Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Lemmikloomadetektiiv Tom Watkins „Okei, kuulake nüüd kõik,” ütlesin ma oma neoonvesti lukku kinni tõmmates. „Kõige efektiivsem on see, kui me kammime kohaliku ümbruse läbi ja igaüks meist võtab ühe küla ette.” Vedasin oma näpu üle kaardi. Minu kogemused endise politseinikuna olid meie otsingu jaoks hindamatu väärtusega. Kuid me ei otsinud mitte kadunud inimest, vaid hoopistükkis koera.Paljudele loomaomanikele on tuttav see kaotusvalu, mida karvase pereliikme kaduma minek põhjustada võib. Kuid endisest politseinikust loomadetektiiv Tom Watkins tõttab appi, et loomad omanikega taas kokku viia.Tom on lemmiklooma turvaliseks kojutoomiseks valmis tegema ükskõik mida: kasse nende peidupaigast omaniku hääle abil välja meelitama, terjer Toby leidmiseks bännerit üle linna lennutama, kasutama omanike tolmuimejakottide sisu, et tuttav lõhn lemmiku koju meelitaks, või hoopis tegema koeravargusest rahvustelevisioonis näitamiseks taaslavastusliku filmi. „Lemmikloomadetektiiv” jutustab kadunud loomade, nende omanike ja Tomi asjatundjate meeskonna 20-aastase kogemuse lood.E-raamat ei sisalda fotosid. Originaali tiitel: The Real Pet Detective: True Tales of Pets Lost and Found Tom Watkins Penguin Books Ltd 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor Kaane kujundanud Mari Kaljuste Text copyright © Tom Watkins and Ruth Kelly, 2017 The author has asserted his moral rights All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Marju Roberts, 2018 ISBN 978-9985-3-4524-5 ISBN 978-9985-3-4609-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Sissejuhatus Kui me alustaimestikku läbi otsisime, hakkas metsa hiilima uduvine. „On seal temast jälgi?” küsisin raadiosaatja kaudu. „Mitte mingeid,” kostis ragisev vastus. Olin tõsiselt pettunud. Olime juba tundide kaupa otsinud, aga leidnud polnud me veel ikka mitte midagi. Liikusime korrapärases reas sammhaaval edasi, otsides alustaimestikus pisimatki elumärki. Bourne Woods Surrey krahvkonnas Frenshamis ei ole koht, kuhu kaduda tahaks. Võisin vaid ette kujutada, kui jubedalt Cody end tunneb. Hirmul. Üksi. Palvetasin, et ta oleks pärast külma ja vihmast ööd vähemasti elus. Kõdunevad lehed lirtsusid mu saapataldade all. Kleepuvad väädid haakisid ennast mu püksisäärte külge. Puhusin kätele sooja ja mu hingeõhk kerkis kuumade pilvekestena jaanuarikuisesse külma õhku. „Taskulambid põlema!” viipasin ma Liamile, M-ile ja Oliviale, kes liikusid ligi poolesajameetriste vahedega. Lülitasime lambid samaaegselt sisse ning nende valgusvihud lõikasid pimedusse kui valgusmõõgad. Olime juba peaaegu kaheksa ruutkilomeetrit läbi otsinud, kuid pidime enne pimeda tulekut läbi kammima veel umbes kolmteist. Mida sügavamale metsa jõudsime, seda tumedamaks, vaenulikumaks ja õõvastavamaks see muutus. Õnneks kandsime kõik helkurveste, muidu oleksime üksteist päris silmist kaotanud. „Püsige positsioonidel,” tuletasin kõigile meelde, et rida ei laguneks. Järsku kadus maapind mu jalge alt. Kaotasin tasakaalu ja libisesin kraavi. Sirutasin käe välja, et libisemist peatada, ning põldmurakaväädid lõikasid sellesse kui vahedad žiletiterad. Karjatasin valust. „Kas kõik on ikka korras, Tom?” hüüdis Liam. Ta kiikas üle serva alla ja ma põrnitsesin teda alt vastu. Olin üleni mudane ja põlvini vees. „Selline see töö on.” Pühkisin lögased käed pükstesse puhtaks. Polnud aega, et paari kriimustuse pärast lokku lüüa. Kui ma end taas kuivale maale ukerdasin, jäi mu taskulambi valgusvihk saapa kõrval maapinnal millelegi pidama. Kükitasin, et paremini näha, ning lükkasin sõnajalad ja oksad eest ära. Mu süda tegi rõõmuhüppe. „Ma leidsin midagi!” hüüdsin raadiosaatja kaudu Oliviale ja M-ile. „Saime aru. Tuleme!” Viie minuti pärast oli mu meeskond tõendusmaterjali ümber koondunud. „Pole kahtlustki, see on jälg,” kinnitas M. „Tundub, et ta tuli sealtpoolt,” lisasin omalt poolt. Cody oli millalgi viimase kaheteistkümne tunni jooksul kraavist läbi läinud. Otsisime ümberkaudse ala läbi, et rohkem jälgi leida. Vaja oli veel vaid üht jälge, et õige suund kätte saada. „Kas näete midagi?” hõikasin lootusrikkalt. „Vihm on kõik ära uhtunud!” Liam torkis kepiga heitunult porist maapinda. Tal oli õigus – eelmise õhtu paduvihm tegi meie otsingud veelgi raskemaks. Tõmbasin maamõõdistuskaardi välja ja asetasin selle mahalangenud puu tüvele. Mõtlesin seda lõhestavaid põletusmärke vaadates, et ilmselt oli välk puud tabanud. Tüvi oli hiiglaslik, sambla ja seentega kaetud, ning selle juured olid kaheksajalana harali. Kõik kummardusid lähemale, erksad ja valmis järgmist sammu planeerima. Cody ellujäämiseks oli ülioluline õigest kohast edasi otsida. Meil tuli veel suur ala enne pimedat läbi otsida ja inimesi nappis. „Nii et me teame, et ta liigub selles suunas,” ütlesin sõrme kaardil vedades. Mu näole langes vihmapiisk ja jooksis mööda põske alla. Sain selle vaevu ära pühkida, kui juba langes sinna teine. Õige pea põrkasid piisad kaardilt meie jopedele. Vihma meil küll vaja ei olnud. See võis viimasegi tõendusmaterjali hävitada ning kui Cody oli kuhugi kinni jäänud või viga saanud, suurendaks vihm alajahtumise ohtu. Tõmbasin värisedes jopeluku kaelani kinni. „Teeme kiiresti, võtame jälle joonele ja hakkame lagendiku poole liikuma,” ütlesin kaugusse osutades. Kui me läbi vihma ja väätide rassisime, valdas mind heidutav tunne, et Codyga on midagi halba juhtunud. Võib-olla oli keegi ta kinni nabinud. Ta oli veel noor ja ta ei oleks suutnud vastu hakata. Raadiosaatja ragin katkestas mu mõttelõnga. „Tom, ma leidsin midagi!” See oli Olivia hääl, mis kõlas murelikuna. Kiirustasin sinnapoole, läbi väätide kahlates, kummardudes ja murdunud okste alt läbi ronides ning ikka ja jälle libastudes. M ja Liam olid juba kohal ning ma nägin nende näoilmest, et uudised ei ole head. „Ma leidsin selle,” lausus Olivia millelegi punasele osutades. Võtsin selle üles ning hoidsin seda pöidla ja nimetissõrme vahel. See oli Cody kaelarihm. Kaheaastane must-valge kolli oli kuidagimoodi kaelarihmast välja saanud. Suunasin valgusvihu pimedusse, mõeldes, kuidas me võiksime ta küll leida. 