Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Hipi Пауло Коэльо Kui tahad iseennast tundma õppida, siis uuri alustuseks maailma, mis on su ümber. Oma elukogemusele tuginedes viib Paulo Coelho meid ajas tagasi, et saaksime uuesti tuttavaks põlvkonnaga, kes ihkas rahu ja julges minna vastuollu väljakujunenud ühiskondlike normidega. Kõhn pikajuukseline brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, otsib kaugetelt maadelt elu sügavamat tähendust. Otsingud viivad noormehe Amsterdami, kuulsale Dami väljakule, mis kihab kirevaid rõivaid kandvatest vaimsete huvidega noortest – nemad ongi hipid, kellesse ülejäänud ühiskonnaliikmed suhtuvad hirmu ja põlgusega. Seal kohtab ta Karlat, kellega koos võetakse ette bussireis Nepali. Reisiseltskond on kirju, igaühel on jutustada oma lugu, ja nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb ette tormilisi pöördeid ja sügavaid sisemisi muutumisi. „Hipi” on lugu eneseotsingutest, vaimsetest püüdlustest ja ennekõike muidugi Armastusest. Originaali tiitel: Paulo Coelho Hippie Paralela, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson Kaanekujundus © Alceu Nunes Kaart © Christina Oiticica © 2018 by Paulo Coelho http://paulocoelhoblog.com This edition was published by arrangements with Sant Jordi Asociados Agencia Literaria S.L.U., Barcelona, Spain www.santjordi-asociados.com All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Indrek Koff, 2019 ISBN 978-9985-3-4580-1 ISBN 978-9985-3-4680-8 (epub) KirjastusVarrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif 1 Oo, Maarja, pärispatuta saadud, palveta meie eest, kes me hüüame su poole. Ja talle teatati: „Sinu ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha.” Aga Jeesus kostis: „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.” Luuka 8:20–21 2 Mõtlesin, et mu teekond on jõudnud lõpule mu jõu viimsel piiril, et rada mu ees oli pandud kinni, et moon oli kulutatud ja aeg tulnud pelgu minna vaiksesse pimestikku. Aga ma mõistan, et su tahe ei tunne otsa minus. Ja kui vanad sõnad surevad keelelt, uued viisid puhkevad südamest, ja seal, kus vanad jäljed on kaotatud, uus maa ilmub oma imedega.* Rabindranath Tagore * Tõlkinud Uku Masing 3 Kabirile, Rumile,Tagorele, Paulo de Tarsole, Hafezile, kes on mind saatnud sestpeale, kui nendega tuttavaks sain, ja on kirja pannud osa minu elust, millest siingi jutustan – sageli nende sõnadega. 4 Selle raamatu lood pärinevad minu elust. Olen muutnud isikute esinemisjärjekorra, nimed ja nendega seonduvaid üksikasju, mõningaid stseene tihendanud, kuid kõik sündmused on juhtunud päriselt. Kasutan jutustamisel ainsuse kolmandat isikut, kuna saan niimoodi anda inimestele nende elu kirjeldades oma hääle. 5 1970. aasta septembris konkureerisid maailma keskpunkti staatuse pärast kaks paika: Piccadilly Circus Londonis ja Dami väljak Amsterdamis. Kuid mitte kõik ei teadnud seda – enamik oleks küsimusele vastanud hoopis nii: „Valge Maja või Kreml.” Need inimesed nimelt said infot ajalehtedest, televisioonist ja raadiost, mis olid kommunikatsioonivahenditena ajale jalgu jäänud ega pidanud enam iial saama sama tähtsaks nagu siis, kui need leiutati. 1970. aasta septembris oli lennukisõit äärmiselt kallis, mistõttu lennukiga reisida sai vaid eliit. Samas see tõsiasi ei kehtinud sajaprotsendiliselt tohutute noortehulkade kohta, kellest rääkides vanad kommunikatsioonivahendid keskendusid vaid välisele aspektile: neil olid pikad juuksed, nad kandsid kirevaid riideid, ei pesnud ennast (mis oli vale, aga noored ei lugenud ju ajalehti ning vanemad täiskasvanud uskusid iga uudist, millega halvustati seda seltskonda, keda peeti „ohuks ühiskonnale ja headele kommetele”) ning seadsid ohtu terve elus läbi lüüa üritavate usinate noormeeste ja neidude põlvkonna, kellele anti halba eeskuju oma lõtvade elukommete ja „vabaarmastusega”, nagu põlastavalt öeldi.Tol aina kasvaval noortehulgal oli oma uudiste levitamise süsteem, mida keegi, absoluutselt mitte keegi väljastpoolt ei suutnud lahti muukida. „Nähtamatu post” ei sobinud teab kui hästi selleks, et kommenteeridaVolkswageni värsket mudelit või uut pesupulbrit, mis oli äsja kõikjal maailmas turule toodud. Sellega saabusid uudised järgmise teekonna kohta, kuhu suundusid need ülbed, kasimata, „vabaarmastust” harrastavad noored, kes kandsid niisuguseid