Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia

$ 648.07
Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
Автор:
Тип:Книга
Цена:680.4 руб.
Просмотры:  36
Скачать ознакомительный фрагмент
Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
Kati Nielsen


Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopenhaagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin. Kati Nielsen
Kati Nielsen

Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
Emale

SAATEKS


2008. aasta suvel sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletitega – mina ja mu tütar Johanna. Otsus Eestist lahkuda ei tulnud kiiresti ega kergelt, seda enam, et tegin valiku ka tütre eest – seitsmeaastasel lapsel ei ole ju veel täit ettekujutust teise riiki elama asumisest.

Kopenhaagenis ei osutunudki mu suurimaks proovikiviks taani keel, nagu olin peljanud, vaid hoopiski hygge – elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlane peab head äraolemist, meeldivat suhtlemist ja hubasust oluliseks, seetõttu ei ole taanlaste keskel elades võimalik hygge’t unustada – näiteks paha tuju või vihmase ilma korral. Peatselt juhib keegi sellele eksimusele sõbralikult tähelepanu – elu ei tohi ometi liiga tõsiselt võtta.

Johanna ehk Jojo, nagu taani lapsed teda kutsuma hakkasid, läks Kopenhaagenis teise klassi ja avastas, et Taani ja Eesti kool omavahel eriti ei sarnane. Olen Jojo mõtted kirja pannud, mõeldes lastele, kes on täiskasvanute käekõrval võõrsile kolinud. Kui palju mõtleme või on meil kolimisega kaasnevate asjatoimetuste käigus jaksu mõelda sellest, mis toimub ühest riigist teise loksutatud lapse hinges? „Lapsed kohanevad kiiresti, mis neil viga!” olen kuulnud inimesi ütlemas. Kuidas oleksime aga ise end lapseeas tundnud, kui meid justkui malenuppu ühest keskkonnast teise tõstetud oleks?

„Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. Õppeedukus ei ole nii tähtis,” ütles mu tütre esimene õpetaja Taani koolis, kui muretsesin, kas seitsmeaastaselt kodumaad vahetanud ja võõrast keelest ümbritsetud laps uues keskkonnas ikka piisavalt hästi edasi jõuab.

„Kui inimese tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk,” selgitas õpetaja lahkelt, kuidas Taanis asjad käivad. Niisugune suhtumine oli hullupööra vastuolus mu seniste arusaamadega – edasijõudmine ja selle nimel tehtavad pingutused olid iseenesestmõistetavalt mu elustiili juurde kuulunud. Alles hiljem sain aru, et mulle oli pakutud võtit Taani ühiskonna ühe põhiväärtuse mõistmiseks.

Julgen väita, et hygge kui väärtus ja elamise viis on üks Taani ühiskonna alustaladest, mis väärib loorbereid taanlaste rahvuslikuks uhkuseks oleva demokraatia ja sõnavabaduse, tugeva majanduse, innovatsiooni ja teadustulemuste kõrval. Hygge aitab ebakindlas ja üha muutuvas maailmas tasakaalu hoida ning tuletab meelde, et eelkõige oleme siin ilmas selleks, et elu ja inimestevahelisi suhteid nautida.

Ka Kopenhaageni üha mitmekultuurilisem keskkond ning väikese Taani põliste elanike mõningane pelg võõrsilt sisse imbuvate teistmoodi väärtuste vastu ei ole hygge’t vankuma löönud. Pigem joonistub hygge siluett kõikide nende erinevate rahvuste kooseksisteerimise foonil välja veelgi selgemalt. Kui taanlane ütleb hygge, siis ei mõtle ta üksnes vahetut olukorda, vaid midagi, mis tuleb sügavalt südame põhjast ja lihtsalt peab kogu aeg olemas olema. Kui hygge puhul miski soovida jätab, näiteks kellegi käitumine, lükkab taanlane tasakaalu paika: „Slap nu af!” – „Võta nüüd rahulikult!”. Siis, kui õhus aimub pisutki murelikku ärevust, mis mindki enne Kopenhaagenis elamist ümbritses ja minuga siia kangesti kaasa kippuda tahtis. Võttis aega, et mõista, kuidas on võimalik elada liigse muretsemiseta, aga viimaks õppisin selle ära. Sain aru, et ei olegi tähtis saada hindeks viisi ning lakkamatult parimate saavutuste poole püüelda. Piisab sellest, kui tunneme rõõmu sellest, mida elul pakkuda on, naudime oma tegemisi ja toimetamisi ning anname oma parima. Hygge on mulle pikapeale omaseks saanud.

Ma usun, et igal linnal on igaühe jaoks varuks sõnum, mida just see inimene kuulda tahab. Meie oleme Kopenhaagenist leidnud rahu, rõõmu ja tasakaalu. Avastasime, et Kopenhaagen on hoolimata oma keerulisest nimest lihtne ja sõbralik linn.
ELASID KORD SUUR JA VÄIKE TÜDRUK
Tookord ei teadnud ma, mida tütrele vastata, küll aga arvasin vastust teadvat paar aastat hiljem, kui meie uue kodulinna temperamentses liikluses jalgratastel tasakaalu hoida ukerdasime – mina ees ja mu kohmaka sõidustiili üle naerda kihistav Jojo järel. Meie esimestes saamatutes sõitudes oli rõõmsat ootusärevust. Kopenhaagenlased, kindlakäelised jalgratturid, kihutasid uljaid haake tehes meist mööda, linnatänavate sügavusse. Nad paistsid oma suunda teadvat, igaühel tundus olevat oma kindel asi ajada.

Jalgrattaga võis meist tõenäoliselt mööda sõita ka kirjanik Renée Toft Simonsen, kes on taanlaste teadvusse jäädvustanud väikese tüdruku Karla. Karla kaudu edastab kirjanik olulist sõnumit: lapsi peab olema näha ja kuulda. Kuula lapsi ja sa hakkad uuesti kuulma ka sinus endas peitu pugenud last, omaenese mõtteid ja unistusi – neid päris enda omi, millest sa ehk aastate jooksul võõrdunud oled olnud. Kuula ja sa tunned end paremini – see on esimene samm õnnelikkuse poole.

