Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Le Rhino 2 Liisi Õunapuu „Le Rhino” teine raamat jätkab peategelase Mirthi elukäigu ja tundeilma kirjeldamist. Mirth töötab endiselt Le Rhinos, kus kõik püüavad toime tulla kaotusvaluga lahkunud töökaaslase pärast, kelle rõõmsameelne vaim näib majas ikka veel ringi uitavat. Et aga Le Rhino töötajad on omamoodi armsate veidrustega, siis aitavad nad tahes-tahtmata üksteise kurbust leevendada. Värvikaid tegelasi lisandub veelgi ja üha uued sündmused ei lase mineviku külge klammerduda.Liisi Õunapuu debüütromaaan „Le Rhino” leidis äramärkimist 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ja ilmus samal aastal ka raamatuna, võludes lugejaid oma lustakuse ja mängulise stiiliga. Ka „Le Rhino“ teine raamat hoiab ootamatutest pööretest tulvil süžeega lugejat põnevil, sümpaatsed tegelased aga lausa sunnivad oma rõõmudele ja muredele, kordaminekutele ja äpardustele kaasa elama. Ja nagu eelmises raamatus, mängivad siingi taustarolli kulinaarsed hõrgutised, mis võivad maiasmokkadel panna suu vett jooksma. Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug Kujundanud Liis Karu © Tekst. Liisi Õunapuu, 2018 ISBN 978-9985-3-4565-8 ISBN 978-9985-3-4616-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett 1. Ruthi lillakad lokid lendasid mulle näkku, kui ta rõõmust karjatades mu embusse tormas. Krigistasin naise maailma näinud juukseid hammaste vahel ning tajusin meie joovastusest lõhkevate südamete pekslevat rütmi. Ehkki ka minu karvastik oli Aafrika päikese all krõmpsumaks kuivanud, tunnetasin õrna kadedusnoodiga, et seda väikest tulesädet ümbritses kõikide mandrite maagiline aura. „Mul on Arturi pärast nii kahju,” lausus särtsakas naine mu põske silitades. Meil kõigil oli Arturi pärast kahju. Kuigi meie armsa humoorika kunstniku lahkumisest siitilmast oli möödunud pea pool aastat, oli teda endiselt igal pool tunda. Veetsin mitu jaanuarikuu päikesetõusu tühja lõuendi ees nuttes, suutmata maalida, kuigi Artur oli soovinud, et ma seda teeksin. Isegi mittemidagiütlevate joonte tõmbamine oli ilma Arturita liiast. Vahel tuli Emilien aurava kohvitassiga, pühkis kõrvaltoolilt lume ja istus vaikides mu kõrvale. Mõnikord külmus pintsli puhastusvesi topsis liiga kiiresti jääkamakaks. Mõnikord keerasin välisuksel otsa ringi ja palusin Arturilt andestust. Ruthile noogutades neelatasin valupiste kurgust alla. Kliendisaalis valitses kaneeli, kohvi ja pojengide lõhnabukett ning Arturi grammofon mängis teenindusletil taustaks rahulikku meloodiat. Plaadimängija kõrval istus Pat, kes oli ninapidi uppunud sülle asetatud raamatusse. Tundliku hingega kaksik hoidis meist kõigist kõige rohkem kunstniku mälestusest kinni, mistõttu käis ta keldris veinipudelite ning kapsapeade vahel salaja nutmas ja laenutas raamatukogust kõikvõimalikke kunstiajalooga seotud raamatuid. Uskusin endamisi, et pärast iga loetud teost andis valu tema kulmude vahel järele, justkui oleks Artur rokokoostiilis tantsisklevate figuuride kaudu kaksiku hingemaastikule lohutust pakkumas käinud. Margaret jalutas parasjagu, taldrik mustikate ja vaarikatega kaetud Pavlovaga käes, saali ja naeratas mind nähes. Valge lilleõis ta kõrva taga võimendas naise haruldast ilu veelgi. Mamma tema selja taga sättis aeg-ajalt puusa nõksutades lauale nõusid paika. „Ma lähen otsin su lilledele vaasi,” sõnas Ruth, kes oli märganud mu käes kimpu valgetest roosidest, mis ma madam Bossile sünnipäevaks hoolikalt valinud olin, ja sammus lokkide hüpeldes köögi poole. Kuulsin äkitselt vasakult fotoaparaadi klõpsu. Kui pea heli suunas