Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Loov tunnetus (EM) Hermann von Keyserling Baltisaksa filosoof Hermann von Keyserling rajas 1920. aastal Tarkuse Kooli. Selle sihte ning saavutamise vahendeid peabki selgitama „Loov tunnetus“, üks Keyserlingi peateostest ja tema mõttekäikude esinduslikem esitus. Nietzsche ja Dilthey ideedest lähtudes püüdis ta luua universaalset Euroopa ja selle väliseid kultuure mõtestavat antropoloogiat. Tema sihiks on jumalariik, kuid ta mõtleb loodusteadlasena. Mõtetes tulevates aastatuhandetes viibides ja praegust inimkonna seisundit ajaloo alguseks pidades ei usu ta siiski lääne tsivilisatsiooni positiivsesse arengusse, pidades selle loomulikuks suundumuseks kõikide sõda kõikide vastu, mis viimaks viib enesehävituseni. Keyserlingi retsenseerijate ja soovitajate hulka kuuluvad Th. Mann, H. Hesse, S. Freud, C.-G. Jung, R. Tagore, ja mitmed teised tuntud vaimuinimesed. Hermann von Keyserling Loov tunnetus EESSÕNA Selle teosega teen ma oma esimese suure sammu, et ületada seisund, millest sündis “Reisipäevik”; ühtlasi on see teos sissejuhatuseks Tarkuse Kooli. Puhtteoreetiliselt otsustades oleksin kõigepealt pidanud kirjutama teistsuguse raamatu, mille ma ka tõepoolest esialgu käsile võtsin: range metoodikaga väljapeetud õpetuse mõttest, milleks tuleb kujundada “Loodusfilosoofia prolegomena”[1 - Üks Keyserlingi teoseid. (Tlk.)], mis algsel kujul enam ei ilmu, lisades talle sunnivabalt mõningaid täiendavaid peatükke. Aga juba neid peatükke skitseerides (kevadel 1920) sai mulle selgeks, et ma pole veel võimeline andma kõnealustele seisukohtadele kuju, mille võiksin tunnistada oma viimaseks kriitiliseks sõnaks – ent metoodilised tööd peavad esinema lõplikus sõnastuses, muidu pole neil mingit väärtust. Nii ma siis otsustasin, et ei kirjuta esialgu üldse midagi suuremat. Kuid nüüd algas minu suuline tegevus, mitte ainult Tarkuse Kooli raames, vaid ka vabamate avalike ettekannete vormis väljaspool Darmstadti, millele reeglina järgnes isiklik suhtlemine paljude oma kuulajatega, ja see tegevus tõi endaga kaasa, et ma sain püsiva võimaluse seista just selle eest, mida ma kirjalikus vormis endast veel ei tahtnud anda. Vähe sellest, minu vaatepunktid ja põhiideed leidsid algusest peale nii elavat vastukaja, et ma neid juba praegu, enamasti loomulikult ilma allikaviideteta, kõikjal kohtan. Nii sai mulle siis selgeks, et ma oma otsusele vaatamata peaksin juba praegu kirja panema, niipalju kui ma juba praegu välja öelda suudan. Teiste huvides, et oleks selle autentne väljendus, mis nõndagi minu õpetusena käibib; minu enese huvides, et säästa end kordamisest. Nimelt tähendavad kordamised loova vaimu puhul alati eneseplagiaati, mis asjaosalise hingele kahju teeb. Ja samaaegselt sai mulle selgeks, et ma suudaksin vastava raamatu ka tõepoolest kirjutada; sest kui minu ideed oma praegusel kujul suulises ettekandes nõnda toimivad, nagu nad seda teevad, siis peab neil sama õnnestuma ka siis, kui nad on vastavalt töödelduina kirja pandud. Nüüd kerkis küsimus: kuidas peaksin nad kirjalikult esitama? Kaalumisele tulid kõige erinevamad plaanid. Lõpuks võitis otsus võtta raamatu aluseks kirjutised ja ettekanded, mis ma 1919. aastast peale oma uue tahtmise vaimus olin visandanud ja pidanud, ja nimelt tervikluses, kronoloogiliselt õiges järgnevuses; see nimelt vastab antud juhul võrdlemisi täpselt minu ideede orgaanilisele arengule. Milles mind toetas kaalutlus, et quasi-päeviku vorm on mulle ilmselt kohaseim. Olen olemuslikult improvisaator, juhuluuletaja; etteilmunud praktiline situatsioon, millega tuleb hakkama saada, viib mu sisima sihikindlamale tegevusele kui parim abstraktne plaan, teiselt poolt juhib see sisim mu mõtted sügavusest esile palju varem, kui ma suudan neile selgepiirilise kuju anda. Kolme viimase aasta jooksul olen seda veel selgemini kogenud, kui oma “Reisipäeviku” valmimise ajal. Uus vaimne faas, milles olen, jõudis üldse esimest korda mu teadvuseni, kui Kanti selts tegi mulle ettepaneku kõnelda õhtu- ja hommikumaisest mõtlemisest; mida Tarkuse Kool õieti tahab, mõistsin täie selgusega alles siis, kui pidin sellel teemal esitama sarja ettekandeid – peaaegu aasta pärast Kooli asutamist! Iga uus eneseväljendus, mida minult nõuti, on mind sammu võrra edasi aidanud, et hõlmata mõtet, mida silmas pean. Neid asjaolusid arvestades pidi ajaline järgnevus tõepoolest olema kavandatava raamatu parimaks dispositsiooniks. Sellele vastavalt olen raamatu kirjutanud. Endastmõistetavalt on iga üksik ettekanne ja kirjutis töö käigus uuesti sõnastatud (täiesti muutmata on ainult poliitilist laadi vihjed, need jätsin tervenisti nõnda, nagu nad esimesel korral tehtud, tõendamaks, et mõtte[2 - der Sinn (mõte, tähendus, otstarve, meel), Keyserlingi keskne mõiste, mille piiritlemisest ta teadlikult loobub ja mille täpse määratlemise katseid ka käesolevas teoses halvustatakse. Enamasti kasutab autor seda mõistet platonlikus, s.t. nähtuse sügavaimat olemust märkivas tähenduses. Ilmekamaid autoripoolseid määratlusi on esitatud essees “Ajaloo huvist”: “Iga helleni taga, kes Homerosest peale elanud, on jumalik kannataja Odüsseus, ja see tähendab vaimukast ütlemisest enamat, kui ma kinnitan, et too riukalik saarekuningas, kes ehk kunagi pole eksisteerinud, on ometi ikka olnud tõelisem kõikidest kroonika tegelaskujudest. Nähtumuse sügavaimaks aluspõhjaks, nagu teile eelnenus juba ütlesin, on nimelt mõte.” (Tlk.)] taipamine võimaldab ette teada, mida palja tõsiasjade tundmise põhjal järeldada ei saa); endastmõistetavalt olen ma kordusi kaotanud niipalju kui iganes võimalik. Sellegipoolest jääb raamatu stiil oma üldise kava tõttu ebatavaliseks; eelkäijaid on tal ainult muusikas, mitte filosoofilises kirjanduses. Raamat algab ettekandega, mille ma pidasin 15. jaanuaril 1920 Berliinis Kanti seltsis; siin helatab enamik terviku juhtmotiividest, põgusalt puudutatakse peaaegu kõiki hilisemaid teemasid, kuid ühtki ei arendata. Esimese suurejoonelise arenduse toob siis teine ettekanne, mille ma esialgselt visandasin sama aasta sügisel. Sellele järgneb äkitselt helistiku muutus, mängu tuleb praktiline vaatepunkt ja see jääb määravaks kuni lõpuni. Kolmes põhimõttelises vaatluses, millest esimene pärineb 1920. aasta kevadest, teine sügisest ja kolmas eelnenud aasta sügisest, skitseeritakse kõigi hilisemate kompositsioonide piirded. Sellele järgneb nende täitmine ja samaaegselt jätkuv süvendamine. Esimene tsükkel, millega ma 23. novembril 1920 avasin Tarkuse Kooli, annab põhiliselt pinna ja värvi; teises (peetud Darmstadti Vaba Filosoofia Seltsi kongressil 23.–25. maini 1921) märgin ma kolmanda dimensiooni muusikalisse kogupilti; kolmandas (peetud sealsamas 25.–27. septembrini 1921) esitan ma teemade koguhulga viimase, fanfaarisarnase kontsentratsioonina. Ülalöeldut arvestades osutub raamatu piltlikuks skeemiks kiilutaoline moodustis, mille lamepind vastab esimesele ettekandele, teravik viimasele. Järgnevalt tuleneb sellest, et raamatu, kuna see on komponeeritud muusikaliselt, s.t. ajalise järgnevusena, peab tingimata algusest lõpuni hooga lugema; ka põhimõttelisi vaatlusi (muide põhjalikult ümbertöötatud), mis mõnedele on tuttavad juba muudest kontekstidest, ei tohi seejuures kõrvale jätta, vaid nad tuleb läbida vähemalt linnulennul, kusjuures ühtki kattuvust ei tohi hinnata teisiti kui sama motiivi rütmilise kordusena muusikas. Kes minu raamatut nõnda loeb, saab tunda just seda, mida kogesin mina teost samas järgnevuses kirjutades; lause-lauselt saab talle selgemaks, mida ma silmas pean ja tahan, tema elamus osutub seda kindlamaks, mida vähem ta rakendab – mitte minult pärinevaid – intervalle ja fermaate, mida täielikumalt läheb ta kaasa ettemääratud rütmiga, lastes oma hinge iseseisvana toimima raamatu erilise stiili, mis seisneb probleemide pidevas püstitamises, selgitamises ning samaaegselt teravustamises. Kes mind just nõnda, minu soovi mööda luges, see ei tea lõpetades päris täpselt, mida ma olen ütelnud, kuid selle eest on minu eriline viis vaimselt elada talle ehk endastmõistetavaks muutunud, millele järgneb, et enamus seisukohti, milleni selle raamatu vaatlused viivad, kui tahes uudseina nad algul ka tundusid, muutuvad tema silmis endastmõistetavuseks. Selles seisnebki minu tegelik taotlus. Antud juhul ei taha ma esitada teoreetiliselt lõpuleviidud koguõpetust, vaid anda elulisi impulsse. Mitte pilti ei taha ma oma lugejate ette seada, vaid neid muuta. Nimelt säärasteks, kes jälgivad maailma iseseisvaina kõrgemast vaatlustornist, elades kõrgemal tasandil kui seni. See eeldab, et minu sõna on nendes lihaks saanud. Just seda protsessi sisse juhatama on mõeldud “Loova tunnetuse” täiesti eriline rütm. Kuid nagu öeldud, on eesmärk saavutatav ainult siis, kui teost õigesti loetakse. Oma avalikud ettekanded juhatan ma tavaliselt sisse palvega oma kuulajaile, et nad ei võtaks diskursiivset hoiakut, et nad mingil juhul kuulamise ajal järele ei mõtleks, et nad ei pööraks tähelepanu sisulisele ja asjalikule küljele, vaid pigem laseksid lihtsalt jõudu, mis minust väljub, enda peal toimida. Sama palve esitan ka oma seekordseile lugejaile. Üksnes erinevusega, et ma soovin: säärasel viisil loetagu mu raamatut ainult esimesel korral. See on tingimata vajalik, et raamatut üldse mõistetaks. Hiljem, kui üldine arusaam on juba olemas, tuleb üksikprobleemid seda energilisemalt läbi mõelda. Oma tulevasilt õpilasilt hakkan ma seda otseselt nõudma; sest kuna selle raamatu põhitõdemused tähendavad iga üksikõpetuse üldist alust, siis peab mul olema võimalus eeldada nende täpset tundmist, nüüd kus nad on avalikkusele kättesaadavad; neid iga kord suuliselt uuesti esitada võtaks liiga palju aega. Seepärast olen ma “Loovale tunnetusele”, mis ühelt poolt on muusikaline kompositsioon, mida peab lugema ühe hooga, samas säärase vormi andnud, et just üksikküsimustest huvituja saab teosest oma vaeva eest hüvituse. Teksti mitmekesistavad viited vaimult lähedastele käsitlustele, register on ebatavaliselt põhjalik. Darmstadt, juunis 1922     Hermann Keyserling I. MÕTTE HÕLMAMISEST HOMMIKU- JA ÕHTUMAINE MÕTLEMINE KUI TEE MÕTTENI Kes palju keeli valdab, teab seda paremini, mida täelikumalt ta ennast igaühes neist väljendada suudab, et tegelikult ei ole tõlgitavaid arvamusi. Kooskõlastugu kujutlustele vastavad asjad või seisundid kui tahes täpselt – iga rahvas suhestab oma samatähenduslikud vaimukujundised ikkagi erilise koordinaatsüsteemiga, mistõttu juba lähedalt suguluses olevate ja samale kultuurialale kuuluvate keelte mõisted kattuvad üksnes harva. Kelle kõrv on väga tundlik, avastab järgnevalt, et ka kaks inimest, sama tõugu ja sama keele kasutajad, ei pea samu sõnu tarvitades kunagi silmas täpselt sedasama, iga üksikisik on sisimalt ainuline, tõeline akendeta monaad selles mõttes, et pole iseseisvat välist vahendust tema ja teiste vahel, kui tegu on mõistmisega. Igaüks peab