Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Tooge mulle Ivy Pocketi pea Caleb Krisp Sellest ajast saadik, kui Ivy Pocketi kätte sattus Kellateemant, on teda taga aetud, haneks tõmmatud, ära röövitud, luku taha pandud ja antud lapsendamiseks tõeliselt kohutavatele kasuvanematele. Õnneks aga maandub Ivy Pocket alati jalgadele, sest tema vaist töötab sama hästi kui hirmunud kaslasel. Pihus Kellateemant, tormab ta päästma oma parimat sõpra Rebeccat, keda hoitakse paralleelmaailmas vangis. Kuid Ivy Pocket on jäänud haigeks, teda ajab kõikjal taga üks valge ülikonnaga mees ja Butterfieldidel näib olevat taas kuri plaan ta luku taha panna. Ivy Pocket on kindel, et paari triki ja meisterliku maskeeringu abil õnnestub tal vaenlaste eest piisavalt kaua kõrvale põigata, et saada hakkama maailma kõige hulljulgema päästeoperatsiooniga. Originaali tiitel: Caleb Krisp Bring Me the Head of Ivy Pocket Greenwillow Books Imprint of HarperCollins Publishers 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Margot Visnap Text copyright © 2017 by Caleb Krisp Illustrations copyright © 2017 by Barbara Cantini All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2018 ISBN 978-9985-3-4463-7 ISBN 978-9985-3-4558-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak „Miks me aeglasemal tsõitma hakkasime?” Ma ei maganud. Lihtsalt tukastasin kergelt, nagu noored daamid pikal tõllasõidul ikka. Mul oli suu pärani lahti. Pea peenel viisil taha kallutatud. Vahel pääses kuuldavale ka mõni musikaalne norsatus. Kõik väga elegantselt. „Kutsar, miks me aeglustame?” Naisehääl. Naine tundus võrdlemisi ärritunud. „Meie järgmise peatuseni on veel miile. See on äärmiselt ebatavaline.” Mu rahulik uinak ei kannatanud sellist valjuhäälset olendit välja. Kui naine lobises „plaanivälistest peatustest”, sain äkki aru, et akende lõgisemine ja tõllamürin jäid korraga järele. „Vabandust.” Tundsin teravat torget ribide vahele. „Kas sa nihutaksid ennast?” Mind lükati kõrvale, sest keegi pressis ennast minu ja akna vahele istuma. Mu silmad plõksatasid lahti. „Mida sa oma arust teed, igavene tobe lehm?” Trügija oli too pepsi olekuga ameeriklanna preili Finch. Seesama, keda oli vapustanud, et ma sõidan Londonisse üksinda. „Oma kohalt ma maanteele ei näe ja ma tahan ometi teada, miks me nii äkki peatusime.” Ta mossitas huuli ja vahtis tigedalt. „See on ikka äärmiselt ebatavaline.” Olin nüüd litsutud vastu seda nägusat noormeest, kes magas sügavalt, „David Copperfield” rinnal. Minu vastas olid kolm valgejuukselist õde ametis kollasiniste sallide kudumisega. (Ma ei teadnud nende nimesid, aga olin üsna kindel, et nad olid Jupats, Suurkõrv ja Toriseja.) „Täiesti arusaadav,” ütlesin ja rammisin preili Finchi viisakalt õlaga. „Lõppude lõpuks, milleks muuks need tõllasõidud ikka on kui selleks, et sind une ajal metsikult rünnataks?” Preili Finch tõmbas kardina eest. „Noh, palun vabandust,” ütles ta sugugi mitte kahetseval toonil. „Kuigi see oli kõigest väike torge.” „Tõsi ta on,” nõustusin innukalt. „Olen kindel, et mulle kõigest tundus, et see oli peletislikult valus, sest sind on õnnistatud metsatöölise kätega.” Preili Finch vahtis vihaselt. Heitis pilgu oma käsivartele. „Mind… mind on alati kirjeldatud kui õrna naisolevust.” „Mis muudab su pundunud käsivarred veel tähelepanuväärsemaks.” Laksasin talle uue sõbra kombel vastu põlve. „Sa peaksid tsirkuses esinema, kullake. Teeniksid terve varanduse.” Preili Finch kibrutas laupa, vangutas pead ja turtsatas. Mis oli ameerikalik viis väljendada sügavat rahulolu. Siis pööras ta pea ära ja vaatas aknast välja. „Väljas on nii pime, et ma ei näe õieti midagi.” See oli küll tõsi. Kuigi kell näitas, et on kaks päeval, oli vaade troostitu – tumedad pilved rippusid kohutavalt madalal ja keerlesid nagu ahjust kerkiv suits. Toetusin istme seljatoele ja ohkasin. Mõtlesin, kus ma olen. Ja miks. Tõld oli teel Londonisse. Ja ma läksin sinna kõige tõsisematel põhjustel. Et päästa Rebecca ja tuua ta koju (Winslow Street oli ainuke koht, mis võimaldas mul pääseda otse Prospa House’i). Et välja uurida, miks need valvurid, kes teda vangis hoidsid, näisid mind tundvat. Ja vabastada Anastasia Radcliff võikast hullumajast Islingtonis ning viia ta kokku lapsega, kellest ta oli nii julmalt lahutatud. Aga parajasti seisis tõld lihtsalt paigal. Ja esimest korda tuli mulle pähe, et see on üsna veider. „Mida sa näed, preili Finch?” „Suurt midagi,” vastas ta. „Siiski – kutsar ronib alla.” „Midagi on tee peal,” teatas Suurkõrv aknast välja vaadates. „Mis see võiks olla?” küsis Jupats. Toriseja nipsutas mulle sõrmi, justkui oleksin puudel. „Tüdruk, mine ütle kutsarile, et ta sõidaks mööda sellest, mis iganes seal teed tõkestab. Ütle talle, et mu õed ja mina peame olema kella üheksaks Londonis, muidu jääme laevast maha.” Kuigi ma raudselt ei sallinud käsutamist – eriti kui kamandas mingi ebaviisakas vanamutt – tahtsin tõesti teada, mis meid kinni peab. Seega pressisin ennast preili Finchist mööda ja astusin tõllast välja. Teed palistasid tihedad nisupõllud, kuldsed kõrred näisid tusaste tormipilvede all roostepruunidena. Eemalt kostis ärritatud hääli – aga alles siis, kui olin läinud ringiga ümber hobuste ja sain vabalt teele vaadata, mõistsin lõpuks, milles asi. Väike kohvreid täis vanker oli ümber läinud. Kutsar lamas maas ja tema peast immitses verd. Tema kõrval seisis suure kondiga naine ja nuuksus pööraselt, meie kutsar härra Adams sidus samal ajal lahti vankri ette rakendatud kahte musta täkku. Kui hobused olid vabad, kummardus härra Adams alla, et hoolitseda vigastatud mehe eest, kes näis rohkem muretsevat vankri pärast. Kui kutsarid arutasid, mis oli juhtunud, osutas härra Adams eemale väikese talumaja poole ja märkis, et paar abikätt kuluks marjaks ära. „Kas ma lähen ja tõstan häiret?” küsisin abivalmilt. „Ma oleksin võinud surma saada!” kriiskas turske naine. „Ime, et ma kaela ei murdnud!” „Kas te saite viga, proua?” kostis hääl minu tagant. Keerasin ringi ja nägin preili Finchi, kes vaatas, kulm kortsus. „Kas ma saan aidata?” „Maandusin õla peale,” kurtis naine käsivart kinni hoides, „ja see valutab mis hirmus.” Ta nuuksus taas. „Ma oleksin võinud surma saada.” „Mis juhtus?” küsisin naiselt. Ta osutas haavatud mehele. „Sõitis nagu hullumeelne, vaat mis!” Hakkas sadama vihma, mida tuul igas suunas laiali pillutas. „Vaene naine,” lausus preili Finch tõsiselt. „Tulge koos meiega tõlda varjule. Me saadame arsti järele.” „Väga lahke teist,” ütles naine, „aga ma pean siia jääma ja oma asjadel silma peal hoidma.” Ta noogutas minu poole. „Võibolla saab tüdruk mulle seltsiks olla? Ma olen lausa närvipundar, päris tõesti.” Preili Finch arvas, et see on suurepärane mõte – ta lükkas mind viriseva naisterahva poole ja kiirustas tõlda tagasi. Naine haaras mul kõvasti käest ja muudkui korrutas, kui lähedal ta surmale oli olnud. Märkasin, et ta heitis vargsi pilke maanteele meie taga. „Te saite ikka kõva obaduse vastu pead,” märkis härra Adams vankrikutsarit jalule tõmmates. „On hullematki ette tulnud,” ütles kutsar valust võpatades. „Pean lihtsalt… natuke puhkama.” Härra Adams aitas kutsaril teeserva komberdada ja seadis ta seal õrnalt istuma. Aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu – sest mu pilk oli endiselt kinni viripillil, kes mu kätt pigistas. Hädas näitsiku kohta oli ta silmapaistvalt jõuline. Väikesed kohutavalt lähestikku asuvad säravad silmad. Nahk vagusid ja süvendeid täis nagu saiapäts. Puhmas kulmud. Nina keskelt paremale viltu. Vurruudemed. Kokkuvõttes oli ta äärmiselt veenev. Ainult mulle see ei mõjunud. Sest ma teadsin täpselt, kes selle meisterliku maskeeringu all luurab. „Väga muljetavaldav, preili Always,” märkisin ja rapsasin käe lahti. „Kummuli vanker, vigastatud kutsar – kõik mõjub nii tõelisena.” Kurikael astus kohkunult tagasi. „Mida sa sellega öelda tahad?” hüüatas ta. „Ma sain peaaegu surma! Ma oleksin võinud kaela...” „Jaa, jaa, su pea oleks võinud kaela otsast prõksti lahti murduda. Aga ei murdunud ju, sest kogu see asi on peletislik lõks. Ainult et mina olen kaugelt liiga tark, et sinna sisse langeda.” „Sa oled peast segi.” Õel naine vaatas härra Adamsi poole. „Kas te kuulsite, mida ta mulle ütles? See tüdruk on hull!” Taevas vappus metsikult, kui härra Adams lõuga kratsis ja mind uuris. „Tema mõistuse kohta ei oska ma midagi öelda,” lausus ta aeglaselt. „Tean ainult, et ta reisib üksi ja tal pole pagasit.” „Näed siis!” hüüatas naine. „No milline laps reisib läbi riigi üksipäini ja ilma asjadeta?” Hüsteerilised süüdistused kipuvad rahva tähelepanu endale tõmbama – sellepärast pistsidki kolm kortsulist õde pea tõllaukse vahelt välja ja jõllitasid raevukalt. „Kas midagi on lahti?” uuris Suurkõrv innukalt. „See plika süüdistab, et ma olen isehakanu!” kisas salakaval naine. Kolm õde ahhetasid nagu ühest suust. „Sest ta ongi isehakanu,” teatasin kurikaelale