Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Naondel

$ 1238.09
Naondel
Тип:Книга
Цена:1299.9 руб.
Издательство:Эксмо
Просмотры:  38
Скачать ознакомительный фрагмент
Naondel
Maria Turtschaninoff


Luksuslikus Ohaddini palees on naistel vaid üks ülesanne – sõna kuulata. Mõned toodi siia juba tüdrukuna, püüti kinni ja orjastati; teised toodi teenijannadeks; kolmandad abikaasadeks. Nad kõik peavad tegema seda, mida isand käsib, sest tema käes on salajane ja surmav võim. Kuid ka naistel on omad saladused. Üks neist on ravitseja. Teine suudab kontrollida unenägusid. Kolmas on sõdalane. Neljandal on võime näha kõike, mis on tulekul. Oma kullatud vanglas ei jää naistel muud üle kui oodata. Nad teevad plaane. Kirjutavad üles oma lugusid. Unistavad pääsemisest, pelgupaigast, kus tüdrukud saaks olla vabad. Ja lõpuks, siis kui taevas kumab punetav kuu, teevad nad oma kättemaksu teoks. Soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Punase kloostri kroonikate I raamat „Maresi“ ilmus kirjastuses Varrak 2017. aastal. Nüüd jutustab „Naondel“ loo ürgõdedest – Punase kloostri asutajatest.


Originaali tiitel:

Maria Turtschaninoff Naondel Krönikor från röda klostret Förlaget 2016 Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud FILI – Finnish Literature Exchange Kaane kujundanud Laura Lyytinen Kaanefotod: Istockphoto Original text copyright © by Maria Turtschaninoff, 2016 Original edition published by Förlaget, 2016 Estonian edition published by agreement with Maria Turtschaninoff and Elina Ahlback Literary Angency, Helsinki, Finland. © Tõlge eesti keelde. Raili Väin, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Evelyn Raju ISBN 978-9985-3-4491-0 ISBN 978-9985-3-4557-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

Minu sõbrale Hannale


Käesolevad kirjutised on Punase kloostri kõige salajasem arhiiv. Need sisaldavad lugu Naondelist ja esimeste õdede pikast reisist Menose saarele. Meie reisist. Kõik on meie oma kätega kirja pandud. Osalt enne seda, kui me Menosele jõudsime, osalt pärast Punase kloostri asutamist. Palju kirjutatust ei tohi kloostri kaitsvate müüride vahelt väljuda. Lugudes sisalduvad teadmised on liiga ohtlikud. Kuid kroonikad ei tohi ka unustuse hõlma vajuda. Klooster ei tohi kunagi andestada seda, mida me pidime taluma, luues oma järeltulijatele varjupaika, kohta, kus naised võiksid koos töötada ja õppida. Mälestus meist elagu niikaua, kui need ehitised veel seisavad.

Esimene Ema Kabira, põgenemist juhtinud Clarás, preestritar Garai, teenijanna Estegi ja teine Ema, unenäokuduja Orseola, vapper Sulani, Daera Rosen Esimene ja Iona, kes jäi kadunuks.
Kabira


Pole just palju neid, keda ma olen oma liiga pika elu jooksul armastanud. Kaht olen ma reetnud. Ühe tapsin ma. Üks on mind hukka mõistnud. Ja üks on minu surma oma käes hoidnud. Minu minevikus pole mitte midagi ilusat. Mitte midagi head. Sellegipoolest sunnin ma end tagasi vaatama ja Ohaddini mäletama, mäletama lossi ja kõike, mis seal aset leidis.
Ohaddinis polnud mingit paleed, vähemalt alguses mitte. Seal oli vaid minu isa maja. Meie pere oli jõukas. Meie talu oli vana ja seda oli põlvest põlve pärandatud, seal oli vürtsimets, mitu puuviljaaeda ning laiuvad okra-, nisu- ja moonipõllud. Maja ise asetses kaunilt nõos mäejalamil, mis andis suve kõige kuumemal keskpäeval varju ning talvel kaitset rajuste vihmatormide eest. Seinad olid igivanad ja paksud, kivist ja savist, ning katuseterrassilt avanes vaade paljude miilide kaugusele meie valdustesse ja naabrite omadesse, siit nägi mitut talu, vürtsimetsa ja Sakanui jõge, mis lookles alla mere poole. Läänest paistsid Areko, Karenokoi pealinna suitsusambad. Vürsti linn. Merd võis edelas selgetel päevadel hõbedase kangastusena aimata.

Ma kohtasin Iskanit vürtsiturul sel aastal, kui üheksateist sain. Jõuka pere tütardena ei olnud talu kaneelikoore-, vürtsbao- või etsevarusid müüa minu ning mu õdede Agini ja Lehani ülesanne. Selle eest hoolitses talu järelevaataja ja tema väike töötajaskond meie isa ja vend Tihe järelevalve all. Ma mäletan vankreid, mille peale olid laaditud kaneelikoorekotid ja baokimbud ning läikivad punased etseseemnete kuhjad, ja kuidas rongkäik talust eemale lookles, just siis, kui päike üle Areko tõusis. Isa ja Tihe ratsutasid kõige ees korralikult harjatud hobuste seljas ning iga vankri kõrval astus kummalgi pool kaks töötajat, nii selleks, et isa võimu näidata, kui ka kaitseks varaste vastu. Ema, minu õed ja mina sõitsime karavani lõpus olnud vankris, rohelise siidist varikatuse all, mis kaitses kuumuse eest. Kuldtikanditega riie laskis meeldivalt palju valgust läbi ning me loksusime mööda muhklikku teed edasi ja jutlesime. See oli Lehani esimene reis vürtsiturule ja ta oli uudishimust ja küsimustest pungil. Kui me poolele teele olime jõudnud, võttis ema välja aurutatud, magusate vürtsidega sealiha pehmes tainas, värskeid datleid ja jahutatud vett apelsinilõikudega. Kui vanker üle ühe suurema augu sõitis, ajas Lehan lihaleent oma uue kollase siidjaki peale ja Agin pahandas temaga. See oli Agin, kes oli apelsiniõied käiste ja kaeluse peale tikkinud. Kuid ema silmitses okrapõlde ja ei seganud end tüdrukute tüli vahele. Korraga pöördus ta minu poole.

„Ma kohtusin su isaga, kui okra õitses. Ta kinkis mulle teisel kohtumisel sülemi neid valgeid õisi ja ma mõtlesin, et ta peab küll vaene noormees olema. Teised noormehed kinkisid neidudele, kellega nad kurameerisid, orhideesid ja kalleid kangaid või kullast ja hõbedast ehteid. Ta ütles mulle, et ma meenutan talle okraõie siidpehmeid kroonlehti. Kõige kohutavam asi, kui üks meesterahvas noorele neiule niiviisi ütleb!” Ema muheles. Ma hammustasin mahlast datlit ja naeratasin. Ema oli palju kordi sellest jutustanud, kuidas ta isaga kohtus. See oli üks meie lemmikjuttudest. Nad olid kohtunud oja ääres, kuhu ema tavatses vee järele minna ja kust isa juhuslikult mööda oli sõitnud tagasiteel Arekost, kus ta oli tallu tööriistu käinud ostmas. Ta oli oma isa ainuke poeg ja pärija, aga tema ja ema olid alles kolmandal kohtumisel teineteisele oma nimed avaldanud.

„Ma olin juba oma südame kaotanud,” jätkas ema ja ohkas. „Ma olin leppinud mõttega siduda end varatu mehega ja mõtlesin, et ehk ongi hea poeediga abielluda. Aga nii sain ma …”

Meie, kolm õde, segasime vahele. „… nii raha kui ka luule!” Ema lõi mulle meie toidukausi kaanega vastu põlvi.

„Te lugupidamatud prääksuvad metshaned!” Ent tal oli naeratus näol, ikka veel oma mälestustesse vajununa.

Võib-olla tuli see meeleolust, millesse ta mind mähkinud oli, et ma nägin Iskanit kohe, kui me vürsti aeda olime jõudnud. Iga vürtsituru ajal andis vürst oma võrratu aia peente perekondade naiste ja tütarde käsutusse. Mehed, pojad ja töölised tegid higist ja rasket tööd, pannes oma vürtsipartiid sadama lähedal vürtsiturul enampakkumisele. Kaupmehed tulid lähemalt ja kaugemalt purjepaatides kohale ning maksid vürstile kõrget hinda, et Karenokoi taganõutavat vürtsisaaki osta. Välismaal olid meie vürtsid pööraselt kõrges hinnas; mida kaugemale kaupmehed seilasid, seda rohkem vürtsid maksid. Need olid riigi ja ka vürsti heaolu alus.

Kui me jõudsime Sosistuste väravani, mis viib vürsti aeda, pidime natuke ootama, et reisijad võiksid teistest vankritest väljuda. Lehan küünitas end uudishimulikult vankrist välja, et teisi naisi uudistada, kuid Agin tõmbas ta kohe jälle tagasi.

„Niimoodi ei käitu üks heast suguvõsast tüdruk!”

Lehan nõjatus vankrisse tagasi, käed vaheliti ja kulmude vahel korts, mis pani ema kohe lausuma: „Mossitamine rikub su ilu ära.” Seda oli ta rääkinud sellest peale, kui Lehan sündis, sest tema oli meie seast kaunitar. Tema nahk oli alati värske nagu roosiõis isegi siis, kui ta oli terve päeva ilma oma kaitseva laia õlgkübarata päikese käes viibinud või siis, kui ta millegi pärast, mida ema ja isa talle keelasid, end oimetuks oli nutnud. Tema juuksed olid paksud ja mustad nagu nõgi ning raamisid tema südamekujulist nägu ja suuri pruune silmi viisil, mil minu õhukesed juuksed seda kunagi ei teinud. Aginil oli meist kõige tahumatum nägu, pealegi olid tal suured käed ja jalad. Isa naljatas mõnikord, et too oli tema teine poeg. Ma tean, et ta ei mõelnud sellega midagi halba, aga Agin muutus seepeale hirmus kurvaks. Ta oli meist kõige heasüdamlikum. Kes valvas minu järele, kuigi ma olin vanem, ja ka Lehani ja Tihe järele. Kes ohverdas esiisadele, ehkki see oli minu kui perekonna vanima tütre ülesanne. Ma unustasin selle kogu aeg ja siis oli Agin see, kes võttis ette need igavad retked üles hauakünkale, et esivanemate hingede lepitamiseks viirukit ja tubakat põletada. Ainuke ülesanne, mida ma tõsiselt võtsin, oli allika korras hoidmine. Ma hoolitsesin, et see puhas oleks, pühkisin selle kõrvalt prahi kokku ja koukisin sellest kahvaga kuivanud lehti ja surnud putukaid. Aga see oli sellepärast, et minu õed ei teadnud midagi allika saladusest.

Oma kohalt vankris nägin ma palju, isegi kui ma ei küünitanud end välja nagu Lehan. Kallites juveelivärvi siidjakkides tüdrukud ja naised ronisid vankritelt maha, peas rasked hõbekettidest ja müntidest juukseehted. Mõned kenad õukonna noormehed, kellel olid hästi pügatud habemed ja rukkilillekarva särgid valgete laiade pükste peal, aitasid daame vankrist välja, samal ajal kui väikesed tüdrukud, arvatavasti vürsti konkubiinide tütred, neile tervituseks lillepärgi kaela riputasid. Üks noormeestest oli pea jagu teistest pikem. Hõbedastest õmblustest tema krael võisin ma välja lugeda, et tal oli õukonnas kõrge positsioon, vürsti lähikonnas. Tema juuksed olid väga lühikeseks pöetud ja tema silmad olid ebatavaliselt tumedad. Kui meie vanker värava ette veeres, astus just see mees ette, ulatas oma käe ja aitas ema vankrist alla. Ema noogutas väärikalt pead ja võttis tüdrukutirtsude lillepärjad vastu, noormees kummardas ja pöördus tagasi vankri poole. Minu poole. Ma ulatasin talle käe ja ta haaras sellest kinni. Tema käsi oli kuiv ja soe ning täiesti pehme. Ta naeratas mulle ja tema suu oli täidlane ning huuled punased.

„Tere tulemast, Kabira ak Malik-cho.” Ta oli ka hästi informeeritud. Ent oli muidugi kerge aru saada, et perekonna vanim tütar ronib vankrist pärast oma ema välja. Ja ema üheksast hõbeketist oli lihtne välja lugeda, et me olime cho suguvõsast. Ma ronisin ettevaatlikult maha, kuid ei vastanud tema naeratusele. See polnud sobiv. Ta hoidis minu kätt enda omas. „Minu nimi on Iskan ak Honta-che, teie teenistuses. Tiigi äärest saab keelekastet. Teil on kindlasti pärast pikka reisi palav.” Ma kummardasin ja ta lasi mu käest lahti. Ta aitas ka Agini alla, ilma teda kõnetamata, kuid kui Lehan välja ronis, nägin ma, kuidas noormehe pilk peatus tema juustel, tema nahal. Tema silmadel.

„Lähme, Lehan.” Ma võtsin tal käest kinni. „Tiik jääb siiapoole.” Ma ei tahtnud ebaviisakas olla, niisiis kummardusin veel kord Iskani poole. „Che.”

Mees naeratas ikka veel, nagu oleks ta mind läbi näinud.

Ma tõmbasin Agini ja Lehani endaga kaasa. Lehan neelas silmadega kõike, mida nägi. Kaunilt riietatud naisi. Aiateid, mis olid kaetud peenestatud teokarpide puruga. Lõhnavaid lillepeenraid, kus käelabasuurused liblikad õite vahel edasi-tagasi lendlesid. Igal pool pladisesid kristallselge veega purskkaevud ning meie kohal sirutasid suured päikesevarjuks olevad puud välja oma varjulisi, lookas oksi. Ema tuli meiega läbi aia kaasa, noogutades armulikult teistele harika-matroonidele, kes oma tütreid piki jalgteid karjatasid, ja mulle tundus, et me kõik nägime oma värvilistes siidjakkides välja nagu liblikad.

Seejärel jäi park selja taha ja meie ees kõrgus palee ning selle ees suur pärlitiik. Lehani silmad läksid pärani ja ta jäi seisma. „Ma ei teadnudki, et see nii suur on,” sosistas ta hardunult.

Vürstipalee oli Karenokoi kõige suurem ehitis ja keegi ei suutnud midagi suursugusemat ette kujutada. See oli kahekorruseline ja võttis enda alla kogu põhjapoolse aia. Punane marmor pärines Karenokoi sisemusest, tänu sellele nägi hoone välja nagu ei ükski teine tervel maal. Katusekivid olid mustad ja aiapoolne värav paleesse oli lai, võlvitud ja imeilusa kuldfiligraaniga. Palee mahutas vürsti, tema naisi, tema konkubiine, tema sadat last ja õukonda, mis ulatus umbes saja inimeseni. Linnast ei paistnud palee üldse ja seepärast teadsid vaid vähesed, kuidas see peale katuse välja nägi.

Palee seisab seal praegugi veel alles, olen ma kuulnud. See pole enam kasutuses, loomulikult.

Ümber tiigi oli seatud mitu pikka lauda, kaetud kuldtikandiga damastiga, ning nende peal pilgeni külma puuvilja täis liuad, kannud jääkülma rohelise teega, suhkurdatud lilled ja meest läikivad pasteedid. Lehanil jätkus silmi vaid palee ja imelise pargi jaoks, ta ei suutnud süüa, kuid mina ja Agin lasime hea maitsta. Ema oli leidnud mõned sõbrad, kellega juttu vesta, ta istus nendega koos jakarandapuu all pingil ja lasi väikestel tüdrukutel endale värskendavate jookidega klaase tuua. Äkki nägin ma, kuidas üks pikk sinises ja valges kuju Lehanile lähenes, kui ta seisis ning paleed silmitses. See oli Iskan, too enesekindel mees väravalt. Ta näitas millegi poole näpuga ja Lehan naeris vaimustunult. Ema kulmud langesid ning mina ja Agin ohkasime isekeskis.

„Ma lähen ja hoolitsen tema eest,” ütlesin ma ja kiirustasin Lehani juurde.

„Vaata, Kabira, need seal on vürstinna eluruumid!” teatas Lehan, kui ma temani jõudsin. „Iskan elab palees. Ta kohtab vürsti pea iga päev!”

Iskan naeratas alla tüdruku innuka näo poole. Kas see mees kunagi naeratamast ei lakanud?

„Kas ma võiksin teile paleed näidata? Kahjuks teisele korrusele teised peale vürsti ja tema perekonna ligi ei pääse, aga ka alumisel korrusel on palju ilusaid tube.”

„Palun, Kabira, kas me võime?” Lehan hüppas vaimustusest peaaegu koosjalu õhku. Ma panin talle rahustavalt käe õlale ja see paistis talle meelde tuletavat, kuidas üks harika peaks end ülal pidama. Ta jäi vaiki ja pööras pilgu maha.

„See on teist väga kena, che. Aga kaks vallalist noort naist …” Ma lasin lausel liiva joosta. See oli tõesti liiast, et ma peaksin talle meelde tuletama, mis on sobilik. Ta ajas oma suured pruunid silmad pärani ja paistis olevat kohkunud. „Mul ei tuleks pähegi teid sinna üksinda viia! Minu amm tuleb muidugi saatjaks kaasa.”

Lehan piidles mind oma paksude ripsmete alt. Ma surusin huuled kokku ja vaatasin Iskani poole ja midagi vallatut helkis tema silmis. Ta narris mind!

„Hea küll siis. Lähme, Lehan.”

Ma tuiskasin trepi poole, mis viis kuldse välisukseni. Lehan piiksatas ja ruttas mulle järele. Me ootasime hetke varjus verikarbikarva baldahhiini all, mis oli ukse kohale üles tõmmatud, ja varsti tuligi Iskan, vana valgesse riietatud naine käevangus. Naine noogutas mõrult meie poole, kuid Iskan ei esitlenud teda. Selle asemel lõi ta lahti ühe uksepoole ja viipas meid suursuguse žestiga sisse.

„Nagu oleks see tema palee,” sosistasin ma Lehanile, kuid tema paistis olevat hõivatud vestibüüli marmorpõranda ja kõiki seinu katvate vapustavate maalitud sirmide endasse haaramisega. Amm istus puhkides nurgas seisvale pingile ja Iskan naeratas mulle. „Nagu näete, cho. Kõik on vägagi kombekas.”

Ma turtsatasin, sest ei teadnud, mida vastata. Ta läks Lehani juurde, kes oli seisma jäänud ühe sirmi ees, mis kujutas laeva tormises vees rohelise saare taustal.

„See on meister Liau ak Tiwe-chi teos.”

Lehani silmad läksid suureks. „Aga siis on see ju üle neljasaja aasta vanune!”

„Vürstil on oma kogudes vanemaid aardeid kui see,” vastas Iskan leebelt ja Lehan punastas. Ta kiirustas edasi järgmise sirmi poole.

„Su õde on kunstist väga huvitatud.” Iskan tuli minu juurde. Ma seisin, käsivarred vaheliti ja käed varrukatesse topitud. Ema oleks võdisema löönud, kui ta oleks seda pealt näinud, ja ma märkasin vana amme kulmu kortsutamas.

„Ega ole küll. Ta on huvitatud kõigest, mis on ilus, kuldne või kallis.” Ma leebusin. „Aga meie isa tagas kõigile oma lastele klassikalise hariduse.”

„Kuidas see nüüd oligi, teie isa on Malik ak Sanguicho? Teie valdused on siit loodes, Halimi mägede pool?”

Ma noogutasin, varjamaks, et ta mulle muljet avaldas. „Kuigi mitte nii kaugel mägedes. Meie ja mägede vahel on mitu teist valdust.” Ma piidlesin hõbedasi õmblusi tema krael. „Milline on teie positsioon õukonnas?”

„Ma olen meie austatud vesiiri, Honta ak Lien-che poeg.”

Ma olin hakanud lõunaseina sirmide ees kõndima, aga nüüd komistasin ja jäin seisma. Vesiiri poeg! Teda olin ma tõrjunud ja talle nina peale andnud! Ma tõmbasin käed varrukatest välja ja kummardasin sügavalt. „Teie kõrgeausus. Andestust! Ma …”

Ta ei teinud mu sõnadest väljagi. „Ma eelistan oma päritolu mitte kohe paljastada. Siis saan ma paremini teada, mida inimesed minust tegelikult arvavad.” Ma vaatasin kärmelt üles ja nägin jälle toda sädelust silmis. Ma pigistasin huuled kokku.

„Või siis saate teada, kes on piisavalt ebateadlik, et mitte kohe mõista, kes te olete.” Ma olin vihane, et ta mind niiviisi paljastanud oli. Ent tema paistis olukorrast suurt lõbu tundvat ja meie ülejäänud väikesel ringkäigul läbi vastuvõturuumide ja nende kunstiaarete pööras ta mulle vähemalt sama palju tähelepanu kui Lehanile. Ta tundus olevat lõpmatu teadmiste allikas kõigi kunstiteoste, skulptuuride ning tseremoniaalsete mööbliesemete ja asjade kohta, mida me näha saime. Erinevalt õest olin mina tõesti huvitatud kunstiajaloost ja vastu tahtmist kuulasin ma tähelepanelikult. Iskan oli meeldiva olekuga, kui ta just mind ei narrinud. Ta jutustas loomulikult ja ilmekalt ning ainus, mis mind pisut närvi ajas, oli tema kalduvus teha seda teatava omanikutundega. Aga kui ta minu poole pöördus, süvenenult mingisse detaili oma fantastilises loos sõjasaagiks saadud jadeiitkujust, oli kogu tema tähelepanu mulle suunatud. Nagu oleksin ma mõni tähtis tegelane. Keegi, kellega ta tõeliselt tahtis oma teadmisi jagada. Tema tumedatest silmadest oli raske pilku ära pöörata.

