Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Vaimude labürint. I raamat

$ 1252.56
Vaimude labürint. I raamat
Карлос Руис Сафон


Unustatud raamatute surnuaed #4
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.


Originaali tiitel:

Carlos Ruiz Zafón El Laberinto de los Espíritus Editorial Planeta 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Mari Kaljuste © Carlos Ruiz Zafón 2016; Corelliana LLC 2017 © Tõlge eesti keelde. Eva Kolli, 2019 ISBN 978-9985-3-4496-5 ISBN 978-9985-3-4684-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
DANIELI RAAMAT

1


Tol ööl nägin ma unes, et pöördun tagasi Unustatud Raamatute Surnuaeda. Olin jälle kümneaastane ja ärkasin oma vanas toas tunde peale, et mu ema nägu on mind hüljanud, ning teadsin, nii nagu vaid unes teatakse, et kogu süü selles lasub minul ja üksnes minul, sest ma ei väärinud seda mälestust ega olnud suutnud ema eest kätte maksta.

Peagi tuli tuppa isa, kelle minu ahastavad oiged olid üles ajanud. Isa, kes unenäos oli alles noor ja teadis vastuseid kõigile küsimustele, kallistas mind lohutuseks. Hiljem, kui esimestes päikesekiirtes hakkas aimuma koiduhämune Barcelona, läksime õue. Mingil põhjusel, mis jäigi mu eest varjatuks, saatis isa mind üksnes väravani. Seal lasi ta mu käest lahti ja andis mõista, et selle teekonna pean ma läbi tegema üksi.

Hakkasin astuma, aga mul on meeles, kuidas riided, kingad ja isegi nahk mind rõhusid. Iga samm nõudis üha suuremat jõupingutust. Ramblasse jõudes märkasin korraga, et linn on vakatanud igikestvasse hetkesse. Inimesed olid poolelt sammult seiskunud ja näisid tardunud nagu mõnel vanal fotol. Lendu tõusnud tuvi tiivalöögist oli laotusele joonistunud hägus kaar. Õietolmukübemed püsisid liikumatuna õhus justnagu hajus valguskuma. Canaletase joogifontääni veejuga pärlendas tühjuses ja meenutas kristallpiiskadest kaelakeed.

Aegapidi, otsekui teeksin katset vee all edasi liikuda, õnnestus mul end tolle ajas peatunud Barcelona kütkeist valla päästa, kuni viimaks jõudsin Unustatud Raamatute Surnuaia lävele. Lõpuks ometi kohal, tõmbasin kurnatuna hinge. Ma ei suutnud kuidagi taibata, mis nähtamatu koorem see on, mida ma enda järel lohistan ja mis mul vabalt liikuda ei lase. Haarasin koputist ja kolkisin ust, aga keegi ei teinud lahti. Tagusin ja tagusin rusikatega vastu massiivset puitu. Valvur ei teinud minust väljagi, niipalju oli igatahes selge. Viimaks vajusin hingetuna põlvili. Alles siis, kui hakkasin juurdlema mu samme kammitseva nõiduse üle, rabas mind korraga kohutav selgus: nii see linn kui ka minu saatus jäävad igavesti kinni sellesse tardunud lumma ja mulle ei meenugi enam iial ema nägu.
Olin juba kogu lootuse jätnud, kui korraga taipasin. See metallitükk pidi olema peidus minu koolipintsaku sisetaskus – koolipintsaku, millele olid sinise niidiga tikitud minu nimetähed. Võti. Arutlesin endamisi, kui kaua see oli seal minu teadmata juba varjul olnud. Võti oli tõmbunud roostekarva ja tundus peaaegu niisama raske kui minu südametunnistus. Isegi mõlema käega õnnestus see mul vaid suurivaevu lukuauku upitada. Võtme pööramiseks pidin kokku võtma kõik oma jõuvarud. Hakkasin juba alla vanduma, kui lukk andis järele ja suur raske uks vajus sissepoole valla.

Käänuline koridor, mida kirjas küünlaleekide võbelev mustrivõrk, kadus vana häärberi sisemusse. Sukeldusin hämarusse ning kuulsin, kuidas uks mu selja taga kinni langeb. Siis tundsin ära selle koridori, mille varjulisi seinu katvatelt freskodelt puurisid mind pilguga inglid ja muud muinasjutulised olendid, kes näisid iga minu sammu peale liigatavat. Läbi koridori sammudes jõudsin võlvkaareni, millest pääses ruumikasse krüpti, ning seisatasin lävel. Labürint kõrgus mu ees lõputu terendusena. Seda igavest linna, mis moodustus kõigist maailma raamatutest laotud astmete, käikude, sildade ja kaarte spiraalist, kattis hiiglaslik kuppel.

Seal, selle ehitise jalamil, ootas mind ema. Ta lebas avatud sarkofaagis, käed rinnal risti, nahk niisama kaame nagu see valge kleit, mis ta ihu kattis. Ema huuled olid kinni pigistatud ja silmad suletud. Osavõtmatuna lebas ta selles kadunud hingede viirastuslikus puhkepaigas. Sirutasin käe välja, et tema palgeid silitada. Tema nahk oli külm nagu marmor. Siis avas ta silmad ning tema mälestuste kammitsais pilk puuris minu omasse. Kui tema tumenenud huuled paotusid ning ta kõnelema hakkas, veeres tema hääle kurdistav kõma mulle mürinal peale nagu kaubarong ja lennutas mu maast lahti, paisates mind õhku ja jättes lõputusse langemisse, sellal kui tema sõnade kaja maailma kokku sulatas.

Sa pead rääkima tõtt, Daniel.

Ärkasin võpatades oma poolhämaras magamistoas, üleni külma higiga kaetud, tajudes Bea ihu enda kõrval. Ta embas mind ja silitas mu nägu.

„Juba jälle?” pomises ta.

Noogutasin ja tõmbasin sügavalt hinge.

„Sa rääkisid. Unes.”

„Mida ma ütlesin?”

„Ei saanud aru,” valetas Bea.

Vaatasin talle otsa ja ta naeratas mulle kaastundlikult, nii vähemalt tundus, aga võimalik, et see oli kõigest kannatlikkus.

„Maga edasi. Äratuskellani on veel poolteist tundi ja täna on teisipäev.”

Teisipäev tähendas, et oli minu kord Julián kooli viia. Panin silmad kinni ja teesklesin uinumist. Neid paari minuti pärast avades nägin enda kohal Bea pilku.

„Mis on?” küsisin ma.

Bea kummardus mu kohale ja suudles mind õrnalt suule. Ta lõhnas kaneeli järele.

„Minul ei tule ka und,” andis ta mõista.

Hakkasin teda kiirustamata lahti riietama. Harutasin ta linade vahelt välja ning tahtsin need just põrandale lükata, kui korraga kuulsin magamistoa ukse tagant kellegi kergeid samme. Bea peatas mu vasaku käe tungimise tema reite vahele ning ajas end küünarnukkidele.

„Mis on, kullake?”

Pisike Julián uuris meid ukse vahelt, näol kartlikkuse- ja rahutusevari.

„Minu toas on keegi,” pomises ta.

Bea tõi kuuldavale ohke ja sirutas käed tema poole välja. Julián jooksis ema kallistavate käte vahele ja mina loobusin lihalike rõõmude lootusest.

„Kas Helepunane Prints?” uuris Bea.

Julián noogutas süüdlaslikult.

„Issi läheb nüüd kohe sinu tuppa ja peksab ta sealt jalaga välja, et tal ei tuleks enam kunagi pähe sinna tagasi ronida.”

Meie poeg heitis mulle lootusetu pilgu. Milleks siis on üldse olemas isad, kui mitte sellise haardega kangelaslikeks ettevõtmisteks? Naeratasin talle ja pilgutasin silma.

„Jalaga,” kordasin nii raevuka liigutusega, kui üldse suuteline olin.

Juliáni näole ilmus naeratusealge. Ta hüppas voodist välja ja pistis mööda koridori padinal oma toa suunas jooksu. Tema tuba meenutas nii väga minu oma sel ajal, kui olin temavanune, et juurdlesin hetkeks, ega ma ometi endiselt unenäolõksus ole. Istusin voodiservale ja panin öölambi põlema. Julián elas keset mänguasju, osa neist minult päritud, peamiselt aga siiski keset raamatuid. Ei läinud kaua, kui leidsingi madratsi alla peidetud süüdlase. Võtsin selle musta köidetud raamatukese pihku ja avasin esimeselt leheküljelt.
Vaimude labürint VII

Ariadna ja Helepunane Prints

Tekst ja illustratsioonid: Víctor Mataix
Minu mõistus oli otsas, kuhu neid raamatuid peita. Kui väga ma ka ei nuputanud, et leida uusi peidupaiku, nuhkis mu poeg need kõik halastamatult välja. Lehitsesin köidet siit-sealt ning taas ründasid mind mälestused.

Kui olin järjekordselt raamatu ära peitnud, torgates selle kõrge köögikapi otsa – kust, nagu ma teadsin, mu poeg selle varem või hiljem välja nuusib –, ning magamistuppa tagasi jõudnud, leidsin Juliáni ema kaisust. Mõlemad olid unne vajunud. Jäin neid läve kaitsvast poolvarjust silmitsema. Nende sügavat hingamist kuulates mõtlesin endamisi, millega küll on maailma kõige õnnelikum mees säärase imelise saatuse ära teeninud. Vaatasin, kuidas nad seal koos unustusehõlmas kerratõmbunult magavad, ega suutnud tagasi tõrjuda mälestust hirmust, mis oli mind haaranud, kui neid esimest korda niiviisi teineteise kaisus nägin.
2


Ma ei ole seda kunagi kellelegi rääkinud, aga tol ööl, kui sündis mu poeg Julián ja ma nägin esmakordselt teda ema käte vahel puhkamas nii õndsas rahus, nagu ikka need, kes ei taipa veel, kuhu nad on sattunud, tundsin korraga kihku jooksu pista ja mitte peatuda enne, kui olen jõudnud maailma otsa. Olin tollal alles poisike ja muidugi tundus elu kogu oma ääretuses veel hoomamatu, aga mis vabandusi ma praegu ka ei üritaks välja mõelda, on sellest mulle suhu jäänud kibe järelmaik häbiväärse arguse pärast, mis minust toona äkitselt võitu sai ja mida ma isegi pärast kõiki neid aastaid ei ole söandanud tunnistada inimesele, kellele ma seda kõige enam võlgnen.
Mälestused, mida inimene matab vaikusse, ei lakka teda iial jälitamast. Minu omades on tohutu kõrge laega tuba ja selles lambi ookrikarva valgushelgis välja joonistuv säng, kus lamab vaevu seitsmeteistaastane tüdruk, laps süles. Kui poolteadvusetu Bea pilgu tõstis ja mulle naeratas, täitusid mu silmad pisaraist. Põlvitasin voodi äärde maha ning matsin oma pea tema rüppe. Tundsin, kuidas ta võtab mu käe ja pigistab seda oma viimaste jõuriismetega.

