Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes

$ 721.74
Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes
Rene Satsi


Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.

Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.

Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.


Autoriõigus: Rene Satsi ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Tiina Randus

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-47-4 (trükis)

ISBN 978-9949-651-48-1 (epub)

ISBN 978-9949-651-49-8 (epub)

www.petroneprint.ee
Justynale mõeldes
Ma palun vabandust,

kui olen mõnikord olnud

Sinu vastu halb.
SISSEJUHATUS


Kallis ema! Kui see raamat on kogemata Sinu kätte jõudnud, siis palun ära loe seda. Ühest insuldist on rohkem kui küll.

Ma ei ole nii kõva poiss, et julgeksin avalikult väita, et Iirimaa on minu oma. Minu omad on mõned aluspüksid ja valjuhääldi, mille tellisin internetipoest. Päris minu omad on nurgatagusest antikvariaadist hangitud kummut ja punane tolmuimeja, mis tõele au andes eile katki läks. Mõningast träni on mul veel. Enamiku asjade ostutšekid on mul kusagil sahtlipõhjas alles, aga Iirimaa kohta pole mul ühtegi tšekki ette näidata. See fakt räägib iseenda eest.

Küll aga on mul praeguse seisuga näidata kujundlikus mõttes ette kolmteist Iirimaal elatud aastat, mis teatud loogika järgi kuuluvad kohe kindlasti mulle. Samuti kuuluvad minule nende aastate jooksul läbi elatud tormilised ja vähem tormilised hetked, sellel maal omandatud kogemused ja kõik poolkogemata tehtud tähelepanekud selle saareriigi populatsiooni, traditsioonide, kollektiivsete väärtushinnangute ja igapäevaste tegemiste-toimetuste kohta. Kõik need kokku kuhjatud minu täheldused soovin ma nüüd sulle, armas lugeja, minu kaootiliste mälupiltide kaudu selles raamatus pähe määrida.

Alustuseks pean ma ühe asja etteruttavalt selgeks tegema, et pärast ei tuleks mõnel kohutavalt pettuda ega mõtet selle pettumuse pärast kedagi kohtusse kaevata: härjapõlvlasi siin ei ole.

Ei ole ega tule.

Lihast ja luust härjapõlvlaste vajakajäämisest hoolimata on Iirimaa minu meelest hea geograafiline punkt, kus kanda kinnitada. Siin on elukvaliteeti ja elutraagikat. Siin on probleeme. Head toitu ja halbu suupisteid. Siin leiab nii rasket tööd kui ka lõbusalt õlleseid õhtuid. Siin eksisteerivad käsikäes nii uskumatult head võimalused kui ka unistused, mis mitte kunagi teoks ei saa. Kokkuvõtvalt on kõik enam-vähem nii nagu igal teisel maal ja igaühe kogemus oleneb enamjaolt ikkagi temast endast – sellest, mida igaüks enda sees kuskile elama või külla minnes kaasa võtab.

Mina ei tulnud Iirimaale tööd otsima. Ei tulnud ma otsima seiklust, halba internetiühendust, armastust ega kindlustunnet. Kõike eelmainitut olen aga tahes-tahtmata kuhjaga kaela saanud. Ma tõepoolest ei oska siiamaani päris adekvaatselt seletada, miks ja kuidas ma just selle maa elamiseks valisin. Küsin seda enda käest iga aasta märtsis. Ja siis tuleb tavaliselt meelde – kõik sai alguse sellest, et tulin siia sünnipäeva tähistama...

Kuigi Iirimaa ei ole minu oma, oleme aja jooksul teineteisega leppinud nagu kaks tigedat pensionäri sööklajärjekorras. Mine sa tea – võib-olla veedame koos isegi vanaduspõlve. Eks näeb.
Rene S.

Dublin, 2019
MINU TULEK


Võib-olla oli siis esmaspäev? Ja ütleme, et kui oligi esmaspäev – kes seda enam nii täpselt mäletab –, siis kas esmaspäeviti üldse tohib teha elu muutvaid otsuseid?

Saabusin esimest korda Iirimaale Eesti paganakalendri järgi paastukuul ehk siis märtsis, aastal 2006 või 2007. Kord mäletan seda sündmust ühtepidi ja siis jälle teistpidi. Tulin siia sünnipäevale, seega olgem ausad – hakkasin seda maad asustama ja „laastama“ pigem romantilistel kui avantüristlikel eesmärkidel.

