Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Mõrv Idaekspressis Агата Кристи „Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelaseks on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda İstanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga. 2017. aastal valmis romaani põhjal samanimeline mängufilm, mille lavastajaks on Kenneth Branagh, kes mängib ise ka detektiiv Hercule Poirot’d, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt. Agatha Christie Mõrv Idaekspressis ESIMENE OSA Faktid 1. PEATÜKK Tähtis reisija Tauruse ekspressis Oli talvine varahommik Süürias ja kell lähenes viiele. Halebi raudteejaama perrooni ääres seisis rong, mida raudteeteatmikud suurejooneliselt nimetasid Tauruse ekspressiks. See koosnes köögi- ja restoranvagunist, magamisvagunist ning kahest kohalikust vagunist. Magamisvaguni trepi juures seisev noor uhkes mundris Prantsuse leitnant jutles kõrvuni sallidesse mähitud väikesekasvulise mehega, kellest polnud näha midagi peale roosaks tõmbunud ninaotsa ja pikkade ülespoole keeratud vuntside. Ilm oli kibekülm ja tähtsa võõra ärasaatmine polnud kadestusväärne ülesanne, kuid leitnant Dubosc esines oma osas hästi. Tema huultelt voolasid lihvitud prantsuse keeles ilusad fraasid, ehkki ta ei teadnud, milles oli tegelikult asi. Olid muidugi liikunud kuuldused nagu niisugustel juhtudel ikka. Kindrali – tema kindrali – tuju oli järjest halvenenud. Ja siis oli saabunud see võõras belglane – sõitnud terve pika tee Inglismaalt, nagu näis. Sellele oli järgnenud iseäralikult pinev nädal ja siis olid toimunud mõned sündmused. Üks väga silmapaistev ohvitser oli enesetapu sooritanud, teine erru läinud, murelikud näod olid äkki kaotanud oma murelikkuse, teatavate rangete ettevaatusabinõude rakendamisest oli loobutud ja kindral – leitnant Dubosci oma kindral – oli järsku välja näinud kümme aastat noorem. Dubosc oli kindrali ja võõra jutuajamist osaliselt pealt kuulnud. „Te päästsite meid, mon cher,” oli kindral suurte valgete vuntside värisedes emotsionaalselt öelnud. „Te päästsite Prantsuse armee au ja hoidsite ära suure verevalamise! Kuidas saan ma teid tänada selle eest, et te täitsite mu soovi? Et te tulite nii kaugele …” Võõras, kelle nimi oli Hercule Poirot, oli andnud sellele sündsa vastuse, öeldes muu hulgas: „Kas ma siis ei mäleta, et kord päästsite teie minu elu?” Ja siis oli kindral omakorda sündsalt vastanud ning seda kunagist teenet eitanud. Rääkides jälle Prantsusmaast, Belgiast, aust ja kuulsusest ning muudest seda laadi asjadest, olid nad teineteist südamlikult emmanud ja kõnelus oli lõppenud. Millega oli tegemist, seda ei teadnud leitnant Dubosc ikka veel, kuid talle oli tehtud ülesandeks saata monsieur Poirot Tauruse ekspressile ja ta täitis seda ülesannet niisuguse innu ja agarusega, mis on omane noorele ohvitserile, kellel seisab ees paljutõotav karjäär. „Täna on pühapäev,” ütles leitnant Dubosc. „Homme, esmaspäeva õhtul, jõuate Istanbuli.” Seda ei märkinud ta esimest korda. Vestlused perroonil enne rongi ärasõitu kipuvad kalduma kordustesse. „Seda küll,” nõustus monsieur Poirot. „Ja te kavatsete mõneks päevaks sinna jääda?” „Mais oui[1 - Jah, muidugi.]. Istanbul on linn, mida ma pole veel kunagi külastanud. Oleks kahju temast lihtsalt läbi sõita – comme ça[2 - Lihtsalt niisama.].” Ta nipsutas kujukalt sõrmi. „Mingit kiiret mul pole – ma veedan seal mõne päeva turistina.” „Hagia Sophia on väga ilus,” ütles leitnant Dubosc, kes polnud seda kirikut kunagi näinud. Perroonil vilistas külm tuul. Mõlemad mehed väristasid õlgu. Leitnant Duboscil õnnestus vargsi heita pilk kellale. Viis minutit puudus viiest – ainult viis minutit veel! Arvates, et vestluskaaslane oli tema põgusat pilku märganud, ruttas ta jälle rääkima. „Sel aastaajal on reisijaid vähe,” ütles ta, vaadates üles magamisvaguni akende poole. „Seda küll,” nõustus monsieur Poirot. „Loodame, et Tauruses ei jää te lumme kinni!” „Kas seda juhtub?” „Jah, on juhtunud. Sel aastal veel mitte.” „Siis loodame,” ütles monsieur Poirot. „Euroopast tulevad ilmateated on halvad.” „Väga halvad. Balkanil on ohtralt lund.” „Saksamaal ka, nagu ma kuulnud olen.” „Eh bien[3 - No nii.],” ruttas leitnant Dubosc ütlema, kui ähvardas tekkida järjekordne paus. „Homme õhtul kell