„Ära karda,” sosistas ta.

Ent ma kartsin siiski. Ja üheksainsaks hetkeks, mille häbi on mind sestpeale igavesti jälitanud, tahtsin olla kus tahes mujal peale selle toa ja kelle nahas tahes peale iseenda oma. Fermín oli seda stseeni lävelt tunnistanud ja nagu alati lugenud mu mõtteid veel enne, kui ma jõudsin neid sõnastada. Aega viitmata haaras ta mul käsivarrest, ning jätnud Bea ja lapse oma pruudi heasse seltskonda, viis ta mind koridori, suurde varjudesse mattunud käänulisse eeskotta.

„Ikka elus, Daniel?” päris ta.

Noogutasin vaevumärgatavalt, püüdes tagasi saada eluvaimu, mis näis olevat minust tee peal lahkunud. Kui tahtsin ümber pöörata, et tagasi minna, pidas Fermín mu kinni.

„Kuulge, enne kui te nüüd uuesti sinna lähete, võiksite end veidikese koguda. Õnneks on proua Bea endiselt oimetu ega taibanud ennist ilmselt tuhkagi. Kui ma tohin teha konstruktiivse ettepaneku, siis praegu võiks sõõmuke värsket õhku lausa imet teha. See aitaks meil vapustusest üle saada ning astuda järgmisele sooritusele vastu märksa südikamas meeleolus.”

Vastust ära ootamata haaras Fermín mul käsivarrest kinni ja juhtis mööda koridori trepini, kustkaudu pääses rinnatisele, mis rippus kusagil Barcelona ja taeva vahel. Värske turgutav tuuleõhk paitas mu palgeid.

„Sulgege silmad ja hingake kolm korda sügavalt sisse. Kiirustamata, nagu ulatuksid kopsud saapasäärde välja,” soovitas Fermín. „Selle triki õppisin ma kellegi Tiibeti munga käest, kui töötasin teataval põgusal, ent õpetlikul eluperioodil uksehoidja-kaldkriips-raamatupidajana ühes pisikeses sadamabordellis. See kelm tundis asja…”

Hingasin, nagu soovitatud, kolm korda nii sügavalt sisse, kui kopsud võtsid, ja kolm korda veel lisaks, ahmides endasse Fermíni ja tema Tiibeti guru tõotatud värske õhu kosutust. Mul hakkas pea kergelt ringi käima, aga Fermín toetas mind.

„Ärge nüüd päris katalepsiasse ka tarduge. Lihtsalt võtke ennast veidi kokku. Olukord nõuab rahulikkust, mitte kivistumist.”

Avasin silmad inimtühjadele tänavatele ja uinunud linnale mu jalge ees. Kell oli umbes kolm öösel ning hämaruse varjusurma vajunud Sant Pau hospitali kuplite, tornide ja võlvkaarte tsitadell joonistas Carmelo mäeharjalt levivasse koiduhämusse põimuvaid arabeske. Silmitsesin vaikides seda osavõtmatut Barcelonat, mida võib näha üksnes haiglaakendest, linna, mis on hoolimatu vaataja hirmude ja lootuste suhtes, ning lasin külmal end töödelda, kuni see mu meeled klaariks lõi.

„Te vist peate mind argpüksiks,” laususin.

Fermín püüdis mu pilgu kinni ja kehitas õlgu.

„Ärge nüüd üle ka soolake. Minu arust on teil lihtsalt vererõhk liiga madalale langenud ja teid on vallanud rambipalavik – see vabastab teid vastutusest ja pilgetest. Õnneks on lahendus varnast võtta.”

Ta nööpis lahti oma vihmamantli, põhjatu imede magasini, mis täitis vastavalt vajadusele kas liikuva ravimtaimepoe, kurioosumite muuseumi või siis tuhandetelt täiturgudelt ja suvalistelt oksjonitelt ära päästetud trääni varasalve aset.

„Ma ei saa aru, Fermín, kuidas te suudate kogu seda kila-kola kaasas vedada.”

„Füüsika edasijõudnutele. Kuna minu sale, kuid toonuses füüsis koosneb peamiselt lihas- ja kõhrkoest, siis toestab see laadung minu gravitatsioonivälja ning loob tõhusa vastasmõju tuultele ja tormidele. Ja ärge arvake, et saate mind sääraste ebakohaste märkustega nii hõlpsasti rivist välja lüüa, sest me pole ometi tulnud siia marke vahetama ega mõttelagedalt nina nokkima.”

Selle manitsuse peale tõmbas Fermín ühest oma arvukatest põhjatutest taskutest välja lapiku põuepudeli ning asus seda lahti kruvima. Ta nuusutas pudeli sisu, nagu hoovaks sealt paradiisi hõngu, ja naeratas tunnustavalt. Siis ulatas ta pudeli mulle ning noogutas, ise seejuures mind pühalikul pilgul silmitsedes.

„Jooge nüüd ja kohe või siis kahetsege igavesti.”

Võtsin põuepudeli tõrksalt vastu.

„Mis see on? Lehkab nagu dünamiit…”

„Rumalus. See on üksnes kokteil, mille ülesandeks on surnud taas ellu äratada – ja samuti elu suurte kohustuste ees araks löönud poisikesed. Minu enda meistrikäega loodud salajane retsept – koosneb ühesilmalise mustlase putkast hangitud krehvtisest viskist, mis tuleb segi raputada aniisiviina ja muu tuliveega ning tempida paari tilga magusa puuviljanapsiga ning ürdilikööriga, et tekiks see ainulaadne katalaanialik lõhnabukett.”

„Püha neitsi!”

„Jätke nüüd – just nii saab selgeks, kes on tõeline mees ja kes märgade kõrvatagustega poisike. Tõmmake see endale ühe klõmmuga rindu nagu leegionär, kes tungib sisse peenele pulmapeole.”

Kuuletusin ja kummutasin sisse selle rämeda mikstuuri, mis maitses nagu suhkruga segatud bensiin. Kleepekas kõrvetas mu sisemust nagu tulejutt ja enne, kui toibuda jõudsin, nõudis Fermín, et ma operatsiooni kordaksin. Sisikonna protesti ja soolikaid tabanud maavärinat eirates lõnksasin sisse teisegi annuse, tänulik vatise rahu ja meelekindluse eest, mida pakutud rüübe oli minus tekitanud.

„Noh?” päris Fermín. „Hakkas ju parem? Tõeline tšempionide pruukost.”

Noogutasin lõplikult veendununa, ise samal ajal õhku ahmides ja ülemisi särginööpe lahti päästes. Fermín kasutas juhust, et ka ise üks mehine lonks võtta, ning pani siis lapiku oma vihmamantli taskusse tagasi.

„Kus häda kõige suurem, seal keemia kõige lähem. Aga sellest juhtlausest ei tohi muidugi liiga suurde vaimustusse sattuda. Alkohol on nagu rotimürk või suuremeelsus – mida tihemini pruukida, seda vähem mõjub.”

„Olge mureta.”

Fermín osutas paarile Kuuba sigarile, mis ta teisest mantlitaskust välja turritasid, aga raputas siis pead ja pilgutas mulle silma: „Olin need kaks Cohibat, mis ma äärmise häda sunnil oma tulevase auväärt äia don Gustavo Barceló sigariniisutajast sisse vehkisin, tähtsaks puhuks kõrvale pannud, aga parem jätame need mõneks teiseks korraks. Te pole just oma parimas vormis ja ei kõlbaks ju ometi lapsukest kohe „esilinastuse” päeval orvuks jätta.”

Fermín äigas mulle sõbralikult vastu selga ja andis paar sekundit aega, et kokteiliaurud jõuaksid korralikult mööda mu sooni levida ja etanooli hägune rahu kinni katta mind haaranud tumma paanikatunde. Märgates meelte sumbumisest tekkinud klaasistunud pilku mu silmis ja laienenud pupille, mis andsid tunnistust tuimastatud meeltest, alustas Fermín kõnet, mida oli ilmselt öö otsa sepitsenud.

„Daniel, mu sõber, armas Jumal – või kes iganes tema äraolekul kohusetäitjana tegutseb –, on asjalood nõnda seadnud, et siinilmas on lihtsam saada isaks kui endale juhiload hankida. See kurb tõsiasi tähendab, et määratu hulk kretiine, põhupäid ja tühikargajaid peab end paljunemiseks piisavalt sobilikuks, et, isamedalid rinnal, rikkuda igaveseks ajaks igavesti nende õnnetukeste elu, keda nad au- ja häbitundeta sigitavad. Õiguse sel viisil kõnelda annab mulle asjaolu, et minagi olen enda arvates sealmaal, et asja juurde asuda ning oma armastatud Bernarda niipea kui võimalik käima peale aidata – ehk siis kohe, kui mu sugunäärmed ja püha abielutalitus (sine qua non), mida mu südamedaam minult nõuab, seda võimaldavad, ning järgnema teile sel vastutusrikkal teekonnal, mida isadus endast kujutab; seega pean ma kuulutama ja kuulutangi, et teie, Daniel Sempere Gispert, õrnas eas nooruk, kes on jõudnud küpsuse lävele, saate eeskujulikuks isaks ning oletegi seda juba, kuigi te ise selsinatsel hetkel enda kui paterfamilias’e võimetesse ei usu ja olete üldiselt alles paras kollanokk ja märgade kõrvatagustega tatikas.”

Juba poole epistli pealt oli mu mõte end välja lülitanud, kas siis plahvatusliku mikstuuri või selle verbaalse tulevärgi mõjul, mille mu hea sõber oli valla päästnud.

„Ma pole kindel, Fermín, et saan päris täpselt aru, mida te öelda tahtsite.”

Fermín ohkas.

„Ma tahtsin öelda seda, et muidugi mõista sõeluvad teie püksid praegu hirmust püüli ja et kindlasti on seda kõike teie jaoks liiga palju, ent nagu teie pühakust abikaasa teid juba informeeris, ei maksa siin karta midagi. Lapsed – vähemasti teie oma küll, Daniel – toovad inimese ellu rõõmu, ja nagu öeldakse: annab jumal kanakese, annab ta ka terakese, nii et kuni teie südames on piisakegi sündsustunnet ja peas pisukenegi aruraas, leiate alati viisi, kuidas mitte nende elu ära rikkuda ning olla lapsevanem, keda võsukestel ei pruugi iial häbeneda.”

