Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Ühe katuse all

$ 859.87
Ühe katuse all
Автор:
Тип:Книга
Цена:901.95 руб.
Просмотры:  90
Скачать ознакомительный фрагмент
?he katuse all
Erik Tohvri


Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku m?isakooli l?hedal m?ek?nkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionip?evi kolm naishinge, kes on aastak?mneid koolis t??tanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna ?ksik, t?iesti eluv??ras meespension?r, kes on eluaeg vaid naiste ?lalpeetavana linnas elanud, raamatukogus t??tanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.
Erik Tohvri

?he katuse all
?he katuse all
1

Ei ole t?pselt teada, kes sellele ilmetule, r?pakalt ?les laotud seintega kahekorruselisele elumajale niisuguse veidra nime andis – Poolkoera. K?llap oli see m?ni neist k?lajoodikutest, kes paar aastat varem olid sundkorras kolhoosnikeks tituleeritud ja tollest tiitlist veelgi enam oma joomatuuridele ?igustust leidnud, sest maaelus tekkinud lootusetus olukorras lagunesid kiiremini nii inimsuhted kui ka hooned. Keegi oskas selle isev?rki nime k?ll ?ra p?hjendada – kolmandaks kolhoosiesimeheks valitud, linnast tulnud endine ajakirjanik Ploompuu oli otsustanud, et kolhoosi eest linna p?genenud k?lanoorte asemele tuleb k?lla k?igepealt tuua v?rsket verd, uusi inimesi, kes maal elu uutel tuuridel k?ima l?kkaksid. Aga et neid oleks v?imalik kuskile elama panna, otsustati k?igepealt oma j?ududega ehitada silikaatkividest nelja korteriga elumaja. Ehitajateks olid ikka needsamad ?le?? kolhoosnikeks saanud maamehed, kes end linna kolimiseks liiga vanaks v?i saamatuks pidasid; paraku polnud neil ehitust??ks ei oskusi ega ammugi mitte kogemusi. Algul laoti omavahel kembeldes ja pudelist saadud suure kuraasiga ?les pool maja v?lisseina, kuni raudteejaamast kohale toodud kivid l?ppesid ja ehitus niiviisi, ?ks ots teisest tunduvalt k?rgem, pikemaks ajaks seisma j?i. Kolhoosi niigi napp rahavaru oli aga otsa saanud ja pooleli j??nud maja oma sakilise v?lism??riga meenutas eemalt vaadates t?esti mingit kummalist looma. Et selles just poolikut koera n?ha, selleks pidi vaatajal k?ll ilmselt j?llegi pudelist manustatud eeldus olema, aga tollal tossas nii m?negi talumaja tagaaias samagonnikatel, selle k?igushoidmiseks toorainet leidus ja kohalik k?lamiilits oli niisuguses ettev?tmises rohkem osanik kui seadusevalvur. Toodangu tarbijatest igatahes puudust ei tuntud.

Aasta-poolteist hiljem l?petati maja k?ll kuidagiviisi ?ra, aga Poolkoera nimi oli sellele k?lge j??nud ja j?igi – k?llap sellep?rast, et k?las originaalse ja varemkuulmatuna. Kuna maja oli ehitatud k?nkale, tuli k?las k?ibele ka uus kohanimi Poolkoeram?gi, keegi m?tles v?lja isegi m??rs?na koerapoolik, mis pidi t?hendama Poolkoera elamus elunevat inimest, aga see laiemalt l?bi ei l??nud. Algul vahetusid koerapoolikud ?sna kiiresti – kaugelt tulnud kolhoosit??lisi meelitas k?igepealt korteriv?imalus, aga k?ik nad veendusid ?sna kiiresti, et kolhoos ei suuda neile lubatud, tegelikult ?sna h?dist palka maksta, ja l?ksid peagi oma teed. Pealegi ei pakkunud selle maja neli kahetoalist korterit mingeid mugavusi – ainuke neist oli, et vee j?rele polnud vaja ?ue kaevule k?ndida, roostemaiguline vesi tuli kraanist.

P?rast seda, kui senine v?ike kolhoos „Punane Partisan“ oli paari omasugusega ?hinenud ja ?hendkolhoos „Rahva V?im“ j?udu kogunud, ehitati juba ?igete kolhoosiehitajate poolt k?mmekond kilomeetrit eemale uus kolhoosikeskus. Sinna kerkisid kolmekorruselised elamud, nendes olid kolme-, isegi neljatoalised korterid juba vannitubade ja elektripliitidega, oli ka katlamaja, mis peale k?tmise aastaringi ka sooja vett tootis – mida sa hing veel tahad! Poolkoera oma olematute mugavustega ja suurtest teedest eemal asuvana j?i perifeeriaks, muutus nagu selle maanurga Siberiks, kus sai k?ll kuidagiviisi elada, aga see elamine kellelegi erilist r??mu ega heamaigulist kuulsust ei toonud. Ometi oli ka Poolkoeral elamisel oma head k?ljed – ?mberringi vaikus, parajalt puhast loodust ja nurkapidi ulatus sinnani k?rge m?nni- ja kuusemets, kus s?giseti marjadest-seentest puudust ei tuntud. Ning Poolkoera muutuski ajapikku nende elupaigaks, kes elule enam k?rgeid n?udmisi ei esitanud, vaid oma vanadusp?evi tasapisi sinnapoole saatsid, kuhu me paratamatult k?ik ?kskord j?uame.

Aeg ja statistika tegid Poolkoera elanike kallal oma halastamatut t??d – aeg nagu ikka aktiivselt, lisades elanike n?gudele aina enam kortse ja tuues neile igasuguseid ihulisi, nii v?iksemaid kui vahel ka suuremaid h?dasid; statistika aga omakorda j?lgis, et ka sealkandis oleks meestele v?hem eluaastaid, aga rohkem vallatumaid elukombeid antud kui nende kaasadele, keda kunagi v?ga ammu, ?sna kaheldavast vaatevinklist ?rnemaks sooks nimetati. Nii j?utigi aega, mil Poolkoera vanadusest laiguliseks muutunud seinte taga kolmes korteris elasid vaid ?ksikuks j??nud, pensionieas naishinged; maja neljanda korteri olid imeodavalt endale suvitamiseks hangeldanud mingid tumedaverelised umbkeelsed linnakodanikud. Nemad ilmusid majja vaid suviti ja s?giseti metsaandide korjamise ajaks, talvel selles korteris ei elatud. See asjaolu tekitas majaelanikes omajagu muret, sest niigi h?dise soojapidavusega hoonest j?i k?lmal ajal veerand k?tmata ja Arbuse Valda, kes elas asukateta korteri peal teisel korrusel, ei saanud usinast k?tmisest hoolimata tuppa enam kui kuusteist soojakraadi, mis hommikuks tihti vaid k?mneni kahanesid.

„P?randad on k?lmad,“ kaebas naine nendele, kes teisel pool trepikoda elasid. „Olen k?ik p?randariided ja muud palakad maha laotanud, aga suurt abi sellest pole, jalad k?lmetavad.“

Ei osanud teisedki talle rohkem head n?u anda, kui soovitada osta paksu tallaga viltsussid v?i hakata toas p?lvini ulatuvaid vilte kandma, iga?hel omad probleemid. Nii vastaskorteris elunev Elsa Kitsner kui tema all samasugust korterit omav Karin Epsberg tundsid endamisi vaid r??mu, et see mure neid ei puuduta, v?hemalt mitte sedav?rd kui Valdat. Omal ajal kollaste kaartide alusel erastatud kortereid loeti seaduse j?rgi k?ll iga?he eraomandiks, aga majal kui sellisel ?ldine peremees puudus. R??giti k?ll mingisugusest ?histust, mille asutamist seadus pidavat n?udma, aga jutuks see j?igi; iga?ks ajas omad pakilised asjad ise korda, seinad ja laed p?sisid ?nneks paigal, ning k?igi ?hine peavari, nimelt katus, pidas esialgu nii vihma kui lund.

Valda Arbuse probleemile ei osanud ka linnas elav poeg lahendust leida, kord tuli k?ll jutuks v?imalus ema edaspidi kuskile hooldekodusse panna, aga sealse ?lalpidamise hinda uurides langes niisugune v?imalus lihtsalt ?ra. V?he on nii j?ukaid poegi, kes ammu omaette elanud ema jaoks oma rahatagavarast v?i jooksvast sissetulekust selleks vajaliku summa leiaksid; hoopis sagedamini tuleb ette, et poegadele-t?tardele lapsep?lves ainut?htsaks olnud vanemad on vanaks saades neile vaid varjamatult t??tuks ballastiks muutunud. Eemalseisjal on raske m?ista, et ?ksiku inimese jaoks on pensionist ?raelamine ?pris keeruline kunstt?kk, ja v?hesed teavad, et hooldekodus elamine n?uaks isegi rohkem kui kahte pensioni… Nii on lood v?hemalt t?nasel, kahek?mne esimese sajandi algusveerandi Maarjamaal.

„Ta v?iks ju Valda korteri maha m??a, aga kes seda ostab? Ja kui l?puks m?ni loll t?esti leidubki, palju ta selle t?hja eest saab…“ arutasid Elsa ja Karin omavahel probleemi veel kord ?le. Valda Arbus oli neist kolmest k?ige vanem, ja k?ik kolm olid olnud t??andja kaudu seotud juba sellest ajast, kui Vaariku m?isas veel kohalik k?lakool tegutses – algul, p?rast s?da, veel kuue-, siis seitsme- ja kaheksa-, aga l?puks vaid neljaklassilisena. Elsa ja Karin olid p?rast Pedagoogilise Instituudi l?petamist sinna ?petajaks suunatud ja j??nudki, Valda oli seal kooliteenija ametit pidanud – klassiruumide koristamine ja ahjude k?tmine oli lihtne ja kindel t??, millest midagi paremat poleks ta vist osanudki tahta. Karinile oli just Vaarikule asumine olnud sundvalik, sest tema agronoomidiplomi saanud mees m??rati t??le siinsesse v?ikekolhoosi juba sel ajal, kui too veel kandis uhket nime „Punane Partisan“.

Karini abielu?nn ei kestnud k?ll kaua, mees osutus eriliselt alkoholilembeseks, hakkas koos alluvatega pudelit kummutama ja sattus aina enam viinakuradi k??si, kuni p?rast kolmeaastase sundaja l?ppu kolhoosist minema l??di. Karin aga j?i Vaarikule kooli?petajaks ja abielulahutus vormistati paar aastat hiljem.

„Ma olen alati ?elnud, et meestest pole midagi muud oodata kui ainult ?nnetust!“ kommenteeris selle peale Elsa ja Karin ei hakanud vastu vaidlema. Tema tundis ?htaegu nii masendust kui kergendust, kasvatas ?ksikemana t?tar Kailit ja leppis oma saatusega. Ning kui ?hendatud kolhoosis suurem osa mittekohaliku p?ritoluga rahvast uude Kiviallika keskusesse ehitatud elumajadesse koliti, j?id need naised Poolkoera elukohale truuks. Lihtsalt sellep?rast, et inimese n?udmised ja eluviisi m??rab suures osas harjumus, ja kui ollakse tagasihoidliku ja konservatiivse iseloomuga, suhtutakse igasugustesse elumuutustesse v?gagi ettevaatlikult.

Elsa Kitsnerit oli koolis tuntud naljavaese ja kuivav?itu matemaatika ja f??sika?petajana, aga kui m?isamajja j?i ainult algkool, siis tuli tal f??sika asemele v?tta teisi ?ppeaineid. Naine t??tas, kuni pensioniaastad t?is said, kool Vaarikul l?plikult kinni pandi ja m?is tagatipuks koguni kellelegi k?rgele riigiametnikule maha m??di.

Valda oli neist kolmest k?ige vanem; Elsa ja Karini vanusevahe oli neli aastat ja seda Karini kasuks, kes oli kolleegist noorem. ?le-kuuek?mnese ea puhul on niisugune vanusevahe praktiliselt olematu ja Elsa kui matemaatika?petaja oli seda varmas t?estama, kuigi tegi seda hoopiski isev?rki meetodil.

„Sa tuled mulle vanusega j?rjest l?hemale,“ seletas ta Karinile. See pidi olema huumor, kuid k?las tema suust rohkem m?ne matemaatilise teoreemi t?estusena.

„Kuidas nii? Vanusevahe ju j??b samaks,“ vaidles kolleeg vastu, aga Elsa raputas pead.

„Ei j??! Kui vanalt sa kooli l?ksid?“

„Seitsmeselt…“

„Nii, mina olin siis ?ksteist, sina minust… kolmk?mmend kuus protsenti noorem! Aga mis sellest n??d on j?rele j??nud – vaid h?dised kuus protsenti. N?ed siis, et tuled mulle j?rjest l?hemale!“ seletas Elsa v?idukalt muiates, aga tema toon t?estas, et lahkarvamises peituv t?etera teda ikkagi kuigipalju riivab. Mis tahes reklaam v?i propaganda peidab endas ka lisav??rtusi, mis esitajale m?juvad enesetunnet t?stvalt, ja ?eldud v?itega sai Elsa n?idata, et v?hemalt matemaatikas on ta kodus.

Tegelikult olid Poolkoera elanikud Valda, Elsa ja Karin omavahel alati ?sna h?sti l?bi saanud. Nii Elsa kui Karini auks peab ?tlema, et kunagistest ametitest tekkinud seisusevahet – nemad olid ikkagi ?petajad, Valda vaid kooliteenija – ei oldud juba kooliajal oluliseks peetud. Kool oli v?ike, kogu personal vaid kuus inimest, ning ?nneks olid k?ik rahuliku loomuga, keda noorepoolsel juhatajal Annika Kivikangrul oli lihtne vaos hoida. V?ikesi lahkarvamisi tekib alati, see on paratamatus, aga mingit omavahelist riidu ei m?letanud neist keegi. Ning Valdat, Elsat ja Karinit ?hendas veel see, et k?ik nad elasid veidra h??dnimega majas, nimelt Poolkoeral. Pensionip?lve saabudes olid naised kordam??da korraldanud ?hiseid tee- v?i kohvi?htuid, kus v??rustaja teistele oma v?rsket k?psetist pakkus; ajapikku muutusid need koosistumised regulaarseks ja said endale ka nime: „Ko-ko Klubi“. Selle oli majavanemaks valitud Elsa Kitsner v?lja pakkunud ja teised r??muga vastu v?tnud. „Ko-ko Klubi“ oli Poolkoera elanike suhtluse lahutamatuks osaks saanud, seal arutati maailmaprobleeme, k?ikv?imalikke inimsuhteid ja poliitikat. Valda oli Poolkoera elanikest ainus, kes kohalike k?laelanikega aktiivselt suhtles, ja t?nu sellele j?udsid kohalikud k?lauudised ka Elsale ja Karinile koju k?tte ning said klubi istungitel ?le arutatud.

