Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Kahe ilma vahel

$ 359.72
Kahe ilma vahel
Автор:
Тип:Книга
Цена:376.95 руб.
Просмотры:  24
Скачать ознакомительный фрагмент
Kahe ilma vahel
Jüri Vilms


Jüri Vilms oli 1917.a. populaarseim kuju. Suurepärane kõneleja ja väsimatu ajakirjanik selle sõna paremas mõttes; täis noorustuld ja hoogu, kuid küllalt tasakaalukas; kui inimene – elurõõmus ja armastusväärne, pikakasvuline ja imposantne – niisugune püsib ta mälestustes ja on läinud ajalukku. Raamatusse on kogutud selle populaarse kuju trükivalgust näinud protestikirjad, seaduste seletamised ja muud artiklid.
Vilms Jüri

Kahe ilma vahel
PROTESTIKIRJAD
EESTI KESKKOOLIDES


Vaikne on ja vaikseks jääb vete pind, kui tormi pole, mis teda võimsat tantsu oma vägeva viisi mõjul keerutama paneks. Elu on kui looduse koopia: nähtused, mis meie esimeses näeme, kujutavad ennast ka piltlikult teises.

Mõnelgi ehk oleks huvitav Eesti ajaloo käiku meie keskkoolides tähele panna: kuidas ta algas, kasvas, raskustega heitles ja viimaks mässavaks tormiks muutus, mis mitte enam mõne üksiku isiku juhatada polnud ega mille jõud mitte juhataja osavuses ei seisnud, vaid mille tugevus just tema sisemises võimises seisis ja seisab. Rahvuslikku liikumist võib meie keskkoolides kaunis vanaks lugeda, kui meie tema ajalugu sellest vaatama hakkame, kui ta, nii-ütelda mõte või idee, üksikute isikute mõjul tärkas.

Vaikne oli see kogu, nii vaikne kui selge päeva ajal meri, mille pinda mitte vallatu tuul ei kiiguta, vaid mis kui peegel vastu särab. Kõik läks ühtesoodu rahuliselt, rahu alal hoidmas olid kõvad ja kindlad traditsioonid ning neid traditsioonisid kandmas uhked sirged valgete maniskitega noorsoo juhid. Kuulus kultuuralaste keel kõlas meie auväärt kõrgema kooli müüride vahel – teistele polnud sääl mitte õigust, isegi salaja mitte. Saadi nende kõnelejad kätte, siis õhetasid sääraste patuste kõrvad veel hulk aega direktori-herra paitamisest. Mõistagi, siis pidi himu kaduma teiste keeltega, veel enam meeltega tegemist teha. Keelest, mille kõnelejad sellel ajal veel selgesti orjaaega mäletasid, polnud rääkidagi. Kuid ruttu, ruttu lendab armuheitmatu aeg, nii ruttu, et tal kellegi nuttu aega tähele panna pole, mis kallile kadunud asjale hauda järele nutetakse. Tal pole ka aega tähele panna kohavaid rõõmuhõiskeid, mis uuele, pääletulevale voolule vastu hüütakse.

Ainult ruttamist ja kiirust tunneb ta. Nii ka siin. Hiina müüri taolised, tugevad müürid olid meie keskkoolikasvandikkude elule ümber ehitatud. Kaua, kaua olid nad seisnud. Ja nad olid hulga aega oma kohust hiilgavalt täitnud – endasse peidetud kasvandikke kaitsnud selle eest, mis nende vahele paigutatud elu hävitada ähvardas. Kuid aeg, see halastamatu aeg, see ähvardas ja muutis – küll seestpoolt, küll väljastpoolt. Juba tekkisid siin ja sääl praod ja nendest läbi puhusid õrnad pehmed tuuled.

Kas selles kuumuses vaevlejad eestlased oma rahvuse kaotasid ja oma vendadele ning õdedele selja pöörasid või ei, rippus täiesti ära isikutest ja nende iseloomudest.

Tunnen isikuid, kes ennast suigutada lasknud ja selles palavuses omad, orjadelt päritud omadused ära sulatanud. Nüüd võtavad need oma sugulasi köökides vastu, nendega ainult mõnda sõna vihatud maarahva keelel vahetades. Kuid ma tunnen ka seevastu isikuid, kes selles saksastuse kuumuses seisma jäid ja kelle iseloomud ainult teranesid. See oli ammu tagasi, vast aastat 30–40. Kõigi saksuse ajajärgul pole tähelepanemise väärt Eesti rahvuslikku liikumist meie gümnaasiumides ette tulnud, niihästi meeste- kui naisterahvaste omades. Siis sündis kõigis meie avalikkudes eluavalduste kohtades suur muudatus, vanad "kultuurakandjad" pidid uutele oludele maad andma. Kõigis koolides seati saksa keele asemele vene keel sisse. Selle pääle vaadati mõnesuguste pilkudega: ühed hõiskasid, teised vandusid, kolmandad ei näinud sellest keelte vahetamisest mingisugust muudatust.

Kõige rohkem õigust oli viimastel ja kõige enam eksisid esimesed. Muudatust polnud õieti mingisugust märgata. Vahest ehk nii palju, et vana valju valitsusele veel kõvem valitsus asemele astus: saksuse hädaohust pääsedes ähvardas meid venestuse hädaoht. Kuid varsti selle järel langesid need müürid kolinal kokku ja värske tuul puhus üle varemete ning uhtus minema kõik ajast läinud ollused. Aga esialgu polnud sellestki suuremat kasu, sees olijad olid alles uimased ja kangesti araks tehtud. Kuid nos mutamur in temporibus (meie muutume aegadega), varsti hakkasid rahvuse ärkamise lained ka meie gümnaasiumi-müüride vahele tungima.

Mõistagi said temast ühed enam vaimustatud kui teised.

Kohe astusid ka asja etteotsa isikud, kes asjast kõige rohkem vaimustatud olid ning üleüldse oma seltsimeeste seast enam ehk vähem silma paistsid. Tuli võitlus selle liikumise ja ametniku võimu vahel. Esimene niisugune liikumine, kui ma ei eksi, oli aastal 1889. Seda võime nagu tema (rahvusliku liikumise) sündimiseks lugeda. Ja nagu juba ma enne ütlesin, keerles see ühe isiku ümber. Sel ajal oli ta juht tuntud avaliku tegelase ja redaktori hr. P. poeg – praegune õigusteaduse kandidaat, kohtuministeeriumi ametnik. Tema kadumisega näitelavalt suikus liikumine kaunis kauaks ajaks, nii umbes ligi kümme aastat. Siis ärkas tema uuesti ja ehk küll ka siis veel üks isik teiste seast välja paistis, kes seda liikumist niiütelda kontsentreeris – siiski oli juba liikumisel laialdasem tähendus, millel ka mitte oma sisemine jõud ja võim ei puudunud. Sellesse ajasse ulatab ka eesti keele tundide nõudmine. Mäletan veel selgesti, kuidas direktor ühele palujale selgel sõnal ütles: "Mistarvis teile eesti keelt? Kultuura ilmas pole eesti keelel mingisugust tähendust." Iseenesest mõista, et kasvandikud niisuguse lihtsa seletusega, mis tunnistuse andis, kuidas meie pääle vaadatakse ja mis Vene kooliõpetajad sellest rahvuslisest liikumisest arvavad, mitte ei leppinud.

Pääle selle palju suusõnal ei räägitud, vaid hakati tööd tegema, et vanemad eesti keele asjus palvekirju kooliülemusele sisse saadaks. Seda nõu võeti ka kuulda ja aasta-aastalt hakkas ikka enam ja enam palvekirju kooliülemusele sisse rändama, mis eesti keelele gümnaasiumis eluõigust nõudsid. Vastuseks oli vaikus.

Teisest küljest aga anti kasvandikkudele vaba voli rahvaga läbi käia, nagu perekonna-õhtutel viibida ja ka näitemängusid vaadata, mida kooliõpilased ka väga tihti tarvitasid; meil on vähe sündsaid eesti perekondi, kes keskkooli-kasvandikke vastu võtsid. Koolis tuubiti enne meie noorsoole vene vaimu sisse ja suretati niimoodi noorte inimeste vaimuvärskust. Sellepärast on ka arusaadav, kui kalliks kasvandikud seda luba (kes teab, ehk ka direktori tähelepanematust) tervitasid. Ometi vahete-vahelgi võisid nad oma seltskonna keskel viibida. Kuid ka sellele pidi varsti lõpp tulema. Nagu ma juba ütlesin, oli palvekirjade vastuseks vaikus. Võib olla, et ka vaikuse põhjuseks vast liig väikene palvekirjade arv oli. Viimast arvasid ka mõned kasvandikud ja sellel põhjusel mõtlesid nad seltskonna enese poole pöörduda. Seda tegid paar kasvandikku ja selle tagajärg oli, et nad koolist lahkuma pidid.

Kõik see mõjus niipalju, et liikumine mõneks ajaks jällegi suikuma lõi. Aga ainult suikuma, kuna ta süte all täie hooga edasi lõkendas. Ikka jälle ja jälle saadeti palvekirju. Viimaks täideti vähem pool soovi: usuõpetus seati eesti keeles sisse. Kuid palju see õpilaste põlve ei parandanud. Eesti keeles usuõpetust andis pastor Sielmann, saksa rahvuslane. Vist sellel põhjusel käis ta eestlastega iseäranis "hoolimatult" ümber. Mõnikord, ja see juhtus kaunis tihti, sai ka veel soolasemat asja kuulda. Niisugune oli siis meie esimene õpetaja, kes meile meie emakeeles usuõpetust andis. Ainult mõnitust saime säält kuulda, mitte kosutust.

Pääle ühe kasvandiku kõnet "Valguses" keelati seltsides läbikäimine kõvasti ära; ei ühelegi perekonna-õhtule tohtinud kasvandikud minna, avalikust piduõhtust rääkimata. Ja meie oma rahva liikmed kandsid selle eest hoolt, et see venestamise töö jõudsalt edeneks.

Siis jäi ka korra gümnaasiumis kõik õige vaikseks. Palvekirjade saatmine jäi soiku, kuskil seltsis keegi käia ei tohtinud – ähvardas väljaheitmine, kuna aga sakslastel vabadus oli oma seltsides sisse ja välja käia. Pärast keelati moeks ka neile ära, sest eesti soost õpilased tõstsid nurinat. Siis hakkasid teised tuuled puhuma, umbes aastat kaks tagasi (1904). Õpilased võisid jälle vabamalt hingata ja vahest seltsidesse pidudele ilmuda. Vastu tulid selles asjas õpilastele "Valgus" ja "Eesti käsitööliste vastastikku avitamise ühisus", kes õpilasi perekonna-õhtutele alandatud hindadega ja pärastpoole sootuks muidu lasksid.

Sootuks teistsugust viisi võeti kooliõpilasi kolmandas eesti seltsis, "Endlas" vastu: sinna ei lastud isegi raha eest sisse.

Tuul pani lained käima ja rahutuks sai vete pind. Juba enne tormi ilmus direktor korraga klassi ja seletas: meie võivat rahulikuks jääda, sest meie saavat eesti soost mehe õpetajaks, kes usuõpetust andes ka eesti keele õpetaja kohuseid täitma saavat. Meie peatusime ja ootasime. Meie ootus läks täide: meie saime kohase kasvataja. Eesti keel kõlas esimest korda kui õppeaine gümnaasiumi müüride vahel. See oli 1905. aasta lõpul. Kooliõpilastel algas uus põlv: nad olid tõsises mõttes kasvataja saanud. Tema ei käinud nendega mitte kui ametnik ümber, vaid kui isa lastega ja seltsimees seltsimeestega. Igaüks, kellel midagi südame pääl lasus, võis julgesti tema juurde abi ja nõu otsima minna ning tema ei keelanud seda kellelegi. Sellepärast armastati teda ka õpilaste keskel meeletult, üksainus tema sõna suutis kasvandikke vaimustada. Iseäraline vaim asus tema ilmumisega keskkoolide surnud müüride vahele: need muutusid soojaks ja koduseks.

Sellepärast tabas ka selle mehe ametist lahtilaskmise ja väljaheitmise sõnum kooliõpilasi kui välk selgest taevast. Miks? Mis põhjusel? – küsisid eneselt kõik, kuid vastust ei suutnud keegi anda, sest arvata, et õigus täiesti maha on maetud, ei suutnud ka. Kas võis paremat kooliõpetajat veel kohata? Terve poolaasta jooksul oli tema üle õpilaste ja ka viimaste vanemate keskel ainult kiitust kuulda, kuna laitust keegi ei kuulnud. Ja et õppimine "siis iseäranis hästi edeneb, kui kooliõpetaja ja õpilased hästi läbi saavad", on seletamata selge. Sel põhjusel hüüdis "Postimees" täie õigusega: "Kas jälle peab algama kiratsemise ajajärk eesti keelele? Kas jälle peavad õpilased ilma usuõpetuseta olema." Sellepärast ootavad ka õpilased pikki silmi, et ta jälle tuleval õppeaastal nende keskel oleks ja et neil jälle ilma usuõpetuse ja eesti keeleta ei pruugiks olla.

Siiamaale oleme ainult eesti kasvandikkude ühist välimist võitlust tähele pannud. Niisama oleme ka üksi meesterahvagümnaasiumi puudutanud. Vaatame ka korraks järele, kuidas naisgümnaasiumis liikumine oli. Sääl oli ennemalt juba vaiksel viisil edasi püütud ja aeg oli noori õpilasi kasvatanud, kes meie Eesti asja suhtes mitte tuimad ei olnud, kuid neid ei olnud palju. Suurem osa jäi tuimaks rahvuslikule liikumisele ja on praegu tuim, kuid nad ei jäänud mitte sellepärast tuimaks, et neil rahvuslike ideaalide asemel mõned muud kõrgemad ideaalid oleksid olnud. Suuremal hulgal polnud üleüldse ega pole ka praegu mingisuguseid ideaale. Ma tean, et paljud õpilased mulle minu sõnu pahaks panevad, sest tõde on kibe, kuid tõele peab sellegipärast au andma. Praegune aeg nõuab meie noorsoolt, et see aja kõrgusel seisaks. Loodame, et asi tingimata paraneb.

Nüüd vaatame ligemalt kasvandikkude sisemist elu. Kus algab mõtlemine, sääl sünnib ka tihti ja peaaegu alati mõtete lahkuminek. Nii ka meie keskkoolides: vanema klassi õpilaste keskel on mitmesuguste vaadetega kasvandikke olemas, kuid teravaks pole see vahe küll ilmaski läinud, üleüldistes asjades on alati üheskoos ja ühel meelel oldud.

