Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Naondel Maria Turtschaninoff Luksuslikus Ohaddini palees on naistel vaid üks ülesanne – sõna kuulata. Mõned toodi siia juba tüdrukuna, püüti kinni ja orjastati; teised toodi teenijannadeks; kolmandad abikaasadeks. Nad kõik peavad tegema seda, mida isand käsib, sest tema käes on salajane ja surmav võim. Kuid ka naistel on omad saladused. Üks neist on ravitseja. Teine suudab kontrollida unenägusid. Kolmas on sõdalane. Neljandal on võime näha kõike, mis on tulekul. Oma kullatud vanglas ei jää naistel muud üle kui oodata. Nad teevad plaane. Kirjutavad üles oma lugusid. Unistavad pääsemisest, pelgupaigast, kus tüdrukud saaks olla vabad. Ja lõpuks, siis kui taevas kumab punetav kuu, teevad nad oma kättemaksu teoks.Soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Punase kloostri kroonikate I raamat „Maresi“ ilmus kirjastuses Varrak 2017. aastal. Nüüd jutustab „Naondel“ loo ürgõdedest – Punase kloostri asutajatest. Originaali tiitel: Maria Turtschaninoff Naondel Krönikor från röda klostret Förlaget 2016 Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud FILI – Finnish Literature Exchange Kaane kujundanud Laura Lyytinen Kaanefotod: Istockphoto Original text copyright © by Maria Turtschaninoff, 2016 Original edition published by Förlaget, 2016 Estonian edition published by agreement with Maria Turtschaninoff and Elina Ahlback Literary Angency, Helsinki, Finland. © Tõlge eesti keelde. Raili Väin, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Evelyn Raju ISBN 978-9985-3-4491-0 ISBN 978-9985-3-4557-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS Minu sõbrale Hannale Käesolevad kirjutised on Punase kloostri kõige salajasem arhiiv. Need sisaldavad lugu Naondelist ja esimeste õdede pikast reisist Menose saarele. Meie reisist. Kõik on meie oma kätega kirja pandud. Osalt enne seda, kui me Menosele jõudsime, osalt pärast Punase kloostri asutamist. Palju kirjutatust ei tohi kloostri kaitsvate müüride vahelt väljuda. Lugudes sisalduvad teadmised on liiga ohtlikud. Kuid kroonikad ei tohi ka unustuse hõlma vajuda. Klooster ei tohi kunagi andestada seda, mida me pidime taluma, luues oma järeltulijatele varjupaika, kohta, kus naised võiksid koos töötada ja õppida. Mälestus meist elagu niikaua, kui need ehitised veel seisavad. Esimene Ema Kabira, põgenemist juhtinud Clarás, preestritar Garai, teenijanna Estegi ja teine Ema, unenäokuduja Orseola, vapper Sulani, Daera Rosen Esimene ja Iona, kes jäi kadunuks. Kabira Pole just palju neid, keda ma olen oma liiga pika elu jooksul armastanud. Kaht olen ma reetnud. Ühe tapsin ma. Üks on mind hukka mõistnud. Ja üks on minu surma oma käes hoidnud. Minu minevikus pole mitte midagi ilusat. Mitte midagi head. Sellegipoolest sunnin ma end tagasi vaatama ja Ohaddini mäletama, mäletama lossi ja kõike, mis seal aset leidis. Ohaddinis polnud mingit paleed, vähemalt alguses mitte. Seal oli vaid minu isa maja. Meie pere oli jõukas. Meie talu oli vana ja seda oli põlvest põlve pärandatud, seal oli vürtsimets, mitu puuviljaaeda ning laiuvad okra-, nisu- ja moonipõllud. Maja ise asetses kaunilt nõos mäejalamil, mis andis suve kõige kuumemal keskpäeval varju ning talvel kaitset rajuste vihmatormide eest. Seinad olid igivanad ja paksud, kivist ja savist, ning katuseterrassilt avanes vaade paljude miilide kaugusele meie valdustesse ja naabrite omadesse, siit nägi mitut talu, vürtsimetsa ja Sakanui jõge, mis lookles alla mere poole. Läänest paistsid Areko, Karenokoi pealinna suitsusambad. Vürsti linn. Merd võis edelas selgetel päevadel hõbedase kangastusena aimata. Ma kohtasin Iskanit vürtsiturul sel aastal, kui üheksateist sain. Jõuka pere tütardena ei olnud talu kaneelikoore-, vürtsbao- või etsevarusid müüa minu ning mu õdede Agini ja Lehani ülesanne. Selle eest hoolitses talu järelevaataja ja tema väike töötajaskond meie isa ja vend Tihe järelevalve all. Ma mäletan vankreid, mille peale olid laaditud kaneelikoorekotid ja baokimbud ning läikivad punased etseseemnete kuhjad, ja kuidas rongkäik talust eemale lookles, just siis, kui päike üle Areko tõusis. Isa ja Tihe ratsutasid kõige ees korralikult harjatud hobuste seljas ning iga vankri kõrval astus kummalgi pool kaks töötajat, nii selleks, et isa võimu näidata, kui ka kaitseks varaste vastu. Ema, minu õed ja mina sõitsime karavani lõpus olnud vankris, rohelise siidist varikatuse all, mis kaitses kuumuse eest. Kuldtikanditega riie laskis meeldivalt palju valgust läbi ning me loksusime mööda muhklikku teed edasi ja jutlesime. See oli Lehani esimene reis vürtsiturule ja ta oli uudishimust ja küsimustest pungil. Kui me poolele teele olime jõudnud, võttis ema välja aurutatud, magusate vürtsidega sealiha pehmes tainas, värskeid datleid ja jahutatud vett apelsinilõikudega. Kui vanker üle ühe suurema augu sõitis, ajas Lehan lihaleent oma uue kollase siidjaki peale ja Agin pahandas temaga. See oli Agin, kes oli apelsiniõied käiste ja kaeluse peale tikkinud. Kuid ema silmitses okrapõlde ja ei seganud end tüdrukute tüli vahele. Korraga pöördus ta minu poole. „Ma kohtusin su isaga, kui okra õitses. Ta kinkis mulle teisel kohtumisel sülemi neid valgeid õisi ja ma mõtlesin, et ta peab küll vaene noormees olema. Teised noormehed kinkisid neidudele, kellega nad kurameerisid, orhideesid ja kalleid kangaid või kullast ja hõbedast ehteid. Ta ütles mulle, et ma meenutan talle okraõie siidpehmeid kroonlehti. Kõige kohutavam asi, kui üks meesterahvas noorele neiule niiviisi ütleb!” Ema muheles. Ma hammustasin mahlast datlit ja naeratasin. Ema oli palju kordi sellest jutustanud, kuidas ta isaga kohtus. See oli üks meie lemmikjuttudest. Nad olid kohtunud oja ääres, kuhu ema tavatses vee järele minna ja kust isa juhuslikult mööda oli sõitnud tagasiteel Arekost, kus ta oli tallu tööriistu käinud ostmas. Ta oli oma isa ainuke poeg ja pärija, aga tema ja ema olid alles kolmandal kohtumisel teineteisele oma nimed avaldanud. „Ma olin juba oma südame kaotanud,” jätkas ema ja ohkas. „Ma olin leppinud mõttega siduda end varatu mehega ja mõtlesin, et ehk ongi hea poeediga abielluda. Aga nii sain ma …” Meie, kolm õde, segasime vahele. „… nii raha kui ka luule!” Ema lõi mulle meie toidukausi kaanega vastu põlvi. „Te lugupidamatud prääksuvad metshaned!” Ent tal oli naeratus näol, ikka veel oma mälestustesse vajununa. Võib-olla tuli see meeleolust, millesse ta mind mähkinud oli, et ma nägin Iskanit kohe, kui me vürsti aeda olime jõudnud. Iga vürtsituru ajal andis vürst oma võrratu aia peente perekondade naiste ja tütarde käsutusse. Mehed, pojad ja töölised tegid higist ja rasket tööd, pannes oma vürtsipartiid sadama lähedal vürtsiturul enampakkumisele. Kaupmehed tulid lähemalt ja kaugemalt purjepaatides kohale ning maksid vürstile kõrget hinda, et Karenokoi taganõutavat vürtsisaaki osta. Välismaal olid meie vürtsid pööraselt kõrges hinnas; mida kaugemale kaupmehed seilasid, seda rohkem vürtsid maksid. Need olid riigi ja ka vürsti heaolu alus. Kui me jõudsime Sosistuste väravani, mis viib vürsti aeda, pidime natuke ootama, et