Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Lugusid jutustades Ann Cleeves Vera Stanhope’i sari #2 Nooruke Jeanie Long mõisteti kümme aastat tagasi süüdi viieteistaastase Abigail Manteli tapmises. Nüüd kuulevad Ida-Yorkshire’is asuva Elveti küla elanikud ärevusega, et uued tõendid kinnitavad Jeanie süütust. Rikka isa lõbujanuse tütre Abigaili tapja viibib veel vabaduses. Emma Bennettis äratab säärane uudis taas kord painavad mälestused sellest, kuidas ta leidis tollel ammusel kõledal talvepäeval kraavist oma parima sõbranna surnukeha. Inspektor Vera Stanhope alustab poolsaarel uut juurdlust ja see viib külarahva tagasi aega, mille nad olid lootnud unustada. Suhted hakkavad külas ohtlikult pingestuma. Aga kas kardetakse mõrvarit või iseenda minevikku? Erinevate inimeste lugudega tutvuvas inspektoris tekib kahtlus, et päevavalgele on tulemas nii mõnedki kummalised või koguni jubedad saladused. Ja need kõik võivad olla seotud kunagise mõrvaga – või ka põhjustada uusi kuritegusid. Inspektor Vera meel muutub siin hallis ja tuulises rannakülas pikapeale üsna mõruks, aga ta ei lase ennast heidutada ja leiab viimaks süüdlase. Lõpplahendus on ootamatu ja üllatav nagu ikka. „Lugusid jutustades“ on Vera Stanhope’i sarja teine romaan. Sarja esimene osa „Vareselõks“ ilmus kirjastuses Varrak 2018. aastal. Originaali tiitel: Ann Cleeves Telling Tales Pan Macmillan 2005 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2005 by Ann Cleeves © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2019 ISBN 978-9985-3-4588-7 ISBN 978-9985-3-4681-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS ESIMENE OSA Esimene peatükk Emma istub magamistoa akna all ja vaatab öise väljaku poole. Tuul lõgistab katuseplaate ja sülgab kirikuaiast välja vihisedes tänavale tühja kokakoolapurgi. Abigail Manteli surmapäeval möllas samuti maru ning Emmale näib, nagu oleks tuul sellest peale lakkamatult puhunud ning raheteri kuulidena akna vastu paiskavad ja puid juurtega mullast rebivad tormid kestnud kõik need kümme aastat. Või vähemalt lapse sündimisest saadik. Sest sellest ajast alates kostab tuule mühinat alati, kui ta tite toitmiseks või hilja töölt tulnud Jamesi pärast öösel ärkab, ja see tiirutab ümber tema pea nagu kõrva ääres hoitava merikarbi kumin. Emma abikaasa James ei ole veel koju jõudnud, kuid teda Emma siin ärkvel olles küll ei oota. Emma pilk on kinnistunud vanale sepikojale, milles Dan Greenwood savinõusid valmistab. Aknast paistab valgust ja vahel tundub talle, et ta näeb mingisugust varju. Ta kujutab endale ette, et sinises presentkitlis Dan töötab seal veel ja vormib silmi kissitades oma tugevate pruunide kätega savi. Seejärel kujutleb Emma, et ta lahkub vankrikorvis lebava raskelt magava pisipoisi juurest. Ta näeb ennast majast väljakule lipsamas ja varjudesse hoidudes üle platsi sepikoja juurde minemas. Ta lükkab suure kirikuuksena kaarja sissepääsu ühe poole lahti ja peatub pärast majja astumist. Katus on kõrgel ja ta silmab kooldunud sarikate vahelt kiviplaate. Ta tunneb põletusahju kuumust ja näeb glasuurimata nõudega riiuleid. Dan Greenwood vaatab üles. Tema nägu õhetab ja laubakurdudes on punast tolmu. Ta ei ole Emmat märgates üllatunud. Dan tuleb töölaua äärest ära ja jääb Emma ette seisma. Emma tajub, kuidas tema hingamine kiireneb. Mees suudleb Emmat laubale ja hakkab siis tema pluusi lahti nööpima. Ta puudutab Emma rindu ja silitab neid, jättes neile punase savi triibud otsekui sõjamaalingu. Emma tunneb, kuidas savi nahal kuivab ning rinnad pinguli tõmbuvad ja kergelt sügelema hakkavad. Seejärel pilt tuhmub ning Emma on taas selles magamistoas, mida ta jagab oma mehega. Ta teab, et rinnad ei pakitse kuivava savi pärast, vaid on piimast pungil. Ühtlasi hakkab ka laps virisema ja pimesi mõlema käega õhku kaapima. Emma võtab ta korvist välja ja alustab toitmist. Dan Greenwood ei ole teda kunagi puudutanud ega tõenäoliselt puudutagi, unistagu ta sellest siis kui sageli tahes. Kiriku kell lööb kesköötundi. Jamesi laev peaks nüüd olema juba täie elu ja tervise juures sadamasse jõudnud. Säärast juttu rääkis Emma endale Elveti külas akna all istudes. Ta kommenteeris oma tundeid pidevalt, nagu oleks ta olnud väljast sisse vaatav võõras. See oligi alati niiviisi olnud – tema elu oli otsekui üksainus muinasjuttude jada. Enne Matthew’ ilmaletulekut küsis ta endalt, kas poja sünnitamine võib teda jõulisemalt ellu kaasata. Midagi tuhudest ehtsamat ei saa ju vist enam olemas olla? Aga praegu imemise lõpetamiseks väikest sõrme poisi suu ja rinnanibu vahele viies mõtles ta, et see ei olnud nii. Ta ei elanud lapsele emotsionaalses mõttes rohkem kaasa kui Jamesile. Kas ta oli enne Abigail Manteli laiba leidmist teistsugune? Tõenäoliselt ei olnud. Ta tõstis poja õlale ja silitas tema selga. Poiss sirutas käe ja haaras pihku salgu tema juukseid. Tuba asus nägusa George’ide ajastu stiilis punastest tellistest ja punaste katusekividega maja ülemisel korrusel. Mõlemal pool keset fassaadi asuvat ust paiknesid sümmeetriliselt ristkülikukujulised aknad. Hoone ehitas üks Hollandiga äri ajanud meremees ja see meeldis Jamesile. „Me kanname edasi teatavat traditsiooni,” ütles ta maja naisele näidates. „Me just nagu säilitame seda perekonnas.” Emma mõtles siis, et maja on liiga lähedal kodule ning mälestustele Abigail Mantelist ja Jeanie Longist, ja pakkus välja, et Hull võiks olla mehe tööd silmas pidades sobivam elupaik. Või Beverley. Beverley on mõnus linn. Aga James ütles, et Elvet kõlbab talle täpipealt sama hästi. „Niivõrd oma vanemate lähedal olla on ju tore,” lausus ta ning Emma naeratas ja jäi temaga nõusse, sest nimelt seda ta Jamesi puhul tegigi. Talle meeldis mehele heameelt valmistada. Tegelikult ei pidanud ta Roberti ja Mary seltskonnast kuigi palju. Vaatamata kogu sellele abile, mida nad andsid, tekitasid nad temas ebamugavust ja miskipärast ka süütunnet. Läbi tuulemühina kostis uus heli – see oli automootori mürin. Väljaku poole pöördunud esituled valgustasid viivuks kiriku väravat, mille juurde oli kuhjunud langenud lehti. James peatas auto munakivisillutisel, astus välja ja lõi ukse kõva mütsatusega kinni. Selsamal hetkel ilmus vanast sepikojast nähtavale Dan Greenwood. Nagu Emma oligi endale ette kujutanud, olid tal jalas teksapüksid ja seljas sinine kittel. Emma ootas, et ta tõmbab suured uksepooled kokku ja lukustab need võtmega, mida ta kannab ketiga vööl rippuvas võtmerõngas. Seejärel lükkab ta kohale krambi ning juhib raske messingist tabaluku läbi poltidega mõlema uksepoole külge kinnitatud raudrõngaste. Emma oli seda kombetalitust palju kordi aknast jälginud. Dan aga hakkas hoopiski üle väljaku Jamesi poole minema. Rasked töösaapad kopsisid sillutisekividel valjusti ja sundisid Jamesi ümber pöörduma. Neid üheskoos nähes turgatas Emmale pähe, kuivõrd palju nad teineteisest erinevad. Dan oli niivõrd tõmmu, et ta oleks pidanud olema võõramaalane. Ta oleks võinud mõnes õuduseelementidega melodraamas kaabakat mängida. Ning James oli kahvatu ja viisakas inglane. Nende meeste kohtumine muutis Emma ootamatult ärevaks, ehkki mingit põhjust selleks ju polnud. Dan ei oleks saanud tema kujutelmi aduda. Ta ei olnud teinud midagi, millega oleks võinud ennast reeta. Ta kergitas ettevaatlikult akent, et nende juttu kuulda. Kardinad hakkasid voogama. Tuppa tungis soolamaitseline tuul. Emma tundis ennast nagu täiskasvanute vestlust pealt kuulav laps – need võisid näiteks olla tema üle aru pidavad lapsevanem ja õpetaja. Kumbki mees ei olnud teda märganud. „Kas sa uudiseid oled näinud?” küsis Dan. James raputas pead. „Ma tulin ühelt Läti konteinerlaevalt. Lõpetasin Hullis ja sõitsin seejärel otseteed koju.” „Emma ei ole sulle siis midagi rääkinud?” „Ta ei ole just eriline uudiste jälgija.” „Jeanie Long tappis ennast. Tema tingimisi vabastamise palve lükati jälle tagasi. See juhtus paar päeva tagasi. Nädalavahetusel sellest ei teatatud.” James seisis ja oli valmis keti otsas rippuva võtmega autot lukustama. Tal olid veel vormirõivad