käisin Pete’iga kohtamas.”Ta heitis mulle kurja, sünge pilgu. „Ja siis?”

„Oleksid võinud neljapäevani oodata.”

„Milleks?”

Selle peale kaotasin enesevalitsuse. Ladusin välja kõik, mis pähe tuli ja võis talle haiget teha. Ta ei öelnud sõnagi, riietus lahti, puges voodisse ja pööras näo seina poole. Lõpuks hakkas nutma. Vaikisin ja mõtlesin sügava kergendustundega, et varsti olen kõigest sellest prii. Ise ma tegelikult oma süüdistusi ei uskunud, aga sellegipoolest tegi viha, et ta sundis mind nendega lagedale tulema. Lõpuks istusin tema kõrvale voodiservale ja jälgisin, kuidas tursunud laugude alt voolasid pisarad.

„Ma ootasin sind tundide kaupa.”

„Ma käisin kinos. Ma ei ole Pete’i näinudki.”

„Miks sa siis mulle valetasid?”

„Sellepärast, et sa mind ei usalda. Et sa võid minust niisugust asja mõelda.”

„Kas me tõesti peame nii magedal viisil lõpetama?”

„Täna õhtul oleksin tahtnud ennast tappa. Kui mul oleks julgust jätkunud, oleksin end rongi alla visanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas seda teha.”

„Ma otsin sulle natuke viskit.” Läksin tõin klaasi ja pistsin talle pihku. „Ma loodan kõigest hingest, et sa leiad endale toakaaslase. Kas mõni teine stjuardess ei tahaks...”

„Mitte elu sees ei koli ma enam teise naisega ühte korterisse.”

„Kas sa lähed Pete’i juurde tagasi?”

Ta vaatas mind vihaselt.

„Kas sa tahad öelda, et ma ei tohi seda teha?”

„Ei taha.”

Ta pööras selili ja jäi tühjal pilgul seina vahtima. Esimest korda üle tüki aja nägin teda põgusalt naeratamas. Viski hakkas mõjuma. „Just nagu mõnel Hogarthi pildil. Armastus à la mode. Viis nädalat hiljem.”

„Kas oleme siis nüüd jälle sõbrad?”

„Me ei saa enam kunagi sõbrad olla.”

„Kui sinu asemel oleks olnud keegi teine, siis oleksin täna õhtul lõplikult minema jalutanud.”

„Kui sinu asemel oleks olnud keegi teine, siis ma poleks üldse koju tulnud.”

Ta sirutas klaasi, et ma talle veel viskit kallaksin. Suudlesin ta rannet ja läksin pudelit tooma.

„Kas tead, mis ma täna mõtlesin?” küsis ta, enne kui ma voodi juurde tagasi jõudsin.

„Mis sa siis mõtlesid?”

„Mõtlesin, et kui ma ennast ära tapaksin, siis oleks sul hea meel. Siis sa võiksid igal pool seletada, et näe, see tappis ennast minu pärast. See teadmine vist hoiab mind alati enesetapmisest tagasi. Ei taha, et sinusugune sitavares sellega hooplema hakkab.”

„Sa teed mulle ülekohut.”

„Aga siis mõtlesin, et võiksin seda ikkagi teha, kui jätaksin maha jumalagajätukirja, kus põhjendaksin oma tegu.”Ta silmitses mind, ikka veel leebumata. „Vaata mu käekotti. Kiirkirja blokki.”

Otsisin selle välja. „Vaata viimaseid lehekülgi.”

Ta oli kaks lehekülge oma suure käekirjaga täis kirjutanud.

„Millal sa selle kirjutasid?”

„Loe läbi.”
Ma ei taha enam elada. Elan peaaegu kogu aeg elutüdimuses. See siin on ainus koht, kus ma vähegi õnnelik olen, siin õpetatakse meid ja ma pean mõtlema muude asjade peale; ka raamatut lugedes või kinos olen õnnelik. Või voodis. Ma olen õnnelik ainult siis, kui unustan, et olen olemas. Kui on olemas ainult mu silmad või kõrvad või nahk. Ei mäleta, et ma viimasel paaril-kolmel aastal üldse oleksin õnnelik olnud. Abordist saadik. Mäletan vaid, et mõnikord tegin peeglisse vaadates õnneliku näo ja püüdsin end vägisi uskuma panna, et olen tegelikult siiski õnnelik.
Järgnes veel kaks lauset, mis olid energiliselt maha kriipsutatud. Tõstsin pilgu ja vaatasin ta hallidesse silmadesse.

„Ma ei usu, et sa mõtlesid seda tõsiselt.”

„Kirjutasin selle kirja täna kohvipausi ajal. Kui oleksin osanud end seal einelauas kuidagi vaikselt ära tappa, siis oleksin seda teinud.”

„See on juba... hüsteeriline.”

„Ma olengi hüsteeriline.” See oli peaaegu karjatus.

„Ja teatraalne. Sa tahtsid, et ma seda kirja näeksin.”

Ta vaikis tükk aega, silmad kinni.

„Mitte ainult et näeksid.”

Ta hakkas jälle nutma, aga nüüd juba minu käte vahel. Püüdsin talle aru pähe panna. Andsin lubadusi: lükkan Kreeka sõidu edasi, ütlen kohapakkumisest ära – tõotasin veel sadu asju, mida ma ise tõsiselt ei võtnud ja mida ka tema tõsiselt ei võtnud, aga mida mul siiski õnnestus rahustusvahendina manustada.

Hommikul käisin peale, et ta kursustele helistaks ja ennast haigeks kuulutaks. Sõitsime üheks päevaks linnast välja.
Järgmisel hommikul, kui ärasõiduni jäi veel kolm päeva, sain Northumberlandi templiga postkaardi. Saatjaks oli Mitford, minu eelkäija Phraxosel, kes teatas, et kavatseb mõneks päevaks Londoni tulla ja on valmis minuga kohtuma.

Kolmapäeval helistasin talle Armee ja Sõjalaevastiku Klubisse ja kutsusin ta ühte joogikohta kokkusaamisele. Ta oli minust mõni aasta vanem ja tugevasti päevitunud; suured sinised silmad kitsas näos ja tumedad nooremohvitseri vuntsid, mida ta ühtsoodu näppis. Ta kandis tumesinist pintsakut, sinna juurde rügemendiembleemiga lipsu ja lõhnas juba kaugelt erariides sõjaväelase järele. Peaaegu esimesest hetkest peale alustasime vaikset sissisõda – üks sõjakangelase, teine antikangelase positsioonilt. Saksa okupatsiooni ajal oli ta langevarjurina Kreekasse paisatud. Ta puistas nagu käisest partisanisalkade nimetusi ja loetles tolle ajastu tuntud sõjaseiklejaid eesnimepidi. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et endas välja töötada parajasti moesolevat kolmetahulist hellenite sõbra prototüüpi – džentelmeni, õpetlase ja kõrilõikaja harmoonilist ühendust –, kuid kasutas mingit erilist ülevõetud aktsenti, mingit hakitud koolipoisižargooni, mis meenutas vikont Montgomeryt. Kõikjal väljaspool lahinguvälja oli ta dogmaatiline ja sallimatu. Džinniklaasi taga läks mul siiski korda talle päris edukalt vastu panna: ütlesin talle, et minu sõjakäik piirdus vaid demobilisatsiooni kannatamatu ootamisega, mis kestis kaks pikka aastat. Tegelikult käitusin absurdselt. Ma ju soovisin temalt informatsiooni, mitte vaenuavaldusi; nii ei jäänud lõpuks muud üle kui tunnistada, et olen regulaararmee ohvitseri poeg, ja küsida, mida see saar endast õieti kujutab.

Ta osutas kerge pealiigutusega meie kohtumispaigaks valitud baari toitudevitriinile. „Ütleme, et see on saar.” Ta näitas sigaretiga suunda. „Kohalikud elanikud nimetavad seda omamoodi.” Ta ütles paar sõna kreeka keeles. „Nagu see lihapirukas. Sama kujuga, vanapoiss. Keskel mäeahelik. Siin nurgas on sinu kool ja sinu küla. Ülejäänud põhjakallas ja kogu lõunakallas on inimtühi. See on üldpilt.”

„Aga kool?”

„Tegelikult parim kogu Kreekas.”

„Distsipliin?”

Selle küsimuse peale tegi ta karatežesti.

„Õppeprogramm?”

„Tavaline värk”Ta silus vurre, vahtides peeglisse baari tagaseinas, nimetas paari-kolme õpikut. Küsisin, kas väljaspool kooli ka midagi sünnib.

„Mitte midagi. Saar on päris ilus, kui sa sedasorti asju hindad. Linnud ja liblikad ja kõik, mis sinna juurde käib.”

„Ja küla?”

Ta naeratas hapult. „Tead, vanapoiss, kreeka küla pole sul mingi inglise küla. Seltskondlikus mõttes viimane kolgas. Õpetajate naised. Kuus-seitse ametimeest. Vahel käivad mõned papad-mammad poistel külas.” Ta õiendas kaela, nagu oleks särgikrae liiga kitsas. See oli masinlik liigutus, mis aitas tal oma autoriteeti tõsta. „Paar villat. Aga need seisavad kümme kuud aastas tühjalt.”

„Eriti roosades värvides sa seda kohta just ei kirjelda.”

„Eks ta üks kolgas ole. Viimane kolgas, kui aus olla. Ja küllap sa avastad, et villade omanikud on kuradi igavad tüübid. On üks, kes võiks sulle vahest huvi pakkuda, aga vaevalt sa teda üldse kohtad.”

„Miks sa seda arvad?”

„Tõtt-öelda läksime temaga tülli ja ma ladusin ühe valuga kõik välja, mis ma temast arvan.”

„Millest see pahandus tuli?”

„See lojus tegi sõja ajal sakslastega koostööd. See oligi tegelikult asja tuum.” Ta puhus suitsu välja. „Pole midagi parata: kui tahad lobiseda, pead leppima teiste õpsidega.”

„Kas nad oskavad inglise keelt?”

„Saksa keelt räägivad enamasti kõik. On olemas üks kreeka vennike, kes koos sinuga inglise keelt õpetab. Väike ennasttäis lojus. Ükskord lõin tal silma siniseks.”

„Peab ütlema, et sa oled mulle pinnase hoolega ette valmistanud.”

Ta hakkas naerma. „Eks pea neid ju kuidagi vaos hoidma.”Talle vist tundus, et mask tikub maha libisema. „Seevastu talupojad, eriti Kreeta talupojad, on tõeline maa sool. Suurepärased inimesed. Võid mind uskuda. Mina tean.”

Küsisin, mispärast ta koha üles ütles.

„Tegelikult kirjutan raamatut. Sõjaaja kogemused ja nii edasi. Lähen praegu kirjastajaga kokku saama.”