Noorus on muutuste aeg ning sellepärast ei või mitte kindlasti ütelda, missuguste vaadetega suurem hulk gümnaasiumide eesti soost kasvandikke on. Selle kohta on küll mitmesuguseid arvamisi liikumas: ühed seletavad, et ilmavaade juba koolipingil valitud olgu, teised selle vastu seletavad, et ei või mitte kindlat erakonna programmi koolipingil vastu võtta. Viimastele peab küll õiguse andma. Noorus olgu aeg, kus kõiki erakondi põhjalikult tundma õpitakse ja kus ka kaldumine lubatud olgu. Siis, kui inimesel töötades ilmavaade välja on kujunenud, siis on paras aeg kindlasti erakonda astuda. Avaldan lootust, et eesti keel ja meel meie gümnaasiumides mitte ei kao, vaid jõudu mööda edeneb. Selleks jõudu!
MEIE SELTSIDE TEGEVUSEST


Sõjaseadus rõhub kui lasu kõigi meie rahva avalikkude ettevõtete ja ka sisemise elu pääl. Rahva edasiminek tikub vägisi kängu jääma. Mis ime siis ka, et meie seltsid niisugust elu ja tegevust ei avalda kui loomulikul edenemise ajajärgul.

Kuid sellegi pääle vaatamata on siiski mõned meie seltsidest elumärki avaldanud ja isegi pikemaid piduõhtuid toime pannud.

Siin peame esimeses reas tähelepanemist "Endla" seltsi pääle pöörama.

Mina tahtsin täna meie seltside tegevusest ja ülesandest veidi lähemalt pajatada.

Nagu ju igaüks teab, on seltsi eesmärk, olgu selts (karskuse-, laulu-, lõbu- jne.) missugune tahes, rahva kõlbline ja vaimline haridus. Ühtmoodi rasked on niihästi esimene kui teine ülesanne. Kuid igatahes on kõlbline harimine lihtsam ja ainelisest seisukohast vaadates kergem. Nii et meie oma päätähelepanemist täna rahva vaimlise hariduse tõstmise pääle juhime. Rahva vaimliseks harimiseks tarvitab selts harilikult ja täiesti õigesti piduõhtuid mitmekesise programmiga: paneb toime näitemängu-, näitemüügi-, kontserdi- ja perekonnaõhtuid. Kõige tähtsamaks nendest abinõudest peab kahtlemata näitemänguõhtuid pidama. Esimeseks sellepärast, et näitemäng kui loomulik elukujutus vaataja pääle vägevat ja põrutavat mõju avaldab, teiseks, et tema oma suurema ehk vähema lihtsuse poolest kõigile arusaadav on.

Sellest peame järeldama, et näitemängu valimine mitte tühipaljas töö pole, nagu seda mõne seltsi eestseisus vahest mõtleb, vaid sellel valimisel on mõju terve ümberkaudse rahva elu pääle ja sedakaudu ka muidugi laiemate kihtide pääle. Kaevatakse tihti, et rahvas olla harjunud kergemaid, ilma sisuta naljatükikesi vaatama. Õige, õige! Kuid kes on selle juures süüdlane? – küsin ma. Muud vastust ei jää, kui "seltsid ise". Sest just nemad ise valivad mitmesugustel põhjustel kergema sisuga tükkisid, mis hästi "tõmbavad", tihti puhta ainelise kasu pärast. Kuid, et rahvas näitemängust lugu oskab pidada ja tublit ning tuumakat näitemängu palju suuremal arvul vaatama läheb, seda võivad mõned meiegi seltsid kinnitada, näiteks "Endla": on temal ("Endlal") ilmaski põhjust olnud kaevata, et ta tuumakamate tükkidega mitte hästi välja pole tulnud? Aga mis mõte on näiteks niisuguseid tükke kui "Kui onu hullumajas käis", "Leeni", "Don Juan", "Almansor" ja mõnda teist mitu korda etendada. Missugust publikumi kasvatame meie ise endale sellega?

On õigus, et meie seltsid, iseäranis "Endla", hääde tõlgete mängimise luba omavad; kuid selles, et tuumakaid tükkisid vähe on, on jällegi seltsid ise süüdi. Ma tean praegu, paljud ennast ise edasiaitajad noored inimesed oleks kaunis odava tasu eest valmis näitemängusid saksa, prantsuse ja vene keelest tõlkima. Nüüd peavad aga jällegi seltsid siin ise käe külge panema; nad peaks ette kauba ära tegema, nii et noormees või neiu teab, et ta oma tööd mitte asjata ei tee. Praegu on juba nii palju tuumakaid tükke, niihästi saksa kui vene keeles, näteks Gorki "Mõisnikud", "Päikese lapsed" ja nii edasi.

"Aga need noored võivad ju tõlkida, kes neid keelab?" küsib ehk mõni mõne seltsi eestseisuse liige. Asjal on oma konks küljes. Võib ju tõlkida, see on õige. Aga, kes vastutab selle eest, et tema oma töö eest ka midagi saab? Võib aga ka nii juhtuda, et mingi takistuse pärast seda tõlget, mis tehtud, mitte ei taheta; mis peab aga tõlkija siis pääle hakkama? Kes maksab talle tema mahavisatud aja ja energia välja? Ise ennast aitajal ja koolitajal on aga viimane kui minut ja tilk energiat kadunud, iga muidu raisatud tund ja ilmaaegu kaduma läinud energia tilk viib teda tema eesmärgist eemale.

Sootuks teine on aga tööhimu ja tahtmine, kui sa tead, et sa oma töö eest ikka ka midagi saad.

Sellepärast oleks väga soovitav, et seltsid selle pääle oma tähelepanemist pööraks; kui arvatakse, et ühel seltsil raskeks läheb tõlkida lasta – astutagu üksteisele abiks, aga üle jõu käimisest ei või juttugi olla, sest rahvas ostab tingimata palju pileteid ja tuumakaid tükke võib rahuliku südamega paar korda etendada, ilma et keegi võiks süüdistada, et aetakse ainult ainelist kasu taga. See oleks ju suur samm oma eesmärgile lähemale. Teiseks aitaks selts sellega mõndagi meie vaestest, kuid tublimatest rahva poegadest hariduse ideaalile lähemale ja tõstaks sellega ka rahva haridust. Noori soovitan sellepärast, et nemad paremini keeli oskavad ja mõned neist tõesti hädas on. Loodame, et selles asjas midagi ette võetakse. Saame näha!
TÖÖLISTE KÜSIMUS


Tööliste küsimus läheb päev-päevalt ikka põnevamaks. Lühikeseks ajaks oli ta maha surutud, see suur terveid riike värisema panev proletariaadi liikumine. Nüüd, kus uuesti vägev hüüd üle maa käib, nüüd, kus vabaduse võitlejatele koht parlamentaarliseks võitluseks on antud, nüüd tõuseb ka jälle silmapilkselt sumbutatud tööliste küsimus. Võitlus läheb ikka põnevamaks ja kibedamaks: tööandjad vastavad töölistele streikidega. Nemad on viimasel ajal Venemaal veel teravama abinõu käsile võtnud kui töötõrkumine või streik, nimelt lokaut. See on: ühes ümbruskonnas lõpetatakse kõik tööandmine korraga ära ja töölised aetakse lihtsalt uulitsale nälgima. Kuigi palju ei ole praegusel ajal suuremates linnades ilma tööta töölisi, kuna aga nende arv kohutavalt hulga tõusta ähvardab. Isegi meil Pärnus on viimasel ajal tööpuuduse üle kaebusi kuulda.

Kõik ei pruugi mitte sotsiaaldemokraadid olla, kes tööliste olukorda parandada tahavad ja parandavad. Selle pärast julgeb ka "Postimees" oma suud lahti teha, et mõndagi meie töölistele soovitada, selle pääle vaatamata, et "enamlaste" sotsiaaldemokraatia partei teda boikoti alla tahab panna. Et need "enamlased" ka suuremalt jaolt töölised on ning et meil just töölistest täna jutt on, siis vaatame ka neid boikoti põhjuseid. Pääpõhjus olla see, et "Postimees" olla tööliste vabaduse liikumise eest võitlejaid naernud ja neid, kes veel õigel ajal üle piiri saanud ei ole, igat moodi hurjutanud. "Postimees" nägi ette, kuidas see asi minema saab, ja hoiatas rahvast, kahjuks ei pandud aga seda hoiatust igal pool mitte tähele, mille tagajärgi rahvas praegugi veel kibedalt maitsta saab. Noh, hää küll, kui pidasid "need vabaduse võitlejad", kes meie väikest rahvast sõjariistus mässule kihutasid, kuna aga vene rahvas selleks sugugi küps ei olnud, oma mõtteid vägivalla asjus õigeks, miks ei langenud nad mitte oma mõtete eest kui kangelased? Miks lasksid nad ilma süüta, ilma ideaalita inimesi oma mõtete eest maha tappa ja puruks peksta? Miks lasksid nad meie rahvast koorma üle käia, mis tema puruks tahtis litsuda ja meie paremad, tihti teiste mõtetega jõud vangitorni ning külmale maale saatis? Miks pildusid nemad ise sõnu, mõni sääl juures: "Mina olen esimene, kes oma rinna ette paneb." Oleks nad siia jäänud, nagu mõned tegid, ja oma mõtteid õigeks tunnistades kui kangelased oma mõtteid ka püssi suude ees õigeks tunnistanud. Kõige selle asemel aga kadusid need mehed ja lasksid oma mõtteid, tihti rumalaid inimesi surmata lastes, naeruks teha. Ei olnud siis avalikul häälekandjal mitte õigust, ei enam, ei olnud siis tema kohus niisuguste meeste eest hoiatada. Niipalju sellest boikotist. Nüüd pöörame aga pääasja juurde tagasi. Nagu juba selge, on töölise palk nii väike, et sellest suurt tagavara korjata mitte ei saa. Nii ei ole ka siis töölise tulevik kuidagi moodi kindlustatud. Iseäranis lootuseta ja tumedalt haigutab töölisele tulevik haiguse, vigastuse ning vanaduse puhul vastu. On mehel veel perekond, siis on ta seisukord otse meeleheitlik. Tehased oskavad ennast enamasti ikka süüst puhtaks pesta ja abiandmisest pääseda. Päälegi nüüd, kus võitlus seisukohtade vahel algab – juba alanud ongi. Selle vastu peavad töölised ennast kuidagimoodi valmistama ja kindlustama. Vanad, kuid siiski igavesti uued on sõnad: "ühendus teeb tugevaks". Ma usun, et see juba kõigil selge peaks olema. On õige, et nüüd meil töölistel ühinemine raske on – kuid võimatu ta ei ole mitte, kui mehed asja eesotsas seisavad.

Võtame varandusliku seisukorra. Pääle nimetatud seisukorra on veel rahapuudus streikide ajal väga suur. Sellepärast on vaja vastastikune abiandmise ühisus asutada, see ei ole ju mitte keelatud. Kuidas seda ühisuse organisatsiooni korraldada, ei tea mitte ette kirjutada, see kujuneb olude all. Niipalju tahaks küll ütelda, et selle pääle rahalisest seisukohast küll kaunis ohvrimeelselt peab vaatama ja ainult tõesti häda kordadel abi andma. Kui sinna kõik Pärnu töölised liikmeteks astuks, kui palju tuleks siis raha kokku, kui näiteks sisseastumiseks maks rublast kuni tuhande rublani määrata ja aastane liikmemaks sellesama ümber, kui tugev oleks see asutus mõne aasta pärast? Ja mis võiks kõik sellega pääle hakata? Näiteks töölistele selle rahaga ja aktsiatega poodi käima panna. Mõne aasta pärast oleks raha juba mitu tuhat rubla ja isegi selle protsentidest võiks tööliste lastele maksuta kooli emakeeles käima panna. Kas need pole mitte ilusad unistused? Aga need ei pruugi, need ei tohiks mitte unistusteks jääda – need peaks teoks tehtud saama. Ja võimatu pole see mitte, ainult julgust ja usku ettevõtte vastu! Kaotada pole midagi, võita aga määratu palju. Kui suur tugi oleks see võitluses näiteks lokaudi vastu.

Nüüd tahtsin ühe teise asja pääle tööliste tähelepanemist juhtida: haridus on kõige moraalse jõu ja elu alus. Seda võime isegi igapäevasest elust näha, kõige paremini näitavad meile seda aga selles asjas kokku seatud statistikad (arvustikud).

Säält näeme, et see tööline, kes ainult lugeda oskab, võrdlemisi paremini ja enam tööd teeb kui see, kes sugugi lugeda ei oska (väljavõtted on ainult asjaloo tõendajad). Kes kirjutada ka oskab, töötab jälle paremini. Ühesõnaga: mida rohkem haritud inimene, seda kiiremini ja paremini õpib ta tööd ja seda jõudsamini ning ärksamini teeb ta seda. Sellepärast rohkem haridust! Aga üksi on väga raske teadust omandada, päälegi puuduvad kõik raamatud, nii et mõnda õppeainet õppides tundisid peaks võtma – kuid selleks puudub raha. Siin on aga jällegi kaunis kerge abi leida. Nimelt õhtukoolide näol, kus ülikoolide eeskujul ettelugemisi peetakse. Miks ei või meie töölised omale mitte niisugust õhtukooli sisse seada, kus kõige tarvilikumaid asju läbi võetakse nagu ajalugu, looduselugu, maadeteadust jne. Õpetajaid leiduks. Ma usun, mõnigi keskmise haridusega noormees oleks valmis oma teadmisi töölistega jagama, sest sääl ringkonnas räägitakse palju rahvast ja ta kasust. Kõlavad tihtigi hüüded: "Edasi! Meid ootab rahvas." Niisamuti ei keela meie kooliõpetajad oma teadmisi. Ning kulu ei teeks see peaaegu sugugi. Sest õpetajad ohverdaks vist ilma hinnata nädalas õhtuti mõne tunni töölistele, kuna aga ruumid mõni selts niisamuti ainult tuleraha eest annaks. Ainult luba on vaja muretseda. Astuge, töölised, asja kallale ja seadke tublid mehed asja etteotsa, valige omale mehised vanemad ja vanemate esimehed, kes teie kasude eest igal ajal mõõdukalt välja astuks, kuid kes mitte mõne asjaga tegemist teha ei tahaks, nagu nüüd mõnest kuulda on. Näidake, et teie asja ja aja kõrgusel oskate seista! Julge päälehakkamine on pool võitu!
VANG


Toredasti lehvis esimesel Vene riigi parlamendi avamise päeval lipp, lehvis ja oli, kui kuulduks ta lehvimises vabaduse vaimu hääled. Ning need hääled sulasid kokku kõlavaks, vägevaks ja kaasakiskuvaks vabaduse hümniks. Laulsid laulu kaduvast ilmakorrast, mis kõdunema läinud ja mille iga ära elatud ning mis oma mäda sisse kokku peab langema ja langebki, ning see laul kõlas kui viimsepäeva pasuna helin, laulsid laulu uuest tulevast ajast: vabadusest ja valgusest ning rahvaste elu õitsemisest, ning kui maru müha oli see laul vägev.

