Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kaitstud Eesti Eero Lattu Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat. Eero Lattu Kaitstud Eesti Autorilt saateks Juulis 2014 Eesti 20. sajandi ajalugu on olnud täis pöördelisi sündmusi – rohkem dramaatilisi kui rahulolu- ja õnnehetki pakkuvaid. Tervelt 70 aastat peremehetsesid siin võõrad võimud ja eesti rahval jäi üle vaid oludega kohaneda ning parematele aegadele loota. 1918. aastal väljakuulutatud ning Vabadussõjas kaitstud Eesti Vabariik andis eestlastele ja laiemalt kõigile eesti kodanikele ainulaadse võimaluse elada rahus ning pärandada järeltulevatele põlvedele hästi toimiv riik ning vaimult terve ühiskond. Paraku läks teisiti. Alanud II maailmasõja keerises, kasutades tugevama õigust, sundis Nõukogude Liit Eestile peale häbiväärse baaside lepingu ja 1940. aasta suvel võttis üle kogu riigi. Arvan, et on vähe neid inimesi, kes poleks kordki esitanud küsimust – miks nii läks või kas ikkagi pidanuks vastu hakkama. Rahvas ja sõjavägi olid ju selleks valmis. Isegi kui toonaste riigijuhtide poliitika näis oludest lähtudes mõistetav, saab järgnenud okupatsioonide laastavaid tulemusi arvestades langetatud otsused suure kahtluse alla seada. Selle asemel, et oma sõltumatust relv käes kaitsta, et ebaõiglusele väärikalt vastu astuda, valisid president ja sõjavägede ülemjuhataja järeleandmiste tee. Kui alles 1939. aasta jaanuaris pidas Laidoner oma Soome visiidi käigus sütitava kõne, lubades iseseisvust alati ja igas olukorras kaitsta, siis sama aasta detsembris tõstis ta Moskvas klaasi Stalini terviseks, mõistes hukka soomlaste „rumala” poliitika, mis maa sõtta kiskus. Kui Päts 1938. aasta veebruaris vabariigi 20. sünnipäeval kõnet pidas, siis kinnitas ta korduvalt, et eestlased on valmis oma riiki viimase veretilgani kaitsma. Aga 1940. aasta juunis-juulis võttis ta täitmiseks juhiseid Stalini emissarilt Ždanovilt ja allkirjastas järjest dokumente, mis Eesti riigi ülevõtmisele kaasa aitasid. Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud Pakt otsusest sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägib minu raamat. Väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Allaandmismeeleolud ja selle maailma vägevate arutu kummardamine tulenevad tihti eneseväärikuse puudumisest. Kui austad ennast, austavad sind ka teised. I OSA Pakt 1939. aasta 24. septembri hommikul oli Tallinna kohal taevas pilves. Puhus nõrk põhjakaaretuul. Jahe ja sombune ilm püsis juba mitmendat päeva, andes märku saabunud sügisest. Vabariigi pealinna tühjavõitu tänavatel askeldasid siin-seal kojamehed, prahti ja mahalangenud puulehti hoolikalt kokku pühkides. Vabaduse platsil, hotell Palace’i ees, seisis kaks taksoautot. Ametiriietuses juhid ajasid klientide ootel juttu, arutades viimaseid linnauudiseid. Mööda Kaarli puiesteed liikus üksik voorimehekaarik Balti raudteejaama poole. Nagu kellavärk, alustas siitsamast platsilt iga veerandtunni tagant uut ringi elektritramm, pööras rataste kriuksudes Pärnu maanteele, möödus hoogu kogudes Saksa teatrist ja tegi järgmise peatuse Vene turul. Turg oligi sel pühapäevahommikul ainuke koht, kus rahvast rohkem liikus. Enne lõunat pööras tuul itta ja tugevnes märgatavalt, tuues kaasa kiire ilmamuutuse. Taevasse ilmus heledamaid laike ja keskpäevaks tuli päike välja. Kella ühe ajal näitas termomeeter koguni kuusteist soojakraadi. Ilma paranemisest innustust saades, läksid sajad pealinlased Kadriorgu pühapäeva õhtupoolikut veetma. Pargi põlispuude alla tuldi kohtama ja kokku saama, käidi lossiaeda uudistamas või asutati vabaõhukontserti kuulama. Luigetiigi äärne välikohvik täitus inimestega üsna kiiresti – pärastlõunal leidus siin vaid paar vaba lauda. Ettekandjad toimetasid kundede tellimustega, kandikuid oskuslikult ühele käele toetades või siis menüüs leiduvate roogade kohta lahkelt selgitusi andes. Luigetiigi ääres meeldis eriti lastele. Põnev oli kaladele vargsi saiapuru vette poetada. Niipea kui keegi uue peotäie viskas, lõi kaldaäärne veepind nagu käsu peale kihama. Vahel ujusid luiged kiirustades kohale ja see köitis kõigi tähelepanu. Erilist elevust pakkus must luigepaar, kes suvel esimest korda valgetele seltsiks tiigile lasti. Ehk uue koha kartusest hoidusid nad siiski rohkem omaette. Üsna tiigi kaldal seisis päikesekell, mis raudvarda varjuserva järgi kohalikku aega näitas. Pärastlõunal oli päike parasjagu veel nii kõrgel, et üle Poska tänava majade Keldrimäe suunast siia paistma ulatus. Kella ümber jätkus alati uudistajaid ja ikka leidus mõni, kes sihverplaadil kujutatud tähemärkide lahtiseletamise enda peale võttis. Kadriorg viis linnainimese argisest rütmist eemale. Siin ei olnud kuhugi kiiret, veel vähem põhjust end kuidagi ülearusena või tähtsusetuna tunda. Naised kandsid suviselt kerget riietust. Nii mõnigi hoidis käes päevavarju ja heitis teistele jalutajatele aeg-ajalt silmanurgast uudistavaid pilke. Mere allee pinkidel puhati jalgu või jäädi tuttavatega pikemalt juttu ajama. Inimesed olid rõõmsameelsed ja rahul. Isegi Euroopa sõda tuli vaid ajuti kõneaineks. Pargis valitsevat idülli rikkus õige pisut idatuultega siiani kandunud vaevutajutav suitsuving. Rahvas teadis rääkida, et Narva taga, Venemaal, põlevad jälle metsad. Kella poole seitsme paiku, liikus õhtuhämaruses tasasel käigul mööda Weizenbergi tänavat musta värvi Packard ja pööras siis lossi ette. Auto tagaistmel istus vabariigi president Konstantin Päts. Viibides vabadel nädalalõppudel Kloostrimetsa talus, naases riigipea Kadriorgu tavaliselt esmaspäeva hommikul. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale oli seekordne nädalavahetus veidigi puhkusevõimalust pakkunud. Ent mingi rahutukstegeva eelaimuse tõttu otsustas Päts siiski juba pühapäeval tööpostile naasta. Lossis oli kõik endine – kaks sõdurit vahipostil, kokk ja teenija köögis ametis, siseruumides rahu ja vaikus. Jõudnud teise korruse kabinetti, avas Päts õhuakna, võttis laualt värske Postimehe numbri ja istus seda siis diivanile lugema. Esilehel seisis sõjavägede ülemjuhataja läkitus, mis laupäeval raadioski ette kanti. Kindral Laidoneri pöördumine rahva poole oli ühteviisi kindlust sisendav ja rahustav, et valitsus Euroopas süttinud laastavat sõda Eestist eemal üritab hoida. Aga see lõpuosa mõjus kui üleskutse! Päts luges veelkord: „… Meie tahame kindlasti jääda väljapoole otsest sõjakeerist. Loodame, et see meil ka korda läheb. Aga kui siiski mingisugune jõud ja võim meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.” Sellisel taganemisteed välistaval viisil sõja ja rahu küsimuse üle arutleda ei olnud sugugi paslik. Need asjad kuulusid presidendi otsustuse alla. Pealegi viibis välisminister Selter Moskvas ja taoline otsekohesus võiks talle seal raskusi valmistada. Teisalt mõjus Laidoneri läkituse lõpp just niiviisi, mida rahvas ebakindlal ajal vajas – seda pidi tunnistama. Kindral oli oma avalikes kõnedes ju õigupoolest alati sarnast seisukohta väljendanud. Uksele koputati, käsundusohvitser leitnant Jaakson tuli õhtusöögikutsega. Päeva viimastel tundidel kumas presidendi eluruumide akendes ikka veel valgus. Pätsil ei olnud und. Poola kokkuvarisemine ja üldine olukord Euroopas sünnitasid muremõtteid. Kõigele lisaks jättis tervis soovida. Augustikuise Saaremaa visiidi ajal oli ta palavaga külma vett juues seda ehk liiga suurte sõõmudega teinud ja nüüd ei tahtnud ärritav kipitus kurgus järele anda. Pärast järjekordset köhahoogu läks Päts kerget liigesevalu trotsides raamatukogutuppa. Ta istus kamina ette sügavasse tugitooli ja lasi pilgul üle riiulite käia. Raamatuid oli kõikjalt üle maailma, enamasti väliskülaliste poolt kingitud. Aga siin leidus küllalt kodumaist, üha rikkalikumat kirjavara. „Eesti Entsüklopeedia” kaheksa nahkköite üle võis erilist uhkust tunda – faktide ja väljanägemise poolest igati tasemel rahvuslik teatmeteos. Päts läitis kaminasse tule ja meenutas siis olulisi sündmusi riigi elus. Ükski neist polnud ilma tema otsese osavõtuta või vähemalt mõjutuseta möödunud. Päästekomitee ajajärk, vabariigi väljakuulutamine, võit Vabadussõjas, majanduse edendamine ja rahva elujärje paranemine – kõik need kahtlemata suured asjad võis ta ka enese teeneks lugeda. Isegi kaitseseisukorra maksmapanek kolmekümne neljandal aastal oli olnud ju lõpuks õige samm! Inimesed vajasid vapside poolt taganttorgitud „demokraatiahaigusest” terveksravimist. Sealt alates oli ta riigivanemana ning nüüd presidendiametis olles ometi kogu rahvale head soovinud ja riiki kindlal käel karidest mööda juhtinud. Kümnendi alguse majanduskriisist oli jäänud vaid mälestus ja ka selles osas võis ta rahul olla. Päts mõtiskles põhiseaduse ja iseenda vahekorra üle. Riigikogu tegutses ilma õige opositsioonita, parlamendi laialisaatmine oli tema otsustada, välislepingute kinnitamise õigus kuulus tervenisti talle, rääkimata seaduse jõudu omavate dekreetide väljaandmise võimalusest. Kõik see lubas küll segamatult valitseda, kuid oli vastuolus demokraatlike põhimõtetega, mis iseseisva riigi rajamisel tingimusteta esikohale seati. Pikapeale muutus selline ebakõla häirivaks Pätsile eneselegi, nii et tegelikult kavatses ta juba õige pea taastada erakondade võimalused poliitikas osalemiseks. Mõned nädalad tagasi oli üks Harjumaa talumees saatnud Kadriorgu imeliku sisuga kirja. Päts võttis alumisest lauasahtlist ümbriku ja libistas pilgu üle aadressi: Kadrioru loss, härra Konstantin Pätsile isiklikult. Kuigi selle lühikese kirja sisu oli presidendil meeles, luges ta uuesti: „Mina, Johannes Kaarep, Jumala saadik, sain ülesande Teile järgmist avaldada: Jumal nõuab Teilt jalamaid rahva poolt maksmapandud põhiseaduse kehtimapanemist ja dr. Hjalmar Mäele teha ülesandeks uut valitsust luua. Nii on Jumala tahe. Kui Teie seda ei tee, siis saate nii Teie kui Teie põhiseadus ära puhutud ja eesti rahvas venelaste kätte antud, kuniks see Jumala tahe täitub.”     Kaarep, Jumala saadik Poliitilise politsei hinnangu kohaselt oli Kaarepi näol tegemist ilmse vaimuhäirega mehega ja nii see asi jäigi. Nüüd, sel hilisel õhtutunnil, tundis Päts uskliku inimesena kirja pärast taas ebamugavust. Põhiseaduse koha pealt võis Kaarepil isegi õigus olla. Kuid see vaps Mäe! Ega ometi niisugusele mehele ei hakka tema peaministri kohta pakkuma! See oleks tähendanud kogu senise poliitika muutmist täiesti teiseks. Pealegi oli Mäe teadaolevalt ärile pühendunud ja viibis enamalt jaolt välismaal. Peletades seoseid Kaarepi kirja ja olukorra vahel riigis, sundis Päts end rahunema. Tegelikult on rumal selliseid „jumala saadiku pöördumisi” isegi arutada, veel vähem neid täita. Aga seda pidi ta tunnistama, et ähvardus, mis kirjas sisaldus, oli tõsiduselt üle seal esitatud nõudmistest. Mõni minut pärast kella ühteteist helises presidendilossis telefon. Toru teises otsas oli erutatud peaminister Kaarel Eenpalu, paludes valveohvitseril Päts telefoni juurde kutsuda. „Asi on kiire. Loodan, et ta veel ei maga,” vabandas ennast helistaja. Päts oli ärkvel ja uuris voodis lebades parajasti entsüklopeedia lisaköite hiljutiilmunud vihikut. Kuulnud, et helistab Eenpalu, ajas ta end vastumeelselt püsti, lükkas jalad sussidesse ja läks töökabinetti. „Noh, mis siis nüüd, kas sõda lahti või?” küsis Päts telefonisse. „Sõda just mitte. Moskvast, saatkonnast teatati halbu uudiseid. Molotov on ette pannud abistamise pakt sõlmida. Vene tahab vägesid sisse tuua ja nõuab kiirelt vastust. Selter on nüüd öösi veel Kremlisse tagasi kutsutud. Ta katsub midagi lähemalt teada saada ja arvas, et jõuab ehk juba homme Tallinnasse tagasi. Palus korraldada, et vajalikud inimesed käepärast oleksid. Kaubandusleping ei ole enam päevakorras,” kandis Eenpalu lühidalt ette. Ega pikemalt olekski saanud, sest ei teadnud temagi asjast rohkemat. Päts vaikis viivu, palus siis peaministril olla valmis valitsuse koosolekuks juba järgmisel päeval, lisades rahulikult: „Eks selliseid ettepanekuid ikka tehakse, pole siin midagi iseäralikku. Vägede toomine on muidugi iseasi. Kuulame homme Selteri ära ja siis arutame.” „Aga härra president, see on meile väga hirmuäratav… ja pealegi ei ole ju meie sõjaks päriselt valmis!” „Sõjaks pole keegi kunagi päriselt valmis ja ega see kohe ka ei alga… veelkord, homme arutame ja otsustame,” jäi Päts vaoshoituks. Tal ei olnud peaministrile sel tunnil midagi targemat öelda. Lõpetanud Eenpaluga, telefoneeris Päts kindral Laidonerile Viimsisse. Pärast mõningast viivitust ilmus ülemjuhataja toru otsa. „Noh, kas magasid juba? Pole midagi, neid kordi on ju üpris vähe, mil sind poole öö ajal taga nõudnud olen. Johan, peame kiireloomuliselt kokku saama! Sõida kohe Kadriorgu. Asi puudutab venelasi. Selterile on Moskvas ootamatuid asju ette pandud. Tuleb veelkord kõik läbi arutada. Saadan auto järele.” „Ah nii on lood. Eks ma siis tulen,” ühmas Laidoner, riputas telefonitoru hargile ja teatas naise küsivale pilgule vastuseks: „Pätsil pole und, lähen käin Kadriorus ära.” Ülemjuhatajat oodates ja asja üle järele mõeldes, arvestas Päts üha rohkem võimalusega, et Saksamaa on ikkagi Venega mingi salajase kokkuleppe sõlminud, mis lisaks Poolale Eestit ja võib olla ka teisi Balti naabreid puudutab. Sellekohane teadmine, mis erinevatest allikatest pärit oli, näis tõeseks osutuvat… Aga tema ju ometi venelasi tunneb! Ehk õnnestub siiski nendega kaupa teha, ehk ei taha nemad kõike! Pealegi ei või ta uskuda, et Hitler ja Stalin sõpradeks jäävadki. Laidoner saabus kohale veidi pärast südaööd. Ta kandis vormi nagu alati ja oli hilisele ajale vaatamata võrdlemisi reibas. Päts juhatas kindrali raamatukogutuppa, palus istet võtta ja alustas siis olukorra selgitamist: „Selter andis Moskvast teada, et venelased tahavad sõjaväebaase… Homme tuleb asi avalikuks. Valitsuse koosoleku teeme vististi teisipäeval. Homset päeva on meil vaja Selteri ärakuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Meie peame oma seisukohtadega välja tulema, ja need ei saa meil põhjusmõtteliselt erinevad olla. Muide, lugesin sinu läkitust Postimehest – tugevalt öeldud, eriti lõpuosa. Teises olukorras oleksin praegu sulle selle eest peapesu teinud, aga nüüd… Las olla.” Laidoner jättis torke tähelepanuta ja vastusest ilmnes, et midagi sellist oli ta venelaste poolt karta osanud: „Või