Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest Ренсом Риггз 10 ebaharilikku last põgenevad ohtlike koletiste väe eest. Ainult üks isik võib neid aidata – kuid too on lõksus linnukehas. Erakordne seiklus, mis algas raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele” jätkub Jacob Portmani ja tema uute sõprade teekonnaga Londonisse, maailma ühte omapäraseimasse pealinna. Sealt loodavad nad leida arstirohtu lastekodu juhatajale miss Peregrine’ile. Selles sõtta kistud linnas luuravad iga nurga taga õudustäratavad üllatused ja Jacob peab ebaharilikud lapsed väljapoole ohtu toimetama. „Tontide linn” viib lugejad fantaasia¬maailma, kus toimib telepaatia ning tuleb ette ajasilmuseid, kus kohtab ebaharilikke ja peletislikke elukaid. Nii nagu esimene, ühendab ka teine raamat põneva fantaasia varem avaldamata vanade fotodega, et luua ainulaadne lugemiselamus. Pinev, liigutav, imeväärselt kummaline lugu, kus suurepärases kooskõlas fotod ja tekst annavad unustamatu lugemiselamuse. Ransom Riggs kasvas üles Floridas, kuid nüüd elab ebatavaliste laste kodukandis Los Angeleses. Ta lapsepõlv möödus tondilugude ja briti komöödiate vaimutoidul, mis arvatavasti seletab tema raamatute temaatikat. Ransom Riggsi võid alati leida twitter@ransomriggs. Raamatu esimesest osast „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele“ on Tim Burtonil („Charlie ja šokolaadivabrik“, „Alice Imedemaal“, „Frankenweenie“ jpt), valmimas mängufilm. Ransom Riggs Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest TAHEREH’le Ja näe, seal läheneski suures paadis üks vanamees, peas juuksed täitsa valged; ta hüüdis: „Häda teile, õelad hinged! Ei, taevast näha eales ärge lootke! Ma viin teid üle vee ja seal teid ootab vaid igavene öö ja külm ja kuumus. Ja sina, elus hing, mis teed seal sina? Sa mine ära nende seast, kes surnud.” Ning nähes, et ma minema ei hakka …     Dante „Põrgu”, kolmas laul ESIMENE OSA ESIMENE PEATÜKK Sadamast välja, möödudes külgedelt roostepuru poetavatest laevukestest ja vee alla vajunud nuivähke täis kaijäänustest, millel kükitas parvede kaupa meid vaikselt vaatavaid merelinde. Aerutasime mööda võrke vette laskvatest kaluritest, kes meid üksisilmi tardunud pilguga vahtisid ega olnud kindlad, kas oleme päriselt olemas või kujutavad nad vaid ette veevaime või siis peatselt veevaimudeks saavaid inimesi. Kolmes väikeses kipakas paadis oli kokku kümme last ja üks lind. Sõudsime vaikselt ja otsustavalt otse avamerele, jättes miilide ulatuses ainsa, kaljuse ja sinikuldses loojanguvalguses nõiduslikuna paistva turvapaiga kiiresti selja taha. Sihtkohaks valitud Walesi sakiline rannajoon meie ees oli vaevu nähtav hägune triip kaugel silmapiiril. Aerutasime mööda ka eemalt vaadates nii rahumeelsest vanast majakast, kus eelmisel õhtul nii palju hirmsat oli juhtunud. Just seal plahvatasid me ümber pommid ning oleksime peaaegu uppunud või kuulirahe all surma saanud. Seal võtsin ma relva kätte, vajutasin päästikule ja tapsin inimese. See tegu käis mul praeguseni üle mõistuse. Seal kaotasime miss Peregrine’i ja kiskusime ta allveelaeva raudlõugade vahelt endale tagasi. Ainult et päästetud miss Peregrine oli viga saanud ja vajas niisugust abi, mida meie ei osanud anda. Nüüd kükitas ta meie paadi vööris ja vaatas, kuidas tema loodud turvapaik iga aerutõmbega üha kaugemale maha jäi. Viimaks jõudsime muulist mööda suurde tühja avarusse ning sadama peegelsile veepind asendus kerge lainetusega, mis loksus vastu paatide külgi. Kuulsin kõrgel meie kohal läbi pilvede sööstva lennuki müra ja jätsin aerud ripakile. Vahtisin kaela sirutades üles, ise lummatud kujutluspildist, millisena me pisike laevastik nii kõrgelt vaadates võib paista. Niisugune oli see minu valitud maailm. Kõik, mis mul oli selles maailmas, kogu me ebatavaline ja väärtuslik elu hulpis kolme puupinnukesena mere tohutu pilkumata silma ees. Olgu saatus meile armuline. * * * Me paadid libisesid kolmekesi kõrvuti kergelt läbi lainete. Sõbralik hoovus kandis meid ranniku poole. Aerutasime kordamööda, et pikemalt vastu pidada, ehkki mina tundsin end nii tugevana, et ei andnud peaaegu tund aega sõudmiskorda käest. Sulandusin aerutõmmete rütmi. Käed joonistasid õhku pikki kaari, nagu tiriksin midagi vastutõrkuvat enda poole. Hugh aerutas mu vastas ning tema selja taga paadi vööris istus Emma. Suvekübara lai serv varjas põlvedele laotatud kaardi kohale kummardunud tüdruku silmi. Iga natukese aja tagant tõstis ta pilgu ja uuris silmapiiri. Piisas tema näo nägemisest päikesepaistes, et tekiks energia, mille olemasolust endas mul seni aimugi polnud. Mul oli tunne, nagu suudaksin igavesti sõuda – kuni Horace teisest paadist hõikas, et küsida, kui pika tee me maale jõudmiseks veel läbima peame. Emma vahtis silmi kissitades saart, siis oma kaarti, mõõtis midagi laialiaetud sõrmedega ja vastas kõhklevalt: „Umbes seitse kilomeetrit?” Siis sosistas Millard, kes samuti meie paadis reisis, talle midagi kõrva, tüdruk kortsutas kulme ja pööras kaarti ning pakkus pärast veel mõningast keskendumist: „Ma tahtsin öelda, et kaheksa ja pool.” Kohe, kui ta oli selle lause üle huulte saanud, tundsin end äkki pisut närtsinult ja märkasin seda ka kõigi teiste juures. Mõne nädala eest oli praam toonud mind Cairnholmile. Teekond oli kaheksa ja poole kilomeetri pikk, kestis terve tunni, ning loksutas mu sisikonna päris segi. Ükskõik mis mõõtu mootorpaadil olnuks selle vahemaa läbimine naljaasi. Seda oli poolteist kilomeetrit vähem, kui mu täiesti vormist väljas onud läbisid imelikel nädalavahetuste heategevusjooksudel, ja paar kilomeetrit rohkem, kui mu ema hooplemist väärt tulemus peene treeningsaali sõudmismasinal. Kuid praam pidi saare ja mandri vahel käima hakkama alles kolmekümne aasta pärast ning sõudmismasinad polnud reisijatest ja pagasist raskes lastis. Samuti polnud neid tarvis kogu aeg õigel kursil hoida. Kõige hullem oli see, et asusime kurikuulsas laevahukupiirkonnas. Meid ootas kaheksa ja pool kilomeetrit tujukat ohtlikku merd, mille põhi oli täis rohekaks tõmbunud laevavrakke ja meremeeste luid. Ning kusagil seal sügavas pimeduses uitasid ringi meie vaenlased. Need meie hulgast, kellele see muret tegi, oletasid, et tondid on lähedal ja passivad kusagil meie all saksa allveelaevas. Kui nad meie põgenemisest saarelt juba teadlikud polnud, siis pidid nad selle peagi avastama. Nad olid tulnud nii kaugele miss Peregrine’i röövima ning polnud mõtet loota, et nad ühe nurjaläinud katse tõttu ettevõetust loobuvad. Päevavalgel oli allveelaeval pinnale tõusmine ohtlik, kuna merd valvasid briti lennukid ja taamal sajajalgsete moodi tasapisi edasi nihkuvad sõjalaevad, aga öösel oleksime kerge saak. Siis ründaksid nad meid, võtaksid miss Peregrine’i kaasa ja uputaksid teised ära. Nõnda me siis sõudsime, kogu lootus sellel, et jõuame enne pimeduse saabumist kuivale maale. Sõudsime, kuni käed olid tulivalusad ja õlad kanged. Sõudsime, kuni hommikune briis vaikis ning päike hakkas meile nagu läbi suurendusklaasi pähe paistma. Higi voolas ojadena