silmas ainult oma, tema arvamine saab väljenduse konventsionaalsetes helides, mida teine mõistab taas omal viisil. Järelikult peaks mittemõistmine või väärmõistmine olema sotsiaalseks algfenomeniks. Tõeliselt aga peab paika vastupidine: algfenomeniks on mõistmine. Praktikas muidugi on väärmõistmine enam kui sagedane, kõigi raskemate ühenduste puhul küllap reegelgi; põhimõtteliselt peab eelöeldu siiski paika, sest muidu ei oleks vaimne ühendus a priori. Aga seda ta on. Nagu füüsilise organismi ühendus on oma osadega võrreldes a priori, täpselt niisama eelneb teadlikkus ühendusest, kus see olemas, teadlikkusele oma erinevatest komponentidest; mis kokku kuulub, teatakse, ja nimelt instinktiivselt, nagu öeldakse, lähtudes välistest pidepunktidest, mis iseenesest ei tõestaks ealeski ühendust. Kõik sama liiki loomad, kõik sama tasandi inimesed mõistavad üksteist otsekohe. Meeldivalt vesteldakse ainult sellega, kes juba vihjete põhjal taipab, mida tahetakse öelda. Ja nii peabki olema, kui ühendus võimalikuks arvata, sest kui välismaailma ese ei saa muljet peale sundida – see oleneb vastuvõtvast meeleorganist, siis veelgi suuremal määral peab öeldu paika eseme vaimse töötluse puhul; kui mõistmine osutub üksikasjus võimalikuks, siis peab see põhimõtteliselt kõnealuste partnerite vahel juba olema, kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt elulise võimalikkuse tasandil. Neist kaalutlusist järeldub tõsiasi, et vaimukandjad saavad suhelda väljendusvahendite läbi ja kaudu, tõsiasi, mille viimset kriitilist tõlgendust ma ei saa siin anda ja mida ma, alusepanekuna järgnevale, ei tarvitsegi anda, kuna ta iseenesest alles võimaldab kogu senise tunnetuskriitika. Meie sihtide jaoks piisab juba vanimast, platonlikust määratlusest. Platon õpetas: ei näe mitte silmad, vaid meie näeme silmade abil. Seesama käib veel suuremal määral iga vaimse suhtlemisvahendi kohta: mitte nad ise ei ütle meile, vaid nende läbi saab muu meile ilmseks. Ainult see asjaolu selgitab, mispärast erilise intuitsiooniga vaimud võivad suhtlemisvahendeist peaaegu loobuda, mispärast lapsed saavad sõnade mõttest aru enne sõnu endid. Mõisted on tegelikult organid. Nagu silmadeta poleks meie jaoks valgust, silm ent samas on valguse loodud[3 - Mõte valguse ja silma ühtekuuluvusest kuulub vanimate hulka; meeldejäävaimalt esitab selle Plotinos, kelle aforistlikult kõlava mõtteavalduse on Goethe sõnastanud mõttesalmiks. Sääraste tõikade tundmist peab Keyserling endastmõistetavaks. (Tlk.)], kuigi valgus ise tähendab silmast midagi sootuks erinevat, niisamuti on ka mõistetega käsitletava mõtte suhtes. Seda võrdlust saab veelgi arendada ning see viib algse mõttekäigu juurde tagasi. Sama võrkkesta abil me näeme ja tunneme ära niihästi tuttavaid kui ka tundmatuid värve ja vorme; see osutub võimalikuks sellepärast ja ainult sellepärast, et silm kui selline pole nägija, vaid ainult ühenduse looja välismaailma ning selle visuaal-vaimse omaksvõtu vahel. Täpselt niisama oleme suutelised, olles iseenesest üksnes teatud mõtete peremehed, mõistma ja omaks võtma uusi mõtteid, samuti, osates kõigest oma keelt, selle vahendusel võõraid keeli mõistma. Nii täpsustub meie määratlus, mille andsime mõistmise kui algfenomeni kohta: tõsiasi, et igaüks ainult enda oma mõtleb, mõjutab tema laadi niisama vähe nagu sama vahekord nägemise puhul nähtava sotsiaalse kontinuiteedi ja ühtsuse vähemaks muudab või ära kaotab. Niipea kui suhtlemisorganid on olemas, algab mõistmine. Küsimus on ainult, kui sügavale mõistmine tungib. Teise inimese sõnadest saab ära tunda ainult oma või tema arvamuse. See ei sõltu kunagi suhtlemisvahendeist kui selliseist, vaid sellest, kes neid kasutab. Lühi- ja kaugnägelikkust esineb ka mõistmise valdkonnas. Igal juhul ei mõista me kunagi öeldut iseenesest, vaid arvamust, mida öeldu väljendab. See tähendab midagi sootuks erinevat, ka siis, kui arvamus väljendusega täielikult kattub, enamgi veel: väljendus iseenesest ei saa kunagi arvamus olla. Kui sellega on nõnda, siis ei tundu see imeline, kui võõrast mõistetakse nagu lähedast, eeldab ju esimene puhk pealegi suuremaid võimeid, kui mõistmine üldse on, siis peab see ka võõraimaga suheldes laabuma. Nii on asjad. Mõistmine on kõikjal mõeldav üksnes vaimukandjate vahel ning sedavõrd põhimõtteliselt igast väljendussamasusest sõltumatu. – Sel põhjusel on suhtlemine ka kõige võõrapärasemate rahvastega, samuti nende eripära määratlemine oma mõistekoordinaatide abil, kui vastavad võimed ei puudu, ilma pikemata võimalik. Täna ma tahaksin seda suhtlemisvõimalikkust võõraimaga aluseks võttes käsitleda hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevust. Kuid mitte eesmärgina omaette; erinevuse mõtte täielik mõistmine peab kujunema hüppelauaks, et aidata meid kõrgema põhimõttelise arusaamiseni. Kõigepealt olgu teada: ülesanne, mille ma siinkohal endale võtan, kätkeb endas kahtlemata tunduvat meelevaldsust. Võib-olla on mingi kindlalt määratletav, kõiges olulises samalaadne Õhtumaa – kõik asiaadid väidavad nõnda, taandades Lääne määratu võimsuse kõikide eurooplaste samalaadsusele, sellal kui maailmasõja kogemus on meile näidanud, kui võimatu on õiglaselt hinnata lähedases suguluses olevate või üksteise naabruses elavate rahvaste mentaliteeti – ühtset Hommikumaad ei ole päris kindlasti; mitte kunagi ei õnnestu islami, india ja hiina olemusele ühist ja näitlikku nimetajat leida. Islami maailm on meie omaga lähedalt sugulane[4 - Vt. selle ja järgneva mõttearendusega seoses minu “Reisipäevikut”. Islami kuuluvuse Lääne kultuurialale on hiljaaegu üksikasjaliselt tõestanud C. H. Becker oma käsitluses “Der Islam in Rahmen einer allgemeinen Kulturgeschichte” [Islam üldise kultuuriloo raames], Zeitschrift der Deutschen morgenländischen Gesellschaft, 76, 1922.]. Saades nagu meiegi oma vaimse alglätte juutluselt, tähendades algselt ei muud kui puristlikku edendusliikumist bütsantslik-kristliku ning sellega lähisuguluses ja – naabruses oleva asiaatliku maailma piires, on ta sellest peale arenenud suunas, mis meie omast vaid vähe hälbib, nii et ka mõlema liikumise teineteisest kõige kaugematele lõppetappidele ei tee vastastikune suhtlemine raskusi. Indialastega õnnestub see teatud punktini kergesti sellel, kes on vaimult sakslane, hingelt venelane ja kelle spirituaalsuse on vorminud katolitsism – sealpool toda punkti algab ala, millest isegi selline erand-eurooplane oma harjumuslike käsitusvahenditega jagu ei saa. Nüüd aga hiina mõtteviis! Haritud hiinlaste normipärane mõtlemine lähtub teadvusseisundist, mida meie teadlikult ei tunne. Olles harjunud seda, mis nad arvavad, mitte kunagi meie kombel eksplitseerima, vaid otsekui algebralikke suhestusvahendeid kasutades väljendama mitte ainult kirjutamisel, vaid ka mõtlemisel – käsitusvahendid, mis mõtteid haaravad nii-öelda sünni- seisundis, on neil mitte ainult väline kombinatsioonivõime, vaid ka seesmine võime vaimse protsessiga alateadvuses hakkama saada, mistõttu meie üksikasjalised suhtlemisvahendid tunduvad neile liigsed. Too mõtte kehastumiste hargnevuse instinktiivne ja vahetu koosnägemine, mis meie juures iseloomustab haruldast erandvaimu, tähendab endastmõistetavat suutlikkust iga haritud, kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrgemate astmeteni jõudnud hiinlase puhul, sest ilma selleta ei saa nonde kunstidega Hiinas üldse tegelda. Vahetu suhtlemine hiinlastega meie harjumuslikest väljendusvahendeist lähtudes on niisiis mõeldamatu juba sellepärast, et hiina mõtlemine liigub teisel teadvustasandil. – Teiselt poolt, kui visandatud erinevusest mööda vaadata, ilmub ida ja lääne mõtlemine taas samamõttelisena, nagu inimlik mõtlemine üldse; ennekõike on see teatud, kõikidele inimestele omane elu väljendusviis, kõikjal samaks bioloogiliseks tõlgenduseks suuteline. Võib näha: on väga raske teemas eeldatud erinevust lõpuni läbi viia. See õnnestub ainult ühes seoses, filosoofilise tunnetuse seoses; on vaid üks pidepunkt ja mitte rohkem, mida aluseks võttes saab hommiku- ja õhtumaist mõtlemist terviklike üksustena teineteisele vastandada. Selle ainsa rakenduspunkti pärast olengi teema valinud, ja hea peab ta olema ainult selleks, et meid iseendist kõrgemale juhtida. Nagu kõigile teada, suhtub iga idamaalane, ka selline, kes kõige rohkem on oma kasu peal väljas, välisesse elusse põhimõtteliselt suurema ükskõiksusega kui meie; nii näiteks ei kanna ta oma seesmist lõputusetungi kunagi ekspansioonitahtena nähtumuste maailma. Niipalju võib väita iga Idamaa põlisasuka kohta, küllap on see ka klimaatiliselt tingitud. Sama olu annab ühise erijoone ka kogu Ida filosoofilisele mõtlemisele. Sellal kui õhtumaine mõtlemine isegi äärmuslikul juhul esineb vahendina eesmärgi jaoks, esineb hommikumaine reeglina üldise eluvormina. Sellest siis tuleneb mõlemapoolsete mõtteliste lõpp-produktide printsipiaalne võrreldamatus, mis ei väljendu mitte üksnes relatiivses, vaid ka absoluutses tõlkimatuses. Aga see võrreldamatus annab omakorda olemise kahele vaimsele koordinaadile, mis osutavad uue, sügavama suhestuskeskuse võimalikkusele. Vaatleme kõigepealt võrreldamatuse tegelikku tähendust veidi lähemalt, kaaludes täpsemini mõlemapoolseid eeliseid ja puudusi. Hommikumaa arvamused, kuivõrd nad meie omadega kokku ei lange, üldiselt ei tahagi objekti mõistetavaks muuta, vaid välismaailmast sõltumatut mõtet vahetult väljendada. Meile seevastu, missuguste probleemidega me ka ei tegeleks, on tähtis objekti mõistmine. Seepärast ei saa kattuda isegi mitte mõlemapoolsed põhimõisted. Mida tähendab näiteks tõde siin- ja sealpool? Mõiste praegune läänelik tähendus ei saa ehtsale idamaalasele vahetult selgeks ning see polegi võimalik, sest tema suhtumist mööda saab empiiriline vale esineda kõige tõesema mõtteväljendusena. Ei ole kahtlust, et seda, mida tegelikult silmas peetakse, saab mõistjale teataval juhul välise ebatõe abil niisama hästi ja isegi paremini selgeks teha kui asja tuuma tabava seletuse abil. Naised ja diplomaadid teavad seda ka Läänes ning toimivad sellele vastavalt. Aga nende tõemõiste ei ole tunnustust saavutanud. Niipea kui meie, õhtumaalased, esitame küsimuse teadlikult, ilmub meile põhimõtteliselt sama tõesuseideaal, mida ka Ida tunnistab, ainult et asise tõe vormis, s.t. subjekti ja objekti kooskõlastumisena realiseeruv – ükskõik kas me muus tõlgendame seda kooskõlastumist idealistlikult või pragmatistlikult, Kanti või Friesi vormelist lähtudes. Nii me esitame koguni küsimuse, mis igale idamaa filosoofile tunduks absurdne: kas jumal on “objektiivselt” olemas, küsimuse, mida meile tänini pole vastumeelseks teinud ükski jumalatõestamise võimatuse põhjendus, ükski ilmne jaburus, milleni jumalatõestuste mõttekohasuse oletamine kõikidel juhtudel viib; nii me küsime üldse, missugustele asjadele (mõistlikumat laadi definitsioonid, mis metafüüsilist substantsi empiirilisest tõigast teravalt eristavad, ei muuda