Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Suveöö unenägu Arne Dahl Jaanipäev on ukse ees, varsti on aeg puhata. Peaks valitsema teatav rahu. Aga Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude osakonna eriüksuse – rohkem tuntud kui A-rühm – jaoks kujuneb see nädal pingeliseks. Ootamatult süüdistatakse rühma ühte liiget minevikus toime pandud kuriteos ja Stockholmis leiavad üksteise järel aset kummalised vägivallakuriteod. Võõrtöölisest Poola meditsiiniõde tapetakse kirvehoobiga, ühe telekanali produtsent lastakse pärast värske tõsielusarja ekraaniletulekut maha, kavatsetav aumõrv võtab ootamatu pöörde, Riddarfjärdenil tõuseb pinnale laip ja pöörab kõik pea peale. Ja lõpuks muutub kõik politseiinspektor Jorge Chavezi jaoks ülimalt isiklikuks. Raamatus on ühendatud parim, mida Dahli austajad ootavad: intensiivne stiil, milles üks ootamatu pööre järgneb teisele, keerukad karakterid ja paras annus kibedat musta huumorit. „Suveöö unenägu” on kuues raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso” (2008), „Veresüü paine” (2010), „Koos mäeharjale mingem” (2012), „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015). Originaal: Arne Dahl En midsommarnattsdröm Kriminalroman Månpocket Kaas: Anu Ristmets Toimetanud Nele Otto © Arne Dahl 2003 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2016 ISBN 978-9949-567-54-6 (trükis) ISBN 978-9949-567-55-3 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas 1 ALL ON ROOTSI. Kaugel allpool. Noor mees näeb rohkem kui kümmekonna kilomeetri kaugusel oma jalge all pikaks veninud rannajoont. On täiesti pilvitu suvepäev. Kogu Rootsi, terve Skandinaavia on selgesti näha. Ta naaseb koju. Aga kodu on nüüd midagi muud. Ta kõht valutab. Noor mees püüab aru saada. Ta püüab kõigest uuest aru saada. Kõigest, mis on juhtunud. Ta loeb paksu paberipatakat ja püüab mõista, mida jaanipäevanädal tähendas. Kõike, mida see endaga kaasa tõi. Kõike, mida see muutis. Kõike, mille see paika sättis. Elu võib ikka veel üllatada, mõtleb noor mees hämmeldunult. Ma sõitsin ära ühe inimesena ja tulen tagasi teisena. Ja kodu on ka teine. Ta asub taas oma paberipataka kallale. Ja adub, et miski ei ole eluilmaski valmis. 2 MAA, KUS ÖÖD KOGU LÜHIKESE SUVE jooksul aina pimedamaks muutuvad, mõtles ta. Ja see maa on minu oma. Ning just see mõte oli keelatud. Nii enam ei saanud. See ei võinud edasi kesta. Täna öösel, valge suveöö jooksul pidi muudatus aset leidma. Ühel või teisel viisil. Ta ei tahtnud välja minna ja ennast kauni suveöö ligitõmbava põhjamaise ängi meelevalda anda. Too imeliselt ilus, meeldivalt tuikav valu tungis üdini välja. Nukrus. Veel mitte päriselt. Ta seisis ja vaatas läbi ukseklaasi välja. Natuke kaugemal. Küljelt. Endiselt väljastpoolt. See oli nagu maal. Ja ainsaks motiiviks alasti puhas südasuvine valgus. Ja see on minu oma, mõtles ta. Ma olen selle ära teeninud. Mul on sellele õigus. Kui mitte miski muu, siis see on mind kutsunud. Siis astus ta välja valgesse öhe. Valge ja puhas. Ning külm. Ta seisis natuke aega ja vabises. Kuni võpatas. Võpatus pani ta liikuma. Varsti on aasta valgeim öö. Varsti on ööd taas pikemad. Ja seda ei saanud veel suveks nimetada. Mitte päris tõsiselt. Keegi ei saaks ju seda jäist külma päris tõsimeeli suveks nimetada. Kui mitte miski muu, siis tema keha mäletas teistsuguseid suvesid. Ta tahtis ainult oma eluga edasi minna. Omaenda eluga. See oli kõik. Ja seda ta ei tohtinud. Nedim. Teda valdas kurbus. Täie jõuga. Ta oli sunnitud seisatama. Süda külmus jääks. Nedim. Minu vend. Nedim ja Naska. Üksainus aasta vahet. Alati koos. Alati teineteise jaoks olemas. Alati käepärast võtta. Nii lähedased, kui inimesed üksteisele olla saavad. Väikesed õde-venda. Kui sarnased me olime. Kui uskumatult sarnased. Aga enam mitte. Ta kõndis edasi läbi täiesti inimtühja kortermajade piirkonna. Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi öösel ja väljas oli valge nagu päeval. Maailm oli otsekui tühjaks tehtud. Tühjendatud kõigest peale selge-selge valguse. Ja tema enda. Nedim, miks pidi niimoodi minema, nagu läks? Miks ei saanud seda murda. Elamine on kõik, mida ma tahan. Rõhutute rõhumine. Uus nimi, uus telefoninumber, uus aadress, uus linn – sellest ei piisanud. Kas kogu seda vaeva, mida sa minu leidmiseks nägid, Nedim, võib armastusena tõlgendada? Moonutatud vennaarmastusena? Stockholm oleks pidanud mu alla neelama, aga sina leidsid mu üles. Sa otsisid nõela heinakuhjast ja leidsid selle üles. Aga see torkab sind. Küsimus on lihtsalt esimesena torkamises. Sest mingitest sõnadest ei piisa iialgi. Sõnadel ei ole selle asjaga pistmist. Nedim ei kasutanud sõnu niimoodi. Rääkimiseks. Dialoogiks. Eileõhtune telefonikõne. Sõnad polnud suuremad asjad. Sõnad nagu maskeering. Nagu oleks ta rääkinud. „Naska, me peame kokku saama.” „Ma ei ole Naska. Minu nimi on Rosa.” Kraavikaldal kasvas palju lilli. Ta noppis ühe ja uuris seda. Õis oli lilla ning imeliku lõhnaga. Pane seitset sorti õied padja alla ja jaaniöö muutub maagiliseks. Kõik need kummalised sõnad: „mu sõber hella, tuul kõlistab kurekella”. Mis asi on kurekell? Asfaldililledest peaks piisama, mõtles ta kõveralt muiates. Ta noppis ühe närtsinud sinise. Veel viis ja tema soovid täituksid, maailm muutuks. Ööst saaks võluöö. Omamoodi see juba oligi. See ihk. Klomp kõhus. Valgus, mis kurgus ära eksis. Üksainus asi rääkis selle kasuks, et ta elab selle öö üle. Ja see ei olnud nuga. Kotis olev väike tobe Šveitsi taskunuga. Mille ta peab pealegi enne lahti tegema, kui seda kasutada saab. Ta noppis veel ühe õie, ühe üsna armetu kollase. Muidugi peab ta noa lahti tegema. Niipea kui tal seitset sorti lilled käekotis on. Aga mitte enne. Skåne pagulaslaager. Tema oli kuuene, Nedim seitsmene. Oodates õppisid nad rootsi keelt. Aga ennekõike suplesid. Väike järv. Jääkülm Rootsi vesi. Sinna hiilisid nad alati. Nedim ja Naska. Väikesed õde-venda. Miks mitte lihtsalt politseisse helistada? Miks mitte hoolitseda selle eest, et politsei kohtamispaigas kohal oleks? Sest sellele peab lõpp tulema. Sest ta – hoolimata sellest, et Nedim ei kuula – pidi vennaga rääkima, pidi talle selgeks tegema. Oli nii oluline, et Nedim ja temasugused mõistaksid. Noorem põlvkond. Varem või hiljem peavad nad kuulama. Ja sellepärast, et Nedim oli tema vend. Ta noppis ühe imeliselt oranži õie ja haraliste kroonlehtedega lille. Neli. Ta peab nende nimed selgeks saama. Nüüd nägi ta maja. See oli madalam kui teised. Klubihoone. Seltsimaja. Surnukirst. Ta vaatas kella. Varsti pool kolm. Surmahetk. Siis valdas teda äng. Tal oli tunne, nagu lämmataks see teda ära, see surus keele tahapoole neelu ja hingata oli täiesti võimatu. Lihtsalt ei saanud. Miks ta iseenda surmale vastu läheb? Miks? Seda oleks saanud takistada. Kas Nedim mitte ei helistanud ja hoiatanud teda just sellepärast, et ta teda takistaks? Kas see ei olnud siis palve, mis ütles: „Peata siis mind, ma ise ei saa ennast peatada, sajanditepikkused traditsioonid suruvad mulle noa pihku ja ma ei saa iseennast takistada”? Naska, sa pead seda minu heaks tegema, sellepärast ma sulle ju helistangi. Ei, Nedim, sina pead ise