Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju

$ 1252.56
Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju
Автор:
Тип:Книга
Цена:1314.6 руб.
Просмотры:  42
Скачать ознакомительный фрагмент
Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju
Jonas Jonasson


Allan istub koos sõber Juliusega Bali saarel paradiisirannal. Tal on peaaegu sama igav nagu aasta tagasi, kui ta päev enne oma sajandat sünnipäeva hooldekodust akna kaudu ära põgenes. Tulemas on järgmine sünnipäev. Julius otsustab Allani tähtsat päeva tähistada õhupallisõiduga. Allan leiab, et kaasa tuleks varuda ka jooki puhuks, kui neid peaks ootamatult tabama tuulevaikus. Neid ei taba aga tuulevaikus, vaid korralikumat sorti torm. Tuul ja asjaolud viivad sõbrad pikale reisile läbi hullunud maailma. Selle keskpunktis on tuumavõidurelvastumine, maailma liidrite vaheline kukepoks, inimlik lollus ja salakavalus. Nende teele jäävad Kim Jong-un, Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel ja Rootsi välisminister, kes ei jõua ära imestada, kas see, mis toimub, juhtub ikka päriselt. „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju” on iseseisev järg Jonas Jonassoni menuromaanile saja-aastasest Allan Karlssonist. Kirjanik lahkab taas inimkonna puudusi ja teeb seda oma kordumatu stiili, huumori ja soojusega. Esimest raamatut Allan Karlssonist pealkirjaga „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on müüdud 45 riigis kokku üle kümne miljoni eksemplari.


Originaali tiitel:

Jonas Jonasson Hundraettåringen som tänkte att han tänkte för mycket Piratförlaget 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Anne Pikkov Copyright © by Jonas Jonasson 2018 First published by Piratförlaget, Sweden © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2019 ISBN 978-9985-3-4585-6 ISBN 978-9985-3-4675-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Eessõna


Minu nimi on Jonas Jonasson ja mulle tundub, et mul tuleks üht-teist selgitada.

Aknast välja roninud ja seejärel kadunud saja-aastase raamatule ei pidanud kunagi mingit järge tulema. Paljud küll soovisid seda, eriti muidugi peategelane Allan Karlsson ise, kes mu mõtetes ringi hulkus ja ennast talle sobival suvalisel hetkel meelde tuletas.

„Härra Jonasson,” võis ta eikuskilt lagedale ilmuda, kui ma omi mõtteid mõlgutasin. „Kas olete juba meelt muutnud? Ehk teeksime veel ühe tiiru, enne kui ma päriselt vanaks jään?”

Ei, seda plaani mul polnud. Olin ajaloo võib-olla kõige hirmsama sajandi kohta öelnud juba kõik, mida öelda tahtsin. Minu mõte oli, et meenutades püsivad 20. sajandi puudused meil paremini meeles, seetõttu kaldume samu vigu ehk vähem kordama. Edastasin oma sõnumi soojalt ja huumorivõtmes. Peagi levis raamat üle kogu maailma.

Maailm ei muutunud tänu sellele teps mitte paremaks paigaks.
Aeg möödus. Allan ei andnud endast minu mõtetes enam märku, samal ajal komberdas inimkond muudkui aga edasi, või siis mõnes muus suunas. Üks sündmus teise järel tekitas minus tunde, et maailm on ebatäiuslikum kui kunagi varem. Ja mina jälgin seda vaid tegevusetult kõrvalt.

Umbes sel ajal sündis vajadus taas midagi öelda, omal kombel. Või siis Allani kombel. Ükspäev kuulsin ennast Allanilt küsimas, kas ta on ikka veel minu juures.

„Olen siin,” vastas ta.„Härra Jonasson, mis võiks teil küll pärast nii pikka aega südamel olla?”

„Mul on sind vaja,” ütlesin ma.

„Misjaoks?”

„Et rääkida, kuidas asjalood on, ja kaudselt öelda, kuidas need tegelikult peaksid olema.”

„Üldisemas mõttes?”

„Umbes nii, jah.”

„Härra Jonasson, te saate ju ometi aru, et sellest pole abi?”

„Jah, saan küll.”

„Tore. Mina olen nõus,” ütles saja-aastane.
*
Jah, üks asi veel. See romaan jutustab praegustest ja lähimineviku sündmustest. Kasutan tegelastena tervet rida poliitikuid ja nende lähikondlasi. Enamik esinevad raamatus oma päris nimega. Osasid olen ma aga säästnud.

Kuna juhtidel on kalduvus rahvale üldiselt pigem ülevalt alla kui alt üles vaadata, on nende mõningane nöökimine minu arvates õigustatud. Sellest hoolimata on kõik inimesed ja väärivad seega lugupidavat kohtlemist. Neile tahaksin ma öelda: vabandust. Ja: leppige olukorraga. Oleks võinud veelgi hullemini minna. Ja lisaks: mis siis, kui tegelikult ongi hullemini läinud?
Jonas Jonasson
Indoneesia


Luksuslik elu paradiisisaarel peaks kellele tahes meelt mööda olema. Ent Allan Karlsson polnud kunagi olnud„kes tahes”, oma saja esimesel eluaastal polnud tal ka sugugi plaanis seesuguseks hakata.

Mõnda aega pakkus päevavarju all päevitustoolil istumine ja värviliste jookide tellimine rahuldust. Eriti kui parim ja ainus sõber, parandamatu pisivaras Julius Jonsson tema kõrval istus.

Aga peagi tüdisid vana Julius ja veel palju vanem Allan tegevusetusest ning Rootsist näppu sattunud kohvrist leitud miljonite sirgekslöömisest.

Ei, ega elu nautimisel midagi viga ei olnud. See muutus lihtsalt väga üksluiseks. Proovi mõttes rentis Julius sada viiskümmend jalga pika jahi koos meeskonnaga, mille tekil võiksid nad Allaniga istuda ja õngitseda. See oleks olnud kena vaheldus, kui neile vaid oleks õngitsemine meeldinud. Või kui neile oleks kala maitsenud. Jahisõit tähendas lihtsalt, et sõbrad jätkasid rannast tuttavat tegevust. Nimelt mitte millegi tegemist.

Allan omakorda tellis USA-st kohale Harry Belafonte, too laulis Juliuse sünnipäeval kolm laulu, muuseas, selle tühise töö eest oli tasu kaugelt liiga suur. Harry jäi ka õhtusöögile, ehkki selle eest talle ei makstud. Kokkuvõttes kujunes õhtu meeldejäävaks.

Just Belafonte väljavalimist põhjendas Allan sellega, et Juliusele meeldis uuema aja noorte muusika. Julius hindas Allani žesti kõrgelt ega hakanud ütlema, et mainitud artist oli noor millalgi Teise maailmasõja lõpuaegadel. Allaniga võrreldes oli ta ju suisa lapsuke.

Kuigi maailmakuulsa tähe külaskäik Balil oli vaid üksik värvilaik ühtlaselt hallis argipäevas, jäi see Allani ja Juliuse elu veel pikaks ajaks mõjutama. Mitte Belafonte laulude tõttu. Vaid selle pärast, mis tal kaasas oli ja millele ta enne kojusõitu hommikusöögi ajal pühendus. See oli mingisugune asjandus. Must plaat, mille ühel poolel oli poolenisti ära söödud õun, teisel pool aga ekraan, mis katsudes helendama hakkas. Harry muudkui vajutas ja vajutas. Aeg-ajalt mühatas ta midagi endamisi. Siis hakkas ta itsitama. Seejärel mühatas uuesti. Allan polnud loomu poolest eluski uudishimulik olnud, aga igal asjal on ju siiski piirid.

„Pole küll minu asi noorhärra Belafonte eraasjusse nina toppida, aga söandaksin siiski küsida, millega te tegelete? Kas seal ... selles asjanduses ... toimub midagi?”

Harry Belafonte taipas, et Allan polnud kunagi varem tahvelarvutit näinud, ja demonstreeris seda suure vaimustusega. Tahvel võis näidata, mis maailmas toimub või toimus, ja peaaegu ka seda, mis edaspidi juhtuma hakkab. Sõltuvalt sellest, kuhu vajutada, ilmusid nähtavale kõikmõeldavad pildid ja filmid. Pealekauba veel ka mõned mittemõeldavad. Kui aga jälle mõnele muule nupule vajutada, hakkas kostma muusikat. Järgmise nupuvajutusega hakkas tahvel rääkima. Ilmselt oli ta naissoost. Nimeks Siri.
Pärast hommikusööki ja tahvlidemonstratsiooni võttis Belafonte oma väikese kohvri ja musta tahvli ning siirdus kojusõiduks lennuväljale. Allan, Julius ja hotellidirektor lehvitasid talle järele. Artisti takso polnud veel silmapiirilt kadunud, kui Allan pöördus direktori poole ja palus tal hankida samasugune tahvel, nagu Harry Belafontel oli olnud. Selle mitmekülgne sisu pakkus saja-aastasele huvi rohkem kui kõik muu laiemas mõttes.

