Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus Ingvar Villido Igaühe elu kvaliteedi määravad emotsioonid. Nad mõjutavad kõiki meie tegevusi, tekitades väga konkreetseid tagajärgi, sulle endale, teistele või ümbritsevale. Aga kas sa valid ise emotsioone, mida oma elu loomiseks kasutad? Kõikide inimeste kõigi tegude motiiviks on tunda ennast emotsionaalselt hästi. Ometi pole hea enesetunne kunagi püsiv saavutus, sest emotsioonid kui liikuvad energiad ei ole loomult püsivad. Nii aetaksegi kõigi poolt terves maailmas kõige erinevamate vahenditega taga teostumatut unelmat – tunda end kogu aeg hästi. Kõik meie hädad peretülidest ühiskondlike vastasseisude ja ökokatastroofideni on tingitud iseseisvalt aktiveeruvatest emotsioonidest ja teadlikkuse kasutamise puudulikkusest. See raamat pakub uudse, kõigile kättesaadava väljapääsu. © Ingvar Villido, 2018 EmotsioonidInimkonna suurim sõltuvus Koostaja, toimetaja: Inga Raitar Keeletoimetaja: Saale Kareda Kujundus ja küljendus: Rein Seppius Joonised, tabelid: Ingvar Villido, Remy Konimois Väljaandja: Human OÜ www.human.ee ISBN 978-9949-9848-8-6 ISBN 978-9949-7249-2-5 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas Ühtki selle raamatu osa ei ole lubatud ilma autori kirjaliku loata kasutada ega reprodutseerida graafilisel, elektroonilisel, mehaanilisel või mõnel muul viisil, välja arvatud lühikeste tsitaatidena ja koos korrakohaste viidetega artiklites ja ülevaadetes. AUTORI EESSÕNA See raamat on kirjutatud neile, kes otsivad muutust, ei oska seda täna veel tahta või on leppinud paratamatusega. Ma loodan, et neil lehekülgedel esitatud teadmine levib ja teadmise praktiline rakendamine aitab kaasa üliolulisele muutusele, avades sinu elus uued leheküljed ja võimalused juba täna. Igasugune muutus algab sinust. See raamat räägibki, kuidas viia erilisel viisil läbi radikaalne muutus. 1981. aastal algas minu elus muutus, mis viis lõpuks selle raamatu kirjutamiseni. Loomult olen tehnilise taibuga, uuriv, eksperimenteeriv praktik. Samas alustasin ka mina nagu kõik teised lõputute küsimustega enda, teiste, maailma ja kõige mind ümbritseva kohta. Süüvides nendesse teemadesse jõudsin mitmete oluliste avastusteni inimese kohta, mis avas uued perspektiivid. Nende rakendamine viis lõpuks metoodika loomiseni, mis põhines igal inimesel juba olemas oleval. Siit raamatust ei leia sa midagi uut, ei nõuandeid ega ka mitte uusi tõdesid, uskumusi või eeskujusid. Ma räägin ainult sellest, mis on sul juba olemas ja kasutusel igapäevases elus. Raamatu sisu avaneb sulle, kui seostad selle enese eluga. Astud välja uskumuste ja traditsioonide piirangutest. Esimeseks sammuks muutuse suunas on alati selguse loomine segaduses. Teiseks teadasaadu praktiline rakendamine. Raamat ei anna teada, kuidas sa pead olema, milline peab olema sinu elu või kuhu sul tuleb oma eluga välja jõuda. Kõnelen sellest, mis sul juba on ja kuidas just seda muuta. Meid on õpetatud, kuidas asju juurde õppida, kuid mitte seda, kuidas neist vabaneda. Esimeseks uurimisaluseks olen oma töös olnud eelkõige mina ise. Mul tuli palju tegemist teha tundmatuga, millele ei olnud keelelisi vasteid ja kirjeldusi, või olid need nii segased, et praktiliselt neid kasutada ei saanud. Selline olukord pani mind otsima – mis selles vallas on juba teada, mis on kirjeldatud tegelikkusele vastavana ja mis mitte. Selgus neis asjades kasvas iga korraga, kui praktiline kontrollitav kogemus sai täpse keelelise kirjelduse. Tulemustest kujunes tõhusate tehnikate metoodiline sari. Tuhandete kasutajate praktiline kogemus nende tehnikate kasutamisel on elavaks kinnituseks ohutule heasuunalisele muutusele. Tulemused, mida olen näinud inimesi nende tehnikate abil ellu viimas, on hämmastavad ja julgustanud teisi teadlikust muutusest osa saama. Kõik see, mida sa oled läbi elanud minevikus, toimub praegu. Nii uskumatu kui see ka ei näi, kõik mis sul edaspidi tuleb läbi elada, saab alguse sinust ja ainult sinust. Su elus juhtuv ei lähtu teistest inimestest või sündmustest, vähemalt mitte nii, nagu seda tavaliselt arvatakse. Vana tuntud tõde – muuda ennast ja maailm su ümber muutub - mõjutab otseselt nii sind kui sinus toimuva läbi ka teisi. Õppides oma sisemaailma tundma ja muutma, paranevad sulle olulised suhted. Läbisaamine teistega ja loomulikult ka sinu suhe iseendaga. Neil kahel aga põhineb vägagi otseselt sinu elukvaliteet. Kõik, mis iganes sinu elus ka ei toimu, on detailideni väga konkreetne ja reaalne. Just selle pärast saad ise suures osas elu reaalselt muuta. Sinu ülesandeks selle muutuse teostamisel jääb teadvustada ja seostada raamatus kirjeldatut isikliku kogemusega. Sellest tulenevad taipamised aga kohe igapäevases elus kasutusele võtta. Muutused järgnevad ainult juhul, kui sa taibatut ise rakendad. Võid üllatuda, mõistes, et lahendused nii lihtsatele kui ka pealtnäha rasketele probleemidele on tegelikult imelihtsad. 10 000 aastat vanad kaasaegsed teadmised Räägin sellest, kust need kirjeldused pärinevad, mida ma sinuga kavatsen jagada. Et sa mõistaksid, mille alusel ma väidan, et muutes enda sisemaailma muutub kõik ülejäänu iseenesest. Jagan sinuga üht vana lugu: Inimesed avastasid, et jumal räägib nendega läbi taipamise, andes vastuseid nende küsimustele. Muidugi esitasid nad küsimusi kõiksuguste asjade kohta, kuid aja jooksul said nii palju vastuseid, et ei saanud erinevate teadmiste hulgaga enam hakkama. Nii sattusid nad segadusse, millega kaasnes teadmiste allika unustamine. Keskendumine varem saadud teadmistele muutus olulisemaks tegevuseks kui vahetu taipamine. Selle tulemusel jäi iidne teadmiste allikas üha enam tahaplaanile, asendudes meelde jäetud ülestähendustega tõeväärtusega teadmistest – sellisel viisil kujunes usk mõistusesse. Info talletati keeles, alguses suulise, siis kirjakeele abil. Teadmiste allikas jäi küll tahaplaanile, kuid avaldus vahetevahel endiselt selgete taipamishetkede näol. Inimkond kasutab täna, sest eilset inimest ei ole, iga päev talletatud infot, millel lõviosas puudub taipamise ehedus. Jõudnud iga inimeseni kellegi teise kujundatud ajaloolis-kultuurilise pärandina, on see läbi õppimise saanud uskumuseks. Kui tihti sa endalt küsid – miks asju tehakse just nii? Miks meil on sellised väärtused ja uskumused? Vastuseks võib olla – igal ühel on oma tõde. See aga toob välja tõsiasja, et me ei tunnegi hulka loodusseaduseid, mis ometi juhivad iga inimese elu algusest lõpuni. Loodusseadused on ju konkreetsed ja nendesse suhtumine nende toimimist ei muuda. Nad loovad meie elu otsast lõpuni. Miks me oleme tegelikkusest nii võõrdunud, kus on viga? Viga on hariduses, mis kujundab usku mõistusesse. Iga inimese usu kantsiks on tema mõistus, mille väljenduseks on keel. Talletatud teadmine ei ole enam ehe, täpselt nii nagu ka meenutus toimunust või ettekujutus tulevikust. Kui palju sa mõtled realistlikult? Proovi vastata ausalt. Selgitan teadasaamise mehhanismi jadana. On allikas, mis annab taipamist ja muidugi on küsimuse esitaja, kes saab vastuse. On vastust üles kirjutav mehhanism ja üleskirjutust lugev osa. Üleskirjutus ja taipamine on teadmisena aga erinevad. Üleskirjutav osa on mälu, seda lugev osa mõistus. Juhul kui tegelikkuse kirjeldamisel lugevat osa ei kontrollita, moondub tahes-tahtmata tegelikkus ja me isegi ei tea seda. Kontrollimatu ehk teadvustamatu mõtlemine ongi usk. Usk toodab enamiku vigu, mille eest tuleb aga endal vastutust kanda. Iga inimene on õpetatud uskuma temasse talletatud infot nagu see oleks tõde. Mõeldes, lugedes, kirjutades ja rääkides juhtub tihti, et me justkui teaks täit tõde. Kuid kui seejuures puudub taipamine, kas see ikka on tõde, võib pigem kahtlusteta eeldada, et siin on mängus kõige ehedam usk. Täna käsitleb inimene nii usku kui taipamist võrdväärsetena ehk taipamist ei peeta mõttest olulisemaks. Taipamine on üldse harv nähtus inimeste eludes. Millal sa viimati midagi taipasid? Mõte domineerib tegelikkuse üle, luues samas illusiooni tegelikkusest, milles väga harva kaheldakse. See muide tekitabki elus raskusi ja probleeme. Aegade