osutades. „Kõigest mõne kuu eest maskeerus ta turskeks raamatukoguhoidjaks. Nüüd on tal juba teistsugune maskeering. Selle piraka ebardlikkuse all on peidus üdini salalik raamatukoi. Ta on siin, et mind kinni võtta ja oma marionetiks teha.” Õed ahhetasid taas. Härra Adams vangutas pead. Ja see hirmus maskeeritud naisterahvas hakkas nutma. Preili Always andis tõesti meisterliku etenduse! „Mis toimub?” Meie poole kõndis preili Finch, käsivarred rinnal risti. „Miks kõik seda tüdrukut jõllitavad?” „Ta esitas mõned süüdistused,” teatas härra Adams tõsiselt. „Millised süüdistused?” uuris preili Finch. Kordasin oma väiteid. Preili Finch kuulas. Ohkas siis. „Või nii.” Tema ei uskunud mind samuti. „Me ei tohi last süüdistada,” ütles maskeeritud kaabakas pead vangutades. „Ma tunnen naaberkülas ühte arsti – minge teie oma teed, ma viin ise lapse sinna ja vaatan, et ta saaks vajalikku abi.” Kaasreisijad paistsid arvavat, et see on mõistlik mõte. Seega oli vaja kiiret tegutsemist. „Teate!” ütlesin ägedalt. „Ma tõestan teile, et see, mida ma räägin, on tõsi.” Sööstsin isehakanu juurde, haarasin tema kongus ninast ja sikutasin võidukalt. Kui preili Finch ja teised näevad, et võltsnina jääb mulle pihku, hakkavad nad kohe alandlikult vabandust paluma. „Mida ta nüüd teeb?” kriiskas Jupats. „Lase see naine lahti!” karjus preili Finch. „Üks hetk, kullake,” hüüdsin vastu. „Las ma tõmban tal kõigepealt näo eest ära.” Sikutasin nina edasi. Õnnetuseks oli see üsna kangekaelne ega tulnud küljest, ükskõik kui kõvasti ma tirisin. Kuna aeg töötas minu vastu, lasin nina lahti ja haarasin puhmaskulmudest. Olin nõuks võtnud need ära rebida . Aga needki ei andnud järele. „Jäta,” kisendas salakaval petis mind eemale ajades. „Lase minust lahti!” Naise nina oli pärast kogu seda sikutamist üllatavalt punane ja ma märkasin vasakust kulmust nirisevat vereniret. Mis oli kohutavalt ootamatu. „Jäta ta rahule, pisike,” ütles härra Adams mind õrnalt eemale tõmmates. „Sa teed asjad ainult hullemaks.” „Ta on peast segi,” märkis Toriseja. „Ja vägivaldne,” lisas Suurkõrv. „Minuga pole veel kunagi nii õelalt käitutud!” halises vigastatud naine. „Mitte kunagi terve elu jooksul!” Ma tundsin, et on mõistlik öelda paar lahket sõna asjade silumiseks. „Sa ei tohi ennast süüdistada, kullake. Kui sul on juba kord sellised suurepäraselt grotesksed näojooned, pole ju sinu süü, et iga täie aruga inimene peab seda jubedaks maskeeringuks.” Läksin naise juurde ja patsutasin teda kaastundlikult õlale. „Süüdista oma vanemaid, kas tead.” Naine tõstis käe ja lõi mulle vastu nägu. „Milline hirmus suuvärk,” kirus ta raevukalt. „Sinusugune tüdruk tuleks luku taha panna.” Mu parem põsk kipitas kõvasti, aga ma ei tahtnud seda välja näidata. „Kui see teid kuidagi lohutab, siis hiljuti hoiti mind hullumajas vangis. Mis polnud pooltki nii tore, kui tundub.” Kostis pisut juttu sellest, et ma olen segane. Esitasin just kirglikku kaitsekõnet oma tervele mõistusele ega märganudki, et meie poole kihutas väike tõld. Ja peatus kriginal kõigest paari jala kaugusel. Õigupoolest vaatasin sinnapoole alles siis, kui tõllauks paiskus lahti ja välja hüppas mustas riides sünge kogu, näol külma otsustavuse ja õela rahulolu mask. Tõeline preili Always puuris pilgu minusse ja hakkas nuuksuma. „Taevas olgu tänatud, et ma ta üles leidsin!” Ta osutas minule ja tema silmad ajasid pisaraist üle nagu ämbrid paduvihma ajal. „Mu kallis tütar, mu väike Ivy jooksis ära ja ma olen öö läbi teda otsides ümbruskonda läbi kamminud.” „Ja sa tahad teda tagasi?” imestas Toriseja. Keerasin ringi ja pistsin jooksu, kuid ei jõudnud kuigi kaugele. Sest see nuttev olevus, keda olin süüdistanud, et ta on preili Always, ründas mind ja haaras kindlalt kinni. „See on kohutav, mida sa tegid,” lausus ta, „jooksid oma vaese ema juurest minema.” „Ta ei ole minu ema, sa paks poolearuline!” Vaatasin meelt heites preili Finchile otsa. „Preili Always on teisest maailmast pärit mõrvarlik nõiamoor, palun ärge laske tal mind ära viia!” „Sa ei ole terve,” ütles preili Finch tõsiselt. „Sa pead emaga kaasa minema.” Kolm õde ja härra Adams noogutasid nõustuvalt. „Tahan lihtsalt oma kallist tütart tagasi!” nuutsus preili Always. „Muidugi tahad,” kuulutas naine, kes mind käsivarrest hoidis. Rabelesin metsikult, kuid ei pääsenud vabaks. Kui naine mind preili Alwaysi poole sikutas, kummardas too pea mulle lähemale ja sosistas „Väravavardjal on sinuga plaanid.” Korraga