seljas ning ta nägi mingisugusel vanamoelisel viisil rabavalt nägus välja, otsekui oleks ta kuulunud majaga ühte ja samasse ajastusse. Pintsaku messingnööbid läikisid tehisvalguses tuhmilt. Pea oli katmata. Vormimütsi hoidis ta kaenla all. Emmale meenus, kuidas ta fantaseeris kunagi temast. „Minu arvates ei ole sellel Emi jaoks kuigi suurt tähtsust. Ei ole pärast nii pika aja möödumist. Ma tahan öelda, et väga hästi ta Jeaniet ju ka ei tundnud. Kui see kõik toimus, oli ta veel väga noor.” „Abigail Manteli juhtumit hakatakse uuesti uurima,” lausus Dan Greenwood. Järgnes hetk vaikust. Emma pani imeks, mida Dan võib kõigest sellest teada. Kas need mehed on arutanud temaga seonduvat teistelgi puhkudel, mil ta seda pealt ei kuulnud? „Kas enesetapu pärast?” küsis James. „Selle pärast, et äsja andis endast teada üks uus tunnistaja. Paistab sedamoodi, et Jeanie Long ei olekski saanud toda tüdrukut tappa.” Dan pidas vahet. Emma vaatas, kuidas ta oma jämedate lühikeste sõrmedega laupa hõõrub. Jäi mulje, nagu püüaks ta väsimust maha pühkida. Emma oleks tahtnud teada, miks Dan mingisugusest kümne aasta tagusest mõrvaloost nii kangesti hoolib. Ta sai aru, et mees hoolib tõesti ja on sellepärast muretsedes olnud öösel ärkvel. Aga ta isegi ju ei elanud tollal siin külas. Dan langetas käed näolt. Tema nahale ei jäänud kübekestki savi. Ilmselt pesi ta enne sepikojast lahkumist käsi. „Inetu lugu, et keegi ei vaevunud sellest Jeaniele rääkima, on ju nii?” ütles ta. „Ta oleks siis võinud veel elus olla.” Ootamatu tuuleiil oleks mehed otsekui lahku puhunud. Dan tõttas vana sepikoja juurde tagasi, et uksed sulgeda. Volvo lukustus klõpsatuse ja külgtulede välgatuse saatel ning James tõusis mööda treppi välisukseni. Emma tuli akna alt ära ja istus voodi kõrvale toolile. Ta hoidis last käsivarrel ja tõstis ta teise rinna juurde. Emma istus seal ka siis, kui James tuppa astus. Ta oli pannud oma selja taga põlema väikese lambi. Suure pööningukambri ülejäänud osas valitses hämarus. Laps oli söömise lõpetanud ja tema silmad olid kinni, kuid Emma hoidis teda endiselt süles ja laps imes puhuti veel läbi une. Mööda poisi põske valgus alla piimanire. Emma oli kuulnud, kuidas James alumisel korrusel ettevaatlikult ringi liikus, ja trepi kriuksumine valmistas teda mehe tuppaastumiseks ette. Ta valitses ennast hästi ja tema näol oli naeratus. Ema ja laps. Nagu mõnel nendest Hollandi maalidest, mida mees teda vaatama tiris. James ostis majja ühe reproduktsiooni ja paigutas selle suurde kullatud raami. Emma sai aru, et see ei jätnud mehele mõju avaldamata, ning ka James naeratas ja nägi äkitselt imeõnnelik välja. Emma küsis endalt, miks tõmbab teda rohkem Dan Greenwoodi poole, kes võis olla lohaka välimusega ja keeras endale tubakanarmastest pisikesi peenikesi sigarette. Ta tõstis lapsukese hellalt korvi. Poiss prunditas otsekui ikka veel nibu otsides suud ja ohkas pettumusest, kuid ei ärganud. Emma pani oma ilutu imetamisrinnahoidja kinni ja kiskus hommikumantli kõvemini ümber keha. Küte oli küll sisse lülitatud, ent selles majas tõmbas alati tuul. James kummardus naist suudlema ja kompas tema suud keeleotsaga sama tungivalt kui süüa tahtev imik. Ta oleks igatsenud seksida, kuid Emma teadis, et peale käima ta sellega ei hakka. Mitte miski ei olnud tema jaoks nii tähtis, et oleks stseeni väärinud, ja Emma oli olnud viimasel ajal etteennustamatu. James poleks riskinud sellega, et naine lõpuks nutma puhkeb. Emma lükkas ta hellalt kaugemale. Mees oli all endale väikesesse klaasi viskit kallanud ja see oli tal siin kaasas. Ta rüüpas klaasist sõõmu ja asetas selle siis öölauale. „Kas täna õhtul läks kõik hästi?” päris Emma, et äraütlemist leevendada. „Ilm oli väga tuuline. Ma kujutasin endale ette, kuidas sa nii kõrge lainega seal väljas pimedas oled.” Midagi niisugust ei olnud ta endale siiski ette kujutanud. Täna õhtul küll mitte. Jamesiga tuttavaks saades oli Emma näinud teda unes kaugel tumedal merel. Miskipärast oli romantika nüüd kadunud. „Tuul puhus idast,” ütles James. „Kalda poole. Aitas meil sadamasse jõuda.” Ta naeratas naisele kiindunult ja Emma tundis heameelt selle üle, et oli öelnud õiget asja. James hakkas pikkamisi riidest lahti võtma ja kangeks jäänud lihastest pinget välja laskma. Ta oli loots. Ta läks Humberi jõe suudmes laevale ja viis selle turvaliselt Hulli, Goole’i või Imminghami kai äärde või siis juhtis laevu jõest välja. Ta suhtus oma töösse tõsiselt ja vastutustundega. Ta oli üks nooremaid Humberil töötavaid täisvolitustega lootse. Emma oli tema üle väga uhke. Vähemalt nii ta endale ütles, aga need sõnad lipsasid vähimatki tähendust omamata läbi tema pea. Ta püüdis alla suruda kabuhirmu, mis oli tema sees jõudu kogunud sellest ajast peale, kui ta kuulis neid mehi tänaval kõnelemas, ja kasvanud nagu mitte millestki tekkinud tohutu laine merel. „Ma kuulsin, kuidas sa väljas Dan Greenwoodiga rääkisid. Mis asi see säärasel öisel ajal nii tähtis oli?” James istus voodile. Tema rind oli paljas ja keha katsid peened blondid karvad. Kuigi James oli Emmast viisteist aastat vanem, ei oleks seda siiski võinud eales arvata, sest ta oli nii heas vormis. „Jeanie Long sooritas eelmisel nädalal enesetapu. Sa ju tead Jeanie Longi. Tema isa oli neemel kaatri roolimees. Jeanie oli see naine, kes Abigaili surnuks kägistamises süüdi mõisteti.” Emma oleks tahtnud mehele karjuda: „Muidugi ma tean! Ma tean sellest loost rohkem, kui sina ealeski teada võiksid.” Aga ta üksnes vaatas Jamesi poole. „See oli õnnetu ja kohutav kokkusattumus. Dan ütles, et endast on teada andnud uus tunnistaja. Juhtum võetakse uuesti käsile. Jeanie oleks võinud vabadusse pääseda.” „Kuidas Dan Greenwood seda kõike teab?” Mees ei vastanud. Emma jõudis otsusele, et ta mõtleb juba muudest asjadest – võib-olla salakavalast tõusuveest, liiga raske lastiga laevast või mõnest vaenulikust kaptenist. James tegi rihmapandla lahti ja tõusis püsti, et pükstest välja astuda. Ta voltis püksid hoolikalt kokku ja riputas kappi riidepuule. „Tule voodisse,” ütles ta. „Maga veidike seni, kuni see võimalik on.” Emma arvas, et ta on Abigail Manteli ja Jeanie Longi oma peast välja tõrjunud. Teine peatükk Emma oli kümme aastat püüdnud unustada toda päeva, mil ta leidis Abigaili laiba. Nüüd aga sundis ta ennast seda meenutama ja jutustama nagu mingisugust lugu. Oli novembrikuu ja Emma oli viieteistkümnene. Maad varjutasid tormipilved. See oli pori ja tuules mustunud oavarte värvi. Emmale oli tekkinud Elvetis sõbranna. Tema nimi oli Abigail Mantel. Abigaili juuksed olid tulipunased. Tema ema suri rinnavähki, kui Abigail oli kuuene. Salaja oma isa surmast unistanud Emma avastas jahmatusega, et ta kadestab pisut sellest sündinud kaastunnet. Abigail ei elanud rõskes ja tuuletõmbusega majas ning teda ei tiritud igal pühapäeval kirikusse. Abigaili isa oli nii rikas, kui üldse olla saab. Emma oleks tahtnud teada, kas ta jutustas samasugust lugu endale ka tollal, kuid ta ei mäletanud seda. Mida ta tollest sügisest üldse mäletab? Suurt musta taevast ning liivasegust tuult, mis kraapis tema nägu, kui ta koolibussi ootas. Oma viha isa peale seepärast, et too nad sinna tõi. Ja Abigail Mantelit, kes oli oma sassis juuste ja kallite riiete, edvistamiste ja mossitamistega eksootiline nagu teletäht. Oma pinginaabrit Abigaili, kes kirjutas temalt koolitöid maha ja vastas põlgliku peaheiduga kõikidele noormeestele, kes teda ihalesid. Nii et oli kaks vastakat mälestust – külm ja ühetooniline maastik ning viieteistaastane tüdruk, kes oli niivõrd eredavärviline, et sul hakkas soojem juba ainuüksi tema poole vaatamisest. Muidugi siis, kui ta oli elus. Surnud peast nägi ta välja sama külm kui see jäätunud kraav, kust Emma ta leidis. Emma sundis ennast meenutama Abigaili surnukeha leidmise hetke. Vähemalt nii palju ta Abigailile võlgnes. Laps nohises hollandlasest kapteni majas vaikselt magada, James hingas pikkamisi ja ühtlaselt ning Emma hakkas uuesti kõndima piki oapõllu serva ja pingutas kõigest väest, et mälestust ehedana