Mõõtsin silmanurgast seda mehikest, kes oleks olnud valmis minu eest oma elu andma ja kellel oli alati varnast võtta paar sõna – või siis kümme tuhat –, millega lahendada iga minu mure ja minu puhutine kalduvus eksistentsiaalsele pidetusele.

„Loodame, et see on tõesti nii lihtne, nagu teie seda kirjeldate, Fermín.”

„Ükski väärt asi siin elus ei ole lihtne, Daniel. Noorena olin arvamusel, et kui tahad oma elust mõnusasti läbi purjetada, on tarvis osata kolme asja. Esiteks: korralikult kingapaelu kinni siduda. Teiseks: naisterahvast korralikult lahti riietada. Ja kolmandaks: lugeda iga päev lõbu pärast paar lehekülge sääraseid sõnu, mis on kirja pandud oskuslikult ja sisemise põlemisega. Arvasin, et mees, kellel on kindel samm, kes oskab kallistada ja mõistab kuulata sõnade muusikat, elab kauem, ja mis peamine, paremini. Ent aeg on mulle õpetanud, et sellest jääb väheks ning et vahel pakub elu meile võimaluse püüelda sihi poole, et meist saaks midagi enamat kui kahel jalal kõndiv karvane elukas, kes üksnes sööb, roojab ja võtab sel planeedil ajutiselt ruumi. Ja just täna on saatus oma piiritult pillavas muretuses võtnud nõuks teile üht säärast võimalust pakkuda.”

Noogutasin kõhklevalt.

„Mis siis, kui ma ei osutu selle vääriliseks?”

„Kui meis on midagi ühist, Daniel, siis see, et meid mõlemaid on õnnistatud naistega, keda me ei vääri. On päevselge, et sel teekonnal otsustavad just nemad, millist pagasit me vajame ja milliseid kõrgusi me vallutame, meie peame ainult vaatama, et me neid alt ei veaks. Või mis teie arvate?”

„Arvan, et tahaksin teid pimesi uskuda, aga lihtne see pole.”

Fermín kõigutas pead, nagu tahaks meie jutuajamisele veidi kergemat värvingut anda.

„Olge mureta. Rüübe, mis ma teie jaoks kokku segasin, varjutab teie niigi vähest vastuvõtlikkust minu peene kõnekunsti suhtes. Aga te ju teate, et sedasorti dispuutides on mul märksa pikem kilometraaž seljataga kui teil ja et enamasti on mul samavõrd õigus kui veoautotäiel pühakutel.”

„Selles osas ma ei vaidle.”

„Ja õigesti teete, sest saaksite kohe esimeses raundis pähe. Kas te usaldate mind?”

„Muidugi, Fermín. Läheksin teiega kas või maailma lõppu, te ju teate.”

„Siis võtke mind kuulda ja usaldage ka iseennast, nii nagu mina iseend usaldan.”

Vaatasin talle silma ja noogutasin aegamisi.

„Kas mõistus on uuesti pähe tulnud?” küsis ta.

„Tundub küll.”

„Siis pühkige näolt see valulik ilme, veenduge, et teie munandimass on seal, kus ta olema peab, ja minge sisse tagasi, et kallistada proua Bead ja lapsukest nagu mees, kelleks nad teid just tegid. Ei mingit kahtlust: see poiss, keda mul mõne aasta eest ühel ööl oli au Plaza Reali võlvide all kohata, poiss, kes on mind sestpeale nii mitmeid kordi muretsema pannud, peab jäämagi selle seikluse sissejuhatavasse ossa. Meid ootab veel pikk lugu ees, Daniel, ja see ei ole enam lapsemäng. Kas olete ikka minuga? Kuni sellesamuse maailmalõpuni, mis, mine sa tea, võib olla käega katsuda?”

Mul ei tulnud muud pähe kui talle kaela langeda.

„Mida ma küll teieta teeksin, Fermín?”

„Esiteks muidugi märksa rohkem vigu. Ja kui me kord juba mõistuse teele oleme asunud, siis pange tähele, et üks selle äsja tarvitatud segu levinumaid kõrvalnähte on häbitunde ajutine pärsitus ning emotsionaalse südikuse üleküllus. Seega, kui nüüd proua Bea näeb teid sisse astumas, siis vaadake talle otse silma ja näidake talle, et armastate teda tõeliselt.”

„Ta teab seda niigi.”

Fermín vangutas kannatlikult pead.

„Tehke, mis ma ütlen,” käis ta peale. „Te ei pea seda sõnadesse panema, kui häbenete, sest meie, mehed, oleme kord sellised ja testosteroon kõneosavust ei soosi. Aga vaadake, et ta seda tunneks. Neid asju tuleb pigem tunnetada kui pelgalt öelda. Ja mitte ainult kord aastas, vaid tõesti iga jumala päev.”

„Ma püüan.”

„Paljast püüdmisest jääb väheks, Daniel.”

Ja nõnda – tänu Fermíni sõnadele ja tegudele oma noore ea igavesest ning haprast kookonist välja rebituna – sammusin tagasi tuppa, kus mind ootas mu saatus.

Palju aastaid hiljem meenus see öö mulle jälle, kui ma kuni koidikuni Santa Ana tänava raamatupoe tagaruumi varjunult püüdsin taas kord tühja valge paberilehega rinda pista, vähimagi ettekujutuseta, kust otsast hakata endale jutustama oma perekonna tõelist lugu – ülesanne, millele olin pühendanud kuid ja aastaid, kuid polnud seniajani suutnud kirja panna ainsatki rida, mis väärinuks jäädvustamist.

Kasutades ära unetust, mille põhjuseks võis olla poole kilo friteeritud seakamarate nahkapistmine, oli Fermín otsustanud mind sel varajasel tunnil külastada. Nähes mind valge lehe ees vaevlemas, käes sulepea, mis lekkis nagu vana autologu, võttis ta minu kõrval istet ja heitis pilgu mu jalge ümber kõrguvaile kokkukägardatud paberinutsakute kuhjadele.

„Ärge pange pahaks, Daniel, aga kas te ise ka aru saate, mida te teha tahate?”

„Ei saa,” tunnistasin ma. „Äkki oleks abi sellest, kui ma kirjutusmasinale üle läheksin. Ega siis reklaamid asjata väida, et Underwood on professionaalide valik.”

Fermín kaalus endamisi reklaamide lubadust, kuid raputas siis jõuliselt pead.

„Trükkimine ja kirjutamine on kaks ise asja – teineteisest valgusaastate kaugusel.”

„Tänan julgustuse eest. Aga mida te ise sellisel kellaajal siin teete?”

Fermín patsutas kõhtu.

„Terve rohkes õlis küpsetatud sea seedimine paneb mu sisikonna tõsiselt proovile.”

„Äkki soovite tilga soodavett?”

„Parem mitte, see ajab mul alati hetkega kõvaks, vabandage mu väljendusviisi, ja siis ei saa ma tõesti enam üldse sõba silmale.”

Panin sulepea käest ja loobusin jumal teab mitmendast katsest moodustada kas või ükski kõlblik lause, ning vaatasin oma sõbrale otse silma.

„Kas kõik on ikka korras, Daniel? Kui muidugi jätta kõrvale see teie edutu tormijooks kirjanduslinnusele…”

Kehitasin õlgu. Nagu tavaliselt, oli Fermín saabunud kui jumalikust ettenägevusest juhitult, täites auga oma picarus ex machina rolli.

„Tahaksin teilt küsida üht asja, mis on mu peas juba mõnda aega keerelnud,” söandasin viimaks lausuda.

Ta kattis suu käega ja tõi kuuldavale lühikese, kuid kõneka röhitsuse.

„Kui asi peaks puudutama voodielu, siis ärge häbenege, vaid laske aga tulla – tuletan teile meelde, et neis küsimustes olen sama asjatundlik kui diplomeeritud arst.”

„Ei, asi ei puuduta voodielu.”

„Kahju, sest mul on just värsket infot teatud uute nõksude osas, mis võiksid…”

„Fermín,” katkestasin ma tema jutu, „mis te arvate, kas ma ikka olen elanud nii, nagu peab? Kas ma olen olnud tasemel?”

Mu sõber oli sõnatu. Ta vaatas ohates maha.

„Ärge nüüd öelge, et see ongi selle teie kinnikiilunud Balzaci-faasi taga. Hingelised otsingud ja muu säärane…”

„Kas inimesed mitte selleks ei kirjutagi – et mõista paremini nii iseennast kui ka maailma?”

„Ei, kui inimesed teavad, mida nad teevad, mis ei pea teie puhul…”

„Te olete nigel pihiisa, Fermín. Katsuge mulle ometi natukenegi abiks olla.”

„Mina arvasin, et te pürite romaanikirjanikuks, mitte pühameheks.”

„Öelge mulle tõtt, Fermín. Te tunnete mind sestpeale, kui ma olin alles laps. Kas ma olen teid alt vedanud? Kas ma olen ikka olnud see Daniel, kelleks te lootsite mind saavat? Kelleks mu ema lootis mind saavat? Öelge tõtt.”

Fermín pööritas silmi.

„Tõde on see jamps, millega inimesed lagedale tulevad, kui neile tundub, et nad on millelegi pihta saanud. Mina tean tõest sama palju kui selle imelise särtsaka nime ja veelgi särtsakama büstiga naisterahva rinnahoidja suurusest, keda me ükspäev Capitoli kino ekraanil nägime.”

„Kim Novak,” täpsustasin ma.

„Hoidku Jumal ja gravitatsiooniseadus teda igavesti oma auhiilguses.

Ja ei, te ei ole mind alt vedanud, Daniel. Mitte iial. Olete hea mees ja hea sõber. Ja kui minu arvamust teada tahate, siis oleks teie kadunud ema Isabella teie üle uhkust tundnud ja pidanud teid heaks pojaks.”

„Aga mitte hea romaanikirjanik,” tähendasin naeratades.

„Kuulge, Daniel, teie olete romaanikirjanik niisama palju kui mina dominikaani munk. Ja te teate seda ise ka. Ükski sulepea ega Underwood siin päikese all ei muudaks asja.”

Ma ohkasin ja vajusin sügavalt mõttesse. Fermín jälgis mind mõtlikul pilgul.

