Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Vaikuse meri Katja Millay Ma elan maailmas, kuspole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid,ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesedsurevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind niikõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõstaja kõndida suudan. NastjaKašnikov oli imelaps, kellele ennustati pianistina suurt tulevikku. Nüüd on talkõigest kaks soovi: lõpetada keskkool, ilma et keegi saaks teada temaminevikust, ja panna poiss, kes röövis temalt kõik – ta identiteedi, vaimu,elutahte –, oma teo eest maksma. JoshBennetti lugu pole kellelegi saladus: kõik talle kallid inimesed on tema elustlahkunud – seitsmeteistkümnesena pole talle enam kedagi jäänud. Nüüd tahab tavaid, et ta rahule jäetaks, ja seda ka tehakse, sest kui su nimi on surmasünonüümiks, eelistavad inimesed eemale hoida. Kõikpeale Nastja, sest see salapärane tüdruk ilmub järjepidevalt kohale ega lahku,kuni on tervenisti Joshi ellu imbunud. Aga mida rohkem poiss teda tundma õpib,seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk. Sedamööda, kuidas nende suhe areneb javastuseta küsimused kuhjuvad, hakkab Josh pead murdma, kas ta saab üldse kunagiteada saladused, mida tüdruk varjab – või kas ta neid teada tahabki. Paljudeauhindadega pärjatud „Vaikuse meri” on sisukas, pinev ja hiilgavalt läbimõeldud lugu, mis räägib üksildasest poisist, emotsionaalselt haprast tüdrukustja teise võimaluse imest. Katja Millay kasvas üles Floridasning omandas kraadi New Yorgi ülikooli Tischi kunstikolledžis filmi jatelesaadete erialal. Ta on töötanud teleprodutsendina ning filmiuuringute jastsenaristitöö õppejõuna. Praegu elab ta koos oma perega Floridas. „Vaikusemeri” on tema esimene raamat. Katja Millay Vaikuse meri Mu isa mälestuseks. Sest ta ütles nii Ma vihkan oma vasakut kätt. Vihkan seda vaadata. Vihkan, kui see vääratab, väriseb ja tuletab mulle meelde, et seda, kes ma kord olin, pole enam. Aga ma vaatan seda ikkagi, sest see on ka meeldetuletuseks, et otsin üles poisi, kes võttis minult kõik. Ma tapan poisi, kes tappis minu, ja kui ma ta tapan, teen ma seda oma vasaku käega. 1. peatükk Nastja Suremine polegi tegelikult nii hirmus, kui oled seda korra juba teinud. Ja mina olen. Ma ei karda enam surma. Ma kardan kõike muud. Floridas tähendab august kolme asja: palavust, lämmatavat õhuniiskust ja kooli. Kooli. Ma pole üle kahe aasta koolis käinud. Kui mitte arvestada köögilaua taga istumist ja koduõpet emaga, ja mina seda ei arvesta.Täna on reede. Mu viimane aasta algab esmaspäeval, aga ma pole end veel kirja pannud. Kui ma täna kohale ei lähe, pole mul esmaspäeva hommikul tunniplaani ja pean kantseleis ootama, kuni selle saan. Ma arvan, et jätan parema meelega kaasa tegemata selle 1980ndate filmistseeni, kus ma esimesel päeval tundidesse hilinen ja kõik jätavad käsiloleva tegevuse pooleli, et mind jõllitada, sest kuigi see poleks kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab, oleks see ikkagi nõme. Mu tädi pöörab Mill Creeki keskkooli parklasse, mina tema kõrval. See kool on nagu iga teine. Kui ilge seinavärv ja sildil seisev nimi välja arvata, on see täpne koopia mu eelmisest koolist. Margot – ta ei tahtnud, et ma teda tädiks nimetaks, sest see paneb teda end vanana tundma – keerab terve sõidu aja lõuanud raadio vaiksemaks. Õnneks oli tee lühike, sest valjud hääled teevad mind närviliseks. Mind ei häiri mitte heli ise, üksnes fakt, et see on vali. Valju hääle taustal on võimatu vaikseid kuulda, ja just vaiksed hääled on need, mida tuleb karta. Praegu olen ma sellest üle, sest me istume autos ja autodes tunnen end harilikult turvaliselt. Väljas on hoopis teine lugu. Väljas ei tunne ma end kunagi turvaliselt. „Su ema ootab, et helistaksime, kui oleme siin valmis saanud,” ütleb Margot. Mu ema ootab paljusid asju, mida ta ei saa. Kõike arvesse võttes pole üks telefonikõne just palju palutud, aga see ei tähenda, et ta selle saaks. „Sa võiksid talle vähemalt sõnumi saata. Neli sõna. Registreerusin. Kõik on hästi. Kui juhtud olema eriti lahkes tujus, võid lõppu visata ka ühe neist rõõmsatest nägudest.” Kõõritan kõrvalistmelt tema poole. Margot on mu ema õde, tubli kümme aastat noorem. Ta on peaaegu igas mõttes mu ema täielik vastand. Ta ei isegi näe mu ema moodi välja, mis tähendab, et ta ei näe ka minu moodi välja, kuna mina olen oma ema koopia. Margot on tumeblond, siniste silmade ja igikestva päevitusega, mille värskendamine pole raske, sest ta töötab öösiti ja tukub päeval basseini ääres, kuigi on medõde ja peaks targem olema. Mina olen helevalge naha, tumepruunide silmade ja pikkade, laineliste, enam-vähem musta värvi juustega. Tema näeb välja nii, nagu oleks tema koht päevituskreemireklaamis. Mina näen välja nii, nagu oleks minu koht kirstus. Peaks olema täiesti loll, et meid sugulasteks pidada, isegi kui see on üks neist vähestest asjadest, mis minu puhul tõele vastavad. Margot’ näol on endiselt see ninakas naeratus, sest ta teab, et isegi kui ta ei veennud mind ema rahustama, külvas ta vähemasti väikese süütundeseemne. Margot’d on võimatu vastumeelseks pidada, ka siis, kui tõesti väga-väga üritad, mistõttu ma natuke vihkan teda, sest minust ei saa kunagi sellist inimest. Ta võttis mu enda juurde, mitte sellepärast, et mul pole kuskile mujale minna, vaid sellepärast, et pole ühtki teist kohta, kus ma kannataksin olla. Tema õnneks peab ta mind ainult põgusalt nägema, sest kui kool ükskord algab, oleme harva samal ajal kodus. Sellegipoolest kahtlen ma, kas torssis ja kibestunud teismelise tüdruku oma tiiva alla võtmine ikka kuulub kolmekümnendate alguses vallalise naise elueesmärkide keskpunkti. Mina seda ei teeks, aga mina pole ka kuigi hea inimene. Võib-olla sellepärast ma põgenesingi ummisjalu nende eest, kes mind kõige rohkem armastavad. Kui saaksin üksi olla, siis ka oleksin. Tänulikuna. Ma oleksin pigem üksi ega teeks nägu, nagu oleks minuga kõik hästi. Aga seda valikut mulle ei anta. Nii ma siis otsustasingi olla kellegi sellise juures, kes mind vähemalt nii palju ei armasta. Ma olen tänulik, et Margot on olemas. Mitte et ma seda talle ütleksin. Mitte et ma talle üldse midagi ütleksin. Ei kavatsegi. Kui sisse astun, käib kantseleis tohutu sagimine. Telefonid helisevad, koopiamasinad töötavad, kõikjal hääled. Esimese laua juurde lookleb kolm järjekorda. Ma ei tea, millisesse neist seista, ja nii valin uksele lähima ja loodan parimat. Margot tuiskab minu järel sisse, veab mind otsekohe kõrvale, kõigist järjekordadest mööda ja sekretäri juurde. Tal vedas, et teda tulemas nägin, muidu oleks ta niipea, kui käe mu käsivarrele asetas, end näoli maast leidnud, mu põlv ta seljal. „Meil on direktori härra Armouri juurde aeg kinni pandud,” ütleb ta mõjukal toonil. Margot, see vastutustundlik täiskasvanu. Täna mängib ta mu ema osa. Seda poolt temast ma harilikult ei näe. Ta eelistab laheda tädi rolli. Tal endal lapsi pole, nii et ta on natuke oma elemendist väljas. Ma isegi ei teadnud, et meil on aeg kinni pandud, aga saan nüüd aru, miks see mõttekas oli. Sekretär, viiekümnendates ebameeldiva väljanägemisega naine, viipab märkuandvalt suletud ja tumedast puidust ukse kõrval seisva paari tooli poole. Peame ootama ainult mõne minuti ja keegi ei pane mind tähele ega tee minust välja. Anonüümsus on mõnus. Mõtlen, kui kaua see kestab. Heidan endale pilgu. Ma ei hakanud end täna üles lööma. Mõtlesin, et tulen kohale, täidan mõned paberid, esitan vaktsineerimistõendid ja ongi valmis. Ma ei oodanud, et kantseleis tungleks parvede kaupa õpilasi. Ma kannan teksaseid ja musta V-kaelusega T-särki, mis mõlemad on natuke – okei, palju – kitsamad, kui peaksid, aga muidu olen ma täiesti silmatorkamatu. Kingadega ma siiski pingutasin. Mustad tikk-kontsaga rihmikud. Üksteist ja pool sentimeetrit hullumeelsust. Ma ei kanna neid niivõrd pikkuse – kuigi see kulub mulle tõsiselt ära –, vaid efekti mõttes. Ma poleks muidu hakanud nendega täna vaeva nägema, aga pean harjutama. Mu tasakaalutunnetus on juba parem, kuid mõtlesin, et peaproov ei teeks halba. Eelistaksin esimesel koolipäeval perseli käimist vältida. Heidan pilgu seinakellale. Väiksem seier hüpleb mu peas edasitagasi, kuigi tean, et ma ei saa ümberringi toimuva taustal kella tiksumist kuidagi kuulda. Soovin, et suudaksin ruumis valitseva lärmi välja lülitada. See teeb rahutuks. Helisid on korraga liiga palju ja mu aju üritab neid üksteisest eraldada, sorteerida need kenasti väikestesse kuhjadesse, aga kõigi masinate ja häälte ühtesulamise tõttu on see peaaegu võimatu. Avan ja sulen oma süles lebavat kätt ning loodan, et meid kutsutakse varsti sisse. Mõni tunnipikkusena tunduv minut hiljem avaneb raske puust uks ja neljakümnendate ringis ning halvasti istuva särgi ja lipsuga mees juhatab meid sisse. Kui riided kõrvale jätta, ei näe ta sugugi halb välja. Direktori kohta liigagi nägus. Ta naeratab sõbralikult, enne kui end oma laua taga päratu suurele nahktoolile libistab. Laud on muljet avaldav. Selle kabineti kohta liiga suur. Ilmselgelt on mööbel mõeldud aukartust sisendama, sest mees ise seda ei tee. Veel enne, kui ta on jõudnud õieti midagi öelda, lahterdan ma ta pehmekeste alla. Loodan, et mul on õigus. Mul