hoida. Ma palun, siia küll fantaasiapilte vaja ei ole. Tuul oli niivõrd tugev, et ta pidi hingeõhku endast üksikute ähkimistena välja suruma peaaegu nii nagu hiljem väituste ajal, kui oli tarvis pressida. Varjata ei olnud ennast kuhugi. Taamal katkestas silmapiiri üks nendest siinse kandi tunnuseks muutunud naeruväärselt suurejoonelistest kirikutornidest, kuid taevas näis olevat tohutu ja ta kujutas endale ette, et on ainus inimene selle all. „Mida te selle tormiga ihuüksi seal väljas tegite?” küsib too naispolitseinik pärastpoole lahkelt, otsekui tahaks ta seda tõesti teada ja nagu ei kuulukski küsimus üldse juurdluse juurde. Aga oma mehe kõrval lamav Emma teadis, et see mälestus, mälestus emast ja politseinikust, kes istuvad nende kodu köögis ja tema leiu üle üksikasjalikult aru peavad, on kergema väljapääsu otsimine. Abigail vääris midagi sellest paremat. Ta vääris täit lugu. Nii et … oli novembrikuise pühapäeva õhtueelne aeg. Kümme aastat tagasi. Emma liikus tuulega heideldes selle madala lohu poole, kus asus Mantelite perekonnale kuuluv kabelist ümber ehitatud kodu. Ta oli selleks ajaks juba endast väljas ja vihane. Piisavalt vihane, et vihmasel õhtupoolikul kodust minema tormata, kuigi varsti pidi pimedaks minema. Ta oli kõndides täis raevu oma vanemate ja selle ebaõigluse pärast, mida kujutas endast isa, kes oli põikpäine türann või siis muutus niisuguseks ajal, mil Emma suuremaks kasvas. Miks ei võinud ta olla selline nagu teiste tüdrukute isad? Nagu näiteks Abigaili isa. Miks kõneles ta nagu mõne piibliloo tegelane, nii et kui sa tema sõnad kahtluse alla seadsid, siis oli see otsekui kahtlemine piibli enda autoriteedis? Miks tekitas isa temas süütunnet, ehkki tema ise ei olnud enda meelest midagi valesti teinud? Jalg takerdus terava ränikivitüki taha ja ta komistas. Tema nägu oli pisarais ja nohune. Ta jäi viivuks neljakäpakile. Ta oli ennast kukkumast päästa püüdes pihkusid kriimustanud, ent vähemalt oli siin, maapinnale lähemal, kergem hingata. Seejärel mõtles ta, kuivõrd naeruväärne võib ta praegu välja näha, kuigi säärasel pärastlõunal ei saanud siin küll kedagi teda vaatamas olla. Kukkumine oli ta jälle mõistusele toonud. Lõpuks peab ta ikkagi koju tagasi minema ja stseeni korraldamise eest vabandust paluma. Parem juba varem kui hiljem. Põllu kõrval kulges kuivenduskraav. Kui ta püsti tõusis, ründas tuul teda taas täie jõuga ja ta keeras ennast seljaga selle poole. Just nimelt siis vaataski ta kraavi ja nägi Abigaili. Kõigepealt tundis ta ära sinise tepitud jopi. Emma oli endale samasugust tahtnud, kuid ema kohkus ära, kui poes selle hinda nägi. Emma ei tundnud siiski kohe ära Abigaili. Ta arvas, et see peab olema keegi teine − et Abigail laenas oma jopi mõnele sugulasele või sõbrannale või veel kellelegi, kes seda endale igatses. Kellelegi sellisele, keda Emma ei tunne. See tüdruk oli inetu näoga, aga Abigail ei olnud kunagi inetu olnud. Ega olnud nii vaikne. Abigail rääkis kogu aeg. Sellel tüdrukul siin oli keel paistes, tema huuled olid sinised ja rääkijat ei olnud temast enam kunagi. Ega flirtijat või õrritajat või pilkajat. Tema silmavalgetel olid punased plekid. Emma polnud võimeline kohalt liikuma. Ta vaatas ringi ja nägi tuules visklevat musta polüetüleenitükki, mis meenutas oapõllu kohal tiibu lehvitavat hiigelsuurt varest. Ja siis ilmus ootamatult nähtavale ema. Emma võis kauge silmapiiri poole vaadates uskuda, et ema on ainus elav inimene kogu külas. Ema rühmas mööda teerada tütre poole, hallinevad juuksed vana tuulejaki kapuutsi alla topitud ja jalas pühapäevaseeliku alt paistvad kummikud. Kõige viimane asi, mida Robert oli öelnud, enne kui Emma ülbelt köögist välja tormas, oli see: „Las ta läheb. Ta peab targemaks saama.” Isa ei karjunud. Ta kõneles kannatlikult ja isegi heasüdamlikult. Mary tegi alati nii, nagu Robert käskis, ja tema tavalisest tüsedam siluett – ta oli ennast kaitseks külma eest hoolega riidesse pannud – halli taeva taustal oli peaaegu sama rabav vaatepilt kui kraavis lösutav Abigail Mantel. Emma oli nimelt pärast mõne sekundi möödumist teadmiseks võtnud, et see ongi Abigail. Kellelgi teisel ei olnud sellist värvi juukseid. Ta jäi ema kohalejõudmist ootama ja mööda tema nägu voolasid pisarad. Ema ajas temast mõne jardi kaugusel käed laiali ja peatus, et Emma talle sülle jookseks. Emma hakkas nuuksuma ja luksus sealjuures nii, et ei olnud võimeline rääkima. Mary surus ta enda vastu ja hakkas tal pead silitades juukseid näolt tõrjuma nagu siis, kui nad elasid Yorkis ning Emma oli veel laps ja kippus vahel õudusunenägusid nägema. „Niiviisi endast välja minna ei tasu küll mitte millegi pärast,” sõnas Mary. „Kõik asjad on võimalik ära klaarida.” Ta tahtis sellega öelda: Sa ju tead, et isa teeb ainult seda, mida ta õigeks peab. Kui me talle selgitame, mõtleb ta peagi ümber. Siis vedas Emma ta kraavi juurde ja sundis teda Abigail Manteli laiba poole vaatama. Ta teadis, et seda asja ära klaarida ja korda ajada ei suuda isegi tema ema. Järgnes heitunud vaikus. Näis sedamoodi, et ka Mary vajas säherduse vaatepildi seedimiseks veidi aega, ning siis kostis taas ema ootamatult tragi hääl, mis nõudis vastust. „Kas sa puudutasid teda?” See ehmatas Emma hüsteeriast välja. „Ei puudutanud.” „Nüüd ei saa me tema heaks enam midagi ette võtta. Emma, kas sa kuuled mind? Me läheme koju ja teatame politseile ja mõnda aega näeb kõik välja nagu kohutav unenägu. Aga see ei olnud sinu süü ja sina poleks saanud sinna midagi parata.” Ja Emma mõtles: „Ta vähemalt ei maininud Jeesust. Ta vähemalt ei looda, et ma sellest lohutust saaksin.” Kaptenimajas jätkas tuul magamistoa kinni panemata jäänud akna kallal lõgistamist. Emma pöördus mõttes Abigaili poole. Sa ju näed, et ma vaatasin sellele näkku ja meenutasin just nimelt nii, nagu seejuhtus. Kas ma tohin nüüd magama jääda? Ent ehkki ta võttis Jamesi kaissu ja imes temast soojust, oli tal ikka veel külm. Ta püüdis manada vaimusilma ette oma kõige armsamat fantaasiapilti Dan Greenwoodist ja kujutles endamisi, kuidas Dani tõmmu ihu on tema ihu vastas, kuid isegi selle võlujõud ei toiminud. Kolmas peatükk Sellest kõigest, mis juhtus pärast Abigaili surnukeha leidmist, ei osanud Emma ühtset lugu jutustada. Selles polnud piisavalt tugevat siduvat lõnga. Kõik oli tema peas liiga segamini. Üksikasjad puudusid. Tal oli tollal raske toimuvat jälgida. Võib-olla muutis šokk keskendumise raskeks. Isegi siis, kümme aastat tagasi, sähvatas pilt külmast ja hääletust Abigailist talle pähe just siis, kui ta seda kõige vähem ootas. See pilt sättis ennast tema ajju elama tollel õhtul – tollel surnukeha leidmise päeva õhtul –, kui nad kõik istusid Springheadi maja köögis, see ei lasknud tal midagi näha ja pani kõik küsimused kõlama nii, nagu tuleksid need kusagilt väga kaugelt. Ning nüüd muutis see mälestused katkendlikuks ja ebausaldusväärseks. Ta ei mäletanud, kuidas nad emaga koju tagasi kõndisid, ent nägi ennast tagaukse juures kõhklemas ja tundmas ikka veel vastumeelsust isaga kohtumise suhtes. Isale pettumust valmistada oli olnud talle alati ebameeldiv. Aga kui isa oligi nende lähenemist kuuldes valmistunud talle moraali lugema, siis unustas ta selle peagi. Mary pani käe isa õlale, viis ta nurka ja tõi sosinal kuuldavale selgituse. Isa seisis viivu kivistunult paigal, nagu oleks tal olnud liiga raske seda teatavaks võtta. „Siin küll mitte,” ütles ta. „Mitte Elvetis.” Ta pöördus ja haaras Emma käte vahele, mistõttu too tundis selle seebi lõhna, mida isa habet ajades kasutas. „Keegi ei tohiks säärast asja näha,” lausus ta. „Minu pisitüdruk ei tohiks. Ma palun väga andeks.” Nagu oleks tema mingil moel süüdi olnud ja nagu oleks tal jätkunud jõudu, et tütart selle eest kaitsta. Seejärel mähiti Emma piknikulinana kasutatava kareda teki sisse ja tehti pakilised telefonikõned politseisse. Emma oli küll šokis, ent tajus siiski, et olles juhtunuga kord juba leppinud, naudib Robert seda draamat siiski üksjagu. Aga kui too naispolitseinik saabus Emmaga rääkima, taipas isa