Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Aja müra

$ 1010.29
Aja müra
Автор:
Тип:Книга
Цена:1060.5 руб.
Издательство:ТЕРРА-Книжный клуб
Просмотры:  38
Скачать ознакомительный фрагмент
Aja müra
Julian Barnes


Julian Barnesi „Aja müra” on romaan vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust, võimu ja vaimu suhetest ning loomingu võimalikkusest terrori valitsemise all. Autor annab küll kolmandas isikus, ent sisemonoloogi vormis pildi Šostakovitšist kolmel raskel eluhetkel: hukatuse ootuses pärast ooperi „Mtsenski maakonna leedi Mac­beth” hukkamõistmist ajalehes Pravda, millele järgnesid ka teised mitmesugused repressioonid; häbitundes pärast fiaskoga lõppenud Ameerika-reisi ning viimaks ka kommunistliku partei ridadesse astumise eelõhtul. Neid hetki elustavad iroonia ning eneseirooniaga vürtsitatud mõtisklused võimu ja vaimu vahekorrast, muusikast ja elu keerdkäikudest. Raamat avab nüansirikkalt helilooja raske saatuse ja siseheitlused. Selgesti on märgatavad autori suur kirjanduslik ja muusikaline eruditsioon ning kindlasti on huvipakkuv tema püüe heita n-ö seestpoolt pilk teisele, tema enda omast paljuski väga erinevale ajastule ja kultuurile.


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Originaali tiitel: Julian Barnes Te Noise of Time Jonathan Cape 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Julian Barnes 2016 © Tõlge eesti keelde. Aet Varik, 2019 ISBN 978-9985-3-4575-7 ISBN 978-9985-3-4679-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif


Patile

Üks, kes kuuleks,

üks, kes mäletaks,

üks, kes viina võtaks.

Rahvasuust

See juhtus keset sõjaaega, raudteejaama perroonil, mis oli sama lage ja tolmune kui ümbritsev tasandik. Jõude seisev rong oli kahe päevatee kaugusel Moskvast, teel itta; sõita oli veel kaks või kolm päeva; reisi pikkus sõltus söevarudest ja sõjaväe manöövritest. Oli koidujärgne hetk, aga mees – või tegelikult ainult pool meest – veeretas end madalal puuratastega kärul juba pehmete vagunite poole. Suuna muutmiseks polnud teist võimalust kui kaadervärgi esiserva nügida; ning et sõitja tasakaalu ei kaotaks, oli käru alt läbi tõmmatud köis seotud tema püksivärvli külge. Mehe käte ümber olid räpased riideribad, tema nahk oli tänavatel ja jaamades kerjamisest paakunud.

Tema isa oli üle elanud eelmise sõja. Külapreestri õnnistusega oli ta teele asunud, et võidelda isamaa ja tsaari eest. Selleks ajaks, kui ta sõjast tagasi tuli, olid preester ja tsaar surnud ja isamaa ei olnud enam endine. Tema naine kisendas, kui nägi, mis sõda oli tema mehega teinud. Nüüd oli uus sõda, sama sissetungija oli tagasi, ainult nimed olid muutunud: nimed mõlemal poolel. Aga miski muu ei olnud muutunud: endiselt rebisid mürsud noori mehi tükkideks, ja pärast seda lõikusid neid rohmakalt kirurgid. Tema jalad amputeeriti välihospidalis keset murdunud puid. See kõik toimus suure asja nimel, just nagu eelmine kord. Tema ei hoolinud sest persetki. Las teised vaidlevad; tema ainus mure oli iga uus päev lõpuni elada. Temast oli saanud eluspüsimise vahend. Teatud tasandist allpool on inimene veel üksnes eluspüsimise vahend.

Mõned reisijad olid perroonile laskunud, et tolmust õhku hingata, teiste näod vaatasid vaguniaknast välja. Neile lähenedes alustas kerjus röökides rõvedat kasarmulaulukest. Mõned reisijad viskasid talle meelelahutuse eest paar kopikakest; teised maksid, et ta edasi liiguks. Mõned viskasid mündid meelega nii, et need serviti maandudes kaugemale veereksid, ja naersid, kui ta neidpüüdma sööstis, rusikad tsementperroonil tümisemas. See võis teisi sundida haletsusest või häbitundest raha otse tema kätte andma. Tema märkas üksnes sõrmi, münte ja palituvarrukaid, solvangud teda ei riivanud. Tema oli see, kes viina võttis.

Kaks pehme vaguni reisijat olid aknale tulnud, püüdes mõistatada, kus nad asuvad ja kui kauaks siia seisma jäävad: mõneks minutiks, mõneks tunniks, võib-olla terveks päevaks. Teadaandeid polnud ja nad teadsid, et küsida ei tohi. Igaühele, kes uuris rongide liikumise kohta – ka siis, kui ta ise oli rongireisija –, võis külge jääda sabotööri märk. Mehed olid üle kolmekümne, nii vanad juba küll, et see õppetund neile selge oleks. See, kes kuulis, oli kõhn, närviline, prillidega mees; tema kaelas ja randmete ümber rippusid amulettidena küüslauguküüned. Tema reisiseltsilise nimi on ajaloole kaduma läinud, kuigi tema oli see, kes mäletas.

Inimesepoolikut kandev käru veeres kõrinal nende poole. Nende suunas möirati lustakaid ridu mingist üleküla naisepilastusest. Laulja peatus ja tegi söömist tähistava liigutuse. Vastuseks kergitas prillidega mees vodkapudelit. See oli tarbetu viisakus. Millal oli kerjus varem viinale ei öelnud? Minut hiljem seisid kaks reisijat tema kõrval perroonil.

Ja nüüd oli neid kolm – traditsiooniline viinavõtjate arv. Pudel oli endiselt prillidega mehe käes, tema seltsilisel oli kolm klaasi. Need kallati enam-vähem võrdselt täis, kaks reisijat kummardasid ning ütlesid tavalise toosti: terviseks. Kui nad klaase kokku lõid, kallutas närviline tegelane pead – tema prillidel välgatas põgusalt varahommikune päike – ja märkis midagi pominal; tema sõber naeris. Siis neelasid nad viina ühe sõõmuga alla. Kerjus sirutas klaasi, et lisa saada. Nad andsid talle veel klõmaka, võtsid siis temalt klaasi ja ronisid tagasi vagunisse. Tänulikuna alkoholisööstu eest, mis nüüd tema köndistatud keha läbistas, veeretas kerjus end järgmise reisiseltskonna poole. Selleks ajaks, kui kaks meest taas oma istmetele jõudsid, oli see, kes kuulis, juba peaaegu unustanud, mis ta öelnud oli. Ent see teine, kes mäletas, oli alles oma mälestuste alguses.
Üks. Trepimademel


Ta teadis vaid, et see on kõige halvem aeg.
Ta oli seisnud lifti juures kolm tundi. Ta suitsetas viiendat sigaretti ja ta mõtted rübelesid sihitult siia-sinna.
Näod, nimed, mälestused. Lõigatud turbapätsi raskus, mis kätt allapoole venitab. Rootsi veelinnud vilksatamas pea kohal. Päevalillepõllud. Nelgiõli lõhn. Tenniseväljakult tuleva Nita soe, mahe hõng. Higipiisad meelekohtade suunas taanduval juuksepiiril. Näod, nimed. Ka surnute näod ja nimed.
Ta oleks võinud korterist tooli tuua. Aga närvid oleksid teda igal juhul püsti hoidnud. Ja see oleks kahtlemata veider paistnud, kui ta oleks lifti oodates toolil istunud.
Tema olukord oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja oli ometi täiesti loogiline. Nagu kogu elu. Nagu suguiha näiteks. Ka see tuli nagu välk selgest taevast ja oli täiesti loogiline.
Ta püüdis mõtteid Nita juures hoida, kuid meel ei kuulanud sõna. Otsekui porikärbes oli see, lärmakas ja valimatu. Muidugi laskus see Tanjale. Ja sumises siis tolle tüdruku, tolle Rozalia poole. Kas ta punastas tüdruku peale mõeldes või tundis selle perversse vahejuhtumi üle salajast uhkust?
Marssali eestkoste – ka see oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja olnud täiesti loogiline. Kas võiks sedasama öelda marssali saatuse kohta?
Jurgenseni lahke, habemega nägu; ja koos sellega mälestus ema sõrmede järsust vihasest survest tema randme ümber. Ja tema isa, heasüdamlik, armastusväärne, ebapraktiline isa, kes seisab klaveri juures ja laulab: „Tühjaks jäi ammu siin krüsanteem aiateel.”

Helide kakofoonia peas. Isa hääl, valsid ja polkad, mida ta oli mänginud, kui Nita südant püüdis võita, tehasesireeni neli huilatust fisnoodil, koerte haukumine, mis lämmatab ebakindla fagoti, löök- ja vaskpillide märul valitsuse terasplaatidega vooderdatud looži all. Need helid katkestas tõelise maailma hääl: lifti masinavärgi ootamatu võrin ja korisemine. Nüüd oli tema jalg see, mis rübelema kippus, paisates ümber väikese kohvri, mille ta oli vastu säärt toetanud. Ta ootas, meel äkki mälestustest tühi, pilgeni hirmu täis. Siis peatus lift kusagil allpool ja tema keha kuulas taas sõna. Ta tõstis kohvrikese üles ja tundis, kuidas selle sisu vaikselt paigast nihkus. Mis tõi talle meelde loo Prokofjevi pidžaamast.
Ei, mitte nagu porikärbes. Pigem nagu Anapa sääsk. Ikka leiab koha, kust verd imeda.
Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis, et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest,


nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
Talle meenus valu ööl enne seda, kui tal pimesoolt opereeriti. Ta oli oksendanud kakskümmend kaks korda, paisanud meditsiiniõele näkku kõik sõimusõnad, mida ta teadis, siis palunud sõpra, et see tooks miilitsa, kes ta maha laseks ja valule lõpu teeks. Las tuleb siia, laseb mu maha ja teeb valule lõpu, oli ta anunud. Aga sõber oli keeldunud aitamast.
Nüüd polnud tal vaja ei sõpra ega miilitsat. Vabatahtlikke leidus niigi küll.
See kõik oli alanud ühel täiesti konkreetsel hetkel, ütles ta meelele, 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelski raudteejaamas. Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga lihtsalt niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See kõik algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
Ja hiljem, mis iganes järgmiseks ka ei juhtu, läheb kõik ikka samamoodi edasi, teistes paikades ja teiste mõtetes.
Ta mõtles paberossidest: Kazbeki, Belomori, Hertsegovina Flori pakkidest. Mehest, kes pudistas oma piipu tosina paberossi tubaka, jättes lauale papptorukeste ja suitsupaberite virvarri.
Kas oleks veel nii hilises staadiumis võimalik asja parandada, endiseks muuta, ümber pöörata? Ta teadis vastust – kuidas oligi arst öelnud Gogoli „Ninas” nina tagasipaneku kohta: „Muidugi, paigale panna ju saab, ma oleksin kasvõi praegu ta teil kohale pannud; kuid uskuge, see oleks teile ainult halvem.”

