Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Suur Keinplatzi eksperiment Arthur Conan Doyle Kogumikus on jutustused – "Suur Keinplatzi eksperiment", "Browni ja Pericordi kuulus mootor" ja "John Barrington Cowles". Suur Keinplatzi eksperiment Kõigist inimeses salapära tekitavatest teadustest ei huvitanud ükski õpetatud professor von Baumgartenit nii väga kui need, mis tegelevad psühholoogiaga ja teadvuse ning mateeria väheuuritud suhetega. Olles juba väljapaistev keemik ja üks Euroopa tähtsaimatest füsioloogidest, oli talle kergenduseks mõneks ajaks neist tähtsaist teadustest loobuda ning pühenduda inimhinge ja vaimu salapärase sideme uurimisele. Kui ta oli noore mehena hakanud tegelema hüpnotiseerimise saladustega, paistis ta mõistus ekslevat kaoses ja pimeduses, välja arvatud siis, kui tema ette kerkis aeg-ajalt mõni tähtis selgitamatu ja seosetu fakt. Kui aastad möödusid ja väljapaistva professori teadmistepagas suurenes, sest teadmised tekitavad teadmisi, kui raha saadab huvi, siis hakkasid paljud asjad, mis alguses paistsid kummalised ja seletamatud, tema silmis teist kuju võtma. Uued mõtlemissuunad hakkasid talle tuttavaks muutuma ja ta märkas siduvaid lülisid seal, kus alguses paistis kõik olevat arusaamatu ja hämmastav. Katsete abil, mis kestsid üle kahekümne aasta, saavutas ta faktilise aluspõhja, millele ta soovis ehitada uue täppisteaduse, mis hõlmaks hüpnotiseerimist, spiritualismi ja kõiki nende sugulasteadusi. Selles aitasid teda ta täpsemad teadmised loomapsühholoogia keerulisematest nüanssidest, mis tegelevad närviuuringute ja ajuga, sest Alexis von Baumgarten oli kuninglik arstiteaduste professor Keinplatzi ülikoolis ja tal olid kõik laboratoorsed võimalused oma väljapaistvate uurimuste läbiviimiseks. Professor von Baumgarten oli pikk ja kõhn, kullitaolise näo ja terashallide silmadega, mis olid erakordselt säravad ja läbitungivad. Sügavad mõtted olid kurrutanud ta laupa ja kokku kiskunud ta rasked kulmud, nii et ta paistis pidevalt kulmu kortsutavat, mis jättis sageli inimestele temast eksliku mulje, sest kuigi range, oli ta heasüdamlik. Ta oli populaarne oma tudengite seas, kes kogunesid tema ümber pärast loenguid ja kuulasid innukalt ta kummalisi teooriaid. Sageli kutsus ta nende hulgast vabatahtlikke, et mõnda eksperimenti läbi viia, nii et viimaks oli kursusel vaevalt noormeest, keda ta professor poleks mingil ajal hüpnotiseerinud. Kõigist noortest teadusejüngritest polnud ühtegi, kelle entusiasm olnuks sama suur kui Fritz von Hartmannil. Ta kaaslastele oli sageli tundunud imelik, et see metsik, hoolimatu Fritz, nii tormakas noormees, nagu iganes kunagi Reinimaalt tulnud, võiks pühendada oma aega ja vaeva, lugedes raskesti mõistetavaid töid ja aidates professorit tema kummalistes katsetes. Asi oli tegelikult selles, et Fritz oli taibukas ja ettenägelik noormees. Juba palju kuid tagasi oli ta armunud nooresse Elisesse, professori sinisilmsesse heledajuukselisse tütresse. Kuigi noormees sai tüdruku huultelt teada, et too pole tema vastu ükskõikne, polnud Fritz kunagi julgenud tema peresse ilmuda neiu kosilasena. Tal oleks raske olnud seda noort daami kohata, kui ta poleks püüdnud end professorile kasulikuks teha. Seepärast kutsuti teda sageli vanamehe majja külla, kus