pöörasin, tegi Max minust veel mitu pilti ja ma naeratasin talle magusalt. Mees lasi fotoaparaadil langeda ja naeratas mulle vastu. Päikese võbelevas valguses mõjus tema imetlev pilk kui mesi ning tundsin, kuidas mu jalad pisut nõrgaks lõid. Minu elu armastus! „Sa näed nende roosidega välja nagu õnnest õhetav pruut,” ütles Max naerdes, astus minu juurde ja andis mu põsele musi. Sõna „pruut” tiirles slaalomit tehes mu ajukurdude vahel, viskas ühe salto ja ärgitas iha taas koopast välja tulema. See iha oli seekord hoopis teistsuguse mekiga ning koos Mõmmikuga maha maetud unistus tanu alla saamisest liigahtas kusagil mu sügavuses. Madam Boss polnud veel kohal ega teadnud, kui vägevalt oli Le Rhino tema sünnipäeva auks pidulikkusega üle valatud. Maxi lõhnav kael naaldus mu rindade kohale ja ta klõpsutas pildi päikeses helendavatest vaasidest, mis olid tulvil pojenge. Õnne kiirgas igast sillerdavast tolmukübemest ja see täiuslik hetk tardus igaveseks mu mälusoppidesse. Ruth hüüdis kööki paar särtsakamat sõna, enne kui kristallvaasiga tagasi minu juurde kõndis. Asetasime roosidega täidetud anuma Arturi grammofoni kõrvale, mispeale Pat korraks pilgu tõstis, mulle vaevu naeratas ja uuesti raamatusse peitus. Igaüks põgenes valu eest isemoodi. Kui Mammale abi pakkusin, tõstis ta käed õhku, pomises midagi ülemeelikusest ja näpistas mind seejärel põsest. Sügasin seda, kui ta mind ja Ruthi kohvitassidega nurgas seisva laua taha saatis. Kohv tassis muudkui jahtus, kui kuulasin, suu ammuli, Ruthi jutte unustusse vajuvatest Hiina müüri osadest, mida keegi ei külasta, õnnelike lammaste lihast valmistatud Türgi kebabist, mis hammaste vahele haakus, ja planeeritavast reisist Uus-Meremaale. Mu kulmud tõusid lae poole, kui ta näitas Mehhikos käsivarrele tätoveeritud sombreerot. „Äge, eks?!” õhkas Ruth, asetas mu sõrmed vastu veidi vildakat joonistust ja lubas, pigem küll käskis, mul seda silitada. Ta naaldus minu poole, säde silmades vilkumas, ning sosistas: „Ehtne!” Mul ei olnud ühtegi tätoveeringut, ei ehtsat ega võltsi. Ruth ajas sõrmed harali ja sirutas käe valguslaiku. Tema roosakad küüned helkisid päikesepaistel. „Midagi oleks nagu puudu, eks?!” Ta liigutas sõrmi, neid pilukil silmil jõllitades. „Usu mind, Mirth, see juhtub iga hetk!” Silmitsesin omaenda sülle asetatud sõrmi, mis tundusid sõrmuse puudumise tõttu eriti paljad, ja see ei meeldinud mulle sugugi. Eriti kuna istusin ekstravagantsust õhkava armunud Ruthi kõrval. Ma ise õhkasin ka armastust, lihtsalt sissepoole! Max tegi meist pilti, millel jätsin väga süüdlasliku mulje ja mu pilgust võis lausa lugeda, et „ma olen nii patune, sest elan koos mehega, kes pole mind kosinud”. Maailmarändur tõusis, läks Maxi juurde ja nad alustasid vestlust fotoaparaatide hindade teemal, sest Ruthi populaarsust koguv reisiblogi nõudis omanikult kvaliteetsemaid pilte. Võtsin tühjaks joodud tassid pihku ja jalutasin kööki, kus Emilien ja elektrik parajasti käesurumises jõudu katsusid. Mu pilk peatus elektriku biitsepsil kauem, kui oleksin tahtnud, ja imestasin, kuidas Emilieni nuudlikäsi sellele vastu sai. Koka nägu oli krabipunaseks värvunud ja ta ninasõõrmed laiutasid maksimaalmõõtudes. Panin tühjad tassid kolinal nende kõrvale lauale, kuid nad ei teinud minust väljagi. Mõtlesin küll kokka kõditada, sest elektrikut ma puudutada ei julgenud, ent tema keskendunud pilk mõjus natuke pelutavalt. Tundus, et mees isegi urises veidi. Matt oli käskinud Patil tualeti uksele uue sildi maalida, et hingelt õrnem kaksik saaks kätt harjutada, ja kuigi Pati arust polnud tualetiustele siltide maalimine