Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Maapõu. II osa Peter V. Brett Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise tõttu. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsitsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.Nüüd on Arleni, Jardiri ja Arleni naise Renna pingutused viia sõda deemonite juurde jõudnud haripunkti: algab rännak alla Maapõue, kurjuse lätetele, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Nende teejuhiks on Alagai Ka, vangistatud riuklik deemonivürst, kelleta pole rajaleidmise lootust, kuid kelle usaldamine ähvardab minna kalliks maksma. Senikaua on maapinda asunud ründama sülem, ning Leeshal, Ineveral, Ragenil ja teistel tuleb mängu panna kogu oma vaprus üleüldise hävingu vältimiseks, sest saatusliku vastasseisu otsustav lõppjärk on käes.„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise „Deemonite” sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”. Originaali tiitel: Peter V. Brett The Core Del Rey an imprint of Ballantine Books 2017 Toimetanud Mari Klein Korrektuuri lugenud Mare Lõokene Kaane kujundanud Toomas Niklus Copyright © Peter V. Brett 2017 Reprinted by arrangement of Peter V. Brett and JABberwocky Literary Agency © Tõlge eesti keelde. Lauri Saaber, 2019 ISBN 978-9985-3-4589-4 ISBN 978-9985-3-4619-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Sirena Lilithile, kes on juba muutnud mu elu lugematuil viisidel 25. SÜGAVIKU SUU 334 pN „Armsaim.” Jardir tiirutas öötaevas, hõbedane kuusirp heitis kasinat valgust. Maaaladel allpool eristas ta tihedalt deemoneid, kes kiirgasid tema kroonipilgule just nagu tõrvikud. „Ma olen siin, mu arm,” vastas Inevera peaaegu kohe. „Me läheneme sügaviku suudmeavale,” ütles Jardir. „Ehkki viibime inimasustusest kaugel, kubiseb kant alagai’dest. Loodusliku võlujõu hulk suureneb. See võib jääda meie viimaseks jutuajamiseks, enne kui suundun sinna, kust ei küündi sinuni isegi Kaji kroon.” Nähtamatuseloitsud ihul mahedalt kumamas, saatsid Par’chin ja Jiwah Ka taamal all Alagai Ka vangikongi. Väikest vankrit juhtis Shanvah, teraskuuti katsid Par’chini loitsingud, mis ohjeldasid kurjust sees ning maskeerisid kurjuse eest väljas. Shanvah’ kõrval istus pingi külge aheldatud isa, tuiutades tuimalt tühjusse. Juhuks kui kaitsemeetmetest ei piisa, mähkis neid endasse ka Shanvah’ hääl, mida võimendas relvaõe kingitud kaelaehe. Neiu laulis ikka ja jälle „Vanakuu laulu” üht salmi: imekaunis tüünestav viisijupp ähvardas kaetada koguni Jardiri. Ülalt vaadates eristas Jardir, kuidas loitsumärgid turvasid salgakest maapinnal. Need särasid kroonipilgus – väe piiriks oligi valguse ulatus. Shanvah’ võlukunst oli peenekoelisem, ent mõju eksimatu. Kuuldealasse sattunud alagai’de liigutusi läbis lainetus, nood tüüriti sujuvalt eemale tähelepanu pälvimata. „Minu õetütre väevõim kasvab,” jätkas Jardir. „Tõesti, tõesti, Everami plaan on äraarvamatu. Leidub Päästja Odasid, kellega võitlesin kõrvuti kakskümmend aastat. Poegi on mul nii palju, et kõikide tundmisega ei saa ma kiidelda. Ning ometi valiti hoopis mu õetütar, vaevalt meheleminekueas, kõndima minuga Sügaviku Suhu ja kandma Sharak Ka raskust.” „Andesta mulle, armsaim, iga lahkusetu sõna, mille laususin eales su õdedele,” ütles Inevera. „Nende üsast võrsus kolm vahvaimat sõdalast, keda Ala pinnal iial nähtud.” „Andku Everam, et see meid aitaks.” „Kas te maganud olete?” küsis Inevera. „Me puhkasime tunnikese, kui päike oli kõrgel,” ütles Jardir. „Vähevõitu, abikaasa,” noomis Inevera. „Keharammu suudab võlujõud taastada, aga teie vaim vajab und, muidu ohustab teid hullumine.” „Siis palvetan ma üksjagu aega, kuni meie kohus on täidetud,” ütles Jardir. „Pärast seda pole enam millelgi tähtsust.” „On ka pärast,” vaidles Inevera. „Me magame päeva saabudes,” ütles Jardir. „Homme öösel on vanakuu ja laseme priiks Alagai Ka, et ta juhataks meid mööda rada allilma pimedusse. Seejärel ei maga me kardetavasti rohkem, enne kui tuleb võit või surm.” „Kus te asute?” küsis Inevera. „Natuke põhja pool mäge, millel meie Par’chiniga võitlesime Domin Sharum’is. Paik on väerikas, armsaim. Nüüd mõistan ma, mis Par’chini siia tõmbas.” „Su hääl tuhmub,” ütles Inevera. „Ava mulle veel viimast korda süda. Kuidas sa end tunned, lähenedes Sügaviku Suule?” „Innukalt.” Jardir kõhkles. Ta kõneles küll tõtt, kuid mitte lõpuni. „Ja mul on hirm. Hirm petta sinu lootusi. Kogu Ala lootusi. Hirm osutuda nõrgaks ning et häda tunnil jätab Everam mu maha.” „Sama kardavad kõik Everami lapsed, kuni on olemas Nie,” manitses Inevera. „Päästja tundmused on lihtsalt tugevaimad. Aga mina jälgisin sind terve su elu, Hoshkamini poeg. Kui sina ei suuda kanda Sharak Ka raskust, ei suuda seda keegi.” Jardir neelas kurku kerkinud klombi. „Ole tänatud, armsaim.” „Minu tänamiseks ...” Sõnad lõigati ära, äkki kõlas Jardiri kõrvus ainult tuul. Ta pidurdas, lendas isegi tagasi, et proovida ühendust taasluua, kuid see jäi leidmata, ja liiga kaugele ei söandanud ta vankrist rännata. Lebas seal ju deemonite isa kolmekordseis kütkeis: esiteks omaenese nahk, teiseks hõbedased loitsuahelad ning kolmandaks loitsingutega terasseinad. Teekond on pikk ja teie olete surelikud, tõotas Alagai Ka. Saabub hetk, kui teie tähelepanu lahtub, ja siis pääsengi ma priiks. Ennustus, mille täitumist ei tohi Jardir lubada. Nad olid löönud Alagai Ka’ga kaks lahingut ja oleksid mõlemas äärepealt alistatud. Õnnestub Nie vürstil vabanenuna kutsuda abilisi, jätkub naabruskonnas alagai’sid, et saada jagu kas või Everami väljavalitutest. „Hüvasti, armsaim,” sosistas ta tuulde, lennates uuesti vankri kohale valvesse. Nad järgisid Par’chini tolmunud kaartidel eritletud muistseid maanteid. Rohtlates ja sügavas laanes põikasid nad sinna-tänna, et vältida külakesi ja põgenikelaagreid, kui kulgesid üles metsastele eelküngastele. Aastasadade jooksul paksult kinni kasvanud maantee lakkas varsti. Kitsastel radadel mahtus vanker sõitma suurivaevu. Kõrgustest vaatlev Jardir avastas midagi kummalist. Ülal nõlvadel ilmus maantee jälle ning oli nähtavasti hiljaaegu olnud sagedas kasutuses. Edasi lennates märkas ta põhjust. Ta käivitas krooni ja kõnetas seltsilisi maapinnal. „Eespool on avar küla. Kuni ma uurin, pidage deemonite isa juures hoolega vahti.” „Jajah, eks me tule toime,” ütles Par’chin. Ammutanud odast kõvasti väge, tuhises Jardir taamal paistva asula sihis. Mitmenädalase teosammu järel tundus too väeküllane pingutus mõnus. Kui puude vahele peidetud küla hakkas juba paremini silma, seiskus Jardir nii järsult, et hoog lausa saputas teda. Küla piirasid põlised kiviobeliskid, igaühel püstasendis kõrgust kakskümmend jalga ja kaal hulk tonne. Alagai’de vaoshoidmiseks piisas rahnude loitsusälkudel kangust tänini. Ent tõeliselt jahmatas Jardirit loitsude ja samuti algava küla krasiapärasus. Ei mingeid moodsaid kirjamärke ega ehituskunsti: pigem meenutasid need Aanoki Päikese jäänukeid. Mida otsis tema rahva kadunud hõim nõnda kaugel põhjakaares? Ning kuhu oli see hõim läinud? * Pöördunud hooneid läbi tuhnimast tagasi, langes Shanvah põlvili. „Lahingu tunnuseid pole, Päästja. Jääb mulje, nagu oleks ootamatult korjatud kokku moon ja lahkutud rahus.” Par’chin kortsutas kulmu. „Lugu, mida kohtab tihti, sestsaadik kui teie rahvas saabus kõrbest odadega vehkima.” Jardir eiras torget. „Nii kaugel põhjas, Par’chin? Kahtlane, kas minu tuleku sõnum üldse jõudis nendeni.” „Päästja,” ütles Shanvah. „Võivad need olla Aanoki Kuru varemed?” Renna keeras pea viltu. „Pimeduselinna?” „Just täpselt,” nõustus Jardir. „Kaji ehitas Aanoki Kuru varustuspunktiks, et viia oma sõjavägi sügavikku.” Te leiate Kaji killukese, ütles Inevera. Esiisa kingi, mis juhatab teid pimeduses. Kas see siin ehk ongi? Jättis Päästja oma pärijatele märgise? Par’chin ohkas. „Ja hingitsenud kolm tuhat aastat, võtsid nad kätte, pakkisid ning lahkusid asja ees, teist taga ... millal õieti? Kas mullu või?” „Isegi mitte mullu,” teadustas Shanvah. „Mõne kuu eest.” „Siis, kui Alagai Ka väisas vanakuu kallaletunge,” oletas Jardir. „Polnud juhus, päikese nimel,” ütles Renna. „Küllap saame varsti teada,” arvas Jardir. „Praegu puhakem, kuni päike on taevas. See uni võib olla me elu viimane, sest täna öösel vabastame Alagai Ka.” Vangikuudis valitses vihatud päevatähe palavus. Metallseinad käitusid ahjuna, ruum saavutas kuumakraadid, mis maapinnalojustele kujuneksid saatuslikuks. Palavus polnudki niivõrd mugav, kuivõrd