Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Ballisaali kohvik Ann O'Loughlin Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida nad teineteisele esikusse jätavad. Kui neid ähvardab äkitselt pankrot, üritab Ella maja päästa, avades ballisaalis kohviku – Roberta suureks meelehärmiks. Kohvik saab hoo sisse ning kui seal asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema, kistakse õed hoopis uutmoodi lahingusse. Kui Debbie hakkab uurima oma päritolu ja emaga juhtunut, põrkab ta kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid. Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest. Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik. Tema debüütromaan „Ballisaali kohvik” on ammutanud ainest Iirimaa vallasemade lugudest. Ann O’Loughlin Ballisaali kohvik Johnile, Roshanile ja Ziale … nad on minu universum. Esimene peatükk Rathsorney, Wicklow, märts 2008 „Teil on aega veel neli nädalat, proua O’Callaghan. Olukord on muutunud; minu ülemused Dublinis tahavad näha, et te laenu maksmiseks pisut pingutate. Vastasel juhul peame raha tagasisaamiseks kasutusele võtma muud meetmed.” Pangahaldur Peter O’Doherty nõjatus oma pöördtooli seljatoele. Tõstnud pead piisavalt, et talle otse silma vaadata, hakkas Ella O’Callaghan aeglaselt ja kindla häälega rääkima. „Mida ma teie arvates tegema peaksin, härra O’Doherty, prostituudina töötama?” „Proua O’Callaghan, pole mingit vajadust asjasse niimoodi suhtuda.” „Pole mingit vajadust ähvardada mind mu enda kodust välja visata. Ma ei luba teil seda teha. Roscarbury mõis on mu elu. Ma ei luba teil seda ära võtta.” „Võib-olla leiate midagi, mida maha müüa, et raha saada?” „Näiteks mu rikkalik juveelikogu?” Peter O’Doherty hüppas püsti ja näperdas kannatamatult võtmekimpu. „Minge koju ja mõelge järele. Nädala pärast tulge mingi makseplaaniga tagasi.” Ta sirutas käe, kuid Ella ei teinud sellest välja. „Ma tunnen esimest korda oma jumalakartlikult elatud elu jooksul, nagu oleksin risti löödud. Pigem suren, aga Roscarbury mõisast ma välja ei koli.” Kui O’Doherty ka tahtnuks sellele vastata, ei saanud ta võimalust, sest Ella tormas tema kabinetist ust paugutades välja. Mis luges mehele Roscarbury, see, kuidas vana maja neid halbadel aegadel enda rüpes hoidis, kuidas Ella oli ainult seal end turvaliselt tundnud? Talvel võis toas hingeõhku näha, seal oli nii külm, pööningule viiva trepi nagin kõlas nagu marduse laul ja jahe tuul lõgistas akende riive, mis kõmisesid pidevast kopsimisest. Muruplats oli lohku vajunud ning kasvas üle järveks, mistõttu oli talunik Sheehyl võimatu sealt kombainiga korralikult mööda pääseda; ojad mudastusid igal aastal ja püsisid sellisena veel siis, kui kirsipuu õied olid tumepruuniks muutunud ja läbi vettinud ning tammede ja vanade hobukastanite lehed langenud. Roscarbury vajas sumedaid suvepäikselisi päevi, mil majas heljus soe õhk ning kanu tuli lahtise tagaukse juurest suisa minema peletada. Siis äratasid Ellat igal hommikul kogunevad kuldnokad, kes esimese korstna külge kinnitatud teleriantenni otsas vidistasid. Okaspuude vahel lendasid varesed ja tuvid, kelle süül pidi Ella iga kuu küürima purskkaevu ümbritsevaid kiviplaate. Rohtu kasvanud viljaaiast sai piisavalt puuvilju, et kõigil suvekuudel kooke küpsetada, ning mahlaseid pirne siis, kui oli kuumalaine. Ella ei oleks iial saanud Roscarburyst lahkuda: teda rahustasid need minevikuvarjud, mis vana maja looritasid. Peter O’Doherty ei oleks hoolinud, kui ta ka oleks seda teadnud. Tema tegusas päevas oli Ella O’Callaghan oma laguneva majaga vaid väike rumal mure. Roberta O’Callaghan rüüpas kristallklaasist kuiva šerrit, kui ta nägi oma õde ümber maja käimas. Miski häiris Ellat; ta mõistis seda õe trampimisest. Tema kõnnak oli tavalisest veidi venivam ning samm raskem ja sihikindlam. Samuti ei vaevunud Ella purskkaevu juures viivitama, nagu tal tavaliselt kombeks oli, kui ta meenutas seal paremaid aegu, mil vesi oli pahisedes ja pursates mööda aias asuvaid ojakesi voolanud. Ella kõrgenenud ängile viitasid ka tagaukse jõuline paugutamine, tassi terav kõlksatus taldrikul ning kraanivee vali pahin, kui ta teekannu täitis. Roberta pistis oma plasku sügavale tumepruunist nahast käekotti ja sulges pandla. Sügava ohkega tõusis ta sametkattega tugitoolist, et peita klaas mahagonist raamatukapi kolmandale riiulile vana atlase taha. Ella tormas köögis ringi, paugutas kappide uksi ja virutas liigse jõuga kastruleid pliidirauale. Ta peitis end alati kööki, kui miski teda vaevas, küpsetas seal mured olematuks ja võttis sageli koogid ahjust välja ainult selleks, et need otse prügikasti visata. Esimest korda oli ta köögist lohutust otsinud sel õhtul, kui nende ema ja isa surid. John O’Callaghan ei olnud teel koorikontserdilt koju jõudnud isegi reageerida Sean McCarthyle, kes oma ilma ühegi tuleta traktoriga sõitis lähedalasuvast kõrtsist kodu poole. Kõik kolm said surma sündmuses, mida hakati Rathsorneys hiljem nimetama traagiliseks õnnetuseks. Ellat ja Robertat ümbritses mitu päeva suur hulk inimesi, kuid kolme nädala pärast olid tüdrukud suures tühjas majas omapead. Koos isaga oli kadunud ka tema juristipalk. John O’Callaghan ei olnud leidnud aega tütreid majanduslikult kindlustada, ta oli sedavõrd hõivatud Roscarbury mõisa ülalpidamisega ja laupäeva pärastlõunatel hobustele panustamisega. Ella ei raisanud aega isa vastutustundetu suhtumise põlgamisele, vaid võttis nende uue, väheste rahaliste vahenditega olukorra enda kätesse. Ta seadis eesmärgiks koguda võimalikult palju raha, et Roscarbury mõisat püsti hoida. Ta küpsetas Rathsorney poodidesse kooke ja tegi arvete maksmiseks lisatööd triikijana. Nii hästi, kui ta tol hetkel suutis, jätkas Roberta aiatööde tegemist. Iga päev täitsid nad koduseid kohustusi ning toimetasid poodidesse kahe suure kotiga leiba