jooksul küsimustele kogunenud vastused moodustavad kogu inimkonna teadmised. Kõik, mida me täna teame, on ühel või teisel viisil pärit samast allikast. Taipamise allikast. Mida on selleks vaja, et tekiks küsimus? Ilmselgelt vähemalt kahte või enamat asja, mille vahel valides esitada oma küsimus. Küsimust ei saa kunagi esitada, kui pole teist asja. Ehk vähemalt kaks asja peab alati olema. Neid tuleb eristada, omavahel võrrelda, teadvustada ja esitada küsimusi. Selles ei ole midagi uut, kuid need tingimused peavad olema täidetud. Ilma selleta pole võimalik taipamist saada. Just seda meetodit kasutades sain ka mina mulle olulised vastused. Kust tuleb taipamine, seda ei tea keegi, aga keegi ei oska seda ka ise „teha”. See tuleb. Uurides taipamist kui fenomeni, mitte taibatut, võib avastada, et see on juhtunud iga inimesega. Siit võib järeldada, et protsess on kõigi jaoks üks ja seesama, kuid info, mida taipamise kaudu saadakse, on erinev ja individuaalne. Nii jõuamegi kõige iidsema teadmiste allikani, mille kohta keegi midagi ei tea. Ei vanust, ulatust, kuju ega vormi. Ilmselgelt on see olnud olemas juba enne meid. Teisiti ei ole mõeldav. Kõik, mida me täna inimkonnana teame, pärineb tegelikult sellest allikast. Huvitav, milliseid teadmisi seal veel võiks olla? Inimesed on küsinud küsimusi juba kaua aega enne meid. Räägitakse, et kõige iidsem kultuur oli olemas umbes 18 tuhat aastat tagasi ja asus India territooriumil. Seda tõestavad uusimad arheoloogilised uuringud. Ookeanipõhjast, mis on olnud veega kaetud tuhandeid aastaid, on leitud jälgi väga kõrgest tsivilisatsioonist, mis õitses enne viimast jääaega. Iidseimast kultuurist jäänud objekte on mujalgi maailmas. Megaliidid näiteks osutavad kaugeima mineviku tundmatutele tarkustele. Juba siis olid inimkonna käsutuses teadmised, mis võimaldasid kõrgkultuuri olemasolu. Kui selliselt arutleda teadmiste saamise ja kogunemise üle, siis kes teab, kui palju aega oli vaja enne, kui nii võimsaid oskusi omanud kultuurid võisid tekkida. IIdsetes pärimustes räägitakse, et India lõunaosa, kus tänini elavad ajalooliselt tamilid, ei ole olnud kunagi vee all. Sealne tsivilisatsioon on saanud katkematult areneda koos tõusude ja mõõnadega ilmselt kõige pikemat aega Maa ajaloos. On teada, et Indiasse sisenesid põhjast aarjalased, kes võisid olla suurele looduskatastroofile järgnenud jääaja põgenikud. Pärimus kirjeldab, et nad surusid tamilid tänapäeva India lõunaossa ja asusid ise põhjapoolsetele territooriumidele, aga nende migratsioon ei olnud vägivaldne. Meieni on jõudnud nendes kultuurides säilitatud tohutud teadmised. Olen kuulnud, et enamus alusteadmistest matemaatikas, astronoomias, geomeetrias, meditsiinis, loodusteadustes jm on sealt pärit. Ka joogateadmised. Jooga on teadus, mis on oma olemuselt alati olnud uuriv ja rakenduslik. Joogid uurisid loodust ja inimest, nende omavahelist vahekorda, sõltuvusi, mõjusid, võimalikkusi – erinevate protsesside loodusseaduslikke reeglistikke. Mida enam nad teada said, seda sügavamale nende uuringud ulatusid. Näiteks uurisid joogid iseenda olemust ehk paika, kust tulevad taipamised. Aga ka teisi silmaga nähtamatuid protsesse, kasutades selleks eristamist, teadvustamist ja taipamist. Paljud nende iidsete uurijate taipamised on hiljem kirja pandud, enne seda aga edastati neid õpetajalt õpilasele suuliselt. Aegade jooksul on paljud joogalikud avastused kas kadunud või ei saada neist enam praktiliselt lõpuni aru ja seega ei ole teadmised enam kasutatavad. Kui tänapäeval öeldakse hinduism, siis peetakse silmas usku. Kuid äkki on hoopis nii, et usk tekkis praktiliste teadmiste teoreetiliseks dogmaks muutumise tõttu. Või otsese õpilasjärgnevuse katkedes vaatleja toimuvast mitte arusaamise tõttu. Usk tekib alati siis, kui sisu ei taibata. Tegelikult näeb seda tänapäeval igal pool. Arvatavasti olen ma üks vähestest õnnelikest, kellele on osaks saanud iidseid teadmisi taas taibata ja disainida tänapäeval taaskasutatavateks. Nagu ma eelpool mainisin, otsisin ma lahendusi enda probleemidele, kuid leidsin lahendused meile kõigile. Iidne tarkus versus tänapäeva teadus Teaduslik-tehniline revolutsioon on meile andnud võimsad vahendid looduse ekspluateerimiseks ja muutmiseks. Noorel teadusebeebil oli alguses väga raske, sest ta sündis ajal, mil juurdunud vanad väärtused ei tahtnud loobuda domineerimisest. Teaduse sünd ja areng ei olnud mõeldav uute ideedeta, mis tulid taipamise kaudu. Rõhutan veelkord – taipamisteta ei oleks mitte midagi muutunud. See on oluline faktor kõigis maailma muutnud protsessides. Noor võrse pidi ajama juured – aga kuhu? Mateeriasse. Sellesse, mis on käega katsutav. Enne seda valitsenud usk nähtamatusse asendus järk-järgult usuga käegakatsutavasse. Tänapäeval võib aga leida mõlemat kõrvuti. Usku valgustavad tänapäeva moodsad tehnoloogilised valgustid. Teadus on eksperimentaalne ja teoreetiline, kuid omandab lõpuks ikkagi materiaalse vormi. Teadusest oleme saanud nii hüvesid kui ka probleeme. Paljud neist on globaalsed ja lahendusteta, näidates, et ka teadus ei tea lõpuni, kuhu tema poolt toodetud viljade kasutamine tulevikus viib ja mis tulemusi annab. Õppides koolides, omandame palju teadmisi, mis on teoreetilised. Sellistele teadmistele toetumine elus on aga võrdne usuga, mis sisuliselt ei erine ükskõik millisest muust usust. Ilmselt on samasugune lugu juhtunud iidsete teadmistega – nad on aja jooksul muutunud usuks. Talletatud infost tekkis usk, taipamisest teadmine ehk teadus. Uus teaduspõhine usk on tõrjumas välja vana, kuid see ei anna alust tembeldada alusetuteks kõiki tänaseks teaduslikeks tunnistatud käsitlustest erinevaid vaateid elule. Iidsetest teadmustest tuleks samuti otsida elulisi paikapidavaid tõdesid. Uurides usku ja taipamuslikult avastades selle taga tegelikkust, omandab see taas praktilise väärtuse. Selle raamatu sisu põhinebki taasavastuste jagamisel sinuga nii komplitseeritud teemal nagu sina ise. Siit leiad palju praktilisi teadmisi, mis ei aita sul ainuüksi endast aru saada, vaid annavad ka võimaluse viia läbi muutused ning väljuda usust. Ilmselt on palju paiku maailmas, kus teoreetilist teadmist hoitakse alles pühana ja kummardatakse kui usku. Mina käsitlen Indiat kõige vanema säilinud teadmiste varamuna. Olen korduvalt Indias käinud hankimas teoreetilist teadmist, et leida sellele hiljem kaasajas praktilist rakenduslikku vastet. 2010. aasta jaanuaris olin kutsutud Indiasse sufide ja joogide konverentsile. Plaan oli olla seal nädal aega ja siis naasta tagasi koju Eestisse. Seejärel olla Eestis samuti nädal ja sõita tagasi Kumbha Melale – tohutule kohalikule pidustusele, kuhu kogunevad tuhanded joogid. Aga viisarežiimi muutumise tõttu neil päevil ei saanuks ma teist korda Indiasse tagasi sõita. Seega otsustasin edasi-tagasi mitte sõita, vaid jääda kohale. Konverentsil olin tutvunud kahe kohaliku swamiga. Swami on Veeda traditsioonis õpetatud inimene, teadlane. Jäin nädalaks nende hoole alla ja liitusin nende plaanidega. Nad soovisid külastada üht ašramit Põhja-Indias, Himaalajas. Seal piirkonnas elasid hindu pered, kes kuulusid braahmanite kasti ja olid põgenenud briti kolonisaatorite eest. Kolonistid ei olnud kunagi asutanud sellesse India ossa oma tugistruktuure ega avaldanud suuremat mõju. Braahmanite järeltulijad elasid ülivaesuses ja viletsuses. Endisest hiilgusest oli alles ainult kastikuuluvus. Talvel sadanud vihm annab sealkandis kevadise saagi. Kolm aastat ei olnud vihma tulnud, hoolimata vaeste braahmanite palvetest ja tseremooniatest. Ilmselgelt oli nende pikkade kannatusaastate jooksul jõudnud kaduma minna mingi hulk selle kasti inimeste seas põlvest põlve edasi antavaid tarkusi. Kuulates sealsete külaelanike lugusid elust, tekkis mul tohutu, pisarateni viiv kaastunne nende vastu. See sündmus tingis kaks olulist teadasaamist, mille allikaks ei olnud ei minu mõtted ega ka emotsioonid. Oli mulle tuttav allikas – intuitsioon. Üks neist – on vaja teha vihma. Nii imelik kui see lause meie euroopaliku haridusega lugejale ka ei