Ma astusin hommikul uulitsale, et ka meie linna nägu sellel suurel ajaloolisel päeval tähele panna. Paarist väiksemast uulitsast läbi sammudes ei silmanud ma midagi iseäralikku. Kui ma meie linna suurema uulitsa lähedale jõudsin, kostis mu kõrvu äkitsi kabjaplagin ja kui ma nurga tagant R. uulitsale astusin, traavis minust strasnikute ratsapatrull mööda, eemalt läikisid soldatite patrulli püssitikud. Kui ma nende automaatide nägusid vaatlesin, nööris üks iseäraline tundmus mul kurgu kinni. Nii võttis sula ajalooliku päeva valitsus vastu.

Kui esimene maharõhuv tundmus möödas oli, hakkasin ma meie linna "bürgerite" majasid vaatlema: need olid kõik kahte laagrisse jaotatud, ühed need õndsad ja teised need patused, nii et arvustikuteadlasel oli sellel päeval meie edulastest ja tagurlastest tore statistikat kokku seada, sest need olid ise endid ülesse andnud: pea kõikide meie saksikute majad leinasid või jälle boikoteerisid riigivolikogu, et aga viimane nüüd päevakorral on, siis peab ikka ühe naljahamba ütelust tõeks pidama, et meie saksad riigivolikogu boikoteerimises isegi sotsialistidest ja revolutsionääridest pahemal pool seista. Vaata, mis aga kõik välja ei mõtelda, no kuidas see meie sakste pääajusse mahub, kui neid revolutsionääridega võrdlema hakatakse, neid, kelle eneste sõnade järele ainult üle nende kehade praeguse valitseva korra juurde pääsetakse – üle kehade on pehme sammuda morituri.

Nii võtsid siis ajaloolikku päeva meie suurem osa saksikuid vastu.

Kuidas meie, lugejad, teda vastu võtsime, teame ilma kirjeldamata.

Õhtul hakkasid siin ja sääl majades ilutuled põlema, kuskilt kaugelt kostsid muusika helid: kõik oli nii luulelik, et oleks häämeelega ööd läbi väljas istunud ja tuleviku elust unistanud. Kuid kell tagus tornis üksteist, nurga taga läikisid jälle püssitikud ning ma sammusin kodu poole ja heitsin hääd mõju tänasest päevast kaasa võttes varsti puhkama. Ma ei saanud veel õieti uinuma jääda, kui mulle teatati, et minuga politsei rääkida soovivat.

Mõtlesin küll, et mõistlikkudega päeval rääkimas käiakse, aga või nüüd mina see kõige mõistlikum olen, arvasin säälsamas, ajasin riided selga ja astusin väljas ootava linnavahiga politsei poole. Politsei ees seisid ja istusid kümmekond püssimeest. Nende pääle tähelepanemist pööramata astusin otsekohe pristavi ette.

"Ma võtan teid vangi," ütles see mulle külmalt. Kõik minu protest ja põhjuse teadanõudmine jäi tagajärjetuks.

Ma sain käsu istuda ja oodata. Mida, ei üteldud. Mulle jäeti kaks meest vahiks, kuna teised ära kadusid. Vahid tukkusid, tuli põles tumedasti, akna taga irvitas pimedus ja läbi lahtise ukse kostsid tuppa öö hääled. Korraga läks rind ütlemata kurvaks: tulid meelde lapsepõlve päevad, puhtad, selged, ilma mureta tunnid. Tulid meelde nooruse plaanid ja suured vägevad soovid; kõige viimaks kerkis silmi ette halli pääga isa, hell ema ja väikene vend. Nad kõik just kui vaatasid küsivalt mulle otsa: Mis sa oled teinud, me poeg ja vend, et sa kahe mõõgamehe vahel istud? Miks sa nii ei mõtle, poeg, kui herrad tahavad? – kuulsin ma kui isa rääkivat ja jälle tuli see kurkunöörija tundmus ning silmast veeres vägisi üksik pisar palgele.

Väljas kuuldusid sammud, ma ärkasin mõtetest. Väljas ootasid soldatid, kes mind ümber piirasid, ja tee läks vangitorni poole. Koledalt kõlasid tühjad uulitsad vastu, kui me läbi linna sammusime.

Ühe maja aken tehti lahti ja ma kuulsin kui hammaste kirinat. Taeva serv hakkas punetama, ma lõin silmad sinna poole ja kohkusin, sest mu silmi ees seisis punane täht ja kandis pää pääl tahvlit, kust ma sõnad – morituri – ära lugesin, kuid viirastus kadus, punane oli ainult päevatõus ning see tahvel oli lihtne pilve rauk, mille veripunaselt tõusev päike punaseks maalis. Meie olime vangimaja ees. Mind lasti sisse ja paukudes käänati vangimaja uks lukku – ma olin vang, sõna õiges mõttes. Ning just sellest elust tahtsin ma põlglikult pajatada.

Õudselt irvitas mulle tornimaja oma plekk-kastidega kinni maetud akendega vastu. Vahi saatel astusin ma sinnapoole. Iga samm tuletas mulle kuldset priiust meelde, mis säält üle kõrge vangimaja müüri vastu naeratas. Esimene hääl, mis ma vangimaja koridori sisse astudes kuulsin, oli kõrvalt kambrist kostev ahelate kõlin.

Mul oli, kui hüüaks see kõlin: "Tere tulemast, uus kannataja, tere tulemast!"

Koridoris põles küünal ja laotas tumedat valgust, mis rauduksi õige kohutavalt silma paista laskis. Vaht otsis kõik kohad läbi, tegi siis ukse lahti, mille pääl "политические" (poliitilised) säras, ja laskis mind sisse. Esimene pilt, mis mu silma paistis, ei olnud mitte rõõmustav. Minu jalgade ees maas oigas mees istukil. Pää jalge vahele vajunud, ainult särk seljas, paistis ta välja kui õnnetuma lõppenud inimese jätised, sekka kostsid oigamised: "Lapsed, naine näljas – tapke mind parem." Põrandal maas magasid mees mehe kõrval hulk inimesi. Mõned, keda minu tulek äratanud, tõusid uudishimulikult istukile ja vaatasid lõppenud nägude ja aukujäänud silmadega mulle otsa, kui oleks nad küsimiste pääle "kes? kust? miks?" vastust tahtnud. Iseäranis aga viimase pääle, sest selle pääle vist paljudki endagi kohta vastust ei teadnud anda. Niisugune tundmus tuli pääle, et seda ära seletada on võimatu. Ma oleks jooksnud vastu müüri ja karjunud, nii karjunud, et terve ilm oleks kuulnud… Aga niisama ruttu kui see torm tõusis, niisama ruttu ta ka langes. Akende trellide tagant irvitas mulle toorelt minu enese võimetus ning võimetult olin vaikne. Viimaks võtsin ennast riidest lahti ja heitsin teiste kõrvale tollipaksuse koti pääle pikali – uni ei tulnud, tulid aga mõtted, need niisugustel silmapilkudel väga kardetavad mõtted. Ma unistasin priiusest ja priidest seltsimeestest, viimati ei võinud ma mitte enam välja kannatada ja närisin meeletus võimetus vihas kotti, et neid mõtteid minema kihutada. Pikapääle võttis kõike unustama sundiv uni ka mind oma kaissu. Ma olin jälle vaba, kodus omaste keskel, olin rõõmus ja ajasin muretult juttu. Ma ei tea, miks, aga nii luulelik oli see kõik. Korraga käis üks uks, ma ärkasin ülesse ja vaatasin ringi, koht oli võõras: ukse pääl seisis sõjariistus vaht, akendest vahtisid trellid. "Vang!" tuli mulle korrga jälle kole tõde meelde. Kell oli kuus.

Vangimaja kord on järgmine: kell kuus tehakse uksed lahti, et igaüks oma koti välja võiks viia. Tundi kahe pärast antakse keedetud vett, mis aga mitte keenud pole. Kella kaheteistkümne ümber antakse mustjas-sinist suppi kausikese täis ja kaks ja pool naela leiba – see on kõik nende päevade söök, ainult sool ja vesi on prii, õhtul kella kuue ajal on nõndanimetatud "проверка" – ülevaatamine, kas kõik alles on, siis antakse pang ja pannakse uks kuni teise hommiku kella kuueni kinni, tehku igaüks sääl sees, mis iial tahab. Viimasel ajal nõudsid poliitikavangid ka pääle "проверка" väljalaskmist, mida ka said. Pääle selle saab päevas veel umbes pool tundi jalutada ja laupäeval lastakse ka saunas käia. Sauna põrand on jälkust äratav, must; mõnes kohas olid veel verepiisadki peksust näha. "Kammer" (kambris 1–40 inimest) läheb korraga sauna ja uks pannakse lukku. Saunas on ainult kapad ja vesi, killukest seepi, mis antakse, ei maksa meelde tuletadagi, vihast ei maksa unistadagi; olla sellest ka kord kreisiülemale räägitud, aga kreisiülema-herra arvanud, et neil niigi hää on. See on kõik, mis vangis tehakse, ja võib arvata, kui kole igav seal on. Kell võetakse ära, nii et ilmaski ei tea, mis aeg on; mõnikord arvad, et juba õhtu on, aga on alles lõunaaeg, nii aegamööda venib aeg.

Kõik hakkasid üles tõusma, silmi pesema ja riidesse panema, niisama tegin ka mina. Kohe võis näha, et siin palju kannatanud inimesi koos on. Igalt näolt paistis tumm viha ja needmine, mille taha ennast oma võimetus peitis. Ma hakkasin ühe mehise näoga mehega juttu vestma ning küsisin tema vangistuse põhjust järele.

"Kui mulle seda keegi ometi ütleks, mis mina kurja olen teinud. Hää küll, nüüd saadakse ju hääst ja kurjast mitmet moodi aru, aga ka seda, mis nende arust teinud olen, ei ütle nad. Nad on ära põletanud minu varanduse, kõik, mis mul oli, mu elu töö, nad jätsid minu naise, minu lapsed nälga, nad hoiavad mind kuude kaupa kinni, ilma et minuga keegi sõna mu süü üle räägiks. Ah! ma nean neid, ma nean, nean, nean…"

Kõik ta näo musklid olid kramplikult kokku tõmmatud ja ta näost võis lugeda, et see mees palju oli kannatanud.

"Kuid mis ma räägin, mis ma kaeban," võttis ta uuesti sõna, ning ta hääl värises tuntavalt ja selles tundus mahasurutud ärritus ja kibedus – "kui ma ka päevad otsa nutaksin, päevad otsa kisendaksin, et mulle ülekohut tehakse, kui ma nii räägiksin, et müürid ja trellid haledust tunneks, – siiski ei kuuleks mind keegi, siiski ei aitaks mind keegi. Jumal on kõrgel, keiser kaugel."

Ta lõpetas jutu, pööras teise külge ning hakkas päältnäha täiesti mureta teed jooma.

Kuid ka sootuks teistsugu tüüpusi nägin mina: sääl lamas kotil mees, silmad vees ja nuuksus kui laps. Mul tuli küll himu talle ütelda: "Pea meeles! Sa oled mees, sa oled vabaduse võitleja. Sul peab kannatust olema!", kuid oma parema tahtmise juures ei saanud mina temale seda ütelda – haledus ja kaastundmus segasid. Praegu lõpetati too hommikune puhastamine, mida vangid ise teevad, ja kõik jäi jälle vaikseks. Siin ja sääl istusid mehed salkade kaupa koos ja puhusid juttu.

Jutt oli kurb, lootuseta – sääl, teises nurgas lauldi: "Noorus ei tule iial tagasi." Minu oma silme ees läks korraga kõik pimedaks, ka mina ju saatsin oma elu paremaid päevi vangikoja müüride vahel mööda ja nad ei tule iial, iial tagasi. Kui kaua hoitakse mindki siin kinni, kas ka kuude, aastate kaupa? Seda mõteldes käis värin üle ja ma jätsin kohe selle mõtlemise. Kuid siiski on mehi, kes on vaevelnud vangikeldrites kakskümmend neli-viis aastat; vaevelnud ka ainult sellepärast, et nad teistmoodi mõtelda julgesid kui neist tugevamad. Mehed on maha matnud oma elust tervelt kakskümmend viis aastat, on lihtsalt hauas olnud, kõige selle aja sees on nad ainult nelja seina ja kämbla suurusest aknast sisse paistvat seina näinud ja nad ei nuta mitte, mis õigus on mulgi siis kaevata, kes ma ainult mõni päev vang olen – kuid minu noorus, noorus… sosistas selle pääle vaatamata hääl minu sees.

"Kas siin ikka nii kurb ollakse?" pöörasin ma ühe rõõmsama väljanägemisega mehe poole.

"Ei, alati mitte! On ka päevi, kus siin rõõmsad ollakse, kuid meie rõõm pole mitte niisugune kui vabade rõõm, meie rõõmu segavad ikkagi need," ja ta näitas akna trellide pääle, "kuid täna on siiski kurb meeleolu, nagu ma seda ammugi olnud ei mäleta! On ka arusaadav, sest meie ootasime eile tingimata amnestiat, kuid tema asemel tulid uued vangid. Küll teie näete, noormees, mis see tähendab, vabadust oodata ja enesepettust saada. Kuidas meie teda oodanud oleme: selleks päevaks – ei tule! teiseks päevaks – ei tule; ja meie vaevleme ja vaevleme. Nüüd lootsime volikogu avamise päeval saavat, aga saime uusi seltsilisi juurde, meie oleme juba siin kõdunenud kuude kaupa ja kes teab, kui kaua veel kõduneda saame."

"Ja sääl," ta sõbralik nägu läks korraga valjuks ja käed läksid rusikasse, "sääl julgevad veel nad tulla ja kõnelda, et olla Jumal, kes oma poja kõikide eest surma saatnud, olla Jumal, kes õigust tegevat, Jumal, kes kõik nägevat, kes viletsaid ja nõtru tugevate vägivalla eest kaitsevat. Kus ta on? Kus ta on? karjun ma Teile. Teie olete targem, olete koolis käinud, ma küsin teilt, nagu ma kõigilt olen küsinud, nagu ma iga päev eneselt ja nendelt tummadelt seintelt küsin, kus ta on? – vastust ei anna mulle keegi. Ainult ühte käib üks palvevend siin rääkimas, ja nimelt: heitke ülematele alla, nemad on Jumala seatud; austage neid, siis elate kaua maa pääl; kannatage ja lootke – siis saate õndsaks.