ning siis taipasingi, et kellelgi polnud pähe tulnud joogivett kaasa võtta ning et tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal tähendas kaitse päikesekiirguse vastu kuhugi varju minemist. Sõudsime, kuni peopesadelt nahk maha hõõrduma hakkas ja olime kindlad, et ei suuda enam ainsatki aerutõmmet teha. Ometi tegime neid veel ja veel ja veel. „Te higistate nagu lumememmed kevadel,” ütles Emma. „Laske mind ka aerude juurde, enne kui päris ära sulate.” Ta hääl ehmatas mu tardumusest välja. Noogutasin tänulikult ja lasksin ta aerupingile, kuid kahekümne minuti pärast küsisin oma koha tagasi. Mind häirisid mõtted, mis hiilisid pähe sel ajal, kui keha puhkas. Kujutlesin, kuidas isa ärkab ja avastab, et olen Cairnholmi toast läinud, jättes enda asemele Emma kummalise kirja. Oh seda paanikat, mis siis tuleb. Mälus vilksatasid hiljuti läbi elatud hirmsad hetked – mind enda lõugade vahele tiriv koletis, mu endise psühhiaatri surm, jääkirstus säilitatav surnud mees, kes sai hetkeks siia ilma tagasi tiritud, et ta saaks mulle mõne sõna kõrva kähiseda… Nõnda ma sõudsingi edasi hoolimata kurnatusest ja tundest, et selg ei lähe enam iial sirgeks. Käed olid hõõrdumisest katki ning püüdsin üleüldse mitte millestki mõelda. Need tinarasked aerud tähendasid võimalust ellu jääda ja paat oli päästepaat. Bronwyn, kelle jõud näis olevat lõppematu, aerutas ühes paadis täiesti üksi. Olive istus ta vastas, kuid temast polnud abi. Pisike plika poleks saanud aere tõmmata, ilma et oleks õhku kerkinud ja siis oleks juhuslik iil võinud ta kaasa viia nagu tuulelohe. Nõnda siis tegi Bronwyn kahe eest tööd ning Olive karjus talle ergutusi. Võib-olla tegi tüdruk ära isegi kolme või nelja inimese töö, kui arvestada rasket lasti kohvreid ja kaste, mis olid täis riideid, toitu, maakaarte, raamatuid ja ka vähemolulist kraami, nagu näiteks Enochi märssi pakitud purgid reptiilisüdametega või miss Peregrine’i maja plahvatuses eest lennanud välisukse link, mille Hugh oli paatide juurde minnes rohu seest leidnud ja kaasa võtnud kui mälestuseseme, milleta ta ei suuda elada. Seal oli suur padi, mille Horace oli põlevast majaosast välja toonud, väites, et see on ta õnnepadi, ainus asi, mis suutis hirmsaid unenägusid eemale peletada. Mõned asjad olid nii hindamatu väärtusega, et lapsed hoidsid neid isegi sõudes enda ligi. Fional seisis põlvede vahel potitäis vihmaussidega aiamulda. Millard oli oma näo pommiplahvatuses pulbriks purustatud telliste tolmuga triibuliseks värvinud. See näis olevat osa tema veidrast leinamisrituaalist. Isegi kui need asjad, mida nad kaasa olid võtnud ja mille külge kõigest hingest klammerdusid, paistsid veidratena, suutsin mingil määral seda mõista. Need asjad olid kõik, mis neile kodust alles olid jäänud. Nad küll teadsid, et kodu pole enam, kuid ei osanud sellega leppida. Pärast kolme tundi galeeriorjade moodi rügamist oli saar kauguses kahanenud käelabasuuruseks. Enam ei paistnud see sünge kivikindlusena, milleks olin seda mõne nädala eest pidanud. Nüüd näis seal olevat vaid ebakindel kaljurahn, mille lained kohe-kohe minema võivad uhtuda. „Vaadake!” karjus Enoch meie naaberpaadis püsti tõustes. „See kaob ära!” Udu mähkis saare endasse ja varjas selle me pilgu eest. Jätsime sõudmise ja jälgisime saare kadumist. „Jätke siis me saarega hüvasti,” sõnas Emma, tõusis püsti ja võttis oma suure kübara peast. „Võib-olla ei näe me seda enam kunagi.” „Hüvasti, saar,” ütles Hugh. „Sa olid nii hea meie vastu.” Horace pani aeru käest ja lehvitas. „Jää hüvasti, maja. Ma igatsen taga kõiki su tube ja aeda ning üle kõige tunnen puudust oma voodist.” „Hüvasti, silmus,” nuuksus Olive. „Aitäh, et hoidsid meid kindlalt kõik need aastad.” „Need olid head aastad,” lisas Bronwyn. „Parimad mu elus.” Minagi jätsin sõnatult hüvasti kohaga, mis oli mind igaveseks muutnud. See paik säilitas mu vanaisa mälestust ja ta elu salapära rohkem, kui surnuaed seda suutnuks. Tema ja saar olid igavesti teineteisega seotud ja nüüd, mil mõlemad olid mu elust kadunud, mõtlesin, kas üldse suudan kunagi mõista, mis minuga siin juhtus, kelleks olin muutunud ja kelleks muutumas. Olin tulnud saarele vanaisa saladust uurima ja avastanud seda tehes omaenda saladuse. Silmist kaduvat Cairnholmi vaadates oli tunne, nagu vaataksin ainsat võtit müsteeriumi lahenduse juurde süngetesse lainetesse vajumas. Äkki oli saar täiesti kadunud. Udulaam oli selle endasse neelanud. Saart poleks nagu kunagi olnudki. Üsna varsti sai udu meidki kätte. See varjas pikapeale vaatevälja, kaotas maa silmist ja muutis päikese helevalgeks sõõrikeseks. Tiirutasime tõusuvee keeristes, kuni kaotasime viimsegi suunataju. Viimaks jätsime sõudmise, panime aerud käest ning ootasime tuulevaikuses, lootes, et udu hajub. Polnud mingit mõtet teekonda huupi jätkata. „See ei meeldi mulle,” ütles Bronwyn. „Kui siin liiga pikalt passime, jõuab öö kätte ning meil tuleb tegemist teha hoopis hullemate asjadega kui halb ilm.” Ilm oleks justkui Bronwyni sõnu kuulnud. See otsustas meile koha kätte näidata ja läks v ä g a hulluks. Tõusis tugev tuul ja maailm muutus me silme ees mõne hetkega hoopis teistsuguseks. Valgeharjalised lained peksid vastu paadikeresid ja loopisid neisse vett. Külm vesi loksus me jalgade ümber. Siis tuli vihm, mis piitsutas nahka nagu tillukeste kuulide rahe. Paadid hulpisid omapäi ringi nagu kummist vannipardid. „Hoidke nina vastu lainet!” karjus Bronwyn aerudega vett rahmides. „Kui laine tuleb külje poolt, lükkab see paadi ümber!” Kuid enamik meist oli omadega liiga läbi, et külmas vees aerutada – eriti veel mässaval merel. Ülejäänud aga kartsid nõnda, et ei julgenud aere puutudagi, nii et aerude asemel haarasime kõvasti paadipardast ja hoidsime sellest elu eest kinni. Veevall mühises meile vastu. Tõusime tohutu laine harjale nii, et paatide ninad tõusid peaaegu sirgelt taeva poole. Emma klammerdus minu ja mina aerutulli külge. Meie selja taga hoidis Hugh istmelauast kõvasti kinni. Sõitsime nagu ameerika mägedes valliservalt alla. Mu süda vajus saapasäärde, kui kihutasime allavett ning kõik, mis polnud kinni naelutatud, lendas üle me peade paadist välja – nii Emma kaart, Hugh’ kott kui ka minu punane ratastega reisikohver, mida olin Floridast saati kaasa vedanud. Polnud aega kaotsiläinu pärast muretseda, sest teised paadid olid silmist kadunud. Kui paat jälle tasakaalu saavutas, vahtisime kõik veekeerisesse ja hüüdsime sõpru nimepidi. Elasime üle õudse vaikusehetke, enne kui kuulsime vastu hõigatavat. Enochi paat ilmus udust välja. Kõik neli reisijat olid alles ja vehkisid kätega. „On teiega kõik korras?” hüüdsin neile. „Seal!” karjusid nad vastu. „Vaadake sinna!” Taipasin, et nad ei lehvita meile, vaid püüavad juhtida tähelepanu millelegi, mis asub umbes kolmekümne jardi kaugusel vees. See oli kummuli läinud paadi põhi. „See on Bronwyni ja Olive’i paat!” hüüatas Emma. Paat oli kummuli, roostes põhi taeva poole. Kumbagi tüdrukut selle lähedal ei paistnud. „Peame lähemale minema!” karjus Hugh ning me unustasime oma surmväsimuse, haarasime