Ta mõtles Zakrevskist ja Suurest Majast, ja sellest, kes võis seal nüüd Zakrevski asemel olla. Zakrevskitest polnud puudust, mitte selles maailmas siin, sel kujul, nagu see kokku oli pandud. Võib-olla siis, kui jõutakse paradiisi, umbes täpselt 200 000 000 000 aasta pärast, pole Zakrevskite olemasolu enam vajalik.
Hetkiti keeldus tema meel toimuvat uskumast. Seda ei või olla, sest seda ei või kuidagi olla, nagu ütles major, kui nägi kaelkirjakut. Aga võis küll, ja oli küll.
Saatus. Lihtsalt uhke sõna selle kohta, mille vastu sa kuidagi ei saa. Kui elu ütles: „Ja niisiis,” siis sa noogutasid ja nimetasid seda saatuseks. Ja niisiis oli tema saatus olnud saada nimeks Dmitri Dmitrijevitš. Selle vastu ei saanud midagi teha. Muidugi ei mäletanud ta omaenda ristimist, kuid tal polnud põhjust kahelda, et lugu vastab tõele. Perekond oli kogunenud isa kabinetti kaasaskantava ristimisvaagna ümber. Saabus preester ja küsis, mis nime nad kavatsevad vastsündinule panna. Jaroslav, olid nad vastanud. Jaroslav? Preestrile see ei meeldinud. Ta ütles, et see on väga ebatavaline nimi. Ta ütles, et ebatavalise nimega lapsi kiusatakse ja narritakse koolis: ei, Jaroslav ei saa nad poisile nimeks panna. Ema ja isa, niisugusest otsekohesest vastupanust kohutatud, ei tahtnud samas preestrit pahandada. Mis nime te siis pakute? küsisid nad. Pange talle mõni tavaline nimi, ütles preester: näiteks Dmitri. Isa sõnas, et tema nimi on juba Dmitri ning et Jaroslav Dmitrijevitš kõlab palju paremini kui Dmitri Dmitrijevitš. Aga preester polnud nõus. Ja nii sai temast Dmitri Dmitrijevitš.
Mis tähtsust oli nimel? Ta oli sündinud Sankt-Peterburgis, veetnud lapsepõlve Petrogradis, saanud täiskasvanuks Leningradis. Või Sankt-Leninsburgis, nagu talle mõnikord meeldis seda linna nimetada. Mis tähtsust oli nimel?
Ta oli kolmekümne ühe aastane. Tema naine Nita lamas paari meetri kaugusel, tütar Galina ema kõrval. Galja oli aastane. Hiljuti oli paistnud, et tema ellu saabub püsivus. Asjade see külg polnud tema jaoks kunagi sujuv ega lihtne olnud. Teda valdasid tugevad tunded, kuid ta polnud kunagi õppinud neid väljendama. Isegi jalgpallivõistlusel tõstis ta harva kisa ja kaotas enesevalitsuse nagu kõik teised; ta piirdus tasaste märkustega mängijate võimekuse või selle puudumise kohta. Mõned pidasid seda tüüpilise leningradlase kurguni kinninööbitud ametlikkuseks, kuid selle pinnal – või selle pinna all – teadis ta, et on uje ja murelik inimene. Ja suhetes naistega, kui ta oma ujedusest üle sai, vankus ta jabura innu ja sügavusse sööstva meeleheite vahel. Tundus, nagu oleks tema metronoom alati valesti tiksuma seatud.
Ja ikkagi, ometi, oli tema elu lõpuks saavutanud teatava korrapära ja õige rütmi. Ainult et nüüd oli kõik muidugi taas paigast ära. Paigast ära – see oli rohkem kui eufemism.
Kohvrike reisikraamiga meenutas talle, kuidas ta kord oli püüdnud kodust põgeneda. Kui vana oli ta siis olnud? Võib-olla seitse või kaheksa. Ja kas tal oli kohvrike kaasas olnud? Tõenäoliselt mitte – ema nördimus ei jätnud selleks aega. See juhtus ühel suvel Irinovkas, kus tema isa oli töötanud mõisavalitsejana. Jurgensen oli mõisa töömees. Kes tegi asju ja parandas asju, kes lahendas muresid viisil, millest laps sai aru. Kes kunagi ei käskinud tal midagi teha, vaid laskis lihtsalt vaadata, kuidas puutükist saab pistoda või vile. Kes ulatas talle tüki äsja lõigatud turvast ja laskis tal seda nuusutada.
Ta oli Jurgensenisse väga kiindunud. Nii et kui miski talle meeltmööda polnud, mida tihti juhtus, ütles ta ikka: „Olgu siis pealegi, ma lähen Jurgenseni juurde elama.” Ühel hommikul, ise veel voodis, oli ta selle ähvarduse või lubadusega lagedale tulnud – sel päeval esimest korda. Aga ühest korrast oli tema emale küll. Pane riidesse ja ma viin su sinna, oli ta vastanud. Ta oli ema sõnast kinni hakanud – ei, pakkimiseks polnud aega jäänud –, Sofja Vassiljevna oli tal kindlalt randmest haaranud ning nad olid hakanud üle välja sinnapoole minema, kus elas Jurgensen. Algul oli ta südilt oma ähvarduse juurde jäänud ja väärikalt ema kõrval rühkinud. Ent tasapisi hakkas ta jalgu järel vedama, ja ranne, siis juba käsi, püüdis ema haardest välja libiseda. Tookord oli ta mõelnud, et tema ise tõmbab oma kätt ära, kuid nüüd pidi ta tunnistama, et ema oli temast lahti lasknud, sõrmhaaval, kuni ta oli vaba. Vaba mitte selleks, et elada koos Jurgenseniga, vaid vaba plehku panema – nutma puhkema ja koju jooksma.
Käed, riivavad käed, kahmavad käed. Lapsena oli ta kartnud surnuid – kartnud, et nad tõusevad hauast ja haaravad temast kinni, tirivad ta endaga kaasa külma musta mulla alla, mis tema suu ja silmad ummistaks. See hirm oli pisitasa hajunud, sest elavate käed olid osutunud kohutavamaks. Petrogradi prostituutidel polnud leidunud vähimatki austust tema nooruse ja süütuse vastu. Mida raskemad ajad, seda ahnemalt krabavad käed. Need sirutusid haarama tema riista, tema leiba, sõpru, perekonda, elatist, eksistentsi. Nii nagu prostituute, oli ta kartnud ka majahoidjaid. Ja politseinikke, kuidas need ennast ka ei nimetanud.
Ent oli ka vastupidine hirm: väljalibisemine käte vahelt, mis teda kaitsesid.
Marssal Tuhhatševski oli teda kaitsnud. Palju aastaid. Kuni päevani, mil ta oli näinud higipiisku piki marssali juuksepiiri alla marssimas. Suur valge taskurätt oli vabisenud ja tupsutanud, ning tema oli teadnud, et enam ei ole ta kaitstud.
Marssal oli kõige erudeeritum inimene, keda ta eales oli kohanud. Ta oli Venemaa kõige kuulsam lahingustrateeg: ajalehed nimetasid teda Punaseks Napoleoniks. Ka oli ta muusikasõber ja asjaarmastaja viiulimeister; avala, küsimusi esitava vaimuga mees, kellele pakkus mõnu lahata romaane. Kümne aasta jooksul, mil ta Tuhhatševskit oli tundnud, oli ta tihti näinud teda marssalimundris läbi Moskva ja Leningradi tuhisemas, pooleldi töiselt, pooleldi mänglevalt, põimides poliitikat naudingutega; vestlemas ja vaidlemas, söömas ja joomas, innukalt mõista andmas, et talle on silma jäänud mõni baleriin. Talle meeldis jutustada, kuidas prantslased olid kord õpetanud teda niimoodi šampanjat jooma, et pohmelust ei tekiks.
*
Tema ise ei tunneks eales säärast eluisu. Tal puudus selleks enesekindlus, võib-olla ka huvi. Talle ei meeldinud keerukad road, ja napsud hakkasid kergesti pähe. Kunagi, kui ta veel tudeng oli, kui kõik ümber mõeldi ja ümber tehti, enne kui Partei täielikult võimu haaras, oli ta nagu suurem osa tudengeid väitnud, et tema eruditsioon ulatub teadmistest kaugemale. Näiteks tuli ümber mõelda kõik seksisse puutuv – nüüd, kui vanad kombed olid igaveseks kadunud – ja keegi oli lagedale tulnud „klaasi vee” teooriaga. Seksuaalakt, väitsid noored kõiketeadjad, on just nagu klaasi vee joomine: kui janu on, siis joo, ja kui on iha, siis seksi.
Ja pealegi oli tollal tema ellu juba astunud Tanja.
Kuna tal oli kombeks alatasa teatada oma kavatsusest Jurgenseni juurde elama minna, oletasid vanemad tõenäoliselt, et teda ärritavad perekonna – või lapsepõlve kui niisuguse – piirangud. Kui ta nüüd sellele mõtles, siis polnud ta selles kindel. Nende Irinovka mõisa suvemaja juures oli olnud midagi veidrat – midagi sügavalt võõritist. Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad on korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on. Toad olid tohutu suured, aga aknad väga väikesed. Nii võis viiekümne ruutmeetri suurusel toal olla üksainus pisike aken. Täiskasvanud arvasid, et küllap olid ehitajad mõõdud segi ajanud, sentimeetrite asemel meetrid arvestanud ja vastupidi. Ent üldmulje, kui ta seda kord tabanud oli, tekitas poisis ohutunnet. Otsekui oleks maja valmis kõige mustemateks unenägudeks. Võibolla just selle eest oli ta põgenenud.
Ära viima tuldi alati keset ööd. Ja niisiis, selle asemel et lasta end pidžaama väel korterist välja tirida või olla sunnitud mõne põlgliku NKVD töötaja kiretu pilgu all riietuma, otsustas ta minna voodisse täies riides, lamada teki peal, kohvrike juba pakituna voodi kõrval põrandal. Ta sai vaevu sõba silmale ja lamas seal, kujutledes kõige hirmsamat, mida inimene kujutleda võib. Tema rahutus ei lasknud ka Nital magada. Mõlemad lamasid ja teesklesid; teesklesid ka seda, et ei kuule ega haista teise hirmu. Üks unetuse kõige visamaid painajaid oli kujutelm, et NKVD võtab Galja kinni ja saadab ta – kui hästi läheb – kuhugi rahvavaenlaste lastele mõeldud erilastekodusse. Kus talle antakse uus nimi ja uus iseloom; kus temast saab eeskujulik Nõukogude kodanik, väike päevalill, kes tõstab näo suure, end Staliniks nimetava päikese poole. Seepärast oligi ta ette pannud, et veedab need möödapääsmatult unetud tunnid trepimademel lifti juures. Nita nõudis vankumatult, et selle öö, mis võib jääda nende viimaseks, peaksid nad veetma koos, külg külje kõrval. Aga see oli üks neid väheseid vaidlusi, milles tema jäi peale. Esimesel ööl lifti juures valvates oli ta otsustanud mitte suitsetada. Tema kohvrikeses oli kolm pakki Kazbekki, ja neid läheb tal vaja, kui ülekuulamine peale hakkab. Ja vangistus, kui see peaks järgnema. Kahel esimesel ööl pidas ta sellest otsusest kinni. Ja siis ta taipas: mis siis, kui paberossid konfiskeeritakse niipea, kui ta Suurde Majja jõuab? Ja mis siis, kui ei tulegi ülekuulamist või tuleb vaid õige põgus? Võib-olla pannakse talle lihtsalt paberileht ette ja kästakse alla kirjutada. Mis siis, kui … edasi ta mõte ei läinud. Aga kõigil neil juhtudel läheksid suitsud raisku.