„Teate mis, Daniel? Tegelikult mõtlen ma, et pärast kõike seda, mis meie teiega oleme läbi teinud, olen mina ikka endiselt see armetu vennike, kelle te tänavalt üles korjasite ja heast südamest oma koju viisite, teie aga olete endiselt see abitu, eksinud laps, kes lõpututele saladustele komistades ringi uitab, uskudes, et kui on need kuidagi imeväel lahendanud, suudab ta jälle meenutada oma ema nägu ja tõde, mille maailm on talt röövinud.”

Vaagisin tema sõnu – need olid tabanud naelapea pihta.

„Ja kui ongi nõnda, kas see oleks siis nii hirmus?”

„Võiks olla märksa hullemgi – te võiksite olla romaanikirjanik nagu teie sõber Carax.”

„Peaksin ta ehk üles otsima ja veenma hoopis teda seda lugu kirjutama,” laususin ma. „Meie lugu.”

„Niiviisi ütleb vahel ka teie poeg Julián.”

Heitsin Fermíni poole kõõrdpilgu: „Mis asja Julián ütleb? Mida teab Julián Caraxist? Kas te olete mu pojaga Caraxist rääkinud?”

Fermín manas näole vaga ohvritalle ilme.

„Mina?”

„Mida te olete talle rääkinud?”

Fermín lasi pahinal õhku välja, just nagu tahaks teema tõsidust kahandada.

„Tühja-tähja. Kõige enam ehk paar suvalist kahjutut joonealust märkust. Häda on selles, et poiss on juurdleva loomuga ja tema antennid on alati püsti, nii et muidugi haarab ta kõike õhust ning paneb ise kaks ja kaks kokku. Pole minu süü, et poiss nii terane on. Ilmselgelt ei ole ta teisse.”

„Armas Jumal… Ja kas Bea teab, et te olete poisiga Caraxist rääkinud?”

„Mina ei sega end teie pereellu. Aga ma kahtlen, kas leidub kuigi palju selliseid asju, millest proua Bea teadlik ei oleks või mida ta ei aimaks.”

„Ma keelan kategooriliselt teil minu pojaga Caraxist rääkida, Fermín.”

Ta surus käe rinnale ja noogutas pühalikult.

„Minu suu on lukus. Langegu mu peale kõige hirmsam teotus, kui ma mõnel raske katsumuse hetkel peaksin sellest vaikusevandest üle astuma.”

„Ja kui jutt juba sellele läks, siis te ei maini talle ka midagi Kim Novaki kohta. Küll ma teid tunnen.”

„Selles küsimuses olen ma süütu nagu Jumala tall, kes maailma patud ära kannab: hoopis poiss ise võtab selliseid teemasid üles, ta pole ju sugugi loll.”

„Te olete võimatu.”

„Lepin alandlikul meelel teie ülekohtuste solvangutega, sest ma tean, et neid kutsub esile üksnes teie loomevõime kokkukuivamisest tingitud allasurutud pinge. Kas Teie Ekstsellentsil on nimetamatute mustale nimekirjale lisada veel kedagi peale Caraxi? Äkki Bakunin? Alba hertsoginna?”

„Minge parem magama ja ärge tüüdake mind enam, Fermín.”

„Ja jätan teid üksi ohu küüsi? Ei tule kõne allagi, publiku seas peab viibima vähemalt üks täie aruga ja vastutusvõimeline täiskasvanud inimene.”

Fermín uuris laual ootavat sulepead ja tühjade paberilehtede kuhja, mõõtes neid imetleval pilgul, otsekui näeks enda ees kirurgi tööriistu.

„Kas olete välja nuputanud, kuidas see ettevõtmine käima lükata?”

„Ei. Mul oli see parajasti käsil, kui te oma nürimeelsete märkustega kohale ilmusite.”

„Rumalus. Minuta ei saaks te poenimekirjagi kokku.”

Asjas lõplikult selgusele jõudnud ja meie ees kõrguva titaanliku ülesande ees käised üles käärinud, istutas ta ennast minu kõrvale toolile ja puuris mind säärase inimese läbitungival pilgul, kes suhtlemiseks sõnu tingimata ei vaja.

„Mis puutub nimekirjadesse: vaadake, ma tean sellest romaanikirjutamise värgist sama palju kui tööstuslikust tootmisest või jõhvsärgi kasutusviisidest, aga mulle tundub, et enne, kui midagi jutustama hakata, tuleks teha nimekiri neist asjust, mida me tahame öelda. Niiöelda inventariloend.”

„Teedekaart?” pakkusin ma välja.

„Kui puudub arusaamine selle kohta, kuhu õigupoolest minek, koostatakse ikka teedekaart – juba ainuüksi selleks, et veenda iseennast ja mõnd teist lihtsameelset, et mingi minek siiski käsil on.”

„See polegi nii laita mõte. Enesepettus on iga pöörase ettevõtmise võti.”

„Näete nüüd ise! Meie kahekesi koos moodustame võitmatu duo. Teie peale jäävad märkmed, minule mõtlemine.”

„Sel juhul mõelge valjusti.”

„Kas selles asjanduses on ikka piisavalt tinti edasi-tagasi reisiks põrgusse?”

„Piisavalt, et teele asuda.”

„Siis jääb vaid otsustada, millest me nimekirja koostamist alustame.”

„Mis oleks, kui alustaks teie kohtumise loost?” pärisin ma.

„Minu kohtumisest – kellega?”

„Mis te ise arvate? Teie kohtumisest Barcelona Alice’iga Imedemaalt.”

Üle ta näo vilksatas vari.

„Ma ei usu, et oleksin seda lugu kunagi kellelegi jutustanud, Daniel. Isegi mitte teile.”

„Sellisel juhul – kust oleks veel parem alustada sissetungi labürinti?”

„Inimesel peaks siiski olema lubatud mõni saladus endaga hauda kaasa viia,” puikles Fermín vastu.

„Liiga suur saladuste koorem viiks inimese enneaegu hauda.”

Fermín kergitas üllatusest kulmu.

„Kes on nii öelnud? Sokrates? Mina ise?”

„Ei. Kordki elus on nii öelnud Daniel Sempere Gispert, seesinane homo pardicus siin – just mõni hetk tagasi.”

Fermín naeratas rahulolevalt, kooris paberist välja lagritsapastilli ning pistis suhu.

„Läks aega, mis läks, aga viimaks hakkate meistrist eeskuju võtma, te igavene kelm. Soovite ka üht pastilli?”

Võtsin pakkumise vastu, sest teadsin, et see on mu sõbra Fermíni hinnalisim vara ning et seda minuga jagades teeb ta mulle suurt au.

„Kas olete juhtunud kuulma seda ülearu pruugitud väljendit „sõjas ja armastuses on kõik lubatud”, Daniel?

„Eks ikka. Peamiselt ikka nende suust, kes on pigem sõja kui armastuse poolt.”

„Täitsa tõsi, sest kui asja juurteni tungida, osutub see muidugi jultunud valeks.”

„Aga kummast see lugu siis on – kas armastusest või sõjast?”

Fermín kehitas õlgu: „Mis vahet seal on?”

Ja nõnda siis hakkaski Fermín öö katte all, toeks paar lagritsapastilli ja ajahämus kaduda ähvardavate mälestuste lummus, kokku sõlmima niite, millest lõimusid meie loo algus ja lõpp…
Katke Julián Caraxi „Vaimude labürindist”

(„Unustatud Raamatute Surnuaed”, IV köide).

Éditions de la Lumière, Pariis, 1992.

Toimetaja: Émile de Rosiers Castellaine
DIES IRAE
Barcelona, 1938. aasta märts
1


Ta ärkas lainete rullumise peale. Silmi avades adus laevajänes pimedust, mis sulas kokku lõpmatusega. Õõtsumine, soolalehk ja laevakere krigin lainete haardes tuletasid meelde, et ta ei viibi kuival maal. Ta lükkas kõrvale kotid, millest oli endale aseme meisterdanud, ja ajas end aeglaselt püsti, uurides laevaparda kaugusse kaduvat talade ja kaarte rivi.

Avanev vaade näis unenäoline, meenutades vee alla vajunud katedraali, mida asustav kraam tõi meelde lõpututest muuseumidest ja lossidest kokku röövitud sõjasaagi. Terve rea skulptuuride ja maalide vahel märkas silm luksusautode kolonni piirjooni poolläbipaistva kanga all. Suure kappkella kõrval seisis puur, mille varbade vahelt uuris laevajänest – justkui tema seisundi kohta aru pärides – ühe vaimustava sulestikuga papagoi range pilk.

Veidi kaugemal märkas ta Michelangelo Taaveti koopiat, mille keegi oli seletamatu uitmõtte ajel krooninud sandarmi kolmnurkse peakattega. Selle taga näis terve viirastuslike mannekeenide armee, kõik vanaaegseis rõivais, lõputu Viini valsi voogudesse tardununa. Ühel küljel nõjatus vastu luksusliku klaasseintega surnuvankri keret – isegi kirst oli sees ja puha – terve hulk vanu raamitud plakateid. Üks neist andis teada härjavõitlusest ennesõjaaegsel Plaza de las Arenasel.

Ratsahärjavõitlejate nimekirjas seisis kellegi Fermín Romero de Torrese nimi. Sellal kui ta pilk üle tähtede libises, vormis salapärane reisija, kes toona kandis ikka veel nime, mis pidi temast juba üsna pea tolle sõja tuhaväljadele maha jääma, oma huulil sõnad:
Fermín

Romero De Torres.
Hea nimi, arutas ta isekeskis. Meloodiline. Ooperlik. Eluaegse jänese heroilise lõhestatud eksistentsi vääriline. Fermín Romero de Torres – ehk siis see hiiglasliku nina küljes tilpnev kleenuke kuivetunud mees, kes üsna pea pidi selle nime üle võtma – peitis end kaks päeva tagasi Valenciast väljunud kaubalaeva trümmis. Imeväel oli tal õnnestunud pardale hiilida ja peita end suurde vanade vintpüsside kasti, mis end kogu muu träni vahel varjas. Muist püsse oli niiskuse eest kaitseks mähitud sõlme seotud kottidesse, ülejäänud aga lebasid katmata kujul üksteise otsas hunnikus ja nägid välja pigem sedamoodi, et nende läbi võiks kogemata viga saada mõni õnnetu maakaitseväelane (või hooletu liigutuse korral tema isegi), kui et nendega annaks vaenlasi maha niita.