tundu. Stiihiate mõjutamine oli tuttav nii mulle kui ka swamidele. Nende allikaks olid joogalikud ja Veedateadmised, minu omaks omal käel varasemate õpingute käigus lahti harutatud iidsed teadmised. Tegime siis vihma. Sadas kolm ööpäeva. Kohalikud olid loomulikult õnnelikud, kuid sadu keeras pea peale meie plaanid sõita sügavamale Himaalajasse pühapaiku külastama. Sain teadmise, et loodusjõude tuleb osata mõjutada mõõdukalt. Teiseks sain sellelt reisilt teadmise, et ma peaksin läbi viima avaliku kursuse emotsioonidest vabanemisest. Vihjeid sellele vajadusele olid eelnevalt andnud ka õpilased kodumaal. Indiast tagasi jõudes pidasingi esimesed kursused, mille materjalide põhjal on sündinud ka käesolev raamat. Järgnevatel aastatel töötasin välja kursuste terviktsükli, mis aitab inimesel endal iseseisvalt elu keerdkäike lahendada ning kasvatada tegutsemise efektiivsust ja isiklikku heaolu. Raamat on pühendatud nii neile, kes on kursustel juba käinud kui ka neile, kes alles kaaluvad seda või pole sellest veel midagi kuulnud. Ingvar Villido Taevasmaal 2017 I OSA 1. MIKS ON EMOTSIOONID NII TÄHTSAD? Tunded ja emotsioonid on sünonüümid. Tüüpiliselt öeldakse, et mul on tunded ja teistel emotsioonid. Et seletus püsiks arusaadav, kasutan ma edaspidi ainult sõna emotsioon, mis tähendab seda, mida mina ja kõik teised tunnevad. Enamasti me ei teadvusta, kui palju erinevaid emotsioone meie elu iga päev juhivad. Vaata siinkohal hetkeks enda sisse, meenuta ehk lase silme eest läbi see, mida sa iga päev teed ja siis hinda emotsioonide olemasolu selle põhjal. Teadvustades nende toimet tegevustele avastad, et nad juhivad sinu elu kõiges, nii nagu nad teevad seda ka teistega. Vahet pole, kes sa oled, mida teed, mis positsioonil või kuhu kuulud, kui haritud või harimatu oled. Inimestevahelised suhted on eelkõige emotsionaalsed ja nendest sõltub, mis elus toimub. Emotsioonid on igapäevases elus nii tavalised ja tekivad kergesti. Sagedasti arvatakse, et teised tekitavad neid. Meil aga kujunevad vastavad suhtumised ja suhted. Samas kui neid võib aktiveerida ükskõik milline nähtus, millega me kokku puutume. Iga inimene võib neid ka ise aktiveerida vastavalt meenutusele, mõttele või ettekujutusele. Oluline on mõista, et aktiveeruvad emotsioonid on sul juba olemas ja sa ei saa neid teiste käest. Nad on sinu omad, välise toimel nad lihtsalt aktiveeruvad, võtavad juhtimise üle ja sunnivad sind tegema midagi spetsiifilist. Kõik su motiivid ja soovid on alati emotsionaalsed. Iga emotsioon teeb sinuga seda, mida tegema ta looduslikult on ette nähtud. Kui sul aktiveerub tusatuju, siis sunnib see sind tusatsema. Tusatuju juhib ja mõjutab sinu elu nii, et sa isegi ei märka rõõmu pakkuvaid asju, sulgud sissepoole. Sa teed seda ja ainult seda, mida aktiveerunud emotsioon sind tegema sunnib. Kui sa oled õnnelik – seegi on emotsioon, siis selle emotsiooni ajel teed sa võrreldes tusatujuga ju hoopis midagi muud. Rõõmus olles ei tee sa kunagi midagi sellist, mida teed vihastades. Uuri, mida teeb sinuga uhkus, kahjurõõm, masendus, ärevus, apaatia, pettumine, heasoovlikkus… Emotsioonide ajel tehakse sagedasti valesid otsuseid, mida hiljem tuleb kahetseda. Nad panevad klammerduma inimestesse, asjadesse, ideedesse või uskumustesse. Loovad väärtusi ja vastandumisi, aga on ka heaolu ja rahulolu mõõdupuuks igas asjas ja igale inimesele. Paljud inimesed juhinduvad elus sellest, mida nad olukordade või asjade suhtes tunnevad ja otsustavad tekkinud emotsiooni järgi. Kogu majandus, kaubandus ning suurem osa muid inimeste tegevusi rajanevad samuti neil. Tegelikult on emotsioonidest juhitud pea kõik tegevused, mida miljardid inimesed igapäevaselt teevad. Ärimaailmas peab olema vähemalt olulistes küsimustes emotsioonivaene, sest on tähele pandud nende kahjulikku mõju otsustele. Paljud suruvad seetõttu emotsioonid alla ja koguvad nii endasse pingeid, mis kahjustavad tervist või sunnivad pingeid mingil viisil maandama. Tegelikult tahavad kõik tunda end hästi, kuid hea enesetunne pole osutunud kunagi püsivaks saavutuseks, sest see on alati tingimuslik ja emotsioonid ei ole kunagi püsivad. Nii aetaksegi kõigi poolt terves maailmas kõige erinevamate vahenditega taga teostumatut unelmat – tunda end kogu aeg hästi. Emotsioonidele kui sellistele on mitmeid vaateid ja hinnanguid. Tavaline on klassifitseerida neid positiivseteks ja negatiivseteks. Aga ka enesetunde järgi meeldivateks ja ebameeldivateks. Teiste emotsionaalset seisundit hindame sobilikuks või siis mitte. Aga on ka mõjupõhine klassifikatsioon – aeglustavad, kiirendavad ja neutraalsed. Pärssivad või tegutsema ajendavad. Erinevaid emotsioone on igal inimesel püsikasutuses vaat et paarsada. Ladinakeelne sõna emovēere, millest on tulnud sõna emotsioon, tähendab liikumapanevat jõudu. See tähendab, et nad on jõud, mis algatavad ja viivad läbi tegevusi. Jättes kõrvale igasugused hinnangud ja mõjud, võib väita, et emotsioonid ise ei ole head ega halvad. Veel võib nende kohta öelda, et kõik nad on oma spetsiifilise iseloomu ja toimesuunaga energiad. Muidu nad ju ei oleks liikumapanevad jõud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et emotsioonid on tähtsad, sest nende toimeta ei oska me midagi teha, hinnata, väärtustada ega ka valida. Seega on tegemist nii inimelu edasiviivate kui ka pärssivate jõududega. Emotsioonid versus arukus Emotsioone võib niisiis defineerida kui erineva sunniga liikumisi. Igal juhul on igaühele arusaadav, millega tegu ja kõigil selles osas kogemused olemas. Märksa keerukam on defineerida, mis on arukus. Vahel püütakse seda samastada IQ- ga. Uuringute kohaselt pidi IQ näitama informatsiooni mäletamisvõimet. Suure IQ skooriga inimesed võivad elu praktilise poole pealt olla täielikud äpud. Arukus aga ei ole vaid võime mõelda. Selle tõestuseks teadvusta eranditult kõiki sinu peast läbi käivaid mõtteid kasvõi viis minutit ja ilmselt oled siis valmis tunnistama mu väite paikapidavaks. Niisiis arukus ei ole mõtlemine, vaid oskus mõtteid praktiliselt reastada nii, et nad väljendaksid midagi olulist, sisulist. Inimese eristamisja teadvustamisvõime aitavad igaühel avastada, et meil on mõtted ja emotsioonid. Arukus on eristamine, teadvustamine ja teadmine üheskoos. Nüüd aga tagasi emotsioonide juurde. Tavaliselt sa elad neid läbi ehk toimub emotsioonidega samastumine. Sa oled kurb, rõõmus, vihane vms. Kui ma sel hetkel küsin – mida sa tunned, väidad sa, et kurbust, viha või rõõmu. Kuidas sa seda tead? Tunned, eks ole. Aga selleks, et tunda, tuleb enne ju eristada ja teadvustada, kas pole? See kõik käib väga kiiresti, kuid selleta ei oskaks sa mulle vastata. Eristamine ja teadvustamine võimaldab meil saada toimuvas selgust. Tavaliselt küll väga lühikeseks ajaks. Miks lühikeseks? Aga just emotsioon tõrjub kõrvale arukuse, ei luba olukorrast adekvaatset infot saada. Seda seost on märganud väga paljud inimesed ja leidnud viisi, kuidas selliseid hetki reguleerida – nad suruvad emotsioonid alla või ootavad, millal need vaibuvad. Nii nad loovad arukusele soodsad tingimused, rakendavad arukust, saavad paremad tulemused ja paistavad seetõttu teistest edukamad. Tee eksperiment. Meenuta või kujuta midagi ette, mis aktiveerib emotsiooni. Proovi nii positiivse kui ka negatiivsega. Kui sa koged tunnet, esita emotsioonile küsimus: „Kui palju on 1+1?”