Siin õpib alles inimene mõtlema ja aru saama, siin saab ta aru, mis see tähendab: kannatage! Sult võetakse vabadus, varandus, sinu paremad päevad elust ja sa kannata – saad õndsaks. Kuid mis jääb muud üle teha kui kannatada ja jälle kannatada: müürid ja trellid on tugevad ning uste taga jalutavad sõjariistus mehed. Kuid mõnikord, kui kibedus hinges juba liig suur on, siis oleks küll valmis mehed kas või müürist läbi minema – poleks müürid mitte kivist."

"Mis te arvate, mis kell juba on, kas kaksteistkümmend või üks?" küsisin ma temalt jutu vahele. Ta naeratas minu küsimise üle:

"Pikkamisi venib siin aeg, pikkamisi, noormees, kell ei või mitte rohkem olla kui kümme, või sedagi mitte."

Ukse vaht hõikas minu nime. Mind kutsuti ülema kantseleisse, et mind mõõta ja ülesse märkida – minu ärajooksmise tarbeks.

Mõõdeti, kui jäme, kui pikk ma olen. Küsiti, kui vana ma olen ja mis minu nimi. Need tähendused märgiti raamatusse ülesse, et tarbe korral mind kergem oleks taga otsida. Pääle selle väikese vormitäitmise sammusin ma ka jälle luku taha.

Umbes tunni pärast toodi vangidele süüa: mustjas-sinist suppi anti igale soovijale üks kulbitäis. Pääle selle oli neil leib, mis hommikul toodi, ning sool. – Leib oli must ja krobeline, soola terad nagu mõnikord raheterad, milledest kui imet jutustatakse; sure või ela. Kuid elu pole nii kerge minema ja surm tulema. Kell võis umbes kaheteistkümne ümber olla, kui meile söögimoona hakati tooma (vangidele võib kodust süüa järele viia). Seda erutust, mis sel ajal sünnib: iga pisem kui paberilipakas vaadatakse läbi, kõik koti sopikesed ja leiva praod, isegi piimapudelid soritakse läbi, et aga mõni rida väljastpoolt müürisid ei saadaks. Moona toodi kaunis rohkesti, pea iga mees sai midagi; ühes söögiga oli ka kuidagimoodi pool lehte sisse pääsenud, muidugi üks uuematest numbritest. Mehed sõid lõunat, lugesime lehte, kus, niisama kui meiegi teeme, amnestiast unistati, – ja meeled läksid veidi lõbusamaks. Meil, noortel, uutel juurdetulnutel, oli ka elutuld rohkem põues tuksumas ning seda katsusime ka teiste pääle valada, et lõbusamat meeleolu luua, mis meil viimaks, amnestia õhulosse ette maalides, korda läks.

Päike oli juba lõunast üle jõudnud ja nõndanimetatud "прогулка" jõudis kätte. Jalutama minnakse ikka kambrite kaupa. Meie, poliitikamehed, olime kuuendas kambris ja nii läksime siis keskmistena. Esimese kambri uksed tehti lahti ja ahelaid kõlisedes järele vedades astusid ühed vangid jalutama. Ronisin uudishimu pärast aknale vaatama, mis nägu ka inimesetapjatel pääs on. Ei saa siit aru midagi: nägu ikka nagu inimese nägu, pole sinna kuskile kirjutatud, et see teistest põlatud, kardetud ja vihatud mõrtsukas on.

"Ega need suured ministriherradki teist nägu või olla – üks inimese nägu ikka," mõtlesin aknalt ruttu maha kolides.

Ruttu tegi nimelt see, et tunni pääl seisja vaht mind silmanud oli ja ruttu püssi otsa minu poole seadis, ise aga lausus ähvardavalt: "Mis sa, krokodillipoeg, vahid säält?" Meie hakkasimegi teda krokodillipojaks kutsuma, ikka kui tema mööda läks, hõikas mõni naljakam meie seast: "Kas krokodillipoega ka näete?" Teine vastas, nii et akna all sammuja vaht kuulma pidi: "Krokodillipoeg seab püssiotsa." Ja vali naerulagin täitis kambrit, kuna aga vaht kirudes ja ähvardades üles vahtis (meie olime teisel korral).

Viimaks tuli jalutamise kord ka meie kätte ning meie astusime trepist alla hoovi pääle. Jalutamiseks lubati meile vangimaja ukse ees umbes nelja sülla pikkune ja sülla või pooleteise laiune plats! Sääl käisime ikka edasi ja tagasi. Mina hakkasin vangikoja hoovi silmitsema: igalt poolt piiras meid umbes kaheksa-üheksa jala kõrgune telliskivist müür. Väravast sisse tulla on kohe pahemat kätt ülemvahi korter ja paremat kätt saun, mida viimasel ajal ka peksukambriks tarvitati. Mees tõmmati niisuguse pingi pääle pikali, nagu saunas ikka pesemiseks on, teine ots kõrgem, kaks meest hoidsid jalgu, üks pääd ja teine teist kätt ning neli tükki lõid. Vitsadeks olid paksemad kui poole tolli jämedused vemblad. Niisuguseid seoti viis-kuus tükki ühte ja siis alles virutati, ning iga hoop loeti ikka ühe ette, mitte viieks või kuueks hoobiks, nagu rahvas räägib. Peksetud mees toimetatud jälle kongi tagasi, pole teda ei tohtrile, ei velskrile näidatud. Räägitakse, et mehe kohta, kes kindral Orlovile rusikanäitamise eest ihunuhtlust sai, tohtri käest küsitud, kui palju anda võib. See vastanud, et sada hoopi võib julgesti laduda. (Tohtriherra, mis mehel viga, et selle järel pääst segaseks jäi?) Vangimaja müürid peidavad palju, palju enese vahel, mille tummad tunnistajad nad on. Kuid mõnigi asi saab ka tulevikus valge ette kistud.

Kuid minu hoovi kirjeldamine jäi pooleli. Edasi tulles on pahemat kätt ait (кладовая) ja selle taga nurgas suur hunnik pihlaka vemblaid, mis veel oma korda ootavad, kohe aida vastu paremat kätt on vangikoda ise. Maja seisab keset hoovi, kõige lähem müür on temast siiski veel kaks-kolm sülda kaugel, nii et põgenemine mitte kerge pole. Kummagi nurga juues, kus meie jalutasime, seisab tunni pääl laetud püssiga vaht, mütsi ees kannab silti, millel tähed "P. U. T." (Пэновская уездная тьюрма) pääl on. Helistati kella, märgiks, et meie "прогулка" aeg on läbi – ainult pool tundi sai üle müüri õitsvaid puid vaadelda, siis pidime kongi minema, millel aknadki raudkastidega kinni on.

Kui õhtu kätte jõudis, saime kotid, mille pääl magama pidime. Kottides oli õlgede asemel midagi peenikest, püüli sarnast, iga väiksem kui liigutus pani kohe tolmu keema. Pärast jalutust on õhk kambris lihtsalt jäle. Esimeseks juba, et värske õhu käest tuled ja kohe ninasse torkab, teiseks seisab sellel ajal uks lahti, millest sõna õiges mõttes halb hais sisse voolab. Nimelt ei ole väljakäigu kohal mitte korstent, mis õue välja viiks, ja nii laguneb see mööda tervet maja laiali – sellest sünnib niisugune õhk, mida võimatu kirjeldada: paks tolm, läppunud müüride hais, väljakäigukoha lõhn ja viimaks palavus, mis päikesest kuumaks kütetud akna kastidest sisse voolab, sünnitavad pääd pööritama paneva segu.

Väljakäigukohas eneses on niisugune õhk, et silmad tahtmata hakkavad sirinal vett jooksma. Magama heitsime niisama lihtsalt põrandale maha! Üks tarvitas kotti, teine ei tarvitanud jne. Igaüks magas nii, kuidas sai. Teisel päeval läks elu vana viisi: seesama meeleolu, needsamad trellid, needsamad vahid – kõik ju seesama. Uudiseks oli saunas käimine. Sauna läksime jälle kõik (umbes 20 meest) korraga. Esimest korda käisin niimoodi saunas: ei olnud seepi, ei vihta – ainult vett oli. Põrandal ja ülepää igal pool valitses halb mustus. Uks keerati ka jälle lukku ja ukse taga pidas soldat vahti. Vahi pääl oldi valvsust suurendatud ning selleks soldateid toodud. Pärast sauna hakkasime "poliitika siga" mängima. Ühel seoti silmad kinni ja see kihutas teisi mööda tuba taga. Inimene muutub oludega. Vaevalt oleks mõni neist, muidu nii tõsistest meestest vaba olles pimesikku mängima hakanud, aga siin ei ole parata: igavus piinab ja alatine istumine või lamamine segab öösel und, sellepärast võtab igaüks häämeelega "poliitika seast" osa.

Pühapäev jõudis kätte. Sellel päeval käib vangimajas keegi isik, "Palve Jüri", piiblit lugemas ja palvetundi pidamas. Tõmmati väljas kella, mehed vaatama, kes tuleb.

"Jüri tuleb, Jüri tuleb," sosistasid vaatajad akna päält.

"Täna ajame Jüri välja," hõikas korraga keegi kõlava häälega, "õpetaja istub kinni ja tema tuleb siia oma armu kuulutama, välja, seltsimehed!"

"Välja!" kostsime meie kõik kooris.

Meie uksel tehti luuk lahti, kuna kõrvalkambril terve uks lahti oli.

Meil käisid mehed ärritatult edasi-tagasi. Teises kambris üteldi laulusõnad ette ja venivalt hakati ühte jumalasõna lauluviisi laulma. Meil valitses vaikus. Korraga tõstis üks meie meestest kätt ning siis kõlas meie laul:

"Kauem raudu me kanda ei taha!"

Selle kaja all ei olnud teiste laulu kuuldagi. Nende laul lõppes otsa, kuid meie laul mürises tormise jõuga edasi.

"Kaugel pilvede piiril…"

Kohe meie laulu hakatusel pandi meil luuk kinni, kuid vabaduse hümni helid kajasid ka ustest julgesti läbi. Pärast tuli uurimine ja ähvardati kartseriga jne. Kartser on vangide nuhtlus. Teda ma ise näinud pole, aga jutu järele võib umbes nii ette kujutada: pisikene ruum ilma toolita, lauata, kus mees ainult lahedasti püsti võib seista ja hädapärast kõveras põrandal istuda. Söögiks antakse ainult kaks ja pool naela leiba päevas ja vett. Kuulsin ühe käest, kes sääl ise olnud, et ta pärast seitsmepäevast kartseris olemist 30 naela kergemaks läinud. Pühapäeval pärast lõunat pikutan pingi pääl seina ääres. Kuulen, keegi kobistab vastu seina. Mina ei pööranud selle pääle mingisugust tähelepanemist. Kuid koputamine ei jäänud ja ei jäänud seisma. Ma hakkasin uuesti kuulama; imelik, kolin käis isegi takti järele: kõp, kõp, kõp… kõp, kõp, kõp. Natuke vahet ja jälle kõp, kõp, kõp. Viimaks rääkisin seda asja teistele. Üks seletas, et see olevat poliitikavangide telegraaf ja et teisel pool olevat lätlased-terroristid. Meilt hakkas üks oskaja vastu kopsima. Kopsivad ja kopsivad – meie ei saa aru midagi. Meie mees seletas, et lätlased paluvad lehte, kui võimalik kuidagi on. Mina võtsin siis ka kätte ja hakkasin telegraafi kätte õppima. Telegraaf on vene keele tähtedega ja on järgmiselt kokku seatud:
Kui tahad nüüd rääkida, siis kopsid, mitmendas reas täht seisab ja mitmes täht ta selles reas on.

Suurtes vangimajades, kus mehed üksikutes kambrites istuvad, mängib see telegraaf suurt osa. Vangid annavad kõik, mis tähtsat, selle abil üksteisele teada, peavad isekeskis nõu ja nõnda edasi. Muidugi ei või sala-asju telegrafeerima hakata, sest ka vangimaja ülemus on tähestiku kätte õppinud ja võib telegrammi kinni püüda.

Aeg venis aga omasoodu edasi. Viimaks hakkasime jälle kuuendaks maiks amnestiat ootama, kuid ometi kutsuti meid enne seda sandarmi podpolkovniku ette, kus ma esimest korda pärast nädalast kinni istumist kuulda sain, et mind süüdistatavat riigi kuriteos, nimelt olla ma sotsiaalrevolutsioonilise ühisuse liige ja tahta vägivallaga praegust riigikorda muuta. Süüdistus oli algupärane, vähemalt mulle enesele. Mina just vägivalla vastu püüdsin "vabaduse päevadel" võidelda ja nüüd tullakse mind vägivallas süüdistama.

Muidugi hakkasin oma süütust tõendama, aga kes sind usub – vangid ju valetavad. Küsisin, kes seda kõike siis minust rääkida teab; sain vastuseks, et seda ütelda ei tohi. Ei tohi ütelda, kui inimene tõtt räägib. Mõtlesin küll, et ikka imelikumaks see ilmaelu läheb, aga ei niisuguste meeste juures aita sinusuguse mõtlemine või arvamine mitte midagi. Nii jäigi mulle arusaamatuks mõistatuseks, kes podpolkovniku-herrale niisugust juttu võis ajada.

Üteldi siis, et kuni asja selgituseni jäävat mina politsei valvamise alla, kuna aga esialgu priiks saavat. Mõtted olid nii asja juures, et isegi sõna "prii" ei kuulnud. Mõtlesin, mis "asjaselgituseni" – herra räägib praegu, et tema kindlasti teadvat, nagu oleks mina revolutsioonilisi kõnesid pidanud ja nagu oleks ma revolutsionäär. Mis asja nad veel selgitavad, mina küll aru ei saa. Ma tulin kambrisse tagasi, siis tuli alles meelde, et mind ju esialgu vabaks oli lastud. Mis ma tundsin, on küll raske rääkida. Alles vangimajas õpid priiust tõesti kalliks pidama.

Ma hakkasin asju kokku panema, mis mulle kodust järele olid saadetud, et pärast kergemini kätte saaks, kui uks lahti tehti ja kuulutati: "Teie olete prii." Meie astusime varsti maja väravast välja, mis niisama paukudes kinni käänati kui sellel õnnetul ööl. Seda lahtisaamise rõõmu rikkus seltsimeeste kinni jäämine. Neli-viis kuud on nad istunud, istuvad jällegi, silmad auku vajunud, kõhnaks jäänud. Keegi ei süüdista neid, keegi ei küsi neid, keegi ei päästa neid. Ainult siis, kui ise oled tunda saanud, mis tähendab vang olla, võib ette kujutada, kuidas see mõjub, kuude kaupa lootuseta nende õudsete müüride vahel vaevelda.