nii on lood! Kaks aastakümmet saimegi siin rahus toimetada. Näib, et meil ei õnnestu Euroopat haaranud hullusest kõrvale jääda. Iseasi, kuidas sellest välja tuleme… Selterile võib muidugi kaasa tunda, pealegi on ta seal koos naisega. Aga ju see meelega nii tehti.” Päts, kes nüüd samuti kamina ees istet oli võtnud, küsis tasasema häälega: „Mäletad, Johan, meie möödunud kuul toimunud jutuajamisi, et kui venelased suruma hakkavad, püüame nendega läbi rääkida ja otsime lahendust vastastikuses kasus? Leppisime siis kokku, et meie peame endid – maksku mis maksab – sõjast kõrvale hoidma.” „Nojah, see oli kohe pärast seda, kui sai teatavaks Saksa-Vene lepingu salajane osa. Meie ei teadnud siis, mida see leping enesega päriselt kaasa toob. Vahepeal on Poola puruks löödud ja meie võisime näha, millise kiirusega see toimus. Kui nüüd venelased meilt baase nõudma hakkavad, siis ega nad sellega ei lepi. Nemad lähevad kaugemale. Missugusest mõlemale riigile tõusvast kasust siin rääkida saab?” Laidoner jätkas erutatult: „Sa tead minu sümpaatiat poolakate vastu ja mul on väga valus tunnistada, et Poola riiki ei ole enam. Aga nad võitlesid vapralt ja keegi ei saa neile tulevikus selles suhtes midagi ette heita.” „Muidugi-muidugi, seda kindlasti kohe mitte. Meie võime ju samuti vastu hakata. Kas võime?” jättis Päts küsimuse õhku rippuma. Laidoner noogutas kiiresti mitu korda. Sisimas ei olnud kindral sugugi venelaste suunas tiivaripsutamisega päri, ei varemalt ega praegu. Aga ta oli Pätsile (või õigemini vabariigi presidendile) truudust vandunud ja sõjavägede ülemjuhatajana ei olnud tal muud võimalust, kui Pätsi poliitikaga kaasa minna. „Muidugi võime. Mina olen meie sõjaväest heal arvamusel ja võitlus tuleks vihane. Aga meil on raske üksipäini kaua vastu pidada. Sealt on ikka väga suur vägi tulemas. Kui on mingi võimalus läbi rääkida nii, et baase ei tule, siis on kõige parem. Kui aga venelased siin oma tugipunktid saavad, pole enam lihtne, siis on vaenlane meil selja taga, siis on ta igal pool,” vastas Laidoner. Päts põimis sõrmed kokku ja jätkas arutlust: „Kui sõda algab, on purustused suured ja palju inimesi saab hukka. Mis hiljem juhtub, ei tea keegi… Kogu rahvas võib hävineda. Minu kohus on seda ära hoida. Riigi võib uuesti üles ehitada, aga rahvast pole kusagilt asemele võtta. Sellised mõtted on mind varemalt vangistanud ja vahel näib, et muud võimalust otsustamiseks ei ole. Aga sama hästi võib venelaste nõudmistele järele andes riigist ühegi pauguta ilma jääda. Ja tulemus sarnane – rahvas on võõra võimu meelevallas ja saab vaid uue isanda armulikkusele loota. Venemaal tapetakse omasidki karjakaupa, mis siis veel meie hingedest rääkida! Sellepärast tahangi sinu arvamust teada juhuks, kui läbirääkimised edu ei too. Meil on valitsuses ju nii mõnigi patsifist ja sõjalistes küsimustes usaldavad nad ehk sinu vaateid rohkem. Kindlasti tulevad järgnevatel päevadel jutuks meie võimalused selles valdkonnas ja ma palun sul anda nii kaalutud hinnang kui vähegi saab. Muidugi oleks meie võinud sõjaväe heaks palju rohkem teha, aga need jutud praegu ei aita. Kõige tähtsam on ülemjuhataja vaade asjadele ja usk meie suutmisse maad kaitsta. Olen viimastel päevadel jõudnud äratundmisele, et ainult sõjariistus vastuhakk on meile kohane käitumisviis kui enam muud üle ei jää.” Presidendi toon oli rahulik ja kõneviis usalduslik. Nüüd oli Päts siiras, nüüd ei aetud enam oma asja, vaid temas kõneles rahvajuht. Laidoner hoomas kergendusega, et sellega võis „kokkuleppepoliitika” Vene suunal kõrvale heita. Kindral mõistis, et temalt oodatakse tuge otsusele, mis võib-olla isegi neil tundidel tasapisi Pätsi peas küpsemas oli – läbi rääkida nii kaua kui võimalik ning viimases hädas siiski vastu hakata – venelasi paljalt ähvarduste peale riiki lasta ei tohi. Laidoner võttis taas istet, vaatas Pätsile otse silma ja lausus veendunult: „Sina, Kostja, tead ju, et jääksin igal juhul antud vandele truuks ja sellepärast on nüüd palju kergem. Nagu ma aru saan, ei ole Vabadussõja vaim siit ruumist veel lahkunud. Kuidas võiksimegi tänases olukorras käed rüppe lasta! Oleme riiki kakskümmend aastat üles ehitanud, suur hulk vaeva ära nähtud, rahvas täis lootust tuleviku suhtes. Sõdureid ja ohvitsere oleme kasvatanud isamaad armastama ja vaenlase ründele vastu astuma. Kuidas saaksime meie juhtidena teistmoodi otsustada! Ja ausalt üteldes on parem, kui me vahepealsest plaani isegi mitte ei meenuta. Ei meeldinud mulle see värk kohe alguses.” Päts jättis vastamisse pausi, otsekui vaagides kuuldut veelkord. Ühtäkki libises tänulik naeratus üle ta näo, nagu oleks mingi nähtamatu raskus hingelt kadunud ja mille kõrvaldamine vaid neile kahele jõukohane oli. Nüüd jätkus vestlus asjalikumas vormis. „Kui jõuame, räägime asjast homme ministritega ja ka Riigikogu komisjonide koosolekud tuleks kokku kutsuda. Mina soovin nii tähtsat küsimust laiemalt arutada. Praeguses olukorras ei saa minna seda teed, et meie kolmekesi, pean silmas ka Eenpalut, otsustama hakkame. Võib-olla on tarvilik isegi Riigikogu täisistung. Kui venelased kiirustama hakkavad, võime öelda, et meil enne otsust teatavad demokraatlikud protseduurid läbi tuleb viia. See aitab aega võita,” arutles Päts. Laidoner torkas vahele: „Riigikogus pole ju muid kui Isamaaliit. Aitab komisjonidest küll, pealegi on välis- ja riigikaitsekomisjonil korralised koosolekud niigi plaanis.” „See ei ole mitte sama kui mõne siseriiklise küsimusega. Nüüd on välise ähvardusega tegemist,” täpsustas Päts ja lisas: „Võib olla peame lähipäevadel mobilisatsiooni välja kuulutama. Homme teame rohkem ja võime edasi arutada, aga sõjavägi olgu valmis.” „Mina ülemjuhatajana annan muidugi vajalikud korraldused, aga luba märkida, et mobilisatsioon on otsene ettevalmistus sõjaks. Kas see läbirääkimistele kaasa aitab? Kardan, et ei.” Päts elavnes märgatavalt: „Kõik ümberringi teevad seda! Kui Leedu mobiliseeris kuu alguses Poolaga seoses, ei heitnud talle seda keegi ette. Ka Läti kutsus mehi püssi alla, Soome viib läbi õppusi. Kui Eesti nüüd oma erapooletuse kaitseks sama teeb, ei saa meilegi seda pahaks panna. Pealegi on see selge märguanne ka venelastele, et meie niisama käed rüpes ei istu.” Mõneks ajaks tekkis vaikus, nagu see enne mitu korda juhtunud oli. Võis näha, kuidas kindral omaette aru pidades huuli torru lükkas, siis pöidlad vöörihma vahele surus ning viimaks lausus: „Noh kui nii, siis mina olen päri. Meil on peastaabis valmisolek olemas, asume kohe hädavajalikke abinõusid ellu viima, et üllatusi vähem oleks. Las Selter teeb oma tööd, ja kui meie niiviisi aega juurde saame, seda parem. Kiireks muidugi läheb. Ehk võiksime nüüd puhkama minna, näib, et edaspidi selleks väga vähe võimalusi on.” Päts ei vaielnud vastu, vaid surus mõistmise ja sündinud kokkuleppe märgiks tugevalt kindrali kätt, viipas lahkujale järele, läks siis vitriinkapi juurde ja valas endale veidi viskit. Lossi ees, enne autosse istumist, köitis Laidoneri tähelepanu kirgas tähistaevas ja suur kuuketas, mis paistis otse katusel lehviva riigilipu kohal. Selsamal hetkel langes täht, tõmmates üle taeva helendava juti. Välisminister Karl Selter oli paar päeva tagasi Moskvasse kaubandusläbirääkimistele sõitnud lootuses, et tema kohalolek rõhutab tähtsust, mida Eesti ärisuhetele Venemaaga omistab. Venelased soovisid, et Selter reisiks koos abikaasaga. Ministri vastuvõtuprogramm nägi ette lisaks ametlikule osale ka Suures Teatris „Luikede Järve” vaatamist ja põllumajandusnäituse külastamist. Saatkonna kaudu anti mõista, et välisministri abikaasa võõrustamine oleks venelastele tähtis, pealegi on kaubandusleppe allakirjutamine puhtalt rahumeelne akt. Nii saabuski Selter 24. septembril kella nelja paiku pärastlõunal Moskvasse ühes oma naise Melaniega, keda mees hellitavalt Millaks hüüdis. Nendega koos reisis ka majandusministeeriumi kaubandusosakonna direktor Eugen Uuemaa. Piirini sõitis rong plaani järgi, aga siis ei saadud Jamburgist-Kingissepast edasi. Kui lõpuks Leningradini jõuti, oli juba õhtu ja sealgi tuli pikalt peatuda. Ametlikus seletuses viivituste kohta viidati raudtee plaanilisele remondile. Tegelikult veeti läände hulgaliselt sõjavarustust ja vägesid. Nii kujunes Selterite reis Moskvasse tervelt ööpäeva jagu tavalisest pikemaks. Eesti delegatsiooni oodati Välisasjade Rahvakomissariaadis 25. septembril kella kaheks pärastlõunal. Saabumisõhtul oli aga ette nähtud balletietenduse vaatamine. Selle tunnikese, mis jäi teatrisseminekuni aega, kasutas Selter põgusaks jutuajamiseks saadik August Reiga. Rei jagas oma muljeid viimaselt kohtumiselt vene välisministriga ja märkis Selteri meeleheaks, et Molotov olnud väga rahul oma eesti kolleegi otsusega ise kohale tulla. „Aga meil leidus minu sõidule vastaseid. Ei saa ju neid asju alati eelarvamusega toimetada. Venelased näikse hindavat isiklikku laadi, nii ütelda kõige kõrgemal tasemel suhteid,” lausus Selter Rei jutu peale. Paar minutit enne seitset võtsid Suure Teatri valitsusloožis istet külalised Eestist. Rahvas, kes saalis ja rõdudel parasjagu etenduse algust ootas, ei pööranud sisenejatele erilist tähelepanu. Siin oli see tavaline, et tähtsaid isikuid balletti vaatama toodi. Esimene vaatus möödus menukalt – vaheajale minnes aplodeeriti kaua ja hüüti kohtadelt „braavo”. Looži tagaruumis, puhveti kohvilaua ääres, arendati seltskondlikku vestlust. Saadik Rei päris proua Selterilt muljete järele, mis muidugi suurepärased olid. Isegi alati tõsise olemisega direktor Uuemaa jagas nähtu üle vaimustust, imestades, kuidas tantsijad suudavad nii meisterlikult hüppeid ja piruette sooritada. Selter ise tundis küll väsimust, kuid abikaasa elevust nähes proovis seda mitte välja näidata. Talle tegi rõõmu, et naine ühes on ja etendusele kaasa elab. Selter oli etendust jälgides jõudnud mõelda oma päris õnnelikule abielule, koju hoidja hoolde jäänud pojale ja siis Maidla mõisasüdamele, mille jaoks piisavalt aega ei jätkunud ja mis kordategemist vajas. Kõige selle keskel seisis Milla. Milla oli kena ja armas. Ministriameteis külalisi vastu võttes või välisvisiitidel käies võis ta naise silmapaistvast ilust ja esinduslikkusest vaid rõõmu tunda. Teise vaatuse algusminutitel sisenes looži saatkonna käskjalg ja sosistas midagi saadik Reile kõrva. Rei pöördus välisministri poole ja lausus vaikselt: „Molotov tahab meid kohe Kremlis näha, peaksime kell üheksa seal olema. Auto juba ootab.” Järgnes lühike summutatud vestlus Selterite vahel, mille järel Uuemaad paluti proua seltsi jääda. Rei ja Selter väljusid loožist ning suundusid sõna lausumata väljapääsu poole. Autosse istunud, jätkasid kumbki pahaendelist vaikimist. Selter oli häiritud ja ehk solvunudki, et teda keset teatrietendust sel ebaviisakal moel ära kutsuti. Ta oli küll teadlik Kremli kommetest hilisõhtuti ja koguni öösiti koosolekuid pidada, aga kaubandusläbirääkimised Eestiga ei saanud ju ometi nii erakordsed olla. Pealegi pidi kohtumine homme aset leidma. Midagi oli siin valesti. Rei katkestas pikaleveninud vaikuse: „Härra minister, ehk on tegemist mingi vene moodi üllatusega, mida sel viisil meile edasi anda tahetakse.” „Kaubanduskokkulepe vajab vaid allkirju. Ei tea, ei tea… Aga peagi on selgus käes, mis me siin ikka ennustame,” kehitas Selter õlgu. Veidi peale üheksat juhatati eestlased ühte Kremli paljudest kabinettidest. See meenutas oma kõrgete lagede ja tühja põrandapinnaga pigem saali. Vaid ruumi ühes nurgas asus keskmise suurusega ümar laud, mille ümber paiknesid massiivsed tugitoolid. Akende ees rippusid lae kõrguselt põrandani ulatuvad kirsipunasest atlasriidest kardinad. Mõneks hetkeks jäid Selter ja Rei täiesti omapead, siis avanes külgmises seinas uks ja sisse astusid välisasjade rahvakomissar Molotov ning kaubanduse rahvakomissar Mikojan. Selter oli Mikojani oma majandusministriks olemise ajal korra Varssavis kohanud, Molotovi nägi ta esmakordselt. Hetke silmitses Selter mõlema mehe vuntse – Mikojanil olid need kandilised, rohkem nina all, Molotovil seevastu tavapärasemad. Vuntsid tundusid nüüdselajal vägagi moes olevat. Eesti valitsuseski oli viis vuntsikandjat, peaminister kaasa arvatud. Hea rühiga Karl Selter raputas tugevalt oma kolleegi kätt, olles ise võõrustajatest peajagu pikem. Ilma et see asjaolu kuidagi esile tõusis, märkas Rei Molotovi pilgus siiski ebamugavust, kui ministrid tervitusi vahetasid. Asuti vestlema maadevahelise kaubanduse teemadel, mille puhul Molotov kiitis Selteri olulist osa kaubavahetuse arendamisel. Tundus, et kaubandusküsimused ongi ainus asi, mis venelasi huvitas. Ka Mikojani kohalviibimine sel puhul oli igati asjakohane, kuigi tema vestlusesse ei sekkunud. Ent siis, muutes vestluse tooni, lausus Molotov: „Kaubandusega on meil asjad päris korras, aga poliitilised suhted seevastu jätavad soovida. Interneeritud Poola allveelaeva[1 - Poola interneeritud allveelaev Orzel. Põgenes Tallinna Miinisadamast 17. septembril 1939. a.] põgenemine Tallinnast näitab, et Eesti valitsus kas ei suuda või ei taha hoida omal maal korda ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut.” Viidates Rei poole, jätkas Molotov: „Teie saadiku kaudu antud selgitused meid ei rahulda. Teie ju ometi tunnistate, et Poola allveepaadi mehhanismis olid teatud rikked. Järelikult korrastati need rikked, jäeti torpeedod peale ja lasti tal minna. Sel kombel on merele pääsenud alus, mis ohustab NSV Liidu laevandust. Meil on suur Leningradi sadam, võimas kauba- ja sõjalaevastik ja meie tahame neid selliste ebameeldivate üllatuste vastu kaitsta. Soome lahe suu on teiste riikide käes, meie peame leppima sellega, mida teised riigid seal teevad. See ei saa nii edasi kesta. NSV Liidu partei poliitbüroo ja valitsus on otsustanud oma julgeolekut kindlustada ning meie nõuame Eesti valitsuselt garantiisid ja selleks paneme ette sõlmida sõjaline liit. Seda võib teha ka vastastikuse abistamise pakti vormis, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti territooriumil laevastiku ja lennuväe tugipunkte või baase.” Selter kuulas üha kasvava ärevusega Molotovi monoloogi. Midagi sellist ei osanud ta oodata või õigeminini lootis, toetudes diplomaatilise läbikäimise reeglitele, seekord vältida. Vastuseks asus Selter allveelaeva juhtumit kui