Kopenhaageni tänavatel leidub lapsepõlvest tuttava jutuvestja Hans Christian Anderseni jälgi. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks. Armastuse ajel saab mänguasjade kasti põhja unarusse jäetud ühe jalaga tinasõdurist kangelane. Inetu eksinud pardipoeg, kelleks sa end pidanud olid, on hoopiski suursugune luik – kui sa seda ise usud. Elu ise on parim muinasjutt, olevat seisnud Anderseni päevikus.
Jojo sündis ühel päikesepaistelisel ja soojal varasügisel Tallinnas. Selle sügise värv oli julge ja kirglik pihlakamarjaoranž. Marju oli toona arutult palju. Nõtked oksad paindusid raske koorma all peaaegu maani, aga keeldusid murdumast. Leekivail palgeil trotsisid marjakobarad vargsi lähemale hiilivat talvist pimedust.

„Titt on sinu projekt. Tee sellega, mis soovid. Mina olen sulle öelnud, et mul ei ole niisuguste asjade jaoks aega. Mul on vaja end üles töötada! Oleksid võinud sellele varem mõelda.” Umbes nii oli enne Jojo ilmaletulekut teatanud enese ja maailmaga pahuksis olev mehepoeg, keda olin enda arvates hästi tundnud sellest ajast peale, kui ise vaevalt mähkmetest välja kasvanud olime. Ütles ja läks.

Jojo oli kümnekuune, kui tööta jäin. Tööandja müüs uues iseseisvas Eestis uhkusega rajatud firma piiri tagant tulnud investorile, kes alustas asjade oma käe järgi sättimist vallandamistest. Mul oli magistrantuur lõpetamisel ja kodu pooleldi pangale panditud. Jojo aga kilkas muretult naerda ja püüdis seinalt tuge otsides esimesi samme teha, ise oma saavutuste üle silmanähtavalt uhkust tundes. Väikese inimese tublidusest liigutatuna lubasin endale, et tal saavad olema niisama head võimalused nagu lastel, kellel on nii ema kui isa. Tegelikult oli mul hirm. Ent pihlakamarjade sügisel saabunud tüdruk vaatas minust läbi, otse tulevikku. Tema pilk peletas muremõtted eemale, just nagu pihlakad olid muistsete eestlaste uskumustes kurja eemale peletanud.

Ühel õhtul, kui tütar juba magas, läksin esikusse tuld kustutama. Kusagil kaugemal logistas rong Balti jaama poole, naabrite juures surises pesumasin ja maja ees peatus auto – keegi oli koju jõudnud. Meie korteris aga hiilis üksildaste õhtute vaikus, justkui oleks aeg kuni järgmise tegusa hommikuni seisma jäänud. Selles vaikuses ei pidanud olema valvel, võis lihtsalt olla. Seintel, raamitud fotodel rippus Santorini saare suvepäeva videvikukuma – valgeks lubjatud majad siniste katustega, loojuva päikese verev triip indigosinise taeva taustal. Põrandalaud naksus ja seinakapi peegelukse sügavuses oleks miski justkui liigatanud. Pingutasin hämaruses silmi, kuid nägin vaid iseenda kujutist – väsinud olemisega, ebamäärases vanuses naisterahvast kulunud hommikumantlis ja täiesti ebanaiselikes toatuhvlites. Pöördusin juba minekule, kuid miski ajendas mind üle õla tagasi vaatama.

Peeglis liikus aeglaselt edasi-tagasi vana õunapuu oksale kinnitatud kettkiik. Puude varjud murul olid pikad, läbi tiheda lehestiku roosatas õhtune taevas. Kiigelaual istus heledapäine, lühikeseks jäänud kirjus kleidis koolieelik. Hoogu andsid päevitunud kriimud jalad, mille otsas tolknesid liiga suured sandaalid. Peeglisse veidral moel tekkinud tüdruk vaatas mind ainiti, pilgus küsimus ja võib-olla isegi etteheide.

See olen ju mina ise seal peeglis, taipasin jahmunult. Mul oli vahepeal lihtsalt õnnestunud täiskasvanuks saada. Peegelpilt oli pärit ajast, millal olin muinasjutte uskunud ning hoopis teistmoodi mõelnud ja unistanud – täpselt nii, nagu minule endale meeldinud oli. Siis, kui mulle ei tulnud pähegi mõelda nii, nagu on sobiv ja ootuspärane. Neelasin peegelpilti, kuni see kustus pimedusse nagu iga tänane päev. Kas väike tüdruk oli tagasi tulnud selleks, et ma teda taas märkaksin ja kuulda võtaksin? Tal oli tõenäoliselt nii mõndagi ütelda, oli ta ju kaua vaikinud ja oma aega oodanud.
VALE-PIPI
2006. aasta alguses tegelesin Tallinnas uue kodu sisustamisega. Olin vast valminud majja hiljuti korteri ostnud ja sinna koos viieaastase tütrega elama asunud.

Töötasin eduka ettevõtte, valdkonna turuliidri juhtkonnas. Tööpäevad venisid liiga sageli liiga pikaks. Mu laps oli lasteaias piinlikult tihti esimene ja viimane. Kord jõudsime lasteaeda isegi enne kasvatajate tulekut, sest kell ei olnud veel seitse – aga hoovis lumelabidaga rassiv heasüdamlik majahoidja võttis väikese inimese oma hoole alla, sest minul tuli tööreisile sõita ja lennukid teadupärast ei oota. Sinna lumehangede vahele nad talvises pimeduses kahekesi jutustades päeva alustama jäid.

Paari päeva pärast pöördus majahoidja emalikult-hoolivalt minu poole:

„Teie töö küll kerge ei ole – kõikide eest hoolitseda, nii et enda ja lapse jaoks aega ei jäägi. Mõned loomad võivad lausa eluohtlikud olla.”

„Et… kuidas? Loomad?”

„Jah, teie tütar rääkis, et töötate loomaaias, puhastate loomade puure ja annate neile toitu ette.” Vaatasin majahoidjale hämmeldunult otsa, mispeale ta lohutavalt sõnas: „Laps ütles veel, et pingviinid ja paabulinnud, kelle eest teie enamasti hoolt kannate, ei ole ohtlikud.”

