Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Teenijanna lugu Margaret Atwood Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.„Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua.Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017). Originaali tiitel: The Handmaid’s Tale Margaret Atwood Fawcett Crest New York 1985 Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 1993 © 1985 by O.W. Toad, Ltd. © Tõlge eesti keelde. Ann Alari, 2017 Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Britt Urbla Keller ISBN 978-9985-3-4242-8 ISBN 978-9985-3-4285-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2017 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Mary Websterile ja Perry Millerile Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!” Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?” Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!” I Moosese raamat 30:1–3 Aga mis minusse puutub, siis olles pikkade aastate kestel asjatute, kasutute ja teostamatute mõtete esitamisest tüdinud ja viimaks igasuguse edulootuse kaotanud, tuli mulle pähe see ettepanek ... Jonathan Swift, „Tagasihoidlik ettepanek” Kõrbes ei ole märki, mis ütleks, et sina ei pea mitte kive sööma. Sufide vanasõna I Öö 1 Magasime saalis, mis kunagi oli olnud võimla. Lakitud puust põrand ja sellele värviga tõmmatud jooned ja ringid viitasid mängudele, mida siin varem mängiti; korvirõngad olid veel alles, kuigi korvivõrke enam ei olnud. Mänguväljaku kohal piki seinu oli pealtvaatajate rõdu; ma peaaegu tundsin lõhna, nõrka kui järellainetus, milles põhiliseks oli terav higihais, lisaks läägelt magus närimiskummi lõhn ja parfüümide hõng, mida levitasid pealtvaatajatest tüdrukud, fotodelt nii tuttavad – alguses villastes seelikutes, hiljem miniseelikutes, siis pükstes, siis ühe kõrvarõngaga ja oradena püsti aetud triibuliste juustega. See siin oli ju ka tantsuõhtute saal, praegugi on veel aimata muusikat – hägused kuuldamatud helid, segunenud stiilid, trummide allhoovus, üksilduskurb hala, siidpaberist lillevanikud, papist kuradid, pöörlevate laepeeglite pillerkaar, mis tantsijad valguskildudest lumehelvestega üle külvab. Meenuvad juba vanemad inimesed ja üksindus ning lootus millelegi, millel puudusid piirjooned ja nimi. Mul on nii selgelt meeles see alati veidi isesugune igatsus millegi järele, mis kohekohe pidi juhtuma, nagu need käedki, mis meid ikka ja jälle ristluude kohalt julgustavalt puudutasid, olgu autos parkimisplatsil või hoopis televiisori vaatamisel, hääl maha keeratud ning vaid vilkuv pilt erutatud kehade liikumist valgustamas. Me igatsesime tulevikku. Kuidas me küll sellisteks muutusime – nii andekateks oma täitmatuses? Seda oli alati õhus tunda, ja see oli ka praegu nagu mingi tagantjärele tekkinud mõte, mis meil kasarmukoikudes uinuda ei lasknud; need olid niimoodi reas, et vahekäigud tegid üksteisega rääkimise võimatuks. Meil oli pehme, puuvillaseid lastelinu meenutav voodipesu ja vanad armeetekid, millest võis ikka veel lugeda U.S.A. Igal õhtul panime riided korralikult kokku ja asetasime need pingile, mis seisis voodi jalutsis. Tuled keerati nõrgemaks, päris ära ei kustutatud neid kunagi. Tädi Sara ja tädi Elizabeth olid valves: vööl rippusid elektrilööke andvad karjusepiitsad. Relva neil ei olnud, isegi tädisid ei usaldatud nii palju, et neile oleks relv kätte antud. Relvad olid ainult valvemeestel, kes olid inglite seast hoolikalt välja valitud. Valvemehed ei tohtinud ilma kutsumata sisse tulla ja meil ei lubatud väljas käia muidu kui ainult jalutuskäikudel, mis toimusid kaks korda päevas – siis kõndisime kahekaupa ümber jalgpalliväljaku, mis nüüd oli ümbritsetud traataiaga ja ülemisse serva oli veel tõmmatud okastraat. Traataia taga seisid seljaga meie poole inglid. Nemad olid hirmuobjektid, aga ka hoopis midagi muud. Kui nad korrakski meie poole oleksid vaadanud. Kui meil oleks vaid võimalik olnud nendega rääkida. Oli veel, mida vahetada: meeles mõlkusid tehingud – meile oli ju veel jäänud meie keha. Kõik see sündiski, vähemalt kujutluses. Õppisime peaaegu hääletult sosistama. Poolpimedas saime välja sirutada käe, nii et tädid ei näinud, ja üksteise kätt voodivahes puudutada. Ühele küljele pööratud pead padjal, õppisime teise suule vaadates huultelt lugema. Sel moel saime voodist voodisse teada üksteise nimed: Alma. Janine. Dolores. Moira. June. II Poeskäik 2 Tool, laud, lamp. Kõige kohal valge lagi: reljeefse pärjakujulise ornamendi keskel kinnipahteldatud auk otsekui nägu, millest on silm välja löödud. Kindlasti rippus seal kunagi kroonlühter. Nad on eemaldanud kõik esemed, mille külge vähegi võiks nööri siduda. Aken, kaks valget kardinat. Akna all padjaga istepink. Kui aken on poolenisti avatud (see avanebki vaid poolenisti), tuleb tuuleõhk sisse ja mängib kardinatega. Ma võin, käed rüpes, istuda toolil või pingil ja seda jälgida. Vahel paistab päike aknast sisse ja langeb viirgudena puupõranda kitsastele korralikult lakitud liistudele. Ma lausa tunnen lakilõhna. Põrandal on ovaalne kaltsuribadest punutud vaip. See meeldib neile: rahvakunst, arhailisus, naiste jõudeajal tehtud käsitöö, milles on kasutatud asju, mida mujal enam kasutada ei saa. Tagasipöördumine traditsiooniliste väärtuste juurde. Mitte raisata, mitte tahta. Mind ei raisata ära. Mida ma veel tahan? Tooli kohal seinal ripub pilt, see on raamitud, aga klaasimata: trükipilt, lilled, vesivärvidega tehtud sinised iirised. Lilled on siin veel lubatud. Ei tea, kas kõigil meil on ühesugune pilt, ühesugune tool, ühesugused valged kardinad? Valitsuse poolt antud? Mõelge elule nagu sõjaväes olemisele, ütles tädi Lydia. Voodi. Kareda valge kattega kaetud poolpehme madrats, mõeldud ühele inimesele. Selles voodis ei tehta muud, kui vajutakse unne või kannatatakse unetuse all. Püüan mitte liiga palju mõelda. Nii nagu kõik muu, nii peab ka mõtlemine praegu olema normeeritud. Väga palju on seda, millest mõelda on lausa talumatu. Mõtlemine võib võtta viimse võimaluse, ja mina kavatsen ellu jääda. Ma ju tean, miks vesivärvidega tehtud sinised iirised on klaasimata, miks aken ainult poolenisti avaneb ja miks aknaklaas on purunemiskindel. Ei, ärajooksmist nad ei karda, me ei jõuaks ju kuigi kaugele. Kardetakse teisi põgenemisvõimalusi, neid, mida inimene terava serva abil iseenese juures leiab. Olgu. Vaatamata sellistele üksikasjadele võiks tegu olla ka mõne kolledžitoaga vähemtähtsatele külalistele, või endistest aegadest teada võõrastemajatoaga kahanenud nõudmistega daamidele. Meie need praegusel juhul olemegi. Nõudmised on kahanenud: hea, et meiega üldse arvestatakse. Ent ka tool, päikesevalgus, lilled – see on suur asi. Ma olen elus, ma elan, ma hingan, ma sirutan käe täies pikkuses päikesevalgusse. Tädi Lydia sõnade kohaselt pole minu osaks vangistus, vaid hoopis eelisõigused – tema armastas kasutada kahe poolega hinnanguid, milles olid sees sõnad „kas” ja „või”. Kell, mis meile aega mõõdab, heliseb praegu. Aega mõõdavad siin kellad, nii nagu vanasti nunnakloostrites. Ja nagu nunnakloostriteski, on