Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele Ренсом Риггз Salapärane saar. Mahajäetud lastekodu. Kummaline kollektsioon väga ebaharilikke fotosid. See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“. Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus… Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasiaromaan „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii täiskasvanutele kui teismelistele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi Ransom Riggs kasvas üles Floridas, kuid nüüd elab ebatavaliste laste kodukandis Los Angeleses. Ta õppis inglise kirjandust Kenyoni kolledžis ja filmindust Lõuna-California Ülikoolis, on teinud mõned auhindu saanud lühifilmid. Ta on tuntud blogipidaja ja reisikirjanik, kelle reisikirjade sarja Strange Geographies saab näha veebilehtedel mentalfloss.com või ransomriggs.com. Käesolev raamat on Ransom Riggs’i esimene romaan ja Miss Pregrine’I kodu ebaharilikele lastele on tänaseks saanud ka järje – Hollow City. Ransom Riggs Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele EI OLE UNI, EI OLE SURM; KES SUREVAT NÄIVAD, ELAVAD. MAJA, KUS SÜNDINUD OLED, SU KEVADEAJA SÕBRAD, VANA MEES JA NOORUKE NEID, PÄE VA TÖÖVAEV JA SELLE TASU – KÕIK NEED KORD KAOVAD, HAJUVAD LUGUDEKS, KINNI ÜHTKI EI HOIA .     – Ralph Waldo Emerson SALAPÄRANE SAAR MAHAJÄETUD LASTEKODU KUMMALINE KOLLEKTSIOON VÄGA EBAHARILIKKE FOTOSID See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“. Vanaisa salapärase surma järel läheb kuueteistkümneaastane Jacobi koos isaga Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele, et vanaisa elukäigust selgust saada. Saarel avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus… Ning üpris mõistuse vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasialugu „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii teismelistele kui täiskasvanutele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi. PROLOOG Olin sellega just leppima hakanud, et mu elu saab olema täiesti tavaline, kui hakkas juhtuma kummalisi asju. Kõige esimene juhtum šokeeris mind rängalt ning nagu kõik, mis inimest põhjalikult muudab, lõhkus see mu elu poolteks „enne” ja „pärast”. Nagu paljud hilisemad sündmused, puudutas ka see mu vanaisa Abraham Portmani. Vanaisa Portman oli mu lapsepõlve kõige põnevam isik. Ta oli elanud orbudekodus, käinud sõjas, aurulaevaga üle ookeanide sõitnud ja läbi kõrbete ratsutanud. Ta oli tsirkuses esinenud ning teadis kõike relvadest, enesekaitsest ja looduses hakkamasaamisest. Ta oskas lisaks inglise keelele veel vähemalt kolme keelt. Põnnile, kes polnud kunagi Floridast välja saanud, paistis see kõik pöörase eksootikana. Millal iganes me ka kokku ei saanud, ikka mangusin temalt lugusid. Ta jutustas neid alati nagu saladusi, mida vaid mulle võib usaldada. Kuueaastasena otsustasin, et ainus võimalus kas või natukegi nii põnevat elu elada kui vanaisa Portman, oli maadeavastajaks hakata. Vanaisa julgustas mind. Me küürutasime pärastlõunati kõrvuti maakaartide kohal, mõtlesime uurimisretki välja ning märkisime marsruute punaste knopkadega. Vanaisa jutustas fantastilistest kohtadest, mida tulevikus avastama hakkan. Näitasin kodustele oma ambitsioonikust sellega, et marssisin ringi, papptoru nagu kiiker silma ees, ja karjusin: „Ahoi, maa!” ning „Saatke paat välja!”, kuni vanemad mu õue mängima kupatasid. Küllap nad kartsid, et vanaisa nakatab mind mingi ravimatu unistamistõvega, millest ma eal ei parane ja mis häälestab mu reaalse elu vastu. Ühel päeval tegi ema mulle selgeks, et ma ei saa maadeavastajaks hakata, sest kõik on juba ära avastatud. Olin sündinud täiesti valel sajandil ning tundsin end petetuna. Tundsin end veel rohkem tüssatuna taibates, et vanaisa Portmani kõige põnevamad lood ei saanud päriselt juhtunud olla. Kõige pikemalt rääkis ta alati oma lapsepõlvest, sellest, et ta sündis Poolas, aga kaheteistkümneaastasena saadeti ühte Walesi lastekodusse. Kui uurisin, miks ta oma vanematest lahkuma pidi, vastas ta alati üht ja sama: koletised olid tal kannul. Vanaisa jutu järgi kubises Poola koletistest. „Millised need koletised olid?” pärisin tavaliselt, silmad uudishimust suured. See muutus omamoodi traditsiooniks. „Hirmsad kühmus elukad, kellel on mustad silmad ja mädanev nahk,” kostis vanaisa seepeale. „Ja nad kõndisid vaat niimoodi!” Ta taarus mulle järele nagu vanaaegne filmipeletis, kuni naerdes plehku pistsin. Iga kirjelduse juurde lisas ta mõne uue õõvastava detaili. Koletised haisesid nagu roiskuv prügi. Nad ise olid nähtamatud, kuid nende varje võis näha. Suus olid neil keele asemel vingerdavad haarmed. Need võisid suust hetkega välja söösta ja su tugevate lõugade vahele tirida. Ei läinudki kaua, kui mul hakkasid uinumisega raskused tekkima. Mu hüperaktiivne kujutlusvõime muutis autokummide sahina märjal asfaldil koletise kähisevaks hingamiseks mu akna taga ja ukse alt sisse paistvad varjud vingerdavateks tumehallideks kombitsateks. Kartsin koletisi, kuid joobusin kujutlusest, kuidas vanaisa nendega võitles, jäi ellu ning sai mulle juhtunust jutustada. Vanaisa lood elust Walesi lastekodus olid veel fantaasiaküllasemad. Tema jutu järgi oli see võlukoht, mis tehti laste koletiste eest kaitsmiseks ühele saarele, kus päike paistis iga päev ning keegi ei surnud ära ega jäänud isegi haigeks. Kõik elasid koos suures majas, mida kaitses tark vana lind. Umbes niisugune see lugu oligi. Vanemaks saades hakkasin muidugi mõnes asjas kahtlema. „Mis lind see täpselt oli?” küsisin temalt seitsmeaastasena ühel pärastlõunal, põrnitsedes teda üle laua. Vanaisa laskis mul parajasti monopolimängu võita. „Suur pistrik, kes armastas piipu suitsetada,” vastas ta. „Vanaisa, sa pead mind ikka täitsa rumalaks.” Taat uuris oma kokkukuivavat siniste ja oranžide mängurahade pakki. „Jacob, ma ei peaks sind iialgi rumalaks.” Taipasin, et vanaisa solvus, sest poola aktsent, millest ta kunagi päriselt lahti ei saanud, muutus tugevamaks, nii et peaks kõlas nagu piaks ja iialgi muutus hiialgiks. Tundsin end süüdi ja otsustasin lepitust otsida. Küsisin: „Aga miks koletised tahtsid sulle kallale tulla?” „Sest me polnud nagu teised inimesed. Me olime ebatavalised.” „Mismoodi ebatavalised?” „Oh, väga mitut moodi,” kostis vanaisa. „Seal