Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat Maria Turtschaninoff Üksikul saarel asuv Punane klooster on pelgupaigaks siia erinevatel põhjustel pagenud tüdrukutele ja naistele. Kloostris, kus hoitakse ja õpetatakse Jumalanna ja ürgõdede salateadmisi, saavad nad elada hirmu tundmata. Maresi on 13-aastane uudishimulik tüdruk, kes saabus kloostrisse neli aastat tagasi. Siin leidis ta endale kodu, sõbrad ja eelkõige Teadmiste maja raamatud. Asjaliku ja kaastundliku tüdrukuna aitab Maresi hoolitseda nooremate noviitside eest. Kloostri rahuliku elu pöörab pea peale hirmunud pilguga Jai saabumine. Jai pidi pealt nägema, kuidas isa ja onu matsid elusalt tema õe ning nüüd otsib isa teda taga. Ühel päeval ilmubki silmapiirile tundmatu laev. Maresil ja teistel kloostrielanikel tuleb koondada kogu oma vägi ja õppida kasutama iidseid salateadmisi, et võidelda enda elu ja kloostri püsimajäämise eest. „Maresi“ on lugu sõprusest ja vastupidamisest, hirmu ületamisest ja naiselikust väest. Tegu on kolmeosalise „Punase kloostri kroonikate“ sarja esimene raamatuga. Teose põhjal on valmimas film. Helsingis sündinud soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad tolkienlikku fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Turtschaninoff avaldas oma esimese noorteromaani 2007. aastal, ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas 2014. aasta Finlandia Juniori preemia. „Maresi“ on võetud erakordselt soojalt vastu mitmetes riikides, tänaseks on müüdud raamatu õigused 20 riiki. Sünge, võimas ja originaalne… See raamat tõuseb teiste noorteromaanide seast eredalt esile. Põnev, pingeline ja suurejooneliselt feministlik. The Bookseller Maria Turtschaninoff Maresi. Punase kloostri kroonikad. I Maresi. Krönikor från Röda klostret Minu nimi on Maresi Enresdotter ja ma kirjutan seda kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal. Ma olen siin Punases kloostris veetnud neli aastat ja selle aja jooksul olen läbi lugenud peaaegu kõik kloostri ajaloo kohta käivad vanad tekstid. Õde O ütleb, et minu jutustus pannakse teiste tekstide juurde. See tundub veider. Ma olen kõigest noviits, mitte kloostri Ema või kogenud õde. Ent õde O sõnul on väga tähtis, et just mina juhtunu kirja paneksin. Mina olin kohal. Usaldada saab vaid otsesest allikast tulnud juttu. Ma ei ole jutukirjanik. Veel mitte. Aga kui ma ootama jään, kuni selleks saan ja kõiki neid sündmusi nagu kord ja kohus kirjeldada oskan, pole need mul enam meeles. Nii et ma panen oma mälestused kirja nüüd, kus need on veel värsked ja selged. Sellest sündmusest on vähe aega möödas, kõigest üks kevad. Ka need asjad, mida ma parema meelega ei mäletaks, on mul värskelt meeles. Vere lõhn. Luude ragin. Ma ei taha seda kõike uuesti meenutada. Aga ma pean. Surmast on raske kirjutada. Ent ma ei saa jätta midagi tegemata paljalt sellepärast, et see on raske. Ma jutustan selleks, et klooster ei unustaks. Ma jutustan ka selleks, et ma ise saaksin aru, mis toimus. Lugemine on alati aidanud mul maailma paremini mõista. Loodetavasti käib see ka kirjutamise kohta. Ma kaalun põhjalikult iga sõna. Millised sõnad loovad sündmustest õige pildi, ilma neid moonutamata või ilustamata? Kui tugevaid sõnu kasutada? Ma annan endast parima, et kirjeldada vaid seda, mis on minu