Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Spioonide sild Giles Whittell “Spioonide sild” räägib sellest, kuidas külma sõja ajal USA ja NSVL spioone vahetasid. Kuigi praeguseks on tegu juba tuntud lahendusega, sai asi alguse allatulistatud USA luurelennuki piloodi Gary Powersi ning sissekukkunud nõukogude spiooni Rudolf Abeli juhtumitest. Autor kirjeldab värvikalt juhtumite tagamaid, tolleaegseid meeleolusid ja rasket teed kokkulepeteni. Giles Whittell on töötanud The Timesi korrespondendina Moskvas ja Washingtonis. Ta on kirjutanud mitmeid aimeraamatuid. Whittell Giles Spioonide sild Brunole, Louisile ja Enzole DRAMATIS PERSONAE PEAOSALISED William Fisher ehk Rudolf Abel, Emil Goldfus, Martin Collins, Robert Callan, Frank, Milton ja agent Mark − KGB polkovnik ja kõige kõrgem Nõukogude agent Põhja-Ameerikas aastatel 1948 kuni 1957. Francis Gary Powers− USA lennuväe väljaõpetatud U-2 piloot, kes palgati CIA poolt Nõukogude Liidu kohal luurelende tegema; lasti alla 1. mail 1960. Frederic Pryor− Lääne-Berliini Vabaülikooli doktorant, kes arreteeriti Stasi poolt kahtlustatuna spionaažis, kuid anti 10. veebruaril 1962. aastal Glienicke silla vahetusoperatsiooni osana oma vanematele välja. KGB Reino Häyhänen ehk Eugene Maki ja agent Vik − teenis KGB ridades Fisheri alluvana New Yorgis aastatel 1952 kuni 1957 ning reetis ta Ameerika Ühendriikidele. Pavel Sudoplatov− KGB kindral, kes kavandas Lev Trotski mõrvamise 1940. aastal ning sai II maailmasõja ajal Fisheri soosijaks. Juri Drozdov− Ida-Saksamaal elanud KGB ohvitser, kes määrati suhtlema James Donovaniga, lootuses korraldada Powersi vahetamine Abeli vastu. Aleksandr Orlov ehk Rootslane − sõjaeelne Nõukogude „illegaalne” agent, kes Ameerika poolele üle läks ning oli seal ainus isik, kes teadis Fisheri tegelikku identiteeti. Ivan Šiškin− kõrgem KGB ohvitser, kes teeskles olevat Ida-Berliinis asuva NSV Liidu saatkonna teine sekretär, et esindada Moskvat läbirääkimistes Powersi-Abeli vahetuse üle. CIA Marty Knutson− U-2 piloot, kelle 1956. aasta juulis tehtud fotod Engelsi lennuväebaasist Venemaal aitasid ümber lükata kartusi mahajäämuse osas NSV Liidust pommituslennukite arendamises, mida peeti ohuks USA riiklikule julgeolekule. Bob Ericson− U-2 piloot, kes sooritas 9. aprillil 1960. aastal eelviimase luurelennu NSV Liidu kohal ja oli 1. mail Powersi varupiloot. Richard Bissell− CIA U-2 programmi tsiviilteenistujast ülem aastatel 1954 kuni 1962, kes täitis sel perioodil agentuuri asedirektori ja hiljem planeerimisdirektori kohuseid. Allen Dulles− CIA direktor aastatel 1953 kuni 1961; veenis president Eisenhowerit lubama luurelende NSV Liidu kohal ja vastutas Powersi lennu asetamise eest 1960. aasta 1. maile. Stan Beerli− õhujõudude kolonel, kes liitus CIA-ga ja sai seal tsiviilteenistujana Eriväeosa B ehk Türgis Adanas paikneva U-2 üksuse ülemaks; kavandas seal operatsiooni Quickmove julgeolekuprotseduurid luurelendudeks NSV Liidu kohal. Joe Murphy− CIA julgeolekuohvitser Adanas, kes vastutas 10. veebruaril 1962. aastal Glienicke sillal Berliinis Powersi identifitseerimise eest. NÕUKOGUDE JUHTIVISIKUD Nikita Hruštšov− NSV Liidu riigijuht aastatel 1958 kuni 1964; hülgas ambitsioonikad plaanid tuumarelvastusest loobumiseks, jalutades 1960. aastal Pariisis suurriikide tippkohtumiselt välja, kui Gary Powersi 1. mai luurelend teatavaks sai. Roman Rudenko− Nõukogude ülemprokurör, kes osales Nürnbergi kohtuprotsessis natsi sõjakurjategijate üle ja oli 1960. aasta augustis süüdistajaks Gary Powersi protsessis. Sergei Birjuzov− Nõukogude õhukaitsejõudude marssal, kes juhtis Gary Powersi allatulistamiskatset ning teatas selle õnnestumisest Hruštšovile. Jevgeni Savitski− Nõukogude õhukaitsejõudude kindralpolkovnik, kes andis Igor Mentjukovile käsu oma Suhhoi Su-9 hävitajaga Powersit rammida, ise teades, et tabamuse korral lõppeb see piloodi hukkumisega. USA JUHTIVISIKUD Dwight D. Eisenhower− Ameerika Ühendriikide president aastatel 1953 kuni 1961; andis U-2 programmile rohelise tule, ent kahetses hiljem kibedalt 1. mai 1960 luurelennu lubamist. John F. Kennedy− Ameerika Ühendriikide president aastatel 1961 kuni 1963; presidendikandidaadina lubas vähendada USA kujutluslikku mahajäämust NSV Liidu raketiprogrammist ning keeldus Powersiga kohtumast, kui too Ameerikasse naasis. William F. Tompkins− USA peaprokuröri abi, kes määrati 1957. aastal Rudolf Abeli (William Fisheri) protsessis süüdistajaks; nimetas Fisheri spioonitegevust „rünnakuks meie olemasolu kui sellise vastu”. James Donovan− esindas Ühendriike prokurörina Nürnbergi kohtuprotsessis natsi sõjakurjategijate üle ja määrati Fisheri kohtuistungil tema kaitsjaks; hiljem tegutses läbirääkijana Berliinis Glienicke sillal toimunud vahetuse korraldamises. Llewellyn Thompson− USA suursaadik Moskvas aastatel 1957 kuni 1962; sai Powersi ellujäämisest teada paar minutit liiga hilja, et takistada NASA väljamõeldud katteloo avaldamist. Frank Meehan− USA diplomaat, kes määrati 1961. aastal Berliinis Frederic Pryori perekonna asjaajajaks; hiljem sai temast USA viimane suursaadik Ida-Saksamaal. KÕRVALOSATÄITJAD Burt Silverman− Brooklyni kunstnik ja Emil Goldfusi (William Fisheri) sõber, kelle kirjutusmasinat kasutati tõendina Fisheri süüdimõistmisel spionaažis Ameerika Ühendriikide vastu. James Bozart− Brooklyni ajalehepoiss, kes korjas üles „õõnsa viiesendise”, mille pillas Reino Häyhänen ja mis sisaldas mikrofilmi, mis viimaks dekodeeriti ja Fisheriga seostati. Oliver Powers− kaevur, kingsepp ja Gary Powersi isa; palus Hruštšovile saadetud kirjas oma poja väljavahetamist Abeli vastu ning reisis 1960. aastal Moskvasse, et näha kohtuprotsessi oma poja üle. Millard Pryor− ärimees ja Frederic Pryori isa; reisis 1961. aastal Berliini, et töötada oma poja vabastamise nimel kurikuulsast Stasi uurimisvanglast Hohenschönhausenis. Wolfgang Vogel− idasakslasest advokaat, kes oli Millard Pryori vahendajaks kontaktiloomisel Ida-Saksamaa võimudega. Carl McAfee− Virginia jurist, kes reisis koos Oliver Powersiga Moskvasse Gary Powersi protsessile ja esitas edutuks jäänud armuandmispalve tulevasele NSV Liidu riigijuhile Leonid Brežnevile. Kelly Johnson− rajas Lockheedi salajase Skunk Worksi angaari Burbanki linnas California osariigis; U-2 peakonstruktor ning Gary Powersi tööandja peale tolle CIA ridadest lahkumist. Dave Clark− venivate materjalide kasutuselevõtja naiste aluspesu tootmisel; kavandas ka rõhuülikonnad, mida kandsid kõik U-2 piloodid, sealhulgas Powers oma viimasel lennul Venemaa kohal. Marvin Makinen− ameeriklasest tudeng Lääne-Berliini Vabaülikoolis, kes mõisteti 1961. aastal NSV Liidu sõjaväeehitiste pildistamise eest kaheksaks aastaks vanglasse, kuid vabastati kahe aasta pärast tänu James Donovani jõupingutustele. AUTORI MÄRKUS Võimaluse korral olen nende viiekümne aasta taguste sündmustega seotud elusolevad isikud üles otsinud ja neid intervjueerinud. Intervjuudest pärinevad märkused on antud olevikuvormis, et eristada neid dokumentidest, päevikutest ja teisestest allikatest kogutud materjalidest. PROLOOG 10. veebruar 1962 Berliinist välja viiv tee oli sisuliselt inimtühi. Käes oli külm laupäevahommik. Ennustati lumesadu ning asjast huvitatud püsisid kuulujuttude tõttu linnades. Kõik uudistebürood olid oma reporterid Checkpoint Charliesse saatnud, kuna see näis kõige loogilisema paigana. Kuid ilmaennustus oli ekslik, nagu ka kuulujutud. Umbes poole kümne paiku pääses üksildane takso Wilmersdorfi viimase valgusfoori punase tule tagant ja liikus kiirust kogudes mööda Königstrasset lääne suunas. Mõnda aega sõitis see läbi puutumatute metsasalude tol suurel teemandikujulisel saarel, mida ümbritsevad Wannsee abajas ja Haveli jõgi. Künkatippu tõustes ootas ees kaheksasajameetrine langev vasakkurv, siis aga pidi auto teetõkke taga peatuma. Tõkke taga olid vahitorn ja sild – roheliseks värvitud terasest sillatalad, mis sirutusid üle Haveli, ja kõige keskel valge joon, mis silla poolitas. Silla taga paistsid veel üks vahitorn ja teetõke, nende taga aga Ida-Saksamaa piirivalve tuletsoon ning selle taga