Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Minu viimane raamat Andrus Kasemaa Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada. „Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal. Andrus Kasemaa Minu viimane raamat Minu viimane raamat Hommikul, kui ma alla randa läksin, lootsin leida pudeliposti. Merepost käib küll ebakorrapäraselt, aga vahel ikka käib. Ma ise pole kirju leidnud, küll aga olen neid merre visanud ja soovinud, et keegi mu kirju loeks. Viis pudelit viskasin kevadel, mai alguses. Oli ilus soe ilm, vanaisa jäi koju boršisuppi tegema ja ma väntasin vanaema rattaga saare teise otsa. Ratas kiiksus ja kääksus mõnusalt nagu purjelaev. Männid mühisesid soojas lõunatuules. Meri oli nii sinine-sinine ja kaunis nagu kuskilt tsaariaja piltpostkaardilt maha kukkunud. Ammu ei olnud juba sellist näinud. Ja pääsukesed. Sel õhtul tulid isegi pääsukesed kohale. See oli tõesti imeline maikuu algus. Sõitsin neeme tippu, viskasin pudelid merre. Neptunile oli postimaks kaks aukudega sokki. Olin ise hooletu ja läksin kaugemale merre. Neeme otsas oli suuri kive, mis läksid veel mööda säärt edasi merre. Võtsin sokid jalast ja kahlasin paljajalu sügavamale, et pudel liiga randa loksuma ei jääks, et saaks rannavarjust kohe hea hoo sisse. Nii-öelda orbiidile. Ja et ma ikka näeksin, kuidas ta läheb nagu part üle mere, vaikselt loksudes ja laintel õõtsudes, ning loodaksin siis päevi ja palvetaksin oma pööningukambrikeses, et ta ka kohale jõuaks. Kuhugi. Imetlesin tükk aega ja mõtlesin temale, kes selle kord leiab ja seda loeb. Ja tagasiteel komistasingi libedate kivide vahel ja kukkusin merre, ja kaotasin taskust sokid ära. Ning järele enam ei saanud. Sealt hakkas juba liiga sügav vesi ja külm oli ka, jäine talvekülm meri veel, mis sest et lõunatuul puhus. Ja tuul oli kõva, ei jõudnud enam järele. Ainult nägin, kui võtsid suuna kätte ja läksid. Nii et võibolla leiti Soomes mu aukudega sokid ka, lisaks kirjale, kui vedas. Igatahes nii nad läksid. Pudelid ees, sokid järel. Hea, et ise kaasa ei läinud. Oleks väga kallis postimaks olnud. Mind oleks leitud sealt sokkide ja pudelite juurest ja maetud kuhugi kiviklibusse maha. Koos mu aukus sokkidega. Ja ma oleks olnud selle ranna salasurnu, keda lapsed kõik kardavad. Või siis oleks maetud mõne Soome rannaküla kirikuaeda. Laste kilkesse. Meremühasse. See oleks mulle rohkem meeldinud. Aga mu kirjadele ei vastatud. Kuigi ma panin oma aadressi. Ma arvan, et kirjad hävisid merel. Nii et kui need kord leiti, olid nad kindlasti maikuu eredast päikesest pleekinud. Mõnes pudelis isegi vesi sees. Ja kiri rikutud. Teise kirja viskasin ma alles hiljuti merre, detsembrikuu viimastel päevadel, kui suur Singapuri kaubalaev „Leopard Moon” oli just meie ranna all ja möödus neemest. Seekord sai kolm pudelit. Ka Soome poole. Ehk keegi leiab. Mõni rikas suvilaomanik kuskil seal lõputus Ahvenamaa saarestikus. Sinna on umbes üle 100 kilomeetri. Tuuled on olnud lõunast ja pole ammu muutunud. Nii et Soome randa lähevad need igal juhul. Tegelikult on Läänemeri igav. Kuhu siin pudelil väga minna ongi! Soome, Rootsi. Heal juhul Saksamaa või Poola väike serv. Aga mitte midagi muud. Aga kui ookeani ääres elaks. See oleks wow! Kaks aastat ootad, enne kui vastatakse. Kes teab, kus Golfi hoovuses see pudel eksleb ja kuhu kaugele ta kord oma teekonnal välja jõuab. Võibolla isegi Jaapanisse. Või Vanuatu saarele. Vaatasin järele, et maailma pikim pudeliteekond on olnud 98 aastat mööda ookeane. Posti