selget ettekäänet tõrjuma: „Eesti ja Nõukogude Liidu omavahelised suhted on olnud head. Selleks mina siia sõitsingi, et nende suhete muutumatust allakriipsutada. Mis puutub Poola allveepaati, siis sõdivate riikide sõjalaevade tulek Eesti kui erapooletu riigi sadamatesse on keelatud, välja arvatud mõned erandjuhud. Avarii on üheks selliseks erandjuhtumiks. See asjaolu oli teile teada. Meie selgituses on öeldud, et allveepaat toetuski avariile kui sissesõidu põhjusele ja nõudis enda vabastamist. Eesti valitsus leidis siiski, et mehhanismi rike ei teinud allveepaati liikumisvõimetuks ja ei kuulunud seega avarii mõiste alla. Kuna paat sai liikuda, saime me ka teda interneerida. Seepärast on alusetud teie süüdistused, et meie kuidagi aitasime neid rikkeid kõrvaldada. Pealegi palusid poolakad sissesõitu ka teisel põhjusel. Nende kapten ja üks meeskonnaliige olid haigestunud ning vajasid arstiabi. Allveepaadi põgenemist tuleb võtta kui õnnetut juhust, mida meie ise kõige rohkem kahetseme. Siit ei saa teha järeldust, et Eesti valitsus oma erapooletust kaitsta ei suuda või veel enam, nagu teie väljendasite, omal maal korra hoidmisega hakkama ei saa. Võin veel lisada, et kohtulik juurdlus paadi põgenemise osas on käimas ja oleks soovitav ära oodata selle tulemused. Baaside küsimuse arutamiseks puuduvad minul volitused. Küll on need ettepanekud risti vastu meie erapooletuspoliitikale, mida Eesti on eriti viimastel aastatel laitmatult ajanud. Kindlasti ei taha meie sõlmida mingit sõjalist liitu, olgu või vastikuse abistamise pakti nime all, olgu või suurriigi Nõukogude Liiduga. Seepärast teen ettepaneku asuda kaubanduslepingu juurde, milleks ma ju õieti siia tulin.” Selteri tasakaalukas ja sorav vastus ärritas rahvakomissari: „Miks teie selles nii kindel olete? Kes teil seda lepingut ei taha? Teie ei taha, võib-olla valitsus koos eliidiga ei taha, aga laiad ringkonnad Eestis tahavad ja mis peamine, töörahvas tahab. See on meile teada. Meile on teada ka see, et rahva poolt aastaid tagasi hääletusel heakskiidetud konstitutsija kalevi alla pandi ja teie juhid tegelikult isevalitsust teostavad! Aga olgu peale, meie ei soovi teie sisemistesse asjadesse kuidagi vahele segada.” Selter sai vihjest aru. Temagi ei olnud sisimas rahul Pätsi loodud olukorraga, kus Riigikogus ainult üks seltskond asju määras ja ega tegelikult parlamendil endalgi palju sõnaõigust olnud. See kõik kuulus aga sisepoliitika valdkonda ja siin arutluse all hoidmine oli selgelt kohatu. Selter seletas veelkord, et Eesti välispoliitika alus on erapooletus ja et sellel on rahva hulgas suur poolehoid, mida ka Rei kinnitas. Molotov otsustas nüüd läbirääkimiste mängu lõpetada ja asus rünnakule: „Meie jaoks on see allveepaadi lugu iseenesest tähtis sümptom. NSV Liidul puuduvad Balti merel kindlustused, mida praegu tungivalt vajame. Senine olukord on täiesti ebaloomulik. NSV Liit peab leppima Soome lahe sopiga. Kakskümmend aastat tagasi panite te meid sellesse „lompi” istuma ja ega te ometi arva, et nii jääbki. Siis olime me nõrgad. Vahepeal on Nõukogude Liidust saanud suurriik. Meie huvisid peab arvestama. Me vajame väljapääsu Balti merele ja kui teie sellele vastu punnite, siis tuleb meil oma julgeoleku kindlustamiseks valida teisi vahendeid, võib-olla pisut järsemaid, võib-olla mitte nii lihtsaid. Ärge sundige meid Eesti suhtes jõudu tarvitama!” See oli selge ähvardus. Saadik Rei läks näost punaseks ja vaatas abiotsivalt oma ülemuse poole. Selter vaikis. Ta nägi kõigepealt tõmmunahalise Mikojani veidrat naeratust, otsekui sooviks too asja pehmendada, siis aga Molotovi külma kalki pilku, mis ei jätnud ruumi tõlgendusteks. Selter taipas, millist lõksu siin üles seatakse ja kogus end kiiresti. Ta teatas vene ametimeestele, et tema kui parlamentaarne minister peab informeerima asjast presidenti, valitsust ja parlamenti. Selleks lõpetab ta nüüd kõnelused ja asub kohe hommikul tagasiteele Tallinnasse. Molotovi vastuväidetest hoolimata, et neid asju saab ka telefoni teel ajada, tänas Eesti välisminister jutuajamise eest, teatas, et saabub tagasi nii ruttu kui võimalik ja suundus väljapääsu poole. Kell näitas viisteist minutit üle kümne. Pool tundi hiljem peatus auto, mille paremal poritiival lehvis riigitunnusena sini-must-valge lipp, Eesti saatkonna ees Sobinovski kvartali põiktänaval. Selter lausus autojuhile tänusõnad sõidu eest, palus saadikul kümne minuti pärast asja arutamiseks valmis olla ja läks oma elamisse end veidi värskendama. Nähes meest väsinud ilmel tuppa astumas, tõttas Milla talle vastu: „Kas midagi on juhtunud, Karl? Miks nad sind teatrist pidid ära kutsuma!” Selter võttis naise embusse ja ikka veel kallistades lausus: „Ah ei midagi, Molotov on pahane selle Poola allveepaadi pärast. Tahavad meile sõjalist lepingut kaela määrida, saab näha… saab näha…” Milla astus sammu tagasi, haaras siis mehel käest ja vedas ta diivanile istuma: „Kuidas nii, me pole ju neile midagi paha teinud!” „Seda muidugi, aga ega venelane ei ole Vabadussõda unustanud. Tuletasid lahesopis istumist meelde ja panid selle ka meile süüks.” „Taevane arm, ise nad ju kirjutasid rahulepingule alla!” hüüatas naine. Selter lõi käega, tõusis otsustavalt ja siirdus vannituppa, hõigates sealt Millale: „Mis see allkiri ka maksab. Eks nii ole ikka olnud, et kel jõud, sel õigus.” Kui Selter kümnekonna minuti pärast saadiku töötuppa sisenes, võttis Rei teda vastu teatega, et Molotov tahab neid poole tunni pärast uuesti Kremlisse. Tegelikult oli kutse kummaline. Mis sai vahepeal muutunud olla? Ehk on venelastel nii otsese rünnaku pärast piinlik hakanud ja üritavad asja siluda. Tuli sõita. Veidi pärast südaööd sisenesid eesti diplomaadid taas juba tuttavasse kabinetti. Molotov ja Mikojan tõusid tervituseks. Võõrustajate nägudel oli endiselt seesama ametlik ja läbitungimatu ilme. Molotov teatas, et on valminud vastastikuse abiandmispakti esialgne kava ühes lisaprotokolliga ja et see viimane puudutab mittevahelesegamist Eesti siseasjusse, mis ju ometi suuremad pinged maha peaks võtma. Tutvustanud lühidalt pakti sisu, pidas Molotov pausi ja lausus: „Nõukogude valitsus saab aru, et lugupeetud välisministrile on selline ettepanek mõnevõrra ootamatu ja seepärast ei taha me Eesti valitsuse vastust selsamal minutil. Meie siiski ei soovita asjaga venitama hakata. Rahvusvaheline olukord nõuab meilt kiiret ja otsustavat tegutsemist.” Molotov puuris pilguga nüüd Selterit. Välise vaoshoituse taga oli selgelt näha viimase pingulolek. Kimbatusega võideldes lausus Selter nii rahuliku häälega kui suutis: „Härra rahvakomissar, minu arvates teie poolt ettepandud pakti sõjaline osa muudab selle heakskiitmise sama hästi kui võimatuks. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimine tähendaks Eesti kui neutraalse riigi jaoks välispoliitilise kursi järsku muutust. Meie ei näe selleks selget ja ühemõttelist vajadust.” Nüüd oli Molotovi kord ärrituda: „Nõukogude valitsus ei tee tühje ettepanekuid. Maailma esimene töörahva riik näeb seda vajadust ja hoolitseb oma piiride julgeoleku eest! Soovitan teil kiirelt meie ettepanek Tallinnasse edastada ja pidage meeles, et seltsimees Stalin ootab vastust võimalikult ruttu. Siin on küsimus paaris päevas. Peale selle on kaubandusleppe sõlmimine nüüd seotud meie viimaste ettepanekute heakskiiduga. Ärge laske võimalust käest.” Selter kordas veelkord vajadust isiklikult kodumaale sõita, et valitsus ja parlament saaks oma seisukoha kujundada. „Millal on teid tagasi oodata?” küsis Molotov. „Täna on pühapäev, enne neljapäeva ei jõua,” vastas Selter. „Kas kiiremini ei saaks, hiljuti näiteks Ribbentrop oli Berliiniga ühenduses telefoni teel ja me sõlmisime viimase lepingu siin Moskvas veel samal päeval,” ei jätnud Molotov järele. „Kinnitan teile, et Eesti puhul ja antud juhtumil ei tule see kõne alla. Muidugi kui teie ikka tahate meiega akuraatselt edasi liikuda,” jäi Selter kindlaks. Molotov kõhkles hetke, kas ehk nõuda varasemat tähtaega, kuid loobus sellest, öeldes vaid lõpetuseks: „Olgu pealegi. Diplomaatial on omad reeglid, aga need heidetakse kõrvale kui vaja. Kuidas see ütelus nüüd oligi – kahurid kõnelevad, muusad vaikivad. Näete ise, meil heasoovlikkust jätkub.” Pärast eestlaste lahkumist kirus Molotov Mikojanile Selterit, nimetades teda valgekraeliseks pursuiks, kes lobiseb mingist parlamentarismist. „Kogutud tõendid näitavad selgelt, et eesti rahvast valitseb võimu usurpeerinud klikk. Meie juba teame, kuidas sellistega ümber käia, Anastass Ivanovitš!” lõpetas Molotov. Tegelikult kartis ta Stalini pahameelt asja venimise pärast. Järgmisel hommikul kell 8 startis lennuk Moskvast Riiga ja pärastlõunal oli Selter Tallinnas. □ Venelaste esitatud kirjalik kava vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks nägi ette kokkuvõtlikult järgmist: abiandmise kohustuse sõjalise ründe korral Balti merelt või Läti maapiiri kaudu, mere- ja õhuväebaaside võimaldamist Nõukogude Liidule Saaremaal ja Hiiumaal ning Tallinna sadama piirkonnas koos õigusega paigutada sinna sõjaväge baaside kaitseks. NSV Liit kohustus mitte riivama Eesti suveräänõigusi majanduse ja riikliku korralduse alal. Leping pidi kehtima vähemalt 10 aastat. „Abistamise” pakt oli see vaid nime poolest, sest Eesti polnud ju ometi abi palunud ja ehkki kaubandusleppe majanduslikud võimalused olid Eestile igati soodsad, ja neid oskas Selter endise majandusministrina hinnata, oli abistamisleping vastuvõetamatu nõukogude sõjaväebaaside Eesti territooriumile paigutamise soovi tõttu. Välisminister Karl Selter ei teadnud veel, et sarnase pakti sõlmimise ettepanekud olid valmis pandud ka Läti, Leedu ja Soome valitsustele. Venelased ootasid vaid Eesti murdumist. Järgmistel päevadel välissaadikute kaudu saabunud teated vastukajade kohta Eesti-Vene läbirääkimistele sisaldasid pigem rohkem küsimusi kui vastuseid. Naabrite juures oli tunda teatud peataolekut ja tähtsusetute seikade rõhutamist, millel vaid mingigi paremuse maik juures oli. Seevastu Eesti saadik Berliinis härra Tofer teatas, et Saksamaa valitsus peab venelaste nõudmisi puhtalt eestlaste probleemiks. Tofer oli valmis ametit maha panema, sest tema oli korduvalt kinnitanud, et Saksamaa osutab Eestile vajalikul ajal abi ja toetust. Selter, kes tegelikult samuti pooldas saksa orientatsiooni, soovis selles küsimuses nõuda selgitust isiklikult von Ribbentropilt niipea, kui aga võimalus avaneb. Ta tundis ennast olevat rumalas olukorras, kuna oli tungivalt soovitanud presidendil ja valitsusel saksasõbralikku poliitikat ajada veel enne seda, kui ta aastapäevad tagasi välisministriks nimetati. Vahepeal kaotati lihtsalt väärtuslikku aega ja nüüd seisis tema riik üksinda ähvardava kommunistliku ohu ees. Jah, tõsi, oli ju Eestil leping Lätiga. See leping nägi ette sõjaohu korral vastastikused arupidamised ja otsese ründe korral teineteise materiaalse abistamise, ent mitte automaatset sõjakuulutust ründajale. Paraku jäi leping Lätiga ainsaks lohutuseks. Balti Liidu idee, mis juba kahekümnendate aastate alguses aktuaalne oli ja mille poole erinevad Eesti valitsused ka pürgisid, jäi teostamata, Soome kaasamisest rääkimata. Soome peale mõeldes tundis Selter erilist kahetsust. Vennasrahva valitsus ei soovinud avalikult Eestiga sõjalist liitu sõlmida, pidades sellist asja liiga riskantseks. Vähemalt kehtis soomlastega salajane kokkulepe, et sõja korral sulgevad Naissaarel, Aegnal ja Hanko piirkonnas asuvad rannakaitsekahurid oma tulega Soome lahe suudme vaenulikele laevadele. Sisuliselt tähendas see ründe korral sõttaastumist kummalegi. Täit kindlust aga ei olnud, sest kokkulepe oli kirjalikult kinnitamata ja selle käivitumine eeldanuks üheaegset rünnet nii Eestile kui Soomele. Vene sõjabaasid Eesti pinnal – selline väljavaade tekitas tugevat vastuseisu pea kõigis eesti poliitikutes. Vabadussõjas saavutatud võidu taustal tundus niisugune asi loomuvastane. Teisalt jäi väljakuulutatud neutraliteedipoliitika pahasti jalgu tegelikele arengutele Euroopas. Saadi aru, et targem olnuks mõne läänepoolse suurjõuga liidus olla. Iseasi muidugi, kas selline liit häda korral ka kaitset pakub – jällegi võis Poola saatuse näiteks tuua. Ainus kindel asi, mis Eestist enesest sõltus, oli sõjariistus vastuhakk sissetungijale. □ Valitsuse koosolek presidendi eesistumisel algas Toompea lossi valges saalis 26. septembril kell pool neli päeval. Lisaks kabineti liikmetele olid kohal ülemjuhataja Laidoner, Eesti saadik Moskvas Rei, riigikontrolör Soonpää ja õiguskantsler Palvadre. Päts soovis arutada põhimõttelist küsimust, kas minna venelastega lepingule või sellest keelduda. Valitsuse lõplik seisukoht tuli alles välja kujundada ja nii tähtsas küsimuses oli vaja mitut arupidamist. Hakatuseks kuulati Selteri informatsiooni Moskvast, mille sisu oli lühidalt järgmine: venelased nõuavad baase ja neil paistab asjaga kiire olevat – Molotov esines lausa ähvardusega jõudu kasutada. Kogu see teema häiris Selterit päris tugevalt. Rei lisas omalt poolt, et mingit tähtaega ette ei pandud, kuid ega siin venitada ka ei saa. Päts pöördus nüüd ministrite poole: „Mina soovin, et valitsus kaaluks põhjalikult meie järgmisi sammusid. Kui meie tahame oma erapooletut poliitikat jätkata, siis ei tohi võõraid baase maale lubada. Venelaste ettepanekutest keeldumine võib tähendada sõda. Selles mõttes on tähtis Laidoneri kui vägede ülemjuhataja arvamus. Mina tahan kuulata ka kõigi siinviibijate väljaütlemisi ja jätaksin oma sõnavõtu lõppu.” Eenpalu leidis, et alustuseks võiks kuulata ministrite seisukohti ja viipas lauasistujate poole. Esimesena võttis sõna majandusminister Sepp: „Sõja pääle võime küll viimases järjekorras mõtelda. Meie oleme visa tööga majanduslikke edusamme teinud, aga väljavaated tuleviku osas on üpris halvad. Euroopa kriisi tõttu muutub kauplemine väljamaaga aina raskemaks, kuigi teatud liiki kaupu ja toorainet vajatakse seal endisest rohkem. Ka meie põlevkiviõli on uues olukorras hinnatud, seda eriti Saksamaa poolt. Kahjuks jääks põlevkivitööstus pahasti sõjale jalgu. Tahaksin välisministri käest teada, mis seisus kaubandusleping Venega nüüd on?” Selter täpsustas: „Nimetatud leping on seotud baasidega.” „Ajaliselt on praegu hästi. Kui meil veel paar nädalat õnnestub venitada, siis