müür – mitte lühike jupp nagu Berliini südalinnas, vaid piisavalt pikk, et kõik liitlaste sektorid Ida-Berliinist ära lõigata. Valge joone taga lõppes Ameerika sektor ning algas Nõukogude impeerium. See oli kogu planeedi kõige konkreetsem maapiir kahe tuumarelvastusega superjõu vahel. Takso pööras otsa ringi, valmistudes linna tagasi sõitma. Sellest astus välja märkmikku kandev noor naine. Ta oli blondide juuste ja siniste silmadega ning värises närvipingest. Ta heitis pilgu sõjaväepolitseinikele, kes tõket valvasid, ega olnud piisavalt rumal, et neile läheneda. Selle asemel üritas ta jutule saada lähemale jalutava ametnikuga, kes kandis tavalist Lääne-Saksa politseimundrit. Mees hoidis käes portfelli ning paistis noor nagu temagi. „Palun aidake mind,” ütles neiu. Politseinik seisatas piisavalt kauaks ja sai kuulda, et naise jaoks on see elu võimalus ning kui ta naaseb tühja märkmikuga, lõppeks tema karjäär sama kähku, kui see alata sai. Mees vastas, et ta ei saa lihtsalt paigale jääda ja temaga juttu puhuda. Sõjaväepolitsei hoiab neil silma peal. „Kõnnime siis koos edasi,” pakkus naine välja. Teest põhja pool laskus jõe suunas kolmnurkne rohuga kaetud nõlv, mille rinnakul olev jalgrada viis kreemkollase suvemajani. Sõjaväepolitseinikud nägid jalgrada kogu ulatuses, ent mitte tervet nõlvakut. Puud ja põõsad jäid ette ning naine pani tähele, et mida kaugemale nõlva mööda alla minna, seda vähem oleks neid teelt näha. Ta hakkas allapoole minema ning noor politseinik järgnes talle. „Vahest hakkas tal minust kahju,” ütleb too naine pool sajandit hiljem. „Kui põõsaste taga jalutasime, jutustas ta mulle kogu loo.” See juhtus varahommikul – varsti peale koitu, rääkis mees. Ta nägi, et sillale lähenes Ameerika poolelt tilluke autokonvoi ja teine samasugune ilmus nähtavale Ida-Saksamaa suunast. Mõlemast väljus grupp mehi ja jäi ootele. Siis läksid mõlemalt poolt liikvele kolm meest, jalutasid valge jooneni ning vahetasid paar sõna. Tekkis mingi viivitus, siis karjus keegi midagi ja kaks figuuri läksid liikvele ning ületasid joone, üks kummaltki poolt. Annette von Broecker märkis kõik üles. See polnud küll kogu lugu, kuid see oli parim, mida keegi suutis tol päeval hankida, sealhulgas Ameerika uudistekanalid. Ta soovis muidugi rohkem detaile ning mõningaid muljeid sai ta ise lisada – pilvkattes olev auk silla kohal, kust kiirgas päikesevalgust, ning jõel edasi-tagasi ujuvad luiged. „Mu süda peksis,” mäletab ta. „Ütlesin endale, et mõned asjad tuleb kindlasti ära märkida. „Luiged, päike, spioonid. Luiged, päike, spioonid.”” Ta tormas siis nõlvakust üles telefoniautomaadi juurde ning helistas büroosse. Toimetaja käskis tal rahuneda ja lisas omalt poolt taustainfot, kui naine kuuldut ette kandis, kuid luiged jäid artiklisse. Kell kolm öösel Washingtoni aja järgi rääkis president Kennedy pressisekretär oma ülemusele, mida politseinik nägi. Seega oli Kennedy paremini informeeritud kui von Broeckeri lugejad, kuid mitte palju ega ka kauaks. Von Broeckeri hommikul edastatud lugu jõudis kõigi vaba maailma ajalehtede esikülgedele ning tekitas huvi ka mittevabas maailmas. Sest artiklis räägiti sellisest spioonivahetusest, mida polnud kunagi varem üritatud. Peategelased toodi samal ajal samasse kohta ning vahetati ülima hoolikusega välja, seda mõlemal pool jõge metsa peitunud snaiprite pilgu all. Inimkaubandus, millele andsid heakskiidu mõlemad maailma superjõud. Too lugu algas massihävitusrelvade otsimisest. Selle põhimängijad olid vaid etturid. Nad täitsid käske, kuid need polnud tavalised käsud. Viimase seitsme aasta jooksul olid nad osalised võidujooksus USA ja NSV Liidu vahel, et selgeks teha, kumb pool on lähemal teise hävitamisele. Nende ülesande ebaõnnestumise korral võisid tagajärjed katastroofiliseks kujuneda. Lihtsalt inimeseks jäädes said nad ajaloo käiku muuta ning üks neist tegigi seda. Lugu, mida politseinik tol hommikul von Broeckeriga jagas, keskendus kolmele mehele, mitte kahele. Neist noorim viibis tol hetkel esimest korda kolme aasta järel oma vanemate juures ning suutis vaevu uskuda, et on viimaks vaba ega pea enam enesetapule mõtlema. Ta oli kahekümne kaheksa aastane Yale’i doktorant, keda Ida-Saksamaa salapolitsei – Stasi – oli viimase viie kuu jooksul iga päev üle kuulanud, sest teda kahtlustati spioneerimises, kuigi selles ei lasunud tal mingit süüd. Ta oli uuriva meelega noormees, kellele meeldis rännata ning kes oli oma erepunase Volkswageni sportautoga kogemata kihutanud otse Berliinis valitseva paranoia keskele. Tema iseloom polnud selline, mida Stasi, too kahtlustustest toituv ja ebatavalist mittesalliv koletis, kergesti mõista suutnuks. Ta oli vembumees, filosoof ja vaba vaim. Tema nimi oli Frederic Pryor. Vanuselt järgmine oli silda mööda Ida-Saksamaa poolelt Ameerika sektorisse jalutanud, seljas odav Vene ülikond ja käe otsas papist portfell. Piloodi jaoks kummaline kojutulek, eriti veel sellise piloodi jaoks. Kaks aastat varem sisenes ta Nõukogude õhuruumi, kandes tellimuse järgi valmistatud rõhuülikonda David Clarki firmalt Worchesteris Massachusettsi osariigis, mis pidi takistama tema kehavedelike aurustumist, kui kokpitist rõhk kaduma peaks. Tema ülesandest teadsid vaid Valge Maja ja tilluke rühm CIA operatiivtöötajaid, kes olid laiali hajutatud Langley peakorterist kuni Euraasia äärealadeni. Tema lennuk, Lockheed U-2, oli Kasahhi stepid ületanud kaks ja pool korda Mount Everesti tipust kõrgemal, ent purunes ja langes Sverdlovski lähedal Venemaa pinnale. Kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt alla kukkudes pole mingeid standardprotseduure, mida järgida saaks. Alguses kostab vaid hapniku visinat ning stratosfääri sinimust võlv läheb aeglaselt nihkesse, millele järgneb surmvaikne tõdemus, et kõrgusemõõtja näidik kerib end allapoole. Ka tol piloodil polnud muud, millest lähtuda. Kui keskmine kiirus on 160 km/h, võtab vertikaallangemine kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt maapinnani aega alla kümne minuti. Ta polekski pidanud ellu jääma. Kui teda tabas rakett, pidanuks plahvatus hävitama nii tema kui lennuki. Ka muudel juhtudel oli väheusutav, et rõhuülikond teda päästaks. Kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel läheb veri kümne sekundiga keema. Need vähesed, kes asjast teadsid, olid küll nõus, et see on väga kahetsusväärne, kuid paraku on piloot manalamees. Ta elas plahvatuse üle. Kukkumise ajal sundis ta end mõtlema. Kui kokpit keerlema hakkas, jättis ta kõrvale kõik sellised strateegiad, mis kindla surma tooksid. Kuskil üheksa kilomeetri kõrgusel vajutas ta rahulikult nuppu, mis kokpiti kupli pealt heitis. Koos lennukiga keerlemist jätkates vabastas ta end hapnikuvoolikust ning jäi nüüd vabalt hõljuma. Ta hingas seda vähest õhku, mida leidus üheksa, kaheksa, seitsme kilomeetri kõrgusel. Tema pea kohal avanes langevari ning ta lausus väiksed tänusõnad isikule, kes selle oli ranitsasse pakkinud. Jälgides enda all avanevat maastikku, meenutas see tema meelest Virginiat. Ta valis sobiva koha ja maandus raskelt. Ta jäi ellu, kuigi Washingtonis seda ei teatud. Tema nimi oli Francis Gary Powers, sõprade jaoks Frank, Virginia söekaevuri poeg, kes ei hoolinud isa südamesoovist, et temast saaks arst, ning hakkas hoopis hävituslenduriks. Ta ei mõelnud kordagi enese tapmise peale, kuigi kodumaal leidus piisavalt inimesi, kes eelistanuks seda valikut. Sest tema pikk laskumine maapinnale 1960. aasta esimesel mail viis kähku ja otseselt välja USA ja NSV Liidu suhete sellise halvenemiseni, mida polnud nähtud juba 1948. aasta Berliini õhukoridori loomisest saati. Kuu aega hiljem varises seetõttu koost Pariisi tippkohtumine, kus Eisenhower ja Hruštšov olid lootnud siseneda uude pingelõdvenduse ajastusse. Selle asemel hoogustus hoopis võidurelvastumise ajastu, mis viis 1962. aastal Kuuba raketikriisi ajal maailma tuumasõja äärele ning lõppes alles kolm kümnendit hiljem koos Nõukogude impeeriumi lagunemisega. Alates hetkest, kui Powers kadunuks kuulutati, leidus mõlemal pool kõrgetel kohtadel piisavalt skeptikuid, kes kahtlustasid, et