ja kooke, pidades samal ajal silmas, et esmavajalikud ostud saaksid tehtud. Nad ei käinud Rathsorneyst kaugel, kuid vahel kutsuti neid Arklow’ kaubamajja pühadeaegses heategevuses kaasa lööma ning töörohketel nädalavahetustel käisid nad abiks ka kohalikus ehituspoes. Kui purskkaevu pump rikki läks, ei jätkunud neil selle parandamiseks raha. Aia hooldamise ja taimestiku piiramise võtsid nad ette alles viimases hädas. Kui vihm katusekivide liikumisest tekkinud aukude tõttu pööningule sadas, kutsusid nad appi kohaliku taluniku Hegarty, kes pikendatava redeliga ettevaatlikult katusele ronis ja kivid uuesti paika sättis. Kui töö hakkas remondimehel üle jõu käima, oli Ellal õnnestunud kaastundliku pangahalduri käest laenu saada. Väsinud köögist kostvast mürast, hakkas Roberta liikuma magamistoa poole, peatudes esikus, et lugeda kirja, mille Ella oli sinna jätnud. Gerry võtab meid homme kümnese missa jaoks pisut varem peale. Ole õigel ajal valmis, et me sinu pärast hiljaks ei jääks. E. Ella ootas, kuni Roberta kepi kolksumine hakkas kostma ülemiselt trepimademelt, ning helistas siis oma sugulasele Irisele. „Mul on su abi vaja. Ma arvan, et mul on hea plaan; asi on Roscarbury hoidmises ja lisaraha teenimises. Ma arvan, et sa kiidad selle heaks.” „Jumala pärast, tüdruk, räägi välja.” „Ei, praegu ei ole mul aega. Kohtume kella kümnesel hommikumissal.” Ta katkestas kõne enne, kui Iris jõudis vastu vaielda. * Ella valis missa jaoks sinise poolpika mantli, mis sobis hästi tema lemmikehte, Weissi prossiga, mis kujutas üheksast Montana sinisest kristallist lihtsat ringjoont. Seda prossi oli tähtsate sündmuste puhul kandnud tema ema. Ema oli tütrele öelnud, et see on ainulaadne, ning Ella oli teda uskunud. Ta kinnitas prossi hoolikalt vasakule poole krae külge ja vaatas end peeglist, sikutades mantlit kergelt, et seda sirgemaks saada. Olgugi, et neil päevil ei pööranud keegi talle erilist tähelepanu. Gerry O’Hare Mercedes veeres mööda alleed maja poole. Ella jälgis, kuidas mees oma tohutu kogu juhiistmelt püsti ajas, suits suunurgas tolknemas. Ta nõjatus õdesid O’Callaghane oodates purskkaevule ja pahvis vaikselt suitsu. Roberta oli juba maja tagumises esikus, seljas must mantel, mille kraed ja varrukaid ääristas karusnahk. Tema suur hall käekott ja kindad sobisid vanade kingadega. Õed tunnistasid teineteise valmisolekut sõnagi lausumata. „Tere hommikust, neiud. Kuidas meil täna hommikul läheb?” Gerry O’Hare võttis igal pühapäeval õed auto peale, et sõidutada nad missale ja tagasi koju. Ta tegi seda vastuteenet ootamata, kuigi jõulude ajal sai ta O’Callaghanidelt alati äärmiselt helde kingituse. Nad talusid tema tobedaid maneere ning vahel koguni igatsesid tema võltsi, flirtivat kõneviisi. Kirikus pressis Iris end nende kõrvale istuma. „Ma tulin sinu pärast missale, Ella. Millest sa rääkida tahtsid?” Ella pilk oli jätkuvalt ette suunatud. „Tule koos meiega koju ja siis arutame seda.” „Kas praegu ei saaks rääkida?” Ella kangestus oma toolil. „Kõigepealt missa, hiljem räägime.” Iris oigas, ta keeldus tõusmast, kui preester altari ette astus, ning niheles teenistuse ajal nii palju, et Ella müksas teda küünarnukiga ribidesse. „Tuled koos meiega takso peale?” „Ma ei tõsta oma jalga mitte kuhugi, mille omanikuks on Gerry O’Hare. Ta ei ole mingi sõber; nõustab mu abikaasat õlle kõrval oma tarkuseteradega. Kas see polnudki siis Gerry O’Hare, kes soovitas mu imelisel abikaasal võidelda viimse veretilgani, et kõik mult kätte saada? Ta pole mitte taksojuht, vaid isehakanud lahutusekspert.” „Siis pead kõndima.” „Sellest pole midagi. Ma jään sellest venivillemist O’Harest niimoodi ainult natuke maha. Kas ta sõidab traktoriga?” Kui takso oli Roscarbury mõisa tagaukseni jõudnud, marssis Roberta otsejoones esikulaua juurde ja virutas sellele sedeli. Ma tean, et sa sepitsed midagi. Ma ei luba sul ühtegi lolli plaani täide viia. R. Iris, kes oli kiire kõndija, jõudis kohale ainult kümme minutit hiljem. Kergelt hingeldades lükkas ta tagaukse lahti. „Tule siia minu juurde,” hüüdis Ella talle. Ta oli kingad botaste vastu vahetanud ja pannud pähe vana kübara, et üle aiamaa tara juurde minna. Velvetist kübara alt paistvad lahtised lokid andsid Ellale noorusliku välimuse. Mõnes kohas olid peenrad veel selgelt nähtavad, kuid seal, kus varem olid olnud porgandite ja sibulate vaod, kasvas nüüd segu erinevatest umbrohtudest, kibuvitsast ja nõgesest, mis kõik ahnitsesid endale parimaid mineraale mullast, milles kunagi kasvasid auhinnatud köögiviljad. „Ma kavatsen asutada kohviku. Siin on hea koht, sest siia paistab terve päeva päike, aga kas sa aitaksid mul natuke koristada, et saaks siia mõne laua ka panna?” Iris raputas pead. „Liiga palju tegemist. Pigem paranda purskkaev ära ja paiguta lauad eesaeda. Seal tuleks ainult muru niita ja hekke piirata. Peagi hakkavad õitsema rododendronid ja asalead. See paneb vana maja kenasti särama.” Nad kõndisid teineteise kõrval mööda lagunevatest hoonetest ning kõledast, külmast ja tühjast küünist. Kui nad kööki astusid, noogutas Roberta Irisele, ning soovist nende juttu pealt kuulata viivitas ta veidi tee keetmisega. Läbi esiku kõndides viskas ta lauale veel ühe sedeli. Mitte et ma arvaks, et sa oma nõmedate plaanidega kuhugi jõuad, aga päris kindlasti ei luba ma sul tuua Roscarbury mõisa inimesi, kes kõik maatasa trambivad. Iris veedab siin liiga palju aega. R. * „Ehk alustad tagasihoidlikult? Paar lauda. Kataloogides on sellised kokkupandavad müügil. Kui need uhke laudlinaga katta, ei saa keegi aru,” ütles Iris, käed rinnal risti, ja nõjatus vastu kraanikaussi. „Aga kuhu ma need paigutaks? Maja eesotsas on hommikuti pisut jahe.” Iris tormas läbi köögi esikusse. Ella järgnes talle, võttis esikulauast möödudes sellel ootava sedeli ja luges seda käigu pealt. Iris pööras külalistetoa