Ta jättis kuidagi lootusetu mulje. Teda oli kerge ette kujutada vapratel partisaniretkedel sildu õhkimas, iseäralikus maalilises sõjaväevormis; kuid nüüd oli ta sunnitud elama selles uues igavas heaolumaailmas nagu mingi kuivale jäänud ürgsisalik. Ta jätkas õhinal:

„Sa saad Inglismaad kibedasti taga nutta. Seda kibedamini, et sa ei oska kreeka keelt. Ja sa hakkad jooma. Kõik joovad. Pole pääsu.” Ta rääkis midagi retsina’st ja aresinato’st, raki’st ja ouzo’st, ja võttis lõpuks kõne alla naised. „Ateena tüdrukud on täiesti väljaspool arvestust, kui sa ei taha süüfilist saada.”

„Saarel mingeid noori andekaid ei ole?”

„Pühi suu puhtaks, vanapoiss. Sealsed naised on peaaegu kõige inetumad kogu Egeuse basseinis. Ja peale selle veel maainimeste au. Teeb niisugused seftid ülimalt ohtlikuks. Ei soovita. Ühes teises kohas sain seda omal nahal tunda.” Seda õpetust saatis põgus irve ja asjakohaselt looritatud pilk.

Viisin ta autoga klubisse tagasi. Oli tüüpiline bronhiitlik pärastlõuna, juba laskus hämarus, inimesed, sõidukid ja kõik muu uppus vesisesse hallusse. Küsisin, miks ta ei jäänud sõjaväkke teenima.

„Minu jaoks liiga õigeusklik värk, vanapoiss. Eriti rahu ajal.”

Võis aimata, miks teda regulaararmee ohvitserikorpusse ei võetud; hoolimata ohvitseride messi žargoonist oli ta kuidagi taltsutamatu ja ettearvamatu.

Jõudsime tänavanurgale, kus ta tahtis maha minna.

„Kas arvad, et saan hakkama?”

Ta vaatas mind kahtleval pilgul. „Võta nad kõvasti pihku. See on ainuke võimalus. Sa ei tohi neile kunagi alla jääda. Minu eelkäija nad tegid kutuks. Mina teda oma silmaga ei näinud, aga ta vist läks lolliks. Ei saanud poistest jagu.”

Ta ronis autost välja.

„Ega midagi, vanapoiss. Soovin kõige paremat.” Ta irvitas. „Ja tead mis.”Ta käsi oli juba ukselingil. „Ooteruumist hoia eemale.”

Ta lõi jalamaid ukse kinni, nagu oleks ta seda stseeni varem harjutanud. Lükkasin ukse kohe jälle lahti, küünitasin autost välja ja hõikasin talle järele: „Mis asjast?”

Ta pööras ümber, aga piirdus vaid põgusa käeviipega. Trafalgar Square’i inimmass neelas ta endasse. Ma ei suutnud ta viimast muiet kuidagi unustada. See tähendas, et midagi jäi ütlemata, ta oli seda salapärast sõna viimase hetkeni varuks hoidnud. Ooteruum, ooteruum, ooteruum: see kumises mul õhtu otsa peas.
6


Kohtumispaigas võtsin Alisoni peale ja me sõitsime autoteenindusse, kus minu auto pidi müüki pandama. Varem olin seda pakkunud Alisonile, aga ta keeldus.

„Kui ma selle vastu võtaksin, siis peaksin kogu aeg sinu peale mõtlema.”

„Võta siis vastu.”

„Ma ei taha sinu peale mõelda. Ja ma ei taluks, et keegi teine istub sinu kohal.”

„Võta siis vähemalt raha, mis ma auto eest saan, kuigi palju seda ei ole.”

„Nagu honorari?”

„Ära aja lolli juttu.”

„Ma ei taha midagi.”

Aga ma teadsin, et ta tahab endale motorollerit osta. Mõtlesin, et jätan talle tšeki ja panen sinna juurde kaardi sõnadega „Rolleri tarvis”. Oletasin, et kui ma olen kord juba läinud, võtab ta selle siiski vastu.

See viimane õhtu oli imelikult rahulik; tundus, nagu oleksingi juba lahkunud; puhusime juttu nagu kaks kodukäijat. Leppisime kokku, mida järgmisel hommikul teha. Ta ei tahtnud mind Victoria jaama saatma tulla – ma nimelt sõitsin rongiga; otsustasime, et sööme kodus hommikust nagu tavaliselt ja tema läheb tööle: see paistis olevat kõige puhtam ja lihtsam meetod. Leppisime kokku, kuidas edaspidi tegutseda. Alison lubas ennast niipea kui võimalik kuidagi Ateenasse kombineerida. Kui see ei peaks võimalik olema, lendan jõuluks Inglismaale. Aga me võime kokku saada ka poolel teel, näiteks Roomas või Šveitsis.

„Või Alice Springsis,” ütles Alison.

Öösel lebasime ärkvel, mõlemad teades, et teine ei maga, aga kumbki ei julgenud rääkida. Siis tundsin, kuidas ta käsi otsis minu kätt. Veel pisut aega lebasime sõnatult. Siis tegi Alison algust.

„Kui ma ütleksin, et jään ootama?” Mina ei öelnud midagi. „Ma arvan, et suudaksin oodata. Seda ma tahtsingi öelda.”

„Ma tean.”

„Sa ütled alati „Ma tean”. Aga see ei ole mingi vastus.”

„Ma tean.” Ta pitsitas mu kätt. „Mis siis, kui mina ise ütleksin: jah, oota, aasta pärast on mul selgus käes, ja kogu selle aja jooksul sina muudkui ootad, ootad.”

„Ma lepiksin sellega.”

„Aga see on ju jamps. See on sama hea kui panna tüdruk kloostrisse, kuni oled ükskord valmis temaga abielluma. Ja lõpuks otsustada, et sa ei tahagi temaga abielluda. Me peame olema vabad. Muud valikut meil ei ole.”

„Palun ära küta ennast üles.”

„Me peame vaatama, kuidas asjad arenevad.”

Tekkis vaikus.

„Ma mõtlen kogu aeg, kuidas ma homme õhtul siia tagasi tulen. Muud ma ei mõtle.”

„Ma kirjutan sulle. Iga päev.”

„Jah.”

„Tegelikult on see nagu mingi katseaeg. Et me näeksime, kui palju me teineteisest puudust tunneme.”

„Ma tean, mismoodi see on, kui pead kellestki lahku minema. Esimene nädal on tõeline piin, teine nädal on ka veel üsna valus, aga siis hakkad vähehaaval unustama, ja lõpuks näib, nagu poleks midagi olnudki, nagu oleks see kõik juhtunud kellegi teisega, ja sa hakkad õlgu kehitama. Sa ütled, tühja temaga, see on elu, nii need asjad on. Ütled igasugu lamedusi. Just nagu polekski sa midagi igaveseks kaotanud.”

„Mina ei unusta. Ma ei unusta kunagi.”

„Unustad. Ja ka mina unustan.”

„Me peame edasi elama. Olgu see nii kurb kui tahes.”

Möödus tükk aega, kuni ta lõpuks ütles: „Sina vist tegelikult ei teagi, mis kurbus on.”
Hommikul magasin kaua. Ma seadsin äratuskella meelega hilisele ajale, nii et meil tuleks kiirustama hakata ja ta ei saaks mahti pisaraid valada. Alison sõi hommikust püstijalu. Me rääkisime absurdselt tühistest asjadest, sellest, et piimatellimust tuleks kärpida, sellest, kus võiks küll olla raamatukogukaart, mille ma olin ära kaotanud. Siis pani Alison kohvitassi käest ja me seisatasime välisuksel. Ma vaatasin ta nägu, tundus, nagu poleks praegugi veel liiga hilja ja kõik see on vaid halb unenägu. Nägin ta halle silmi, mis minu pilku püüdsid, ta nutust tursunud põski.Talle valgusid pisarad silma, ta nagu tahtis midagi öelda. Kuid siis küünitas ta meeleheitlikult, kohmakalt minu poole, suudles mind nii põgusalt, et ma vaevalt ta huulte puudutust tundsin; ja läinud ta oligi.Ta kaamelikarva mantel kadus trepikojas silmist, ta ei vaadanud tagasi. Läksin akna alla ja nägin, kuidas ta üle tänava ruttas, hele mantel ja õlgkollane juus peaaegu ühte värvi, nägin, kuidas ta käekotist taskurätikut otsis ja nina nuuskas; mitte kordagi ei vaadanud ta tagasi. Ta pistis jooksu. Avasin akna, kummardusin välja ja vaatasin talle järele, kuni ta tänava otsas ümber nurga Marylabone Roadile pööras, ja isegi siis, sel viimasel hetkel ei vaadanud ta kordagi tagasi.

Panin akna kinni, pesin hommikused nõud, tegin voodi üles; siis istusin laua äärde, kirjutasin välja viiekümnenaelase tšeki ja lisasin paar lauset.
Kallis Alison. Palun usu, et kui mul üldse peab keegi olema, siis ainult sina; ma ei tohtinud välja näidata, kui kurb ma tegelikult olen, sest muidu oleksime mõlemad hulluks läinud. Palun kanna neid kõrvarõngaid, palun võta see raha vastu, osta roller ja sõida neisse kohtadesse, kus me koos sinuga käisime, või tee sellega, mis iganes tahad. Hoia ennast. Oh jumal, kui ma vaid oleksin ootamist väärt...

NICHOLAS
See pidi kõlama spontaanselt, aga tegelikult olin seda komponeerinud juba mitu päeva. Pistsin tšeki ja kirja ümbrikusse ja asetasin kaminasimsile, ning sinna juurde karbikese gagaadist kõrvarõngastega, mida me olime hiljuti ühe juba suletud antiigiäri vitriinis vaadanud. Siis ajasin habet ja läksin välja taksot otsima.

Kui pöörasime ümber esimese tänavanurga, oli mu kõige ehedamaks tundmuseks veendumus, et nüüd lõpuks olen pääsenud. Teine niisama selge, aga palju vastikum südamehääl sosistas, et Alison armastab mind siiski rohkem kui mina teda ja et mingis raskesti määratletavas mõttes olen mina selle mängu võitnud. Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused. Sõitsin Victoria vaksali poole nagu näljane inimene, kes on paar klaasi manzanillat hinge alla võtnud ja keda nüüd ootab maitsev lõunasöök. Hakkasin endamisi laulu ümisema, ja see polnud mingi vapper katse kurvastust peita, vaid tülgastavalt pilvitu soov oma pääsemist pühitseda.
7


Neli päeva hiljem seisin kõrgel Hymettose mäel ja vaatasin all laiuvat suurt Ateena-Pireuse kogumit, linnu, äärelinnu, täringutena Attika tasandikule puistatud miljonit maja. Lõuna pool puhtalt sinine hilissuvine veteavarus, pimsskivivärvi saared, ja nende taga silmapiiri kohal kirkad Peloponnesose mäed, maade ja vete ülev tardunud voogamine. Kirgas, vägev, majesteetlik pilt. Otsisin mõnd ebatavalisemat omadussõna, kuid kõik, mis meelde tuli, tundus alakaaluline. Pilk kandus siit kaheksakümne miili kaugusele ja kogu see vaade oli üleni puhas, õilis, helendav, tohutu – selline, nagu ta alati on olnud.