Tavaliselt olukord siiski nii ekstreemne ei olnud, et Jojo juba enne kasvatajate tööpäeva algust lasteaeda jõudis, sest meid aitasid mu ema ja kasuisa. Üldse oleks patt kurta, sest ma teenisin hästi ja meil ei olnud justkui mitte millestki puudu peale aja. Kord-paar aastas oli meil siiski võimalik reisida ja siis võtsime tavaliselt ette mõne välisriigi. Tütar paistis puhkust nautivat, aga mina põdesin – hoolimata võimalustest lapsega koos aega veeta ning eksootilist ümbrust nautida näris ikka mõni töömure hinge. Ma ei osanud lõõgastuda ega mäletanud, millal viimati õnnelik olin. Rahulolematus ja rahutus järasid südant nagu rotid viljasalve. Kiuslikult käis kannul kes teab kustkohast tekkinud mõttetu hirm tuleviku ees. Mis siis saab, kui ära väsin ja ei jaksa enam edukas olla?

„Stress!” sõnaksid psühholoogid ehk siinkohal. Läbipõlemise oht! Aga mina olin iseenese tarkuses vaat nõnda kange, et ei kippunud oma nõrkust näitama ega iseendalegi tunnistama. See ei oleks sobinud meie postsovetlikku võidujooksuühiskonda – kui oled nõrk, siis lükkavad tegijad su pikali, ise samal ajal au ja hiilguse poole rüseledes. Esimest, teist ja kolmandat kohta on ju vaid üks. Tühja sellest, et neid kohti püüdes joostakse kõigepealt iseenese eest ära. Kas kunstnik Peeter Allik võis maali „Jooksvad naised” luues midagi sarnast mõelda? Pingutusest viltu kiskunud suudega edasitormavates naistes Alliku maalil nägin meie ühiskondliku normi peegelpilti. „Kas arvate, et tööandja sätib teie hauale teise risti lisaks sellele, mille paigutavad teie lähedased – kui teil neid selleks ajaks veel alles on?” küsis lugupeetud tohtrihärra ühel õhtul helendava ekraani vahendusel eesti televaatajalt.
„Sina oled tugev nagu Pipi,” teatas Jojo auto tagaistmelt.

Sõitsime parasjagu lasteaiast kodu poole, Lilleküla majades olid süüdatud tuled, kardinate taga söödi tõenäoliselt õhtust. Enne, kui midagi vastata jõudsin, pildusid lapsesilmad tahavaatepeeglist naerusädemeid ja hääl mu kukla taga kuulutas võidukalt: „Pipi lõi ühe varga pikali maha ja virutas teise kapi otsa! Pärast seda tõstis ta hobuse rõdu peale.” Hetkelise mõttepausi järel meenus piigale veel midagi olulist, mispeale ta õhinal teatas: „Need vargad olid ikka väga suured mehed.”

Vajutasin Tedre tänava ja Sõpruse puiestee ristmikul punase tule taga pidurit ja vaatasin tühja pilguga mõlemal pool teed kõrguvaid räämas lumehangesid. Troll number kaks peatus ja puistas ustest tumedates talveriietes kogusid, kes vilu tuule käes kühmu hoides vasakule ja paremale kiirustasid. Äkitselt tundus mulle, et rooli taga ei istugi mina ise, laps tagaistmel. See oli hoopis tulevikupilt. Ametiauto rooli hoidsid nüüd mu eduka ja esindusliku tütre nahkkinnastes käed. Tal oli ette näidata mitu saavutust, sest nii oli hea ja õige. Ühiskond ootas seda temalt. Tema selja taga istus turvatoolis mu lapselaps, kes ootas, millal täiskasvanutel ometi rohkem aega on, et tema mõtteid, tundeid ja lugusid kuulata. Lihtsalt kuulata, ilma et nad oma arvamust peale suruks ja teda eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks vormida sooviks – iseenese või oma soovunelmate jälgedes.

Tütre jutt Pipist oli nii tabav ja lapsesuust kuulduna nõnda siiras, et naersin nüüd ka ise koos temaga. Minusuguseid naisi võis ehk tõesti võrrelda Astrid Lindgreni lasteraamatutegelase Pipiga, kes oli kõige tugevam ja kõige tegijam. Ainult et päriselus võis nii mõndagi olulist üüratu tubliduse varju jääda. Kui niimoodi jätkan, siis tõstan ehk varsti tõesti hobuse üles ja löön ka (piltlikult öeldes) mõne mehe pikali, aga kellele seda jätkuvat edudemonstratsiooni tarvis on, arutlesin endamisi. Kas saan sellest õnnelikumaks? Kas mu lähedaste jaoks on sel vahet? Mida tegelikult saavutatakse edukusfanatismiga?

Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, aga akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühtaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.
PIKEMALT MÕTLEMATA
Ühel õhtul, ikka siis, kui veel Tallinnas elasin, külastasid mind Eva ja Laura – lätlased, kellega olin tutvunud ühe Küprose kõrgkooli kursusel, mis oli olnud kenaks täienduseks mu magistriõpingutele. Eva ja Laura olid tagasiteel Itaalia-reisilt minu juures öömajal, sest lend kodulinna Riiga väljus Tallinnast alles järgmisel päeval. Jojo magas oma toas ja meie jagasime sohvanurgas pudelit „Cabernet Sauvignon’” veini.

„Kas sa tead seda inglise vanasõna: „All work and no play makes Jack a dull boy” – „Kui Jack ainult tööd rabab, siis muutub ta igavaks poisiks”?” teatas Eva.

„Minu arvates muutub enamik sinusuguseid töörabajaid naisi lõpuks justkui pooleldi poisiks, või siis meheks,” täiendas Laura omalt poolt. „Vaata, sa käidki juba kogu aeg pükstega! Mõni kleit kah veel kapis alles on või?”

„Noh… kaks kleiti. Ja paar seelikut on ikka ka!” püüdsin end õigustada.