pigem ebamugavuse puudumine, aga kuningliku kaasa kammitsate juures oli see ikkagi ainuke talutav tahk. Kõik muu oli puhas piin. Algelise vankriköksi iga login raputas deemonit, tiris pingule hõbeahelad, mille loitsud tõid talle uusi vintsutusi ja häbi. Harvadel puhkudel toitsid vangistajad teda loomade teadvustega – lihata rasvast koosnev söögisedel. Ahelais oli ta sunnitud vägisi roomama, iga liigutus uutmoodi valulik, ohverdama väärikuse viimsedki raasud, et vajutada nägu vastu jõledaid, kuumuses hauduvaid tõprakeresid. Tema türm haises. Ning siis veel laulmine! Deemon vihkas oma kinnipüüdjaid, kuid Lauljat õppis ta tasapisi vihkama enim. Koguni paksude metallseinte summutatult tegi see südame täis, näris kuningliku kaasa võimsaski teadvuses säilinud algelisemaid osi. Laulja sigitaja mõtted-mälestused olid avaldanud kuninglikule kaasale mehe suhtumise tütarlapsesse – armastuse, uhkuse, lootuse. Nood ilged tunded panid deemoni piigat jälestama – tekitasid tahtmise toda vigastada – juba enne äraneetud hääle kuulmist. Sarnaselt taplusloitsudega kajastus laulus iidne võlujõud, mida teadvuste õukond oli arvanud ammugi väljaroogituks. Laul piitsutas deemonitesoo alusaistinguid ja aistingud peibutasid ligi võlujõudu. Tema liigi kimbutamise väge hangiti neilt endilt. Olgugi laulu olemus talle arusaadav, ihkas kuninglik kaasa ometi heli eest pageda. Ennistavad inimesed säärase väe, osutub armeede koolutamine keerukaks. Vahest võimatukski, kui taru on laiali pillatud. Kuninglik kaasa judises, kuna talle meenusid Kavri hiiglaslikud koorid. Ahelad kõrvetasid ja marrastasid liigutamisel. Ta lõpetas katsed ravida kahjustatud ihu, laskis sel surra ja moodustada kaitsetõkke, pruukis hinnalisi sisimaid võlujõusääste, et kasvatada varjamisi värskeid nahakudesid. See asjakäik on aeglane, kuid lahustab nädalate pikku tindi ta ihult, ehkki loitsumärgid lahustavad samas ta jaksu. Kumb ütleb üles esimesena, polnud tal aimugi. Senikaua on tal võimalik üksnes konutada maad mööda rappuva tõlla pimeduses. Reisikurssi kuninglik kaasa ei näinud ning kütked takistasid tema teadvust küünitumast. Mis oli iseäranis häiriv. Vastkoorunueast saati oli kuningliku kaasa teadvus tema kehast sõltumatu, suuteline sooritama silmapilgu vältel määratuid ruumihüppeid. Ta polnud iial üksi, aistis alamate ajesid, kuulis oma vendade hääli. Aga nüüd ei midagi. Pelgast päevatähe lõõsa tõusust-langusest piisas kuningliku kaasa varustamiseks ajatajuga. Kuu loomine oli käes. Juhul kui teda ei tõsteta teadvuse minetanud lihtsureliku selga ega alustata sedamaid visa matka teadvuste õukonna sügavusse, on kõik kasutu. Kuninganna hakkab munele üsna pea, või ongi juba hakanud. Kui nõnda, siis on igaüks mõistetud hukule, kuninglik kaasa eriti. Ja kui mitte, on tal inimestega ühine huvi pääseda kuningannani ennetavalt. Teda ei morjenda vangistus, mõtteis ainuke viis lipsata kuningannale lähemale. Ta laskub kuristikku, kus kohiseb võlujõud ja leidub arvukalt alamaid, ning pakku sätib ta end kinnipüüdjate meeleärksuse kahanemisel. Ühtäkki seiskus tema vangla rappudes. Kongi paks uks tõmmati lahti ja kuninglik kaasa sisises pimestavas tähevalguses. Laugudeta silmad alles heledusega kohanemas, märkis kaasa sellegipoolest ära nende asendi. Vihatud taevatähti õpetati lugema verisuliski teadvused. Maapinnasõdade kogemuseta ei kerkitud teadvuste õukonna tähtsuseredeli pulkadel. Nad viibisid raja naabruses. Tema kinnipüüdjad koondusid sissekäigu juurde: Avastaja ja Kütt, Pärija ja too äraneetud Laulja. Käekõrvale oli aheldatud kuningliku kaasa ratsu, lihtsurelik Shanjat. „Võeh! Siin haiseb!” Avastaja krimpsutas näitlikult nägu ja sülitas porri, ent aura väitis muud. Sellega taotleti enesekehtestust, kuninglikku kaasat töödeldi, et ta vihastaks, teda loodeti loovutavat mingit väärtuslikku teabekildu. Jultunult käppis Avastaja teda, kiskus ta kõrvetavaid kette pidi puurist ning virutas pealtvaatajate sõõri keskele pikali. Ööõhk oli külm, raja lähistel heljus kange looduslik võlujõud. Loitsud ta ihul paelusid ümbritsevat väge ja kõrvetama hakkasid needki. Lastes ihul surra, maitses ta võlujõudu, mis sisaldus tuules. Piirkonnas viibis üks tema vendi, hoidis kahtlemata lõõri. Otselõõre Maapõue oli vähe, sadade miilide ulatuses oli ainult see küllalt suur, et vange läbi viia. Täiuslik tarukoht eeldusel, et teadvusel jätkub võimu peletada eemale võistlejad. Võlujõu meki järgi tuvastas kaasa omaenda sugupuu. Tema sigitistest vanim, kuningliku kaasa usaldatuim leitnant. Ta oli lubanud juhtival soosikul elada liiga kaua, ja nüüd oli soosik väge täis. Võimeline tema kinnipüüdjad hävitama, juhul kui tabab nood üllatuslikult. Kuninglik kaasa veeres, kuni jäi pidama ratsu jalge ees. Osake temast oleks tahtnud sidemest keelduda, lihtsalt, et tuletada meelde kontrollimatust. Tuletada neile meelde, et kõige pöördelisemal tunnilgi suudab ta soovi korral siiski loopida kaikaid kodarasse. Ent säärast soovi tal polnud. Praegu oli aeg äratada usaldust, ja koguni ratsu kesine tegevusvabadus oli etem kui temal eraldi. Kuningliku kaasa põrkumisel sandaali kängitsetud jalale puutusid kaks ihu viivuks kokku. Rohkem ei olnudki tarvis: ta puges kehasse ja asus valitsema. Lihtsurelik paotas rüühõlmu, kummardus ja korjas kuningliku kaasa maast, tõstis ta turjale ning kattis tähevalguse vastu riidega. Heledusest pääsemaks sulges deemon silmad, eelistades vaadata lihtsureliku silmade kaudu. Jämeda vöö küljes rippuvad ahelad ei lasknud jäsemeid lahedalt sirutada, aga küngastel ja mäenõlval ronimiseks sobisid täpselt parasjagu. Inimeste sigimisala, kus viibiti, oli toosama, mille kaasa hävitas, kui hoidis lõõri mitu kuuringi tagasi. Pannud nahka sigimisala juhi teadvuse, tundis ta siinset kanti risti-põiki. „Hästi tehtud,” õnnitles ta nende suhtlusvahendina käibivate uratuste abil. „Me oleme suudme ligi. Ma võin näidata teile teed.” „Muutusid järsku kole usinaks,” ütles Kütt. „Nii nagu kala kibeleb usinalt vette,” kostis kuninglik kaasa. „Nii nagu sina kibeled usinalt õgima mu liigikaaslaste liha.” „Mina ei kibele.” Küti auras süttinud nördimust nautis kuninglik kaasa väga. Inimesi õrritada oli imehõlpus. „Sinu valed on mõttetud,” ütles kuninglik kaasa. „See on kirjutatud su aurasse. Sa kujutled, et sõdid liigikaaslaste säästmiseks, aga tõeliselt januned vaid väge.” Kütt pigistas sõrmed rusikasse ja hõljuv võlujõud kogunes. Ehkki tapmiseks polnud vaja tema tätoveeringutesse palju sisestada, püsis kuninglik kaasa muretu. Otsekui tellitult sekkuski Avastaja. „Ära mine rööpast välja, Ren. Tead ju temasuguseid.” Küti auras tärkas kergendus. „Eks muidugi.” „Mis paigas me oleme, deemon?” Ärevalt jälgis kaasa Pärijat, kes viibutas rääkides relva. Kavri oda polnud teps mitte ainuke viis, kuidas kinnipüüdjad saaksid kuningliku kaasa hävitada, ent seda relva oli ta kartnud aastatuhandeid. See heitis alla tema lihase sigitaja. „Ümbrus kannab minu rahva tunnistähiseid. Mis siin juhtus?” Pähe kargas loendamatuid valesid, tõde aga oli hõrgum. „Siin on öölinn, Aanoki Kuru. Kavri sõjavägede vahejaam, Kavri võimuesindus põhjamaal enne impeeriumi langemist põrmu, kui lõõri jäeti valvama kasin käputäis.” „Mis nendega juhtus?” nõudis Pärija uuesti. „Nad unustasid, mida valvavad ja miks,” ütles kuninglik kaasa. „Nende lodevus kasvas, nagu kasvab teilgi, ja nende loitsumärgid ei kestnud. Mul läks korda nurjata kaitse, marsitada nende kehad teadvuste õukonna sügavusse, oma isiklikku sahvrisse.” Tema sõnad ajasid inimesed täiesti liimist lahti. Selle peegeldust aurades nautis ta väga. „Kust võtab deemon taolise teadmise?” küsis Laulja. Kuninglik kaasa keeras lihtsureliku silmad piigale. „Sest ta pani nahka siinse juhi mälu, nõnda kui minugi mälu, tütar. Nii ongi talle teada mu häbi, et su inetu ema määris mulle esmasündinuks kaela tütre. Sinu ema löömiseks olin ma liiga arg, kuid leidsin ärrituse maandamiseks samasuguse välimusega heasah’.” „Valede Vürst valetab taas,” lõrises Laulja, aurast aga paistsid kahtlus ja valu. Isa naerulagin riivas Lauljat isegi kibedamalt. „Meie vägivaldsest ühtest sündis sohik, keda ma armastasin sinust hoopis enam.” Piiga paiskas kriiske ja heli kriipis ta aurat. Põlvili vajudes kattis Shanjat kuningliku kaasa kõrvad, ent piina kiuste pakkus Laulja äng talle rõõmu. Kui habras on inimvaim. Küünista õigel hetkel, ja vaeseke lagunebki koost. Pärija asetas kämbla tüdruku õlale ning rünnak vaibus. Kuninglik