Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Sügise õrnas embuses Jeanine Stringer Ellise rahulik ja suhteliselt üksluine elu, mida täidavad aiatöö ja heategevuskomitees osalemine, paisatakse ühel põrgulikul päeval pea peale: ta leiab köögist äsja valminud küpsiseid krõbistava hiire, naabrite majas puhkeb tulekahju, vend toob ette teatamata tema juurde oma ülekäte läinud teismelise tütre ja linnakesse saabub naise endine armastatu. Jeanine Stringer Sügise õrnas embuses 1. peatükk ELLIS HOCK TEADIS, millisel aastaajal tuleb istutada rododendroneid, millega väetada asaleasid ja kuidas hoolitseda liiliate eest. Teda peeti õigustatult Smallbridge’i parimaks aiapidajaks. Temalt käisid nõu küsimas naabrid, kelle peenrad vajasid paremat hooldamist. Ja ainult Ellis oskas öelda, kuidas muuta kuiv ja kõrbenud muru taas kauniks. Paljud üritasid Ellisega aiapidamise kunstis võistelda, kuid said hävitava kaotuse osaliseks. Ning põhjusega. “Ei maksa jumalikku annet ja munarooga segi ajada,” armastas Ellis öelda, jälgides, kuidas järjekordne konkurent närtsinud tulpide kohal ohkab. Igal hommikul, kui Ellis oli einestanud ja kodu korda teinud, läks ta hambuni relvastatuna õue. Ämbrid, väetisepakid, erineva suurusega labidad, rehad, kõplad – kõik see oli talle vajalik, et hoida oma aed ideaalses korras. Ta pidas umbrohu vastu halastamatut võitlust ja väljus igast sellisest lahingust alati võitjana. Ühel sombusel augustihommikul ilmus Ellis nagu harilikult oma maja lävele, suur lillekorv käes. Seljas vana meestesärk, jalas pleekinud tööpüksid, peas rätik, sarnanes Ellis taluperenaisega, kes on minemas kanu toitma või lehma jootma. Fiona Grisham, kes elas vastasmajas, turtsatas ja ütles oma mehele, kes mälus džemmiga röstsaia: “Vaata nüüd seda meie vanatüdrukut! Kus on end ära ehtinud!” James tõstis pilgu ajalehelt, mida ta tavapäraselt hommikusöögi kõrvale luges, ja vaatas igavlevalt aknast välja. “Normaalne töörõivastus.” “Naine peab jääma naiseks igas olukorras!” vaidles Fiona vastu, kes erinevalt enamikust Smallbridge’i naistest nägi alati välja nii, nagu oleks ta viie minuti eest ilusalongist väljunud. “Oleks ju ebamõistlik, kui Ellis tuhniks mullas, õhtukleit seljas,” hakkas James endale õnnetuseks uuesti oma naisega vaidlema. Ta süvenes taas ajalehe lugemisse ja tiraad, mille Fiona kuuldavale tõi, lendas tal kõrvust mööda. Kuid viis minutit hiljem, kui James oli suhu pistnud viimase saiatükikese ning ajalehe kõrvale pannud, pidi ta uuesti naabrinaise aadressil salvavaid repliike kuulma. “Ta teeb oma välimusega meie tänavale lausa häbi!” oli väsimatu Fiona nördinud. “Näiteks mina näen alati viisakas välja, isegi siis, kui aeda lähen.” “Aeda lähed sa ainult selleks, et võrkkiiges vedeleda või päevitada. Peenarde eest hoolitseb aednik,” pobises James. “Sa kaitsed teda alati! Ilmselt räägivad inimesed tõtt…” “Millist tõtt?” huvitus James haigutades. “Missis MacChrichter ütles mulle saladuskatte all, et nooruses sa kurameerisid Ellis Hockiga!” “Missis MacChrichteril on oma aastate kohta hämmastavalt hea mälu,” ütles James lauast tõustes. “Kuna mina isegi ei mäleta, et oleksin kellegagi peale sinu kurameerinud. Sa oled ainus naine, kes mulle eales on meeldinud.” Fiona naeratas rahulolevalt. “Valevorst!” “Ma tean, kuidas sulle mett moka peale määrida.” James suudles naist põsele. “Aga nüüd on mul aeg kontorisse minna, näeme õhtul. Millega sina tegeleda kavatsed?” “Eelkõige hakkan Ellisele närvidele käima,” lausus Fiona aknasse vaadates. “Eks siis näe, mis edasi saab.” Ellis nägi, kuidas James Grisham ära sõitis. Mees polnud ealeski tööle hilinenud, kuigi tema punktuaalsus oli mitu korda ohtu sattunud. Fionale meeldis kodulävel tema külge klammerduda, et viimaseid korraldusi anda: “Ära unusta lõunat süüa, James! Kohenda oma lipsu, James! Kammi pea ära, James! Ära teel kihuta, James!” Kui arvestada, et James Grisham võis unustada kõik, ainult mitte seda, et on vaja süüa, oli alati laitmatult riides ja kammitud ega sõitnud autoga kunagi kiiremini kui kuuskümmend kilomeetrit tunnis, raiskas Fiona asjatult sõnu ja aega, et teda veel kord korrale kutsuda. Vaene James! muigas Ellis omaette. On tarvis raudseid närve, et elada sellise naisega nagu Fiona. Isegi mina ei suuda temaga üle tunni koos olla. Minul aga on ju ingli kannatus! Ellis teadis, et ei möödu viit minutitki, kui Fiona talle külla tuleb. Küllap tuleb ta jälle lobisema riietest ja trendikatest poodidest. Tema saabumiseks tuli valmistuda. Ellis kallas vänge haisuga lilleväetise peenra kõrvale maha, teades, et naabrinaine ei talu ebameeldivaid lõhnu. Kord oli Fiona lahkunud vastuvõtult, mille oli korraldanud heategevuskomitee esinaine Teresa Brachouse, kuna selles kõigi poolt lugupeetud naise majas haises värske värvi järele. Ellis arvas, et naabrinaine on loll nagu saabas. Fionat huvitas vaid raha ja see, kuidas raha kulutada: ta oli tuntud pillaja ja armastas teistele puru silma ajada. Ellis aga arvas, et elus on ka midagi tähtsamat kui raha. Näiteks sõprus ja üksteise abistamine. Või armastus. “Mis siin nii vastikult haiseb?” kostis ootamatult Fiona kõrge hääl. Mõttesse vajunult ei olnud Ellis märganud, et naabrinaine lähenes. “Kompost. Tere hommikust sullegi!” “Sulle ikka meeldib tuhnida s…” Fiona hingas sügavalt sisse, jättes lause lõpetamata. “Mullas,” lõpetas Ellis selle tema eest muiet varjates. “Muld niimoodi ei haise.” “Ära siis seisa vastutuult,” soovitas Ellis. Edasi põlvitades jätkas ta kõplaga maa kobestamist. Mitte miski ei saanud teda armastatud peenarde juurest eemale kiskuda: ei väetise lehk, ei tüütu naabrinaine. Fiona möödus Ellisest paremalt, jäi seisma täpselt allatuult, kirtsutas jälle nina ja lausus kapriisselt: “Kui jubedad kindad! Ja see sinu särk… Kust sa selle küll välja koukisid?” “Pööningult. See on vanu asju täis.” Ellis heitis pilgu oma helekollastele sõrmkinnastele, mis olid küünarnukkideni üles tõmmatud. “Aga miks sa küsid?” Fiona peamiseks puuduseks oli tema suutmatus keelt hammaste taga hoida. Ta ütles alati seda, mida mõtles. Kuna aga tema mõtted originaalsusega silma ei paistnud, tuli paljudel rohkem kui kord või kaks häbi pärast punastada. Häbist Fiona pärast, nii veider kui see ka pole. Isegi Ellis tundis end vahel ebamugavalt, kui naabrinaine hakkas võõraste juuresolekul valjuhäälselt arutlema: “näe, kui tobeda lipsu see brünett on endale ette sidunud” või “fuih, kui maitsetu maal!”