psühholoogilist seisu vähimalgi määral; tähtis pole see, mida defineeritakse, vaid kuidas defineeritut mõistetakse) võiksid sügavaimad metafüüsilised mõisted vastata? Ühegi tüüpilise õhtumaalase silmis ei kätke mõtlemine oma mõtet iseeneses. Isegi seal, kus viimast rõhutatult postuleeritakse, nagu antiikse ja nüüdisaegse identiteedifilosoofia puhul, ei osutu mõtlemine tegelikult iseendale rajatuks. Kreeka suured ratsionalistid olid läbinisti grammatikud; mõtet, mida nad silmas pidasid, nägid nad väljendusviisi seadustega nii lahutamatus ühenduses, et lõpuks otsustasid nende silmis tõe üle nood seadused. Et aga mõtlemine ei tähenda ka nüüdisaegsetele filosoofidele midagi tõeliselt iseendal rajanevat, tõendab nendest suurima, Hegeli puhul juba asjaolu, et tema jaoks objektiivne vaim, mida ta konkreetsuses määratles küll õigesti, tähendas de facto abstraktset. Olnuksid asjad teisiti, siis poleks ta kunagi nii kaugele läinud, et riigi tahtes näha mõistlike üksiktahete teostumist – sest vaimu seisukohalt märgib riik väliselt abstraktset üksust, et vaimu seesmist elu tema välise tee, dialektikaga, identifitseerida; iseäranis poleks ta siis eales sellele mõtelnud, et formaalset loogikat, mis looduse teed markeerib ja mõtlemise teed kõigest niivõrd, kuivõrd üks teise juurde kuulub – metafüüsilise saamise teeks ülendada. Siis poleks ta eales üldistanud viisil, nagu ta seda tegi; mõttekohane üldine tekib kõikjal üksnes nähtumuste maailma abstraheerimise teel, sellal kui “konkreetne üldine”, mida muidugi esineb, ei saa mingil juhul teoks üldistusena tolle maailma piires, vaid seda haaratakse üksnes sügavama mõttesse tungimise teel. Kui Hegel seega õpetas, et mõtlemine ja olemine kokku langevad, siis ta ei öelnud sellega, ükskõik mida ta muidu arvas, et sügavaimaks tegelikkuseks on autonoomne vaimuelu, vaid et välisest tegelikkusest (mille hulka kuuluvad ka paslikud vaimukujundised) tuletatud mõisted kätkevad iseendast sügavaimat mõtet, tehes nõnda põhimõtteliselt sellesama vea, mille tegi Kant, kelle “asi iseendas” määratles ainult mõistuse äärmist piirmõistet, määratlemata sügavaimat seesmist tegelikkust. Indialased aga, keda filosofeeriva Ida algkujudena võib käsitleda seda enam, et kogu Ida metafüüsika näib lõppeks pärinevat india omast, peavad tõelist mõtlemist esmajoones autonoomseks jõuks; mitte tegelikkuse tunnetamise vahendiks, vaid vaimse tegelikkuse vahetuks väljenduseks. Ja see käsitlus vastab tõepoolest ühele tema külgedest. Iga mõte saab tähendusrikas olla kaheti: esiteks välise tõiga vaimsevastavusena, teiseks mõttesse iseseisvana kätketud tähenduse väljendusvahendina. See käib tõepoolest iga mõtte kohta, sest iga mõtte tähendust saab vaadelda sõltumatuna sellest, mis talle temast väljaspool vastab või ei vasta. Seda puhtakujuliselt seesmist, täiesti iseseisvat, ja ainult seda tähendab mõte idamaalasele, kuivõrd tema mõtlemist meie omale üldse saab vastandada. See seletab muidu võõrastavat asjaolu, et india mõtlemine sügavamale tungides – selle asemel et hakkama saada seda vähemate mõistetega, mida sügavamale on tungitud – rakendab üha rohkem ja üha erinevamaid tähistusi. Pole ju tema seisukohalt tegemist abstraktsioonidega, vaid iseseisvate, omas laadis läbinisti konkreetsete vaimusisaldistega. Ilmselt peavad need, mida avaramalt ja sügavamalt uuritakse ala, millele nad kuuluvad, osutuma seda arvukamaiks ja mitmekesisemaiks; täpselt nagu väline loodus ilmub seda suuremas kirevuses, mida tuttavamaks ta on saanud. Kui sedalaadi mõtlemine aga lõpuks siiski ühtsustamisesse suubub, nagu india mõisteni atman ja hiina tao’ni jõudmise korral, siis ei osuta see kokkuvõttele väljastpoolt, vaid sügavaimale tegelikkusele, mis on mitmekesisusele konkreetsuses aluseks või siis aluseks olema peab. Selles seoses vaadelduina ilmuvad ida ja lääne mõtlemine antipoodlike vastandeina. Ja see ainus seos, mis kindlasti hõlmab ainult piiratud ala, on mõlema poole jaoks sedavõrd iseloomulik, et korraldab suurel määral kogu elu modaalsuse. Sellega oleme siis jõudnud mõlemapoolsete suhtumiste ja suundumuste kindlapiirilisema väärtustamiseni. Kõikjal, kus tegemist on mõtlemisega meie mõttes, jäävad idamaalased meist maha. Mõtted on nende meelest iseseisvad eluvormid, põhiliselt sümboolse tähendusega; seepärast saavutavad need üksnes raskustega täiesti rahuldava suhestuse välismaailmaga. Eales ei kooskõlastu nad täiesti ning eranditult välismaailmaga ja seepärast ei saa idamaist teadust olla (kui paljud idamaalased Läänest omandatud teadusis ka silma paistaksid). Tõepärasus objektiga suhestuva tõe mõttes jääb neile kaugeks; nende praktilise mõtlemise ideaaliks on vähem täpsus kui kavalus. Nende suhtumine välismaailma on tüüpiliselt naiselik: mõistus on neil välisamet (Auswärtiges Amt), metoodilist toimimisviisi asendab kavalus. Nende “teadus”, kuidas ta ka käituks, tähendab maagiat; loodust ei tule õigupoolest tema olemuses mõista, et teda seeläbi valitseda, vaid lihtsalt maha suruda. – Kuid niisama tüüpiliselt ei tule meie toime metafüüsika alal. Nagu juba näidatud: õhtumaine mõtlemine on põhimõtteliselt tunnetusvahend, mitte toimumine iseenda pärast, mis vaimsele tegelikkusele annaks vahetu väljenduse. Seepärast tunneb õhtumaalane end seal, kus säärane vahetu väljendus on hinnas, tahtmatult abituna. Kreeklane reetis oma olemusetunnetuse grammatikale, keskaegne kristlane sellele, mida tollal nimetati skolastikaks; Kant jäi täis umbusku metafüüsilise piiril pidama, Fichte, Schelling ja Hegel adusid seda intuitiivselt küll õigesti, kuid siis, ehtsate läänemaalastena, andsid nad sellele kui mõistusealale arusaamatusi tekitava tõlgenduse. Ka Bergson ei ole metafüüsik; kui ta mõistuse piirid oma eelkäijate enamusest paremini ära on tundnud, siis on ta seda teinud, selles osas Kantiga väga sarnanedes, siiski oma imelise intellekti abil. Intuitsioon, mida ta nõuab, on talle endale üksnes vähesel määral omane; niipalju kui näen, on tema puhul sellele jõukohane ainult teatud osa loodusnähtustest. Reeglina on Lääne luuletajad filosoofidest sügavmõttelisemad, ka seal, kus seda sügavmõttelisust tuleb neile omistada, kuna just luuletajad annavad igal juhul vahetu väljenduse endis valitsevale vaimuväele, sellal kui meie filosoofid tungivad väljast sissepoole ning ei saa seepärast olla seesmise vahetuks kõnetoruks. Metafüüsiline tegelikkus on olemuselt puhtal kujul seesmine, ainult seesmiselt mõistetav. Lääs pole seda veel kunagi täie selgusega ära tundnud. Sellest tema “idealism”, mis peab asendama metafüüsikat: nähtumuse aluseks määratakse antud juhul teine nähtumuseliik, ideede konstrueeritud maailm, seega metafüüsika seisukohalt vaadelduna niisama väline nagu loodus – arusaamatus, mis võib tabada ainult säärast, kelle algne teadvus metafüüsikast vähimatki ei taipa. Mis on looduse aluseks? Küsimuse üle otsustada praegu üldiselt ei saa, igatahes mitte kindlate teadmiste baasist lähtudes. Elulisuse valdkonnas on loodus lõpuks elu, esimese metafüüsilise printsiibi väljendus, ja seda saab järgnevalt kirjeldada mõtteühendusena, milles “mõte” osutub mõtlemise viimaseks astmeks. Tõepoolest, instantsina sealpool nähtumust esineb nähtujale lisaks, meie mõistete seisukohalt, ainult nende võimalik mõte, sest et kõike, mis mõte pole, saab põhimõtteliselt määratleda nähtumusena. Ja “mõte” on tõesti kõige elulise, seda enam siis iga vaimse nähtumuse loovaks aluseks: iseseisev, kuid puhtakujuliselt vaimne tegelikkus, mida nähtumus kui selline ei sisalda. Täpselt niisama vähe nagu arvamuse mõte elab lausetes, sõnades ja tähtedes, mis teda väljendavad, täpselt niisama vähe langeb mingi mõte oma nähtumusega oluliselt kokku, alates “elust” keha suhtes, kuni targa inimese teadmiseni õpetuse suhtes, milles ta teadmise esitab. Juba käesoleva käsitluse alguses jõudsime äratundmisele: silmaspeetu ja öeldu ei saa olla üks ja seesama. Aga seda ei ole Lääs seni veel iialgi mõistnud. Isegi seal, kus ta rõhutatult mõtte hõlmamist taotles, on ta reeglina toiminud väljastpoolt sissepoole, niisiis äraspidist teed mööda; ta on mõtte väljastpoolt nähtumusesse pannud, tunnetamata selle sees olevat mõtet; nõnda ja mitte teisiti on lugu niihästi Philoni kui Rudolf Steineri piiblitõlgendusega, samuti Otto Weiningeri ja Müller–Walbaumi füsionoomiaga; see pole vastavuses mitte ainult õhtumaise olemuse pinnalisuse, vaid ka vägivaldsusega; selle asemel et mõista, mis seal on, määratakse, mis seal olema peab. Selline praktika sobib küll hästi sõdurile, kuid mitte metafüüsikule. Seepärast areneb metafüüsiku tüüp Idas paremini. Niisiis tähendab mõtlemine Idas ja Läänes reeglina erinevat: seal vaimse tegelikkuse vahetut väljendust, siin välismaailma alistamise vahendit. – Meie mõtlemisviisiga ei tarvitse ma põhjalikumalt tegelda. Seevastu on hädasti vaja vaadelda hoolsamalt ida mõtlemist, kuna lääne vaimulaadile ei saa pikemata selgeks, et toogi viib tõe tunnetamisele. Läänes arvatakse: vaimne tegelikkus idamaises mõistuses märgib põhiliselt kujutlusjõu loomingut; niisiis pole tegemist sügavama maailmaga, mille väljenduseks oleks alles mõistus ise, vaid ainult inimesest lähtuva, tema läbi ellu kutsutud maailmaga. – Et Oriendi transtsendentsust puudutavad väited enamasti fantaasia valda kuuluvad, kui nad mitte hoopis fantasmagooria valda ei kuulu, seda saab vaevalt vaidlustada. Aga oleks väär neid väiteid üldse sõna-sõnalt võtta; Orient ise, nii vähe kui ta tunnetuse kriitikast teab, on sellest asjaolust ka instinktiivselt ja aimamisi hästi teadlik, muidu ta ei tunnistaks võrdselt õigeks vasturääkivaid teooriaid või dogmasid, ei peaks identseks vastandliku loomuga jumalaid. Kõigi nähtumuste puhul, mida metafüüsiline teadvus loob, pole tegemist lõplike tõikadega, vaid mõttepiltidega; rõhk langeb mõttele; tema, mitte nähtumus, on viimne instants, s.t. asja olemus. Oma “Reisipäeviku” alguses ma kirjutasin, et metafüüsik suhtub luuletajasse nagu too suhtub näitlejasse: “Komödiant esitab, mida luuletaja loob, metafüüsik antipitseerib mõttes iga võimaliku esituse ja loomingu.” Ju saadakse sellest lausest meie praeguse vaatluse põhjal paremini aru kui seni. Näitleja loomistöö “mõte”, λόγoς όπερματικòς, on endale võetud rollis, luuletaja loomistöö tema enda loomuses, metafüüsikule omakorda on viimane, koos loometöö saadustega, üksnes vahend millegi sügavama väljendamiseks. Ainuüksi seda sügavamat peab ta tegelikult silmas. Nii on metafüüsiku olemus endastmõistetavalt luuletaja, mitte õpetlase liinil, ainult et sügavamas, loovale algpõhjale lähemas punktis. Sellepärast, üteldes sedasama mis luuletaja, peab ta silmas muud. Ta peab silmas põhilist tõde. Ja siinkohal ärgu väidetagu vastu, et ka luuletaja esitab tõe kujutletu abil, et see on tema tegelik amet; seda ta teeb, kuid tähenduslik rõhk ei paikne tema puhul mõttel, vaid nähtumusel – aga mõtteühenduste korral on kõige tähtsam rõhuasetuse koht; see tähendab elukeset, ja kui