Сетевая библиотекаСетевая библиотека

19. sajandi inimene

19. sajandi inimene
19. sajandi inimene Коллектив авторов Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema. 19. SAJANDI INIMENE Originaalväljaanne: DER MENSCH DES 19. JAHRHUNDERTS Hrsg. von Ute Frevert und Heinz-Gerhard Haupt © 1999 Campus Verlag GmbH, Frankfurt/Main Eestikeelne väljaanne: 19. SAJANDI INIMENE Koostajad Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt Tõlkinud Ursula Vent Keeleliselt toimetanud Kaire Luide ja Annika Vesi Küljendanud ja kaane kujundanud Margus Luht ISBN 978-9985-2-2256-0 ISBN 978-9985-2-2271-3 (epub) Eestikeelse väljaande autoriõigus: Avita kirjastus, 2018 www.avita.ee Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil. Sissejuhatus 19. SAJANDI INIMENE Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt Euroopa ajaloolased kirjeldavad 19. sajandit sageli kui pikka sajandit, mille alguseks loetakse juba 18. sajandi lõppu ja lõpuks alles 20. sajandi algust. Ajaloolisi piirdaatumeid võib veelgi täpsemalt määratleda: sajand algas 1789 suure Prantsuse revolutsiooniga ja lõppes 1914. aastal I maailmasõja puhkemisega. Taolise suurejoonelise, üldlevinud kalendridaatumeid eirava periodiseeringu kasuks räägib üksjagu asjaolusid. Juba tol ajal oli paljudel tunne, et Bastille’ vallutamine ja sellele järgnenud dramaatilised muutused Prantsusmaa poliitilises ja ühiskondlikus ülesehituses juhatasid kogu Euroopas sisse uue ajastu. Samuti tajuti I maailmasõda mitmel pool ajaloo pöördepunktina. „Kodanluse ajastu on läbi,“ kirjutas Kurt Tucholsky1 (#ulink_f52230f8-696c-5fc4-af7c-d79ca871d1b7) 1920. aastal. „Mis edasi tuleb, ei tea keegi.“ Kodanluse ajastu aastatel 1789–1914 oli ühtlasi Euroopa ajastu, ja seda kahel põhjusel. Esiteks saavutas Euroopa majanduslik, poliitiline ja kultuuriline võim oma kõrgpunkti. Teiseks olid selle ajajärgu saavutused ja areng tuntavad kõikjal Euroopas. Ei leidunud maad ega piirkonda, kuhu need poleks jõudnud, kõik olid otseselt või kaudselt, varem või hiljem neis protsessides osalised. Euroopaga olid seotud ka mainitud piirdaatumid. I maailmasõda algas ja lõppes Euroopas, selles osalesid kõik tähtsamad Euroopa võimud. Ka 1789. aasta revolutsioon ulatus kaugele üle Prantsusmaa piiride, oli see siis otsene eksport, kaudne koopia või hirmunud reaktsioon kurjakuulutavale väljavaatele. Isegi sellistes riikides nagu Suurbritannia või Saksa Rahva Püha Rooma Riigi järeltulijad, kus ühiskondlikud suhted ei muutunud nii kiiresti ja järsku, vaadeldi 1789. aastat kui üliolulist ajaloosündmust, kui üleeuroopalise tähtsusega pöördepunkti. Kindlasti polnud kõik vaatlejad nõus sellega, mis revolutsioonilisel Prantsusmaal toimus: konservatiivsed poliitilised voolud mängisid kogu 19. sajandi tähtsat revolutsioonivastast rolli. Ometi lähtusid needki sellest – kuigi negatiivses ja halvustavas võtmes –, mida uut oli revolutsioon maailma toonud: universaalsed inimese ja kodaniku õigused, üksikinimese vabanemise seisuslikest piirangutest, kodanike osalemise poliitilises protsessis, kodanikest koosneva rahva suveräänsuse, riigi valitsuse sidumise põhiseadusega. Revolutsioon tõi inimestele – esialgu küll vaid meestele – mitte üksnes poliitilisi vabadusi, vaid uuenduste programmi kuulus ka majanduslikest ja ühiskondlikest köidikutest vabastamine. Inimesed võisid sõltumata oma sotsiaalsest päritolust vabalt elukutset valida; nad võisid maad osta ja müüa, kui nad seda vaid soovisid ja nende rahaline olukord seda võimaldas; nad võisid asuda elama sinna, kuhu nad tahtsid – kõik need muutused kandusid pikkamööda ka Prantsusmaa piiridest välja. 18. sajandi valgustusfilosoofid olid nõudnud inimese vaimselt täisealiseks tunnistamist, 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi revolutsionäärid ja reformiliikumised vabastasid aga inimese kui majandusliku subjekti. See kõik lihtsustas ja võimaldas arengut, mis algas pea kõigis Euroopa maades 19. sajandi jooksul – mõnel pool varem, teisal hiljem – ja mis pööras inimeste senise elukorralduse lühikese ajaga pea peale, s.o industrialiseerimist. Vaid mõnekümne aastaga muutus kogu majanduse ülesehitus ja algas peadpööritav majandustegevus. Eelkõige mitmekordistasid oma tootmismahtu just tootvad alad (kaevandamine, tööstus, käsitöö), sest uus, kapitalistlikult organiseeritud ja masinatel põhinev tehnoloogia vahetas välja vanad, eelkõige käsitööl põhinevad tootmisviisid. Ühtlasi laienes tööstustoodangu turg, nii et võidi palgata üha rohkem tööjõudu. 19. sajandi algul sai valdav osa inimestest oma sissetuleku veel põllumajandusest, sada aastat hiljem oli aga kõik sootuks teisiti: ikka enam naisi ja mehi vahetas maatöö linnatöö vastu vabrikus. Suurbritannias, mis oli majandusarengu pioneeriks, kulges see protsess erakordselt kiiresti, kuid ka Saksamaal vähenes põllumajanduses hõivatute osatähtsus vahemikus 1780–1914 kahelt kolmandikult ühele kolmandikule. Veidi enne I maailmasõja algust töötas siin esimest korda rohkem inimesi tööstuses ja käsitöö alal kui põllul. Teistes, tööstuslikult vähem arenenud riikides, nagu näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopas, kujundas suurema osa rahvastiku töö- ja elutingimusi endiselt maa ja põllumajandus ning ühiskonnas andsid endiselt kõige rohkem tooni väiketalunikud. Mida aeg edasi, seda enam oli 19. sajandi inimene siiski tööstustööline. Tema töökohaks oli vabrik, see uus tootmisasutus, kus töötasid nüüd aega ja jõudu säästvad masinad. Vabrikus valitses ülim tööjaotus, kuigi konveierite ajastu saabus alles järgmisel sajandil. Erinevalt käsitööliste töökojast oli vabrikus rakkes palju inimesi; kogu tööjõud oli koondatud ühte kohta ning allutatud täiesti uuele, veel harjumatule ajalisele ja töökorralduslikule distsipliinile. Vabrik – see polnud üksnes koht, kus mehed ja naised ning esialgu ka lapsed kuni 14 tundi päevas enamasti kasina palga eest tööd rügasid. See oli ka koht, kus nad õppisid tundma uut sotsiaalset võimu ja sõltuvust. Seisid nad ju tihedalt liigendatud staatusepüramiidi alumisel astmel, püramiidi tipus troonis aga vabriku omanik. Just tema oli (vähemalt industrialiseerimise esimeses faasis) asutanud ja üles ehitanud ettevõtte ning tema langetas kõik otsused, mis puudutasid firma arengut ning selle teenistujate ja tööliste elu ja saatust. Töö kestus, päevane ja nädalane tööaeg, palga suurus ja töökorraldus – kõik see sõltus omaniku tahtest ja kehtestati ülalt alla. Alles ajapikku pidid ettevõtjad harjutama end sellega, et nende töölistel võis olla asjadele teistsugune vaade, mida nad ka väljendasid. Lõpuks oli vabrik ka koht, kus töölised õppisid koos töötama ja solidaarselt üksteise eest seisma ning kollektiivselt oma õiguste eest võitlema. 19. sajandil korraldasid töölised eelkõige Kesk-Euroopas suuri, pikki ja veriseid streike, millega nad püüdsid oma nõudmisi läbi suruda. Alles 19. sajandi viimasel kolmandikul moodustasid nad võimsaid ametiühinguid (Saksamaal ja Prantsusmaal) ning 20. sajandi algul hakkasid sõlmima kollektiivlepinguid. Mida kindlamalt sai Euroopa agraarühiskonnast industriaalühiskond, seda enam suurenes ettevõtjate ja majandustegelaste ühiskondlik prestiiž. Esimesena ja kõige jõulisemalt tõusid ettevõtjad oma maa ühiskondlikku ja poliitilisse eliiti Suurbritannias, hiljem ka kontinendil. Kuigi aadel oli – eelkõige Saksamaal ja Itaalias – endiselt domineeriv sotsiaalne kiht, mis oli hõivanud riigis kõige tähtsamad positsioonid, õnnestus majanduskodanluse (Wirtschaftsbürger) gruppidel – vabrikantidel, pankuritel, suurkaupmeestel ja ettevõtete juhtidel – end üha edukamalt selle kihiga siduda ja nendega kõikvõimalikke liite sõlmida, alates abieludest kuni poliitiliste ühendusteni välja. Tööstusliku pöörde algusaegadel sai nii mõnigi ettevõtja kuulsaks kui geniaalne leiutaja ja söakas eestvedaja, kuid peagi pidid nad sellest aupaistest tehnikute ja inseneride kasuks loobuma. Just viimased moodustasid tuumiku, mille arvukus ja eneseteadvus 19. sajandi jooksul pidevalt kasvas ning mis koondas epohhi loovat energiat: leiutati ja eksperimenteeriti, täiustati ja parandati, patenteeriti ja lasti käiku. Insener koos loodusteadlasega moodustas progressiinimese prototüübi, kelle juhtmõtteks sai pidev innovatsioon moodsa eksperimentaalteaduse vahenditega. Teadusliku mõtlemise kiiluvette sattusid ka vana auväärse arstikutse esindajad. 19. sajandi jooksul omandasid meedikud teadusliku profiili ja kindlustasid endale nagu advokaadidki eksperdi staatuse, mida neil polnud varem kunagi olnud. 19. sajandi algupoolel pidi arst veel kõikvõimalike rahvalike ravitsejate ja paberiteta praktikutega võistlema, sadakond aastat hiljem kõrgus ta aga juba konkurentsitult meditsiinilise hierarhia tipus. Tema sõnal oli kaalu, enam polnud mingit tarvidust kavaluse ja riugastega teisi terviseturu osalisi üle trumbata. Arstikutset hakati üha enam väärtustama mitte vaid seetõttu, et arstid said parema teadusliku hariduse ning meditsiinis tehti suuri edusamme haiguste diagnoosimisel ning üha enam ka ravimisel. Oma osa etendasid ka inimeste paremad teadmised oma tervise kohta. Tervist hakati pikkamööda hindama kui hüvet, millest sõltub igaühe edukus ja õnn ning mida tuleb ise hoida ja parandada. Haigestumisse ei suhtutud enam kui Jumala määratud saatusesse, millega alandlikult leppida tuli. Progressioptimismi ja inimkonna võimetesse uskumise taustal kasvas lootus, et suudetakse rajada terve ja hügieeniline ühiskond, kus pole enam haigusi ega massilist suremust. Kliiniliselt haritud ja teadusliku kutsumusega arst pidi sellisesse ühiskonda tee rajama. Usk, et iga inimene kujundab ise oma saatust, ei puudutanud siiski kaugeltki kogu ühiskonda. Loodusteaduste võidukäik ei jõudnud kõikjale ja kõigi ühiskondlike gruppideni. Paljud rahvakihid ei usaldanud elukutseliste ekspertide nõuandeid, vaid otsisid lohutust ja abi traditsioonilistest ravivõtetest ja institutsioonidest. 