See oli nagu teekond maailmaruumi. Ma seisin Marsil, põlvini tüümianis, taevatelgi all, mida nähtavasti iial polnud looritanud tolm või pilv. Langetasin pilgu ja silmitsesin oma kahvatuid Londoni käsi. Koguni need paistsid muutunud olevat, südantpööritavalt võõrad, midagi, millest ma juba ammu oleksin pidanud lahti ütlema.

Maailmale minu ümber langes võrratu mediterraanne valgus ja ma nägin, kui imeliselt kaunis see on; aga kui see puudutas mind ennast, siis tundsin samas, et see on ka kuidagi vaenulik. See oli pigem söövitav kui puhastav. Näis, nagu seisaks mul ees ülekuulamine kaarlambi all; läbi avatud ukse nägin juba rihmadega lauda ja kogu mu senine olemus aimas, et ta ei suuda seal vastu panna. Osalt pelgasin oma olemuse alastikoorimist, nagu armastus seda alati teeb, sest saabumishetkest peale olin täielikult ja igaveseks Kreeka maastikku armunud. Kuid selle armastusega käis kaasas mingi vastuoluline, peaaegu vihastamapanev võimetuse ja alaväärsuse tunne, otsekui oleks Kreeka aistiliselt nii vastupandamatu naine, et ma tahes-tahtmata pean temasse lootusetult armuma, samas aga ka nii jahedalt aristokraatlik, et ma iial ei söanda talle füüsiliselt läheneda.

Ükski raamat, mida ma olin lugenud, ei osanud seletada seda Kreeka ohtlik-veetlevat kirkelikku olemust, seda iseäralikku omadust, mis ta nii ainulaadseks teeb. Inglismaal me elame väga tasases, rahulikus, taltsas vahekorras kõige sellega, mis meie loomulikust maastikust ja pehmest põhjamaisest valgusest veel säilinud on; ent Kreeka maastik ja valgus on nii kaunis, nii valdav, nii intensiivne ja metsik, et inimese vahekord sellega muutub jalamaid viha ja armastuse suhteks, kireks. Mul kulus palju kuid, et seda mõista, ja palju aastaid, et sellega leppida.

Sama päeva õhtupoolikul seisin akna all oma hotellitoas, kuhu mind suunas tüdinud noormees, kes mind Briti Nõukogu kohalikus esinduses vastu võttis. Olin parajasti lõpetanud kirja Alisonile, aga juba hakkas ta mulle kaugeks jääma – mitte ruumis ega ajas, vaid mingis muus dimensioonis, millel pole õiget nime. Võib-olla reaalsuses. Vaatasin alla Konstitutsiooni väljakule, mis on Ateena peamine kohtumispaik: ringijalutavad inimesed, valged särgid, tumedad prillid, paljad pruunid käsivarred. Lugematud inimhääled tänavakohvikutes liitusid kahisevaks pominaks. Oli palav nagu palaval juulikuupäeval Inglismaal ja taevas ikka veel täiesti pilvitu. Aknast välja küünitades võis näha Hymettose mäge, kus ma olin hommikul käinud, loojangupoolne nõlv lõõmas pehmetes alpikanniroosades ja lillades toonides. Vastasküljes katusteräga taga kerkis Akropolise massiivne must siluett. See vastas nii täpselt varasematele kujutlustele, et tundus ebatõeline. Mina aga olin rõõmsas ja ootusärevas hämmelduses, õnnelikult ja erksalt üksinda nagu Alice Imedemaal.
Väikesel aurikul, mis mind Ateenast Phraxosele viis, kulus reisiks kaheksa silmipimestavalt päikesepaistelist tundi; saar asus kuue miili kaugusel Peloponnesose rannikust, keset lahte, mis tervikuna oli niisama meeldejääv kui see väike maatükk ise: põhja- ja läänekaares kõrge mäeahelik, saar selle kõveruses; ida pool arhipelaagi madalamad mäetipud; lõunas Egeuse mere pehme sinine tasandik, mis ulatub Kreeta randadeni välja. Phraxos oli kaunis. Ükski muu omadussõna ei sobi: see ei olnud mitte lihtsalt ilus, maaliline, kütkestav – see oli lihtsalt ja enesestmõistetavalt kaunis. Mul jäi hing kinni, kui ma seda esimest korda nägin sirava Venuse all, kus ta ujus õhtuses ametüstlillas meres nagu majesteetlik must vaal, ja praegugi jääb mul hing kinni, kui ma sulen silmad ja meenutan seda hetke. See ilu oli isegi Egeuse ruumis haruldane, sest küngastel kasvasid piiniad, Vahemere piiniad, õhulised nagu rohevindi suled. Üheksa kümnendikku kogu saarest oli asustamata ja üles harimata: piiniad, abajad, vaikus, meri, ei midagi muud. Üksnes loodenurka, paari väikese sadamakoha ümber oli kokku kogutud hulgake silmatorkavaid lumivalgeid hooneid nagu lambakari.

Aga oli ka kaks häbiplekki, mis hakkasid paistma juba tükk aega enne sildumist. Üks oli kehakas kreekapärastatud hilisviktoriaanlik hotellihoone suurema sadamakoha läheduses, mis tundis end Phraxosel niisama koduselt nagu voorimehetroska dooria templis. Teine samavõrd sobimatu monstrum seisis küla serval, muutes kääbusteks seda ümbritsevad elumajad: pikk võigas mitmekorruseline hoone, mis oma rohkelt kaunistatud korintose fassaadist hoolimata meenutas vabrikut. Nagu ma peagi avastasin, oli see mulje põhjendatav veel muude asjaoludega peale välise sarnasuse.

Ent kui mitte arvestada Lord Byroni kooli, Philadelphia hotelli ja küla, siis oli saare ihu, kõik tema kolmkümmend ruutmiili neitsilikult puutumata. Põhjakalda järskudel nõlvadel leidus siin-seal hõbedasi oliivipuusalusid ja üksikuid põlluterrasside ribakesi, aga kõik ülejäänu oli ürgne männimets. Mingeid antiikaja mälestisi siin ei leidunud. Vanad kreeklased ei pidanud kunagi eriti lugu veehoidlate veest.

Lahtiste veekogude puudumine tähendas ka, et puudusid metsloomad ja lindegi oli vähe. Kõikjal väljaspool küla oli saare peamiseks tunnusjooneks vaikus. Mägedes võis ju vahel kohata kitsekarjust ja tema pronkskellukestega talvist karja (suvel polnud karjatamist vaja), või hiiglasuure haokubu all küürus talunaist, või vaigukogujat; aga tegelikult juhtus seda väga harva. See oli masinate-eelne, peaaegu et inimeste-eelne maailm, kus ka kõige tühisem vahejuhtum – õgijalinnu ülelend, senitundmatu teeraja avastamine, kauge purjepaat sügaval all – omandas ärarääkimata suure tähenduse. Kõike seda raamis, isoleeris ja paisutas üksindus. Selles üksinduses polnud midagi hirmuäratavat, mitte raasugi põhjamaist jubedust. Hirm polnud seda saart iial puudutanud. Kui siin keegi kummitas, siis ainult nümfid, mitte koletised.

Et pääseda Lord Byroni kooli klaustrofoobsest keskkonnast, olin sunnitud sageli pikki jalutuskäike tegema.Tõsi küll, algul mängisin omast kohast päris meeldivalt absurdse mõttega, et töötan internaatkoolis, mida eeldatavasti juhitakse Etoni ja Harrow’ põhimõtetel, ent millest ainult kübeke maad lõuna pool asub paik, kus Klytaimnestra tappis Agamemnoni. Ehkki õpetajad pärinesid maalt, kus oli ainult kaks ülikooli, oli nende akadeemiline tase kaugelt kõrgem, kui Mitford mõista andis, ja koolipoisid iseenesest polnud ei paremad ega halvemad kui poisid mis tahes maailmanurgas. Kuid inglise keele suhtes olid nad halastamatult pragmaatilised. Kirjandusest ei hoolinud nad küünevõrdki, kogu tähelepanu koondus reaalainetele. Kui üritasin nendega lugeda sellesama poeedi luulet, kelle nime kool kandis, hakkasid nad haigutama, aga kui õpetasin neile autoosade ingliskeelseid nimetusi, oli tegemist, et neid tunni lõpul klassist välja saada; ja tihti tõid nad tundi kaasa Ameerika teaduslikke raamatuid, tulvil termineid, mis olid minu jaoks samasugune hiina keel kui lootusrikastele õppuritele, kes lihtsat vastet oodates mulle vastu vaatasid.

Nii poisid kui õpetajad vihkasid seda saart ja käsitasid seda omamoodi vabatahtliku karistuslaagrina, kuhu tuldi vaid selleks, et töötada, töötada, töötada. Minu ettekujutuses oli see kaugelt unisem kui Inglise kool, tegelikult aga osutus kaugelt karmimaks. Ja nagu pilkeks peeti just seda maniakaalset töökust, seda mutilikku pimedust oma loomuliku keskkonna suhtes õpetussüsteemi kõige inglispärasemaks jooneks. Blaseerunud kreeklased, kes maast-madalast olid harjunud elama maailma kõige kaunimas looduses, pidasid võib-olla päris loomulikuks, et neid niisugusesse termiidipessa kokku kuhjati, aga mind tegi see sõgedalt närviliseks.

Mõned vähesed õpetajad oskasid natuke inglise keelt, prantsuse keele oskajaid oli märksa rohkem, aga midagi ühist mul nendega ei olnud. Ainus, keda ma taluda suutsin, oli teine inglise keele õpetaja Demetriades, ja sedagi ainult seetõttu, et ta kõneles ja mõistis minu keelt sujuvamalt kui keegi teine. Tema seltskonnas võisin endale lubada natuke enamat kui baassõnavara.

Ta korraldas mulle tutvumiskäigu küla kõrtsidesse ja kohvikutesse, mulle hakkasid meeldima kreeka toidud ja kreeka rahvamuusika, kuid päevavalguses mõjus kogu asula kuidagi süngelt. Väga paljud villad olid suletud ja inimtühjad, kitsastel tänavakestel liikus väga vähe rahvast; kui tahtsid einetada, oli valida vaid kahe paremat sorti taverni vahel, ja alalõpmata kohtasid ikka neidsamu vanu nägusid, liikusid tardunud provintslikus levantiini ühiskonnas, mis kuulus pigem Otomani impeeriumi maailma, pigem fessi kandva Balzaci aega kui XX sajandi viiekümnendatesse aastatesse. Tahes-tahtmata pidin Mitfordiga nõustuma: see kõik oli ahastamapanevalt igav. Paar korda põikasin sisse kalurite veinipoodidesse. Seal oli lõbusam, aga ma tajusin, et nemad tajusid seda kui labast rahvamehelikkust; ja minu kreeka keel ei olnud saarestikumurde vääriline, mida nad rääkisid.