oli tüdruk, kes suutis lennata, poiss, kelle sees elasid mesilased, ja siis veel vend ja õde, kes suutsid suuri kivirahne endale pea kohale tõsta.” Oli raske aru saada, kas ta räägib tõsiselt või ajab niisama lorajuttu. Samas polnud mu vanaisal mingit naljamehe kuulsust. Ta märkas mu näol kahtlust ja tõsines. „Ega sa ei pea mind paljast jutust uskuma,” sõnas ta. „Mul on pildid olemas!” Ta lükkas aiatooli eemale ja läks majja, jättes mu varjulisele verandale ootama. Minut hiljem tuli ta vana sigarikarbiga tagasi. Küünitasin sealt välja võetud nelja kortsus ja kollaseks tõmbunud pilti vaatama. Esimene udune foto nägi välja, nagu oleks pildistatud riideid ilma inimeseta. Või siis polnud riiete sees oleval inimesel pead. „Tal on päris kindlasti pea olemas,” muheles vanaisa. „Lihtsalt sa ei näe seda.” „Miks ma siis ei näe? On ta nähtamatu?” „Ennäe, kui taibukas sa oled!” Ta kergitas kulme, nagu oleks mu nutikus teda üllatanud. „Tema nimi oli Millard. Naljakas poiss. Tal oli kombeks mõnikord öelda: „Kuule, Abe, ma tean, mida sa täna tegid.” Ja siis ta luges ette, kus sa olid käinud, mida söönud ja kas olid urgitsenud nina, kui arvasid, et seda keegi ei näe. Mõnikord ta hiilis hiirvaikselt järele ja jälgis – ise ihualasti, nii et teda polnud võimalik märgata.” Vanaisa vangutas pead. „Suudad sa seda ette kujutada?” Ta lükkas järgmise foto mulle nina alla. Olin seda vaid hetke vaadata jõudnud, kui ta juba küsis: „Niisiis, mida sa seal näed?” „Väikest tüdrukut.” „Mida veel?” „Tal on kroon peas.” Vanaisa koputas näpuga pildi alumisele servale. „Ja mida sa ta jalgade kohta ütled?” Uurisin lähemalt. Tüdruku jalad ei puudutanud maad. Samas ei saanud ka väita, et ta hüppas. Plika pigem hõljus õhus. Mul vajus suu ammuli. „Ta lendab!” „Mitte päris,” parandas vanaisa. „Ta hõljub. Ta enesekontroll polnud eriti hea, nii et pidime talle mõnikord köie ümber siduma, et ta minema ei hõljuks.” Ma ei suutnud kummituslikult nukunäolt pilku pöörata. „Kas see on päriselt?” „Muidugi on,” turtsatas vanaisa, võttis pildi ära ja pani selle asemele järgmise. Sellel fotol tõstis kleenuke poiss suurt kivirahnu. „Victor ja ta õde polnud eriti nutikad,” seletas taat, „aga hoidku taevas, tugevad olid nad igatahes.” „Ta ei paista üldse rammumehe moodi,” nentisin poisi kõhnu käsivarsi silmitsedes. „Usu mind, ta oli hirmus tugev. Ma proovisin temaga ükskord käesurumises võistelda ja ta oleks mul äärepealt käe otsast ära kiskunud.” Viimane foto oli kõige imelikum. See kujutas kellegi kukalt, mille peale oli nägu maalitud. Vahtisin pilti, vanaisa Portman aga seletas: „Näed, tal on kaks suud. Üks on eespool ja teine taga. Seepärast ta läkski nii paksuks.” „Aga see on võltsing,” ütlesin. „Nägu on lihtsalt maalitud.” „V ä r v on muidugi vale. Maaling tehti tsirkusetöö jaoks. Aga ma kinnitan sulle, et sel poisil oli tõesti kaks suud. Sa ei usu mind?” Mõtlesin järele, vaadates kordamööda fotosid ja oma vanaisa. Tolle näoilme oli tõsine ja siiras. Miks ta oleks pidanud mulle valetama? „Usun küll,” ütlesin. Ma uskusin teda tõepoolest veel vähemalt mõned aastad, peamiselt seepärast, et tahtsin uskuda – just nagu teised minuealised püüdsid uskuda jõuluvanasse. Me hoiame oma muinasjuttudest kinni, kuni nende uskumise hind kasvab liiga kõrgeks. Minu jaoks saabus saatuslik päev teises klassis, kui Robbie Jensen mu lõunasöögi ajal terve tüdrukute laua ees ära häbistas, teatades, et ma usun, et haldjad on olemas. Küllap see kulus mulle vanaisa lugude koolis edasijutustamise eest ära, kuid nende alandusesekundite jooksul olin kindel, et nüüd kutsutakse mind veel palju aastaid haldjapoisiks ning virutasin Robbie’le, olgu siis asja eest või mitte. Sel pärastlõunal tuli vanaisa Portman mulle kooli järele. Ta käis mul tihti vastas, kui mõlemad vanemad tööl olid. Ronisin ta vana Pontiaci tagaistmele ja kuulutasin, et enam ma ta haldjajutte ei usu. „Milliseid haldjajutte?” küsis ta üle prillide minu poole kiigates. „Tead ju küll. Need lood lastest ja koletistest.” Taat paistis hämmeldunud. „Kes siin haldjatest on rääkinud?” Teatasin talle, et väljamõeldud lugu ja muinasjutt on üks ja sama asi, muinasjutte kuulavad püksi pissivad tited ning et ma tean, et ta lood ja fotod ei ole päris. Olin oodanud, et vanaisa kas vihastab või hakkab vastu vaidlema, tema aga lausus lihtsalt „Hea küll” ning käivitas Pontiaci mootori. Ta vajutas gaasipedaalile ja me keerasime jõnksatusega kõnniteeservast eemale. Rohkem me sellest ei rääkinud. Tagantjärele mõtlen, et küllap ta nägi ette, et nõnda juhtub. Ükskord ma ju pidin ta lugudest välja kasvama. Ometi hülgas ta teema nii järsult, et jäin tundma, nagu oleks mulle valetatud. Ma ei suutnud mõista, miks taat selle kõik välja mõtles ja meelitas mu uskuma, et võimatud asjad on võimalikud. Ei olnud ju. Alles mõni aasta hiljem kuulsin oma isalt selgitust. Kui isa väike oli, rääkis vanaisa tallegi neidsamu lugusid. Need polnud tegelikult valed, vaid kujutlustega segunenud tegelikkus. Vanaisa Portmani lapsepõlv polnud mingi muinasjutt, vaid õuduslugu. Mu vanaisa oli ainus oma perekonnast, kes enne Teise maailmasõja algust Poolast pääses. Ta oli kaheteistkümneaastane, kui vanemad ta saatuse võhivõõraste kätte usaldasid, pannes oma noorima poja Inglismaale suunduvale rongile, kaasas vaid kohver ja seljakott riietega. See oli üheotsareis. Poiss ei näinud enam kunagi oma ema ega isa, vanemaid vendi, nõbusid, tädisid ja onusid. Kogu ta suguvõsa oli ta kuueteistkümnendaks sünnipäevaks surnud, tapetud nende koletiste poolt, kelle käest tema nii napilt pääses. Need polnud mädaneva naha ja suukombitsatega koletised, keda seitsmeaastane endale ette võis kujutada, vaid inimnägudega, mundrit kandes marssivad nii isikupäratud olendid, et nende tõelist loomust taipasid alles siis, kui oli juba liiga hilja. Nagu koletised, oli ka võlusaare lugu veidi muudetud tõde. Mandri-Euroopa õudustega võrreldes pidi elu selles lastekodus, kuhu mu vanaisa viidi, olema lausa paradiislik. Nõnda saigi sellest paigast taadi lugudes turvaline imedemaa, lõputu suve, kaitseinglite ja võluvõimetega laste varjupaik. Loomulikult ei osanud need lapsed lennata ega suutnud kaljurahne tõsta või nähtamatuks muutuda. Kummalisus, mille pärast lapsi jahiti, oli lahtiseletatult