Direktor oli äsja käinud Jakartas hotelliteeninduse konverentsil ja sai seal teada, et personali põhiliseks ülesandeks on mitte teenindamine, vaid ülitähelepanelik teenindamine. Siia tuli lisada veel asjaolu, et härrased Karlsson ja Jonsson olid kaks parimat klienti Bali turismi ajaloos. Pole siis imestada, et direktor oli juba järgmisel päeval härra Karlssoni tahvliga tagasi. Boonusena lisandus sellele ka mobiiltelefon.

Allan ei tahtnud endast tänamatut muljet jätta ega hakanud ütlema, et tal pole telefonist mingit kasu, sest kõik, kellele ta võiks helistada, on juba viiskümmend aastat või kauemgi surnud. Peale Juliuse loomulikult. Kellel polnud aga telefoni, millega vastata. Ehkki seda asja andis muidugi parandada.

„Võta,” ütles Allan sõbrale.„Tegelikult kinkis direktor selle küll mulle, aga mul pole peale sinu kedagi, kellele helistada, ja seni polnud sul ju aparaati, millega vastata.”

Julius tänas sõbraliku žesti eest. Ega hakanud meenutama, et kõigest hoolimata ei saa Allan ikkagi Juliusele helistada, ehkki vastupidisel põhjusel.

„Ära seda ainult ära kaota,” ütles Allan. „Paistab, et see on kallis asi. Vanasti oli parem, siis olid telefonid juhtmega seinas kinni ega saanud kuskile kaduda.”
*
Mustast tahvlist sai Allani kõige kallim varandus. Pealegi oli selle kasutamine tasuta, sest hotellidirektor oli Denpasari arvutipoe töötajatel käskinud tahvli ning telefoni kõigi eeskirjade järgi valmis seadistada. Muuhulgas tähendas see SIM-kaardi sidumist hotelli võrguga, misjärel hotelli telefoniarved kahekordistusid, ilma et keegi oleks selle põhjust taibanud.

Saja-aastane õppis selgeks, kuidas kummaline riistapuu töötab, ja lülitas tahvli hommikul ärgates esimese asjana tööle, et möödunud ööl toimunud maailmasündmustega kursis olla. Väikesed toredad uudised maailma igast nurgast pakkusid talle suurt lõbu. Nagu näiteks see, et sada Napoli arsti ning medõde tembeldasid kordamööda üksteise töölviibimise aja kaarte, nii et tööd polnud kellelgi vaja teha, ent palka said kõik endiselt. Või siis uudis Rumeeniast, kus korruptsiooni eest tuli nii palju riigiametnikke kinni panna, et vanglad said täis. Veel arreteerimata ametnike lahendus asjale oli soovitus korruptsioon legaliseerida, et poleks vaja uusi vanglaid juurde ehitada.

Allanil ja Juliusel tekkis hommikuti uus harjumus. Allani vanaks harjumuseks oli kurta igal hommikul sõbra öise valju norskamise üle, mis läbi seinte kostis. Selles osas ei muutunud midagi, ent lisaks tegi Allan kokkuvõtte kõigest, mis ta oma tahvlist avastas. Lühike ülevaade uudistest meeldis algul Juliusele, seda enam, et see juhtis tähelepanu tema norskamiselt kõrvale. Rumeenlaste ideest ebaseaduslik seaduslikuks muuta sattus ta lausa vaimustusse. Mõtle, kui palju lihtsam oleks pisivargal taolises ühiskonnas toimetada!

Ent Allan jahutas otsekohe tema indu, sest kui pisivargused seaduslikuks muuta, kaoks ju nimetatud kuriteoliigi definitsioon iseenesest ära. Julius, kes oli juba tegemas ettepanekut, et nad lahkuvad Balilt ja kolivad hoopis Bukaresti, kaotas seejärel igasuguse huvi. Pisivarga peamine rõõm on ju see, et paned kelleltki tuuri midagi, mis nagunii on senise omaniku valduses teenimatult, või siis vähemalt ei tekita kaotus ülemäära suurt kahju. Kui tüssamine pole seaduse silmis enam tüssamine, mis siis üldse järele jääb?

Allan lohutas Juliust teatega, et kuuldavasti olid rumeenlased poliitikute ja ametnike plaanide vastu protestimiseks nagu üks mees tänavatele läinud. Tavaline rumeenlane polnud sama filosoofilise meelelaadiga nagu otsustajad. Tavainimese arvates tuli vargad sõltumata tiitlist või positsioonist kinni panna, kusjuures polnudki tähtis, kas vanglakohti selle jaoks oli või mitte.
Bali hotelli hommikusöögilauas peetud jutuajamised jõudsid üha sagedamini välja arutluseni selle üle, kuhu Julius ja Allan peaksid edasi liikuma, kuna elu oli siin kaunis üksluiseks muutunud. Kui päeva peamiseks uudiseks oli põhjanaba temperatuuri kerkimine kakskümmend kraadi üle normaalse, küsis Allan, kas see võiks olla üks sihtkoht.

Julius toppis suu praetud nuudleid täis, näris läbi ja ütles, et tema arvates pole põhjanaba tema ning Allani jaoks. Eriti arvestades selle sulavaid jäämasse. Julius jääb haigeks, kui tal jalad märjaks saavad. Pealegi elavad seal jääkarud ja nendest teadis Julius üksnes seda, et sünnist saadik tõusevad nad igal jumala hommikul vasaku jalaga voodist. Bali maod kardavad vähemalt inimesi.

Allan ütles, et jääkarude halva tuju üle polegi võib-olla midagi imestada, kui pind nende jalge all pidevalt sulab. Kui lood päris kehvaks lähevad, tuleb neil maismaale kõndida, kuni selleks veel aega on. Sel juhul Kanadasse, sest USA oli taas uue presidendi saanud – kas Allan rääkis seda juba Juliusele? Uus president ei lase kuuldavasti igasuguseid üle piiri.

Jah, Julius oli Trumpist kuulnud. Nii oli uue presidendi nimi. Jääkaru on küll valge, ent eeskätt on ta välismaalane. Seetõttu ei tasuks tal USA piiri ületamisele kuigi suuri lootusi panna.
Allani tahvli uudiste eripäraks oli see, et need olid niihästi suured kui ka väikesed. Paraku küll vist rohkem suured. Allan otsis väikesi ja toredaid uudiseid, ent sai teised pealekauba. Kaameleid polnud võimalik sääskede hulgast välja sõeluda.

Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.

Ta mõtles jooksupoisiaastatele Fleni püssirohuvabrikus. Pooled töölised kulutasid oma vaba aja punarevolutsiooni järele igatsedes, ülejäänud kartsid aga Hiinat ja Jaapanit. Hirm kollase ohu ees sai toitu romaanidest ja kirjutistest, mis maalisid kohutavaid pilte tulevikust, kus kollane maailm valgete oma ära sööb.

Allan ei süvenenud säärastesse nüanssidesse, samal kursil jätkas ta ka pärast Teist maailmasõda, kui pruunist oli saanud kõige koledam värv. Ta märkas seda sama vähe kui järgmist korda, mil rahvas mingi ideoloogia ümber koondus. Seekord oli tegemist pigem igatsuse kui eemaldumisega. Moodi läks rahu maa peal, lillelised mikrobussid ja võimalusel ka hašiš. Kõik armastasid kõiki, peale Allani, kes ei armastanud kedagi ega midagi. Välja arvatud oma kassi. Ta polnud kibestunud ega midagi, ta lihtsalt oligi selline.

Lilleline ajajärk lõppes, kui Margaret Thatcher ja Ronald Reagan oma riikide juhtimise üle võtsid. Nende meelest oli praktilisem armastada iseennast ja isiklikku edu. Kui kellestki tuli tingimata halvasti arvata, siis olid selleks venelased. Mingeid muid olulisi ohte ei olnud ja kui Reagan sai Nõukogude kommunismist jagu ainuüksi rääkimisega, kuidas ta kavatseb kosmosest rakette hakata laskma, siis oli maa peal taas rahu, välja arvatud inimkonna selle osa jaoks, kellel polnud midagi süüa, ning mõne tuhande Briti kaevuri jaoks, kellel polnud enam kaevandust, kuhu tööle minna. Uus oli see, et oma ligimesest polnud vaja üle mõistuse palju hoolida, piisas, kui sa teda lihtsalt talud. See ajastu kestis, kuni tuuled taas pöördusid.