just kõige püham kunst, murdus ta venna surve all kiiresti. Veidi ebaloomulike proportsioonidega orhideeõied kaardusid ümber sõna „Tualettt”, mille lõppu algaja kunstnik oli suure hasardiga kogemata kolm t-tähte maalinud. Madam Boss naeris lõpptulemust nähes helgelt üle koridori ja patsutas häbist õhetava Pati õlga. „Avalikke vigu peab ka tegema!” sõnas naine kindlalt ja nii jäi kirjaviga uksele ilutsema. Ainuke, keda see häiris, oli püsikliendist naabrimees, kes lubas iga kord tualetist naastes, et võtab järgmine kord värvipurgi kaasa, sest grammatikat ei tohtivat rüvetada. „Inimesed, mis teil viga on?” sisistas ta Mamma õlakehituse peale. Lükkasin ühe ülearuse t-ga ukse lahti ja ruumi sisse astudes leidsin enda eest härra Markuse, kes toetus ühele põlvele ja pakkus mulle pisikese karbi sees istuvat sõrmust. Tundsin, kuidas mu lõug raskeks muutus ja aegluubis maa poole vajus. Kõik oleks olnud igati õige, kui seeniori asemel oleks olnud juunior. Kuid see, mida me etendasime, oli elu ja elul olid omad plaanid. „Mirth?!” ahhetas härra Markus, igavest armastust vanduv sädelus sõrmede vahel. Mu lõug puudutas peaaegu maapinda, seisin kui soolasammas, pilk naelutatud suure kiviga sõrmusele. Oleksin võinud vanduda, et selle kohale tekkisid õhku vilkuvad tähed, mis moodustasid sõna „ÕNN”. Potentsiaalne äi värvus näost punaseks ega saanud äkitselt enam püsti. Minu pilk jälitas kaootiliselt liikuvat sõrmust, kui härra Markus kätega tasakaalu otsis, ähkis veidi ja lõpuks mu kleidisabast kinni haaras. Hetk hiljem olime mõlemad Le Rhino tualeti põrandal pikali maas. Sekundiks vaatasime teineteisele otsa, silmis küsimus „Mis asi see nüüd oli?”, ja hakkasime siis valju häälega naerma. Olin juba Maxi lapsepõlvekodu köögis mõelnud, et potentsiaalse äia naer kõlab veidi nagu äsja käivitatud traktorimootor, mis algul tõrksalt popsub, ent kui hoo sisse saab, võib põriseda tunde. Naaldusin vastu seina ja kuivatasin naerupisaraid. Härra Markus ajas end põrandalt püsti ja istus tualetipoti kaanele. Ta paistis sel hetkel nii inimlik. Veidi habraski. Naerust sai naeratus ja vaatasime mõlemad madam Bossi eluarmastuse käes olevat karpi. „Ilus!” sõnasin vaikselt. Härra Markus ohkas. „Ei tea, kas mulle antakse andeks, et olen kolmkümmend aastat hiljaks jäänud?” küsis ta mulle helkival pilgul otsa vaadates, justkui lootes, nagu teaksin mina, mis madam Bossi südames toimub. Ma ei teadnud, mis madam Bossi kabinetiski toimus, rääkimata temast endast. Just siis, kui arvasin, et oskan ta järgmiseid samme aimata, muutis naine läbinägelikkust tajudes täiesti ootamatult suunda ja tuli lagedale millegi pöörasega. Võis tunduda, et olin temast aru saanud, kuid madam Bossi hingele oli alati ette tõmmatud märkamatu saladuseloor. Päris lõpuni ei lasknud ta vist kedagi. Vaatasin härra Markuse lõuajoont, nägin seal veidi Maxi ja tajusin, et potentsiaalse äia elegantsi all oli mees, kes kartis oma saatusele vastu astuda. „On hullemaidki asju andeks antud,” vastasin talle oma lühikesevõitu elukogemusele toetudes targalt. „Pealegi, nagu madam Boss ütleb – julge hundi rind on KTPP kulinaid täis!” Turtsatasin naerust. „Ehk sädelus rinda ei tule, kui sa talle ise järele ei lähe!” Maxi isa noogutas, tõusis püsti ja aitas ka minul põrandalt üles saada. „Aitäh, Mirth!” lausus saatusele vastu astuv mees, silitas seenioritele kombekalt mu pead ja sammus tualetist välja. Ust kinni keerates tuli mulle meelde, mille jaoks ma sinna tulnud olin. Valge kiviga sõrmus oli igaveseks mu mällu sööbinud. • Madam Bossi põsed õhetasid veidi, kui kuulasime trepil seisvat Matti