Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Ilusalongi saatusejumalanna Anna Jansson Salong d’Amour asub Gotlandil Visby kesklinnas. Kui oma järjekorda ootad, pakub juuksur Angelika piparmündi- ja leedriõieteed. Ta jälgib sind peeglist, püüdes aru saada, kuidas saab sind parimal moel aidata. Ta käärid on kui võlukepike. Ta juuksevärvid aitavad kaasa totaalsele muutusele, kui seda vaid soovid. Kui istud tooli, küsib Angelika alati: „Mida ma saan sinu heaks teha?“ Ja siis ei mõtle ta üldse juuste peale. Ta mõtleb: „Mida saan ma teha sinu elu heaks?“ Salongis on kaks juuksuritooli ja see pole sugugi juhus, kelle kõrvale sa satud, see on väga täpselt välja arvutatud …Seitse aastat juuksuri ja salaja kosjasobitaja ametit pidanud Angelika enda elu muutub, kui ta kohtab salapärast sissemurdjat ja temasse armub. Varsti jääb ta veidratel asjaoludel ilma oma majast. Kas ta on armunud valesse mehesse? Ja kes on meresõitja Sinbad, kellega ta internetis vestleb? „Ilusalongi saatusejumalanna“ on seni krimikirjanikuna tuntud Anna Janssoni esimene ajaviiteromaan, mis pakub lugejale nii naeru kui pisaraid. Boonusena on raamatu lõpus valik toiduretsepte saatusejumalanna kokaraamatust.Varem on temalt eesti keeles ilmunud „Võõras lind“ (2013) ja „Ulm sinu eksitas ära“ (2015). Originaal: Anna Jansson Ödesgudinnan på Salong d’Amour Norstedts Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa Kujundanud Piia Stranberg Copyright © Anna Jansson 2014, by Agreement with Grand Agency Autoriõigus tõlkele: Kristel Vaino-Sävborg ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-43-5 ISBN 978-9949-658-44-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus Jan Keithile – teesõelaretoorika meistrile ja isale Kahju, et kõik, kes tegelikult teavad, kuidas riiki peaks juhtima, on hõivatud taksojuhtimise või juukselõikamisega. GEORGE BURNES Meie valmisolek on hea Visby Södertorgi platsil asub Salong d’Amour. Sa näed salongi kohe, kui tuled läbi linnamüüri värava ja möödud kioskist. Salongi silt on südamekujuline ja kui väljas on pime, siis helendab see sooja punase helgiga. Ostsin ruumid ühelt vanemalt härrasmehelt seitse aastat tagasi ja eelmise omaniku juuksevaha lõhn pole siiani päriselt kadunud. See on kena väike, möödunud sajandist pärit roosilise tapeedi ja kahe veinipunasest nahast juuksuritooliga salong. Tagaseinal ripub neli pilti, mille olen leidnud kirbuturgudelt ja oksjonitelt. Need kuuluvad esimese maailmasõja motiividega seeriasse. Esimene maal kujutab sõjaväeülikonnas, saabli ja teravate vuntsidega meest, kes suudleb hüvastijätuks oma naist. Sellele järgneb sõjastseen, kus sidemes peaga mees lahkub kangelasena sõjaväljalt. Kolmandal maalil jõuab soldat elusa ja tervena sõjast koju ning saab kallistuse väikest last süles kandvalt naiselt. Viimasel maalil on näha armastajaid sirelipõõsa taustal, ümbritsetuna veelgi enamatest lastest. Ma tahan nii väga, et lood lõppeksid õnnelikult. Õnnelikumalt kui minu enda elu. Räägitakse, et just siin, keskajast pärit juuksuritöökojas, lasi Taani kuningas Valdemar Atterdag oma habet piirata, pärast seda kui oli Visby 1361. aastal vallutanud. Kui ma vaatan suurest aknast välja, siis näen kohta, kus sõjamehed müürist läbi tungisid. Iga teine kivi on müüriservast ära võetud, et meenutada seda kohutavat sündmust, kus Taani armee tappis 1800 Gotlandi talupoega. Räägitakse, et veri voolas ja muutis maa kuni sadamani välja punaseks. Mitte miski ei räägi minu teooriale vastu, et just siin Valdemari habet piirati. Kuigi Taani kuningas oleks pidanud jääma pea võrra lühemaks, kui juuksuril oleks olnud teritatud nuga ja ta oleks olnud gotlandlane. Niisiis, siin Södertorgi platsi juures on minu salong. Kui sul on siiakanti asja, siis astu sisse. Sel ajal kui oma järge ootad, pakun sulle aiast korjatud piparmündi ja leedriõie teed. Jälgin sind peeglist, püüdes ise aru saada, kuidas saan sind parimal moel aidata. Mu käärid on kui võlukepike. Mu juuksevärvid aitavad kaasa totaalsele muutusele, kui seda vaid soovid. Kui istud tooli ja ma mähin sind peleriini, siis on mul sulle ettepanek. Aga mu esimene küsimus kõlab alati nii: „Mida ma saan sinu heaks teha?“ Ja siis ei mõtle ma üldse juuste peale. Ma mõtlen: „Mida saan ma teha sinu elu heaks?“ Salongis on kaks juuksuritooli ja see pole sugugi juhus, kelle kõrvale sa satud, see on väga täpselt välja arvutatud. Selle juurde jõuan ma hiljem tagasi. Minu salongi külastavad kolme tüüpi kliendid. Igapäevaklient, kes tuleb siia tavaliseks juukselõikuseks. Nartsissistlik enesearmastaja – klient, kes upub omaenda peegelpilti või enesehaletsusse. Ja viimaks allaandnud klient, kes tuleb sisse ja ütleb: „Muuda mind.“ Tihti on mul tunne, et see kehtib kogu tema elu kohta. Juuste uude soengusse lõikamine ja punaseks värvimine on tihti meeleheitlik algus uuele ja võibolla paremale elule siis, kui ollakse vastne vallaline. Ma rõhutan: võib-olla paremale elule. Seda võib edasi-tagasi arutada. Siis on loomulikult olemas kliendid, kes üldse ei sobi mingi kategooria alla – süstematiseerimine on alles arengujärgus. Kui minu juurde tulek pole planeeritud, vaid sunnitud, siis oleks vaja eraldi kategooriat. Ma nägin ühte näidet sel nädalal: päev pärast peigmehe poissmeestepidu soovis klient abi juuste värvimisel, et see paremini AS Finans juhatuse ruumi sobiks. Peohoos omandatud beebikakaroheline pole juuksevärvina just veenev, kui pead haldama teiste inimeste rahakotti. „Nägemiseni, näeme homme!