Ja niisiis ei leidnud ta mingit põhjust mitte suitsetada.

Ja niisiis ta suitsetas.
Ta silmitses Kazbekki oma sõrmede vahel. Malko oli kunagi poolehoiuga, isegi imetleval toonil märkinud, et tal on väikesed ja „ebapianistilikud” käed. Ka oli Malko talle, seda juba ilma imetluseta, öelnud, et ta ei harjuta piisavalt. Kõik olenes sellest, mida „piisava” all mõeldi. Ta harjutas nii palju, nagu tarvis oli. Malko jäägu oma partituuri ja dirigendikepikese juurde.
Ta oli olnud kuueteistkümneaastane, Krimmis sanatooriumis, toibumas tuberkuloosist. Tanja ja tema olid ühevanused, ja neil oli täpselt sama sünnikuupäev, ühe väikese erinevusega: tema oli sündinud 25. septembril uue kalendri järgi, Tanja aga 25. septembril vana kalendri järgi. See peaaegu täielik sünkroonsus toetas nende suhet või kui teiste sõnadega öelda, olid nad teineteisele loodud. Tatjana Glivenko oma lühikeseks lõigatud juustega, sama elujanune kui ta ise. See oli esimene armastus kogu oma näivas lihtsuses ja kogu oma saatuslikkuses. Poisi õde Marusja, kes oli talle valvuriks kaasa pandud, rääkis kõik emale ära. Järgmise postiga saabunud kirjas hoiatas Sofja Vassiljevna oma poega selle tundmatu tüdruku eest, suhte eest – kui aus olla, siis igasuguste suhete eest. Vastuseks oli tema kuueteistkümneaastasele iseloomuliku ülespuhutusega selgitanud emale vabaarmastuse põhimõtteid. Et kõigil peab olema vabadus armastada, nii nagu nad tahavad; et ihulik armastus on üürike; et sugude vahel valitseb täielik võrdsus; et abielu kui institutsioon tuleks ära kaotada, ent kui see tegelikkuses siiski alles jääb, siis on naisel, kui ta seda soovima peaks, sama suur õigus armulugudele nagu mehel ja kui naine lahutust peaks tahtma, tuleb mehel sellega nõustuda ja süü enda peale võtta; ning et selle kõige juures ja kõigest sellest hoolimata lapsed jäävad pühaks.

Ema polnud vastanud tema üleolevatele ja silmakirjalikele selgitustele elu kohta. Kummatigi pidid tema ja Tanja teed lahku minema peaaegu kohe pärast seda, kui nad olid kohtunud. Tanja pöördus tagasi Moskvasse, tema koos Marusjaga Petrogradi. Ent ta kirjutas Tanjale vahetpidamata; nad käisid teineteisel külas; ta pühendas Tanjale oma esimese klaveritrio. Ema pani seda kõike endiselt pahaks. Ja siis, kolm aastat hiljem, veetsid nad lõpuks kolm nädalat Kaukaasias. Mõlemad olid üheksateistkümnesed ja üksi, ta oli äsja Harkovis kontsertide andmisega kolmsada rubla teeninud. Need nädalad kahekesi Anapas … kui kauged need tundusid. Ja kui kauged need olid – rohkem kui kolmandik elu lahutas teda nendest. Ja niisiis, see kõik oli alanud just täpselt 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelskis. Teda oli kutsutud esitama tema Esimest klaverikontserti koos kohaliku orkestriga Viktor Kubatski juhatusel; kahekesi olid nad mänginud ka tema uut tšellosonaati. See oli hästi läinud. Järgmisel hommikul läks ta raudteejaama, et Pravda osta. Ta oli heitnud põgusa pilgu esiküljele ning siirdunud siis kahe järgmise juurde. See oli, nagu tal hiljem kombeks oli öelda, tema elu kõige meeldejäävam päev. Ja kuupäev, millest peale ta hakkas märkima iga järgnenud aastat kuni surmani.
Ainult et – vaidles tema meel kangekaelselt vastu – miski ei alga nii täpselt määratletud hetkel, mitte kunagi. See algas mitmes paigas, ja nii mõnegi mõtetes. Tegelikuks lähtepunktiks võis olla tema kuulsus. Või tema ooper. Või siis võis see olla Stalin, kes eksimatuna oli järelikult kõige eest vastutav. Või oli põhjus hoopis lihtne, näiteks orkestri paigutus. Tõepoolest, see oleks ehk lõppkokkuvõttes parim vaatenurk: heliloojale saab osaks hukkamõist ja alandus, hiljem vahistamine ja mahalaskmine, ja kõiges on süüdi orkestri paigutus. Kui kõik algas kusagil mujal ja teiste mõtetes, siis võiks ta ehk süüdistada Shakespeare’i selles, et too oli kirjutanud „Macbethi”. Või Leskovi, kes oli venestanud selle „Mtsenski maakonna leedi Macbethiks”. Ei, ei midagi säärast. See oli ilmselgelt tema enda süü, tema oli kirjutanud solvava teose. Ooperi süü seisnes selles, et see oli olnud sedavõrd edukas – kodu- ja välismaal –, et äratas Kremli uudishimu. See oli Stalini süü, kes ilmselt oli tagant õhutanud ja heaks kiitnud Pravda juhtkirja, võib-olla selle koguni ise kirjutanud – grammatikavigade ohtrus lubas oletada sulge, mille eksitusi ei tohtinud eales parandada. Samuti oli Stalini süü, et too end üleüldse kunstide patrooniks ja sel alal asjatundjaks pidas. Oli teada, et ta ei jäta vahele ühtki „Boriss Godunovi” etendust Suures Teatris. Peaaegu sama elavat huvi tundis ta „Vürst Igori” ja Rimski-Korsakovi „Sadko” vastu. Miks ei pidanuks Stalin tahtma kuulda uut paljukiidetud ooperit „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”?
Niisiis anti heliloojale käsk olla kohal oma teose esitusel 26. jaanuaril 1936. Etendusele pidid tulema seltsimees Stalin ning ka seltsimehed Molotov, Mikojan ja Ždanov. Nad asusid oma kohtadele valitsuse loožis. Mis õnnetul kombel asetses otse löökriistade ja vaskpillide kohal. Pillirühmade kohal, mida „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” partituur mitte mingil moel ei manitsenud vaoshoitud või tausta sulanduvale käitumisele.
Ta mäletas, kuidas ta lavastaja loožist, kus oli tema koht, oli saatnud pilke valitsuse looži poole. Stalin oli peidus väikese kardina taga, puuduva kohaloluna, mille poole teised väljapaistvad seltsimehed aeg-ajalt lipitsevalt pöördusid, teades, et neidki jälgitakse. Asjaolusid arvestades olid nii dirigent kui ka orkester põhjendatult ärevil. Pärast Katerina pulmadele eelnenud vaheaega võtsid puu- ja vaskpuhkpillid äkitselt nõuks mängida valjemini, kui tal partituuris seisis. Ja pärast seda oleks otsekui viirus kõikidesse pillirühmadesse levinud. Kui dirigent seda märkaski, oli ta võimetu. Üha valjemini mängis orkester; ja iga kord, kui löök- ja vaskpillid nende all fortissimo möiratasid – nii valjusti, et aknaruudud võinuksid kildudeks puruneda –, judistasid seltsimehed Mikojan ja Ždanov end teatraalselt, pöördusid kardinataguse kogu poole ja tegid mõne pilkava märkuse. Kui publik neljanda vaatuse algul pilgu üles valitsuse looži poole heitis, nägid kõik, et see on tühi.
Pärast etendust võttis ta oma kohvrikese ja läks otseteed Põhjavaksalisse, et jõuda Arhangelski rongile. Talle meenus, et valitsuse looži on spetsiaalselt terasplaatidega tugevdatud, kaitsmaks selles istujaid mõrvakatsete eest. Aga lavastaja loožil sellist kaitset polnud. Ta polnud veel kolmekümnenegi ja tema naine oli viiendat kuud rase.
1936: tal oli alati olnud eelarvamus liigaastate suhtes. Nagu paljud inimesed, uskus temagi, et need toovad õnnetust.
Lifti masinavärk tegi taas häält. Saanud aru, et lift on möödunud neljandast korrusest, võttis ta kohvrikese kätte ja surus vastu külge. Ta ootas uste avanemist, mundrit, mõistvat noogutust, seejärel temani jõudvaid väljasirutatud käsi, randme ümber klammerduvat rusikat. Mis oleks täiesti ülearune, arvestades tema indu nendega kaasa minna, juhtida nad eemale oma elupaigast, oma naisest ja lapsest.