pandud 1911. aastal. Ja leitud 2007. aastal. Kuskil tapeti üks Ferdinand, aga see pudelipost ei teadnud sellest midagi. Kuskil Vietnamis põlesid külad. Aga selle mehe pudel ei teadnud sellest midagi. Tema lihtsalt hulpis ookeanil ja elas kõik sõjad üle. Kohtas võibolla vaid mõnda aurikut, nägi, kuidas see kaugel ookeanil temast möödus. Ja oligi kõik. Pudelipost. See on nagu sõnumi saatmine kosmosesse. Lootusega, et keegi sind loeks. Minu üksindusest saadetud kirjad. Sest üksindust ma siin saarel tunnen. Väga. Eriti talvel. Siis ongi kõige raskem. Kõnnid ja kõnnid juba mitmendat tundi. Aina tühjemad lahed. Aina nukramad. Tuulgi tõuseb. Pimeneb. Kisub vist tormiks. Kauged metsased neemed kaovad uttu. Võimsad metsikud rannad nagu kuskil Californias. Pikad liivased. Ma ei ole seal käinud, aga ma „Santa Barbarast” kunagi telekas nägin. Iga järgmine lahesopp on aina üksikum ja tühjem. Merekaerad tuules ja mina ühes nimetus abajas. Istumas. Ei ühtegi kirja. Nukker ja näljane. Kurvastuse laht peaks olema nende nimi ja Igatsuste neem. Ja Üksinduse saar. Viinapudeleid ongi kõige rohkem, mõtlesin ma täna, kui kolasin mööda randa ja tegin lõket. Istusin suurtel kividel otse mere kaldal peaaegu hilisööni ja vahtisin kuud. Meri kohises hästi tasa. Need viinapudelid on minu elu. Minu igapäevane üksindus. Alati, kui ma hommikuti randa lähen, siis vodkasid, tühje pudeleid leiab sealt ikka. Aga mitte ühtegi kirja. Paljud on juba vanad margid. Vedelevad rannal. Ja ootavad midagi. Vahel toob meri ka uusi. Ja vahel ühel tormisel ööl viib meri needki kõik ära. Meri viib ja toob. Muudkui tassib aga ja osutab teenust. Solgutab ja loputab puhtaks kõik tomato ketchup’i pudelid. Nagu suur täisautomaatne pesumasin. Merel aega küll. Tema ju tööl ei pea käima. Tema ei pea iial ootama kirju ega tundma üksindust. Kaks pudelit said tegelikult kehvad. Neis oli vana rummitilk sees ja värvis kirjad kõik pruuniks, aga ma nägin seda liiga hilja. Aga J. P. Chenet’ pudelisse pandud kiri jõuab raudselt kohale. Selle puust punn sai haamriga kodus kõvasti sisse taotud, nii et selle kork peab. Ja õnneks on detsembrikuu. Jääd veel pole ja lund ka mitte, nii et jää taha ta kinni ei peaks jääma. See aasta on imeliselt soe talv olnud. Lausa haruldased rohelised jõulud on. Kõik loodavad, et lund ei tulegi. Ainult vanamutid on kurvad, et pole lund nagu nende lapsepõlves, kui kiriku sai saaniga sõita. Kuigi vanamutid ei sõida enam ammu saaniga. Olen kuulnud vaid kahest kirjast, mis siit meie rannast on leitud. Üks oli seitsmeaastaselt soome poisilt Ilmarilt, rohkem kirjast polnudki loetav. Vesi oli selle juba rikkunud. Ju polnud hea pudel või polnud hea kork. Teine kiri leiti siit natuke eemal. Selle oli kirjutanud 23-aastane Sigrid Rootsist. Ta pudel jõudis me randa ja keegi leidis selle. Sigridi vanemad peavad restorani. Ja ise õpib ta ülikoolis kirjandust. Ju talle meeldib kirjandus. Ega mingi tavaline Rootsi flicka polekski selle peale tulnud, et võiks pudeleid merre loopida. Temaealised loobivad ainult tühje pudeleid merre, aga tema pani kirja ka sisse. Ju talle meeldib kirjutada. Ma mõtlesin kohe seal lakas olles, Sigrid, et mina küll vastaks sulle ega jätaks seda asja nii. Sest ma tean, et sa ootad, et keegi leiaks su kirja. Ma tean, mida sa tunned, Sigrid. Rohkem ma sellest kirjast pole kuulnud ja ega ma seda näinud ka. Ainult kuulsin tol kevadel, kui ma pudeleid merre loopisin, ja vanaisale külalised tulid. Ja ma pööningul olin, nii et kõik alt tulev