Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas Karl Ove Knausgard Romaan „Minu võitlus. Surm perekonnas” on norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi (snd 1968) hingekriipivalt aus elulugu, mis kirjeldab haaravalt ja detailirohkelt tema lapsepõlve, noorukiiga ja täiskasvanuelu nii abikaasa kui ka isana. Tema kompromissitut ja valusat võitlust, et jääda iseendaks, murda läbi, muutuda nähtavaks, kirjutada erakordne teos ja lüüa kõik pahviks. See on tal ka õnnestunud. Autori isa suri enne romaani ilmumist, nii et teda pahviks lüüa ei õnnestunud. Isa surm ongi romaani sõlmitus, mis sunnib peategelast oma elule tagasi vaatama ja endas korrektiive tegema. Romaan räägib ka sellest, kui raske on olla kirjanik ja jääda seejuures heaks inimeseks: kui muusa sind kord on suudelnud, taandub inimlik õnn tagaplaanile. Kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos. 2009–2011 ilmunud „Minu võitluse” sarja on kodumaal saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga. See tõstatab küsimuse, kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna. Osalt just seetõttu, et meediamöllust rahu saada, elab autor praegu Rootsis. Karl Ove Knausgard Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas 1. osa SÜDAME ELU ON LIHTNE: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes pealetungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad. Samal hetkel kui elu kehast lahkub, kuulub keha surmale. Lambid, kohvrid, vaibad, lingid, aknad. Nurmed, sood, ojad, mäed, pilved, taevas. Miski sellest ei ole meile võõras. Oleme pidevalt ümbritsetud surnud maailma esemetest ja nähtustest. Ometi on vähe asju, mis ärataksid meis suuremat kõhedust kui näha inimest, kes on püütud surnud maailma, vähemalt kui otsustada jõupingutuste põhjal, mida teeme surnukehade silma alt ära koristamiseks. Vähe sellest, et nad suuremates haiglates spetsiaalsetesse ligipääsmatutesse ruumidesse peidetakse, aga ka eriliftide ja keldrikoridoride kaudu sinnapääs on salastatud, ja kui keegi peakski mõnesse neist kogemata ära eksima, on surnukehad, mida temast mööda veeretatakse, alati kinni kaetud. Kui neid aga haiglast ära veetakse, toimub see eraldi väljapääsu kaudu ja autodega, mille aknad on toonitud; kirikus on nende tarvis spetsiaalne akendeta ruum; matusetseremoonia ajaks on nad paigutatud kinnisesse kirstu, kuni nad hauda lastakse või ahjus ära põletatakse. Säärase kohtlemise praktilist eesmärki on raske tabada. Kadunukesi võiks näiteks vabalt sõidutada mööda haiglakoridore katmatult ja transportida hariliku taksoga, ilma et see kellelegi mingit ohtu kujutaks. Vana mees, kes kinoseansil sureb, võib julgelt seansi lõpuni istuma jääda, samuti järgmiseks seansiks. Õpetajat, kes saab kooliõuel infarkti, ei pruugi tingimata tulise rutuga minema vedada, sest ei juhtu midagi hullu, kui ta seniks õuele jääb, kuni majahoidjal on mahti temaga tegelda, olgu siis alles pärastlõunal või õhtul. Ja kui mõni lind laskubki teda nokkima, mis siis sellest? Kas see, mis teda hauas ootab, on ainult sellepärast parem, et me seda ei näe? Kuni surnud lausa tee peal ees ei vedele, pole kiiret kuhugi, ega nad teist korda sure. Talvine külmaperiood peaks selles mõttes eriti soodne olema. Kodutud, kes pinkidel ja kangialustes surnuks külmuvad, enesetapjad, kes kõrghoonetest ja sildadelt alla hüppavad, vanad naised, kes trepist alla kukuvad, hukkunud, kes oma lömmisõidetud autosse kinni on kiilunud, poiss, kes pärast linna peal lõbutsemist purjuspäi merre sulpsatab, väike tüdruk, kes jääb bussi alla – milleks see paaniline rutt neid minema toimetada? Siivsus? Mis oleks siivsam kui see, et tüdruku isa ja ema näeksid tunni või paari pärast, kuidas laps õnnetuspaiga kõrval lumel lebab, keha, lömastatud pea, verised juuksed ja puhas jopp katmata? Siis lebaks ta seal maailmale avatult ja saladusteta. Aga isegi tund aega lumel ei tule kõne alla. Linn, mis oma surnuid pilkude eest ei peida, linn, kus neid võib näha vedelemas sõidu- ja kõnniteedel, parkides ja parklates, pole linn, vaid põrgu. Et see põrgu meie eluolu realistlikumalt ning läbi-lõhki tõesemalt peegeldab, ei oma tähtsust. Me teame, et see on nii, kuid ei taha seda näha. Sestap ka see kollektiivne allasurumisakt, mida väljendab surnute eest ära toimetamine. Mida täpselt alla surutakse, pole seevastu niisama lihtne öelda. Surm kui niisugune see olla ei saa, selleks on surma kohalolek ühiskonnas liiga massiivne. Surnute koguhulk päevas, mida ajalehtedes mainitakse või teleuudistes näidatakse, kõigub olukorrast olenevalt siia-sinna, aga aastate lõikes on see arv arvatavasti enam-vähem konstantne, ja kuna see on hajutatud üle nii paljude meediakanalite, on sellest võimatu pääseda. Too surm aga ähvardav ei tundu. Vastupidi, see on asi, mida me heameelega tahame ja mille nägemise eest heameelega maksame. Kui sinna arvata juurde need üüratud kogused surma, mida ilukirjandus toodab, on veelgi keerulisem mõista süsteemi, mis surnud silma alt ära toimetab. Kui surm kui nähtus meid ei hirmuta, kust siis pärineb meie vastumeelsus surnukehade suhtes? Järelikult on olemas kaht tüüpi surma, või siis esineb vastuolu meie surmakujutluse ja surma vahel, nagu see tegelikult kulgeb, mis põhimõtteliselt taandub ühele: kuna ettekujutus surmast on meisse nii kindlalt juurdunud, et kui me näeme selle vastuolu tegelikkusega, siis vähe sellest, et see meid vapustab, aga me püüame seda ka varjata, kuidas aga suudame. Siin pole põhjuseks teadlik kaalutlus nagu riituste puhul, võetagu või matused, mille sisu ja tähendus on tänapäeval vaieldavad ja mis on seetõttu nihkunud irratsionaalsest sfäärist ratsionaalsesse, kollektiivsest individuaalsesse – hoopiski mitte, sest surnute minematoimetamine pole kunagi olnud vaidlusteema, vaid me teeme seda alati vajadusest, mida keegi ei oska põhjendada, kuid igaüks tajub: kui su isa ühel tuulisel sügisesel pühapäeval maja ees muruplatsil hinge heidab, tassid ta pikema jututa tuppa, ja kui ei saa, siis katad ta vähemalt tekiga kinni. Aga see ei ole meil ainus surnutega seotud impulss. Niisama pentsik nagu laipade ärapeitmine on fakt, et nad alati võimalikult kiiresti maapinna lähedale viiakse. Ei kujutaks ette haiglat, mis oma surnuid ülespoole veaks ning lahkamisruumid ja laibahoidlad kõrgematele korrustele sisse seaks. Surnuid hoitakse nii maa ligidal kui võimalik. Ja sama põhimõtet järgitakse nendega tegelevates büroodes: kindlustusfirmad võivad muretult paikneda kaheksandal korrusel, mitte aga matusebürood. Kõik matusebürood asuvad tänavapinnale nii lähedal kui võimalik. Mine tea, millest see tuleb; tekib kiusatus arvata, et see on jäänuk vanast kombest, mille eesmärk oli algselt puhtpraktiline, sest kelder oli külm ja laipade hoidmiseks sobivaim, ning et see põhimõte on kandunud üle meie külmkappide ja külmkambrite ajastusse, kui mõte surnute ülakorrusele toimetamisest ei mõjuks tõtt-öelda loomuvastaselt, nagu peaksid kõrgus ja surm teineteist välistama. Nagu oleks meie hingesügavuses mingi ktooniline instinkt, mis peab suunama meie surnud mulla poole, kust me tulnud oleme. Seega võib näida, nagu levitataks surma kahe erineva süsteemi kaudu. Üks on seotud salastamise ja raskuse, mulla ja pimedusega, teine avatuse ja kerguse, eetri ja valgusega. Ühes Lähis-Ida linnas tapetakse isa ja laps, kui isa püüab last tulejoonelt ära tõmmata, ja kaamerasilm tabab pildi teineteise külge klammerdunud kehadest, mida kuulid täkivad ja võdisema panevad, saadab selle ühele tuhandetest ümber maakera tiirutavatest satelliitidest ja edastatakse kogu maailma teleritesse, kust see imbub meie teadvusse kui järjekordne pilt hukkunutest või surijatest. Neil piltidel pole kaalu, mõõdet, aega ega kohta, ka mitte seost kehadega, mida need algselt kujutasid. Need on eikusagil ja kõikjal. Enamik imbub meist läbi ja kaob, üksikud jäävad mingil põhjusel tallele ja elavad oma elu meie ajuhämaruses. Mäesuusaneiu kukub ja vigastab reiearterit, tema järel lahmab verd punase slepina valget nõlva pidi alla; enne kui keha pidama saab, on tüdruk surnud. Lennuk kerkib õhku ja kui see kõrgust kogub, lahvatavad selle tiivad leekidesse; taevas eeslinnamajade kohal on sinine ja lennuk pahvatab selle taustal tulekeraks. Ühel õhtul upub Põhja-Norra rannikul kalalaev ja selle seitsmeliikmeline meeskond hukkub; järgmisel hommikul kirjutavad juhtunust kõik ajalehed, sest tegemist on niinimetatud meremüsteeriumiga: ilm oli tuuletu, hädasignaali ei saadetud ja laev lihtsalt kadus, mida teletoimetused samal õhtul ka kinnitavad, lennates helikopteriga üle õnnetuspaiga ja näidates kaadreid tühjast merepinnast. Ilm on pilves, rohekashallid ummiklained voogavad rahulikult ja raskelt, hoopis teise temperamendiga kui vilkad vahuharjad, mis siin-seal üles vupsavad. Istun üksi ja vaatan seda arvatavasti kevadel, sest isa töötab aias. Jõllitan reporteri juttu kuulamata merepinda, ja ühtäkki tekivad pinnale mingi näo piirjooned. Ma ei tea, kui kaua see paistab, ehk paar sekundit, aga küllalt kaua, et mulle erakordset mõju avaldada. Samal hetkel kui nägu kaob, tõusen ja lähen, et otsida kedagi, kellele sellest rääkida. Ema on õhtuses vahetuses, vend mängib jalgpalli ja teised uusrajooni lapsed ei teeks mu jutust välja, nii et jääb üle vaid paps, mõtlen ja kalpsan trepist alla, torkan kingad jalga ja käed jopivarrukaisse, avan ukse ja silkan maja taha. Meil ei ole lubatud krundil joosta, nii et enne tema nägemisulatusse jõudmist aeglustan sammu ja lähen üle kõnnile. Ta seisab maja taga, kuhu peab tulema peenramaa, ja taob sepavasaraga kaljunukki. Kuigi süvend on vaid paarimeetrine, on must üleskaevatud muld, millel ta seisab, ja tihe pihlapuude kobar ta selja taga teispool aeda videvikku võimendanud. Kui ta end sirgu ajab ja minu poole vaatab, on ta nägu üleni tume. Siiski on mul piisavalt infot, et teada, kuidas ta minusse suhtub. See ei peitu näojoontes, vaid kehahoiakus, ja seda ei loeta mõtete, vaid sisetundega. Ta paneb sepavasara maha ja võtab kindad käest. „Nii?” ütleb ta. „Ma nägin just praegu telekas ühte nägu, mis oli meres,” ütlen ma ja peatun tema kohal muruplatsil. Naaber