Püüdsin välja uurida, mis on saanud mehest, kellega Mitford oli tülli läinud, aga nagu selgus, polnud keegi temast midagi kuulnud, ja tema tülist Mitfordiga veel vähem. Samuti mitte „ooteruumist”. Mitford oli nähtavasti käinud üsna sageli külas aega veetmas ja oli end teinud seeläbi ebapopulaarseks kõigi teiste kolleegide silmis peale Demetriadese. Kõigele lisaks tuli taluda tugeva anglofoobia järelmõjusid, mida veelgi süvendas tolleaegne poliitiline olukord.

Peagi hakkasin mägedes matkamas käima. Ükski teine õpetaja ei astunud iial sammugi kaugemale kui hädasti vaja, ja poisse lubati kõrge teravatipulise taraga ümbritsetud kooliõuest välja üksnes pühapäeviti, ja ka siis tohtisid nad jalutada mööda kaldateed ainult pool miili küla poole. Mäed olid alati joovastavalt puhtad ja kerged ja kauged. Kaaslaseks ainult omaenda tüdimus, hakkasin esimest korda elus jälgima loodust ja kahetsema, et tema kõne oli mulle niisama arusaamatu kui kreeka keel. Hakkasin nägema kive, linde, lilli ja maapinda mingil uuel viisil, ja tänu jalutuskäikudele, ujumisele, võrratule kliimale ja maa- ning õhuliikluse täielikule puudumisele tundsin end tervemana kui iial varem. Saarel polnud ainustki autot, sest väljaspool küla polnud ainustki maanteed, ja lennukit nägi harvem kui kord kuus.Tundus, et minu keha ja vaimu vahel hakkab kujunema teatav kooskõla – niisugune mulje mul vähemalt oli. Aga see oli illusioon.
Juba saabumispäeval ootas mind koolis Alisoni kiri. See oli väga lühike. Ilmselt oli ta selle kirjutanud samal päeval, kui ma Londonist välja sõitsin.
Ma armastan sind, aga sina ei tea, mida see tähendab, sest sa ei ole iial kedagi armastanud. Kogu selle viimase nädala jooksul püüdsin su silmi avada. Tahan vaid öelda, et kui sa kunagi tõeliselt armud, siis tuleta tänast päeva meelde. Tuleta meelde, kuidas ma sind suudlesin ja uksest välja astusin. Tuleta meelde, kuidas ma läksin mööda tänavat ega vaadanud mitte kordagi tagasi. Ma teadsin, et sa vaatad mulle järele. Tuleta seda kõike meelde ja tea, et ma armastan sind. Isegi kui sa minust midagi muud ei mäleta, ära seda unusta. Läksin mööda tänavat, ja ei vaadanud kordagi tagasi, ja ma armastan sind. Ma armastan sind. Armastan sind nii väga, et vihkan sind tänase päeva pärast igavesti.
Järgmisel päeval tuli veel üks kiri. Seal oli pooleksrebitud tšekk, ja ühe pooliku tagaküljel sõnad: „Ei, tänan.” Kaks päeva hiljem saabus kolmas kiri, kus vaimustatult kirjeldati mingit filmi, mida ta oli vaatamas käinud, võiks peaaegu öelda, et tühja-tähja täis. Aga kõige lõppu oli kirjutatud: „Unusta see esimene kiri ära, mille ma sulle saatsin. Ma olin täiesti endast väljas. Aga nüüd olen kõigest üle saanud. Ma ei ole kunagi vanamoodne.”

Ma muidugi vastasin talle – kui mitte iga päev, siis vähemalt paar-kolm korda nädalas; saatsin talle pikki kirju, kus püüdsin end ohtrasõnaliselt välja vabandada ja õigustada, kuni sain ühel ilusal päeval lõpuks niisuguse vastuse:
Palun ära nii palju heieta iseendast ja minust. Jutusta parem muudest asjadest, saarest ja koolist. Ma ju tean, missugune sa oled. Nii et ole, nagu oled. Kui sa kirjutad mulle muudest asjadest, siis kujutlen, et olen sinuga koos, näen seda koos sinuga. Ja ära ole solvunud. Andestamine on unustamine.
Tasapisi vahetas informatsioon meie kirjades tundepuhangud välja. Alison kirjutas mulle oma tööst, tüdrukust, kellega ta oli sõbrunenud, teatas väikesi koduseid uudiseid, kirjeldas filme ja raamatuid. Mina jutustasin koolielust ja saarest, nagu ta oli soovinud. Siis tuli ühes kirjas foto, kus ta kandis vormiriietust. Ta oli juuksed lühikeseks lõiganud ja peitnud piloodimütsi alla. Ta naeratas, kuid vormiriietus ja naeratus kokku andsid talle kuidagi ebasiira elukutselise ilme; päevapildis peitus hoiatav sõnum, et ta on muutunud kellekski teiseks, et ta pole enam see, kellena mina teda mäletasin, minu enda igioma ja ainuke Alison. Seejärel hakkasid kirjad tulema kord nädalas. Füüsiliselt valus igatsus, mida ma esimese kuu jooksul tema järele tundsin, näis vähehaaval taanduvat; ikka veel tuli ette hetki, kus tundsin, kui väga ma teda vajan; oleksin andnud mis tahes, et teda enda kõrvale voodisse saada. Kuid need olid seksuaalse rahuldamatuse, mitte tagakahetsetava armastuse hetked. Ja siis äkki jõudsin mõtteni: kui ma poleks praegu siin saarel, jätaksin selle tüdruku maha. Tihtipeale oli kõigi nende kirjade kirjutamine juba pigem kohustus kui rõõm, ja pärast õhtusööki ei kiirustanud ma enam tulistjalu oma tuppa, et neid paberile panna – ma vihtusin neid kiiruga klassitoas ja saatsin mõne poisiga viimasel hetkel väravasse, kus kooli postiljon need kaasa võttis.

Esimese poolaasta keskpaiku sõitsin koos Demetriadesega Ateenasse.Ta tahtis mulle tutvustada oma lemmikbordelli kuskil äärelinnas, ja kinnitas, et sealsed tüdrukud on terved. Lõin kõhklema – aga eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu? Ma läksin. Kui me välja tulime, sadas vihma ja eukalüptipuu märjad madalad oksad, millele välisukse latern valgust heitis, meenutasid mulle äkki meie magamistuba Russell Square’il. Kuid Alisoni ja Londoniga oli nüüd lõpp, nad olid surnud, kurjad vaimud olid välja aetud, ma olin nad oma elu küljest ära lõiganud. Otsustasin, et kirjutan samal õhtul Alisonile, et ma ei taha temast enam midagi kuulda. Aga hotelli tagasi jõudes olin juba liiga purjus ja ei teadnud enam, mida ma peaksin ütlema. Vahest seda, et olen nüüd ilma igasuguse kahtluseta tõestanud, et minusugust ei tasu tal enam oodata; või et ta on mind ära tüüdanud; või et olen nüüd üksildasem kui iial enne ja tahangi niisuguseks jääda. Ja niisiis saatsin talle mittemidagiütleva postkaardi; viimasel päeval läksin veel kord bordelli, nüüd juba üksinda. Kuid liibanoni nümfike, keda ma himustasin, oli parajasti kinni, ja teised ei pakkunud huvi.

Jõudis kätte detsember, ja me vahetasime ikka veel kirju. Teadsin, et ta mulle enam kõike ei avalda. See elu, mida ta kirjeldas, oli liiga lihtsakoeline ja meestetu, et tõsi olla. Ja kui lõpuks saabus viimane kiri, ei üllatanud see mind. Kuid ma imestasin, et see minus nii suurt kibedust tekitas, et ma end nii reedetuna tundsin. Seksuaalne armukadedus teise mehe vastu ei olnud siin peamine, eeskätt kadestasin just Alisoni: päevade kaupa elustusid minu mälus helluse ja ühtekuuluvuse hetked, kus pole enam piiri minu ja sinu vahel, need vaevasid mind nagu romantilised filmilõigud, mida ma mingil tingimusel meenutada ei tahtnud, kuid ometi unustada ei suutnud; ja kõige krooniks see viimane, lugematuid kordi üleloetud kiri, ja tõsiasi, et niisugust lugu on üldse võimalik paarisaja liisunud, kulunud sõnaga lõpetada.
Armas Nicholas.

Ma ei suuda enam niimoodi jätkata. Mul on väga kahju, kui ma sulle sellega haiget teen. Usu, mul on südamest kahju, ja palun ära minu peale selle pärast viha kanna, et ma tean, kuidas see sulle haiget teeb.

Ma peaaegu kuulen, kuidas sa ütled, et sul pole sellest midagi.

Ma olin viimasel ajal nii kohutavalt üksildane ja masendatud. Ma ei ole seda sulle seni tunnistanud ja ma ei suudagi seletada, kui üksildane ja masendatud ma tegelikult olin. Esimestel päevadel näitasin end töö juures väga vaprana, aga koju tulles varisesin kokku.

Ma magan nüüd jälle Pete’iga, kui ta Londonis käib. See hakkas peale kahe nädala eest. Palun, palun usu mind, et ma ei teeks seda, kui ma oleks veendunud, et... tead isegi. Ma tean, et sa tead. Ta ei ärata minus enam niisuguseid tundmusi nagu enne, ja ta ei ärata minus iialgi niisuguseid tundmusi nagu sina, nii et sa ei tohi armukade olla. Aga temaga on kõik väga lihtne, temaga pole tarvis midagi mõelda, tema päästab mind üksindusest, ja ma olen jälle vanas tuttavas Londoni austraallaste kambas nagu ennegi. Võib-olla abiellume.

See on õudne. Ikka veel tahan sulle kirjutada, ja sina mulle. Ikka jälle tuleb kõik meelde.

Ela hästi.

