Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus Douglas Smith Rasputini surma 100. aastapäeval ilmus üksikasjalik elulugu, mis muudab murranguliselt meie arusaama sellest lummavast isiksusest.Sada aastat pärast tema mõrvamist erutab Rasputin jätkuvalt kujutlusvõimet kui kurjuse kehastus. Arvukad biograafiad, romaanid ja filmid räägivad tema mõistatuslikust tõusust võimu juurde Nikolai ja Aleksandra usaldusaluse ja Venemaa haige troonipärija kaitsjana. Tema liiderlikkus ja pahaendeline poliitiline mõju olid legendaarsed ja Romanovite dünastia langus pandi tema arvele.Kuid nagu auhinnatud ajaloolane Douglas Smith näitab, on tõeline lugu Rasputini elust ja surmast jäänud müüti mähkunuks. Tähelepanuväärne uus uurimus, mis ühendab sügava eruditsiooni mõjuva jutustamisoskusega, eraldab fakti väljamõeldisest, et tuua välja ühe ajaloo kõige intrigeerivama kuju tegelik elu. Toetudes ohtratele unustatud dokumentidele seitsme riigi arhiivides, esitab Smith Rasputini kogu tema keerukuses – jumalamees, rahu eestkõneleja, lojaalne alam, abielurikkuja, joodik. „Rasputin” ei ole pelgalt erakordse ja nimeka mehe üksikasjalik biograafia, vaid ka kaasahaarav kirjeldus katastroofi suunas vankuva keiserliku Venemaa loojangust. Originaali tiitel: Douglas Smith Rasputin Faith, Power, and the Twilight of the Romanovs Macmillan 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eha Kõrge Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © 2016 by Douglas Smith Published by arrangement with Farrar, Straus and Giroux, New York. All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Elle Vaht, 2018 ISBN 978-9985-3-4444-6 ISBN 978-9985-3-4608-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Stephaniele Ja minu isa D. William Smithi mälestuseks (1929–2013) Auch behauptet man: die Tölpel, Als sie an das Meer gelangten Und gesehn, wie sich der Himmel In der blauen Fluth gespiegelt, Hätten sie geglaubt, das Meer Sei der Himmel, und sie stürzten Sich hinein mit Gottvertrauen; Seien sämtlich dort ersoffen. Heinrich Heine, „Atta Troll”, XII Räägitakse veel, et narrid, jõudes mere kaldale, ja nähes, kuidas taevas peegeldub sinistes voogudes, arvasid, et meri on taevas, ja viskusid sellesse, Jumalasse uskudes, kuid kõik nad uppusid. Kaardid Vene impeerium lk 20–21 Peterburi lk 22–23 Märkus kuupäevade ja õigekirja kohta Enne 1918. aasta veebruari järgis Venemaa Juliuse (vana) kalendrit, mis 19. sajandil oli kaksteist päeva (ja 20. sajandil kolmteist päeva) maas läänes kasutatud Gregoriuse (uuest) kalendrist. Jaanuaris andis bolševike valitsus välja korralduse, et Venemaa võtab kuu lõpus vastu Gregoriuse kalendri, seega järgnes 1918. aasta 31. jaanuarile 14. veebruar. Olen teinud valiku anda kuupäevad vana kalendri järgi enne 31. jaanuari 1918. aastal Venemaal toimunud sündmustele ja pärast seda uue kalendri järgi; kui on olnud oht segaduse tekkeks, olen lisanud märke „vkj” või „ukj”. Olen säilitanud vene perekonnanimede mees- ja naissoo lõpud (näiteks Grigori Rasputin, Maria Rasputina). [Tõlkija märkus: Venekeelsete sõnade ja vene nimede kirjutamisel on üldjuhul kasutatud vene-eesti transkriptsiooni. Kui viidatud on vene autori ingliskeelsele tõlkele, on järgitud vene-ladina transliteratsiooni.] Sissejuhatus: Püha kurat? Ühel kirkal kevadpäeval 1912. aastal kandis Sergei Prokudin-Gorski kõrvalises Siberi külas Pokrovskojes oma suure kolmejalgse kaamera alla Tura jõe kaldale. Üks oma aja suuri fotograafia innovaatoreid Prokudin-Gorski oli välja arendanud erksate värvifotode jäädvustamise tehnika; Venemaa keiser Nikolai II oli neist fotodest sedavõrd vaimustuses, et andis fotograafile korralduse jäädvustada Vene impeerium kogu selle mitmekesises hiilguses. Kaamera talletas sel päeval tüüpilise maaelu stseeni. Valge, päikese käes pleekinud külakirik kõrgub lihtsate majade ja küünide kohal, pruunikates ja hallides toonides tahumatud palkehitised on koondunud selle ümber. Ühel majadest ilutseb tumedate aknaruutude taustal lillekastis punaste õitega taim, võib-olla pelargoon. Paar lehma sööb rohelisi võrseid, mis on tärganud pärast järjekordset pikka Siberi talve. Jõe ääres on kaks värvilistes kleitides naist tabatud nende igapäevase töö juures. Üksik paat puhkab mudas, valmis järjekordseks kalapüügiretkeks Tural. Pilt meenutab nii paljusid sarnaseid anonüümseid külasid, mida Prokudin-Gorski Tsaari-Venemaa viimastel aastatel pildistas. Kuid see küla erines kõigist teistest ja Prokudin-Gorski teadis, et keiser ja keisrinna ootavad, et ta lisaks Pokrovskoje oma suursarja. Pokrovskoje oli koduks tolle aja kõige kurikuulsamale venelasele, mehele, kes 1912. aasta kevadel tõusis skandaali keskmesse, mis raputas Nikolai valitsemist ennenägematul viisil. Kuulujutud temast olid levinud juba aastaid, kuid alles siis julgesid tsaari ministrid ja riigiduuma, Venemaa seadusandliku kogu poliitikud esimest korda tema nime välja öelda ja nõuda, et palee ütleks riigile, kes see mees täpselt on, ja selgitaks tema suhet trooniga. Räägiti, et mees kuulus veidrasse ususekti, mis hõlmas kõige väärastunumaid seksuaalseid hälbeid, et ta oli võlts pühamees, kes oli petnud keisri ja keisrinna teda oma vaimseks juhiks võtma, et ta oli üle võtnud Vene õigeusu kiriku ja painutas seda oma ebamoraalsuse alla, et ta oli räpane talupoeg, kes oli suutnud mitte ainult paleesse pugeda, vaid oli pettuse ja salakavaluse abil kiiresti muutumas tõeliseks võimuks trooni taga. See mees, nagu paljud olid hakanud uskuma, kujutas endast reaalset ohtu kirikule, monarhiale ja isegi Venemaale endale. See mees oli Grigori Jefimovitš Rasputin. Kõik see pidi Prokudin-Gorskil sel päeval meeles mõlkuma. See ei olnud lihtsalt mis tahes küla, mida ta pildistas, see oli Rasputini kodu. Prokudin-Gorski jäädvustas Pokrovskoje tsaari jaoks, kuid kummalisel kombel jättis ta oma pildile lisamata selle kõige kurikuulsama poja maja, jättes selle kaadrist välja. Võib-olla oli see suure fotograafi viis väljendada oma suhtumist mehesse, kellest Venemaa ei suutnud lakata rääkimast. Rasputini elu on üks tähelepanuväärsemaid uusaja ajaloos. See kõlab nagu uskumatu muinasjutt. Salapärane, harimatu talupoeg Siberi metsadest saab kutse Jumalalt ning asub otsima tõelist usku, teekond, mis viib ta paljudeks aastateks üle Venemaa avaruste, enne kui toob ta lõpuks tsaari paleesse. Keiserlik perekond võtab ta vastu ja on ära tehtud tema vagadusest, tema eksimatust inimhingede tundmisest ja tema lihtsatest talupoeglikest viisidest. Imekombel päästab ta troonipärija elu, kuid selle autsaideri kohalolek ja mõju, mis tal tsaari ja tsaarinna üle on, vihastab tsaaririigi tähtsaid mehi ning nad meelitavad ta lõksu ja tapavad. Paljud uskusid, et püha talupoeg oli oma surma ette näinud ja ennustanud, et kui temaga peaks midagi juhtuma, kaotab tsaar oma trooni. Nii juhtubki ja riik, mida too kunagi valitses, vajub aastateks kirjeldamatusse verevalamisse ja viletsusse. Juba enne Rasputini õudset mõrvamist ühes Petrogradi maja keldris 1916. aasta viimastel päevadel oli ta suure osa maailma silmis muutunud kurjuse kehastuseks. Räägiti, et tema nurjatus ei tunne mingeid piire, just nagu tema sugutungki, mis ei saanud kunagi rahuldatud, kui tahes palju naisi ta oma voodisse ka viis. Loomalik, joobnud saatür metslooma maneeridega, omas Rasputin Vene talupoja kaasasündinud salakavalust ja teadis, kuidas mängida tsaari ja tsaarinna ees lihtsat jumalameest. Ta pettis nad uskuma, et võib päästa nende poja tsareevitš Aleksei ja ühes temaga dünastia. Nad andsid iseenda ja impeeriumi tema kätesse ning tema reetis nende usalduse oma ahnuse ja rikutuse läbi, hävitades monarhia ja tuues Venemaale hävingu. Rasputin on arvatavasti kõige tuntum nimi Venemaa ajaloos. Ta on olnud kümnete elulugude ja romaanide, filmide ja dokumentaalfilmide, teatrilavastuste, ooperite ja muusikalide kangelane. Tema vägitegusid on ülistatud laulus alates Kolme Võtme džässist 1933. aastal „Rasputin (Kõrgelennuline armastaja)” kuni Boney M-i 1978. aasta euro-disko hitini: „Ra Ra Rasputin, Vene tsaarinna armuke... Ra Ra Rasputin, Venemaa suurim armastuse masin.” On olemas lugematul hulgal Rasputini baare, restorane ja ööklubisid, on arvutitarkvara Rasputin (akronüüm sõnadest RealTime Aquisition System Programs for Unit Timing in Neuroscience), koomiksite seeria, märulikangelane. Ta on vähemalt kahe videomängu („Hot Rasputin” ja „Shadow Hearts” 2) kangelane ja Jaapani manga ning animafilmi tegelane. On „Vana Rasputini Vene imperaatorlik porter” ja sugugi mitte üllatust pakkuvalt ka Rasputini vodka. Rasputini lugu oli isegi aluseks Venemaa uisutajate Natalja Bestemjanova ja Andrei Bukini 1991. aasta jäätantsu etteastele. Popkultuur on täis Rasputinit. Sajand pärast surma jääb Rasputin avalikkuse kujutlusvõimes kinnistunuks „hullu munga” või „püha kuradina”, oksüümoronlik, kuid sugestiivne formuleering, mis pärineb vene preestrilt Iliodorilt, kes oli üks tema lähedasemaid sõpru ja hiljem suurimaid vaenlasi. Kõige selle juures, mis on Rasputinist viimase saja aasta jooksul räägitud, tundub, et pole enam midagi lisada. Või on siiski? Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal tõi kaasa intensiivse ja kohati piinarikka Venemaa mineviku ümberhindmise. Vana režiimi kangelastest said lurjused ja lurjustest kangelased ühe nende metsikute pendlivõnkumiste käigus, mille poolest Venemaa on tuntud. Miski ei näita muutust paremini kui tsaar Nikolai II ja tema abikaasa Aleksandra staatus: sovettide ajal põlatud klassivaenlased kanoniseeris Vene õigeusu kirik koos nende viie lapsega 2000. aastal pühade märtritena, kui nende maised jäänused olid juba suure tseremoniaalsusega maetud Venemaa varasemate tsaristlike valitsejate kõrvale Peterburi Peeter-Pauli katedraali. Rasputinit ei ole selles Venemaa ajaloo lausümberhindamises unustatud. Uus põlvkond ajaloolasi on teinud tööd, taastades seda, mis nende kinnituste kohaselt on tõeline Rasputin.1 Lood, mis temast möödunud sajandi vältel on räägitud, pole nende kinnituse kohaselt midagi muud kui valede, pooltõdede ja moonutuste ookean, mille on konstrueerinud tema vaenlased. Rasputin, nagu nad väidavad, on olnud suurima laimu objektiks ajaloos. Ta oli pühendunud abikaasa ja isa, aus jumalamees, harras õigeusklik, tagasihoidlik vene talupoeg, kes oli inspireeritud jumalikust visioonist ja kes andis oma erakordsed võimed keisri perekonna ja oma armastatud Venemaa teenistusse. Kuuldused tema liiderlikkusest, tema joomarlusest, tema rikutusest ja tema riigiasjadesse sekkumisest ei ole midagi enamat kui laim. Rasputini-vastane kampaania oli osa suuremast sõjast monarhia vastu, mida pidasid vaenulikud jõud kavatsusega hävitada mitte ainult Romanovite dünastia, vaid ka püha Venemaa. Vale pilt Rasputinist kui kuradist loodi selleks, et kahjustada trooni legitiimsust ja selle püha aurat ning sel viisil õhutada revolutsiooni, mis tooks võimule fanaatilise ateistlike kommunistide bande, kelle kavatsuseks oli hävitada vene õigeusk ja riigi pühad traditsioonid. Selle tõlgenduse kohaselt oli Rasputin tõelise rahvaliku usu kehastus, lihtne vaga talupoeg, kes maksis oma veendumuste eest eluga. Mõjukas õigeusu preester Dmitri Dudko, kes oli nõukogude ajal tagakiusatud ja vangistatud, ütles: „Rasputini isikus näen ma kogu vene rahvast – pekstut ja hukatut, kuid kes siiski säilitab oma usu, isegi kui see tähendab surma. Ja selle usuga on nad võidukad.” Populaarne laulja Žanna Bitševskaja on läinud kaugemale, nimetades Rasputinit suureks vene märtriks. Viimastel aastatel on ilmunud Rasputinit meenutavad ikoonid, millel on sageli kujutatud ka keiserliku perekonna liikmeid, ning mõningad rühmitused Vene õigeusu kiriku sees on nõudnud Rasputini kanoniseerimist. Küsimus oli piisavalt kaalukas, et õigustada sinodi erikomisjoni kokkukutsumist, kes pärast mitu aastat kestnud uurimist ja arutelu langetas 2004. aastal lõpuks otsuse Rasputinile pühakuseisuse andmise vastu. Vastavalt avaldusele, mille metropoliit Juvenali komisjoni nimel tegi, oli ikka veel liiga palju kahtlusi Rasputini võimalikus seotuses müstiliste sektidega, samuti tema joomarluses ja amoraalses käitumises. Seevastu kiriku üks haru, Venemaa Tõeline Õigeusu kirik, Venemaa ametlikust õigeusu kirikust 1920. aastatel eraldunud nn katakombi kiriku isehakanud järeltulija, tunnistas Rasputini 1991. aastal pühakuks. Venelased tunduvad jäävat Rasputini pühaduse küsimuses lõhestatuks.2 Inetu antisemitismi ja paranoilise ksenofoobia kõrval, mis läbib seda uut natsionalistlikku Rasputini kujutamist, on suurem probleem ühe müüdi asendamine teisega: kurat Rasputinist saab pühak Rasputin. Pendel võngub veel kord. Kumbki pilt ei ole veenev ning jääb alles küsimus: kes Rasputin siis tegelikult oli? Jõudsin Rasputini juurde, kui kirjutasin raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides olin korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Ükskõik milliseid allikaid ma lugema sattusin, kas isiklikku kirjavahetust, päevikuid, ajalehti, memuaare või poliitilisi kirjutisi, oli seal Rasputin. Ta oli möödapääsmatu. Nagu sümbolistlik luuletaja Aleksandr Blok ajastu kohta ilma liialdamata ütles: „Rasputin on kõik, Rasputin on kõikjal.”3 Mitte miski minu aastakümneid kestnud õppe- ja uurimistöös Venemaa ajaloo alal ei olnud mind selleks ette valmistanud. Suurel määral oli see tingitud akadeemilise maailma kallutatusest, kus mind oli õpetatud: Venemaa teadlaste jaoks ei olnud Rasputinit uurimistööd vääriva subjektina olemas. Ta oli lihtsalt liiga populaarne, liiga hästi tuntud väljaspool ülikooli, et teda tõsiselt võtta. Tal oli karnevali hõng küljes, ta oli kuju, kes tuli jätta ilukirjanduse või populaarteaduslike kirjutiste jaoks. See oli eelarvamus, mida ka mina olin hakanud jagama ilma seda märkamata. Peagi leidsin siiski, et ma ei suuda maha raputada oma kasvavat uudishimu selle mehe suhtes, ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem mõistsin, kui tähtis oli ta olnud viimaste Romanovite loo ja keiserliku Venemaa kokkuvarisemise juures. Mulle kord juba pähe pugenud, keeldus Rasputin mind rahule jätmast. Pärast Romanovite langemist 11. märtsil 1917. aastal asutas ajutine valitsus erakorralise uurimiskomisjoni endiste ministrite, juhtivate ametnike ja teiste kõrge positsiooniga tsiviilametnike ning sõja- ja mereväelaste ametialaste kuritegude uurimiseks. Komisjoni pädevusse kuulus ka paljastada Rasputini eeldatavat halba mõju riigiasjadele. Kümned ministrid, ametnikud, õukondlased ja Rasputini sõbrad, kellest uus valitsus oli paljud vangistanud, toodi komisjoni ette ülekuulamisele. Vana korra vastase põlgliku vihkamise õhkkonnas püüdsid paljud tunnistajad end päästa, kujutades Rasputinit halvimas võimalikus valguses, väites, et nemad olid alati olnud vastu tema mõjule ning et peamiselt tema oli vastutav roiskumise eest tsaarivalitsuse keskmes, mis viis monarhia langemiseni. Püüdes meeleheitlikult süüd endalt Rasputini kaela veeretada, tegid nad temast Venemaa õnnetuses patuoina. See strateegia sai domineerivaks enamikus Rasputinit käsitlevas kirjanduses, olles ehk kõige paremini näitlikustatud vürst Felix Jussupovi „Kadunud hiilguses”, Rasputini mõrvari memuaarides, milles tema ohver muutub saatanaks endaks. Sada aastat pärast surma jääb Rasputin müüti mähkunuks, olles praktiliselt nähtamatu kõigi kuulujuttude, laimu ja tema kohta käivate mõistaandmiste all. Tema elulugusid lugedes ei suutnud ma maha raputada mõtet, et ma ei näe mitte meest, nagu ta oli, vaid teiste projektsiooni, kahemõõtmelist karikatuuri, millel puudub igasugune sügavus, keerukus või süda, mis lööb. Osa probleemist tuleneb asjaolust, et enamiku 20. sajandi vältel olid Rasputini arhiivid Nõukogude Liidus uurijatele suletud ja see viis olukorrani, kus sama piiratud arvu avaldatud allikaid samade anekdootide ja lugudega korrati ikka ja jälle. Olukord on muutunud alles viimastel aastatel: Venemaa arhiivid on lõpuks hakanud välja andma oma saladusi. Ma teadsin algusest peale, et ainus võimalus saada lähemale tõelisele Rasputinile on minna tagasi arhiividesse, otsima dokumente, mis olid koostatud tema eluajal, enne kui müüt Rasputinist oli täielikult maad võtnud. See osutus erakordselt raskeks ettevõtmiseks. Teekond viis mind seitsmesse riiki, Siberist ja Venemaalt Mandri-Euroopasse, Suurbritanniasse ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Iga biograafi esmane kohustus on määrata kindlaks objektiivsed, välised eluloofaktid, midagi, mis oli puudu meie teadmistes Rasputinist. Ja nii ma otsisin iga infokildu, mis võiks asetada Rasputini otse tema maailma: kus ta mingil päeval oli, mida tegi, kellega kohtus, millest nad rääkisid. Tahtsin jälitada Rasputinit läbi aja, tõmmata ta välja müütide eetrist ja tuua ta alla igapäevaelu banaalsusse. See, nagu mulle tundus, oli ainus viis mähkida inimene Rasputin lahti Rasputinist kui legendist. Kui ma järgnesin selle tabamatu, tõelise Rasputini jalajälgedes, juhtus kummaline asi. Mida sügavamale ma oma uurimistöös läksin, seda rohkem veendusin, et üks tähtsamaid fakte Rasputini kohta, see, mis tegi temast sellise erakordse ja võimsa isiksuse, ei olnud mitte niivõrd see, mida ta tegi, vaid pigem see, mida kõik arvasid teda tegevat. Keegi ei võinud olla kindel Rasputini päritolus, tema seksuaalsetes harjumustes, tema võimalikus seotuses põrandaaluste religioossete sektidega ja, mis kõige tähtsam, selle võimu ulatuses, mis tal õukonnas oli, ja tema suhete iseloomus keisri ja keisrinnaga. Kõige olulisem tõde Rasputini kohta oli see, mis valitses venelaste peades. Radikaalne revolutsionäär Lev Tihhomirov, kellest 19. sajandi viimastel aastatel sai konservatiivne monarhist, märkis seda olulist tõsiasja 1916. aasta alguses oma päevikus: Räägitakse, et keisrit hoiatati otse, et Rasputin hävitab dünastia. Ta vastas: „Oh, see on rumal jama; tema tähtsus on tugevasti liialdatud.” Täiesti arusaamatu seisukoht. Sest see ongi tegelikult see, kust hävitus pärineb – metsikust liialdusest. Mis tegelikult loeb, ei ole mitte see, milline mõju Griškal on keisri üle, vaid millise mõju inimesed arvavad tal olevat. Just see õõnestab tsaari ja dünastia võimu.4 Hakkasin taipama, et Rasputini eraldamine tema kohta käivast mütoloogiast tähendaks teda täiesti valesti mõista. Ei ole Rasputinit ilma legendideta Rasputinist. Ja nii ma olen olnud hoolas välja otsima kõik need jutud, olgu need sosistatud õukondlaste seas Romanovite paleedes, rõve jutuvadin, mis lehvis läbi Peterburi aristokraatlike salongide, kõmuajakirjaduse erutavad teated või pornograafilised naljad, mis levisid Vene kaupmeeste ja sõdurite seas. Järgides Rasputini kohta käivaid jutte, olen suutnud rekonstrueerida, kuidas müüt Rasputinist loodi, kes selle lõi ja miks. Rasputini lugu on tragöödia, ja mitte ainult ühe mehe, vaid terve rahva tragöödia, sest tema elus – ühes selle keeruliste heitlustega usu ja moraali, lõbu ja patu, traditsiooni ja muutuste, kohuse ja võimu ning nende piiride ümber – ja tema verises, vägivaldses lõpus võime tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Rasputin polnud ei kurat ega pühak, kuid see ei teinud teda vähem tähelepanuväärseks ja tema elu vähem oluliseks Tsaari-Venemaa loojanguperioodi jaoks. 