. Mõistus hoia vakka ja oota. Ma olen 100% kindel, et sa vastust ei saanudki. Emotsioonid ei ole arukad, neil puudub see omadus. Emotsioonide intensiivsus on alati pöördvõrdeline arukusega. Ilmselgelt oled teinud elus emotsionaalseid otsuseid ja kindel on see, et arukus pole siis olnud asjaosaline. Ka emotsioonide tagasihoidmine otsustamisel pole sind vabastanud nende hilisemast mõjust. Emotsioonid, mis ei tea, palju on 1+1, otsustavad suurema osa su elu üle. Kas pole veider? Kokkuleppelise mõjuga loodusjõud Emotsioonid kuuluvad lahutamatult igapäevaelu juurde. Tänu inimese vajadusele kõike teada saada, kirjeldada ja klassifitseerida, on ka selles valdkonnas erinevad kultuurid suure töö juba ära teinud ja see on kinnistunud. Kõikjal jagatakse emotsioonid sobilikeks ja mittesobilikeks lähtuvalt ühiskonnas valitsevatest normidest. Arenenud riikides, kus valitseb pigem materialistlik vaade, peetakse emotsioone füüsilise keha vastusprotsessideks sisemistele või välimistele muutustele. Peaasjalikult arvatakse nad ajus ja närvisüsteemis toimuvateks protsessideks. Kõrvalekaldeid normidest ravitakse psühholoogide, psühhiaatrite, meditsiini ja farmaatsia poolt enamasti medikamentoosselt. Ravi ei ole väga efektiivne ja kestab sagedasti elu lõpuni. Õigem on öelda, et ravimist ei toimu, küll aga surutakse maha teatud refleksikaari. Pikaaegse raviga kaasnevad sagedasti tüsistused. Siis viidatakse pärilikkusele ja iseloomule, mida muuta ei saavat. Mittematerialistlik vaade vaatleb emotsioone lähtuvalt hea ja halva omavahelisest tasakaalust või igavesest võitlusest. Sealt leiab palju erinevaid kujutisi ja lugusid, mille kaudu antakse edasi kokkuleppelisi väärtushoiakuid. Vahel sooritatakse ka protseduure, mille kaudu püütakse avaldada nendele jõududele otsest mõju kas abi või omakasu saamiseks. Need on erinevad rituaalsed tegevused. Mõnedes kultuurides käib asja juurde ka spetsiaalsete droogide kasutamine. Asjasse mittepühendatule jäävad taolised rituaalid komplitseeritud sisu tõttu arusaamatuteks ja isegi hirmutavateks. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et emotsioonide osas valitseb üle maailma ikkagi püüdlemine positiivsete suunas ja negatiivsete taunimine, sest neid ei taheta enda ellu. Ilmselgelt tagajärgede tõttu, mida ühed või teised käivituva tegevuse tulemusena toodavad. Kõikide tegude motiivid on lõppkokkuvõttes – tunda ennast emotsionaalselt hästi. Hea ja kurja võitlus on täielikult taandatav erinevat liiki emotsioonide kasutusele. Kas sa teadsid, et emotsioonid on kõikidel inimestel samasugused? Erinevalt rassist, keelest, usust ja kultuurist. Nii sakslase, ameeriklase, austraallase kui ka eskimo viha kui emotsioon on identne. Teod ja väljendused võivad olla aga täiesti erinevad. Sama on ka kõigi teiste emotsioonidega. Inimest hinnatakse selle järgi, mida ta oskab, teeb, kuidas käitub ja mida ütleb. Sellele keskendudes jääb tahaplaanile emotsioon, mis juhib kõiki tegevusi, olles samas peamine motivaator. Tihti juhtub aga nii, et emotsiooni märgatakse primaarsena ja kõik muu ei oma tähtsust. Vahel on mõlemad olulised. Meil on reaktsioonid igale asjale, millega kokku puutume. Neis kõigis sisaldub emotsionaalne komponent. Kui me saaksime näha teiste emotsioone, olles ise emotsioonitu ehk hinnanguteta, märkaksime tunnete erinevat laialdast mõju tegevustele. Saaksime teada, et erinevad emotsioonid toodavad erinevaid tagajärgi. Tahan sellega öelda, et igaüks neist on võimeline tekitama spetsiifilisi tagajärgi, sest oma loomult on nad erinevad. Me oleme inimkonnas mingil põhjusel kokku leppinud, et head emotsioonid on positiivsed ja halvad negatiivsed. Tegelikult emotsioonid lihtsalt on, kuid me oleme harjunud end nendega samastama ja otsustama nende üle siis tagajärgede alusel, mida nad tekitavad. Tagajärgede järgi me teamegi, mis on hea ja mis on halb. Emotsioonid iseenesest on teatud liiki loodusjõud. Arutud, kuid seeeest vitaalsed, väga elujõulised ja just oma vitaalsuse tõttu sinu elu juhtivad. Lisaks on sinu emotsioonid suutelised mõjutama ka teisi. Ühiskonnas kehtivatest reeglitest lähtuvalt on kokku lepitud, et ühed emotsioonid on oodatud ja teised mitte. Ühed öeldakse olevat head ja teised halvad. Emotsioonide positiivne ja negatiivne tähendus tuleb välja justnimelt sellest, kuidas nad väljenduvad ehk mida nad teevad. Ehk siis mida inimene nende kaudu teeb ja kuidas see mõjub teistele. See, kas mingi emotsioon on hea või halb, on suuremalt jaolt kokkuleppe küsimus. Erandiks on ehk otsesõnu hävitavad emotsioonid, mille tagajärjed otseselt kahjustavad nii emotsiooni tundjat kui ka teda ümbritsevaid inimesi. Näiteks need, mis viivad vägivallani. Ühiskonnas kehtivad teatud eetikareeglid, mis on kokkuleppelised justnimelt emotsioonide osas. Igas kultuuris kehtib teatud kindel kokkulepitud emotsioonide hindamise viis. Selline emotsioonide hinnanguline klassifitseerimine on vajalik. Mitte ainult meil, vaid igal pool kogu maailmas. See peab olema välja töötatud ühiskondades, kus emotsioonid on dominantsed. Kogu elu, mida me siin planeedil elame, kujundavad selliseks just emotsioonid. Ükskõik, kas sa elad Austraalias, Aafrikas, mõnes Aasia või Euroopa riigis, ikka oled sa oma tegudes eeskätt emotsioonide mõjuvallas. Kui sa vaatad majandust, poliitikat, ükskõik milliseid ühiskonnas toimivaid protsesse, juhivad kõiki neidki tegelikult emotsioonid. Kui liita siia juurde veel emotsioonide mittearukuse osa, siis võid aru saada, miks meie elu planeedil Maa, ükskõik millisest piirkonnast me ka ei räägiks, ongi selline nagu ta on. Ühiskonda ei ole võimalik muuta, muutmata vastavaid emotsionaalseid tendentse. Mis juhib pommiga inimest, kes lõhkab ennast teiste seas olles? Arvatakse, et religioon. Oled sa näinud mõnda usklikku, kes ei kaitseks emotsionaalselt oma tõekspidamisi? Kõik religioonid muuseas põhinevad samuti emotsioonidel. Mitte niivõrd uskumisel kellessegi või millessegi, vaid just emotsioonidel. Aga kujuta nüüd ette, et need emotsioonid saab taandada, ära kustutada. Mis toimuks siis enese lõhkajatega? Arvatavasti oleksid nad elus ja paljud teised ka. Emotsioonid ja edukus Tead sa mõnd edukat inimest? Võib-olla oled ka ise edukas või ehk oled neist lugenud ajalehtedest, ajakirjadest, raamatutest või näinud televisoonist. Põhjus, miks edukas inimene on edukas, on imelihtne: ta on lihtsalt rohkem arukas. Ta kasutab oma arukust rohkem võrreldes teiste inimestega. Ehk kui oled näinud edukaid inimesi, siis nad tunduvad pisut emotsioonitumad, selle võrra on nad ka pisut arukamad ning seetõttu ka edukamad. Nii et kui sa täna ei ole edukas, siis on sul lihtsalt liiga palju edust mööda juhtivaid emotsioone. Muidugi, ma tean ka mõnda emotsioonidest juhitud pealtnäha edukat inimest. Kui aga vaadata pisut sügavamale, näiteks tema majandustulemusi aastate lõikes, siis on seal näha hüplevaid tendentse. Edu nagu hüppaks üles ja langeks jälle allapoole. Neis inimestes on säärane poolpool kombinatsioon ehk neis on arukus, siis tekib mingi motiveeriv emotsioon, mis võimaldab taibatavat läbi viia ja tänu sellele jõuda mäe otsa. Siis aga järgneb emotsioonide faas, mida kutsutakse naudinguks, millel arukust ei ole. Sellel ajal mägi, mille tippu jõuti, hakkab sulama. Loomulikult ei taha ma öelda, et saavutuste nautimine on paha. Kui aga räägime emotsioonist kui sind juhtivast jõust, siis näeme, et igal naudingul on teatud laadi tagajärjed. Paljud edukad inimesed on õppinud jagama oma tegevusi emotsioonituteks ja emotsionaalseteks. Oluliste küsimuste lahendamisel püütakse olla võimalikult emotsioonitu, peale koosolekut võib aga lõõgastuda – lubada emotsioonidel tulla. Tõeliselt ja stabiilsemalt edukad inimesed hoiavad teatud laadi keskjoont – arukuse ja emotsionaalsuse vahel. Kokkuvõtvalt – me räägime emotsioonidest kui teatud tüüpi loodusjõududest, mis mõjutavad sinu elu ja tekitavad väga konkreetseid tagajärgi, sulle endale või siis teistele. Jätame hinnanguliselt liigitamata head ja halvad emotsioonid. Eks igaüks otsustab ise, kuidas on nende emotsioonidega just konkreetse olukorra valguses. 