Kui ta meid lõpuks uuesti päevavalgusse juhatas ja kuldset uksepoolt lahti hoidis, puudutas tema käsi juhtumisi minu oma. Läks tükk aega, enne kui mu süda pärast seda maha rahunes.
Me sõitsime koju hämarikus. Tihe tuli meiega kaasa, isa pidi veel üheks päevaks sinna jääma, et viimaseid kaubatehinguid lõpetada. Tihe ratsutas koos mõne töölisega kõige ees ning kaks palgatud valvurit järgnesid meie vankri taga. Me olime kojusõidul niisama vaiksed, kui me teel sinna olime jutukad. Lehan uinus, pea ema süles, juba enne, kui me linnamüüride vahelt välja olime jõudnud, ning mina ja Agin istusime kumbki oma vaikusesse süvenenult. Millele tema mõtles, seda ma ei tea, võib-olla siidkangarullidele, mis loksusid ühes ees sõitvas vankris. Minu pea oli täis klassikalisi maale, millest ma olin lugenud, kuid mida polnud mitte kunagi varem oma silmaga näinud, vastu kajavaid suuri kuldsete lagedega saale ning Kõrgeima Rahu troonisaali ja selle kolmesaja-aastast tõsidust. Kuid iga mälupildi juures oli ka intensiivne silmapaar ja välklev naeratus. Ma naaldusin patjadele ja vaatasin pimedusse, mis oli ümbrusele laskunud. Sellest päevast peale pole Iskan päevagi mu mõtteist kadunud olnud.

Järgmisel päeval tuli isa koju, täis lugusid vürtsiturult ja kõigilt kaupmeestelt, kellega ta turul oli kohtunud ja jutelnud, täis rahulolu õnnestunud tehingute üle ja kukrud täis münte. Kui istusime ümber õhtusöögi, mis oli hoovi varjulise baldahhiini alla kaetud, lakkus isa sõrmedelt rasva, nõjatus taha patjadele, mis teenrid olid maha ladunud, ja võttis oma anumast lonksu veini. „Ja mu väikesed tüdrukud? Kas teil oli tore päev?”

Ma lasin Lehanil lobiseda aiast ja paleest ning meeldivast noormehest, kes meile oli paleed näidanud. Ma istusin vaikselt. Isa vaatas tähelepanelikult Lehanit, kui too jutustas. Kui ta viimaks jutuga lõpule jõudis, vaatas isa mõtteis oma anumasse. „Ma kohtasin enne kojusõitu üht noormeest. Ta palus luba siia tulla ja külastada minu tütreid, kellega ta palees nii meeldiva päeva oli veetnud.”

Ma vaatasin kiiresti üles. Isa kohtas mu pilku.

„Ta ütleski nii. Minu tütreid. Kas ta oli teist kummalegi meeltmööda?”

Lehan punastas ja vaatas maha. „Isa, ma …”

„Muidugi peab ta silmas Lehanit,” laususin ma vaikselt. „Ta on lihtsalt viisakas.”

„Ma ei tea, kas see on just viisakus, mis temast välja paistab,” vastas isa. „On kombeks, et mees teeb selgeks, keda ta maja tütardest kosida tahab.”

„Ma mõtlesin peamiselt paleest,” tunnistas Lehan. „Aga ta oli ju meeldiv.”

„Lehan on väga noor, abikaasa,” ütles ema ja kallas isale veini juurde. „Ainult neliteist aastat vana.”

„Mida sa talle vastasid?” Ma üritasin lasta oma häälel kõlada nii, nagu vastus ei tähendanuks mulle midagi.

„Et ta on teretulnud.” Kui ema talle terava pilgu heitis, kehitas isa õlgu. „Ta on vesiiri poeg. Pole minu seisuses talle ei öelda.”

„Ma usun,” sõnasin ma hapukalt, „et Iskan ei ole harjunud, et talle ei öeldakse. Üldse kunagi.”

Ma kummardusin ja võtsin datli, et varjata värvi muutumist mu põskedel. Agin, kes oli väga terava taibuga, vaatas mind. Ma vältisin tema pilku. Agin pöördus isa poole.

„Ma suudan vaevalt ära oodata, et nõela safranikollasesse toorsiidi pista, isa. Kust sa ütlesidki, et see pärit oli?”

„Herakist. Paljud kadestasid mind selle tehingu pärast, et sa teaks! Aga ma olen sama kaupmehega mitu aastat kaubelnud. Ta ostab suure osa meie saagist väga soodsa hinnaga. Vastutasuks võin ma temalt osta Heraki toorsiidi. See on vägagi taga nõutud ja partiid, mida välja veetakse, ei ole just kuigi suured. Vürstinnal endalgi pole vist nii haruldast kangast, kuhu nõela pista, kui sinul, Agin!”

Agin naeris. „Nagu vürstinna ise õmbleks! Sa oled ikka naljahammas.”

Ma saatsin talle salajase, tänuliku naeratuse. Nüüd rääkisid kõik riidest ja mitte Iskanist.
***
Järgmistel nädalatel jälgisin ma kaht südant eriti tähelepanelikult, minu ja Lehani oma. Minu enda oma ajas mu tõelisse segadusse. Ma olin kohanud noort meest, kes ärritas mind, kes oli täidetud omaenese tähtsusega ja kes oli mu õe vastu huvi üles näidanud. Miks ei suutnud ma siis temale mõtlemist jätta? Miks olid minu unistused täis tema silmi ja tema naeratust ning minu ööd täis tema käsi ja huuli? Ma ei olnud kunagi varem olnud armunud. Agin ja mina olime mõne naabripoisi peale naerda kihistanud, aga see oli ainult harjutus olnud. Nagu lapsena liivakookide tegemine, enne kui hakatakse jahust, meest ja kaneelist tõelisi kooke küpsetama.

Kuidas ma ka ei püüdnud seda eirata, pidin lõpuks möönma, et mul oli nüüd mesi ja kaneel käte küljes.

Lehanist oli raskem aru saada. Ta ei rääkinud Iskanist, aga ka mina ei teinud seda. Üksainuke kord mainis ta meie külaskäiku paleesse, kuid siis rääkis ta jadeiidist troonist, mitte mehest, kes meile seda näitas.

Ma olin üsna kindel, et tema süda küpsetas ikka veel liivakooke. Ent see ei rahustanud mind. Iskani-sugune mees sai seda, mida tahtis, ja minu õde oli kõige ilusam tüdruk kogu Renka piirkonnas.
Ta tuli täiesti ootamatult ratsa meile ühel palavaimatest suveõhtutest. Ema ja isa tervitasid teda nagu vana sõpra. Nagu oleks see tavaline, et vesiiri poeg külastab meie maja. Teenijad tõttasid edasi-tagasi hõbekandikutega, millel olid datlid, kandeeritud mandlid, magusad roosiveega piserdatud riisikoogid, jahutatud tee ja meie emaema retsepti järgi marineeritud ploomid.

Ma armastasin lapsena neid ploome. Vanaema jõudis mulle õpetada, kuidas neid sisse teha, enne kui ta suri. Peaaegu valmis ploomid tuleb äädika, suhkru ja koos arvukate vürtsidega purki panna. Neid süüakse kõige kuumematel suvepäevadel, kuna äädikas jahutab vanade õpetuste kohaselt keha. Me võisime alati värskeid vürtse kasutada: kaneelikoort otse puu küljest, etseseemneid, mis olid veel puuviljalihast niisked. Kui ploome süüa, lähevad silmad kangest äädikast märjaks, samal ajal kui magus maitse kõditab keelt ja suulage paitab vürtside vängus.

Ma polnud nii ammu ühtegi ploomi maitsta saanud.

Meid tütreid ei kutsutud varjuruumi, kus ema, isa ja Tihe meie külalist kostitasid. Varjuruum asus maja põhjaosas, kus ka maja taga olev küngas andis natuke varju, ja see oli kõige hullemas suvepalavuses jahedaim koht. Lehan, Agin ja mina istusime oma õmblustööde taga ja püüdsime uudishimu kätte mitte lämbuda. Me ei kuulnud, millest räägiti, aga mõnikord kostis üle siseõue sinna, kus me istusime, isa möirgavat naeru.

Kui pimedus hakkas laskuma, kutsus isa oma muusikud ja varsti voogasid meie kohal cinna haprate keelte ja tilani heledate toonide helid. Ma naeratasin oma tikkimistöö kohal. Mitte kõigil harikadel polnud ette näidata oma muusikuid. Meil ei olnud tarvis häbeneda, isegi mitte vesiiri poja ees.

Õhtu oli juba sametiselt pime, õhk täis öötuvi kudrutamist ja tsikaadide viiuleid, kui isa lemmikteener Aikon meid kutsus. Me panime õmblustööd õlilampide kõrvale ja ma kohendasin Lehani kraed. Üles tõustes silus Agin paari juuksekiharat mu oimukohtadel.

„Mul on hea meel, et sa valisid taevasinise jaki, Kabira. Selles näed sa välja nagu lill.”

Ma lükkasin Lehanit enda ees. „Mis vahet seal on,” pomisesin ma, ise heameelt tundes, et hämar valgus mu roosaks tõmbunud põski varjas.

Ema, isa, Tihe ja Iskan istusid varjuruumis madala roosipuust laua ümber, ümbritsetuna põlevatest lampidest. Uksed ja aknad olid avatud, et jahe õhtutuul võiks läbi ruumi voolata. Lõhnas lambiõli ja toidu järele, kuigi laud oli juba koristatud ning vaid mõned jääteeanumad olid alles. Meie, tütred, istusime aupaklikus kauguses villasele vaibale.

„Sa oled vist kõiki minu tütreid kohanud, austatud külaline.” Isa osutas meile järgemööda. „Kabira, minu vanim, Agin, minu abimees, ja Lehan, minu noorim.”

Ma hoidsin pead longus, kuid piilusin ripsmete vahelt. Iskan libistas pilgu üle meie kõigi ning lasi sel Lehanil peatuda. Kuigi see ei tulnud üllatusena, pidin ma mitu korda neelatama. Minu kõrval ohkas Agin üsna kergelt.

„Tüdrukud, õhtu on hiline ja meie külaline ei jõua enam pealinna ratsutada. Ta jääb meie juurde ööseks. Kabira.”

Ma vaatasin üles. Isa kratsis end habemest. „Tihel ja minul on varahommikul üks kokkulepitud kohtumine meie põhjanaabrite juures. Olge emale seltsiks, kui ta näitab Iskan-chele meie valdusi, kuni me tagasi tuleme.”

„Jah, isa,” vastasin ma ning kummardasin. Iskan silmitses mind ja tema näos oli jälle see õrritav naeratus. Ma ajasin kaela sirgu ja kohtasin häbitult ta pilku. Ta ei või kunagi teada saada, kuidas ta mind mõjutab.
Agin ei tahtnud järgmisel päeval oma õmblustööd jätta. „Ma olen ainuke, kes selle kohtumisega midagi ei võida,” sõnas ta kelmikalt. „Sina ja Lehan saate suurepäraselt meie austatud külalise kohtlemisega hakkama.”

Mul ei tulnud ühtegi head vastust pähe, niisiis ma turtsatasin ja tõmbasin Lehani endaga koos treppidest alla. Ema ja Iskan ootasid juba siseõuel, vaikselt isekeskis juteldes.

„Mu daamid.” Iskan kummardas elegantselt, kui me nendeni jõudsime, ning sirutas siis selga, et veel üht naeratust teele saata. Täna kandis ta tumesinist jakki ja lumivalgeid siidpükse. „Ma sain täna öösel vaevalt sõba silmale, mõeldes meie väikesele avastusretkele.”

Ma punastasin otsemaid ja hammustasin kõvasti põske. Kas ta nägi minu sisemusse? Ma ei olnud üldse suutnud magada. Teadmine, et ta oli minuga samas majas, pani mu südame väga kohatult käituma.

„Mu härra.” Ma kummardasin ja Lehan tegi niisamuti. Me olime sel hommikul mõlemad rohelisse riietunud, tema vast tärganud muru heledasse nüanssi, mina tumedaimasse samblarohelisse. Ma olin väga põhjalikult tema juukseid sättinud. Agin oli minu omadega ametis olnud.

„Mulle on auks teile meie tagasihoidlikke talumaid näidata.” Ema asus juhtima. Me väljusime väravast madalas müüris, mis oli siseõue põhjapiir. Kaste ei olnud veel murul kuivanud ning maapind ja õhk olid jahedad ning täis lõhnu. Iskan kõndis minu kõrval ja Lehan mõni samm tagapool.

Meil oli meeldiv hommikupoolik. Iskan oli tähelepanelik ja esitas intelligentseid küsimusi talu kohta ja kõige kohta, mida isa kasvatas, uuris, kui palju töölisi ja teenijaid meil oli, päris meie esivanemate ja traditsioonide kohta. Ma ei olnud just tihti oma ema nii reipa ja jutukana näinud; isa kõrval lasi ta enamasti tollel jutulõnga hoida ja kui lapsed kaasas olid, pidi ta alalõpmata manitsusi ja häid nõuandeid jagama. Aga nüüd paistis ta olevat täis teadmisi talupidamise ja lillede kohta. Iskan kiitis ema vürtsiaeda ja tema lillepotte, mis tõstis ema tuju, ja kui Iskan lubas vürsti enda aiast taimi tuua, ei teadnud ema enam, kuidas oma tänu avaldada.

Iskan kuulas viisakalt kõike, mida ema rääkis. Ta esitas ka mulle aeg-ajalt küsimusi ja lõbustas mind väikeste naljakate kommentaaridega. Ta vaatas enamasti Lehanit. Ja ma sain aru, et ta oli ka palees niimoodi teinud. Lehan oli vaid neljateistkümneaastane, tal polnud just palju öelda. Minuga oli huvitavam vestelda. Aga tema oli palju kaunim. Ja mu süda valutas, ent hakkasin juba valuga harjuma. Ma polnud esimene tüdruk, kellega selline asi juhtus. See läheb kindlasti üle ja ühel heal päeval külastab mõni noormees meie talu minu pärast ning võib-olla ei pane ta mind kaneeli ja mee lõhna tundma, aga ma võiks sellega harjuda.

Kui isa ja Tihe tagasi tulid, saadeti meid tüdrukuid tagasi oma tegemiste juurde ja Iskan sõi meestega koos kerge lõuna, enne kui ta taas Arekosse sõitis. Tihe otsis meid üles, kui me baldahhiini all ilukirja harjutasime.

„Väga tore mees, see Iskan ak Honta-che,” lausus ta ja istus Agini jalgade juurde. Ta müksas justkui kogemata tema käsivart, nii et pintslitõmme läks viltu. Agin ohkas ja Tihe irvitas.

„Kas te teadsite, et ta on juba ühe korra lahingus käinud? Ta läks kaasa vürsti vanima pojaga, kui Nernais ülestõusu maha suruti. Iskani strateegiaga nad lahingu võitsidki.”

„Seda võis arvata,” laususin ma hapult ja panin pintsli käest, enne kui Tihe ka minu rulli oleks ära rikkunud. Talle tegi oma õdede narrimine palju nalja, aga võõraste seas oli ta alati meie poolel.

„Mida sa sellega silmas pead?” Tihe sirutas oma pika kogu patjadele välja ning kissitas heleda suvetaeva poole silmi. Ta oli viimase aasta jooksul tohutult kiiresti kasvanud ning oli nüüd pikem kui isa. Ta oli minust enam kui aasta noorem ja vähemalt niisama palju oma isiku tähtsusest sisse võetud kui Iskan.

„Ma pean silmas, et ka Iskan paistab olevat mees, kes on veendunud, et kogu edu on tema teene ja kõik ebaõnnestumised kellegi teise viga.”

Agin pahvatas naerma, kuid Tihe viskas mind padjaga ja mul oli hea meel, et ma pintsli käest olin pannud.

„Plikad ei saa millestki aru,” ütles Tihe õrritades. „Iskanit on lapsest peale koolitatud valitsema. Ta on oma isa parem käsi, palees pole midagi, millest ta ei tea või kus tema käsi mängus pole. Ta on sündmuste keskmes. Mitte tolmusesse vürtsiaeda unustatud nagu mina. Kui järgmine kord sõda tuleb, tahan ma osa võtta!”

„Kas sa tõesti usud, et Iskan on päris lahingust osa võtnud? Tema ja vürsti poeg istusid lahinguväljast kaugel olevas telgis, jõid veini ja mängisid pochasid.”

Agin viskas mulle lõbustatud pilgu. „Sa ei laula talle just kiidulaulu.”

„Miks ma peaksingi? Üks enesekeskne noor mees on teise sarnane, kas ta on siis vesiiri poeg või vürtsikaupmehe oma.” Ma tõusin üles. „Ma olen kirjutamisest väsinud. Kas me ei võiks oma uusi jakke hakata kavandama? Ma tahaksin ühte safranivärvi siidist jakki.”

Niipea kui me hakkasime riietest ja õmblemisest rääkima, jättis Tihe meid omavahele ja keegi ei maininud enam sel päeval Iskanit. Ja siiski kajas tema nimi mu kõrvus. Iga löögi ajal, mis mu süda lõi, laulis see ikka uuesti ja uuesti. Iskan. Iskan.

Iskan.
Pärast seda hakkas Iskan meid tihti külastama ning külaskäigud omandasid peagi tuttava vormi. Ta tuli õhtu hakul ratsa, pärast seda kui tema kohustused palees olid seks päevaks lõppenud, ja veetis päeva isa, ema ja Tihe seltsis. Järgneval päeval, kui isa ja Tihe olid talu toimetustega ametis, olime meie ema ja õdedega need, kes teda lõbustasid. Mõnikord jalutasime mööda talumaid või lähedal asuvates vürtsimetsades ringi. Kui oli liiga palav, istusime sees ja Iskan vaatas pealt, kui meie õmblesime või tegime midagi muud sobilikku, ja me vestlesime või siis mängisid isa muusikud meile. Valust mu südames sai nende külaskäikude tuttav ja pidev tagapõhi. Ma õppisin sellega elama. Agin lõpetas nöökamise. Ka tema nägi ilmselt, kuidas Iskan meie noorimat õde vaatas. Ainus, kes ei paistnud seda märkavat või ei hoolinud sellest, oli Lehan ise. Talle meeldis tähelepanu, see oli selge, aga ma usun, et ta suhtus Iskanisse umbes nagu Tihesse: õeliku kiindumusega. Ja ma usun, et vaatamata oma edevusele või just seetõttu, ei rahuldunud Iskan sellega. Seepärast jätkas ta oma külaskäike, ilma et oleks otsustava sammu teinud ja Lehani kätt palunud.

„Ta on nagu ebakindel kaupmees, kes katsub kotikesi ja nuusutab kaneelipurki, suutmata otsust langetada ja pakkumist teha,” ütles isa ühel päeval, kui Iskan oli tagasi pealinna ratsutanud. Talle meeldis Iskan ja ta ootas rõõmuga tema külaskäike, ent oli samas ärritunud, et too iial asja juurde ei asunud.

Me istusime varjutoas ja vestlesime, kui eri suuruses ööliblikad ümber õlilampide tantsisid ja oma tiibu kõrvetasid. Lehan punastas ja läks toa teise otsa, et lampe täita. Ta teadis, et see oli tema, kellele isa vihjas, ja ta tundis end alati ebamugavalt, kui teised tema tulevikust rääkisid.

„Sa tead, kuidas sellistel kaupmeestel läheb,” vastas ema ja lõikas oma õmblustöö niidi läbi. „Nad kaotavad parimad tehingud.”

Isa läitis piibu ja tõmbas mõtliku mahvi. „Selles on sul õigus, Esiko. Aga senini pole keegi ühtki pakkumist teinud.”

„Ei, aga ta on veel nii noor. Ma usun, et paljud meie sõpradest peavad kohatuks lasta oma poegadel pere noorimat tütart kosida, kui kaks vanemat on alles kodus.”

Agin ja mina vaatasime teineteisele otsa. Polnud midagi öelda. Agin oli ikka veel ainult kuueteistkümnene, vaevalt meheleminekueas, kuid mina olin peaaegu kakskümmend. Keegi ei olnud veel mu isa juurde minu kätt paluma tulnud.

„Ma arvan, et sellega pole kiire. Lehanil on võimalus täiskasvanumaks saada. Ilmselt on see vaid minu kaubitsejavaim, mis tahab tehinguga valmis saada niipea kui võimalik.”

Ema ja isa olid palju kordi püüdnud Lehanilt pärida, mida ta Iskanist arvab, kuid neil õnnestus temalt välja pigistada vaid, et mees on armas. Nad ei tahtnud tüdrukut vastu tema tahtmist mehele panna, kuid tal ei paistnud ka midagi selle vastu olevat. Niisiis lasid nad asjadel oma teed minna. Ja mina otsustasin, et pean südame selle rumalusest vabastama.