Aga Laura ei teinud kuulmagi, vaid põrutas: „Sa peidad iseennast töö taha ära!”

Jätsin targu vastu vaidlemata ja nõustusin üksnes moepärast vastu võtma lätikeelsest märkmikkalendrist rebitud lehte, millele Eva oli kirjutanud tutvumisportaali meetic.com veebiaadressi. „See on sulle koduseks ülesandeks – sa istud nagunii kodus, kui sa just tööl või loengul ei ole,” sõnas Laura, kes ise kasutas portaali uute tutvuste sõlmimiseks. Võtsin märkmikulehe vastu, et nad mu rahule jätaksid. Mälestuseks sellest edaspidi tähendusrikkaks osutunud õhtust sain paberitüki punase veini plekiga, mis ilutses salapärase aadressi all kui püha pitser. Mõneks ajaks ununes märkmikuleht köögisahtli põhja ja ilmus siis taas päevavalgele, keelitades end kasutama, justkui pudelike sildiga „Joo mind” raamatu „Alice Imedemaal” peategelase ees laual.

Tutvumisportaalis avanes issanda loomaaed kogu toreduses. Sakslasest algklassiõpetaja, kes seadis laste intelligentsustaseme samale pulgale ahvide omaga. Elu käest kõrvetada saanud suusasportlane Austriast, kes varjus mägede vahel asuvas külakohas ning kurtis, et naised elavad üksnes linnades. Abielumehed, kes väitsid, et nende abikaasad neid ei mõista, mis andis neile põhjuse otsida „sõbrannat”. Uljad poissmehed ja isalikud vanemad härrad. Keegi oli hoolikalt ette valmistanud kahe lehekülje pikkuse monoloogi, milles valimatult kõikidele adressaatidele oma kätt ja südant pakkus. Üks rootslane kirjutas, et ta sooviks leida kedagi, kes oma pikkade küüntega ta selga kratsiks. „Küüned võiksid olla punaseks lakitud,” oli ta teksti viimistledes lisanud. Portaali filtreerival vahendusel leviv info ammendus kiiresti nagu läbi loetud ajaleht. Peale selle oli eestimaine meessugu seal väga tagasihoidlikult esindatud ja võimalik üle riigipiiride suhtlemine ei tulnud mulle tollal mõttessegi. Tellitud minimaalne kasutusaeg hakkas otsa lõppema ning olin juba oma kontaktandmeid kustutamas, kui ekraanile ilmus 38aastane taanlane Martin.

„Selline tobe lugu, et astusin mesilase peale. Nii on, kui linnainimene korraks aias paljajalu kõndida proovib,” kirjutas Martin jutu alustuseks. „Ma ei saa jalale toetuda, pikutan niisama murul. Mõtlesin, et uurin õige seda veebiaadressi, et mis see endast kujutab,” vahendas küberruum Martini sõnu läbi juulikuises palavuses väreleva õhu, Kopenhaageni kesklinna tagaaiast minu Tallinna korteri kööki.

„Ja mida sa siis oled mõelnud kogu oma ülejäänud eluga peale hakata?” päris Martin. „Millest oleks sul kahju loobuda?” Mulle meeldisid tema küsimused – ta paistis mu tunnetest ja mõtetest siiralt huvitatud olevat. Peale selle ei teinud Martin katsetki end parema ja esinduslikumana näidata. Hiljem mõistsin, et tema lihtne ja sirgjooneline olek oli ehedalt taanlaslik – temas ei olnud täiuslikkuse taotlust ja sallimatust, millega senistes suhetes ja kogu mind ümbritsevas keskkonnas kokku puutunud olin.

Hakkasin meie netikohtumisi ootama. Kirjutamine tundus vanamoeliselt romantiline ja ei olnud üleüldse kooskõlas minu arusaamadega tavapärasest suhtlemisest. Tagantjärele arvan, et tegelikult aitasid just need kirjad meil teineteist tundma õppida. Õige pea lisandusid Skype’i kaamerapilt ja rahulik madalavõitu hääl, mis oleks justkui kostnud siitsamast lähedalt, kuigi meie vahele jäi ligikaudu tuhat kilomeetrit ja kokkuvarisenud Berliini müür. Ei möödunud palju aega, kui Martin Tallinna-reisi ette võttis.
2006. aasta 31. augusti õhtupoolikul leidsin end Tallinnas Liivalaia tänaval täiesti võimatust liiklusummikust, suunaga lennujaama poole. Seal haaras mind paanika, sest internetituttavaga kohtumine oli midagi niisugust, mis toimus mu elus esimest korda. Sajatasin mõttes läti naisi, veiniplekiga märkmikulehte ja seda pagana mesilast, kellest ja millest kõik alguse oli saanud, ning juurdlesin endamisi, kas ei oleks õigem Tartu maantee ja Järvevana tee ristmikul autorooli järsult paremale keerata, et võõra taanlase eest kodu kaitsvate seinte vahele oma turvalisse rutiini tagasi põgeneda. Aga oli juba hilja. Mu väikese Peugeot’ taga jauras üüratu džiip, mille roolis istuv nokkmütsiga isand närviliselt signaalitas, küljeaknast rusikat raputas ning venekeelseid vandesõnu käratas. Paremale jääv sõidurada oli umbselt sõidukeid täis pakitud ning linnast välja lennujaama poole suunduv liiklusvool surus mind üha edasi.

