Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Must klaasmaja Avo Kull Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjandusekategooriasPärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasiTallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on rahapööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suureraha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustadepeegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmeson raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb poollõpuks peale jääb.See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest,unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästiEesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist niimõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost. Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjanduse žanris. © Avo Kull 2016 Toimetanud Karin Kastehein Küljendanud Lauri Tuulik © Kirjastus Pilgrim 2016 ISBN 978-9949-571-48-2 (epub) Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda Kirjanduskonkurss „Bestseller 2015“ tänab oma koostööpartnereid Elisa raamatut, Postimeest ja Reet Roosi. 1 „Maailm on hulluks läinud!“ Majandusteadlane Ivar Lagus ütles seda erilise rõhuga ja saatis võitlusvalmi pilgu üle paarikümne kuulaja, kes teda tähelepanelikult jälgisid ja hoolega märkmeid tegid. „Te vaadake nüüd siia.“ Lagus astus pabertahvli ette, pööras hoogsa liigutusega uue lehe, võttis laualt musta markeri ja joonistas ümberpööratud püramiidi, mille tipp osutas põranda ja põhi lae poole. „See siin on rahamaailma lihtsustatud skeem,“ ütles ta uuesti publiku poole pöördudes. „Ja nüüd ma näitan teile, kuidas seda magusat kooki jagatakse.“ Professor tegi pintsakuhõlmade lehvides kiire poolpöörde ja läbistas püramiidi kahe horisontaalse joonega. „Nägite! Nüüd me jaotasime selle koogi kolmeks ebavõrdseks tükiks, ja igaühel neist on täpne tähendus. See kõige alumine ja kõige pisem tähistab reaalset, käegakatsutavat vara: autosid, laevu, lennukeid, vabrikuid, maid, maju, metsa. Pidage sealjuures silmas, et nende omanikud on elusad inimesed postiaadressi ja telefoninumbriga ja nii on see juba ammustest aegadest alates olnud. Saate aru, mida ma mõtlen?“ Keskpanga saali kogunenud kuulajad noogutasid nõustuvalt. Mitmed neist olid Laguse hullu maailma teooriat juba kuulnud, kuid andeka oraatori esinemist oli sellegipoolest huvitav jälgida. Rahandusringkondades tunti ja hinnati seda meest ning kutsuti ikka koolitustele, kus tema detailideni lihvitud efektsetel ettekannetel oli alati menu. „Aga sellel kõige pisemal kolmnurksel koogitükil on üks oluline häda ja see on üks suur häda, ütlen ma teile,“ jätkas oraator aina enam hoogu minnes. „See suur häda seisneb selles, et pangad ei teeni selle vara pealt praktiliselt mitte midagi ja peavad sõrm suus pealt vahtima, kuidas omanikud raha kahe käega taskusse topivad. Kas see ei tee tigedaks?“ Lagus muigas, hingas sügavalt sisse ja paiskas siis kuulajate ette kõige efektsema osa oma sõnavõtust: „Otse loomulikult ei saanud pangad seesuguse sigadusega leppida ning leiutasid aktsiad, osakud ja võlakirjad, mis tähendab seda, et käegakatsutavale varale tekkis paberist ekvivalent, mis iseenesest polnud küll vara, kuid tal oli väärtus ja see muutis ta kaubeldavaks.“ Kõneleja võttis põuetaskust hoolikalt kokkuvolditud räti ja tupsutas läikima kippuvat nägu. Seejärel tõstis ta käe ja kuulutas järgmise tõe: „No nüüd alles õige triangel lahti läks, sest kohe tekkisid börs ja aktsiaturg, maaklerid ja diilerid, investorid ja analüütikud. Aga vähe sellest! Lisaks pankadele kiirustasid sellest pirukast matti võtma kindlustajad, investeerimisettevõtted, fondid ja varahaldusfirmad. Ilmlõpmata hulk ahneid ja aktiivseid inimesi läks liikvele ja lülitus protsessi ning nende tubli töö tulemusena vormus järgmine koogitükk, mida näete siin püramiidi keskosas. Selle tüki omapära seisneb naljakas tõsiasjas, et ta on palju mahukam kui alumine, reaalsest varast koos seisev koogitükk. Ja selle nimetus on väärtpaberiturg, mis on küll alumisest lõigust funktsionaalses sõltuvuses, kuid palju kordi suurem kui reaalsed väärtused, millel ta peaks põhinema.“ Lektor tegi pisikese pausi, lastes kuulajatel oma teooria põhipunktid mällu talletada, ja jätkas sugestiivse tooniga: „Kuid see, sõbrad, on alles suure mängu algus, sest kohe näete tõelist silmamoondust, mida kadestaks iga mustkunstnik. Vaadake nüüd seda ülemist, kõige suuremat koogitükki.“ Kõneleja sihtis markeriga suurt trapetsikujulist moodustist ümberpööratud püramiidi ülaosas. „Mis see sihuke võiks olla?“ esitas ta retoorilise küsimuse, millele keegi ei kiirustanud vastama. Kõik teadsid, et ta teeb seda kohe ise. „Sellele jubedusele siin panid aluse andekad ja ahned inimesed, kes ei saanud osa esimesest ega ka teisest tükist, kuid kelle koogiisu oli sedavõrd suur, et nad keerasid kokku kohutava taina ja küpsetasid koogi, millesarnast maailm polnud veel näinud.“ Õppejõud hingas sügavalt sisse ja jätkas vabalt voolavas kiirkõnes: „Mängu toodi derivatiivid ehk tuletisväärtpaberid, millest tavainimese mõistus hästi üle ei käi… nüüdseks on aga futuuridest, forvardidest, optsioonidest ja repodest saanud osa pangainimeste igapäevaelust ja kõik me mängime seda mängu sisusse süvenemata kaasa. Ja nagu nendest oleks veel vähe, on ilmunud turule teisigi imelikke vidinaid ehk surrogaatinstrumente, millel vaid väike raha lõhn juures, ent millega tõsimeeli ja ausa näoga päise päeva ajal kaubeldakse.“ Kõneleja pöördus uuesti pabertahvli poole: „Just niisugustest asjadest see ülemine ja kõige rasvasem lõik koos seisabki. Aga pöörake tähelepanu ärevust tekitavale detailile, et see kolossaalne koogitükk on mitu korda suurem kui alumine ja keskmine kokku, ehk hiir on sünnitanud mäe. Ja nüüd kõige tähtsamast, milleks ma kogu seda juttu teile täna räägin.“ Lagus peatus hetkeks, raputas pead, astus mõne sammu kuulajate poole ja tasandas hääle peaaegu sosinaks: „See kamakas siin, reaalse majanduse pea kohal on kui saatana sõrm, mis meile ükskord põrgutee kätte näitab, ja selleks on üks väga tõsine põhjus,“ ütles ta markeriga ülemist lõiku sihtides. „Pöörake tähelepanu tõsiasjale, et kogu see krempel siin on vaid tühipaljas õhk ja udu, nõiakunst ja posimine, kurjad kired ja kaarnate kraaksumine, mis mitte midagi ei maksa, sest sel kogumil pole enam sidet reaalsete väärtustega, ja mõnikord tundub mulle, et ka reaalse maailmaga mitte.“ Majandusteadlane peatus hetkeks, libistas pilgu üle kuulajaskonna ja nähtuga ilmselt rahule jäänud, jätkas aina kasvava hooga: „Te vaadake nüüd, millise kohutava kolossi me oleme endale pea kohale kogunud,“ võttis esineja oma mõtte valjuhäälselt kokku. „Piisab vaid tühisest vääratusest selle monstrumi ülemistes kihtides, kui meile veereb kaela meeletu laviin katteta vekslitest ehk tühjadest lubadustest ning olematutest väärtustest kokku keeratud kive ja kaikaid, mis kogu me hästi väljatimmitud pangandusmaailma pahupidi pööravad.“ „Miks?