juba füüsilises valdkonnas pole ükskõik, kas juhib aju või seljaaju, siis veelgi rohkem vaimses. Väga harva saab luuletaja ise aru sügavusest, mida ta väljendab, metafüüsik mõistab seda ja see tingib kvalitatiivse erinevuse teadvuse laadis. Metafüüsik on neist kahest sügavam; sest kui pildid on mõttepildid, siis seisneb nende olemise põhi mõttes, ja kes sellest midagi ei tea, peab olema pealiskaudne. Arusaamatusi oleks antud juhul vähem, kui selgemini mõistetaks, et inimene-olla ja teadlik-olla on tunnetuse seisukohalt korrelatiivsed mõisted, ning et ainult nende seisukohalt saab rääkida väärtusist. Väärtuse tõusu, kuivõrd see saab teoks arenguteel loomast jumalani, mõõdetakse teadvuse kasvava süvendumise ja avardumisega. Tuleme nüüd siit idamaise mõtlemise probleemi juurde tagasi. See mõtlemine on, kujutades endast seesmise tegelikkuse väljendust nähtumuses, mis välisest tegelikkusest ei hooli, mõttepildiline, ja nimelt on kõnealune mõte mõtleja sisimas. Nüüd kerkib otsustav küsimus: kui suurel määral saab säärase “mõtte” korral tegemist olla tegelikkusega? Vaadelgem kõigepealt valdkonda, mis näib jäävat tegelikkusest kõige kaugemale, mütoloogiat. Juba ammu hakkas uurijaile silma kõigi rahvaste ja kõigi aegade müütide samalaadsus. Algul püüti seda põhjendada väliselt, looduse arengu põhietappide samasusega; tänapäeval on teaduslikult tõestatud samalaadsuse seesmine põhjus: müüdid on alateadlike hingeliste protsesside mõttepildid ja nimelt sügavaimad, vanimad, kõikidele inimestele ühised, aastatuhandete vältel korduvad; seepärast on nad pärituse läbi kinnistatud, oma kujus kindlaks määratud, seda nii väga, et mõnikord tuleb ette: nõdrameelne neeger jaburdab kreeka müütide vormis[5 - Vt. C. G. Jungi Psychologische Typen [Psühholoogilised tüübid], Zürich 1921 ja sama autori “Wandlungen und Symbole des Libido” [Libiido muundumised ja sümbolid] Psühhoanalüütiliste ja Psühhopatoloogiliste Uuringute Aastaraamatus; III ja IV köide, Leipzig ja Wien, 1911 ja 1912.]. Seepärast mõjuvad nood vanad mõttepildiread igaühele, kes nendesse süveneb, ka ühtmoodi veenvalt, sest igaühes äratavad nad olemasoleva, ükskõik mismoodi tuntud kujutluse kirjalik väljendus selle vaimus esile kutsub. Järgnevalt toimivad sümbolid teatud psühholoogiliste ja metafüüsiliste ühenduste tõeliste organitena, täpselt nagu silm on organ valguse jaoks, sest ainult kindlaksmääratud mõttepildi kujul, mille niiolemine seega meelevaldsuse produkti ei tähenda, me saavutame teadliku kontakti talle vastava seesmise tegelikkusega. Selles on põhjus, miks kõik enesetäiustamissüsteemid rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks vanimaid sümboleid; need sobivad orgaaniliselt nendega korrespondeeruva mõtte realiseerimiseks. Nende asjaolude taustal märgivad isegi kõige imepärasemad müüdid seesmise tegelikkuse väljendust. Kui sügaval see parajasti asub, on teine küsimus; küllap asub ta pealispinnale lähemal kui normaalne mõttemaailm, nagu seda võib väita suurema osa unenägude puhul, millel on seos ainult füsioloogiaga. Kuid igal juhul on tegemist reaalsusega. Välja mõelda ju ei saa, ehk olgu siis hingepõhja toel, ja veenvalt ei mõju ükski väljamõeldis, kui see hingepõhjas vahetut ja mõistvat vastukaja ei leia. Sellest äratundmisest jääb teha üksainus samm, et jõuda omaette, pildilikust kehastumisest sõltumatu mõtte-tegelikkuse tunnistamiseni. Moodne analüütiline psühholoogia on selle sammu tegelikult, olgugi esialgu ebateadlikult, juba teinud. Sellest peale, kui Freud esimesena äratundmisele jõudis, et unenägusid, tegematajätmisi, teotsemisi ja haigusi ei tule kunagi vaadelda viimsete instantsidena, vaid et neid tuleb mõista selle põhjal, mida nad tähendavad, on tema rajatud teadus selleni jõudnud, et kogu elu tõelisus suhestatakse tagasivaatavalt mõtteühendustega, nii et tänapäeval huvitutakse inimese vaimsest sihist, mõistmaks tema empiirilisi asju; viimaseid võetakse kõikjal üksnes sümboleina. Need asjaolud ei luba kahelda, et on viimseinstantsiline vaimne tegelikkus, mis ennast looduses ainult väljendab, ükskõik kuidas teda üksikasjus ka tõlgendada; kaheldamatult toetub idamaine mõtlemise käsitlus sel määral reaalsusele. Seda reaalsust omakorda tuleb võtta in abstracto, meie mõistuse seisukohalt, ainult tähendusena, ainult mõttena. Iga mõttepilt on iseenesest aineline, ükskõik missugusele mateeria tasandile ta peaks kuuluma; sest häälikud, mõisted ja ideed on kujundeina nähtumuslikud täpselt samas tähenduses nagu kindlapiirilised kehad. Aga mõtet ennast ei saa viia ühegi nähtumus-kategooria alla; tema ainsana on tõeliselt vaimne, kuivõrd suudame seda mõista. See peab paika, kui räägime, kuidas arvamuse tähendus erineb tema nähtuvast kehastumisest, kuidas unenäo, müüdi, kunstiteose mõte erineb oma asisusest (Tatbestand). Vaimses valdkonnas on see mõte tõendatavasti väljenduse looja. Järelikult on idamaine arusaam iseseisvast vaimumaailmast põhimõtteliselt ja tõeliselt õigustatud. Seda, mis ma siin ütlen, ei saa kindlasti veel tõestatuks pidada. Kuid käesoleva raamatu plaan nõuab, et ma panen tema juhtmotiivid juba ette helisema. Seepärast ärgu otsigu lugeja juba siit mõttearendusi ja põhjendusi, mis saavad tulla alles hiljem, vaid järgigu esialgu minu esituse üldist rütmi. Tal ei tule seda kahetseda. – Puhatakujuliselt vaimne ja seejuures reaalne maailm on tõepoolest olemas. On autonoomne vaimuelu, mis ei tööta mitte ainult välismaailma abstraktsioonidega, nagu oletas 19. sajandi teadus, vaid mis ka pidevalt oma sõltumatut tegelikkust nähtumuses väljendab. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis siis aegamisi materialiseerub, nii on “mõte” kõikjal vaimuelu sisimaks aluseks. “Iseenesest” on ta täiesti mõistetamatu, ta realiseerub ennast väljendades, väljendus hõlmab kogu tema empiirilise tegelikkuse. Aga viimast mõistetakse ainult siis, kui teda võetakse just väljendusvahendina, kui end temast nagu kirjatähtedest läbi loetakse. Vaimunähtusi omandades me loeme end tõepoolest kõigist nähtumusist läbi, mitte ainult raamatut uurides, kõnet kuulates, vaid ka muusikalist, luulelist, kujutava kunsti teost, jah, isegi tehnilist leiutist hindavalt omaks võttes. Kõikjal osutub mõte nähtumuse tegelikuks loojaks. Üksnes temal tugineb igasugune mõistmine, nii et meil nüüd teisest vaatepunktist lähenedes on kinnitus sellele, mida me alguses tõdesime; nimelt sellele, et silmaspeetu ja öeldu ei saa põhimõtteliselt üks ja seesama olla ning et vaimul on võimalik teise vaimuga vahetusse suhtlusse astuda. Ja nüüd me jõuame oma praeguste eesmärkide seisukohalt tähtsaimani: mõttekas vaimutegelikkus ei ilmne mitte ainult teadlikus vaimuloomingus, niisiis selle sfääris, mida võiks nimetada kultuurikujundiseks, vaid igasuguses elus. Mitte ainult suur hingemaalija, Rembrandt näiteks, ei kasuta näojooni vahendina, et väljendada sügavamat – elav liha ise vaimsustub pidevalt täpses vastavuses kandja seesmise kasvuga; ka füüsilised eluavaldused pole seega olemas mitte lihtsalt nagu surnud kehad – nad tähendavad midagi sealpool iseend, või siis nad suudavad seda teha. Kuna see tähendamine on puhtakujuliselt vaimne, ei mingil viisil mateeriana mõistetav tegelikkus, siis peab sellest järelduma, et mida rohkem vaimu saab väljenduse nähtumuses, seda suuremaks kasvab tähenduse kaal. Et see vaimuloomingu puhul tõele vastab, tundub ilmselge: tõeliselt tähelepanu vääriv raamat on peaaegu puhas vaim, ainel pole selles suuremat osa kui kirjatähtedel. Aga teisiti pole asjad ka elavate inimeste puhul. Tõeliselt tähelepanuväärse inimese elu paljad tõsiasjad – kui geniaalselt on keel antud juhul mõistnud mõtet! – on meie silmis ükspuha; me pöörame tähelepanu üksnes sellele, mis nende läbi väljenduse saab; iga joont, iga elamust näeme mõttepildina. Sellega oleks siis mingi “objektiivse” vaimu tõelisus kindlaks tehtud; seega võib idamaise arusaama mõtlemise kutsumusest tema enese piires õigeks arvata. Kindlasti mitte ammendava tõestuse, veel vähem viimsena võimaliku lahtimõtestamise vormis, aga ometi niivõrd, kuivõrd kontuurjoonis määrab tulevase maali. Piirid püsivad kindlalt, ükskõik kui palju tuleb veel teostada ja muuta üksikosades. Metafüüsiliselt tõelisega on Idal ilmselt õige vahekord. Aga nüüd me mõistame ka täiesti, miks ta on nii ebatäpne. Kuna iga nähtmus on tema silmis ennekõike mõttepilt, siis puudub tal nende suhtes süüme. Nähtumus on ju kõigest väljendus. Kuivõrd “tõelised” kogemused pole rohkem väärt kui unenäod, tundub ootuspäraselt kohane ühendada maine kroonika taevase müüdiga. Kes eales oma unenägusid tähelepanelikult on jälginud, see teab, kui kergesti muutub üks kuju teiseks, kui endastmõistetavalt tähendab erinevaim selles seisundis üht ja sedasama. Indialane hindab igat nähtumust, nagu meie hindame unenägu. Ta ei võta seda tõsiselt. Tõsimeeli teeb ta tegemist ainult mõttega. Et aga mõte kui selline on väljendamatu, nähtumus seevastu proteuslik-muutlik, siis kõigub indialane vaimselt igasugusest kujuandmisest loobumise ja kujude virvarri vahel, milles kohkunud eurooplane seesmise tasakaalu kaotab. On seega kaks põhimõtteliselt õigustatud viisi mõtlemist näha ja käsitada: ühelt poolt on mõtlemine tõesti vahend, et välismaailma valitseda, teiselt poolt vahetu eluvorm; oma kehtivuse piires viivad hommiku- ja õhtumaine mõtlemine mõlemad tõe poole. Üks võimaldab tunnetuse kõigest teaduslikus tähenduses, teine seevastu reeglina vaid metafüüsilise teadmise. Kui suurel määral on mõlemad oma eesmärgi seni saavutanud, ei kavatse ma siinkohal uurida. Et nad selle seni ka ainult mingil määral võiksid saavutanud olla, näib olevat välistatud printsipiaalsel põhjusel, et mõlemad mõtlemisviisid ilmselgelt ühe eluühenduse juurde kuuluvad, kuna neid mõlemaid rakendavad kaheldamatult samase loomuga olendid, mistõttu nad teineteist peaksid täiendama, ja säärane täiendamine on senise ajaloo piires tõestatav nii vähe, et mõlema poole kohta arvatakse; kõlbab ainult üks viis, teine olevat tõe võimaldajana välistatud. Olulised vead, mida mõlemad seni on teinud, avalduvad ilmselgelt. Kui väga Orient teaduslikku kriitikat vajab, seda tunnistab ta ammuilma ka ise; tema mõtlemine pole müüdiloomise seisundist kunagi välja pääsenud ja seepärast kasvab ta sellest välja väga vaevaliselt; sest kui kriitika juba tõestatava välismaailma piires jõuab üksnes raskustega tõeliste vahekordade kindlakstegemiseni, siis meelevaldseid ja teadvusesiseseid väljamõeldisi kajastavate vaimuväljenduste eristamine esitab täpsusele peaaegu täidetamatuid nõudmisi. Antud juhul ei saa väljastpoolt üldse mingeid abivahendeid; vaimuasjade vaagija ei saa orienteeruda mitte millelegi endast sõltumatule, kuna kõik, mida ta tunnetab, leiab aset tema hinges, vaimu valdkonnas. Seepärast on Ida teooriad peaaegu kõik valed, iseäranis tema mõistuspärased seletused; ja kuna mõistepärane arusaamine vaimsest tegelikkusest õnnestub siiski ainult mõtlemise