on samal pärastlõunal männi maha võtnud ja õhk on täis vänget vaigulõhna, mida kandub kiviaia tagant pakkudest. „Oli see tuuker?” uurib paps. Ta teab, et tuukrid huvitavad mind, ega kujuta vist ette, et ma võiksin tulla õue talle millestki muust rääkima. Raputan pead. „See ei olnud inimene. See oli nagu pilt meres.” „Või nagu pilt, nii-nii,” lausub ta ja võtab särgi rinnataskust suitsupaki. Noogutan ja keeran ringi, et tuppa minna. „Oota natuke,” ütleb ta. Ta läidab tiku ja painutab pea madalale, et sigaret tuld võtaks. Leek uuristab halli videvikku pisikese valguskoopa. „Soh,” ütleb ta. Pärast sügavat mahvi asetab ta ühe jala kaljule ja suunab pilgu üle tee metsa poole. Või vahib hoopis taevast puude kohal. „Kas see, mida sa nägid, oli Jeesuse pilt?” küsib ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa. Kui ei oleks lahket häält ja küsimusele eelnenud pikka pausi, siis arvaksin, et ta pilkab mind. Tema meelest on see piinlik, et ma kristlane olen; ta ootab minult üksnes seda, et ma teistest lastest ei erineks, ja kõigist lastest, kellest uusrajoon kubiseb, nimetab vaid tema noorem poeg end kristlaseks. Aga seda tahab ta tõesti teada. Tunnen rõõmukihvatust, sest ta tõepoolest hoolib, kuid mind haavab pisut, et ta mind sel moel alahindab. Raputan pead. „See ei olnud Jeesus,” ütlen ma. „Seda on küll rõõm kuulda,” vastab paps naeratades. Ülalt mäelt kostab rattakummide tasast vilinat asfaldil. Vilin valjeneb kiiresti ja kuna uusrajoonis on nii vaikne, kostab suhina mahe meloodia selgesti ära, kui ratas järgmisel hetkel meie tagant möödub. Isa veab veel ühe mahvi ja viskab sigareti poolpõlenult üle aia, köhatab paar korda, tõmbab kindad kätte ja haarab uuesti sepavasara. „Ära selle peale rohkem mõtle,” ütleb ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa. Tol õhtul olin ma kaheksa-aastane ja mu isa oli kolmekümne kahene. Kuigi ma ei saa ikka veel öelda, et ma teda mõistan või tean, mis inimene ta oli, aitab see fakt, et ma olen praegu seitse aastat vanem kui tema tookord, üht-teist siiski paremini taibata. Näiteks sedagi, kui tohutult meie päevad erinesid. Kui minu päevad olid pilgeni täis tähendust, iga samm avas mingi võimaluse ja iga võimalus täitis mu ääreni niisugusel kombel, mis tundub praegu arusaamatu, ei olnud tema päevade tähendus koondunud üksikuteks sündmusteks, vaid hajutatud nii suurtele pindadele, et neid polnud võimalik teisiti tabada kui abstraktsete mõistetena. Üks oli „perekond”, teine „karjäär”. Tema päevades avanes tõenäoliselt vähe ettenägematuid võimalusi, kui üldse, ja ilmselt teadis ta laias laastus alati, mida need toovad ja kuidas nendega suhestuda. Ta oli olnud kaksteist aastat abielus ja töötanud kaheksa neist progümnaasiumis õpetajana; tal oli kaks last, maja ja auto. Ta oli valitud vallavolikogusse ja kuulus Venstre partei esindajana selle juhatusse. Talvisel poolaastal tegeles ta filateeliaga, ja sugugi mitte edutult, sest lühikese aja jooksul oli temast saanud üks selle kandi silmapaistvamaid margikogujaid, aga suvisel poolaastal sisustas tema vaba aega aiandus. Millest ta tol kevadpäeval mõtles, ei ole mul aimu, ega ka sellest, missugune oli tema minapilt, kui ta, sepavasar käes, hämaruses selja sirgu ajas, aga ma olen üsna kindel, et enda arvates mõistis ta ümbritsevat maailma päris hästi. Ta teadis, kes olid uusrajoonis tema naabrid ja millisel ühiskondlikul positsioonil nad olid temaga võrreldes, ning teadis tõenäoliselt nii mõndagi, mida nood ise saladuseks arvasid, sest ta õpetas nende lapsi ja tal oli teiste nõrkuste peale silma. Uude haritud keskklassi kuuluvana orienteerus ta hästi ka maailma asjades, mis jõudsid temani iga päev ajalehtede, raadio ja televiisori kaudu. Ta teadis päris palju botaanikast ja zooloogiast, kuna oli nende vastu lapsena huvi tundnud, ja kuigi ta teistes loodusteadustes väga kodus ei olnud, mäletas ta gümnaasiumi ajast vähemalt nende põhiprintsiipe. Ajalugu tundis ta paremini, sest oli seda ülikoolis õppinud koos norra ja inglise keelega. Teisisõnu polnud ta ühelgi alal asjatundja, välja arvatud võib-olla pedagoogika, aga teadis kõige kohta üht-teist. Selles mõttes oli ta tüüpiline kooliõpetaja, iseäranis ajal, mil progümnaasiumis õpetamine veel mingi staatuse andis. Naaber Prestbakmo, kes elas teisel pool kiviaeda, töötas samas koolis õpetajana, samuti naaber Olsen, kes elas meie maja taga metsasel mäenõlval, aga üks teine naaber, Knudsen, kes elas teisel pool ringteed, oli ühes teises progümnaasiumis õppealajuhataja. Nii et kui mu isa tol 1970. aastate keskpaiga kevadõhtul vasara pea kohale tõstis ja sellega vastu kaljut lajatas, tegi ta seda maailmas, mis oli talle teada ja tuttav. Alles siis, kui ma ise samasse ikka jõudsin, sain aru, et selle eest tuli lõivu maksta. Kui vaade maailmale avardub, ei kahane üksnes valu, mida see põhjustab, vaid ka selle tähendus. Maailma mõista tähendab end selle suhtes teatud kaugusele sättida. Me suurendame seda, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väike, nagu molekulid ja aatomid, ja vähendame seda, mis on liiga suur, nagu pilvesüsteemid, deltad ja tähtkujud. Kui me kõik oma meelte ulatusse oleme toonud, siis fikseerime selle. Fikseeritut nimetame teadmisteks. Kogu lapse- ja noorpõlve näeme vaeva, et asjade ja nähtusteni õiget vahemaad tekitada. Me loeme ja õpime, kogeme ja korrigeerime. Ja ühel päeval jõuame punkti, kus kõik vajalikud vahemaad on paigas, kõik vajalikud süsteemid loodud. Just siis hakkab aeg kiiremini liikuma. See ei kohta enam takistusi, kõik on paigas, aeg voogab läbi meie elu, päevad kaovad pöörases tempos, ja enne kui me iitsatadagi jõuame, oleme neljakümnesed, viiekümnesed, kuuekümnesed … Tähendus nõuab küllust, küllus nõuab aega, aeg nõuab vastupanu. Teadmised on vahemaa, teadmised on paigalseis ja tähenduse vaenlane. Minu pilt oma isast tol 1976. aasta õhtul on teisisõnu kahetine: ühest küljest näen teda nii, nagu nägin teda tookord kaheksa-aastase silmadega, ettearvamatu ja hirmutavana, teisest küljest näen teda kui eakaaslast, kelle elust aeg läbi puhub ja sellest üha suuremaid tähendusetükke lahti kangutab. Sepavasara kõlksatused kivil kaikusid üle uusrajooni. Suure tee poolt lähenes auto, sõitis laugesse mäkke ja möödus sisselülitatud tuledega. Naabri majauks avanes, Prestbakmo seisatas trepil ja pani kätte töökindad, otsekui tõmbaks samal ajal ninna karget kevadõhku, haaras seejärel käsikäru aistest ja sammus seda lükates üle muru. Kalju poolt, mida isa tagus, levis püssirohulõhna, kiviaia tagant pakkudest männilõhna, värske mulla ja metsa lõhna, ja põhja poolt saabus õrn tuulehoog, milles aimus soola. Mõtlesin näole, mida olin meres näinud. Kuigi olin sellele viimati mõelnud paar minutit tagasi, oli kõik muutunud. Nüüd nägin ma papsi nägu. Ta kopsis all süvendis edasi. „Oled ikka veel seal, poiss?” Ma noogutasin. „Mine kohe tuppa.” Hakkasin minema. „Ja kuule!” ütles ta. Ma peatusin ja pöörasin küsivalt pead. „Seekord ei mingit jooksmist.” Vahtisin talle otsa. Kust ta teadis, et ma jooksnud olin? „Ja ära vahi niimoodi mokk töllakil,” ütles ta. „Sa näed välja nagu idioot.” Tegin, nagu ta käskis, panin suu kinni ja läksin aeglaselt ümber majanurga. Kui ma ukse ette jõudsin, oli majaesine tee täis lapsi. Suuremad seisid kobaras jalgrataste kõrval, mis paistsid videvikus nende kehadega kokku kasvavat. Nooremad mängisid peitust. Need, kes üles leiti, seisid kõnniteel kriidiringis, teised kõhutasid ümberringi metsas teest allpool, nii et otsijale nad ei paistnud, minule aga küll. Sillamastide tuled hõõgusid mustade puulatvade kohal punaselt. Üks auto sõitis mäkke. Selle esituled joonistasid pimedusest välja kõigepealt jalgratturid: põgus helkurivälgatus, metall, jopid, mustad silmad ja valged näod, ning seejärel mängivad lapsed, kes olid auto läbilaskmiseks vaid hädapärase sammu kõrvale astunud ning seisid ja vahtisid seda nüüd nagu kummitused. Need olid Trollnesid, Sverre, ühe mu klassikaaslase vanemad. Teda ennast autos ei paistnud. Keerasin ringi ja saatsin pilguga punaseid tagatulesid, kuni need üle mäeküüru kadusid. Siis läksin tuppa. Natuke aega püüdsin voodis pikutades lugeda, kuid ei suutnud piisavalt rahuneda ja läksin selle asemel Yngve tuppa, sealt aknast nägin papsi. Teda nähes teadsin kohe, mis tujus ta on, ja mõnes mõttes oli see teadmine kõige olulisem. Ma olin tuttav tema meeleseisunditega, mida olin alateadliku liigitussüsteemiga juba ammu ennetama õppinud, nagu ma tagantjärele mõelnud olen, ja mõne kindla suuruse vahekord selles oli piisav, et otsustada, mida mul on oodata, nii et sain selleks ettevalmistusi teha. Just nagu meelte meteoroloogia … Auto kiirus laugesse mäkke ja maja ette sõites, aeg, mis tal kulus mootori seiskamiseks, asjade võtmiseks ja autost väljumiseks, kuidas ta autoust lukustades ringi vaatas, helivarjundid, mis kostsid esikust, kus ta üleriided seljast võttis – kõik olid märgid, kõike andis tõlgendada. Siia liideti info selle kohta, kus ta käinud oli, kui kaua ta kodunt ära oli olnud ja kellega kohtunud, enne kui sai teha lõppjärelduse, ja see oli protsessi ainus osa, mida ma tundsin. Seepärast kartsin ma kõige rohkem seda, kui ta saabus järsku … Kui ma olin mingil põhjusel olnud tähelepanematu … Kust ta teadis, et ma jooksnud olin? See ei olnud tal esimene kord mind arusaamatul kombel läbi näha. Näiteks ühel päeval tol sügisel olin peitnud kommikoti voodisse teki alla just sellepärast, et aimasin, et ta tuleb mu tuppa ega usu ilma peal mu seletust, kuidas ma selle ostmiseks raha olin hankinud. Kui ta siis tõepoolest tuli, seisis ta ja vaatas mind paar sekundit. „Mida sa seal voodis peidad?” küsis ta. Kuidas ta võis seda teada? Väljas süütas Prestbakmo ereda lambi, mis oli monteeritud terrassi kohale, kus ta tavaliselt töötas. Uus valgussaar, mis pimedusest esile kerkis, oli täis kõiksugu asju, mida ta liikumatult seistes vahtima jäi. Värvipottide virnad, värvipintslitega purgid, puupakud, lauajupid, kokkulapatud presendid, autorehvid, jalgrattaraam, tööriistakohvrid, kõikvõimalikku suurust ja sorti kruvide ja naelte kastid, kandik piimapakkidega, mis olid täis