“ küsis kleenuke pidevalt märkmeid tegev tütarlaps tagareast. „Aga seks, et me ei tea, kui palju on pankades sulisid ja kui palju sulidel pankasid. Me ei tea, mida sisaldavad pankade väärtpaberiportfellid, kus teadupärast peaksid olema usaldusväärsed võlakirjad ja fikseeritud tulumääraga väärtpaberid. Me ei tea, kui palju on neil portfelli põhja kogutud kahtlase väärtusega struktureeritud investeeringuid ehk kimpu köidetud võlgasid, millest loodetakse suurt tulu, kuid mille tõeline väärtus selgub pahatihti alles pankrotiprotsessil. Meie aja Bonnie ja Clyde jääksid lihtsalt nälga, sest mis mõtet on röövida pankasid, mille varakambris on vaid võlad ja imelikud vidinad, mida on targem mitte torkida.“ Oodatud naer saalis jäi tulemata, kuulajad noogutasid mõtlikult. Äraolev ilme inimeste näol oli asendunud tähelepanu ja märgatava pingega, sest kõneldi tähtsatest asjadest, mis puudutasid suuremal või vähemal määral kõiki. „Nagu sellest kõigest veel vähe oleks,“ jätkas kõneleja oma hoogsat etteastet, „turule on toodud ehtsad tapamasinad ehk püramiidskeemid ja rahakarussellid, mis tõukavad äärmised küll kelgult maha, aga kesktõukejõudu ja muidki füüsikaseadusi eirates liigub nende raha täpselt vastupidises suunas ning voolab vabalt keskmiste karussellikeerutajate kotti.“ Hajevil ilmega jälgis Mark Sepper esineja mõttekäiku ja kritseldas märkmeraamatusse allapoole pööratud teravikuga võrdhaarse kolmnurga, mille ülaosa tähistas märkusega „hirm ja õudus“. „Phobos ja Deimos,“ mõtles ta muiates. „Sõjajumal Marsi riiakad pojad on otsaga panka jõudnud.“ Professori lustakas ja kirglikus kõneviisis esitatud ettekanne meeldis küll Margile, kuid ta ei vaevunud kõnealuste küsimuste tagapõhja süüvima, sest olukorda rahaturul teadis ta niigi. Hetkel köitis teda miski muu. Mitte kõne sisu, vaid selle vorm oli tähtis, efektne esitusviis ja kuulaja köitmise psühhotehnilised võtted olid tähtsad ja ta tahtis need mällu talletada, sest pidas avaliku esinemise oskust oma edaspidises elus väga vajalikuks. Ta ei teadnud veel, kus ja kunas ta seda kasutama hakkab, aga kunagi juhtub see kindlasti. Mark Sepper, sihvaka rühi, blondi pea ja korrapäraste näojoontega noormees, oli kahekümne kaheksandaks eluaastaks saavutanud palju, hoopis rohkem kui tema õpingukaaslased, kellest mitmed olid küll kraadi omandanud mõnes välismaa mainekas ülikoolis, ent istusid endiselt väikese finantsametniku tüütul toolil. Esialgu mitte küll täie teadmisega, kuid järjekindlalt oli Mark teinud mitmeid õigeid otsuseid, mis maksid nüüdseks juba dividende. Raha ja pangandus oli ülikooli astumisel tema teadlik valik, aga hiljem lisandunud äriharidus juhtis ta sinna, kuhu ta alati oli tahtnud. Kohe pärast esmast gradueerimist läksid teele avaldused viide mainekasse kõrgkooli ja juba mõne kuu pärast alustas ta magistriõpet Chicago Northwestern Universitys, millest sai tema elu ülikool. Lisaks mõningasele amerikaniseerumisele andsid kaks õpinguaastat suurlinnas hindamatu kogemuse, mis sillutas tee edukale karjäärile rahamaailmas, ja see oli tähtis, sest rahaga oli Margil olnud alati pisut pingeline suhe, mida ei saanud küll otseselt vaesuseks nimetada, ent kunagi polnud tal seda piisavalt. Ehkki kraadiõpe ülikoolis sisaldas stipendiume, oli kitsikus alati käes ja lõbusa tudengielu asemel tuli põhiliselt vaba aega veeta vast valminud Millennium Parkis. See laius rohelise oaasina linna keskväljakut ümbritseval alal ning uue aastatuhande alguse tähistamiseks korraldati seal hulganisti tasuta kontserte ja vabaõhuetendusi. Seal, keset lärmakat inimmerd, sai ta olla omaette ja anduda unistustele, mis olid olnud kogu teadva noorusaja ta alalisteks kaaslasteks pealesunnitud või vabatahtlikel üksindushetkil, ja neid oli palju. Veendumus, et tema ei jää pelgalt keskastmeametnikuks nagu ta isa, kes oli saanud vanaks enne, kui vaba riigi uued võimalused avanesid, oli tekkinud ammu. Nüüdseks teadis ta täpselt, et tema tee on teine ja see viib välja vabale inimesele kohase elujärje, jõukuse ja mõjukuse omandamise juurde. „Maailm on läinud hulluks,“ kordas ettekandja taas valju häälega oma põhipostulaati ja Mark tõstis pea. Nüüd tuleb ettekande lõpuosa, mille Lagus esitas alati efektselt nagu hästi kätteõpitud tsirkusenumbrit, ja seda tuli hoolega kuulata. „Kunagine korrastatud ja konservatiivne rahamaailm on muutunud džungliks, kus kolavad ringi röövlid ja salakütid; kus pesitsevad petturid ja piraadid, võltsijad ja valerahategijad; kus põõsa taga passivad kannibalid, krokodillid ja muud kiskjad loomad, kes aina ootavad sobivat hetke, et teid ribadeks rebida ja pintslisse pista. Mõelge nüüd hoolega, armsad inimesed, kas see on koht, kuhu te tahtsite tulla, ja kas see on unistuste amet, mida te tahaksite pidada.“ Huviga jälgis Mark esineja kirglikku etteastet ja üritas mõista, kelle jaoks seda juttu räägitakse. Muidugi meeldib vanale Lagusele kohutavaid kolle maalida, et nõrganärvilisi ehmatada, kuid selle publiku seas vaevalt et niisuguseid leiab. Mark libistas mõtliku pilgu üle kaaslaste ja ei leidnud ühtki, kel poleks olnud mõnd välismaist kraadi ette näidata. Mitmed neist olid läbinud akadeemilise magistriõppe Yale’is või Stanfordis ja need olid juba elunäinud inimesed. See mõte tõi uue naeratuse noormehe näole, sest tema oli üks kolmest kohalviibijast, kel on ette näidata maailma äriringkondade üks nõutuimaid diplomeid, mis võimaldas lisada oma nime järele täheühendi MBA – see oli kõva sõna isegi siinses paljunäinud seltskonnas. „Master of Business Administration? Awesome,“ oli Chicago Metropolitan Capital Banki personalijuht Richard Rowntree üllatunult hüüdnud tema dokumente uurides. Polnud just tavapärane, et tudeng tuleb alles viimasel suvel enne kaitsmist pangapraktikale – kohalikel oli kombeks hakata raha lõhna nuusutama juba esimesel suvevaheajal. „Estonia … fine, very fine indeed,“ jätkas Rowntree dokumentide lappamist ja Margil jäigi teadmata, kas kõneleja oli niisuguse riigi nime varemalt kuulnud või mitte, kuid kaua tal mõtteid mõlgutada ei lastud. „Capital markets, my friend … capital markets division,“ teatas personalijuht oma otsuse ja nooruke tudeng kinnitatigi kaheks kuuks investeerimispanganduse analüüsiosakonna praktikandiks. Seda suve ei unusta Mark iialgi. Meeletutes kogustes pöörlev rahamass suure maa suure panga masinavärgis. See näis algul mõistetamatu ja hoomamatu, sisendas aukartust ja irratsionaalset hirmu, mis saigi esimestel nädalatel praktikandi valdavaks meeleoluks. Aga pikapeale sündis kaosest kord ja kahe kuu möödudes marssis Mark pangahoonest välja juba mõningase teadmisega investeerimisäri omapäradest ja keerdkäikudest, aga ka võimalustest ja ohtudest. See sisendas optimismi ja siis tundus talle, et praktiline pangatöö oma reeglite ja rutiinse tegevusega on hoopis lihtsam ja mõistetavam, kui see teoreetilistel loengutel tundus. Kuid seegi polnud vist kõige tähtsam, mis Margile meelde jäi. Hoopis mõjuvama mulje jätsid talle kolleegid analüüsiosakonnast, kes lõunalauas fondijuhtidega pidevalt kemplesid ja üritasid üksteist maha teha. Teravmeelne lõõp täitis terve söögipausi, ent Mark ei märganud kunagi, et keegi oleks solvunud või ennast puudutanuna tundnud. Näis, et see omapärane sõnasõda lõbustas kõiki ja lõi meeldiva vahelduse pingsale ekraani jõllitamisele, mis tundus olevat analüütikute põhitegevus. Esimesel töökuul tundis ta end lustakate kaaslaste seltskonnas eksootilise loomana, keda kõik tahtsid külla kutsuda ja oma sõpradele esitleda. Tihti sai temast suure seltskonna huviobjekt, kellele adresseeritud küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tões ja vaimus üritas Mark neile veenvalt vastata ja kõik noogutasid osavõtlikult, kuni ta märkas, et keegi ei huvitu tõsiselt tema jutu sisust. Siis võttis ta kasutusele paarilauselise trafareti, millega sai põhiline öeldud. Aga suve lõpuks oli ta omandanud ehtameerikaliku maneeri olla positiivne ja peagi said tema uued tuttavad Eesti olude kohta sellise sõnumi, et seal on kõik fine, very fine. Selle peale patsutasid kaaslased sõbralikult naeratades talle õlale ja soovisid jätkuvat edu. Ometi polnud tavatu suhtlusmaneer peamine, mis sealsetest külaskäikudest meelde jäi. Hoopis pangaametnike eluviis oli see, mis äratas hinges imeliku igatsuse, millele ei osanud algul nimegi anda. Stiilse mööbliga täidetud kuue- või kümnetoalised elumajad keset hästi hooldatud muruplatsi, seintel õlimaalid, gravüürid ja gobeläänid, mille autorluse ja ka ehtsuse määramiseks Margil teadmised puudusid ja seepärast tuli tal elavat huvi teeseldes ära kuulata majaperemehe loeng nende õilsast päritolust. Ja siis veel autod, suured, võimsad ja uhked autod... iga maja ees kaks või kolm, mõnel pool rohkemgi. Kuid suurimat muljet avaldas eestlasele pankurite iseteadev hoiak, siiras silmavaade ja lõputu optimism, millega võeti vastu ja anti edasi iga teade sõltumata selle iseloomust. Kontrastiks sellele ehe snobism, mis ilmnes igas pangateenistujas kohe, kui ta oma toretseva villa paraadukse avas. „Me elame ettearvamatus ja prognoosimatus maailmas,“ mürises jälle esineja hääl keskpanga saalis ja Mark tõstis pea. Endalegi üllatuseks oli ta hiljuti avastanud oma mõttemaailma eripära, mis ilmutas kauge mandri mälestusi hoopis kaunimana, kui need tegelikus elus olid, ja neil oli tava vallutada kogu tema tähelepanu sõltumata ajast või kohast. „Me ei tea, mida toob tulevik,“ jätkas kõneleja mahlakas bass. „Me ei tea, milline infokilluke võib meile juba homme saatuslikuks saada, sest äraarvamatute keerdkäikudega maailm on tulnud lähedale, uskumatult lähedale, ja me peame kurbusega tõdema, et selle koostisosi, mida me ise mõjutada saame, jääb aina vähemaks.“ Lagus libistas pilgu üle kuulajate ja kohe tõusis tagareast käsi. Hallis kampsunis kleenuke tütarlaps küsis jälle: „Aga milleks meil siis analüütikud on? Kas nemad ei ütle…“ „Analüütikud?!“ Lai naeratus valgustas esineja nägu. Ta ei vaevunudki küsimust lõpuni kuulama, vaid vaigistas selle tõrjuva käeliigutusega. „Analüütikud, kulla sõbrad, on maailma kõige toredamad inimesed, kes loodi lohutuseks sünoptikutele, et nemad poleks siin ilmas ainukesed ekslikud, kes ennustamise eest palka saavad. Analüütikuid läheb meil vaja siis, kui tuleb seletada, miks asjad läksid just nii, nagu nad mingil juhul poleks tohtinud minna. Siis kirjeldavad nad juhtunut viiekümne võõrsõnaga, et asi inimestele hästi arusaadav oleks, ja joonistavad seinale kakskümmend kõverat, mis kõik tõendavad kurja maailma ettearvamatust. Mis aga prognoosidesse puutub, siis on nõid Nastjal hoopis suurem šanss suuri kataklüsme ette ennustada ja õigetele asjadele kogemata pihta saada, sest tema ei kasuta inimmõistusele allumatuid viie tundmatuga valemeid, vaid lähtub suure mõtleja Murphy lihtsast loogikast, et kui mõni asi saab kihva minna, siis ta kindlasti ka läheb.“ Mark muigas, kirjutas märkmikku sõnad analüütik ja sünoptik ning vedas nende vahele võrdlusmärgi. Vana Lagus on vist isegi tsipa jänkiländi õhku hinganud – kust need pärlid muidu tulevad. Õrn naeratusevirve jäigi noormehe näole püsima, sest nüüd oli ta jälle seal, kus talle viimasel ajal üha tihedamini meeldis olla – minevikus, kaunite mälupiltide ja mõnusate meenutuste keskel. Ta oli saanud terve suve analüütikute ja sünoptikute sarnasuse kohta käivaid nalju kuulata, sest Warren Bailey, kellega Mark peagi sõbrunes, rääkis neid tihti. Sagrispäine ja alati reibas atleet oli analüüsiosakonnas üks paljudest, kes võttis uustulnuka kohe tingimusteta omaks ja ei ilmutanud vähimatki võõristust. Juba esimese töönädala lõpul istus Mark sõbraliku kolleegi seltskonnas Ryan Fieldi jalgpallistaadionil ja karjus Northwesterni ülikooli Wildcatside toetuseks hääle ära. „No mida sinu kassid karudele teevad,“ naeris Warren praktikanti õlale patsutades. „Küll nad küünistavad,“ üritas Mark oma ülikooli meeskonda kaitsta, ehkki teadis, et heategevusliku sõprusmängu vastaseks on eelmise Super Bowli võitja Chicago Bears, kelle vastu amatööridel erilist lootust pole. Nii ka läks, aga see hakkajat praktikanti eriti ei häirinud, sest tema peamise tähelepanu tõmbas endale Warreni poolõde Heather, kes maandus kohe pärast tutvustamist Margi kõrvaltoolile, sirutas oma šokolaadiläikega jalad kõigile vaatamiseks välja ja käskis sundimatu elegantsiga end Hettyks kutsuda. Mark tundis, kuidas tal läheb südame alt külmaks, ja hetkeks ta kõnevõime takerdus. Seda naist ta tundis – ta oli teda näinud nii Central Parki vabaõhulavadel kui ka telekas. Hetty Bailey! Särav ja võluv Hetty Bailey! Imeline ja taevalikult ilus Hetty Bailey! Andekas ja inglihäälne Hetty Bailey, kes kümbles glamuuri ja kuulsuse valgusvihus ning keda saatsid kõikjal imetlevad pilgud ja vaimustusepomin. Mark vaatas arglikult üles ja taipas kohe, et kõigi lähedal ja ka kaugemal istuvate inimeste pilgud on laserikiirena koondunud temale; et kõik sosistavad oma kaaslastele midagi ja näitavad näpuga tema poole. Loomulikult oli tähelepanu teravik suunatud tõmmule lauljale, kelle ilmumine tekitas kõikjal elevust, aga uudistavalt uuriti ka blondi noormeest särava iluduse kõrval, nii et hetkega oli eestlasest saanud terve staadionitäie uudishimulike huviobjekt. Kuid Hettyt tähelepanu ega imetlevad hüüded ei häirinud. Tema erkrõõmus suhtlusmaneer, aval pärlinaeratus ja siiras pilk suurtest sõstrasilmadest ütlesid sõnadetagi, et talle meeldib olla tähelepanu keskmes; et ta tunneb end siin hästi; et ta naudib seda imetlust ja huvi, mis temaga vältimatult kaasas käib. Vahetu siirusega alustas lauljatar suhtlust kõrvalistujaga ja Margil tuli veel kord vastata küsimustele, mis polnud varem kedagi tõsiselt huvitanud. Kuid nüüd oli teisiti ja vist esimest korda sellel mandril veedetud aja jooksul tajus Mark, et küsija huvi tema vastu on siiras ning ei piirdu tavapärase small talk’iga, mis mitte millekski ei kohusta. Juba esimese trafaretse lause järel sekkus kõlav sopran ja palus täpsustada oma maa asupaika Euroopas, seejärel selle ajalugu ja riigikorraldust. Sageli korratud poolvalju hüüatus „Well, I never!