läheb siin tema abi tarvis. Võtan istet ühel kahest samasugusest tumepunasest nahktoolist, mis on härra Armouri laua vastas, ja nõjatun seljatoele. Margot istub kõrvaltoolile ja hakkab heietama. Kuulan mõne minuti, kui ta selgitab mehele mu „ainulaadset olukorda”. Tõepoolest, ainulaadne olukord. Kui ta üksikasjadesse laskub, näen, kuidas mees minu poole kiikab. Mind tähelepanelikumalt vaadates lähevad ta silmad imenatuke suuremaks ja ma taban neis äratundmishelgi. Jah, see olen mina. Ta mäletab mind. Oleksin ma kuskile kaugemale pääsenud, poleks seda võib-olla vajagi. Nimi ei tähenda suurt midagi. Nägu tähendab veel vähem. Ma olen kuriteopaigast ainult kahe tunni kaugusel, ja kui kas või üksainus inimene asjale pihta saab, olen jälle samas kohas tagasi. Ma ei saa sellega riskida ja seetõttu istumegi nüüd, kolm päeva enne mu viimase kooliaasta algust, härra Armouri kabinetis. Täpselt viimasel minutil. Kuigi vähemalt selles pole mina süüdi. Mu vanemad sõdisid kolimismõttele lõpuni vastu, aga andsid viimaks järele. Võib-olla pean selle eest osalt Margot’d tänama. Kuigi ma usun, et osalt oli abiks ka tõsiasi, et murdsin oma isa südame. Ja ilmselt olid nad kõik lihtsalt väsinud. Nüüd olen ma jutuajamisest täiesti välja lülitunud ja tegelen Armouri kabineti uurimisega. Siin pole just palju, mis võiks mõtteid mujale viia: paar potitaime, mis väljanägemise järgi tahaksid kastmist, ja mõned perepildid. Seinal rippuv diplom on Michigani Ülikoolilt. Mehe eesnimi on Alvis. Heh. Mis tobe nimi see Alvis veel on? Ma ei usu, et see üldse midagi tähendaks, aga vaatan pärast kindlasti järele. Käin peas läbi nime päritoluvõimalusi, kui näen, et Margot toob lagedale toimiku ja ulatab selle direktorile. Arsti märkmed. Terve hulk. Sellal kui mees paberimajandusega tutvub, paelub mu pilku tema laual olev vana kooli tüüpi vändaga pliiatsiteritaja. See tundub mulle veider. Laud on uhke ja luksuslik kirsipuust mööblitükk, üldse mitte selline masstoodangusaast, mida õpetajatele antakse. Mulle käib üle mõistuse, miks peaks keegi kinnitama selle külge niisuguse iidvana pliiatsiteritaja. See on täielikus vastuolus. Soovin, et saaksin teritaja kohta küsida. Selle asemel keskendun tellitava suurusega pliiatsiavadele ja mõtlen, kas mu väike sõrm mahuks neist mõnesse. Juurdlen, kui valus oleks sõrme teritada ja kui palju verd tuleks, kui korraga kuulen muutust härra Armouri hääletoonis. „Üldse mitte?” Ta tundub närviline. „Üldse mitte,” kinnitab Margot. Tema teeseldult asjalik olek on nüüd täies hoos. „Või nii. Hästi, me teeme, mida saame. Ma hoolitsen selle eest, et tema õpetajaid teavitataks enne esmaspäeva. Kas ta on juba valikainete ankeedi ära täitnud?” Ja nagu kellavärk olemegi jõudnud selle osani, kus ta räägib minust nii, nagu poleks mind siin. Margot ulatab talle ankeedi ja mees laseb pilgul sellest kiiresti üle käia. „Ma viin selle õppenõustajate kabinetti, et nad saaksid talle esmaspäeva hommikuks tunniplaani kokku panna. Ma ei saa lubada, et ta need valikained saab. Enamik klasse on juba täis.” „Arusaadav. Olen kindel, et teete kõik, mis võimalik. Me hindame teie koostöövalmidust ja muidugi diskreetsust,” lisab Margot. See on hoiatus. Tubli, Margot! Kuigi mul on tunne, et direktorile see eriti ei mõju. Mul on tõesti tunne, et ta tahab siiralt aidata. Pealegi arvan, et tekitan temas ebamugavust, mis tähendab, et ta ilmselt loodab mind näha nii vähe kui võimalik. Härra Armour saadab meid ukseni, surub Margot’l kätt ning noogutab mulle vaevu märgatavalt ja sunnitud naeratusega, millest mina loen välja haletsust või ehk põlgust. Ja siis pöörab ta pilgu jälle sama kiiresti kõrvale. Ta järgneb meile kantselei kaosesse ja palub meil hetke oodata, kuni suundub mööda koridori õppenõustamiskabinetti, mu paberid kaasas. Vaatan ringi ja näen, et paljud neist, keda ennegi tähele panin, ootavad endiselt järjekorras. Tänan seda jumalat, kes iganes ikka veel minusse usub, kinnipandud aegade eest. Ma pigem küüriksin keelega peldikut, kui veedaksin veel ühe minuti selle kakofoonia keskel. Me seisame seina ääres, teistest nii eemal kui võimalik. Nüüd pole siin enam ühtegi tühja tooli. Kiikan järjekorra etteotsa, kus tumeblondide juustega Keninukk heidab teisel pool lauda istuvale proua Ebameeldivale oma kõige püksikuidlangetavama naeratuse. Proua Ebameeldiv lausa särab selle poisi flirdiauras. Ma ei pane seda talle pahaks. Poiss on sedasorti nägus tüüp, kes muudab kõik kunagi end austanud naisterahvad kasututeks sulanud juhmarditeks. Pingutan, et nende jutuajamist kuulda. Midagi kantseleiabi kohast. Ah, laisk tõbras. Poiss kallutab pea küljele ja ütleb midagi, mis ajab proua Ebameeldiva naerma ja alistunult pead vangutama. Poiss sai, mille järele tuli. Märkan seda kerget muutust tema pilgus. Ka tema teab seda. Peaaegu muljet avaldav. Kuni ta ootab, avaneb uks taas ja sisse astub hullult kena tüdruk, kelle pilk käib üle ruumi, kuni jääb poisil pidama. „Drew!” karjub tüdruk üle sagina ja kõik pööravad pead. Ta ei paista tähelepanu märkavat. „Ma ei kavatse päev otsa autos istuda! Tule juba!” Silmitsen teda, sellal kui ta poissi põrnitseb. Ta on heledapäine nagu ka poiss, kuigi mitte päris samamoodi; tema juuksed on heledamad, nagu oleks ta terve suve päikese käes veetnud. Ta on pilku püüdev kõige ilmselgemal moel, kannab roosat, rindade kohalt hästi pingul, peenikeste õlapaeltega särki ja hoiab käes maniakaalselt samas toonis roosat Coachi kotti. Tüdruku pahameel paistab poisile natuke nalja tegevat. Ilmselt on see tema tüdruk. Kena komplekt, mõtlen ma. Püksikute-tulevärgi-Ken saadaval koos turtsaka Barbie-printsessiga: enneolematud mõõdud, disainerikäekott ja pahur kulmukortsutus hinna sees! Poiss tõstab ühe sõrme, näitamaks, et tal läheb veel üks hetk. Tema asemel näitaksin ma üht teist sõrme. Muigan selle mõtte peale, vaatan korraks poisi poole ja näen, et ta muigab mulle vastu, pilgus üleannetu säde. Proua Ebameeldiv tema selja taga kritseldab kiiresti midagi poisi ankeedile ja paneb allkirja. Ta ulatab paberi poisile tagasi, aga see vaatab ikka veel mulle otsa. Osutan naise poole ja kergitan vastu vaadates kulme. Kas sa ei võtagi seda, mille järele tulid? Poiss pöörab ringi, võtab naiselt blanketi, tänab teda ja pilgutab silma. Ta pilgutab menopausieelsele kontorimutile silma. Ta on nii selgelt läbinähtav, et see mõjub peaaegu tiivustavalt. Peaaegu. Naine vangutab jälle pead ja vehib käega, et poiss ukse poole astuks. Osavalt tehtud, Ken, osavalt tehtud. Sellal kui mina end kantseleidraamaga lõbustasin, vestles Margot sosinal naisega, kes on vist õppenõustaja. Drew, keda ma tahan meeletult ka edaspidi Keniks nimetada, seisab ikka veel ukse juures ja räägib paari tüübiga, kes järjekorra lõpus ootavad. Mõtlen, kas ta üritab Barbiet meelega närvi ajada. Paistab, et seda on lihtne teha. „Lähme.” Margot tuleb tagasi ja juhatab mind välisukse poole. „Vabandust!” kriiskab kile naisehääl, enne kui väljapääsuni jõuame. Kõik pööravad pead nagu üks mees ja vaatavad naist, kes kaustaga minu poole viipab. „Kuidas te seda nime hääldate?” „NAA-stja,” hääldab Margot ja ma võpatan sisimas, tajudes teravalt meid ümbritsevaid pealtvaatajaid. „Nastja Kašnikov. Vene nimi.” Margot viskab kaks viimast sõna üle õla, olles mingil põhjusel iseendaga rahul, enne kui sammud uksest välja seame, kõigi pilgud meie seljal. Kui autosse jõuame, ohkab ta ja muutub silmanähtavalt jälle mulle tuttavaks Margot’ks. „Noh, see takistus on ületatud. Praeguseks,” lisab ta. Siis naeratab ta oma säravat ehtameerikalikku naeratust. „Jäätist?” küsib ta ja hääle järgi otsustades vajab tema seda rohkem kui mina. Naeratan vastu, sest isegi kell 10.30 hommikul saab sellele küsimusele olla vaid üks vastus. 2. peatükk Josh Esmaspäev, kell 7.02. Mõttetu. Just selliseks kujuneb tänane päev koos ülejäänud 179 päevaga, mis sellele järgnevad. Oleks mul aega, siis mõtiskleksin natuke kogu selle raiskamise üle, kuid aega mul pole. Ma jään niigi hiljaks. Sean sammud pesuruumi ja tirin ikka veel töötavast kuivatist mõned riided välja. Unustasin selle eile õhtul tööle panna, aga et mul pole aega, näen nüüd vaeva paari niiskete teksaste käigu pealt jalga sikutamisega, püüdes mitte komistada. Mida iganes. Ei üllata üldse. Haaran kapist kohvikruusi ja üritan seda täita, ilma et seejuures tööpinda täis lödistaksin või end ära kõrvetaksin. Panen kruusi kohvilauale kingakarbitäie retseptiravimipudelite kõrvale täpselt sel hetkel, kui näen vanaisa oma toast välja tulevat. Tema valged juuksed on nii sassis, et viivuks meenutab ta mulle hullu teadlast. Ta kõnnib ehmatavalt aeglaselt, aga ma juba tean, et pole mõtet talle abi pakkuda. Ta vihkab seda. Ta on harjunud olema kõva kutt, kuid enam ta seda ei ole ning see kaotus annab valusasti tunda. „Kohv on laual,” ütlen ma, kahman võtmed ja suundun ukse poole. „Panin su tabletid valmis ja märkisin üles ka. Bill tuleb tunni aja pärast. Oled kindel, et saad seni hakkama?” „Ma pole mingi invaliid, Josh.” Vanaisa enam-vähem uriseb mu peale. Püüan muiet tagasi hoida. Ta on vihane. Vihane on hea. Nii näivad asjad natukenegi normaalsed. Olen mõne sekundiga oma pikapis ja sissesõiduteelt väljas, aga ma pole kindel, et sellest piisab. Ma ei ela koolist kaugel, kuid esimesel päeval