ennast takistama, sa pead ise selle otsuse tegema, sa pead ise sajandid kõrvale lükkama ja umbusse õhku sisse laskma. Mina ei saa seda sinu eest teha. Ma lähen omaenda surmale vastu, sest ma usun seda, et sa võtad mõistuse pähe. Et sa lased sõnadel jälle sõnadeks saada. Sest just sina purustad just praegu peretraditsioonid. Minu kaitsetu keha nõuab sinult seda. Minu sõnad. Aga tal oli ju nuga. Seni kui see Šveitsi taskunuga kokkupanduna käekotis lebas, olid tema argumendid kasutatavad. Niipea kui ta selle lahti teeb ja kätte võtab, ütleb ta midagi hoopis muud. See oli vastuoluline teekond. Ta hakkas taas astuma. Lilli oli tema ümber aina vähem. Kas ta tõesti jõuab seitse sorti õisi kokku saada? Kas ta jõuab ennast Rootsi traditsiooni hoolde usaldada? Ta ei teadnud, kas too kõnnitee äärekivi vahelt väljaulatuv roosa taimeke läheks lillena kirja, aga ta noppis selle ja kinnitas kimpu. Nüüd viis. Viis lille padja all. Aga missuguse padja? Kirstupadja? Ta oli madala seltsimaja juurde jõudnud. Nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud ainsatki lille näha. Isegi lillepeenart mitte. Nagu oleks nii mõeldud, et ta ei jõua päriselt pärale. Ta nägi hoones olevat avaust, hoovi viivat võlvi. Kohtumispaik. Ei ainsatki häält, ei mingit liikumist, ainult klaasselge painav öövalgus. Ilus öö suremiseks. Ta oli nurgani jõudnud. Ta seisis natuke aega seina vastu surutuna. Ta piilus oma jalge ette. Jooksukingade vahel sirutus asfaldist välja väike veinipunane lill. Ta võttis selle ja naeratas nõrgalt. Jääb kuus sorti, mõtles ta ja keeras ümber nurga. See läks, nagu öeldakse, „üle noatera”. Nedim istus natuke kaugemal hoovisügavuses pingil. Ta istus, kumaras selg tema poole ja pilk põlvedele suunatud. Otsekui suruks kogu maailma raskus tema õlgu maapinna poole. Naska hiilis ligemale. Tal oli Šveitsi taskunuga käes ja nukras kimbus ainult kuus lille. Tema ise oli relv. Tema ilmumine. Kõik, millele see saab rõhuda. See oli tema ainus relv. Ta oli peaaegu Nedimi juures. Too istus endiselt paigal. Ei liigutanud sõrmegi. Raskus tundus üleinimlik. Varsti keerab Nedim ringi. Tema käes välgatab nuga. See oleks otsustav hetk. „Nedim?” sõnas ta vaikselt. Vend ei vastanud. Lihtsalt istus ja paistis surmväsinud olevat. „Nedim?” lausus ta uuesti, pisut valjemini ning puudutas venna selga. Kergelt, kergelt. Siis vajus Nedim ettepoole. Nähtamatu raskus vajutas ta otse vastu asfalti. Ta kukkus, lõdvalt, raskelt, kohmakalt. Tema tumedad silmad vahtisid valgesse suveöhe. Silmaalused olid täiesti mustad. Otsekui oleks ta kuude viisi magamata olnud. Nüüd magab ta igavest und. Naska silmitses oma venda. Tolle paremas käes oli suur laia teraga nuga. See ei välgatanud. Valge särk oli üleni punane. Ja ühes nööpaugus oli väike sinakaslilla õis. See nägi välja nagu kaunilt vormitud kelluke. Kui ta selle üles võttis ja oma kimpu köitis, tuli talle pähe, et tegelikult teab ta, mis selle nimi on. Ta oli selle hiljuti teada saanud. Kellukas. Ja kellukas on sama asi, mis kurekell. Ta avas täiesti rahulikult käekoti ja pani seitset sorti lilledest koosneva kimbu kokkupandud Šveitsi taskunoa kõrvale. Seejärel pani ta koti kinni. Ta oli natuke aega täitsa vait. Hingas. Ja sügavikust, mida ta oli väljasurnuks pidanud, kerkis nutt, mis muutus koos Rootsi suveöise valgusega ürgseks, kõiki inimlikke piire ületavaks kaebelauluks. 3 FOTOGRAAF LÄKS KOOS KAKSIKUTE KÄRU lükkava paariga. Nood paistsid teed teadvat. Perekonna meespool – kes tundus oma raskes nahkjopes pisut liiga paksult riides olevat – heitis talle põgusa pilgu ja noogutas sama põgusalt. Ta oli umbes viiekümnendates eluaastates suurt kasvu mees ning tal oli väljavenitatud, pikaks venitatud, piklik nägu. Kaksikute kärust vaatas välja kaks kena tüdrukunägu. Üks neist oli umbes kahe-, teine kolmeaastane ja mõlemal oli samasugune piklik näokuju. Nad paistsid üpris lõbusad olevat. „Oota, Viggo,” hüüdis mehe abikaasa tema selja tagant. Mees jättis kaksikute vankri häälekalt ägades seisma. „Me oleme niigi hiljaks jäänud,” ütles ta pahuralt. „Mis siis nüüd lahti on?” „Peame lilled lahti pakkima,” kostis naine. „Siis pole näha, et need on Konsumist ostetud.” „Meil on veel hea jupp maad minna,” kurtis mees. „Sa jõuad seda liftis teha.” „Liftis on turvakaamerad,” ütles naine ja mässas keskpärase lillekimbu paberiga. Ta jätkas: „Miks te peate seda pidu politseimajas pidama?” „Mis sellel siis nüüd häda on?” „See on labürint. Keegi ei leia teed. Vaata enda kõrval olevat meest.” Nahkjopega mees keeras ringi ja vaatas fotograafi. „Kas sa lähed sinna?” küsis ta. „Peole?” „Jah,” noogutas fotograaf. „Ma olen fotograaf. Ma pean tunnistama, et olen natuke eksinud.” „Ahhaa,” sõnas mees ja ulatas käe. „Sina oled siis see, kes minu töö ära napsas. Tavaliselt teen pilti mina. Nad ütlesid, et tahavad seekord natuke professionaalsemat tööd.” Fotograaf surus mehe kätt, kuid enne kui nad jõudsid ennast esitleda, hüüdis mehe abikaasa: „No nii, loodan, et ta ei näe, et tulbid on pehkinud.” „Kas sa tahad öelda, et „närtsinud”? Lillede kohta öeldakse „närtsinud”.” „Ei, ma tahan öelda, et pehkinud.” Pärast parajat kõrberännakut jõudsid nad lifti. Lapsed vahtisid kahtlustavalt fotograafi, kui too kotist suure kaamera võttis ja sellele välklambi külge kruvis. Mille peale vanem äkitselt nooremale kõristiga vastu põsesarna äsas ja mõlemad pistsid kisama. „Charlotte!” hüüatas mees lohutamatu häälega ja napsas kõristi enda kätte. Siis avanes liftiuks ja nende poole pöörati mitukümmend pilku. Avatud saali lae all rippus suur loosung ja karjus kärtspunaste tähtedega: ”Lõpuks ometi! Hultin läheb pensionile!” Pisut väiksemate, pealtnäha äsjakirjutatud tähtedega oli kirjas: „Nagu Rootsi jalgpallimeeskond!” Kõigest kõrist röökiv perekond hakkas ennast liftist välja ubima ja neile tuli vastu erakordselt valgete juustega mees; tema tundus olevat ainus, kes ligineda söandas. „Mulle?” küsis ta soomerootsi murrakus ja haaras kõristi. „See on nüüd küll liiast.” „Pea lõuad,” vastas nahkjopega mees ja napsas kõristi jälle oma kätte. „Mõelda vaid, et Rootsi otsustas just täna Senegalilt pähe saada,” jätkas valgepäine heatujuliselt. „Soome oleks seda paremini teinud.” „Millest sa räägid?” pobises nahkjope. „Kas sa arvad, et mul on aega jalgpalli MM-i vahtida? Kui ma kodus olen, vahetan ainult mähkmeid.” „Kus meie juubilar on?” küsis naine tema selja tagant. „Astrid, oled sina ka seal?” küsis valgepäine, sirutas ennast ümber suure mehe, kallistas tolle naist ja lisas: „Kui peened tulbid.” „Ole vait, Arto,” hüüatas naine. „Mis sa arvad, kas ta märkab midagi?” „Ära karda, ei ta märka midagi. Ta hõljub šampanjamullidel.” Lift tühjenes. Fotograaf jäi ainsana kabiini. Ta klõpsutas valgete juustega mehest ühe pildi. Pimestatud mees pilgutas natuke aega silmi, enne kui ütles: „Ahaa. Suurepärane. Fotoringenist? Me ootasime sind.” „Vabandust, et ma natuke hiljaks jäin,” ütles fotograaf. „Ma eksisin ära.” „Sa ei ole ainuke. Mina olen Arto Söderstedt. Peokorraldaja. Ma ei sega sind töö juures. Astu aga summa sisse ja anna päästikunäpule valu.” Fotograaf kohendas kaamerakotti, kobis liftist välja ja astus