Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Südamemurdja Geir Tangen Uus nõelterav kriminaalromaan „Maestro” autorilt.Ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson ja uurija Lotte Skeisvoll on just hakanud tasapisi toibuma sarimõrvar Maestro juhtumist, kui Haugesundi linna vapustab uus kriminaalne lugu. Pärast eramajas toimunud noortepidu leitakse majast surnud tüdruk. Uurimine toob päevavalgele tõsise probleemipuntra – paremäärmuslusest, eksperimentaalsest seksist ja uimastitest kokku segatud surmava kokteili. Loo keskmes on Viljari 17-aastane poeg Alexander. Ebakindla nooruki jaoks on taevas ja põrgu teineteisele ohtlikult lähedal ja iga samm võib olla viga. Originaali tiitel: Geir Tangen Hjerteknuser Gyldendal Norsk Forlag 2017 Copyright © Geir Tangen 2017 Published by agreement with Ahlander Agency © Tõlge eesti keelde. Ene Mäe, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Britt Urbla Keller ISBN 978-9985-3-4554-2 ISBN 978-9985-3-4581-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS Minu pojale Danielile „Mu südamemurdja oled sa ...” Haugaleite, Haugesund Pühapäeva hommik, 1. märts 2015 Alexander Hauge Gudmundsson proovis silmi avada, aga suutis neid ainult pilutada. Oli pühapäev, talvise koolivaheaja viimane päev, ja eelmisel õhtul sai pidu pandud. Ta lamas võõras voodis. Tekk, mille all ta oli kerra tõmbunud, oli luksuslik. Suur ja kohev; kui ta seda pigistas, läks see kohe pärast lahtilaskmist uuesti puhevile. Tuba oli üleni valge, välja arvatud tumepruunid laetalad ja pruun riidekapp voodi kõrval. Seegi pole ilmselt odav, mõtles ta. Alexander lõdises, tema ninaots oli jääkülm, aga aken oli kinni. Akna all beežil tumbal olid korralikult kokkupandud riided. Mitte tema omad, vaid naisteriided. Ta toetas pea padjale. Shit! Kas ma magasin kellegagi? Ettevaatlikult kompas ta laia voodi teist poolt ja tema kartus leidis kinnitust. Ta tundis, et seal on keegi, ja tõmbas käe tagasi, et tüdrukut mitte äratada. Ta proovis tasahilju külge keerata, et näha, kes see on. Peas sähvatas valu ja kere parem külg oli üleni hellaks taotud. Ta ei suutnud oiet tagasi hoida. Ta lamas mitu minutit ja keskendus, et mitte oksele hakata. Iga kord, kui ta silmad lahti tegi ja vaadata proovis, oli tunne, nagu lööks keegi tema ajukoorde küüned sisse. Kuigi ta oli alles seitseteist, ei olnud ta just süütu, ja vahet polnud, kes tema kõrval lamas. Müsteeriumi täpsem uurimine ei olnud lihtsalt seda valu väärt. Ta tõmbas teki üle pea ja katsus uuesti magama jääda. Igatses endist aega, mil pühapäev tähendas paljajalu mööda parketti lippamist, pehmeid pidžaamapükse, Disney Channelit ja legokarpi, mis ootas elutoa põrandale kummuli keeramist. Alexander ei leidnud rahu. Toas oli liiga vaikne. Ettevaatlikult tegi ta silmad ükshaaval lahti. Vaatepilt oli ähmane, aga tasapisi omandas tema kõrval lebav kogu tuttavad piirjooned. Üle magaja põse voogasid pikad mustad juuksed. Alexandril ei olnudki vaja rohkemat näha. See tumepruun nahk ja need täidlased huuled olid teda juba mitu kuud unes jälitanud. Fuck! Ma olen Emiliega voodis, aga ei mäleta mitte mõhkugi? Sellest ajast saadik, kui ta Emiliet eelmisel sügisel ühel peol kohtas, polnud too ilmutanud tema vastu vähimatki muud huvi peale platoonilise sõpruse. Nad ajasid juttu, tšättisid ja said aeg-ajalt kokku, aga see oli ka kõik. See ärritas Alexandrit hullumoodi, sest Emilie ei olnud just valiv. Poisil polnud aimugi, mis öösel toimunud oli. Kõvaketas oli tühi. Tasapisi tekkis ebameeldiv tunne. Peol oli midagi juhtunud. Miski oli ta närvi ajanud. Ta ei teadnud, kas see oli mälestus või ligihiiliv kassiahastus, aga tal oli silme ees ähmane pilt, et ta oli elutoa põrandal röökinud ja karjunud. Jaganud ümberringi hoope, kuni keegi oli ta pikali pannud. Tema mõttekäigu katkestasid magamistoa ukse tagant koridorist kostvad helid. Tüdrukuhääl, mille ta kohe ära tundis. See oli Veronica. Niisiis viibis ta vist endiselt Haugaleitel. Seal oligi pidu aset leidnud. Veronica vanemad olid Gdanskis nädalalõpureisil ja tütar oli terve nädalavahetuse üksi kodus. Targem oli ka Emilie üles ajada. Alexander ei saanud teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Ta keeras end voodis teisele küljele ja pani käe Emilie põsele. Otsekohe kargas süda puhkeolekupulsilt maksimaalsele. Oli tunne, nagu oleks ta sõrmedega vahakuju puudutanud. Nahk oli külm ja kalk! Ta tõmbas käe tagasi, veeretas end Emiliest eemale ja maandus mürtsuga põrandale. Ta tõmbas voodilt teki ja taganes kaugemale, hoides tekki tihedalt enda ligi. Ta istus pruuni riidekapi kõrvale maha ja ahmis õhku. Jänesesüda ähvardas rinnakorvist välja tungida. Kurat, see ei ole võimalik! See ei ole tõsi ... Veidi aega kõhelnud, tõusis ta vankudes jalule ja põlvitas voodile Emilie kõrvale. Ta haaras tüdruku kehast kinni ja pööras teda enda poole. Kõrist tahtis välja tungida karjatus, aga Alexander hoidis seda tagasi. Oli tunne, nagu oleks ta pööranud mannekeeni. Käed ja jalalabad jäid endisse asendisse, ebaloomuliku nurga all püsti. Tüdruku tumepruun nahk oli omandanud hallika varjundi, justkui oleks ta seestpoolt tolmune, keel oli pundunud ja tolknes paremast suunurgast välja. Lõug oli alla vajunud. Käsi, mis oli enne olnud pea juures, sirutus ette ja osutas süüdistavalt Alexandrile. Elutud silmad vahtisid temast läbi. Smedasundet 98, Haugesund Pühapäeva hommik, 1. märts 2015 Psühholoog Vigdis Nygaardi kabineti aknast avanes suurejooneline vaade. Esimesel kevadpäeval nägi ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson üht purjepaati läbi udu Risøy ja Hasseløy vahelisest väinast välja liuglemas. Smedasundet’ kallas kõneles Haugesundi ajaloost. Kõigepealt vana kalatehas, ajahambast ja ränkadest talvetormidest räsitud. Tagapool peesitas hommikuvalguses hiiglaslik sinine Aibeli hall, mille töölised olid end naftatööstuse ja Põhjamere külge kinni keevitanud ja jätkasid jõukuse loomist ka pärast heeringasaaga lõppu. Taamal, teisel pool väina, oli Hasseløy oma moodsate luksuskorterite ja merepanoraamiga. Psühholoog ei võtnud pühapäeviti kliente vastu, aga Viljar oli erand. Ta ei mäletanud, millal Vigdis oli talle viimati arve esitanud. Viljar ei olnud küsinud, aga tal oli kahtlus, et Vigdis pidas teda oma protežeeks. Inimeseks, keda ta peab ohtliku maailma eest hoidma ja kaitsma. Viljar alustas vestlusi alati niimoodi. Selg Vigdise poole ja pilk Smedasundet’ paatidel. Tundus lihtsam kõnelda välismaailmale kui Vigdisele. Viljar haaras ühe neist parasiitidest, mis toitusid tema kroonilistest süümepiinadest, ja tiris ta valguse kätte. „Tead, ma oleksin saanud ta peatada.” Viljar rääkis aknale, aga tajus, et Vigdis oli tema sõnu tähele pannud, sest oli kuulda, kuidas naine musta nahaga kaetud tugitoolis asendit vahetas. „Sa mõtled ...” Vigdis jättis lause pooleli. Nad olid kokku leppinud, et ei nimeta selle mehe nime. Maestro, kes oli mõni kuu varem muutnud väikese rahuliku Haugesundi veriseks näitelavaks. See kurjategija oli toonud ohvriks seitse inimest, et oma ego upitada ja surematuks saada. Viljar tundis teatud rahulolu selle üle, et see saatananahk polnud jõudnud sarimõrvade kiiluvees ilmunud raamatu menu ära oodata, sest enne tegi ajukasvaja talle lõpu peale. „Maestro on surnud” teatasid pealkirjad VG lehestendil jõululaupäeval. Viljarile oli see parim jõulukink. „Jah. Ma oleksin saanud ta peatada.” Vigdis köhatas – seda tegi ta ainult siis, kui tundis kimbatust. Viljar kuulis, et naine tõusis püsti ja tuli tema juurde, ja tundis õlal sooja kätt. „See, mis juhtus sinu töökaaslase Ranveigiga ... Sa poleks saanud tema päästmiseks midagi ette võtta. Ja Lotte Skeisvolli õde ... Kui see juhtus, ei olnud sind ju üldse seal.” Viljar pööras näo Vigdise poole. Naise näole ilmus põgus nukker naeratus. Viljar asetas oma käe tema käele ja pigistas seda. „Jah, ma