. Fionat ei huvitanud, et brünett on tuntud poliitik, kelle imago kallal töötab terve stilistide grupp, ega see, et tema arvates maitsetu maal on tegelikult kuulsa kunstniku looming. Pole tähtis, et teised inimesed osaliselt tema arvamust jagasid. Viisakas seltskonnas polnud kombeks kellegi puudusi arutada. Kuid Fiona pidas end miskipärast tõe hääletoruks ega vaikinud kunagi, isegi siis mitte, kui oleks pidanud seda tegema. Oma küsimuse esitanud, valmistus Ellis ära kuulama kümneminutilist loengut teemal, kuidas on vaja riietuda, kui lähed aeda tööd tegema. Tema üllatus oli suur, kui Fiona piirdus vaid lühikese fraasiga: “Su pluus on liiga suurte ruutudega. Sulle ei sobi.” “Võtan teadmiseks,” lausus Ellis üles vaadates. Naabrinaine, pigistanud huuled tihedalt kokku, noogutas selle peale vaid ja pööranud ümber, suundus kodu poole. Tema napisõnalisuse põhjus oli selge: kompost oli oma töö teinud. “Hommik kukkus vahva välja!” pomises Ellis lõbusalt, asudes taas umbrohu kallale. “Näis, milline tuleb päev.” Päev, ütleme otse, veeres allamäge. Lõpetanud peenardega enne lõunat, läks enesega rahul olev Ellis tuppa, käis duši all, riietus ümber, astus kööki ja nägi… hiirt! See istus külmkapi juures ja näksis liivaküpsise tükikest. Küpsise, mille Ellis oli eelmisel õhtul küpsetanud. Küpsise, mis oli mõeldud heategevuskomitee koosoleku jaoks! Ellis talitas nii, nagu tema asemel oleks talitanud iga teine naine, kelle köögis polnud kunagi olnud ei hiiri, tarakane ega mingeid muid kutsumata pudulojuseid: ta hakkas valjusti kiljuma ja hüppas lähimale taburetile. Saatuse iroonia tõttu, kelle huumoritaju jätab sageli paremat soovida, osutus see just selleks taburetiks, mille Ellis juba ammuilma oli välja visata kavatsenud, kuna selle jalad logisesid. Nii et hetke pärast istus ta juba põrandal keset puidutükke ja nuuksus valust, hõõrudes põrutada saanud õndraluud, aga hiir, jätnud küpsise sinnapaika, lipsas külmkapi taha ja kadus. “Pagana elukas!” vandus Ellis. Ta oleks tahtnud kasutada vängemat sõna, aga eneseväärikus ei jätnud teda maha ka kõige keerulisemates elulistes olukordades. Pingutusega püsti tõusnud, vaatas ta kõigepealt külmiku taha. Nagu arvata võis, hiirt seal enam polnud. Paharet oli end nii ära peitnud, et teda suutnuks leida vaid kõige kogenum hiirepüüdja, ja Ellis muidugi seda polnud. Hädasti oli vaja kassi. Kas laenata seda Fionalt? Tõsi, vaevalt see loom üldse kunagi hiirt näinud on. Ellis meenutas hiigelsuurt paksu pärsia kassi ja vangutas pead. Kui isegi on, mõtles ta, kahtlen, et need temas gastronoomilist huvi ärataksid. See kass toitub paremini kui mina. Ta korjas kokku tabureti tükid ning asetas need korralikult ukse kõrvale, et hiljem prügikasti visata, ja läks tagasi kööki. Ellis vaatas kahjutundega suurt küpsisekandikut, mis asetses aknalaual. Tuleb ka küpsised ära visata. Kes teab, võib-olla ei näpanud hiir lihtsalt seda üht küpsist. Võimalik, et ta hüppas ühelt teisele, enne kui valis välja ühe, tema arvates kõige isuäratavama. Sellest mõttest hakkas Ellisel paha. Varustanud end antibakteriaalse pihusti ja lapiga, hakkas ta kööki puhastama, aeg-ajalt külmkapi poole kiigates, justkui peljates, et selle alt võib iga hetk hiir välja ronida. Tund aega hiljem, lõpetanud koristamise, võttis Ellis külalistoa kapist paksu teatmiku, et otsida sealt välja desinfitseerimisega tegeleva firma number. Ja küllap oleks ta selle leidnud, kui tema otsinguid poleks katkestanud uksekella helin. Ainult mitte Fiona! mõtles Ellis. Kuigi, ehk õnnestuks teda hirmutada sellega, et mul jooksevad köögis ringi hiired. Küllap ta kardab neid. Ellis lõi ukse lahti, naeratades ootevalmilt. Kes ka tema juurde koju ei tulnud, ta püüdis alati teha näo, et tal on külaliste üle hea meel, olgu need või kutsumata. Tõsi, mis puutub viimastesse, siis leidis Ellis alati ettekäände, et neid kiiremini minema saata. Lävel seisid mees ja teismeline tüdruk. Kumbagi neist polnud Ellis viis aastat näinud, nii et selles polnud midagi imelikku, et ta segadusse sattus. “Tom? Mis sind siia toob?” Teismeline tüdruk libises kutset ootamata Ellisest mööda majja ja lendles trepist üles. Varsti kostis sulguva ukse paugatus. Vastuseks Ellise küsivale pilgule kehitas mees õlgu. “Angela on mu peale pahane. Raske iseloomuga laps. Anna andeks, et ma sind meie saabumisest ei hoiatanud.” “Pole midagi…” Ellis astus Tomi juurde, et teda emmata. “Me pole ammu näinud, vennake.” Mees muigas. “Vennake? See sõna justkui ei sobi enam minu soliidse välimusega, kas sulle ei tundu?” Ellis vaatas venna peast jalgadeni üle: kallis ülikond, uued poolsaapad, nahkportfell… Viimati, kui vend tal külas käis, oli tema lemmikriietuseks teksapüksid ja tobedate kirjadega spordisärgid. Jah, muidugi oli ta muutunud. Kümne aasta eest polnud tema laubal neid sügavaid kortse, silmis väsimust, huulil kibedat muiet. Kuigi… “Minu jaoks jääd sa alati talumatuks väikevennaks,” lausus Ellis õrnalt. “Kas võib sisse tulla?” küsis vend, reageerimata kuidagi õe tundeavaldusele. “Jah, muidugi!” pahvatas Ellis. “Kui armas, et te otsustasite mulle külla tulla! Kohe teen teile lõunasöögi soojaks. Sa ju armastad praekana? Muide, kas tulite pikemaks ajaks?” Vahetpidamata lobisedes siirdus Ellis kööki. Tom järgnes talle. Mees oli pinges ja morn. Näis, et kohtumine õega ei valmistanud talle rõõmu. “Sööma ma ei hakka, anna andeks. Pealegi veel praekana – mul on gastriit. Ja ma pean Londonisse tagasi sõitma. Aga mis puutub Angelasse…” Ellis, võtnud külmkapist vaagna kanaga, heitis talle tusase pilgu. “Sa pead tagasi sõitma?” Tom vaatas kõrvale. “Jah, mul on väga palju tööd. Mind oodatakse Londonisse juba õhtuks.” Ellis asetas vaagna lauale ja ristas käed rinnal. “Lao lagedale, mis on juhtunud.” Tom ohkas sügavalt, kõikus päkkadelt kandadele ja vaatas viimaks õele silma. “Kas sa võiksid Angela järele vaadata?” “Mida tähendab tema järele vaadata?” “Oleksin rõõmus, kui lubaksid tal mõnda aega siin elada.” “Thomas!” lausus Ellis rangelt. “Lõpeta keerutamine. Ütle otse, milles on asi.” Tom paistis järsku vanana. Justkui tugipunkti kaotanud, vajus ta raskelt toolile ja surus peopesa vastu laupa. “Ellis, see on midagi kohutavat… Mul pole Angelaga mitte mingit klappi. Ma ei tea, mida temaga ette võtta. Sestpeale, kui tema ema suri, olen kogu jõust pingutanud, et Angelat õnnelikuks teha. Aga asi on läinud vaid hullemaks!” “Catherine suri kümne aasta eest, Tom,” sõnas Ellis leebelt. “Ma ei usu, et Angela käitumine on seotud ema surmaga.” “Aga minu tütar on kontrollimatu! Sa ei suuda endale ette kujutada, mida ta korda võib saata! Asi on läinud niikaugele, et ma olen hakanud teda häbenema!” “See on kõigest teismeliseiga.” Ellis patsutas venda õlale. “Ta on ju viisteist. Tuleta endale meelde, milline olid sina tema vanuses.” “Mina käitusin enam kui sündsalt! Muidugi, ka minul on hormoonid möllanud; mõtlesin rohkem tüdrukutest kui õpingutest, arvasin, et kõik täiskasvanud on idioodid ja et keegi ei suuda mind mõista. Kuid ma ei tormanud keset tähtsat nõupidamist isa kabinetti nõudmisega uued teksapüksid osta! Ei loopinud võõraste inimeste riideid basseini! Ei ähvardanud kaotada süütust esimesele vastutulijale…” Ellis kergitas imestunult kulme. “Sa ei teinud seda vaid seetõttu, et olid poiss, kallis.” “Sinu katse nalja teha kukkus läbi,” torises Tom. “Nii veider kui see ka pole, kuid ka sina olid kunagi teismeline tüdruk. Kas sa käitusid nagu märatsev nõid?” “Ei, ei käitunud,” kehitas Ellis õlgu. “Aga mina olin sünnist peale ideaalne laps. Ma isegi nutsin äärmiselt harva. Angela on nähtavasti teistsugune.” “Ta vajab ema,” lausus Tom kurvalt. “Või naist, kes hakkaks emakohustusi täitma.” “Ja sina arvad, et mina olengi see naine? Mul pole aimugi, kuidas lastega ümber käia!” Tom vaatas teda anuva pilguga. “Ellis, ma vannun, see ei kesta kaua. Ja Angela pole enam laps. Talle tuleb lihtsalt õigesti läheneda.” “Olen alati naiivselt arvanud, et sellega tegelevad tavaliselt vanemad.” “Ma olen üritanud!” hüüatas Tom. “Jumal on tunnistajaks, et ma olen nahast välja pugenud, et temaga suhteid parandada! Aga olen saanud hävitava läbikukkumise osaliseks. Ellis, ta rikub mu elu ära! Mulle näib, et Angela on võtnud endale ülesandeks mind hävitada.” “Kuule, ta on ju kõigest viieteistkümneaastane tüdruk, mitte mingi koletis!” vaidles Ellis tuliselt vastu. “Usu mu sõnu, ma tean, millest ma räägin.” “Ja mina pean sinu arvates siis