Esimene käik läks koju, ennast vangimaja tolmust puhastama. Puud olid vahepääl paksu lehte läinud ja igal pool õitsesid lilled. Loodus ärkas elule, uuele värskele elule, takistavaid talve köidikute jätiseid maha raputades. Nii loodus, aga meil? Kuidas kujuneb meie tulevik?

Loodame kõige paremat. Meie paremad rahva pojad on Peterburis oma rahva kasusid taga nõudmas. Nemad on suure ja raske vastutuse enda pääle võtnud ja nemad peavad seda ka täita katsuma. Peavad meeles pidama, mis ühele Vene talupoegade saadikule teda Peterburi saates üteldi: "Pea meeles, rahvas saadab sind – rahvale maad ja vabadust! Sure sääl parem auga, kui kodus häbiga."

Ja kui langevad meie saadikud – nende mõtted ei lange mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik. Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua, kuni viimaks mõte võidab.

Vastu tulid mulle tuttavad ja sõbrad rõõmsate nägudega ja soovisid vabaks saamise puhul õnne, kuid selle õnne sisse segasid ennast mahajäänud seltsimeeste kahvatanud, aukus silmadega näod. Nemad ootavad sääl amnestiat, ootavad "armu".
KIRI "SÕNUMETELE"


Austatud "Sõnumete" toimetus!

Palun Teid Teie lehes järgmistele ridadele ruumi anda:

"Postimehe" Pärnu väljaanne on Eesti ajakirjanduses üleüldse oma toorusega vastaste vastu kuulus. Iseäranis tuttavaks on teda tema algupäralised lollakas-kentsakad targutamised sotsialismi üle teinud. Sellepärast ei ole ime, et Cato major'i kirjutatud tükk "Päevajutt peakoosolekust" toorusi täis on: nende vastu ma häält ei tõsta, sest kelleltki, siis ka selle "juhtkirja" kirjutajalt, ei või üle jõu käivat asja nõuda. Ma tahaksin ainult pahempidi-kistud, valede ja pööraste mõtete vastu mõne sõna avalikult ütelda. Cato major targutab, et "kooliseltsis" kildkond noori poisikesi tööliste firma all "töögrupena" toimetada.

Seal nähtud kooli-ealisi poisse: üks olnud Vilms ja teise nimi üteldud Käsebier olevat, kes ennast töölisteks kujutanud, esimene (mina) koguni juhiks. Kolmas olnud peenikeses ja viisakas riides ning tahtnud ka tööline olla…

Kõik, kes rahva ja tööliste eest kõnelevad, on siis "töögrupest" ja tööliste juhid? "Algupärane" on see Cato major; ta arvab, aga ei põhjenda.

Imelik on veel viis, millega Cato major isikutest kõneleb: "Endine gümnaasiumi-koolipoiss…" Nagu lööks ta juba sellega vastase põrmu. Mina olen kord ka sigu hoidnud. Ehk kirjutab nüüd Cato major järgmisel koral: "Endine seakarjane Vilms." Veel kentsakam on, et "Postimees" oma endist kaastöölist ei tunne, vaid kahtleb, et ka tööline viisakalt riides on. Nähtavasti ei meeldi see temale sugugi.

"Töögrupe" tahta raha "läbi lüüa". Õhtukursused on siis läbilöömine?!

"Töögrupe" määranud mõne kadumaläinud kummimuna väärtuse 50 rubla peale, ja mis kõik töögrupe ära teinud!

Minule rääkisid paljud töölised, et nemad peaasjalikult sellepärast liikmeks astunud, et kursusi toime pandaks, kus nad vähegi oma puudulist haridust täiendada saaksid. Et eestseisus sellest kulu-eelarves juttugi ei teinud ja minul siis põhjust arvata oli, et ta üleüldse kursuste vastu on, siis võtsin ma asja üles, ja nagu teada, määrati kursuse tarbeks 200 rbl.

Arvata, et eestseisus kursuste vastu on, olid mul veel järgmised põhjused: üliõpil. Annusson palus eestseisuse liiget hr. Karu eestseisuselt ilma hinnata kursuste tarbeks saali paluda. Hr. Annusson saali ei saanud. Nüüd tuleb välja, et hr. Karu eestseisusele sellest ei hinganudki (koosolekul katsus hr. K. seda valeks ajada). Miks? – Kodanlase saladus. Mis on minu ettepanekul "töögrupega" ja selle juhiga asja?

Asjad, mis kaduma läinud, ei pandud mitte leerituppa, vaid hr. Jung võttis nad oma hoida; kus ta neid hoidis, on tema asi. Muudkui kadunud pole mitte 5 rubla, vaid mitu korda 5 rubla eest, nagu tuleval koosolekul selgemaks saab ja mis Cato minor'il kui hr. Jungile lähedal seisjal teadmata ei või olla. Niipalju vale ja kahtlustamise ümberlükkamiseks. Veel paar sõna.

Kui mina ja hr. Käsebier "Postimehe" kaastöölised olime, siis ei olnud "noortel" viga midagi, siis võis nende käest kaastööd nurudagi, kuna aga nüüd… noh, nüüd on nad ju vastased – ja vastastele igapidi vastu, missuguste abinõudega, see pole tähtis. Kuid küll kord aeg tuleb – nagu näha, ei ole see kaugel – mil rahvas oma otsuse ütleb ja ajalehe-värdjast üle – edasi sammub.

Pärnus, 8. veebruaril 1907. J. Vilms.

P. S. Selle kirja saatsin "Postimehe" Pärnu väljaandele avaldamiseks, aga hr. Karu ja Jung ei leidnud mitte võimaliku olevat seda avaldada, sest nemad ei olevat oma juhtkirjas "Päevajutt peakoosolekust" midagi iseäralist kirjutanud.

Ja muidugi, "mitte midagi iseäralist" – ainult ühte jagu kooliseltsi liikmetest ja mind on laimatud, kes raha "läbi tahta lüüa", seltsi hingusele saata jne.

Õige iseloomulik on, et herrad Jung ja Karu oma lehes iialgi midagi vastu ei võta, mis vastased neile õienduseks saadavad.

Nad ütlevad alati: "Sellel pole üleüldist tähtsust." Kui tähtsust pole, miks siis "Postimees" sellest terve "juhtkirja" kirjutas?

Vähegi ausate abinõudega võitlev ajaleht avaldab alati oma vastaste õiendused. "Postimees" pasundab asjata oma eeskavas sõnavabadusest.

Seesama.
VALGA KARSKUSEKONGRESS


Karskuseseltsid on koos olnud, et oma aastase töö peale tagasi vaadata, töö tagajärgesid kokku võtta, töötamiseviisi revideerida, põhjusmõtteid arvustada ja uusi sihtisid tulevaseks tööks üle võtta.

Huvitav on seda vastukaja tähele panna, mis kongressi ettevalmistus ja kongress ise oma töö ja otsustega meie karskuseringkondades ja ajakirjanduses elule on kutsunud.

Iseäranis huvitavaks saab see nähtus, kui ise kongressi töödest ja tema põhjusmõtete ülesseadmise võitlustest ühel ehk teisel viisil tegelikult osa oled võtnud.

Ühelt poolt on midagi rahulolematuse sarnast tunda, pettumust tõsistes ootustes ja uute tegelikkude teede ülesseadmise lootustes ("Päevaleht" nr. 182, "Valga karskusekongressi järelkaja"). Teiselt poolt pole ajakirjanduses, mis praeguses karskusetöös valitseva vooluga poolametlikul jalal seisab, veel karskusekongressi tegeliku tähtsuse summat kokku võetud. Ja on tundmus, nagu ootaks asjata seda kokkuvõtmist; rõõmustav oleks, kui see tundmus tõsiasjade läbi tõestatud ei saaks.

Millega tuleb seda iseenesest huvitavat nähtust seletada?

Seletuse leiame vast kõige õigemalt, kui omale väikese ülevaate loome, mida kongress anda võis, mida ta andis ja mida temalt karskusetöö praegused juhid ootavad.

Mis võis siis õieti kongress anda? Võis kongressile sõites üleüldse nii suuri ja tõsiseid lootusi rinnas kanda, nagu nendega hr. K. K. ("Päevalehes" nr. 182) sõitnud ütleb olevat? – Ei.

Kongress iseenesest ei võinud midagi uut anda, mida juba kongressile sõites kongressist osavõtjate meeles mõlkunud ei oleks. Ja see, mis tumedalt iga kongressiliikme peas tundus, sai mitmekülgsete vaadete eest väljaastujate kõnedes ja vaidlustes omale enam ehk vähem kindla vormi ja selge kuju. Nii võis kongress ainult liikmete mõtete ja tundmuste formuleerijaks olla, tema võis ainult lahkuminevate mõtete üleüldise tasakaalu-joone sihi ära määrata ja sellelt seisukohalt ühte või teist tegelikku juhtnööri tulevases töös ära tähendada. Ainult seda võis kongressilt nõuda.

Ja seda on kongress kahtlemata teinud.

Mida ootasid aga kongressilt meie karskusetöö juhtivad ringkonnad?

Oma väljapääsmatust seisukorrast pääsmist. Arvati ja arvatakse, et iga otsus (resolutsioon), mis kongress teeb, juba iseenesest tegelikus elus tingimata midagi uut tähendab; just nagu saaks tegelikku elu otsuste najal muuta. Otse ümberpöördult: tegeliku elu võitluse võtted sünnitavad kongressi otsused, oma iseloomulistele tundemärkidele väljaütlemisviisis selget kuju otsides. Kuid see põhjuse ja tagajärje alatine äravahetamine on vananenud kodanliku ilmavaate lahutamatu kaaslane.

Väljapääsmatust seisukorrast pääsmist!

Nii lapsik kui see ootus iseenesest ka on, aga teda oodati, oodati kongressilt, nagu oleks see niisugune võim, mis tegeliku elu tingimused ümber muudaks.

Meie karskusetöö juhtivatel ringkondadel on oma üleüldise ideoloogia (mõtteilma) tagaseinal karskusetöö kohta teatud vaade välja kujunenud ja selle vaate alla peab katsutama tegelikku elu suruda; kui ta aga ei mahu, noh, siis on vaja nii palju murda, et ta mahuks.

Kui teiselt poolt selle peale tähendatakse, et meie niiviisi edasi ei saa, et tööviisi vaja on muuta, et vaateid selles asjas vaja on elu edenemisega kokkukõlasse viia, siis on nende vaadete ettetoojad karskusetöö vaenlased, kes teiste tööd lõhuvad ja lihtsalt sõnu teevad. Et vastased oma vaadete kindlustamises seda kõigutamata tõsiasja ette toovad, et meie karsklaste töö peale vaatamata joomine kasvab, siis ei muuda see nende arvates asja ka mitte ja lihtne vastus on hr. Jürgensteinil valmis: kui suuresti oleks veel siis kasvanud, kui meie tööd poleks teinud? Jah, selle kohta pole meil tõesti materjali, kui palju joomise kasvamine suurem oleks olnud.

Uus asjaajaja katsub oma patroonidele meelepärast olla, kui ta kärkides ja ilma vähema kui tõestamise katseta lihtsalt ütleb, et pealiskaudsed mehed karskusetööd mõnitamas olla. Kesktoimkonna uus asjaajaja leiab vist teadusliku põhjalikkuse selles seisvat, kui nii kõvasti kõneldakse, et kõnelejat tasemini rääkida palutakse (vaata "Päevaleht" nr. 183, "IX Eesti karskuseseltside kongress Valgas 7. ja 8. augustil"). Kui võitluses loogikalised ja teaduslikud mõtted ei aita, siis aidaku demagoogia, kui ta aga mõjuks, sest see on ju peaasi.

Hr. Tõnisson avaldas kongressil oma uue leiduse majandusteaduses, mis teda, tema mõtte algupäralisuse poolest, kuulsate majandusteadlastega kõrvu lubab seada: praeguse ühiskondliku korra looja pole keegi muu kui alkoholismus. Temal, hr. Tõnissonil, on maid teada, kus selle tõttu, et seal alkoholismust pole, ka praegust korda pole. Selle Eesti omapäralise kultuura-avalduse mõtte seisukohast välja minnes on vist ka meie karskusetöö juhtijad vaate üles seadnud, et joomise vastu tuleb ainult alkoholismuse kahju selgekstegemise seisukohast võidelda, ehk teiste sõnadega öeldud: joomise vastu tuleb jutlustada, see peab mõjuma, sest kui inimene tahab, siis ta ka võib.

Ja jutlustatakse. Jutlustatakse palju. Isegi ilusasti jutlustatakse teinekord. Kuid ei mõju. Joomine kasvab ja ähvardab tumedalt eesti rahva tulevikku kinni matta. Ei võigi mõjuda, sest võitluseviisi tõttu on töö juba, nii-ütelda a priori paratamatult tagajärjetuks tingitud.

Tumedalt ja valusalt tunnevad ka karskusejuhid, et midagi on korrast ära, midagi, mille mõistmine iseenesest õieti kerge, kuid meie karskusejuhtidele nende üleüldise mõtteilma tõttu üle jõu käiv on.

Vanad mõtted ei aita, uusi aga vihatakse.

Kongressi tervitasid kaks õpetajat, ja nad mõlemad rääkisid uuest karskuse vaenlasest – karskusetöösse hakkavatest töölistehulkadest.

Karsked töölised karskusetöö vaenlastena!

Õpetajad Reiman ja Kerg on meie kodukasvanud poliitikute ehe.

Juhid tunnevad oma töö võimetu olevat, nad tunnistavad: nii edasi minna ei või. Ja kui nüüd kongress tuleb, siis haaratakse sellest kinni: see peab päästma. Kuid mõista, et need lootused petetud pidid saama.

Ka karskuseseltsid on aru saanud: jutlustus ei aita. Kui kongressil vaated ette toodi, et alkoholismuse vastu sellepärast võidelda tuleb, et tema ühiseluline kurjus on, et tema kui niisugune rahva elu edenemise võimalused ära hävitada ähvardab, et tema vastu võitlemist demokraatlikul alusel terve sotsiaalse elu paisete parandamisega ühendada vaja on, – siis lõid 27-st seltside häälest 14+4 selle vaate poole.