seitse nelikümmend olete Istanbulis.” „Jah,” ütles monsieur Poirot ja jätkas meeleheitlikult: „Ma olen kuulnud, et Hagia Sophia on väga ilus.” „Võrratu.” Ülal lükati magamisvaguni ühe kupee aknakate kõrvale ja noor naine vaatas välja. Mary Debenham oli pärast neljapäeval Bagdadist teele asumist vähe magada saanud. Ta polnud korralikult maganud ei Kirkuki rongis, ei Mosuli puhkemajas ega viimasel ööl Tauruse ekspressis. Nüüd, väsinuna unetust lamamisest umbses üleköetud kupees, tõusis ta ja heitis pilgu aknast välja. * Rong oli ilmselt jõudnud Halebisse. Näha ei olnud muidugi mitte midagi peale pika halvasti valgustatud perrooni. Kusagilt kostis raevukas araabiakeelne sõnavahetus. Kaks kupee akna all seisvat meest vestlesid prantsuse keeles. Üks neist oli Prantsuse ohvitser, teine tohutute vuntsidega mehike. Mary naeratas põgusalt. Ta polnud kunagi varem näinud ühtki nii paksult sallidesse mähitud inimest. Väljas oli nähtavasti väga külm. Sellepärast köeti rongi nii hirmsal kombel. Ta püüdis akent laiemalt avada, kuid see ei õnnestunud. Meeste juurde astus magamisvaguni saatja. „Rong hakkab ära sõitma,” ütles ta. „Parem on, kui monsieur nüüd sisse läheb.” Väike mees võttis kübara peast. Missugune munakujuline pea tal oli! Mary Debenham naeratas oma muremõtetest hoolimata. Naeruväärse välimusega väike mees. Seda laadi väike mees, keda ei saa kunagi tõsiselt võtta. Leitnant Dubosc pidas lahkumiskõne. See oli tal varem valmis mõeldud ja ta oli selle jätnud viimaseks silmapilguks. See oli väga ilus ja lihvitud kõne. Monsieur Poirot ei tahtnud lasta end üle trumbata ja vastas samal viisil. „En voiture, monsieur[4 - Vagunisse, härra.],” ütles vagunisaatja. Monsieur Poirot ronis magamisvaguni trepist üles, tehes näo, nagu oleks lahkumine talle ülimalt vastumeelne. Vagunisaatja järgnes talle. Monsieur Poirot lehvitas. Leitnant Dubosc andis au. Rong tegi hirmsa jõnksu ja hakkas pikkamööda liikuma. „Enfin![5 - Lõpuks ometi.]” pomises monsieur Hercule Poirot. „Brrrrr,” ütles leitnant Dubosc ja sai alles nüüd aru, kui külm tal oli … „Voilà, monsieur[6 - Vaat nii, härra.].” Vagunisaatja juhtis dramaatilise žestiga tähelepanu Poirot’ kupee mugavusele ja pagasi korralikule paigutusele. „Monsieur väikese reisikoti panin ma siia.” Tema käsi oli mõista andvalt välja sirutatud. Hercule Poirot pistis talle pihku kokkumurtud rahatähe. „Merci, monsieur.” Vagunisaatja elavnes ja muutus asjalikuks. „Monsieur pilet on minu käes. Ma palun ka passi. Istanbulis katkestab monsieur reisi, nagu ma aru saan?” Poirot möönis seda. „Reisijaid pole vist kuigi palju?” ütles ta. „Ei, monsieur. Mul on veel ainult kaks reisijat – mõlemad inglise päritolu. Üks kolonel Indiast ja noor daam Bagdadist. Kas monsieur soovib midagi?” Monsieur soovis väikese pudeli Perrier’d. Kell viis hommikul on rongile minekuks ebamugav aeg. Koiduni oli jäänud veel kaks tundi. Mõeldes öösel magamata jäänud unele ja edukalt täidetud delikaatsele ülesandele, tõmbus monsieur Poirot istmenurgas kerra ja uinus. Kui ta ärkas, oli kell pool kümme ja ta suundus restoranvagunisse, et seal kuuma kohvi juua. Restoranvagunis viibis sel silmapilgul üksainus reisija, ilmselt noor inglanna, keda oli maininud vagunisaatja. Ta oli pikakasvuline, sale ja tumedajuukseline; tema vanus võis olla umbes kakskümmend kaheksa aastat. Ta sõi hommikust ja tellis kelnerilt kohvi juurde jaheda asjatundlikkusega, mis kõneles maailma tundmisest ja reisikogemusest. Ta kandis mingist õhukesest tumedast materjalist reisikostüümi, mis väga hästi vastas rongi kuumaks köetud õhule. Et monsieur Hercule Poirot’l ei olnud midagi paremat teha, siis lõbustas ta end selle naise märkamatu silmitsemisega. Tegemist näis olevat seda laadi tasakaaluka ja võimeka noore naisega, kes suudab igal pool täieliku enesestmõistetavusega enese eest seista. Poirot’le meeldisid tema rangelt korrapärased näojooned ja õrn kahvatu näonahk, läikivmustad lainelised juuksed ning jaheda ja erapooletu pilguga vaatavad hallid silmad. Kuid tõeliselt ilus naine ta Poirot’ hinnangu järgi polnud, selleks oli ta natuke liiga asjalik. Mõne aja pärast sisenes restoranvagunisse veel üks isik, neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel olev pikka kasvu, kuivetu ja pruunijuukseline mees, kelle meelekohtades oli juba veidi halli.