nende juudi päritolu. Nad olid orvud, kelle sõja verine laine oli tillukesele saarele paisanud. Nad polnud erilised oma imelike võimete pärast. Getodest ja gaasikambritest pääsemine oli piisavalt suur ime. Ma ei nuianud enam vanaisalt lugusid ja minu meelest oli tal salamisi selle üle isegi hea meel. Ta noorusaja seikluste üksikasjad jäid saladusloori varju. Ma ei toppinud oma nina enam sinna. Vanaisa oli tõelisest põrgust läbi käinud ning tal oli õigus oma saladusi hoida. Tundsin häbi, et olin kunagi ta põnevat elu kadestanud, teadmata, millist hinda see oli nõudnud. Püüdsin rõõmustada oma tavalise ja turvalise elu üle, mille saavutamiseks polnud ma midagi erilist pidanud tegema. Kuid vaid mõni aasta hiljem – olin siis viieteistkümneaastane – juhtus kummaline ja õudne lugu. Pärast seda sai olla vaid „enne” ja „pärast”. ESIMENE PEATÜKK Veetsin „enne”-aja viimase pärastlõuna ehitades täiskasvanumähkmete karpidest Empire State Buildingi kümme tuhat korda väiksemat mudelit. See tuli tõeliselt uhke välja, täitsa ausalt. Viiejalane ehitis kõrgus üle kosmeetikariiuli. Vundament oli suurtest karpidest, vaateplatvorm õhukestest ning üldtuntud torn sai proovieksemplaridest pedantse täpsusega kokku pandud. Hoone oli peaaegu täiuslik, kui mitte arvestada üht saatuslikku möödapanekut. „Sa ehitasid selle Neverleak’ist,” ütles Shelley mu ehituskunsti imet skeptiliselt põrnitsedes. „Reklaami tuleb teha Stay-Tite’ile.” Shelley oli poe juhataja. Ta längus õlad ja pahur ilme kuulusid samamoodi tööriietuse juurde nagu sinised polosärgid, mida meie pidime kandma. „Mina kuulsin, et sa ütlesid Neverleak,” vaidlesin, sest nii oli ta tõesti öelnud. „Stay-Tite,” kinnitas ta kahetsevalt pead vangutades, nagu oleks mu torn jala murdnud võidusõiduhobune ja tema on see, kel on pärlitega kaunistatud püstol käes. Järgnes tõsine vaikusehetk, mille kestel Shelley pead vangutades kord minu, kord torni poole vaatas. Vahtisin talle tühja pilguga otsa, nagu ei saaks üldse aru, mida ta minult sõnatult, kuid agressiivselt nõuab. „Oh,” laususin viimaks. „Sa tahad öelda, et pean selle uuesti ehitama?” „Ainult seepärast, et sa kasutasid Neverleaki,” kordas naine. „Sellest pole midagi. Hakkan kohe otsast pihta.” Nügisin oma musta ketsi ninaga torni vundamendist ühe karbi välja. Hetk hiljem varises kogu võimas ehitis kokku, paisates nagu murdlaine mähkmekarpe robinal meie ümber laiali. Need põrkusid vastu ehmunud külastajate jalgu ja jõudsid isegi välisukseni, mis liikumise peale automaatselt avanes ja laskis sisse pahvaka kuuma augustiõhku. Shelley läks näost küpse granaatõuna värvi. Ta oleks pidanud mu silmapilkselt vallandama, kuid teadsin, et niisugust vedamist pole lootagi. Olin terve suve üritanud apteegist kinga saada ja jõudnud järeldusele, et see on sama hästi kui võimatu. Hilinesin pidevalt ja esitasin kõige lollimaid vabandusi, tegin jubedaid arvutusvigu, panin isegi täiesti meelega asju valedesse riiulitesse, nagu näiteks tualettvee lahtistite hulka ja rasedusvastased vahendid titešampoonide juurde. Ma näitasin harva sellist järjekindlat püüdlikkust üles, kuid Shelley hoidis mu ikkagi kangekaelselt palgal, ükskõik kui jobuna end näidata püüdsin. Las ma selgitan pisut oma staatust. M i n d polnud apteegist praktiliselt võimalik vallandada. Iga teine töötaja oleks palju-palju väiksema eksimuse eest silmapilkselt uksest välja löödud. See oli mu esimene poliitikaalane õppetund. Minu kodulinnas, väikeses uimases Englewoodis on kolm Smart Aidi apteeki. Sarasota maakonnas on neid kokku kakskümmend seitse ning Florida osariigis kokku sada viisteist. Apteegikett muudkui laieneb osariigis nagu mingi ravimatu lööve. Põhjus, miks mind ei saanud vallandada, seisnes selles, et apteegikett kuulus kõige täiega mu onudele. Esimene töökoht Smart Aidis oli ammune peretraditsioon ja seepärast ei saanud ma ka ise minema kõndida. Kogu mu iseenda saboteerimise kampaania suutis esile kutsuda vaid jõuetu vihkamise Shelley ja põlgliku vimma kaastöötajate poolt. Olgem ausad – kaastöötajad poleks mind sallinud ka siis, kui ma poleks ekspositsioone ümber ajanud ega klientidele valesti raha tagasi andnud. Mina pidin ühel päeval pärima suure osa firmast ja nemad mitte. * * * Mähkmete vahelt läbi koperdav Shelley torkas sõrme vastu mu rinda ja valmistus midagi õelat ütlema, kui sisetelefon kuulutas: „Jacob, sulle on teisel liinil kõne. Jacob, mine teisele liinile.” Naine põrnitses kurjalt mulle järele, kui tegin sääred ja jätsin ta näost tumepunasena keset tornijäänuseid seisma. Töötajate puhketuba oli hämar akendeta kamber. Leidsin sealt farmatseudi abi Linda joogiautomaadi tulukeste hädises valguses koorukeseta võileiba söömas. Ta osutas peaga seinal rippuva telefoni poole. „Sulle on kõne teisel liinil. Mingi eriti veider tüüp.” Võtsin rippuma jäetud telefonitoru kätte. „Jacob? Sina kuuled?” „Tere, vanaisa Portman.” „Jumal tänatud, Jacob. Mul on võtit vaja. Kus mu võti on?” Vanaisa hingeldas ja oli väga endast väljas. „Mis võti?” „Ära mängi lolli,” nähvas ta. „Sa tead küll, mis võti.” „Sa panid selle kindlasti hajameelselt kuhugi mujale.” „Su isa käskis sul nii öelda,” teatas taat. „Lihtsalt ütle mulle. Ta ei pea teada saama, et sa ütlesid.” „Keegi pole mul midagi käskinud,” katsusin jututeemat pöörata. „Kas sa hommikul rohtu võtsid?” „Nad on mul sabas, mõistad? Ma ei tea, kuidas nad mu nii paljude aastate järel üles leidsid, aga igatahes leidsid. Millega ma pean neile vastu minema, paganama võinoaga või?” Ta ei rääkinud minuga niiviisi esimest korda. Vanaisa hakkas raugastuma ega saanud ilmselt enam maailma asjadest aru. Alguses ei paistnud ta vaimse allakäigu märgid eriti silma. Ta unustas süüa osta või kutsus mu ema tädi nimega. Suve lõpuks aga oli lähenev dementsus hirmsa hoo sisse saanud. Sõja ajal välja mõeldud lood võlusaarest ja koletistest olid muutunud taadi elu reaalseks osaks. Paaril viimasel nädalal oli vanaisa eriti närviline olnud ja mu vanemad kaalusid tõsiselt ta vanadekodusse panekut, kartes, et ta võib iseendale ohtlikuks muutuda. Mingil seletamatul põhjusel olin mina ainus, kes temalt maailmalõpu kõlaga kõnesid sai. Tegin nagu tavaliselt oma parima, et vanaisa maha rahustada. „Sind ei ohusta miski. Kõik on hästi. Mis sa arvad, kui