Siis avanesid lifti uksed ja välja astus naaber, teistsuguse mõistva noogutusega, mis oli koolitatud täiesti ilmetuks – see ei reetnud üllatust, et ta kavatseb nii hilisel tunnil välja minna. Ta kallutas vastuseks pead, astus lifti, vajutas suvalisele nupule, sõitis mõne korruse jagu allapoole, ootas paar minutit ja sõitis siis tagasi üles viiendale korrusele, kus ta väljus, et jätkata oma valvet. Seda oli varemgi juhtunud, ja kõik oli käinud samamoodi. Sõnagi ei vahetatud, sest sõnad olid ohtlikud. Võis peaaegu arvata, et ta näeb välja nagu mees, kelle tema naine on alandaval kombel välja visanud, ja nii ööst öösse; või mees, kes otsusejõuetult üritab naist maha jätta, ööst öösse, alati naastes. Ent tõenäoliselt nägi ta välja täpselt sellena, kes ta oli: mehena nagu sajad teised terves linnas, kes ööst öösse ootasid vahistamist.
*
Aastate eest, mitu eluiga tagasi, Irkutski aadlipreilide instituudi õpilasena, oli tema ema koos kahe teise tüdrukuga tantsinud tulevase Nikolai Teise, toonase tsareevitši ees masurkat ooperist „Ivan Sussanin” ehk „Elu tsaari eest”. Glinka ooper polnud Nõukogude Liidus mõistagi lavastamiskõlbulik, kuigi selle teema – moraalselt õpetlik lugu vaesest talupojast, kes ohverdas suure juhi eest oma elu – oleks võinud Stalinile meelepärane olla. „Tants tsaarile” – ta küsis endalt, kas Zakrevski võiks sellest midagi teada. Vanasti võis juhtuda, et lastel tuli tasuda isa või isegi ema pattude eest. Nüüd, maailma kõige arenenumas ühiskonnas, võisid laste pattude eest kannatada vanemad koos onude, tädide, nõbude, hõimlaste, kolleegide ja sõpradega ning koguni mehega, kes kell kolm öösel liftist väljudes juhtus sulle mõtlematult naeratama. Kättetasumise süsteem oli tublisti täienenud ning ulatus hoopis kaugemale kui vanadel aegadel.
Tema vanemate abielus oli ema olnud juhtiv jõud, täpselt nagu Nina Vassiljevna oli juhtiv jõud nende abielus. Tema isa Dmitri Boleslavovitš oli olnud leebe, eluvõõras mees, kes tegi kõvasti tööd ja andis palga naise kätte, jättes endale ainult natuke tubaka ostmiseks. Tal oli ilus tenorihääl ning ta mängis vahel mõne sõbraga neljal käel klaverit. Ta laulis ikka vanu romansse, nagu näiteks „Ei, mitte sind ei imetle ma nii”


ja „Tühjaks jäi ammu siin krüsanteem aiateel”. Teda vaimustasid mänguasjad, mängud ja kriminaalromaanid. Ta võis tundide kaupa lõbustada end mõne uutmoodi välgumihkli või traatviguriga. Ta ei lähenenud elule otsejoones. Ta laskis teha erilise kummitempli, nii et tema raamatukogu iga eksemplari kirjasid lillad sõnad: „See raamat on varastatud D. B. Šostakovitšilt”.

Üks loomeprotsessi uurimisega tegelev psühhiaater oli talle kunagi Dmitri Boleslavovitši kohta küsimusi esitanud. Ta oli vastanud, et tema isa oli „igati normaalne inimene”. Selle fraasi taga polnud üleolekut: olla normaalne inimene ja ärgata igal hommikul, naeratus näol, oli kadestamisväärne võime. Ka oli tema isa surnud noorelt – hilistes neljakümnendates. See oli olnud katastroof perekonnale ja kõigile teistele, kes teda armastasid, aga võib-olla mitte Dmitri Boleslavovitšile enesele. Kui ta oleks veidi kauem elanud, oleks ta pealt näinud, kuidas revolutsioon kibestub, paranoiliseks ja lihasööjaks muutub. Mitte et isa oleks revolutsiooni vastu erilist huvi tundnud. Seegi oli olnud üks tema tugevatest külgedest.

Tema surm oli lese jätnud sissetulekuta, kahe tütre ja muusikaliselt arengult varaküpse pojaga. Et neid ülal pidada, oli Sofja Vassiljevna teinud lihtsat tööd. Ta töötas masinakirjutajana kaalude ja mõõtude palatis ja andis leiva eest klaveritunde. Mõnikord mõtles poeg, et kogu tema murelikkus ja äng on alguse saanud just isa surmast. Ent ta eelistas seda mitte uskuda, sest see oleks olnud peaaegu nagu Dmitri Boleslavovitši süüdistamine. Nii et ehk oli tõele lähemal öelda, et tollest hetkest olid tema mured kahekordistunud. Kui palju kordi oli ta nõustuvalt noogutanud sünktõsise üleskutse peale: „Nüüd pead sina olema perekonna pea.” Need sõnad olid pannud tema õlgadele ootuste ja kohusetunde koorma, mida ta polnud suuteline kandma. Ja tema tervis oli alati olnud nõrk: liigagi tuttavad olid talle arsti kompivad käed, koputused ja kuulamine, sond, nuga, sanatoorium. Ta ootas üha, et tõotatud mehelikkus temas kuju võtaks. Ent ta teadis ka, et teda on kerge eksitada; samuti oli ta pigem isemeelne kui järjekindel. Sellepärast polnudki tal õnnestunud Jurgenseni juurde kolida.

Tema ema oli paindumatu naine, seda nii meelelaadilt kui vajaduse sunnil. Ema oli teda kaitsnud, tema nimel tööd teinud, kõik oma lootused tema turjale ladunud. Muidugi armastas ta oma ema – kuidas siis teisiti? –, ent neil tuli vahel ette … raskusi.
Tugevad ei suuda hoiduda mõõtu võtmast; vähem tugevad teevad kõik, et vastasseise vältida. Tema isa oli raskuste eest alati kõrvale põigelnud, oli arendanud endas huumorimeelt ja ümberütlemise kunsti nii elu kui ka oma naise palge ees. Ja nii söandas ka poeg, kes ometi teadis end olevat Dmitri Boleslavovitšist otsusekindlama, ema autoriteedile haruharva vastu astuda.

Ent ta teadis, et emal on kombeks lugeda tema päevikut. Nii kirjutas ta meelega mõnele paari nädala pärast kättejõudvale kuupäevale: „Enesetapp” või „Abielu”.

Emagi oskas teda ähvardada. Alati, kui ta üritas kodust lahkuda, ütles Sofja Vassiljevna küll teistele, kuid tema juuresolekul: „Ainult üle minu laiba.”

Kumbki neist ei teadnud, kui tõsiselt teine oma ähvardusi mõtleb.
Ta oli seisnud lava taga konservatooriumi väikeses saalis, tundes, et ta on tiivad kõrvetanud, ja haletsedes ennast. Ta oli alles üliõpilane ning tema loodud muusika esimene esitus Moskvas ei olnud läinud hästi: publik oli selgesti eelistanud Šebalini teost. Siis ilmus tema kõrvale sõjaväelase mundris mees ja lausus mõne lohutava sõna: nii algaski tema sõprus marssal Tuhhatševskiga. Marssalist sai tema eestkostja, kes korraldas asjad nii, et Leningradi sõjaväeringkonna juhatus teda materiaalselt toetaks. Marssal oli olnud väga abivalmis ja tema veendunud toetaja. Hiljuti oli ta kõigile, keda tundma juhtus, kuulutanud, et „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” on tema arvates kõige kaunim Nõukogude klassikaline ooper.

Seni oli ta vaid ühelainsal korral eksinud. Tuhhatševski oli veendunud, et Moskvasse kolimine on parim viis tema kaitsealuse tõusu kiirendada, ning lubas korraldada tema üleviimise. Sofja Vassiljevna oli mõistagi olnud selle vastu: tema poeg on liiga haavatav, liiga õrn. Kes seal valvab, et ta piima ikka ära jooks ja pudru lõpuni sööks, kui ema tema eest hoolitsemas pole? Tuhhatševskil oli võim, oli mõjujõud, oli raha, ent poja hinge võti oli endiselt Sofja Vassiljevna käes. Ja nii jäi ta Leningradi.
Nagu tema õed, oli ka tema esimest korda klaveri taha istunud üheksa-aastasena. Ja sellest peale valitses tema maailmas selgus. Või vähemalt osas maailmast – piisavalt suures, et sellest jätkuks talle elu lõpuni. Arusaamine klaverist – ja muusikast – oli tulnud kergelt, vähemalt võrreldes arusaamisega muudest asjadest. Ja ta oli kõvasti vaeva näinud, sest see vaevanägemine tundus kerge. Ja niisiis polnud tal pääsu ka sellest saatusest. Ja sedamööda, kuidas aastad läksid, tundus see üha imelisem – andis see talle ju võimaluse ema ja õdesid toetada. Ta ei olnud tavaline inimene ja tavaline polnud ka nende majapidamiskorraldus, aga ikkagi. Mõnikord, olles pärast edukat kontserti vastu võtnud nii aplausi kui ka raha, tundis ta end peaaegu suutelisena hakkama selleks püüdmatuks olevuseks, perekonnapeaks. Ent teinekord, isegi pärast seda, kui ta oli kodust lahkunud, abiellunud ja tütre isaks saanud, võis ta ikka veel tunda end eksinud poisikesena.
Need, kes teda ei tundnud ja tema muusikat vaid eemalt jälgisid, arvasid ilmselt, et see oli tema elu esimene tagasilöök. Et see säravalt andekas üheksateistaastane nooruk, kelle Esimene sümfoonia äratas kohe Bruno Walteri, seejärel aga ka Toscanini ja Klempereri huvi, polnud tollest 1926. aastal toimunud esietendusest saadik kogenud muud kui aastakümne jagu puhast pilvitut edu. Võib-olla teades, et eduga käib tihti kaasas edevus ja eneseuhkus, avasid need inimesed ehk Pravda ja nõustusid arvamusega, et heliloojad võivad kergesti kõrvale kalduda niisuguse muusikat teelt, mida armastab kuulata rahvas. Ja kuna kõik heliloojad olid riigi palgal, siis oli riigil kohustus sekkuda, kui nad rahvast ignoreerisid, ja tõmmata nad tagasi suuremasse harmooniasse kuulajaskonnaga. See kõlas ju igati mõistlikult, eks ole?
Rääkimata sellest, et nad päris algusest peale olid tema hinge kallal küüsi teritanud: kui ta veel konservatooriumis õppis, oli rühm pahempoolseid kaastudengeid püüdnud korraldada tema väljaheitmist ja stipendiumist ilmajätmist. Rääkimata sellest, et Venemaa Töölismuusikute Ühing ehk RAPM


ja teised säärased kultuuriorganisatsioonid olid asutamisest peale võidelnud selle vastu, mida esindas tema; või selle vastu, mida ta nende meelest esindas. Nad olid kindlalt otsustanud vabastada kunsti kodanluse ikke alt. Niisiis tuli töölistest koolitada heliloojaid ning igasugune muusika pidi olema massidele silmapilkselt mõistetav ja meelepärane. Tšaikovski oli dekadent ning vähimgi eksperimenteerimine mõisteti hukka kui „formalism”.
Rääkimata sellest, et juba 1929. aastal oli ta avalikult hukka mõistetud; tema muusikat oli peetud „kõrvalekaldeks nõukogude kunsti peateelt”, ning ta oli ilma jäänud ametikohast koreograafiakoolis. Rääkimata sellest, et juba samal aastal oli Miša Kvadrist, kellele oli pühendatud tema Esimene sümfoonia, saanud esimene tema sõpradest, kes vahistati ja maha lasti.
Rääkimata sellest, et 1932. aastal, kui partei saatis laiali sõltumatud organisatsioonid ja asus reguleerima kõiki kultuuri valdkondi, polnud see kaasa toonud mitte ülbuse, kitsarinnalisuse ja võhiklikkuse taltumist, vaid pigem selle kõige süstemaatilise kontsentreerumise. Ja kui idee võtta tööline söekaevanduse eelt ja teha temast sümfooniate looja ei osutunud teostatavaks, siis hakkas toimuma midagi vastassuunalist. Heliloojalt oodati suuremat toodangumahtu täpselt nagu söekaevurilt ning tema muusika pidi soojendama südameid samamoodi, nagu söekaevuri süsi soojendab kehi. Bürokraadid hindasid muusikalist toodangut nagu muudki liiki produktsiooni: olid olemas kehtivad normid ning ka nende normide rikkumine.
*
Avanud Arhangelski raudteejaamas Pravda, oli ta külmast kohmetunud sõrmedega leidnud kolmandalt leheküljelt kõrvalekaldeid paljastava ja hukkamõistva pealkirja: „SEGAPUDER MUUSIKA ASEMEL”.