Kümne päeva pärast külastas Iskan meid jälle. Kuid ta tuli peaaegu tühja majja. Isa ja Tihe olid itta sõitnud, et uusi baotaimi osta, kuna kogu taimestik oli kõvas suvekuumuses kannatada saanud. Kõige hullem palavus hakkas mööduma ja poole kuu pärast või nii pidid sügisvihmad algama. See oli parim aeg vürtsipuude populatsiooni uuendamiseks. Agin oli meie tädi poole sõitnud, et aidata tal õmmelda pruudiriietust tema vanimale tütrele, meie nõbu Neikale. Too pidi abielluma niipea, kui sügisvihmad lõppesid. Ja Lehan oli mingisse vinduvasse suvekülmetusse haigestunud ning lamas voodis, sel ajal kui kõik maja teenrid võistlesid üksteisega, et teda külmade ja kuumade jookide, kompresside ja koduste ravimitega poputada. Sel õhtul istusime emaga kahekesi päikesetoas. Ema tikkis Lehanile kraed (ma ei saanud midagi parata, et see tundus samuti pruudiriietusena) ja mina lugesin Haong ak Sishe-chu õpetusi ette. Ta on alati üheksast meistrist mu lemmik olnud, kuna segab filosoofiat ajalooga. Me olime kolmanda rullini jõudnud, kui Aikon ukse avas ja Iskani sisse juhatas. Ma rullisin raamatu kokku, ent Iskan viipas, et mind takistada.

„Palun ära lase end segada.” Ta naeratas. Ema kummardus oma õmbluse kohale ja mina kõhklesin, kirjarull käes. Tundus, nagu narriks ta mind oma tavapärasel kombel, aga kas ta tõesti teeks seda ema juuresolekul? Ta istus rätsepaistes oma tavalisele padjale maha ning vaatas mind julgustavalt. Mu süda tegi uperpalli ja ma kortsutasin otsaesist, rullisin Haongi lahti ja hakkasin uuesti lugema.

Iskan kuulas tähelepanelikult terve kolmanda rullraamatu ja pool neljandatki ära, enne kui ta – kui ma lonksu jääteed võtsin – küsis, kus ülejäänud perekond on. Ma lasin emal vastata. Kui ta rääkis, et Lehan on haige, jälgisin ma Iskani nägu hoolikalt. Ta küsis viisakalt, kuidas tema enesetunne on ja kas ta saab midagi tema heaks teha, kuid ma ei leidnud tema silmist ega näojoontest kõige õrnematki rahutuse märki. Mu süda lubas endale veel ühe kukerpalli. Kuid suvekülmetus polnud muidugi midagi, mille pärast muret tunda.

Siis aga pöördus Iskan minu poole. „Siis peame homme end kahekesi lõbustama, Kabira-cho. Mida me peale hakkame?”

Ma langetasin pea ja üritasin näida ametis oma raamatute kokkurullimisega.

„Sa võiksid ju Iskan-chele allikat näidata, Kabira.” Ema pani õmbluse käest.

„Allikat? Sellest pole sa rääkinud, cho?”

Ma ei olnud kunagi Iskanile allikat näidanud. See ei olnud oaki, keelatud. Kuid see oli püha. Kõik Karenokoi piirkonnad olid rajatud mingi püha paiga ümber: jõe, järve või nagu Renka piirkond, allika ümber.

„Meie perekond on Renka püha allika, Anji valvaja,” vastasin ma vastu tahtmist. Täpselt nagu ma olingi arvanud, itsitas Iskan lõbustatult.

„Ma olen Anjist kuulnud. Oma amme muinasjuttudest, väikese poisina.”

„Allikas on vägagi tõeline,” vastasin ma tusaselt.

„Selles ma ei kahtlegi.” Iskan nõjatus taha, nähtavalt minu reaktsioonist lõbustatult. „Aga paljud ei kutsuks seda pühaks.”

„Vana usk on peaaegu tervest Karenokoist kadunud,” ütles ema. „Aga traditsioonid elavad paljudes paikades edasi. Minu ämm hindas allikat kõrgelt ja kandis selle eest hoolt, nii nagu alati on minu mehe suguvõsas tehtud. Ja ta õpetas mu vanimale tütrele traditsiooni jätkamist.”

Ei tundunud just päris õige, et ema sellest võõraga rääkis, ja ma nihelesin oma kohal. Kuid allikas polnud ju saladus, ka seda, et mina olin allika valvaja, ei peetud salajaseks teadmiseks. Aga mida isaema mulle õpetanud oli, seda ei teadnud keegi peale minu. Seetõttu ei mõistnud nad ka täielikult Anji tähendust. Eriti ema, kes oli arvanud, et isaema oli minevikus kinni, ja oli olnud ärritunud, et ta nii palju aega raiskas oma õpetustega ja mind isegi öösel allikale viis. See ei olnud sobilik. See oli vaid vana ebausk. Ema oli praktiline naine. Ta mõistis seda, mida näha ja katsuda sai, ülejäänul polnud tema silmis mingit väärtust.

Ta ei teadnud, et palju sellest, mida ta oma kodus näha ja katsuda sai, tema enese varandusest, oli seal tänu Anjile. Ta ei teadnud, et allikas mõjutas meie viljasaaki, meie tervist ja õnne.

„Mulle oleks suur au teie püha paika näha,” lausus Iskan ja kummardas kergelt minu poole. „Hommikul, koiduvalgel?”

Ta teadis, et olen varakult jalul. Ma mõtlesin järele. Kuu kasvas ja täiskuuni oli vaid mõni päev jäänud. Anji oli tugev ja hea. Miks ka mitte? Ehk õnnestub mul sellele upsakale mehele natuke alandlikkust õpetada. Tal tuleb veel oma üleolev uskmatus alla neelata!

Ma lõin ürikukirstu kaane pauguga kinni.

„Nagu teile sobib, che.” Ma naeratasin talle magusalt, ja kui ta kulmud kõrgele kerkisid, mõistsin korraga, et see oli ehk esimene kord, kui ta mind naeratamas nägi.
Me kohtusime järgmisel hommikul teerajal, mis viis allika juurde. Mul olid kaasas luud, kauss, väike savikann veega ning Aikon, isa truu teenija, kuna ma ei tohtinud olla isekeskis mehega, kes ei kuulunud perekonda. Iskan seisis ja vaatas Areko poole, mis paistis varajasest hommikuudust nagu virvendav nägemus sädelevatest katustest ja suitsukoonaldest. Ta oli kindlasti kärsitu. Raiskas siin aega minu, vanatüdrukuga, kui ta oleks võinud tagasi palees olla ja … mida iganes ta seal tegi. Hurmas ilusaid tüdrukuid või puhastas vürsti kingi. Ta ei rääkinud kunagi täpsemalt, missugused tema ülesanded õukonnas olid, kuid andis meelsasti mõista, et see, mida ta tegi, oli hirmus tähtis ja kõrgelt hinnatud. Ma purjetasin temast mööda.

„Järgne mulle,” ütlesin ma tervituse asemel. See oli lubatust ebaviisakam, eriti sellise kõrge seisusega külalise vastu. Kuid Iskanis oli midagi, mis pani mind alailma okkaid turri ajama.

Ta kiirustas mulle järele mööda teerada, mis lookles meie talu taga asuva mäe poole. Oli hilissuvi ja kogu rohi oli kuivanud. Mägi nägi pruun ja surnud välja ning meie kingad ajasid tolmu üles. Kõige hullem kuumus oli üle ja varsti pidid sügisvihmad tulema. Nüüd tabasin ma end lootmast, et need veel niipea ei saabuks. Mitte enne, kui ma olin Iskanile koha kätte näidanud.
Me jõudsime kohani, kus teerada pöördus üles vasakule, ja läksime edasi kuni kalmuni, mis asus mäe tipus. Seal keerasin ma paremale, vaevalt aimatavale rajale, mis viis läbi kahiseva kuiva rohu ümber künka. Mu kingad läksid kastest tumedaks.

„Nii kiire, cho,” ähkis Iskan. Ma sain aru, et ta ei olnud nagu naabertalude noored mehed: harjunud pikkade ratsasõitude ja raske tööga. Paleekoer, vaat see ta oligi. Harjunud meelispalade ja poputamisega, ei millegi muuga. Ma teadsin seda. Miks siis ei suutnud mu süda lakata võbelemast, kuuldes tema häält nii minu lähedal? Miks pidi teadmine, et ma sain teda sel ainumal hommikul endale hoida, olema nii magus, et mu jalad lendasid kui pääsukesed?

Kui me olime ümber mäe jõudnud ja peaaegu mäelõhe juures, keerasin ma end ringi.

„Aikon, oota siin.”

Aikon kortsutas oma niigi kurrulist laupa, kuid ei öelnud midagi. Ma saatsin talle rahustava naeratuse. „Me oleme siinsamas allika juures. Kui on vaja, siis kutsun ma sind.”

Iskan laiutas käsi. „Cho, ma palun sind. Ära karda minuga koos olles.”

Ma surusin huuled kokku ja heitsin talle pilgu. Ta naeratas laialt. „See on püha paik. Natuke austust, che.”

Ta manas ette sobivalt alandliku näo ja noogutas. Me läbisime viimase lõigu koos vaikuses. Mäelõhe on vaevu märgatav, enne kui sellega kohakuti jõuad. Pole kuulda mingit sulinat, see on justkui tume, silmatorkamatu pragu künka küljel, idapoolsel jalamil. Ma astusin ees mäelõhe suudmesse, Iskan, vesiiri poeg, tihedalt kannul.

Kui mäelõhe jahe õhk ja allikavee lõhn mulle vastu lõid, muutusin ma täiesti rahulikuks. Kogu ärritus ja südamekloppimine kadusid. Ema võis öelda, mida tahtis, aga see siin oli püha paik. Igivana koht, kus hardalt austati jumalikku, looduse tasakaalu. Ma tundsin seda iga kord, kui allikale tulin, ja mul oli võimatu aru saada, et kõik ei adunud sedasama. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja lasin rahul endast üle voolata. Seejärel astusin ma sisse.

Anji oli kaugel mäelõhe sügavuses. Mägi oli siin paljas ja miski ei kasvanud ses hämaruses, miski peale sametpehme sambla, mis oli roheline ja värske ka nüüd, pärast pikka põuaperioodi. Allikavesi moodustas vastu mäekülge väikese peegli, mitte suurema kui kaks päikese kätte kuivama pandud siidsalli. Allikat ümbritsesid ühtlased valged kivid, mis keegi oli sinna mitu põlvkonda varem paigutanud. Tuul oli vastu kive puhunud mõned surnud lehed ja ma pühkisin need kaasa võetud luuaga hoolikalt ära. Üks leht liugles tumeda vee pinnal ja enne kui ma selle ära korjasin, sosistasin sõnu, mida isaema mulle oli õpetanud. Mitte miski, mis oli surnud, ei tohtinud püha vett reostada. Nagu tavaliselt üllatusin ma, kui külm tundus vesi vastu mu sõrmeotsi. Ma kummardasin ette ja nägin omaenda nägu vaikselt pinnalt vastu peegeldumas. Vahel võis allikas ka midagi muud näha. Tulevikus juhtuvaid asju. Minevikusündmusi.

Üks nägu ilmus minu näo kõrvale ja ma kangestusin. Ma olin Iskani juuresoleku mõneks hetkeks täielikult unustanud.

„Väga maaliline. Ja mulle tõesti meeldib jahedus.”

Ma sirutasin selga. Mu põsed tulitasid.

„Anji suudab rohkemat, kui jahedust anda.” Ma võtsin savikannu välja ja näitasin talle. „See on tavaline vesi talu kaevust.” Ma tõmbasin korgi välja ja rüüpasin ühe lonksu. „Ma ei pannud mürki sisse, kas näed?”

Iskan kergitas lõbustatult kulme, ent ei lausunud sõnagi. Ma kummardusin, sosistasin Anjile tänu ja täitsin kausi tema külma veega. Seejärel läksin ma mäelõhe suudme juurde. Mu pilk langes kahele ohakale, mis kasvasid otse avause serval täiesti kuiva ja surnuna. Hoidsin kaussi üleval, et Iskan näeks, mida ma teen, ja valasin allikavee lääne pool kasvava taime peale, aeglaselt ja hoolikalt, nii et kuivanud maa võis iga tilga endasse imeda. Seejärel valasin ma samamoodi kaevuvett idapoolse taime peale. Iskan toetus vastu kaljuseina, käed vaheliti rinnal.

„Nii. Kohtume siin kolme öö pärast, täiskuu ajal.” Ma vajutasin korgi jõuga kannu peale, keerasin end ringi ja läksin ümber mäe, ilma et oleksin Iskani reaktsiooni ära oodanud. Aikon ootas mind teekäänakul, näol tõsine ilme. Mu käed olid higised ja ma suutsin vaevu hingata. Mida ma just teinud olin? Komistasin kivi otsa ja Aikon pidi mind toetama, et ma maha ei kukuks. Olin kutsunud ühe mehe, mehe, keda mu vanemad pidasid minu õe kosilaseks, ma olin kutsunud ta endaga öösel kohtama. Üksinda. Sest ma teadsin, et ei võtaks endaga kedagi kaasa. Ma teadsin, et kohtaksin Iskanit täiesti üksinda, ja mu põsed õhetasid häbist. Kuid ma ei kahetsenud.
Kolme järgneva päeva jooksul olin ma eeskujulik tütar ja õde. Ma hoolitsesin Lehani eest, kelle palavik oli alanenud, aga kes ikka veel oli jõuetu ja nõrk. Ma aitasin ema kõigis tema tegemistes. Ma ohverdasin esiisade hingedele kalmul mäe otsas. Ma teenindasin isa ja Tihet, kui nood koju jõudsid, väsinud pikast reisist ja mures baotaimede selleaastase kõrge hinna pärast. Kõik selleks, et mitte mõelda, mida ma teinud olin. Mida veel kavatsesin teha.

Täiskuuöö oli pilvitu ja selge. Ma istusin oma toas ja ootasin, et terve maja vajuks sügavasse unne. Alles kaugelt pärast südaööd julgesin ma välja hiilida.

Salapärased linnud laulsid mäe ümber põõsastikus, kui ma tuttavat teerada pidi mäejalamile jalutasin. Värvid, lõhnad, hääled – kõik oli teistsugune. Isegi mina olin öösel teistsugune. Minust sai keegi teine. Naine, kes hiilib välja, et kohata meest, keda ta armastab, hoolimata sündsusest, perekonnast, tagajärgedest. Oma häbi, oma kõhklused, kõik selle jätsin ma seljataha. Just sel hetkel olin ma vaba. Vabam, kui ma kunagi pärast seda olin. Ma näen seda matka mäe otsa tihti unes. Minu unedes on see ääretult pikk. Vahepeal hõljun ma maapinna kohal. Varjud on sinised, kuu hiigelsuur ja õhk mu naha vastas jahe. Lõhnab kaste ja mulla ja etse järele. Unes tundub kõik tõeline, teravselge. Vabadusja õnnetunne panevad mu rinna peaaegu lõhkema.

Uni lõpeb alati samamoodi. Minu unemina saab teadlikuks millestki, mis läheneb. Millestki suurest ja mustast, mis pimestab kuu ja tähed. Ma püüan karjuda. Siis ma ärkan, oma voodis, öötaevas laiumas teisel pool akent. Mu süda vasardab ja ma tean, et on juba liiga hilja.

Liiga hilja, et karjuda.
Iskan ootas mu saabumist. Ta istus, selg mäelõhe pimeda suudme poole. Tema kõrval tõusid siluetina esile kaks kuivanud ohakat. Idapoolne, millele ma olin valanud kaevuvett, nägi välja samasugune nagu kolme päeva eest. Kuid läänepoolsele, millele ma olin valanud Anji vett, oli juure juurde tekkinud käelabapikkune uus võrse.

„See võib kokkusattumus olla,” oli varjust kuulda Iskani häält. „Võib-olla oled sa siin iga päev käinud ja seda kastnud, sellest peale, kui me siin käisime.”

Kuid ma kuulsin tema hääles kahtlust. Läksin tema juurde ja istusin ta kõrvale maha. Pimeduses ei näinud ma tema näoilmet.

„Anji võib anda elu ja rikkust, kui tema vett õigel ajal võtta. Ja ta võib surma ja laastamist tekitada, kui valel ajal vett võtta. Allika jõud on igivana. Mu isaema ütles, et kõigil pühadel paikadel eri piirkondades on olnud jõud, kuid paljud neist on inimese ahnusest nõrgestatud või lihtsalt unustuse hõlma vajunud.” Kui ma pea Iskani poole keerasin, kõlisesid hõbeketid mu juustes. „Allikas on meie pere heaolu alus. Selle eest on hoolt kandnud ja seda kasutanud suguvõsa kõige vanemad tütred, põlvkond põlvkonna järel.”

Minu isaema ei oleks heaks kiitnud, et ma jutustan Anji saladusest kõrvalisele isikule, kuid öö ja kuuvalgus olid kõik minu kahtlused eemale peletanud. Ma ei tundnud isegi südametunnistuse torget. Istusin siin, Iskani kõrval, ainult mina ja tema, ja oleksin mida iganes öelnud, et ta mind usuks. Mind näeks.

„Nii et mitte keegi peale sinu ei tea sellest?” Tema hääl oli täis kahtlust. Sarkasmi.

Ma võtsin ta käe, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi. Nagu mul oleks õigus teda niimoodi puudutada. Tema käsi minu omas oli pehme ja soe.

„Tule,” ütlesin ma ja tõmbasin ta jalule. Ma juhtisin ta mäelõhesse, ilma tema käest lahti laskmata. Mu süda kloppis rinnus ja suu oli kuiv. Kuid mu pea oli selge ja mõtted nagu kalad vees. Mäelõhes oli pime, kuid mu jalad tundsid teed ja ma juhatasin Iskani otse allika juurde. See sädeles hõbedaselt kuuvalguses.

„Vaata vette,” sosistasin ma talle. „Mida sa näed?”

Ta kummardus ette, laisalt ja huvitult.

„Ma näen iseennast. Ja kuud. See paistab. See …”

Kõne katkes. Ta vaikis. Laiskus kadus ja terve ta keha tõmbus pingule, muutus ärksaks. Ma ei vaadanud vett. Vaatasin teda.

Ma hoidsin ikka veel ta kätt.

Äkki keeras ta end ringi, tõmbas mind enda ligi.

„Mis see on?” Tema hääl oli sosin, kähin. „Mida ma näen?”

„Anji näitab nii seda, mis on juhtunud, kui ka seda, mis võib juhtuda. Mõnikord näitab ta, mida sa maailmas kõige rohkem soovid.”

Ta seisis täiesti liikumatult. Tema käed hoidsid minu õlavarsi nii kõvasti, et see tegi valu. „Miks sa ise ei vaata?”

„Ma tean juba, mis on juhtunud. Ma tean, kuidas mu tulevik välja näeb. Ja ma tean, mida ma soovin.”

Viimase laususin ma väga vaikselt. Suutsin vaevu uskuda, et sõnad tulid minu suust. Iskani nägu oli nüüd minu omale väga lähedal. Tema silmad olid kuuvalguses helendavas näos suured ja tumedad. Ma ei olnud kunagi varem talle nii lähedal olnud. Ta lõhnas kallilt, mandliõlist tema juustes, viirukist palees, hobusest, kellega ta siia oli sõitnud.

Tema keha läbis värelus. Mingi muutus, ma tundsin seda tema kätes, tema haardes minu õlavarte ümber. Kangus ja pinge kadusid ning ta naeratas aeglaselt ja leebelt.

„Sa tead ju, miks ma tervel sel suvel siin olen käinud, Kabira?” Ta kummardus ette, nii et ma tundsin tema hingeõhku oma nahal. See oli veinist magus. „See on sinu pärast.”

Siis suudles ta mind ja see maitses mee ja kaneeli järele.
Pärast seda ööd olin ma kadunud. Mu kehas põles lõke, hullumeelsuse ja hoolimatuse lõke. Ma olin suuteline tegema mida iganes, et Iskani läheduses olla. Ma tegingi seda. Asju, mida olin kuulnud teisi tüdrukuid armastuse pärast tegevat, keelatud asju, millesse ma olin põlastavalt suhtunud. Nüüd olin mina see, kes öösel välja hiilis ja oma armastatut salamisi kohtas. Iskan jätkas meie perekonna külastamist, aga noil öödel, kui ta ühes meie külalistubadest peatus, saime alati allika juures kokku. Mõnikord tuli ta ainult üheks ööks, et vaid mind kohata. Me istusime allika juures ja ajasime juttu. Ma küsisin tema elu kohta palees ja ta rääkis hea meelega. Aga ta ei olnud mees, kes oleks ainult endast tahtnud kõneleda. Varem või hiljem viis ta alati jutujärje minu juurde ja ma jutustasin sellest, mida teadsin teda kõige rohkem huvitavat: allikast ja selle väest. Andsin talle edasi kõik, mida mu isaema mulle õpetanud oli ja mida ma ise oma intuitsiooni ja uudishimu kaudu olin õppinud. Et vesi, mis on võetud allikast kasvava kuu ajal, on hea ja annab jõudu, tugevust ja tervist, kuna vesi, mis on võetud kahaneva kuu ajal, on ohtlik ja täis roiskumist, haigust ja surma. Ent need polnud Anji suurimad jõud. Allikas on olnud minu suguvõsale põlvest põlve teadmiste allikas.