on kõik põllusaagid koristatud. See asjaolu kallutab minu arvamust vastuhaku kasuks tublisti, sest mina ei või ette kujutada eesti põllumeest venelaste all tööd rügamas,” alustas põllutööminister Tupits. „Piiriäärsed talud jäävad muidugi kohe löögi alla. Minu arvamine on, et inimesed tuleks sealt evakueerida sisemaale.” Nüüd sekkus Laidoner: „Need Kaitseliidu mehed, kes otse mobilisatsiooni alla ei käi, peavad küll kohtadele jääma. Seda enam, et suures osas on taluperemehed ka kaitseliidus osalised. Nemad saavad parimal viisil mahajäävaid varasid kaitsta ja partisanideks olla. Naised ja lapsed on iseasi.” „Mispärast me kohe sõjaasju arutame? Kas poleks parem vaagida kõigepealt kokkuleppevõimalust,” võttis sõna sotsiaalminister Kask. „Minu teada pole meil peale Läti ühegi naabriga abiandmislepingut. Aga Lätist üksi meile suurt abi ei ole. Enne kui sõtta tormata, peaksime tagalat kindlustama. Mina küsin otse – kas leping Venega võimaldab meil jääda iseseisvaks siseriiklikult? Selge see, et erapooletusega on siis lõpp.” Selter vastas, et Molotov puudutas seda küsimust ja kinnitas riigi siseellu mittesekkumist. „Noh näete, kui leping käib ainult abiandmise ja baaside kohta, siis kas poleks meil targem kokku leppida? Muidugi peaksime delegatsiooni liikmeks nimetama mõne juurattundva inimese, Piibu näiteks, et leping selles suhtes hea saaks,” tegi Kask ettepaneku. Majandusminister pöördus Selteri poole: „Arvan, et välisministeeriumil tuleks kiiresti uurida Saksamaa käest meie tooraine, eeskätt põlevkivisaaduste kohta. Võib-olla peaks neile pakkuma soodsat ostulepingut vastutasuks toetuse eest.” „Mina seda hästi ei usu, oleks meil rauamaaki müüa, nii nagu Rootsil. Aga proovima peab,” arvas omakorda Tupits. „Me võime ju veel põllumajandustooret ja metsamaterjali sinna lisada.” Selteri mõtted liikusid samas suunas, seda enam, et Ribbentropiga või vähemalt tema esindajaga, võis kohtumine teoks saada küll. Kui aga arvestada Saksa-Vene salaleppega, siis vaevalt Saksamaa otse Vene huvidele vastu töötama hakkab. Nii et see asjaolu muutis Hitleri meelemuutusele lootmise võrdlemisi kesiseks võimaluseks. „Lepingut sõlmides ei jää Venemaa selle juurde. Küll tulevad uued nõudmised ja meie võime vaid ette kujutada, kuhu need välja jõuavad. Tuleks küll läbi rääkida, aga valmistuda kõige hullemaks. See on minu kindel arvamus,” sõnas sõjaminister Lill. Teedeminister Viitak jäi kahtlevale seisukohale öeldes, et sõja korral tuleb arvestada muuhulgas ka sildade hävimisega ja kõik viimase aja pingutused maanteede korrastamisel tuleks korstnasse kirjutada – need lõhutakse raskete sõjamasinate poolt täiesti ära. Oidermaa muretses rahva hoiaku pärast: „Peame otsustama, kas lepingu korral kohe kõike asju laiemalt teada anda. Muidugi on aus rääkimine selles mõttes parem, et saaksime siis rahva toetusele rohkem loota. Teiselt poolt võib see asjatut veneviha esile kutsuda ja enneaegu inimesi üles kütta.” Haridusminister Jaakson ei pidanud lepingut sellisel kujul üldse võimalikuks. Ei võinud ju ometi kogu isamaalisele kasvatusele selga pöörata ja öelda, et peale alistumise meil muud üle ei jää. Ka siseminister Veerma oli lepingule vastu. Kohtuminister Assor pooldas läbirääkimiste venitamist niikaua kui võimalik, et vahepeal välisabi saamises selgusele jõuda. Eenpalu arvates oli just nüüd paras aeg sõna võtta: „Valitsus ei saa täpselt määrata, kas leping või midagi muud. Täna on Riigikogu komisjonide ühine istung, kus aruteluks laiem kandepind, kuna seal ka opositsiooni esindajad kohal viibivad. Meie ei saa isegi mingit aluskava ette valmistada, sest siis võib see kergesti otsustamist segama hakata. Muidugi olen ma nõus, et valitsusel peab asjale oma vaade olema. Kogu eilse päeva pidime me kõik ärevuses tulevikule mõtlema. Iga terve mõistusega inimene soovib olukorrale rahulikku lahendust ja meie kohus on seda kindlustada.” Päts torkas otsustavalt vahele: „Selge on, et meie peame läbirääkimisi pidama ja püüdma lepingut saavutada. Mina presidendina ei või lubada rahva tapalavale saatmist, aga sama hästi ei saa meie venelastega kokkuleppimises allaheitmisele minna. Minu kindla arvamise järele tuleb siin selged piirid seada. Kui aga meie need piirid kindlaks määrame, ja kui neist üle astutakse, siis tuleb valmis olla Vene sõjakäiguks.” Eenpalu oli pärast selliseid sõnu parasjagu üllatunud. Pätsi seisukohas ilmnes palju kindlameelsem hoiak. Paistis, et „Vana” arusaamades on midagi oluliselt muutunud. Rei kavatses just peaministri mõttesuunda toetada, aga nüüd tundus see ülearune olevat. Teadis ju temagi varasemaid seisukohti suhetes idanaabriga. Rei oli isegi eravestluses Läti Moskva saadikuga väljendanud võimalust Venemaa protektoraadiks saada. See polnud muidugi tema enese idee, vaid mitmetel nõndanimetatud „tagatoa” aruteludel väljendatud mõte. „Las siis ülemjuhataja räägib meie valmisolekust sõda pidada. Kui kaua võib vastupanu kesta?” küsis Kask. Laidoner tõusis aeglaselt, lükkas tooli laua alla, toetas peopesad selle seljatoele ja alustas: „Selge on, et me teatud aja vastu võime panna. Kui pikk see aeg on, seda mina ei tea, võib-olla kaks kuud, ehk rohkemgi. Aastast ei maksa siiski rääkida. Kui me aga baasid sisse laseme, siis tuleb mul ülemjuhataja amet maha panna, sest mina ei või siis enam midagi lubada. Meie sõda ei alga, aga kui tullakse tule ja mõõgaga, kas siis meie peame pealt vaatama! Mis mõte on kogu meie sõjaväel, kogu kulutatud rahal, kui käed üles tõstame. Vabadussõja alguses oli meie seisukord palju kehvem, teate seda isegi. Nüüd on rahva kaitsetahe tänu tehtud tööle olemas ja sõdurid-ohvitserid nõutaval viisil välja õpetatud. Arvan, et praegu siin arvulisi näitajaid välja tuua pole mõtet. Meie jääme selgelt alla lennukite ja tankide osas… ja õhukaitse on meil nõrk, ehk ainult Tallinna jaoks piisav. Samuti on vähe tankitõrjeks kõlbulikke sõjariistu. Elavjõu poolest võime end kindlamalt tunda. Ega vastasel ei mahu meie maa-alale palju üle 100 000 mehe toimetama. Muidugi võivad nemad värskeid jõudusid hiljem juurde tuua. Meie tugevus on maastiku tundmine ja moraalne külg. Usun rahva poolehoidu ja ohvrimeelsusesse. Seda tahan küll ütelda, et sõjaväelased teatud aega vajavad hädavajalike sammude astumiseks, mis paremaks kaitseks vajalikud on. Üheks selliseks on mobilisatsiooni läbiviimine, mis ometi neli-viis päeva nõuab. Tegelikult oleme siin hiljaks jäänud ja nüüd peame seda vähemalt esialgu varjatult läbi viima. Samuti oleks vajalik nädalapäevad reservist tulnud mehi kokku harjutada. Kui meie arvestame tänasest edasi, siis kaks nädalat peaks meil olema, ehk kusagil sinna 10. oktoobri lähedale. Kuid aja võitmine peaks läbirääkijate tööks jääma. Minul on kõik.” Minister Sepp jätkas kohe küsimist: „Sõjaväele kulutatud raha on muidugi suur olnud, aga võrreldes kogu riigi varadega siiski väiksem osa. Kas võime riskida sõjakaotustega, mis meie rahva täiesti vaeseks teevad?” Kindrali vastus tuli kiiresti: „Härra Sepp, millised tagajärjed võivad olla võõrale võimule alistumisel? Mina võin seda teile kõhklemata öelda – siis on meie vaba olemine lõppenud ja ühes sellega ka kõik varad uue peremehe leidnud.” Ehkki Laidoneri väljaütlemine oli äärmuslik, pidi sellega siiski nõustuma. Valitsuse liikmete hulgas ei olnud nii sinisilmset, et venelaste härrasmehelikkusesse uskuda. Eenpalule sõjajutt ei istunud. Aastatega oli ta palju tasakaalukamaks muutunud ja eelistas tüliküsimusi rahulikult lahendada. Vabadussõjaaegne kokkupuude lahingumölluga jättis edasiseks kindla veendumuse, et ükskord eluga pääsenul tuleks uuesti surmasuhu sattumist vältida. Sama kehtis ka rahva kohta. Eestlased said siis võidu, aga nüüd ei pruukinud nii minna. Peaministri ametit täites oli ta igal juhul tähtis isik, kelle arvamus luges, ja seepärast pidas ta enese kohuseks veelkord hoiatada: „Oleme varasemalt valitsuses arutanud meie sõjaväe arendamisega seotud küsimusi ja niipalju, kui mina mäletan, on näituseks varustuse ostmise juures silmas peetud seda taset, mis meie naabritel lätlastel või soomlastel parasjagu on. Teine eesmärk on olnud meie erapooletuse kaitse. Kahetsusväärsel kombel ei suutnud me Poola allveelaeva juhtumil seda teha. Nüüd aga seisame silmitsi suurriigi sõjajõuga, mis meid tublisti ületab. Julgen arvata, et meie sõjalised väljavaated väga roosilised ei ole. Tuleb läbi rääkida ja hea leping teha. Mis puudutab piiride seadmisse, siis olen seda meelt, et kui teisiti ei saa, siis mõne väiksema tugipunkti võiks venelastele anda. Mobilisatsiooni koha pealt peab ettevaatlik olema. Igasugune sellesuunaline tegevus on riskantne ja võib meile kohe venelaste rünnaku kaasa tuua – neil ju piiri taga väed valmis. Seda oleks pidanud tegema kuu alguses. Nüüd on ehk kordusõppused meie ainuke võimalus.” Laidoner võttis uuesti sõna, oli ju vägede koondamise küsimus otseselt tema vastutada: „Peaministril on õigus. Otsest mobilisatsiooni teha ei tohi, kuigi see oleks kõige kiiremini teostatav. Kattevägede piirile saamine kordusõppuste sildi all võtaks ikkagi nädala, aga teist teed ei ole. Mehed tuleb liikvele panna peamiselt öösiti, seda eriti Viru-, Tartu- ja Petserimaal. Üks asi veel – mida teha meie õhuruumi tungivate Vene lennukitega? Tegemist ju spioneerimisega ja muidu koha kättenäitamisega. Mida rahvas niisugusest karistamatusest mõtlema peab? Minu arvamus on, et lisaks protestidele peaksime kasutama oma õigust neid seejuures takistada. Noodis tuleks muidugi teatada, et oleme valmis piiririkkujad korrale kutsuma. Otsesest allatulistamisest ma praegu ei räägi, aga tõkketuld ja meie lennukite vastusaatmist on tarvis. Kui seejuures ka mõni Vene sõjalennuk viga peaks saama, ei saa nemad meid milleski süüdistada. See on rohkem hirmu ületamise küsimus, et mis siis küll saab! Mina ei oska siin mingit muud soovitust anda kui et julgelt vastu, karta pole siin midagi.” Edasi kulges koosolek teravalt vaieldes. Laidoner jäi lennukite osas oma seisukoha juurde, samas kui teised pea üksmeelselt protestidega piirduda soovitasid. Selter väljendus kõige selgemalt: „Kui meie siin relvadega paugutama hakkame, pole minul Moskvas midagi teha.” Päts leidis paraja aja olevat koosoleku lõpetamiseks: „Kuulsin erinevaid arvamusi. Tundub, et praegu kaldub valitsus läbirääkimiste poole ja see on ka minu seisukoht. Aga meie peame nüüd kohe, aega viitmata, asuma sõja puhuks riigi sisemist elu ümber korraldama. Toetan minister Oidermaa mõtet rahvale asjast teada anda. Hea oleks juba homsetes lehtedes venelaste nõudmistest esialgselt juttu teha. Samuti tuleb meil uurida naabritelt abisaamise kohta. Kui keegi mõtleb, et mina teid vastuhakule kallutan või Laidoner kangesti sõtta kipub, siis ei ole see tõsi. Jumal on meie rahvast siiani hoidnud. Oleme saanud rahus oma riiki ehitada. Minul ei ole suuremat soovi kui et niiviisi jätkuda võiks ja sõda meie piiridest mööda läheks. Muidugi peame püüdma kasulikult kokku leppida! Toetan siin kõlanud mõtet delegatsiooni laiendada ja härra Piibu osavõtt võiks igati kasulik olla. Ehk võiks ka Uluotsa Moskvasse saata. Aga meie ei tohi ootama jääda. Sellepärast panen peaministrile südamele alustada otsekohe kogu valitsuse jõududega tööd abinõude rakendamisel, mis meie kaitset silmas pidades vajalikud on. Kuulame täna ära komisjonide arvamuse, et siis Selter juba kindla seisukohaga homme Moskvasse sõita saaks. Aga piirid tuleb seada!” Sellega oli koosolek läbi. Päts tõusis, vahetas Eenpaluga paar sõna, viipas siis Laidoneri poole ja kõik kolm suundusid peaministri kabinetti. Ministrid jäid veel asja omavahel arutama. Õige pea mindi laiali tõdemusega, et ees ootavad hirmutavalt rasked ajad. Sama päeva õhtutundidel toimunud Riigikogu välis- ja kaitsekomisjoni ühisel istungil vaagiti kujunenud olukorda seoses venelaste nõudmistega. Pärast neli tundi kestnud arutelu anti valitsusele luba asuda Nõukogude Liiduga läbirääkimistesse baaside lepingu asjus. Kuigi siinkohal võiks komisjonide ühisistungi vaidluste käigust ülevaate anda, pole see iseenesest vajalik, sest põhiliselt kordas see valitsuse koosolekul räägitut. Jaan Tõnisson, kes Pätsi palvel istungist osa võttis, esines küll pika sõnavõtuga, tuues välja erinevaid vaatenurki ja esitades baaside lepingule nii poolt kui vastuargumente, kuid lõpuks tõdes temagi, et läbirääkimiste tee on õige. Omalt poolt toetas ta valitsuse ettepanekut lepingu sõlmimisega mitte kiirustada ja pidas tingimata vajalikuks piirangute seadmise. Delegatsioonile kirjutati ette, et sisselubatavate väeosade koguarv ei tohi ületada 5000 meest, sisemaal paiknevate baasidega ei nõustuta ja Tallinn mereväebaasi asukohana ei tule kõne alla. Võimaliku lepingu ajaline kestus määrati viie aasta peale. □ Iseseisvusaastate jooksul välja kujundatud Eesti sõjaväe korraldus põhines paljuski Vabadussõja kogemusel ja arusaamadel. Usuti, et puudujäägid varustuses ja arvuline vähemus korvatakse isamaa-armastuse ja vaprusega. Alati nappis vahendeid – suur mõju oli kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisil. Materiaalosa täiendamine ja uute relvade muretsemine takerdus. Sõjaväe areng hakkas võrreldes naabritega tasapisi maha jääma. Eriti tekkis vahe Nõukogude Venega, kus töötati välja ja võeti kasutusele uued relvatüübid, arendati jõudsalt tanki- ja lennuväge. Isegi Läti suutis kohati oma sõjaväele rohkem anda kui Eesti. Selline olukord tegi muret paljudele ohvitseridele ja oli üldjoontes teada ka rahvale. Kahekümnendate aastate lõpul alanud sõjaväereformi käigus vähendati jala-, ratsa- ja suurtükiväes teenistusaega aastani ja moodustati kahte tüüpi üksused: alalises võitlusvõimes katteüksused ja nn. kaadriüksused, mille ülesandeks jäi väljaõppe korraldamine ja mobilisatsiooni eeltöö. Pärast vapside liikumise mahasurumist asus taas teenistusse kutsutud Laidoner muutma ka sõjaväe juhtimist. Moodustati uued kaitseringkondade juhatused, mis paiknesid üle riigi ja vastutasid neile alluvate üksuste ettevalmistuse ja lahinguvõime eest. Eraldi märkimist vajavad 1939. aasta jooksul tehtud ümberkorraldused. Kõigepealt suurendati teenistusaega pooleteise aastani, moodustati tankitõrjekompaniid, täiustati õhukaitset ja täiendati auto-tankirügemendi koosseisu. Asuti kiirendatud korras välismaalt tellitud sõjavarustust