ukse linki ning astus sisse. „Kas see pole alustuseks lausa ideaalne? Paar lauda toa keskele.” „Mida me siis külalistetoana kasutame?” „Ella O’Callaghan, sul on üks nädal aega; paremaid ideid meil pole. Ja sa isegi ei kasuta seda tuba. Me peame ainult mööbli ümber paigutama. Seda tasub proovida.” „Aga kes siia üldse tuleks? See oli rumal mõte.” Ella kägardas sedeli tihedaks nutsakuks ja surus selle taskusügavusse. Iris võttis sugulasel tugevasti õlgade ümbert kinni. „Sa usu mind, kõik hommikumissalt tulevad memmekesed koperdavad kas või iseenda jalgade otsa, et su parimaid serviise näha.” Ella liikus akna juurde. „Ma vist ei saa seda teha, Iris. Roberta saaks kreepsu.” „Mis see Roberta asi on? Sina oled ju see, kes peab iga kahe nädala tagant selle laenuhalduriga kohtuma.” Ella ei vastanud. Kibuvitsadel oli tugev härmatis; üks punarind lendas oma poegi otsides madalal maa kohal; tänaval teispool põldu hüüdis üks laps oma sõbrale, et too kiirustaks. Purskkaevust putkas mööda rott. Välja minematagi teadis Ella, et hilishommikune päike valgustas ülemise korruse aknaid ja andis neile kuldse helgi. „Mitte keegi ei tuleks siia,” ütles ta, silmitsedes ametlikuna mõjuvat lämbet tuba, kus olid kõrge seljatoega toolid ja suur lühter, mis tundus väikeses ruumis kohatu. Kirjutuslaud akna all oli asju täis ja tolmune. Keegi oli jätnud paki kirju aknalauale, kus need olid ajaga kolletanud ja kõvaks muutunud. „See maja paistab väljast vaadates jube ja ega seestki parem pole.” „Paneme siis vastava nime – Vana kohvik.” Ella lagistas naerda. „Sa mõtled, et Vana ja tolmune kohvik?” „See juba läheb,” ütles Iris ning lükkas suure rohelise sametkattega tooli kaminale lähemale. „Siin on väga palju ämblikuvõrke ja lühtrit peab põhjalikult puhastama. Kuidas me esiuksest sissepääsu korraldatud saame?” Iris pani käed puusa. „Sa otsid vabandusi, Ella; me kasutame sissepääsuna Prantsuse uksi maja küljel.” „Ma ei kannataks välja, kui minust saaks jälle naerualune; minevikus on seda liiga tihti juhtunud.” Ella põsele veeres üksik pisar. „Ella, teile on küll kaasa tuntud, aga O’Callaghanid pole kunagi olnud naerualused.” „Mulle lihtsalt ei meeldi, et keegi oma nina minu asjadesse topib.” „Siis pead leidma midagi, mida maha müüa, Ella.” Ella vajus diivanile, nii et selle nahk kriiksus. „See on lihtsalt üks kodu, Iris; mitte kellelegi ei lähe see korda. See on kahe vana kaagutaja kodu ja siin majas, kus on minevikus vahest liigagi palju juhtunud, ei ole neil teineteisele isegi enam midagi öelda. Mul on kõrini peaga vastu seina jooksmisest. Roberta joob järjest rohkem; igale poole on peidetud pudelid. Kui ta panustaks majasse kas või selle raha, mis tal šerri peale kulub, saaksime ehk oma mure lahendatud.” Iris istus tema kõrvale. „Millal on Roberta mõelnud kellelegi peale iseenda? Meie kahekesi saame sellega hakkama.” Ella võttis tal käest kinni ja pigistas seda tugevalt. „Loodetavasti on sul õigus, Iris, sest antiikesemetele ei ole tänapäeval turgu ning ainus, mida me müüa saaksime, olekski maja.” „Ära sellele isegi mõtle. Täna teeme nii palju, kui jõuame. Ma palun Murielil kohviku kohta sõna levitada, suurejooneline avamine kolmapäeval kell 9.15. Kuigi kui Muriel juba asjaga seotud on, läheb vaja rohkem kui nelja lauda.” „Neljast lauast esialgu piisab,” ütles Ella ning liikus puhvetkapi juurde, kus ta hoidis oma serviise. Teine peatükk Hommik oli külm ja niiske. Kielyst saabunud buss veeres mööda peatänavat, tänavanurkadel jäi mootoripöörete kiirenemisest õhku kõlama mürin. Piimamees kõlistas ukselävedel pudelitega; hulkuv koer redutas Maureri uksel, valmistudes käppasid sirutades suuremaks kraapimiseks. Pat McCarthy, kes võttis oma eesukse taha kuhjatud ajalehtede hulgast ühe kompsu, noogutas viisakalt võõrale, kes kõndis mööda, pea maas ja käed sügaval taskutes. Irish Times’i ümbert kilepakendit lahti lõigates jälgis ta võõrast naist, kes tõttas mööda tänavat ja saatis külgedele kiireid pilke, enne kui ta Rahilly ehituspoe ees pidama jäi. Mantli ümber oleva vöö pingutamine näitas, et ta oli jõudnud mingile otsusele. Õlgu võdistades hakkas ta kiiremal sammul mööda Arklow’ maanteed Rathsorney suunas liikuma. McCarthy viskas omaette pobisedes tänavale kaks tühja krõpsupakki ja õllepurgi ning akende alumist lukku kõlistades lükkas aknaluugid üles; hõõrduva terase kriiksumine märkis linnas päeva algust. Debbie, kes hoidis mere poolt puhuva külma tuule kaitseks õlgu längus, kõndis mööda punase katusega majade puntrast ja surnuaiast, mis asus teispool kahe põlluga küngast. Ta viivitas sillal ja kummardus üle piirde, et vaadata voolavat vett. Vaht sosistas Robi nime, rütmi, mida ta peast välja ei saanud: see oli tema isa mälestavate matuseliste vaikne pomin. Tookord, pärast seda, kui kõik olid piisavalt joonud, Robist küllalt rääkinud, oma jutuga ta teist korda matnud, kui kõigil olid sõnad otsa saanud, oli ta pööningul otsimas midagi – või mitte midagi –, viitis aega, lohistades kaste ümber nurga, kuni nägi ühte tolmuga kaetud väikest kasti, mis oli pressitud veetorude alla. See oli pruuni kleeplindiga suletud ning selle hallilaiguline roosa silt oli ühele küljele rullunud kohas, kus ilmselt kuumaveetoru soojus oli liimi ära kuivatanud. Ta suutis enamvähem eristada korraliku käekirjaga märget: titeasjad. Ta korjas kasti üles, raputas sellelt hiirepabulad maha ning liikus ettevaatlikult tühja tuppa. Lömmis vanad kohvrid lebasid avatu ja hüljatuna punasel lahtikäival diivanil. Põrandale oli laiali visatud kolletanud ajalehtede kuhi. „Debs, kas sa oled seal üleval juba lõpetanud?” Tädi Nancy tuli mütsuvate sammudega trepist üles, pühkis käega laubalt higi ja hingeldas. „Ära hakka ennast kogu selle kolaga vaevama, kullake. Me võime palgata kellegi, kes siin koristaks.” „Ma tahan mõne asja alles hoida.” Nancy