„Mu ema ei usu Anji väkke, aga mu isa teab sellest,” rääkisin ma ühel ööl Iskanile. Sügisvihmad olid alanud, aga just sel ööl ei sadanud. Pilveräbalad tormasid üle kahaneva kuu ja me olime tuule eest mäelõhesse varjule läinud. Iskan oli teki märja maa peale laotanud, kuid niiskus imbus sellest läbi ja ma värisesin. „Me ei räägi sellest kunagi, kuid ta kuulab mu nõuandeid. Ma hoiatan teda saabuva põua eest, üleujutuste ja kahjurite eest. Ma külastan Anjit ja teatan talle siis, millal külvata ja millal saaki koristada. Ta edastab sõnumid meie naabritele. Targad on õppinud kuulama ja nende talud on õitsval järjel ja nende varandus kasvab meiega võrdselt.”

„Aga sel suvel tabas teid ju põud?” ütles Iskan. Ta oli mõni kohtumine tagasi võtnud kaasa lambi ja peitis seda meie kohtumiste vahepeal mäelõhes. Selle soe valgus pani tema kõrged põsesarnad ja mandlikujulised silmad helendama. Ma suutsin vaevalt teda vaadata, nii ilus oli ta.

„Jah, ja Anji ennustas seda. Aga mida saab põua vastu teha, kui vesi kanalites otsa lõpeb? Isa valmistas end ette sellega, et varus piisavalt hõbedat, millega kuivanud taimi asendada.”

„Kuidas sa näed? Kas need on selged pildid, mis näitavad sulle tulevikku?”

Ma raputasin pead. „Rohkem nagu tunded, mis minust läbi käivad, pildid minu peas ja peegeldused vees, kõik kokku. Ja alati pole neid nii kerge tõlgendada, isegi mitte minul, kes ma olen aastaid seda harjutanud. Mõnikord näitavad need asju, mis on juba juhtunud.”

„Mis kasu sellest oleks?” Iskan sirutas end tekil välja, käed pea all. Niiskus ja jahedus ei paistnud talle külge hakkavat.

„Anji ei ole kasu. Anji on igivana jõuallikas, sõltumatu ja vaba. Mida meie surelikud sellega peale hakkame, sõltub meist endist.”

„Te oleksite võinud ju oma naabreid ka mitte hoiatada,” lausus Iskan aeglaselt. „Siis oleks teie talu varsti kõige rikkam Renkas.”

„Vägi hoidku!” Ma joonistasin sõrmedega oma rinnale ringmärgi. „See tähendaks, et kasutaksime tasakaalu valesti. Kes teab, kuidas see meid mõjutaks. Või Anjit ennast.”

„Ma oleks pidanud teadma, et sa oled selle jaoks liiga õiglase meelega,” ütles Iskan.

Ma ajasin selja sirgu. Ta piidles mind ja nägi, et ma olin solvunud. Sõna lausumata sirutas ta käe välja ja tõmbas mind enda ligi. Tema huuled toitsid tuld, mis minu sees põles, ja ma ei tundnud enam mingit külma ega niiskust.
Allikas muutus mulle veel tähtsamaks kui varem. Nüüd oli see meie koht. Ma külastasin seda tihti ka päevasel ajal, et surnud lehti ja umbrohtu eemaldada, õli lampi juurde valada ning istuda ja Iskanist unistada. Ta ei käinud enam nii tihti tervel perel külas ja mu isa ärritus süvenes. Ta polnud isale ka selgeks teinud, et ta minu pärast meil käis, vaid oli endiselt sõbralik ja tähelepanelik kõigi tüdrukute vastu. Kuid ta käis üha sagedamini öisel ajal, mitu korda kuu jooksul. Iga kord, kui me kohtusime, ütles ta mulle, millal ma teda järgmine kord võisin oodata.

Seepärast olin väga üllatunud, kui ühel pärastlõunal leidsin allika juurest savi seest jalajäljed. Ma ei olnud Iskanit viis päeva näinud – kas ta oli siin käinud? Kas ma olin temast valesti aru saanud? Või oli see keegi teine, kes allikat külastas? Ma kontrollisin õli lambis ja see oli täis nagu viimane kord, kui seda paar päeva tagasi täitsin. Võib-olla polnud see siiski Iskan, vaid keegi teine.

Järgmistel öödel sain ma vaevalt sõba silmale, tõusin igal ööl üles ja vaatasin mäelõhe poole, kuigi see ei paistnud meie talust. Mõelda, kui ta oli allika juures ja pahane nüüd! Mõelda, kui ta ei tulegi tagasi! Minu mõtted ei andnud mulle rahu. Kui lõpuks jõudis kätte öö, mil pidin Iskaniga kohtuma, oli mu keha tuline nagu palavikus. Ma riietasin end värisevate kätega kõige kaunimasse jakki, mis mul oli, värvisin oma silmi söega ja piserdasin jasmiinilõhnalist õli juustesse. Oma juuksekette ei julgenud ma pähe panna, nende kõlin oleks mind reetnud. Paljajalu hiilisin ma siseõue ja panin kingad jalga alles siis, kui olin välisukse enda taga ettevaatlikult sulgenud. Terve tee kuni mäelõheni käisin ma nagu nõeltel. Kedagi ei istunud lõhe ees ja mu süda jõnksatas. Ma läksin kobamisi läbi pimeda avause sisse, mu jalad keeldusid teerada iseenesest leidmast, nagu neil tavaks oli. Ma ei kuulnud midagi muud kui omaenda südamelööke.

Keegi seisis kummargil allika kohal. Ma tundsin ära laia selja ja tumedad juuksed. Kergendus oli nii suur, et nuuksatasin, ja Iskan keeras end ringi.

„Täna öösel on täiskuu,” lausus ta. Ja siis: „Mis sinuga on?”

„Ma arvasin, et sa olid siin käinud,” vastasin ma ja püüdsin häält rahulikuks teha. „Ma nägin jälgi allika ümber. Ma kartsin, et olin eksinud päevaga, mil me pidime kohtuma.”

„Ei, ma ei ole siin käinud,” vastas ta kergelt. „Lähme, mul on vürtsikooke kaasas, vürsti enda peakoka valmistatud.”

Ta läks teki juurde, mille ta oli juba selle tavalisele kohale valmis pannud, ja läitis lambi. Selle pehmes valguses nägin ma pruunide kookidega hõbetaldrikut, kaht anumat ja üht veinikannu. Mu süda tegi jõnksu. Ta oli mind oodanud.

Me istusime ja ajasime juttu nagu tavaliselt ning ta rääkis ühest reisist, mis ta oli teinud koos vürsti ja oma isa, vesiiriga, Renkast ida pool asuvasse Amdurabi piirkonda, kus sealne maavalitseja oli vürsti auks korraldanud ilutulestikuga suure peo. Ma neelasin iga ta sõna. Iskan oli jälle siin. Minu juures. Need meie ühised ööd olid kui saladuslikud kalliskivid, mida ma endaga kaasas kandsin ja mida keegi teine ei näinud.

„Rääkides Amdurabist,” sõnas Iskan ja pistis veel ühe koogi mulle suhu. „Kas sa oled kunagi allikas näinud, mis teistes piirkondades toimub?”

Ma pühkisin mõned purud huultelt ja neelatasin. „Ei. Anji on Renka allikas. Ta saab oma jõu sellest pinnast ja nendest mägedest. See, mis kusagil kaugemal toimub, on kellegi teise asi. Amdurabis on minu meelest pühaks paigaks Harani mägi.”

„Kas seepärast Anji näitabki sulle, mis just sinu perekonnas toimuma hakkab?”

„Ma ei tea. Ma arvan, et mida lähemal miski on, seda selgemalt on see Anji vetes tunda. Aga mina näen seda, mis minusse ja mu lähikonda puutub. Sa oled ju näinud allikat täiskuu ajal, sa näed kindlasti hoopis midagi muud.”

Iskan ei rääkinud mulle kunagi, mida ta vees näinud oli. Ta noogutas järelemõtlikult. „Ma ei oska veel nägemusi nii hästi tõlgendada kui sina. Kõik on nii katkendlik ja raskesti arusaadav. Aga ma harjutan.”

Ta hüppas püsti ja tõmbas mind jalule. „Lähme!” Ta võttis kaks kaussi ja valas neist viimased veinilonksud välja. „Lööme täiskuuveega kokku!”

Ta täitis anumad Anji veega ja andis ühe mulle. Siis tõstis ta enda oma taeva ja öö poole üles. „Meie terviseks, tuleviku terviseks!”

Ma tõstsin oma anuma ja jõin külma vett, mõeldes endale ja Iskanile ja tulevikule ning tundus, nagu terve mu keha laulaks puhtast rõõmust.
Nood paar Iskani sõna andsid mulle lootust, et ta palub varsti isalt minu kätt. Kuid talv tuli kuivade, külmade kirdetuultega ja Iskani külaskäigud pere juurde jäid järjest harvemaks. Me kohtusime ikka veel aeg-ajalt allika juures, aga ka seda juhtus üha harvemini. Iskan vabandas end sellega, et isa ei saanud teda nii tihti minema lasta.

„Ma olen isa ametis asendamatu,” ütles ta, kui me kägaras teki all istusime ja mu hambad külmast plagisesid. „Ta ei saa ilma minuta hakkama, seda ütleb ta iga päev. Isa on vana ja ta ei suuda enam õukonna intriigidel niimoodi silma peal hoida kui mina. Ja see on ülimalt tähtis, et vesiir teaks kõike, mis tema valitseja õukonnas sünnib. Mitmel moel olen ma vürstile kõige tähtsam mees. Tähtsam kui tema verevaesed pojad, see on küll kindel.” Ta mühatas. „Tead sa, vürst kinkis neile kõigile uued hobused, kõigile seitsmele. Väga ilusad hobused, läänest, Elianist. Ta külvab nood kõlbmatud tolad kingitustega üle, kui tegelikult olen see mina, kes talle mingit kasu toob!”

„Sa said ju sügisel uue mõõga, vürsti enese käest,” tuletasin ma talle ettevaatlikult meelde. „Kui paljud võivad sellega kiidelda? Ta kohtleb sind kui oma paremat kätt, kui oma mõõka.”

Iskan hammustas põske. Tormipilv liugles mööda ja tema nägu läks tasapisi heledamaks. „Nii see on, muidugi. Ta oleks loll, kui ta sellest aru ei saaks.”

Ma neelatasin. Vürst oli püha mees. Niimoodi temast rääkida tundus ohtlik. Nagu pühaduseteotus. Kuid Iskan rääkis tihti nii ja ma mõtlesin, et tema jutt kõlas õukonnas kindlasti teistmoodi kui meie, tavaliste inimeste vahel.

„Aga Kabira, sa mõistad ju, et see tähendab, et ma ei saa nüüd mõnda aega siia tulla. Võib-olla kevadel, kui soojemaks läheb.” Ta tõmbas teki meile tihemini ümber. „Sellest külmast ei saa ma lahti enne, kui koju paleesse jõuan.” Ta suudles mu laupa ja tõusis. „Tule, lööme kevade ja soojemate tuulte auks kokku.”

Ta tõmbas mind endaga allika juurde kaasa. Ta tahtis alati juua, kui kuu kasvas. Vesi oli nii külm, et oli valus seda neelata. Iskan kuivatas käeseljaga suud.

„Ma tunnen, kuidas see mulle jõudu annab. Nii kehale kui ka vaimule.” Ta võttis ühe savikannu välja ja täitis selle allikaveega. „See on mulle tagavaraks, kuni me uuesti näeme. Ma saadan siis sinu järele, Kabira.” Ta kummardus ja suudles kergelt mu huuli. „Kevadeni, mu väike lind.”

Ma seisin mäelõhe suudmes ja nägin teda kadumas nõlvast alla, metsatuka poole, kuhu ta tavaliselt oma hobuse jättis. Külm tuul näpistas mu põski, kuid ma tundsin seda vaevalt. Mu süda oli veel külmem.
Sellest sai pikk ja igav talv. Mitte miski ei pakkunud mulle rõõmu ja minu tavaliselt hea tuju oli kadunud. Ainus, kes minu muutumise põhjust aimas, oli Agin. Ma sattusin talle tihti peale, kui ta mind kipras kulmul jälgis. See tegi mind veel vihasemaks ja lõi mind tasakaalust välja, nii et tõmbusin mõlemast õest eemale ja olin palju aega üksi. Ema oli minu pärast mures. Ta arvas, et ma igavlesin, kuna talv on aeg, mil väga vähe toimub. Tema lahendus oli võtta mind naabrite ja sugulaste juurde kaasa. Ma usun ka, et ta arvas, et mul on meest vaja. Ent ükski noormees, keda mu ette tõugati, ei olnud midagi väärt võrreldes minu Iskaniga. Nad ei liikunud sama väärikusega. Neil ei olnud sama huvitavaid lugusid rääkida kui Iskanil õukonnast. Nende huuled ei olnud sama punased. Nende naer ei olnud sama nakatav. Nad ei vaadanud mind sama tumedate silmadega. Ja nad ei pannud mu nahka põlema, nii nagu Iskan üksnes oma kohalolekuga tegi. Ma kardan, et kohtlesin kõiki noid ausaid, õiglaseid noorukeid meie naabrusest ükskõiksuse ja kõrkusega. Mida oli neil pakkuda, mida vesiiri poeg mulle kümnekordselt ei võimaldanud?

Oleksin häbi tundnud, mõeldes sellele, kuidas ma käitusin, juhul kui häbi olnuks tunne, mida ma veel oleks suutnud tunda. Minu maine oli määrdunud, ja kui mu ema alla andis ja lõpetas minu vedamise kõikide perede juurde, keda ta tundis, ei leidunud enam ühtki ema, kes oleks tahtnud oma poega näha abiellumas Malik-cho upsaka tütrega.

Ainus, mida ma vabatahtlikult tegin, oli allika külastamine. Tegin seda iga päev, tihti mitu korda päevas. Ma hoidsin selle ümber oleva maapinna igast lehest ja rohuliblest puhta. Ma kaunistasin Anjit ilusate valgete kividega. Ma istusin tihti talvejakis ja mitme salli sisse mähitult allika serval ja vaatasin selgesse vette, mõeldes Iskanile ja käies mõttes läbi iga seal toimunud kohtumist. Mõnikord nägin, kuidas mu peegelpilt sai õhetavalt punased põsed, kui ma mõtlesin tema suudlustele. Ta oli mind suudelnud. Ta oli mind enda omaks kutsunud. Ta oli öelnud, et tuleb tagasi.

Allikas oli muutunud. Anji ja minu vahel oli alati olnud eriline suhe. Ema oleks mind välja naernud, kui oleks teadnud, et ma nii mõtlen, aga see oli tõsi. Isaemal oli allikat mõista, selle nägemusi tõlgendada, palju raskem kui minul. Aga nüüd tundus, et allikas oli minust ära pööranud. Kui selle kaldal istusin, ei suutnud ma leida üksteisemõistmise sidet. Ta ei olnud minust enam huvitatud. Ma istusin, käsi jääkülmas vees, ja üritasin mõista, kuid Anji ei vastanud. Mulle tundus, et nii Iskan kui ka Anji olid mu hüljanud, ja see viis mind meeleheitele. Ma ei suutnud mõlemaid kaotada.

Järgmisel täiskuul olin ma valmis. Pidin allikavette vaatama, et näha, kas ma suudan mõista, miks Anji on minust ära pöördunud. Võib-olla näitab ta mulle Iskanit, millal ta kavatseb tagasi tulla, milline meie tulevik on. Kõige hullemad talvetormid olid üle ja soojus oli tasapisi hakanud tagasi tulema. Varsti oli tõesti kevad käes. Ta oli lubanud mulle siis sõna saata.

Ma istusin üleni riides oma voodil ja ootasin, kuni majakond magama jääb, nagu igal ööl, kui ma mäest üles Iskani juurde ronisin. Ent nüüd oli see hoopis Anji, kes mu mõtteid täitis. Täiskuu rippus suure ja valgena mu pea kohal, kui ma teerada mööda ümber mäe läksin, ja igal rohukõrrel oli terav kuuvari. Kui ma mäelõhele lähenesin, oli õhk täis Anji väge. Ta oli ärkvel, ta oli tugev! Ma kiirustasin viimase teelõigu, tormasin hingetult mäelõhesse, et teda kohata – ning jäin sammupealt seisma. Eemal vee juures seisis keegi. Ilmselt tegin häält, sest too isik pöördus ringi ja tõstis millegi, mis lõi kuuvalguses sädelema. Mõõga.

„Kes sealt tuleb?”

Ma pidin õnnest ja kergendusest peaaegu maha kukkuma. See oli Iskan.

„Kabira,” sain ma suust. „Sa oled tagasi, che!”

Ta tuli minu juurde. Mõõk oli tal ikka veel käes.

„Mida sa siin teed?” Ta kummardus minu kohale, tema nägu oli pimeduses, tema hääl kare. „Vasta mulle!”

„Ma pidin Anjit külastama.” Ma sirutasin paluva käe tema poole. „Kallis Iskan, miks sa pahane oled?”

„Kas sa pidid mõne teise mehega kohtuma? Kas sa petad mind mu selja taga?” Ta haaras mu randmest ja väänas seda.

„Ei!” Ma neelatasin. Püüdsin meelde tuletada, kuidas ma temaga tavaliselt rääkisin, kui ta selliseks muutus. „Missuguseid teisi mehi võiks sinu kõrval olla, Iskan ak Honta-che, vesiiri poeg, vürsti kõige sätendavam juveel? Minule ei leidu kedagi teist.”

Ta lasi mu käest lahti ja naaldus tahapoole. Lasi kuuvalgusel mõõgaseljal mängelda.

„Kas sa oled mind taga igatsenud?”

„Iga päev, che! Iga hetk. Sa lasid mind nii kaua oodata!”

„Ma olen ka sinu peale mõelnud, Kabira. Tihti, palee üksildastel öödel.” Ta viskas mõõga maha ja tuli lähemale. „Kas sa oled minu, Kabira? Ainult minu oma?”

„Jah, Iskan, nüüd ja alati olen ma ainult sinu.”

Ta kummardus minu kohale, tema suu minu kõrva vastas. „Kas sa võid seda mulle näidata? Praegu, minu Kabira?”

Ma noogutasin ja teadsin, et ta tunneb liigutust oma rinna vastas.

„Vasta mulle, Kabira. Ütle, et sa tahad mind.”

„Ma tahan sind, Iskan. Palun.”

Ma olin sellele palju kordi mõelnud, siis kui me suudlesime, kui ta mind enda vastas hoidis, kui ta mind puudutas. Ma olin täiesti ette valmistamata sellisele keha igatsusele, mis tema käed minus olid äratanud. Mu ema ei rääkinud kunagi minuga sellistest asjadest. Keha igatsus oli tugev, tugevam kui mõistus. Ma tahtsin teda. Ma olin kaua teda tahtnud. Kuigi mitte siin. Mitte sel moel. Aga ma kartsin. Tema järsku raevu. Tema ettearvamatust.

„Siis pead sa saama, mida tahad,” sosistas ta ja suudles mu kaela. „Siis ma annan sulle selle. Nüüd.”

Nii võttis Iskan ak Honta-che mu süütuse Anji mäelõhes, palja maa peal, ja see polnud nii, nagu olin unistanud, aga ma hoidsin tema õlgadest ja mõtlesin, et see tähendas, et ta oli tõepoolest minu oma. Ta tahtis mind. Vesiiri poeg, kes oleks saanud keda iganes, tahtis mind, Kabirat.

Alles hiljem, kui istusin kodus oma toas ja püüdsin kätepesukausis pükstelt mustuseplekke välja küürida, tulin ma selle peale, et polnud Iskanilt isegi küsinud, mida ta allika juures täiskuu ajal tegi. Mida ta oli Anji vetes näinud.
Meie kohtumised jätkusid ka edaspidi. Aga nüüd ei tulnud Iskan üldse enam talusse. Ta sai minuga ainult öösel Anji juures kokku. Ma kahtlustasin, et ta käis seal ka neil öödel, kui me ei kohtunud. Nii nagu siis, kui teda täiskuu ajal üllatasin. Kuid ma ei julgenud ise järele vaadata ega küsinud temalt. Ma ei tahtnud jälle külma raevu esile kutsuda. See pool Iskanist hirmutas mind, nii et tegin kõik, et teda heas tujus hoida. Küsisin tema käest, kuidas elu palees läks. Kiitsin teda teenete eest, mida ta tegi oma isale või vürstile. Tundsin talle kaasa, kui ta tajus, et teda on ebaõiglaselt koheldud, ja seda juhtus tihti. Iskan nägi ebaõiglust ja teotust peaaegu igas tegevuses. Nüüd, kui me olime armastajad, näitas ta mulle seda poolt rohkem. Ta lasi oma tasakaaluka rahu vahel kõrvale vajuda ja näitas oma ebakindlust ning ma võtsin seda kui armastuse märki. Ta oli valmis mulle oma sisemust näitama. Ma varusin iga usaldusavalduse kui aarde oma rinda.

Iskan oli põhjendamatult kade peaaegu kõigi peale õukonnas, kuigi tal endal oli üks kõrgeimatest positsioonidest. Aga teda näris teadmine, et see oli tal peamiselt seepärast, et ta oli vesiiri poeg. Ta tahtis positsiooni, mis oleks tema enda välja teenitud.