aerud ja sõudsime tüdrukuid hüüdes lähemale. Aerutasime veepinnal triivivate lahtiläinud kohvritest välja pääsenud riiete vahel ja iga hõljuv kleit, millest möödusime, paistis uppunud tüdrukuna. Süda peksles rinnus ning ma peaaegu ei tundnudki külma, ehkki olin läbimärg ja lõdisesin. Saime Enochi paadiga Bronwyni kummuli paadi juures kokku ning otsisime neid koos. „Kus nad küll olla võivad?” oigas Horace. „Oh, kui me neist ilma jäime…” „Seal all!” pakkus Emma paadipõhjale osutades. „Äkki nad jäid paadi alla lõksu!” Tõmbasin ühe aeru tullist välja ning koputasin sellega kummuli paadile. „Kui te seal olete, ujuge välja!” hõikasin. „Me päästame teid ära!” Ühe hirmsa hetke jooksul kuulsime vaid vaikust ning ma tundsin, et pole enam vähimatki lootust tüdrukuid üles leida. Kuid siis koputati paadi alt vastu ja seejärel löödi rusikas selle põhjast läbi, nii et pilpaid lendas. Me kõik võpatasime üllatusest. „See on Bronwyn!” hüüdis Emma. „Nad on elus!” Bronwyn lõi veel paar korda ning sai paadile nii suure augu sisse, et inimene läbi mahuks. Ulatasin talle aeru ning ta haaras sellest kinni. Sikutasin koos Hugh’ ja Emmaga ja meil õnnestus ta läbi mässava vee oma paati tirida, sel ajal kui tema paat põhja läks. Bronwyn oli täiesti paanikas, hüsteeritses ja karjus vahetpidamata Olive’i kutsudes, sest plikatirtsu polnud koos temaga paadi all ja ta oli siiani kadunud. „Olive, ma pean Olive’i kätte saama,” puterdas ta paati jõudes. Tüdruk lõdises ja läkastas merevett. Ta ajas end kõikuvas paadis püsti ja osutas tormimöllu. „Seal!” karjus Bronwyn. „Näete?” Varjasin käega silmi näkku piitsutava vihma eest ning vaatasin pingsalt – kuid nägin vaid udu ja laineid. „Ma ei näe midagi!” „Ta on seal!” kinnitas Bronwyn. „Vaata nööri!” Siis ma taipasingi, et ta ei näidanud mitte vees rabelevat tüdrukut, vaid veest välja ulatuvat jämedat punutud köit, mida toimuvas kaoses polnud kerge märgata. Pingul pruun nöör tuli veest ning kadus udulaama. Olive, keda me ei näinud, pidi olema köie külge seotud. Sõudsime köie juurde ning Bronwyn hakkas seda alla tirima. Minut hiljem ilmus meie pea kohalt udust nähtavale Olive, kellele oli köieots ümber vöökoha seotud. Kui paat kummuli läks, olid plikatirtsul tinakingad jalast libisenud, kuid Bronwyn oli ta juba enne ankruköie külge sidunud. Ankur ise puhkas nüüd merepõhjas. Kui Bronwyn poleks seda teinud, oleks Olive praegu juba meile kättesaamatuna pilvedes lennanud. Olive haaras Bronwyni kaela ümbert kinni ja hõiskas: „Sa päästsid mu! Sa päästsid mu!” Nad kallistasid. Neid vaadates kerkis mul klomp kurku. „Me pole veel ohust pääsenud,” ütles Bronwyn. „Peame ikkagi enne pimedat maale jõudma. Muidu on see alles me murede algus.” Torm oli pisut hoogu kaotanud ning lained ei möllanud enam niisuguse jõuga. Sellegipoolest oli paljas mõte teha kasvõi üksainus aerutõmme isegi peegelsiledal veel täiesti vastuvõetamatu. Me polnud veel poolelgi teel mandrile ning ma olin lootusetult kurnatud. Mu peopesad tuikasid. Käsivarred olid tuimad kui puupakud. See polnud ainus häda. Paadi lõputu kõikumine oli hakanud enesetundele mõjuma ning mulle vastu vaatavate rohekate nägude järgi otsustades polnud ma sugugi ainus merehaige. „Puhkame natuke,” ütles Emma, püüdes julgustavat tooni leida. „Puhkame ja loobime paatidest vee välja, kuni udu hajub…” „Sihuke udu on väga jonnakas,” kostis Enoch. „See võib mitu päeva järjest püsida. Mõne tunni pärast läheb pimedaks ja siis jääb ainult loota, et peame hommikuni vastu nii, et tondid meid üles ei leia. Oleme siin täiesti kaitsetud.” „Ja ilma joogiveeta,” sõnas Hugh. „Ja ilma toiduta,” lisas Millard. Olive tõstis mõlemad käed taeva poole ja ütles: „Aga m i n a ju tean, kus see asub!” „Mis asi asub?” küsis Emma. „Maa. Ma nägin seda, kui seal üleval köie otsas olin.” Olive seletas, et ta oli udust kõrgemale kerkinud ning korraks päris selgesti rannikut näinud. „Ja mis meil sellest kasu on?” torises Enoch. „Pärast seda, kui sina seal üleval rippusid, oleme juba tükk aega ringi ekselnud.” „Aga laske mind siis üles tagasi.” „Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis Emma. „See on ohtlik. Mis siis saab, kui tuul su minema puhub või köis katki läheb?” Olive’i näole ilmus raudne otsusekindlus. „Laske mind üles,” kordas ta. „Kui ta juba sellist nägu tegema hakkab, pole mõtet vaielda,” nentis Emma. „Bronwyn, võta köis.” „Sa oled kõige vapram väike tüdruk, keda ma kunagi tundnud olen,” ütles Bronwyn ja asus tegutsema. Ta tiris ankru veest välja meie paati ja sel moel saime nii palju köit juurde, et kaks allesjäänud paati uuesti lahku sattumise vältimiseks kokku siduda. Siis lasksime Olive’il uuesti läbi udulaama taeva poole kerkida. Tekkis veider vaikusehetk, mil me kõik vahtisime pilve sisse kaduvat köit, pead kuklasse aetud, oodates taevast saadetavat juhatust. Enoch katkestas vaikuse. „Noh?” hõikas ta kärsitult. „Ma näen seda!” kuulsime vastuseks. Olive’i hääleke suutis vaevu-vaevu valgeharjaliste lainete mühast üle kosta. „Otse ees!” „Nii kõlbab küll!” ütles Bronwyn, ronis esimesse paati, haaras aerud ja kukkus sõudma, kuni ülejäänud kõhust kinni hoides täiesti kasututena paatides vedelesid. Bronwynit juhtis vaid nähtamatu inglina taevas hõljuva Olive’i peenike hääleke. „Vasakule… veel vasakule… mitte nii palju!” Niiviisi liikusimegi aegamisi ranniku poole. Udu jälitas meid kogu selle aja. Selle pikad hallid kombitsad püüdsid meid tagasi kiskuda nagu vaimolendi sõrmed. Just nagu ei tahaks saar meid minema lasta. TEINE PEATÜKK Meie kokkuseotud paadid randusid madala veega kivisel rannikul. Vedasime need kaldale just siis, kui päike hakkas tohutu laia halli pilvemassiivi varju vajuma. Umbes tunni aja pärast pidi saabuma täielik pimedus. Rand oli tegelikult väike kivine mõõnast jäänud adrut täis maariba, kuid minu silmis oli see imeilus, kaunim kõigist kodustest šampanjaheledatest turistirandadest. See tähendas, et olime hakkama saanud. Mul polnud aimugi, mida teised võisid arvata, sest enamus neist polnud elu seeski jalga Cairnholmilt kaugemale saanud. Nüüd vahtisid nad imestades ringi, ise meeletult rõõmsad ellujäämise üle, ja püüdsid välja mõelda, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Koperdasime vaevu kandvatel jalgadel paatidest välja. Fiona toppis peotäie väikesi kive suhu ja kompis neid keelega, nagu vajaks ta kõiki viit meelt enda veenmiseks, et ei näe und. Olin esmakordselt miss Peregrine’i ajasilmusesse sattudes end täpselt samamoodi tundnud. Ma polnud elu sees oma nägemismeelt niiviisi umbusaldanud kui tookord. Ülimalt kurnatud Bronwyn vajus oiates maha. Ta piirati kohe ümber, turgutati ja külvati üle tänusõnadega selle eest, millega ta hakkama oli saanud – aga meie tänuvõlg tüdruku ees oli liiga suur, et aitäh-sõnadest oleks piisanud. Bronwyn püüdis meid eemale peletada, kuid oli nii väsinud, et ei jaksanud õieti kättki tõsta. Emma ja poisid sikutasid Olive’i pilvedest alla. „Sa oled ju üleni s i n i n e!” hüüatas Emma, kui Olive udust nähtavale ilmus, ja hüppas üles, et tüdrukukest sülle haarata. Olive