Et jalgu sirutada ning laevaseintest õhkuvast niiskusest ja külmast kohmetanud ihuliikmeid soojendada, suundus Fermín iga poole tunni tagant konteinerite ja kanistrite vahele söögipoolist otsima – või kui see ei õnnestunud, siis vähemasti midagi niisugust, mis aitaks aega surnuks lüüa. Ühel säärasel ekspeditsioonil seadis ta sisse sõprussuhted pisikese hiirega, kellel olid neis tingimustes pikaajalised kogemused ning kes pärast esialgset usaldamatuseperioodi hakkas talle arglikult lähenema, ja kui loomake oli end mugavalt Fermíni süles sisse seadnud, said talle osaks purukesed juustukamakast, mille Fermín oli ühest toidukastist leidnud. Juust – või mis see sitke ja rasvast nõretav ollus ka ei olnud – maitses nagu seep, ja niipalju kui Fermíni gastronoomiaalased teadmised võimaldasid oletada, ei leidunud ainsatki märki selle kohta, et mõne lehma või mis tahes mäletseja käsi, sõrg või mõni muu kehaosa oleks selle tootmise protsessis mängus olnud. Aga nagu iga tark inimene teab, siis maitse üle ei vaielda, ja kui ka vaieldakse, siis muutis tol ajal valitsenud puudus päris kindlasti selle mõttetera tähendust, nii et nad mõlemad nautisid oma pidusööki vaimustusega, mida võib esile kutsuda üksnes kuude pikku vaigistamata jäänud nälg.

„Armas närilisest sõber, üks selle sõjavärgi eeliseid on see, et ka seasulp võib üleöö tunduda jumalate väärilise roana ja lihtsalt mingi osavasti varda otsa aetud sõnnik vallandada Pariisi boulangerie’de meelierutava lõhnabuketi. See poolsõjaväeline rokaleeme ja saepuruga segatud leivapuru dieet karastab vaimu ning teritab maitsemeelt niisuguse määrani, et lõpuks võib isegi korgitükk hädaga maitsta nagu serrano-sink.”

Hiir kuulas kannatlikult, sellal kui nad laevajänese näpatud toiduvarudel hea maitsta lasid. Mõnikord vajus küllastunud näriline tema jalge ees unne. Fermín uuris seda pisikest olevust ning juurdles selle üle, kas nende sõprus võis tuleneda asjaolust, et neid ühendab tegelikult suur sarnasus.

„Meie sinuga oleme ühesugused, vennas, talume stoiliselt seda kahel jalal kõndiva ahvi tekitatud nuhtlust enda ümber ning katsume nii hästi-kurjasti kui võimalik ellu jääda. Loodame Jumala nimel, et selleni pole enam palju jäänud, kui kõik primaadid maa pealt ainsa ropsuga minema pühitakse ning koos diplodookuse, mammuti ja drondiga looja karja saadetakse, et teie, töökad ja rahumeelsed olevused, kes lepivad rahumeeli vaid söömise, sigimise ja unega, võiksite pärida maa või vähemasti jagada seda prussakate ja muude mardikatega.”

Kui hiireke ka eriarvamusele jäi, siis välja ta seda igatahes ei näidanud. Sellest kujunes sõbralik kooseksistents, milles kumbki ei püüdnud haarata juhtrolli; härrasmehelik kokkulepe. Päeva jooksul kuulsid nad laevapõhjal kõmisevaid madruste samme ja häälekaja. Neil harvadel juhtudel, kui mõni meeskonnaliige sinna alla tuli – harilikult selleks, et midagi varastada –, puges Fermín tühjaks tõstetud vintpüsside kasti, kus ta lainemühast ja püssirohuhõngust suigutatuna uneuimale alla vandus. Teisel pardaloleku päeval avastas Fermín, moodne Joona ja poole kohaga vabamõtlejast pühakirjauurija, seda suure kala kõhus peituvat imede paraadi uudistades kastitäie kaunilt köidetud piibliraamatuid. Pehmelt väljendudes rabas see avastus teda oma pöörasuse ja maalilisusega, aga kuna käepärane kirjanduslik menüü oli kasin, laenutas ta sest kogust siiski ühe eksemplari ning hakkas samuti laevalastist hangitud küünla valgel sealt endale ja oma reisikaaslasele valjusti ette lugema huupi valitud lõike eelkõige Vanast Testamendist, mis oli talle alati tundunud Uuest märksa mahlakama ja võikamana.
„Pange nüüd tähele, härra intendant, ma avan oma suu sügavmõttelistest sümbolitest tulvil õpetussõnadega, mida vürtsitavad üpriski sagedased verepilastus- ja sandistamisjuhtumid, nii et isegi vennad Grimmid suurest hirmust püksi teeksid.”

Nii möödusid ses pelgupaigas tunnid ja päevad merel, kuni Fermín 1938. aasta 17. märtsi koidikul silmad avas ja märkas, et tema sõber näriline on läinud. Võimalik, et eelmisel õhtul kuuldud episoodid Johannese ilmutusraamatust olid hiirekese ära hirmutanud või siis tajus too, et nende reis hakkab lõpule jõudma, ja pidas paremaks minekut teha. Pärast järjekordset üdinitungivast külmast kohmas veedetud ööd vaarus Fermín illuminaatori, tillukese piiluaugu juurde, kust immitses sisse veripunase koidiku hingust. Ümmargune aken asus vaid paar vaksa üle veepiiri ning Fermín võis näha, kuidas päike veinikarva mere kohale kerkib. Ta kõndis läbi trümmi, põigates ümber laskemoonakastide ja köitega kokku tõmmatud roostes jalgrattakuhilate, kuni jõudis teise külge ning nägi selles suunas avanevat vaadet. Üle laevakere libises sadamamajaka hajus kiir, heites kitsukestesse aknaavaustesse hetkelisi välgatusi. Taamal, müürisakkide, kuplite ja kirikutornide vahel roomavas uduhämuses terenduses laius Barcelona linn. Fermín naeratas endamisi, unustades põgusaks hetkeks külma ning kogu keha katvad sinised laigud – viimases sadamalinnas toimunud kakluste ja äparduste tagajärjed.

„Lucía,” pomises ta, meenutades nägu, mille mälestus oli hoidnud teda elus ka kõige hullemate katsumuste ajal.

Ta tõmbas välja ümbriku, mida oli oma pintsaku sisetaskus kaasas kandnud Valenciast lahkumisest saati, ning ohkas. Ulm hajus peaaegu hetkega. Laev oli sadamale palju lähemal, kui ta oli arvanud. Iga endast lugupidav laevajänes teab, et asja juures pole kõige keerulisem sugugi mitte salaja pardale lipsamine: raske on hoopis elusa ja tervena ohtlikust olukorrast välja tulla ning laevalt märkamatult minema hiilida. Kui ta soovis omal jalal ning tervete luude-kontidega kuivale maale pääseda, oli kõige targem hakata põgenemisstrateegiat välja töötama. Kuulates tekilt kostvaid kahekordistatud vahimeeskonna samme ja askeldamist, tajus Fermín, kuidas laev hakkab pöörama ning kuidas mootor sadama lähenedes tuure maha võtab. Ta pistis kirja taskusse tagasi ja asus kähku kõrvaldama märke oma laevalviibimisest, peites ära kasutatud küünlajupid, kotid, mis olid ta sängi aset täitnud, piibli, mis oli talle sisekaemuslikke lugemiselamusi pakkunud, ning juustutaolise olluse ja kopitanud küpsiste jäägid. Siis püüdis ta nii hästi-halvasti, kui oskas, sulgeda kastid, mis ta oli toiduotsinguil lahti kiskunud, kopsides naelad oma näruste kingakontsadega tagasi sisse. Neid kasinaid jalavarje silmitsedes jõudis Fermín järeldusele, et kohe, kui ta on kuivale maale jõudnud ja oma lubaduse täitnud, saab tema järgmiseks eesmärgiks hankida endale paar kingi, mis ei näeks välja nagu surnukuurist pihta pandud. Trümmis askeldades hoidis jänes pilgu illuminaatoritel ning nägi, kuidas laev Barcelona sadamale aina lähemale jõuab. Ta surus nina viimast korda vastu klaasi ja teda läbistas värin, kui ta nägi Montjuïci kindluse siluetti ning linna kohal künkaharjal röövlinnuna varitsevat sõjaväevanglat.

„Sa lõpetad veel seal, kui ette ei vaata…” sosistas ta endamisi.

Kauguses küünitus nõelana taeva poole Christoph Kolumbuse monument – kuju sõrm näitas nagu alati vales suunas, ajades Baleaaride saarestiku segamini Ameerika mandriosaga. Selle eksinud maadeavastaja selja taga avanes sissepääs Ramblasse, mis tõusis vanalinna südame poole, kus ootas Lucía. Hetkeks kujutas Fermín ette teda lõhnastatuna linade vahel lebamas. Süü- ja häbitunne röövisid selle kujutluse ta mõtteist. Ta oli oma tõotust murdnud.

„Armetu elukas,” pomises ta.

Kolmteist kuud ja seitse päeva olid möödunud sellest korrast, kui ta naist viimati nägi – kolmteist kuud, mis rõhusid teda nagu kolmteist aastat. Viimaseks vaatepildiks, mis ta silmad jõudsid veel enne oma pelgupaika naasmist haarata, oli sadama vastas seisva basiilika kuplil kõrguva linna kaitsepühaku Halastaja Neitsi siluett, mis nägi välja, nagu tahaks üle Barcelona katuste lendu tõusta. Tema hoolde usaldas ta oma hinge ja viletsamast viletsama ihu, sest olgugi et ta polnud ühtegi kirikusse jalga tõstnud sestpeale, kui oli üheksa-aastasena oma koduküla kabeli raamatukoguga segamini ajanud, vandus Fermín igaühele, kes vaid kuulata võis ja tahtis, et kui neitsi Maarja – või mõni teine paradiisisaadik, kel on taevastes asjades kaasarääkimisõigus – peaks tema eest kostma ja juhtima ta rahusadamasse, ilma et sellest sünniks mingeid tõsisemaid pahandusi või saatuslikke õnnetusi, pöörduks Fermín sedamaid vaimse sisevaatluse radadele ning temast saaks palveraamatute tööstusharu tänulik püsikunde. Olles selle tõotuse andnud, lõi ta kaks korda risti ette ja tormas taas peitu oma vintpüssikasti, vajudes relvadest asemele nagu laip kirstu. Just hetk enne kaane sulgemist märkas Fermín oma kaaslast, pisikest hiirekest, kes jälgis teda trümmilaeni kõrguva kastihunniku otsast.

„Bonne chance, mon ami,” sosistas Fermín.