“ viitas siirale huvile, aga ka üllatavalt headele teadmistele Euroopa ajaloo ja selle humanistlike ideede kohta. „MFA,“ muigas Warren õele osutades ja eestlane noogutas tunnustavalt. Kaunite kunstide magistrikraad selgitas mõndagi, ent Margi jaoks jäi selle naise kuvandis ikkagi domineerima tugevalt väljendunud seksuaalne veetlus, mida ei saanud peita ega vaka all hoida, sest see avaldus igas tema liigutuses, poosis või pilgus. See oli lihtsalt temas olemas ja iga liialt lähedale sattunud meesolend jäi selle võrku, tahtis ta seda või mitte. Esialgne võõristus möödus ruttu ja juba mõne minuti pärast leidis Mark end lõbusast vestlusringist, kus Warreni vaimukad naljad vaheldusid Hetty kõlava naeruga. Mäng algas, publiku pilgud kinnitusid sinises univormis „karude“ tihedale rivile ja Mark võis hetkeks lõdvestuda. Ta ei pidanud enam küsimustele vastama ega vaimukas olema ning ta lasi oma pilgul ekselda jalgpalliplatsi pügatud murul ja ülikoolikaaslaste punavalgel vormil, mis moodustasid väljaku vastasservas rombikujulise mustri. Korraks kõrvale vaadates tajus ta, et kaugeltki mitte kõik pilgud ei püsi jalgpalliväljakul – üllatavalt tihti vilksas ühe või teise vaade ikka ja jälle tema ja ta kauni kaaslase poole. Need olid tähelepanelikud ja uurivad pilgud ning Mark võis ainult oletada, kui paljude silmis peegeldus siiras huvi või kui paljusid ajendas silmanurgast piidlema kiivus või kadedus. Rabelemine palliplatsil omandas aina jõhkramaid jooni ja koos sellega kasvas publiku kõuehäälne kaasaelamine oma lemmikutele. Mark mõtles. Imelise naise lähedus, uue tutvuse vapustav mõju ja äsja kogetud elamuse erutav lummus ei kadunud hetkekski peast. Lisaks sellele uudishimulikud pilgud, mis nüüdki, alanud mängu pingelistel hetkedel siit-sealt tema poole pöördusid. Äkki tabas Mark end mõttelt, et sama palju kui menukat lauljat, vaadatakse ka teda ennast, ja ta arvas teadvat, mis selle uudishimu taga peitub, sest kuidagi tuttav tuli ette see olukord. Oli ta ju ise mitmel korral kaunite naiste kaaslasi sama pilguga vaadanud ja üritanud mõista, mis puust poisid need on, keda ingli moodi iludused on endale välja valinud. Neil naistel oli ju võimalus valida parimaist parimad ja nii särava neiu saatjaks ei saanud olla argine noormees, kes pole millegi poolest tähelepanuväärne. Margi selg nõksatas sirgemaks, lõug kerkis kõrgemale ja ta libistas spontaanselt käe üle niigi sileda siilipea. Taas vaatas ta oma lähemat ümbrust ja nägi, et ta pole eksinud. Nii sai ta selle ootamatu kohtumise plusspoolele kanda teadmise, et oma isiku tähtsust ja mõjujõudu saab mees väljendada ka naise abil, kelle kõrval ta parasjagu viibib. „Kõik lootus jätke siia sisenedes,“ mürises ettekandja hääl üle saali, andes märku, et ilukõnelise etenduse finaal on lähedal. „Nende Dante Alighieri sõnadega tahan rõhutada tänase maailma eripära, mis juhib meid lihtsast, loomulikust ja mõistuspärasest elust aina kaugemale ning annab meid üha enam tehisliku, tingliku ja ebaeetilise ühiskonnakorralduse meelevalda. Me hävitame metsi, mis annavad meile õhku, ja muudame need paberiks. Me külvame haritavale maale õlikultuure, millest tehtud autokütuse jääke me iga päev ise sisse hingame. Me täidame põlde mittepaljunevate geneetiliselt muundatud monokultuuridega, me paiskame pinnasesse tuhandeid tonne mürke ja sööme ise sellest võrsunud toitu!“ Esineja hääl vaibus peaaegu sosinaks ja viimased sõnad ütles ta hiirvaiksele saalile nukral toonil, otsekui kahetsedes seda, mida ta nüüd peab kuuldavale tooma: „Ja kui te nüüd arvate, et meie rahamaailmas midagi teistmoodi on, siis te eksite väga. Raha maagiline mõju inimesele avaldub kõiges ja kõikjal ja mitte alati pole see ekslikule inimesele õnnistuseks. Raha toel luuakse siia maailma ilusaid asju, kuid sama palju võidakse sellega teha ka kurja, tuues kannatusi kõigile. Raha võib olla õnnistav, aga samas ka tappev; ta võib täita kõik teie maised soovid, aga võtta hinge, kui te pole piisavalt valvsad. Head sõbrad, homme alustate te töist tegevust pankades ja varahaldusfirmades, kus rahast saab teie peamine töövahend. Siin te käitlete seda jae ja hulgi, te ostate seda sisse ja laenate välja. Te näete võimalusi, millest tavainimesel aimugi pole; te kogete ahvatlusi, mis on paljudel pea pööritama pannud. Aga ühte tahan ma teile öelda: rõõmu ja rahuldust pakub see töö vaid siis, kui suudate oma soove taltsutada ja alati ausaks jääda; kui suudate oma käed ja hinge puhtad hoida. Seda, armsad sõbrad, soovin ma teile kõigest südamest.“ Aplaus ei alanud kohe. Vana Laguse viimaste sõnade mõju kestis ja pingsad pilgud püsisid ikka temal, kui ta paberid pikkamööda laualt kokku korjas ja need oma kulunud portfelli peitis. Seejärel kõlas kiitus kõnelejale ja üksmeelse entusiasmiga aplodeeriti pikalt ning valjult – emotsioon püsis. Veel ei kõlanud naer ega vaimukad märkused, kaaslastele heideti häbelikke pilke ja vaikselt hakati toolidelt tõusma teadmises, et neile on öeldud midagi tähtsat, mis vajas kaalumist ja mõtestamist. Kõneleja pidulik toon ja ülev esitusviis meenutasid Margile ilusaimat päeva tema elus, mil ta istus purpurses keebis ja mustas kantkübaras Ryan Fieldi valgel plasttoolil sõprade ja õpingukaaslaste keskel. Terve nädalavahetuse kestnud gradueerimispidustused, mis täitsid määratu staadioni tohutu inimsummaga, tõid eesti poisi hinge ootamatu ärevuse, mida ta oli küll aimanud, aga mis nüüd, kui see käes oli, ütles selgelt ja üheti mõistetavalt, et peagi tuleb tal tagasi koju minna ja viia seal ellu kõik unistused, mida ta on ookeani taga veedetud aastatega kogunud. Nüüd algab reaalne elu koos kõigi oma päratute võimalustega; nüüd tuleb temal võidelda oma võitlused ning saavutada eesmärgid, millest ta on mõelnud ja unistanud. Aga selleks on ta valmistunud ja teinud seda kõige paremal moel, mis siin maailmas võimalik. Hetk, mil ta pärast rector magnificus’e sooja käepigistust aplodeerivate kaaslaste ridadest mööda marssides kantkübara tuti uljalt paremalt vasakule pööras ja oma plasttoolile istus, sai pöördepunktiks tema elus. Aina uuesti libistas ta pilgu üle oma verivärske diplomi kuldkirja ja imetles lihtsat, kuid mõjusat teksti, mis ümberlükkamatult tõendas, et selle dokumendi omanikul on magistrikraad ärijuhtimises. Raske oli varjata oma võidurõõmu ja vaigistada vaimustusetulva. Pangapraktika ajal oli ta saanud kindla teadmise oma õpitava eriala eelistest ja nüüdseks teadis ta hästi, milliseks võlusõnaks ärimaailmas on MBA. Talle oli mitmel moel selgitatud, et see diplom on dokument, mis avaldab muljet, avab uksi ja aitab karjääriredelil jõudsate hüpetega tõusta ning sissetulekuid suurendada; et see on ihaldusväärne ürik, mida tahavad endale paljud, aga ette näidata võivad vaid vähesed; et selle sammuga on ta omandanud maagilise pileti, mis avab tee elu päikselisele poolele. Nüüd oli ta tagasi Tallinnas, kus homme tuleb astuda esimesed sammud oma unistuste täitumise teel. Pangaust enda järel sulgedes vaatas Mark taevasse ja tõstis suvemantli krae üles – jälle sadas. Armas on see Eesti ilm, mõtles ta juba mitmendat korda pärast kodumaale naasmist ja muigas. Paljud, kes eestimaist ilma kiruvad, ei teagi ilmselt, kui ebameeldivaks võis Chicago ilm keset suurt suve pöörata. Vaid mõne minutiga võis põhjala hingus hajutada suvekuumuse Suurjärvistu avarustesse või Kanada lõputusse metsamassiivi ning asendada selle polaaraladelt sissetungiva kõleda õhuvooluga. Talviti tõid aga Suurjärvistu kohal niiskust kogunud sajupilved kaasa maailma suurimaid, labakindasuuruseid lumeräitsakaid, mis võisid olemise üsna ebameeldivaks muuta. Selle kõrval oli Eestimaa kliima pigem malbe ja sõbralik. Estonia bussipeatuses Mark seisatas ja libistas hajameelse pilgu üle koguneva rahva. Langetatud pead ja pilgud, ainitine vaade kinni asfaldis, tõsised ja keskendunud ilmed, sõnatud ja mornid näod, ei rõõmu ega elevust, ei spontaanseid hüüdeid ega naeru. Ta oli mõõdukal maal, kus käituti mõõdukalt, kõneldi mõõdukalt, naerdi mõõdukalt ja igasugune kõrvalekalle etteantud suhtlusmaneerist tekitas