tundus kõik loogiline. Kogu asi oli osav sepitsus mind lõksu püüda. Mu ainus lootus oli tähelepanu korraks kõrvale juhtida. Sellepärast jätsin rabelemise. „Ma käitun nagu segane, palun andke mulle andeks,” ütlesin valjusti. „Loomulikult lähen oma kalli empsuga. Nii on ju õige.” Sadu tugevnes, tagudes nagu sädemeid vastu teepinda. „Mulle tundus, et ta on mõrvarlik nõiamoor teisest maailmast,” osatas kongninaline käsilane. Kehitasin õlgu. „Keegi pole täiuslik, kullake. Vaata või iseennast.” Selle peale virutasin talle kõigest jõust jalaga vastu säärt. Ta kriiskas üsna raevukalt ja hakkas ringi karglema, lõdvendades haaret. Preili Always tormas minu poole. Tundus olevat õige hetk lükata see karglev elukas talle otsa. Mõlemad kukkusid maha märjale teele. Suurepärane! Aga mu võidurõõm ei kestnud kaua. Sest vankri kutsar hüppas püsti (ta polnud ju tegelikult viga saanudki) ja sööstis edasi. Taevast raputas kõu, kui ma ringi keerasin ja jooksu pistsin. Preili Always lasi kuuldavale reetliku sõjakisa, kui ma põllule tormasin, nii et nisu kooldus kahele poole ja lömastus mu jalge all. Tundsin seda karjumist hästi ja olin kindel, et ta on päästnud valla mind jälitama terve armee tik-takisteid. Sain sellele oletusele kinnitust, kui kuulsin oma kaasreisijate hirmunud hüüdeid – kahtlemata olid nad rabatud sellest, mida nägid. Vihm piitsutas põldu ja näis, et ainult sekundi jooksul muutub taevas veel tumedamaks. „Hargnege ja kiiresti!” kostis mu tagant preili Alwaysi möiratus. Jõhker käsilaseit ja kutsar hõikasid, et teevad seda. Siis tundsin, kuidas maapind hakkas müdisema ja vappuma, kui viljas igas suunas ringi trambiti. Mis ütles mulle, et tik-takistid hargnevad laiali – raevukalt ja jahihimuliselt. Minust kihutas mööda midagi ähmast. Ajasin ennast sirgu ja nägin nisu sees eemale looklevat rada. See pidi olema tiktakisti. Ja kui ma vaatasin tumenenud põldu, nägin tosinaid selliseid vilja sisse tallatud radu – igaühe peal tilluke kapuutsiga elukas. Kavatsesin Kellateemandi abil Prospasse minna, aga kui igal pool olid preili Always ja tema löömamehed, võib kivi helendav valgus mind paljastada, enne kui suudan piiri ületada. Seega jooksin edasi, vihm voolas mööda mu nägu ja muutis vaatevälja häguseks. Põld ulatus silmapiirini ja ma polnud kindel, kuhu joosta. Või kuhu võiks peitu pugeda. „Sa ei pääse minema, Ivy.” Preili Alwaysi hääl kõlas üsna lõbusalt. „Me oleme sinust arvult ja arukuselt üle. Alistu oma saatusele – see võib sulle isegi meeldida.” „Mitte iial!” tahtsin hüüda. Aga kuna ma polnud ju täielik idioot, hoidsin keele hammaste taga. Kihutasin kiiresti edasi. Siis kuulsin valje katkendlikke hingetõmbeid. Pöörasin pead ja nägin silmanurgast, kuidas nisukõrte vahel tormab minu poole vankri kutsar. Seega põikasin vasakule. Just siis märkasin kivist talumaja, mida olime tee pealt näinud. Kuna mul polnud muud valikut, tormasin selle poole. Aga mitte kaua. Välja sirutus küüniseline käsi ja haaras mul pahkluust. Ma langesin maha, minu kukkumist pehmendasid nisupuntrad mu all. Tõstsin pilgu ja nägin väikest rüütatud paharetti, kelle nägu varjas see kurjakuulutav kapuuts. Kuulsin, kuidas ta sisises nagu auruvedur. Siis ta sirutas küüned välja ja ründas. Metsikusepurskega – sest ma olen ju lausa sündinud purjus madrus – andsin talle raevuka jalahoobi. Alamõõduline kaabakas lendas tahapoole, kukkus märjale maapinnale ja veeres mõned korrad. Selle aja peale olin juba uuesti jalul ja kihutasin talumaja poole. „Ta on seal!” kisas käsilaseit. „Boss, ta on seal!” Vajusin otsekohe põlvili. Hakkasin nisukõrte vahel roomama nagu tita. Kuulsin, kuidas keegi vilistas, ja mu selja taga kajasid sammud. Vajusin madalamale. Liikusin edasi. Siis märkasingi seda kaevu. Kohe maja taga. „Kus ta on?” käratas preili Always. „Kaotasin ta silmist,” tunnistas käsilaseit. „Siis leia ta uuesti üles, lollpea!” Taevas värises ja maapind kõikus. Kuulsin, kuidas kaks-kolm tik-takistit läheduses tormi üles keerutasid. Seega sibasin kaevu juurde. Ronisin üle väikese kivist kaevurinnatise. Ja pistsin jalad puust pange. Pange külge oli seotud köis, mis oli keritud võlli külge. Haarasin vändast ja keerasin aeglaselt. Vähemalt kavatsesin seda teha. Õnnetuseks olid kaevuvõllil teised plaanid. Köis hakkas ennast kiiresti lahti kerima ja ämber langes pimedusse. Pidin juba silmad kinni pigistama ja palvetama pehme maandumise eest, kui ämber jõudis põhja ja läks minu all katki. Tundsin