võttis Debbiel kõvasti õlgade ümbert kinni. „Tee nii, nagu sa õigeks pead, kullake, aga mälestustele tolm ei kogune.” Nancy virutas ajalehtede kuhjale jalaga ning astus sammu tagasi, silmitsedes tuba. „Su ema saaks kreepsu, kui ta teaks, milline see koht praegu välja näeb. Vaata seda mustust kardinatel: ta tellis nende jaoks Clevelandist parimat kohrutatud toorsiidi. Bert ütles, et ta tuleb kell viis siia, et asjad kolimisautosse laadida. Kas kogu kraam on elutuppa viidud? Seda on väga vähe.” „Jah, aga kiiktool verandalt tuleb ka.” „Seda ei maksa kaasa võtta, aga eks sa ise tead. Joome tassikese teed. Kuidas on titeasjade kastiga?” „See mahub auto esiistmele.” „Su ema oskas hästi asju pakkida. Vaata, kui korralikult on kastid sildistatud. Ta oli tõesti eriline.” „Ma tean.” „See juhtus väga ammu. Majale tulevad uued omanikud ja ajaga kaob ka kurbus.” „Igalt poolt mujalt, aga mitte meie südametest.” Kaubarong vuhises Chicago poole, raudteerööbaste kolin tungis läbi üksildase õhu. Nancy toimetas köögis; Debbie istus ja libistas sõrmega mööda punasel vakstul olevat mustrit. New Yorgis möödus veel mitu päeva, enne kui ta selle kasti lahti tegi. Räpase pappkasti kaante avamisest ja pealse lõhkirebimisest tõusis õhku tolmupilv. Lavendlilõhnaline õhuke kattepaber oli kihiti ülestikku laotud. Eemaldanud viis korralikult kortsutatud pehmet paberruutu, mis olid kasti keskele polsterduseks surutud, leidis Debbie ristimiskleidi, mida ta ära ei tundnud, ning tõmbas käega üle selle siidi ja pitsi. Kui ta sõrmed mööda kreemjat siidi libisesid, hakkasid ta kõrvus värelema sosinad, sõnad olid kui liblikad, mis küll kuivatasid pisaraid, kuid tõid endaga uue, kangekaelse ängi. Kasti ühte nurka olid hoiule pandud kaks õhukese roosa lindiga seotud heegeldatud paput. Ta raputas riideid õrnalt, nii et liisunud lavendli kopitanud lõhn levis üle ruumi, õhkõrnad mälestused Agnesest täitsid teda hetkeks, leevendades kustumatut kurbust ema kaotamisest. Kasti põhjas oli lömmis roosa jänes ning väike valge pooleldi avatud ümbrik. Algul sellest silmadega üle lastes ei saanud ta kirjutatust täpselt aru ja mõni sõna oli teistega nii üle kirjutatud, et neid oli raske eristada. Agnese magus parfüüm oli kõikjal tema ümber ning hakkas teda nüüd kõrist kägistama. See kiri oli teda kuni siia linna jõudmiseni igal hetkel kummitanud. Ehk oleks ta pidanud kirja sinnapaika jätma, võtma seda kui perekonna ajaloo unustatud osa. Prügiauto tagurdamise müra tõi Debbie meenutusest tagasi. Ta tõmbas käega üle silla sileda külma kivi; peopesad kihelusest punaseks tõmbumas liikus ta aeglaselt raske raudvärava juurde, mis oli ehitatud jõe ühele kaldale. Vana maja seisis pooleldi peidus puude taga. Sissesõidutee oli umbrohtu ja sitket muru täis kasvanud, värava tabalukk roostetas. Üks maastur põikas üle silla ja peatus tema kõrval. „Te olete väga vara väljas. Kas otsite midagi?” Mees jõnksutas lukku ja tõmbas oma tagataskust võtme. Ta avas värava ning jälgis, kuidas see lahti vajus. „Mind huvitasid see maja ja kohvik.” „See on küll üks vahva vana koht. Vanad tädid, kes siin elavad, ei pahanda, kui te jalgrajal kõnnite. Mina olen ainult aednik,” ütles ta enne uuesti rooli istumist. Üks koer jooksis tänavalt maasturile järele, tagumistest ratastest vaid mõne tolli kaugusel. Kolmas peatükk Ella O’Callaghan jälgis, kuidas väike koer aias ringi jooksis, nuuskis ja pissis, nagu oleks ta avalikus pargis. Naine seisis kardina taga, lükkas suure nahktugitooli eest ning kummardus vasakule, et paremat vaadet saada. Oli külm, käre hommik. Pimedas helkis härmatis, mis oli rododendronile tugevad teravikud moodustanud. Linavästrik, kes toiduraasukesi otsis, lendas majale lähemale, et maapinnalt midagi nokkida. Naine, kes oli koera järel kõrge müüri tagant raudväravatest sisse tulnud, seisis kruusasel alleel ja suitsetas. „Räpane harjumus,” turtsus Ella omaette, jälgides võõrast, kes toetus katkise purskkaevu najale ja puhus maja suunas suitsurõngaid. Roscarbury mõis oli omaette vaatamisväärsus: kolmekorruseline mahajäetud vare. See oli seisnud ammust ajast hooletusse jäetuna ja paistis olevat tühi. Kasimata akendel oli paks räpakiht. Ronitaimed kasvasid kontrollimatult, pahklikud varred puitunud ja lehtedeta. Tuhmi vasest koputiga esiust kattis aastakümnete jooksul sellele tuulega kandunud tolm, mis segunes kihiti kuivanud, kooruva värviga. Ukseläve nurkadesse olid kogunenud lehed, mis kleepusid seal ämblikuvõrkudesse. Sellel polnud tähtsust; Roscarbury esiust ei avatud kunagi. Kui Roberta tuppa tuli ja radiaatori soojemaks keeras, tõmbus Ella aknast eemale. Radikas sahises vaikselt ning selle kuiv soojus pitsitas teda kõrist. Nördimusest ägestudes, sest kütmisest hakkas tuba kergelt haisema, ohkas ta valjusti. Ta ei saanud tagatuppa minna, sest seal oli nii külm, et õuepoolset seina kattis õhuke jääkiht. Ta märkas seda naist üle muru järve poole rühkimas, juuksed silme ees rippumas ja samm kohmakas. Ella liikus aknast kaugemale, lülitades käigu pealt radiaatori täiesti välja. Esikus ta peatus, et lugeda punast sedelit. Telli lihunikult veiseliha. Meil on õunakoogi jaoks sibulaid ja koort vaja. Ütle Irisele, et ta lõpetaks oma räpase suitsuga maja saastamise. R. Ella teevesi kees juba, kui Roberta külalistetoast välja koperdas, peatudes korraks oma kepi najal, et veenduda, kas tema jäetud sedel on ära võetud, ning kägardada kokku Ella kiri, et see esiku prügikasti visata. Võtnud kapist oma roosimustrilise teekannu koos samasuguse tassi ja alustassiga, sättis Ella need kandikule. Segades keevat vett nii ägedalt, et kann lausa kõrvetas, küünitas ta ühe käega karbi järele, millel oli silt „Ella tee”. Roberta seisis tema kõrval ja asetas oma teekannu aeglaselt gaasipliidile. Ta patsutas pingul krunni kuklas ning ümises omaette viisikest. Sättinud