Hetke pärast sukeldus ta püssirohu järele lõhnavasse pimedusse, külm metall nahka riivamas, ning tema saatus oli igaveseks otsustatud.
2


Vähe aja pärast märkas Fermín, et mootorimüra on vaikinud ning et laev õõtsub, puhates sadama tüünete vete rüpes. Tema arvestuste kohaselt ei saanud nad olla nii ruttu dokki jõudnud. Pärast paari-kolme vahesadamat olid tema kõrvad selle teekonna jooksul õppinud asjade käigust aru saama ning orienteeruma dokkimismanöövri kakofoonias, alates kinnitusköie heitmisest ja ankrukettide haamerdavast kolinast kuni lastis laevakere äginani, kui see dokki veeti. Peale tekilt kostva ebatavalise sammude ja häälte virvarri ei tabanud Fermíni kõrv praegu ühtki neist märkidest. Mingil põhjusel oli kapten otsustanud laeva varem seisata ning Fermín, kellele kaks aastat sõjakogemust oli õpetanud, et ootamatused käivad tihti käsikäes soovimatute sündmustega, kiristas hambaid ja lõi veel korra risti ette.

„Mu väike jumalaema, ma ütlen lahti oma lugupidamatust agnostitsismist ja moodsa füüsikateaduse kõigist kurikavalatest ahvatlustest,” pomises ta, tõmbudes oma ajutisse kirstu, mida ta jagas kasutatud vintpüssidega.

Ei läinud kaua, kui tema palvele vastati. Fermín kuulis midagi, mis kõlas nagu teine, väiksem laev, mis lähenes ja laevakeret riivas. Mõne hetke pärast segunesid meeskonna sagimisega tekil sõjaväelasliku kõlaga sammud. Fermín neelatas. Neid oli abordeeritud.
3


„Kolmkümmend aastat merel, ja kõige hullem juhtub alati ikka siis, kui jõuad maale,” mõtles kapten Arráez vahisillal seistes ja jälgides pilguga meestesalka, kes oli just pakpoordipoolsest redelist üles roninud. Tulnukad täristasid ähvardavalt relvi ja tõukasid meeskonnaliikmeid eest, tehes teed selleni, keda nad juhiks pidasid. Arráez oli üks noid meremehi, kelle nahk ja juuksed olid saanud päikeselt ja mereõhult vasekarva läike ja kelle udused silmad näisid alati olevat veekalkvel. Noore mehena uskus ta, et merele minnakse seiklusi otsima, ent aeg oli talle õpetanud, et seiklus ootab alati hoopis sadamas ning et sel on alati nurjatud kavatsused. Merel ei olnud midagi karta. Kuival maal aga valdas Arráezt tihti iiveldus, eriti muidugi neil päevil.

„Bermejo, võtke raadiosaatja ja andke sadamasse teada, et meid peeti korraks kinni ja et me jõuame mõningase hilinemisega.”

Tüürimees tema kõrval – Bermejo – vajus näost ära ja teda tabas üks neid värisemishooge, mis olid tal viimaste kuude pommitamiste ja tulevahetuste käigus tekkinud. Endise Guadalquiviri lõbusõidulaevade pootsmanina ei olnud vaesel Bermejol selle töö jaoks piisavalt südikust.

„Mida ma ütlen selle kohta, kes meid kinni pidas, kapten?”

Arráeze pilk peatus kogul, mis oli just tema laeva tekile ilmunud. Musta vihmamantlisse mähkunud mees, kes kandis nahkkindaid ja viltkübarat, näis ainsana olevat relvastamata. Arráez vaatas, kuidas ta aeglaselt üle teki sammub. Tema kõnnak andis tunnistust täiuslikult välja peetud vaoshoitusest ja huvipuudusest. Tumedate prilliklaaside taha peitunud silmad libisesid üle meeskonnaliikmete nägude, sellal kui ta ilme jäi täiesti osavõtmatuks. Viimaks peatus ta keset tekki, heitis pilgu üles vahisilla poole ja paljastas pea, et kübaraga tervituseks viibata, samas kui ta näole ilmus boanaeratus.

„Fumero,” pomises kapten.

Bermejo, kes näis olevat vähemasti kümme sentimeetrit kokku tõmbunud sestpeale, kui see isik oli üle laevateki siuelnud, vaatas kaptenile otsa, ise näost kriitvalge.

„Kes?” suutis ta vaevu kogeleda.

„Poliitiline politsei. Minge alla ja öelge meestele, et keegi lolli ei mängiks. Ja siis, nagu öeldud, informeerige sadamat.”

Bermejo noogutas, aga ei liikunud kohalt. Arráez naelutas oma pilgu tema omasse.

„Bermejo, ma käskisin teil alla minna. Ja vaadake, et te pükse märjaks ei lase, jumala eest.”

„Kuulen, kapten.”

Mõneks hetkeks jäi Arráez vahisillale üksi. Ilm oli päikesepaisteline, taevas kristallselge ja laotusel sõudsid pilved nagu pintslitõmbed, mis oleksid au teinud igale akvarellistile. Hetkeks kaalus ta revolvri järele minekut, mida ta oma kajutis luku ja riivi taga hoidis, aga see lihtsameelne mõte tõi talle üksnes kibeda naeratuse näole. Ta tõmbas sügavasti hinge ning lahkus oma viledaks kulunud kuube kinni nööpides sillalt, laskudes tekile, kus tema vana tuttav teda juba ees ootas, sõrmede vahel õrnalt sigaretti mudides.
4


„Kapten Arráez, tere tulemast Barcelonasse.”

„Tänan, härra leitnant.”

Fumero naeratas: „Nüüdseks juba major.”

Arráez noogutas, naelutades pilgu tumedate prilliklaaside külge, mille varjust oli keeruline aimata, kuhu Fumero torkivad silmad parajasti vaatavad.

„Õnnitlen.”

Fumero pakkus talle üht oma sigarettidest.

„Tänan, ei.”

„Kvaliteetne kaup,” käis Fumero peale. „Ameerika omad.”

Arráez võttis sigareti vastu ja pistis taskusse.

„Kas soovite meie dokumendid ja load üle vaadata, härra major? Kõik paberid on korras ja neil on Kataloonia valitsuse allkirjad ja pitserid all…”

Fumero kehitas õlgu, puhus osavõtmatult suitsu välja ning uuris kerge naeratusevarjundiga oma sigaretti.

„Olen kindel, et teie paberid on korras. Rääkige, mis lastiks on?”

„Varustus. Ravimid, relvad ja laskemoon. Ja lisaks veidi konfiskeeritud kraami, mis on mõeldud oksjonitele saatmiseks. Valencia autonoomse piirkonna valitsuse pitseriga inventarinimekiri on teie käsutuses.”

„Midagi vähemat ma teilt ei oodanudki, kapten. Aga see on teie ning sadama ja tolliinspektorite vaheline asi. Mina olen kõigest lihtne rahva teener.”

Arráez noogutas rahulikult, meenutades endale, et ta ei pööraks hetkekski pilku neilt tumedatelt läbitungimatutelt prilliklaasidelt.

„Kui oleksite nii lahke, härra major, ja ütleksite, mida te õigupoolest otsite, siis teeksin väga hea meelega teiega…”

Fumero viipas ta endaga kaasa ning mõlemad hakkasid meeskonnaliikmete pilkude all mööda laevatekki edasi liikuma. Mõne minuti pärast Fumero peatus, tõmbas veel viimase mahvi ja viskas siis sigareti üle parda. Ta nõjatus reelingule ja silmitses Barcelonat, nagu poleks seda linna kunagi varem näinud.

„Kas tunnete seda lõhna, kapten?”

Arráez viivitas vastusega.

„Ma pole kindel, millele te vihjate, härra major.”

Fumero patsutas sõbralikult talle õlale: „Hingake sügavalt sisse. Aeglaselt. Küll te näete, kuidas see hakkab teile kohale jõudma.”

Arráez ja Bermejo vahetasid pilke. Segaduses meeskonnaliikmed silmitsesid üksteise nägusid. Fumero pööras ümber ning andis neile märku sügavalt sisse hingata.”

„Noh? Keegi ei tunne?”

Kapten üritas naeratada, kuid tema huuled ei kuulanud sõna.

„Mina igatahes tunnen küll. Ärge öelge, et teie pole seda haisu tähele pannud.”

Arráez noogutas ebamääraselt.

„No muidugi,” käis Fumero peale, „muidugi tunnete teie ka seda. Nagu mina ja kõik teised siin. See on roti hais. Selle jälgi roti, keda te oma pardal varjate.”

Arráez kibrutas segadusse sattunult kulmu: „Ma võin teile kinnitada…”

Fumero vaigistas teda käeviipega: „Kui rott kord juba laevale hiilib, on võimatu temast vabaneda. Panete talle mürki, ja tema pistab selle nahka nagu ei midagi. Seate lõksud üles, aga tema vaid sittab need täis. Rotist on siin maailmas kõige raskem lahti saada. Sest ta on argpüks. Sest ta varjab ennast. Sest ta arvab, et kavaldab su iga kell üle.”

Fumero lasi neil mõne hetke tema öeldut seedida.

„Kas teate, mis on ainus viis rott maha lüüa, kapten? Kuidas rott tõesti lõplikult kahjutuks teha?”

Arráez raputas pead: „Ei tea, härra major.”

Fumero naeratas hambaid paljastades.

„Muidugi te ei tea. Te olete ju meremees ega peagi sääraseid asju teadma. See on minu amet. Just sellepärast ongi revolutsioon mind esile kutsunud. Vaadake nüüd hoolega, kapten. Vaadake ja õppige.”

Enne kui Arráez jõudis midagi vastuseks öelda, oli Fumero juba vööris, käsilased sabas. Siis taipas kapten oma eksitust. Fumero oli siiski relvastatud. Tema käes läigatas revolver, haruldane mudel. Üle teki sammudes tõukas ta meeskonnaliikmeid teelt eest ega vaadanud kajutiuste poolegi. Ta teadis, kuhu läheb. Tema märguande peale kogunesid ta mehed trümmiluugi ümber ning jäid tema käsklusi ootama. Fumero nõjatus vastu metalli ning toksas sellele kergelt sõrmenukkidega, nagu koputaks vana sõbra ukse taga.

„Üllatus!” hüüdis ta mahedalt.