jutustuse seisukohast oluline, ning vältida ebaolulisi üksikasju, kuid jumalanna andestagu mulle, kui ma selles vahel eksin. Samuti pole alati nii lihtne aru saada, kus üks lugu algab ja kus lõpeb. Ma ei tea, kus on lõpp. Aga algusega on lihtne. Kõik algas Jai tulekuga kloostrisse. Sel kevadhommikul, kui Jai tuli, olin all rannas ja korjasin rannakarpe. Korv oli poolenisti täis ja ma olin korraks kivile puhkama istunud. Rand oli alles varjus, sest päike ei olnud veel jõudnud üle Valge Naise mäe kerkida, ja mu jalad olid mereveest külmad. Taldade all rabisesid ümarad kivid mere liikumise taktis edasi ja tagasi. Üks punajalgne koanilind hüples veepiiril, ka tema otsis karpe. Üks kurvits oli just oma pika nokaga rannakarbi lahti urgitsenud, kui otse merest kerkivate kõrgete kitsaste kaljude juures, mida me Hammasteks kutsume, ilmus nähtavale väike laev. Ma ei oleks sellele üldse rohkem tähelepanu pööranud, sest kalalaevu näeb siin mitu korda kuus, aga see laev lähenes iseäralikust kandist. Meiega kaupa tegevad kalurid tulevad põhjast maismaa poolt või idast saarestiku kalarikastelt vetelt. Nende laevad on ka hoopis teistsugused, väikesed ja valgeks värvitud, purjed taevasinised ning pardal paar-kolm meest. Maismaalt esmatarbekaupu ja vahel ka uusi noviitse vedavad laevad on ümarad ja aeglased. Need on sageli mehitatud valvuritega kaitseks piraatide vastu. Kui ma ise neli aastat tagasi ühe säärase laevaga siia tulin, nägin esimest korda merd. Aga seda laeva, mis nüüd lähima Hamba ümber kaare tegi ja otse meie sadama poole tüüris, ei oska ma kuidagi nimetada. Olen selliseid vaid käputäiel korral näinud. Need tulevad kaugel läänes asuvatest maadest, nagu Emmel ja Samitra, või veelgi kaugemalt. Needki laevad tulevad tavaliselt maismaa poolt, kalalaevadega sama marsruuti pidi. Purjetavad piki rannikut ega julge enne sügavasse vette seilata, kui on selleks sunnitud. Meie saar on väga väike ja kui tavalist marsruuti pidi ei tulda, on seda raske leida. Õde Loeni ütleb, et Ürgema peidab saart, aga selle peale õde O turtsatab ja pobiseb midagi oskamatutest meremeestest. Mina arvan, et saar peidab ennast ise. Too laev aga keeras ümber Hammaste peaaegu otse läänest ja oli meid ikkagi üles leidnud. Purjed olid hallid, sihvakas laevakere samuti. Halli mere taustal on seda värvi raske märgata. See oli sedasorti laev, mis ei tahtnud oma saabumist kuulutada. Kui ma nägin, et laev siirdus meie väikesesse sadamasse, hüppasin püsti ja jooksin mööda munakividest randa sinnapoole. Paraku unustasin maha nii korvi kui ka rannakarbid. Just selliste asjade pärast saan ma pidevalt õde Loenilt riielda. „Sa oled liiga impulsiivne, Maresi,” ütleb ta. „Vaata Ema. Kas tema jätaks oma tegemised niimoodi pooleli?” Vaevalt küll, et Ema nii teeks. Aga ma ei kujuta ka ette Ema üleskääritud pikkade aluspükstega, adru varvaste vahel, rannakarpide korvi kohal küürutamas. Küllap ta tegi seda kunagi, kui oli noor noviits nagu mina. Aga ma ei suuda Ema väikese tüdrukuna ette kujutada. See pole lihtsalt võimalik. Õed Veerk ja Nummel seisid sillal, vastuvõtuks valmis. Nad vaatasid pingsalt halle purjesid ega märganud mind. Lähenesin neile vaikselt ja ettevaatlikult ning silla nagisevad lauad ei reetnud mind. Imestasin, mida õde Nummel seal teeb. Õde Veerki