Minu kujutluspildis ja tollases eluetapis oli Iiri riik miskipärast tohutult igav, aga see-eest sulnis saar, kus kohalikel inimestel on kärtspunased juuksed ja ärritava järjekindlusega kõlab absoluutselt kõikjal – nii kartulipõllul, lasketiirus kui ka hambaarsti ooteruumis – vaikne keldi harfimuusika.

Tõusin õhku lumetormisest Tallinnast, sõitsin läbi Riia ja maandusin umbes viie tunni pärast Dublinis, kus astusin Estonian Airi (rahu tema põrmule) õhuhiiglase trepilt ettevaatlikult Iirimaa lennujaama märjale asfaldile ning pidin kogu vaimujõuga maha suruma pettumuse – mitte ühtegi punapead polnud katsumisulatuses! Iirilike harfihelide asemel undas minu ees piiripunkti poole lontiva lätlase kõrvaklappidest Celine Dioni „My Heart Will Go On“. See guantanamobayliku piinamisviisi valinud lätlane tutvustas end ennist Riias uhkusvärinal ja küsis, kas mina lendan samuti Iirimaale hästi tasustatud tööd otsima. Mulle käis see kohe närvidele ja ma mõtlesin, et ei no tore, mind liigitatakse kasuahneks idaeurooplaseks veel enne, kui jala lennujaama passikontrollist välja saan.

Milles ma aga oma esimesel kokkupuutel Iirimaaga (kohe) pettuma ei pidanud, oli ilm. The weather, nagu nemad inglise keeles ütlevad. Sain lennujaama ees seistes suitsu ette panna lausa T-särgi väel, ilma et külm oleks olnud! Sellel ajal ma veel suitsetasin. Marlboro sigarette.

Iirimaal on kohustuslik rääkida ilmast. Ma ei ole sada protsenti kindel, aga see on tõenäoliselt omaette punkt Iirimaa põhiseaduses. Absoluutselt iga iirlane, kellega vesteldes tekib ootamatu paus, märgib kohusetundlikult kohe ära, mis tema meelest õues täpselt toimub. Mõnikord ei oota ta isegi pausi ära.

Võtame näiteks juhusliku möödakäija, kelle käest sa küsid Dublini tänaval teed Coombe’i naistehaiglasse. Sina uurid, kuidas sinna minna. Sa oled eksinud ja arvad, et üks ristmik oleks pidanud veel olema, aga seda ristmikku vist ei olnud. Kaarti on raske lugeda. Oled segaduses. Sul on lilled käes ja nutunägu ees. Heatahtlik iirlane, kelle sa peatad, vaatab sulle silma, köhatab abivalmilt ning sõnab olulise informatsiooni andmise asemel ootamatult: „Praegu sajab ja on pilves ning temperatuuri paistab olevat kümne kuni kaheteistkümne kraadi ringis.“ Selle peale on kohalikku etiketti järgides viisakas kinnitada viimast avaldust verbaalselt sõnadega „On jah tõepoolest nii!“ ning esitada siis ruttu vastuküsimus „Huvitav, mis küll selle homse ilmaga saab?“. Vestluse edasine käik oleneb suuresti sellest, kas sinu juhuslik vestluspartner on jälginud käesoleva nädala ilmateadet või mitte. Enamasti on.

See eelmainitud seik lühikeste varrukatega särgi kandmise kohta sai mulle muuseas Iirimaale kolimise juures omamoodi tõukepunktiks, sest omavahel öeldes vihkan ma talve kogu südamest. Juba viieaastasest peale tahtsin ma elada soojemas kliimas kui Eesti ilmastik. Mõnusalt krõbe talvekülm ja kena valge lumevaip – ma ei ole nende väljendite kauniduses kunagi eriti kindel olnud. Kogu see talveilma romantiseerimine on minu puhul luhta läinud. Suusatamine? Olgu see neetud. Kogun parema meelega marke või kuivatan sisalikke.

Mäletan, kuidas isa ENSV ajal mitu kuud oma väikesest inseneripalgast raha kogus, et osta mulle superluks uisupaar. Liuraudade saapad olid valmistatud helehallist nahast. Kõik oli nii ilus, et mine või lõhki. Uisuterad särasid. Mäletan sama tooni sära ka isa silmades, kui ta need talvespordi vahendid mulle vana-aastaõhtul kuuse ees kätte andis, ja mäletan, kuidas ma nutma hakkasin ja uurisin, mida täpselt ma kokku keeranud olen, et mind niimoodi karistatakse. Ma olin kuueaastane ja viimane asi, mida ma teha tahtsin, oli külma käes uisutada.