niinimetatud summa sisse. Pärast kaksikutevankri muljetavaldavat saabumist oli sumin korraks vaibunud, nüüd tõusis see taas. Inimesed seisid väikeste kobaratena, mis teatava korrapärasusega lagunesid ja neist said teised kobarad. Fotograaf tegi hulga üldpilte. Niipea kui rahvas välklambi sähvatustega ära harjus, muutusid need peo loomulikuks osaks. Kõigepealt loosung. Eri grupid loosungi all, eri võttenurgad. Peoperemeest ennast ei olnud raske kindlaks teha. Ta seisis, šampanjaklaas käes, ja vestles õnnitlejatega vasakul ja paremal. Teatud aja tagant kohendas ta imepisikesi prille, mis hiiglaslikult ninalt kangekaelselt maha libisesid. „Need lõhnavad natuke omapäraselt,” ütles ta ja surus nahkjopes mehe väljasirutatud kätt. „Need on spetsiaalselt imporditud Hollandi tulbid,” lausus nahkjope. „Jäta kahtlustamine, Jan-Olov. Need ajad on möödas.” „Ja vöödid kaovad üleöö ära?” „Kõik läheb hästi. Kerstin teab, mida ta teeb.” „Seda ma tean,” sõnas peoperemees. „Ma ise valisin ta välja.” „Mitte päris üksinda, eks?” ütles heledapäine pruuniks põlenud mees, kes külje pealt ligi astus ja peoperemehele sõbraliku rusikavopsu vastu käsivart andis. „Seda küll,” kostis peoperemees osavõtmatult ja uuris oma käsivart, ent siis oli heledapäine – kelle lainelised juuksed meenutasid parukat – juba nahkjope abikaasa poole pöördunud. „Ma ei usu, et me oleme kohtunud,” ütles ta särava naeratusega. „Mina olen Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.” „Astrid,” vastas naine. „Mina olen Viggo Norlanderi elukaaslane.” Fotograaf tegi paar pilti. Seejärel hakkas ta saalis ringi liikuma. Kaamera vaatevälja sattus nüüd tohutu hulk lapsi. Otsekui oleks noortemaja ja lasteaed kokku pandud. Ta luges kokku üheksa natuke väiksemat ja kaks suuremat, kaks umbes kuueteistkümneaastast tüdrukut istusid omaette lauas ja igavlesid silmanähtavalt. Väiksemad moodustasid peenelt viimistletud segaparve: neli mulatti, neli kriitvalget ja üks tumedapäine. Tumedapäine poiss oli umbes kaheksa-aastane ja näis, et ta tunneb ennast ringi joostes ja tüdrukuid juustest tirides otsekui paradiisis. Nood kisasid nagu tellimise peale. Nagu oreliviled. Nüüd tabas kaamerasilm mõlemat suuremat tüdrukut. Üks neist oli hästi heleda peaga ja kuulus kindlasti kokku nelja väiksema samasugusega. Teine oli rohkem tuhmblond ja teda oli raskem koju saata. „Kurat, jõle jama,” ütles heledam. „Põmmpead,” ütles tuhmblond. „Kurat, et paps mu nõusse sai. Nüüd kui nad lahku lähevad, pean ma tema vastu kena olema.” „Ma tahan, et minu omad ka läheksid. Nii et ma omaette toa saaksin.” Fotograaf vajutas päästikule. Välk sähvatas tüdrukutele silma. „Jäta järele,” käratas blondim. „Kuradi sitapea.” „Hiidjobu,” sisistas tuhmblond. Kaamerasilm libises edasi üle saali. Hästi kogukas mees tõstis šampanjaklaasi veidra paari poole ja sõnas tundeliselt: „Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.” Kummaline paar silmitses teineteist. Naine oli pikk, blond ja siilipeaga, mees tunduvalt lühem, tõmmu ja poolpikkade juustega. Tema rinnal rippus beebikandmise kotis olev pamp. Fotograaf klõpsutas paar pilti ja kasseeris seeria pikki pilke. Ta hoidis kaamerat näo ees. „Plikakõht,” ütles siilipeaga naine venitamisi. „Mõelda vaid, Gunnar, et sul oli õigus.” „Siin pole kahtlustki,” lausus tohutu suur mees ja silitas ettevaatlikult magava pambu tumedaid juukseudemeid. „Isabel on ilus nimi. Millal ristsed on, Sara?” „See pole veel selge,” vastas tõmmu mees kergelt ärritudes. „Me vaidleme ikka veel kiriku üle. Kas katoliku või luteri.” „Mõelda vaid, et alati leitakse midagi, mille üle näägelda,” sõnas mürakas heatujuliselt. „See on loomusund. Meie ise nääkleme maja pärast.” „Maja pärast?” küsis siilipeaga naine. „Pigem suvila. Või hütikese pärast. Kreeka või Itaalia. Ludmila leidis ühe pisikese koha Venetos, umbes nelikümmend kilomeetrit Veneetsiast. Mina tahan endiselt Küklaadidele.” „Aga kuidas pagan teil raha on?” pahvatas tõmmunahaline. Mehemürakas kehitas õlgu. „Nojah, tead, Jorge,” lausus ta, „me oleme mõlemad hiiglama hulga aastaid kasinat vallaliseelu elanud. Ei mingeid tõsiseid väljaminekuid. Äkitselt on meil raha. Seda oli lahe avastada. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud.” „Teisest küljest võttes, kuidas on inimesel raha uue basskitarri jaoks?” küsis siilipeaga naine. „Kui tal on äsjaostetud korter ja vastsündinud laps.” Tumedanahaline oli vait nagu sukk. Ta mossitas. Mehemürakas sõnas: „Ah soo, Jorge, niimoodi sa siis oma vanemapuhkust kasutadki?” „Kui inimene peab, nuga kõril, sinu kohta midagi head ütlema, Gunnar, siis seda, et sul on kombeks boonuspunkte vältida.” „Ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Ilma igasuguse hinnanguta. Kas sa niimoodi oma vanemapuhkust kasutadki?” „Mis siin ikka nii väga suurt numbrit teha. See oli hea juhus uuesti pilli mängima hakata. Meil on punt lapsepuhkusel amatööre.” „Aga basskitarr? Ma arvasin, et sa mängid džässi.” „Üks ei välista teist,” ütles siilipeaga naine ja krookis suu kokku. „Ta ostis uue kontrabassi ka. Järelmaksuga.” „Ärge nüüd tülli minge,” ütles mürakas isalikult. „Mõtleme hoopis Henri Camara peale. Siis võime koos mossitada. Ühine mure.” „Jäta jama,” ütles tõmmunahaline. „Sitt matš.” „Henri Camara?” küsis siilipeaga naine. „Mees, kes lõi kaheksandikfinaalis Senegali kasuks Rootsile kaks väravat. Henrik Larsson lõi ühe ja see oli ilus. Mõtle positiivselt.” See oli sobiv hetk eemale astuda. Fotograaf tulistas paar toredat välku ja kiirendas nõrka titekisa kuuldes tunduvalt sammu. Ta peatus uue inimkobara juures. Süsimust naine ütles Dalarna murrakus: „Kui toredasti nad mängivad. Ma olin natuke mures, et tuleb suur segadus.” Kriitvalge mees, keda fotograaf lifti juures kohtas ja kes tutvustas ennast kui Arto Söderstedti, võttis peaaegu sama kriitvalgel naisel ümbert kinni ning lausus mõtlikult: „See meenutab malet...” Fotograaf keeras ringi ja vaatas mängivaid lapsi – pooled mustad, pooled valged. Ta puhkes naerma ja tegi paar pilti. Süsimust naine naeris valju häälega. „Jah, pagan võtaks,” hüüdis ta. „Lõppmäng.” Mehe embuses olev naine ütles soomerootsi murrakus: „Valged on meie omad, too pujään seal laua taga kah, ja mustad on teie omad. Seda pole raske näha. Aga kes see on, kes kogu aeg ringi jookseb ja tüdrukuid juustest tirib?” „Jokker mängus,” kostis valge mees. „Seda ma tõesti ei tea,” ütles must naine. „Aga mina tean,” ütles valge mees. „Ja kui hundist rääkida, näe – kolmas emme. Emme-komissar.” Grupi juurde jõudis väikest kasvu tumedapäine umbes neljakümneaastane naine, pikk noor mees kannul. „Niimoodi oma ülemusest ei räägita,” ütles naine klassikalises Göteborgi murrakus. Fotograaf jõudis paar kiirvõtet teha, enne kui naine laste poole pöördus ja hüüdis: „Anders! Tüdrukuid juustest tirida ei tohi! Mida sa teed?” Poiss naeris valjusti ja sikutas ikka tüdrukuid juustest. „Pole viga,” ütles must naine. „Seni kui see nende arvates lahe on.” „Probleem on selles, et me ei jäta kunagi mõtet, et see on lahe,” ütles göteborglane ja ulatas käe. „Mina olen Kerstin Holm ja ma vean kihla, et sina oled Elsa Grundström.” Must naine surus ta