isiklikult veenduma, et Angela on kehastunud saatan?” “Tahan temast vaid veidi puhata,” ütles Tom vaikselt. “Üks kuu, mitte kauem. Selle aja jooksul jõuan ma vähemalt oma isikliku elu korda seada…” “Ah vaat milles on asi!” ahhetas Ellis. “Sul on tekkinud naine, on nii või?” “Ootasin teda kümme aastat. Kümme aastat elasin ainult tütre jaoks! Kas ma tohin kas või pisut ka enda jaoks elada?” Ellis astus sammukese tagasi, silmitsedes venda hukkamõistvalt. Ta ei uskunud oma kõrvu. Kuid mis siin uskuda! Kõik mehed on ühesugused. Kas nad üldse suudavad ette kujutada, mida tähendab pühendada kogu oma elu teisele inimesele? Ei, ainult naine on suuteline eneseohverduseks! Mehed otsivad kõiges kasu vaid enese jaoks. Ennäe, tütar segas teda! Angela on nähtavasti isa peale armukade tema uue armastuse pärast. Ja selle asemel, et tüdrukut rahustada, temaga ühele lainele saada, veenda teda oma armastuses, otsustas Tom temast lihtsalt vabaneda. Kui alatu! “Las ta jääb,” lausus Ellis kindlalt. “Ja mitte üheks kuuks, vaid alatiseks.” Tom kargas toolilt püsti ja haaras õe tugevasse embusse. “Aitäh! Aitäh! Tuhat tänu! Sa ei kujuta ette, mida see minu jaoks tähendab!” “Ma ei tee seda üldse sinu pärast.” Ellis tõukas ta külmalt eemale ja tõmbus vastikusest küüru. “Mul on vaesest Angelast kahju. Tema isa on kõige ehtsam kaabakas. Mul on vastik sinuga isegi ühes toas viibida, Tom!” Tom jäi jahmunult Ellisele otsa vaatama. Hetkega oli ta ohvrist vaenlaseks muutunud. Kuidas see küll juhtus? “Mine ja lõbutse oma kallimaga!” Ellis näitas talle ust. “Sa ei pea tagasi tulema. Meie Angelaga saame suurepäraselt hakkama.” “Sa ilmselt arvad, et ma hülgan oma tütre omakasu eesmärgil?” taipas Tom. “Kas pole siis nii?” “Ellis, kallis, sa eksid! Ma olen hea isa, väga hea!” Mees tagus endale rusikaga vastu rinda. “Angelal pole mind milleski süüdistada!” “Kui ehk vaid armastuse puudumises.” “Ma armastan teda üle kõige maailmas!” “Mine ära, Tom,” ei kannatanud Ellis enam välja. “Mine ära mu majast!” “Usu mind, sa veendud selles, et sul polnud õigus,” lausus Tom rahulikult. “Angela näib sulle minu egoismi ohvrina. Aga see pole nii. Ma ei hakka sulle praegu mitte midagi selgitama. Õige pea saad sa ise kõigest aru.” “Välja, ma ütlesin!” Ellis viskas uhkelt pea selga. “Ma tulen kuu aja pärast tagasi, kui sa mulle ei helista ega palu Angelat varem ära viia,” ütles Tom ja, soovimata jätkata tema arvates mõttetut vestlust, lahkus. “Milline häbi!” pomises Ellis üksi jäädes. Kaastundest Angela vastu oli ta peaaegu nutma puhkemas. “Ja mina arvasin, et tunnen oma venda hästi!” Ta läks kiirustades trepist üles, astus külalistoa suletud ukse juurde ja koputas. “Kas ma tohin sisse tulla?” “Kas ta sõitis juba ära?” kostis Angela summutatud hääl. Ilmselt oli tüdruk nutnud kogu selle aja, mil tema isa Ellisega rääkis. “Jah, kullake. Head teed tal minna! Aga sina tule alla, ma annan sulle süüa.” “Ma pole näljane.” “Siis joome koos teed.” “Ma ei soovi teed! Jäta mind rahule!” Ellis katsus ukselinki – see oli suletud. “Tee lahti, palun.” “Milleks?” “Ma pole sind kaua näinud. Sul on kindlasti palju uudiseid… Miks mitte lobiseda?” Ootamatult krigises lukk ja uks paiskus lahti. Angela seisis oma tädi ees. Olgu öeldud, et Angela oli Ellisest pea jagu pikem ja märksa vormikam. Angelal olid lainelised karamellivärvi juuksed, üpris kõrge rind ja pikad saledad jalad. Subtiilne Ellis näis temaga võrreldes teismelisena. “Sa pole mu sõbranna!” teatas Angela. “Ja vaevalt ka selleks saad, arvestades meie vanusevahet. Ma ei vaja sinu eestkostet, selge? Kõik, mida ma vajan, on kuu või paar siin sinu juures olla. Ja pärast lähen koju tagasi. Ma kuulsin, millise peapesu sa mu papsile korraldasid, nii et nüüd jääb mul üle vaid oodata. Ta on väga tundlik. Piinleb veidi ja tuleb mulle järele. Ja siis võin ma ta ümber sõrme keerata.” Ellis avas imestusest suu. Järele mõelnud, arvas ta, et nagu iga solvunud teismeline, püüab Angela end ümbritseva tegelikkuse eest kaitsta agressiivsusega. Pole viga, see läheb mööda. Angela väike õrn süda sulab kohe, kui ta mõistab, et tädi pole tema vaenlane. Tõusnud kikivarvule, paitas Ellis õrnalt vennatütre juukseid. “Mu vaene tüdruk!” “Oled sa peast põrunud?” Angela rebis end temast lahti. “Isa rääkis, et sa oled totakas, aga ma arvasin, et ta liialdab.” “Kas Tom tõesti ütles nii?” hüüatas Ellis nördinult. “Nojah. Ja tal oli õigus. Aga mis siin ikka imestada. Kõik vanatüdrukud ongi ju sellised…” Angela koputas endale sõrmega meelekohta. “Ma pole mingi vanatüdruk!” “Mis mõttes? Kui vana sa oled? Nelikümmend? Ja sa pole mitte kunagi abielus olnud. Nii et vanatüdruk mis vanatüdruk.” “See… see on väga vastik üksielamise määratlus…” hakkas Ellis kokutades seletama. Angela vaid turtsatas. Ilmselgelt põlgas ta oma lihast tädi. Teismelise neiu silmis oli Ellis täielik hädapätakas. “Mu kohvrid jäid trepi juurde. Tassin need pärast üles. Aga praegu tahan ma omaette olla. Nägudeni!” Nende sõnadega lõi Angela vastust ootamata ukse Ellise nina ees kinni. “Ma pole neljakümnene!” hüüdis Ellis, mõistes suurepäraselt, et see fraas räägib salajasest meeleheitest. “Olen kõigest kolmkümmend seitse.” Kõigest… Ta tundis kohutavat häbi, et polnud suutnud emotsioone vaos hoida. Ellis laskus trepist alla kööki ja mõtles Angela sõnade üle järele. Tüdrukul on õigus, mis seal enam öelda. Ma olengi vanatüdruk. Olen peaaegu nelikümmend, mehele ei lähe ma ilmselt kunagi. Vähemalt eeltingimusi selleks pole. Kui palju kordi olen ma püüdnud isiklikku elu korda seada – ja kõik asjata. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et ma vananen üksinduses. Kust siin kolkas üleüldse väärilist meest leida ongi? Kõik enam-vähem normaalsed mehed on juba eest ära kahmatud. Kui ma poleks nooruses, nagu Fiona ütleb, käed rüpes istunud, oleksin juba ammu mehel. Kuigi asi pole üldse selles, et ma õigel ajal sebima ei hakanud. Üks lurjus, keda ma isegi meenutada ei taha, rikkus mu elu ära ja võttis pikaks ajaks isu meestega kohtuda. Kui ma viimaks toibusin, selgus, et kõik sõbrannad on ammuilma mehele läinud – ja enamik, muide, minu endistele austajatele. Ellis tundis, et teda valdab viha ja solvumus, nii nagu see alati oli olnud, kui ta mõtles oma minevikust, ja seetõttu võttis ta vastu otsuse hakata kähku tegelema millegi äärmiselt vajaliku ja olulise asjaga. Õigel hetkel meenus talle, et heategevusühingul oli hiire tõttu oht küpsistest ilma jääda. Vispel lendas tal käes, munakoored avanesid ise, või murdus ühesugusteks tükkideks. Kolmekümne seitsme aastane naine, kes lendles mööda kööki kui liblikas, unustas isegi mõelda, et külalistoas elab nüüd raske iseloomuga teismeline, kes on valmis iga üksi elavat naist vanatüdrukuks nimetama. Toiduvalmistamine rahustas teda alati, nii et juba poole tunni pärast, kui esimene partii küpsiseid hakkas praeahjus pruuniks tõmbuma, tundis Ellis taas elu maitset. Ta ümises endamisi moodsat lõbusat laulukest ja tiirutas ringi, segades komponente magusa roosa glasuuri valmistamiseks. Küpsised tulevad ilmselt enneolematult maitsvad, nii et heategevuskomitee aktivistid lakuvad oma sõrmed puhtaks! Võtnud küpsetusplaadi ahjust välja, tõmbas Ellis ninaga õhku ja ohkas õndsalt. Milline lõhn! Kui ta oleks saanud, oleks ta end sellesse mähkinud justkui kallite parfüümide pilve. Üleval klõpsatas uks, seejärel oli kuulda vaikseid samme – ka Angelat meelitas küpsiste isuäratav lõhn. Ellis naeratas võidurõõmsalt, kattes küpsiseid glasuuriga: ehk polegi nii raske selle lapseni teed leida. Tüdruk tundis ilmselt puudust maitsvast kodusest toidust. Tom polnud kunagi osanud ega ka armastanud süüa teha. Põhiliselt sõi ta lõunat ja õhtusööki kohvikus, tütart aga toitis poolfabrikaatidega. Pärast Catherine’i surma oli Ellis pakkunud vennale oma teeneid perenaise ja Angela kasvatajana. Tom keeldus. Aina kordas, et saab ise hakkama. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Gastriit ja sõnakuulmatu tütar! “Kas tohib ühte proovida?” kuulis Ellis vennatütre häält. “Muidugi. Tõsi, glasuur pole küll veel tahkunud.” Angela haaras küpsise ja pistis selle suhu. Mõtlikult mäludes vaatas ta aknast välja ja vaikis. Ellis ei kiirustanud teda tagant. Angela oli ärahirmutatud metsloomake. Ellise ülesanne oli vennatütar kodustada, aga tegutseda tuli äärmiselt ettevaatlikult, et tüdrukut mitte ära hirmutada. “Maja põleb,” ütles Angela äkki. “Mis? Kus?” Ellis vaatas ahju poole, arvates, et teine partii küpsiseid on kõrbema läinud. “Näe, seal, üle tee.” Angela koputas sõrmega vastu akent. “Teise korruse aknast tuleb suitsu. Lahe!” Ellis surus nina vastu klaasi. Tõesti, Grishamite abielupaari magamistoa aknast tõusis tihedat tumehalli suitsu. “Oh jumal!” hüüatas Ellis. “Oh emake! Angela, helista tuletõrjesse! Ma jooksen sinna.” “Ahah,” lausus Angela loiult ja küünitas veel ühe küpsise järele. “Kähku!” käratas Ellis, üllatades sellega vennatütart. Ta lülitas küpsetusahju igaks juhuks välja ja tõttas tänavale. Ellis polnud mitte kunagi ühegi naabriga kuigi sõbralikes suhetes olnud, eriti veel Fionaga, kuid oleks igaühele neist appi tõtanud. Smallbridge’is, kus enamik maju oli üle viiekümne aasta vanad, polnud tulekahjud haruldased. Linnakese elanikud ei armastanud uuendusi ja suhtusid neisse vastumeelselt. Vähesed nende seast vahetasid vana juhtmestiku uue vastu, kui selleks polnud kaalukaid põhjusi. Sama kehtis kanalisatsiooni kohta. Seetõttu lahvatasid seal alailma tulekahjud või lekkisid torud. Siiski oli juhtunud vaid üks suurem õnnetus, kui ülemöödunud aastal kolm maja maani maha põles. Õnneks ja paljude imestuseks ei saanud keegi kannatada. Kui mitte arvestada seda, et majade omanikud jäid pikaks ajaks peavarjuta. Sellegipoolest ei tahtnud keegi võõrastest vigadest õppust võtta. Igaüks oli veendunud, et õnnetus teda ei taba. Ning muidugi enamasti eksis. Ellis teadis, et Fiona oli korduvalt palunud oma mehel elektrik välja kutsuda, kuid James põikles iga kord kõrvale. Juhtmestiku väljavahetamine nõudis märkimisväärseid rahalisi kulutusi, seepärast paigaldas mees igasse tuppa suitsuanduri, mis hakkas vastikult piiksuma iga kord, kui Fiona põleva sigaretiga nende lähedusse sattus. Lõpuks tüdines Fiona tüütust piiksumisest ja lülitas salamisi kõik suitsuandurid välja. Jamesil polnud sellest aimugi, see-eest oli Ellis asjaga kursis. Nii nagu enamik naabreid. Kuna Fiona, nagu juba öeldud, ei osanud isegi omaenda saladusi hoida. “Saigi oma jao kätte!” mõtles Ellis, kui kõigest väest Grishamite maja poole jooksis. Küllap raputas tuhka vaibale. Või jäi magama, sigaret näpu vahel. Kui vaid selle tobukese Fionaga midagi juhtunud poleks! Nagu peagi selgus, oli Fiona täie tervise juures. Ta tormas majast välja Ellisele vastu ja kisendas täiest kõrist: “Appi! Aidake! Põleme!” “Vägev!” hüüatas Angela vaimustunult, ilmudes äkitselt Ellise kõrvale. “Kas sa tuletõrjujatele helistasid?” “Jah, meeskond on juba teel.” Angela osutas peaga endiselt halava Fiona suunas ja tasandas häält: “Kas ta käitub alati nii? Mine või lolliks – justkui mingis nõmedas komöödiafilmis!” Ellis tõotas endale, et kohe, kui kõik on lõppenud, noomib ta Angelat südametuse pärast. “Vaesekesel on närvivapustus,” vastas Ellis, kuigi teadis, et Fiona käitub alati ebaadekvaatselt, kui tema elus miski asi viltu veab. “Teda tuleks korralikult klohmida. Muidu jookseb siia pool linna kokku.” “Klohmida?” “Nojah. Virutada otse vastu vahtimist. Selleks, et see napakas mõistusele tuleks.” “Appi!” kriiskas Fiona, joostes järgemööda kõigi kohale tõtanute juurde, kes suu ammuli vahtisid. “Tehke ometi midagi!” Ellis vaatas seda korralagedust ja hammustas huulde. Millal need tuletõrjujad küll saabuvad? Ehk tõesti virutada Fionale vastu vahtimist? Lihtsalt niisama. Ellisel oli korduvalt tahtmine seda teha. Kuid ta ei julgenud. Mida inimesed ütleksid? Äkki pidurdas maja juures tumesinine sedaan, millest väljus pikakasvuline mees. Tal olid viimase moe järgi lõigatud heledad juuksed, tõsised pruunid silmad ja kitsad huuled, mis olid sirge kriipsuna kokku surutud. Hetkeks olukorda hinnanud, jooksis ta nutva ja haliseva Fiona juurde, haaras tal õlgadest kinni ja raputas teda mõne korra. Too jõllitas meest hirmust segaste silmadega. “Kõik saab korda!” lausus mees kindlalt. Selle inimese hääles oli nii palju veenvust, et isegi kõrvaltvaatajad jäid teda uskuma. “Rahunege. Hingake sügavalt sisse. Veel üks kord. Vaat nii…” Fiona vaatas teda justkui nõiutuna ja hingas sügavalt, nagu mees oli käskinud. Ellisele hakkas äkki tunduma, et ta on kunagi ammu seda häält kuulnud. Ja ta vaatas samuti, justkui hüpnoosi all, sellele inimesele silma. Ning täpselt nagu Fiona, oli ka tema valmis tegema kõike, mida mees vaid teha palub. Ellis astus aeglaselt mehe poole. Üha lähemale ja lähemale. Ta nägi juba selgelt mehe profiili: kõrge laup, sirge kitsas nina, jonnakas lõug. Peas keerlesid mälestuste katked, millest Ellis oli paljude aastate vältel vabaneda üritanud. Mees siseneb hotellituppa, kus Ellis teda ootab. Naeratab rahulikult ja külmalt ning ütleb, et nad kohtuvad viimast korda. Oo, ta mäletab hästi, millega see kohtumine lõppes. Sel õhtul virutas Ellis mehele dekoratiivse vaasiga vastu pead. Ning tabas otse laupa. Kulmu kohale pidi jääma arm. Mees võttis oma käed juba täiesti maha rahunenud Fiona õlgadelt, pöördus ümber ja kohtas Ellise pilku. “Oi, tere! Ka sina oled siin.” “Ma elan vastasmajas. Olen alati elanud,” lausus Ellis ja, möödudes mehest suure kaarega, läks Fiona juurde. Kaugelt kostis tuletõrjesireenide huilgamist. Maja juurde kogunenud inimesed ei kavatsenudki laiali minna. Aga nüüd piirasid nad Fiona asemel hüpnotisööri häälega meest. Too aga libises nende eest osavalt minema. Oodanud ära tuletõrjeautode saabumise, istus ta oma sedaani ja kihutas teadmata suunas. “Kuidas sa end tunned?” küsis Ellis Fionalt. “Kohutavalt,” vastas too ilmetu häälega. “Hea, et maja on kindlustatud.” “Kuidas see üldse juhtus? Millest tulekahju alguse sai?” “Ilmselt sellest, et ma süütasin lõhnaküünlad.” “Oh jumal, Fiona! Sa oled nii lohakas!” Naabrinaine laiutas käsi ja vahtis ringi. Näis, et teda hämmastas ümberringi valitsev sagin. “Aga kus see mees on?” “Milline mees?” küsis Ellis, kuigi mõistis suurepäraselt, keda Fiona mõtles. “See mees… Ta on nii… nii… enesekindel.” “Tema nimi on Jim Simpson. Ja tema põhjendamatu enesekindlus on juba ammu kõneaineks saanud.” “Kas sa tunned teda?” imestas Fiona. “Jah, ta on siin üles kasvanud. Küllap sõitis vanemaid külastama… Kuule, ega sa ole mu vennatütart näinud?” Ellis taipas, et oli täiesti kohmakalt jututeemat vahetanud. Ehkki Fiona ei märganud nagunii mitte midagi. Samal hetkel hakkasid tuletõrjujad tuld kustutama. Ellis üritas taanduda. Tal oli, mille üle järele mõelda. Küll see oli alles päev – hullemat ei oska välja mõeldagi! Hiir, Angela, tulekahju, Jim Simpson… Kui vähemalt seda