Kui ma maandusin, sai kell kaks, kui ma õigesti mäletan. Aga ilmselt ma ei mäleta. Dublini lennujaama oli mulle vastu tulnud minu eestlasest tuttav A., kes oli Iirimaal kanda kinnitanud juba mõni aeg tagasi ja kelle sünnipäeva ma olingi tähistama tulnud. Võtsin oma õnnetu väljanägemisega seljakoti õlale ja lonkisime lennujaama parklasse. Kui me lennujaamast väljusime, ütles A. lihtsalt vestluse käigus, muude asjade hulgas: „Iirimaal ei ole kunagi talve“, ning mina mõtlesin selle peale nii: „Ja ongi kõik. Siia ma tahangi elama jääda.“ Ja kuidagi see mõte üsna pea ka materialiseerus. Olin sellel ajal ehk natukene äkilisem. Kui keegi juhtub mu praeguses vanuses ootamatult küsima, mis mulle rohkem maitseb – kas loomaliha või omlett, pean mõtlemiseks võtma vähemalt kaks ja pool päeva. Mõni hetk pärast minu julget elumuutvat otsust lisas A. aga informatsiooniks veel: „Siin sajab kogu aeg. Lund ei ole, aga sajab. Nagu oavarrest.“ Ütles nii ja ohkas sügavalt. „Kogu aeg.“

Ja Iirimaal sajabki natukene liiga palju. Juba hea mitu aastat olen ma seda tähele pannud.

Istusime A. ilusasse Volkswagenisse ja sõitsime lõuna suunas, Wicklow’ maakonnas laisklevasse külla nimega Rathnew. Wicklow’ maakond on saanud nime Wicklow’ linna järgi, mis vanaskandinaavia keeles tähendab viikingi niitu. Mille järgi on aga Rathnew oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.

Sõitsime vaikides ja ma ei suutnud jätta imetlemata maastikku, milleks ma ei olnud teps mitte valmistunud. Kõik oli kaunim, kui ma olin ette kujutanud. No tõesti! Eestis ei ole ju mägesid. Või noh, Suur Munamägi on, aga olgem ausad, see ei ole ju tegelikult mägi, see on lihtsalt muhk, mis on mingisuguse geograafilise eksituse tõttu kogemata Lõuna-Eestisse sattunud. Iirimaal ootab sind aga iga nurga taga üks üüratult imeilus küngas. Kohe kui Dublinist lõuna suunas välja sõita, ilutsevad igal maanteel silmapiiril sellised turjakad, ent silmale pehmed kumerused. Mitte suured jõhkrad mäed, aga sellised, millele tahaks heldinult pai teha. „Teletupsud“ oli kunagi üks jõngermannidele mõeldud telesaade, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi ei mõjunud laste arenevale ajule just kuigi hästi, aga selle show’ lavakujundus, kui mäletate, on täpselt selline, nagu Dublinist lõuna poole välja sõites näha.

Rathnew jääb mulle alatiseks meelde selle pärast, et seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mille järgi seda kohta mäletada. Rathnew’s on üks pood, kus ei müüda õlut, ja üks järsk kurv. See on enam-vähem kõik. Oma jutuga siia punkti jõudes pean lugejat, kes kavatseb tulevikus Iirimaal pikemalt ringi rännata, hoiatama – mitte kunagi ei tohi Rathnew’d segi ajada Ashfordiga, mis on täpselt samasugune alarahvastatud küla Wicklow’ linna piiri ääres, aga jeerum – kui sa peaksid valjuhäälselt mainima midagi toredat Ashfordi kohta, olles ise samal ajal mugavalt Rathnew’ rüpes! Kohalikud naeravad sind kõvasti välja ja veab, kui sa veel peksa ei saa. Mäletan hästi, kuidas istusin Ashfordist pärit tegelastega ükskord suure kivi peal keset Wicklow’ linna ja me rüüpasime purgist odavat õlut. Rääkisime omast arust igati tähtsat juttu, aga jutulõng lipsas ootamatult naaberküla peale. Minu kaaslased sülitasid sellise vestlusteema peale kohe vihaselt maha ja mulle öeldi: „Kuule, välismaalane, sa ei saa sellest võib-olla veel aru, aga neil seal on ikka kohutavalt imelikud kombed.“ Kellest nad ometi räägivad, mõtlesin mina jahmunult. Võisime ju piltlikult öeldes kämbla ette sirutada ja juba me katsuksimegi neid „teisi“, sest nad on nii lähedal. Ja ei ole nad midagi nii teistsugused. Kuigi näitasin irooniat välja väga vähe, pandi isegi seda piskut tähele, solvuti ja tähendati mulle selgituseks midagi sellist, et Ashfordi omad ei saa Rathnew’ aktsendist aru ja Rathnew’ omad ei saa Ashfordi aktsendist aru, sest nad on lollid.