oli läbimärg ja külmunud ning plagistas hambaid. Meil polnud talle anda ei tekki ega ühtki kuiva riidehilpu, nii et Emma hõõrus oma tulikuumade kätega plikatirtsu keha, kuni too enam nii hullusti ei värisenud, ja saatis siis Fiona ja Horace’i lõkkepuid otsima. Neid oodates kogunesime paatide juurde välja selgitama, mis kõik merre oli jäänud. See oli sünge nimekiri. Peaaegu kõik kaasavõetu vedeles nüüd merepõhjas laiali. Meile olid alles jäänud vaid seljariided, mõned roostes konservikarbid ja Bronwyni vaadisuurune reisikirst, mis oli purunematu ja ilmselt ka uppumatu. Kirst oli nii hirmraske, et vaid Bronwyn üksi suutis seda tassida. Kangutasime selle raudriivid lahti, lootes midagi kasulikku või veel parem, söödavat, leida – kuid kõik, mis sealt saime, oli kolm köidet vettinud lehtedega „Ebatavaliste lugusid” ja uhke vanniesine matt, millele olid tikitud miss Peregrine’i initsiaalid A. L. P. „Oh, tänu taevale! Vähemalt tuli kellelegi meelde vannimatt kaasa võtta,” salvas Enoch. „Nüüd oleme päästetud.” Kõik muu oli läinud, kaasa arvatud mõlemad meie kaardid – nii väike kaart, mille abiga Emma meid üle väina oli navigeerinud, kui ka raske nahkköites ajasilmuste atlas, Päevade Raamat, mille üle Millard nii suurt uhkust oli tundnud. Kui Millard mõistis, et see on läinud, hakkas ta puhisema. „See oli üks viiest eksemplarist!” ägas ta. „See oli kujuteldamatult väärtuslik asi! Rääkimata kõigist mu paljude aastate jooksul lisatud märkustest ja viidetest!” „Aga selle eest on meil „Ebatavaliste lood” alles,” ütles Claire oma blondidest lokkidest merevett välja väänates. „Ma ei saa õhtul magama jääda, kui mulle sealt mõnda lugu ette ei loeta.” „Mis kasu on meil muinasjuttudest, kui me ei oska edasi minna?” küsis Millard. Mõtlesin endamisi, et kuhu täpselt me ei oska minna. Taipasin, et saarelt põgenemise rutus olin lapsi kuulnud rääkimas vaid sellest, et on vaja suurele maale jõuda. Me polnud kordagi arutanud, mida suurele maale jõudes edasi teha. Tillukestes paatides elusana üle väina jõudmine oleks justkui olnud nii ebatõenäoline, niisugune narr optimism, et kaugemale mõelda olnuks ajaraisk. Vaatasin julgustust otsides Emma poole, nagu seda tihti tavatsesin teha. Tüdruk põrnitses süngelt randa. Madalateks luideteks vormunud kivisegusel liival õõtsus tuules mõõkrohi. Rannariba taga algas mets, läbipääsmatuna tunduv roheline müür, mis kõrgus mõlemal pool nii kaugele, kui silm ulatas. Emma oli lootnud oma nüüdseks kaotsis kaardi abil jõuda ühte kindlasse sadamalinna, kuid tormi kätte jäädes sai eesmärgiks ükskõik milline koht rannikul. Meil polnud aimugi, kui palju me võisime kursist kõrvale kalduda. Mulle ei jäänud silma ainsatki maanteed, suunaviita ega isegi mitte jalgrada. Oli vaid metsik loodus. Tegelikult polnud meil ju vajagi kaarti ega teeviita või midagi muud. Me vajasime vaid terveks ravitud miss Peregrine’i, sest tema oleks kindlasti teadnud, kuhu peame minema ja kuidas sinna turvaliselt pääseda. See miss Peregrine, kes praegu meie ees sulgi kuivaks soputades kivirahnu otsas kükitas, oli sama murdunud, kui ta murettekitavalt sorakil tiib. Sain aru, et lastel on valus teda niisugusena näha. Direktriss pidi olema neile emaks ja kaitsjaks. Tema oli kuninganna, kes valitses nende väikest saaremaailma. Nüüd ei saanud direktriss rääkida, ajasilmuseid luua ega isegi lennata. Lapsed vaatasid teda ning pöörasid kurvalt pilgu kõrvale. Miss Peregrine jälgis pingsalt kivihalli merd. Ta silmad olid karmid ja tumedad ning väljendasid mõõtmatut kahetsust. See silmapaar näis ütlevat: Ma vedasin teid alt. Horace ja Fiona rühkisid üle kiviseguse liiva meie poole. Tuul puhus Fiona niigi isemeelsed juuksed laiali, nii et need nägid välja nagu tormipilv. Horace hoidis edasi kareldes kahe käega kinni oma torukübarat. Mingil moel oli tal õnnestunud see merrejäämisest päästa, kuid nüüd oli kübar ühelt poolt mõlkis ja nägi välja nagu veetoru käändekoht. Sellegipoolest ei jätnud poiss oma peakatet maha, väites, et see on ainus, mis tema mudase ja vett tilkuva peene rätsepaülikonnaga kokku sobib. Saabujad olid tühjade kätega. „Siin pole kuskil mingeid puid!” teatas Horace, kui nad meieni jõudsid. „Kas te m e t s a s t otsisite?” küsis Emma, osutades tumedale laaneviirule liivaluidete taga. „Seal on liiga hirmus,” vastas Horace. „Kuulsime öökulli huikamas.” „Mis ajast sa linde kardad?” Horace kehitas maha vahtides õlgu. Siis müksas Fiona teda küünarnukiga ja poisile meenus miski. Ta ütles: „Aga me leidsime midagi muud.” „Mingi varjualuse?” küsis Emma. „Maantee?” uuris Millard. „Hane, kelle saab õhtusöögiks ära küpsetada?” päris Claire. „Ei,” vastas Horace. „Õhupallid.” Tekkis lühike hämmeldunud vaikus. „Mida sa õhupallide all mõtled?” küsis Emma. „Need suured, mis taevas lendavad ja kus inimesed sees on.” Emma nägu tõmbus süngeks. „Näita neid meile.” Läksime nendega tuldud teed pidi kaarega ümber rannariba tagasi ning ronisime väikese künka otsa. Ma ei suutnud kuidagi mõista, kuidas me midagi nii nähtavat kui kuumaõhupallid olime suutnud kahe silma vahele jätta, enne kui jõudsime künkaharjale ning ma nägin neid. Seal polnud üldsegi sellised suured värvilised tilgakujulised õhusõidukid, mida võib näha seinakalendritel ja innustavatel plakatitel (Tõuske meiega taevasse!), vaid kaks miniatuurset tsepeliini. Neil olid mustad munakujulised gaasipaagid, mille all rippus üheainsa piloodiga võrekorv. Õhusõidukid olid väikesed ja lendasid madalalt. Nad siksakitasid aeglaselt edasi tagasi ning lainemüha summutas nende propellerite tasase surina. Emma juhtis meid kõrge mõõkrohu sisse peitu. „Need on allveelaevakütid,” vastas Enoch küsimusele enne, kui seda küsida jõuti. Millard võis ju olla autoriteet, kui tegemist oli kaartide või raamatutega, kuid kõiges sõjandusse puutuvas oli ekspert Enoch. „Kõige paremini saab vaenlase allveelaevu avastada õhust,” seletas ta. „Aga miks nad siis nii ranna lähedal lendavad?” küsisin mina. „Miks nad kaugemale mere kohale ei lähe?” „Vaat seda ma küll ei tea.” „Kas sa ei arva, et nad võivad hoopis… meid otsida?” pakkus Horace. „Kui sa tahad öelda, et need võivad olla tondid,” ütles Hugh, „siis oled jobu. Tondid on sakslaste poolel. Nad on sakslaste allveelaeval.” „Tondid võivad kellega tahes kampa lüüa, kui see on nende huvides,” sõnas Millard. „Seega võivad nad vabalt olla pugenud mõlema sõdiva poole ridadesse.” Ma ei suutnud imelikelt lennumasinatelt pilku pöörata. Need olid kuidagi ebaloomulikud, just nagu mehhaanilised putukad, kes on täis mürgiseid mune. „Mulle ei meeldi üldse, kuidas nad lendavad,” lausus teravapilguline Enoch mõtlikult. „Nad kammivad rannajoont, mitte merd.” „Mida nad otsivad?” küsis Bronwyn, kuid vastus oli ilmselge ja hirmus. Mitte keegi meist ei tahtnud seda valjusti välja öelda. Nad otsisid meid. Lamasime rohus üksteise vastu pressitult ning ma tundsin Emma keha tihedalt enda vastas. „Kui ma ütlen, et jookske, siis pistke jooksu,” sisistas tüdruk. „Kõigepealt peidame paadid ja seejärel otsime endale peidukoha.” Ootasime, kuni