ALISON

Minu jaoks oled sa teistsugune kui teised. Alati. Nagu ma kirjutasin selles kõige esimeses kirjas sinu lahkumispäeval. Kui sa vaid mõistaksid.
Vastuseks kirjutasin talle, et tema kiri ei üllatanud mind ja et ta on täiesti vaba. Aga ma rebisin selle kirja tükkideks. Kui üldse miski võib talle haiget teha, siis minu vaikimine. Ja ma tahtsin talle haiget teha.
8


Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega olin lootusetult õnnetu. Kool hakkas minus irratsionaalset viha tekitama: ma jälestasin tema pimedat töökorraldust, tema vangimajalikku planeeringut kogu selle taevaliku looduse rüpes. Kui Alisonilt enam kirju ei tulnud, hakkas mind järjest enam vaevama ka märksa igapäevasem eraldatusetunne. Välismaailm ja Inglismaa muutusid absurdselt ja vahel ka hirmuäratavalt ebatõeliseks. Paar-kolm Oxfordi-aegset sõpra, kellega olin katkendlikku kirjavahetust pidanud, loojusid silmapiiri taha. Vahetevahel kuulasin BBC Overseas Service’it, ent tundus, et need päevauudised tulevad Kuu pealt ning käsitlevad olukordi ja ühiskonda, millega mul enam midagi ühist pole; vähesed inglise ajalehed, mis mulle kätte puutusid, hakkasid järjest enam meenutama neis sisalduvat rubriiki „Täna sada aastat tagasi”. Tundus, nagu oleks kogu see saar tänapäeva reaalsusest maapakku läinud. Iga päev, mitu tundi enne seda, kui Ateena laev kirdehorisondi tagant nähtavale ilmus, kogunes sadamakaile rohkesti rahvast; ehkki kõik teadsid, et aurik peatub siin ainult viis minutit ja et parimal juhul tuleb maale viis reisijat, oli ometi tingimata vaja vaatama minna. Nad kõik olid nagu sunnitöölised, kes siiski veel hellitasid nõrka lootust armuandmisele.

Aga saar oli ometi nii kaunis. Jõulu eel läksid ilmad külmaks ja tormiseks. Kooli ujumiskoha kiviklibusele rannale veeresid määratusuured tinahallid lained. Mandri mäeharjad said lumekatte ning läänes ja põhjakaares paistsid üle vihase vee valged majesteetlikud rünkad, nagu Hokusai gravüürilt maha astunud. Mäed muutusid veelgi paljamaks, veelgi vaiksemaks. Tihti läksin jalutama puhtalt igavusest, kuid alati leidsin jälle uutmoodi üksindust, uusi kohti. Sellegipoolest hakkas see veatult loomulik maailm mind lõpuks hirmutama. Tundus, et minu jaoks pole selles üldse kohta, ma ei oska seda kasutada ega ole selle jaoks loodud. Ma olin linnamees; ma olin juurteta olevus. Ma keeldusin sobitumast omaenda ajastusse, ent ma ei suutnud ka sukelduda muistsemasse maailma. Lõpuks rippusin maa ja taeva vahel nagu Skeiron.

Jõudis kätte jõuluvaheaeg. Kasutasin seda matkaks ümber Peloponnesose. Pidin tingimata minema üksinda, et napsata killuke elu, mis erineks kooli argipäevast. Kui Alison oleks vaba olnud, oleksin lennanud tema juurde Inglismaale. Kaalusin, kas mitte anda lahkumisavaldust, kuid see tundus nagu taganemine, nagu järjekordne läbikukkumine, ja ma püüdsin end veenda, et kevade tulekul hakkavad asjad paranema. Niisiis veetsin oma üksildased jõulud Spartas ja võtsin uusaasta üksinda vastu Pyrrhoses. Enne kui ma laevaga tagasi Phraxosele suundusin, peatusin üheks päevaks Ateenas ja käisin jälle bordellis.

Alisonile mõtlesin üsna harva, aga ma tunnetasin ta olemasolu: ma püüdsin teda maha kustutada, aga see ei läinud mul korda. Tuli ette päevi, kus tundus, et võin elu lõpuni tsölibaati pidada, kloosterliku üksinduse päevi; aga oli ka päevi, kus mu hing kisendas tüdruku järele, kellega võiks inimese moodi rääkida. Saare naised olid albaania verd, nahksed, kahkjaskollase jumega ja niisama võrgutamisküpsed kuiVabakiriku kogudus. Hoopis kütkestavamad olid mõned koolipoisid oma oliivpruuni graatsia ja selgepiirilise isikupärasusega, mis tegi nad väga erinevaks Inglise internaatkooli stereotüübist, väga erinevaks Arnoldi vormi järgi valmis vorbitud ühetaolistest roosadest sipelgatest. Oli hetki Gide’i vaimus, kuid need tundmused jäid ühepoolseks, sest mitte kuskil ei ärata pederastia sügavamat jälestust kui kodanlikus Kreekas; vähemalt siin oleks Arnold tundnud end nagu kodus. Ja mina pealegi ei olnud homo; ma lihtsalt mõistsin (kinni naelutades ühe vale oma hariduses), et ka homo võib elus omal viisil lohutust leida. Neid tundmusi ei sisendanud mitte ainult üksindus – neid äratas Kreeka. Siin muutusid inglise tavapärane kõlblus ja ebakõlblus naeruväärseks; see, kas ma teen siin midagi sotsiaalselt andestamatut või jätan tegemata, oli lihtsalt maitseasi, nagu üleminek uuele sigaretimargile või truuksjäämine endisele – kõlbelisest vaatepunktist oli see niisama triviaalne küsimus. Põhjamaal võivad headus ja ilu olla eristatavad, aga mitte Kreekas. Üks ihu on niisama hea kui teine, nende vahel pole muud kui valgus.

Ja mul oli ju minu luule. Hakkasin tasapisi kirjutama luuletusi saarest ja Kreekast, minu meelest olid need filosoofiliselt sügavad ja värsitehniliselt põnevad. Aina sagedamini unistasin kirjanduslikust edust. Veetsin tunde, vahtides oma toa seina, kujutlesin arvustusi, kujutlesin kirju, mida ma hakkan saama oma kuulsatelt ametivendadelt, kujutlesin tunnustust, kiitust ja aina kasvavat kuulsust. Sel ajal ei olnud ma veel kuulnud Emily Dickinsoni suurt tarkusesõna, et „kirjastamine ei ole luuletajate asi”; peaasi, et sa oled luuletaja, sinu tuntus luuletajana ei loe midagi. Minu elu hakkaski valitsema onanistlik kirjanduslik autoportree, mille ma reaalsusest välja meelitasin. Kool ise aga oli sobiv patuoinas: kuidas sa suudad luua veatuid värsse, kui sind ümbritseb nii nõme rutiin?

Kuid siis, ühel kõledal märtsikuu pühapäeval, langes mul äkki kae silmilt. Ma lugesin oma Kreeka luuletused üle ja nägin neid sellistena, nagu nad olid – üliõpilaslikud, ilma rütmi ja struktuurita proovitööd, mille tunnetuslikku banaalsust kohmakalt maskeeris vohava retoorika paks võõp. Õudusega võtsin kätte oma varasemad luuletused, mis olid kirjutatud juba Oxfordis või East Anglias. Need polnud põrmugi paremad, vaata et veel hullemadki. Tõde varises mulle kaela nagu laviin. Selgus, et ma ei ole luuletaja.

See teadasaamine ei pakkunud mulle mingit lohutust, tekitas vaid kuuma viha: kuidas võis nii peen tundelisus evolutsiooni käigus ühineda sellise küündimatusega, kuidas nad võisid ühes ja samas ajus koos eksisteerida, ühes ja samas egos, minu egos, kiljuda seal nagu lõksuläinud jänes? Korjasin kokku kõik luuletused, mis ma eales olin kirjutanud ja rebisin nad leht lehe haaval pisikesteks tükkideks, kuni sõrmed valutama hakkasid.

Siis läksin mägedesse hulkuma, ehkki ilm oli väga külm ja hakkas vihma valama. Nüüd siis oli kogu maailm end minu vaenlaseks kuulutanud. Sellele ei saanud enam niisama lihtsalt käega lüüa, see oli lõplik hukkamõist. Seni oli mulle ka kõige hullemates läbielamistes tuge pakkunud veendumus, et see on nagu mingi kütus või maak, lõppkokkuvõttes kasulik, sugugi mitte ainult mahavisatud vaev ja tarbetu kannatus. Luule oli minu meelest alati olnud midagi, millest võis vajaduse korral abi otsida – varuväljapääs, päästerõngas ja samuti ka eneseõigustus. Nüüd aga siplesin lainetes, päästerõngas oli põhja vajunud nagu kivi. Nõudis tõsist pingutust, et enesehaletsuse pisaraid tagasi hoida, ja mu nägu tardus jäigaks maskiks nagu raidkujul. Ma kõndisin tundide kaupa ringi, ja see oli põrgupiin.

On inimesi, kes ühiskonnas oma ülesannet täidavad, ilma et nad ise seda teaksid, ja on inimesi, kelle ühiskondlikuks missiooniks on ühiskonda oma kontrolli all hoida. Ühed on hammasrattad ja hammasratta hambad, teised on insenerid ja juhid. Kuid inimene, kes on omal soovil ühiskonnast välja astunud, ei oska muud teha kui kuulutada oma vabadust valida olemise ja olematuse vahel. Mitte cogito, vaid scribo, pingo, ergo sum.
Veel päevade kaupa pärast seda jalutuskäiku oli mul tunne, nagu oleksin olematust täis; see oli midagi tõsisemat kui vana tuttav kehaline ja sotsiaalne üksindus – metafüüsiline üksikule saarele jäetuse tunne. See oli midagi peaaegu käegakatsutavat, umbes nagu vähkkasvaja või tiisikus.

Ja siis, vähem kui nädala aja pärast see oligi käegakatsutav: hommikul ärgates avastasin endal kaks haavandit. Ma peaaegu et olin neid oodanud.Veebruari lõpul olin nimelt taas käinud Ateenas ja jällegi külastanud seda maja Kephissias. Olin teadlikult riskinud.Tol hetkel tundus see tähtsusetu.

Paar päeva olin sedavõrd rabatud, et ei võtnud midagi ette. Külas oli kaks arsti: üks oli väga hõivatud ja tema hoole all oli ka kogu koolipere, teine, sõnaaher vana rumeenlane, pidas juba poolest saadik pensionipõlve, kuid mõned patsiendid tal siiski olid. Kooliarst sõelus päevast päeva õpetajate toas, tema poole ma pöörduda ei võinud. Ei jäänud muud üle kui külastada doktor Patarescut.

Ta uuris haavandeid, tõstis pilgu ja kehitas õlgu.

„Félicitations,” ütles ta.

„C’est...”

„On va voir ça à Athenes. Je vous donnerai une adresse. C’est bien à Athénes que vous l’avez attrapé, oui?” Ma noogutasin. „Les poules là-bas. Infectes. Seulement les fous qui s’y laissent prendre.”
Tal oli vana kollane nägu ja näpitsprillid; õel naeratus. Minu küsimused tegid talle nalja. Heal juhul võib mind terveks ravida; nakkusohtlik ma ei ole, aga sugulisest vahekorrast peab hoiduma; ta raviks mind ise, kui tal oleks õiget ravimit, benzatiinpenitsilliini, aga tal pole võimalik seda hankida. Ta olevat kuulnud, et seda võib ühes teatavas Ateena erakliinikus saada, aga mul tuleb verehinda maksta; alles kahe kuu pärast võib kindlalt öelda, kas ravi on tulemusi andnud. Ta vastas kõigile mu küsimustele kuiva asjalikkusega; tal endal pole muud pakkuda kui igivana arseeniku- ja vismutikuuri, ja kõigepealt tuleb mul niikuinii analüüsid ära teha. Kõik ta inimliku kaastunde varud olid ammu otsas, ja kui ma visiiditasu lauale panin, vahtis ta mind kilpkonnasilmadega.