riideid, mida keegi teine poleks selga pannud.Tüdrukutel olid patsid ja juustesse pistetud lilled, pikad seelikud ja kirjud pluusid, mille all ei kantud rinnahoidjat, ning igat sorti kividest värvilised kaelakeed; poistel aga kuude kaupa pügamata juuksed ja habemed ning suurest kandmisest kulunud, lõhkised teksad – teksad olid väga kallid kõikjal peale Ameerika Ühendriikide, kus neid hakkasid ammu kandma vabrikutöölised ja kus neid võis nüüd näha San Franciscos ja selle ümbruskonnas toimuvatel suurtel kontsertidel. „Nähtamatu post” toimis tänu sellele, et inimesed käisid tihti niisugustel kontsertidel ja vahetasid mõtteid selle kohta, kus kokku saada või kuidas maailmas ringi reisida, ilma et peaks istuma turismibussi, kus giid maastikke kirjeldab ning nooremad teda kuulates igavlevad ja vanemad silma kinni lasevad. Nii liikus info suust suhu ja kõik said teada, kus toimub järgmine kontsert või kuhu niisama viib uus põnev teekond. Ja rahapuudus ei olnud kellelegi takistuseks, sest selle seltskonna lemmikautor polnud ei Platon ega Aristoteles ega ka ükski kuulsuse staatusesse tõusnud kunstnik. Suur raamat, ilma milleta peaaegu mitte keegi Vanasse Maailma ei sõitnud, oli Arthur Frommeri „Euroopa viie dollariga päevas”.Tänu temale teadsid kõik,kus ööbida,mida vaadata, kus söömas käia, kus kokku saada ja kus sai peaaegu sentigi kulutamata elavat muusikat kuulata. Frommeri ainus viga oli see, et tol ajal piirdus tema reisijuht Euroopaga. Kas rohkem siis huvitavaid kohti ei olnudki? Kas ei tahetudki sõita Pariisi asemel hoopis Indiasse? Frommer parandas vea mõni aasta hiljem, aga samal ajal kogus „nähtamatu posti” abil tuntust teekond Lõuna-Ameerikasse, Machu Picchu nimelisse kadunud linna, kusjuures kõigile pandi südamele, et sellest inimestele, kes hipikultuurist midagi ei tea, ei räägitaks, vastasel korral ujutavad paiga peagi üle barbarid oma fotoaparaatide ja pikkade (ning kiiresti ununevate) selgitustega selle kohta, kuidas indiaanlased ehitasid linna, mis oli nii hästi peidetud, et seda sai näha vaid ülevalt – ja seda ei pidanud nad võimalikuks, kuna inimesed ju lennata ei oska. Õigluse huvides tuleb öelda, et oli veel teinegi tohutu bestseller, mis polnud vahest nii populaarne nagu Frommeri raamat ning mida lugesid noored, kes olid sotsialistliku, marksistliku, anarhistliku perioodi juba läbi teinud – kusjuures kõik olid sügavalt pettunud süsteemis, mille olid välja mõelnud inimesed, kelle arvates oli paratamatu, et „kogu maailmas võtavad võimu töölised”.Või et „usk on rahvale oopium”, mis tõendas selgelt, et inimene, kes võib midagi nii juhmi öelda, ei taipa rahvast midagi ja oopiumist veel vähem. Need kirevalt ja kehvasti riides noored uskusid nii Jumalat, jumalaid kui ka jumalannasid, ingleid ja muud seesugust. Ainus probleem seisnes selles, et too raamat pealkirjaga „Võlurite hommik”, mille autorid olid prantslane Louis Pauwels ja Nõukogude Liidust emigreerunud Jacques Bergier – matemaatik, endine spioon ja väsimatu okultismiuurija –, väitis täpselt vastupidist kui poliitikaõpikud: maailmas on nii palju ülimalt huvitavat, siin leidub alkeemikuid, võlureid, katareid, templirüütleid ja mida kõike veel; erilist müügiedu raamat ei saavutanud, kuna see oli üüratult kallis ja iga eksemplari luges vähemalt kümme inimest. Ka Machu Picchust oli raamatus juttu ja kõik tahtsid sinna, Peruusse, ning nõnda oli seal noori kõikjalt maailmast (olgu peale, „kõikjalt maailmast” on kerge liialdus, kuna neil, kes elasid Nõukogude Liidus, ei olnud kerge kodumaalt välja pääseda). Kuid tulgem oma loo juurde tagasi: kõikjalt maailmast pärit noored, kel oli õnn omada hindamatut varandust nimega „pass”, kohtusid niinimetatud hipiteedel. Keegi ei teadnud täpselt, mida tähendas sõna „hipi”, ja sel polnud ka mitte mingisugust tähtsust.Võib-olla tähendas see „suurt juhita hõimu” või „ohutuid heidikuid” või ka kõike muud, mis selle peatüki alguses juba öeldud sai. Passe, neid riigi antud vihikukesi, mida kanti vöökotis koos rahaga (oli seda siis palju või vähe), sai kasutada kahel otstarbel. Esiteks, nagu me kõik teame, pääses nende abil üle piiri – juhul muidugi kui piirivalvurid ei lasknud ennast mõjutada loetud uudistest ega otsustanud inimest tagasi saata, kuna nad polnud harjunud niisuguste riiete ja lillede ja kaelaehete ja helmeste ja niisuguste