2. TUNDMINE JA EMOTSIOONID Esimene asi, mis sind ennast puudutab – sest jutt käib kogu aeg sinust – on asjas teatud selguse saamine. See ei ole ainult terminoloogiline teema, pigem ikka praktiline selgus, mida ma siin raamatus tahan sinuni tuua. Meil on vaja kokku leppida selles, mis on tunded ja mis on emotsioonid. Rahvakeeles öeldakse tihtipeale tunded emotsioonide kohta, mis sul on. Mul on selline tunne. Ma tunnen, et ma ei taha. Ma tunnen, et ma tahaksin midagi süüa. Ma tunnen, et ma ei peaks minema. Ma tunnen, et mul on üks selline tunne. Enda puhul enamasti ei räägita, et mul on üks selline emotsioon, enamasti räägitakse, et teistel on emotsioonid, aga mul on tunded. Sõnaraamatud annavad sellise definitsiooni: tunne – emotsionaalne aisting, nt valu-, kuuma-, nälja-, janutunne; tundmus – inimese poolt läbielatav suhtumine ümbritsevasse ja iseendasse, nt kadedus, armastus. Kaunis segane, kas pole? Nii et siin on vaja suuremat selgust, on vaja teha konkreetne vahe sisse, mis on tundmine ning mis on emotsioonid. Muidu on raske aru saada, milles on probleem tegelikult. Joogaliku maailmavaate järgi on aga eristatav väga selge piir, mis asub füüsilise keha otseste elutegevuslike vajadustega (janutunne, külmatunne, väljutamisvajadus jne) seotud tundmiste ja emotsioonide vahel. Sõnaraamatute definitsiooni kohaselt ühildub sõna „tunne” emotsiooniga, meie aga nimetame emotsioonideks hoopis ametlikus definitsioonis nimetatud „tundmusi”. Kehas on igal pool sensorid, mis mõõdavad sise- ja väliskeskkonna parameetreid. Seda on vaja keha elutegevuse säilitamiseks. Signaalid loovad koos kesknärvisüsteemiga erinevad tunded, mida me tunneme tänu kinesteetilistele tunnetusvahenditele. Selle eesmärk omakorda on edastada sulle informatsiooni, et sa olukorra muutmiseks midagi ette võtaksid. Tunded on tingimatud refleksid. Keha on nagu kallis laps, kelle eest sul tuleb hoolt kanda ja reageerida tema vajadustele. Tundmisi on erinevaid, tulenevalt kontaktist väliskeskkonnaga, temperatuurist, niiskusesisaldusest, vigastustest, pingest ja survest, toitainete puudusest, veepuudusest, toidu puudusest või kvaliteedist, vabanemisest jääkainetest, mürkidest või võõrkehadest, soojätkamise vajadusest, piisava koguse hapniku puudumisest. Samuti kuulub siia sügelemise, kõdi, orientatsiooni, kaalu, tekstuuri jms tundmine. Kriya joogast on teada, et igal ühel on viis pluss viis tunnetusvahendit: viis füüsilist ja viis nn peent. Füüsilistega registreeritakse füüsilisse kehasse puutuvat infot, „peentega” kõik ülejäänu – emotsioonid, mõtted jne. Tundmine pole emotsioon Minu definitsioon mõistele „tunded” on selline: tunded on füüsilise keha aistingud, mille kaudu ta annab teada oma vajadustest ja annab märku väliskeskkonna mõjudest füüsilisele kehale. Võta näiteks nälg. Mida nälg või näljatunne tegelikult teeb? Ta annab sulle teada, et füüsiline keha tahab süüa. Hiljem saad teada, miks ma ütlen, et just füüsiline keha tahab süüa, miks ma ei ütle, et sina tahad süüa. Tegu on teatud laadi füüsilise keha impulsiga, mis teavitab, et nüüd on vaja toitu. Janutunne annab teada, et füüsilisel kehal on vaja vett. Mitte mahla, teed ega kohvi, vaid vett. Tegelikud janu ja nälg on füüsilise keha vajadused. Kui sul on külm või palav, siis füüsiline keha tunneb selle ära ja tekitab teatud tundeid. Tunne tekib väliskeskkonna mõjust sinu füüsilisele kehale. Igaüks tunneb ära temperatuuride ühekraadise erinevuse. Mõni tunneb ehk veelgi täpsemalt, mõni mitte, kuid selline aisting on olemas. Nii et füüsilise keha üheks väljenduseks on tundmine. Külmaja kuumatunde skaala võib olla hästi lai. Kui paned käe näiteks kehatemperatuuril olevasse vette, ei tunne sa temperatuuri, aga tunned vett. Vesi puudutab nahka, sa saad selle kohta aistingu, saad aru, et vesi on ümber käe. Ma ei räägi sellest, et „oi, kui külm vesi!” või , „oi, kui hea soe vesi, mõnus!” – need on juba emotsioonid. Esimesena on sul füüsilise keha aisting, tundmine. Sellele võib järgneda emotsioon, ent emotsioon ei ole füüsilise keha tunne. Püüan siin lihtsalt lahti seletada, mis sinuga toimub. Kui sa näiteks sööd ja tunned maitset, siis maitseaisting ehk tunne on midagi sellist, mis on väga konkreetne. On see siis magus või hapu või mõru. Sellele võib järgneda hinnanguline emotsioon, aga võib ka mitte. Oletame, et sa tunned mingit ülevõimendatud maitset. Tead ju, et maitsetugevdaja, naatriumvesinikglutamaat muudab maitse intensiivsemaks, laseb sel mõjuda ägedamalt. Kes on palju tarbinud tugevdatud maitsetega toitu, ütleb toidu kohta, kus ei ole piisavalt glutamaati sees, et see on suhteliselt maitsetu. Kes keskendub rohkem maitsenüanssidele, see glutamaati enam ei vaja. Teda nimetatakse gurmaaniks, sest tal on väga hea maitsete eristamise võime ja tal on nende vastu huvi. Maitsetaju on seotud füüsilise kehaga, peamiselt keelel asuvate retseptoritega ja neist lähtuvate närviimpulssidega. Edasi võib tulla emotsioon, mis ütleb, et oi kui maitsev või oi, kui vastik! Aga kõigepealt on füüsilise keha reaktsioonid, millele järgnevad pikema või lühema aja jooksul emotsioonid. Igaüks saab aru, et maitse ei ole emotsioon. Lõhnadega on sama asi. Kõigepealt on tunne, füüsiline keha registreerib teatud informatsiooni, töötleb seda oma tunnetusvahendi kaudu, millele võib järgneda emotsioon – meeldiv või ebameeldiv, sõltuvalt lõhnast. Kui näiteks mõnel naisterahval on hea lõhnaõli peal, siis mõjub see positiivseid emotsioone tekitavalt. Kui aga näiteks mõnel mehel on mitu päeva kaenlaalused pesemata, võib selle lõhna tundmine tekitada hoopis teistsuguseid emotsioone. Võib muidugi olla ka vastupidi, kuidas kellelgi. Tunnetusvahendite – mida meil on viis – registreeritud informatsioon tekitab kõigepealt teatud füüsilisi aistinguid ehk tundeid ja sellele võib järgneda emotsioon. Kõik esmased aistingud on tunded ja nad on alati seotud füüsilise kehaga. Näiteks sa istud praegu millegi peal, sul on istmiku all teatud tunne. See ei ole emotsioon, see on füüsilise keha tunne. See võib tekitada emotsioone, näiteks, et millal see peatükk ükskord lõpeb? Need ei ole enam tunded, need on juba emotsioonid. Tunne on hästi konkreetne. Sa istud, tunned seda kinesteetilist aistingut enda all või kui sul tekib istumisest valu, jalad on nii- või naapidi, sa samuti tunned, et siit jääb kangeks ja sealt hakkab valutama. Needki on tunded, füüsilise keha signaalid. Nii et kõigepealt on füüsilise keha aistig ehk tunne ja sellele järgneb enamasti emotsioon. Igasugused valud – närivad, torkivad, hüplevad, pulseerivad – need kõik on tunded. Erinevad survestatused, näiteks, kui istud istmikul ja tunned seda tunnet, siis see on tekkinud tegelikult raskustundest – nii et kehal on võime tunda ka raskustunnet, teatud survet. Kui sa ujud vees, siis tunned enda ümber vett. Seal on paralleelselt mitu tunnet. Füüsiline keha registreerib muutused temperatuuris, vee surve erinevatele kehaosadele, lihaspinged, väsimuse, alla neelatud vee, silma või kõrva läinud vee, päikesesoojuse pealael ja võib-olla midagi veel lisaks. Me tegelikult tunneme kogu aeg, kuid me ei teadvusta kõiki neid tundmisi. Registreeritakse nad aga alati ühekaupa, vastavalt teadlikkuse liikumisele ühele neist, mida keha just intensiivsemalt produtseerib. Ilmselt võid meenutada paljut, mida oled tundnud. Tundmine on su keha omaduseks ka praegu. Ainult füüsilises kehas tunned Järgmisena vaatleme, mis on väsimustunne. Kui oled teinud füüsiliselt rasket tööd ehk sellest tööst on osa võtnud lihased, siis lihaste väsides tekib füüsilises kehas väsimustunne. Vaimne väsimus ei ole füüsilise kehaga üldse seotud, vaid on üks teatud laadi emotsioon. Kui sa ei ole päev otsa rassinud, siis on su väsimuse taga mingi emotsioon. Kui sa aga tunned, et lihased on kurnatud, siis on see on füüsilise keha väsimus. Meenuta, millal oli su füüsiline keha viimati väsinud. Füüsiline keha vajab puhkust selleks, et taastada oma seisund. Keha väsimus on peamiselt lihasväsimus. Tunned kõike füüsilises kehas ja ainult. Palju arvuti taga istudes on lihased justkui tardunud, sest kehaasend peab olema fikseeritud. Lihased ei tõmbu kokku ega lõdvestu, vaid on püsivalt pinges. Liikumist on suhteliselt vähe. Kasutad vaid sõrmi püsiva pingega, enamik lihased on hoopis liikumatusest pinges, verevarustus koos toitainete juurdetuleku ja jääkainete eraldamisega on häiritud. Siit tulenevadki erinevad randmega seotud põletikulised probleemid. Inimese füüsilises kehas on lihaseid, mis väsivad kiiresti, kuna on loodud lühiajaliseks intensiivseks tegevuseks. Teised lihased võivad olla pinges väga pikka aega väsimata. Nad on loodud vastu pidama pikaaegsele koormusele. Ka nende ehitus, verevarustus jms on esimestest erinev. Samas, füüsiline keha ei ole anatoomiliselt