tean, et ma poleks suutnud teda takistada neid tapmast ... Aga ma oleksin saanud sellele neetud raamatule käe ette panna. Tead, ta palus võimalust minuga rääkida. Tahtis seletada. Kui ma oleksin temaga vanglas kohtunud, oleksin saanud talle selgeks teha, milline hullus on avaldada see lugu odava meelelahutusena.” Viljar vaatas taas Smedasundet’le. Purjepaat, mida ta oli jälginud, kadus veeteede ameti maja juures silmist. Ilm oli hall ja udune ning vihm piitsutas kai ääres vett. Kui Haugesundi ilm oleks olnud inimene, olnuks ta kahtlemata alkohoolik. Võib-olla tsüklijoodik, kes pidas aeg-ajalt vahet, vähimagi lootuseta, et kainus kuigi kaua kestab. Vigdis ohkas. Ta oli neid väiteid ennegi kuulnud. „Ma arvan, et sa eksid. See oligi tema motiiv. Kui raamatut poleks ilmunud, oleks kogu tema vaev olnud maha visatud. Ta poleks mitte midagi saavutanud.” Viljar mõistis nende sõnade loogikat. Muidugi poleks see tal korda läinud, aga ta oleks võinud vähemalt proovida. „Võib-olla on sul õigus. Nii või teisiti ei ole minu olukord kõige hullem. Sina aitad mind kokku lappida, kui ma lõhki kärisen. Lottega on lood palju hullemad ...” „Ma ütlesin, et ta võib igal ajal minu juurde tulla. Tead küll. Tähendab, kui tal on vaja kellegagi rääkida.” Viljar tundis sõrmedes kihelust. See oli hell koht. Lotte oli liimist lahti. Viljar oli teinud kõik mis tema võimuses, aga iga kord, kui ta ääri-veeri juttu tegi, et Lotte peaks abi otsima, keeras too seifi lukku ja viskas võtmed minema. „Tal olen mina.” Viljar keeras ringi ja läks nüüd keset tuba seisva musta nahktugitooli juurde. See oli märguanne Vigdisele, et ta on valmis end avama. Et nüüd on Vigdise kord. Vigdis viivitas hetke, aga istus lõpuks Viljari vastu teise tugitooli. Nende vahel seisis kulunud männipuust laud seitsmekümnendate aastate algusest. Vigdis võttis hipiprillid eest ja pani lauale. Need prillid olid kindlasti olnud ägedad, kui ta oli noor ja radikaalne, kaenla all karvad, seljakotis Mao väike punane raamat ja põuetasku peal rebane. Aastal 2015 nägi ta nendega välja nagu möödunud aegade jäänuk, kes üritab natuke liiga püüdlikult imagot hoida. Ajast, mil ta oli olnud tõeline radikaal, lahutasid teda nelikümmend aastat ja niisama palju teenitud miljoneid. „Kas sa saad temaga tihti kokku? Lottega, tähendab?” Viljar niheles. Ta oli Lottele lubanud, et ta nende omavahelisi jutte edasi ei räägi. Lotte oli politseinik. Ta pidi olema tugev. Tema maailmas tähendas fassaadimõra ametialast enesetappu. Lottel oli tõepoolest vaja oma õega juhtunust rääkida kellegi teisega peale Viljari. Viljar võis teda kuulata, aga ei osanud anda õigeid vastuseid. Neid, mida tal oli vaja kuulda. „Viljar?” Viljar tõrjus need mõtted peast ja vastas Vigdisele ausalt, aga Lottet reetmata: „Jah. Me saame tihti kokku. Väga tihti. Tema räägib ja mina kuulan. See on hea, aga ma ei ole kindel, et see teda õigesse suunda juhib. Ta on nüüd jälle täiskoormusega tööl. Minu meelest liiga vara. Sellest uurijast, kes ta kunagi oli, on järele jäänud vaid vari.” Vigdise ilme muutus mõtlikuks. Ta pidi just Viljarile uue küsimuse esitama, kui Viljari telefon hakkas põuetaskus ümisema. Viljar lükkas oma heledad õlgadeni ulatuvad juuksed kõrva taha ja tõmbas mobiili taskust välja. Helistas tema poeg Alexander. Viljar tundis, kuidas rinnas valgus laiali soojus ja kuklas hakkas kripeldama ärevus. Alexiga oligi alati nii. Rõõm ja mure. Kergendus ja ärevus. „Tere, Alex!” Viljar pani ette lõbusa maski. Etendas natuke muretut rõõmu poja kõne üle. „Kurat, isa! Sa pead siia tulema. Saad sa mulle järele tulla?” Ärevus, mis oli seni olnud tärkav halb tunne, ähmane eelaimus, võttis südames koha sisse nagu õngetina. Viljar tõusis püsti ja läks uuesti akna juurde. „Kas juhtus midagi, Alex?” Poeg puhkis ägedalt. Ta ei leidnud õigeid sõnu. Kui ta viimaks jälle sõna suust sai, oli tema hääl täiesti tuhm. „Ära küsi, isa. Saad sa tulla? Mul on abi vaja.” Viljar urgitses aknalaua küljest lahti kuivanud värvipleki. Nii Alexandri moodi. Ei ütle, milles asi on, vaid lihtsalt ootab, et teised inimesed on varnast võtta, kui temal neid vaja on. See seitsmeteistaastane poiss oli egotsentrilise nüüdisaja produkt. „Mitte enne, kui sa ütled, milles asi on. Ma ei torma keset vestlust minema, kui just mingit kriisiolukorda pole. Ma tulen hiljem, okei?” „Kas mingi vestlus on sulle tähtsam kui poeg, ah? Mul ongi kriisiolukord. Ma olen Haugaleitel. Veronica pool.” Viljar tegi näo, nagu ei kuulekski süüdistust, et ta on halb isa. „Ma tulen natukese aja pärast, Alex. Aga sa pead mulle ütlema, mis juhtus.” Teises otsas tekkis vaikus. Sekundid tiksusid. Viljar tahtis just uuesti küsida, kui kuulis telefonis poisi sosinat. „Ma ärkasin Emilie kõrval voodis, isa. Ja nüüd on ta surnud.” Lühikese hetke jooksul ei olnud midagi peale nende sõnade. Maailm jäi seisma ja hoidis hinge kinni. „Ta lamab seal ja on surnud. Täitsa kange nagu.” Viimane lause kaikus peas, kui Viljar ummisjalu uksest välja ja kivitrepist alla tormas. Ta jooksis kõigest väest sisekai teise otsa pargitud auto poole, otsides samal ajal autovõtmeid. Grønland, Oslo Pühapäeva hommik, 1. märts 2015 Politsei julgeolekuteenistuse PST uurija Harald Samuelsen jälgis huviga objekti liikumist. Heledapäine kõrend, üle pea kammitud juuksed, ülikallid slimfit-riided. Liibuvas kombinesoonis Christopher Walken. Kell oli alles natuke üle kümne, aga Samuelsenil oli pärast mitut autoistmel veedetud tundi juba selg kange. Ta võttis väikesed ümmargused prillid eest, otsis väikesest mustast Royal RepubliQi õlakotist puhastuslapi ja hakkas kiirustamata nühkima. Mõni inimene on ahelsuitsetaja, teised trummeldavad sõrmedega vastu rooli. Harald Samuelsen puhastas prille. Õlgadeni ulatuvate mustade juuste ja sinaka tooniga Tiger of Swedeni prillide tõttu oli PST uurija otsekohe pälvinud kolleegide seas hüüdnime Ozzy. See ei häirinud teda. Ainus, mis seal majas päriselt luges, oli enamuse poolehoid. Mees, keda ta sel hommikul jälgis, oli seotud äärmuslastega ja tal oli raha. Harald pöördus oma kolleegi poole. „No nii ... Ta külastab tunni aja jooksul juba kolmandat rahaülekandeputkat. Ma olen nüüd näinud, mida oli vaja näha. On see tavapärane skeem?” Kolleeg silmitses autosid, mis liikusid teosammul mööda Grønlandsleiret’t Schweigaards gate poole. Nende kõrval peatunud tramm blokeeris mõneks sekundiks vaatevälja. „Mhmh ... Iga kuu esimene pühapäev. Neli sellist putkat kella üheksa ja kaheteistkümne vahel. Iga kord needsamad neli.” Nad olid selle mehe käike pikemat aega jälginud. Rahaülekandeputkad olid välismaiste väärtpaberifondide, pankade või investeerimisfirmade väikesed filiaalid ja nende tegevust reguleerisid firmade emamaad. Kogu järelevalve eest vastutasid sealsed võimud. Sellepärast oli raske nendest ülekannetest täpsemat ülevaadet saada. PST kahtlustas, et raha läks paremäärmusliku organisatsiooni Norra Vastupanu Haugesundi osakonnale. Harald Samuelsen pani puhastuslapi prillikarpi, pööramata pilku pühapäeviti avatud kioskilt. „Ja nendel neljal putkal, mida ta külastab, on üks ja sama emamaa?” „Jah, need kuuluvad Ungari firmale Nemzeti Investa. See ongi kõik, mida me teame. Ungari politsei on lubanud nad luubi alla võtta, aga midagi ei toimu. Me ei saa infot.” „Ungari? Oslos ei ole ju kuigi palju ungarlasi?” Harald Samuelsen küünitas pea autoaknale lähemale, et paremini näha. Ere hommikupäike sundis teda silmi kissitama. „Omanikud ei ole ungarlased. Nad on iraaklased, süürlased, bosnialased, serblased, marokolased ... Noh, saad aru. Ja peab ütlema, et nad ei sõida Audi A5-ga mitte tänu mobiiliekraanide vahetamisele või urdukeelsete pühapäevalehtede müügile.” Harald avas autoukse. Ta oli näinud piisavalt. Väljas kummardus ta juhipoolse akna juurde ja kolleeg tegi akna lahti. Laevareederi poja ja miljardite pärija Jan Sigfred Bergerseni