sünnipäevalaulu ooperiversiooni laulmas. Erinevalt tema laulupedagoogist arvas Matt, et tal on ideaalini väga lühike maa minna, ja esitas pala kogu südamest. Mamma jälgis noormeest ehmunult ja keegi meist ei saanud aru, millist registrit solist parasjagu tabada proovis. See kõikus olematust loogikast lähtudes madalast kõrgemaks ja siis kuhugi vahepeale. Elektriku ja Ruthi kulmud olid valust krimpsus, Max mu vasakul käel püüdis kraapivaid helisid kõrva sügades veidi pehmendada ja Margareti näkku oli kivistunud muutumatu naeratus. Matt venitas viimast nooti nii kaua, kui kops lubas. Hoidsime kõik hinge kinni lootuses, et vapper kaksik pilti kotti ei pane, tema venna näol valitses aga täielik segadus. Laul lõppes hädise piuksuga. Matt oli näost tulipunane ning hingas nii sügavalt sisse, nagu oleks ta äsja uppumissurmast pääsenud. Aplausi peale ta naeratas ja tegi uhkelt kraapsu. „KUSTUMATU elamus!” hüüdis Madam Boss, sealjuures usutavalt naeratades. Õnneks olid ülejäänud sünnipäevakingitused vähem ekstravagantsed. Max klõpsutas meist pilte, kui laua ümber naeru kihistasime ja klaase kokku lõime, nii et kõlin kohvikusaali seintelt kildudena vastu kajas. Härra Markus oli teatavatel põhjustel mõttesse vajunud, mistõttu Emilieni kanapiruka retsepti tutvustus heljus temast mööda ning puges igaveseks Le Rhino põrandapragudesse. Kokk ja elektrik olid leppinud viigiga, aga lubasid käesurumist pärast magustoitu uuesti proovida, et näha, kumma mehe veresuhkru lakketõus neid õigupoolest tugevamaks teeb. Siin võis magustoidumeistrist koka nuudlikäel nähtamatu eelis olla. Tordi säraküünalde sädemed purskasid sisisedes kõrges kaares üle laua ja suitsuanduri signaal andis Mati esitusest toibunud kõrvadele äkitselt uue obaduse. Hoidsime kõrvu kinni, kuniks Emilien joostes redeli tõi, sellega kogemata elektrikule vastu pead äsas, mispeale viimane pärast esimest ehmatust muhku silitades andurini ronis ja selle välja lülitas. Naer rõkkas üle maja. Maxi fotoseeria sellest, kuidas kokk redeliga vastu elektriku pead tormab, ilutses köögiseinal veel mitu kuud. „Kas sinuga on kõik korras?” küsis Max, kui ma parasjagu tema suunurgast šokolaadikoogi laiku ära pühkisin. Ta ookeanipilk puuris minusse. Oleksin võinud ju öelda, et ta isa plaanib madam Bossile abieluettepanekut teha ja ma kardan, kuidas Max sellele reageerib, kuid valisin taas kergema vastupanu tee. „Mhmh!” vastasin mõmisedes. „Ega sa, noh?” Maxi pilk rändas mööda mu keha alla ja üles tagasi. „Vaatasin, et sa sõid kohe väga isukalt kooki ja seeni vaheldumisi.” Seirasin teda tuhmi pilguga. „No tead ju küll!” sosistas ta ja asetas käe vaikselt mu kõhule. Max oskas sama hästi otse rääkida kui mina. Fakt, et olin just paar nädalat tagasi naistevaludes oianud, palunud tal mulle halastuslask teha ning söönud ära kõik šokolaadivarud ja selle otsa peaaegu terve pitsa, polnud talle ilmselt meelde jäänud. Kuidas ta küll julges nii ruttu mu kannatused unustada? Minu vastus väljendus sõnakombinatsioonis „Ära aja hullu juttu!”, sest isegi sõna „beebi” oleks pannud mind kabuhirmus uksest välja kappama. Max naeratas seepeale vabandavalt ja palus mind tantsule. Ebamugavatel teemadel lõpuni rääkimisi me ei harrastanud, vaikival kokkuleppel lükkasime need lihtsalt lähima vaiba alla, mistõttu olid vaibad me kodus üha muhklikumad ja neid oli raske tolmuimejaga puhastada. Tegime Arturi auks kaks ringi „Macarenat”, mille lõppedes Pat keldrisse tormas. Õõtsusin parajasti Maxi käte vahel, kui jäin Mammaga jutustavat madam Bossi vaatama. Ta oli joovastavalt ilus! Naeratasin ja mu pilk rändas edasi. Ruumi teises otsas jõi härra Markus šampanjaklaasi tühjaks, asetas selle lauale ja sammus aeglaselt madam Bossi suunas. Nägin, kuidas ta käsi püksitaskusse rändas, ja mul jäi hing kinni. 