Imelikul kombel leidsid naised poliitikas rohkem ?hiseid m?tteid kui inimsuhetes. Sellel oli oma p?hjus – Elsa oli kogu elu olnud vallaline ja nimetas end ise p?him?tteliseks vanat?drukuks. Aga Elsa oli neist ka k?ige enesekindlam, tema ei h?benenud mis tahes k?simuses oma seisukohta v?lja ?elda. N?iteks v?itis ta kindlalt, et meeste ainuke positiivne omadus on see, et neil on rohkem j?udu, aga juhtivatel kohtadel on naised kui mitte just meestest paremad, siis v?hemalt sama v?imekad, aga kindlasti kavalamad. Elsa kindel otsus tegi enamasti vaidlustele l?pu, meestest positiivselt r??kimine oli tema poolt v?listatud ja teema kui selline kalevi alla pandud nagu kohtuotsus, mis edasikaebamisele ei kuulu.

Valda nendest vaidlustest ?ldiselt osa ei v?tnud, sest mehed olid tema elus olulist osa etendanud. Aga tundes oma v?hest s?naosavust, oskas ta neist n?iliselt k?rvale j??da, ega p??dnudki oma arvamisi teiste jutu vahele l?kkida.


2

Karin Epsberg oli Vaariku koolis ?petanud humanitaarkallakuga aineid, kui selle kooli l?ppstaadiumis – neljaklassilises algkoolis – oli ?ldse v?imalik mingist kallakust k?nelda. Eesti keel, kodulugu, joonistamine ja k?sit?? – igasugused paberivoltimised ja kleepimised, vahepeal ka laulmine, kui kutsega laulu?petaja dekreetpuhkusele j?i. V?i ka v?imlemine, sest mingit eriharidusega treenerit siin maakolkas polnud kuskilt v?tta – maakooli ?petaja on t?eline maa sool, kes peab praktiliselt iga asjaga hakkama saama.

Aga siis, kui Vaariku m?isas asunud kool l?plikult kinni pandi, j?i Karinil pensioniajani veel kolm aastat puudu. Ta pidi kuskile palgale saama, kunagisest kolhoosikeskusest Kiviallika alevikuks kasvanud lasteaias pakuti talle kasvataja kohta, ja Karin Epsberg n?ustuski. Kuidagi lohutavalt m?jus seejuures teadmine, et lasteaiakasvatajaid oli n??d hakatud samuti ?petajateks nimetama, nimetus ja amet sisuliselt selle kohavahetusega ei muutunudki. T??ks oli ikkagi lastega tegelemine, kuigi ta tundis end ametiredelil j?rjekindlalt allapoole astuvana: k?igepealt ?petaja p?hikoolis, siis algkoolis, l?puks lasteaias… Kas edasi j?rgneksid lastes?im ja s?nnitusmaja? tuli tahtmatult muigamapanev k?simus. Aga siis, kui pensioniiga oli t?itunud ja talle pakuti v?imalust lasteaias edasi t??tada, Karin siiski keeldus. P?hjus tundus k?llalt veenev: igap?evane t??lk?imine t?hendas Poolkoeralt bussipeatuseni paar kilomeetrit k?mpimist, siis kaheksa kilomeetrit bussis?itu ja paraku polnud need linnabussid, mis iga veerandtunni j?rel k?ivad. Suvel s?itis ta t??le jalgrattaga, siis polnud liiklusega probleemi, aga rohkem kui pool aastat oli v?imalik ainult bussiga t??le p??seda.

„Mis sa seal Poolkoeral tegema hakkad, ise veel igati hakkaja ja terve inimene?“ k?sis nii m?nigi tuttav, ja ?igustatult – Karin n?gi oma vanuse kohta k?igiti hea ja prink v?lja, oli nooremas eas tervisejooksu harrastanud ja aastate lisandudes ?le l?inud kepik?nnile – tegi paar korda n?dalas nelja-viiekilomeetrise tiiru, mis aitas tal sportlikku r?hti ja head enesetunnet s?ilitada. Otsene vastus j?i k?sijal k?ll saamata, sest Karinil oli oma plaan, mida ta kiivalt ainult enda teada pidas. Kujutluses on ju lihtne endale ette manada mis tahes edukat tegevust, aga tihti l?kkab tegelikkus liiga julged plaanid armutult ?mber ja algsest ?hinast j??b vaid pettumus. Sellep?rast pidi see plaan k?igepealt oma elu?igust t?estama; alles siis v?is temast r??kima hakata, sest kuulus nende hulka, mida peale teostumist ei saa vaka all hoida.

S?branna Elsale oli Karin siiski ?ht-teist vihjanud, seejuures detailidesse laskumata. Oli esialgu vaid ?elnud, et siis hakkab ta oma ammust unistust teoks tegema.

„Mida sa m?tled?“ oli Elsa varmas p?rima. Tema kuulus nende inimeste hulka, kes tahavad k?ike teada ja peavad ennast sellep?rast teistest targemaks. Sellest n?is tulenevat ka Elsa vahel loomulikuna tunduv ?igus oma arvamine mis tahes teemal ainu?ige t?ena v?lja ?telda; Karin teadis liigagi h?sti, et talle ei tohi oma veel pooltoorest ja t?estamata elu?igusega plaani halvustamiseks pakkuda. M?ned kogemused meenutasid, et Elsa p??aks k?igepealt leida selles k?ike negatiivset, ja parimal juhul j?uaks alles jutu l?pul m??nduseni, et noh, v?ib-olla sul on natuke ?igus…

„Ah, niisama… Igasugused m?tted k?ivad peas ringi, muud midagi. Kui me oma riigi tagasi saime, siis m?tlesin, et hakkan kindlasti m??da maailma reisima, aga n?e – ainult Soomes ja Rootsis olengi k?inud. ?petaja palk oli ju nii pisike, tead isegi,“ p??dis Karin uut teemat leida, ise hirmuga meenutades, et oli peaaegu olnud valmis Elsale oma plaani avama.

„Ja n??d hakkad siis pensioni eest reisima, just nagu sakslased ja teised Euroopa valged inimesed?“ k?sis Elsa varjamatu irooniaga.

„Mitte ainult valged, Euroopa mustad reisivad samuti palju rohkem kui meiesugused. Ei, mina ei reisi kuskile, mina olen realist. Aga niipalju mul hinge taga raha on, et ostan endale arvuti ja lasen interneti sisse panna.“

Elsa j?i r??kijat kahtlevalt silmitsema.

„Mina arvasin, et sul on puberteet ammu m??das, aga n?e – ikka need twitterid ja facebookid ei anna rahu,“ arvas ta siis halvasti peidetud ?leolekuga.

„Kas just need, aga koolis sai ju lastele arvuti algt?desid ?petatud! Eks sealt j?i teadmine k?lge, et internetist saab k?ik k?tte, mis vaja. Ning pealeselle saab arvutit ka kirjutusmasinana kasutada.“

„Just-just, siis pead ka printeri ostma, j?lle sada eurot l?inud! Ma ei teadnudki, et mul nii j?ukas s?branna on… Ja mida sa siis kirjutama hakkad, kui k?sida tohib?“

Karin surus suu kokku ja kirus ennast, et oli ?ldse arvutist r??kinud. Sest midagi muud peale t?e polnud sellele k?simusele vastata, aga see t?de oli veel liiga toores ja kogu plaani elu?igus t?estamata. Praegu Elsale ?elda, et ta tahaks hakata lasteraamatut kirjutama, ning kui ?nnestub, isegi mitme raamatu autoriks, p?ris lastekirjanikuks saada – ei, paljas ettekujutus, missuguse n?o s?branna selle peale teeks, hakkas vastu. See j??b saladuseks, v?hemalt senikauaks, kuni see lasteraamat kaante vahele j?uab. Kui ?ldse j?uab, kogu see kirjastustega asjaajamine on ju t?iesti tundmatu maa…

„K?igepealt hakkan internetis suhtlema! Otsin oma vanad kooli?ed ?les, paljud on kindlasti endale arvutid soetanud, ja elu l?heb korraga palju huvitavamaks.“

„K?sitsi sa ei viitsi enam kirju kirjutada, eks?“

„N??d kirjutatakse ja saadetakse kirju teistmoodi, pole vaja marki ega ?mbrikku, pole isegi vaja postkasti vahet joosta. Tahaks ka hakata t?nap?evaselt elama, muud midagi,“ seletas Karin veidi nipsakalt ja Elsa j?i selle peale vait. N?htavasti taipas, et Karinil on t?esti mingi laiem plaan, aga ta ei kavatsegi end rohkem avada.

Valdaga polnud p?hjust niisugustel teemadel r??kida, temaga k?neldi rohkem maal?hedastest ja igap?evastest asjadest. Kuigiv?rd oli selle p?hjuseks muidugi erinev haridustase, aga Valda auks peab ?tlema, et t?nu raadiole ja televiisorile oli ta maailmaeluga ?llatavalt h?sti kursis. Karin oli korduvalt m?tisklenud, et n?e – k?rgkoolis ?pitu kipub ajapikku ununema, aga elukoolis omandatud teadmised j??vad palju kindlamini k?lge, ja Valda oli selle t?estuseks ?sna hea n?ide. F??silise t??ga harjunud inimesena oli tema Poolkoera elanikest ainus, kes ei v?sinud oma peenramaalapil tegutsemast, oli sinna isegi v?ikese kilekasvuhoone p?sti pannud ja suve l?pupoole jagas sealt nii Elsale kui Karinile punavaid l?ikivakoorelisi tomateid.

„V?ta-v?ta, mul neid seal k?llalt!“

Valda kasvatas sellel tillukesel maalapil endale isegi talvekartuli ja tegi seda eriskummalisel meetodil, mis bioloogiat ?ppinud Karini k?ll kahtlevalt ?lgu kehitama pani, aga justkui k?ikide ?ldtunnustatud t?dede vastaselt edukalt toimis. Tuttav p?llumees t?i oma traktoriga igal s?gisel peenramaa nurgale p?hupalli, see seisis seal kevadeni, mil Valda kartuli maha pani ja selle j?rel p?llu tihedalt p?huga kinni kattis.

„See on v?etise eest, kust mul seda s?nnikut v?tta… Ja on paremgi kui s?nnik, ei haise ega m??ri,“ seletas ta Karinile, kui too kahtles, et p?hul vist ikka pole vajalikku v?etamisv?imet. Ning s?gisepoole selgus, et Valdal oli tuline ?igus – kartulid kasvasid nagu imev?el mehe rusika suuruseks ja neid sai palju. Valda poeg, kes kauges pealinnas elas ja paar korda aastas ema vaatamas k?is, sai neid s?giseti paar tublit kotit?it auto pagasiruumis kaasagi v?tta, ja kui s?brannadel oli talvekartul veel ostmata, jagas Valda lahkesti ka neile m?ne keedu jagu mugulaid.

„Palju mul endal neid vaja, minule kotist-poolteisest kevadeni piisab! Ja teie peate hakkama neid t?hje poest kiloviisi ostma!“

Karini meeldetuletus, et jagajale j??vad tihti vaid n?pud, pani Valda kulmu kortsutama.

„Loll jutt! Mina olen elus n?inud, et see, mis teisele antakse, tuleb mujalt teistmoodi tagasi. Jumala t?si!“ v?itis ta, triikis aeg-ajalt valusaks t?mbuvat puusa ja l?ks j?lle peenramaale toimetama. Ning oli kogu oma olekuga nagu elus m?rk sellest, et paremat elu ta ei oskaks tahtagi.

Kord, kui nad kolmekesi Valda juures ?hises kohvilauas istusid, k?sis Elsa veidi kiuslikult nagu see tal ?sna tihti moeks oli:

„Valda, kas sa oleksid ?nnelik, kui loteriiga m?ne suurema summa raha v?idaksid?“

„Ah…?“ Valda vaatas silmi pilgutades k?sija poole. „Kellel siis raha vastu midagi, aga mina v?ita ei saa, mina loteriid ei m?ngi.“

„V?iksid ju m?ne pileti muretseda! M?tle, kui sa v?idad, mis sa k?ik endale osta saaksid ja poleks sul vaja selle peenramaaga j?nnata! Elaksid nagu proua kunagi,“ j?tkas Elsa ?rritamist, aga Valda tegi hoopis n?utu n?o.

„Siis ma l?heksin vist lolliks! Eluaeg harjunud t??d tegema… Ja ma tean, et minul loosi?nne nagunii ei ole, mina olen k?ik ainult oma k?mne k??nega ja vaevaga kokku kraapinud. Minule aitab, mulle ei ole palju vaja!“

Karin koges j?lle, et kolmekesi koos olles on neil raske pikemat arutlust tekitavat ?hist jututeemat, veel v?hem aga selle arutamisel ?hist keelt leida. Kuigiv?rd ?nnestus see ainult poliitikast k?neldes; paark?mmend aastat tagasi ajaloo kolikambrisse saadetud N?ukogude v?imu suhtes olid k?ik enam-v?hem ?htemoodi taunival seisukohal. Aga siiski s?andas Valda m?nikord meelde tuletada, et m?ned asjad olid ka selle vastikul punasel ajal paremini korraldatud.

„Lihtsal inimesel oli parem abi saada! Kui ikka t?sine h?da k?es v?i muidu liiga tehti, l?ksid valla partorgi juurde kaebama, see pani asjad j?lle paika,“ v?itis ta teadjalt.

„Siis polnud vald, oli k?lan?ukogu,“ ?iendas Elsa. Tema tahtis pisiasjades alati t?pne olla.

„Tohoh, mis sina partorgi juurde tikkusid? Ega sina ju parteilane ei olnud,“ imestas Karin.