siin vähe peegleid. Ma tõusen toolilt, sirutan jalgu päikesevalguses; jalad on punastes madalates kingades, mis on lülisambale kasulik ja pole mõeldudki tantsimiseks. Punased sõrmikud lebavad voodil. Võtan need ja tõmban sõrmhaaval kätte. Kõik peale tiibade mu pea ümber on punast värvi: see on vere värv, mis eristab meid teistest. Lai ja pikk pahkluudeni seelikuosa saab alguse lihtsast üle rinna ulatuvast siilust, käised on rüül laiad. Ka valged tiivad on kohustuslikud: tänu neile ei näe meie midagi ja meidki ei nähta. Ma pole kunagi punases hea välja näinud, see ei ole minu värv. Võtan ostukorvi käevangu. Selle toa uks – mitte minu toa uks, ikka veel keeldun kasutamast sõna minu – ei ole lukus. Õigupoolest ei käi ta isegi korralikult kinni. Astun lakitud põrandaga koridori, mille keskel jookseb tolmukarva roosa vaibariba. See on nagu läbi metsa viiv rada, nagu lahtirullitud vaip tema kõrgeaususele – nii tean ma, millist teed minna. Vaip teeb jõnksu ja läheb eestrepist alla, mina ka: üks käsi käsipuul, mis kunagi oli mingi puu, aga uuemal ajal on juba mingi soojaläikeline materjal. Maja on hilisviktoriaanlik pereelamu, mõeldud suurele ja rikkale perekonnale. Eeskojas on vanaisa-aegne kell, mis jaopärast veel aega mõõdab, siis tuleb uks, mis viib suurde ja emalikku elutuppa, kus kohtab nii omaseid inimlikke toone ja vihjeid. See on elutuba, kus ma kunagi ei istu, vaid alati seisan või põlvitan. Eeskoja lõpus, paraadukse kohal on värvilisest klaasist kaaraken: sellel on lilled, punased ja sinised. Jääb veel eeskoja seinale riputatud peegel. Kui ma nõnda pead pööran, et valged tiivad, mis mu nägu raamivad, mu vaate sellele suunavad, siis võin trepist alla minnes näha ümmargust kumera klaasiga kalasilma moodi peeglit ja ennast selles kui moonutatud varju, kui millegi paroodiat, kui mõnd punase mantliga muinasjututegelast, kes hetkeks end unustab ja kohe ohtu satub. Nagu õde, kes on korraks juba verre kastetud. Trepi alguses on painutatud puust kübara- ja vihmavarjunagi – pikad ümarad puuvarvad on maitsekalt koolutatud nagiks, mis meenutab avanevat sõnajalga. Seal on mitu vihmavarju: must, mis kuulub komandörile, sinine, mis kuulub komandöri naisele, ja see, mis on mulle määratud – punane. Jätan punase vihmavarju sinnapaika, kuna aknast on näha, et ilm on päikesepaisteline. Mõtlen, et ei tea, kas komandöri naine on praegu elutoas. Ega temagi seal alati istu. Vahel kuulen, kuidas ta edasi-tagasi kõnnib: ikka raske samm, siis kerge samm, seejärel pehme kepikopsatus tolmukarva roosal vaibal. Eeskojas lähen mööda elutoa uksest ja ka uksest, mis viib söögituppa, ning lõpuks avan ma ukse, mille kaudu pääseb kööki. Siin on mööblilaki lõhna asemel hoopis teine lõhn. Siin on Rita, kes seisab valgete emailplaatidega kaetud kulunud köögilaua ääres. Ta on oma tavalises tuhmrohelises marthakleidis: sellist värvi olid endistel aegadel kirurgi töörõivad. Kleit näeb välja enam-vähem selline nagu minu oma: see on pikk ja varjav, ent temal on veel põll-rinnalapp, aga puuduvad valged tiivad ja loor. Kui ta välja läheb, siis paneb ta küll loori ette, aga sellele, kas mõne martha nägu on nähtaval või mitte, ei pööra keegi erilist tähelepanu. Käised on tal küünarnukkideni üles kääritud ja jätavad pruunid käsivarred päris paljaks. Ta teeb parajasti leiba, valmistab pätse ette viimaseks lühiajaliseks sõtkumiseks, seejärel tuleb juba vormimine. Rita märkab mind ja noogutab, raske öelda, kas tervitades või lihtsalt selle märgiks, et ta on mind tähele pannud; ta pühib jahused käed põlle sisse, sorib sahtlis ja otsib ostutšekiraamatut. Kulmu kortsutades rebib ta sellest kolm ostutšekki ja ulatab need mulle. Ta nägu võiks olla lahke, kui ta vaid naerataks. Ega kulmukortsutamises midagi isiklikku küll pole: tema arvates on laiduväärt juba üksi punane kleit ja kõik, mis sellega kaasas käib. Ta kardab, et ma võin seda edasi anda nagu mõnd haigust või üldse ebaõnne. Vahel kuulan ma suletud uste taga pealt – see on midagi, mida ma varasematel aegadel iial teinud ei oleks. Ma ei jää kunagi kauaks kuulatama, kuna ma ei taha, et mulle peale satutaks. Nõnda kuulsin kord, kuidas Rita ütles Corale, et tema küll ei laseks ennast niimoodi alandada. Cora vastas, et keegi ju ei küsigi sinu arvamust. Aga olgu, mida sa siis samas olukorras peale hakkaksid? Rita ütles, et läheks mõnda kolooniasse. Selline valikuvõimalus on olemas. Koos ebanaistega, ja sureksid seal nälga või jumal teab mis veel, vastas Cora. Susi sind söögu. Nad poetasid parajasti herneid välja; isegi peaaegu kinnise ukse taga oli kuulda raskete herneste metallkaussi kukkumisel tekkivaid heledaid kõlksatusi. Kuulsin, kuidas Rita mühatas või ohkas – kas siis protesti või nõusoleku märgiks. Pealegi teevad nad seda ju meie kõigi heaks, ütles Cora, või nii vähemalt räägitakse. Kui minu juhad oleksid veel valla, võiksin minagi olla üks nende hulgast, kui ma muidugi nii kümme aastat noorem oleksin. Ega see polegi nii paha. Seda ei saa kuidagi raskeks tööks nimetada. Minu asemel olgu küll parem juba tema, ütles Rita – ja siis tegin ma ukse lahti. Nägu oli mõlemal nagu ikka naistel, kes on sind taga rääkinud ja kahtlustavad, et sa kuulasid pealt: kimbatuses, aga ka veidi väljakutsuv, nagu oleks õigus ikkagi nende poolel. Tol päeval oli Cora minu vastu lahkem, Rita aga tõredam kui tavaliselt. Vaatamata Rita enesessetõmbunud ilmele ja kokkusurutud huultele tahaksin ma täna veidi kauemaks siia, kööki, jääda. Cora võiks veel kusagilt maja pealt tulla, käes sidruniõli pudel ja tolmulehvik; siis teeks Rita kohvi – komandöride majas on veel ehtsat kohvi – ja me istuksime Rita köögilaua ääres, mis on küll sama palju Rita oma kui minu laud minu oma, ning räägiksime valudest ja vaevustest, haigustest, oma jalgadest, selgadest ja kõigist neist erinevatest pahandustest, mida meie kehad võivad meile kaela tuua nagu üleannetud lapsed. Kirjavahemärkide asemel noogutaksime üksteise jutu vahele, andes märku sellest, et jah, me mõistame kõike. Kirjeldaksime ravivahendeid ning püüaksime oma ihuhädade esitamisega üksteist üle trumbata; kaebleksime õrnalt, pehmel ja minoorsel toonil, kurblikud kui tuvid katuseräästa all. Ma mõistan sind, ütleksime. Või siis see kummaline väljend, mida vahel ikka veel mõne vanema inimese suust kuuleb: Ma mõistan, kuhu sa tüürid, nagu oleks kõneleja hääl mõni rännumees, sihiks kauged kohad. Mis võib ju nii olla, ja küllap ongi. Kuidas ma küll varem põlgasin selliseid jutuajamisi. Nüüd ma ootan neid. Saab vähemalt rääkida. Teatud mõttes mõtteid vahetada. Vahel me klatšime. Marthad teavad nii üht kui teist; nad räägivad omavahel ja levitavad majast majja mitteametlikke uudiseid. Pole kahtlust, et nii nagu minagi kuulavad nad uste taga ja näevad pealt isegi ärapööratud pilguga. Vahel olen ma neid kuulma juhtunud ja nende eravestlustest raasukesi saanud. Sündis surnult, vaat mis. Või: Pistis ta kudumisvardaga läbi, otse oma kõhus. Mis see muud oli kui armukadedus, mis teda selleks sundis. Või piinatud häälega: See naine kasutas klosetipottide puhastamise