19. sajandit, mida nimetatakse sageli ilmalikustumise ja ratsionaliseerimise ajastuks, iseloomustas siiski ka imedesse uskumise suurenemine. Paljudes Euroopa maades tõmbasid Maarja ilmutused ligi tohutuid usklike hulki; Jeesuse Pühima Südame kultuse2 (#ulink_f797bf15-4315-50bd-ab48-5dc55a77d174) peamiselt naistest järgijaskond hakkas pärast uute kommunikatsioonivahendite kasutuseletulekut kiiresti kasvama. Kiriku kõige ustavamad jüngrid olidki igas vanuses naised. Mehed hakkasid järk-järgult kirikliku vagaduse vormidest eemalduma, naised jäid aga neile truuks ning otsisid uusi teid, kuidas oma usku tunnistada ja konfessionaalset kogukonda tugevdada. Selleks sobisid nii kollektiivsed palverännakud kui ka kiriklik sotsiaaltöö, nii isiklik palve kui ka perekondlikud hardushetked. Nii nagu protestantidel ja juutidel, oli katoliiklastelgi kodu ning perekond esimene ja kõige tähtsam koht, kus oma usku tunnistati ja selles elati. Perekond ja religioon feminiseerusid käsikäes. Kuid religioon avas naistele ka ukse avalikku ellu, osadusse teiste inimestega. Usk ületas perekonna kitsad piirid, mis olid 19. sajandi erilise privaatsuse ja perekonna kultuse mõjul veelgi ahenenud. Valitses seisukoht, et perekond peaks olema suletud paik, omalaadne hortus clausus3 (#ulink_c58e9ec2-11f3-597c-b73c-dad38b460c86), kus toidetakse ja kasvatatakse tõelisi inimlikke voorusi, hoides need eemal välismaailma survest ja ohtudest. Perekonna keskpunktiks oli naine, kes hoolitses isetult armastades oma laste ja abikaasa eest ning lükkas omaenda vajadused ja soovid tagaplaanile. Isegi kui sellist perekondlikku ideaali esines harva ja see jäi iseäranis maa, aga ka linnade alamkihile võõraks, äratas see ometi kuni väikekodanluseni sügavat imetlust. Kodanlik elustiil, mis 19. sajandil norme loovalt kõikjale laienes, poleks olnud mõeldav ilma kodanliku peremudelita selle klaasselge, lausa psüühilistesse dimensioonidesse kanduva tööjaotusega leiba teeniva mehe ja koduse naise vahel. See poleks olnud mõeldav ka ilma teenijatüdrukuta. Iga perekond, kes seda vähegi lubada sai, hoidis 19. sajandil endal üht n-ö pärli või võimalusel isegi mitut. Teenijanna oli kodanliku heaolu ja väärikuse tõend, see näitas perekonna taotlust kuuluda ühiskonna kõrgemasse kihti. Teenija omamine vabastas koduse naise füüsilisest tööst ning lubas tal pühenduda pere eluolu korraldamisele ja pere esindamisele. Ühtlasi võimaldas see pererahval ise valitseja rolli astuda. Seesugune valitsusvõim oli 19. sajandil veel täiesti normeerimata ja raskesti kontrollitav. Saksamaal kuulusid kõik teenijad nii maal kui ka linnas 1918. aastani nn pereõiguse alla (Gesinderecht), mis piiras tunduvalt nende vabadusi ja õigusi ning hoidis neid sisuliselt mittevaba staatuses, kuigi see sobis pigem eelmodernse seisusliku elukorralduse kui modernsete kodanlike suhetega. Teisalt andis teenijatüdrukuamet paljudele noortele vaest päritolu naistele võimaluse raha teenida ja omandada teadmisi, mis hilisemas elus, kui neil juba oma perekond oli, marjaks ära kulusid. Isegi kui kodanliku majapidamise võimalusi ja seal õpitud oskusi ei saanud edaspidi üks ühele töölise koju üle kanda, oli noorena kogetud vaimulaadi ja sotsiaalseid hoiakuid ka endise teenijatüdruku edasises elus tunda. Tema ühendas endas kahte sotsiaalset maailma, mis olid muidu teineteisest üsna järsult eraldatud. Teenijatüdruku amet tõmbas üksnes linna- ja maatööliste seast pärit tütarlapsi ja naisi, seevastu kodanlaste tütred pürgisid 19. sajandil tihtipeale õpetajannaametisse. Õigupoolest pidid nad küll pärast kooliaega vaid sobivat abikaasat ootama, kuid üha enam kõrgemaid tütreid4 (#ulink_9a29921c-45e4-5040-91a3-81b6f5d194e6) pidas paremaks omandada ka õpetajannakutse. Neid soosis hoogne kooli- ja haridusvõrgu laiendamine, millega Euroopa riigid püüdsid oma rahva kirjaoskuse taset tõsta. 19. sajandi inimene oskas enamasti lugeda, kirjutada ja arvutada ning oli vähemalt algkoolis käinud. Peale selle anti nüüd kooliharidust mitte ainult noormeestele, vaid ka tütarlastele. Igal juhul läksid poiste ja tüdrukute teed lahku niipea, kui jõuti järgmisse kooliastmesse ja hakati elukutset omandama. Kutseõpet andvad koolid olid mõeldud enamasti meessoost õpilastele, nii nagu ka ülikoolid. Seega jäeti naised prestiižsetest akadeemilistest elukutsetest kõrvale. Kuid siiski õnnestus eelkõige õpetajahariduse kõrvalrada kasutades piiranguid ikka enam ja enam õgvendada, kuni need 20. sajandil lõplikult kaotati. Õpetajannad ei kuulunud siiski mitte juhuslikult naiste emantsipatsiooni eestvõitlejate ridadesse. 19. sajandi teisel poolel pea kõikjal maad võtnud naisliikumises olid nad väga tugevalt esindatud. Innustatuna modernse kodanliku ühiskonna lubadusest kõik seisuslikud privileegid ja piirangud kaotada ning anda inimesele võimalus oma võimeid ja andeid takistamatult kasutada, nõudsid nad sedasama õigust ka naistele. Vastuseis, mida nad sealjuures kohtasid, teeb silmanähtavalt selgeks, kui tugevalt oli 19. sajand oma individualiseerimis- ja moderniseerimisliikumisega sugude eraldusjoont pidi poolitatud. Vaid väga aeglaselt õnnestus sellest vastasseisust üle saada ja ka naised modernismiprojekti kaasata. Kõige armutum vastasseis kujunes sugude poliitilise võrdõiguslikkuse küsimuses. Pärast pikka tingimist hariduse ja töö üle andsid Euroopa ühiskonnad märku, et nad on valmis naistele pikkamööda vastu tulema, kodanikuõiguste uksed hoiti aga naiste eest endiselt kindlalt suletud. Riigi täieõiguslikeks kodanikeks peeti 19. sajandil kõigis Euroopa ühiskondades vaid mehi. Kuid kaugeltki mitte kõik mehed ei saanud seda staatust nautida. Meeste üleüldise ja ühetaolise valimisõiguse saavutamiseks tuli veel palju võidelda, sest edaspidigi olenes see elukohast, varandusest või makstud maksudest. Just need sütitasid aga soovi olla laiemalt poliitikasse kaasatud: taheti osaleda nii valimistel kui ka parteipoliitikas ja seltsielus. 19. sajandil ei tehtud enam poliitikat ainult kabinettides ja ministrite ringis. Poliitiline elu käis üha suuremal määral ka tänavatel, võõrastemajades, ajakirjanduses ja parteikoosolekutel. Kodanikuks olemine tähendas sellest kõigest osavõtmist, tegutsemist üldiseks hüvanguks, aga ikka enam ka omaenda ühiskondlike ja eluliste huvide kaitseks. Mõnikord võis inimesel olla kasulik kodakondsusest loobuda ja välja rännata. 19. sajand kujuneski ulatusliku migratsiooni ajastuks. Miljonid inimesed jätsid oma kodu ja kodumaa, et võõrsilt paremaid elutingimusi või suuremat usulist ja poliitilist vabadust otsida. Prantsusmaast sai pelgupaik Poola põgenikele, kes soovisid venestamisest pääseda; Saksamaa võttis vastu palju Poola ja Vene juute, kes pagesid pogrommide eest. Paljud tööstusettevõtted värbasid Poolast ja Böömimaalt töökäsi. Samal ajal rändasid miljonid sakslased, poolakad, itaallased ja iirlased Ameerikasse, kust nad lootsid leida suuremat vabadust ja soodsamaid tulevikuväljavaateid. Liikumine toimus ka rahvaste ja riikide sees. Inimesed kolisid töökoha ja teenistuse otsingul ühest piirkonnast teise, ühest linnast teise ja eelkõige maalt linna. 19. sajandi algul elas suurem osa rahvast veel maal, sada aastat hiljem olid maakogukonnad aga Lääne- ja Kesk-Euroopas enamasti vähemuses. Näiteks Saksamaal kasvas linnaelanike osa aastatel 1871–1910 36%-lt 60%-le. Kõige enam paisusid suurlinnad. Mida aeg edasi, seda enam kujunesid need rahvastikumagnetiks ja moodsa elustiili katselaboriks. 1900. aasta paiku elanud inimene oli ikka enam ja enam suurlinlane. Sellisena pidi ta rinda pistma olukordadega, mida maapiirkondades, aga ka väikelinnades veel ei tuntud: moodsa tehnika hüvedega (elekter, liiklusvahendid, kanalisatsioon), ent ka suure, liiga kiire koondumise ja ühinemise ohtudega, jõudsalt areneva meelelahutustööstuse pakkumistega, ent ka uute kiiruste ja massikommunikatsioonivahenditega. Just selline ambivalentsus, moodsa ajastu võimaluste ja ohtude koondumine, tegi suurlinna kirjanduslike ja kunstiliste peegelduste hinnatud paigaks. Vaimustus ja kriitika hoidsid kaalukausid enam-vähem tasakaalus. Suurlinliku süžee puhul võis ju kujutada nii moodsa inimese võõrandumist kui ka tema vabastamist traditsiooni, tavade ja kogukonna ängistavatest köidikutest. Just kunstnikud, kes elasid üldjuhul ka ise suurlinnas, olid seesugusele mitmetähenduslikkusele vastuvõtlikud ja tundsid seda sageli ise oma teravnenud esteetilise tajuga. Vahel visandasid nad rõhutatult vastupidiseid kujutluspilte või soovitasid maailma parandamise vahendiks kunsti. Rohkem oli aga levinud arusaam, et kunst on indiviidi loomingulise eneseväljenduse ja eneseteostuse vahend. Kunstnikust sai sel moel individualist selle sõna kõige otsesemas tähenduses, temas väljendus eriti selgelt ajajärgu modernsus. Loominguline, dünaamiline, uuendusmeelne, sidemetest ja kohustustest vaba, linlik, turust sõltuv, meessoost – need moodsa kunstniku omadused kattusid paljus tunnustega, mis pidanuks iseloomustama 19. sajandi uut inimest tema enda kujutluses. Ühtlasi võisid kunstnikud olla aga võlurid, maagid, kelle tööd vapustasid, ülendasid, häirisid vaatajat või viisid ta otsekui religioosse palve sfääri. Just võime mõtestada kõige põhilisemaid inimlikke olukordi ja vajadusi ning neid väljendada andis kunstile ajajärgul, mis neist elementaarsetest olukordadest üha kiiremini ja teadlikumalt eemaldus, erilise jõu ja tähenduse. 