kaasa kasutas lihtsurelikku, et vastuseks välkuvalt irvitada. See samm oli liialdus. Pärija oda kerkis, vallandas väepalangu loitsudesse ta ihul. Nüüd ületasid piinad temagi kannatusläve. Kaasa haare turjal vääratas, ja kuigi ta ei kukkunud tänu lihtsureliku rüüle, alanes tema mõju, mistõttu lihtsurelik prantsatas kummuli ja ta oli sunnitud siplema. Edasi katkes valuvahk ootamatult. Kaasa hõivas lihtsureliku jälle, upitas keha pikkamisi jalule. Sedapuhku joonistas loitsumärgi Kütt, põletas kuningliku kaasa erkusid kui tules ning ta pudenes tagasi maha. Kallaletung kahjustas teda tõsiselt. Kahjude tohterdamiseks kulub kallihinnalist võlujõudu. Seltskonna pilk oli kiretu. Viimaks ammutas Kütt väe endasse ja esile astus Avastaja. „Teades, mis on sulle hea, ei kõnele sa omal algatusel. Sa avad suu, kui sind kästakse, viid meid sinna, kuhu tahame, ning pead muidu lõuad, rajakas, või me jätame su päikese kätte ja otsime ise.” „Ise ei leia te teed kunagi,” tõotas kuninglik kaasa. „Ka saja teie aasta jooksul, aga aega teil pole.” „Need sinu läkitatud vangid,” Avastaja auras leemendas vastikus, „kas nad kõndisid terve tee saatjata?” Kuninglik kaasa vangutas lihtsureliku pead nagu inimestel kombeks. „Minu järeleaimaja juhatas neid ... keerukamate takistuste juures, ma jäädvustasin lojustele võlujõujälje, et pimeduseolendid taipaksid nende kuulumist mulle.” „Milliste takistuste?” küsis Avastaja. „Ränk ja visa oli juba teie esiisade rännatud rada,” ütles kuninglik kaasa, „kuid Kavri leegionide juhtimisest allilma on tuhandeid aastaid. Sealtpeale on tunnelid varisenud ja üle ujutatud, muist on ammendunud või on kaevatud uusi. Põhjatud jäärakud, püstloodis ronimised. Kütkendatult on sel lihtsurelikul ehk raske roidata.” „Kes proovib kõigest väest, saab üle igast mäest,” muigas Avastaja. „Ahelate eemaldamisele ma sinu asemel ei panustaks.” „Priiks pääsen ma varem või hiljem,” tõotas kuninglik kaasa. „Ja siis on teie teadvused mu pidusöök.” „Võib-olla.” Esile astus Kütt, aura tuliselt loitmas. „Aga võib ka olla, et me tapame su priikspääsu katsel ja pidutseme, süües sinu teadvust.” Naine paljastas talle hambad. Ei pikad ega teravad nagu tema liigil, kuid kummatigi näpistas kuninglikku kaasat hirm. „Mis sa arvad, kas toime oleks samasugune? Kas oleksid sinu teadmised järsku meie päralt?” Kütt tõmbas vöölt pussi. Esemes peitus arvestatav vägi, sellesse jäädvustunud tuumakas tunnetesegu ammutas võlujõudu omatahtsi. „Öö võtku, võib-olla oli kogu meie lähenemine ekslik. Võib-olla lõikan ma sind kohe lõhki ja juhingi meid allilma.” Kui naine tegi sammukese, taipas kuninglik kaasa, et läks mänguga liiale. Naine ei tembutanud, oli valmis teda tapma, tema iidset teadvust õgides tõenäoliselt hulluks minema. Mõte polnud lohutav. Lõpptulemusest inimsoo ja enda liigi vahel hoolis kuninglik kaasa ainult enese ellujäämise võrra. Otsides mõningat kainemõistuslikkust, heitis ta pilgu Avastaja poole, ning mees astuski paarilist temast lahutama. „Hinga, Ren. Toimest pole meil halli aimu.” Tormakas aura ei jahtunud, ent naine leebus pisut ja kuninglik kaasa hingas tasakesi kergendatult. Ta suunas lihtsureliku kohtama Avastaja silmi. Veidravõitu elamus, vaadata olendeile silma võimetuna ühtlasi nägema võõrasse teadvusse. Kuidas saavutasid alaarenenud inimmeeled säärase vägevuse? „Meile sinuga on olemas kiirem rada, Avastaja,” ütles kuninglik kaasa vaikselt. „Reis oleks üürike, ei veniks nädalaid. Reisides kahekesi, ei ohustaks me sinu paarilist ega kutsikat.” „Me läheme üheskoos,” sekkus Pärija. „Või üldse mitte.” „Sind ei usaldata,” kuulutas kuninglik kaasa Avastajale. „See ilmneb aurast. Ta kardab, et sa reedad ta. Reedad teie liigi.” Kaasa oli tajunud nende suhtluse tõredust. Kahtlusi. Nende ühtsus oli näiline. Ta väärutas lihtsureliku pead. „Kas kardad sinagi, Avastaja? Milleks võid sa küll muunduda Maapõue väe naabruses? Sa ei usalda ennast rohkem, kui usaldab su nõndanimetatud liitlane.” Avastaja tõstis käe, kutsus taas võlujõu ja vihtles kuningliku kaasa loitsumärke. Lihtsurelik varises jalust, mõlemad ulgusid-vintsklesid üheaegselt. Tundes inimvere maiku, mõistis teadvus, et lihtsurelik oli hammustanud keelde. „Ma hoiatasin, et sa ei pruugiks suud,” ütles Avastaja, ammutades väe tagasi. „Meie seas ei usaldata üksnes sind.” „Maa alla teejuhiks värbasite mind ometi,” klammerdus kuninglik kaasa kukkunud lihtsureliku külge. „Jah, nii et ära jokuta,” ütles Kütt. Kuninglik kaasa kaalutles. Ta võiks juhtida nad lõõrini, jalutada nendega otse järelkasvu küüsi ja näha vahest nende kõigi langust. Ent mismoodi talitab tema võistleja, tabades kuningliku kaasa abitult ja kütkendatuna? Kas päästab ta? Mõeldamatu. Võistleja talitab võistleja viisil. Tapab kuningliku kaasa ja õgib tema teadvuse, omandab piisava väe, et naasta Maapõue ja haarata sigitaja koht, saada isaks uuele deemonite sugupõlvele. „Lõõri valvatakse.” Tema sõnad olid urisevad. „Mismoodi?” nõudis Avastaja. „Kas te ei tunneta seda? Üks minu järelkasv valitseb lõõri. Olgugi te teinud mu sandiks, tajun ma teda ikka.” Inimesed tardusid, keerasid pea kuulatlevalt viltu. Tähelepanu hetkelist hajumist oleks kuninglik kaasa ehk kasutanud põgenemisürituseks, poleks ta olnud liiga nõrk ega kartnud Kütti sõna pidavat. „Mina kuulen,” ütles Pärija viivu möödudes. „Ööõhk sosistab.” Avastaja kortsutas kulmu, harjumata võlujõuküsimustes teiseks jääma. Avastaja oskused olid suuremad, aga Pärija kantud tehised ei olnud labased nipsasjad. Talletasid-jäädvustasid kauges minevikus miljonite usujälje. „Jah,” nõustus Avastaja varsti. „Käes.” „Minul mitte,” lõrises Kütt. „Vürstike peitub loitsingute varju, samuti kui meie,” ütles Pärija. „Ära pinguta, ammuta voogu lugemiseks,” õpetas Avastaja. „Otsi lünka, mis meenutab teeauku.” Kütt sulges jälle silmad, keskendumisest krampis pale loomalikult moondunud. Avas need lõpuks, pöördus ja osutaski lõõri poole. „Seal.” Pärija kõnetas Lauljat. „Shanvah?” Tütarlapse aurasse tulvas häbi, sedagi nautis kuninglik kaasa väga. Tüdruk kummardas. „Vabandust, Päästja. Teil kolmel on kuus meelt, aga minule suvatses Everam kinkida vaid viis.” „Ei maksa põdeda,” ütles Avastaja. „Sinul on lauluhääl, meie kraaksume nagu varesed.” Raske oli hoida lihtsureliku näolt ära tülgastunud krimpsutust. Väge mõistsid nad parimal juhul algtasandil. Madalaima klassi deemonidki valitsesid vaistusid rohkem kui inimkonna tipud. Võlujõu taltsutamise võti kätkes aistingute lahterdamist kuningliku kaasa kombel. Ning siiski lämmatas teda rõhuv häbi, sest üllatusvõttega olid temasuguse vangistanud ... imetajad. Kuid ühtlasi pakkus see mõte lootust. Suudavad nad hoovusi vaevu lugeda, avaneb kuninglikule kaasale peenekoeliste võlukunstide jada, mis võimaldab tal tegutseda hiljukesi. Keerdsõlm oli väeallikas. Loitsud ihul ei lubanud kuninglikul kaasal tõsta sisimast isiklikku võlujõudu ega ammutada väljastki. Lihtsureliku kaudu saab ta toimetada, aga Shanjat, ehkki tugev ja tervise juures, oli loitsimata, murtud ja tahtetu – võlujõu seisukohast õieti surnud. Võlujõuga askeldamiseks vajab ta salve, vangistajate kantud esemete laadis. Hajub nende valvsus põgusalt, õnnestub deemonil vahest ulatuda küllalt kauaks mõne eseme loitsuannuseni. Lihtsureliku kaudu ei pärsi kaitseloitsud tema tegevust. Ent selle kallal vaevab ta pead hiljem. Praegu oli pakilisemaid muresid. „Et siirduda lõõripimedusse, on teil tarvis mu järelkasv kõrvaldada.” Avastaja pöördus taas kuningliku kaasa poole. „Kas katsud veenda meid oma abis lihase poja tapmisel? Võib-olla hoiatasid sa meie saabumisest ja kavatsed jalutada meiega lõksu.” „Jalutaksin kõhklemata, inimene,” vastas kuninglik kaasa, „kuid kui järelkasv tajub mu nõrkenud seisundit, tapab ta ebaluseta mindki.” „Iseenda papa?” küsis Avastaja kahtlevalt. Deemonisoo äratatud jälestus kilgendas mehe auras. „Usu parem,” ütles Kütt. „Kuula paarilist, inimene.” Lihtsureliku naeratus pöörati Pärijale. „Ta poleks kaugeltki esimene vürst ega prints, kes isade trooni nimel tapab.” Pärija aura kinnitas oletust pikemata. Pärija uhked kutsikad meenutasid teadvuste õukonda üpriski, kui kisklesid võimutühemiku surutises. Mäss maapinnal oli lömastamiseks küps. „Tabab ta mu kütkendatult, pidutseb mu järelkasv, süües kahjurõõmsana mu teadvust, et liita see oma väega. Sellisel juhul suudaks ta teid kindlasti trotsida. Teiegi teadvustest saaks sööming, ta õpiks põhjalikult tundma teie rahvast ja