vahendusel, siis tuleneb a priori, mis on nõndagi tõsiasi, et Ida pole oma sügavust meie mõttes kunagi mõistnud. Selles mõttes pole ta veel kunagi välja jõudnud luuletaja vaatepunktist, luuletaja, kes ilmutab rohkem, kui mõistab. Juba nende väheste põhjuste tõttu ei saa Ida tarkust mingil juhul pidada inimkonna tarkuse viimaseks sõnaks. Ümberpöördult puudub jälle meil, nüüdisaegseil läänemaalasil, kontakt seesmise tegelikkusega sel määral, et meie kriitika-alane üleolek, kui tegemist on metafüüsikaga, esineb sõgedusena. Sellest tuleneb siis nõue tulevikule, ning just sellele konkreetse aluse panemiseks olen ma ette võtnud erivaatluse Ida ja Lääne kohta: kui inimkond tahab saavutada kõrgema tunnetusjärgu, siis peab ta kõrgemale tõusma niihästi Idast kui Läänest. Meil pole eriliselt tarvis ei idastumist ega rahuldumist õhtumaaliku vaimuelu päritud suundumusega: tekkima peab midagi uut. Mõlemad vaatlusviisid kuuluvad ühe elulise ühenduse juurde, alles see annab mõlemale nende viimase mõtte. See viimane mõte peab muutuma tulevase mõtlemise eeltingimuseks. Inimkond peab Idast ja Läänest kõrgemale tõusma. Mõlemaid kokku sulatada ei tule sellepärast, et lääne ja ida mõtlemine tähendab omal tasandil viimset astet, täpselt nagu metafüüsik ja eesmärgiinimene. Nad mõlemad on ühekülgsed, mis aga ei tähenda, et neid saaks kokku panna, vaid et elu terviklus avaldub kummalgi juhul ühekülgselt. Kvantitatiivselt hinnatuna saab iga inimtüüp olla ühtmoodi täielik või rahuldav. Kvalitatiivse vaatepunkti korral seesama ei kehti. Metafüüsilise teadvuse kandja on geniaalseimast karjeristist, selles ei kahtle keegi, väärtuselt tingimata üle. Ent mille järgi mõõta antud juhul kvaliteedierinevust? Selle järgi, kui mõttekalt on iga eritegevus lülitatud ühendusse. Iga inimene peab sööma; kes aga selle elu eesmärgiks ülendab, jääb vaimuinimesest maha, sest tähtsuspunkt on pandud valesti. Kasumitaotlus on tarvilik; kes aga võtab ainelist tulu elu mõttena, see ei saa elu mõttest aru ning tema eksiarvamus viib alaväärtusliku isiksusesünteesini. See väide pole teoreetilist laadi, vaid kogemusel põhinev tõde. Põhimõtteliselt pole teisiti ka õhtu- ja hommikumaise mõtlemisega, kuivõrd kumbki nendest peab ammendavalt realiseerima mõtlemise mõtte. Meie mõtleja-elu ei ole üldse mõttekas, kuna mõtlemine töötab vahendina eesmärgi saavutamiseks ka seal, kus see pole kohane; samas ühenduses pole ka idamaine mõtlemine üldse mõttekas, kuna ta ainuüksi mõttepildilikku väljendust tundes ei saa tõeliselt kunagi hakkama välismaailmaga, milleks ju mõtlemine samuti peab kasulik olema. Ent mõlemad vaatlusviisid on orgaanilises ühenduses. Tegemist on sama ja viimse, tunnetava inimese elusünteesiga, mis mõlemaid seesmiselt võimaldab; mõlema vahel on paratamatu seos niivõrd, kuivõrd kumbki rahuldab tegelikkuse üht külge ja kuivõrd mõlemal on vaja teadmist, et haarata maailma tema totaalsuses. Ülesanne Läänest ja Idast kõrgemale jõuda täpsustub nende asjaolude taustal ilmselt nõnda, et mõlema mõtlejaasendi kokkukuulumise viis tuleb kindlaks määrata ning see tunnetus järgnevalt teadlikuks lähtepunktiks võtta. Seda viisi saame siitpeale määratleda; selleks tarvitseb mul ainult arendada oma “Loodusfilosoofia prolegomena” kriitilisi tulemusi. Elu on meisse kätketud metafüüsiline printsiip, ta realiseerub nähtumusena väljendudes. Selle väljendusvahendid seevastu kuuluvad tervenisti, ilma erandita, ühetähenduslikult seaduslikus ühenduses looduse hulka. Selles tähenduses kuulub looduse hulka ka kogu läänemaine mõtlemine. See mõtlemine ei puuduta süvitsi kunagi metafüüsikat, kuna ta ammendab end tervenisti nähtumuste maailma askelduses, tugineb oma olemust mööda ainult sellele, suudab ainult sellele tugineda. Hommikumaine mõtlemine, vastupidi, väljendab mõttepildi kujul ainult metafüüsilist, mis on nähtumuse aluseks, suhestumata mingil moel empiirilise välismaailmaga. Sellest tuleneb mõlema mõtlemisviisi ühenduse laad, mida me kindlaks tahtsime määrata: lääne mõtlemine suhestub idamaisega nagu empiiriline elu suhestub metafüüsilisega. Ning järgnevalt näitab see tähelepanek kätte meetodipärase tee, et Ida ja Lääne ühekülgsustest välja pääseda; mõlemad mõtlemisviisid mitte ainult ei suhtu teineteisesse tõepoolest nii nagu empiiriline ja metafüüsiline elu – nii tuleb nad ka teadlikult teineteise suhtes seada. Meie õhtumaine vaimukeham, õigesti paigaldatud ja täielikuks kujundatud, oleks just paras keha tollele vaimsusele, mida iseenesest tunneb seni tüüpilisena ainult Orient. Või teisisõnu: Ida tõed on tõdedega, mida meie nimetame teaduslikeks, samasuguses suhestuses nagu mõtteühendused grammatiliste ühendustega; sest loodusseaduslikkuse maailma võib vabalt tegelikkuse grammatikaks nimetada. Nüüd me suudame seniseid Lääne ja Ida laadi puutuvaid tõdemusi mõista nende sügavaimas tähenduses. Kui Ida tarkus oli ja on ebatäpne, meie teadus aga täpselt piiritletava punktini pinnaline, siis seisneb põhjus selles, et Ida, ainuüksi mõtet silmas pidades, pole väljenduse seadustest üldse hoolinud, mistõttu ta olulise tõe esitab peaaegu alati tegeliku eksituse vormis, – et Lääs seevastu pole seni veel kunagi endale kuuluvat, omal tasandil õiget tunnetust tagasi viinud elulisele mõttele, tunnetuse tegelikule kandjale. Subjekt, sellele äratundmisele jõudis juba Kant, on objektiivse tunnetuse ületamatu eeltingimus, alles tänu temale saab tunnetus mõtte; kogu loodust kannab, kui vaimust lähtuvalt vaadata, tähenduslik ühendus. Mis meil puudub, on just selle tähendusliku ühenduse käsitamine tema grammatiliselt õige artikulatsiooni piires. See nii mõistetav, Kanti ületav metoodiline samm tuleb lõpuks teha. Saab ta aga tehtud, siis osutub vaimulaad, mis seni tüüpilisena iseloomustas Orienti ja mida Lääs seni nähtusena omaette üldse mõista ei suutnud, tegelikuks hingeks meie vaimulaadile; kui viimane sageli on paistnud hingetuna, siis pole sellel puudunud ka arusaadav põhjus. Teadusliku ajastu algusest peale on meie hing end välja elanud – kui paradoksaalselt see ka kõlaks – erilisel, kõrvalisel alal, mis on ta elu terviku raames muutnud ekstsentriliseks fenomeniks, positiivse religiooni alal, uskumise riigis, mis vastandub teadmisele. Et säärane seisund on ebatervislik, avaldub ilmselgelt; kuidas saaks see kasuks tulla, kui elukeskus ekstsentriliseks kõrvalnähtuseks tõlgitsetakse, selle mõju peab olema pinnaliseks muutev ja demoraliseeriv. Teisest küljest tähendaks tagasipöördumine intellektuaalse sõgeduse juurde, nagu see oli keskaegse kosmose eeltingimuseks, saatuslikku tagasiminekut. Meile jääb tõepoolest ainult üks tee: kujundada teaduslik-tõene hingelis(elt) – tõese väljenduseks. Vaimuloo hiljuti alanud uue ajastu ülesanne seisneb ilmselt selles. Hinge probleem kerkib sootuks teisiti, palju tõsisemalt, võiks öelda, palju asjalikumalt kui seni. Ida ja Lääne probleemist, mis meile algusest peale oli kõigest hüppelauaks, oleksime siis niimoodi lõplikult välja jõudnud. Tegelik, otsustav probleem seisneb järgnevas: vaimuelu, mis loodussfääri kuulub, tuleb kõikjal oma mõttele tagasi viia. Siis osutub see, mis seni oli maailmale tuntud ainult kahe teineteist välistava tüübina, üheks organismiks. Kas see eesmärk on praktiliselt saavutatav? – Ta on, kuna mõttemaailm kuulub niisama orgaaniliselt kokku nagu kehalise elu maailm. Igal rakul on oma mõttekas koht organis, sellel omakorda organismis, viimasel aga avaramas, ruumilis-ajalises ühenduses. Nii osutab iga mõttekas tegevus omakorda tagasi sügavamale mõttele. Selle puhul, kelle isiklik siht saab täieliku teostuse, pole mitte ainult üksikasjad, mida ta teeb või talub, kõrgema terviku, isikliku saatuse mõttekas koostisosa – see isiklik omakorda on mõttepilt ja sedavõrd sügavama mõtteühenduse väljendusvahend, on rahvaliku, ajalise, ajaloolise, inimkondliku ühenduse, vahest ka jumaliku õigluseriigi (Heilsordnung) koostisosa. Piire pole antud juhul näha. Nii tundub maailm, kui vaadelda väljastpoolt, kuid siiski mõtte seisukohalt, nagu seda teeb Orient, mõttepiltide põiminguna, ja just oma viimasel, täppisteadusliku kirjelduse kujul – tegelikkusest ülikauge müüdina. Seepärast ärgu pandagu imeks, kui sügavad vaimud nagu Rudolf Kassner ja Spengler universaalfüsionoomia vana idee jälle üles võtavad. Võib-olla on kogu maailmaprotsessil midagi sisekülje taolist? Seda ma ei tea. Kuid kindlasti on selline sisekülg elu kogualal. Siin pole nähtumused mitte ainult olemas nagu surnud kehade puhul, siin nad tähendavad alati midagi. Ja alles tähendusest lähtudes saadakse faktidest tõepoolest aru. Nii me jõuame uue filosoofia postulaadini, milles saab lahenduse Ida ja Lääne vastandlikkus. See on mõtte filosoofia. Tuntud filosoofiaist erineb ta ainult oma koha ideaalsuse poolest. Ta lähtub vaimuolemuse sügavamast kihist kui senised. Kanti filosoofia selgitas kogemuse mõtte tunnetava inimese suhtes. Küsimuse selline asetus ei tähenda mitte viimset võimalikku. Mida me mõtleme, läbi elame, teeme, on omakorda mõtteväljendus, kuuludes sügavamate ühenduste koosseisu, mida pole seni veel mõistetud, kuid mis kahtlemata on niisama mõistetavad nagu pinnalised ühendused. Ka religiooni alal ei jää müüt alati viimaseks sõnaks. Oma “Reisipäevikus” olen ma praktiliselt juba näidanud, kuidas on võimalik teadvuse sügavamasse kihti tsentreerudes nähtumuse kaudu erinevate religioonide, mentaliteetide, kultuuride, keelte jne. mõtet vahetult mõista; senise filosoofia ja religiooni viimast sõna, filosoofilist, psühholoogilist ja religioosset kuju võetakse seejuures algusest peale millegi sügavama väljendusena. Mis seal luulelises vormis ühekordsena teoks sai, peab nüüd kõikide reeglipäraseks praktikaks muutuma. Teist tunnetuse edendamise teed ei ole. Kuid see tee on ka tõepoolest käidav kõikidele, kellel piisab andekust. Et nõnda on, seda võiks kõige selgemini näidata võrdpilt keele neljast korrusest. Sõnad lauses tähendavad kõigepealt ainult seda, mis nad on vahetusrahana, mis seega on objektiivne, sõnastiku abil kindlaks tehtav. Teiseks nad tähendavad, mida teatud inimene nendega ütleb. Kuid see, mis ta ütleb, ei tarvitse tema arvamust täpselt edastada – väga vähestel on nii hea väljendusoskus – ; sellega oleks juba võimaliku mõtte kolmas korrus kindlaks tehtud. Alles neljas tähendaks õige arusaamise korrust: see, kus mõte, mida vastav isik silmas peab, kattub ühenduse mõtte kui sellisega. Kolmel esimesel korrusel kõnnib iga arusaamisvõimeline päevas palju kordi üles-alla ebateadlikult. Nüüd on tarvis teha sedasama teadlikult; iseäranis on nüüd tarvis, et neljas korrus vaimse eluasemena sisse seataks. Kuna ta rajaneb alumistel, kuna tuttav trepp viib otse tema juurde edasi, kuna uut liikumisviisi, et kõrgemale tõusta, tarvis ei lähe, siis on eesmärk saavutatav. On võimalik jõuda selleni, et viimse mõtte haaramine muutub millekski niisama vahetuks nagu nähtava maailma pilguga haaramine. Igasugusest kirjatähemääratletusest on see viimne mõte täielikult vaba, ta kuulub india arupa sfääri[6 - Antused jagunevad budismis kujulisteks (rupa – kuju, vorm) ja kujutuiks (arupa). Esimene valdkond hõlmab nelja elementi ja kõike nendest moodustuvat, teine psüühikal rajanevat ideaalsust. (Tlk.)]