kõnekõmin kostis ka üles ära. Nemad siis rääkisidki, niisama jutu sees, et natuke eemal ühest lahest oli leitud pudel rootsi tüdruku kirjaga. Ju keegi nende perekonnast leidis, kes seda vanaisale rääkis. Aga mina mõtlesin kohe, et miks mina ei leia. Kuigi ma käin iga päev rannas! Olen leidnud isegi musta tamme, seda paljude rannauitajate unistust. Ka seda olen ma leidnud! Tükke vanadest purjelaevadest, mis tormistel öödel sajandeid tagasi karile on jooksnud. Nende kaari ja küljelaudu ja tekilaudu, mida tormid ikka veel merepõhjast välja kisuvad. Ainult laevade nimelaudu ma pole veel leidnud, neid „Mariade” ja „Katariinade” nimesid, kuigi ma olen kuulnud, et neid ikka vahel leitakse. Kui ilusad need võivad olla! Need lendkalad ja hirmuäratavad nikerdatud maod, mis pidid kord halbu merevaime eemal hoidma. Aga pudelipostiga pole õnne olnud. Nagu ka mitte armastuses. Nagu vist enamikul inimestel on õnne natuke. Ja natuke õnne ka armastuses. Ja alati igatsevad midagi veel. Tõelist elu… Tõelist armastust, mis tuleb kord… Oo, sellele Sigridile kirjutaks ma küll. Kirjutaksin sulle oma raskest lapsepõlvest ja viskaksin pudeleid merre. Ainult idatuulega saaksin ma sulle kirju saata, Sigrid. Sinna Stockholmi. Ja sina saaksid saata kirju vaid siis, kui puhuvad läänetuuled. Suvi otsa saaksid mulle kirjutada sellest, kuidas su päevad lähevad seal. Ja mina niisamuti. Saadaksin sulle kirju martiinipudelites ja Absolut Vodka pudelites ja kõikides pudelites, mis ma ranna pealt leian. Vana merejumalus ise juhiks seda klaasist kuunarit ja viiks ta kohale. Sest ma käskisin teda: „Vii Sigridile Rootsi!” Ja mu kirjad lõppeksid kõik: Igatsen Sind, Sigrid! Kirjuta. Enne kui meri jäätub. Ja ainult siis, kui meri on jääs, siis ei saaks sa mu kirju kätte, sest need jääksid pidama kuhugi Stockholmi jääliini taha ning keegi ei leiaks neid enne kevadet. Ja siis on neid seal terve hunnik. Kevadel siis jälle. Kui sa mind unustanud ei ole. Kui sa ei ole ära kolinud või endale blondi rootsi kutti kuskilt leidnud ja ei musita nüüd temaga metroos. Nii et mu pudelitele hakkavad vastama vanapiigad, kes kirjutavad mulle pikki igavaid kirju, kuidas nad käivad oma pitsudega jalutamas ja kuidas nende naabriks on mingi kohutav soomlane, kes on iga päev purjus ja ei lase magada. Ja karjub koerakese peale läbi õhukese seina. Kui koerakene jälle julgeb piuksatada. Karjub koerale hirmsaid koledaid soome sõnu. Nii et kui sa enam ei kirjutaks mulle, Sigrid, siis ma tuleksin ja rööviksin su ära. Ma tuleksin oma suure neljamastilise purjekaga su juurde sinna Stockholmi alla. Sa oleksid just rannas, aga sa ei tunneks mind ära. Sest sa pole mind kunagi näinud. Sa üldse ei teaks, milline ma välja näen. Ja sa tuled mu juurde, nagu ühes ilusas laulus, mu laevale, ja küsid: „Kallis marineer, kas sul lõnga on?” Et sa just kudusid oma kutile kampsunit, aga lõng sai otsa. Ja ma vastaks sulle, täpselt nagu seal laulus: „Muidugi on. Tule vaata mu laeva, ilus tüdruk. Tule vaata, mul on terve trümm täis lõnga! Igasugust, punast, sinist, angoorat, millist aga soovid!” Ja sa tuleksid ega oskakski aimata ohtu ning ma käsiksin madrustel vaikselt ankur hiivata. Täpselt nagu selles loos. Ja viiksin sind merele. Endale. Et sa kooksid mulle kampsuneid, et mul oleks talvel soe. Peidan su lahtede vahele ja neemede taha ning su isa ega Rootsi kuningas ei leiaks sind oma sõjaväega üles. Isegi mitte NATO. Ma hakkan sulle kindlasti meeldima. Üks võõramaa poiss, kes elab Üksinduse saarel keset