“ ütlen oma kolleeg Rickyle, kes on palunud töölt varem ära minna, et jõuaks postitantsukursusele. Noormees on just jõudnud ära koristada puhketoa ja WC-d. Teen harjaga salongile tiiru peale ning pühin kokku päeva jooksul kogunenud juuksed ja tolmu. Pesen harjad ja sean kärud homseks valmis. Pühin kohvilaua ja täidan korvikese safranikuivikutega. Saabunud on parukate ja šinjoonide tellimus, mille saan väiksesse privaatsesse prooviruumi üles riputada. Üks mu klientidest teeb varsti läbi vähiravi ja olen rõõmus, et ta parukas on kohale jõudnud ja on nii hästi tehtud. Tellimusega on tulnud ka materjali juuksepikendusteks. Ricky arvates peaksime sellega alustama. Juuksurikoolis õppis ta üht-teist uut. Kui ma salongi sulgemisel kassat üle loen, valdab mind pinev tunne, et keegi justkui jälgiks mind. Üks nägu möödub kiirelt aknast. Ma oleks pidanud muretsema turvanupu. Alati on risk, et sind lüüakse maha ja röövitakse, kui lähed päevakassaga koju. Aiman, et kehahoiak paljastab, kas lähed koju kahekümmend tuhat või vaid mõni kümnekas käekotis. Aga turvanupp on kallis ja mul on õnnestunud end keerulistest olukordadest välja rääkida. Kui on mingigi anne, mida juuksurina õpid, siis on see suhtlemise ja kokkuleppele jõudmise kunst. Õpid rääkima kõikide erinevat tüüpi inimestega, talunikega talunike moodi, prügivedajaga käimlatühjendusest ja õpetlastega ladina keeles. Mis puudutab rahuvahendajaid maailmas, on juuksurid alahinnatud grupp. Neid peaks tööle võtma poliitikute asemel, kes pole kuulamist ära õppinud. Nägu on uuesti näha nagu hall vari vihmas. Kui püüan vaadata õhtuhämarusse, siis kerkib äkitselt ukse taha vormitu elusolend. Tumedasse riietunud inimene, kapuuts sügavalt näo ette tõmmatud. Loomulikult löön kartma. Olen salongis üksi. Tume kogu astub sisse välisuksest, mida ma polnud jõudnud lukustada. Hirmunult lükkan ma puusaga kassasahtli kinni ja lasen vaikselt võtme põlletaskusse. Pilk, mis kapuutsi varjust minu omaga kohtub, on tagaaetud ja meeleheitel inimese oma. Ma jõuan mõelda, et mu päevakassa röövitakse. Seda raha on päris palju. Stseenid õudsetest detektiivromaanidest jooksevad läbi pea. Kas mind seotakse tooli külge, suu kleeplindiga kinni teibitud, või rullitakse vaiba sisse ja pannakse pea alaspidi hoiuruumi seisma? On olemas inimesi, kes on vaiba sisse rullituna ja pea alaspidi rippudes ära surnud, ja neid pole leitud enne, kui nad on surma ja mädanemise järele lehkama hakanud. Kui isegi siis. Võib-olla satud vaibaga kohe konteinerisse ja sind viiakse mandrile ning jahvatatakse küttematerjaliks. Sellisel juhul eelistaksin isegi tooli külge kinni sidumist. Aga mida teha, kui nina tilgub ja on vaja nuusata, aga käed on selja taha seotud? Ja kui püüad nuusata ja nuusata ja nina ikka tilgub? Ja seejärel tuleb politsei, sest üks mööduja on abi kutsunud ning Jonna ajalehest tuleb kohe nendega kaasa ja teeb välguga pilti, nii et oled igaveseks jäädvustatud ajalehe esiküljel, tatirida lõuani. See oleks tõeliselt piinlik. Kõigele sellele jõuan ma mõelda. Samal ajal vaatan imestades elektrijuhet, mis üle sissetungija õla lendab, kui ta põrandal kolm kiiret sammu ettepoole astub. „Sa pead mind aitama!“ Hääl on kähe ja terav nagu linnukarje. „Palun, ma maksan mida iganes!“ Nüüd ei sarnane olukord rööviga, vastupidi. Maskeeritud naine, sest nüüd kuulen, et see on naine, ootab, et teeksin ta rahast paljaks. Ma maksan mida iganes … See kõlab minu kõrvadele nagu jackpot. „Kui hull olukord on?“ küsin ma ja astun ettevaatliku sammu ettepoole, et paremini näha. „Hull, armas Angelika, tõeliselt hull!“ Kiire liigutusega tõmbab ta kapuutsi peast ning ma näen hallikaspruuni ja turritavat juustest harakapesa, kuhu on kinni jäänud juuksekoolutaja. See on Rut, üks mu politseinikust püsiklient, kes on nõus maksma ükskõik kui palju. Ta näeb välja nagu elektriline robot, kes hetkel patareide peal töötab. Ma hakkan juhtmepoolsest otsast harutama. Juuksekoolutajast vabastamiseks kulub peaaegu nelikümmend minutit ja pärast seda lubab Rut mind armastada kogu ülejäänud elu. Oma punasesse märkmikusse olen tõmmanud kriipsu iga kliendi kohta, kes on öelnud „Sa päästsid mu elu, Angelika!“. Viimase seitsme aasta jooksul on kokku tulnud 43 kriipsu, niisiis 43 päästetud elu. Pole paha tulemus, peaaegu sama head kui tuletõrje numbrid, ja see näitab, kui oluline on juuksuri elukutse. See näitab ka hädavajadust moodustada kategooria inimeste jaoks, kellel on kiireloomuline juukseprobleem. Ma kavatsen nimetada seda tüüpi inimesi õnnetusjuhtumiteks. Nornid toimetavad vaikuses „Kas sa nüüd saad aru?“ küsin ma Ricky käest, kui ta järgmisel hommikul saabub. „Peamised neli gruppi on: I nagu igapäevaklient, E nagu eneseimetleja, A nagu allaandja ja Õ nagu õnnetusjuhtum. Tähest broneeringuraamatus piisab kategooria märkimiseks. Ja siis lisame juurde südame, kui kellelgi on vaja abi armastuse leidmisega.“ „Kuidas me seda teame?“ küsib ta ilma põletava huvita, mida olin lootnud. „Esitad diskreetseid küsimusi, paned infoosakesi kokku ja teed järeldusi. Juuksurina näed inimeste saatusi ja perekonna ajalugu, tihti põlvkondade kaupa. Vahel kuuled ivakese siit ja teise sealt ja mõnikord saavad neist usalduslikud vestlused. See annab kogemuse ja arusaamise, milline nende elu on. Minu ülesanne on juhtida inimsaatusi. Salong d’Amouris saavad kliendid arvestada täieliku konfidentsiaalsusega. Ühtegi saladust ei räägita edasi. Siin saavad nad end tühjaks rääkida ja tunda, et me tahame neile head.“ „Ma kirjutasin saladuse hoidmise lepingule alla esimesel päeval. Siin ei laterdata. Aga ma pole päris hästi aru saanud nendest numbritest raamatus.“ „Broneeringuraamatus kirjutame südame sisse vajaduse pakilisuse skaalal ühest viieni. Viis tähendab meeleheitlikku vajadust armastuse järele, samal ajal kui ühed saavad ise hakkama, kui neile anda vaid väike tõuge õigesse suunda.“ „Siis ei tähenda I5 … mitte iPhone’i mudelit, vaid igapäevaklienti, kes vajab hädasti seksi,“ teeb Ricky kokkuvõtte. „Umbes nii jah, kuigi seks on teinekord vaid seks. Ma mõtlesin rohkem armastuse peale.“ Lõikus on, nagu sa oled juba aimanud, sissetulekut toov kattevari minu peamisele tegevusele. Sa võid mind võtta suhtenõustaja või vestluspartneri või terapeudina. Mõtlesin vahepeal kirjutada visiitkaardile „Juuksur ja intuitiivne terapeut“. Aga ma kartsin, et inimesed mõistavad mind valesti ja arvavad, et mu juukselõikus on intuitiivne. Ma olen tegelikult koolitatud ja diplomeeritud. Kuidas näeks maailm välja, kui tegutseksid intuitiivsed ajukirurgid, intuitiivsed piloodid ja intuitiivsed elektrikud, kes tõmbavad juhtmeid ja ühendavad neid rohkem tunde järgi? Võib-olla mõtled sa nii? Olen sinuga nõus. Peab teadma, mida sa teed. Ainsad, kellel lubatakse meie ühiskonnas olla intuitiivsed, on börsimaaklerid – ja kui palju kasu neist on olnud meile, väikestele säästjatele? Kui mul oleks olnud pensioniraha voodi all kingakarbis, siis oleks mu vanaduspõlv olnud turvaline. Nüüd käivad mu mõtted selles suunas, et investeerida kanalasse ja kartulimaasse, et pääseda nälgimisest vanaduspõlves. Aga mitte sellest ei pidanud me rääkima, sina ja mina. Räägime sellest, mida