„Õukonnas pole kedagi, kel oleks nii terav mõistus kui minul! Teised käivad elust läbi, pimedad kui mullamutid maa all.” Iskan istus Anji ääres ja joonistas käega vette mustreid. Ta paistis rääkivat veega sama palju, kui ta rääkis minuga. „Vürst peaks seda teadma! Aga too on sama pime kui teised. Kõik paremad kohad annab ta oma poegadele. Nood on ärahellitatud päevavargad. Kõige vanem, Orlan, on ainult jahist huvitatud. Ülejäänud pidutsevad, võtavad endale tohutu hulga konkubiine ja nad on nõrgad ja laisad. Mees ei tohi kunagi lasta himudel oma vaimu või keha nõrgestada. Ei tohi kunagi nii palju konkubiine võtta, et see viiks tema tähelepanu eemale sellelt, mis tõeliselt tähtis on.” Ta tõstis käe üles ja lasi veel oma sõrmedelt allikasse tilkuda, jälgides iga tilka pilguga nagu armastaja oma armastatut.

„Sinu aeg tuleb,” ütlesin ma, et talle enda kohalolekut meelde tuletada. Istusin tema jalgade juures, pilk naelutatud ta näole. „Ma tean seda.”

„Jah.” Ta naeratas, ikka veel Anjile. „Ma tean asju, mida nemad ei tea, eks ole?” Tema hääl leebus. „Ja saan aina rohkem teada. Ma ei ole kannatamatu. Ma võin oma aega oodata, kuni õige hetk on käes. Ja kui see käes on, ütled sa seda mulle, eks ole?”

„Kas ta räägib sulle palju?” küsisin ma ja mu hääl oli vaikne. Iskan võis varsti Anji nägemusi sama hästi tõlgendada kui mina. Tal ei olnud mind vaja.

„Ta näitab mõningaid asju,” sõnas ta aeglaselt, nagu hellitades. „Mitte kõike, mida ma teada tahan. Aga ta näitab mulle teed. Varsti tean, kuidas ma temalt kõik välja meelitan.” Ta raputas viimased veetilgad käelt maha ja pöördus minu poole nagu unest ärganult.

„Kabira.” Ta tõusis ja võttis mõõga vöölt. Tõmbas pükstelt nööri pealt. „Nüüd on sinu kord.”

Ta võttis mind iga kord, kui me kohtusime. Kõigepealt jõi ta Anjist või mängis tema veega või vaatas sinna sisse. Siis ei tohtinud ma segada. Kui ta valmis oli, tuli minu kord. Ja see oli parem kui esimesel korral. Ta suudles mind, hellitas mind ja mõnikord õnnestus tal tuli ja igatsus mu kehas esile kutsuda. Nii et ma tahtsin teda. Minu sisimas. Ja just seal ja siis oli Iskan ainult minu oma. Ta oli täielikult ja kogu olemusega minu juures ja ma ei konkureerinud kellegagi, isegi mitte Anjiga.

Läks nii, nagu olin kartnud ja lootnud. Kui kevad oli juba keskpaigas, jäi minu kuupuhastus ära. Ma olin lapseootel. Ma ei teadnud, kuidas peaksin uudisest Iskanile rääkima. Kartsin, et ta saab pahaseks. Aga nüüd pidi ta lõpuks mu isaga rääkima. Mu kätt paluma. Ja me võisime lõpetada sel kombel kohtumise, salajas, pimeduse ja öö katte all.

Iskan oli sel ööl heas tujus. Tal oli kaasas paks tekk, mille peal istuda, ja padjad, riisikoogid ja magus vein. Me istusime mäelõhe ees, sõime ja jutlesime vaikselt. Iskan rääkis ja mina kuulasin. Vürst oli teda kiitnud nõuande eest, mille Iskan oli talle andnud õukonna meeste kohta, kes olid vahele jäänud sellega, et võtsid välismaiste kaubitsejate käest lisamaksu, andes neile seejärel vürtsiturul paremad kohad. Kogu vürtsikaubanduse toll kuulus vürstile.

„Ma ütlesin vürstile, et ta peab neid teistele hoiatuseks karistama. Et kellelgi ei tuleks mõtet samamoodi toimida. Kõik peavad respekteerima meie valitsejat, kõikide esivanemate esivanemat. Vürst ei tahtnud ise sellist musta tööd teha, niisiis jättis ta selle mu isa hooleks. Kes laskis minul kõik korraldused anda. Ma lasin nad kastreerida ja nende lapsed, naised ja lapselapsed ära tappa. Nende sugupõlved surevad nendega välja ja pole kedagi, kes austaks nende hingi, kui nad ise surnud on. Oma ülejäänud armetu elu peavad nad selle teadmisega elama.” Ta raputas pead, kui mu näoilmet silmas. „Seda peab tegema, Kabira. Minu ülesanne on vürsti kaitsta.”

Ma tahtsin öelda, et nad oleksid võinud oma varandusest ilma jääda ja neid oleks võinud maalt välja ajada. Kuid ma ei julgenud Iskanile meelehärmi valmistada. Mitte siis, kui mul oli midagi nii tähtsat öelda.

„Iskan-che.” Mu hääl reetis mind ilmselt, sest ta kummardus ette ja silitas mind käega üle põse. „Nonii. Mis on, mu väike lind?”

„Ma ootan last.”

Iskan nõjatus tahapoole küünarnukkidele ja vaatles mind. Ma hoidsin hinge kinni, ootasin plahvatust.

Ta naeratas. „Ma lootsingi seda.”

Ma ei teadnud, mida vastata. Mu süda võbeles rõõmust ja esimest korda pika aja jooksul tundsin jälle kaneeli ja mee maitset oma huultel. Ta armastas mind! Ta tahtis mind ja last, keda ma kandsin! Meie last.

Järsku hüppas ta üles ja tõmbas mind jalule. „Tule!”

Ma järgnesin talle mäelõhe avausest sisse. Anji juurde. Ta lamas kahaneva kuu nõrgas valguses tumeda ja vaiksena. Iskan kummardus ette ja võttis kausi, mis tal alati oli allika ääres. Ta täitis selle veega.

„Joo!”

„Aga kuu on kahanev! Anji vesi on halb, oaki!”

„Täpselt.” Ta naeratas nii, et tema hambad välkusid kahaneva kuu napis valguses. „Nüüd proovin ma midagi, mille üle kaua olen juurelnud. Joo!”

Ma ei suutnud end liigutada. Ma seisin paigale tardunult ja jõllitasin anumat Iskani käes. Ta lasi kuuldavale kannatamatu mühatuse ja haaras oma suure käega mu kuklast. Ta painutas mu pead tahapoole ja surus anuma mu huultele. Vedelik loksus mu hammaste vastu, nõrises mulle suhu. Valgus mulle kurku. Ma andsin alla. Ma andsin järele. Ma jõin.

Ma ei olnud kunagi Anji kurja vett joonud. See oli jahe ja pehme mu neelu vastas. Võib-olla polnud see nii ohtlik. Mul oli ainult isaema sõna selle peale, et see oli täis surma ja hävitust. Ma neelasin. Iskan jälgis mind intensiivselt.

„Kas tunned midagi?”

Ma raputasin aeglaselt pead. Mu kõrvus helises, imelik kahin. Nagu veri mu soontes, aga rohkem, suurem. Kõmin, nagu jõe, kose mühin. Anji oli mu sees. Ma olin terve elu tema vett joonud, tema jõud oli mu sees. See segunes mu verega ja oli osa minust, oli mina. Iskani kuju mu ees tundus ööpimeduses värisevat. Ma nägin Iskanit, kes seal seisis, kuid ka kõiki võimalikke Iskaneid, kes oleksid võinud olla ja kelleks ta oleks võinud saada, ja ka neid, kes olid juba kaduma läinud. Ma nägin teda vana mehena. Ma nägin tema surma. Oleksin ma tahtnud, oleksin võinud seda puudutada. Seda liigutada. Seda lähemale tõmmata. Siia tõmmata.

Ma sirutasin käe. See värises. Iskan vaatas mind, ta ei lasknud mu nägu hetkekski silmist. Ma lasin sõrmedel üle tema surma tõmmata, kergelt puudutades. Nagu oleksin cinnat mänginud. Ta tõmbas järsult hinge.

Ma lasin käel alla langeda. Vaatasin talle otse silma. Ta teadis, sel hetkel teadis ta, milline võim mul oli tema üle ja mida ma teha võisin. Mida sel hetkel valisin tegemata jätta.

„Nüüd lähen ma koju,” ütlesin ma ja mu hääl oli nii tugev, et ta taganes. Ma keerasin ringi ja läksin minema.
Laps lahkus mu kehast järgmise kolme päeva jooksul. Mul ei ole sellest ajast palju mälestusi. Palavik möllas mu kehas ja põletas viimasedki armastuse riismed. Ma mäletan verd, väga palju verd. Ma mäletan ema meeleheitel nägu ja Agini. Ma mäletan sosistavaid hääli, jahutatud vett mündi ja ürt-punanupuga, ma mäletan sooje kuldjuuremähiseid, ma mäletan kiireid samme.

Neljandal päeval andis palavik järele. Ma lamasin voodis, uute puhaste vatitekkide vahel. Agin istus mu voodi jalutsis ja vaatas oma käsi.

„Ma arvasin, et sa sured. Mida sa tegid?”

Ma keerasin pea ära. „Kas ema teab?”

„Ta on sünnitanud neli last. Mida sa ise arvad?” Agini hääl oli karm.

„Kas sa vihkad mind?” Ma ei suutnud talle isegi otsa vaadata.

Ta ohkas. „Ei, õde. Aga ma olen su peale vihane. Miks sa ei rääkinud midagi? Sa ei oleks pidanud seda endaga tegema! Sa oleksid pidanud isaga rääkima. Ta oleks sundinud teda sinuga abielluma.” Ent ma kuulsin tema häälest, et ta ise ka ei uskunud, mida rääkis.

„Keegi ei sunni seda meest. Ta ei abiellu minuga. Mitte kunagi. Ma tean seda nüüd. Ma olen temast vaba. Ma ei kohtu enam temaga, ma tõotan.”

Õde silitas käega üle teki. „Mul on hea meel, et sa seda ütled. Ta käis siin.”

Tundus, nagu oleks kogu õhk mu kopsudest välja imetud. Ma ei saanud hingata.

„Tal jätkus jultumust siia tulla ja isa ja emaga istuda nagu varem. Ta oli väga mures sinu tervise pärast. Küsis. Tahtis teada. Isa ei aima midagi, nii et ta võttis koos Tihega Iskani vastu nagu kalli külalise. Ema ei suutnud hädavajalikust kauemaks sinna tuppa jääda, nii et mina pidin neile toitu serveerima. Ta vaatas mind …” Ta võdistas end. „Ma ei ole kunagi varem seda märganud. Tundus, nagu vaataks ta minust otse läbi. Nagu suudaks ta lihtsalt oma pilguga asju muuta.” Ta raputas pead. „Mul on hea meel, et sa oled temast vaba. Mitte midagi head ei võinud siit tulla. Ma nägin seda kohe alguses.”

Järsku tõusis ta püsti ja tuli voodi peatsi juurde. Ta kummardus ja kallistas mind. Ma ei tea, kas ta oli seda teinud sest ajast peale, kui me olime väikesed tüdrukud ja voodit jagasime. Siis lamasime tihti, käed üksteise ümber, ja kaitsesime teineteist kõikide pimeduse koleduste eest. Nüüd puhkas tema suu minu juustel, mis olid higist ja mustusest rasused.

„Elu läheb edasi, küll sa näed. See võtab aega, aga ühel päeval oled sa jälle õnnelik.”

Kui ta minekuks tõusis, vaatasin ma talle otsa. „Ma ei teinud seda ise.” Viitasin endale, voodile, kõigele, mis toimunud oli. „Tema tegi.”

Agin võdistas õlgu. „Siis läks sul hästi, et sa minema said.”

Ma vaatasin talle järele, kui ta ruumist väljus. Tundsin leina, aga ka kergendust. Ma olin pääsenud. Ma olin vaba.

Nii arvasin toona.
Järgmisel päeval ärkasin ma sellest, et kogu keha surises. Maja oli vaikne, kuigi päike oli juba kõrgel taevas. Kevad oli peaaegu suveks üle läinud, ma tundsin päevasoojust läbi kardinate, mis olid akna ette tõmmatud.

Ma tõusin istukile. Keha oli nõrk ja mul oli raske piisavalt jõudu koguda, et püsti tõusta.

Lõpuks seisin, vastu seina toetudes. Surin kehas tegi mind peaaegu kurdiks ja ma ei teadnud, kas majas oli tõesti nii vaikne või ei suutnud mina midagi kuulda. Kõik võbeles ja vibreeris, justnagu näeks ma ikka veel seda, mis oli olnud, ja tulevikke, mis võisid tulla. Seinad ei tundunud tahked. Ma nägin teisi seinu nende taga, seinu, mis kuulusid teisele majale, palju suuremale ja toredamale kui meie maja. Nonde teiste seinte vahel liikusid inimesed kallihinnalistes riietes, nende läbipaistvad kujud liuglesid hääletult mööda, helkides verikarbipunaselt, kuldselt ja sügavsiniselt. Kõik olid naised. Kui ma ühele neist käe sirutasin – noorele süsimustade juustega naisele, kel olid juuksed kahe kammiga üles pandud –, läksid mu sõrmed tema käsivarrest otse läbi. Üheks silmapilguks tundus, et ta vaatas mulle otsa. Seejärel oli ta koos kõigi teistega kadunud. Maja mu ümber oli jälle minu oma. Mu hingetõmbed olid katkendlikud ja selg higist kleepuv.

„Agin?” hüüdsin ma ettevaatlikult ja hääl kõmises mul kõrvus. „Ema?”

Vastust ei tulnud. Ma ootasin, kuni mu hingetõmbed muutusid ühtlasemaks, ja läksin aeglaselt ukseni. Ma pidin kõvasti pingutama, et mitte ümber kukkuda.

Teise korruse platvorm oli tühi. Ema ja isa magamistuppa viiv uks oli pärani lahti. Ma läksin seina najal ukseni.

Voodiserval istus Lehan. Tema selg oli minu poole ja pikad siledad juuksed langesid vabade lokkidena nääpsukesele seljale. Voodi, millel ta istus, polnud üles tehtud ja ta hoidis midagi oma käte vahel. Kardinad olid ikka veel ette tõmmatud ja toas oli pime.

Ma tegin mõned lohisevad sammud toa sisemusse. Ta pidi mind kuulma, kuid ei pöördunud ringi.

„Sa peaksid natuke valgust sisse laskma,” ütlesin ma. Mu kurk tundus kuiv ja kare.

Aeglaselt harjusid mu silmad pimedusega ja ma nägin, mida Lehan käes hoidis. Üht kätt. Üht kitsast kätt, mida ma väga hästi tundsin. Ema kätt. Ja ma nägin, et voodi ei olnud mitte üles tegemata, vaid keegi lamas seal. Ema ja isa. Kõrvuti. Õhk lõi värelema ja ma nägin viimast nägemust tulevat Anji veest, nägemust emast vana naisena ja isast vana mehena, kõrvuti, lapselapsed ümber tiirlemas ja surm nende ees. Ent surm oli neilt ära napsatud. Lähemale tõmmatud, osavate sõrmedega. Siia tõmmatud. Siis oli nägemus kadunud.

„Nad said kõik surma. Täna öösel.”

Lehani hääl oli nõrk ja ei kõlanud üldse nagu tema oma. See tuli kusagilt kaugelt. Kusagilt, kus ta kunagi varem ei olnud viibinud.

Ma tundsin, kuidas kõik kokku varises. Teadsin, mida ta silmas pidas. Ma sain aru. Ikkagi kuulsin end küsivat. „Kõik?”

„Tihe ja Agin lamavad surnult oma voodites. Enamik meie teenritest samuti. Need, kes ei ole surnud, on sellest surma majast ära põgenenud.” Tema hääles polnud ühtegi tunnet. See oli külm ja karm nagu teras.

Ma ei vastanud talle. Kiirustasin Agini tuppa nii kärmesti, kui suutsin oma keha liigutada. Ma leidsin ta suletud silmadega ja käed risti tekil. Ta nägi välja nagu maganuks. Ma vajusin tema juurde voodisse. Heitsin end tema kõrvale, panin käe ümber tema keha.

Agin, mu õde. Kes alati minu ja Lehani järele vaatas. Kes alati teiste peale mõtles. Tihe, meie ilus, uhke vend. Isa ja ema. Surnud. Ja see olin mina, kes oli surma meie koju toonud. See oli minu viga, et nad enam ei elanud. Ma olin õpetanud Iskanile Anji saladusi. Ma olin talle näidanud, kuidas kasutada oankit, tema keelatud vett. Ma ei saanud aru, miks mina ikka veel elasin. Kas ta oli uskunud, et suren nagunii, kuna ma nõrga ja haigena voodis lamasin?

Ma soovisin, et oleksin surnud koos lapsega, kes suri ja mu keha maha jättis.

Ma olen seda enam kui nelikümmend aastat soovinud.
Meie naabrid leidsid meid. Teenrid, kes olid paanikas majast lahkunud, võtsid endaga kaasa uudise surma maja kohta ja mu vanemate kõige vanemad sõbrad julgesid kohale tulla, et järele vaadata, kas keegi oli veel elus pärast koledat haigust, mis kõik endaga viis. Nad võtsid meid kaasa, hoolitsesid meie eest, aitasid meil surnuid matta. Meie tädi tuli kohale ja pärast seda, kui ema, isa, Tihe ja Agin üles mäe otsa maetud olid, võttis ta meid endaga kaasa oma koju. Lehan ja mina ei olnud suutelised midagi tegema. Me suutsime vaevalt teineteisega rääkida. Me panime end hommikuti riidesse, sõime seda, mis meile ette toodi, vastasime, kui meiega räägiti, ja heitsime ühte voodisse, kui pimedaks läks, aga Lehan oli mulle justkui võõras. Ma ei tea, miks me ei suutnud teineteisest lohutust leida. Võib-olla oli minu süü liiga suur. Tema lein liiga raske. Meie tädi ja nõbud kohtlesid meid suurima austuse ja mõistmisega, kuid isegi oma leina ja ängistuse udus teadsin ma, et me ei saa sinna igaveseks jääda. Ma ei teadnud ainult, kuhu me peaksime minema.
***
Lehan, mina, meie tädi ja nõbu Ekhe istusime ühel hilissuvisel ennelõunal varjutoas ja tikkisime, kui üks minu tädi teenritest sisenes.

„Iskan ak Honta-che,” teatas ta ning hoidis ust lahti. Ekhe tõstis uudishimulikult pead ja Lehan pani oma käsitöö käest. Tädi tõusis, et külalist ohtrate kummarduste saatel vastu võtta, ning saatis jäätee ja küpsiste järele. Mina jätkasin tikkimist. Ma ei julgenud üles vaadata. Nüüd oli ta tulnud selleks, et mind tappa. Ta võis seda ilma raskusteta teha. Ilma süümepiinadeta. Mu süda lõi nii tugevalt, et käsi värises. Ma kuulsin tema pehmet häält, mis kombekalt kaastunnet avaldas. Võib-olla saab see kiiresti läbi. Ja siis ei pea ma enam kannatama. Leinama. Seda süüd kandma. Ma vaatasin üles.

Ta seisis Lehani ees, pea longus nagu leinas, ja mu õde vaatas läikivate silmadega üles tema poole.

„Sinu ema ja isa olid kõige paremad inimesed, keda ma kunagi olen kohanud, Lehan-cho. Nad olid mulle sama kallid kui mu enda vanemad. Aja jooksul hakkasin ma lootma, et nad ükskord ka minu vanemateks saavad.” Ta tõstis häält, nagu tahaks tervet tuba kaasata sellesse, mida ta nüüd ütles, ning võttis Lehani käe. „Ma soovisin nende noorimat tütart Lehanit endale naiseks. Kuid pärast seda suurt tragöödiat, mis perekond chole osaks on saanud, ei saa ma seda enam endale lubada.”

Minu nõbu Ekhe tõi kuuldavale väikese hirmunud hüüatuse ja mu tädi tõusis rutuga. „Las ma toon oma mehe. Perekonnapea peab kohal olema.” Iskan noogutas, ilma Lehani käest lahti laskmata. Seejärel vaatas ta minu poole, otse silma, ja tema silmis oli hoiatus. Ähvardus.

Mu tädi tuli tagasi oma mehe Netomoga. Nad istusid kõik ümber madala laua, mille teenrid olid söögi- ja joogipoolisega katnud. Ma ei suutnud end oma paigalt liigutada. Ja Iskan ei istunud maha, vaid seisis, Lehani käsi enda omas. Ma ei suutnud temalt pilku lahti kiskuda. Nagu varblane, kes teab, et kotkas võib iga hetk ta surnuks lüüa.

„Minu ja Malik ak Sangui-cho vahel pole mingit kokkulepet sõlmitud ega ka minu isa ja Lehani isa vahel. Kuid minu kavatsused on terve eelmise aasta jooksul olnud selged. Ma ootasin ainult sellise positsiooni saavutamist vürsti palees, et oleksin naisevõtuks valmis. Aga nüüd tunnen ma, et minu enese tunnetest suurem kohustus peab mu tegusid juhtima.” Ta vaatas õrnalt Lehani poole ja kinkis talle väikese kurbliku naeratuse. „Kaks tüdrukut on ainsana üle elanud haiguse, mis tabas tervet nende isamaja. Ma tunnen, et minu kohustus on nende mõlema eest hoolt kanda niimoodi, et nende elu muutuks nii vähe kui võimalik.” Siis lasi ta Lehani käest lahti ja pöördus minu poole. Ma ei suutnud isegi silmi pilgutada. Tema pilk puuris mind, täis ütlemata jäänud sõnu. Ta tegi sammu minu poole ja ma haarasin kõvemini oma tikketööst kinni. Ta ei tohtinud mu kätt võtta. Ma ei taluks tema puudutust.