kätt ja lausus: „Jah, olen. Muidugi, sina oled see, kes Jan-Olovi asemele tuleb. Palju õnne. Või on see niisama jutt?” „Eks tulevik näitab,” naeris göteborglane, „kas on niisama jutt. Muide, see on Jon Anderson, meie uus täiendus.” Pikk noormees ulatas käe, tegi daamidele viisaka kummarduse ja austas valget meest põgusa noogutusega. „Jethro Tull?” küsis must naine. „Mida?” küsis pikk noormees. „Kas see ei olnud mitte Jethro Tulli laulja? See, kes flööti mängis ja üpris liigutav oli. Jon Anderson.” „Ei, ei, ei,” sõnas valge mees tõsiselt. Tema nimi on Ian Anderson. Jon Anderson laulab Yesis. See on teine hiilgav mastodonide rokibänd.” „Ah soo,” vastas must naine ja laskis noormehe käe lahti. „Ja sina oled...” lausus noormees galantselt. „Jah, vabandust. Elsa Grundström. Niklas Grundströmi naine.” Pikk noormees oli küsiva ilmega. Valge mees sekkus: „Ära nüüd vahele jää, Yes. Niklas Grundström on sisekontrollibüroo boss.” „Yes?” hüüatas valge naine. „Kas see pole mitte nõudepesuvahend?” Pikk noormees oli nüüd täiesti segaduses. „Me kutsume teda Yesiks,” sõnas valge mees. „Yesi samanimelise laulja järgi. Mitte nõudepesuvahendi järgi, noh.” „Ja sina oled...” kordas Yes pisut vähem galantselt valge naise poole pöördudes. „Anja Söderstedt. Valge daam.” „Ja mina olen must daam,” lausus must daam ja osutas taltsutamatule malepartiile. Pikk noormees andis alla. Kui ta peanoogutuse saatel seltskonna juurest lahkus, oli tema naeratus ülimalt tehtud. Fotograafi arvates oli paslik just sel hetkel pilti teha. Klõps. Pimestatuna ja ääretult jahmununa purjetas noormees saalist välja. „Vist pisut jäik?” sosistas valge naine ettevaatlikult. „Arto, ma ju ütlesin, et te ei tohi niimoodi teha,” noomis göteborglane. „Peame talle võimaluse andma.” „Yes sir,” kostis valge. Göteborglane heitis talle tüdinud pilgu ja vangutas pead. „Ma ei teadnud, et te olete laienenud,” sõnas valge daam. „Arto ei räägi midagi. Tolle televisioonimõrva kohta ei kuule ma temalt ka sõnakestki.” „Löö suvaline kõmuleht lahti,” vastas valge mees pahuralt. Göteborglane noogutas. „Kahjuks ei ole küsimus laienemises. See on pigem kompensatsioon. Me oleme ju osa tippjõude kaotanud. Ühe võttis sinu mees, Elsa.” Must naine noogutas. „No näed siis,” ütles samast soost valge. „Tema mees räägib talle nendest asjadest. Sina ei räägi mulle midagi.” „Ma ei arvanud, et sa teada tahad,” kostis valge mees vaguralt. „Jon Anderson on paar kuud meie juures olnud,” lausus göteborglane. „Ja kusagil on meil veel üks tulevane töökaaslane. Kus ta parasjagu ka ei oleks.” Fotograaf tegi segaseltskonnast viimase pildi ja kõndis edasi läbi saali. Nüüd libises kaamerasilma ette umbes kahekümne viie aastane naine, katkised teksased jalas ja minimaalse helesinise topi all rõngastatud naba. Ta oli teel šampanjaklaase käes hoidva pundi poole, kuid jäi otse kaamerasilma ette seisma ja tema pilku ilmus midagi paluvat. Fotograaf hoidis päästikunäppu tagasi, ent kaamerat ära ei keeranud. „Mitte mind,” sosistas naine teatraalselt. „Ma ei taibanud, et tuleb ennast üles lüüa. Niigi on juba piinlik.” Fotograaf vaatas saalis ringi. Üleslööduse tase oli kahtlemata pisut kõrgem. Ta noogutas. Naine tänas vaikselt, tegi endale läbi lastekarja teed ja ühines kambaga, saatjaks sundimatu: „Hohoo, siit tulen mina.” Kamp vakatas ja silmitses teda ootusrikkalt. „Ma ei tea, kas oleksin pidanud mõne teist ära tundma,” jätkas ta pisut rabistades. „Ma olen A-rühma ainult pildi peal näinud. Aga ma ei usu, et ma mõne ära tunnen. Kas peaksin?” „Oleneb sellest, kes sa oled,” ütles tõsine väga hästi riietatud mees ja silmitses teda ainiti. Ta vaatas silmi kõrvale pööramata vastu. „Ma saan aru, et sa oled juba minu kohta terve rea järeldusi teinud,” sõnas ta. „Noor, katkiste teksaste ja rõngastatud nabaga tüdruk. Koputaja, kes on banaanikoorel libastudes allilmast siia sadanud? Laenatud lõbutüdruk? Üllatusstrippar?” Tema selja taga naeris üks mees häälekalt. Valjusti ja südamest. Ta keeras ennast mehe poole ja silmitses teda. Tema silmist sähvivad välgud vaibusid, kui ta nägi tuhmblondide juustega meest, vistrik põsel ja moodsad plastprillid ninal. „Ma taipan, kes sa oled,” sõnas mees vaikselt. „Kerstin rääkis sinust. Kahju, et mul ei ole võimalust sinuga koos töötada.” „Sina oled ju Paul Hjelm!” hüüatas naine. „Prillid petsid mu ära. Sa näed välja nagu mõni ülemus.” „See ma praegu olengi,” vastas mees ja katsus oma kergeid prille. „Varsti soetan endale käekella ka. Siis on muutus täielik.” Noor naine ulatas käe ja tundus olevat hetkeks täiesti tummaks löödud. „Paul Hjelm,” ütles ta ainult. Mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks, surus naise väljasirutatud kätt ja lausus: „Kuna siin pole ühtegi A-rühmlast, siis võin ju mina vist samahästi kõiki tutvustada. Pange nüüd kõik tähele. See siin on Lena Lindberg, A-rühma uus täiendus, kes asub ametisse...” „Homme. Ja vabandage mu riietust, ma ei teadnud, et see nii ametlik pidu on.” „Ei olegi,” sõnas mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks. „Enamiku jaoks on see lihtsalt üpris loomulik viis austada inimest, kellele oleme kaunis paljude asjade eest tänu võlgu.” „Ma olen aru saanud, et Hultin oli päris hea ülemus...” „Alles nüüd, kui ma ise ülemus olen, taipan ma, kui hea. Kas jätkame tutvustamist? See tõsine ja hästi riides mees, keda sa äsja solvasid, on ülemkomissar Niklas Grundström, sisekontrollibüroo juht, seega mees, kelle solvamisest tuleks kindla peale hoiduda. Siin on Ludmila Lundkvist, slaavi keelte dotsent ja sinu tulevase kolleegi Gunnar Nybergi elukaaslane.” „Me ei ela koos,” parandas väikest kasvu tumedapäine naine nõrga venepärase aktsendiga ja noogutas noorele naisele. „Gunnar on too suur vembumees seal eemal.” Fotograaf tegi mõne pildi. Välgud sähvisid peosaalis, nagu oleks lähenemas võimas äike. Plastprillidega mees jätkas: „Siis on meil siin osakonnajuhataja Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.” Fotograaf tundis ära parukat meenutavate heledate lokkidega mehe ja saatis teele veel ühe välgu, nii et lumivalge naeratus helkis nagu säraküünal. „Vaimustav,” ütles parukamees ja kummardas nagu kintsukaapija Louis XIV õukonnas. „No näed siis,” sõnas noor naine ja keskendus ilmutusele. „Millest te enne minu tulekut rääkisite?” Pundiliikmed vaatasid hiljukesi üksteisele otsa, et näha, kas keegi mäletab. Viimaks lausus väikest kasvu tumedapäine kerge vene aktsendiga naine: „Ma arvan, et lastest.” „Täpselt,” ütles parukamees. „Ma sain just kaela ühe isaduse asja. Või saadakse see siiski natuke allapoole?” „Natuke allapoole?” küsis noor naine ettevaatamatult. „Ma ei öelnud, et kurku. Ma ütlesin, et madalamale kui kael. Sel juhul on mul kusagil Dalslandis kahekümne viie aastane poeg. Huvitav mõte mehe jaoks, kes on laias laastus eluaeg kummi peal hoidnud.” Noor naine vakatas ja adus, et tema sekkumine ei olnud suuremat lainetust tekitanud. Siin puhus juba värske tuul. Tema vaimusilma ette kerkisid äärmiselt kummalised pildid. Teised suhtusid asjasse jäise külmusega – nad ilmselt tundsid parukameest ja tolle vigureid. Fotograaf tegi veel ühe pildi. Noore naise