ilmselt, et tema juuresviibimine võib asjad keerulisemaks muuta, ja jättis kolm naisterahvast kööki omavahele. See pidi olema talle raske. Robertile tundus alati, et ta on kohustatud kriisihetkedel käed külge panema. Ta oli harjunud hädaolukordi lahendama – hooldusalused lõikasid tema ooteruumis randmeil veresooni läbi või tabas neid psühhoos või nad ei ilmunud kautsjoni vastu vabastatuna kohtusse. Emma pani imeks, kas just nimelt seepärast isa oma tööd nii väga naudibki. Küllap tuli koos selle uurijaga Springheadi ka keegi, kes kõneles Robertiga eraldi ruumis, sest kui vestlusse tekkis puhuti vaikus, tundus politseiniku küsimusele vastamiseks pead vaevavale Emmale, et ta kuuleb summutatud hääli. Läbi tuulemühina oli nendest raske aru saada. Võib-olla rääkis isa Christopheriga ja ta kujutas kolmandat häält endale ette. Ka Christopher pidi tollel päeval kodus olema. Mary tegi suure pruuni savikannu sisse teed ning nad võtsid istet köögilaua taga. Mary palus vabandust. „Mujal on majas väga külm. Siin on vähemalt AGA pliit …” Ja vähemalt sedapuhku pidas AGA ennast korralikult üleval ja andis veidi sooja. Kondenseerunud niiskus oli päev läbi mööda aknaid alla nirisenud ja aknalaudadele loike moodustanud. Mary oli AGAt vihanud, enne kui tema kommetega rohkem harjus. Ta seisis igal hommikul otsekui lahinguks valmistudes pliidiga vastakuti ja pomises endamisi palvet: „Palun mine täna tuliseks. Ära minu käes hinge heida. Palun jää tuliseks seniks, kuni ma toidu tehtud saan.” Politseinikul paistis siiski ikka veel külm olevat. Ta jättis mantli selga ja hoidis pihke teekruusi ümber. Emmat ilmselt tutvustati politseinikule, ehkki see osa kadus tema mälust − kadus niipea, kui need sõnad olid kuuldavale toodud. Ta mäletas, kuidas ta mõtles, et see naine peab politseinik olema, kuigi tal olid seljas erariided, mis nägid niivõrd peened välja, et Emma märkas neid kohe, kui ta sisse astus. Mantli all olid sujuvalt langev peaaegu täispikk seelik ja pruunid nahksaapad. Emma nägi kogu juurdluse ajal vaeva, et naise nime meelde tuletada, kuigi temast sai nende ainus kontaktisik politseiga, kes tuli tagasi alati, kui oli mingeid arenguid, et nad ei saaks sellest teada ajakirjanduse kaudu. Politseinik – Kate? Cathy? – esitas tolle küsimuse niipea, kui oli istet võtnud: „Mida te selle tormiga ihuüksi seal väljas tegite?” Seda oli väga raske seletada. Vaevalt et Emma oleks tohtinud öelda üksnes: „Noh, on ju pühapäeva pärastlõuna.” Kuigi tema meelest poleks muud selgitust vajagi olnud. Pühapäevad olid sageli pingelised, sest nad kõik viibisid eeskujulikku perekonda etendada püüdes koos. Pärast kirikuskäimist ei olnud suurt midagi teha. See pühapäev oli olnud hullem kui tavaliselt. Emmal oli häid mälestusi perekonna ühistest söömaaegadest Springheadis, kui Robert oli tundeküllane ja rääkis tobedaid nalju, mille peale nad naerust kooku tõmbusid, ema aga kõneles kirglikult raamatust, mida ta parajasti luges. Siis näis peaaegu, nagu oleksid naasnud need head ajad, mida nad Yorkis nautisid. Aga see kõik oli enne Abigaili surma. Too pühapäevane lõunasöök tähistas veelahet ja õhkkonna muutumist. Või vähemalt niiviisi tundus Emmale hiljem. Ta mäletas seda söömaaega ebatavaliselt selgesti – nad istusid neljakesi laua ümber, sõnaaher Christopher mõtiskles nagu tavaliselt mõne oma projekti üle, Mary kandis mingisuguse meeleheitliku tarmuga toitu ette ja rääkis kogu aeg ning Robert oli ebatavaliselt vaikne. Emma pidas säärast vaikust heaks endeks ja poetas vestlusse ka oma soovi, lootes peaaegu, et isa ei pane seda tähele. „Ma tohin ju pärast Abigaili juurde minna?” „Minu meelest oleks parem, et sa ei läheks.” Isa kõneles üsna rahulikult, kuid Emma sai maruvihaseks. „Miks ei läheks? „Ma arvan, et ei oleks vist liiast paluda, et sa veedaksid ühe õhtupooliku ka perekonna seltsis?” Emma arvates oli see väga ebaõiglane! Ta saatis kõik pühapäevad mööda siia kohutavasse rõskesse majja topituna, tema sõbrad aga tundsid sellal elust mõnu. Ta polnud kordagi selle pärast kisa tõstnud. Ta aitas küll isal nõusid pesta nagu tavaliselt, kuid tema raev kasvas kogu selle aja jooksul ja kogunes nagu tulvavesi tammi taha. Kui ema tuli pärastpoole vaatama, kuidas neil edeneb, ütles ta: „Ma lähen nüüd Abigaili juurde. Ma ei jää hilja peale.” Ta ei pöördunud isa, vaid Mary poole. Ja sööstis ema meeletule anumisele kurdiks jäädes neist mööda. Pärast mõistmist, et Abigail on surnud, näis see kõik nii rumala ja labasena. See oli nagu kaheaastase lapse jonnihoog. Ja veelgi raskem oli oma pettumust ja põgenemisiha seletada nüüd, siin ema kõrval istudes, kui too elegantne naine teda silmitses. „Mul oli igav,” sõnas ta viimaks. „Teate ju küll, millised need pühapäeva pärastlõunad on.” Politseinik noogutas ja paistis mõistvat. „Abigail oli ainus inimene, keda ma tundsin. Maanteed pidi on sinna mitu miili. Üle põldude viib otsetee.” „Kas te teadsite, et Abigail on kodus?” küsis politseinik. „Ma kohtusin temaga reede õhtul noorteklubis. Ta ütles, et tahab teha isale mingisuguse erilise pühapäeva teeõhtu. Et teda tänada.” „Mille eest ta tahtis oma isa tänada?” Kuid Emmale jäi mulje, et politseinik teab juba vastust või vähemalt aimab seda. Kuidas ta saab teada? Kas tal on olnud aega see välja uurida? Võib-olla just nimelt seepärast ümbritseski teda kõikvõimsuse aura. „Selle eest, et ta palus Jeanie Longil ära minna ja maja jäi jälle nende päralt.” Selle peale noogutas politseinik veel kord rahulolevalt, otsekui oleks ta olnud õpetaja ja Emma oleks eksamil küsimusele õigesti vastanud. „Kes on Jeanie Long?” päris ta ja Emmale näis taas, et ta teab vastust juba ette. „Ta oli härra Manteli sõbratar. Ta elas nende juures.” Politseinik tegi ühte raamatusse märkmeid, kuid ei kommenteerinud vastust. „Rääkige mulle Abigailist kõike, mida oskate.” Emma ei olnud enam mässumeelne teismeline – see oli temast välja ehmatatud –, vaid tahtis innukalt vastutulelikkust üles näidata ja hakkas otsekohe kõnelema. Kui ta oli kord juba algust teinud, oli tal nii palju rääkida. „Abigail oli mu parim sõbranna. Kui me siia elama tulime, oli kõik meile raske – oli teistsugune, teate ju küll. Me olime harjunud linnaga. Abigail oli küll suurema osa elust siin elanud, aga tegelikult ei sobinud ka tema siia.” Neil oli omavahel palju ühist ja see oli ka üks asju, millest nad olid ööbimisega pidudel rääkinud. Olid rääkinud sellest, kuidas nad on hingesugulased. Ent Emma teadis juba tollal, et see ei vasta tõele. Nad mõlemad olid teistsugused kui teised ja muud midagi. Abigail seepärast, et tal ei olnud ema, ja isa andis talle kõike, mida ta tahtis. Emma seetõttu, et nad kolisid siia linnast, ja tema vanemad lugesid enne söömahakkamist söögipalvet. „Abigail elas isaga kahekesi. Elas vähemalt seni, kuni Jeanie päriseks nende juurde tuli, ja Abigail ei talunud teda. On ka üks naine, kes tegeleb koristamise ja toiduvalmistamisega, kuid tema korter on garaaži peal ja see ei tule tegelikult arvesse, ega ju? Abigaili isa on ärimees.” Need sõnad olid Emma jaoks veel praegugi sama lummavad kui siis, kui ta neid esimest korda kuulis. Need viisid tema mõtted suurele ja elegantsele nahkistmetega autole, mis nad vahel koolist koju tõi, uhkelt rõivastatud Abigailile, kes läks koos kliente kostitava isaga õhtusöögile, ja šampanjapudelile, mille Keith Mantel tütre viieteistkümnendaks sünnipäevaks avas. Viisid mõtted tollele sundimatult viisakale, sarmikale ja tähelepanelikule mehele endale. Sellele naisele siin ei osanud ta seda siiski selgitada. Tema jaoks oleks ärimees kõigest ühe elukutse nimetus. Nagu kriminaalhooldusametnik või vaimulik. „Kas Abigaili isa teab?” küsis Emma äkitselt ja tal läks süda pahaks. „Jah,” ütles politseinik. Ta nägi seda rääkides välja väga tõsine ja Emma pani imeks, kas tema ise oligi see, kes isale teatamas käis. „Nad olid nii lähedased,” pomises Emma, kuid talle tundus, et nendest sõnadest jääb väheks. Ta kujutas endale ette selles täiuslikus majas sohval lösutanud ja televiisorist komöödiat vaadates