meest enam kunagi kohtama ei peaks, mõtles Ellis oma majja sisenedes. Alati on ebameeldiv kohtuda viirastusega minevikust, aga kui need viirastused on täiesti kombatavad… “Kes see oli?” Ellise järel tormas majja Angela. Neiu silmad põlesid – ta oli ju olnud kindel, et sureb igavusest selles pommiaugus nimega Smallbridge, aga tuli välja, et siin toimuvad õige põnevad sündmused, näiteks tulekahjud. “Pühi, palun, jalad puhtaks, kui sa tuppa tuled,” pahandas Ellis. “Milline mees!” Angela vehkis kätega ja vidutas unistavalt silmi. “Oleksin ma vaid pisut vanem…” “Ma palusin sul jalad ära pühkida. Vaata, kui palju on su kingade küljes tolmu.” Angela heitis kingad jalast ja lükkas need jalatsikapi alla. “Ta siis elab siinkandis?” “Angela, sul on veel vara poistest huvituda… Pealegi, Jim Simpson pole enam ammu poiss.” “Ma olen peaaegu kuusteist! Ja vastassoo esindajad pakuvad mulle juba ammu huvi. Juhul, kui nad on sümpaatsed.” “Marss oma tuppa!” vihastas Ellis lõplikult. “Nii-nii…” venitas Angela kavalalt silmi vidutades. “Miks sa mulle niimoodi peale hüppasid? Siin on midagi kahtlast…” Ellis andis kogu oma olekuga mõista, et ei soovi seda kasutut jutuajamist jätkata, ning läks kööki. Mõne hetke pärast kuulis Angela südantlõhestavat karjet ja tõttas tädile appi. Köögis otse keset roosa glasuuriga kaetud küpsiste kuhja istus hiir. Karjumist pahategija enam ei peljanud ja lipsas külmiku taha alles siis, kui Angela talle käterätikuga lahmas. “Pagan võtaks! Kuid saavad hakkama ka ilma magusata!” lausus Ellis, pidades silmas heategevuskomiteed, ja viskas küpsised prügikasti. Vaid üks mõte piinas tema päeva jooksul kurnatuks muutunud hinge: Jim Simpsoni kulmu kohale oli tõepoolest jäänud arm. 2. peatükk JÄRGMISE PÄEVA HOMMIKUL valmistas Ellis esmakordselt paljude aastate jooksul täisväärtusliku hommikusöögi. Tal polnud aimugi, mida armastavad süüa viieteistkümneaastased tüdrukud ja seepärast keetis ta valmis pudru, röstis leiba, valmistas omleti juustuga ja tegi igaks juhuks veel ka puuviljasalati. Ellis oli valmis vennatütart toitma juba kell kaheksa hommikul, aga Angela tuli trepist alla alles üheteistkümne paiku ning teatas, et hommikusöögiks joob ta vaid piima ega söö üldse midagi. “Millal sa jõudsid kõik selle valmis teha?” küsis ta, keeldudes pakutud roogadest. “Sa tulid ju eile luuserite klubist koju peaaegu keskööl.” “Luuserite klubist?” Angela tegi talle grimassi. “Kas siis heategevusühingutesse ei kogune vaid vanatüdrukud ja need, kes on lahutuse äärel?” “Kas sinu arvates ei hakka keegi ligimest aitama, kui tal endal on elus kõik korras?” “Olen selles veendunud,” noogutas Angela, kallates piima klaasi. “Väga kahju, et sa niimoodi mõtled,” ütles Ellis ja surus huuled kokku. Tüdruk osutus mitte ainult kapriisseks, vaid ka tundetuks. Kui palju ebameeldivaid avastusi jõuab Ellis veel teha selle aja jooksul, mil Angela tema juures elab? Tom on teda kasvatades kohutavalt mööda pannud, mõtles Ellis ohates. Kahjuks aga on Angela liiga vana, nii et teda päästa on hilja. Vabastanud end sel moel vastutusest, siirdus Ellis harjumuse kohaselt aeda. Kõrvalt vaadates näis, et peenrad, millele ta oli nii palju energiat kulutanud, on ideaalses korras. Kuid Ellis märkas kõikjal puudusi: siin on pead tõstnud umbrohi, seal on vaja koristada paar närbunud lilleõit. Tööd jätkus. Ellis oli kindel, et ta ei tule ka mõne tunniga sellega toime. Heitnud pilgu Grishamite suitsunud maja suunas, ohkas Ellis kurvalt. Kuigi üldse mitte sellepärast, et tal oleks olnud Fionast ja Jamesist kahju. Asi oli selles, et nüüd oli see hoone tervel tänaval pinnuks silmas. Niigi oli Ellisel raske leppida sellega, et naaberkrundil seisvat tühja maja polnud kaks aastat värvitud. Aga kui ka Grishamid remondiga ei kiirusta, tuleb kaevata Smallbridge’i elamukomiteesse. Kui võtta arvesse, et sinna kuulus juba palju aastaid ka Ellis, ei pruukinud eelseisva hääletuse tulemuste pärast muretseda. Grishameid kohustatakse kindlasti üsna pea remonditöid alustama. “Ma lähen välja!” Angela ilmus trepile. Ellis vaatas tema poole ja kangestus. Angelal oli seljas sügava väljalõikega pluus ning vaevu taguotsa kattev seelik, jalas võrksukad. Peale selle oli vennatütar värvinud paksult ära silmad ja huuled, rõhutanud kulme ja pannud peale põsepuna. Ellis oli sageli näinud selliseid teismelisi tüdrukuid, kes nii mõtlematult end koledaks tegid, ja alati hurjutanud nende emasid, kes nähtavasti üldse ei vaadanud oma tütarde järele. Kuid Ellis poleks osanud ettegi kujutada, et kunagi satub tema ise sellise “ema” rolli. “Tule kohe tagasi!” hüüdis Ellis püsti hüpates. “Ma ei lase sind sellisena majast välja!” Angela oli nii üllatunud, et kaotas paariks sekundiks kõnevõime. “Mis mul siis viga on?” küsis ta, kui oli end kogunud. “Mis sul seljas on?” Ellis viipas süüdistava žestiga seeliku suunas. “Kui täpsem olla – miks sa oled niisama hästi kui paljas? Kus on su mantel, luba küsida? Ja see grimm su näol… Pähh, kui kohutav!” Angela pani käed puusa ja vaatas tädi halvustava pilguga. “Kas sa ennast oled peeglist üldse vaadanud? Halvasti pestud särk, mis on kolm numbrit liiga suur, põlvedest välja veninud ja liiga lotakad püksid, sõjaväesaapad… Võõras inimene isegi ei kahtlustaks, et sa oled naine. Jumestuse puudumine sulle ka kasuks ei tule. Sinu vanuses on enda meikimine hädavajalik!” “Me ei räägi praegu minust!” hüüatas Ellis, mõistes samas, et Angelal on paljuski õigus. “Nagu sa õigesti ütlesid, olen ma täiskasvanud inimene ja otsustan ise, kuidas riietuda, kui aeda lähen. Sina aga oled liiga noor, et iseseisvalt otsustada.” Angela turtsatas valjusti. “Ma pole kolmeaastane. Kuigi ma valisin juba kolmeaastaselt ise, mida endale selga panna.” “Angela, sa näed välja nagu… nagu… langenud naine!” “Sa pole prostituute näinudki, kallike,” teatas Angela häirimatult. “Ära räägi sellest, mida sa ei tea.” “Kas sina… t-tead?” Ellis oli nii vapustatud, et hakkas kokutama. “Ma olen oma elus üldse palju näinud,” lausus Angela elukogenud naise toonil. Ellis oleks kohe naerma puhkenud, kuulnuks ta sellist ütlemist kümme minutit varem. Nüüd aga polnud tal naerutuju. Ta kavatses näidata jultunud tüdrukule, et selles majas mängitakse Ellis Hocki kehtestatud reeglite järgi. “Asjalugu on järgmine.” Ellis tõkestas vennatütrel tee jalgvärava juurde. “Sa kas riietud viivitamatult ümber ja pesed näo puhtaks – ja ka siis ei luba ma sul ilma saatjata ringi hulkuda, või ma tirin sind jõuga majja ja sulgen su tuppa!” Vennatütar ja tädi vahetasid hindavaid pilke. Kumbki neist kavandas oma edasist tegutsemist ja hindas vastase väljavaateid. Oma meelehärmiks mõistis Angela, et jõud pole võrdsed, kuid heitnud pea uhkelt selga, lausus: “Sa pole mu ema ja sul pole õigust mind elama õpetada!” “Olen sinuga nõus,” vastas Ellis. “Seepärast helistan kohe su isale. Las Tom otsustab, mida tohib ja mida mitte.” Angela vajus kössi. Võitlus oli kaotatud. Isa asub muidugi Ellise poolele, sest ta tahab, et tütar jääks tädi juurde võimalikult kauaks. “Mida ma siis selga pean panema, et välja minna?” “Midagi sündsat. Ja sa pead ootama, kuni ma aias töö lõpetan. Sest ma tulen koos sinuga jalutama.” “See veel puudus!” ärritus Angela. “Seepärast, et kuigi Smallbridge näib vaikse ja ohutu linnakesena, on siin ikkagi palju ohte. Ja sina ei kujuta üldse ette, kus miski asub. Eksid veel mingisse kahtlasse kohta…” “Kas siin on siis selliseid kohti?” oli Angela