Võib-olla veidi ootamatult tegi pruun värv hiiliva comeback’i. Seekord mitte Saksamaal, vähemalt mitte esimeses järjekorras. Ega isegi teises järjekorras. Seevastu aga reas teistes maades. USA polnud esimene, ent tänu värskele presidendile sai temast kiiresti suurim. Seda, kui pruun president oma hinges oli, polnud võimalik öelda, nähtavasti oli see iga päev erinev. Aga nüüd ei piisanud üksnes ideoloogia teenistuses olemisest, nüüd tuli juhtida tähelepanu ohtudele, mis ähvardavad läänemaist, valget elu, mille me kõik oleme ära teeninud.
Allan tahtis oma musta tahvlit kasutada üksnes meelelahutuseks, kuid ta hakkas aimama seoseid, mille vastu oli end üha raskem kaitsta. Ta kaalus ka tahvli minema viskamist. Ei puutunud seda terve päeva jooksul. Ega ka järgmisel päeval. Kõik ainult selleks, et lõpuks tunnistada – oli juba liiga hilja. Mees, kes oli igasugustest asjadest hoolinud vähem kui keegi teine, oli asjade seisust hoolima hakanud.

„Neetud,” pomises ta endamisi.

„Mis on?” küsis Julius.

„Ei midagi peale selle, mis ma just ütlesin.”

„Neetud?”

„Jah.”
Indoneesia


Kui Allan oli leppinud oma äsja tekkinud suhtelise huviga ühiskonna vastu laiemas plaanis, võis tema must tahvel vahepeal kaotatud maa tagasi võita. See tervitas teda uudisega norralasest, kes oli oma isiklikus järves karoteeniga täidetud kuulikestega särgi ja latikaid toitnud. Kui haugid need omakorda ära sõid, muutus haugide liha roosaks, misjärel norralane need välja püüdis, ära fileeris ja lõhe pähe maha müüs. Riskide vähendamiseks eksportis ta võltslõhet üksnes Namiibiasse, ent loomulikult juhtus seal elama keegi Oslost pärit ja pensionile läinud tervishoiuinspektor. Inspektor tõstis lärmi, norralane viidi plate peale ja lõhehind Edela-Aafrikas tõusis jälle normaalsele tasemele.

Nii see eluke kulges. Tänu mustale tahvlile oli Allan taas kõigega rahul. Samal ajal tundis Julius aga endiselt ängistust. Lausa kuude kaupa polnud ta ainsatki ebaausat tegu toime pannud. Viimaste kriminaalsete aastate jooksul oli ta kodus Rootsis tegelenud tolle Norra hauglõhe leebema variandiga. Ta importis kaugetest maadest köögivilju, laskis kauba ümber pakkida ja müüs Rootsi kohaliku toodangu pähe maha. Selles äris liikus suur raha. Jahedas põhjamaises kliimas ja kombinatsioonis päikesega, mis suvel ei loojunudki, valmisid tomatid ja kurgid aeglaselt ning omandasid maailmatasemel maitserikkuse. Või nagu tabavalt märkis üheksateistkümnenda sajandi poeet Carl Jonas Love Almqvist: „Rootsi karusmarju Rootsist vaid leiab ...”.

Karusmarjad Juliust ei huvitanud, nende järele polnud erilist nõudlust. Ent rohelise spargliga olid teised lood. Kui kevadest sai varasuvi, maksid inimesed sparglikimbu eest meelsasti neli või viis korda kallimat hinda, peaasi, et need oleksid Rootsis kasvanud.

Julius Jonssoni Rootsi spargel saabus kaugelt Peruust. Äri õitses tükk aega. Ent siis muutus Jonssoni üks vahendajatest liiga ahneks ja alustas Gotlandi spargli müüki Stockholmi Hötorgetil vähemalt viis nädalat enne seda, kui neid Gotlandilt üldse koristama hakati. Tekkisid kuulujutud pettusest ja Rootsi toiduaineametile tuli järsku elu sisse. Ootamatult sadasid kohale kontrollid, just siis, kui neid üldse oodata ei osatud. Julius jäi lühikese aja jooksul ilma tervelt kolmest Peruu kaubapartiist, need konfiskeeriti ja hävitati igati seaduse järgi. Lisaks pandi vahendajad – erinevalt Juliusest endast – kinni. Selline on juba kord vahendajate saatus.

Ehkki seaduse pikk käsi ei ulatunud operatsiooni ajuni, kaotas Julius huvi. Ta oli Rootsi ülimast seaduskuulekusest tüdinud. On siis keegi kunagi Peruu spargli söömisest ära surnud?

Ei, ausatel väikesulleritel polnud siin enam midagi teha. Julius otsustas hoopis pensionile minna. Ta ajas kodus väikest viisi samakat, salaküttis aeg-ajalt mõne põdra, laenas luba küsimata naabri elektrit, kusjuures mitte eriti palju. Kuni hetkeni, mil ootamatult koputas tema uksele saja-aastane vanamees. Taat ütles, et tema nimi on Allan, ja tal oli kaasas varastatud kohver, mille nad pärast napsuga alla loputatud meeldivat õhtusööki ühiste jõududega avasid. Selgus, et kohvris oli mitu miljonit.

Üks asi viis teiseni, teine omakorda kolmandani. Julius ja Allan raputasid kannult maha kõik jonnakad indiviidid, kes oma raha tagasi tahtsid saada, ja sattusid Balile, kus nad seda raha nüüd ühtlases tempos sirgeks lõid.
Allan nägi, kuidas Julius norutab.Ta püüdis igavlevat sõpra lõbustada ja luges talle mustast tahvlist ette uudiseid maailma eri nurkades toimuvatest ebamoraalsetest juhtumitest. Rumeenia, Itaalia ja Norra olid juba läbi töötatud. Lõuna-Aafrika president Zumaga õnnestus samuti kogu hommikusöögiaeg täita, kuna too oli maksumaksjate raha eest ehitanud omale isikliku ujumisbasseini ja teatri. Teenitud tähelepanu pälvis ka üks Rootsi lauljanna, kes oli tuludeklaratsioonis tööreiside kuludesse märkinud seitse kleiti ning kaheksateist paari kingi.

Aga Julius norutas edasi. Ta vajas mingit tegevust, enne kui teda päriselt depressioon tabab.

Allan, kes polnud sada aastat millegi üle muret tundnud, polnud sõbra pilgus kustunud sädemega rahul. Peab ju ometi olema midagi, millest ta innustub?

Kaugemale ta oma arutlusega ei jõudnudki, enne sekkus juhus. See sündis ühel õhtul, kui Allan oli juba voodisse läinud, Julius aga tundis, et tal tuleb veel oma hinges valitsevat kurbust leevendada. Ta läks hotelli baari ja tellis klaasi kohalikku arak’it. Seda valmistatakse riisist ja suhkruroost, jook maitseb nagu rumm ja on nii kange, et võtab silmast vee välja. Julius oli õppinud, et üks klaas muudab mured ähmaseks, järgmine peletab need aga hoopis eemale. Igaks juhuks võttis ta enne magama minekut tavaliselt veel kolmandagi klaasi.

Esimene klaasitäis oli tühi ja teine pooleli, Juliuse meeled olid piisavalt avardunud ja ta märkas, et pole ruumis üksi. Kolme tooli kaugusel istus keskealine Aasia päritolu mees, kellel oli samuti arak käes.

„Skool,” ütles Julius rahulikult ja tõstis klaasi.

Mees naeratas vastuseks, misjärel mõlemad kummutasid joogi alla ning krimpsutasid nägu.

„Hakkab juba looma,” ütles mees, kellel olid samamoodi pisarad silmas nagu Juliusel.

„Esimene või teine?” küsis Julius.

„Teine,” vastas mees.

„Sama lugu.”

Julius ja mees kolisid teineteisele lähemale ja tellisid kolmandad joogid.

Nad vestlesid natuke aega tühjast-tähjast, enne kui mees end tutvustas:

„Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldas,” ütles ta.„Meeldiv tutvuda!”

Julius vaatas äsja oma nime öelnud mehele otsa. Tal oli piisavalt arak’it keres, et välja öelda, mida ta mõtles.

„See ei saa ometi kellegi nimi olla!”

Jah, siiski, sai küll. Eriti juhul, kui oled pärit Indiast. Simran pluss kõik need teised nimed oli sattunud Indoneesiasse pärast õnnetut intsidenti ühe täiesti mõistmatu mehe tütrega.

Julius noogutas. Tütarde isad võivad olla mõistmatumad kui ülejäänud inimesed. Aga ega sellepärast pea kellelgi olema veel sihuke nimi, mille väljaütlemiseks kulub terve hommikupoolik.

Mees, kellel oli selline nimi, nagu oli, suhtus oma identiteedi tähtsusesse pragmaatiliselt. Või siis oli tal lihtsalt hea huumoritaju.

„Mis mu nimi siis sinu arvates olema peaks?”

Juliusele meeldis India pagulane. Aga kui neist sõbrad peaksid saama, siis ei kõlba see nimerodu tõepoolest mitte kuskile. Tuli juhust kasutada.