Kuid "kabinetil" – kesktoimkonnal – on tervelt 9 häält; need pole küll seltside saadikud, kuid neile on targu põhjuskirja järele, igaks juhtumiseks, hääl jäetud. Kesktoimkonna tööviisile jäid truuks ülejäänud saadikud. Oma ettepaneku poolt tõttas ka kesktoimkond hääletama, ja tema võitis kolme häälega ja sai võrdleva enamuse: 36-st 17. Kesktoimkonnale avaldas kesktoimkond ise usaldust, endale kongressi nimel. Ka riigi kabinet avaldas riiginõukogus endale usaldust riiginõukogu nimel – ka kolme häälega. Stolõpini kabineti ja meie karskuseseltside kesktoimkonna võidud on üksteise väärilised.

Pyrrhus on võitnud ja Pyrrhus võib rahul olla, kui loorberid rahu annavad, sest mõnikord võivad ka oma loorberid rahutuks teha.

Kui niisugust võitu silmas pidada, siis võib aru saada, miks kesktoimkonna poolametlik häälekandja targu ainult enamusest ja vähemusest räägib ja kongressi töö tähtsuse kokkuvõtmisest nii kui mööda libiseb: ei ole põhjust oma seisukorda kiita, võit läks liig kalliks ja õhus tundub veel kallima võidu liginemine. Veel üks võit…

Seda kõike alla kriipsutades võib seda meeleolu mõista, mis karskuse juhitavates ringkondades maad on võtnud: enamus hakkab elus pinda kaotama.

Erapooletult vaadates võib kongressiga rahule jääda: oma liikmete meeleolu selgitades, nende vaateid kokku võttes näitas kongress, et karskuseseltsides kindlalt läbi tungib arvamine, et vana jutlustamiseviis karskusetöös sihile ei vii ja et karskuseseltsid ikka rohkem sellest seisukohast kinni hakkavad, mis võitluse alkoholismuse vastu sootuks teisele alusele seab; mis selle võitluse tema seniselt elust lahutatud seisukohalt vabastab ja eluliste huvidega lahutamatult ühendab.

Millega koos alkoholismus suureks kasvanud, sellega koos peab tema ka kaduma ja sellele vaatele võib ainult Don Quijote vaimustatult vastu astuda.

Siin kohal olgu veel midagi kinni naelutatud, mis meie kodukasvanud poliitikute tarkusest seltskondliste[1 - seltskond– siin ja edaspidi kasutatud tähenduses 'ühiskond' (Toim.)] asjade ajamise juures õige iseloomuliku tunnistuse annab.

Kesktoimkonnast lahkusid kaks liiget ja selle tõttu olid valimised. Kui nüüd vähemuse vaate poolt tervelt 14 häält oli ja enamusel 17, siis oli loomulik, et 9-st kesktoimkonna liikmest need kaks, kes valida tulid, selle, s.o. vähemuse vaate poolehoidjate seast pidid valitud saama. Ja niisugune oli ka saadikute arvamine, kuid seal tuldi kaebama, et see isiklikult haavav olla, kui neid lahkunuid tagasi ei valita. Teiste sõnadega: teie võite küll teise vaate poole hoida, kuid oma vaatele esindajat valida, see pole mitte viisakas.

Niisiis pole tulevasel riigikogu valimisel eduerakonnal viisakuse seisukohast mitte võimalik "nella" saadikute kõrvale oma mehi üles seada: see oleks "nella" meeste isiklik haavamine.

Meie kodused vaated on meie koduste olude väärilised.

Ka selle vahejuhtumise seltskondlikku tähendust tuleb õigelt hinnata: "võidust" ollakse nii joovastatud, et iga teine vool, olgugi ainult 3 häälega nõrgem, ilma esindajata jätta katsutakse.

Kuid tegelikult pole sellel suurt tähendust: uus vool tegi meil esimese tugevama eneseavaldusekatse ja see näitas, et siin nähtusega on tegemist, millel meie karskuseseltsides sügav pind on. Ja sellel on meie karskusevõitluses määratu tähtsus.

Selles lootuses paneme tuleval aastal Tallinnas võitluselipu uuesti lehvima.
ASJA PÄRAST?


Kaua aega on Eestis avaliku arvamise aine ühe erakonna meeste hooleks olnud.

Missugused põhjused selleks kaasa on mõjunud, seda ei taha siin arutama hakata. Tõeasjaks jääb aga see, et meie eduerakondlikud rahvuslased avaliku arvamise esindamist nii kui oma eesõiguseks hakkasid pidama. Edenenud olude sunnil on see asjaolu aga muutunud: kuna enne eestlasi peale rahvuse veel peaaegu täiesti ühised majanduslikud ja poliitilised huvid ühendasid, on nüüd viimases küsimuses põhjatu muutus sündinud.

Diferentseerumine käib olude sunnil oma määramata käiku ja endiste enam-vähem ühiste huvide asemele asub huvide lahkuminek. See lahkuminek peab omale varem või hiljem ka avalikus elus avaldaja leidma.

Eestis hakkas meie eduerakondliku rahvusliku voolu kõrvale juba käesoleva aastasaja algul uus reaalses elus peituva kõva selgroo tõttu eluvõimeline erakondlik arvamine ennast avaldama ja vabaduse-ajast saadik on temal vastuvaidlematu eluõigus olnud.

Enamasti sotsiaaldemokraatia põhjusmõttest välja minnes on ta omale igas avalikus ettevõttes seisukohta võtma hakanud.

Mõistagi, et see seisukoht meie rahvuslaste vaatepunktidega igas asjas kokku ei või käia ja sellepärast on võitlus tekkinud, võitlus ühe või teise vaadete võidulepääsemise pärast.

Meie vanemad tegelased on aga avaliku arvamise esindamist, nagu juba tähendasin, just kui oma ees- ja ainuõiguseks pidama hakanud ja ei saa sellepärast aru, kuidas veel teistsuguseid vaateid peale nende omade olla võib.

Ei või aga teistsuguseid vaateid peale nende omade olla, siis ei tööta ka uute vaadete avaldajad mitte asja enese pärast, nendel peab mõni tagamõte olema, ja selleks kuulutatakse isiku kallale kippumine.

Kuid vähe sellest, et teistsuguste vaadete avaldajad isikuliste pühaduste lõhkujaiks tembeldatakse, neile lükatakse ka tõsiasjade võltsimise süüd kaela.

Niisugust viga põeb väga suurel mõõdul üks meie vanematest tegelastest, auväärt härra Villem Reiman.

Oma vaadetele põhjani truu ja tegeva iseloomuga, nagu härra Reiman on, ei saa ta aga vaatest lahti, mille järele iga avalik tegevus tema ja ta kaaslaste ainuõigus peaks olema.

Püstijalu keset tegevust seistes ja võitlusetuhinas hoolimatuid hoopisid siia ja sinna jagades on hr. Reiman aga ise hoopidele vastamise või kõrvalelöömise vastu väga hell.

Oma avalikkudes töödes ei saa hr. Reiman vastastele hoobiandmisest kuidagi mööda. Võetakse aga hoop vastu ja lüüakse ka vastu, siis on hr. Reiman otsekohe ilma süüta kannataja: teda on siis võltsitud, irvitatud ja tema au kallale kiputud.

Minevase karskusekongressi tervitusekõne kohta kirjutasin "Tallinna Teatajas" omal ajal, et hr. V. Reiman töölisi karskusevastasteks peab. Kohe ilmus "Postimehes" hr. Reimani sulest artikkel, mis mind, kes teab, missuguste tagamõtetega, võltsijaks süüdistas. Seegi kord jäin oma arvamisele, et siin ehk arusaamatus on tekkida võinud.

"Karskuselehe" proovinumbris kirjutab aga hr. Reiman, et noored mittetöölised ja ka töölised võõrast tuld karskusealtarile kandvat.

Kes kannab aga võõrast tuld, vaenlane või sõber? Selle küsimuse vastus vastab ka võltsimise küsimuse; või on hr. Reimani arvamised veel vanul päevil muutunud?

Sellessamas "Karskuselehe" numbris materdab hr. Reiman oma vastaseid karskusetöös tööliste teoreetiliste autoriteetidega, millega meie hr. Reimani karskusetöö vastased teistes küsimustes solidaarsed olevat.

Selle peale ilmus "Tallinna Teatajas" A. Palvadre sulest artikkel, milles näidati, et hr. Reiman tööliste teoreetikutest valesti aru on saanud ja et ka selles küsimuses solidaarsed ollakse.

"Postimehe" 1911. a. 20. augusti numbris on artikkel, milles hr. Reiman kaebab, et A. Palvadre tema üle irvitada.

Kirjutatagu asjast nii korrekt, nii asjalikult kui tahes, ikkagi on see hr. Reimani meelest tema arvamiste võltsimine, irvitamine, au teotamine.

Hr. Reimani enda poolt "Karskuselehes" ettetoodud tsitaatide najal võib näidata, et seal hr. Reiman eksinud on. Seda näidata ei tohi aga mitte, siis ei olda asjalik.

Ma pean lugu hr. Reimani tööst, kuid ma ei või külmaks ega vaiki jääda, kui hr. Reiman nii hoolimatult teiste auga ümber käib, omaga aga nii hell on, et selle haavamist ka seal näeb, kus seda kellelgi mõtteski pole olnud.

Kuid pole see üksi hr. Reimani viga, selle vea all kannatab ka teine tõsine töömees, hr. J. Tõnisson.

Kui viimati hr. Koppeli poolt tema tegevust arvustati, siis sai ta nii haavatud, et ta oma vaadete kaitseks muud ette tuua ei teadnud kui seda, et tema palju vaeva on näinud ja palju tööd on teinud. Keegi ei salga nende tööd, kuid kui nad avalikku tööd teevad, oma vaadete eest midagi maksta tahavad, siis peaks ka juba nii kaugel oldama, et sellest aru saada, et ka teistel oma vaated on ja nende vaated avalikus elus igale arvustada vabad seisavad.

Ja kui siis vaadetevahelises võitluses mõnikord valus hakkab, ärgu tuldagu ometi kohe isiku- ja au-hädaga – see läheb viimati naeruvääriliseks.

Ja kustsaadik ongi siis meie eduerakondlikud tegelased nii hellaks läinud, et nende vaateid arvustada ei tohi; ega nendel ometi see klaperjaht meelest läinud ole, mis nemad siis oma vastaste ja nende au ja puhta nime peale pidasid, kui need välise võimu eest sunnitud olid kodust lahkuma ja vastata ei saanud.

On aga tõesti nende aule liiga tehtud, siis näidatagu ometi otsekohe, kes see on, kes oma vaadete eest mitteausalt võitleb – seda oskaks mõned pahempoolsedki hukka mõista. Kõike aga ühte hunnikusse paisata, siis ei tea mis süüks anda, see ei ole, pehmelt üteldud, gentlemanlik.

Ei osata aga oma vaateid enam muidu kaitsta kui teisi isiklikkuses ja autuses süüdistades, siis võib ainult ühte ütelda – kaotus pole kaugel.

Sellessamas "Postimehe" numbris (20. VIII 1911) annab V. Reiman karskusetöös teisiti mõtlejatele nõu tuleval kongressil tema lahkumise läbi vabaks saavale kohale asuda ja näidata, kui hästi siis õige arvustajad tööd teha oskavad. Hr. Reimanil võib ju nalja tuju olla, kuid siiski ei maksa rumalat nalja teha. Et Karskuse Kesktoimkonna liikmeks saada, selleks on vaja kongressil valitud saada. V. Reimani kui juhataja kohale pääseb aga ainult Kesktoimkonna valimise kaudu – sinna asumisest ei või juttugi olla. Valida lasta ja valitud saada võib aga ainult omamõtteliste, mitte aga vastaste poolt.
TARTU PIDUPÄEVAD


Augustikuu hakkab Eesti elus omale ajalist kohta võitma. Igal augustikuul voolab üle maa rahvast hulgana Tartusse kokku. Rahva osavõtmine kasvab iga aastaga ja aru võib saada Vene tagurliste lehtede nurgatagustest torkamistest: väikerahvaste majanduslik ja kultuuriline kõvenemine on neil pinnuks silmas. Majanduslikult, selle tõttu ka kultuuriliselt tugevamaks saades suudab väikerahvas hävitavale šovinistlisele lainele vastu panna.

Augustikuul peetakse Tartus kohaliku väikepõllumeeste seltsi näitust. See näituse aeg on ka keskpunktiks saanud, mille ümber kõiksugu koosolekuid, pidusid ja ülepea kultuurilisi ettevõtteid kontsentreeritakse.

Täna ei taha ma teiste küsimuste juures peatuda. Nende tähtsus on rahvamajanduslikult selge. Seda võib niihästi näituse enese kui ka tema ajal toime pandud ühistegevuslike koosolekute kohta julgesti kinnitada. Möödaläinud Tartu pidupäevade seas võitis kahtlemata "Kalevipoja" juubelipäev esimese koha: küll oma huvitavuse, küll oma pidulikkuse poolest. Meie rahvaeepose, "Kalevipoja" (jätan vaidluse selle üle lahtiseks, kas on seda "Kalevipoeg" või mitte) esimesest väljaandest on viiskümmend aastat möödas – pikk aeg küll, et juubeldada.

Kõige välimise korralduse hiilgust silmas pidades peab muidugi arvama, et Eesti Kirjanduse Selts koosolekuks meie paremad oma paremat oli avaldama kutsunud – vähemalt Eesti Kirjanduse Seltsi seisukohast.

Palju oli rahvast "Vanemuise" ruumikasse saali kogunud, tervitusi Soomest ja võõraid Ungarist tulnud, oma esimesed kultuuriveteranid pidulikus mustas ja frakis.

Saalis tundub tunne hõljuvat, nagu elataks midagi väga tähtsat üle; isegi erapooletult vaatlejale tungib ta peale, kui suur kogu püsti seistes vaimustatult isamaa-laulu laulab.

Kuid meie juhtijad jõud olid ka seekord teisiti mõtelnud: pühadusetunne pidi olema, kuid mitte kõigile koosolijatele.

Ja tõesti, kui massi psühholoogia oma vägevat mõju avaldades esimesel silmapilgul vaimustusesse kaasa ähvardas kiskuda, millest kainelt mõteldes aru ei saa – siis kainestasid sealsamas härra V. Reimani poolt üteldud avamisekõne tervitusesõnad.

Ja mida kaugemale koosolek kestis, seda kindlamaks sai tema iseloom. Avamisekõnes juba sadasid löögid "punasele särgile" ja "ilmakodanlusele", võimatu aru saada, miks ja milleks kõnesse kisutud.

Nähtavasti pole enam ühtegi ala, kus meie kodused rahvuslased "punaste" (missugune maotu sõna!) lahmimisest mööda saaks. Suur kultuuritähtsusega päev on välja kuulutatud, tema eeskavasse on nähtavalt tähtsaid küsimusi üles võetud.