Nende külade puhul on, ütleme ausalt, tegemist kahe sellise kohaga nagu näiteks Mustamäe tee ja Õismäe tee. Kuidas suudetakse kahe sellise olemi vahel leida tohutult suuri sisulisi erinevusi? Olen aastaid ja aastaid silmad teadlikult sellise fenomeni suhtes lahti hoidnud, kuid nii teravaid (nähtamatuid) piire pole ma Iirimaal kahe nii-öelda külaühiskonna vahel rohkem märganud. Kas see veidras vormis kultuurikonflikt Ashfordi ja Rathnew’ vahel on Iirimaal unikaalne? Ning kui jah, siis kus on selle juured? Mine võta kinni.

Asusin niisiis A. juurde elama. Pesitsesin mõnda aega tema üürimaja külalistoas, kus värske ja läikiv parkettpõrand nagises igal sammul, nagu oleks keegi kuulipildujast tuld andnud. Mulle tuleb sellest siiani kananahk ihule, sest öösel tualetis käies äratasin iga süütundest saadetud sammuga üles nii A. kui ka tema kauni pruudi ja kõik naabermaja kassid pealekauba. A. tütarlaps pani mulle padja peale mõnikord šokolaaditükikese, just nagu hotellis. Ta oli ääretult külalislahke ja hea südamega inimene. Talle meeldis minuga vestelda minu Iirimaa-eelsest elust. A. tahtis omakorda rääkida poliitikast ja sellele vahelduseks meeldis talle vaadata televiisorist sporti. Ja siis sellest rääkida. Teda pahandas natuke see, et mina nendest asjadest rääkida ei osanud. See tegi mind tema silmis igavaks inimeseks.

Ta oli tööbüroo kaudu Iirimaale tulnud selleks, et teha rasket tööd ja teenida rasket raha. Eestis tollel ajal ju raha ei teenitud. Eriti rasket raha mitte. Olid hoopis teised ajad. Paljud inimesed pidid kolima Eestist Iirimaale kalkuneid kitkuma, et oleks mingisugunegi perspektiiv osta aastakümnete pärast soe ahjuküttega korter Haapsalus ja seal siis mõnusat elu nautida. „Mida need eestlased seal Iirimaal teevad?“ küsis „Rahva omakaitse“ saates Mart Juur ükskord Andrus Kivirähki käest, kes oli just Dublinit külastanud. „Kalkuneid kitkuvad, neile makstakse selle eest hästi,“ vastas Andrus. „Aga kes maksab?“ uuris Juur. „Kalkunid maksavad,“ teadis Kivirähk.

A. aga ei tulnud siia maale kalkuneid kitkuma. Tema oli oma olemuselt hoopis midagi muud kui kalkunikitkuja. A. oli oskustööline, kuldsete kätega mees, kogemused Ameerika tööturul ja muu säärane. Raha oli temal vaja selleks, et tal oleks raha. Rasket tööd oli tal vaja teha sellepärast, et see on metafoorides rääkides üks eestlaste ürgomadusi – tassida suuri kive ühest kohast teise, maksku mis maksab, peaasi, et töö saaks tehtud. Vastandina võiks välja tuua iirlaste suhtumise töötegemisse, mis sõnadesse pandult kõlaks nii: „Vaatame, kuidas saab. Ärgem muretsegem. Küll see töö siin meie nina ees saab kuidagi tehtud. Keegi ei tea, kuidas see töö siin meie nina ees tehtud saab, aga palun võtame rahulikult. Joome ühe piimaga tee.“