portselanist teekannu kandikule koos väikese piimakannu ja teelusikaga, millel oli kolm suhkrukuubikut, kõndis Ella õest mööda ja köögist välja. Nad ei rääkinud sõnagi, kuid see polnud haruldane: kaks õde ei olnud omavahel juba aastakümneid ühtegi sõna vahetanud. Need, kes õdesid tundsid, olid väga teadlikud tihkest ja sügavast, vankumatust külmusest, mis neid lahutas. Kunagi oli see andnud põhjust tohututele arutlustele, kuid aastate möödudes inimeste huvi õdede O’Callaghanide intriigide vastu taandus. Teel esikust läbi lajatas Ella lauale vastuse. Sina loobu alkoholist ja ma ütlen Irisele, et ta suitsetamise maha jätaks. Sead võivad ka lendama hakata. E. Ta sättis end külalistetoas mugavalt istuma ja rüüpas teed. Joogi kuumus soojendas teda ning ta keeras elektrisoojuse täielikult nulli. Ta kuulis, kuidas Roberta köögis enda järelt koristades toimetas: iga kruus ja taldrik käis oma kohale ning tema toiduained sildiga „R” olid eraldi kappi korralikult ära pandud. Ella veetis aega külalistetoas, sest tol hommikul oli see terve maja kõige soojem tuba. Kastanipuust laual seisid õdede raamitud fotod, võidunud tolmust määrdunud. Need olid õnnelikud ajad, kui nad maja ees murul tennist mängisid ning mere ääres päevapikkuseid piknikke pidasid. Ainult kahte pildiraami puhastati regulaarselt: seda, kus oli ülesvõte nende ema ja isa laulatusest, ning fotot Ella O’Callaghani ja Michael Hannigani pulmapäevast. Ella puudutas pildi klaasi, meenutades seda sooja suvepäeva, kui nad olid vande andnud. Koguduse poole pöördunud, helkiv valgus tema virmalistevärvides Weissi prossi kividel, ennustasid esireas istujad neile õnnelikku ja kestvat kooselu. Väike, aga väga peen, kujutas tema pross endast suurte briljantsete valgetest vääriskividest kroonlehtedega lillekobarat. Lillede vahelt paistsid väiksemad, õrnalt värvilised ja sädelevad virmalistena küütlevad kivid. Ta oli valinud selle prossi, sest see oli esimene, mille tema isa oli emale kinkinud. „Noor ja loll,” pomises Ella, pühkis kannatamatult seelikusabaga klaasi ning asetas siis raske hõbedast raami ettevaatlikult oma kohale. Ta märkas võõrast, kes passis eesukse juures. Kannatamatult ohates pistis ta pea külalistetoa Prantsuse uste vahelt välja. „Kas te olete siin töö asjus?” „Mis töö?” „Tulge sisse; majas tekib tõmbetuul, kui ust lahti hoida. Ma otsin kohvikusse abilist. Jumal näeb, et üks töökas kätepaar kuluks mulle väga ära. Kas te olete huvitatud?” Ella O’Callaghan astus tagasi, et ta saaks külalise täies pikkuses üle vaadata. Naine nägi kena välja. Tema tormakamad aastad olid kahtlemata juba seljataga ning paistis, et tal on arukas pea õlgadel. Tema teksad olid liigsest pesemisest kulunud ning juuksed temaealise naisterahva kohta liiga pikad; need tuleb patsi siduda. „Proua, ma ei otsi tööd. Ma olen puhkusel. Kas kohvik on avatud? Postkontoris ütles üks naine, et siin on väga hubane.” „Suurt reklaami polegi vaja, kui mul on Muriel Hearty. Te tulite liiga vara. Ma sain alles koogid ja kuklid ahjust välja ning lauad pole veel kaetud. Üks tüdruk linnast lubas sellel nädalal abiks käia, kuid ta on plehku pannud: N11 maantee lähedal asuva uhke hotelli koristamise eest saab rohkem raha.” „Ma võin aidata.” Debbie hääl kõlas liiga kõrgelt, kui ta närviline oli. Ella näppis põllepaelu, tema põsed muutusid piinlikkusest punaseks. „Seda pole vaja. Ma saan ilusti hakkama, ainult paar lauda. Andke mulle tunnike aega, ehk vähemgi.” „Kui te nii ütlete. Ma olin suvevaheaegadel kohalikus söögikohas ettekandja. Muidugi on sellest nüüd üsna palju aega mööda läinud, aga sellega on nagu jalgrattasõiduga, eks ju?” Ella tõmbas näo krimpsu, nagu oleks tal kõrvetised. „Te olete väga lahke, et seda pakute. Aga ainult täna hommikul, eks. Minu nimi on Ella. Ella O’Callaghan.” Ta sirutas käe ja surus teisel naisel tugevalt kätt. „Ameerikast?” „Jah, Deborah Kading; kutsu mind Debbieks.” „Roscarbury kohvik on avatud olnud ainult paar nädalat. Ainult paar külalistetuppa paigutatud lauda, aga meil läheb päris kenasti. Kui ma ainult tubli abilise leiaksin, siis võiks lausa imet teha.” Ta kõndis üle toa ja lükkas seal lahti rohmaka kreemja ukse. Seinad olid tuhmunud kuldsed ning lühter rippus madalal, nelja väikese pitslinikuga kaetud laua kohal. Ajaga sooneliseks muutunud nahkdiivan oli lükatud eendakna vastu; mühklikud tugitoolid tõkestasid kaminaesist. „Siin näeb lihtne välja, aga toit on hea ja teise tassi kohvi saab maja kulul; daamidele, kes missalt tulevad, sobib see hästi.” Deborah kõndis raskete kuldsete brokaatkardinatega külgakna juurde, kust paistsid rododendronid. „See on väga armas koht.” „Tänan sind,” ütles Ella vaikselt ning liikus kiiresti puhvetkapi juurde. „Kõik vajaliku leiad sa siit. Teed ja kohvi serveerime me ainult parimatest portselannõudest. Need kuulusid mu emale. Ma pole kindel, kas talle meeldiks, et Rathsorney naised neid iga päev kasutavad, aga eesmärk pühitseb abinõu. Igale lauale läheb kolm komplekti. Ma olen köögis. Kui sul on abi vaja, siis hõika,” ütles Ella ja kõndis põllepaelu pinguldades graatsiliselt toast välja. Puhvetkapi uks oli nii jäigalt kinni, et Deborah pidi seda sikutama; avanedes pahvatas tema ümber magusa mahagoni järele lõhnav tolmupilv. Portselantasside ja -alustasside kuhjad olid kenasti kompaktselt paigutatud, nende kõrval asusid taldrikud. Igaühte kaunistasid lillad või sinised jämedate vartega takjad, mis vastandusid taldrikute õrnadele ringjatele mustritele. Ta kõndis laudade vahel, paigutas kõik komplektid hoolikalt laudadele ja kattis käega iga tassi, kui selle kõlksudes oma kohale asetas. Ta tõmbas just söögiriistu otsides ühe sahtli lahti, kui Ella kahe hõbedase kandikuga tagasi tuli, ühel korralikult rivisse sätitud muredad ja soojad koogid, teisel eraldi paigutatud, sulavõiga üle võõbatud