plaane, enne kui naaseks Maapõue, et jäädvustada enese jälg uude deemonite põlvkonda. Nood viljuvad kähku ja kerkivad ikestama maapinda, andmata teie rohmakatele suurloitsudele mahti saavutada ülimust.” Vangistajad vahetasid pilke, edasi vaatas Pärija talle otsa. „Sina kasi türmi, Valede Vürst.” Loitsumärkidesse läkitati vägi, ning teadvus ja lihtsurelik kukkusid kummuli vintsklema nüüdki. Avastaja ligines, et tirida ta lihtsurelikust vabaks, ent ahelate kõrvetus ihul ei heidutanud kuninglikku kaasat kuigivõrd. Lahkurebimisele eelnenud hetkel puutus deemoni küünis kobamisi midagi, mis tilpnes lihtsurelikul nahkpaelaga kaelas, pesitses jämedate rinnalihaste rüpes. Laulja oli teinud saatusliku vea. Oli arvanud, et riputab sigitajale kaela tunnustähise, aga pisarapudelikeses peitus ehtne väevõim. Kuigi napp, oli anumasse jäädvustunud kurbus, ese ammutas ja talletas võlujõudu. Lihtsurelik, keda ei kütkenda märgid kuningliku kaasa ihul, võib kahmata pudelikese pisemat masti loitsuannusteks. Loodetavasti jätkub sellest kuningliku kaasa priiuse ostmiseks. Lukustades Alagai Ka taas teraskuuti, kontrollis Arlen loitsusid kolm korda. Olgugi julgestus tugev, tundis Arlen teadvuste võimeid. Peaks too teine deemonivürst peilima vankri asukoha ja määratlema lasti, ei kulu kaitsemeetmete nurjamiseks kaua. Pinget õhkus Jardiristki. „Ma ei usalda Nie teenrit.” „Pole ka põhjust,” ümises Arlen. „Ta istus meil kuude kaupa kongis,” ütles Jardir. „Kuidas teadis ta mu poegadest?” „Ega ta vist teadnudki,” lausus Arlen. „Oletas Shanjati mälestuste järgi huupi, ja kuna sa polnud hoolas, kinnitas oletust su aura.” „Või ehk ei talitsenud me Shanjati kuuldes piisavalt keelt,” ütles Renna. „Edaspidi on tarvis ülimat ettevaatust,” hoiatas Arlen. „Vangivankrit ei saa allilma vedada. Ren, meie käime Ahmanniga teadvusejahil ära, teie valvake Shanvah’ga senikaua kuuti.” „Jajah, sest viimati läks see ju ludinal,” ütles Renna. „Teadvuse alistamiseks, kes nägi meie tulekut, oli vaja kolme.” „Deemon seisab avaral võlujõulõõril, kottitõmbamise juhust ei teki,” möönis Arlen. „Aga kui tekib, on sinu kohustus igatahes siin.” „Miks?” küsis Renna. „Sinu kohustus on tagada, et kui meile antakse hoop, ei jääks Alagai Ka’st teise teadvusedeemoni suutäit.” „Jutt või deemonisõnnik,” urises Renna. „Seda suudab Shanvah’gi. Sa ei raatsi mind kaasa võtta.” „Mida mul raatsida?” vaidles Arlen. „Looja, Ren. Su titekõht paistab juba.” „Ei paista,” ütles Renna. „Olen natuke priskem, muud midagi. Söön kahe eest.” „Ma näen otse su sisse, Ren,” lausus Arlen. „Nõnda ruttu ei tohiks lapsuke kasvada. Leeshaga oli sama lugu. Sünnitus saabus mitu kuud varem.” Et tema sõnad olid viga, taipas ta kohe. Leesha Paberivalmistajat ei tasunud tülitsedes kunagi mainida. „Nonoh, maakondlased rääkisid kõigile kuulajaile, kuidas emand sõtkus puruks dama’de päid ja tappis terve aja deemoneid,” ütles Renna. „Kas sina, sindrinahk, arvad, et Leesha Paberivalmistaja on minust sitkem?” „Pahandused leidsid ta ja tema mõõtis vastu,” seletas Arlen. „Ta ei laskunud Maapõue kaklust norima.” „See on küll deemoni loba,” ütles Renna. „Kes üritab meid lõhestada. Nõrgestada.” „Ometi pole see tingimata vale,” märkis Arlen. „Just säärane on nende mood. Lajatada tõega hella kohta.” „Ja sestap ei tohigi sa õnge minna, Par’chin,” lõikas vahele Jardir. „Sinu jiwah on tagalasse jätmiseks liiga võimas. Sa tead, et tõsi on seegi. Talle pole asendajat, meie aga tarvitseme retkel abikäsi. Ohvreid toogu igaüks.” Arlen jõllitas vihaselt. „Sul hea öelda, Ahmann. Maailm kirendab su lastest, su naistest. Minul pole rohkem kedagi.” „Kas mõtled, et ma soovin viia sügavikku oma õetütre – vaevalt kosimiseas?” nõudis Jardir. „Ka mu ainuke pojapoeg satub khaffit’i tõttu ema turjal odade pesapaika.” „Need asjad pole võrdväärsed sinugi silmis,” nähvas Arlen. „Viiksid sa meiega allilma sügavikku Olive Paberivalmistaja?” Jardir ei kõhelnud. „Soodustaks see veidi meie ebatõenäolist sepitsust hävitada Alagai’ting Ka, siis jaa, Par’chin. Plaani õnnestumiseks viiksin ma sügavikku oma naised, oma lapsed. Esimene Sõda asetatakse kõrgeimaks. Vaat mida tähendab Evejah’-usk. Inevera arbus su jiwah’ verega. Ei lasku ta meiega sügavikku, kuhtub meie nigel edulootus praeguse õhkõrnaks murdosaks.” Sõbra vankumatu aura kohutas Arlenit ja külvas kadedust. Kui hõlpus oleks elu, suudaks ta saatust usaldada. „Valik on minu,” ütles Renna. „Nojah, aga sinu valik ei pea mulle meeldima. Tahaksin kasvatada sinuga papa talus põlluvilja ja oodata üheksa kuud, nõnda kui kogu loodud ilma ülejäänud narrid.” „Mina unistasin sellest eluaeg,” meenutas Renna. „Hoopis sina, narrike, jooksid ära ja algatasid segaduse. Mille lõpetamine on meie kätes. Su papa talus pole ohutu. Kuskil ei ole, kuni töö saab tehtud.” „Hüva.” Arleni toon oli haukuv. „Ent ma ei mäleta, et pärglima arbud oleksid keelanud püsida sul täna vankri juures, kui meie väravat paotame.” Renna põimis käsivarred rinnal risti. „Sina ei pidurda mind. Minnes pane mind või deemoniga luku taha, muidu tulen sulle kannule.” Arlen pigistas sõrmed rusikasse. Tema noorukiks sirgudes jutustasid Ragen ja Elissa sageli, et abielu on ränk kokkulepete kunst, kuid alles isikliku kogemuse läbi mõistis ta kuuldut päriselt. * Mööda mäenõlva ronimisel koondus Arleni vägi ihu meeltesegamis- ja nähtamatuseloitsudesse. Ta tunnetas maa-aluste vürsti, kelle teadvus kammis ümbruskonda, küttimata näiliselt sugugi neid. Renna talitas samuti. Heites pilgu otse naise poole, ilmnes too ainetuna nagu peegeldus klaasist aknaruudul. Katse keskenduda kuju peegeldavatele üksikasjadele ajas pea pööritama. Ning silmanurgast piiludes sulas naine enam-vähem olematuks. Säherduse mulje jättis Renna sõnul temagi. Ehkki nende loitsud olid häälestatud mõjutama deemoneid, oli deemoniliha vitsutamine neid osaliselt muundanud ja mõju laienes jao pärast neilegi. Et teineteise vaateväljalt mitte kaduda, hoiduti lähestikku. Jardir jälitas neid kroonipilguga raskusteta. Laugles ülal öötaevas, kuni nemad liginesid koopalõõrile. Jardiri võime kuulda öötuules deemoni sosinat lõi Arleni senimaani tummaks. Mida rohkem aega veetis ta Kaji oda ja krooni seltsis, seda rohkem imetles ta esimest Damajah’d, kes need tuhandete aastate eest välmis. Nimetanuks Arlen end ajastu esiloitsijaks, poleks ta põrmugi suurustlenud, kuid võrdluses olid nood kaks eset võluorkester ja tema keedupotti kolistav laps. Saamata küll hakkama kehaminetusega, arenes Jardir jõudsalt ning avastas meistrioskusi, mida ei suutnud matkida isegi Arlen. Nad saabusid teadvusedeemoni loitsuvõrgu servale, selle olid uuristanud puudeemonite küünised mäejalamit piiravate puude tüvedesse. Üleni peitmiseks kerkis rinnak liialt, eriti kuna lõõrist hoovas väge. Tavapilguga nägiArlen võrgu sisemust, ent loitsupilguga oleks põrnitsenud justkui paksu kumendavat udu. Arleni tajumuse järgi oli tõrjeala häälestatud deemonite asemel inimestele. Läbitungi üritajad paisatakse valgusesähvaka saatel valusalt eemale, andes teadvusele kohaloluhäire. Ka Jardir peatus järsult. Arlen eristas sõpra huljumas, tutvumas loitsuvõrgu äärega kõrgusest. Renna osutas taevasse. „Ma tahan näha seda, mida temagi.” Arlen sirutas käe ja võttis naise sõrmed. „Ole valvas, lahtu vaid natuke.” „Sa oled mind tuhat korda õpetanud,” ütles Renna. „Kui lähen liiga kaugele, veavad loitsud alt. Deemon aimab meid ja puhkeb tahtelahing.” „Sellist võitlust peame võimaluse korral vältima meie mõlemad,” manitses Arlen. „Ammugi täna, sest deemoni teadvust kaitseb lisaks loitsuvõrk.” „Ma vaatan ette.” Nad lahustusid osaliselt, säilitasid loitsude käitamiseks piisavalt keha, aga minetasid parasjagu nii palju, et muutuda õhust kergemaks. Nagu paarike külatanuma tantsupeol, põtkasid nad jalaga maad ning lehvisid ära kõrgusse Jardiri juurde. Öö oli klaar: lähtumata muust kui tähtedest, tabas Arleni terane silm lõõrini kulgeva kitsukese teejupi. Oodatust väiksem koobas kiirgas väge, koguseid ei suutnud peita deemonivürstki. Koobast ümbritsesid iidsed kivisambad, loitsumärgid murenenud ja rikutud. „Sügaviku Suu,” sosistas Jardir aupaklikult. „Siingi on alagai’d rüvetanud pühitsetud pinda.” „Väejuht oled sina,” ütles Arlen. „Mis mängu me mängime?” Jardir kaalutles. „Kui maa-aluste vürstid tulid vanakuul Everami Kingitusse, lõigati põldudele suurloitsud, ja nõnda on käitunud seegi deemon. Kroonivõimete abil õnnestus mul ikkagi loitsualale pugeda.” „Suudad