vast tärganud lilli, lubjakotid, rõngasse keritud voolik ja seina najal tahvel, kuhu olid veetud mitmesuguste tööriistade kontuurid ja mis oli mõeldud ilmselt keldri hobiruumi tarvis. Kui ma jälle papsi poole vaatasin, lähenes ta üle muru, ühes käes sepavasar ja teises labidas. Taganesin ruttu paar sammu. Samal hetkel avanes välisuks. See oli Yngve. Vaatasin kella. Kahe minuti pärast pool üheksa. Kui ta kohe seejärel iseloomuliku nõksleva, just nagu pardiliku kõnnakuga, mille olime omandanud selleks, et majas kiirelt ja hääletult liikuda, trepist üles tuli, oli tal hing kinni ja põsed punased. „Kus paps on?” küsis ta tuppa jõudes. „Aias,” vastasin ma. „Aga sa ei jäänud hiljaks. Näe, kell saab pool üheksa praegu.” Sirutasin kellaga käe tema poole. Ta läks minust mööda ja tõmbas kirjutuslaua alt tooli välja. Ta lõhnas ikka veel õue järele. Karge õhk, mets, kruus ja asfalt. „Kas sa käisid mu kassettide kallal?” küsis ta. „Ei.” „Mis sa siis teed mu toas?” „Mitte midagi,” vastasin ma. „Kas sa ei võiks seda oma toas teha?” Meie all avanes taas välisuks. Seekord kajasid allkorrusel papsi rasked sammud. Ta oli saapad õues jalast võtnud, nagu tal kombeks, ja teel pesuruumi, et riideid vahetada. „Ma nägin Dagsrevyenis ühte nägu, mis oli meres,” ütlesin ma. „Oled sa sellest midagi kuulnud? Kas sa tead, kas keegi seda veel nägi?” Yngve vaatas mind poolküsival, pooltõrjuval pilgul. „Mis udu sa ajad?” „Kuulsid kalalaevast, mis põhja läks?” Ta noogutas kitsilt. „Kui nad näitasid Dagsrevyenis seda kohta, kus laev põhja läks, nägin ma meres ühte nägu.” „Laipa?” „Ei. See ei olnud päris nägu. Meri tegi vette näo pildi.” Hetke vaatas ta mulle sõnagi lausumata otsa. Siis kruttis ta endal nimetissõrmega meelekohal. „Sa ei usu mind?” küsisin ma. „Päriselt.” „Päriselt on see, sa oled üks suur null.” Kui paps samal hetkel allkorrusel kraani kinni keeras, mõtlesin, et parem kohe oma tuppa minna, siis ei pea ma teda koridoris kohtama. Aga ma ei tahtnud, et viimane sõna Yngvele jääks. „Ise oled suur null,” ütlesin ma. Ta ei vaevunud vastama. Keeras vaid näo minu poole, ajas hambad irevile ja visistas nende vahelt nagu küülik. See pidi kujutama mu etteulatuvaid hambaid. Pöörasin pea kõrvale ja väljusin tema toast, enne kui ta nägi, et ma nutma hakkasin. Üksi olles ei teinud nutmine mulle midagi. Ja seekord ju õnnestus? Ta ju ei näinud? Peatusin oma toa ukse taga ja mõtlesin, kas ei peaks vannituppa minema. Saaksin külma veega nägu loputada ja nutujäljed maha pesta. Aga kuna paps oli teel trepist üles, piirdusin sellega, et äigasin varrukaga üle silmade. Õhuke pisarakirme, mille kuiv riie silmakelmele tõmbas, pani pinnad ja värvid toas virvendama, nagu oleks tuba äkitselt merepõhja vajunud, ja see kujutlus oli nii meeliköitev, et tõstsin käed ja tegin aeglaselt kirjutuslaua poole astudes paar ujumisliigutust. Kujutluses oli mul peas metallist tuukrikiiver, pärit sukeldumise algaegadest, kui merepõhjas käidi tinasaabaste ja paksu elevandinaha taolise ülikonnaga, hapnikuvoolik londina pea küljes. Hingasin suu kaudu, ahmides sisinal õhku, ja taarusin tuba mööda ringi vanaaegse tuukri kohmakate liigutustega, kuni sellesse hakkas külma veena tungima hirmu, mida vaatemäng tekitas. Paar kuud tagasi olin vaadanud Jules Verne’i romaani põhjal tehtud teleseriaali „Saladuslik saar” ja lugu meestest, kes satuvad õhupalliga Atlandi ookeani asustamata saarele, oli mulle esimesest kaadrist peale võimsa mulje jätnud. Pinge lausa särises. Õhupall, torm, 19. sajandi riietes mehed, kõle tuuline saar, kuhu nad olid sattunud ja mis polnudki vist nii asustamata, nagu nad arvasid, sest nende ümber juhtus alatasa salapäraseid ja seletamatuid asju … Aga kes seal veel oli? Vastus saabus järsku ühe osa lõpus. Veealustes grottides elati … seal oli hulk inimesetaolisi olendeid … lampide paistel, mis neil käes olid, võis vilksamisi näha siledaid maskiga päid … uimeid … nad meenutasid sisalikke, aga kõndisid kahel jalal … ja seljas olid neil paagid … üks neist keeras ringi, tal ei olnud silmi … Ma küll ei karjatanud seda nähes, kuid hirm, millega need kaadrid mu täitsid, ei lasknud mind lahti; hirm võis mind vallata ka päise päeva ajal, kui ma mõtlesin tuukritele grotis. Ja nüüd hakkasid mõtted mind nendesuguseks muutma. Minu ähkimine muutus nende ähkimiseks, minu sammud nende omadeks, minu käed nende käteks, ja kui ma silmad sulgesin, kangastusid mulle nende silmitud näod. Grott … mustav vesi … hulk tuukreid, laternad käes … Asi läks nii kaugele, et ka silmade avamisest polnud enam abi. Kuigi ma nägin, et olen oma toas, ümberringi mu oma tuttavad asjad, ei lasknud hirm mind lahti. Kartusest, et midagi võiks juhtuda, ei julgenud ma peaaegu silmigi pilgutada. Istusin kangelt oma voodile, tõmbasin koolikoti lähemale, heitsin pilgu tunniplaanile, leidsin kolmapäeva, lugesin, mis seal seisis: mata, lota, lalla, tõstsin koti sülle ja lappasin õpikud masinlikult läbi. Kui see tehtud, võtsin padjalt avatud jutuka, toetusin vastu seina ja hakkasin lugema. Sekunditest, mis möödusid iga korra järel, kui ma pilgu tõstsin, said vähehaaval minutid, ja kui paps täpselt kell üheksa hüüdis, et õhtusöök on laual, ei olnud ma mitte hirmu, vaid raamatu võimuses. Ka sellest lahtirebimine nõudis pingutust. Me ei tohtinud ise võileibu teha ega pliiti kasutada, nii et õhtusöögi valmistas meile alati kas mamps või paps. Kui mamps oli õhtuses vahetuses, tegi kõike paps: kui me kööki jõudsime, ootas meid laual kaks klaasi piima ja kaks taldrikut, kummalgi neli võileiba. Võileivad oli ta enamasti varem valmis teinud ja külmkappi pannud ning kuna need olid külmad, oli neid ka siis vaev süüa, kui leivapealne mulle maitses. Kui mamps oli kodus, tõstsime kas meie või tema leivakatted lauale, ja see väike liigutus, mis laskis meil otsustada, mida lauale panna ja leivale tahta, ning ka see, et leivad olid toasoojad, oli piisav, et sünnitada meis vabadusetunnet: kui me tohtisime avada kapiukse, võtta välja taldrikud, mis kokku puutudes iga kord tasakesi klirisesid, ja panna need lauale, kui me tohtisime tõmmata lahti alati kõlksuvate söögiriistade sahtli ja panna noad taldrikute kõrvale, kui me tohtisime tuua lauale klaasid, avada külmkapi, võtta välja piima ja seda klaasi valada, siis tohtisime kahtlemata ka suu avada ja rääkida. Mampsiga õhtust süües kaasnes ühega ikka teine. Me lobisesime kõigest, mis pähe tuli, ja meie jutt huvitas teda, ning kui natuke piima loksuski maha või kasutatud teekott hajameelsusest laudlinale sattus (sest vahel tegi ta meile teed), polnud sellest hullu. Aga kui meie ühine köögis toimetamine avas vabaduselüüsi, siis vabaduse määra reguleeris see, kas paps viibis juures või mitte. Kui ta oli kodunt ära või allkorruse töötoas, lobisesime nii valjusti ja vabalt ning žestikuleerisime nii ägedalt, nagu iganes tahtsime; kui ta trepist üles tuli, alandasime tahtmatult häält ja vahetasime jututeemat, kui see oli meie arust papsi kõrvadele sobimatu; kui ta kööki astus, jäime päris vait ning istusime kangelt nagu tokid ja olime näiliselt toidule keskendunud; kui ta aga suurde tuppa istus, lobisesime edasi, aga vaiksemalt ja talitsetumalt. Sel õhtul ootasid meid köögis nelja võileivaga taldrikud. Üks leib oli pruuni juustuga, teine hariliku juustuga, kolmas tomatikastmes sardiinidega ja neljas köömnejuustuga. Mulle ei meeldinud sardiinid, mistõttu võtsin selle võileiva kõigepealt. Kala hakkas mulle vastu, keedetud tursk, mida sõime vähemalt korra nädalas, ajas mind öökima – nii hautamisnõust tõusev aur, kala maitse kui ka konsistents. Sama käis mõistagi keedetud süsika, keedetud saida, keedetud heeringa, keedetud kilttursa, keedetud lesta, keedetud makrelli ja keedetud meriahvena kohta. Sardiini puhul polnud kõige hullem mitte maitse, sest tomat läks mul alla küll, kui mõtlesin, et see on nagu ketšup, vaid konsistents, eelkõige väike libe saba. See oli vastik. Et sabadega võimalikult vähe kokku puutuda, hammustasin need kõigepealt otsast, panin taldrikuäärele, lükkasin ühele leivapoolele natuke tomatikastet, pistsin sabad selle hunniku keskele ja murdsin leiva selle ümber kahekorra. Niiviisi võisin sabadega kokku puutumata paar korda mäluda ja seejärel kõik piimaga alla uhta. Kui papsi juures ei olnud, nagu sel õhtul, võis tillukesed sabad loomulikult püksitaskusse pista. Yngve kortsutas kulmu ja raputas pead, kui ma nii tegin. Siis ta naeratas. Naeratasin vastu. Suures toas nagises isa all tugitool. Tikutoos krabises vaevukuuldavalt, siis kostis järsk kraapsatus, kui tikupead vastu väävliriba tõmmati, ja tiku süttimise kärin, mis mähkus järgnevasse leegivaikusse. Kui mõni sekund hiljem immitses kööki suitsulõhna, kummardus Yngve ja avas hiirvaikselt akna. Hääled, mis õuepimedusest sisse hoovasid, muutsid köögis otsemaid meeleolu. Järsku oli osa tegevusväljast õues. Istume nagu riiulil, mõtlesin ma. See mõte tõstis küünarvartel karvad turri. Tuul valjenes ja kohises läbi metsa, voogas meie all murul mühinal üle põõsaste ja puude. Eemalt teeristilt kostis laste hääli, kes ikka veel oma jalgratastega seal passisid. Sillale viival mäel vahetas mootorratas käiku. Ja kauguses, otsekui kõrgel kõige kohal, kostis väinalt läheneva paadi podinat. Loomulikult oli ta mind kuulnud! Minu samme, kui ma killustikul jooksin! „Kas teeme vahetust?” küsis Yngve tasakesi ja näitas köömnejuustuga leivale. „Võib kah,” vastasin ma. Mõistatuse lahendamise tõttu heas tujus, loputasin sardiinileiva viimase suutäie väikese piimalonksuga alla ja asusin selle kallale, mille Yngve mu taldrikule oli sokutanud. Piima tuli tarvitada võimalikult säästlikult, sest kui jõudsid viimase leivani ja piim oli otsas, ei läinud leib kuidagi alla. Muidugi oli targem lonks piima varuks jätta, kuni kõik leivad söödud, sest piim maitses kõige paremini siis, kui see mingit otstarvet ei täitnud, vaid vabalt, puhtalt ja millegagi segunemata kõrist alla voolas, mis minul kahjuks kunagi ei õnnestunud: hetkevajadus trumpas üle tulevikulootused, olgu need nii ahvatlevad kui tahes. Aga Yngvel see õnnestus. Tema oli säästumeister. Eemal Prestbakmo pool trampis keegi saapakandu vastu