1. PEATÜKK Haukuja koer Tere! Minu nimi on Tom Watkins ja ma olen loomadetektiiv. Ma teenin elatist kadunud lemmikloomade otsimisega, olgu tegu kassi või viirpapagoi, koera või kas või kilpkonnaga. Ükski loom pole otsimiseks ja päästmiseks liiga väike ega liiga suur. Ma teen oma tööd sellepärast, et ma armastan loomi ja tahan inimesi aidata. Lemmikloomad ei ole lihtsalt loomad: paljude perede jaoks on nad laste eest, ning me annaksime endast ju kõik, et laps turvaliselt koju jõuaks. Ma pole siiski kogu elu loomadetektiiv olnud. Varem olin politseinik. Nüüd rakendan ma oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Ma juhin Euroopa suurimat ja edukaimat loomadetektiiviagentuuri. Mul on viisteist töötajat, masinapark loomade otsimiseks – mulle meeldib neid riistapuid kutsuda loomamobiilideks – ja ööpäev läbi töötav telefonivalve. Iga päev lisandub mu internetiandmebaasi kuni sada kadunud looma juhtumit ning kõik need loomad vajavad minu abi. Tänu oma uurijaoskustele olen ma tuhandeid loomi omanikega taas kokku viinud. Aastate jooksul on omanikud mu veebisaidil registreerinud enam kui sada viiskümmend tuhat kadunud või leitud looma. Otsingutel kasutan ma igasugust varustust – termokaameratest (et märgata kuuridesse või garaažidesse peitunud kasse) raadiosaatjate ja diktofonideni, millega salvestada omaniku häält. Minu meetodid on sama värvikad ja tavatud – ma olen näiteks lasknud üle Surrey lennata lennukil, mille küljes oli õhus liuglev loosung kadunud terjeri leidmiseks. Olen ka filminud telesaate „Crimewatch” stiilis lavastuse koeravargusest, et keelitada tunnistajaid infoga lagedale tulema. Aga alguses oli kõik hoopis teisiti. Algul ei olnud mul isegi mitte suurendusklaasi. Mul oli ainult üks koerakonservipurk ja Wolverhamptoni kaart. Oli 1999. aasta aprill ning ma olin sattunud üsna suurde masendusse. Olin lahkunud politsei ridadest ilma vähimagi teadmiseta, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Ühel õhtul jõin diivanil istudes teed ja keerasin raadio kohalikule kanalile, see oli Beacon FM. Sellest ajast, kui ma ükskord nende auhinnamängu võitsin, on minust saanud selle jaama püsikuulaja. Pärast üht reklaamipausi hakkas rääkima naisterahvas, kes tundus olevat väga mures, ja ma muutusin tähelepanelikuks. Ta helistas raadiosse, et teatada Afganistani hurdast, kes Wolverhamptoni tänavatel ringi luusis. Naine ütles, et koer oli märg, tokerdunud karvaga ja näljas. Oma piiratud teadmistegagi teadsin, et Afganistani hurt ei ole sedasorti koer, kes ilma omanikuta tänavatel hulguks. See on suur tõukoer, keda võiks pigem kohata parimatel koertenäitustel. Kas ta oli kaelarihmast välja pugenud? Või oli ta ehk ära varastatud ja siis vangist plehku pannud? Ma võisin ju politseist lahkunud olla, aga oma sisimas olin ma ikka veel võmm. Rüüpasin teed edasi. Umbes veerand tundi hiljem tuli raadiost järjekordne teadaanne. Koera oli märgatud! Penn Fieldsi piirkonna asemel oli ta nüüd Pertonis – ta oli taas mitu kilomeetrit edasi liikunud. Teateid tuli palju ja kiiresti. Olin kui raadio külge kleebitud. Kartsin kodust välja minna, sest ei tahtnud ühestki detailist ilma jääda. Sel ööl lamasin unetult voodis ja vahtisin lakke. Mu mõistus tegi ületunde ja ma muretsesin selle pärast, kus koer nüüd juba olla võiks. Oli kevad, nii et väljas oli pärast päikeseloojangut veel päris külm. Lootsin, et vaeseke leiab ööseks ulualuse. Ja ma ei suutnud ka uudishimu alla suruda. Miks ei olnud omanik endast teada andnud? Kuna tegemist oli tõukoeraga, oli raske uskuda, et tal omanikku polnudki. Mõtlesin paikadele, kus teda oli nähtud. Panin öökapilambi põlema, viskasin teki pealt ja hüppasin voodist välja. Avasin riidekapi, mis oli küll pungil täis, kuid riidepuudel rippuvate särkide all oli seal ka suur pappkast. Tõmbasin selle kapist välja. See oli raskem, kui ma mäletasin. Ma polnud kasti juba kolm aastat – West Midlandsi politseist lahkumisest saadik – puudutanudki. Koorisin kleeplindi lahti ja hakkasin oma töölaualt kokku korjatud träni sees sorima, kuni mu sõrmed leidsid, mida otsisin – raamatu „A-st Y-ni”, mis oli iga patrullpolitseiniku põhitöövahend. Lappasin raamatut, kuni jõudsin Wolverhamptoni linna lehekülgedeni. Kui minu uurijaoskused taas pead tõstsid, tundsin endas adrenaliinisööstu. „Teda nähti siin,” pomisesin endamisi, näpuga mööda lehekülge joont vedades. „Ja siin ... ja siin.” Jätkasin nende kohtade markeerimist, kus koera oli nähtud. Hoidsin kaarti pisut eemal ja uurisin oma tõendusmaterjali. Kas paigad olid linnas suvaliselt laiali või võis looma teekonnast välja lugeda mingi mustri? Hüüatasin: „Ta läheb lääne poole! Niisiis võiks ta praegu olla pigem siinpool linna kui sealpool ...” Torkasin sõrme kaardil paika, kust koera kõige tõenäolisemalt leida võiks. Järgmisel hommikul ärgates lülitasin raadio sisse. Ma ei suutnud uudiseid ära oodata. Inimesed teatasid ikka veel Afganistani hurda märkamisest, kuid