ta laskis endaga teha igasuguseid katseid niikaua, kuni tal oli võimalus saada üht säravat pilku Elise silmist või tema väikese käe üht puudutust. Noor Fritz von Hartmann oli kena noormees. Ja pärast tema isa surma pidi tema omaks saama ka märkimisväärselt suur maatükk. Paljude jaoks oleks ta paistnud kõlvulise kosilasena, kuid proua ei tahtnud, et ta majas viibiks, ja pidas professorile aeg-ajalt loenguid, et too lubab niisugusel hundil nende lambukese läheduses hulkuda. Tõtt-öelda oli Fritz Keinplatzis kurikuulus. Kunagi ei toimunud mingit tüli või duelli või mingit muud üleannetust, kust noor reinimaalane osa ei võtnud. Keegi ei kasutanud keelt vabamalt ega ägedamalt, ei joonud rohkem ega mänginud kaarte sagedamini, keegi polnud ka laisem, kui välja arvata selles ühes asjas. Seepärast polnud ime, et hea Frau Professorin hoidis oma Fräulein’i oma tiiva all ega kiitnud heaks selle võrukaela lähenemiskatseid. Mis puutub heasse loengupidajasse, siis oli ta liiga hõivatud oma kummalistest uurimustest, et selles asjas üht või teist seisukohta võtta. Juba palju aastaid oli tema pead vaevanud üks küsimus. Kõik ta katsed ja teooriad keerlesid üheainsa punkti ümber. Sada korda päevas küsis professor iseendalt, kas inimhingel on võimalik mõnda aega kehast lahus eksisteerida ja siis sellesse tagasi tulla. Kui see võimalus talle esmakordselt pähe turgatas, hakkas tema teaduslik mõistus mässama. See olid liiga ägedalt vastuolus ta varasematel teadmistel põhinevate arvamuste ja eelarvamustega. Siiski jätkas ta pikkamööda oma uurimisteed, tasapisi vabanes ta mõistus vanadest köidikutest ja valmistus vastamisi seisma iga järeldusega, mis tugineks faktidele. Paljud asjad panid ta uskuma, et mõistus võib eksisteerida mateeriast lahus. Viimaks tuli talle mõte, et julge ja originaalse katse abil võis seda ka otsustavalt tõestada. “On ilmne,” märkis ta oma kuulsas artiklis nähtamatuist olemisvormidest, mis ilmus Keinplatzi nädalakirjas umbes sel ajal ja üllatas kogu teadusmaailma, “on ilmne, et teatud tingimustes eraldub hing või mõistus kehast. Hüpnotiseeritud isiku puhul on keha katalepsias, vaim on sellest lahkunud. Ehk vastate, et hing on kehas, kuid puhkavas olekus. Vastan teile, et see pole nii, sest kuidas saaks muidu selgitada selgeltnägemist, mis on teatud närukaelte pettuste tõttu põlu alla langenud, kuid mida saab kergesti tõestada kindlate faktide abil. Suudan ise hea hüpnotiseeritava abil saada täielikku kirjeldust sellest, mis toimub teises toas või teises majas. Kuidas saab niisuguseid teadmisi omandada mingil muul viisil kui sel, et isiku hing on kehast lahkunud ja ruumis ringi rändab? Hetkeks kutsub operaatori hääl teda tagasi, ta räägib, mis on näinud, ja lendab jälle oma teed. Kuna vaim on oma olemuselt nähtamatu, ei saa me jälgida selle tulekuid ega minekuid, kuid me võime näha selle mõju kehale, mis on kord jäik ja liikumatu, kord aga püüab edasi anda muljeid, mis ei saanuks kunagi temani jõuda loomulike vahendite kaudu. Minu arust on ainult üks võimalus, kuidas seda fakti saaks tõestada. Kuigi me oma kehas olles ei suuda neid vaime näha, siiski võiks meie vaim, kui me suudaksime seda kehast eraldada, tunnetada teiste kohalolekut. Kavatsen seepärast hüpnotiseerida üht minu õpilastest. Siis