vahendit. Mõjus kui võlujook, kuigi võiks arvata, et mees seda suhugi ei võta. Ju ta oli siis nii purjus; aga naine saadi ka kohe kätte. Tahaksin Ritat leivategemisel aidata: suruksin käed sellesse vastupanu osutavasse soojusesse, mis nii väga elavat keha meenutab. Mind vaevab vajadus midagi puudutada, midagi peale riide ja puu. Janunen puudutamise enese järele. Aga isegi siis, kui ma paluksin, isegi siis, kui ma sündsaks peetud käitumisreegleid sel määral rikuksin, ei laseks Rita midagi taolist juhtuda. Ta oleks liiga hirmul. Marthad ei tohi meiega vennastuda. On olemas sõna fraterniseerima, mis tähendab vennalikult käituma. Luke rääkis sellest kord minuga. Ta ütles, et sõnal polegi vastet, mis tähendaks õelikult käituma. Ta ütles, et vastav sõna peaks olema sororiseerima. Mõlemad tuleksid ladina keelest. Luke’ile meeldis sellistes üksikasjades selgusele jõuda. Sõnatuletus, kummalised kasutused. Tavaliselt narrisin teda niisuguse liigtäpsuse pärast. Võtan Rita väljasirutatud käest ostutšekid. Neil on pildid sellest, mida nende eest saab: kaksteist muna, tükk juustu, pruun asi, mis peaks olema praad. Panen need tõmblukuga kinnikäivasse varrukataskusse, sinna, kus on mu pass. „Ütle poes, et munad peavad värsked olema,” sõnab ta. „Mitte sellised, nagu läinud kord. Ja kanapoega on vaja, mitte vana kana. Ütle neile, kellele see läheb, ja siis ei aja nad midagi segi.” „Hästi,” ütlen ma. Naeratuseta. Mis mõtet on teda sõprusele ahvatleda? 3 Lähen välja tagaukse kaudu, mis viib suurde ja hoolitsetud aeda: keskel on muruplats, rippuvate urbadega paju, platsi ääristavad lillepiirded, milles kollased nartsissid on peaaegu ära õitsenud ning tulbid parajasti õide puhkemas, andes aiale värvi. Tulbid on punased, varre lähedalt karmiinpunased nagu paranema hakkav lõikehaav. Aed on komandöri naise valdus. Purunemiskindla klaasiga toaaknast välja vaadates olen tihti näinud, kuidas ta siin padjakesel põlvitades töötab, helesinine loor üle laia aednikukübara tõstetud, kõrval korv, milles on hekikäärid ja paelajupid lillede sidumiseks. Suurema kaevamise teeb ära komandörile määratud kaitsemees, keda komandöri naine keppi viibutades juhendab. Paljudel abielunaistel on aed: see on koht, kus kehtib nende loodud kord – nad säilitavad seda ning kannavad selle eest hoolt. Vanasti oli ka minul aed. Mäletan veel värskelt kaevatud maa lõhna; käed teavad tunnet, mis jääb täidlaste mugulate hoidmisest, rikkusest, mis seemnete kuival sahinal sõrmede vahelt läbi jookseb. Nii läks aeg kiiremini. Vahel on komandöri naise tool välja tõstetud ja ta lihtsalt istub siin, oma aias. Eemalt vaadates on pilt rahumeelne. Praegu teda siin ei ole ja ma mõtlen, et ei tea, kus ta küll olla võiks: mulle ei meeldi komandöri naisega ootamatult kokku saada. Võib-olla on ta elutoas ja õmbleb, artriidihaige vasak jalg jalapingile tõstetud. Või koob salle, mis on mõeldud rindel võitlevatele inglitele. Raske uskuda, et inglitel selliseid salle tegelikult vaja on; pealegi on komandöri naise kootud sallid liiga keerulised. Ta ei vaevu tegema risti- ja tähemustrit, mida kasutavad paljud teised naised, tema jaoks on selles vähe väljakutset. Tema sallide otstes on kuusepuude read või kotkad, või jäigad inimfiguurid – ikka poiss ja tüdruk, poiss ja tüdruk. Need ei ole täiskasvanud meeste, vaid laste sallid. Vahel mõtlen ma, et küllap neid salle ei saadetagi inglitele, et need harutatakse üles ja keritakse tagasi lõngakeradeks, et siis uuesti kuduma hakata. Võib-olla on kõik ainult selleks, et naistel tegevust oleks, et nad tunneksid, kuidas neid on vaja. Ometi kadestan komandöri naist kudumise pärast. Hea, kui sul on väikesed eesmärgid, milleni on kerge jõuda. Mida tema minu juures kadestab? Ta ei räägi minuga, välja arvatud juhul, kui see on vältimatu. Mina olen temale etteheide ja vajadus. Esimest korda seisime silmitsi viis nädalat tagasi, siis kui ma suunamisega siia saabusin. Kaitsemees eelmisest kohast tõi mu eesukseni. Esimestel päevadel lubatakse meil eesust kasutada, hiljem peame tagaukse kaudu käima. Selles asjas pole veel kindlaid reegleid kujunenud, sündmused on liiga kiiresti arenenud, meie seisund on enamiku jaoks ebaselge. Mõne aja pärast käime kindlasti kas ainult eesukse või ainult tagaukse kaudu. Tädi Lydia ütles, et tema annaks oma hääle küll eesukse poolt. Teie positsioon on ju auasi, olid tema sõnad. Kaitsemees helistas minu eest uksekella, ja arvatud ooteaja asemel, mis oleks sees kulunud kella kuulmiseks ja kiiresti ukse juurde jõudmiseks, avanes uks kohe sissepoole. Järelikult ootas ta juba selle taga. Ma arvasin, et mind võtab vastu mõni martha, aga seal oli tema ise – eksimise tegi võimatuks pikk helesinine rüü, mida ta kandis. Sina oled siis see uus, ütles komandöri naine. Ta ei astunud kõrvale, et mind sisse lasta, vaid seisis ukseavas ja sulges sissepääsu. Ta tahtis, et ma tunneksin, et tulen majja ainult tema nõusolekul. Meie päevil on sellised nükked täiesti tavaline asi. Jah, vastasin mina. Jätke see väliskotta. Korraldus käis mu koti kohta, mida kandis kaitsemees. Kott oli punasest plastist ja mitte just suur. Mul oli veel teinegi kott, milles talvekeep ja paksemad kleidid, aga see saadeti hiljem järele. Kaitsemees pani koti maha ja jättis korra kohaselt komandöri naisega hüvasti. Kuulsin veel selja taga tema samme, mis uksest eemaldusid, siis eesvärava kolksatust, ning mulle tundus, nagu oleks kaitsev käsi mu kohalt ära võetud. Uue maja lävel tuntakse end väga üksildasena. Komandöri naine ootas seni, kuni auto käivitati ja minema sõideti. Ma ei vaadanud talle otsa, vaatasin seda, mis mu langetatud pilgu alla jäi: tema sinist tüsenenud pihta, vasakut kätt, mis toetus kepi elevandiluust käepidemele, suuri teemante sõrmusesõrmes, mis oli kunagi kindlasti ilus ning praegugi hoolitsetud – mõhnaka sõrme küüs oli peeneks kaareks viilitud. See sõrm oli kui irooniline naeratus, kui naisele enesele suunatud pilge. Astu ometi edasi, ütles komandöri naine. Ta pööras mulle selja ja luukas läbi eeskoja tahapoole. Pane uks enda järel kinni. Tõstsin oma punase koti ise sisse, nagu see kahtlemata tema arvates pidigi olema, ja sulgesin siis ukse. Ma ei vastanud talle midagi. Tädi Lydia soovitas, et kui nad otse midagi ei küsi, siis on targem vait olla. Püüdke end nende olukorda asetada, ütles ta, käsi kord kokku surudes, kord ringutades, näol närviliselt anuv naeratus. Neil ei ole ju kerge. Siin me siis nüüd oleme, ütles komandöri naine. Kui mina elutuppa astusin, istus tema juba oma toolis, vasak jalg jalapingi padjakesel, millel korvitäis roose, ristpistes tikitud. Tooli kõrval põrandal oli kudumistöö koos sellesse torgatud varrastega. Seisin kokkupandud kätega tema ees. Nii-nii, sõnas naine. Tal oli sõrmede vahel sigaret, mille ta siis suhu pani ja süütamise ajal märgatavalt huultega pigistas. Juba näoilme muutis ta huuled kitsaks, neid ümbritsesid väikesed püstised kurrukesed – nii tuttavad omaaegselt huultekosmeetika reklaamilt. Tulemasin oli elevandiluuvärvi. Mõtlesin, et sigaretid on kindlasti mustalt turult, ja