missioon pidigi läbi kukkuma, nurjates nõnda superjõudude rahuplaanid. Tol teoorial leidub veel tänapäevalgi pooldajaid. Vanim peaosatäitja von Broeckeri loos lahkus Ameerika sektorist ja kõndis surmatsooni ning müüri suunas, kus asus tema ettekujutus vabadusest. Ta oli veidi kühmus kehahoiakuga ning liigsuitsetamise tõttu vaevasid teda tõsine köha ja põskkoopapõletik. New York Timesi, CIA ja USA ülemkohtu väitel oli tegu Nõukogude meisterspiooniga. Tema ülemustele pakkus too kirjeldus, mis teda hauani saatis, sügavat rahuldust. Tema nimeks oli väidetavalt Rudolf Abel. Kuid nende üheksa aasta jooksul, mis ta Põhja-Ameerikas erinevate kattelugude varjus veetis, kasutas ta mitmeid teisigi nimesid: Emil Goldfus, Martin Collins, Robert Callan, Frank, Mark ja Milton, mida kaasosalised ja imetlejad Miltiks lühendasid. Pensionipõlves ja surmajärgselt omandas ta viimase suure Nõukogude „illegaali” kuulsuse – kuigi ta polnud kaugeltki viimane sedasorti isik, keda NSV Liit katsus Ameerikasse toimetada. Tema mantlipärijate hulka kuuluvad ka need kümme Moskva „registreerimata agenti”, kelle FBI 2010. aastal paljastas ja kodumaale saatis, sealhulgas nõiduslik punapea nimega Anna Chapman, kelle New Yorgi tabloidid igaveseks kuulsaks tegid. Ajalehed ja kohtud uurisid miss Chapmani kohta kähku kõik välja. Abeli puhul polnud nad nõnda põhjalikud. Kuigi ta veetis viis aastat Ameerika kohtusüsteemi haardes, ei teadnud Läänes keegi, kes ta oli, kust ta tuli või mille kohta andmeid kogus. Suur osa sellest on jäänud saladuseks tänase päevani, ent üht kui teist siiski teame: tema tegelik nimi oli William Fisher. Ta oli väga osav kodeeritud sõnumeid mikrofilmidele salvestama ning ta oli britt. o Kolmkümmend aastat hiljem – 1992. aastal – hääletasin end Vene sõjaväeveoki peale, mis viis mind üle maailma katuse. Autojuht kutsus seda nõnda, kuigi läänlastest kartograafid tunnevad seda Pamiiri platoo nime all. See on hõreda pruuni rohuga kuumaastik, kus lumi kunagi ära ei sula, sest see asub viie tuhande meetri kõrgusel. Seda läbib kuuesajakilomeetrine tee, mille ehitasid Nõukogude piirivalvurid vaid sel ainsal põhjusel, et piiri saaks paremini valvata. Platoost itta jääb Tiibet ja lõunasse kitsas riba Afganistanist, mille taga kõrguvad Põhja-Pakistani kirjeldamatult hambulised mäetipud. Veok sõitis kolm tundi toda teed mööda ja peatus siis. Minuga kabiini jagavad sõdurid näitasid näpuga Afganistani piiri poole, sest seal, kus veel mõni kuu tagasi lõppes NSV Liidu territoorium, võis näha tillukest valgetest kuplitest koosnevat kobarat. See oli radarijaam. „Seal me Powersit nägimegi,” teatasid sõdurid. Nad kasutasid sõna me, kuigi vanim nende seast oli tollal vaid sülelaps. Ent uhkus, mida nad tundsid oma ühise pärandi üle, jäi mulle sama selgelt meelde kui tolle maastiku erakordne kõledus. Sama reisi ajal sõitsin taksoga Kasahstani keskossa, kus asub nõukogudeaegne Baikonuri kosmodroom, et näha Protoni raketi öist starti, millega viidi orbiidile Saksamaa satelliit. Hiljem rändasin mööda üht Trans-Siberi raudtee üksildast haru üle stepi põhja poole ning käisin unistele ametimeestele peale, et nad lubaksid mind Semipalatinski tuumapolügoonile. Viimaks andsidki nad järele. Üks heategev organisatsioon oli polügooni sissepääsu juurde püsti ajanud nelinurkse vaia, mille külgedelt võis erinevates keeltes lugeda soovi VALITSEGU RAHU MAA PEAL. Polügooni territooriumil süüdistas üks ärritunud venelasest polkovnik mind „radiofoobias”, kui ma Geigeri loenduri välja võtsin. Ajad olid muutunud. Ainus vahend, mille kaudu mõni välismaalane võis kuuekümnendatel Baikonuri või Semipalatinskit näha, oli too tagurpidi periskoop, kust U-2 piloodid 21 kilomeetri kõrgusel oma sihtmärke uurisid. Too privileeg langes osaks vaid Powersile ja veel paarile väljavalitule. Sama kehtis ka Tšeljabinski kohta. Too kohutavalt saastunud relvatootmiskeskus Uurali mägedes oli üks viimaseid kohti, mida Powers enne allatulistamist pildistas, ning üks esimesi paiku, mida ma 1999. aastal külastasin, kui mind reporterina Moskvasse saadeti. Meid viis sinna Rahvusvaheline Roheline Rist (esimeheks Mihhail Gorbatšov). Varem, kui ma kajastasin Los Angeleses meelelahutusäri ja muid sama tõsiseid teemasid, olin intervjueerinud naisi, kes enda väitel rööviti tulnukate poolt vaid mõne kilomeetri kaugusel kohast, kus Powersit Nevada kõrbes välja õpetati, ning mängisin kriketit San Fernando orus, kus ta suri. Kuhu ma ka ei sattunud, tema vaim ootas seal ees. Francis Gary Powersi pärand on niigi kõhedusttekitav, kui arvesse võtta, kuidas see maailma muutis. See andis meile kolmkümmend aastat külma sõda, mida olnuks lihtne vältida. Kuid ühtlasi juhtus Glienicke sillal see, millele oli tunnistajaks too noor politseinik – kauge kaja 1916. aasta esimese jõulupüha kolmetunnisest vaherahust, kui vaenuarmeed tõusid Flandria mudastest kaevikutest, et maha pidada üks sürreaalne jalgpallimatš. Nende põgusate rahuhetkede ümber laiub inimliku rumaluse valitsusaeg. Pryor, Powers ja Fisher mängisid selles oma osa. See on nende lugu. ESIMENE OSA VÄHEUSUTAVAD MISSIOONID 1 VESIPÜKS Kiireloomulisi sõjalisi heidutusmeetodeid ei leiutatud Saddam Husseini jaoks. Need leiutati juba Jossif Stalinit silmas pidades ning tõid tollalgi tulemusi. USA mereväe tuukrid toimetasid 24. juulil 1946. aastal, kui enamik NSV Liidu elanikest alles magas, ühe raske teraskonteineri selle viimsele puhkepaigale Bikini laguuni selgetes vetes ligi 4000 kilomeetrit Honolulust lääne pool. Nad kinnitasid selle kaablitega kolmekümne meetri sügavusele, otse ankurdatud amfiibse ründelaeva LSM-60 alla. Konteiner oli valmistatud lammutamisele saadetud allveelaeva USS Salmon tornist ning selles asus plutooniumipomm, mis oli täpne koopia tollest, mis aasta varem tappis Nagasakis kaheksakümmend tuhat inimest. Tuukrid jäid laguunist väljaspool asetseva toetuslaeva pardale ning sõid õhtueineks lihapraadi koos kõigi lisanditega. LSM-60 ümber asus pommi sihtmärk, mis heitis kuuvalguses tohutuid süngeid varje: flotill, mis koosnes kaheksakümne viiest laevast, kõik varustusest ja meeskonnast tühjendatud, ainsaks ülesandeks põhja minna. Üks pommile kõige lähemal asuvaid oli USS Arkansas, 27 000-tonnine lahingulaev, mis enne I maailmasõda president Tafti Panamasse viis ning II maailmasõjas Cherbourgi ja Iwo Jimat pommitas. Teenistusaja vältel oli lahingulaeva ainsaks sobivaks põhjaminekuviisiks teha seda kahurileekide saatel, kuid tuumaajastu muutis arusaamu. Selgus, et aatomipommi abil võib ka lahingulaev sama kergesti põhja minna nagu mängulaev vannis. Laeva vöör surutakse alla ja see tabab merepõhja jõuga, mis kogu pealisehituse maha põrutab, nagu polekski seda külge needitud. Veidi peale 25. juuli hommikusööki pildistati Arkansast iga nurga alt, kui teraskonteineris pomm sellest 155 meetri kaugusel plahvatama pandi. Kaamerad, mis asusid B-29 pommituslennuki pardal seitsme ja poole kilomeetri kõrgusel ja laguuni keskmest veidi lõunas, jäädvustasid vaatepildi, kus ookeanist kerkis esile tohutu veeketas, mis hetkega valgeks muutus. See oli Arkansase all olnud vesi, mis aurustus. Plahvatuse tekitatud lööklaine lükkas laeva külili ja rebis sõukruvid maha. Kahe tuhande meetri kõrgune aurust ja veest koosnev sammas, mis tekkis umbes kahe ja poole sekundiga, tõstis laeva seejärel vertikaalasendisse, nii et kaks kolmandikku kere pikkusest oli näha 16 kilomeetri kaugusele, kuigi suurima inimtekkelise vesipüksi kõrval paistis see ikkagi tilluke. Seal laguunis lebab see seniajani, põhi taeva poole. Arkansas oli üks kümnest laevast, mis „Bakeri paugu” järel kohe põhja läks. See oli teine neist kahest suurustlevast tuumakatsetusest, mis korraldati Bikini laguunis, kui maailm üritas end kohandada imelise uue tehnoloogiaga (ning julge rannapesumoega, mis sellest inspiratsiooni sai; esimesed bikiinid, mida samal kuul Pariisis esitleti, said nimeks l’atome, järgmist väljalaset, mis tuharadki paljastas, nimetas üks moekriitik selleks, mis tuumaplahvatuse üleelanule selga jääb, kui tulekera taanduma hakkab). USA sõjaväelaste osalus neis