võid minult kliendina oodata. Kui tead Põhjamaade mütoloogiat ja oled lugenud Völva ennustust, siis oled kuulnud nornidest. Kolm saatusejumalannat ‒ Urd, Verdandi ja Skuld ketrasid elulõngu. Koos otsustasid nad, millised elulõngad kedratakse kokku ühiseks saatuseks ja millised mööduvad üksteisest kui laevad öös. See on täpselt see, mida mina ja mu kaks õde teeme. Minu ambitsioon on enamat, kui vaid teha kena lõikus, minu soov on anda sulle kohtumine. Kohtumistes teistega sünnib ja vormub mina. Just nii saame areneda oma parimaks minaks – või muutume vrakiks, kui läheb halvasti. Nimed Urd, Verdandi ja Skuld tähendavad möödunut, olevikku ja tulevikku. Norn on nii hea kui ka halb – niisiis mitte mingi ingel. See peab sulle selge olema. Mina järgin oma südameseadust. Minu ülesandeks on kuulata. Ma kuulan, kuni olen su vajadused välja selgitanud. Sa kannad kõiki vastuseid ja lahendusi iseendas. Enamasti piisab vaid sellest, kui küsida: „Mida sa sellega mõtlesid?“ Ma kuulan, kui teed kokkuvõtte ja otsustad, mida edasi teha. Just selles faasis võib kahtleja takerduda. Siin võib vaja olla tõuget õiges suunas või some ass kicking, nagu mu kolleeg Ricky ütles, kui ma talle oma arusaamadest jutustasin. Nüüd ei tohi sa uskuda, et kõik inimesed tahavad, et neid aidatakse armastuse seiklusse. Sugugi mitte. Selles eneseimetlejate grupis on palju kannatajaid, kelle kogu olemasolu on üles ehitatud sellele, et neid on ebaõiglaselt koheldud, ignoreeritud ja ära kasutatud. Sa võib-olla märkasid klienti, kes just uksest sisse tuli ja juuksuritooli istus. Kõhn mees poolpikkade salkus juuste ja suure peaga, mida tal ei õnnestu püsti hoida. Tal on seljas pleekinud sini-valgetriibuline särk, mida ta on kandnud alates kaheksakümnendate lõpust, kui neid odavalt allahindlustel müüdi, ja posti teel koju tellitud ärakantud kulukad. Broneeringuraamatus on kirjas E5. Eneseimetleja, kes vajab hädasti armastust. Ta ei tea seda ise, aga alates tänasest võib tema elu vaid paremaks minna. Ta nimi on Gunnar Wallén ja ta töötab reporterina Radio Gutes. Ma kinnitan kaelaümbrise ja sõlmin peleriini tema saleda kaela ümber. Gunnar on pahas tujus, kuna ta peab iga päev pesema oma töökaaslaste kohvitasse, ja ta on tige, et nad kraanikausi ümbruse mustaks jätavad. Nii palju kui mina tean, pole tema töölepingus küll kirjas, et ta peaks teiste järelt koristama, ta ise on selle enda ülesandeks võtnud. Mõni töökaaslane on püüdnud oma tassi pesta, aga siis pole see piisavalt korralikult tehtud, ja kui Radio Gute spordireporter kraanikausi ümbrust käterätikuga nühkida üritas, siis pani Gunnar ta korralikult paika. Mul pole Gunnari jutule sugugi kergem keskenduda, kui näen Rickyt pooleldi meie puhkeruumi kardina taha peidetuna. Ta hoiab käes teesõela, üht sellist varre ja ümmarguse otsaga. Kui Ricky avab ja sulgeb ümmargust otsa, siis näeb see välja nagu suu. Ta teeb seda samas taktis Gunnari pikkade täishäälikutega: „Aiiiinult mina olen see, kes peseb nõusid. Aiiinult mina olen see, kes kuivatab kraanikausi ümbrust. Kes kuraaaat mulle selle eest „aitäh“ ütleb?“ Gunnar kuulub, nagu öeldud, kategooriasse E5 ja see on kõige keerulisem väljakutse, mida üks norn ette võib võtta. Täna on mees vinguvam kui tavaliselt. Masseerin õrnalt tema kanget kaela ja pead, et teda natuke üles sulatada. Minu kliendid tavaliselt armastavad peamassaaži. Gunnar naudib puudutusi, aga ta kõnniks pigem paljajalu üle klaasikildude, kui seda tunnistaks. Arvatavasti pole peale hambaarsti ja minu keegi teda mitu aastat puudutanud. Siiski tunnen, et on olemas õhkõrn lootus, et ühel päeval leian talle elukaaslase. Ricky võtsin ma tööle äsja, sest tema emal, kes käib juukselõikustel mu õe Vera juures Hemses, viskas lõplikult üle. Ta sai pärast 25 aastat õiendamist meeleheitehoo ja oli Rickyt WC-harjaga kolm tänavavahet taga ajanud, enne kui Vera neid nägi. Ricky pole veel päris taltsaks saanud. Tal pole ka kindlat suhet olnud. Minu ülesanne on talle näidata, miks tal asjad vales suunas lähevad. Me töötame selle kallal. Teesõelaga teatri tegemine on meelelahutuslik, aga kui ma Verast õigesti aru sain, siis oli just selline teatritegemine see, mis sundis poisi ema teda lõpuks majast välja viskama. Tema ema on krimikirjanik ja veidike drama queen. Ricky on hea juuksur, aga ta on liiga kaua elanud ema juures kodus täieliku teenindusega. Meie lepingus seisab, et tema ülesandeks on koristada töötajate kööginurka ja WC-d. Ta ei ole ülbe, lihtsalt laisk. Siin on ta koristamisega probleemideta hakkama saanud, sest kui ta oma tööga hakkama ei saa, siis ei saa ta ka palka. Selles mõttes pole ta rumal ja me täiendame teineteist. Rickyl on julgust proovida uusi asju ja minul on kogemus. Ma olen elanud Visbys kogu oma elu, saan varsti 48-aastaseks ja mul on juba seitse aastat oma salong. Ricky sai 25-aastaseks. Tal on helepruunid tugevad juuksed püstises soengus, ta on sale nagu kuuekümnendate aastate lips ja pärit Grötlingbost. Vabal ajal tantsib ta postitantsu, valmistudes Rootsi meistrivõistlusteks detsembris. Kui ma Ricky tööle võtsin ja ta oma vabaajategevustest rääkis, uskusin, et postitants on sama mis stripptants. Ta oli väga ärritunud minu eelarvamuste peale. Postitants on akrobaatika. Nüüd olen õppinud mitmeid erialatermineid, nagu invert, mis tähendab enda peapeale keeramist; firefighter, lihtne pööre, kus üks jalg on eespool ja teine jalg postist tagapool, hea algus ronimiseks; ja crying bird, linnu moodi istumine, üks jalg alla rippumas. Siis leidub veel gemini ja boomerang ja terve rida muid asju, millest ma pole veel päris täpselt aru saanud. Ricky on kursusel ainus noormees. Tema arvates on see suurepärane koht elurõõmsate naistega kohtumiseks. Üks põhjus, miks ma ta tööle võtsin, on see, et ta mõtleb õigesti. „See, mida Gunnar Radio Gutest vajab, on armastus,“ ütlen ma Rickyle, kes pole ikka veel teesõela käest pannud, kuigi klient on lahkunud. Me oleme ristinud selle teesõelaretoorikaks. Teesõelaretoorikat esineb ka poliitikas, kuigi ilma teesõelata. Selleks et vastase mõju vähendada, tuleb teda seostada austust mitte väärivate asjadega. See, mida retoorikas kutsutakse guilt by association. „Aiiiinult teie tahate raha kokku hoida. Aiiiinult teie meelest peaksid pensionärid sööma kassitoitu.