„Gustav Svensson,” ütles Julius.„See on hea nimi, lihtne ütelda ja meelde jätta.”

Mees ütles, et tal pole ka Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase meeldejätmisega kunagi probleeme olnud, ent temagi meelest kõlas Gustav Svensson kenasti.

„Rootsi nimi, eks?” küsis ta.

Jah, noogutas Julius. Enam rootsipärasemaks minna ei saagi.

Täpselt sel hetkel hakkas tema peas idanema uus äriidee.
*
Julius Jonsson ja Simran-mis-iganes leidsid teineteist tõeliselt pärast kolmandat arak’i klaasi. Enne lahkumist lepiti kokku uus kohtumine. Sama koht, sama aeg, järgmine õhtu. Lisaks otsustas Julius, et võimatu nimega mehe nimi on edaspidi Gustav Svensson. Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldasele see sobis. Senine nimi polnud talle just märkimisväärselt õnne toonud.
Mehed kohtusid mitmel järjestikusel õhtul. Hindu harjus oma uue nimega. See hakkas talle meeldima.

Samal õhtul, kui nad tutvusid, möllis hindu end vana nime all hotelli sisse ja elas seal terve aja, mil nad Juliusega tulevase koostöö plaane sepitsesid. Kui hotelli juhataja India külalise käest üha valjemini arve maksmist nõudis, rääkis Gustav Juliusele, et ta kavatseb sealt lõplikult lahkuda. Arvet maksmata jättes ja selgitusi jagamata. Juhtkond nagunii ei mõistaks, et Gustavit ei saa Simrani arve eest vastutavaks pidada.

Julius seevastu mõistis. Millal Gustav lahkuda kavatseb?

„Soovitatavalt veerand tunni jooksul.”

Julius mõistis ka seda. Ent ta ei tahtnud äsja leitud sõpra kaotada, niisiis andis ta talle kaasa Allanilt saadud telefoni.

„Võta, selle abil saab sind kätte. Ma helistan sulle hotellitoa telefoniga. Lase nüüd jalga. Mina sinu asemel läheksin läbi köögi.”

Gustav järgis Juliuse nõuannet ja kadus. Samal õhtul veidi hiljem ilmus välja hotellidirektor, pärast seda, kui oli India külalist otsides üle tunni asjatult ringi hulkunud.

Julius ja Allan vaatlesid rannal mugavates toolides istudes päikeseloojangut, joogiklaasid käes. Direktor vabandas segamise pärast. Ent tal oli üks küsimus.

„Härra Jonsson, ega te pole juhuslikult näinud hotelli külalist Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldast? Märkasin, et suhtlesite temaga viimasel ajal üsna palju.”

„Millist Simranit?” küsis Julius.
*
Juliusel ja Gustav Svenssonil tuli ärijuttude ajamiseks edaspidi kohtuda mõnes muus kohas peale hotelli. Hotellidirektor ei saanud küll Jonssonit külalise kadumises süüdistada, aga see ei takistanud tal Rootsi härrastesse pisukese kahtlusega suhtumast. Nende puhul võis kaotada tunduvalt suurema rahasumma. Seni olid nad küll korralikult maksnud, ent hetkel oli arve kasvanud tavapärasest suuremaks ja seetõttu tuli mõningane ettevaatus ainult kasuks.

Jonsson ja Svensson kohtusid hoopis Denpasari keskuses ühes räpases baaris. Selgus, et Gustav oli sama kaliibriga väikesuller nagu Julius. Kodus Indias elas ta aastaid mõnusasti. Ta rentis auto, vahetas sellel mootori ära ja viis auto tagasi. Autorendifirmal kulus enamasti mitu kuud, enne kui avastati, et sõiduk on ootamatult seitse aastat vanemaks jäänud, ja võimatu oli öelda, kes mitmesajast autot rentinust võiks süüdlane olla. Mis siis, kui sulitembuga oli hakkama saanud hoopis keegi autorendifirma töötajatest?

Ilusad autod olid tol ajal osa Gustavi argipäevast. Pealekauba avastas ta, et mida ilusam auto, seda rohkem on lööki ilusate tüdrukute hulgas. See võrrand tekitas talle probleeme rohkem kui ühel korral. Viimane kord koguni nii suures ulatuses, et ta otsustas jätta autoäri, tüdruku ja terve India selja taha, kuna tüdruk juhtus kogemata rasedaks jääma. Selgus, et tüdruku isa oli parlamendi liige ja sõjaväelane, ning kui Gustav strateegilistel põhjustel tüdruku kätt palus, vastas isa ähvardustega ja lubas talle seitsmenda jalaväerügemendi kallale saata.

„Oli see vast jonnipunn,” ütles Julius.„Kas ta poleks võinud mõelda selle peale, mis tütrele kõige parem on?”

Gustav nõustus temaga. Raskendavaks asjaoluks oli, et isa oli äsja märganud, kuidas tema kuuesilindrilisest BMW-st oli saanud neljasilindriline, seni kuni ta ise Singapuris tööreisil viibis.

„Ja ta süüdistas selles sind?”

„Jah. Ilma igasuguste tõenditeta.”

„Olid sa siis süütu?”

„See ei puutu siia.”

Kokkuvõttes ütles Gustav Svensson, et Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase lõplik kadumine on üksnes hea.

„Kahju ainult, et ta ei jõudnud hotellis arvet ära maksta. Sinu terviseks, mu sõber.”
*
Mõni aeg pärast õnnelikku esimest kohtumist baaris oli Julius Jonsson koos kohvrisse jäänud raha hulgast võetud sobiva summa ja uue partneri Gustav Svenssoniga üle võtnud mägedes asuva spargliistanduse. Julius juhtis, Gustav oli tegevdirektor ja vaesed balilased küürutasid põldudel.

Oma varasemaid kontakte Rootsis ära kasutades eksportis Julius nüüd koos oma uue partneriga kenades sinikollastes pakendites„Gustav Svenssoni kohalikku sparglit”. Mitte kuskil ei väitnud Julius või mees, kellel oli hiljuti hoopis teine nimi, et spargel on Rootsi päritolu. Rootsiga sidus seda vaid hind ja hindust kasvataja nimi. Erinevalt Peruu projektist polnud see küll nii ebaseaduslik, nagu Julius oleks tahtnud, aga ega kõike ka ei saa. Lisaks õnnestus tal Gustaviga asutada täiendav, valgustkartvam tegevusharu. Rootsi spargel on maailmas nii hea kuulsusega, et Gustavi Bali variandi võis saata Rootsi, uutesse kastidesse ümber tõsta ja üle maailma luksushotellidesse laiali saata. Näiteks Balile. Kallimatel hotellidel tuli oma rahvusvahelise maine peale mõelda, niisiis oli iga kulutatud lisaruupia seda väärt, et mitte serveerida külalistele vesist kohalikku sparglit.
Allanil oli hea meel, et sõber Julius oli taas vormis. Elu oleks niihästi Juliuse kui ka tema saja-aastase sõbra jaoks mõnusasti edasi kulgenud, kui vaid raha kohvris poleks hakanud kokku kuivama. Mägedes asuvast istandusest saadud tulud olid märkimisväärsed, ent elu luksushotellis polnud sugugi tasuta. Ainuüksi Rootsist imporditud spargel maksis hotelli restoranis terve väikese varanduse.

Julius tahtis kehva finantsseisu Allaniga jutuks võtta. Kuidagi jäi see aga tagaplaanile. Sel hommikul pidi jutuajamine aga teoks saama. Allanil oli hommikusöögilauas tahvel kaasas nagu tavaliselt ja seekord oli päevateemaks lugu vennaarmastusest. Põhja-Korea juht Kim Jong-un oli uudise kohaselt lasknud Malaisias lennuväljal oma venna ära mürgitada. Allan ütles, et ta polegi väga üllatunud, oli ta ju Kim Jong-uni isaga isiklikult kokku puutunud. Vanaisaga samuti.

„Niihästi isa kui ka vanaisa tahtsid mind tegelikult ära tappa,” meenutas ta. „Nüüd on nad mõlemad surnud, aga mina istun siin. Elus võib ka niimoodi minna.”

Julius oli harjunud, et Allan tuletab aeg-ajalt ammuseid sündmusi meelde, teda see enam ei üllatanud. Küllap oli ta ka seda lugu kuulnud, kuid hiljem ära unustanud.

„Kas sa oled Põhja-Korea juhi isaga kohtunud? Ja vanaisaga? Kui vana sa õigupoolest oled?”

„Sada, käin saja esimest,” ütles Allan. „Kui sa seda tähele pole pannud. Nende nimed olid Kim Jong-il ja Kim Il-sung. Üks oli veel laps, aga sellegipoolest tige mis hirmus.”