see andis mulle lootust. Isegi nüüd, mil päris raha enam ei ole, on ikkagi must turg. Must turg jääb alati: alati on, mida millegi vastu vahetada. Järelikult on naine selline, kes oskab seadustest kõrvale hiilida. Aga millega sain mina äri teha? Vaatasin himustavalt sigaretti. See, nagu ka alkohol ja kohv, on mulle keelatud. Nii et endisaegset küsimust „kelle nägu ta küll on” ei saa me praegu küsida, sõnas naine. Ei, armuline proua, vastasin ma. Ta tõi kuuldavale midagi, mida oleks võinud naeruks pidada, ja hakkas siis köhima. Vaene mees, sõnas ta. Nüüd on sul siin teine kord, kas nii? Kolmas, armuline proua. Sul on siis ju üsna halvasti läinud, ütles ta. Järgnes uus naeruköha hoog. Võid istuda. Harjumuseks ei lase ma sul seda kujuneda, aga seekord olgu. Istusin ühe jäiga seljatoega tooli servale. Ma ei tahtnud tuba lähemalt silmitsema hakata, ei tahtnud näida naisele tähelepanematu kuulajana; minust paremale jääv marmorist kamin, peegel selle kohal ja lillesülemid olid esialgu vaid varjud väljaspool mu vaatevälja. Hiljem on nende põhjalikuks vaatamiseks nagunii rohkem kui küllalt aega. Nüüd olid meie näod kohakuti. Ja mulle tundus, et olen teda varem kusagil näinud: tema näos oli midagi väga tuttavlikku. Loori alt paistis salguke juukseid. Ta oli endiselt blond. Arvasin tookord, et võib-olla pleegitab ta juukseid – juuksevärv oli ju samuti musta turu kaup –, nüüd aga tean, et ta oli loomulik blond. Kulmud olid kitkutud peenteks kaarteks ja andsid näole ilme, mis väljendas kustumatut imestust, haavumist või uudishimu: tal oli nagu millegi pealt ehmatatud lapse nägu – ometi reetsid silmalaud väsimust. Seda ei paistnud küll tema silmadest – need olid selged ja vaenulikult sinised nagu ergava päikesega kesksuvine taevas: sinine, mis pimestab. Vanasti öeldi tema nina kohta kindlasti, et peene joonega, nüüd oli see tema näo kohta liiga väike. Nägu ei olnud ümar, vaid suur. Suunurkade juurest jooksis kaks vagu allapoole: nende vahele jäi lõug, mis meenutas kokkusurutud rusikat. Tahan, et me kohtuksime nii harva kui võimalik, ütles ta. Küllap sinulgi on sama soov. Ma jäin vastuse võlgu, sest „jah” oleks olnud solvang ja „ei” vasturääkimine. Tean, et sa ei ole rumal, jätkas naine. Ta tõmbas mahvi sigaretti ja laskis suitsupahvaka õhku. Ma olen su toimikut lugenud. Minu seisukohalt on kõik nagu äritehing. Aga see, kes mulle häda toob, jääb lõpuks ise hätta. Mõistad? Jah, armuline proua, vastasin ma. Ära ütle mulle „armuline proua”, sõnas ta ärritatult. Ega sa mõni martha pole. Ma ei hakanudki küsima, kuidas teda kutsuma peab – nii ilmselt lootis ta, et sellist korda, kus mul teda kõnetada tuleb, ei tulegi. Olin pettunud. Tahtsin tookord teda näha vanema õena, emaliku olevusena, kes oleks mind mõistnud ja kaitsnud. Naine mu eelmisel kohal saatis suurema osa ajast mööda magamistoas: marthad rääkisid, et ta jõi. Tahtsin, et see komandöri naine oleks olnud teistsugune. Tahtsin kujutleda, et kui aeg, koht ja elu üldse oleks teine, siis meeldiks ta mulle. Aga oli päris selge, et ei tema poleks minule ega mina temale meeldinud. Naine kustutas pooleldi suitsetatud sigareti tema kõrval lambilauakesel olevas tiguornamendiga kaunistatud tuhatoosis. Ta tegi seda otsustavalt: üks vajutus ja lömastav pööre – mitte aga terve rida õrnu tupsutusi, mida eelistasid nii paljud naised. Mis minu abikaasasse puutub, sõnas ta, siis tema on see, kes ta on. Minu abikaasa nimelt. Ma tahan, et see sulle täiesti selge oleks. Meid lahutab vaid surm. Ja siis juba lõplikult. Jah, armuline proua, ütlesin ma, juba end unustades. Olid ajad, mil väikestele tüdrukutele tehti nukke, mis rääkisid, kui neid selja tagant nöörist tõmmata, ja ma tabasin end mõttelt, et minugi hääl on nagu ühetooniline nukuhääl. Küllap oli tal tahtmine mulle vastu vahtimist anda. Nemad võivad meid lüüa, pühakirigi lubab seda. Aga ühtegi eset ei tohi nad seejuures kasutada. Ainult paljast kätt. See on elu, mille eest me võitlesime, ütles komandöri naine, kes ei vaadanudki enam mulle otsa; ta oli äkki pööranud pilgu oma mõhnalistele, teemantidega kaunistatud kätele, ja ma teadsin, kus ma teda varem olin näinud. Esimest korda nägin teda televiisoris, olin siis kaheksane või üheksane. Pühapäevahommikuti, kui ema kaua magas ja mina vara üles tõusin, läksin tavaliselt ikka ema töötuppa ja vaatasin multifilme otsides kõik kanalid läbi. Vahel, kui ma neid ei leidnud, vaatasin „Usuõpetuse tundi arenevale hingele”, kus lastele jutustati piiblilugusid ja lauldi kirikulaule. Ühe naise nimi oli Serena Joy. Ta oli esimene sopran. Tuhkblond väike nöbinina, kes oma tohutud sinisilmad kirikulaule lauldes üles pööras. Ta oskas üheaegselt nii naerda kui ka nutta; nagu märguande peale võis tal pisar või kaks kaunilt üle põse veereda, samal ajal kui ta hääl värelevalt, aga kindlalt kõrgemaid noote võttis. Pärastpoole hakkas ta ka teistsuguste asjadega tegelema. Naine, kes minu ees istus, oli Serena Joy. Või oli kunagi olnud. See muutis asja hullemaks, kui olin kartnud. 4 Kõnnin mööda kruusateed, mis nagu juukselahk majataguse muruplatsi kaheks jaotab. Öösel on sadanud, mõlemale poole jääb märg rohi, õhk on niiske. Tunnistuseks maa viljakusest näen siin-seal vihmausse, kes on päikese kätte jäänud ja nüüd juba poolsurnud; nad on roosad ja vetruvad nagu huuled. Avan valge varbaia värava ja lähen majaesist muruplatsi selja taha jättes peavärava poole. Üks majapidamisse määratud kaitsemeestest peseb garaažiteel parajasti autot. Järelikult on komandör majas; ta on kusagil oma tubades, mis jäävad söögitoa taha – seal veedab ta ilmselt suurema osa oma ajast. Maja ees seisab Whirlwind, väga kallis auto, parem kui Chariot ja palju parem kui kogukas ja praktiline Behemoth. Loomulikult on suur voolujooneline auto musta värvi – prestiiži ja surnuvankri värvi. Andunult poleerib juht teda seemisnahatükiga. Vähemalt midagi, mis on jäänud vanaviisi – see, kuidas mehed häid autosid silitavad. Juhil on seljas vormiriided, mida kannavad kaitsemehed, müts peas on aga lõbusasti viltu lükatud ja käised küünarnukini üles kääritud – nii on näha tema mustade karvadega päevitunud käsivarred. Suunurgas on tal sigaret, mis annab tunnistust sellest, et temalgi on, millega mustal turul äri teha. Ma tean selle mehe nime: Nick. Tean sellepärast, et olen kuulnud, kuidas Rita ja Cora temast räägivad; kord kuulsin ka, kuidas komandör talle ütles: Nick, mul ei lähe enam autot vaja. Juht elab meie majas, garaaži kohal. Ta on madalamat klassi mees: talle pole naist ette nähtud, ei ainsatki. Ta ei kuulu nomenklatuuri: tal on mõni viga küljes või siis puuduvad sidemed. Aga ta käitub, nagu ei teaks ta seda või ei lähe see talle lihtsalt korda. Ta on liiga hooletu, ta pole piisavalt orjalik. Võib-olla on tegu rumalusega, aga ma ei usu seda. Vanasti öeldi sellise inimese kohta, et midagi on viltu, ta käib kõigest üle nagu kalalõhn; või et lõhna järgi otsustades on siin kusagil surnud rott. Sobimatu nagu halb lõhn. Tahtmatult mõtlen, et milline võib küll tema tegelik lõhn olla. Ei kala, ei lagunevat