võõristust. Kui ta oleks juhtumisi hetkeks oma asukoha unustanud, siis kõneles ainus pilk siinsele bussi ootavale rahvale selget keelt, et ta on jälle tagasi kodus. Aga tema oli tulnud mujalt, kus kõneldi valjult, naerdi ja rõõmustati valjult, kus elati hasartselt kaasa teiste inimeste tegemistele. Bussi uksed avanesid sahinal, inimesed astusid üksteise järel sisse ja seisatasid vaikides vahekäigus, kuid Mark neid enam ei vaadanud, sest heitlikud mõtted kandsid ta hetkeks tagasi North Halstedti tänavale, mida kutsuti hellitavalt ka Bluusialleeks. Vaid sadakond meetrit lahutasid Chicago vanimat bluusiklubi Kingston Minesi väikesest bluusimajast B.L.U.E.S, aga need olid imelised meetrid. See näis olevat kogu maailma bluusirahva kohtumiskoht, kuhu kogunes noori ja vanu, musti ja valgeid igast ilmakaarest. Rõõm, naer ja laul täitsid seda tänavat juba varastel õhtutundidel, siin sõbruneti kiirelt, sõlmiti uusi tutvusi ja kõnetati vabalt igaüht, kes vastu tuli. Armastus bluusi vastu ühendas ja inimesed naeratasid siiralt. Nädalavahetustel pääses mõlemasse klubisse ühe piletiga, aga Mark eelistas Kingston Minesi, mis näis oma kahe lava ja tantsupõrandaga olevat publiku lemmik. Ta tavatses seal tantsimas käia. Selles paigas ei pidanud partneri leidmisega pingutama – tantsuhimulisi tüdrukuid liikus ümberringi palju –, kuid Margile meeldis hoopis muu. Siin ei tantsitud modernsel viisil, nagu seda tänapäeval tehakse, vaid nii nagu eelmise sajandi algul, bluusi hiilgeajal, mil B. B. King ja Ray Charles oma muusikaga sellessamas saalis publikut hullutasid. Siin tantsiti keha vastu keha, põsk vastu põske kuumas kallistuses, mis tekitas imelise koosolemistunde, vaimustas ja erutas. Siin jagati rõõmu meeldivast muusikast, kogeti inimlikku lähedust ja ei vaevutudki varjama erootilist iha, mida partnerite muusikasse sulandunud embus tahes-tahtmata tekitas. Margile meeldisid mustad tüdrukud ja partneri valikul kaldus tema eelistus alati vanamoodsasse printsessikleiti riietunud tõmmude iluduste poole. Džäss ja bluus näisid olevat nende tulesädemetena erksate neidude element, milles nad elasid kõikevõitva kirega välja kogu rõõmu ja andumuse, mida nende nõtke keha endas peitis. Nende tüdrukute ennastunustavas tantsus aimus looduslapse vahetu võlu, mida tsivilisatsiooni tinglikud reeglid polnud jõudnud veel hävitada. Buss peatus Sõpruse puiestee serval ja Mark astus maha. Sadu oli lõppenud ja mantli võis ära võtta. Ta läbis reipa sammuga lühikese tänavalõigu, mis lahutas bussipeatust üheksakorruselisest tellishoonest Tammsaare tee alguses, ja avas sneppervõtmega ukse. Liftinuppu pressides heitis ta tõreda pilgu korruselamu trepikojale, kuid selle pildi vaatamise oleks ta parema meelega vahele jätnud. Katkise käepidemega välisuks, määrdunud klaasidega aken, lapilised krohvipinnad seintel, rebenenud värvikihid selle peal. Ja see on tema kodu! See on paik, kus ta peab veetma ilusaima aja oma elust, looma pere ja kuhu sünnivad tema lapsed? Ei ja veel kord ei! Liftišaht undas ja mürises, kuni uksed lõpuks avanesid. Mark astus sisse ja jäi umbse kasti rohelise plastiga kaetud seina jõllitama. Uksed sulgusid ja kahtlast kolinat tekitades hakkas lift aeglaselt kõrgemale tõusma. Pisike puur, milles ta pidi terve minuti veetma, tõi hinge mitmeid kordi kogetud ängi. Siin tunnetas ta kõige teravamalt kuristikku, mis lahutas tema praegust elukeskkonda unistuste kodust, kus ta oleks tahtnud elada. See kitsas kast, millesse tal koju saabudes tuli vältimatult siseneda, sai vaesuse, armetu olme ja kitsikuse võrdkujuks ning ta mõtles sellele tihedamini, kui oleks tahtnud. See ilmetu ja lagunev ehitis siin oli kommunismiutoopiasse uppunud mõistuse sünnitis ja ta ei kavatsenud siia kauaks jääda. Kuuenda korruse korterisse sisenedes pilt küll pisut paranes, kuid mitte palju. Hädapäraselt sisustatud kitsad toad, pretensioonitu mööbel ja pea olematu köök oli kõik, mida vastne diplomand sai endale lubada. Hajameelselt astus Mark tuppa, vajus väsinult tugitooli ja vaatas mitte midagi nägeva pilguga aknasse. Pikapeale äng möödus ja ta tundis nüüd optimismipuhangut tõusmas. See oli talle hoopis omasem kui hetkeline nukrusnoot, mis teda koju tulles tihti tabas. Ta mõtles lähipäevil eesseisvale tegevusele ja tundis, kuidas pahvak adrenaliini sööstab soontesse. Homme asub ta ametisse. Tal on väärikas töökoht väärikas firmas, millest paljud unistavad, kuid kuhu saavad kuuluda vaid parimad. Tema on üks väljavalitutest, kes hakkab oma päevi mööda saatma tumedate peegelklaasidega kaetud majas, mille sisemus jääb saladuseks kõigile, ent mitte temale. Selles majas pöörleb suur raha, siin saavad teoks ambitsioonikad unistused ja auahned plaanid; siin loetakse kokku kasumeid ja otsitakse neile kapitaliturgudelt lisa; siin tehakse kaalukaid otsuseid ning sõlmitakse sisukaid lepinguid, ja siis kõlavad kokku šampanjaklaasid. Selle maja kabinettides istuvad mõjukad mehed ja koridorides kõnnivad graatsiliselt mustas firmakostüümis naised. Homme teeb ta esimesed sammud maailmas, mis muudab tema elu, avab võimalusi ja sillutab soovide täitumise tee. Hetkeks meenunud vana Laguse hoiatav sõnum keskpanga konverentsilt pani ta vaid korraks muigama. Eks tema räägi sellest, millest rääkima peab, kuid see jutt on nõrganärvilistele, keda tulebki nii tähtsasse ametisse astumisel pisut ehmatada, et nad ennast kohe alguses liialt proffidena ei hakkaks tundma. Aga Mark Sepper on hoopis teisest puust mees. Tema on juba elu näinud inimene, tema teab, kust malli võtta, ja ei lase end paanikatekitajatel heidutada. Pangandus ja raha – selle läheduses tahab ta veeta kogu oma edaspidise elu, sest see maailm meeldib talle ja ta tahab siia kuuluda. 2 Kell polnud veel üheksa – ta oli saabunud pisut varem kui vaja. Mark seisatas kesklinna hiljuti tekkinud uusehitise ees ning vaatas kerge värinaga südames kõrghoone klaasfassaadi ja tänavapildi moonutatud peegeldusi selle kiiskaval pinnal. Hoone üllatav sarnasus ookeanitaguste ehitistega, mida ta oli kauge kivilinna tänavatel alati imetlenud, sisendas usku, et ta pole oma valikutes eksinud ja nüüd kuulub temagi salapärase klaasmaja asukate siseringi. Inimesed tänaval astusid sihikindla sammuga oma tööpaiga poole ja paljud neist suundusid samasse majasse, kuhu temalgi täna asja oli. Mark astus otsustavalt edasi, avas peegelklaasi ja kroomiga kombineeritud välisukse ja leidis end avarast liftihallist. See oli otsekui teine maailm – läikiva mosaiikpõranda, valge lae ja kroomitud poleerpindade maailm, steriilse puhtuse, maheda valguse ja meeldivate lõhnade maailm, mis moodustas ootamatu kontrasti äsja kogetud tuhmi ja tolmuse tänavapildiga. Uks kolmanda korruse trepikojas reljeefsete kirjadega hõbeplaadi kõrval oli kutsuvalt lahti. Mark kohendas lipsusõlme, silus käega üle pintsakuhõlma ja astus tuppa, kus teda juba oodati. Tervitused, õnnitlused, naeratused, sõbralikud sõnad ja õlalepatsutused. Üks püüdlikult naeratav linalakk ulatas talle teatraalse reveransi saatel kolm roosi ning väljendas kergelt kogeledes iseenda ja kogu kontorirahva suurt rõõmu uue kolleegi saabumise puhul. Melu uue tulija ümber kestis mõne minuti ja hetkeks tundus, et siin käib kõik samuti nagu eelmisel kevadsuvel Chicago pangas, kus uus praktikant külvati üle