hüpnotiseerin ka iseenda viisil, mida ma hästi oskan. Kui mu teooria paika peab, pole mu vaimul raske kohtuda ja vestelda mu õpilase vaimuga, kui mõlemad on kehast eraldatud. Loodan jagada selle huvitava katse eeldatavaid tulemusi Keinplatzi ajalehe peatselt ilmuvas numbris.” Kui hea professor viimaks täitis oma lubaduse ja avaldas nimetatud artikli, oli lugu nii ebatavaline, et seda võeti vastu täieliku uskumatusega. Mõnede ajalehtede toon juhtunut kommenteerides oli nii solvav, et vihane õpetlane teatas, et ta ei paota enam kunagi oma suud juhtunu suhtes – lubadus, mida ta on siiani ustavalt pidanud. Kuid see lugu põhineb siiski kõige autentsematel allikatel ja kirjeldatud sündmusi võib pidada olemuslikult korrektseteks. Juhtus nii, et peatselt pärast seda, mil professor von Baumgarten oli teatanud mõttest korraldada ülalnimetatud katse, kõndis ta mõtlikult kodu poole pärast pikka päeva laboratooriumis ja kohtas teel hulka käratsevaid tudengeid, kes olid just kõrtsist välja tuikunud. Nende eesotsas, poolpurjus ja väga lärmakas, oli noor Fritz von Hartmann. Professor oleks neist möödunud, kuid ta õpilane kiirustas tema juurde ja peatas ta. “Hei, mu väärt isand,” hüüdis ta, haarates vanal mehel varrukast ja juhtides teda veidi maad eemale. “Ma pean teile midagi ütlema ja mul on kergem seda teha praegu, kui hea õlu mu peas kumiseb.” “Mis siis lahti on, Fritz?” küsis füsioloog, vaadates teda kerge hämmeldusega. “Ma kuulen, mein herr, et te soovite teha mingit oma imepärast eksperimenti, mille abil te loodate inimhinge tema kehast välja võtta ja siis jälle tagasi panna. On see nii?” “See on tõsi, Fritz.” “Ja kas olete kaalunud, mu armas sir, et teil võib olla pisut raske leida kedagi, kelle peal seda järgi proovida? Potztausend! Oletagem, et hing läheb välja, kuid ei tule enam tagasi. See oleks halb asi. Kes julgeks riskida?” “Kuid Fritz,” hüüdis professor, väga ehmunud niisugusest vaatepunktist, “ma arvestasin sinu abiga selles katses. Kindlasti ei jäta sa mind maha. Mõtle aule ja kuulsusele.” “Mõelda lollustele!” hüüdis tudeng vihaselt. “Mis kasu mina sellest saan? Kas ma ei seisnud kaks tundi klaasisolaatoril, kui teie saatsite elektrivooge läbi minu keha? Kas te pole stimuleerinud mu vahelihasenärve, olles rikkunud mu seedimise galvaanilise vooga minu kõhu ümber? Te olete mind hüpnotiseerinud kolmkümmend neli korda ja mis kasu minul sellest kõigest oli? Mitte midagi. Ja nüüd soovite minult hinge välja võtta, nagu võtaksite välja kellamehhanismi. See on rohkem, kui üks inimene taluda suudab.” “Taevake!” hüüatas professor suures mures. “See on väga õige, Fritz. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud. Kui sa mulle soovitaksid, kuidas saaksin sulle tasuda, siis leiaksid mind väga valmisolevana.” “Siis kuula,” ütles Fritz tõsiselt. “Kui te annate oma sõna, et pärast seda katset võin abielluda teie tütrega, siis soovin teid aidata, aga kui mitte, ei taha ma sellega midagi tegemist teha. See on mu ainus tingimus.” “Ja mida mu tütar selle peale ütleks?” hüüatas professor pärast hämmeldunud pausi. “Elise oleks nõus,” vastas noormees. “Me oleme teineteist juba kaua armastanud.” “Siis saab ta sinu omaks,” ütles professor otsustavalt, “sest sa oled heasüdamlik noormees ja üks parimaid