“ „See, mida inimesed vajavad, on armaaaaastus,“ rõhutab Ricky ja teeb teesõelateatrit. Ma näen seda kui oma eluülesannet, aidata inimestel armastust leida. Seitsme aasta jooksul, mis ma olen olnud Salong d’Amouri omanik, olen ma kokku viinud ei vähem ega rohkem kui kakskümmend kuus pruutpaari. Mul on kodus klaveri peal album. Oleks väärikas väljakutse lisada sinna Radio Gute Gunnar koos oma südamedaamiga. Zlatanist ja elu mõttest Ema viskas Ricky välja ta sünnipäeval. Ta hankis pojale korteri, saatis sinna DHL-iga Ricky asjad, vahetas ära välisukse luku, viskas talle tordi järele ja hüüdis „hurraa!“. Kui 25 aasta jooksul pole suutnud oma poega korralikuks muuta, siis pole väga palju lootust. Mu õde Vera saatis mulle ema koostatud nimekirja. Kui seda nägin, siis mõtlesin küll, et olen Rickyt tööle palgates endale liiga raske ülesande võtnud. Pissib WC-poti kõrvale. Ei tea, kuidas ja milleks kasutatakse WC-harja. Pole iialgi lauda pühkinud. Jätab märjad ja higised riided põrandale, nii et kass teeb enesekaitseks sinna häda peale. Sööb oma toas arvuti taga, peamiselt kojutellitud pitsat. Jätab mustad nõud, tühjad pudelid ja pitsakarbid koristamata. Ei tea, kust tuleb hallitus. Elab kodus, et säästa raha oma meelelahutuste jaoks. Pole kunagi puudutanud tolmuimejat, pesumasinat ega nõudepesumasinat. Joob piima otse piimapakist. Oskab valmistada vaid vorstikastet, mida õppis tegema kodundustunnis seitsmendas klassis. Minu ülesanne on tutvustada Rickyle täiskasvanuelu müsteeriumeid. Väikse poisina meeldis talle aidata oma ema koristamisel ja sõita tolmuimeja peal. Aga see rõõm on aja jooksul vaibunud. Ja võib-olla peame selle eest tänulikud olema. Aga, nagu öeldud, puudub tema kasvatuses terve rida asju. Kolmel viimasel pühapäeval on Ricky mulle koju külla tulnud, et õppida tõelise söögi valmistamist. Tee koostööni pole päris valutult läinud. Alguses olid meil omad konfliktid. „Vorstikaste on maitsev,“ selgitas ta mulle, kui sõi kolmandat päeva järjest vorstikastme jäänuseid. Tema viimane voodikaaslane oli temaga just hüvasti jätnud. „Ricky, kui sa kutsud tüdruku enda juurde koju, siis esimesel korral see toimib, teine kord on kaheldav, aga kolmas kord on soojendatud vorstikaste katastroof. Pole ime, et su tüdrukud alla annavad. Kui teed endale reklaami kui meisterkokale, siis on meil vaja pisut enam oskusi. Me saame üksteist aidata.“ Kavas on valmistada toitu kogu tuleva nädala jaoks. Mu meelest on mugav, kui toit on õhtul töölt koju saabudes valmis. Mitte juuksuritöölt loomulikult, vaid mu töölt kosjasobitajana. Vahel on vaja teha lisatööd ja mõnikord jälgida neid, keda paari panen. Kahel esimesel töönädalal ostis Ricky lõunaks kohutavat rämpstoitu ja kõõritas kahtlustavalt minu kalorivaest sööki. „Kodujuust on kuradi leiutis,“ ütles ta suure tõsidusega juba esimesel päeval. „Seda võid öelda sina, kes sa oled kõhn nagu rohu vastu allergiline mägikits. Oota vaid, mis hakkab kehaga juhtuma siis, kui lähened viiekümnele ja ei jaksa enam nii kiiresti joosta. Juba ammustest aegadest peale on inimkeha kohanenud selle järgi, kui palju toitu leidus. Kiviajal oleks ma nälga surnud, kui oleks pidanud ise jänestele jahti pidama. Probleem on selles, et kohanemine toidurohkusega tuleb väikse hilinemisega. Alles tuhande aasta pärast või nii saab keha aru, et see ei pea enam säilitama toitaineid kehvemateks aegadeks.“ „Tuhande aasta pärast oled sa arheoloogiline leid. Tunnista, et see pole maitsev!“ ütles ta karmilt ja vaatas mu kodujuustu ja oasalatit väga skeptiliselt. „Tunnista, et sa igatsed tõelise või ja koorega valmistatud toidu ja mahlase lihatüki järele koos Béarni kastmega.“ Pärast umbes nädalast jagelemist toidu ja elu mõtte üle olime jõudnud kokkuleppele, et need kuuluvad kokku. Toit ja elu mõte niisiis, mis viis selleni, et lõime meile sobiva, lihtsa ja meeldiva taldrikumudeli. Pool taldrikut köögiviljadega ja ülejäänu peab olema midagi, mis on meie arvates maitsev. Järgnevatel pühapäevadel tegime koos süüa, planeerisime nädala strateegiaid ja kuulasime raadiot. Radio Gute Gunnaril on oma vestlussaade, mille pealkiri on „Ta küsib temalt“. See on püüe olla sooneutraalne ja tänapäevane. Väga vähesed panevad ennast saates osalemiseks kirja ja vahepeal peab ta selle ära jätma. Need osavõtjad, kes kahtlevad, ei taha küllap, et nende sookuuluvuses kaheldaks. Saadet kuuleb pühapäeviti ja alati õpib midagi uut. Gunnari vajadus armastuse järele on kindel vestlusteema, kui Ricky ja mina pühapäeviti pärast reporteri viimast salongikülastust süüa valmistame. Ma tahan meelsasti uskuda, et igaühe jaoks leidub keegi. Pole olemas lootusetuid juhtumeid. Ricky on skeptiline. „Kes kannataks tema torisemist välja? Ta on hullem kui mamps esmaspäeva hommikul pärast seda, kui ta on raamatuesitlusel ämbrite kaupa šampust ära joonud.“ „Väga võimalik, aga armastus võib inimest muuta. Ma tean seda. Veidi tunnustust võib õitsema panna äraarvamatud isikuomadused. Gunnari virisemine on vaid hüüe abi järele: Pane mind tähele, muidu suren. Mingil ajal on tema kannatajameetod toiminud, muidu poleks ta sellega jätkanud. Püüa näha temas last. Võib-olla sai ta väiksena tujutsedes kõik, mida tahtis. Võib-olla õnnestus tal endale poes jäätis välja tujutseda, või tujutseda nii, et pääses koduülesannete tegemisest. Võibolla õnnestus tal isegi välja tujutseda suurem taskuraha või mis iganes. Probleemid tekkisid alles siis, kui see meetod ei toiminud armastussuhte saamiseks.“ Võin teda sellisena peaaegu ette kujutada – üks väike põngerjas suurte prillidega, väikeste välkuvate silmade ja ülespoole ulatuva ninaotsaga. Pea on alati olnud liiga raske Gunnari peenikese kaela jaoks, nii et ta hoiab seda veidi allapoole ja viltu. „Tal on äkki vaja kedagi, kes on kohutavalt lohakas – aga tänulik, kui kõik saab puhtaks ja kenaks,“ pakun ma välja samal ajal, kui koorin kartuleid pühapäevaõhtusöögiks ja Ricky vormib lambahakkliha väikesteks kotlettideks. Magustoiduks on safraniahjukook põldmarjamoosi ja vahukoorega. Ta naerab kõvasti ja soojalt. „Kedagi, kes on lohakam kui mina? Gunnar ei suudaks seda survet taluda. Sellise inimese järel peaks koristama kõrgsurvepesurit kasutav koristusfirma. Ei, kullake, ma usun, et paremini sobiks keegi, kes on salaja lohakas ja määrib vaid veidike. See võiks toimida kui foobiast vabanemise harjutus. Kui Gunnar saab väikese täpiga kraanikausil hakkama esimesel päeval, siis äkki suudab ta taluda suuremat plekki järgmisel päeval. Seejärel võib ehk välja võtta pildi tõeliselt määrdunud kraanikausist, mida ta saab vaadata seni, kuni karjuma hakkab, ja siis pikendatakse vaatamisaega, kuni ta suudab taluda mustust ja võib roomata läbi savipõldude ja sõnnikuhunnikute päriselus. Tulemuseni peab jõudma tasahilju.