merd, kuhu väga harva, kord sajandi jooksul, paistavad kauge horisondi kohalt Stockholmi kirikutornid. See peab olema haruldaselt vaikne soe ilm, et neid näha. 20. sajandil see juba juhtus. Üks mees läks randa, nägi Stockholmi kirikutorne, ja kui ta fotokat tooma läks, siis olid tornid end tagurpidi keeranud. Aga pildi ta sai kätte, Sigrid. Ma olen ka suviti vaadanud sinna sinu kuningriigi poole. Aga ma ei näe seal midagi. Ainult laevad. Ainult suured valged ilusad jahid ja kaubalaevad, mis tulevad kaugelt Atlandilt ja päikeselistest Brasiilia sadamatest. „Great Germany”, „Happy Lu” oma punasetriibulises pükskostüümis. Ainult meri on me vahel. Ja need pudelid. Oodata päevi, enne kui taas läänetuuled puhuma hakkavad. Seda ilusat läänetuult, millest isegi Shelly kirjutas. Oo, läänetuul toob mullegi elu. Toob sinu kirjad minuni! Siis võin ma olla õnnelik, kui sa kirjutad mulle, Sigrid. Aitad natukenegi leevendada mu üksindust ja tuua mulle rahu. Ja ühel ööl, kui hakkavadki läänetuuled puhuma, siis sa saadad mulle vastu oma kõige kaunimaid kirju. Need algavad kõik: „Kallis Andreas! Kuidas ma olen igatsenud Sinu järele!” Ja su kiri lendab üle vahuste lainete nagu TNT kiirkuller. Ja ujub üle kõikide nende suurte „Mariade” ja üle surnute, kes seal merepõhjas lebavad. Ja ma ootaksin neil päevil rannas, iga päev ootaksin, Sigrid. Ja sel öösel, kui kuulen tuult tõusmas ja mu aknaluuke kolistamas, ja kui kuulen, kuidas vanaisa laevakujuline plekist tuulelipp suure roostes kääksuga pöörab, siis ma tean – siis ma tean! – see hetk on käes! On aeg! Ja ma jooksen sussides randa ja teen lõket ja ootan su kirju, sest ma tean, et sinagi oled seal kuskil teisel pool merd ja samuti sussides tulnud randa ja viskad mulle kirja merre. Ja ma tean, et see jõuab minuni. Ja palun südames, et mõni vene madrus su kirja ära ei varastaks. Et mõni karvane karune kapten Hispaania „City of Barcelona” pealt ei märkaks meres hulpivat pudelit ega võtaks seda ära. Ega loeks su kirja ja naeraks sinna juurde koledat kõlvatut naeru. Ega annaks seda edasi teistelegi madrustele, et needki saaksid lugeda ja hirnuda. Ei loeks su suurtest tunnetest minu vastu, Sigrid. See pudel kuulub mulle, mõtlen ma seal lõkke ääres ja olen vihane selle hispaania don Pedro peale. Sa alatu, alatu… mõtleks ma ta peale ja ma ootaksin ja ootaksin su kirja. Vahel nädalaid. Vahel kuid. Ja siis see oleks kohal, kolksuks ühel päeval rannakivide vahel nagu kelluke, mis teatab, et ostja on kohale tulnud. Käes! Oo, milline rõõm! Milline rõõm lugeda sinu kirja. Ma loen seda üle veel ja veel ja veel! Rannavallide vahel ja liivaluidetel ja mere ääres ja männile nõjatudes. Ja öösel lakas. Loeksin aga su sõnu. Oo, kuidas ma ootasin, et sa vastaksid mulle, sa kohe ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen, kuidas ma unistan sinust igal õhtul, kui ma su pudeleid all rannal ootan. Kirjutad, et tuled mulle kord külla. Oo, tule! Pole midagi ilusamat sellest, kaunis Sigrid! Kirjutad, et kirjandusloengud hakkavad otsa saama ja sa ei tea, mida edasi teha. Kas jätkata õpinguid või minna algkooliõpetajaks kuhugi Smålandi, neid väikseid olendeid piinama. Ja küsid, kuidas mina elan. Mida olen leidnud põnevat? Oo, sa veel küsid! Palju olen leidnud, palju, armas Sigrid! Kui tuled, siis näed. Näitan sulle kõike! Ka seda Pakistani riisikotti. See on uhke kott. Ja rannas oli isegi üks madrats, mille ma kivide peale kuivama panin. Suur king-size-madrats, nagu neid nüüd poes müüakse. Vedrudega. Sellest