tugevat ja valusat lööki. Olen selleks liiga palju noor daam, et märkida: mu tagumik valutas ja tuikas nagu pärast tuhandet keretäit. Mu ümber kobrutas vesi, vihma sadas ja varjuda polnud kuhugi. Lõhnas kohutavalt rõskelt, kaarjas sein oli üsna limane. Kuulsin, kuidas käsilaseit üleval ähkis ja puhkis. Siis liikus üle mu pea mingi vari ja ma arvasin, et naine oli seal. Pressisin ennast vastu seina. Sulgesin silmad. „Nii?” See oli preili Alwaysi hääl. „Kas ta on seal all?” „Ei usu, boss,” kostis kähisev vastus. „Pagan! Tüdruk ei saa ju kaduda nagu vits vette.” „Ma arvan, et ta läks Prospasse,” pakkus kutsar. „Ei,” vaidles preili Always, „me oleksime näinud kivi valgust, kui ta oleks seda teinud.” Pikk vaikus. Siis karjus preili Always üle vihmarabina: „Ma tean, et sa kuuled mind, Ivy, ükskõik, kus sa ennast peidad. Sul on ehk huvitav teada, et ma käisin teie väikeses mereäärses majakeses – su sõber Jago ei võtnud mind kuigi sõbralikult vastu.” Tõstsin käe suu ette, et tõkestada ahhetust, mis ähvardas välja pääseda. „Jago võitles vaimustavalt.” Preili Always naeris õelalt. „Ma kardan, et murdsin tal käeluu. Kohutavalt inetu minust. Ivy, kui sa tahad Jagot veel näha, siis näita ennast. Näita ennast või poiss on surnud!” Tahtsin väga ennast välja anda. Aga kas ma võisin uskuda, et preili Always laseb Jago lahti, kui saab minu? Ta polnud minu meelest selline lugupeetavamat sorti mõrvarlik hull. Esialgu pidin lootma, et Jago on talle elavana väärtuslikum kui surnuna. Seega püsisin vakka. „Lähme, me peame talumaja läbi otsima,” kamandas preili Always. Sadas kõvasti. Järelejätmatult. Vihaselt. Isegi kui surusin end vastu seina, sadas mulle vett kaela. Sadas kaevu, nii et mu keha muutus kangeks ja hakkas valutama. Oli nii teravalt ja julmalt külm, et minu meelest oli vihm imbunud läbi mu naha, murdnud luud ja tunginud üdini, nii et mu sisemus jäätus. Taevas mörises nagu vihane hiiglane. Vesi ulatus mulle nüüd vööni. Ja ma ei tundnud enam oma huuli. See on viimane asi, mida ma mäletan oma suurest põgenemisest. „Ta hakkab ärkama.” Hääl kostis ähmaselt ja väga kaugelt. Seega tegin näo, et ei kuule seda. Sest olin kusagil täiesti mujal. Hüppasin umbrohtunud ja metsalilli täis aias mängeldes kivilt kivile. Päike paistis mulle näkku. Mu jalad olid paljad. Ja võrdlemisi räpased. Mu käsivarred olid pliiatspeenikesed. Kõht korises näljast. Minu selja taga seisis tagasihoidlik valge õlgkatusega majake. „Kähku, Henry, ulata mulle see lapp. Tal on kohutavalt kõrge palavik.” Kuulsin, kuidas maja uks avanes. See heli täitis mu peadpööritava elevusega, kuigi ma ei mõistnud, miks. Aga teadsin, et pean nägema, kes sealt majast väljus. Seega keerasin ringi. Just siis, kui külm ja niiske lapp mu laubale latsatas. Rohkem polnud vajagi. Avasin silmad ning mind tervitas lahke ja õrn naeratus. „Hakkasin juba mõtlema, et sa ei ärkagi üles.” Rääkija oli kõhna kahvatu näo ja õhukeste heledate juustega keskealine naine. „Kuidas sa ennast tunned?” Läbi mu lihaste ja luude lainetas pidev valu. „Kus ma olen?” uurisin. „Harringtoni talus,” kostis hääl toa teisest otsast. Tõstsin pead ja nägin tumeda habeme ja taltsutamatu juuksepahmakaga pikka kasvu meest. Tagasihoidlikult sisustatud magamistoas ringi tammudes näis ta üsna morn. „Minu nimi on Margaret,” tutvustas naine, „ja see on minu abikaasa Henry.” „Kuidas ma siia sattusin?” „See on väga hea küsimus,” ütles Henry. „Läksin pärast tormi põlde üle vaatama ja leidsin su kaevus ulpimas. Sa olid lõtv ja elutu… Olin kindel, et oled surnud.” „Mis sinu nimi on?” küsis Margaret ja tupsutas jälle lapiga mu laupa. „Esmeralda Cabbage.” Antud olukorras tundus see mõistlik. „Mis sinuga juhtus, Esmeralda?” Margaret istus voodile minu kõrvale. „Kuidas sa niimoodi pooleldi uppunult meie kaevu sattusid?” „Ja mis põllul toimus?” küsis mees. „Vili on maha trambitud, saak hukas – ma pole terve elu jooksul sellist asja näinud.” „See on naljakas lugu.” Tõusin istuma ja peast keerles läbi pöörituselaine. Panin korraks silmad kinni, et tasakaalu tagasi saada. „Sain ühelt võluvalt ebardite rändtsirkuselt küüti. Peatusime teie talu lähedal, kui habemega naine pani plehku. Nagu arvata võite, oli konferansjee pööraselt vihane. Ta kamandas kahe peaga kääbuse ja kuus kõnelevat šimpansi põllule ja käskis naise tagasi tuua. Läksin neile appi, sest ma olen suurepärast sorti tüdruk, ning alla teie kaevu vaadates komistasin ja kukkusingi sinna