jälitamine oli ainult väike tükk hulga suuremast puslest. See tüüp oli liiga tark, et teha midagi ebaseaduslikku, ja millele ta oma raha kulutas, ei huvitanud kedagi, kui ta just terrorismi ei rahastanud. „Võite jälitamise lõpetada. Seda organisatsiooni ei ole keelatud rahastada, aga kui sellised kohalikud osakonnad saavad äkitselt liiga palju raha, on see potentsiaalne oht. Peame edaspidigi silmad lahti hoidma, aga esialgu jätame Bergerseni rahule.” Samuelsen läks jalgsi Oslo lennujaamarongide terminali. Ta pidi jõudma Haugesundi lennukile, mis väljus Gardermoenist 14.40. Just Haugesundis oli millestki kinni hakata. Ta leidis istekoha vaikses tsoonis ja võttis iPadi välja. Ta vaatas läbi kogu info, mis nad olid seda paremäärmuslikku organisatsiooni jälgides kogunud. Üks informaator Norra Vastupanu Oslo osakonnast väitis, et Haugesundis asuval Vestlandet’ osakonnal olid palju suuremad rahalised võimalused, mille tõttu seal oldi võimelised planeerima ja läbi viima suuri aktsioone. Sel moel olidki nad reeder Bergerseni poja jälile saanud. Tema minevik Vigridi liikmena kahetuhandendate aastate alguses ei olnud saladus, aga kollane ajakirjandus oli lõpetanud selles urgitsemise, kui ta viis aastat tagasi ajakirja Se & Hør kolm lehekülge pikas intervjuus oma varasematest vaadetest lahti ütles. Jan Sigfred Bergersen oli sündinud ja kasvanud Haugesundis, ja Harald Samuelseni töörühm PST-s oli püüdnud leida tema otsest seost Haugesundi grupiga, aga esialgu ei olnud neil ühtki muud niidiotsa peale selle, et Bergersen oli grupi praeguse juhi Geirmund Bakkeni lapsepõlvesõber. Harald sulges dokumendikausta. Vaatas lennujaamarongi valgustahvlile, mis näitas lennukite väljumisaegu. SAS-i lend SK-308 Haugesundi oli kolmkümmend minutit edasi lükatud. Tuli loota, et see ikka väljub. Märtsi alguses polnud kellelgi niikuinii tulist kiiret Haugesundi jõuda. Haugaleite, Haugesund Pühapäeva hommik, 1. märts Sõrmed värisesid ohjeldamatult. Ta hingas ägedalt ja pinnapealselt. Magamistuba tundus umbne. Alexander püüdis suunata oma tähelepanu igale poole mujale, ainult mitte voodile, aga nagu kompassinõel pöördus pilk pidevalt tagasi seal lebavale kehale. Emilie oli osaliselt tekiga kaetud, aga sealt, kus Alexander seisis, olid tüdruku pea, õlad, vasak rind ja Alexandri poole osutav käsi näha. Grotesksed. Hirmutavad. Vaatepilt oli nii uskumatu, et Alexander ei osanud sellesse kuidagi suhtuda. Emilie oli surnud. Tüdruku tuhmid silmad olid loheküünised, mis kriipisid Alexandri selga iga kord, kui ta selja pööras. See oli elu selline hetk, millest isa oli talle rääkinud. Ilma tühistusnuputa hetk. Tuba pöörles ja tal käis pea ringi. Ta proovis oma riideid leida, aga need ei olnud kokkupandult tumbal nagu Emilie omad. Alexander sebis toas sihitult ringi. Ihualasti, ja voodis oli surnud tüdruk. Ta laskis pilgul ringi rännata. Kõik need valged seinad, voodiriided ja mööbel tekitasid tunde, et ta viibib kapslis. Voodi alt ulatus välja siniste teksaste serv. Ta jooksis sinna ja haaras riidepuntra. Särk haises okse järele, aga Alexander ei hoolinud sellest ja tõmbas selle koos teiste hilpudega selga. Ukse juures jäi ta seisma. Ta lõõtsutas. Ei suutnud hingata rahulikult ja ühtlaselt. Kui ta tahtis toast välja minna, kuulis ta taas hääli. Kurat! Aken ... Alexander keeras ringi ja läks akna juurde. Tegi selle lahti ja vaatas alla. Akna kõrvale oli paigaldatud päästeredel, kokkupandult oli see teraslatt, mis ulatus viis meetrit allpool asuvasse lillepeenrasse. Alexander haaras lati servast, et redelit lahti tõmmata, aga all hoidis miski seda kinni, nii et seda polnud võimalik liigutada. Pettunult pidi ta loobuma mõttest märkamatult majast välja pääseda. Ta ei saanud midagi ette võtta. Meenusid isa manitsused, et tuleb oma viga tunnistada, karistus vastu võtta ja sellest õppida. Oleks ta vaid mäletanud, mis siin toas oli toimunud. Ta läks tagasi ukse juurde ja tegi selle ettevaatlikult lahti. Kedagi polnud näha. Kergendustundega lipsas ta välja ning pani ukse enda järel kinni. Hingas välja ja laskis õlad lõdvaks. „Alex ...? Mida hekki sina siin teed?” Veronica vinguv hääl oli nagu jalahoop põlveõnnaldesse ja Alexandri jalad läksid nõrgaks. Ta hoidis uksepiidast kinni ja keeras aeglaselt näo selle maja diiva poole. Üle Veronica näo libises põlgus, aga ilmetu ja sile fassaad taastus kähku. Pikad, heledad, laitmatu küljelahuga juuksed langesid paremale õlale. Juuksesirgendaja elektrikulu oli ilmselt eraldi tulp perekond Østensjø eelarves. Veronica oli väikest kasvu, tikk-kontsadel napilt meeter kuuskümmend. Kunstripsmed olid nii rasked, et ta pidi lauge lihaste jõuga lahti hoidma. Ta oli vaatepilt, mida Alexander oleks eelistanud mitte näha. Alexander vastas põiklevalt. Kassiahastus ja teadmine, mis vaatepilt Veronicat teisel pool ust ootas, muutsid eilsed mälestused veelgi udusemaks. „Kas sa ei läinudki eile varakult koju? Kurat, see pole okei, et sa siin magama keerad.” Tüdruk astus paar sammu tema poole ja kiikas üle tema õla. „Kas Emilie on seal toas?” Veronica hääl oli tõusnud kõrgemasse helistikku ja pilk uitas Alexandri ja tema selja taga oleva ukse vahet. Alexander avas vastamiseks suu, aga just siis tulid trepist alla kaks poissi ja jäid Veronica kõrvale seisma. Need olid Ingar ja Eivind. Nagu Veronica, olid ka nemad Alexandrist mõni aasta vanemad. Eivindi rind oli helesinise särgi all kummis, nii et nööbid ähvardasid eest ära karata. Õigemini mitte lihtsalt kummis, vaid edvistavalt puhevil. Tema taga seisis Ingar, vankumatult nagu Harald Kaunisjuukse ausammas orkaani käes. Ta oli pikk, sale ja heledapäine. Pool purki juuksevaha hoidis soengut paigas ja jääsinised silmad jälgisid tähelepanelikult ümbrust. Veronica pöördus nende kahe poole. Ta turtsus: „Uskumatu: Alex hiilis öösel Emilie juurde. Rõve! Kuradi pervo.” Kumbki poiss ei öelnud midagi, aga Eivind astus kiire sammu Alexandri poole. Ta oli tuntud selle poolest, et tema süütenöör oli lühem kui tema karistusregister, ja Alexander aimas, et tal olid juba rusikad rullis. Ingar pani Eivindile käe õlale, et sõpra rahustada. Ta naeratas Alexandrile sõbralikult ja küsis, kas Veronica jutt peab paika. Alexander tundis kabuhirmu. Kui ta vastab jaatavalt, siis ei suuda Ingar Eivindi tagasi hoida. Üle saja kilo lihaseid ja tublisti alla saja IQ-punkti oli vastik kombinatsioon. Ta teadis, et peaks selja sirgu ajama ja tõtt rääkima, aga lõi kartma, enne kui jõudis tagajärjed läbi kaaluda. „Ei. Kust mina tean, kus Emilie on? Kindlasti omas kodus või kuskil ...” See oleks pidanud kolmikut rahustama, aga ei rahustanud. Koridor muutus kitsamaks ja seinad tõmbusid lähemale. Veronica raputas pead ja näitas talle süüdistavalt näpuga. „Mida hekki? Mis sa valetad? Ma tean ju, et Emilie on seal toas. Ma andsin eile talle võtme.” Alexander oli kimbatuses, aga jätkas salgamist. Eivind ajas end puhevile. Ka Ingar tõmbas sõrmedega läbi oma heledate juuste ja kortsutas skeptiliselt laupa. Ingar ulatas Veronicale oma nutitelefoni ja osutas rohelisele telefoniikoonile, mis näitas, et ta oli Emilie oma kontaktide nimekirjast välja otsinud. „Helista talle. Kui ta on kodus, siis on see arusaamatus lahendatud, okei?” Kümme sekundit hiljem kuulsid kõik, kuidas Adele laulis maailmale „Hello”. Maailmale, mis antud hetkel asus Alexandri selja taga. Eivind lükkas Alexandri jõhkralt kõrvale ja surus ta vastu seina, vajutades küünarvarrega tema kõrisõlmele. Veronica trügis neist otsustavalt mööda ja astus magamistuppa, samal ajal kui Ingar jäi tagaplaanile tegevusetult seisma. Veronica kriiskamine oli kõige jubedam hääl, mida Alexander eales oli kuulnud. Tüdruk karjatas kolm korda. Ühtviisi valjusti ja kiledalt. Viimase karje ajal keeras ta järsult ringi ja koperdas üle ukseläve ning karje sumbus korinaks. Ta oksendas parketile. Alexander unustati ja poisid