19. sajandi inimene elas mitmesugustes oludes ja kohtades, töötas erinevates ametites, mõtles ja tundis, unistas ja lootis mitmel viisil. Seesugusest mitmekesisusest hoolimata erines ta ühes punktis põhimõtteliselt oma esivanematest nagu ka oma lastest ja lastelastest: tema elu ja võimalusi määrasid tunduvalt enam tema sotsiaalne ja majanduslik positsioon ühiskonnas kui varasematel või hilisematel aegadel. Päritud sümbolid ja rituaalid, õiguslikud privileegid ja ettekirjutused kaotasid tema jaoks tasapisi tähtsuse. Seda 19. sajandi eripära on edasi antud mõistega „klassiühiskond“, rõhutades seega omandit ja elukutset, võimekust ja õiguslikku võrdsust, mis inimeste eluolu põhjapanevalt mõjutasid. Käesolev raamat on liigendatud sotsiaalsete ja ametialaste gruppide alusel selle sajandi eripära arvesse võttes. Isegi kui selline kihistumine kohati kahtluse alla seatakse – näiteks uskliku ja kunstniku peatükis –, kinnitab see ikkagi otsekui eituse kaudu selle tugevust. Mis iseloomustas 19. sajandi inimest? Ta oli mees- või naissoost, vana või noor, linna- või maaelanik, vaene või rikas, usklik või ilmalik, sõltuv või iseseisev, võimukas või võimutu, liikuv või paikne, euroopalik, rahvuslik, kohalik. Võib loetleda veel palju tunnuseid ja püüda neid selgitada. Töö käigus sai selgeks, et neid teemasid pole võimalik käsitleda üldisest euroopalikust vaatepunktist. Enamik tekste keskendub ühele või kahele (enamasti Lääne- või Kesk-Euroopa) maale, kuid heidetakse ka kõrvalpilke teistele rahvastele. Käesolev raamat jälgib tähtsamaid uuendusi ja muutusi, mida Euroopa inimesed 19. sajandil kogesid. Ent tõeline elu oli lõputult mitmekesisem, segasem ja keerukam, kui meie haarata suudame, ning seega on endastmõistetav, et puhtatõulist 19. sajandi inimest polegi tegelikult olemas. 1 (#ulink_460855f2-0d58-5d86-ae7a-9efb200bdd2c) Kurt Tucholsky (1890–1935) – juudi soost Saksa kirjanik ja ajakirjanik, vasakpoolne intellektuaal. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) 2 (#ulink_a6d09a3f-7c30-50e0-9efc-4344c9393d24) Jeesuse Pühima Südame kultus – pühendumine ülestõusnud Jeesuse Kristuse südamele (Sacratissimum Cor Iesu), mis sümboliseerib Jumala piiritut ja kirglikku armastust inimkonna vastu. Kultus sai alguse prantsuse nunna Margarete Maria Alacoque’i nägemustest aastatel 1673–1675 ja levis katoliku kirikus eelkõige jesuiitide vahendusel. 3 (#ulink_051d72e8-7abb-5262-84d2-c9797b25afb8) hortus clausus – suletud aed (ld). 4 (#ulink_1f358787-45b9-5a9a-97dd-3866305ec7a1) Kõrgemateks tütardeks (höhere Töchter) nimetati 19. sajandil suurkodanluse tütreid, kellele ei peetud sobivaks kutsetööd teha. TÖÖLINE Vincent Robert Meie tööstus- ja kaubandusühiskonnal on lahtine haav nagu igal teiselgi ühiskonnal; see lahtine haav on töölised. Pole vabrikuid ilma töölisteta ja pole ühiskondlikku rahu pidevalt kasvava ja alaliselt puudustkannatava töörahvaga. Võtke kaubandus ära ja ühiskond hakkab kiduma, jääb seisma, sureb; kui kaubandus elustub, laieneb, areneb, kasvatab ta juurde proletaarset rahvastikku, kes elab peost suhu ja kel pole väiksemagi õnnetuse korral millestki elada. Pariisi publitsisti Saint-Marc Girardini Lyoni tööliste ülestõusust (1831. aasta novembris) tehtud järeldused, mis ta avaldas värskete muljete põhjal mainekas ajakirjas Journal des Débats, äratasid suurt tähelepanu. Juhtunud oli midagi ennekuulmatut: viletsuse musta lipu all ja loosungit Vivre en travaillant ou morir en combattant! („Töötades elada või võideldes surra!“) kandes oli siidikangrute armee rahvuskaardist võitu saanud ja paar päeva Prantsusmaa suuruselt teist linna oma valduses hoidnud. Kuulus tekst, mille otsekohesus kaasaegseid šokeeris, avaldas omas ajas palju suuremat mõju kui „Kommunistliku partei manifest“ seitseteist aastat hiljem. Selle sõnad kõmisesid kodanlastel veel kaua aega kõrvus: „Barbarid, kes ühiskonda ohustavad, ei asu Kaukaasias ega Tatarimaa steppides, nad elavad meie tööstuslinnade agulites.“ Töölisi oli olnud kogu aeg, tööstusrevolutsiooniga kasvas nende hulk aga tohutult. Seni olid nad ära hajunud linnade kaltsakate massi ning üldjuhul ei võetud neid kuigi tõsiselt ja arvati, et suuremate revolutsiooniliste pöörete korral võib nendega ükskõik kes väga kergesti manipuleerida. Prantsusmaal olid nad toetanud jakobiine ja 1793. aastal revolutsiooni hädaohu eest kaitsnud, Inglismaal seevastu samal ajal kiriku ja kuninga eest tänavatele läinud. Kuid nüüd ilmusid nad äkitselt välja ohtlikult iseseisvana. Tööinimesed, vabrikutöölised, s.o proletaarlased, tõstsid pead ilma kodanlastest juhtideta, ilma tegelike poliitiliste nõudmisteta. Ja mis veelgi hullem: nad pidasid mõningast korda, see oli aga hullem kui korratus ja mürgel, sest selles oli aimata mingi teistsuguse ühiskonna ähvardavat võimalikkust. Edaspidi paisutasid demonstratsioonid, revolutsioonipäevad, linnade ülestõusud, streigid ja nende mahasurumine kogu Euroopas töölise kuju otsekui tööstusliku revolutsiooni varju seinal, kuni sajandi lõpul sai sellest – tõrjunud kõrvale sellised naiselikud allegooriaid nagu Marianne ja Liberté – sotsiaalse revolutsiooni sümbol, mis täitis ühed hirmu ja teised lootusega. Tuleb eraldi rõhutada, et kui keegi püüab tänapäeval visandada 19. sajandi töölise kuju, pole tal seda müütilist dimensiooni just kerge mõista. Barbarite all mõeldakse inimesi, keda nende jõu pärast kardetakse ja nende harimatuse pärast põlatakse. Etümoloogiliselt tähistab see ka neid, keda ei mõisteta, ja see sobib väga hästi tööliste kohta. Sest töölise loomulikust keskkonnast, linnade alamate rahvakihtide elust ja surmast, nende kultuurist ei teatud töösturite ja äriinimeste kodanlikus keskklassis tollal sama hästi kui mitte midagi. Toome vaid kaks näidet. Paljudel heausksetel brittidel, kes elasid mõnes tööstuspiirkonnas, läksid silmad lahti alles siis, kui peamiselt tööliste endi ütlustel põhinev avalikkuse teavitamise kampaania hakkas 1830. aastatel laste töö koledusi paljastama. Nagu Benjamin Disraeli1 (#ulink_5f600283-51fa-5027-9a9d-824f65891d60) mõnevõrra hiljem kirjutas, ei valitsenud kuninganna Victoria mitte ühte, vaid „kahte rahvast, kes teadsid teise tavadest, mõtetest ja tunnetest nii vähe, nagu oleksid nad elanud kahel eri planeedil“ (Sybil, or The Two Nations, 1845: 1. rmt, 5. ptk). Samal ajal toimusid Prantsusmaal kõigis jõukates linnades käsitöösellide demonstratsioonid. Kuid kellelgi polnud vähimatki aimu, mida tähendasid need üles tõstetud kepid ja voogavad lindid; keegi polnud neid kirjeldanud, kuni 1840. aastal ilmus ühe tisleriselli Agricol Perdiguier’ teos Livre du compagnonnage („Vennaskondade raamat“), mis kuulutas uue tööliskonna tulekut. Siis algas tundmatu maailma avastamine. 1830. aastate algul kirjutati esimesed aruanded, kus jõuti järeldusele, et kontinendil on toimumas midagi, mis oli Inglismaal juba põlvkond varem nähtav ja mida hakati peagi nimetama tööstusrevolutsiooniks. Avalikkuse teadvusesse tõusis masintootmine, aurumasinad, tehniline progress ja selle kõigega kaasnev rahva rikastumine, tööliste arvu kasv, nende koondumine teatud piirkondadesse ning seletamatul kombel ka vaesuse ulatuslik kasv. Selline väga sünge pilt, mida esimeste ettekannete koostajad töölistest vahendasid, mõjutas proletaarlase kuvandit üpris kaua, vähemalt kahe põlvkonna vältel. Ometi ei tohi me puhta kullana võtta kõike, mida nad kirjutasid, sest vaatlejad visandasid töölistest küll muljetavaldava pildi, kuid rõhutasid sealjuures ühekülgselt kõige uudsemat ilmingut, s.o masina külge orjastatud töölist. Tööliste elu kõigis tööstusharudes kogu nende erakordses mitmekesisuses kirjutajad vaevalt tundsid. Eelkõige oli neile täiesti võõras tööliste kultuur, mida nad nägid ja kirjeldasid, kuid ei mõistnud. Pealegi tuli tööliste ütlusi neile tõlkida, sest isegi linnades ei kõnelenud lihtrahvas haritud kihtidega sama – prantsuse, inglise, saksa või itaalia – keelt, vaid dialekte või kohalikke murrakuid. Seega peame püüdma avada loogilisi seoseid, mis olid jäänud tollastele vaatlejatele arusaamatuks, ning rekonstrueerida eri gruppide eneseväljendusi, tavasid ja väärtushinnanguid, kui tahame mõista, kuidas eri maadel töölisklass moodustus ja millisena tööline nägi ennast oma ajas ja teiste ühiskondlike gruppide keskel. Kes oli tööline aruannete koostajate arvates? 1830. aastatel korraldati tööliste eluolu kohta esimesed suured küsitlused, mis ilmusid kõigepealt Prantsusmaal ja Saksamaal. Toogem ära vaid mõned nimed. 1840. aastal avaldas arst ja sotsioloog Louis René Villermé ülevaate Tableau de l’état physique et moral des ouvriers employés dans les manufactures de coton, de laine et de soie („Uurimus puuvilla-, lina- ja siidimanufaktuuride tööliste füüsilisest ja kõlbelisest olukorrast“), kolm aastat hiljem andis Bettina von Arnim välja teose Dies Buch gehört dem König („See raamat kuulub kuningale“)2 (#ulink_d93d17d7-cb7f-5a51-b30f-1cf395a7e439), veel kaks aastat hiljem tuli välja Friedrich Engelsi Die Lage der arbeitenden Klasse in England („Töölisklassi olukord Inglismaal“). Olenemata sellest, kas need uurimused kirjutati omal algatusel või olid need ametlikult tellitud, kas nende autorid võitlesid ühiskondlike reformide eest või, nagu hilisemal ajal, olid liberaalsed ülevaadete koostajad, kas nad süüdistasid või vaid kurtsid, alati tuginesid nad paljudele juba olemasolevatele üksikkirjeldustele, kohalikele monograafiatele ja meditsiinilistele seisukohavõttudele, Inglismaal ka parlamendi uurimisraportitele. Kõik nad lähtusid isiklikust kogemusest ja pealtnägijate tunnistustest. On märkimisväärne, et nii pandi alus uuele uuringute žanrile – tööliste elujärje uurimisele – ja kujundati stereotüüpe, mille järgmised vaatlejad omakorda üle võtsid. Miks need klišeed siis nii visalt püsisid, kuigi tänapäeval teame, et pärast industrialiseerimise esimest šokki tööliste elutingimused sajandi jooksul pikkamööda paranesid? Üks põhjus on vast see, et viletsuses elavate rändtööliste vool ei lakanud päriselt ka kõige arenenumates ühiskondades, kuigi need vaesed olid üha kaugemalt pärit. Peale selle haaras industrialiseerimine järk-järgult kogu Euroopa ning kutsus piirkonniti esile samad fenomenid 20-, 30- või 50-aastase viivitusega ja muutis üha tugevamalt traditsioonilisi ühiskonnavorme. Kuid isegi arenenud ühiskonnas jäid šokeerivad tingimused mõnel pool pikemalt püsima, näiteks elati 1900. aasta paiku ikka veel Lille’i tagahoovides ja keldrites ning mõnes Nantes’i ja Roueni piirkonnas, mis olid juba 1830. aastatel vaatlejaid vapustanud; ka alkoholism levis sajandivahetusel sama jõudsalt kui paar põlvkonda varem; 1873.