naeratustega, mis jätsid mulje, et inimene on pidevas ekstaasis – enamasti ja täiesti ebaõiglaselt arvati tegu olevat saatanlike narkootikumidega, mida noored ajakirjanduse väitel aina suuremates kogustes tarvitasid. Passi teine otstarve oli aidata selle omanik välja ekstreemsetest olukordadest – kui raha otsa sai ja kellegi käest polnud juurde ka küsida. „Nähtamatu post” andis alati infot selle kohta, kus saaks passi maha müüa. Hind sõltus riigist: Šveitsis on kõik inimesed pikad, blondid ja heledate silmadega ning selle riigi pass maksis õige vähe – kuna seda sai müüa vaid pikkadele, blondidele ja heledate silmadega inimestele, ei olnud see just kõige nõutum. Kuid Brasiilia pass maksis mustal turul terve varanduse – kuna sellel maal leidub peale pikkade, blondide ja heledasilmsete ka nii pikki kui lühikesi tumedate silmadega mustanahalisi, mandlisilmseid idamaalasi, mulatte, indiaanlasi, araablasi, juute. Ühesõnaga, tegemist on tohutu kultuuride seguga, tänu millele osutus selle riigi dokument üheks maailma ihaldatuimaks. Kui pass oli müüdud, läks selle algne omanik oma riigi konsulaati, teeskles, et on hirmunud ja masenduses, ning ütles, et talle tungiti kallale ja ta rööviti paljaks – läinud on nii raha kui ka pass. Rikaste riikide konsulaadid tegid abivajajale uue passi ja pakkusid võimalust tasuta kodumaale sõita, kuid see pakkumine lükati otsekohe tagasi ettekäändega, et „keegi on mulle suure summa võlgu ja ma pean enne oma raha kätte saama”. Vaesed riigid, kus oli enamasti võimul range, sõjaväeline režiim, korraldasid tõelise ülekuulamise, et kontrollida, ega taotlejat pole kantud vastuhakkamise pärast tagaotsitavaks kuulutatud „terroristide” nimekirja. Kui ametnikud olid kindlaks teinud, et tüdruku (või poisi) toimik on puhas, pidid nad vastu tahtmist uue dokumendi välja andma. Kojusõiduvõimalust muidugi ei pakutud, kuna riigis ei olnud keegi huvitatud nende jõletiste halvast mõjust noorsoole, keda kasvatati nii, et nad õpiksid austama Jumalat, perekonda ja eraomandit. „Hipiteede” juurde tagasi tulles: pärast Machu Picchut oli järg Boliivias asuva Tiahuanaco käes. Edasi tuli Tiibeti linn Lhasa, kuhu oli väga raske pääseda, kuna „nähtamatu posti” kinnituse kohaselt pidasid mungad seal Hiina sõdurite vastu sõda. Muidugi oli seda sõda raske ette kujutada, aga kõik uskusid ega hakanud pikka reisi ette võtma, kuna teekonna lõpus ähvardas oht munkade või sõdurite kätte vangi langeda. Liiatigi olid tolle aja suured filosoofid, kelle teed olid just sama aasta aprillis lahku läinud, pisut aega enne seda teatanud, et kogu maailma tarkuse leiab Indiast. Sellest piisas, et noored kõikjalt maailmast võtsid suuna sinna, et otsida tarkust, teadmust, gurusid, vaesena elamise tõotusi, valgustust ja kohtumist My Sweet Lord’iga. Samas andis „nähtamatu post” teada, et biitlite suur guru, joogi Maharishi Mahesh olevat üritanud võrgutada ja voodisse meelitada näitlejanna Mia Farrow, kes oli pikki aastaid kannatanud õnnetult lõppenud armusuhete tõttu ja sõitnud biitlite kutsel Indiasse, ilmselt selleks, et leida leevendust seksuaalsusega seotud traumadele, mis näisid teda jälitavat nagu halb karma. Paraku viitab kõik sellele, et Mia Farrow’ karma sõitis Johni, Pauli, George’i ja Ringo seltsis temaga kaasa. Naise sõnul mediteeris ta parasjagu suure guru koopas, kui too temast kinni haaras ja üritas temaga vägisi vahekorda astuda. Selleks ajaks oli Ringo juba Inglismaale naasnud, kuna tema naine ei sallinud India toitu, ja ka Paul oli otsustanud retriidist lahkuda, olles veendunud, et see ei vii teda kuhugi. Ainult George ja John olid veel Maharishi templis, kui pisarais Mia neid otsima tuli ja rääkis, mis oli juhtunud. Mõlemad mehed pakkisid otsekohe kohvrid ja kui Valgustatu tuli pärima, mis lahti on, vastas Lennon teravalt: „Sittagi sa valgustatud oled! Ja sa tead seda väga hästi.” Kuid 1970. aasta septembris valitsesid maailma naised – õieti hipineiud. Mehed lonkisid ringi, teades, et moega tüdrukuid ei veetle – selles asjas olid tüdrukud märksa asjatundlikumad –, mistõttu nad otsustasid jäädavalt leppida sellega, et sõltuvad naistest, ning manasid ette löödud ilme, millest aimus sõnatu palve: „Kaitse mind, ma olen üksi ega suuda kedagi leida, maailm on mu vist unustanud ja armastus igaveseks maha jätnud.” Naised valisid endale ise mehi ega