. Kuid alles tema annab kujundisele tegeliku tähenduse. Kui õnnestub õppida elama nii sügaval iseendas, et igas nähtumuses selle mõte ära tuntakse, siis on niihästi kogu loodus kui ka iga müüt läbi nähtud. Siis pole mõttepildid enam, nagu pärandunud müütide enamuse puhul, pealispinnakujundised, vaid mõtte pildid sõna täielikus tähenduses, sest rõhk lasub mõttel. Siis on saavutatud teadlikkuse aste, millel tunnetav inimene oleks kujundiste eksitusist orgaaniliselt üle kasvanud. Siinkohal oleksime siis taas jõudnud selle mõistmise probleemini, mis pole hindajale üks ega sama. Kordan: mõistuspärase tõestamise seosukohalt pole käesolev visand veel ühtki probleemi lahendanud, seda ei tahetudki teha; taotluseks oli üksnes raamatu juhtmotiivid esmakordselt õiges rütmis kõlama panna. Nii ma siis lõpetan tulemustega, mille õigsus selgub täiel määral alles hiljem. Tähtsaim nendest on järgnev: nähtumused on kõigest maailma kirjatähed. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis seejärel aegamisi materialiseerub, täpselt nõnda on ka vaimupotentsid ja – printsiibid kõikjal elu aluseks. Väljastpoolt neid haarata ei saa. Ükski tähestikuline kiri ei sisalda iseenesest oma seesmist mõtet. See aga, kes on enda jaoks leidnud juurdepääsu mõtteni, avastab, et nagu kõik välised nähtused kuidagimoodi seostuvad, nii on kontakt ka kõigi vaimumaailmade vahel. Seepärast peavad inimesed olema en rapport[7 - suhetes (pr. k.) (Tlk.)], et üksteist mõista, seepärast on seal, kus iga väline võimalus iseenesest puudub, vastastikuseks arusaamiseks piisav too seesmine ühendus. Mõtte haaramine on algfenomen, nähtus a priori, sõltumatu vahendusist, mida ta kasutab. Põhimõtteliselt ei kerki seega küsimus, kuidas ma üldse mõistan, vaid: kui sügavalt ma maailma mõistan. Iga mõtteühenduse saab tagasi viia endast sügavamale; nii võib jätkata lõpmatuseni. Sellest tuleneb järgmine tõdemus, millele ma saan siin lõpetuseks ainult vihjata. Empiirilisega võrrelduna tähendab metafüüsiline mõistmine ainult sügavamat mõistmist; religioosse mõtte maailm ei märgi teistsugust, vaid sügavamat vaimumaailma. Niisiis peaks pidama paika, mida Otto Flake ütleb: maailm on kontsentriline fenomen. Nüüd kerkib küsimus, kuidas jõuan ma selleni, et sügavamalt mõista. Selle jaoks on ainult üks tee: muuta teadvusseisundit. Mida sügavamalt iseendasse tungitakse, liites oma teadvusega üha sügavamaid mõtteühendusi, mis omakorda hingestavad sügavamaid elujõude, seda avaramaks muutub maailma ulatus, millega vaimselt kokku puututakse. Kes iseenda sügavaima põhjani tungiks, sellele oleks ühtlasi läbinähtav kogu empiiriline tegelikkus. Ta oleks kõrgemal Hommiku- ja Õhtumaast, kõrgemal erinevusest metafüüsika ja empiiria vahel: üks, oma minasse kesestunud ühendus ümbritseks mõttekalt liigendununa kogu maailma. Säärase seisundini jõudnul oleks saavutatud see, mida nimetatakse jumalikuks kõigeteadmiseks. MÕTE JA VÄLJENDUS KUNSTIS JA ELUS Nagu ma eelnenud ettekandes hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevuse ainult seepärast kõne alla võtsin, et selle juurest sügavama probleemini jõuda, nõnda toimin ka seekord. Kunstikriitikaga pole mul vähimatki tegemist, see olgu juba ette öeldud. Seepärast pole mul ka häbi võimalike vigade pärast üksikasjus; esitan oma küsimuse metafüüsikuna; seetõttu ei kujune mu empiirilised eksimused tõe nägemisel arusaamisvõimelistele takistuseks. Tõepoolest: vaadelda kunsti ja elu ühest vaatepunktist, nagu antud juhul eesmärgiks, saab õnnestuda ainult metafüüsikul; temale ju ilmuvad mõlemad paratamatult ühel plaanil. Kunst ja elu on mõlemad, kui määratleda abstraktselt, ühelt poolt mõte, teiselt poolt väljendus; tehnilisest küljest on mõlema puhul tegemist vaimsuse materialiseerumisega. Mida siis tuleks vaadelda materiaalse, mida vaimsena? Milles vaimne lõppude lõpuks seisneb? Et nendele küsimustele vastata, lähen ma praegu kõigepealt kunsti valdkonda. Vastuseta pole me juba eelmisest käsitlusest saadik. Ammendavama vastuse peab andma käesolev. Sissejuhatuseks olgu lühike ajalooline vaatlus, täiesti visandlik, põhjalikkusest loobuv, täiesti mõttepildilikku laadi. Üheksateistkümnendal sajandil valitses Saksamaal mõnda aega klassikute ajajärgu jätkuna niinimetatud idealistlik kunstikäsitlus, mis Goethe mõtteavalduste põhjal on veel praegugi igaühele tuttav. Sellele käsitlusele vastavalt oli kujutava kunsti kutsumuseks esitada ideaalset-abstraktset sisu kui sellist; kunstiline väljendus pidi vahendama sisu, mida värvid ja vormid vahetult ei kehastanud. Viimased pidid rohkem illustreerima kui väljendama; sedamööda polnud allegooria hinnas vääriti mõistetud sümbolina, vaid ideaalina. Sellele vastavalt siis tollal ka maaliti; mõeldagu vendadele Corneliustele, klassitsistidele, iseäranis natsareenlastele religioossete maalijatena. Kuid sedamööda tollal ka elati. Tolle perioodi elukäsitus vastas tõepoolest täielikult tollasele kunstikäsitusele: arvati nõnda, et elu pidi olema ainult vahend kindlate ning sellisena tunnustatud ideaalide teostamiseks, niisiis oli sihiks abstraktset vaimusisu teiste, mitte pärisoma keele väljendusvahenditega kujutada. Mis võiks küll kõlada veenvamalt sellest, et igasuguse nähtumusliku tegevuse mõte seisneb ainuüksi ideaalide teostamises? – Kuid paljude hämmastuseks polnud tolle idealismi toime üldsegi hea, võrdselt halvaks osutus ta niihästi kunsti kui elu valdkonnas. Tolle ajajärgu elu näib meile praegu õige elutuna, ja veel suuremal määral ebakunstilisemana tundub kunst. Üheski tolle idealistliku ajajärgu tüüpilises väljenduses ei paistnud loomingulise jõu terviklus välja. Talente oli tollase vaimu esindajate hulgas nagu kõikidel aegadel, aga nad ei saanud hakkama millegi säärasega, mis rahuldaks ajatuna. Mis mõttes nad siis ei saanud? – Noh, selles mõttes, et nad olid idealistid. Idealism iseenesest ei taga veel vaimset väärtust: tähtis on, mida ta omalt poolt väljendab. Vaadeldavale ajajärgule ei tulnud idealism kasuks, kuna ta oli väär iseenesest. Idealistile tolles kindlapiirilises, ajaloo käigus kujunenud tähenduses on nimelt iseloomulik, et ta loomingu lähtepunkt ei seisne mitte tema enese olemises, vaid väljapoole paigutatud ideede maailmas; ta ei mõtle, ei loo, ei toimi mitte vahetult seest väljapoole, vaid objektivatsioonide tasandi kaudu, millele ta oma kujutlused projekteerib. Tema tegelik elu murdub selle vastu enam-vähem nõnda, nagu valguskiir murdub talle ette seatud kaldpinna vastu. Olgu inimene kui tahes andekas, ennast vahetult väljendada ta nõnda ei saa; ta elab, mõtleb ja tegutseb, lähtudes eeldatud mõistetest ja kujutlusist, mille loogika teenistuses ta on nagu kohtuametnik seaduseraamatu teenistuses; need võivad ju toimida rohkem või vähem eluliselt, proportsionaalselt inimese vitaalsusega, kes neid rakendab, kuid mitte kunagi ei asenda nad tegelikku elu. Igatahes osutub tema vaimuelu tuletatuks. Sellest saatusest ei pääsenud ka suurimad. Goethe langes raugaeas selle ohvriks seda enam, mida harvemini võimas seesmine allikas, mis temas elas, ettenägelikult püstitatud tõketest läbi murdis; see sai saatuslikuks Fichtele ja Hegelile; see jättis kõik tollased kujutavad kunstnikud surematusest ilma. Idealistide eeldus on seega vale ja nende mõtteviga tähendab elu jaoks suuremat ohtu, kui enamasti usutakse. – Mõni inimpõlv hiljem oli tõsiasi, olgugi mitte selle tähendus, ka kõigile selge. Puhkes mäss igasuguse idealismi vastu, ja selle tulemusena võitis niihästi kunsti kui elu valdkonnas lõpuks arusaam, et kogu väärtus peaks iseenesest sisalduma elu empiirilisis näitajais; puhtakujuliselt vaimseid väärtusi ei olevat. Kujutava kunsti valdkonnas aitas see arusaam võimule naturalismi ja impressionismi, luules puhta kirjelduse ja enesekujutuse, maailmavaate küsimusis enese väljaelamise teooria, immoralismi, egotismi. Oma viljade järgi ära tuntuna osutus see arusaam, kui suuri moraalseid kõhklusi ta ka ei äratanud, eelnenust soodsamaks. Tänu temale jõuab imelise õitsenguni maalikunst, romaan saavutab kirjandusliku žanrina täiuse, avastatakse psühholoogia kunsti ja teadusena, teoks saavad rohkelt eksiteid läbinud, kuid siiski rikkad elusaatused, lõpuks viib ta ennast ületades kõrgpunktini, Nietzsche filosoofiani. – Kuid teadlik kontakt vaimse kui sellisega puudus tollel ajajärgul täiesti; selles osas oli ta veelgi vaesem kui idealistlik, kuigi viimane oskas oma valgust vaadelda ainult reflekteerituna. Selline olukord, kui arusaamatuks ta ka jäi, vallandas mõne aja möödudes tühjusetunde, mis kord juba sündinuna sai pidevalt väge ja tähendust juurde. Kõikvõimalikel aladel jõudis üha sagedamini ülesastuvate üksikisikute teadvuseni, et loodusjõudude väljaelamine ei tähenda veel seda elu, mida nad tegelikult silmas pidasid. Selle aimduse põhjal tekkis siis igatsus millegi järele, mille mõiste nii naturalistlikul kui idealistlikul ajajärgul puudus ja pidigi puuduma, kuna vastavat ja teadlikult tajutud metafüüsilist eeldust ei olnud: igatsus eneseteostuse järele. See leidis väljenduse uues ekspressionistlikus liikumises, mis sealtpeale kõikidel elu ja kunsti aladel peatumatult paisub. Ekspressionistliku liikumise all ei mõista ma selle äärmuslikke sünnitisi, millega nimetus tavaliselt seostub, vaid üldist, impressionismile vastanduvat tendentsi: mitte loodusesse sisse või selles end välja elada, vaid süvenduda, et siis puhtal kujul, põhimõtteliselt igasugusest välisest tingitusest sõltumatuna seest väljapoole luua ja elada. Ekspressionism lähtub eeldusest, et on midagi, mis sügavuselt ületab niihästi looduse kui ka selle, mida mõistus suudab ideaalina taibata. Ferment, millena ta esineb, on tänapäeval juba terve maailma läbi hapendanud. Tänapäeval tunnistatakse päris üldiselt ükskõik kas mõistes, pimesi uskudes või moepärast, et inimeses, sealpool tema loomust ja ka tema ideaale, on sügavaim vaimne tegelikkus, mille kehastumine nähtumusena vastab ainsana kunsti ja elu väljendustahte viimsele püüdlusele. Nii konvergeerub uusim aeg oma sügavaimate esindajate näol püüdlustega, mis mõjutasid Euroopat viimati keskajal. Kes aga seda arenguprotsessi kõrgemast vaatetornist jälgib, see ei pääse tõdemusest, et oma eesmärgist on arenguprotsess veel väga kaugel ning et esialgu kulgeb ta eksiradu. Oma eelkäijast on ekspressionistlik tüüp küll mitmes suhtes üle, nagu seesama teistes suhetes pidas paika naturalistliku tüübi vastandamisel idealistlikule: liikumist rahuseisundile eelistades, olemist mõju järgi hinnates on ta oma teadlikkuses elu mõttele kaheldamatult lähemal; samuti on tema teadlikkuselävi reeglina sügavam, tema subjektiivne ja objektiivne vaatepiir avaram; ta tunneb