Ta otsustas kohe sõita koju Moskva kaudu ja vaadata, mis nõu talle seal antakse. Vagunis luges ta artiklit veel viiendat ja kuuendatki korda, saateks rongi akna tagant mööduv külmunud maastik. Algul oli tal tekkinud hirm nii oma ooperi kui iseenda pärast: niisuguse hukkamõistu järel ei saanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” etendused Suures Teatris kindlasti jätkuda. Kahel esimesel aastal olid ooperit kõikjal saatnud ovatsioonid – New Yorgist Clevelandini, Rootsist Argentinani. Moskvas ja Leningradis polnud see olnud meelepärane mitte üksnes publikule ja kriitikutele, vaid ka poliitilistele komissaridele. Partei XVII kongressi ajal olid etendused olnud arvatud Moskva oblasti ametliku kultuuritoodangu hulka, mis pidi võistlema Donbassi söekaevurite toodangunäitajatega.
Nüüd ei tähendanud see kõik enam midagi: tema ooper tuli magama panna nagu klähviv peni, kes äkitselt ei oska oma peremehele enam meele järele olla. Ta püüdis rünnaku eri koostisosi analüüsida nii kainelt kui võimalik. Esiteks heideti ooperile ette just nimelt selle edu, eriti välismaal. Vaid paari kuu eest oli Pravda patriootliku uhkusega andnud teada teose esietendusest Ameerikas Metropolitan Operas. Nüüd teadis sama ajaleht kirjutada, et „Mtsenski maakonnaleedi Macbeth” on väljaspool Nõukogude Liitu edukas olnud üksnes sellepärast, et see on „mittepoliitiline ja eksitav”, ning et see oma „tõmbleva neurootilise muusikaga kõditab kodanluse väärastunud maitset”.

Järgmiseks ja eelnenuga ühenduses tuli see, mida ta mõttes nimetas kriitikaks valitsuse loožist: needsamad põlastavad grimassid, haigutused ja nähtamatule Stalinile suunatud lipitsevad märkused, nüüd juba sõnadesse panduna. Nii luges ta, et tema muusika „prääksub, röhib ja uriseb” ning et selle „närviline, kramplik ja spastiline” iseloom tuleneb džässist; et laulmine on asendatud „kriiskamisega”. Ooper on ilmselgelt kokku kritseldatud eesmärgiga meeldida „mandunud isenditele”, kel puudub muusika hindamisel vähimgi „eluterve maitse” ning kes eelistavad „segipaisatud helidevoogu”. Mis puutub libretosse, siis keskendub see sihilikult Leskovi jutustuse kõige närusematele osadele – tulemus on „rohmakas, algeline ja vulgaarne”.

Ent tal oli ka poliitilisi patte. Kokkuvõttes oli anonüümne analüüs, mis pärines kelleltki, kes teadis muusikast sama palju nagu siga apelsinidest, ilustatud tuttavate äädikast läbiimbunud siltidega. Väikekodanlikkus, formalism, meierholdlus, pahempoolsus. Helilooja pole kirjutanud mitte ooperit, vaid antiooperi, mille muusika on sihilikult pahupidi pööratud. Ta on joonud sellestsamast mürgitatud allikast, millest pärinesid „pahempoolsed moonutused kunstis, poeesias, õpetamises ja teaduses”. Juhuks, kui oli tarvis puust ette teha ja punaseks värvida – ja seda oli alati tarvis –, vastandati pahempoolsus „tõelise kunsti, tõelise teaduse ja tõelise kirjandusega”.

„Kel kõrvad on kuulda, see kuuleb,” oli ta ikka armastanud öelda. Ent see, mida ütles „Segapuder muusika asemel”, poleks saanud kuuldamatuks jääda ka kivikurtidele, ka poleks neil ilmselt olnud raske selle tagajärgi aimata. Oli kolm lauset, mis polnud suunatud üksnes tema teoreetilise eksimuse, vaid tema kui inimese vastu. „Helilooja pole ilmselt iial juurelnud selle üle, mida nõukogude publik muusikast otsib ja ootab.” Sellest piisas, et võtta temalt heliloojate liidu liikmepilet. „Selle suuna ohtlikkus nõukogude muusikale on ilmselge.” Sellest piisas, et võtta temalt võimalus kirjutada ja esitada muusikat. Ja lõpuks: „See on mäng hämarate asjadega, mis võib lõppeda väga halvasti.” Sellest piisas, et võtta temalt elu.
Ometi oli ta veel kolme päeva eest olnud noor, oma andes kindel ja ülimalt edukas. Ja kuigi ta polnud poliitik ei meelelaadilt ega püüdlustelt, leidus inimesi, kelle poole ta võis pöörduda. Moskvas külastas ta kõigepealt kunstiasjade komitee esimeest Platon Keržentsevit. Kõigepealt püüdis ta selgitada, missuguse vastulause ta rongis istudes oli välja töötanud. Ta võtab sõna oma ooperi kaitseks, lükkab kriitika punkt-punktilt ümber ja saadab artikli Pravdale. Näiteks … Aga Keržentsev, olgugi kultuurne ja viisakas inimene, isegi ei kuulanud teda lõpuni. Tegemist ei olnud ju kehva arvustusega kriitikult, kelle arvamus võis oleneda nädalapäevast või tema seedekulgla seisundist. Tegu oli Pravda juhtkirjaga – mitte mõne pealiskaudse hinnanguga, mille vastu võiks sõna võtta, vaid poliitilise avaldusega kõige kõrgemal tasemel. Teisisõnu pühakirjaga. Dmitri Dmitrijevitši ainus võimalus on esineda avaliku vabandusega, kahetseda oma vigu ning selgitada, et ooperi kirjutamisel oli teda kõrvale kallutanud noorusele iseloomulik rumal äärmuslikkus. Lisaks tuleks tal teada anda kavatsusest pühenduda edaspidi jäägitult Nõukogude Liidu rahvaste muusikale, et see aitaks tal edaspidi luua teoseid, mis on ehedad, rahvapärased ja meloodilised. Keržentsevi arvates oli see tema ainus võimalus tasapisi taas soosingusse tõusta.
Ta ei olnud usklik. Aga ta oli ristitud ja mõnikord, kui ta teele jäi avatud uksega kirik, süütas ta oma perekonnale küünla. Ja Piiblit tundis ta hästi. Niisiis oli talle tuttav patu mõiste ning ka selle ühiskondlik mehhanism. Süütegu, süüteo täielik ülestunnistus, preestri hinnang teole, patukahetsus, andestus. Samas tuli ette juhtumeid, mil patt oli liiga ränk ja isegi preester ei saanud seda andeks anda. Jah, ta tundis vormeleid ja käitumisjuhendeid, olgu tegu mis tahes kirikuga.
Järgmisena läks ta marssal Tuhhatševski poole. Punane Napoleon oli alles neljakümnendates, karm nägus mees, kelle juuksepiir oli meelekohtadelt märgatavalt taandunud. Ta kuulas ära, mis oli juhtunud, analüüsis veenvalt oma kaitsealuse positsiooni ning tegi strateegilise ettepaneku, mis oli lihtne, hulljulge ja suuremeelne. Tema ise, marssal Tuhhatševski, kirjutab seltsimees Stalinile palvekirja. Dmitri Dmitrijevitši kergendus oli tohutu. Tema pea käis veidi ringi ja süda oli kerge, kui marssal kirjutuslaua taga istus ja enda ees laual lebavat paberilehte silus. Ent niipea, kui mundris mees oli haaranud sulepea ja hakanud kirjutama, toimus temas muutus. Tema juustest hakkas valguma higi, kiilukujuliselt juuksepiirilt laubale ja kuklalt alla krae vahele. Üks käsi vabises ja rapsis taskurätiga, teises liikus tõrges sulepea. Niisugune sõdurile sobimatu pelgus ei mõjunud julgustavalt.
Anapas olid nende kehad higist tilkunud. Kaukaasias oli palav ja kuumus polnud talle kunagi meeldinud. Nad olid silmitsenud madalat lahte, kuid ta ei tundnud vähimatki kiusatust end ujumisega jahutada. Nad jalutasid linna kohal asuva metsa varjus ning teda ründasid sääsed. Siis piiras neid ümber koerakari ja oleks nad peaaegu elusalt nahka pannud. See kõik polnud tähtis. Nad uurisid kuurordi tuletorni, ent sellal kui Tanja pea kuklasse surus, et üles vaadata, keskendus tema tähelepanu armsale nahavoldikesele, mis nõnda tüdruku kuklale moodustus. Nad uudistasid vana kiviväravat, ainsat, mis oli järele jäänud Osmanite kantsist, ent tema mõtles Tanja sääremarjadele ja sellele, kuidas nende lihased liikusid, kui tüdruk kõndis. Tema ellu ei mahtunud neil nädalatel mitte midagi peale armastuse, muusika ja sääsehammustuste. Armastus südames, muusika peas ja sääsehammustused nahal. Isegi paradiis polnud vaba putukatest. Ent ta ei suutnud neile midagi pahaks panna. Nutikalt olid nad teda söönud kohtadest, millele ta ise ligi ei pääsenud; vedelik, millega neid kohti määrida tuli, oli valmistatud nelgiõitest. Kui sääsk oli põhjuseks, et Tanja sõrmed puudutavad tema nahka ja muudavad selle nelgilõhnaliseks, kuidas oleks ta siis saanud sellele putukale midagi pahaks panna?