mõelnud kordagi abiellumise peale, nemad tahtsid vaid meeldivalt ja lõbusalt aega viita, mille juurde käis ka intensiivne ja loominguline seks. Ning lõplik sõna jäi nii olulistes kui ka tähtsusetutes küsimustes ikka naistele. Seetõttu otsustati kohe, kui „nähtamatu post” andis teada Mia Farrow’ ahistamisest ja Lennoni lausest, leida uus sihtpunkt. Tekkis uus „hipitee”: Amsterdamist bussiga Nepali Katmandusse, kusjuures sõit läks maksma umbes sada dollarit ja viis läbi väga põnevate riikide:Türgi, Liibanoni, Iraani, Iraagi,Afganistani, Pakistani ja ka India (öeldavasti Maharishi templist kauge kaarega mööda). Reis kestis kolm nädalat ja selle käigus läbiti absurdne hulk kilomeetreid. 6 Karla istus Dami väljakul ja mõtles,millal see tegelane, kes peab teda maagilisel seiklusel saatma (maagiline oli see muidugi tema arvates), küll kohale jõuab.Ta oli töölt ära tulnud ja ehkki Rotterdamist oleks rongiga kohale saanud vaevalt tunnikesega, oli ta kokkuhoiu mõttes tulnud häälega ja see oli võtnud peaaegu terve päeva. Bussireisi Nepali oli ta avastanud ühest alternatiivsest ajalehest, milletaolisi andsid tohutu armastuse, higi ja vaevaga välja inimesed, kel oli enda arvates maailmale midagi öelda, ning mida seetõttu müüdi väga odavalt. Ta oli juba nädal aega oodanud ja hakkas närviliseks muutuma.Ta oli rääkinud kümmekonna eri paigust pärit poisiga, aga nemad tahtsid ainult siin sellel väljakul passida ja ainsana pakkus neile mingitki huvi üks fallosekujuline monument, mis pidanuks neisse vähemasti mehelikkust ja julgust süstima. Kahjuks see nii ei olnud – mitte ükski neist ei olnud valmis nii tundmatutesse paikadesse reisima. Asi ei olnud kauguses, enamik oli pärit USAst, Ladina-Ameerikast,Austraaliast või mujalt kaugelt, kus tuli kulutada tohutu hulk raha lennukipileti peale ja läbida mitmeid piiripunkte, kus neid võidi kinni pidada ja koju tagasi saata, ilma et nad ühte kahest maailma pealinnast nähagi saaksid. Nad jõudsid kohale, istusid igaval väljakul, tõmbasid kanepit, olles rõõmsad, et võivad seda teha politseinike pilgu all, ning hakkasid linnas vohavate sektide ja usundite külge vaat et sõna otseses mõttes kinni jääma. Nad unustasid vähemalt mõneks ajaks selle, mida neile oli eluaeg korrutatud: poeg, sa pead ülikooli minema, juuksed ära lõikama, ära tee oma vanematele häbi, sest teised (teised?) ütlevad, et me oleme sind halvasti kasvatanud, see, mida sa kuulad, EI ole muusika, oleks juba aeg tööle minna, või võta oma vennast (või õest) eeskuju, sest ehkki ta on noorem, on tal juba piisavalt raha, et oma lõbud ise kinni maksta, ja meie käest ei pea ta enam midagi paluma. Perekonna tänitamine jäi kaugele maha, siin olid nad vabad inimesed, Euroopa oli turvaline paik (kui just ei üritatud pääseda teisele poole raudset eesriiet ja „tungida sisse” mõnesse kommunistlikku riiki) ja nad olid rahul, sest reisides õpitakse kõike edasiseks eluks vajalikku ning liiatigi pole vaja seda vanematele seletada. „Isa, ma tean, et sa tahad, et ma saaksin hariduse, aga seda jõuan ma omandada ükskõik millal, praegu on mul tarvis kogemusi.” Ükski isa seda loogikat ei mõistnud ja nii ei jäänudki muud üle kui natuke raha koguda, üht-teist maha müüa ja siis, kui pere magama jäänud, vaikselt kodust välja hiilida. Hästi, Karlat ümbritsesid vabad inimesed, kes olid otsustanud, et tahavad kogeda asju, mida enamik teisi proovida ei julgeks.Aga miks siis mitte sõita bussiga Katmandusse? Sest see pole Euroopas, vastasid nad. Ja meile on see täiesti tundmatu kant. Kui midagi juhtub, võime alati konsulaati minna ja paluda, et meid koju tagasi saadetaks (Karla ei teadnud küll ainsatki juhtumit, kui see oleks juhtunud, aga sellised jutud käisid ringi ja iga jutt muutub tõeks, kui seda palju korrata). Ta ootas juba viiendat päeva inimest, keda nimetas mõttes enda „saatjaks”, ning hakkas lootust kaotama – ta kulutas raha öömajale, ehkki oleks sama hästi võinud magada Magic Busis (nõnda nimetati bussi, mis sõidutas saja dollari eest tuhandete kilomeetrite kaugusele).Ta otsustas sisse astuda ühe selgeltnägija juurde, kelle uksest oli iga kord Damile minnes mööda läinud. Koht oli tühi nagu ikka – 1970. aasta septembris olid igaühel paranormaalsed võimed või vähemasti püüti neid arendada. Kuid Karla oli praktiline tüdruk, ehkki samas mediteeris ta iga päev ja oli