Pärast seda augustikuist nädalavahetust arenesid asjad nii, nagu ma uneski ette näha ei osanud. Uudishimuliku ja vallatu pilguga Martin väljus Tallinna lennujaama saabuvate lendude uksest nii sageli, kui tema töö väikese firma juhina Kopenhaagenis lubas. Kaotasime nende kordade kokkuarvamise üle viimaks järje. Mina väljusin Kopenhaagenis Kastrupi lennujaama saabuvate lendude uksest samuti üsna sageli ja nii mõnelgi korral koos tütrega. Kaks suve hiljem tuli Martin meile järele ja seekord sõitsime Kopenhaagenisse ühe suuna piletiga. Pingi alla lükatud reisikastist jälgis toimuvat pruuni- ja kollasekirju kassipoeg, sest „kui sa oled kellegi taltsutanud, siis pead tema eest ka vastutama”[1 - Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”.]
AKNAD
2006. aasta oktoobrikuu pilvitul õhtupoolikul Kopenhaagenile lähenedes tundsin põnevusega segatud ootusärevust. Silmitsesin hilise pärastlõunapäikese käes sillerdavat Sundi väina, Taani ja Rootsi rannikut ühendavat silda ning valgeid tuulegeneraatoreid keset vett. Siin ja seal õõtsus jahte ja kaluripaate ning kaugemal libises valge kruiisilaev Norra poole. Sekund hiljem kihutas lennuk Kopenhaageni linna kohal – madalad majad, kiriku- ja lossitornid ning mõni üksik kõrgem hoone. Suurlinnadele omaseid kõrgustesse püüdlevaid pilvelõhkujaid ei olnud näha.

Kopenhaagenis selge ilmaga maandudes sööstaks lennuk justkui vette. Oleneb, mis suunast maandumisrajale lähenetakse. Kastrupi lennuväli Amager’ saarel asub nimelt otse mere ääres. Pärast omal nahal läbi elatud teatavat kohkumust olen esmatulijaid alati ette hoiatanud. Enamasti on taevas siiski paksud pilved ning kõigepealt näeb lennukiaknast vaid maandumisrada ümbritsevat lennuvälja ja selle värvilisi tulesid.

Seal linna kohal, Kastrupi lennujaamale lähenedes, tundus ka võimatu võimalik. Nii tol esimesel õhtupoolikul kui ka igal järgmisel korral kuni 2008. aasta suveni, mil Kopenhaagenist sai minu uus kodulinn. Läbi õhu tormav lennuk raputas Vale-Pipi oma tiibadelt, kuni too viimaks alla andis ja lõplikult maha jäi.
Martin juhtis autot lennujaamast kesklinna poole ja tunnistas, et on veidi närvis, sest ei ole sugugi kindel, kas mulle Kopenhaagenis meeldima hakkab. See viimane tundus olevat talle väga oluline. Hoolimata ootamatult avalast ülestunnistusest oli Martini näoilme rahulik, tema püüdlikult välja hääldatud ingliskeelne jutt ja laiaõlgne kogu sisendasid tasakaalu- ja turvatunnet.

Üle järjekordse silla sõites vilksatas mööda väike sadam, kus tumedal veel hulpisid paadid ja paatelamud. Olin ekslikult arvanud, et paatelamud kuuluvad soojemasse kliimasse. Tuul keerutas kollaseid puulehti ja katuste kohal suundus rändlindude kolmnurk loodesse. Sisenesime Kopenhaageni südames asuva Frederiksbergi linnaosa kitsastele tänavatele, mida palistasid jalgrattateed.

Martin jutustas, et Frederiksberg oli kunagi omaette linn Kopenhaageni servas, aga ajapikku kasvas Kopenhaagen ümber Frederiksbergi. Frederiksbergi põliselanikud ei pidavat praegugi end kopenhaagenlasteks. Püüdsin uut infot talletada, imestades samas meid ümbritsevate jalgratturite rohkuse üle. Autojuhtidel oli küll mitut paari silmi vaja, eriti ristmikel – jalgratturid ümbritsesid rohelist tuld ootavaid autosid tiheda ringina. Arvaku siis autojuht ära, kes neist sõidab otse või kes paremale!

Teekond lennujaamast Martini koju Frederiksbergi kestis napilt veerand tundi, ometi olin peale paljude jalgrataste jõudnud märgata veel üht olulist erinevust võrreldes Tallinnaga – enamiku korterite akendel ei olnud kardinaid ees. Inimesed õhtusöögiks lauda katmas, taat kiiktoolis, punt teismelisi, aknale näpuga jooni vedav laps. Mõned toad olid tühjad, kedagi ei olnud näha. Toas põles tuli, soe valgus viipas möödujale kutsuvalt ja akna ülemisest servast paistis vanaaegsete, kivipitsist ornamentidega ääristatud lagi. Ühel aknal silmasin kellegi paljaid jalataldu, mille kohal lahti löödud ajalehe taha peitus puhkepausi nautivate jalgade omanik. Akende sümboolne avatus tekitas usaldust ja soovi kogeda sedasama õdusust, hubasust ja kodutunnet, mis küünlavalguses suplevatest kodudest õhtusse hoovas.

Taani ei olnud ainus riik, kus olin katmata aknaid näinud. Meenusid varem külastatud Hollandi linnad Amsterdam ja Antwerpen. Siiski, jõudnud äsja Tallinna lennukilt otse Kopenhaageni kesklinna, avaldas see erinevus muljet. Tallinnas toona ju katmata aknaid naljalt ei näinud.

Akende katmine ja katmata jätmine tuli meil edaspidi vahetevahel jutuks. Enamasti olid ka meie rulood siinse kombe kohaselt üles rullitud. Mõnel pärastlõunal aga rullisin need toanurgas oleva arvuti kasutamise ajaks alla, sest madal päike oleks muidu otse ekraanile paistnud. Iga kord, kui unustasin rulood üles rullimata, kordus enam-vähem järgmine stseen. „Miks siin nii pime on?” küsis töölt koju jõudnud Martin ja kommenteeris seejärel teadjalt: „Nojah, rulood on ju alla tõmmatud! Kulla inimene, Kopenhaagenis pimendati aknaid viimati teise maailmasõja ajal. Või arvad sa, et Stalini vaim aknast sisse vaatab? Hei, Moskva on siit väga kaugel!”