Seisatasin lävel, ikka veel lapsikult lootes temas kaastunnet äratada.

„Je suis maudit.”
Ta kehitas õlgu ja juhatas mind välja, täiesti ükskõikne, lihtsalt faktide nentija.

Ma olin kohutavas olukorras. Semestri lõpuni jäi veel nädal aega ja ma kaalusin, kas poleks parem jalamaid lahkuda ja Inglismaale tagasi sõita. Kuid mõte Londonile tundus talumatu, ja kui mitte saar, siis vähemalt Kreeka pakkus teatavat anonüümsust. Doktor Patarescut ma just eriti ei usaldanud; mõned vanad õpetajad olid tema südamesõbrad ja ma teadsin, et nad käivad tihti tema juures visti mängimas. Igast naeratusest, igast juhuslikust sõnast otsisin vihjeid mind tabanud õnnetusele; ja juba järgmisel päeval arvasin mitme inimese pilgus märkavat kahjurõõmu. Ühel hommikul ütles direktor mulle vahetunni ajal: „Pea püsti, kyrios Urfe. Muidu hakkame veel arvama, et Kreeka kaunitarid on teid sügavalt kurvastanud.” Minu arvates oli see otsene vihje, ja naeratused, millega juuresolijad seda vaimukust tervitasid, eeldasid ilmselt enamat, kui see pealtnäha vääris. Kolm päeva pärast visiiti doktor Patarescu juurde olin veendunud, et minu haigus on igaühele teada, isegi õpilastele. Iga kord, kui nad omavahel sosistasid, arvasin kuulvat sõna „süüfilis”.

Kuid siis, selsamal kohutaval nädalal oli Kreeka kevad äkki käes. Vist ainult paari päevaga lõid igal pool kirendama anemoonid, orhideed, tooneliiliad, metsgladioolid; vähemalt seks korraks sabis kõikjal läbirändavaid linde. Pea kohal kruuksusid vonklevad kurgederivid, puhas taevasina rõõmustas silma, koolipoisid laulsid ja kõige rangemadki õpetajad naeratasid. Kogu ümbritsev maailm sirutas tiibu, aga mina ukerdasin maapinnal: õnnetu sunnismaine Catullus halastamatu Lesbia hirmuvalitsuse all. Elasin üle õudseid öid, ja ühe neist pühendasin Alisonile, kirjutades talle pika kirja, kus püüdsin seletada, mis minuga on juhtunud, ja et mul on meeles, mida ta oma esimeses kirjas ütles, ja et nüüd ma usun teda; ja kuidas ma ise ennast põlgan. Kõigest hoolimata oskasin aga isegi sel hetkel mõista anda, et olen sügavalt solvunud: mulle hakkas nimelt tunduma, et Alisoni hülgamine oli kõigist minu prohmakatest viimane ja kõige hullem. Oleksin võinud temaga abielluda, siis oleks mul elukõrbes ekseldes vähemalt kaaslane olnud.

Ma ei pannud seda kirja posti. Aga ööst öösse heietasin enesetapumõtteid. Tundus, et surm on meie perekonna eraldi ära märkinud, kaasa arvatud need kaks onu, keda ma iial tundma ei õppinud ja kellest üks langes Ypres’i all ja teine Paschendaele’is, vanematest rääkimata. Mõttetud vägivaldsed surmad, kaotatud panused. Minu olukord oli isegi hullem kui Alisonil, sest tema vihkas elu, mina vihkasin iseennast. Ma ei olnud elus mitte midagi loonud, minu element oli olematus, néant, ja mulle näis, et minu enda surm on ainus loominguline võimalus, mis mulle veel antud on; aga isegi siis mõtlesin, et see oleks süüdistuseks kõigile, kes on mind iganes tundnud. See väärtustaks mu põhimõttelist küünilisust, see õigustaks mu üksildast isekust; see jääks püsima nagu lõpliku sünge võidu mälestusmärk.

Üks päev enne semestri lõppu tundsin, et kaalukauss hakkab vajuma. Teadsin, mida teha. Kooli väravavahil oli vana kaheraudne jahipüss, mida ta oli mulle kord laenuks pakkunud, kui on tahtmist mägedesse jahile minna. Nüüd läksin ja küsisin. Ta oli rõõmuga valmis relva laenama ja toppis mulle heldelt padruneid taskusse: läbirändavad linnuparved piiniametsas tõotasid rikkalikku saaki.

Vantsisin kooli tagant mööda mäekuru ülespoole, ronisin väikesele seljandikule ja suundusin metsa poole. Peagi olin varjuliste puude all. Põhjakaares, maismaal särasid mäenõlvad veel kuldses päikesepaistes. Õhk oli soe ja kerge, taevas kirkalt sinine. Kuskilt kaugelt ja kõrgelt kostis kellukesehelinat. Kitsekarjus ajas oma hoolealuseid ööseks külasse. Läksin veel natuke maad edasi, just nagu oleksin otsinud kohta, kus loomulikke tarvidusi rahuldada; tahtsin kindel olla, et keegi mu toimetusi pealt ei näe. Lõpuks leidsin kaljude vahel paraja nõo.

Laadisin püssi ja istusin maha, selg vastu piiniatüve. Kõikjal ümberringi olid kobarhüatsindid piiniaokaste vahelt pea välja pistnud. Pöörasin püssi enda poole ja vaatasin rauasuust sisse, silmitsesin oma olematuse musta O-d. Rehkendasin, millise nurga all peaksin pead hoidma. Toetasin rauasuu paremasse silmakoopasse ja sättisin pead, nii et lask kärgataks läbi aju nagu must välk ja pühiks koljuluu kuklapoole minema. Püüdsin küünitada päästikuni – see kõik oli esialgu vaid proov, harjutus –, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Kartsin, et ettepoole kummardudes pööran viimasel hetkel kogemata pead ja ajan asja untsu; vaatasin ringi ja leidsin kuivanud oksa, mis mahtus parajasti päästikukaitse ja päästiku vahele. Laadisin relva tühjaks, pistsin pulga ettenähtud kohta ja jäin istuma, püss põlvede vahel, saapatallad vastu pulka, parempoolne püssiraud silmast tolli kaugusel. Kukk langes vaikse kõlksatusega alla. Niisama lihtne see ongi. Lükkasin padruni uuesti rauda.

Mägedes minu selja taga kõlas üksildane naisehääl. Ilmselt tuli keegi kitsekarjaga alla ja laulis kõigest kõrist, nii nagu talitsemata häälepaelad vähegi võtsid; mingit äratuntavat viisi ei olnud, ta kasutas türgi-moslemi intervalle, need kõlasid kuidagi ebamaiselt, ehkki mitte ebainimlikult. Mulle meenus, et olin samasugust häält juba varem kuulnud, võib-olla sedasama tüdrukut. Tookord kostis laul künkalt koolimaja taga. Seda oli klassis kuulda ja poisid hakkasid itsitama: kuid nüüd oli see üdinitungivalt salapärane, selles väljendus üksindus ja kannatus, mille kõrval minu enda hädad pisenesid labaseks ja absurdseks. Istusin tardunult, püss põlvedel, suutmata end liigutada, ja kuulatasin läbi õhtuvaikuse voogavat heli. Ma ei tea, kui kaua ta laulis, ent taevas tumenes, meri helenes pärlmutrikarva halliks. Ikka veel kirkas loojangukumas lõid mägede kohal roosatama kõrged pilveviirud. Kogu maa ja meri imes endasse valgust, nagu oleks valgus seesama mis soojus ega kahvata kohe, kui valgusallikas ise kustub. Kuid hääl kadus küla suunas ja hääbus lõpuks vaikusse.

Tõstsin jälle püssi, nii et rauasuu mulle otse vastu vaatas. Pulk oli valmis, ootas, et mu jalad ta alla vajutaksid. Õhk oli väga vaikne. Paljude miilide tagant andis saarele lähenedes sireeniga märku Ateena laev. Aga see oli nagu väljaspool õhutühja ruumi. Siin ja praegu ootas surm.

Ma ei teinud midagi. Viivitasin. Loojangukuma läänetaevas mägede ja mere taga kahvatas õrnkollaseks, seejärel kiirgavalt heleroheliseks ja lõpuks läbipaistvalt siniseks nagu värviline klaas. Ma ootasin, ma ootasin, laevasireen kostis juba lähemalt, ootasin tahet, ootasin seda musta hetke, mis mu jalad liikuma paneks ja päästiku vallandaks; aga ma ei saanud hakkama. Kogu aeg oli mul tunne, et mind jälgitakse, et ma pole üksinda, et ma mängin kõike seda kellelegi ette ja et niisugune tegu on mõeldav vaid siis, kui see on spontaanne, puhas – ja kõlbeline. Koos kevadöö jahedusega imbus minusse aimus, et see, mida ma üritan, pole õieti mitte kõlbeline, vaid põhiolemuselt esteetiline tegu. Ma tahtsin korda saata midagi, mis lõpetaks mu elu sensatsiooniliselt, tähendusrikkalt, põhimõttekindlalt. See, mida ma plaanitsesin, oli Mercutio surm, ebatõeline surm, mida meeles peetakse, ja üldse mitte tõelise enesetapja tõeline ots, mis kustutab kõik.

Ja see hääl, see valgus; see taevas.

Hakkas pimenema, eemalduva Ateena laeva sireen undas kaeblikult, mina aga istusin ikka sealsamas, suitsetasin, püss minu kõrval maas. Ma hindasin end ümber. Ma nägin, et nüüdsest peale olen ma igaveseks põlastusväärne. Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin ma ka alati olnud läbini võlts, ja selliseks ma jään; eksistentsialist ütleks, et ma ei ole autentne. Teadsin, et ma ei tapa end kunagi, teadsin, et olen alati valmis edasi elama ja iseendaga leppima, ükskõik kui pinnapealne, kui tõbine ma ka olen.

Tõstsin püssi ja tulistasin umbropsu õhku. Lasu kärgatus raputas mind. Kuulsin paugu kaja, mõned oksaraod pudenesid alla. Ja siis voolas minust jälle üle vaikuse raske laine.
„Kas saite midagi kätte ka?” küsis vanamees väravaputkas.