–1896. aasta majanduslangus tõi keset jõukat Inglismaad päevavalgele juba ammu kaduma pidanud Londoni paariate viletsuse. Esimestes tööliste kohta tehtud uuringutes püüti eelkõige avalikustada nende halba olukorda. Räägiti pauperismist: töölised olevat olnud alatoidetud, riietunud kaltsudesse ja elanud kohutavates tervistkahjustavates urgastes ning see kõik olevat soodustanud nende elurajoonides epideemiate levikut. Teravalt torkas silma tööstuskriiside suhteline sagedus ja nende rängad tagajärjed, mis viisid mõnes linnas või piirkonnas töö ja leiva kümnetelt tuhandetelt või mõnikord isegi sadadelt tuhandetelt inimestelt. Roubaix’s olid 1846/47 60% tekstiilitööstuse töölistest töötud, Rouenis 75%. Berliini suurtes vabrikutes töötas 1875. aastal veel 70 000 töölist, kolm aastat hiljem aga ainult 29 000. Väiksemadki tagasilöögid tööstuses puudutasid töölisi täie karmusega. Kui nad töötasid kodus, ei tundnud tellimuse andja mingit kohustust neid toormaterjali või tööga varustada. Kui nad olid palgatöölised, võidi neid tunnikaupa tööle võtta ja siis jälle lahti lasta. Vaid vähesed ettevõtted olid nii moodsad, et vajasid spetsialiste, kelle konjunktuurist sõltumatu palgal hoidmine ära tasus; neil oli siis mingil määral kindlam töökoht ja kuupalk. Tööline elas tavaliselt peost suhu, mistõttu 19. sajandi esimese poole kriisid paiskasid ta suurde viletsusse. Kuna tööstuskriisidega olid seotud põllumajanduskriisid, kaasnes nendega peaaegu alati ka teravilja hinna tõus. Hilisemates kriisides suure majanduslanguse ajal 1873–1896 leevendas palkade vähenemist mõnevõrra hindade langus, eriti toiduainete puhul. Kuid nüüd hakkas end ilmutama (Saksamaal ja Suurbritannias rohkem kui maltusianistlikul3 (#ulink_ab0ee9e7-49b1-5a4a-b7e7-c2ecb4d26fe5) Prantsusmaal) alaline tööpuudus, mida varem ei tuntud või mida varjas alahõivatus maapiirkondades ja väljarändamine Ameerikasse. Esimesed ülevaadete koostajad tegid üksmeelselt kindlaks, et palgast jätkus vaevalt elamiseks noorele vallalisele mehele. Noorte üksikute naistööliste palk oli selgelt liiga väike – naistele maksti pool meeste palgast –, mistõttu olid nad sunnitud prostitutsiooniga lisa teenima. Sama kasin oli palk ka eakatel töölistel, kes pidid lootma heategevusele. Kahe vanema palgast ei jätkunud ka väikeste lastega perekonna äratoitmiseks. Suurem osa (enamasti üle poole, vahel ka kolmveerand) rahast kulus toidule, eelkõige leivale, kartulitele ja teistele tärkliserikastele toiduainetele, ilmselt ka köögiviljale, harva jätkus seda lihale või kalale. Toit oli üksluine ja väheväärtuslik, sageli riknenud, mille hoolimatud kaupmehed või vahendajad olid teadlikult vaesemale rahvale maha müünud. Niipea, kui ajad läksid mingil põhjusel halvemaks, oli nälg majas ja inimesed pidid leppima võõrastemajade ja teiste suurköökide jäätmetega, millega näiteks Prantsusmaal veel 19. sajandi lõpul kaubeldi. Teatavasti läks elu aja jooksul paremaks: pärast sajandi keskpaigas aset leidnud kriisi ei tõstnud viljaikaldused leiva hinda enam niivõrd palju. Toidusedel muutus rikkamaks: üha sagedamini sai tööline liha, piima, puuvilju, suhkrut, kohvi või teed. Kuid veel Belle Époque’i4 (#ulink_e67adb80-a747-5294-bbc4-18a721663603) aegsel jõukal Prantsusmaal teadis iga tööline omast kogemusest, mida tähendas nälg. Kuigi tööliste töö nõudis peaaegu alati füüsilist jõudu, oli nende keha tollase statistika põhjal selgelt väiksem kui keskklassi inimestel ning töölisi kuulutati ka tunduvalt sagedamini kehalise nõrkuse pärast sõjaväeteenistusse kõlbmatuks. Töölisliikumise aktivistide meelest olid kodanlased ikka ja alati täissöönud paksmaod. Pärast toidu ostmist ei jäänud palgast suurt midagi järele. Riietusele ja eluasemele kulutati väga vähe: igapäevariideid lapiti seni, kuni need koost lagunesid, ja alati polnud piisavalt pesugi, mida vahetada. Korteritingimused olid enamasti viletsad, ja mida enam perekond kasvas, seda vähem jäi raha üüri maksmiseks. See aga tähendas, et tuli ümber kolida, ja mitte suuremasse, vaid väiksemasse või veel viletsamasse, seega odavamasse korterisse. Saksamaa tööstuspiirkondades võeti siis tihtipeale allüüriline või nn magamaskäija. Kehvade elamistingimuste kohta ilmus tollal väga palju kirjandust, sest viletsuses nähti tööliskonna väärastunud hoiakute peamist põhjust. Eelkõige muretseti kolme tagajärje pärast: tööliste liigne liikuvus, eraeluline moraalitus ning tihe kõrtsiskäimine ja sellega seotud alkoholism. Kuna töölised polnud alati maksujõulised, vahetasid nad üürileandjate meelehärmiks alailma korterit, vahel sundis neid selleks ka kohtu väljatõstmiskorraldus. Pidev ümberkolimine võis olla kohati äärmiselt laialt levinud. Lyoni tööliste eeslinnas La Guillotière’is polnud 19. sajandi keskel mitte ükski leibkond üheksast kümmet aastat või enam samale aadressile registreeritud ja ometi olid kõige paiksemad just siiditööstuse töölised. Aastatel 1851–1861 vahetas Leedsis elukohta 85% peredest, 1885. aastal olid Berliinis vähem kui pooled korterid kaks aastat ühe ja sama elaniku käes. Selline ebastabiilsus oli siiski suhteline, sest töölised ei läinud endisest kodust kuigi kaugele, kõigest hoolimata jäädi enamasti oma elukvartalile või linnale truuks. Näiteks Lyoni kangur Yves Lequin teatab, et ta vahetas üheteistkümne aasta jooksul kuus korda elukohta, kuid 500 meetri raadiuses. Tööliste eraelulist moraalitust tõendas ülevaadete koostajate meelest promiskuiteet korterites, kus ööbis tihti inimesi, kes perekonda ei kuulunud; paljud vabaabielud või üksnes riiklikult sõlmitud abielud; abieluväliste laste suur protsent ja muidugi laialt levinud prostitutsioon. Need järeldused olid siiski veidi ennatlikud. Meenutagem, et vallaslapsed olid maal sagedasemad kui linnas, eksiteele sattunud noored talutüdrukud kolisid tihti oma häbiga linna ning mitte jõukamasse, vaid vaesesse elurajooni. Prostituutide sotsiaalse päritolu kohta tehtud uurimused näitavad, et nad pärinesid küll üldiselt madalamatest rahvakihtidest, kuid pigem majateenijate, väikepoodnike ja õmblejannade ringkonnast kui naistööliste hulgast. Pealegi teame, et konkubinaat võis tähendada kestvat kooselu ja et laulatustunnistuse puudumine oli tihti tingitud sellest, et ei saadud vanemate nõusolekut, kuna nood olid silmapiirilt kadunud, või oli raske vajalikke dokumente hankida. Pealegi oli anglikaanlikul Inglismaal lahkusulistele abiellumine küllalt raskeks tehtud ja Saksa linnades kehtisid 19. sajandi esimesel poolel vaeste abiellumisele mitmesugused seaduslikud piirangud. Kindel on ka see, et juba varakult iseseisvat elu alustanud töölised olid abielludes nooremad kui üldiselt tavaks. Väljastpoolt vaadates võis jääda mulje, et tegu on vabameelsuse ja moraalitusega. Korterite hirmsa ülerahvastatuse tingimustes, mis 19. sajandi keskel ja sajandi lõpulgi oli veel täitsa tavaline, pole imestada, et võõrastemajad, kõrtsid ja muud avalikud joomakohad mängisid tööliste elus tähtsat rolli. Need olid paigad, kus sai probleemid alkoholi uputada ja ehk ka pere eest varju leida. Ülevaadete koostajad osutavad üksmeelselt tööliste hulgas vohavale alkoholismile. Kuid sajandi lõpuni oli kõrts ka ainus koht, kus sai omavahel vabamalt suhelda. Kui mitte arvestada Lyoni siidikangrute täiesti ebatüüpilisi kortereid, mis sobisid ka koosviibimisteks, sest kangastelgede mahutamiseks pidid need olema üsna kõrged ja ruumikad, polnud tavalistel töölistel mingeid muid kokkusaamiskohti. Kõrtsid ja võõrastemajad, mida vahel pidasid töölisliikumisaktivistid, kelle ettevõtjad olid musta nimekirja pannud, olid mitmesuguste seltside, vastastikuse abi organisatsioonide, töölisühingute ja pikka aega koguni ametiühingute kooskäimiskohad. Sellepärast võib mõista, kui tähtis ja vajalik see oli, et Prantsusmaa linnakogukonnad hakkasid 1880. aastatel ja Itaalia omad kümmekond aastat hiljem pakkuma ruume tööbörsidele ning et Belgia töölisorganisatsioon Maisons du Peuple alustas rahvamajade ehitust. Viletsuse peapõhjusena nägid ülevaadete koostajad aga seda, et töölised lõid perekonna liiga vara ja sünnitasid mõtlematult palju lapsi, keda nad ei suutnud korralikult üles kasvatada. Nad leidsid, et vaestel peaks olema vähem lapsi: esiteks, kuna natuke harjumist moraalsete piirangutega soojätkamise küsimuses mõjuks positiivselt alamkihi moraalile – mida mõistagi niigi madalaks peeti –, ja teiseks, kuna siis saaks rahvas raha kõrvale panna, et endal raskematel eluperioodidel ja vanemas põlves hinge sees hoida. Siin avaldub valitsevate kihtide maltusianistlik moraal, mis põrkas tööliste seas teravale ja põhimõttelisele vastuseisule. Terve hulk anekdoote näitab, et sellist nõuet peeti ennekuulmatuks. Nii märgib üks Lyoni piirkonna kohalik ajaloolane, et 1848. aastal olevat tekkinud uus poliitiline sõimusõna – maltusianist. Marxi ja Proudhoni5 (#ulink_1588a7bb-3b77-5502-b1cf-031560f0e208) sarkastilised märkused Malthuse teooria või selle kohta, mida tollal selle all mõisteti, on ehk vaieldavad ja teevad pastori õilsaid kavatsusi arvestades talle kindlasti liiga, kuid on väljaspool kahtlust, et nende kriitika oli enamat kui vaid majandusteoreetikute sõnavahetus. Laiade rahvahulkade ja eriti proletariaadi meelest olid lapsed rikkus ning tuleviku tagatis: nad hakkasid juba varakult vanemate kõrval tööle ja nende teenitud raha parandas perekonna toimetulekut. Vanemas eas, kui selleni üldse jõuti, olid lapsed vanemate ainus tugi, sest suuremale osale inimestele ei makstud mingit pensioni, ja isegi siis, kui esimest korda tekkisid kogukondlikud ja ettevõtete