katsetustes oli vabatahtlik, kuid kandidaate leidus piisavalt. Kolmkümmend seitse tuhat meest, kes lühikeste varrukatega särke ja päikeseprille kandsid, pikendasid oma teenistusaega aasta võrra, et katsetusi ette valmistada ning oma silmaga näha Jaapani põlvili surunud relva jõudu. Pat Bradley viibis filmikaameraga Bikini atollil puu otsas, et jäädvustada plahvatust ja selle tekitatud tsunamit – üksainus ligi kolmekümne meetri kõrgune hiidlaine, mis kaotas oma jõu enne randa rullumist, millele järgnes veel kolm väiksemat lainet. „Võttis mõni minut aega, enne kui esimene laine atollini jõudis,” meenutas ta. „Teine tuli juba kõrgemana ja kolmas kattis saare tervenisti pooleteise kuni kahe meetri kõrguselt.” Seal viibis ka kõhn ja mõtlik lennuväekapten Stan Beerli. Ta elas sõja üle Itaalia kohal B-17 pommituslennukite pardal ning elab üle ka külma sõja, kandes siis CIA tumedast ülikonnast koosnevat ametiriietust. Tema ülesandeks saab Gary Powersi ja U-2 ümber saladuskatet säilitada, kuid praegu oli külm sõda veel puhas vaatemäng. Bikini atollil olid teretulnud nii kodu- kui välismaised ajakirjanikud. Bakeri pauku nägi 131 reporterit, kelle seas viibis ka arvukalt NSV Liidu esindajaid. Warner Brothersi filmistuudio abiga tõi Pentagon linale plahvatusest tehtud propagandafilmi nende jaoks, kes sellest ilma jäid, ning admiral William Blandy alias Spike, kes kogu operatsiooni juhtis, poseeris seal oma abikaasaga ning lõikas lahti tuumaseenekujulise tordi. Blandy üritas enne plahvatust avalikkuse muresid hajutada ja andis teada, et ta pole mingi „aatomi-playboy” ning pomm „ei löö merepõhja auku, kust kogu vesi minema voolaks”. See oli tõsi, kuid pomm võis siiski tublisti kahju teha. Ajakiri Life avaldas 1947. aasta suvel pika artikli, mis põhines Bakeri pommi põhjustatud tugeva radioaktiivse kiirgussaaste ametlikel uuringutel. Seal jõuti järeldusele, et kui säärane pomm plahvataks Manhattani tipus ja lõuna poolt puhuks tugev tuul, siis hukkuks kaks miljonit inimest. Ameerika oli sõja lõpetanud kahe aatomipommiga ning rahuaega alustati samamoodi. President Trumani sõnum Stalinile poleks saanud selgem olla ka siis, kui ta oleks selle paberile pannud omaenese verega. See oli hoiatus, et ei tasu mõeldagi Euroopas uue sõja alustamisele, lootes Punaarmee vanamoodsale arvulisele ülekaalule. Ning see andis selgema signaali kui ükski mõeldav avalik kõne, et Truman nõustus George Kennani kuulsa „pika telegrammi” keskse sõnumiga, mis USA saatkonnast Moskvas kuus kuud enne katsetusi teele läks: NSV Liidu võimsust tuleb ohjeldada. Nagu Truman ise väljendus: „Kui Stalin koos oma poistega üht sellist ise näeks, siis poleks enam juttugi uue sõja alustamisest.” Kuid Stalin ei lasknud end niisama lihtsalt kohutada. Ta polnud fašismi alistamiseks ohverdanud kahtkümmet miljonit inimelu vaid selleks, et keegi ütleks talle, kuhu stalinismi puhul piire tõmmata. Kuid siiski seisis ta nüüd probleemi ees. Bikini katsetuste ajal oli NSV Liit oma esimese tuumapommi lõhkamisest veel kolme aasta ja ühe kuu kaugusel. Juba käisid jõupingutused selle ehitamiseks: Šagani jõe kaldal Ida-Kasahstanis juhtis seda projekti habetunud noor Nõukogude teaduskangelane (ja kapihomo) nimega Igor Kurtšatov. Stalin kuulutas pommi „probleemiks number üks”. Ta oli loonud riikliku erikomitee, mis pidi kindlustama, et selle lahendamisel kulusid kokku ei hoitaks. Terved mäed Bulgaarias said rekvireeritud, varustamaks Kurtšatovit vajaliku uraaniga. Kuid Kurtšatov polnud eriline leiutaja. Ta oli tuumaplagiaator, kes sõltus pea täielikult luureandmetest, mida Los Alamosest edastasid Manhattani projekti juures töötavad vasakpoolsete vaadetega teadlased. Ta kinnitas ka 1943. aasta ettekandes Rahvakomissaride Nõukogule, et need luureandmed on „meie riigi ja teaduse jaoks tohutu, sisuliselt mõõtmatu tähtsusega” – kuid 1946. aastaks oli see andmevoog pea tilgatumaks kokku kuivanud. Vaid aasta varem jõudsid esimese Los Alamoses katsetatud pommi kaks skeemi Kremlisse juba ligi kaks nädalat enne tegelikku plahvatust. Katsetuse järel saabusid Moskvasse joonised, mis olid detailsemad kui need, mis sisaldusid esimeses USA kongressile esitatud ametlikus ettekandes. Üks toimetati Albuquerquest välja pabertaskurättide karbis. See oli aatomispionaaži kuldajastu. Ent 7. novembril 1945. aastal toimetas Elizabeth Terrill Bentley, 37-aastane Vassari ülikooli vilistlane ja kinnimakstud Nõukogude agent, FBI kätte 107-leheküljelise kirjelduse NSV Liidu luuretegevusest Põhja-Ameerikas. Järgmisel päeval saatis J. Edgar Hoover tema materjali põhjal Valgesse Majja salajase memorandumi. Tulemuseks olid vaid mõned arreteerimised, kuna tõendusmaterjali polnud piisavalt, ent Bentley ülehüppamine sundis Moskvat sulgema enamiku sidekanalitest, mille kaudu tuumasaladusi Kurtšatovini toimetati. Oli teisigi põhjuseid, miks Nõukogude spioonitegevus Ühendriikide territooriumil vaibuma hakkas. Sõja võitmine eemaldas peamise põhjuse, miks Los Alamose teadlased pidanuks jooniseid oma endiste liitlastega jagama – natsismi alistamine. Ning USA sõjavägi õppis viimaks Nõukogude krüpteeritud teateid lahti murdma (projekt koodnimega Venona), mille abil kinnitati ühtlasi suurt osa Bentley väidetest. Kurtšatov jäi seega ilma aatomituuma lõhustamise tegelike pioneeride elutähtsast luureinfost ega suutnud pommi lõpuni ehitada. Ilma pommita peab Nõukogude impeerium aga parimal juhul rahulduma vaid oma lõputute piiride kaitsmisega. Kui vesi Bikini laguunis taeva poole lendas, näis rahvusvahelise kommunismi tulevik üsna süngena. Ent Lubjanka – KGB peakorteri ja revolutsiooni tegeliku masinaruumi – sügavikest paistis uus lootuskiir. 2 AGENT „Meie veres on ju segunenud palju maid, eks ole, aga südames on ainult üks inimene.”     – Graham Greene „Meie mees Havannas” Veidi enne 1948. aasta 14. novembri keskpäeva võttis üks vana ja immigrantidest ülekoormatud Cunardi liinilaev oma ookeaniületuse viimasteks kilomeetriteks lootsi pardale. Laev tungis Saint Lawrence’i jõe laiast suudmest ülesvoolu, möödus Abrahami lagendikest[1 - Seitsmeaastase sõja (1754–1763) lahingutanner, kus 1759. aasta septembris võitlesid Inglise ja Prantsuse väed. Tuntud ka Quebeci lahingu nime all. (Tõlkija märkus)], millele laskus ehaeelne hämarik, ning sildus kümme minutit peale viit Quebecis. Kaiäärsel puhus külm tuul. SS Scythia oli peale Põhja-Saksamaalt Cuxhavenist lahkumist juba üheksa päeva merel veetnud. Üle mere rännanud perekondi tervitasid sadamas vastutulijad, kes olid sama reisi varem läbinud. Valdavalt põgenikud maadest, mis said sõjas laastatud ning viibisid nüüd võitjate okupatsiooni all. Nad tulid ettevaatlikult Scythia treppi mööda alla, mässitud paksudesse mantlitesse ja hoides käes seda vähest varandust, mida võis uue elu esimestel tundidel vaja minna. Andrew Kayotis võis nende seast esialgu silma torgata. Ilmselt oli see vältimatu, sest ta oli keskealine tavalisest pikem meesterahvas, kes reisis üksi. Kuid ta ei jäänud sinna kauaks ootama. Keegi polnud talle vastu tulnud. Tal oli vaid üks kohver, seega ei vajanud ta pakikandjat. Tema dokumendid olid korras. Ta näitas oma passi ning jalutas siis kärmel sammul raudteejaama Rue Saint-Pierre’il ja ostis esimese klassi pileti Montreali. Kayotis veetis merereisi vaikselt oma kajutis lugedes, jalutades mõnikord ka Scythia promenaadtekil, kuid ta kõneles vähe. See reis oli vahepaus kahe maailma, kahe identiteedi vahel. Tema tegelik nimi oli William Fisher. Tema tulevaseks nimeks saab Emil Goldfus. Dokumendid Kayotise nimele tegid maaletuleku mugavamaks, kuid ta tõmbas need ribadeks ja lasi tualetist alla kohe, kui Goldfus oli valmis ellu ärkama. Tema koodnimi oli Arach ning peale Quebecis maale astumist sai temast järgmiseks üheksaks aastaks kõige kõrgem Nõukogude spioon kogu Põhja-Ameerikas. o Tema üle peetud kohtuprotsessil nimetati Fisherit ohuks kogu vabale maailmale ning tsivilisatsioonile endale. Kuid vahest võiks teda hoopis pidada Nõukogude välisluure Forrest Gumpiks. Enamik temaga kohtunud ameeriklasi pidas teda „erakordselt arukaks” isikuks, mis polnud ka