ette nähtud ainult istumiseks. Võiks öelda, et füüsiline keha on sinu transpordivahend, mis on loodud liikumiseks. Nii et – kui sa pikka aega istud sundasendis, siis loodus nähes seda, et sa ei vaja oma füüsilist keha liikumiseks, hakkab märkamatult teda olukorraga adapteerima. Kohandab hoopis teiseks otstarbeks, näiteks pikaajaliseks istumiseks. Sellele järgnevad teatud füüsilised muutused. Füüsiline keha on niivõrd tark ja niivõrd kohanemisevõimeline, et pane ta mingitesse tingimustesse ning ta hakkab vastavalt neile kohanema. Kui sul on istuv töö ja sa ei tee füüsilisi harjutusi, võid avastada, et su lihased hakkavad muutuma. Nad lähevad järjest nõrgemaks ja nõrgemaks. Toonus ja võimekus langeb. Kui sa tahad, et su liikumisvahend oleks korralik, siis pead andma talle spetsiaalset lihaskoormust. Andma füüsilisele kehale teada, et sa tahad oma sõidukit kasutada ikkagi liikumiseks. Mõni aeg tagasi näidati telerist noormeest, kes on koomas. Ta on hästi pikka aega juba voodis. Kui vaadata tema lihaskonda, siis on see praktiliselt atrofeerunud, seal pole enam peaaegu muud kui luu ja nahk. See tähendab, et füüsiline keha adapteerub teatud tingimustes. Kui lihaseid liikumiseks vaja ei ole, siis nad lihtsalt taandarenevad. Kui too noormees tuleb koomast välja, on tal vaja hakata uuesti õppima elama normaalset elu. Harjutama oma füüsilist keha – ehk õigem oleks öelda, et ta annab oma füüsilisele kehale teada, et nüüd on vaja hakata keha kasutama teisel otstarbel. Füüsiline keha hakkab siis uuesti lihaskonda kasvatama. See ei toimu järsku, selleks kulub loomulikult teatud aeg. Teisiti öeldes – see on füüsilise keha asetamine uutesse tingimustesse, millega ta peab kohanema. Oluline on järjepidevus, sest keha ise valib vähima pingutuse ehk ökonoomia. Sugutung pole seksiiha Mis tunded meil siis veel on? Tunded, mis on seotud väljutamisfunktsiooniga, näiteks – roojamis- ja urineerimisvajadus. Meil on vaja keha vahel tühjendada jääkidest, selleks on spetsiaalsed tunded. Kui sul tekivad sellised väljutamisega seotud tunded, ära neid kunagi ignoreeri. Neid ignoreerides peab füüsiline keha jällegi adapteeruma. Ta peab ennast sättima uude olukorda, kus ta ei saa teha seda, mida vajab ning hakkab endas midagi anatoomiliselt ümber ehitama. Muidugi on füüsiline keha võimeline ka paljunema. Me räägime praegu sugutungist – alateadlik sund produtseerida järglasi. See peab olema meeldiv, muidu seda ei tehtaks. Arvatavasti on see ainuke nii võimsalt meeldiv tunne teiste füüsiliste tundmiste seas. Meessool kestab orgasm lühikest aega, naistel pikemalt. Kõik vaid selleks, et oleks kindlustatud järglaste saamine ja bioloogilise elu jätkumine. Enamik inimesi peab seda tunnet suurimaks väärtuseks. Viiteid sellele võib ühiskonnas leida kõikjalt, see on võtnud suisa kultuse mõõtmed. Puhtal kujul ei ole soojätkamise tundel midagi ühist seksiga. Seksiga on seotud hulgaliselt teisi tundeid ja emotsioone. Tunded, mis tekivad silitustest, suudlemisest, näpistustest, seksuaalsest erutusest, hirmust vms. Emotsioonidest nagu heatahtlikkus, meeldivus, sulnidus, aga ka jõhkrus, brutaalsus – erinevaid komplekte on palju. Olulised on ka füüsiline väljanägemine, vanus, hääle tonaalsus, lõhnad jms – need on tõenäoliselt seotud partneri kvaliteetidega, loodusliku selektsiooniga. Inimesel on välja kujunenud oma esimese valiku komplekt ja see varieerub vähe. Kui ma mäletan õigesti, siis lõbu pärast seksivad vaid inimesed ja paar ahviliiki. Teised liigid teevad seda puhtalt soojätkamise eesmärgil. Seks tervikuna on niisiis keerukas komplekt tunnetest, emotsioonidest ja muudest faktoritest. Põhimõtteliselt meeldiv ja see on võimalik ka ilma partnerita. Aga et paremat looduslikku kogemust ei ole, siis on seks muutunud ka kultuslikuks ning mängib ühiskonnas väga suurt rolli. Loomult loomalik, kuid et alateadvus produtseerib kehalist vajadust periooditi, tuleb tekkinud pingest vabaneda. Seegi on tegelikult väljutamisfunktsioon. Väga suur roll on seksi juures ka teistel loomalikel nähtustel – võimul, samuti ahnusel. Kui naudingud ja lõbud ära võtta, siis jääb järele lihtne vajadus paarilise järele kolmanda tegemise tarbeks. See on teatud looduslik tung ja tuleneb loodusest enesest. Produtseerida järglast nii, nagu kõik seda soo jätkamiseks teevad. Linnud, loomad, kahepaiksed ja kalad ning isegi taimed teevad seda. Kõik teevad, sest see on füüsilise keha vajadus. Naudingud lihtsalt kaasnevad sellega, aga võivad ka mitte kaasneda. Nii et see tunne, et on vaja kellegagi ühte heita ja sugu teha, on kõigest üks füüsilise keha aistingutest. Naudingud, mis kuuluvad seksuaalsuse juurde, põhinevad aga emotsioonidel. Seksuaalsuse puhul sagedasti ei eristata emotsioone ja keha tundeid üksteisest. Seksuaalsusega on samas ka väga paljudel probleeme, mis on tingitud alateadvusse salvestunud seksiga seotud valulikest kogemustest. Nägemine ei tekita tundeid Füüsiline keha annab paaniliselt tunda, kui tal tekib õhupuudus. Näiteks ei saa sa õhku juurde hingata võib-olla astma või teatud sisemiste krampide tõttu. Võib-olla ujud, lähed vee alla ja ei saa seal hingata või on ruum umbne. Iganes annab füüsiline keha kiiresti sulle teada, et on vaja õhku. Kas tuleb meelde, see on väga eluline aisting? Järgmine on sügelemise tunne. Vajadus naha pinnal midagi kratsida ja sügada, kui näiteks parm või sääsk hammustab, seegi on seotud füüsilise kehaga, ei ole emotsioonaalne. Kõditunne, mitte kõdiemotsioon, vaid kõditunne, on samuti füüsilise keha aisting. Füüsiline keha on võimeline tundma vibratsiooni, näiteks kui su eluhoone panna värisema. Tasakaalu hoidmine on seotud raskusjõuga, Maa külgetõmbejõuga, mida sa tunned oma kehaga – see on tasakaalutunne. Keha võib aistida ka helisid, näiteks kui istud kontserdil võimsa kõlari juures, siis tunned, kuidas heililaine käib sinust läbi. See on otseselt seotud helilainete mõjuga sinu füüsilisele kehale, mis koosneb suuremalt jaolt veest. Heli paneb vedelikud kehas võnkuma. Sul on veel palju võimalusi kogeda erinevates variatsioonides kinesteetilisi aistinguid. Näiteks kui sa paned käe selle peale, mille peal sa istud, siis sa võid tunda, mis tüüpi materjal on su sõrmede all. Kui sa asetad käe riiete peale, mis sul seljas, tunned, et aisting erineb eelmisest. Paned oma sõrme vastu nahka ja tunne on jällegi erinev. See on sinu kinesteetilise taju võime. Kinesteetilise tajumise ampluaa on hästi lai. Loodetavasti õnnestus mul kirjeldada peamiseid olulisi tundeid või tundmiste spektreid ning usun, et sa said aru, et need ei ole emotsioonid. Nüüd võib küsida, kas nägemine ja kuulmine võivad ka tundeid tekitada. Nägemise aisting ei tekita tegelikult tundeid. Välja arvatud siis, kui on tegu silma häiriva intensiivse impulsiga, näiteks ereda päikesevalgusega. Kui sa vaatad lihtsalt rohelist metsa või sinist taevast, mis ei ole väga eredad, siis see ei häiri, aisting on üks ja seesama. Kui sa aga vaatad päikesesse, siis füüsiline keha otsekohe reageerib valguse eredusele. Samuti, kui sa oled pimedas ja tahad midagi näha, siis pead selleks mingil viisil silmi pingutama. Nii et nägemise osas erilisi tundeid ei ole, neid on väga vähe. Kuulmisega on täpselt samamoodi nagu nägemisega ehk kui heli allikas on väga tugev, siis ta otsekui lõikab, mõjutab kogu kõrvasüsteemi. Siis kogeb keha vastavaid aistinguid, mis on tõesti tunded. Valutunne kõrvas tekib väga kõrgest helist, näiteks keegi karjatab sulle kõrva. Või kui sa kuulad sellist imeõrna heli ja pingutad, siis sel puhul tekib jälle teatud pingutuse tunne. Kui kõrva lööb valu, siis on see tavapärane valuaisting, mis võib olla kehas igal pool, ja sellele võib järgneda teatud emotsioon. 