Kui Fumero mehed luugi sõna otseses mõttes hingedelt rebisid ja laevasisemusse tungis päevavalgus, läks Arráez tagasi vahisillale, et seal varjuda. Kahe sõja-aasta jooksul oli ta juba mõndagi näinud ja kõrva taha pannud. Viimase asjana nägi ta, kuidas Fumero enne laevatrümmi kadumist kassi kombel huuli limpsib, revolver pihus.
5


Pärast päevadepikkust trümmis viibimist ja sealset läppunud õhku tajus Fermín korraga värsket tuulehingust, mis luugiavausest ning relvakasti pragudest sisse tungis. Ta kallutas pead ning kaane ja kasti vahelisest kitsast pilust õnnestus tal näha trümmis tantsisklevaid hajusaid valgusviirge. Taskulambid.

Udune hele valgus limpsas lasti piirjooni, tuues nähtavale läbipaistvad laigud autosid ja kunstiteoseid katvates kangastes. Sammude kaja ning laevapõhja metalne kaikumine liikusid aeglaselt lähemale. Fermín kiristas hambaid ja võttis peas läbi kõik enne peidupaika naasmist tehtud sammud. Kotid, küünlajupid, toidupuru või jäljed, mis võisid olla temast lastiruumi jäänud. Enda arust ei olnud ta midagi kahe silma vahele jätnud. Siit ei leia nad teda kunagi, mõtles ta endamisi. Mitte kunagi.

Just siis kuulis Fermín seda salvavat, tuttavlikku häält, mis lausus mahedal meloodilisel toonil tema nime, ning ta põlved muutusid süldiks.

Fumero.

Hääl ja sammud kostsid juba väga lähedalt. Fermín sulges silmad nagu laps, keda hirmutab toa pimeduses kuuldud võõras hääl. Mitte lootusest, et see teda kuidagi kaitseks, vaid kuna ta ei julge endale tunnistada seda kogu, mis tema voodi ääres kõrgub ja tema kohale kummardub. Sel hetkel tajus ta kellegi väga aeglasi samme vaid mõne sentimeetri kaugusel. Kinnastatud sõrmed silitasid kastikaant, nagu siugleks üle selle madu. Fumero vilistas mingit viisikest. Fermín pidas hinge ja pigistas silmad kinni. Külm higi veeres piiskadena tema laubalt alla ja ta pidi käed rusikasse suruma, et need ei väriseks. Ta ei julgenud oimugi liigutada, kartes relvakottide vastu puutudes tekitada kas või pisinatukestki müra.

Võimalik, et ta oli eksinud. Võimalik, et nad siiski leiavad ta üles. Võimalik, et maailmas ei leidu nurgakest, kuhu ta saaks peitu pugeda ja elada veel ühe päeva, et jutustada oma lugu. Võimalik, et see päev oli siiski niisama hea kui mõni teine, et lavalt lahkuda. Kui järele mõelda, ei takistanud õieti miski teda kastikaant lahti paiskamast ja sellele mehele vastu astumast, haarates toeks mõne neist vintpüssidest, millel ta lebas. Parem lasta end paari sekundi jooksul sõelapõhjaks tulistada kui langeda Fumero ja tema mängukannide saagiks pärast seda, kui ta on pidanud veetma paar nädalat Montjuïci kindluses kongilaes rippudes.

Ta kompas üht püssi, kobades trikli järele ning jõuliselt sõrme selle taha haakides. Seni polnud talle pähe tulnud, et tõenäoliselt pole relvad üldse laetud. Mis vahet seal on, mõtles ta. Oma laskurivõimete juures võis ta nagunii tabada niisama hästi oma jalga või Kolumbuse monumendil kõrguvat kuju otse silmaauku. Ta naeratas selle mõtte peale, surudes relva kahe käega vastu rindu, püüdes sõrmega püssikukke tabada. Ta polnud kunagi elus tulistanud, aga kinnitas endale, et õnn soosib alati algajaid. Vähemalt tasus proovida. Ta tõmbas kuke vinna ning valmistus Francisco Javier Fumero pead kas siis põrgusse või paradiisi saatma.
Ent hetke pärast sammud hajusid, röövides temalt hiilgava võimaluse ja tuletades talle meelde, et suured armastajad – kas siis juba oma valdkonnas tegevad või alles sihile pürgivad – ei ole sündinud selleks, et üheteistkümnendal tunnil kangelaseks saada. Ta lubas endale ühe sügava hingetõmbe ning pani käed rinnale risti. Riided liibusid ta külge nagu teine nahk. Fumero kõndis koos oma käsilastega minema. Fermín kujutles nende kogusid trümmi varjudesse neeldumas ning naeratas kergendunult. Võimalik, et keegi polnud siiski keelt kandnud. Ehk oligi tegu lihtsalt rutiinse kontrollkäiguga.

Just siis sammud peatusid. Järgnes surmavaikus ning mõne hetke jooksul kuulis Fermín üksnes oma südamelööke. Siis – nagu peaaegu kuuldamatu ohe – kostis millegi tibatillukese ja kerge tabamatu tippimine üle kastikaane, otse tema näo kohal. Ta tundis selle närbe maguskibeda lõhna ära. Tema reisikaaslane, väike hiireke, nuuskis laudadevahelistes pragudes, ilmselt tajudes oma sõbra lõhna. Fermín tahtis ta just kerge õhupahvakuga minema peletada, kui korraga käis trümmis kurdistav pauk.

Suure kaliibriga kuul kiskus hiire ainsa ropsuga tükkideks ning rebis umbes viie sentimeetri kaugusel Fermíni näost kastikaande siledate servadega augu. Veri nirises läbi pragude talle suhu. Siis tundis Fermín paremas jalas kõditavat tunnet ning pilku allapoole suunates adus, et kuul oleks äärepealt ta jalga riivanud – see oli ta püksisääre katki rebinud, enne kui läbi puidust kasti teise serva välja tungis. Tema pelgupaiga pimedusse lõikus hägune valgusjuga, mis järgis kuuli trajektoori. Ta kuulis taas lähenevaid samme, mis relvakasti kohal peatusid. Fumero põlvitas maha selle kõrvale. Fermín püüdis kaane ja kastivahelisest kitsast pilust kinni tema silmade läike.

„Sõlmid kõntsakihiga sõprussuhteid nagu ikka, mis? Oleksid pidanud kuulma, kuidas su sõber Amancio kriiskas, kui ta meile jutustas, kust sind leida. Paar tiiru okastraati ümber munade, ja kõik teie kangelased laulavad nagu leevikesed.”

Seistes silmitsi selle pilgu ja kõigega, mida ta selle kohta teadis, tundis Fermín, et kui ta poleks selles kastis lõksus olles oma julguseriismeid juba ammuilma välja higistanud, oleks ta praegu õudusest püksi lasknud.

„Sa haised hullemini kui su rotist sõber,” sosistas Fermín. „Mulle näib, et sulle kuluks üks väike suplus ära.”

Fermín võis kuulda sammumüdinat ja kolistamist, kui mehed trümmis kaste liigutasid ja ümber paiskasid. Selle kõige vältel ei liikunud Fumero paigast. Ta sondeeris pilguga pimedat kastisisemust nagu madu, kes oma pesa enne sisenemist kannatlikult üle vaatab. Üsna pea tajus Fermín tugevaid haamrilööke kastikaane pihta. Alguses arvas ta, et seda püütakse lahti kangutada. Ent kui ta nägi naelateravikke läbi laudade tungimas, sai ta aru, et kaant naelutatakse hoopis kinni. Hetke pärast oli millimeetrilaiune pragu, millest oli valgust immitsenud, kadunud. Ta oli oma pelgupaika maetud.

Siis tajus Fermín, et kast liigub, et seda tõugatakse ja veetakse üle põranda ning sai aru, et Fumero käsu peale on paar meeskonnaliiget alla trümmi tulnud. Ülejäänut võis ta endale ette kujutada. Ta tundis, kuidas tosinkond meest kasti kangidega maast lahti hiivab, ning kuulis selle naksumist presentrihmade haardes. Ta kuulis ka kettide kolinat ning tajus äkilist jõnksu ülespoole.
6


Arráez koos oma meeskonnaga vaatas, kuidas kast kuue meetri kõrgusel laevateki kohal kerges tuules õõtsub. Fumero ilmus trümmist nähtavale ning pani rahulolevalt naeratades tumedad prillid uuesti ette, kui ta üles vahisilla poole vaatas, tõstes käe pilkavaks sõjaväeliseks tervituseks kõrva äärde.

„Teie loal, kapten, jätkame nüüd pardalt leitud roti kahjutuks tegemist selleks ainuvõimalikul tõhusal moel.”

Fumero andis kraanajuhile märku konteiner paar meetrit allapoole lasta, kuni see tema näoga kohakuti jäi.

„Surija viimane soov või ehk paar kahetsussõna hüvastijätuks?”

Meeskond silmitses kasti täielikus vaikuses. Seest näis kostvat vaid halinat, mis meenutas väikese viga saanud looma niutsumist.

„Ära nüüd soiu, ega see asi nii hull ka ole,” lausus Fumero. „Pealegi pole sa ju üksi. Sa kohtud terve hulga sõpradega, kes ei jõua sinu saabumist ära oodata…”

Kast tõusis uuesti õhku ning kraana hakkas seda laevatekki ääristava reelingu poole pöörama. Kui kast rippus umbes kümne meetri kõrgusel mere kohal, pööras Fumero uuesti kaptenisilla poole. Arráez jälgis teda klaasistunud pilgul, endamisi midagi pomisedes.

„Kuradi litapoeg,” luges Fumero tema huultelt.