ülesanne ongi kaluritega asju ajada, kuid õde Nummel tegeleb hoopis väikeste noviitsidega. „Kas seda Ema nägigi ette?” küsis õde Nummel kätt silmade kohale varjuks tõstes. „Võib küll olla,” vastas õde Veerk. Tema ei taha kunagi rääkida asjust, milles ta kindel ei ole. „Ma loodan, et mitte. Ema transis öeldud sõnu oli raske tõlgendada, aga sõnum oli selge.” Õde Nummel kohendas oma pearätikut. „Oht. Suur oht.” Üks plank mu jala all kriuksus. Õed pöörasid ümber. Õde Nummel kortsutas laupa. „Maresi. Mida sina siin teed? Minu teada töötad sa täna Koldemajas.” „Jah.” Ma venitasin vastusega. „Ma tulin karpe korjama, aga siis nägin laeva.” Õde Veerk osutas käega. „Näe, nad langetavad purjed.” Me silmitsesime vaikides, kuidas meeskond laeva manööverdas ja silla juures randus. Meeskonnaliikmeid oli kummaliselt vähe. Habeme ja sinise tuunikaga vana mees vööris pidi olema kapten. Peale tema nägin veel vaid kolme meest, kõigil näoilmed kinnised ja mornid. Kapten tuli esimesena kaldale ja õde Veerk läks temaga rääkima. Kui ma püüdsin lähemale hiilida, et kuulda, millest nad räägivad, võttis õde Nummel mul kõvasti käsivarrest kinni. Mõne aja pärast tuli õde Veerk meie juurde tagasi ja sosistas midagi õde Nummelile, kes hakkas otsekohe mind sadamasillalt minema tirima. Ma läksin küll sõnakuulelikult õde Nummeliga kaasa, kuid ei suutnud oma uudishimu ohjeldada. Tahtsin olla see, kes teistele noviitsidele uudist teatab. Pöörasin ja käänasin pead ning jõudsin näha, kuidas kapten aitas kellegi laeva sisemusest välja. Üks väike kuju, heledad sassis juuksed kosena õblukestel õlgadel. Tüdrukul oli seljas sirge pruun varrukateta särk ja selle all alussärk, mis võis kunagi valge olla. Tema riided olid kulunud ja kui ta liigutas, siis nägin, et särk ei olnud raskest siidist, nagu ma alguses olin arvanud, vaid mustusest jäik. Tüdruku nägu ma ei näinud, sest ta vaatas ainiti maha, nagu peaks igat oma sammu jälgima. Nagu kardaks, et ei saa jalgealust maapinda usaldada. See oli Jai, ehkki siis ma seda veel ei teadnud. Ma ei mõista, miks õde Nummelil oli ilmtingimata vaja mind sadamasillalt minema talutada. Hiljem samal päeval ilmus Jai meie sekka Noviitside majja. Siis olid tema pikad juuksed kammitud ja siledad, kuigi endiselt räpased, ja tal olid seljas samasugused riided kui meil: pruunid pikad aluspüksid, valge särk ja valge pearätik. Juba tema saabumise hetkest teadsin ma, et temas on midagi ebatavalist. Jai sai voodikoha minu kõrvale. Uued noviitsid paigutatakse tavaliselt väikeste noviitside magamistuppa, aga enamik neist on tulles ka väikesed tüdrukud. Jai oli piisavalt vana, et meie, suuremate juures magada. Mulle tundus, et ta oli minust, kes ma olen kolmteist, üks või kaks aastat vanem. Koht minu voodi kõrval vanemate noviitside magamistoas oli vaba, sest Joem oli just Koldemajja kolinud, et hakata õde Ersi noviitsiks. Tema noviitsid on ainsad, kes ei maga Noviitside majas. Nad peavad valvama Kolde tuld, mis ei tohi kunagi kustuda, ning ohverdama Havvale täpselt ettenähtud ajal. Joem peab ennast nii eriliseks, et saab Kolde teenriks hakata. Ma tean, ta arvab, et kõik kadestavad teda. Kui ma alguses siia saarele tulin, ei osanud ka mina tahta midagi paremat kui elada Koldemajas, kus on kogu aeg toit ümberringi. Mu kõht ei olnud