3. MIS ON EMOTSIOONID? Emotsioonid on vitaalse keha aistingud. Mida tähendab vitaalne keha? Tunnetest rääkides rääkisin füüsilisest kehast. Vitaalne keha on joogateaduse mõiste, mis ei tähista füüsilist keha, ega ole see, mida me tavaliselt oma füüsilise keha all silmas peame. Vitaalne keha on midagi sellist, mis on füüsilisest kehast teatud mõttes eraldiseisev. Kõik need emotsioonid, mida sa tunned, on vitaalse keha protsessid. Mitte füüsilise keha protsessid, vaid vitaalse keha protsessid. Kui sa oled kuulnud midagi aurast, võib-olla ka tšakratest ja nadi- dest, siis need kuuluvad just selle keha või tasandi juurde. Vitaalne keha koosneb samuti mateeriast, mis on aga märgatavalt peenemakoelisem kui füüsiline keha. Nii et emotsioonid on vitaalse keha nähtused. Energeetilised nähtused Kas oled tähele pannud, et ükskõik milline su emotsioon ka ei oleks, liigub see teatud viisil sinu füüsilise keha piirides. Tõuseb näiteks alt üles või laieneb üle kogu keha. Öeldakse, et viha kerkib, kirg kasvab. See tähendab, et kusagil toimub teatud laadi liikumine. Sellepärast me nimetamegi emotsioone vitaalsusteks. Vitaalsus tähendab liikuvust, see tähendab samas ka elu. Nii et praktiliselt kõik emotsioonid liiguvad. Igasugune liikumine on alati tingitud energia olemasolust ehk energia ei saa eksisteerida, kui ta ei liigu. Seega on emotsioonid vaadeldavad ka kui energiad, liikuvad energiad. Nii et kui sa tunned huvi enda energiate vastu, siis siin ongi su esimene energeetiline nähtus – emotsioonid. Kui huvi ei tunne, koged emotsioonide energeetilist mõju ometi. Erinevad energiad on erinevate kvalitatiivsete omadustega ja seetõttu koged erinevaid emotsioone. Allpool on ära toodud kategoriseeritud emotsioonid. „Apaatsetest” kuni „lõbuni” on tegemist kahju tekitavatega, „julgusest” „rahuni” aga head tegevatega. Leia tuttavaid emotsioone, seosta enda eluga. Apaatsed. Sillutavad teed allakäigule Depressioon • Enesehaletsus • Igavus • Inertsus • Kurbus Lootusetus • Hakkamasaamatus • Masendus • Motivatsioonitus • Ohver • Suutmatus • Usaldamatus • Väsimus • Ängistus • Ükskõiksus Hirmust tulenevad Ebakindlus • Ebaturvalisus • Foobiad • Hirm tunda valu • Kahtlus Mure • Närvilisus • Paanika • Stress • Surmahirm • Usaldamatus Valu • Ärevus Uhkus Armukadedus • Jultumus • Jäikus • Konkurents • Kriitilisus • Kõrkus • Kättemaks • Külmus • Küünilisus • Olen tähtis • Solvumine Soov mitte olla häbistatud • Staatuse otsimine • Vajadus olla tähtis Trots • Uhkus • Vastumeelsus • Ülbus Viha. Enda ja teiste kahjustamine Enesekindlus • Julmus • Kadedus • Kannatamatus • Kurjus • Pettumus • Raev • Rahulolematus • Teiste kahjustamine Vaenulikkus • Vastasseis • Vastikus • Vastumeelsus • Viha Ärritatus (ka pisiasjades) Lõbu Ahnus • Iha • Isekus • Julmus • Kannatamatus • Kinnisidee Laiskus • Ma tahan • Millegi puudus • Nälg (igasugune) Omanditunne • Rutakus • Sundus • Sõltuvus • Võimuiha Julgus. Vastutuse võtmine Andmine • Armastus • Entusiasm • Eufooria • Kaastunne Kindlus • Optimism • Otsustusvõimelisus • Otsustavus Rõõmsameelsus • Turvalisus • Usaldus • Vastuvõtlikkus Ülemeelikus Aktsepteerimine Avatus • Voolavus • Empaatia • Hellus • Hindamine • Ilu Kõik saab korda • Minnalaskmine • Mängulisus • Pehmus Rõõm • Soojus • Sõbralikkus • Teiste aitamine • Teiste märkamine Teiste väärtustamine • Usk Rahu. Hirm kaotada saavutatud rahu Ajatus • Alistumine • Armastus • Kergus • Olemine • Rahulikkus Rahulolu • Selgus • Siirus • Terviklikkus • Täiuslikkus • Vabadus Vaikus • Vaimsus • Valgus • Valgus-kergus • Õndsus • Õnn Õrn tasakaal • Ühesus • Ühtsus Eesti keeles on teatud emotsioonidel väga konkreetsed nimed, mõnedel aga umbmäärased. Näiteks vaimne väsimus. See kuulub nõndanimetatud tamaslike energiate hulka ehk oma toimelt vaibutavate emotsioonide gruppi. Vaibutava vastand on aktiveeriv. Energiliseks tegevad energiad on aktiveerivad emotsioonid. Neid, mis vaibutavad, nimetatakse joogas tamaslikud ja aktiivseks muutvad on siis rajaslikud. Tamas- likest emotsioonidest tead kindlasti laiskust. Sa pole väsinud, sa lihtsalt ei viitsi. Keskendu hetkeks laiskuse seisundile ja pane siia kõrvale nüüd vaimne väsimus. Neid omavahel võrreldes avastad, et nad on väga sarnased, kas pole? Vahest öeldakse vaimne väsimus hoopis laiskuse kohta. Mis tähendab lihtsalt, et emotsioon aktiveerub, samastud selle energiaga ja siis sa ütledki, et mul on vaimne väsimus. Sa ei taha enda kohta öelda, et oled laisk. Pigem ütled, ma ei viitsi või ma tahaks puhata. Selles osas inimesi paraku ei harita, ehkki justnimelt emotsioonide tundmine ja nende toimetes orienteerumine aitab mõista, mis sinu sisemaailmas toimub ja kuidas see mõjutab nii sinu kui teiste elu. Aga katsume selle puudujäägi nüüd kõrvaldada. Tendentslikud emotsioonid Viha. Kõik teavad, mis see on. Viha on väga konkreetne emotsioon. Raev, uhkus, ülbus ja üleolek on kõik vihaga seotud. Tavaliselt öeldakse üleolekutunne, vihatunne, uhkusetunne. Kuid nüüd sa tead, mis on tundmine ega kasuta emotsioonide puhul enam seda sõna – tunne. Nii et viha emotsioon, raevu emotsioon, uhkuse emotsioon ehk kui me kasutame sõna emotsioon, räägime me siin alati vitaalses kehas toimuvast. Ka empaatia on emotsioon. Tagasihoidlikkus on emotsioon. Öeldakse segaduse tunne, kuid segaduse emotsioon on emotsioon, mis tekitab teatud liiki segadust. Kenadus on samuti emotsioon. Ma olen kena, sa oled kena. See on selline hea, teises inimeses teatud mõnusat enesetunnet tekitav emotsioon. Kannatlikkus on emotsioon. Ka kohusetunne, kuigi sisaldab sõna „tunne”. Ma pean, kuigi ei taha. Ma ei saa, aga ma pean. Kohusetunnet tekitab emotsioon. Aga tead sa, et tahe või tahtejõudki on emotsioon? Emotsioonid on tendentslikud. Kord on sinus tahtejõud ja siis tuleb minnalaskmine, kui sul enam ei ole seda emotsiooni – see on kuhugi ära kadunud. Või kui sul on kohusetunne, sa oled kõike hästi teinud ja siis tuleb keegi ja ütleb, et misasja sa siin kokku soperdanud oled. Siis sinu kohusetunne kaob ära ja asemele tuleb mingi teine emotsioon. Või sul on näiteks heaolutunne, just sõid mõnusa prae. Juhtus midagi head siin elus ja sa tunned end nii mõnusalt, kuid siis tekib sinus hirmu emotsioon, et äkki see kaob ära, äkki see saab otsa. Siis sa viljeled seda emotsiooni ja too eelmine saabki otsa. Pea kõik emotsioonid jagatakse positiivseteks ja negatiivseteks, niisugune on ühiskondlik traditsioon. Mainisin, et igal normaalsel inimesel on üle 200 erineva emotsiooni. Loomulikult on taolises rägastikus võimalik ära eksida. Selles mõttes, et ei suudeta jälgida, mis emotsioon mul praegu on. Kuid kui tead, mis on tundmine ja mis on emotsioonid, siis on neil vahetegemine lihtne. Sul ei olegi vaja teada kõiki emotsioone ega nende nimetusi, kuid tunde ja emotsiooni erinevuse teadmist läheb küll vaja. Emotsioonide mõju Ma juba põgusalt rääkisin, kuidas su emotsioonid mõjuvad teistele, neile inimestele, kellega sa kokku puutud. Meenuta, kuidas sinu emotsionaalne käitumine on mõjutanud lähedasi inimesi. Vaata mõju mõlemas võtmes, nii positiivses kui negatiivses. Kas on vahet: „Juba jälle tuled sa sellisena koju!”, „– vaata, mis sul jalas on!”, „– mis lõhnad sul on?”, „– kuhu sa oma asjad kõik jätad!”, – „kes peab sinu järel jälle koristama!” Või: „Oi, mul on nii hea meel, et sa tulid!”, „Tule, tule, mul on juba toit valmis ja televiisor su lemmikkanali peale pandud.” Kui sa lähed kellelegi külla ja ta ütleb näiteks: „Hähh, jälle sa tulid!” No kuidas sa emotsionaalselt reageerid? Või sa lähed külla ja sulle öeldakse: „Oi, mul on sulle kingitus!” või „Tead, mul on nii hea meel, et sa tulid!” – need ei ole ainult sõnad, nende taga on alati emotsioonid. Võtame pisut laiema isikuteringi, võtame tuttavad. Igal inimesel on tavaliselt üks sõber, päris sõber. Oled sa pannud tähele, et emotsioonid tekitavad vahel riidu ja vahel mitte? Emotsioonidega võib sõbra kaotada või temaga sidet tugevdada. Lähedaste inimeste puhul võib emotsioonide tõttu kaotada oma lapsed, abikaasa, kelle iganes, lõpetada suhted oma vanemate ja sugulastega. Või vastupidi, hoopis tunda, et oled nende nööri otsas, teatud väljapääsmatus olukorras. Emotsioonid mõjuvad ka tööl. Lähed näiteks hommikul tööle, sa pole end välja puhanud, oled morn – see, kuidas sa inimestega käitud, mõjutab ju neid. Samas aga lähed tööle ja oled lõbusas tujus, midagi head on juhtunud, hea emotsioon on aktiivne. See mõjub kindlasti teisiti, kui oled vihane, sest keegi