Ausalt öeldes ei tea ma siin Iirimaal ühtegi eestlast, kelle loomult kohusetundlikku närvi selline suhtumine mõneti püsti ei ajaks. Mind isiklikult teeb iirlaste suhtumine töösse murelikuks ainult kirurgide ja tuletõrjujate puhul, kuid suures plaanis on säärane suhtumine omamoodi mõistlik. Iirlased võtavad asju palju rahulikumalt kui eestlased. Iirlased oskavad osavalt vältida kõrget vererõhku ja neil pole enamasti aimugi, mida tähendab sõna „stress“. Viimane on üks paljudest põhjustest, miks iirlased mulle meeldivad, ja seda, et iirlased oma olemuselt mulle meeldivad, võin ma julgelt väita, kuigi ma ei väida just paljusid asju väga julgelt. Näiteks kui ma olin kümneaastane, siis väitsin Õismäe poe kõrval videomängude mängusaalis, et üks vene poiss varastas minult kümme kopikat. Läksin temaga kaklema, sain kõvasti peksa ja rüseluse käigus tuli kogemata välja, et see poiss, kellega ma kaklesin, ei varastanud minult tuhkagi, kuigi ma olin seda julgelt väitnud. Väidetega tuleb elus olla ettevaatlik.

Riikliku statistika järgi pole eesti mehe keskmine eluiga just kiita, aga Eesti kollase ajakirjanduse statistika raiub nagu rauda, et meie kõrgharidusega meeste keskmine eluiga on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 5,8 aastat. Kellel on Eestis aga aega seda kõrgharidust omandada, kui samal ajal peaks ju hoopis rasket tööd tegema?! Kui pikk on aga iiri mehe keskmine eluiga? Sellele küsimusele internetist vastust otsides leidsin ühest silmipimestavalt usaldusväärsest allikast, et Iirimaa õllekõhtudega mehed elavad statistika järgi Eesti õllekõhtudega meestest vähemalt kaksteist aastat kauem. Väideti, et iiri mehejõmmidel pole märgatavat tööstressi.

Tuima töötegemise mentaliteet suudeti Iirimaal elamise algusaastatel istutada ka minusse. A. ütles juba mu kolmandal Iirimaa päeval, et paneb mu päriselt tööle, ja ta pidas oma sõna. Oi, kuidas pidas. Mina ei teadnud, mida see töötegemine üldse tähendab, sest olin läbi oma senise elu vingerdanud kuidagi igasuguste mugavate pseudotööde abil. Küll ma tõlkisin midagi, produtseerisin moeetendusi, korraldasin pidusid, kirjutasin, juhtisin ühte omapärast ööklubi, müüsin midagi, ostsin midagi, vahetasin midagi, töötasin ajalehes, korraldasin konverentse jne. Enne kui te mind hukka mõistate – vähemalt ei liitunud ma raha saamise eesmärgil kunagi ühegi keskpärase puhkpilliorkestriga. A. ütles: „Kogu sellise jamaga on nüüd siin välismaal lõpp,“ ja jätkas karmil häälel: „Me peame homme ärkama kell pool seitse hommikul ja minema tööle!“ Ma ei teadnud isegi, et selline kellaaeg nagu „pool seitse hommikul“ üldse olemas on. Minu viimaste aastate elustiil tähendas enne Iirimaale tulekut seda, et tavaliselt läksin alles napilt enne kella kuut hommikul magama ning isegi ülikoolis sattusin ainult üks kord varajasse, kell kaheksa algavasse anatoomialoengusse. Enne loengut suitsetasime anatoomikumi peaukse ees sõpradega paberosse, kui järsku tuli Maria kurva uudisega, et Estonia laev oli öösel Läänemerel põhja läinud. Olin väga ehmunud. Mõtlesin, et edaspidi ei trügi ma nii vara hommikul kuhugi.

Nüüd aga tuli mul minna tööle, kus minu roll seisnes kuuldavasti selles, et pidin kaevama sügava kraavi. Labidaga. Mul oli sel ajahetkel oma mina-pildist petlikult uhke ettekujutus ning labidat see küll ei sisaldanud. Kuulasin A.-d tähelepanelikult, võttes kogu tema juttu naiivselt hea naljana, ning olin absoluutselt siiras šokis, kui ta mind päriselt ka järgmisel hommikul kell kuus kakskümmend üles äratas ning ilma praetud mune söömata õue kupatas – tööle, mille tarvis ma vaimselt absoluutselt valmis ei olnud. Enne seda kästi selga ajada minu jaoks imeliku olemusega riided. Püksid ja särgid, millel oli kuidagi üleliia palju taskuid. Mulle seletati nagu lapsele, et selliseid riideid kutsutakse tööriieteks...