kodus kogetud näljatalve veel unustanud. Ent nähes, kui range on õde Ers ja kuidas ta oma noviitsidele kunagi lisaportsjoneid ei luba, kadus mul tahtmine sinna kolida. Mõelda vaid, et sa puutud pidevalt toiduga kokku, nuusutad seda, töötad sellega, aga süüa ei tohi! Pealegi räägib Joem unes. Ma ei tundnud temast puudust. Jai istus oma voodil ja kõik noviitsid, nii suured kui ka väikesed, kogunesid karjakaupa tema ümber, nagu me alati teeme, kui tuleb keegi uus. Väikesed tüdrukud imetlesid tema pikki heledaid juukseid, mis linase pearätiku alt välja voogasid. Rätikud kaitsevad meid kange päikese eest, kuid meie juuksed ei ole räti all patsis. Samuti ei lõika me oma juukseid kunagi. Juustes on meie vägi, ütleb õde O. Vanemad tüdrukud küsisid muudkui, kust ta pärit on, kui pikk reis oli, kas ta oli kloostrist varem kuulnud. Jai istus täiesti vaikselt. Tema nahk oli heledam kui enamikul, kuid ma nägin, et ta oli ka kahvatu. Silmade all oli nahk õhuke ja tume, peaaegu purpuri värvi. Nagu kannikese õielehed kevadel. Ta ei öelnud midagi, isegi ei vastanud ühelegi küsimusele, vaatas ainult ringi. Ma tõusin voodilt püsti. „Aitab küll. Teil kõigil on tegemist. Laske jalga.” Kõik kuuletusid mulle. Naljakas on mõelda, kuidas ma alguses siia tulles pidevalt endale häbi tegin ja keegi poleks ilmaski minu käsku täitnud. Nüüd olin Noviitside majas üks vanimaid, kellel ei olnud veel oma maja ega õde, kelle ees vastust anda. Ma olen olnud noviits kauem kui enamik siin. Ennike on ainus, kes tuli enne mind ja pole ka veel ühegi õe noviitsiks saanud. Ma näitasin Jaile tema kappi ja puhtaid riideid, mis seal sees olid, selgitasin, kus välikäimla asub, ja aitasin tal voodisse uue lina panna. Ta jälgis hoolega kõiki mu tegemisi, kuid ei öelnud endiselt midagi. „Täna sa ei pea ühtegi tööd kaasa tegema,” ütlesin tema tekki korda sättides. „Õhtul tuled meiega Roosi templisse tänuavaldusele, aga ära muretse, ma näitan sulle kõike, mida sa pead teadma.” Ma ajasin selja sirgu. „Varsti on õhtusöögi aeg. Ma juhatan su Koldemajja.” Jai ei olnud ikka veel midagi öelnud. „Saad sa aru, mida ma räägin?” küsisin sõbralikult. Võib-olla tuli ta nii kaugelt, et ei mõistnud ühtegi rannikukeelt. Nagu mina siia tulles. Ülal põhjas, sellistes maades nagu Rovas, Urundien ja Lavora räägime teist keelt kui siinsed mereäärsed rahvad. Rannikukeeled on kõik üsna sarnased. Need, kes neid räägivad, saavad üksteisest aru, kuigi hääldus võib erineda ja osa sõnu samuti. Nende maade vahel käib tihe kaubavahetus, ütleb õde O, nii et nende keeled on lähedaseks jäänud. Minu jaoks oli esimene aasta kloostris raske, kuni ma alles keelt õppisin. Jai noogutas. Siis avas ta äkitselt suu. „Kas siin pole tõesti ühtegi meesterahvast?” Tema hääl oli üllatavalt sügav ja aktsent selline, mida ma ei olnud varem kuulnud. Ma raputasin pead. „Ei. Meestel ei ole lubatud siia saarele tulla. Kalurid, kellelt me kala ostame, ei tohi maale astuda, õde Veerk ostab neilt saagi sillalt. Meil on muidugi isaseid loomi. Üks üsna kuri kukk ja mõned sokud. Aga ei ühtegi meest.” „Mismoodi te siis hakkama saate? Kes loomade eest hoolitseb, kes maad harib, kes teid kaitseb?” Ma juhtisin teda magamistoa kõrge kitsa ukse poole. Siin on nii palju uksi ja ükski pole teise sarnane. Mõned uksed jätavad sind