„Tegin ainult ühe paugu,” ütlesin. „Ei saanud pihta.”
1 Mitte mõtlen, vaid kirjutan, maalin, järelikult olen olemas. [ ↵ ]

2 „Soovin õnne.” / „Kas see on...” / „Sellega peate Ateenasse minema. Annan teile aadressi. Ateenast te selle ju saitegi, eks? Niisugused need sealsed libud on. Nakatatud. Ainult lollpea laseb end seal liimile võtta.” [ ↵ ]

3 Minu laul on lauldud. [ ↵ ]
9


Aastaid hiljem nägin Piaeenzas tõelist gabbia’t: kõrgel, vägeva kampaniili küljes rippus rohmakas must linnupuur, kus kunagi vange surnuks näljutati, nii et linnarahvas võis nende koolemist ja kõdunemist takistamatult jälgida. Kui ma seal seisin ja seda vaatasin, meenus mulle too ammune talv Kreekas ja gabbia, mida ma iseendale tookord valgusest, üksindusest ja enesepettusest ehitasin. Luuletamine ja enesetapp, pealtnäha nii vastandlikud, olid tegelikult üks ja seesama – lihtsalt põgenemiskatsed, ja selle jubeda semestri lõpul tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.

Mina aga läksin Ateenasse, sinna, kuhu külatohter mind suunas. Mulle tehti Kahni analüüs ja doktor Patarescu diagnoos leidis kinnitust. Kümnepäevane ravikuur oli väga kallis, enamik rohtusid oli salakaubana Kreekasse sisse toodud või varastatud, ja mina olin vahendajateketi teises otsas. Noor sile Ameerikas õppinud arst rahustas mind; prognoos on suurepärane. Kui ma lihavõttevaheaja lõpul saarele tagasi jõudsin, ootas mind seal postkaart Alisonilt. Räigelt värviline pilt kujutas kängurut, kelle suust väljus sõnumimull „Arvasid, et olen unustanud?”. Minu kahekümne kuues sünnipäev oli parajasti sattunud Ateenas veedetud ajavahemikku. Kaart oli posti pandud Amsterdamis ja mingeid muid teateid see mulle ei toonud. Oli vaid allkiri: Alison. Viskasin saadetise paberikorvi. Aga juba samal õhtul otsisin selle sealt uuesti välja.

Et kuidagi täita murelikku ooteaega, kuni selgub, kas haigus jõuab järgmisse staadiumi või mitte, püüdsin oma saarest vaikselt võtta, mis võtta andis. Ujusin ja ujusin, kõndisin ja kõndisin, käisin iga päev väljas. Peagi läks väga palavaks ja pärastlõunase kuumuse ajal peeti koolis lõunauinakut. Mina aga suundusin männimetsa. Kui vähegi võimalik, ronisin alati üle saart poolitava seljandiku lõunaküljele, külast ja koolist kaugemale. Siin valitses täielik üksindus: kolm väikese lahe äärde peitu pugenud majakest, lõuna suunas laskuva metsavaiba all paar tillukest kabelit, mida külastati ainult vastavate pühakute päevadel, ja üks peaaegu nähtamatu villa, mis seisis niikuinii tühi. Kõik ülejäänu oli taevalikult rahulik, võimalusterohke nagu pintslist puutumata puhas lõuend, tulevaste müütide areen. Tundus, nagu oleks saar jagunenud pimedaks ja valgeks pooleks; tunniplaan, mis ei lasknud kaugemaid retki ette võtta, välja arvatud nädalalõppudel või väga varajase tõusmise korral (õppetöö algas kell pool kaheksa), hakkas närvidele käima nagu liiga lühike lõõg.

Tuleviku peale ma ei mõelnud. Hoolimata julgustavatest sõnadest, millega arst mind haiglas lohutas, olin veendunud, et ravikuur ei anna tulemusi. Saatusel paistis minuga selge plaan olevat: ikka allamäge, allamäge, allamäge.

Müsteeriumid aga algasid sellegipoolest.
2


Irrités de ce premier crime, les monstres ne s’en tinrent pas là; ils l’étendirent ensuite nue, à plat ventre sur une grande table, ils allumèrent des cierges, ils placèrent l’image de notre sauveur à sa tête et osèrent consommer sur les reins de cette malheureuse le plus redoutable de nos mystères.
De Sade, Les Infortunes de la Vertu
1 Sellest esimesest kuriteost üles ärritatud, ei rahuldunud need koletised juba kordasaadetuga: nad surusid ta vaesekese kõhuli suurele lauale, süütasid küünlad, asetasid meie lunastaja pildi tema silma ette ja panid siis selle õnnetu naisolendi niuetel toime meie kõige hirmu- äratavama müsteeriumi. De Sade, „Vooruse õnnetused” [ ↵ ]
10


Oli maikuu viimane pühapäev, sinav nagu linnutiib. Ronisin mööda kitsede karjarada saart poolitavale seljandikule, kust piinialatvade rohetav vaht valgus alla rannale kaks miili eemal. Läänekaares ulatus mere siidine vaip mandri päikesevarju jäänud kaldajärsakuni, kõrge seinani, mis määratu taevakummi all kadus loogeldes lõunasse silmapiiri poole viiekümne, kuuekümne miili kaugusel. See oli hämmastavalt puhas asuume maailm, ja nagu alati, kui ma saare mägisel selgrool seisatasin ja kõike seda ühe pilguga haarasin, läks mul enamjagu muresid meelest. Kahe piiritu väljavaate, põhjapoolse ja lõunapoolse panoraami vahel kõndisin mööda seljandikku lääne poole. Sisalikud vilksatasid mööda piiniatüvesid üles nagu elusad smaragdkeed. Lõhnas tüümiani, rosmariini ja igasugu muude rohtude järele; võililletaoliste õitega põõsad kastusid pöörasesse kiiskavasse taevasinasse.

Veidi aja pärast jõudsin kohta, kus seljandiku lõunakülg muutus madalaks, aga selle eest peaaegu püstloodis järsandikuks. Selles paigas oli mul alati kombeks järsandiku serval istet võtta, suitsu teha ja heita pilk üle mere ja mägede piiritu avaruse. Kuid tol pühapäeval, niipea kui olin maha istunud, panin tähele, et siinne vaade oli millegipoolest muutunud. Minu all, saare lõunaranniku keskpaigas oli väike laht ja selle ääres kolm majakest. Lahest lääne poole liigendasid rannajoont madalad neemed ja varjatud abajad. Otse lahe läänekaldalt veepiirilt kerkis järsk madal kaljupank, mis ulatus murenenud ja pragunenud punase vallina paarsada jardi sisemaa poole. See kaitses nagu mingi kindlustusehitis üksildast villat, mis paiknes poolsaarel kaljupanga taga. Ma ei teadnud sellest majast muud, kui et see kuulub ühele oletatavasti jõukale ateenlasele, kes kasutab seda ainult südasuvel. Kuna keskseljandiku ja maja vahele jäi piiniametsaga kaetud kõrgendik, paistis mulle kätte üksnes hoone lame katus.

Nüüd aga kerkis sellest katusest õrn vaikne suitsukoonal. Maja polnud enam tühi. Minu esimene tundmus oli pahameel, tõelise Robinsoni pahameel, sest saare lõunaosa üksindus sai nüüd vältimatult rikutud, minus aga oli selle üksinduse suhtes juba ärganud omanikuinstinkt. See oli minu salajane valdus, ja mitte kellelgi teisel – välja arvatud vaesed kalurid kolmes majakeses –, mitte kellelgi, kes oli talupojaseisusest kõrgemale tõusnud, polnud sellele vähimaidki õigusi. Kõigest hoolimata tegi see asi mind uudishimulikuks ja teekonna jätkamiseks valisin raja, mis viis alla väikese abaja juurde Bourani taga: Bourani oli selle poolsaare nimi, kus villa asus.

Lõpuks hakkas piiniate vahelt paistma meri ja valgekspleekinud kiviklibune rannariba. Astusin puude alt lagedale. Jõudsin avara abaja äärde: kruusane rannariba, klaasselge vesi kahe neeme vahel. Idapoolsel kõrgemal Bourani-nimelisel neemel asuvat villat varjasid nii tihedad puud, nagu ma saarel veel kusagil polnud näinud. Ma olin siin rannas juba paar-kolm korda käinud, ja nagu paljud selle saare rannad tekitas seegi magusa illusiooni, et sina oled esimene inimene, kellele ta end näitab, esimene, kellele üldse on antud silmad, et näha, esimene inimene aegade algusest peale. Villa asukatest polnud ühtegi märki. Seadsin end sisse läänepoolse neeme kaldal, kust avanes laiem vaade avamerele, käisin ujumas, võtsin kehakinnitust, mis koosnes leivast, oliividest ja zouzoukakia’st – vürtsikatest külmadest lihapallidest –, ja ei märganud ühtki inimest.

Varasel pärastlõunal jalutasin mööda kõrvetavkuuma kiviklibust randa abaja villapoolsesse külge. Puude varju oli peitunud tilluke valgekslubjatud kabel. Läbi ukseprao piiludes nägin ümberlükatud kantslit, küünaldeta lühtrit ja väikesel sirmil naiivselt maalitud ikoonide rida. Ukse külge oli kinnitatud määrdunud kuldpaberist rist. Selle tagaküljele oli keegi kritseldanud Agios Demetrios – Püha Jakoobus. Pöördusin randa tagasi. Avamere pool tõkestas edasiliikumist varisenud kaljupankadest vall, mis üsna keelavalt suubus tihedasse võssa. Nüüd märkasin rannanõlvandikul paari-kolmekümne jala kõrgusel esimest korda ka okastraattara. Tara pööras puude vahele, isoleerides neeme maismaast. Roostetanud traatide vahelt oleks iga vanaeit läbi pugenud, aga see oli üldse esimene okastraat, mida ma saarel nägin, ja see ei meeldinud mulle. See solvas minu üksindust.

Silmitsesin kuumusest õhkuvat puudega kaetud nõlvandikku, ja samal hetkel tundsin, et ma ei ole üksi. Kellegi pilk jälgis mind. Uurisin teraselt puudesalu. Polnud midagi näha. Läksin natuke maad kaljudele lähemale, mille kohal jooksis läbi võsa okastraattara.

Ehmusin. Esimese kalju taga läikis midagi. See oli sinine kummist ujumislest. Ja selle kõrval, osalt järgmise kalju heledas läbipaistvas varjus veel teinegi ujumislest ja käterätik. Piilusin jälle ringi ja nihutasin siis varbaga rätikut. Selle alla oli jäetud raamat. Tundsin selle kaanekujunduse järgi otsemaid ära: uuema inglise luule üldtuntud antoloogia odav väljaanne, mis oli mul endalgi kodus olemas. See oli nii ootamatu leid, et jäin raamatut juhmilt vahtima, kujutledes hetkeks, et keegi on minu enda eksemplari ära näpanud.

Muidugi polnud see minu oma. Omanik polnud oma nime küll sisse kirjutanud, kuid mitmesse kohta oli pistetud korralikult lõigatud lihtsaid valgeid paberiribasid. Esimene neist märkis luuletust „Väike edvistaja”, kus neli värsirida oli punasega alla kriipsutatud.

