Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Karjala muinasjutte

Karjala muinasjutte
Karjala muinasjutte Margit Veromann Raamatust võib leida Karjala muinasjutte. Margit Veromann Karjala muinasjutte LUGU VEIDRAST EIDEST Elas kord taat ja taadil oli eit. Kord läks taat metsa puid raiuma, eit jäi koju kalja tegema. Et kõik kodused tööd ruttu tehtud saaksid ja kaljategugi ei kannataks, otsustas eit lehma laudast välja lasta ja ise koju toimetama jääda, Sedasi toa ja aida vahet talitades kuulis eit äkki lehma haledalt ammumas. Tõttas vaatama, mis loomal viga – nägi, et susi lehma kallal. Päris maha murdnud loomakese. Eit korjas kokku, mis lehmast oli järele jäänud ja viis toa taha kapsapõllule, et talvel hea rasvast kapsasuppi keeta, pole tarvis liha maitseks pannagi. Ise läks eit tarre kaljategu lõpetama. Aga eks koer pani eide toimetusi tähele ja märkas, et midagi suupärast kanti kapsapõllule. Ta lontsis ligi ja pistis lihatükid nahka. Eit, kes parasjagu valmis kalja vaati valas, nägi, et koer on kapsapõllul ametis ning hoopiski mitte kapsaid ei söö. Kärmelt võttis eit nööri ja tõttas koera püüdma. Sai peni kätte ja sidus nööriga kaljavaadi punni külge. Ise võttis vitsarao ja kukkus vaest looma nüpeldama. Koer kargles siia-sinna, rapsis ja rabeles, kuni punn vaadi eest ära kargas. Koer pistis punuma, eit hädaldades kannul. Ei jaksanud eit koeraga võidu joosta – see kadus metsa ja viis punnigi ühes. Kui hingeldav eit koju jõudis, nägi ta, et kogu kali on vaadist välja voolanud. Eit vihastas küll, aga mis läinud, see läinud. Õhtul tuli mees väsinuna metsast koju ja küsis kohe janu kustutuseks kalja. Eit pajatas: „Oi taat, täna on olnud õnnetus õnnetuse otsa! Hunt murdis lehma, kui ma kodus kalja tegin. Viisin paremad ja rammusamad lihatükid kapsapõllule, et talvel hea rasvaseid kapsaid võtta, aga koer, kurivaim, pistis liha nahka. Sidusin koera kaljavaadi punni külge ja hakkasin nahutama, aga tema sai põgenema. Punn kadus muidugi koos koeraga. Seni kui mina koera taga ajasin, voolas kogu kali vaadist välja!” Taat ei osanud nii suure hulga rumaluste peale tükk aega midagi tarka kosta. Kui ta viimaks sõnad suhu sai, kärgatas: „Oled sina, eit, alles tolade tola! Nüüd ma lähen küll kodunt ära, ja kui ma peaksin kusagil kolme sinust rumalamat inimest kohtama, tulen tagasi. Kui mitte, ei näe sa mind enam kunagi!” Ütles nii ja läkski minema. Kõndis taat päeva ja tüki teistki, kuni jõudis ühe talu õuele. Seal nägi ta meest ja naist kotiga sauna ja õue vahet sibamas. Läks taat ligemale ja uuris: „Mida teie nii usinasti toimetate?” –„Ah,” vastasid nood, „me kanname saunast suitsu välja, et saaks vihtlema minna!” Taat läks sauna juurde, tegi ukse lahti ning lasi suitsu välja. Pererahvas tänas taati südamest abi eest. Taat aga mõtles: „Noh, ühed rumalad on käes, näis, kas veel mõni leidub?” Vantsis taat edasi ja jõudis naaberkülla. Kuna aeg oli hiline, otsustas ta ühest tarest öömaja paluda. Peremees oli just saunast tulnud, tütred tõid talle puhta särgi, mispeale isa kurvalt ohkas: „Jälle tuleb särki vahetada, kaks korda olen seda juba pidanud tegema, no kohe mitte ei jaksa enam!” Taat vaatas arusaamatuses peremeest ja tütreid. Nood olid isale särgi juba pähe tõmmanud ning oma suureks üllatuseks nägi taat, et sel polnudki peaauku. Siis võtsid tütred kaikad ja kukkusid isa pealage tümitama, et niimoodi särgi sisse peaauku saada. Taat kahmas mehelt särgi ja käristas sellesse augu. Nüüd läks särk lahedasti selga ja peremees tänas taati: „Ma vahetan heameelega kasvõi iga nädal