välja, mõned luku taha, teised kaitsevad, katavad, varjavad, peidavad. Need vaatavad mind oma läikivate rautistega, jõllitavad suurte oksaaukudega, põrnitsevad nikerdatud mustritega. Olen arvutanud, et tavalisel päeval lähen ma läbi vähemalt kahekümnest uksest. Kodus oli meil kaks ust. Majauks ja kemmerguuks. Mõlemad olid puulaudadest ja rippusid nahast uksehingedel, mis olid isa tehtud. Majaukse sulges isa õhtuti seestpoolt suure riiviga. Kemmerguukse sai seest kinni panna väikese haagiga, mida minu vend Akios tihtipeale väljast puukilluga lahti tegi, kui mu õde Náraes sees istus ja talle hüüdis, et ta meid rahule jätaks. Ma läksin Jaiga läbi koridori Noviitside majja. „Me ei kasvata vilja ise, see saar on selleks liiga mägine. Me ostame meile vajaliku koguse maismaalt. Aga meil on mitu köögiviljaaeda ja üks oliivisalu, ja õed teevad Üksildases templis veini. Seda me joome ainult mõnel korral aastas, pidustustel ja riitustel.” Jõudsime välja sooja õhtupäikese kätte ja ma tõmbasin pearätiku silmadele. Õde Loenile ei meeldi, kui ma rätikut nii kannan, ta ütleb, et see ei näe kena välja, aga mulle ei meeldi, kui päike silma paistab. „Kaitset pole meile vaja. Vähesed purjetavad nii kaugele merele. Kas sa ei näinud, kui järsk mägi kloostrisse viib ja kui kõrge müür seda ümbritseb? Müüris on ainult kaks väravat. See, kust sina tulid, suletakse raske uksega ja pannakse riivi. Teise nimi on Kitsevärav ja see on müüri sees vastu mäge.” Ma osutasin käega. „Sealt pääseb vaid väikesele teerajale, mida mööda me kitsi karjamaale viime. Rada viib Üksildase templi, Valge Naise mäe ja köögiviljaaedade juurde. Kes seda väravat ei tea, ei leia seda mäe poolt tulles niisama lihtsalt üles. Ja sellest on kaua aega möödas, kui piraadid kloostrit ründasid. See juhtus algusaastatel, kui ürgõed olid alles siia tulnud, ja sellepärast nad ehitasidki müüri. Siin saarel ei ole peale kloostri mingit asustust. Meil pole end kellegi eest kaitsta.” Ma tegin parema käe nimetissõrmega vasakusse peopessa ringimärgi, et kurja eemale tõrjuda. „Me kõik oleme Ürgema teenrid. Tema kaitseb meid, kui vaja.” Siseõu oli tühi. Kõik olid juba Koldemajja läinud. Nii on iga kord, kui levib jutt, et söögiks on värske kala. Enne siiatulekut olin vaid mõnel korral kuivatatud kala söönud ja sellel polnud peaaegu üldse maitset. Aga õde Ers kasutab kõigis Koldemajas valmistatud toitudes ürte ja haruldasi maitseaineid. Esimene kord, kui ma lusikatäie tema tehtud hautist suhu pistsin, oleksin selle äärepealt välja sülitanud, nii võõralt maitses see. Ainult õdede teravad ja halvakspanevad pilgud takistasid mind, ja olgu nad tänatud. Ma ei oleks küll tahtnud, et kõik oleksid mu võhiklikkusest teada saanud. Tundsin end niigi kohmaka talutüdrukuna. Hiljem õppisin kõiki neid harjumatuid maitseid nimepidi tundma. Kaneel idast, hanemalts põhjamaadest, kollane iruka ja metsik pune meie oma mäenõlvadelt. Ma vaatasin Jaid. Ta tundis ennast ilmselt sama kohmetult kui mina saarele tulles. Sirutasin käe, et teda julgustavalt käsivarrele patsutada, kuid ta põrkus eemale, nagu oleksin tahtnud teda lüüa. Ta tõstis käed näo ette ja seisis tardunult paigal. Põsed olid veel kahvatumad kui enne. „Ära karda,” ütlesin ettevaatlikult. „Ma tahtsin sulle ainult kõiki maju näidata. Näe, see