1 Tsareevitš Aleksei ja tema õe suurvürstitar Maria säilmeid hoitakse siiski alles Venemaa arhiivis Vene õigeusu kiriku nõudmisel, kes kahtleb nende autentsuses. [ ↵ ] 2 Järgnevalt nimetatud komisjoniks. [ ↵ ] Esimene osa 1. Päritolu Piirnedes põhjas Põhja-Jäämere ning lõunas suure Kesk-Aasia stepiga, ulatub Siber ligi viis tuhat kilomeetrit Uurali mägedest kuni Vaikse ookeanini. Rong sõidab Moskvast Uuralitesse umbes ööpäev ja veel viis päeva kulub Vaikse ookeanini jõudmiseks. Kui paigutada kogu külgnev USA Siberi keskmesse, jääb ikkagi üle kolme miljoni ruutkilomeetri lisaruumi. See on männikute ja kaasikute, järvede ja soode maa, mida läbivad võimsad jõed, mis voolavad põhja, Arktikasse. See on äärmuste maa: temperatuur võib kõikuda uskumatud 105 kraadi, alates –71˚C talvel kuni 34˚C suvel. See on karm, halastamatu paik. Alates kaugeimatest aegadest on see määratu isoleeritud piirkond kutsunud võõraste teadvuses esile fantastilisi kujutluspilte. On räägitud, et vanemad tapavad ja söövad seal oma lapsi. On levinud jutud, et siberlased surevad, kui nende ninast tilkunud vesi külmub ja jäätab nad maa külge kinni. Mõned väitsid, et Siberi elanikel pole pead; nende silmad asetsevad rinnal ja suu on õlgade vahel. Veel 18. sajandil halvustasid paljud Siberi kombeid ja moraali. Pärast 1761. aastal toimunud külaskäiku Siberi ajaloolisse pealinna Tobolskisse, mis asus Rasputini sünnikoha lähedal, kirjutas prantsuse astronoom Jean-Baptiste Chappe d’Auteroche, et „lihtsate inimeste seas elavad mehed, naised ja lapsed koos promiskuiteedis ilma mingi häbitundeta. Nende kirg õhutatakse üles selle läbi, mida nad näevad, ning mõlemad sugupooled langevad varakult ohjeldamatusse liiderlikkusse.”1 Siber on juba ammu olnud kannatuste sünonüümiks lugematute tuhandete vangide tõttu, keda tsaarid ja hiljem komissarid siia saatsid, kas asumisele – ssõlka – või palju rängemale sunnitöö – katorga – režiimile. Sajandeid marssisid tavalised kurjategijad, revolutsionäärid ja muud mässulised mööda niinimetatud ahelate teed, mis suundus Venemaalt üle Uuralite. Kuid mitte kõik, kes suundusid Venemaalt Siberisse, ei läinud sinna sunniviisil. Paljude jaoks tähendas Siber võimalust paremaks eluks. Venemaa laienemine Siberisse, mis algas 16. sajandil, oli tingitud majanduslikest põhjustest ja näljast „pehme kulla” – karusnahkade ja eriti soobli – järele, millega äritsemine tundus olevat samavõrd ammendamatu kui kasumlik. Karusnahakaubandus tegi paljud mehed muinasjutuliselt rikkaks ja oli majandusmootor, mis ajendas laienemist. Siber, nii paradoksaalne kui see võib tunduda, tähendas ka vabadust, kuna Uuralitest ida pool ei olnud pärisorjust ja riigi käsi oli kerge, et mitte öelda vaevutuntav. Kui Venemaal pärisorjade koormised 17. ja 18. sajandil suurenesid, põgenes Siberisse üha enam talupoegi. Ajavahemikul 1678–1710 kasvas talupoegade majapidamiste arv Siberis peaaegu 50 protsenti, samal ajal kui see vähenes Venemaal enam kui 25 protsenti. Teisel pool Uurale ei olnud ühtegi isandat, kellele talupoeg oleks võlgnenud oma töö vilju. Vabadusega kaasnes ka Venemaa äärealade metsik, seadusetu elulaad. Sajandeid oli Siber Vene impeeriumi Metsik Lääs. Tsaaride sõjaväelised kubernerid olid äraostetavad, korrumpeerunud ja vägivaldsed, nagu ka paljud kaupmehed ja kütid. Ei kaubeldud üksnes karusnaha, vaid ka naiste ja alkoholiga. Vägivald kuulus elu juurde.2 Venelased, kes julgesid Siberisse põgeneda, olid riigi kõige töökamate alamate seast. Kohalikke talupoegi vaadeldes märkas inglise reisija, kes läbis Siberi 1861. aastal teel Hiinasse, eksimatut „sõltumatust nende hoiakus”. See ei olnud see, mida ta oli Venemaal näinud, ühes selle „vaesuse, hooletussejäetuse ja viletsusega”. Ta lisas, et „nende perekondade olukord näitab teatavat enesest lugupidamist”. Nende külades oli mõningast „algelist heaolu” ning oli tunda, et need on inimesed, kes on valmis võtma riske lootuses paremale elule.3 Neil oli teatav uhkus ja väärikus ning vastutustunne oma elu eest, mis puudus vene pärisorjadest talupoegadel lääne pool Uuralit. Fjodori poeg Izosim oli üks vene pioneere, kes 17. sajandil Siberisse rändas. Vaene, maata talupoeg Izosim Palevitsi külast Võtšegda, Põhja-Dvina lisajõe äärest, umbes tuhat kolmsada kilomeetrit Moskvast kirdes, ületas koos oma naise ja kolme pojaga – Semjoni, Nasoni ja Jevseiga – Uuralid ja asus umbes 1643. aastal elama Pokrovskoje ääremaale. Pokrovskoje oli asutatud aasta varem kohaliku peapiiskopi korraldusel ja Izosimi saabumise ajaks oli see koduks umbes paarikümnele talupojaperele. Pokrovskoje asub lainetava Tura jõe läänekaldal postiteel, mis ühendas Tobolski ja Tjumeni linna ja seda kasutati peatuspaigana, kus voorimehed võisid puhata ja hobuseid vahetada. Linn sai oma nime Neitsi Maarja kiriku järgi, mille külaelanikud sinna ehitasid – ja mis pühitseti sisse Jumalasünnitaja kaitse ja eestpalve pühal (Pokrov Presvjatoi Bogoroditsõ). Kohalikud talupojad elatusid rebase-, karu-, hundi- ja mägrajahist ümbritsevates metsades ning sterleti-, haugi- ja tuurapüügist Tura jõel ja piirkonna arvukatel järvedel. Samuti harisid nad maad, kasvatasid kariloomi ja parkisid nahku. Selles Siberi osas elati suhteliselt hästi, mugavates puitelamutes, millest paljud olid kahekorruselised. 1860. aastaks, umbes selleks ajaks kui Rasputin sündis, oli Pokrovskojes ligikaudu tuhat elanikku, kes elasid umbes kahesajas majas. Küla võis hoobelda mõne meierei, talli, pagaritöökoja, kõrtsi, võõrastemaja, turu ja puiduveskiga ning sepikoja ja väikese koolimajaga.4 Vanad küla meetrikaraamatud ei anna Izosimi kohta ühtegi liignime, kuid tema poeg Nason oli 1650. aastaks võtnud nime Rosputin. Põhjus, miks ta selle nime valis, ei ole selge. Ehk oli tal teine nimi või hüüdnimi Rasputa (Rosputa), mis andis maad Rasputinile (nagu seda 19. sajandil kirjutama hakati), mis oli tol ajal Siberis levinud liignimi. Sellest hoolimata võttis ainult osa Nasoni järeltulijaid nime Rasputin ja hoidis selle alal läbi sugupõlvede.5 Tollestsamast Nason Rosputinist Grigori põlvneski, kaheksa põlvkonda hiljem. Rasputini nimi on olnud lõputute arutluste allikas, enamik neist asjatundmatud ja ebaõiged. Paljud on püüdnud siduda seda vene sõnaga rasputnik – kõlvatu, liiderlik – või rasputnitšat – ohjeldamatult liiderdama –, justkui Rasputini nimi oleks tuletatud tema moraalsest kõlvatusest või antud talle tema halva kuulsuse tõttu. Valeväited jälitasid teda kogu elu. Vetšerneje Vremja näiteks avaldas 1911. aasta detsembris loo, milles väideti, et ta oli saanud hüüdnime Rasputin oma noorpõlve amoraalsuse tõttu ning et see muudeti ametlikuks siis, kui see kirjutati tema passi. Ja isegi nüüd väidavad mõned ajaloolased jätkuvalt, et nimi Rasputin oli mõeldud kajastama tema perekonna igipõlist kõlvatust.6 Nime päritolu on ebaselge. Kui see tõepoolest sai alguse mõnest esivanemast, kes oli rasputnik, siis oli Rasputini perekond kaugel sellest, et olla ebatavaline, arvestades, kui palju inimesi Siberis seda nime kandis. Kuid on ka teisi, tõenäolisemaid allikaid. Rasputja või rasputje tähendab ristteed ja vanasti peeti neid paiku kohaks, kus kummitasid kurjad vaimud, ning ehk anti nimi isikutele, keda arvati olevat kontaktis selliste jõududega. Samuti on olemas vana vene vanasõna ristteele viidud tobukesest, millega peeti silmas otsustusvõimetut inimest. Ja siis on veel vene sõna rasputitsa – teedelagu –, mis viitab märjale, porisele kevadhooajale, mil Venemaa teed muutuvad läbimatuks. On võimalik, et sel perioodil sündinud last võidi kutsuda Rasputaks.7 Ükskõik milline selle päritolu ka on, Rasputin oli nimi, millega Grigori ja tema perekond olid sündinud, ja see polnud antud tema loomuse tõttu. Grigori isa Jefim Rasputin sündis Pokrovskojes 1842. aastal. Allikad kirjeldavad teda kui „rämedat, tüüpilist Siberi talupoega”, „turske, sassis ja kühmus”, samas kui poliitiline pagulane, kes Jefimiga umbes 1910. aastal kohtus, nimetas teda „terveks, töökaks ja väledaks vanaks meheks”.8 Jefim pingutas jõukuse saavutamiseks mitmel moel – püüdis kala, haris põldu, tegi heina. Mõnda aega töötas ta laevalastijana Tura ja Toboli jõel sõitvatel laevadel, seejärel sai tööd riigiteenistuses, vedades inimesi ja kaupu Tobolski ja Tjumeni vahel. Rahaga oli enamasti kitsas; kord oli Jefim maksude mittetasumise pärast vangi pandud. Mis puudutab tema mainet, siis siin on andmed mõneti vastuolulised. Ta oli külakiriku vanem ja üks kohalik on meenutanud Jefimi „tarku arutlusi ja elukogemust”, seevastu teised on märkinud tema kiindumust „kange alkoholi vastu”.9 Hoolimata joomisest läks Jefimi elu aegamisi ülespoole. Ta omandas maatüki ja tosinkond lehma ning peaaegu kakskümmend hobust, mis polnud küll suur rikkus, kuid Vene talurahva standardite järgi oli jõukus. Ülestähendused kirikuraamatus ütlevad, et Jefim abiellus 21. jaanuaril 1862. aastal Anna Paršukovaga Usalka külast. Naine oli temast kaks aastat vanem. Järgnevate aastate jooksul kogeti mitmeid sünde ja sama palju surmajuhtumeid. Ajavahemikul 1863–1867 sünnitas Anna neli last – kolm tüdrukut ja ühe poisi –, kellest ükski ei elanud rohkem kui paar kuud. Esimene ellu jäänud laps oli poiss, kes sündis 9. jaanuaril 1869. aastal, peaaegu seitse aastat pärast nende pulmapäeva. Ta ristiti 10. jaanuaril Grigoriks Nyssa püha Gregoriose, 4. sajandil elanud kristliku müstiku auks, kelle püha Vene õigeusu kirik sel päeval tähistas. Koos Jefimi, Anna ja nende pisipojaga olid kirikus lapse ristivanemad – Jefimi vanem vend Matvei ja keegi naine Agafja Alemasova.10 Järgnes veel kaks või kolm last. 1874. aastal sünnitas Anna kaksikud, kes mõlemad surid mõni päev pärast sündi, ja ilmselt oli veel ka üheksas laps, 1875. aastal sündinud tüdruk Feodossija, kes jõudis täiskasvanuikka. Kuigi säilinud ülestähendustest ei ole selge, kas tema ja Grigori olid õde-venda või oli nende vahel mingi kaugem sugulus, olid nad siiski lähedased. Grigori oli tunnistajaks Feodossija laulatusel 1895. aastal ja hiljem sai temast naise kahe lapse ristiisa. Sageli korratud lugu, mille kohaselt Rasputinil oli vend või nõbu nimega Dmitri, kes uppus ja kelle surmas Rasputin nägi ette omaenese surma, on puhas väljamõeldis.11 Rasputini kogu noorus, tegelikult umbes esimesed kolmkümmend aastat tema elust on must auk, mille kohta me ei tea peaaegu mitte midagi – asjaolu, mis on aidanud kaasa kõikvõimalike väljamõeldiste sünnile. 1910. aastal, ühe varajase skandaali haripunktis, mis Rasputinit alailma ümbritsesid, avaldas ajaleht Utro Rossii loo, mis väitis, et uurijad olid avastanud šokeerivaid üksikasju Rasputini vanemate elust. Jefim, nagu artikkel kinnitas, oli „väga ihar kiimleja”, kes nõudis seksi oma abikaasaga tema raseduste ajal. Kord, kui Anna oli püüdnud tõrkuda, karjunud ta naisele: „Pressi see välja, tee kähku ja pressi see välja!” Ja nii hakkasid külaelanikud Grigorit kutsuma väljapressitud Griškaks.12 Teine lugu rääkis, et raseduse lõpupoole, kui Anna kandis Grigorit ja tema kõht oli juba üsna suur, nõudis Jefim temalt anaalseksi, mille väidetavaks tunnistajaks oli mees, kes töötas nende kodus ja kes rääkis selle loo külas laiali.13 Sellised lood olid fabritseeritud, et sisendada, nagu oleks seksuaalne perverssus olnud midagi Rasputini perekonnale igiomast. Me teame, et Rasputin ei olnud kunagi saanud kooliharidust ning jäi kirjaoskamatuks kuni oma varase täiskasvanueani. Tolle aja kohta ei olnud selles midagi ebatavalist. Enamik maad harivaid talupoegi oli harva koolis käinud ja kirjaoskuse tase oli 1900. aastal Siberis umbes 4 protsenti ning üleriigiliselt kõigest 20 protsenti. Ka Rasputini vanemad ei olnud koolis käinud. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel ei olnud Rasputini majapidamises ühtegi kirjaoskajat.14 Väike Grigori, nagu ka teised poisid Pokrovskojes, aitas oma isa niipea, kui ta oli selleks suuteline. Ta õppis kalastama ja loomade eest hoolitsema, töötas põllul. Pühapäeviti käis ta koos perega kirikus. See oli tavalise talupoja elu ja allikate põhjal ei tundu, et tema noorpõlves oleks olnud midagi, mis viitaks, et Rasputini elu saab kuidagi tema esiisade omast erinema. Kuna sellest perioodist on nii vähe teada, on teistel olnud vabadus luua oma versioon elust Rasputini kodus. Ajalehes Petrogradski Listok 1916. aasta detsembris avaldatud kirjeldus on selles mõttes tüüpiline: Pühamehe küla oli kehv ja hüljatud. Selle elanikel oli eriti halb maine, isegi Siberi standardite järgi. Loodrid, sulid, hobusevargad. Rasputinid olid nagu kõik ülejäänud, ning ka temast pidi tulema samasugune, kui ta veidi kasvab. Oma nooruses oli Rasputin ebaharilikult armetu. Ropu suu ja segase jutuga, mõttetusi rääkiv, võimatult räpane, varas ja pühaduseteotaja, oli ta oma koduküla hirmutis.15 Petrogradski Listok nimetas teda loodriks, kelle laiskus pani tema isal rusikad sügelema. Kõige tõsisem süüdistus oli aga see, et noor Rasputin oli olnud varas ja et kohaliku omavalitsuse registrites on tõendeid selle kohta, et ta on hobusevarguse ja valetunnistuse andmise eest süüdi mõistetud. Pavel Raspopov Pokrovskojest rääkis 1917. aastal komisjonile Rasputini isiku ju harjumuste kohta midagi umbes sarnast. Ta ütles, et nad olid nooruses koos kala püüdnud ja et ükski teine noortest meestest ei tahtnud isegi Rasputini lähedale tulla. Söögi ajal tilkus tal nina alailma ja kui ta oma piipu suitsetas, jooksis tal suust sülge. Raspopovi sõnul visati Rasputin lõpuks artellist välja, pärast seda kui ta oli tabatud ühist viina varastamast.16 On ka teateid, et Rasputin varastas heina ja küttepuid, kuid kõige enam levinud oli väide, et ta varastas hobuseid, mis revolutsioonieelsel Venemaal oli eriti ränk kuritegu.17 Nagu Rasputini puhul sageli juhtus, paisus lugu iga edasirääkimisega suuremaks. Kui algul öeldi, et Rasputin varastas hobuseid ühel või kahel korral, siis hiljem räägiti, et ta pärines pikast hobusevaraste soost. Rootsi helilooja Wilhelm Harteveld, kes kohtus Rasputiniga rohkem kui ühel korral, ütles pärast Rasputini surma, et ta oli sündinud hobusevaraste perre. Väidetavalt pühendanud Jefim ta pere äritegevusse ning tundnud poja üle suurt uhkust, kui too sai 16-aastaselt tuntuks kui üks parimaid hobusevargaid piirkonnas. Vürst Felix Jussupov osutas oma mõjuvates mälestustes samale asjaolule.18 Vastanuks mõni neist lugudest tõele, siis oleks sellest pidanud jääma mingi jälg Tobolski või Tjumeni arhiividesse, kuid hoolimata ajaloolaste jõupingutustest pole kunagi leitud ühtki viidet, et Rasputini vastu oleks kunagi tõstetud mingi süüdistus.19 Kuid on tõendeid, mis näitavad, et Rasputinil oli taltsutamatu noorus. 1909. aastal Pokrovskoje kohalikelt elanikelt Tjumeni sandarmiaruande jaoks kogutud info kinnitab, et Rasputinil oli „erinevaid pahesid”, nimelt meeldis talle purjutada, ning et ta pani toime mitmeid väikesi vargusi, enne kui kadus ja naasis muutunud mehena.20 Dokumendi daatum on oluline, sest see pärineb ajast enne seda, kui Rasputini kahtlane kuulsus levis, ja kajastab seega suurema tõenäosusega tõde – või mõnd selle aspekti – ja mitte seda, mida külaelanikud arvasid sandarme kuulda tahtvat. Ning on veel rida dokumente, mis on Tobolski arhiivides seni märkamatuks jäänud. Vastavalt ametlikule uurimisele tulid 1914. aasta juuni lõpus pealinnast Pokrovskoje vallavalitsusse (volostnoje pravlenije) ajakirjanik ja tema sekretär, öeldes end olevat Peterburi kindralkuberneri agendid, kes on saadetud koguma ametlikke tõendeid Rasputini noorpõlve hobusevarguste kohta. Vallaametnik Nalobin, liiga hirmunud, et neilt isikut tõendavat dokumenti küsida, kontrollis küla „varasemate süüdimõistmiste registrit” ja ütles neile, et Rasputinit ei ole kunagi sellise kuriteo eest kinni võetud või süüdi mõistetud. Ta mainis siiski, et tema valduses on dokumendid, mis näitavad, et 1884. aastal oli vallavanem (volostnoi staršina) mõistnud 15-aastasele Rasputinile kahepäevase vanglakaristuse temasse „ebaviisaka suhtumise” eest. See, nagu ta neile ütles, oli ainus märge Rasputini kriminaalse mineviku kohta. Nalobin palus meestel anda allkiri teabe saamise kohta, kuid nood keeldusid ja kiirustasid minema.21 Kui Rasputin sai teada, mida Nalobin oli teinud, oli ta maruvihane ja nõudis, et Tobolski kuberner asja uuriks. Uurimine paljastas, et Nalobin oli tõepoolest näidanud kahele mehele küla kuriteoregistrit inkrimineerivate üksikasjadega. Suutmatuse tõttu nõuda tõendit meeste identiteedi kohta trahviti Nalobinit viie rublaga. See on tähelepanuväärne avastus, kuna see seab lood Rasputini hobusevargustest lõplikult kahtluse alla, samuti teated teiste kuritegude kohta. Kui olid mingid „väikesed vargused”, nagu külaelanikud ja Raspopov väitsid, siis olid need tõepoolest väikesed, liiga väikesed, et oleks nõudnud küla ametivõimude tähelepanu. See on märkimisväärne ka selle poolest, et annab ümberlükkamatu tõendi Rasputini nooruse mässumeelse ja võib-olla isegi metsiku iseloomu kohta, mida on juba ammu oletatud ja millele ka Rasputin ise on ähmaselt vihjanud, kuid mida pole kunagi usaldusväärselt dokumenteeritud. Muidugi, sellised noorpõlve vääratused on üsna tavalised isegi niisuguste kristlike pühakute seas nagu püha Augustinus. Ent kui Augustinus varastas ja hooras noores eas, siis pärast kristlaseks saamist muutis ta alatiseks oma viise. Sama ei saa öelda Rasputini kohta, kes võitles oma pahedega kogu ülejäänud elu, kukkudes sageli läbi ja andes maad patule – midagi, mida ta ise muide kunagi ei eitanud. Umbes kolmkümmend kilomeetrit Tobolskist kagusse, vaatega Irtõši jõele, asub Abalakis Püha Znamenski klooster, mis ehitati siia, kui vana talunaine sai 1636. aastal nägemuse, milles Jumalaema käskis ehitada kiriku. Klooster sai koduks imettegevale Neitsi Maarja ikoonile, mis oli üle Siberi kuulus oma tähelepanuväärse tervendamisvõime poolest. Inimesed tulid kilomeetrite kauguselt Abalakki, et kogeda kloostri pühadust ja võtta vastu õnnistused selle ikoonilt. Sealsamas Abalakis kohtas Rasputin 1886. aasta suvel Praskovja Dubrovina nimelist talutüdrukut. Too oli täidlane ja blond, tumedate silmadega. Ta oli üle kolme aasta Rasputinist vanem, sündinud 25. oktoobril 1865. aastal ja seega talutüdruku kohta juba midagi vanatüdruku taolist.22 Nad mõlemad Rasputiniga olid seal, et tähistada selle suve taevaminemispüha. Nad kurameerisid mitu kuud ja seejärel abiellusid varsti pärast Rasputini kaheksateistkümnendat sünnipäeva 1887. aasta veebruaris.23 Praskovjast on teada väga vähe. Kõigil, kes teda tundsid, oli tema kohta ainult häid sõnu öelda. Ta oli töökas, lojaalne, kohusetundlik (ja isegi alandlik) abikaasa ja minia. Juba peaaegu vanatüdrukuna võis Praskovja olla tänulik Rasputini ettepaneku üle, mis tähendas kodu, perekonda ja teataval määral turvalisust ja stabiilsust. Talupoeglik Venemaa ei olnud koht üksikute naiste jaoks. Hoolimata mehe naisseiklustest, joomisest ja pikaajalistest äraolekutest jäi naine talle kogu eluks pühendunuks, hoides Pokrovskojes kodu ja oodates kannatlikult tema tagasitulekut. Omalt poolt tagas Rasputin alati, et naisel oleks, mida ta vajas nii iseenda kui ka majapidamise jaoks, ning ta palkas noori naisi, et nood aitaks Praskovjat majapidamises ja pakuks mehe äraolekul talle seltsi. Pärast pulmi asusid nad elama Grigori vanemate juurde, nagu tava nõudis. Peagi sündisid lapsed. Neid oli kokku seitse, kuid enamik neist suri noorelt. Mihhail, kes oli sündinud 29. septembril 1889. aastal, suri sarlakitesse enne viieaastaseks saamist. 1894. aasta mais sünnitas Praskovja kaksikud Georgi ja Anna. Nood – ja mitmed teised külas – pidid kaks aastat hiljem alla vanduma läkaköhale. Dmitri, sündinud 25. oktoobril 1895. aastal, oli lastest esimene, kes elas täiskasvanueani, talle järgnes Matrjona (rohkem tuntud Mariana), kes sündis 26. märtsil 1898. aastal, ja seejärel Varvara, sündinud 28. novembril 1900. Seitsmes laps Praskovja, kes sündis kolm aastat pärast Varvarat, ei elanud kolmekuuseks saamiseni.24 1897. aasta rahvaloenduse järgi ei olnud Grigoril, kes oli nüüd kahekümne kaheksa aastane, oma majapidamist, vaid ta elas ikka veel koos isaga, kes oli siis viiskümmend viis, ja emaga, kes oli viiskümmend seitse, ning oma naise ja nende üheaastase poja Dmitriga. Kõik majapidamises on kirja pandud kirjaoskamatutena, meespere riigitalupoegadena.25 Kuni selle ajani näis Rasputini elu kujunevat samasuguseks nagu miljonitel Vene talupoegadel: töötamine põllul, kirikus käimine, oma palvete lugemine, isale allumine, abiellumine, laste saamine ja talupojaelu igavese rütmi alalhoidmine. Kuid siis muutus kõik. 2. Palverändur 1907. aastal rääkis Rasputin oma noorusajast Hionja Berladskajale, ühele oma akolüüdile, kes kirjutas üles tema sõnad ja aitas need avaldada brošüürina „Kogenud palveränduri elukäik”. „28. eluaastani,” rääkis Rasputin Berladskajale, elasin ma, nagu öeldakse, ilmalikult, ma elasin rahus, see tähendab, ma armastasin maailma ja toimisin õiglaselt ja otsisin lohutust ilmalikust suhtumisest. Ma sõitsin sageli voorivankritega, töötasin kutsarina, püüdsin kala ja kündsin põldu. Kõik see on talupojale väga hea! Mul oli ühtlasi palju pahandusi: ükskõik mis prohmakas kusagil juhtus, süüdistati selles mind, kuigi ma ei olnud asjaga kuidagi seotud. Teised töömehed pilkasid mind. Ma kündsin palju ja magasin vähe ning küsisin kogu aeg oma südames, kuidas leida lunastust. Vaatasin preestritele kui eeskujudele, kuid see ei olnud päris see, mida mina tahtsin. [. . .] Nii ma hakkasin käima palverännakutel ning ma olin kiire mõtlemisega ja tähelepanelik, olin huvitatud kõigest, heast ja halvast, mul oli küsimusi, kuid vastust ei olnud kelleltki küsida. Ma reisisin ja otsisin palju ning proovisin elus kõike.1 Põhjused selleks muutuseks Rasputini elus, mis viis teda lõpuks Pokrovskojest tsaari paleesse, on kaua olnud mähitud legendide uttu. Nikolai Sokolov, kes 1919. aastal Romanovite mõrva uurimist juhtis, väitis, et Rasputin lahkus Pokrovskojest mitte Jumalat otsima, vaid raskest tööst pääsemiseks. Teised on kirjutanud, et Rasputini motivatsioon oli vältida vanglakaristust või väljasaatmist hobusevarguse eest. Väidetavalt teinud Rasputin ettepaneku võtta ette palverännak Püha Nikolai kloostrisse Verhoturjes – ligi viiesaja kilomeetri kaugusel –, et lunastada oma patte.2 Kumbki lugu ei ole veenev. Rasputini kauaaegne sõber Dmitri Strjaptšev ütles 1914. aastal ajakirjanikele, et noore mehena ei olnud Rasputinil oma külas hea kuulsus. Kõige muu hulgas oli tal nõrkus pudeli vastu. Kuid siis ühel ööl nägi ta unenäo. Verhoturje püha Simeon ilmus talle ja ütles: „Loobu kõigest ja saa uueks meheks ja ma ülendan sind.”3 Oma „Elukäigus” viitas Rasputin samuti Verhoturje Simeonile, meenutades, kuidas too oli aidanud tal vabaneda unetusest ja voodimärgamisest, probleemist, mis saatis teda ka täiskasvanueas, ning et see oli see ime, mis andis tema elule uue, Jumalale pühendatud suuna.4 Rasputini tütar Maria, kes ei olnud selle transformatsiooni ajal veel sündinud, kirjutas, et tema isa oli joonud ja suitsetanud ja söönud liha nagu teised talupojad, kuid siis äkki muutunud. Ta loobus kõigist neist asjadest ja hakkas tegema palverännakuid kaugetesse paikadesse. Ühes oma mälestuste väljaandes väitis Maria, et tema isal oli olnud nägemus: kui ta viibis põllul, oli Püha Maarja ilmunud taevasse ja osutanud horisondi poole. Rasputin tundis, et Neitsi jälgib teda, suunates teda püha otsijana ringi käima. Ta veetis kogu öö üksi koos Maarja ikooniga. Järgmisel hommikul ärgates nägi ta Maarja silmadest pisaraid voolamas. Ta kuulis häält: „Ma nutan inimsoo pattude pärast, Grigori. Mine rända ja puhasta inimesed nende pattudest.”5 Isegi kui lugu vastab tõele, läks vaja ilmselt rohkemat kui julgustust Neitsilt, et veenda Rasputinit otsima Jumalat horisondi taga. Külaelanikud ütlesid 1910. aastal, et järsk muutus Rasputini käitumises oli seotud reisiga Tjumeni, mille ta oli sooritanud koos noore teoloogiaüliõpilase Meliti Zaborovskiga, kellest hiljem sai munk ja seejärel Tomski vaimuliku seminari rektor. Maria mainis samuti Zaborovskit, märkides, kuidas tema isa oli ühel päeval veskist naastes teda juhuslikult kohanud. Rasputin hakkas Zaborovskile oma nägemustest rääkima ja küsis temalt nõu, mille peale üliõpilane vastas: „Issand on sind kutsunud ning on patt mitte kuuletuda.”6 Peaaegu sama ähmane kui muutuse põhjus, on aeg, mil see juhtus. Osa probleemist lähtub Rasputinist endast. 