2. Tundsin Maxi lihaselist keha oma käte vahel, haarasin sellest veelgi tugevamalt kinni ja surusin ennast tema vastu, nagu saanuks ma selle võttega kohe juhtuvat ära hoida. Maxi süda lõi võimsas, kuid rahulikus rütmis. Erinevalt minu omast, mis äkki ülikiirelt tempot tõstis. Härra Markus ajas selja sirgemaks, kui ta madam Bossi ja Mamma juurde jõudis. Madam Boss tõstis pilgu, vaatas saabujale otsa ja naeratas. Joovastavalt ilus! „RUTH, KAS SA ABIELLUD MINUGA?” karjatas elektrik äkitselt üle saali. Pöörasime pilgud tema poole. Elektrik jõi tekiilapitsi tühjaks, ampsas taldrikult sidruniviilu hammaste vahele ja ulatas siis tühja pitsi ning sidrunikoore Emilienile, kes vapustatud näoga ta kõrval seisis. Kangelane raputas veidi õlgu ja sammus Ruthi poole, kes teda pingsalt jälgis. Elektrik haaras püksitaskust karbi, laskus ühele põlvele, nii et põlv vastu põrandat kolksus, ja ulatas kinnise karbi Ruthile. Margaret kattis oma ammuli suu viisakalt käega, minu lõug aga vajus taas kord põrandale. „Ma ei ole suurte sõnade mees, pigem voltide ja amprite mees, nagu sa tead,” pomises elektrik, endal pisar mööda põske alla voolamas. „Ma tahan elu lõpuni sinu elektrisüsteemi eest hoolitseda!” Ruth kummardas, avas ise mehe käes oleva karbi ja jäi seejärel taas liikumatult seisma. „Ahjaa!” pomises elektrik, oma viga mõistes. „Sa näed isegi, et ma ei saa sinuta hakkama!” Ruth naeratas ja pisarad voolasid ka tema näolt alla. „Jah!” hüüdis ta lõpuks, ja uhke kiviga sõrmus leidis tee sinna, kuhu ta kuuluma pidi. Rahvas aplodeeris ja juubeldas, kui Ruth ja elektrik teineteist särisevalt suudlesid. Pöörasin oma rõõmust märjad silmad tagasi härra Markuse peale, kes võttis püksitaskust taskuräti ja ulatas selle madam Bossile, kes sellega naeratades oma õhetavaid palgeid kuivatas ja vast kihlunutele plaksutas. Miski mehe olekus ei reetnud, nagu oleksid ta kavatsused lörri läinud. Ruth ja elektrik külvati õnnitluste ja kallistustega üle ning tants kestis südaööni. Mu haigutus kajas üle köögi, kui Emilieniga viimaseid nõusid masinasse sättisime. Kokk naeratas mu valju eneseväljenduse peale. Kuivatasin rätikuga veel kohvitasse, kui ta minu juurde astus ja mulle kavalalt otsa vaatas. „Sa ju tead, et sa oled järgmine?!” Ei, ma ei teadnud seda, kuid tema sõnad ajasid mind kihistama ja oli äärmiselt raske varjata, et selline asjakäik valmistaks mulle tohutut rõõmu. Max tuli, tükk Pavlovat taldrikul, kööki, vaatas meid ning ampsas lusikaga kooki. Emilien tegi mulle silma – tema köök, tema ennustused. „Tundub, et on aeg too ilus naine koju viia,” sõnas Max kokale, asetas taldriku lauale ja võttis mul käest kinni. Astusime mahedasse juunikuuöösse. „Sa näed selles kleidis võrratu välja!” sosistas Max mulle kõrva, limpsis mu kaela ja silitas mu juukseid. Hoolimata tohutust väsimusest sulasin ta võrgutavate võtete peale täielikult. Max keerutas mind tänavalaterna valgussõõris, toetas mu selga, kui ma graatsiliselt taha nõjatusin, ja me tantsisime olematu muusika taustal mitu minutit. Mulle meeldis, et ta ei häbenenud minuga keset tänavat romantiline olla. Soe tuul sasis mu juukseid, kui ta mind suudles. • Suures kirehoos lükkasime ümber elutoa riiulil asetsenud küpsisekausi, hetkeks tajusin vanillilõhna, kuigi Maxi huuled mind lausa ahmisid. Kleiti üle mu pea tõmmates küsis ta vaid, miks mul alati peavad nii keerulised riided seljas olema. Vastasin, et madam