närvi-uurimisaluseid, keda ma tean – see tähendab, kui sa pole alkoholi mõju all. Mu katse toimub järgmisel kuul neljandal kuupäeval. Tule füsioloogialaboratooriumisse kella kaheteistkümneks. See on suur võimalus, Fritz. Jenast tuleb von Gruben ja Baslest Hinterstein. Kõik Lõuna-Saksamaa tuntumad teadusemehed on seal koos.” “Olen täpne,” vastas tudeng lühidalt ja nii nad lahku läksidki. Professor komberdas kodu poole, mõeldes suurest saabuvast sündmusest, noormees aga tuikus oma lärmakate kaaslastega edasi, pea täis sinisilmset Eliset ja lepingut, mille ta oli sõlminud tema isaga. Professor ei liialdanud, rääkides laialdasest huvist, mida ta uudne psühhofüsioloogiline katse tekitas. Kaua enne nimetatud tundi oli saali saabunud hulgaliselt kuulsaid teadlasi. Peale nende nimede, keda ta oli nimetanud, oli Londonist kohale tulnud kuulus professor Lurcher, kes oli just kuulsust kogunud suurepärase uurimusega ajukeskusest. Ka mõned spiritualistlikud suurkujud olid väga kaugelt kohale tulnud, nagu Swedenborgi kirikuõpetaja, kes ootas, et järgnev võiks heita mingit valgust Rosy Crossi doktriinidele. Kui professor von Baumgarten ja ta õpilane lavale astusid, tervitas väljapaistev vaatajaskond neid märkimisväärse aplausiga. Lektor selgitas paari valitud sõnaga oma vaatepunkte ja kuidas ta soovis neid katsetada. “Arvan,” ütles ta, “et kui isik on hüpnoosi mõju all, siis on ta vaim mõnda aega kehast lahkunud, ja ma palun, et ükskõik kes teist tooks välja mingi teise hüpoteesi, mis sobiks kokku hingede rändamise faktiga. Seepärast loodan, et hüpnotiseerides oma noort sõpra siin ja hüpnotiseerides ka iseennast, suudavad meie vaimud omavahel suhelda, kuigi meie kehad lebavad vaikselt ja liikumatult. Mõne aja pärast saab loodus oma võimu tagasi, meie hinged naasevad meie praegustesse kehadesse ja kõik on nii, nagu ennegi. Teie lahkel loal jätkaksime nüüd oma katsega.” Sellele kõnele järgnes jälle aplaus ja vaatajaskond jäi vaikselt ootama. Paari kiire võttega hüpnotiseeris professor noormehe, kes vajus oma toolil tagasi, kahvatu ja jäik. Siis võttis ta oma taskust särava klaaskuuli, suunas oma pilgu sellele, tegi võimsa vaimupingutuse ja tal õnnestus viia end samasse olukorda. Oli kummaline ja mõjukas vaatepilt – vanamees ja noor mees istusid koos samas kataleptilises seisukorras. Kuhu olid siis nende hinged lennanud? Seda küsimust esitasid endale kõik pealtvaatajad. Viis minutit möödusid, ja siis kümme, ja siis viisteist, ja siis veel viisteist, kuid professor ja ta õpilane istusid jäigalt ja kangelt laval. Selle aja jooksul ei toonud pealtvaatajad kuuldavale ainsatki häält, kõigi pilgud olid kinnitatud kahele kaamele näole, otsides teadvuse taastumise esimesi märke. Möödus peaaegu tund, enne kui vaatajate kannatus sai tasutud. Professor von Baumgarteni põskedele tekkis kerge puna. Hing naasis jälle oma maisesse elupaika. Äkki sirutas ta välja oma kõhnad käsivarred, nagu unest ärgates, hõõrus silmi, tõusis püsti ja vaatas ringi, nagu ei suudaks mõista, kus ta on. “Tausend Teufel!” hüüatas ta Lõuna-Saksamaa viisil oma kuulajaskonna suureks üllatuseks ja vastikuseks. “Kus, põrgu päralt, ma olen ja mida tonti siin juhtunud on? Oh jah, ma mäletan nüüd. Üks neid mõttetuid hüpnotiseerimiskatseid. Seekord oli see küll