keegi ei suutnud teda kinni püüda. Ja siis hakati edastama pakkumisi. Wolverhamptoni äriomanikud helistasid raadiosse ja lubasid auhindu sellele, kes hulkuva koera kinni püüab. Peatänaval asuva Luigi pitsarestorani omanik pakkus tasuks abi eest pastarooga või pitsat. Järgmine heasüdamik sponsor oli lilleäri omanik Joan. Tema pakkus koera päästjale ilusat lillebuketti. Annetused olid südantsoojendavad, aga märkamisteateid kuulata oli juba ebameeldiv. Ma ei talunud hästi mõtet potentsiaalselt haavatud koerast, kes üksi ja hirmununa linnatänavail hulkus. Tundsin, et pean midagi tegema. Mind ei huvitanud tasuta toit ega lillekimp. Ma tahtsin ainult kannatavat looma aidata. Nii ma võtsingi telefoni, valisin saate otseliini numbri ning leiutasin oma ärile hetkega ka nime. „Mu nimi on Tom Watkins. Olen endine politseinik. Praegu juhin ma ettevõtet Animal Search UK, mis on üleriigiline lemmikloomade detektiiviagentuur ja asub Black Country regioonis. Ma leian selle koera üles.” Black Country on kohanimi, mis märgib West Midlandsis asuvat piirkonda, kus ma elasin. Tööstusrevolutsiooni ajal oli seal palju söekaevandusi, rauavalukodasid ja terasetehaseid, mis põhjustasid suurt õhusaastet. Saatejuhi hääl tõusis üllatusest terve oktaavi kõrgemaks. „Animal Search UK? Ma pole sellest varem kuulnudki!” „See on suhteliselt uus organisatsioon, aga Suurbritannia suurim.” Tehnilisest küljest oli see tõsi – see oli Suurbritannia suurim, sest keegi polnud varem midagi sellist teinud. Ma olin Briti esimene loomadetektiiv. Saatejuht neelas sööda alla. „Suurepärane, Tom. Rääkige, kuidas te koera üles leida kavatsete.” Ma polnud nii kaugele jõudnud mõelda! Pidin käigu pealt midagi leiutama. „Saadan ühe meie patrullautodest välja.” Patrullautodest? Üllatasin sellega iseennastki. „Väga tore! Hoidke meid uudistega kursis,” siristas saatejuht. Katkestasin kõne ja tundsin, kuidas mu närvid tõmblesid. Nüüd lootsid tuhanded inimesed, et ma päästan koera. Rääkimata sellest, et minust oli just saanud Ace Ventura laadne loomadetektiiv, kuigi päriselus. Kogu mu maise vara moodustasid Fiat Panda ja mootorratas, aga otsinguteks ei kõlvanud kumbki. Kui ma koera leiangi, kuidas ma ta ohutusse paika transpordin? Olin täiesti veendunud, et kuidagi saan ma sellega hakkama. Mitte mingil tingimusel ei võinud ma tal enam tänavatel hulkuda lasta. Niipea kui olin telefonikõne lõpetanud, seadsin sammud kaubikuid rentivasse firmasse. Aga kuna ma vaevlesin tõsises rahapuuduses, pidin taas kord käigu pealt midagi välja mõtlema. Ütlesin vastuvõtulauas istuvale mehele, et olen loomi otsivast organisatsioonist, ning rääkisin välja soodushinna – tema laenab mulle üheks päevaks kaubiku ja mina mainin tema firmat raadios. Ma ei suutnud ise ka uskuda, mis mu suust välja kargas, aga kuidagi läks nii, et nutikas mõte meediat kaasata kukkus mul ilmselt loomulikult välja. Veidral kombel jäi ta nõusse, nii et võtsin kaubiku ja sõitsin vana sõpra vaatama. Alan töötas ühes Dudley bensiinijamas. Olime sõbraks saanud, kui ma öösiti kell kaks – pärast hilist töövahetust – paaki täitmas käisin. Meil tekkisid neil öistel tundidel päris mõnusad mõttevahetused. Sõitsin garaaži sisse hetkel, kui Alan oli oma öövahetust lõpetamas. Kerisin akna alla ja hüüdsin: „Hüppa peale! Me läheme koera otsima!” Alan, kellel polnud minu küllatulekust aimugi, vangutas pead nagu kontrollides, kas ta äkki kujutas äsja kuuldut endale ette. „Misasja sa räägid?” küsis ta päevavalguse kätte astunult oma väsinud silmi hõõrudes. „Tule lihtsalt autosse. Tee peal räägin.” Alan oli üheksateiskümneaastane, pisut pontsakas, minust lühem, mustade juuste ja alati naeruse näoga. Ta oli sõbralik semu ja hea naljamees. Olime just ära sõitmas, kui mulle kargas pähe, milliseid elementaarseid koerapüügivahendeid meil vaja minna võiks. Sõitsin kiiresti tagasi bensiinijaama ning ilmusin sealt välja hunniku koeratoidupurkidega. Ühes kaenlas oli mul veepudel ja teises plastist kauss. Alani nägu väljendas järjest suuremat hämmingut. Viskasin kogu krempli kaubiku pakiruumi ja hüppasin rooli taha. „Meil on koerapüüdmiseks peibutist vaja,” ütlesin selgituseks. „Kas sa palun võiksid selgitada, mis toimub?” anus Alan. Panin suuna sisse, keerasin tänavale ja viisin ta kurssi operatsiooniga „Koera päästmine”. Selgitasin talle viimase paari päeva jooksul raadio kaudu lahtirullunud lugu. „See koer on ilmselgelt omadega väheke pigis. Me peame ta kinni püüdma ja koju tagasi viima, et omanik saaks temaga loomaarsti juurde minna. Pärast nii mitut päeva väljas on ta kindlasti janus, sellepärast võtsin ka veepudeli kaasa.” Alanil oli hulgaliselt küsimusi. Kuidas me koera üles leiame? Ja kui me ta üles leiamegi, siis kuidas me ta kinni püüame? Mul ei olnud kõiki vastuseid varmalt valmis, aga mul oli tunne, et kõik need politseiaastad tulevad nüüd kasuks. Kogemused olid mulle õpetanud, et olukorra tundma õppimine on väga oluline. Praeguses olukorras oli vaja arvestada Wolverhamptoniga ja suure koeraga, kes on suuteline kiiresti edasi liikuma. Ma ei tundnud seda piirkonda üldse, niisiis sõitsime pinna sondeerimiseks pisut ringi. Startisime tänavalt, kus koera oli hiljuti nähtud – see asus kesklinnale suhteliselt lähedal elamupiirkonnas. Poole tunniga tabasime kullasoont. Äkitselt ilmus kuskilt suur pikakarvaline koer ja läks täpselt meie ees üle tee. Tempo oli tal korralik. Peatusin pidurite kriginal: „See on tema!” Mu süda peksis. Selleks ajaks, kui olime auto parkinud, välja hüpanud ja koeratoidu kätte saanud, oli koer