sisse nõudma. Kevadel ja suvel viidi läbi rida staabiõppusi koos väljasõitudega piiriäärsetele aladele. Sõjaväe organisatsioon võimaldas vajadusel asuda kiiresti kaitseabinõusid rakendama. See eeldas muidugi vastavat ühemõttelist käsku riigi juhtkonnalt. Pärast valitsuse koosolekul langetatud otsust ettevalmistuste tegemiseks võimaliku sõjaohu vastu, käivitus kogu masinavärk mõne tunni jooksul. □ 26. septembrit võib ilma liialdamata nimetada ärevate koosolekute ja nõupidamiste päevaks. Nii kogunes armee kõrgem juhtkond veel kell kümme õhtul ülemjuhataja kabinetti, sõjaministeeriumi hoones Pagari tänaval. Siin viibisid lisaks kindral Laidonerile staabiülem kindralleitnant Reek, operatiivosakonna ülem kolonel Luts, diviiside ülemad kindralmajorid Pulk, Kruus ja Brede, kaitseliidu ülem kindralmajor Orasmaa ja äsja ametisse määratud Merejõudude juhataja kaptenmajor Santpank. Arutati kiireloomulisi ülesandeid sõjaväe viimiseks kõrgendatud valmidusse. Momendi tähtsust rõhutades tegi ülemjuhataja asjakohase sissejuhatuse, seejuures tavapärasest valjemini rääkides: „Härrased, vastavalt valitsuse tänasele otsusele tuleb meil viia väed kiiresti lahinguvalmidusse, et tõrjuda võimalikku rünnakut meie maale. Teile on teada viimase aja rahvusvaheliste sündmuste kiire teravnemine. Olukorra hädaohtlikkus nõuab nüüd kogu tähelepanu, et vajadusel rahvast ja riiki kaitsta.” Kähisema kippuvat häält puhtaks köhatades, jätkas Laidoner veidi vaiksemalt: „Meid on ähvardamas idapoolne „vana tuttav”. Vahepealsete aastate jooksul, arvates Vabadussõjast, on ta muutunud palju tugevamaks ja ühes sellega ka ohtlikumaks. Oleme siiamaani imestusega pealt vaadanud, kuidas Euroopa kaardilt on üksteise järel kadunud mitu meist suuremat riiki. Kui nüüd oht meid endid ähvardab, peame tegevusse asuma. Täitkem siis oma kohust. Arvestage, et alates homsest on Peastaap ja sõjavägi üldiselt kõrgendatud valmisolekus. Puhkused tühistatakse ja reservväelased kutsutakse teenistusse.” Teinud väikese pausi, jätkas ülemjuhataja veelgi tõsisemal ilmel: „Päris kindlasti ei jää meie ettevalmistused venelastele märkamata. Nüüd võib vaid loota, et sõjaga ikka ei tulda. Teisest küljest annavad meie sammud läbirääkijatele vast rohkem võimalusi. Olen varem mitmel korral kõnelnud aktiivkaitsest. Tuletan seda taas meelde. Meil ei tohi juttugi olla taganemisest. Vastast ei tohi lasta üle Narva jõe samamoodi, kui ära anda Petseri kõrgustikkude joont. Parim kaitse on löökide andmine vaenlasele igal võimalikul juhul. Seda taktikat nõuan teilt ja kõikidelt ohvitseridelt vägedes.” Seejärel soovis Laidoner saada värsket ülevaadet väeosade valmidusest. Kindralmajor Aleksander Pulk kirjeldas ülesandeid Narva lõigus: Jaanilinna ette kavandatud sillapea jaoks tuleb kiiresti rajada täiendavad kuulipildujapesad, Narva jõe sildade õhkulaskmiseks on vaja kohale asetada lõhkeaine, teelõik piirist kuni sillapea positsioonideni kuulub mineerimisele, teeäärsed lagedad alad samuti – vajalik kogus tankimiine on ladudes olemas, tulepesad Narva jõe läänekaldal tuleb üle vaadata ja mehitada alaliselt. Osa neid tegevusi peab toimetama öösiti. Kunda lahe ja Narva Jõesuu piirkonda peaks saatma meredessandi ohu tõttu laskurrühmad valvesse. 1. diviisi ülem rääkis veel veovahendite rekvireerimisest, raudteesõlmede kaitsest ja reservväelaste kokkuharjutamisest enne katteüksuste täiendamist. Sõna võttis kindralmajor Jaan Kruus. 55-aastase mehe juhtimise all oli Eesti sõjaväe 2. diviis, mille vastutusala hõlmas Tartumaa ning Lõuna-Eesti, Avinurmest Petseri ja Valgani välja – kokku ligi 300 km. Diviisi operatiivjuhtimisele allus ka Peipsilaevastiku divisjon. Kruus kirjeldas lühidalt vägede moraalset seisukorda, hinnates seda heaks. Puudusena märkis ta vähest tankitõrjevõimekust, mis muudab võitluse vastase soomusvägedega väga raskeks. See asjaolu võis Kruusi arvates olla saatuslik vastupanule tervikuna: „Kui meie ei suuda vaenlase massiivseid tankirünnakuid peatada, ja see on küllalt tõenäoline, siis läbimurde korral võivad vene soomusmasinad olla Võrus juba nelja-viie tunni pärast ja tee Tartu peale ongi valla.” Laidoner kortsutas kulmu ja parandas kohe: „Ei maksa neid venelaste tanke nii väga karta. Kui me julgelt tegutseme ja kasutame ära sealse maastiku võimalused varitsusrünnakuteks, siis saame Jumala abiga hakkama.” Kruus noogutas nõusolevalt, kuigi oleks muus olukorras ülemjuhatajale vastu vaielnud. Laidoner küsis kattevägede kohta: „Praegu on piiril seismas peaasjalikult meie piirivalveüksused. Rünnaku korral peavad nemad esimese löögi vastu võtma. Üldmobilisatsiooni ei peetud Saksa-Poola sõjaga seoses vajalikuks välja kuulutada, nüüd tuleb reservist mehi kordusõppustele kutsudes viia katteväed vajaliku arvuni. Nagu siin juba kõneldi, võtab see aega. Seepärast tuleb katteväed piirile saata rahuaegsete koosseisudega. 1. ja 2. diviisi koha pealt on siin asi selge. Alustage juba homme ettenähtud kattekavade rakendamist. Kagusuund nõuab tugevdamist ja ühenduses sellega tuleb osa 3. diviisi jõudusid saata Võru alla juhuks, kui vaenlane sealt läbi murdma peaks. Kindral Brede, see ei ole küll kaitseplaanides nii ette nähtud, aga Tallinnat otsene maaväe rünnak kohe vist ei ähvarda. Kardan, et hiljem ei ole meil selliseks manöövriks enam piisavalt aega. Katsuge kõige lühema ajaga vajalikud reservid teile alluvatest väeosadest kohale saata.” Kindralmajor Herbert Brede juhtimise all olnud 3. diviisi väeosad paiknesid põhiliselt Tallinnas ja Harju- ning Läänemaal. Sõja korral pidid diviisi väeosad tagama Lääne-Eesti ja Tallinna kaitse Valga-Pärnu-Haapsalu joonel ning vajadusel olema ülemjuhataja reservis võimalike läbimurrete likvideerimiseks idas ja kagus. Diviisi ülesannete hulka kuulus ka Saaremaa kaitsmine. Seepärast muretses Brede reservide enneaegse liigutamise pärast: „Kas siiski parem ei oleks, härra ülemjuhataja, kui teie poolt mainitud varujõud esialgu paigale jäävad? Vajan mõned päevad aega, et üksuste kohta kindlad plaanid teha. Aga tundub, et ühe jalaväepataljoni Pärnust võiks kohe Tartusse saata. Võru on liialt lõunas, et näituseks vajadusel mehi Narva alla appi saata.” „Jäägu nii, aga ülehomseks olgu ettepanekud mul laual,” ühmas Laidoner. Brede rääkis veel meredessandi ohust. Arvatava kohana pakkus ta välja kas Kolga lahe või kui laevad Naissaare alt läbi pääsevad, siis Paldiski: „Kolgal tuleks rannakaitset tugevdada miinipildujarühmaga ja paha ei teeks kaitseliidu üksuste viimine lahega piirnevatesse küladesse, et saaksime kohe jaole. Saan aru, et miinipildujaid on vähe, aga meredessandi tõrjumisel on isegi mõnest sellisest riistast palju kasu. Paldiskis on muidugi palju paremad võimalused rünnakut tagasi lüüa. Aga seda, et vene suuremad laevad Naissaare joonelt läbi pääsevad, mina ei usu.” Brede jätkas: „Õhukaitse on meil kahjuks liialt nõrk, et lennukite massiivrünnakule vastu seista. Olen mõlgutanud mõtet, et kas nüüd, sõjaähvarduse all, meie ei peaks need relvad, mis Miinisadamas seisavad, üle võtma.[2 - Jutt käis nn Grimardi sõjalastist (Belgia kodanikule E. Grimardile kuuluvuse järgi), mis ühel Poolast tulnud laeval Tallinnas edasitoimetamist ootas ja mis Euroopas alanud sõja tõttu võimalik ei olnud.] Seal on Boforsi kahurid koos laskemoonaga, minu teada 12 tükki. Kui paigutaksime neist seitse-kaheksa Tallinna ja mõned veel rannapatareide kaitseks, oleks minu süda palju rahulikum.” Laidoner vaatas etteheitva pilguga Bredele otse silma ja oli juba valmis mõtte maha laitma, kui sekkus kindralmajor Pulk: „Korralikud kuulipildujad saaksime vägedesse laiali jagada. Seal pidi ka mitukümmend välihaubitsat olema.” Nüüd pöördus ülemjuhataja kindralmajor Kruusi poole: „Võõrast varandust ei ole sünnis tahta, aga kui ka sina sealt mõnda haubitsat ihkad, olen valmis Eenpaluga rääkima, ehk annab midagi ära teha.” Kruus laiutas käsi, kuid ütles, et kes see ikka praegu sõjavarustusest ära ütleb. Nõupidamine jätkus asjalikus meeleolus. Sõjavägede staabiülem Reek tahtis teada, mida teha piiri rikkuvate vene lennumasinatega, mille peale Laidoner vastas, et selle kohta tuleb lähiajal erikorraldus. Kaptenmajor Johannes Santpank rääkis vajadusest asuda Tallinna faarvaatrit ida suunalt mineerima: „See eeldab aga vastavalt kokkuleppele soomlaste informeerimist. Kerkib küsimus kogu sõjalisest koostööst Soome lahe suudmes. Koheselt peaks rajama miinivälja ka Naissaarest põhja poole. Aga siingi tuleb arvestada meie koostöö salajase iseloomuga. Pean vajalikuks, et „Kalev” ja „Lembit”[3 - „Kalev” ja „Lembit” – Eesti sõsarallveelaevad, ehitatud Inglismaal, tellijale üle antud 1937. a.] lähevad praegu Osmussaare juurde ootele, nii öelda igaks juhuks.” Santpank avaldas lootust, et kokkulepped soomlastega on endiselt jõus ja mõlemad maad toimetavad sõjaolukorras koos. Isegi kui Soome jääks ametlikult neutraalseks, on lahe põhjakaldalt saabuvad luureandmed rannakaitsesuurtükkide tulejuhtimiseks väga olulised. Selleski oldi kokku lepitud. Tõsi, täiemahuline ühistegevus eeldas Nõukogude Liidu üheaegset rünnakut nii Eesti kui Soome vastu. Kolonel Alfred Luts rääkis valmispandud käivitamistelegrammist, mis saadetakse vajalikul hetkel katteväeosadesse ja mis annab otsese käsu kaitselahinguteks, lisades: „Parooli muudeti ja nüüd on selleks „Tormilind”.” Arutati veel Kaitseliidu valmisolekut. Kindralmajor Orasmaa andis ülevaate reservväelaste kokkukutsumisega seotud tegevuskavast. Laidoner tuletas meelde, et vastavalt piirikatteplaanile tuleb kaitseliidul välja panna oma lahingüksused neis piirilõikudes, kus on oodata vaenlase rünnakuid: „Olen teadlik viimastel aastatel toimunud õppuste headest tulemustest. Peaasi, et kõik mehed ettenähtud ajaga kokku tulevad. Siingi tuleb ootamatusteks valmis olla. Andke malevatele edasi minu kindel toetus ja usk, et eesti mees jälle kord kodu kaitsele asub.” Nõupidamise tulemusena määrati kindlaks esmased tegevused varjatud mobilisatsiooni läbiviimiseks ja käivitati aega viitmata piiri kattekavad. Kindral Laidoner andis välja ülemjuhataja operatiivkäsu nr. 1, mille staabiülem kohalviibinutele ette luges ja mis veel samal ööl vägedele edasi saadeti. Käsu tekst oli järgmine: 1. Vabariigi sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid. Praegu peab Vabariigi Valitsus Nõukogude Liiduga läbirääkimisi baaside ja vastastikuse abistamise pakti sõlmimise asjus. Paljutki sellest, mida Nõukogude Liit meilt nõuab, ei saa Vabariigi Valitsus sellisel moel vastu võtta. Kui kokkulepet ei saavutata, siis teadke, et meie oleme teinud kõik, mis võimalik, et vältida relvastatud konflikti. Kui nüüd puhkeb sõda, siis meie haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust. Meie võitleme siis samas vaimus, nagu tegime seda Vabadussõja päevil. See sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlaste jõududega. Kuid ega ka Vabadussõjas polnud kerge, ka seal võitlesime endast mitmekordselt suurema vaenlasega ja meie võitsime. Selles sõjas saab vaenlane ka püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada, aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber, üksmeel teeb meid tugevaks. Kui katkeb side, siis kõik on kohustatud teotsema iseseisvalt üldülesande kohaselt. 2. Meile on teatavaks saanud, et Nõukogude Liit on koondanud meie piiridele uusi vägesid. Seal on valmis pandud nii ratsa- kui soomusväge. Pidage meeles, et lähivõitluses vaenlase tankidega on tähtis korralik kaevumine ja maastiku võimaluste ärakasutamine, niisamuti kui leidlikud manööverdused. Seesama kehtib ka ratsaväe vastu teotsemisel. 3. Määran oma asetäitjateks järjekorras: 1. Kindralleitnant N. Reek 2. Kindralmajor H. Brede 3. Kindralmajor J. Orasmaa. Sõjavägede ülemjuhataja: kindral J. Laidoner 27. septembri hommikul kell kaheksa kogunesid 5. üksiku jalaväepataljoni ajateenijad tavapärasele rivistusele staabi- ja kasarmuhoone ette. Pataljon paiknes Rakvere linna piiril, raudteest põhja pool, Haljalasse viiva maantee ääres. Uus kasarmuhoone oli äsja valmis saanud ja selle ümbrus vajas veel heakorrastamist. Silmanähtava eeskujuna seisis naabruses 2. suurtükigrupi kasarmu, mis põhiplaanilt oli sarnane, aga noor vahtraallee, muruplatsid ja päris oma tenniseväljak muutsid teenistuse seal lausa koduseks. „Täpselt kella kümneks ilmuda kõigil kasarmusaali – pataljoniülem peab kõne ja lisaks toimub laupäevase laskevõistluse juhendamine. Jaoülematel ilmuda kohale 15 minutit varem. Vahepealset aega kasutada vormirõivaste korrastamiseks,” teatas rühmaülem Laas ülesrivistatud 2. kompanii 3. laskurrühma ees seistes. „Lubage pöörduda, härra nooremleitnant, elektripressraud on üleeilsest kutu, aga mind lubati esmaspäevast puhkusele.” Pöördujaks oli reamees Voldemar Nurk, kes eelseisvast kojusõidust tingituna viimasel ajal tavalisest suurema kõnevõimega silma paistis. „Siis kasutage söerauda, aga võtke ainult valmis süsi, muidu on kõik kohad vingu täis,” sai reamees kiire vastuse. „Kui rohkem küsimusi ei ole, siis vasak pool ja sööklasse, … joostes marss!” Meesterivi pöördus ja sõbralikult tõugeldes kadusid sõdurid üksteise järel kasarmuuksest sisse. Nooremleitnant Johannes Laas oli neljakümnekahene, juba kiilaks tõmbuva pealaega keskmist kasvu Virumaa mees. Naist tal ei olnud. Vabadussõjast osavõtnutele pakkus Eesti valitsus talu rajamiseks maad, aga tema eelistas üleajateenijaks jääda. Talu on paras ettevõtmine, nõuab suurt laenu ja pealegi, mis talu see ilma perenaiseta on. Sõjavägi tundus tegusale noorele mehele just õige koht eluga edasi minna. Linnalt sai üüripinna – toa koos väikese köögi ja sahvriga. Aastatega nihkus naisevõtt üldse tahaplaanile. Küllap oli põhjuseks paar äpardunud katset armurindel edu saavutada. Kui Johannes ebaõnnestumistele mõtles, ei leidnud ta endal midagi erilist viga olevat. Vahest ehk ainult natuke romantiline loomus, mis ei lubanud liig ruttu teki alla pugeda. Aga need preilid, kellega tema kurameeris, olid vist teistsuguse tahtmisega ja sinna see asi jäi. Isegi üks kena lesknaine siitsamast Rakverest oli tal olnud – tantsuõhtu tutvuse tulemus. Juba teisel kohtingul kutsus naine Johannese enda juurde koju, pakkus pudelist punaveini juua ja ütles: „Ära karda, ega ma sulle naiseks kippuma hakka, aga kaissu tahaks küll.” Johannes käis seal