skeptiline. “Kui on, siis sulle ma neid ei näita. Niisiis, kuidas sa otsustad: kas istud kodus või…” “Või…” “Ma vabanen poole tunni pärast,” lausus Ellis. Nad lahkusid eri suunas ega vaadanud kumbki tagasi. Ellis oli peale jäänud, aga miskipärast ei valmistanud see talle rõõmu. Ta tundis, et see võit libiseb tal veel käest. “Kui mul oleks tütar,” pomises Ellis uuesti lillepeenra kohale põlvitades, “siis ta…” Ellis ei lõpetanud lauset. Varem oli ta arvanud, et lapsed, kui need tal tuleksid, oleksid kõigile eeskujuks. Kuid nüüd polnud tal mingit kindlustunnet selles, et tema enda tütar ei käituks täpselt samuti kui Angela. Teismelised on ettearvamatud. Lõppude lõpuks on see tüdruk tema lähisugulane, kuid isegi kõige tähelepanelikum inimene ei leiaks nende vahel mingit sarnasust. Tom on tüdruku ära rikkunud! süüdistas Ellis mõttes oma venda juba mitmendat korda. Ja tal oli veel häbematust kaevata, et tütar on väljakannatamatu! Ellis oli juba jõudnud unustada, et oli alles eile kavatsenud hakata tüdrukule pärisemaks. Kaastunde Angela vastu oli ta samuti unustanud. Tegelikult olid Tomi viimased sõnad prohvetlikuks osutunud. Ta oli juba lähedal sellele, et vennale helistada ja paluda tal Angela ära viia, kuid teda hoidis tagasi vaid soovimatus tunnistada, et Tomil oli olnud õigus. Ja veel – viha iseenda vastu. Polnud ju mitte keegi mitte kunagi varem saanud Ellis Hocki süüdistada selles, et ta raskuste ees alla vannub. “Ma ei teadnud, et sul on maitset,” ütles Angela, kui Ellis pidurdas kaubanduskeskuse ees, kus kolme naaberlinnakese elanikud sisseoste tegid. Ta oli esmakordselt pärast riietuse ja kosmeetika tõttu tekkinud sõnavahetust rääkima hakanud. Naasnud aiast, nägi Ellis, et vennatütar oli näo puhtaks pesnud, riietunud ümber teksapükstesse ja sviitrisse ning ei näinud enam välja kui näitlejahakatis, kes üritab oma vanust varjata. Küsimuse peale, kuhu ta tahaks minna, kehitas Angela õlgu. Siis aga otsustas Ellis heldimushoos – tegelikult aga tärganud süümepiinade tõttu – sõidutada vennatütar kaubanduskeskusse, oletades põhjendatult, et šoppamine lähendab kõige erinevamas vanuses naisi. Ellis ei taibanud kohe, mida Angela maitsest rääkides silmas pidas. Seda enam et vennatütar ei vaadanud mitte tema poole, vaid vastassuunas. “Millest sa räägid?” “Kodus riietud sa nagu kerjusnaine,” selgitas Angela abivalmilt. “Aga hilpudest sa jagad. Või on see ainus korralik kleit sinu garderoobis?” Ellis kõverdas huuli. Isegi komplimente suutis Angela teha nii, et need, kellele need määratud olid, tundsid kõike muud kui rõõmu. “Ma armastan ilusaid ja moodsaid asju,” ütles Ellis, avanud endapoolse autoukse. “Kodus aga kannan seda, milles end mugavalt tunnen.” “Naine peab alati naiseks jääma.” “Veider, et sa pole Fiona tütar,” pomises Ellis autost väljudes. Ta orienteerus moeküsimustes tõepoolest hästi. Ellise pangaarvel oli kopsakas summa, mis tõi sisse kenakese protsendi, millest ta elatuski. Peaaegu kõik dividendid kulutas ta uutele rõivastele. Kuid neid uusi asju polnud mitte kellelegi näidata. Ellis pani end kenasti riidesse vaid siis, kui käis mööda poode või läks heategevuskomitee koosolekule. Nii et suurema osa ajast nägid naabrid teda kulunud koduses riietuses. “Miks sa mind siia tõid?” küsis Angela, silmitsedes kaubanduskeskuse hoonet. “Mõtlesin, et ehk tahad sa endale korralikke riideid.” “Mul on palju muidki asju peale selle lühikese seeliku, mis sulle ei meeldinud.” “Ja sa saad neid veel juurde,” ignoreeris Ellis tema sarkasmi. “Ma pean kindlasti teadma, milline summa on tšekil ja kui palju võin ma täna kulutada.” “Millisel tšekil?” “Sellel, mille kirjutas sulle välja minu isa.” “Kust sa võtad, et ta kirjutas mulle välja tšeki?” “Sa ei hakka ju minu peale oma raha kulutama.” “Üldiselt pole ma ihne.” Ellis kutsus Angela endaga kaasa ja suundus kaubanduskeskuse sissepääsu poole. “Ta siis ei jätnudki sulle minu ülalpidamiseks raha?” Angela ei liikunud paigalt. Ellis peatus ja pöördus aeglaselt vennatütre poole. “Ei jätnud.” Tüdruk hakkas valjusti naerma, kuid tema silmis helkisid pisarad. Ellis hammustas huulde, teadvustades endale, et oli äsja vennatütrele taas hingevalu tekitanud. “Küll ta on tubli, eks ole?” kõkutas Angela. “Sokutas mind sulle kaela peale, isegi mu kohvreid ei aidanud ta tuppa tuua, ei andnud sulle raha… Kavalalt sai ta minust lahti.” “Küllap ta lihtsalt… unustas,” ütles Ellis kõhklevalt. “Muidugi, see on täpselt tema moodi: unustada, et tal on tütar, kelle eest tuleb hoolitseda!” Angela kõndis Ellisest mööda. Tüdruk andis kogu oma olemusega mõista, et põlgab kõiki ja kõike. Kõige rohkem aga oma õnnetusehunnikust isa ja lihtsameelset tädi. Ellis ei rutanud vennatütrele järele tõttama, tunnetades vaistlikult, et avalik kaastunde väljendamine vaid vihastab Angelat. Ta vajas rohkem vaikivat mõistmist kui õlalepatsutamist ja hingepuistamist. “Sinu käsutuses on kolmkümmend naela,” lausus Ellis, kui ta viimaks Angelaga kohakuti jõudis. “Pole palju,” nentis too lakooniliselt. “Ütle sellegi eest aitäh.” “Ütlen, kui leian selle raha eest midagi mõistlikku.” “Siin on väga sõbralikud hinnad.” “Pole ime.” Angela heitis pilgu aluspesu vitriinile. “Need hilbud on oma kakssada aastat vanad. Milliselt vanakraamiturult sa oma kleidi välja kaevasid?” “Kümne minuti eest sa ütlesid, et see meeldib sulle.” “Ei, ma hindasin su maitset, mitte kleiti.” “On sel siis mingit vahet?” imestas Ellis. “Ja veel milline.” Angela naeratas järsku. “Hea küll, ma tegin nalja. Kleit on vinge. Aga sa ju ei ostnud seda siit?” “Ostsin küll. Müüjad hoiavad minu jaoks kõige paremaid asju.” Ellis puudutas Angela küünarnukki, tõugates teda õrnalt vajalikus suunas. “Ma arvan, et neil leidub ka sinu jaoks midagi.” “Mina arvasin, et ainult Londonis tõttavad inimesed vajalikke sidemeid looma,” vangutas Angela pead. “Aga ei, isegi kolkas ei saa ilma selleta läbi.” Ellis neelas alla järjekordse vihje oma provintslikkusele. Endamisi tõdes ta siiski, et kaugeltki mitte põhjatu kannatusekarikas saab kord täis, kui Angela samas vaimus jätkab. Jõudnud kaubanduskeskuse sissepääsu juurde, juhtis Ellis tüdruku oma lemmikpoekesse, mis müüs valmisriideid. Müüjanna tervitas oma püsiklienti nii rõõmsalt, et Angela jäi uksel seisma, söandamata sisse astuda. “Ellis! Kallis! Sa pole nii ammu siin käinud!” Helena Watson, müüjanna ja perenaine ühes isikus, suudles Ellist mõlemale põsele. “Kes sul kaasas on? Kas tõesti väike Angela?” “Mitte enam väike, nagu näed,” naeratas Ellis vaoshoitult. Õhetav, vormika kehaga Helena tõttas Angela juurde ja surus ta lämmatavasse ning tihedasse embusse. “Kas me oleme tuttavad?” suutis Angela küsida, üritades kogu jõust pealetükkivat tädikest tõrjuda. “Muidugi oleme, mu suhkrutükike! Ma ju hoidsin sind, kui sa oli vaat nii pikk…” Helena osutas käega oma põlve piirkonda. “Küll sa oled alles kaunitar! Täitsa oma tädisse!” Ellis punastas heameelest ja kiirustas kõrvale pöörduma, et vennatütar ei märkaks tema võidukat näoilmet. “Oh sa mu kuklike!” ei hoidnud Helena end vaos, näpistades Angelat põsest. “Küll me sind juba riidesse paneme! Muide, me oleme sinuga peaaegu sugulased.” “Või nii?” Angela polnud sellest teadaandest sugugi vaimustuses. “Muidugi! Sinu isa kurameeris minuga, kui ma olin üheksateist! Me oleksime peaaegu abiellunud. Siis kohtas ta sinu ema, ja tema, tuleb tunnistada, oli minust palju kenam. Nii et Tom laskis minu juurest jalga. Kuid ma ei süüdista