rotti meenutav – hoopis päevitunud ja päikese käes higiseks tõmbunud õrnalt suitsuse naha lõhn. Hingan sügavalt sisse ja ohkan. Nick vaatab mulle otsa ja me pilgud kohtuvad. Tal on prantslase nägu: kõhn, tujukas, siledaid kohti esiletõstvalt nurgeline; naerdes tekivad suu ümber kurrud. Mees tõmbab viimase mahvi, laseb sigaretil garaažiteele kukkuda ja astub sellele jalaga peale. Siis hakkab ta vilistama. Ja pilgutab mulle silma. Langetan pea, pööran seda nii, et valged tiivad mu näo varjavad, ja jätkan teed. Ta riskis praegu, aga mille nimel? Mis siis, kui ma tema peale kaeban? Võib-olla ta lihtsalt näitas üles sõbralikkust. Võib-olla pani ta tähele mu näoilmet ja mõistis seda omamoodi. See, mida ma tegelikult tahtsin, oli ju sigaret. Võib-olla kontrollis ta, kuidas ma reageerin. Võib-olla on ta „silm”. Teen peavärava lahti ja panen selle enda järel kinni; vaatan maha, aga mitte tagasi. Kõnnitee on laotud punastest tellistest. Sellele ristküliku-maastikule pöörangi kogu tähelepanu – seal, kus talv on maad kümneid kordi kohrutanud, on tee kergelt laines. Kivide värv on vana, ometi mõjub see värske ja puhtana. Kõnniteed hoitakse praegu palju puhtamad kui vanasti. Lähen tänavanurgani ja jään seal ootama. Vanasti ma ootamist ei talunud. Tädi Lydia ütles, et ka need, kes ainult seisavad ja ootavad, täidavad oma kohust. Ta laskis meil selle meelde jätta. Veel ütles ta, et kaugeltki kõik ei tule sellega toime. Nii mõnigi teist kukub kuivanud mullale või okastele. Nii mõnigi teist ei ole sügavalt juurdunud. Lõua otsas oli tal suur sünnimärk, mis rääkimise taktis üles-alla liikus. Ta ütles, et mõelge enestele kui seemnetele, ning seejuures muutus ta hääl lipitsevaks ja vandeseltslaslikuks nagu nende naiste hääl, kes vanasti lastele balletitunde andsid ja ikka ütlesid: tõstame nüüd käed üles ja kujutame ette, et oleme puud. Ma seisangi tänavanurgal ja kujutan ette, et olen puu. Tellistest kõnniteel tuleb minu suunas üks punane kogu; ka tema nägu varjavad valged tiivad – see on isikupäratu punase rüüga naine, kel on korv käes. Ta jõuab minuni ning me silmitseme valgete tanutiibade varjust teineteise nägu. Tema see on. „Õnnistatud olgu vili,” ütleb ta mulle meietaolistele ette nähtud tervituse. „Olgu jumal helde,” vastan samuti ettenähtud sõnadega. Pöördume minekule ja läheme mööda suurtest majadest, ikka kesklinna poole. Sinna on meil lubatud minna ainult kahekesi. See kõlab küll absurdselt, aga nii olevat me kaitstud; kindlalt kaitstud oleme me nagunii. Tõde on, et tema peab minu ja mina tema järele valvama. Kui mõnel meie päevasel käigul peaks midagi juhtuma ja üks meist võrgust välja libiseb, siis jääb teine vastutama. See naine on olnud minu kaaslaseks kaks viimast nädalat. Ma ei tea, mis eelmisega juhtus. Ühel heal päeval teda lihtsalt enam ei tulnud, tuldi tema asemel. Selliste asjade kohta küsimusi ei esitata, sest tavaliselt ei tee vastused sind kuigivõrd targemaks. Või mida olekski vastata? Ta on veidi tüsedam kui mina. Tal on pruunid silmad. Tema nimi on Ofglen, ja see ongi peaaegu kõik, mida ma temast tean. Silmad vaguralt maha löödud, punastes kinnastes käed kokku surutud, liigub ta väikeste tippivate sammudega nagu tagajalgadel kõndima õpetatud siga. Ta ei ole meie käikude ajal kunagi öelnud midagi, mida võimud vähegi keelaks, aga ega mina teistsugune ole. Võib-olla on ta tõsiusklik, teenijanna selle sõna sügavamas tähenduses. Ei või iial teada. „Kuuldavasti läheb meil sõjas hästi,” ütleb ta. „Au ja kiitus,” vastan mina. „Meid on hea ilmaga õnnistatud.” „Rõõmuga võtan selle vastu.” „Viimase päeva jooksul on jälle mässe maha surutud.” „Au ja kiitus,” ütlen mina. Ma ei hakka temalt küsima, kuidas ta kõike teab. „Kes need olid?” „Baptistid. Neil oli Sinimägedes kindlus. Aga nad suitsetati sealt välja.” „Au ja kiitus.” Vahel soovin, et ta suu peaks ja mul rahus kõndida laseks. Aga samas janunen uudiste järele, olgu need siis ükskõik millised; isegi valeuudistel on ju oma tähendus. Jõuame esimese tõkkepuuni, mis meenutab teetöödel või kanalisatsioonitorustiku kaevamisel üles pandud kollaste ja mustade triipudega ristpuud, küljes punane kuusnurkne stoppmärk. Värava juures on laternad, mis praegu ei põle, sest pole veel õhtu. Ma tean, et meie kohale telefonipostidele on kinnitatud prožektorid, mida kasutatakse eriolukorras, ja kahel pool teed on vahimajakesed, milles on kuulipildujatega mehed. Kuna mu nägu varjavad valged tiivad, siis ei näe ma prožektoreid ega vahimajakesi. Aga ma tean, et need seal on. Tõkkepuu taga, kitsa käiguraja kõrval ootavad meid kaks meest, need on roheliste vormiriietega pühitsetud kaitsemehed; nende õlakutel ja barettidel on ristid – kaks ristatud mõõka, mille kohal on valge kolmnurk. Kaitsemehed ei ole päris sõdurid. Neid kasutatakse tavalisel politseitööl ja sellistel teenijatöödel, nagu näiteks komandöri naise aia üleskaevamine; nad on kas rumalad, liiga vanad, teovõimetud või väga noored –, see ei käi muidugi silmade kohta, kes inkognito on nende hulgas. Need kaks on väga noored: ühe vunts on veel hõre ja teise näol on veel vistrike jälgi. Nende noorus on liigutav, aga sellega mind enam ei peta. Tihti on just noorukid kõige ohtlikumad; nad on kõige fanaatilisemad ja kõige kärsitumad relva haarama. Nad ei ole veel aja kulgu tajuma õppinud. Nendega tuleb hästi rahulik olla. Eelmisel nädalal lasksid nad siin kusagil ühe naise maha. See oli üks martha. Ta kohmitses oma rüüs passi otsida, aga nemad arvasid, et tal on pomm kaasas. Nad arvasid, et ta on naiseriietes mees. Selliseid juhtumeid on varemgi esinenud. Rita ja Cora tundsid seda naist. Ma kuulsin, kuidas nad lugu köögis arutasid. Igaüks täidab oma kohust, ütles Cora. Nende kohus on meid kaitsta. Eks surnud olegi lõplikult kaitstud, ütles Rita vihaselt. Ta ei teinud midagi lubamatut. Polnud vähimatki põhjust teda maha lasta. See oli õnnetusjuhtum, ütles Cora. Mitte mingil juhul, ütles Rita. Siin peabki kõik nii minema. Kuulsin, kuidas ta pottidega kraanikausis kolistas. Vähemasti siin, selles majas, õnnetusi ei juhtu, ütles Cora. Olgu pealegi, ütles Rita. Aga ta oli tubli tööinimene. Ja selline autu lõpp. Lõpp võib hullemgi olla, ütles Cora. Temal oli see vähemalt kiire. Sa võid ju nii öelda, sõnas Rita. Aga mina eelistaksin, et mulle jääks veidi aega asjade korraldamiseks. Nood kaks kaitsemeest tervitavad meid kolme sõrme bareti juurde tõstes. Nii on ette nähtud. Meie teenistuse sisu arvestades peavad nad meie suhtes lugupidamist üles näitama. Otsime laia varruka tõmblukuga taskust oma passid välja; neid uuritakse ja pannakse siis tempel sisse. Üks meestest läheb parempoolsesse vahiputkasse ja laseb meie numbrid arvutisse. Passi tagasi andes kummardub virsikuvärvi vuntsidega mees, et lähemalt mu nägu näha. Abivalmilt tõstan veidi pead, meie silmad kohtuvad ja ta punastab. Tal on pikergune ja kurblik nägu nagu lambal, ent silmad selles on suured kui koeral – spanjelil, mitte terjeril. Tema nahk on kahvatu ja tundub ebatervelt õrn, nagu oleks sellelt hiljuti koorik ära tulnud. Ometi kujutlen, kuidas