naernud isa ja tütart. Ilmselt rääkis ta esimesel kohtumisel politseinikule veel midagi Jeanie Longist ja sellest, miks too Abigailile ei meeldinud, ent vestluse selle osa üksikasjad ei tahtnud talle praegu Jamesi kõrval voodis lebades meelde tulla. Ega meenunud ka see, kas ta nägi Christopheri lõunasöögi ja päris hilise õhtu vahel majas. Christopher oli nüüd teadlane, kes uuris magistrandina lunnide paaritumiskäitumist ja veetis igal aastal üksjagu aega Shetlandi saartel. Tollal oli ta aga Emma endassetõmbunud ja närvidele käivalt lahtise peaga väikevend. Kas Christopher oli olnud alati selline – niivõrd eemalehoidev ja teistele suletud? Või muutus ta niisuguseks pärast Abigaili surma? Võib-olla muutus siis ka tema, kuigi ta oli selle draama üksnes kaudne tunnistaja, ja mälu vedas Emmat lihtsalt alt. Kas venna tegi niivõrd keskendunuks ja pinevaks Elvetisse kolimine või hoopiski Abigaili mõrvamine? Nii kauge asja suhtes ei suutnud Emma otsusele jõuda. Ta oleks tahtnud teada, kui palju Christopher tollest päevast mäletab ja kas vend on valmis seda temaga arutama. Yorkis oli vend kindlasti avatum ja … Emma peatus korraks mõttes ja kõhkles, kas kasutada seda sõna kas või endamisigi … ja normaalsem. Talle meenus üleannetu pisipoiss, kes kihutas plastmõõgaga vehkides koos sõpradega majas ringi, või siis istus ühel teisel korral pika sõidu ajal auto tagapingil ja itsitas koolis kuuldud nalja peale seni, kuni tal hakkasid silmist pisarad jooksma. Nüüd oli Emma kindel, et vend oli Abigaili surmapäeval majas. Ta ei viibinud ühel oma üksildastest jalutuskäikudest. Kui too naispolitseinik oli ära läinud, istusid nad üheskoos katusekorrusel venna põldudele avaneva vaatega magamistoas. Tuul puhus pilved lahku ja hakkas paistma täiskuu. Nad jälgisid tegevust oapõllul – taskulambid heitsid kummalisi varje ja mehed seal all näisid olevat väga väikesed. Christopher osutas kahele nendest, kes kandsid poris rassides enda vahel kanderaami. „Ma arvan, et see on tema.” Siis aga üks kanderaami hoidja komistas ja langes ühele põlvele ning raam vajus ohtlikult viltu. Emma ja Christopher vaatasid teineteisele otsa ning mõlemad tõid kuuldavale kohmetu ja ebaleva naerukihina. Kiriku kell lõi kaks. Laps karjatas magades otsekui õudusunenäo peale. Emma hakkas suikvele jääma ja talle meenus, nagu oleks temagi juba und näinud, et selle politseiniku nimi oli Caroline. Caroline Fletcher. Neljas peatükk „Alguses oli sõna.” Emma ei uskunud seda päris niisugusel kujul isegi mitte teismelisena. Kuidas saab olla olemas sõna, mida keegi ei ole välja öelnud? Ei ole võimalik, et sõna oleks esimene. Õiget seletust ei olnud ta sellele siiski kunagi saanud. Ei saanud jutlustest, mida pühapäevahommikuti koos perega jumalateenistusel otsast lõpuni kuulas. Ei saanud igavatel õhtustel leeritundidel. Tema arvates tähendas see: „Alguses oli lugu.” Piibel on ju otsast otsani täis lugusid. Mida muud see ikka võis olla? Tema meelest oli ainus võimalus omaenda elust aru saada teha see looks. Kui ta vanemaks sai, muutus see kirjandusteos – kas see oligi ikka kirjandus? – üha keerulisemaks. Kunagi ennemuiste elas üks perekond. Tavaline perekond. Winterid. Ema, isa, poeg ja tütar. Nad elasid Yorki äärelinnas kenas majas tänaval, mille kõnniteel kasvasid puud. Kevadel õitsesid puud roosalt ja sügisel olid nende lehed kullakarvalised. Isa Robert oli arhitekt. Ema Mary töötas poole kohaga ülikooli raamatukogus. Emma ja Christopher käisid tänava lõpus asuvas koolis. Nad kandsid kastanpruuni jaki ja halli lipsuga koolivormi. Ja praegu seda lugu oma peas üle korrates nägi Emma vaimusilmas Yorki maja aeda. Nägi punast telliskivimüüri selle ääres reas kasvavate päevalilledega, kusjuures värvid olid niivõrd eredad, et peaaegu tegid silmadele haiget. Christopher kükitas terrakotavaasi kõrval, milles kasvas lavendel, ja oli püüdnud pihkude vahele liblika. Emma tundis lavendli lõhna ja kuulis ka helisid – avatud aknast kostsid sillerdused flöödilt, mida mängis vahetevahel neid hoidmas käinud teismeline tütarlaps. „Ma ei ole enam kunagi nii õnnelik.” Säärane mõte tuli talle kutsumata pähe, ent ta ei tohtinud lubada, et sellest saaks jutustuse osa. See oli liiga valus. Nõnda ta siis jätkas lugu nii, nagu seda oli alati jutustatud … Siis aga avastas Robert Jeesuse ja kõik muutus teiseks. Robert ütles, et ta ei saa enam arhitekt olla. Ta lahkus oma vanast kõrgete akendega büroost ja läks ülikooli, et saada kriminaalhooldusametnikuks. „Miks mitte kirikuõpetajaks?” küsis tollal Emma. Selleks ajaks olid nad juba hakanud korrapäraselt kirikus käima. Tema arvates oleks isast saanud hea õpetaja. „Sest ma ei tunne selleks kutsumust,” kostis Robert. Yorkis ei saanud ta kriminaalhooldajana töötada. Ta ei tundnud kutsumust sinna elama jääda ja pealegi ei olnud neil piisavalt raha, et pidada ülal suurt maja vaiksel tänaval. Nad kolisid hoopiski ida poole, Elvetisse, kus maa oli lausik ja kus vajati kriminaalhooldusametnikke. Mary tuli ülikoolist ära ja asus tööle tillukeses avalikus raamatukogus. Kui ta tundiski üliõpilastest puudust, siis kellelegi ta seda igatahes ei öelnud. Ta käis igal pühapäeval koos Robertiga küla kirikus ja laulis vaimulikke laule sama valjusti kui mees. Emma ei osanud öelda, mida ema nende uuest elust tuuletõmbusega majas, oapõldudest ja sellest porist arvab. Aga muidugi ei olnud see kogu lugu. Emma teadis isegi viieteistkümnesena, et nii ei saanud see olla. Robert ei oleks Jeesust lihtsalt piksesähvatuse ajal ja simblihelina saatel avastanud. Miski pidi ta selleni viima. Miski sundis teda muutuma. Nendes raamatutes, mida Emma luges, oli kõikidel tegudel mingisugune põhjus. Nagu välk selgest taevast alla sadanud juhuslikud ja seletamatud sündmused ei kõlvanud kuhugi. Roberti elus pidi olema olnud mingisugune trauma või masendushoog. Isa ei olnud seda kunagi arutanud, nii et Emma võis takistamatult luua omaenda isikliku selgituse ja omaenda kirjandusteose. * Oli pühapäevane päev ja pühapäeviti käis kogu perekond üheskoos teisel pool väljakut asuvas kirikus armulaual. Matthew’ sündimise järel lubati Emmale küll mõni nädal puhkust, kuid üks kuu pärast sünnitust saabus Robert nende juurde koju. Oli argipäeva keskhommik ja Emma oli isa nähes üllatunud. „Kas sa tööl ei peaks olema?” küsis ta. „Ma olengi teel Spinney Feni. Mul on küllaga aega, et juua üks kohv ja oma vastsele lapselapsele pilk peale heita.” Spinney Fen oli kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud naistevangla gaasiterminali kõrval kaldapangal. Tal oli seal hooldusaluseid – kogukonnas tema järelevalve all olnud kurjategijaid ning neid, kes pidid varsti tingimisi vabaks saama. Emma vihkas Spinney Fenist mööda sõitmist. Vangla oli tihtipeale mereudusse mähkunud ning näis, nagu kerkiksid need betoonmüürid lõputult kõrgusse ja ulatuksid pilvedesse. Ta nägi pärast Elvetisse kolimist õudusunenägusid sellest, kuidas isa läheb kitsast metallväravast sisse ja tal ei lubatagi enam kunagi välja tulla. Emma keetis isale kohvi ja laskis tal Matthew’d süles hoida, kuid pani kogu aeg imeks, mida ta tegelikult siin tema majas teeb. Majast väljudes isa peatus ukselävel. „Kas me näeme sind pühapäeval kirikus? Ära lapse pärast muretse. Sa võid temaga ju alati välja minna, kui ta peaks nutma hakkama.” Ja muidugi oli Emma järgmisel pühapäeval platsis, sest pärast Abigail Manteli surma ei jätkunud tal enam tahtejõudu, et isale vastu astuda. Et üleüldse kellelegi vastu astuda. Ja isa oskas temas ikka veel kuidagiviisi süütunnet tekitada. Ühele osale temast tundus, et kui ta oleks tollel pühapäeval kümme aastat tagasi isa sõna kuulanud, oleks ajalugu võinud kujuneda teistsuguseks. Kui teda poleks olnud laipa leidmas, siis võib-olla Abigail ei olekski surnud. Robert ja Mary jõudsid Maarja Magdaleena kirikusse alati varem kui Emma ja James. Robert oli kiriku eestseisja, kandis ettenähtud ajal ka ise valget rüüd ja jagas suurest hõbepeekrist veini. Emma ei teadnud päris kindlalt, millega isa tegeleb talituse algusele eelneva