Nad olid üheksateistaastased ja uskusid vabaarmastusse: teineteise keha uurisid nad hoopis innukamalt kui kohalikke vaatamisväärsusi. Nad olid kõrvale heitnud kiriku, ühiskonna, perekonna kivistunud käsulauad ja läinud ära kaugustesse, et elada mehe ja naisena, ilma et nad oleksid mees ja naine. See erutas neid peaaegu samavõrd kui seksuaalakt ise; oli sellest ehk mingil moel lahutamatu.

Ent siis tuli kogu see aeg, kui nad ei olnud kahekesi voodis. Vabaarmastus võis olla lahendanud tähtsaima mureküsimuse, kuid ülejäänutega polnud see toime tulnud. Muidugi armastasid nad teineteist, aga viibida pidevalt teineteise seltskonnas – isegi kui tal oli 300 rubla ja tema nooreea kuulsus – polnud sugugi lihtne.
Muusikat luues teadis ta alati täpselt, mida teha, oskas õigesti otsustada selle üle, mida nõuab muusika – tema muusika. Ja kui dirigendid või solistid viisakalt uurisid, kas võiks ehk teha hoopis nii või tohiks teha teisiti, vastas ta alati: „Ma olen kindel, et teil on õigus. Aga jätame selle praegu. Ma teen selle muudatuse järgmine kord.” Ja nad jäid rahule, ja tema ise ka, sest tal polnud iial vähimatki kavatsust nende ettepanekuid teoks teha. Sest tema otsused ja tema vaist olid olnud õiged.

Aga väljaspool muusikat … oli kõik nii teistmoodi. Ta muutus närviliseks, kõik ähmastus tema meeles, ja mõnikord tegi ta otsuse lihtsalt selleks, et asi kord ühele poole saaks, mitte sellepärast, et ta oleks teadnud, mida tahab. Ehk tähendas ta kunstiline varaküpsus, et ta oli üle hüpanud tavalise täiskasvanuks saamise kasulikest aastatest. Mis selle põhjuseks ka polnud, elu praktiline külg – kuhu kuulus muidugi ka armuasjade praktiline külg – oli talle raske. Nii avastas ta Anapas lisaks armastuse joobumusele ja seksi uimastavale rahuldustundele, et kohe astub ta täiesti uude maailma, mis on täis soovimatuid vaikimisi, mõistmata jäänud vihjeid ja uisapäisa otsustamist.
Nad olid sõitnud tagasi teine teise linna, tema Leningradi, Tanja Moskvasse. Aga nad hakkasid teineteisel külas käima. Ühel päeval lõpetas ta just üht pala ning palus, et Tanja tema juures istuks: Tanja juuresolek andis talle kindlustunde. Mõne aja pärast tuli tuppa ema. Vaatas Tanjale otse silma ja ütles:

„Mine välja ja lase Mitjal tema töö lõpetada.”

Ja tema oli emale vastanud: „Ei, ma tahan, et Tanja siia jääks. Mul on sellest abi.”

See oli üks neid harvu kordi, mil ta oma emale vastu hakkas. Kui ta oleks seda rohkem teinud, oleks tema elu võib-olla kujunenud teistsuguseks. Aga võib-olla ka mitte – kes oskaks öelda? Kui Sofja Vassiljevna oli suutnud koguni Punase Napoleoni üle kavaldada, mis lootust oli siis temal?
Nende Anapa-aeg oli olnud idüll. Ent idüllile on olemuslik, et sellest saab idüll alles siis, kui see on möödas. Ta oli avastanud armastuse, kuid oli hakanud avastama sedagi, et armastus ei tee teda hoopiski „selleks, kes ta on”, ei salvi kogu tema keha sugugi sügava rahulduse nagu nelgiõliga, vaid muudab ta kohmetuks ja ebakindlaks. Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama. Nii näiteks olid nad sõitnud Kaukaasiasse nimme mitte mehe ja naisena, vaid vabade ja võrdsetena. Kas niisugune seiklus pidi lõppema sellega, et neist kord ikkagi saavad mees ja naine? See ei tundunud loogiline.
Ei, nii öelda polnud õiglane. Üks nende erinevusi – olgugi et sõnades võisid mõlemad võrdselt tõotusi anda – oli see, et tema oli armastanud Tanjat rohkem kui Tanja teda. Ta püüdis äratada Tanjas armukadedust, kirjeldades flirti teiste noorte naistega – ja koguni võrgutamisi, nii tõelisi kui ka kujutletuid –, ent see paistis tüdruku pigem torssi kui armukadedaks ajavat. Ta oli ka enesetapuga ähvardanud, rohkem kui korra. Ta oli koguni teatanud, et on abiellunud baleriiniga, mis oleks olnud täiesti mõeldav. Aga Tanja oli selle kõige peale vaid naernud. Ja siis oli ta ise mehele läinud. Mille peale tema üha rohkem armus. Ta anus, et Tanja oma mehest lahku läheks ja temaga abielluks; ähvardas taas enesetapuga. Sellest kõigest polnud mingit tulu.

Üsna alguses oli Tanja talle öelnud, et teda võlub Dmitri Dmitrijevitši puhtus ja avatus. Aga kui need omadused ei pannud Tanjat teda sama palju armastama, kui tema Tanjat armastas, soovis ta, et asi oleks vastupidi. Samas ise ta end puhta ja avatuna ei tundnud. Need sõnad kõlasid nii, nagu oleksid need mõeldud teda mingis karbis kaane all hoidma.
Ta avastas end mõtisklemas aususe üle. Isikliku ja kunstnikuaususe üle. Selle üle, kuidas need omavahel seotud on, kui on. Ja kui palju kellelegi seda voorust on antud ning kui kauaks sellest peab jätkuma. Ta oli sõpradele öelnud, et kui ta kunagi peaks lahti ütlema ooperist „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, siis võivad nad järeldada, et tema ausus on otsa saanud.
Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida ta tahab; ta sai, mida tahtis, ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast, ja ta tahtis seda jälle tagasi. Muidugi oli ta ära hellitatud, oli ta ju ema ainus poeg ja kahe õe noorem vend; ka oli ta kunstiinimene, kellelt eeldatigi „kunstniku temperamenti”; samuti oli ta edukas ja võis endale lubada kuulsuse ootamatuid kõrkusesööste. Malko oli teda juba otse näkku süüdistanud „üha kasvavas edevuses”. Ent selle kõige all pesitses pingulekruvitud ärevus. Ta oli läbi ja lõhki neurootik. Ei, tegelikult oli asi veel hullem: ta oli hüsteerik. Kust niisugune temperament pärit oli? Mitte isalt; mitte emalt. Nojah, oma temperamendi eest pole pääsu. Ka see on osa saatusest.
Oma meeles ta teadis, missugune on tema armastuseideaal … Lift oli möödunud kolmandast korrusest, siis neljandast, ning peatus nüüd tema ees. Ta võttis kohvrikese pihku, uksed avanesid ning välja astus talle tundmatu mees, kes vilistas „Laulu vastusammuvast”.


Sattunud silm silma vastu selle loojaga, katkestas ta vilistamise poolelt taktilt.
Oma meeles teadis ta, missugune on tema armastuseideaal. See oli täiuslikult välja joonistatud Maupassanti novellis noorest garnisoniülemast kusagil Vahemere-äärses merekindlusega linnas. Antibes’is, just nimelt. Igatahes oli ohvitseril kombeks jalutada linna lähedal metsas, kus ta tihtipeale sattus kokku kohaliku tähtsa tegelase monsieur Parisse’i naisega. Muidugimõista armus ta naisesse. Naine tõrjus korduvalt tema lähenemiskatseid, kuni andis ühel päeval teada, et tema abikaasa jääb mitmeks ööks kodust ära. Lepiti kokku kohtamine, kuid viimasel minutil sai naine telegrammi: abikaasa oli oma äriasjad kiirelt aetud saanud ja tuleb õhtuks koju. Kirest hullunud garnisoniülem lavastas sõjalise eriolukorra ja käskis linnaväravad sulgeda kuni järgmise hommikuni. Koju naasev abikaasa viidi täägi ähvardusel minema ning tal tuli veeta öö Antibes’i raudteejaama ooteruumis. Kõik selleks, et ohvitser saaks mõne tunni jooksul armu nautida.

Tõsi küll, ta ei suutnud kujutleda ennast kindluseülemana, isegi mitte Musta mere äärse laguneva kuurordi, Osmanite kunagise sadamalinna käsutajana. Ent põhimõte jäi samaks. Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
Ilusad sõnad. Ilusad tunded. Paraku polnud ta niisuguseks käitumiseks suuteline. Ta kujutles, et noor leitnant Tuhhatševski oleks sellega hakkama saanud, kui ta millalgi oleks garnisoniülem olnud. Tema enese meeletu kirg … noh, sellest saaks teistsuguse loo. Ta oli olnud turneel koos Gaukiga – päris hea dirigendiga, ent läbi ja lõhki kodanlasega. Nad jõudsid Odessasse. See juhtus paar aastat enne seda, kui ta Nitaga abiellus. Tollal üritas ta ikka veel Tanjat armukadedaks teha. Tõenäoliselt Nitat ka. Pärast mõnusat õhtusööki oli ta jõudnud tagasi hotelli London baari ja korjanud üles kaks tüdrukut. Või siis olid nemad tema üles korjanud. Igatahes olid nad tema lauda tulnud. Mõlemad olid väga kenakesed ja see, kelle nimi oli Rozalia, võlus teda esimesest pilgust. Nad olid rääkinud kunstist ja kirjandusest, sellal kui tema tüdruku tuharaid hellitas. Ta sõidutas nad voorimehega koju ja sõbratar vaatas mujale, kui tema Rozaliat igalt poolt puudutas. Ta oli armunud, nii palju oli talle selge. Näitsikutel oli plaanis järgmisel päeval aurulaevaga Batumisse sõita ja tema läks neid saatma. Aga tüdrukud ei jõudnudki sadamasillast kaugemale, sest Rozalia sõbratar vahistati kui elukutseline prostituut.

See oli talle üllatusena tulnud. Ja samal ajal oli ta Rozotškasse nii kohutavalt armunud. Ta oli koguni peaga vastu seina tagunud ja ennast juustest kiskunud nagu mõni tegelane halvast romaanist. Gauk oli teda mõlema piiga eest tõsiselt hoiatanud, öeldes, et need kaks on prostituudid ja lisaks kohutavad mõrrad. Ent see õhutas tema elevust vaid takka – kõik oli ju nii vahva. Lausa nii vahva, et ta oleks äärepealt Rozotškaga abiellunud. Ainult et kui nad Odessa perekonnaseisubüroosse jõudsid, avastas ta, et oli oma passi hotelli unustanud. Ja siis, kuidagiviisi – ta ei suutnud meenutada, miks ja kuidas – oli kõik äkki lõppenud ja tema põgenes kell kolm hommikul läbi voolava vihma laevalt, mis oli äsja sildunud Suhhumis. Kuidas see õieti oli juhtunud?