veendunud, et tal on hakanud välja arenema kolmas silm – nähtamatu punkt silmade vahel –, ning seni oli ta kohanud üksnes valesid poisse, ehkki tema vaist ütles, et neid võib usaldada. Niisiis otsustas ta pöörduda selgeltnägija poole, eriti sellepärast, et lõputu ootamine (möödunud oli juba peaaegu nädal, terve igavik!) oli viinud ta nii kaugele, et ta oli hakanud kaaluma naisterahva seltsis teeleminemist, mis võis olla sama hea kui enesetapp, eelkõige sellepärast, et läbi tuli sõita paljudest riikidest, kus kahesse omapäi reisivasse naishinge oleks kindlasti halvasti suhtutud ja halvimal juhul, nagu oli öelnud tema vanaema, oleks nad võidud ka „valgeteks orjadeks” müüa (temale mõjus see sõnapaar erootiliselt, aga omal nahal ei tahtnud ta seda siiski ära proovida). Selgeltnägija, kelle nimi oli Layla ja kes oli Karlast pisut vanem, üleni valgesse riietatud, näol niisuguse inimese õnnis naeratus, kes on kontaktis Ülima Olendiga, võttis Karla vastu kummarduse saatel (küllap mõtles ta, et „lõpuks ometi teenin välja tänase üüriraha”), palus tal istuda, mida ta ka tegi, ning kiitis teda, sest Karla olevat valinud täpselt ruumi energeetilise keskpunkti. Karla püüdis end veenda, et tal on tõepoolest õnnestunud oma kolmas silm avada, kuid alateadvus hoiatas teda, et küllap ütleb Layla sedasama kõigile – või vähemasti neile vähestele, kes tema juurde sisse astuvad. Kuid see polnud tähtis.Viiruk pandi põlema („See on Nepalist,” ütles selgeltnägija, kuid Karla teadis, et see on valmistatud siinsamas lähedal – viiruk oli kaelaehete, batikapluuside ning riietele õmblemiseks mõeldud hipisümbolite, lillede ja Flower Power aplikatsioonide kõrval üks hipitööstuse tähtsaimaid tooteid). Layla võttis kaardipaki ja hakkas kaarte segama, palus Karlal tõsta, tõmbas välja kolm kaarti ning hakkas neid äärmiselt traditsiooniliselt tõlgendama. Karla katkestas tema jutu. „Ma ei tulnud selleks siia.Tahan ainult teada, kas ma leian seltsilise, et minna samasse paika, kust te ütlete …” – ta rõhutas sõnu „kust te ütlete”, kuna ei tahtnud, et halb karma teda saadaks; öelnuks ta vaid seda, et tahab minna samasse paika, oleks ta võinud sattuda Amsterdami eeslinna, kus asus viirukivabrik – „... kust te ütlete viiruki pärit olevat.” Layla naeratas, kuigi õhkkond oli täielikult muutunud – tema sisimas pulbitses raev, sest teda oli nii pidulikul hetkel segatud. „Muidugi leiad.” Selgeltnägijate ja kaardipanijate kohus on alati öelda seda, mida kliendid kuulda tahavad. „Ja millal?” „Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab.” Mõlemad olid üllatunud. Karla tundis esimest korda, et teine räägib tõtt, sest tema toon oli positiivne, kindel, otsekui tuleks hääl mingist teisest dimensioonist. Layla omakorda oli ehmunud – mitte alati ei läinud asjad niimoodi, ja kui seda ette tuli, kartis ta, et saab karistada, kuna on tseremoonitsemata sisenenud tollesse maailma, mis näib ühtaegu võlts ja tõene, ehkki ta õigustas ennast oma igaõhtustes palvetes, öeldes, et ta ei tee ju muud kui aitab teisi, sisendades neisse rohkem positiivsust, kui nad ise olid valmis uskuma. Karla tõusis „energeetilisest keskpunktist” kohe püsti, maksis poole seansi tasu ja lahkus, et olla platsis enne, kui seltsiline kohale jõuab. „Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab” oli umbmäärane, see võis tähendada ka tänast päeva. Igatahes oli ta nüüd millegipärast kindel, et ootab kedagi konkreetset. Ta läks oma harjumuspärasele kohale Damil, avas raamatu, mis tal pooleli oli ja mida siis vähesed teadsid – ja see tõstis autori kultuskirjaniku staatusesse –, J. R . R.Tolkieni „Sõrmuste isanda”, mis pajatas samasugustest müütilistest paikadest nagu maa, kuhu temagi kavatses sõita.Ta tegi, nagu ei kuuleks poisse, kes tulid teda aeg-ajalt segama mõne nõmeda küsimusega või tobeda ettekäändega veelgi tobedamaks vestluseks. 