sisse.” Talumees ja tema naine vahetasid pilke. „Ta pole veel terve,” ütles Margaret abikaasale. Mis oli tõsi – aga üsna veider. Olin kindel, et ma lihtsalt ei saa haigeks jääda, sest olin ju poolsurnud ja üldse igas mõttes tähelepanuväärne. „Kui kaua ma olen siin olnud?” „Kolm päeva.” Margaret tahtis vist veel midagi öelda. Aga selle asemel vaatas ta taas abikaasa poole. Mille peale mul tõmbus kõht veel enam krampi. „Tol tormipäeval,” lausus Henry, „käisid mingid inimesed meie ukse taga otsimas ühte tüdrukut. Jooksikut, ütlesid nad.” „Kui Henry siis kaevust sinu leidis,” ütles Margaret vaikselt, „arvasime, et sina oledki see, keda nad otsivad.” „Need inimesed oli kangesti huvitatud, et sind tagasi saada,” lisas Henry, hoidudes mulle otsa vaatamast. „Eriti üks naisterahvas. Ta pakkus tasuks viiskümmend naela, kui me su leiame.” Preili Always tuleb siia! Hüppasin voodist välja ja mu pea hakkas veel metsikumalt ringi käima kui varem. „Aga meie küll midagi sellist ei tee,” rahustas Margaret ja aitas mul jalule jääda. „Isegi mitte terve maailma raha eest. Me ei jäänud selle naise pisaraid ja lubadusi uskuma. Eks ole, Henry?” Aga Henry ei vastanud. Selle asemel osutas ta mu rinnale. „See kee, mis sul kaelas on – see näeb õige kallis välja.” Sirutasin instinktiivselt käe Kellateemandi järele – see oli öösärgi all endiselt alles. „Habemega naise kingitus,” ütlesin. „Väga ilus, aga väärtusetu.” Talumees noogutas. „Need inimesed, kes sind otsivad – kas nad on halvad?” Leidsin, et kõige parem on tõtt rääkida. „Jah. Väga halvad.” „Siis on mul kahju, Esmeralda.” Margaret lendas kähku mehe kõrvale.. „Mille pärast kahju?” Vali kolkimine majauksele andis vastuse. Margaret ahhetas. „Henry, mida sa teinud oled?” Uksele hakati veel kõvemini prõmmima. „Viiskümmend naela on ikkagi viiskümmend naela, Margaret, ja pool saaki on hukas.” Henry vangutas alandlikult pead. „Anna andeks, aga mis mul üle jäi?” „Oleksid võinud oma pudrumulgu kinni hoida, poolearuline ahnepäits,” väitsin karmilt. Vastu ust taoti juba kohutavalt ja ma olin kindel, et varsti annab see järele. „Ütlen neile, et eksisin,” arvas Henry. „Ole siin, Esmeralda,” käskis Margaret. „Sinuga ei juhtu midagi halba. Me saadame need inimesed minema.” Vaeseke oli lahke küll, kuid nõdra aruga! Talumees ja tema naine kiirustasid toast välja ja panid ukse kinni. Sikutasin juba öösärgi seljast ja sirutasin käe kleidi järele (see oli kenasti toolile kokku volditud). Kleiti üle pea tõmmates kuulsin ukse tagant tohutut saginat. „Kaduge mul tee pealt eest, või te veel kahetsete!” See oli preili Alwaysi jõhkra käsilasmuti hääl. „Kus ta on?” „Meie juures teda pole!” teatas Margaret julgelt. Olin juba pooleldi aknast väljas, kui kuulsin Margareti kiljumist. Siis mööbli kukkumise mürtsatusi. Seejärel murti väikese magamistoa uks lahti. Heitsin jalad üle aknalaua ja hüppasin. Jalgadest käis läbi valuhoog, kui lillepeenrasse maandusin. Talumaja asus väikesel lagendikul, seega oli nisupõld ainus põgenemisvõimalus. Aga ma teadsin, et mul ei jätku jõudu neil eest ära joota. „Võtke ta kinni!” müristas käsilasmutt magamistoa aknast. „Kaugele ta ei pääse,” karjus mees vastu. Vaatasin taha ja nägin, et maja nurga tagant tuleb metsiku jooksuga kutsar. Kihutasin üle õue, higi näolt tilkumas. Ja märkasin kurikaela vankrit. See seisis tühjalt, kaks hobust krõmpsutasid rahulolevalt rohtu. „Jätke tüdruk rahule!” kuulsin Margareti hüüdu. „Kähku, Flanders!” röökis käsilaseit. „Ära lase teda minema!” Hüppasin vankrisse. Haarasin ohjad. Laksasin nendega kõvasti hobustele vastu selga. Kui rattad hakkasid ringi käima, ilmus kutsar korraga minu kõrvale. Ta haaras käsipuust ja asus üles ronima. Seega võtsin hobusepiitsa ja virutasin talle vihaselt vastu kätt. Mees vingatas nagu eksinud lambuke, lasi käsipuust lahti ja prantsatas maha. Hobused juba galopeerisid. Pühkisin näolt higi ja keerasin vankri peateele. Heitsin pidevalt pilke selja taha. Kartsin, et preili Always on lähedal. Aga ma ei näinud temast mingit märki. Kui vanker sillutamata teed mööda edasi kihutas, püüdsin rahuneda. Mõelda selgesti ja mida kõike veel. Pidin jõudma Londonisse. Et vabastada Anastasia Lashwoodist. Minema Prospa House’i ja tooma Rebecca koju. Järgmine tund möödus aeglaselt, mõtted olid endiselt puntras. Tee venis lõputult. Kontides kolistas valu. Kui kaugel London veel on? Tundide kaugusel? Päevade? Nädalate? Võimatu teada. Endalegi märkamatult olin juhtinud