reisijad võiksid teistest vankritest väljuda. Lehan küünitas end uudishimulikult vankrist välja, et teisi naisi uudistada, kuid Agin tõmbas ta kohe jälle tagasi. „Niimoodi ei käitu üks heast suguvõsast tüdruk!” Lehan nõjatus vankrisse tagasi, käed vaheliti ja kulmude vahel korts, mis pani ema kohe lausuma: „Mossitamine rikub su ilu ära.” Seda oli ta rääkinud sellest peale, kui Lehan sündis, sest tema oli meie seast kaunitar. Tema nahk oli alati värske nagu roosiõis isegi siis, kui ta oli terve päeva ilma oma kaitseva laia õlgkübarata päikese käes viibinud või siis, kui ta millegi pärast, mida ema ja isa talle keelasid, end oimetuks oli nutnud. Tema juuksed olid paksud ja mustad nagu nõgi ning raamisid tema südamekujulist nägu ja suuri pruune silmi viisil, mil minu õhukesed juuksed seda kunagi ei teinud. Aginil oli meist kõige tahumatum nägu, pealegi olid tal suured käed ja jalad. Isa naljatas mõnikord, et too oli tema teine poeg. Ma tean, et ta ei mõelnud sellega midagi halba, aga Agin muutus seepeale hirmus kurvaks. Ta oli meist kõige heasüdamlikum. Kes valvas minu järele, kuigi ma olin vanem, ja ka Lehani ja Tihe järele. Kes ohverdas esiisadele, ehkki see oli minu kui perekonna vanima tütre ülesanne. Ma unustasin selle kogu aeg ja siis oli Agin see, kes võttis ette need igavad retked üles hauakünkale, et esivanemate hingede lepitamiseks viirukit ja tubakat põletada. Ainuke ülesanne, mida ma tõsiselt võtsin, oli allika korras hoidmine. Ma hoolitsesin, et see puhas oleks, pühkisin selle kõrvalt prahi kokku ja koukisin sellest kahvaga kuivanud lehti ja surnud putukaid. Aga see oli sellepärast, et minu õed ei teadnud midagi allika saladusest. Oma kohalt vankris nägin ma palju, isegi kui ma ei küünitanud end välja nagu Lehan. Kallites juveelivärvi siidjakkides tüdrukud ja naised ronisid vankritelt maha, peas rasked hõbekettidest ja müntidest juukseehted. Mõned kenad õukonna noormehed, kellel olid hästi pügatud habemed ja rukkilillekarva särgid valgete laiade pükste peal, aitasid daame vankrist välja, samal ajal kui väikesed tüdrukud, arvatavasti vürsti konkubiinide tütred, neile tervituseks lillepärgi kaela riputasid. Üks noormeestest oli pea jagu teistest pikem. Hõbedastest õmblustest tema krael võisin ma välja lugeda, et tal oli õukonnas kõrge positsioon, vürsti lähikonnas. Tema juuksed olid väga lühikeseks pöetud ja tema silmad olid ebatavaliselt tumedad. Kui meie vanker värava ette veeres, astus just see mees ette, ulatas oma käe ja aitas ema vankrist alla. Ema noogutas väärikalt pead ja võttis tüdrukutirtsude lillepärjad vastu, noormees kummardas ja pöördus tagasi vankri poole. Minu poole. Ma ulatasin talle käe ja ta haaras sellest kinni. Tema käsi oli kuiv ja soe ning täiesti pehme. Ta naeratas mulle ja tema suu oli täidlane ning huuled punased. „Tere tulemast, Kabira ak Malik-cho.” Ta oli ka hästi informeeritud. Ent oli muidugi kerge aru saada, et perekonna vanim tütar ronib vankrist pärast oma ema välja. Ja ema üheksast hõbeketist oli lihtne välja lugeda, et me olime cho suguvõsast. Ma ronisin ettevaatlikult maha, kuid ei vastanud tema naeratusele. See polnud sobiv. Ta hoidis minu kätt enda omas. „Minu nimi on Iskan ak Honta-che, teie teenistuses. Tiigi äärest saab keelekastet. Teil on kindlasti pärast pikka reisi palav.” Ma kummardasin ja ta lasi mu käest lahti. Ta aitas ka Agini alla, ilma teda kõnetamata, kuid kui Lehan välja ronis, nägin ma, kuidas noormehe pilk peatus tema juustel, tema nahal. Tema silmadel. „Lähme, Lehan.” Ma võtsin tal käest kinni. „Tiik jääb siiapoole.” Ma ei tahtnud ebaviisakas olla, niisiis kummardusin veel kord Iskani poole. „Che.” Mees naeratas ikka veel, nagu oleks ta mind läbi näinud. Ma tõmbasin Agini ja Lehani endaga kaasa. Lehan neelas silmadega kõike, mida nägi. Kaunilt riietatud naisi. Aiateid, mis olid kaetud peenestatud teokarpide puruga. Lõhnavaid lillepeenraid, kus käelabasuurused liblikad õite vahel edasi-tagasi lendlesid. Igal pool pladisesid kristallselge veega purskkaevud ning meie kohal sirutasid suured päikesevarjuks olevad puud välja oma varjulisi, lookas oksi. Ema tuli meiega läbi aia kaasa, noogutades armulikult teistele harika-matroonidele, kes oma tütreid piki jalgteid karjatasid, ja mulle tundus, et me kõik nägime oma värvilistes siidjakkides välja nagu liblikad. Seejärel jäi park selja taha ja meie ees kõrgus palee ning selle ees suur pärlitiik. Lehani silmad läksid pärani ja ta jäi seisma. „Ma ei teadnudki, et see nii suur on,” sosistas ta hardunult. Vürstipalee oli Karenokoi kõige suurem ehitis ja keegi ei suutnud midagi suursugusemat ette kujutada. See oli kahekorruseline ja võttis enda alla kogu põhjapoolse aia. Punane marmor pärines Karenokoi sisemusest, tänu sellele nägi hoone välja nagu ei ükski teine tervel maal. Katusekivid olid mustad ja aiapoolne värav paleesse oli lai, võlvitud ja imeilusa kuldfiligraaniga. Palee mahutas vürsti, tema naisi, tema konkubiine, tema sadat last ja õukonda, mis ulatus umbes saja inimeseni. Linnast ei paistnud palee üldse ja seepärast teadsid vaid vähesed, kuidas see peale katuse välja nägi. Palee seisab seal praegugi veel alles, olen ma kuulnud. See pole enam kasutuses, loomulikult. Ümber tiigi oli seatud mitu pikka lauda, kaetud kuldtikandiga damastiga, ning nende peal pilgeni külma puuvilja täis liuad, kannud jääkülma rohelise teega, suhkurdatud lilled ja meest läikivad pasteedid. Lehanil jätkus silmi vaid palee ja imelise pargi jaoks, ta ei suutnud süüa, kuid mina ja Agin lasime hea maitsta. Ema oli leidnud mõned sõbrad, kellega juttu vesta, ta istus nendega koos jakarandapuu all pingil ja lasi väikestel tüdrukutel endale värskendavate jookidega klaase tuua. Äkki nägin ma, kuidas üks pikk sinises ja valges kuju Lehanile lähenes, kui ta seisis ning paleed silmitses. See oli Iskan, too enesekindel mees väravalt. Ta näitas millegi poole näpuga ja Lehan naeris vaimustunult. Ema kulmud langesid ning mina ja Agin ohkasime isekeskis. „Ma lähen ja hoolitsen tema eest,” ütlesin ma ja kiirustasin Lehani juurde. „Vaata, Kabira, need seal on vürstinna eluruumid!” teatas Lehan, kui ma temani jõudsin. „Iskan elab palees. Ta kohtab vürsti pea iga päev!” Iskan naeratas alla tüdruku innuka näo poole. Kas see mees kunagi naeratamast ei lakanud? „Kas ma võiksin teile paleed näidata? Kahjuks teisele korrusele teised peale vürsti ja tema perekonna ligi ei pääse, aga ka alumisel korrusel on palju ilusaid tube.” „Palun, Kabira, kas me võime?” Lehan hüppas vaimustusest peaaegu koosjalu õhku. Ma panin talle rahustavalt käe õlale ja see paistis talle meelde tuletavat, kuidas üks harika peaks end ülal pidama. Ta jäi vaiki ja pööras pilgu maha. „See on teist väga kena, che. Aga kaks vallalist noort naist …” Ma lasin lausel liiva joosta. See oli tõesti liiast, et ma peaksin talle meelde tuletama, mis on sobilik. Ta ajas oma suured pruunid silmad pärani ja paistis olevat kohkunud. „Mul ei tuleks pähegi teid sinna üksinda viia! Minu amm tuleb muidugi saatjaks kaasa.” Lehan piidles mind oma paksude ripsmete alt. Ma surusin huuled kokku ja vaatasin