muffinid. Puhvetkapile kandikute kõrvale asetas ta kaks suurt termost kohvi ja teega. „Külastajad hakkavad tulema kümne minuti jooksul. Vana preester jutlustab lühidalt, sest ta kiirustab tagasi voodisse. Meil on aega, et juua ise üks tassike, enne kui nad sisse vajuvad.” Ella võttis vastust ootamata kaks portselantassi ja valas nendesse kanget kohvi, mille aroom levis nende ümber, segunedes toa liisunud lõhnaga. „Kas seda saabki nii kergesti teha: lihtsalt kohvik avada?” „Ma ei tea, mina nii tegin; kui me lisaraha ei teeni, võetakse meilt maja käest ära.” „On väga vapper niimoodi inimesi oma koju lubada.” Ella turtsatas valjusti. „Pigem rumal, aga mul ei olnud palju valida.” „Mina ei oleks julgenud. Ma olen terve elu õpetajana töötanud ja klassitäie teismeliste ees seista ei ole mingi vaev, aga sellega ma hakkama ei saaks.” „Kui häda käes, kerkivad igasugused varjatud anded esile.” Kuulnud, kuidas kruus raskete, vilgaste sammude all krõbises, hüppas Ella püsti; majale lähenesid need kaksteist daami, kes võtsid vaevaks igal hommikul üles tõusta, et kuulata, kuidas isa Furley oma sõnadest liigse hooga üle vuristab, silmad veel unest rasked ja juuksed pealael sassis. „Istu sellele kohale akna kõrval; seal on kõige parem,” ütles Ella Debbiele, tõugates teda õrnalt edasi, kui naiste jutukõmin valjemaks muutus. Ella tõmbas külgmised Prantsuse uksed lahti ja tervitas iga naist nimepidi. Jahe hommikune õhk värskendas tuba, jäädes pidama akende ees olevatel plisseekardinatel. Iga külaline võttis tassi ja alustassi ning asus puhvetkapi juurde järjekorda, et ise endale kooki tõsta; nad noogutasid möödudes viisakalt Debbiele; iga laua taha pressis end tavalisest rohkem inimesi – et ei peaks võõraga samasse lauda istuma. Debbie mõistis, et oli seal sissetungija, ning kui jutusumin toas jõudis ühtlase tasemeni, lipsas ta Prantsuse ustest välja. Ta jalutas mööda külgteed ja peatus purskkaevu juures, et sigaret süüdata. Talle meeldis, et seda kohta kattis omamoodi hajuv vaikus. See meenutas kodu Bowling Greenis, maja, mida möödujad ei märganud, kuid mis oli tulvil mälestusi. Milline petis ta oli. Rob Kading ei oleks iial lubanud tal sööklas töötada. Ettekandjate seelikud olid liiga lühikesed ja vahetused kestsid liiga hiliste tundideni. Härra Peabody, kes elas linnast väljas, näpistas ettekandjaid tagumikust. Rathsorney daamid moodustasid päris lärmaka kamba; ta kuulis neid sinnamaani, vestluse kõla muutumas vastavalt sellele, kui suurt tähtsust ühele või teisele jututeemale omistati. Muriel Hearty kõrge hääl kostis kõigist teistest üle. „Seal sa oledki. Ma arvasin, et sa läksid ära.” Ella paistis hingeldavat. „Ma unistasin natuke.” Debbie kustutas kiiresti sigareti oma sõrmede vahel ja vehkis õhus kätega, et tossu hajutada. „Kas tahaksid majja tagasi tulla? Tüdrukud sätivad lahkuma ja me saaksime rahus teed ja kooki võtta.” „See on väga lahke, aga ma peaksin minema hakkama.” „Ehk siis mõnel teisel hommikul? Ma loodan, et sa astud veel kohvikust läbi, kuigi praegu oleme me ainult üheteistkümneni avatud – seni, kuni mul õnnestub abiline leida.” „Ma loodan, et sa varsti kellegi leiad.” „Jah. Naudi oma puhkust.” Ella jälgis teda mõne hetke mööda teed eemale jalutamas ja pööras siis maja poole tagasi. Kui ta saaks sellise meeldiva naise endale appi, õnnestuks tal ehk panka eemal hoida. Märganud Robertat magamistoa aknal luuramas, kiirustas Ella tagumise trepi poole, et ta ei peaks kuulma, kuidas õde järjekordse sedeli lauale viskab. Ta oli jõudnud sel hommikul juba esikulaua kõikuma panna, kui virutas üksteise järel lauale kaks sedelit. Kas nüüd võtame iga hulguse enda juurde? Emal ja isal oleks sinu pärast häbi. R. Muriel Hearty ütleb, et sa oled siit kuni Goreyni kõigi naerualune nende omakasupüüdlike kohvikuplaanidega. R. Süda õe vaikse märatsemise pärast pekslemas, kiirustas Ella oma tuppa tualettlaua juurde. Kõrgetel puudel kraaksusid varesed. Ta sulges silmad ja kujutles, täpselt nii, nagu oli seda mitu korda varemgi teinud, iga pisiasi täpselt paigas: vestluse sumin, portselannõude kõlksumine, kruusa krõbin, kui inimesed tema kohvikusse tulid ja siit lahkusid, vana maja selles olevast elust helisemas. Sirutanud käe hõbedase ehtekarbi järele, võttis ta sellest rohelise prossi. See oli võõrasemaõie moodi, kuid tintjat mustjas-rohelist värvi; tema ema oli valjult porisenud, et see oleks pidanud olema lilla, kollane või isegi must. Bernie O’Callaghan oli kandnud prossi ühe korra oma tumeda mantliga, kuid rohkem ei olnud see kasutamist leidnud. „Mulle meeldib, kui lill näeb välja nagu lill,” ütles ta ärritusest hambaid krigistades, sest tema abikaasa oli julgenud raisata raha asjale, mis talle ei meeldinud. Ellale meeldis Weissi võõrasema, selle rohelised kivid helkimas ja tumedamad kristallid läikimas, moodustades kaarjatest kroonlehtedest ideaalsed piirjooned. Keskkoht oli must, välja arvatud üks pisarakujuline roheline kristall. John O’Callaghan, kes New Yorgi linna juveliiride Weissidega kirjavahetusse astus, leidis samuti, et võõrasema kujutamine erinevates rohelistes toonides oli niihästi kaunis kui ka omapärane. Härra O’Callaghan tellis New Yorgist Weisside käest aastas kaks prossi. Perekonnaäri pidavad juveliirid saatsid hea meelega Rathsorney postkontorisse väikese pakikese, ja Bernie O’Callaghan ei mõistnud tegelikult kunagi, kui kaugele on tema abikaasa valmis minema, et kinnitada naisele oma armastust. Ella oli kõigi nende aastate jooksul seda prossi ainult ühe korra kandnud. Tal oli kindel kavatsus hoida seda mingiks eriliseks puhuks, kuid siis oli see hetk juba möödunud. Jõudis kätte aeg, kui ainus märkimisväärne sündmus, mis oli tema ellu veel jäänud, oli abikaasa matus. Täpselt enne, kui kirst majast välja kanti, kinnitas ta prossi oma musta poolmantli avara krae külge. Need, kes