Lähed huviga koosolekule, sest kuigi sa toimepanijatega kõigis asjus kokku ei lepi, oled ometigi võsu tõust, kes eepose loonud.

Mõtled muidugi ka, et küsimust enam või vähemgi teaduslikult käsitletakse, – kuid esimene tervitus on hoop pihta, mis pealegi veel eestilisel labasusel sähvatud: punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohvriks tuua.

Ja seda kõneleb mees, keda meil ajaloolaseks ja kõigiti tuntud teadlaseks peetakse.

Olgu juba tähendatud, et mul käesolevalgi korral hr. Reimani vastu ühtegi paha nõu pole: ei teda irvitada, ei au riivata, ei ka võltsida, mida hr. Reiman väga kerge arvama on.

"Punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohverdada" (nii oli mõte).

Kuulad seda kultuuripäeva tervitust ja tunned, kuidas kibe tundmus maad võtab. Keegi pahaseks ei või saada, nii lapsik on see, mis üteldakse – nii lapsik ja labane.

Kuid mitte üksi seda – ka vassing on ta.

Inimesed pole vaevaks võtnud järelegi kuulata, mis ja kes need on, kes Eestis uusi vaateid ja püüdmisi esitavad, mis nad tahavad ja kuidas nad oma eesmärgi poole püüavad.

On kuuldud – olla pahempoolsemaid, kui meie senised avaliku elu ja arvamise esindajad. Need viimased vaadata mõnegi asja peale teisiti, kui meie senised isamaalised tegelased, ja muu seas ka rahvuse küsimuse peale.

Kuidas võib aga teisiti mõtelda, kui nemad seda mõtlevad? Tehakse aga seda – noh, siis on see rahvuse müümine kes teab missuguse leeme eest.

See arvamine võib ju meie patenteeritud rahvuslastel olla, kuid põhjuseks pole see veel sugugi kultuuripäeval nii põhjendamata tervitusi ütelda. Kõik aetakse segamini, ärgu olgu selleks vähematki põhjust. Kõik meie demokraatlikumad elemendid pole sugugi meie kultuuriliste asutuste vastased, kuid üks on siiski kindel – nad on paljudes küsimustes vastased ja sellepärast löö seal, kus kõige kergem lüüa. Kas see ka õiglane on – noh, seda ju kannatlik paber tindi käest ei küsi.

Teiseks algupäraseks momendiks "Kalevipoja" juubelipäeva tervituskõnes oli mitmekordne toonitamine: "Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud. Ka seda kuulutas mees, nagu hr. Reiman seda on, kes ajaloo kaudu rahvaste rahvusliku iseteadvuse tekkimisega tuttav peaks olema. Nüüd oleks siis huvitav teada, kas austatud teadlane oma uurimiste või teiste omade najale toetudes uue mõtte välja ütles: "Eesti rahvuse on "Kalevipoeg" loonud."

Seda erand-juhtumist üleüldistada katsudes tuleme selle juurde, et rahva-eeposed rahvuse aluseks ja loojaks on. Olen ühte kui teist rahvuse teooriat tähele pannud, kuid niisugust mõtet pole kuskilt leidnud.

"Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud.

Kes või mis on siis need rahvused loonud, kellel rahva eepost ei ole ja kes teinekord oma kultuurilisel edenemisel kaugel ees seisavad? "Kalevipoja" tähtsusest kunsti peale pidi kunstnik A. Promet kõnelema. Need olid suured ja tähtsad Ameerikad, mis hr. A. Promet "Kalevipojas" leidis. Terve inimesesoo edenemise alusjoon olla "Kalevipojas" leida. Kunsti modernvoolud, perekondlikud vahekorrad, juriidilised küsimused – kõiki neid oli "Kalevipojast" leitud.

Terve inimesesugu on nii õnnetu olnud, et ta "Kalevipoega" ei ole tundnud – palju vaeva oleks see temal alles hoidnud, on ju "Kalevipojas" kõigekülgsete vaimuavalduste püüded ette ära nähtud ja otsustatud. "Kalevipoeg" teeb eesti rahva nii tähtsaks, et ta kõige maailmaga võitlema võib minna, ja see võitlus pidada juba tuleval sügisel algama.

Istusin liig kaugel ja ei näinud, kas Kirjanduse Seltsi juhtivad jõud sellegi kõne juures häbi ei tundnud.

Tõsiselt asja peale vaadates ei saa "Kalevipoja" väärtust kunstitööna ja eeposena õieti kuidagi väikeseks lugeda ja tema juubelipidustusel on ju kohane rahva kultuuri kõvenemist ja kasvamist ära tähendada ja tulevasele edenemisele sihtjooni tõmmata.

Seda aga, mis Tartus sündis, ei saa küll kuidagi kultuuripäevaks pidada. Selle päeva õige nime otsimine sünnitab tõsist raskust.

Nii saavad need mehed rahvusest aru!

Ja kui siis rahvuseküsimuseski teised vaated tõusevad, siis hinnatakse nad juba enne nendega tutvustamist rahvuseäraandlikeks.

Rahvus ei mängi rahva kultuurilises edenemises kuidagi mitte väikest osa, tema osa on isegi väga tähtis.

Vahe on aga rahvuse ja rahvuse vahel.

Rahvuseks tuleb seda iseärasuste, olgu kehaliste, olgu vaimsete, kogu pidada, mis rahvas oma ajaloovõitluse kõigekülgses käigus omandanud. Need iseärasused suruvad nii üleüldistele ettevõtetele kui ka õieti kõiksugustele ettevõtetele oma märgi otsaette, mis näituseks eesti vaimutöösünnituse läti omast eraldada laseb.

Neid iseärasusi tuleb ka alati silmas pidada, et võimsalt ja tagajärjekamalt kultuuritööd teha; jõudsamalt edeneb see töö siis, kui tema mõtted mitte rahva iseärasustele vastu ei käi, jõuetumalt, kui nad seda käivad.

Rahvuslik iseloom on isegi nii tugev, et ta võõrsiltki laenatud ettevõtetele oma märgi külge surub ja nii nad teatavas mõttes rahvuslikuks loob.

Nendest rahvuslikest iseärasustest kujuneb ka see, et üks või teine rahva vaimusünnitis rahvateaduslikult huvitavaks ja paljuväärtuslikuks saab.

Niisugusena esitab meile ennast ka "Kalevipoeg". Tema juubel on ka siis sedavõrd tähtjas, kui palju ta meile rahvakultuuri iseloomust tunnistust annab – ja kõik.

Sellest juubelist aga kes teab mis välja seletada, "Kalevipoega" eesti rahvuse loojaks tõsta ja temas ei tea mitme aastasaja edenemise tagajärgesid ette ära otsustada lasta, on pehmelt üteldud, mitte-teaduslik. Rahvusest omaviisi aru saades ja seda arusaamist ka õigeks pidades võtad külmavereliselt meie kirikhärrade ja eduerakondlaste süüdistuse vastu, et sa rahvuse mahalõhkuja oled: olen rahvuslane, kuid niisugune rahvuslane ei taha ma mitte olla, nagu seda meie kodanlased on.

See rahvusemõiste on oma tagamõttes hariliku kodanliku ideoloogia peale rajatud ja põhjeneb terves praeguses ühiskondlikus korras. See aga hoiab laiemaid hulkasid rahvakultuurist eemale ja demokraatlikust seisukohast tuleb temale vastu seista.

Seegi pidu, mis meie kodanlased 23. augustil 1911. aastal "Kalevipoja" juubelina pidasid, oli nende rahvusliku kultuuri pidu. Tõsine rahvuslik kultuur ei käi aga mitte sellega kokku ja sellest seisukohast polnud see rahvusliku kultuuri päev.
ALEKSANDRIKOOL JA RAHVA HÄÄL


Rahva korjatud ja Aleksandrikooli heaks määratud kapital seisab silmapilgu eel, kus talle jäädavam paigutus tahetakse anda, nimelt hariliku venekeelse linnakooli ülevalpidamise näol.

Sellepärast on arusaadav, miks meil seltskonnas meeled elevile tõusid. Selleks ei ole meie rahvas seda raha oma lootusrikka rahvusliku kevade tärkamise- ja õitseajal kogunud.

Selle rahaga pidi emakeelne kõrgem kool asutatama. See mõte käib läbi korjajate ja annetajate esindajate aruannetest ja palvekirjadest korjamise asjus.

See mõte käib läbi ka kõige kõrgemast käsukirjast, mis vastusena korjamise palvekirjadele ilmus.

Nüüd on asjalood suuresti muutunud.

Mitte üksi kapitali valitsemine pole omaniku käest kadunud ja kadumas. Kapital hakaku ka harilikku, igas väikeses linnakeses ja suuremas alevis ette tulevat linnakooli üleval pidama.

Et seda ära hoida, selleks taheti Tartus 3. veebruaril (1913) avalikku koosolekut ära pidada, millest meie põllumeeste- ja hariduseseltside liikmed osa pidid võtma.

Oma tegelasi olid koosolekule saatnud ligi poolsada hariduse- ja põllumeeste-seltsi.

Avalik koosolek keelati ära. Kes selles süüdi, selle arutamiseks pole käesolevad read määratud. Kõik need kokkutulnud seltside tegelased astusid aga kinniseks koosolekuks kokku, et omavahel nõu pidada. Sellel koosolekul olid umbes poolesaja seltsi liikmed.

Nagu juba lehtedest teada, võeti seal kaks põhjusmõtet vastu:

1. Kapital saagu rahva valitud (põllumeeste- ja hariduseseltside kaudu) kogu valitseda ja määrata.

2. Asutatav kool olgu emakeelne.

Nii palju seltsisid oli sellepärast oma liikmed Tartusse saatnud, et keeld alles koosoleku päevale eelmisel õhtupoolel avaldati ja temast väga vähesed telefoni ja telegraafi teel teada said. Kõigi nende seltside tegelased olid ka omavahelisel nõupidamisel ja ülemaltähendatud otsused tehti ühel häälel. Koos oli inimesi pea igast maakonnast ja kihelkonnast üle kodumaa.

Hariduse- ja põllumeeste-seltsisid on meil nende seltside aastaraamatute järele: hariduseseltsisid (iseseisvaid) 51 ja põllumeeste-seltsisid 55. Koos oli 43 seltsi, seega 40 %. Meie koosolekute kvoorumi protsenti silmas pidades on see õige suur protsent. Võib isegi ütelda, et vaevalt rohkem kokku saab.

Eelpool tähendatud kahe põhjusmõtte seaduseks muutmiseks valiti komisjon, kes seaduse-eelnõu sellekohaselt peab välja töötama.

See eelnõu saadetakse kõigile seltsidele kätte ja pannakse avalikule arvamisele läbivaatamiseks ette.

Peab ütlema: asja on avalikult aetud ja rahvameelselt. Asjast pole keegi kildkonna asja teinud.

Aga ei! On inimesi, kes teisiti arvavad.

"Meie Aastasada" ja "Meie Kodumaa" (nr. 15) kirjutavad sõna-sõnalt: "Seekord olid arvata poolesaja seltside ja ühisuste esindajad kokku tulnud.

Ja missuguse südamega pidid nad küll nüüd koju tagasi pöörama!

Nagu kuulda, pidanud küll üks salkkond oma keskel mõttevahetust, kuid seal tehtud otsuseid ei tohiks ometi rahva hääleks pidada."

"Tallinna Teataja" tsiteerib viimast lauset nähtava heameelega ja lisab siis juurde, et need, kes antud juhtnöörisid soovitavaks ei pea, tööst eemale jäävad.

Kes ise sellest koosolekust osa pole võtnud, see arvab nende teadete järele, et kokkutulnud asemikud raske südamega koju on läinud ja üks kildkond omavahel salaja otsuseid teinud. Kes aga Tartu koosolekul on olnud, see teab, et sellest omavahelisest nõupidamisest kõigi 43 seltsi tegelased osa võtsid ja otsused ühel häälel tegid.

"Meie Aastasada" ja teised aga teavad ütelda, et need otsused rahva hääl ei ole.

Võib-olla. Igalt inimeselt miljoni hulgast ei saa mitte küsida.

Aga missuguste tõenduste varal kõnelevad "M. A." ja teised? Rahva tahtmine ei ole nende arvates mitte see, et: 1) kapital rahva valitseda saagu, 2) kool emakeelne olgu, ja 3) seaduse-eelnõu kõigile läbivaatamiseks ette pandagu.

Koos olid 40 % seltsidest, nende otsus on teada. Enne koosolekut lehtedest loetud üksikute seltside otsused käivad sellega kokku. Teist laadi arvamist ei ole kuuldud.

Aga see ei ole siiski "rahva hääl"…

Selle järgi oleks siis rahva hääl: kapital ärgu saagu rahva valitseda, kool ärgu olgu emakeelne ja seaduse-eelnõu ärgu pandagu avalikule arvamisele läbivaatamiseks ette…

Või ehk mitte? Aga missugune siis? Senikaua kui teie tehtud otsused rahva hääle vastaseks tunnistate ja oma "vaimus ilmutatud" rahva häält ei avalda, võib ainult seda arvata. Ja et Teie arvamine seaduse eeltöö kohta niisugune on, seda olete juba ka teadlikult näidanud.

Ja kord võtab ehk keegi Tartus tehtud otsuse vastane riigivolikogus sõna ja ütleb: "Ettepandud eelnõu ei ole sugugi eesti rahva tahtmine, seda kõneleb see jagu eesti ajakirjandust, mille kandidaat eesti rahva saadikuna siin saalis istub ja mis sellepärast rahva häält paremini tunneb kui ligi pooled rahva asutatud seltside koosolekud. Ei ole aga rahva tahtmine see, et kapital tema kätte saaks, siis on praegune seisukord kõige soovitavam, sest teistsugust rahva tahtmist pole see osa ajakirjandusest mitte avaldanud." Ja sellel tulevasel eelnõu vastasel on täielik põhjus nii rääkida ja ta võib oma sõnu dokumentaalselt tõendada. Ja tõsise rahvakultuuri soovijad vaadaku pealt, kuidas "sotsiaalvabameelsed" ja rahvameelse saadiku "rahvameelsed" toetajad rahva paremat mõtet hauda aitavad kanda.

"Salkkond inimesi koos…"

Need saadikud olid vist sellepärast salkkond, et "Meie Aastasada" oma sabadega selle "salkkonna" kokkukutsuja ei olnud. Oo! Oleks tema kokkukutsuja olnud, küll nad siis juba rahva asemikud oleksid olnud.