Õmblejanna oma kompetentsuses keeldub lihtsaid asju tegemast. Limpsisin keelega ära oma ülahuule kohale tekkinud soolakad higipiisad. Max jälgis mind rahulolevalt. Naeratasin, kui ta pilku märkasin. Ta võttis mu käe, sõlmis oma sõrmed minu omadega kokku ja suudles neid. „Sa oled nii hea, Mirth!” sosistas ta. Mulle meeldis, et talle meeldis. Uhkus paisutas veidi mu rinda. Kõik oli nii, nagu olema pidi – meie mõlema hinged olid rahul sellega, mis oli! „Tead, ma olen siin mõelnud...” alustas Max ja keeras end külili minu poole. „Meil on asjad hästi, saame omavahel kenasti koos elatud ka.” Keerasin end külili tema vastu ja vaatasin talle silma. Minu varbad mehe väitega päris ei nõustunud, sest lõin endiselt varbaid vastu Maxi laokil asju, kui öösiti pimedas tualetti läksin, ja ühel ööl suutsin anda mehe rattakiivrile sellise hoo sisse, et see lendas suure kaarega täpselt vastu esikukapil seisvat vaasi. Max naeris pisarsilmil, kui andekas jalgpallur minust võiks saada, mistõttu jäid klaasikillud tema koristada. Kusagilt kaugusest kostis kiirabiauto huilgamist. Mehe käsi pigistas veidi tugevamalt mu sõrmi, kui ta õigeid sõnu otsis. Tundsin, kuidas mul sees keerama hakkas ja et tulemas on vaiba alla lükatav jututeema. „Sellest tulenevalt,” jätkas Max veidi kõhklevalt, „olen ma mõelnud, et oleks aeg natuke edasi liikuda.” Mu südant läbis tugev jõnks, ei saanudki kohe aru, kas see tuli joovastusest või paanikast. „Seda et,” lausus Max vaikselt ja limpsis oma huuli. Ma suutsin vaevu hingata. „Ma tahan kooli minna. Fotograafiat õppima. Ma tuleksin Le Rhinost ära, et saaksin täielikult õppimisele pühenduda – õnneks aitab ses osas mind Arturi kingitus.” Ta naeratas. „Vau!” oli kõik, mida öelda suutsin. Max jätkas põhjendamist: „Mulle meeldib pildistada, inimeste emotsioonide ja tunnete püüdmine tekitab minus jahimehe tunnet. Kas ma saan eheduse kätte või mitte?! See on nii põnev! Kuid omal käel jääb mulle sellest väheks. Täna Ruthiga fotoaparaatide üle arutledes sain aru, kui väga ma tahan veeta aega inimestega, kes on samuti fotograafiast vaimustuses.” Kõik tema sõnad jõudsid mulle kohale. Ma ei saanud aru, miks talle minust ei piisanud. „Jah, mind küll poleks nii palju enam kohvikus näha ja mulle tundubki, et Patile oleks autojuhi koht päris hea, annab talle ehk rohkem ruumi Arturi surmast üle saada, kui ta sealt majast rohkem välja pääseb. Aga ma olen ju õhtuti kodus ja see ei tohiks meile takistuseks olla. Või mis sina arvad, Mirth?” Sundisin ennast naeratama ja noogutama. „Ma arvan, et see on igati tore mõte!” vastasin. Max ohkas kergendunult. Lasin ta käest lahti ja tõusin püsti. „Ma lähen pesen ennast,” laususin vaikselt. Max keeras end selili ja asetas käed kukla taha. „Sa oled vinge naine, Mirth! Mul on sinuga vedanud!” kõlas mulle järele. Toast väljudes jäi mulle silma rahujänese postkaart ja meenus, kuidas ma olin olnud maailma parim. Elutoa pimeduses astusin küpsiste peale, millest üks mulle varvaste vahele haakus. Hinges hakkas hõõguma midagi, mille kohta madam Boss oleks öelnud frustratsioon, ent kuna mina nii peeneid sõnu ei teadnud, neelasin liigsed tunded alla ja lonkasin vannituppa. Lasin varba vahelt leitud vanilliküpsise kraanikausist alla ja tabasin vannitoa peeglist ootamatult enese pilgu. Ehkki olin miljon korda nõustunud madam Bossi väitega, et kõige õigem viis elamiseks on iseenda tõde kuulata, astusin kuuma vee alla teadmisega, et ma valetasin. Ja valetan ka edaspidi. • Sirutasin jalgu ja mõistsin, et olen voodis üksi. Täna oli vaba päev, mistõttu olin saanud segamatult õndsa und magada. Aeglaselt