Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Karuelu aabits Peep Männil Kätlin Vainola „Karuelu aabits“ on ennekõike raamat karudest. Karupoegade sündimisest kuni nende iseseisva elu alguseni kulub kaks aastat. Raamatust saate teada, kuidas karupojad kasvavad, mida söövad ja missuguseid elutarkusi õpivad. Lisaks leiate ka lugusid loomadest, kellega noored karud maailma avastades kohtuvad. KEVAD KOHTUMINE On veebruari lõpp. Maad katab veel paks lumevaip, aga päike paistab juba eredalt. Metsa all jooksevad risti-rästi jäljeread. Kitseja rebaserajad näitavad, kuhu loomad on läinud ja mida nad on teinud. Sügaval metsas, kuusenoorendikus, magab pesas emakaru oma poegadega. Paar kuud tagasi, veidi enne aastavahetust, sündisid emakarul pojad – tüdruk ja poiss. Sündides olid nad päris tillukesed, pimedad ja väga abitud. Soojas pesas imesid nad ema tissist sooja piima. Nüüd on karupojad juba veidi suuremad, aga tukuvad ikka veel mõnusalt ema kaisus. Järsku kuuleb emakaru läbi une haukumist. Hääled tulevad üha lähemale ja karuema aimab ohtu. Poolunes karu ajab ennast püsti, pojad kukuvad koopapõhja. Koerad klähvivad valjult, nad on juba aru saanud, et siin kuuskede vahel on keegi. Kaugelt kostab karuni raginat ja samme. Need on jahimehed, kes otsivad varakevadisest metsast kährikuid ja metssigu. Karupojad viiksuvad järjest valjemini, sest koopas on muutunud kõledaks ja külmaks. Nad tahavad tagasi ema sooja lähedusse, aga ema ei tee neist praegu välja. Ta on unine, segaduses ja hirmul. Kui inimene tuleb koopale liiga lähedale, peab karu põgenema ja pojad maha jätma. Jahimehed on aru saanud, kelle peale koerad hauguvad, ja kutsuvad nad tagasi. Koerad kuulavad sõna ja jätavad karupere rahule. Sel korral läks õnneks – jahimehed jäid pesast kaugele ega ehmatanud emakaru minema. Karuema kuulatab veel veidi ja laskub siis pessa tagasi. Ta lakub poegi, masseerib nende kõhtu ja puhastab nägusid. Pojad rahunevad ja tukuvad edasi. Ka ema suigub unne. Karu jälgi võib lumel näha hilissügisel või varakevadel. Kui karu on liikvel talvel, on inimesed ta tõenäoliselt üles äratanud. Talvel üles aetud karu teeb endale uue pesa ja magab seal edasi. PÄIKESE POOLE Ilmad lähevad soojemaks, lumi sulab ja sinililled õitsevad. Emakaru istub koopa ees ja nuusib ümbrust. Karulapsed ukerdavad ringi. Karutüdruk seisab väikese kuuse juures. Tal on plaan selle otsa ronida, aga esialgu jääb puu siiski vallutamata. Karu libiseb mööda puutüve alla ja ta küüned kraabivad veidi selle koort. Karupoiss teritab teise puu najal küüsi. Kui täpsemalt uurida, võib näha, et kõik koopa ümbruse puud on küünejälgi täis. Karuema tõuseb tasakesi püsti. Ta on otsustanud viia oma pojad päikese kätte. On aeg talipesaga hüvasti jätta. Emakaru leiab üsna lähedalt ühe lagedama platsi, kuhu paistab päev läbi päike. Ta kraabib kokku natuke sammalt ja oksarisu ning seab perele valmis küljealuse. Pojad hakkavad uues kohas kohe mängima. Nad jagelevad omavahel ja sakutavad ema kasukast. Karud hakkavad taliuinakust ärkama märtsikuus. Väikeste poegadega emakaru lahkub talipesa juurest aga alles aprilli lõpus või mai alguses – võsaülaste ja varsakapjade õitsemise ajal. Kuni selle ajani söövad karupojad vaid emapiima. Uue pesa kõrval kasvab peenike toomingas. Kui ema järgmisel hommikul silmad lahti teeb, ootab teda üllatus. Tema väike karutüdruk on puu otsa roninud ja viiksub seal valjult. Paistab nagu võiks puuke peagi murduda, nii peenike on see karuga võrreldes. Aga oks on sitke ja ainult õõtsub karupoja raskuse all. Karuema raputab kõvasti puud, aga karuke on ennast kindlalt okste vahele sättinud ja teeb õhusõitu. Teine karupoeg siblib edasi-tagasi ja püüab isegi emale appi tulla, aga ema lükkab ta eemale. Ema raputab puud veelgi järsemalt, nii et latv puudutab peaaegu maad ja karupoeg pudeneb alla. Alguses on ta natuke ehmunud ja poeb kiiresti ema kaitsvasse sülle. Mõne aja pärast on karupojad aga juba puu juures järjekorras. Nad ronivad kribinal-krabinal tüve mööda üles ja lasevad toomingaladvast siuhti alla. Vahva, millise kiige nad on avastanud. Ema laseb poegadel mängida ja mõnuleb ise päikese käes. Vahepeal jätab ta lapsed korraks omapead ja käib ojast vett joomas. Kui ta tagasi tuleb, mängivad pojad ikka veel. VANA TALUKOHT Karuemal on aeg süüa ja juua otsida, sest talvine rasvavaru on naha alt kadunud ning tühi kõht annab tunda. Õnneks paneb päike taimed üha jõudsamalt kasvama. Karuema võtab pojad sappa ja nii hakkavad nad toitu otsides liikuma. Ajutisse pessa nad enam tagasi ei tule. Nüüdsest liiguvad nad ümbruskonnas ringi ja elavad seal, kus leiavad toitu. Ühel päeval jõuavad karud rohtukasvanud talukohta. Kunagi elasid siin inimesed, kuid nüüd on kõik teerajad kinni kasvanud ja laudal katus sisse vajunud. Maja püsib siiski veel püsti. Karude jaoks tähendab talukoha leidmine seda, et siit saab süüa. Hoonete ümbruses kasvab just selliseid lopsakaid ja mahlaseid taimi, mida nad armastavad. Kunagised peenramaad on täis kasvanud naati ja õunapuude all vohavad võililled. Veel leidub siin putkesid ja seaohakaid, sügisel valmivad aias õunad. Maja taga lokkavad metsikud vaarikapuhmad. Suvi tõotab tulla magusalt marjane. Taluõue paistab päike ja siin on mõnus mürada või lihtsalt pikutada, kui väsimus peale tuleb. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/k-tlin-vainola/karuelu-aabits/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 498.35 руб.