Julius tõrjus eemale kiusatuse lähemalt uurida. Selle asemel juhtis ta vestluse teemale, mida ta oli juba algusest peale kavatsenud jutuks võtta.

Asi on nii, nagu Julius varemgi on vihjanud, et rahakohvrist hakkab tasapisi saama ilma rahata kohver. Viimati maksid nad oma hotelliarvet kaks ja pool kuud tagasi. Julius ei tahtnud mõeldagi, milliseks järjekordne arve võiks kujuneda.

„Ära siis mõtle,” soovitas Allan ja võttis suutäie vähevürtsist nasi goreng’i.

Veelgi akuutsem on lugu laeva rentinud mehega, kes oli helistanud ja teatanud, et sulges krediidi ja kavatseb sama teha ka härraste Karlssoni ning Jonssoni kõridega, kui võlga nädala jooksul ära ei maksta.

„Laeva rentinud mees?” küsis Allan.„Kas me rentisime laeva?”

„Luksusjahi.”

„Ah see, nojah, see läheb laevana arvesse küll.”

Siis tunnistas Julius, et kavatses Allanit tema saja esimesel sünnipäeval üllatada, ent majanduslikel põhjustel tuleb tähistamine tagasihoidlikum, mitte Harry Belafonte tasemel.

„Teda oleme me ju üks kord nagunii juba näinud,” ütles Allan.„Ja mulle pole sünnipäevad kunagi meeldinud, nii et ära sellepärast kurvasta.”

Julius kurvastas sellest hoolimata. Teadku Allan, et ta hindas Harry Belafontet kingitusena vägagi kõrgelt. Ka Julius pole enam kuigi noor, ent mitte kunagi pole keegi tema jaoks midagi nii ilusat korraldanud nagu Allan tookord.

„Ehkki mina ju ei laulnud,” ütles Allan.

Julius jätkas oma juttu ja ütles, et pidu tuleb tingimata, ta tellis tordi juba ära, ühe kondiitri käest, kes lubas krediiti. Ja pärast ootab neid lend kuumaõhupalliga üle kauni rohelise saare koos õhupallijuhi ning kahe pudeli šampanjaga.

Õhupall on tore, leidis Allan. Aga tordi võiks ehk ära jätta, kui finantsid nii piiratud on? Ainuüksi sada üks küünalt maksab ju terve varanduse.

Sada üks tordiküünalt ei päästa ega ka hukuta finantse, arvas Julius. Ta oli eelmisel õhtul kohvri üle vaadanud, et teada saada, kui palju seal raha veel järel võiks olla. Seejärel võttis ta kokku, kui palju nad umbes hotellile võlgnevad. Mis jahti puudutab, siis polnud tal vaja midagi arvutada, sest omanik oli piisavalt sõbralik ning ütles ise täpse summa.

„Kui kõik kokku arvestada, siis ma kardan, et oleme vähemalt saja tuhande dollariga miinuses,” ütles Julius.

„Kas selle hulka on ka küünlad arvestatud?” küsis Allan.
Indoneesia


Saja-aastane oli oma ümbruskonnale alati rahustavat mõju avaldanud, välja arvatud mõned üksikud korrad ajaloos, kui ta oli inimesi hullumiseni ärritanud. Nagu näiteks siis, kui ta tuhande üheksasaja neljakümne kaheksandal aastal Staliniga kohtus. Tulemuseks oli viis aastat sunnitööd. Ka põhjakorealased ei rõõmustanud mõni aasta hiljem tema üle.

Noh, see oli minevik. Nüüd oli ta saanud Juliuse nõusse, et saja esimesel sünnipäeval kõigepealt tähistavad nad seda nagu plaanitud (sest Julius tahtis seda nii kangesti) ja seejärel asuvad arutama majanduslikke probleeme. Küll kõik korda saab. Kui veab, ilmub enne seda kuskilt välja uus rahakohver.

Julius seda ei uskunud, kuigi Allani seltskonnas ei saanud milleski kunagi kindel olla. Ehkki asjad olid halvasti, kiitis ta heaks Allani ettepaneku võtta õhupallireisile kahe asemel kaasa neli pudelit šampanjat. Võib ju tekkida ootamatu tuulevaikus ja sel juhul peab neil seal üleval midagi tegemist olema.

„Äkki võtaks ka mõned võileivad,” arutles Julius.

„Misjaoks?” küsis Allan.
Hotellidirektor hoidis vanal mehel ja tema veelgi vanemal sõbral nüüd teraselt silma peal. Maksmata arve ületas sada viiskümmend tuhat dollarit. See oli vaid väike osa sellest, mis direktor priiskavate skandinaavlaste arvel viimase aasta jooksul oli teeninud, ent samal ajal oli summa liiga suur, et lasta sel kaotsi minna. Direktor võttis tarvitusele mõningad abinõud. Juba paar päeva või õigemini ööd lasi ta härraste luksusbangalot valvata, juhuks kui neil peaks pähe tulema mõte mõnest ilma klaasideta aknast välja ronida ja jalga lasta.

Ent samas tundis direktor härraste Jonssoni ja Karlssoni vastu ka mõningast tänulikkust. Esimesena mainitu oli mõnevõrra usaldustäratavalt selgitanud, et veel enne nädala lõppu on saabumas uus rahasaadetis. Ja see polnud ju esimene kord, kui Jonsson on maksmisega natuke liiga kaua viivitanud. Võib-olla oligi asi selles, et ta armastas raha ega raatsinud sellest lahkuda. Kes siis raha ei armastaks?

Kokkuvõttes mõtles direktor, et mõistlik ja strateegiliselt arukas on madalat profiili hoida ja tähistada vana mehe sünnipäeva rannas tordi ja mõne hoolikalt valitud sõnaga.
*
Lisaks sünnipäevalapsele, Juliusele ja hotellidirektorile oli kohal ka renditud kuumaõhupalli juht. Ka Gustav Svensson oleks meelsasti osalenud, ent tal oli piisavalt oidu eemale hoida.

Õhupall oli täis puhutud ja reisivalmis. Ainult palmi külge kinnitatud klassikaline ankur takistas teda omal käel minema lendamast. Õhupalli sisse puhutavat soojust reguleeris õhupalli juhi hetkel sügavalt õnnetu üheksaaastane poeg, palju parema meelega oleks ta viibinud mõni meeter kaugemal, tordi läheduses.

Allan vahtis pahaselt sada ühte ebavajalikku küünalt. Milline raiskamine! Ajast rääkimata. Juliusel võttis mitu minutit, et kõik küünlad põlema saada, ta kasutas selleks hotellidirektori kullast välgumihklit (mis seejärel Juliuse taskusse sattus).

Vähemalt oli tort maitsev. Ja šampanja on alati šampanja, ehkki see pole muidugi grokk. Allan mõtles, et asjad võiksid tegelikult hulleminigi olla.

Sel hetkel hakkasidki asjad hullemaks minema. Hotellidirektor kõlistas vastu klaasi, kavatsedes kõnet pidada.

„Armas härra Karlsson,” ütles ta.

Allan katkestas teda.

„See oli kenasti öeldud, härra direktor. Tõesti ilusasti. Aga ega me ei saa siia kõik seniks paigale jääda, kuni mul järgmine sünnipäev tuleb. Kas poleks juba viimane aeg õhupalliga teele asuda?”

Hotellidirektor sattus segadusse, Julius andis õhupalli juhile noogutusega märku ja too pani otsekohe torditüki käest. Oli ta ju tulnud siia eeskätt tööd tegema.

„Selge! Lähen helistan lennuvälja ilmateenistusele. Tahan olla kindel, et tuul puhub endiselt õigest suunast. Tulen kohe tagasi!”

Oht, et tuleb hakata kõnet kuulama, oli möödas. Selle asemel oli aeg pardale asuda. Korvi ronimine oli koguni saja ühe aastase jaoks lihtne. Korvi najal oli kuue astmega teisaldatav trepp, veidi väiksem, kolme astmega variant aga korvi siseküljel.

„Tere, väikemees,” ütles Allan ja sasis üheksa-aastase assistendi juukseid.

Üheksa-aastane teretas häbelikult vastu. Ta teadis oma kohta ja tundis oma tööd. Ankrut polnud enam vaja, kuna välismaalaste raskus hoidis korvi paigal.

Julius palus poisil näidata, kuidas süsteem töötab, ja sai teada, et soojust ja seega ka õhupalli kõrgust reguleeritakse gaasiballooni otsas oleva punase kangiga. Ärasõiduks tuleb seda vaid paremale keerata. Ja kui maanduma hakatakse, tuleb kangi vasakule keerata.

„Algul paremale, siis vasakule,” ütles Julius.

„Täpselt nii, härra,” vastas poiss.
Nüüd juhtus kõigest mõne hetke jooksul paralleelselt kolm asja.