Hakkasin muretsema. Eriti selle kraavi kaevamise pärast. Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab. Aga andsin alla. Istusin autosse. Raha oli vaja teenida. Rasket raha. Minu elu minu Iirimaal oli käima läinud.
DAVE


Lihtsus on ülim keerukus.

– Leonardo da Vinci

Veoauto kabiinis haises higi ja viletsa kohvi järele. Dave juhtis ja mina istusin kõrval, üritades end ettepoole kooku hoida, et rappumise pärast mitte peaga vastu lage lennata. Sellel vanal veomasinal ei olnud istme all mingisugust vedrustust.

Dave oli vanem iiri mees, kes oli kuidagi seotud selle ehitusfirmaga, kus ma olukorra sunnil siis hetkel töötasin. Tema naine oli selles firmas vist raamatupidaja. Ma täpselt ei mäleta.

Kõik ütlesid Dave’i kohta, et Dave tahab kangesti tööd teha, kuigi tal selleks sundust ei ole, ja sellepärast käib ta aeg-ajalt koos meiega (eestlastega) ehitusobjektidel kaasas ja paneb käed külge. Minu meelest ei tahtnud Dave aga üldse tööd teha: kui ta kohale ilmus, tegi ta hästi palju kanget suitsu, ohkas sügavalt, urgitses ääretu põhjalikkusega oma karvastes ninasõõrmetes ja jõi kogu aeg midagi papptopsikust. Vahel võttis ta kirka või labida kätte, aga pani selle kohe jällegi ohates oma kohale tagasi ja vaatas pika unistava pilguga taeva poole.

„Kisub vist vihmale,“ ütles ta kuuskümmend korda päevas ja seda isegi siis, kui vihma juba sadas. Tööl kandis ta järjepanu seljas triiksärki, millel puudus suurem jagu nööpe. Minu meelest vihkas ta igasugust tööd.

Seekord läksin mina lõuna ajal Dave’iga kaasa ehitusmaterjale ostma ja see oli esimene kord, kui me juttu ajasime.

Auto keeras tänavalt välja, peateele. Natuke aega veeresime vaikides. „Vundeurfull veeaterrg,“ ütles Dave otsa lahti tehes.

Tundus, et Dave ei pärinenud perekonnast, kus peetakse tähtsaks selget hääldamist.

Sõitsime juba mööda kruusateed.

„Ah?“ kostsin mina ja Dave kordas abivalmilt oma lauset, aga natukene halvema intonatsiooniga.

Noogutasin igaks juhuks tunnustavalt. Niimoodi olen praktika käigus õppinud käituma – kui sa ei saa aru, mida sulle võõrkeeles öeldakse, siis lihtsalt nooguta hästi entusiastlikult ja positiivselt (ja looda, et su vestluspartner ei öelnud sulle parasjagu, et tema lähisugulane suri ära). Selline käitumine viib tihtipeale isegi ühepoolse vestluse edasi.

„Biiuttifulll mmunttainn,“ pani Dave suitsu ette ja näitas näpuga mägede poole.

„Ohoh,“ ütlesin mina nõutult ja vaatasin tema näppu.

„Dõunttjuthinksõu?“ küsis Dave.

Ma vaatasin igaks juhuks küsivalt oma jalgade ette, auto põrandale ja kehitasin õlgu. Oleksin ju tahtnud vastata, aga mida?

Lootusetu väljanägemisega autoraadiost oli seni kostnud vaikset iiripärast tinistamist, mis kedagi ei seganud, aga äkitselt kikitas Dave kõrvu nagu dobermann ja keeras käriseva heli järsult nii põhja, kui sai. Krappidest hakkas üürgama Iirimaal tollel ajal ülipopulaarse Šoti bändi Proclaimers hittlugu „500 Miles“. Ma olin värskelt siia saarele saabunud, ma eeldasin, et raadiojaamad mängivad kogu aeg U2 või hulluks läinud Sinead O’Connorit, aga võta näpust...

Dave’i muidu natuke valuline nägu lõi särama ning ta röökis kõva häälega algusest lõpuni kaasa terve laulu: „When I wake up, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who wakes up next to you...“ Nüüd järsku sain ma aru sõnadest, mis ta suust välja tulid!