ma käega ta varjamata nägu puudutan. Tema on see, kes pilgu ära pöörab. Seegi on sündmus, väike korrarikkumine, küll nii väike, et jääb tabamatuks; ometi on sellised hetked nagu preemia, mis mul enesele on anda – nagu need kompvekid, mida ma lapsena sahtlipõhja kogusin. Sellised hetked on tegelikult võimalused, pisikesed vaateavad. Mis siis, kui ma tulen öösel, siis kui ta üksi vahis on (loomulikult ei anna talle keegi võimalust niimoodi üksi olla), ja luban teda oma valgete tiibade alla? Mis siis, kui ma heidan endalt punase palaka ja näitan end talle või neile hämaras laternavalguses? Küllap nad lõputult tõkkepuu juures seistes vahel ka sellest mõtlevad; nagunii ei lähe keegi siit kunagi läbi, välja arvatud pühitsetute komandörid oma suurtes mustades sahinal liikuvates autodes, või nende sinised naised ja valge looriga tütred, kes kohusetruult päästeteenistustel ja palvustel käivad, või siis nende tötsakad rohelised marthad, vahel harva sünnitusabi-auto, või punased teenijannad, kes jala käivad. Mõnikord möödub neist ka musta värvi furgoonauto, mille küljel on valge tiibadega silm. Auto aknad on tumedast klaasist ja mehed, kes istuvad esiistmel, kannavad tumedaid prille: nii on nad kahekordselt varjatud. Sellised furgoonid liiguvad kindlasti vaiksemalt kui teised autod. Kui nad meist mööduvad, pöörame pilgu ära. Kui nende sisemusest kostab hääli, siis püüame mitte kuulda. Kõigil meil on veel süda sees. Kui must furgoon jõuab kontrollpunkti, siis viibatakse neile peatumata läbisõiduks. Kaitsemehed ei taha riskida sissevaatamisega: selline läbiotsimine seaks kahtluse alla sõitjate autoriteedi. Nii võivad nad ju mõelda. Muidugi kui nad üldse mõtlevad: neid vaadates on raske selle üle otsustada. Tõenäoliselt kaitsemeeste mõte riiete mahaheitmiseni siiski ei jõua. Kui nad suudlusestki mõtlevad, siis peab see neile kohe meelde tooma prožektoritule ja lasud. Selle asemel mõtlevad nad kohusetäitmisele ja ingliks edutamisele, abiellumisloa saamisele, ning kui nad piisavalt kõrge vanuseni elavad ja piisavalt suure võimutäiuse saavutavad, siis antakse neile ka oma teenijanna. Vuntsidega mees teeb meile väikese jalakäijate värava lahti ja astub ise teelt kõrvale ning me läheme läbi. Eemaldudes tean ma, et nad meid jälgivad – need kaks meest, kel pole veel lubatud naist katsuda. See-eest katsuvad nad meid silmadega ja ma õõtsutan veidi puusi: tunnen, kuidas punane ürp mu ümber tantsima lööb. See on umbes nagu nurga tagant pikka nina näidata või koera narrimine ülestõstetud kondiga, ja seda tehes häbenen ma iseennast, sest need mehed ei ole ju süüdi, nemad on liiga noored. Järsku aga pole mul enam põrmugi häbi. Ma naudin oma võimu: koerakondi passiivset võimu – hea seegi. Küllap neil meid nähes ihuliige kangeks läheb, nii et nad peavad end salamahti vastu värvitud tõkkepuid hõõruma. Kannatused saabuvad neile hiljem, öösel, kasarmukoikus. Enam pole nende jaoks väliseid abivahendeid, pealegi on tegemist pühaduseteotusega. Pole enam ei ajakirju, filme ega muud aseainet: olen ainult mina ja mu vari; me eemaldume kahest mehest, kes teetõkke ääres kangestunult valvel seistes meie kaugenevaid kogusid jälgivad. 5 Lähen koos oma teisikuga üle tänava. Kuigi siin pole enam komandöride valdused, on majad ikka suured. Ühe ees niidab kaitsemees muru. Muruplatsid on hoolitsetud, majade fassaadid on meeldivad ja korras: kõik meenutab pilte, mida vanasti avaldati kodunduse, aianduse ja sisekujunduse ajakirjades. Nii tuttavalt mõjub see inimeste puudumine ja uinutav õhkkond. Tänav on kui muuseum või näidislinna tänav – ehitatud selleks, et näidata, kuidas inimesed vanasti elasid. Ja nagu noil piltidel, muuseumides ja näidislinnades, pole ka siin lapsi. Siin ongi Gileadi süda, milles sõda võib elu häirida vaid televisiooni kaudu. Kus parajasti riigipiir on, selles pole me päris kindlad: see muutub olenevalt rünnakutest ja vasturünnakutest; siin aga on maa kõigutamatu keskus. Tädi Lydia ütles, et Gileadi vabariigis ei tunta piire. Gilead on sinus eneses. Kunagi elasid selles linnaosas advokaadid ja ülikooli õppejõud. Aga praegu pole enam advokaate ja ülikoolgi on kinni pandud. Vanasti jalutasime vahel koos Luke’iga mööda neid tänavaid. Arutasime, et kas mitte osta endale kordaseadmiseks üht sellist vana suurt maja. Kujutlesime, et meil on siis aed, kiik lastele. Ja lapsed. Muidugi teadsime, et tõenäoliselt ei saa me kunagi midagi niisugust endale lubada, aga oli vähemalt, millest unistada – mäng, mida pühapäeval mängida. Selline vabadus on praegu kujuteldamatu. Keerame ümber nurga ja jõuame peatänavale, kus on elavam liiklus. Meist sõidavad mööda autod: enamik neist on mustad, mõned ka hallid ja pruunid. Liikumas on teisigi korvidega naisi: mõnel neist on punased, mõnel marthade tuimrohelised riided, mõnel on seljas puna-sini-roheliste triipudega odav ja napp kleit, mis annab tunnistust sellest, et nad on vaesemate meeste naised. Neid kutsutakse majandusnaisteks. Neil ei ole ühte kindlat funktsiooni. Nemad peavad tegema kõike, nii nagu jaksavad. Mõni naine on üleni mustas – see tähendab, et ta on lesk. Vanasti oli selliseid rohkem, näib, et nüüd on neid vähemaks jäänud. Jalakäijate hulgas pole näha komandöride naisi. Neid sõidutatakse autodes. Kõnniteed on tsemendist valatud. Lapse kombel hoidun pragudele astumast. Meenuvad, millised olid endistel aegadel mu samadel teedel kõndinud jalad ja mida ma noil aegadel jalas kandsin. Vahel olid mul jalas vetruva talla ja õhuaukudega jooksukingad, millel olid pimeduses valgust peegeldavad luminestsentsmaterjalist tähekesed. Ma küll ei mäleta, et ma kunagi pimedal ajal jooksmas oleksin käinud: päevalgi tegin seda ainult sageli kasutatavate tänavate läheduses. Tookord puudus naiste turvateenistus. Mäletan kirjutamata seadusi, seadusi, mida iga naine teadis: Ära ava ust võõrale, isegi siis, kui ta ütleb, et ta on politseist. Las ta lükkab enne ukse alt sisse oma ametitunnistuse. Ära peatu, et maanteel hädasolijat aidata – ta teeskleb. Hoia uksed lukus ja sõida edasi. Kui keegi vilistab, siis ära pead pööra, et teda vaadata. Ära mine hilisõhtul üksi selvepesulasse. Mõtlen neile selvepesulaile. Mida kõike ma sinna tassisin: lühikesi pükse, teksaseid, jooksupükse. Mida kõike ma pesumasinaisse panin: oma riideid, oma seepi, oma raha – raha, mida ma ise olin teeninud. Mõelda vaid, mida tähendab sellise kontrolli omamine asjade üle. Nüüd jalutame punaste paaridena samu tänavaid pidi ja ükski mees ei ütle meie möödumisel rõvedusi, meid ei kõnetata, meid ei puudutata. Keegi ei vilista. Tädi Lydia ütles, et on olemas rohkem kui ühte sorti vabadust. Vabadus midagi teha ja vabadus kõigest vabaneda. Anarhia päevil oli tegu vabadusega midagi ära teha. Nüüd on teil võimaldatud kõigest vabaneda. Ärge seda alahinnake. Meie ees paremal on pood, kust me tellime riideid. Mõned nimetavad neid tabavalt rüüks. Rüü peab hästi vastu. Väljas on tohutu suur puust kuldliilia kujuline poemärk – poe nimi ongi Metsliiliad. Liilia all on veel näha, et poe nimi on üle värvitud, siis kui jõuti