tormasid tuppa, kust Veronica oli väljunud. See oli Alexandri võimalus ja ta kasutas seda, enne kui mõistus jõudis impulssi töödelda. Kolme kärme sammuga oli ta trepi juures ja esimese korruse esikus. Ta libastus ja komistas trepil ning kuulis selja taga poiste röökimist. Ta jõudis välisukseni ja kuulis samal ajal, et paarisrakend tuli ummisjalu trepist alla. Uks oli lukus ja ta lõngutas meeleheitlikult linki, et välja saada. Lõpuks õnnestus tal lukk lahti keerata, aga Eivind virutas talle hirmsa jõuga selga. Uks paiskus lahti ning Alexander maandus kõhuli ukse taha kruusale, seljas sada kilo sportlikult trimmis keha. Killustik ja kiviklibu kriipisid näo katki. Kohe seejärel tulid esimesed hoobid, mis tabasid teda raskelt kuklasse ja vastu külge. Alexander kuulis ribi raksatust, kui rusikas vastu selga lajatas. Äkitselt andis surve aga järele. Justkui oleks tema peal lamaja püsti tõusnud. Alexander avas silmad ja vaatas tõtt kolme paari mustade nöörsaabastega. Natuke kaugemal toetusid kruusale kulunud rohelised tossud, mis ta kohe ära tundis. „Isa ...” Kvalsviki rannatee, Haugesund Pühapäeva ennelõuna, 1. märts Terje Nitter teadis, et teda ümbritsevad idioodid ... See oli tema saatus. Mõelda kõike ise. Teha plaane, arutleda, anda hinnanguid ja koostada riskianalüüse. Aeg-ajalt tundus see ülesanne lootusetu. Ta oli malemängija, kelle laud oli täis kõlbmatuid ettureid. Pärast seda, mis oli eelmisel õhtul peol juhtunud, oli tal kiusatus nad saatuse hooleks jätta, aga tal oli neid vaja. Tal oli ebameeldiv seda tunnistada, aga ta oli muutunud nende väikestest närustest südametest sõltuvaks. Terje Nitter jalutas rahulikus tempos mööda linna uut põhjapoolset rannateed. Gardsviki ääres möödus ta kahest pehkinud paadikuurist, mille vastas asus Vesteholmen. Laid oli uduhämus vaid hall vari, mille ümber loksusid lained. Jalgtee kulges edasi Gauldølavegeni poole ja Terje teretas üht noort lapsevankriga jalutavat paari. Ta vahetas nendega paar sõna ja lonkis siis edasi. Püüdis keskenduda probleemile, mille ta pidi lahendama. Ta pidi sekkuma. Tegutsema. Muidu variseb kõik kokku. Emilie Vormedali surm lisandus nende mõtlematute tegude ritta, mis äratasid soovimatut tähelepanu ning söötsid politseile ja ajakirjandusele palli ette. Seda poleks tohtinud juhtuda, ta needis oma piiritut naiivsust. Ta oleks pidanud arvestama, et midagi niisugust võib juhtuda. Analüüsima riske põhjalikumalt. Suurmeister peab alati mõtlema mitu käiku ette, olema kõigeks valmis ja valima sellise positsiooni, kus oleks endiselt arvukalt võimalusi. Terje Nitter mõistis, et ta oli käitunud nagu algaja. Lootnud pimesi organisatsiooni ideaalide ja põhiväärtuste peale. Pühendumus, anonüümsus ja lojaalsus. Temale tundus selle vastu eksimine mõeldamatu, aga kui eredalt põles leek teiste südames? Ta läbis viimase teelõigu Kvalsviki seljandiku harjale ja põikas sealt Kvaleni tuletorni juurde. Kaljud olid märjad ja libedad, aga ta istus siiski maha. Imetles kalda poole pürgivaid murdlaineid. Värske mereõhk teritas meeli. Aitas tal mõelda kaugemale, avaramalt. On olemas alternatiiv, mõtles Terje. Lahendus, mis annab neile vajalikku aega. Lähtestus, mis annulleerib eilse saatusliku sündmuse. Lööb kaitsetul ruudul seisva musta etturi. Ohu kõrvaldamine tekitab veepinnal kergeid säbaraid, aga mitte ohtlikke suuri laineid. Küsimus on kahjude minimeerimises. Neid on nii vähe, et nad ei või kellestki ilma jääda, ja kuna aktsioonini on jäänud neli päeva, on aeg kallis. Vihm piitsutas väikeste tihedate piiskadena ja tungis vihmamantli krae vahele. Terje tõusis aeglaselt ja tõmbus küüru, püüdes leida varju Põhjamerelt puhuva tuuleiili eest. Tundis kehas kerget värinat – nüüd, mil otsus oli tehtud. See oli kergendus. Talle tuli meelde ühe raamatu pealkiri, mida ta oli Haraldsgatal Norli raamatustendil näinud. „Nähtamatu mees Salemist”. Terje oli heitnud pilgu tagakaanetekstile. Lugu mehest, keda poleks tohtinud olemas olla. Mehest, kes oli pealtnäha siitilmast lahkunud, aga liikus endiselt vargsi ringi. „Pealkirjas oleks pidanud olema Salemi asemel Haugesund,” mõtles Terje Nitter ja pööras hommikuudus ootavale linnale selja. Haugaleite, Haugesund Pühapäeva ennelõuna, 1. märts Komissar Lotte Skeisvoll tajus oma kehva vormi kohe, kui ta keeras Vestevegen 53 juurde viivale väiksele teele ja nägi tuules lehvivaid politseilinte. Jalg laskis gaasipedaali lahti. Sõrmenukid tõmbusid valgeks, kui ta kramplikult rooli pigistas. Ta ahmis õhku. Auto jäi keset nõlva seisma ja hakkas aeglaselt tagasi veerema. Haugesundi kriminalistikaekspertide rühma juht Åse Frugård heitis talle põgusa pilgu, nentis, et Lotte on vist ajutiselt teovõimetu, ja tõmbas otsustavalt käsipidurit. Rattad kraapasid kruusa ja auto jäi seisma. Lotte laskis pea longu ja hingas sügavalt. Hõõrus kätega nägu ja pomises vaevukuuldava vabanduse. Ta tundis, kuidas Åse Frugårdi kondised sõrmed laskusid tema paremale õlale ja pigistasid seda sõbralikult. Õe tapmisele järgnenud kuud oli olnud üksainus allakäigutrepp. Dante põrgu, kus kõik teed viisid teda süütunde, enesekriitika ja pigimusta südametunnistuse kuristikule lähemale. Kui ta oli tööle naasnud ja hakanud uuesti uurija ülesandeid täitma, oli tal tunne, nagu rabeleks ta vees ja hakkaks uppuma. Töö ei edenenud hästi ja politsei juhtkond kahtles tema keskendumisvõimes. Sageli jäi ta kontorisse mitmeks tunniks istuma, kuid ei saanud kõige lihtsamaidki asju tehtud. Uude kuriteopaika minek kergitas kõik tema rängad tunded pinnale. Esimene üksus oli esitanud suulise raporti kell 9.30 ja palunud saata kohale eksperdid. Kahtlane surmajuhtum. Kahekümneaastased tüdrukud surevad harva loomulikku surma. Politseiraadio sahin äratas Lotte mõtetest. Politseipiirkond ei olnud veel uusi digitaalseid sideseadmeid kasutusele võtnud. Esialgu oli endiselt käigus vana analoogside. „Me näeme, et te peatusite all tee peal. Kas juhtus midagi?” Lotte raputas oma deemonid maha. Tõstis pea, ajas selja sirgu ja haaras hoidikust mikrofoni. „Kõik on korras, Knut. Otsustasime parkida natuke kaugemale. Me ei taha autoga kuriteopaigale päris ligi tulla.” Silmanurgast nägi ta, et Åse Frugård heitis talle kõrvalistmelt imestunud pilgu. „Selge. Oleme valmis teid siin vastu võtma.” Lotte tagurdas alajaama juurde väiksele kruusatatud ümberpööramisplatsile. Jättis auto seisma, pani vormijope hõlmad kinni ja tuli autost välja. Vihm trummeldas vastu kapotti ja Lotte tõmbus tuule käes kössi. Mere kohal lasusid rasked hallid pilved ja tigedad lained tagusid vastu Killingøy kaid. Valged vahuharjad uhtusid Sørhaugøyd, kus orientiir Tonjeri tuletorn ootas üksinduses suviseid muuseumikülastajaid. Torn oli mähkunud halli vinesse nagu märtsikuus ikka. Lottel oli ähmaselt meeles, et päike oli millalgi jaanuaris ühe kiirvisiidi teinud. Lotte kuulis selja tagant pakiruumiluugi mürtsatust. Ta vaatas tagasi. Åse Frugårdi kõhetu kogu oli uppunud pikka kollasesse vihmamantlisse. Tema kõrval seisis suur hall metallist kriminalistikohver, millega ta meenutas Lottele kohmetut ümberasujat Ellis Islandil. Metallkohver ulatus nääpsukesele naisele vööni. Lotte pakkus end kohvrit kandma, aga sai vastuseks vaid ärritatud mühatuse. Åse Frugård leppis nii mõnegi asjaga, kuid ei sallinud, et teda koheldi kui habrast naisterahvast. Ta võttis mantlitaskust sigareti, pööras tuulele selja ja pani suitsu põlema. Mõrul ilmel, suits suunurgas tolknemas, haaras ta kohvri ja hakkas järsust nõlvast üles minema. Tema pea kohale tõusid aeg-ajalt tossupilved. Ilmselt siis, kui tal on õhku vaja, mõtles Lotte. Nad jäid politseipiirete ees seisma, Lotte tõstis lindi üles, et Åse läbi pääseks, ja kasutas ühtlasi juhust keerdu läinud lindi sirgu tõmbamiseks. Ta jäi piirde taha seisma ja jälgima Åse Frugårdi, kui kohvrit tassiv kriminalistikaekspert astus viimased sammud valge