1908. aastal märkis ta näiteks, et alustas oma palverännakuid 1893. aasta paiku, kui ta oli kakskümmend neli.7 Siin tundub Rasputin eksivat. Nagu ta oma „Elukäigus” märgib, alustas ta palverännakutel käimist, kui oli kakskümmend kaheksa, seega 1897. aastal, sama daatumi ütles ta ka isa Aleksandr Jurevskile Siberis 1907. aastal.8 Hilisem daatum tundub tõenäolisem. Tolle aja standardite järgi oli Rasputin keskealine talupoeg, kui ta otsustas oma külast lahkuda ja otsida Jumalat. See oli radikaalne otsus ja võis olla põhjustatud ainult mingisugusest emotsionaalsest või vaimsest kriisist. Võib-olla oli see teatav keskeakriis: ta oli abielus olnud kümme aastat, tal oli väike poeg ja teine laps tulekul, tema elu oli üks lõputu rügamine. Tõusta ja kodust lahkuda oli põgenemisviis, võimalus teistsuguseks eluks. Rasputin oli juba saanud maitsta seda teistsugust elu oma lühikestel palverännakutel Abalaki kloostrisse ja Tobolski suurde katedraali, kuid nüüd tahtis ta minna kaugemale ja pikemaks ajaks. Rasputinil oli rahutu loomus. Ta ei suutnud kunagi jääda ühte kohta liiga kauaks ja veetis oma ülejäänud elu liikvel. Kuid Rasputini otsus oli rohkem kui soov põgeneda. Religioosne impulss, millele on viidatud eespool, oli tõesti siiras. Ta oli oma usulistes otsingutes rahutu ning tema küsimused Jumala olemusest ja usust olid ületanud kohalike preestrite (tõenäoliselt piiratud) pädevuse. Ei ole mingeid andmeid selle kohta, kuidas ülejäänud pere reageeris tema kodust lahkumisele, et minna otsima Jumalat. On selge, et see pidi olema raske. Grigori oli Jefimi ainus poeg ja too vajas teda kodus, et tööga toime tulla. Ta ei saanud olla rõõmus poega minemas nähes ning on tõendeid, mis osutavad, et nende suhted kannatasid seetõttu.9 Praskovja ei võinud samuti selle üle õnnelik olla, kuid tolleaegses patriarhaalses talurahvamaailmas ei olnud tal muud valikut kui olukorraga leppida. Suuresti tähelepanuta on jäetud asjaolu, et selleks ajaks, kui Rasputin kodust lahkus, oli üle poole tema elust juba seljataga. Tal oli jäänud elada veel ainult üheksateist aastat. Stranniki, pühad rändajad või religioossed palverändurid, olid vanal Venemaal tavaline vaatepilt. Kogu 18. ja 19. sajandi oli idee võtta ette palverännak pühasse paika levinud nii rikaste kui ka vaeste seas. Kui rikkad võisid endale transporti lubada, siis vaesed pidid toime tulema oma kahel jalal, paun käes. Külast külla rännates lootsid palverändurid toidu ja öömaja osas võõraste lahkusele. Sageli olid nad siiski näljas ja magasid väljas tähtede all. Nende riietus erines vähe kaltsudest ning tavaliselt olid nad paljajalu. Paljud kandsid jalaraudu. See ei olnud kerge elu. 1900. aastal oli Venemaal umbes miljon palverändurit, kes ekslesid ühest pühast paigast teise, otsides lunastust ja valgustatust. Kõndides kordasid palverändurid Jeesus-palvet: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale.”10 Paljud venelased suhtusid palveränduritesse suure austusega. 19. sajandi suur luuletaja Fjodor Tjuttšev ülistas neid oma luuletuses „Strannik”: „Vaest rändajat armastab Zeus / ja annab oma eestkoste! / Kuigi kodukoldelt pagendatu, / on ta jumalate külaline.”11 Ametivõimude jaoks olid aga palverändurid kaugel süütutest religioossetest otsijatest. Viimane tsaaripolitsei juht Aleksei Vassiljev kirjutas, et need mehed ja naised „esindavad täiesti anarhistlikku elementi Vene talupoegade seas”. Nad olid rahutud, sihitud kujud, kes vältisid igasugust kontakti riigiga peamiselt selleks, et pääseda kõigist sotsiaalsetest kohustustest. Stranniki, nagu Vassiljev veendunud oli, tuli üldiseks hüvanguks maha suruda.12 „Kui ma hakkasin palverännakutel käima,” meenutas Rasputin aastaid hiljem, „kogesin teistsuguses maailmas olemise rõõmu.” Ta pani tähele erinevaid viise, kuidas inimesed Jumalat teenisid, ning jõudis arusaamisele, et ka maailmas elades on võimalik osaleda Tema töös, kui tegutseda Jumala armu sügavas mõistmises. Elu palverändurina oli raske. Rasputin kõndis viiskümmend kilomeetrit päevas igasuguse ilmaga. Ta palus almust või tegi juhutöid, et teenida mõni kopikas. Sageli sattus ta röövlite kätte või jälitasid teda mõrtsukad. Kurat kiusas teda pidevalt „ebapühade ihadega”. Rasputin alandas end, et panna proovile oma otsusekindlust. Ta sundis end kõndima ilma toidu ja veeta päevi, kuus kuud rändas ta ringi, vahetamata kordagi oma aluspesu või puudutamata oma ihu, kolm aastat rändas ta mööda Venemaad jalaraudades. Vanade kristlaste kombel tõi see lihasuretamine teda lähemale Kristuse vaimule. Aja jooksul loobus Rasputin oma raudahelatest „armastuse ahelate” vastu. Ta õppis lugema evangeeliume, mõtiskles nende tähenduse üle ja hakkas nägema Jumalat kõiges, eriti Vene maastiku ilus. Kristuse armastus täitis tema hinge. „Ma armastasin kõiki valimatult,” ütles ta. Kui bandiidid teda röövisid, andis ta neile kõik, mis tal oli, öeldes nende hämmastuseks: „See ei ole minu oma, see on Jumala oma.” Oma vähest toitu jagas ta kaasränduritega, sest see kõik tuli Jumalalt.13 Imetle looduse ilu. Veendumus kuradi kohalolekus meid ümbritsevas maailmas. Võitle keha nõudmistega. Põlga raha ja materiaalseid asju. Tunne aukartust armastuse jõu ees. Askees ja ebatavalised usukombed koos sõltumatu vaimuga. Nendes lausetes paljastas Rasputin juhtmõtted, mis valitsesid tema elu üle. * Uurali mägedes asuv Verhoturje on üks kõige pühamaid paiku Venemaal, kus asub kümneid kirikuid ja Püha Nikolai klooster. See oli palverändurite, sealhulgas Rasputini jaoks erakordselt populaarne sihtkoht ja siin kohtus ta ühe tolle aja kõige austusväärsema pühamehega. Makari, sündinud Mihhail Polikarpov, oli starets ehk vanake, kes elas väikeses hütis metsas mitte kaugel kloostrist. Margarita Sabašnikova, sümbolistliku luuletaja Maximilian Vološini esimene abikaasa, külastas Makarit 1910. aastal tema väikeses hütis, mis oli ümbritsetud kanadest, kelle eest ta hoolitseda armastas. „Tema nägu oli väljaspool aega,” märkis Sabašnikova. „Tema sügavad kortsud andsid tunnistust ärevusest, kuigi mitte enda, vaid teiste pärast.” Tundus, et tema silmad pole näinud und. Ta oli riides nagu talupoeg ja käitus kummaliselt, vahtis taevasse ja rääkis oma kanadega. Kuid Makari avaldas Sabašnikovale müstilist mõju. „Tema välimuses oli midagi haaravat, mingi väärikus, viis, kuidas meie pilgud kohtusid. Ta peab tõesti olema starets, mõtlesin ma, ja langesin tema ette põlvili.”14 „Starets”, kirjutab Fjodor Dostojevski „Vendades Karamazovites”, on püha mees, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hingesse, oma tahtesse. Valinud staretsi, loobute te oma tahtest ja annate selle täielikult tema meelevalla alla alistumistõotusega, täieliku endasalgamisega. Pühendunu võtab selle katsumuse, selle hirmsa elukooli vabatahtlikult enda peale, lootuses pärast rohkeid katsumusi endast jagu saada, hakata end valitsema sel määral, et viimaks terve elu alistamisega saavutada täielik vabadus, see tähendab vabadus iseendast, pääseda nende saatusest, kes elasid ära terve elu, aga iseennast endas ei leidnud. 15 Starets omas haruldast sisemist tarkust, Jumalast inspireeritud karismat, mis andis talle võime tegutseda vaimse teejuhina valgustumist taotlevate inimeste jaoks. Esimene ja kuulsaim kõigist sellistest staretsitest oli Püha Antonius Egiptusest (251–356). Ta loobus maailmast, et elada üle kahekümne aasta erakuna kõrbes, ja alles pärast seda intensiivset üksinduse ja mõtisklemise perioodi hakkas ta vastu võtma külastajaid, kes otsisid tarkust ja usku. Antoniuse elu – see sai eeskujuks kõigile tulevastele staretsitele – keskmes on eemaletõmbumise idee, enne kui ollakse valmis maailma tagasi pöörduma. Venemaa suurim rahvuspühak Radoneži Sergi (1314?–1392) elas staretsi elu, loobus maailmast inimtühja Vene metsa kasuks, kus rajas erakla ja elas enesedistsipliini ja palve elu. Ajapikku levis sõna eraklast ja vagast Sergist ning tema juures hakati käima vaimset juhatust saamas. Kui tema jüngrite arv kasvas, asutas ta Moskvast põhja pool kloostri, millest sai Moskva suurvürstiriigi kõige püham koht. Kuid Sergi ei loobunud kunagi askeesist ja palverändurid olid sageli šokeeritud sellest, mida nad temaga kohtudes nägid. Kuigi sündinud aadlik, töötas ta ikka köögiviljaaias, riides nagu vaene talupoeg, tema riided olid määrdunud ja ta pesi end harva. Ta nägi välja nagu kerjus ja oli pagenud üksikusse paika; siiski oli Sergi Moskoovia suurvürstide sõber ning ei vältinud poliitikat. 1380. aastal vahetult enne Kulikovo lahingut, milles võideldi tatarlaste vastu, palus Moskva suurvürstiriigi valiseja vürst Dmitri Donskoi Sergi õnnistust. Kuigi staretsid on õigeusu kirikule üldiselt iseloomulikud ja neid esines erinevatel aegadel, oli selle nähtuse suurim õitseaeg Venemaal 19. sajandil, mida on nimetatud staretsite ajaks. Alates pühast Sarovi Serafimist ja jätkates Optina kloostri isadega (Leonid, Makarios, Ambrosius) on nendel karismaatilistel isikutel olnud tohutu mõju Venemaa vaimses elus ja mitte ainult lihtsate inimeste hulgas, vaid ka kirjanike ja mõtlejate seas. „Vendade Karamazovite” starets, vanake Zossima, on osaliselt inspireeritud Optina staretsitest.16 Nagu paljud teised, oli Rasputin Makariosest sügavalt puudutatud. See alandlik otsija oli end üleni õigeusust läbi immutanud ja teadis suurt osa Piiblist peast; tema akolüüdid uskusid, et ta võib mitte ainult pühakirja tsiteerida, vaid ka elada, nagu ta oleks Jeesuse õpetuse kehastus. Üksikasjad kahe mehe suhtlemise kohta on napid. On võimalik, et Rasputin veetis Verhoturje kloostris mitu kuud ja sai millekski Makariose õpilase taoliseks. Võib-olla siin – munkadelt, ja mitte Makarioselt, kes oli kirjaoskamatu – hakkas Rasputin õppima lugemist ja kirjutamist – oskused, mille ta omandas just mitte kõige kõrgemal tasemel.17 Rasputinile avaldas Makarios muljet, kuid klooster ja selle mungad mitte. Hiljem ütles ta Mariale, et „pahe”, mis oli nakatanud nii paljusid kloostreid, oli kanda kinnitanud ka Verhoturjes. Pahe, mida ta silmas pidas, oli tõenäoliselt homoseksuaalsus. Ta tundis kloostrielus sundust, mis tõukas teda eemale. Ta ütles kord: „Kloostrielu ei ole minu jaoks. Seal leidub vägivalda inimese suhtes.” Rasputin rõhutas, et ainus õige tee kristlase jaoks on otsida lunastust maailma keskel. Arvestades Rasputini rahutut loomust ei olnud see üllatav. Ta ei olnud kunagi see, kes alluks rutiinile või kõrgemale autoriteedile, välja arvatud Jumal ja tsaar. Maria sõnade kohaselt oli tema isa külaskäik Makariose juurde see, mis veenis teda, et rändurielu on tema jaoks ainuõige.18 Aja jooksul rändas Rasputin kodust üha kaugemale. On võimalik, et ta jõudis 1900. aastal nii kaugele kui Athose mägi, mis on õigeusu munkluse peamine keskus alates 10. sajandist. Kaljusest poolsaarest Kreekas Egeuse meres kerkib 2033 meetri kõrgune Püha Athose mägi, mis on koduks enam kui kahekümnele kloostrile ja kloostrikogukonnale ning eremiitide eraklatele. Rasputiniga oli kaasas Dmitri Petšorkin, kaaspalverändur ja võib-olla ka sugulane, kes oli nii põnevil elust Athosel, et otsustas jääda ja astuda Püha Panteleimoni kloostrisse ning saada Daniili nime all mungaks pühitsetud. Dmitri jäi kloostrisse, kuni seda 1913. aastal haarasid vastuolud, ning ta tuli tagasi Pokrovskojesse.19 Sellised rännakud viisid Rasputini kodust eemale kuudeks ja koguni aastateks. Kui ta tagasi tuli, ei tundnud isegi oma pere teda alati ära. Maria varaseim mälestus isast ulatub tagasi 1903. aasta sügisõhtusse. Tema ja Dmitri olid olnud väljas teiste külalastega mängimas, kui ema neid tuppa õhtusöögile kutsus. Lähenes pikk, väsinud näoga võõras tolmuses lambanahkses vammuses, kandes pampu. Ta nägi välja nagu paljud teised palverändurid, keda nad olid läbi küla kõndimas näinud. Siis sai Praskovja aru, et see on tema abikaasa, ja karjatas rõõmu pärast tema nime. Nad ei olnud teineteist näinud kaks aastat. Maria ja tema vend hüppasid oma isa käte vahele ja külvasid ta üle suudlustega. Oma memuaarides tõi Maria üsna hoolikalt välja isa armastuse koduküla vastu, armastuse, mida ta kunagi ei kaotanud. Sellest hoolimata vallutas teda igal kevadel tung lahkuda. „Jalutuskäigud lähiümbruses,” märkis Maria, „ei rahuldanud teda enam. Rännukirg võis teda äkitselt haarata ja ühel ilusal hommikul astus ta välja, paun õlal, suundudes kaugele teekonnale kas mõnda tuntud palverännakupaika või lihtsalt huupi, usaldades nende külade külalislahkust, kust ta läbi läheb, ja annetusi talle kui jutlustajale ja lugude vestjale.” Maria ja Dmitri anusid, et isa nad kaasa võtaks, peamiselt soovist pääseda õela külapreestri käest, kes nende usulise juhendamise eest vastutas – isa Pjotr Ostroumov, mees, kellest Rasputin ilmselt vähe lugu pidas.20 Palveränduril oli harva kodu, naine ja lapsed, kelle juurde ta võiks tagasi pöörduda, ning see eristas Rasputinit teistest ränduritest. Mitte nõustudes alluma üldtunnustatud normidele, otsis Rasputin oma teed ja otsustas ise, mis tähendab olla palverändur. Otsus loobuda ahelate kandmisest pakub ühe seesuguse näite tema mõtteviisi kohta. 1907. aastal rääkis Rasputin isa Aleksandr Jurevskile, et kui ta oma rändurielu alustas, kandis ta ahelaid. „Kuid ei ole hea neid kanda: hakkad mõtlema ainult endast, et oled juba püha mees. Seepärast ma võtsin need ära ja hakkasin kandma üht särki terve aasta, ilma seda seljast võtmata. See on parem viis enda alandamiseks.”21 Avatud mõtlemisega, intelligentne ja vastuvõtlik, kuid samas sõltumatu ja isegi mässumeelne, võttis Rasputin vastu kõik, mis Vene religioossel maailmal pakkuda oli, kuid hoidis alal ainult selle, mis talle sobis, kujundades selle protsessi käigus omaenda versiooni talupoeglikust õigeusust. Rännates veedetud aastad olid Rasputini ülikool. Nagu palverändur Luka Maksim Gorki „Põhjas”, oli ta näinud peaaegu kõike, mida tsaari laiutavas impeeriumis näha võis, ja liikunud peaaegu igasuguste inimeste seas – rasket tööd tegevad talupojad ja töölised, sulid, vargad ja mõrtsukad, lihtsakoelised pühamehed ja külapreestrid (mõned moraalsed, mõned mitte), äraostetavad ametnikud, kerjused ja sandid, ülbed aadlikud, vagad nunnad, jõhkrad politseinikud ja kalestunud sõdurid. Tema teadmised Venemaa ühiskondlikust korraldusest olid ulatuslikud ja tema arusaamine inimese psühholoogiast sügav. Oma rännakutel arendas Rasputin inimeste läbinägemise võimet. Ta võis kohtuda kellegagi esimest korda ja kummalisel kombel näha tema sisse: mis ta mõtetes on, mis mured tal minevikus on olnud, kes ta inimesena on. Ja ta teadis, kuidas inimestega rääkida. Ta võis vabalt rääkida pühakirjast ja Jumala tähendusest, tehes seda viisil, mis oli niivõrd erinev preestrite raamatutarkusest. Tema keel oli vahetu ja isikupärane, rabavalt elav ja maalähedane, täis viiteid igapäevaelule ja looduse ilule. „Isa võttis meid sageli oma põlvedele istuma, mu venna Mitja, mu õe Varvara ja minu,” kirjutab Maria neist aegadest. „Ta tavatses rääkida meile imepäraseid lugusid selle õrnusega, mis temas alati oli, ja selle eemaloleva pilguga, milles tundusid peegelduvat maad, kus ta oli käinud, ja kummalised seiklused, mis temaga teedel olid juhtunud.” Ta kirjeldas paljusid tsaaririigi imesid – tuhandeid kuldkupleid, mis ulatuvad taevasse, tatari turgude sädelevaid rikkusi, võimsaid jõgesid, Siberi metsade püha vaikust, steppide metsikut ilu. Taoti alanes tema hääl sosinaks, kui ta jutustas neile oma nägemustest. Maria ei unustanud kunagi, kuidas ta rääkis ilusast naisest, „kes sarnanes Püha Neitsiga” ja kes oli ilmunud tema ette ning rääkinud Jumalast. Kui ta oli lõpetanud, tegi ta vaistlikult ristimärgi oma laste peade kohal. Jumal on elus trööstiks, ütles Rasputin neile ja õpetas, kuidas palvetada. Mitte igaüks ei suuda seda teha, ütles ta, tuli südames uskuda ja vabaneda kõigist mõtetest, nii et ei jäänud midagi peale Jumala. Ta sundis oma lapsi paastuma, et palveks ette valmistuda. Rasputin ütles neile, et nad ei tee seda mitte oma tervise pärast, nagu haritud venelased uskusid, „vaid oma hingede päästmiseks”. Rasputinil oli kombeks toitu õnnistada ja pidada igal õhtul väike teenistus. Väljas siseõues hoidis ta ikoonidega öömaja, pelgupaigaks palveränduritele, kes läbi Pokrovskoje läksid. Kuid nende kodus ei olnud ainult Jumal ja usk. Rasputinile meeldis koos oma lastega naerda, olid pallimängud ja vankrisõidud, ning ta õpetas Dmitrile, kuidas hobust juhtida. Sügiseti nautis Rasputin iga-aastaseid muusika ja tantsuga külapidustusi.22 Maria ja tema õde-venda taipasid aegamööda, et nende isas on midagi erilist. Nende koju hakkasid tulema külalised, kohalikud talupojad ja võõrad kaugemalt, kes soovisid avada oma südame Rasputinile, saada temalt juhendust ja nõuandeid. Rasputin ja Praskovja võtsid neid oma kodus vastu, pakkudes neile süüa ja peatuspaika ühes vaimse toiduga Grigorilt. Maria oli uhke, kui ta kuulis räägitavat, et nende kandis pidasid paljud tema isa staretsiks. Sajandi algusaastateks oli Rasputin kogunud oma väikese järgijate grupi, kuhu kuulusid tema sugulane Nikolai Raspopov, tema nõbu (Jefimi vanema venna Matvei poeg) Nikolai Rasputin ja Pokrovskoje talupoeg Ilja Arapov. Nende grupiga ühines ka kaks naist. Jevdokija Petšorkina, talunaine Tobolski ringkonnast ja Dmitri õde, ning Jevdokija vennatütar Jekaterina Petšorkina. Naised – Dunja ja Katja, nagu neid kutsuti – kolisid Rasputini koju 1906. aasta paiku esialgu selleks, et aidata Praskovjat majapidamises, kuid peagi muutusid nad nagu pereliikmeteks ja jäid Rasputinite juurde kuni Grigori mõrvamiseni. Rasputini järgijad kogunesid majja pühapäeviti ja usupühade ajal või kui neil oli vaba aega, et laulda vaimulikke laule ja lugeda Piiblit, mida Rasputin seejärel teistele tõlgendas. Rasputin kaevas oma isa kodus, kus ta sel ajal ikka veel elas, hobusetalli alla koopa, mida nad kasutasid oma kogunemiste ajal kabelina. Neid kogunemisi ümbritses saladuslikkuse atmosfäär. Külaelanikud muutusid kahtlustavaks ja hakkasid rääkima. Ühed ütlesid, et Petšorkinad on Rasputinit saunas rituaalselt pesnud. Teised väitsid, et nad olid kuulnud Rasputini kodust kostvaid veidraid laule, mis ei olnud mitte üldtunnustatud kirikulaulud, mida pühapäeviti külakirikus lauldi, ning et ta on õpetanud oma kaaskonda salapäraseid riitusi toimetama.23 Maria meenutab, et nii nagu tema isa populaarsus pärast iga kojunaasmist kasvas, nii suurenes ka paljude külaelanike kahtlus, mis peagi muutus umbusalduseks. Oli andmeid, et Rasputin oli oma rännakutel olnud koos noorte naistega – midagi, mis ei vajanud kommentaari. Isa Ostroumovi puhul väljendus usaldamatus vaenulikkusena. Lõppude lõpuks oli ju tema Pokrovskoje religioosne pea ja mitte see isehakanud talupoeg, kelle järel jooksis nüüd üha rohkem vaimse juhtimise ja imetervenemise otsijaid. Ostroumov oli nii ärritatud, et üritas lõhkuda Rasputini kaaskonda ja suutis veenda Ilja Arapovit Rasputini kodust eemale hoidma.24 Kuid too oli ilmselt ainus. Ostroumov võitles kaotatud võitlust ja kuuldused tähelepanuväärsest Pokrovskoje staretsist hakkasid levima üle kogu Siberi. 1 Aita Kurfeldi tõlge. [ ↵ ] 3. Nikolai ja Aleksandra Kuueteistaastane Venemaa troonipärija Nikolai Aleksandrovitš silmas teda esimest korda 1884. aasta juunis. Printsess Alix oli siis vaid kaksteist aastat vana. Ta oli tulnud Venemaale oma vanema õe Elisabethi ja suurvürst Sergei Aleksandrovitši, Vene keisri Aleksander III noorema venna laulatusele. Talvepalee kabelis seistes piidlesid Nikolai ja Alix vargsi teineteist. Enne kui Alix koju Saksamaale naasis, kinkis Nikolai talle väikese prossi. Alix oli kuninganna Victoria lapselaps, kes oli sündinud printsess Alice’ile ja Hesseni suurhertsogi pärijale prints Ludwigile 1872. aasta juunis vaikses Saksa linnas Darmstadtis. Alix, ajaloos paremini tuntud kui Aleksandra – nimi, mille ta võttis vastu vene õigeusku pöördumisel –, oli ilus, õnnelik laps. Perekond kutsus teda Sunnyks – hüüdnimi, mis oli julmalt vastuolus tema hilisema isiksusega. Ta oli oma vanaema kuninganna Victoria lemmik: „Ülikena,” ütles too väikese tüdruku kohta, „kõige ilusam laps, keda ma iial olen näinud.” Viis aastat pärast nende esimest kohtumist said Alix ja Nikolai taas kokku; Nikolai ei olnud teda unustanud, ning kui Alix uuesti Venemaale tuli, otsustas Nikolai ta südame võita. Nad osalesid ballidel ja õhtusöökidel; päevasel ajal viis Nikolai ta välja uisutama. Alix pani siiski vastu, peamiselt usulistel põhjustel, sest ta oli pühendunud luterlane ega kavatsenud kellegi pärast oma usust loobuda. Räägiti ka teistest kosilastest, kelle seas oli Walesi printsi Bertie teine poeg prints George. 1889. aastal lükkas Alix tagasi Clarence’i hertsogi Eddy ettepaneku – too oli oma isa Walesi printsi järel järgmine pretendent Briti troonile. Kuninganna Victoria soovis oma lemmikule Alixile meeleheitlikult inglise abielu, kuid Alixit ei vaimustanud võimalus saada Inglismaa kuningannaks. Victoria oli üha enam mures Alixi võimaliku Vene abielu pärast. Selline abielu, kirjutas ta, „ei tooks õnne [...] Venemaa olukord on nii halb, nii mäda, et iga hetk võib midagi kohutavat juhtuda.”1 Järgmine kord nägi Nikolai Alixit neiu venna Coburgi Ernsti pulmas 1894. aasta kevadel. Nikolai oli täis otsustavust tema süda võita, kuid otsus oli Alixile liiga raske ja ta puhkes pisaraisse. Ella, nagu õigeusku astunud Elisabethi kutsuti, rahustas oma nooremat õde. See toimis ja Alix võttis abieluettepaneku vastu. Kuid enne kui nad jõudsid abielluda, tabas neid tragöödia. 