pensionikassad, oli pension nii väike, et seda võis pidada vaid lisasissetulekuks. Alles 19. sajandi lõpul hakkasid töölisperekonnad, ennekõike Prantsusmaal, laste arvu vähendama ja anarhistlikud intellektuaalid, kes jutlustasid kapitalismivastast nn neomaltusianismi, leidsid tööliste hulgast rohkem poolehoidjaid. Tööliskonna mitmekesisus Füüsiline töö, mida vanad ülemkihid pidasid endiselt põlastusväärseks, ühendas linnades laiu rahvakihte. Kõigest hoolimata pole aga see, kuidas töölised ise töösse suhtusid, kaugeltki veel küllalt selgeks tehtud. Tegelikult olid ka nende töö iseloom ja tingimused ääretult kirevad, mistõttu tekkis palju erineva kultuuriga tööliskondi. See tegi tööinimeste sotsiaalse ja poliitilise koondumise raskeks. Pealegi oli veel selliseid tööstuse valdkondi, mida peeti traditsiooniliselt äärealadeks. Seal töötas nimelt märkimisväärne osa, pikka aega koguni põhiosa tööliskonnast: maapiirkondades kodus töötavad töölised, kes täitsid linnaettevõtja tellimusi; kaevanduste ja valukodade töölised, kes olid vaid pool päeva hõivatud ning ühendasid soojal aastaajal palgatöö ja talutöö; linnades rõivaste valmistajad, kes tegid kodus tükitööd (19. sajandi lõpul, mil seesugune töökorraldus sai uue hoo sisse, nimetati seda raskete töötingimuste tõttu sweating system’iks ehk higisüsteemiks). Kui taas rääkida tõelisest töölisklassist ja moodsast tööstusest, tuues näiteks Saint-Etienne’i posamentide6 (#ulink_3859e389-8bac-58ab-be56-1c4714b99553) vabriku, tuleb tõdeda, et ka sealsed töölised polnud ühesugused. Neid eristas vanus, sugu, kvalifikatsioon ja perekonnaseis kombineerituna mitmesuguste palgatingimuste ja kvalifikatsiooniastmetega – õppinud, õppivad ja erioskusteta töölised –, millele lisandusid veel ettevõttesisese või ühiskondliku karjääri võimalused. Tegu polnud niisiis sugugi mitte ühtlase pildiga, nagu ülevaadete koostajad ja vahel ka töölisliikumise esindajad olid maalinud. Töö ja ametioskused See, et töölisliikumine püüdis kujutada töölisklassi võimalikult ühetaolisena, on mõistetav. Nimelt moodustasid kogu sajandi jooksul tööliskonna tähtsama osa õppinud oskustöölised, kes olid valinud endi seast juhid ning kes paigutusid tootmisprotsessi keskmesse, sest neil oli töötajaskonna ja isegi ettevõtjate seas tõeline autoriteet. Mõningate pingutustega õnnestus sel eliidil oma positsiooni kogu sajandi säilitada ja dekvalifitseerimist ära hoida. Laiemal rindel algas Euroopas vabrikutöö dekvalifitseerimine alles siis, kui suurettevõtted hakkasid juurutama mitmesuguseid teaduslikke töökorralduse vorme, see tähendab mitte enne I maailmasõda ja 1920. aastaid. 19. sajandil seevastu olid tööliskonnas ühiskondlikult, tehniliselt ja sageli ka arvuliselt ülekaalus oskustöölised, kel oli samasugune ametialane kompetentsus ja sageli ka otsene mõju tootmisele nagu käsitöölistelgi. Jälgigem seda ühe näite varal. Tol ajal tähendas tööstuslik revolutsioon aurumasina võidukäiku ja sellega seonduvalt, vähemalt suurte söeleiukohtadega maades, söekaevandamist. Iidne kaevuriamet, mida oli pikka aega peetud põllumeheameti alternatiiviks, lahknes nüüd paljudeks kitsamateks ametiteks. 19. sajandi töölise arhetüübiks oli enne terasetöölist söekaevur; Émile Zola romaan „Söekaevurid“ ja suured streigid lükkasid ta ikka ja jälle rambivalgusesse. Söekaevuri töö, mis ei eeldanud mingit eriharidust, oli otsekui orjatöö. See oli füüsiliselt erakordselt raske, ohtlik ja üsna halvasti tasustatud. Söekaevureid oli palju: Inglismaal ja Belgias moodustasid nad kuni viiendiku tööstustöölistest, Saksamaal ja Prantsusmaal oli neid küll vähem, kuid suurtes tööstuspiirkondades siiski väga palju. Võimalus, et söekaevurid hakkavad streikima, pani valitsused värisema, sest süsi oli tööstuse leib. Sajandi lõpul moodustasid kaevurid kõikjal Euroopas tugevad ametiühingud ja hääletasid kui üks mees esimesed töölissaadikud parlamenti. Ometi, samamoodi kui tekstiilitööstuses, polnud ka siin tegemist ühe ametiga: olid maa peal töötavad töölised ja maa all töötavad töölised. Viimaste seas olid tähtsamad ja arvukamad maagi lahtimurdjad, sest kuigi nende tööd ei peetud oskustööks, oli see kogu tootmisprotsessi alus: nende tegevusest sõltus kõigi teiste töö, nende jõudlusest ja ettenägelikkusest kogu meeskonna saatus ja palk. Tööelu Ükskõik, millist ametit ka ei peetud, see hõivas suurema osa inimese elust, vaba aega ja ka puhkust peaaegu ei jäänudki. Täiskasvanud töölise tööpäev oli pea lõputu: esimene ulatuslik seaduslik ettekirjutus, mis tööpäeva pikkust reguleeris, oli teatavasti Prantsuse veebruarivalitsuse 1848. aasta dekreet, millega tööpäev määrati kümnetunniseks Pariisis ja üheteistkümne tunni pikkuseks provintsides. Kuid seda korraldust ei järgitud peaaegu kusagil. Normaalne tööpäev kestis 19. sajandi keskel enamasti 12 tundi. Edaspidi see siiski lühenes. Ent kui rahvusvaheline töölisliikumine võttis 1889. aastal maidemonstratsiooni nõudmiste kataloogi kaheksatunnise tööpäeva, teadsid kõik, et see on pigem utoopia. Üht puhkepäeva nädalas hakati seadusega nõudma alles üsna hiljuti: Inglismaa andis selleks 1850. aastal küll head eeskuju, kuid nädala tööaja piiramine 60 tunnini, nii et vabaks jäi laupäeva pärastlõuna ja Issanda päev pühapäev, kehtis tollal vaid tekstiilitööstuses. Alles kaks aastakümmet hiljem sai sellest Inglismaal üldkehtiv reegel. Mujal tuli veelgi kauem oodata: Saksamaal sai see teoks alles 1891. aastal pärast Bismarcki lahtilaskmist, Prantsusmaal ja Hispaanias alles 1904, Itaalias 1907, pealegi oli mitmel pool palju erandeid. Ja ikkagi oli sajandi lõpul tööpäevade hulk aastas suurem kui kolm põlve varem, sest ühiskonna sekulariseerumisega vähenes religioossete pühade arv ja vabrikuomanike range valitsuse all lõpetati sinise esmaspäeva pidamine, mis oli varasemal ajal pea kõikjal Mandri-Euroopas vanades ametites pruugiks olnud. Palgasaajatest oli ka ainult väikesel osal ametnikel õigus palgalisele puhkusele, töölistel seda polnud. Kõige enam šokeeris tolleaegseid inimesi aga laste saatus. Keelud ja piirangud tulid seepärast küllaltki kiiresti. Esimesena keelas Suurbritannia 1833. aastal Factory act’iga alla üheksa-aastaste laste töö tekstiilivabrikutes, 1842. aastal ka kaevandustes. Samasugused meetmed võeti tarvitusele 1839. aastal Preisi kuningriigis, 1840. aastal Baieris, 1841 Prantsusmaal ja järgmisel aastal Austrias. Esimesed kaitseseadused polnud siiski kuigi tõhusad, sest need ei näinud ette sõltumatut järelevalvet. Vabrikuomanikud tegid kontrollidele takistusi ja vabandasid end sellega, et vajasid lapsi teatavate väga täpsete operatsioonide jaoks, mis olid aga seotud täiskasvanute tegevusega, mistõttu polevat olnud võimalik lastele teistsugust tööaega tagada. Väga väikeste laste tööjõu kasutamine kadus tõenäoliselt suhteliselt kiiresti seal, kus seadusandlusega selleks survet avaldati ja kus hakati hoogsalt rahvakoole rajama. Kaheksa- kuni kaheteist- või kolmeteistaastaste laste tööd õnnestus piirata alles üldise koolikohustuse kehtestamisega, mis jõustus ligi 40 aastat hiljem. Ja isegi pärast seda olevat tööinspektorite 1898. aasta ülevaate järgi töötanud Saksamaa tööstustes üle poole miljoni koolikohustusliku lapse. Saksimaal, kus seadused olid selgelt maha jäänud ja tekstiilitööstus väga tugev, olevat samal ajal peaaegu veerand koolikohustuslikest lastest vabrikus tööd vehkinud. Laste töö polnud seega ka kõige arenenumates tööstusriikides päriselt kuhugi kadunud. Itaalias ja Hispaanias, kus lapsi puudutavad seadused võeti vastu tunduvalt hiljem ja neid ei järgitud korralikult, oli laste töötamine veel täiesti tavaline, sest koolisüsteemgi oli maha jäänud. Nii või teisiti, kuna ligipääs järgmistele kooliastmetele oli tööliste lastele täielikult suletud, alustasid nemad parimal juhul pärast paariaastast kooliskäimist tööelu juba enne puberteeti. Töökodades ja vabrikutes said nad esimese täiskasvanuelukogemuse. Ka naiste vabrikutöö tekitas probleeme, kuid hoopis teistsuguseid ja põhjusedki olid hoopis teised. Just seepärast hakkas seadusandja naiste küsimusega tegelema märksa hiljem ja ettevaatlikumalt. Töölisliikumise seeski valitses naiste töö suhtes selgelt tõrjuv hoiak, mis mõjub meile praegu võõristavalt, isegi kui see ei olnud päris üldine. Vaatlejad pidasid skandaalseks eelkõige naiste töökoha ja elukoha lahutamist, nende tegevust vabrikus või töökojas, mis ei olnud avalik ruum (nagu näiteks turg, kus naistel oli olnud alati selge ja isiklik roll), vaid privaatne ja anonüümne ala, kus tehti palgatööd meeste järelevalve all. Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa tekstiilivabrikud šokeerisid inimesi erinevatel põhjustel. Üldiselt aga räägiti, et vabrik on ebamoraalne koht, kus tütarlapsed ja noored abielunaised käivad alla. Ülevaadete koostajad, nagu näiteks Frédéric Le Play7 (#ulink_e5801ae7-83cc-5c9e-8a08-6687f73d7bbb) õpilased, kirjutasid, et nii lõhutakse perekonda kui moraali alustala ja kahjustatakse traditsioonilisi väärtushinnanguid. Vabrikutöö seadis traditsioonilise ruumijaotuse ja sugude rollid kahtluse alla, töötav naine pidi paratamatult oma emakohustusi eirama. Samasuguse halvakspanuga suhtuti naistesse, kes käisid kõrtsis, meeleavaldustel või avalikel koosolekutel – nad kõik olid kahtlased, sest püüdsid palgatööga sõltumatust saavutada või avalikus elus osaledes intellektuaalse emantsipatsioonini jõuda. Eelkõige trükkalid väitsid, et mehed peaksid nii palju teenima, et naised saaksid koju jääda. Peale väheste märkimisväärsete erandite näisid ka naised ise samamoodi mõtlevat. Ainult Prantsusmaal, kus valitses nii suur tööjõupuudus, et sõltuti naistest ja ka suurest hulgast võõrtöölistest, vaadeldi naise tööd vabrikus üldiselt kui ajutist lahendust, kuni ta abiellub. Rändav tööline Tööst polnud pääsu, kui ei tahetud just kerjuse staatusesse langeda, kuid see ei tähendanud, et tööline oleks pidanud kogu elu ühes ja samas vabrikus, samas töökojas või samas linnas mööda saatma. Nii palju kui me tema elust teame, oli 19. sajandi tööline enamasti nomaad, olles oma liikumistes täielik vastand tänapäeva töölisele. Tema rännakuid on küll raske uurida, sest üldiselt püüti kättesaadavates ametlikes allikates ja statistilistes ülevaadetes olukorda stabiilsena kirjeldada. Aga on väljaspool kahtlust, et tööliste liikuvus oli kogu 19. sajandi jooksul suur, kuigi rände ulatus, rütmid ja vormid olid piirkonniti ja riigiti väga erinevad ning see sõltus ka elukutsest, tööstusharust ja konjunktuurist. Väärtushinnangud, töölisühingud ja võitlused Väärikus ennekõike Me ei nõua sööklaid ega poode, ajutisi varjupaiku ega tööliskodusid, haiglaid ega kaitsvaid seadusi; me nõuame õiguste ja kohustuste võrdsust, meie isiksuse väärikuse tunnustamist; tõelist õiglust. Kõik muu on rämps. (No queremos ni restauranes obreros, ni tiendas, ni asilos, ni hospicios, ni hospitales, ni leyes protectoras; queremos la igualdad de deberes y derechos; la dignificación de nuestra personalidad; la verdadera justicia. Lo demás es podredumbre.) Barcelona ajalehes La Asociación 1886. aastal ära trükitud teksti ägedusest ja anarhiale kalduvast toonist ei maksa end eksitada lasta. Siin ei väljendatud kohaliku, kronoloogiliselt dateeritud töölisliikumise kultuurilist eripära, vaid kinnitati pigem tööliskultuurile olemuslikke ja universaalseid väärtushinnanguid, isegi kui need olid eri maadel ja aegadel erinevaid kultuurilisi ja poliitilisi vorme võtnud. Seesugust isikliku väärikuse rõhutamist võiks pidada vaid retooriliseks kinniskujundiks, kui me ei kohtaks seda tavaelus ühtaegu tavalises ja traagilises olukorras, nimelt matustel. Töölised surid tihti noorena. Surm koputas lihtrahva uksele varakult, sest palju oli tööõnnetusi, kutsehaigusi, kurnatust. Perekond ja töökaaslased panid aga väärikale matusele suurt rõhku. Rutakat massihauda matmist ilma tseremoonia ja saatjateta tuli iga hinna eest vältida. Kõik vastastikusel abil põhinevad seltsid, mis oli populaarseim töölisorganisatsiooni vorm nii Inglismaal (1815. aastal alla miljoni liikme, 1872. aastal neli miljonit, s.o neli korda rohkem kui ametiühingutes), Prantsusmaal (1870. aastal 800 000 liiget) kui ka Saksamaal (nn abikassadel oli samal ajal kaks miljonit liiget), hoolitsesid alati ka oma liikmete matuste eest. Seltsikaaslase haigus puudutas teisi liikmeid vaid rahaliselt, kuid matuserongkäigust osavõtt (vähemalt oma esindajate sinna saatmine) oli statuutidega ette kirjutatud. Teiselaadsed töölisorganisatsioonid, mille eesmärgid olid pigem ühiskondlikud ja poliitilised, olid need siis seltsid, ametiühingud või töölisparteid, jätkasid seda traditsiooni. Pealegi oli matuserongkäik, olenemata lahkunu tähtsusest, üks väheseid võimalusi avaldada avalikult meelt nii, et ametnikud olid sunnitud selle välja kannatama. Mitte kõiki tööliste matuseid ei peetud välise toreduse ja hiilgusega nagu Prantsusmaa töölisühingutes sajandi esimesel poolel tavaks oli; kuid vastastikuse abi seltside statuudid nägid üldjuhul ette rahatrahvi juhul, kui keegi osales seal joobnuna või sobimatus riietuses. Sest väärikus pidi väljenduma ka ülikonnas. Igapäevariided võisid olla ükskõik millised, sõltuvalt ametist ka üsna erinevad, kuid igaühel pidid olema pühapäevariided, isegi kui need tuli kogu nädalaks pandimajja viia. Sajandi lõpul osalesid Saksa töölised maiparaadil alati pidulikes riietes, et näidata oma väärikust ja esitleda end täisväärtuslike kodanikena ühiskonnale, kes soovis neid poliitiliselt marginaliseerida. Olgu mainitud, et Prantsuse töölised tähistasid seda päeva just sihilikult tööriietes. Väärikus tähendas ka seda, et protestiti alandava, stigmatiseeriva või haleda pildi vastu, mida teised, nii ametiasutused kui ka kodanlased, kippusid töölistest levitama. Seetõttu peeti ülimalt tähtsaks teha selget vahet, et töölised pole ei kerjused ega ka kurjategijad. Briti tööliste eneseabiorganisatsiooni friendly society tohutu organiseerimistöö peamine eesmärk oli säästa oma liikmeid alandusest, et nende kohta ei rakendataks vaesteseadust, ja päästa neid vanglalaadsetest töömajadest (workhouses), sest alamates rahvakihtides polnud peaaegu keegi ebaõnne eest kaitstud. Igasuguse kirikliku vaesteabi ja jõukate inimeste annetuste tõrjumine seletab osaliselt seda sügavat antiklerikaalsust, mis katoliiklikes maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias või Belgias, levis. Töölised ei tahtnud ka kurjategijate ja roimaritega ühele pulgale sattuda, ülestõusude ajal astusid nad karmilt varaste ja rüüstajate vastu välja ning see äratas muide kodanlike vaatlejate seas piiritut imetlust. Vaid ühinedes oleme tugevad! Ühinemisvabaduse nõudmiseni jõuti täiesti loomulikult, sest töölisliikumise aktivistid püüdlesid välja oma elukutse ja paikkonna kitsastest raamidest, kuna nad tahtsid – täiesti rahumeelsel viisil – ühiskonda muuta. 19. sajandi esimesel poolele loodeti seda muutust ellu viia tööliste haridusseltside kaudu, mille eeskujud pärinesid Briti saartelt. Veel 1880. aastal olid need väga aktiivsed Hispaanias, kus koolikorraldus oli maha jäänud. Ka tarbijate ühistutest loodeti abi muutuste ellukutsumisel. Siingi andis eeskuju brittide Rochdale Society of Equitable Pioneers (Rochdale’i Õiglaste Pioneeride Ühing). Selle kõrval kujunesid erakordselt populaarseks tootjate ühistud. Et esimesed sotsialismiteoreetikud, kes ei otsinud väljapääsu utoopiast (Robert Owen, Louis Blanc), nägid neis võimalust lüüa kapitali selle enda vahenditega, tõestab, kui hästi suutsid nad tööliste ootusi tabada. Kuid vabadus ühineda ja moodustada ametiühinguid näis isegi liberaalsetele valitsustele äärmiselt ohtliku uuendusena, mille tagajärgi kardeti, millega vastumeelselt ja enamasti viivitades lepiti ja mida oldi valmis igal hetkel uuesti ära keelama. Näiteks Briti parlament andis esimesena 1824. aastal töölistele ametiühingu- ja ühinemisvabaduse, kuid üritas juba järgmisel aastal seda ära kaotada. Seda takistas aga võimas protestitorm. Mandril jõuti ametiühingu- ja ühinemisvabaduseni väga aeglaselt. Valitsused pidid ilmselt kõigepealt mõistma, et nagu poliitilisi nõudmisi ei saa majanduslikest eraldada, nii ei saa ka seaduslikke koalitsioone ja destruktiivseid ettevõtmisi päriselt eristada või ametiühinguid vabariiklikest ja radikaalsetest salaühingutest täiesti lahus hoida. 19. sajandi esimesel poolel olid mõlema voolu vahel üsna selged seosed. 1861. aastal anti ühinemisvabadus Saksi kuningriigis, 1871. aastal terves Saksa keisririigis, kuid keerulises ja laialivalguvas seadusandluses, mis ühtlustati alles palju hiljem, polnud ametiühingul seltsina mingit eristaatust. Prantsusmaal võeti ametiühinguseadus pärast 1864. aasta ühinemisvabaduse seadust vastu alles 20 aastat hiljem. Hispaanias tunnistati ühinemisvabadust 1887. aastal, kuid streigid seadustati alles 1902. aastal. Itaalias, kus mitmesugused liidud ja ametiühingud keelati varsti pärast ühinemist (1871), hakati neid alles 1889. aastast tolereerima. Seega, kuigi 19. sajandi töölistele oli ühinemisvabadus üheks tähtsamaks eesmärgiks ja ühinguid ennast väärtustati kui solidaarsuse mudelit, mis vastandub konkurentsil põhinevale ühiskonnakorraldusele, olid valitsused valmis neid pigem tolereerima kui tunnustama. Ühingute tegevust üritati igati kontrollida ning alatasa küsimuse alla seada. Alles sajandi lõpuks sai streik töölisliikumise peamiseks relvaks ning tööline omandas avalikus arvamuses, mida kujundasid suured ajalehed, ikka enam ja enam streikija ja ametiühingu agitaatori hirmutava kuju. Tegelikult toimusid neil aastail kõigis tööstusriikides suured väljaastumised. Need olid hiiglaslikud sümboli väärtusega konfliktid, mis äratasid nii suurt tähelepanu, et neist räägiti ka teisel pool riigipiire: Londoni sadamatööliste streik 1889. aasta suvel ja Hamburgi sadamatööliste streik 1896/97. aasta talvel, Belgia söetööliste streik Borinage-Beckenis 1886. aastal ja kolm aastat hiljem sadade tuhandete kaevandustööliste streik Ruhri piirkonnas, ehitustööliste streik Hamburgis 1890. aastal, Londonis aasta hiljem ja Pariisis 1898. aasta sügisel. Neil aastail saavutasid streigid ka laiema leviku. Näiteks Itaalias korraldati ajavahemikul 1906–1910 igal aastal 1560 streiki, milles osales ligikaudu 340 000 töölist (umbes kolmandik neist põllutöölised), kuigi aastatel 1881–1885 oli toimunud vaid 80 väljaastumist. Streigid tipnesid I maailmasõja aegse suure streigilainega, mis ähvardas halvata kogu majanduse. Aastatel 1911–1913 hakkasid Suurbritannias raudteetöölised, kaevurid, sadamatöölised ja ehitustöölised peaaegu korraga streikima – see oli Briti tööliste Great Labour Unrest, mille korraldajateks olid peamiselt ametiühingud. Kas sellised peaaegu üldstreigini küündinud rahutused oleksid võinud viia revolutsioonini? Paljud uskusid seda, ühed täis rõõmsat lootust, nagu näiteks vasaksotsialistid või revolutsioonilised ametiühingud, teised täis hirmu. Üldstreigi lipp koondas väga erinevaid streike ja streikijaid: ülestõusud Lääne-Euroopa linnades (1898. aasta mais Milanos või 1902 ja 1909 Barcelonas), seejärel kõigis suuremates Vene impeeriumi linnades; kindlate ametite esindajate väljaastumised (näiteks Saksa kaevurite streik 1905. aastal ja Prantsuse raudteelaste streik 1910, kus esitati ettevõtjatele ja riigile konkreetseid nõudmisi); viimaks poliitiline üldstreik, milles osalejatest need, kes järgisid Belgia Tööliste Partei eeskuju 1893. aastast, soovisid saavutada või kaitsta selliseid poliitilisi põhivabadusi nagu üldine valimisõigus, ja teised hellitasid lootust, et puhkeb sotsiaalne revolutsioon. Üldstreik oli muidugi müüt, nagu Georges Sorel8 (#ulink_d74ce4f2-94f5-5fd0-82e0-ba74bb1bf276) sellest kirjutas, st mobiliseeriv põhialus. Kuid üldstreigi idee poleks saanud kunagi nii palju vastukaja, kui see poleks lähtunud ametialaste streikide kogemusest, mis oli kõigile töölistele rohkem või vähem tuttav, ja kui see poleks aidanud vaid ametialaste ettevõtmiste ja organisatsioonide ahtaks jäänud piire ületada. Seega hoogustas üldstreigi idee laiemat õppimisprotsessi, mille käigus enamik väiksemaid ametiühingulaadseid ühendusi kujunesid pikkamööda avatud, kapitalismi muutustele paindlikult reageerivateks tööstusametiühinguteks. 