saaks meie voodi mererannal. Kui sa tuled, Sigrid! Kui sa vaid juba näeksid kõiki neid asju, mis ma olen leidnud! Kui sa vaid juba tuleksid. Ei jõua ära oodata. Tule, Sigrid. Tule! Näiteks ükspäev leidsin Estée Lauderi näokreemi purgi. Selles on isegi piisake sees, ma võin selle sulle kinkida. Ju see proua, kes siit kraapis, ei saanud kõike kätte. Need totsikud on alati liiga väiksed, et suurte prouade sõrmed sinna sisse mahuksid. Nad on nagu karud nende väikeste meepurkide kallal, kuhu nende käpad sisse ei mahu. Neisse läheksid sisse vaid väikeste koolitüdrukute sõrmed, kes emade järelt salaja peeglilaua pealt lõhnu ja värve varastavad, ja kreeme, et neid siis salaja suure erutuse ja põnevusega endale nurga taga peale määrida. Nagu see kreem kasvataks nad kiiremini suureks. Sigrid. Selles on pera sees. Siit saaks veel küll paar korda endale peale määrida. Saadan selle sulle järgmise pudelipostiga. Kas tahad? Oo, kindlasti tahaksid. Kindlasti oled õnnelik selle ilusa Estée Lauderi totsiku üle. Sel on imeline lõhn, kallis Sigrid. Lihtsalt võrratu lõhn, parim kõikidest neist, mis ma olen leidnud. Mul on küll sahtlid täis igasugu kola, mis ma rannast leidnud olen, aga see Estée Lauderi näokreem on kindlasti midagi veel võrratumat mu senistest asjadest. Roosa sealjuures, ilusat värvi, mulle meeldib! Võtan selle tihti välja ja keeran kaane õrnalt lahti ja nuusutan. Kui ma ta leidsin, siis ma kohe mõtlesin selle peale, kes ta sinna merre viskas. Kes viskas ta siia merre. Kindlasti mõni rikas proua mõnelt kruiisilaevalt pistis oma jämedad sõrmed sinna sisse ja kraapis oma näole seda mürki. Seda roosat lõhnavat mürki, mis muudab kõik naised nii ilusaks ja lõhnavaks. Isegi vanamutid. Kahetsen tegelikult, et ma täna ühte Bvlgari lõhnašampooni kaasa ei võtnud. Läksin kell kümme hommikul randa. Laine helkis ja ma pikutasin liival ja nuusutasin Bvlgarit, mille ma olin just leidnud. Nuusutada veel selle Eau Parfumée lõhna, et kirjeldada sulle, mismoodi ta eristub neist teistest naiselikest lõhnakollektsioonidest, mis mul kodus juba on. Mul on veel mõned meeste spreid ja üks Rideri sandaal, aga enamik, mida ma rannast leidnud olen, on šampoonipudelid. Ja kui aus olla, siis need Mennen Speed Stickid ka midagi erilist pole. Nad ei jõua ligilähedalegi neile naiselikele lõhnadele, mis ma rannast juba leidnud olen. Aga täna hommikul ma avastasin, et see Bvlgari oli omapärane. Bvlgaris oli midagi… Õnneks keegi teine ei korja neid. Ei tunne huvi merelõhnade vastu. Oo, nuusutada veel Bvlgarit, seda suure kahekümnekorruselise kruiisilaeva aknast pillatud lõhnašampooni, mis kuulus kord edukale valgele eurooplasele, ja unistada temast. Rapuntsel võibolla oli tema nimi, kes seal laevaaknal istus ja oma juukseid pesi ja merd vahtis. Isegi kajakad laulsid talle kindlasti. Ma loodan, et sina ei purska naerma nagu üks neiu, kui ma kinkisin talle jõuludeks rannalt leitud pooliku Eau Parfumée. „Sa korjad kosmeetikat!” Ma näen ikka veel, kuidas ta tõstab oma näpu mu poole, ta suu avaneb ja sealt tuleb välja nagu seal „Simpsoneis”: „Ähhää! Sa korjad kosmeetikat!” Et üks tüdruk võib poisile nii öelda. See on eriti julm. „Sa korjad kosmeetikat!” Ta hääl kajab minus ikka veel. See tõi meelde mulle mu kooliaja, kui mind narriti. Igat moodi narriti. Täpselt umbes nii. See tegi haiget, nagu tüdrukud vaid oskavad haiget teha ja mehi ühe lausega põrmu saata. See tõi meelde kõik, käristas lahti kõik vanad haavad, mille eest ma siia saarele põgenesin. Et end