„Indiakolonel,”mõtlesPoirot. Uustulnuk tegi naisele kerge kummarduse. „Hommikust, preili Debenham.” „Tere hommikust, kolonel Arbuthnot.” Kolonel seisis, käsi naise vastas oleva tooli seljatoel. „On teil midagi selle vastu?” küsis ta. „Muidugi mitte. Võtke istet.” „Noh, teate, hommikulauas ei armastata just alati juttu ajada.” „Seda küll, aga ma ei hammusta.” Kolonel istus toolile. „Kelner!” hõikas ta käskiva tooniga. Ta tellis mune ja kohvi. Tema pilk peatus hetkeks Hercule Poirot’l, kuid ta pööras selle ükskõikselt kõrvale. Tema inglaslikke mõtteid õigesti lugenud Poirot teadis, et ta ütles endale: „Ainult mingisugune neetud välismaalane.” Vastavalt oma rahvuslikule tavale ei olnud kaks einestajat jutukad. Nad vahetasid paar lühikest märkust ning naine tõusis varsti ja läks oma kupeesse tagasi. Lõuna ajal istusid nad jälle ühes laus ja ignoreerisid täielikult kolmandat reisijat. Nende jutuajamine oli elavam kui hommikul. Kolonel Arbuthnot rääkis Pandžabist ja esitas vahetevahel mõne küsimuse Bagdadi kohta, kus naine oli, nagu ilmnes, töötanud koduõpetajannana. Vesteldes sattusid nad mõningatele ühistele tuttavatele ning see tegi nad otsekohe sõbralikumaks ja vähem jäigaks. Nad rääkisid vanast Tommy Sellest ja Jerry Teisest. Kolonel päris, kas tema vestluskaaslane sõidab otse Inglismaale või peatub Istanbulis. „Ei, ma sõidan otse edasi.” „Kas sellest pole mõnevõrra kahju?” „Kaks aastat tagasi tulin siia sama teed ja veetsin siis Istanbulis kolm päeva.” „Oh, saan aru. Hüva, ma olen väga rõõmus, et te otse edasi sõidate, sest mina sõidan ka.” Kolonel tegi väikese kohmaka kummarduse ja punastas seejuures kergelt. „Meie kolonel ei ole ükskõikne,” mõtles Hercule Poirot mõningase lõbutundega. „Rongisõit on niisama ohtlik kui merereis.” Preili Debenham ütles rahulikult, et see on väga kena. Tema käitumislaad oli veidi tõrjuv. Nagu Hercule Poirot tähele pani, saatis kolonel preili Debenhami kupeesse tagasi. Hiljem sõitsid nad läbi Tauruse hunnitu maastiku. Kui nad kõrvuti vagunikoridoris seisid ja alla Kiliikia Värava poole vaatasid, ohkas naine äkki. Nende lähedal viibiv Poirot kuulis, et ta pomises: „See on nii ilus! Ma tahaksin … ma tahaksin …” „Jah?” „Ma tahaksin, et saaksin seda nautida!” Arbuthnot ei vastanud kohe. Tema sirge lõuajoon näis veidi rangem ja karmim kui enne. „Ma sooviksin väga, et te kogu sellest mängust väljas oleksite,” ütles ta siis. „Tasa, palun. Tasa.” „Oh, kõik on korras.” Kolonel heitis veidi pahase pilgu Poirot’ poole ja jätkas siis: „Aga mulle ei meeldi, et te töötate koduõpetajannana – olete türanlike emade ja nende tüütute võsukeste käsutada.” Mary Debenhami naer tundus õige veidi kontrolli alt väljas olevat. „Oh, seda ei maksa teil arvata. Rõhutud ja vaevatud koduõpetajanna on üsna purunenud müüt. Nagu ma võin teile kinnitada, kardavad lastevanemad pigemini, et mina türanniseerin neid.” Rohkem nad ei rääkinud. Arbuthnot häbenes võib-olla oma purset. „Paistab olevat pisut kummaline väike komöödia, mida ma siin pealt vaatan,” ütles Poirot enesele mõtlikult. Hiljem oli tal põhjust seda mõtet meenutada. Õhtul poole kaheteistkümne paiku jõudis rong Konyasse. Kaks inglise reisijat väljusid, et lumisel perroonil kõndides jalgu sirutada. Monsieur Poirot piirdus algul sellega, et jälgis jaamas kihavat elu läbi vaguniakna, kuid jõudis umbes kümne minuti pärast otsusele, et sõõm värsket õhku poleks paha. Hoolikaid ettevalmistusi tehes mähkis ta end mantlisse ja mitmesse salli ning tõmbas oma korralike kingade otsa kalossid. Nõnda varustatuna laskus ta ettevaatlikult perroonile ja alustas kõndimist. Piki perrooni edasi liikudes möödus ta vedurist. Hääled olid need, mis juhtisid tema tähelepanu kahele tendri varjus seisvale ähmasele kogule. Arbuthnot rääkis. „Mary …” Naine katkestas teda. „Mitte praegu. Mitte praegu. Kui kõik on möödas. Kui kõik on meil seljataga … siis …” Monsieur Poirot pöördus diskreetselt eemale. Ta imestas kuuldu üle. Preili Debenhami jahe ja asjalik hääl oli olnud vaevu äratuntav … „Huvitav,” mõtles Hercule Poirot. Järgmisel päeval pidas ta aru, kas tema reisikaaslased olid tülli läinud. Nad rääkisid teineteisega väga vähe. Naine näis olevat murelik. Tema silmade all olid tumedad