läinud. Alan ütles kaugusse vaadates: „Ma arvasin, et ta on meil käes!” Nii minagi. Raske oli uskuda, et meil oli olnud õnne kohe koera peale sattuda. Aga ma oleksin pidanud teadma ka seda, et päris käkitegu see ettevõtmine olla ei saanud. „Nii, nüüd proovime seda otsingut jätkata organiseeritud ...” „Seal!” karjus Alan. Ta oli märganud koera kahe maja vahelisel siseteel. „Nüüd kähku!” hüüdsin ma tema järel lipates. Kogu organiseeritus ja politseiformaalsused lendasid kus see ja teine. Kui me jooksikule lähedale jõudsime, andsin Alanile märku, et ta peab aeglasemalt liikuma. Ma ei tahtnud koera hirmutada. Nägin nüüd, et koer on isane ja et ta on hirmul. Raadioteated osutusid tõeks – ta oli kõhn, läbivettinud ja kartlik. Pikk karv oli pori ja veega pulstunud. Koera silmad olid pärani ja ta värises. „Kõik on korras, poisu, me tahame ainult aidata,” ütlesin ma vaikselt edasi liikudes. „Alan, koeratoit.” Viipasin oma kompanjonile, et „koerapeibutis” välja panna. „Just nii, boss,” ütles Alan, tühjendas purgi kõnniteele ning ajas toidu pisut laiali, et see poleks eemaletõukavalt hunnikus koos. Hoidsime end tagasi lootuses, et koer tuleb toidu poole ja me saame ta siis kinni nabida. Olime mõlemad hüppevalmis. Koer oli selgelt näljane, kuid kui ta toidu juurde jalutas ja seda nuusutas, tõstis ta nina põlglikult kõrgemale ja astus edasi. Kui ta poleks nii pulstunud olnud, oleks ta elegantne karv kahinal pikkade jalgade ümber keerelnud. Me mõlemad karjatasime: „Kiiresti!” Alan kraapis neljakäpukil olles koeratoidu kõnniteelt kokku ja toppis selle tagasi purki. Kõnniteel jalutav paar heitis meile üllatunud pilgu. „Ärevuseks pole põhjust, me üritame ainult koera kinni püüda!” lõõtsutasin ma tänavat pidi minema joostes. Probleem oli muidugi selles, et Afganistani hurda pikkadele jalgadele meist kummastki võistlejat polnud. Tema oli jänes ja meie kilpkonnad. Alan pidi järgmise paari tunni jooksul veel vähemalt kuus korda kõnniteelt koeratoitu tagasi purki kraapima. Ainult mõned tükid olidki veel järel ja meil ei olnud ka varu – ülejäänud purgid olid kaubikus. „Kus kaubik on?” Vaatasin ümberringi ja kratsisin kukalt. Sain järsku aru, et mul polnud halli aimugi, kus me olime. Olime kaubiku parkimiskohast juba mitu kilomeetrit edasi liikunud, aga enne, kui ma muretsema jõudsin hakata, läksime jälle liikvele. Seekord pöörasime vasakule, peateele. Autod tuhisesid mööda ja ma olin koera pärast väga mures, kui ta edasi jooksis. Ta tundus oma jalgadel tudisevat, nagu hakkaks iga hetk kõnniteelt maha kukkuma. Karjusin üle liikluslärmi: „Me peame distantsi hoidma!” Ma ei tahtnud koera hirmutada – oli päris suur oht, et ta võib mööduva auto ette astuda. Vaeseke tuterdas kõnniteel küljelt küljele nagu purjus juht. Äkitselt pani ta käpa sõiduteele. Ma karjatasin: „Eiiiiii!” Aga ma olin koera peatamiseks liiga kaugel. Lähenev auto andis signaali: „PIIIIIIIIIP!” Õnneks pidas koer paremaks kõnnitee turvalisse rüppe tagasi tulla. Siis ärkas ta uuesti elule ja liikus kiiresti vasakule kõrvalteele. „Läheb aga jälle lahti!” porises Alan, kui me taas tagaajamisele asusime. Tupikteele pöörates olin ma juba täiesti hingetu. Küljes pistis ja ma vajusin kössi. Niisuguse trenniga polnud ma harjunud! Olime koera jälitades jõudnud 1950. aastatest pärit, kuid nüüdseks maha jäetud punase telliskivimajani. Aknad olid laudadega kinni löödud. Rohi oli pikaks kasvanud ning toidukarpe, õllepurke ja muud prügi täis loobitud. Uks oli sisse löödud. Kahtlustasin, et seda olid teinud teismelised skvotterid. Kui olin pisut hinge tõmmanud, lähenesin ettevaatlikult majale. „Ole mu selja taga,” viipasin Alanile, et teda tagasi hoida. Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin tagasi politseis. Haarasin instinktiivselt oma raadiosaatja järele, mis oleks mu vöö küljes olnud. Pistsin nina eesuksest sisse ning mulle paiskus näkku tugev uriini- ja liisunud alkoholi hais. Kuna sees oli pime, oli raske midagi näha, kui välja arvata mõned valguslaigud, mis tekkisid kinnilöödud akende ees olevate laudade vahelt sisse pääsevast päikesest. Need laigud nägid betoonpõrandal välja nagu punktvalgustus. Soovisin, et mul oleks taskulamp kaasas – konstaablina oleks see mu põhivarustusse kuulunud. Mu silm hakkas seletama seinale joonistatud grafitit ja näha oli ka ilmselt lõkke jäänuseid. Keset tuba seisis kehvas seisus diivan. Selle kate oli ribadeks rebitud ning katkised vedrud turritasid välja. Pöördusin, et Alanit hüüda, aga ta oli mulle järgnenud ja minust vaid paari sammu kaugusel. Ta oli õhinat täis. Minu jaoks oli see harjumuspärane olukord, tema jaoks aga ilmselgelt uus ja põnev. Kuulsin, kuidas midagi mu jalge all praksatas, ning sellele järgnes toa tagaosast sahisev hääl. Kas seal liikus mingi vari? Kui see oli meie Afganistani hurt, ei kavatsenud ma teda seekord põgenema lasta. „Blokeeri uks nende laudadega ära,” ütlesin ma Alanile. Nihkusin pimeduses vähehaaval edasi. Alan sosistas ukse juurest: „Kas sa näed teda?” Kuulsin koera enne, kui teda nägin. Ta lõõtsutas kõvasti, kahtlemata vedelikupuudusest. Asetasin kausi põrandale ja täitsin selle ääreni veega. Natuke läks üle ääre ja loksus betoonpõrandale. Astusin paar sammu tagasi ja hoidsin hinge kinni. „Noh, poisu,” julgustasin ma koera. Koer tatsas aeglaselt, kuid kindlalt veekausi poole. Ta astus valguslaiku ja ta silmad läikisid valguses eredalt vastu. Hurda energiavarud olid drastiliselt vähenenud. Ta kummardus kausi kohale ning ta rangluud turritasid karvast välja nagu teravad odaotsad. Ta