õhupallid kaugemale siksakitasid, ning kargasime rohu seest püsti endamisi palvetades, et oleksime märkamisulatusest väljas. Joostes tabasin end igatsemast, et meid merel kiusanud udu tuleks ja varjaks meid. Taipasin, et väga tõenäoliselt oli udu meid juba päästnud, sest ilma selleta oleks meid õhupallidelt märgatud juba mitme tunni eest, kui olime paatides ega oleks saanud kuhugi põgeneda. Niiviisi oli saar päästnud veel viimast korda oma ebatavalised lapsed. Hakkasime paate rannaribalt kivirahnude all mustendava sissepääsuga koopasse vedama. Bronwyn oli oma viimasegi jõuraasu ära kulutanud ning suutis vaevu ennastki liigutada, rääkimata paatidest. Tirisime kambakesi pingutades ja ägades kriiksuvaid ja vastu punnivaid paate, mis kippusid kogu aeg vööriga märja liiva sisse kaevuma. Olime poolel teel, kui miss Peregrine tõi kuuldavale hoiatushüüu. Kaks tsepeliini ilmusid luidete varjust nähtavale. Adrenaliin andis jõudu ning me sprintisime oma paatidega koopasse, nagu oleksid need mööda raudteerööpaid sõitnud. Miss Peregrine keksis hädiselt meiega kaasa, vigane tiib liival järele lohisemas. Viimaks peitu jõudes lasksime paatidel maapinnale kukkuda ning varisesime ise nende ülespoole pööratud kiiludele. Meie kähe hingeldamine kajas rõskest, tilkuva laega pimedusest vastu. „Palun, palun olgu nii, et nad ei ole jõudnud meid märgata,” palvetas Emma valjusti. „Oh, lindude nimel! Meie jäljed!” karjatas Millard, kiskus kuue seljast ja tormas tagasi välja, et paatide lohistusjälgi varjata. Kõrgelt vaadatuna pidid need paistma nagu nooled, mis osutavad otse meie peidupaigale. Nägime vaid poisi eemalduvaid jälgi. Kui keegi teine oleks koopast välja läinud, oleks ta kohe avastatud. Minut hiljem tuli Millard lõdisedes ja liivasena tagasi, punane laik rinnal. „Nad on üsna lähedal,” lõõtsutas ta. „Tegin, mis vähegi sain.” „Sa veritsed jälle!” tõreles Bronwyn. Eelmisel ööl oli Millard majaka juures kuulihaava saanud ja ehkki ta seisund oli tänaseks märkimisväärselt paranenud, ei saanud poissi kuidagi tervenenuks pidada. „Mida sa oma haavasidemega tegid?” „Viskasin minema. See oli nii keeruliselt mähitud, et ma ei saanud seda kähku ära võtta. Nähtamatu peab alati saama end hetkega alasti koorida või muidu pole ta võimest mingit kasu!” „Surnuna on sellest veel vähem kasu, sa jonnakas muul,” ütles Emma. „Püsi nüüd paigal ja hammusta keelde, sest kohe hakkab valus.” Ta peitis kaks sõrme teise käe peopessa, keskendus hetkeks ja kui ta sõrmed peost välja võttis, hõõgusid need nagu kuum raud. Millard lõi põnnama. „Kuule, Emma, parem ära…” Emma surus sõrmed vastu ta õlahaava. Millard ägas. Kostis kõrbeva liha särinat ning nahalt kerkis suitsu. Verejooks peatus hetkega. „Mulle jääb nüüd arm,” nurises Millard. „Jah? Ja kes seda näeb?” Poiss tõmbus mossi ega vastanud. Tsepeliinide mootorimüra oli nüüd selgemini kuulda. Koopa kiviseinte kaja võimendas seda veelgi. Kujutlesin, kuidas lennumasinad ripuvad koopa kohal õhus ning piloodid uurivad rünnakuks valmistudes meie jalajälgi. Emma toetas oma õla vastu minu õlga. Väikesed jooksid Bronwyni juurde ja peitsid näo tema rüppe. Bronwyn kallistas neid. Oma erilistele võimetele vaatamata tundsime end täiesti abituina. Suutsime vaid kössitada hämaras koopas, külmast nohused ninad tilkumas, ja üksteisele otsa vahtida lootuses, et ehk vaenlased siiski ei märka meid. Viimaks hakkas mootorimürin kaugenema ja kui me jälle üksteise häält kuulma hakkasime, pomises Claire Bronwynile sülle: „Wyn, jutusta meile üks lugu. Ma kardan ja mulle ei meeldi siin üldse ja parem oleks hoopis juttu kuulata.” „Jah, äkki sa jutustaksid meile ühe loo?” mangus ka Olive. „Ühe jutu „Ebatavaliste lugudest”. Need on mu lemmikud.” Bronwyn oli ebatavaliste tüdrukute seast kõige emalikum ning väikeste suhtes rohkem ema, kui isegi miss Peregrine suutis seda olla. Just Bronwyn pani väikesed õhtuti magama. Just Bronwyn luges neile ette ja suudles neid laubale. Tüdruku tugevad käed olid kui loodud lapsi kallistama ja ta laiad õlad neid turjal kandma. Kuid praegu polnud lugude jutustamiseks õige hetk ja nõnda Bronwyn ütleski. „Miks nii, kindlasti on praegu just õige hetk!” leelutas Enoch sarkastiliselt. „Aga ära seekord Lugusid loe, vaid jutusta meile, kuidas miss Peregrine’i hoolealused jõuaksid ilma kaardi ja toiduta turvalisse paika nii, et tondid neid teel nahka ei paneks! Ma tahaksin hirmsat moodi kuulda, kuidas s e e lugu lõpeb.” „Kui vaid miss Peregrine saaks meile seda öelda,” nuuksatas Claire. Ta puges Bronwyni embusest välja ning läks linnu juurde, kes meid ühe paadi kiilul kükitades jälgis. „Direktriss, mida me nüüd edasi teeme?” küsis Claire. „Palun muutuge jälle inimeseks. Palun ärgake üles!” Miss Peregrine kurises ja silitas tiivaga Claire’i pead. Siis hakkas ka nuttev Olive manguma: „Me vajame teid, miss Peregrine! Me eksisime ära ja oleme ohus ja kõht läheb kogu aeg tühjemaks ja meil pole enam üldse kodu ega ühtegi sõpra peale meie enda ja meil on teid v ä g a v a j a!” Miss Peregrine’i mustad silmad hakkasid pilkuma. Ta pöördus meist ära ja süüvis endasse. Bronwyn kükitas pisiplikade kõrvale. „Kullake, ta lihtsalt ei saa praegu tagasi muutuda. Aga ma luban, et me saame ta endiseks.” „Aga m i s m o o d i?” nõudis Olive. Seintelt vastu kajades kordus ta küsimus üha uuesti ja uuesti. Emma tõusis püsti. „M i n a ütlen sulle, mismoodi,” alustas ta ning kõigi pilgud pöördusid temale. „Me k õ n n i m e.” Tüdruk rääkis nii enesekindlalt, et mul jooksis judin üle selja. „Me muudkui läheme ja läheme edasi, kuni jõuame linna.” „Ja mis siis saab, kui viiekümne kilomeetri ulatuses pole ühtegi linna?” küsis Enoch. „Siis me kõnnime viiskümmend üks kilomeetrit. Aga ma tean, et n i i k õ r v a l e me kursilt küll ei kaldunud.” „Aga kui tondid meid õhust märkavad?” küsis Hugh. „Ei märka. Me oleme ettevaatlikud.” „Ja kui nad meid linnas juba ootavad?” uuris Horace. „Me teeskleme tavainimesi. See õnnestub.” „Minul pole see kunagi eriti hästi õnnestunud,” ütles Millard naerdes. „Sind, Mill, ei nähta üldse. Sina oled meie eelvägi ja skaut ning vajalike asjadega varustaja.” „Ma olen üpriski osav varas,” sõnas poiss uhkusenoodiga hääles. „Viie sõrme kunsti tõeline meister.” „Ja mis siis edasi?” pomises Enoch hapult. „Vahest saamegi midagi kõhtu ja leiame sooja magamiskoha, kuid me oleme sellegipoolest lagedal, silmapaistvad, kergesti haavatavad ja silmuseta… ja miss Peregrine on… on ikka veel…” „Küllap me leiame ka silmuse,” lubas Emma. „Nende jaoks, kes teavad, mida otsida, on olemas maamärgid ja teeviidad. Ja isegi kui neid pole, leiame mõne meietaolise ebatavalise, kes juhatab meid järgmise silmuse juurde. Ja silmuses on olemas ymbryn, kes suudab miss Peregrine’i vajalikul moel aidata.” Ma polnud iialgi kohanud nii kirglikult millessegi uskuvat inimest kui Emma. Temast kiirgas enesekindlust. Sellest rääkis tema tahapoole surutud õlgadega kehahoiak ja see, kuidas ta midagi otsustades alati hambad kõvasti kokku surus. Ta oleks justkui iga oma lause lõpetanud hüüumärgiga. Mitte kunagi