“ Ricky vaatab mõtlikult rasvapritsmeid, mis kargavad täiuslikke kotlette praadivalt praepannilt. Ta teeskleb kraanikausi pildistamist, et sellega Gunnari foobiat ravida. „Ja kuidas me leiame partneri, kes on salaja lohakas?“ „Unusta see. Mul on uus idee – me võime üritada teda paari panna perfektsionistiga, inimesega, kes on veel korralikum kui ta ise. Keegi, kes tuleb kraanikausi juurde pärast teda ja ütleb …“ Ricky avab ülemise köögisahtli ja haarab teesõela. Mul pole aimugi, kuidas ta teab, et tema lemmikmänguasi seal on. Tundub, et ta on salaja minu köögisahtlid läbi uurinud. „Üks perfektsionist, kes kordab: „Aiiinult mina pühin kärbsemusta ära, aiiinult mina, kes ma näen kärbsemusta luubiga“.“ „Olgu, perfektsionist. Teeme nii,“ leian ma. „Aga on rohkem asju, mis peavad sobima. Gunnarile meeldivad blondid täidlased naised. Kui klientidel oleks aimu, kui palju informatsiooni me saame, vaadates üle õla, mida nad loevad, siis ei puudutaks nad meie juures mitte kunagi ajakirju.“ „Või et millest nad kiiresti mööda lähevad. See annab ka huvitavat informatsiooni.“ Ricky pöörab end ümber ja tegeleb millegagi salamisi kraanikausi juures. „Mida Gunnar loeb?” küsib ta matsutades ja täis suuga. Ma mõtlen veidike ja püüan endale ette kujutada, mida ta kõige parema meelega ajakirjahunnikust valib. „Ta vaatab veidi ümarate, blondide naiste pilte, aga ei loe nende kohta. Ta loeb spordilehekülgi, ainult sporti ja iga sõna, mis räägib Zlatanist.“ „Ma võtaks seda kui vaadet elule,“ väidab Ricky ja üritab varjata, et ta on ühte põske toppinud kotleti. „Rootsis on hetkel kolm suurt usku: Facebooki armastajad, aktsiaturu palujad ja Zlatani kummardajad. Kui palju blonde perfektsioniste me tunneme, kes oleksid nõus olema teisel kohal, kui mees on oma usuga täiesti hõivatud? Kas neil peaks olema samad eelistused või piisab sellest, kui tal on oma usk ja ta armastab Facebookis olla?“ „Mina käin Facebookis. Millal sai aktsiaturust usk?“ küsin ma uudishimulikult. „See on järjest populaarsemaks muutuv usk. Mõni aasta tagasi ei olnud aktsiaturud meie teadvuses. Nüüd jooksevad andmed kogu aeg telekauudiste allservas. Pühadest börsimärkmetest saab lugeda, kas rahajumal on sõbralikult meelestatud või vihane. Usk sulandub keelde salaja. See mõjutab sind, kuigi sa ei mõtle sellele. Idee müüakse kellelegi maha, sa investeerid suhtesse ja me räägime win-win ehk kõiki rahuldavast situatsioonist. What’s in it for you? Elu on ärikokkulepe.“ Me istume lauda ja mõtleme uute uskude üle samal ajal, kui pirukad ahjus küpsevad ja porteris hautatud liha pliidil podiseb. Me oleme tublilt töötanud lõunani. „Mul ei tule pähe kedagi meie klientidest, kes Gunnarile sobiks,“ ütleb Ricky ja uputab oma kotletid koorekastmesse. Ma pean talle meelde tuletama, et köögiviljad peavad ka taldrikule ära mahtuma. „Pool taldrikut köögivilju, Ricky! Selles oleme me kokku leppinud.“ „Peame minema välja ja uusi kliente jahtima,“ mõmiseb ta, toit suus. „Kust me neid leiaks?“ Ma mõtlen valjusti. „Parim aeg on nüüd. Kevad, päike soojendab üles talvised tunded, inimesed tahavad muutuda ja uueneda. Tüüpiliste kevadiste käitumismustrite hulka kuulub see, et inimesed hakkavad metsas sörkjooksu tegema, autot pesema, jõutrennis käima, kepikõnniga tegelema, uusi riideid ostma, kursustel käima ja juukseid lõikama …“ „… ja armuvad. Sul on õigus. See on paaritumisaeg. Autosuvilad hakkavad rulluma, kui isased lähevad oma ratastel paaritumispesadega emaseid otsima. Ma tunnen seda. Ma tunnen seda siin,“ ütleb ta ja patsutab alakeha. „Mahlad liiguvad.“ Korraga tuleb mulle idee. „Ma tean, kust me leiame Gunnari jaoks täidlase naise. Iseenesestki mõista. Kas sul on võimalik olla salongis üksi homme ennelõunal kuni kella üheteistkümneni?“ küsin ma ja kortsutan kulmu, kui Ricky veel ühe portsjoni toitu juurde võtab, ilma et oleks puudutanud köögivilju. Seejärel väidab ta, et tal on kõht liiga täis, et neid süüa. Panen endale kõrva taha, et peame töötama Ricky kehva impulsikontrolliga ja vajadusega kõike kohe saada. Jahtimiskatsed Kaalunõuandlas Rickyl on täiesti õigus. Kui õhus on tunda kevadet, siis igatsetakse armumistunnet. Taas saabuv valgus ja soojus teevad midagi meie hormoonidega. Sulava lume lõbus tilkumine, vulisevad tänavakaevud, mitmevärvilised tulbid ämbrites lillekaupluste ukse ees ja mimoosid Itaaliast – kõik see toidab igatsust, mõtlen ma oma jalutuskäigul Kaalunõuandlasse Österporti värava juures. Registreerisin ennast internetis eelneval õhtul. Kohti oli esmaspäevagrupis. Olen välja printinud kupongid naiste juukselõikuseks poole hinnaga. Eesmärgiks on jahtida kliente minu salongi, lootuses leida täidlane blond perfektsionist Radio Gute Gunnarile. Täidlaseid naisi leiab Kaalunõuandlast. Sinu kaalukaotus on meie võit. Kuna Ricky on ärritavalt kõhn, siis on ülesanne ilma pikemalt arutamata minu. Vaatan ennast vaateaknalt, enne kui sisse lähen. Oma välimuse juures meeldivad mulle kõige rohkem mu paksud tumepruunid juuksed. Lasen neil olla pikad, kuigi enamik mu klientidest laseb juuksed enne klimakteeriumi kuumahoogusid kuklast lühikeseks lõigata. Mul on pikad juuksed, et saaksin teha erinevaid soenguid. Hobusesaba, krunn või põimitud viljapeapats tööd tehes ja lahtised juuksed vabal päeval. Kui palun omavanustel naistel öelda viis asja oma välimuse juures, millega nad rahul on, siis paljud ei suuda mitte midagi välja mõelda. Ma käisin sügisel eneseusu loengus ja väikese treeningu järel suudan öelda kaks asja, mis mulle meeldivad: mu juuksed ja mu silmad. Välja mõelda asju, millega ma rahul pole, oleks nii palju lihtsam. Näiteks mu ümar kõht. Ja siis olen ma nii kade kõikide peale, kellel on kaunid pahkluud, minu omad näevad välja nagu nurklauad. Ja sellest hoolimata on neid suudeldud ühel teisel õnnelikumal ajal … Ruumi sisenedes palutakse mul kingad ära võtta ja seda ma ka teen. Põrandale jäävad märjad jalajäljed. Sulavesi on minu