Kerisin autoakna kriuksuvast vändast irvakile, sest higihais tahtis ära tappa, ja vaatasin mõnuga ja suure rõõmuga seda laulda röökivat iiri vanameest, kelle nimi oli Dave. Mul oli nii hea meel, et sain esimest korda siin maal kohaliku iirlasega kahekesi aega veeta. Mul oli südamest hea meel, et oleme koos ja tema räägib minuga juttu ja nüüd ma elangi siin maal – Iirimaal. Tulevik tundus helge ja ma olin kindel, et Iirimaa kultuuri on mul tulevikus ülihuvitav lahata.

Mulle meeldis selle maa juures kõik: loodus, võimalused, kliima, inimesed, kes siin elasid. Mulle meeldis Dave. Mulle meeldis see veidrik ja natuke laisk, elu nautiv Dave. Oleksin sellel hetkel hea meelega isegi raadiost kostvat lugu kaasa laulnud, kuigi ma laulda ei oska, aga ma ei teadnud sõnu. Õnneks.

„...if I get drunk, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who gets drunk next to you...“

Jõudsime varsti ka ehituspoodi ja ostsime ehitusmaterjale. Dave maksis nende eest ja mina tassisin asjad autosse. Sest Dave ei viitsinud asju tassida.

Minu jaoks oli see ülimalt tore ja meeldejääv päev.

Selline oli siis Dave ja selline nägi välja üks minu esimesi (töö)päevasid Iirimaal. Aga kõik iirlased ei ole sellised nagu Dave ja mitte kõik töökohad ei ole Iirimaal sellised, mida pidasime tol ajal mina ja Dave. Kronoloogiliselt aastates natuke ette rutates pean ma rääkima ka sellisest mehest nagu Niall, kes on suuresti mõjutanud minu elu Iirimaal ja ka väljaspool seda.

Tema nime peab hääldama nael, mitte niil, nagu teeb enamik eestlasi, kes temaga siin kokku puutub. Isegi mõned tema idaeurooplastest alluvad hääldavad tema nime valesti ja ta ei korrigeeri neid kunagi. Ta imestab lihtsalt nende selja taga, kui nood ei kuule: „Aga see ei ole ju minu nimi – miks nad mind niimoodi kutsuvad?“ Ta ütleb niimoodi aastaid, ilma kedagi korrigeerimata. Talle ei meeldi inimesi korrigeerida.

Erinevalt Dave’ist meeldib Niallile kogu aeg tööd teha. Ja seda ta teeb ka. Kogu aeg. Ja see on kohutavalt ebaiirlaslik lähenemine.

Niallil on ebaõnn olla sellise nõudliku firma nagu Millbrook Paving omanik. See toob Indiast, Portugalist ja Itaaliast Iirimaale ja müüb edasi ilusaid sillutismaterjale. Kui mul oma senisest imelikust tööst ja sealsest primitiivsest suhtumisest inimestesse mitmeaastase Iirimaal elamise järel lõpuks kõrini sai, siis nõudsin enesele tema firmas mänedžerikohta.

Niall võttis mu kahe käega vastu, oli minu tuleku üle rõõmus, aga paraku ei teadnud ei mina ega ka tema kuigi täpselt, mida see mänedžerikoht Millbrook Pavingus täpselt ette kujutab. Ja temal polnud aega selle üle järele mõelda.

Sain oma arvuti. Sain oma koha kontoris, mis asub samal territooriumil suure laoplatsiga, kus kõiki neid erinevate kivide kaste hoitakse ja kust neid siis rahulolevatele klientidele – ehitajatele – suurte veoautodega laiali veetakse. Istusin arvuti taha maha, nokkisin nina ja mõtlesin, mis edasi saab.

Kui Niall on tööl, kuhu ta saabub iga päev kella kaheksa asemel kell kuus nelikümmend viis, räägib ta tavaliselt kahe telefoniga. Mõnikord – ilma naljata – samal ajal.

Minu esimesel tööpäeval oli ilmvõimatu temaga kontakti saada. Isegi kui ta ühe minu lause ära kuulas või ise mõnda lauset alustas, pinises kohe nõudlikult emb-kumb tema telefonidest ja ta pidi sellele vastama – töö tahab ärategemist ja töö oli just seal teisel pool telefoni. Niimoodi läks päev, kaks, kolm, kuni päevadest said nädalad, aga meil polnud aega teineteisega rääkida. Pärast kahte nädalat jõudis ta minu käest ainult küsida, kas ma palgaga olen ikka rahul. Ma ütlesin, et natukene võiks juurde küll saada.