Iskani poole ja midagi vallatut helkis tema silmis. Ta narris mind! „Hea küll siis. Lähme, Lehan.” Ma tuiskasin trepi poole, mis viis kuldse välisukseni. Lehan piiksatas ja ruttas mulle järele. Me ootasime hetke varjus verikarbikarva baldahhiini all, mis oli ukse kohale üles tõmmatud, ja varsti tuligi Iskan, vana valgesse riietatud naine käevangus. Naine noogutas mõrult meie poole, kuid Iskan ei esitlenud teda. Selle asemel lõi ta lahti ühe uksepoole ja viipas meid suursuguse žestiga sisse. „Nagu oleks see tema palee,” sosistasin ma Lehanile, kuid tema paistis olevat hõivatud vestibüüli marmorpõranda ja kõiki seinu katvate vapustavate maalitud sirmide endasse haaramisega. Amm istus puhkides nurgas seisvale pingile ja Iskan naeratas mulle. „Nagu näete, cho. Kõik on vägagi kombekas.” Ma turtsatasin, sest ei teadnud, mida vastata. Ta läks Lehani juurde, kes oli seisma jäänud ühe sirmi ees, mis kujutas laeva tormises vees rohelise saare taustal. „See on meister Liau ak Tiwe-chi teos.” Lehani silmad läksid suureks. „Aga siis on see ju üle neljasaja aasta vanune!” „Vürstil on oma kogudes vanemaid aardeid kui see,” vastas Iskan leebelt ja Lehan punastas. Ta kiirustas edasi järgmise sirmi poole. „Su õde on kunstist väga huvitatud.” Iskan tuli minu juurde. Ma seisin, käsivarred vaheliti ja käed varrukatesse topitud. Ema oleks võdisema löönud, kui ta oleks seda pealt näinud, ja ma märkasin vana amme kulmu kortsutamas. „Ega ole küll. Ta on huvitatud kõigest, mis on ilus, kuldne või kallis.” Ma leebusin. „Aga meie isa tagas kõigile oma lastele klassikalise hariduse.” „Kuidas see nüüd oligi, teie isa on Malik ak Sanguicho? Teie valdused on siit loodes, Halimi mägede pool?” Ma noogutasin, varjamaks, et ta mulle muljet avaldas. „Kuigi mitte nii kaugel mägedes. Meie ja mägede vahel on mitu teist valdust.” Ma piidlesin hõbedasi õmblusi tema krael. „Milline on teie positsioon õukonnas?” „Ma olen meie austatud vesiiri, Honta ak Lien-che poeg.” Ma olin hakanud lõunaseina sirmide ees kõndima, aga nüüd komistasin ja jäin seisma. Vesiiri poeg! Teda olin ma tõrjunud ja talle nina peale andnud! Ma tõmbasin käed varrukatest välja ja kummardasin sügavalt. „Teie kõrgeausus. Andestust! Ma …” Ta ei teinud mu sõnadest väljagi. „Ma eelistan oma päritolu mitte kohe paljastada. Siis saan ma paremini teada, mida inimesed minust tegelikult arvavad.” Ma vaatasin kärmelt üles ja nägin jälle toda sädelust silmis. Ma pigistasin huuled kokku. „Või siis saate teada, kes on piisavalt ebateadlik, et mitte kohe mõista, kes te olete.” Ma olin vihane, et ta mind niiviisi paljastanud oli. Ent tema paistis olukorrast suurt lõbu tundvat ja meie ülejäänud väikesel ringkäigul läbi vastuvõturuumide ja nende kunstiaarete pööras ta mulle vähemalt sama palju tähelepanu kui Lehanile. Ta tundus olevat lõpmatu teadmiste allikas kõigi kunstiteoste, skulptuuride ning tseremoniaalsete mööbliesemete ja asjade kohta, mida me näha saime. Erinevalt õest olin mina tõesti huvitatud kunstiajaloost ja vastu tahtmist kuulasin ma tähelepanelikult. Iskan oli meeldiva olekuga, kui ta just mind ei narrinud. Ta jutustas loomulikult ja ilmekalt ning ainus, mis mind pisut närvi ajas, oli tema kalduvus teha seda teatava omanikutundega. Aga kui ta minu poole pöördus, süvenenult mingisse detaili oma fantastilises loos sõjasaagiks saadud jadeiitkujust, oli kogu tema tähelepanu mulle suunatud. Nagu oleksin ma mõni tähtis tegelane. Keegi, kellega ta tõeliselt tahtis oma teadmisi jagada. Tema tumedatest silmadest oli raske pilku ära pöörata. Kui ta meid lõpuks uuesti päevavalgusse juhatas ja kuldset uksepoolt lahti hoidis, puudutas tema käsi juhtumisi minu oma. Läks tükk aega, enne kui mu süda pärast seda maha rahunes. Me sõitsime koju hämarikus. Tihe tuli meiega kaasa, isa pidi veel üheks päevaks sinna jääma, et viimaseid kaubatehinguid lõpetada. Tihe ratsutas koos mõne töölisega kõige ees ning kaks palgatud valvurit järgnesid meie vankri taga. Me olime kojusõidul niisama vaiksed, kui me teel sinna olime jutukad. Lehan uinus, pea ema süles, juba enne, kui me linnamüüride vahelt välja olime jõudnud, ning mina ja Agin istusime kumbki oma vaikusesse süvenenult. Millele tema mõtles, seda ma ei tea, võib-olla siidkangarullidele, mis loksusid ühes ees sõitvas vankris. Minu pea oli täis klassikalisi maale, millest ma olin lugenud, kuid mida polnud mitte kunagi varem oma silmaga näinud, vastu kajavaid suuri kuldsete lagedega saale ning Kõrgeima Rahu troonisaali ja selle kolmesaja-aastast tõsidust. Kuid iga mälupildi juures oli ka intensiivne silmapaar ja välklev naeratus. Ma naaldusin patjadele ja vaatasin pimedusse, mis oli ümbrusele laskunud. Sellest päevast peale pole Iskan päevagi mu mõtteist kadunud olnud. Järgmisel päeval tuli isa koju, täis lugusid vürtsiturult ja kõigilt kaupmeestelt, kellega ta turul oli kohtunud ja jutelnud, täis rahulolu õnnestunud tehingute üle ja kukrud täis münte. Kui istusime ümber õhtusöögi, mis oli hoovi varjulise baldahhiini alla kaetud, lakkus isa sõrmedelt rasva, nõjatus taha patjadele, mis teenrid olid maha ladunud, ja võttis oma anumast lonksu veini. „Ja mu väikesed tüdrukud? Kas teil oli tore päev?” Ma lasin Lehanil lobiseda aiast ja paleest ning meeldivast noormehest, kes meile oli paleed näidanud. Ma istusin vaikselt. Isa vaatas tähelepanelikult Lehanit, kui too jutustas. Kui ta viimaks jutuga lõpule jõudis, vaatas isa mõtteis oma anumasse. „Ma kohtasin enne kojusõitu üht noormeest. Ta palus luba siia tulla ja külastada minu tütreid, kellega ta palees nii meeldiva päeva oli veetnud.” Ma vaatasin kiiresti üles. Isa kohtas mu pilku. „Ta ütleski nii. Minu tütreid. Kas ta oli teist kummalegi meeltmööda?” Lehan punastas ja vaatas maha. „Isa, ma …” „Muidugi peab ta silmas Lehanit,” laususin ma vaikselt. „Ta on lihtsalt viisakas.” „Ma ei tea, kas see on just viisakus, mis temast välja paistab,” vastas isa. „On kombeks, et mees teeb selgeks, keda ta maja tütardest kosida tahab.” „Ma mõtlesin peamiselt paleest,” tunnistas Lehan. „Aga ta oli ju meeldiv.” „Lehan on väga noor, abikaasa,” ütles ema ja kallas isale veini juurde. „Ainult neliteist aastat vana.” „Mida sa talle vastasid?” Ma üritasin lasta oma häälel kõlada nii, nagu vastus ei tähendanuks mulle midagi. „Et ta on teretulnud.” Kui ema talle terava pilgu heitis, kehitas isa õlgu. „Ta on vesiiri poeg. Pole minu seisuses talle ei öelda.” „Ma usun,” sõnasin ma hapukalt, „et Iskan ei ole harjunud, et talle ei öeldakse. Üldse kunagi.” Ma kummardusin ja võtsin datli, et varjata värvi muutumist mu põskedel. Agin, kes oli väga terava taibuga, vaatas mind. Ma vältisin tema pilku. Agin pöördus isa poole. „Ma suudan vaevalt ära oodata, et nõela safranikollasesse toorsiidi pista, isa. Kust sa ütlesidki, et see pärit oli?” „Herakist. Paljud kadestasid mind selle tehingu pärast, et sa teaks! Aga ma olen sama kaupmehega mitu aastat kaubelnud. Ta ostab suure osa meie saagist väga soodsa hinnaga. Vastutasuks võin ma temalt osta Heraki toorsiidi. See on vägagi taga nõutud ja partiid, mida välja veetakse, ei ole just kuigi suured. Vürstinnal