1. novembril 1894. aastal suri Krimmis Livadia palees ootamatult Nikolai isa keiser Aleksander III. Nikolai, kes oli seal koos Alixiga, oli murtud. Koorem, mis nüüd tema õlgadele langes, oli suurem, kui ta suutis isegi mõelda. Nuttes pöördus ta oma õemehe, suurvürst Aleksandr Mihhailovitši (tuntud kui Sandro) poole: „Sandro, mida ma nüüd peale hakkan? [...] Mis saab minust, sinust, Kseniast, Alixist, emast, kogu Venemaast? Ma ei ole valmis olema tsaar. Ma ei ole kunagi tahtnud selleks saada. Ma ei tea midagi valitsemisest. Ma ei tea isegi seda, kuidas rääkida ministritega.” Tema sõnad osutusid kohutavalt prohvetlikuks.2 Järgmisel päeval võttis Alix oma uue nime Aleksandra Fjodorovna all esimest korda õigeusu kirikus armulauda. Mitte kaua pärast seda, 26. novembril, abiellusid Nikolai ja Aleksandra Peterburis Talvepalees. See oli õnnelik abielu. Nende armastus teineteise vastu oli sügav ja püsiv ning ei jätnud neid kuni surmani maha. See ei tähenda, et nende elu oli lihtne, sest algusest peale kannatas Aleksandra Vene tsaarinna olemise surve all. Kummaliselt võimetu mõistma, et tema positsioon teeb temast avaliku elu tegelase ühes kindlaksmääratud kohustustega oma uue rahva vastu, soovis Aleksandra elada vaikset elu, kaitstes järeleandmatult oma perekonna privaatsust, nagu nad oleksid mõnes vaikses provintsilinnas elavad Saksa väikeaadlikud. Würde bringt Bürde, ütlevad sakslased – positsiooniga kaasnevad kohustused. Aleksandra suutis näha ainult oma alamate kohustusi trooni ees, mitte enda kohustusi nende vastu. (Kuid samal ajal ei unustanud Aleksandra kordagi Vene trooni võimu ega soovinud kuulda vähimatki vihjet poliitilisele reformile.) Ent ihaldatud privaatsus pani ta üksnes tundma end isoleeritu, üksiku ja mittearmastatuna. Ta ei suutnud mõista, miks isegi laiendatud Romanovite perekonna liikmed hakkasid teda taga rääkima, kuigi enamik sellest keelepeksust oli tingitud asjaolust, et nood tundsid end keisripaari elust väljatõrjutuna. See viis traagiliste tagajärgedeni. Mis puudutab Nikolaid, siis tema oli liiga pime ja liiga nõrk, et probleemi teadvustada või Aleksandrat end muutma sundida. Ta tundis, et vajab teda liiga palju, et end maksma panna. Aleksandra enda vend ütles kord: „Tsaar on ingel, kuid ta ei tea, kuidas oma naisega ümber käia. Mida too vajab, on kõrgemalseisev tahe, mis võiks tema üle valitseda ja talle päitsed pähe panna.”3 Aleksandra peamine ülesanne oli anda pärija ja selles oli ta osutunud kohutavaks pettumuseks, millest ta oli valusalt teadlik. Kuue aasta jooksul, ajavahemikus 1895–1901, sünnitas ta neli tütart – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia –, kuid mitte ühtegi poega. Riik oli kannatust kaotamas. 4. Monsieur Philippe Neid tunti mitme nime all: Mustad Naised, Must Oht, Montenegro Ämblikud, Mustad Hinged, Mustad Varesed ja Mustad Printsessid. Militza (Milica) ja Anastassia, sündinud vastavalt 1866. ja 1868. aastal Balkani linnas Cetinjes, olid kohaliku valitseva vürsti ja hilisema Montenegro (Must Mägi) kuninga Nikola I Mirkov Petrovič-Njegoši tütred. Kui kaks õde olid veel tüdrukud, kutsus tsaar Aleksander III nad Venemaale Smolnõi aadlineiude instituuti õppima ja varsti pärast seda hakkasid nad liikuma pealinna kõrgemas seltskonnas. 1889. aasta suvel abiellus printsess Militza suurvürst Pjotr Nikolajevitšiga, tulevase tsaari Nikolai II nõoga, ja Anastassia – teda kutsuti Stanaks – abiellus Leuchtenbergi vürsti (hiljem hertsog) Georgega, kes oli laiendatud Romanovite perekonna liige. Stana abielu osutus õnnetuks ja George jättis tema – ja Venemaa – maha oma armukese pärast Biarritzis. Stana ei olnud siiski eriti löödud, sest ka tema oli leidnud armukese. Kaks õde olid lahutamatud ja Stana veetis suurema osa ajast oma õe ja õemehe kodus, kas nende häärberis Peterburis Galernaja tänaval või Znamenkal, tohutus palees Soome lahe ääres, keiserliku Peterhofi lähedal. Õe pool kohtus Stana Pjotri vanema venna suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga, keda perekonnas kutsuti Nikolašaks, ja armus temasse. Hiiglase kasvu, intensiivsete siniste silmade ja sõjaka temperamendiga mehena oli Nikolaša hirmuäratav kuju, armeeohvitser, kes oli tuntud oma armastuse poolest alluvaid, keda ta hirmuga täitis, läbi sõimata. Räägiti, et kord löönud ta õhtusöögil pooleks oma borzoi tõugu koera, et šokeeritud külalistele tõestada, et tema mõõk on tõepoolest parim kogu Vene sõjaväes. Selja taga nimetasid mõned teda „saatanaks” või, nagu perekonnas öeldi, „hirmus onu”. Leskkeisrinna Maria Fjodorovna, Nikolai II ema, ütles, et ta „põeb ravimatut haigust – ta on loll”. Ühe tolle aja Venemaa suurima riigimehe sõnul oli Nikolaša „peast põrunud”.1 Stanal kulus mitu aastat, kuid 1906. aasta lõpus lubas tsaar tal viimaks lahutada ja järgmisel aastal tema ja Nikolaša abiellusid. Nad olid mõjukas paar. Stana oli üks Aleksandra lähimaid sõpru ja tema mehel olid soojad suhted Nikolaiga. Aristokraatlikus ringkonnas leidsid paljud, et Stanal ja suurvürstil on õukonnas liiga suur mõju. Mõlemad suurvürstid andsid oma naistele järele, eriti mustajuukselisele ja tahtejõulisele Militzale, isehakanud eksperdile üleloomulikkuse alal. Ta oli vaieldamatult paljulugenud, õppinud pärsia keelt ning pühendanud end sügavalt kõigisse müstitsismi ja okultismi harudesse – huvid, mida ta arendas ka oma abikaasas ning Stanas ja Nikolašas. Septembris 1900 pälvis Militza diplomi kui dr hermetismus (ad honorem) hermeetiliste teaduste ülikoolist Pariisis. Kooli juhatas Prantsuse okultismi juhtiv kuju Gérard Encausse (1865–1916), tuntud kui Papus. Väljaõppinud arst Papus oli end läbi immutanud iidse esoteerilise teadmisega, mille kohta ta arvas, et see pärineb Egiptuse, Babüloonia ja isegi Atlantise tsivilisatsioonist, ning on kandunud edasi erinevate sümbolite ja traditsioonide kaudu – idee, mida ta käsitles mitmes ülimalt populaarses raamatus. Olles enam kui õpetaja ja kirjanik, oli Papus ka esileküündiv vabamüürlane ning Prantsuse martinistide ordu ja roosiristlaste kabalistliku ordu juht. Papus külastas sajandivahetuse paiku mitu korda Venemaad. 1900.-1901. aasta talvel pidas ta mitmetele suurvürstidele ja vürstinnadele, sealhulgas Mustadele Printsessidele ja nende abikaasadele eraloenguid erinevatel müstilistel teemadel, nagu arheomeetria. Arvatakse, et Papus lõi umbes sel ajal Peterburis martinistide ordu looži (Prantsuse vabamüürluse haru, mille juured ulatuvad tagasi 18. sajandisse), kuhu kuulusid ka Pjotr ja Nikolaša. Mõned allikad väidavad, et Nikolaša tutvustas Papust Nikolaile ja et ka tema liitus loožiga. Vastavalt hilisemale Prantsuse suursaadikule Venemaal Maurice Paléologue’ile korraldas Papus 1905. aasta revolutsiooni ajal õukonnas spiritistliku seansi, mille käigus ta kutsus välja tsaar Aleksander III vaimu, kes andis oma pojale nõu olla ohuga silmitsi seistes tugev ja julge ning hakata revolutsioonile iga hinna eest vastu. Papus ütles Nikolaile, et ka tema kasutab kogu oma väge, et hoida ära revolutsioon Venemaal, kuid et see toimib ainult tema eluajal. Papus suri 1916. aasta oktoobri lõpus, neli kuud enne Romanovite dünastia kokkuvarisemist.2 Tagasi Prantsusmaal, tutvustas Papus Vene sõjaväe esindajat krahv Valerian Muravjov-Amurskit salapärasele prantslasele Monsieur Philippe’ile, kes tol ajal vallutas kõrgemat seltskonda tormijooksuga. „Ta on mõttetark,” hüüatas Papus. „Ta räägib ja tema väe suur saladus on igas tema sõnas.”3 Tema täisnimi oli Philippe Nazier-Vachot (antud ka kujul Anthèlme Nizier Philippe või Nizier-Anthèlme Vachod). Sündinud 1849. aastal Savoias talupoja perekonnas, oli Philippe õpipoiss oma onu lihunikupoes ning suundus seejärel noore mehena Lyoni meditsiini õppima. Philippe kas lahkus ülikoolist vabatahtlikult või visati sealt välja, kuid ta ei omandanud kunagi meditsiinilist kraadi, mis aga ei takistanud tema karjääri. Alates kolmeteistkümnendast eluaastast, nagu Philippe väitis, oli ta omanud harvaesinevat tervendamisvõimet ja pärast ülikoolist lahkumist pühendus ta oma ande arendamisele, kaevudes sügavale okultismi, hüpnoosi ja, nagu mõned väitsid, maagiasse. 1881. aastal asutas ta oma laboratooriumi ja hakkas vastu võtma patsiente, ravides neid erinevate tehnikate ja substantsidega, sealhulgas millegagi, mida ta nimetas „psüühilised fluidumid ja astraaljõud”. Ükski Euroopa institutsioon ei oleks talle diplomit andnud, kuid ühe teate kohaselt esitas ta 1884. aastal Cincinnati ülikoolile väitekirja pealkirjaga „Hügieeninõuete põhimõtted raseduse ja sünnituse ajal ning väikelapseeas”.4 Diplomiga või ilma, kuid Monsieur Philippe’i kuulsus levis kiiresti kogu Prantsusmaal ning ta võitis suure hulga järgijaid eliidi seas. Kuigi välimuselt mitte kuigi atraktiivne – tüse, keskmist kasvu, tumedate juuste ja ülemäära suurte vuntsidega ning tugevalt vidukil silmadega –, ülistasid need, kes olid teda näinud, vaimustunult tema sarmi. Ajakirjanduses räägiti temast kui „meie aja Cagliostrost”.5 Üks tema seansi pealtnägija märkis tema suurt mõju naistele. Ta käis toas ringi sussides, millele oli tikitud piipu suitsetav koer, ja tervitas kõiki õrna käepigistusega. Seejärel tulid naised järgemööda tema juurde ja sosistasid talle kõrva un air de confiance amoureuse. Ta ütles neile, et tal pole võimalik pühendada aega igaühele neist, kuid kui nad tõepoolest usuvad, saavad nad kõik terveks. Ta naeratas naistele ja nood tundusid tema lummuse all lausa õhus hõljuvat. Seejärel rääkis ta kokkutulnutele ebamääraselt Jumalast ja magnetismist ja kuidas tema on mitte keegi – sõnad, mis tundusid kuulajaid veelgi tugevamalt veenvat tema unikaalsetes võimetes. Krahv Amurski osales ühel Philippe’i seansil Pariisis, mis toimus kuningas Louis XVI hukkamise aastapäeval. See oli märkimisväärne sündmus: Philippe kutsus välja kuninga vaimu ja kõigi jahmatuseks ilmus pimendatud ruumis imekombel õhku õudne pea, mille läbiraiutud kaelast tilkus verd, ja siis, enne kui nad arugi said, kadus see pimedusse.6 Mustad Printsessid tutvusid Philippe’iga tõenäoliselt krahv Amurski vahendusel 1900. aastate algul. Stana pöördus tema poole, et saada abi migreeni vastu, ning Militza ja Pjotr oma haige poja Romani ravimiseks. Nad kõik olid Philippe’ist nii sisse võetud, et kutsusid ta Venemaale mõttega tutvustada teda õukonnas ja eriti keisrinnale.7 Õed olid ühed vähesed õukonnas, kes olid Aleksandrat tema Venemaale saabumisel tervitanud. Nad tegid kõik, et ta tunneks end armastatu ja teretulnuna ning osutasid talle seda austust, mida ta nõudis. Militza armastas rääkida Aleksandrale okultismi ja müstika maailmast. Ta rääkis veenvalt tõelistest jumalameestest, prohvetitest ja nägijatest, kes pärinesid lihtrahva seast, ning veenis keisrinnat, et sellised mehed olid olemas ja kõndisid nende seas, mehed, kes olid vabad õukonna ja peene seltskonna tühisusest ja rikutusest. Militza rõhutas mitte üksnes Antikristuse reaalsust, vaid ka seda, et tema väed olid kohal kaasaegses ühiskonnas. Aleksandra kuulas teda ja uskus. Keisrinna lähima sõbranna Anna Võrubova sõnade järgi pidas Aleksandra Militzat sisuliselt prohvetiks ja rippus iga tema sõna küljes. Militza suutis Aleksandrat veenda isegi selles, et Itaalia kuninganna, Mustade Vareste õde Elena on olnud kurjast vaimust seestunud.8 Prantsusmaalt naastes rääkisid õed keisripaarile tähelepanuväärsest mehest, keda nad olid välismaal kohanud, ja oma soovist teda majesteetidele esitleda. Nikolai märkis nende esimese kohtumise oma päevikusse 26. märtsil 1901. aastal: „Ma kohtusin ühe tähelepanuväärse prantslase Mr Philippe’iga! Me rääkisime kaua.” Philippe jäi Venemaale umbes kolmeks kuuks ja tuli teistkordsele visiidile juulis. Nikolai ja Aleksandra läksid temaga kohtuma üheksandal, kohe tema saabumispäeval ja veetsid õhtu Philippe’i ja Mustade Printsesside, Pjotri ja Nikolaša seltsis Znamenkal. Nad kuulasid oma eksootilist külalist tunde, olles vaimustatud tema sõnadest. Järgmisel õhtul kohtusid Nikolai ja Aleksandra temaga taas. „Millised imelised tunnid!” kirjutas keiser oma päevikusse pärast teist õhtut Philippe’iga. Üheteistkümnendal lõunastas Philippe keiserliku perekonnaga. Ta vestles hulk aega Aleksandraga eraldi ja seejärel esitleti talle paari nelja tütart, sealhulgas imikut Anastassiat, kes oli sündinud eelmisel kuul. „Me näitasime talle meie tütreid,” kirjutas ekstaatiline Nikolai, „ja palvetasime koos temaga magamistoas!” Nüüd nimetasid nad teda juba „Meie Sõber”. Nikolai ja Aleksandra nägid Philippe’i iga päev kuni tema lahkumiseni kodumaale 21. juulil. Nikolai oli Philippe’ist eriti sisse võetud. Ta läks kaheteistkümnendal teda Znamenkale külastama ning nad istusid kahekesi koos üle kolme tunni. „Issanda teed on äraarvamatud!” märkis ta pärast paleesse tagasipöördumist oma päevikusse. Prantslane oli kogu aeg keisripaari mõtetes. Viieteistkümnendal lahkusid nad vaheajal teatrietenduselt, et teda näha, ja lõpetasid Philippe’i kuulamise kell pool kolm öösel. Philippe võis rääkida tunde Jumala imedest, tõustes oma lummatud publiku ees mõnikord religioosse ekstaasi kõrgustesse. Keisripaar kiirustas läbi oma ametlike kohustuste, et veeta võimalikult palju aega koos temaga. Need külastused olid nende päeva kõrgpunktiks. Tsaar kutsus Philippe’i isegi endaga avalikele tseremooniatele kaasa, nagu neljateistkümnendal, kui Nikolai viis lähedalasuvas Krasnoje Selos läbi vägede ülevaatust, ja seitsmeteistkümnendal pidulikule paraadile sealsamas. Kaheksateistkümnenda õhtul oli neil Nikolai sõnade kohaselt Znamenkal oluline vestlus ning nad palvetasid temaga kaks ööd hiljem. Nikolai ja Aleksandra saatsid Philippe’i ära kahekümne esimese hilisel pärastlõunal. „Me kõik tunneme, nagu oleksime orvuks jäänud!” märkis masendunud Nikolai samal õhtul oma päevikusse. Oma järgmise visiidi ajal Znamenkale kaheksa päeva hiljem leidis Nikolai, et on kummaline mitte näha seal Meie Sõpra.9 Kuigi Philippe oli läinud, oli tema mõju jäänud. Aleksandra kirjutas Nikolaile 27. augustil, pärast seda kui tsaar oli seilanud keiserlikul jahil Standart Danzigisse kohtuma Saksa keisri Wilhelmiga, et arutada Kaug-Ida probleeme (Wilhelm otsis Venemaa toetust) ning et jälgida Saksamaa mereväe manöövreid: „Minu mõtted ja palved on kogu aeg sinuga. Ja ma tean, et sama kehtib ka hr P[hilippe’i] kohta, ning üksnes see lohutab mind, muidu oleks lahusolek liiga hirmus. [...] Ära unusta, laupäeva õhtul umbes 10.30 – kõik meie mõtted suunduvad Lyoni poole. Kui rikkaks on meie elu pärast temaga kohtumist muutunud, ning tundub, et kõike on palju kergem taluda.”10 Danzigist siirdus Nikolai Prantsusmaale, sõites rongiga koos Prantsuse presidendi Émile Loubet’ga Compiègne’i Pariisist kirdes, kus temaga liitus Aleksandra. Seal sooritas Philippe 6. septembril neile üllatusvisiidi. Nikolai ja Aleksandra nägid teda taas järgmisel päeval, kui neile tutvustati tema väimeest dr Emmanuel Henri Lalande’i, okultsete raamatute autorit pseudonüümi Marc Haven all. Oma sealviibimise ajal tõi Nikolai Philippe’i küsimuse välja vestluses Prantsuse välisministri Théophile Delcasséga ja kutsus ministrit tungivalt üles andma tema sõbrale Prantsuse arstiteaduste diplomit. Delcassé, nagu ka Loubet, oli tsaari taotlusest šokeeritud, ning samuti pealekäivusest, millega see esitati. Nende jaoks ei olnud Philippe midagi muud kui šarlatan. Nikolai palvet ignoreeriti.11 Tähtsad vestlused. Palveseansid. Taotlused Prantsusmaa presidendile. Algusest peale oli selge, kui suurt mõju oli Monsieur Philippe Nikolaile ja Aleksandrale avaldanud. See ei olnud amüsantne kõrvalepõige valitsemise koormast. Täiesti vastupidi. Oma uues sõbras olid keiser ja keisrinna leidnud kellegi, kes võiks aidata seda koormat kanda. Philippe oli peaaegu üleöö muutunud üheks tsaari peamiseks nõuandjaks, ja ilmselt kasutas ta seda võimu, et anda nõu selle kohta, kuidas valitseda. Märkmed, mille on väidetavalt kirjutanud Militza pärast seanssi Znamenkal, püüavad kinni mõned tema sõnad Nikolaile: „Inglismaale on tulemas sõda,” ennustas ta, ning „Witte külvab probleeme”. Rahandusminister ja hilisem peaminister krahv Sergei Witte, kes viis ellu Venemaa majanduse ja poliitilise struktuuri muutmise ja moderniseerimise poliitikat, tundub olevat olnud Philippe’i erilise kriitika objekt. Kord olevat ta kirjeldanud Wittet Mustadele Printsessidele surmava ämblikuna ja öelnud, et tema hinge on tunginud rüve vaim. Philippe, vastupidi, oli üritanud veenda Nikolaid vastu seisma mis tahes poliitilistele reformidele, mis nõrgestaks tsaari autokraatlikku võimu ning öelnud nende majesteetidele, et põhiseadus tähendaks nii Venemaa kui ka Nikolai hävingut – sõnad, mida Nikolai ja Aleksandra kunagi ei unustanud. Philippe püüdis Nikolaid veenda, et tema tulevik ei ole mitte olla taltsas konstitutsiooniline monarh, vaid midagi suurejoonelisemat. Ta pidi muutuma „säravaks ida-tsaariks” ja Euroopa huvide kaitsjaks idas. Keisrinnale aga teatas ta, et tollel on eksimatu võime inimesi läbi näha ja eristada intuitiivselt sõpra vaenlasest. Kuid Philippe’i mõjuvõim ei lõppenud seal, vaid ulatus Aleksandra üska. Üks andeid, mis soovitas Philippe’i nende majesteetidele, oli tema väidetav võime määrata loote sugu. Kuidas täpselt ta sellega hakkama sai, pole selge. Mõned väitsid, et ta kasutas mitmeid hüpnootilisi manipulatsioone üsa kohal, teised ütlesid, et ta kasutas segu astronoomiast, hermeetilisest meditsiinist ja psühhurgiast.12 Pärast hävitavat pettumust, mis kaasnes Anastassia sünniga sel kevadel – kõik neli last olid tüdrukud –, soovisid Aleksandra, Nikolai ja kogu impeerium meeleheitlikult näha meessoost troonipärijat. Philippe pakkus neile lootust, ning Nikolai ja Aleksandra panid rõõmuga oma usu tema peale. Philippe naasis Venemaale 1901. aasta novembris ja asus elama Tsarskoje Selos Aleksandri palee, Romanovite Peterburi lähistel paikneva residentsi lähedal asuvas väikeses majas. Nikolai veetis seitsmenda novembri õhtu koos Philippe’i ning Nikolaša, Pjotri ja nende naistega, kes kõik olid hiljuti naasnud Krimmist, kus Prantsuse sõpra oli võõrustatud. Üheksandal kogunesid nad uuesti Znamenkal ühes Philippe’i, tema tütre Victoria ja tolle abikaasa Lalande’iga. Nikolail oli oma külalisele hea uudis: selsamal päeval oli tsaar saanud Philippe’ile sõjaväe meditsiiniakadeemiast arstidiplomi. Asja lõpule viimiseks määras Nikolai talle sõjaväearsti vormiriietuse. Philippe jäi kaheks kuuks ja nähtavasti sel ajal ütles ta Aleksandrale, et too on rase ja et seekord on see poiss. Aleksandra olevat olnud nii rõõmus, et suudles tema kätt. Enne lahkumist käskis Philippe Aleksandral seda uudist salajas hoida ja mitte anda arstidele teada või lubada neil end läbi vaadata. Kui ta läinud oli, ei suutnud Nikolai, Aleksandra, Mustad Printsessid ja nende abikaasad rääkida millestki muust kui imettegevast Philippe’ist. Kui nad 1902. aasta märtsis taas kohtusid, oli Aleksandra tõepoolest rase. Tema kõht paisus ja ta oli lõpetanud korseti kandmise. Nende sõbra ettekuulutus oli täitumas. Nikolai ja Aleksandra veetsid kuu lõpus kolm õhtut Philippe’iga. Kahekümne üheksandal olid nad üleval kella üheni öösel, olles haaratud tema „õpetusest”, kui tsiteerida Nikolaid. „Ma võiksin teda kuulata igavesti, lõputult,” õhkas ta. Nad kutsusid Philippe’i veetma tema Venemaal viibimise viimaseid hetki koos nendega Talvepalee aias. Nad lahkusid temast kolmekümnendal kurbusega, kuid tema külaskäigu soojus püsis ka pärast tema lahkumist.13 1902. aasta kevadeks olid Romanovite perekonnaliikmed ja keiserlik õukond salapärasest võõrast teadlikud ning jutud olid hakanud levima. Riigisekretär Aleksandr Polovtsov märkis 8. mail oma päevikus, et ta on kuulnud kõige usaldusväärsemast allikast, et nende majesteedid on langenud täielikult Lyoni okultisti mõju alla. Mustad Printsessid olid kutsunud ta Venemaale, kus ta korraldas Nikolai ja Aleksandra jaoks läbi spiritistlikke seansse, mille käigus kutsus välja erinevaid vaime, kõige sagedamini Aleksander III oma, et too saaks oma pojale nõu anda, kuidas valitseda. Witte oli kuulnud, et Philippe üritas Nikolaid veenda, et tal pole vaja valitsemisküsimustes kelleltki teiselt nõu küsida kui kõrgetelt kirikutegelastelt, keda tema, Philippe, keisrile esitleb. Levisid jutud, et Philippe oli loonud õukonna juures salajase okultse looži ning et ta oli Venemaale saadetud juutide ja vabamüürlaste salasepitsuse tõttu, et võtta kontroll tsaari üle.14 Nende hulgas, kes selliseid kuulujutte uskusid, oli leskkeisrinna. Ta oli nii mures Philippe’i mõju tõttu oma poja üle, et tegi paleekomandant kindral Pjotr Gessele ülesandeks uurida mehe tausta, olles veendunud, et too on satanist ja monarhiat kukutada kavatseva rahvusvahelise vabamüürluse agent. Gesse andis asja üle Pjotr Ratškovskile, Pariisis paiknevale tsaristliku salapolitsei juhile välismaal. Ratškovskil ei võtnud kaua aega, et teatada: Philippe on „tume ja kahtlane kuju”, musta maagia harrastaja ja juut, kel on sidemed Lodge Grande Alliance Israélite’iga. Ta lisas juurde Le Tempsi artikli, mis kirjeldas Philippe’i kui šarlatani ja potentsiaalset magnetisööri, samuti Prantsuse politseilt saadud teabe. Levisid kuuldused, et kui Gesse esitas raporti Nikolaile, heitis too sellele pilgu, rebis tükkideks, viskas põrandale ja trampis jalge alla. Seejärel olevat Nikolai käskinud siseminister Vjatšeslav von Plehvel viivitamatult lõpetada Ratškovski uurimistegevus ja Aleksandra palus Militzal edastada Philippe’ile nende kõige siiramad vabandused ebameeldivuste pärast, mis Ratškovski võis temale ja ta perekonnale põhjustada.15 Plehve vallandas Ratškovski oktoobris, suuresti keisri meeleheaks. Philippe’i afäär mängis küll Ratškovski languse juures rolli, kuid see oli vaid üks tegur ja tõenäoliselt mitte peamine. See ei takistanud jutte, et Philippe oli põhjustanud Ratškovski lõpu. Suurvürst Sergei Mihhailovitš, Sandro vend, lasi liikvele kuulujutu, et Nikolai käskis Ratškovski vallandada 24 tunni jooksul pärast tema raporti lugemist. Räägiti, et Philippe oli saatnud Militza kaudu imperaatorile sõnumi, et „taevas” nõuab Ratškovski vallandamist. Juulis külastas Aleksandra õde Ella Peterhofi ja