naeratuste, julgustavate repliikide ja siiraste sümpaatiaavaldustega, kuid peagi siirdusid siinsed inimesed vaikides või vabandussõnu pomisedes oma laua taha. Paigale jäi vaid kaks tähelepanuväärse välimusega tegelast, kes olid vaikides seina ääres seisnud ja toimuvat mitte midagi ütleva ilmega jälginud. Nemad ei sekkunud üldisesse melusse, ei naernud ega rõõmustanud, vaid lihtsalt vaatasid. Ametnikud möödusid neist peanoogutusega, mida võis pidada ka kergeks kummarduseks, aga pikemaks vestluseks keegi nende kahe ees ei peatunud. Mõningane distants kontorirahva ja ülemuste vahel avaldas muljet ja aeg-ajalt heitis Mark neile uuriva pilgu. Sagimine uuele tulijale kätte näidatud töölaua ees lõppes peagi ning nüüd läksid ülemused liikvele – ja see oli mõjus vaatepilt. Mustas ülikonnas pikakasvuline mees astus sammukese seinast eemale. Tema jõuline figuur täitis kohe suure osa toast ja tundus, et ta võtab enda valdusse rohkem ruumi, kui tema füüsiline keha tegelikult vajab. Mehe selgete sinisilmade ja tugeva lõuaga nägu ning korrapäraste joontega reljeefne pea meenutas mõneti raidkuju, mille ilme kõneles jõust, võimukusest ja tugevatest tahteomadustest. Seda enneaegu hallinenud peaga meest Mark juba tundis: firmajuht Peep Malleus oli talle tööintervjuul põhjaliku ülekuulamise korraldanud. Malleus tõmbas vaba tooli lähemale ja võttis sisse koha Margi laua vastas. Tema kaaslane, majesteetliku hoiakuga esinduslik naine, istumisega ei kiirustanud. Ta seisis endiselt seina ääres ja jälgis tähelepanelikult kõike, mis tema ümber toimus, ning mõnikord jäi pilk tema süsimustadest silmadest päris pikalt peatuma uustulnukal. See oli terane ja uuriv, kuid siiski sõbralik pilk, mis ei ärritanud, pigem paitas. „No nii, Mark,“ alustas Malleus oma monoloogi. „Tere tulemast meie meeskonda, varahaldusfirma Pirita Asset Management meeskonda.“ Mark noogutas nõutult – nii pidulik sissejuhatus oli pisut ootamatu. „Mina olen Peep Malleus ja minule on usaldatud selle kuldvasika karjatamine.“ Mark noogutas taas ja üritas tõsine olla, ehkki uue ülemuse kõrgelennuline toon tahtis vägisi muigama panna. „Tutvustan sulle ka teist karjast ehk inimest, kellega sul tuleb hakata kõige lähemat koostööd tegema.“ Malleus viipas seina ääres seisvale naisele: „Sirje Veekallas, partner ja turustrateeg.“ Naine astus paar sammu edasi ja ulatas üle laua käe. „Rõõm tutvuda,“ ütles ta madala rinnahäälega ja naeratas. Käepigistuse ootamatu jõulisus lisas veel ühe isikupärase joone selle omapärase naise kuvandisse. Aga omapärane ta oli, selles polnud kahtlust. Hetkest, mil ta Margi vaatevälja ilmus, sai temast noormehe põhiline huviobjekt. Peenejooneline nägu süsimustade juuste raamistuses, pikk kasv, veatu figuur, sale ja sportlik. Viimse detailini lihvitud riietus, mida teisedki naised siin kontoris kandsid, oli pigem tagasihoidlik, kuid ometi kumas tema hoiakust, ilmest ja esinemisviisist läbi mingi salapärane elegants, mille allikas jäi esialgu tabamatuks. „Nagu juba öeldud, on selle kuldvasika nimi Pirita Asset Management ehk lühendatult PAM, millest tuleneb ka meie trading code,“ jätkas Malleus oma etteastet. Firmajuhi komme ingliskeelseid oskussõnu kasutada kõlas pisut kummaliselt, kuid Mark oli varemgi märganud eestlaste tava jätta turuterminid tõlkimata. Esialgu oli ta näinud selles soovi oma keeleoskusega eputada, aga nüüdseks teadis ta juba, et mitmeid oskussõnu pole veel maakeeles olemas, neid alles luuakse ja sobitatakse. „Hetkel teenime oma igapäevast leiba kahe investeerimisfondi müügiga, aga valmistame ette ka kolmanda, kinnisvaraga seotud fondi turule toomist. Oled ehk juba märganud, et selle sektori tormakas areng on äratanud tähelepanu nii meil kui ka naabrite juures, ja siit võib meile päris kopsakas tulu tõusta.“ Väike uhkusenoot kõlas Malleuse hääles, kui ta lisas: „Meie firma ajalugu pole küll pikk, kuid plaanid on meil prisked. Rahameestele meeldib oma portfelli meie juures hoida ja küllap me paneme varsti ka ühe korraliku pensionifondi püsti.“ Firmajuht vaatas justkui oma sõnadele tuge otsides ringi ja nähes nõustuvaid noogutusi, jätkas: „Igat sorti finantsteenused on need, millega me tahame suurele Euroopa turule teed teha, et ka sealsesse rahajõkke oma võrgud välja panna.“ Malleus vaatas vestluskaaslasele pingsalt otsa ja muigas Margi hämmeldust märgates rahulolevalt. Siis pilgutas ta seina ääres seisvale Sirjele silma ja naeratas laialt. Mark mõtles – ta ei teadnud, mida öelda. Nii ambitsioonikas ettevõtmine eeldas korralikku kapitaliturgude üksust koos analüüsimeeskonnaga, mida võisid endale lubada vaid rikkad pangad, aga siin… „Tüürime nüüd asjale lähemale.“ Malleuse bassihääl sekkus võimukalt mälupiltide sirvimisse ja Mark teritas tähelepanu. „Ühe õige kapitalituru kauboi tähelend algab analüüsigrupist ja see tee tuleb sinulgi läbi käia. Üleüldse on selle asjaga nii, et ses kurvilises süsteemis ei saa sa ühtki arenguetappi vahele jätta ja kogu materjal tuleb samm-sammult läbi võtta.“ Mark langetas pea – see polnud tema unistuste amet. Jälle tuimad tunnid arvuti taga, jälle maatriksid ja mudelportfellid, jälle keerukad arvutused ja ajalugu, indeksid ja turustatistika. Selle arenguetapi oli ta juba Chicago pangas edukalt läbinud. Firmajuht jälgis mõne aja Margi sisemonoloogi ja muigas: „Tahtsid kohe ülemuseks hakata, mis?“ „Ei-ei, seda nüüd mitte,“ kogeles Mark. „Aga kui kauaks siis see analüüsivärk…“ „Sõltub sinust endast,“ tuli madala rinnahäälega vastus ja Sirje astus sammukese lähemale. Kohe tõusis noormees kõrvallaua tagant püsti ja lükkas ühe vaba tooli lähemale. Sirje noogutas lühidalt ja jätkas: „Üleüldse sõltub siin kõik sinust endast. Fondijuhiks või portfellihalduriks saad sa päeval, mil meie oleme saanud pildi sinu võimekusest ja sina ise tervikliku ülevaate finantsturgudest.“ „Ehk siis pensioniks,“ muigas Mark nukralt. „Võimalik,“ kehitas Sirje õlgu, „aga sinu silmapaistvat ambitsioonikust arvestades ei võta see ehk nii kaua.“ Soo, ja millest see siis silma paistab, mõtles Mark endamisi ja järeldas, et selle naise tähelepaneliku pilgu eest ei jää midagi varju. „Et su ambitsioonidele veelgi toitu anda, tutvustan meie ettevõtte töökorraldust. On sul aimu usaldusühingute ülesehitusest?“ „Mingil määral, Ameerikas on need üsna laialt levinud.“ „Just nimelt. Ja seepärast me tahamegi teha kaastöötajatest partnerid… kui nad ükskord selleks küpsed on. Meie ideaaliks on töötav firmaomanik, mitte pelgalt palgatööline, kelle jaoks ettevõtte saatus on suva.“ „Perspektiivikas väljavaade,“ naeratas Mark. „Küllaltki,“ nõustus Sirje, „aga seda vaid teatud tingimustel. Miski pole siin kivisse kirjutatud ja inimeste õnnelikuks tegemine ei ole meie otsene eesmärk.“ „Kuidas sellest aru saada?“ „Lihtsalt. Partnerluse eeliseid, pean eelkõige silmas kasumi jaotamist, saad sa nautida seni, kui oled firmale lojaalne ehk teisisõnu, lahkudes kaotad sa õiguse osalusele.“ „Naked in, naked out,“ kordas Mark Ameerika ajast tuntud tõde. „Jah, nii nad selle kohta ütlevad,“ sekkus Malleus, „aga praegu on sellest vara rääkida. Hetkel oleme partnerid vaid meie Sirjega, kuid juba järgmise aasta algul esitame kutse veel ühele.“ „Selge. Kas valgustaksite ehk pisut oma uue fondi loomise ja müümise plaane?“ Sirje kergitas kulme: „On sul huvi selle vastu?