ära peita pimeduse sisse, et mind keegi ei leiaks siit. Põgeneda kogu selle mälestuste taaga ja raske lapsepõlve eest. Koolikiusu eest, kui mind aeti taga nagu looma. Kui suured poisid pidasid mulle safarit ja auhinnaks olin mina, väike algklasside koolipoiss. Nii et ma alati kartsin neid suuri poisse, sest nad olid julmad. Nad üldse ei naeratanud minule. Ainult tüdrukutele nad naeratasid ja vilistasid neile järele, aga mind nad vihkasid. Kõik nad vihkasid mind. Isegi õpetajad. Igal hommikul, kui kooli läksin, siis need näod ootasid mind. Ja keegi ei saanud mind päästa. Mitte keegi ei aidanud mind seal. Mis selles halba on, korjata kosmeetikat? Me külas oli kord üks mees, kes korjas mererannast elektripirne. Tal oli terve maja neid täis. Kui ma vanaisa käest küsisin, miks ta neid korjas, siis ta ei osanud vastata. Sest need olid ju katkised ka kõik. Kes siis laevalt terveid pirne alla loobib! Ära küsi, miks ta neid korjas. Aga ma usun, et ta maja võis päris uhke välja näha. Nagu sürrealistide jõulunäitus. Ma olen ka tegelikult näinud neid pirne. Iga päev näen jälle uusi ja uusi elektripirne, neid on liivas ja kõrkjate vahel, vähemalt iga kilomeetri järelt jälle leiab neid. Nende niidid on läbi põlenud, ja neid pikki päevavalguslampe, pikki ja valgeid nagu tähesõdalaste mõõgad, ka neid olen leidnud. Kunagi valgustasid need laevu ja aknaid. Ja kambüüsi, kus kokk lõbusalt süüa tegi ja kala pannile viskas. Aga ma pole viitsinud neid pirne korjata. Nad pole tõesti minu maitse. Kõigest muust saan aru, aga elektripirnide korjamisest mitte. See mees pidi natuke hull olema, võibolla külanaisedki arvasid sama, sest abikaasat tal ei olnud. Kes sellisele mehele ikka tahab, kes mingeid elektripirne korjab rannast. Ma loodan, et sina tahad mulle tulla, Sigrid, sest minu maja saaks peenem, nagu astuks sisse Stockmanni lõhna- ja ilumaailma. Minu spetsialiteet on lõbusõidulaeva aarded. Neid ma korjan nagu pärlikorjaja. Mõni ootab kevadet, aga mina ootan kruiisilaevu. Sügis läbi toob meri vaid harjavarsi, aga kui suvi tuleb ja kruiisilaevad hakkavad mööduma – oo millist kraami siis oodata on! Oo milliseid lõhnatotsikuid! Oo milliseid ripsmetušše! Nagu karneval käiks iga öö seal merel. Ma leidsin kord isegi päris ehtsa Kuuba sigari oma vutlaris. See oli leid, mille ma Eerikumäe mändide vahel rõõmsalt ära popsutasin. Ja mõtlesin, kuidas üks Kuuba mammi rullis seda oma higistel kintsudel ja oma higiste sõrmede vahel. Mingi rikas valge ameeriklane kindlasti lootis seda ise popsutada minu eest, unistas juba rahuloleva ilmega, kuidas ta seda mammi kintsude higilõhna oma huulte vahele paneb. Läks teki peale, pani sigari särgitasku, aga siis tuli suvine briis ja kukutas selle merre. See Kuuba mammi, kes seda sigarit oma higiste kintsude vahel rullis, ei osanud kindlasti ette kujutada, et üks kauge Ida-Euroopa poiss saab seda kord lõbusalt mändide vahel popsutada. Ja veel tasuta. Ärimehed peavad selle eest kallist hinda maksma, aga mina saan mere ääres kõik tasuta. Maitsta oma elu esimest Kuuba sigarit ja tunda end nagu ärimagnaat. Mis selles halba on, et üks poiss korjab rannast kosmeetikat, neid naiselikke lõhnu merelt ja igatseb kedagi enda kõrvale? Nagu me terve elu igatseme, isegi surres tahame, et meid maetaks kellegi kõrvale, keda me kord armastasime. Võibolla unistad sinagi, Sigrid, sealpool merd, käid mööda randa ja nuusutad vene madruste higipulkasid ja igatsed kedagi enda ellu. Mina tahaksin ka kellegi kõrvale maetud saada, Sigrid. Aga