püüdis temaga Philippe’i halvast mainest rääkida. Aleksandra kirjutas 23. juulil Nikolaile: „Ella on kuulnud Tema kohta palju väga ebasoodsaid asju ja et Teda ei tohi usaldada. Ma ei küsinud, kes mida ütles – selgitasin, et see kõik tuleneb kadedusest ja teadmatusest. Ta ütles, et selle ümber on nii palju salatsemist. Ma eitasin seda, öeldes, et me oleme teinud kõike avalikult ja et meie positsiooni juures ei saa kunagi midagi varjata, sest me elame kogu maailma silme all.”16 Aleksandra ei hoolinud Ella sekkumisest. Juba eelmisel päeval oli ta šokeerivas kirjas, mis näitab, kui tähtsaks oli Philippe nende jaoks muutunud, kirjutanud Nikolaile, kes oli siis teel Revali (nüüdne Tallinn) Soome lahe ääres kõnelusteks keiser Wilhelmiga: „On kohutav lasta sul üksinda minna, teades, millised probleemid ootavad sind. Kuid meie kallis Sõber on sinu kõrval ja ta aitab sul vastata Wilhelmi küsimustele.” Venemaa välispoliitika oli antud Prantsuse maagi kätesse. Philippe naasis Venemaale augusti alguses ning Nikolai ja Aleksandra olid tema nägemisest joovastuses. „Õnnelik päev,” kirjutas Nikolai oma päevikusse 12. augustil 1902. aastal, „kella viie paiku saabus meie Sõber Znamenkale. [...] Me einestasime ja veetsime kogu õhtu Znamenkal meie Sõbra seltsis. Milline rõõm on teda näha!” Ometi juhtus just tema viibimise ajal, et perekonda tabas kriis. Suveks oli selgeks saanud, et keisrinnaga on midagi valesti. Ta ei olnud kuude jooksul sugugi suuremaks paisunud ja polnud mingit märki, et loode kasvaks. Sellest hoolimata läks palee edasi plaanidega veel ühe, kauaoodatud lapse suhtes ning ette olid valmistatud keiserlikud manifestid lapse sünni väljakuulutamiseks. Pärast märkimisväärset kõhklust lubas Aleksandra end lõpuks läbi vaadata Venemaa juhtival günekoloogil dr Dmitri Ottil, kes leidis, et keisrinna ei ole tegelikult üldse rase. See oli kohutav löök. Et oma mainet päästa, tegi palee avalduse, viidates nurisünnitusele.17 18. augustil pidi kimbatuses Aleksandra leskkeisrinnale ja teistele pereliikmetele tõe avaldama. Seejärel läksid tema ja Nikolai Znamenkale Philippe’i juurde ja too tegi kõik endast oleneva, et Aleksandrat ja Nikolaid lohutada, käies peale, et nad unustaksid kogu selle kurvastuse. Nikolai leidis, et tema sõnad olid imelised. Kuid ülejäänud perekond ei olnud sama valmis seda asja unustama. Kahekümnendal tulid Nikolai ema ja õde Ksenia paleesse, et saada vastused küsimustele, mis täpselt selle veidra prantslasega kõigi selja taga toimus. Paar rõhutas, et nende suhetes Philippe’iga ei ole midagi halba ja et nad ei ole kunagi üritanud midagi varjata, kuid nad keeldusid ütlemast rohkem. Ksenia oli pettunud. Ta kirjutas sel päeval kirja vürstinna Aleksandra Obolenskajale, pikaaegsele leskkeisrinna õuedaamile: „Siiski jääb alles mõistatus – me pole ikka veel täpselt teada saanud, kes ta on! Nad ütlesid, et ta on väga tagasihoidlik mees ning et on meeldiv temaga rääkida, kuna tal on selline mõistmine ja ta ütleb „asju, mis teevad üksnes head”. Samas on vähemalt hea, et la glace est rompue! [jää on murtud!].” Vihane Nikolai kirjutas kahekümne esimesel kuupäeval oma päevikusse: „Inimesed räägivad tema kohta sellist jama, et paha kuulata, ja ma ei saa aru, kuidas nad võivad uskuda seda mõttetust, mida nad ise räägivad.” Ja suur osa sellest, mida räägiti, oli tõepoolest mõttetus. Nikolai onu suurvürst Konstantin Konstantinovitš (tuntud kui K. R.) uskus näiteks jutte, et Philippe osaleb riigiduuma istungitel.18 Samuti uskus ta kuuldusi, et Nikolai annab oma ministritele juhtnööre Philippe’i nõuannete alusel – kuulujutt, mis Nikolai ja Aleksandra enda sõnade valguses võis küll ka tõele vastata. Riigisekretär Polovtsov leidis, et kogu lugu fantoomrasedusega, mis tema veendumuse kohaselt oli seikleja Philippe’i hüpnoosi tulemus, on häbistav. „Kõik see oleks naeruväärne, kui see ei oleks nii kohutavalt kurb,” märgib ta oma päevikus.19 Nikolai ei lasknud oma perekonna murel end häirida. Kahekümne üheksandal saabus ta Kurski, et jälgida sõjaväeõppusi. „Ma ei tea, aga ma tundsin sellist rahu, enne kui täna siia jõudsin,” kirjutas ta Aleksandrale, „see on meie Sõbra tõotuse täitumine.”20 Mis tõotus see oli, ei ole teada, kuid tsaari sõnad paljastavad tema täieliku usu Philippe’i võimesse tulevikku ennustada. Sel päeval, mil ta saabus Kurskisse, kirjutas Ella leskkeisrinnale oma jutuajamisest Aleksandraga ja oma murest seoses tsaari kohtumisega kellegi sellisega nagu Philippe. Ta mõistis Nikolai soovi kohtuda huvitavate, ilma igasuguse positsioonita inimestega, kuid leidis, et too peaks tegema seda ainult paljudest inimestest ümbritsetuna, muidu hakatakse kindlasti rääkima. Jumal hoidku, kui mõni selline kohtumine peaks omandama isegi vähimagi vihje salajasusele, jätkas ta, sest kui see nii on, võivad sellel olla „fataalsed tagajärjed”. Ella jäi kahtlustavaks Philippe’i ja tema suhte olemuse kohta oma õe ja õemehega ning ta kritiseeris Musti Printsesse, keda ta nimetas tarakanideks, sest nood olid Philippe’i Venemaale toonud. Räägiti, et õed kasutasid keisri ja keisrinna kontrollimiseks spiritismi. „C’est une crime” olid sõnad, mida Nikolai ema kasutas, et kirjeldada olukorda õukonnas.21 Augusti viimasel päeval kirjutas Ksenia uuesti vürstinna Obolenskajale: Mul pole enam mingit kahtlust, et see mis juhtus A. F.-ga [Alix] oli sisendus, kuigi ta ise seda ei tea. Kuid ta tunnistas oma õele, et ta palvetas koos Ph.[ilippe’iga] ühel korral. See kõik on nii kummaline ja hirmutav, Jumal teab, kuidas see kõik lõpeb! Kardan, et nende sõprus ja seotus nende inimestega jätkub – kõik jääb endiseks ja meie teeme ennast lolliks. Me ei kavatse siiski enam vaikida, kuid me peame sellega õigel viisil tegelema, mis pole lihtne – nad on täiesti tema mõju alla langenud. On palju asju, mida ma võiksin öelda, kuid ma ei taha neist kirjutada.22 Sügiseks oli sõnum Philippe’ist levinud väljaspoole õukonda ja aristokraatlikku ringkonda ning saanud avalikult teatavaks. Vene ajakiri Osvoboždenije, mida anti välja Pariisis ja Stuttgartis, avaldas oktoobris loo, kuidas Philippe oli saanud nii võimsaks, et tsaar ei julgenud ilma tema loata teha ühtegi otsust ei oma isikliku elu ega ka riigiasjade kohta. Riiki juhtis mees, kes väitis, et suudab välja kutsuda surnute hingi ja teha keisrinna rasedaks „psühholoogiliste ravimeetodite” abil.23 Kuigi ajakiri oli Venemaal keelatud, smugeldati selle eksemplare üle piiri ja anti edasi käest kätte. 1. novembril läks ülikonservatiivne monarhist ja Aleksander III isiklik sõber vürst Vladimir Meštšerski vanem rääkima Nikolaile ja Aleksandrale ohust, mida selline mees nagu Philippe endast monarhiale kujutas. Keskendades oma tähelepanu Aleksandrale, hoiatas ta teda fantastiliste kuulujuttude eest, mis olid nende Prantsuse sõbra tõttu maad võtmas, ning et selline ohtlik keelepeks levis juba kogu riigis. Aleksandra keeldus kuulamast: „Ma ei anna kellelegi õigust sellest rääkida, keegi ei tohi puutuda minu eraelu.” Meštšerski ütles keisrinnale, et too võib tema sõnu ignoreerida ja teda ära ajada, kuid ta peab mõistma, et Venemaa keisrinna vaimne elu ei ole küsimus, milles tema alamad on või peaksid olema ükskõiksed. Seejärel rääkis ta keisrinnale ringi liikuvatest kuulujuttudest, sealhulgas üks, mille kohaselt suurvürst Pjotri ja Militza kodus peeti Philippe’i peaaegu jumalaks ning et nad ei istunud kunagi tema juuresolekul ja isegi kummardusid tema jalgade ees. Samuti räägiti, et neil kolmel oli õnnestunud pöörata Aleksandra õigeusu vastu ja et ka tsaar oli hakanud oma usus kõikuma. Ja lihtrahva seas räägiti, et välismaalased olid saatnud posija, kes oli keisrinna ära nõidunud ja võtnud kontrolli tema üsa üle. Jah, ta tunnistas, et kõik see on puhas mõttetus, kuid mis saab siis, kui vaenlased seda ära kasutavad ja levitavad selliseid jutte haritud klasside ja rahva, suure talupoegade klassi seas, siis kujutage ette, anus vana vürst Aleksandrat, milliseid ohte see toob kaasa isevalitsuse mainele ja turvalisusele. Tema hoiatus jättis Aleksandra külmaks. Nikolai paistab siiski olevat hoiatusi kuulda võtnud. Kuigi ei ole selge, miks ja millal ta sellele otsusele jõudis, kuid tundub, et tsaar mõistis, et skandaali arvesse võttes peab ta oma sõbra ära saatma ja katkestama temaga kõik sidemed. On võimalik, et tolleaegse suure pühamehe Kroonlinna Joanni kiri, mis instrueeris Nikolaid Philippe’iga lõppu tegema, oli otsustava tähtsusega. Nad vahetasid kingitusi, enne kui Philippe Prantsusmaale tagasi pöördus. Nikolai kinkis talle kalli, auru jõul töötava Serpollet’ auto, mille ta oli eelmisel reisil Euroopasse ostnud. Philippe andis Aleksandrale mõned kuivatatud lilled, mida tema sõnul oli puudutanud Kristuse enda käsi. Ta andis talle ka ikooni ja kellukese, öeldes, et kui talle peaks keegi lähenema, kes ei ole sõber, siis hakkab kelluke võluväel helisema. Ta ütles Aleksandrale, et see valvab neid kõigi vaenlaste vastu. Aleksandra lasi lilled ära raamida ja hoidis neid oma magamistoas, ning ta ei unustanud kunagi kellukese maagilist jõudu, kasutades seda oma perekonna kaitsmiseks kogu valitsemisaja vältel.24 Victoria Lalande kirjutas Stanale kaebliku kirja, kaeveldes nende saatuse üle olla igaveseks ära saadetud ja süüdistades selles, mida ta nägi oma isale tehtud ülekohtuna.25 Aleksandra ja Nikolai olid võrdselt meeleheitel; keisrinna nuttis, kui nad lahku läksid. Philippe aga lahkus temast lootuse sõnumiga. Teil on alati võimalik leida õpetajaid, kes aitavad teid mõlemaid teie otsinguis, ütles ta. „Olge rahulik, teie majesteet,” ütles ta Aleksandrale, „tuleb veel üks sõber ja tema kaitseb teid, kui mind enam siin pole.”26 Keisrinna võttis tema sõnu ettekuulutusena. Aleksandra näib olevat Philippe’i sõnu jaganud ja need levisid kiiresti. Suurvürst Konstantin kirjutas oma päevikus, kuidas räägiti, et „Philippe’i missioon on jõudmas lõpule, et varsti ta sureb ja ilmub seejärel uuesti sõprade ringi teise mehe kujul. Milline mõttetus!”27 Üldise meeleolu Philippe’i küsimuses võttis 1902. aasta novembri keskel kokku Lev Tihhomirov, kes oli kunagisest revolutsionäärist muutunud monarhistiks ja juhtivaks konservatiivseks ideoloogiks: „See Philippe on kõige häbiväärsem juhtum keiserlikus perekonnas. Ta on mingi välismaine šarlatan, hüpnotiseerija, magnetisöör ja maag, kes esitleb ennast okultsete jõudude valdajana.” Tihhomirov oli veendunud, et Kroonlinna Joanni hoiatus Nikolaile oli päästnud keiserliku perekonna hävingust, ja ta lootis, et nad olid saanud oma õppetunni ning unustavad Philippe’i igaveseks.28 Kuid nad ei unustanud Philippe’i. Kui Nikolaša ja Stana 1907. aastal lõpuks abielluda võisid, nägi Nikolaša nende liitu nagu mingit imet, mis oli saanud võimalikuks Philippe’i müstilise jõu läbi.29 Kui Katariina Suure valitsemisajal unistasid paljud noored ohvitserid õukonnas keisrinna ametlikuks favoriidiks saamisest kui võimalusest kindlustada oma tulevikku ja varandust, siis Nikolai valitsemisajal lootsid arvukad müstikud, strannikud ja staretsid hõivata keiserliku paari juures nägija koha. Pärast Philippe’i lahkumist ilmus õukonda hulk vene isehakanuid, sealhulgas strannikud Vasja (Tkatšenko) ja Matrjona Paljasjalgne ning püha tobuke Mitja „Ninahääl” Kozelski. Lapsepõlvest alates oli Mitja jäetud ilma võimest arusaadavalt kõnelda, kuid ta sai tuntuks oma ettekuulutuste ja inspireeritud sõnade tõttu, mis tulid tema suust kuuldavale veidrate madalate häälitsuste ja röögatustena, mida tema kuulajatele tõlgendas mees, keda kutsuti Elpidiforiks. Mitja omandas rahva seas lihtsa jumalamehe maine ja ilmselt sattus kõrgetasemelise ametniku huviorbiiti, kes tõi ta Optina kloostrist õukonda. Mitjat ja tema interpreteerijat tutvustati ilmselt tsaarile ja Nikolai oli pühast tobukesest sisse võetud, kuid tundub, et tema staatuse õukonnas varjutas üsna kiiresti Rasputini tulek. Pärast soosingu kaotamist võis Mitjat näha paljajalu pealinna tänavatel hulkumas, isegi talvel, riietatuna musta preestrikuube, juuksed õlgadeni ulatumas.30 1 Õrnas usalduslikkuse õhkkonnas. – Tlk. [ ↵ ] 5. Aleksei Enne Venemaalt lahkumist langes Philippe arvatavasti transsi ja sai ettekuulutuse. Otsige püha Sarovi Serafimi eestkostet, ütles ta, ja tema annab Aleksandrale poja. Kuid siin oli üks probleem: Venemaa õigeusu kirikus ei olnud sellist pühakut. Siiski oli 19. sajandi esimestel kümnenditel elanud suur starets Serafim, kes oli peaaegu kogu oma elu veetnud äärmises vaesuses ja isoleerituses, algul metsas hütis ja seejärel Sarovi kloostri kongis. Ta oli olnud tõeliselt püha mees, alandlik, kuid sügavalt vaimne isiksus, ent ta ei olnud läbinud pühaduse testi: tema keha ei olnud säilinud puutumatuna, vaid oli ära mädanenud, ning seetõttu oli kirik keeldunud teda pühakuks tunnistamast. Kuid Pühima Valitseva Sinodi, kiriku juhtorgani meelepahaks jättis Nikolai otsuse tähelepanuta („Keiser võib teha mida tahes,” käis Aleksandra peale) ja nõudis, et Serafim kanoniseeritaks. Nii mõnelegi kõrgemas seltskonnas tundus, et tõeline imetegija oli Philippe. „On raske vahet teha, kus Philippe lõpeb ja Serafim algab,” kommenteeris virilalt õuedaam Jelizaveta Narõškina. Nikolai ja Aleksandra osalesid 1903. aasta juulis ise koos oma perekonnaliikmete ja ligi 300 000 tungleva palveränduriga tseremoonial. See oli sügavalt liigutav religioosne sündmus, mis aitas Aleksandrat veenda purustamatus sidemes tsaari ja tema rahva vahel. Serafimi kanoniseerimisel oli ka poliitiline alatoon. Jätkates oma isa valitsemisajal alanud poliitikat, soovis Nikolai siduda dünastiat Vene massidega, püüeldes tagasi Venemaa Peetri-eelsesse minevikku. Ja Serafim, kes oli kaevelnud Lääne-Euroopa valgustuse hukutava mõju üle Vene vaimsusele, teenis seda eesmärki hästi kui osa tsaari püüdlustest viljelda keskaegset arusaama müstilisest sidemest tsaari ja tema rahva vahel. 19. juuli õhtul kahlas keiserlik paar Sarovi jõe pühasse vette, nagu Philippe oli käskinud, täis lootust, et see võib õnnistada neid – ja Venemaad – kauaoodatud pärijaga.1 Kolme kuu pärast oli Aleksandra rase. 30. juulil 1904. aastal kell veerand kaks pärastlõunal sünnitas keisrinna poja. Nad andsid talle nimeks Aleksei. Rõõm, mis segunes kergendusega, oli tohutu. Mitte ainult perekond, vaid kogu riik pidutses – suurtükkidest lasti aupauke ja kirikukellad helisesid üle kogu impeeriumi. Tagasi lastetoas, märkis keisrinna oma päevikusse beebi elulised mõõdud: „Kaal 4660 g; pikkus 58 cm. Pea 38 cm; rind 39 cm.”2 Kuid kõige olulisemat asja oma poja kohta ei saanud ta näha, üles tähendada ega mõõta. Hemofiiliat. Haigus oli edasi antud tema ema kaudu. Aleksandra vanaema kuninganna Victoria oli hemofiilia kandja. Üks tema poegadest ja kaks tütart, sealhulgas Aleksandra ema, kandsid haiguse geeni ja ema andis selle edasi Aleksandrale ja tema vennale Friedrichile. (Aleksandra õde Irene oli samuti selle haiguse kandja.) Friedrich (tuntud kui Frittie) ilmutas haiguse märke esimest korda 1872. aastal, Aleksandra sünniaastal. 1873. aasta mais kukkus väike kolmeaastane Frittie, keda tema ema oli jumaldanud, oma ema toa aknast kiviterrassile. Ta ei murdnud luid ja temaga tundus olevat kõik korras, kuid mõne tunni pärast oli ta sisemise verejooksu tõttu surnud. Aleksandra kaks õepoega olid samuti hemofiilikud. Üks neist, Preisi prints Henry, suri 1904. aastal veidi aega enne Aleksei sündi tõenäoliselt sellesse haigusse, olles neli aastat vana. Kuigi tema vanematele oli julm šokk, et Aleksei oli sündinud veritsustõbisena, ei oleks see pidanud nii olema, kuna selle haiguse pärilik alus oli kindlaks tehtud juba 19. sajandi keskel. Tegelikult kirjutas Prantsuse arst 1876. aastal, et „kõigil veritsustõvega perekondade liikmetel tuleks soovitada mitte abielluda”. Kuid tundub, et Euroopa kuningakodade liikmetele seda nõu ei antud või ei soovinud nad seda saada, eelistades elada teadmatuses teaduse saavutuste kohta. Nagu kirjutas Briti geneetik J. B. S. Haldane: „Tsareevitši hemofiilia oli keisriperekonna ja reaalsuse eraldatuse sümptom.”3 Reaalsus murdis Romanovite perekonda siiski kiiresti sisse. Nikolai ja Aleksandra märkasid esimesel kahel kuul, et lapse naba veritseb seletamatult. Järgnevalt tekkisid tema pehme naha alla verevalumid ja tumedad tursed. Selleks ajaks sai vanematele selgeks: Alekseil on hemofiilia. Rõõm muutus kurbuseks. Suurvürstinna Maria Pavlovna (noorem), Nikolai II onutütar ja ühe Rasputini mõrvari suurvürst Dmitri Pavlovitši õde, kirjutas oma mälestustes: Isegi meie majas valitses teatud melanhoolia. Minu onu ja tädi kahtlemata teadsid juba, et laps oli sündinud kannatama, ning et sünnist alates kandis ta endas ravimatu haiguse seemneid [...] Keegi ei tea, milliseid emotsioone see kohutav teadmine neis tekitas, kuid sellest hetkest, pinges ja rahutu, muutus keisrinna iseloom ja tema tervis, nii füüsiline kui ka vaimne, teisenes.4 Kui Nikolai ja Aleksandra jaoks oli nende poja sünd sügavalt seotud nende sõbra Philippe’iga, siis peaaegu kõigi teiste jaoks seostus see tema järeltulijaga. Räägiti, et Rasputin oli ennustanud Aleksei sündi ning et Aleksandra uskus, et tema palved olid selle tegelikkuseks muutnud. Paljud väitsid, et sellel põhines tema mõjuvõim keisrinna üle. Teised rääkisid süngemaid lugusid, väites, et Rasputin oli teinud enamat kui keisrinna eest palvetanud, ning et ta oli tegelikult poisi isa.5 Loomulikult ei saanud miski olla tõest kaugemal, kuna esimene kohtumine Nikolai, Aleksandra ja mehe vahel, kes nende ja kogu riigi elu nii suuresti mõjutama pidi, oli veel aasta kaugusel. Inglise ajaloolane Sir Bernard Pares ütles aastakümneid tagasi tabavalt, et „lastetuba oli kõigi Venemaa probleemide keskpunkt”, nentides, et see oli tsareevitš Aleksei haigus, mis tõi Rasputini paleesse, ning et tema kummaline võime poissi rahustada oli tema mõjuvõimu alus.6 See arusaam Rasputini ja keiserliku paari, peamiselt Aleksandra, vahelise suhte olemusest on kaua aega olnud aktsepteeritud seisukoht ja kuigi on tõsi, et Aleksandra ahastus oma poja tervise pärast ja tema usk, et ainult Rasputin võib last kaitsta, oli oluline, ei selgita see mingil moel palju komplitseeritumat ja sügavamat vajadust, mida Aleksandra Rasputini suhtes tundis. Nagu Monsieur Philippe’i lugu näitab, olid Aleksandra ja Nikolai juba enne poja sündi püha mehe otsinguil, kes annaks nõu, valgustaks ja trööstiks. Osa sellest oli seotud Aleksandra emarolliga ning ta otsis meeleheitlikult kedagi, kes väidetavalt teaks, kuidas ta võiks saada poja, hoolimata selle inimese taustast. Kuid algusest peale polnud Aleksandral kavatsust piirata Philippe’i mõju oma üsa või oma hingega – oluline fakt, mis on tähelepanuta jäetud. Nagu tema kirjad Nikolaile näitavad, ootas Aleksandra Philippe’ilt poliitilisi juhiseid ja jõudu, seda viimast mitte enesele, vaid Nikolaile, kelle nõrkust ja fatalismi ta liigagi hästi tundis. Aleksandra armastas Nikolaid, kuid ta ei saanud olla nägemata, kuidas mehe isiksuse puudujäägid õõnestasid tema võimu, prestiiži ja tõhusust keisrina, ning ta oli täis otsustavust teha tema aitamiseks kõik, mis vaja, isegi kui see tähendas mehe leidmist, kes annaks Nikolaile puuduva tahtejõu. Ja siin, Philippe’i interluudiumis, näeme embrüonaalsena hilisemat Rasputini lugu: Aleksandra vajadus – ja pime usaldus – vaimse nõustaja, jumalamehe järele, kes räägib kõrgematest tõdedest ja ettekuulutustest; tema müstitsism ja intensiivne religioossus; tema valmisolek segada end poliitikasse ja kasutada pühamehe sõnu, et Nikolaile valitsemise kohta nõu anda; paari suutmatus mõista, et nende eraelu omab avalikke tagajärgi; usaldamatuse tase Romanovite koja liikmete seas ja kuidas see usaldamatus tekitas vaenu ja keelepeksu, mis veelgi nõrgestas perekondlikke suhteid ja hiljem hävitas nende omavahelised sidemed, ning kuidas see keelepeks levis kiiresti haritud seltskonda ja rüvetas monarhia kuvandi; ja lõpuks, kuidas katsed uurida püha meest ja avada tsaari silmad ainult süvendasid lõhet trooni ja ülejäänud Venemaa vahel ning, Rasputini puhul, aitasid lõpuks viia revolutsioonini. 