vankri teeserva ja peatanud selle paju all. Ohjad olid käes lõtvunud. Mul olid silmad kinni. Kõigest hetkeks. Mu ainus soov oli puhata. Lühike, nauditav puhkus. „Kas sinuga on kõik korras?” Ärkasin võpatades. „Kuidas, palun?” „Ma küsisin, kas kõik on korras?” „Jah, kullake, täiesti korras.” Minu kõrval oli peatunud puu- ja juurviljakorve täis laotud vanker. Kutsar oli naeruväärselt punaste põskedega tüse naine. „Ei paista küll sedamoodi,” märkis ta. „Õigupoolest näed välja, nagu oleks sul sent surmale võlgu.” „Ah, kõigest nohu.” Viipasin käega tee poole. „Lase nüüd jalga.” „Kuhu sa teel oled?” „Londonisse.” Naine mühatas. „Sinna on kenakesti maad.” „Kus ma siis täpselt olen?” „Winchesteris,” kostis vastus. „Miks sa üldse sedasi üksinda Londonisse lähed?” „Vanaema jäi haigeks,” vastasin kiiresti. „Elevant ajas ta peatänaval alla – ta on täiesti tükkideks, vaene kullake. Lähen tema eest hoolitsema.” Heitsin pilgu naise köögiviljaküllusele ja mulle tuli vaimustav mõte. „Kas sa lähed turule?” „Lähen küll.” „Kas seal turul vankreid ja hobuseid ka müüakse?” „Vahel ikka.” Pühkisin kleidivarrukaga niisket otsaesist. „Suurepärane. Näita teed.” Naine kehitas õlgu, andis hobusele piitsa ja hakkas liikuma – mina tihedasti kannul. Turg oli lühikese sõidu kaugusel kohe külaväljaku juures. Plats oli paksult täis kärusid ja lette, kust müüdi puu- ja juurvilja, mune ja lihakäntsakaid. Lisaks veel igasuguseid potte, panne ja riistu. Turu kaugemas otsas olid posti külge köidetud mõned tööhobused, juures silt, et ostetakse hobuseid, üks nael tükk. Nii et sinna ma suundusingi. Mulle turgatas pähe, et ma ei jaksa terve tee Londonisse vankrit juhtida. Ja olin mures, et võin kusagil preili Alwaysi otsa sattuda. Seega pidin valima teise võimaluse – mugav rongisõit tundus just sobiv. Nii ma läksingi hobuseparisniku juurde, kes sildi all hambaid torkis, ning pakkusin talle vankrit ja kaht hobust. See vihaleajav mees suhtus minu pakkumisse üsna kahtlustavalt. Uuris pikalt üksikasju. Rõhutasin, kui heas seisus on hobused ja et mu ühe jalaga isa lubas mul kaupa teha. Kauplesime mõnda aega (tema esimene pakkumine oli kuritegelikult väike), enne kui jõudsime kokkuleppele – viis naela kogu kupatuse eest. „Mul on üks tingimus,” lisasin rahatähti taskusse toppides. „Vajan küüti lähimasse rongijaama.” Lõime käed ja asusime kohe teele. Oli juba pime, kui rong Waterloo jaama sisse sõitis. Olin terve tee Londonisse maganud esimese klassi mugavuses. Aga ma ei tundnud end ärgates värskena. Pea lõhkus. Kogu keha valutas. Ühel hetkel olin kuum, järgmisel üdini külmunud. Kiirustasin jaamast minema ja jõudsin gaasilaternate all õhetavale elava liiklusega tänavale. Kerge uduvihm pani tänavakivid helkima. Igas suunas kiirustas inimesi. Vaatasin tõlda otsides ringi ja märkasin teisel pool teed tänavapoissi – tal oli seljas punane lapitud jakk ja ta paistis tundvat minu vastu kohutavalt suurt huvi. No selles polnud midagi rabavat. Nurga tagant ilmus nähtavale tõld ja ma viipasin sellele. „Kuhu, preili?” küsis kutsar. „Winslow Streetile,” vastasin ja ronisin peale. „See pole just kena linnaosa.” Kutsar liigutas mütsi, et pead kratsida. „Olete ikka kindel?” „Winslow Streetile,” kordasin. „Ja tehke kiiresti.” Sõidu ajal pöördusid mu mõtted ülesande juurde tagasi. Miss Alwaysi jutu järgi oli Winslow Street ainus koht, kust ma pääsesin Prospa House’i – ja just seal hoitigi Rebeccat. Selles hirmsas majas olid vangis kõik süütud hinged, kes olid pannud kaela Kellateemandi. Ja neid kasutati tohterdajatena, et ravida katku, mis oli märatsenud Prospas juba sajandeid. Patsutasin kleidi all rippuvat Kellateemanti. Hoolimata sellest, kui sandisti ma ennast tundsin, olin nii elevil mõttest, et varsti näen Rebeccat. Kuigi ma polnud täiesti kindel, kuidas ma ta Propa House’ist välja saan, teadsin, et seekord ei lahku ma sealt maailmast ilma temata. Kutsar lasi mind välja tänava otsas. Koht oli just nii trööstitu ja rõhutud, nagu ma mäletasin. Pikk rida tumedaid hooneid, trellitatud aknad, kooruv värv. Laternatest langevad väikesed gaasivalguse laigud ei saanud kuidagi selle paiga sünguse vastu. Näha polnud kedagi, ainult üks tõld sõitis mööda. Kõndisin nii kiiresti, kui mu valutavad jalad lubasid, ja mõtlesin kogu aeg Rebeccast. Ootasin hetke, mil kivi süttib ellu. Läksin üle tee ja kiirustasin oma sihtkohta – selle tühja ala poole kingavabriku ja hüljatud kostimaja vahel. Kunagi oli seal seisnud