poole tunni jooksul. Ta kadus käärkambrisse. Võib-olla oli tal täita mingisuguseid praktilisi ülesandeid. Aga võib-olla ta palvetas. Mary läks alati kogudusemaja väikesesse kööki veekeedunõu sisse lülitama ja teenistusele järgnevaks kohvijoomiseks tasse valmis panema. Seejärel tuli ta kirikusse tagasi ja seisis ukse juures, et lauluraamatuid ja teadetelehti kätte jagada. Kui Emma veel kodus elas, oodati temalt alati, et ta ema aitaks. Kui Emma Jamesiga tuttavaks sai, ei olnud too põrmugi usklik. Emma võttis selle asja lihtsalt teadmise mõttes jutuks nende esimesel kohtumisel. Ta arvas, et isegi veel praegu James tegelikult ei usu jumalasse ega sisuliselt ka ühtegi muusse asja, millesse ta usutunnistust ette lugedes väidab ennast uskuvat. Ta oli kõige mõistuspärasem mees, kellega Emma oli kunagi kohtunud. Ta naeris nende võõramaiste meremeeste ebausu üle, kellega ta töö juures kokku sai. Kirikus käia meeldis talle sellelsamal põhjusel, miks talle meeldis elada kaptenimajas. See kandis endas traditsiooni ja teatavat soliidset lugupeetavust. Temal endal ei olnud perekonda ja ka see oli üks tähtsamaid tõmbejõude. Emmale tundus tihtipeale, et mees on Robertile ja Maryle lähedasem kui tema ise, ja kindlasti tundis James ennast nende seltskonnas õdusamalt kui Emma. Nad jäid kirikusse hiljaks. Lugu Jeanie enesetapust oli neile pühapäeviti koju toodava ajalehe esiküljel. Jeanie ainiti põrnitsev nägu vaatas uksematilt üles ehmatusest paigale tardunud Emma poole. Sellele järgnes kibekiire sahmerdamine seepärast, et Matthew oksendas oma riided täis just nimelt siis, kui nad olid majast väljumas. Lõpuks sibasid nad üle väljaku nagu kooli hilinevad pahurad lapsed. Tõusis ootamatu tuuleiil ning Emma peitis lapsukese mantli alla, et teda vihma eest kaitsta. Ta taipas, et näeb seetõttu taas välja nagu rase. Salkkond suitsu tehes kiriku ees seisnud ajakirjanikke pistis jooksu oma autode poole. Esimese koraaliga oli juba algust tehtud ning nad järgnesid mööda vahekäiku õpetajale ja kolmele laulukoori moodustavale eakale daamile, kujutades seega endast juba niigi hädiselt komberdava protsessiooni ebaväärikat sabaotsa. Mary nihutas ennast edasi, et lasta neil istuda nende tavalistele kohtadele kiriku esiosa läheduses. Emma komistas sealjuures kogukale lappidest õmmeldud kotile, mida ema alati kaasas kandis ja mis oli põrandale jäänud. Et kirikus on rohkem rahvast kui tavaliselt, märkas ta alles pärast seda, kui oli just nagu palvetamiseks põlvili laskunud, et viivuke hinge tõmmata, ja seejärel viimase salmi laulmiseks taas püsti tõusis. Nii täis olid pingid harilikult ainult ristimise ajal, mil isa salvava väljenduse kohaselt olid kirikus ka „paganad”. Aga täna ei olnud ühtki ristimist ja suurem osa nägusid olid tuttavad. Kirikut ei täitnud võõrad, vaid pigem näis, nagu oleksid kõik kohalikud kandnud hoolt selle eest, et kohale ilmuda. Elvetis tekitasid halvad uudised alati elevust. Kui Jeanie Longi enesetappu tohtis üldse halvaks uudiseks pidada. Liigesepõletikku põdev orelimängija oli väriseva akordiga pala lõpule lähenemas, kui uks uuesti lahti läks. Ilmselt jäi uks ette tuulele, sest see sulgus pauguga, ja kogudus keeras ennast hukkamõistvalt ringi. Kiriku tagaosas seisis kellegi suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu naisterahva kõrval Dan Greenwood. Ehkki Emmat läbis tema juuresolekul tavaline erutusjudin, tundis ta Dani siin avastades siiski pettumust. Emma ei olnud teda kunagi kirikus näinud ja arvas, et mees põlgab seda. Rõivastuses ei olnud Dan siiski mingeid mööndusi teinud ja kandis praegugi eelmise õhtu teksapükse ja kitlit. Naisel oli seljas vormitu krimpleenkleit, mida katsid pisikesed sinakaspunased lilled ja sinakaspunane plüüsjakk. Jalas olid tal külmast hoolimata madalad sandaalid. Tema poosis oli midagi kurjakuulutavat ja Emma ootas hetke vältel, et ta esineb mingisuguse teadaandega – et ta nõuab kusagil läheduses alanud tulekahju või pommiähvarduse tõttu kiriku tühjendamist. Isegi õpetaja ebales viivu ja vaatas nende poole. Naine näis siiski olevat täiesti rahulik ja isegi nautivat seda tähelepanu. Ta võttis Danil käe alt kinni ja tõmbas ta istuma. Selle žesti familiaarsus häiris Emmat. Milline on tema suhe Daniga? Ta oli liiga noor – Danist isegi mitte kümmet aastat vanem –, et olla ema. Aga tema inetus muutis nende armusidemed kindlasti võimatuks. Emma tundis ennast küll paljudes asjades ebakindlana, kuid oma füüsilises veetlevuses oli ta alati veendunud olnud. Ta pidas enesestmõistetavaks, et kui ta oleks olnud paks või vinniline, poleks James eales tema kätt palunud. Jumalateenistuse ülejäänud osa jooksul kuulis Emma, kuidas selle naise hääl laulude ja vastulausete ajal teiste omast üle kostab. Hääl oli selge ja vali ega pidanud põrmugi viisi. Jeanie Longi jutluses ei mainitud ja Emma arvas, et võib-olla õpetaja ei ole enesetapust kuulnud, ent Jeanie nimi oli siiski koos Elsie Hepworthi ja Albert Smithi omaga surnute mälestamise palves. Matthew’d süles hoides istuv ja põlvitava koguduse kummargil päid vaatav Emma püüdis Jeaniest mingisugust pilti vaimusilma ette manada. Talle meenus ainult üks kohtumine Mantelite kodus. Jeanie mängis siis klaverit, mille Keith oli ostnud Abigailile, kui too näitas üles põgusat huvi muusika õppimise vastu. Klahvide kohale kummardus pikka kasvu ja tõmmu ning üsna pinevil ja tõsine neiu. Siis tuli sinna tuppa Keith, Jeanie pöördus ja tema nägu mahenes naeratusse. Oli raske mõista, et Jeanie oli tollal noorem kui Emma praegu ja hädavaevu midagi enamat kui pelk tudengiplika. Jumalateenistus jõudis otsapidi välja armulaua jagamiseni. Valges rüüs Robert seisis õpetaja kõrval altari juures. Mary võttis leiba ja veini esimesena ning sööstis siis kööki lahustuva kohvi pulbrit termoskannudesse saputama. Liigesepõletikuga orelimängija läks vaevaliselt oma kohale tagasi ja hakkas mängima midagi leebet ja nukrameelset. Vahekäiku oli moodustunud järjekord. Emma ulatas Matthew’ Jamesile, kes polnudki Roberti kõikidest jõupingutustest hoolimata leeris käinud, ja tõusis püsti, et järjekorras koht sisse võtta. Tema ees seisis pikk vimmas mees, kes kandis liiga suurt läikivhalli ülikonda. Ta ei kuulunud pidevalt kirikus käijate hulka, ehkki Emma arvas, et on teda vist külas näinud. Ta oli istunud üksinda ja keegi ei lähenenud talle, mis oli ebatavaline. Koguduse daamid olid uhked selle üle, et teevad võõrastel olemise mõnusaks. Järjekord liikus pikkamisi edasi. Mees laskus kohmakalt põlvili ja äkitselt vänget naftaliinikuulikeste lehka tundnud Emma sättis ennast tema kõrvale. Seda ülikonda polnud keegi juba pikka aega kandnud. Mees sirutas peopesad ette, et armulaualeiba vastu võtta. Tema käed olid kõvad ja pruunid nagu nikerdatud puit ja üksjagu tugevad, kuigi ta pidi olema vähemalt kuuekümnene. Õpetaja püüdis tema pilgu kinni ja kostitas teda kerge tunnustava naeratusega. Siis lähenes Robert veinipeekriga, mille serva ta valge riidelapiga pühkis. Mees sirutas automaatselt käe välja, et peekrit enne selle suule tõstmist paigal hoida. Siis vaatas ta Robertile näkku ja järgnes äratundmisšokk. Robert hakkas Emma poole nihkuma ja mees sülgas suhu võetud veini tema peale. Valge rüü kattus veniva magusa veini plekkidega. Emma meelest nägi see välja nagu haavast nõrguv veri. Emma teisel käel viibinud naine tõi kuuldavale kohkumiseks maskeeritud põnevil ahhetuse. Õpetaja ei näinud, mis juhtus, ja Robert ei teinud sellest väljagi. Mees tõusis püsti ning läks selle asemel, et oma pingile naasta, mööda vahekäiku edasi ja väljus kirikust. Vahejuhtum toimus väga kiiresti ja armulaualiste seljad varjasid selle löövis viibinute eest. Aga kui mees möödus Dan Greenwoodi kaaslasest, ajas too ennast jalule ja kõndis tema järel välja. Viies peatükk Nad käisid iga nädal pärast kirikut Roberti ja Mary kodus lõunat söömas. See kuulus rituaali juurde sama lahutamatult kui apostlite kirjade ja päevapalve lugemine. Emma arvates ei olnud õiglane, et jumalateenistuse järel tund aega kohvi valanud ja nõusid