võtan pärast mõne filmi kaasa, mida koos vaadata saame?” „Ei! Püsi seal! Siin on ohtlik!” „Vanaisa, koletised ei jahi sind. Mäletad, sõja ajal sa ju tapsid nad kõik ära.” Pöörasin näo seina poole, et veider vestlus Linda kõrvu ei jõuaks. Too tegi näo, et loeb moeajakirja, kuid pommitas mind sellegipoolest aeg-ajalt uudishimulike pilkudega. „Mitte kõik,” vastas vanaisa. „Ei-ei. Ma lõin neid küll hea hulga maha, aga mõni jääb alati järele.” Kuulsin, kuidas ta mööda maja ringi tuiab, sahtleid lahti tõmbab ja kolistab. Taat oli täiesti pöörane. „Sina hoia minust eemale, selge? Ma saan hakkama küll. Lõikan nende keeled ära ja torkan silmad välja – sellest peaks piisama. Kui ma ainult selle neetud VÕTME üles leiaksin!” Kõnealune võti avas vanaisa Portmani garaaži ees rippuva suure tabaluku. Garaažis oli selline hulk tulirelvi ja nuge, et oleks vabalt saanud väikese sõjaväeüksuse ära relvastada. Vanaisa oli pool elu tegelnud relvade kogumisega. Ta käis remonti vajavate relvade oksjonitel, tegi pikki jahiretki ja vedas päikeselistel pühapäevahommikutel oma tõrksa perekonna lasketiiru, et nad ometi kord püssi laskma õpiksid. Ta armastas oma relvi nii väga, et teinekord isegi võttis mõne kaissu. Mu isal on selle tõestuseks isegi üks vana foto olemas. Vanaisa Portman magas tõesti, püstol käes. Kui isalt uurisin, miks vanaisa selline relvahull on, vastas ta, et mõnikord juhtub niiviisi inimestega, kes on olnud sõdurid või traumeerivaid kogemusi saanud. Mulle tundub, et pärast kõike läbielatut ei tundnud vanaisa end enam kusagil turvaliselt, isegi mitte kodus. Olukorra iroonilisus seisneski selles, et nüüd, mil viirastused ja paranoia hakkasid taati endale allutama, saigi hirm tõeks – kodus selle relvalao juures polnud tal tõesti enam turvaline. Seepärast näppaski mu isa võtme ära. Valetasin uuesti, et ei tea võtme asukohta. Vanaisa Portman trampis seda otsides ringi ning vandus ja kolistas veel hullemini. „Päh!” ütles ta lõpuks. „Olgu siis see võti su isa käes, kui ta seda nii väga tahab. Las ta siis saab mu laiba kah!” Lõpetasin võimalikult viisakalt kõne ja helistasin siis isale. „Taat ajab segast,” ütlesin talle. „Kas ta täna rohtu võttis?“ „Ta ei öelnud mulle. Aga jutu järgi otsustades ilmselt ei võtnud.” Kuulsin, kuidas isa ohkas. „Kas sa võiksid tema juurest läbi minna ja vaadata, et seal kõik korras oleks? Ma ei saa praegu töölt ära tulla.” Isa käis osalise tööajaga vabatahtlikuna linnupäästekliinikus abiks, turgutas seal auto ette jäänud haigruid ja õngekonkse neelanud pelikane. Ta oli asjaarmastajast ornitoloog ja püüdis saada looduskirjanikuks – seda tõestas avaldamata käsikirjade virn. Need olid tõsiselt tähtsad tööd mehe jaoks, kelle abikaasa perekonnale kuulus sada viisteist apteeki. Muidugi polnud ka minu töö midagi üliolulist, nii et sealt oli üsna kerge minema lipsata. Ütlesin, et eks ma siis lähen. „Aitäh, Jake. Ma luban, et peagi saame vanaisaga asjad korda.” Saame vanaisaga asjad korda. „Sa mõtled, et kolid ta vanadekodusse,” nentisin. „Seal oleks ta kellegi teise kaelas.” „Ema ja mina pole seda veel otsustanud.” „Loomulikult olete.” „Jacob…” „Ma saan temaga hakkama. Päris tõesti.” „Praegu ehk saadki. Aga tal läheb kogu aeg hullemaks.” „Tore. Ikkagi saan hakkama.” Lõpetasin kõne ja helistasin oma sõbrale Rickyle, et ta mind kohale viiks. Kümne minuti pärast kuulsin parkimisplatsilt ta igivana Crown Victoria eksimatult äratuntavat kähedat tuututamist. Möödaminnes teatasin Shelleyle halba uudist: tema Stay-Tite’i torn peab homseni ootama. „Perekondlik hädaolukord,” seletasin. „Oh muidugi,” vastas tema. Astusin lämmatavasse õhtukuumusse ja nägin Rickyt mõlkis auto kapotil istudes suitsu tõmbamas. Ta mudakoorikuga kaetud saapad, viis, kuidas ta suitsurõngaid puhus ja rohelistele juustele kumav loojanguvalgus meenutasid millegipärast mässumeelset maakat James Deani. Ta oli ainult Lõuna-Floridas võimaliku veidrate kultuuriilmingute ühtepõimumise värvikas esindaja. Mind nähes hüppas ta kapotilt maha. „Sind vallandati?” hõikas ta üle kogu parkimisplatsi. „Kuss!” keelasin tema poole joostes. „Nad ei tea mu plaanist!” Ricky müksas mind vastu õlga. See oli mõeldud julgustava patsutusena, kuid lõi peaaegu hinge kinni. „Ära muretse, Tuuker, ehk homme veab paremini.” Ta kutsus mind Tuukriks, sest ma osalesin paaris süvaõppeklassis. Rickyle tegi see sõnamäng kohutavalt nalja. Meie sõprus koosnes suuresti teineteise kallal norimisest ja teineteise toetamisest. Koostöö osa moodustus sõnatust kokkuleppest, mille põhjal mina aitasin tal inglise keele tundides vee peal püsida ja tema jälgis, et mõni kooli koridorides uitav steroide täis psühhopaat mind maha ei lööks. Mulle meeldis ka see, et mu vanemad tundsid end Ricky seltsis üpris ebamugavalt. Küllap ta oligi mu parim sõber. See kõlas vähem haledalt kui ülestunnistus, et ta oli mu ainus sõber. Ricky virutas oma Crown Vic’i ukse pihta. See lihtsalt avanes niiviisi. Ronisin autosse. Vic oli vapustav masin, see väärinuks kohta muuseumis kui tahtmatult tekitatud asjaarmastuslik kunstiteos. Ricky oli masina ostnud linna prügimäelt purgitäie veeranddollariliste eest – või vähemalt nii ta väitis. Seda päritolu ei suutnud isegi peegli külge riputatud lõhnakuusk varjata. Istmed olid teibiga üle tõmmatud, et turritavad vedrud tagumikku ei torgiks. Auto välimus oli muidugi klass omaette. Kere oli mõlke ja auke täis roostes kuumaastik, mille oli tekitanud plaan teenida bensiiniraha, lubades napsitanud pidulistel golfikurikaga autot peksta, dollar löögi eest. Ainus piirang materdamisele oli see, et ei tohtinud klaasosade pihta lüüa. Mootor läks valju mürinaga käima ja õhku kerkis sinine suitsupilv. Kui olime parkimisplatsilt välja keeranud ja sõitsime pikast poerivist mööda vanaisa Portmani maja poole, hakkasin muretsema, mis olukorra võin sealt eest leida. Kõige hullematel juhtudel võis leida jahipüssiga vanaisa ihualasti tänaval ringi jooksmas, majaesisel muruplatsil suust vahtu välja ajamas või malakaga kedagi varitsemas. Absoluutselt kõik oli võimalik ja kuna see oli Ricky esmakordne kohtumine mehega, kellest ma harda austusega rääkisin, olin eriti närvis. Taevas hakkas värske sinika karva minema, kui vanaisa kodukanti jõudsime. See oli pöörane käänuliste umbtänavate