lemmikjalatsite, ärakantud kingade talla vahelt sisse imbunud. Mul ei ole tükk aega uute asjade ostmiseks raha olnud. Oleks hirmus, kui keegi arvaks, et mu jalad higistavad. Iga varvas jätab põrandale selge jälje. Teel kaalu poole üritan hajutada oma jalajälgi jalgu enda järel lohistades, aga nii tekivad hoopis teojäljed. „Isade jälgedes tuleviku võitude poole,“ mõtlen ma Vasaloppeti tunnuslause peale, püüdes parandada oma enesetunnet enne kaalunõustajaga kohtumist. Mind vaevab seletamatu süütunne, et tunnen end nii hästi. Minu ees järjekorras seisab kõvera selja ja x-jalgadega naine jalgrattakiivriga. Ta räägib vahetpidamata oma sõbrannaga. Siin oleks Ricky end teesõelaga oimetuks näidelnud. Naine räägib nii sisse- kui ka väljahingamisel. Kui tal palutakse kiiver ära võtta, siis ta keeldub. Esimesel kaalunõustamisel 1997. aastal Arvikas oli tal kaalumisel kiiver peas olnud, väidab ta, ja seetõttu peab tal see ka edaspidi igal kaalumisel peas olema. Kõike peab tegema õigesti. Pärast registreerimist ja maksmist piidlen teisi naisi rahvast täis ruumis. Peaaegu kõik ongi naised. Vaid üks mees istub nende seas. Ta istub peidetult kõige kaugemas nurgas ja ta pilk on tuhm. Ta tõepoolest ei tahaks siin olla, ei tahaks kõhnuda, nii et oluline osa tema kehast kaoks. Arvatavasti pole ta siia tulnud omal initsiatiivil. Ta on siia sunniviisiliselt komandeeritud, ütleb mulle mu kuues meel. Pooled naised on täidlased ja blondid. Vaja on vaid välja selgitada, kas keegi nendest on üksik ja perfektsionist. „Tere tulemast kõik! Minu nimi on Majvor. Kui paljud teist on siin varem olnud?“ küsib grupijuht. Eeskujulikult sale naine lühikeste, heledate ja lendlevate juustega, ja kleidiga, mille tegemiseks on saadud inspiratsiooni filmist „Helisev muusika“. Minu kõrval istuv naine sosistab, et Majvor on tulnud mandrilt, äsja lahutatud, kõrvuni võlgades ja ta asendab kantorit Hogränis. Kõik peale minu tõstavad käe. See on mu esimene külastus Kaalunõustaja juurde ja ma mõtlen endamisi, et kas see ikka on nii hea meetod, kui mitte ükski osavõtjatest pole oma ideaalkaalu saavutanud. Või ehk polegi nii oluline kaalust alla võtmine, vaid suhtlemine, nii nagu ükskõik millises huviringis. Selleks et saaks grupiga ühineda, peab vaid olema ülekaaluline. Kui õnnestub saavutada ideaalkaal, siis ei saa ju oma sõpradega esmaspäeviti kohtuda. Kaalulangetamine on ehk hobi nagu iga teine hobi? „Kuidas eelmisel nädalal on läinud?“ Majvor naeratab julgustavalt, samal ajal veidike kummaliselt varvastel üles-alla kiikudes. Keerukas viis kalorite põletamiseks. „Keegi, kes tahab patte üles tunnistada?“ küsib ta ja ma arvan, et ta on pärit Östergötlandi läänist, sest ta moodustab sõnu suus eespool. On kuulda tasast mõminat. Enamik näeb välja, nagu neil oleks midagi südametunnistusel. Majvori naeratus muutub üha pingutatumaks. „Kas keegi tahab rääkida?“ Isegi daam jalgrattakiivriga jääb vait. Enamik naisi vaatab põrandat ja niheleb toolil. „Siis laseme kaalul rääkida. Oleks võinud minna paremini, aga me ei anna alla. Me võitleme edasi, eks ju?“ ütleb ta elavalt. „Kas on keegi, kes tahaks anda meile mõne hea nõuande, kuidas saaks paremini oma näljatunnet kontrollida, et me ahvatlustele alla ei annaks?“ Majvor seisab sirge seljaga nagu major. Naeratus on tardunud kõvasti kokkupigistatud hammastega maskiks ja ma kardan, et varsti hakkab ta närima juba oma niigi äranäritud küüsi. Heleda jumega tupeeritud juustega blondiin, seljas suur helesinine kõrge kaelusega kampsun ja jalas kõrgekontsalised kingad, tõstab kuulekalt käe. Minu õnneks ei kanna ta abielusõrmust, tal pole isegi kihlasõrmust. Mis loomulikult ei tähenda, et ta on vaba. Aga see annab siiski teatud lootuse Gunnarile partneri leidmiseks. Majvor vabaneb silmnähtavalt pingest ja näeb kergendunud välja. „Palun, Åsa.“ „Mul on tavaliselt kilekotiga porgandid kaasas. Ma olen need lõikunud kuue sentimeetri pikkusteks juppideks, nii et nad mahuvad koti välimisse taskusse. Neid söön siis, kui mul läheb toidukordade vahel kõht tühjaks.“ ...sa avab koti ja näitab kotikest täiuslikult lõigatud porganditega ja ma muutun kohe lootusrikkamaks. „Aitäh! Veel keegi, kel on mõni nõuanne?“ Jalgrattakiiver tõstab käe. Majvor üritab teda ignoreerida, pöördudes teisele poole ja vaadates neid, kes istuvad ruumi teises osas. Jalgrattakiiver lehvitab innukalt. Kuna mitte keegi paremal pool ei ütle midagi, annab Majvor vastumeelselt märku, et Jalgrattakiiver võib vastata. „Võib süüa porgandeid – näiteks,“ ütleb ta ja näeb innukas välja. „Me just mainisime seda.“ Majvori pilk on jäine, samal ajal kui suu jätkab naeratamist. „Mida veel võib teha, et mitte olla näljane söögikordade vahel?“ „Juua vett,“ teeb minu kõrval istuv naine ettepaneku. „Või kohvi.“ Me noogutame nõusolevalt. Ta tundub olevat meeldiv, aga veidi liiga vana Gunnarile, mõtlen kaheldes. „Veel ettepanekuid?“ Majvor on tagasi oma reipas juhirollis. Vaid treenitud silm võib märgata, et ta on ärritunud. Liigutused on veidi närvilised, naeratus liiga lai, aga eelkõige koputab ta lühikesi pöidlaküüsi üksteise vastu nii, et tekib terav klõpsuv heli. „Võib kohvi juua,“ ütleb Jalgrattakiiver kõvasti, ilma et tema käest oleks küsitud. „Või vett …“ jätkab ta sama innukalt, sest suudab ülekuulamisel anda õigeid vastuseid. Majvor suleb silmad ja hoiab hinge kinni, samal ajal käsi rusikasse surudes ja siis lahti lastes. „Täiesti õige, me just nimetasime neid kahte asja.“ Jalgrattakiiver viskab oma sõbrannale viis. See siin sujub ju kenasti. Kolmele küsimusele õiged vastused anda pole sugugi paha tulemus, isegi kui need vastused ette öeldakse. „Seejärel võib anšoovisel lasta kilekotis päikese käes hapneda, et paremini kakada. Mitu punkti võib siis rohkem süüa, kas kogu päevanormi või ainult anšoovise oma?“ Kõik, kaasa arvatud klassi helgeim pea esimeses pingis, pööravad end ümber, et näha, kes see on, kes suudab nii uskumatuid rumalusi genereerida. Mitte keegi ei saa anšoovise-jutust aru. Mitte keegi. Surmanuhtlusega võib ähvardada seda, kes Jalgrattakiivrit tunnustades teda veel nõmedamaid ideid lagedale tooma paneks. Pole vaja olla väga intuitiivne, et sellest aru saada. Jalgrattakiiver jätkab sellest hoolimata: „Ja kui palju punkte sisaldab konservsingi leem, see vedelik? Ma lubasin oma naabrile, et küsin selle kohta. Ta koer on läinud jõle paksuks ja kõht käib iga kord vastu astmeid, kui nad trepist alla pissile lähevad. Ja siis tahan ma teada, kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega. Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab. Minu naaber väidab seda.“ Sel hetkel tunnen, et olen Majvorit liiga kriitiliselt hinnanud. Sama asi on kindlasti toimunud igal koosolekul. Nagu tilk tilga haaval on Jalgrattakiiver näägutanud augu grupijuhi pähe. Võib-olla on ta aastaid Majvorit jälitanud. Istunud käärivate anšoovisepurkidega tema ukse taga. Kes teab? Seepärast ei panegi mind järgnev imestama. Majvor kaotab enesevalitsuse … täielikult. „Mine välja! Kao siit, ole nii kena, muidu tirin ma sind topeltlõugapidi välja!“ Ta haarab tummaks jäänud Jalgrattakiivril põsest kinni ja lükkab ta vägisi väljas ootava jalgratta juurde. „Leidub teisi kaalulangetamisgruppe. Mille kuradi pärast pead sa just minu omas olema?“ Uks lüüakse pauguga kinni. Me istume justkui kivistunult. Nüüd võib mis iganes juhtuda – ja see ka juhtub. Majvor tuleb kiirel sammul sisse, naeratab meile pingutatult. Silmad pilguvad. Järsult ja selge artikulatsiooniga hakkab ta laulma. Me vahetame pilke ja vaatame seejärel põrandale. „Mida rohkem me oleme koos, koos, koos. Mida rohkem oleme koos, seda saledamaks saame.“ Ta jõllitab meid meeleheitliku pilguga. „Laulge kõik kaasa! Sest minu sõbrad on sinu sõbrad ja sinu sõbrad on minu sõbrad. Mida rohkem me oleme koos, seda saledamaks saame!“ See on kindlasti katse pärast karjumist õhkkonda rõõmsamaks muuta, aga see teeb meid veel hirmunumaks ja paneb mind mõtlema endise ehitus- ja elamumajandusministri Birgit Friggebo ettepanekule laulda Rinkeby kultuurimajas ühislauluna „We shall overcome“ ilma sealset õhkkonda teadvustamata. Inimene inimese järel tilgume kodu poole. Aga mul õnnestub siiski anda mõnele neist juukselõikuse sooduskupongid, nende seas ka Åsale, klassi helgele peale. Me saame temaga vahetada mõne sõna meie salongi unikaalsetest juuksevärvidest, mida pakume blondidele. Sest ehtne blondiin ta pole. Mõistan seda, kui ta ringi pöörab ja ma peanaha juurest tumedat juust peale kasvamas näen. Julgus ebaõnnestuda Kõige olulisem edufaktor, hoolimata sellest, milles soovitakse õnnestuda, on julgus ebaõnnestuda. Ma jõuan selle juurde varsti tagasi. Esmaspäeva ennelõuna pakub värskeid meretuuli ja päikest, kui ma Öster Centrumi kaalunõustaja juurest lahkudes Café Siestast möödun. Kuigi kui päris aus olla, siis ma otseselt ei möödu, vaid piilun sisse, selleks et näha, kas neil on värskeid ja imelisi vanillisaiakesi vanillimaitselise vahukoorega. Ja neil on. Mitte miski ei pane rohkem igatsema magusa järele kui kaalujälgijate koosolek. Oma tavalisel kohal akna all istub Gunnar Wallén, mähituna sõjaväerohelisse lühikesse topilisest riidest mantlisse. Nokkmüts on tal peas ka siseruumides. Suurte klaasidega piloodiprillid muudavad ta üsna kurvaks multifilmitegelasest sipelgaks. Ta segab lusikaga kohvi ja haukab mandliküpsist, samal ajal äraoleva pilguga kevadiselt riides inimesi väljas kõndimas jälgides. Ta näeb üksik välja ja ma lähen ta juurde, et öelda midagi tunnustavat eilse vestlussaate kohta. „Ma kuulasin sind eile, see oli tõesti meeldiv.“ Gunnar tõstab oma raske pea ja vaatab mind, lõpmatu kannatus pilgus. „Meeldiv?“ Ta justkui sülitab selle vastumeelse sõna suust välja. „Meeldiv! Uuriva ajakirjanikuna ei taha ma teha meeldivaid saateid. Ma tahan teha sotsiaalrealistliku toorusega saateid väikese inimese võitlusest ülemvõimu vastu mädanevas ja korrumpeerunud ühiskonnas.“ Küsin, kas tohin tema lauda istuda ja saan vastuseks urina, nagu poleks tal vahet, kas ma jään või kaon. „Ütle, kui sa saaksid täiesti vabad käed, Gunnar …“ meelitan ma, „ ja piiramatult ressursse, millest sa tahaksid siis kõige parema meelega saadet teha?“ Inimestelt tuleb küsida nende unistuste kohta, see on osav võte. Gunnari nägu muutub. Säde süttib tema kustunud pilgus, selg läheb sirgemaks ja väike naeratus ilmub suunurkadesse, samal ajal kui ta mõtleb. „Maksupetturid ja muud. Ma tahan paljastada tõelisi kurjategijaid. Neid, kes väljastpoolt tunduvad esinduslikud, aga tegelikult söövad toitu vaeste taldrikult.“ Minu vanillisaiake saabub heas seltskonnas tüki äsja küpsetatud unistuste tordi ja Mazarini koogiga. Paljastavas päevavalguses näen, et Gunnar pole mõnda aega habet ajanud ja deodorandi lõhn on seesama tuttav Old Spice, mis tal alati on olnud. Kevad pole veel Gunnarini jõudnud. Siin on tegemist igijääga. Enne kui ta muutub vastuvõtlikuks romantikale, tuleb ta elule äratada, et ta tunneks endas kevadet. „Petturid niisiis. Mõtle, kui sa saaksid teha tõelise uuriva loo ja saata vanglasse mõne tuntud isiku!“ Võtan välja oma kalendermärkmiku. „Ühelt asjalt teisele üle minnes. Ma tahaksin testida sinu peal uut soengut. Tasuta loomulikult.“ „Aga ma alles käisin su juures juukseid lõikamas!“ „Ma tean, Gunnar. Aga see on tassssuta,“ sisisen nagu madu Kaa ja üritan teda pilguga hüpnotiseerida. „Mul on täiesti kogemata broneeringuraamat kaasas ja just sel nädalal on meil fantastiline pakkumine. Lepime kokku kümnes lõikuses ja iga teine lõikus on tasuta. See kehtib vaid siis, kui me need nüüd kirja paneme. No mis sa arvad? See säästaks sulle telefonijärjekorras istumise aja, kui sa meile helistad.“ Sellega ma veidi liialdan, loomulikult. Aga nõudlus tekitab nõudlust juurde ja ma pean ta konksu otsa saama. „Kas te olete hakanud kliente otsima, kas salongil läheb nii halvasti? Ma mõtlen, et ma pole eriti järjekorda näinud, Angelika. Aga olgu pealegi.“ Rahul oma uue strateegiaga värvata kliente mitmekorralõikustega, jalutan mööda Adelsgatani tänavat Södertorgi platsi suunas. Ja jõuan just uksest sisse, kui porganditega Åsa helistab aja kinnipanemiseks. „Üks hetk,“ ütlen ma ja pilgutan Rickyle silma. Asi edeneb nagu õlitatult. „Lõikus,“ kordan ma, harilik pliiats hammaste vahel. „Homme kell 17.30, kas sobiks?