„Ei olnud jah, aga see poolvenelane Antonov aitas k?iki, partei v?imu ju kardeti. Kui me Peetriga veel koolimaja juures m?isa aednikumajas elasime, hakkas mu vanamees ?le aisa l??ma, tikkus selle Poe-Asta juures k?ima, sihuke suurte tissidega t?druk oli, eks m?letate vist teist k?ll… Ei v?tnud aru p?he, tee mis tahad, kodus oli ?ks pahandus teise otsa! Siis ma l?ksin Antonovi jutule ja tema tegi asja korraga klaariks, kutsus Asta enda juurde ja ?tles, et laseb ta p?evapealt poest lahti, kui ta oma litsikombeid ei j?ta. Aitas! Mu vanamees, rahu tema p?rmule, oli k?ll tige ja porises mitu p?eva, aga siis l?ks vist kihu ?le, j?i rahulikuks ja leppisime ?ra!“

„Oota-oota – see Asta oli ju Tallinnast siia saadetudki, kui tuli seadus, et k?ik prostituudid pealinnast v?hemalt saja kilomeetri kaugusele! See oli vist enne ol?mpiat, jah? Pealinna ?hk sai puhtamaks, aga eks linnameestel oli kurvastamist!“ teadis Elsa lisada. „Eks siis saadeti ka meie k?lan?ukogusse korraldus, et v?tta see linnalinnuke luubi alla, mis muud.“

„Kaua sa n??d oled lesep?lve pidanud?“ k?sis Karin Valdalt. Tema arvates kiskus jututeema sinnakanti, kus neist kolmest keegi poleks osanud midagi paikapanevat ?elda – ?ks lesk, ?ks vanat?druk ja ?ks ammu lahutatud naine, nimelt tema ise. Justkui l?bil?ige naisinimeste loendist, keda elu on l?bi raputanud ja l?puks ?ksikuks j?tnud.

„Seitseteist aastat saab t?is. Ja jumala eest, olin omajagu loll, et Peetrist k??nte ja hammastega kinni hoidsin – tema oleks v?inud t?esti oma Asta juurde j??da, mina oleks varem rahu saanud! Sest tema oli elu l?puni t?kku t?is ja mina pidin tema tahtmist t?itma. Aga kui v?hk ta ?ra viis, oli korraga suur rahu majas… Ja eks mul oli ikka siis kahju ka!“

„Lollid naised, kes ennast orjastada lasevad,“ torkas Elsa vahele tooniga, mis oleks vastupidise arvamise sedamaid ?ra tapnud. Ka Valda sai sellest aru, oleks k?ll tahtnud ?igluse huvides lisada, et k?igest hoolimata polnud tema Peeter halb mees ja puhaku rahus, aga loobus. Ta kohendas vaagnale j??nud pirukal?ike, sundis teisi s??ma ja lisas tassidesse kohvi – kolmiku kokkusaamine toimus sedapuhku tema korteris.

Valda oligi see, kelle kaudu hoopiski ootamatu ja intrigeeriv uudis Poolkoera elanikeni j?udis. ?hel ?htul kutsus ta Karini ja Elsa enda juurde, p?hjust nimetamata, omal salap?rane n?gu peas.

„K?igepealt istuge, muidu kukute! Mul on p?rutav uudis!“

Majakaaslaste reaktsioon sellele oli erinev nagu kutsutute iseloomgi – Elsa pilklikust naeratusest polnud raske v?lja lugeda ?leolekut, Karin aga j?lgis neid m?lemaid nagu peljates, et Elsa v?iks alati avameelsele ja heatujulisele Valdale midagi solvavat ?elda. Ega temagi uskunud, et lubatud uudis midagi olulist sisaldab, aga ?le k?ige hindas ta head l?bisaamist.

„Eks V?ljaotsa hall kass sai j?lle pojad, mis muud…“ p??diski Elsa kohemaid hakata teravmeelitsema. Tema arvates oli Valda puhevil olek ?igustamatult v?ljakutsuv ja raske oli alla suruda tahtmist talle koht k?tte n?idata.

„Oota, Elsa, las ta r??gib! Mina tahan k?ll uudist kuulda,“ vaigistas Karin. Tema oli selles seltskonnas alati katal?saatori osa etendanud ja plahvatusi ?ra hoidnud. Paarikaupa omavahel kokku saades naiste vahel rivaalitsemist kunagi ei tekkinud, aga kolmekesi olles oli enamasti Elsa see, kes hea tooni piiril balansseerides p??dis ennast alati targemana ja s?naosavamana n?idata. Valda oli ?nneks k?llalt lihtsameelne ja heas?damlik, et sellest mitte v?lja teha, aga praegu ta lihtsalt ?hetas teadmisest, et tal on teistele midagi olulist ?elda.

„Kas ma siis r??gin uudist? Tahate kuulda?“ k?sis ta ?rritavalt, p??des s?numi ootuspinget veelgi k?rgemaks kruttida, aga see oli juba liiast. Elsa t?usis toolilt ja tegi sammu ukse poole.

„Ah, j?ta r??kimata, kui ei taha. Niikuinii pole see midagi olulist.“

„Oota, see on meile k?igile t?htis jutt! Bogomolovid on oma korteri maha m??nud!“ h??dis Valda kiirustavalt, nagu kardaks, et tema uudis j?ljetult kaob ning ta j??b oodatud hetkesensatsioonist ilma.

Vene nimega, aga t?mmuv?itu nahav?rviga suveelanikud, need seene- ja marjakorjajad, kes omavahel alati mingis arusaamatus keeles vadistasid ja nende kolmega eriti ei tahtnudki seltsida… M??sid oma Poolkoera korteri maha?

Elsa seisatas ja unustas suugi imestusest lahti. Karini n?ol peegeldus varjamata h?mming – alles hiljuti olid nad kolmekesi omavahel arutanud, et n?e, Eesti riik sai l?puks ikkagi vabaks, aga nemad siin peavad elu l?puni Bogomolovite k?rarikast seltskonda taluma. ?nneks k?ll ainult suviti, aga nende kohalolek avaldub ka talvel, nimelt k?tmata korteri kaudu, mis kogu maja k?lmaks muudab… Kas t?esti n??d midagi muutub?

„Kust sa tead? Kes seda r??kis?“ k?sis Elsa peaaegu prokur?ritoonil.

„K?isin vallamajas, ikka seda pensioni tulumaksu ?iendamas, see lubati ju maha v?tta… Seal r??giti! Sekret?r k?sis otse, kuidas me oma uue majakaaslasega rahul oleme ja mina ei teadnud sellest midagi!“

„Kuidas nad siis niiviisi m??sid, et meie midagi ei tea? Ostja peab ju enne maja ja korteri ?le vaatama ja… Aga siin pole ju kedagi k?inud! P?rast septembrikuud pole siin keegi ka Bogomoloveid n?inud, ja n??d – korter maha m??dud! Kes see uus omanik on, ja kus ta on?“ lasi ka Karin pika imestustiraadi valla. Ning Elsa haaras sellest kohe kinni.

„Just! Kes ta niisugune on, kas sa k?sisid?“

„Muidugi, kus ma siis sain k?simata j?tta! Nimegi uurisin v?lja.“

„No-oh…? J?lle m?ni v??ramaalane v?i?“ k?sisid Elsa ja Karin peaaegu ?hest suust, aga Valda otsis oma k?ekotist mingi paberilipaka, pani prillid ette ja luges r?hutatult selge h??lega:

„Varimets, Helmar… Meesterahvas, ?hh-iga kirjutatakse! S?ndinud neljak?mne ?heksandal kuskil Venemaal, vist Siberis…“

„Ise Varimets, aga Venemaal s?ndinud,“ imestas Elsa. „Siberi eestlastel niisuguseid nimesid ei ole, see on eestistatud nimi.“

„Oota-oota, neljak?mne ?heksandal oli ju see suur k??ditamine! V?ib-olla, et ta viidi ema k?hus sinna, ikka siitsamast Eestimaalt…“ arvas Karin. „Kas sa ta naise kohta ka k?sisid, ?kki saame oma kampa veel neljanda naishinge?“

„Kui nad ?ldse siia p?rap?rgusse elama tulevad! Mis h?da p?rast peaksid terve m?istusega inimesed siin elada tahtma?“ See oli Elsa. Tema oli alati r?hutanud, et Poolkoeral elamine on tema jaoks sundseis ja ?igele haritud ja erudeeritud inimesele kindlasti vastumeelt. Aga tal pole kuskilt raha v?tta, et mujale elamist otsida ja tema ainuke vilets varandus on seesama korter siin Poolkoeral. L?heks siit lennates ja tagasi vaatamata, kui ainult saaks.

„Ega see vallasekret?r ka midagi rohkem teadnud, ma ei osanudki enam k?sida. Tema oli ainult ostulepingu registreerinud,“ seletas Valda juba taltunult. Uudis oli edasi antud ja ta tundis ennast korraga kuidagi t?hja ja v?sinuna. Niisugusel hetkel meenub, et on juba palju aastaid m??da maamuna ringi trambitud – asi, mis tegevuses olles ei tule meeldegi.

„Mina ikka ei usu, et see mees ostis korteri nagu p?rsa kotis, et siin ei k?inudki,“ arvas Karin. „Iseasi, kui oleks v?ga odavalt saanud, aga Bogomolovitest ma seda ei usu, nemad olid ihnsad! M?letate, kui me v?listreppi lasime parandada ja igale korterile tuli kaheksa eurot – nende k?est tuli seda kolm korda k?simas k?ia.“

„V?ib-olla k?isid siis siin, kui meid kedagi kodus ei olnud,“ arvas Valda.

„Seda juhtub harva, et kedagi kodus ei ole,“ raputas Elsa veendunult pead. „Kas sa m?letad, millal me k?ik korraga ?ra olime?“

„Mina m?letan! Siis, kui me kolmekesi seenel k?isime, septembri alguses. Siis nad v?isid ?ra k?ia k?ll, nii et meie ei n?inud.“

„Kust nad teadsid just siis tulla, ega me kellelegi teatanud, et ?ra l?heme,“ j?i Elsa kahtlema, aga teema oli ammendatud. P??ti veel siit-sealt arutlust ?les v?tta, aga kuuldu lihtsalt sundis omaette m?tisklema, mis n??d Poolkoeral muutuma hakkab ja kuidas see edaspidist elu m?jutab.


3

Helmar Varimetsa maine varandus mahtus k?ik v?heldasse punasesse autosse, sest koosnes p?hiliselt ainult riidekraamist – seljariided, natuke pesu, vooditekk, padi ja paar lina. L?puks k?ndis mees veel korteri l?bi, leidis riietekapi alt oma suvekingad ja torkas needki kilekotti.

„Need oleks k?ll ununenud! Ega saagi k?ike meeles pidada, midagi j??b ikka maha, see on paratamatu. Asjad ja… m?lestused!“ pomises mees pealet?kkiva nostalgiaga v?ideldes. Astus siis k??ki, v?ttis kapist m?ned taldrikud, kausi ja paar kohvitassi ning haaras p?rast v?ikest k?hklust laualt ka kohvimasina.

„Mina olin alati suurem kohvijooja kui Astrid…“ p??dis ta oma tegu ?igustada. Lukustas korteri ukse, kukutas v?tme postkasti ja viis viimaseks kokku korjatud esemed autosse.

„Nii, et see eluetapp on n??d l?bi…“ Helmar tegi s?dame k?vaks ja istus rooli taha. Ometi hoidus ta tagasi maja poole vaatamast, sest tundis ?kki j?lle seda n?rgakstegevat haledushoogu, mis paneb ettev?etud sammus kahtlema ja muud v?ljap??su otsima. Inimese p?hiloomus on ikkagi alalhoidlik ja iga p?hjalik elumuutus paneb kahtlema, kas ettev?etud samm on ?ige.

„Astrid ?tles enne puhkekodusse ?ras?itu, et ma olen parasiit, kes elab teiste kulul, seda ma ei saa talle andestada!“ ?tles mees valjult, nagu sellega ennast julgustades. ?eldu k?las kui trump, mis peab… noh, kui mitte just sellel m?nguetapil v?idu tooma, siis ikkagi edaspidi toeks olema. Ja Helmar tundis, et sellest igap?evasest tulutust jahumisest ning Astridi etteheidete kuulamisest on tal juba ammu rohkem kui k?rini saanud.

Seitse aastat oli ta Astridiga elanud. Kaks aastat rohkem kui Leiliga… Ja Elviga elatud pika ajaga ei saa kumbagi viimast kooselu v?rreldagi, Elviga sai h?bepulmgi ?ra peetud, enne kui tal selle neetud Antoniga romaan tekkis ja lahutust hakkas n?udma… Elviga oli meil k?igiti seaduslik ja korralik abielu, meenutas Helmar kahjutundega. Mitte nii, nagu need viimased, et lihtsalt hakkasime koos elama, algul justkui ajutiselt, nagu prooviks, et kas klapib. Et kui mitte, v?in mina igasuguse s?dametunnistuse piinata uksest v?lja astuda ja j?lle oma teed minna nagu vaba mees kunagi.

Oma teed…? Kuhu see viib, kas niisugust uut teeotsa enam ongi, kui ollakse juba kuusk?mmend neli aastat vana? tuli Helmarile j?lle kahtlusm?te, mis teda omatahtsi aeg-ajalt kiusamas k?is. See isegi pani mehe k?e roolil hetkeks v?rahtama, aga vilunud juhil ei tekkinud sellest probleemi. Auto juhtimine on ikkagi v?rratult lihtsam kui ennast elu karide vahel laveerimine, sest autos s?ites on enamasti n?ha, mis ees ootab. Elus seda ei n?e, see on rohkem hea ?nne peale minek, saatuse ja teiste inimeste usaldamine…

Ega mul p?rast Elvist lahutamist pole oma kodu olnudki. Korteri, isegi majaga vabasid naisi leidub alati, ja mis k?ige huvitavam – mida vanemaks saan, seda enam neid juurde tekib. Vanamehed kaovad neil lihtsalt k?rvalt ?ra, m?ni laseb jalga, m?ni sureb… Aga elu n?uab oma! Ja naisedki tahavad vaheldust proovida, on altid ust avama, nii sisse- kui ka… jah, ka v?ljapoole p??semiseks, nagu minul praegu.

Aga n??d on mul oma koht, kuhu minna, n??d saab mul ?le pikkade aastate olema j?lle oma kodu. Enamgi veel – esimest korda on mul koht, kus ma saan olla ainum??raja. Koht, kus ma enam ei s?ltu kellestki, kus keegi ei saa mind parasiidiks nimetada ega ette heita, et ma tema kulul elan. See oli Astridist ikkagi h?bematu – ma olen alati v?itnud, et mina olen vaimsete huvidega inimene, boheemlane, aga naised ei saa sellest aru! Minule pole muud vaja, kui vaikset ja rahulikku kohta, kus ma saaksin elada nii, nagu tahan. Kus saaksin rahus hakata oma t?lket?id tegema, v?i kui tahan, kas v?i maalima… V?i siis m?ne luuletuse kirjutada, kunagi ammu ma ju isegi luuletasin, kuigi kuulsaks ei saanud. V?iksin k?ike teha, aga kui tuju ei ole, siis ei teeks mitte midagi!