hämmastuseks. Too laskis sellel sündida. „Jah,” sõnas vene naine asjalikul toonil. „Minu arust algas jutt sellest, et mina tunnistasin, et ma igatsen lapsi. Eriti nüüd, kui sain kauba peale paar kärjelast. Gunnari lapsed, noh.” „Kärjelast?” küsis noor naine. „Kas ma ütlesin valesti?” küsis venelanna murelikult. „Kas nii ei öelda?” Ilmselt ei meeldinud talle keelevigu teha. Tõsine hästiriietatud mees sekkus: „Kuna meie perekäitumise tulemusena on sõnad „kärjeisa” ja „kärjeema” meie sõnavaras olemas, peaks tohtima ka „kärjelaps” öelda. Kuigi minu arust on see Rootsis esimene kord sihukest sõna kasutada. Igatahes sellises kontekstis.” „Mis asi see „kärjeisa” siis on?” küsis parukamees ja näis kahtlustavat, et ta ise on üks sihuke. „Ema uus mees,” vastas venelanna lühidalt. „Ah soo,” ohkas parukamees kergendatult. „Jah, lastega naistest hoitakse muidugi eemale. See on teada-tuntud tõde.” „Kuigi minu arust,” sõnas tõsine hästiriietatud mees, „sai jutt alguse hoopis millestki muust. Minu arust algas see härra Waldemar Mörneri täielikust võimetusest geneetilistesse koodidesse uskuda.” „Ärme nüüd niimoodi ka ütleme,” lausus parukamees joviaalselt. Hästiriietatu ignoreeris teda ja pöördus naeratades noore naise poole. „Võime ju juhust kasutada ja üllatusstrippariga katsetada,” ütles ta leebelt. „Niklas, sa ei taha ometi öelda,” hüüatas Hjelmiks kutsutud mees, „et sa oled kogu see aeg kättemaksu haudunud.” „Ainult natukene,” tunnistas hästiriietatu ja tõi kuuldavale ootamatult heleda poisikesenaeru. „Kuigi see on ka mäng, detektiivimäng. Oskus juhtlõnga leida. Sest sihukesi on juba üksjagu ette tulnud. Praegu on kah üks nihuke.” „Okei,” ütles noor naine rahulikult. „Üllatusstrippar on valmis.” Hästiriietatu kinnitas pilgu noorele naisele ning tegi kavala näo pähe: „Missugune või missugused lastest on minu omad?” Noor naine vaatas talle hämmastunult otsa ja laskis siis silmad üle saali. Fotograaf järgis tema pilku. Lapsi oli palju, aga neid oli üsna lihtne eristada. Üks tumedapäine kaheksa-aastane poiss. Neli pruuni last, kelle mustanahaline ema otsekohe silma torkas. Neli väga blondi heledanahalist last. Ei, viis, kui nende hulka arvata ka too suur tüdruk, kes ühe laua ääres istus ja koos teise umbes endavanuse tuhmblondi tüdrukuga mossitas. Siis veel väike pamp tõmmu mehe kõhul ja kaks üsna pikliku näoga pisikest plikat, kes ringi paterdasid ja teineteist kõristitega tagusid. Noor naine vaatas tükk aega lastekarja ja rehkendas. Fotograaf klõpsis ühe pildi. Taustaks kavalalt muigav grupp. Sellest sai päeva paremuselt kolmas pilt. Siis keeras naine ringi ja lausus: „Laua ääres istuv tüdruk,” ütles ta. „See tuhmblond, pahur.” Hästiriietatu lõi käed võiduka plaksuga kokku. Hjelmiks kutsutud mees lükkas plastprillid laubale ja sõnas: „Teatavas mõttes on see õige. Just nimelt sellest jutt alguse saigi. Sellest, et mina hooplesin sellega, et sain oma tütre Tova niikaugele, et ta minuga kaasa tuli. Täiesti ebatõenäoline saavutus.” Noor naine vaatas teda ja kibrutas laupa. Keeras siis ennast küsivalt hästiriietatu poole, kes vaimustatult käsi hõõrus. Ta silmitses noort naist tükk aega – piisavalt kaua, et too jõuaks ärrituse märke ilmutada. See oli signaal. „Need pisikesed mustad,” ütles noor naine. Siis naersid nad kõva häälega. Kõik. Naine ise kõige valjemini. „On aeg millekski hoopis muuks,” lausus parukamees ja voltis taskust välja õngitsetud kortsunud paberilehe lahti. „Jan-Olov!” hüüdis ta absurdselt valju häälega. „Mul on aeg mõni hea sõna öelda! Tänuks nende aastate eest!” Kaamerasilm püüdis nüüd peoperemehe enda kinni. Suumis ligemale, mees seisis kümmekond meetrit eemal loosungi all, käsi ümber hästi säilinud vanema naise. Sellest tuli eriti paljuütlevat näoilmet kujutav pilt. Päeva paremuselt teine pilt. Parukamees astus nõtke sammuga toolile, et sealt edasi laua peale ronida. Kahjuks oli tooli ühe jala all väike tuletõrjeauto, nii et see tuntava kiirusega kõrvale libises. Parukamehe parem jalg oli juba laual ja vasak libises kaugemale ning ta jäi asendisse, mida võiks spagaadiks nimetada. Siis tõmbas ta vasakut jalga enda poole, sai selle laua alla ning venitas ägedalt ülespoole. Terve laud kerkis ja hõljus hetkeks otse tema kohal, kui ta paari meetri kõrgusel õhus horisontaalasendis oli. Sel hetkel tegi fotograaf päeva parima pildi. 4 MÕTETE LUGEMINE, MÕTLES TA. Kas see on tõesti võimalik? Ja kas sel juhul kestab see ikka edasi? Kas kusagil istub keegi, suumib tema mõtteid ja naerab nende väiksuse üle? Selle üle, kuidas need korduvad? Sest praegusel ajal oli tema peas üksainus mõte. Päise päeva ajal oli see natuke naeruväärne. Siis suutis ta endamisi selle üle naerda. Ent öösiti sai sellest pigem piin. Siis ei olnud naerule ruumi. Üldse mitte mingit ruumi. Kitsas. Praegusel ajal oli kõik kitsas. Kusagil ei ole ruumi. Öösiti libisesid seinad nii lähedale. Ta ei olnud eluilmaski enne arestimaja ligigi saanud. See mahtus vaevu tema kujutluste maailma. See toimus kusagil mujal. Ühiskonna varjuküljel. Seal, kuhu tavaliste inimeste pilgud iialgi ei ulatu. Ja iseennast võis ta kindlasti tavaliseks inimeseks pidada. Eramu Bagarmossenis. Ei midagi ekstravagantset. Üpris tavaline teismeliste lastega perekond ja liigagi usin suhtlemine naabritega. Ajakirjanik, kes otseselt silma ei paista. Auamet pärast paarikümmet aastat ühe Stockholmi kõmulehe juures. Umbes nagu kuldkell. See, mis pidi nii lihtne olema. Lõpuks ometi tõeliselt lahe tööots. Drastiliselt vähenenud toimetusetöö, ei mingeid tüütuid reportaažisõite mööda riiki, ei mingeid raisatud puhkepäevi. Ülepea vähem pingutamist. Kaks televeergu nädalas ja see katab peaaegu kogu tema täiskohaga töö. Need rohkem kui kümme aastat, mis pensionini jäänud on, veereb elu nagu hernes. Mõnus kadestamisväärne elu. Ta ei olnud mingi intellektuaal, ei mingi kultuurisnoob, ei mingi vaimuaristokraat. Ta oli täiesti tavaline ajakirjanik, kes põlgas kultuurilehekülgi ja pidas neid kalliks priiskamiseks. Ta kasutas iga päev niinimetatud „kultuurileheküljevõtet”, mis tähendas seda, et inimene on omandanud erilise tehnika, kuidas kultuurist isegi sellele mõtlemata mööda lapata. Jah, ta oli ülimalt tavaline mitmekülgne ajakirjanik, kelle väärtushinnangud klappisid tema enda arvates üsna hästi Rootsi avalikkuse omadega. Ta oli valge, keskea lõpuaastates keskklassi mees, kelle naine talle iga päev süüa teeb, kes kaitseb sõjaväge, ärimehi ja tööstureid, kellele meeldib jalgpalli ja sporti televiisorist vaadata ning räimepüüki tegelikkuses näha, kes kulutab aeg-ajalt mõne sajalise V65 peale ja kes on veendunud, et vähemalt üheksakümmend viis protsenti kuritegudest panevad riigis toime narkarid ja immigrandid. Tal oleksid pidanud olema kõik eeldused selleks, et elu veereks nagu see pakutud hernes. Umbes nagu Bingo lotoga saadud võit. Okei, ta ei olnud oma elus kuigi palju televiisorit vaadanud. Riigitelevisioonist filme, sporti ja mõningaid koguperesaateid. Tema hääl oli mõeldud olema „rahva” hääl targemate asjatundlike kolumnistide kõrval. Küllap oli toimetus ette kujutanud mõnesugust kergekäelist õigustust kerglase meelelahutuse kaitseks. Umbes