pesnud ema peab kodus otsekohe uuesti majapidamistööde kallale asuma. Mary väitis, et ta naudib seda, aga too Mary, keda Emma Yorkist mäletas, ei olnud sugugi nii kodustatud. Tollal käis neil koristaja ja nad sõid päris tihti väljas. Emmale meenusid Itaalia perekonnarestoran, pasta ja jäätise seltsis veedetud pikad pühapäevapärastlõunad ja neid pimeduse saabudes koju viinud kergelt purjus vanemad. James ostis alati sellele lõunasöögile kaasa paar pudelit korralikku veini. Emma arvates vajas ta alkoholi selleks, et peletada külma ja leevendada igavust. Aga kui ta pakkus välja, et nad võiksid mingisugusel ettekäändel minemata jätta, ei tahtnud mees sellest kuuldagi. „Sinu vanemad meeldivad mulle. Isa on huvitav ja arukas ning ema veetlev. Sul on vedanud, et nad sind nii väga toetavad.” Pärast säärast kaudses vormis esitatud noomitust Emma seda teemat enam jutuks ei võtnud. Springhead oli külast veidi väljas seisev hall kastmaja. Kunagi oli seal olnud talu, kuid maa oli ära müüdud. Sellessesamasse majja perekond Yorkist siia kolides tuligi. Robert oli seda leides täis võidurõõmu. Ta oli kulutanud sotsiaaltöötajaks õppides kõik oma säästud ega uskunud eales, et tema eelarve piires on kusagil võimalik leida midagi niivõrd ruumikat. Ta lõi käega ehitusasjatundja aruandele, milles tõsteti esile majja kogunevat niiskust ja üraskeid katusetalades, ning rõhutas veendunult, et see koht ongi nende perekonnale määratud. Emma meelest oligi tõenäoliselt hea, et niiviisi läks. Ta ei suutnud kujutleda, et isa võiks elada mingisuguses uusarenduse kaksikelamus. Ta ütles endale, et Roberti ego ei peaks kitsas ruumis vastu, kuigi teadis, et see on arvatavasti ebaõiglane. Ta igatses tõepoolest meeleheitlikult isa heakskiitu. Christopheri omaaegsest pööningukambrist paistis veel praegugi see põld, millel lamas Abigaili surnukeha. Vaade ei olnud muutunud. Maa oli niivõrd madal ja ranna lähedal, et majade ehitamine oli siin keelatud. Keskkonnaagentuuri hiljutises ettekandes ennustati, et võimalikud ei ole mitte üksnes üleujutused, vaid et vesi võib minema uhtuda kogu poolsaare. Kui nad Springheadi poole sõitma hakkasid, sadas kõvasti vihma ja väljas oli nii pime, et nad pidid esituled põlema panema. Kraavid olid ääreni täis ja vett voolas keset teedki. Nad olid Jamesi Volvos. Robert ja Mary olid ees minema sõitnud. „Kes oli see jube naine koos Daniga?” päris James. Ta armastas ilusaid asju. Emma uskus, et just nimelt seepärast mees praegu tema tujukust taluski. „Pole aimugi. Ma ei ole teda varem näinud.” „Mina arvasin, et ta võib olla äripartner. Võib juhatada mõnda käsitöökauplust. Võib-olla Harrogate’is või Whitbys.” „Ojaa!” Emma oli vahel üllatunud sellest, kui terase pilguga James võib olla. Just nimelt siis meeldiski mees talle kõige rohkem – meeldis siis, kui teda üllatas. „Aga muidugi Whitbys. Harrogate’i jaoks ei ole ta piisavalt stiilne.” Ta pidas vahet. „Kas sinu arvates seepärast Dan oligi kirikus? Et talle heameelt teha? Lootusest midagi maha müüa? See jätab kummalise mulje. Ega ole sugugi Dani moodi. Ta paistab ju alati nii otsekohene olevat. Ma ei kujuta ette, et ta võiks mingisugust olukorda enda kasuks väänata.” „Ei väänagi.” James pidurdas ja jätkas sõitu peaaegu teokiirusega. Üks kraav oli üle kallaste ajanud ja tekitanud üle maantee voolava turbaseguse oja. „Ma arvan, et ta ilmselt tundis Jeanie Longi. Ta paistis eile õhtul Jeanie enesetapust rääkides väga endast väljas olevat. Kirik tundub mõnikord olevat õige koht isegi juhul, kui sa üleüldse ei usu.” „Minu meelest ta võis Jeaniet tunda.” Emma küll kahtles, kuid ei tahtnud säärast mõtet ka täielikult kõrvale heita. Nad ei olnud juba tükk aega teineteisega nii pingevabalt vestelnud. „Dan tuli alles hiljem Elvetissse elama, kuid ka Jeanie oli ülikoolis käies siit ära. Ta läks Keith Manteli juurde elama varsti pärast lõpetamist. Dan võis ju temaga kohtuda siis, kui ta veel üliõpilane oli, aga ma ei tea, kuidas see oleks toimunud.” James jättis selle oletuse tähelepanuta. „Dan arvas, et see enesetapp võib sind häirida.” „Ma ei tundnud Jeaniet. Ma püüdsin kirikus järele mõelda. Ma kohtusin temaga ainult korra.” Emma kõhkles. „Kas sa saad aru, et Abigail Manteli surmast on möödunud peaaegu täpselt kümme aastat? See enesetapp jätab endast nii jubeda kokkusattumuse mulje. Või kas ta sinu arvates võiski seda niiviisi tajuda ja kavandada? Kui dramaatilist žesti aastapäeva tähistamiseks?” „Võib-olla,” ütles James pärast pausi. Siis lisas ta: „Ma olen alati pidanud enesetappu väga isekaks teoks. Kannatavad ju need inimesed, kes maha jäävad.” Nad said nii hästi läbi, et Emma tundis kiusatust rääkida Jamesile tollest pikka kasvu mehest, kes oma armulauaveini Roberti peale sülgas, kuid see sündmus tundus talle ikka veel niivõrd šokeerivana, et ta ei suutnud ennast sundida sellest kõnelema. James keeras sirgele konarlikule teele, mis viis kahe tohutu põllulahmaka vahel majani, ja Emma istus vaikides tema kõrval. Robert seisis köögis pliidi ees. Tema püksid aurasid. Emma otsis mingisugust märki selle kohta, et vahejuhtum altaribarjääri juures mõjus isale sama rabavalt kui talle endale, ent too lausus muheldes: „Me viisime preili Sandersoni koju. Ma kõigest aitasin tal autost välja tulla, aga sain läbimärjaks.” „Kullake, mine ja pane teised riided selga. Sa külmetad ennast ära.” Mary pabistas köögiviljade pärast ja Robert jäi talle ette. Hoolimata mehe võimupositsioonist kirikus ja tööl kohtles Mary teda vahel nagu last. Robert ei paistnud teda kuulvat ja eemaldus pliidist üksnes selleks, et valada kõikidele klaas šerrit. Emma pani turvaistmes lapse põrandale ja keeras teki sisse. Mary kergitas täkkeid täis malmkatet, et tuua nähtavale tuline pliidiplaat. Toas tundus äkitselt soojem olevat. Ta kummardus, et võtta ahjust hautamispott, ja libistas selle plaadile. Roog hakkas mulksuma. Mary nägu õhetas kuumusest ja pingutusest. Tema peened hallid juuksed olid kuklasse seotud ja Emma mõtles, et ta peaks neid lõigata või koguni värvida laskma. Hobusesaba näeb tema eas naise peas naeruväärne välja. Mary keeras köögirätiku potikaane ümber ja tõstis selle pealt, et poti sisu segada. Võis tunda lambaliha, küüslaugu ja tomatite lõhna ning Emma oli ootamatult kindel, et päeval, mil Abigail kägistati, sõid nad just nimelt sedasama rooga. Ta vaatas järsult ema poole, sest eeldas, et ka tema mäletab seda, ent Mary üksnes naeratas kergendusest selle üle, et pliit oli piisavalt hästi kuuma pidanud, et liha pehmeks hautada, ja Emma tundis ennast lollina. Ta oleks tahtnud teada, kas mälu talle vingerpussi ei mänginud. Tema kujutelmad tundusid alati nii ehtsad. Sellel aastaajal sõid nad köögis. Söögitoas ei olnud kaminat ning kuigi soojussalvestid olid olemas, olid need pererahva ärkamise ajaks hädavaevu leiged ja õhtuks külmad. Emma kattis tavalisse rutiini langedes lauda ning tema käed käisid söögiriistade ja klaaside vahet, ilma et ta oleks pidanud midagi mõtlema. Ta otsekui polekski siit kunagi ära läinud. Oli raske uskuda, et ta veetis aastaid ülikoolis nagu Jeanie Long. Kui ta ei oleks Jamesiga kohtunud ja temaga abiellunud, poleks ta üldse pidanudki siia tagasi tulema. Kas sellest saigi siis tema rahulolematus mehega alguse? Robert oligi viimaks läinud üles riideid vahetama ning kandis tagasi tulles teksapükse ja paksu mereväesinist kampsunit. James avas ühe punase veini pudeli. Nad võtsid oma kohad sisse ja ootasid, et Robert loeks söögipalve. Ta luges söögipalvet alati isegi siis, kui kohal olid ainult tema ja Mary. Aga täna ei paistnud ta taipavat, et seda temalt oodatakse, vaid võttis kulbi ja hakkas endale toitu ette tõstma. Emma vaatas ema poole, kes üksnes vangutas järjekordselt mehele järele andes pead ja laskis kartulivaagnal ringi käia. Pärast pühapäevast lõunasööki ei jäetud nõusid kunagi Mary pesta. Robert asetas tiku tulepuude juurde, mis ta oli elutoa kaminasse juba valmis seadnud, ning ema istus seal kohvi juues ja pühapäevaseid ajalehti lugedes seni, kuni nad tema seltsi tulid. Selleks