varjud. Umbes pool kolm pärast lõunat jäi rong seisma. Vaguniakendest pisteti pead välja. Raudtee kõrvale olid kogunenud mõned mehed, kes silmitsesid restoranvagunit ja osutasid millelegi, mis oli selle all. Ka Poirot vaatas välja ning kõnetas mööda ruttavat vagunisaatjat. Mees vastas talle. Ta tõmbas pea tagasi, pöördus ja pidi peaaegu kokku põrkama Mary Debenhamiga, kes seisis otse tema selja taga. „Mis lahti on?” küsis Mary peaaegu hingetult prantsuse keeles. „Miks me peatusime?” „Ei ole midagi tõsist, mademoiselle. Restoranvaguni all süttis miski põlema. Tuli on kustutatud. Praegu tehakse remonti. Ma kinnitan teile, et mitte mingit hädaohtu pole.” Mary tegi väikese järsu liigutuse, mis näis hädaohu kui millegi täiesti tähtsusetu kõrvale tõrjuvat. „Jah, jah, sellest saan ma aru. Aga aeg!” „Aeg?” „Jah, see viidab aega.” „Võimalik küll … jah,” nõustus Poirot. „Aga aega küll ei ole! See rong peab kell 6.55 Istanbuli jõudma ja Idaekspress väljub teiselt poolt Bosporust kell üheksa. Kui siin tund või paar aega läheb, ei jõua me selle peale.” „Jah, võimalik,” möönis Poirot. Ta vaatas Mary Debenhami uudishimuliku pilguga. Naise käsi, mis hoidis kinni aknavõrest, polnud päris kindel ja ka tema huuled värisesid. „Kas see tähendab teile väga palju, mademoiselle?” küsis Poirot. „Jah. Jah, tähendab küll. Ma … ma pean sellele rongile jõudma.” Ta keeras ümber ja läks mööda vagunikoridori kolonel Arbuthnoti juurde. Kuid tema mure osutus asjatuks. Kümme minutit hiljem alustas rong jälle sõitu. Teinud teel enamiku ajakaost tasa, saabus ta Haydapassarisse ainult viieminutise hilinemisega. Bosporus oli tormine ja monsieur Poirot ei nautinud ülesõitu. Oma reisikaaslastest sattus ta laeval eemale ega näinud neid enam. Jõudnud Galatasse, sõitis ta otse hotelli Tokatlian. 2. PEATÜKK Hotell Tokatlian Tokatlianis tellis Poirot enesele vannitoaga numbri, astus siis uksehoidja laua juurde ja päris kirjade järele. Talle oli tulnud kolm kirja ja üks telegramm. Tema kulmud kerkisid veidi, kui ta telegrammi nägi. See oli ootamatu. Ta avas telegrammi oma tavapärasel korralikul ja ruttamatul viisil. Trükitud sõnad olid selgesti loetavad. „Kassneri loos toimus ootamatult teie ennustatud pööre palun tulge kohe.” „Voilà ce qui est embêtant[7 - Vaat see on alles tüütu.],” pomises Poirot tusaselt. Ta tõstis pilgu kellale. „Ma pean täna õhtul edasi sõitma,” ütles ta uksehoidjale. „Mis kell väljub Idaekspress?” „Kell üheksa, monsieur.” „Kas te saate mulle magamisvagunisse pileti hankida?” „Kindlasti, monsieur. Praegusel aastaajal pole sellega mingeid raskusi. Rongid on peaaegu tühjad. Kas esimene või teine klass?” „Esimene.” „Trés bien, monsieur[8 - Väga hea, härra.]. Kui kaugele te sõidate?” „Londonisse.” „Bien, monsieur. Ma hangin teile Londoni pileti ja reserveerin magamiskoha Istanbul-Calais vagunis.” Poirot vaatas veel kord kella. Kümme minutit puudus kaheksast. „Kas ma jõuan õhtust süüa?” „Aga muidugi, monsieur.” Väike belglane noogutas. Ta läks ja tühistas hotellinumbri tellimuse ning suundus siis läbi vestibüüli restorani. Ta oli tegevuses kelnerile tellimuse andmisega, kui tema õlale langes kellegi käsi. „Oh, mon vieux[9 - Vana sõber.], missugune ootamatu rõõm,” ütles tema selja taga kellegi hääl. Rääkija oli vanaldane, lühikest kasvu ja tüse siilisoenguga mees, kes naeratas vaimustatult. Poirot hüppas püsti. „Monsieur Bouc!” „Monsieur Poirot!” Monsieur Bouc oli belglane ja Rahvusvahelise Magamisvagunite kompanii direktor, tema tutvus Belgia politseijõudude kunagise tähega pärines ammusest ajast. „Te viibite kodust kaugel, mon cher[10 - Armas sõber.],” ütles monsieur Bouc. „Käisin Süürias ühte väikest probleemi lahendamas.” „Oh, ja millal te koju sõidate?” „Täna õhtul.” „Suurepärane! Mina sõidan ka. See tähendab, ma sõidan Lausanne’i, kus mul on tegemist. Te reisite arvatavasti Idaekspressiga?” „Jah. Ma palusin just äsja, et mulle magamisvagunisse pilet hangitaks. Ma kavatsesin mõneks päevaks siia jääda, aga sain telegrammi, mis kutsub mind ühe tähtsa asja pärast Inglismaale.” „Ah!” ohkas monsieur Bouc. „Les affaires, les affaires[11 - Äriasjad, äriasjad.]