meist ei saa midagi. See on selge. Su perekond kindlasti vihkaks mind. Su ema kirjutaks Dagens Nyheterisse, kuidas ma ta tütart ahistan, üks vaene Ida-Euroopa prügikorjaja, kes armastas juba lapsena käia prügimäel. Ja su isa seoks mu paati kinni ja saadaks ilma aerudeta merele. „Et sa kaoksid me perest!” karjuks ta seal Stockholmi sadamas mu peale. Ja ära tule enam kunagi tagasi! Ma hulbiks merel mitu nädalat. Sinna, kuhu tuul mind viib. Keegi ei taha mind kuhugi randa. Kõik ajaks mind ära. Tagasi merele. Ma ei kohtaks mitte ühtegi laeva. Ja ma sureksin ära. See oleks selline õnnetu armastus juba algusest peale. Veel kurvem kui Romeol ja Julial, kuigi ma tahaksin olla su kutt, keda sa ootaksid ja igatseksid. Kes helistaks sulle, kui on kaugel ookeanil, ja jagaks voodit, kui on sinuga jälle koos. Õrnad käed, mis sind öö läbi silitaks. Õrnad sõnad, mida ma iga päev sinuga jagaks. Ma armastan sind, Sigrid, sind, Sigrid. Ma armastan sind igavesti! Ma poleks külm mees, õliste tunkedega joodik. Ma poleks mees, kes sind peksab ja alandab. Ma poleks mees, kes jätab igale poole oma õllepurgid vedelema ja röhitseb öösel su kõrval. Ma poleks mees, kes tuleb töölt koju ja lööb jalaga ukse lahti ja karjub: „Miks peremehele enam ust lahti ei tehta?” Sigrid, igal hommikul ma ärataksin sind ja ütleksin: „Kallis, mul on sulle üllatus!” Ja ma tooksin sulle mererannast kreeme ja Bvlgarisid. Leidsin ükspäev isegi Tuscan Souli. Seal on kolmveerand purki sees. Kuigi mulle meeldib Bvlgari rohkem. See on mahedam. Toskaana Hing kõlab küll ilusamini, aga selle lõhn on mu jaoks liiga terav ja ärritab iga kord nina limaskesta, kui ma seda nuusutan. Aga ma vaatasin, see Toskaana Hing maksab 28 eurot. Sigrid, isegi su Stockholmi kutt, kes töötab kuskil muusikapoes, ei raatsiks sulle iga päev nii kalleid kingitusi teha. Õhtuti viiksin sind tantsima. Me keerleksime tantsupõrandal, ma suudleksin su kleidinööre ja paljaid õlgu ja öösel, pea teki all, laulaksin ma sulle sõjaaegseid laule, oo ma laulaksin sulle kõiki neid sõjalaule, mida vanaisa mullegi on laulnud. Need on nii ilusad! Mul poleks sulle anda midagi peale mere äärest leitud kraami, Sigrid. Ainult palju unistusi oleks anda. Ja armastust ja õrnust, aga seda sa vist ei tahaks. Kui tänapäeval neiu akna alla läheks laulma ja luulet lugema, aetaks koerad kallale. Neiud ei taha enam selliseid kutte. Nad tahavad kindlustunnet, mida pakub raha. Ärimehi, kes neid petavad oma sekretäridega. Nad tahavad poliitikuid, kes lähevad paksuks ja kes ei leia oma nokut enam voltide vahelt üles. Naised isegi ei vaata mind. Ma võibolla ei eruta naisi, ei erita raha lõhna. Autoistmete lõhna. Salongikuuse lõhna. Mul on mere lõhn ja männimetsade lõhn. Kui me kohtume, siis sa võibolla ootaksid, et ma sind kohvikusse viin või tulen autoga sadamasse järele. Kiman kummide vilinal, nii et kõik jäävad vaatama, kes see sealt nüüd tuleb. Mul pole raha, et sind kohvikusse viia, kuigi jalgrattaga võin ma su küll sadamast ära tuua. Mul pole autot, Sigrid. Isegi mitte seda kõige koledamat parsat, mille summutist tuleb praeõli lõhna ja mille uksed kukuvad küljest ära, kui neid avada. Ma isegi ei tunne autode vastu huvi. Pole kunagi tundnud. Mul polnud isa, kes oleks võinud mulle õpetada armastust autode vastu. Kuidas olla kogu aeg õline ja toppida oma sõrmi karburaatorisse, ja tunda, nagu toimetaks naise kallal. Mul on vaid jalgratas. Aga ükski neiu ei tuleks vist minuga peole, kui ma läheks talle rattaga järele. Hei! Tüdruk. Hüppa