särki, kui see nii hõlpsasti käib!” – „Kas mul neid tölplasi mitte juba kaks pole,” arutles taat, „vaatame, ehk leian veel mõne!” Astus taat teed mööda edasi ja jõudis järgmisse külla. Otsustas jalgu puhata ja astus ühte tarre sisse. Seal küpsetas eit parajasti saia. Saiad olid juba ahjus, kui eit märkas, et pärm oli jäänud sisse panemata. Ega muud kui eit viskas pärmi tagantjärele ahjuuksest sisse, ise hüüdis: „Eks jagage omavahel, mis ja kuhu!” Nüüd nägi taat, et veidrikke on maailmas hoopis enam, kui arvata võis. Oma eit polnudki see kõige rumalam. VÄIKE LIND-TÜDRUK Elasid kord ilmas eit ja taat. Neil ei olnud lapsi, kuigi nad neid nii väga olid soovinud. Ükskord läks taat metsa puid raiuma. Sai veidi aega tööd teha, kui tema juurde lendas väike armas lind ja istus üsna lähedale kännu peale. Linnuke oli ilusa punase kurgualusega ja laulis nii kaunilt, et vanamees ei mäletanud iial varem ühtki lindu niimoodi laulnud olevat. Taat kuulas ja kuulas ning jäi tukkuma. Magas terve päeva ja ärkas alles õhtul, kui päike oli juba loojunud ja linnuke ära lennanud. Läks siis taat koju. Eit oli juba vastas ja päris: „Kas saagisid täna palju puid?” – „Ei ühtki,” kostis taat vastu, „hakkasin just saagima, kui magus tukastus tuli peale.” – „No kas sa kodus veel ei saa oma und täis magada!” kurjustas eit. – „Minu juurde lendas väike armas linnuke ja hakkas laulma nii kenasti, et tukastasin selle peale ja magasin terve päeva,” seletas taat. Läks taat ka järgmisel päeval metsa ja hakkas raiuma sama puud, mida eelmiselgi päeval. Üsna pea lendas väike linnuke jälle kännule ja hakkas laulma sama ilusasti kui eelmisel päevalgi. Taat kuulas, kuulas ja uinus taas. Ärkas alles õhtul, kui päike oli juba loojunud. Linnukest kännu peal enam ei olnud. Taat seadis sammud kodu poole, endal väike hirm naha vahel, mis eit ütleb. Eks eit olnudki vastas ja kohe nõudma: „Palju sa siis täna puid tegid?” – „Ei üldsegi,” kostis taat vastu, „asusin just tööle, kui seesama väike armas linnuke minu juurde lendas ja nii kenasti laulma hakkas, et ma jälle tukastasin.” Eit jäi mõtlema: „Ehk saaks selle imeasja kuidagi kätte ja tooks koju? Oleks teisest rõõmu silmale ning lusti kõrvalegi.” Taat lubanudki eidele linnu kinni püüda. Läks taat kolmandal päeval jälle metsa. Hakkas raiuma sama puud, mille kallal juba kaks päeva oli ametis olnud. Lendaski varsti sama linnuke kännu otsa laulma. Seekord oli taat kaval – püüdis mitte magama jääda ja ennäe imet, ei jäänudki. Hoopis linnuke ise jäi oma kena siristamise peale viimaks tukkuma. Taat hiilis kännu juurde, napsas linnukese pihku ja viis labakindas koju. Kodus näitas eidele: „Näe, siin see imeline laululind ongi!” Panid eite-taati linnukese õrrele ja see hakkas kohe kenasti vidistama. Vanapaar jäi linnulaulu saatel üsna pea tukkuma ja magas hommikuni. Hommikul tegi taat linnukesele puuri ja pani ta sinna sisse. Jõudis kätte pühapäev. Eite-taati läksid külla. Panid ukse lukku ja tõmbasid kardinad akende ette. Ent linnuke moondus pererahva ära olles ilusaks tüdrukuks. Ta oli nii kaunis, et kogu tuba muutus heledaks nagu päikesepaiste. Tüdruk tegi tule ahju, valmistas maitsva söögi, lüpsis lehma ja kraamis tube. Kui kõik sai tehtud, moondus ta uuesti linnukeseks. Eite-taati tulid külast ja imestasid: „Vaat, kus ime! Kes on ahju tule teinud, kraaminud ja toidugi valmistanud?” Ei osanud nad asjast midagi arvata. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/margit-veromann/karjala-muinasjutte/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 599.73 руб.