N??d on mul niisugune koht, k?ik t?nu juhusele, et poolkogemata sattusin seda venekeelset lehte sirvima ja kuulutuse leidsin… Maja mingis metsakolkas, pealinnast kaugel, aga internet ulatub ka sinna. Mina saan kus tahes oma kirjat??d teha ja toimetustele saata, oleks ainult tellijaid…

Ligikaudu niiviisi v?is Helmar Varimetsa m?te liikuda, kui ta oma Tammistu vallas asuva uue kodu poole s?itis. Vaariku k?la, nii oli see aadress ajalehte pandud, kuigi l?ppu lisatud kummaline s?na oli talle arusaamatuks j??nud: selo Vaariku, Polkora, oli kirillitsa t?htedega kirjutatud ja oma aastatepikkusest t?lkijakogemusest hoolimata ei suutnud Helmar seda viimast s?na maakeelde tagasi t?lkida. Polkora… Peaks ilmselt olema eestikeelne s?na, aga mis nimelt? Poolkera? Pulk-ora…? Kohanimeks ei k?lba kumbki! Ning selle korteri m??jatel oli asja vormistamisega sedav?rd kiire, et ei j?udnudki k?sida, mis s?na see on. Nemad s?itsid Eestist p?riselt minema, olid kuskil Bakuu l?hedal onu k?est suure p?randuse saanud, peaaegu m?isa, nagu nad l?bisegi r??kisid, ise suurest ?nnest ?hetades. Ja sellep?rast olidki valmis oma suvekorterit selles ?ksikus maamajas nii odavalt, t?iesti v?ileivahinna eest ?ra andma! K?simise peale nimetasid vaid, et koht on rahulik, kogu majas elab vaid kolm inimest, k?ik vanad ?ksikud naised. Eestlased, kes pole nendega erilist s?prust loonud. Ning oma viletsav?itu m??bli j?tsid need korterim??jad k?ik sinna, soovitasid ?ra p?letada, kui tarvitada ei k?lba… Justkui teadnuks, et minul pole hinge taga isegi mitte oma tooli, voodist v?i lauast r??kimata!

?ks on selge – t?nap?eval saab elada igal pool. Eriti muidugi siis, kui on olemas auto, millega asju ajada ja poes k?ia. Ja internet peab olema, et maailmaga sidet pidada v?i mis tahes teadmisi juurde saada. Ka t?lket??d t?nap?eval enam ilma arvutita ei saa teha – interneti kaudu on k?ik s?naraamatud imelihtsalt k?ttesaadavad. Aga mis mulle seal metsakolkas k?ige t?htsam tundus: rahu! Hingerahu… Ei enam mingit tegemist naistega, keda elukaaslasteks kutsutakse, kes oma tahtmist peale sundima hakkavad, vahel isegi otses?nu v?lja ?eldes, et nende igale teenele peab eelnema ja j?rgnema minupoolne vastuteene. Niiviisi on mind terve teadliku elu jooksul valitsetud, naistega ja nende tahtmistega olen ma alati arvestama pidanud… K?igepealt Elvi, siis Leili, siis Astrid. Elvi oli muidugi k?igist etem, tema oli v?hen?udlik, temaga oleks ma edasi elanud, kas v?i surmani! Aga ei saanud – see tema t??kaaslane, see alati naeratav ja lipsustatud Anton, ajas l?puks naise pea segi ja siis polnud enam midagi parandada. Elvi k?ll nuttis ja palus andeks, aga l?ks ikkagi. Ja minul polnud raha talle poolt elamist kinni maksta! J?ingi justkui kodutuks, korter sai temale. Nii me siis oma varandust jagasime, mina sain auto ja lagunenud maamaja, mille me kunagi suvilaks ostsime, aga mille kordategijat minust ei olnud. Selle m??sin maha, remondi teha laskmine oleks hiigelsumma maksma l?inud… Ja kelle jaoks ma seda olekski lasknud remontida?

Aga auto on alles, n??d k?ll juba viisteist aastat vana, aga veel ?sna tubli. Viib sinna, kuhu vaja ja pole seni eriti kallist remonti tahtnud.

„Viib sinna, kuhu vaja…“ kordas Helmar nagu alles n??d taibates, et sellel lausel on ka s?gavam sisu. Et s?idusihi ja vajaduse m??rab ikkagi see, kes auto rooli taga istub, see s?it aga just praegu aga viib t?iesti tundmatusse kohta ja vastu hoopiski tundmatule tulevikule. Ning alles n??d j?udis meheni teadmine, et on veel ootamatult palju praktilisi asju, millele ta polegi m?elnud. N?iteks k?lmik, kus toitu hoida – Elviga elades olid nad niisuguse vajaliku kapi koos ostnud, aga millel see juba oli! Teistel, nii Leilil kui Astridil olid k?lmikud muidugi juba enne olemas… V?i siis pesumasin – t?nap?eval on ju m?eldamatu, et hakkaks pesu k?te vahel pesema, meesterahvas pealegi, nagu ta on… V?i triikraud – kuidas muidu p?kstele viisakamat v?limust anda, et kuskile toimetusse sisse astuda?

Niisugused m?tted panid Helmar Varimetsa kulmu kortsutama. Tema oli kogu elu praktilise poole j?tnud naiste otsustada, oli alati v?itnud, et on boheemlane, kes h?ljub maapinnast k?rgemal ja tegeleb ebamaiste asjadega: t?lgib v??rastest keeltest ajaleheartikleid ja l?hemaid v?ljaandeid, vahel luuletab v?i saadab m?nele ajalehele artiklikese, mida enamasti ei avaldata. V?i siis avaldatakse kirjade rubriigis, mille eest honorari ei maksta… Eks siit tuligi Astridile p?hjus teda parasiidiks s?imata!

Vahel k?ll natuke n?kkab – ka sellesama maakorteri sinna metsanurka ostis ta ?he t?lket?? honorari eest, mida oli ligi pool aastat teinud. See paksemat sorti bro???r k?sitles antiikskulptuuri ja oli temalt rohkesti peamurdmist n?udnud.

„N?ed, ma ei ole parasiit, aga enam ei saa keegi keelata mul boheemlane olla!“ ?tles mees v?idukalt ja peatas auto teeservas. Ta oli just Tammistu valla piirit?hiseni j?udnud ja hakkas kaasa v?etud kaarti uurima, et Vaariku k?lla viiva tee otsa ?les leida. Eelmine, seni ainsaks j??nud siias?it oli toimunud korterim??jate juhtimisel.

Valda Arbusel oli juba tavaks saanud iga p?ev oma peenramaal mingit rohkem v?i v?hem vajalikku tegevust otsida, t??ga harjunud k?ed ei osanud niisama istumisest rahuldust leida. Kuigi oktoobrikuu oli juba poolest saadik ?ra kulunud ja saagikoristusel alati viimaseks j??vad kapsapeadki endale keldris koha leidnud, oskas naine ikka leida midagi, mis vajas kohendamist, korrastamist v?i lihtsalt ?levaatamist. Peenramaad tee poolt varjav sirelihekk oli veel roheline, sirelip??sad s?gisel ei kolletugi, aga ?unapuud olid suurema osa oma lehtedest juba s?gistuultele loovutanud. Ja nagu Valda ?rritamiseks olid k?rgetel ladvaokstel paljastunud m?ned punap?sksed ?unad, mida ta saaki korjates polnud ulatunud alla v?tma.

„Lohakuse m?rk… Aga olgu, j??gu lindudele,“ otsustas Valda ja hakkas puude alt lehti kokku riisuma. Ning just siis tabas tema k?rv heli, mida Poolkoera l?heduses eriti tihti ei kostnud.

„Auto tuleb! Ega siis Arvi j?lle…“

Ei, poeg oli alles paari n?dala eest k?inud, tema see ei saanud olla. Ja tema oleks kindlasti ette teatanud, sest ka Valdal oli mobiiltelefon olemas, nagu ka teistel Poolkoera elanikel. Aga l?henev auto see oli, selles oli Valda kindel ja uudishimu sai v?itu – naine otsis sirelihekis h?redama koha ja k??nitas teele vaatama.

V?ike auto… Punane! Niisugust pole siin varem n?htud, tegi ta otsuse, ning alles siis taipas, et…

„Eks need ongi need uued, kes Bogomolovite asemele tulevad!“

Valda Arbus kiirustas tagasi oma ?unapuude alla, kus lehtede riisumine pooleli j?i, aga t??tahe oli rikutud. Pani reha puu najale seisma ja jalutas viivitades maja poole. Poolkoera trepini oli tema aiamaalt sadakond meetrit, parajasti niipalju, et tulijatega nagu juhuslikult otse trepi ees kokku saada. Uudishimul on ?raarvamatult suur j?ud.

Valda oskas samme niimoodi seada, et punane auto, mis ?sna pikkam??da liikus, j?udis parajasti enne teda trepi ette. Ning siis oli naisel aega silmitseda, kes autost v?lja astuma hakkab ja mismoodi tulijad v?lja n?evad. Esmamulje on igasuguste tutvumiste puhul olulise t?htsusega.

Esmalt astus autost v?lja mees. Pani k?ed puusa ja ringutas, oli pikast s?idust n?htavasti kangeks j??nud. Mehe kohta veidi l?hikest kasvu, aga soliidse v?limusega. Hall l?hike habe, sama v?rvi juuksed. Igatahes mitte kiilaspea, need polnud Valdale eluaeg meeldinud. Ka kadunud Peetril olid juuksed peas, nooremalt isegi natuke lokkis, aga vanas eas polnud seda enam m?rgata.

Aga naine…? Miks tema v?lja ei tule? V?i polegi teda kaasas, mees tahab enne elamise sisse seada?

Valda pidi l?henedes vahepeal seisatama, et mitte enneaegu liiga l?hedale j?uda. Tema tahtis m?lemast tulijast enne mingi pildi saada, aga mehe kaaslast autost ei ilmunudki. Ning siis m?rkas tulija l?hemale astuvat Valdat.

„Tere! Kas teie olete selle maja perenaine?“ h?ikas ta eemalt.

Imelikult k?sis – perenaine!

„Tere jah, aga pole siin mingit perenaist. Selle maja elanik olen k?ll, aga rohkem midagi,“ ?tles Valda, sammu veelgi aeglustades. Autost peab ju ometi veel keegi v?lja tulema!

Mees aga astus kiire sammuga talle vastu ja sirutas k?e.

„Tere, saame tuttavaks – ka mina olen n??dsest selle maja elanik! Helmar Varimets on minu nimi.

„Mul k?si must, tulin just peenramaalt,“ vabandas naine ja p?hkis k?e jopeh?lma, enne kui mehele vastu ulatas. „Et hakkate siis ka siin elama? Kas kohe aastaringi, talvel ka?“

„Eks ikka! Minul pole raha, et talveks kuskile soojale maale s?ita. M?ned j?ukad inimesed teevad nii.“

„K?ll on hea, et teie siia j??te! Mina saan siis ometi oma korteris talvel sooja!“ ?tles Valda kergendusega, aga ise piilus ikka veel auto poole. „Kas teil abikaasat polegi kaasas, j?i veel linna?“

Selle k?simuse lasi Helmar Varimets k?rvust m??da, tal oli kuuldust miski arusaamatuks j??nud.

„Kuidas siis teie soe minust oleneb, ma ei saa aru…“

„Noh, need Bogomolovid, kellelt teie korteri ostsite, k?isid siin ainult suvel! Talvel nad oma korterit ei k?tnud, ja mina elan nende… n??d siis teie peal. P?randad olid mul alati hullumoodi k?lmad, eks n??d hakkab ometi sooja saama. Teie ju hakkate oma korterit k?tma!“

Helmar Varimets vaatas r??kijat hetke v?ltel arusaamatul ilmel ja ?tles siis taibates pettunult:

„Ah et siin keskk?tet ei olegi…“

Mehe ehmunult pettunud n?gu ajas Valda hetkega naerma. Seda, et ?ks t?iskasvanud, veel enamgi – juba pensionieas mees nii lapsikult esineda saab, n?gi ta esimest korda. Lihtsalt linnainimene, kes on harjunud, et tuba on alati iseenesest soe ja kraanist tuleb sooja vett… Mees nagu anekdoot!

„Taevas hoidku, kus te k?ll siiamaani elanud olete! Mis ametit te ?ldse peate?“ k?sis ta, pealetikkuvat naeru vaevaga taltsutades.

„Mina olen… vabakutseline!“ Ning n?hes naise ilmest, et see talle midagi ei ?tle, lisas: „Ma olen t?lkija ja luuletaja… Ajakirjanik ja… kirjanik!“ pani mees omaarust trumbi m?ngu. ?rgu arvaku, et m?ni lihtne kohalik tema ?le siin kolkas niisama lihtlabaselt irvitada v?ib!

„Aga teie… proua?“ tuletas Valda meelde. „Tema tuleb hiljem?“ Taevas hoidku, ega siis proua saa nii ohmu olla kui see pealtn?ha ?sna ontlik meesterahvas! V?limus on t?esti petlik, m?tles ta salamisi puusa triikides. Imelik kondivalu tikkus viimasel ajal tal ootamatult k?las k?ima.

„Proua… Jah, eks tema tuleb hiljem! V?ib-olla…“ lisas Helmar taibates, et siin pole arukas p?ris lahtiste kaartidega m?ngima hakata. Ning ?sjakuuldud t?siasi, millele ta polnud ?ldse osanud t?helepanu p??rata, pani mehe t?iendavalt k?sima: „Nii et teie k?tate siin oma elamist ahjuga? Puudega muidugi?“

„Eks ahju saab ka briketiga k?tta, kui on raha seda osta. Aga mis seisus see Bogomolovite ahi v?ib olla, seda mina k?ll ei tea! Seda pole vist k?mme aastat k?etud. Pliidi alla nad tuld k?ll tegid, kui oma moose vaaritasid, aga suvel ajas see ka suitsu sisse, l??rid oli algul k?lmad. P?rast hakkas t?mbama k?ll, kui suits oli l?bi k?inud.“

Helmari jaoks j?i kuuldust suur osa arusaamatuks. S?venes vaid teadmine, et ta on lausa pea ees h?panud tundmatusse, lausa arhailisse olukorda, kus tuleb mingil moel hakkama saada, ja hetkel toetas teda vaid kuskilt alateadvusest immitsev meenutus, et vanasti nii elatigi – k?eti ahju ja s??a tehti puuk?ttega pliidil… ?udne m?elda, kui primitiivne elu! Aga n?e – hakkama said, inimkond mugavuse puudusest v?lja ei surnud!