7 Paulo ja argentiinlane olid kõikvõimalikud jutud juba ära rääkinud ja vaatasid nüüd seda tasast maad, ise tõeliselt kohal viibimata – ühes nendega reisisid ka mälestused, nimed, uudishimu ja ennekõike tohutu hirm selle ees, mis võib juhtuda Hollandi piiril, kuhu pidi jõutama paarikümne minuti pärast. Paulo üritas oma pikki juukseid jakikrae alla toppida. „Kas sa arvad, et saad niimoodi piirivalvurid ära petta?” küsis argentiinlane. „Nemad on kõike näinud, absoluutselt kõike.” Paulo lõi käega.Ta küsis, kas argentiinlane ei pabista. „Muidugi pabistan. Põhiliselt sellepärast, et mul on juba kaks Hollandisse sisenemise templit passis. Nad vaatavad, et ma käin päris tihti. Ja see saab tähendada ainult üht.” Narkootikumidega kaubitsemist. Kuid niipalju kui Paulo teadis, oli narkootikume Hollandis vabalt saada. „Absoluutselt ei ole! Opiaatide eest on karistused karmid. Kokaiiniga sama lugu. LSD-d nad ei suuda kontrollida, sellega on nii, et võid lihtsalt raamatulehe või riidetüki segu sisse kasta, pärast lõikad tükkideks ja müüd need maha. Aga kõik, mida osatakse tuvastada, võib su vangi viia.” Paulo mõtles, et parem on jutuajamine sellega lõpetada; ta oleks kangesti tahtnud küsida, kas argentiinlasel on midagi kaasas, kuid ainuüksi teadmine oleks temast kuriteo kaassüüdlase teinud. Kord oli ta juba kinni võetud, ehkki ta oli täiesti süütu – see juhtus riigis, kus kõigi lennujaamade ustele olid kleebitud sildid kirjaga BRAZIL: LOVE IT OR LEAVE IT. Nagu ikka on mõtetega, mida üritame peast välja saada, sest need kannavad endas tohutut negatiivsust – mis tekitab veelgi rohkem halba energiat –, ei pannud 1968. aastal juhtunu meenutamine mitte üksnes tema südant pekslema, vaid tõi talle üksikasjalikult silme ette tolle õhtu ühes restoranis Paraná osariigis Ponta Grossas; see Brasiilia osariik on tuntud selle poolest, et seal on võimalik hankida blondide ja heledasilmsete inimeste passe. 8 Ta oli pärast esimest pikemat reisi mööda poppi hipiteed koju naasmas. Koos kallimaga – too oli temast üksteist aastat vanem, sündinud ja kasvanud kommunistlikus Jugoslaavias, pärit aadliperekonnast, kes oli kaotanud kogu vara, kuid andnud talle hea hariduse, tänu millele ta rääkis nelja keelt, pagenud sealt Brasiiliasse, abiellunud miljonäriga ja tollest juba ka lahku läinud (kui selgus, et mees peab teda 33-aastaselt juba vanaks ja on endale leidnud 19-aastase tüdruku) ning saanud suurepärase advokaadi abiga mehelt kopsaka hüvitise, tänu millele tal polnud elupäevade lõpuni tarvis töötada enam ainsatki päeva – olid nad sõitnud Machu Picchusse Surmarongiga, mis oli nende praegusest rongist üpris erinev. „Miks seda Surmarongiks kutsutakse?” küsis kallim piletikontrollilt. „Kuristikke ei ole kuigi palju näha olnud.” Paulot ei huvitanud vastus karvavõrdki, naine aga ei lasknud ennast sellest häirida. „Kunagi veeti sellega pidalitõbiseid, muid haigeid ja Santa Cruzi piirkonda tabanud raske kollapalaviku ohvreid.” „Ma kujutan ette, et vagunid on hoolikalt desinfitseeritud.” „Kui mõned kaevurite arveteklaarimised välja arvata, et ei ole siin hiljem kellegagi midagi halba juhtunud.” Kaevurid, kellest jutt käis, ei olnud sündinud Brasiilia kaevanduspiirkonnas Minas Geraisis, vaid töötasid ööd ja päevad läbi Boliivia tinakaevandustes. Praegu aga oldi tsiviliseeritud maailmas ja ta lootis, et sel päeval mingeid arveteklaarimisi ei teki. Mõlema rahustuseks oli enamik reisijaid naissoost, kübarad peas ja kirjud kleidid seljas. Nad jõudsid riigi pealinna La Pazi, mis asub 3610 meetri kõrgusel, ent kuna nad saabusid rongiga, ei pannud nad mäestikuõhu mõju eriti tähelegi. Aga perroonile astudes nägid nad poissi, kelle riietuse järgi võis aru saada, mis hõimu ta kuulus, ning kes istus pisut segasel ilmel maas. Nad küsisid temalt, mis on juhtunud („ma ei saa hästi hingata”). Üks mööduja soovitas närida kokalehti, mida kohalikud kõrgusega harjumiseks ikka kasutasid ning mida oli turul vabalt saada. Poiss tundis ennast juba paremini ja palus, et ta omaette jäetaks – ta kavatses veel samal päeval Machu Picchusse minna. Hotellis, mille nad välja valisid, kutsus vastuvõtulauas töötav mees Paulo kallima kõrvale, ütles talle paar sõna ning pärast seda registreeris nad sisse. Nad läksid tuppa ja heitsid kohe magama, kuid enne jõudis Paulo küsida, mida too mees oli öelnud. „Kaks esimest päeva ei tohi seksida.” Seda oli kerge mõista. Polnud ka vähimatki tahtmist. Nad veetsid kaks seksita päeva Boliivia pealinnas, ilma et oleksid tajunud hapnikupuuduse – kohalikus keeles soroche – mingitki kõrvalmõju. Mõlemad panid selle koka turgutava toime arvele, ehkki tegelikult puudus siin igasugune seos; soroche tekib inimestel, kes tulevad meretasapinnalt otse suurele kõrgusele – näiteks lennukiga – ega anna organismile aega kohaneda. Nemad aga olid veetnud