sa nurjata võrgu, ilma et deemon sind aimaks?” küsis Arlen. Jardir kortsutas kulmu. „Pole kindel. Eelmine vürst oli nõrgem, loitsingud lõpetamata ja tähelepanu sissepoole. See vastane on valmis. Ma tajun praegugi, kuidas tahe küünitab ta varjupaigast.” „Mina võin teda eksitada,” ütlesArlen. „Äge ja harali võlujõupalang läidaks terve võrgu. Õige ajastuse korral ei tohiks deemon su sissetrügimist aimata.” „Meie eksitame teda,” täpsustas Renna. „Puutud sa võrgustikku, virutab ta sinu pihta joonelt. Ise õpetasid mind, et kehaminetus tähendab pea pakule panekut.” „Ongi sul põhjust kaugemal seista,” ütles Arlen. Renna ei nõustunud. „Kui sinu palang on laiali, põrutan ma mäe põhjaküljelt kolme hingetõmbega järgmise. Saad mahti plehku pista. Ja nii vaheldumisi, kuni Jardir ta tapab.” „Kaua me sedasi ei jaksa,” hoiatas Arlen. „Kaua polegi vaja,” tõotas Jardir. „Teen kärmelt nagu Everami oda.” Arlen hingas pikkamisi. „Parem oleks.” „Kuigi sul puudub usk Everamisse, Par’chin,” ütles Jardir, „usu siiski oma ajin’pal’isse. Mine nüüd.” Arlen pigistas kõvasti Renna sõrmi. Olgugi too maailma jaoks ainetu nagu seebimull, tunnetas tema naist ometi kehalisena. Kohanud mehe pilku, keeras Renna ringi ja sööstis lendu. Jardir vedas koomale nähtamatuse keebi, ähmastudes Arleni silme all. Arlen pudenes madalamale ja lendas hea tüki maad Renna vastassuunda. Edasi jäi ta ammutuseks hõljuma võrgu ette puude kohale. Võlujõudu oli piirkonnas tihedalt, see kobrutas lõõrist maastikule otsekui kosk. Vägi tõttas ta ümber tugeva hooga ning ta kartis, et teadvus tajub teda tingimata. Ta paiskas väe loitsuvõrgu pihta, mille süttimine meenutas tähtkuju. Sealjuures läks ta liikvele, saavutades välgukiiruse. Ja viimasel hetkel, sest koopasuust tulistati omakorda võlujõupalang tema äsjase hõljumispunkti keskmesse. Puulatvu pilbastav vägi süütas põlema üüratu metsalangu. Niipea kui valgus vaibus, lõi loitsuvõrk lõõmama teisal, kus asus tööle Renna. Uus palang tulistati juba Renna ilmakaarde, ehkki kahtlemata oli naine seks ajaks läinud. Arlen põmmutas taas ja loitsuvõrk püsis ikka, kuid sedapuhku ei antud vastutuld. Koopast kõlas kriise ning Arlen tardus, unustas lausa hingata. Kas Jardiri otsustav hoop? Ent kriiskamine kestis. See paisus üha valjemaks, kime ja kõikehõlmav. Arleni käed krampusid rusikasse, kuna deemoni maskeraad rebenes: kattevarjust väljusid sajad pisikesed tuuledeemonid, nobedad ja libajad. Nahkjad tiivad pekslesid õhus võimukalt. Lendajaid vuhises aina enam, tuhandete kaupa: hirmuärataval kombel jaguneti-ühilduti kaheks paksuks pilveks, et tiirutada loitsuvõrgu serval hüvale-kurale. Parves oli ka järeleaimajaid, need hõõgusid loitsupilgule liigikaaslastest eredamalt. „Maapõu võtku.” Arlen sülitas tuulde. Juhul kui nad ei lahku siit kandist, pühib avarduv pilv nad kähku endasse. Tarvitseb ühelgi deemonil neid riivamisi müksata, ja nende asend ongi teadvusel olemas. „Püksis on sul kärme Everami oda,” pomises ta, saavutades jällegi välgukiiruse. Vaja Renna üles otsida. Renna viibis palangule nii ligidal, et tundis jalakarvu kärssamas, aga sai hetk hiljem pidama ning kihutas tuldud teed tagasi, sest järellask polnud välistatud. Väetomp maskeeringu keskel säras nüüd heledamalt. Deemon ammutas lõõrist jõuliselt. Säärast kogust ei suuda kaua hoida ainuski olend, sest ilmselgelt muudab see deemoni otsekohe hullupööra ohtlikuks. Siis tuhisesid koopast tuuledeemonid. Taamalt tundusid nad Renna isa küünilaka nahkhiirte moodi, kuid lähemale nihkudes eristas ta, et peletised on koera mõõtu, teravahambuliste koonude ja võimsate sõlmiliste teravasoomuseliste lihastega. Ta tegi minekut, aga deemoni loitsingute pinnal liikusid nood mõlemat kätt: võrk avardus tulistvalu ning varsti nabitakse tema ja Arlen kinni – kui meest ei olnudki juba endasse haaratud. Koopasuu võluvägi hakkas tigedalt tukslema. Lennult joonistas ta kiiruga tuuleloitse, puistas oma kiiluvette just nagu knopkasid. Tema kannule saabunud parv põrkus loitsudele ja tihedas rivikorras tekkis tohuvabohu, paraku oli deemoneid takerdumiseks üleliia palju. Eespool nägi ta Arlenit parve pihtide vahel. Mees pöördus ja toitis väega omaenese tuuleloitse: tätoveeringud sähvisid hõbedaselt, inimsilmale liiga eredalt. Vastu tõrjeala põrganud deemonid kobatasid õhus kokku. Valguse vaibudes oli Arlen eraldunud summast ja lendas kähku tema poole. Deemonipilve pihtide vahele sattus ka Renna. Temagi jõustas tuuleloitse, nagu oli talitanud Arlen, ja põrgatas nõnda deemoneid eemale, kuid üks uljaspea kobatas talle kraesse, et mähkuda maona ta liikmetele. Lisaraskuse tõttu hakati kahekesi kukkuma. Söötes väge järeleaimajaloitsudesse, tõukas Renna ebardit ihult, see aga keerdus muudkui liigeste ümber ja tiris teda alla. „Ren!” karjus Arlen, jõudmata õigel ajal naiseni, keda tormas tervitama maapind. Renna korjas väe lihastesse ja luudesse, kõhupolstrissegi, lootes obadusest eluga pääseda. Tema õnneks tuksatas koopast viimane tuige. Veeres nagu laienevad ringid tiigiveel, kandes endas kõrvadele kuulmatut hala. Too aisting polnud Rennale võõras, see oli teadvusedeemoni vaimne surmakorin. Lööklaine läbis deemonite tohutu nahkhiirekoloonia, pillutas peletisi laotusest, ning lõpuks lõtvus järeleaimaja haare. Ta rabeles vabaks ja kisendav koll partsatas puuvõradesse. Kostis plahvatuste rodu, sest Jardir ammutas lõõrist, ergutas päratuid löögiloitse muutma pulbriks puudetukkasid, mis moodustasid deemoni võrgu võtmeloitsud. Kui tõrjepiir viiv hiljem kerkis, võttis Renna kursi sinna, ning tema maandumisel liitusArlen temaga koopasuus. Renna oleks vaidlust morninäolise mehega vaprasti jätkanud, ent mees vaikis, tähelepanu täielikult sissekäigul. Sambad koopa kummaski küljes, räsitud ajahambast ja maa-aluste küünistest, olid äratuntavalt krasialikud. Aastatuhandete luitumise kiuste eristus koopa sillusel tänini raidkunstina kaljusse tahutud deemonipea, kelle suu oligi sügaviku suudmeava. Arlen seisatas ta kõrval. „Sügaviku Suu polegi pelk nimi.” „Tühipaljas koobas ärataks ju pettumust.” Sissekäigu juures maandunud Renna ammutas ahnelt rikkalikku võlujõudu, et edasi astudes igati valmis olla. Jardir ootas neid sees, sihtides odaga varmalt üksiku teadvusedeemoni laipa. Ta langetas nende saabumisel relva. „Siin oli järeleaimajate tandem, aga selle suretas isanda surm.” Arlen noogutas. „Sama oli deemonlike nahkhiirtega väljas.” „Paar järeleaimajat ei pruukinud kärvata,” ütles Renna. „Jäid täistoime ulatusest välja.” Ka Jardir noogutas. „Toome ruttu Shanvah’ ja vangi, enne kui pääsenud jõuavad toibuda.” „Sõitkem vankriga üles suudmeni,” arvas Arlen. „Järeleaimajail tarvitseb vaid teadvust küünisega riivata, kui olemegi kadunud.” „Õnn, et allilmas pole meil deemoneid vastas,” pomises Renna. Arlen ohkas, triikides ninajuurt. „On sul mõistlikke ettepanekuid, Ren, praegu oleks aeg neid teistega jagada.” Renna kõõritas teadvusedeemonit. „Ma lihtsalt torisen. Sabinas oleme ju kõik. Teie minge vankri saatjateks. Mina hoian niikaua lõõri.” Ta oli arvestanud kahtlustamisega, aga Arlen näis tema vaidlematusest leebuvat. Igal juhul oli ta abikaasal õigus. Mõttetu oli plaani maha teha, pakkumata etemat asemele. Mõlemad mehed tõusid lendu ning tema pöördus deemoni surnukeha poole. Kas toimib see tõesti kaksipidi? Alagai Ka ei eksinud. Ta ei tohi seada ohtu nende retke, tappes ainukese teejuhi ehku peale. Kuid siin lebas värske teadvus, kehagi veel soe ... Pikemalt mõtlemata oli Rennal nuga peos. Tera loitsitud serv lõikus sügavale deemoni kolju muhklikku ihusse, ta kooris nahka kätega ning paljastas pealuu. Pühkis musta vere jäägid pihkudest ja lutsis sõrmed puhtaks. Deemonivere raipehaisu ei märganud ta enam kuigivõrd, nagu rõvedat maitsetki, küll aga õppis ta tasapisi sedastama peeneid erisusi võlujõus. Ta oskas eristada künka- ja kivideemoni verd, noppida tuuledeemoni maigust välgudeemonile omase pakitsuse. Mällu sööbivaim oli järeleaimaja veri, lakutud pussilt ja iseenese nahalt, võlujõud rullumas keelel otsekui närimistubakas. Ent miski polnud valmistanud teda ette väesööstuks, mis kaasnes teadvusedeemoni verega. See jahmatas nagu viskumine jääkülma vette. Renna judises, tundes end elusama ja virgemana kui iial varem. Siin ühines tervikuks kogu võlujõu võimalik maitsepalett, ja rohkemgi. Mõrastanud paksu kolba noapea löögiloitsu järsu nätakaga, libistas ta pussi siis lõhesse, et kangutada ja päästa lagedale kolbas sisalduv