Ellat tol päeval nägid, ütlesid, et ta ei olnud kunagi paistnud nii kahvatu, stiilne, murtud südamega ja niivõrd üksi. Isegi pärast vanemate surma saadeti New Yorgist pakke, nagu oleks John O’Callaghani armastus oma naise vastu olnud surematu. Ella hoidis siiani neid prosse selles väikeses pappkastis, millega need olid saabunud. Muriel Hearty oli mööda puiesteed jooksnud, laup kortsus. Ta kokutas. „See jõudis eile postkontorisse ja ma nägin härra O’Callaghani tänaval kõndimas. Siis tõmbas miski mu tähelepanu kõrvale; ma oleksin pidanud talle järele hüüdma. Ma ei andesta seda endale iialgi.” Ella lõikas pruuni pakkepaberi katki ja avas kaane mõlemad pooled, nii et nähtavale tuli kaks hoolikalt valgesse siidpaberisse pakitud ehet, ning võttis välja topaasist ja oranžist ersatsteemandist prossi. See oleks ideaalselt sobinud tema ema uue tuhmoranži mantliga, mille ta oli ostnud Gorey kaubamajast ning hoidnud oma sünnipäeva jaoks. Prossil olid ringjalt paigutatud suitsune topaas ja tuhmkollased kivid, mida rõhutasid sügavoranžid ersatsteemandid, kumades keskel asuva topaasi taustal nagu päikesekiired. Oranžid kivid helkisid valguse käes. Teine pross oli aga see, mida Ella jumaldas: läbipaistvatest kividest moodustatud lihtne ruut, mis valgust püüdes sädeles vikerkaarevärvides. See oleks imehästi sobinud lendleva kleidiga, mille tema ema oli kavandanud selleks õhtuks, kui nad koorikontserdile läksid. Ta tundis endas kasvamas viha selle üle, et Muriel Hearty ei saanud oma põrgulikku kuulujuttude rääkimist lõpetada ja tema isale järele joosta. Ella oli nende tellimused lõpetanud ning kirjutanud härra Weissile traagilisest õnnetusest, mille tõttu O’Callaghanid Roscarbury mõisast rohkem prosse ei telli. Kuu hiljem oli Muriel Hearty mööda sissesõiduteed Roscarbury poole kiirustanud, taas kord pööraselt erutunud. „Siin on veel üks karp!” oli ta karjunud. Isegi Muriel Hearty vaikis, kui Ella pakikese lahti rebis ja leidis seest mitte ühe, vaid kaks lummavat musta prossi. Karbi külge oli kinnitatud elegantne ja väärikas kaastundeavaldus. Ella võttis ka teise pruuni karbi välja ning vaatas mõlemat prossi. Tookord oli Roberta keeldunud enda ehet vastu võtmast. Kuigi Ella noil päevil enam oma prossi ei kandnud, leidis ta pärast oma vanemate surma veel terve aasta selles lihtsas mustas lillekujulises ehtes lohutust. Lükanud karbi sahtli põhja, tõmbas ta selga raske mantli. Peatunud esikus, et võtta käekotist väike peegel, pingutas ta sellesse vaadates silmi. Ta puuderdas hoolikalt nägu, surus puudripadja kortsudele oma silmade all ja kaotas need ebatasasused hetkeks, nii et ta nägi välja samasugune nagu nooruspäevil oma suurte, mõne sõnul kurbade silmadega. Ta sulges enda järel pauguga tagaukse, lehvitas Irisele ja kõndis käiku aeglustamata kiiresti tagaaia kaudu sissetallatud rajale, mis viis üle kahe põllu ja läbi metsa surnuaiale. Ta kõndis kiiresti paremat kätt jäävate väikeste platside poole. Raputades pead, nii et pisarad ei saanud võimalust voolama hakata ja tema nägu üles paistetada, pöördus ta üksiku küpressipuu all oleva väikese hauakünka juurde. Kunagi oli Carrie haud asunud eraldatuna surnuaia kaugemas otsas, kuid nüüd viisid sissetallatud rajad peaaegu tervel aakril laiuvale kalmistule sängitatud lahkunute puhkepaikade juurde. ARMASTATUD TÜTAR Carrie Hannigan, suri traagiliselt 23. juunil 1959. Südamest jäävad igatsema ema Ella ja isa Michael. Kadunud, kuid mitte iial unustatud. Taevas sai ühe ingli juurde. Nagu alati, voolas temast üle kärsituselaine. Ta kõndis kiiresti minema, voltides poekotti lahti. Ta aeglustas sammu alles siis, kui oli jõudnud surnuaia müüri äärde rohtukasvanud rajale. Nad olid abielus olnud kaks aastat. Ta kõndis aeglaselt mööda rada ning jäi mehe haua ääres seisma, kummardudes, et lihtsa puust mälestustahvli pealt tolm ära pühkida. Reamees Michael Hannigan. Iiri armee sõdur. Surnud 4. septembril 1959. Igatsema jääb armastav abikaasa Ella. Ajanud end sirgu, märkas Ella koera, kes tõstis jalga vastu poodnik McDonaldi haual olevaid kunstlilli. Iris laskis sellel koeral kogu aeg ringi hulkuda; ta peab Irisele ütlema, et edaspidi tuleb koera hoida ketis. Neljas peatükk Bowling Green, märts 1968 Kui Rob Kading hoovi sisse keeras, nägi ta verandaust avanemas. Astunud autost välja, kummardus ta, et tõmmata püsti vaarikavarsi toestav pulk, ning lehvitas teispoole tänavat vanake Haussmanile. Ta pani kohvri selle tavalisele kohale ukse juurde, hüüdis hellalt Agnest ning läks kööki. Üllatunud sellest, et laud polnud veel õhtusöögiks kaetud, hüüdis ta söögituppa minnes naist uuesti. Ta lasi oma nahast kellarihma lõdvemaks ja kontrollis, kas käekell näitab söögitoa kellaga sama aega, ning asetas seejärel ajanäitaja ettevaatlikult kaminasimsile. Kuulnud verandalt kergeid samme, hüüdis ta täiesti veendunult: „Aggie.” „Härra Kading, siin on Moira Rochdale. Nii rumal minust, aga ma tahtsin teada, kas Agnesega on kõik korras. Ta ei tulnud täna lilleseade kursust õpetama.” „Moira, ta on vist välja läinud. Ma alles jõudsin töölt koju. Võib-olla kutsuti teda kuhugi?” Moira Rochdale nihkus lähemale. „Daamid olid väga pettunud. Agnes ei käitu tavaliselt niimoodi. Ta on väga usaldusväärne. Tavaliselt,” lisas ta vaikselt. Rob Kading ei kuulanud. Ta märkas, et naise vihmamantel ja käekott olid riidenagist kadunud. „Härra Kading, kas kõik on korras?” „Mu naisel on ilmselt mingi tähtis kokkusaamine. Ma ütlen edasi, et sa muretsesid ta pärast,” ütles ta ning juhatas Moira Rochdale’i täidlase kogu uuesti verandale. Rob Kading ei teadnud, miks, kuid tal oli väga veider tunne. Teda läbistas murelikkusest tekkinud iiveldus ning see ei läinud üle. „Saan ma su koju viia, Moira?” Moira Rochdale edvistas nagu plika, keda esimest korda kohtama kutsutakse. „Pole sugugi vaja, jalutuskäik