„Nojah, eks peab harjuma,“ ?hmas mees, otsis taskust v?tmed ja sisenes majja, j?ttes Valda talle imestunult j?rele vaatama. Naine tundis, et oleks nagu m?nelt teiselt planeedilt p?rit tulnukaga kohtunud.


4

Helmar Varimets ei leidnud esmapilgul oma uues elupaigas ringi vaadates eriti palju r??mustavat. Muidugi oli l?henev hiliss?gis see peamine p?hjus, miks kogu maailm hall ja s?nge v?lja n?gi, aga oma korterit l?hemalt uurides ei leidnud mees sealtki midagi lohutavat. Lihtne m??bel oli vana, kulunud ja logisev, kohati tappidest lahti lagunenud, ning polnud ime, et Bogomolovid sellest ei hoolinud. K?ige rohkem aga kirus mees iseennast sellep?rast, et polnud osanudki siinsete k?tteprobleemide peale m?elda. Kogu oma teadliku elu oli ta linnas korrusmajades elanud, kus tundus loomulik, et korter on iseenesest aastaringselt soe. Jah, igakuisel ??riarvel oli k?ll m?rgitud ka k?ttekulu, aga see pidigi ju iga korteri kulude hulka kuuluma, selle peale polnud vajagi m?elda.

Helmar Varimetsal l?ks niiviisi m?eldes tuju ?ige hapuks. Tuli tunne, nagu ta oleks pimesi kuskile auku h?panud, kust enam v?lja ei p??se, ja mees urises enda peale tigedalt:

„Kuradi boheemlane oled! Sa ei tea tegelikust elust midag!“

Jah, kuskilt ?ige kaugest lapsep?lvest tuli n??d k?ll kuigiv?rd meelde, et Siberi k?latares oli ema naabritega vaheldumisi talveajal ahju k?tnud ja temal pisip?nnina oli ?lal alati soojaleige ahju seljas istudes m?nus m?ngida olnud. Aga see oli nii ammu, et kuulus samamoodi lapsep?lvem?lestuste juurde nagu meenutuspilt, kus ta p?randal seistes ei ulatanud laualt leivat?kki v?tma…

Aga kui nad emaga Siberist Eestisse tagasi said, oli ema osanud neile kuidagi kombineerida tillukese toa kuskil suure linnamaja ?hiskorteris, ja seal oli muidugi keskk?te. ?uenurgas seisis alati kivis?ehunnik, seda valitses kuri k?tjaonu, kes s?tt jaokaupa keldrisse k?rutas, ja tuba oli alati soe. Mitte nii, nagu siin metsakolkas, kus juba oktoobrikuus toas hambad plagisema hakkavad.

Helmar oli peale kohaliku vanat?diga tutvumist – Valda oli vist ta nimi – olukorda taibanud ja hakanud oma ahju uurima. Kunagi mustaks v?rvitud, n??d kohati roostelaiguline siiruviirulise plekkkestaga soojaandja ei paistnud sugugi s?bralik, vaid oli k?lm ja igati v??ras. Ning kui Helmar ettevaatlikult kahtlaselt kriuksatava malmukse avas, vajus see koos raamiga talle k?te vahele – n?is, nagu oleks ahi just seda hetke oodanudki, et oma tahtmatusest edasi teenida uuele peremehele teada anda. Helmar vaatas kohkunult tundmatut keeruka ehitusega asjandust siit ja sealt ning arvas, et k?llap oli midagi kuskil juba ammu l?bi roostetanud ja uks koos raamiga lihtsalt oma avasse tagasi torgatud. Lahtiselt ja kinnitamata.

Ahju ees k?kitav mees libistas ootamatult raske malmist konstruktsiooni lihaseid pingutades ahju ette p?randale. Ometi tekitas enneolematu olukord oma t?sidusele vaatamata temas ootamatu l?bususe, ning ta konstateeris peaaegu rahuloluga: „N?e, n??d tekkis mulle siis… kamin! N??d ma sain teada, kuidas kaminaid tehakse.“

Ta k??nitas ahju sisse vaatama, ja n?gi seal suurt ja vormitut prahihunnikut – venekeelsed ajalehed l?bisegi papist piimapakkide ja mingite kilesse keeratud nutsakutega… Bogomolovid olid ahju pr?gikastina kasutanud, aga pr?gi millegip?rast p?letamata j?tnud. Ilmselt polnud suviti sooja vaja.

„Kurat teab, mis seal hunnikus k?ik v?ib olla… Pommi vast ei ole, aga m?ni p?ris tavaline asi v?ib k?ll pauku teha, igasugune plastmass v?i…“ j?i Helmar n?utuks, aga ?nneks meenus kohe, et tuletegemise v?imalust tal ei olegi. Suitsetamise oli mees juba paark?mmend aastat tagasi maha j?tnud, ja mittesuitsetajana polnud tal p?hjust tikke, ammugi siis mitte tulemasinat kaasas kanda. Ometi tunnetas mees j?llegi t??tut, teadmatusest tekkinud sundseisu. On ju vana t?de, et mis tahes pealesunnitud olukord ei saa kedagi r??mustada.

J?rgmisel hommikul k?lmas toas ?rgates otsustas Helmar siiski, et plahvatusohtlikku kraami ahjus t?en?oliselt ei ole ja see pr?gihunnik tuleb lihtsalt p?lema pista, nii saab sodist lahti ja ehk ka natuke sooja. Esimese ?? oma uues elukohas oli ta eelmistest omanikest j??nud kriiksuva vedrumadratsiga ku?etil k?ll kuidagi ?ra maganud, aga alles p?rast seda, kui k?ik kaasasolnud riidehilbud endale soojenduseks peale ladus.

„Jumala eest, ma olen siin nagu Robinson Crusoe ?ksikul saarel, mul pole pooli asjugi, mida vaja l?heks! Aga k?igepealt tuleb alustada k?tmisest ja selleks hankida – tikud!“ ?tles ta otsustavalt, astus trepikotta ja koputas vastaskorteri uksele. Paraku tagaj?rjeta, sest ka korduvale koputamisele seespool keegi ei reageerinud.

„Pole kedagi kodus… Ehk siis ?leval see vanat?di? Teda ma ju tunnen!“

Igaks juhuks avas Helmar v?lisukse ja heitis pilgu peenramaa poole – sealt oli see t?dike eelmisel p?eval ilmunud. Ja muidugi, Valda Arbus oligi seal ja liigutas usinalt reha, riisudes mingeid ?lek?rsi hunnikusse.

„Tere! Ega teil juhuslikult tuletikke taskus ei ole?“ h??dis mees juba eemalt, ja Valda k?ndis talle vastu, ise midagi jopetaskust otsides. Ning t?esti, ta ulataski Helmarile sealt v?etud tikutoosi.

„Kas hakkas k?lm? Tahtsin teile juba eile ?elda, et peate kuskile tule alla tegema. Ja kui teil endal puid ei ole, ma v?in laenata! Ahi on kindlasti kaua k?lm olnud, ei hakka t?mbama, aga k?igepealt peaksite pliidi alla tule tegema, saate rutem sooja,“ seletas naine osav?tlikult, ja Helmaril ei j??nud muud, kui t?nada.

„Eks ma proovin, pole just harjunud nende ahjude ja pliitidega…“

Veidi kohmetult k?kitas mees ahjusuu ette, t?mbas tiku p?lema ja k??nitas leegi ajalehenutsakat s??tama. Oodatud r??msa tuleloidu asemel aga ei tahtnudki tuli vedu v?tta, oli kuidagi ?hmane ja uimane. Paber k?ll s?estus, aga levimisega tuli ei kiirustanud.

„P?lev materjal peaks ju p?lema…“ torises mees. L?kke tegemisel tal kuigipalju kogemusi oli, aga see pr?gihunnik tema isiklikus ahjus ei allunud nendele seadustele, mis l?kke tegemisel kehtisid. Alles siis, kui mees oli k??gist pliidi tagant ?he sa?l?kivardataolise orgi leidnud ja sellega ahjus t?itvat pr?gihunnikut kohendanud, hakkas tuli pikkamisi v?imust v?tma. Kohe aga ilmnes uus h?da: lahtisest k?tteavast hakkas v?lja immitsema suitsu, algul kitsa halli vinena, siis aga juba voogava lainena, mis kiiresti toa t?itis. Pr?gi oli l?puks suure leegiga p?lema l?inud, aga kogu suits tuli sisse, tegi silmad kibedaks ja pani mehe l?kastama. Hirmutav l?mbumistunne pani Helmari abitult ringi vahtima – mis n??d saab, kas peab ?ue p?genema v?i…?

Siis koputati uksele. ?igemini – see polnud koputamine, vaid rohkem rusikahoobid, nagu oleks keegi tahtnud ust maha l??a.

„Kas seal on keegi? Tulekahju, tehke kohe lahti!“ karjus hirmunud naiseh??l ja see andis kramplikult kinni pigistatud silmadega mehele suuna k?tte – uks ja p??semine on sealpool… Ta leidis kobamisi ukselingi ja oli hetkega trepikojas, kus sai isegi silmi avada.

„Mis te ometi teete? Tahate maja maha p?letada v?i?“ pragas kuivetunud n?oga ja imelikult terava ninaga sirgejuukseline naisterahvas.

„Niisugust plaani mul k?ll ei olnud,“ Helmar p??dis end kiiresti koguda ja seletas leplikult: „Proovisin ahju k?tta, muud midagi, aga nagu n?ete – mitte eriti edukalt.“

„Kas te siibri ikka tegite lahti?“ p?ris naine juba pisut leebemalt. „Mina elan seal ?leval, k?ik suits tuleb sinna minu juurde,“ viitas ta siis trepi ?laotsa poole.

Siibri lahti…? Jah, Helmar oli seda s?na kuulnud, aga hakata praegu seletama, et tal niisuguse seadeldise olemasolust aimugi polnud, tundus kohatu, see naine n?is liiga iseteadev.

„Minge avage siis k?ik aknad, muidu tuleb kogu suits majja sisse!“

See k?las naise poolt korraldusena ja Helmar oli harjunud naiste korraldusi t?itma. Sukeldus oma suitsu t?is korterisse ja k?sikaudu kobades ?nnestus tal esimene aken avada. Siis ka teised. Ning aknalaual rinnutades ja puhast jahedat oktoobri?hku kopsudesse ahmides tuli tunne, et maal elluj??miseks peab ta veel palju ?ppima.


5

Karin Epsberg oli p?rastl?unase bussiga linna s?itnud, ?? kunagise kooli?e juures veetnud ja k?ndis m??da kauplusi, et oma ammust unistust teoks teha, endale arvuti osta. Ta oli pikalt k?helnud, oma s??stusid ja h?davajalikke v?ljaminekuid hoolega kalkuleerinud – halbade ?llatuste v?ltimiseks peab inimesel alati mingi rahasumma hinge taga olema, mida rohkem, seda parem. Aga talvepuud ja kartulid olid sel aastal juba muretsetud, riietusest ja jalan?udest ka midagi otseselt puudu ei olnud, m??blit selles eas enam eriti ei vahetata… Jah, kui televiisor peaks ?les ?tlema, siis tuleks uus osta – r??givad, et elektroonika remont on pea sama kallis kui uue muretsemine, aga needki pildimasinad on viimasel ajal ?nneks ainult odavamaks muutunud.

Igatahes p?rast seda, kui Karin oli pool p?eva m??da kauplusi kolanud, k?sitlenud ja uurinud, ikka selleks, et l?plik valik k?ige asjalikum ja soodsam saaks, sai oli see tegu l?puks tehtud. Ning oma imestuseks ja r??muks oli Karin avastanud, et lauaarvuti on isegi odavam kui see portfellimoodi riistapuu, mida t?htsat n?gu tegevad asjamehed endaga k?ikjal kaasas kannavad.

„Seda laptoppi ma poleks ju tahtnudki! Mina ei kavatse hakata arvutiga ringi k?ndima, mina hakkan kodus t??tama,“ ?tles ta rohkem iseendale ja lasi m??jal lauaarvuti koos vajalike lisanditega v?lja valida. Buss viis ta koos ostudega tagasi Kiviallikule, sealt Poolkoerale p??semiseks tuli paratamatult leida m?ni autoomanik, kes ta koos pakkidega koju viiks. Ning nagu tellitult kohtas ta poe ees endist kolleegi lasteaiast, kes just oma autost v?lja astus.

„Maila, sa oled mu p??steingel! Tee mulle suur heategu ja viska mind autoga Poolkoerale – n?ed, mul on need neli pakki koju viia… Maksan sulle taksohinna kinni!“

„Mine oma maksmisega kuu peale! Oota, ma k?in poes ?ra, siis r??gime,“ arvas Maila ja takseeris kirju kirjaga pappkaste. „Oled arvuti ostnud? Nojah, j?ukas pension?r, mis sellest r??kida! Pane oma pakid auto tagaistmele.“

„Maila, sa oled ingel!“ ?tles Karin liigutatult, aga teine sammus juba poeuksest sisse, oli auto ukse p?rani j?tnud. Ning kui nad k?rvuti autos istudes Poolkoera poole s?itsid, tundis Karin ?htaegu nii rahuldust kui s??tunnet, juba ette teades, et Maila temalt selle s?idu eest raha ei k?si.