labürint, mida tunti Circle Village’i nime all. Peatusime territooriumi värava juures, et oma saabumisest teada anda, kuid valvuriputkas istuv vanamees norskas ja värav oli lahti. Seda juhtus ilmast ilma, nii et sõitsime lihtsalt sisse. Isa saatis sõnumi ning mu telefon piiksatas. Paps küsis, kuidas mul läheb, ja selle natukese aja jooksul, mis mul vastamiseks kulus, oskas Ricky meid täielikult ära eksitada. Kui ütlesin, et mul pole meie asupaigast halli aimugi, hakkas ta vanduma ning tubakat aknast välja sülitades kummide vilinal kõiki tänavaid järjest läbi sõitma. Mina otsisin tänavaservadest tuttavaid kohti. See polnud üldsegi lihtne, ehkki olin taadil lugematu arv kordi külas käinud. Kõik majad olid ühesugused kandilised karbid, mis erinesid vaid üksikute detailide poolest. Mõni maja oli plekiga üle löödud, mõni tumeda puitlaudisega. Mõne maja esikülge ehtisid kujuteldamatult maitsetud kipssambad. Tänavasiltidest oli vähe abi, sest pooled neist olid päikese käes loetamatuks pleekinud. Ainsateks maamärkideks, mille järgi sai tõesti orienteeruda, olid veidrad värvikad mustrilised lillepeenrad. Circle Village’i oleks võinud vabalt lillemustrite vabaõhumuuseumiks nimetada. Viimaks nägin tuttavat postkasti hoidvat rauast teenrikuju. Sirge selja ja ülbe ilme kiuste voolasid vennikese põski mööda roostepisarad. Hõikasin Rickyle, et ta vasakule keeraks. Kostis Vic’i kummide vilinat ja ma paiskusin järsust pöördest vastu ust. Ilmselt põrutas see mats mu peas mõned logisevad kruvid paika, sest äkki oskasin suurepäraselt orienteeruda. „Flamingode peo juurest paremale! Jõuluvanade katuse juures keera vasakule! Sõida pissivatest inglikestest mööda!” Kui pärast inglikestest möödumist kõrvaltänavale pöörasime, võttis Ricky kiiruse maha ja silmitses kõhklevalt piirkonda, kus vanaisa elas. Akendest ei paistnud mingit valgust, isegi mitte helendavat televiisoriekraani. Parklas ei seisnud ühtegi autot. Kõik naabrid olid lämmatava suvekuumuse eest põhja poole pagenud, jättes aiapäkapikud vohama lastud muru sisse uppuma. Akende tormiluugid olid kõvasti kinni. Majad nägid välja nagu väikesed pastelsetes toonides värvitud pommivarjendid. „Vasakult viimane,” ütlesin. Ricky andis uuesti gaasi ja me tuhisesime tänavat pidi edasi. Neljanda või viienda maja juures möödusime muruplatsi kastvast vanamehest, kelle pea oli kiilas nagu muna. Ta seisis hommikumantlis ja toatuhvlites pahkluudeni ulatuval murul ja pihustas vett. Tema maja oli pime ja kinniste luukidega nagu teisedki. Vaatasin taati ja taat näis vastu vaatavat. Taipasin ehmatusega, et ta ei saanud mind näha, sest ta silmad olid täiesti piimvalged. Kummaline, mõtlesin. Vanaisa Portman pole kunagi rääkinud, et tal on pime naaber. Tänav lõppes männivõsa juures ning Ricky keeras järsult vanaisa sissesõiduteele. Ta jättis auto seisma ja me läksime üle kuivanud krabiseva rohu veranda juurde. Helistasin uksekella. Kusagil hakkas koer haukuma. Looma hääl kõlas lämbes õhtus kuidagi üksildasena. Kui kellale ei vastatud, hakkasin ust prõmmima, arvates, et äkki on uksekell rikki läinud. Ricky lahmis lakse meie ümber koguneva sääsepilve pihta. „Äkki ta läks välja,” pakkus Ricky muiates. „Näiteks mõnele kuumale kohtamisele.” „Naera aga pealegi,” vastasin. „Taadil on rohkem lööki kui meil kahe peale kokku. See kant kubiseb kabedatest lesknaistest.” Lõõpisin pigem enda rahustamiseks. Vaikus pani mu muretsema. Otsisin põõsaalusest peidikust varuvõtme välja. „Oota siin.” „Põrgutki ma sul ootan. Miks ma peaksin?” „Sellepärast, et sa oled kuus jalga ja viis tolli pikk ning roheliste juustega. Mu taat ei tunne sind ja tal on suur tulirelvakollektsioon.” Ricky kehitas õlgu ja toppis uue närimistubaka junni põske. Ta sirutas end lamamistoolil välja, mina aga keerasin ukse lukust lahti ja läksin majja. Isegi hämaruses paistis, et majast oleks nagu orkaan või vargabande üle käinud. Raamaturiiulid ja kapid olid kraamist tühjendatud, nipsasjad ja suures kirjas Reader’s Digest’i numbrid põrandale loobitud. Sohvapadjad olid laiali ja toolid pikali. Nii külmiku kui sügavkülmiku uksed olid lahti ja nende sulanud sisu tilkus linoleumil laienevatesse kleepuvatesse loikudesse. Mu süda vajus saapasäärde. Vanaisa Portman oli tõesti peast täiesti segi läinud. Hõikasin teda, kuid mingit vastust ei tulnud. Käisin kõik toad läbi, panin tuled põlema ja vaatasin üle kõik kohad, kuhu paranoiline rauk võis end koletiste eest peita – mööbli taha, pööningule, garaaži töölaua alla… Vaatasin üle ka ta relvakapi. See oli muidugi lukus ja avamiskatsetest kriimuline. Verandal õõtsusid kuivusest pruuniks tõmbunud sõnajalad tuule käes, kui ma põlvili kunstmurul aiamööbli alla piilusin, endal süda värisemas hirmust, mida ma sealt leida võin. Siis märkasin tagaõues valgust. Jooksin verandauksest välja ja leidsin rohu sisse kukkunud taskulambi. Selle valgusvihk näitas vanaisa õueservast algava metsa poole. Täpsemalt väljendudes oli see Circle Village’i ja Century Woodsi vaheline miililaiune okkaliste kääbuspalmide padrik. Kohalike väitel kubises see madudest, pesukarudest ja metssigadest. Kujutledes oma hommikumantlis taati sinna eksinuna läks mul südame alt külmaks. Iga paari nädala tagant tuli uudis mõnest settetiiki sattunud ja alligaatorite poolt nahka pistetud vanurist. Õnnetu lõpp tundus vägagi reaalne. Hõikasin Rickyt ja hetk hiljem sörkis ta juba maja nurga tagant välja. Temale jäi kohe silma see, mida mina polnud märganud: pikk kurjakuulutava välimusega pragu verandaukse sees. Sõber vilistas vaikselt. „Rõve auk. Sellise suudaks metssiga teha… või ilves. Sa ei kujuta ette, millised küünised neil on.” Läheduses kukkus üks peni meeletult haukuma. Me mõlemad võpatasime ja vahetasime siis ärevil pilke. „Koer võis ka,” pakkusin. Haukumine vallandas kogu naabruskonnas ahelreaktsiooni ning peagi kuulsime koerte lärmi igalt poolt. „Võis küll,” noogutas Ricky. „Mul on 22-kaliibriline pagasiruumis. Oota siin.” Ta läks püssi tooma. Penide lõugamine vaibus ja asendus ööputukate pirinaga. Mul jooksid higinired mööda nägu alla. Nüüd oli juba päris pime, valitses täielik tuulevaikus ja miskipärast tundus õhk praegu veel kuumem kui päeval. Võtsin taskulambi kätte ja läksin puude poole. Olin kindel, et vanaisa on seal