treppi. Seejärel lõhestas õhtut kolm järsku hõiget. Geir! – Geir! – Geir! Vastus saabus eemalt John Becki maja eest, just nii venitatult, et kõik, kes seda kuulsid, pidid aru saama, et poiss püüab aega võita. Jaaaaa!hüüdis ta. Kohe seejärel kõlasid väljas tema jooksusammud. Kui need Gustavseni aiani jõudsid, tõusis paps suures toas püsti. Miski selles, kuidas ta läbi toa kõndis, sundis mind pead langetama. Ka Yngve langetas pea. Paps tuli kööki, astus laua juurde, küünitas end sõnagi lausumata ette ja tõmbas akna pauguga kinni. „Õhtuti hoiame akna kinni,” ütles ta. Yngve noogutas. Isa vaatas meid. „Ja katsuge, et te valmis saate,” ütles ta. Alles siis, kui ta oli toas jälle maha istunud, vaatasin Yngvele otsa. „Hahaa,” ütlesin sosinal. „Mis hahaa?” vastas ta sosinal. „See käis sama palju sinu kohta.” Tal oli minu ees peaaegu kaheleivane edumaa ja ta võis õige pea püsti tõusta ja oma tuppa lipsata, mina aga pidin veel mitmeks minutiks kööki mäluma jääma. Olin kavatsenud pärast õhtusööki isa juurde minna ja öelda, et kindlasti näidatakse õhtustes uudistes meres paistva näoga lõiku, aga antud olukorras oli parem asi sinnapaika jätta. Või siiski mitte? Otsustasin oodata ja vaadata. Kui ma köögist lahkusin, oli mul kombeks pilk suurde tuppa heita ja talle head ööd soovida. Kui ta hääl on neutraalne või parimal juhul heatahtlik, siis mainin seda. Muidu mitte. Kahjuks oli ta istunud diivanile, mis asus toa tagaseinas, ja mitte teleka ette nahktugitooli nagu tavaliselt. Selleks et temaga nüüd kontakti saada, ei piisanud tema poole pilgu heitmisest ja otsekui möödaminnes head ööd soovimisest, nagu sain teha siis, kui ta istus nahktugitoolis, vaid oleksin pidanud astuma mitu sammu tuppa sisse. Sellest järeldaks ta, et tahan temast midagi. Ja siis kadus ära asja mõte kuulatada ta hääletooni, siis oleksin pidanud oma asja välja käima, olgu tema toon vastates milline tahes. Avastasin selle alles köögist väljudes, ja kuna ebakindlus sundis mu peatuma, polnud mul korraga enam valikut, sest loomulikult ta kuulis, et ma seisatasin, ja mõistis silmapilk, et ma tahan temast midagi. Nii et tegin vajalikud neli sammu ja astusin ta vaatevälja. Ta istus, jalg üle põlve, ja nõjatus küünarnukiga diivani seljatoele, pea pisut kuklas ja lõug pihus. Pilk, mis näis olevat suunatud viltu lakke, suunati nüüd minule. „Head ööd, paps,” ütlesin ma. „Head ööd,” ütles ta. „Nad näitavad õhtustes uudistes kindlasti sama lõiku,” ütlesin ma. „Mõtlesin, et ütlen sulle. Et sina ja ema seda ka näeksite.” „Mis lõiku?” küsis ta. „Seda nägu,” vastasin ma. „Nägu?” Ju ma vist seisin suu lahti, sest äkki laskis ta lõua ripakile ja vahtis mind päranisui, nii et sain aru, et see pidi mind kujutama. „See, millest ma rääkisin,” ütlesin ma. Ta pani suu kinni ja ajas selja sirgu, hoides mind oma pilgu haardes. „Aitab juba, muud ei ole kui üks näojutt,” ütles ta. „Jah,” ütlesin ma. Kui ma ringi keerasin ja koridori pidi eemaldusin, tajusin, kuidas tema tähelepanu minust lahti laskis. Pesin hambaid, võtsin riidest lahti ja panin pidžaama selga, süütasin voodi kohal lambi ja kustutasin laetule, heitsin voodisse ja hakkasin lugema. Tegelikult oli mul lugeda lubatud vaid pool tundi, kuni kella kümneni, aga tavaliselt lugesin kuni ema kojutulekuni poole üheteistkümne ajal. Nõnda ka tol õhtul. Kui ma kuulsin, et Põrnikas suurelt teelt mäkke keeras, panin raamatu põrandale ja kustutasin tule, et pimedas ema saabumist kuulata: autoukse kõmatust, kruusal krobisevaid samme, välisukse avamist, üleriiete mahavõtmist, trepist ülestulekut … Kui ema kodus oli, tundus maja hoopis teistsugune, ja kummalisel kombel ma tundsin seda: kui olin enne ema tulekut näiteks magama jäänud ja öösel üles ärkasin, siis tundsin, et ema on kohal, midagi oli õhustikus muutunud, kuigi ma ei teadnud, mis just, aga see mõjus rahustavalt. Sama võis öelda nende kordade kohta, kui ema oli plaanitust varem koju jõudnud ja mina olin väljas: juba esikus sain aru, et ta on kodus. Loomulikult oleksin temaga rääkida tahtnud, sest kui üldse keegi, siis oleks just tema sellest näo asjast aru saanud, aga hädavajalik see ei tundunud. Kõige tähtsam oli see, et ta oli kodus. Kuulsin, kuidas ta pärast trepist ülestulekut võtmekimbu telefonilauale asetas, lükandukse lahti tegi, midagi toas istuvale papsile ütles ja ukse enda järel kinni tõmbas. Vahel, eriti nädalalõppudel pärast õhtust vahetust, tegi ta neile koju tulles süüa. Siis kuulasid nad mõnikord ka plaate. Mõnikord harva jäi neist köögikapile pudel punaveini, alati sama marki, ja vahel kaks-kolm Arendali pruulikoja õlut, samuti alati sama marki, pruunid 0,7-liitrised kollase purjekalogoga pudelid. Aga mitte sel õhtul. Mille üle ma rõõmustasin. Kui nad koos sõid, ei vaadanud nad nimelt telekat, aga seda oli vaja, kui ma tahtsin, et läheks korda mu plaan, mis oli niisama lihtne kui julge: mõni sekund enne ühtteist pidin voodist välja lipsama, koridori hiilima, lükandust paotama ja elutoa telekast õhtusi uudiseid piiluma. Ma ei olnud säärast asja kunagi varem teinud ega isegi mitte kaalunud. Mida mul teha ei lubatud, seda ma ka ei teinud. Mitte iial. Mitte üht korda ei olnud ma teinud seda, mille isa ära oli keelanud. Vähemalt mitte meelega. Aga nüüd oli lugu teine, sest asi ei olnud minus, vaid neis. Mina olin juba näinud kaadrit meres paistvast näost ega pruukinud seda uuesti näha. Mind huvitas vaid see, kas ka nemad näevad sama, mida mina. Niiviisi mõtlesin pimedas toas lamades, silmad saatmas äratuskella rohekaid osuteid. Kui oli nii vaikne nagu siis, võisin ma kuulda, kuidas autod suurel teel mööda sõidavad. Kui need B-Maxi, uue supermarketi juures üle mäeküüru jõudsid ja Holtet’ viaduktist alla ja Gamle Tybakkeni teeotsast mööda sõitsid ning üles sillale tõusid, tekkis häälekoridor, mis sumbus niisama äkki, nagu see poole minuti eest oli alanud. Üheksa minutit enne ühtteist läks vastasmaja uks lahti. Tõusin voodis põlvili ja kiikasin aknast välja. See oli proua Gustavsen, kes läks üle sissesõidutee, prügikott käe otsas. Alles siis, kui ma seda nägin, turgatas mulle pähe, et see on haruldane vaatepilt. Proua Gustavseni ei olnud nimelt kunagi väljas näha: teda võis silmata kas majas võis siis sinise Ford Taunuse kõrvalistmel, aga kuigi ma seda teadsin, ei olnud ma sellele kunagi mõelnud. Kuid nüüd, kus ta seisatas prügikonteineri ees ja kaane üles tõstis, koti sisse viskas ja kaane kinni pani, tehes seda paksudele naistele omase loiu graatsiaga, jahmatas see mind korraga. Ta ei käinud kunagi väljas. Meie heki tagune tänavalatern heitis talle kaledat valgust, aga erinevalt teda ümbritsevatest esemetest – prügikonteiner, haagiselamu valged seinad, telliskivid, asfalt –, mis kõik teravalt ja külmalt valgust peegeldasid, paistis tema keha seda mahendavat ja neelavat. Paljad käsivarred kumasid, valge džempri materjal küütles, lopsakad hallikaspruunid juuksed otse kullendasid. Ta seisis hetke ja vaatas ringi, kõigepealt Prestbakmode poole, siis üles Hansenite poole, seejärel alla metsa poole, mis jäi teisele poole teed. Üks kass hiilis siiapoole, peatus ja silmitses viivu proua Gustavseni. Too silus endal paar korda üle käsivarre. Siis keeras ta ringi ja läks tuppa. Viskasin jälle pilgu kellale. Nelja pärast üksteist. Ma lõdisesin külmast ja kaalusin, kas mitte sviitrit selga panna, aga jõudsin järeldusele, et see jätab vahelejäämisel liiga ettekavatsetud mulje. Ja pikalt mul külmetada ei tule. Läksin tasakesi ukse juurde ja surusin kõrva selle vastu. Ainus tegelik ohumoment oli see, et kemps jäi minu poole lükandust. Seal seistes oleks mul olnud nende üle täielik kontroll ja võimalus taanduda, kui nad oleksid toas püsti tõusnud, aga nüüd, kus lükanduks oli kinni, ei avastaks ma neid enne, kui nad on juba minu poole teel, ja siis on hilja. Aga sel juhul võiksin ma teha näo, et mul on vaja kempsu minna! Lahenduse üle kergendust tundes avasin ettevaatlikult ukse ja poetasin end koridori. Kõik oli vaikne. Hiilisin mööda koridori, tundsin higiste jalataldade all karedat vaipkatet ja peatusin lükandukse taga – mitte midagi polnud kuulda –, tõmbasin ukse õige sutike kõrvale ja piilusin prao vahelt tuppa. Nurgas mängis telekas. Mõlemad nahktugitoolid olid tühjad. Järelikult istusid nad diivanil. Hiilgav. Siis hakkas ekraanil keerlema N-tähega maakera. Ma palusin Jumalat, et nad näitaksid sama reportaaži, nii et mamps ja paps näeksid sedasama, mida minagi. Uudistelugeja rääkis saate sissejuhatuseks kadunud kalalaevast ja mu süda hakkas kloppima. Aga näidati hoopis teist reportaaži: liikumatu merekaadri asemel näidati lensmanit, keda sadamasillal intervjueeriti, ja tema järel naist, väike laps süles, ja seejärel reporterit ennast, kes rääkis lainetava mere taustal. Kui sissejuhatus lõppes, kõlas toast isa hääl ja seejärel naer. Häbi, mis mind valdas, oli nii põletav, et röövis mõtlemisvõime. Tundus, nagu oleksin seest valgeks lahvatanud. Mind vallanud pöörase häbi jõud oli lapsepõlves ainus tunne, mida võisin intensiivsuse poolest hirmuga võrrelda, kui vahkvihahood kõrvale jätta, ja kõigil kolmel oli see ühine joon, et need tegid mu enda maatasa. Luges vaid see üks tunne. Nii et kui ma ringi keerasin ja oma tuppa tagasi läksin, ei märganud ma enda ümber mitte midagi. Ma tean, et trepiaken oli ilmselt nii pime, et peegeldas koridori, ma tean, et Yngve magamistoa uks oli ilmselt kinni, nagu ka mampsi ja papsi magamistoa ja vannitoa uks. Ma tean, et mampsi võtmekimp lebas ilmselt telefonilaual harali nagu nahast pea ja musttuhande metalljalaga väike muinasjutuloom puhkehetkel, ma tean, et põlvekõrgune keraamiline vaas, mis oli täis kuivanud lilli ja kõrsi ega sobinud sünteetilise vaipkattega, seisis ilmselt sealsamas kõrval põrandal. Aga ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, ei mõelnud midagi. Läksin tuppa, heitsin voodisse ja kustutasin tule, ja kui pimedus mu enda hõlma võttis, tõmbasin sügavalt ja vabinal hinge, samal ajal kui kõhulihased pingule tõmbusid ja pressisid välja nuuksatusi, mis olid nii valjud, et pidin need pehmesse ja õige pea läbimärga padjapüüri suunama. See aitas umbes nagu oksendamine, kui