Ehk on eestlaste harjumus aknaid katta tõesti pärit meie nõukaaegsest minevikust, kui tuli end kadeda ja kurja silma eest kaitsta? Kopenhaagenlane ei peida oma elutuba võõraste pilkude eest naljalt ka siis, kui aknad on maast laeni, nagu paljudes siinsetes modernsetes korterelamutes. Islands Brygge, Ørestadi ja muude uuselamurajoonide majades on terved seinad klaasist ja korterid ise, sealhulgas mõnikord ka magamistoad, justkui tõsielusarja võtteplatsid. Kui sõidate metrooga Ørestadis asuvasse Field’si kaubanduskeskusse, mis on üks suurimaid Skandinaavias ja kuhu linna külalistel muuhulgas sisse kiigata soovitatakse, näete ise. Paar jaama enne Field’si väljub metroorong maa-alusest tunnelist ja sööstab otseteed klaas- ja betoonlinna, mis näibki koosnevat peamiselt akendest. Seal kandis seisab ka kohalik Pisa torn – sihilikult vildakaks ehitatud hotell Bella Sky, mille taevabaari maast laeni akendest avaneb panoraamvaade Kopenhaagenile ja merele.
Tol esimesel õhtul autost väljudes aimus maja tagant aiast koduselt tuttavaid varasügisesi aroome – küpsed õunad, maapinnale langenud lehed… Võib-olla oli karges õhus tunda mere lähedust, aga nüüd, mitu aastat hiljem ei ole ma enam kindel, kas see ka tegelikult nii oli. Teadsin ju, et Kopenhaagen on ehitatud merekaldale.

„Kas täna on mingi püha?” küsisin Martinilt, kes parajasti auto pakiruumist mu reisikohvrit välja sikutas.

„Ei… minu teada mitte. Miks sa küsid?”

„Vaata, igal pool põlevad küünlad.”

Frederiksbergis sündinud ja siin kõik oma kolmkümmend kaheksa aastat elanud taanlane Martin seisis, autovõti näpus, koduukse ees, ja vaatas tükk aega üles videvikutaevasse süttinud akende poole, nagu näeks midagi esimest korda.

„Aga kas teil siis Eestis ei süüdatagi õhtuti küünlaid?” küsis ta alles tüki aja pärast siira imestusega. „Ma nagu ei kujutagi ette, et kuidagi teisiti võiks olla.”

Samal õhtul jalutasime käest kinni hoides lähedal asuvate Frederiksbergi järvede ääres. Tuul liigutas põõsaste latvu ja vee kohal rippuvad leinapaju hõbedased lehed kahisesid vaikselt. Võõras hämar ümbrus tundus tänavalaternate külmas valguses salapärane ja nõiduslik. Aimasin eelseisvaid suuri muudatusi, kuigi see tervele mõistusele vastu rääkis.

Sankt Jørgens, Peblinge, Sortedams – nende järvede kaldapealsetel olid paljude inimpõlvede jäljed. Siin võis olla kõndinud 16. sajandi astronoom Tycho Brahe, kelle nime kandva planetaariumi kõrge katuseviil nüüd Sankt Jørgensi järve lõunakaldal selgetel öödel tähistaevasse lõikus. Siinsamas vee ääres pinkidel võis olla mõtisklenud 19. sajandi filosoof Søren Kierkegaard ja haridusmees Nikolai Grundtvig. Kas nemad olid julgenud oma unistused teoks teha, vikerkaare teisest servast haarata, sinilinnu kinni püüda?

Tuuleiil pani veepinna virvendama ja sahistas kuivades koltunud kõrkjates. Paarsada aastat tagasi kaldapealsele püsti-tatud villad jälgisid tähelepanelikult iga meie sammu. Tume-dal järveveel peegeldusid aknad ning aknalaudadel hiilgasid küünlatuled justkui unistused – üks miljon seitsesada kujutluspilti soovitud tulevikust. Just nii palju inimesi elab Kopenhaagenis ja tema eeslinnades. Äkitselt viskas vallatu linn nende unistuste kohale täiskuu ümmarguse palli.
TURIST
Järgmisel hommikul näitas Kopenhaagen värvilist ja sooja oktoobriilma, mistõttu ei tundunud Martini jutt, et Taanis on ainult kaks aastaaega – hall talv ja roheline talv ning mõlema kohta käib tuuline ja vihmane –, eriti usutav. Jalutasime üle Kongens Nytorvi väljaku mere poole.

Nyhavni kanali serval oli turistide jaoks lõks valmis pandud. Praamisõite pakkuv firma uhkeldas esindusliku piletimüügikioski ja läikima löödud alustega, kaptenid ja giidid olid paraadvormi riietatud. Turist maksab selle ilu eest kaks korda rohkem kui vähem esinduslikku teenusepakkujat valides. Viimase leidmiseks tuli pisut silmi pingutada. Üksjagu kulunuma välimusega alused randusid mõnikümmend meetrit tagapool ja pilkupüüdva reklaami asemel rippus kai käsipuul tagasihoidlik silt „Netto-Bådene” – „Netto Paadid”. Kui esimese peibutustrikid välja arvata, siis on tegemist täpselt sama teenusega. Tuuri lõppedes randuvad veesõidukid sealsamas paigas, kus tund aega tagasi ankru hiivanud olid, et uus seltskond kaasa võtta.

Edaspidi sain teada, et kopenhaagenlased armastavad ise ka seda tunniajast praamisõitu vanalinna kanalitel ja Sundi suudmes. Pardal on peale turistide alati kohalikke. Sageli lasterühmad – iga üheksa, kümne lapse kohta kaasas üks õpetaja. Minu kooliajal Tallinnas oli meid klassis nelikümmend kaks ja väljasõitudel aitasid klassijuhatajat lastevanemad. Kopenhaageni praame ilmestavad mõnikord ülemeelikud seltskonnad kõikvõimalikes siivsates ja siivututes kostüümides, kaasas suur hulk alkoholi ning korralik „getolõhkuja”, millest üürgab valju, giidi juttu summutavat muusikat. Need on polterabend’i ehk enne pulmi peetava poissmeeste või tüdrukute õhtu tähistajad. Polterabend kestab tavaliselt terve päeva, olenevalt seltskonna metsikusest vahel ka mitu päeva ning linna vaatamisväärsusi tutvustav praamisõit kuulub vaat et kohustusliku programmi hulka. Turistid vaatavad markantseid seltskondi mõningase võõrastusega, praami kapten ja giid ning kohalikud suhtuvad nähtusse aga üsna liberaalselt. Giid ei lase end häirida, räägib inglise, saksa ja taani keeles oma jutu mikrofoni, lärmajaid aeg-ajalt moepärast korrale kutsudes. Meremühina ja mootoripodina taustal ei ole hullu midagi.
Justkui Amsterdam, mõtlesin oma esimesel praamisõidul. Giidi jutust selguski üsna pea, et Christianshavn, vanalinna rannikuäärne osa, on ehitatud Hollandi linnadest võlutud olnud kuningas Christian IV ajal. Amsterdami meenutas ka linna ühe tuntuima vaatamisväärsuse, Nyhavni kanali kaldapealne: 16. ja 17. sajandist pärit majade fassaadid, otse kai servale pargitud jalgrattad ning ankrus hulpivad jahid ja muud veesõidukid.