Esimene:

Allan märkas igatsevat pilku, millega üheksa-aastane torti vaatas, ja tegi ettepaneku, et poiss käib jooksujalu kärmelt ära ja toob endale torti. Laual olid valmis nii taldrikud kui ka lusikad. Poissi polnud vaja pikalt keelitada. Ta kargas korvist välja vaat et ennegi, kui Allan lause jõudis lõpetada.

Teine:

Julius keeras punast kangi proovi mõttes vasakule ja paremale, tehes seda nii õnnetult, et kang jäi talle pihku.

Kolmas:

Õhupalli juht väljus hotellist murelikul ilmel, raputas pead ja ütles, et sõiduga tuleb oodata, sest tuul hakkab põhjasuunda keerama ja see ei sobi õhupalli praegusele asukohale.
Seejärel juhtus veel kolm asja, needki üsna paralleelselt.

Esimene:

Õhupalli juht märkas oma üheksa-aastast poega, nina tordis, ja kukkus sõimama, kuna vaene poiss oli oma postilt lahkunud.

Teine:

Julius vandus, sest punane kang tuli ballooni küljest nii kergesti lahti. Nüüd voolas soojus mühinal õhupalli, mis ...

Kolmas:

... hakkas maast õhku kerkima.

„Seis, mida te teete?” karjus õhupalli juht.

„See kuradi kang on süüdi, mitte mina!” hüüdis Julius.

Õhupall oli kolme meetri kõrgusel. Seejärel nelja. Ja viie.

„No nii!” ütles Allan.„Pidu võtab tasapisi hoogu!”
India ookean


Karlsson, Jonsson ja õhupall olid juba päris kaugel avamere kohal, kui õhupallijuhi kisa enam nende kõrvu ei kostnud. Tuul puhus ju maa poolt.

Kui meest enam kuulda ei olnud, nägid nad teda veel mõnda aega kätega vehkimas. Nad nägid ka hotellidirektorit tema kõrval. Too ei vehkinud kätega, ent oli tõenäoliselt sama õnnetu. Või veelgi õnnetum. Sada viiskümmend tuhat dollarit hõljus temast pikkamööda kaugemale. Kuna teised olid muuga hõivatud, pöördus üheksa-aastane poiss tagasi tordi juurde.

Veel mõni minut hiljem ei paistnud maa enam ühestki suunast. Julius lõpetas punase kangi üle vandumise.Ta püüdis kangi mitu korda tagajärjetult paigale seada ja kui see ei õnnestunud, viskas ta selle üle parda.

Gaas ja tulejuga mühisesid takistamatult palli sisse. Mõnes mõttes oli see hea, muidu oleksid nad ju koos korvi ja muu kupatusega merre pudenenud.

Julius vaatas ringi. Gaasiballooni tagant leidis ta navigaatori. See oli hea uudis! Mitte et sõiduriista õnnestuks kuidagi juhtida, aga nüüd saavad nad ju teada, millal nad võiksid uuesti maa kohale jõuda.

Sel ajal, kui Julius geograafiasse süvenes, avas Allan esimese neljast kaasa võetud šampanjapudelist.

„Hopsti!” ütles ta, kui kork üle korvi ääre lendas.

Juliuse meelest ei suhtunud Allan olukorda piisavalt tõsiselt. Neil polnud ju aimugi, kuhu nad teel on.

On küll aimu, leidis Allan.

„Ma olen nii mitu tiiru ümber maakera sõitnud, et hakkan tasapisi ära õppima, kuidas see välja näeb. Kui tuul puhub ka edaspidi samast suunast, siis jõuame paari nädala pärast Austraaliasse. Aga kui tuul veidi sinnapoole pöörab, siis peame veel paar nädalat ootama.”

„Ja kuhu me siis satume?”

„Noh, igal juhul mitte põhjanabale, sinna ei tahtnud sa nagunii minna. Lõunanabale see-eest küll.”

„Mida kuradit ...” alustas Julius, aga Allan katkestas teda.

„Nii-nii, võta oma klaas. Minu sünnipäeva puhul ja meie terviseks. Gaasiballoon saab juba jupp maad enne lõunanaba tühjaks. Tule istu!”

Julius tegi, nagu Allan ütles, istus sõbra kõrvale vabale taburetile ja jäi tühja pilguga enda ette vahtima. Allan nägi, et Julius on mures. Siin läheb vaja väikest lohutust.

„Jah, asi näeb praegu üsna lootusetu välja, mu sõber. Aga seda on minu elus ennegi juhtunud ja ometigi olen ma praegu siin.”

Allani uskumatu rahu aitas Juliust natuke. Võib-olla teeb šampanja ülejäänud töö ära.

„Palun anna mulle pudel,” ütles ta vaikselt.

Ta võttis otse pudelist neli tublit lonksu.
Allanil oli õigus, gaas balloonis lõppes enne, kui maa silmapiirile ilmus. Balloon hakkas läkastama ja leek muutus katkendlikuks, siis kustus see lõplikult, täpselt ajaks, mil sõpradel oli õnnestunud esimene pudel tühjaks juua.

Sõit jätkus pehmelt India ookeani pinna suunas, mis sel päeval nägi välja nagu Vaikne ookean.

„Mis sa arvad, kas korv jääb veepinnale ujuma?” küsis Julius.

„Seda saame varsti näha,” vastas Allan.„Vaata!”

Saja ühe aastane soris õhupallijuhi ettenägematuteks juhtumiteks mõeldud kastis. Ta tõstis sealt välja tuttuue punase kangi.

„Kahju, et me seda õigel ajal ei leidnud. Ja vaata, mis siin veel on!”

Kaks valgusraketti.
Hädamaandumine veepinnale läks paremini, kui Julius oli julgenud loota. Korv plartsatas vette, vajus hoo ja raskuse tõttu pool meetrit allapoole, keeras neljakümne viie kraadisesse kreeni, tuli sellest välja ja jäi seejärel lainetele tasakesi õõtsuma.

Taadid kukkusid kaldumise ajal külili ja vajusid seina äärde hunnikusse. Julius kargas kähku jalule, nuga käes, et kasutu ja esialgu veepinnal püsiva õhupalli köied läbi lõigata, enne kui see põhja läheb ja korvi ning mehed endaga kaasa veab.

„Tubli töö,” tunnustas Allan korvi seina ääres lamades.

„Aitäh,” ütles Julius ja aitas sõbra jälle taburetile istuma.

Julius monteeris raske gaasiagregaadi lahti ja viskas selle koos konstruktsiooni üleval hoidnud nelja trossiga ookeani. Korvi kogukaal oli nüüd vähemalt viiskümmend kilo väiksem. Julius pühkis laubalt higi ja istus sõbra kõrvale taburetile.

„Mis edasi?” küsis ta.

„Ma arvan, et võtame veel ühe pudeli šampanjat, siis pole karta, et me kaineks saame. Kas sa ei võiks ühe neist rakettidest välja lasta, kuni ma pudelit avan?”

Läbi korvi külgede immitses vett sisse, ent mitte kuigi hullusti, paari lähema tunni jooksul ei tohiks nad veel uppuda, arvas Allan. Kui nad leiavad midagi, millega vett välja kühveldada, venib see aeg pikemakski.

„Kahe tunni jooksul võib paljutki juhtuda,” ütles ta.

„Nagu näiteks?” küsis Julius.

„Nojah, võib muidugi ka vähem juhtuda. Või siis üldse mitte midagi.”
Julius avas esimese valgusraketi pakendi ja püüdis indoneesiakeelsest juhisest aru saada. Ta oli kergelt vintis ega jaksanud tunda nii suurt meeleheidet, nagu olukord oleks nõudnud. Ühest küljest teadis ta, et sureb varsti. Teisest küljest oli ta koos mehega, kes on võib-olla surematu. Mehega, keda kindral Franco ei hukanud, Ameerika immigratsioonivõimud ei saatnud teda eluks ajaks vangi, Stalin ei kägistanud teda ära (ehkki sellest oli vähe puudu), teda ei löönud maha ei Kim Il-sung ega Mao Zedong, Iraani piirivalve ei tulistanud teda pikema jututa surnuks, külma sõja ajal kahekümne viie aasta jooksul topeltagendina tegutsedes ei kõverdatud tema üha kiilanevas peas ühtegi juuksekarva, ta ei surnud Brežnevi hingeõhust ja teda ei tõmmanud kaasa ka president Nixoni langemine.

Ainus, mis võib-olla vihjas Allani peatsele surmale, millest ta oli nii palju aastaid pääsenud, oli fakt, et ta istus nüüd vett sisse laskvas punutud korvis keset ookeani kuskil Indoneesia, Austraalia ja Antarktise vahel. Aga kui äsja saja ühe aastaseks saanud sünnipäevalaps ka selle üle peaks elama, on loogiline arvata, et Juliuski jääb tema tuules ellu.