aju. Välimuselt nagu hüübinud tarretis, mustast verest lige ja läiklev. Heledamat hõõgust kui deemoni teadvuses ei olnud Renna loitsupilk eales näinud. Ta lõikas paraja pruukosti, krabas kinnastamata pihkudega ja toppis aplalt suhu. Musta vere vägi oli tühine vaibakarvade prigin võrdluses praeguse piksenoolega suus. Nauding kohises, ümbritsev maailm polnud ta meeltele kunagi nõndamoodi avanenud. Hetked sirutusid lõpmatusse, maailma ehituskivid läideti. Ta imestles õhus tardunud tolmuebemeid, täheldas võlujõu loodeid küütlemas lõõrist jäätunud kosena. Ometi valgusid teadmised temasse käsitamatul kiirusel. Kosutava sõõmuna alanu ähvardas ta uputada. Vägi särises soontes, kõrvetas erkusid. Ja mitte ülemäära ammutatud võlujõu kuiva mädarõikamekiga. See meenutas elusalt matuseriidale heitmist. Karjudeski oleks ta nagu hinganud tuleleeke. Järgnes sisendite laviin, eritlematu. Aistingud, millele tal puudus nimetus, teabevool, mis möirgas justkui jõgi kevadiste sulavete aegu. Seosetud kangastused. Leidus ka tundmusi, kuid neid oskas Renna nimetada. Kurjus. See puges temasse. Kidises temas. Saastas teda. Renna kukkus põrandale, või õigemini tajus põranda antud hoopi, ent raju mattis sellegi. Ta öökis, must veri ja hüübinud söekarva tarretis segunesid sapiloigus. Ta ei suutnud mõelda, ei tunnetanud keha, tal polnud aimu, kas ta üldse hingab. Kõiksuse valulik paljuhäälsus tungis ihusse ja hingepõhja. Nägemisväli võnkus ja põrus, ta taipas end tõmblevat. Ning edasi laskus ta silme ette öö. „Teda ei saa usaldada, Par’chin!” „Kedagi meist ei saa usaldada,” väitis Arlen. „Aga nagu sa ütlesid, pole meil asemikke kusagilt võtta.” Renna näkku lartsas külma vett, ta kargas istuli. Arlen seisis ta kohal pangega ja põrnitses altkulmu. Mehe selja tagant sihtis Jardiri oda, kuid mitte väliseid ohte. Oda osutas temale. Renna lõdises. Ta üritas ringi vaadata, aga loitsupilgule oli kõiksus ikka veel elus, õhus sädelesid palja silmaga nähtamatud tillukesed olendid. See oli peadpööritav, käte najal otsis ta tasakaalu. „Rahulikult.” Arlen põlvitas ta kõrvale, toetas teda ühe käega, lobistas pangest vett ja tõstis huultele. „Sa tegid hirmsa rumaluse.” Elu sisaldus veeski. Ta ei suutnud uskuda, et ei märganud selgesti varem. Miljonid pisilased. Tundes, kuidas need suus vingerdasid, pistis ta köhima ja pritsis Arleni täis. „Ma pidin.” „Ei pidanud.” Arlen pühkis vee ta silmist. „Meil on ju plaan.” „Plaan on ogarus, sa tead küll,” ütles Renna. „Ise tahtsid parandusettepanekuid. Mul tuligi üks.” „Parandused võiksid olla plaanist vähem ogarad,” kostis Arlen. „Sina oled see, kes mõtleb alati üle,” mainis Renna. „Teised tegutsevad kõhutunde järgi.” „Ülemõtlemine hoiab mind elus,” ütles Arlen. „Kõhutunne viib omadega rappa.” Renna vahtis meest, nägi abikaasa aurasse nagu ei iial enne. „Sa tuleta õige meelde, kes hakkas esimesena deemoneid sööma.” „Jajah, ja kas ei laabunud kenasti,” mühatas Arlen. „Tänu sellele viibid sa praegu siin,” ütles Renna. „Vanasti Ojaäärsel oli tänane ülemõtleja, minu tuttav Arlen Põldaja hulljulge.” Arlen vajutas näo peopessa. „Poleks ma nii hulljulge, ei oleks me pruukinud selle supi sisse sattuda.” „Ehk tõesti,” soostus Renna. „Või ehk poleks meil lihtsalt sama head juhust olukorda õigeks seada.” „Vaidlemine on tulutu,” ütles Jardir. Pilku heites nägi Renna, et üks kalliskivi krasialase kroonil särab rohkem, sest tema aurat vaadeldi, püüti jõuda otsusele, kas deemoni teadvus on teda kuidagiviisi moonutanud. Maapõu võtku, kui ma tean, arutles ta. Mingis mõttes näis ta iseendana, mõnes mõttes aga oli muutunud pöördumatult. Ometi paistis Jardir hetke pärast rahule jäävat. Odateravik langetati. „Mida sa nägid, Renna vah Harl? Sinu auras valitseb ...” „Tohuvabohu,” lõpetas Arlen. „Ma nägin kõike,” ütles Renna. „Ja ei midagi. Nagu oleks terve Välurahvas Maa-aluste Kalmistul kobaras ja räägiks korraga. Liiga palju, et sotti saada. Seosetu värk.” Arlen noogutas. „Nõnda oli ka siis, kui mina puutusin deemonivürsti teadvust. Ent üht-teist sööbis mulle mällu. Asjad, mis võisid tuua kaotuse asemel võidu. Suudaksid sa natuke meenutada ...” „Ei suuda,” katkestas Renna. „Esimese jutiga mitte. Aega on vaja.” „Aega meil napib,” ütles Jardir. „Pimedaim tund on juba möödas. Kui me ei vabasta Alagai Ka’d ega suundu Sügaviku Suhu, oleme sunnitud passima päeva siin ja minetame üllatuse eelised.” Renna võttis juba jalad alla, tõusis püsti ja hingas meele rahustuseks rütmiliselt. „Teel panen pildi kokku. Läki.” 26. ALLILMA PIMEDUSES 334 pN Jätnud Par’chini koos jiwah’ga koopasse, sõlmis Jardir ükshaaval oma kahtlustega rahu. Sündimata lapse kandmine alla sügavikku on niigi halb, kuid lisaks on too naisterahvas pidurdamatu. Ettearvamatu. Ebamõistlik. Peru. Aga kes on sel juhul tema, et nõustub plaaniga? Lasta end juhatada sügavikku Alagai Ka’l isiklikult? Harli tütar on kartmatu. Väeküllane. Ohverdab Esimeses Sõjas enese ja lapsegi elu. Evejah’-usk ei peitu vaid Krasia inimeste südameis. Jardir häbenes kahtlusi taolise naise suhtes. Shanvah seisis koopasuu lävel, valves Alagai Ka türmi juures. Olgugi isa ikka pingile aheldatud ja deemonite kuningas loitsuterasest luku taga, püsis Shanvah virge, oda ja kilp löögivalmis, seirates ohtusid – väliseid ja sisimast pärinevaid. „Päästja.” Neiu kummardas onu lähenemisel. „On Harli tütrega hästi?” „Ehkki ta käitus narrilt, et riskis õgida vürstikese teadvust,” vastas Jardir, „paraneb ta, kui Everam soovib.” „Kas see ... toimis?” küsis Shanvah. „Sai ta deemoni mälestused?” Jardir raputas pead. „Ilmselt mitte. Me jätkame esialgse plaaniga. Kohe praegu.” „Inevera.” Shanvah torkas oda tuppe, hüppas kergejalgselt pingile ning tagurdas vankri koopasuhu. Sidus lahti hobused ja eemaldas trengid. Deemoni puuri ei sõidutata sügavikku kaasa, mistõttu oli aeg lasta loomad priiks. Neile pilku heites arutles Jardir, kas täkkude priiks lubamine tähendab surmasaatmist. Kapjadesse olid lõigatud loitsud ja päikesetõusuni jäi mõni tund. Ümbruskonna deemonid olid valdavalt surnud, hukkunud teadvusedeemoni vaimukisenduse läbi. Saabuvad päevad üle elada on hobustel rohkem lootust kui Jardiril ja seltsilistel. Ta kergitas oda ning sehkendas olevuste kohale õhku loitsumärgid. Hobuste külge klammerdunud võlujõud süstis veel viimast korda tarmu, varjates ühtlasi alagai’de küüniste eest. Koidikul hääbub võluvägi, kuid varavalgeni ollakse kaitstud. Uuesti ärksad, tõstsid täkud pea. „Valvaku teid Everam, õilsad ratsud,” ütles Jardir. „Ma nimetan teid Jõud ja Meelekindlus. Õnnestub mul tulevikus pajatada meie rännust, ei unusta pühad salmid te nimesid.” Ta joonistas õhku järgmise loitsu, esile manatud kahjutu pauk ja sähvatus läkitasid täkud mööda muistset maanteed kapakul minema. Jardir astus Shanjati juurde, et keerata lukust lahti ahel, millega sõdalane oli köidetud pingile. Shanjat ei reageerinud, vaid tuiutas hobuse tuimusega. Jardir vinnas õemehe alla ja viskas õlale justkui harjutusnuku. Shanjat seati põlvili vankri ukseesisesse, kus Jephi poeg ja Harli tütar ootasid juba Shanvah’ga kolmekesi. Minu õe abikaasa, mõlgutas Jardir. Treenis ja võitles Hannu Pash’ist saati mu kõrval. Ja mina asetan ta Alagai Ka jaoks põlvili. Jardiri pilk langes elupõlisele sõbrale. Vend, ma vannun Everami ja oma paradiisilootuse nimel. Kui on õige aeg, maksab Alagai Ka sulle tehtu eest. Sellega keeras Jardir lukust lahti ka vankriukse ja tõmbas pärani. Deemon lebas keskpaigas, kontvõõrad hiigelsilmad põrnitsemas. Tema sammus loitsuringi, vallandas olendi ahelad, krahmas deemoni kõripidi ja lohistas sisistavana ringist välja. Lennutas vangi pidulikkuseta maapinnale Shanjati naabrusse. Ala hüvanguks kingib ta olendile elu, aga väärikust pole too ära teeninud. Alagai Ka ei hakanud sedapuhku teesklema, haarates Shanjati üle viivitamatu kontrolli. Sõdalane paotas rüühõlmu ja sättis deemoni kindlalt turjale, riide alusküljele. Ühiselt vahtisid deemon ja käsuline hukatud teadvuse surnukeha, mille lõhkine kolju oli tühjaks kaabitud nagu melon. Edasi pöörasid mõlemad Renna poole. „Ilus öö,” ütles Harli tütar ning lutsis sõrmedelt musta verd. Shanjat näis lõdvestuvat ja naeratas. „Pääseb su kutsikas mingi ime läbi eluga, tuleb ta tugev. Pigem minu kui teie nõrgukeste suguvanemate tõugu.” Renna aura loitis nii tuliselt, et vaadates oli Jardir sunnitud silmi kissitama. Naine tõmbas noa ja rühkis deemoni juurde. Shanjat taganes, kuid põgeneda polnud sissepiiratul