endalgi pole vist nii haruldast kangast, kuhu nõela pista, kui sinul, Agin!” Agin naeris. „Nagu vürstinna ise õmbleks! Sa oled ikka naljahammas.” Ma saatsin talle salajase, tänuliku naeratuse. Nüüd rääkisid kõik riidest ja mitte Iskanist. *** Järgmistel nädalatel jälgisin ma kaht südant eriti tähelepanelikult, minu ja Lehani oma. Minu enda oma ajas mu tõelisse segadusse. Ma olin kohanud noort meest, kes ärritas mind, kes oli täidetud omaenese tähtsusega ja kes oli mu õe vastu huvi üles näidanud. Miks ei suutnud ma siis temale mõtlemist jätta? Miks olid minu unistused täis tema silmi ja tema naeratust ning minu ööd täis tema käsi ja huuli? Ma ei olnud kunagi varem olnud armunud. Agin ja mina olime mõne naabripoisi peale naerda kihistanud, aga see oli ainult harjutus olnud. Nagu lapsena liivakookide tegemine, enne kui hakatakse jahust, meest ja kaneelist tõelisi kooke küpsetama. Kuidas ma ka ei püüdnud seda eirata, pidin lõpuks möönma, et mul oli nüüd mesi ja kaneel käte küljes. Lehanist oli raskem aru saada. Ta ei rääkinud Iskanist, aga ka mina ei teinud seda. Üksainuke kord mainis ta meie külaskäiku paleesse, kuid siis rääkis ta jadeiidist troonist, mitte mehest, kes meile seda näitas. Ma olin üsna kindel, et tema süda küpsetas ikka veel liivakooke. Ent see ei rahustanud mind. Iskani-sugune mees sai seda, mida tahtis, ja minu õde oli kõige ilusam tüdruk kogu Renka piirkonnas. Ta tuli täiesti ootamatult ratsa meile ühel palavaimatest suveõhtutest. Ema ja isa tervitasid teda nagu vana sõpra. Nagu oleks see tavaline, et vesiiri poeg külastab meie maja. Teenijad tõttasid edasi-tagasi hõbekandikutega, millel olid datlid, kandeeritud mandlid, magusad roosiveega piserdatud riisikoogid, jahutatud tee ja meie emaema retsepti järgi marineeritud ploomid. Ma armastasin lapsena neid ploome. Vanaema jõudis mulle õpetada, kuidas neid sisse teha, enne kui ta suri. Peaaegu valmis ploomid tuleb äädika, suhkru ja koos arvukate vürtsidega purki panna. Neid süüakse kõige kuumematel suvepäevadel, kuna äädikas jahutab vanade õpetuste kohaselt keha. Me võisime alati värskeid vürtse kasutada: kaneelikoort otse puu küljest, etseseemneid, mis olid veel puuviljalihast niisked. Kui ploome süüa, lähevad silmad kangest äädikast märjaks, samal ajal kui magus maitse kõditab keelt ja suulage paitab vürtside vängus. Ma polnud nii ammu ühtegi ploomi maitsta saanud. Meid tütreid ei kutsutud varjuruumi, kus ema, isa ja Tihe meie külalist kostitasid. Varjuruum asus maja põhjaosas, kus ka maja taga olev küngas andis natuke varju, ja see oli kõige hullemas suvepalavuses jahedaim koht. Lehan, Agin ja mina istusime oma õmblustööde taga ja püüdsime uudishimu kätte mitte lämbuda. Me ei kuulnud, millest räägiti, aga mõnikord kostis üle siseõue sinna, kus me istusime, isa möirgavat naeru. Kui pimedus hakkas laskuma, kutsus isa oma muusikud ja varsti voogasid meie kohal cinna haprate keelte ja tilani heledate toonide helid. Ma naeratasin oma tikkimistöö kohal. Mitte kõigil harikadel polnud ette näidata oma muusikuid. Meil ei olnud tarvis häbeneda, isegi mitte vesiiri poja ees. Õhtu oli juba sametiselt pime, õhk täis öötuvi kudrutamist ja tsikaadide viiuleid, kui isa lemmikteener Aikon meid kutsus. Me panime õmblustööd õlilampide kõrvale ja ma kohendasin Lehani kraed. Üles tõustes silus Agin paari juuksekiharat mu oimukohtadel. „Mul on hea meel, et sa valisid taevasinise jaki, Kabira. Selles näed sa välja nagu lill.” Ma lükkasin Lehanit enda ees. „Mis vahet seal on,” pomisesin ma, ise heameelt tundes, et hämar valgus mu roosaks tõmbunud põski varjas. Ema, isa, Tihe ja Iskan istusid varjuruumis madala roosipuust laua ümber, ümbritsetuna põlevatest lampidest. Uksed ja aknad olid avatud, et jahe õhtutuul võiks läbi ruumi voolata. Lõhnas lambiõli ja toidu järele, kuigi laud oli juba koristatud ning vaid mõned jääteeanumad olid alles. Meie, tütred, istusime aupaklikus kauguses villasele vaibale. „Sa oled vist kõiki minu tütreid kohanud, austatud külaline.” Isa osutas meile järgemööda. „Kabira, minu vanim, Agin, minu abimees, ja Lehan, minu noorim.” Ma hoidsin pead longus, kuid piilusin ripsmete vahelt. Iskan libistas pilgu üle meie kõigi ning lasi sel Lehanil peatuda. Kuigi see ei tulnud üllatusena, pidin ma mitu korda neelatama. Minu kõrval ohkas Agin üsna kergelt. „Tüdrukud, õhtu on hiline ja meie külaline ei jõua enam pealinna ratsutada. Ta jääb meie juurde ööseks. Kabira.” Ma vaatasin üles. Isa kratsis end habemest. „Tihel ja minul on varahommikul üks kokkulepitud kohtumine meie põhjanaabrite juures. Olge emale seltsiks, kui ta näitab Iskan-chele meie valdusi, kuni me tagasi tuleme.” „Jah, isa,” vastasin ma ning kummardasin. Iskan silmitses mind ja tema näos oli jälle see õrritav naeratus. Ma ajasin kaela sirgu ja kohtasin häbitult ta pilku. Ta ei või kunagi teada saada, kuidas ta mind mõjutab. Agin ei tahtnud järgmisel päeval oma õmblustööd jätta. „Ma olen ainuke, kes selle kohtumisega midagi ei võida,” sõnas ta kelmikalt. „Sina ja Lehan saate suurepäraselt meie austatud külalise kohtlemisega hakkama.” Mul ei tulnud ühtegi head vastust pähe, niisiis ma turtsatasin ja tõmbasin Lehani endaga koos treppidest alla. Ema ja Iskan ootasid juba siseõuel, vaikselt isekeskis juteldes. „Mu daamid.” Iskan kummardas elegantselt, kui me nendeni jõudsime, ning sirutas siis selga, et veel üht naeratust teele saata. Täna kandis ta tumesinist jakki ja lumivalgeid siidpükse. „Ma sain täna öösel vaevalt sõba silmale, mõeldes meie väikesele avastusretkele.” Ma punastasin otsemaid ja hammustasin kõvasti põske. Kas ta nägi minu sisemusse? Ma ei olnud üldse suutnud magada. Teadmine, et ta oli minuga samas majas, pani mu südame väga kohatult käituma. „Mu härra.” Ma kummardasin ja Lehan tegi niisamuti. Me olime sel hommikul mõlemad rohelisse riietunud, tema vast tärganud muru heledasse nüanssi, mina tumedaimasse samblarohelisse. Ma olin väga põhjalikult tema juukseid sättinud. Agin oli minu omadega ametis olnud. „Mulle on auks teile meie tagasihoidlikke talumaid näidata.” Ema asus juhtima. Me väljusime väravast madalas müüris, mis oli siseõue põhjapiir. Kaste ei olnud veel murul kuivanud ning maapind ja õhk olid jahedad ning täis lõhnu. Iskan kõndis minu kõrval ja Lehan mõni samm tagapool. Meil oli meeldiv hommikupoolik. Iskan oli tähelepanelik ja esitas intelligentseid küsimusi talu kohta ja kõige kohta, mida isa kasvatas, uuris, kui palju töölisi ja teenijaid meil oli, päris meie esivanemate ja traditsioonide kohta. Ma ei olnud just tihti oma ema nii reipa ja jutukana näinud; isa kõrval lasi ta enamasti tollel jutulõnga hoida ja kui lapsed kaasas olid, pidi ta alalõpmata manitsusi ja häid nõuandeid jagama. Aga nüüd paistis ta olevat täis teadmisi talupidamise ja lillede kohta. Iskan kiitis ema vürtsiaeda ja tema lillepotte, mis tõstis ema tuju, ja kui Iskan lubas vürsti enda aiast taimi tuua, ei teadnud ema enam, kuidas oma tänu avaldada. Iskan kuulas viisakalt kõike, mida ema rääkis. Ta esitas ka mulle aeg-ajalt küsimusi ja lõbustas mind väikeste naljakate kommentaaridega. Ta vaatas