polnud nende lõpus küsimärki. See oli nakkav ja meeldis mulle nii, et pidin alla suruma äkilise soovi tüdrukut siinsamas kõigi silma all suudelda. Hugh köhatas. Tema suust lendasid välja mesilased ja moodustasid õhku võbeleva küsimärgi. „Kuidas sa selles kõiges nii neetult k i n d e l saad olla?” küsis poiss. „Lihtsalt olen ja kõik.” Tüdruk hõõrus käsi, nagu lisades, et nii ongi. „Sa pidasid meile kenakese kihutuskõne,” lausus Millard. „Ma ei taha üldse seda rikkuda, kuid nii palju, kui meile teada, on miss Peregrine ainus ymbryn, keda pole veel kinni püütud. Tuletage meelde, mida miss Avocet rääkis: tondid on juba m i t u n ä d a l a t silmuseid rüüstanud ja ymbryne püüdnud. See tähendab, et isegi kui meil õ n n e s t u b mõni silmus leida, ei tea me iial, kas seal on ymbryn alles või on silmus me vaenlaste käes. Me ei saa lihtsalt käia silmuste välisustele koputamas, lootes, et see koht ei kubise tontidest.” „Või et selle ümber ei luusi nälginud hingetuid,” lisas Enoch. „Ega me ei peagi l o o t m a,” vastas Emma ja naeratas mulle. „Jacob ütleb meile.” Läksin üle kere külmaks. „M i n a?” „Sa ju tajud hingetuid kaugelt?” küsis Emma. „Ja näed neid ka.” „Kui mõni on lähedal, tekib umbes selline tunne, et hakkan kohe oksele,” tunnistasin. „Kui lähedal nad peavad selleks olema?” uuris Millard. „Kui vahet on vaid mõni meeter, oleme ikka haardeulatuses. Meil on vaja, et sa neid palju kaugemalt tajuksid.” „Ma pole katseid teinud,” ütlesin. „See kõik on minu jaoks veel väga uus.” Olin siiani kohanud vaid ühte tonti doktor Golani kujul ja hingetut Malthust, kes tappis mu vanaisa ja peaaegu et uputas mu Cairnholmi sohu. Kui kaugel nad võisid olla, kui tundsin neid esmakordselt mu Englewoodis asuva maja ümber hulkumas ja mind luuramas? Võimatu öelda. „Igatahes saab sinu annet arendada,” teatas Millard. „Ebatavalisus on umbes nagu musklid – mida rohkem treenid, seda suuremaks kasvavad.” „See on hullumeelsus!” kuulutas Enoch. „Kas te olete kõik tõesti nii meeleheitel, et panete kogu lootuse t e m a l e? Kuulge, ta on ju lihtsalt üks p o i s s, tavaline pekivats, kes ei tea meie maailmast peaaegu mitte midagi!” „Ta ei ole t a v a l i n e,” vaidles Emma sellise näoga, nagu oleks teda isiklikult solvatud. „Ta on üks meie seast!” „Sa ajad selget jama!” karjus Enoch. „See, et tal on tilk ebatavalise verd soontes, ei tee temast veel minu venda. Ja minu kaitsjat ei tee see temast ammugi! Meil pole aimugi, mida ta suudab. Ilmselt ei tee ta üldse vahet, kas tal on kõhugaasid või seisab hingetu viiekümne meetri kaugusel!” „Ta ju t a p p i s ühe hingetu ära, kas pole?” lausus Bronwyn. „Lõi talle lambarauad silmadesse! Millal te viimati kuulsite, et nii noor ebatavaline on millegi niisugusega hakkama saanud?” „Pärast Abe’i küll mitte,” kostis Hugh. Selle nime kuulmine ajas lapsed elevile. „M i n a kuulsin, et ta tappis ühe paljaste kätega ära,” ütles Bronwyn. „Mina jällegi kuulsin, et ta tappis ühe tondi kudumisvarda ja pakkimisnööriga,” teatas Horace. „Tegelikult ma nägin seda unes, nii et olen kindel, et nõnda juhtuski.” „Pooled neist lugudest on lihtsalt legendid, mis muutuvad iga aastaga üha värvikamateks,” lausus Enoch. „See Abraham Portman, keda mina tundsin, ei liigutanud kunagi meie aitamiseks sõrmegi.” „Ta oli igati austusväärne ebatavaline!” vaidles Bronwyn. „Ta võitles vapralt ja tappis meie kaitsmiseks lugematu hulga hingetuid!” „Ja siis jooksis ta minema ning jättis meid sinna majja redutama nagu pagulasi, kuni ise mööda Ameerikat ringi reisis ja kangelast mängis!” „Sa ei tea, millest sa räägid,” nähvas vihast õhetav Emma. „See oli hoopis teistmoodi.” Enoch kehitas õlgu. „Igatahes on mõttetu seda arutada,” sõnas ta. „Mida te ka Abe’ist ei mõtleks – see poiss pole tema.” Sel hetkel ma vihkasin Enochit, kuid samas ei suutnud tema kahtlemist ka hukka mõista. Kuidas said teised lapsed, kes oskasid oma võimeid vilunult kasutada, nii kindlalt loota minu oskusele hakkama saada millegagi, mille olemasolustki sain teadlikuks alles mõne päeva eest ja mille olemust alles hakkasin mõistma? See, kelle lapselaps ma olin, ei paistnud üldse asjasse puutuvat. Ma lihtsalt ei teadnud ise, mida ma teen. „Sul on õigus, mina pole mu vanaisa,” ütlesin. „Ma olen lihtsalt üks Florida kutt. Ilmselt mul selle tondi tapmisega lihtsalt vedas.” „Jamajutt,” teatas Emma. „Ühel päeval oled sa täpselt samasugune tondikütt, kui Abe oli.” „Loodame, et see päev tuleb varsti,” ütles Hugh. „See on sinu saatus,” lausus Horace ja tema hääletoon tekitas minus aimduse, et poiss teadis midagi, mida mina ei teadnud. „Isegi kui nii ei juhtu,” jätkas Hugh mulle lahtise käega vastu selga lüües, „siis sina, semu, oled kõik, millele meil loota on.” „Kui nii, siis aidaku meid Lind,” ütles Enoch. Mu pea käis ringi. Nende ootuste koorem ähvardas mu oma raskusega lömastada. Ajasin end ebakindlalt püsti ja hakkasin koopasuu poole minema. „Ma pean värsket õhku saama,” ütlesin Enochist mööda trügides. „Oota, Jacob!” hüüatas Emma. „Õhupallid!” Kuid need olid ammu läinud. „Las läheb,” torises Enoch. „Kui meil veab, siis ujub ta tagasi Ameerikasse.” Veepiiril jalutades proovisin end kujutleda sellisena, nagu mu uued sõbrad mind nägid või näha soovisid. See polnud see Jacob, kes kunagi jäätiseautole järgi joostes pahkluu murdis ning isa sunnil kolm korda kooli võitmatusse kergejõustiku kolmevõistluse meeskonda pääseda proovis ja kolm korda läbi kukkus. Nemad nägid Jacobit, kes on varjude uurija, ebamääraste kõhutunnete imeosav tõlgendaja, selgeltnägija, päriselt olemas olevate koletiste hävitaja ning kellest sõltus tõenäoliselt meie ebatavaliste kirju kamba elu ja surm. Kuidas suutnuks ma olla oma vanaisa vääriline? Ronisin veepiiril asuva kivihunniku otsa ning seisin seal lootes, et tuul kuivatab mu niisked riided ära. Vaatasin viimases ehavalguses merd, mis oli nagu sulanduvate ja tumenevate hallide toonidega värvitud kangas. Kaugel vilkus tuli ühtlases rütmis. See oli Cairnholmi majakas, mis plinkis meile korraga tervitust ja hüvastijättu. Mu teadvus läks uitama ja nägin avasilmi und. Nägin üht üleni mudast keskealist meest aegamisi ronimas terava tipuga kalju otsa. Ta hõredad sassis ja märjad juuksed kleepusid näo külge. Tuul puhus ta õhukese jopi puhevile nagu purje. Mees peatus ja laskus küünarnukkidele, toetades need mitme nädala eest uuristatud õnarustesse. Siis oli ta uurinud paaritumiskombeid ja tormilindude pesi. Mees tõstis binokli silmade ette, kuid vaatas seekord pesadest allapoole kitsale poolkuukujulisele rannaribale, kuhu tõusuvesi igasugust kraami kokku kandis. See tõi triivpuitu ja adrut, purunenud paatide tükke – ja kohalike sõnul mõnikord ka laipu. See mees oli minu isa. Ta otsis midagi, mida meeleheitlikult leida ei tahtnud. Ta otsis sealt oma poja laipa. Tundsin, kuidas keegi puudutas mu kinga, ning võpatasin end nägemusest välja. Väljas oli peaaegu pimedaks läinud ja mina istusin kividel, põlved lõua all. Äkki seisis tuule käes lehvivate juustega Emma selle kivihunniku jalamil rannaliival. „Kuidas sa end