teda selle pärast.” “Mulle tundub miskipärast, et ta oleks igal juhul jalga lasknud,” ütles Angela. “Me kavatseme täna hunniku raha sinu poodi jätta,” kiirustas Ellis sekkuma. “Mida on sul meile pakkuda?” Helena hakkas kohe vurrina keerlema. Ta oli rõõmus, et sai nii üllaste kavatsustega ostjaid teenindada. End hetke kogunud, puudutas Angela Ellist käisest ja küsis sosinal: “Kas mu isa tõesti käis selle naisega?” “Jah, kaks korda tantsuõhtul,” vastas Ellis sama vaikselt. “Võib-olla nad isegi suudlesid, aga temaga abielluda ta kindlasti ei kavatsenud. Helenale lihtsalt meeldib kujuteldavat tegelikkuse pähe võtta.” “Seda ma märkasin, jah,” lausus Angela tusaselt. “Kas me peame kindlasti siia jääma? Ta ajab mind närvi.” “Ära muretse. Helena jätab meid kohe rahule, kui tulevad uued ostjad.” “Aga kui nad ei tule?” ütles Angela nutusel häälel. “Kannata, mu suhkrutükike,” lausus Ellis Helenat jäljendades. “Ta on küll tüütu, aga ta müüb vaimustavaid asju.” Angela õnneks ilmusid üsna pea uued ostjad. Helena lendas neile peale nagu kull. Nemad aga suhtusid tema etteastetesse üpris rahulikult. Ilmselt olid nad siin korduvalt käinud ja poekese perenaise suhtlemisviisiga harjunud. “Mida sa sellest arvad?” Ellis sikutas Helena poolt kohale tassitud riidekuhilast välja helesinise seeliku, mille serv oli käsitsi tikitud. “Sellist ma ei kanna,” turtsatas Angela. “Sa võiksid seda proovida.” “See meeldib sulle ainult sobiva pikkuse pärast.” Ellis laksutas keelt. “Asi pole pikkuses, kuigi ma ei vaidle vastu, et ka see on tähtis, vaid kvaliteedis ja tegumoes. Selliseid rõivaid ei kanna sa aga ainult seetõttu, et arvad, nagu poleks sa täiskasvanute riiete kandmiseks veel piisavalt vana.” “See pole minu stiil.” “Kas sul on oma stiil?” küsis Ellis. Angela tegi virila näo. “Oh, oled juba küllalt lipitsenud! Aga nüüd peida see helesinine jama ära.” “Selle ilusa moodsa seeliku juurde,” ei andnud Ellis alla, “sobib see pluus. Sul on suurepärane figuur, seda tuleb rõhutada.” “Ma proovin ainult sellepärast, et sa mind rahule jätaksid.” Angela haaras Ellise käest seeliku ja pluusi ning suundus proovikabiini. “Tuletan sulle meelde, et mul on väga hea maitse.” “Ütlesin seda ainult viisakuse pärast!” hüüdis Angela kabiinist. Ellis naeratas, vangutas pead ja hakkas endale rõivaid valima. Varsti leidis ta õrna virsikutooni vapustavalt ilusa pükskostüümi ja hakkas juba proovikabiini minema, kui poekesse sisenesid järjekordsed ostjad. Näinud, kes Helena Watsoni kauplust külastavad, krimpsutas Ellis nägu, justkui oleks ta midagi kibedat alla neelanud. Jim Simpson koos emaga. On alles kohtumine! Jah, maailm on väike. Ja väikeses linnakeses pole mitte kuhugi peitu pugeda. Tuleb tõdeda, et Becky Simpson oli imeline naine ja Ellis oli talle poeskäikudel tihti seltsi pakkunud. Neid peeti koguni sõbrannadeks, vaatamata soliidsele vanusevahele. Mõlemad vältisid vestluses ohtlikku teemat – Jimist rääkimine oli nende jaoks tabu –, ja seetõttu sobisid nad teineteisega suurepäraselt. Aga nüüd tuleb suhtlemine nähtavasti miinimumini viia. Vähemalt selle ajani, kuni Jim on ära sõitnud. Kui poleks olnud Angelat, oleks Ellis kauplusest jalamaid lahkunud. Kuna aga vennatütart üksi jätta ei saanud, langes taganemisvariant ära. Ainus, mida Ellis teha sai, oli teeselda, et ta polnud Beckyt ja Jimi märganud. Kuigi ta ei lootnud, et tema väike kavalus läbi läheb. “Ennäe üllatust! Keda ma näen!” kostis tema selja tagant Jimi hääl. Ellis ohkas. Ta ei kahelnud, et Jim tema juurde tuleb. Vaene Becky! Kui ebamugavalt ta end küll tunda võib… “Tere, Jim!” Ellis läks temast mööda, et Beckyt emmata. “Tere, mu armas. Kuidas te end tunnete? Kas vererõhk ikka veel kõigub?” Habras, heatahtliku näoga elatanud daam suudles Ellist põsele ja lausus kohmetult naeratades: “Juba on kergem olla, aitäh. Arst, keda sa mulle soovitasid, on lihtsalt võlur! Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teinud oleksin!” Ellis heitis pilgu Jimi poole ja märkas rahuldustundega mehe sümpaatsel näol imestust. Muidugi polnud tal aimugi, et tema ema ta endise pruudiga suhtleb. Avastus, mille ta äsja oli teinud, ei olnud talle meeltmööda. Ellis tundis, et on mehele kätte maksnud. Need on vaid õied, Jim Simpson! Sa ei tea veel paljutki. Oleksid pidanud nende kuueteistkümne aasta jooksul sagedamini kodus käima. “Kas otsustasid endale midagi uut vaadata?” küsis Becky hindavalt Ellist silmitsedes. “Jah, ma…” Ta ei jõudnud lauset lõpetada, kuna proovikabiinist väljus Angela. Kõik kohalviibijad jäid tahtmatult noort kaunitari imetlema. Seelik ja pluus, mis Ellisele nii väga meeldisid, tegid tüdruku tõepoolest vanemaks. Kuid see tuli talle kasuks. Kohmakast teismelisest oli hetkega saanud naine, kes on võimeline südameid vallutama. Temalt ei saanud pilku pöörata. Angela oli juuksed klambri abil kuklale kinnitanud, et oleks parem riideid proovida, ja unustanud selle ära võtta. Nüüd ei langenud lokid enam korratult õlgadele ega seganud armsa näo silmitsemist. Ellis tabas end mõttelt, et vaatab peeglisse. Angela oli praktiliselt tema koopia. Seesama kõrge laup, needsamad suured hallid silmad, seesama peen sirge nina. Kuidas siis nii? Alles hiljuti oli Ellis ju teda vaadanud ja imestanud – kas tõesti võib see tüdruk olla tema sugulane? “Noh, kuidas on?” Pööramata tähelepanu hämmastusest kangestunud inimestele, hakkas Angela end peegli ees keerutama. “Ma ju ütlesin, et selline stiil mulle ei sobi.” “Sa näed välja… jumalik!” hüüatas Ellis täiesti siiralt. “Tõesti?” Angela põsed lõid õhetama. Ta naeratas kohmetult ja heitis oma peegelpildile koketeeriva pilgu, justkui flirdiks iseendaga. “Noh, ma ei tea…” “Vapustav!” lausus Jim Simpson omakorda Ellis vaatas teda ja hammustas huulde, et mitte naerma puhkeda. Mees nägi tõesti vapustatud välja. Kuid millest see tuli? “Kas teile meeldib?” Angela vaatas tema poole üle õla. “Elegantne riietus,” sõnas Jim ootamatult kuival toonil. “See sobib sulle väga hästi. Su emal on suurepärane maitse.” Angela ja Ellis jäid talle otsa vaatama, mõlemal silmad ühtmoodi suured. Becky köhatas kohmetult. Helena tahtis ilmselt midagi öelda, kuid sel hetkel sisenesid kauplusse veel mõned kliendid ja ta tõttas nende juurde. “Täna teevad kõik minu maitse kohta komplimente,” lausus Ellis, mõistes, et ebamugav paus on pikaks veninud. “Kallike, usu mind, selles riietuses näed sa jalustrabav välja. Me ostame selle ära, isegi kui sa vastu oled.” Angela heitis talle kiire pilgu, aga nii veider kui see ka polnud, ei öelnud midagi. “Oh, oleksin ma vaid paarkümmend aastat noorem,” sekkus vestlusse Becky, “küll me siis veel sinuga selle seeliku pärast kakleksime.” “Õnneks,” naeratas Angela kavalalt, “olete te mõlemad selle kandmiseks liiga vanad. Nii et seelik jääb mulle.” Ellis ja Becky puhkesid naerma. Nad polnud sugugi solvunud, et Angela nende vanusele vihjas. Nad suhtusid sellesse kui armsa lapse ulakusse, kes ei mõtle, mida suust välja ajab. “Ema, kas sa ka midagi proovida tahad?” küsis Jim kõrvale vaadates. “Eks ma luusin siin veel mõnda aega ringi,” ütles Becky. “Kui sul igav hakkab, siis siin lähedal on mitu kohvikut.” Jim noogutas, oodates ära, kuni ema kaugemale läks ja pöördus siis Ellise poole. “Ma ei teadnud, et sul on tütar.” “Kas sulle näib see imelik?” “Ei, muidugi mitte.” Mees pööras pilgu kõrvale. “Nii et sa oled abielus?” “Pole kunagi olnud,” vastas Ellis läbematult. Jim mõõtis teda uuriva pilguga. “Ometi