“ „Mul on huvi kõige vastu.“ „Kena, et on,“ naeratas Sirje. „Tegelikult oleme ettevalmistustega juba üsna kaugele jõudnud ja avapaugu anname sügisel.“ „Plaanite tutvustustuuri?“ „Ei veel. Eestis pole sellel praegu mingit mõtet, sest pärast Tallinna börsi kokkukukkumist on see seltskond täpselt nii suur, et päevaga jõuab kõik olulisemad erainvestorid läbi helistada.“ „Plats puhas?“ „Mitte päris. Pean silmas neid, kes portfellijuhtimise teenust vajaks. Väikeste jaeinvestoritega tegelevad pangad, aga nemadki kurdavad klientide vähesuse üle.“ Kõneleja suunas pilgu aknasse ja õhkõrn naeratusevine ta näol viitas väikesele nostalgiahetkele, mis ei kestnud kaua. „Sul jäi see palagan nägemata, aga meie tegime kogu siinse tsirkuse täiega kaasa. Praegu tundub see uskumatu, kuid siis võtsid taksojuhid tões ja vaimus optsioone ning isegi kohalikul korstnapühkijal olevat väärtpaberikonto olnud.“ „Jah,“ lisas Mark varmalt, „Ameerikas on tavaks öelda, et kui juba taksojuhid aktsiaid ostavad, pole krahh enam kaugel.“ „Hea küll, räägime nüüd mõne sõna turuülevaadetest,“ läks Sirje sujuvalt järgmisele teemale, „sest siin on su tööpõld tõesti lai.“ „Jah, muidugi,“ nõustus Mark. „Nasdaqil noteeritud ettevõtted…“ „Halloo, tule maa peale tagasi,“ hõikas Sirje naerdes. „Unusta see Ameerika aktsiabörs nüüd korraks ära ja räägime parem oma koduturust, kus on ka võimalusi, ja mitte vähe.“ „Tõesti?“ Raske oli oma pettumust varjata, aga Margi protestile ei pööratud tähelepanu. „Tegelikult on siin võimalusi hoopis rohkem,“ sekkus Malleus. „Kohalikud investorid on krahhi läbi põdenud ja tundub, et sügisel saab pulliturg ehk juba hoo üles.“ „Aga ikkagi… nii pisike turg,“ üritas Mark vastu vaielda. „Unusta ära!“ Sirje kudrutavas rinnahääles kõlas naer, kuigi see jutt polnud naljakas. „Muidugi ei ole sel väikesel turul suurt sügavust, aga praeguste märkide järgi läheb siin peagi ralli lahti ja uute sabatähtede tõusu ei tohi me teps mitte maha magada.“ Malleus silmitses mõne hetke tumma arvutiekraani, ümises korraks üht viisijupikest ja trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Mis aga rakettidesse ja muusse ilutulestikku puutub, siis mul tuli veel üks mõte,“ ütles ta üle laua Marki silmitsedes. „Jänkide väärtpaberiturul on tõesti üks kauplemiskoht, millel sa võiksid silma peal hoida.“ „Ja see on?“ „Tehnoloogiabörs. Seal sünnib praegu imeasju.“ Mark võidutses: ikkagi Ameerika, tuttav ja omane Ameerika, mille turule ta oli juba raja sisse tallanud. Ja pealegi tehnoloogiabörs – hetke kuumim koht, kus mõni rahapall paisus päevadega ja tühjusest tõusid meeletud edulood, mis mitmekordistasid oma loojate varanduse uskumatult lühikese ajaga. Börsimaaklerid olid hakanud mõne tundmatu nimega aktsia ootamatut tähelendu ja hetkelist sära kapitaliturgude taevas naljatamisi raketiks kutsuma ja see nimi neile külge jäigi. Nende tõusu ja langust oli Mark juba Chicagos huviga jälginud ja nüüd … nüüd saab ta võimaluse oma meelistegevust jätkata. Tehnoloogiabörs ja raketid – sellest saab suhkrutükk, mis teeb tüütu analüütikuameti talutavaks. Braavo! „Hakkame nüüd otsi kokku võtma,“ teatas Malleus ja tõusis toolilt. „Leppisime siis kokku nii, et alustad OMX Tallinna põhinimekirjaga. Hiljem… jah, hiljem tuleks ka Balkani turud vaatluse alla võtta. Sirje käest saad vajalike ettevõtete nimekirja, kauplemiskeskkonna juurdepääsukoodid ja paroolid.“ Ülemused lahkusid ja Mark hakkas end oma esimesel töökohal sisse seadma, kuid kahtlus hinges kasvas: on ta ikka õiges kohas? Kas ta poleks pidanud pisut rohkem pingutama ja jääma Ameerikasse, suure raha ja suurte võimaluste linna Chicagosse, kus tema stardipositsioon oleks kindlasti parem olnud? Samas meenus talle vana Kenny Evans Metropolitani õigusosakonnast, kes tavatses vidukil silmadega oma noori kolleege vaadata ja aeg-ajalt pead raputada, otsekui mõistaks ta teiste inimeste mõtteid. See komme oli talle toonud tabava hüüdnime Sokrates ja raske oli mõista, kui palju kõlas selles irooniat, kui palju tarkuse tunnustust, aga filosofeerida sellele mehele meeldis ning paaril korral oli ka Mark tema vaatevälja sattunud. Sügavam arusaam suurte süsteemide toimimisest sai selgemaks paljuski tänu Sokratese targutustele, nagu Kenny jutu kohta tavatseti öelda. „Väike vindike suure masina sees on muidugi tähtis,“ seletas vana mees oma vaikse häälega, mis kohati kahanes sosinaks. „Aga sa võiksid mõelda ka vastupidisele võimalusele.“ „Millisele?“ „Näiteks olulisele hammasrattale väikese masina sees,“ muigas Kenny ja vaatas noormeest pikalt oma raskete laugude alt. „Kas sulle ei tundu, et sel juhul oleks su võimalused hoopis etemad?“ Mark ei teadnud, mis teda rohkem segadusse ajas – oli see Sokratese uuriv pilk või jutt, mis erines tunduvalt ameerikaliku edukultuse apologeetide suurtest sõnadest. „Tahan sulle, noormees, seda öelda, et mõnes pisikeses butiigis võid sa kümneid kordi edukam olla kui suure, ehkki võimsa lohe kõhus.“ Selle mõttega oli esialgu raske harjuda, kuid päris kõrvale Mark seda ei heitnud, sest butiike, nagu edukaid väikefirmasid tavatseti suurtes pankades nimetada, leidus turul palju ja mitmed neist olid oma asutajad püstirikkaks teinud. Aga siin… see varahaldusfirma, pisike pähklikoor kapitaliturgude tohutus ookeanis. Eks muidugi ole ka siin omad võimalused, aga ikkagi… Mürafoon kasvas ja uudistavalt ringi vaadates märkas Mark, et paljud pilgud on pööratud temale. Ehkki võõrastust polnud, tundis ta end ikkagi pisut ebamugavalt. Laudade paigutus suures avatud kontoris võimaldas pea kõigi kaastöötajatega silmsidet hoida. Margi arvates polnud see kõige mõistlikum lahendus. Ta ei uskunud hästi avatud kontorite välkkiiresse infovahetusse ja küünarnukitundesse, mida seesugune ruumilahendus pidavat looma. Tema arusaamise järgi ei olnud just kõige meeldivam mängida akvaariumikala kitsas klaaskastis, kus polnud mitte mingisugust privaatsust. Hajameelselt lülitas ta arvuti sisse, toksis aknakesse juurdepääsukoodi ja juba avanes tema ees Bloombergi terminali mitmevärviline koondtabel, mis meenutas asjasse pühendamata inimesele pigem piltmõistatust, kuid oli hea kooli läbi teinud asjatundjale selge. Harjunud liigutusega avas ta uudiste ja uuringute akna ning alustas navigeerimist majandusharude loendis, kui tedretähnidega noormees nurgalaua tagant tõusis ja Margi ette astus. „Minu nimi on Eero Illisson ja mina olen siinse miljonäride kooli kõige usinam õpilane. Muu hulgas pean ka Ida-Euroopa investeeringute juhi ametit,“ ütles ta firmajuht Malleuse kõnepruuki matkides ja lisas: „Aga lähme nüüd kähku, morning meeting algas ja paremad kohad võivad juba hõivatud olla.“ Üllatavat organiseeritust ilmutades maandus kogu kontorirahvas kiirelt pika nõupidamislaua taha paigutatud tosinale toolile ja kohe täitus ruum mõõduka suminaga, mis meenutas mõneti ennelõunast kohvikumelu. Kannutäis aromaatset masinakohvi valati tassidesse ja kohvikuatmosfäär täienes veelgi ühe elemendi võrra. „Fondijuht Ingrid Vaabel,“ alustas Eero tutvustamisringi, osutades pehmete vormidega blondiinile, kes oli hetkel ametis kohvimasina täitmisega. Sellele sümpaatsele tüdrukule oli Mark juba varem tähelepanu pööranud ja nüüd vaatas ta teda varjamatu huviga. Kõik selles naises näis olevat ümar, pehme, rauge ja mõõdukas; sellest kõnelesid tema sujuvad liigutused, malbe naeratus suurte sinisilmadega armsal näol ja meloodilise kõlaga madalatämbriline hääl. „Tema on meil Balti ja Põhjamaade turgude spetsialist,“ lisas Eero, kes näis täitvat nii selle seltskonna eestkõneleja kui ka klouni osa. „Ja rootsi keelt oskab ta ka,“ ütles pikakasvuline blond noormees laua otsast, „ja sahistatakse, et temal olevat santsu peagi partneriks saada.