Iirimaal makstakse palka nädala kaupa.

Oma esimesed palgad sain ma ilusasti kätte ilma lillegi liigutamata. Ei, miks ma siis ei liigutanud – esimesel nädalal harjutasin enamalt jaolt kuuri taga usinasti õhupüssiga märki laskmist. Ühel laotöölisel oli selline riist kogu aeg tööl kaasas. Ma kahtlesin tema terves mõistuses siis ja kahtlen ka nüüd.

Avasin meie laoplatsil tööriistapoe. Hakkasin sellega tegelema. Niall andis mulle vabad käed. Talle lihtsalt ei meeldi kedagi korrigeerida. Tegin ümber kõik meie trükised, kodulehe, Facebooki lehe. Sain kõike teha. Ei mingit korrigeerimist ülemuse poolt. Tellisin meie töölistele vormiriided – pärast tuli välja, et täiesti vale logoga, aga õnneks mind ei korrigeeritud ja mina olin uhke, et teen oma tööd hästi. Läksid mööda kuud, kiirem hooaeg sai läbi ja me hakkasime lõpuks tööst rääkima – jagasin ühel hetkel ära, et pean talle lihtsalt helistama. Seisku ta kas või minu ees. Telefoni võttis ta alati vastu. Tulgu või surm – telefon on töö. Siis sain ka teada, mida oleksin pidanud tööl olles tegema.

Niall tegi oma tööd hästi ja ta tegi seda ka laupäeviti. Ja pühapäeviti kodus. Ja siis õhtuti pärast tööd. Ja haagissuvilas mere ääres. Igal aastal lubas Niall mulle, et sellel aastal läheb ta puhkusele. Ja siis aastas korra läkski – terveks päevaks. Aga sellel ajal, kui mina firma järele vaatasin, helistas ta mulle ikka paar korda, et vaikselt toru otsas kuulatada, kuidas töö käib.

Samuti üritasin ma teda igal aastal ajada Itaaliasse või Portugali messile. Seda oli tema firma jaoks vaja. Igal aastal läksime sinna plaanide kohaselt koos ja kui saabus see suur päev, millal me lendama pidanuksime, tuli välja, et me ikka ei lähe, sest Iirimaal oli samal ajal vaja nii palju tööd ära teha. Ja sellesse kohustusse Niall juba kergel käel ei suhtunud! Ükskord läks Niall Portugali messile lausa üksi. Ning ilmus lõuna ajaks ikka tööle. Oli lennujaamast tagasi pöördunud. Et tööle tulla. Lennujaamas oli ta turvakontrollist ka juba läbi läinud, nagu ta mulle hiljem saladuskatte all teada andis.

Tal oli ülikõrge vererõhk ja ta imestas selle üle peaaegu et iga päev: „Aga ma ju söön tervislikult! Ma söön enamiku ajast suppi! Ma pole loomaliha aastaid suu sissegi võtnud!“ Ma kartsin, et ta sureb ükspäev stressi, ja kes siis minu kolmekuused talvepuhkused kinni maksab?

Niallil oleks Dave’ilt palju õppida ja vastupidi. Kui nad omavahel kokku segada, saaks nendest kahest kokku iirlase, kes ei sure noores eas ülekoormuse tõttu südamerabandusse, aga kes samas ei käi tööl ainult jalgu järele lohistades ning ei vahi seal olles kogu aeg taevasse.
KUS ON KODU KOHT?


Oma kodu tunne on kõige tugevam siis, kui selle heaks on midagi oma käte ja mõistusega tehtud.

– Arnold Rüütel

„Mul kunagi ikka oli oma kodu,“ sõnas mees ja puuris pilguga oma musti küünealuseid. Need olid tõesti pilkupüüdvalt räpased. Seda oli kaugele näha. „Aga siis tulid minu ellu narkootikumid!“ lisas ta. Klassikaline kurblugu, ühesõnaga. Mehe näole ilmus narkootikume mainides ebamäärane sära ja ta elavnes natuke. „Ma elasin Dublinis. Lausa pealinnas!“ jätkas ta. „Nüüd olen ma aga juba viis aastat siin kolkas munenud ja siia ma ka suren.“
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42400893&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.