on sul tütar.” “Selle jaoks pole tingimata vaja mehele minna,” nähvas Ellis. “Kui vana ta on?” “Viisteist. Aga millest selline huvi?” “Küsin viisakusest, et vestlust üleval hoida.” “Siin pole viisakuse lõhnagi ja sinuga vestelda pole mul mingit tahtmist,” lausus Ellis vihaselt. “Oled ikka mu peale pahane?” “Miks ma peaksin su peale pahane olema?” “Võib-olla sellepärast, et ma jätsin sind meie pulma eelõhtul maha?” kostis mees sarkastiliselt. Ellis kahvatas raevust, kui talle meenus tema elu kõige alandavam sündmus. Ta jäi vaatama peent armi mehe parema kulmu kohal ja kahetses mõttes, et läheduses polnud veel üht vaasi. “Kui sa arvad, et ma kannatasin kõik need kuusteist aastat, siis sa eksid.” “Ma näen jah, et ei kannatanud.” Jim osutas peaga Angela suunas, kes väljus proovikabiinist. “Kui sa muidugi ei maganud tema isaga seepärast, et vabaneda minu peale mõtlemisest.” See oli juba liig. Ellis tundis, kuidas kõikeneelav vihkamine kerkib üles tema loomuse kõige sügavamast sopist. Jim polnud kuueteistkümne aastaga üldse muutunud. Ta oli samasugune häbematu, enesekindel, moraalitu kaabakas, kes sülitab teiste tunnetele. Ellis tõmbas kopsudesse rohkem õhku, et paisata talle ühe hingetõmbega näkku kõik need sõnad, mis tal praegu mõttes olid, kui kellegi jahedad sõrmed talle pihku libisesid. “Ema, ma olen valmis.” Kui puudutus oli teda vaid veidi kainemaks teinud, siis need sõnad andsid Ellisele enesevalitsuse tagasi. Ta pööras aeglaselt pead, vaatas oma vennatütre tõsistesse hallidesse silmadesse ning noogutas. “Väga hea.” Angelal kõvasti käest kinni hoides möödus Ellis Jimist viimase poole vaatamata. Becky Simson oli kaupluse teises otsas riietesse kaevunud. Mitte kedagi polnud paljastamas pettust, milles Angela miskipärast oma isehakanud emaga kaasa oli läinud. Ellis naeratas, kui ta oma ostu eest maksis ja kuulas järjekordset komplimentide voolu Helena poolt. Üldiselt käitus ta nii nagu harilikult. Ellis oli juba ammu harjunud teesklema, et tal on kõik hästi. Kuid tema käed värisesid, kui ta keeras süüteluku võtit, ripsmed värelesid justkui valamata pisaraid tagasi hoides. Angela viskas paki sisseostudega auto tagaistmele, ise aga istust Ellise kõrvale. Asetanud käed põlvedele, vaatasid mõlemad otse enda ette. Vaikimine venis. Angela ei pidanud esimesena vastu. “Kas ta tõesti jättis sind maha mõni päev enne pulmi?” “See oli väga ammu…” “Mis siis? Vaevalt sa seda unustanud oled.” “Sul on õigus, selline asi ei unune,” nentis Ellis. “Aga ma ei kanna juba ammu tema peale viha.” “Jah, seda ma märkasin. Miks sa ei öelnud, et ma olen su vennatütar?” “Aga miks sina mind emaks nimetasid?” “Otsustasin sind toetada. Ta rääkis sinuga nii… Ja mina veel mõtlesin, et ta on korralik inimene. Mehed on sellised lurjused!” Viimase lause tõi Angela kuuldavale eriti tundeliselt. Ta pani sellesse kogu oma vihkamise. Ellis vaatas vennatütart kaastundlikult ja patsutas talle õlale. “Mitte kõik. Õnneks leidub ka tõelisi härrasmehi.” “Kus? Muinasjuttudes?” “Noh…” venitas Ellis, teadmata, mida vastata. “Mitte ainult muinasjuttudes.” “Jajah, filmides ka. Ja armastusromaanides. Ainult mitte elus.” “Sa ei arutle nagu viieteistkümneaastane teismeline.” “Sest ma olen märksa kogenum kui mu eakaaslased. Olen juba nii palju läbi elanud!” Ellis mõtles, et Angela liialdab, arvates, et teab kõiki maailma asju, aga ta ei hakanud tüdrukut ümber veenma. Üldiselt oli Angela elus tõepoolest vähe head näinud. Ta jäi varakult emata. Teda kasvatasid lapsehoidjad, kellelt ta muidugi ei saanud kõige vajalikumat – armastust. Tom peaaegu ei pühendanud tütrele tähelepanu, tehes karjääri, aga nüüd oli ta Angela üldse mingi naise vastu välja vahetanud. Mis siis imestada, et ta ei usu, et on olemas tõelised mehed, kelle selja taha on võimalik murede ja probleemide eest peitu pugeda. “Ehk sööme kusagil lõunat?” tegi Ellis ettepaneku, usaldades taas oma vaistu. “Nagunii pole kodus midagi teha.” “Ma pole vastu,” naeratas Angela. “Tellime midagi erilist. Näiteks austreid.” “Tühja neist. Mina sööksin ühe hamburgeri ja friikartuleid.” “See on ju nii kahjulik toit!” “Mõelda vaid! See-eest maitsev.” “Ka see on tõsi,” nõustus Ellis mootorit käivitades. “Mis siis ikka, mürgitame end millegi maitsvaga.” Ellis ei suutnud uskuda, et tal oli õnnestunud Angelale ligi pääseda. Kõige hämmastavam oli aga see, et neid aitas lähendada Jim Simpson. Vähemalt oli tema väljailmumisest mingisugustki kasu. 3. peatükk KOLMAPÄEVAL SAATIS ELLIS Angela kinno, ise aga läks külla Teresa Brachouse’ile, kuna desinfektsiooniteenistuse töötajad olid viimaks saabunud hiiri peletama. Nad lubasid, et õhtuks ei jää majja isegi mitte mikroobe. Ellis omakorda teatas neile, et ainus, mida ta loodab, on see, et pärast desinfitseerimist kaob üks väike pika sabaga elukas, ülejäänuga tuleb ta ise kuidagiviisi toime. Teresa Brachouse oli Ellise eakaaslane. Nad olid palju aastaid sõbrustanud ja kordagi polnud nende vahel lahkhelisid olnud. Siiski, nii veider kui see ka polnud, heategevusühingu juhti armastasid vähesed. Teda kardeti, teda austati, aga temaga sõbrustada ei üritatud. Ilmselt peitus põhjus Teresa keerulises iseloomus. Ta oli tugeva õiglustundega naine. Lihtsamalt öeldes – Teresa ei suutnud vait olla. Seetõttu võrreldi teda sageli Fiona Grishamiga. Ellisele näis selline võrdlus solvav. Fional puudus taktitunne ja seepärast solvas ta inimesi isegi siis, kui nad polnud seda ära teeninud. Teresa poleks aga lubanud endal kunagi kellegi riietust kritiseerida, kuigi tegi alati märkusi neile, kes sündsusetult käitusid. Teresa hurjutas inimeste juuresolekul truudusetuid abielumehi, paljastas lohakaid koduperenaisi ja tõi päevavalgele valetajaid. Kuna praktiliselt igal Smallbridge’i elanikul oli viisakalt väljendudes kapis paar luukeret, üritati Teresast ringiga mööda käia. Sellegipoolest oskas ta alati sattuda sündmuste keskpunkti, isegi siis, kui need toimusid suletud uste taga. Ellisel polnud midagi varjata. Ta ei toonud öösiti enda juurde armukesi, ei joonud salaja, ei harrastanud armulugusid abielumeestega. Üldiselt poleks Teresa saanud temaga norida isegi siis, kui ta seda väga oleks tahtnud. Sel päeval läks Ellis sõbranna juurde salajase hirmutundega. Ilmselt olid Teresani jõudnud jutud Jim Simpsoni saabumisest. Ning ta ju ei keela endale rõõmu anda Ellisele mõned hinnalised nõuanded, mida viimane üldiselt ei vajanud. Teresa oli selleks kohtumiseks põhjalikult valmistunud. Ta küpsetas mitut sorti küpsiseid, valmistas šokolaadipudingu ja keetis aromaatset teed. See tähendas, et Teresa on häälestatud pikale südamlikule jutuajamisele. Ellis tundis küpsetamise lõhna juba sõbranna maja värava juures ning ta otsustas auto ümber pöörata ja koju tagasi sõita. Kuid Teresa oli juba lävele tulnud, et külalist vastu võtta. “Pole sind ammu näinud, Ellis!” “Sellest on vahest nädal. Pealegi nägime me eile heategevusühingu koosolekul. Ellis suudles õhku Teresa põse juures, nii nagu see oli kombeks kõrgemas seltskonnas, kelle hulka nad mõlemad end arvasid. “See pole üldse see. Sa tead, kuidas mulle meeldib sinuga teetassikese taga keelt peksta. Mis sa seal nüüd seisad, astu edasi. Cole tuleb täna hiljem ja lapsed on sõprade juures, nii et meil on piisavalt aega, et mõnusalt lobiseda.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/jeanine-stringer/s-gise-rnas-embuses/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 386.97 руб.