ime, kuna ta oskas viit keelt ja leidis tundideks meelelahutust logaritmitabelitest ja Riikliku Teadusakadeemia Toimetiste vanadest numbritest. Kuid too erakordne arukus ei viinud teda kuigi kaugele. Vedamisest oli tal märksa rohkem kasu. Ta oli leebe, stoiline, helde mees, oma elukutse jaoks ilmselgelt liiga hea iseloomuga, kes toetus 20. sajandi keskpaiga tormiliste kümnendite üleelamisel ennekõike oma õnnele, kuni leidis Atlanta föderaalvanglas viimaks oma rahusadama. Tolleks ajaks, kui ajakiri Life avaldas artikli Bikini plahvatuste kohta, oli Fisher juba kauem kui aasta treeninud oma senise elu raskeima ülesande jaoks. See viis ta otse põhivaenlase ehk Ameerika Ühendriikide südamesse – too hiiglaslik ja segadusseajav riik, mis suutis toota nii relvi kui võid (ning ka Rita Hayworthi), ilma et kellegi kindel käsi selle majandust juhiks. Fisheri põhiülesandeks oli uuesti üles ehitada Nõukogude spioonivõrk Ameerikas. Kui ta edu saavutab, hakkab Los Alamosest ja Tennessee osariigis asuvast Oak Ridge’i ülisalajasest tuumakütuse rikastamise laboratooriumist taas andmeid voolama. Stalini teadlased saavad aatomituuma lõhustamisega hakkama ning lähevad Läänest mööda nii tuumalõhustamise rakendamise kui vesinikupommide ehitamise vallas. Berliin, Washington ja London värisevad, ilma et kostuks ühtki lasku. Vähemalt nõnda unistati, ning kuni Fisher viibis turvaliselt KGB väljaõppelaagris Moskva-lähedastes metsades, polnud sedalaadi fantaseerimises midagi ohtlikku. Fisheri ülemused valisid ta välja tema tausta ja isikuomaduste pärast. Nende arvates oli tegu vankumatult lojaalse ja distsiplineeritud mehega. Ta oli haritud, kuid mitte üleharitud. Sõjas näitas ta väärtuslikke ametioskusi ning ilmutas rindel julgust tule all. Ta oli geenius raadio vallas ning suutis samas üliedukalt tähelepandamatuks jääda. Ta oli hoopis erinev KGB tuntuimatest briti värvatutest, nõndanimetatud Cambridge’i Viisikust, keda ta põlgas. Kim Philby, Donald Maclean, Guy Burgess, John Cairncross ja Anthony Blunt olid inglise klassiühiskonna hellitatud võsud. Fisheril polnud sünnipäraseid privileege ette näidata. Ta pidas end Nõukogude patrioodiks ning nägi eelnimetatutes vaid isamaa reetureid. Nad olid halva kuulsusega eluvennad. Tema oli askeet. Nemad olid diletandid. Tema oli sündinud bolševik – kuid ühtlasi külgetõmbavalt inimlik. „Temas oli midagi – kui tohib nii öelda – armastusväärset.” See hinnang pärineb mehelt, keda Fisher oma tegeliku identiteedi koha pealt kõige põhjalikumalt haneks tõmbas – New Yorgi kunstnikult Burton Silvermanilt. Fisher oli kõhn mees, kaval nagu nirk ning erakordse vaimutugevusega, mis teda tundvates inimestes veel tänapäevalgi imetlust tekitab. Ta vahetas oma karjääri vältel pidevalt identiteete, kuid ei unustanud kunagi enda oma. Ta võis tundide kaupa vestelda muusikateooriast või matemaatikast, olles mõlemas valdkonnas iseõppija. Ta suutis hingestatult mängida klassikalisel kitarril ning oli ka korralikul tasemel maalija, kelle töid tahtis Robert Kennedy hiljem Valgesse Majja üles riputada. Ta sündis Põhja-Inglismaal Newcastle-upon-Tyne’is 1903. aastal sakslaste perekonnas. Kaheksateist aasta vanuselt kolis ta koos nendega Nõukogude Liitu. Need lihtsad eluloolised faktid tähendasid ühtlasi, et ta kõneles emakeelena vabalt neid kolme keelt, mida tema ajastu salaagent kõige rohkem vajas. Oma ameti päris ta isalt: Heinrich Fisher oli juba pühendunud revolutsionäär, kui kohtas 1890. aastatel esmakordselt Leninit. Olles üles kasvanud ülikumõisas Kesk-Venemaal, pöördus ta iseõppija innu ja ülbusega viimaks marksismi. Koos Leniniga õpetasid ja agiteerisid nad Peterburi Tehnoloogiainstituudis, kuni Fisher seenior arreteeriti mässuõhutamise eest ning saadeti 1896. aastal Arhangelskisse asumisele. Kuna ta oli rahvuselt sakslane, ootas teda seejärel ees maalt väljasaatmine ja kohustuslik teenistus Saksa armees. Inglismaa pakkus talle varjupaika. Heinrich seilas koos oma noore naisega Newcastle-upon-Tyne’i, kus neile sündis kaks poega. Esimene sai isa järgi nimeks Henry. Teise nimeks sai William, kuid nad kutsusid teda Willieks. Kui Venemaa 1905. aasta revolutsioon läbi kukkus, hakkas Willie isa tegelema relvade vahendamisega, et aidata kunagisele kodumaale jäänud proletariaati. (Üks saadetis, mis avastati enne Baltikumi poole teeleminekut, sisaldas üle miljoni padruni, muuhulgas selliseid, mis sobisid Mauseri püstolitele, mida kasutati tsaar Nikolai atentaadi puhul.) Peale 1917. aasta edukaks kujunenud revolutsiooni naasid Fisherid Venemaale, et riigile oma teeneid pakkuda. Willie Fisher oli innuga valmis kaasa aitama Nõukogude utoopia ülesehitamisele ning ka uus riigikord hindas teda. Ta liitus noorkommunistidega ning asus tööle tõlgina. Siis teenis ta kaks aastat Punaarmees raadiooperaatorina. Ta oli piisavalt noor, et erinevate keelte valdamine ja kogemused välisriikides talle karjääris kasuks tuleksid, mitte kahtlustusteks aset ei annaks. Kahekümne nelja aastaselt oli ta üha kasvava Nõukogude luureaparaadi hinnangul värbamiseks valmis. Lisaks abiellus ta ühe Poola krahvi sohitütrega. Jelena Lebedeva, endine baleriin, kes õppis nüüd Moskva konservatooriumis harfimängijaks, kohtus Fisheriga 1926. aastal ühel peol. Ta tajus mehes seda üksildust ja enesekindlust, mis oli üheaegselt külgetõmbav ja ohtlik ning mis jäi temasse alles kuni Glienicke sillale jõudmiseni. Kui mees talle abieluettepaneku tegi, küsis Jelena: „Aga kas armastad mind?” „Kuidas ma seda teada võiksin?” vastas too. „Su iseloom on leebe ja soe. Mina olen su vastand, kuid meist võib saada hea paar. Me täiendame teineteist.” Me täiendame teineteist. Selline rõõmutu tõdemus võis talle salaagendi töös kasuks tulla, kuid tulenes tragöödiast. Mõni nädal peale NSV Liitu naasmist, 1921. aasta suvel, olid Willie ja Henry järelevaatajateks ühe Moskva-lähedase jõe kaldal asuvas lastelaagris. Ootamatu hoovus rebis ühe lapse vee alla. Henry tormas vette ja suutis lapse päästa, kuid uppus ise. William, kes polnud kunagi ujuma õppinud, võis vaid kaldal seistes pealt vaadata. Ta oli lohutamatu. Jelenas leidis ta viimaks meelerahu ja turvatunde. Naise peresidemete kaudu sai ta esimese töökoha KGB eelkäijaks olnud Ühendatud Riiklikus Politseivalitsuses (OGPU). Nad lahkusid 1931. aastal koos pisitütrega Moskvast mehe esimesele välislähetusele. Sihtkoht: Norra. Kui Fisherid 1931. aasta septembris üle piiri Soome sisenesid, astusid nad Nõukogude „illegaalide” allilma. See on eksitav termin, sest kõik oma nime väärivad spioonid rikuvad seadust. Kuid Tšekaa ehk algse bolševistliku terroriaparaadi keeles oli sõnal illegaal eriline tähendus. See viitas põrandaaluste revolutsionääride ajale, kui partei rajajad olid rinda pistnud tsaariohrankaga ning töötanud koodnimede all; nii tähistati ka Nõukogude esimest agendipõlvkonda, kes saadeti välismaale revolutsiooni levitama, kui ükski Euroopa riik veel uut mõrvarlikku riigivõimu ei tunnustanud. Lenin oli Vladimir Uljanovi koodnimi. Jossif Džugašvili oma oli Stalin. Fisheri koodnimeks sai esmalt Frank. Ta ei kandnud seda kaua, kuid luureülemad, kes tema karjääri suunasid, olid illegaalide kultusest haaratud veel ka siis, kui sellest enam erilist kasu ei tõusnud, ning neis püsis veendumus, et Fisher on selle töö jaoks nagu loodud. Ning mõnes mõttes oligi. Nagu tuumaallveelaev võis temagi sisuliselt määramata ajaks pinna alla jääda. Kuid peitusemäng nõudis nii palju jõudu, et võib kahelda, kas tal jäi veel jaksu vaenlase kohta kasulikke andmeid koguda. „Ta oli hiilgav ja kohusetundlik spioon,” kinnitab veel tänapäevalgi üks pensionile jäänud KGB kindral, kes Fisheri vabastamises keskset rolli mängis. „On ilmselge tõsiasi, et ta juhtis agente, kelle kohta ameeriklased endiselt midagi ei tea.” See pole küll kaugeltki nii ilmselge. Tegelikult puuduvad tõendid, et Fisher värbas kasulikke agente, keda veel identifitseeritud pole, või edastas mingeid olulisi luureandmeid nendelt, kes on paljastatud. Kuid see ei takistanud kummalgi vaenupoolel ühiselt loomast legendi Willie Fisherist – kuigi teise nime all – kui kõige