tunned?” küsis tüdruk. Sellele küsimusele vastamiseks oleks vaja läinud ülikooli matemaatikat ja umbes ühte tundi arutlusaega. Tundsin korraga sadu vastuolulisi tundeid, mis tühistasid üksteist, nii et järele jäid vaid külm, väsimus ja soovimatus midagi rääkida. Niisiis ütlesin vaid: „Pole mul häda midagi, lihtsalt katsun end ära kuivatada” ning patsutasin tõestuseks oma mudase sviitri rinnaesist. „Selles saan ma sind aidata.” Tüdruk ronis mu kõrvale kivihunniku otsa. „Anna oma käsi.” Sirutasin käe ning Emma sättis selle oma põlvedele. Ta pani käed suu ees kausiks kokku ja kummardus mu randme kohale. Siis hingas ta sügavalt sisse ja aeglaselt läbi kokkupandud pihkude välja. Mu käsivart mööda voogas üles uskumatult mõnus, peaaegu et kõrvetava kuumuse laine. „Liiga kuum?” küsis tüdruk. Tõmbusin end judistades pingule ja raputasin pead. „Tore.” Emma puhus mu käsivarrele pisut kõrgemal. Tundsin uut soojusvoogu. Puhumiste vahepeal lausus ta: „Loodetavasti ei võta sa südamesse, mida Enoch su kiusamiseks ütles. Jacob, kõik teised usuvad sinusse. Enoch võib olla tõeline vana õelusekott, eriti siis, kui ta on armukade.” „Minu meelest on tal õigus,” ütlesin. „Tegelikult sa ei arva nii. Või arvad?” Purskasin kõik välja. „Mul pole tegelikult aimugi, mida ma teen. Kuidas keegi üldse julgeb minust sõltuda? Kui ma tõesti olen ebatavaline, siis vaid õige natuke. Umbes nagu oleks minus neljandik ebatavalise verd, samas kui teie kõik olete täisverelised.” „Niiviisi see küll ei käi,” naeris Emma. „Aga mu vanaisa oli palju ebatavalisem kui mina. Ta pidi olema. Ta oli nii tugev…” „Ei, Jacob,” ütles tüdruk mulle silmi kissitades. „See on täiesti vapustav, kui tema moodi sa paljudes asjades oled. Loomulikult on ka erinevusi. Sa oled õrnem ja leebem. Aga kõik, mida sa räägid, kõlab täpselt nii, nagu Abe rääkis siis, kui ta esmakordselt meie juurde tuli.” „Kõlab või?” „Jaa. Temagi oli segaduses. Ta polnud kunagi teise ebatavalisega kohtunud. Ta ei mõistnud oma võimet ega saanud aru, kuidas see töötab või mida ta üldse suudab teha. Ausalt öelda meie ka ei teadnud seda. See, mida sina teha suudad, on väga haruldane. Tõeliselt haruldane. Aga su vanaisa õppis ära.” „Mismoodi?” küsisin. „Kus?” „Sõjas. Ta oli Briti armee salajases ebatavaliste rühmas. Nad võitlesid korraga sakslaste ja tontide vastu. Selle eest, mida nad tegid, ei antud medaleid, kuid meie silmis olid nad kangelased – ja sinu vanaisa oli neist kuulsaim. Nende ennastsalgavus lõi rikutud hinged kümneteks aastateks tagasi ja päästis väga paljude ebatavaliste elu.” Ometi, mõtlesin, ei suutnud ta päästa omaenda vanemaid. Kummaline traagika. „Ja seda võin ma sulle küll öelda,” jätkas Emma, „et sa oled pealaest jalatallani sama ebatavaline kui tema ning ka sama vapper.” „Hahaa, sa lihtsalt üritad mu enesetunnet parandada.” „Ei,” kostis tüdruk mulle silma vaadates. „Ei ürita. Jacob, sa õpid. Ühel päeval oled veel kuulsam tondikütt kui tema.” „Jah, seda räägivad kõik. Kuidas sa selles nii kindel saad olla?” „Ma lihtsalt tunnen seda väga selgelt,” vastas Emma. „Minu meelest on see sinu e t t e m ä ä r a t u s. Just nagu sulle oli ette määratud Cairnholmile tulla.” „Ma ei usu sellist värki. Ettemääratus. Tähtede ennustus. Saatus.” „Ma ei öelnud, et saatus.” „Ettemääratus tähendab sedasama,” ütlesin. „Saatus on see, mis saab inimestele osaks maagilistest mõõkadest rääkivates raamatutes. See on täielik jama. Mina olen siin sellepärast, et mu vanaisa pomises kümme sekundit enne surma midagi teie saare kohta. Kogu lugu. See juhtus kogemata. Mul on muidugi hea meel, et ta seda ütles, kuid ta sonis. Sama edukalt oleks ta võinud mulle oma poenimekirja ette lugeda.” „Aga ta e i t e i n u d seda,” lausus Emma. Ohkasin nördinult. „Ja kui me nüüd lähemegi silmuseid otsima ja teie usaldate mind ennast koletiste eest hoidma ja mina viin teid kõiki hoopis surma – kas see on samuti saatus?” Tüdruk tõsines ja tõstis mu käe minu põlvele tagasi. „Ma ei öelnud, et saatus,” kordas ta. „Kuid ma usun, et kui tegemist on elu tähtsaimate asjadega, siis ei juhtu miski juhuslikult. Kõigel, mis juhtub, on põhjus. Sina oled siin mingil kindlal põhjusel ja üldse mitte selleks, et kaotada ja surra.” Mul polnud südant temaga edasi vaielda. „Hüva,” ütlesin. „Ma küll ei usu, et sul on õigus, kuid ma l o o d a n, et on.” Tundsin süümekaid, et ennist talle niiviisi nähvasin, kuid mul oli külm ja hirm ning olin tõrjuv. Mulle oli osaks saanud head ja halba, olin mõelnud argu ja julgeid mõtteid – mu hirmu ja julgete mõtete vahekord oli hetkel küll üsna kehvas vahekorras, nii umbes kolm ühe vastu. Hirmuhetkedel tundsin, et mind surutakse rolli, mida ma pole tahtnud, ning saadetakse vabatahtlikuna sellise sõja eesliinile, mille täit ulatust meist keegi ei teadnud. Sõna „saatus” kõlas nagu kohustus ja kui ma pidin sööstma lahingusse kohutavate olendite leegioni vastu, siis pidin ma seda tegema omal tahtel. Küllap olin mõttes juba oma valiku teinud, kui nõustusin koos ebatavaliste lastega tundmatusse tulevikku sõudma. Seegi polnud tegelikult tõsi, et mind sunniti, sest olin ma ju täiesti omal tahtel tolmustes nurkades tuhninud. Tegelikult olin juba pisikesest peale sedasorti seiklustest unistanud. Tollal uskusin oma tillukese lapsesüdamega saatuse olemasolu ilma vähimagi kõhkluseta. Vanaisa vapustavaid lugusid kuulates olin tundnud seda kihelusena oma rinnakorvis. Ühel päeval olen mina samasugune. See, mis praegu tundus kohustusena, oli tollal lubadus, et ühel päeval lasen ma oma väikesest kodulinnast jalga ja hakkan elama sama erakordset elu kui vanaisa. Siis pidin ma tegema midagi tähtsat nagu vanaisa Portman. Ta korrutas mulle ilmast ilma: „Jacob, sinust tuleb vägev mees. Väga vägev mees.” „Nagu sina?” tavatsesin vastu küsida. „Parem,” kinnitas tema. Tollal uskusin ma vanaisa ja tahtsin praegugi uskuda. Kuid mida rohkem ma taadi kohta teada sain, seda pikemaks kasvas tema vari ning näis üha võimatum saada hakkama nii, nagu tema sai. Isegi seda proovida võis olla selge enesetapp. Ja kui ma üritasin ette kujutada, kuidas ma seda teeksin, tulid segama mõtted vaesest hüljatud isast. Enne, kui need peast välja sain, jõudsin ikkagi endalt küsida, kuidas nii võimas mees võis kohelda nii õudselt kedagi, kes teda armastas. Hakkasin värisema. „Sa külmetad,” ütles Emma. „Las ma teen alustatu lõpuni.” Ta võttis mu teise käe ja suudles seda oma hingeõhuga terves pikkuses. See oli peaaegu talumatu. Õlani jõudes riputas ta mu käe endale kaela ümber selle asemel, et põlvele tagasi panna. Tõstsin teise käe sinnasamasse, ta kallistas mind ja meie laubad puutusid kokku. Emma lausus väga vaikselt: „Ma loodan, et sa ei kahetse oma valikut. Mul on nii hea meel, et oled siin koos meiega. Ma ei tea, mida teeksin, kui sa ära läheksid. Ma kardan peast segi minna.” Kaalusin tagasiminekut. Hetke jooksul katsusin pingsalt endale ette kujutada, mis juhtuks, kui suudaksin mingi imenipiga üksinda tagasi saarele aerutada ja sealt koju minna. Ma ei suutnud seda ette kujutada. Sosistasin: „Kuidas ma saaksin?” „Kui