kusagil. Kuid kus? Mina ega Ricky polnud mingid jäljekütid. Ometi näis miski mulle teed juhatavat. Ärevus rinnus, hääletu sosin lämbes õhus… Ma ei suutnud enam hetkegi paigal püsida. Suundusin võssa nagu verekoer, kes läheb mööda nähtamatut lõhnarada. Florida metsades on raske joosta. Kus ei kasva puu, seal laiutavad puusakõrgused okkalised kääbuspalmid ja liikumist takistavad vinaväändikud. Pingutasin, kuidas jaksasin, hüüdsin vanaisa nimepidi ning valgustasin oma ümbrust taskulambiga. Märkasin silmanurgast midagi heledat ja sööstsin kohale – kuid leidsin vaid mitme aasta eest kaotsi läinud, nüüdseks pleekinud ja loppis palli. Pidin juba käega lööma ja Ricky juurde tagasi minema, kui märkasin enda lähedal värskelt läbi kääbuspalmide trambitud rada. Astusin rajale ja valgustasin lambiga ümbrust. Lehtedel läikis tumedaid pritsmeid. Mu suu kuivas. Tegin südame kõvaks ja sundisin end rada mööda edasi minema. Mida kaugemale jõudsin, seda enam kiskus kõht krampi, nagu teaks mu keha juba, mida leian, ja püüaks hoiatada. Siis läks rada laiemaks ning ma nägingi teda. Vanaisa lamas näoli ronitaimede hunnikul, jalad harkis ja üks käsi keha all, nagu oleks ta väga kõrgelt kukkunud. Olin kindel, et taat on surnud. Ta alussärk oli verest läbi imbunud, püksid lõhki ja üks king kadunud. Ma lihtsalt seisin ja vahtisin, lambi valgusvihk ta kehal värelemas. Kui jälle hingata suutsin, hõikasin teda nimepidi. Taat ei liigutanud. Laskusin põlvili ja surusin peopesa vastu ta selga. Riidesse imbunud veri oli veel soe. Tundsin nõrka katkendlikku hingamist. Lükkasin käed taadi alla ja keerasin ta selili. Ta oli elus, kuid vaevu. Silmad olid klaasistunud, nägu lubivalge ja põsed sisse vajunud. Siis märkasin haavu taadi kõhul ja pidin äärepealt minestama. Need olid laiad, sügavad ja mulda täis. Lamamiskohas oli isegi maapind verest mudaseks ligunenud. Püüdsin pilku mujale pöörates haavu särgiräbalatega katta. Kuulsin Rickyt aias mind hõikavat. „OLEN SIIN!” karjusin vastu ja võib-olla oleksin pidanud lisama „Ettevaatust, veri!” või midagi muud sarnast, kuid ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Olin võimeline mõtlema vaid sellest, et vanaisad peaksid surema voodis vaikses ruumis, kus vaid masinad surisevad, mitte kägaras maas haisvas mudas, sipelgad mööda keha ringi sibamas ja messingist kirjanuga värisevas käes pigistades. Kirjanuga. See oli kõik, millega taat sai end kaitsta. Võtsin noa ta käest ära ning ta hakkas abitult õhku kobama. Võtsin taadi käe enda pihku. Mu näritud küüntega sõrmed hoidsid ta kahvatuid lillasoonilisi sõrmi. „Ma pean su siit ära viima,” ütlesin üht kätt ta selja ja teist põlvede alla libistades. Hakkasin taati tõstma, kuid ta oigas ja tõmbus pingule, nii et loobusin. Ma ei suutnud vanaisale haiget teha. Ma ei saanud teda ka maha jätta, nii et pidin lihtsalt ootama. Pühkisin õrnalt mullapuru ta kätelt, näolt ja hõrenevatest valgetest juustest maha. Siis märkasingi, et huuled liiguvad. Hääl oli vaevu kuuldav, isegi sosinast vaiksem. Kummardasin kõrva taadi huulte kohale. Ta pomises midagi kord selgemalt, kord segasemalt, vaheldumisi inglise ja poola keeles. „Ma ei saa aru,” sosistasin. Kordasin vanaisa nime, kuni ta pilk näis mulle kinnituvat. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles vaikselt, kuid selgelt: „Mine saarele, Jacob. Siin on ohtlik.” Vana paranoia oli tagasi. Pigistasin taadi kätt ja kinnitasin, et meid ei ähvarda miski ja ka temaga saab kõik korda. Valetasin talle täna juba teist korda. Uurisin, mis juhtus, mis loom teda ründas – aga ta ei kuulanudki mind. „Mine saarele,” kordas taat. „Seal on sul turvaline. Luba mulle.” „Ma luban, et lähen.” Mida muud mul öelda oli? „Arvasin, et suudan sind kaitsta,” ütles vanaisa. „Oleksin pidanud sulle juba ammu rääkima…” Eluvaim voolas temast mu silmade all välja. „Mida rääkima?” küsisin pisaraid tagasi hoides. „Pole aega,” sosistas ta, kergitas siis pingutusest vabisedes pead ja kähises mulle kõrva: „Otsi lind üles. Ta on silmuses. Teisel pool vanamehe hauda. Kolmas september aastal 1940.” Noogutasin küll, kuid vanaisa taipas, et ma ei saanud mõhkugi aru. Ta lisas viimast jõudu kokku võttes: „Emersoni kiri. Jacob, räägi neile, mis juhtus.” Viimase jõu ära kulutanud, vajus ta surevana tagasi maha. Ütlesin, et armastan teda. Seejärel pöördus ta endassetõmbunud pilk minult ära, säravale tähistaevale. Hetk hiljem hüppas Ricky võsast välja. Ta nägi mu käte vahel lebavat lõtva taati ja astus ehmunult sammukese tagasi. „Oh Jeerum! Issake! Oh jumal küll,” puterdas ta kätega nägu hõõrudes. Kui Ricky kukkus vatrama pulsi katsumisest ja politsei kutsumisest ja küsis, ega ma midagi kahtlast metsas märganud, tekkis mul äärmiselt imelik tunne. Lasksin vanaisast lahti ja tõusin püsti. Instinkt, mille olemasolust mul aimugi polnud, sundis viimasegi närvi pingule. Tõepoolest, ma tundsin, et keegi on siin metsas. Kuuvalgust polnud ja padrikus ei liigutanud end peale meie keegi. Ometi oskasin täiesti õigel hetkel tõsta taskulambi ja valgusvihu täpselt õigesse kohta sihtida. Hetkeks nägin kitsukeses kiires nägu, mis pärines otse mu lapsepõlve õudusunedest. Vahtisin silmi, mis hulpisid tumedas vedelikus, ja kühmus keret, mille süsimust ihu kippus tükkideks lagunema. Suu oli pärani ja angerjapuntra moodi vingerdav keel väljas. Karjusin midagi ning elukas pöördus ja kadus. Ricky märkas võsas liikumist, tõstis oma 22-kaliibrilise ja tulistas terve valangu, küsides seejärel: „Mis see oli? Mis põrguvärk see oli?” Kuid tema ei näinud koletist ja mina olin kõnevõimetuna soolasambaks tardunud ega saanud seletada. Tühjeneva patareiga lambi valgus vilkus tühjas metsas. Siis ma ilmselt minestasin, sest kuulsin sõpra rääkivat: „Jacob, Jake, kuule, Tuuker, oled ikka elus veel või mis?” See oligi viimane, mida sealt mäletan. TEINE PEATÜKK Vanaisa surmale järgnenud kuudel käisin ma läbi beežiseinaliste ooteruumide ja nimetute kontorite põrgust. Mind uuriti ja küsitleti ning minust räägiti tagaselja. Noogutasin, kui mind kõnetati, ja olin tuhandete haletsevate pilkude ja kulmukortsutuste märklauaks. Vanemad kohtlesid mind nagu õrna perekonnareliikviat ega julgenud mu ees vaielda ega vihastada, kartes mind katki teha. Nägin nii kohutavaid õudusunesid, et