Igasuguse heategevuse juurde kuulub vaieldamatu ja kirjutamata n?ue. et head tehes ei tohi kasusaajale oma vastutulekut r?hutada, ammugi siis midagi ette heita. Paraku ei teata v?i vahel isegi ei tunnetata seda piiri, ja nii tekitatakse teisele piinlikkust ja meeleh?rmi. Ka Maila, muidu alati s?bralik ja Karini arvates k?llaltki erudeeritud s?branna, ei suutnud Vaariku teele p??rates j?tta ?tlemata:

„On ikka porine tee teil! N??d pean j?lle hakkama autot pesema.“

See oli tahtmatu, kuigi ikkagi solvavana tunduv ?tlemine, mis Karini ?ht?kki j?igaks muutis. Pea kinni, ma l?hen jalgsi edasi, kas v?i lohistan oma uue arvuti kaste l?bi pori j?rel… oleks ta tahtnud Mailale h??da, aga hammustas huult ja vaikis. M?tles, kuidas adekvaatselt ja ometi viisakalt reageerida ja ?tles siis, vaevaga neutraalset tooni otsides:

„Ma tulen koos sinuga tagasi Kiviallikale ja pesen su auto puhtaks.“

„?ra r??gi rumalusi, ma niisama…“ tuli roolihoidjalt m?hatusena ja see k?las igas m?ttes t?rjuvalt. Niisugune oli Maila ka t??l olnud, kes tihti enne ?tles ja alles siis m?tles, et kas oligi tarvis ?elda. Ning tema k?rval Poolkoera poole s?ites hakkas Karin juurdlema, kuidas oleks k?ige parem Mailale tema ohvrimeelsus h?vitada. V?iks ehk talle mingi kingituse teha, aga millise nimelt? Nad polnud nii l?hedased tuttavad, et teise s?damesoove ja maitset teada; ilmselt k?lbaks midagi sellist, mida saaks s??a v?i muidu ?ra tarvitada… Bensiin…? Muidugi, bensiiniraha ta ehk v?taks!

Selle m?ttel?nga katkestas Maila, kes oli eespool midagi m?rganud.

„N?e, teil juba ?ks auto ukse ees ootamas! Kelle see on?“

N??d n?gi ka Karin v?ikest punast s?iduautot. Selline pilt oli Poolkoeral midagi uut ja enneolematut, keegi oli n?htavasti k?lla tulnud, aga kellele? M?te hekseldas kiiresti k?ik oma tuttavad l?bi, aga tulutult. Neid ei olnud palju ja nemad oleksid tulekust enne m?rku andnud.

„Pole siin enne niisugust n?htud,“ pomises Karin. „Aga tead, minult pead sa s?idu eest k?mneka vastu v?tma! Bensiinirahaks!“

„Mine kuu peale oma k?mnekaga…“ torises Maila, aga sugugi mitte tigedalt. Tee siia oli t?esti vastikult porine olnud, Kiviallika ?mbruses oli igal pool asfalt. Oktoobrikuu, mis seal imestada!

„Bensiiniraha, saad aru! Ma pistan selle siia uksesahtlisse!“ teatas Karin mitte ilma kahjutundeta – pension?rile on k?mme eurot suur raha –, aga Maila ei hakanudki vastu ?iendama.

Karin t?stis oma pappkastidesse pakitud ostud autost v?lja ja asetas trepile. Ning just siis, kui endine t??kaaslane oli k?tt lehvitades oma s?iduriista ?mber p??ranud ja ?uest v?lja teele s?itis, ilmus Poolkoera v?lisuksele hoopiski tundmatu inimene. Meesterahvas, ilmselt keegi, kel on seos selle punase autoga. Kas… kas tema ongi see Bogomolovite j?reltulija, kellest Valda paar n?dalat tagasi r??kis?

„Tere!“ ?tlesid m?lemad peaaegu korraga, aga siis tundus Helmarile, et peab end tutvustama. Liiatigi n?is see naine v?lja k?igiti s?mpaatne ja oli kindlasti palju noorem kui too, kellega ta tulles oli kohtunud.

„Kui teie ka olete selle maja elanik, siis mina olen teie uus naaber, Helmar Varimets on mu nimi. Ja ametilt olen… kirjanik,“ lisas mees mitte just kindlal toonil.

Karin oleks selle peale peaaegu kiljatanud. Tema oli ennast m?ttes juba pikka aega veel s?ndimata kirjanikuv?suks pidanud, aga n?e – n??d on ta t?iesti ootamatult endale t?elise kirjaniku naabriks saanud!

„Mi…mina olen endine ?petaja, n??d pension?r. Nimi on Karin,“ ?tles ta ja k?hkles, kas mehele k?tt ulatada. Kirjanik, aga huvitav, kes? Kirjanikud on ju enam-v?hem nimepidi tuttavad. Mis ta ?tleski, Varimets? Niisugust pole k?ll kuulnud! „Mina elan teie vastaskorteris, ka esimesel korrusel.“

„Tore! Loodan, et hakkame h?sti l?bi saama. Ja ma n?en, et olete endale arvuti muretsenud? V?ga hea, ka minul on arvuti, ilma selleta pole kirjat?? tegemine t?nap?eval v?imalik.“

„Te ?tlesite, et olete kirjanik? Ja nimi on… Varimets? H?bi ?elda, aga mina pole vist ?htegi teie raamatut lugenud.“ Karin oli isemoodi sundseisu sattunud – rumal oli juttu katkestades lahkuda, aga v??raga ei osanud ka millestki r??kida. Sellest tekkiski niisugune tobedav?itu ?tlemine.

„Ja-jaa, seda ma usun! Mina olengi rohkem t?lkimisega tegelenud, ja… ja kirjanikuna kasutan varjunime.“

„Varimets k?labki nagu varjunimi! Et tahate ise metsa varju j??da,“ muigas Karin. See Helmar Varimets tundus ?ldiselt s?mpaatne, kuigi vastassoo habemekultus ei olnud talle kunagi meeldinud. Aga temale see kuigiv?rd sobib, t?des naine mehele kiirpilku heites. Huvitav, kui vana ta on? Aga… Valda ju ?tles, millal ta on s?ndinud, oli see t?esti nelik?mmend ?heksa? Ja mina olen s?ndinud nelik?mmend kaheksa! Taevake, me oleme peaaegu ?hevanused!

Helmar Varimets uuris p?gusalt trepile t?stetud pappkaste.

„Kui teil arvuti t??lepanemiseks on abi vaja, siis ?elge! Minul on sellega kogemusi, arvan, et saaksin aidata. Aga k?igepealt aitan teil need kastid tuppa viia.“

Trepikotta astudes v?ttis Karinit vastu kirbe suitsuhais.

„Mis siin juhtunud on? Eile oli ?hk veel puhas,“ k?sis naine seisatades ja lausa demonstratiivselt ?hku nuusutades.

„Minu s?? – tahtsin ahju k?tta, aga unustasin siibri kinni,“ vabandas Helmar, ning senikaua, kui Karin oma korteri ukse lukust lahti keeras ja avas, oli Helmar suurema kasti trepilt s?lle haaranud ja viis sisse. Ning seej?rel ka teise. V?hemad kompsud j?id Karini hooleks.

Naine t?nas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult v?tit ja tardus hoolega kuulatama – mees l?ks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, k?llap ei v?tnudki naist kaasa. V?ibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

Karin ei j?udnud veel uksest eemalduda, kui k?las kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, v??ras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale v?tit p??ras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

„N?gid? Meil on n??d mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! ?kski naine ei j?taks oma uut korterit ?le vaatamata, aga tema tuli ?ksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ?he hinget?mbega. „Ega sa teda ennast veel ei n?inud, aga eks autot n?gid.“

„N?gin teda ka, tegime tuttavaks ja r??kisime t?kk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“

„Aa…“ Valda oli ilmselt pettunud, aga kogus end kiiresti. „Meie r??kisime eile p?ris pikalt, kui ta tuli! Paistab, et ta on vist oma naisega riidu l?inud, ei tahtnud naisest juttu teha. V?ib-olla ongi ammu vaba mees, aga mis mina, vanaeit enam sellest… Mind ta nagunii ei vahi ja ega mina enam meestest hooli ka, mul sai juba Peetri eluajal tema tembutamisest k?rini! N?e, sa oled linnast suured karbid ostnud, mis need on?“

„Ah, niisama…“ t?rjus Karin. Hakka n??d temale aru andma!

„R??gi-r??gi, mille peale sa raha raiskasid!“ n?udis Valda omainimeselikult. Kui elatakse ?hes majas ja ainult kolmekesi, tekib paratamatult omamoodi perekonnatunne ja teiste eest p??takse ainult k?ige intiimsemaid saladusi varjata.

„Eks ma tahtsin seda juba ammu saada… Arvuti ostsin!“

„Aa, selle nuppudega, mille pealt mul koolimajas ei lubatud tolmu p?hkida! Nagu televiisor, kus lapsed ?htuti neid v?rvilisi pilte vaatasid! See ongi see interneti-masin, eks?“

„Nojah… Kuule, Valda – ma pean n??d tule ahju panema, t?na on kuidagi eriti r?ske, eks tulles hakkas jahe.“

„On sul kuurist puud toodud? Ma toon!“

„Ei ole vaja, puud on toas! Ait?h, k?ll ma saan hakkama.“

Valda oli t?esti kullat?kk – alati abivalmis ja temaga lihtsalt ei saanud pahandada. Ning tema uudishimu ja kohatise lihtsameelsuse pidi talle andeks andma, muud head omadused kaalusid need kuhjaga ?les.

Tuli ahju pandud, ei andnud linnast toodud korrektsed, v?rviliste kirjadega pappkastid Karinile rahu, vaid lausa n?udsid avamist. Veel koolit?? ajast seisis tal elutoa akna all v?heldane kirjutuslaud; n??d tegi ta sellel ruumi, ladus sinna j??nud raamatud j?lle riiulisse ning asus kaste avama, s?ttides nendest v?etud arvuti osad lauale ritta. Kastidest tuli v?lja ka mitmesuguseid juhtmeid, ilmselt selleks, et need osad k?ik omavahel kokku ?hendada, aga kuidas…? Karin muutus n?utuks – nende juppide liitmine ?heks, pealegi veel t??tavaks tervikuks ?hvardas talle ?le j?u k?ia, kui m?istuse rakendamise kohta ?ldse niimoodi ?elda v?ibki.

„K?ik peaks ju seal bro???ris kirjas olema, mida ja kuhu ?hendada,“ julgustas naine ennast, aga arvutiga kaasas olnud raamatukesest leidis ta omaarust liigagi palju ?ksteisele ??rmiselt sarnaseid pilte ja skeeme. Teksti oli nende juures aga napilt, see ei seletanud talle midagi. Ilmselt oli see br????rike ikkagi spetsialistile m?eldud.

„Pole midagi teha, j??b homseks. Ega asjata ?elda, et hommik on ?htust targem,“ otsustas Karin, tegi endale paar v?ileiba, keetis ?htuse tee ja k??gilaua ??rde istudes tundis korraga suurt t?dimust. P?ev oli pikk ja v?sitav olnud, ja teadmine, et n??d on ta oma unistuse, nimelt arvuti k?tte saanud, tekitas ?htaegu nii rahuldust kui t?i kummalise pettumuse, et see t?? just enne valmissaamist pooleli j?i. Omal ajal oli ta jalgratta ostnud ja sellega polnud muud, kui kummid t?is pumbata, sadu parajaks s?ttida ja s?ida! Aga arvuti, see on midagi muud, sellega n?eb vist veel v?lku, enne kui see kuigiv?rd selgeks saab.

„Aga see… Varimets r??kis, et oskab, lubas ju aidata! Ja tuli siia Poolkoerale just ?igel p?eval, nagu oleks saatus ta just selleks siia saatnud,“ ?tles Karin fatalistlikult ja puges voodisse teki alla. Arvutiga kaasas olnud bro???ri v?ttis kaasa, tahtis seda veel enne magamaj??mist uurida, aga silmad hakkasid v?gisi kinni vajuma. Karin pani raamatukese k?est, ohkas ja kustutas tule.


6

Elsa Kitsnerit oli uue kaasomaniku ilmumine Poolkoerale ebameeldivalt puudutanud. Seni olid nad kolmekesi seda maja ?hisomandiks, nagu p?ris omaks majaks pidanud – Bogomolovid ei tulnud arvesse, nemad tekkisid siia ainult paariks kuuks aastas. N??d aga oli selle korteri ostnud keegi meesterahvas, kes k?ikide m?rkide j?rgi otsustades j??bki majja elama ja pole teada, kas ta ka oma naise v?i muud peret kaasa toob, kui tal neid ?ldse on… Elsale tundus lausa lubamatu, et nii Valda kui isegi Karin suhtusid tulnukasse varjamatu huvi ja poolehoiuga. Neist kolmest vanim, Valda, p??dis selle mehe heaks lausa pugejalikult palju ?ra teha, oli tema p?rast oma logiseval jalgrattal poriselt pehmest teest hoolimata mitu korda k?lasse ja isegi Kiviallikale v?ndanud – esiteks, et pottseppa leida, kes Varimetsa lagunenud ahju ?ra parandaks, ja siis k?inud talle veel metskonnas k?ttepuid kauplemas, mis ?sna varsti toodigi traktorihaagisega kohale.

„Siinkandis v??ras inimene, ega tema tea ega tunne kedagi! K?ll ta pikkamisi harjub, siis saab ise hakkama,“ oli Valda vabandavalt seletanud, eks sai ise ka aru, et oli ?learu pingutanud.

Karin aga oli just sellesama Helmari abiga… huvitav, miks sellele mehele niisugune poolkirjaoskamatu nimi pandi, mitte Elmar nagu klassikaliselt olema peaks? – nojah, seesama Helmar oli Karini ostetud arvuti kokku monteerinud ja korda s?ttinud. Temal endal pidavat ka samasugune olema, eks n??d need m?lemad seal allkorrusel muudkui arvutavad, pole neil aega teisi t?helegi panna… Eks nad t?en?oliselt omavahel ikka suhtlevad! Igatahes senine meeldivalt feminiinne ?hkkond Poolkoeral on selle mehe tulekuga ?ra l?ppenud ja tema, Elsa Kitsner, justkui senisest seltskonnast v?lja t?ugatud, peaaegu et omaette j?etud. K?ik selle tont teab kust tulnud mehe, Helmar Varimetsa p?rast!

Midagi vaenulikku oli ta majja tekkinud mehe kohta ka Valdale vihjanud. Et n?e, n??d tuli mees majja ja ajas nende ilusa ja rahuliku elu segi. Ja et nemad Valdaga, ?lakorruse elanikud, on n??d nagu k?rvale j?etud. Varem oli Karin alati nendega pundis, n??d aga istub oma arvuti taga – ikka tolle Helmari p?rast!

„Arvad, et tema s?? v?i? Eks Karin oleks siis mujalt m?ne teadja kutsunud, kes oleks selle riistapuu t??le pannud… Oota. Elsa – tule ?ige minu poole, teeme kohvi ja r??gime juttu! Mul on pirukat ka, eile k?psetasin!“ oli Valda nagu alati varmas kutsuma ja kostitama. Selle, et ta allkorrusele oli kummalegi t?ki pirukat viinud, j?ttis naine targu ?tlemata, lihtsalt tunnetas, et Elsale ei oleks see vist meeldinud.