tagajärjetu, sest ma ei mäleta midagi vahepealsest ajast, mu õpetatud sõbrad, mis on kena nali küll,” mille peale kuninglik füsioloogiaprofessor pahvatas naerma ja laksatas vastu oma reit äärmiselt inetul viisil. Vaatajaskond sattus niisugusesse raevu oma võõrustaja sobimatust käitumisest, et oleks tekkinud suur sumin, kui mitte noor Fritz von Hartmann poleks kaalutletult sekkunud, olles nüüd oma letargiast toibunud. Lava ette astudes vabandas noor mees oma kaaslase käitumise pärast. “Mul on kahju öelda,” sõnas ta, “et see siin on üks tuisupäine sell, kuigi ta oli nii vapper seda katset läbi viies. Ta kannatab ikka veel hüpnotiseerimise tagajärgede all ning pole oma sõnade eest vastutav. Mis puutub katsesse endasse, siis ei peaks seda minu arust lugema ebaõnnestumiseks. On väga võimalik, et meie vaimud on ruumis selle tunni jooksul suhelnud, kuid kahjuks on meie mälu meie vaimust lahutatud ja me ei suuda meenutada, mis juhtus. Nüüd pühendan oma energia mingi vahendi leiutamisele, mis aitaks meenutada, mis juhtub kehavälisel ajal, ning arvan, et kui olen selle välja mõelnud, siis on meil jälle meeldiv selles ruumis siin kohtuda ja näidata teile tulemusi.” See avaldus, mis tuli nii noore tudengi suust, tekitas kuulajaskonnas suurt hämmeldust ja mõned paistsid olevat solvunud, arvates tudengit end liiga tähtsaks tegevat. Enamik vaatas teda siiski kui paljutõotavat noormeest ja kui nad saalist lahkusid, võrreldi tudengi väärikust professori eblakusega, kes ülalmainitud märkuste ajal nurgas südamest naeris, olles üldse mitte segaduses eksperimendi ebaõnnestumise pärast. Aga kuigi need õpetatud mehed lahkusid loengusaalist, mõeldes, et nad polnud näinud midagi märkimisväärset, oli nende silme all just toimunud üks kõige imeväärsemaid asju kogu ajaloos. Professor von Baumgarteni teooria oli olnud selles osas õige, et nii tema kui tema õpilase vaimud olid mõnda aega nende kehadest lahus viibinud. Kuid siin oli juhtunud kummaline ja ettenägematu ebameeldivus. Kehadesse tagasi tulles oli Fritz von Hartmanni vaim sisenenud Alexis von Baumgarteni kehasse ja Alexis von Baumgarteni oma Fritz von Hartmanni kehasse. Seepärast rääkiski tõsine professor tudengiargoos ja kasutas vägisõnu ning hooletu tudeng vestles kaalukalt ja tegi läbimõeldud järeldusi. See oli ebatavaline juhtum, kuid keegi ei teadnud seda, kõige vähem need, keda see puudutas. Professori keha tundis äkki kurgu tagaosas suurt kuivust ja kiirustas välja tänavale, ikka veel itsitades katse tulemuse üle, sest Fritzu hing oli hulljulge mõttest pruudile, kelle ta oli võitnud nii kergesti. Ta esimeseks mõtteks oli minna professori majja teda vaatama, kuid järele mõeldes otsustas ta, et oleks parem eemale hoida, kuni professor teatab proua Baumgartenile lepingust, mis ta oli teinud. Seepärast asus ta teele “Grüner Manni” kõrtsi, mis oli metsikumate tudengite lemmikpidupaigaks, ning jooksis tormakalt kepiga vehkides väikesesse võõrastetuppa, kus istusid Spiegel ja Müller ja pool tosinat nende kambajõmmi. “Haa-haa! Mu poisid,” hüüdis ta. “Ma teadsin, et leian teid siit. Jooge, teie kõik, ja tellige, mida tahate, sest täna teen ma välja.” Kui oleks roheline mehike, kes on kujutatud selle hästituntud kõrtsi sildi peal, äkki tuppa marssinud ja tellinud pudeli