süda paha. Nuutsusin veel tükk aega pärast sedagi, kui pisaraid enam ei tulnud. Selles oli midagi head. Kui hea otsa sai, keerasin kõhuli, panin pea käsivarrele ja sulgesin silmad, et magama jääda. KUI MA SIIN PRAEGU SEDA KIRJUTAN, on sellest üle kolmekümne aasta möödas. Enda ees aknaklaasil näen oma näo ähmast peegeldust. Välja arvatud silm, mis läigib, ja silmaalune, mis tuhmilt valgust peegeldab, on kogu vasak näopool varjus. Laupa vaotab kaks sügavat püstkurdu, ka kummaltki põselt suundub alla sügav kurd, kõik just nagu pimedust täis, ja kuna silmade ainitine pilk on tõsine ning ka suunurgad alaspidi, on seda nägu raske pidada muuks kui süngeks. Mis sinna on sööbinud? Täna on 27. veebruar 2008. Kell on 23.43. Mina, kes ma seda kirjutan, Karl Ove Knausgård, olen sündinud 1968. aasta detsembris ja kirjutamise hetkel niisiis 39-aastane. Mul on kolm last: Vanja, Heidi ja John, ja ma olen teist korda abielus, Linda Boström Knausgårdiga. Kõik neli magavad minu ümber tubades ühes Malmö korteris, kus me oleme elanud poolteist aastat. Kui mitte arvestada mõne Vanja ja Heidi lasteaiakaaslase vanemaid, ei tunne me siin kedagi. Mingi kaotus see ei ole, vähemalt minule, sest suhtlemine ei paku mulle niikuinii pinget. Ma ei ütle iialgi, mida ma tegelikult mõtlen, mitte iialgi, mida tegelikult arvan, kuid olen väga osavõtlik kõigi suhtes, kellega lobisema juhtun, tehes näo, nagu huvitaks mind nende jutt, välja arvatud siis, kui ma joon, sest siis kaldun ma teise äärmusse ja ärkan üleastumise ängi, mis on aastatega vaid kasvanud ja võib nüüd kesta nädalaid. Kui ma joon, esineb mul ka mäluauke ja ma ei anna endale enam aru oma tegudest, mis on enamasti meeleheitlikud ja nõmedad, aga vahel sekka ka meeleheitlikud ja ohtlikud. Seepärast ma ei joogi enam. Ma ei taha, et keegi mind kätte saaks, ma ei taha, et keegi mind näeks, ja nii ongi: mitte keegi ei saa mind kätte ja mitte keegi ei näe mind. See vist ongi mulle näkku sööbinud, see vist ongi mu näo nii jäigaks ja maskilikuks muutnud, et võimatu on end sellega seostada, kui ma seda tänaval mõnel vaateaknal märkama juhtun. * Ainuke, mis näos ei vanane, on silmad. Päeval, mil me sünnime, on need niisama selged nagu päeval, mil me sureme. Veresooned võivad neis, tõsi küll, lõhkeda ja läätsed hägustuda, aga silmade sära ei muutu. Londonis viibides käin alati vaatamas üht maali, mis mind iga kord ühevõrra liigutab. See on hilise Rembrandti autoportree. Hilise Rembrandti maale iseloomustab erakordselt lai pintslilöök ja kõik on allutatud hetkemuljele, otsekui särav ja püha ning kunstis ikka veel ületamatu – võimalikuks erandiks on see, kuhu küünib oma hilisluules Hölderlin, kuivõrd neid kahte saab võrrelda, sest kui Hölderlini keeles esile manatud valgus on eeterlik ja taevane, siis Rembrandti värvis esile manatud valgus on maa, metalli ja kanga oma –, aga just see National Gallerys asuv pilt on klassikaliselt pisut realistlikum ja tõetruum ning lähemal noore Rembrandti käekirjale. Kuid see, mida pilt kujutab, on vana. See on vanadus. Kõik näo detailid on näha, kõik elu küntud jooned hõlpsasti vaadeldavad. Nägu on kurruline, kipras ja pundunud, aja rüüstatud. Aga silmad on selged ja ehkki mitte noored, on need nagu teispool nägu ilmestavat aega. Näib, nagu vaataks meid sealt näo seest, kus kõik on teistsugune, üks hoopis teine inimene. Raske on teise inimese hingele lähemale pääseda. Sest kõik, mis puudutab Rembrandti isikut, tema kombeid ja kombetusi, kehalõhnu ja – hääli, kõnetooni ja sõnavalikut, mõtteid ja seisukohti, maneere, ihuhälbeid ja – hädasid, kõik see, mis teiste jaoks tema isiku moodustab, on ära langenud, pilt on üle neljasaja aasta vana, ja Rembrandt suri samal aastal, kui ta selle maalis, nii et see, mida teos kujutab ja mida Rembrandt on maalinud, on selle inimese olemus, millesse ta igal hommikul ärkas ja mis kohe mõttesse vajus, olemata ise mõtted, mis kohe tunnetesse vajus, olemata ise tunded, ja mille juurest ta igal õhtul uinus, lõpuks igaveseks. See asi inimeses, mida aeg ei puutu ja kust pärineb silmade sära. Erinevus hilise Rembrandti selle ja teiste maalide vahel on erinevus nägemise ja nähtud saamise vahel. Selles mõttes, et sel pildil näeb ta ennast nägemas, samal ajal kui teda nähakse, ja ilmselt oli selline pilt võimalik vaid barokiajastul, mis armastas peeglit peeglis, play within the play, lavastuslikkust ja usku kõigi asjade kooskõlla, ajastul, mil ka näpuosavus oli viidud niisugusele tasemele, kus see pole olnud ei enne ega pärast. Aga see pilt on olemas meie ajal ja näeb meie jaoks. * Sel ööl, kui Vanja sündis, vaatas ta meid tundide kaupa. Tema silmad olid nagu kaks musta laternat. Keha oli verine, pikad juuksed pea külge kleepunud, ja kui ta liigutas, siis roomaja aeglusega. Ta nägi välja nagu metsast tulnu, kui ta meid Linda kõhul lamades vahtis. Me ei saanud ei temast ega tema pilgust küllalt. Aga mida seal oli? Rahu, tõsidust, tumedust. Ajasin keele suust välja, läks minut, siis ajas tema keele suust välja. Iial pole mu elus olnud nii palju tulevikku kui tol korral, iial nii palju rõõmu. Nüüd on ta nelja-aastane ja kõik on teisiti. Tema silmad on vilkad ja täituvad niisama kiiresti armukadeduse kui rõõmu, kurbuse kui vihaga, ta on juba maailma asjades kodus ja võib olla nii häbematu, et ma kaotan täielikult enesevalitsuse ja karjun ta peale või raputan teda, kuni ta pistab tönnima. Aga pahatihti ta kõigest naerab. Viimati, kui see juhtus, viimati, kui olin nii vihane, et raputasin teda ja tema kõigest naeris, tuli mul üks mõte ja ma panin käe ta rinnale. Tema süda peksis. Taevas, kuidas see peksis! * Kell on hommikul mõni minut kaheksa läbi. On 4. märts 2008. Istun oma töötoas, ümbritsetud maast lakke ulatuvatest raamatutest, ja kuulan Rootsi bändi Dungen, mõeldes sellest, mida olen kirjutanud ja kuhu see kõik välja viib. Linda ja John magavad kõrvaltoas, Vanja ja Heidi on lasteaias, kuhu ma viisin nad pool tundi tagasi. Akna taga suures Hiltoni hotellis, mis on ikka veel varjus, libisevad liftid kolmes klaasist fassaadišahtis kogu aeg üles-alla. Hotelli kõrval seisab punane telliskivimaja, mis on ilmselt pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui aknaorvade, võlvide ja kaarte järgi otsustada. Selle taga paistab jupike Magistraadi parki oma raagus puude ja rohelise muruga, seal lõpetab seitsmekümnendatest pärit hallikirju kivimaja vaate ja sunnib pilgu taevasse, mis on mitme nädala järel esimest korda läbipaistvalt sinine. Pärast pooltteist siin elatud aastat on see vaade mulle tuttav, kõik selle ilmed päeva ja aasta jooksul, aga ma ei tunne, et oleksin sellega seotud. Ükski asi, mida ma siin näen, ei tähenda mulle midagi. Võibolla ma seda olengi otsinud, sest neostumatuses on kahtlemata midagi ahvatlevat, mida ma võib-olla isegi vajan, aga see ei ole mu teadlik valik. Kuus aastat tagasi istusin ja kirjutasin ma Bergenis, ja isegi kui ma ei kavatsenud kogu oma ülejäänud elu seal linnas veeta, ei olnud mul mingit plaani jätta oma maad ja naist, kellega ma tookord abielus olin. Vastupidi, me kujutasime ette, et muretseme lapsed ja kolime ehk Oslosse, kus ma kirjutan mitu romaani ja tema jätkab tööd raadios ja televisioonis. Aga sellest tulevikust, mis meil oli ja mis oli tegelikult vaid toonase oleviku pikendus oma igapäevaste toimetuste ja õhtusöökidega sõprade ja tuttavate seltsis, puhkusereisidega ning külaskäikudega vanemate ja naisevanemate juurde, kõike rikastamas meie kujuteldavad lapsed, ei tulnud midagi välja. Midagi juhtus, ja ühel heal päeval sõitsin ma Stockholmi, algul vaid selleks, et paariks nädalaks minema pääseda, ja siis sai sellest korraga mu elu. Selles ei vahetunud mitte ainult linn ja riik, vaid ka kõik inimesed. Kui mu tegu ongi kummaline, siis veelgi kummalisem on see, et ma selle peale sama hästi kui iialgi ei mõtle. Kuidas ma siia sattusin? Miks kõik nii läks? Kui ma Stockholmi jõudsin, tundsin ma seal kaht inimest, ja mõlemat vaid põgusalt: Geiri, kellega olin suhelnud Bergenis paari nädala jooksul 1990. aasta kevadel, niisiis kaheteistkümne aasta eest, ja Lindat, keda olin kohanud paaril päeval ühel debütantide seminaril Biskops-Arnös 1999. aasta kevadel. Saatsin Geirile meili ja küsisin, kas võin niikaua tema pool peatuda, kuni olen endale elamise leidnud, ja ta lubas, ning sealt helistasin ja panin kahte Rootsi ajalehte üürisoovi kuulutuse. Sain üle neljakümne vastuse, millest valisin välja kaks. Üks korter asus Bastugatanil, teine Brännkyrkagatanil. Pärast mõlema ülevaatamist otsustasin viimase kasuks, kuni mu pilk langes trepikojas elanike nimetahvlile, kus seisis Linda nimi. Kui suur on säärane tõenäosus? Stockholmis elab üle pooleteise miljoni inimese. Kui korter oleks sattunud mu kätte sõprade või tuttavate kaudu, poleks juhuslikkus olnud nii suur, sest linna suurusest hoolimata on kirjandusringkonnad suhteliselt väikesed, aga see oli toimunud anonüümse ajalehekuulutuse kaudu, mida luges mitu tuhat inimest, ja kuulutusele vastaja ei tundnud mõistagi ei Lindat ega mind. Silmapilk muutsin meelt ja otsustasin, et parem oleks võtta teine korter, sest kui ma selle võtan, võib Linda ehk arvata, et ma jälitan teda. Aga see oli märk. Ja see oli täis sügavamat tähendust, sest nüüd olen ma Lindaga abielus ja ta on mu kolme lapse ema. Nüüd on tema see, kellega ma elu jagan. Ainus jäänuk varasemast elust on raamatud ja plaadid, mille ma kaasa võtsin. Kõik muu jätsin maha. Ja kui ma tollal kulutasin palju, lausa haiglaselt palju aega minevikust mõtlemisele, nagu mulle praegu tundub, mistõttu ma mitte üksi ei lugenud, vaid suisa jõin Marcel Prousti romaani „Kadunud aja otsingul”, siis praegu mu mõtetes minevikku peaaegu ei ole. Mulle paistab, et selles on oluline osa meile sündinud lastel, sest elu nendega siin ja praegu hõivab kogu ruumi. Isegi lähimineviku tõrjuvad nad välja: küsige minult, mida ma tegin kolm päeva tagasi, ja ma ei mäleta. Küsige minult, milline oli Vanja kaks aastat tagasi, Heidi kaks kuud tagasi, John kaks nädalat tagasi, ja ma ei mäleta. Väikeses argielus toimub palju, aga kõik kogu aeg ühes ja sellessamas ringis, ning rohkem kui