Nad olid juhuslikult trepikojas kokku saanud, Elsa tuli kuurist puus?let?iega ja Valda tahtis just minna ?ue uksematti kloppima.

„Minul pole sulle pirukat pakkuda…“ venitas Elsa. Nagunii teadis, et kui oleks, ei saaks see Valda pirukale n?olegi – see vanamutt oskas peale muu ka h?sti k?psetada ja oli alati valmis midagi pakkuma.

„Tule-tule, ma panen kohe kohvi ?les!“ Valda l?kkas ukse lahti ja osutas Elsale koha elutoas diivanil, mille kulunud v?limust kattis osavalt kokku?mmeldud lapitekk. Tavaliselt oli niisuguseid istumisi kolmekesi peetud – kui kaks kokku said, kutsuti kindlasti kohe ka kolmas kohale. Seekord aga mitte, Valda pani lauale ainult kaks kohvitassi ja taldrikut, valas kohvi ja l?ikas pirukast kummalegi paraja viilu. Seegi t?estas, et majas on midagi muutunud.

Hetke n?ksisid m?lemad vaikides, enne kui Valda jutu ?les v?ttis.

„Tead, Elsa… Ma olen mitu korda tahtnud sinu k?est k?sida – kuidas sa oled saanud oma elu ilma meesteta ?ra elada? Justkui oleksid nende eest ?ra p?genenud v?i… Ise p?ris sileda v?limusega inimene! N??d, n?e, on meil mees majja tulnud ja sina kohe n?rvis!“

„Pole ma tema t?hja p?rast n?rvis midagi, eks mul tuleb harjuda, et n??d on teistmoodi. Mina lihtsalt arvan, et enne oli meil kolmekesi parem, eks sa saad vist ise ka aru.“

„Ega maailmas ilma meesteta ikka l?bi ei saa,“ arvas Valda leplikult ja lisas siis unistavalt: „H?id mehi on k?ll v?he loodud, aga kui naisterahvas m?ne niisuguse k?tte saab, on elu ilus k?ll!“

„Taevas hoidku, kas sina ikka veel meestest m?tled?“

Valda mugistas selle peale naerda, aga see k?las kuidagi tehtult.

„Ega m?tlemine raha maksa. Ilma meesteta lihtsalt ei saa l?bi, kui p?riselt kedagi ei ole, siis tuleb lihtsalt m?elda m?ni v?lja.“

„Peab unistama v?i? Rumal jutt, saab k?ll! N?e, mina olen saanud, pole mul h?da midagi.“

Valda vaatas r??kijat uurivalt, pea pisut viltu.

„?tle ausalt, kas sina t?esti ei ole kunagi ?hegi mehega k?hud vastamisi olnud? Ega ma kellelegi ei r??gi, v?id ?elda k?ll.“

Elsa luksatas. Niisugust otsest k?simust poleks ta Valdalt hoopiski oodanud. L?puks oli nende vahel ikkagi mingi seisuslik distants, mis pidanuks v?hemalt sellised teemad v?listama.

„Mis lollusi sa ajad?“ k?sis ta solvunult.

„Mina seda lolluseks ei pea, n??d ju r??gitakse k?igest avalikult! Ja ma ei salgagi, et oli see minu Peeter mis oli, aga voodir??mu ta oskas pakkuda. Eks me sellep?rast nii kaua koos elasimegi, aga n?e, v?hk viis ta ?ra.“

„Miks sa siis uut meest ei otsinud, kui… kui nii v?ga s?geleb?“ ?tles Elsa tigedalt, l?kkas kohvitassi eemale ja tegi p?lastava n?o. Oli valmis p?sti t?usma ja ?ra minema.

„Mis ma enam otsisin, kuuek?mne sees inimene… Ja keda siin k?lakohas oleks v?tta olnudki? Niisuguseid mehi nagu n??d see Helmar, pole siin varem liikunud,“ arvas Valda rahulikult. „Kui ta oma naist siia ei too, eks siis Karin rabab ta endale, k?ll sa n?ed.“

„Rabagu, mis minul sellest…“ torises Elsa Kitsner, aga tundis j?lle, et kogu senine elu Poolkoeral on t?esti segamini l??dud. Praegu Valdaga riidu minna t?hendaks veelgi suuremat kaost ja p?riselt ?ksi j??mist. V?hemalt nemad peavad kokku hoidma, kui Karin t?esti sellest Helmarist huvitub ja hakkab… Siit edasi m?eldes tundis Elsa ?pris ebameeldivat iiveldust, midagi hakkas talle v?ga vastu.

„Olgu, ma l?hen koju! Ait?h piruka ja kohvi eest!“

Elsa Kitsner t?usis kiirustades lauast nagu oleks tal t?esti paha hakanud, l?ks oma korterisse ja vajus pehmesse tugitooli. Selle oli ta p?rast pensionile j??mist ostnud, v?ites, et inimene peab ka mugavuste peale m?tlema. See oli t?esti mugav tool, selles istumine sisendas talle alati kummaliselt ?dusa turvatunde, ja n??d oleks ta sinna vajudes tahtnud t?esti kaugele p?geneda k?ige selle eest, mis Valda jutt oli temas ?ratanud.

M?elda vaid, kuidas k?sis – kas ma olen olnud mehega k?hud vastamisi… Mitte keegi pole minult niiviisi k?sinud!

Midagi hakkas Elsa s?gavas sisimas kriipima. Ammu maetud m?lestused polnud kuskile kadunud, vaid ainult s?gavas unes olnud. Ning mis talle hetkel k?ige halvem tundus – seni alati kindlat ja v??ramatut turvatunnet pakkunud pehme tugitool oleks selle v?ime nagu kaotanud. Elsa ei saanud teisiti, kui pidi t?usma ja rahunemiseks toas ringi k?ndima, j??des l?puks akna alla seisma ja v?lja vaatama. Aga sealgi polnud m?rgata midagi lohutavat, millele pilku kinnitada – s?gis oli lehtpuud halastamatult lahti riietanud, okstel lipendas vaid m?ni ?ksik kollane leher?bal. Ainult ?le p?llunurga paistev k?rge m?nnimets oli endine – k?ll samuti s?giseselt s?nge, aga tema ei l?inud kiirelt vahetuva ilmamoega kaasa, temal oli kindlust iseendaks j??da. ?nneks oli mitu p?eva piserdanud vihm lakanud ning Elsal tekkis ?kki vastupandamatu vajadus ?ue minna. Tundus, et v?ljas, vabas ?hus saab ta vabaneda sellest minevikupainest, mis teda p?rast Valda juurest tulekut oli saatma j??nud.

Naine riietus kiiresti – jalga valge triibuga dressip?ksid, selga soe tumesinine jope, p?he sonim?tsi meenutav nokats… Ja jalga muidugi helehallid kummikud, maainimese s?gisene jalavari. Kindad torkas ta igaks juhuks jopetaskusse, lukustas ukse ja k?ndis trepist alla. Ning v?lisust avades p?rkas ta peaaegu kokku uue majaelanikuga – Helmar Varimets oli just tahtnud majja astuda.

„Oi, vabandust… Tere! Andke andeks, ma ei m?rganud…“ kohmetus mees ja astus tagasi v?listrepile, et Elsa saaks v?lja astuda.

„Pole viga, ma j?in ellu,“ heitis naine vastu. Tegelikult nad teineteist ei puutunudki, kohkumine oli rohkem visuaalne.

„Kas… teil on kaugele minek?“ k?sis mees, ja see pani Elsa t?rjuvalt pead raputama. Ena mul p?rimist, mis see tema asi on!

„Ei! Siiasamasse,“ ?tles naine mehe poole vaatamata.

„Ma sellep?rast, et s?idan varsti Kiviallikale poodi! Kui teil ka sinnapoole asja, v?iksin teid auto peale v?tta.“

„Ei-ei, pole vaja,“ t?rjus Elsa ja astus trepist alla ?uele. Kaugenes tagasi vaatamata, kulm kurjalt kipras.

N?ed, kuidas hakkab kohe k?lge kleepima! Ega ta ikka ?ks ?ige mees ei ole, et v?hiv??rale niimoodi ligi tikub, me pole ju rohkem kohtunudki kui siis, kui ta suitsum?rgitust tahtis korraldada, m?tles naine tigedalt ja suundus m??da p?llu??rset teerada metsatuka poole.

Jah, Poolkoeral peab ?ppima n??d teisiti elama. Varem oli kogu maja naiste p?ralt, suvel sai lausa pesuv?el isegi ?ues k?idud, oli ju teada, et siin v??raid ei liigu. N??d on see Helmar… taevas k?ll, missugune nimi! – on nagu politsei majas, et k?ik peab kombekas ja korrektne olema…

Elsa kohendas instinktiivselt oma jopet, mis oli keskelt v??ga kokku t?mmatud. L?kkas voldid k?lgedele, seadis m?tsi parajasti kergelt viltu, sest peeglisse heidetud pilk oli kinnitanud, et nii on ?ikim. Aga edasi k?ndides ja metsa alla j?udes naine tundis, et t?na ta ei tahagi pikalt jalutada. Liiatigi hakkas tagantpoolt tume pilv taevasse t?usma, mis niigi nappi p?evavalgust veelgi ?hmastas.

Jah, Helmar nimeks k?ll, aga muidu tundub see mees ?sna viisakas inimene olevat. R??kis kuidagi vabandava tooniga, v?ib-olla ei tahtnudki ligi t?kkida, et s?itma kutsus… arutas Elsa sammu aeglustades. Ega mina maailma muuta saa, et siia on loodud nii mehed kui naised. Eks inimesi on igasuguseid – neid, kes koos elavad, nimetatakse abieluinimesteks, aga p?rast abielu on nad kas lahutatud v?i lesed. Ja on neidki, kes ?ldse ei tahagi abielluda, vanapoisid ja… ja vanat?drukud, nagu mina…

J?lle haaras Elsat see ?ngistus, mis oli ta tugitoolist t?usma sundinud. P?rast Helmar Varimetsaga uksel kohtumist oli see tunne justkui kadunud, aga n??d tuli j?lle, tuli juba mingi tobeda kinnism?ttena, mida polnud nii lihtne maha raputada. See m?te k?ndis lihtsalt temaga kaasa ja lausa sundis j?lle kord anal??sima, miks ja kuidas oli see k?ik olnud.


7

P?rast m?ne suurema unistuse t?itumist valdab inimest tihti pettumus, seda isegi siis, kui see unistuse objekt temale pandud lootusi ja ootusi k?igiti t?idab. Suurte unistuste t?itumist oodatakse lausa pikisilmi, see ootus saab inimese alateadvuse igap?evaseks oluliseks osaks, ja kui unistus l?puks t?itub, tunnetatakse selle ootuse ?ralangemist justkui kaotusena. Sellep?rast, et alateadvusse tekib t?hik, mis ei tee k?ll otseselt ?nnetuks, aga ometi m?jub kummalise puuduj??gina.

Niisugune lugu oli ka Karin Epsbergiga juhtunud. Oma arvutist oli naine juba aastaid unistanud ja selle l?puks s?dant k?vaks tehes ?ra ostnud. Teadmine, et edaspidine sissetulek koosneb ainult ?sna nigelast pensionist, sundis enne niisuguse summa v?ljaandmist tulevikus vajaminevaid v?ljaminekuid mitut pidi ?le rehkendama – kui t??l k?ies oli v?imalik m?ne suurema ostu jaoks tuttavalt lisa laenata, siis enam seda v?imalust ei olnud. Lihtsalt sellep?rast, et napist pensionist v?la tagasi maksmine oleks kui mitte just p?ris v?imatu olnud, vaid ??rmist kokkuhoidu n?udnud. Ning m?istliku inimesena ei tulnud talle kunagi m?ttessegi, et v?iks oma tulevikku m?ne laialt propageeritud kiirlaenuga siduda.

T?ele au andes peab tunnistama, et k?llap oli Karinil m?ttes vilksatanud ka ?hmane lootus, et kui tal t?esti midagi seni sahtlisse kirjutatust tr?kki toimetada ?nnestub, k?llap siis selle eest midagi ka makstakse. Muidugi mitte palju, kirjanike honoraride suurust oli ta tasapisi uurinud ja nende t?hisuse ?le isegi imestanud, aga veidike ikkagi.

Karin ei hakanudki katsetama ise arvutit kokku panna, kuigi kaasas olnud bro???ris oli mitmeid skeeme, kuhu missugune juhe ?hendada. Aga arvutit uurides paistis v?imalikke juhtmete ?hendamise kohti palju rohkem olevat ja hirm, et kallis aparaat v?iks m?nest valesti tehtud ?hendusest hoopiski rikki minna, sundis teda niisugusest isetegemisest loobuma. Ning ostup?evale j?rgnenud keskhommiku ?ra oodanud, koputas Karin ettevaatlikult vastaskorteri uksele. Algul aralt, mis seespool kostva raadiomuusika taustal ilmselt kuulmata j?i, siis aga k?vemini, mille peale muusika vaikis ja uks lahti tehti.

„Oi, teie… Tere hommikut!“ tervitas mees esimesena Esinduslik ta just v?lja ei n?inud – mingi vormitu kampsun seljas, lontis dressip?ksid jalas, juuksedki kammimata… Karin aga tegi omamoodi muigamapaneva t?helepaneku – habet kandvatel meestel pole vaja iga p?ev oma p?ski ?le suristada, l?uakarvade p?eva- v?i kahene juurdekasv ei paista ju lihtsalt v?lja!

„Vabandan varase t?litamise p?rast…“

„Pole ju vara, kell saab varsti ?ksteist!“ ?tles Helmar Varimets vahele, ise kergelt h?mmingus. N?htavasti taipas, et ta oma v?limuse poolest hetkel eriti muljetavaldavalt v?lja ei n?e.

„Andke andeks, aga ma v?tsin teie juttu t?siselt, et v?ib-olla saaksite mind arvuti kokkupanemisel aidata! Uurisin k?ll seda bro???ri, aga andsin alla, minu m?istus selle tehnikani ei k??ni,“ seletas Karin ringieksleva pilgu saatel. „Et lepiks kokku, millal teil on aega, siis ma tean… Ma pean t?na korraks ?ra k?ima, v?ib-olla l?unase bussiga,“ lisas naine ?kilise m?tteimpulsi ajel. Selline v?ljam?eldud p?hjendus tundus talle ?kki oluline, et mitte pealet?kkivana tunduda.