on parkla sissepääsu ees alati ilge ummik. Enamik õpetajaid pigistab täna silma kinni, kuigi mul poleks nagunii sellega muret; mitte keegi ei hakka mind pärast tunde jätma, hilinen ma või mitte. Annan ketsi ja paar minutit hiljem ootan, et parklasse pääseda. Autode rivi siugleb tänavale välja, aga vähemalt liigub aegamisi edasi. Praegu töötan ma neljatunnise une ja ainult ühe tassi kohvi peal. Soovin, et mul oleks olnud aega endale veel teine teha, aga ei olnud ja tõenäoliselt oleksin selle endale nagunii enne kooli jõudmist sülle kallanud. Tõmban oodates välja oma tunniplaani ja vaatan uuesti üle. Tööõpetus on alles neljas tund, aga vähemalt pole see päris päeva lõpus. Ülejäänust pole mul sooja ega külma. Kui lõpuks koolimaja juurde jõuan, on Drew oma harilike jüngritega väljas ja kostitab neid hulga väljamõeldistega oma suve kohta. Tean, et need on väljamõeldised, sest ta jõlkus suurema osa suvest minuga koos ja ma võin kindla peale öelda, et me ei teinud sittagi. Kui jätta kõrvale see, et ta kadus aeg-ajalt minema mis iganes tüdrukuga, keda ta parajasti sebis, vedeles ta mu diivanil. Teda nüüd vaadates tundub mulle, et mitte keegi pole kooli alguse üle õnnelikum kui tema. Pööritaksin silmi, kui see ei tunduks nii tibilik, ja vahin selle asemel tuimalt enda ette ning kõnnin edasi. Drew noogutab mulle, kui temast möödun, ja ma vastan samaga. Räägin temaga hiljem. Ta teab, et ma ei lähe tema ligigi, kui ta on teiste keskel. Mitte keegi teine ei tee minust välja ja ma jõuan läbi ülejäänud rahvasumma peahoovile just siis, kui kõlab esimene kell. Mu esimesed kolm tundi võiksid olla täpselt üks ja sama aine. Ma ei tee muud, kui kuulan ära reeglid, võtan ainekavad ja püüan ärkvel püsida. Vanaisa ärkas öösel viis korda, mis tähendab, et ka mina ärkasin öösel viis korda. Pean tõesti rohkem magada saama. Nädala pärast saadki, mõtlen ma kibedalt, aga ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma. Kell 10.45. Esimene söögivahetund. Ma läheksin parema meelega otsejoones tööõpetusse. Nii vara on nõme süüa. Lähen välja ja võtan koha sisse hoovi keskpaigast kõige kaugemale jääva pingi seljatoel, sealsamas, kus olen istunud viimased kaks aastat. Keegi ei tule mind tüütama, sest lihtsam on teha nägu, et mind pole olemas. Ma pühiksin siin istumise asemel pigem pool tundi saepuru, aga praegu pole veel saepuru, mida pühkida. Vähemalt on aeg veel nii varajane, et metallpingid pole päikese käes tulikuumaks muutunud. Nüüd pean ma lihtsalt järgmised, tõenäoliselt päeva kõige pikemad kolmkümmend minutit ootama. Nastja Ellujäämine. Sellega ma praegu tegelen ja see polegi nii jube, kui arvasin. Mulle heidetakse palju kõõrdpilke, ilmselt sellepärast, mismoodi ma riides olen, aga muidu ei räägi minuga keegi. Välja arvatud Drew, see Keni-nukk. Põrkasin temaga täna hommikul kokku, kuid üldiselt möödus vahejuhtum sündmustevaeselt. Tema rääkis. Mina kõndisin edasi. Ta loobus. Olen söögivahetunnini vastu pidanud ja see on nüüd proovikivi. Kellelgi pole seni eriti suhtlemisvõimalust olnud, tänu millele olen saanud senimaani märkamatuks jääda, aga söögivahetund on lihtsalt ülimalt järelevalvevaba põrguauk. Esmapilgul tundub vältimine kõige parema valikuna, aga ühel hetkel tuleb mul pilkude ja kommentaaridega silmitsi seista. Mina isiklikult torkaksin endale parema meelega kaktuse tagumikku, aga paistab, et seda võimalust ei pakuta, nii et võin sama hästi plaastri ühe raksuga maha rebida ja asjaga ühele poole saada. Seejärel otsin tühja tualeti ja kontrollin juukseid ja värvin huuled uuesti üle või – nagu me, argpüksid, seda nimetada armastame – poen peitu. Püüan salamahti oma riided üle vaadata ja veenduda, et miski poleks seal, kus see olema ei peaks, ning et ma ei välgutaks rohkem, kui mul algselt plaanis oli. Mul on jalas samad tikk-rihmikud mis reedel, aga seekord valisin sügava dekolteega musta särgiku ja peaaegu olematu seeliku, milles mu taguots sugugi paha välja ei näe. Jätsin juuksed lahti, nii et need langevad üle õlgade ja katavad laubal oleva armi. Mu silmi raamib paks must lainerijoon. Näen välja litsakas ja mõjun ligitõmbavalt ilmselt ainult kõige algelisematele inimolenditele. Drew. Naeratan endamisi, kui mulle meenub, mismoodi ta mind täna hommikul pealaest jalatallani pilguga mõõtis. Barbie oleks sigatige. Ma ei riietu nii mitte sellepärast, et see mulle väga meeldiks või et ma tahaksin, et inimesed mind jõllitaksid. Aga mind jõllitatakse valedel põhjustel niigi, ja kui neil on kavas mind valedel põhjustel jõllitada, siis vähemasti peaks mul olema õigus need põhjused välja valida. Pealegi, natuke ebameeldivat jõllitamist on väike hind, mida kõigi eemalepeletamise eest maksta. Ma ei usu, et selles koolis leiduks ainsatki tüdrukut, kes tahaks minuga vestelda, ja need poisid, kes huvitatud oleksid, pole suuremad vestluskaaslased. Ja mis sellest? Kui ma pean pälvima soovimatut tähelepanu, siis olgu selle sihtmärgiks pigem mu tagumik kui psühhoos ja tuksis käsi. Margot polnud täna hommikul mu koolimineku ajaks tagasi jõudnud, muidu oleks ta võib-olla üritanud mind ümber veenda. Ma poleks seda talle pahaks pannud. Ma usun, et esimese tunni õpetaja tahtis mind riietumisreeglite rikkumise pärast ette võtta kohe, kui uksest sisse astusin, aga niipea, kui ta oli minu nime oma nimekirjast üles leidnud, juhatas ta mu kohale ega vaadanud terve ülejäänud tunni minu poolegi. Kui ema oleks mind kolm aastat tagasi sellisena koolis näinud, oleks ta närvivapustuse saanud, nutnud ja halanud, et on emana puusse pannud, või siis mind tuppa luku taha sulgenud. Nüüd peegelduks ta näol pettumus, aga ta küsiks, kas see teeb mind õnnelikuks, ja mina noogutaksin ja valetaksin, nii et saaksime teha näo, et sellest pole midagi. Riided polekski ilmselt kõige suurem probleem, sest ma pole sugugi kindel, et ema jaoks oleks see lõbutüdruku kostüüm hullem kui meik. Mu ema armastab oma nägu. Ta ei tee seda ülbusest ega eneseimetlusest; ta teeb seda austusest. Ta on tänulik kõige eest, mis talle sündides anti. Ja peakski olema. Tal on imeline nägu, ideaalne nägu, taevalik nägu. Selline, millele pühendatakse laule, luuletusi ja enesetapukirju. Just selline eksootilist laadi ilu, mida romaanide meeskangelased ihalevad, isegi kui neil pole õrna aimugi, kes sa selline oled, sest nad peavad su endale saama. Sedalaadi ilu. Selline mu ema ongi. Suureks kasvades tahtsin ma kunagi täpselt tema moodi välja näha. Mõned ütlevad, et näengi, ja võib-olla on see kuskil pealispinna all isegi tõsi. Kui meik maha kraapida ja riietada mind selliseks tüdrukuks, kes vastaks mu praegusele väljanägemisele – ropusuisele tänavatüdrukule, keda „Võmmides” mõnest narkopesast välja tiritakse. Kujutlen, kuidas mu ema pead vangutab ja mind pettunud ilmel silmitseb, aga viimasel ajal valib ta hoolega, millal vastu sõdida, ja ma pole kindel, kas ta peaks praegust olukorda selle vääriliseks. Emps hakkab tasapisi uskuma, et võib-olla olen ma lootusetu juhtum, ja see on hea; sest seda ma just olengi ja lahkusin kodust, et ta saaks sellega leppida. Ma olin lootusetu juhtum juba kaua aega tagasi. See mõte teeb mind ema pärast kurvaks, sest tema pole palunud, et nii läheks. Tema arvas, et on oma ime leidnud, ja mina olin ainus, kes teadis, et see nii ei ole, ükskõik kui väga ma soovisin seda talle anda. Võib-olla olingi see mina, kes selle ime temalt röövis. Mis toob mind tagasi koolihoovi, kus ma seisan platsi serval nagu külalisesineja „Täiusliku vältimise” keskkooli-erisaates. Mul oli plaanis tulla siia küllalt vara, et enne lõunase sagina tipphetke teisele poole jõuda, aga ajalooõpetaja pidas mind kinni ja need kolm minutit tähendasid seda, et pooltühja hoovi asemel vahin ma praegu hoovi, mis kihab õpilastest. Hetkel olen ma keskendunud mainitud hoovi tervenisti katvatele kiviplaatidele ning sean tõsiselt kahtluse alla oma arukuse tulla kooli üheteistkümne ja poole sentimeetriste tikk-rihmikute otsas. Kaalun oma võimalusi jõuda teisele poole nii, et mu mõlemad jalad ja väärikus puutumata jääksid, kui kuulen, et keegi minust paremal hõikab midagi. Pööran instinktiivselt ringi, aga tean otsekohe, et see oli viga. Minust mõne sammu kaugusel pingil istub hääle omanik ja vahib mind ainiti. Ta nõjatub hooletult seljatoele, jalad jultunud soovunelmaid mõlgutades rohkem laiali, kui olema peaksid. Poiss naeratab ja ma ei saa eitada, et ta on oma nägusast välimusest teadlik. Kui eneseimetlus oleks lõhnavesi, siis tema oleks poiss, kelle kõrval poleks võimalik seista, ilma et lämbuma hakkaksid. Tumedad juuksed. Tumedad silmad nagu minul. Me võiksime olla vend ja õde või siis üks neist kõhedust äratavatest paaridest, kes näevad välja nii, nagu peaksid nad olema vend ja õde. Ma olen vaatamise pärast enda peale tige. Nüüd, kui ma ringi pööran ja temast välja tegemata üle lahinguvälja suundun, võin olla kindel, et tema silmad – nagu ka iga teine silmapaar tol pingil tema juures – on mu seljale needitud. Ja kui ma räägin seljast, pean ma silmas tagumikku. Silmitsen uuesti sillutiskivide ebatasast pinda. Pingest pole juttugi. Pööran pilgu käsilolevale ülesandele just hetkel, kui kuulen teda lisavat: „Kui otsid midagi istumise alla, siis minu süles on vaba koht.” Ja tuli ära! Öeldu pole isegi nutikas