Rootsi sõjavangide poolt süvendatud Nyhavni sadamas pesitsesid kunagi bordellid ja madruste joomaurkad. Nüüd asuvad kolmesaja aasta vanustes hoonetes restoranid ja kohvikud, mille terrassidelt võib oma lemmikjooki nautides vaadelda lainetel õõtsuvaid jahte ja imetleda päikesekiirtes sädelevat veepinda. Näiteks soojadel suveõhtutel. Või siis varajastel hommikutel, kui öine jahedus kohtub sooja päikesega ning õhus segunevad värskelt jahvatatud kohvi ja kuulsate Taani saiakeste aroomid. Taanlased ise on harjunud terrassidel mõnulema igasuguse ilmaga. Siinne ilm vaheldub nii kiiresti, et kaasas tasub kanda nii vihmavarju kui päikeseprille. Kopenhaagenlased istuvad väliterrassidel isegi siis, kui tuul salati taldrikutelt minema puhub. Sellisteks ilmadeks on leidlikud kohvikupidajad suure hulga fliistekke varunud ja laudade vahel kõrguvad sooja andvad hõõglambid.

Kanalitel turistipraamiga kõikudes nägime ära mitu eri aegade arhitektuuripärli. Nelisada aastat tagasi valminud, Madalmaade renessanss-stiilis ehitatud börsihoone – Børsen – näis muinasjutuline. Ei olnud raske ette kujutada, kuidas nüüd kohe võis valla paiskuda mõni aken ja välja sülitada kaksiratsa luua seljas istuva nõia. Torni ümber väändusid püstloodis taevasse nelja draakoni sabad. Praam libises pruunil kanaliveel ja äkitselt, vaid hetkeks, vilksas majakatuste vahelt rohkete kuldsete ornamentidega ehitud Vor Frelsers Kirke – Meie Lunastaja kirik. Torni tipus asuvalt platvormilt avanes vaade linnale. Torni välisküljel, päris tipus, võis märgata liikumist. Need olid inimesed! „Selle proovime ära,” provotseeris Martin, kes selleks ajaks mu kõrgusefoobiaga kursis oli. „Siis näeme, kas meist on koos raskuste ületajat. Õiget meremeest, den ægte sømand’i, ei hinnata selle järgi, kuidas ta vaiksetes vetes navigeerib. Vaja on tugevat tuult.” Martin võrdleb sageli elu veespordiga – viimasest teab ta üht-teist tänu oma põlise mererahva juurtele ja seilamishobile.

Praam kiikus tõrvatud palkidega vooderdatud kaide vahel, mööda imposantsest modernsest hoonest nimega Den Sorte Diamant – Must Teemant –, milles paikneb Kopenhaageni kuninglik raamatukogu. Seal aga, kus kanal Sundi suubub, otse kuningapere residentsi Amalienborgi lossi vastas, kõrgub 2005. aastal valminud suursugune Kopenhaageni ooperiteater, mille ehitamist finantseeris laevandus- ja logistikagigant Mærsk Mc-Kinney Møller. Teatri asukoht olevat teadlikult valitud nõnda, et ooperit armastav Taani kuninganna seda oma lossi akendest näeks. Kuuldavasti olid härra Arnold Mærsk Mc-Kinney Møller ja Tema Majesteet Taani kuninganna Margrethe II ehk Margrethe Alexandrine Þórhildur Ingrid lähedased sõbrad olnud. Paar aastat pärast minu esimest kohtumist vastastikku üle vee seisvate Amalienborgi lossi ja ooperiteatriga suri härra Arnold just kuninganna Margrethe sünnipäeval, olles jõudnud talle saata oma iga-aastased õnnitlused. Selleks ajaks, kui uhke lillekimp kuningannani jõudis, oli legendaarne vanahärra lahkunud.

Giid näitas üha uusi Kopenhaageni arhitektuuriikoone ja puistas fakte. Tunni ajaga sai Kopenhaageni südalinnast üsna hea ülevaate. Kopenhaagen, legendidest tulvil, muinasjutuline ja salapärane, libises nagu filmilint silme eest läbi, meretuul jahutas nädalavahetuse tugevatest ja vastuolulistest emotsioonidest kuumavaid põski ning Martini käsi oli hoolitsevalt ümber mu õlgade.

Peagi möödusime vabalinn Kristiaaniast, mille kuulsus kunagise hipide Mekana ulatub kaugele väljapoole Taani riigipiire. Praamilt paistis Kristiaaniast kätte üksnes paar katkist kuurilobudikku ja kontrollimatult vohav võsa.

Kanalitel põristasid edasi-tagasi kollase-mustakirjud nelja-kandilised veesõidukid. Selgus, et need olid „liinibussid” ehk liinilaevad, üks Kopenhaageni ühistranspordi liike. Edasi seilas praam Sundi rannale, Kopenhaageni linna sümboli Väikese Merineitsi skulptuuri poole. Olin kohtumist Väikese Merineitsiga oodanud. Teda tullakse uudistama kõikidelt maailma mandritelt. Taani muinasjutuvestja lihtne lugu armastusest, inimlikkusest ja julgusest unistused teoks teha tundub olevat puudutanud paljusid südameid.

Niipea, kui olime kohal ja giid Väikese Merineitsi nime mainis, tormasid turistid koos kaameratega praami kaldapoolsesse külge. Seepeale vajus praam tugevasse kreeni.