1914. aasta eel hakkasid ametiühingute liidud, olenemata suhtumisest üldstreiki, jõuliselt kasvama ning see tegi riikide valitsused äärmiselt rahutuks, sest kardeti, et sotsialistlike parteide liikmete juurdekasv võib valimiseduks muutuda. Nii suurenes Briti ametiühingute liikmeskond aastatel 1900–1914 kahelt miljonilt rohkem kui neljale miljonile ja Saksa vabade ametiühingute liikmeskond 680 000-lt 2 500 000-le. Prantsuse, Itaalia ja Hispaania ametiühingud ei saavutanud enne sõda sellist suurust ega organiseerituse astet ning selle põhjus võib olla selles, et nad ei pakkunud oma liikmetele ei töökaotuskindlustust, nagu Briti kolleegid, ega haigekassat, nagu Saksa ametiühingud. Vastuoluline lõimumine rahvuslike ühiskondadega Euroopas pole tööliskond olnud kunagi arvukam ja paremini organiseeritud ning sihiteadlikumalt oma õiguste läbisurumisele keskendunud kui aastatel enne I maailmasõda. Kunagi varem ega hiljem pole ka tundunud, et nad moodustavad Euroopa rahvaste sees otsekui omaette maailma, eraldiseisva, ebamääraselt ähvardava ja vastalise ühiskonna. Aga siis tuli 1914. aasta, mil nad tõttasid teatavasti peaaegu üksmeelselt oma rahvuse lippude alla. Niisiis peame lõpetama 19. sajandi töölise peatüki sellega, et meenutame väärtushinnanguid, mis tal olid ühised teiste, paremal järjel või isegi mõjukamate ühiskonnakihtidega ja kuidas need integratsiooni soodustasid. Nii nagu 19. sajandi Euroopa ühiskond tervikuna, vähemalt samal määral kui kodanlased ja küllap rohkem kui aristokraadid ja talupojad, uskusid töölised progressi, haridusse ja teadusesse kui vabanemise vahenditesse. Ka rahvus oli väärtus, millega nad end identifitseerisid, või vähemalt progressiusku konkretiseeriv raamistik. Kuid töölised ei osutunud kuigi vastuvõtlikuks rahvuslikule ideoloogiale, mis saavutas Euroopa suurtes riikides oma kõrgpunkti sajandi lõpuks ja milles on nähtud fašismi eelastet. Kui nad ei tahtnud alistuda vabrikantidele, miks nad oleksid siis pidanud laulma kiitust armeele, millega nad streikide ajal liigagi tihti vastakuti seisid? Või aktsepteerima valdavalt vihatud ühiskonnakihtidest pärit ohvitseride piiramatut käsuõigust? Pole siis imestada, et Saksa konservatiivses miljöös peeti sotsiaaldemokraate „isamaatuteks sellideks“ ja Prantsuse parempoolne ajakirjandus nimetas CGT9 (#ulink_c10602db-48a2-5b6d-b4b7-270f61a332b4) ametiühingutegelasi „antipatriootideks“. Igal juhul ei jäänud organiseeritud töölisliikumine rahvuspingetest puutumata. Saksa ametiühingutegelased ei öelnud oma Prantsuse seltsimeeste kohta just meelitusi ja vastupidi. Revolutsiooniliste ametiühingute sõjakas energia, mida Victor Griffuelhes10 (#ulink_cec0a093-4f92-5ece-935e-68b9e6babb49) nii kõrgelt hindas ja mis tema meelest Saksa proletariaadil täielikult puudus, jäi Carl Legieni11 (#ulink_303b88ac-737a-5f21-bc4c-e97442cbcbef) sugusele organisaatorile, kes võis uhkeldada miljonite ametiühinguliikmete ja CGT-ga võrreldes tohutute rahaliste vahenditega, täiesti mõistetamatuks. Teisalt, suurtes paljurahvuselistes impeeriumites ei jätnud võõrvõimu all elavate rahvaste rahvuslikud püüdlused ka töölisi ükskõikseks. Vahetult enne 1914. aastat polnud Austria-Ungari impeeriumis tšehhi ja saksa tööliste läbisaamine kõige parem ja nende ametiühingud olid keele põhjal lõhenenud. Vene impeeriumis oli juudi tööline üldjuhul liikmeks liidus, mille suhted Venemaa sotsiaaldemokraatlike ametiühinguorganisatsioonidega olid pingestatud. Poola kaevur Ruhri piirkonnas ei kuulunud vabasse ega katoliiklikku ametiühingusse, mis olid mõlemad sakslaste jaoks, vaid poola ametiühingusse, mis tegi eelnimetatutega vahel koostööd. Töölisklass polnud vaba ka vaenust võõraste vastu, kuna sisseränne kasvas: Inglismaa suurtesse linnadesse rännanud iirlased said seda esimesena tunda, kuid sajandi lõpul ei käinud itaallaste ja belglaste käsi paremini Prantsusmaal: 1893. aastal toimusid Lõuna-Prantsusmaa linnas Aigues-Mortes’is tapatalgud, kus kaotas elu 10 inimest. Miks oleks pidanud töölisklass, mille ühtsus polnud loomulik, vaid teadlikult konstrueeritud, olema immuunne rahvuslike, keeleliste ja religioossete lõhede suhtes, kui need langesid kokku erinevustega kvalifikatsioonis ja tööstusharudes? Kasutagem siinkohal üldistuseks üht Saksa ajaloolaste hulgas armastatud formuleeringut. Tööliskonna ja rahvusriikide suhte kohta ei saa kasutada mõistet „negatiivne integratsioon“12 (#ulink_edba6988-57d1-578d-a86f-7f0dc97ee761). Töölised polnud integreeritud selles mõttes, et nad asusid poliitiliselt, ühiskondlikult ja kultuuriliselt ühiskonna äärealal. Kuid omal kombel andsid nemadki panuse rahvuse kujunemisse. Töölistele oli rahvus pigem pelgupaik kui väärtus iseenesest. Ka internatsionalistliku meelsusega tööline võis ilma südametunnistuspiinadeta näiteks Prantsuse lipu alla koonduda või Briti armees sõdida, et Belgia vabadust kaitsta. 1 (#ulink_2a0fd1ab-013f-527d-97be-c84796f8e05e) Benjamin Disraeli (1804–1881) – Briti riigimees, konservatiivse partei poliitik, kahel korral peaminister. 2 (#ulink_377bdcc7-9f11-5682-88fe-f388f9c3298f) Saksa naiskirjanik Bettina von Arnim (1785–1859) avaldas Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV troonileasumise puhul teose Berliini vaestekvartalitest, see on fiktiivne dialoog Goethe ema ja kuninga ema vahel. 3 (#ulink_6c64aad3-a06c-57eb-8ecc-a53b82632e88) Inglise pastori Thomas Robert Malthuse (1766–1834) teooria järgi kasvab rahvastik alati kiiremini kui toidu tootmiseks vajalikud majanduslikud ressursid. Seega, et viletsus ei kasvaks, tuleks püüda rahvastiku kasvu teadlikult piirata. 4 (#ulink_5d53fc48-89d4-5332-8de8-196331251fa6) Periood Prantsusmaa ajaloos Prantsuse-Preisi sõja lõpust kuni I maailmasõja alguseni, 1871–1914. 5 (#ulink_db82222e-7135-53e0-9dee-25c066f3dad8) Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865) – Prantsuse anarhismiteoreetik. 6 (#ulink_1721e3fd-d737-547d-be9c-8875d99c3898) posament – narmaste või tuttidega kaunistusnöör, äärispael. 7 (#ulink_7c6d3241-9ba4-5662-a617-cd1e7244466e) Pierre Guillaume Frédéric Le Play (1806–1882) – Prantsuse sotsioloog ja majandusteadlane, kes uuris muu hulgas naiste töö- ning pereelu ja sotsiaalreformi võimalusi. 8 (#ulink_436b3e3f-9aad-569a-b720-1cc8dca64381) Georges Sorel (1847–1922) – Prantsuse sotsialist ja revolutsiooniline sündikalist, kes lõi teooria müüdi ja vägivalla positiivsest loovast rollist ajaloolises protsessis. Müütidel on võime rahvamasse mobiliseerida ja nende energiat eesseisvaks võitluseks koondada. 9 (#ulink_1caef305-2e22-5005-900d-a183d15a57ea) Confédération générale du travail (Üldine Ametiühingute Ühendus) – kuni I maailmasõjani Prantsusmaa ainus ametiühingute organisatsioon, mis loodi 1895. aastal Limoges’is. 10 (#ulink_62a55995-1d2d-5160-9f69-fd4486472893) Victor Griffuelhes (1874–1922) – Prantsuse sotsialist ja ametiühingukoondise CGT juht, revolutsioonilise sündikalismi esindaja. 11 (#ulink_62a55995-1d2d-5160-9f69-fd4486472893) Carl Legien (1861–1920) – Saksa ametiühingutegelane, Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) parempoolse tiiva juht ja riigipäeva saadik, Rahvusvahelise Ametiühingute Liidu esimene president. 12 (#ulink_d483fbdd-12d0-5b6e-a4dc-1906c2222411) Saksa ajalooteaduses 1960. aastate lõpul kasutusele tulnud termin, millega tähistatakse Otto von Bismarcki valitsemismeetodit: saksa rahvuse integreerimiseks vastandati n-ö riigitruule enamusele n-ö riigivaenulik vähemus (vähemusrahvused, katoliiklased, sotsialistid) ja õhutati sellega teadlikult sisepingeid. ETTEVÕTJA JA ÄRIJUHT Youssef Cassis Poole sajandi jooksul enne I maailmasõda kujunes ettevõtja ja ärijuht majanduses kaalukaimaks jõuks. Ärimehed olid Euroopa industrialiseerimise ja majanduse rahvusvaheliseks muutumise protsessis ühteaegu nii mootoriks kui ka produktiks. Majanduslik edukus 1880. aastatel tagas neile hea elujärje. Lääne-Euroopas tõrjusid nad kõikjal suurmaaomanikud kõrvale ja said ise kõige jõukamaks elukutsegrupiks. 1914. aastale eelnenud aega langesid aga ka nende ühiskondlikud ja poliitilised õpiaastad; see oli aeg, mil kogutud rikkus muundati sotsiaalseks staatuseks ja poliitiliseks jõuks. 19. sajandi teisel poolel sai ärimeestest seega üks Euroopa ühiskonna väljapaistvamaid gruppe. Kas nad moodustasid uuenenud maailma uue eliidi? Võib-olla, kuigi sellele mõttele reageeriti mitmeti. Näiteks paiskas Thomas Carlyle1 (#litres_trial_promo) ärimeestele näkku, et nad on ebaausad ja kitsid, kuid Joseph Schumpeter2 (#litres_trial_promo) arendas teooria, mis määras nad „destruktiivseteks loojateks“, kelle saavutused moodustavad majandusliku arengu tuuma. Need hinnangud ei välistanud teineteist: hoolimata tohututest majanduslikest edusammudest ilmutasid ärimehed üldiselt vähe loomingulisust, kui küsimuse all olid neid mittepuudutavad sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised vajadused. Et ärimeeste gruppi ajaloolisest perspektiivist täielikult mõista, tuleb arvestada mõlema aspektiga. Mitmekesisus ja muutumine Eelpool kasutati täiesti teadlikult üldmõistet „ärimehed“ tähistamaks mehi, kes seisid majanduslike ettevõtmiste tipus. Laiemat ühisnimetajat oleks raske leida – peale tõsiasja, et tegu oli pea eranditult meestega. Enne 1914. aastat polnud suuremate aktsiaseltside eesotsas või partnerina olulisemates eraettevõtetes ühtki naist. Naised võisid küll isa või vanaisa ettevõtte ja vara pärida, kuid nad ei tohtinud ise firmat edasi juhtida. Kaks väga tuntud näidet on Angela Burdett-Coutts (1814–1906), kes päris ka kuningale teenuseid osutanud pangast Coutts&Co. 50%, ja Bertha Krupp von Bohlen und Halbach (1886–1957), kes sai pärast isa Friedrich Alberti surma 1902. aastal legendaarse metalli- ja relvatööstuskontserni ainuomanikuks. Muidu aga moodustasid ärimehed erakordselt heterogeense grupi. Ärimees võis olla keskmise suurusega firma omanik, kes andis tööd paarisajale töölisele, või hiigelsuure tööstuskontserni juht, kelle käe all töötas mitu tuhat inimest. Mõlemad elasid justkui eri maailmades, kui arvestada nende ülesandeid juhina, sissetulekuid ja jõukust, ühiskondlikku positsiooni ja suhtevõrgustikku, poliitilist mõjukust ja viimaks maailmavaadet. 