seitse pikka päeva Surmarongis. See oli kõrgusega kohanemiseks märksa parem ja ühtlasi märksa turvalisem viis – Paulo nimelt nägi Santa Cruz de la Sierra lennujaamas monumenti „Meie kangelaslikele pilootidele, kes on jätnud oma elu töökohustusi täites”. La Pazis kohtasid nad esimesi hipisid, kes oma vastutust ja solidaarsust tundva hõimu liikmetena kasutasid alati kuulsat tagurpidi pööratud viikingiruuni sümbolit. Boliivias, kus kõik kandsid kirjusid pontšosid, jakke, pluuse ja kuubesid, oli ilma jakile või pükstele õmmeldud ruunimärgita pea võimatu aru saada, kes on kes. Nood esimesed hipid olid kaks sakslast ja üks kanadalanna. Paulo kallim, kes oskas saksa keelt, kutsuti kohe linna peale kaasa, samas kui tema ja kanadalanna vaatasid teineteisele otsa ega osanud suurt midagi ütelda. Kui ülejäänud kolm poole tunni pärast linnast tagasi jõudsid, otsustati, et pole mõtet siin rohkem raha raisata, vaid tuleks kohe edasi sõita: plaanis oli minna maailmas kõige kõrgemal asuva järveni, sellest laevaga üle sõita, teisel kaldal, Peruu territooriumil, maale minna ja sealt otse Machu Picchusse suunduda. 9 Kõik oleks võinud plaanipäraselt minna, kui nad poleks Titicaca äärde (see oligi too järv) jõudes sattunud ühe iidse monumendi juurde, mida tunti Päikesevärava nime all. Selle ümber oli kogunenud hipisid, kes hoidsid kätest kinni ja viisid läbi mingit rituaali, mida nemad ei tahtnud segada, kuid millest tahtnuksid samas osa võtta. Üks tüdruk märkas neid, kutsus nad peaviipega lähemale ja kõik neli said nüüd teistega liituda. Selles paigas viibimiseks polnud põhjendusi vaja, värav rääkis iseenese eest. Selle ülemist osa läbistas ilmselt pikselöögist tekkinud pragu, ent kogu ülejäänud väravat katsid imelised bareljeefid, millel jutustati lugusid ununenud aegadest, mis olid ometi alles ja tahtsid, et neid meenutataks ja uuesti avastataks.Värav oli raiutud ühest kivist ning selle ülemist osa katsid taevased olendid, jumalad ja unustusse vajunud kultuuri sümbolid, mis kohalike sõnul näitavad, kuidas maailma uuesti luua, kui inimlik ahnus selle kord täielikult hävitanud on. Paulo, kes nägi läbi värava kaugel paistmasTiticaca järve, puhkes nutma, otsekui oleks ühendusse saanud värava ehitajatega – inimestega, kes olid sealt rutuga lahkunud, jõudmata tööd lõpule viia, kartes midagi või kedagi, mis või kes oli sinna ilmunud ning nõudnud, et nad töö katki jätaksid.Tüdruk, kes oli nad ringi kutsunud, naeratas, endalgi silmad pisarais. Ülejäänud hoidsid silmad kinni ja suhtlesid iidsete asukatega, püüdes mõista, mis oli nad sinna toonud, ent austades samas nende saladust. Kes tahab maagiat õppida, peab hakkama enda ümber ringi vaatama. Kõik, mis Jumal on tahtnud inimesele öelda, on ta tema ette asetanud, ja seda nimetatakse päikesepärimuseks. Päikesepärimus on demokraatlik – see pole mõeldud haritlastele ega ülikutele, vaid ka lihtsatele inimestele.Vägi peitub kõigis väikestes asjades, mida inimene oma teel kohtab; maailm on koolituba, Ülim Armastus teab, et sa elad, ja õpetab sind. Ja kõik olid vaikselt, keskendudes millelegi, mida nad otse ei mõistnud, kuid mille kohta teadsid, et see on tõde. Üks tüdruk laulis midagi keeles, millest Paulo aru ei saanud. Üks poiss – võimalik, et seltskonna vanim – tõusis püsti, ajas käed laiali ja ütles palvesõnad: Andku Ülim Isand meile Iga tormi kohta vikerkaar Iga pisara kohta naeratus Iga raskuse kohta õnnistus Iga üksindusehetke kohta sõber Iga palve peale vastus Täpselt samal hetkel kostis sireen laevalt, mis oli ehitatud Inglismaal, lahti monteeritud, ühteTšiili linna toodud ning muulade seljas tükikaupa 3800 meetri kõrgusel asuva järve äärde veetud. Kõik läksid pardale ja algas sõit inkade iidse kadunud linna poole. Nad veetsid seal unustamatuid päevi, sest sinna jõudsid üksnes vähesed – vaid need, kes olid Jumala lapsed, vaimult vabad ja valmis kartmatult vastu minema tundmatule. Nad magasid mahajäetud, katuseta majades, vaatasid tähti ja jagasid armastust, sõid kaasa toodud sööki, ujusid iga päev paljana mäe jalamil voolavas jões ning arutasid selle üle, kas inkade jumalad võisid tegelikult olla astronaudid, kes just seal Maa peale tulid. Kõik olid lugenud selle šveitslase raamatut, kes tõlgendas inkade joonistusi nii, nagu oleks neil tahetud kujutada tähereisijaid, ning Tiibeti munka Lobsang Rampat, kes