silmad olid rasked ja kurvad ning tundus, nagu ta hoiaks neid jõuga lahti. „Just nõnda, poisu!” Mu süda rõõmustas, kui koer suutis hääleka lurinaga natuke vett lakkuda, enne kui ta end toanurka tagasi lohistas. Alan päris: „Mis me nüüd teeme?” Hea küsimus. Meil oli väike probleem. Ei olnud vähimatki võimalust, et me oleks saanud nii nõrga looma kaubikuni talutada. Eriti arvestades seda, et me isegi ei teadnud, kus see kaubik on! Me ei saanud omanikuga ühendust võtta, sest koeral ei olnud kaelarihmal andmesilti. Võtsin mobiiltelefoni välja ja helistasin raadiojaama, lootuses, et koeraomanik on kaheteistkümnendal tunnil endast märku andnud. Seda õnne ei olnud. „Kuidas sul seal läheb, Tom?” tundis saatejuht huvi. Ma olin otse-eetris! „Koer on väljaspool ohtu ja ta pole haavatud,” edastasin kuulajatele uudiseid. Aga esimene õhin, millega ma olin raadiosse helistanud, oli läinud. Olin heitunud. Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et keegi ei olnud koera omaks tunnistanud. Vaatasin ta pruunidesse silmadesse – ei olnud võimalik, et mitte keegi kuskil teda meeleheitlikult taga poleks igatsenud. Ta võis ju olla vettinud, aga kui ta ära pesta, sööta ja joota, näeks ta lausa kuninglik välja. Muidugi jäi võimalus, et omanik ei olnud lihtsalt seda raadiojaama kuulanud. Mul ei tulnud pähe midagi paremat kui oma politseikogemustele toetumine. Samalaadses olukorras oleksin helistanud koerapatrullile, kes oleks üritanud omanikku leida või koera uude kodusse ümber paigutanud. Vähemalt oleks koerapatrullil olnud varustus, millega koeralt omaniku tuvastamiseks mikrokiipi otsida. Kell pidi küll juba olema kaks pärast lõunat, kui kaubik mahajäetud maja ette veeres. „Tervist,” ütlesin majast väljudes ja koerapatrulli töötaja kätt surudes. Alan valvas hurta ja blokeeris väljapääsu. Libiseva metallpoldi hääl, mis puuriust avades tekkis, ajas mulle judinad peale. Sellist lõppu ma küll loole ei soovinud. Patrulltöötaja võttis oma metallvarda, mille ühes otsas oli koera püüdmiseks aas. See nägi välja nagu mingi keskaegne piinariist, ehkki tegelikult ei teinud see loomale mingit valu – pigem kaitses see patrulltöötajat hammustuste eest, sest hirmule aetud loomad võivad käituda ettearvamatult. Juhatasin patrulltöötaja majja ja lasin tal oma tööd teha. Koer oli nüüdseks juba nii nõrk, et ei võidelnudki vastu. Ta seisis liikumatult, elegantne lõvilakaga pea alla vajunud, nagu oleks kogu eluvaim temast välja roogitud. Kui koera meist mööda kaubikusse talutati, nägin ma teda esimest korda korralikult. Vaene loom värises, saba jalge vahel. See oli südantlõhestav vaatepilt. „Mis tast nüüd saab?” küsisin ma murelikult. „Kõigepealt laseme loomaarstil talle pilgu peale visata, siis vaatame, kas ta on kiibistatud, seejärel otsustame, kuidas edasi.” „Hüva, semu, tänan, et välja tulite.” Ohkasin kurvalt, kuna ma midagi rohkemat teha ei suutnud. Patrulltöötaja tõstis koera ettevaatlikult kaubiku tagaossa. Ta vaatas, et puur oleks paigas, ja sulges ukse. Nägin väikesi abituid silmi aknast minu poole vaatavat. Tahtsin midagi teha, aga mu käed jäid selleks lühikeseks. Sel hetkel sai mulle selgeks, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma tahan loomaomanikke nende kadumaläinud lemmikutega taas kokku viia. Ma tahan elu sisustada tööga, mis ühendaks mu loomaarmastuse ja uurijaoskused. Ma tahan hakata loomadetektiiviks ja saada sel alal maailma parimaks. Aga mul oli veel palju õppida ... 2. PEATÜKK Karvane politseinik Abitu Afganistani hurda äraviimist vaadates tulid mulle taas meelde päevad politseis. Meenusid need emotsionaalsed hetked politseikoerte kuutide juures, mil ütlesin hüvasti koertele, kellega olin sõbraks saanud. Minu jaoskonnal Dudley lähistel Halesowenis olid mõned koerakuudid, kus me hoidsime inimeste poolt jaoskonda toodud hulkuvaid koeri. Politsei võttis neid koeri kui lisakoormat, nii et keegi ei pööranud neile eriti mingit tähelepanu. Uks nende järel löödi kinni. Neil oli kuudis veekauss ja toit ja oligi kogu lugu. See oli nagu minivangla, kus koerad pidid vahel terve ööpäeva ootama, kuni koerapatrull nad järgmisel päeval kell neli pärast lõunat üles korjas. Mul oli neist betoonpuuridesse lukustatud koertest kahju. Pausi ajal käisin alati neid vaatamas. Paitasin ja kallistasin neid ning vahel viisin nad väikesele jalutuskäigulegi. Ühel päeval viisin kaks koera korraga jalgu sirutama, aga mõlemad libistasid end kaelarihmast välja. Lidusin mööda parki, et neid kelme kinni püüda. Mul oli pausi lõpuni jäänud ainult kümme minutit! Ma lihtsalt pean need koerad kätte saama, enne kui keegi märkab, mõtlesin mööda aeda ringi joostes. See oli üks paras õudusunenägu, aga lõpuks sain nad ikkagi kätte. Õnneks keegi ei näinud seda, muidu oleks mind kindlasti vaibale kutsutud. Töökaaslased nokkisid mind pidevalt selle pärast, et olin selline pehmo, aga ma olen alati suur loomasõber olnud – juba sellest saati, kui olin neljateistkümneaastane ja ema mulle kutsika kinkis. Panime talle nimeks Maggie. Maggie oli lambakoera ja spanjeli segu – krants, kui soovite teda nii nimetada. Ta nägi oma väikeste laineliste kõrvade, läikiva selja, valge kasuka ja nelja valge sokiga imearmas välja. Ema ei oleks seda kunagi tunnistanud, aga ta ostis Maggie selleks, et see pehmendaks isa ja ema lahutuse mõju. Jagasin koera oma kolme õe – Naomi, Charlotte’i ja Hannah’ga, aga tegelikult oli ta ikkagi minu koer. Mina viisin ta jalutama. Mina toitsin teda. Maggie magas igal ööl minu voodi juures. Talle meeldis end minu jalge ees