miss Peregrine jälle inimkuju tagasi saab, suudab ta sind tagasi viia. Kui sa muidugi tahad minna.” Ma ei pidanud oma küsimusega üldsegi logistikat silmas. Mõtlesin lihtsalt: Kuidas ma saaksin teid maha jätta? Ometi oli võimatu seda päriselt välja öelda. Sõnad ei tulnud üle huulte. Jätsin need ütlemata ning hoopis suudlesin tüdrukut. Seekord oli Emma see, kellel hing kinni jäi. Ta tõstis oma käed mu põskede juurde, kuid ei puudutanud neid, nagu häbeneks kehalist kontakti. Kätest õhkus lainetena kuuma. „Puuduta mind,” ütlesin. „Ma ei taha sind kõrvetada,” vastas tema, kuid äkitselt mu rinnas plahvatanud sädemepilv ütles: Ma ei hooli sellest. Niisiis võtsin ta sõrmedest kinni ja tõmbasin nendega üle oma põse. Me mõlemad oigasime. Puudutus oli kuum, aga ma ei tõmbunud eemale. Ma ei julgenud eemalduda, kartes, et ta ei puuduta mind enam. Siis taaskohtusid me huuled ja me suudlesime jälle. Tüdruku ebatavaline soojus vallutas mu sisemuse. Mu silmad vajusid kinni ja maailm kadus pilgu eest. Isegi kui mu keha külmetas ööudus, ei tundnud ma seda. Isegi kui meri mühises valjusti mu kõrvus, ei kuulnud ma seda. Isegi kui kivi, millel istusin, oli ebatasane ja terav, ei pannud ma seda peaaegu tähelegi. Kõik, mis asus meist kahest väljaspool, sai teadvusest välja lülitatud. Ja siis kostis pimedusest kohutavalt vali mürtsatus. Ma ei osanud sellest midagi arvata ega suutnud end ka Emmast lahutada, kuni müra valjenes kahekordseks ning kuulsin jubedat metallikriiksatust. Pimestavalt ere valgusvihk libises meist üle. Viimaks ei saanud ma toimuvat enam ignoreerida. Majakas, mõtlesin. Majakas variseb merre. Kuid majakas oli eemalt selgesti näha. Selle valgus polnud ere nagu päike ning paistis vaid ühes suunas, mitte ei liikunud otsides edasi-tagasi. Majakaga polnud siin midagi pistmist. Prožektorivalgus tuli kalda lähedalt veest. See oli allveelaeva prožektor. Põgusa paanikahetke jooksul ei suutnud mu aju jalgadega ühendust saada. Mu silmad ja kõrvad said teadlikuks ranna lähedale ilmunud allveelaevast. Merest kerkis raudelukas. Vesi voolas ta külgedelt alla ning avatud luukidest tormasid laevalaele karjuvad ja meid valgusvihku püüda proovivad mehed. Siis said jalad viimaks käsu kätte ning me libistasime, kukutasime ja veeretasime end kivihunniku otsast alla. Jooksime, nagu oleks kurat kannul. Meie kiiresti liikuvad veidrad varjud venisid rannal prožektorivalguses kümme jalga pikaks. Õhus vihisevad kuulid piitsutasid liiva. Valjuhääldi möirgas: „SEIS! MITTE JOOSTA!” Sööstsime koopasse. Nad tulid, nad on siin, üles, üles… Kuid lapsedki olid müra kuulnud ning olid juba jalul – kõik peale ennast sõudmisega surmani ära vaevanud Bronwyni, kes oli koopa seina najale magama jäänud ega ärganud kuidagi. Raputasime teda ja karjusime, tema aga ainult oigas ja pühkis meid ainsa käeliigutusega eemale. Viimaks pidime tal vöökoha ümbert kinni haarama ja tõstma, aga see oli umbes nagu telliskivivirna kergitamine. Kuid kui tüdruku tallad maad puutusid, tegi ta oma punetavad silmad lahti ning võttis jalad alla. Korjasime kähku oma kraami kokku, ise rõõmustades, et seda oli nüüd nii vähe. Emma haaras miss Peregrine’i sülle. Tormasime välja. Liivaluidete vahele joostes nägin meestesalga siluette vees sumamas. Nad olid peaaegu rannajoonele jõudnud. Mehed hoidsid püsse pea kohal, et need märjaks ei saaks. Kihutasime ülepeakaela tuule käes painduvate puude vahelt radadeta metsa. Meie ümber oli kottpime. Kui kuu just pilvede taga peidus polnud, siis oli see nüüd puudest varjatud. Läbi puuvõrade ei jõudnud maapinnale peaaegu üldse valgust. Meil polnud aega oodata, kuni silmad pimedusega kohanevad või mingit rada otsida. Me vaid tormasime lõõtsutades ja koperdades edasi nagu loomakari, käed ette sirutatud, põigeldes mööda puutüvedest, mis ilmusid paari tolli kaugusel otsekui õhust. Mõne minuti pärast jäime lõõtsutades seisma ja kuulatasime. Meie tagant kostis ikka veel hääli, millesse segunes uus heli: koerte haukumine. Jooksime edasi. KOLMAS PEATÜKK Tundus, et rühkisime läbi pimeda laane mitu tundi. Me ei näinud kuud ega tähti, et kuidagi aega arvestada. Kusagil me ümber karjusid mehed ja haukusid koerad, ähvardades korraga eikusagilt ja igast suunast. Et koeri jälgedelt eksitada, läksime jääkülma ojja ja liikusime vees edasi, kuni jalad muutusid külmast kangeks. Kui ojast välja ronisime, tundsin, nagu komberdaksin valutavatel köntidel. Mõne aja pärast hakkas jaks lõppema. Keegi ägas pimeduses. Olive ja Claire hakkasid teistest maha jääma ning Bronwyn võttis nad sülle – aga siis ei suutnud ka tema ise enam sammu pidada. Kui Horace viimaks juurika otsa komistades pikali kukkus ning puhkust anudes lamama jäi, peatusime kõik. „Aja end üles, va looder!” sisistas Enoch, kuid temagi lõõtsutas. Puhkehetkeks end puu najale toetades kadus ka Enochist sõjakus. Meie jõuvarud olid otsakorral. Pidime peatuma. „Nagunii pole mõtet pimedas ringiratast joosta,” ütles Emma. „Võime kergesti jõuda tagasi sinna, kust tulime.” „Päeval orienteeruksime metsas paremini,” arvas Millard. „Muidugi tingimusel, et me päevani elame,” nentis Enoch. Hakkas sadama peenikest vihma. Fiona lõi meile varjupaiga, sundides sõõris kasvavaid puid oma alumisi oksi kokku põimima. Ta silitas nende koort ja sosistas midagi tüvedele, kuni oksad olid end just nii kõrgel veekindlaks katuseks kokku sättinud, et me selle all istuda saime. Ronisime varjualusesse ja pikutasime seal, kuulates vihmasabinat ja koerte kauget haukumist. Püssimehed jahtisid meid endiselt kusagil selles metsas. Igaüks mõtles omaette, kuid olin kindel, et teema oli sama: mis saab, kui meid kinni nabitakse. Claire hakkas nutma, alguses vaikselt, kuid mida edasi, seda valjemini. Lõpuks lõugas ta mõlemast suust korraga ja suutis vaevu nutu vahele hingata. „Talitse ennast!” nõudis Enoch. „Nad kuulevad sind ja siis saame kõik hea põhjuse nutta!” „Nad söödavad meid oma koertele!” kurtis tüdrukuke. „Nad tulistavad meile augud sisse ja viivad miss Peregrine’i minema!” Bronwyn tõttas kohale ja haaras pisikese tüdruku oma karukallistusse. „Palun, Claire! Sa pead millestki muust mõtlema!” „Ma ju püh-proovin!” ulgus tüdruk. „Püüa r o h k e m!” Claire pigistas silmad kinni, hingas sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni, kuni nägi välja nagu kohe-kohe lõhkev õhupall. Siis hakkas ta õhku ahmides ja vahepeal köhatades veel valjemini nuuksuma kui enne. Enoch kattis ta mõlemad suud oma kätega. „K u s s!” „Pah-pah-lun an-deks!” pobises tüdruk. „Äh-äkki aitab, kui ma lugu kuulan… Mih-dagi Lugude raamatust…” „Mitte seda jälle,” ütles Millard. „Ma hakkan juba soovima, et me oleksime need raamatud koos muu kraamiga merre kaotanud!” Nüüd sekkus miss Peregrine toimuvasse nii hästi, kui sai. Ta hüppas Bronwyni reisikirstule ja kopsis seda nokaga. Kirstus olid koos meie muu napi maise varaga ka Lugude köide. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/r-riggz/tontide-linn-miss-peregrine-i-ebatavalistest-lastest/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 926.01 руб.