„Ega vist muud teha ei tule kui siit tõmmata,” ütles ta ja tõmbas vales asendis käes hoitud raketi nööri õiges suunas, misjärel rakett lendas vette ja jätkas oma teekonda, kuni paarisaja meetri sügavusel ära kustus.

Julius kaalus, kas poleks õigem lihtsalt alla anda. Ent Allan lasi järgmisel pudelil korgi pauguga pealt, ulatas pudeli sõbrale ja palus tal mõned lonksud võtta – kas siis klaasi kasutades või ilma –, sest tema meelest oli sõbral seda vaja.

„Ma arvan, et seejärel võiksid sa järgmise raketiga katset teha. Aga parem sihi ülespoole, ma usun, et siis on seda paremini näha.”
India ookean


Põhja-Korea kaubalaeva Kuulsus ja Jõud ametlikuks ülesandeks oli kolmekümne tuhande tonni teravilja transportimine Havannast Pyongyangi. Vähem ametlikuks lisaülesandeks oli Madagaskarist kagu pool sõitu aeglustada ja öö varjus neli kilo rikastatud uraani pardale võtta. Uraan oli kullerite abil toodud Kongost Burundisse, sealt Tansaania kaudu Mosambiiki ja edasi Aafrika kontinendist itta jäävale saarele, millest Kuulsusel ja Jõul oli nagunii põhjust mööda sõita.

Põhjakorealased mõistsid, et neil hoitakse silma peal. Kõigest mõni aasta varem oli üks sõsarlaevadest sattunud mässuliste kontrolli all olevasse Liibüa sadamasse, enne kui kaptenil õnnestus altkäemaksuga nende pääsemine tagada, tookord oli laeval naftalaadung. Kuubast koju sõites Somaalias, Iraanis või mõnel teisel samasuguse kuulsusega maal peatumine ei viiks millegi muuni peale selle, et avamerel tuleksid pardale ÜRO relvajõud. Seda oli varemgi juhtunud, viimati Panama lähistel. Tookord sattus teravilja all olema niihästi lennukimootoreid kui ka keerulist elektroonikat, kõik puha vastuolus uhkele rahvademokraatiale ÜRO poolt kehtestatud embargoga. Korealased teatasid maailmale ärritunult, et ega korealased polnud mootoreid ja elektroonikat vilja alla peitnud, vaid maailm.

Seekord pöörduti Kuubalt koju teises suunas, maailm on ju ümmargune. Ametliku versiooni järgi keeldus rahvademokraatlik vabariik teistkordsest ahistamisest, nagu Panama rannikul kord juba oli sündinud. Ütlemata jäeti aga, et neil oli tee peal ka muid asju ajada.

Seni oli kõik õigesti läinud. Kapten Pak Chong-uni laev oli täis kõrgekvaliteedilist teravilja, millest Suur Juht põrmugi ei hoolinud, tema sõi oma kõhu nagunii täis. Ent lisaks sellele oli pardal Korea turvalises portfellis nüüd ka neli kilo rikastatud ja pliisse pakitud uraani. Uraan oli Ameerika koerte ja nende kolmekümne kaheksandast laiuskraadist lõuna poole jäävate liitlaste vastu võitluse jätkamise üheks eelduseks. Kogus – neli kilo – polnud muidugi selline, millele saaks rahva tulevikku rajada, ent see ei olnudki eesmärgiks. Praegune reis oli lihtsalt hankimiskanali kui sellise testimine. Kui kõik sujub tõrgeteta, suurendatakse koguseid mitmekordselt, venelased olid seda lubanud.

Kapten Pak lausa tundis, kuidas laeva teekonda tagasi Pyongyangi jälgivad imperialistlikud satelliidid, kes, nagu alati, on valmis leidma põhjust nende ründamiseks, alandamiseks ja mustamiseks.

Pak hoidis portfelli kapteni kajutis seifis, nii et kui kaabakad peaksid pardale tulema, leiavad nad selle nagunii üles. Ent siiamaani ei viidanud sellele miski. Veel pole tehtud ühtegi viga. Peagi ei takista enam miski kapteni võidukat kojujõudmist.
Pak Chong-uni mõtted katkestas ilma koputamata sisse astuv esimene tüürimees.

„Kapten!” ütles ta. „Nägime neli miili põhja pool hädaraketti. Mis me teeme? Ignoreerime?”

Neetud! Just siis, kui kõik nii hästi läks. Kapten Pak mõtles pingsalt. Kas see võib olla lõks? Keegi, kes kavatseb uraanile käpa peale panna? Parem on muidugi teha nägu, et me ei märganud midagi, nagu tüürimees äsja vihjas.

Aga kindla peale nägid seda neetud ameeriklased. Kosmosest. Ja teevad nüüd kindlasti pilte. Põhja-Korea laev ei vaevu merehädalistele appi minema – see on mereseaduse rikkumine, kohutav mainekahju Suurele Juhile (ja kapten Pak lastakse muidugi maha).

Ei, vähem halb on vist siiski järele vaadata, kust see rakett välja lasti.

„Mis jutt see on, tüürimees!” ütles kapten Pak Chong-un.„Korea Rahvademokraatliku Vabariigi esindajad ei jäta hädalisi abita. Võtke uus kurss ja valmistage ette päästeaktsioon. Tegudele!”

Esimene tüürimees andis hirmunult au ja sibas minema. Ta kirus ennast, et polnud oma sõnu paremini valinud. Kui kapten sellest ette kannab, on tema karjääril lõpp. Parimal juhul.
*
Merel korvis loksuvatel sõpradel ulatus vesi nüüd pahkluudeni. Allan istus, must tahvel süles, ja imestas, et see siin, eikuskil, ikka veel töötab.

„Kuula!” ütles ta.

Siis rääkis ta oma sõbrale, et tegelikult ei tee oma marki täis üksnes presidendid, nagu näiteks Robert Mugabe Zimbabwes, kes defineeris homoseksuaalsust„eba-aafrikalikuna” ja otsustas, et homoseksuaale tuleb õpetada ja sel eesmärgil kümneks aastaks vangi saata. Juhtus aga nii, et Mugabe naine peksis pikendusjuhtmega tüdrukut, kes oli tema pojaga ühes hotellitoas suhelnud. Nähtavasti oli perekonnas ka heteroseksuaalsusega probleeme.

Julius oli sõbra viimase uudise osas seisukoha võtmiseks liiga masendunud ja tahtis paluda tal vaikida, et saaks rahus surra, kui tema mõtted katkestas udupasuna hüüd. Kaugelt hakkas paistma laev. Suunaga otse korvi poole.

„Sa kuradi kurat,” ütles Julius.„Sa elad ka selle seikluse üle, Allan.”

„Tundub, et sina samuti,” vastas Allan.
*
Ainsad esemed, mis koos meestega laeva toodi, olid Allani must tahvel ja viimane pudel šampanjat. Allanil oli tahvelarvuti ühes ja pudel teises käes, kui nad koos Juliusega tekil kapten Paki juurde astusid.

„Tere päevast, kapten,” ütles Allan järgemööda inglise, vene, mandariini ja hispaania keeles.

„Tere päevast,” vastas pahviks löödud kapten inglise keeles.

Ta valdas nii vene kui ka mandariini keelt ja omas tänu sagedastele Kuubareisidele ka mõningaid teadmisi hispaania keelest, aga ta oli meeskonnas ainuke, kes inglise keelt oskas, ja tajus vaistlikult, et mida vähem kõrvu nende vestlust pealt kuulab ja sellest aru saab, seda parem. Vähemalt seni, kuni ebaselge olukord on ära klaaritud.

Kapten Pak teatas merehädalistele härradele, et nende elu päästeti Korea Rahvademokraatliku Vabariigi nimel ja Suure Juhi auks.

„Tervitage suurt juhti ja tänage teda, kui kokku juhtute,” ütles Allan.„Kus te võiksite meid tee peal maha panna? Soovitatavalt Indoneesias, kui see teile liiga suurt tüli ei tee, meil pole paraku ühtegi isikuttõendavat dokumenti kaasas ja sellisel puhul võib teise riiki siirdumine tülikaks osutuda, kas pole?”

Jah, kapten Pak teadis, kui tülikas võib teise riiki siirdumine olla. Seal, kust tema pärit oli, see niisama lihtsalt ei käi. Ent sellegipoolest ei hakanud ta avamerelt korvist üles korjatud võõraste härradega lobisema. Ja kasutatavast keelest sõltumata ammugi veel meeskonna kuuldes.

„Kaptenina on mul seaduse järgi kohustus reisi vältel hoolikalt hoida laeva lasti ning ka muus osas lastiomaniku huve silmas pidada. Sama seaduse järgi olen ma kohustatud laeva asjakohase kiirusega sihtpunkti juhtima.”

„Mis see tähendab?” küsis Julius rahutult.

„See tähendab seda, mida ma just praegu ütlesin,” ütles kapten Pak.