6. Leegitsev tungal Seal ta on, rändab paunaga mööda metsateid, tema laul on kaeblik ja õrn, kuid kaval, oh, üleannetu laul. [...] Ta tuleb – Jumal aita meid! – meie kõrki pealinna. Ja lummab ääretu Venemaa keisrinna. Nikolai Gumiljov, „Mužik”1 Millalgi 1904. aasta mai ja 1905. aasta alguse vahel saabus Rasputin esimest korda ajaloolisse tatari linna Kaasanisse Volga jõe ääres, mis ühendati Venemaaga pärast Ivan Julma ajal 1552. aastal toimunud verist piiramist.2 Ilmselt tõi Rasputini linna jõukas Bašmakova-nimeline kaupmehelesk. Nad olid kohtunud palverännakul, võib-olla Abalaki kloostris, mitte kaua pärast seda, kui naine oli oma abikaasa kaotanud. Tema lein oli määratu, kuid Rasputin rääkis temaga ja leevendas ta valu. Naine oli Rasputinist sisse võetud ja sai üheks tema varajaseks järgijaks ning hakkas kutsuma teda enda kulul kaasa oma reisidele pühapaikadesse. „Lihtne hing,” ütles Rasputin tema kohta. „Ta oli rikas, väga rikas ja ta andis selle kõik ära [...] Ta päris veel rohkem ja andis selle samuti ära [...] ja kui ta peaks veel pärima, siis annaks ta ka selle ära, selline inimene on ta.”3 Kaasanis tutvustas Bašmakova Rasputinit jõukatele kohalikele kaupmeestele ja väljapaistvatele vaimulikele. Rasputin jättis neile hea mulje. Ta oli tugev, kõhn, terve siberlane, kolmkümmend viis aastat vana, uhke ja sõltumatu. Selleks ajaks oli Rasputin hakanud end nimetama staretsiks, ning ta avaldas Kaasani inimestele muljet oma sisemise jõuga, oma läbinägelikkusega inimhinge suhtes ja oma pühakirja tundmisega. Tõsi, ta võis olla järsk ja ebaviisakas ning ei tundnud seltskondlikke kombeid, kuid ta tundus olevat tõeline jumalamees vaimuliku missiooniga, kel pole aega selliste pisiasjade jaoks. Sõnum Siberi pühamehest levis kiiresti ja inimesed hakkasid tulema tema juurde abi saama. Noorpaar, kes oli leinas oma kahe väikese lapse surma tõttu, otsis ta üles. „Minu naise ahastus muutus meeletuseks,” ütles abikaasa hiljem, „ja arstid ei suutnud midagi teha. Mõned soovitasid mul Rasputini järele saata... Kujutage ette: pärast temaga pool tundi rääkimist muutus mu naine täiesti rahulikuks. Öelge tema vastu, mida tahate, ja võib-olla on teil õigus. Kuid ta päästis mu naise ja see on tõde!” Vaimulikkonna seas, kellega Rasputin kohtus, oli Kaasani lähistel paikneva Seitsme Järve kloostri ülem Gavriil. Need kaks meest olid mitmeti sarnased. Mõlemad olid pärit talurahva seast ning olid sooritanud palverännaku Verhoturje kloostrisse ja palvetanud Verhoturje püha Simeoni säilmete juures. Neil oli ühiseid tuttavaid, nagu munk, hilisem piiskop ja metropoliit Meleti (Mihhail Zaborovski), ja mõlemad mehed olid tuntud selle poolest, et omasid erilisi tervendamisvõimeid. Gavriil oli võitnud isegi keisrinna õe Ella tähelepanu, kes teda sageli külastas. Rasputin võitis enda poole ka arhimandriit Andrei, sünnipärase vürst Aleksandr Uhtomski, kes oli sündinud ühte Venemaa vanimasse aadliperekonda. Rasputin oli sage külaline arhimandriidi kodus ja Andrei varustas Rasputinit isegi soovitustega Peterburis. Andrei kohta ütles Rasputin: „Ma ei tea ühtegi inimest, kelles oleks nii palju armastust.”4 Rasputin meenutas hiljem oma kohtumisi Kaasani vaimulikega: „Ma rääkisin nendega peamiselt armastusest, kuid neil oli palju üllatusi armastuse kohta, mida ma olin kogenud.”5 Rasputin ei anna mingeid üksikasju armastuse kohta, mida ta oli kogenud, kuid hiljem ilmusid lood teatud sobimatutest tegudest naiste suhtes tema Kaasanis viibimise ajal – küsitavad kohtumised üksinda erinevate naistega, noorte naiste viimine linna saunadesse ja seejärel nende ärameelitamine perekonna juurest pärast nende kõlbelist laostamist.6 On teateid, et Rasputin tunnistas Gavriilile oma patud, kuidas ta silitas ja suudles naisi, kuigi ta väitis, et oli seda teinud armastaval ja sündsal viisil. Gavriil uskus teda, kuid nagu paljud Rasputini varased toetajad, pöördus ka tema lõpuks Rasputini vastu. Rahvatarkust tsiteerides ütles ta hiljem, et Rasputin on nagu ämblik: tapa ta ja Jumal andestab sulle nelikümmend pattu. Ühel päeval, juues koos Gavriili ja rühma teoloogiaõpilastega teed, mainis Rasputin oma kavatsust sõita Peterburi. Gavriil ei pidanud seda mõtet õigeks, mõeldes endamisi: „Sa kaotad Peterburis oma tee, see linn hävitab su.” Ootamatult nõjatus Rasputin Gavriili poole: „Ja Jumal? Kuidas on Jumalaga?” Gavriili jaoks oli see tõendus, et Rasputin võib lugeda inimeste mõtteid.7 Kaasanist siirdus Rasputin Peterburi. „Korraga olin ma ideest haaratud ja see vallutas mu südame,” kirjutas Rasputin oma „Kogenud palveränduri elukäigus”. Tema idee oli ehitada Pokrovskojesse kirik, sest, nagu Rasputin apostel Pauluse sõnadele viidates kirjutas, kes ehitab kiriku, seda ei võida põrgu väravad kunagi ära. Kuid Rasputin oli vaene, kuidas pidi ta raha kokku saama – nii palju kui 20 000 rubla –, et ehitada kirikut, mida ta oma südames nägi juba valmina? Rasputin kirjutas, et oli heategijate otsinguil reisinud läbi kogu Tobolski kubermangu, kuid sealsed aadlikud, kuigi nad raiskasid oma raha prassimisele, ei andnud talle ühtki rubla. Nii otsustas ta reisida tsaaride pealinna. „Siis ma tulin Peterburi ja tundsin end nagu pime maanteel, niimoodi ma tundsin.” Ta suundus kõigepealt suurde Aleksander Nevski lavrasse (kloostrisse), et palvetada, kaasas vaid riidest kott määrdunud rõivastega ja paar kopikat, mille ta kulutas küünaldele. Kui ta oli lahkumas, küsis ta piiskop Sergi järele, kuid juhuslikult möödus just üks politseinik. „Mis piiskopi sõber sa selline oled,” ähvardas ta vaest räpast talupoega, „sa oled kindlasti huligaan.” Ehmunud Rasputin jooksis kloostri tagavärava juurde, kus uksehoidja ta pikali lõi. Rasputin põlvitas mehe ees ja rääkis talle midagi enda kohta ja miks ta piiskoppi otsis. Uksehoidjat liigutasid Rasputini sõnad ja ta läks kutsuma piiskop Sergit (Ivan Stragorodski), Peterburi vaimuliku seminari rektorit, kes kutsus Rasputini sisse ja rääkis Siberi staretsiga pikalt. Sergist sai Rasputini patroon, kes tutvustas teda linna eliidile ning seejärel võttis ta paleesse kaasa ja esitles teda tsaarile. Nikolai kuulas ära Rasputini plaani ehitada kirik ja andis talle raha ning Rasputin pöördus rõõmsalt koju tagasi.8 See on liigutav lugu, kuid paraku tõest kaugel. Rasputin ei saabunud kloostrisse vaese ja tundmatu talupojast otsijana, vaid kui Kaasani vallutaja, kel oli kaasas Sergile adresseeritud soovituskiri mõjukalt piiskop Hrisanfilt ehk Chrysanthoselt (Kristofor Štšetkovski), Kaasani piiskopkonna ülemalt. Need ei olnud mitte Rasputini põlvili uksehoidja ees öeldud sõnad, mis avasid talle tee Sergi korterisse, vaid Hrisanfi kiri.9 Aeg oli kõige tõenäolisemalt millalgi 1904. aasta hilissügise ja 1905. aasta kevade vahel.10 Ivan Fedtšenkov, seminarist ja püha tobukese Mitja toetaja, kellest 1907. aastal sai munk Venjamin ja hiljem Stalini aastatel Vene kiriku metropoliit, meenutas Rasputiniga kohtumist Sergi korteris suurkloostris: „Rasputin jättis mulle kohe väga tugeva mulje oma isiksuse erakordse intensiivsuse (ta oli nagu pingule tõmmatud vibu või vedru) ja terava läbinägelikkusega teiste inimeste suhtes.” Ilma et Venjamin oleks sõnagi öelnud, arvas Rasputin ära tema tulevikuplaanid ja noor seminarist oli rabatud. Üldiselt öeldes oli Rasputin tõepoolest kaugel sellest, et olla tavaline inimene, mis puudutab tema teravat mõistust ja usulist keskendumist. Piisas sellest, kui nägid teda katedraalis palvetamas: ta seisis nagu pinguletõmmatud pillikeel, nägu pööratud kõrgustesse, ja siis hakkas ta suurel kiirusel endale risti ette lööma ja kummardama. Ma arvan, et just tema religioossuse erakordne energia oli peamine põhjus, miks tal oli mõju usklike üle. [...] Kuidagi oleme me kõik muutunud „haputaignaks” või, kasutades meie Päästja sõnu, sool meis on tuimunud, me ei ole enam „maa sool ja maailma valgus” [...] Me kõik oleme leigeks muutunud [...] Ja siis äkki ilmub leegitsev tungal. Mis vaim tal oli, missugune kvaliteet, me ei tahtnud seda teada ega oleks suutnudki välja selgitada, sest meil puudusid vajalikud teadmised. Kuid selle uue komeedi suurejoonelisus tõmbas iseenesestki mõista tähelepanu.11 Praktilise meelelaadiga piiskop Sergi oli üks väheseid, kellele see Siberi tuletungal muljet ei avaldanud. Tundub, et ta kohtus Rasputiniga ainult ühel korral ja pärast seda ei tahtnud temaga enam tegemist teha.12 Teisiti oli lugu Feofaniga, Sergi kolleegiga seminarist. Sündinud 1873. aastal Vassili Bõstrovina vaese külapreestri perekonnas, oli arhimandriit Feofan olnud Peterburi vaimuliku seminari eeskujulik õpilane, enne kui temast 1905. aastal sai seminari inspektor ja neli aastat hiljem rektor. Kõigi ülestähenduste järgi oli Feofan tõeline jumalamees, aukartustäratava vaimse sügavusega. Religioosne kirjanik ja riigiametnik vürst Nikolai Ževahhov nimetas Feofani „erakordse meelelaadi ja tohutu autoriteediga mungaks”, meheks, kes omas suurt mõju mitte ainult seminaristide seas, vaid ka pealinna kõige kõrgemates ringkondades. Isegi luuletaja ja kirjanik Zinaida Hippius, kes oli Vene vaimulike suhtes üsna kriitiline, nimetas Feofani „haruldaselt alandlikuks mungaks, kes elas kirgast ja õiglast elu”. Hippius ei unustanud Feofaniga kohtumist kunagi: „Mäletan teda, ta oli väike, kõhn, vaikne, tõmmu, teravate näojoonte ja mustade juustega, mis olid nii siledad, nagu oleksid need kleebitud.”13 Nagu teised tolleaegsed kirikutegelased, otsis Feofan rahva seast jumalamehi, kes olid lihvimatud, harimatud, kuid esindasid elavat kirikut. Feofan ütles seminaristidele, et „jumalamehed on endiselt maa peal olemas. Siiani on meie pühal Venemaal olnud palju pühakuid. Jumal saadab oma rahvale aeg-ajalt tröösti õiglaste meeste kujul ja nemad on püha Venemaa tugisambad.”14 Feofan ümbritses end nende pühade meestega. Ta armastas nendega rääkida ja kuulata, kuidas nad arutlesid Jumala ja usu üle; nende sõnad viisid ta teise maailma, kaugele Peterburi ilmalikust reaalsusest. Piiskop Sergi kutsus Feofani Rasputiniga kohtuma, kui too esimest korda välja ilmus. Feofan oli lummatud sellest Siberi jumalamehest, kes kandis vend Grigori nime. Venjamini sõnade kohaselt oli Feofan hämmastunud võõra psühholoogilisest läbinägelikkusest, mis lähenes selgeltnägemisvõimele. Nende vestlustest oli selge, et mehel puudus raamatutarkus, kuid, nagu Feofan pärast revolutsiooni meenutas, tal oli „peen arusaam vaimsetes küsimustes, mis oli omandatud isikliku kogemuse kaudu”.15 Feofan hakkas Rasputiniga regulaarselt kohtuma ja tema imetlus Siberi pühamehe vastu kasvas. Varsti rääkis ta vend Grigorist teistele ja viis inimesi teda kuulama. Nende seas oli ka kaks naistuttavat, kelle Feofan kutsus seminari juurde, et jagada head uudist oma avastusest. Kui nad seminari aias kõndisid, rääkis innustunud Feofan neile hiljuti Siberist saabunud mehest, kes paistis silma haruldase pühaduse ja läbinägelikkusega. „Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi palvetamas nii, nagu tema seda teeb,” ütles ta. Pärast temaga palvetamist muutub elu selgemaks ja kergemaks, ütles ta noortele naistele. Veelgi enam, sel võõral oli prohvetiand: ta võis lugeda minevikku ja tulevikku iga inimese näolt – and, mille ta oli omandanud paastumise ja palve kaudu.16 Feofan hakkas rääkima igaühele, kes kuulda soovis, Rasputini imelisest väest. 1906. aasta suvel Žõtomõri külastades peatus Feofan Anna Obuhhova perekonnas. Rikka kaupmehe tütrel Annal oli siis vaimne kriis ja ta kaalus nunnaks minemist. Feofan veenis teda sellest loobuma. „Päästa ennast maailmas elades,” õpetas ta ja rääkis seejärel Annale Siberi pühamehest. „Ta on pühak, tõeline pühak,” ütles ta ja soovitas neil kohtuda, sest Feofan oli kindel, et Rasputin võiks teda aidata.17 Mis tõi Rasputini Peterburi? See on küsimus, millele pole selget vastust. Rasputin ja mõned tänapäeva vene natsionalistlikud ajaloolased sooviksid meid uskuma panna, et eesmärk oli leida raha kiriku ehitamiseks Pokrovskojes. Ajaloolane-näitekirjanik Edvard Radzinski postuleerib palju ulatuslikuma ja otsatult süngema eesmärgi: „Hävitada nii Peterburi kui kogu tsaaride maailm [...].” Rasputini tütar Maria pakkus välja tunduvalt argisemad põhjused – leida talle parem kool, olles jätnud Maria Kaasanisse heal järjel perekonna hoolde, ning et olla meele järele Feofanile ja teistele vaimulikele, kes sel ajal kutsusid teda tulema ja jääma.18 Kõige tõenäolisem vastus peitub Rasputini iseloomus, tema vaimsetes otsingutes ja Kaasani visiidi edukuses. Rasputin kui palverändur ja otsija oli loomulikult ideest haaratud. Ta oli läbinud tuhandeid kilomeetreid jalgsi ja näinud palju linnu, kirikuid ja kloostreid. Üks väheseid veel nägemata kohti oli Aleksander Nevski suurklooster. Ja milline venelane ei sooviks oma silmaga näha tsaaride pealinna? Rasputinis oli loomupärane uudishimu, kuid see oli segatud ambitsioonidega. Ta oli viibinud nii paljudes Venemaa pühapaikades ja rääkinud nii paljude pühade meestega, ning ta oli avaldanud neile muljet oma vaimuandidega, andidega, mida tol ajal vähesed eitasid ja mille üle Rasputin tundis suurt uhkust. Me ei saa kunagi teada, kas see oli Hrisanfi idee kirjutada kiri piiskop Sergile või kuulus idee Rasputinile, kuid tundub tõenäoline, et Hrisanf kirjutas selle vabalt ja veendunult (ei ole mingit põhjust, miks ta oleks pidanud seda muidu tegema) ja et Rasputin ei kannatanud mingi ärevuse või enesekindluse puudumise all, enne kui astus selle tähtsa sammu oma isiklikul teekonnal. Rasputini saabumine Peterburi tähistas Maria sõnul „nii paljude segaduste algust tema elus”. Minu isa oli siis peaaegu nelikümmend [ta oli lähemal kolmekümne kuuele]; see tähendab, et tema loomus oli juba täiesti välja kujunenud. Kakskümmend aastat palverännakuid ja jalgsi ringi rändamist, tema talupojaelu, tema armastus maa ja üksinduse vastu olid kujundanud temas selle südamliku sõbralikkuse, selle lihtsa hoiaku, selle otsekohesuse kõnes ja samal ajal selle iseteadliku sõltumatuse, mis iseloomustab eraklikkust. On räägitud tema rafineerituse puudumisest, tema vastutustundetusest, ja see on tõsi, mis puudutab raha. Kuid samal ajal näitas ta inimestega suhtlemisel üles erakordset selgeltnägemisvõimet, mis võimaldas tal otsekohe mõista nende kõige salajasemaid impulsse. [...] Jõulise hoiakuga, harjunud ütlema seda, mida mõtles, mitte kunagi ära hirmutatud, sest ta tungis alati inimeste mõtete sügavusse; selline oli minu isa [...] Kuid pealinn, rafineeritud, ilmalik ja küüniline, ei tervitanud talupoega lahkelt. Üksnes pilk temale pööras paljud temast ära. Kasimatu, ütlesid nad tema kohta, kuigi ta ei olnud, ning räpakas – üksnes sellepärast, et ta ei sättinud oma juukseid ja habet nii nagu Peterburi moekad mehed. Tema keeldumist rikaste ja vägevate ette kummarduda tõlgendati kasvatuse puudumisena.19 Peterburis kaotas Rasputin oma tee. Mitu aastat hiljem ütles ta vürst Vladimir Meštšerskile, tsaar Aleksander III ülikonservatiivsele ja avalikult homoseksuaalsele usaldusalusele: „Siin on raske elada. Puudub tavaline aeg, tööpäevad, on vaid puhkepäevad, mis tähendab hinge surma [. . .] Saatus heitis mu pealinna. Siin on nii lärmakas, et inimesed kaotavad mõistuse. . . See on nagu mürisev ratas. . . Kõik see ajab mul pea paiste.”20 Teedel rännates oli ta olnud pime mees, nagu ta ise ütles. Linn oli lärmakas, see pani tal pea ringi käima, kuid see köitis teda samavõrra, kui eemale tõukas, ja pärast selle võlude maitsmist ei suutnud Rasputin neist enam kunagi loobuda. Enam ei soovinud ta vaese palverändurina teele minna ega külas lihtsat moraali jutlustada. Siin surid harjumused, mis olid hoidnud teda rahvale lähedal ning sõltumatu, vaba ja puutumatuna peene seltskonna kiusatustest ja võimu ahvatlustest, isegi kui ta kunagi ei unustanud oma elu palverändurina ja teadis hästi, kuidas seda ära kasutada. Gavriil oli kartnud, et Peterburi minek viib Rasputini hävinguni, ja tal oli õigus. Maria kirjutab, et Peterburi minek oli tema isa elus pöördepunkt, kuna linnaelu rikkus ta aegamööda. Kui alguses erines tema elu siin Pokrovskoje omast vähe, siis aja jooksul andis ta järele kiusatusele ja lasi end „kinni püüda mõnedel pealinna ahvatlustel”.21 Kuid muutus ei toimunud kohe. Venjamin meenutas Rasputini algusaegu Peterburis: „Vagad inimesed, eriti naised, hakkasid seda erakordset meest ülistama ja tema tutvusringkond laienes. „Ta on püha,” ülistati teda, kui tema tuntus kasvas. Ja vaimselt näljased inimesed kõrgemast seltskonnast kogunesid selle „valguse” ümber.” Vürst Ževahhov märkis, et kuigi Peterburi eliit oli huvitatud usulistest küsimustest, teadsid nad õigeusust vähe ja neil oli vaimulikega vähe kontakte. Nad olid naiivsed ja lasid end liiga kergesti mõjutada Siberi staretsist ühes tema veidrate kommete ja mõistatuslike väljaütlemistega, ja viisist, kuidas ta ei olnud põrmugi huvitatud rikkusest ja staatusest, aristokraatide kullatud paleedest ja kõrgetest tiitlitest, vaid ütles kõigile tõ, sina.22 Feofan tahtis oma avastusega uhkeldada ja hakkas Rasputinit tutvustama Peterburi salongides, mis sel ajal mängisid linna kultuurielus suurt rolli ja kus kogunes aristokraatia koorekiht ning kiriku-, kunsti-, kultuuri-, ajakirjandus-, õukonna- ja riigiaparaadi eliit, sageli selleks, et arutleda vaimsete küsimuste üle. Kõige mõjukam neist kuulus krahvinna Sofia Ignatjevale (sündinud vürstitar Meštšerskaja) ja tema abikaasale, siseministri asetäitjale krahv Aleksei Ignatjevile. Nende suures, hämaralt valgustatud korteris Prantsuse kaldapealne 26 kohtusid silmapaistvad kirikutegelased, nagu munk ja hilisem metropoliit Serafim (Leonid Tšitšagov) ja piiskop Hermogen (Georgi Dolganov), kirjanikud ja ajakirjanikud, näiteks monarhistliku ajalehe Kolokol toimetaja Vassili Skvortsov, ja kõrgema seltskonna liikmed, nagu Ljubov Golovina ja Aleksandra Tanejeva. Mitmetest neist said selle mehe akolüüdid, keda Feofan neile Ignatjevi korteris tutvustas, ja seejärel vaenlased. Krahvinnal, kes oli sisse võetud mitmesugustest müstitsismi vormidest, esines enda väitel prohvetlikke unenägusid, mida seal arutati. Ühel päeval ilmus isa Serafim ja ütles: „Meie seas on suur prohvet. Tema ülesanne on ilmutada tsaarile jumaliku ettenägevuse tahet ja juhtida teda kuulsuse teel.”23 Krahvinnal ei olnud kahtlust, kes see prohvet oli: Rasputin. Rasputin käis sageli ka leskparuness Varvara Iskul von Hildebrandti salongis tema luksuslikus korteris Kirotšnaja tänav 18. Parunessil olid laiaulatuslikud huvid alates kirjandusest ja kunstist kuni poliitika ja kirikuasjadeni ning mitmesuguse taustaga külalised alates suurvürstidest ja vürstinnadest kuni riigiministrite, sotsialistide, preestrite ja tolstoilasteni. Kuigi ta ise ei pidanud Rasputinit kuigi veenvaks, leidis paruness, et too pakub vaheldust ja reklaamis teda oma Peterburi sõpradele kui eksootilist nähtust. Ta pidas lõbustavaks seda, kuidas Rasputin tervituseks ja hüvastijätuks kõiki suudles, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest – see oli sedasorti asi, mida Peterburi ringkondades lihtsalt ei tehtud, kuid mis tema arvates pidi olema tavaline Vene külades lihtrahva seas.24 Ajaloolane ja Vene religioossete sektide uurija Vladimir Bontš-Brujevitš, pühendunud bolševik ja hilisem Lenini isiklik sekretär, on üksikasjalikult kirjeldanud oma esimest kohtumist Rasputiniga parunessi kodus: Varsti pärast kaheksat ilmus Rasputin. Vabalt ja sundimatult astus ta Varvara Ivanovna salongi, kus ta ilmselt ei olnud kunagi varem käinud, ning mööda vaipa kõndides pöördus kõigepealt perenaise poole: „Mida imet sa oled teinud, kulla naine, kattes oma seinad nii paljude maalidega, siin on justkui tõeline muuseum, mõelda vaid, et üks sein võiks toita viit näljast küla, oh, vaata vaid, kuidas teie elate, samal ajal kui vaesed talupojad on näljas...” Varvara Ivanovna hakkas Rasputinit oma külalistele tutvustama. Too hakkas kohe küsimusi esitama: kas daam A on abielus? Kus on tema abikaasa? Miks ta üksi on tulnud? Nüüd, kus me koos oleme, hoolitsen mina sinu eest, nii nagu sa oled [...] Ta jätkas oma vestlust sellisel viisil, muretu, naljatlev, lustlik ja südamlik. [...] Minu tähelepanu oli suunatud peamiselt tema silmadele. Tema pilk oli alati keskendunud ja ainitine ning tema silmades helkis kogu aeg kummaline fosforestseeriv valgus. Ta jälgib pidevalt pilguga kuulajaid ja mõnikord tema jutt aeglustub järsku, ta takerdub, kaotab mõttelõnga, nagu ta mõtleks millelegi muule, ja siis kinnitab ta oma pilgu kellelegi, otsejoones, vahib mõned minutid tollele otse silma, kogu aeg seosetult, segasel viisil sõnu venitades. Siis äkitselt ta nagu ärkab sellest, tuleb tagasi iseendasse justkui hämmeldust tundes ja proovib teemat muuta ja alustada uut vestlust. Ma märkasin, et just tema ainitine põrnitsemine oli see, mis avaldas suurt mõju kokkutulnutele, eriti naistele, kelles tema pilk tekitas ebamugavust ja rahutust, kuid kes seejärel hakkasid teda ujedalt silmanurgast piidlema ja mõnikord isegi läksid tema juurde, et temaga veidi rohkem rääkida ja kuulda saada, mis tal öelda on. Kellegagi kõneldes võis ta mõnikord ootamatult ja üsna järsult teise inimese poole pöörduda, keda ta oli 15 või 20 minutit varem vaadanud, ning katkestades oma vestluse, hakkas ta aeglaselt rääkima: „Ei, ema, see ei ole hea, üldse mitte hea... See pole viis, kuidas elada, lihtsalt vaata ennast... kas sa tõesti arvad, et solvanguga vastamine ajab midagi korda... Sa vajad armastust... Jah... Armastus on see, mida vaja on…” ja siis võis ta sama äkitselt pöörduda tagasi oma eelmise vestluse juurde või alustada uut või kõndida ruumis kiiresti ringi, aeg-ajalt korraks istudes või looka vajudes, hõõrudes samal ajal kogu aeg oma käsi. Kõik see avaldas kohalolijaile muljet. Inimesed hakkasid sosistama ja ütlema, et ta on tõesti mõnes mõttes tõde tunnetanud, et tal on mõistmine, ja maad hakkas võtma kõrgendatud erutuse õhkkond, selline, mida võib kogeda kloostrites staretsite ja nägijate juures.25 1912. aastal, kui Rasputini nimi oli saanud üle Venemaa kuulsaks – või pigem kurikuulsaks –, kutsus paruness Zinaida Hippiust oma salongi Rasputiniga kohtuma. Kuid Hippius koos oma abikaasa, kirjaniku ja filosoofi Dmitri Merežkovskiga keeldus. Ta rõhutas, et erinevalt peaaegu kõigist teistest pealinnas ei ole ta huvitatud ühinemisest uudishimulike massidega, et heita pilk Rasputinile – otsus, mida ta laiendas neile mõlemale.26 Kuid nad olid vähemuses. Tundub, et enamik inimesi ei saanud küllalt Rasputinist ja teistest kummalistest pühameestest, kes siis linna salongides ilma tegid. Selle põhjus oli ühe ajakirjaniku sõnul üsna lihtne: Kullatud salongides tekib tülpimus palju kiiremini kui keskklassi korterites ja tagasihoidlikes väikestes kambrites. Raha eest võib saada kõike, mida iganes elu pakub. Ja nüüd ollakse jõudnud punkti, kus isegi kõige fantastilisemad võimalused enam ei rahulda. Kõike on proovitud! Sellistel juhtudel tuntakse külgetõmmet selle suhtes, mis on väljaspool inimese mõistmist, olgu see siis elav pühak, püha tobuke või epileptik. Võimalik, et see pakub mõningaid uusi kogemusi, avab mõne uue võimaluse, uue reaalsuse. Ja just sel põhjusel ilmuvad sellised tumedad, müstilised kujud nagu Rasputin.27 Venemaa, jõudis ta järeldusele, koges „imelikke aegu”. 