tulemuslikumast Nõukogude spioonist külma sõja ajal. Oslos kaitses teda tema amet. See oli lihtne ja tähelepandamatu: tema kattelooks oli elektriliste aparaatide importimine, kuid ühtlasi pidi ta rajama raadioreleejaamade võrgu, et Moskva saaks suhelda teiste, Põhja-Euroopasse saadetud spioonidega. Ta veetis kolm aastat kohalike kommunismimeelsete või mitte midagi kahtlustavate klientide keldrites, varjates ja katsetades raadiovarustust. Koos oma noore perega elas ta vaikselt Põhjamere kaldal, kui Tšekaa kodumaal oma poegi õgis. Stalini terroriaega on paljude kümnendite vältel peetud tema enda isikliku hulluse väljenduseks. Kuid intelligentsi väljarookimisel valitsusaparaadist, mida ta kasutas oma impeeriumi haldamiseks, võib olla ka ratsionaalsem põhjendus – ta ise oli kunagi reetur. Too väide ilmus esmakordselt avalikkuse ette 1990. aastail Stalini venekeelses eluloos, mille autor on Edvard Radžinski. Vassili Mitrohhini kogutud dokumendid Nõukogude välisluure kohta, mis NSV Liidu lagunemisel Venemaalt välja toimetati, sisaldasid tõendeid sellest, et Stalin võis enne 1917. aastat olla tsaariohranka palgaline informaator. See selgitaks vähemalt kuigivõrd ka seda, miks ta oli nõnda paranoiliselt halastamatu kõigi vastu, kes olid ükskõik kui vähesel määral seotud vanade bolševikega. Tšekistina, kelle isa tundis Leninit, oli Fisheril õnne, et teda peale Moskvasse naasmist keset ööd üles ei aetud, et ta viivitamatult hukkamisele viia. Ta lasti vaid ametist lahti. Isa sõber leidis talle tööotsa lennukitehases, ent varsti muutus kõik, sest Hitler tungis Nõukogude Liitu. Alates hetkest, mil Saksa soomukid Minskisse sisenesid, sai kõige tähtsamaks Nõukogude võimu püsimajäämine ning isiklikud küsimused unustati mõneks ajaks – kuna riigi püsimine sõltus töötavast luureteenistusest. Seega sai Fisher 1941. aasta septembris taas Tšekaa ohvitseriks, mis kandis tol ajal juba nime Siseasjade Rahvakomissariaat ehk NKVD. „Tal oli õnne,” märkis tema venelasest biograaf hiljem. „Venemaal polnud enam senist korda. Saksamaal oleks ta kindlasti maha lastud.” Sõjas kulges tal kõik suurepäraselt. Temast sai Pavel Sudoplatovi (kes oli aasta varem kavandanud Trotski mõrvamise Mehhikos) eriline soosik ning ta jõudis välja tohutu idarinde eesliinile. 7. novembril 1941. aastal, tol päeval, mis on endiselt kuldsete tähtedega Venemaa ajalukku kirjutatud, leidis ta end Punaselt väljakult keset lumetormi. Käes oli revolutsiooni aastapäev. Sakslased olid Kremlist päevateekonna kaugusele jõudnud, kuid Stalin kuulutas, et iga-aastane Punaarmee paraad peab toimuma nagu tavaliselt. „Minu paraadipääsmele oli löödud tempel PROHHOD VSIDU, mis tähendas, et mul lubati minna riigijuhtide juurde, kes Lenini mausoleumi peal reas seisid,” meenutas Sudoplatov. Stalini parem käsi Lavrenti Beria, kes seisis nüüd ise Lenini mausoleumile püstitatud laval, oli tal käskinud viivitamatult ette kanda igasugustest sõjalistest arengutest. „Olukord oli kriitiline: sakslaste eelväed paiknesid Moskvast viiekümne kilomeetri kaugusel. Võtsin endaga Punasele väljakule kaasa noore kapteni William Fisheri, kes oli minu osakonnas raadiokommunikatsiooni sektsiooni ülem … Püsisime NKVD peakorteriga ja Moskvat kaitsva brigaadiga otseühenduses. Lumesadu oli nii tihe, et sakslased ei saanud saata lennukeid Punast väljakut pommitama. Ent paraadil osalevatele vägedele oli antud karm käsk: jääda rahulikuks ja säilitada distsipliini, juhtugu mis tahes.” Kui paraad oli juba lõppemas, tuli kapten Fisherile palve eesliinile täiendusi saata. Ta edastas selle Sudoplatovile, kes saatis selle Stalinile, kes andis siis vahest kõige dramaatilisema sõjaväelise käsu oma karjääri jooksul. Läbi langeva lume marssisid mitu pataljoni otse Punaselt väljakult eesliinile, kus nad sakslaste edasitungi tagasi lüües kuulsust võitsid. Järgmisel aastal osales Fisher „kõige edukamas raadio teel korraldatud petuoperatsioonis kogu sõja vältel”, nagu Sudoplatov seda kirjeldas. Sellele aitas kaasa kolonelleitnant Heinrich Scherhorn, Saksa suurtükiväeülem, kelle Nõukogude väed Valgevene metsades 1944. aasta suvel sisse piirasid. Nõukogude topeltagent koodnimega Max kandis 19. augustil Saksa luurele ette, et Scherhorn on 2500-mehelisest väest ümber piiratud, kuid endiselt võitlusvõimeline. Tegelikult oli ta juba venelaste vang ning jäi selleks kogu sõja ajaks, kuid sakslaste ülemjuhatus raiskas hinnalisi ressursse tema fiktiivsete sõjajõudude varustamiseks. Üks varustusretk hõlmas kuutkümmet seitset transpordilennukit, kolmeteist kaasaskantavat raadiojaama ning kümmet miljonit rubla sularahas. Osadel lennukitel lubati maanduda ja uuesti õhku tõusta, et pettus saaks jätkuda. Teised lennukid konfiskeeriti ja meeskonnad võeti vangi. Fisher oli tagasihoidlik mees ega uskunud hilisemas elus kunagi kogu seda kiitust, mida talle avalikkuse ees jagati. Ent kui tema tütar talt küsis, mida ta sõja ajal tegi, võis ta õigustatult väita, et aitas sõda võita. Tema ülemused KGB-s arvasid küll nii. Tema autasuks sai kõige prestiižsem teenistuskoht kogu Nõukogude välisluures − Ameerika. o „Pigem hukun kui paljastan endale usaldatud saladusi … Vannun, et iga südamelöögi, iga mööduva päeva kestel teenin parteid, kodumaad ja Nõukogude rahvast.” William Fisher andis 1948. aasta oktoobri lõpus Lubjankas, NKVD peakorteris pühaliku õhkkonnaga kokkusaamisel oma ülemuste juuresolekul selle illegaalide ametivande. Siis kutsuti ta endise NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi kabinetti. Nad vestlesid Fisheri missioonist ning sõid hiljem tema perekonnaga koos õhtust. Tühipaljale illegaalile ei osutatud just tihti sellist tähelepanu. Juhtugu Ameerikas mis tahes, Venemaal oli ta igatahes kaugele jõudnud. Kui Stalin välja arvata, kehastas just Molotov kõige selgemini Nõukogude Liidu võimu ja kavalust. Ta oli Hitleriga lõunatanud ning Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga Poola ja Baltimaad endale krabanud, suutnud Hitleri sissetungi järel Nõukogude impeeriumi vastupanule õhutada ning andnud nime kuulsale kokteilile, petrooleumipommile, mida kasutati Nõukogude vägede vastu. Nüüd kuulutas ta William Fisheri oma salarelvaks uues sõjas Ameerika vastu. Vana Heinrich Fisher läinuks uhkusest lõhki. Õhtusöögi järel naasis Willie naise ja tütrega daatšasse ning jättis nendega hüvasti. Ta näeb neid taas alles seitsme aasta pärast. Ta sõidutati musta limusiiniga Leningratski jaama ning seal saatis teda teele Viktor Abakumov, SMERSH-i asutaja (see tähendas „surm spioonidele”, tolle venekeelset akronüümi laenas Ian Fleming, kui James Bondi põhirivaalile sobivat nime otsis).[2 - Abakumov oli Nõukogude julgeolekuaparaadis Lavrenti Beria järel tähtsuselt teine mees ning küllaltki äkilise iseloomuga. Kui tema õde arreteeriti sõja ajal spekulandina, olevat ta ohvitserile, kes küsis, kuidas lugu lahendada, nähvanud: „Miks sa minult küsid? Kas sa ei tea oma kohustusi …? Lase ta maha.”] Fisher läks Varssavisse suunduvale rongile ning sealt järgmisele, mis sõitis Cuxhavenisse. Üksinda ning ilmselt ka üksildust tundes astus ta seal SS Scythia pardale. Tema ehtne Ameerika pass kandis tema enda fotot, kuid nime Andrew Kayotis. Fisher ei kasutanud enam iial oma tegelikku nime. Tõeline Kayotis, sündinud Leedus ja üles kasvanud Detroitis, suri aasta varem Vilniuses sugulasi külastades. Tema paberid toimetati Moskvasse. Tema elulugu, mis uuriti välja Leedus elusolevatelt sugulastelt, asus nüüd hoolikalt tallel tolle pika ja kõhna reisija peas, kes sõi üksinda lõunalauas ning luges vaikselt tundide kaupa, kui Scythia seilas Le Havre’i kaudu Uude Maailma. o Paberi peal olid Fisheri töökohustused kontimurdvad. Lisaks tolle spioonivõrgu elluäratamisele, mis pidi päästma Nõukogude tuumaprogrammi, lasus temal üksinda vastutus kontrollida, kas Põhja-Ameerika manner on kolmandaks maailmasõjaks valmis. „Tema missiooni alla kuulub ligipääsu leidmine sõjalistele ehitistele ning varustus- ja laskemoonaladudele,” kirjutas Sudoplatov, justkui selles kõiges poleks ühe väljaõppinud raadiooperaatori jaoks midagi liialt keerulist. „Me