kuhugi, ning kukutanud sõdalase jalahoobiga põlvili, surus Renna väerikka pussiteraviku deemoni kõrile. Shanjat heitis naisele pilgu. „Eks lase käia. Tapa mind, kui julged. Oleks sinu riugas läinud läbi ja võimaldanud su algelisel ajul käsitada mu järelkasvu mõõtmatut teadvust, poleks teil mind tarvis ja Pärija oleks mu tapnud, kui lamasin abitult.” Huuled kaardusid muigeks. „Aga te vajate mind, kas pole, Kütt? Minu tapmisega hukutad sa oma liigi.” „Ehk tõesti,” urises Renna. „Siiski, mainides mu maimukest veel, sured ammu enne minu liiki.” Naine ei naljatanud. Jardir nägi seda aurast. Ta pelgas, et naine võib kaotada enesevalitsuse ning määrata nende plaani hävingule, kuid Alagai Ka hirm oli kasulik. Turvatundes deemoni lakkamatu talitsemine kujuneks kardetavasti keeruliseks. Sest paljukest nad teda praegugi talitsesid? „Valede Vürst, su elul on väärtust ainult seni, kuni sinust on meile tolku,” ütles Jardir. „Evejah’ kirjelduses marssisid Kaji sõjaväed sügavikku jõudmiseks kolm korda seitse päeva. Oli see nõnda?” „Sügavikku jõudmiseks?” Deemon naeris Shanjati kurgupõhjast. „Nie sügavik on kokkuluuletatud looming, et utsitada alamaid. Sellist kohta pole.” Ennast täis naeratus ajas Jardiril harja punaseks – tedagi haaras kiusatus tappa närune olend jäädavalt. Neid võeti haneks, sosistati tõdesid, mis kõlasid valena, ja valesid, milles helises tõde. Kummastaval kombel oli deemonil teadvusse piilumatagi soont töödelda nende hingekeeli. Sihiga külvata segadust, kahandada valvsust. Nende mõte püsigu vahe. „Kui kaua võtab kõndimine teie tarusse?” küsis Par’chin. „Umbes kuuringi jagu,” vastas Shanjat ja tegi Jardirile silma. „Me reisime sügavamale kui Kavri ja tema penid.” Shanjati pilk oli ootusärev, aga Jardir vaid muigas. „Sestap päästis Kaji ketist sõjakoerad, kihutas kurja Sharum’i odadele nagu rebased küti ette.” „Kas arvad mind solvavat, deemon?” küsis Jardir. „Või minu rahvast? Kaji penid kihutasid su liiki tagasi maa alla nagu karielajaid.” „Tal on hirm nahas, ehkki ta ei tunnista,” ütles Renna. „Mitte iga päev ei pisteta kellegi poega pintslisse.” Shanjat puhkes taas naerma. „Koristada teelt mu tugevaim võistleja – ootamatu teene. Selle eest tänan ma teid.” „Oli too Aanoki Päikeses käinute seast?” küsis Par’chin. Shanjat raputas elutruult pead. Kõhe vaatepilt. „Ei. Üks kahest, kes jäid teadvuste õukonda, kuna olid küllalt võimsad, et mu kutsest keelduda.” „Sinuga koos teeb see üheksa,” ütles Jardir. „Aanoki Päikeses tapsime kolm,” tähendas Shanvah. „Ja vangistasime Alagai Ka,” rõhutas Jardir. „Viies vedeleb siin.” Renna tonksas jalaga deemonivürstikese laipa. „Takkapihta tapsime neli tükki mullu suvel.” „Enne kui kõik algas, leidus teadvusi üle tosina,” ütles Par’chin. „Mitu on teid nüüd? Kas neli ongi alles?” „Neli, kes piisavalt küpsed, et elada üle paaritumine, saamata selle lõpus elusalt söödud.” Shanjati muie laienes irveks. „Kuid teie Vabade Linnade ärapühkimiseks jätkub meil alaealisi vürstikesi. Nemad pudenevad laiali, ründavad seal, kus rahvad ei oska kahtlustada, rajavad uusi tarusid, ning hoopis teie liik aetakse pudulojustena maa alla äsja koorunud kuningannade toiduks.” „Mispärast viibis tugevaim isend siis siin, inimlinnadest kaugel?” küsis Jardir. Shanjat vahtis teda otsekui juhmakat. Säherdust ilmet oli Jardir venna näol sageli näinud, ent mitte kunagi tema aadressil. „Paiga vägi. Mu järelkasv oleks jätnud nooremad vennad te maa-aladele võitlema ja haaranud hiljem, kui jõud on parajalt nõrgestatud, kogu noosi.” „Kust sa tead?” küsis Renna. „Sest olen aastatuhandete jooksul tihti käitunud samamoodi,” ütles Shanjat. „Kas lõõri hakkab nõutama mõni teine teadvus?” küsis Par’chin. „Valveta olekut taibates tingimata,” ütles Shanjat, „kuid kuna vanemate vendade alasid noolitakse harva, ei avastata seda tõenäoliselt ruttu.” „Millal antakse löök?” küsis Jardir. Pea kuklas, pahvatas Shanjat naerma. „Viibis mu järelkasv siin, siis on löök juba antud! Krasias. Thesas.” Pilk pöörati Rennale. „Vahest koguni teie Ojaäärsel. Eraklik küla, maiuseks hulk hunnitult tühje teadvusi.” Renna paljastas hambad, aga pidas suu ja vajutas jalad maha. Värahtas hoopis Par’chin. „Pimedus kestab veel. Ma võiksin uisutada koju ...” „Mille jaoks, Par’chin?” päris Jardir. „Et hoiatada, kuigi löök on antud? Või hüljata meie retk ja võidelda pisemate vürstikestega?” „Ei tea,” ütles Par’chin. „Ehk õnnestuks mul kuidagi aidata.” „Me hoiatasime ju üksipulgi,” märkis Renna. „Eks jutlusta sa alati vastupidist. Et end lunastataks ise?” Par’chin hingas pahinal. „Kui on kuri karjas, pole mina kõrvalseisja.” „Sukelduda siit vahepealsusse oleks sinust igatahes uisapäine,” ütles Shanjat. „Sääraste hoovuste lähedal lahustan minagi keha vaid ülima hoolega.” „Võib kaotsi minna,” möönis Par’chin. „Maapõuest ei naasta,” ütles Shanjat. „Ei naase minugi tõug.” Par’chin pöördus Shanjatit pinnima. „Miks latrad sa ühtäkki sedasi? Miks rääkida meile löögi andmisest üldse?” Hingetõmme ninasõõrmete kaudu, sügav ja pilkav. „Sest ahastuse lõhn, mida te eritate, hõrgutab mind.” Kuigi Par’chini sõrmed sulgusid rusikasse, polnud Shanjat lõpetanud. „Ning et kinkida teile lootust.” „Lootust?” imestas Jardir. „Mida teavad lootusest Nie ebardid?” „Me teame, kuidas see on teie, ahvide aare,” ütles Shanjat. „Selle külge te klammerdute. Selle nimel te tapate. Selle röövimine sööb teie südant.” „Kas niisugune ongi su plaan?” küsis Jardir. „Narritada meid lootusega nagu kassi nöörijupiga, kuni see napsatakse ära?” „Aga loomulikult,” ütles Shanjat. „Ja milline lootus meid narritab,” jätkas Jardir, „nüüd kus sa paljastasid riuka? Nüüd kus sa avaldasid, et sõda me kodupaigus on alanud?” „Teie lootus tärkab veendumusest, et kui mu järelkasv sõdib te kodupaigus, on teadvuste õukond tühi,” ütles Shanjat. Jardir jäigastus. Vastab jutt tõele, saadab nende retke ehk ehtne eduvõimalus. Suudaksid rahvad hoida alagai’sid eemal saabuva kuu – kõige enam kaks –, on mõeldav taru halvamine igaveseks. Kuid deemon oli tõotanud lootuse ära napsata. Kas neile luisati või on Alagai Ka väited poolikud? Küllap vist mõlemat. „Meelemuutuse aeg on möödas.” Jardir läks vankri juurde ja sikutas pagasiorvast oma kompsu. Shanvah’l oli komps juba õlal. „Kui kavatseme kõndida sügavikku, võtkem tee jalge alla.” Jardir liikus arjergardis, jälgides Alagai Ka’d selja tagant. Shanjat laskus tunnelinõlvast ning rajas piha külge aheldatud käte kiuste endale teed tuttavliku nõtkusega. See meenutas, et deemoni valduses pole pelgalt tema õemehe keha. On ka mehe elus korjatud teadmised ja oskused. Nood tegid Shanjati vägagi ohtlikuks. Renna ja Shanvah kõndisid teine teisel pool ning valvasid deemonit silmanurgast. Ees oli Par’chin lahkunud vaateväljalt rajale maad kuulama. Valguseta tunneleis kadus Jardiri ajataju. Nad polnud puhanud, ent võlujõu turgutusel matkati tema arusaamist mööda vahest mitmendat päeva. Sügaviku rada ei olnud ootuspärane. Elu leidus siingi, pühast päikesest kaugel. Deemoneid polnud nad esiotsa trehvanud, aga niiske mullapind kihises putukatest ja kroonipilgu valgel muudestki olevustest, kes palja silmaga nägemiseks liiga tillukesed. Allmaaojad olid tulvil kalu, seinad samblaid ja samblikke. Sisalikud. Salamandrid. Konnad. Mõnikord suuremadki jäljed. Need ei pruukinud kuuluda deemoneile, kuid olid talle ometi võõrad. Nõlva jalamil lõppes tunnel, päädis kaljusimsil, kust avanes sedavõrd tohutu lõhang, et vastasserv ei paistnud. Par’chin tervitas kaaslasi serval, nõjatudes krasialiku kujundusega krobelisele võlvkaarele. „Sild on kokku varisenud.” „Tarvis ronida taarna põhja ja teisalt uuesti üles,” juhendas Shanjat. „Toimetulekuks vajab mu lihtsurelik kõiki jäsemeid.” Hoides üht silma vangil, astus Jardir seisma Par’chini kõrvale. Kahekesi kiigati kuristikku. Kroonipilgu äärel oli näha murenev sillatugi. „Ma võiksin lennata,” ütles Jardir. „Ehk tõesti, kuid Ren ja mina ei tohi,” vastas Par’chin. „Deemon ei eksi. Meie sügavamale minnes on Maapõue kutse tugevnenud. Kehatuks hajumist peab vältima, niipalju kui õnnestub.” Ta vidutas silmi taamale, sillatoe poole. „Hüppeks liialt kaugel, koguni võluväega timmides.” „Ma võiksin vedada meid üle nagu paadimees,” pakkus Jardir. „Kas deemoni samuti?” küsis Par’chin. „Lubad sa teda lisajulgestuseta nii ligi, olgugi meil valik olemas?” „Järelikult ronime,” ütles Jardir. Renna ühines nendega ja nad piilusid üle serva taarna põhja, mis suubus