! Aga te … te olete nüüd oma kuulsuse tipul, mon vieux!” „Veidi edu on mul võib-olla tõepoolest olnud.” Hercule Poirot püüdis teeselda tagasihoidlikkust, kuid see ebaõnnestus tal täielikult. Bouc naeris. „Hiljem kohtume,” ütles ta. Hercule Poirot asus lahendama rasket ülesannet: kuidas hoiduda oma vuntside kastmisest supi sisse. Sellega edukalt toime tulnud, vaatas ta järgmist käiku oodates ringi. Restoranis oli ainult umbes pool tosinat inimest ja vaid kaks neist poolest tosinast inimesest huvitasid Hercule Poirot’d. Need kaks istusid üsna lähedal paikneva laua ääres. Noorem neist oli meeldiva välimusega kolmekümneaastane noormees, ilmselt ameeriklane, kuid väikese detektiivi tähelepanu ei köitnud niivõrd tema kui ta kaaslane. See oli kuuekümnenda ja seitsmekümnenda eluaasta vahel olev mees. Mõningast kaugusest näis, et tal on filantroobi leebe näoilme. Tema kiilas pealagi, kumer laup ja naeratav, väga valgeid valehambaid näitav suu paistsid kõik kõnelevat heatahtlikkusest. Ainult silmad rääkisid sellele vastu. Need olid väikesed, sügaval pealuus paiknevad ning kavalad. Ja mitte üksnes seda. Kui mees oma noorele kaaslasele mingit märkust tehes laualt üles vaatas, peatus tema pilk hetkeks Poirot’l ning väljendas selle hetke vältel kummalist pahatahtlikkust ja ebaloomulikku pinevust. Siis ta tõusis. „Makske arve, Hector,” ütles ta. Tema hääl oli veidi kähe, iseäralikult pehme ja ohtlikkust reetev. Kui Poirot vestibüülis oma sõbraga ühines, olid tema huviobjektid hotellist lahkumas. Nende pagasit toodi alla. Noorem mees juhtis seda operatsiooni. Varsti avas ta klaasukse ja ütles: „Kõik on nüüd valmis, härra Ratchett.” Vanem mees mühatas ja väljus. „Eh bien,” ütles Poirot. „Mida te neist kahest arvate?” „Nad on ameeriklased,” ütles monsieur Bouc. „Seda kindlasti. Aga mind huvitab, mida te arvate neist kui inimestest.” „Noormees paistis olevat üsna kena.” „Ja teine?” „Kui teile tõtt öelda, mu sõber, siis temast ma palju ei pidanud. Ta jättis mulle ebameeldiva mulje. Aga teile?” Hercule Poirot vaikis hetke enne vastamist. „Kui see mees restoranis minust möödus,” ütles ta lõpuks, „oli mul iseäralik tunne. Mulle tundus, nagu oleks minust mööda läinud mingi metsik loom – saate aru, väga metsik loom.” „Ent ometi oli tema välimus ülimalt respektaabel.” „Précisément[12 - Just täpselt!] ! Puur – keha – on täiesti respektaabel, aga varbade vahelt vaatab välja metsik loom.” „Teil on mõttelendu, mon vieux,” ütles monsieur Bouc. „Võimalik. Aga ma ei saa lahti muljest, et minust möödus väga lähedalt kurjus.” „See auväärne ameerika härrasmees?” „See auväärne ameerika härrasmees.” „Noh,” ütles monsieur Bouc elurõõmsalt, „see võib nii olla. Maailmas on palju kurjust.” Sel silmapilgul avanes uks ja uksehoidja tuli nende juurde, näoilme murelik ja vabandav. „Erakordne lugu, monsieur,” ütles ta Poirot’le. „Rongis pole ühtki vaba esimese klassi magamiskohta.” „Comment[13 - Kuidas nii?] ?” hüüatas monsieur Bouc. „Praegusel aastaajal? Oh, kahtlemata on tegemist mingite ajakirjanikega … või poliitikutega …” „Ma ei tea, härra,” pöördus uksehoidja aupaklikult tema poole, „aga nii see lugu on.” „Hüva, hüva,” ütles monsieur Bouc Poirot’le. „Ärge muretsege, mu sõber. Me leiame lahenduse. Üks koht – number 16 – hoitakse alati vaba. Vagunisaatja hoolitseb selle eest!” Ta naeratas ja heitis pilgu kellale. „Tulge,” ütles ta, „meil on aeg minema hakata.” Jaamas tervitas pruuni vormiriietust kandev vagunisaatja monsieur Bouci aupaklikkusega. „Tere õhtust, monsieur. Teie kupee on number 1.” Ta hüüdis pakikandjaid, kes veeretasid oma koorma vaguni keskosa kohale. Vaguni külge olid kinnitatud sõidumarsruuti näitavad metallsildid: ISTANBUL-TRIESTE-CALAIS „Kõik kohad on täis, nagu kuulda?” „Uskumatu, monsieur. Kogu maailm näib täna õhtul reisivat!” „Aga selle härra jaoks peate ruumi leidma. Ta on mu sõber. Ta võib saada kuueteistkümne.” „See on ka kinni, monsieur.” „Mis? Number 16?” Nad vahetasid vastastikust arusaamist väljendava pilgu ja vagunisaatja naeratas. Ta oli pikka kasvu ja kahkja jumega keskealine mees. „Aga mis siis lahti on?” nõudismonsieur Bouc pahaselt. „Kas kusagil toimub mõni konverents? Kas tegemist on mingi seltskonnaga?” „Ei, monsieur. See on juhus. Paljud inimesed lihtsalt on otsustanud just täna õhtul reisile minna.” Monsieur Bouc laksutas keelt, väljendades sellega oma nördimust. „Belgradis,” ütles ta, „ühendatakse