„Minup?rast v?ib seda kohe teha, kui teil praegu on aega! See peaks veerandtunniga tehtud saama… ei, natuke ikka rohkem, eks seal on ka programmid installeerida. Mina v?in viie minuti p?rast tulla!“

„Minule sobiks see k?ll… Ait?h!“

Karin taandus oma korterisse ja ?sna varsti oligi uus naaber kohal – juba kammitud ja viigip?kstes, aga ikka selles veninud kampsunis, mille sobimatust ta ilmselt ka ise tunnetas.

„Teil on siin m?nusalt soe, minul pole veel puid, et k?tta, sellep?rast k?in seal nagu hernehirmutis,“ vabandas tulija juba uksel. „Kus teie lapsuke siis on? Arvuti, ma m?tlen!“

Karin juhatas tulija tuppa. Oli just j?udnud kohvimasina ?les panna ja paar v?ileiba teha, meistrit tuleb ju kostitada. Ning siis j?lgis ta huviga, kuidas Helmar Varimets tegutsema hakkas. T?epoolest, juba esimestest liigutustest oli n?ha, et seda aparatuuri mees tunneb – valis eksimatult vajalikud juhtmed, harutas need lahti, torkas pistikud pesadesse…

„Nii! See suur kast pannakse tavaliselt laua alla riiulile, aga teil niisugust kohta seal ei ole, siis j?tame laua peale, eks? Ja kui te lubate, siis n??d ma olen valmis selle riistapuu sisse l?litama.“

„Ja-jaa, muidugi,“ pomises Karin. T?epoolest, kui tead, mis ja kuhu torgata, pole see ?hendamine ?ldse keeruline!

Sinakas ekraan l?i ?ht?kki helendama, Helmar heitis sellele vaid ?ksk?ikse k?rvalpilgu ja leidis arvuti kastist veel ?ht-teist, mis teda hetkel rohkem huvitas. K?sis siis uurivalt:

„Mida te arvutiga k?igepealt tegema hakkate – kas hakkate midagi kirjutama? V?i tahate m?nge m?ngida? V?i katsume k?igepealt interneti sisse seada, ma n?en, et teil on ka netipulk ostetud?“

Karin oskas iga k?simuse peale ainult noogutada. See mees oli t?esti temale justkui taeva poolt saadetud – mida oleks tema osanud ilma uue naabrita peale hakata? Mitte midagi!

Helmar Varimets taipas, et perenaise poolt pole talle mingeid n?pun?iteid oodata ja hakkas arvuti klahve kl?bistades manama ekraanile igasuguseid tekste ja tabeleid. N?jatus siis toolikorjule ja j?lgis, kuidas see imemasin hakkas omapead tegutsema.

„N??d l?heb natuke aega, kui ta need programmid endale sisse installeerib…“

„Siis on teil mahti tassike kohvi juua, eks?“

„Noh, seda t?esti, ainult ?rge hakake end minu p?rast vaevama,“ arvas mees tagasihoidlikult, see aga tundus Karinile juba h?irivalt ?lepakutuna. Uus naaber p??dis talle ilmselt eriti viksi ja viisakat muljet j?tta, aga pingutas ?le; mehe olek oli peaaegu pugejalikuks muutunud. Ainult teadmine, et ta niiviisi oma arvuti t??korda saab, sundis Karinit selle tobeda m?ngu juurde lahket n?gu tegema, libedav?itu k?itumisega mehed m?jusid naisele eemalet?ukavalt.

„Mul on kohv valmis, kohe!“

Minut hiljem istusid nad vastamisi v?ikese diivanilaua taga, kummalgi ees kohvitass ja Karini poolt kiiruga tehtud kiluv?ileib – mida sa ootamatule k?lalisele ikka pakud! Kirjutuslaual tegutses arvuti omapead, vedas ekraanile mingeid kriipse ja kiiresti vahetuvaid tekstiridasid.

Karinit aga vaevas uudishimulik soov sellest mehest rohkem teada saada. Helmar Varimets oli asja ees, teist taga siia metsakolkasse justkui pagendusse kolinud, ja see oli t?iesti ebatavaline tegu. Kas ta varjas end kellegi eest? V?i lihtsalt otsis kirjanikuna endale loomet??ks sobivat rahulikku paika? Naine tundis vastupandamatut soovi asja uurida.

„Nii et – teie olete siis kirjanik?“ haaras Karin h?rjal sarvist, m?ttes teda vaevavaid k?simusi reastades. Ikka niiviisi, et need pealet?kkivana ei tunduks, aga sunniksid Helmar Varimetsa endast kuigipalju r??kima.

„Mitte just kirjanik, kuigi olen ennast vahel nii nimetanud… Raamatuid ma ei ole v?lja andnud, aga kirjat??d teinud k?ll! Ma olen rohkem t?lkija,“ tunnistas mees. „Tegelikult ei tohiks ?kski inimene ennast ise kirjanikuks nimetada, selle tiitli peavad andma teised. Need, kes neid raamatuid loevad v?i kasutavad.“

Polegi kirjanik… See oli Karinile pettumus, aga ta kogus end kiiresti. Tema vastas istus v?hemalt kirjandusega tegelenud inimene, kes neid asju rohkem teab ja tunneb.

„T?hendab – kirjutamisega te ikkagi tegelete?“

„Jaa, sellega olengi tegelenud. Natuke ka ?likoolis k?inud, aga teisel kursusel sain eksmati. Visati poliitilistel p?hjustel v?lja ja j?igi pooleli.“

Ahah, t?hendab, mingi poolharitlane… Nojah, v?hemalt arvutit jagab, hea seegi, v?lgatas Karini m?te.

„Raamatuid pole te v?lja andnud, aga kas teil kirjastamisega on tegemist olnud?“ t??ris naine teda huvitava teema poole ja taipas siis, et oli seda liiga otse k?sinud. Aga oli juba hilja midagi parandada.

„Kas te tahate midagi tr?kki anda?“ k?sis Helmar ja j?i hetkeks m?ttesse nagu kalkuleeriks, kuidas kaasvestlejale ebameeldivat s?numit pehmemalt edasi anda. „Mina v?in oma kogemustest ?elda, et see on ?sna keeruline ?lesanne.“

„Siis teil ikka on mingeid kogemusi?“

Helmar Varimets vaatas akna poole, klaasile oli hakanud v?ljastpoolt j?lle vihma piserdama. ?tles siis tunnetatava vastumeelsusega:

„Jaa, aga kahjuks mitte positiivseid kogemusi. Neli-viis aastat tagasi kirjutasin ?he l?hiromaani, nii sadakond lehek?lge, aga see j?igi tr?kkimata, seisab siiamaani… Minu raamat kirjastusi lihtsalt ei huvita, ?tlevad, et see ei m??… Kui ei m??, ei ole ka tulu!“

Mees ei r??kinud seda s??distavalt, aga kuigipalju kostis ?eldust pettumust. See k?las etteheitena, millel puudus konkreetne aadress, aga mis p??dis t?estada, et r??kijale on t?esti ?lekohut tehtud.

Karin heitis mehele kiire pilgu ja teda haaras kummaline tunne, millele oli raske nime anda. Oli see kaastunne? V?i samasuguseks unistajaks, v?ib-olla isegi saatusekaaslaseks osutunud k?lalisega tekkinud hingesugulus…? V?i ebameeldiv teadmine, et temagi p??dlusi v?ib oodata samasugune saatus? Temagi unistas juba ammu kirjanikuks, t?psemini k?ll lastekirjanikuks saamisest, aga n?e – sellele, tema seni algamata karj??rile v?ib kirjastuste b?rokraatia saada saatuslikuks!

„Mida nad siis k?sikirjalt n?uavad?“ k?sis Karin abiotsivalt.

„Kirjastus on ?riettev?te, samasugune nagu mis tahes vabrik! Nemad peavad tootma ainult seda, mille j?rele on n?udmine, mis m??b, mida ostetakse! Loogiline, aga loomeinimese seisukohast justkui kurvav?itu,“ arvas mees, aga kibestumata. K?llap oli selle m?ttega ammu harjuda j?udnud.

„T?hendab, et elu?igus on ainult headel kirjanikel. Aga vist kuskil ei ?petata, kuidas hoobilt saada heaks kirjanikuks! Algul pead paratamatult ikka viletsake olema, aga siis su raamatuid keegi ei tr?ki, eks ole?“ See k?las Karini poolt mitte k?simuse, vaid ?sjakuuldu kokkuv?tte v?i konstateeringuna, milles polnud raske m?rgata pettumust. Naise pilk r?ndas oma uuele arvutile, selle ekraanile oli tekkinud mitu kena v?rvilist aknakest. Ka Helmari vaade kinnitus sinna.

„Ahaa, allalaadimine ongi l?ppenud!“ Mees t?usis diivanilaua ??rest ja istus arvuti taha. Ning Karin v?ttis seda kui m?rki, et seekordsed jutud kirjandusest ja kirjutamisest on v?hemalt ajutiselt l?petatud.

Helmar istus k?ll arvuti ees, n?ppis klahve, aga see oli otsitud tegevus, sest sisimas oli ta endalegi ?llatuseks hoopis teisele lainele l?litunud. Naistest polnud see mees kunagi suure kaarega ega erilise ettevaatusega m??da k?inud, ja praegu tajus ta mingi kuuenda meelega, et Karin Epsberg on ?ks nendest, kellega v?iks, ei, koguni peaks l?hemat tutvust tegema. M?ni aasta ?le kuuek?mnesena tundis Helmar end endiselt k?igiti j?us mehena ja teadis, et see pole kaugeltki veel vanus, mis mehelikke himusid ja soove uinutama hakkaks; pigem kohanduvad sellised tunded olukorra j?rgi, ja esmamulje Poolkoera elanikest oli sellest k?ljest ?sna kurb olnud. V?simatult oma aiamaal t??tav vanamutt Valda oli k?ll hirmlahke, aga temast kindlasti v?hemalt k?mme aastat vanem ja kuulus Helmari arvates juba peaaegu sootute klassi. Teise ?lakorrusel elava Elsa oli ta m?ttes k?rendiks ristinud, kui too suitsu tekitamise p?rast teda noomimas k?is, see naisolevus n?is ?ldsek?rgi ja uhkena. Aga kolmas, seesama Karin siin, otse k?rvalkorteris, on tasakaalukas ja malbe, oma ea kohta igati kena naisterahvas. Temal v?ib isegi silma puhata lasta, n?o poolest ?sna sile ja ka jalad paistavad tal ka ?sna sirged ja sihvakad olevat, p?lvi ta ei varja… Liiatigi tunneb ta millegip?rast huvi kirjanduse ja kirjastamise vastu! V?ib-olla on tal midagi valmis kirjutatud, et ta tahab seda tr?kki anda. Oli ju sellest teemast kiiresti kinni haaranud. Peaks k?sima!

Helmat Varimets veendus, et arvuti t??tab k?igiti korralikult, p??rdus Karini poole ja ?tles:

„Arvuti on korras! V?ite kas v?i kohe hakata oma romaane tr?kkima.“

„Mis te… Pole mul mingeid romaane! Ainult…“ Karin Epsberg vakatas ja k?hkles – ?elda talle v?i mitte? Tekkis mingi sisemine kiuslik soov oma tulevikuunistus temale v?lja ?elda, aga kas t?esti selleks, et selle mehe silmis veidi toekamana n?ida? Et talle t?estada – siin maakolkas polegi k?ik nii saamatud ja viletsad, et v?hemalt unistada ei oskaks!

„Mulle tekkis tunne, et teil on midagi juba sahtlisse valmis kirjutatud,“ j?tkas mees julgustavalt naeratades. „Mulle v?ite ?elda, mina ei l?he seda kellelegi kuulutama.“

„Mm… m?ned lastejutud on mul t?esti… Juba vanast ajast! Ma olen ju nelik?mmend aastat lastega t??tanud, neid igasuguseid n?inud! Ja edaspidi ma tahakski kirjutada lastejutte, ainult neid.“

„Nii et midagi teil juba on? V?iksite mulle n?idata…“

„Ei-ei neid k?ll mitte, need on pastakaga kirjutatud ja soditud! Te ei saaks k?ekirjast arugi!“ t?rjus Karin ehmunult, taibates, et see v??ras mees tahtis tema k?ige p?hamatesse saladustesse tungida!


8

Sellel s?gisel olid hakanud hallad juba varakult k?ima. kuid t?eline k?lm oli visa tulema. Novembrikuu oli ammugi k?es, aga taevast piserdati endiselt peent seenevihma. K?ik igatsesid ammugi lund, mis s?gisese lohutult porise maa kinni kataks ja sellega teada annaks, et loodusel on aeg talvepuhkusele minna. Ning seet?ttu, et s?gis talve kutsumisega viivitas, oli Valda Arbusel ikka ja j?lle p?hjust oma peenramaal midagi teha, kuigi teiste arvates oli seal juba ammu k?ik talvekorda seatud.

„Mul hea p?hjus v?rsket ?hku v?tta,“ naeris Valda r??msasti, kui Elsa j?rjekordselt m??da k?ndides imestas, et mis tegemist ta seal iga jumala p?ev leiab.

„K?lmetad ennast veel ?ra, see niiskus ja s?gistuul on salalikud!“ j?tkas k?sitleja.

„Ei ma k?lmeta, mina olen karastatud! Ja harjunud t??d tegema. Mis ma seal toas istudes peale hakkaksin?“

„Noh, vaatad televiisorit v?i loed m?nda raamatut…“ Selles ?tlemises oli juba omajagu kiusu, k?sija teadis h?sti, et lugemine ei kuulunud Valda lemmiktegevuste hulka. Aga Elsa tundis nagu alati soovi r?hutada, et tema oskaks Valda asemel oma aega palju paremini kasutada. Ning peale muu oli Elsa kindlasti omajagu Valda peale kade, sest see vanamutt lausa pakatas sellest, millega tema eriti kiidelda ei saanud, nimelt tervisest. Elsat tegi niisugune eba?iglus isegi salamisi tigedaks – Valda oli neist k?ige vanem ja ometi k?ige tervem ja elur??msam!

„Looduslaps, mis temast ikka tahta,“ oli ta kord Valdast juttu tehes ka Karinile vihjanud, p??des seda ?leolevana ?elda, aga oma m?tteviisile ta sealtpoolt toetajat ei leidnud, Karin imetles siiralt Valda tervist ja tegutsemisindu. Muidugi ka kadestas, aga see oli eluterve kadedus, mis ?ratab soovi samasugune olla.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/erik-tohvri/he-katuse-all/?lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.