enamasti Lehanit. Ja ma sain aru, et ta oli ka palees niimoodi teinud. Lehan oli vaid neljateistkümneaastane, tal polnud just palju öelda. Minuga oli huvitavam vestelda. Aga tema oli palju kaunim. Ja mu süda valutas, ent hakkasin juba valuga harjuma. Ma polnud esimene tüdruk, kellega selline asi juhtus. See läheb kindlasti üle ja ühel heal päeval külastab mõni noormees meie talu minu pärast ning võib-olla ei pane ta mind kaneeli ja mee lõhna tundma, aga ma võiks sellega harjuda. Kui isa ja Tihe tagasi tulid, saadeti meid tüdrukuid tagasi oma tegemiste juurde ja Iskan sõi meestega koos kerge lõuna, enne kui ta taas Arekosse sõitis. Tihe otsis meid üles, kui me baldahhiini all ilukirja harjutasime. „Väga tore mees, see Iskan ak Honta-che,” lausus ta ja istus Agini jalgade juurde. Ta müksas justkui kogemata tema käsivart, nii et pintslitõmme läks viltu. Agin ohkas ja Tihe irvitas. „Kas te teadsite, et ta on juba ühe korra lahingus käinud? Ta läks kaasa vürsti vanima pojaga, kui Nernais ülestõusu maha suruti. Iskani strateegiaga nad lahingu võitsidki.” „Seda võis arvata,” laususin ma hapult ja panin pintsli käest, enne kui Tihe ka minu rulli oleks ära rikkunud. Talle tegi oma õdede narrimine palju nalja, aga võõraste seas oli ta alati meie poolel. „Mida sa sellega silmas pead?” Tihe sirutas oma pika kogu patjadele välja ning kissitas heleda suvetaeva poole silmi. Ta oli viimase aasta jooksul tohutult kiiresti kasvanud ning oli nüüd pikem kui isa. Ta oli minust enam kui aasta noorem ja vähemalt niisama palju oma isiku tähtsusest sisse võetud kui Iskan. „Ma pean silmas, et ka Iskan paistab olevat mees, kes on veendunud, et kogu edu on tema teene ja kõik ebaõnnestumised kellegi teise viga.” Agin pahvatas naerma, kuid Tihe viskas mind padjaga ja mul oli hea meel, et ma pintsli käest olin pannud. „Plikad ei saa millestki aru,” ütles Tihe õrritades. „Iskanit on lapsest peale koolitatud valitsema. Ta on oma isa parem käsi, palees pole midagi, millest ta ei tea või kus tema käsi mängus pole. Ta on sündmuste keskmes. Mitte tolmusesse vürtsiaeda unustatud nagu mina. Kui järgmine kord sõda tuleb, tahan ma osa võtta!” „Kas sa tõesti usud, et Iskan on päris lahingust osa võtnud? Tema ja vürsti poeg istusid lahinguväljast kaugel olevas telgis, jõid veini ja mängisid pochasid.” Agin viskas mulle lõbustatud pilgu. „Sa ei laula talle just kiidulaulu.” „Miks ma peaksingi? Üks enesekeskne noor mees on teise sarnane, kas ta on siis vesiiri poeg või vürtsikaupmehe oma.” Ma tõusin üles. „Ma olen kirjutamisest väsinud. Kas me ei võiks oma uusi jakke hakata kavandama? Ma tahaksin ühte safranivärvi siidist jakki.” Niipea kui me hakkasime riietest ja õmblemisest rääkima, jättis Tihe meid omavahele ja keegi ei maininud enam sel päeval Iskanit. Ja siiski kajas tema nimi mu kõrvus. Iga löögi ajal, mis mu süda lõi, laulis see ikka uuesti ja uuesti. Iskan. Iskan. Iskan. Pärast seda hakkas Iskan meid tihti külastama ning külaskäigud omandasid peagi tuttava vormi. Ta tuli õhtu hakul ratsa, pärast seda kui tema kohustused palees olid seks päevaks lõppenud, ja veetis päeva isa, ema ja Tihe seltsis. Järgneval päeval, kui isa ja Tihe olid talu toimetustega ametis, olime meie ema ja õdedega need, kes teda lõbustasid. Mõnikord jalutasime mööda talumaid või lähedal asuvates vürtsimetsades ringi. Kui oli liiga palav, istusime sees ja Iskan vaatas pealt, kui meie õmblesime või tegime midagi muud sobilikku, ja me vestlesime või siis mängisid isa muusikud meile. Valust mu südames sai nende külaskäikude tuttav ja pidev tagapõhi. Ma õppisin sellega elama. Agin lõpetas nöökamise. Ka tema nägi ilmselt, kuidas Iskan meie noorimat õde vaatas. Ainus, kes ei paistnud seda märkavat või ei hoolinud sellest, oli Lehan ise. Talle meeldis tähelepanu, see oli selge, aga ma usun, et ta suhtus Iskanisse umbes nagu Tihesse: õeliku kiindumusega. Ja ma usun, et vaatamata oma edevusele või just seetõttu, ei rahuldunud Iskan sellega. Seepärast jätkas ta oma külaskäike, ilma et oleks otsustava sammu teinud ja Lehani kätt palunud. „Ta on nagu ebakindel kaupmees, kes katsub kotikesi ja nuusutab kaneelipurki, suutmata otsust langetada ja pakkumist teha,” ütles isa ühel päeval, kui Iskan oli tagasi pealinna ratsutanud. Talle meeldis Iskan ja ta ootas rõõmuga tema külaskäike, ent oli samas ärritunud, et too iial asja juurde ei asunud. Me istusime varjutoas ja vestlesime, kui eri suuruses ööliblikad ümber õlilampide tantsisid ja oma tiibu kõrvetasid. Lehan punastas ja läks toa teise otsa, et lampe täita. Ta teadis, et see oli tema, kellele isa vihjas, ja ta tundis end alati ebamugavalt, kui teised tema tulevikust rääkisid. „Sa tead, kuidas sellistel kaupmeestel läheb,” vastas ema ja lõikas oma õmblustöö niidi läbi. „Nad kaotavad parimad tehingud.” Isa läitis piibu ja tõmbas mõtliku mahvi. „Selles on sul õigus, Esiko. Aga senini pole keegi ühtki pakkumist teinud.” „Ei, aga ta on veel nii noor. Ma usun, et paljud meie sõpradest peavad kohatuks lasta oma poegadel pere noorimat tütart kosida, kui kaks vanemat on alles kodus.” Agin ja mina vaatasime teineteisele otsa. Polnud midagi öelda. Agin oli ikka veel ainult kuueteistkümnene, vaevalt meheleminekueas, kuid mina olin peaaegu kakskümmend. Keegi ei olnud veel mu isa juurde minu kätt paluma tulnud. „Ma arvan, et sellega pole kiire. Lehanil on võimalus täiskasvanumaks saada. Ilmselt on see vaid minu kaubitsejavaim, mis tahab tehinguga valmis saada niipea kui võimalik.” Ema ja isa olid palju kordi püüdnud Lehanilt pärida, mida ta Iskanist arvab, kuid neil õnnestus temalt välja pigistada vaid, et mees on armas. Nad ei tahtnud tüdrukut vastu tema tahtmist mehele panna, kuid tal ei paistnud ka midagi selle vastu olevat. Niisiis lasid nad asjadel oma teed minna. Ja mina otsustasin, et pean südame selle rumalusest vabastama. Kümne päeva pärast külastas Iskan meid jälle. Kuid ta tuli peaaegu tühja majja. Isa ja Tihe olid itta sõitnud, et uusi baotaimi osta, kuna kogu taimestik oli kõvas suvekuumuses kannatada saanud. Kõige hullem palavus hakkas mööduma ja poole kuu pärast või nii pidid sügisvihmad algama. See oli parim aeg vürtsipuude populatsiooni uuendamiseks. Agin oli meie tädi poole sõitnud, et aidata tal õmmelda pruudiriietust tema vanimale tütrele, meie nõbu Neikale. Too pidi abielluma niipea, kui sügisvihmad lõppesid. Ja Lehan oli mingisse vinduvasse suvekülmetusse haigestunud ning lamas voodis, sel ajal kui kõik maja teenrid võistlesid üksteisega, et teda külmade ja kuumade jookide, kompresside ja koduste ravimitega poputada. Sel õhtul istusime emaga kahekesi päikesetoas. Ema tikkis Lehanile kraed (ma ei saanud midagi parata, et see tundus samuti pruudiriietusena) ja mina lugesin Haong ak Sishe-chu õpetusi ette. Ta on alati üheksast meistrist mu lemmik olnud, kuna segab filosoofiat ajalooga. Me olime kolmanda rullini jõudnud, kui Aikon ukse avas ja Iskani sisse juhatas. Ma rullisin raamatu kokku, ent Iskan viipas, et mind takistada. „Palun ära lase end segada.” Ta naeratas. Ema kummardus oma õmbluse kohale ja mina kõhklesin, kirjarull