seal on Keha Rõõm. Sellega tutvud homme. See trepp viib üles Templiõuele, kus on Teadmiste maja, Õdede maja ja Roosi tempel. Selle nimi on Õhtutrepp, sest see asub läänes.” Nägin, kuidas Jai sõrmede vahelt piilus, ja rääkisin edasi. „Selle pika kitsa trepi nimi on Kuutrepp. Sellel on kakssada seitsekümmend astet! Ma lugesin ise üle. See viib üles Kuuaeda ja Kuumajja. Seal on Ema kamber. Kas sa oled juba Emaga kohtunud?” Jai lasi käed alla ja noogutas. Ma teadsin, et ta oli Emaga kohtunud, kõik tüdrukud kohtuvad temaga siia tulles. Ma ei küsinud selle pärast. Tahtsin ainult, et ta maha rahuneks. „Sinna üles on meil harva põhjust minna. Nüüd läheme Koidutreppi mööda. See viib Koldemaja ja aitade juurde. Tule!” Ma ei julgenud tal käest kinni võtta, et teda juhatada, vaid pidin rahulduma ees minemisega, lootuses, et ta järgneb mulle. Ta järgneski, paar sammu tagapool. Lobisesin muudkui edasi, et teda rahustada, nagu ma teen kanadega, kui nende mune korjan. Õde Mareane naerab minu üle, aga jätab mu hinge rahule. Tema ei ole nagu õde Loeni, kes käsib mul pidevalt vait olla. Õde Mareane teab, et lahke hääl mõjub kartlikele olenditele rahustavalt. „Sa veel imestad, kui hästi me siin süüa saame. Kui ma alguses kuulsin, et õhtusöögiks on iga päev liha või kala, siis ma naersin. Arvasin, et see oli hea nali. Liha iga päev! Aga see ei ole nali. Enamasti sööme kala või meie oma kitsede liha. Mõne noviitsi arvates saame liiga tihti kitseliha, aga minu meelest oskab õde Ers sellest nii palju häid toite teha. Kitsevorsti ja kitsepraadi ja kitsehautist ja kuivatatud kitseliha. Rääkimata kitsepiimast. Sellest tehakse mitut sorti juustu. Kanu peame põhiliselt munade pärast, aga vahel satub mõni lind ka õde Ersi patta. Õde Ers on see, kes Koldemajas vastutab. Igal õel on oma vastutusala, aga küll sa jõuad selle kõik aja jooksul selgeks saada.” Läksime ähkides viimastest trepiastmetest üles. Kui me Koldemaja-esisele õuele jõudsime, tundsin valge kala ja keedetud muna lõhna. Mu kõht korises veidi. Ükskõik kui palju ma söön, tunnen end ikka näljasena. Nii on see näljatalvest saadik. „Siin söövad kõik ühte ja sama toitu,” ütlesin, kui me Koldemaja ukse poole läksime. „Nii noorim noviits kui ka õed ja Ema ise. Ainult Üksildase templi õed söövad mujal. Noviitsid söövad kõigepealt, pärast meid õed. Pesemisega on samamoodi, aga seda näed homme.” Hoidsin Koldemaja ust lahti, sellel on alati leivalõhn. Kui olin alles siia tulnud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lakkusin seda kulunud pruuni puitu, et teada saada, kas sellel on ka leivamaitse. Õde O riidles minuga kuu aega mu rumaluse pärast. Nüüd olen ma vanem ja targem. Aga uks lõhnab endiselt leiva järele. Jai oli taas tumm. Ma rääkisin kindlasti liiga palju. Vähemasti õde Loeni arvaks nii. Aga Jai ei tundunud enam nii pinges, nii põgenemisvalmis. Ta istus minu kõrvale ja lasi Joemil tõsta endale portsu keedetud valget kala, mune ja saare lõunapoolsetel nõlvadel kasvavast korrijuurest tehtud hautist. Ma olin rõõmus, et seekord oli korrijuur, mitte kapsas. Vahel on meie toidus liiga palju kapsast. Kui olime söömise lõpetanud, nõjatusin pingi seljatoele ja patsutasin oma punnis kõhtu. „Kui mu kodused kuuleksid, kui hästi me siin süüa saame, ei usuks nad mind ilmaski.” Raske