ajaks oli tuba juba peaaegu soe. Mary oli selle talle omaette olemiseks eraldatud aja eest tänulik ega unustanud neile kunagi aitäh öelda. Robert ja Emma olid köögis kahekesi. James oli lapse üles viinud, et mähkmeid vahetada. „Kes oli see mees, kes sinu peale sülitas?” Robert ei pööranud vastates silmi valamult. „Jeanie isa Michael Long.” Ta on muutunud, mõtles Emma. See Michael Long, keda tema mäletas, oli tugev, laiade õlgadega ja valjuhäälne. „Miks ta seda tegi?” „Niisugusel ajal vajavad inimesed sageli kedagi, keda süüdistada.” „Aga miks just sind?” „Ma olin kohustatud esitama tingimisi vabastamise komisjonile ettekande. Ma ei pidanud teda tingimisi vabastamise jaoks sobivaks.” „Kas Jeanie Long oli sinu hooldusalune?” Nüüd isa pöördus. Ta kuivatas käed hoolikalt pliidi küljes rippuva vileda rätikuga ja istus siis tütre kõrvale laua taha. „Ainult viimase kaheteistkümne kuu jooksul.” „Kas keegi ei arvanud, et see on vale? Et seda võib pidada… noh, ma ei tea, teatavaks huvide konfliktiks?” „Muidugi me arutasime, kas on kohane, et ma selle juhtumi üle võtan, kuid häda ei olnud huvide konfliktis. Sa ei astunudki ju süüdistuse tunnistajana ette. Probleem seisnes selles, kas mina suudan Jeaniega suhteid luua ning temaga õiglaselt ja ilma eelarvamusteta tegelda, ja me jõudsime otsusele, et suudan. Tema süü või süütuse küsimus ei kerkinud kordagi üles. Siis küll ei kerkinud. Selle kohta langetati otsus juba esialgsel kohtuprotsessil ja seejärel apellatsiooni arutamisel. Jeaniet ma enne tema süüdimõistmist ei tundnud. Ega tundnud ka Abigaili, kuigi te olite sõbrannad.” Ja praegu selle peale mõeldes arvas Emma, et isal oligi õigus. Winterite perekonna Elvetisse kolimist lahutas Abigaili surmast kõigest pool aastat. Springhead oli tollal veelgi kõledam kui nüüd. Selles varem elanud vanaldane abielupaar kasutas ainult kaht tuba ja ülejäänud osa majast oli täidetud rämpsuga. Tuli ette torulekete, piinlike lehkade ja ootamatute voolukatkestustega seotud katastroofe. See ei olnud koht, kuhu uut sõbrannat tuua. Kõik ööbimistega peod – need itsitamist täis õhtud videofilmide, šokolaadikookide ja keelualuste veinipudelitega – leidsid aset Mantelite kodus. Mary oli saanud Abigailiga paar korda kokku kooli üritustel ja kohtunud põgusalt uksel, kui ema Emmat autoga vana kabeli juurde sõidutas. Robert tahtis oma esimesel töökohal hooldusametnikuna endast head muljet jätta ja tegi pikki päevi, mistõttu tema oli harva käepärast. „Kas on tõsi, et juhtumit taheti uuesti uurima hakata?” „Ma eeldan, et tahetakse veel praegugi. Kui Jeanie oli süütu, siis pidi ju Abigail Manteli tapma keegi teine.” Nad istusid viiv aega teineteisele otsa vaadates. Emma mõtles, et see on olnud üks ebatavaliste jutuajamiste päev. Isa ei olnud temaga kunagi nii lihtsalt ja nii siiralt kõnelnud. Väljas oli nüüd juba üsna pime. Tuul puhus aknapragude vahelt sisse ja liigutas akent katvat suurt kardinat. Teiselt korruselt kostis lapse turtsumist. „Kas sinu arvates oli ta süütu?” „Selliseid otsuseid langetada ei olnud minu ülesanne. Mina olen kohtuametnik. Ma pean kohtu otsuse teatavaks võtma. Ta väitis alati, et on süütu, kuid nii teevad paljud seaduserikkujad, kellega ma töötan.” „Milline ta oli?” Isa pidas taas vahet ja Emma ei tundnud teda sellise ebalemise tõttu peaaegu äragi. Robert oli ju alati olnud kindlate veendumustega inimene. „Ta oli vaikne ja intelligentne…” Isa peaaegu kogelemiseks muutunud jutu sisse tekkis jälle vaheaeg. „Kõige rohkem oli ta vihane – ta oli kõige vihasem inimene, kellega ma olen kunagi kohtunud. Ta tundis ennast reedetuna.” „Kes ta tema meelest reetis?” „Minu arvates tema vanemad. Vähemalt isa. Aga kõige enam Keith Mantel. Ta ei saanud aru, miks see mees teda kunagi ei külasta. Ta uskus, et Keith armastab teda, uskus isegi pärast seda, kui too palus tal välja kolida.” „Aga ta tappis ju Keithi tütre! Mida muud ta siis veel ootas? „Mees kindlasti mõtles, et ta tappis. Ja Jeanie väitel see oligi kõige hullem reetmine. Oli see, et ta oli mehe arvates võimeline mõrvama.” „Miks sa talle tingimisi vabastamiseks soovitust ei andnud?” Emma arvas, et isa keeldub talle sellest rääkimast. Oma töö üksikasjadest ei kõnelnud ta kunagi. Ta ütles, et need on konfidentsiaalsed. Ta oli kohustatud saladust pidama nagu preestridki. Täna näis ta siiski innukalt rääkida tahtvat. Jäi mulje, et tal on tarvis oma otsust tütre ees õigustada. „Osaliselt oli põhjuseks tema viha. Ma ei saanud kindel olla, et ta suudab seda vaos hoida. Kohtuprotsessil väitsid süüdistajad, et ta kägistas Abigaili raevu- ja armukadedusehoos. Ma ei tohtinud riskida sellega, et ta kaotab taas enesevalitsemise ja ründab kedagi, kes on talle haiget teinud. Kõik oleks võinud olla teisiti, kui ta oleks näidanud üles valmidust teha koostööd vangla administratsiooniga. Ma kutsusin teda osalema ühel nendest viha ohjeldamise kursustest, mida me Spinney Fenis läbi viime, kuid ta keeldus. Ta ütles, et kursusele minna oleks sama hea kui süü omaks võtta ja tunnistada, et ta peab muutuma.” James ilmus Matthew’d süles hoides uksele. Emma püüdis kinni tema pilgu. „Kas sa võid meile mõne minuti aega anda?” ütles ta. James oli üllatunud – tavaliselt oli Emma oma perekonna käest pääsemise üle rohkem kui õnnelik –, ent taandus siiski ukselt. Ikka veel oma mõtetesse süüvinud Robert ei paistnud seda segamist märkavatki. Ta jätkas: „Lisaks oli ka aruanne kodustest oludest. Ma läksin kohtuma Michael Longiga, et selle üle läbi rääkida. Jeanie ema käis tal küll vanglas külas, kuid Michael mitte kordagi. Pärast proua Longi surma ei olnud Jeaniel üleüldse külastajaid. Ma tahtsin välja selgitada, kas on olemas mingisugune võimalus, et nad ära lepivad. Kui Michael oleks olnud nõus Jeaniet pärast vabastamist kas või lühikesekski ajaks enda juurde jätma, oleks komisjoni suhtumine võinud olla teistsugune.” „Aga ta ei olnud nõus?” „Ta ütles, et ei suudaks Jeaniet oma majas taluda.” Robert tõstis pilgu laualt. „Nii et sa võid aru saada, miks ta ennast niivõrd suure süüdlasena tundis, et pidi süü minu peale veeretama. Ta oli uskunud, et tema lihane tütar on mõrtsukas.” Kuues peatükk Michael lipsas kirikuuksest välja ja peatus, et hinge tõmmata. Ta värises. Tuul puhus vihma otse lahtisele etikule. See torkis tema nägu ja materdas ülikonna halli kangast, millel kõik tilgad valgusid laiali nii, nagu armulauavein oli valgunud laiali mööda Robert Winteri valget koorirüüd. Michael tõmbas ruttu selga veekindla ülekuue, mida ta ikka veel käsivarrel kandis, ja kuigi maru ei ilmutanud vaibumise märke, hakkas ta mööda teed edasi minema. Jumalateenistus pidi peagi lõppema. Kirikus olevad vanamoorid kõnnivad siis kogudusemajja kohvi jooma minnes siit läbi ja ta ei talunud mõtet sellest, et nad teda jõllitavad. Armulauaveini magus maitse oli jäänud talle suhu ja huultele, ning äkitselt tahtis ta meeleheitlikult mingisugust päris jooki, et seda maitset minema uhtuda. Ta jäi Ankru ees kõhklema. Ta ei olnud aastaid seal sees käinud, ent tundis siiski kiusatust. Siis aga taipas ta, et kõrts on täis oma pühapäevase lõunasöögi valmimist ootavaid mehi, ja ta ei tahtnud ühegi tuttavaga kohtuda. Ta arvas, et ei suuda viisakaks jääda. Tema peas möllas ikka veel see raev, mis teda valdas, kui ta nägi peekriga enda poole tulevat Winterit. Ta ei olnud uhke selle stseeni üle, mille ta korraldas, aga kui ta poleks Winteri peale sülitanud, siis oleks ta pidanud teda lööma. Ta tahtis veel praegugi kedagi lüüa. Mõte jumalateenistusele minna oli juba iseenesest jabur. Nüüd sai ta sellest aru. Ta oli pettunud sõltumata sellest, mida ta oli lootnud siit talituselt saada. Kirikuskäija oli olnud Peg, mitte tema. Tema oli seda alati pidanud tobeduseks. Täiskasvanud mehed, kes tõmbavad endale selga preestrikuue. Mida ta oli sealt siis oodanud? Kas Jeanie sarikate vahelt alla hõljuvat häält: „Issi, pole midagi. Ma annan sulle andeks.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42540500&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.