end vahetult kõiksuse liikmena. Siiski toimub seal, kus pealiskaudseks muutunud elu tuleb ilmselt suuremast sügavusest lähtudes uuesti üles ehitada, eelkõige lammutamine; ülesehitustahe saab alguse alles selle tulemusel. Seepärast valitseb kunstis ja elus kõikjal, kus rutiini ja vana korralduse kestmine pettepilti ei loo, kaos, mis mitte ainult ei meenuta ürgseisundeid, vaid mis ka tõepoolest tähendab ürgsusesse tagasilangemist. Poliitikas peetakse tulevikku määravateks ideaale, mis vastavad ürginimese grupiteadvusele; kunst käändub tagasi neegerlikkuse, krüptograafialikkuse juurde, dadaismis saab ürgaja maagiline kõne uuesti kõla ja religiooni ning filosoofia valdkonnas elavad ülestõusmise läbi kõikvõimalikud saadused, mida möödaläinud aastakümned ja sajandid pidasid jäädavalt hääbunud ebausuks. See aeg, nagu ei ükski varasem, toob meelde esimesed Kristusele järgnenud sajandid. Nagu tollal vallandas riigi pankrot Lääne-Rooma impeeriumi osades seisundeid, mida kogeme tänapäeva Venemaal, nõnda kihab uusima aja Euroopa religioonirajajaist, maagidest ja lunastajaist täpselt nagu tollal Vahemereala. Vaevata leiab igaüks pimesi uskuvaid poolehoidjaid, kui ta ainult esineb piisavalt veendununa; kogu protestile vaatamata upitatakse ehtsad targad ja pühakud postamentidele, mida eluajal ei talu ükski surelik. Iga imedeuskumisepideemia muutub varsti endeemiliseks; loodusteadusliku ajajärgu eksaktsusest on üle jäänud veel ainult niipalju, et iga usuliikumine kannab teaduslikkuse maski. Spiritistide, teosoofide ja antroposoofide rõhuv enamus kuulub oma tüübilt tollesse ammugi iganenuna näivasse aega. – Ei saa aga salata, et ürgsusel on tõepoolest sügavam teadlikkus kui mistahes intellektualistlikul või naturalistlikul konstruktsioonil. Ühe puhul on tegemist peale ehitatuga, teise puhul algpõhjaga. Ürgrahvaste kunstile on omane looduse kogu sügavus. Kuid vaimu teadlikkus ei too seda esile, ja kui inimene peaks olema midagi enamat taimest ja loomast, siis osutub otsustavaks teadliku vaimsuse aste, sest kõiges muus ei ole nood halvemini varustatud, ja arenenud on nad palju paremini. Seepärast pole tagasiminek looduse juurde mingil juhul progressi liinil; ajuti võib see olla paratamatu, isegi soodne nagu mõne lastehaiguse puhul, kuivõrd see tingib noorenemise, vahest tähendab koguni paranemist – iseenesest tagasiminek edasi ei vii. Kui Rousseau tõmbas matusekella kultuurile, millesse ta oli sündinud, siis arvasid küllalt paljud, et igatsetud kõrgema lähteks kujuneb ta ise. Aga seda ei juhtunud; lammutamise aja möödudes ja uusehitusega algust tehes said edendamislustilised tuge varasema aja kõrgpunktidest, ja esimese suure, 18. sajandit ületava sammu mõttepildiks kujunes Goethe, eimillegieitaja, mitte Rousseau. Kogu ajaloo käik, igasugune püüdleva inimese instinktiivne väärtustamine tõendab, et kaos, saamata olla eesmärk, on parimal juhul vältimatu üleminekuseisund. Seetõttu on vaadeldava aja loomingus kõigel kaose poole püüdleval läbinisti ajutisuse iseloom. Selle tunneb ära juba tüüpide põhjal, mida nad esindavad. Ainult see, mis vastab mingi aja ülimatele võimalustele, kuulub kogemust mööda ülesliikumisse. Ekspressionistide kohta, üksikud erandid välja arvatud, see ei käi. Kuulatagu vaid nende õpetusi: ära valitud olevat ainuüksi nõrk inimene, kunst olevat kannatus, selle peasihiks isiksuse ületamine; nad jutlustavad absoluutset passivismi. Nende hulgas on küll ka aktivistlik vastand: bolševikud ja marinettilikud futuristid. Aga iseloomulikul moel on see vastand mehhanistlik, automaatsuseni mehhanistlik; bolševism oma range korraga tähendab aine ja kõige surnu apoteoosi; selles mõttes on ta seni tõepoolest Antikristuse võimsaim ajalooline mõttepilt; Marinetti aga õpetab peaaegu, et elu tähendavat vähem kui granaat, lennuk ja välk. Ükski arusaaja ei saa enam kahelda, et uus liikumine, nagu ta tänapäeval esineb, suubub ummikusse. Bolševism muutub ainsana enese kestvust taotledes just selleks, mida ta tahtis hävitada; passivistlik kunst ja elulaad sureb taas raudseks muutunud ajas kehvveresuse ja verevaesuse tõttu välja; mis aga puutub ekspressionismi kui teatud kunstiliiki, siis kuuldakse, kuidas selle algselt innukaimad austajad järjest üksmeelsemalt tunnistavad, et ekspressionism läheneb lõpule. Niisiis ka selle noorima ja erilise väljendamistungi puhul, kui õigest instinktist ta ka tuleneks, peab lõpuks tegemist olema samasuguse arusaamatusega nagu idealismi ja naturalismi puhul. – Ainult selle arusaamatuse selgitamine saab kätte näidata edasimineku seisukohalt olulise tähtsusega tee. Ainult selleks, et ülevaatlikul teel selle probleemini jõuda, olen ma eelnenud ajaloolis-kriitilise skitsi visandanud. Nüüd oleme valmis, et nägeva pilguga metafüüsilise problemaatika sügavustesse sukelduda. Kui võrdleme tõeliselt spirituaalse kunsti, näiteks kristliku keskaja või siis Hiina, kõigi aegade sügavamõttelisima kunsti meistriteoseid modern-ekspressionistlikega, ja kui teiselt poolt meile tuntud spirituaalse teadmise ülimaid avaldusi, Jeesuse, Buddha ja Lao-zi ütlusi kõrvutame praeguse teosoofiaga, siis avastame kaheldamatu proportsionaalsuse. Kui ekspressionist maalib looduse-vastast või – võõrast, siis ei vii teda selleni üldsegi meelevaldsus: ta kujutab õigesti, mida näeb tema seesmine silm – organ, mis suurel määral kuulus Goethele, mis algselt näib olevat omane kõikidele lastele, see aga, nagu igaüks unes, ei näe väliseid sündmusi, vaid oma siseelu mõttepilte. Põhimõtteliselt radikaalne ekspressionist seega ei jäljenda: ta annab loomingus oma hinge alateadlikele liigutustele sümboolse väljenduse. Sellest vabanemise (ärareageerimise) tunne, kui ta on end väljendanud, sellest tema loomingu mõistetamatus igaühe jaoks, kellele see sarnast ei tähenda; sellest tõsiasi, et iga ekstsentrilist, kuid siiski ehtsat ekspressionistipilti on põhimõtteliselt võimalik psühhoanalüütilisel teel õigesti tõlgendada. Teisiti pole asjad ka tegelikkuse erinevate tasanditega, mille olemasolu väidavad teosoofid: siingi on tegemist teistsuguste, sügavamal paiknevate teadvusekihtidega, millele vastab teatud liik fenomene, mida me normaalsetes oludes ei tunne ja mida ka siin tuleb mõista mõttepiltidena. Kui Rudolf Steineri ettekannetest loetakse vormi, tarkuse jne. vaimude kohta, siis saadakse esialgu mulje primitiivsest animismist ja vormiliselt on see õigustatud. Kuid tegelikult on mulje ebaõige, ükskõik kas nimetatud vaime Rudolf Steineri teadvusest väljaspool esineb või mitte; ta on ebõige sellepärast, et antud juhul ei panda mõtet meelevaldselt nähtumustesse, vaid ümberpöördult: mõte sünnitab enesest nähtumusi. Ekspressionism ja teosoofia on mõlemad ülimalt huvitavad, nad näitavad kätte tee veel vaevu läbiuuritud hingekihtide juurde. Kuid tegelikkus, millest nad räägivad, ei ole hoolimata nende kinnitusest vaimne tegelikkus. Sõnu saab kindlasti valida oma suva kohaselt; aga kui looduse ja vaimu vastandlikkus peab endas kätkema püsivust ja kriitilist mõtet, siis pole igasugune kujundis iseenesest vaim. Kujundis kuulub, ükskõik missugune on tema avaldumisviis, fenomenide maailma, mis seadust järgides omavahel seostuvad, olles seega koostisosa piisava avarusega käsitatud looduses, mille hulka hinge alateadlikud kihid kuuluvad täpselt nõnda nagu teadlikud; seesama kehtib ka, kuivõrd nad on tõeliselt olemas, teosoofia kõige hälbivamate tasandite kohta. Need on teatud nähtumusliikide valdkonnad, mille põhjaks võib vaim muidugi olla, kuid iseenesest nad vaimu ei tähenda. Sõna “vaimne” tohib põhjendatult arvata ainult selle kohta käivaks, mis kuulub mõtte valdkonda. Tuletatagu meelde eelnenud vaatluse tulemusi: kõik vaimne kuulub tähenduse riiki; maine väljendus on igal juhul aineline, mistõttu selles suhtes pole erinevust kirjatähtede, sõnade, ideede, inimeste ja jumalate vahel – nad kõik on väljendusena looduse ilmingud. Seepärast ei pääse säärane, kes välismaailmast alateadvuse ja okultismi maailma laskub, õigesti mõistetud vaimule lähemale – ta vahetab ainult ühe nähtumustetasandi teise vastu. Niisiis näitavad ekspressionistlik kunst ja teosoofia küll kätte tee looduse sügavamate kihtide juurde, kuid ei aita avada vaimu, mille olemuseks on tähendus. – Et selline tõlgendus pole meelevaldsusakt, mis peab tulema kasuks eeldatud, kuid vaieldavale vaimudefinitsioonile, seda tõendab kontrollkatse, mille võib läbi viia iga suure spirituaalsena tunnustatud kunsti, samuti kõikide tõeliselt suurte tarkade ja pühakute õpetuste najal: nad kõik annavad vahetult teadust mõtte ja ainult mõtte kohta. Hiina parimatel Buddha-piltidel kõneleb vahetult Buddha-religiooni mõte, keskaegse kujutava kunsti sügavamõttelisimad tooted, näiteks Siena varaseima maalikoolkonna omad, esitavad vahetult kristluse mõtte; iga kujundis toimib siin kõigest väljendusvahendina, mille kaudu mõistetakse vaimu niisama tahtmatult, nagu lauset lugedes ei pöörata tähelepanu kirjatähtedele. Ja siin pole tegemist allegooriaga nagu idealistliku kunsti puhul, vaid transtsendentse vaimu niisama vahetu väljendusega, nagu on tegemist loodusega suure naturalisti maastikumaalil. Täpselt niisama, fenomenaalsusest sõltumatuna, väljendavad suurte pühakute ja tarkade sügavaimad ütlused vahetult mõtte tõdesid. Sellest tõigast olid asjaosalised ka nõnda teadlikud, et nad ei jätnud endist ettekavatsetult maha kindlapiirilisi õpetusi, s.t. oma arvamuste ajaliselt-ruumiliselt piiratud ning seetõttu surelikke kehastusi, ning okultismi suhtes, mis looduse sügavamaid kihte vaimseks pidades taotleb nende tunnetamist, võtsid nad sõnaselgelt eitava hoiaku. Kristus müristas imejanuste “abielurikkuva soo” vastu, Buddha hoiatas jumalate ning sarnaste nähtustega tegelemise eest, “mitte sellepärast, et neid pole, vaid sellepärast, et nende vaatluse alla võtmine pääsemise seisukohalt ei too kasu”; ükski ehtne pühak pole kunagi seesmiselt heaks kiitnud ebatavaliste jõudude toimet, mis temast väljusid, kui see toime, mis vägagi kergelt juhtub, hakkas takistama olulise tunnetamist. Ja nüüd me jõuame otsustavalt iseloomuliku juurde: sügavaima mõtte esitus pole ühelgi tõeliselt suurel juhul vajanud isegi mitte ebatavalisi ja kaugemale jäävaid väljendusvahendeid. Nagu Kristus ja Buddha argieluliste sõnade, tõdede ja kujundite kaudu elule jumalikust sügavusest pärinevaid impulsse andes saavutasid ja jätkuvalt saavutavad ammendamatu mõju, nii lasub suurel spirituaalsel kunstil – pean silmas toda, mis mitte ainult ei pärine kosmilisusest, vaid mis kosmilisuse ka elamusena võimaldab – kõikvõimalikust lihtsustamisest ja stiliseerimisest hoolimata põhiliselt normaalsuse ja arusaadavuse pitser. Ta on objektiivselt mõistetav, täpselt nagu Jeesuse õpetus, mitte ainult sellepärast, et temaga on harjutud. See aga tuleneb just tõsiasjast, et ta annab mõttele vahetu väljenduse ainult seda silmas pidades. Vastavusega väljendatud mõte on sellele, kes kasutatud keelt tundes