niiviisi veel mõned korrad, kuni öeldi: „Pole vaja enam tulla, mul on uus silmarõõm.” Mees lõi naljaviluks kulpi ja pööras kergendusega minekule. Nooremleitnant Laas pühendas end ikka rohkem pataljonile. Lisaks otsestele teenistuskohustustele jätkus teda ohvitseride klubi üritustele, kasarmu heakorratoimkonda ja laskevõistluste korraldajaks. Kord kuus, alati nädalavahetusel, käis ta Reola kandis emal külas. Tegi seal ära hädavajalikud meeste tööd ja rääkis niisama juttu. Johannesel isa ei olnud – metsatöödel juhtunud õnnetus viis noore mehe enneaegselt hauda. Aga see juhtus päris ammu, 1902. aasta talvel. Väikese Jussi mällu jäid vaid isa lõõtspillimäng ja üks kole tähtis lause: „Poiss, kui suureks kasvad, hakkame koos hundijahil käima.” Pataljoniülem kolonelleitnant Ralf Teimann astus üle kasarmusaali ukseläve täpselt kell kümme. Kõlas käsklus: „Püsti! Valvel!” Patül jäi seisma poodiumi ees, lasi pilgul pea saalitäiest sõjameestest üle käia ja alustas siis talle omase madala häälega selgituskõnet: „Istuge, sõdurid. Kuulake mind tähelepanelikult. Teie teate, et viimasel ajal on esinenud vahejuhtumeid vene sõjaalustega merel ja lennukitega meie õhuruumis. Siiamaani oleme pidanud vaid arvama, millisel eesmärgil neid tehakse. Nüüd paistab siin selgust saadud olevat. Ülemjuhataja on andnud välja operatiivkäsu, mis nõuab meilt muutunud olude tõttu kõrgendatud lahinguvalmidust. Otsesõnu öeldes kavatseb Venemaa siia, meie maale, oma sõjabaase teha ja ähvardab asja kasvõi jõuga läbi viia. Valitsus peab küll läbirääkimisi ja loodame, et need edu toovad, kuid tuleb siiski valmis olla relvaga ründajale vastu astuda.” Ülem pidas pausi. Saalis valitses haudvaikus. Meeste näod olid jõudnud tõsineda ja nii mõnigi vaatas maha, et ebamäärast erutust varjata. „Kuigi kattekava juba alates tänasest teostama asutakse, jääb meie pataljon põhikoosseisus esialgu oma alalisse asukohta. Teeleasumise valmisolek tuuakse siiski alates homsest 2 tunni peale. See tähendab, et ettevalmistusi tuleb alustada kohe. Edaspidi enam sellelaadseid kogunemisi ei tule – kõik käsud jõuavad teieni otseste ülemate kaudu. Pole vist tarvidust lisada, et puhkused on määramata ajaks edasi lükatud ja kes juba koju sõitnud, kutsutakse tagasi. Minu poolt on kõik. Kompanii- ja rühmaülematel ilmuda koheselt staapi, teistel oodata edasisi korraldusi.” Koosolek oli läbi ja mehed kogunesid nüüd väikestesse gruppidesse kuuldut arutama. Tavapärane päevakava enam ei kehtinud. Pataljoniülema juurest tulles teatas Laas, et asi on väga tõsine ja nüüd oleneb igaühest, kuidas rühm, kompanii ja lõpuks kogu pataljon hakkama saab: „Pidage meeles, siiamaani võis ehk mõni niisama hoobelda, kui kõva eesti mees ta on – edaspidi ei maksa sõnad midagi, ainult teod ja vaprus lahingus… Ja vaadake oma käimad üle, astuda tuleb kõvasti.” Kogu päeva jätkus väeosas vilgas tegevus – korrastati relvastust, seati valmis veovahendeid ja muud kraami autodest kuni supiköögini. Sideruumis plõksis aeg-ajalt telegraaf, väljastades diviisi staabist saabuvaid korraldusi. Kapral Ilmar Olesk istus pärastlõunal kasarmutoas taburetil ja puhastas optilise sihiku okulaare. Ta tegi seda erilise hoolega, tõstes seadet ajuti silma ette ja siis jälle lapiga üle pühkides. Tema püss seisis siinsamas seina najal, oodates oma järjekorda. Ilmaril oli selle tegevuse juures aega mõelda treeningtundidele tiirus, ringkonna laskevõistlustele, mis nüüd ära jäeti ja muidugi naaberriigi ähvardustele. Kummalisel kombel tundis ta isegi heameelt võimaluse üle venelastega rinda pista. Ilmari vanaisa langes Vabadussõjas Narva all ja seal tahtis temagi neid kohata. Saanud püssihooldusega valmis, tõstis Ilmar selle palgele, suunas sihiku aknast paistvale telefonipostile, hoidis hinge kinni ja vajutas aeglaselt päästikule. Kõlas laadimata relva lööknõela nõrk plaksatus. „Sellega on nüüd ühel pool,” nentis kapral Olesk ja pistis püssi rahulolevalt presentriidest kotti. Ilmar Olesk oli 2. kompanii snaiper. Õhtusöögi järel kummardusid paljud rühma ajateenijad nagu kokkulepitult kirjapaberi kohale. Kuigi sisimas tunti tuleviku ees ebamäärast hirmu, ei hakanud keegi seda lähedastele sõnades väljendama. Kirjutati ikka lootusest, et ehk laheneb kõik läbirääkimiste teel. Enne magamaheitmist teadustas Nurk üle kasarmu, nii et kõik ikka kuuleksid, mis ta kogu asjast arvab: „Kurat, kui pidulik! Sihukest sigadust annab välja mõtelda – jätta sõdur puhkusest ilma! Ma jõudsin juba koju vanematele kirjutada ja pruudi mõttes pehmeks kallistada, aga säh sulle… Pidin nüüd teatama, et seoses rahvusvahelise olukorraga jääb teie kallis poeg ja peig seekord tulemata. Aga ühte ma ütlen, küll iivan selle eest maksab. Katsugu mulle sõjaväljal ette jääda – saadan neid mõnuga Peetruse juurde andeks paluma.” „Ah, mis sa, Volli, jaurad, meil kõigil ühteviisi sitt,” arvas reamees Pihl, kes oli jõudnud teki alla pugeda ja valmistus vastu võtma sõduri meeldivaimat osa ööpäevast. Sama päeva, 27. septembri hommikupoolikul, said Riia lennuvälja ootepaviljonis kokku Eesti delegatsiooni liikmed Selter, Rei, Piip ja Uluots, taskus piletid liinilennukile Stockholm-Riia-Moskva. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip ja Riigivolikogu esimees Jüri Uluots määrati läbirääkimiste juurde presidendi otsusega. Mõlemad olid pikast varasest autoreisist pisut väsinud. Välisminister Selter ja saadik Rei koos neid saatva Nõukogude Liidu Tallinna saadiku Nikitiniga saabusid Riiga lennukiga ja vähemalt Selter tundus heas tujus olevat. Tegelikult oli tema reipa oleku taga teadmine, et eelseisvatel Kremli kõnelustel ei pea ta üksi vastutuse koormat kandma, vaid Piibu ja Uluotsa näol on läbirääkimisjõud palju suurem. Ta kohtus lennujaamas ka Eesti Riia saadiku Hans Rebasega. Selter tegi saadikule ülesandeks informeerida üksikasjalikult Läti välisministrit Muntersit Moskva nõudmistest ja palus rõhutada, et Eesti ei kavatse Moskvas mingit lepingut alla kirjutada. Kell 11.45 ruleeris Rootsi lennukompaniile kuuluv Douglas DC-3 stardirajale, tõusis hetk hiljem mootorite ulgudes õhku, tegi lennuväljast eemaldudes poolkaare, võttis kursi itta ja kadus siis pilvedesse. Moskvasse jõuti ajavahet arvestades nelja tunni pärast. Pärast ametlikku lühikest vastuvõtutseremooniat suundus Eesti delegatsioon lennuväljalt saatkonda, et ennast sisse seada, arutada rahus kaitsetaktikat ja võimalikke vastukäike, kui venelaste nõudmised peaksid ülearu kasvama. Kella poole seitsme ajal koguneti Rei kabinetti. Keset koosolekut tuli teade, et Selterit oodatakse Kremlis veel samal õhtul pool üheksa. Venelased põhjendasid hilist kutset aja kokkuhoiu vajadusega. Pärast lühikest arutelu ja Rei kinnitust, et Kremlis päev alles õhtul algabki, otsustati minna kogu delegatsiooniga. Kokkusaamine toimus seekord Molotovi kabinetis, kus lisaks välisasjade rahvakomissarile olid kohal ka viimase abi ja väliskaubanduse rahvakomissar Mikojan. Olles esitlenud vastastikku delegatsioonide liikmeid ja vahetanud viisakusi, võeti istet nõupidamislaua taga. „Nu, shto skažite? U vas naverno jest horošije novosti,”[4 - vene keeles: „Noh, mida ütlete? Teil on kindlasti häid uudiseid.”] alustas Molotov ja jäi näpitsprille kohendades Selterile otsa vaatama. Selter vastas, et pärast pikka ja põhjalikku kaalumist otsustas Eesti valitsus alustada Nõukogude poolega läbirääkimisi vastastikuse abiandmislepingu sõlmimiseks, võttes aluseks Nõukogude Liidu poolt eelmisel korral pakutud kava. Otsekohe lisas aga juurde: „Siiski tuleks kõnesolevasse dokumenti teha olulisi muudatusi selles osas, mis puudutab sõjaväebaaside suurust ja asukohti meie territooriumil. Eesti valitsus on arvamusel, et läbirääkimised peaksid toimuma rahulikus õhkkonnas ja seepärast tuleks otsekohe lõpetada meie territoriaalõiguse rikkumised nõukogude sõjalaevade ja – lennukite poolt. Vastav protest on minu poolt edasi antud teie Tallinna saadikule. Olen volitatud teatama, et sarnaste vahejuhtumite jätkumisel jätab Eesti pool enesele õiguse kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid rikkujate korralekutsumiseks.” Molotov ja Mikojan vahetasid üllatunult pilke, otsekui oleks neid varguselt tabatud. Selle asemel, et esitada Eestile järjekordseid nõudmisi, pidid nad ise etteheiteid kuulama. Piinlikult pikaks veniva vaikusehetke katkestas viimaks Molotov, kes teatas: „Meile ei ole midagi teada piiririkkumistest. Uurime asja ja informeerime teid tulemustest hiljem. Isegi kui midagi taolist on aset leidnud, siis on see olnud isetegevus, millel Nõukogude valitsuse ametliku liiniga vähe ühist on. Aga iga väiksemgi rünne meie laevade või lennukite suhtes toob kaasa adekvaatse vastuse. Siis on hiljem väga raske midagi tagasi keerata ja läbirääkimistel on kriips peal. Seda enam, et olukord on muutunud ja meil on teile edasi anda halb uudis.” Molotov jätkas nüüd juba võidukalt: „Saime äsja sõnumi, et Narva lahes on eile õhtul tundmatu allveelaeva poolt torpedeeritud ja uputatud meie aurik „Metallist”. Palju meremehi on hukkunud. Vastav TASS-i teadaanne ilmub ka meie homsetes lehtedes. Võite sellega juba praegu tutvuda. Samuti on Luuga lahes nähtud tundmatute allveelaevade periskoope. Kõiki neid negatiivseid fakte arvesse võttes ei saa Nõukogude Liidu valitsus enam jääda oma varasema ettepaneku juurde, vaid nõuab Eesti valitsuselt 35 000 mehelise jala-, ratsa- ja lennuväe kontingendi paigutamist Eesti territooriumi eri kohtadesse selleks, et ära hoida Nõukogude Liidu kaasakiskumist sõtta ja kaitsta Eesti sisemist korda.” Kuigi Selter oli seekord sisimas millekski taoliseks valmistunud, ei võinud ta uuest jultunud nõudmisest kuuldes ometi rahulikuks jääda. Selge pettumusega hääles määratles ta olukorra: „Võin teile ütelda, et see ettepanek on Eesti valitsusele vastuvõtmatu. Sisuliselt oleks tegemist Eesti sõjalise okupeerimisega, millega meie kuidagi nõustuda ei saa. Leian, et läbirääkimised muutuvad väga raskeks, kui meie ei pea kinni piiridest, mida kumbki pool ise on juba varemalt ilmutanud.” „Kui oleksime möödunud korral kohe jätkanud läbirääkimisi, siis võinuks kokkulepe varasemate tingimustega sündida. Teie aga meelega viivitate. Nüüd on uued sündmused toonud esile uusi probleeme ja Nõukogude Liit vajab oma julgeoleku kindlustamiseks suuremat arvu vägesid,” parreeris omakorda Molotov. Mikojan, tundes vajadust sõna sekka öelda, lisas omalt poolt: „Ega meie midagi välja ei mõtle, need sündmused on faktiliselt aset leidnud ja olematuks muuta neid ei saa.” Uluots andis Selterile silmadega märku, et sekkub vaidlusse ja vastab esitatud süüdistustele: „Mina kui Eesti Riigivolikogu esimees, võin teile kinnitada, et aeg, mille jooksul meie parlamendi komisjonid valitsuse poolt teatavaks tehtud Nõukogude Liidu ettepanekute suhtes seisukoha võtsid, oli erakordselt lühike. Sellepärast on täiesti väär väita, nagu oleks Eesti valitsus süüdi viivituses ja selle alusel tõsta üles uusi nõudmisi. Mina toetan täielikult minister Selteri poolt esiletoodud seisukohti ja avaldan samuti kartust, et Nõukogude Liidu valitsuse uue, täna avaldatud nõudmise püsimajäämisel oleks raske, kui mitte võimatu, leida läbirääkimisteks aluseid.” Molotov jäi kõigutamatuks, aga pani ette midagi täiesti uut: „Meie jääme selle nõudmise juurde. Kui soovite, võib seltsimees Stalin teile seda ütelda ja ettepanekut seletada. Kas soovite temaga kõnelda?” Võimalus suhelda otse Staliniga oli mõnevõrra ootamatu, kuid see võeti Eesti delegatsiooni poolt kohe vastu. Molotov haaras telefonitoru järele: „Seltsimees Stalin, siin on välisminister Selter ja teised eesti härrad. Nemad vaidlevad meie ettepanekule vastu, nimetavad seda „okupatsiooniks”. Tule aita neile asja selgitada.” Möödus kõige rohkem paar minutit, kui uks avanes ja ruumi sisenes Peremees ise, Jossif Vissarionovitš Stalin. Tal oli seljas helehallist riidest nelja nööbitava taskuga frentš, jalas tumerohelised kalifeepüksid ja läikimalöödud säärsaapad. Hakkas silma, et riietus oli enam kui tagasihoidlik. Aumärgid puudusid täielikult. Paremas käes hoidis Stalin kustunud piipu. Eestlastega võrreldes oli ta lühikest kasvu, kohalviibijatest ehk Mikojaniga enam-vähem ühepikkune. Pärast vormikohast tutvustust istus Stalin laua taha ja jäi küsivalt Selterile otsa vaatama. „Millega meie eesti sõbrad rahul ei ole? Kas võiksite mulle selgitada? Arvan, et on Nõukogude Liidu huvides, aga veel enam Eesti huvides, rahulikult kokku leppida,” alustas ta poolsummutatud häälel. Selter kordas Molotovi äsjast ettepanekut ja Eesti poole vastuväiteid, lisades, et auriku uputaja ei saanud kuidagi olla Tallinnast põgenenud Poola allveepaat, kuna viimane hoopis teisele poole liikus ja Gotlandil kaks vangistatud eesti meremeest kaldale lasi. Selter kinnitas delegatsiooni seisukohta, et viimaste Vene ettepanekutega ei saa Eesti valitsus mingil tingimusel nõustuda. Ta tegi seda oma tavalisest kõnemaneerist aeglasemalt, püüdes tabada Stalini äsjast rütmi. Molotov ruttas täiendama, et ehk ei olnudki „Metallisti” uputanud allveelaev Eestiga seotud, kuid Soome lahes liiguvad ilmselt kolmandate riikide allveelaevad ja selles mõttes puudub Nõukogude Liidul igasugune julgeolek. „Oletades, et teie poolt toodud faktid on õiged, ei ole ometi tõestatud, et need on toimunud Eesti süül. Ilma süülisuseta ei saa aga panna Eestile karistust, mida härra Molotovi ettepanek sisuliselt on,” vaidles Selter vastu. „See ei ole karistus, ärge kartke!” hüüatas siiani vaikinud Mikojan. Selter selgitas veelkord: „Uus ettepanek tähendab sõjalist okupatsiooni. Kui riiki tuuakse kolmkümmend viis tuhat meest võõrast väge, kui need paigutuvad „mitmesugustesse” kohtadesse ja hakkavad tegelema korra hoidmisega, see on Eesti siseasjaga, siis meie suveräniteedi ja majandusliku korra austamisest ei saa küll juttu olla.” Uluots kinnitas Stalinile omalt poolt, et Eesti ei või sellist ettepanekut vastu võtta. Stalin oli vahepeal piibu süüdanud ja jälgis arenevat vaidlust huviga. Nüüd tõstis ta märguandeks sõrme ja ütles: „Rahustame meie Eesti kolleege. See ei ole karistus, see on tõkestusvahend. Usume ka, et Eesti valitsus pole süüdi. Kuid nähtavasti pesitsevad Eestis mingid rahvusvahelised jõud, kes tegelevad niisuguste asjadega. Teate küll, kuidas imperialistid Nõukogude riiki