ega originaalne, aga tema samaväärselt vaimuvaesed sõbrad naeravad ikkagi. Ja sinna kadus mu lootus meie õitsvast õe-venna suhtest. Astun kõnnitee servalt alla ja hakkan minema, pilk otse ette suunatud, nagu oleks mul veel mõni muu eesmärk peale sellest kõnnist eluga pääsemise. Päev pole veel poole pealgi. Selle hiiglama sita tunniplaani järgi on mul seitsmest tunnist ees veel neli. Jõudsin täna hommikul kooli küllalt vara, et kantseleist läbi astuda ja oma tunniplaan võtta. Muidugi, kui oleksin selle aja peale teadnud, mis mulle paberilt vastu vaatab, oleksin vältimatut ehk edasi lükanud. Kantseleis oli jälle hullumaja, aga õppenõustaja proua Marsh oli jätnud mulle teate, et läheksin tema kabinetti, kus saan oma tunniplaani isiklikult tema käest – veel üks paljudest minuks olemise eelistest. „Tere hommikust, Nastja, Nastja!” ütles ta, korrates mu nime kahe erineva hääldusega, ja vaatas seejuures mulle otsa, et leida kinnitust, mida ma talle ei pakkunud. Ta oli ülemäära lõbusas tujus nii esimese koolipäeva kui ka hommikuse kella seitsmese aja kohta üldiselt. Igatahes mõjus see ebaloomulikult. Ilmselt õpetatakse sellist asja ainult õppenõustajatele – kuidas teismelise õuduseks ebasobivat rõõmu väljendada. Olen üsna kindel, et õpetajatele seda ainet peale ei suruta, sest nemad ei vaevu teesklema. Pooled neist on sama õnnetud kui mina. Naine andis käega märku, et istuksin. Ma ei teinud seda. Mu seelik oli kaugelt liiga lühike, et istuda toolile, mille ees polnud varjavat lauda. Naine ulatas mulle kooli territooriumi kaardi ja mu tunniplaani. Lasksin pilgu sellest üle käia, otsides peamiselt valikaineid, sest kõiki kohustuslikke teadsin ma juba niigi. Nalja teete või? Hetkeks olin ma veendunud, et õppenõustaja oli andnud mulle vale tunniplaani, ja ma kontrollisin nime lehe ülaservas. Ei,ikka mina. Ma polnud kindel, kuidas oleks õige sellises olukorras reageerida. Teate küll, siis, kui universum otsustab sulle taas kord terasninalise saapaga tagumikku virutada. Nutmapuhkemine oli välistatud ja maniakaalse naeru ja vandesõnadega vürtsitatud närvihaige kriiskamine ei tulnud päris kindlasti kõne alla, nii et mulle jäi mu ainus valik – rabatud vaikimine. Proua Marsh nähtavasti märkas mu näoilmet ja ma vean kihla, et see oli üsna kõnekas, sest ta alustas otsekohe üksikasjalikku selgitust, mis hõlmas lõpetamiseks vajalikke nõudeid ja liigagi ülerahvastatud valikaineid. Tema jutust jäi peaaegu mulje, nagu oleks ta minu ees vabandust palunud ja võib-olla olekski ta pidanud seda tegema, sest asi oli tõesti nõme, aga ma peaaegu soovisin, et oleksin saanud talle öelda, et kõik on hästi, nii et ta ei peaks rohkem põdema. Küll ma selle üle elan. Minu murdmiseks läheb vaja rohkem kui mõnd sitta tundi. Võtsin oma tunniplaani, kaardi ja armetu õuduse ning seadsin sammud klassi, lugedes paberit käigupealt üha uuesti ja uuesti. Kahjuks jäi kirjapandu alati samaks. Praeguseks olen ma peaaegu poole peale jõudnud. Suhteliselt võttes pole asjad nii pahasti ja minu elus ongi kõik suhteline. Mu õpetajad pole jubedad. Inglise keele õpetaja proua McAllister vaatab mulle koguni otse silma, just nagu esitaks mulle väljakutse eeldada, et ta kohtleb mind teisiti kui ülejäänuid. Ta meeldib mulle. Aga hullem on alles ees, nii et ma ei kiirusta šampanjat veel välja kallama. Pealegi – pean ikka veel võtma ette selle pisarate raja, mida kujutab endast koolihoov. Ma olen jube argpüks, aga ei saa seda kauem edasi lükata. Olen läbinud umbes kaks meetrit ja mul läheb päris hästi. Mu pilk on koondunud eesmärgile – sellele majakale, mida kujutab endast inglise keele tiiva topeltuks – teisel pool mu hukatuseks olevat kiviplaatidega väljakut. Jälgin silmanurgast kõike, mida vähegi saan. Hoov on rahvast täis. Lärmakat rahvast. Nii talumatult lärmakat. Püüan lasta kõigil eraldi jutuajamistel ja häältel sulanduda kokku millekski, mida kujutlen üheainsa pideva suminana. Kõigi pinkide ümber ja nende peale ja ka kõrvale seisma on kogunenud väikesed salgad. Osa õpilasi istubad kõikjale paiguta lillekastide servadel. Siis leidub veel neid nutikaid, kes istuvad väljakut ümbritseva katusega kõnnitee varjus maas. Istumiseks pole piisavalt kohti ja päikese eest ei pääse kuskile ning väljas on palavam kui põrgus. Ma ei kujuta ette, kui jube urgas peab kohvik olema, et nii paljud selle vältimise nimel pigem siin hullumoodi higistavad. Mu vana kool oli samasugune, aga seal ei pidanud ma kunagi kogema lõunavahetunni hullumeelsust ega sellega kaasnevaid otsuseid, nagu kuhu või kelle kõrvale istuda. Veetsin kõik lõunavahetunnid muusikaklassis harjutades ja see oli ainus koht, kus ma olla tahtsin. Ma olen juba peaaegu kohal. Senimaani olen näinud ainult mõnda tuttavat nägu: üks poiss, kes käib koos minuga ajaloos, istub omaette ja loeb raamatut, ja paar tüdrukut, kes itsitavad selle kantseleitiraadi maha pidanud tigeda Barbiega. Tunnen endal paljusid pilke, aga peale tolle ülikõrge ego ja vaba sülekohaga tohmani pole keegi minuga rääkinud. Pean mööduma veel kahest pingist, enne kui ukse juurde jõuan, ja mulle hakkab silma neist vasakpoolne. See on tühi, kui mitte arvestada poissi, kes istub täpselt pingi keskel. See ei tundukski ehk kummaline, kui poleks tõsiasja, et kõik ülejäänud pingid siin – tõtt-öelda iga viimane kui koht, kuhu vähegi saaks tagumiku toetada – on täis. Ja ometi ei istu tollel pingil kedagi peale tema. Kui tähelepanelikumalt vaatan, pole kedagi isegi tema läheduses. Nagu ümbritseks seda paika nähtamatu jõuväli ja tema on ainsana selle sees. Uudishimu saab minust võitu ja hetkeks läheb mul sihtmärk meelest. Ma ei saa sinna midagi parata, et poissi silmitsen. Ta istub seljatoel, kulunud pruunid töösaapad kindlalt istmeosale toetatud. Ta on kummargil, nõjatub küünarnukkidega kulunud teksastes põlvedele. Ma ei näe ta nägu kuigi hästi. Poisi helepruunid juuksed ripnevad sasistena ta laubale ja pilk püsib kätel. Ta ei söö midagi; ta ei loe midagi; ta ei vaata kellegi poole. Kuni korraga vaatab. Ja siis vaatab ta mulle otsa. Persse. Pööran pea otsekohe ära, aga ikkagi liiga hilja. Ma ju ei heitnud juhtumisi pilku tema poole. Ma seisin keset hoovi ja jõllitasin ainiti. Ma olen selle topeltukse taga terendavast varjupaigast ainult mõne sammu kaugusel ega saa kuidagi tempo lisamisega riskida, ilma et endale tähelepanu tõmbaksin. Jõuan hoone varikatuse mõningasse varju, sirutan käe lingi järele ja tõmban. Ei midagi. Uks ei anna järele. Ma kordan: persse. Uks on lukus. Praegu on keskpäev. Miks nad peaksid uksi lukus hoidma? „Uks on lukus,” ütleb hääl mu kõrvalt. Kas tõesti? Heidan pilgu maha. Ma polnud märganudki poissi, kes istub kohe ukse kõrval maas, käes joonistusplokk. Tema istekoht jääb suure lillekasti varju ja ta on suure hoovi poolt vaadates nähtamatu. Nutikas poiss. Tema riided on korratud ja ta juustest jääb mulje, et need pole nädal otsa kammi näinud. Ta istub õlg õla kõrval pruunide juustega tüdrukuga, kes kannab ka varjus päikeseprille ja hoiab käes fotokat. Tüdruk vaatab korraks minu poole, enne kui pilgu jälle fotokale pöörab. Kui päikeseprillid välja arvata, on ta täiesti silmatorkamatu. Mõtlen, kas oleksin pidanud ka ise selle tee valima, aga nüüd on juba hilja ümber mõelda. „Nad ei taha, et keegi hiiliks lõunavahetunni ajal vetsu suitsu tegema,” ütleb joonistusplokiga poiss, kelle kontserdipildiga särk on auke täis. Ah nii. Mõtlen, mis juhtub siis, kui tundi hilined. Siis on sul vist sitaks viltu vedanud. Püüan välja mõelda mõnd muud põgenemisteed, kui märkan, et poiss on pea viltu kallutanud ja vahib endiselt mind. Hea, et ma pole meetrike lähemal, olen kindel, et muidu näeks ta mu peaaegu olematu seeliku alla. Vähemalt kannan ma kena aluspesu; need on mu ainsad riideesemed, mis ei ole musta värvi. Heidan pilgu joonistusplokile poisi käes.Ta käsivars toetub ploki ülemisele servale ja ma ei näe, mida ta joonistab. Mõtlen, kas ta on ka hea. Mina ei oska halligi joonistada. Noogutan talle tänades ja pööran ringi, et näha, kas leian mõne muu koha, kuhu minna. Enne kui jõuan astuma hakata, tormavad kaks tüdrukut uksest välja, peaaegu jooksevad mulle selga ja löövad mu nende ägedate kingade otsast pikali. Nad räägivad kiirusel kilomeeter minutis ega pane mind tähelegi, mis on isegi hea, sest mul õnnestub neist mööda ja ukse vahelt sisse lipsata. Astun jahedasse, tühja ja ajutist pääsemist tõotavasse inglise keele hoonesse ja mulle meenub, kuidas hingata. 