kerra tõmmata, nina vastu külge surutud. Ta sügavad rahuloluohked ja õrn norin uinutasid mind igal õhtul. Maggie oli mulle väga kallis. Ta oli tark ja armastav – Maggie oli mu kindlus. Sestpeale kui ema oli isast lahku läinud, olin ma väheke liimist lahti ning Maggie kallistamine mõjus tõesti lohutavalt. Ta lamas lõõtsutades maas, pea vasakul käpal, ja ma paitasin telekat vaadates ta kõhtu. Rääkisin Maggiega oma kimbatustest ja probleemidest. Kallistasin teda ja ütlesin: „Ja mida siis sina selles olukorras teeksid, Maggie?” Muidugi ei vastanud ta mulle nagu inimene, aga näitas, et hoolib, kui ta mu nina lakkus, üles hüppas või käpaga mu jalga puudutas. Ta näitas oma toetust mulle pikalt otsa vaadates ja saba liputades. Mulle meeldis Maggiega tennist mängida. Ema maja ümbritses suur müür, mille vastu ma palli loopisin. Maggie tõi palli sekunditega tagasi. Ta laskis selle mu jalge ette maha kukkuda ning võttis uut servi oodates poosi sisse. Tema kaotamine oli üks mu suuremaid hirme. Ma ei julgenud teda jalutamas käies rihma otsast lahti lasta – kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Aga kui ma ta siiski lahti lasin, jälgisin teda kotkapilgul. Maggie oli minu jaoks olemas ka siis, kui ma kuueteistkümneaastaselt West Midlandsi politseijõududesse astusin. Ta toetas mind nii kahe kadetiaasta jooksul kui ka siis, kui minust sai konstaabel – rahvasuus võmm. Kui ma pärast pikka öövahetust kell seitse hommikul koju tulin, astusin kodulähedasest poest läbi, et osta piima ja kummikomme, mida ma hommikusöögi ja telekavaatamise ajal tööst lõõgastudes Maggiega jagasin. Ta tervitas mind pärast rasket vahetust entusiastliku sabaliputuse ja näo lakkumisega. Inimestega suhtlemine ei tulnud mul välja kaugeltki mitte nii hästi kui Maggiega. Loomades on tingimusteta armastust ja truudust, mida ma veel üheski inimeses polnud leidnud. Niisiis polnud midagi imestada, et mu koeraarmastus levis ka mu politseinikutöösse, mis omakorda selgitab, miks ma iga vaba hetke hulkuvate koerte kuutide juures veetsin. Kuid politseijõududest sain ma enamatki kui koerte seltsi. Ma ei oleks täna see, kes olen, kui ma poleks kõiki neid aastaid võmmina töötanud. Politseitöö oli nagu eluteaduse kraadiõpe. Õppisin inimestega suhtlema, uurijatööd tegema, kuid ka organiseeritust ja professionaalsust, tundma infrastruktuuri, logistikat ja kommunikatsiooni. Politsei peakorter paiknes Birminghamis, kuid mina töötasin politseinikuna Halesowenis ja Stourbridge’is, mis asuvad kõrvuti. Enamasti patrullisin Stourbridge’i kesklinnas ja sõitsin oma politseimärgistusega autos ringi. Tegelesin kõigega alates varastatud jalgratastest ja tõsistest kallaletungidest kuni sissemurdmiste, liiklusõnnetuste ja pubikaklusteni. Kuigi ma olen oma meeter kaheksakümne kolmese kasvu juures päris kogukas ja üsna tugev, olen ma alati olnud pisut äpu, kuna ma ei salli mitte mingisugust vägivalda. Minu tugevus politseis oli keerulistes olukordades sõnadega hakkamasaamine, mitte agressiivne jõu demonstreerimine, mida eelistasid paljud teised politseinikud. Mina sain asjad kontrolli alla diplomaatia abil. Aja möödudes minu illusioonid õigussüsteemi suhtes aga paraku purunesid. Mind valdas pettumus, kui olime kurjategijate kinnipüüdmiseks pikka aega vaeva näinud, kuid kohus nad siis lihtsalt vabaks laskis. Kuigi politseijõud olid väga hästi organiseeritud, oli paljuga siiski raske leppida – eriti kui patrullis oli liiga vähe inimesi ja meie elu sellepärast kurjategijate arreteerimisel ohtu sattus. Viimaseks piisaks karikas sai see, kui üks kriminaalkurjategija, Jimmy oli ta nimi, lubas kohtuistungi ajal mul enda väljaandmise eest kõri läbi lõigata – ja seda otse kohtuniku nina all. Selleks ma küll politseinikuks ei hakanud, mõtlesin ma mootorrattal kohtumajast ema juurde Dudleysse kiirustades, ise murest murtud. Mis sellel Jimmyl küll plaanis võis olla? Kartsin, et varem või hiljem ta leiabki mu üles. Niipea kui olin pidurikrigina saatel ema maja ees peatunud, helistasin Dudley politseijaoskonda. Selgitasin, mis kohtus juhtunud oli. Inspektor nõustus, et muretsemiseks on tõesti põhjust, ning kinnitas mulle, et tema poisid hakkavad edaspidi aeg-ajalt mu ema majast mööda sõitma ja vaatama, kas kõik on ikka korras. „Kullake, mis lahti?” Mureliku ilmega ema sisenes elutuppa. Ta oli mu inspektoriga peetud jutuajamist pealt kuulnud. „Muretsemiseks pole põhjust, ema,” valetasin mina. „Mul oli kohtumajas väike probleem, nii et palusin politseijaoskonnal meil silma peal hoida.” Ema silmad läksid suureks kui tõllarattad. „Päriselt ka, ema. Mitte mingit põhjust pole,” kinnitasin uuesti ning asetasin oma käe julgustavalt ema käsivarrele. „Hea küll, kullake,” ütles ema kõhklevalt. „Õhtusöök on kohe valmis.” Istusime kõik laua ümber õhtust sööma, kuid mul oli väga raske oma hirmu vaka all hoida. Istusin kui tulistel sütel, kuulatades iga heli, mis võiks probleeme tähendada. Istusin teleka vaatamiseks akna alla, kust avanes vaade maja ette. Iga paarikümne minuti järel tõmbasin kardina eest ja jälgisin, mis väljas toimub. Mu peas keerlesid hirmsad mõtted sellest, mida Jimmy võib mu perele kättemaksuks teha. Ta oli üks tõeliselt vastik tegelane. Pöördusin abi saamiseks Maggie poole. „Mis ma nüüd siis peale hakkan?” küsisin oma parimalt sõbralt. Maggie oli end mu jalge ees välja sirutanud, pea käppadel. Ta laskis kuuldavalt kerge niutsatuse, tõusis siis jalgele ja tuli mu kõrvale. „Mul on su abi vaja, semu,” ütlesin ta pead patsutades ja kõrvataguseid sügades. Ta haugatas, nagu