1 Selguse huvides viidatakse talle edaspidi kui Venjaminile. [ ↵ ] 7. Hull munk Peterburi vaimulikus seminaris kohtus Rasputin veel ühe vaimulikuga, kellest pidi saama üks tema suurimaid liitlasi ja üks tema suurimaid vaenlasi. Sergei Trufanov, kes oli sündinud 1880. aastal Lõuna-Venemaal Doni ääres kasakaperekonnas, elas peaaegu sama uskumatut elu kui Rasputin. Ta astus seminari 1901. aastal ning sai Feofani ja piiskop Sergi soosikuks; nood ordineerisid ta 1903. aasta novembris munk Iliodorina. Pärast seminari lõpetamist 1905. aasta suvel määrati Iliodor Jaroslavli vaimulikku akadeemiasse homileetika juhendajaks ja saadeti seejärel 1906. aastal õpetama Novgorodi seminari, enne kui ta hiljem samal aastal viidi üle Potšajivi kloostrisse Lääne-Ukrainas. Kiire ametikohtade vaheldumine ei olnud tingitud edutamisest, vaid oli Iliodori mässulise iseloomu sümptom. Kohalik Potšajivi ajakirjandus on öelnud noore munga kohta järgmist: „See tähelepanuväärne mees, peaaegu veel poiss, õrna, ilusa, naiseliku näo, kuid võimsa tahtega, tõmbab kohe ligi lihtsate inimeste hulki, kuhu iganes ta ilmub. Tema kirglikud, inspireerivad sõnad Jumalast ja armastusest tsaari ja isamaa vastu avaldavad massidele sügavat muljet ning süütavad neis nälja kangelastegude järele.”1 Isegi tema vaenlased pidid tunnistama, et Iliodor oli erakordne kõnemees. Ta võis paeluda inimesi ja veenda neid endale järgnema, nagu seda suudavad vähesed, kuid see, kuhu ta tahtis nad juhtida, oli nii hirmutav. Iliodoril oli ingli nägu, kuid kõrilõikaja hing. Üks biograaf on nimetanud teda „protofašistiks”. Ajajärgul, mis oli tuntud antisemitismi poolest, paistis Iliodor oma vihas juutide vastu silma äärmise vägivallaga. Ta toetas valjuhäälselt Vene Inimeste Liitu (kurikuulsate mustsadalaste osa) ja ründas igaühte, kelles ta nägi selle vaenlast. Ta hakkas väljendada oma seisukohti artiklite ja brošüüride seerias, mis kujutasid Venemaad olevat „raudus juudi ahelais”.2 Tema 1906. aasta brošüür „Millal see ometi lõpeb?”, mis pöördub otse tsaari poole, pakub pildi Iliodori Venemaast. Riigi, hüüatab ta, on hävitanud juudid, ajakirjanikud ja riigiduuma ning Venemaa õigussüsteemi „kriminaalne humaansus”. Aegade lõpp on peaaegu käes, hoiatab ta: „Me usume kindlalt ja kuulutame vankumatult, et ühel päeval saabub pühale Venemaale Antikristuse aeg.” Venemaad on võimalik päästa, selleks ei ole liiga hilja, kinnitab Iliodor oma lugejatele, kuid tsaar peab tegutsema ja tegutsema kindlameelselt: vägivald on ainus vastus. Surmanuhtlus tuleb taastada. Igaüks, kes julgeb teotada Jumala nime, tuleb „hukata kõige metsikumal viisil”. Venemaa kohtud tuleb tagasi tuua nende traditsioonilise rolli juurde kui „lühim tee võlla, kirve ja kuuli alla”. Ja sellist karistust tuleb rakendada mitte ainult kurjategijate, vaid ka „laimajate, valelike lehemeeste ja üleskihutajate suhtes”. Kogu maal ja eriti keiserlikus õukonnas tuleb „need, kelle soontes voolab võõras veri”, kokku koguda ning Venemaalt pagendada. Uks läände, mille Peeter I oli kaks sajandit varem avanud, tuleb kinni lüüa ja lõplikult. Et tsaari selles epohhi loovas võitluses aidata, asetas Iliodor end Nikolai ette kui tema kõige pühendunum alam, kes on valmis pesema pühalt Venemaalt iga viimase lääne jalajälje. Koos temaga, hooples ta tsaari ees, marsib mitte mustsadalaste, vaid mustmiljonlaste sõjavägi: „Me ei ole mustsajad, me oleme miljonid, mustmiljonid, kümned miljonid.”3 Tema endine soosija peapiiskop Antoni (Aleksei Krapovitski) pidi tunnistama, et Iliodor oli sattunud „hüsteerilise hullumeelsuse” haardesse. Lenin nägi temas aga midagi enamat, kirjeldades Iliodori kui millegi uue ilmingut Venemaal – „hämarat, talupoeglikku demokraatiat kõige jämedamal, kuid sügavamal moel”.4 Kuid ametlik kirik ei olnud valmis mitte mingisuguseks talupoeglikuks demokraatiaks (hämaraks või mitte) ja Iliodor muutus pidevate probleemide allikaks. Jaroslavlis põrkas ta kokku rektori, isa Jevseviga (Jevstafi Grozdov), kes oli vastu Vene Inimeste Liidule, mis põhjustas tema üleviimise Novgorodi. Selline muster iseloomustab kogu Iliodori elu järgnevate aastate jooksul, mil ta liikus ühest kohast teise, ähvardatuna karistusest ja hoolikalt jälgituna, kuni ta mõned aastad hiljem raevuhoos oma usust lahti ütleb. „Venemaa hull munk” on pealkiri, mille Iliodor oma autobiograafiale andis. Kantud samast paranoilisest suurushullustusest nagu kõik tema kirjutised, on see kummaline faktide, vigade ja häbitute valede segu, mis on osutunud väga mõjukaks Rasputini kui Venemaa püha kuradi müüdi loomisel. Ta kirjutas selle pärast Venemaalt põgenemist Rasputini elule ebaõnnestunud kallalekippumise järel. Võimetu Rasputinit tapma, otsustas Iliodor hävitada ta trükisõnas. „Minu elu algas vaeses talupojahütis,” alustab kibestunud Iliodor, „see õitses kuninglikes paleedes ning langes lõpuks eksiili ja rahutu ärevuse tasemele võõral maal.” Iliodor jätkab, kujutades oma elu Rasputini oma sarnasena – vaesusest võimu, mõjukuse, austuse ja isegi kuulsuse juurde. Iliodor märgib, et nii nagu Rasputin, nautis ka tema tsaari soosingut. Kuid sellest Iliodorile ei piisanud. Erinevalt Rasputinist ei rahuldanud teda sellised maised asjad. Iliodor tahtis midagi enamat, ta leidis end otsimas „tõe valgust” ja see otsing sundis teda nägema kurja tõde Rasputini kohta.5 Ta võitles oma südametunnistusega ja astus lõpuks võitlusse Rasputini vastu, et päästa Venemaa, ja seetõttu, nagu Iliodor väitis, oli Rasputin ta hävitanud. Iliodor elas Rasputinist kolm aastakümmet kauem, kuid ei pääsenud kunagi tema varjust. Teine osa 8. Trooni poole 1. novembril 1905. aastal, olles pealinna lähedal Peterhofis, tegi Nikolai oma päevikusse järgmise sissekande: Teisipäev. Külm tuuline päev. Vesi on kaldast kuni meie kanali otsani laiguti külmunud. Olin hõivatud kogu hommikupooliku. Einestasin koos Orlovi ja Resiniga. Käisin jalutamas. Kell 4 läksime Sergejevkale. Jõime teed koos Militza ja Stanaga. Tutvusime jumalamehe Grigoriga Tobolski kubermangust. Õhtul heitsin korraks pikali ja seejärel töötasin palju ja veetsin aega koos Alixiga.1 See oli esimene kord, mil Nikolai ja Aleksandra Rasputiniga kohtusid. Nad istusid ja kuulasid teda sel pärastlõunal kolm tundi. Aastaga oli Rasputin tõusnud Vene ühiskonna põhjast tippu. See oli teekond, mida keegi ei olnud suutnud ette näha. Me ei tea, kui kauaks Rasputin pärast oma Kaasanist saabumist Peterburi jäi. On võimalik, et ta läks tagasi Pokrovskojesse ja naasis 1905. aasta lõpu poole, või et ta oli Peterburis kogu aeg kuni selle esimese kohtumiseni. Me teame, et Peterburis olles elas ta suurkloostris, enne kui millalgi samal aastal siirdus Feofani korterisse rektori tiivas.2 Külaliste seas, kes tulid seminari Feofaniga kohtuma, olid Militza ja Pjotr. Arhimandriit ja Mustad Printsessid jagasid vaimustust „elu müstilise külje üle”, nagu nad seda nimetasid, ja neid tõmbas üksteise poole. Militza hakkas Feofani oma koju kutsuma ja hiljem palus tal olla tema isiklik pihiisa. Ühel oma visiitidest Militza juurde rääkis Feofan naisele, kuidas ta oli kohtunud jumalamees Grigori Rasputiniga. Militzal tärkas huvi ja ta kutsus „vend Grigori” oma koju. Rasputin ei valmistanud Militzale pettumust ja peagi oli mees ta sage külaline. Rasputinit tutvustati Stanale ja Nikolašale ja nad olid Siberi staretsist ühtviisi sisse võetud.3 Tee trooni juurde oli nüüd avatud. Pärast revolutsiooni Sofias eksiilis olles eitas Feofan, keda piinas süütunne Rasputini propageerimise tõttu, et tal oli mingi osa siberlase tutvustamisel Mustadele Printsessidele või Nikolaile ja Aleksandrale. Tegelikult ta isegi väitis, et kohtus Rasputiniga esimest korda Mustade Printsesside juures, mis oli selgelt vale (ta oli kohtunud temaga Sergi juures), kuid selleks ajaks ei olnud peaaegu keegi enam valmis tunnistama, et ta oli kunagi Rasputinit toetanud või uskunud temasse ja tema vaimuandidesse.4 Vladimir Vojeikov, tsaari adjutant ja viimane keisripalee komandant (1913–1917), rääkis monarhia langemise järel uurijatele, et see oli Nikolaša, kes Rasputini esimesena paleesse tõi, ning et teda veensid seda tegema Mustad Printsessid. Teised õukonnale lähedased allikad kinnitasid, et Mustad Printsessid on vastutavad Rasputini Nikolaile ja Aleksandrale tutvustamise eest, lootuses kasutada teda kui vahendit, et tugevdada oma positsiooni majesteetide juures. Õed näisid arvavat, et lihtne talupoeg oleks ideaalne tööriist nende käes: keegi, keda nad võiks kasutada, et saada teavet elu kohta keisri perekonnas ja aidata säilitada oma sidet Nikolai ja Aleksandraga.5 Osana nende plaanist kontrollida Rasputinit ütles Militza talle ilmselt, et ta ei kohtuks tsaari ja tsaarinnaga omapead, ilma õdede juuresolekuta, sest palee on intriigide, kadeduse ja kiusatuste paik ning ta saab ilma nende juhatuseta kindlasti hukka. Kuid Rasputin ei võtnud neid kuulda ja Mustad Printsessid olid lõpuks Rasputinis sügavalt pettunud, sest ta oli palju taibukam ja iseseisvam, kui nad olid eeldanud, ja ta ei kavatsenud saada kellegi tööriistaks. Teised on väitnud, et Rasputini tõus oli tingitud grupi õigeusu vaimulike soovist võidelda selle vastu, mida nad nägid kui välismaiste „pühameeste”, nagu Papus ja Monsieur Philippe, ülemäärast mõju õukonnas. Vojeikov oli veendunud, et just sel põhjusel tutvustas Feofan Rasputinit Mustadele Printsessidele, lootes, et seejärel esitlevad nood teda Nikolaile ja Aleksandrale. Kirikutegelased nagu Feofan leidsid, et püha Venemaa tsaar peaks otsima vaimset juhatust tõelistelt Vene õigeusklikelt, mitte Prantsuse magnetisööridelt.6 Aja jooksul võttis see mõte võimust, omandades teadliku ja hästi organiseeritud salasepitsuse tunnused. 1914. aastal tsiteeris Peterburgski Kurjer „teatavat kõrgemalseisvat aukandjat” Rasputini mõistatusliku tee kohta trooni juurde: „Mõned vaimulikud võtsid lihtsa talupoja ja tegid temast müstitsismi „prohveti” ning seejärel kasutasid teda omaenda eesmärkidel. Ja seega on Rasputin lihtsalt meie kirikupoliitika sünnitis.”7 Väärib märkimist, et Feofan sai Rasputini tõusust kasu. Ei ole juhus, et teda esitleti nende majesteetidele esimest korda vähem kui kaks nädalat pärast nende kohtumist Rasputiniga ja et tal paluti olla Romanovite isiklik pihiisa.8 On räägitud, et Rasputini lükkasid esile mustsadalased või muud natsionalistlikud rühmitused ja et ta ei olnud ainus kandidaat, keda need jõud ette valmistasid. Üks neist võis olla müstik Sergei Nilus. Sündinud jõukas maad omavas perekonnas, koges Nilus usulist ärkamist ja lahkus kodust, et rännata maal strannikuna ringi. Ta kirjutas oma religioossetest avastustest raamatus „Suur väikeses ehk Antikristuse saabumine ja lähenev kuradi valitsemine maa peal” – raamat on pälvinud koha ajaloos 1905. aastal avaldatud teise trüki tõttu, millele Nilus lisas kurikuulsa antisemiitliku võltsingu „Siioni tarkade protokollid” kogu teksti. Niluse raamatu esimese väljaande (ilma „Protokollideta”) võtsid kirik ja konservatiivsed ringkonnad hästi vastu. Üks selle austajaid oli keisrinna õde Ella, kes väidetavalt kutsus Niluse Tsarskoje Selosse kavatsusega tutvustada teda nende majesteetidele Philippe’i võimaliku järglasena. Sellest ei tulnud midagi välja ja võimalik, et kogu lugu on fabritseeritud. Kui see aastaid hiljem jutuks tuli, siis heitis keiserliku õukonnakantselei endine ülem kindral Aleksandr Mossolov selle kõrvale kui puhta „muinasjutu”.9 Kellele vasakpoolne, kellele parempoolne tööriist. Nii ütles vürst Ževahhov, kes oli üks peamisi kõige äärmuslikumate Rasputinit puudutavate vandenõuteooriate autoreid. Pärast revolutsiooni väitis Ževahhov, et Rasputin oli „rahvusvahelise juutluse” sünnitis, kes kasutas teda talle teadmatult oma salajase vandenõu huvides hävitada kristlik Venemaa. Nemad olid need, kes tõmbasid Rasputini välja tundmatusest ja lõid müüdi tema pühadusest. Algusest peale oli nende plaan viia ta Mustade Printsesside kaudu lossi eesmärgiga kasutada teda monarhia hävitamiseks. „Internatsionaali nähtamatud agendid töötasid, et fabritseerida Rasputini kuulsust, ja nende käsutuses oli juute, julgeid kollaborante kõikjal Rasputini ümber. Nad alustasid peent ja väga keerukat mängu ja käivitasid revolutsioonilise programmi, mille olid välja töötanud juba ammu.”10 * Rasputini õukonda ilmumise ja revolutsiooni vahel oli tõepoolest seos, kuigi mitte midagi Ževahhovi kinnisidee taolist. 1904.–1905. aastal pidas Venemaa edutut ja ebapopulaarset sõda Jaapani vastu, mis lõppes alandava Portsmouthi rahuga. Samal ajal raputasid Venemaad tööliste streigid linnades üle impeeriumi. Siis, 9. jaanuaril 1905. aastal tulistas sõjavägi Talvepalee juures surnuks sajad rahumeelsed meeleavaldajad. Verine pühapäev, nagu see tuntuks sai, vallandas 1905. aasta revolutsiooni tule, mis peaaegu kukutas monarhia. Miljonid töölised lahkusid oma töökohtadelt, kogu raudteesüsteem seiskus, üliõpilased läksid tänavatele protestima, toimusid rahutused sõjaväes ja mäss mereväes (tuntuim on mäss soomuslaeval Potjomkin Mustal merel) ning üle kogu maa tõusid üles talupojad, põletades aadlike mõisu ja rünnates tsaarivõimu esindajaid. Kriis jõudis kulminatsioonini 1905. aasta sügisel, mil Nikolai lõpuks nõustus järeleandmistega. Ta allkirjastas oktoobrimanifesti, mis muu hulgas andis põhilised kodanikuvabadused (sõna-, kogunemis- ja usuvabadus), võimaldas erakondade moodustamist ning andis hiljuti loodud riigiduumale tõelise seadusandliku ja järelevalve võimu. Oktoobrimanifest muutis Venemaa reaalselt konstitutsiooniliseks monarhiaks. Keisrile jäi küll kõrgeim isevalitsuslik võim, kuid see ei olnud enam piiramatu ja 1906. aasta konstitutsioon tekitas ebamugava võimude tasakaalu krooni ja riigiduuma vahel. Juubeldav rahvas tervitas manifesti ja revolutsioonipalavik taandus. Kuid Nikolai oli löödud. Et päästa oma valitsemine, oli ta murdnud troonile asumisel antud vannet teostada autokraatlikku võimu.11 Ta oli häbistatud ning töötas kogu oma ülejäänud elu tsaarina selle nimel, et teha tühjaks see, mis ta sel sügisel oli teinud, ja taastada oma lahjendamata võim. Kogu 1905. aasta oktoobrikuu vältel kohtusid Nikolai ja Aleksandra regulaarselt Mustade Printsesside ja Nikolašaga. Nad tegid seda neil rasketel aegadel koos, nendel Nikolai valitsemisaja kõige katsumusterohkematel päevadel, ja tundub, et nende vestluste ajal valmistas Militza neid ette kohtumiseks uue jumalamehega Siberist. Ilmselt rääkis naine neile mehe tähelepanuväärsest vaimsest jõust ja sellest, kuidas ta oli hakanud teda imetlema alates temaga Feofani vahendusel tutvumisest, kes samuti kinnitas tema pühadust. Aleksandrale võis tunduda, et see oli sõber, kelle tulekut Philippe oli ennustanud, mees, keda nad vajasid nüüd rohkem kui kunagi varem. Ettekuulutus oli täitunud. Me ei tea, millest Rasputin ja Nikolai oma esimesel kohtumisel rääkisid. Feofan ütles hiljem, et Rasputin rääkis talle, et keisrinna langes sellel õhtul tema mõju alla, kuid keisriga läks kauem aega. Me võime saada aimu sellest, mida nad võisid arutada, Rasputini esimesest kirjast Nikolaile, mis on dateeritud 5. novembriga, neli päeva pärast nende kohtumist: Suur keiser, tsaar ja kogu Venemaa isevalitseja! Tervitused sulle! Andku Jumal sulle tarka nõu. Kui nõuanne pärineb Jumalalt, siis hing rõõmustab ja meie rõõm on tõeline, kuid kui see on jäik ja ametlik, siis on meie hing rusutud ja pea on segaduses. Kogu Venemaa vaevleb, ta on langenud kohutavasse vaidlusse, ta väriseb rõõmust ja helistab oma kelli, hüüdes Jumala poole, ja Jumal saadab meile halastuse ja peletab meie vaenlased hirmuäratavate ohtudega. Niisiis on nemad, need hullumeelsed, jäetud nüüd lõhkise küna ja rumala peaga, nagu öeldakse: „Saatan on olnud pikka aega tegevuses, kuid lõpuks lendas läbi tagaukse minema” – selline on Jumala ja tema imede vägi! Ära pane halvaks meie lihtsaid sõnu. Sina kui meie käskija ja meie, sinu alamad, peame tegema kõik endast oleneva, me väriseme ja palume Jumalat, et ta hoiaks sind kõige kurja eest, kaitseks kõigi haavade eest nüüd ja tulevikus, et sinu elu voolaks igavesti nagu eluandev kevad.12 See kiri, millest eelnevad biograaafid on mööda vaadanud,13 on äärmiselt oluline, sest see näitab, et algusest peale ei häbenenud Rasputin tsaariga riigiasju arutada. Veelgi enam, ta julges Nikolaid õpetada, millist nõuannet too peab sel rahutul ajal kuulama, nimelt seda, mis tuleb Jumalalt, ja mitte seda, mis on „jäik ja ametlik” – sõnad, mida tuleb pidada tsaari ministritele viitavateks. Oma alamate üle valitsemisel, ütleb Rasputin Nikolaile, peab ta kuulama ainult Jumalat; mis on jäänud ütlemata, on see, et Tema (Jumala) häält võib kuulda sellises „jumalamehes”, nagu Nikolai alguses oma päevikus Rasputinile viitas. Kirjast selgub ka teine pool suhtest, mis Rasputini ja tsaari vahel arenes. Rasputin ei lakanud kunagi püüdmast sisendada Nikolaisse seda eneseusaldust, mida too valitsemiseks vajas, ega julgustamast teda olema tugev ja uskuma endasse ja oma valitsemisse. Tõepoolest, mitte kaua pärast Rasputini surma hakkas ringlema jutt, et ta oli võlgnenud oma koha õukonnas sellele, et veenis tsaari 1905. aasta vägivalla haripunktis mitte riigist põgenema, kinnitades Nikolaile, et kõik läheb lõpuks hästi ja et ei tema ega ta pere ei pea oma elu pärast kartma.14 Ohranka, tsaari salapolitsei, teatas 1915. aastal, et Rasputin oli 1905. aasta revolutsiooni ajal tsaarile isegi konkreetsetes poliitilistes küsimustes nõu andnud, öeldes Nikolaile näiteks, et on liiga vara anda Venemaale konstitutsioon.15 Sellise väite paikapidavust on raske hinnata. Kiri on paljastav ka selle kohta, mida see ei ütle. Selles ei mainita mitte mingit raha ühegi kiriku jaoks. Veelgi tähelepanuväärsem on, et selles ei mainita üldse Alekseid. Tavapärane tõlgendus Rasputini ja tema suhete kohta keiserliku perekonnaga on olnud see, et haige troonipärija pani neid otsima imetervendajat ning see tagas Rasputinile koha õukonnas. Kuid asi oli tegelikult palju keerulisem. Algusest peale olid Nikolai ja Aleksandra Rasputinist sisse võetud samavõrd toetuse ja tarkuse tõttu Venemaa olukorra kui pärija olukorra osas. Võib-olla esimest isegi rohkem. Kui riik nende ümber mässas, tuli alandlik talupoeg, kes rääkis Nikolaile just seda, mida ta kuulda tahtis – vajadusest uskuda Jumalat ja tema imesid, olla Venemaa õiglane isand ja nõuda alistumist ja kuulekust oma alamatelt, sest tsaari heaolu oli lahutamatu Venemaa heaolust. 9. Rasputin-Novõi Varsti pärast tsaarile kirjutamist suundus Rasputin Pokrovskojesse. Koos temaga reisisid mitmed tema uued pealinna sõbrad, kaasa arvatud isa Roman Medved ja tema naine Anna. Peterburi Maarja Magdaleena apostliku kiriku preester Roman oli õppinud seminaris, kus ta tutvus lähemalt Feofaniga. Lisaks Feofanile oli Roman lähedane Kroonlinna Joannile. Enne Rasputini tõusu oli isa Joann kuulsaim usumees Venemaal, „esimene kaasaegne Vene religioosne kuulsus”, kui tsiteerida tema viimast biograafi. Sündinud Ivan Iljitš Sergijevina 1829. aastal, sai isa Joannist (kanoniseeritud 1989) 19. sajandi viimastel aastakümnetel karismaatiline preester, kelle jutlused meelitasid kohale tohutuid rahvahulki ja kelle käte läbi sündis teadete kohaselt kõiksuguseid imetervenemisi. Tema teenistused olid nii populaarsed, et kirik võimaldas talle ainulaadse privileegi praktiseerida massipihti. Ta oli ühtviisi populaarne nii vaeste kui ka aristokraatide seas ja tema järgijad sõna otseses mõttes suudlesid maad, millel ta kõndis. Tema pilt ilutses postkaartidel, müürilehtedel ja isegi suveniirlinikutel – kõik osana kultusest, mille arendamiseks preester palju tegi. Ta kutsuti sureva Aleksander III voodi kõrvale, kuid tema palved osutusid tsaari elu päästmiseks kasutuks. Pärast isa Joanni surma tuhnisid naissoost austajad läbi tema korteri, otsides rõivaesemeid, mida nad hindasid kui pühi relikte. Rasputini eluajal levisid jutud, mis seostasid teda isa Joanniga. Mõned ütlesid, et vanem preester oli tundnud Rasputinis ära oma mantlipärija ja isegi soovitanud teda Nikolaile ja Aleksandrale; teised väitsid, et ta oli Rasputini hukka mõistnud, öeldes talle näkku, et juba tema nimi on tõenduseks tema liiderlikkusest. Kumbki lugu ei ole tõsi ja selle põhjal, mida me teame, tundub, et need kaks meest ei kohtunud kunagi. Siiski, kuna Medvedid olid isa Joannile lähedased ja nägid teda regulaarselt, tundub tõenäoline, et isegi kui nad neid kahte ei tutvustanud, siis nad vähemalt rääkisid Joannile imepärasest Siberi pühamehest. Isa Joann pidi olema kuulnud jutte Rasputinist, kuid mida ta temast arvas, jääb teadmata.1 Feofan tutvustas Romani Mustadele Printsessidele ja samuti Rasputinile. Roman ja Anna olid vend Grigorist kohe sisse võetud ja ta sai sagedaseks külaliseks nende kodus ning seejärel kolis sisse nende korterisse teisel Roždestvenskaja tänaval millalgi 1905. aasta lõpus või 1906. aasta alguses. Tema uued võõrustajad uskusid, et Rasputin omab erakordset tervendamisvõimet ja seda isegi tohutute vahemaade tagant, ning aastaid kirjutas Anna Rasputinile, kui tema ise või ta abikaasa oli haige, paludes tal palvetada tervenemise eest.2 Teine külaline Pokrovskojes koos Medvedidega oli Olga Lohtina. 1867. aastal Kaasani aadliku tütrena sündinud Lohtina sai peagi Rasputini kõige fanaatilisemaks jüngriks ning tema elu muutus haletsusväärseks veidra käitumise spektaakliks, mida paljud hakkasid võtma kui suurimat tõendit Rasputini halva mõju kohta. Naine langes tema lummusesse ja kui algul paistis Rasputin Lohtinale pühamehena, siis aja jooksul sai temast naise silmis pühak, seejärel Kristus ja lõpuks Jumal ise. Lohtina hakkas uskuma, et ta on osa Kolmainsusest ühes Iliodori kui Jumala Poja ja tema enda kui Neitsi Maarjaga. Kuid see oli alles tulevikus. 