3. peatükk Josh Ma ei jõua neljandat tundi ära oodata. Higistan juba lõunapäikese käes istumisest, aga ega tööõpetuse klassiski erilist kliimaseadet pole. Sisse astunud, tunnen end otsekohe nagu kodus, kuigi ruum näeb välja hoopis teistsugune kui juunis. Kõik pinnad polegi tööriistade ja puutükkide alla mattunud. Põrandat ei kata saepuruvaip. Masinad ei tööta. Alguses teeb selline vaikus rahutuks. Siin ei tohiks nii vaikne olla ja praegu on ainus aeg aastas, mil on. Esimesed paar nädalat korratakse üle tööriistade kasutamise reegleid ja ohutusnõudeid, mida võiksin peast ette vuristada, kui keegi küsiks. Keegi ei küsi. Kõik teavad niigi, et ma neid tean. Kui tahaksin, võiksin ka ise seda tundi anda. Viskan oma raamatud kaugeimale nurgalauale, kus ma iga aasta istun, vähemalt sel ajal, kui me peame paigal istuma. Enne kui jõuan tooli laua alt välja tõmmata, kutsub härra Turner mind enda juurde. Härra Turner meeldib mulle, aga tal on täiesti ükskõik, kas ta meeldib mulle või mitte. Ta soovib minult austust ja seda ta ka saab. Teen täpselt seda, mida ta mul teha käsib. Ta on üks neist vähestest inimestest, kellele ma ei pane pahaks, et ta minult midagi ootab. Praeguseks on mul tunne, et olen härra Turnerilt õppinud sama palju kui oma isalt. Härra Turner on õpetanud seda ainet kauem, kui keegi mäletada suudab, juba aastaid enne seda, kui mina siia tulin, siis, kui seda õpetati ainult suvalise valikainena. Nüüd on see üks osariigi ägedamaid programme. Ta juhatab siin vägesid, nagu oleks see puutöö meistriklassil tuginev äriettevõte. Edasijõudnute klassis kogume oma tööga raha materjalide ja tööriistade jaoks. Me võtame vastu tellimusi, täidame neid ja saadud raha suunatakse jälle programmi. Edasijõudnute klassi pääseb alles siis, kui oled kõigepealt sissejuhatavad tasemed läbi teinud, ja seegi ei garanteeri veel midagi. Härra Turner võtab vastu ainult neid õpilasi, kelle tööeetika ja võimed langevad kokku tema ootustega. Sedasi ta kõrgema taseme klasse nii väiksena hoiabki. Sinnapääsemiseks on vaja tema heakskiitu ja ta saab seda lubada endale koolis, kus iga viimne kui valikaine üle ääre ajab, ainult sellepärast, et ta on nii hea. Kui tema laua juurde jõuan, küsib ta mu suve kohta. Ta püüab olla viisakas, aga tunneb mind küllalt hästi, teadmaks, et pole vaja vaeva näha. Olen käinud tema tundides igal aastal üheksandast klassist peale. Ta tunneb mu võimeid ja tunneb mind. Kõik, mida ma tõesti teha tahan, on asju meisterdada ja rahu saada, ning tema pakub mulle mõlemat. Vastan nii väheste sõnadega, kui saan, ja ta noogutab, teades, et võime teeskluse sinnapaika jätta. „Teatriosakond tahab, et nende rekvisiitide hoiuruumi ehitataks riiul. Kas sa võiksid seal ära käia, mõõdud võtta, plaani joonistada ja teha nimekirja asjadest, mida meil vaja läheb? Ega täna siin sinu jaoks midagi huvitavat ei ole.” Ta võtab virna pabereid, mis on arvatavasti reegleid ja töövõtteid kirjeldavad jaotuslehed, näol peegeldumas igavus ja alistumine. Temagi tahab ainult meisterdada. Aga samas ei taha ta, et keegi sõrmest ilma jääks. „Kui plaani tunni lõpuks valmis saad, too see mulle ja ma hangin sulle kõik, mida vajad. Ilmselt saad asja umbes nädalaga valmis.” „Saab tehtud.” Hoian naeratust tagasi. See sissejuhatav pask on ainus osa tunnist, mis mulle ei meeldi, ja ma sain sellest just vabastuse. Ma saan meisterdada, isegi kui kõigest riiuleid. Ja ma saan seda teha kõigist teistest eemal. Sirgeldan oma allkirja puudumislehe alumisele servale ja ulatan selle talle tagasi. Siis haaran oma raamatud, just sel hetkel, kui veel paar tüüpi sisse tulevad. Selles tunnis ei tohiks olla palju rahvast – ilmselt ainult kümmekond õpilast või nii. Senimaani tunnen ma kõiki, kes on sisse tulnud, peale ühe; see tüdruk koolihoovilt – see, kes mind passis. Tema ei saa ometi selles tunnis olla. Nähtavasti on ta sama meelt, kui otsustada ilme järgi, millega ta ruumi silmitseb, kuidas ta vahib kõike alates kõrgetest lagedest kuni elektritööriistadeni. Tema silmad tõmbuvad uudishimulikult natuke kissi, aga see on kõik, mida ma tema juures tähele panen, sest nüüd pöörab ta ringi ja tabab mind teda jälgimast. Ma jälgin inimesi palju. Harilikult pole sellest midagi, sest ega keegi õieti minu poole ei vaata, ja kui vaatabki, siis ma olen üsna osav pilku kiiresti ära pöörama. Väga kiiresti. Aga, pagan võtku, see tüdruk oli kiirem. Ma tean, et ta on siin uus. Kui see nii ei ole, siis on ta suve jooksul läbi teinud mingi põhjaliku ja jubeda muutuse, sest ma tean enamikku inimesi meie koolist, ja kui ka ei teaks, mäletaksin ma ometi tüdrukut, kes tuleb kooli ja näeb välja nagu mõni ebasurnust hoor. Sellest hoolimata olen ma umbes kümme sekundit hiljem uksest väljas ja üsna kindel, et selle aja peale, kui tagasi jõuan, on tema tunniplaan juba joonde aetud. Redutan terve neljanda tunni teatriosakonna rekvisiitide laos, mõõdan ja teen vajaminevate riiulite plaane ja tarvilike asjade nimekirju. Siin pole seinakella ja selle aja peale, kui koolikell heliseb, pole ma veel lõpetanud. Pistan ploki koos oma märkmetega seljakotti ja suundun välja, inglise keele tiiva poole. Jõuan proua McAllisteri klassi juurde ja möödun kõigist, kes veel koridoris tunglevad ja kasutavad enne kella helisemist iga viimast sekundit omavahel suhtlemiseks. Uks seisab tõkke abiga lahti ja proua McAllister tõstab pea, kui sisse astun. „Ahah, Bennett. Me kohtume taas.” Ta õpetas mind möödunud aastal. Ilmselt on ta põhikooli inglise keele õpetaja kohalt keskkooli üle toodud. „Jah, proua.” „Viisakas nagu alati. Kuidas su suvi oli?” „Te olete kolmas inimene, kes seda küsib.” „See pole vastus. Proovi uuesti.” „Kuum.” „Endiselt ülijutukas,” naeratab ta. „Endiselt irooniline.” „Eks me ole mõlemad ennekõike järjekindlad.” Naine tõuseb, pöörab ringi ja võtab selja tagant dokumendikapilt oma nimekirja ja kolm paberipatakat. „Kas sa tooksid selle laua sealt klassi ette?” Ta osutab nurgas seisvale kipakale lauale. Viskan oma asjad viimasesse pinki, astun katkise laua juurde, tõstan selle üles ja viin klassi ette. „Pane sinnasamasse.” Õpetaja osutab valge tahvli ette. „Mul on lihtsalt vaja midagi, kuhu kõik need asjad panna, et rääkida saaksin.” Ta paneb paberipatakad lauale just sel hetkel, kui heliseb hoiatav kell. „Teil on poodiumi vaja.” „Josh, mul on vedanud, et mul on liikuva sahtliga laud,” märgib naine sunnitud tüdimusega ja astub häirimatult avatud klassiukse juurde. „Kobige õige sisse, totud, enne kui kell heliseb, sest mina usun ka esimesel koolipäeval pärast tunde jätmisesse ja minu trahvitunnid on hommikuti, mitte õhtupoolikul.” Viimased sõnad ütleb ta laulval toonil just siis, kui õpilased hetk enne pikka kella ühes summas klassi tormavad. Proua McAllister ei lase endaga jamada. Teda ei heiduta ei popid tüübid ega need, kellel on rikkad vanemad, ja ta ei tüki sõbraks. Möödunud aastal suutis ta mind veenda, et tema tundides võib olla midagi õppimisväärset, ilma et oleks mind kordagi tunnis rääkima sundinud. Üldiselt on mul kahesuguseid õpetajaid. On need, kes eiravad mind täielikult ja teevad näo, nagu poleks mind olemas, ja siis on need, kes võtavad mu ette ja tassivad tähelepanu keskpunkti, sest nende meelest tuleb see mulle kasuks – või siis sellepärast, et nad tunnevad mingit kontrollifriigilikku elevust teadmisest, et nad saavad seda teha. Proua McAllister ei kuulu kumbagi rühma. Tema jätab mu rahule ilma mind eiramata; nii et mis õpetajatesse puutub, siis tema on ideaalsele paganama lähedal. Ta tõmbab uksetõkke eest just sel hetkel, kui Drew avausest sisse lipsab. „Tere, proua McAllister!” Drew naeratab ja pilgutab silma, sest tal pole häbiraasugi. „Immuunne teie sarmi vastu, härra Leighton.” „Ühel päeva loeme teineteisele luulet.” Drew libistab end ainsa tühja laua taha otse klassi ees. „Seda me teeme. Aga luuletunnid on alles järgmisel poolaastal, nii et senimaani pead oma sonetid endale hoidma.” Õpetaja läheb tagasi oma laua juurde, võtab sahtlist kollase paberilipiku ja sammub jälle Drew’ juurde. „Aga ära ole liialt pettunud. Meil on ikkagi homme hommikul kohting. Kell kolmveerand seitse. Meediakeskuses.” Ta pilgutab omakorda silma ja asetab trahvitunnilipiku Drew’ lauale. Nastja Neljanda tunni tööõpetus polnudki nii hirmus. Härra Turner ei pööranud mulle üldse mingit tähelepanu, mis polegi nii kerge, kui klassis on ainult neliteist õpilast. Ta kontrollis muidugi jalamaid mu tunniplaani, veendumaks, et olen ikka õiges kohas, ja küsis siis, miks mind tema tundi pandi. Kehitasin õlgu. Tema kehitas õlgu. Siis ulatas ta paberi mulle tagasi, ütles, et ma ei suuda nagunii teiste tempoga sammu pidada, aga kui ma tõesti tahan siia jääda, laseb ta mul olla abiliseks või midagi. Ilmselge, et ta ei taha mind tegelikult oma tundi, aga ma arvan, et jään ikkagi. Klass on väike ja siin jäetakse mind tõenäoliselt rahule ning rohkem ma esimeselt päevalt ei loodakski. Pean vastu kuni viienda tunnini, kuni seisan silmitsi ühega neist mõttetutest tutvumismängudest, mis leiab aset nõmeüritusel, mille nimi on muusikatund – tund, millest ma varsti, maksku mis maksab, jalga lasen. Õpetaja, preili Jennings, kena, kakskümmendmillegagi, heledate lõuani juuste, kahvatu naha ja vihkamisväärselt ideaalsete klaverimängija kätega naine, laseb meil ringis istuda. Algkoolilikus kes-aias-stiilis ringis. Nii avaneb meile kõigile parim vaade üksteise uurimiseks ja hilisemaks lahkamiseks. Ah jaa, üksteise tundmaõppimiseks muidugi ka. Seda kah. Mis puutub üksteise tundmaõppimise mängudesse, siis see polegi kõige hullem, mida olen kogenud. Igaüks peab ütlema enda kohta kolm asja ja üks neist peab olema vale. Seejärel püüab klass ära arvata, mis öeldust on vale. On omamoodi kurb, et ma ei saa mängust päriselt osa võtta, sest kui ma mängiksin, oleks mäng üsna vinge. Olen päris kindel, et loobuksin küllaltki suurest rahasummast, et kuulda, kuidas mu klassikaaslased ja võluv heledapäine haldjalik õpetaja iga mu vastuse võimalikku tõepärasust kaaluvad. Minu nimi on Nastja Kašnikov. Ma olin klaverimängijast imelaps, kelle koht pole üldse