villani. Piirdelindi taga seisid noored, kes olid ilmselt tund aega tagasi majas viibinud, kui tüdruk leiti. Õhukestes riietes ja lõdisevad. Läbimärjad. Lotte nägi, et politseimaja vanim mees Lars Stople salvestas nende ütlusi. Ta astus Larsi juurde ja vahetas temaga paar sõna. Oli oluline saada ütlused kätte enne, kui noored jõuavad liiga palju omavahel rääkida. Tagaplaanil seisis salk pominal jutlevaid täiskasvanuid. Üks neist, turske kolmekümne viie ringis mees, tuli Lottele ja Larsile lähemale. Ta esitles ennast kui Trond Anfinseni. Naabrit ja majasõpra. „Te võite minu maja kasutada, kui teil on vaja inimestega rääkida, ma elan siinsamas,” ütles ta ja lisas: „Siis ei ligune noored nii läbimärjaks.” Trond Anfinsen osutas allamäge ühele vanemale ookerkollasele majale ja Lotte noogutas. Kui nad ulu alla saavad, on neil võimalik lasta noortel kiirelt ja efektiivselt küsitluslehed täita. Ta andis Lars Stoplele korralduse rahvas kaasa võtta ja tööga pihta hakata. Lotte vaatas Viljarit otsides ringi ja silmas teda veidi kõrgemal. Ta seisis koos oma poja Alexandriga. Nad näisid olevat lausa teineteise külge klammerdunud. Ta jalutas nende juurde. Frugård ja kohtuarst pidid enne majas oma töö lõpetama, kui ta ise uurimist alustab. Nad teretasid teineteist napi noogutusega, kuigi loomulikum oleks olnud korralik pikk kallistus, kui arvesse võtta, kui kaugele nende sõprus oli arenenud. Viljari heledad juuksed kleepusid põskedele ning helehalli kulunud mantli õlad ja selg olid vihmast tumedaks tõmbunud. Alexander värises ja lõdises. Lotte pani tähele, et tema näol oli punane kriimustus ja lõua parem pool oli paistes. Poisil oli seljas õhuke roostepunane kampsun ja tema teksased rippusid vihmast rasketena puusadel. Lotte puudutas tema käeselga. „Kas sul ei ole kuskil mingeid kuivi riideid?” Alexander tõmbas käe ära. Ta oli põikleva ja tõreda olekuga. „Majas on. Kurat, isegi jopet ei lubata ära tuua.” „Hei!” Viljar vaatas poissi range pilguga. „Talitse oma keelt. Kuigi Lotte on sulle tuttav, pead sa käituma temaga lugupidavalt, kui ta oma tööd teeb.” Alexander kõõritas altkulmu isa poole ja vangutas masendunult pead. Lotte andis Viljarile kerge noogutusega märku, et sellest pole lugu. Vihm uuristas nende ümber uusi voolusänge. Minutite möödumisest andis tunnistust ainult lompidesse langevate piiskade ladin. Lotte murdis kase küljest väikese kuivanud oksarao. Keerutas seda sõrmede vahel. „Ma nägin all kurvi taga su autot. Ma arvan, et Alexander võib autosse sooja minna, kuni ligipääs sündmuskohale avatakse.” Viljar otsis välja huuletubakatoosi, võttis sealt ühe portsu ja näitas näpuga kahe politseiniku poole, kes seisid villa ukse ees. „Me küsisime nendelt, aga meil kästi siin käepärast olla.” Surnu leidmise puhul pidi esimesena sündmuskohale jõudnud üksus tegutsema rangete juhiste kohaselt ja Lotte nentis, et patrull oligi teinud, mida vaja. Ta viipas ühele politseinikule, kes sörkis nende juurde. Noor politseikadett, kes oli neil praktikal. Kadett jäi seisma asendis, mis sarnanes valvelseisanguga. Lotte nägi, kuidas tema silmad särasid. Tal ei õnnestunud põrmugi varjata, et ta pidas seda sündmust ülipõnevaks. „Palun räägi, mida te siia jõudes nägite ja mida te olete maja ülevaatamise käigus teinud?” Mees hakkas vuristama, nagu teeks suulist eksamit. Korrektselt, jäigalt ja kõigi reeglite kohaselt. Ta hakkas Lottele otsekohe meeldima. „Sündmuskoha keskne piirkond on valve alla võetud ja piirdega eraldatud. Seal on käinud ainult valvearst, kes tuvastas tüdruku surma. Oleme ka lähiümbruse valve alla võtnud,” lisas noormees. „Okei. Hästi ... Kas järgisite t-reeglit?” Lotte nägi, et politseikadeti selg tõmbus veel kraadikese sirgemaks. See mees tegi tema südame soojaks. „Punktipealt, proua komissar.” Lotte noogutas ja saatis noormehe postile tagasi. Märkas, et Viljar vaatas teda küsiva pilguga. „Mis pagana t-reegel?” Lotte naeratas. Viljari uudishimu meeldis talle. „Teostada tarvilikud toimingud teo tehiolude ja toimepanija tuvastamist tagavate tõendite turvaliseks talletamiseks.” „Ah?” „See on t-reegel. Määratleb, mida esimene üksus sündmuskohal tegema peab. Kõik sõnad algavad t-tähega. Mulle see meeldib. See reegel, tähendab ... Selles, et kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega, peitub teatud kord.” Viljar vangutas pead ja Lottele tundus, et ka Alexander pööritas silmi. Lotte telefon helises ja ta läks teistest veidi eemale. Helistas Åse Frugård, kes palus, et ta paneks kombinesooni selga ja tuleks tema juurde teisele korrusele. Lotte lubas palve täita ning viipas Viljarile ja Alexandrile, et nad kaasa tuleksid. Nad läksid politseikadeti juurde ja Lotte andis talle korralduse lubada Viljaril ja Alexandril auto juurde minna ja anda Alexandrile ka jope kätte. Mees noogutas napilt ega küsinud midagi. Enne kui Lotte lindi alt läbi puges, käskis ta Viljaril ja Alexandril autos oodata, kuni ta ütleb, mis edasi saab. „Vaata, et poiss sooja saaks,” sosistas ta enne minekut. Haugaleite, Haugesund Pühapäeva ennelõuna, 1. märts Astunud uksest sisse, jäi Lotte Skeisvoll seisma, silus kaitsekombinesooni ja sättis helesinise juuksevõrgu kummipaela peas otseks. Ta veendus, et kombinesooni mõlemad sääred katsid korralikult saapaid. Märkas, et ühe kilesussi kumm oli teisest paar sentimeetrit kõrgemale tõmmatud, ja kohendas seda. Niisugused asjad rahustasid teda. Aitasid tal aju õigesti häälestada ja halbu mõtteid tõrjuda. Esikus seisis Knut Veldetun ja valvas, et ükski kõrvaline isik majja ei siseneks. Ta noogutas Lottele napilt. Lottele oleks ära kulunud sõbralik naeratus, aga olukord ei lubanud tundlemist. Lotte juhatati läbi hämara elutoa, kus oli selgelt näha eilse peo jälgi, ja trepist üles teisele korrusele. Talle tuli vastu kohtuarst, vana kiilaspäine kuivik, kes ei öelnud samuti midagi. Vana rebase tundeid väljendas ainult mornilt kipras suu. Trepimademel seisis Åse Frugård ja ootas. Käeviipega kutsus ta Lotte magamistuppa, kus lebas Emilie Sand Vormedal. Lotte seisatas ja kogus end paar sekundit, kui oli tuppa astunud ja voodis lamavat tüdrukut silmanud. Too lebas väändunud asendis. Tekk oli põrandale langenud ja paljastanud alasti keha, mille nahk oli nagu kivistunud vulkaanimaastik. Suu oli lahti, tardunud keset meeleheitlikku hingetõmmet. Åse Frugård astus tema kõrvale, tegemata Lotte viivitamisest välja. „Emilie Sand Vormedal. Kahekümneaastane. Torstein ja Anny Vormedali tütar, lapsendatud Etioopiast. Saabus Norrasse ühe aasta vanuselt.” Lotte noogutas. Mõistis olukorda ja tõrjus peast kujutluse muserdatud adoptiivperest. Mitte selleks ei toonud nad tüdrukut turvalisse Norrasse. „Oled sa midagi leidnud?” Åse näost sai ääretu kurrulise maastiku kaart. Nendele, kes teda tundsid, oli see rahulolematuse kindel märk. Ta kummardus voodi kohale ja asetas oma kõhna kinnastatud käe tüdruku küünarvarrele. Ta pööras käsivart nii, et nähtavale ilmus punane vertikaalne haav. „Tüdrukul on mõned sinikad, aga nähtavaid haavu ei ole, välja arvatud see. Ma arvan, et see on küünistamisjälg. Kriimustusel on sellele vastav laius, selge algus ja – nagu näed – kaarjas kuju, ja ähmane lõpp. Muid vigastusi ei paista. Mitte mingeid väliseid märke kägistamisest ega ka selgeid märke lämbumisest aspiratsiooni tagajärjel.” „Aspiratsioon ... Sa mõtled, et tüdrukul tekkis mingi hingamistakistus?” Lotte kompas sõrmedega tüdruku kaela. Ta ei näinud nöörijälge ega märke kaela pigistamisest. Åse noogutas kinnitavalt. Toas polnud kuulda midagi peale kombinesoonide kahina. Mitte miski ei olnud nii vaikne kui surm. „Vaata siia.” Åse kergitas tüdruku silmalaugu. Lotte kummardus ligemale. Surnu näole nii lähedal olla oli alati ebameeldiv. See oli nagu loata tungimine isiklikku ruumi. Nägu oli sile ja sellel ei olnud heitluse märke. Silmadega ei olnud midagi erilist lahti ja Lotte