„Kabira ak Malik-cho. Sa oled oma isa ainus pärija, kuna tal puuduvad vennad ja teised meessugulased. Abiellu minuga ja ma hoolitsen ka su armastatud õe Lehani eest. Abielu kaudu saab temast ka minu õde. Me hakkame teie isamajas elama, ma hoolitsen su isatalu eest ja teie elu võib samamoodi jätkuda nagu varemgi. Te ei pea üksteisest lahkuma, mida ma usun, et te mõlemad kõrgelt hindate. Ma hoolitsen selle eest, et te millestki puudust ei tunne ja midagi kurja teie kummagagi ei juhtu.”

Seda viimast lausudes puuris ta silmad minu omadesse ja nood tumedad silmad olid täis raevu. Kuna ta seisis teiste poole seljaga, ei näinud nad tema näos olevat ilmet. Aga mina nägin. Ja mõistsin.

Kui ma ei oleks teinud seda, mida ta ütles, poleks mitte ainult mina surnud. Ta oleks ka Lehani surmanud. Kõike seda tegi ta allika pärast. Et Anji veele juurde pääseda. Ta oli võimeline mida iganes ette võtma, et allikat enda omaks teha.

Ma ei suutnud iitsatadagi. Ma teadsin, mida pean vastama, kuid ei suutnud oma suud sõnu moodustama panna. Minu tädimees Netomo tuli meie juurde ja seisis Iskani kõrvale. Ta hõõrus käsi. Vesiiri poeg perekonnaliikmeks! Seda võimalust ei tahtnud ta käest lasta.

„See on meile väga ootamatu. Te peate meie noore sugulase kimbatust vabandama. Aga ma tean, et ta mõistab, milline suuremeelne ettepanek see on, ja tema vastuses pole kahtlustki. Või kuidas, Kabira?”

Ma lasin pea alistumise märgiks alla. Kõik võtsid seda kui jaatust ja Netomo patsutas Iskanit seljale ning õnnitles teda ja tädi tõi veini ja anumad kohale. Varsti seisime kõik ja jõime kahe noore õnneks ja terviseks kokku. Iskan tõstis oma punaseks lakitud jooginõu minu poole ja kummardus ette, et mulle kõrva sosistada. Kõik itsitasid ja plaksutasid käsi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas – noor mees sosistab oma kihlatule saladusi kõrva.

„Sul ei ole vaja mind karta, Kabira. Sa pead ainult tegema, nagu ma ütlen, siis oled sina ja on ka su ilus õde kaitstud. Kas mõistad?” Ma noogutasin. „Hästi. Kõigepealt nõuan ma, et sa enam kunagi ei räägi kellelegi allikast ega selle väest. Sa ei lähe enam iialgi sinna. Ma näen, kui sa seda teed, Kabira, sa tead seda. Anji kuulub nüüd mulle.”

Tema hääl oli soe ja intiimne, täpselt õige toon kahe armastaja vahel saladuste rääkimiseks. Keegi ei võinud arvata, et tema sõnad olid täis mürki ja ähvardusi. Ta pöördus Netomo poole.

„Ma soovin, et pulmad peetaks niipea kui võimalik, nii et noored naised võiksid peatselt oma kodu tagasi saada.”

„Muidugi mõista.” Mu onu noogutas nõusolevalt. „Enne järgmist täiskuud. Minu käes on mu õndsa kälimehe talu võtmed. Sa tahad kindlasti teie uue kodu õigeks ajaks korda teha.”

Iskan naeratas. Ta naeratas ja naeratas terve selle pärastlõuna, ta naeratas Lehanile ja mulle ja ainuüksi mina nägin kõike, mis selle naeratuse taga peitus.
Ma ei mäleta ajast enne pulmi eriti palju. Kindlasti tehti hulganisti ettevalmistusi, kuid keegi ei oodanud, et mina neist osa võtaksin. Veetsin enamiku ajast enda ja Lehani toas, kus ma trampisin ringi nagu metsik loom puuris. Ma üritasin välja mõelda viisi, kuidas puurist vabaneda, kuid ei leidnud väljapääsu. Mitte ühtki moodust, kuidas Lehani turvalisust tagada ja Iskani kurjuse eest hoiduda.

Ma mäletan üht õhtut, kui Lehan tuli meie tuppa, et magama minna. Ta istus peegli ees ja kammis oma pikki juukseid ning jälgis mu närvilist kõndimist, midagi ütlemata. Lõpuks ohkas ta ning pani harja käest.

„Mis sul viga on? Sa käitud, nagu Netomo tahaks sind vanale hambutule kärnas mehele anda. Mitte vesiiri noorele ilusale pojale, kes tahab sulle ja mulle vaid head. Kui keegi peaks meeleheitest käsi ringutama, siis olen see mina.”

Ma jäin seisma ja jõllitasin teda. Ta viskas pea kuklasse ja kerge puna levis üle ta perfektse naha.

„Jah, tegelikult olime need ju tema ja mina, kes pidid abielluma.”

Sõnad rippusid meie vahel klaasikildudena õhus.

„Aga … sa ütlesid ju alati, et ei hooli temast.”

„Ma ei teinudki seda.” Ta lõi pilgu oma kätele, ikka veel sündsalt punastades. „Aga ta on vesiiri poeg. Mees, kelle suur tulevik on kindlustatud. See oleks olnud hea partii. Ja ta on meie vastu väga lahke. Hea mees.”

„Lehan, ta on õel!” Ma laskusin tema kõrvale põlvili, püüdes sõnu valida, et teda hoiatada, ilma teda ohtu panemata. „Sa ei tohi mitte iialgi teda usaldada. Ta ei tahtnud sind kunagi. Isa ise ütles ju, et Iskan ei lausunud sõnagi selle kohta. Ta on kurjus ise, oh Lehan, me peame põgenema. Mõlemad. Võib-olla juba täna öösel?” Lootus tärkas mu sees. Põgenema, jah, miks ei olnud ma kunagi sellele mõelnud? Kaugele ära, kus Anji nägemused meieni ei jõuaks ja Iskan meid kätte ei saaks.

Mu õde kahvatus. Ta vaatas mind jälestusega. „Kas ta ei tahtnudki kunagi mind? Kas ta tuli sinu pärast, arvad sa? Kas seda oledki sa endale ette kujutanud?”

„Jah, nii see oli, aga mitte nii, nagu sa arvad, Lehan. Ta …”

Ta katkestas mind. „Ma ei oleks kunagi uskunud, et sa laskud nii madalale, Kabira.”

Tema hääl oli jääkülm ja ta tõusis ning silus käsivarsi, nagu tahaks mu sõnu maha pühkida. „Isa ja ema teadsid seda. Kõik teadsid seda, Iskan ise ütles seda. Ta tahtis minuga abielluda. Ja nüüd tahab ta meie mõlema eest kõige paremal kombel hoolt kanda. Miks peaksin ma tahtma põgeneda kellegi eest, kes tahab mulle vanematekodu tagasi anda? Ma igatsen sinna nii, et ma võiks lõhkeda, Kabira! Ma tahan käia seal, kus ema on käinud, ja hoida asju, mida Agin on käes hoidnud. Ma tahan jälle nende läheduses olla. Aga sina …” Tema nägu oli täis jälestust. „Sa oled hulluks läinud. Sa ei vääri nii head meest. Ma palun tädi, et ma saaks Ekhe juures magada. Tulevane pruut vajab üksiolemist.”

Enne, kui ma sõna suust sain, kihutas ta toast välja ja jättis mind üksinda.
***
Iskani ja minu pulmad peeti vanade traditsioonide kohaselt, Areko ligidal kalmumäe juures, kuhu Iskani esiisad olid maetud. Seisime väikese pühamu ees, kuhu asetati ohvriande nende hingedele, ja vahetasime tema ja minu perekonna ees traditsioonilisi kolm-korda-kolm-kingitusi. Lehan hoidis kingituste korve ja ma võtsin ühest pudeli viigimarjaveini õnneks, siidlõnga hooleks ja baokotikese viljakuseks ning ulatasin need Iskanile. Ta võttis need vastu ja andis seejärel edasi oma onupojale, enne kui ta Lehani poole pöördus ja kummardas. Lehan naeratas mehele, nii et naerulohukesed tema põskedes sügavnesid, ja andis üle teise korvi. Iskan võttis välja hõbemündi jõukuseks, viinamarjad külluseks, hannamipuu koore terviseks, äädika tarkuseks ja raudnaela meie elu üles ehitamiseks, ning andis need mulle. Ma võtsin kingid vastu ja Lehan andis üle viimase kingituse, pähklitest ja meest koogi, mille me pooleks jagasime ja kumbki oma poole ära sõime. Siis olime me abielus. Kuid abielu ei olnud veel jõustunud. See sai sõlmitud alles pärast pulmapidu, mis peeti isamajas, mis nüüd kuulus Iskanile. Seal sõid need vähesed külalised, kes meil olid, mu tädi valmistatud suurepärast toitu ja kuulasid muusikat, mida mu isa muusikud mängisid, ning tantsisid siseõue puude küljes rippuvate laternate all. Ja kui viimane laul oli lauldud ja viimane vein joodud, viis Iskan mind üles ema ja isa tuppa abieluvoodi juurde. See oli uus voodi, Iskan oli lasknud kõik mööbliesemed ja kangad, mis majas olid, ära põletada, et minema ajada haigus, mis oli nii palju elusid võtnud, aga sel polnud mingit tähtsust. Minule tundus ikkagi, et see oli sama voodi, milles mu vanemad surid, minu vanemad, kelle ta mõrvanud oli. Ma ei suutnud isegi voodiäärele istuda, vaid jäin ukse ette seisma.

Iskan vaatas ringi ja noogutas rahulolevalt. „Näed, me saime ehtsa Liau ak Tiwe-chi minu isalt pulmakingiks.” Ta näitas voodi kõrval seisva maalitud sirmi poole. „See on väärt viit täies lahinguvarustuses hobust. Ma täitsin maja kalli kunsti ja maitseka mööbliga. See on tõesti elamu, mis väärib vesiiri poega.” Ta istus voodiäärele, nii et üks jalg jäi teise jala põlvele puhkama. „Aga ma kavatsen teha mitmeid täiendusi. Kalmumäe ümber plaanin ma näiteks ehitada müüri. Ja allika ette lukuga ukse.” Ta naeratas. „See on hea algus. Ma olen näinud suursuguseid asju, Kabira. Fantastilist tulevikku. Vaid mõne aasta pärast ei tunne sa enam oma isatalu äragi. Ma joon Anji allikast igal ööl, kui see on kasulik, ja vaatan igal täiskuul tema nägemusi. Muster saab mulle iga kuuga aina selgemaks. Kõik, mida vaja, on see, et ma aitan juhtuvale kaasa kord ühelt, kord teiselt poolt, ja nii toon ma oma hiilgava tuleviku endale aina lähemale.” Ta madaldas häält. „Aga juua tema halvast veest, oakist, see on hoopis midagi muud. Jõud, mis sind täidab. Võim elu ja surma üle. Sa tead, Kabira. Sa oled seda maitsnud. Anji must vesi on relv, millega ma vormin seda, kelleks ma saan, mu väike lind.” Ta naeratas kahetsevalt ja lasi pea viltu. „Aga sina ei pea sellest enam kunagi jooma, mu naine. Ja nüüd on sul aeg ka lihas minu naiseks saada.”

Ta oli mind enne seda palju kordi võtnud, kuid see öö oli kõigist teistest erinev. Ta nautis nüüd mu alandamist. Mulle haiget tegemist. Ta pikendas seda. Hommikul, kui tema naissoost sugulased tulid, et süütuse punastes märkides meie linadel veenduda, leidsid nad eest värsket punast verd. Aga see oli jooksnud rohkem kui ühest kohast mu kehal.
Ta keelas mul välja minna. Ta keelas mul rääkimast kellegi teisega kui tema ja Lehaniga, ja Lehan ei rääkinud enam minuga. Ma ei tohtinud teenreid kõnetada ja Iskanile polnud mul mitte midagi öelda. Nii et mu hääl hääbus ja ma jäin vait. Oma vaikuses kuulsin ma nende tööliste hääli, kes ehitasid mäe ümber müüri ja Anji ette ust. Kui kõik oli valmis, näitas Iskan mulle võtit ja naeris. „Nüüd on ta tõesti ainult minu oma. Isegi mitte vürst ise ei saa tema saladuste jälile. Ta on kui kaunis naine, kes avab end vaid ühele mehele, oma armastatule. Ja tema tahab mind. Ta näitab mulle hea meelega iga kurdu oma saladusest.”

Ta võttis mind igal ööl.

„Pojad, Kabira,” ütles ta ühel ööl, kui mu verd oma sõrmedelt pühkis. „Mehe võimu saab mõõta tema poegadega. Keegi teine pole talle nii lojaalne. Mitte keegi teine ei saa tema käepikendusena töötada. Ühendusi, mis on loodud tütarde abielude kaudu, ei saa usaldada. Ma võtan sind seni, kui ma olen ühe poja su üsasse istutanud.”

Ma lõpetasin mõtlemise, lõpetasin lootmise, lõpetasin vastu võitlemise. Ma ei tea, kui palju aega oli möödunud, ma ei hoolinud enam päevade ja ööde loendamisest. Ma lõpetasin oma hügieeni ja välimuse eest hoolitsemise, kuid miski ei hoidnud teda minu voodist eemale. Mulle pakkus teatavat rahulolu näha tema tülgastust tundvat näoilmet, kui ta mulle peale ronis, ja ta oli lõpetanud naeratamise. Kuid ta ei lõpetanud minu juurde tulemist. Tema üleolev iseteadlikkus oli asendunud raevuka kangekaelsusega. Iga kord, kui minu kuupuhastus tuli, oli ta ohtlikum kui kunagi varem.

„Mul ei ole jõudu veel ühe naise jaoks,” möirgas ta ühel ööl. „Kas sa arvad, et see on mulle lõbustuseks? Ma pean poja saama, sa pagana naisest kõrb!”

Ma jäingi lõpuks rasedaks. Ma olin noor ja mu keha ei kuulanud mu sõna. Ta küsis otsekohe Anjilt lapse soo kohta. See oli tüdruk.

Ta ajas Anji musta vee abil lapse mu kehast välja.

Ma ei tohtinud kunagi tüdruklast alles jätta.

Kui ma lõpuks pojaootele jäin, olin ma kaugelt üle aasta Iskani naine olnud. Alles siis, kui Anji talle näitas, et laps minu kõhus oli poeg, keda ta nii kaua oli oodanud, jättis Iskan mu lõpuks rahule. Ma ei näinud teda mitme kuu jooksul. Ta veetis aega vürstipalees, kus ta tegi end asendamatuks. Mul oli poisi tõttu väga halb olla ja ma nautisin seepärast rahu, mis oli äkki majale laskunud. Ma olin hommikuti voodis, kuid pärast seda, kui olin päeval suutnud natuke toitu alla neelata, läksin siseõuele. Seal võisin ma veel ikka käia. Seal istusin ma ja nautisin varakevade hõngu, lilli, mis õitsesid varjuliste pajupuude all pottides, ja lindude laulu. See oli kahe aasta jooksul esimene kord, kus ma millestki rõõmu tundsin. Poeg mu üsas kinkis mu elule jälle mõtte. Polnud tähtis, et see oli Iskani poeg. See oli uus elu, mis võttis kuju, ja minule moodus, kuidas lunastada kõik need elud, mis lasusid mu südametunnistusel.

Lehanit nägin ma harva. Ta oli ametis majapidamisega, mille mina olin unarusse jätnud oma apaatia ajal ja ka nüüd, mil iiveldus mind loiu ja väsinuna hoidis. Õues istudes kuulsin läbi avatud akende, kuidas ta jagas teenritele käsklusi, mis toimetusi nad käsile peaksid võtma. Ta liikus toast tuppa, korraldades tõhusalt kõike, mida oli vaja korraldada, et sellise suurusega talu käigus hoida. Ma panin järjest rohkem tähele, kui palju tööd ta ära tegi. Varahommikul kuulsin ma teda jagamas päevaks käsklusi töölistele, kes seejärel põldudele ja vürtsisaludesse suundusid. See oli tegelikult peremehe töö, kuid Iskan hoidis end endiselt eemale. Millal oli mu väike õde seda kõike õppinud? Keegi ei paistnud tema autoriteeti kahtluse alla seadvat ja igal pool nägin ma märke hästi toimivast majapidamisest: ruumid olid läikivalt puhtad, siseõue taimed eeskujulikult hoolitsetud ja toit, mida mulle tuppa toodi, oli hästi tehtud ja mitmekesine, ilma et olnuks märgata raiskamist. Ma üritasin teenritega rääkida, julgesin seda teha nüüd, kui Iskan ära oli, aga naisteenijad, kes mind ümmardasid, olid kõik mulle võõrad ja ei tahtnud enam kui kõige pinnapealsemaid viisakusväljendeid vahetada.

Ühel pärastlõunal, kui istusin õuel, käed vastu kõhtu, ja nautisin pisikese esimesi mükse, tuli Lehan rutuga õue, rull siidkangast kätel. Ta jäi seisma, kui mind nägi, ja paistis, nagu tahaks ta ümber keerata.

„Lehan.” Ma sirutasin talle paluvalt käe. „Tule istu siin minu juures natuke aega.” Kui ta paigast ei liikunud, lasin ma käel alla langeda. „Kas me ei võiks jälle sõpradeks saada? Ma palun vabandust kõige eest, mida ma ütlesin.”

Ma olin nii kohutavalt üksi. Rasedus oli mulle rõõmuks, aga see hirmutas mind samuti. Mul ei olnud seda kellegagi jagada. Ei olnud ema, kelle käest nõu küsida. Lehan oli ainuke, kes veel alles oli.

Aeglaselt tuli ta pingi juurde, kus ma istusin, ja vajus kõige kaugemale nurgale. Siidriide laotas ta oma põlvedele.

„Mis sul seal on?” küsisin ma sõbralikult. „Kas sa õmbled endale uut jakki?”

Lehan silitas sõrmedega üle kanga. Algul arvasin ma, et ta ei kavatsenud üldse minuga rääkida. Aga siis hingas ta sügavalt sisse.

„Vend Iskan saatis selle täna hommikul Arekost. Ta tahtis, et ma õmbleksin päikesetuppa uued istumispadjad.”

Ma istusin hetke tummana, uudisest rabatud.

„See on väga ilus riie,” sain ma lõpuks suust. „Ebatavaline värv.”

Lehan noogutas ja naeratas alla riide poole. „See sobib ilusti kokku rohelise glasuuriga vaasidega, mis me välja valisime. Iskan lasi need Maiko kõrbest siia transportida. Neid põletatakse kõrbeliivas.”

„Kas sa … kas sa oled tihti aidanud tal majapidamisse asju valida?”

Ta ei pööranud pilku minule. „Jah. Meil on sama maitse,” ütles ta kaitsvalt. „Ja ta ei hoia väljaminekutega kokku. Ta ütleb, et ma võin sisustada nii, nagu tahan.”

Ma ei teadnud, mida öelda. Iskan kohtles Lehanit nagu oma naist. Ja tema oli selle rolli enda peale võtnud. Mina olin vaid hädavajalik asi, pärija ja sugulehm. Kuid ma ei saanud Lehanit süüdistada. See oli ülesanne, mille jaoks teda oli kasvatatud: olla naine ja majapidaja, kes hoolitseb kodu ja talu eest. Seda olime me tüdrukud lapsest peale õppinud. Kuid mina ei olnud seda rolli enda peale võtnud.

Lehan tõlgitses mu vaikust kui süüdimõistmist. Ta tõusis kiirelt ja pööras minu poole tulitava näo.

„Vaata end! Millal sa viimati vannis käisid? Millal sa riideid vahetasid? Sa haised vastikult. Sa oled perekonna häbiplekk! Pole ka ime, et Iskan hoiab end eemale, nüüd, kui sa lõpuks tema last ootad. Ta suutis vaevalt viimastel kordadel sinu juurde minna. Ta tuli minu juurde, et end koguda. Ma aitasin teda.”

Ta lõi käe suu ette, nagu ei usuks, et oli seda viimast just valjult öelnud. Silmad käe kohal olid õudusest pärani.

„Vaata ette, õde,” ütlesin ma aeglaselt. „Sa ei tea, millega sa mängid.” Ma ei olnud vihane. Lihtsalt täis sõnulkirjeldamatut leina. Ma ei teadnud, kuidas Lehanit Iskani küüsist päästa.