veini, poleks tudengid olnud rohkem hämmastunud, kui nende auväärse professori ootamatust sisenemisest. Nad olid nii hämmeldunud, et vahtisid teda minuti või kaks, suud ammuli, vastamata ta südamlikule pakkumisele. “Donner und Blitzen!”hüüdis professor vihaselt. “Mis, pagan, teil küll viga on? Te vahite mind nagu kamp armunud põrsaid. Mis teiega lahti on?” “See on ootamatu au,” kogeles Spiegel, kes oli juhitoolil. “Au – milline jama!” ütles professor turtsakalt. “Kas te arvate, et kui ma olen olnud paari vana fossiili katseeksemplariks, ei viitsi ma enam teiesuguste heade semudega pidutseda? Tule sellelt toolilt ära, Spiegel, mu poiss, sest nüüd juhin mina. Õlu, vein või kangem naps, semud – tellige, mida soovite, ja las see tuleb kõik minu kulul.” “Grüner Mannis” polnud kunagi olnud niisugust pärastlõunat. Vahutavad õllekannud ja rohekaelalised reinveini pudelid ringlesid lõbusalt ringi. Peatselt kaotasid tudengid oma häbelikkuse professori juuresoleku pärast. Mis puutub temasse endasse, siis ta laulis, ta möirgas, ta hoidis pikka piipu ninal tasakaalus ja pakkus, et jookseb sadat jardi võidu igaühega neist. Kelner ja baaridaam sosistasid ukse taga oma üllatusest, et kuninglik professor Keinplatzi iidsest ülikoolist niimoodi käitub. Neil oli hiljem veel enamast lobiseda, sest õpetatud mees koputas kelnerile lagipähe ja suudles baaridaami köögiukse taga. “Härrased,” ütles professor, tõustes pisut tuikudes laua otsas püsti ja hoides oma kõrget vanamoodsat veiniklaasi kondises käes tasakaalus, “nüüd pean teile selgitama, mis on selle peo põhjuseks.” “Lase käia!” hüüdsid tudengid, kolksutades oma õllekannudega laua pihta, “räägi, räägi, vaikust, inimene räägib!” “Asi on selles, mu sõbrad,” ütles professor, silmad prilliklaaside taga säramas, “et ma abiellun varsti.” “Abiellute!” hüüdis tudeng, kes oli julgem kui teised. “Kas proua on siis surnud?” “Proua kes?” “Noh, proua von Baumgarten muidugi.” “Haa-haa!” naeris professor. “Ma näen, et te teate mu varasematest raskustest. Ei, ta pole surnud, kuid mul on põhjust uskuda, et ta pole mu abielu vastu.” “See on temast väga lahke,” märkis üks seltskonnast. “Tegelikult,” ütles professor, “ma loodan, et ta on nüüd sunnitud mind abiellumisel aitama. Tema ja mina pole kunagi üksteist eriti sallinud, kuid loodan, et nüüd on kõik teisiti ja kui ma abiellun, tuleb ta meie juurde elama.” “Missugune õnnelik perekond!” hüüatas üks naljahammas. “Jah, tõesti, ja ma loodan, et te kõik tulete mu pulma, teie kõik. Ma ei nimeta nimesid, kuid see toost on mu väikesele pruudile!” Ja professor tõstis klaasi õhku. “Tema väikesele pruudile!” möirgasid praalijad naerdes. “Tema terviseks. Sie soll leben – Hoch!” Ja lust kasvas üha suuremaks, kui kõik noormehed järgnesid professori eeskujule ja jõid tema südamekallima terviseks. Kui “Grüner Mannis” oli toimumas niisugune pidu, toimus ühes teises kohas väga teistsugune stseen. Noor Fritz von Hartmann, nägu tõsine ja käitumine vaoshoitud, uuris pärast katset mõningaid tehnilisi seadmeid ja seadis neid paika, seejärel, olles uksehoidjatele mõne käskiva sõna ütelnud, kõndis aeglaselt mööda teed professori kodu suunas. Minnes nägi ta von Althausi, anatoomiaprofessorit, enda ees kõndimas, ning sammu kiirendades jõudis ta tollele