otsusele, et isegi poodide nimed on meie jaoks liiga peibutavad. Nüüd teatakse kohti ainult märkide järgi. Liiliates oli varem kinoteater. Seal käis palju üliõpilasi; igal kevadel peeti Humphrey Bogarti festivali, millest võtsid osa naised nagu Lauren Bacall või Katharine Hepburn – iseseisvad ja otsustusvõimelised. Nad kandsid eest nööbitavaid pluuse, mis andsid võimaluse mõelda sõnadele lahti nööpima. Neid naisi sai kas lahti nööpida või mitte. Tundus, et nad suutsid ise valiku teha. Meile tundus tookord, et suutsime valiku teha. Tädi Lydia ütleb, et kuulusime ühiskonda, mis suri liiga suurde valikuvõimalusse. Ma ei mäleta, millal nende festivalide pidamine lõpetati. Küllap olin siis juba täiskasvanu. Ega ei pannud seda enam tähelegi. Me ei lähe Liiliatesse, vaid üle tee ja piki kõrvaltänavat edasi. Meie esimene peatus on hoopis teistsuguse puust märgiga poes: kolm muna, mesilane ja lehm. Piim ja Mesi. Seal on järjekord ning me ootame ettejõudmist, ikka kahekaupa. Märkan, et täna on neil apelsine. Sellest saadik, kui Kesk-Ameerika läks vabadusvõitlejate kätte, on apelsinide saamisega raskusi: vahel neid on, vahel pole. Sõda ei lase tuua apelsine Californiast ja isegi Floridale ei saa alati loota – seal pannakse maanteedele tõkkeid ja lastakse raudteid õhku. Vaatan apelsine ja tahaksin ühte endale. Aga mul pole apelsinitalonge kaasas. Mõtlen, et kui tagasi lähen, siis räägin Ritale. Tal on kindlasti hea meel. See juba on midagi, kui apelsinid poodi ilmuvad – väikegi elu paranemine. Need, kes leti äärde jõuavad, ulatavad ostutšekid kahele kaitsemehe mundris mehele, kes seisavad teisel pool letti. Eriti palju omavahel ei räägita, aga kahinat on ometi – naiste pead pöörduvad vargsi siia-sinna: just poeskäigul võib praegusel ajal kohata kedagi, keda sa kunagi tundsid; kedagi, keda sa ammustel aegadel tundsid, või kedagi, kellega sa alles punakeskuses kokku said. Julgustav on, kui mõnd sellist nägu juhtud nägema. Kui ma ainult näeksin Moirat, ainult näeksin ja teaksin, et ta on veel elus. Praegustes oludes on sõprust isegi raske ette kujutada. Ent Ofglen minu kõrval ei pööra pead. Võib-olla polegi tal enam tuttavaid. Võib-olla on kõik naised, keda ta kunagi tundis, kuhugi kadunud. Aga võib-olla ei taha ta, et teda märgatakse. Ta seisab vaikselt, langetatud päi. Kui me niiviisi kahekaupa järjekorras seisame, avaneb uks ja sisse astuvad veel kaks naist: mõlemal on teenijannade punased riided ja valged tiivad. Üks neist on rasedusest paisunud: kõht tema laia riietuse all on suur ja võidukas. Poes tekib liikumine, sosistatakse, vallandub ohkeid; ennast unustades pööratakse pead – nii ilmne on soov paremini näha; meie sõrmed kihelevad ihast teda puudutada. Tema kohalolek levitab meie üle lummust, tekitab meis kadedust ja ihalust – me tahaksime tema kingades olla. Ta on nagu lipp mäetipul, mis annab meile märku sellest, mida ikkagi teha tuleb: ka meie võime end veel päästa. Naised poes sumisevad, räägivad peaaegu täiel häälel – nii erutatud on nad. „Kes see on?” kuulen enese selja tagant. „Ofwayne. Ei, Ofwarren.” „No annab alles etendust,” sisistab kellegi hääl, ja tal on õigus. Nii kaugele arenenud rasedusega naine ei pea enam väljas käima, ta ei pea enam poes käima. Alakõhu lihaste toonuse hoidmiseks pole siis enam ette nähtud päevast jalutuskäiku. Ta peab tegema ainult võimlemisharjutusi põrandal ja hingamisharjutusi. Ta võib vabalt kogu aeg kodus olla. Pealegi on tal väljas käia ohtlik; ilmselt ootab teda ukse taga kaitsemees. Nüüd, mil ta on elukandja, on ta ka surmale lähemal ja teda peab eriliselt kaitsma. Temasse võib pugeda armukadedus – seda on varemgi juhtunud. Praegu on küll kõik lapsed tahetud, aga kaugeltki kõik ei taha lapsi. Aga see jalutuskäik võib olla ka üks ta tujudest, ja tujudele antakse järele, kui asi juba nii kaugele on jõudnud ja pole karta raseduse katkemist. Võib-olla on ta üks neist „jätke aga kõik minu hooleks, küll ma toime tulen” tüüpi naistest – märter. Kui ta pilgu tõstab ja ringi vaatab, näen korraks ta nägu. Hääl mu selja taga rääkis õigust. Ta on siia end näitama tulnud. Ta on õhevil ja roosatav, ta naudib iga minutit. „Vaiksemalt,” manitseb üks kaitsemeestest leti tagant ja me kuuletume nagu koolitüdrukud. Jõuame Ofgleniga leti äärde. Ulatame oma ostutšekid ja üks kaitsemees laseb nende numbrid masinasse ning teine ulatab meile ostud: piima ja munad. Paneme need korvi ja läheme jälle välja; möödume rasedast naisest ja tema paarilisest, kes sellises naabruses näeb välja kokku kuivanud ja kõrendik nagu meie kõik. Raseda naise kõht on otsekui mingi tohutu vili. Meenub lapsepõlves kuuldud sõna humungous. Tema käed puhkavad kõhu peal nagu kaitstes või siis midagi saades: soojust ja jõudu. Kui möödun, vaatab ta mulle korraks otsa, me pilgud kohtuvad ja ma tunnen ta ära. Olime koos punakeskuses, tema oli üks tädi Lydia lemmikutest. Mulle ta ei meeldinud. Omal ajal oli tema nimi Janine. Janine vaatab mulle otsa ja tema suunurgad reedavad halvasti varjatud üleolevat muiet. Ta laseb pilgul langeda lamedale kõhule mu punase rüü all, ja valged tiivad katavad ta näo. Näen veel vaid veidi tema otsaesist ja roosakat ninaotsa. Järgmine koht, kuhu läheme, on Kõige Liha Pood, mida märgistab suur puust seakarbonaad, mis ripub kahe keti küljes. Siin ei ole eriti suur järjekord: liha on kallis ja isegi komandörid ei söö seda iga päev. Ometi võtab Ofglen sealiha praetüki, ja juba teist korda sel nädalal. Räägin sellest kindlasti marthadele: see on asi, mis neid alati huvitab. Neid huvitab väga, kuidas teiste majapidamine on seatud, ja sellised jutud annavad neile võimaluse tunda uhkust või rahulolematust. Mina võtan kana, mille lihamüüja jõupaberisse keerab ja nööriga kokku tõmbab. Plastkilet kasutatakse praegu väga vähe. Mäletan veel, kui lõpmata palju valgeid kilekotte sai kaubahallist koju toodud: ma ei tahtnud midagi ära visata ja toppisin kõik nad kraanikausi alla, kuni ühel päeval neid liiga palju sai, ja kui ma kapiukse lahti tegin, siis vajusid nad sealt välja ja põrandat mööda laiali. Luke’ile see ei meeldinud. Aeg-ajalt võttis ja viskas ta kõik kotid minema. Luke väitis, et tüdruk võib mõne neist pähe tõmmata. Teadagi, milliseid mänge lapsed mängivad. Vastasin, et ta ei tee seda mitte iialgi. Ta on juba küllalt vana. (Või taibukas, või lihtsalt õnneseen.) Ometi läbistas mind hirmuvärin, millele järgnes süütunne, et olin olnud nii hooletu. Tõsi, pidasin kõike liiga endastmõistetavaks: jätsin tollal kõik saatuse hooleks. Vastasin Luke’ile, et hakkan kotte hoidma kõrgemal kapiriiulil. Tema soovitas need ära visata. Nagunii ei kasuta me neid mitte kunagi. Ütlesin, et vahel on hea sinna prügi sisse panna. Ja tema vastas ... Ei, mitte siin ja praegu. Mitte kohas, kus inimesed pealt vaatavad. Pöördun ja näen enese peegeldust suurel aknapaneelil. Oleme juba välja tulnud, oleme tänaval. Meile läheneb grupp inimesi. Need on turistid, tundub, et Jaapanist; võib-olla ärimeeste delegatsioon, mis külastab ajaloolisi paiku või tutvub kohalike oludega. Nad on väikesekasvulised