Me iial uurimast ei loobu

ja kõigi oma uuringute lõpul

oleme taas seal, kust alustasime,

ja see koht on jälle nagu uus.

Kolm viimast rida olid püstkriipsuga veel eraldi ära märgitud. Jälle korraks vaatasin tihedat puuderivi ja lõin siis lahti järgmise paberiribakesega tähistatud koha. Nii see kui ka kõik ülejäänud paberiribad osutasid lehekülgedele, kus leidus kujundeid või viiteid seoses saarte või merega. Neid oli kindlasti oma tosina jagu. Hiljem samal õhtul leidsin mõned kohad omaenda eksemplarist uuesti üles.

Igaüks oma väikeses voodis unistas saartest...

kus armastus on süütu, eemal linnakärast.

Need kaks Audeni värsirida olid ära märgitud, aga kaks vahepealset rida märkimata jäetud. Mitmeid niisamuti katkendlikke värsilõike oli ka Ezra Poundilt.

Tule, enne kui tähetõus taandub.

Itta. Väldi mõõnatundi,

Nüüd! Sest nõel vabiseb mu hinges!...

Võta tõsiselt tähtede voogu, tulevaid asju.

Ja siis see...

Kes surmaski on vaimult tervik!

See heli tuli pimedusest.

Esmalt tee sind viigu

põrgu,

Cerese tütre Proserpina magamistuppa,

Läbi pimeduse kardina kohtama Teiresiast,

Silmitut, varju, mis on põrgus.

Et lihalikud inimesed teavad vähem kui tema,

Peagi jõuad oma teekonna lõppu.

Teadmine on varju vari,

Aga sina pead siiski seilama teadmise järele,

Teades vähem kui nürimeelne elajas.

Päikesetuul, see kerge briis, mis Egeuse merel puhub peaaegu igal suvepäeval, veeretas pisikesi laineid, mis vajusid klibusele rannale nagu laisad piitsahoobid. Miski ei näidanud end, kõik oli ootel. Juba teist korda tol päeval tundsin end nagu Robinson Crusoe. Pistsin raamatu rätiku alla tagasi ja pöördusin nüüd juba üsna väljakutsuval hoiakul künkanõlva poole, kindlas veendumuses, et mind tõepoolest jälgitakse; siis kummardusin, korjasin rätiku ja raamatu üles ja panin koos lestadega suure kivi peale, kust neid oleks kergem leida, kui keegi peaks otsima tulema. Mitte lahkusest, vaid selleks, et saladusliku jälgija ees oma uudishimu õigustada. Rätikul oli naiseliku parfüümi hõngu: päevitusõli.

Läksin tagasi sinna, kuhu olin oma riided jätnud, ja jälgisin silmanurgast randa. Mõne aja pärast tõmbusin piiniate varju, veejoonest kaugemal. Suurel kivil kiiskas päikesepaistes valge täpp. Heitsin selili ja jäin magama. See tukastus ei kestnud ilmselt kuigi kaua. Aga kui ma virgusin ja uurisin randa, olid esemed kadunud. Naine, sest ma olin kindel, et see pidi olema naine, oli need märkamatult ära viinud. Panin riidesse ja hakkasin mööda randa tagasi tulema.

Tuntud rada, mis viis tagasi kooli poole, algas parajasti lahekaare keskelt, aga seekord märkasin veel teist väikest teerada, mis okastraattara nurga kohalt mäest üles viis. See oli väga järsk ja taratagune tihnik oli läbipaistmatu. Võsa all tõstsid pead väikesed roosad kuremõõgad ja kuskil kõige tihedamas padrikus vidistas põõsalind oma heledat katkendlikku lauluviisi. Ilmselt laulis ta minust kõigest mõne jala kaugusel, laksutas nutuse läbitungivusega nagu ööbik, aga kaugeltki mitte nii sujuvalt. Oli see hoiatus või peibutus? Ma ei osanud öelda, kuid raske oli seda signaali tähendusetuks pidada. See tõreles, huilutas, kriiskas, laksutas, hurmas.

Äkki helises võsa taga kell. Lind jäi vait, mina rühkisin ülespoole. Taas helises kell, helises kolm korda. Nähtavasti kutsus see inimesi lauda, võib-olla inglaslikule teetunnile, aga võib-olla mängis sellega mõni laps. Veel natuke maad, ja ma jõudsin üles tasasele neemekaelale, puud jäid pisut harvemaks, ehkki alusmets oli siin tihe nagu ennegi.

Siis tuli ketiga lukustatud värvitud värav. Kuid värv oli maha koorunud, kett roostes ja parempoolse väravaposti kõrvalt oli läbi okastraattara rajatud läbikäik, mis leidis nähtavasti rohket kasutamist. Aiamulgu juurest läks lai rohtunud jalgrada pisut allamäge mere poole. See kadus loogeldes puude vahele ega avanud mingit väljavaadet maja suunas. Ma seisin natuke aega ja kuulatasin, ent mingeid inimhääli siia ei kostnud. All mäenõlval hakkas lind uuesti siristama.

Ja siis ma nägin seda. Pugesin läbi mulgu. Vaevuloetav silt oli robustselt naelutatud kõrgele piiniatüve külge, umbes nii nagu Inglismaal pannakse välja hoiatusi Sissetungimine kohtulikult karistatav. Kuid siinne teadaanne – tuhmunud punased tähed valgel põhjal – kuulutas vaid: SALLE D’ATTENTE.


Tundus, nagu oleks see juba aastate eest mõne Prantsuse raudteejaama seinalt maha võetud. Mingi vana tudenginali. Email oli hakanud maha pudenema ja selle alt paistsid vähkkasvajalikud roostetanud metalli laigud. Ühes servas oli kolm-neli auku – nähtavasti oli keegi siin kunagi märki lasknud. Selle kohta siis käiski Mitfordi hoiatus: Ooteruumist hoia eemale.

Seisin rohtunud rajal, suutmata otsustada, kas minna maja juurde või mitte: uudishimu kannustas, aga samas kartsin, et mulle antakse seal nina peale. Taipasin kohe, et villa kuulub kollaborandile, kellega Mitford oli tülli läinud; aga mina olin seni ette kujutanud pigem riukalikku rotinäoga kreeka Lavali kui haritud inimest, kes loeb originaalis Elioti ja Audeni luulet või kellel käib külalisi, kes suudavad seda lugeda. Seisin seal seni, kuni lõpuks omaenda otsustusvõimetuse peale vihastasin ja vastu tahtmist otsa ringi pöörasin. Pugesin läbi mulgu välja ja suundusin mööda teerada seljandiku poole. Varsti ühines teerada laiema kitserajaga, kuid siitkaudu oli hiljuti käidud, sest märkasin ümberpööratud, veel punamullaseid kivikesi, mis keset päikeses pleekinud hallust silma torkasid. Seljandikule jõudes vaatasin tagasi. Sellest kohast polnud maja üldse näha, aga ma teadsin, kus see asub. Meri ja mäed virvendasid õhtueelses päikesepaistes. Sügav rahu, maa ja vesi, puhas kuldne õhk ja tummad sinised kaugused nagu Claude’i Lorraine’i maal; ja kui ma koolipoolseid järske teeradu mööda kiira-käära alla laskusin, tundus saare põhjakülg lõunaga võrreldes orjalik ja banaalne.
1 ooteruum [ ↵ ]
11


Järgmisel päeval pärast hommikusööki läksin istusin Demetriadese lauda. Ta oli veetnud eelmise õhtu külas ja ma polnud viitsinud oodata, kuni ta sealt tagasi jõuab. Demetriades oli pisike paks konnanäoga korfulane, kes haiglaselt vihkas päikesepaistet ja maamatse. Ta põhjas lakkamatult seda „tülgastavat” provintslikku elustiili, mida me olime sunnitud siin saarel harrastama. Ateenas ärkas ta ellu alles õhtul ning andus siis oma kahele põhimisele hobile – hooramisele ja õgimisele. Ta kulutas kogu oma raha kahele nimetatud harrastusele ja riietusele; õiguse pärast oleks ta pidanud olema näost kollane, paheline ja võidunud, kuid tegelikult oli ta alati roosajumeline ja laitmatult puhas.Tema peakangelane ajaloos oli Casanova. Itaallase boswellilik veetlus tal muidugi puudus, rääkimata geniaalsusest, kuid oma lõbusate ja kurbade meeleolude kiires vaheldumises oli ta ometi huvitavam kaaslane, kui Mitford mõista andis. Ja ta ei olnud vähemalt mitte silmakirjatseja. Nagu kõigil inimestel, kes enesestmõistetavalt usuvad iseendasse, oli tal omamoodi veetlust, temaga oli hõlpus seltsida.

Kutsusin ta aeda. Koolis oli tema hüüdnimeks Méli, see tähendab mesi. Ta armastas maiustusi lapseliku kirega.

„Ütle mulle, Méli, mida sa tead sellest mehest, kes elab Bourani neemel?”

„Kas sa kohtasid teda?”

„Ei.”

„Hei!”Ta hakkas pahandama poisiga, kes parajasti lõikus mingit sõna mandlipuu koorde. Ta casanovalik olemus piirdus rangelt vaid eraelu sfääriga. Koolis oli ta väike hirmuvalitseja.

„Kas tead, mis ta nimi on?”

„Conchis.”Ta hääldas ch-d h-na.

„Mitford ütles, et tal olevat selle mehega mingi pahandus olnud. Tõsine tüli.”

„Ta valetab. Ta oli suur valetaja.”

„Võib-olla küll. Aga kuidagi nad nähtavasti siiski kohtusid.”

„Po po.” Po po tähendab kreeka keeles „ära aja kägu”. „See mees ei kohtu kunagi kellegagi. Mitte kunagi. Eks küsi teistelt õpetajatelt.”

„Mispärast siis?”

„Eh...”Ta kehitas õlgu. „Igasugu vanad lood. Mina neid ei tea.”

„Räägi ikka.”

„See ei paku mingit huvi.”

Jalutasime mööda sillutatud aiateed. Méli ei armastanud vaikimist ja pikema puiklemiseta ladus ta välja, mis ta Conchisest teadis.

„Sõja ajal tegi ta sakslastega koostööd. Külasse ta kunagi ei tule. Külarahvas loobiks ta kividega surnuks. Mina ka, kui ette satuks.”

See pani mind muigama. „Mispärast?”

„Sellepärast, et ta on rikas, aga elab siin üksikul saarel, kuigi võiks elada Pariisis...”Ta tegi oma roosa parema käega kiireid väikesi ringe – see oli ta lemmikžest. Pariis oli ta enda suurim unistus: korter vaatega Seine’ile ja korteris muuhulgas üks akendeta tuba väga iseäraliku varustusega.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42561749&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.