Siis andis ta peaga märku, ja konteiner, mis kandis paarisajakilost vintpüsside ja kõigest veidi üle viiekümnekilost Fermín Romero de Torrese raskust, sukeldus Barcelona sadama jäisesse tumedasse vette.
7


Tühjusse langedes jõudis ta vaevu kasti seintest kinni kahmata. Selle vette prantsatades sööstsid vintpüssid ülespoole ja paiskusid vastu kaant. Mõne sekundi hõljus konteiner veepinnal, õõtsudes kergelt nagu poi. Fermín püüdis palavikuliselt eemale tõugata püsse, mille kuhila alla ta oli maetud. Tema sõõrmetesse tungis soola- ja diislilehk. Siis kuulis ta, kuidas vesi Fumero lastud kuuliaugu kaudu sisse voolab. Hetke pärast tundis ta selle kerkivat külmust, kui vesi kastipõranda üle ujutas. Teda haaranud kabuhirmus püüdis ta end kägarasse tõmmata, et jõuda kastipõhja. Seetõttu nihkus vintpüsside raskus korraga ühele poole ja kast vajus kreeni. Fermín kukkus näoli relvade otsa. Täielikus pimeduses kobas ta käsikaudu püssikuhjas ning hakkas neid kõrvale tõukama, otsides auku, mille kaudu vesi sisse tungis. Vaevalt õnnestus tal tosinkond vintpüssi endale kukla taha toeks saada, kui need talle otsa veeredes ta endiselt kreenis kastipõhja tagasi tõukasid. Vesi kattis ta jalad ning voolas sõrmede vahelt läbi. Selleks ajaks, kui tal õnnestus auk üles leida ja see mõlema käega kuidagiviisi kinni suruda, oli vesi tõusnud talle põlvini. Siis kuulis ta ülalt laevatekilt kostvaid laske ning tajus kuulitabamusi puidus. Tema selja taha tekkis kolm uut auku, millest hakkas sisse immitsema rohekat valguskuma, nii et Fermín võis näha, kui kiiresti vesi sisse valgub. Mõne hetkega tõusis vesi talle vööni. Ta röökis õudusest ja raevust, püüdes üht auku teise käega kinni katta, ent äkiline raksakas paiskas ta eemale. Kast neeldus kuskile nii jõuliselt, otsekui oleks mõni kiskja selle oma lõugade vahele rebinud, nii et see hääl pani ta judisema. Vesi kerkis talle rinnuni ja tal jäi külmast hing kinni. Nüüd oli ümberringi kõik taas pime ning Fermín tajus, et kast vajub päästmatult allapoole. Ta parem käsi andis vee survele järele. Pimedas pühkis jäine meri tema pisaraid, kui ta püüdis veel viimast hingetõmmet teha.

Vool haaras teda ümbritseva puust kesta kaasa ning vedas selle armutult põhja. Kasti ülaossa oli jäänud pisike, umbes kämblalaiune õhuava. Tohutu pingutusega õnnestus Fermínil ennast ülespoole hiivata ning veel üks sõõm hapnikku ahmida. Mõne hetke pärast langes kast merepõhja ning vajus külitsi mutta. Fermín tagus käte ja jalgadega kaant, kuid lauad olid kindlalt kinni naelutatud ega andnud järele. Viimasedki järelejäänud õhuriismed immitsesid pragude kaudu välja. Külm ja pilkane pimedus meelitasid teda alla andma, aga tema hapnikunäljas kopsud lõõskasid ja ta tundis, et pea on suurest survest plahvatamas. Vastamisi kindla teadmisega, et elada on jäänud veel vaid mõni sekund, langes ta silmitusse paanikasse ning hakkas ühe püssipäraga vastu kaant taguma. Neljandal löögil lagunes relv talle kätte. Ta kobas pimeduses ning sõrmed puutusid vastu üht kotti, mis kaitses lõksu jäänud õhumullis ringihulpivat vintpüssi. Fermín haaras mõlema käega koti ning palvetas viimase järelejäänud hingejõuga, et sünniks ilmvõimatu ime.

Lask tekitas helitu võnkumise, kui laeng koti sees lõhkes. Peaaegu otselasu kauguselt puitu tungiv kuul rebis sellesse umbes rusikasuuruse avause. Kasti sisemus lõi sissetungivast valgusest heledamaks. Nüüd tegutsesid Fermíni käed tema ajust kiiremini. Ta sihtis püssitoru samasse kohta ning vajutas üha uuesti ja uuesti päästikule. Aga vesi oli juba kotti tunginud ja ükski padrun ei lõhkenud enam. Ta haaras teise püssi ja tulistas läbi koti. Esimesed kaks lasku ei läinud lahti, aga kolmanda juures läbistas Fermíni käsivarsi tagasilöök ja ta nägi, kuidas auk puidus laiemaks rebenes. Ta tühjendas püssi laskemoonast, tegutsedes seni, kuni tema kõhn sitke kere suutis end avausest läbi pressida. Pinnulised servad käristasid ta nahka, ent eemal terendava tontliku valguse ja ereda pinnaviiru aimus oleks ta kas või tervest noaterade metsast läbi lükanud.

Sogane sadamavesi kõrvetas küll ta silmi, aga Fermín hoidis need avatuna. Rohekas hägus õõtsus edasi tagasi veealune valguse-varju tihnik. Tema jalge all avanes prahi, laevavrakkide säilmete ja sajanditevanuse kõntsa lade. Ta hoidis näo ülaltpoolt langevate hajusate valgussammaste poole. Kaubalaeva kere peegeldus veepinnal, moodustades päratu varju. Silma järgi hinnates oli vesi siin vähemalt viisteist meetrit sügav, kui mitte sügavamgi. Kui tal õnnestuks teiselpool laeva pinnale ujuda, võiks ta hea õnne korral pardalolijaile märkamatuks jääda ning eluga pääseda. Ennast jalgadega kastijäänuste küljest lahti tõugates hakkas ta ülespoole ujuma. Alles siis, kui ta aeglaselt pinnale kerkis, suutis ta pilk haarata sügavuses peituvat tontlikku vaatepilti. Ta taipas, et see, mida ta oli pidanud vetikateks ja rebenenud võrgutükkideks, oli tegelikult pimeduses ringihõljuv laipade kogum. Tosinate kaupa käeraudades surnukehi, jalad kokku seotud ning kivide või betoonikamakate külge aheldatud, koondus veealuseks kalmistuks. Surnute jäsemete vahel vingerdavad angerjad olid neilt näonaha maha nülginud ja nende juuksed voogasid lainetuses. Fermín tundis ära meeste, naiste ja laste kogude siluetid. Nende jalge juures lebasid pooleldi põhjamutta vajunud kohvrid ja kompsud. Muist laipu oli juba nii lagunenud, et järel olid vaid riideräbalate vahelt välja turritavad luud-kondid. Surnukehad moodustasid lõputu pimedusse kaduva galerii. Fermín sulges silmad ja kerkis sekund hiljem elule, avastades, et tavaline sisse-välja hingamine on kogu tema eksistentsi üks imelisemaid kogemusi.
8


Mõne hetke liibus Fermín laevakere külge nagu meritigu, et hinge tõmmata. Paarikümne meetri kaugusel hõljus signaalpoi. Laternaga kroonitud silinderjas moodustis ümaral kabiinalusel meenutes pisikest majakat. See oli värvitud valgeks, kirjatud punaste triipudega ning õõtsus kergelt nagu voolus triiviv metallist saareke. Kui tal õnnestuks selleni pääseda, arvestas Fermín, võiks ta end poikabiini peita ja seal kuivale maale pääsemiseks õiget hetke varitseda. Keegi ei paistnud olevat teda märganud, aga ta ei tahtnud riskida. Ta ahmis sisse nii palju õhku, kui tema vintsutatud kopsud suutsid, ning sukeldus uuesti, rajades endale seitsme ebaühtlase tõmbega teed poini. Allavaatamist ta vältis, eelistades mõelda, et oli ennist näinud hallutsinatsioone ning et tema all hõljuv koletislik varjukogude aed pole muud kui vaid veealusesse rususse takerdunud võrguräbalad. Ta tõusis pinnale poist paari meetri kaugusel ning tegi kiire ringi selle ümber, et leida endale pelgupaik. Laevatekki uurides veendus ta, et kõik on ohutu ning et kõik pardalolijad, kaasa arvatud Fumero, peavad teda juba surnuks. Ent poialusele ronides märkas ta üht liikumatut kogu, kes teda komandosillalt jälgis. Hetkeks jäi Fermínil hing kinni. Ta ei saanud aru, kes see mees on, aga rõivaste järgi otsustades võis eeldada, et tegu on kapteniga. Fermín sööstis tillukesse kabiini ning tõmbus seal külmast lõdisedes kägarasse, kujutledes, kuidas ta paari sekundi pärast kuuleb, et talle on järele tuldud. Parem siis juba, kui ta oleks selles kastis uppunud. Nüüd paneb Fumero ta mõnda oma kongi luku taha ja lõbustab end temaga veel pikalt.

Ta ootas lõputult seda hetke, aga kui ta oli juba veendunud, et tema seiklus on lõpule jõudnud, kuulis ta laevamootorite käivitumist ning udupasuna kimedat heli. Kabiiniavausest kartlikult välja piiludes nägi ta laeva dokkide poole suundumas. Ta heitis kurnatult pikali leige päikese kätte, mis avausest sisse immitses. Võimalik, et kõigest hoolimata oli Uskmatute Halastaja Neitsi tema peale siiski halastanud.
9


Fermín jäi oma tillukesele saarele seni, kuni õhtu taevast üle võõpama asus ning sadamalaternad heitsid veepinnale oma helkiva võrgu. Pärast dokkide uurimist jõudis ta otsusele, et kõige kindlam on ujuda trobikonna paatide juurde, mis kalaturu ees kobaras seisid, ning üritada haaltrossi või mõne ankrus seisva laeva vööri külge kinnitatud traalivaierit pidi maale ronida.

Just siis märkas ta udus väljajoonistuvat siluetti, mis üle sisesadama liugles. Eemalt lähenes aerupaat kahe mehega pardal. Üks neist sõudis, teine aga kammis varje läbi, hoides üleval laternat, millest udu merevaigukollaseks värvus. Fermín neelatas kramplikult. Ta oleks võinud vette viskuda ja loota, et hämarikukeep teda piisavalt hästi varjab, et tal õnnestuks veel kord põgeneda, aga tema palvete varu oli ammendumas ja tema kehasse ei olnud enam jäänud kübekestki vastupanutahet. Ta tuli oma pelgupaigast välja, käed üles tõstetud, ja jäi ootama paadi lähenemist.

„Laske käed alla,” kostis laternaga mehe hääl.

Fermín teritas pilku. Paadipäras seisev mees oli seesama inimene, keda ta oli paari tunni eest komandosillal seismas näinud. Fermín vaatas talle otsa ja noogutas tervituseks. Ta võttis vastu talle sirutatud käe ning hüppas paati. Mees aerudel ulatas talle teki ning kurnatud merehädaline mähkis end sellesse.

„Kapten Arráez, ja tema on minu tüürimees, Bermejo.”

Fermín üritas midagi kogeleda, aga Arráez peatas teda.

„Ärge öelge meile oma nime. See ei puutu meisse.”

Kapten sirutas käe termose järele ja valas talle tassitäie kuuma veini. Fermín pigistas väikese topsiku mõlemasse pihku ning jõi selle tilgatuks. Kolm korda täitis Arráez selle uuesti ning Fermín tundis, kuidas soojus tasapisi kehasse tagasi tuleb.

„On teil nüüd parem?” päris kapten.

Fermín noogutas.

„Ma ei küsi teilt, mida te minu laeval tegite või mis on teie ja selle haisulooma Fumero vahel, aga vaadake igatahes parem ette.”
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42537436&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.