19. sajandi esimesel poolel, mil tähtsamate äritegelaste enamik koosnes kohalikest lugupeetud ja jõukatest väikeste või keskmiste firmade omanikest, polnud erinevus nende vahel veel nii märgatav. Alles suurte ettevõtete esiletõus tõi kaasa järgmise tähtsa eristuse: firmade omanikud ja palgalised ärijuhid. Esimestel oli veel täielik või osaline kontroll pereettevõtte üle, viimastele oli aga usaldatud perekonna omandis aktsiaseltsi juhtimine. Ärimeeste erinevus lähtus ka tegevusalast. Näiteks suhtusid pankurid äririskidesse hoopis omamoodi, sest nemad puutusid kokku pigem abstraktsete kaupadega. Töösturitest moodustasid metallivaltsimistehaste ja puuvillaketrusvabrikute omanikud kaks eri tüüpi. Kumbki esindas üht majanduse arengu faasi, juhtis väga erineva suurusega ettevõtet ning pidi arvestama spetsiifiliste turgude ja tehnoloogia arenguga. Samamoodi vastandusid vanad tööstusharud (tekstiili-, kivisöe-, raua- ja terasetööstus) uutega (elektrotehnika-, keemia- ja autotööstus), mis olid välja arenenud 19. sajandi viimastel kümnenditel ja mis eristusid vanadest mitte üksnes organisatsiooni, vaid ka ärilise käitumise poolest. Üksikud tootmisvaldkonnad ja harud olid tihti tihedalt seotud mingi kindla regiooniga: söe-, raua- ja terasetööstus Ruhri piirkonnaga, puuvillatööstus Lancashire’iga, pangandus Londoniga – kui nimetada vaid mõni tuntum näide. Piirkondlikus erinevuses ei väljendunud aga mitte üksnes majanduslik spetsialiseerumine, vaid ka rahvuslikud ja isegi rahvusvahelised hierarhiad. Näiteks London, mida peeti maailma finantskeskuseks, oli ka Briti majanduse tipus. Erinev oli ka ärimeeste ühiskondlik-poliitiline positsioon: sissetulekute tase, vähemalt palgaliste ärijuhtide puhul; varandus, mis võis ulatuda elementaarse heaolu tagamisest miljoniteni; ühiskondlikud sidemed, mis põhinesid peresidemetel ja kuulumisel religioossetesse vähemusgruppidesse või muudesse ühiskondlikesse võrgustikesse. Peale selle lõhestasid ärimaailma erinevad majanduslikud tõekspidamised. Vabakaubanduse pooldajad ühelt poolt ja protektsionismi toetajad teiselt poolt esindasid avaras huvide spektris vaid kahte positsiooni. Pealegi ei olnud kõigi majandusharude huvigruppidel võrdset poliitilist kaalu. See sõltus paljudest faktoritest: majandusharu majanduslikust ja sõjalisest tähtsusest, üksikute tegelaste või kogu tööstusharu lähedusest poliitilisele võimule ja mitte vähem tähtsad polnud ka õiged poliitilised liitlased. Mõistmaks, kui suur oli majanduse osa modernse maailma kujunemisel, tuleb vaadelda ärimeeste gruppe mitme kandi pealt. Käesolev kirjutis käsitleb eelkõige majanduse tippe, suurettevõtete juhte. Vähem pööratakse tähelepanu väiksematele, kuid sugugi mitte vähem tähtsatele provintsiärimeestele, kes tegutsesid panganduses, kaubanduses või tööstuses. Sellise fookuse peapõhjuseks on tõik, et suurte firmade ajalugu on märksa paremini dokumenteeritud. Veel olulisem on aga see, et suured firmad olid seotud nende olemuslike muutustega, mis iseloomustasid majandust 19. sajandi teisel poolel, iseäranis aastatel 1880–1914, ja mis hiljem avaldasid otsustavat mõju 20. sajandi arengule. Need on uute tööstuste tekkimine teise industriaalse revolutsiooni käigus, uued majandusliku organisatsiooni vormid ja uut tüüpi ärimees. Tema areng ja kujunemine ongi käesolevas kirjutises esiplaanil. Suurettevõtete areng Suurte ettevõtete kasv tasandas teed ärimeeste majanduslikule domineerimisele. Industrialiseerimise algusajal mängisid suurettevõtted veel teisejärgulist rolli. Isegi Suurbritannias andsid puuvillatööstused 19. sajandi esimesel poolel harva tööd rohkem kui 1000 töölisele. Suurtööstuse teke 19. sajandi teisel poolel toimus kolmes järgus. Kõigepealt tulid raudteeseltsid, moodsa maailma esimesed suured äriühingud. Need tekkisid 1850. ja 1860. aastatel Euroopa mandril ja paar aastakümmet varem Suurbritannias. 1850. aastal ulatus raudteeseltside kapital üle 3 miljoni naela ja seda ajal, mil vaid käputäiel tööstusettevõtetel oli kapitali üle 500 000 naela. 1881. aastal olid Prantsusmaa viis suuremat firmat kõik raudteeseltsid, kusjuures suurimal neist, PLM-il (Paris-Lyon-Méditerrannée), oli kapitali 400 miljonit franki, samal ajal kui tollase suurima tööstusettevõtte Saint Gobaini kapital jäi 80 miljoni frangi kanti. Industrialiseerimise teine järk tõi 1870.–80. aastatel suured pangad ja tööstusettevõtted. Enamik Euroopa aktsiapankadest olid asutatud juba ajavahemikus 1850. aastate algusest 1870. aastate alguseni. Suurbritannias algas see areng natuke varem, kui 1830. aastatel asutati Londoni ja Westminsteri, National Provinciali ja Midlandi pank. Mandril tuli esimene tõuge Prantsuse pangast Crédit Mobilier, mille asutasid 1852. aastal vennad Émile ja Isaac Péreire. Mõjutatuna saint-simonistlikest3 (#litres_trial_promo) ideedest oli nende eesmärk arendada tööstust inimeste säästudega. 1867. aastal see ettevõtmine küll nurjus, sest liiga palju oli tehtud väikesi investeeringuid. Teised samal ajal asutatud suured pangad osutusid märksa vastupidavamaks. Tähtsamad olid Saksamaal Darmstädter Bank (1853), Disconto-Gesellschaft (1856), Deutsche Bank (1870) ja Dresdner Bank (1872) ning Prantsusmaal Crédit Lyonnais (1863), Société Générale (1864) ja Banque de Paris et des Pays-Bas (1872). Siiski valitsesid pangandusäri veel kuni 1870. aastateni Londoni, Pariisi, Frankfurdi, Berliini, Hamburgi, Amsterdami ja Brüsseli suured pankurite dünastiad. Kaugelt kõige mõjukamad olid ikka veel Rotschildid. 1863. aastal hinnati nende kapitali Londoni, Pariisi, Frankfurdi ja Viini haru peale kokku ligi 20 miljonile naelale, millega oli see pank üks Euroopa suurimaid äriühinguid. Kuid ka teistel tähtsamate erapankade juhtidel oli väga suur prestiiž ja võim ning nad moodustasid Stendhali sõnul „kodanluse aristokraatia“. Need olid tuntud nimed: Barclay, Baring ja Glyn Londonis, Mallet ja Hottinguer Pariisis, Mendelssohn Berliinis, Oppenheim Hamburgis ning Bischoffsheim Brüsselis, Pariisis ja Londonis. Isegi küllalt väikeste pankade omanikel oli suur finantsiline mõjuvõim, eriti seetõttu, et nad käendasid valitsusi ja suurettevõtteid (ennekõike raudteeseltse) suurte summadega. 1880. aastatest alates jäid need vanad tuntud pangad aga konkurentsis alla aktsiapankadele, kelle käsutuses oli tänu varakate kodanlaste hoiustele küllalt raha. Suurtööstuse kõige kiirema arenguga juhtgrupi moodustas rasketööstus: söe-, raua- ja terasetööstus. Osa käitisi olid märkimisväärselt kasvanud juba 19. sajandi keskpaigaks. Tollane maailma suurim terasetööstus, Downlais Iron Co., Guest Keen and Nettlefoldsi eelkäija, andis tööd 6000 töölisele. Suurimad firmad Mandri-Euroopas, Le Creusot ja Krupp, jõudsid sama kaugele 1860. aastate alguseks ning ületasid selle taseme peagi. Need olid aga siiski erandid. Üldiselt algas rasketööstuses suurfirmade aeg alles 1870. ja 1880. aastatel. Oma osa oli selles Bessemeri4 (#litres_trial_promo) ja Siemens-Martini5 (#litres_trial_promo) meetodi kasutuselevõtul, mis suurendas tohutult raua- ja eriti terasetööstuse toodangut. Saksamaal oli 1887. aastal peaaegu 20 söe-, raua- ja terasetööstusettevõtet, milles oli hõivatud üle 3000 töölise, umbes pooltes nendest koguni 5000 ja rohkemgi töölist. Kolmas suurettevõtete arengufaas algas kaks aastakümmet enne I maailmasõda. Päevakorral oli laienemine ja ühinemine, suurfirmad kasvasid ja neid tuli järjest juurde. Eriti märkimisväärne areng toimus Saksamaal: kahe aastakümne jooksul kasvas üle 10 000 töölisega ettevõtete arv kolmelt 1887. aastal kahekümne kolmele 20. sajandi algul. Viiel ettevõttel oli rohkem kui 30 000 töölist: Krupp, Gelsenkirchener Bergwerks-AG (GBAG) ja Phönix rasketööstuse alal ning Siemens ja Allgemeine Electricitäts Gesellschaft (AEG) elektrotehnika alal. Suurbritanniat läbis aastatel 1888–1914 firmade liitumise laine, mis saavutas kõrgpunkti 1907. aastal, mil sündisid sellised maa tähtsamad äriühingud nagu Guest Keen and Nettlefolds, Fine Cotton Spinners, Imperial Tobacco, Watney Combe Reid. 1907. aastaks kasvas üle 5000 töölisega firmade arv Suurbritannias 60-ni ja Saksamaal 50-ni, kuid Prantsusmaal ja teistes Euroopa maades selliseid suurettevõtteid palju ei olnud. Pangad ja rasketööstus moodustasid suurettevõtluse tuuma ning seda eelkõige Saksamaal ja Prantsusmaal. Üle 70% Saksa firmadest, kus oli 5000 või rohkem töötajat, tegelesid 1907. aastal söekaevandamise ja metallitootmisega, Suurbritannias oli see protsent aga vaid 40. Seal oli suurettevõtete tegevusalade spekter laiem ja suurt rolli mängis tarbekaupade tootmine, näiteks tekstiili-, toiduainete-, jookide- ja tubakatööstus. Kuid ka Saksamaal töötas vaid vähestes uutes elektrotehnika- ja keemiaettevõtetes üle 5000 töölise. Pankade tähtsus tulenes muidugi pigem nende kapitali suurusest, mitte töötajate hulgast. Seega oli 1907. aastal suurim Saksa firma Deutsche Bank ja suurim Prantsuse firma Crédit Lyonnais; mõlemal maal olid kuuest suurfirmast viis pangad. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42540477&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.