ärkasin karjudes üles ja pidin hambakaitset kandma, et mitte hambaid unes krigistamisega ära lõhkuda. Ma ei saanud silmi sulgeda, ilma et näeksin kohe metsas varitsenud kombitsasuulist koletist. Olin kindel, et see tappiski mu vanaisa ja tuleb peagi mind tapma. Mõnikord tuli mulle samasugune paanikahoog peale kui tol ööl ja ma olin kindel, et elukas passib läheduses. See luuras pimeduses puude varjus, parklas järgmise auto juures või garaaži taga, kus mu jalgratas seisis. Otsustasin rohkem mitte majast välja minna. Keeldusin nädalate kaupa isegi sissesõiduteele hommikuse ajalehe järele minemast. Magasin pesuruumi põrandal tekipuntra sees. See oli ainus ruum majas, millel polnud aknaid ja mille ust sai seestpoolt lukku panna. Seal veetsin ka vanaisa matuste päeva. Istusin pesukuivati peal, sülearvuti põlvedel, ja püüdsin netimängudes unustust leida. Süüdistasin juhtunus iseennast. Korrutasin lõputult: kui ma vaid oleksin teda uskunud. Kuid ma ei uskunud ja keegi teine kah mitte. Nüüd ma mõistsin, kuidas vanaisa end tundis, sest ka mind ei uskunud keegi. Minu versioon juhtunu kohta kõlas täiesti mõistlikult kuni hetkeni, mil olin sunnitud seda sõnades väljendama. Siis kõlas see täiesti mõistusevastaselt, eriti veel päeval, mil pidin seda meie poole tulnud politseiuurijale rääkima. Jutustasin kogu loo, mainides ka olendit, tema aga istus köögilaua taga ja noogutas, kirjutamata märkmikku ainsatki rida. Kui jutustamise lõpetasin, ütles ta ainult: „Suurepärane, tänan sind.” Seejärel pöördus mees mu vanemate poole ja küsis, kas minu asjus on kellegagi konsulteeritud, just nagu poleks ma võimeline aru saama, mida ta sellega mõtles. Teatasin, et pean tunnistusele veel midagi lisama, näitasin uurijale keskmist sõrme ja läksin minema. Vanemad karjusid mu peale esimest korda mitme nädala jooksul. Tegelikult tõi selle vana armsa heli kuulmine kergendust. Karjusin neile koledaid süüdistusi vastu, näiteks et nad rõõmustavad vanaisa Portmani surma üle ning et mina olin tegelikult ainus, kes taati armastas. Politseinik vestles mu vanematega veel natuke aega sissesõiduteel, sõitis siis minema ja oli tunni aja pärast tagasi koos tüübiga, kes tutvustas end visandikunstnikuna. Ta võttis suure joonistusploki ja palus mul uuesti olendit kirjeldada. Ta joonistas selle mu kirjelduse järgi üles, aeg-ajalt üksikasju täpsustades. „Mitu silma sel oli?” „Kaks.” „Valmis,” teatas mees, nagu oleks politseikunstniku jaoks koletiste joonistamine täiesti igapäevane töö. See oli üpris läbinähtav katse mind maha rahustada. Kõige suurema prohmaka tegi tüüp sellega, et pakkus joonistust mulle. „Kas teil pole seda vaja toimikusse panna?” küsisin. Kunstnik ja uurija vahetasid pilke. „Muidugi. Mida ma küll mõtlesin…” See oli jube alandav. Isegi mu ainus ja parim sõber Ricky ei uskunud mu juttu, ehkki tema oli seal koos minuga. Ta vandus kõigi võimalike asjade nimel, et ei näinud sel ööl metsas mingit elusolendit, isegi mitte siis, kui ma seda taskulambiga valgustasin. Nii rääkis ta ka võmmidele. Tõsi, ta oli haukumist kuulnud. Seda me kuulsime mõlemad. Niisiis polnud eriline üllatus, kui politsei teatas, et mu vanaisa tappis metsistunud koerte kari. Ilmselt oli neid penisid mujalgi nähtud ja nädal varem oli üks Century Woods’is jalutanud naine pureda saanud. See oli juhtunud öösel. „Just siis on olendeid kõige raskem näha!” ütlesin. Ricky vaid vangutas pead ja pomises midagi teemal, et ma peaksin hulluarsti juurest läbi astuma. „Sa mõtled psühhiaatrit,” vastasin. „Ole südamest tänatud! Tore, kui on nii toetavaid sõpru.” Istusime meie maja katuserõdul ning vaatasime, kuidas loojuv päike merre vajub. Ricky oli end vedruna kokku kerinud üle mõistuse kallile adirondacki toolile, mille mu vanemad reisilt amishite maale kaasa olid toonud. Ta oli jalad enda alla tõmmanud, käed kõvasti vaheliti põiminud ja suitsetas süngelt otsustaval ilmel ühe sigareti teise järel. Sõber näis end alati minu pool ebamugavalt tundvat, kuid see, kuidas ta iga kord minu poole vaadates tegelikult minust mööda vaatas, reetis, et seekord ei tekita temas ebalust mitte mu vanemate rikkus, vaid minu isik. „Igatahes ma ütlen sulle ausalt,” sõnas ta, „et kui sa koletistest edasi räägid, topitakse sind hullumajja. Siis oled sa omadega nii põhjas, et võid end täie õigusega Tuukriks nimetada.” „Ära kutsu mind Tuukriks.” Ta nipsutas sigareti otsast tuha maha ja sülitas suure läikiva tubakaläraka üle rõdupiirde. „Kas sa suitsetasid ja närisid tubakat ühekorraga?” „Oled sa mu ema või?” „Kas ma näen niiviisi välja, et magatan rekkajuhte toidutalongide eest?” Ricky oli emanaljade suhtes niigi tundlik, aga see ületas ilmselt tema taluvuspiiri. Ta kargas toolilt püsti ja oleks mu peaaegu katuselt alla tõuganud. Karjusin, et ta uttu tõmbaks, aga ta läks juba niigi. Möödus mitu kuud, enne kui teda jälle kohtasin. Nii palju siis sõpradest. Viimaks viisidki vanemad mu hulluarsti juurde. See oli vaikne oliivikarva nahaga mehike, keda kutsuti doktor Golaniks. Ma ei tõrkunud vastu, sest teadsin ise ka, et vajan abi. Pidasin end raskeks juhtumiks, kuid doktor Golan sai minuga üllatavalt kiiresti hakkama. Ta rahulik ja siiras toimuva seletamise viis oli peaaegu hüpnotiseeriv. Ta suutis mind vaid kahe visiidiga veenda, et olend polnud miski muu kui mu ülesköetud kujutlusvõime looming ning et vanaisa surma tekitatud trauma oli pannud mind nägema asju, mida tegelikult polnud olemas. Doktor Golan selgitas, et vanaisa Portmani jutustused olid selle olendi mu mällu tekitanud, ning et laipa kallistades põlvitamine, mis oli kõige hullem šokk mu noores elus, kutsuski välja vanaisa enda loodud kolli. Seisundil oli isegi oma arstiteaduslik nimi: äge stressireaktsioon. „Ma ei leia küll, et see olukord äge oleks,” kommenteeris ema mu uut uhkeltkõlavat diagnoosi kuuldes. Ta nali ei riivanud mind üldse. Peaaegu kõik kõlas paremini kui h u l l u k s kuulutatud saada. Ma ei uskunud enam, et koletised on päriselt olemas, kuid ega see mu seisundit parandanud. Õudusunesid nägin endiselt. Olin kergesti ärrituv ja paranoiline ega saanud enam inimestega suheldud. Seepärast palkasid vanemad mulle koduõpetaja, nii et pidin kooli minema vaid siis, kui ise tahtsin minna. Viimaks lubasid nad mul ka apteegitöölt ära