1905. aastal oli ta ilus ja tavaline Peterburi abikaasa ja ema, kes oli abielus Vladimir Lohtini nimelise inseneriga. Sel aastal kohtus Olga Medvedide juures Rasputiniga. Ta väitis hiljem, et põdes sel ajal soolte neurasteeniat ja isa Roman tutvustas teda Rasputinile, olles kindel, et Rasputin on võimeline teda ravima. Olgale ei avaldanud Rasputin sugugi vähem muljet kui Medvedidele ja nii tema kui ta tütar ühinesid nendega novembris reisil Pokrovskojesse, et näha, kuidas see tähelepanuväärne jumalamees elab.3 „Rasputiniga reisimine oli suur rõõm,” ütles Lohtina, „sest ta andis vaimule elu.” Ta oli Pokrovskojest sisse võetud. „Mulle meeldis tema elustiil väga,” ütles ta komisjonile. Oma abikaasaga kohtumisel langes naine tema jalge ette maha... Tema naise alandlikkus jahmatas mind. Kui mul on õigus, ei anna ma kellelegi järele. Ja nüüd oli siin Rasputini naine, kes andis järele vaidluses oma mehega, kuigi mulle oli selge, et temal oli õigus ja mitte mehel. Vastuseks minu… hämmastusele ütles ta: „Mees ja naine peavad elama ühe südamega, mõnikord annad sina järele, mõnikord tema”… Me magasime seal, kus saime, väga tihti ühes toas, kuid me magasime vähe, kuulates isa Grigori vaimulikke vestlusi, kes harjutas meid öise ärkvelolekuga. Hommikul, kui ma varakult üles tõusin, palvetasin koos isa Grigoriga… Temaga koos palvetamine kiskus mind maast lahti... Kodus veetsime aega psalmide ja kiituslaulude laulmisega. Ta jätkas: Jah, tal oli kombeks kohtumisel suudelda ja isegi emmata, kuid halvad ja räpased mõtted tekivad ainult halbadel inimestel… Samuti on täiesti tõsi, et ühel oma külaskäigul Pokrovskojesse käisin ma koos Rasputini ja tema perekonnaga saunas, koos tema abikaasa ja kahe tütrega ning halbade mõtete puudumisel ei tundunud see meile kellelegi võõrastav ega sündsusetu. Ma olin veendunud, et Rasputin on tõesti starets, nii seetõttu, et ta mind tervendas, kui ka ettekuulutuste tõttu, mida mul oli võimalus kuulda ja mis täitusid.4 Kirjas Tobolski piiskopile Antonile (Karžavin) 1. juunil 1907. aastal kirjutas Olga, et Rasputin „õpetas mind armastama Kristuse nimel”, ja seda, kuidas paastuda, käia kirikus ja palvetada sagedamini pühade säilmete ees. Ta väitis, et Rasputin oli ime läbi ravinud terveks tema õe peigmehe, kes kannatas raske närvihäire all. Arstid ei suutnud teda aidata ning ta oli kaotanud igasuguse lootuse. Ta ei olnud usklik, kuid Rasputin oli käskinud tal suudelda lihtsat kuldristi oma paljal rinnal ja äkitselt oli ta Olga silma all saanud terveks ja võtnud Kristuse vastu kui oma päästja.5 Pärast Medvedide juurest lahkumist peatus Rasputin Lohtinite korteris aadressil Kreeka prospekt 13 alates 1907. aastast kuni 1908. aasta novembrini. 1. aprillil 1906. aastal saatis Rasputin Nikolaile Pokrovskojest ülestõusmispühade tervituse: „Kristus on üles tõusnud! See on see, milles me rõõmustume – et Ta on üles tõusnud ja rõõmustab ühes meiega.”6 Sel suvel ostis ta küla peatänava äärde endale ja oma perele kalli uue maja (1700 rubla).7 Raha oli tulnud mõningatelt tema Peterburi toetajatelt ja üsna tõenäoliselt oli üks neist Olga Lohtina. 12. juulil suundus Rasputin Pokrovskojest Peterburi ja kuus päeva hiljem nägi ta Nikolaid ja Aleksandrat teist korda. „Me veetsime õhtu Sergijevkal ja nägime Grigorit!” kirjutas elevil Nikolai oma päevikusse.8 Medvedide kodu külastajate seas oli sel ajal ka kirjanik ja filosoof Vassili Rozanov ja tema perekond. Rozanov pidas Romani pigem ebahuvitavaks (ta meenutas Rozanovile konna), kuid Rozanovi teine naine Varvara Butjagina ja mõned tema vanematest lastest, eriti tema kasutütar Aleksandra Butjagina, olid sisse võetud tugevast religioossest atmosfäärist, millega nad Medvedide pool kokku puutusid, ja nad hakkasid külas käima mitu korda nädalas. Aleksandra, kes oli siis kakskümmend kolm ja vallaline, lahkus lõpuks kodunt ja liitus ebatavalise naiste sõsarkonnaga, mis oli kuidagi seotud Medvedide majapidamisega. Tema perekond nägi nüüd Aleksandrat ainult oma külaskäikude ajal ja nad hakkasid märkama kummalist muutust. Ta käitus nii, nagu ta poleks tema ise, justkui ta oleks olnud sisemiselt surnud või muutunud somnambuuliks. See kestis terve talve ja keegi ei osanud seletada, mis oli juhtunud nende armastatud Aleksandraga. Rozanov sai teada, et Medvedide ümber koondunud ringkonda kuulusid ka arhimandriit Feofan ja Siberi palverändur, kellest ta ei olnud kunagi midagi kuulnud. Esimese kohalolek andis talle parema tunde, mis oli seotud Feofani laitmatu mainega. Ühel oma külaskäikudest Medvedide juurde olid nad näinud majast lahkumas elegantset, kallisse keepi mähitud daami. Rozanov otsustas teda jälitada ja välja selgitada, mis Medvedide kodus toimub. Miks nad loovad enda ümber saladuslikkuse atmosfääri, korraldades salapäraseid kogunemisi lukustatud uste taga? Daam, nagu selgus, oli Olga Lohtina. Rozanov kohtus naisega tema kodus ja naine rääkis talle loo sellest, kuidas ta oli põdenud kohutavat haigust, mida arstid ei olnud suutnud ravida ja mis hoidis teda aastaid haigevoodis. Ja siis, Medvedide pool, oli ta leidnud tervenemise läbi usu. Kannatused olid olnud nii jubedad, et ta oli peaaegu kaotanud mõistuse, kuid palve ja usk olid päästnud ta elu. Rozanov ei teadnud, mida arvata. Kui naise lugu vastas tõele, ei saanud eitada mõju, mis Medvedide juures harrastatud usul oli talle olnud. Tema ees seisis ilus naine. „Iga tema liigutus oli meeldiv ja elegantne. Ta võlus oma isiksusega ja see võlu tulvas tema siirusest, tema soojusest ja tema mõistuse selgusest.” Mitte kaua aega pärast seda oli Rozanov taas Medvedide juures teed joomas. Nende laua äärde oli ilmunud uus nägu, mis ei kuulunud ei väikekodanlasele ega ka talupojale, nagu Rozanov täheldas. Kuni Rozanov teed jõi ja Medvedidega vestles, lõpetas võõras oma tee sõnagi lausumata, pani tassi külili alustassile, tänas neid ja lahkus. Rozanov leidis, et see oli „kõige ebahuvitavam mees, keda ta oli kunagi näinud”. Alles pärast tema lahkumist sai Rozanov teada, et see oli Siberi rändur, kellest kõik Medvedide pool olid nii sisse võetud. Rozanov hakkas kuulma jutte mehest, tema uskumatust vaimujõust ja mõjust inimestele. Varsti tundus, et kõik rääkisid imedest, mida ta Peterburis tegi. Kuid Rozanov hakkas kuulma ka midagi muud, nimelt seda, et mehel oli kombeks naisi ja tüdrukuid suudelda ja emmata. Ta küsis kord isa Medvedilt selle kohta ja sai vihase vastuse. „Tema suudlused,” rõhutas Roman, „on kõige vooruslikumad ja puhtamad.” Romani usk Rasputinisse tundus Rozanovile peaaegu haiglaslikuna: „Preester oli veendunud püha palveränduri maines. Vähimgi kahtlus tolle „absoluutses autundes” ajas ta raevu ning ta kaotas kontrolli enda üle ja hakkas sajatama.”9 Kui Rozanovi esialgsed kokkupuuted Rasputini ja tema järgijatega Medvedide juures olid vastuolulised ja segadust tekitavad (kuigi ta hiljem väitis, et oli algusest peale Rasputinist rabatud), ei olnud ta piisavalt mures, et püüda oma kasutütart koju tulema sundida, kuigi räägiti, et Rasputin ajab teda taga (või midagi veel halvemat). Rozanov arvas, et võib-olla oli Siberi palveränduri ümber kujunenud mingisugune sekt, kuid ta ei võtnud nende vastu midagi ette. Jutud Aleksandrast aga ei vaibunud ja hakkasid Peterburi religioosse kogukonna seas laiemalt ringlema.10 Umbes aasta hiljem, 1907. aasta novembris sai Rozanov kirja Peterburi Püha Panteleimon Tervendaja kiriku ülempreestrilt Nikolai Drozdovilt. Ma tahaksin isehakanud Siberi prohvetit võimalikult palju avalikkuse ette tuua, tuginedes teie põgenenud tütre kurvale juhtumile. Saadan teile oma teksti mustandi ühes palvega lisada kõik üksikasjad, mis võisid minul tähelepanuta jääda ja eemaldada kõik, mis võiks seda asja kahjustada. Võib-olla ma ei peaks nimetama palverändurit nimepidi, nagu ma juba tegin, et ta ei saaks tõsta kisa kivide pärast, mis tema pihta on visatud. Sest me teame temast vähe. Medvedilt ja Ternavtsevilt oleme kuulnud ainult üht asja – et ta on „püha”. Me ei tea peaaegu midagi tema sõnadest ega tegudest; selle juhtumi puhul teie tütrega saab ta pugeda Medvedi selja taha. Peame olema ettevaatlikud. Saatke mustand mulle tagasi, kui olete parandused teinud. Ma avaldan selle Kolokolis või ilmalikus ajakirjanduses. Drozdovi artikli mustand kandis pealkirja „Siberi prohvet”. Pealinnas on mees Siberist, kes on oma järgijate seas pälvinud kõrgelennulise „pühamehe” tiitli. Mida ta on teinud, et see au ja austus ära teenida, ei oska me ausalt öeldes seletada. Loodame, et need, kes „kanoniseerisid” selle vaga mehe, keda ei olnud kanoniseerinud ametlik kirik, täidavad oma püha kohustuse tuua välja Siberi uustulnuka elu ja õpetuse „pühi” aspekte. Meie ülesanne on teine – tahaksime avalikustada kahtlused ja ebameeldivad üllatused, mida see mees mõnede oma tegudega tekitab [...] Siberi „pühakul” on kummaline komme kallistada ja suudelda naisi, kellega ta räägib, isegi kui ta näeb neid esimest korda. Ta saadab oma kõnet žestide ja liigutustega, mida on teenitult nimetanud „grimassitavaks” ja „ahvilikuks” üks daam, kes lükkas tagasi mehe katse teda suudelda. Mõnikord satub „pühak” sellisesse ekstaatilisse seisundisse, et ta käitub nii, nagu ta oleks kurjast vaimust vallatud või püstihull. Niimoodi seletavad mõned skeptikud mõningaid fotosid sellest mehest. Mis käitumine see selline on – kallistused ja suudlused? Milleks seda vaja on? „Pühamehe” austajad seletavad neid maneere loomulikult heatahtlikult kui ülevoolavat armastust oma naisjüngrite vastu ja nimetavad neid suudlusi „pühaks suudluseks”, mis on normaalne suurte staretsite puhul nagu Sarovi Serafim ja Optina Ambrosius. [...] Loomulikult ei julge me väita, et Siberi „prohvet” on mingi müstikust sektant, kuid pole kahtlust, et tema „poosides ja liigutustes”, tema suudlustes ja käepigistustes on midagi täiesti erinevat meie pühade staretsite Serafimi ja Ambrosiuse omadest. „Prohvet” ei ole veel nii vana. See on esimene asi, ja teine asi on see, et ta on ilmik ja abielus mees: tal on sobimatu jäljendada erakute suudlusi, kes on hüljanud maailma ühes kõigi selle kirgede ja ihadega. Staretsite suudlused olid antud väga kaalutletult ega äratanud tundeid, mida üks neiu väljendas Siberi palveränduri suudluste kohta: „Need suudlused ja pigistused on vastikud.” Staretsite suudlused täitsid hinge ja ihu tervise, rahu ja püha rõõmuga. Samal ajal Siberi palveränduri suudlused, mis väidetavalt „jäljendavad staretseid”, tõid tema truude kaasosaliste abil kaasa ühe noore naise, kellel on loomulik kalduvus hüsteeriaks, lahkumise vanematekodust, ja mitte ainult ilma kahetsuse või kurbuseta, vaid rõõmuga uue elu eeliste üle ja sajatustega oma vanematekodu suunas, kus tal oli kõik, mida ta vajas, alates igapäevasest leivast kuni mõistliku vabaduseni oma elus ja usus. See kuri deemon sisenes tema hinge pärast seda, kui ta kohtus ja rääkis Siberi prohveti ja tema austajatega: soe vanematekodu muutus noorele naisele ebameeldivaks seejärel, kui temas prohveti ja tolle järgijate veidra väljenduse kohaselt „hakkas kasvama uus hing”. Ta jooksis ära oma vanematekodust, justkui oleks see kodu tema jaoks muutunud Kreeka Soodomaks. Tegelikkuses, tahaksin rõhutada seda asjaolu, ei õpetanud tema perekond talle midagi, mis oleks sarnanenud Soodomaga. Ta tahtis vabadust, nagu kadunud poeg piibliloos. Jumal hoidku, et see vabadus ei tooks kaasa „tema hinge surma” või kogu lootuse hävimist. Drozdov läks oma artiklis kaugemale, väites, et Rasputin kuulub veidrasse usulahku, mis oli seotud metsikute, orgiastiliste riitustega, mis olid vastuolus tõelise usuga. Ta küsis, kas Aleksandras kasvas uus hing või kas tegelikult oli tema vana hing sihilikult hävitatud.11 Rozanovi reaktsioon Drozdovi kirjale ja tekstile on teadmata. Ei ole tõendeid, et ta üldse vaevus Drozdovile vastama või et tolle tekst kunagi avaldati. Mis puutub Aleksandrasse, siis ta lahkus lõpuks Medvedide ja Rasputini juurest. Tundub, et Rozanovil oli õigus, kui ta ei muretsenud. Rasputin oli pealinnas tagasi sügisel. Ta palus Romanil anda edasi kiri, mille ta oli kirjutanud tsaarile: Isa-tsaar! Olles tulnud sellesse linna Siberist, tahaksin esitleda sulle Verhoturje püha Simeon Imetegija ikooni, keda meie kandis austatakse, lootuses, et see pühak kaitseb Sind kõik Sinu elupäevad ja toetab Sind Sinu teenimises Sinu lojaalsete poegade hüveks ja rõõmuks.12 12. oktoobril kutsus Nikolai Preobraženski ihukaardiväe polgu kapteni ja hilisema Tsarskoje Selo palee haldusjuhi vürst Mihhail Putjatini ja näitas talle kirja. Ta andis Putjatinile korralduse minna järgmisel päeval raudteejaama Rasputiniga kohtuma ja tuua ta Peterhofi lossi. Rasputin saabus õhtul varakult ja teda esitleti keisripaarile. Ta andis neile ikooni ja tõi kaasa ka väikese ikooni igale lapsele. Rasputin paitas õrnalt väikest Alekseid. Visiit perekonna juurde kestis veidi üle tunni; nad kostitasid Rasputinit teega, enne kui ta lahkus. Õukonnapäevik, mis registreeris iga külastaja – kuid tabas harva Rasputini visiite –, viitas talle kui „Rasbudinile, talupojale Tobolski kubermangust”.13 Palee teener Aleksander Damer meenutas hiljem, et igal külastusel võttis Rasputin paleesse sisenemisel ära oma raske talupojamantli ja peatus korraks sissepääsu juures peegli ees, et vaadata ennast üle ja siluda juukseid ja habet, enne kui kiirustas üles trepist, mis viis koridori, kust pääses siseruumidesse. Tavaliselt kohtus ta Nikolai ja Aleksandraga väikeses mugavas võõrastetoas tsaari isikliku kontori kõrval ning lahkus samal kiirustaval asjalikul viisil, nagu oli saabunud.14 Pärast seda kui Rasputin oli kolmeteistkümnenda õhtul Peterhofist lahkunud, küsis Nikolai Putjatinilt, mida ta temast arvab. Putjatin vastas tsaarile, et ta ei usu, et starets on siiras ja et tõenäoliselt kannatab ta ajupõletiku käes. Oli ilmne, et tsaarile ei meeldinud Putjatini vastus, sest ta vaikis ja silitas käeseljaga vuntse ja habet, nagu ta sageli sellistes olukordades tegi. Ta vaatas kõrvale ja ütles, et on rahul, et Rasputin oli toonud talle ikooni. Nad ei rääkinud Rasputinist enam kunagi. Kui Putjatin oli tsaariga siiras, siis ei lasknud ta oma isiklikel tunnetel end Rasputinist eemal hoida, sest umbes samal ajal poseeris ta koos temaga fotoateljees. Võib-olla muutis Putjatin Rasputini kohta meelt või äkki pidas ta mõistlikuks, arvestades tsaari suhtumist, end tema seltskonnas näidata.15 Kuueteistkümnendal, kolm päeva pärast Rasputiniga kohtumist, kirjutas Nikolai Venemaa siseministrile ja ministrite nõukogu esimehele (sisuliselt Venemaa peaministrile) Pjotr Stolõpinile: Pjotr Arkadjevitš! Paar päeva tagasi võtsin vastu Tobolski kubermangu talupoja Grigori Rasputini, kes tõi mulle Verhoturje püha Simeoni ikooni. Ta avaldas nii keisrinnale kui ka minule märkimisväärselt tugevat muljet, nii et viie minuti asemel kestis meie vestlus üle tunni! Ta läheb varsti koju tagasi. Tal on tungiv soov näha teid ja õnnistada teie vigastatud tütart ikooniga. Ma loodan väga, et leiate sel nädalal tema vastuvõtmiseks hetke.16 Terroristid olid kaks kuud varem lasknud õhku Stolõpini suvemaja Peterburis Aptekarski saarel. Plaan oli tappa peaminister, kuid ta pääses vigastusteta. Viiskümmend neli inimest olid aga tapetud või haavatud; tema tütrel Nataljal olid vigastatud mõlemad jalad. Nikolai oli saatnud Natalja Talvepaleesse elama ja taastuma, kus Rasputin teda sel kuul külastas. Rasputin ei avaldanud muljet ei temale ega tema isale – rangele mehele, kes imetervendajatest lugu ei pidanud. On teateid, et Natalja oli palunud piserdada eau-de-Cologne’i pärast seda, kui Rasputin tema voodi juurest lahkus. Pokrovskojesse tagasi pöördudes sõitis Rasputin läbi Žõtomõrist Loode-Ukrainas, et kohtuda Anna Obuhhovaga Feofani soovitusel, kes oli oma suvisel külaskäigul naisele Rasputinit ülistanud. Rasputin kohtus Annaga rongijaamas ja suudles teda kolm korda, mida naine üsna veidraks pidas. Rasputin tundis tema kodus huvi kõige vastu ja küsis temalt muu hulgas, miks ta magab nii kõval voodil. Seejärel küsis ta temalt Feofani kohta, kas ta räägib talle kõigest, mille peale naine vastas jaatavalt. Kui nad tubades ringi kõndisid, ütles Rasputin: „Ma tean, kuidas armastada! Ma tean, kuidas ilusti armatseda.” Anna teeskles, et ei saanud temast aru. Ta püüdis naist veenda saama tema „vaimseks tütreks”, kuid too keeldus, mis vihastas Rasputinit, kuid kummalisel kombel lahtus viha sama ootamatult, kui see oli tekkinud. Ta hakkas rääkima suurvürstidest ja vürstinnadest, nimetades neid nende mitteametlike nimedega, mis tekitas Annas ebamugavust. Rasputin jäi paariks päevaks ega lõpetanud Anna ümber keerutamist. Toatüdrukud olid rõõmsad, kui ta lahkus. Nad ütlesid oma emandale, et mees hirmutas neid.17 Pokrovskojest kirjutas Rasputin 6. detsembril Nikolaile, et õnnitleda teda tema nimepäeval: „Inglid ülistavad sind ja keerubid trooni juures laulavad kiitust Jumalale ja me rõõmustume sinu hääle üle [...] ja Tsaar valitseb igavesti, vaenlase hirmuks ja meie auks, ja meie au on Sinu teod [...].”18 Üheksa päeva hiljem kirjutas Rasputin tsaarile uuesti, seekord konkreetse palvega. 15. detsember 1906 Elades Pokrovskojes, kannan ma liignime Rasputin, samas kui paljudel selle küla elanikel on sama liignimi, mis võib põhjustada mõningast segadust. Heites end Teie Keiserliku Majesteedi jalgade ette, palun, et annaksite mulle ja minu järeltulijatele õiguse kanda liignime „Rasputin-Novõi”. Teie Majesteedi ustav alam Grigori.19 Selle palve põhjus ei ole selge. Üks kõige sagedamini korduvatest lugudest on see, et väike Aleksei, nähes veidi aega enne seda Rasputinit paleesse sisenemas, hüüdis: „Novõi, Novõi, Novõi!” – „Uus, uus, uus!” Mõned isegi väitsid, et need olid poisi esimesed sõnad ning Nikolai ja Aleksandra olid nii ülevoolavalt tänulikud, et otsustasid anda Rasputinile nime „Uus”. Kuid sellest kirjast selgub, et nimevahetust taotles Rasputin, mitte keiserlik perekond. Samuti tundub olevat ebatõenäoline, et Aleksei, kes oli kaks ja pool aastat vana, oleks hakanud alles siis rääkima.20 Võib-olla viitab „Uus” tagasi sellele, mida Philippe Nikolaile ja Aleksandrale ütles – et kui ta ära läheb, tuleb nende juurde uus sõber. Võib-olla ei olnud see midagi uut Rasputini kohta, mida nimi oli mõeldud peegeldama, vaid tema staatus uue sõbrana, mida oli ette kuulutatud aastaid varem. Ükskõik milline see põhjus ka oli, tundub olevat kindel, et palvel ei olnud midagi pistmist sooviga vabaneda oma nimest, nagu oleks tal olnud ebamugav negatiivsete assotsiatsioonide pärast, mis inimestel sellega seoses võisid tekkida, sest Rasputin ei loobunud kunagi oma perekonnanimest ja kasutas nime „Novõi” ainult koos „Rasputiniga” ja sedagi üksnes harva. Nikolai andis Rasputini kirja edasi oma käsundusohvitserile ja riigisekretärile parun Budbergile 21. detsembril. Budberg kontrollis esmalt, kas taotlus on kohane, kuna kahekordsed perekonnanimed olid traditsiooniliselt lubatud ainult aadlikele, kuid antud juhul, arvestades tsaari heakskiitu, loobuti sellest piirangust. Asi liikus läbi erinevate ametkondade, enne kui 11. jaanuaril 1907. aastal ametlikult kinnitati.21 Uudist kuuldes tänas õnnelik Rasputin Nikolaid: „Ma läkitan inglid teid kõiki kaitsma.”22 Märtsi lõpus kutsuti Pokrovskoje külaelanikud oma kodudest välja ja loeti ette ametlik teadaanne, milles öeldi, et tsaari korraldusel on nende küla elanikule Grigori Rasputinile antud uus nimi ja edaspidi on tema nimeks Rasputin-Novõi.23 Raske on ette kujutada, mida nad seda veidrat uudist kuuldes mõtlesid. Nikolai ja Aleksandra eelistasid nimetada teda „Grigoriks” või „meie Sõbraks” ega kasutanud kunagi tema perekonnanime, ei algupärast ega uut. Kuid nimemuutus tundus asjakohasena, sest Rasputin muutus umbes sel ajal uueks meheks või vähemalt alustas uut etappi oma elus. Ta ei olnud enam seesama mees, kes ta oli olnud enne tsaari ja tsaarinnaga kohtumist ja sõbrunemist. Uudis ei jäänud ajakirjandusel märkamata. Populaarne Moskva päevaleht Russkoje Slovo teatas muutusest ja küsis: „Kas Rasputin alustab ühes perekonnanime muutmisega uut elu?”24 1 Valentin Ternavtsev oli religioosne filosoof, Pühima Valitseva Sinodi ametnik ja Peterburi usulis-filosoofilise seltsi kaasasutaja ühes Hippiuse, Merežkovski ja Rozanoviga. [ ↵ ] 2 Piiblist tuntud Soodom ei asunud Kreekas. – Tlk. [ ↵ ] 10. Sektid ja piitsad Oma kirjas Rozanovile väitis isa Drozdov, et Rasputin kuulus ohtlikku sekti, mis oli kurikuulus oma hereetilise õpetuse ja seksuaalsete perverssuste poolest. See, ja mitte niivõrd tema individuaalne isiksus, seletas siberlase veidraid ja ohtlikke viise. 17. sajandi keskel läbis Vene õigeusu kirik intensiivse kriisiperioodi, mis tõi kaasa kiriku lõhenemise. Keeldudes tunnustamast mitmeid muudatusi traditsioonilises liturgias ja muid patriarh Nikoni propageeritud reforme, eraldus märkimisväärne vähemus venelasi ametlikust kirikust suure skisma – raskoli – ajal ja sai tuntuks vanausulistena. Kuigi on tõsi, et sektantlus Venemaal ulatub tagasi juba skisma-eelsesse aega, märkis raskol Vene õigeusu lõppu ühtse kogukonnana ja oli mitmete õigeusu sektide esiletõusu põhjusena äärmiselt tähtis. Algusest peale suhtusid riik ja ametlik kirik vanausulistesse kahtlustavalt. Neid seostati mässumeelsuse ja pahelisusega: pärast Nikoni reformide vastuvõtmisest keeldumist põletati ülempreester Avvakum 1682. aastal tuleriidal. Samal kümnendil andis riik välja edikti, mis keelas isegi religioosse heterodoksia olemasolu Venemaal. Sektantide eest pandi välja pearaha. Kinnipüütud saadeti piinapingile. Kui nad end süüdi tunnistasid, saadeti nad pagendusse või vanglasse; kui mitte, siis nad põletati. Vastuseks hakkasid lahkusulised kuulutama aktiivset vastupanu ja enesetappu, sageli enesepõletamise teel. Sajandi lõpuks oli 20 000 lahkusulist endalt elu võtnud. Enesepõletamisi toimus isegi 19. sajandil ja kollektiivseid enesetappe on registreeritud veel 20. sajandil. Venemaa sektid ei suutnud kunagi pääseda algse kahtlustamise varjust ning jäid riigi ja euroopastunud eliidi silmis ohtlikuks elemendiks.1 Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/douglas-smith/rasputin-usk-voim-ja-romanovite-langus/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1615.70 руб.