peame teada saama, kui kiiresti jõuaks Ameerika abiväed Euroopasse.” Hiljem kujutasid Sudoplatovi elulookirjutajad Fisheri rolli veelgi suurejoonelisemas võtmes: „Tema juhatas ettevalmistusi läänepoolkera ülevõtmiseks, kui kasvavad pinged Ühendriikide ja NSV Liidu vahel peaksid paisuma uueks maailmasõjaks.” Tegelik asjade seis oli siiski selline, et Fisher oli läänemaailma saadetud väheste reaalsete eesmärkidega ning ilma tõsiseltvõetavate tähtaegadeta. Tal jäi kümme päeva aega, et sõita bussiga läbi Uus-Inglismaa ja jõuda eelnevalt kokkulepitud kohtumisele New Yorgis. Seal andis Nõukogude kindralkonsulaadi kontaktisik talle tuhat dollarit sularahas ning uue identiteedi Emil Goldfusi nimele. Goldfusina läks ta põranda alla. Willie Fisher oli selleks ajaks neljakümne viie aastane, õnnelikus abielus ja sügavalt pühendunud kommunist. Ta oli ka üksikum kui kunagi varem ning sai toetuda vaid iseendale, just nagu kosmonaut, kes on kosmosejaamast eemale triivinud. Pole kerge ette kujutada, mis meeleseisundis ta viibis, kui katsus riigis ringi rännates laskemoonaladusid avastada, üritades samal ajal nõukogude inimesele omast karikatuurset ettekujutust Ameerikast kohandada esimeste muljetega tegelikkusest – rikkaimast riigist kogu maailmas, mida sõda ei kahjustanud. Tal oli üksinda rändaja terav silm ning igal poolnäljas nõukogude töölisel hakanuks suu vett jooksma, kui ta sellise ettekujutamatu jõukuse keskel maandunud oleks, kuid ühtlasi võis temas aeglaselt maad võtta vabas riigis varjuma sunnitud spiooni paranoia. Veel raskem on kindlalt teada, kuhu Fisher läks või mida ta tegi – kuigi kõik näib viitavat sellele, et ta läks sinna, kus paistis päike. California tõmbas teda ligi. Tal oli käsk välja uurida, kas Ühendriigid saadavad endiselt Long Beachi sadamast relvi Chiang Kai-shekile ja tema Hiina rahvuslastele (nad saatsid). Californias leidis Fisher ka aega, et luua tuliuus „informant-agentide” võrgustik, kuhu ta värbas peamiselt Saksamaalt emigreerunud juute, kui Sudoplatovi väiteid uskuda. Nende roll „eriperioodi” (USA – NSV Liidu sõja) korral oleks ühendada jõud illegaalidega ning maskeerida end hooajatöölisteks, kes Kesk-Ameerikast põhja siirdusid, ja koordineeritud sabotaaži teel halvata USA läänerannikul tegutsevate hiiglaslike riigikaitselepinguid täitvate firmade tegevus. Eriperiood jäigi saabumata, seega pole teada, kui suur osa Fisheri ambitsioonikast agendast vastas tõele ning kui suur osa sellest oli vaid kattevari tema väljateenitud puhkusele. Tagasi New Yorki siirdudes peatus ta ilmselt mõnda aega ka Santa Fes. Santa Fe savimajadest ääristatud linnaväljak, üks New Mexico osariigi peamisi turistimagneteid, oli lähim paik Los Alamosele, kuhu Nõukogude luureohvitser minna võis, ilma et riskiks kohe FBI huviorbiiti sattuda. Seega oli tore kokkusattumus, et KGB-l leidus seal turvaline peavari, mis oli apteegiks maskeeritud. Jerrod Schecter, endine ajakirja Time Moskva büroojuhataja, kes Hruštšovi autobiograafia 1960. aastatel NSV Liidust välja smugeldas, et see Läänes avaldada, kinnitab, et see kandis silti „Zooki rohupood”. Enam seda sealt ei leia, küll aga eksisteeris sellenimeline asutus 1940. aastatel. Seal asus korralik lõunasöögipuhvet ning on põhjust kahtlustada, et see täitis tõesti Schecteri väidetud otstarvet: Santa Fe oli tähtis peatuspaik tollele NKVD erirühmale, mis 1940. aastal mõrvas Mexico City lähedal asuvas villas Lev Trotski. Santa Fe oli ühtlasi loogiline paik, kuhu kokku koguda Manhattani projektist varastatud joonised, ning üks Fisheri endine õpilane oli seal veetnud terve aasta, toimetades füüsikutelt saadud saladusi kullerite kätte. Tema nimi oli Kitty Harris. Ta oli USA kommunistliku partei juhi truudusetu abikaasa ja sarmika briti reeturi Donald Macleani endine armuke ning Nõukogude luure värbas ta 1930. aastail. Põhiväljaõppe käigus oli Willie Fisher talle raadio kasutamist õpetanud. Santa Fe poole viis nõnda palju teid, et kindlasti hüppas ka Fisher sealt korraks läbi, kasvõi lihtsalt uudishimust. Seega on igati tõenäoline, et Stalini välisluureoperatsiooni juht, mees, kellel Molotov käskis Ameerikas kaost külvata, astus millalgi 1949. aasta varakevadel Greyhoundi bussist maha otse New Mexico põhjaosa valgusküllasesse ja kõrbekuiva õhku. Ta eelistas kanda õlgkübarat, et kaitsta oma kiilanevat pealage. Tema Daksi moemajast pärinevad püksid viitasid teatud jõukusele ja stiilitunnetusele. Ta tupsutas pidevalt nina valgete taskurätikutega ning kandis endaga kaasas kohvrit. Küsijatele rääkis ta, et elas Kesk-Lääne kandis ja töötas nii raamatupidaja, inseneri kui fotode viimistlejana, kuid on nüüd „poolenisti pensionil ja poolenisti eraettevõtja”. Ta elas New York Citys. Sunnitud elama võõrastes riikides ja erinevate identiteetide all, läksid paljud illegaalid peast segaseks, vaenlase poolele üle või mõlemat korraga. Aga mitte Fisher. Üheks põhjuseks oli tema vankumatu ustavus kommunismile. Teiseks põhjuseks oli pühendumus perekonnale: nemad olid KGB-le garantiiks, et ta üle ei hüppa. Kuid tema lojaalsusele võis leiduda veel kolmaski põhjus: iha teha järele nende suurte illegaalide kangelastegusid, kelle jälgedes ta käis. Üheks selliseks oli Arnold Deutsch, Cambridge’i Viisiku värbaja, kes ühtlasi soodustas nende seksuaalseid liialdusi. Deutschi oli sõja ajal premeeritud nõnda, et talle lubati New Yorgis juhtiva illegaali kohta – toda ametit, mis hiljem Fisheri omaks sai –, kuid ta uppus teel sinna, kui tema laeva tabas keset Atlandi ookeani torpeedo. Teine selline oli Aleksandr Orlov ehk Rootslane, koodnimega Schwed. Orlov sai Kremli lemmiklapseks siis, kui ta Hispaania kodusõja ajal Hispaania valitsuse kullavarud Moskvasse saatis. Kuid Stalin sattus raevu, kui ta põgenes Chicagosse ning ähvardas riigijuhi tsaariohranka informaatorina paljastada, kui Orlovi kodumaale mahajäänud perekonnaga peaks midagi halba sündima. Kui selline julgustükk Fisheris imetlust tekitas, siis välja ta seda ei näidanud. Oma neljakümne kuuendaks sünnipäevaks – 11. juuli 1949. aastal – oli ta New Yorki naasnud, et osaleda veel ühel eelnevalt kokkulepitud kohtumisel, seekord „legaalse” KGB töötajaga Nõukogude kindralkonsulaadist, kes täitis ta rahakoti sularahaga ning viis ta Bear Mountaini rahvusparki jalutama. Mingil hetkel tahtis too ühelt pargivalvurilt kellaaega küsida, kuid Fisher astus vahele ja kõneles ise tema eest, et kontaktisik ei paljastaks oma vene aktsenti. Kaks spiooni, aga kummalgi polnud käekella. Mõne aja pärast paluti Fisheril taaselustada vabatahtlike võrgustik, mis oli tegelnud enamiku logistiliste küsimustega tuumasaladuste toimetamisel NSV Liitu. Seda oli lihtsam öelda kui teha. Suurem osa võrgustiku allikatest ei teinud enam nendega koostööd. Peale sõda karmistati Los Alamoses julgeolekut ning Fisher kartis üle kõige vahelejäämist. Ent siiski üritas ta mõningaid samme astuda. Esiteks võttis ta ühendust Lona Coheniga, kes oli kunagi ühe rikka Manhattani perekonna koduabiline, kuid nüüd abielus Morris Coheniga, kes oli samuti KGB kaastööline. Lona ja Willie pidid kohtuma Bronxi loomaaias, kuid teel sinna hakkas naine kahtlustama, et teda jälitatakse. Nii see oligi, kuid jälitajaks oli Willie, kes ametioskusi harjutas. Lona läks tuldud teed tagasi, vahetas metrooliine ning astus vagunitest sisse ja välja, kui uksed sulgumas olid, ent ei suutnud jälitajast vabaneda. Viimaks istusid nad mõlemad linnumaja ette pargipingile maha ja tutvustasid end teineteisele. Cohenid juhtisid vabatahtlike võrgustikku ja olid ka ise kogenud kullerid. Tegelikult oligi see just Lona, kes peitis 1945. aasta juulis Trinity tuumakatsetusel kasutatud pommi joonise pabertaskurätikute karpi, et seda võimalike läbiotsimiste käigus ei avastataks, kui ta New Yorki tagasi reisib. Nii Fisheril kui Cohenitel leidunuks 1949. aastal märksa rohkem tööd, kui Elizabeth Bentley – Nõukogude spioon, kes oma saladused 1945. aastal FBI-le üle andis – ja J. Edgar Hoover poleks mitme parima Moskva tuumaluureallika suud sulgenud. Ent need allikad polnud siiski tilgatumaks kokku kuivanud. Varsti peale