mingis muusikaõpetuse sissejuhatavas tunnis. Mind mõrvati kaks ja pool aastat tagasi. Arutlege. Selle asemel aga, kui järjekord minuni jõuab, istun ma kivisel ilmel ja vaikin. Preili Jennings vaatab ootavalt minu poole. Vaata oma nimekirja. Ta vaatab ikka veel mulle otsa. Mina vaatan vastu. Meie vahel leiab aset üks neist veidratest võidujõllitamistest. Vaata oma nimekirja. Ma tean, et sulle räägiti. Püüan teda nüüd telepaatia teel sundida, aga kahjuks on mul supervõimetega kehvad lood. „Kas sa tahaksid meile avaldada kolm asja iseenda kohta?” küsib ta, just nagu oleksin ma mingi idikas, kes ümberringi toimuvale pihta ei saa. Lõpuks aitan teda väheke edasi ja raputan pead nii vaevu märgatavalt, kui saan. Ei. „Kuule nüüd, ära häbene. Senimaani on kõik seda teinud. See on lihtne. Sa ei pea paljastama oma kõige süngemaid saladusi ega midagi,” kostab naine kergel toonil. See on hea, sest mu süngeimad saladused põhjustaksid talle ilmselt õudusunenägusid. „Kas sa võiksid vähemalt kõigile oma nime öelda?” küsib õpetaja lõpuks, sest ilmselgelt pole tal kombeks sellises vägikaikaveos alla anda. Tema kannatus hakkab katkema ja ta püüab seda mitte välja näidata. Raputan jällegi pead. Ma pole pilku tema silmilt veel ära pööranud ja mulle tundub, et see hakkab temas natuke kõhedust tekitama. Mul on temast isegi pisut kahju, aga ta oleks pidanud oma paberid enne tunni algust läbi lugema. Kõik teised õpetajad lugesid. „Häääästi,” venitab ta sõna üle huulte ja ta hääletoon muutub. Ta hakkab nüüd tõesti pahaseks saama, aga seda hakkan ka mina. Silmitsen tema juustest paistvaid tumepruune juuksejuuri, sest nii on mul millelegi keskenduda, kuni ta pilk on alla suunatud ja ta, nagu ma oletan, enda ees mapi külge kinnitatud nimekirja uurib. „Kasutame siis elimineerimismeetodit. Sina oled nähtavasti…” Ta vakatab, tema naeratus muutub pisut ebakindlaks ja ma tean, et sel hetkel jõuab talle kohale, sest uuesti pilku tõstes on kõik talle selge ja ta ütleb: „Palun anna andeks. Sina oled ilmselt Nastja.” Seekord ma noogutan. „Sa ei räägi.” 4. peatükk Nastja Kõik mu otsused, mida olen sestsaadik teinud, kui mu elu iseenesest tuld võttis, on kahtluse alla seatud. Neist, kes kõrval seisavad ja ootavad, et saaksid arvustada seda, mismoodi ma asjadega tegelen, pole iialgi puudust tulnud. Need, kes pole kunagi sitas seisus olnud, oletavad, et teavad, mismoodi sa peaksid käituma, kui su elu on hävinud. Ja need, kes on sellisest seisust välja tulnud, arvavad, et sa peaksid tegelema asjadega samamoodi nagu nemad. Just nagu oleks olemas käsiraamat neile, kes on põrgust läbi käinud. Selle aja peale, kui veidi pärast kolme Margot’ sissesõiduteele pööran, olen ma sõna otseses mõttes kergendusest läbi ligunenud – või siis on see lihtsalt higi, sest õhuniiskus on siin hullumeelne. Vahet pole, ma lepin sellega, sest esimest korda tänase jooksul on mul tunne, et saan hingata. Muidugi, oleks võinud ka hullemini minna. Pärast viiendat tundi levisid jutud kiiresti, aga vähemalt oli päev peaaegu läbi. Arvan, et homme teavad juba kõik ja siis saame asjaga ühele poole. Isegi seitsmes tund, see õel nali, milleks oli mu valikaineline kõne- ja väitluskunst, läks nii hästi, kui oodata võis, mis ütleb nii mõndagi, arvestades, et kogu selle kõnelemise koha pealt olen ma ebasoodsas seisus. Tegime jälle seda lõpmata lahedat ringiasja, aga selleks ajaks olin muutunud tundetuks nii oma kartuse kui ka sosinate vastu, mis mulle nüüd juba kõikjal järgnesid. Kohal oli ka mu hea sõber Drew. Ta ei istunud minu kõrval, mille üle mul oli hea meel, sest tema sõnavõtud olid päris lõbusad ja kergesti eiratavad, aga kartsin, et pean hakkama ka tema käsi eemale tõrjuma. Mu kergendustunne kestis ainult üürikese hetke, kuni taipasin, et ta oli istunud täpselt minu vastu, nii et iga kord, kui pea tõstsin, nägin ma tahes-tahtmata teda ja tema ma-võin-sinustnaise-teha-pilku ja ta ma-tean-missugune-sa-riiete-all-välja-näedmuiet. Vean kihla, et ta harjutab peegli ees. Arvan, et ta võiks seda kunsti lausa õpetada. Silmitsesin oma lauda ja lugesin selle plaadile kraabitud nimesid, et naeratust tagasi hoida – mitte sellepärast, et ma poleks teda ligitõmbavaks pidanud, seda oli ta kahtlemata, vaid sellepärast, et ta oli põrgulikult naljakas. Tegelikult on mul koguni hea meel, et ta selles tunnis käib. Tänu temale saan keskenduda millelegi muule ja mitte asjadele, mis mulle selle tunni juures närvidele käivad; näiteks kõik. Peaksin mainima, et kõige alla käib ka see tumedasilmne ja tumedate juustega ning kosutavalt sarmitu tohman koolihoovist, kelle nimi, nagu välja tuleb, on Ethan. Õnneks oli klassis vabu laudu küllaga ja ma ei pidanud vastu võtma tema lõpmata ahvatlevat sülleistumise pakkumist. Õnnetuseks aga oli üks neist vabadest laudadest just minu oma kõrval ja sinna ta istuski. Rohkem märkusi ta ei teinud, kuid muigas palju ega olnud selles pooltki nii osav kui Drew. Astun sisse, viskan oma seljakoti köögilauale ja võtan välja kõik, millele on vaja Margot’ allkirja, nii et ta saaks neile enne tööleminekut alla kirjutada. Ma ei jõua aga veel kõike lahti pakkida, kui telefon vibreerib ja pean vahet pidama, et see välja kaevata. Ma ei vaevu telefoni käepärast hoidma. Nii palju mul seda vaja ei lähe. Helistajaks võivad olla ainult kaks inimest. Mu ema või Margot. Keegi teine seda numbrit ei kasuta, isegi mu isa enam mitte. Hoian telefoni ainult kõige hädavajalikuma suhtluse jaoks – sõnumid, peamiselt ühepoolsed, neilt mulle. Kui vaja, kasutan seda, et Margot’le teada anda, kus ma olen või kas ma jään hiljaks. See oli osa tingimustest, millega mind siia lubati. Kõik saavad aru, et see on kogu info, mida ma jagama soostun. Ei mingit Kuidas su päev läks? Ei mingit Kas sa endale sõpru leidsid? Ei mingit Kas sa oled endale juba psühholoogi otsinud? Ainult põhilised logistilised faktid. Rääkimisega pole kunagi probleemi olnud. Probleemiks on suhtlemine. Sõnum on Margot’lt. Läksin su esimese päeva puhul midagi süüa tellima. Varsti tagasi. Püüan ikka veel kella neljase söömisega ära harjuda. Margot töötab öövalves, mis tähendab, et õhtustame varakult, et ta jõuaks duši all ära käia ja tööle minna. Teisalt jälle paistab, et lõuna on siin kell kümme nelikümmend viis hommikul, nii et tegelikult kõik vist klapib. Viskan piinariistad jalast ja tõmban selga jooksuriided, et saaksin pärast varajast õhtusööki kohe minna. Läheksin praegu, aga väljas on palav ja ma tahan olla kindel, et ei läheks kunagi välja sellisel ajal, kui päike saab mind jälitada ja mälestusi mu nahale kõrvetada. Ma ei käi siis isegi postkasti juures, kui just vaja pole. Mu telefon vibreerib taas. Heidan pilgu ekraanile. Ema. Loodan, et su esimene päev läks hästi. Armastan sind. E. Panen telefoni lauale tagasi. Ema ei oota vastust. Margot saabub kõikvõimalike Hiina roogadega. Me ei pea nädal aega süüa tegema. See on hea, sest ma ei oskaks isegi siis süüa teha, kui sellest sõltuks mu elu, ja sahtlitäit söögikohtade menüüsid arvestades on mul tunne, et seda ei oska ka Margot. Olen elanud siin nüüd viis päeva ja minu meelest pole kööki kordagi kasutatud. Vähemalt pole söögiajad Margot’ seltsis ebamugavad. Ta suudab vabalt rääkida meie mõlema eest. Selle, mis minul vestlusse panustamata jääb, teeb tema kohusetundlikult tasa. Ma pole kindel, kas tal üldse on mind siia istuma vaja. Vähem kui nädalaga tean ma, kellega ta on viimase kolme aasta jooksul käinud ja kellega ta praegu käib. Tean kõiki ta töökoha kuulujutte, kuigi mul pole õrna aimugi, kes on need inimesed, keda ta mainib. Andrea kindlasti ei rõõmustaks, kui kuuleks, et Margot räägib mulle tema rahaprobleemidest, ja Eric ei tahaks, et ma tean, et ta tüdruk teda pettis, ning Kelly oleks pahane, kui saaks teada, et olen kursis tema bipolaarse isiksusehäire ja kõigi rohtudega, mida ta selle vastu võtab. Aga mida rohkem Margot räägib, seda vähem tekitab ebamugavust, et mina ei räägi, ja ma eelistan vestlusi inimestest, kes mulle korda ei lähe. Need puhud, kui ta võtab jutuks mu perekonna, on kõige hullemad, sest ma ei taha neile mõelda ja ma ei saa Margot’le öelda, et ta, kurat võtku, vait jääks. Pärast sööki kiirustab ta duši alla, et pesta endalt maha päeva jagu higi ja päevitusõli, ning mina pakin jäägid karp karbi haaval ära ja ootan, millal päike madalamale vajub, et saaksin jooksma minna. Välja ma aga minna ei saagi, sest enne päikeseloojangut tõmbub taevas mustaks ja vihma hakkab kallama nagu oavarrest. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga seda on isegi minu jaoks liiga palju. Niisuguses paduvihmas on raske midagi näha ja võimatu kuulda. Kui klaasist liuguksest välja maja taha vaatan, tundub, nagu sajaks horisontaalselt, ja isegi mina pole nii meeleheitel, et sellise äikesega välja minna. Viskan tossud jalast, istun, siis tõusen püsti, siis istun ja tõusen jälle. Mu aju ketrab praegu hooga ringiratast. Siin pole mul jooksulinti, nii et ma teen koha peal harki-kokku hüppeid, kuni ära tüdinen, võtan siis ette vaheldumisi rinnaltsurumist ja mägironijaharjutusi, lähen üle raskustega kükkidele ja väljaastetele ja teen seejärel nii palju kätekõverdusi, kuni mu käed alla annavad ja ma näoli vaibale vajun. See pole küll niisugune üdini tungiv kurnatus, mida ma otsin, aga tänaseks peab sellest piisama. Võtan välja homsed riided, korjan allkirjadega paberid kokku ja pistan seljakotti. Peaaegu soovin, et mul oleks kodutööd, kuid mul pole, ja nii kõnnin ma elutoas ringi. Margot’l on välisukse kõrval virn ajalehti ja ma taipan, et pole juba peaaegu kaks nädalat sünniteadaandeid lugenud. Haaran ajalehed ja lehitsen neid, kuni leian õiged rubriigid. Esimene on pettumus. Ei midagi uut. Kõik liigsagedased klassikalised nimed ja ikka seesama trendikas saast, millega mina ei ahistaks isegi kassi, lapsest rääkimata. Minu nime pole lehes loomulikult kunagi, aga ega ma enda nime otsigi. Lasen pilgul üle nelja ajalehe käia; neis on kolm Alexandrit, neli Emmat, kaks Sarah’t, sitaks palju – den-lõpuga nimesid ( Jaden, Cayden, Braden, öäk), hunnik selliseid, mis mulle meelde ei jää, ja üks, mis on väärt mu seinale minekut. Lõikan selle välja ja haaran läpaka. Avan interneti ja ootan, et mu avaleht ette tuleks. Mõne sekundiga vahin ma armast roosa- ja siniselaigulist titenimede veebilehte, mis tervitab mind iga kord, kui netti lähen. Toksin oma äsjase leiu, Paavo, sisse, aga tuleb välja, et see on üksnes Soome versioon Paulist. Tegelikult paras pettumus. Mulle meeldivad nimed. Ma kogun neid: nimesid, päritolusid, tähendusi. Neid on lihtne koguda. Need ei maksa midagi ega võta õieti ruumi. Mulle meeldib neid vaadata ja kujutleda, et need tähendavad midagi; võib-olla ei tähendagi, aga see kujutlemine on tore. Hoian enamikku neist kodus oma toaseinal – seal kodus, kus ma varem elasin. Hoian alles need, mis kajavad vastu. Head tähendusrikkad nimed. Mitte seda saasta, mida kõik praegusel ajal paistavad kasutavat. Mulle meeldivad ka võõrapärased nimed; need ebatavalised, mida näeb harva. Kui ma kunagi lapse saaksin, valiksin ühe sellistest, aga lapsed pole asi, mida ma oma tulevikus, isegi väga kauges, näeksin. Voldin ajalehed kokku, et need ära panna, heidan viimast korda pilgu peale. Silmanurgast taban veel ühe Sarah’ ja naeratan. Sellega seoses meenub mulle üks lõbus osa mu tänasest päevast. Jooksin kahe tunni vahel oma kapi juurde ning pidin end nurga taga varjama ja ootama, kui nägin Drew’d koos Barbiega minu kapist kaks kappi eemal ägedalt vaidlemas. Otsustasin, et kui ma pean valima, kas jääda tundi hiljaks või astuda selle verbaalse materdamise vahele, oli hilinemine kahest halvast parem valik. Drew’ üldse mitte nii varjatud külgelöömise eest kõrvalepõiklemine polnud tegelikult eriti raske, kui temaga kahekesi kokku juhtusin, aga ma ei tahtnud mingil juhul riskida võimalusega, et ta hakkab mulle oma tüdruku kuuldes ettepanekuid tegema. See oleks kindlalt mu üha kasvavas nimekirjas asjadest, mida mul tarvis pole. Nii ma siis nõjatusin vastu seina ja ootasin, et nad minema läheksid. „Anna mulle kakskümmend taala,” kuulsin ma Drew’d tüdrukule ütlevat. „Miks?” Paistab, et pahane ongi tolle ainus hääletoon. „Sest mul on kahtkümmet taala vaja.” Poisi häälest oli aru saada, et sellest põhjusest pidanuks piisama. „Ei.” Siis heli, mis oli ilmselt kapiukse kinnivirutamine. Kõvasti. „Ma maksan sulle tagasi.” Maksad sa jah. „Maksad sa jah.” Tark tüdruk. „Sul on õigus. Ei maksa jah.” Piilusin ümber nurga ja nägin teda tüdrukule oma enesekindlat naeratust välgutamas. „Mis on? Vähemalt olen ma aus.” „Miks sa mõne oma hoora käest ei küsi?” Pagan. „Sest keegi neist ei armasta mind nii palju kui sina.” „See tobe irve võib kõigile teistele siinse kooli tüdrukutele mõjuda, aga sa tead, et mulle see ei mõika, nii et unusta ära.” „Sarah, sa ju tead, et sa annad mulle nagunii, ära jama.” Sarah. Naeratasin. Paratamatult tunnistasin selle nime absoluutset täiuslikkust; mage, tavaline ja täiesti ebaoriginaalne. Mis kõige parem, see tähendab printsessi. Tüdruk hingas valjusti välja ja ümber nurga kiigates nägin teda käekotis tuhlamas. Päriselt? Ta annabki kutile raha? Drew on parem, kui ma arvasin. Võib-olla ma olin Sarah’st lihtsalt liiga heal arvamisel. Minu enesehinnang ei pruugi just ülemäära kõrge olla, aga tema oma on küll allapoole igasugust arvestust. Ta võttis välja kahekümnedollarilise ja suskas selle Drew’le pihku. „Säh. Lihtsalt selleks, et sa mind rahule jätaksid.” Drew haaras rahatähe ja tegi minekut, aga mitte enne, kui tüdruk talle järele karjus: „Kui sa mulle tagasi ei maksa, räägin täiega emale ära!” Emale? Oih. See väike paljastus tegi mulle nalja, kuid paneb ka mõtlema, kas mu tähelepanekuoskused hakkavad mind alt vedama. Kas ma siis tõesti ei märganud? Mu vend Asher ja mina nokkisime teineteise kallal, nagu jaksasime, aga meie vaenulikkuselävi oli nende omast ikka kõvasti madalam. Viskan viimased ajalehed virna otsa ja naasen arvuti juurde, püüdes mõelda välja veel midagi, millega netis aega surnuks lüüa. Ma pole enam Facebookis ega kuskil mujal, nii et sel pole mõtet. Võiksin end piinata sellega, et vaatan Asheri nime ja salasõna kasutades, millega tegelevad need, kellega kunagi sõber olin, aga otsustan, et parem mitte. Pole midagi sellist, mida ma teada tahaksin. Akna taga sähvivad lakkamatud välgunooled, õrritavad mind iga kord, kui taevas helendama lööb. Mu telefon lebab voodil, sosistab mulle kõrva nagu pudel viskit võõrutusel olevale alkohoolikule, sellal kui vihm mulle läbi akna näkku lõkerdab. Võib-olla ma siiski olen piisavalt meeleheitel, et sellise ilmaga välja minna. Mul on nii väga vaja joosta. Veel harkhüppeid. Raskuste tõstmist. Veel kätekõverdusi. Veel raskuste tõstmist. Ma ei pruugi siia jooksulinti saada, aga poksikoti vist ikka leiaksin, kas või sellise kaasaskantava. Ma ei usu, et Margot lubaks mul raske koti elutuppa riputada, kuid ma pole nii valiv. Praegu lepin ükskõik millega, millele saan virutada. Küpsised. Mul on vaja küpsiseid küpsetada. See on jooksmise järel kõige parem asi. Tegelikult mitte, aga ma armastan küpsiseid ja mulle ei meeldi see pask, mida pakkides müüakse ja mida Margot ostab. Oreod käivad kah. Sest need on Oreod ja vahet pole, mida sa teed, neid juba järele ei tee. Minu sõna selle peale. Olen seda üritades veetnud köögis rohkem kui paar päeva. Seda ei juhtu. Nii et Oreotele teen erandi, aga vabrikus pakendatud šokolaaditükkidega küpsised, mille säilivusaeg on kuus kuud, nendega on hoopis teine lugu. Elu on selleks tõesti liiga lühike. Uskuge mind, mina tean. Tuhlan Margot’ köögis ja mul pole õrna aimugi, miks mind üllatab, et tal pole ei jahu, soodat, küpsetuspulbrit, vanilli ega enamvähem üldse mingeid koostisaineid, mida võiks küpsetamisel tarvis minna. Mul õnnestub leida natuke suhkrut ja soola ja imekombel ka komplekt mõõtetopse, aga neist pole mulle kuigi palju abi. Otsustan, et lähen sel nädalavahetusel toidupoodi. Ilma küpsisteta ma kuigi kaua vastu ei pea. Või siis koogita. Annan alla, söön pool pakki oakomme, jätan mustad järele, sest need on vastikud, ja lähen duši alla, et tänase päeva pask endalt maha pesta. Kuni palsamit juustes hoian, pean endaga maha haarava vestluse. Räägin oma nõmedast tunniplaanist. Jutustan endale oma muusikatunni õnnetust irooniast ja juurdlen, kas see teeb kõne- ja väitluskunsti naeruväärsusele pika puuga ära. Mõtisklen valjusti, kas üldse ükski naisinimene selles koolis, olgu siis õpilane või õpetaja, on teatud heledapäise Drew’-nimelise tüübi võludele immuunne. Siis ma vastan: MINA. Ah jaa, Sarah loomulikult ka, kuigi paistab, et poisil õnnestub teda tüütamisega alistuma sundida. Pean aeg-ajalt selliseid vestlusi, lihtsalt veendumaks, et mu hääl veel töötab, juhuks kui tahan seda kunagi jälle kasutada. Häälekate maailma naasmine on mul kogu aeg plaanis olnud, aga vahetevahel mõtlen, kas ma seda üldse kunagi teen. Enamuse ajast pole mul kuigi põnevaid uudised ja siis ma kordan nimesid või suvalisi sõnu, aga tänane päev oli küllalt märkimisväärne, et pälvida terveid lauseid. Mõnikord ma isegi laulan, aga selle jätan nendeks päevadeks, kui mu enesejälestus on tipptasemel ja ma tahan endale haiget teha. Ronin voodisse, mida katab salveiroheline lillemustriga tekk, samasugune nagu mul koduski. Ilmselt on see rohkem mu ema kui Margot’ panus. Emal on vist raske aru saada, et ma püüdsin sealt minema pääseda, mitte seda kohta endaga kaasa võtta. Kergitan madratsit ja tõmban välja sinna alla peidetud kaustiku. Pean sellele varsti mõne parema koha leidma. Ülejäänud on mu kapi tagaosas pappkasti pakituna vanade paberköites raamatute ja põhikooli aastaraamatute all. See, mida ma käes hoian, on mustvalgete kaantega, peal punases markerikirjas Trigo. Nagu kõigil teistel, on ka selle esimesed paar lehte täis võltse tunnikonspekte. Haaran pastaka ja kirjutan. Täpselt kolme ja poole lehekülje järel libistan ma kaustiku peidikusse tagasi ja kustutan tule, mõeldes, millise värske põrgu homne päev endaga kaasa toob. 5. peatükk Nastja Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan. Reede hommikul toon ma esimese asjana nõustamiskabinetist ära oma parandatud tunniplaani. Proua McAllister võttis mu viiendaks tunniks õpetajaabiks, nii et nüüd olen ma ametlikult sissejuhatusest muusikasse vabastatud, mis tähendab, et võin veeta selle tunni koopiaid tehes ja pabereid jagades, selle asemel et soovida, et saaksin verest tühjaks joosta. Kingadega läheb mul nüüd juba paremini, kuigi need on eest liiga kitsad ja mu varbad toovad