miski muu on see muutnud minu pilti ajast. Sest kui ma varem nägin aega kui teelõiku, mis tuleb jätta seljataha, ja tulevikku kui kaugel eespool terendavat perspektiivi, mis on enamasti sirav ja mitte mingil juhul igav, siis on see nüüd eluga siin ja praegu hoopis teistviisi ühte põimunud. Kui ma peaksin seda kujutama piltlikult, siis oleks see laev lüüsis: täpselt niisama aeglaselt ja möödapääsmatult tõstetakse elu välja ajast, mida igalt poolt ühtlaselt sisse niriseb. Kui detailid kõrvale jätta, siis on kõik sama, mis alati. Ja iga päevaga kasvab igatsus silmapilgu järele, kui elu kerkib servani, silmapilgu järele, kui värav avaneb ja elu lõpuks ometi edasi liigub. Samas annan ma endale aru, et just korduvust, suletust ja muutumatust ma enda kaitseks vajangi, sest neil harvadel kordadel, kui ma neist lahkun, tulevad kõik vanad hädad tagasi. Korraga on mu taas vallutanud tont teab mis mõtted sellest, mida keegi ütles, nägi või arvas, otsekui oleksin heidetud kontrollimatusse, viljatusse, tihti alandavasse ja pikapeale destruktiivsesse tsooni, kus ma nii palju aastaid elasin. Igatsus pakku pääseda on ühtviisi tugev nii seal kui ka siin, aga erinevus on selles, et igatsuse eesmärk on tegelikult teostatav seal, mitte siin. Siin pean leidma teised eesmärgid ja nendega rahulduma. Ma räägin kunstist elada. Paberil pole see mingi probleem, seal võin ma vaevata esile manada pildi, kuidas Heidi ronib kell viis hommikul võrevoodist välja ja tatsab pimedas üle toa, et sekund hiljem tuli põlema panna ja ilmuda minu ette, kui ma uniselt silmi paotan, ja öelda „Kööki!”. Tema keel on veel talle ainuomane ja annab sõnadele tavapärasest erineva tähenduse, nii et „kööki” tähendab mustikahapupiimaga müslit. Samal põhimõttel on küünal „ta elagu!”. Heidil on suured silmad, suur suu, suur isu ja ta on igas mõttes ablas laps, aga see lihtsakoelisus ja haavamatu rõõm, milles ta oma esimesed poolteist aastat elas, on jäänud sel sügisel Johni sünnist saadik teiste ja varem tundmatute tundepuhangute varju. Esimestel kuudel kasutas ta iga võimalust, et poisile haiget teha. Küünejäljed Johni näol olid pigem reegel kui erand. Kui ma sügisel pärast nelja päeva pikkust Frankfurdi-reisi koju jõudsin, oli John nagu sõjast tulnud. See oli raske, sest me ei tahtnud Heidit poisist ka eemal hoida, niisiis pidime katsuma ta meeleolu aimata ja reguleerima tema pääsu Johni juurde. Aga ka siis, kui Heidi oli hiilgavas tujus, võis ta käsi poisi poole sähvata ja teda välgukiirusel lüüa või küünistada. Sellega paralleelselt tekkisid Heidil talitsematud vihahood, milleks ma teda kaks kuud varem võimeliseks ei oleks pidanud, samal ajal kui temas lõi välja varem niisama tundmatu solvumine: kui minu hääles või käitumises võis tajuda vähimatki karmust, laskis ta pea longu, keeras näo kõrvale ja hakkas tihkuma, nagu oleks meie silmadele mõeldud vaid viha, õrnatundelisust tuleks aga varjata. Kui ma seda kirjutan, täitub mu hing tema vastu õrnusega. Aga nii on see vaid paberil. Päriselus, kus asi on naljast kaugel ja ta seisab mu ees nii varasel tunnil, et tänavad on veel vaiksed ja maja hääletu, kibeldes rõõmust uue päevaga pihta hakata, ja mina ajan end ohates üles, panen eelmise päeva riided selga ja vean end tema järel kööki, kus teda ootab tõotatud mustikamaitsega hapupiim ja suhkruvaba müsli, ei tunne ma mingit õrnust, ja kui ta siis läheb minu meelest üle piiri, nuiab vahetpidamata mingit filmi või püüab magava Johni tuppa pääseda, ühesõnaga iga kord, kui ta keeldu ei kuula, vaid käib peale nagu uni, juhtub tihti, et mu ärritus lahvatab vihaks, ja kui ma siis temaga kurjustan ja tal hakkavad pisarad voolama, ta laseb pea longu ja keerab, õlad kühmus, näo kõrvale, mõtlen ma, et paras talle. Alles õhtul, kui nad magavad ja mina istun üleval ja mõtlen, mida ma küll teen, annan endale aru, et ta on kõigest kaheaastane. Aga siis olen ma sellest väljaspool. Kui ma olen selle sees, ei ole mul mingit šanssi. Selle sees tuleb hommik kaelast ära saada, kolm tundi mähkmeid vahetada, riideid selga toppida, hommikusööki pakkuda, nägusid pesta, juukseid kammida ja palmitseda, hambaid pesta, nääklusi ära hoida, hoope tõrjuda, kombinesoone selga ja saapaid jalga sikutada, kuni lähen, kokkupandav topeltkäru ühes käes ja teisega kaht väikest tüdrukut ees ajades, lifti, kus teel alla puhkeb tihtipeale tõuklemine ja madin, sealt trepikotta, kus ma viskan nad kärusse, tõmban neile mütsi pähe ja käpikud kätte ning veeretan nad tänavale, mis on juba täis tööletõttajaid, et toimetada nad kümme minutit hiljem lasteaeda ja saada tänu sellele viis vaba tundi, et tööd teha, kuni lastele hädavajalikud rutiinid jälle pihta hakkavad. Mul on alati olnud suur tarvidus üksiolemise järele, ma vajan üksindust katkematute pindadena, ja kui ma seda ei saa, nagu viimasel viiel aastal, võib frustratsioon vahel paaniliseks või agressiivseks muutuda. Ja kui see, mis mind kogu täiskasvanuelu on tegevuses hoidnud – ambitsioon kirjutada kunagi midagi erakordset –, sel viisil ohtu satub, on mu ainus mõte, mis järab minus nagu rott: tuleb kohe jalga lasta! Aeg kaob käest, niriseb nagu liiv sõrmede vahelt, samal ajal kui mina teen … kurat teab mida! Küürin põrandat, pesen pesu, valmistan õhtusööki, pesen nõusid, käin poes, mängin lastega mänguväljakul, viin nad tuppa ja võtan riidest lahti, vannitan neid, vaatan nende järele, kuni nad voodisse lähevad, panen nad magama, riputan riided kuivama, voldin riided kokku ja panen kappi, koristan, pesen lauda, toole ja kappe. See on võitlus, ja ehkki mitte kangelaslik, käib see ülevõimu vastu, sest kui palju ma kodus vaeva ka ei näeks, on toad ikka kasimatud ja segi, ja lapsed, kelle eest nende ärkveloleku igal minutil hoolt kantakse, on jonnakamad kui teised lapsed, keda ma näinud olen; vahetevahel on siin päris hullumaja, võib-olla sellepärast, et me ei suuda luua vajalikku tasakaalu distantsi ja läheduse vahel, mis on seda olulisem, mida ägedamalt temperamendid möllavad. Ja neid siin juba jagub. Umbes kaheksakuuselt algasid Vanjal ägedad tundepuhangud, mis taoti meenutasid atakke, nii et temaga oli võimatu kontakti saada, sest ta üksnes röökis. Ainus võimalus oli ta sülle võtta, kuni hoog üle läks. Mis seda põhjustas, ei olnud meil aimu, aga see algas tihti pärast seda, kui tal oli palju uusi muljeid, nagu näiteks siis, kui me olime Stockholmi lähedal maal tema vanaema pool käinud, kui ta oli pikalt koos teiste lastega olnud või kui me olime terve päeva linnas veetnud. Täiesti endast väljas, võis ta siis kõigest kõrist lohutamatult karjuda. Tundlikkus ja sihikindlus pole üldse kerge kombinatsioon. Heidi sünd ei teinud tema jaoks asja paremaks. Mulle meeldiks öelda, et ma käitusin neil puhkudel tasakaalukalt ja arukalt, aga nii see kahjuks ei olnud, sest ka minu viha ja tunded lõid nendes olukordades mässama ja lahvatasid, tihti avalikus kohas: võisin ta raevust sõgedana maast üles krahmata, kui ta mõnes Stockholmi ostukeskuses end põrandale oli visanud, nagu kartulikoti õlale heita ja teda läbi linna tassida, samal ajal kui ta jalgadega rapsis, mind tagus ja kriiskas nagu segane. Tuli ette, et ma reageerisin ta kriiskamisele nii, et lõugasin vastu, viskasin ta voodisse ja hoidsin teda seal kinni, kuni tema painaja järele andis. Ta oli veel õige pisike, kui avastas, mis mind täpselt hulluks ajab, nimelt teatud tüüpi kriiskamine, mitte nutt, nuuksumine ega hüsteeria, vaid põhjendamatud, sihipärased, agressiivsed kriisked, mis lennutasid mul katuse pealt: ropsti püsti ja krauhti vaese tüdruku juurde, et tema peale karjuda või teda raputada, kuni kriisked vaibusid ja läksid üle nutuks, keha lõdvestus ja ta suutis end viimaks lohutada lasta. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, on lausa hämmastav, kuidas ta, ise vaevalt kaheaastane, meie elu sel moel mõjutada suutis. Sest nii see oli, mõnda aega keerles kõik vaid selle ümber. Mõistagi ei ütle see midagi tema, küll aga meie kohta. Linda ja mina elame kaose või kaosetunde piiril, iga hetk võib pind jalge alt kaduda ja kõigeks selleks, mida väikelastega elu nõuab, peame end sundima. Plaane me ei tunne. Meile tuleb iga päev üllatusena, et õhtusöögiks peab süüa ostma. Nagu seegi, et iga kuu lõpul on vaja arveid maksta. Kui mõni ametiasutus mu pangaarvele aeg-ajalt raha ei kannaks, näiteks lepingutasu, raamatuklubi müügitulu või paar punast krossi mõne õpiku eest, või nagu nüüd sügisel teise poole välismaa honorari, mille olin täiesti unustanud, läheks asi metsa. Aga niisugune pidev improviseerimine võimendab hetke olulisust, mis võib loomulikult kujuneda täiesti ettearvamatuks, kuna miski selles ei suju iseenesest, ja kui elu paistab siis helge, mida see mõistagi sekka ka on, muutub kohalolekutunne võimsaks ja rõõm sellele vastavalt tormiliseks. Oo, kuidas me siis särame! Kõik lapsed on täis tegutsemisindu ja püüdlevad vaistlikult rõõmu poole, nii et kui mul siis on pisut enam energiat ja ma olen nendega kannatlikum, unustavad nad oma jonni või vihahoo mõne minutiga. Loomulikult on masendav, et siis, kui ma olen selle tohuvabohu keskel pisarate ja frustratsiooni sohu vajunud, pole vähimatki abi teadmisest, et lastega peab kannatlik olema. Ja kui ma juba soos olen, viib iga järgmine tegu selleni, et mind kistakse veelgi sügavamale. Ja samavõrra masendav on teadmine, et mul on tegemist lastega. Et need on lapsed, kes mind sohu kisuvad. Selles on midagi sügavalt vääritut. Niisugustes olukordades olen ma lõputult kaugel inimesest, kes ma olla tahan. Enne laste saamist ei olnud mul säärastest asjadest aimugi. Siis mõtlesin, et küll kõik läheb hästi, kui ma nende vastu hea olen. Ja nii see ju tegelikult ka on, aga mitte miski, mida ma seni näinud olin, ei hoiatanud mind ette mu elu anastamise eest, mis lastega kaasneb. Selle kohutava läheduse eest, mida nende vastu tundma hakkad, kuidas su oma temperament ja meeleolu otsekui põimub nende temperamendi ja meeleoluga, nii et sa ei saa oma halvimaid külgi enam enda teada jätta ja varjata, vaid need võtavad kuju sinust väljaspool ja virutavad sulle tagasi. Sama käib mõistagi su parimate külgede kohta. Sest kui