mingi hoone, aga praegu polnud sellest järel muud, kui tellisehunnikud ja tükike seina. Eesuks ja raam selle ümber. Tuhmunud messingtahvel. See oligi koht, kus minu ette oli kerkinud Prospa House. „Rebecca,” sosistasin. „Ma tulen, kullake.” Hoidsin sõpra oma mõtete keskmes. Ja Prospa House’i ka. Ootasin, et õhku täidaks sumin nagu hoovus. Ootasin, et Kellateemant läheks mu naha vastas kuumaks ja hakkaks valgust kiirgama. Ootasin, et Winslow Street väänduks ja sulaks nagu lõuendilt maha voolav märg värv. Aga seda ei juhtunud. Kivi jäi külmaks. Ainus kuumus õhkus mu palavikulisest ihust. Seisin seal väga pikka aega, tahtes, et teemant teeks oma tööd. Kaelakee polnud kunagi varem mind hätta jätnud. Võtsin kivi kleidi alt välja ja uurisin seda ootusärevalt. Aga ei näinud muud kui pimestavat kalliskivi, mis sädeles laternavalgel. Ei kuumust. Ei valgust. Ei elu. Miks kivi enam ei toiminud? Kas võis olla, et olin selle ära kulutanud? Ei, preili Frost polnud kunagi millestki niisugusest rääkinud. Pea lõhkus ja terve keha valutas. Mulle tuli pähe, et võib-olla on sel saladusel midagi pistmist minu haigusega. Võibolla pidin olema terve ja tugev, et Kellateemant ärkaks ellu ja aitaks pääseda Prospasse. Raske südamega vantsisin kingavabriku juurde ja istusin ukseavasse. See sobis puhkamiseks sama hästi kui iga muu koht. Mu ümber tuhises külm tuul. Haarasin kätega põlvedest ja püüdsin hammaste plagisemisest võitu saada. Olukord polnud kaugeltki ideaalne, seda ei saanud salata. Aga olin kindel, et hommikul on lood paremad. Enamasti ju on. Kellateemant hakkab taas tööle. Peab hakkama. Need mõtted olid sama meeldivad kui soe päike. Aga ei kestnud kaua. Olin teda juba märganud. Ta seisis teisel pool teed. See poiss rongijaamast. See, kellel oli punane lapitud jakk. Ja ta polnud üksi. Tema kõrval seisis mees, kellel oli seljas peen valge ülikond ja peas torukübar. Ta ulatas tänavapoisile mõne penni. Poiss läks oma saagiga minema. Siis pööras hästiriietatud mees tähelepanu minule. „Sinu otsimisega on kõvasti tegemist olnud, Ivy Pocket,” hõikas mees valges ja kergitas ametlikul moel kübarat. „Mul on uudiseid vanalt sõbralt.” Vanalt sõbralt? Mu veri jäätus. Ta on kindlasti keegi preili Alwaysi löömameestest. Kurikael kiirendas sõiduteele astudes sammu. Hüppasin valutavatest kontidest välja tegemata jalule ja panin mööda Winslow Streeti jooksu. „Peatu!” Mehe hääl oli sügav ja käskiv. „Peatu, ütlen ma!” See oli naeruväärne. Miks ma oleksin pidanud seisma jääma, kui preili Alwaysi käsilane mind pimedal tänaval taga ajas? Palavik oli mu kehast teinud keeva katla, nahalt auras kuumust. Aga ma lisasin sammu ja keerasin ümber nurga. Kihutasin edasi mööda kitsast tänavat, möödusin rahvarikkast trahterist ja olin sunnitud majesteetlikult üle magava koera hüppama. „Seis, Ivy!” hüüdis mees lühikeste ja kiirete hingetõmmete vahelt. „Ma ei soovi sulle haiget teha!” „Jamajutt!” hõikasin vastu. Hoolimata sellest, et olin kohe jäämas mingisse uhkesse haigusse, kappasin üle tee nagu täkk. Heitsin pilgu üle õla. Mees valges viskas kübara peast ja tormas minu poole kui härg. Nägin kerget naeratusevarju. See jõhkard lausa nautis kassi ja hiire mängu! Mina ei nautinud. Rinnus pitsitas valusalt, iga hingetõmme nõudis vaeva. Tänava lõpus keerasin järsult vasakule. Leidsin end järsult tõusva tee alguses – mis oli hirmus. Aga ma jooksin edasi, möödudes eakast mehest, kes sikutas odavast pagaripoest käru välja. Silmanurgast märkasin, käru oli täis igasuguseid värskeid pirukaid. Mis andis mulle suurepärase idee. Peatusin ja keerasin tagasi. Mees valges kihutas mäest üles minu poole. „Kas ma tohin korraks käru laenata?” küsisin vanamehelt. „Ei lähe läbi,” pomises ta vastuseks. „Kohutavalt õilis sinust,” kostsin, lükkasin ta tee pealt eest ja krabasin käru. „Appi!” kisendas mees. „Röövitakse!” Pistsin jooksu ja lükkasin käru mäest alla. Otse valgesse riietatud mehe poole. Ta püüdis kõrvale põigata, aga tee oli liiga kitsas ja käru liiga lai. Nii sain käru täpselt kurikaelale otsa ajada. See lükkas ta vuhinal tagasi. Mees kukkus mütsti maha. Käru oli parajasti üsna heas hoos ja keeras imetabase vedamise tõttu otsa ümber ning paiskas kõik kuumad pirukad mehe toredale valgele pintsakule. „Mu ülikond!” Siis ägas ta nagu mees, kes on just jäänud pirukakäru alla. „Mu selg!” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42534454&lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.