nii nagu nende enda ajalehes. Ja siis hakkas ta telerit vaatama. Palju. Ta vaatas telerit ööpäev läbi. Kõiki kanaleid. See kuulus tema töö juurde. Digiboks oli ametihüve. Rootslase märg unistus. Ja ometi läks nii, nagu läks. Ise taipamata, kuidas, miks ja missugustest sügavustest arendas ta välja kõige pühama raevu, mida oli oma üpris mõõduka elu jooksul tundnud. Ta ei uskunud oma silmi. Kas oli tõesti võimalik, et see kujundab nii paljude inimeste elu? See – „pask” oli liiga leebe nimetus. Ta ei leidnud sobivalt vänget sõna. Ta ei suutnud leppida sellega, et midagi niisugust oli inimlikku sfääri tunginud. Tema, kes pidas ennast kaunis tuimaks inimeseks. Kaunis kindla jalgealusega. See, mida ööpäev läbi otse inimeste teadvusse pritsiti, oli täiesti vapustav. Pidev nüristav reklaam, mida natukeseks ajaks katkestas – usu või ära usu – veel nüristavam programm. Seebikad, tõsielusarjad, mängu- ja meelelahutussaated, seksisohvad koos pseudokuulsustega, niinimetatud dokumentaalfilmid, milles ei olnud jälgegi analüüsist, üha käpardlikumad spordisaated. Niinimetatud „formaadid”, mida kõik riigid ilma igasuguse kriitikameeleta pööraste summade eest sisse ostavad. Äkitselt tundus reklaam olevat meedia lepitav joon. Kuidas see juhtus, et terve läänemaailm oli ainult mõne aastaga kaotanud kogu elementaarse kvaliteeditunnetuse? Järsku sai talle täiesti selgeks – nagu usuline ilmutus –, et ajalugu kuulutab selle ajajärgu kaotatuks. Surnud ajaks. Kui üks põlvkond teise järel vaimselt suri ja seda valitsevate režiimide heakskiidul. Kui lastel ei olnud iialgi võimalust täiskasvanuks saada ja kui täiskasvanud degradeeriti lasteks – kuigi ilma igasuguse loovuse või vaimsuseta lasteks. Ilma kõige selleta, mis on lapsepõlve tõeline tunnus. Tema esimene televeerg kujunes raevukaks rünnakuks suuresti reklaamil rajaneva telemeedia vastu. Esimeseks hiiglama paljude aastate jooksul. Ülejäänud ajalehest drastiliselt erinev tekst saavutas tohutu menu. See läks juhuslikult läbi. Toimetaja oli vist lihtsalt pead noogutanud. Nii juhtuski, et temast sai – kõigest hoolimata – teletööstuse vaenlane number üks. Ühes Rootsi suuremas ajalehes, üks kõigi kategooriate loetavamaid tekste riigis. Toimetusele jäi see algul kurku kinni. Peatoimetaja sõimas ta nagu kord ja kohus läbi ning laskis lihtsalt lahti. Siis tulid reaktsioonid – kultuurilehekülgedelt, muidugi, aga eelkõige niinimetatud tavalistelt inimestelt. Inimestelt nagu tema ise. Lõpuks ometi, öeldi, lõpuks ometi teeb keegi suu lahti ja ütleb välja selle, mida kogu aeg mõeldakse, aga tegelikult mõelda ei tohi. Et tervet riiki söödetakse pasaga. Justkui oleks see toit. Ning tal lubati jätkata. Kui peatoimetaja helistas, istus tema enesetapumõtteid mõlgutades ja nukrutsedes kodus. Lahtilaskmise asemel sai ta suure palgakõrgenduse. Äkitselt istus ta televisioonistuudios ja ütles otse kaamerasse, et nad peavad ennast käsile võtma, et enam nii edasi minna ei tohi. Ja tema televeergudest said kõige loetavamad kirjutised Rootsis. Tundus peaaegu, nagu suudaks üksainus inimene kõike muuta. Mõne aja pärast hakkas kuju võtma täiesti uus märklaud. Vihaobjekt. Veerud olid aina rohkem suunatud sõltumatutele telekanalitele üldiselt ja ühele eriti. See oli sõltumatu kanal, mis ostis „formaate” USA-st. See idiootlik termin varjas midagi nii lihtlabast nagu programmiideed. Rootsis ei söandanud enam keegi evida omaenda ideid selle kohta, kuidas teleprogramme kavandada – sihukesi asju peavad tegema turundajad, kes toetuvad hiiglama kallitele vaatajauuringutele. Selle asemel osteti sisse viletsaid ameeriklaste ideid, mille kohta olid turu-uuringud juba väljalihvitud teaduslike vahenditega tehtud; need töötati välja erasponsorite toetatud ülikoolides ning neid katsetati läänemaailma kindlasti ja teadlikult valitud kõige madalama haridustasemega publiku peal. Kahuriliha peal. Bioloogiliste ühenduste peal, kelle eluülesandeks oli määratud rahakate järelt koristamine ja – kui vaja – rahakate sõdades kangelassurma suremine. Nende peal, keda tuli televisiooniga nuumata. Toita ja ravida ning rahulikuna hoida nagu sigu aedikutes. Liha tuleb juurde. Vaja on neid elus ja samal ajal passiivsena hoida. Tuleb vaadata, et neile ei tuleks mingil juhul pähe oma aedikutest lahkuda ja oma elu ning asjaolude üle mõtlema hakata. Võtmesõna oli kunstlik tegevus. Tuli hea seista selle eest, et nende ajud täiesti kokku ei kuivaks, aga vaadata, et iga tegevus suunataks ümber ohutule ja reklaamile vastuvõtlikule pinnasele. Kui publiku ainus protest on rasvumine – grotesksete mõõtmeteni paisumine –, saaks seda aktsepteerida kui kainet passiivset protesti. Ja nüüd kasvas ka eurooplaste, eriti rootslaste keskmine kaal rekordkiirusel. Niihästi laste kui ka täiskasvanute seas. Nendes „formaatides” oli kõik – tõepoolest kõik – rajatud sellele, et võimalikult paljud vaatajad reklaami juurde tõmmata. Programm pandi kokku niimoodi, et võimalikult palju ja võimalikult pikki reklaamipause vahele pikkida, ilma et vaataja tegelikult vahet märkaks. Kvaliteet võrdus juba ammu vaatajate hulgaga. Sõltumatud telekanalid tõid selle lähenemisviisi pimesi Rootsi televisiooni üle. Ja eriti oli ta pidama jäänud ühe kanali juurde. See oli alati kõige hullem. Alati, kui oli arvata, et uusi kriitilisi madalseise pole võimalik saavutada, oli KalasTV platsis ja jahmatas maailma. Nad olid ka kõige julgemad, neid imetleti võime pärast luua uusi „formaate”. Ehtrootsilikke „formaate”. Mida omakorda välismaale müüdi. USA-sse siiski mitte. Tõsielusarjad ei olnud muidugi midagi uut – pikkade aastate jooksul olid vaatajad harjunud nägema, kuidas reaalsed inimesed mängivad ülepakutud versioone iseendast kõige kunstlikumates ja alandavamates olukordades –, aga KalasTV uus tõsieluseriaal ajas ta marru. Päris tõsiselt. Kirjutamisest enam ei piisanud – äkitselt oli vaja palju otsesemat tegutsemist. See oli tema kukkumine. Ja kõrgelt. KalasTV uue tõsielusarja pealkiri oli „Makeover” ja selle tegevus toimus ühes Rootsi suurhaiglas. Paljud Rootsi haiglad olid praegusel ajal avaliku ja eraomanduse vahelises kummalises olukorras. Erakordselt kasulikus hallis tsoonis, kus struktuur oli sama ähmane kui jaotus kristallselge: raha sõna otseses mõttes pumbati avalikust sfäärist mitmesugustele aktsiaomanikele. Täiesti ühesuunaliselt. Maakonnavalitsust, mis – vähemalt ametlikult – vastutas maakonna tervishoiu eest, juhtis sageli partei, mis tahtis maakonnavalitsuse kaotada ja tervishoiusüsteemi erastada. Niisuguse paradoksi tulemuseks oli see, et omaenda maakonnal lasti teadlikult enam-vähem pankrotti minna. Näitamaks, et maakonnavalitsus ei toimi. Ülesanne seisnes lihtsalt selles, et teha oma tööd võimalikult kehvasti. Haiglad müüdi – risti vastu riigi seadustele – kõhklematult maha, seoses sellega sattusid need halli tsooni tõotatud maale, sinna, kuhu pürgisid kõik aktsiaomanikud, kus saadi kaaskodanikelt lihtsalt kingituseks tohutult palju raha. See oli nii lähedal ehtsale vanaaegsele monopolile, kui veel sai. Selles avalikkuse surnud ringis – kuigi õiguslike veskikivide vahel, sest maakonnavalitsused lubasid ja seadused keelasid – nad siis pappi kokku krahmisidki. Ja mida kauem see surnud ring kestis, seda parem oli. Pealegi kumas tolle valgustatud tunneli lõpus veel heledam valgus: puhtalt erakapitalil põhinev tervishoid. Kõik oli juba sinnapoole teel. A-haiglad kapitaliomanikele ja hoolikalt valitud ettevõttejuhtidele. B-tervishoid kõigile teistele. Seda arengut enam naljalt ei takista. Kõik on juba ette valmistatud. Ühes niisuguses haiglas „Makeoveri” võtted tehtigi. KalasTV oli haigla plastilise kirurgia osakondadele maksnud ja okupeeris need pooleks aastaks. Tuhandete ja tuhandete taotlejate hulgast valiti paarkümmend inimest, kes oma välimusega rahul ei olnud. Võistlejad pidid alates riietuse stiilist, soengust kuni näo- ja kehakujuni tegema täiesti tasuta läbi totaalse muutumise, „makeover’i”. Umbes pooled neist langesid välja ega saanudki võimalust. Nädal algas hääletusega pühapäevases saates „Makeover – The Selection”. Kõik kandidaadid hääletasid anonüümselt, kes peaks muutuse läbi tegema. See, kes kogus kõige rohkem hääli, võis oma „makeover’it” alustada. Plastilised kirurgid tõmbasid muutmise käima. Punnis vatsad kadusid, ninad muutusid poole väiksemaks, topeltlõuad haihtusid, õlad tehti laiemaks, põsed tõsteti, rinnad suurendati, peenised pikendati. Siis tuli jumestajate, juuksurite ja stilistide kord ning laupäeval oli parimal eetriajal käes aeg esimeseks suureks eksamiks, programmi leivanumbriks: „Makeover – Lookalike”. Muutuse läbi teinud võistlejad pandi ühte ruumi kaheksa „lookalike’iga”, see tähendab inimestega, kes nägid umbes samasugused välja. Siis oli käes aeg „People’s Voice’i” jaoks. Iga ruumisviibija jaoks oli number ja vaatajad lihtsalt helistasid üheksale eri numbrile – kolmkümmend krooni kõne –, et ära arvata, keda on muudetud. Enne muutumist tehtud pilt inimesest oli kogu aeg ekraanil. Kui keegi sellest nõelasilmast läbi pääses – see tähendab, et vaatajad arvasid valesti –, pääses ta suurde finaali. Seda tehti seni, kuni alles oli jäänud kümme inimest. Siis oli käes aeg „Makeover – The Finaliks”. Ja siis pidid väljalangenud kogu oma pettumuse najal hääletama, kellel on parim „makeover”. Igal argipäeval oli eetris poole tunni pikkune „makeover”, kus näidati osalt stseene „makeover’ist” endast, hästi pikantseid pilte operatsioonidest, osalt palatitest, kus kandidaadid oma ooteaega veetsid. Kõmulehtedel oli juba tohutult palju teateid intriigidest, kuna kõik oli eelnevalt salvestatud. Kirurgilised komplikatsioonid olid juba ammu rahaliselt ära klatitud. KalasTV leidis ise, et on loonud optimaalse haiglaseebika ja tõsielusarja sünteesi. Mitme sõltumatu allika väitel oli „Makeover” haigla eelarve kahekordseks kasvatanud, aga need väited jäid tõestamata. Isegi kõige sügavamalt kaevavad majandusajakirjanikud ei suutnud endale nendest finantstehingutest pilti luua. Ta istus üksinda kodus ja vaatas esimest seeriat. Perekond oli reisil. Ning saade rabas teda. Ta haaras otsekohe arvuti järele, et selle päeva veergu kirjutada. Kuid käed ei värisenud mitte ainult kergelt – see oli hea märk, näitas, et ta on valvel. Ei, tema käed värisesid sõna otseses mõttes. Sõrmed ei oleks suutnud klaviatuuril õigeid klahve tabada. Ja äkitselt ei olnud sõnad piisavad. Äkitselt adus ta, et sõnad ei suudaks ei telekanalit ega telemeediat iseenesest eluilmaski mõjutada. Nad ei kasuta sõnu niimoodi. Rääkimiseks. Dialoogiks. Nad kasutavad sõnu hoopis maskeeringuks. Nad nagu räägiksid. Siin oli vaja hoopis teistsugust keelt. Siis muutus kõik ähmaseks. Ilmselt siis mõtetelugemine alguse saigi. Sellest hetkest peale olid tema mälestused hägusemad. Ta mäletas, et pani püstoli kotti. Vana, sõjaväeajast jäänud asjanduse. Ta mäletas, et laadis selle ära. Ta mäletas isegi seda, et tulistas. Aga ta ei mäletanud ühtegi inimest. Üleüldse mingeid inimesi. Ja kõik oli väga kummaline. 5 RIDAMAJADE RAJOON OLI TÄIESTI inimtühi. Õigel, algupärasel viisil inimtühi. Arhailine asustamatus. Mahajäetud nagu surm. Kuigi tegelikult ainult ühestainsast vaatevinklist. Paul Hjelmi omast, nimelt. Ta istus oma uues ilusas ametiautos – Volvo S-60, roheline metallik –, mida keegi Norsbros ei tundnud, ja jälgis eemalt sündmuste käiku. Täiesti anonüümselt. Arvatavasti olid naabrid platsis nagu ikka, piilusid uudishimulikult läbi pilude ja tarade, aga ta ei näinud neid. Ja nemad ei näinud teda. Niipalju nuuskurivilumust tal oli. Ei, mahajäetus oli vastikult ülimal määral hingelist laadi. Muidugi ei oleks ta pidanud seal olema. Vähe sellest, et oli tööaeg ja vähe ka sellest, et kõik oli vähimagi üksikasjani ette ära korraldatud. Kannatuste krooniks ei olnud tal selle asjaga ülepea mingit pistmist. See ei olnud enam tema maailm. Ometi ei suutnud ta loobuda. See oli tema viis hüvasti jätta. Ühe ajajärguga. Ajajärguga, mis hõlmas laias laastus tema elu. Oma elust enne siia kolimist ei mäletanud ta suurt midagi. Äsja abiellunud ja äsja kooli lõpetanud, eesmärgiks luua perekond ja elada lahkhelideta elu. Kuigi palju kaugemale tema ambitsioonid ei ulatunud. Aga laias laastus oli see toiminud. Seda ta oligi teinud. Ehkki ta ei olnud päris lõpuni kindlaks jäänud. Ta istus seal juba siis, kui kolimisauto ridamajade vahele veeres ja käratsevad kolijad jaanipäevaidüllile täielikult lõpu peale tegid. Ta istus seal siis, kui nad tema asju välja lohistasid, justkui tuleks need kõik prügikonteinerisse loopida. Ta istus seal siis, kui nad vandudes ja pohmelli käes vaeveldes klaverit välja tirisid; läbi köögiakna nägi ta papagoid – ilmselt ainsat olendit, kes klaverist puudust tundma hakkab – sellele hämmastunult järele vahtimas. Ta istus seal siis, kui pereliikmed üksteise järel välja ilmusid, et veidi kohmetult vaadata, ega nende endi asju ei ole kiiruga kaasa võetud. Ja ta istus seal veel ka siis, kui kolimisauto uksed viimast korda kinni löödi ning see pisut metsikult muruplatside vahelt minema kihutas. Temal ei olnud seal midagi teha. Danne oli seal. Temal oli seal tegemist. Vaadates, kuidas poeg CD-de kogu läbi vaatab, et kindlaks teha, ega isa pole mõnda plaati endale napsanud, käis Paul Hjelmi niigi läbitorgatud südamest piste läbi. Danne oli juba kodunt ära kolinud, ühiselamutuppa, mis talle pärast kahe aasta pikkust järjekorras olemist Roslagstulli juures anti, kui ta ülikoolis üksikaineid õppis. Igatsedes ikka veel politseinikuks saada. Lollpea. Ka Danne oli siia tulnud, arvatavasti selleks, et emale raskel ajal toeks olla. Ja ma ise, mõtles ta süngelt. Kas minul on tuge vaja? Tema elu oli praegusel ajal üks pikk lõputu lahkuminek. Kas temal ei ole siis tõesti raskel ajal rohkem tuge vaja? See on su enda süü, vastaksid nad talle – nagu ta isegi. Sa oled need lahkuminekud ise valinud. Sina olid see, kes otsustas A-rühmast lahkuda, et sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhiks saada. Äkiline tõus karjääriredelil. Sina ise otsustasid ema maha jätta ja linna kolida. Sa oled seda hetke ainult oodanud. Sa pole siia ridaelamute rajooni kunagi päriselt sobinud. Aga kas see ikka oli tõsi? Kumb neist oli see, kes tahtis lahku minna? Kas keegi tõepoolest tahtis lahku minna? Edasi võib alati võidelda, mõtles ta, vaadates