kuuldavale rea vandesõnu, kui need jalga tõmban. Valisin tänaste püüdluste jaoks oma jubeduselt teise kostüümikomplekti – veel musta ja musta, sest see on nagunii kõik, mida mul on. Jäin paksu musta silmalaineri, punase huulepulga ja musta küünelaki juurde. Tikk-kontsad on nagu ikka hüüumärgiks kogu sellele kompotile, mis karjub: Ilge! Ma olen nagu mingi litsakas õudusfilm. Mõtlen pärlmutternööpidele ja valgetele augumustriga seelikutele ning juurdlen, mida Emilia täna selga paneks, kui ta veel elus oleks. Olen terve nädala lõunavahetundidel edukalt koridorides ja vetsudes redutanud. Sasine kunstnikupoiss, kelle nime nüüdseks olen teada saanud – salamisi tema joonistusploki kaant piiludes –, on Clay, ja leides mu ka teisel päeval jälle inglise keele tiiva ust katsumas, oli ta küllalt lahke, et pakkuda mulle küsimata loetelu kohtadest, kus saan kõige kindlamalt üksi olla. Olen enamiku neist juba üle vaadanud. Veel paar päeva ja ma oskan joonistada kaardi ning kanda sellele kõik parimad haihtumispaigad. Siis võin seda teistele endasugustele luuseritele müüma hakata. Olen oma igapäevaste käikudega selgeks saanud, et kõik püsib siin üldiselt üsna muutumatuna. Võiks arvata, et hoovi istekohad on nimeliselt määratud, sest keegi ei kaldu kõrvale kohast, kuhu end eelmisel päeval sisse oli seadnud. Tunnen nüüd ära rohkem nägusid, aga isegi need, keda ma tean, ei tee minust välja. Mind jäetakse õndsasse üksindusse. Olen kõiki piisavalt hirmutanud, solvanud või ebamugavust tundma pannud, et minust eemale hoitaks. Missioon täidetud. See on isegi ebamugavaid kingi väärt. Kui ma midagi valesti ei tee, peaksid asjad nii jäämagi. Kaalun, mis suunas täna sammud seada, kui möödun jõuväljas poisist. Mõtlen, kuidas ta seda teeb. Võib-olla õnnestub mul tema saladus välja peilida, sest ma tahaksin hea meelega ka endale sellist saada. Vahel mõtlen, et ta on nähtamatu ja mina olen ainus, kes teda näeb, aga see pole vist tõsi, sest kui oleks, oleks keegi selle aja peale kindlasti tolle pingi endale krabanud. Võib-olla on poiss vaim ja keegi ei lähe selle pingi ligi, sest tema kummitab seal. Ta istub alati samas asendis ja on täiesti liikumatu. Sellest ajast peale, kui ta esmaspäeval mu pilgu tabas, olen üritanud mitte vahtida rohkem kui mõni sekund päevas. Rohkem pole ta mulle otsa vaadanud. Mul on endiselt tunne, et ta jälgib mind, aga võib-olla ma natuke isegi tahaksin, et ta seda teeb. Heidan selle mõtte kiiresti peast. Kellegi tähelepanu on küll viimane asi, mida mul vaja. Sellegipoolest on teda äärmiselt kena vaadata. Kenad käsivarred. Mitte mingid jõusaalijobu käsivarred, lihtsalt tööga saavutatud käsivarred. Nägin teda esimesel päeval tööõpetuses, aga ainult silmapilguks, ja siis läks ta ära ega ole rohkem tagasi tulnud. Nüüd näen teda ainult lõunavahetundidel. See käputäis sekundeid, mis mul hoovi ületamiseks kulub, on mu päeva kõige huvitavam osa. Iseenda vastu aus olles pean tunnistama, et need väärtuslikud sekundid on ainus põhjus, miks ma ikka veel iga päev üle selle neetud platsi kõnnin. Esimesel päeval kõndisin üle hoovi selleks, et endast selge mulje jätta. Teisel päeval kõndisin sealt läbi selleks, et näha, kas poiss istub endiselt pingil ja endiselt üksi. Kõndisin sealt läbi kolmandal ja neljandal päeval, et näha, kas ta veel mulle otsa vaatab. Ei vaadanud. Täna tahtsin lihtsalt vaadata. Nii et seda ma siis teengi, kui mu kingakontsa teravik kahe sillutisekivi vahelisse prakku kinni jääb. Ilus. Õnneks, kuna ma kõndisin masendavalt aeglaselt, et oma piiramiskogemust maksimaalselt nautida, ei lenda ma ninuli maha. Õnnetuseks aga olen nüüd kinni täpselt poisi pingi ja selle teise vahel, kus on printsess Sarah oma õuedaamidega. Püüan nagu muuseas oma kontsa kivilõksust välja nõksutada, ent konts ei liigu paigast. Pean end põlvili manööverdama ja üritama seda kätega välja sikutada, mis on muidugi suur tasakaalusaavutus, aga kummardumine ei tule selle kleidiga kõne alla. Põlvitan aeglaselt ja libistan jala kingast välja. Siis haaran parema käega kontsast ja sikutan. Konts vabaneb kergemini, kui oleksin oodanud, ja ma tõusen ning pistan jala jälle kinga sisse tagasi. Heidan pilgu vasakule ja näen, et raidkujupoiss pole paigast liikunud. Ta pole mu kingakatastroofi vist isegi märganud. See on pisike ime, aga pisikesed imed on kõik, mida mul praegu loota on, nii et käib kah. Kahjuks aga pole ma täiesti märkamatuks jäänud, sest järgmine asi, mida ma kuulen… „Minu meelest on sellised kingad mõeldud tänavanurkadel seismiseks, mitte kooliskäimiseks.” Sarah. Sellele järgneb naerukihin ja veel teine tüdrukuhääl… „Jah, kas su isa teab, et sa põrgust sellistes riietes lahkusid?” „Mina arvasin, et ta isa elab Transilvaanias.” Veel kihistamist. Päriselt. Siinsed solvangud on tõesti allapoole igasugust arvestust. Kui nad tahavad, et ma ringi pööraksin, peaksid nad tulema lagedale millegi natukenegi vaimukamaga. Vaatan paremale ja näen seda teravmeelsuseallikat, mis selle kalliskivi minu pihta paiskas. Sarah’ ümber seisab mitu tüdrukut ja nad vaatavad minu poole ning, jah, kihistavad ikka veel. Ma vist õnnitlesin end minut või kaks liiga vara. Käin mõttes läbi oma võimalused: A) lennutada kõnealune king nende pihta; B) pommitada neid solvangutega; C) neid eirata ja minema kõndida; D) naeratada neile oma kõige kuratlikumat ja pöörasemat naeratust. Otsustasin D kasuks, mis on kogu pundist ainuke mõistlik valik. Ma ei eira seda olukorda, vähemalt mitte mingil saba jalge vahel põgenemise mõttes. Pealegi, kui ma olen juba niigi Vanakurja enda või siis Dracula sigitis, sõltuvalt sellest, kellelt küsida, tasub alati väheke hullumeelsust juurde kruttida, et sõnum enne nädalavahetust kohale jõuaks. Jõllitan neid veel mõne sekundi ja kaalun, kas päästa terve naeratus valla korraga või lasta sel aeglaselt üle näo levida, kui mu mõttelõnga katkestab selja tagant kostev hääl. „Aitab, Sarah.” Sarah suu, mis, nagu ma kahtlustan, oli avatud selleks, et tuua kuuldavale veel mõni näide oma salvavast vaimukusest, sulgub nii kiiresti, et mul on tunne, et kuulsin, kuidas ta hambaid kokku plaksatasid. Pööran ringi, kuigi tean vist juba niigi, et ainus läheduses olev inimene on viimane, kelles loodaksin õilsat rüütlit leida. Mitte et seda oleks vaja olnud. Rünnakut ju õieti polnudki. Toimunu oli pigem mingi mage solvangute karaoke. Amatööride etteaste. Midagi, mida pigem mõnitad, kui kardad. Sain isegi aru, et need tüdrukud poleks järele jätnud, ja kui ma oleksin selline tüüp, kellele see korda läheks, oleksin ehk haavunud, aga mind ei huvita ja ma pole juba väga pikka aega olnud haavunud. Selleks hetkeks olen end täiesti ringi pööranud ja minu silmad pole ainsad, mis mulli sees olevat poissi piidlevad. Tõtt-öelda jälgib teda nüüd õige mitu silmapaari, oodates, kas tema suust tuleb ehk veel midagi. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mõnda „Videvikutsooni” episoodi, kus kõik on mu ümber tardunud ja mina ainus, kes end liigutada saab. Aga ma ei liiguta. Poisi pilk püsib Sarah’l ja vaatab teda ilmel, mis vastab tema minuga-ei-maksa-jamada-hääletoonile. Viivuks vilksab ta pilk minule ja siis vahib ta jälle oma käsi, nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlen, kas hakata liikuma, aga näib, nagu ei suudaks ma oma jalgu üles leida. Pööran poisile selja ja taban nüüd Sarah’ mind jõllitamast. Tema näoilmes ei peegeldu ei armukadedus ega isegi kibedus, mida ma peaaegu ootan; sellelt vaatab vastu täiesti puhas ja kaljukindel mida põrgut?. Kui väga ma ka püüan oma nägu ükskõiksena hoida, on mul tunne, et minugi ilme on üsna tema oma sarnane, aga tõenäoliselt sootuks teistsugustel põhjustel. Sarah’t paistab hullumoodi jahmatavat, et poiss midagi ütles. Mina ei tunne seda tüüpi nii hästi, et teada, kas tema vahelesegamine oli toimunu juures kõige üllatavam asjaolu. Minu meelest oli veider see, mismoodi kõik reageerisid. Kõik jäid vait. Nad ei vaielnud vastu, ei naernud ega küsinud, miks, nad ei eiranud teda ega jätkanud lõõpimist ega pööranud oma mõnitusi tema vastu. Nad lihtsalt jätsid järele. Poiss ütles aitab ja oligi kõik. Sest mina ütlesin nii. Jutul lõpp. Ärge sundige mind seda teist korda ütlema. Nende tühiste sekundite jooksul, mil ma siin paigal seisin, on kõik pöördunud oma seniste tegemiste juurde ja võib-olla ma ainult kujutan ette, aga minu meelest on hoovil natuke vaiksemaks jäänud, nagu ei tahaks keegi, et pealt kuuldaks, kuidas ta äsja juhtunut arutab. Mis pagan siin just praegu juhtus? Mõtlen selle üle mõni minut hiljem, pärast kooli või siis mitte kunagi, aga praegu tahan ma siit hoovi keskelt kaduda kus kurat. Jõuan üle väljaku ilma edasiste kingaäpardusteta ja õnnekombel on keegi pannud inglise keele tiiva ukse vahele raamatu, nii et saan kohe sisse astuda. Ust lahti lükates vaatan alla ja näen, et see on kunstiajalooõpik, mille kõrval istub muigav Clay, joonistusplokk käes nagu ikka. Tahaksin temalt väga küsida, kas ta teab, milles asi, aga ei saa, ja nõnda lipsan ma sisse. Jõuan poole koridori peale, pööran trepikotta ja nõjatun vastu seina, tänulik, et saan olla üksinda ja vaikuses. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/katja-millay/vaikuse-meri/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1136.63 руб.