tulla. Minu uueks tööks sai paranemine. Üsna varsti otsustasin, et on aeg ka sellelt töölt kinga saada. Niipea kui mu ajutise meeltesegaduse põhjused said päevavalgele toodud, jäi doktor Golani peamiseks tööks mulle retseptide kirjutamine. Ikka veel näed halba und? Mul on selle vastu rohi olemas. Koolibussis tuli paanikahoog peale? See ravim peaks probleemi likvideerima. Sa ei saa magada? Suurendame doosi. Rohud tegid mu paksuks jobuks. Olin endiselt õnnetu ja suutsin öösel vaid kolm kuni neli tundi magada. Seepärast hakkasingi doktor Golanile valetama. Teesklesin, et tunnen end suurepäraselt, ehkki igaüks, kes mulle otsa vaatas, võis märgata kottis silmaaluseid ja seda, kuidas ma ootamatu heli peale võpatasin nagu arg kass. Võltsisin isegi ühe nädala unepäevikut, kirjutades sinna lihtsaid igavaid unenägusid, mida normaalne inimene võiks näha. Üks lugu oli hambaarsti juures käimisest, teises ma lendasin. Rääkisin psühhiaatrile, et nägin kaks ööd järjest und sellest, et olen koolis ihualasti. Ta katkestas mu jutu. „Kas olendeid ka näinud oled?” Kehitasin õlgu. „Neist pole jälgegi. Küllap see tähendab, et ma paranen, või mis?” Doktor Golan toksis hetke pastakaga vastu lauda ja kirjutas siis midagi. „Loodetavasti ei räägi sa praegu seda, mida ma sinu meelest kuulda tahan.” „Muidugi mitte,” vastasin, ise seinal rippuvaid raamitud kutsetunnistusi silmitsedes. Need kõik tõestasid, et mees on erinevate psühholoogiavaldkondade ekspert. Kindla peale oli ta ekspert ka rasket stressi põdeva teismelise valede paljastamises. „Räägime nüüd korraks peamisest.” Ta pani pastaka lauale. „Sa üritad mulle väita, et sa pole selle nädala ühelgi ööl õudusunesid näinud?” Valetada pole ma kunagi osanud. Et end mitte narrikstegemisega alandada lasta, otsustasin üles tunnistada. „Noh,” pomisesin, „korra vist nägin.” Tegelikult olin möödunud nädala viimasel kui ühel ööl und näinud. Detailid võisid muutuda, aga põhiliselt oli lugu ise kogu aeg üks ja sama: mina kössitasin vanaisa magamistoa nurgas, sihtisin roosast plastikust õhupüssiga ust ning akende taga hääbus loojanguvalgus. Voodi asemel oli tohutu suur ja särav müügiautomaat. Selles polnud mitte kommid, vaid mitu rida üliteravaid sõjaväenuge ja soomust läbistavaid tulirelvi. Vanaisal oli seljas vana Inglise sõjaväemunder ning ta toppis ühedollarilisi rahatähti müügiautomaati. Kuid relv maksis palju ning meil hakkas aeg otsa saama. Viimaks hakkas läikiv 45-kaliibriline klaasi poole liikuma, kuid jäi luugi vahele kinni. Vanaisa vandus jidišis, virutas müügiautomaadile tubli võmmu ja laskus põlvili, et relva masina seest välja tirida. Ka tema käsi jäi müügiautomaadi sisse kinni. Siis nad tulidki. Pikad mustad keeled nilpsasid sissepääsu otsides aknaklaasi. Sihtisin neid õhupüssist ja vajutasin päästikule, kuid midagi ei juhtunud. Kõik selle aja karjus vanaisa Portman nagu segane: otsi lind üles, otsi silmus üles, Jacob, sa jumalast neetud loll yutzi, kuda sa ometi aruei saa… Hetk hiljem purunes aknaklaas rabinal kildudeks, mis sadasid meile vihmana kaela. Igal pool meie ümber olid äkki mustad keeled. Siis ma tavaliselt ärkasingi higist läbimärjana, süda peksles meeletult ja kõhus keeras. Unenägu oli alati üks ja sama ning olime sellest juba sada korda rääkinud, ometi sundis doktor Golan mind igal kohtumisel uuesti kirjeldama. See nägi välja, nagu teeks ta mu alateadvusele ristküsitlust, otsides mingit juhtlõnga, mis eelmisel üheksakümne üheksal küsitlusel märkamata on jäänud. „Ja mida vanaisa su unenäos täpselt ütles?” „Sedasama, mida alati,” vastasin. „Ta rääkis linnust ja silmusest ja hauast.” „Tema viimsed sõnad?” Noogutasin. Doktor Golan pani sõrmeotsad kokku ning sättis need lõuga toetama, kujutades väga sügavalt mõttesse vajunud hulluarsti. „On sul mingeid uusi mõtteid tekkinud, mida see võiks tähendada?” „Jah. See ei tähenda mitte sittagi.” „Jäta nüüd, sa ei mõtle seda tõsiselt.” Tahtsin jätta mulje, et need viimased sõnad ei lähe mulle vähimalgi määral korda, aga tegelikult läksid küll. Need painasid mind peaaegu sama tugevasti kui ööõudused. Tundsin, et võlgnen vanaisale vähemalt selle, et ta viimseid sõnu siin maailmas ei võetaks mõttetu sonimisena. Doktor Golan oli veendunud, et tähenduse mõistmine võib aidata mu hirmsaid unenägusid minema peletada. Nii ma siis üritasingi mõista. Osa vanaisa Portmani jutust tundus isegi mõistlik. Ma pean silmas seda nõudmist saarele minna. Ta muretses selle pärast, et koletised võivad mind rünnata, ning arvas, et saar on ainus koht, mis nende eest päästab. Just nagu teda väiksena oli päästnud. Järgmised vanaisa sõnad olid: ma oleksin pidanud sullerääkima. Mis see ka polnud, mulle seda kõnelda ta enam ei jõudnud. Nuputasin, kas vanaisa võis viimase aruka teona jätta mulle vihjete raja, mis viiks välja mõne inimese juurde, kes oskaks mulle rääkida, kellegi juurde, kes ta saladust teadis. Taipasin, et selleks oligi segane jutt silmusest, hauast ja kirjast mõeldud. Mõnda aega arvasin, et silmus võib tähendada Circle Village’i mõnda tänavat. Sealkandis suurt muud polnudki kui silmusjalt paigutatud elamukvartalid. Emerson võis olla keegi, kellega vanaisa kirjavahetust pidas. Näiteks mõni vana sõjakaaslane või midagi. Emerson võis elada Circle Village’is, ühes silmusekujulises majadekobaras surnuaia kõrval ning mingi alleshoitud kiri pidi olema kirjutatud kolmandal septembril tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal. Seda kirja pidin ma lugema. Teadsin ise ka, et teooria on pöörane, kuid uskumatumadki asjad olid tõeks saanud. Kui ma internetist midagi ei leidnud, läksin Circle Village’i päevakeskusse, kuhu vanurid kogunesid mängudega meelt lahutama ja oma viimaseid operatsioone läbi arutama. Küsisin neilt, kas nad teavad, kus siin kalmistu asub, või kas keegi tunneb mister Emersoni. See, et teismeline nendega räägib, vapustas vanureid sedavõrd, et nad vahtisid mind, nagu oleksin kahepealine. Circle Village’is ei olnud kalmistut, seal ei elanud ühtegi Emersoni ja ühegi tänava või muu koha nimes polnud sõna „silmus”. Olin omadega täiesti ummikusse jooksnud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/r-riggz/miss-peregrine-i-kodu-ebaharilikele-lastele/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 926.72 руб.