Ta keeras ringi ja põgenes majja. Ma istusin kaua edasi ja põrnitsesin avatud ust, nagu suudaksin teda vaid oma pilguga tagasi tulema panna. See olin mina, kes oli ta siia Iskani majja toonud. See oli minu viga, et ta oli ohus. Anji oaki oli mu küljes kinni, jooksis mu veresoontes. Lapsepõlves tundsin ma tihti, et saan Anji veest jõudu, isegi siis, kui sellest oli möödas kuid, kui seda viimati maitsesin. Nüüd tundus, nagu ei saaks ma sellest mustusest lahti, kõnts tuikas mu enese veresoontes. Ma tõmbasin kõik endaga sõnnikusse kaasa. Isegi oma sündimata lapse.
Ma tundsin väga vähe rõõmu poja üle, kes pidi varsti saabuma. Aga isegi mu hirm raseduse ja sünnituse ees kadus. Kui ma sureksin, saaksin lahti kogu sellest süütundest ja valust. Sünnitus tuli järjest lähemale ja miski ei läinud minu ega lapsega valesti. Iskan tuli tallu tagasi ühel hilisõhtul, kui oli täiskuu. Ta ei saanud end enam Anjist eemale hoida, arvasin ma. Tal oli vaja allika väge ja nägemusi. Ma kuulsin, kuidas Iskani hääl läbi maja liikus, kontrollimaks, kas kõik oli nii, nagu peab. Igal pool saatis teda Lehani hele hääl, seletades ja jutustades, mida kõike ta mehe äraolekul oli korraldanud. Seejärel kõlasid ühest lahtisest aknast minu tuppa cinna ja tilani meloodiad. Nad istusid ja sõid ja jõid varjuruumis. Ma võisin nende juurde minna, keegi ei takistanud mind. Nad sõid kindlasti hõrgutisi, mida Iskan oli Arekost kaasa võtnud.

Ma lamasin voodis ja silitasin käega üle pingul kõhu, samal ajal muusikale kaasa ümisedes. See oli üks vana viis, mis oli mu emale väga meeldinud. Ma ei tahtnud enam kunagi koos tema mõrvariga söömaaega pidada.

Ärkasin pärast südaööd selle peale, et Iskan tuli mu tuppa. Tal oli põlev lamp käes ja ta pani selle lauale mu voodi kõrval. Ma ajasin end patjade najale üles, kuid ta ei pööranud mulle mingit tähelepanu.

„Kuidas siin välja näeb.” Ta kirtsutas nina. „Ja mis hais. Täpselt nii, nagu Lehan ütles. Kas sa üldse ei hoolitse enam enda eest? Mõtle sellele, et sa oled mu tulevase poja ema.”

„Tema ei hooli sellest, kuidas ma välja näen” laususin ma. Iskan mühatas, kuid tuli siis voodi juurde. Ta seisis seal, vaadates mind oma intensiivsete tumedate silmadega.

„Kas lapsega on kõik hästi?”

Ma noogutasin vastu tahtmist.

„Kas varsti on aeg?”

„Ma usun küll. Sa ei lase mul ju rääkida ühegi naisega, kellelt ma võiksin nõu küsida, aga nüüd ei või see enam kaugel olla.”

„Sul on vaja ämmaemandat. Loomulikult. See korraldatakse ära.” Kuid ta ütles seda huvitult, see oli vaid veel üks asi, mis oli vaja ära korraldada, et tagada oma järeltulija turvalisus. Ta sirutas end loiult nagu kaslane. „Anji vägi voolab mu soontes. Ma olen allikaveest puudust tundnud! Ma olen tema väest ja nägemustest puudust tundnud. Mul oli Arekos ja palees liiga palju vaja üles ehitada. Anji pidi ootama. Aga nüüd on aeg käes, Kabira.” Ta naeratas ja istus voodiservale. Kas ta kavatses mind võtta? Ma panin käed kaitsvalt kõhu ümber.

„Mul on nüüd palju liitlasi. Palju neid, kelle huvides on minu võimuletõus. Mul on aeg vesiiriks saada.”

„Aga sinu isa?” küsisin ma ja meenutasin valgete juustega, sõbralikku vana meest, kes meie pulmas oli olnud.

„Ta on vana.” Iskan naeratas laialt. „Ma aiman, et tema surm tuleb varsti. Võiks isegi öelda, et ma olen seda näinud.” Ta kõkutas oma nalja peale, kuid mina ahmisin õhku. Ta rääkis kõige äärmuslikumast oakist. Isa mõrvast. Ta noogutas, kui nägi, et ma mõistsin, nagu jagaks me toredat saladust. „Ma pean lihtsalt ootama, kuni Anji oaki on kõige tugevam. Siis joon ma ja külastan oma isa. Järgmisel päeval leitakse ta surnuna ja keegi ei arva muud, kui et vana mehe aeg oli käes.” Ta mühatas. „Ma nägin muidugi tema tõelist surma. Sa ei kujuta ettegi, kui kaugel tulevikus see on! Vintske vanamehest kilpkonn on ta. Ma olen sunnitud vedama ja sikutama, et surm lähemale tuleks.” Ta nõjatus laisalt vastu voodiposti ja sõlmis käed kukla taha kokku. Lambivalgus mängles tema läikivatel juustel ja puhtaks nühitud nööpidel. Ta oli muretu noormehe võrdkuju, harjunud oma tahtmist saama. „Kui ma vesiiriks saan, hakkab minu tegelik töö pihta. Ma saan kõige võimsamaks meheks terves Karenokois. Võimsamaks, kui keegi aimatagi oskab. Suuremaks kui vürst ise.”

Alles nüüd märkas ta käsi, mida ma vastu kõhtu surusin, ja mu kaitsvat hoiakut. Ta tegi vastikusest väikese grimassi.

„Ära meelita ennast. Miks peaksin ma end sinuga rüvetama, kui sa oled oma ülesande täitnud?” Ta hüppas voodist püsti ja marssis toast välja sama kiiresti, kui oli tulnud. Lambi jättis ta alles, ning veini- ja nahalõhna. Ma kustutasin ruttu lambi. Ma ei tahtnud näha kohta, kus ta oli istunud, kuidas ta oli tekki kortsutanud, tema keharaskusest tekkinud lohku. Pugesin patjade vahele. Pikapeale rahunesid mu südamelöögid. Mind ei huvitanud enam, mida ta tegi, ja mul oli ükskõik, kas ma elan või suren. Ja ikkagi kartsin ma teda. Mis veel hullem – ühel väikesel osal minust oli häbi. Oli häbi seepärast, et ta mind nüüd vastikustundega vaatas. Tema, kelle pilk oli pannud mind tundma Karenokoi kõige ilusama tüdrukuna.

Mu aken oli lahti ja läbi selle oli kuulda hobuste puristamist tallis. Mõned konnad krooksusid sametises öös. Üks ritsikas siristas. Ma lasin ööhäältel end rahulikuks paitada.

Järsku kuulsin üht teist häält. Häält, mille ma vägagi hästi ära tundsin. Tema häälitsust. See tuli kõrvaltoast. Lehani omast. Ma tõusin istukile ja kuulsin seda jälle. Sügav naudinguohe. Iskan võttis teda! Mu õde, ta vägistas teda, see ei saanud võimalik olla, see ei võinud olla tõsi. Ma pidin midagi tegema, ma pidin ta päästma! Otsisin pilguga midagi, mida relvana kasutada, kuid ei leidnud, nii et sööstsin toast välja paljaste kätega ja kõhus lapse raskus. Aga midagi pidin ma tegema. Kui mitte muud, siis võisin ma karjuda, teenreid kutsuda. Oma naiseõde võtta oli oaki, seda loeti verepilastuseks.

Lehani ukse taga kuulsin ma üht teist häält. Oigamist. Hingeldamist. Mu õe häälitsusi. Ja need ei tulnud hirmust ega võitlemisest. Need olid naudingust. Häälitsused, mida mina ealeski ei olnud esile toonud. Ta nautis. Ta tahtis seda.

Ma surusin rusikas käe vastu suud, et mitte karjatust kuuldavale tuua. Aeglaselt taganesin ma oma ukse vastu, Lehani nauding minu kõrvades.
Ma kuulsin Lehanit ja Iskanit pärast seda peaaegu igal ööl. Isegi sel ööl, kui ma meie esimese lapse sünnitasin. Nad püüdnuks nagu minu karjeid endi omadega summutada. Alles hommikul, kui minu kannatused olid juba kaua kestnud, saatis Iskan ämmaemanda järele. Alles järgneval ööl sai see läbi. Siis oli Korin mu rinnal ja läbi oma kurnatuse tundsin ma esimest õnneseemet. Tema oli läbinisti minu, see ilus väike pikkade tumedate ripsmete ja jonnakalt kortsus kulmudega poiss. Vaatamata pikale ja raskele sünnitusele oli ta tugev ja terve. Tema pehmed väikesed käed, tema silmad …

Ei. Ma ei taha rohkem sellest kirjutada.

Iskan lasi mul Korini kümneks päevaks endale hoida. Kümme lühikest päeva sain ma teda hoida, anda talle oma piima, sisse hingata tema lõhna ja olla tema ema, terve tema maailm. Kümnendal päeval lasi Iskan oma emal ja ühel ammel meie majja kolida, et Korini eest hoolitseda, ja Iskan kiskus ise poisi minu käte vahelt ära ja ka sellest ei kavatse ma rohkem kirjutada. Aga ma ei unusta kunagi oma esimest tegelikku kohtumist Iskani ema Izaniga ja kuidas ta võttis minu poja oma käte vahele ja hoidis teda, nagu kuuluks ta temale, nagu oleks tema ta enda kehast väljutanud, ja kui uhkelt ütles ta oma pojale, et kasvatab pojapoega nii, et ta sirgub täpselt oma isa sarnaseks. Mulle ei heitnud ta pilkugi.

See oli Lehan, kes tuli minu juurde mitu päeva pärast seda, kui Korin oli mult ära võetud. Ma ei olnud oma toast lahkunud, Iskan oli Izani järel ukse kinni keeranud, kui too Korini minema viis. Teenijannad tulid ja tühjendasid mu ööpoti ja jätsid mulle toitu, mida ma ei puutunud. Mu õde jäi ukseavasse seisma ja vaatas mind pikka aega. Ma istusin kägaras seina vastas. Seal olin ma suurema osa ajast olnud. Voodi oli koht, kus olin Korinile elu andnud. Selles ei suutnud ma enam lamada. Olin vaevalt teadlik sellest, et Lehan uksel seisis, enne kui ta rääkima hakkas.

„Ta oleks lasknud sul Koriniga kohtuda, kui sa oleksid end kogunud.” Tema hääles segunesid põlgus ja kaastunne. Ma vaatasin üles, aga ta pööras pilgu eemale. Ta mudis üht sõrmust oma vasakus käes, suurt rohelist kivi, mis oli kulla sisse kinnitatud. Kindlasti Iskani kingitud. Seniajani olin ma tundnud vaid meeleheidet ja lõputut leina, aga nüüd lahvatas minus jõuline viha. See oli nii meeletu, et vappusin üle keha. Ma tahtsin rääkida, ent tugevad tunded tunglesid mu kõris, nii et ükski sõna ei pääsenud välja.

„Sa oled käitunud nagu hullumeelne naine, Kabira. Sa saad ju aru, et ta tahab oma pojale parimat? Tasakaalutu ema võiks lapsele viga teha või midagi hullemat.” Aga ta ei uskunud täielikult omaenda sõnu. Kui ta oleks seda teinud, oleks ta mulle näkku vaadanud.

„Tead sa ka, kellega sa igal öösel magad?” Sõnad kraapisid mu kõri, mis oli täiesti katki hõõrutud pärast kolme päeva ja ööd, mil ma karjusin ja raevutsesin. Ma ei lasknud Lehanit silmist, kui jalule ronisin. Nahk mu sõrmenukkidel läks uuesti katki ja haavad, mida ma seintele tagudes endale tekitanud olin, hakkasid jälle veritsema. „Kas sa ka tead, kes see on, kes paneb sind oma riistaga hingeldama kui kiimas peni?” Lehan taganes uksest välja ja püüdis seda enda järel sulgeda, kuid ma olin temast kiirem ja viskusin ette nagu madu, saades jala ukse vahele enne, kui ta selle päris kinni sai. Alles siis taipasin ma, et ta oli minu juurde tulnud ilmselt ilma kellegi teadmata. Ükski teener ei oodanud ukse taga. Ma tõukasin ukse lahti, see oli kerge, olin alati olnud tugevam kui Lehan. Väike õbluke Lehan, oma läikivate juuste ja helkleva nahaga. „Asi pole ainult selles, et sa oled võtnud oma õe mehe enda voodisse, nagu see poleks piisavalt oaki. Sa magad meie ema mõrvariga. See on meie isa mõrtsukas, kellel sa lased oma voodisse tulla. Mees, kes tappis meie venna ja meie õe, tema jaoks sa oma jalad laiali ajad.”

Nüüd jõllitas Lehan mind, nüüd vaatas ta mulle otsa ja tema silmad olid kohkumusest pärani. Ma haarasin tema käsivarrest ja tirisin ta tuppa ning lõin ukse meie taga kinni. Ma kallutasin pead, nii et mu nägu oli peaaegu tema oma vastas. „Kuula nüüd, väike Lehan, Lehan, väike libu, kuula hoolega! Iskan lasi mul Anji saladused talle välja rääkida ja leidis allika keelatud veele uue kasutuse. See aitab tal jälgi jätmata surmata.” Ma nägin, kuidas mu sülge tema näkku pritsis, kuid ta ei teinud katset seda ära pühkida.

„Sa oled hull,” sosistas ta, kuid tema silmad ei suutnud mu näost lahti lasta, ta oli nagu rott, kes on mürgimaost hüpnotiseeritud. Võimetu end liigutama.

„Olen või? Kas olen tõesti või? Ütle mulle, Lehanike, Iskani väike mänguasi, kas vesiir elab veel? Või on Iskan ellu viinud plaani ka omaenda isa tappa? Kas vesiir on võib-olla öösel vaikselt magama uinunud?”

Ta kahvatus. „Ta … ta sai eile teate, et kõrgelt austatud vesiir …” Lehan kaotas jutujärje ja suutis vaevalt viimased sõnad välja öelda. „Et vesiir oli öösel vaikselt magama uinunud.” Ta püüdis tahapoole tõmbuda. „Aga ta oli vana. Sa võib-olla arvasid ära.” Ma ei lasknud ta käsivarrest lahti.

„Võib-olla. Aga ütle mulle, kas Iskan käis oma isal päev enne tema surma külas?”

Tema vaikus oli mulle piisav vastus. Ma muigasin ja ajasin silmad suureks. Ma pidin sel hetkel hullumeelne välja nägema. „Nonii. Nonii, Lehanike. Ja mõtle järele. Kas kuu oli kahanev, kui meie perekond suri? Ma näen su silmadest, et sul tuleb meelde, et oli küll. Kui ma haigevoodis lamasin, Lehan, lasi Iskan meie esimese lapse mu kehast väljutada. Sa arvad, et ta võtab ainult sind oma naudinguks, aga ta võttis mind enne, väike libu, palju kordi. Ja siis tappis ta meie lapse ja mu perekonna ja kõik tüdruklapsed, keda ma enne Korinit oma kehas kandsin. Miks sa arvad, et ma niiviisi käitusin?”

Lehan nuttis nüüd, sügavate nuuksetega, mis panid ta keha vappuma, ning tatt ja pisarad jooksid üle tema täiusliku näo, ja kuidas ma soovisin, et Iskan teda sel hetkel näinud oleks! Ma sirutasin nimetissõrme välja ja püüdsin kinni ühe pisara ning limpsisin selle ära, niivõrd meele ja mõistuse minetanud olin ma.

„Aga … aga miks sa temaga abiellusid?” küsis Lehan nuuksete vahel. „Keegi ei sundinud sind! Kabira, miks sa läksid tema lõksu?” Ta haaras oma vaba käega mu käsivarrest ja klammerdus meeleheitel minu külge.

Võlutult vaatlesin ma, kuidas tema näojooned moondusid, nii et vähemalt korrakski polnud ta enam ilus, vaid punane ja pundunud ja inetu, inetu!
„See oli sinu süü, kas sa ei saa aru?” Ma lasin pea viltu. „Ta ähvardas sinu surmaga. Kui ma tegin, nagu ta käskis, pidi ta su ellu jätma. Ma tegin seda sinu heaks, väike lirva. Ja tänutäheks olen pidanud pealt kuulma, kuidas ta sind oigama paneb, öö öö järel. Tänutäheks oled sa mind eemale tõuganud, tänutäheks oled sa aidanud tal mu last minult ära võtta. Ütle mulle, kas sa tunned sama suurt naudingut, kui ta täna öösel sinusse tungib? Kas sa lased tal oma nooruslikke tüdrukurindu sama suure rõõmuga lakkuda? Kõik surnud käivad siin majas ringi. Nad näevad sind. Nad on näinud iga su tegu. On kuulnud iga su oiet. Ema ja isa, Agin ja Tihe. Kas sa näed neid oma vaimusilmas? Väga hea. Mõtle sellele, kuidas sa nende mälestust oled austanud. Ma püüdsin sind hoiatada, nii et ära ütle, et sa midagi ei teadnud.” Ma kiskusin tema käe oma käsivarre küljest lahti ja lükkasin ta endast eemale. Sülitasin tema ette põrandale. „Üht asja teadsid sa kindlalt. Et ta on minu mees. Mitte miski ei muuda seda.”

Ma lükkasin ta uksest välja. Ta ei osutanud mingit vastupanu. Ma lõin ukse kinni ja kukkusin põrandale. Kogu jõud jättis mu korraga maha. Roomasin tagasi oma nurka ja põimisin käed ümber pea. Üheks lühikeseks hetkeks olin ma tundnud rahuldust, kui nägin tervet Lehani maailma tema ümber kokku vajumas. Kättemaks oli kui magusaim mesi läbi mu keha voolanud. Nüüd põletas see vaid kibedalt mu suud ja mitte miski, mitte miski ei toonud kergendust.
See oli Iskan, kes ta sel õhtul leidis. Ta oli end Agini vana jaki vöö külge üles poonud. Iskan sai kohe aru, mispärast, tuli mulle järele ja sundis mind keha alla võtma, seda pesema ja matusetalituseks riietama. Ma ei unusta iialgi, kuidas ta välja nägi. Ma ei unusta iialgi, kelle süü see oli, et ta surnud oli.

„Kas sa ei näe, et sa ainult vigastasid iseennast?” ütles Iskan ja raputas pead. „Nüüd pole sul kedagi. Nonii, Kabira, lõpeta nüüd jonnimine. Kui sa hakkad sõnakuulelikuks naiseks, kes sa algusest peale oleks pidanud olema, lasen ma sul Koriniga kokku saada ja kingin sulle ilusad riided ja ehted. Sa oled vesiiri naine nüüd. Minu suur projekt võib alata. Ma lasen maja valmis ehitada, siin on palju teha. Ja mul on rohkem poegi vaja. Kui sa teed nii, nagu ma ütlen, võid sa nendega tihti kokku saada ja nad võivad sind emaks kutsuda.”

Mul ei olnud enam midagi järel. Ei olnud enam millegi eest võidelda. Nii sai minust Kabira, vesiiri esimene naine, ja see oli mu eluks nelikümmend aastat.
Garai


Teised orjad, kellega koos ma Harreras öölaagris olin, andsid mulle ühtainsat nõu: „Kui sa karjud ja teda kriimustad, teed sa selle endale lihtsalt hullemaks. Teeskle, et sa naudid, siis saab sinust tema eriline lemmik. Võibolla saad sa temalt niimoodi privileege. See on sellistele nagu meie ainus, mille peale loota.”

Mina kavatsen loota midagi rohkemat. Aga olen nende nõuannet kuulda võtnud. See on juba tulemusi andnud.

Muidugi tundsin ma hirmu. Olen kartnud sellest peale, kui mind vangi võeti. Ma ei ole julgenud kellelegi vastupanu osutada. Isegi mitte meestele, kes keset ööd tulid ning minu ja mu õed vangi võtsid, sel ajal kui me magasime. Nad olid meile arvatavasti pikka aega järgnenud. Nad kasutasid juhust, kui me paariks päevaks ülejäänud klannist lahku lõime, et Meiremi kõrbest lõuna pool ravimtaimi korjata. Sügavale kõrbesse ei julge ükski püsiasukas minna. Me oleksime seal kaitstud olnud. Aga me ei mõelnud ohule, uskumata, et see meid ähvardab, ega olnud valvel. Ma nean end ikka veel. Ma olen meist vanim. Oleksin pidanud tähelepanelikum olema.

Mehed kartsid meid. Nad arvasid, et oleme võimsad preestritarid, kes võivad nad mõne sõnaga tappa. Nad on sellised, kes kardavad kõike, mida ei mõista. Seepärast sidusid nad meie suud ja käed kinni. Meid viidi kiiruga lõuna poole, üha lõuna poole, enamasti öö varjus. Orjapidamine on põhjapoolsemates maades seadusega keelatud. Ühes külas müüdi meid lõunast pärit orjakauplejatele, kel olid pikad juuksed ja suured habemed. Me jõudsime mingisse kohta, ma kuulsin, et seda kutsutakse Harreraks. Hirmus koht, haisev ja inetu. Mind lahutati mu õdedest. Me ei nutnud. Meil ei olnud enam pisaraid.

Orjaturul seoti mind kinni lava peal oleva posti külge koos teiste minuvanuste noorte naistega. Me olime kõik eri maadelt, ma mõistsin seda nende nahavärvist ja juustest. Mina olin ainuke valgete juuste ja hallide silmadega. Mehed lava ümber jutlesid omavahel, osutades minu poole. Nende viibetest ja pilkudest sain ma aru, et olin kallihinnaline. Nende kõige väärtuslikum kaup.