pritsis poriga su riided üle. Vaatame seda ringi veelgi laiemalt. Kui su sees on mingi emotsioon, millele vastavad su mõtted, siis vaatad sa inimesi just sellise pilguga, mis peegeldavad su emotsioone. Sa väljendad oma emotsioone, isegi kui sa pealtnäha neid välja ei näita. See on sinu sees olev emotsioon, mis ei mõjuta mitte ainult teisi, vaid loob kõigi teiste ja sinu vahelised suhted. Sinu sisemaailmas olevad aktiivsed emotsioonid mõjutavad nii lähedasi kui ka kaugemaid ning veelgi kaugemaid, sulle täitsa tundmatuid inimesi. Ennekõike aga mõjutavad su emotsioonid loomulikult sind ennast. Kui sinu elus on toimunud mingi konflikt, siis sellest tekkinud emotsioonid püsivad tükk aega peale seda. Isegi kui konflikt leidis aset näiteks poolteist nädalat tagasi. Mõnel püsivad aastaid. Mõnel võib-olla mitte niikaua, ehk mõne minuti. Kuid on fakt, et emotsioonid mõjuvad veel pärast sündmustki. Kas mäletad mõnda halba juhtumit oma elust, kus keegi näiteks tõmbas sul naha üle kõrvade? Kui see sulle meenub, siis meenub sulle ka toimunuga kaasnenud emotsioon. Sa meenutad sündmust ja see emotsioon tekib taas, mis tähendab, et see on alles, pole mitte kuhugile kadunud. Esimest armastust mäletad? Armumist? Võib-olla ühepoolset, võibolla kahepoolset. See tähendab, et emotsioon on olemas, on vaja lihtsalt meenutada ja ta ujub välja ning mõjutab sind, sinu sisemaailma praegugi. Hakkavad tekkima vastavad mõtted, meenutused, võib-olla isegi teatud laadi fantaasiad. Kui sa loed mõnda raamatut, vaatad mingit filmi: ohh kui kole või ooo, nii romantiline! Ehk loed põnevusega, kes kelle ära mürgitab. Mõju on vahetu. Emotsioonid mõjutavad sinu sisemaailma kerkides su enesetunnet tegelikult kogu aeg ja pidevalt. Tihti sa ei tea seda lihtsalt. Suhetest ma juba rääkisin, aga kordan veel üle – sinu emotsioonid loovad kõigi teiste ja sinu vahelised suhted. Emotsioonid ja füsioloogia Olen sulle rääkinud praegu sinu kahest osast – su füüsilisest ja vitaalsest kehast. Vitaalne keha on sinu osa, mis genereerib emotsioone. Emotsioonid annavad füüsilisele kehale vajalikke, aga ka mittevajalikke impulsse. Meelde tasub jätta oluline tõsiasi – emotsioonid on võimelised mõjutama füüsilist keha, füüsiline keha aga ei ole võimeline mõjutama emotsioone. See on seaduspära, mis kehtib kõigi inimeste puhul. Emotsioon on siin primaarse mõjuga, füüsiline mõju on alles sekundaarne. Näiteks, kui meil oleks riistapuu, mis väga kiiresti ja efektiivselt registreeriks muutusi sinu verepildis, siis kõigi erinevate emotsioonide puhul saaksime me pisut erineva näidu. See tähendab, et emotsioonist põhjustatuna tekib keha keemias vastav muutus. Sinu füüsilises kehas toimuvad protsessid on enamasti kõik keemilised. Vastavalt emotsioonile, mis sind mõjutab, muutub sinu füüsilise keha biokeemia. Aga biokeemia on midagi sellist, mis on otseses seoses igasuguste füsioloogiliste protsessidega. Muidugi ka närvisüsteemiga. Oled ju kuulnud, et teatavaid emotsioone nimetatakse mürgisteks emotsioonideks. Tõdetakse: ta ütles mulle nii mürgiselt. On olemas ka teatud emotsioone, mis teevad inimesi kas nooremaks või vanemaks. Ilmselt oled pannud tähele, et need, kes kannatavad pikka aega näiteks depressiooni all, vananevad hästi kiiresti? Kuidas see juhtub? Muutusi, mis toimuvad nende füsioloogias, füüsilisel tasandil, põhjustab teatud liiki emotsioonide pikaajaline mõju. Keha on aga olukordade muutumisega kohanev. Emotsiooni pikaajaline kogemine on olukord, millele keha on sunnitud reageerima ja vastavalt sellele muutuma. See tõestab kõige silmanähtavamalt, kuidas emotsioonid mõjutavad füüsilist keha, vahel väga-väga drastiliselt. Ehk on sul näide emotsioonide keha muutvast mõjust ka oma elust võtta? Mõne inimese puhul öeldakse, et üleöö on juuksed halliks läinud. Ega juuksed iseeneslikult ju värvi muuda. Kui vaatame seda inimest emotsioonide valguses, siis näeme, et juuste värvimuutusele eelnes mingi väga intensiivne emotsioon. Tavaliselt me ei keskendu emotsioonidele, ütleme, et tal oli mingi õnnetus, mingi tõsine jama. Kuid õnnetus ega väline jama ei tekita sellist muutust ilma sinu sees sündmusega resoneeruvate emotsioonideta. Nii et emotsioon on antud näite puhul hallide juuste tekkimisega otseselt seotud. Olen kuulnud vanu inimesi ütlemas, et murest tuli pähe kõõm. See on jällegi otsene seos emotsioonide ja füüsilise keha vahel. Rääkimata sellest, et emotsioonid kas tõstavad või langetavad vererõhku. „Ma ei tohi vihastada, siis vererõhk tõuseb” või „ma olen nii uimane, pean hakkama natuke aktiivsemalt liikuma”. Mida teeb ärevuse emotsioon? Süda töötab, mis hirmus, higi voolab. Mida teeb viha, raev, rahulolematus? Keha valdab füüsiline pinge, kas võitlusvalmidus või valmisolek ära joosta. Hirm on otseselt seotud füsioloogiaga. Füüsilisele kehale emotsioonide kaudu ohtlikuks tunnistatud olukordades tekib väga huvitav nähtus. Siseorganid tõmmatakse kokku ning veri pressitakse perifeeriasse, lihastesse, et anda neile vere kaudu liikuvate toitainetega võimsust juurde. Aju mõlemad suured poolkerad lülitatakse välja, aktiveeritakse instinkte juhtiv väikeaju selleks, et saaks olukorrale reageerida võimalikult kiiresti ja jõuliselt. Nii et emotsioonide mõju füüsilisele kehale on otsene. Ka suurema osa füüsilise keha haigustest põhjustab ilmselgelt emotsioonide otsene või kaudne mõju. Kroonilised emotsioonid on sellised, mis on sinu elus sagedasti kasutatavate emotsioonide komplekt – iseloom. Igale inimesele on näkku kirjutatud, mis emotsioonid on tema elus valitsevad. Tahan öelda, et kui sa vabaned teatud emotsioonidest, siis tänu sellele, et füüsiline keha on täiesti autonoomne ja saab ise hakkama ka ilma emotsioonideta, korrastab füüsiline keha ise enda füsioloogilised protsessid. Keha teeb ennast ise korda, kui teda pidevalt mingite krooniliste emotsioonidega ei ruineerita. Kui see näide tuua füüsilisse maailma, siis näiteks, kui sa süstemaatiliselt ei jäta oma sõrme igal hommikul ukse vahele, siis saab ta sul terveks. Muidugi, kui sõrm pole juba lootusetult vigastatud. Emotsioonid ja arukus Siin on välja toodud joonis (joonis 1 lk 51), mis näitab illustratiivselt sinus oleva ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahekorda. Taiplikkuse ja mittetaiplikkuse, arukuse ja mittearukuse vahekorda. Joonise vasakule poole on kirjutatud ratsionaalne, paremale poole irratsionaalne. Ratsionaalne ei tähenda siin matemaatilist võimekust, vaid see tähendab arukust laiemalt. Kõige tavalisemat arukust, taiplikkust, intuitiivsust, inspiratsiooni. Irratsionaalne pool on selle vastand – ei saa midagi aru, mingit taipamist ei ole, intuitsiooni ei ole, kõik lihtsalt kulgeb emotsionaalselt ja reflektoorselt. Maksimaalselt avatud vasakpoolne ala, mida tähistab ülemine rõhtjoon, tähendab seda, et maksimumis olev emotsioonitus võimaldab piiramatut taiplikkust, piiramatut arusaamist, intuitsiooni, inspiratsiooni, ehk siis maksimaalset ratsionaalsust. Kolmnurga tipp paremal kujutab sel juhul minimaalset irratsionaalsust. Alumise skaalapulga all olevate aladega on vastupidi – kui emotsioonid on maksimaalselt üleval, on irratsionaalsus sinus praktiliselt lõpmatu ja seega ratsionaalsus olematu. Skeem näitab piltlikult, mis toimub igaühe igapäevases elus. Ta illustreerib ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahekorda. Skaalapulk esimesel joonisel on jäänud seisma inimesena olemise paremas faasis, milleks on maksimaalne ratsionaalsus. Tuletan meelde, et see, millest ma räägin, ei ole dotseeriv ratsionaalsus, vaid see on maksimaalne arukus, mis ei ole kunagi kuiv või tuim. Seisund, milles on alati hästi mõnus, sest leiad kõigile olukordadele parimad lahendused ja arusaamised. Ratsionaalne maksimum tähendab ka ju piiritut arukust. Kui me räägime ellujäämisest kui sellisest, siis tähendab see ellujäämist igas olukorras. See on maksimaalne potentsiaal, mida sa inimesena omad. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/ingvar-villido/emotsioonid-inimkonna-suurim-soltuvus/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.