üldse on arusaamisvõimeline – nagu eelnenud ettekanne õpetas, ilma pikemata mõistetav. Arusaamatu on alati ainult fenomen iseenesest ja nimelt lihtsal põhjusel, et fenomenid kui sellised ei ole üldse mõistetavad; mõistmine suundub alati ainult vaimule. Seepärast räägib see kunstiteose vaimsuse vastu, kui ta pole mitte üksnes ainukordne ja ainuline, vaid ka arusaamatu, sest see tähendab tema põhilist seotust empiirilise juhusega; radikaalne ekspressionist ei saa enamusele vähimatki öelda sellepärast, et tema kunsti algpõhi ei paikne mitte vaimus, vaid alateadlikes hingekihtides, mille puhul on tegemist ühekordselt empiirilisega. Samal põhjusel räägib see kunsti vastu, ainult mõnda aega (moekõikumised jätan ma siinkohal endastmõistetavalt kõrvale). Mõte on ajatu ja põhimõtteliselt alati ühtmoodi mõistetav; ta elab sealpool eriliiki ja arvu. Nagu raamatu mõte jääb ühesuguseks ükskõik kui paljudes erinevates eksemplarides, nii on igasugune ehtne mõte ajalis-ruumilisuse piiranguist sõltumatu. Seepärast jätkub tema toime läbi mistahes muutuste. Kuid seda suudab ainult sügavaim kõige silmapaistmatumal kujul. Ta ei vaja mingeid oskussõnu, tema ilmingus pole midagi okultset, mitte midagi mõistatuslikku. Mida lihtsam on tema väljendus, seda tungivamalt ta mõjub. Ei mingit imet, seda vahetumalt ning seetõttu hõlpsamini teda mõistetakse. Siiski on see kõigest üks külg; sügavaimad mõttetõed annavad väljenduse elu põhitoonidele. Need võnguvad alateadlikult igaühes; kergemini kõikidest teistest hakkavad nad kõlama, sest et kõik teised lasevad neid kaasa võnkuda, mistõttu nad kõikidest teistest sagedamini ja valjemini tabavad kuulmismeelt; samuti hakkavad nad kõlama seda kergemini, mida vaesem on parajasti ülejäänud toonideskaala. Ja siis suundub mõistmine igas olukorras vaimule, nii et mõte muutub arusaadavaks seda varem, mida vaimsema kohta ta käib. Loomulikult ei tarvitse ta arusaadavaks muutuda mõistuslikult, ta võib seda olla intuitiivselt. Siin on võti just kõrgemate religioonide kogemuslikult kergeima ülekantavuse probleemi jaoks, samuti selleks, et omaette nähtusena mõista keele geniaalsust, mis läheb nii kaugele, et piisab mitmekordsest mõtisklusest sõnade tähenduse üle, jõudmaks sügavaima filosoofilise arusaamani; keel on vahetu mõtteväljendus ning sellisena tekkinud kõike välist arvestamata; niisiis peab ta mõtet väljendama puhtamal kujul kui mistahes hilisem teooria, mis igal juhul rakendab ümberütlemist. Küllap on nüüd täiesti selge, et vaimse puhul ei ole tegemist fenomenaalsuse eri kihiga. Kui sellega tema puhul tegemist oleks, nagu usub okultism, siis peaks sügavaim olema kõige raskemini mõistetav. Selle asemel võib öelda, et on tarvis seda raskemini pilguga haaratavaid väljendusvahendeid, mida lähemal paikneb silmaspeetav mõte pealispinnale, kuna iga raskestimõistetava komplikatsiooni põhjuseks pole mitte mõtte sügavus, vaid nähtumuse eripära. Sellele ei räägi vastu tõsiasi, et sügavaimat mõistavad täielikult üksnes vähesed, mistõttu sügavaimaid raamatuid peetakse kõige raskemaiks; nad on rasked, kuivõrd mõistmine iseenesest toime ei tule, kuid mitte raske väljendusviisi pärast; on endastmõistetav, et vaimselt andetu suudab metafüüsilist tõde, olgugi see vaistlikult arusaadav, taibata mõistuslikult niisama vähe, nagu pime suudab näha värve. Veel kord: raskeltmõistetavus ja pinnapealsus, mitte raskeltmõistetavus ja sügavus, kuuluvad reeglina kokku. Kristuse tarkus on vahetult arusaadav miljoneile, kes eales ei mõista ühtki esseisti. Too tarkus on ülikergesti mõistetav sellepärast, et ta ütleb välja sügavaima, väljendab meie olemuse spirituaalset tuuma. Lõpuks otsustab see, mis on oluline spirituaalsuse seisukohalt. See märgib igasuguse inimliku mõttemeloodia põhitooni. Viimaks inspireerivad religioon ja filosoofia igasugust kunsti. Iga eluline pealispind eeldab vastava sügavuse olemasolu, oldagu sellest kuitahes ebateadlik. Metafüüsilise eluta ei saaks kasvada ükski sõrmeküüs. Aja sügavaimat vaimu tundmata ei saa mõista ühtki moeväljendit. Niisiis peab põhimõtteliselt kõige kohta käima see, mis käib sügavaima kohta. Mõte asub tõepoolest teises dimensioonis kui nähtumuslikkuse varjatuim kiht. Kuid nüüd me jõuame tagasi probleemide juurde, mis käesoleva vaatluse sisse juhatasid: ta pole iseenesest ka ühegi “suundumuse” küljes kinni. Ta võib avalduda kõige erinevamate nähtumusjadade kaudu, olgu tegemist eri religioonide, eri filosoofia või eri kunstistiiliga. Kõige erinevamad mõtteja usukujundised on ajaloo käigus osutunud ühesuguse sügavuse sisaldajaiks väljendusviisi erinevusele vaatamata. Sest mõte asub olemuslikult sealpool kirjatähte, dimensioonis, millele materialistlike eelduste toel üldse ligi ei pääse. Seepärast tunduvad teosoofia õpetused, et veel kord tagasi tulla iseäranis õpetliku näite juurde, sügavatele loomustele pinnalistena just seal, kus nad tahavad teadust anda sügavaima kohta. Esiteks räägivad nad nähtumusist – nagu ütlesin mujal, vaimse välisest palgest – seal, kus kõne all on üksnes vaim; teiseks tuvastavad nad just sellepärast põhjuslikke seoseid ka seal, kus saab tegemist olla vaid mõtte seostega. Nii viivad nad omas sfääris tagasi staadiumile, mille religioon on pärast keskaega ületanud; staadiumile, mispuhul ajaloolised seosed samastati vaimsetega. Kuidas saaks küsimus põhjusest empiirilises tähenduses viia vaimuni? Mis kasu on ajaloolise järgnevuse teadmisest olemuse tunnetamisel? Pole enam kaugel aeg, mis lõplikult tunnistab, et teosoofia ehk “vaimuteadus” võimaldab vahest tundmatute loodusreligioonide tundmise, kuid mitte mingil juhul seda, mida spirituaalne ehk üldkujuline vaimuigatsus temalt loodab. Kuid tagasi üldise probleemi juurde! Ma ütlesin: mõte pole ühegi “suundumuse” küljes kinni. Kunsti valdkonnas ei saa ükski suundumus põhimõtteliselt vaimsuse monopoli taotleda. Mõtte teostamine ekspressionismi teedel ei õnnestu põhimõtteliselt paremini kui naturalismi ja idealismi teedel. Seda mittetoimetulekut ei saa ajaloolise tõsiasjana üldse vaidlustada. Aga nüüd me suudame seda teostamist ka mõista. Kõigi kunsti senivaadeldud erisuundumuste korral, kuivõrd nad vaimuni viia tahavad või selle parima väljenduse monopoli taotlevad, on tegemist sellega, et mõte aetakse segi nähtumuslikkuse teatud kihiga. Tegemist on sellesama veaga, mis saab saatuslikuks teosoofiale. Idealist peab olemust haaratavaks mõistuse või aru kujundistes, naturalist looduse kujundistes, ekspressionist hingeelu varjatud loomusepõhjas. Põhimõtteliselt sama segiajamine – siin ma ei saa seda üksikasjaliselt esitada – on pärssinud ka õhtumaise filosoofia arenguteed kreeklastest tänapäevani; sedapuhku aeti tunnetuse vahendid segi substantsiga. Kuid üksikutel suurustel on õnnestunud olemust väljendada kõigi suundumuste raames; selles suhtes tuleb õgvendada probleemi sihilikult lihtsustavaid väiteid, mis sisalduvad ajaloolises skitsis, millega ma käesolevad vaatlused sisse juhatasin. Võetuna abstraktselt ja avaraimas (mitte viimati vaadeldud kitsamas) tähenduses on ekspressionistlik vaimusuund küll vaimukohaseim, kuna kunst ja elu kui sellised on kõikides oludes “ekspressionism”, see tähendab püüd teostada ennast seestpoolt väljapoole, ja kuna teadlikult valitud suund, mis sellele mõttele vastab, selle realiseerimist loomulikult kergendab, sellal kui puhtakujulise jäljendamise (naturalismi) või kaudse väljenduse (idealismi) keel selle raskemaks muudab. Sellest ajaloolise arengusuuna võimalikkus, mida me nentisime alguses. Seepärast oli iga suurima kunsti sügavaim põhi ekspressionistlik ka seal, kus ta väliselt tundus teistsugusena. Leonardo “Õhtusöök” näiteks esineb millegi täiesti ainulisena sellepärast, et maali väliselt naturalistlik-idealistlikule ülesehitusele annab Kristuse kuju, mis on elulises ühenduses lõputust sümboliseeriva maastikulise tagapõhjaga, sügavuse dimensiooni, mis välisusest osutab vahetult sügavaimasse hingepõhja. Seesama käib ka Raffaeli “Sixtuse madonna” ja Rembrandti mõjusaimate raugapiltide kohta. Sellegipoolest tuleb Leonardo tehnika osas jäljendavaks ja mõistusepäraselt konstrueeritavaks kunstnikuks rubritseerida, Raffael aga idealistiks ja Rembrandt, sarnaselt kõikide hollandlastega, naturalistiks, sest nende kõigi sihilikuks püüdluseks polnud mitte vaimuteostus, vaid iga kord miski muu, nii et kõrgem sai neile osaks armu poolest. Samas mõttes tuleb kreeka kunst arvata niihästi idealistlikuks kui naturalistlikuks, kuigi ainult ta rooma pärija puhul osutub õigeks, mis käib 19. sajandi klassitsistliku kunsti kohta. Ka siin realiseerus vaim ekspressionistlikus mõttes, ainult et teises keeles. Nii on ka nüüdisaegsete impressionistide hulgas olnud selliseid, kes oma “muljete” kaudu avaldavad tõeliselt sügavat; samas tähenduses esineb ka mitte ainult natuurikaugeimat, vaid ka ekstravagantset, ekstsentriliselt spirituaalset kunsti, millel on sama väljendus mis hiina kunstil. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/hermann-von-keyserling/loov-tunnetus-em/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Üks Keyserlingi teoseid. (Tlk.) 2 der Sinn (mõte, tähendus, otstarve, meel), Keyserlingi keskne mõiste, mille piiritlemisest ta teadlikult loobub ja mille täpse määratlemise katseid ka käesolevas teoses halvustatakse. Enamasti kasutab autor seda mõistet platonlikus, s.t. nähtuse sügavaimat olemust märkivas tähenduses. Ilmekamaid autoripoolseid määratlusi on esitatud essees “Ajaloo huvist”: “Iga helleni taga, kes Homerosest peale elanud, on jumalik kannataja Odüsseus, ja see tähendab vaimukast ütlemisest enamat, kui ma kinnitan, et too riukalik saarekuningas, kes ehk kunagi pole eksisteerinud, on ometi ikka olnud tõelisem kõikidest kroonika tegelaskujudest. Nähtumuse sügavaimaks aluspõhjaks, nagu teile eelnenus juba ütlesin, on nimelt mõte.” (Tlk.) 3 Mõte valguse ja silma ühtekuuluvusest kuulub vanimate hulka; meeldejäävaimalt esitab selle Plotinos, kelle aforistlikult kõlava mõtteavalduse on Goethe sõnastanud mõttesalmiks. Sääraste tõikade tundmist peab Keyserling endastmõistetavaks. (Tlk.) 4 Vt. selle ja järgneva mõttearendusega seoses minu “Reisipäevikut”. Islami kuuluvuse Lääne kultuurialale on hiljaaegu üksikasjaliselt tõestanud C. H. Becker oma käsitluses “Der Islam in Rahmen einer allgemeinen Kulturgeschichte” [Islam üldise kultuuriloo raames], Zeitschrift der Deutschen morgenländischen Gesellschaft, 76, 1922. 5 Vt. C. G. Jungi Psychologische Typen [Psühholoogilised tüübid], Zürich 1921 ja sama autori “Wandlungen und Symbole des Libido” [Libiido muundumised ja sümbolid] Psühhoanalüütiliste ja Psühhopatoloogiliste Uuringute Aastaraamatus; III ja IV köide, Leipzig ja Wien, 1911 ja 1912. 6 Antused jagunevad budismis kujulisteks (rupa – kuju, vorm) ja kujutuiks (arupa). Esimene valdkond hõlmab nelja elementi ja kõike nendest moodustuvat, teine psüühikal rajanevat ideaalsust. (Tlk.) 7 suhetes (pr. k.) (Tlk.)