„See tähendab, et ta ei kavatse meid enne Pyongyangi maale lasta,” ütles Allan.

Juliusel polnud mingit soovi Põhja-Koreasse sõita.

„Aga palun, härra kapten,” ütles ta. „Meil on siin juhtumisi üks pudel šampanjat, mõtlesime, et kui meid üles korjatakse, nagu tegelikult juhtuski, võiks see ära kuluda. See pole küll nii jahutatud, nagu peaks, aga kui kaptenil midagi selle vastu ei ole, siis jagame seda meelsasti teiega. Õpime üksteist paremini tundma ja arutame, millised lahendused võiksid veel kõne alla tulla.”

See oli Juliusel hästi öeldud, mõtles Allan ja tõstis pudeli tunnustavalt kõrgele.

Kapten võttis selle Allani käest ära ja teatas, et see on konfiskeeritud, kuna pardal valitseb alkoholikeeld.

„Alkoholikeeld?” küsis Julius.

Alkoholikeeld? mõtles Allan ja vähe puudus, et ta oleks palunud luba korvi tagasi minna.

„Härrased, kahe tunni pärast kuulatakse teid üle. Esialgu ei kahtlustata teid üheski kuriteos, ent see võib veel muutuda. Kavatsen teid isiklikult üle kuulata. Esimene küsimus on, kes te olete ja miks te otsustasite avamerel punutud korvis ringi ulpida. Koos pudeli šampanjaga. Aga sellest kõigest räägime hiljem.”

Seejärel pöördus kapten Pak esimese tüürimehe poole, kes sai kuulda, et ta peab oma asjad kokku korjama ja alla meeskonna juurde kolima, sest ohvitserikajut võetakse tema käsutusest ära. Selle asemel majutatakse sinna need kaks võõrast meest. Lisaks tuleb esimesel tüürimehel hoolt kanda, et kajuti ukse taga oleks pidevalt valves üks madrustest – kui tüürimees ei otsusta ise valvesse asuda–, et härrastele mingit kahju ei sünniks või et nad ise midagi kahjulikku välja ei mõtleks.

Esimene tüürimees andis au. Ta polnud asjade arengu üle sugugi õnnelik. Minna meeskonna hulka kahe vana kahvanäo pärast ... ei, kapten oleks pidanud nad merre jätma. See saab lõppeda ainult sama halvasti, nagu see algas.
Kapten Pak Chong-un aimas, et ees ootavad probleemid. Ta kontrollis veel kord kapteni kajuti lukustatud seifi sisu. Võti rippus tal kaelas keti otsas.

Seif sisaldas kõiki ette nähtud logiraamatuid, ühte mereseaduse eksemplari ja portfelli pliisse pakitud nelja kilo rikastatud uraaniga.

Ülesande täitmine, mille ta Suurelt Juhilt isiklikult oli saanud, oli praegu veel kõigest kolme ööpäeva kaugusel. Ülesande taeval ei paistnud ühtegi pilve. Kui seda sõna-sõnalt võtta. See tähendas nagu alati, et ameeriklaste satelliidid hoidsid tal silma peal. See oli ju tegelikult pilv, ehkki piltlikult öeldes. Teiseks samasuguseks olid kaks võõrast meest tema seina taga esimese tüürimehe kajutis.

„Võeh,” võttis kapten Pak kogu loo kokku ja kõndis naaberkajutisse.

Ta vahtis valvurile nii kaua vihaselt otsa, kuni too taipas kaptenile ukse avada. Kapten heitis valvurile taas kurja pilgu, lõpuks sulges too ukse.

„Mu härrad, aeg on ülekuulamisega alustada,” ütles kapten Pak Chong-un.

„Tore,” ütles Allan.
Kongo


Kongo on Aafrika suuruselt teine maa, kus on alati olnud rikkalikult eeskätt kahte asja: loodusvarasid ja viletsust.

Kõige viletsam oli olukord siis, kui Belgia kuningas Leopold II pidas riiki oma isiklikuks kummipuuistanduseks. Ta laskis orjata kõigil, keda ta vähegi kätte sai, tappes kokku ligi kümme miljonit inimest. Terve Rootsi jagu rahvast. Või kui soovite, siis terve Belgia jagu.

Kui Kongo palju raskeid aastaid hiljem iseseisvaks sai, sattus presidenditoolile keegi Joseph Mobutu. Kuulsust kogus ta peamiselt sellega, et müüs oma maa rikkusi sellele, kes kõige rohkem altkäemaksu andis, jättis raha endale ja võttis endale nimeks Kõikvõimas Võitleja, kes tänu oma vastupidavusele ja üüratule võidutahtele kõnnib võidult võidule ning jätab tuleleegid oma jalajälgedesse.

See vend – mõtles USA – on Kongo ja Aafrika tulevik.

Seega istus Kõikvõimas Võitleja tänu CIA lahkele toetusele aastakümneid võimu juures. Kummit asendas uraan kui kõige huvitavam loodusvara. USA sai Hiroshima ja Nagasaki aatomipommide jaoks uraani just nimelt Kongost, tänuks abi eest toetati aga Kongo tuumauurimiskeskuse rajamist Kõikvõimsa ja tulejälgede jätja juhtimisel. Pole kindel, kas see ikka oli USA läbi aegade kõige andekam poliitiline otsus.

Riigis, kus eranditult igas valdkonnas valitses korruptsioon, kadus suurtes kogustes rikastatud uraani. Osa sellest ilmus siin ja seal välja ning toimetati turvalisse kohta, teadmata kogus oli aga kadunud ja jäi kadunuks.

Aeg möödus. Läänemaailma tähtsaimad julgeolekuteenistused ei jaksanud enam otsida midagi, mida nagunii polnud võimalik leida. Jäi üle vaid takistada uute koguste jõudmist mustale turule. Nii mõnigi operatiivüksus lohutas end sellega, et kadunud uraan muutub ju iga aastaga üha lahjemaks.

Saksa liidukantsleri Angela Merkeli teadmised olid aga põhjalikumad, mistõttu ta ei suhtunud sellesse sama lootusrikkalt. Proua Merkel oli võrreldes enamiku maailma juhtidega juba vana kala ja arvestas järgmisel sügisel tagasivalimisega. Tema keemikutaust ütles talle, et teda küll enam pukis pole, kui saabub päev, mil kadunud isotoop tema riigile enam ohtlikuks osutuda ei saa. Kuuekümne kolme aastasena ja pärast kahtekümmet kaheksat aastat poliitikas oli tal veel paljugi pakkuda. Ent tema enda poolitusaeg oli siiski tunduvalt lühem kui rikastatud uraani neli koma viis miljardit aastat.
Põhja-Korea


Kim Jong-un ei tahtnud kunagi saada selleks, kes temast sai. Tegelikult olid kaks vanemat venda temast järjekorras eespool, ent üks ei andnud end kätte, kuna võttis oma perekonna kaenlasse ja pages valenime all riigist Tokyosse segadust tekitama. Selle järel veel ka Disneylandi – kaks valet valikut kahest võimalikust. Vanuselt järgmist venda pidas isa Kim Jong-il liiga nõrgaks. Eeskätt tähendas see tema kahtlustamist homoseksualismis. Armastatu valik seatakse nii mõneski kohas küsimärgi alla.

Isa Kim oli juba küpses eas, kui tal tuli Igavese Presidendi Kim Il-sungi koht üle võtta, ilmselt plaanis ta ka oma noorimale pojale samasugust pikka sisseelamisperioodi. Elus on aga see probleem, et nii võimukandjad kui ka lihtsad inimesed surevad siis, kui nad surevad. Ootamatult avastas kahekümne viie aastane poeg, et tal tuleb hakata äsja lahkunud isa pärandit edasi viima. Tegelikult olid ootused veelgi suuremad, sest isa läks ajalukku juhina, kes tühja kõhtu kannatanud rahva tõeliselt nälgima pani.

Noorest Kimist sai mõne kuu jooksul tubli Game boy-mängija asemel kolme tärniga kindral. Rahvusvahelised analüütikud ei andnud talle palju lootust. Kutsikast ülemjuhataja armeele, mille eesotsas oli rida karastunud ohvitsere, kaasa arvatud kutsika lihane onu – see ei saa ju ometi hästi lõppeda?

See ei lõppenudki hästi. Tähendab, onu ja kindralite jaoks. Võimalik, et nad haudusid mingeid plaane, aga enne kui need teoks said, olid kõik ohvitserid kõrvaldatud. Noor Kim osutus meheks, kellega ei tehta nalja ja keda ei saa kamandada. Onu mõisteti surma muu hulgas oma naisele truudusemurdmise eest. Kaheteistkümneleheküljelises kohtuotsuses ei puudutatud sõnagagi fakti, et noore Kimi isa sai kolme eri naisega viis last.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42537434&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.