vaatas Åsele küsivalt otsa. Vanale kriminalistikaeksperdile näis Lotte tähelepanematus hetkeks rahuldust pakkuvat. „Eks ole? Ka mina ei näinud seda kohe esimesel pilgul.” Ta võttis oma kohvrist luubi. „Aga kohtuarst. Tema nägi ilmselt midagi, ja kui sa vaatad luubiga ja keskendud pisarakanalite ümbrusele ...” Åse Frugård hoidis luupi Lotte silmade ees, ja peagi selgus, mida kohtuarst oli näinud. „Kas need on petehhiad?” Frugård naeratas. Haruldane vaatepilt, mis ilmutas end tavaliselt siis, kui keegi kuulutas pikal koosolekul välja suitsupausi. „Jah. Petehhiad ehk Tardieu täpid. Tekivad silma sidekestale lämbumisel.” „Aitäh, aga ma ei vaja loengut, Åse. Ma tean, mis need on. Küsimus on hoopis selles, et surnukehal ei ole muid lämbumistunnuseid, nagu ma aru saan. Ja need on ju imepisikesed, peaaegu nähtamatud.” Lotte ajas selja sirgu. Tüdruku lähedal viibida oli üha ebameeldivam. „Kas ta võis une pealt lämbuda? Jõi ennast pildituks ja vajus sellisesse asendisse, et padi või miski muu lämmatas ta ära?” „Selle kohta on veel vara midagi öelda. Padi võiks asja seletada, aga me ei leidnud suu ja nina ümbert kiude, ja voodis olevad padjad on üsna kohevad, nii et sel juhul oleksime pidanud leidma. Nii mõnigi asi viitab siiski hapnikupuudusele ja ma ütleksin, et surm saabus millalgi eile õhtul. Kui Alexander Gudmundsson kell pool üheksa hommikul tema kõrval ärkas, oli rigor mortis nii kaugele arenenud, et tüdruk jäi endisse asendisse, kui ta proovis teda pöörata.” Lotte ajas end järsult püsti ja haaras eksperdi käsivarrest kinni. „Mida kuradit sa räägid? Kas Alexander leidis ta?” Åse kergitas kulme ja vaatas Lottele imestunult otsa. „Kas sa ei teadnudki? Vähe sellest, et leidis. Ta veetis terve öö tüdrukuga koos.” Lotte läks kähku esikusse. Tüdruk oli ilmselt lämbunud ja tema oli tüdruku voodikaaslase sündmuskohast mõtlematult ära saatnud. Viljar vastas teise helina järel ja Lotte viis ta olukorraga kurssi. Ta palus Viljaril maja juurde tulla, et kõigepealt temaga rääkida. Alexander oli alles seitsmeteistaastane ja Lotte ei tahtnud poissi ilma isa nõusolekuta politseijaoskonda vedada. Pealegi ... Nii palju kui ta Viljar Ravn Gudmundssoni tundis, oli alati targem teda enne kerkima panemist väheke sõtkuda. Ta võttis kombinesooni seljast, läks ookerkollase naabermaja juurde ja jäi ootama koos noortega, kes olid peol viibinud. Kaks neist olid talle tuttavad. Ta oli veidi jahmunud, kui nägi, et peoliste seas oli Maria Friestad. Lotte oli teda paar korda hoidnud, kui tüdruk väike oli. Maria oli tema lähima naabri tütar. Vähem üllatav oli näha seal Ingar Fjelli. Temast oli kasvanud pikk ja nägus noormees. Ta oli Haugesundi eelmise politseiülema poeg, ja kogu jaoskond nunnutas teda, kui ta väiksena seal mööda koridore silkas. Ta käis endiselt aeg-ajalt jaoskonnas juttu ajamas. Lotte astus tema juurde ja ütles tere. Poiss oli juhtunust ilmselt vapustatud ja Lotte nägi, et ta püüdis teiste eest pisaraid varjata. „Kas sa tundsid teda?” Ingar noogutas, aga ei öelnud mõnda aega midagi. Vihm ja külm panid ta lõdisema. Ta avas suu, et midagi öelda, aga lõi kõhklema. Lõpuks tulid sõnad välja. „Miks lähevad kõige paremad alati kõige varem?” Ta ütles seda nii tasa, et keegi peale Lotte ei kuulnud. Lottel oli temast kahju. Tema ema oli teinud enesetapu, kui poiss oli kümneaastane. Lotte oli siis alles äsja jaoskonda tööle tulnud ja too sündmus oli tal liigagi hästi meeles. Just tema oli pidanud naise laetala küljest maha võtma. Ebameeldivast mälestusest judisedes nägi ta Viljarit mäest üles tõttamas. Mees tuli pooljoostes, aga see nägi välja pigem nagu ebaõnnestunud kiirkäimine, mille puhul iga jooksusamm puusad õõtsuma pani. Lotte laskis tal hinge tõmmata ja seletas talle samal ajal, et juhtunud oli midagi väga tõsist ja et ta oli alles nüüd teada saanud, et Alexander oli Emilie leidmisega otseselt seotud. „Kas Alexiga on kõik korras?” Seda küsis Ingar. Viljar noogutas. Suitsetajakopsud ei võimaldanud ilmselt veel mõnda aega verbaalseid vastuseid anda. Lotte läks koos Viljariga allamäge parkla poole, kuhu Viljar oli auto jätnud. Päris raadio teel, kas keegi oli Alexandri esialgse ülekuulamise läbi viinud. Knut Veldetun vastas kohe. „Mina rääkisin temaga. Ta ütles, et tema leidiski tüdruku, kui ta hommikul ärkas.” „Okei. Niisiis peab Åse jutt paika.” „Jah, aga kaklusest ma talle ei rääkinud.” Lotte jäi seisma. Andis Viljarile märku oodata. „Kaklusest? Kas on midagi erilist, mida ma peaksin teadma?” „Jah. Paar noort väidavad, et Gudmundsson katsus hommikul magamistoast salaja välja hiilida ja ütles, et Emiliet ei ole toas. Siis proovis ta takistada neid tuppa minemast. Kui nad ta kõrvale lükkasid, pani ta jooksu. Sellepärast käis maja ees kähmlus, kui me kohale jõudsime.” „Kurat!” Lotte hakkas Viljari auto poole sörkima. Ta oleks pidanud kõigepealt Knutilt küsima. Noor kadett, kellega ta oli rääkinud, oli ilmselgelt täielik põmmpea. Ta oli vist ainult valvepostil seisnud. Kui Lotte ja Viljar jõudsid kurvi taha, kuhu Viljar oli auto parkinud, juhtus mõeldamatu. Viljari uue Mazda rooli taga istus Alexander. Niipea kui ta nägi neid mäest alla jooksmas, vajutas ta gaasi põhja ja laskis siduri lahti. Kruus lendas piki auto külgi ja auto vänderdas veidi aega ohtlikult siia-sinna, kuni leidis õige suuna ja kihutas Vestevegeni poole. Asalvik–Toskatjønn, Haugesund Pühapäeva ennelõuna, 1. märts „Kurat!” Alexander röökis autos, kui ta külg ees Skillebekkgatale keeras. Kiirus oli järsu kurvi jaoks liiga suur, auto tagumine ots põrutas vastu elupuuhekki ja viis osa sellest kaasa. Alexandril oli raske autot otseks pöörata ja ta tänas õnne, et teiselt poolt kedagi vastu ei tulnud. Rattad hakkasid taas veerema ja auto kihutas edasi. Kehas särises paanika. Iga närv oli põlev süütenöör ja ta klammerdus rooli külge. Ei võtnud Haugevegeni ristil kiirust maha, vaid pani hoopis silmad kinni ja andis minna. Ta kuulis pidurite kriiksumist, aga jõudis enne kokkupõrget üle tee. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ta täie hooga teel Karmsundgata fooriga ristmiku poole. Üks vanem abielupaar jäi Flokesgate kortermaja ees seisma ja draamat pealt vaatama. Üks mees, kes parajasti Kommunegårdeni ees sebral teed ületas, keeras ringi ja jooksis tagasi. Fooris põles punane tuli, aga Alexander ei saanud peatuda, sest kiirus oli liiga suur. Alexander vandus valjusti ja hakkas autot paremale pöörama. Ta jõudis mõelda, et on ikka nöök, et linna ainuke foor on punane, aga kohe tekkis tal uus mure. Kuna auto libises vihmamärjal asfaldil, sai ta aru, et ei suuda õigele sõidurajale keerata. Auto elas oma elu, libises üle keskjoone vastassuunavööndisse. Kui oleks olnud reede pärastlõuna, mitte pühapäeva hommik, oleks auto raudselt põrutanud ninaga vastu ummikus seisvate autode rivi. Ta kuulis, et ümberringi andsid teiste sõidukite juhid ägedalt signaali, aga tal õnnestus hädavaevu autot teel hoida. Ta andis uuesti gaasi ja vajutas signaali põhja, et sundida vastutulevaid autosid Karmsundgata lõunasuunalisele sõidurajale tõmbuma. Lotheparkenile lähenedes õnnestus tal auto õigele rajale pöörata. Tema taga seisid tee ääres kaks sõiduautot, millel oli rängast laupkokkupõrkest puudu jäänud vaid sekundi murdosa. Ma ei lähe mingile kuradi ülekuulamisele ... Alexander teadis, et ta on in deep shit, ja hakkas tuhnima jope taskutes, mille politseinik oli talle toonud, aga siis ilmus nähtavale Flotmyri ringristmik ja ta pidi valima. Kas pidurdada järsult ja loota, et pidurdusteekond on piisavalt lühike, nii et ta ei rammi vasakult samale ringristmikule suunduvat bussi, või vajutada gaas põhja ja paluda kõigevägevamat, et buss oleks teel lõuna poole, mitte kesklinna. Ta valis viimase variandi. Alexander kuulis oma karjet, kui ta ringristmikule vuhises. Bussijuht vajutas signaali põhja. See kõlas, nagu üürgaks udupasun Alexandrile otse kõrva. Rehvid kiunusid asfaldil. Ta vingerdas bussi kõrvalt läbi ringristmiku lõuna poole viivale neljarealisele teele. Sõitis autode vahel slaalomit, kuni jõudis Flotmyri Esso tanklani ja läbis Haugesundi staadioni juures järgmise ringristmiku nii suure kiirusega, et auto kõikus ohtlikult. Haugesundi haiglale lähenedes kuulis ta tagapool sireene undamas ja nägi silmanurgast, et Stord/Haugesundi kõrgkooli juures tuli üle künkaharja mitu vilkurit. Süda ei pumbanud enam verd, vaid soontesse tungis puhas adrenaliin. Ta kompas jälle parema käega jopetaskuid, roolides autot vasaku käega. Kui ta ligines Haugesunds Avisi meediamajale, hakkas telefon helisema. Alexander haaras telefoni, ei vaadanud, kes helistab, vaid eeldas, et see on politsei. Ta karjus telefoni: „Keri põrgusse!” Siis avas ta akna ja viskas telefoni minema. 