käes. Tundus, nagu narriks ta mind oma tavapärasel kombel, aga kas ta tõesti teeks seda ema juuresolekul? Ta istus rätsepaistes oma tavalisele padjale maha ning vaatas mind julgustavalt. Mu süda tegi uperpalli ja ma kortsutasin otsaesist, rullisin Haongi lahti ja hakkasin uuesti lugema. Iskan kuulas tähelepanelikult terve kolmanda rullraamatu ja pool neljandatki ära, enne kui ta – kui ma lonksu jääteed võtsin – küsis, kus ülejäänud perekond on. Ma lasin emal vastata. Kui ta rääkis, et Lehan on haige, jälgisin ma Iskani nägu hoolikalt. Ta küsis viisakalt, kuidas tema enesetunne on ja kas ta saab midagi tema heaks teha, kuid ma ei leidnud tema silmist ega näojoontest kõige õrnematki rahutuse märki. Mu süda lubas endale veel ühe kukerpalli. Kuid suvekülmetus polnud muidugi midagi, mille pärast muret tunda. Siis aga pöördus Iskan minu poole. „Siis peame homme end kahekesi lõbustama, Kabira-cho. Mida me peale hakkame?” Ma langetasin pea ja üritasin näida ametis oma raamatute kokkurullimisega. „Sa võiksid ju Iskan-chele allikat näidata, Kabira.” Ema pani õmbluse käest. „Allikat? Sellest pole sa rääkinud, cho?” Ma ei olnud kunagi Iskanile allikat näidanud. See ei olnud oaki, keelatud. Kuid see oli püha. Kõik Karenokoi piirkonnad olid rajatud mingi püha paiga ümber: jõe, järve või nagu Renka piirkond, allika ümber. „Meie perekond on Renka püha allika, Anji valvaja,” vastasin ma vastu tahtmist. Täpselt nagu ma olingi arvanud, itsitas Iskan lõbustatult. „Ma olen Anjist kuulnud. Oma amme muinasjuttudest, väikese poisina.” „Allikas on vägagi tõeline,” vastasin ma tusaselt. „Selles ma ei kahtlegi.” Iskan nõjatus taha, nähtavalt minu reaktsioonist lõbustatult. „Aga paljud ei kutsuks seda pühaks.” „Vana usk on peaaegu tervest Karenokoist kadunud,” ütles ema. „Aga traditsioonid elavad paljudes paikades edasi. Minu ämm hindas allikat kõrgelt ja kandis selle eest hoolt, nii nagu alati on minu mehe suguvõsas tehtud. Ja ta õpetas mu vanimale tütrele traditsiooni jätkamist.” Ei tundunud just päris õige, et ema sellest võõraga rääkis, ja ma nihelesin oma kohal. Kuid allikas polnud ju saladus, ka seda, et mina olin allika valvaja, ei peetud salajaseks teadmiseks. Aga mida isaema mulle õpetanud oli, seda ei teadnud keegi peale minu. Seetõttu ei mõistnud nad ka täielikult Anji tähendust. Eriti ema, kes oli arvanud, et isaema oli minevikus kinni, ja oli olnud ärritunud, et ta nii palju aega raiskas oma õpetustega ja mind isegi öösel allikale viis. See ei olnud sobilik. See oli vaid vana ebausk. Ema oli praktiline naine. Ta mõistis seda, mida näha ja katsuda sai, ülejäänul polnud tema silmis mingit väärtust. Ta ei teadnud, et palju sellest, mida ta oma kodus näha ja katsuda sai, tema enese varandusest, oli seal tänu Anjile. Ta ei teadnud, et allikas mõjutas meie viljasaaki, meie tervist ja õnne. „Mulle oleks suur au teie püha paika näha,” lausus Iskan ja kummardas kergelt minu poole. „Hommikul, koiduvalgel?” Ta teadis, et olen varakult jalul. Ma mõtlesin järele. Kuu kasvas ja täiskuuni oli vaid mõni päev jäänud. Anji oli tugev ja hea. Miks ka mitte? Ehk õnnestub mul sellele upsakale mehele natuke alandlikkust õpetada. Tal tuleb veel oma üleolev uskmatus alla neelata! Ma lõin ürikukirstu kaane pauguga kinni. „Nagu teile sobib, che.” Ma naeratasin talle magusalt, ja kui ta kulmud kõrgele kerkisid, mõistsin korraga, et see oli ehk esimene kord, kui ta mind naeratamas nägi. Me kohtusime järgmisel hommikul teerajal, mis viis allika juurde. Mul olid kaasas luud, kauss, väike savikann veega ning Aikon, isa truu teenija, kuna ma ei tohtinud olla isekeskis mehega, kes ei kuulunud perekonda. Iskan seisis ja vaatas Areko poole, mis paistis varajasest hommikuudust nagu virvendav nägemus sädelevatest katustest ja suitsukoonaldest. Ta oli kindlasti kärsitu. Raiskas siin aega minu, vanatüdrukuga, kui ta oleks võinud tagasi palees olla ja … mida iganes ta seal tegi. Hurmas ilusaid tüdrukuid või puhastas vürsti kingi. Ta ei rääkinud kunagi täpsemalt, missugused tema ülesanded õukonnas olid, kuid andis meelsasti mõista, et see, mida ta tegi, oli hirmus tähtis ja kõrgelt hinnatud. Ma purjetasin temast mööda. „Järgne mulle,” ütlesin ma tervituse asemel. See oli lubatust ebaviisakam, eriti sellise kõrge seisusega külalise vastu. Kuid Iskanis oli midagi, mis pani mind alailma okkaid turri ajama. Ta kiirustas mulle järele mööda teerada, mis lookles meie talu taga asuva mäe poole. Oli hilissuvi ja kogu rohi oli kuivanud. Mägi nägi pruun ja surnud välja ning meie kingad ajasid tolmu üles. Kõige hullem kuumus oli üle ja varsti pidid sügisvihmad tulema. Nüüd tabasin ma end lootmast, et need veel niipea ei saabuks. Mitte enne, kui ma olin Iskanile koha kätte näidanud. Me jõudsime kohani, kus teerada pöördus üles vasakule, ja läksime edasi kuni kalmuni, mis asus mäe tipus. Seal keerasin ma paremale, vaevalt aimatavale rajale, mis viis läbi kahiseva kuiva rohu ümber künka. Mu kingad läksid kastest tumedaks. „Nii kiire, cho,” ähkis Iskan. Ma sain aru, et ta ei olnud nagu naabertalude noored mehed: harjunud pikkade ratsasõitude ja raske tööga. Paleekoer, vaat see ta oligi. Harjunud meelispalade ja poputamisega, ei millegi muuga. Ma teadsin seda. Miks siis ei suutnud mu süda lakata võbelemast, kuuldes tema häält nii minu lähedal? Miks pidi teadmine, et ma sain teda sel ainumal hommikul endale hoida, olema nii magus, et mu jalad lendasid kui pääsukesed? Kui me olime ümber mäe jõudnud ja peaaegu mäelõhe juures, keerasin ma end ringi. „Aikon, oota siin.” Aikon kortsutas oma niigi kurrulist laupa, kuid ei öelnud midagi. Ma saatsin talle rahustava naeratuse. „Me oleme siinsamas allika juures. Kui on vaja, siis kutsun ma sind.” Iskan laiutas käsi. „Cho, ma palun sind. Ära karda minuga koos olles.” Ma surusin huuled kokku ja heitsin talle pilgu. Ta naeratas laialt. „See on püha paik. Natuke austust, che.” Ta manas ette sobivalt alandliku näo ja noogutas. Me läbisime viimase lõigu koos vaikuses. Mäelõhe on vaevu märgatav, enne kui sellega kohakuti jõuad. Pole kuulda mingit sulinat, see on justkui tume, silmatorkamatu pragu künka küljel, idapoolsel jalamil. Ma astusin ees mäelõhe suudmesse, Iskan, vesiiri poeg, tihedalt kannul. Kui mäelõhe jahe õhk ja allikavee lõhn mulle vastu lõid, muutusin ma täiesti rahulikuks. Kogu ärritus ja südamekloppimine kadusid. Ema võis öelda, mida tahtis, aga see siin oli püha paik. Igivana koht, kus hardalt austati jumalikku, looduse tasakaalu. Ma tundsin seda iga kord, kui allikale tulin, ja mul oli võimatu aru saada, et kõik ei adunud sedasama. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja lasin rahul endast üle voolata. Seejärel astusin ma sisse. Anji oli kaugel mäelõhe sügavuses. Mägi oli siin paljas ja miski ei kasvanud ses hämaruses, miski peale sametpehme sambla, mis oli roheline ja värske ka nüüd, pärast pikka põuaperioodi. Allikavesi moodustas vastu mäekülge väikese peegli, mitte suurema kui kaks päikese kätte kuivama pandud siidsalli. Allikat ümbritsesid ühtlased valged kivid, mis keegi oli sinna mitu põlvkonda varem paigutanud. Tuul oli vastu kive puhunud mõned surnud lehed ja ma pühkisin need kaasa võetud luuaga hoolikalt ära. Üks leht liugles tumeda vee pinnal ja enne kui ma selle ära korjasin, sosistasin sõnu, mida isaema mulle oli õpetanud. Mitte miski, mis oli surnud, ei tohtinud püha vett reostada. Nagu tavaliselt üllatusin ma, kui külm tundus vesi vastu mu sõrmeotsi. Ma kummardasin ette ja nägin omaenda nägu vaikselt pinnalt vastu peegeldumas. Vahel võis allikas ka midagi muud näha. Tulevikus juhtuvaid asju. Minevikusündmusi. Üks nägu ilmus minu näo kõrvale ja ma kangestusin. Ma olin Iskani juuresoleku mõneks hetkeks täielikult unustanud. „Väga maaliline. Ja mulle tõesti meeldib jahedus.” Ma sirutasin selga. Mu põsed tulitasid. „Anji suudab rohkemat, kui jahedust anda.” Ma võtsin savikannu välja ja näitasin talle. „See on tavaline vesi talu kaevust.” Ma tõmbasin korgi välja ja rüüpasin ühe lonksu. „Ma ei pannud mürki sisse, kas näed?” Iskan kergitas lõbustatult kulme, ent ei lausunud sõnagi. Ma kummardusin, sosistasin Anjile tänu ja täitsin kausi tema külma veega. Seejärel läksin ma mäelõhe suudme juurde. Mu pilk langes kahele ohakale, mis kasvasid otse avause serval täiesti kuiva ja surnuna. Hoidsin kaussi üleval, et Iskan näeks, mida ma teen, ja valasin allikavee lääne pool kasvava taime peale, aeglaselt ja hoolikalt, nii et kuivanud maa võis iga tilga endasse imeda. Seejärel valasin ma samamoodi kaevuvett idapoolse taime peale. Iskan toetus vastu kaljuseina, käed vaheliti rinnal. „Nii. Kohtume siin kolme öö pärast, täiskuu ajal.” Ma vajutasin korgi jõuga kannu peale, keerasin end ringi ja läksin ümber mäe, ilma et oleksin Iskani reaktsiooni ära oodanud. Aikon ootas mind teekäänakul, näol tõsine ilme. Mu käed olid higised ja ma suutsin vaevu hingata. Mida ma just teinud olin? Komistasin kivi otsa ja Aikon pidi mind toetama, et ma maha ei kukuks. Olin kutsunud ühe mehe, mehe, keda mu vanemad pidasid minu õe kosilaseks, ma olin kutsunud ta endaga öösel kohtama. Üksinda. Sest ma teadsin, et ei võtaks endaga kedagi kaasa. Ma teadsin, et kohtaksin Iskanit täiesti üksinda, ja mu põsed õhetasid häbist. Kuid ma ei kahetsenud. Kolme järgneva päeva jooksul olin ma eeskujulik tütar ja õde. Ma hoolitsesin Lehani eest, kelle palavik oli alanenud, aga kes ikka veel oli jõuetu ja nõrk. Ma aitasin ema kõigis tema tegemistes. Ma ohverdasin esiisade hingedele kalmul mäe otsas. Ma teenindasin isa ja Tihet, kui nood koju jõudsid, väsinud pikast reisist ja mures baotaimede selleaastase kõrge hinna pärast. Kõik selleks, et mitte mõelda, mida ma teinud olin. Mida veel kavatsesin teha. Täiskuuöö oli pilvitu ja selge. Ma istusin oma toas ja ootasin, et terve maja vajuks sügavasse unne. Alles kaugelt pärast südaööd julgesin ma välja hiilida. Salapärased linnud laulsid mäe ümber põõsastikus, kui ma tuttavat teerada pidi mäejalamile jalutasin. Värvid, lõhnad, hääled – kõik oli teistsugune. Isegi mina olin öösel teistsugune. Minust sai keegi teine. Naine, kes hiilib välja, et kohata meest, keda ta armastab, hoolimata sündsusest, perekonnast, tagajärgedest. Oma häbi, oma kõhklused, kõik selle jätsin ma seljataha. Just sel hetkel olin ma vaba. Vabam, kui ma kunagi pärast seda olin. Ma näen seda matka mäe otsa tihti unes. Minu unedes on see ääretult pikk. Vahepeal hõljun ma maapinna kohal. Varjud on sinised, kuu hiigelsuur ja õhk mu naha vastas jahe. Lõhnab kaste ja mulla ja etse järele. Unes tundub kõik tõeline, teravselge. Vabadusja õnnetunne panevad mu rinna peaaegu lõhkema. Uni lõpeb alati samamoodi. Minu unemina saab teadlikuks millestki, mis läheneb. Millestki suurest ja mustast, mis pimestab kuu ja tähed. Ma püüan karjuda. Siis ma ärkan, oma voodis, öötaevas laiumas teisel pool akent. Mu süda vasardab ja ma tean, et on juba liiga hilja. Liiga hilja, et karjuda. Iskan ootas mu saabumist. Ta istus, selg mäelõhe pimeda suudme poole. Tema kõrval tõusid siluetina esile kaks kuivanud ohakat. Idapoolne, millele ma olin valanud kaevuvett, nägi välja samasugune nagu kolme päeva eest. Kuid läänepoolsele, millele ma olin valanud Anji vett, oli juure juurde tekkinud käelabapikkune uus võrse. „See võib kokkusattumus olla,” oli varjust kuulda Iskani häält. „Võib-olla oled sa siin iga päev käinud ja seda kastnud, sellest peale, kui me siin käisime.” Kuid ma kuulsin tema hääles kahtlust. Läksin tema juurde ja istusin ta kõrvale maha. Pimeduses ei näinud ma tema näoilmet. „Anji võib anda elu ja rikkust, kui tema vett õigel ajal võtta. Ja ta võib surma ja laastamist tekitada, kui valel ajal vett võtta. Allika jõud on igivana. Mu isaema ütles, et kõigil pühadel paikadel eri piirkondades on olnud jõud, kuid paljud neist on inimese ahnusest nõrgestatud või lihtsalt unustuse hõlma vajunud.” Kui ma pea Iskani poole keerasin, kõlisesid hõbeketid mu juustes. „Allikas on meie pere heaolu alus. Selle eest on hoolt kandnud ja seda kasutanud suguvõsa kõige vanemad tütred, põlvkond põlvkonna järel.” Minu isaema ei oleks heaks kiitnud, et ma jutustan Anji saladusest kõrvalisele isikule, kuid öö ja kuuvalgus olid kõik minu kahtlused eemale peletanud. Ma ei tundnud isegi südametunnistuse torget. Istusin siin, Iskani kõrval, ainult mina ja tema, ja oleksin mida iganes öelnud, et ta mind usuks. Mind näeks. „Nii et mitte keegi peale sinu ei tea sellest?” Tema hääl oli täis kahtlust. Sarkasmi. Ma võtsin ta käe, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi. Nagu mul oleks õigus teda niimoodi puudutada. Tema käsi minu omas oli pehme ja soe. „Tule,” ütlesin ma ja tõmbasin ta jalule. Ma juhtisin ta mäelõhesse, ilma tema käest lahti laskmata. Mu süda kloppis rinnus ja suu oli kuiv. Kuid mu pea oli selge ja mõtted nagu kalad vees. Mäelõhes oli pime, kuid mu jalad tundsid teed ja ma juhatasin Iskani otse allika juurde. See sädeles hõbedaselt kuuvalguses. „Vaata vette,” sosistasin ma talle. „Mida sa näed?” Ta kummardus ette, laisalt ja huvitult. „Ma näen iseennast. Ja kuud. See paistab. See …” Kõne katkes. Ta vaikis. Laiskus kadus ja terve ta keha tõmbus pingule, muutus ärksaks. Ma ei vaadanud vett. Vaatasin teda. Ma hoidsin ikka veel ta kätt. Äkki keeras ta end ringi, tõmbas mind enda ligi. „Mis see on?” Tema hääl oli sosin, kähin. „Mida ma näen?” „Anji näitab nii seda, mis on juhtunud, kui ka seda, mis võib juhtuda. Mõnikord näitab ta, mida sa maailmas kõige rohkem soovid.” Ta seisis täiesti liikumatult. Tema käed hoidsid minu õlavarsi nii kõvasti, et see tegi valu. „Miks sa ise ei vaata?” „Ma tean juba, mis on juhtunud. Ma tean, kuidas mu tulevik välja näeb. Ja ma tean, mida ma soovin.” Viimase laususin ma väga vaikselt. Suutsin vaevu uskuda, et sõnad tulid minu suust. Iskani nägu oli nüüd minu omale väga lähedal. Tema silmad olid kuuvalguses helendavas näos suured ja tumedad. Ma ei olnud kunagi varem talle nii lähedal olnud. Ta lõhnas kallilt, mandliõlist tema juustes, viirukist palees, hobusest, kellega ta siia oli sõitnud. Tema keha läbis värelus. Mingi muutus, ma tundsin seda tema kätes, tema haardes minu õlavarte ümber. Kangus ja pinge kadusid ning ta naeratas aeglaselt ja leebelt. „Sa tead