on mõelda sellele, et mu pere ei saa sama palju süüa kui mina siin kloostris. Võib-olla on nad vahel näljas. Mu kodu asub nii kaugel, et ma ei tea, milline sealne talv on, kuidas saak oli või kas neil on toit laual. Võin vaid loota, et kui neil on üks suu vähem toita, jätkub teistele rohkem. Võiksin neile kirjutada, aga kodus ei oska keegi lugeda ja ma ei tea, kust leida kedagi, kes toimetaks mu kirja meie väikesesse tallu Rovasi suure oru põhjaosas. Raputasin muremõtted peast ja naeratasin Jaile julgustavalt. „Ära mõtle sellele, mis on olnud. Nüüd oled sa kloostris meie juures ja siin ei olda üldse nii ranged, kui sa vahest oled kuulnud räägitavat. Pärast õhtusööki on meil vaba aeg.” Meie ümber tõusid noviitsid õde Ersi valvsa pilgu all lauast ning viisid oma taldrikud ja tassid nõudepesuruumi. Õde Ersi noviitsid pühkisid pika laua puhtaks, et see oleks korras, kui on õdede kord süüa. Võtsin oma taldriku ja tassi, Jai järgnes minu eeskujule ja me seisime nõudepesuruumi järjekorda. „Paljud noviitsid lähevad õhtul randa ujuma või karpe korjama,” ütlesin ma. „Mõned ronivad mäkke lilli noppima ja vaadet nautima. Ühed teevad õde O või õde Nummeli antud õppetükke, teised ajavad juttu või mängivad mänge.” Asetasime oma nõud külma veega kaussi. Lahkusime nõudepesuruumist viimastena ja astusime jälle välja õhtupäikese kätte. Kitsemajast kostis mökitamist. Varsti oli lüpsiaeg. Mitu õde läks omavahel vesteldes Koidutrepist üles. Pidin nüüd kiirustama, enne kui õde O lahkus oma kambrist. „Kas sa leiad Noviitside maja ise üles? Sa võid teha, mida tahad, kuni on aeg tänuavalduseks Roosi templis.” „Tohin ma kaasa tulla?” Taas üllatas mind Jai hääle sügavus. Ta seisis, käed rinnal risti ja pilk maas. Mu süda jõnksatas. Ma ei tahtnud Jaid kaasa võtta. Minu õhtune aeg kuulus mulle. Ma polnud seda kunagi kellegagi jaganud. „Sul hakkab igav,” ütlesin kõhklevalt. „Saad aru, ma …” Ta seisis liikumatult. Pigistas oma käsi nii, et sõrmenukid olid valged. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ma ei suutnud keelata üksikule tüdrukule oma seltsi tema esimesel õhtul uues kohas. „Muidugi võid kaasa tulla, kui tahad.” Ta tõstis kähku pilgu ja ma naeratasin talle. „Tule, meil on kiire!” Jooksin Koidutrepist alla ja pomisesin vabandusi õdedele, kes mulle ette jäid. Õde Loeni sai nii korraliku müksu, et rätik läks peas viltu. „Maresi! Vaata ette! Kas Ema kunagi …” Tema manitsused jäid minust maha, kui ma põiki üle siseõue konarliku kivikatte kiirustasin ja Õhtutrepist üles tormasin, Jai tihedalt kannul. Templiõue ümbritseb kolm hoonet, igast küljest üks ja neljanda külje moodustab madalamal asuva Noviitside maja katus. Läänes, vastu müüri, asub Õdede maja. Idas, vastu mäge, on kaunis Roosi tempel ning põhjas kloostri vanim ehitis, Teadmiste maja. Selle taga on üksiku sidrunipuuga Teadmiste õu, mille kõrval on madala müüriga meretuulte eest kaitstud Teadmiste aed. Ma jooksin Õdede maja ukse juurde, sain selle lahti ja lippasin mööda koridori õde O ukse ette. Jai sammud järgnesid mulle. Õde O uksele peab koputama ja selleks on tema uksel väike messingist koputi. See kujutab madu, kes hammustab end sabast. Kui ma õde O-lt selle kohta küsisin, naeratas ta oma vildakat naeratust ja vastas, et see on tema kaitsja. Ma olen aru