ja hoolitsetud välimusega; igaühel on oma fotoaparaat ja oma naeratus. Särasilmselt vaatavad nad ringi ja kallutavad pead ühele küljele nagu laululinnukesed: nende reipuski on nii pealetükkiv, et ma tahes-tahtmata neid vaatama jään. See oli väga ammu, kui ma viimati nägin naisi nii lühikeste seelikutega. Seelikute alt, mis vaevu katavad põlvi, ulatuvad välja sääred, mis õhukestes sukkades on ju peaaegu paljad ja kõigile nähtaval; rihmadega jala külge kinnitatud kõrgete kontsadega kingad meenutavad peeni piinamisvahendeid. Naised kiiguvad oma oradega jalgadel nagu karkudel, aga tasakaalu kaotamisest on nad kaugel; vöökohal nende seljad kumerduvad ja lasevad esile tõusta tuharail. Pea on neil katmata ja ka juuksed on kogu oma tumeduses ja seksuaalsuses kõigile näha. Nende huuled on punaseks värvitud ja see toob esile suu niiske õõnsuse, mida möödunud aegadel tegid ka joonistused tualettruumide seintel. Seisatan. Minu kõrval seisatab Ofglen ja ma tean, et ka tema ei saa silmi neilt naistelt. Oleme võlutud, aga tunneme ka vastikust. Nad on meie jaoks nagu alasti. Nii vähe läks aega, et muuta meie suhtumist sellistesse asjadesse. Mõtlen, et kunagi käisin ka mina niimoodi riides. See oli vabadus. Selle kohta öeldi läänelik. Sädistades tulevad jaapani turistid meie poole ja me pöörame liiga hilja pea ära: meie nägusid on nähtud. Kohal on ka tõlk, kes kannab standardset sinist ülikonda ja punasemustrilist lipsu, lipsunõelal on tiibadega silm. Tema on see, kes grupist ette astudes meil edasi minna ei lase. Turistid kogunevad tema taha kobarasse: üks neist tõstab fotoaparaadi. „Vabandage,” ütleb ta meile mõlemale üsna viisakalt. „Nad küsivad, kas võib teist pilti teha.” Vaatan maha, kõnniteele ja raputan eitavalt pead. Nii näevad nad ainult valgeid tiibu, natuke mu nägu, lõuga ja osakest suust. Silmi mitte. Ma tean, et targem on tõlgile mitte näkku vaadata. Enamik tõlkidest on silmad, nii vähemalt räägitakse. Tean, et targem on mitte vastata „jah”. Tagasihoidlikkus on nähtamatus, ütles tädi Lydia. Ärge seda kunagi unustage. Olla nähtav – nähtav, see tähendab – ta hääl hakkas värisema – läbi nähtud. Teie, tüdrukud, peate olema läbitungimatud. Ta kutsus meid tüdrukuteks. Ofglen minu kõrval on ka vait. Ta on pistnud oma punastes sõrmikutes käed vastamisi varrukaotstest sisse – et nii neid varjata. Tõlk pöördub grupi juurde tagasi ja lobiseb nendega kiirel ja hüpleval häälel. Ma tean, mida ta ütleb, see kõik on läbinisti tuttav. Ta ütleb turistidele, et naistel on siin teised kombed: neid läbi fotosilma vaadata tähendab vägivalla tarvitamist. Vaatan maha, kõnniteele; mind on lummanud nende naiste jalad. Üks kannab lahtise ninaga rihmikuid ja tema varbaküüned on roosaks värvitud. Mul on veel meeles küünelaki lõhn ja see, kuidas lakk krimpsu tõmbus, kui teine kiht liiga kiiresti peale sai tõmmatud; mul on veel meeles sukkpükste siidine surve nahale, ja see, mida tundsid varbad lahtise ninaga kingades, kui kogu keha raskus nendeni kandus. Lakitud küüntega naine toetub ühelt jalalt teisele. Ma lausa tunnen oma jalgu tema kingades. Küünelaki lõhn on mulle isu teinud. „Vabandage,” ütleb taas tõlk, et meie tähelepanu enesele tõmmata. Noogutan, näidates, et ma kuulen teda. „See mees küsib, kas te olete õnnelik,” ütleb tõlk. Ma mõistan nende uudishimu: Kas nad on õnnelikud? Kuidas saavad nad olla õnnelikud? Tunnen tumedate säravate silmade pilku, seda, kuidas nad vastust püüdes end veidi ettepoole kallutavad – eriti naised, aga ka mehed: me kätkeme endas saladust ja keelde, me mõjume erutavalt. Ofglen ei ütle midagi. Vaikus. Aga vahel on ka vaikimine ohtlik. „Jah, me oleme väga õnnelikud,” pomisen ma. Midagi peab ju ütlema. Mida muud saan ma öelda? 6 Kõige Liha Poest möödas, seisatab Ofglen järgmise tänava nurgal, nagu kõhkleks ta, kumba teed valida. Meil on valikuvõimalus. Võime tagasi minna otsejoones või siis suure ringiga. Juba teamegi, kumba teed minna – läheme ju alati seda teed pidi tagasi. „Tahaksin kiriku juurest läbi minna,” ütleb Ofglen, nagu oleks ta jumalakartlik. „Lähme,” vastan ma, kuigi tean sama hästi kui tema, mida ta tegelikult näha tahab. Kõnnime keskendunult edasi. Päike on välja tulnud, taevas on pilved, mis meenutavad peata lambaid. Tänu tiibadele, meie silmaklappidele, on raske pilku tõsta, et näha taevast või ükskõik mida täies ulatuses. Aga vilksamisi, kiire pealiigutusega üles-alla, kõrvale ja tagasi saame siiski enese ümber pilku heita. Oleme õppinud maailma nähtud killukestest kokku panema. Kui paremale pöörata, siis jõuaks teed pidi jõe äärde. Seal on paadimaja, kus kunagi hoiti aere, ja sillad; on veel puud ja roheline kaldapealne, kus võis istuda ja vaadata vett ning noori mehi ja nende paljaid käsivarsi, mis võidujoovastuses aere päikese poole tõstsid. Teel jõe äärde on valgeks, kuldseks ja siniseks värvitud muinasjututornikestega vanad elumajad, mida praegu küll millekski muuks kasutatakse. Kui minevikule mõtleme, on see, mis meile meenub, ikka ilus. Ning tahame uskuda, et tegelikult kõik nii ka oli. Sinnakanti jääb ka jalgpallistaadion, kus peetakse meeste päästetseremooniaid. Samuti jalgpallivõistlusi. Need on veel jäänud. Ma ei käi enam jõe ääres ega üle sildade. Ega metrooski, kuigi jaam on siin lähedal. Meil ei lubata metrood kasutada ja sinna on kaitsemehed valvama pandud: meil pole mitte mingit ametlikku põhjust trepist allaminekuks ja rongiga jõe alt läbi, linna sõitmiseks. Miks peaksime tahtma siit sinna sõita? Meie sinnaminek ei tähendaks midagi head ja nemad teaksid seda ette. Kirik on väike, üks esimesi, mis siiakanti juba sadu aastaid tagasi ehitati. Praegu seda enam ei kasutata, seal on ainult muuseum. Võib vaadata maale, millel on pikkades sünktumedates kleitides naised, kelle juukseid katavad valged tanud, ja tumedais rõivais sirgeselgsed naeratuseta mehed. Meie esivanemad. Sissepääs tasuta. Kirikusse me siiski ei lähe; seisatame jalgrajal, et kirikuaias ringi vaadata. Seal on endiselt vanad hauakivid – ilmast räsitud ja loomulikul teel mõranenud: neil on kujutatud pealuid koos ristatud sääreluudega, memento mori, täidlasi inglinägusid ja tiibadega liivakelli, meenutamaks meile sureliku kaduvust, ning juba hilisemast sajandist urne ja pajusid, mis leinama kutsuvad. Hauakivide ja kirikuga pole nad jändama hakanud. See, mis neid solvab, on hilisem ajalugu. Ofglen on langetanud pea nagu palvetades. Iga kord võtab ta sellise poosi. Mõtlen, et võib-olla on temagi kaotanud kellegi väga lähedase – mehe, lapse. Aga lõpuni ei suuda ma seda uskuda. Pean teda naiseks, kellele on väga tähtis kõik väline: see, kuidas miski paistab, on tähtsam kui see, mis on selle taga. Arvan, et ta teeb paljusid asju poosi pärast. Ega saa öelda, et ta ei pinguta. Küllap minagi temale samasugune tundun. Kuidas siis teisiti? Nüüd pöörame kirikule selja ja meie pilgule avaneb see, mida me tegelikult vaatama tulime: müür. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/margaret-atwood/teenijanna-lugu/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1118.78 руб.