rongiga Ateenast tulev vagun ja ka Bukaresti-Pariisi vagun, aga Belgradi jõuame alles homme õhtul. Küsimus on ju tänases öös. Kas teises klassis pole mõnda vaba kohta?” „On üks koht, monsieur …” „Noh, siis …” „Aga see sobib ainult naisterahvale. Kupees on juba üks sakslanna – kellegi teenija.” „Oh là là[14 - Oi-oi.], täbar lugu,” ütles monsieur Bouc. „Ärge muretsege, mu sõber,” lohutas Poirot. „Ma sõidan tavalises vagunis.” „Mitte mingil juhul. Mitte mingil juhul.” Monsieur Bouc pöördus veel kord vagunisaatja poole. „Kas kõik reisijad on kohal?” „Tegelikult,” vastas vagunisaatja, „ei ole üks neist veel saabunud.” Ta ütles seda aeglaselt ja kõheldes. „Jah, mis koht?” „Koht number 7 teises klassis. See härra ei ole seni pärale jõudnud ja üheksast puudub ainult neli minutit.” „Kes ta on?” „Üks inglane.” Vagunisaatja vaatas oma nimekirjast järele. „Keegi monsieur Harris.” „Heaendeline nimi,” ütles Poirot. „Ma olen Dickensit lugenud. Monsieur Harris jääb tulemata.” „Viige monsieur pagas kohale number 7,” tegi Bouc korralduse. „Kui see monsieur Harris veel tuleb, siis ütleme talle, et on juba hilja – et kohti ei saa nii kaua kinni hoida. Nii või teisiti korraldame selle asja. Mis muret teeb mulle mingisugune monsieur Harris?” „Nagu monsieur soovib,” ütles vagunisaatja. Ta juhatas Poirot’ pakikandjat, kuhu minna. Siis tõmbus ta trepi eest kõrvale, et Poirot saaks vagunisse siseneda. „Tout à fait au bout, monsieur[15 - Minge päris lõppu, härra.],” hüüdis ta Poirot’le järele. „Eelviimane kupee.” Poirot’ edasipääsemine ei olnud kuigi kiire, sest enamik reisijaid seisis vaguni koridoris. Tema viisakad pardon’id järgnesid üksteisele kellavärgi korrapärasusega. Lõpuks jõudis ta juhatatud kupeeni. Seal seisis Tokatliani pikakasvuline noor ameeriklane, käsi sirutatud pakiriiulil oleva kohvri poole. Noormees kortsutas kulmu, kui Poirot sisse astus. „Vabandage,” ütles ta. „Ma usun, et te olete kupeega eksinud.” Ja siis vaevalises prantsuse keeles: „Je crois que vous avez un erreur[16 - Ma arvan, et teil on üks eksitus.].” Poirot vastas inglise keeles. „Te olete härra Harris?” „Ei, mu nimi on MacQueen. Ma …” Kuid sel silmapilgul kostis üle Poirot’ õla vagunisaatja hääl. See hääl oli vabandav ja veidi hingetu. „Ühtki teist vaba kohta pole, monsieur. See härra peab siia tulema.” Rääkides avas ta koridoriakna ja hakkas Poirot’ pagasit sisse tõstma. Tema häälest kostev vabandus tegi Poirot’le mõningat lõbu. Mehele oli kahtlemata lubatud head jootraha, et ta jätaks kogu kupee ühe reisija käsutusse. Kuid isegi kõige rikkalikum jootraha kaotab mõju, kui kompanii direktor viibib rongis ja annab korraldusi. Tõstnud kohvrid pakiriiulitele, väljus vagunisaatja kupeest. „Voilà, monsieur,” ütles ta. „Kõik on korras. Teie magamiskoht on ülemine – number 7. Ühe minuti pärast asume teele.” Ta ruttas mööda koridori minema. Poirot astus uuesti kupeesse. „Midagi niisugust olen ma harva näinud,” märkis ta heatujuliselt. „Vagunisaatja tõstab oma käega kohvreid! Ennekuulmatu lugu!” Kaasreisija naeratas. Ta oli ilmselt oma pahameelest võitu saanud ja tõenäoliselt otsustanud, et ainus võimalus on võtta olukorda filosoofiliselt. „Rong on päris täis,” ütles ta. Veduri poolt kostis pikk ja kurvameelne vile. Mõlemad mehed astusid koridori. Väljas hüüdis kellegi hääl: „En voiture![17 - Vagunisse!]” „Läheb sõiduks,” ütles MacQueen. Kuid sõit ei alanud veel. Kostis uus vile. „Kuulge, härra,” ütles noor ameeriklane äkki, „kui te eelistate alumist magamiskohta – kergem ligi pääseda ja nii edasi –, siis võite selle endale võtta.” Meeldiv noormees. „Ei, ei,” protesteeris Poirot. „Ma ei taha, et te …” „Ärge muretsege …” „Te olete väga lahke …” Mõlemapoolsed viisakusavaldused. „Tegemist on üheainsa ööga,” seletas Poirot. „Belgradis …” „Oh, saan aru. Te sõidate Belgradi …” „Mitte just täpselt. Vaadake …” Rong tegi järsu jõnksu. Mõlemad mehed pöördusid akna poole ja vaatasid pikka valgustatud perrooni, mis hakkas neist aeglaselt mööda libisema. Idaekspress alustas oma kolmepäevast teekonda läbi Euroopa. 