oleks öelnud: „Pole probleemi. Olen siin, kui sul mind vaja peaks minema.” Kui hakkasin ülakorrusele voodisse minema, sättis Maggie end minu kannule. Mina aga andsin käskluse: „Koht!” ja osutasin koridorile eesukse juures. Ta kallutas pead ja lasi läbi nina kuuldavale vingatuse. Maggie oli sellest ajast saati, kui ma ta kaheksa aasta eest sain, igal ööl minu voodi juures maganud. Selgitasin: „Ma tahan, et sa täna öösel valvel püsiksid.” Maggie ei teadnud, miks ma tal eesukse juures magada käskisin, kuid ta mõistis, et kuna ma seda palun, peab see tähtis olema. „Aitäh sulle, semu!” Patsutasin teda veel kord ja ronisin siis nagisevaid trepiastmeid mööda üles. Pole ime, et sel ööl ei saanud ma pea üldse sõba silmale. Iga pisimgi heli äratas mind kohemaid. Kell oli 2.32, kui kuulsin maja ees automootori müra. Mu toa aken võbises. Esitulede valgusvihk tungis läbi mu kardinate ja jooksis üle lae. Mul langes süda saapasäärde. Kuulsin Maggie käppi all põrandalaudu kraapimas, mis tähendas, et ta on ärkvel ja et temagi juurdleb selle kallal, kes võiks väljas olla. Hiilisin kikivarvul alla, püüdes nagiseval trepil võimalikult vähe häält teha. Ma ei tahtnud ema ega õde ilmaasjata ärevile ajada. Maggie ootas mind, kõrvad kikkis. Temagi oli pinevil ning järgnes mulle elutuppa, kus ma kardina eest ära tõmbasin, et tänavale näha. Tänavalampide kehvas valguses suutsin eristada punase Vauxhall Vectra roolis istuva mehe. Musta mantli, seeliku ja kontskingadega naine väljus kaassõitjauksest. „Pole vaja muretseda, semu,” ütlesin Maggiele. Kõigest naaber toodi pärast väljas veedetud õhtut koju. Maggie magas allkorrusel, kuni olukord rahunes. Kuid ehmatus oli jätnud oma kibeda järelmaitse. See tüüp oli mu murdumispunkt – viimane pikas arreteerimiste reas, mis olid lõppenud kurjategija vabakslaskmisega. Meil oli pidevalt liiga vähe inimesi, varustust ja kaitset. Järgmisel päeval ringi patrullides tegin jalapealt otsuse. Ma ei tahtnud enam hetkegi oma elust raisata sellele, millesse mul usku polnud. Otsustasin, et lahkun politseijõududest ning kasutan seal õpitud oskusi millegi suurema ja parema nimel. Sel hetkel meenus mulle kõigi nende aastate tagant kadetikooli astumise vestlus. „Miks sa soovid politseinikuks saada, Tom?” oli üleminspektor küsinud. Olin vastanud nelja lihtsa sõnaga: „Ma tahan inimesi aidata.” See oli olnud minu eesmärk siis ja oli seda ka edaspidi. Ühel või teisel viisil tahtsin ma leida mooduse, kuidas inimesi aidata. 3. PEATÜKK Rohujuure tasandil „Millal Bertie kaduma läks?” „Kolmapäeva õhtul.” Naine teises telefoniliini otsas nuuksatas. „Mis kell õhtul?” Miks ma seda küsisin? Kadumaläinud Afganistani hurda otsimine oli mulle olnud suureks õppetunniks ning viimase kuue kuu jooksul olin oma loomadetektiivioskusi kõvasti lihvinud. Ma pidin teadma, kas sel ajal, kui musta-valgekirju kõuts kaks päeva tagasi kaduma läks, oli väljas valge või pime – kui oli olnud pime, oli kahjuks suurem ka tõenäosus, et Bertie on auto alla jäänud. „Ma ei oska täpselt öelda, aga ma arvan, et kell oli umbes kaheksa. Ma sättisin ennast just „Midsomeri mõrvu” vaatama. Sellepärast mul ongi aeg meeles.” Kribasin oma märkmikku kell kaheksa õhtul. „Kas ta tavaliselt käib õhtuti väljas, proua Perry?” „Jah, kohe pärast seda, kui ma teda söötnud olen.” Armastab õhtuti väljas käia. Armastab hulkuda? kirjutasin ma märkmikku. „Ja kui kaua ta tavaliselt väljas on?” küsisin. Miks ma proua Perryle selliseid küsimusi esitasin? Sellepärast, et kui Bertie läks tavaliselt vaid kümneks minutiks välja häda tegema, oli nüüd suurem ka tõenäosus, et temaga oli midagi juhtunud. Kui tal aga oli kombeks sageli õhtu läbi väljas hulkuda ja naabruskonda uudistada, siis oli ta pigem ära eksinud. „Ma – ma ei tea ...” Proua Perry takerdus. Ta hääl värises. Oli selge, et ta oli armastatud kassi kadumise pärast tõsiselt mures. „Ma tean, proua Perry, et see on teile raske, aga palun ärge kaotage lootust. Kui me suudame ta käigud paika panna, on suur tõenäosus, et me leiame ta üles,” julgustasin teda. Kuidas ma teadsin, milliseid küsimusi esitada? Kuna ma olin suurema osa oma elust elanud elamurajoonis, teadsin, et kassid ei lähe tavaliselt oma kodust eriti kaugele. Ma olin tähele pannud, et kohalikel kassidel olid väljakujunenud harjumused – nad külastasid enamasti samu paiku ja enam-vähem samadel aegadel, see süsteem töötas nagu kellavärk. Ma toetusin ka oma politseikogemustele. Küsimused, mida ma esitasin proua Perryle, olid täpselt samad, mida ma oleksin esitanud kaduma jäänud laste vanematele, et mõista, kas laps on röövitud, teeb koolist poppi või on lihtsalt ajataju kaotanud. Nagu politseis loodi kadunud inimeste kohta isikuprofiil, koostasin mina kassi isikuprofiili. Jätkasin oma küsitlust. „Kas te teate, kui kaugele Bertie tavaliselt läheb?” Soovisin tuvastada kassi territooriumi, et mõista, kas otsinguid peaks laiendama proua Perry tagaaiast ja naaberaedadest kaugemale. Kui kass tavaliselt omaniku territooriumilt ei lahku, on ta kõige tõenäolisemalt kas kogemata kuhugi lähedal asuvasse ehitisse kinni pandud, kodu lähedal õnnetusse sattunud või kellegi poolt ära röövitud. Proua Perry tegi mõttepausi. „Ega ma päriselt ei teagi. Ma olen Bertiet naabrite müüril istumas näinud. Nendel on lindude söögimaja ja talle meeldib linde sisse ja välja lendamas vaadata.” „Väga hea, proua Perry. Ainult paar küsimust veel,” ütlesin mina. „Kas keegi teie tänaval on hiljuti puhkusele sõitnud?” See oli tähtis küsimus, sest nad olid võinud Bertie kogemata oma