Aga tähtis oli see, et ta ei kahetsenud mitte midagi. Ei mingeid tõkkeid, ei mingit homsele mõtlemist. Ja ikkagi, kuidas see ometi võis juhtuda, et ta äärepealt oleks abiellunud elukutselise prostituudiga? Olude sunnil, arvas ta hiljem, ja ei puudunud ka teatav folie à deux’ element. Samuti aitas kaasa temas pesitsev vastuhakkamise vaim. „Ema, see on Rozalia, minu naine. Ega see sind ometi ei üllata? Kas sa ei lugenud mu päevikut, kuhu ma olin kirjutanud: „Abielu prostituudiga.”? On ju parem, kui naisel on mingi elukutse, eks?” Lisaks oli lahutust kerge saada, nii et miks mitte? Ta tundis tolle näitsiku vastu nii suurt armastust, paar päeva hiljem oligi juba temaga abiellumas, ja veel paar päeva hiljem põgenes tema eest läbi vihma. Samal ajal istus vana Gauk hotelli London restoranis, püüdes jõuda otsusele, kas tuleks süüa üks kotlet või kaks kotletti. Ja kes oskab öelda, mis oleks kõige parem olnud? See selgub alles pärast, siis kui on juba hilja.
Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi?
Ta läitis uue paberossi. Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ning rõhutute vahel olid alati paberossid. Ta kujutles Zakrevski mantlipärijat tema laua taga, käsi Belomori pakiga välja sirutatud. Ta keelduks ja pakuks vastu oma Kazbekki. Ülekuulaja keelduks omalt poolt ja kumbki asetaks valitud margi lauale, ning tants oleks lõppenud. Kazbekki suitsetasid kunstnikud, paki kujunduski viitas vabadusele: kappav hobu ja ratsanik Kazbeki mäetipu taustal. Räägiti, et Stalin olevat selle kujunduse isiklikult heaks kiitnud; kuigi Suur Juht suitsetas oma marki, Hertsegovina Flori. Neid toodeti eraldi tema jaoks, võis vaid kujutleda, missuguse halvava täpsusega. Ega Stalin tegelikult ei rahuldunud millegi nii lihtsaga nagu paberossi huulte vahel hoidmine. Ei, tema eelistas papptorukese katki murda ja tubaka piibukahasse pudistada. Stalini kirjutuslaual, nagu teadjad vähem teadjatele rääkida võisid, vedelesid täielikus segaduses laialiloobitud paberid, papptorukesed ja tuhk. Ta teadis seda – või pigem oli talle seda rohkem kui ühel korral jutustatud –, sest mitte midagi, mis puudutas Stalinit, ei peetud liiga tühiseks, et edasi rääkida.
Mitte keegi ei suitsetanud Stalini juuresolekul Hertsegovina Flori – kui seda just ei pakutud; sel puhul üritati paberossi salamisi alles hoida, et seda hiljem uhkusega teistele näidata kui püha reliikviat. Neil, kes täitsid Stalini käske, oli enamasti kombeks tõmmata Belomori. Selle pakil oli Venemaa kaart; punasega oli tähistatud Valge mere kanal, mille järgi paberossid olid oma nime saanud. See Nõukogude Liidu kolmekümnendate aastate algupoole suursaavutus oli ehitatud sunnitööliste kätega. Seda fakti kasutati ohtrasti propagandas. Väideti, et kanalit ehitades ei aidanud sunnitöölised mitte üksnes kaasa kodumaa arengule, vaid ühtlasi „sulatasid end ümber”. Nojah, sunnitöölisi oli olnud 100 000, niisiis polnud võimatu, et mõne moraal tõesti paranes; samas räägiti, et veerand neist olevat surnud, ja need olid ilmselt jäänud ümber sulatamata. Nemad olid lihtsalt laastud, mis lendasid, kui metsa raiuti. Ja NKVD süütas oma Belomori ning visandas tõusva suitsujoa taustal mõttes uusi kirvelööke.
*
Polnud kahtlustki, et ta oli suitsetanud ka sel hetkel, kui Nita tema ellu tuli. Nina Varzar, vanim kolmest Varzari õest, otse tenniseväljakult, õhkudes lustakust, naeru ja higi. Sportlik, enesekindel, populaarne, nii kuldsete juustega, et mõnikord paistsid ka tema silmad neist kuldseks muutuvat. Kõrgharidusega füüsik, suurepärane fotograaf oma isikliku pimikuga. Oli tõsi, et majapidamine teda kuigivõrd ei huvitanud; kuid see ei huvitanud ka Dmitri Dmitrijevitši. Romaanis oleks kogu tema elu äng, tema nõrkusega põimunud jõud, tema hüsteerikupotentsiaal – kõik see oleks minema uhutud armastuse keerises, mis viinuks ta abielu õndsalikku rahusadamasse. Ent üks elu paljudest pettumustest oli see, et see polnudki romaan, ei Maupassanti ega ühegi teise autori looming. Kui, siis mõni Gogoli lühisatiir.

Ja nii kohtusid tema ja Nina, neist said armastajad, kuid tema üritas ikka veel Tanjat tolle abikaasalt tagasi võita, ja siis jäi Tanja rasedaks, ja nii panid tema ja Nina oma pulmapäeva paika, kuid viimasel minutil käis see talle siiski üle jõu, ta põgenes ja varjas ennast, kuid nende suhe oli visa, ning mõni kuu hiljem nad abiellusidki, ja siis võttis Nina armukese ja nad otsustasid, et nende probleemid on nii suured, et neil tuleks lahku minna ja lahutada, ning ta ise võttis armukese, nemad Ninaga kolisid lahku ja andsid lahutusavalduse sisse, ent selleks ajaks, kui lahutus jõustus, olid nad aru saanud, et on eksinud; niisiis abiellusid nad kuus nädalat pärast lahutust uuesti, kuid oma raskustest üle siiski ei saanud. Ja keset seda kõike kirjutas tema oma armukesele Jelenale: „Ma olen täiesti tahtejõuetu ja ei tea, kas suudan üldse kunagi õnne leida.”

Ja siis jäi Nita rasedaks ning kõik asetus paratamatult paigale. Välja arvatud see, et kui Nital jõudis kätte neljas kuu ja algas liigaasta 1936, siis otsustas Stalin selle aasta kahekümne kuuendal päeval minna ooperisse.
*
Esimene asi, mis ta tookord pärast Pravda juhtkirja lugemist ette võttis, oli saata telegramm Glikmanile. Ta palus sõbral minna Leningradi peapostkontorisse ja lehtedest välja otsida kõik tema ooperit kajastavad artiklid. Glikmanil oli üldiselt tavaks need talle iga päev koju tuua ning neid temaga koos lugeda. Ta ostis paksu kaustiku ja kleepis selle esimesele leheküljele artikli „Segapuder muusika asemel”. Glikman pidas seda mõttetuks masohhismiks, ent tema ütles: „See peab seal olema, see peab seal olema.” Hiljem kleepis ta kaustikusse iga uue ilmunud artikli. Kunagi varem polnud ta arvustuste alleshoidmisega vaeva näinud; aga nüüd oli teine lugu. Nüüd ei arvustatud üksnes tema muusikat; nüüd kirjutati juhtkirju tema olemasolu teemal.

Ta märkas, kuidas kriitikud, kes kahel viimasel aastal „Mtsenski maakonna leedi Macbethile” järjekindlalt kiitust olid jaganud, äkitselt selles enam midagi head ei leidnud. Mõned tunnistasid avameelselt oma minevikueksimusi, selgitades, et Pravda artiklit lugedes oli neil kui kae silmadelt langenud. Kuidas muusika ja helilooja neid küll olid tüssanud! Lõpuks ometi mõistsid nad, missugust ohtu vene muusika tõelisele olemusele kujutavad endast formalism, kosmopoliitsus ja pahempoolsus! Ta pani tähele sedagi, kes muusikutest tema teoste kohta avalikult sõna võtsid ning kes sõpradest ja tuttavatest eelistasid temast nüüd eemale hoida. Samasuguse näilise rahuga luges ta kirju tavalistelt avalikkuse esindajatelt, kes – enamasti „puhtjuhuslikult” – teadsid tema aadressi. Paljud neist andsid talle teada, et tema eeslikõrvad tuleks koos peaga maha raiuda. Ja siis ilmus ajalehtedesse vähehaaval fraas, mille juurest polnud enam tagasiteed; see leidis tee kõige tavalisematesse lausetesse. Näiteks: „Täna on kavas rahvavaenlase Šostakovitši helitööde kontsert.” Niisuguseid sõnu ei kasutatud iial juhuslikult ega kõige kõrgema instantsi heakskiiduta.
Miks, imestas ta, oli Võim nüüd keskendanud tähelepanu muusikale ja temale? Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad oli kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal. Vahet oli kaks lehekülge. Siiski polnud see tühiasi: sellest võis oleneda elu ja surm.

Inimhingede insenerid – külm, masinlik väljend. Ja ometi … mille muuga oli kunstnikul asja kui mitte inimhingega? Kui kunstnik ei tahtnud olla lihtsalt iluasi või rikaste ja vägevate sülekoer. Tema ise oli alati olnud aristokraatia vastane, seda nii tunnete, poliitika kui ka loomingupõhimõtete poolest. Tol optimistlikul ajal – tõepoolest, vaid mõne aasta eest –, mil ümbersulatamisel oli kogu maa, kui mitte terve inimkonna tulevik, oli tundunud, et kõik kunstiliigid võivad lõpuks ometi kokku saada ja põimuda üheksainsaks kuulsusrikkaks projektiks. Muusika ja kirjandus ja teater ja filmikunst ja arhitektuur ja ballett ja fotograafia moodustaksid dünaamilise partnerluse, ja mitte üksnes ühiskonda peegeldades ning selle pihta kriitikat ja satiiri pildudes, vaid seda luues. Kunstnikud aitaksid omast vabast tahtest ja ilma igasuguste poliitiliste suunisteta kaasinimeste hingedel areneda ja õitsenguni jõuda.