järele. “Tõesti, von Althaus,” hüüatas ta teda varrukast sikutades, “te küsisite minult paar päeva tagasi informatsiooni tserebraalarterite kohta. Ma ütlen, et…” “Donnerwetter!”hüüdis von Althaus, kes oli pirtsakas vanamees. “Mida, põrgut, tähendab niisugune häbematus! Ma lasen teid ülikoolinõukogu ette kutsuda, sir.” Selle ähvardusega pöördus ta ringi ja kiirustas minema. Von Hartmann oli niisuguse vastuvõtu üle väga üllatunud. “See on minu katse läbikukkumise pärast,” ütles ta endale ja jätkas tujukalt teed. Kuid teda ootasid uued üllatused. Ta oli mööda teed kiirustamas, kui teda peatasid kaks tudengit. Need noormehed ei võtnud mütse peast ega näidanud ülest mingit austust, vaid vilistasid rõõmust teda nähes, tormasid tema juurde, haarasid tal kätest ja sundisid teda endaga kaasa tulema. “Gott in himmel!”möirgas von Hartmann. “Mis on selle erakordse solvangu põhjuseks? Kuhu te mind viite?” “Pudelit veini jooma,” ütlesid tudengid. “Tule kaasa! Niisugusest kutsest pole sa kunagi keeldunud.” “Mind pole kunagi elus niimoodi solvatud!” hüüdis von Hartmann. “Laske mu käed lahti! Ma lasen teid sellepärast koolist välja heita! Laske mul minna, ütlen ma!” Ja ta tagus raevukalt oma vangistajaid. “Oh, kui sa oled halvas tujus, võid minna, kuhu tahad,” ütlesid tudengid teda lahti lastes. “Me saame väga hästi ka sinuta hakkama.” “Ma tunnen teid. Ma jätan selle meelde,” ütles von Hartmann raevukalt ja jätkas teed, mida ta arvas oma koju viivat, olles üsna pahane kahe episoodi pärast, mis oli temaga teel juhtunud. Proua von Baumgarten, kes parajasti aknast välja vaatas ja imestas, miks ta abikaasa õhtusöögile hiljaks jääb, oli üsna üllatunud, nähes noort tudengit kõrgilt mööda teed lähenemas. Nagu juba märgitud, ei sallinud proua teda põrmugi ning alati, kui see tudeng majja sisenes, oli see toimunud professori kaitse all. Seda rohkem oli proua hämmeldunud, kui ta nägi tudengit aiaväravat avamas ja mööda aiateed lähenemas niisugusel ilmel, nagu oleks tema olukorra peremees. Ta suutis vaevu oma silmi uskuda ja kiirustas ukse juurde, kõik emainstinktid rünnakuvalmis. Ülemisest aknast oli kaunis Elise samuti märganud oma armastatu julget sammu ja ta süda lõi kiiresti niihästi uhkuse kui ehmatuse tõttu. “Ilus päev täna, sir,” märkis proua Baumgarten sissetungijale, seistes süngelt ja majesteetlikult ukseavas. “Väga kena päev tõesti, Martha,” vastas teine. “Ära seisa seal nagu Juno kuju ja tee õhtusöök valmis, sest ma olen läbi ja läbi näljane.” “Martha! Õhtusöök!” hüüatas leedi hämmastunult taganedes. “Jah, õhtusöök, Martha, õhtusöök!” uratas von Hartmann, kes oli pahaseks saamas. “Kas on midagi imelikku, kui seda palub mees, kes on kogu päeva väljas olnud? Ootan elutoas. Kõik sobib. Sink, vorst, ploomid – iga asi, mis juhtub olema käepärast. No mida sa seal vahid? Naine, kas sa hakkad oma jalgu liigutama?” Viimane märkus, mis toodi kuuldavale äärmises raevus, pani hea proua Baumgarteni mööda koridori köögi poole põgenema, kus ta lukustas end nõudepesuruumi ja puhkes hüsteeriliselt nutma. Vahepeal astus von Hartmann tuppa ja heitis end kõige halvemas meeleolus sohvale. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/arthur-konan-doyle/suur-keinplatzi-eksperiment/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.