kõneles kolmanda silma avanemisest; viimaks aga kuulutas üks inglane kõigile, kes olid kogunenud Machu Picchu keskväljakule, et tolle munga õige nimi oli Cyril Henry Hoskins ja et ta oli Kesk-Inglismaalt pärit torumees, kelle isik oli hiljuti ilmsiks tulnud ning kelle ehtsuse oli dalai-laama ümber lükanud. Kõik olid üsna pettunud, eriti kuna oldi veendunud – ja Paulo samamoodi nagu teisedki –, et kahe silma vahel paikneva käbikeha tõelist funktsiooni ei ole teadlased suutnud välja selgitada. Seega oli kolmas silm ikkagi olemas – ehkki mitte sellisel kujul, nagu Lobsang Cyril Rampa Hoskins oli seda kirjeldanud. Kolmandal hommikul otsustas Paulo kallim koju tagasi sõita ning samuti otsustas ta – kahtlustele ruumi jätmata –, et Paulo sõidab temaga koos. Hüvasti jätmata ja tagasi vaatamata lahkusid nad enne päikesetõusu ning järgmised kaks päeva laskuti inimesi, koduloomi, toidukraami ja käsitöökaupa täis bussis mööda mäe idapoolset nõlva allapoole. Paulo kasutas võimalust ja ostis endale kirju koti, mille voltis kokku ja mahutas oma seljakotti. Ta otsustas ka, et ei lähe enam iial bussireisile, mis kestab kauem kui päeva. Limast suundusid nad häälega edasi Santiago do Chilesse – maailm oli turvaline, autod peatusid, ehkki paarikest peljati pisut nende riietuse tõttu. Seal magasid nad ühe kosutava öö ning seejärel palusid endale joonistada kaardi, mis näitaks, kuidas pääseda teisele poole mäeahelikku läbi tunneli, mis ühendas Tšiilit Argentinaga. Edasi võtsid nad suuna Brasiilia poole – jällegi häälega, kuna Paulo kallim ütles, et nõnda kokku hoitud raha võib tarvis minna hädaolukorras, kui näiteks tervisega midagi juhtub – ta oli ikka ja alati ettevaatlik, ikka ja alati vanem, ikka ja alati selline, milliseks oli ta muutnud kommunistlik kasvatus, mis ei lasknud tal end iial täielikult lõdvaks lasta. Brasiilia osariigis, kus enamik passiomanikke on blondid ja sinisilmsed, otsustasid nad kallima ettepanekul taas peatuse teha. „Lähme vaatameVilaVelhas ringi. See pidi fantastiline koht olema.” Nad ei näinud terendamas õudusunenägu. Nad ei aimanud põrgut. Nad ei olnud valmis selleks, mis neid ootas. Nad olid käinud mitmes fantastilises, unikaalses paigas, mille omapära hävitavad peagi turistide hordid, kes mõtlevad vaid selliste delikatesside ostmisest ja võrdlemisest, mida õigupoolest leiaks ka nende kodumaalt. Kuid too viis, kuidas kallim sellest paigast rääkis, ei jätnud ruumi kõhklusteks, lause lõpus ei olnud küsimärki, ta lihtsalt informeeris Paulot. Selge, lähme siis vaatameVilaVelhas ringi. Fantastiline paik. Geoloogiline vaatamisväärsus oma muljetavaldavate looduslike skulptuuridega, mille autoriks on tuul – ja lähima linna omavalitsus üritas seda muidugi iga hinna eest reklaamida, kulutades selle peale terve varanduse. Igaüks teadis, et Vila Velha on olemas, kuid ikkagi eelistasid rumalamad Rio de Janeiro naaberosariigi randa, samas kui mõnele tundus huvitavam, ehkki ka palju raskemVila Velhasse kohale minna. 10 Paulo ja tema kallim olid seal ainsad huvilised, nad imestasid, mismoodi on loodus osanud kujutada karikaid, kilpkonni, kaameleid – või õigem oleks öelda, mismoodi meie oskame igale asjale nime panna, ehkki tegelikult nägi kallim kaameli asemel granaatõuna ja tema ise apelsini. Ühesõnaga, vastupidi sellele, mida nad olid näinud Tiahuanacos, võis neid liivakiviskulptuure tõlgendada igat moodi. Sealt hääletasid nad edasi lähimasse linna. Arvestades, et peagi jõuavad nad koju, otsustas Paulo kallim – tema otsustas tõepoolest kõik –, et see öö magatakse üle mitme nädala korralikus hotellis ning et õhtuks süüakse liha! Lihatoidud oli tolle Brasiilia piirkonna traditsioon ja pärast La Pazist lahkumist polnud nad liha söönud – hind tundus alati liiga kõrge. Nad registreerisid ennast sisse tõelisse hotelli, käisid duši all, seksisid ja läksid seejärel vastuvõttu, et küsida, kas sealt osatakse soovitada mõnd head rodízio-restorani, kus nad saaksid kõhu korralikult täis süüa. Kui nad uksehoidjat ootasid, tuli nende juurde kaks meest, kes käskisid neil ebaviisakal toonil endaga koos hotellist välja astuda. Mõlemad mehed hoidsid kätt taskus, nagu neil oleks seal relv, ja demonstreerisid seda nii, et kõik oleks selge. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42537438&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.