Ja nõnda on see meil ikka. Kui su poliitiline vastane midagi teeb, millega sa õieti leppida võiksid, siis ei tohi sa sellega mitte leppida. Käesolevate ridade kirjutaja on ühiskondlikes ja poliitilistes vaadetes koosoleku kokkukutsujate eesotsas seisjate vastane. Sellepärast ei või aga seda maha kiskuda, mis su vastase poolt õige on, mida sa ise ka õigeks pead pidama. Ei või seal vastu töötama hakata, kus asja pärast koos peab tõmbama.

Siin ei olnud ühtegi salkkonda! Kõik, kes Tartusse olid tulnud, olid nõupidamisel. Rohkem seltsisid kokku saada on vaevalt võimalik.

Tehtud otsused on rahva hääl, rääkigu "Meie Aastasada" ja teised, mis tahes. Teistsuguseid otsuseid ja arvamisi pole kuskil kuuldud, kui sellel koosolekul tehtud.

Nähtavasti on "Meie Aastasaja" meestel arvamine: "Kõik, millest meie vastased osa võtavad, on juba a priori rahva tahtmise vastu, sest meie pole seal eesotsas ja sellepärast: maha see!"

Saagu aru, kes suudab, ja olgu nõus ka, kes suudab!

"Salkkond" valis eelnõu väljatöötajateks täiesti lahkuminevate vaadetega mehed ja mitte ühest rühmast üksinda. [2 - Eeltööde komisjoni, kelle hooleks seaduseprojekti väljatöötamise ja tarviliste allkirjade kogumine jäeti, valiti koosolejate seltside tegelaste poolt 7 liiget: Eesti Aleksandri kuratooriumi esimees adv. Jaakson Riiast, cand. J. Tõnisson, adv. J. Vilms Tallinnast, koolidirektor P. Põld ja adv. K. Parts Tartust, cand. K. Päts ja adv. Jürine Tallinnast. Kui nendest komisjoniliikmetest mõni seda tööd oma peale ei taha võtta, võib komisjon ise uusi liikmeid juurde valida. Komisjoni kutsub kokku cand. J. Tõnisson. – "Päevaleht" nr. 29, 4. II 1913, lk. 2.]

Tühipaljas irisemine ja asjata närimine on meilgi verevaeseks jäänud.

"M. A." kirjutab: "Ja missuguste südametega pidivad nad küll nüüd koju tagasi pöörama?"

Ma ütlen: Missuguse südamega ja peaga on küll "Meie Aastasaja" juhtkirjanik need read kirjutanud!
UUS KODANLIK ERAKOND


Uus liit on Eestis loodud: "Ühiselu" ajalehtede liit.

Tallinna elanikud ei imesta liialt selle liidu üle. Iseäranis ei imesta vist need, kes Tallinna omavalitsuses ja avalikus elus keevat teeklaasivõitlust tunnevad. Siin on kuuldud, kuidas teatavalt poolt kellelegi avalikus elus surma ja hukatust ette kuulutatakse ja ootad, millal see hirmus hävitav jõud liikuma hakkab, mis vastase peab kaotama. Ootad aga asjata! Midagi ei tule. Ja siis kuuled: nemad on liitu astunud.

Nii ei imesta meie ka siis, kui kuuleme, et Tallinna mehed uue liiduga suuremas stiilis maha on saanud.

Mis meid sõna võtma sunnib, on need suured lubamised, tõotused ja ähvardused, mis selle liidu asutamise puhul liidu asutajate ja liikmete poolt avaldatakse.

"Tallinna Teatajas" nr. 288 kirjutab liidu asutamise puhul n: "Kõige suuremad jõud hakkavad meie avalikus elus alles nüüd ennast liigutama."

See on hüüd, mis mõtlema paneb. Missugused on siis need kõige suuremad jõud, mis siiamaale maganud, alles nüüd ennast liigutama hakkavad?

Selgelt pole seda välja üteldud, sest selgus seob sidemetega, mida ehk pärast raske lahendada.

Kuid meil on "Tallinna Teatajas" nr. 283 ilmunud juhtkiri ""Ühiselu" ajalehtede liit" ees, mille autoriks nähtavasti "kõige suuremate jõudude" juhatajat ennast [3 - [=Osaühisuse "Ühiselu" ajalehtede uus peatoimetaja=] Osaühisuse "Ühiselu" juhatuse ja nõukogu poolt on selle ühisuse ajalehtede peatoimetajaks tuntud vanem Eesti ajakirjanik [K. Päts] valitud, kes selle ameti vastu on võtnud ja oktoobrikuu esimestel päevadel ühisuse lehtede juhatuse oma hooleks võtab.K. Päts, kes omal ajal "Teataja" asutamisega niihästi Eesti ajakirjandusse kui ka Tallinna seltskondlisse elusse niipalju värskust tõi, on viimaste aastate jooksul niihästi väljamaal kui Venemaal seltskondlist elu tähele pannud ja tundma õppinud. Ajakirjanduslisest tegevusest ei ole uus peatoimetaja selle aja jooksul ka mitte eemal seisnud, kuna ta üksvahe "Peterburi Teataja" toimetamisest osa võttis ja praegu kõigile suurematele Eesti lehtedele ja mitmele tähtsamale Vene lehele kaastööd tegi.Peale selle on K. Päts viimaste aastate jooksul palju tähtsaid seltskondlisi küsimusi käsitavaid kirjatöösid Eesti keelde toimetanud, millest mitmed trükid ilmunud, muist aga veel käsikirjades on.Ilmunud töödest võiks nimetada: Prof. Lieberi "Rahvavabadus ja omavalitsus", Damaschke "Kogukondlise omavalitsuse ülesanded," Julianuse "Vabameelsus uuenduste teel" ja Dieseli "Solidarismus".Veel on K. Päts riigivolikogu Eesti saadikute kaudu meie maa kohta puutuvate seaduste väljatöötamisest osa võtnud ja mitmed seaduse-eelnõud välja töötanud, mis osalt seaduseandlistes kogudes juba kinnitatud, osalt seal alles arutusel, muist aga veel sisse andmata on. Neist töödest oleks nimetada: Baltimaa linnade vabastamine vangimajade ülevalpidamise kuludest, vannutatud advokaatide asjaajamise kitsenduste ärakaotamine, Baltimaade kohta puutuvad parandused veelaskmise ja kraavide läbikaevamise seaduses, mis kõik juba seaduseandlistes kogudes kinnitatud ja seaduseks saanud on.Riigivolikogusse sisse antud ja seal arutust ootavad: seaduse eelnõu kuuendiku ja kvootemaade mümise kohta, parandused ja täiendused endiste mõisate talukohtade müügiseaduse juurde, parandused ja täiendused seaduse-eelnõu juurde kroonumaade müümise üle talupoegadele Baltimaal, seaduse-eelnõu oma keele peal õpetuseandmise üle eraõppeasutustes, mis rahaministeeriumi ja politseivalitsuse all seisavad, ja seaduse-eelnõu Balti rüütlimõisate eesõiguste ärakaotamise üle.Välja töötatud on veel mitmed Baltimaa omavalitsusesse puutuvad seaduse-eelnõud, mis aga veel riigivolikogusse sisse antud ei ole.Selle läbi, et ühe laiema kirjanduslise ettevõtte juhtimine vanema, mitmekülgselt ettevalmistatud mehe kätte läheb, saab vististe Eesti ajakirjandusesse mitmeti uut värskendust, tõsidust ja tüsedust tulema. – "Tallinna Teataja" nr. 221, 27. IX (10. X) 1911, lk. 3.] tuleb arvata.

Selles juhtkirjas seletatakse, et meie avalik elu ei või enesele erakondade korralduste kuju võtta, sest selleks seisavad rasked välised takistused ees. Erakondade korralduste aset peavad avalikud voolud täitma, mille püüete kehastajaks ajakirjandus kõige sündsam. Selle sisuliselt õige põhjenduse järel üteldakse:

"Meil ei oleks sugugi rohkem ajakirjanduse voolusid tarvis, kui meil arvatavasti poliitilisi erakondi võiks tärgata – ja neid võiks meil vististi kolm olla, nimelt kaks üksteist tasakaalus hoidvat nõndanimetatud kodanlikku erakonda ja üks mittekodanlik, töörahva erakond, mis mõne sotsialistliku lipu alla koguneb." Edasi: "Ühiselu" on algusest selle poole püüdnud, et asutuseks muutuda, mille kaudu teatava voolu väljaarendamiseks Eesti avalikus elus võiks ajalehtede liit kehaneda. Nüüd on see õige laialt juba teostatud."

Edasi räägitakse võitlusest "Postimehega". Et aga "Postimees" teatud kindlat erakonda esindab, siis on selge, et üks nendest kodanlikest erakondadest, millest tsiteeritud juhtkirjas jutt, Eduerakond on. Ja selle teise peab siis nüüd see uus "Ühiselu" ajalehtede liit looma, nende oma arvamise järele "on see õige laialt juba teostatud".

Selge, et uue erakonna loomine meie avalikus elus määratu tähtsusega sündmus on.

Tekib aga küsimus: missugune on selle erakonna credo.

Seda on raske ütelda, sest see pole isegi "kõige suuremate jõudude" juhatajal enesel selge.

Tsiteeritud juhtkirjas loeme:

"Ühiselu" ajalehtede liidu lähemate ülesannete seas leidub ka esitatava voolu tarvis programmi väljatöötamine, põhjendamine ja talle kindla kuju andmine." Nagu siit näha, on uue tulevase erakonna programm alles välja töötamata.

See uus vool, mis iga silmapilk võivat kindlaks erakonnaks kujuneda, sünnib aga kahe meil juba tuntud ajakirjanduse voolu kokkusulamisest. Neist ühte kui teist lähemalt vaadates võiks ka oletusi teha uue voolu võimalikkude püüete kohta.

Üheks liitujaks on Peterburist Tallinna kaudu tulev "Ühiselu" ajalehtede rühm. See vool on endisest ajast radikaalidena tuntud ja nooremate radikaalsete meeste esitatud ja avaldatud. Tema lipukirjas seisab "meie tuleviku kultuuri järjekindla rahvameelsuse ja rahvuslike kultuuripüüete ühenduses". See lipukiri ei ütle aga iseenesest midagi. Meil tahavad kõik lehed rahvameelsed olla. Ei ole veel ükski ajaleht ennast avalikult tagurlikuks kuulutanud. Õige on aga ka, et selles rühmas kahtlemata nooremaid demokraatlikke jõudusid on olnud ja on. Nende käes pole aga voolu tegeliku poliitika juhtimine.
Конец ознакомительного фрагмента.


Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/j-ri-vilms/kahe-ilma-vahel/?lfrom=390579938) на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
notes
1


seltskond– siin ja edaspidi kasutatud tähenduses 'ühiskond' (Toim.)
2


Eeltööde komisjoni, kelle hooleks seaduseprojekti väljatöötamise ja tarviliste allkirjade kogumine jäeti, valiti koosolejate seltside tegelaste poolt 7 liiget: Eesti Aleksandri kuratooriumi esimees adv. Jaakson Riiast, cand. J. Tõnisson, adv. J. Vilms Tallinnast, koolidirektor P. Põld ja adv. K. Parts Tartust, cand. K. Päts ja adv. Jürine Tallinnast. Kui nendest komisjoniliikmetest mõni seda tööd oma peale ei taha võtta, võib komisjon ise uusi liikmeid juurde valida. Komisjoni kutsub kokku cand. J. Tõnisson. – "Päevaleht" nr. 29, 4. II 1913, lk. 2.
3


[=Osaühisuse "Ühiselu" ajalehtede uus peatoimetaja=] Osaühisuse "Ühiselu" juhatuse ja nõukogu poolt on selle ühisuse ajalehtede peatoimetajaks tuntud vanem Eesti ajakirjanik [K. Päts] valitud, kes selle ameti vastu on võtnud ja oktoobrikuu esimestel päevadel ühisuse lehtede juhatuse oma hooleks võtab.

K. Päts, kes omal ajal "Teataja" asutamisega niihästi Eesti ajakirjandusse kui ka Tallinna seltskondlisse elusse niipalju värskust tõi, on viimaste aastate jooksul niihästi väljamaal kui Venemaal seltskondlist elu tähele pannud ja tundma õppinud. Ajakirjanduslisest tegevusest ei ole uus peatoimetaja selle aja jooksul ka mitte eemal seisnud, kuna ta üksvahe "Peterburi Teataja" toimetamisest osa võttis ja praegu kõigile suurematele Eesti lehtedele ja mitmele tähtsamale Vene lehele kaastööd tegi.

Peale selle on K. Päts viimaste aastate jooksul palju tähtsaid seltskondlisi küsimusi käsitavaid kirjatöösid Eesti keelde toimetanud, millest mitmed trükid ilmunud, muist aga veel käsikirjades on.

Ilmunud töödest võiks nimetada: Prof. Lieberi "Rahvavabadus ja omavalitsus", Damaschke "Kogukondlise omavalitsuse ülesanded," Julianuse "Vabameelsus uuenduste teel" ja Dieseli "Solidarismus".

Veel on K. Päts riigivolikogu Eesti saadikute kaudu meie maa kohta puutuvate seaduste väljatöötamisest osa võtnud ja mitmed seaduse-eelnõud välja töötanud, mis osalt seaduseandlistes kogudes juba kinnitatud, osalt seal alles arutusel, muist aga veel sisse andmata on. Neist töödest oleks nimetada: Baltimaa linnade vabastamine vangimajade ülevalpidamise kuludest, vannutatud advokaatide asjaajamise kitsenduste ärakaotamine, Baltimaade kohta puutuvad parandused veelaskmise ja kraavide läbikaevamise seaduses, mis kõik juba seaduseandlistes kogudes kinnitatud ja seaduseks saanud on.

Riigivolikogusse sisse antud ja seal arutust ootavad: seaduse eelnõu kuuendiku ja kvootemaade mümise kohta, parandused ja täiendused endiste mõisate talukohtade müügiseaduse juurde, parandused ja täiendused seaduse-eelnõu juurde kroonumaade müümise üle talupoegadele Baltimaal, seaduse-eelnõu oma keele peal õpetuseandmise üle eraõppeasutustes, mis rahaministeeriumi ja politseivalitsuse all seisavad, ja seaduse-eelnõu Balti rüütlimõisate eesõiguste ärakaotamise üle.

Välja töötatud on veel mitmed Baltimaa omavalitsusesse puutuvad seaduse-eelnõud, mis aga veel riigivolikogusse sisse antud ei ole.

Selle läbi, et ühe laiema kirjanduslise ettevõtte juhtimine vanema, mitmekülgselt ettevalmistatud mehe kätte läheb, saab vististe Eesti ajakirjandusesse mitmeti uut värskendust, tõsidust ja tüsedust tulema. – "Tallinna Teataja" nr. 221, 27. IX (10. X) 1911, lk. 3.