lükkasin unest kleepuvad silmalaud lahti, pilk rändas uimaselt üle päikeselaike täis lae ja maandus tühjale padjale mu kõrval. Maxi polnud, kuid oli täiskritseldatud paberileht. Võtsin lehe sõrmede vahele. Ilma ühegi sõrmuseta sõrmede vahele. Veidi aega silmi fokusseerides suutsin lõpuks lugeda: Kallis! Läksin asju ajama. Koristasin terved küpsised ära, puru ei saanud, sest ei tahtnud tolmuimeja undamisega sind üles ajada. Pärast teen, kui tagasi tulen. Musi ka! Max Asju ajama. Selge. Milliseid asju? Ei olnud selge. Ringutasin häälekalt, tõusin ja keerasin sorakil juuksed krunni. Tuba oli üllatavalt korras, öösel kirglikult seljast kistud riided oli Max tugitooli äärele sättinud. Kõndisin kleidi juurde ja kontrollisin, kas kõik sädelevad nööbid olid alles. Olid – madam Õmblejanna pisted talusid ka karmimat iha. Sidusin parasjagu hommikumantli vööd kinni, kui märkasin elutoa vaibal küpsisepuru ja veel üht silti „Ma pärast teen”. Aeh, mu armas Max! Ütlesin köögis apelsinipuule tere hommikust ja panin veekannu tulele. Kuna apelsinipuu oli mühinal kasvanud ja nüüdseks liiga raske, et teda pidevalt edasi-tagasi liigutada, olime sättinud ta püsivalt köögiakna alla riiulile, nii et sain kohvi juues temaga vestelda. Vaikiv apelsinipuu oli endiselt minu lemmikvestluspartner, sest ta oskas hästi kuulata. Kallasin kohvipuru tassi, kohvitopsi riiulile tagasi asetades mu käsi peatus – redistega maal oli seinalt kadunud. Istusin alles olevat tillipeenardega maali jõllitades toolile. Kuigi Artur oli lubanud meil tema töid müüa, ei suutnud ma uskuda, et Max seda ka reaalselt plaanis. Need maalid olid kallimad kui raha. Jah, me saime toetada ninasarvikuid, ent kas me hakkasime toetama ka oma egoistlikke soove? Eriti kui selleks sooviks polnud abielu. Kohv maitses tol hommikul kuidagi iseäranis mõrult. • Sõtkusin ägedalt tibukollase ratta pedaale – ratta oli Max mulle kuu aega tagasi sünnipäevaks kinkinud – ja jõudsin madam Õmblejanna majani ebatavaliselt kähku. Hingeldasin veidi, kui ratta tänavavalgusti külge lukku haakisin. Madam Õmblejanna oli telefonis väga rõõmus, et ma talle helistasin ja end külla pakkusin, sest ma polnudki tema katuseaeda veel külastanud. Nimelt oli tema pikaajaline naaber otse loomulikult abiellunud ja riigi teise otsa oma uue naise juurde kolinud, mistõttu pärandas ta katusel oleva aia madam Õmblejannale. Ronisin koridoris pärast viimast korrust katusele viivast trepist üles ja pistsin pea õue. Esmalt tabas mind segu värske rohu ja õhu lõhnast, mis mõjus nii jõuliselt, et pidin hetkeks seisatama ja ennast koguma. Astusin katusele, kus mind võtsid vastu lopsakad rohelised taimed ja sopiliselt paiknevad pisikesed põõsad, mille vahel kulges väike jalgrada. Killustik krudises mu jalgade all, kui ma edasi kõndisin. Madam Õmblejanna istus päikesevarju all, tema krunni ümber lehvis helesinine lipsuke ja ta prillid olid vajunud nii ninaotsa peale, et ma ei saanudki aru, kuidas need seal üldse püsisid. Paistis, et ta õmbles padjale lipsukesi, sest lipsukesi polnud kunagi liiga palju. Magnooliapõõsal ta kõrval olid veel mõned üksikud roosakad õied. „Oi, Mirth! Kui tore, et sa jõudsid! Tule aga edasi, tule, tule!” hüüdis naine ja sättis prillid taas paremini ninale. Tema soe naeratus ja embus tõid mu hinge taas rahu ja kergust. „Vaata aga ringi, vaade on päris maaliline, kas pole?!” Vaade oli võrratu! Naaberkortermajad jäid teisele poole, siit oli näha peamiselt väikeste eramajade viltuseid ja vähem viltuseid korstnaid ja katuseid, kaugemal sirutus taevasse toomkiriku torn, horisondil laiusid rohelised