“ Kaastöötajad muigasid, Ingrid punastas ja Mark registreeris endamisi teatava annuse kadedust, millest seegi noorte inimeste seltskond vaba polnud. „Kui juba firmaomanikest juttu, siis paluks pilgud pöörata meie taibu, publiku lemmiku ja muidu ilusa inimese poole. Saa tuttavaks, Imre Paal! Tema on portfellihaldur ja meie toreda firma peaaegu juuniorpartner.“ Kostis naer ja hõre aplaus, Imre kummardas teatraalselt ja millegipärast oli kõigil lõbus, kuid Margile ei antud aega selle nähtuse üle juurdlemiseks. Tutvustamisring jätkus ja ta pingutas korralikult, et kõik nimed kohe mällu jääksid. „Aga peale selle on meil veel Peep Buldooser,“ teadustas Eero lõpuks ja kogu ruum turtsatas naerma. Naeris ka Mark, sest see nali ei vajanud äraseletamist. Nende firmajuhi võimukas olek, jõuline käitumine ja vali hääl ei jätnud selle nime kuuluvuse kohta vähimatki kahtlust, kinnitades tuntud tõde, et rahva looming on alati täpne ning tabav. „Aga Sirje… mis tema nimi on?“ küsis Mark. „Sirje on Sirje ja muid nimesid temal pole, sest sellega on kõik öeldud,“ lausus tutvustaja ja lisas: „Aga vaata temaga ette. Ta on ilus kui ingel, aga tark kui kurat, kes ükskord su hinge järele tuleb, et su konte põrgutulel pisut pruunistada.“ Mark võttis selle uudise vastu vaikides, sest see kattus täielikult tema esmamuljega. Muidugi on ta ilus, kindla peale kõige ilusam naine siin kontoris, aga ta pole enam noor ja romantilised mõtted võis tema puhul kõrvale jätta. „Aga nüüd sina ise. Mida sul on enese kaitseks öelda?“ küsis Eero karmil toonil ja jälle sai Mark esitada oma lühikese eluloo, mis oli mitmekordsest ülerääkimisest juba ammu pähe kulunud. Kohvitund lõppes ja inimesed kiirustasid tõusma. Märkimisväärselt täienenud teadmistega oma uutest kolleegidest naasis Mark töölaua taha ning logis end taas IB kauplemiskeskkonda, plaanides selle päeva eredamad tähed üle vaadata. „Raketiteadusega tegeled,“ kostis minuti pärast madal naisehääl ta selja tagant ja kohe võttis Sirje koha sisse tühjal toolil tema kõrval. „Mõtlesin jah… et vaatan, mis toimub,“ kogeles Mark. „Nii-nii, mis imevägi sind kogu aeg tehnoloogiabörsi poole kisub?“ „Mis ikka, kuum sektor… meeletud tõusud, võimsad edulood.“ „Mis sa arvad, miks seal nüüd nii kuumaks on läinud – mis selle põhjus on? Oled sa sellele mõelnud?“ „Arvutivärk, infotehnoloogia – uus ja kuum kaup, mis iga päevaga uueneb.“ „Ainult see?“ „Ma ei tea, aga mis siis veel?“ Sirje vaatas noormeest vidukil silmadega ja raputas aeglaselt pead: „Raketid on sümptom, haige turu tunnusmärk, millel on komme tõusta taevasse just börsibuumi viimases faasis.“ „Seda küll, aga kuumenemine on seal juba pikalt kestnud ja hulk inimesi võib veel enne mulli lõhkemist püstirikkaks saada.“ „Võimalik, aga enamik läheb vastu kindlale hävingule.“ „Miks nii karmilt?“ „Sest tegemist on hullusega. Paljud kogenematud investorid kaotavad pea ja pumpavad kiire kasumi ootuses neisse aktsiatesse tohutu hulga spekulatiivset raha.“ Turustrateeg vangutas pead ja näis, et kauge mandri meeletused häirivad teda tõsiselt: „Seda protsessi pole võimalik peatada, sest inimese ahnus on piiritu, kuid viib ta lõpuks ikkagi välja vääramatu krahhini. Parim, mida me praegu teha saame, on oma sõrmed sealt võimalikult kaugel hoida.“ „Aga … kas siis on vaja seda analüüsi üldse teha?“ „Seda on väga vaja, sest nii saame detailse ülevaate arengutest buumi eri etappidel. Ja see annab meile ettekujutuse, kuidas analoogsetes olukordades käituda.“ Mark kuulas ja uuris nüüd lähemalt oma kauni vestluskaaslase välimust, üritades tema vanust kindlaks määrata, kuid see polnud kerge. Püüdlikult ja puhtalt jumestatud näonahk ei reetnud oma vanust ega andnud vähimatki vihjet kulumise või väsimuse kohta. See oli eatu naine, kelle vanus võis vabalt olla kolmkümmend viis, aga sama hästi ka viiskümmend. „Kui oled isu täis vaadanud, siis asuksime ehk asja juurde.“ Öeldus polnud irooniat, ent Mark tundis, et ta on relvitu. See naine mõistab kõike, teab ja tajub kõike, aga ta ei kasuta oma teadmist kurjalt, olles ikka sama siiras ja otsekohene nagu alati. „Võtame nüüd Balti turu lahti,“ jätkas naine sama sõbralik-joviaalse tooniga ja naaldus tooli seljatoele, oodates, kuni noormees kergelt värisevate kätega end OMX-grupi platvormile sisse logib. „Ära muretse, see polegi nii hull, kui sulle esialgu võib tunduda,“ lohutas Sirje noormehe näoilmet jälgides. „Leiame siit oma seitsekümmend aktsiat ja päris mitmed neist pälvivad tõsist tähelepanu.“ „On see ikka hea idee?“ üritas Mark vastu vaielda. „Väikesed, vähelikviidsed ettevõtted, mis võivad kaugemas tulevikus küll mingi tulemuse anda, aga kui jälle peaks midagi… juhtuma, on neid positsioone pea võimatu müüa. Kas poleks õigem…“ „Tubli-tubli,“ sekkus Sirje. „See mõttekäik tundub igati loogiline ja su kartused on kindlasti põhjendatud, aga just seepärast ma seda juttu räägingi. Kõik, mida ma sinult tahan, on Balti pangaaktsiate põhjalik analüüs, kus sa prognoosid meile kenakesti nii tõusu- kui ka mõõnatsükli.“ „Aga… miks just pangaaktsiad?“ „Sest väga paljud Rootsi pangajuhid on hakanud viimasel ajal meie krediidiasutuste uksi kulutama.“ „Sa siis arvad, et…“ „Ma ei arva midagi, aga kui neil on siinsete pankade vastu elav huvi tärganud, võiks see meilgi olemas olla.“ Mark noogutas sõnatult. Ilmselt on turustrateegi valvas pilk märganud liikumist, millele teised pole veel pihta saanud, ja kui svenssonid tõesti ülevõtmist plaanivad, võib see sektor vägagi kuumaks minna. „Jäta meelde: Hansapank, Ühispank ja muudki Balti pangad on nüüdsest sinu lemmikud,“ lausus turustrateeg lühidalt ja tõusis. „Oleme siis kokku leppinud,“ lisas ta laua juurest lahkudes. Nostalgianoodiga hinges avas vastne turuanalüütik Hansapanga kodulehe, mille tutvustav osa meenutas nii mõndagi. Ta oli juba koolipõlves imetlenud seda toimekat rahandusasutust, mis sööstis sädemeid pilduva komeedina taasiseseisvunud Eesti majandustaevasse ja hakkas seal peagi päiksena särama. Mida sügavamale ta uuritava ettevõtte käekäiku kaevus, seda ilmekamaks muutus lähiajalugu, mis oli kokku viinud üheksa andekat ja aktiivset inimest. Seda eredamalt joonistus välja uskumatult edukas tähelend, millist pikalt vaesuses virelenud Ida-Euroopa polnud varem näinudki. Seda selgemaks sai võimaluste, proovikivide ja ahvatluste maailm, kuhu need üheksa meest olid ukse avanud, ergutades kõiki edumeelseid ja energilisi inimesi, kel hinges igatsus parema elu järele või juba silmis säramas ehe rikastumissoov, sama tegema. Nemad sisendasid usku, et nüüd on kõik teed valla; et miski pole võimatu. Tarvitseb vaid tahta ja haarata sabast oma sinilinnul, kes kannab su helgesse tulevikku, kuhu edujumalanna Fortuna on sulle aseme teinud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/avo-kull/must-klaasmaja/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 729.67 руб.