saanud, et temalt pole hea korraga liiga palju küsimusi küsida. Kuid otsustasin kunagi välja uurida, mida ta sellega mõtles. Ma koputasin ja nagu alati, hüüdis õde O oma karmi häälega: „Sisse.” Tõmbasin raske tammeukse lahti. Suure kirjutuslaua taga vasakpoolse akna all istus õde O, paberi- ja raamatuvirnade kohale kummardunud. Käsivartel olid tal linased kaitsmed, et särk tindiseks ei saaks, ja tema sõrmedel olid mustad plekid. Tavaliselt kergitab ta mind nähes vaid kulmu ja osutab siis võtmele, mis ripub ühe seinalambi all konksu otsas. Kuid nüüd silmas ta minu taga seisvat Jaid, pani hanesule käest ja ajas selja sirgu. „Kes see on?” küsis ta oma tavalisel otsekohesel moel ja ma tundsin, kuidas Jai taganes. Astusin sammu kõrvale, et nad teineteist paremini näeksid. „See on Jai, ta saabus täna. Ma näitan talle aardekambrit.” Tundsin, kuidas ma punastasin. Ma püüan seda sõna teiste kuuldes mitte kasutada. See on lapsik nimi, mille panin sellele ruumile, kui seda esimest korda nägin. Ma ju tean, et selle võtmega ei pääse mingisse aardekambrisse. Aga minu jaoks on see parim koht tervel saarel. Õde O oli juba oma töö juurde tagasi pöördunud. Ta viipas võtme poole ja pööras enda ees oleva raamatu lehte. Usun, et ta unustab õhtusöögi sagedamini, kui see tal meelde tuleb. Võtsin konksu otsast võtme. See on mu käelaba pikkune ja rikkalikult kaunistatud. Ma hoian seda alati ühtmoodi, kõvasti kaunistustega käepidemest. Kutsusin Jai viipega välja ja panin enda järel ukse vaikselt kinni. Siis naeratasin laialt. Ma ei saanud sinna midagi parata. Olen iga kord ootusärevusest sama kärsitu. Aardekamber asub Teadmiste majas, meie klassiruumidest edasi, pika kajava kivikoridori lõpus. Õhtuti on maja tühi ja klassiruumide uksed kinni. Ennike küsis kord, kuidas ma julgen sinna üksi minna, kui päike on juba madalal ja majas ei liigu hingelistki. Mul ei olnud pähegi tulnud hirmu tunda. Ma ei tea, mida seal peaks karta olema. Nüüd tulin ma siia õhtusel ajal esimest korda koos kellegi teisega ja see kraapis hinge. Me oleme kloostris harva üksi. Aardekambris veedetud aeg oli ainus, mis oli täiesti minu enda päralt. Aga ma püüdsin Jai vastu kena olla. Mõtlesin, et kui ta näeb, kuhu ma lähen, küll ta siis sealt ära hakkab tahtma, otsib mängimiseks mõne kloostrikassi või teeb mõne teise noviitsiga juttu. Kuigi ta ei tundunud eriti jutukas. Aardekambri uksed olid kõrged ja kahe poolega nagu kõik Teadmiste maja uksed. Need on punaka varjundiga pruunist puidust ja läikima poleeritud. Õde O ise hoolitseb nende eest. Mitu korda kuus on ta redeliga platsis, purk mesilasvaha ja suur pehme lapp käes, ning poleerib ja nühib. See ei kuulu üldse tema kohustuste hulka, sellest sain ma siis aru, kui õde Loeni selle peale pahuralt keelt laksutas, nagu tal kombeks on. Aga ma mõistan, miks õde O seda teeb. Mõned uksed on selleks, et keegi sisse ei pääseks, teised varjavad saladust või hoiavad luku taga ohtlikke asju. Need uksed aga sulguvad su järel sõbralikult, et kaitsta aardekambrit. Aitaksin meeleldi õde O-l nende ilusat puidusüüd poleerida. Millalgi ma palun temalt luba. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/maria-turtschaninoff/maresi-punase-kloostri-kroonikad-i-raamat/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1018.11 руб.