Miks mitte? See oli kunstniku kõige ammusem unistus. Või nagu ta nüüd arvas, kunstniku kõige vanem fantaasiapilt. Sest peagi olid saabunud poliitilised bürokraadid, et projekt üle võtta ning nõrutada sellest välja kogu vabadus ja kujutlusvõime, keerukus ja nüansirikkus, milleta kunst nüristub. „Inimhingede insenerid.” Oli kaks põhilist probleemi. Üks oli see, et paljud inimesed ei tahtnud oma hingi inseneridele monteerida anda – tänan väga. Nad olid rahul, kui nende hinged jäeti niisuguseks, nagu need sellesse ilma tulles olid olnud; kui neid suunata prooviti, hakkasid nad vastu. Tulge sellele vabaõhukontserdile, seltsimees. Oh jaa, meie meelest tuleks teil tõesti osaleda. Jah, mõistagi on see vabatahtlik, aga võibolla tuleb teile kahjuks, kui teid seal ei nähta …

Ja teine inimhingede inseneridega seostuv probleem oli veelgi sügavam. Nimelt: kes on siis inseneride insener?
Ta mäletas vabaõhukontserti ühes Harkovi pargis. Tema Esimese sümfoonia peale olid kõik ümbruskonna koerad haukuma hakanud. Rahvas naeris, orkester mängis valjemini, koerad klähvisid üha ägedamalt, publik naeris üha hullemini. Nüüd olid tema muusika peale haukuma hakanud suuremad koerad. Ajalugu kordas end: esimene kord oli tegu farsiga, teine kord tragöödiaga.
Ta ei tahtnud teha endast draamakangelast. Ent mõnikord harva, kui tema mõtted hommikupoole ööd siia-sinna rübelesid, leidis ta: niisuguseks ongi siis ajalugu muutunud. Kõik need püüdlused ja idealism ja lootus ja progress ja teadus ja kunst ja südametunnistus, ja see kõik lõpeb siin sellega, et üks mees seisab liftiukse juures, jalge ees väike kohver sigarettide, aluspesu ja hambapulbriga; ta seisab ja ootab äraviimist.
Ta sundis oma meelt keskenduma ühele teisele heliloojale ja tema kohvrile. Prokofjev oli varsti pärast revolutsiooni Venemaalt Läände põgenenud; esimest korda naasis ta 1927. aastal. Sergei Sergejevitš oli rafineeritud ja peene maitsega mees. Ja Christian Science’i liige, kuigi see polnud kohvriloo puhul oluline. Nõukogude Liidu tolliametnikel puudus rafineeritud maitse; pealegi polnud neil mõttes muud kui sabotaaž, spioonid ja kontrrevolutsioon. Nad avasid Prokofjevi kohvri ja leidsid sellest kõige pealmise eseme, mis neid täiesti nõutuks tegi: pidžaama. Nad voltisid selle lahti, hoidsid seda enda ees, keerasid üht- ja teistpidi ning vaatasid üksteisele hämmeldunult otsa. Võib-olla oli Sergei Sergejevitšil piinlik. Igatahes jättis ta selgitused oma naise hooleks. Aga Ptaška oli kõigi paguluses veedetud aastatega ära unustanud, kuidas ööjakki vene keeles nimetatakse. Lõpuks lahendati probleem kätega selgeks tehes ja abielupaar lubati tollist läbi. Mingil moel oli see vahejuhtum Prokofjevile vägagi tüüpiline.
Tema kaustik. Mis inimene see on, kes ostab kaustiku ja kleebib selle täis solvavaid artikleid, mis käivad tema enese kohta? Hull? Irooniline? Venelane? Ta mõtles sellele, et Gogolil oli kombeks peegli ees seista ning aeg-ajalt omaenda nime hõigata – toonil, mis oli täis vastikust ja enesest võõrandumist. See ei tundunud Dmitri Dmitrijevitšile hullumeelsusena.
Tema ametlik staatus oli „parteitu bolševik”. Stalin armastas öelda, et bolševiku parim omadus on tagasihoidlikkus. Õige, ja Venemaa on elevantide kodumaa.
Kui Galina sündis, olid nad Nitaga nalja teinud, et panevad lapsele nimeks Sumburina. See oleks tähendanud väikest segaputru. Segapudrunatukest. See oleks olnud irooniline uljus. Ei, ennasthävitav tobedus.
Tuhhatševski kiri Stalinile jäi vastuseta. Dmitri Dmitrijevitš ei järginud Platon Keržentsevi nõuannet. Ta ei esinenud avaliku sõnavõtuga, ei palunud andeks noorepõlve meeletusi, ei öelnud millestki lahti; siiski võttis ta tagasi oma Neljanda sümfoonia, mis neile, kel pole kõrvu, et kuulda, pidi kahtlemata kõlama kui prääksumise, röhkimise ja urinate segapuder. Vahepeal olid mängukavadest kõrvaldatud kõik tema ooperid ja balletid. Tema karjäär oli lihtsalt peatatud.

Ja siis, 1937. aasta kevadel, toimus tema esimene kõnelus Võimuga. Muidugi oli ta Võimuga varemgi kõnelnud või siis oli Võim kõnelnud temaga: ametnikud, bürokraadid, poliitikud, kes tulid soovitustega, ettepanekutega, ultimaatumitega. Võim oli kõnelnud temaga ajalehtede kaudu, avalikult, ning sosistanud talle eraviisiliselt kõrva. Hiljuti oli Võim teda alandanud, võtnud talt leivateenistuse, käskinud pattu kahetseda. Võim oli talle öelnud, kuidas ta Võimu meelest peab elama, elama Võimu käskude järgi. Nüüd andis Võim mõista, et võib-olla, teatud tingimustel, ei ole tal Võimu meelest enam eluõigust. Võim oli otsustanud temaga näost näkku kohtuda. Võimu nimi oli Zakrevski ja Võim niisugusel kujul, nagu see ennast Leningradi elanikele ilmutas, elas Suures Majas. Paljud neist, kes astusid sisse Suurde Majja Liteinõi prospektil, enam sealt välja ei tulnud.
Talle oli määratud kokkusaamine laupäeva hommikuks. Ta kinnitas perekonnale ja sõpradele, et kahtlemata pole see muud kui formaalsus; ehk on põhjuseks temavastaste artiklite katkematu vool Pravdas. Tal endal oli seda juttu raske uskuda ning ta kahtles, kas teisedki seda usuvad. Polnud kuigi palju inimesi, keda oleks Suurde Majja kutsutud muusikateooriat arutama. Loomulikult ilmus ta täpselt õigeks ajaks. Ja ka Võim oli täpne ja algul viisakaski. Zakrevski küsis tema ettevõtmiste kohta, kuidas tööasjad edenevad, mis heliteos tal järgmiseks kavas on. Vastuseks märkis Dmitri Dmitrijevitš peaaegu automaatselt, et kirjutab sümfooniat Leninist – mis oleks olnud täiesti mõeldav. Seejärel pidas ta mõistlikuks viidata tema vastu suunatud kampaaniale ajakirjanduses ning leidis julgustust sellest, kuidas ülekuulaja selle teema otsekui käega lüües kõrvale heitis. Siis küsiti talt tema sõprade kohta, ka seda, kellega neist ta korrapäraselt kohtub. Ta ei teadnud, kuidas säärastele küsimustele vastata. Zakrevski tuli talle appi.

„Te olete, nagu ma aru saan, tuttav marssal Tuhhatševskiga?”

„Jah, ma tunnen teda.”

„Rääkige mulle, kuidas te temaga tuttavaks saite.”

Ta meenutas lavatagust kohtumist Moskva Väikeses Teatris. Selgitas, et marssal on tuntud muusikasõber, kes on käinud paljudel tema kontsertidel, mängib viiulit ja koguni meisterdab vabal ajal ise viiuleid. Marssal oli ta endale külla kutsunud, nad olid koguni koos muusikat teinud. Marssal oli hea asjaarmastajast viiuldaja. Kas ta tõesti arvas, et nimelt „hea”? Päris kindlasti võimekas. Ning jah, suuteline oma võimekust arendama.

Ent Zakrevskit ei huvitanud see, kui hästi on edenenud marssali sõrme- ja poognatehnika.

„Kas te käisite palju kordi tema pool kodus?”

„Jah, aeg-ajalt.”

„Aeg-ajalt, ja kui mitme aasta jooksul? Kaheksa, üheksa, kümne?”

„Jah, küllap vist.”

„Ütleme siis, et neli või viis külaskäiku aastas. Kokku nelikümmend või viiskümmend?”

„Vähem, ütleksin ma. Ma pole neid käike kunagi loendanud. Aga vähem.”

„Aga te olete marssal Tuhhatševski lähedane sõber?”

Ta mõtles veidi. „Ei, mitte lähedane sõber, aga hea sõber.”

Ta ei maininud seda, et marssal oli talle rahalisi toetusi korraldanud, nõu andnud, tema kaitseks Stalinile kirjutanud. Zakrevski võis, aga ei pruukinud seda teada.

„Ja kes nendel neljakümnel või viiekümnel korral teie sõbra kodus veel külas olid?”

„Mitte kuigi palju rahvast. Ainult pereliikmed.”

„Ainult pereliikmed?” Ülekuulaja toon oli kergelt skeptiline.

„Ja muusikud. Ja muusikateadlased.”

„Ega seal juhuslikult mõnd poliitikut ei olnud?”

„Ei, poliitikuid ei olnud.”

„Kas te olete selles täiesti kindel?”

„Noh, vaadake, mõnikord oli neil koosviibimistel päris palju rahvast. Ja ega ma eriti ei … Kui täpne olla, siis enamasti ma mängisin klaverit …”

„Ja millest te rääkisite?”

„Muusikast.”

„Ja poliitikast.”

„Ei.”

„Kuulge, kuulge, kuidas oleks võimalik poliitikajutust hoiduda, kui tegu pole ei kellegi muuga kui marssal Tuhhatševskiga?”

„Ta oli, võiks öelda, ametikohustustest vaba. Viibis sõprade ja muusikute keskel.”

„Ja kas kohal oli ka teisi ametikohustustest vabasid poliitilisi tegelasi?”

„Ei, mitte kunagi. Minu juuresolekul ei räägitud seal poliitikast kunagi.”

Ülekuulaja silmitses teda pika pilguga. Siis toimus tema hääletoonis muutus, otsekui selleks, et juhtida Dmitri Dmitrijevitši tähelepanu tema seisukorra tõsidusele ja ohtlikkusele.

„Kuulge, ma arvan, et te peaksite oma mälu pisut pingutama. Ei ole võimalik, et te käisite kümme aastat korrapäraselt marssal Tuhhatševski pool kodus kui tema „hea sõber”, nagu te seda nimetate, ja ei rääkinud poliitikast. Näiteks vandenõust seltsimees Stalini mõrvamiseks. Mida te sellest kuulnud olete?”

Sel hetkel ta teadis, et on kadunud mees. „Pea minulgi on käes see tund.”


– seekord käivad need sõnad tema kohta. Ta kordas uuesti, nii selgelt kui suutis, et marssal Tuhhatševski pool ei olnud kunagi räägitud poliitikast; õhtud olid täielikult pühendatud muusikale, riigiasjad jäeti koos kaabu ja üleriietega välisukse juurde. Ta polnud kindel, et see viimane oli kõige õnnestunum väljend. Ent Zakrevski õieti ei kuulanudki teda.

„Sel juhul soovitan ma teil natuke põhjalikumalt järele mõelda,” ütles ülekuulaja. „Mõned teised tunnistajad on juba kinnitanud, et vandenõu vastab tõele.”
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=28762130&lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.