vihkavad ja kõikvõimalikke riukaid meie teele ette loobivad… Ja neil on mõju rahvamassidele, ka Eestis. Kui nüüd meie lepingu sõlmime, siis ühed rõõmustavad, aga teised hakkavad süüdistama, et olete maa maha müünud. Puhkevad rahutused ja võivad tulla diversioonid. Sellepärast ongi vaja tugevat Punaarmee üksust, et neid ära hoida… Kogu minu austuse juures Eesti valitsuse vastu, ei suuda teie sellises olukorras üksi toime tulla.” Professor Piip oli tähelepanelikult kuulanud senist läbirääkimiste käiku, tabamaks mõnd juriidilist nüanssi, mille suhtes tema arvamus võiks kasulikuks osutuda. Senini suutis Selter hästi vastu pidada ja tema seisukoht sõjalisest okupatsioonist oli kahtlemata õige. Aga et parasjagu midagi sellist õhus ei olnud, lausus Piip: „Eesti rahvas võtaks rahuldatuna vastu sellise pakti, millele valitsuse esindajad ilma suurema surveta alla võivad kirjutada. Siis pole karta ka mingeid diversioone. Teiselt poolt on sunduse all sõlmitud lepingud rahvusvaheliselt tunnustatud arusaamade järgi juba sündimisel kahtlase väärtusega, tegelikult tühised. Ei tahaks uskuda, et härra Stalin sellise lepinguga end siduda soovib.” Stalin kergitas Piibu poole vaadates korraks imestunult kulme, laskis siis pilgu üle lauasistujate libiseda ja sõnas: „Rahvas on muidugi igal pool hea ja teab üldiselt, mis õige. Ainult et juhid, kellele meeldib rahva arvamusega vehkida, ise sellest kõige vähematki ei taipa. Meil tuleb selgelt eristada rahvast kui sellist, ja üksikuid inimesi, kes alati midagi korraldada võivad… Ka Eestis leidub igasuguseid. Nõukogude Liitu on teie maa kaudu saadetud terve hulk salakuulajaid. Meie oleme nad kinni püüdnud ning surma mõistnud. Need spioonid pidid ju ometi teadma, millega riskivad. See on fakt.” Peremehe juttu spioonide mahalaskmiste kohta kinnitas peanoogutusega otsekohe Molotov. Siiski tundus, et vene poolel jäi argumentidest puudu ja seepärast oli vaja käiku lasta üldisemat laadi süüdistused, mille ümberlükkamiseks puudus eestlastel võimalus. Selter proovis Piibu mõtet veelkord esile tuua: „Meie loodame sellist lepingut, mis Eesti rahva tundeid ei riiva. Küll siis kõik rahulikult kulgeb. Uskuge, eestlased oskavad enesele võetud kohustusi korralikult täita.” Nüüd viis Stalin jutu Tartu rahulepingule: „Praegune olukord Soome lahes on Nõukogude Liidu rahvastele peale surutud. Eesti osa selles pole mitte väike.” Piip tõrjus: „Eesti-Vene rahuleping, mille kokkupanemisest ka mina osa võtsin, kindlustas õiglase ja püsiva rahu. Kuidagi ei saa nõustuda, et väike Eesti seda lepingut sõlmides midagi Venemaale peale surus. Mäletan, kuidas härra Joffe[5 - Adolf Abramovitš Joffe (1883–1927) – juudi päritoluga vene revolutsionäär ja diplomaat, kirjutas Venemaa poolt alla Tartu rahulepingule, lõpetas elu enesetapuga.] pärast allakirjutamist lepingu üle rahulolu väljendas.” Ka saadik Rei lisas omaltpoolt: „Eestis pole ealeski arvatud, et Tartu rahuleping Venemaa vabal tahtel ei sündinud. Kui nüüd muuta suhete aluseid Eestile kahjulikus suunas, siis head vahekorrad meie riikide vahel kindlasti kannataksid.” Stalin popsutas uuesti piipu, levitades ruumi erilist tubakapõlemislõhna. Näis, nagu tahtnuks ta läbirääkimiste selles etapis vältida konkreetseks minemist ja uurida vaid eestlaste mõtteloogikat. Mikojan püsis endiselt tagasihoidlik, piirdudes aeg-ajalt Stalinile kaasanoogutamisega. Molotovile tundus Peremehe pikaleveninud vaidlus eestlastega imelik – juba poolteist tundi räägiti selget diplomaatilist „loba”, ilma et asi paigast oleks nihkunud. Muidugi ei võinud ta seda Stalini juuresolekul väljendada, ja jälgis vaid, kuhu Peremees tüürib. Stalin jätkas: „Minu väikesel kodumaal Gruusias arvati varem, et iseseisvus on imerohi, mis kõik probleemid lahendab. Pärast revolutsiooni löödi Venemaast lahku, nagu teiegi tegite. Nüüd on Gruusia jälle liidus Venemaaga ja võin teile kinnitada, et elu seal areneb kiiresti. Järelikult saadi aru, et väikeriigid vajavad liitu suure ja tugevaga, kes neid kaitsta suudaks. Mispärast teie sellele vastu olete? Punaarmee osade viimine Eestisse vastavalt täna esitatud ettepanekule pole midagi muud, kui sellise liidu pakkumine sõbralikule naabrile. Võtke veel arvesse, et see on ajutine liit, ainult sõjaajaks. Pärast viime oma väed välja ja tänutäheks anname Eestile soodsa kaubanduslepingu, mida paljud kadestaksid. Võin teile kinnitada, et 1920. aasta rahuleping jääks oma põhiolemuses kehtima. Vahepeal on Nõukogude Liit saanud tugevaks ja vajab tingimata Balti merel oma julgeoleku kindlustamist. Loodan, et meie Eesti kolleegid mõistavad lõpuks minu mõtet.” Tajudes, et Stalin soovib juttu kokku tõmmata ja võib iga hetk lahkuda, tuli Selter läbirääkimiste teema juurde tagasi. Vastavalt valitsuselt saadud instruktsioonile, pani ta ette arutada väekontingendi suuruse küsimust: „Meie mõistaks, kui teie sooviksite mereväebaasidesse asetada väikesearvulisi garnisone, mis oleks mõeldud kaitseks mere poolt. Nende paiknemine ja hulk peaks arvestama Eesti rahva ja meie sõjaväe suurust. Kui meie juba kord lepingu sõlmime, siis ei ole maa poolt karta mingit rünnakut. Selle eest hoolitseks täie vastutusega juba Eesti valitsus. Nii et jutt saab käia vaid baasigarnisonidest ja nende suurus tuleks fikseerida Euroopa sõja ajaks eraldi kokkuleppega. Ainult selliselt aluselt võime meie edasi liikuda.” Kõigi pilgud pöördusid Stalini suunas, õhus oli tunda kasvavat pinget. Jossif Vissarionovitš tõusis, liikus paar korda laua ääres edasi-tagasi ja lausus üsna rahulikult: „Seltsimees Molotov, arvan, et oleme nõus meie ettepanekutes muudatusi tegema. Kas sobib, et jätkame homme?” Stalin jättis kõigiga kättpidi hüvasti ja lahkus. Molotovi näoilme peegeldas selget pettumust, kui ta eestlaste poole pöördudes lausus: „Oleks tingimata vajalik homme kokkuleppele jõuda. Mulle jääb arusaamatuks teie soov aega võita. Ainult tänu seltsimees Stalini kannatlikkusele on läbirääkimised veel üldse võimalikud.” Lepiti kokku, et uus koosolek toimub järgmise päeva pärastlõunal kell neli. Eesti delegatsioon suundus saatkonda, kus asuti kohe edasist tegevuskava arutama. Tunnistati, et Vene poole viimased ettepanekud on küll oluliselt karmimad, kuid võimaldavad siiski valitsuse poolt antud mandaadi raames läbirääkimisi jätkata. Kuna aga surve oli selgelt kasvanud, nõutati Tallinnast võimalus suurendada sisselubatavate vägede arvu 7000 meheni. Veidi enne südaööd võis Selter, kes koosolekut juhtinud oli, viimaks raskele päevale joone alla tõmmata, soovides kõigile head ööd. Suurlinn vajus unne, vaikselt ja üheskoos. Kella 23 paiku, pärast eestlastega toimunud läbirääkimiste vooru, sõitis välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Stalini juurde Kuntsevosse. Lähedases suvilas serveeriti tavapärast õhtusööki. Õigupoolest peaks seda nimetama lõunatamiseks, sest Kremli peremees töötas öösiti ja kõik, keda vähegi võidi tema käsul välja kutsuda, pidid sellega arvestama. Sadas tihedat vihma ja seetõttu liikus rahvakomissari auto mööda Možaiski maanteed tavapärasest aeglasemalt. Olgugi, et marsruut oli läbinisti tuttav, tundusid teeäärsed majad Molotovile kuidagi armetumad kui varemalt. Moskva äärelinn oli enamasti puumajade päralt ja vihmasajus paistis ümbrus veelgi kahvatum. Seevastu säras märg sõidutee tänavalaternate valgel lausa pidulikult. Molotov oli valmis selleks, et õhtusöögil puudutab Stalin baaside lepingute ja nendega seoses rakendatavate diplomaatiliste abinõude teemat. Erilist kartust tal ei olnud. Eestiga oli juba algust tehtud ja kõik märgid näitasid hoolikalt planeeritud tegevuse edukust. Molotov teadis, et tema ülesanne on, enne otsustavaid revolutsioonilisi sündmusi Euroopas, Nõukogude Liidu piiride laiendamise ettevalmistamine ja välispoliitiliste vastaste ohjeldamine. See oli keeruline töö, terve missioon, mille täitmisele ta ennast täielikult pühendas. □ Läänepoolsed piiririigid, kuhu kuulusid Soome, Eesti, Läti ja Leedu, kujutasid enesest tülikat takistust Stalini Suure Plaani elluviimisel. Need pisiriigid tuli sõjaliselt neutraliseerida, et siis sobival momendil laiendada sinna oma täielik võim. Anastades väikesed Balti naabrid, saaks Stalin suurepärase platsdarmi tulevaseks hüppeks Euroopa suunas. Stalin ei kahelnud, et Euroopa valitsejad on tema suhtes otsuse ammu langetanud. Omal ajal tehti ju panus Venemaal Leninile ja Trotskile. Tema, Stalin, oli kõrvaline, „mitteoma”, ja pealegi veel sõnakuulmatu. Sellisest oli vaja lahti saada. Aga tema suutis agentuuri varakult avastada ja kahjutuks teha. See töötas – alati esimesena vastasele kallale! Inimesi hoiab sigadusi tegemast ainult hirm. Hirmu tuleb külvata ja seda ta oskab. Ning Venemaa… Hiiglaslik territoorium, kus võib teha karistamatult kõike! Juba paarkümmend aastat on sellel maal korda saadetud koletuid asju – piinatud, surnuks näljutatud ja tapetud miljoneid inimesi, röövitud muinasjutulisi varandusi… Aga tema, Stalin, muudab Venemaa allaheitlikud ja harimatud rahvad inimkonna veduriks. Vaja on veel viimast pingutust, viimaseid ohvreid! Ta allutab lõpuks enese tahtele ka selle maailma vägevad. Stalin teadis, et kommunistlik Venemaa, Nõukogude Liidu maski all, vajab olemasoluks jätkuvat laienemist ja oma mõjuvõimu kehtestamist üha uute territooriumide üle. Vastasel korral tuleks tal rinda pista pikalevenivas konkurentsis kapitalistliku tootmise ja massoonide määratu suurte ja üha kasvavate rahadega, mis tõenäoliselt tema vastu pööratakse. Asi lõppeks allajäämisega, võibolla mitte tema eluajal, aga pikemas plaanis kindlasti. Selle analüüsi oli Stalin oma peas läbi teinud ja vastavad järeldused said määravaks kogu tema tegevusele. Ta asus looma impeeriumi, palju suuremat tsaaride omast, palju võimsamat ühestki senituntust. Oma lähemate kaastöötajate keskel kasutas ta aga endiselt kommunismi loosungeid ja ülemaailmse sotsialistliku revolutsiooni möödapääsmatuse teooriat. Ettevalmistustega Saksamaa ja üldiselt kogu Lääne-Euroopa vallutamiseks alustati Venemaal juba 1930. aastate alguses. Pearõhk pöörati rasketööstusele. Ehitati tehaseid ja elektrijaamu, rajati kaevandusi. Et kindlustada odava toidu olemasolu, teostati maal kollektiviseerimine. Miljonid talupojad muudeti sunnismaiseks ja aeti kolhoosidesse. Ennaktempos arendati sõjatööstust. Punaarmee pidi saama maailma tugevamaks ja võitmatuks. Siis asuti rünnakuplaanide koostamisele. Üksainus pilk kaardile näitas kätte pealetungisuunad. Teel seisis risti ees Poola. Selle riigi suhtes tundis Stalin erilist vastikust – tal oli meeles Punaarmee hävitav lüüasaamine Varssavi all ja seejärel ulatuslike Ukraina ning Valgevene alade kaotus Riia rahu sõlmimisega. Poola probleem vajas lahendamist esmajärjekorras. Rünnakutiibade kindlustamiseks tuli allutada oma kontrollile Balti riigid põhjas ja Rumeenia koos naftaväljadega lõunas. 1939. aastal seisnes ülesanne niisuguse olukorra tekitamises, kus Saksamaa osutuks sõjajalal olevaks nii Prantsusmaa kui Briti lõviga. Stalin pidas siin heaks võimaluseks Saksa-Poola konflikti õhutamist koos samaaegse lähenemisega Inglismaale ja Prantsusmaale, et julgustada viimaseid vajadusel Saksamaa vastu sõtta astuma. 1939. aasta augusti algul tuli Chamberlain äkkvisiidile Berliini. Ta kohtus eraviisiliselt Adolf Hitleriga. See, millest räägiti, võib tunduda kummalisena, aga Suurbritannia peaministri ülesanne oli Hitleri korralekutsumine. Sakslased lindistasid salaja kogu kõneluse. Chamberlain ütles füürerile võrdlemisi ebaviisakas vormis lühidalt järgmist: „Mida te endale lubate! Te peate vajalikul hetkel ründama Nõukogude Liitu ja ainult! Aga mis tegelikult toimub? Te muudkui suurendate oma sõjalist võimsust ja tegelete Saksa valduste laiendamisega. Pealegi, teie poliitika juutide suhtes on väljunud kokkulepitud raamidest. Ärge unustage, kes teid võimule aitas ja mida te ise meile lubasite!” Hitler ei hakanud vastu vaidlema, ütles vaid vastuseks, et kõik tema viimase aja sammud on olnud ettevalmistavad ja aeg tegutsemiseks saabub õige pea. Kui Chamberlain oli läinud, sajatas Hitler omaette: „Missugune vastik esteet! Tuleb siia häält kõrgendama. Ma ei hakka enam kunagi teie pilli järgi tantsima! Saksa rahvas väärib paremat saatust.” Samal ajal sai Berliin kindlaid andmeid, et Prantsusmaa ja Inglismaa peavad venelastega Saksamaa vastu suunatud läbirääkimisi ja et selles osas ollakse jõutud konkreetsete tulemusteni. Hitler otsustas tegutseda. Ta saatis Ribbentropi koos salajase lindistusega Moskvasse, andes eelnevalt Stalinile teada, et asi on kiire ja eriti tähtis. Saksa välisminister võeti Molotovi poolt vastu 19. augustil. Ribbentrop seletas veelkord oma visiidi eesmärki ja palus valmis panna magnetofon. Kutsuti Stalin. Pärast lindistuse ettemängimist ja sisu tõlkimist popsis Stalin mõned minutid täielikus vaikuses piipu, surus siis sõbralikult saksa välisministri kätt ja ütles: „Tänage härra Hitlerit julge sammu eest! Meie oskame seda hinnata. Kui Saksamaal on ettepanekuid, kuidas saaksime üksteisele kasulikud olla, võtame need rõõmuga vastu.” Edasi arenesid sündmused kiiresti. Otsustati sõlmida Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungi pakt. Lepiti kokku mõjusfäärides Balti merest Musta mereni. Stalini arvestus Hitleriga lepingut sõlmides oli lihtne: Saksamaa, koostöös Nõukogude Liiduga, likvideerib Poola riigi ja muutub siis Venemaa vahetuks naabriks. Langeb ära vajadus vägesid mingitesse koridoridesse suruda. Võttes arvesse Suurbritannia kohustusi Poola suhtes, osutuksid Saksamaa ja Inglismaa sõjajalal olevateks. Tõenäoliselt tõttaks Poolale appi ka Prantsusmaa. Hitlerile oli põliste Saksa alade ühendamine emamaaga tähtis ja seepärast tõusis ka tema jaoks Poola küsimuse lahendamine esiplaanile. Niisugusel taustal võis Stalin kerge vaevaga välja kaubelda Balti riikide ja Soome liitmise Nõukogude Liidu mõjusfääri. See tähendas sisuliselt vabu käsi toimetada nende maadega oma äranägemise järgi, ilma et oleks karta Saksamaa vahelesegamist. Rumeeniaga oli asi keerulisem – ei võinud ju Hitler naftaleiukohtadest loobuda. Ta otsustas siinkohal pakkuda Stalinile kompromissi Bessaraabia näol. Stalin pidas Bessaraabiat Rumeenia poolt okupeerituks ja oli meelsasti pakutuga nõus. Lepiti kokku formuleering: Nõukogude Liit deklareerib oma erihuvi Bessaraabia suhtes ja Saksamaa jälle huvi täielikku puudumist nimetatud piirkonna suhtes. 