„Peatume siin 10 minutit ja pildistamiseks jääb piisavalt aega,” kõmistas giid mikrofoni. Punetava näoga merekarust kapten, den ægte sømand, seiskas mootori ja seisis harkisjalu lainetel kõikuva viltuvajunud praami ninas. Vunts tema muhelevas näos püsis liikumatult paigal. Ilmselt ei olnud paanikaks põhjust, kuigi jalgealune kiiva kiskus. Püüdsin viltusel pardal tasakaalu säilitada ja olin üllatunud – praamilt vaadatuna paistis kuju habras justkui väike tüdruk.

„Väike Merineitsi ei ole väike,” kajas giidi hääl merekohina saatel läbi valjuhääldi. „Ta on vormitud elusuuruses. Meie siin Kopenhaagenis teame, et muinasjutte kirjutatakse elust.”

Oma muinasjutus ootab Merineitsi kaldakivil printsi. Loost on palju erinevaid variante, aga neis kõigis loovutab Merede Kuninga tütar oma imekauni hääle selle eest, et tal oleks võimalik tavaliseks inimeseks saada ja elada kuival maal koos armastatud printsiga. Kas ei ole see mitte nii ka tänapäevaste „printsessidega”, kes oma „printsile” tema kodumaale järgnevad? Nad ei kaota küll häält, aga nad ei oska ehk oma „printsi” emakeelt ja see teeb sama välja. Taani keel oli tookord minu jaoks probleem. Merineitsi muinasjutu esialgses versioonis kaotas kodust põgenenud veehaldjas võõral rannal kõigepealt kodu, hiljem ka armastuse ning muutus viimaks merevahuks, mille laine kividele laiali paiskas.
Martin oli valmistanud meile suurepärase hommikusöögi. Akna taga kogus tuul hoogu, raputas puude latvu ja kihutas vastasmajade katuste kohal pilvi idast läände.

„Kas sa tead, kes on Ho Sii Aanesen?” küsis Martin kohvitassi tagant. Pingutasin mälu mis jaksasin, aga Ho Sii Aaneseni nimeline tegelane ei meenunud.

„Sa ei tea Ho Sii Aaneseni? Eks see võib ju nii olla, et õppisime koolis erinevaid asju…” kuulsin Martini hääles justkui õige pisut pettumust, aga seejärel paistis ta olukorraga leppivat ja näitas taanlaslikku tagasihoidlikkust: „Ega’s ma saa eeldada, et sa tead. See, et mõni taanlane on kuulus väikeses Taanis, ei tähenda, et teda mujal teatakse.”

Minule aga ei andnud too Ho Sii Aanesen rahu ja peale selle tundsin end mõnevõrra puudutatuna tõsiasjast, et Lääne- ja Ida-Euroopa lapsed on koolis erinevaid asju õppinud.

„Palun ütle mulle, kes see Aanesen on ja mille poolest ta tuntud on!”

„Aanesen on kõige rohkem tuntud muinasjuttude autorina, aga tegelikult tahtis ta saada näitlejaks. Näitlejaks ei õnnestunud tal saada vist oma suhteliselt inetu välimuse tõttu, kui ma õigesti mäletan. Aga ta kirjutas pagana hästi. Paraku olid tema muinasjutud kurva lõpuga – ilmselt elas ta neid kirjutades välja oma kibestumust luhtunud lootuste pärast, ja räägitakse ka tema õnnetust armastusest. Hiljem on tema muinasjutte erinevate autorite poolt mitmes versioonis „arendatud” ja neil on enamasti õnnelik lõpp. Ta ise kirjutas oma jutud täiskasvanutele, aga nüüd on need kohandatud lastele sobivaiks. Mis need täiskasvanudki muud ole kui suureks kasvanud lapsed…”

Kuulasin Martini juttu vaid poole kõrvaga, sest mul olid Ho Sii Aaneseni suhtes mõningad kahtlused tekkinud. „Palun ütle, mis muinasjutte ta kirjutas.”

„Noo, neid on väga palju. Näiteks „Pöial-Liisi”, „Tinasõdur ja baleriin”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi”…”

„HANS CHRISTIAN ANDERSEN!!!” hüüatasin, justkui oleksin järsku avastanud, et minust on saanud lotomiljonär. Martin vaatas mind ehmunud pilguga.

„Kuidas palun?” küsis ta härrasmeheliku viisakusega.

„Hans Chris-ti-an An-der-sen,” nautisin mõnuga vana muinasjutukunstniku nime eestipärase selge häälduse iga tähte, „on üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja just eile rääkis giid praamil temast, kui peatusime Väikese Merineitsi kuju juures.”

Taani keele hääldus on kirjapildist lihtsalt väga erinev ja eestlase kõrvale harjumatu, samuti ei teadnud ma veel, et taanlased nimetavad Hans Christian Anderseni sageli üksnes tema eesnime esitähtede ja perekonnanime järgi, mis suulises kõnes kostab umbes nii: ho sii aanesen. Edaspidi tuletasin Martinile meie Anderseni-teemalist jutuajamist aeg-ajalt meelde, mispeale ta naljatamisi kommenteerida tavatses: „Tule nüüd taanlast õpetama, kuidas Ho Sii Aaneseni nime hääldada.”
Esimene nädalavahetus Kopenhaagenis möödus kiiresti, nagu oleks see kestnud vaid tund aega. Kui piloot lennuki nina itta pööras, avanes aknast vaade kuuvalguses helendavale Sundi väinale, Läänemere väravale, mida palistas horisondini ulatuv tulesäras linn. Mere kohal rippus täiuslikult ümmargune kuu. All pimeduses, külmal kaldakivil, ootas Väike Merineitsi printsi. Mind aga ootas selles linnas Martin. Veel hetk ja kõik kadus pimedusse – olin taas kõrgel õhus kahe erineva maailma vahel.

Järgmisel hommikul tagurdasin Tallinnas veokile ametiautoga otsa. Vihma kallas kui pangest ja mu kodu ümbruses uuselamukvartali ehitusplatsil ukerdas paksus poris igasuguseid masinaid.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/kati-nielsen/minu-kopenhaagen-jalgrattarapsoodia/?lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
notes
1


Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”.