“ Kui olen toru hargile pannud, ei suuda ma end tagasi hoida ja teen pirueti äsjavahatatud põrandal. Mul on õnnestunud nad broneerida samale ajale. Gunnar ja Åsa. Nüüd hakkab asju juhtuma. Ricky tõstab pilgu kliendilt, kelle juukseid ta lõikab. See on minu naaber. Vanem kindral, kellel on olnud sama soeng kindlasti aastast 1900, aga kes nüüd äkitselt tahab selle vahetada millegi nooruslikuma ja ägedamalt hoidva vastu, želeega viimistletud nagu Eurovisiooni noormeestel. Meie hinnangu järgi on ta klienditüüp I0 ja ei otsi endale kedagi – nii palju, kui meie teame. Kindral on kuulnud, et võib lõigata lühemad tugijuuksed, nii et ülejäänud juuksed seisaksid püstiselt, ja Ricky üritab teda veenda, et ta vajab igat juuksekarva, mida ta omab, et saada üldse mingi soeng. Kahtlustan, et Kindralil on midagi muud, mis vajaks püstist hoiakut. Tal on kevad südames, sel vanal mehel. „Sain sellega hakkama,“ maigutan suud Ricky peegelpildile. „Millega?“ teeb ta grimassi Kindrali selja taga. „Kohting Gunnarile!“ Teen veel ühe pirueti, lihtsalt inertsist. Samal hetkel näen ma Jalgrattakiivrit, kes pargib oma jalgrattakorviga terashobu salongi ette kõnniteele. Ta on sisse tulemas. Enda järel veab ta koera. Tõenäoliselt naabri paksu taksi, keda ta on korvis sõidutanud. Koer jaksab vaevalt end üle lävepaku vedada ja viskab põrandale pikali, kõik käpad laiali nagu tiigrinahk. „Ma hoolitsen naabri palvel Trulle eest,“ ütleb ta ja võtab karvase Helly Hanseni kampsuni seljast. „Naabrivanamehel on vaja välja magada. On väga tülikas tõusta igal öösel, et anda koerale korralikult valmistatud toitu.“ „Miks ta seda siis teeb?“ ei saa ma küsimata jätta. Minu jaoks on koera ületoitmine puhas loomapiinamine. „Trulle on harjunud saama sooja toitu kell kaks öösel, muidu jääb liiga pikk vahe söögiaegade vahele ja siis hakkab ta esikus kingi närima. On väga oluline olla loomi dresseerides järjepidev ja näidata, kes on karja juht,“ ütleb ta ühetoonilise häälega ja võtab istet vabas juuksuritoolis, ootamata selleks minu märguannet. „Mul on sooduskupong. Sain selle ühelt inimeselt kaalunõustaja juures.“ „Loomulikult. Said selle minult. Kust me alustame?“ küsin ma, sest ta pole ikka veel kiivrit peast võtnud. Mõni eksinud salk ulatub kiivriserva alt välja ja ma mõtlen endamisi, kas ta tahab kiivri järgi potilõikust. „Kõike, mida on võimalik saada 200 krooni eest koos käibemaksuga.“ Ta võtab kiivri peast ja paljastab kõige rasvasemad juuksed, mida eales olen näinud. „Õhuline ja kergesti hooldatav soeng ja meelsasti mõni hele salk tukas. Olen kuulnud, et on võimalik lõigata tugijuukseid.“ Kui keegi veel tugijuukseid mainib, siis plahvatan. „Tugijuuksed on müüt. Arvan, et me võime alustada pesuga,“ ütlen ma ja sõlmin peleriini tema kaela ümber, mõeldes samal ajal, kas Jalgrattakiiver on enesetapuni viiv ülesanne ja kas me peaksime selle üldse ette võtma. „Jah, aga teil tuleb nobedalt tegutseda, sest mu mees tuleb kohe mulle järele.“ „Ma pean küsima, millist šampooni sa kasutad.“ Kui tal on nii rasvane pea, siis peab midagi valesti olema. „Ma ei kasuta mitte kunagi šampooni. See on nii mõttetult kallis, kui tegelikult on võimalik kasutada sama seepi igal pool. Lux seepi, ma kasutan Lux seepi kogu kehal. See on minu nõuanne sulle. Saad selle tasuta. Mulle lihtsalt meeldib aidata oma kaaskodanikke heade nõuannete ja soovitustega.“ Täpselt samal hetkel, kui oleme saanud juuksepesuga ühele poole, on akna taga kuulda signaalitamist. Ühel veokastiga mopeedil istub nirgisarnane mees pika punase põskhabeme ja terava ninaga. Ta viskab õhku suudluse, kui läbi akna Jalgrattakiivrit näeb. Jalgrattakiiver rebib peleriini jõulise liigutusega kaela ümbert ja lendab uksest välja. Koer tõuseb vastumeelselt ja tuigub järele. „Teeme selle lõikuse mingil teisel korral!“ kuulen teda hüüdmas. Siis näen, kuidas nirgimees annab pruntis huultele musi. See näeb väga armas välja. „Mis see veel oli?“ küsib Ricky ja teeb sammu akna poole parajasti sel hetkel, kui Jalgrattakiiver veokasti istub ja õnnelikku naeratust naeratab. „See näeb välja nagu armastus.“ Olen sama imestunud nagu Ricky ja pärast väikest järelemõtlemispausi lisan: „Ja ma arvan, et see tähendab julgust eksida. Üritada, ebaõnnestuda ja üritada uuesti. Jalgrattakiiver ei anna alla, kuigi eksib kord korra järel. See on oluline omadus. Kui püüad piisavalt kaua, siis lõpuks läheb korda. Amor vincit omnia.“ „Ja ta on sellega hakkama saanud ilma meie abita.“ Ricky on väga üllatunud. Pudelpost tundmatule armastatule Pärast lõunat on mul broneeritud aeg Jonnale triipude tegemiseks ning ripsmete ja kulmude värvimiseks. Jonna on hommikulehe ajakirjanik ja saare teravaim pliiats. Tal on tegelikult kõige imelisemad suured lokid, millest võib vaid unistada, aga see, kellel on lokid, tahab sirgeid juukseid, ja kellel on sirged juuksed, tahab lokke. See on peaaegu loodusseadus. Jonna Bogren tahab sirgendatud, ebaühtlase pikkusega juuste ning salkus tukaga sünge ja keeruline välja näha. Mis tähendab, et ta peab värvima kulme ja ripsmeid, et mitte kummaline välja näha. Loodus tavaliselt hoolitseb selle eest, et kaasasündinud värviskaala sobiks. Kui Jonna esimest korda salongi tuli, oli ta oma heledad kulmud ära raseerinud ja tõmmanud silmapliiatsiga uued kulmud enda omadest kõrgemale. Tulemuseks oli, et ta nägi välja nagu kogu aeg üllatunud väike nukk. Ta ei tahtnud, et teda võetaks kui nukku, ja ma aitasin tal välimust korrigeerida. Broneeringuraamatus seisab E5. E nagu eneseimetleja ja seejärel number viis südame sees. Jonnal on umbes sama probleem nagu Rickyl. Nad saavad hakkama, et hankida endale partner üheks ööks, aga mitte pikaajaliseks suhteks. Ricky jaoks on rekord üks nädal, Jonna puhul kulub paar tundi ja siis on ta hinnanud mehe sobimatuks, ning ta ei tundu olevat huvitatud ka oma sugupoolest. Selleks et näidata väga selgelt oma suhtumist vastassoo esindajatesse, on ta tätoveerinud oma paremale käsivarrele „Fuck you man“. Ma ei ole teda kunagi näinud kandmas pikkade varrukatega riideid. Vahel ma mõtlen, et selle raevu abil kaitseb ta end millegi eest. Keegi on talle väga haiget teinud. Mustaks värvitud silmade taga on teinekord aimata hirmunud väikest tüdrukut, kes kardab, et ta ei ole piisavalt hea, ja keda mitte keegi ei armasta. Aga seda on näha vaid hetketi – enamasti on ta enesekindel ja teadlik oma suurepärasusest ja valmis andma kõigile luuseritele jalaga, kui nad on selle ära teeninud. See raskendab veidi talle sobiliku kandidaadi otsimist, aga ma ei kavatse alla anda. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/anna-jansson/ilusalongi-saatusejumalanna/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1105.93 руб.