metsaviirud. Otse alla vaadates nägin oma tibukollast ratast, mis oli nagu tilluke mänguasi. „Ja mis kõige vahvam, siit näeb sügisel päikeseloojanguid,” lisas madam Õmblejanna ja pani käe ümber mu piha. „Praegu aga kuumutab päike pidevalt ja üks mu klient teadis rääkida, et selles arvutis, kust me rammusaid härrasid vaatame, olevat ka lillepoode!” Ta lükkas mind varjualusesse, kus seisid pisike laud ja diivan. Lauale oli asetatud meie põhimenüü – võiküpsised ja viskitee. Kinnitasin madam Õmblejannale, et jah, internetis on aianduspoed olemas, mille peale ta lõi käsi kokku ja ahhetas, nii et see kaikus üle terve katuse. „See maailm on täiesti oivalisi krutskeid täis!” sõnas ta mulle joovastunult. „Teed?” Noogutasin ja veetsin järgmised tunnid viskitee ning võiküpsiste saatel madam Õmblejannaga internetipoodides surfates. Aeg-ajalt kontrollisime tema tutvumisportaali kirjakasti, kus ilutsesid kolm kutset kohtingutele, ja itsitasime härrade profiilipilte uudistades, nagu polekski meid lahutanud nelikümmend aastat. Järgmiseks korraks panime paika plaani külastada nii kangapoodi kui ka aianduskeskust, kahele kurameerimishuvilisele sai vastu kirjutatud jaatav kohtuotsus. • Saabusin Le Rhinosse järgmisel hommikul väga vara. Magasin kehvasti ja uni läks lõplikult ära juba kell viis. Olin eiranud tahtmist Maxilt küsida, miks ta Arturiga nii teeb, ja veetsime õhtu filme vaadates – must-valged kinolinakangelased aitasid varjutada värvilisi tundeid mu sees. Kuna mu patune hing ei lasknud mul kodus olla, sõtkusin vaevu aimatavas koiduvalguses aeglaselt rattaga kohviku poole. Õhk oli veidi karge, mistõttu minu ohetest tekkisid aurupilved. Panin ratta välisukse ette hoidlasse lukku. Mu sünnipäevakingitus sobis üldpildiga väga hästi kokku ja märkasin hiljem, kuidas turistid meie kohviku eksterjöörist pidevalt pilte klõpsutasid. Mõnikord käis Mamma neile ukse pealt lehvitamas, sest nagu ta selgituseks ütles, kunagi pole liiga hilja, et kuulsaks saada ja näiteks mõne välismaa sisustusajakirja kaanele sattuda. Väidetavalt olla tema teinud selleks kõik, ülejäänu oli saatuse ja turistide kätes. Keerasin välisukse võtmega lahti, astusin kliendisaali ja panin ukse enda järel taas lukku. Mõnikord oli tunne, et vaikuses võis saali seintelt kuulda kõiki neid lugusid, mida siin päeva jooksul jutustati. Algul ma kartsin üksi Le Rhinos viibida, kuid ajaga said kõik helid ja nurgad omaks. Koduks! Jalutasin kööki, et endale kohvi teha. Kell lähenes kuuele, mis tähendas, et varsti pidi tulema ka Emilien päevakooki küpsetama. Nägin köögilaual auravat kohvitassi. Kas kokk oli juba kohal? Asetasin salli tassi kõrvale, kohv oli veel kuum. Korraks mõtlesin, et äkki Artur lollitab, kuid viskasin selle mõtte peast. Köögikell tiksus valjult, külmkapid undasid, ent kõik muu oli vaikne. Sammusin üle köögi tagauksest välja ja tõmbasin kopsudesse suure sõõmu hommikuvärskust. Emilieni tillipeenarde lõhn ronis kohe mänglevalt mu ninasõõrmetesse. Vaatasin ringi ja märkasin päikesetõusueelse punetava taeva taustal kahte tuttavat kuju. Võimsate lokkidega madam Boss istus toolil ja tema ette maandus ühele põlvele härra Markus. Taevas oli nii roosakaspunane, et olin surmkindel, et selle oli Artur isiklikult tol hommikul maalinud. Madam Boss noogutas ja kaks kuju sulandusid teineteise embuses üheks. Pisarad voolasid mööda mu põski maa poole ja kukkusid veel avanemata võililleõite vahele. Ikkagi kolmkümmend aastat! Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/liisi-ounapuu/le-rhino-2/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 977.41 руб.