võlujõuvinesse. „Enne Shanjati käte turnimiseks lahtiaheldamist tasub võtta einet ja puhata.” Naine sülitas ja vaatas servalt süljepiisa hääletut haihtumist hämus. „Kui me ei taha mõlemat just alla tõugata, et asi oleks ants.” Jardir heitis jälle pilgu Shanjatile. Tema raevukaim leitnant. Vägiteod Labürindis nõnda vahvad, et Jardir naitis mehe oma lihase õega. Kui palju kordi oli ta näinud Shanjatit tapmas ainuüksi paljakäsi? „Targad sõnad,” lausus ta. „Mu sõdalasesüda igatseb pressida edasi, aga ärgem laskem roidumusel ja näljatundel loiutada meie ärksameelsust Alagai Ka suhtes. Valguseta maailmas on liigagi hõlpus unustada aja kulgu.” „Minu punust pole neil päevil äraproovitumat kella.” Renna patsutas iga päevaga ümaramaks paisuvat kõhtu. Koonduti tunneli õõnsasse suudmesse. Par’chin ja jiwah sammusid Shanjati juurde. „Põlvita,” kamandas Par’chin. Looduslik võlujõud tuhises temasse, ümbrus pimenes, sellal kui aura lõi võimukalt valendama. Rennal oli nuga peos, võlujõudu lõõmas nainegi. Deemon polnud narr, laskis Shanjati põlvili ja võimaldas pahkluude rauad taas vöö külge kinnitada. Shanvah sättis end kühveldama mulda mahukatesse pronkskaussidesse. Silus Jardiri jaoks pinda ettevalmistavalt pussiga. Krooni kaudu ammutas Jardir rohumaalaste kombel, kasutas looduslikku võlujõudu Inevera õpetatud loitsumärkidele väe andmiseks. Muld sulas, hägustus võlujõu läbi veekeerise sarnaseks ning jäi vagusi. Üht kaussi täitis nüüd värske vesi, teist aurav kuskuss. Shanvah laskus põlvili, et koos onuga palvetada, käed ja laup põrandal, tänades Everami otsatut heldust ja uuendades vannet võidelda Tema nimel. See tehtud, tõi Jardir lagedale väikese, kullaga inkrusteeritud couzitassikese ja sobiva paari söögipulki. Aupaklike täppisliigutustega korjas ta vett ja ulatas tassikese. „Tõuse, õetütar, ning olgu Everami õnnistatud vesi sulle kosutus.” Ussi laitmatu paindlikkusega siugles Shanvah istuli. Ta kummardas pea ja langetas loori, onu pilgu ette sattumine polnud mingi häbi. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.” Rüübanud tassist vaid pisikese lonksu, särasid neiu silmad eemale tõmbudes ja aura elavnes. Peenikeste pulgakestega tõstis Jardir palukese kuskussi. „Söö, ning täitku Everami õnnistatud toit su kõhtu.” Shanvah kummardas veel kord. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.” Söönud üksiku suutäie, oli mulje viivitamatult tugevam, küllastunud. „Seisa valvesse, et süüa saaksid rohumaalasedki,” ütles Jardir. Shanvah’ pea puudutas põrandat. „Päästja, sinu tahtmine sündigu.” Neiu võttis oda-kilbi ning vangide jälgimise asendi. Jalamaid hõljus platsi Renna. „Öö võtku, lõhnab hästi.” „See on õnnistatud toit,” selgitas Jardir. „Üksainus lonks Everami vett kustutab janu. Üksainus paluke Everami toitu täidab kõhu.” „Eks näis,” ütles Renna. Jardir tegi liigutuse, et tassikesega teenindada, kuid naisterahvas ei pannud tähelegi. Otsis kompsust pikemata tolmuse kruusi ja korjas pühitsetud vett nagu kulbiga. Jardiri suu vajus ammuli, kuna naine kummutas kruusi sisu kurku justkui couzi-sõõmu, määrdunud käeselg pühkis huulilt püha vee niresid. Renna silmad kargasid pärani. „Ah sa päikesejänku.” Kallutanud kruusi põhjapiiskade jahil taas, pööras naine pilgu Par’chinile. „Arlen Põldaja, kobi siia vett maitsma!” Ta korjas teise kruusitäie ja jõi tilgatumaks sellegi, enne kui asus kuskussi kallale. Jardir kergitas söögipulki ja köhatas rangelt, aga Renna ei täheldanud vihjet nüüdki, koukides kompsust kausi ja lusika. Ta kühveldas kuskussi lohakalt, pudistamisi: õnnistatud toidu kuhjast kausis oleks piisanud, et rahuldada terve Sharum’ite väeüksuse isu. Piiritu mühaklikkus, kuid et too naisterahvas oli Everami väljavalitu ja külaline tema lauas, sõlmis Jardir solvanguga vaikides rahu. „Aitüma.” Selg tunneliseina najal, libises Renna istuma ja toitu vohmima. Jardir, kes taipas end põrnitsevat, pööras pilgu vägisi mujale, kuna saabus Par’chin. „Vabandust.” Par’chin põlvitas sujuvalt ja kummardas. „Ren ei tahtnud ...” „Ettekäänded ei aita, Par’chin,” porises Jardir. „Me oleme einetanud ühiselt mitu kuud. Su naine teab, et viisakas on söögipalve.” „Harjumuse jõud,” ütles Par’chin. „Pealegi äratab Everami poole palvetamine temas ebamugavust.” „Asendagu Everami nimi Loojaga,” soovitas Jardir. „Kõigevägevam ei pahanda.” „Ma räägin talle kindlasti.” Par’chin vaatles mõrsjat. „Aga mitte kohe. Raseda ja söögi vahele mõistlik mees ei trügi.” „Sinu suu läbi kõneleb Everami tarkus,” nõustus Jardir. Ta alustas õnnistamist ja Par’chin palvetas tema seltsis, nõnda kui varem Labürindi-ööde järel sageli. Jardir lobistas tassikesse õrnalt vett. „Sa palvetad.” „Ja siis?” küsis Par’chin. „Taevast pole olemas, ütlesid sa,” tuletas Jardir meelde. „Everami pole olemas. Mispärast palvetad sa sel juhul koos minuga?” „Mamma kutsus seda kombekuseks,” viitas Par’chin. „Ja kunagi lausus mulle üks elutark vana, et meie rahvaste tõekspidamised ei klapi teineteisega kuidagi. Et me peame hoiduma kiusatusest solvata ning solvuda. „Muide.” Par’chin vangutas pead. „Olen hakanud mõtlema, et polegi tähtis, kas Everam asub taevalaotuses või on su kujutluse vili. See hääl, mis enamikul inimestel puudub, juhatab sind käituma õigesti.” Olgugi sõnad jumalateotus, tõi Par’chini siiras aura Jardiri näole paratamatu naeratuse. Omal moel avaldas sõber ju lugupidamist. Kui nad väljendasid tänu vee ja toidu eest, järgis Par’chin kombetalitust vilunud täpsusega. Nagu Shanvah, nii tarvitses temagi isu kustutamiseks vaid lonksu ja palukese, ehkki kausi tühjaks söönud Renna jõllitas näljaselt jääke. „Turgutust vajab ka minu lihtsurelik, kui tahate, et ta püsiks teekonnal hinges,” ütles Shanjat. „Ning mina samuti.” Jardir kõverdas vastumeelselt huuli, aga noogutas Shanvah’ heidetud pilgule. Neiu võttis kompsust väikese kandiku tassi ja kausiga. Jardir valas Shanvah’ tassi kaks suutäit pühitsetud vett, kaussi paigutas kaks palukest püha kuskussi. Shanvah läks ja põlvitas isa juurde. Seadis kandiku eksimatu voolava liigutusega maapinnale, otsides lagedale isiklikud söögipulgad. „Vaat sihukest tütart olen ma igatsenud,” ilkus Shanjat. „Vagurat. Kuulekat. Hobusenäoga ema tõttu polnud sul soodsaid kosjasid iial loota, kuid tütrena oleksid võinud mu uhkeks teha.” „Minu isa oligi mu üle uhke,” ütles Shanvah. „On siiamaani. Sinu jutt tema nahas ei muuda midagi.” „Üürike uhkusevälgatus lõpus ei hüvita eluaegset pettumust,” kostis Shanjat. „Sinu sigitaja teadvus lehkab häbitundest. Kuigi su ema oli tema Jiwah Ka, armastas ta abikaasade seast vähimat teist kummastki rohkem.” Näiliselt külmaverelise Shanvah’ sõrmed krampusid rusikasse, justkui heitleksid kiusatusega surgata söögipulgad deemonile silma. Ometi säilitas neiu meelerahu ja tõrjus ägeduse hingates, kuni aura muutus lüümjaks. Avas deemon jällegi Shanjati suu, põiklesid sinna pulgad, poetasid suhu kuskussi. Sõdalane neelas vaistlikult. Shanvah sirutas käe ja võttis isa kuklast, lähendas pea ja töötles lihast, et paotada suu õnnistatud veelonksu tarbeks. Asi ühel pool, tõmbus Shanvah kandikuga eemale. „Kosuta mindki,” nõudis Shanjat. „Sina, deemon, ei vääri õnnistatud sööki-jooki,” ütles Shanvah. „Kuude kaupa on mind turgutatud rapetega,” õiendas Shanjat. „Minu mõõt on täis. Kui te mind ei toida, ei juhata mina teid edasi.” Viivitamatult kargas Shanvah püsti ning torkas oda, puurides kahe käega. Shanjat ja deemon võpatasid, kuid nemad polnud märklaud. Odateravikule oherdati silmitu salamander, nagu need kolasid putukaid küttides seintel. Kärmed ohtu tajuma, aga Sharum’ting’i oda oli kärmem. Neiu kiskus alles siputava loomakese teraviku otsast ja käristas kaheks. Jalahoop tõukas Shanjati kummuli ja kukutas koos isaga ümber ka deemoni. Kui viimase koonusekujuline pea kolksatas tunnelipõrandale, pisteti salamandritükk Alagai Ka’le suhu. „Säh, söö,” lõrises tütarlaps. „Või ma sunnin sind lauluga.” Kuniks nad laskusid mööda kaljumüüri, muigutas kuninglik kaasa suud, püüdes saada lahti madala eluvormi mõru maigust. Liha ja veri turgutasid tõesti, aga salamandrite armetu teadvus pani teda vägisi läbi elama sellise sisutu olemasolu iga viimast kui hetke. Ta oleks ehk oksendanudki, kuid hoolimata Laulja piinlemise hõrgust naudingust polnud tal himu kuulda piiga laulu oma kõrva ääres. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/peter-v-brett-9870220/maapou-ii-osa/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1236.58 руб.