3. PEATÜKK Poirot keeldub tööst Järgmise lõuna ajal jõudis monsieur Hercule Poirot restoranvagunisse väikese hilinemisega. Ta oli vara tõusnud ja peaaegu üksi hommikust söönud ning seejärel kogu ennelõuna uurinud märkmeid, mis puudutasid tema kiire tagasisõidu põhjuseks olevat juhtumit. Oma reisikaaslasi oli ta vähe näinud. Juba laua ääres istuv monsieur Bouc viipas oma sõbrale tervituseks ja kutsus ta enda vastas olevale vabale kohale. Poirot võttis istet ning märkas varsti, et istus lauas, mida teenindati esimesena ja valituimate roogadega. Need olid harukordselt maitsvad. Alles siis, kui nad sõid hõrku koorejuustu, lubas monsieur Bouc oma tähelepanul toidult kõrvale kalduda, ta oli jõudnud lõunastamise staadiumi, kus inimene muutub filosoofiliseks. „Ah!” ohkas ta. „Kui mul vaid oleks Balzaci sulg! Ma kirjeldaksin seda stseeni.” Ta tegi laia käeviipe. „Hea mõte,” ütles Poirot. „Ah, te olete minuga nõus? Seda pole arvatavasti varem tehtud? Aga ometi on kõik nii romantiline, mu sõber. Meid ümbritsevad kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvad kõikvõimalikus vanuses inimesed. Kolm päeva veedavad need üksteisele võõrad inimesed koos. Nad magavad ja söövad ühe katuse all, nad ei pääse üksteisest eemale. Kui kolm päeva on läbi, lähevad nad lahku, igaüks oma teed, ega näe üksteist võib-olla enam iialgi.” „Aga oletame,” ütles Poirot, „et juhtub mingi õnnetus …” „Oh ei, mu sõber …” „Ma möönan, et teie seisukohast oleks see kahetsusväärne. Oletame seda siiski hetkeks. Sel juhul võib-olla ühendaks kõiki siin viibijaid … surm.” „Veel lonks veini,” ütles monsieur Bouc kiiruga valades. „Teie mõtted on haiglased, mon cher[18 - Armas sõber.]. Võib-olla pole teie seedimine korras.” „On tõsi,” nõustus Poirot, „et Süüria toidud ei olnud mu kõhule võib-olla just kõige paremini vastuvõetavad.” Ta rüüpas veini. Siis nõjatus ta istme seljatoele ja laskis pilgul mõtlikult restoranvagunis ringi käia. Seal viibis kolmteist – nagu oli öelnud monsieur Bouc – kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvat inimest. Ta silmitses neid. Vastaslauas istus kolm meest. Need olid Poirot’ oletust mööda üksikud reisijad, keda restoranvaguni kelnerid olid oma tavapärase eksimatusega hinnanud ja ühte lauda paigutanud. Suurt kasvu tõmmu itaallane torkis mõnuga hambaid. Tema vastas istuval kõhnal korralikus rõivas inglasel oli hästi väljaõpetatud teenri ilmetu nägu. Inglase kõrval istus eredavärvilist ülikonda kandev kogukas ameeriklane – võib-olla proovireisija. „Asju tuleb suurelt ette võtta,” ütles ta valju ninahäälega. Itaallane võttis hambaorgi suust ja vehkis sellega. „Igatahes,” nõustus ta. „Seda räägin ma kogu aeg.” Inglane vaatas aknast välja ja köhatas. Poirot’ pilk liikus edasi. Väikese laua ääres istus väga sirgelt üks inetumaid vanu naisi, keda ta oli kunagi näinud. See oli suursugune inetus, mis pigemini lummas, kui tekitas vastumeelsust. Naise kaela ümbritses suurtest pärlitest kee ja need pärlid, nii ebatõenäoline kui see ka ei tundunud, olid ehtsad. Tema sõrmed olid täis sõrmuseid, sooblinahkse kasuka oli ta õlgadele lükanud. Väga väike ja ilmselt kallis ümmargune must müts oli kokkusobimatu selle alt paistva kollase kärnkonnanäoga. Naine rääkis parajasti kelneriga, tema hääl oli selge ja toon viisakas, kuid täiesti autokraatlik. „Palun teid olla nii lahke ja viia mu kupeesse pudel mineraalvett ning suur klaas apelsinimahla. Olge hea ja korraldage, et ma saaksin õhtusöögiks kastmeta kanapraadi ja keedetud kala.” Kelner vastas aupaklikult, et kõik saab tehtud. Naine tõusis kerge armuliku noogutusega. Tema pilk langes Poirot’le ja liikus ükskõikse aristokraatlikkusega edasi. „See on vürstinna Dragomirova,” ütles monsieur Bouc tasase häälega. „Ta on venelanna. Tema mees tegi enne revolutsiooni kogu oma varanduse rahaks ja investeeris raha välismaale. Ta on äärmiselt rikas. Kosmopoliit.” Poirot noogutas. Ta oli vürstinna Dragomirovast kuulnud. „Ta on isiksus,” ütles monsieur Bouc. „Inetu nagu surmapatt, aga avaldab muljet. Kas olete nõus?” Poirot oli nõus. Järgmise suure laua ääres istus Mary Debenham koos kahe teise naisega. Üks neist oli pikka kasvu ja keskealine ning kandis pleedriidest pluusi ja tviidseelikut. Tema luitunud kollane juuksepahmakas oli ebasobivalt keeratud suureks krunniks, ta kandis prille ning tal oli lammast meenutav pikk, leebe ja lahke nägu. Ta kuulas kolmandat lauasistujat – tüsedat meeldiva näoga vanaldast naist, kes rääkis aeglase, selge ja