Algas oksjon. Mind jäeti viimaseks. Taheti, et kõigi silmad oleksid minul. Päike oli Harreras halastamatu, ma ei olnud kunagi sellist palavust tunda saanud. Mu huuled lõhenesid kuivusest. Kört kleepus higist mu keha külge.

Üks mees tuli lava juurde. Ta riietus oli valge ja sinine. Pikk ja sale, kuid laiaõlgne ja paksude tumedate juustega. Mehe suu oli väga punane. Tema oli ainuke, kes mulle silma vaatas. Ta tegi seda kaua. Seejärel hõikas ta enda juurde mehe, kes mind müüs.

„Kuidas te hoolitsete oma vääriskivide eest? Te rikute tema ilu selle kuradima päikesega veel ära.” Ta võttis välja kukru. „Ütelge oma hind. Ma maksan.” Kui mees kokutas midagi oksjoni kohta, mühatas too kannatamatult. „Nimetage hind, ütlesin ma, nii et saaksin oma vara siit kõrvetava kuumuse käest minema viia, enne kui see halvaks läheb.” Ta täitis nende käed hõbeda ja kullaga, ma ei teadnudki, et nii palju hõbedat ja kulda oli maailmas olemas. Ja see oli minu hind. Nii kallis olin mina. Seejärel andis ta mõned käsklused. Üks mees kiirustas lavale ja lõikas mu köidikud läbi. Ma vajusin põlvili. Too ilus mees ulatas külma veega kannu. Ma ei suutnud seda huultele tõsta, niisiis hoidis ta seda mu suu vastas, kui ma jõin. Siis kandis ta mu ise turult minema. Varju alla. Ühte latrisse, talli. Ta lasi mul seal puhata ja vett juua ning keegi tõi minu põletatud nahale salvi. Järgmisel päeval tuli ta mind vaatama.

„Sa näed juba palju parem välja. Nüüd pean ma järele vaatama, kas mu investeering oli tark tegu.” Ta nööpis oma püksid lahti. Ma ajasin kohe jalad laiali.

Ta vaatas ette, et mind mitte vigastada, ja ma meenutasin teiste orjataride nõuandeid. Ma olin varemgi meestega olnud, klanni meestega, kes olid teinud sama palju minu kui enese naudinguks. Seda ei teinud see mees. Miks ta peakski? Ma ei olnud temaga võrdne. Ma olin tema omand. See sai kiiresti läbi. Pärast seda oli ta väga rahul.

„Naine, kes teab oma kohta, kes ei võitle vastu ega vaiki, nägu vastikusest moondunud. Pealegi kõige ilusam naine, keda ma olen näinud. Sa põhjustad Arekos sensatsiooni. Jah, ma arvan küll, et olen teinud hea investeeringu.” Ta kuivatas end minu kördisabasse. „Ma laseksin sul hea meelega vanni minna, aga me peame siit ära minema. Ma olen siin sõlminud piisavalt kaupu, mille pärast oleks kõige targem tegu siia kauaks mitte jääda.”

„Jah, mu isand,” oli mu ainus vastus. Mina, Garai, rändsuguharust, kutsusin teda niimoodi. Meil polnud kunagi isandaid olnud. Me kuuletume ainult maale enesele ja tema seadustele. Seepärast rändame ja austame pühasid paiku ja hoiame püsiasukatest eemale. Nendest, kel on majad ja rahad, isandad ja seadused. Mitte ükski inimeste seadus ei kehti meil. Väejooned maa sees, tema veresooned, juhivad meid meie rännakutel õigele teele. Maa kingib meile toitu ja kaitset, mida vajame. Oma ajalugu kanname endaga lugudes ja müütides kaasas. Teadjad hoolitsevad meie vaimude ja meie kehade eest ja juhivad meid tormis õigele teele. Aga nüüd oli mul uus mina. Ja see uus mina, see uus Garai, sellel oli isand, kellele ta kummardas ja jalgu hargitas ja kõiges kuuletus.

Me jätsime samal päeval Harrera selja taha. Ma istusin karavanis kõige taga, mu isanda ülejäänud ostude seas. Ta oli ostnud mulle rätikuid ja keepe kaitseks kuuma päikese eest ja mul oli piisavalt vett ning ma sain ühe eine hommikupoolikul ja ühe siis, kui me ööks laagrisse pidama jäime. Ma magasin oma isandaga tema enda telgis. Ta ei sidunud mind kinni – kuhu oleksingi ma võinud põgeneda selles suures kõrbes, kust me läbi reisisime? Ma oleksin surnud juba enne, kui vaateulatusest välja oleksin jõudnud.

Mu isand lõbustas end minuga igal ööl. Olin ka edaspidi järeleandlik, leebe ja leplik. Selline, nagu ma kunagi varem polnud olnud. Aga teadsin, et oma vana mina pidin mälu kõige kaugematesse soppidesse peitma. See, kes ma olin, ei võinud enam kunagi päevavalgele tulla. Sest isegi kui mu isand kohtles mind hästi ja üha paremini, mida järeleandlikum ma olin, teadsin tõde tema kohta. Ma olin seda näinud nonde meeste silmis, kes minu ja mu õed tol ööl röövisid. Ma olin seda näinud nende meeste silmis, kes mind hõbeda ja kulla eest maha müüsid. Nendele olin ma üks asi. Mitte keegi, kel olid oma tunded, oma vajadused. Ainult keegi, keda viljastada, kelle kaudu rikastuda või keda kasutada. Samal hetkel, kui ma muutun neile häirivaks, saavad nad minust lahti. Ja mina tahan elada. Vana Garai tahab seda. Tema tahab jälle Meiremi kõrbe näha, kuulda oma ema õhtu hakul laulmas ja hoida õe käsi enda omades. Uus Garai ei usu, et see on võimalik. Aga vana Garai ei kavatsegi alla anda.

Me oleme nüüd Arekos. Minu isanda maa pealinnas. Me jõudsime õhtul kohale, pärast mitu kuud kestnud reisi. Ma olen saanud vannis käia ja mulle anti üks väike tuba isanda elamus. Ta ütles mulle, et kavatseb siin elada ainult seni, kuni tema uus palee Ohaddinis valmis saab. Siis kolib ta sinna terve vürsti õukonna. Aga sellest ei tea vürst veel midagi. Homme paneb mu isand mind kõigile imetlemiseks ja vahtimiseks välja. Minu tuppa toodi uued rõivad, võõrad värvikirevate tikanditega, siidist riideesemed. Kamme, millega mu juukseid üles panna. Käevõrusid ja sõrmuseid. Ilusaid asju, mis peavad kõigile näitama, kui väärtuslik ma olen. Nad on siin asjadest nii vaimustatud. Klannis olid meil ainult sellised asjad, mis olid absoluutselt hädavajalikud ja mida me võisime seljas kaasas kanda. Noad, nöörid, taimed, tulekivid, toit. Kas sõrmus hoiab kedagi öösel soojana? Kas juuksekammi saab süüa? Kas tikitud jakk parandaks mädanevat haava?

Ma varastasin oma isanda kaubakorvidest paberit ja kirjutusvahendeid. Ema tunneb tähti ja kirjakunsti. Seda on ta omakorda ka mulle õpetanud, kuna ta koolitas mind oma järeltulijaks ja klanni teadjanaiseks. Kuid mul pole just tihti olnud põhjust oma oskusi harjutada. Polnud mingit erilist põhjust midagi üles kirjutada. Kõik ema teadmised olid tema mällu talletatud nagu seemned kauna. Mida iganes ma ka küsisin, võis ta selle oma mälusalvest esile tuua ja mu küsimusele vastata. Mis kasu oli üles kirjutamisest? Ta õpetas mulle kirjakunsti lihtsalt seepärast, et see oli üks tema oskustest ja ta soovis, et ma õpiksin kõike, mida tema oskas.

Nüüd on mul esimest korda elus põhjust midagi kirja panna. See sujub aeglaselt. Mu käel ei ole seda vilumust, mida harjumus annab. Kuid on oluline edasi püüda. Ma olen võõral maal. Minu ümber räägitakse võõrast keelt. Ma saan osaliselt sellest aru. Meie klannis räägiti siddhit, rändrahvaste keelt, kuid ma oskan ka paljusid teisi keeli. Nii see on, kui oled pidevalt teel ja kohtad paljusid rahvaid. Ma ei tea, mitut keelt ema oskab, kindlasti rohkem, kui tal on sõrmi. Keel siin Arekos on sama, mida õppisin siis, kui külastasime püha mäge Omonet. See on palju kaugemal lõunas kui kohad, kus me tavaliselt rändame, ja keel, mida räägiti mägede ümber asuvas provintsis, oli erinev kõigist, mida ma varem kuulnud olin. Valilt ja raevukalt kõlas see mu meelest, mitte üldse nagu mägismaade pehme keel. Siin Arekos räägitakse üht dialekti, natuke teise hääldusega, kuid enamik sõnu on samad. Mul on selle üle hea meel. See teeb uuele Garaile asja lihtsamaks. Ta ei suuda ikka veel eriti palju rääkida, kuid seda ka ei oodata temalt. Piisab sellest, et ta aru saab.

See annab teatava kindlustunde, et mul on oma keel, milles kirjutada. Ma tean, et keegi ei oska lugeda, mida olen kirjutanud. Kirjutades saan ma oma keelt elavana hoida. Kuid sõnad näivad paberil nii surnud. Tundub, nagu immitseks elu nendest välja, kui ma nad oma pliiatsiga kinni püüan. Keel moodustub palju enamast kui tähed. Intonatsioon, rütm, hääletoon, pausid – kõike seda ei suuda ma tabada. Või ei olegi ehk võimalik tabada, ilma et see sureks? Nagu jalaponi, seda ainulaadset lindu, keda leidub ainult Omone mägismaadel. Öeldakse, et selle laul võib tervendada hingi, kes on haigestunud. Kes on leina või hirmu sisse takerdunud. Jalapon ammutab jõudu Omonelt endalt ning kui kellelgi ka õnnestub see kinni püüda ja mäe juurest eemale viia, sureb lind lühikese aja jooksul. Võib-olla on keele hingega samamoodi. Ma ei tea, ma pole varem tervet jutustust kirjutanud. Aga nüüd pean proovima, sest kardan, et muidu unustan ära, kes ma olen. Ja selles kuldpuuris, kuhu mind nüüd kinni on pandud, närbun ma ja suren nagu jalapon.

Ma kirjutan öösiti ja peidan kirjutised oma tuppa. Kõike, mis seostub minu, Vere Garaiga, peab varjama ja peitma.
Ma olen salamandri magus liha

Ma olen päikeseloojang Meiremi kuldsetel kividel

Ma olen võidulaul õhtu eel

Ma olen paljad jalad kevadisel maal

Ma olen veriheina terav keel

Ma olen punane arm heledal nahal
***
Ma kohtasin täna oma isanda naist. Mind tulid paljud vaatama, isegi vürst isiklikult. Tema poegadel olid himurad silmad. Ent ainus, kellega ma kohtusin, ainus, kes minuga rääkis, oli mu isanda naine. Ta tuli mu väikesesse tuppa pärast seda, kui mu isand oli mind ette näidanud. Ta on pikk ja kandiline ja tal puudub täielikult pehmus ja meeldivus. Ta on lapseootel, umbes poolel teel, võiks arvata. Ta näeb vana välja, palju vanem kui minu isand. Ta peab endas suurt saladust kandma, et sellist meest oma võrgus hoida. Võimalik, et tema isa oli väga rikas.

Ma langesin põrandale põlvili ja kummardasin sügavalt. See uus Garai, see allaheitlik vaga tüdruk, tema teab, mida on vaja teha. Ta teab, kelle käes on võim, kelle ees peab kummardama ja kui sügavalt. Ta üllatab mind oma teadmistega. Kust see küll tuleb? Kuid Garai kummardus ei rahuldanud emandat. Ta sammus minu juurde ja rebis mul kammid peast.

„Sa oled orjaks müüdud,” sisistas ta. „Ainult emand võib kanda seitset kammi oma juustes. Sinule piisab ühest.”

Ma sain oma seisusest aru. Kõige madalamal. Orjaks müüdud. Madalamale ei saa enam langeda. Ma kummardasin edasi, silmad põrandal, kuna tema sättis mu juukseid. Mu vaikus ja allaheitlikkus paistis teda rahustavat. Ta tegi sammu tahapoole, kui oli valmis saanud.

„Tõuse üles.” Ma tegin, nagu ta oli käskinud. Ta silmitses mind põhjalikult, keeras mind järsult ringi. „Ma saan aru, mis neid meelitab. Sinu värvid on tõesti ebatavalised. Kuid sa kannad täiesti valesid riideid. Kollane värv tuhmistab su juukseid. Sa peaksid kandma helesinist. Võib-olla hõbedaste tikanditega, et esile tuua su juuste ja naha sädelust.”

Ma ei öelnud, et see oli mu isand, kes oli mulle need riided andnud. Ma ainult noogutasin.

Ta ohkas. „Kui sa rahuldad Iskanit, siis hoiab ta end ehk minu voodist eemale. Ma oletan, et peaksin seda heaks asjaks pidama.” Tema näojooned lõtvusid seda öeldes ja ma nägin, et ta polnudki nii vana, kui algul olin arvanud. Arvatavasti vaid mõni aasta vanem kui mina. Ma viipasin tema paisuva kõhu suunas.

„Kas see on esimene?”

Pingul ilme taastus. „Ei. Minu kolmas poeg.”

Ta tormas midagi lisamata toast välja. Kuid hiljem tõid teenijannad mulle mõned ilusad hõbedaste õmbluste ja pärltikanditega kahvatusinised siidjakid. Need kaalusid rohkem kui kogu mu kandam klannis. Uus Garai riietab end igal hommikul nendesse ebapraktilistesse rõivastesse. Ta sätib oma juuksed ühe kammiga üles. Ta peidab oma armid pikkadesse varrukatesse ja rasketesse hõbekäevõrudesse. Aga ma kirjutan üles, et ma ei unustaks, ja peidan need lehed lahtise kiviplaadi alla oma toas. Seda pean ma meeles pidama:
Tõelisel Garail on naha sees märgid. Kolm armi vereohvrite eest. Kaks armi lubaduste eest, mis ta on andnud. Üks arm maha surutud vaenlase eest. Uus Garai ei tohi kunagi kõrvale heita sõdalast, teadmist, väge.
***
Täna küsisin emandalt, kas ma tohin aeda minna. Nägin ühest aknast, et siin on aed.

„See on vürsti aed,” vastas ta lühidalt. Kuid pisut hiljem tuli ta ja juhatas mind lukustatud värava juurde, mis eraldas naiste korrust ülejäänud paleest. Seal seisis kaks sinistes jakkides valvurit, saablid küljel.

„Tema kõrgeausus on andnud meile loa sellel pärastlõunal aias jalutada,” lausus ta. Üks valvuritest tegi värava lukust lahti ja me astusime läbi kuldse avause. Me läksime väikesest tagatrepist alla, valvurid kannul. Ma tahtsin tõtata, tahtsin joosta, kuid emanda sammud olid aeglased ja rasked lapsest, keda ta kandis, ja ma ohjeldasin oma innukust. Me jõudsime terrassile ja meie ees avanes aed, roheline ja viljakas. Ma ei teadnudki, kui palju olin puudust tundnud elavatest taimedest, kuni jälle nende keskel seisin, ja üks väike ohe lipsas mul suust, enne kui uus Garai jõudis selle lämmatada. Emand heitis mulle terava pilgu.

„Ma istun siin varjus.”

Üks valvuritest seisis pingi taha, millele ta istus, ja teine tuli mulle järele, kui ma ebalevalt aeda astusin.

Taimed on siin hoopis teistsugused, kui ma oma rännakutel olin näinud. Siin on selliseid, millel on paksud lehed ja lihavad õied, ma usun, et nad on selle kliimaga kohastunud ja võivad pikkade põuaperioodide vältel vedelikku varuks hoida. Teistel on hiiglasuured õienupud, suuremad kui minu nägu, ning neist hõngub suurepärast lõhna. Ma ei usu, et nad elaksid need kuivad suved üle, kui vürsti aednik neid ei kastaks. Nägin mehi, kes peenraid kastsid ja rohisid, kuid nad pöördusid minust ära ja valvur juhtis mind köhatuse saatel eemale. On selge: ma ei tohi rääkida mitte ühegi teise mehe kui oma isandaga ja kõige parem, kui mind ükski ka ei näe. Ma mõtlen endamisi, kas siinsed valvurid on kastreeritud? Nad on kiitsakad ja habemeta, poisikeselikult sileda nahaga, pole võimatu, et nad on seda. Groteskne komme.

Algul olin ma lillede ilust hingepõhjani liigutatud ja mõtlesin, et ei leia kunagi seda, mida otsin. Kõik taimed olid mulle võõrad ja nektarist nõretavate õite vahel lendlesid suuremad liblikad, kui ma eales oleksin osanud ette kujutada. Kaunilt vormitud puud pakkusid kuuma päikese eest varju ja ma oleksin võinud seal terve päeva ringi jalutada ja kõike imetleda. Kuid aimasin, et minu aeg on piiratud ja valvur viib mind varem või hiljem terrassile, kus emand ootas. Niisiis tõmbasin ma hinge ja lasin oma meeled valla ja seal, kaugel maa sügavuses, tundsin maa väge tuiklemas. See tundus mu jalataldade vastas teistsugune kui maa vägi koduses mäestikus. See ei olnud nii karge ja metsik, vaid viljakas ja raske ning täis elu. Ma seisatasin ja sulgesin silmad, lasin väel endast läbi voolata ja mind täita. Kui ma silmad avasin, langes mu pilk müürile, mis ümbritses paleeaeda ja eraldas seda linnast, mille hääli ja melu oli kuulda, kuid mitte näha. Müür püüdis kinni hilise pärastlõunapäikese kiired ja seal, kivide vahel, väänles lõhedest ja pragudest välja üks tuttav taim oma piklike, teravaotsaliste lehtede ja väikeste tagasihoidlike punaste õitega. Ma naeratasin endamisi.

Kui valvuri tähelepanu oli korraks mujale suunatud, korjasin ma pundi õhukesi lehti. Nende mõrkjas lõhn täitis mind tugeva õnnetundega. Need lõhnasid nagu kodu. Ma torkasin kimbu varrukasse, teravad servad kraapisid mu arme.

Kipitus pani mind mäletama. Teisi arme. Teist kohta. Sulgesin silmad ja korraga olin ma seal, kõrbe ääres, ja ema oli minu kõrval.

Me kõnnime idapoolsel mäeahelikul. On varajane hommik ja meieni ulatuvad päikese esimesed kiired, samal ajal kui allpool kõrbes on ikka veel öö. Emal ja minul on käes oda, ema hallid juuksed sädelevad hommikupunas. Kaljusein on niiske pilvedest, mis öö jooksul on laskunud ja mida päike nüüd tagasi üles mäetippude poole tõrjub. Ema kummardub ja näitab millegi poole näpuga.

„Kas näed, Garai? Seda tagasihoidlikku taime kutsutakse jumalanna keeleks. See nõuab kasvuks väga vähe ja saab peaaegu igal pool hakkama. Jäta see meelde. See võib olla naise kõige parem sõber.”

„Kunas?” küsisin ma, kummardudes alla. Pikad teravad lehed, mis kinnitusid peenele väädile, väänlesid mäeseljal pragudest sisse ja välja.

„Kui ta tahab oma kuupuhastust alles hoida. Kui ta ei taha lapseootele jääda.”

„Lapsed on kingitus,” sõnasin ma ning tõusin üles. „Nii oled sa mulle õpetanud.”

„See on tõsi. Ise pole ma kunagi jumalanna keelt kasutanud. Kuid leidub naisi, kelle elu võib rasedus ohtu seada. Või tarku, kes tahavad oma kuupuhastusel vabalt voolata lasta, et nende side väega püsiks tugevana.”

Ema tõstis oma käed ida poole, et päikest tervitada, kuid kui tema varrukad alla vajusid, nägin ma kõiki arme, mis helklesid valgena pehmes valguses. Nii palju arme. Nii palju lubadusi, ohvreid ja võite. Ma soovisin, et mul oleks ükskord ka nii palju arme ette näidata.

Kui ma ringi vaatasin, olin tagasi terrassil, lamades jahedal marmorpõrandal. Emand istus pingil ja vaatles mind.

„Sa kaotasid meelemärkuse,” ütles ta lühidalt. „Valvur kandis su siia.”

Ma pilgutasin silmi. Nägemus oli väga tugev olnud. Või oli see lihtsalt mälestus? Mälestus mu emast ühel paljudest rännakutest mäestikku. Ma sulgesin valu ees silmad. Uuel Garail ei olnud mälestusi, ei mingeid saladusi. Ma tõmbasin sügavalt hinge, lasin maa väest kaugel meie all lahti. Tõusin istukile.

„See oli vist kuumusest. Mul on nüüd parem.”

Me läksime sisse, ja kui valvur mind mu tuppa eskortis, ootas mind seal õhtusöök. Ma sõin üksinduses ja kõige lõpuks sõin ühe pikliku lehe. Ma ei taha tema last kanda. Mitte kunagi. Tahan alles hoida oma kuupuhastusi ja oma ühendust väega ning ma ei taha unustada, kes ma olen.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/maria-turtschaninoff/naondel/?lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.