sõja lõppu oli Niels Bohr, taanlasest geenius, kes esimesena aatomi struktuuri kirjeldas, teatud kartustest hoolimata nõustunud Igor Kurtšatovit abistama stabiilse tuumareaktsiooni saavutamisel. Ka Klaus Fuchs, Saksamaal sündinud füüsik, lekitas endiselt väärtuslikku infot, kuigi nüüd Harwelli uurimislaboratooriumist Londoni lähedal. Ning veel üks Nõukogude salaallikas, George Koval, kes paljastati alles 2007. aastal, toimetas nendeni kriitilise tähtsusega juhendi polooniumsütiku valmistamiseks, milleta plutooniumipõhises pommis ahelreaktsiooni ei teki, nagu Los Alamose meeskond oli kindlaks teinud. Kurtšatov oli juba ammu plutooniumile keskendunud – ta avastas, et isegi kõigist Bulgaaria uraanivarudest ei jätkuks – ning 29. augustil 1949 suutis ta viimaks plutooniumipommi plahvatama panna. Willie Fisheril polnud selles sisuliselt mingit rolli, kuid siiski oli see tema spioonikarjääri kõrghetk. Tuumaseen, mis tol päeval stepi kohale kerkis, tähistas Ameerika tuumamonopoli lõppu ning Kreml ilmutas harva nähtavat heldust. Lavrenti Beria, kes oli selleks ajaks tõusnud tähtsuselt teiseks meheks NSV Liidus, isiklikul käsul eraldati välismaal tegutsevate ja pommisaladuste vargusega seotud illegaalide lastele automaatselt õppekohad ülikoolides. Fisher ja Cohenid, kes olid õigel ajal enam-vähem õiges kohas olnud, said Punalipu ordenid, mida tavaliselt jagati vaid sõjasangaritele. Kuid Fisheri jaoks sai too pidu otsa enne, kui õieti alatagi jõudis. Ted Hall, üks Lona Coheni parimaid allikaid Los Alamoses, oli Chicagosse kolinud ja spioneerimisest loobunud. „Enam mitte,” teatas ta Fisherile ja Cohenile, kuid need üritasid viimast korda teda ümber veenda. „Aitasin teid sõja ajal, kuid sõda on nüüd läbi.” Klaus Fuchsi isik tehti kindlaks ühe Venona projekti käigus dekrüpteeritud Nõukogude telegrammi kaudu ning ta arreteeriti Londonis 1950. aastal. Ta nimetas oma põhilise kontaktisiku, kes omakorda identifitseeris kaks idealistlikku, kuid edutut kommunistist spiooni − Julius ja Ethel Rosenbergi. Nende üle peeti 1951. aastal kohut, nad mõisteti süüdi ning neile määrati surmanuhtlus. Edutute apellatsioonidega venitati otsuse täidesaatmist veel kaks aastat. Cohenid olid selleks ajaks juba maalt põgenenud. Fisher üritas vahepeal ebaõnnestunult värvata toda noormeest, kelle eest Lona Cohen oli kunagi koduabilisena hoolitsenud. Fisheril oli küll põhjust õnne tänada, et Rosenbergid ei paljastanud midagi sellist, mis võinuks FBI tema jälgedele juhtida, kuid muidu paistis tema uue spioonivõrgu tulevik tumedamast tumedam. Kuni selle hetkeni, kui New Yorgi Central Parki teeviidale ilmus 1952. aasta oktoobris üks valge knopka. o Nõukogude illegaalid kulutasid oma kattelugude kindlustamisele aastaid ja pea sama kaua veel turvaliste ühendusviiside sisseseadmisele. Viiekümnendatel ei tähendanud see 64-bitist digikrüpteerimist. See tähendas pliiatseid ja märkmikke (mis peale üht kirjutuskorda hävitati), seest tühje münte ja polte, mikrofilmide rulle ja tillukesi tükke, peidetud saadetisi ja märke nende leidmiseks. Kui lühilaineraadiod välja arvata, polnud 20. sajandi keskpaiga KGB käsutuses palju sellist sidetehnikat, mida poleks leidunud ka 19. sajandi lõpus. Ameeriklased käitusid teisiti. Tuumaajastu uue tegelikkusega silmitsi seistes asus CIA uut riistvara välja arendama. Nad esitasid tellimusi erakordsetele masinatele, mille ehitamine ei pruukinud võimalik olla, kuid õnnestumise korral lahendanuks need suuri probleeme. Roosevelt tegi sama aatomipommi puhul. Kennedy teeb seda kuuraketiga. Kas see pole siis ameerikalik viis? Oli küll, aga kontoribürokraatidele tuli see ikkagi üllatusena. Don Flickinger, hilisem lennuväekindral, istus 1955. aasta jaanuaris oma kirjutuslaua taga lennuväe uurimis- ja arendusosakonna eluteaduste allosakonnas Baltimore’is, kui tema otsene ülemus ta kiiremas korras enda juurde kutsus. Flickingerile anti teada, et lennuväeminister tahab teda näha „nii kähku kui võimalik”. Ta ütles, et võib juba järgmisel päeval Washingtoni sõita. Ülemus teatas, et see ei sobi: ta peab seal olema juba ühe tunni pärast. Auto juba ootas. Sõit läks kähku. Pentagoni saabudes viidi Flickinger kohemaid ministri juurde ning talle teatati saladuskatte all, et läänerannikul ehitatakse kibekiirelt uut kõrge lennulaega luurelennukit. Minister uuris Flickingerilt rõhuülikondade kohta. Kas need, mida lennuvägi kasutab rakettlennukites, suudaks pilooti elus hoida ka siis, kui kokpitis kaob rõhk kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel? Flickinger leidis, et suudaks küll, kui piloot laskub kiiresti umbes kolme kilomeetri lähedale. „Oletame, et piloot ei saa missiooni jaoks kindlaksmääratud lennukõrguselt ehk kahekümne ühelt kilomeetrilt allapoole laskuda,” teatas minister. „Miks mitte?” uuris Flickinger. „Sest tema all ei laiu sõbralik territoorium, vaid hoopis täiesti keelatud ala,” ütles minister. „Miks see ala piloodi jaoks keelatud on?” „Sest tema all on Nõukogude Liit.” See asetas probleemi ja kogu kohtumise hoopis uude valgusesse. Flickinger selgitas, et parimad saadaolevad rõhuülikonnad on mõeldud vaid piloodi elushoidmiseks hädalaskumise korral. Kui laskuda ei saa, siis on nii lennuki kui piloodiga lõpp. Kuid just see on asi, mida ei saa mitte mingil juhul lubada, märkis minister. Kui kaua võtaks aega, et välja töötada parem rõhuülikond? Kolm kuni viis aastat, pakkus Flickinger, kui selleks eraldatakse piisavalt raha. Minister tõusis, tegi kirjutuslaua ümber ringi ja teatas, et talle pole kolme aastat antud. Aega on vaid kümme kuud. o Mees, kes Central Parki teeviidale knopka jättis, väitis end olevat endine sepp Lapimaalt. Oli tõsi, et ta kunagi Lapimaal elas ning mõnda aega ka sepana töötas, kuid FBI (ja Willie Fisheri) jaoks olnuks kasulikum teada, et ta on ka naisepeksja, alkohoolik ning vahest ka kõige viletsam spioon kogu KGB ajaloos. Ent just see mees näitas Willie Fisherit viimaks kõige paremas valguses. Tema nimi oli Reino Häyhänen[3 - Reino Häyhänen elas aastatel 1948-1949 Eestis, sai väljaõpet Tallinna Miilitsa Erikeskkoolis ja oli vormistatud mehaanikuna tööle Valgas.] ning ta oli just Queen Mary pardalt maale astunud. Häyhänen oli 1952. aastal kolmkümmend kaks, kuid elu parimad aastad olid tal juba seljataha jäänud. Jääb mõistatuseks, miks selline läbikukkuja sai endale keskse rolli tuumasaladuste kogumises ja USA rahvusliku julgeoleku õõnestamises. Mõningaid seletusi leidub, kuid ühestki ei piisa. Tema vanemad olid Nõukogude kodanikud, ent rahvuselt soomlased, seega kõneles ta soome keelt ja suutis hiljem esineda soome päritolu ameeriklasena. Ta oli koolipoisina usin õppur, saades koha Leningradi Pedagoogika-instituudis, kust ta viimaks jõudis välja NKVD alamatele ametipostidele, kui stalinliku terroriajastu repressioonid tegid puhastustööd kõrgemate ametikandjate seas. Ent vahest oli kõige tähtsam see, et juhtumisi tundis ta KGB illegaalide direktoraadi uut juhti Aleksandr Korotkinit. Too mees, kel jätkus küll ambitsioonikust, ent mitte otsustusvõimet, oli ise bürokraatiaredelil kerkinud nende kahe sõjaeelse aasta jooksul, mil ta juhtis Pariisi trotskistide mõrvamist, olles ühtlasi repressioonide ajal katkestanud igasuguse läbikäimise oma juudi soost naise ja nende ühiste lastega. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/giles-whittell/spioonide-sild/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Seitsmeaastase sõja (1754–1763) lahingutanner, kus 1759. aasta septembris võitlesid Inglise ja Prantsuse väed. Tuntud ka Quebeci lahingu nime all. (Tõlkija märkus) 2 Abakumov oli Nõukogude julgeolekuaparaadis Lavrenti Beria järel tähtsuselt teine mees ning küllaltki äkilise iseloomuga. Kui tema õde arreteeriti sõja ajal spekulandina, olevat ta ohvitserile, kes küsis, kuidas lugu lahendada, nähvanud: „Miks sa minult küsid? Kas sa ei tea oma kohustusi …? Lase ta maha.” 3 Reino Häyhänen elas aastatel 1948-1949 Eestis, sai väljaõpet Tallinna Miilitsa Erikeskkoolis ja oli vormistatud mehaanikuna tööle Valgas.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1125.20 руб.