teeb mulle head; sul on kindlasti palju tegemist.” Ta hakkas mööda tänavat minema ning Rob hüppas autosse ja veeres vabakäigul mööda kallakut Nancy maja juurde. Nancy Slowcum jõi teed ja luges parajasti Ladies’ Home Journal’i teist lehekülge, kui Rob sisse tormas. „Kas ta on siin?” „Kes?” „Agnes – tema kott ja mantel on kadunud, kas sa tead, kus ta on?” „Võib-olla sõitis bussiga kuhugi; ega sellepärast pole vaja paanitseda.” Rob vajus köögilaua kõrvale toolile. „Ta on viimasel ajal väga imelikult käitunud. Nancy, mis temaga lahti on?” „Ta on väsinud, Rob, kas sa selle peale pole tulnud?” „Ta on õnnetu, elab ennast kogu aeg Debbie peal välja.” „See läheb mööda.” „Ta ei öelnud, et kavatseb täna kuhugi minna.” „Anna talle natuke aega. Kas naine ei või oma igapäevarutiini natuke muuta, ilma et kohe politsei kutsutakse?” Rob hüppas püsti. „Kus Debbie on? Kas ta ei olnud täna koos sinuga?” „Ei, teisipäeviti ei ole ta kunagi minuga. Võib-olla otsustasid nad hetke ajel koos Agnesega midagi ette võtta?” Rob naeris valjusti. „Sa tead, Nance, et Agnes ei ole võimeline mitte midagi hetke ajel ette võtma. Kõigepealt pean ma leidma Debbie.” Ta läks vastust ootamata ukse poole. „Tõenäoliselt ta mängib oma toas; Debbie on seda viimasel ajal tihti teinud.” „Kas sa tuled minuga kaasa, Nance?” Naine sirutas end ja puudutas Robi käsivart. „Kõik saab korda, Rob, võib-olla tahab ta ainult natuke hingamisruumi.” „Ta on sinuga rääkinud. On ju?” Nancy sahmerdas natuke ja sulges nende järel köögiukse. Ta ei vastanud Robile ja kui ta autosse juhi kõrvalistmele istus, tõstis ta käe, andmaks märku, et Rob rohkem ei küsiks. „Otsime Debsi üles,” ütles ta. Debbie kiikus väraval ja ootas, et ema või isa tagasi tuleks. Kui ta nägi, et isa töölt koju jõudis, eeldas ta, et ema on juba tagasi. Nähes aga Robi sama kiiresti minema ruttamas, hakkas ta muretsema ja jäi ootama. „Emmet pole siin.” Rob võttis tütre nii kõvasti kaissu, et ta tundis isa kaelusel tubakahaisu. „Kallis, ärme muretseme selle pärast. Ma olen kindel, et emme jõuab varsti koju.” „Lähme koristame köögi ära ja teeme emme kojujõudmiseks söögi valmis,” ütles Nancy, hääl murelikkusest kõrge. Märganud isa näos tülpimust, liikus Debbie tädi kõrvale. Rob tõmbas Nancy eemale. „Ma sõidan veidi ringi ja helistan mõnele ta sõbrannale. Tunni pärast peaksin tagasi jõudma. Umbes sel ajal jõuab Clevelandi buss linna; kui teda sellega ei tule, lähen politseisse.” „Oota, kuni kell kümme saab; siis jõuavad igalt poolt viimased bussid.” „Kas emme toob mulle kingituse ka, kui ta bussi pealt maha tuleb?” Nancy vaigistas hellalt oma õetütart. „Kui ta toob, siis teeme sel puhul maja hästi korda.” Ta saatis Debbie kööki. Pühade õdede ordu, Rathnew, Wicklow maakond, märts 2008 „Tol ajal pöördus meie poole palju jõukaid ameeriklasi, kes tahtsid aidata. Selles kirjas pole tõesti mitte midagi ebatavalist. Ma kardan, et ei saa teid aidata.” Ema Assumpta ulatas kirja üle laua. Tema suu tõmbus muigele, nagu oleks ta lapse joonistust uurinud. Ta keskendus enda ees oleva pliiatsitopsi otseks sättimisele. Saatnud kiire pilgu seinakellale, tõmbas ta kalendermärkmiku lähemale. Ta võpatas justkui külmast ja temas kasvas viha: mitte selle naise vastu, vaid seetõttu, et ta pidi järjekordselt tolleaegseid tegusid kinni mätsima. Mitu korda oli ta selliseid kirju näinud? Ilmselt kahekohalise arvu jagu, ja see kõik toimus enne tema aega. Ta oli alati imetlenud Consuelo loomulikku tarmukust, omadust, mis tal ilmselgelt puudus noores eas, kui ta pidi paberitööd tegema. Assumpta ägestus seesmiselt selles kirjas väljendatud suurejoonelise tänutunde pärast. Pühade õdede ordu Ballygally Rathnew Wicklow mk. 15. mai 1959 Lugupeetud härra ja proua Kading Ümbrikust leiate tšeki kinnituseks, et meieni jõudis 300 dollarit, mille maksite aprillis osutatud teenuste eest. Ilma tublide katoliku perede abita Ühendriikides ei oleks meil võimalik aidata nii paljusid naisi ja lapsi. Ma tänan Jumalat teiesuguste inimeste eest, kes võimaldavad nendele õnnetutele lastele hea kodu. Me palvetame teie ja teie pere eest. Soovime teile ja teie väikesele tütrele pereõnne. Olen kindel, et teie abiga saab temast hea ja kuulekas tütar. Siiralt teie Õde Consuelo „Järelikult lapsendati mind siit: miks muidu oleks mu vanematele selline kiri saadetud?” ütles Debbie kindlalt. Keerates kalendermärkmiku lehti, saatis ema Assumpta talle üle oma tumedate raamidega prillide kannatamatu pilgu. „Ma kontrollisin andmeraamatu ise üle. Kahju öelda, kuid te liidate kaks ja kaks kokku ja saate tulemuseks viis. Mitte kuskil pole kirjas, et Ühendriikides elavad Agnes ja Robert Kading oleksid siit kedagi lapsendanud. See oli väga helde annetus, kuid sellega asi piirdub. „Miks annetada raha kloostrile riigis, kus nad polnud käinud? Kas õde Consuelo on veel siin?” „Õde Consuelo on nüüd vana naine ega mäleta selliseid asju. Ainult säilitatud andmed loevad.” „Aga te ju saatsite adopteerimiseks lapsi Ühendriikidesse?” „Loomulikult. Me leidsime paljudele orbudele korralikud katoliiklikud kodud.” „Aga minu ema ja isa siit last ei saanud?” Ema Assumpta naksutas valjult keelt. „Ma mõistan, et te olete pika tee maha käinud, preili Kading, aga ausalt öeldes oli see reis asjatu. Ei ole midagi …” „Aga midagi peab olema. Kas ma võiksin neid andmeraamatuid näha?” „Ja rüvetada nii paljude õnnetute naiste püha õigust privaatsusele …” „Ma ei mõelnud seda nii.” Ema Assumpta lükkas oma raske kogu laua tagant eemale. „Mul on kahju, preili Kading. Õnnetuseks puutume me selliste olukordadega tihti kokku. Millalgi kõigi möödunud aastate jooksul on teave muutunud, osa on kaduma läinud. See ei ole kellegi süü.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/ann-o-loughlin/ballisaali-kohvik/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1220.16 руб.