jätta kõrvale kõige hullumeelsemad perioodid, kui sündisid kõigepealt Heidi ja seejärel John ja mil nende tundeelu, kes seda läbi tegid, nihestus sel moel, et selle kohta pole paremat sõna kui kriisiaegne, on nende elu enamalt jaolt stabiilne ja pilvitu, ja kuigi ma vahel nende peale vihastan, nad siiski usaldavad mind ja otsivad mu lähedust iga kord, kui nad seda vajavad. Kõige rohkem meeldib neile kogu perega õues ühiselt tegutseda, ja nad ei nõua midagi muud kui kõige lihtsamat, mis on nende jaoks täis põnevust: jalutuskäik Västra Hamnenisse päikesepaistelise ilmaga, algul läbi pargi, kus kepihunnikust piisab, et neile pooleks tunniks tegevust pakkuda, seejärel sadamasse vaatama purjekaid, mis pakuvad neile suurt huvi, ja siis lõunasöök mere ääres treppidel, kus me kinnitame keha sealsest itaalia kohvikust ostetud panini’dega, sest kaasaleibade peale me loomulikult ei tulnud, ja seejärel tund aega lihtsalt ringijooksmist ja mängu ja naeru, Vanja oma iseloomuliku tilpava jooksusammuga, mis on tal sestsaadik, kui ta pooleteiseaastaseks sai, Heidi alati õhinal suure õe sabas tatsamas, valmis võtma vastu tollelt pudenevaid harvu ühtekuuluvuse ande, kuni me sama teed koju tagasi läheme. Kui Heidi kärus magama jääb, läheme Vanjaga kohvikusse, ta armastab neid hetki, kui saab meiega omaette olla, joob limonaadi ning lobiseb ja pärib kõikvõimalikke asju, nagu kas taevas on millegi küljes kinni, kas miski võiks sügise saabumist takistada või kas ahvidel on luukere. Kui see rõõm, mis mind siis valdab, polegi just ülevoolav, vaid lähemal rahulolule või rahule, on see siiski puhas rõõm. Ja erilistel hetkedel võib-olla isegi õnn. Ja kas sellest ei piisa? Kas sellest siis ei piisa? Noh, kui eesmärk oleks õnn, siis piisaks. Aga minu eesmärk ei ole õnn, see pole kunagi mu eesmärk olnud, mis ma sellega pihta hakkaksin? Mu eesmärk ei ole ka perekond. Kui see oleks nii ja ma võiksin kogu oma aja ja jõuvaru selle peale kulutada, oleks see kindlasti täiesti võrratu. Siis võiksime elada Norras, käia talvel suusatamas ja uisutamas, kaasamoon ja termos kotis, minna suvel paadiga merele, käia ujumas ja kalal, telkida, sõita teiste lastega perede seltsis välismaale puhkama, elada korras kodus, veeta aega maitsvat toitu valmistades, olla koos sõpradega, olla rõõmsad ja õnnelikud. Oh, see kõlab nagu karikatuur, kuid ma näen iga päev peresid, kelle elu lastega just niiviisi sujub. Lapsed on puhtad ja ilusasti riides, nende vanemad on rõõmsad, ja kui nad tõstavadki vahel häält, siis ei röögi nad laste peale nagu poolearulised. Nad käivad nädalavahetusel väljasõitudel, üürivad suveks Normandias maja ja nende külmkapp pole kunagi tühi. Nad töötavad pangas või haiglas, it-firmas või kohalikus omavalitsuses, teatris või ülikoolis. Miks peab minu kirjanikuamet mu tollest maailmast välja lülitama? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et kõik meie lapsevankrid näevad välja, nagu oleksime need prügimäelt leidnud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et ma jõuan lasteaeda, pilk sõge ja nägu frustratsioonist groteskseks maskiks tardunud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et lapsed panevad tagajärgedest hoolimata oma tahte maksma? Kust see segadus meie elus pärit on? Ma tean, et suudan selle taanduma sundida, tean, et ka meist võib niisugune perekond saada, aga siis pean ma seda tahtma ja siis peab kogu elu keerlema vaid selle ümber. Ja seda ma ei taha. Perekonna heaks teen ma kõik, mis vaja, see on minu kohus. Ainus, mida ma elult olen õppinud, on see irinata välja kannatada ja nõnda siginev igatsus kirjutamisega ära põletada. Kust see ideaal pärit on, pole mul õrna aimu, ja kui ma seda enda ees nüüd must valgel näen, paistab see lausa perversne: miks pigem kohustus kui õnn? Küsimus õnnest on banaalne, mitte aga järgnev küsimus mõttest. Mul tulevad pisarad silma ilusat maali vaadates, aga mitte siis, kui ma oma lapsi vaatan. See ei tähenda, et ma neid ei armasta, armastan küll, kogu südamest, ent mõte, mille nad annavad, ei saa täita tervet elu. Vähemalt minu oma. Varsti saan neljakümneaastaseks, ja kui ma juba neljakümnene olen, siis varsti saan viiskümmend. Kui olen viiekümnene, siis varsti ka kuuekümnene. Kui olen kuuekümnene, siis varsti ka seitsmekümnene. Ja sellest aitab. Siis võiks hauakiri kõlada nii: Siin puhkab mees, kes oma risti kandis. See talle lõpuks surmahoobi andis. Või äkki hoopis: Siin puhkab mees, kes leppis kõigega ja elas sestap poole vinnaga. Viimased ta sõnad enne pauku, kui ta lendas surmaauku, olid: isver, siin on külm kui Koola, kas mõni pakuks elu soola? Või äkki hoopis: Siin puhkab kirjanik, tõtt-öelda tore jõnn, kuid oli liiga tõsilik ja tundmata jäi õnn. Kord sõnu täis tal oli suu, nüüd on seal muld ja muu. Hei, ussid-vaglad, tulge ja seda raibet sööge, säh, pistke pintsli silm tal, see ammu vaikselt mulla all, ärge nii pepsid olge. Aga kui mul on ees veel kolmkümmend aastat, pole garanteeritud, et ma jään ikka samasuguseks. Nii et äkki pigem midagi sellist? Kõigi meie poolt sulle, armas Jumal, säh, võta see lõpnud kirjatsura, Karl Ove Knausgård vedru välja viskas, isegi kaua ta meie leiba raiskas. Kõik sõbrad ta eemale peletas, et olla rahus kraakjalgade ja poldiga, madistas Pihu-Pille ja sulega, klanis ja lakkus oma abitu stiiliga. Siis võttis kooki, siis sügas tilu, siis võttis kartulit, siis võttis kilu. Siis võttis sea ja praadis vardas, sõi nahka ja heil! röhitses hardalt. Nats ma ei ole, aga pruun on lahe, lähen ruunikirjale üle ja asi tahe! Raamat tõugati tagasi ja mees pööras ära, õgis ja röhitses ja tuult laskis pära, vats porsus ninani, ees ootas muld, pilk oli tige ja suu sülgas tuld: „Mina arvasin, et tõde on kuld!” Rasv tarretas südame ja liikmed ja ühel päeval lõi valu sisse kui pikne: appi, nüüd mu süda jääb seisma, hankige elundidoonor, hüüdsin ma. Aga arst ütles: tutkit, mees, ma su raamatut tean, kärva nüüd, nagu rott kärvama peab. Kas südamest käis läbi valujutt? See ongi su ots, ja asi mutt! Või äkki, kui veab, siis midagi vähem isiklikku? Siin puhkab mees, kes suitsetas voodis koos oma naisega, kes süttis samamoodi, õieti mitte nood kaks, vaid peotäis tuhka, mis väljalt toodi. KUI MU ISA OLI SAMA VANA kui mina praegu, murdis ta oma senisest elust välja ja alustas uut. Mina olin tookord kuueteistaastane ja käisin Kristiansandi katedraalikooli esimeses klassis. Kooliaasta algul olid mu vanemad ikka veel abielus ja kui neil ka oli probleeme, ei andnud miski mulle märku, mis suunas nende vahekord areneb. Elasime tookord Tveitis, kahe miili kaugusel Kristiansandist orgu rajatud asula servas vanas majas. Maja asus kõrgel kohal, selle taga oli mets ja eest avanes vaade jõele. Aga krundil oli ka suur ait ja kuur. Kui me tol suvel, kui ma kolmeteistaastaseks sain, sinna kolisime, ostsid mamps ja paps kanad, kes olid meil vist pool aastat, enne kui kadusid. Muruplatsi kõrval peenramaal kasvatas paps kartuleid, peenarde taha oli ta kompostihunniku teinud. Üks paljudest ametitest, mille vastu senine vahetada, nagu paps vahel fantaseeris, oli aedniku oma, ja tal oligi selle peale kätt – uusrajoonis, kust me ära olime kolinud, ümbritses meie maja ülikülluslik aed ja seal kasvas ka eksootilisi liike, nagu virsikupuu, mille paps istutas päikesepoolse seina äärde ja tundis suurt uhkust, kui see tõesti saaki andis –, nii et maalekolimisega oli tookord kaasnenud optimism ja tulevikuusk, millesse hakkas tilkhaaval, kuid kindlalt sugenema irooniat, sest üks vähestest konkreetsetest seikadest, mida ma isa elust neil aastatel mäletan, on repliik, mille ta lausus ühel suveõhtul laua taga, kui me – tema, ema ja mina – aias grillisime. „Noh, kas me ei ela nüüd maailmatu toredasti?” Iroonia oli lihtsakoeline, nii et isegi mina selle ära tabasin, aga samal ajal keerukas, sest ma ei taibanud selle põhjust. Selline õhtu oligi minu jaoks tore. Iroonia tegelik tähendus jooksis tol aastal allhoovusena läbi ülejäänud suve: käisime varahommikust saadik jões ujumas ja mängisime varjulistel muruväljakutel jalgpalli, sõitsime rattaga Hamresandeni kämpingusse ujuma ja tüdrukuid vahtima, ja juulis läksime Norway Cupile, kus ma jõin ennast esimest korda täis. Kellegi tuttaval oli korter, kellegi tuttav oli nõus meile õlut ostma, ja siis ma istusin ja jõin ühel suvisel õhtupoolikul ühes võõras toas, ja see oli nagu rõõmuplahvatus, mitte miski ei olnud enam ohtlik ega muretsemist väärt, ma muudkui naersin ja naersin, ja keset kõike seda võõrast mööblit, võõraid tüdrukuid, võõrast aeda akna taga mõtlesin ma, et ma tahan, et nii oleks alati. Täpselt nii. Ainult naerda, kõigile kihkudele järele anda. Sellest õhtust on mul kaks fotot: ühel pikutan ma põrandal kehadepuntras ja hoian käes surnupealuud, minu pea aga on lahus kätest ja jalgadest, mis ulatuvad välja teiselt poolt, ja nägu moonutab just nagu rõõmugrimass. Teine foto on minust üksi: pikutan voodis, ühes käes on õllepudel, teisega hoian jalgevahe kohal surnupealuud, mul on ees päikeseprillid ja suu on naerust pärani. Oli 1984. aasta suvi, ma olin viieteistaastane ja teinud just avastuse: juua on vapustavalt mõnus. Järgmistel nädalatel jätkus senine lapseelu: lesisime ja tukkusime kose all kaljudel, sukeldusime aeg-ajalt kulpasse, sõitsime laupäevahommikuti bussiga linna, kus ostsime maiustusi ja käisime plaadipoodides, kõige taustal aga kogu aeg suur põnevus gümnaasiumi pärast, kuhu ma varsti pidin minema. See ei olnud peres ainus muudatus: ema oli meditsiinikoolist, kus ta töötas, palgata puhkust võtnud ja pidi õppima selle aasta Bergenis, kus Yngve juba elas. Plaan oli selline, et meie papsiga elaksime Tveiti majas kahekesi, ja seda me esimestel kuudel ka tegime, kuni ta pani ette, arvatavasti selleks, et mind jalust ära saada, et võiksin elada minu vanavanematele kuuluvas majas Elvegatenil, kus vanaisa oli kõik need aastad raamatupidamiskontorit pidanud. Kõik mu sõbrad elasid Tveitis ja uusi gümnaasiumikaaslasi ei tundnud ma enda arust nii hästi, et nendega pärast tunde kokku saada, nii et kui mul trenni ei olnud, kus ma käisin tollal viis korda nädalas, konutasin üksi kodus ja vaatasin