monotoonse häälega, mis ei ilmutanud mingeid märke hingetõmbepausidest ega jutu lõpetamisest. „Mu tütar ütles, et Ameerika meetodeid lihtsalt ei saa siin maal rakendada. Siinsed inimesed on loomupäraselt laisad,” sõnas ta. „Siinsetel inimestel ei olevat mingit ettevõtlikkust. Aga ometi üllataks teid, kui te teaksite, kuidas läheb meie kolledžil. Õpetajad on väga võimekad. Arvatavasti pole olemas midagi paremat kui haridus. Me peame võtma Lääne ideaalid ja õpetama Ida neid hindama. Mu tütar ütleb …” Rong sisenes tunnelisse. Müra summutas rahuliku ühetoonilise hääle. Järgmine laud oli väike, selle taga istus kolonel Arbuthnot – üksi. Tema pilk oli suunatud Mary Debenhami kuklale. Nad ei istunud koos, ehkki seda oleks olnud kerge korraldada. Miks? Võib-olla, mõtles Poirot, ei soovinud Mary Debenham seda. Koduõpetajanna õpib olema ettevaatlik. Välised ilmingud on olulised. Noor naine, kes on sunnitud enesele elatist teenima, peab olema diskreetne. Poirot’ pilk pöördus teisele vagunipoolele. Selle kaugemas otsas istus seina ääres laia ilmetu näoga keskealine mustas rõivas naine. Sakslanna või skandinaavlanna, mõtles Poirot. Tõenäoliselt saksa teenija. Sellele naisele järgnes teineteise poole nõjatuv ja elavalt vestlev paar. Mehel oli seljas lahe inglise tviidülikond, kuid ta polnud inglane. Ehkki Poirot nägi ainult tema kukalt, reetsid seda kukla kuju ja selle all olevad õlad. Mees oli suurt kasvu ja hea kehaehitusega. Kui ta äkki pead pööras, nägi Poirot tema profiili. Ta oli väga nägus, paistis olevat veidi rohkem kui kolmekümneaastane; tal olid suured heledad vuntsid. Mehe vastas istuv naine oli üsna noor – võib-olla kahekümneaastane. Tal oli seljas väike tihedalt liibuv must kostüüm ja valge atlasspluus; peas oli tal elegantne must mütsike, mis oli moodsa nurga all soengule seatud. Tema ilusa ja võõrapäraselt mõjuva näo nahk oli väga valge, tal olid suured pruunid silmad ja pigimustad juuksed. Ta suitsetas pika pitsi otsa torgatud sigaretti. Tema maniküüritud käte sõrmeküüned olid värvitud sügavpunaseks, ainus ehe oli suur plaatinaraamistuses smaragd. Tema pilgus ja hääles oli tunda koketsust. „Elle est jolie – et chic[19 - Ta on kena – ja šikk.],” pomises Poirot. „Abielupaar, jah?” Monsieur Bouc noogutas. „Vist Ungari saatkonnast,” ütles ta. „Nägus paar.” Lõunastajaid oli veel ainult kaks – Poirot’ kupeekaaslane MacQueen ja tolle tööandja härra Ratchett. Viimane istus näoga Poirot’ poole ning belglane silmitses teda teist korda, pannes tähele tema võltsilt heasoovlikku ilmet ja väikesi julmi silmi. Monsieur Bouc märkas kahtlemata oma sõbra muutunud nägu. „Kas te vaatate oma metsikut looma?” küsis ta. Poirot noogutas. Kui talle toodi kohvi, tõusis monsieur Bouc, kes oli temast varem lauda istunud ja juba mõni aeg tagasi einestamise lõpetanud. „Ma lähen oma kupeesse,” ütles direktor. „Tulge sinna juttu ajama.” „Meelsasti.” Poirot rüüpas kohvi ja tellis likööri. Kelner käis raha kasseerides ühe laua juurest teise juurde. Oli kuulda vanaldase ameeriklanna kiledat ja kaeblikku häält. „Mu tütar ütles: „Osta toidutalongide raamat ja sul ei ole mingeid muresid – mitte mingeid muresid.” Aga nii see pole. Tuleb välja, et nad peavad saama kümme protsenti jootraha, ja siis veel see pudel mineraalvett – pealegi üsna kahtlast vett. Eviani ega Vichyd neil pole, mis minu arust on imelik.” „See on … nad peavad … kuidas öelda … müüma kohalikku mineraalvett,” seletas lambanäoga daam. „Noh, minu arust on see ikkagi imelik.” Ameeriklanna silmitses vastumeelsustundega enda ees laual olevat väikest peenrahakuhja. „Vaadake seda veidrat kraami, mis ta mulle andis. Dinaarid või mis need on. Näevad välja nagu rämps. Mu tütar ütles …” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/agata-kristi/morv-idaekspressis/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Jah, muidugi. 2 Lihtsalt niisama. 3 No nii. 4 Vagunisse, härra. 5 Lõpuks ometi. 6 Vaat nii, härra. 7 Vaat see on alles tüütu. 8 Väga hea, härra. 9 Vana sõber. 10 Armas sõber. 11 Äriasjad, äriasjad. 12 Just täpselt! 13 Kuidas nii? 14 Oi-oi. 15 Minge päris lõppu, härra. 16 Ma arvan, et teil on üks eksitus. 17 Vagunisse! 18 Armas sõber. 19 Ta on kena – ja šikk.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1015.97 руб.