1939. aasta septembrilõpu seisuga pidas Stalin end olukorra peremeheks. Viivitades Poola jagamisega, õnnestuski tal Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaaga sõtta meelitada. Chamberlain oli Hitleri reetlikkusest niivõrd šokeeritud, et kui 17. septembril kerkis üles küsimus sõja kuulutamisest Nõukogude Liidule seoses Punaarmee tungimisega Poolasse, teatas peaminister: „Meil läheb Stalinit veel vaja. Meie sihtmärk on Adolf Hitler ja pealegi teavad poolakad hästi, et meie kohustused piirduvad vaid Saksamaa kallaletungiga!” Nii juhtuski, et kuigi Poola hävitamises osales Saksamaa kõrval ka Nõukogude Liit, jäi viimane sõjalisest vastasseisust Inglismaa ja Prantsusmaaga kõrvale. Nüüd oli vaja vaid veidi aega, et Balti küsimus lahendada, seejärel väed suureks sööstuks uutele läänepiiridele viia ja mis peamine, oodata, kuni Saksamaa on sõjas Inglismaaga end piisavalt kurnanud. Stalin arvestas maksimaalselt kahe aastaga. Hiljemalt 1941. aasta sügiseks saaks temast kaasaja suurim väejuht ja geniaalne strateeg, kes jäädvustab oma nime igaveseks maailma ajaloo lehekülgedele. Stalinist saaks Euraasia Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu looja ja terve mandri valitseja. Siis täituks tema suur unistus. □ Niisiis, paarkümmend minutit enne südaööd astus Molotov Stalini suvila töökabinetti. Kedagi kohtamata, suundus Vjatšeslav Mihhailovitš edasi suurde söögisaali. Peremees istus üksinda pika laua kaugemas otsas ja toppis parajasti piipu. Tema ees seisis pudel punase lemmikveiniga. Kohe rahvakomissari kannul sisenes söögisaali valge põllega vormikas teenijatüdruk Valentina ja jäi peaukse kõrvale ootele. „Astu aga edasi. Mõtlesin täna ühe korraliku lambaprae süüa. Kas kõht on tühi? Valja toob sulle midagi,” innustas Stalin rahvakomissari. Molotov võttis tänades istet, tellis taldrikutäie pelmeene ja pudeli portveini ning jäi Peremehe küsimusi ootama. „Kas sa, Molotov, Polinuškat ei taha siia kutsuda? Võib-olla on praegu õigem veidi lõbutseda, aga tööasju arutame homme,” pani Stalin ootamatult ette. Peremehel oli vahel kombeks lähemate kaasvõitlejate naisi seltskonda kutsuda ja siis hommikuni pidutseda. See seisnes küll enamasti ohtras viina- ja veinijoomises, mille juures siis siivutuid jutte räägiti. Molotovile sellised olengud ei meeldinud, seda enam, et hiljemalt kella neljaks päeval pidi jälle vormis olema. „Polina Semjonovna on mul juba paar päeva suvilas ja praegu kindlasti magab. Pealegi võtaks tal siiajõudmine mitu tundi,” põikles Molotov. „Nii et Polinuška täna ei tule. Aga baleriinid? Tahad, kutsume mõned?” õrritas Stalin. Molotov manas näole virila ilme, näidates, et eelistaks siiski seekord ilma naisteta läbi ajada: „Mis me siin kahekesi, mõni teinekord, Kaganovitš ja Beria võiksid ka olla, täna sööks lihtsalt.” „Olgu pealegi. Räägi, mis olukord eestlastega on! Panin tähele, et nende välisminister pole sugugi rumal inimene. Kuidas sa kavatsed läbirääkimised lõpetada? Ja peaasi, millal?” päris Stalin. „Jossif Vissarionovitš, mina tegutsen vastavalt kinnitatud plaanile. Ütlesin neile, et homme tuleb kokkuleppele jõuda. Arvan, et nii ka sünnib. Järgmised on lätlased, siis soomlased. Leedu koha pealt oleks vaja veel täpsustada, kas me anname neile Vilno tagasi või mitte.” „Anname muidugi. Leppisime ju sakslatega kokku. Hiljem võtame protsentidega tagasi,” muigas Stalin. Ta oli piibu süüdanud ja valas endale pudelist veini juurde. Valentina tõi lambaprae ja pelmeenid, asetas tirinad lauanurgale, avas vilunud liigutusega Molotovi tellitud veinipudeli ja pöördus minekule. „Valja, vala välja ka, siis võid minna,” ühmas Stalin. Jäänud kahekesi tõstis peremees klaasi ja käskis Molotovil toost öelda. „Teie terviseks, Jossif Vissarionovitš! Saan aru, et tööd tuleb veel kõvasti teha.” Stalin noogutas rahulolevalt, pistis lihatüki suhu ja alustas matsutades söömist. „Arvan samuti, et Vilnot võiks Leedule pakkuda. See oleks neile magus präänik ja vaevalt, et nad siis meie baasidele vastu vaidlema hakkavad. Kui me anname neile Vilno piirkonna, ei hakka keegi meid vallutusplaanides süüdistama,” teatas Molotov ja asus pelmeenide kallale. „Õige märkus. Leedu poleks Poolalt iialgi neid alasid tagasi saanud,” kiitis Stalin söömise vahele. „Kuidas sa kavatsed käituda juhul, kui eestlased meie tingimusi liiga karmiks peavad ja lepingut sõlmida ei taha?” „Sunnime, Jossif Vissarionovitš! Punaarmee väeosad on piiril valmis. Pealegi alustasime luurelende Eesti territooriumi kohal. See on neile meeldetuletuseks, et meiega nalja pole,” teatas Molotov uhkusega. „Kuidas meie lennukitele reageeritud on?” küsis Stalin, lükkas taldriku poolelioleva praega kõrvale, haaras laualt piibu ja hakkas seda uue tubakaportsuga täitma. „Senini mitte kuidagi, aga täna teatas seesama Selter, et edaspidi võivad ka vastu hakata. See on muidugi väheusutav, sest siis ei suudaks nad enam olukorda kontrollida ja meie annaksime täie mõõduga tagasi,” vastas Molotov. „Vaat kuidas. Poleks arvanud, et neil nii palju julgust jätkub!” Stalin asetas piibu lauale tagasi, rüüpas sõõmu veini, vaatas siis läbitungiva pilguga otse rahvakomissarile silma ja ütles: „Sul tuleb läbirääkimised lõpule viia. Väikese Eestiga pole meil ilmtingimata vaja sõdida, jõuame. Lõpetage mõneks ajaks seal lennud ära. Provokatsioone ei ole praegu vaja. Platsdarmi ettevalmistamise Euroopa vabastamiseks tegime Poliitbüroos ülesandeks välisasjade rahvakomissariaadile. Sul on veel selle täitmiseks aega. Kui saame Eesti, saame ka teised ja hoiame oma sõdurite elud tulevaste, palju tähtsamate võitluste jaoks.” Stalin süütas piibu ja, Molotovi kimbatust nähes, jätkas: „Sa ju tead, et ülemaailmset valitsust plaanitakse juba ammu. Sellega tegelevad väga rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas. Neil on loodud terve salajane organisatsioon. Hitler, Chamberlain ja Daladier on vaid haledad käsutäitjad. Meile sellised massoonlikud plaanid ei sobi, meil on oma plaan. Meie eesmärk saab olla vaid sotsialismi võit kogu maailmas. Ja siis oled ka sina, Molotov, üks nendest, kelle nime töörahva hulgad igavesti kordama hakkavad.” „Jossif Vissarionovitš, annan endast parima, ole mureta. Ka minu jaoks on sotsialism üle kõige. Sotsialismi eest annaksin kõik!” „Oh sind küll, kiidukukke. Annaks kõik, aga naisest on ikkagi kahju. Naise, pärlikese, peitsid suvilasse. Jätan meelde, Molotov!” vangutas Stalin lõbusalt pead. „Homme tulen veelkord jutuajamiste juurde. Tahaksin näha, kui tugevast puust need eestlased on.” „Jossif Vissarionovitš, ei ole ma Polinat peitnud. Kui vaja, siis tuleb välja ja lõbustab meid kõiki. Aga eestlastel ei ole pääsu, ega meie vastu ikka saa. Meie jõud on suur!” „Sina, Molotov, ära musklitega kelgi. Las see jääb armee hooleks. Sina pane pea tööle!” „Muidugi-muidugi, kuidas siis teisiti, Jossif Vissarionovitš,” ruttas rahvakomissar kinnitama. Mõned hetked istuti vaikides ja joodi veini. Siis tõusis Stalin laua tagant: „Hea küll, aitab tänaseks. Võid nüüd naise juurde minna. Tahan puhata.” Molotov, kes samuti püsti oli tõusnud, jättis aupaklikult hüvasti ja suundus aega viitmata väljapääsu poole. Kell käis kolmandat öötundi. Järgmisel hommikul teatati Selterile Kremlist, et päevane läbirääkimiste voor on planeeritud kella üheks. Eesti delegatsioon oli valmis ja isegi rahul, et aeg varasemaks toodi. Niiviisi loodeti kiiremini mingile lahendusele lähemale jõuda ja sellest rusuvast linnast koju sõita. Kohtumine algas samas koosseisus. Stalin oli kohal, kuigi formaalselt asus läbirääkimisi juhtima Molotov. „Jäime eile eriarvamusele vägede suuruse osas. Lisaks peaksime täpsustama baaside paiknemist Eesti territooriumil. Vastavalt seltsimees Stalini ettepanekule kuulaksime nüüd Eesti poole seisukohti nendes küsimustes,” alustas Molotov. Selter teatas, et Eesti delegatsioon arutas tekkinud olukorda seoses viimaste Nõukogude Liidu ettepanekutega ja kordab oma varasemat seisukohta baasigarnisonide osas, mille suurus ei tohiks ületada 5000 meest. „Ei saa aru, see on ju seitse korda vähem meie pakutud arvust. Praegu pole aeg naljatamiseks!” hüüatas Molotov. „Härra Stalin nõustus eile, et 35 000 ei pea tingimata olema. Säärane armee on koormav ja otstarbetu ja võib kaasa tuua ainult arusaamatusi. Meie ei saa sellist arvu lubada,” jäi Selter kõigutamatuks. Stalin köhatas ning lausus nagu vastu tahtmist: „Seda arvu on väga raske vähendada. Meie sõjaväelased oleksid väga pahased kui paneksin nad kaitsetusse olukorda. Teie armees on 150 000 meest, kuidas 35 000 neile vastu saaks?” Selter vastas ilmse nördimusega: „Isegi Vabadussõjas ei olnud meil nii palju. Praegu, kus armee on mobiliseerimata, ei saa juttugi olla nii suurest arvust. Miks teie, härra Stalin, tahate meie armeesid tingimata üksteise vastu seada? Mina olen aru saanud, et Nõukogude Liit taotleb liitlaslepingut Eestiga. Kas olen asja valesti mõistnud?” „Teie ju olete mobiliseerinud meie vastu,” nähvas Molotov. „Ei ole. Teile on see hästi teada, arvestades luurelende meie territooriumi kohal,” jäi Selter rahulikuks. Ka saadik Rei kinnitas mobiliseerimise paikapidamatust. „Noh, hea küll, olgu siis 25 000, aga see on miinimum,” andis Stalin järele. „Ka see on liiga palju, minu valitsus on andnud volitused palju väiksema arvu peale,” märkis Selter. Mikojan poetas vahele: „Diviis on 17–18 tuhat meest, lisaks veel mõned eriosad, mis vajalikud iseseisva väekoondise toimimiseks.” „Tähendab, piisab palju väiksemast arvust, meie ei räägi ju diviisist, vaid mõnest baasigarnisonist,” haaras Selter Mikojani repliigist kohe kinni. Stalin jäi arvu 25 000 juurde, lisades: „Vägesid ei tohi liiga vähe olla, võite meid ümber piirata, isegi ära hävitada. Oleks nagu selge.” Selter väljendas veelkord oma nõutust, kuid palus siis väikest vaheaega, et delegatsiooniga aru pidada. Eestlased kogunesid laua otsa ja asusid sosinal mõtteid vahetama. Piip pani ette loobuda varasemast arvust ja käia välja valitsuse lubatud 7000 meest. Uluots arvas, et ilmselt ei piisa sellestki. Selter jäi seitsme tuhande juurde, sest temal rohkemaks volitusi ei olnud. Pärast lühikest arvamustevahetust otsustati pakkuda see arv. „Eesti delegatsioon on valmis vastu tulema vene poole ettepanekule ja lubama sissetoodavate vägede suuruseks kuni 7000 meest,” teatas Selter. Stalin oli vahepeal uuesti piibu süüdanud ja popsis seda rahulikult edasi. Molotov raputas pikalt pead, andes kõigile mõista, et sellise ettepanekuga ei saa kuidagi nõustuda. „Palju tähtsam vägede arvust on põhimõte. Kui lastakse oma territooriumile üks võõras polk, siis põhimõtte seisukohalt pole enam tähtis, kui neid tuleb ka rohkem. Aga teie olete juba otsustanud väed sisse lasta,” märkis Stalin viimaks ilmse üleolekuga. Selter protesteeris: „Meie ei ole sellist otsust teinud. Praegu käivad läbirääkimised, ja kui siin kokkulepet ei sünni, ei tule ka vägesid.” Jälle pöördusid kõigi pilgud Stalini suunas. „Päris nii ei saa öelda. Meie väeosad tulevad ikka, küsimus on vaid – kuidas? Parem on kokku leppida,” jätkas Stalin rahulikult. Professor Piip pidi tunnistama, et Stalini väide põhimõttest taganemise kohta on õige. Siin kehtis printsiip, et juba kord loovutatud õigust on hiljem väga raske kaitsta. Seepärast püüdis ta asja pehmendada, andes Selterile puhkust: „Kas teie, härra Stalin, soovitanuks meil üldse vägede sisselubamisest hoiduda?” Piibu küsimus põhjustas silmnähtava elevuse. Stalin heitis pilgu Molotovi ja Mikojani suunas, tõusis siis ja alustas mööda ruumi kõndides oma lühikest kuid tempovaest loengut: „Näen, et meie eesti sõbrad on väga teravmeelsed. Mina olen suure riigi eesotsas, teie esindate väikest Eestit. Siin on jällegi põhimõtteline vahe. Ajalugu näitab, et need rahvad, kes on olnud elujõulised ja paljunenud, haaranud enesele tühjaltseisnud alasid, võivad esitada oma väiksematele naabritele teatud tingimusi. Näiteks võivad nad pakkuda kaitset teiste suurte eest ja nõuda vastutasuks mõningaid privileege. Kui väikesed rahvad mõtlevad peaasjalikult oma riigi mastaapides, siis suurte kohus on näha ja suunata kogu maailma arenguid. Need, kes sellest erinevusest aru ei saa, pühitakse lihtsalt teelt. Minu soovitus saab olla vaid üks – nõustuge meie ettepanekutega ja te talitate targasti.” Piip ei võinud sellise hegemoonliku maailmakäsitlusega nõustuda, aga ilmselt polnud praegu sobiv hetk seda laadi vaidlusse laskuda. Eesti sai toetuda vaid väljakujunenud rahvusvahelisele õigusele, mis Rahvasteliidu tegutsemisaastate jooksul vähemalt sõnades liikmesriikide poolt tunnustust oli leidnud. Seepärast otsustas Piip seda asjaolu Stalinile meelde tuletada: „Igal rahval, veel enam riigirahval, on õigus ise oma elu korraldada. Arvult väikesed ei peaks tundma hirmu suuremate ees. Niisugune põhimõte on teie kui Rahvaste Liidu liikme poolt heaks kiidetud. Lubage meil ka edaspidi selles kindel olla.” Molotov valmistus suud avama, ent Stalin tegi keelava käeliigutuse ja jätkas: „Pole tarvis karta. Nõukogude Liit võitleb maailmarahu eest täiel rindel. Mis Rahvasteliitu puutub, siis kahetsusväärsel kombel on see organisatsioon muutunud kõlavate deklaratsioonide ja tühjade kõnede esitamise paigaks. Tegeliku eluga on siin vähe ühist. Meie ei saa lubada oma huvide allutamist sealsetele lobamokkadele. Ärge sellele seltskonnale panuseid tehke.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/eero-lattu/kaitstud-eesti/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Poola interneeritud allveelaev Orzel. Põgenes Tallinna Miinisadamast 17. septembril 1939. a. 2 Jutt käis nn Grimardi sõjalastist (Belgia kodanikule E. Grimardile kuuluvuse järgi), mis ühel Poolast tulnud laeval Tallinnas edasitoimetamist ootas ja mis Euroopas alanud sõja tõttu võimalik ei olnud. 3 „Kalev” ja „Lembit” – Eesti sõsarallveelaevad, ehitatud Inglismaal, tellijale üle antud 1937. a. 4 vene keeles: „Noh, mida ütlete? Teil on kindlasti häid uudiseid.” 5 Adolf Abramovitš Joffe (1883–1927) – juudi päritoluga vene revolutsionäär ja diplomaat, kirjutas Venemaa poolt alla Tartu rahulepingule, lõpetas elu enesetapuga.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 903.88 руб.