7-Eleveni juures ringristmikku läbides õnnestus tal napilt teel püsida ja ta nägi liiga hilja jalgratturit, kes sõitis mööda sebrat üle tee. Seekord polnud võimalik kokkupõrget ära hoida. Alexander põrutas vastu jalgratta tagaratast ja nägi õudusega, et nii rattur kui ka ratas paiskusid kõrvale ja libisesid tema taga teelt välja. Ta nägi peeglist, et esimene kahest politseiautost pidurdas järsult ning üks politseinik kargas autost välja vaatama, mis jalgratturiga juhtus. Kõik oli täiega pekki läinud. Alexander äigas kätega vastu rooli. Kolmandat korda taskutes tuhnides leidis ta lõpuks selle, mida otsis. Aken oli endiselt lahti, ta võttis kõik, mis taskus oli, ja viskas välja, aga tähelepanu hetkelisest hajumisest piisas. Uuesti pilku tõstes nägi ta äkitselt enda ees plinkivaid vilkureid. Opeli hoone juures olid ringristmiku ees peatunud kaks politseiautot ja sättisid üles ajutist teetõket. Alexander haaras roolist ja keeras vastassuunas ringristmikule. Silmapilguks kaotas auto kontakti teepinnaga ja põhi kolksatas, kui ta otse üle betoonist saare põrutas. Auto tõusis õhku ja kui rattad teisel pool asfaldile maandusid, libises Mazda elegantselt mööda politseiautost, mis ei olnud veel jõudnud kogu teed tõkestada, ja sattus Raglamyri poole viiva tee õigesse sõidusuunda. Kui auto õhku tõusis, oli Alexander rooli ehmunult lahti lasknud, aga nüüd pidi ta selle uuesti pihku haarama, et auto teepiiret ei rammiks. Parem külg kraapas piirde serva ja Alexander klammerdus õhku ahmides rooli külge. Õlad vabisesid. Samal ajal kui auto Raglamyrist mööda kihutas, kujutas ta ette, mis juhtub, kui politsei isa korteris tema toa pahupidi pöörab. Möödunud Toskatjønnist, otsustas ta keerata Kolnesi poole. Seal oli palju väikesi kõrvalteid, kuhu saaks auto ära peita. Ta pidi minema pääsema, kuidagiviisi koju hiilima ja kõik ära viima, mis seal oli. Eelkõige sülearvuti. Kiirus oli auto võimekuse piirile ohtlikult lähedal, kui Alexander väljus pikast kurvist Toskatjønni teemaksupunkti juures. Kuna tee muutus kurvi taga laugemaks, mõistis Alexander, et tema saatus on otsustatud. Mõlemal pool teed plinkisid sinised vilkurid ja ta nägi, et sõiduteele on pandud siilid. Alexander reageeris kohe. Ta vajutas nii kõvasti pidurit, et oli tunne, nagu läheks jalg läbi auto põhja. Rattad ei lukustunud, aga asfalt oli vihmast libe ja kiirus ei paistnud vähenevat, kui auto siilide poole libises. Kui rattad nendest üle veeresid, kostis kaks põrgulikku pauku ja rool hakkas oma elu elama. Auto hakkas vänderdama, kuigi ta roolis kõigest väest. Miski ei aidanud. Alexander laskis rooli lahti, tõstis käed näo ette ja karjatas valjusti, kui auto põrutas otsejoones paremal pool teed kõrguva kaljuseina poole. Karmsundgata, Haugesund Pühapäeva ennelõuna, 1. märts Elus tuleb ette silmapilke, mille jooksul meile jõuab kohale, et kõik, mida me oleme elust teadnud, on illusioon. Et tegelikkus on kahemõõtmeline aerofoto, kus kõik olulised detailid on taandunud hallideks varjudeks. Nende ajakillukeste vältel mõistame, kui vähe me teame, kui abitud me oleme. Viljar Ravn Gudmundssonil oligi praegu niisugune hetk. Seistes jahmunult vihma käes ja nähes, kuidas poeg temalt varastatud autoga minema raasib, tundis ta täielikku ja kõikehõlmavat jõuetust. Kui Lotte Skeisvoll küsivalt tema poole vaatas, ei osanud ta midagi kosta. See tegu oli ebaloogiline. Alexandrilt poleks ta iial midagi niisugust oodanud. Aga ometi see juhtus. Viljar seisis tee ääres ja vaatas, kuidas tema auto tagatuled Vestevegeni lõpus silmist kadusid. Lotte jooksis oma auto poole ja rääkis samal ajal palavikuliselt raadiosaatjasse. Viljar jäi lühikeseks viivuks seisma ja jooksis siis Lottele järele. Nad pidid Alexandri peatama, enne kui ta iseenda või tuttuue auto sodiks sõidab. Lotte istus rooli taha ja viipas Viljari autosse. Imestunult pani Viljar tähele, kui palju aega Lotte kulutas. Ta kinnitas turvavöö, sättis peegleid ja otsis midagi kindalaekast. Viljar kibeles juhtimist üle võtma ega pidanudki lõpuks enam vastu: „Mida sa teed? Alexander kaob meil käest. Kas me ei peaks kiirustama, et talle järele jõuda?” „Ei.” „Ei ...? Mis mõttes? Me peame ta peatama. Tal pole ju veel lubegi.” Lotte Skeisvoll käivitas auto. Tagurdas rahulikult parklast välja ning sõitis pikaldases tempos mööda Vestevegenit. Ta vaatas Viljari poole ja asetas parema käe mehe süles lebavale käele. „Tema peatamine ei ole meie ülesanne, Viljar. Kõiki patrulle on hoiatatud ja nad peavad Alexandri esimesel võimalusel kinni. Me sõidame talle järele. See on kõik, mida me praegu teha saame.” Ta proovis manada näole rahustavat naeratust, aga tema ilme meenutas ainult kaastundlikku matusekorraldajat. Viljar oleks tahtnud autost välja hüpata ja Alexandrile järele joosta. Ta pidi midagi ette võtma. Tegema ükskõik mida, ainult mitte venima koos Lottega teosammul. Isegi kaabu ja rulaatoriga vanamehed oleksid Lotte sabas kärsitult signaali andnud. „Lotte ... Ole kena, ma ujun ka kiiremini kui sina sõidad.” Jälle too kahemõtteline naeratus. Lotte nõjatus istme seljatoele ja ohkas raskelt. Peatus Karmsundgata ristmikul punase fooritule ees. Vihm trummeldas vastu akent. Kojamehed libisesid aeglaselt edasi-tagasi ja autod purjetasid pikaldases pühapäevatempos mööda. „Parim, mida me saame teha, on katsuda välja selgitada, miks su poeg paanikasse läks. Mitte kihutada talle järele ja ajada ta veel rohkem stressi, kui ta juba on. Küll nad ta varsti peatavad, kaugele ta ei jõua.” Viljar laiutas rusutult käsi. „Kust kurat mina tean, mida ta mõtleb. Mõttekale vestlusele kõige lähem olukord, mida meil õnnestub saavutada, on selline, et mina räägin ja tema mühatab. Eile püstitasime uue isikliku rekordi. Siis vastas ta koguni kahel korral mu küsimusele.” Lotte ninajuure kohale ilmus sirge korts. Tema pilk peatus põgusalt Viljaril ja kinnitus siis taas teele. „Kas te ei räägi omavahel? Ta elab ju sinu juures.” „Ära nori, Lotte! Ära loe moraali. Oled sa millalgi proovinud elada ühe katuse all teismelisega, kellel on möllavad hormoonid, kõrvadesse siirdatud kõrvaklapid ja peopesa külge kasvanud mobiiliekraan? See on suur õnn, kui sulle vahel harva poetatakse mõni köhatus või uimane „ah?”