mu pulga peale, ma viin sind tantsima! Mul pole sulle midagi anda, tüdruk. Peale enda. Oo, kui sa vaid tuleksid! Me hakkaksime koos mööda randu kolama ja varandusi korjama. Sest üksi olla on ka nii nukker. Kes teab, mis ilusaid asju me võime kõik leida. Vanaisa on näiteks leidnud päris ehtsa ja töökorras surfilaua. Koos saabastega! Seda õnne pole just paljudele antud. Vanaisa ütles, et päris raske oli seda koju vedada. Oma paar kilomeetrit mööda pehmet liivaranda. Vaene vanaisa oli pärast mitu päeva voodis pikali. Aga vähemalt ta hing oli rõõmus nagu lapsel, sest pole midagi paremat siin ilmas, kui minna alla mere äärde ja leida surfilaud. See teeb tuju heaks. See tekitab kestva ohhoo-tunde. Ja vanaisa jaoks oli surfilaud tõeline ohhoo. Ja mitu korda ohhooohhoo! Mind tegelikult üllatas, et ta isegi teadis, mis asi surfilaud on, sest kui tema laps oli, polnud veel keegi midagi kuulnud surfilauast. Ma arvan, et isegi kapten Krollil polnud aimu, mis asi see surfilaud on, kuigi ta teadis, et Amsterdamist saab totse. Ammu, kui vanaisa noor poiss oli, siis elas me saarel kuulus kapten Kroll. Mees, kes oli näinud Ameerikat. Seda õnne pole enamikule saareelanikele antud. Aga selle Krolli nimega kotist leitud uppunud naisega olid säärased lood, et naine oli mõrvatud, merre heidetud. Kapten Krolli kotis. Pole just kindel, et Kroll ise selle naise oma kätega kägistas, aga igatahes oli koti peale kirjutatud: see kott kuulub kapten Krollile. Või et: SEE kott on kapten Krolli oma. Umbes midagi sellist. Alustati juurdlust. Saare ainuke politseinik sõitis oma jalgrattaga kohale ja asus asja uurima, aga ma ei tea, ära küsi, kas Kroll jäi siis lõpuks süüdi või mitte, et see naine tema kotist leiti, ja veel kägistatuna. Aga arvati küll, et ju Kroll selle hirmsa mõrtsukatöö ära tegi, vähemalt külarahvas arvas nii, ja et see naine oli mõni Amsterdamist munsterdatud prostituut, kes koduranda jõudes Neptunusele ohverdati. Sest katsu sa oma naisele öelda, et saa tuttavaks, tema on Ingeborg, ta on prostituut Amsterdamist. See Kroll võis seda teha küll, naised talle meeldisid. Tal oli kokku kuusteist last, ja mõned neist isegi teiste naistega tehtud. Nii et naised talle meeldisid. Eriti need Amsterdami omad. Andere Städtchen, andere Mädchen, nagu öeldakse. Aga nagu ma ütlesin, ega sellest Krolli loost enam midagi selget ei teatagi. Ei tea ka vanaisa. See on nii ammune lugu. Vanaisa oli siis poisike, kui see kõik juhtus ja see kotis laip alt rannast leiti. Ega ikka kõigil ei ole surfilauda. Vanaisa võib nüüd enda üle uhke olla. Kui ta elaks kuskil Polüneesia saarel ja ta leiaks juhtumisi surfilaua, siis ta oleks arvatavasti saare kõige rikkam mees ja võiks endale lubada abiellumist kümne neitsiga. Sest iga neitsi Polüneesia saarel tahaks endale kindlasti vanapapit, kellel on surfilaud, mille peale on kirjutatud „Bahama”. Neil, kel on, need on pidanud selle ostma kuskilt kallist poest. Aga vanaisa läks randa ja leidis 1000 eurot maksva surfilaua tasuta. Milline vedamine, kas pole! Tõeline jackpot! Mis sest, et selle kojuvedamine aheldab paariks päevaks pikali voodi külge. Aga nüüd saad ehk aru, milliseid kannatusi on valmis taluma haakrikuotsijate ordu liikmed. Ja vanaisale kuuluks seal kindlasti aukoht. Tal tuleks võibolla isegi salajase ja püha haakrikkonna 33. astme kraad ära. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/andrus-kasemaa/minu-viimane-raamat/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 712.53 руб.