ju, miks ma tervel sel suvel siin olen käinud, Kabira?” Ta kummardus ette, nii et ma tundsin tema hingeõhku oma nahal. See oli veinist magus. „See on sinu pärast.” Siis suudles ta mind ja see maitses mee ja kaneeli järele. Pärast seda ööd olin ma kadunud. Mu kehas põles lõke, hullumeelsuse ja hoolimatuse lõke. Ma olin suuteline tegema mida iganes, et Iskani läheduses olla. Ma tegingi seda. Asju, mida olin kuulnud teisi tüdrukuid armastuse pärast tegevat, keelatud asju, millesse ma olin põlastavalt suhtunud. Nüüd olin mina see, kes öösel välja hiilis ja oma armastatut salamisi kohtas. Iskan jätkas meie perekonna külastamist, aga noil öödel, kui ta ühes meie külalistubadest peatus, saime alati allika juures kokku. Mõnikord tuli ta ainult üheks ööks, et vaid mind kohata. Me istusime allika juures ja ajasime juttu. Ma küsisin tema elu kohta palees ja ta rääkis hea meelega. Aga ta ei olnud mees, kes oleks ainult endast tahtnud kõneleda. Varem või hiljem viis ta alati jutujärje minu juurde ja ma jutustasin sellest, mida teadsin teda kõige rohkem huvitavat: allikast ja selle väest. Andsin talle edasi kõik, mida mu isaema mulle õpetanud oli ja mida ma ise oma intuitsiooni ja uudishimu kaudu olin õppinud. Et vesi, mis on võetud allikast kasvava kuu ajal, on hea ja annab jõudu, tugevust ja tervist, kuna vesi, mis on võetud kahaneva kuu ajal, on ohtlik ja täis roiskumist, haigust ja surma. Ent need polnud Anji suurimad jõud. Allikas on olnud minu suguvõsale põlvest põlve teadmiste allikas. „Mu ema ei usu Anji väkke, aga mu isa teab sellest,” rääkisin ma ühel ööl Iskanile. Sügisvihmad olid alanud, aga just sel ööl ei sadanud. Pilveräbalad tormasid üle kahaneva kuu ja me olime tuule eest mäelõhesse varjule läinud. Iskan oli teki märja maa peale laotanud, kuid niiskus imbus sellest läbi ja ma värisesin. „Me ei räägi sellest kunagi, kuid ta kuulab mu nõuandeid. Ma hoiatan teda saabuva põua eest, üleujutuste ja kahjurite eest. Ma külastan Anjit ja teatan talle siis, millal külvata ja millal saaki koristada. Ta edastab sõnumid meie naabritele. Targad on õppinud kuulama ja nende talud on õitsval järjel ja nende varandus kasvab meiega võrdselt.” „Aga sel suvel tabas teid ju põud?” ütles Iskan. Ta oli mõni kohtumine tagasi võtnud kaasa lambi ja peitis seda meie kohtumiste vahepeal mäelõhes. Selle soe valgus pani tema kõrged põsesarnad ja mandlikujulised silmad helendama. Ma suutsin vaevalt teda vaadata, nii ilus oli ta. „Jah, ja Anji ennustas seda. Aga mida saab põua vastu teha, kui vesi kanalites otsa lõpeb? Isa valmistas end ette sellega, et varus piisavalt hõbedat, millega kuivanud taimi asendada.” „Kuidas sa näed? Kas need on selged pildid, mis näitavad sulle tulevikku?” Ma raputasin pead. „Rohkem nagu tunded, mis minust läbi käivad, pildid minu peas ja peegeldused vees, kõik kokku. Ja alati pole neid nii kerge tõlgendada, isegi mitte minul, kes ma olen aastaid seda harjutanud. Mõnikord näitavad need asju, mis on juba juhtunud.” „Mis kasu sellest oleks?” Iskan sirutas end tekil välja, käed pea all. Niiskus ja jahedus ei paistnud talle külge hakkavat. „Anji ei ole kasu. Anji on igivana jõuallikas, sõltumatu ja vaba. Mida meie surelikud sellega peale hakkame, sõltub meist endist.” „Te oleksite võinud ju oma naabreid ka mitte hoiatada,” lausus Iskan aeglaselt. „Siis oleks teie talu varsti kõige rikkam Renkas.” „Vägi hoidku!” Ma joonistasin sõrmedega oma rinnale ringmärgi. „See tähendaks, et kasutaksime tasakaalu valesti. Kes teab, kuidas see meid mõjutaks. Või Anjit ennast.” „Ma oleks pidanud teadma, et sa oled selle jaoks liiga õiglase meelega,” ütles Iskan. Ma ajasin selja sirgu. Ta piidles mind ja nägi, et ma olin solvunud. Sõna lausumata sirutas ta käe välja ja tõmbas mind enda ligi. Tema huuled toitsid tuld, mis minu sees põles, ja ma ei tundnud enam mingit külma ega niiskust. Allikas muutus mulle veel tähtsamaks kui varem. Nüüd oli see meie koht. Ma külastasin seda tihti ka päevasel ajal, et surnud lehti ja umbrohtu eemaldada, õli lampi juurde valada ning istuda ja Iskanist unistada. Ta ei käinud enam nii tihti tervel perel külas ja mu isa ärritus süvenes. Ta polnud isale ka selgeks teinud, et ta minu pärast meil käis, vaid oli endiselt sõbralik ja tähelepanelik kõigi tüdrukute vastu. Kuid ta käis üha sagedamini öisel ajal, mitu korda kuu jooksul. Iga kord, kui me kohtusime, ütles ta mulle, millal ma teda järgmine kord võisin oodata. Seepärast olin väga üllatunud, kui ühel pärastlõunal leidsin allika juurest savi seest jalajäljed. Ma ei olnud Iskanit viis päeva näinud – kas ta oli siin käinud? Kas ma olin temast valesti aru saanud? Või oli see keegi teine, kes allikat külastas? Ma kontrollisin õli lambis ja see oli täis nagu viimane kord, kui seda paar päeva tagasi täitsin. Võib-olla polnud see siiski Iskan, vaid keegi teine. Järgmistel öödel sain ma vaevalt sõba silmale, tõusin igal ööl üles ja vaatasin mäelõhe poole, kuigi see ei paistnud meie talust. Mõelda, kui ta oli allika juures ja pahane nüüd! Mõelda, kui ta ei tulegi tagasi! Minu mõtted ei andnud mulle rahu. Kui lõpuks jõudis kätte öö, mil pidin Iskaniga kohtuma, oli mu keha tuline nagu palavikus. Ma riietasin end värisevate kätega kõige kaunimasse jakki, mis mul oli, värvisin oma silmi söega ja piserdasin jasmiinilõhnalist õli juustesse. Oma juuksekette ei julgenud ma pähe panna, nende kõlin oleks mind reetnud. Paljajalu hiilisin ma siseõue ja panin kingad jalga alles siis, kui olin välisukse enda taga ettevaatlikult sulgenud. Terve tee kuni mäelõheni käisin ma nagu nõeltel. Kedagi ei istunud lõhe ees ja mu süda jõnksatas. Ma läksin kobamisi läbi pimeda avause sisse, mu jalad keeldusid teerada iseenesest leidmast, nagu neil tavaks oli. Ma ei kuulnud midagi muud kui omaenda südamelööke. Keegi seisis kummargil allika kohal. Ma tundsin ära laia selja ja tumedad juuksed. Kergendus oli nii suur, et nuuksatasin, ja Iskan keeras end ringi. „Täna öösel on täiskuu,” lausus ta. Ja siis: „Mis sinuga on?” „Ma arvasin, et sa olid siin käinud,” vastasin ma ja püüdsin häält rahulikuks teha. „Ma nägin jälgi allika ümber. Ma kartsin, et olin eksinud päevaga, mil me pidime kohtuma.” „Ei, ma ei ole siin käinud,” vastas ta kergelt. „Lähme, mul on vürtsikooke kaasas, vürsti enda peakoka valmistatud.” Ta läks teki juurde, mille ta oli juba selle tavalisele kohale valmis pannud, ja läitis lambi. Selle pehmes valguses nägin ma pruunide kookidega hõbetaldrikut, kaht anumat ja üht veinikannu. Mu süda tegi jõnksu. Ta oli mind oodanud. Me istusime ja ajasime juttu nagu tavaliselt ning ta rääkis ühest reisist, mis ta oli teinud koos vürsti ja oma isa, vesiiriga, Renkast ida pool asuvasse Amdurabi piirkonda, kus sealne maavalitseja oli vürsti auks korraldanud ilutulestikuga suure peo. Ma neelasin iga ta sõna. Iskan oli jälle siin. Minu juures. Need meie ühised ööd olid kui saladuslikud kalliskivid, mida ma endaga kaasas kandsin ja mida keegi teine ei näinud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/maria-turtschaninoff/naondel/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1222.30 руб.