. Mul on udune mälestus, et millalgi paar aastat tagasi moodustas Alex ühe täislause. Ma märkisin selle kuupäeva kalendris ära.” Viljar teadis, et ta on ebaõiglane, aga tundis vajadust kaitsta end selle lastetu naisterahva ees, kelle meelest viltune filter kohvimasinas oli kriminaalkuritegu. Nad möödusid Tonjer Skilt & Dekori poest ja alustasid just lauget laskumist Flotmyri ringristmiku poole, kui politseiraadio ellu ärkas. „Kõik üksused ... Objekt on meie ees. Ületab kiirust.” Lotte surus lõuapärad kokku. Viljar nägi, et ta pingutab, et rahu säilitada. Viljari enda süda võbises ja jalad tammusid matil nagu trummipulgad. „Helista talle!” Lotte osutas peaga telefonile, mida Viljar käes hoidis. „Praegu ...? Ta on ju roolis, ta võib teelt välja sõita, kui ...” „Palun tee, nagu ma ütlen. Ma ütlen, et helista talle! Käsi tal auto peatada.” Viljar otsis numbri kähku välja ning tõstis mobiili kõrva äärde. Ta ei teadnud, mida öelda, kui poiss vastab, aga see mure langes ära. Kui kõne vastu võeti, kuulis ta ainult Alexi röögatust. Lotte vaatas teda küsivalt, kui ta telefoniga käe alla laskis. „Ta käskis mul põrgusse kerida ... Ja pani ära.” Viljar kattis näo kätega. Tajus, et vana tuttav ärevus haarab temast kinni ja tahab teda musta auku vedada, kui politseiraadio uuesti häält tegi. „Me peatume. Objekt sõitis meediamaja juures ülekäigurajal jalgratturile otsa. Rattur on vastassuunavööndis pikali.” Viljaril hakkas pea ringi käima. Paanika, hirm ja tohutu mure. Alles siis, kui ta akna lahti tegi, et õhku saada, märkas ta, et Lotte oli keeranud tee äärde ja peatunud Karmsundgata Esso tankla juures. Ninna tungis diislihais. Lotte istus rooli taga nagu kivikuju. Ei öelnud midagi. „Lotte, sa pead sõitma! Alex ajas kellegi alla.” Viljar pani akna uuesti kinni, pööras end Lotte poole ja taipas, et Lotte ei ole võimeline sõitma. Naise käed värisesid ja ta lõõtsutas. Viljar püüdis temaga kontakti saada, pannes käe tema põsele ja pöörates tema nägu enda poole. Lotte nahal oli külm higi, Viljar tegi tema turvavöö lahti ja avas kaeluse. „Pole midagi, Lotte. Katsu rahulikumalt hingata. Lase rool lahti, võta rahulikult. Me jääme siia. Nagu sa ütlesid, ei saa me midagi teha.” Imelikul kombel leevendasid tema püüded Lottet rahustada tema enda ärevust. Viljar teadis, et Lotte oli viimastel kuudel ärevusega maadelnud, aga sellest ei tohtinud keegi midagi teada. Muidu oleks ta kohe operatiivtöölt kõrvaldatud ja kirjutuslaua taha pandud. Viljar ise oli tamm, mis ähvardas veevoogude survele järele anda. See, mida ta politseiraadiost kuulis, oli uskumatu. Tema poeg põgenes arutult politsei eest, oli ilmselt täiesti endast väljas. Mida sa ometi teed? Miks sa nii väga kardad? Mõte, et poiss oli Karmsundgatal jalgratturile otsa sõitnud, tuli eemale tõrjuda. Silmanurgast nägi Viljar, et Lotte silmad hakkasid terasemaks muutuma, ja ta üritas naist käigukangi, turvavööde ja rooli vahel kohmakalt kallistada. Lotte laskis ennast kallistada. See oli hea märk. Mõnikord ta ei lasknud. Kui Viljar oma istmele tagasi vajus, puhkes politseiraadios kaos. Viljar hoidis kramplikult Lotte käest kinni, kui Toskatjønnist kirjeldati Alexandri sõitu. Ta kuulis sideraadiost kõva kokkupõrget kaljuseinaga ja karjatas. Järsu liigutusega kargas ta autoistmelt üles ja autost välja. Ta jooksis kõigest väest mööda teed edasi. Jooksu ajal kaikusid tema kõrvus viimased raadiost kuuldud sõnad: „Meil on vaja kiirabi. Objekt sõitis vastu kaljuseina.” PIDU Veronica Üks klaas kukkus põrandale ja Veronica Østensjø vaatas elutoas ringi. Oli võimatu aru saada, kes selle pillas. Selle peo järel koristamine saab olema õudukas, mõtles ta omasegatud Mojito jääsuppi lürpides. Õnneks ei tule ema ja isa koju enne teisipäeva. Toas oli paarkümmend noort ja ka ülejäänud majas käis hoogne pidu. Kõlarites mürtsus muusika ja põrand vibreeris kõigi nende napside taktis, mida Freddy Kalas neid sel laupäevaõhtul võtma ärgitas. „Oled sa Alexit näinud?” Emilie trügis Veronica juurde. Ta näis olevat endast väljas. Meik oli laiali läinud, ülespandud ronkmustad juuksed kippusid klambri vahelt välja. Liibuv valge kleit oli reitel kõrgele üles nihkunud. „Sa näed õudne välja. Mis toimub?” Emilie vaatas pool pead lühemale Veronicale otsa. Kummardus tema kõrva äärde ja hüüdis: „Vahet pole, kuidas ma välja näen! Oled sa Alexit näinud?” „Miks sa selle tattnokaga jamad, Emilie? Tal hakkab sinu läheduses iga kord ila tilkuma. Minu meelest täiega spooky.” Emilie müksas Veronicat nii, et too kaotas tasakaalu ja pidi seina najale toetuma. „Kas keegi küsis sinu arvamust, Veronica ... Ah? Kui sa arvad, et sinu sõbrad, keda sa oled siia vedanud, on palju paremad, siis eksid sa kuradi rängalt.” Emilie käitumine oli imelik. Ta oli tavaliselt lõbus tüdruk. Tujutõstja. Aga täna õhtul oli ta olnud juba esimeste külaliste saabumisest saadik pire ja tige. Veronical oli nutt kurgus. Keegi ei küsinud temalt kunagi midagi, teda peeti enesestmõistetavaks. Igal nädalavahetusel üks ja sama. Kui läheduses viibis mõni isane, oli Veronica paljas õhk. Poisid tunglesid alati Emilie ümber, eesotsas Alexiga. Too oli kiidukukk ja terava keelega. Liiga noor. Liiga ülbe. Liiga ennasttäis. Emilie tõmbas selliseid poisse ligi nagu kärbsepaber. Veronica istus ja saatis teda pilguga. Emilie kakerdas toa keskpaiga poole ning jäi korraks seisma ja Bjørnar Nedstrandiga rääkima. Oli ilmne, et nad tülitsesid millegi pärast. Natukese aja pärast tuli Ingar Fjell vahele ja takistas neid teineteisele kallale kargamast. Äkitselt seisis Veronica ees Embla Tuastad ja varjas vaadet tantsupõrandale. Lühike tume poisipea. Torkivad rohelised silmad. Purukaine nagu ikka, üleoleva näoga. Tema kohalolek peol oli katsumus. Vooruse verstapost, kes ei vääratanud kunagi. Pidas alati kõik meeles, mida keegi ütles või tegi. Veronica ei jaksanud Embla lõputut vingumist kuulata ja pärast lühikest jutuajamist trügis ta tantsivate noorte vahele. Bjørnar pidas ta kinni ja Veronica oli dilemma ees. Kas otsida Emilie üles või kasutada võimalust Bjørnarile ligi pääseda? Ta valis viimase. Bjørnar Nedstrand ehk Mr Big, nagu teda kutsuti, oli atleet. Viide superarmukesele sarjast „Seks ja linn” ei olnud juhuslik, ja hüüdnimi ei olnud aktuaalsust kaotanud, kui tema endine tüdruk oli mõne kuu eest mõningad pikantsed üksikasjad välja lobisenud. Veronica pidi temast kahe käega kinni hoidma, et liiga hoogu läinud tantsijate müksudest mitte pikali kukkuda. Bjørnar õõtsutas ülakeha muusika rütmis ja asetas parema käe Veronica tagumikule. Tema naeratus oli siiras ja soojadest pähkelpruunidest silmadest kiirgas huvi ja hoolimist. Veronica ihu hakkas kripeldama ja ta laskis poisil end juhtida. See õnn ei kestnud kaua. Nende ette ilmus Yusuf Samfari ja koputas Bjørnarile õlale. See silguniisk pidi sõbraga suhtlemiseks peaaegu kikivarvule tõusma. Veronica püüdis Yusufile märku anda, et too uttu tõmbaks, aga tüüp ei teinud temast välja. Veronica vihastas järjekordse ignoreerimise peale, aga ei öelnud midagi. Yusuf tiris ja nügis Bjørnari tantsupõrandalt minema. Veronica kuulis ainult nende jutu esimesi sõnu. „Me leppisime ju kokku, Bjørnar!” Nurgas istusid peegellaua ääres kaks poissi, kes olid lõpetanud Vardafjelli gümnaasiumi samal aastal kui Veronica. Vidar ja Even. Veronica ajas selja sirgu ja läks nende juurde, kui nägi, millega nad ametis olid. Nägi silmanurgast, et Eveni uus tüdruk Maria tõmbus eemale. Nii tegi ta alati. Haruldaselt hädine ja häbelik tüdruk ... „Kuule, Even ... Ära siin toas sellega jama. Kohe näha ju, mis te teete.” Läikivale klaaspinnale oli veetud kaks triipu ja Even valmistus väikese punase kõrrega tõmbama. Ta ei kuulnud Veronica sõnu või ei tahtnud kuulda. Tõmbas ühe triibu ninna ja pakkus kõrt lahkelt Veronicale. Tema sõber sekkus otsekohe. „Mida perset, Even? Unusta ära,” ütles ta ja napsas kõrre enda kätte. Teine triip kadus klaaslaualt, enne kui Veronica jõudis uusi proteste kuuldavale tuua. Tüdruk vangutas pead. Kui tema vanemad sellest kuulevad, ei lasta tal enam nädalavahetustel üksi koju jääda. Võib-olla oligi hea, et naabrimees Trondile oli tehtud ülesandeks valvata, et sel nädalavahetusel kõik korras oleks. Ilmselt oli vanematel siis süda rahulikum. Trond oli lubanud, et ei räägi peost, kui maja uks on ka temale lahti ja ta võib vabalt jooke võtta. Ta oli küll isa sõber ja sama vana kui isa, aga täitsa tore mees. Ainus varjukülg oli see, et tal oli üks sõber kaasas. Geirmund Bakken. Ilastav vana jäär. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/geir-tangen/sudamemurdja/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1221.59 руб.