telekat, tegin ärklitoa laua taga koolitööd või pikutasin sealsamas laua kõrval voodis, kuulasin muusikat ja lugesin. Vahel käisin Sannesis, nagu oli meie koha nimi, et tuua riideid, kassette või raamatuid, ja mõnikord ka ööbisin seal, aga ma eelistasin vanavanemate maja, sest meie koju oli sugenenud midagi külma, arvatavasti sellepärast, et seal enam midagi ei tehtud: paps sõi enamasti linnas ja toimetas kodus minimaalselt. See jättis maja õhustikku oma jälje, ja enne jõulu oli kodu nagu maha jäetud. Teisel korrusel vedelesid teleka ees diivanil väikesed kuivanud kassijunnid, köögivalamu kõrval seisis virn pesemata nõusid ja kõik radiaatorid olid nulli keeratud, välja arvatud reflektor, mille paps endaga igasse tuppa kaasa võttis. Tema hing oli haige. Ühel õhtul, kui ma sinna läksin, see võis olla detsembri algul, ja olin koti oma jääkülma tuppa viinud, kohtasin teda esikus, kui ta tuli aidast, mille alumisele korrusele oli korter sisse seatud; tema juuksed olid sakris ja pilk sünge. „Kütaks äkki ahju, mis sa arvad?” ütlesin ma. „Siin on külm.” „Athvad?” ütles paps. „Kuthaditki ma siin ei athva.” Ma ei osanud r-i öelda, polnud kunagi osanud, see oli üks mu hilise lapsepõlve traumasid. Papsil oli kombeks mind järele ahvida, ühelt poolt siis, kui ta tahtis mulle nina alla hõõruda, et ma seda ei oska, püüdes mind asjatult panna end kokku võtma ja r-i tõeliste lõunanorralaste põrinaga hääldama, teisalt siis, kui talle minu juures miski vastu hakkas, nagu praegu. Keerasin talle selja ja läksin tagasi trepist üles. Seda rõõmu ma talle kinkida ei tahtnud, et ta näeks, kuidas mu silmad kalkvele tõmbuvad. Häbi selle pärast, et ma – ise viieteist-, varsti kuueteistaastane – olin nutulävel, oli tugevam kui ahvimise põhjustatud alandus. Harilikult ma enam ei nutnud, aga isal oli minu üle võimu, millest mul ei õnnestunud vabaneda. Aga meelt avaldada ma oskasin. Läksin üles oma tuppa, kahmasin kaasa paar uut kassetti ja toppisin kotti, võtsin selle ühes esiku kõrvale garderoobituppa, pistsin kotti ka mõne kampsuni, läksin esikusse tagasi ja panin riidesse, viskasin koti selga ja astusin õue. Lumel oli koorik peal, garaaži laternate tuled peegeldusid läikival lumel vastu, see oli laternate all päris kollane. Ka teeäärne väli helendas, sest öö oli tähine ja teisel pool jõge mägede kohal rippus peaaegu täiskuu. Hakkasin mäest alla lentsima. Sammud krudisesid rehvijälgedes. Peatusin all postkasti juures. Äkki oleksin pidanud talle ütlema, et ma ära lähen. Teisalt kaoks siis asja mõte. Tahtsin ju, et see paneks ta oma käitumise üle järele mõtlema. Mis kell võis olla? Tõmbasin vasaku kinda poolenisti käest, sikutasin jopivarrukat ülespoole ja heitsin pilgu kellale. Kahekümne pärast kaheksa. Buss läheb poole tunni pärast. Jõuan vabalt üles tagasi minna. Aga ei. Ei tule mõttessegi. Viskasin koti uuesti selga ja jätkasin teed mäest alla. Kui ma majale viimase pilgu heitsin, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Ju ta arvas, et olen ikka veel oma toas. Niisiis oli ta kahetsema hakanud, toonud puid ja teinud ahju tule. Jõel praksatas jää. Pragin jooksis kaugusse ja kerkis laugete orunõlvade poole. Seejärel müristas. Mul jooksis judin üle selja. Müristamine tekitas mus alati vaimustust. Vaatasin üles tähtedest kirendavasse taevasse. Oosi kohal rippuvat kuud. Autotulede kuma teisel pool jõge, mis lõi pimedusse suuri valgussälke. Puid, mis mustavalt ja hääletult, aga mitte vaenulikult jõekallast palistasid. Kaht puust jalgpalliväravat taamal valeval maalapil, mis sügiseti jäid vee alla, kuid mis nüüd, kui vett oli vähem, olid paljad ja läikivad. Ta oli kaminasse tule teinud. See oli tema komme vabandust paluda. Seetõttu polnud sõnatul lahkumisel enam mõtet. Keerasin ringi ja vuhkisin mäest üles. Astusin majja ja hakkasin saapapaelu lahti harutama. Kuulsin elutoast ta samme ja ajasin end sirgu. Ta avas ukse, seisis, käsi lingil, ja vaatas mind. „Kas sa lähed juba?” küsis ta. Võimatu oli seletada, et läksin ära ja tulin tagasi. Nii et noogutasin. „Mõtlesin jah,” ütlesin ma. „Homme vaja vara tõusta.” „Olgu siis,” ütles ta. „Arvan, et astun homme õhtul läbi. Et sa teaksid.” „Okei,” ütlesin ma. Ta vaatas mind natuke aega. Siis sulges ta ukse ja läks tuppa tagasi. Tegin selle uuesti lahti. „Paps?” ütlesin. Ta keeras ringi ja vaatas mind sõnatult. „Tead, homme on lastevanemate koosolek. Kell kuus.” „Ah nii?” ütles ta. „Eks tuleb siis minna.” Ta keeras selja ja eemaldus tuppa, mina sulgesin ukse, sidusin saapapaelad kinni, viskasin koti turjale ja vantsisin bussipeatuse poole, kus ma kümne minuti pärast seisatasin. All paistis suurteks jäävõlvideks ja – soonteks külmunud kosk, mida tuhmilt valgustasid parketivabriku tuled. Selle ja minu taga kerkisid mäed. Need ümbritsesid jõeorgu laiali pillatud, ent tuledes asulat pimeduse ja inimesetusega. Tähed taevas paistsid kui jäätunud mere põhjast. Buss saabus oma pühkiva laternavalgusega, näitasin juhile kuupiletit ja istusin eelviimasesse ritta vasakule poole nagu alati, kui seal vaba koht oli. Liiklus oli hõre, tuhisesime läbi Solsletta ja Ryensletta, sõitsime mööda Hamresandeni rannaäärt, keerasime metsa Timenesi poole, seejärel E18-le, üle Varoddbroa, Gimle gümnaasiumist mööda ja linna sisse. Maja asus jõekaldal. Sisse minnes vasakut kätt jäi vanaisa kabinet. Paremat kätt korter. Kaks tuba, köök ja väike vannituba. Ka teine korrus oli pooleks jagatud: ühel pool oli lahmakas väljaehitamata ärklituba ja teisel pool minu tuba. Seal oli mul voodi, kirjutuslaud, väike diivan ja diivanilaud, kassetimängija, kassetiriiul, virn õpikuid, mõned ajakirjad ja muusikaajalehed ning kapis hunnik riideid. Maja oli vana ja oli kunagi kuulunud papsi vanaemale, niisiis minu vanavanaemale, kes seal suri. Mul on jäänud mulje, et papsil oli lapsena temaga lähedane vahekord ja ta käis sageli seal. Minu silmis oli vaarema mütoloogiline olevus, tugev, võimukas ja isepäine, kolme poja ema, kellest üks oli minu vanaisa. Piltidel, mida ma vanavanaemast näinud olen, kandis ta alati musta kinnise kaelusega kleiti. Tema elu oli alanud 1870. aastatel, elu lõpu poole oli ta peaaegu terve kümnendi olnud seniilne ehk „sampsu” läinud, nagu meie peres öeldi. Muud ma temast ei teadnud. Võtsin saapad jalast ja läksin üles oma tuppa trepist, mis oli järsk nagu redel. Toas oli külm, nii et lülitasin reflektori sisse. Panin kassetimängija käima. Echo and the Bunnymeni „Heaven Up Here”. Heitsin voodisse ja hakkasin lugema. Mul oli pooleli Bram Stokeri „Dracula”. Olin seda aasta tagasi juba korra lugenud, aga see tundus niisama põnev ja lihtsalt suurepärane. Ümbritsev linn oma autodest ja hoonetest kanduva vaikse ühetoonilise üminaga taandus meeltest, et aeg-ajalt tagasi ilmuda, nagu oleksin liikunud. Aga seda ma ei teinud, sest lamasin vaikselt ja lugesin, kuni kell sai pool kaksteist, siis pesin ma hambaid, võtsin riidest lahti ja heitsin magama. Hommikul oli omapärane tunne seal korteris ihuüksi ärgata, nagu valitseks mitte ainult minu ümber, vaid ka mu sees tühjus. Kuni gümnaasiumini olin alati ärganud majas, kus ema ja isa olid juba üleval ja sättisid tööle minema, millega kaasnes sigaretisuits, kohvijoomine, raadiokuulamine, hommikueine söömine ja automootorid, mis õuepimeduses undasid. Siin oli midagi muud, ja ma armastasin seda. Napi kilomeetri pikkust teed gümnaasiumi läbi vana elurajooni armastasin ma samuti, sest see tõi mulle alati pähe meeldivad mõtted, nagu oleksin ma keegi. Enamik gümnaasiumikaaslasi oli linnast või selle ümbrusest, ainult mina ja käputäis teisi tulime maalt, mis oli suur miinus. See tähendas, et teised tundsid üksteist juba varasemast, kohtusid väljaspool tunde ja kuulusid kampadesse. Kambad tegutsesid ka koolis ja neisse end juba ei sokutanud, nii et igal vahetunnil tekkis probleem: kus olla? Kus seista? Võisin istuda raamatukogus ja lugeda või klassis ja teha näo, nagu kordaksin õppetükke, aga see oli niisama hea kui anda märku, et olen üks neist, kes teiste hulka ei kuulu, ja pikapeale nii enam ei saanud, nii et selle aasta oktoobris hakkasin ma suitsetama. Mitte et see oleks mulle meeldinud ja mitte et see oleks vinge olnud, ent see andis mulle koha, kus olla: nüüd võisin igal vahetunnil seista teiste suitsetajatega koos õues, ilma et kellelgi mingeid küsimusi oleks tekkinud. Kui koolipäev läbi sai ja ma koju läksin, polnud enam probleemi. Esiteks sellepärast, et siis suundusin ma enamasti Tveiti trenni või sain kokku Jan Vidariga, oma parima sõbraga progümnaasiumi päevilt, teiseks sellepärast, et keegi ei näinud mind ega teadnud, et ma õhtu otsa üksipäini kodus konutan. Ka tundides oli kõik teistmoodi. Käisin klassis, kus oli peale minu kolm poissi ja kakskümmend kuus tüdrukut, ning klassis oli mul oma roll, oma koht ja ma võisin seal juttu ajada, küsimustele vastata, arutleda, ülesandeid lahendada ja silma paista. Seal olin ma klassikaaslastega kokku pandud nagu kõik teisedki ega olnud end kellelegi kaela määrinud, nii et minu sealoleku kohta ei olnud mingit kobisemist. Istusin tagumises nurgas, minu kõrval oli Bassen, minu ees istus Molle, kõige kaugemal samas reas istus Pål ja ülejäänud klass oli täis tüdrukuid. Kakskümmend kuus kuueteistaastast tüdrukut. Mõni meeldis mulle rohkem kui teised, aga mitte ükski nii väga, et pidada end temasse armunuks. Seal oli Monica, kelle vanemad olid Ungari juudid, terase pea ja suurte teadmistega tüdruk, kes kaitses alati kirglikult ja vankumatult Iisraeli, kui me arutasime Palestiina konflikti, ja ma ei saanud sellest aru, sest oli ütlematagi selge, et Iisrael on militaarriik, Palestiina aga ohver. Seal oli Hanne, ilus tüdruk Vågsbygdist, kes laulis kooris, oli usklik ja üpris naiivne, aga tema nägemine ja temaga samas klassis viibimine tegi meele helgeks. Seal oli Siv, blond, pruun ja pikakoivaline, kes ühel esimestest päevadest ütles, et katedraalikooli ja kommertsgümnaasiumi vaheline ala meenutab talle Ameerika campus’ Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/karl-ove-knausgard/minu-voitlus-1-raamat-surm-perekonnas/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1118.78 руб.