tütar Tovat, kes ükshaaval mustapesukotte läbi puistas. Tova elab veel paar aastat kodus. Kas nad ei oleks tõesti võinud sinnamaani oodata? Ta silmitses nukralt oma nooremat last. Täiskasvanud või mitte, selles oli küsimus. Täpselt piiri peal. Mida abielulahutus just praegu, just selles üleminekueas temaga teeb? Vastust ei olnud. Võib-olla on vaja aastatepikkust teraapiat, et selle vastu abi leida. Võib-olla tuleb see ainult kasuks. Võib-olla on eluaegsed paarisuhted lihtsalt võimatud, mõtles ta kibedalt ja nägi, kuidas Cilla õue tuli ja seisma jäi. Naine tuli õue ja sättis ennast mõõdukalt hooldatud väikesesse aeda. Ta lihtsalt seisis ja vaatas kolijaid, kui need millestki seni abstraktsest millekski väga konkreetseks muutusid. Konkreetseks eemalolekuks. Naine oli selleks liiga kaugel, et Paul Hjelm oleks võinud tema näoilmet näha, ent kergendust see ei väljendanud, nii palju ta enda arvates nägi. Pigem mingit kaunis jahedalt nenditud valu. Ah soo, see on siis niisugune tunne. Naine oli nii kaunis oma heledate sassis juustega, mida valgustas leebe suvepäike, väike sale inglikuju tema – Pauli – vanas räbaldunud hommikumantlis. Arvatavasti oli ta öösel tööl olnud. Cilla. Nüüd pole tal igatahes enam vaja naise uskumatult keerukat töögraafikut uurida, mõtles ta, nutt kurgus. Seejärel mõtles ta: viska see siis minema! Viska see hommikumantel kolimiskasti ja seisa seal ihualasti. See on minu oma. Sa seisad seal nii süütu näoga ja varastad samal ajal ülimalt krapsakalt minu hommikumantli. Kas see oli tõesti õige, mõtles ta, kui naine ringi keeras ja rahulikult ridamajja tagasi läks. Kas see pidi juhtuma? Nemad, kes olid koos paksust ja vedelast läbi käinud, uuesti alustanud ja ennast kokku võtnud ning taas õigele rajale jõudnud. Ja siis see kollaps. See õnnetus. Miks? Võim. Kui kolimisauto uksed viimast korda kinni löödi ning see pisut metsikult muruplatside vahelt minema kihutas, mõtles ta jälle: võib-olla on eluaegsed paarisuhted lihtsalt võimatud. Võib-olla rajaneb kogu tuumikpere idee püsival hierarhial, mida enam ei ole. Me püüame elada sama peremudeli järgi nagu ammustel aegadel ja oleme selge tööjaotuse asemele saanud pideva piinava võimuvõitluse. Võrdõiguslikkuse nakatava võimuvõitluse. Et meie vahel peab alati midagi mäda olema. Ainult sellepärast, et me lõpuks ometi võrdsed oleme. Ta vaatas kolimisautole seni järele, kui mustast heitgaasipilvest enam jälgegi ei olnud. Kui ta täna õhtul töölt koju jõuab, ei ole tema uues kodus enam abielulahutusetühjust. Vanad asjad on seal kaootiliselt segamini ja tuletavad talle möödunut meelde. Aega, kui tal oli perekond. Ja Kaos oleks tema nimi. Tema pilk rändas üle kasina miniatuuraia. See oli täiesti inimtühi. Õigel, algupärasel viisil inimtühi. Arhailine asustamatus. Mahajäetud nagu surm. Ta käivitas auto, lükkas prillid laubale, heitis pilgu käekellale, pani portfelli kõrvalistmele ja kohendas lipsu. Ning mõtles: Ei. Seejärel sõitis ta minema. 6 VÕTTA POEG TÖÖ JUURDE KAASA samal päeval, kui asutakse tööle politsei ühe eliitüksuse juhina, oli natuke vastuoluline tegu. Ühest küljest oli see märgilise tähendusega: Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksust, tuntud ka kui A-rühm, juhib nüüd väikese lapsega üksikema, ja kui see kellelegi vastukarva on, siis pole sellel inimesel seal midagi teha. Ehkki kui Kerstin Holm päris aus oleks, siis oli see tagantjärele tarkus. Asi oli palju lihtsam. Ta ei olnud kaheksa-aastasele Anders Holmile lihtsalt suvevaheajaks lapsehoidjat leidnud. Tal ei olnud aega olnud, ta ei olnud hästi jaksanud seda keerukat protsessi käsile võtta – ja ülepea ei taibanud ta, et see on nii keeruline protsess. Juuni oli olnud tavatult pingeline kuu. Formaalselt oli ta juba esimesest juunist tööle asunud, aga siis oli tema eelkäija, legendaarne Jan-Olov Hultin, töötanud temaga rööbiti kuni oma ametliku pensionile mineku päevani, mis oli olnud eile. Pühapäev, kuueteistkümnes juuni. Hultin oli talle paar nädalat toeks olnud. Alles täna oli ta kindlalt läinud. Isegi kui ta lubas, et on alati käepärast, „mitte kunagi mobiilist kaugemal kui kolm meetrit”. Kerstin Holm vaatas välja politseimaja hoovi, kuhu kristallselge suvine valgus mingeid müstilisi teid pidi sissepääsu leidis. See ei näinud välja niisugune nagu harilikult. Midagi oli viltu. Miski kriipis. Tegelikult oli ta pühendanud hea tüki aega sellele, et välja mõelda, mis see on. See oli vaatenurk. Alles täna oli ta Hultini kabinetti kolinud. See oli tema endisest tööruumist ainult mõni kabinet eemal, seega oli vaatenurk ainult kergelt-kergelt nihkunud. Aga sellest piisas, et tema pilgu igapäevast puhkepunkti muuta. Niimoodi nägi välja ülemuse vaatenurk. Kabinet oli täiesti tühi, kui standardsisustust – kirjutuslauda, telefoni, arvutit, faksi, printerit, kohvikeetjat – mitte arvestada. Seinad olid paljad nagu Hultini pealagi. Kabinet ei erinenud põrmugi tema vanast tööruumist. Peale selle, et ta oli üksinda. Alguses oli ta jaganud kabinetti Gunnar Nybergiga – kes oli toona pärjatud Rootsi kogukaima politseiniku tiitliga – ja siis oli natuke kitsas olnud. Siis jagati A-rühma kaardipakk ümber ja ilmavalgust nägi pisut loogilisem paar Kerstin Holm – Paul Hjelm. Inglise keeles firma Jalm & Halm. Firma lagunes eelmise aasta detsembris, kui Hjelm sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhiks valiti. Ainsa kandidaadina, nagu Kerstinil nimetatud võimumehega rääkides kombeks oli lisada. Nimelt oleks ta ise pidanud sellesse ametisse kandideerima, aga midagi tuli vahele. Tema elu. See oli olnud kusagile ära pandud. Nüüd ilmus see jälle välja. Kui lähemalt järele mõelda, siis oli „jälle” liiga palju öeldud. Nüüd oli see olemas. Punkt. Viimane napp aasta oli olnud kõige kaasahaaravam aeg tema elus. Ta oli lapse saanud. Ja laps oli kaheksa-aastane. Ühel vaesel väikesel ajul oli liiga keeruline sellele mõelda, seega jättis ta asja sinnapaika. Igatahes piilus ta oma vasakut kätt ning nentis, et kevadpäike on vanast kihlasõrmusest jäänud randi lõpuks ometi kaotanud. Ta ei olnud tahtnud solaariumisse minna. Valge sõrmusering pidi loomulike vahendite abiga ära kaduma. See oli väike parandus. Loodetavasti viimane. Ta oli teraapias käinud. Natukene. Nagu ettevaatlik test. Ja see tundus üpris hea. Nagu plaaster haaval, mis iseenesest üsna hästi paraneb. Et baktereid paranemisprotsessist eemal hoida. Lapsesaamisega muutusid isegi võrdlused. Andersil oli kalduvus põlvedele marrastusi saada. Eksimatult. Ja alati tahtis ta plaastrit, tundus peaaegu, et ta kriimustas ennast ainult selleks, et põlvedel kirevaid plaastreid vaadata. Plaastreid on praegusel ajal kõige pentsikuma kuju ja värviga. Kui mitte midagi muud, siis selle oli ta möödunud aasta jooksul selgeks saanud. Poiss istus kirjutuslaua ääres lisatoolil ja joonistas. Autosid, alati autosid ja alati linnakontuuride taustal. Liikumises. Alati liikumises, alati teel ühest kohast teise. Teel mõnda teise linna. Otsekui töötaks ta oma elamusi läbi. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/arne-dahl/suveoo-unenagu/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 924.58 руб.