majja kinni panna, või siis oli ta ehk läbi kassiluugi ise nende majja läinud ja nii sinna lõksu jäänud. Veel üks pikk paus. „Ma ei usu ... Oot, ma mõtlen korraks. Ma arvan, et üle tee Barrettid võivad ära olla. Ma pole nende autot juba nädal aega ringi sõitmas näinud!” hüüatas proua Perry. Barrettid võivad olla esimene punkt, kust Bertiet otsima hakata. „Ja veel paar viimast küsimust, kui lubate, proua Perry. Kas kass on saanud mingeid ravimeid? Kas tal on mingeid tervisehäireid, mis võiksid kadumise põhjuseks olla?” „Oi ei, Bertiel küll midagi sellist viga ei ole. Ta on terve kui purikas.” Proua Perry ahmis kassi võimaliku haiguse peale ehmunult õhku. „Andke andeks, ma pean neid asju küsima.” Kirjutasin kiiresti viimased infokillud märkmikku üles ja tõmbasin siis Barrettite nime ümber ringi. Siit algavad Bertie otsingud. Olid 2002. aasta jõulud ning ma olin registreerinud ettevõtte Animal Search UK ametlikult loomade otsimise agentuurina. „Su tee jahtub ära,” tuletas mu elukaaslane Jenni, kellega me olime koos lapsevanemateks saamas, mulle kellale koputades meelde. „Veel viis minutit,” liigutasin telefonitoru rinna vastas hoides hääletult huuli. Ma olin juba vähemalt pool tundi telefoni otsas istunud ja proua Perryle nõu andnud. Aga ma ei saanud head aega ütlemisega kiirustada, kui naine nii murest murtud oli. Kuna ma olin sisse seadnud ööpäev läbi töötava infoliini, olin suurema osa õhtutest veetnud, telefon kõrva ääres. Enamik telefonikõnesid tuli kassiomanikelt, aga ma sain nende murelike häälte järgi üsna kiiresti aru, et need pole lihtsalt suvalised kassid. Olid hoopis Tiiger või Felix või praegusel juhul Bertie. Igal kassil oli oma nimi ja iseloom. Nad olid kui pereliikmed ja ma pidin sellega arvestama. Loomaomanikud olid kõne alguses sagedasti enese- ja otsusekindlad, kuid sedamööda, kuidas nad jutustasid, mis oli juhtunud sel saatuslikul päeval, kui nende lemmik kaduma läks, murdusid nad järk-järgult ja sageli hakkasid isegi nutma. Politseitöö oli mulle õpetanud, et see on šoki tunnus. Juhtus ka seda, et omanik ei suutnud enne lemmiku leidmist magadagi. Nad olid sageli omadega läbi ja murest murtud. Politseinikuna töötades olin sageli kohanud inimesi, kes olid nähtust või juhtunust häiritud. Ma olin sellistel hetkedel võtnud ohjad enda kätte ja nad maha rahustanud. Bertie kitsikusse sattumises ei olnud midagi ebatavalist. Proua Perry rahustamine oli minu töö. Kuidas ma seda tegin? Sellega, et jäin professionaalseks ja metoodiliseks ning andsin konstruktiivset nõu. Nagu paljudel teistel kassiomanikel, oli ka proua Perry esimeseks instinktiivseks reaktsiooniks välja joosta ja ringi vaadata. „Võtke välja minnes kaasa taskulamp, tema korv ja kassitoitu. Siis olete te vaimselt otsinguteks valmis ning valmis ka selleks, kui peaksite Bertiet märkama. Ma soovitaksin teil ka sõber toeks kaasa võtta,” andsin talle nõu. Ütlesin proua Perryle, et ta võiks inimesi nende kodudes küsitlemas käia ning jagada Bertie pildiga kuulutusi nii kohalikes koolides, juuksurisalongides, raamatukogudes, pubides, kodulähedastes poodides, bussides, taksodes kui ka postkontorites. „Teie huvides on, et need kuulutused jõuaksid inimesteni, kes neid ümbruskonnas edasi levitavad,” selgitasin talle. Ta pidi ka kassimaiuse karpi krõbistades ja Bertie nime hüüdes ringi käima. „Ärge unustage Barrettite majast proovida.” Kassid võivad tuttavale häälele reageerida, nii et naabruskonna tänavatel Bertie nime hüüdmine võis tulemusi anda. Veel ütlesin talle, et ta peaks liikvele minema varahommikul – kui Bertie ringi liikus, oli teda just siis hea võimalus kätte saada. Üks mu põhilistest nippidest oli kontrollida, kas kuskil toimub ka ehitustöid. Kui jah, siis pidi proua Perry paluma töömeestel tellinguid kontrollida, kuna Bertie võis olla üles roninud ja lõksu jäänud. Ehitajad võtavad tihti õhtul töö lõppedes redelid ära, et lapsed ehitusobjektile turnima ei läheks, ja nii võis kass üles jääda. „Kui te kuulete, et keegi on Bertiet kuskil näinud, pange need kohad kirja ja märkige kaardil ära. Ristidest on näha, millises piirkonnas ta kõige tõenäolisemalt liikuda võib ning kas ta liigub mingis kindlas suunas,” ütlesin ma Afganistani hurda otsimisel saadud kogemustele mõeldes. „Tom, su tee!” ütles Jenni seekord juba vähem kannatlikult. „Olgu, olgu!” Jenni sammus silmi pööritades minema. Proua Perry oli ikka veel nuukseid summutades liinil. „Proua Perry, ärge kaotage lootust. Ja ma olen ikka sellel numbril kättesaadav, kui teil veel nõuandeid vaja peaks minema.” „Suur tänu teile, härra Watkins. Ma loodan, et see aitab mul mu vaese poisu üles leida.” Kui ma kõne lõpetasin, ei tundnud ma end kuigi hästi. Ma soovisin, et võiksin Kenti sõita ja aidata proua Perryl Bertiet otsida. Kahjuks ei olnud ööpäevas piisavalt tunde. Iga vaba hetke pühendasin ma agentuurile. Vastasin infoliini kõnedele, mõnel õhtul isegi kuni kella üheteistkümneni. Ma ei jõudnud kuigi sageli enne üht öösel voodisse, sest mõtlesin välja strateegiat, kuidas oma unistus edukaks äriks muuta. Elasime kahepereelamus Bobblestockis Herefordi piirkonnas, kaks tuba ülemisel ja kaks alumisel korrusel. Kõik Bobblestocki tänavad olid nime saanud võiduajamiste radade järgi, kuna Herefordi rada asus kohe ümber nurga. Ma olin Birminghamist ära kolinud, et olla lähemal oma isale, kes oli vikaar ühes Ledbury lähedal asuvas külas. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/tom-watkins/lemmikloomadetektiiv/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 977.41 руб.