Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Spioonid Michael Frayn Saladuslik põnevusromaan sõjaaegsest Inglismaast, kus uudishimulikud kõikjal ringi nuuskivad poisikesed sattusid peale millelegi, mida nad uneski aimata ei osanud. Menuka briti kirjaniku Michael Frayni üks viimaseid teoseid. 1 Juuni kolmas nädal, ja kohal see ongi: peaaegu piinlikult tuttav magus hõng, mis igal aastal umbkaudu sel ajal saabub. Tunnen seda soojas õhtuses õhus, kui kõnnin mööda oma vaikse tänava hoolitsetud aedadest, ning hetkeks olen taas laps ja kõik seisab alles ees – hirmutav, pooleldi mõistetamatu, paljutõotav elu. See peab tulema mõnest aiast. Millisest? Ma ei saa ilmaski aru. Ja mis lõhn see on? See ei meenuta linnale tuntust toonud laimipuu õite südantlõhestavalt õrna magusust ega kuslapuu selget suvist õnne. See on üsna kalk ja jämedakoeline. See on lehk. Selles on midagi tungivalt seksuaalset. Ja see teeb mind ärevaks, nagu alati. Ma tunnen… mida? Rahutust. Soovi olla teisel pool tänava lõpus kasvavat metsa ja siit kaugel. Aga samal ajal tunneksin justkui koduigatsust koha vastu, kus olen. On see võimalik? Mul on tunne, et midagi on kusagil lahendamata jäänud ja mingi saladus ootab ümbritsevas õhus endiselt avastamist. Haistan suvises tuulepuhangus taas seda lõhna ja tean, et koht, kuhu tahaksin pageda, on lapsepõlv. Võib-olla on kodu, mille järele igatsen, ikkagi veel olemas. Paratamatult, nagu igal suvel juuni lõpus, märkan, et kui see magus lehk saabub, pakutakse sellesse kaugesse, kuid lähedal asuvasse kohta odavaid lende. Võtan telefoni kaks korda pihku, et piletit broneerida, ja panen kaks korda uuesti käest. Tagasi ei saa minna, kõik teavad seda… Nii et ma ei lähe sinna enam mitte kunagi? Kas sellise otsuse ma langetangi? Olen juba päris vana… Kes teab – sel aastal on ehk mu viimane võimalus… Aga mis see on, see kohutavalt häiriv lõhn suveõhus? Kui ma vaid teaksin, mis on selle võluõie nimi, kui vaid saaksin seda näha, võib-olla siis suudaksin tuvastada, miks lõhnal on nii tugev jõud. Lehk tungib mulle äkitselt ninna, kui saadan oma tütart ja tema kahte väikest last pärast nende nädalapikkust külaskäiku tagasi auto juurde. Panen talle käe käsivarrele. Tema teab taimede ja aianduse kohta. „Kas tunned seda lõhna? Just… seda… Mis see on?” Ta veab ninaga õhku. „Lihtsalt männid,” lausub ta. Kõigis liivase pinnasega aedades kasvavad kõrged männid, mis varjavad tagasihoidlikke maju suvepäikese eest ning teevad meie kuulsa õhu värskeks ja virgutavaks. Selles lehas, mis nii salamahti ligi poeb, ei ole midagi puhast ega vaigust. Tütar kirtsutab nina. „Või pead sa silmas seda üsna… vulgaarset lõhna?” küsib ta. Ma naeran. Tal on õigus. See lõhn on üsna vulgaarne. „Liguster,” ütleb ta. Liguster… Ma ei saa sellest targemaks. Olen muidugi seda nime kuulnud, aga vaimusilma ette ei kerki ühtegi pilti ja miski ei selgita, mis võim lõhnal minu üle on. „See on põõsas,” ütleb tütar. „Üsna levinud. Kindlasti oled seda parkides näinud. Hästi ilmetu moega. Mulle tuletab see alati meelde masendavaid vihmaseid pühapäeva pärastlõunaid.” Liguster… Ei. Aga kui järjekordne häbitu pahvak meieni kandub, keerab kogu mu sisemus pahupidi. Liguster… Ometi sosistab see mulle millestki salajasest, millestki süngest ja ärevaks tegevast kusagil kauges ajusopis, millestki, millest mulle ei meeldi eriti mõelda… Ärkan öösel, põõsa nimi hinge närimas. Liguster… Aga oot. Kas tütar rääkis seda öeldes minuga inglise keeles? Võtan riiulist sõnaraamatu… Ei rääkinud. Niipea, kui näen, mis on põõsa nimi inglise keeles, ei suuda ma taas naeru tagasi hoida. Muidugi! Kui ilmselge! Naeran seekord osalt piinlikkustundest, sest elukutselist tõlkijat ei peaks saama nii lihtsa sõnaga alt tõmmata, ja ka seetõttu, et nüüd, kui ma tean, millega on tegemist, tundub see liiga absurdselt labane ja kohatu, et nii võimsaid tundeid tekitada. Nüüd meenuvad mulle igasugused asjad. Alustuseks näiteks naer. Ühel suvepäeval peaaegu kuuekümne aasta eest. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud, aga nüüd meenub ta mulle taas, minu sõbra Keithi ema, ammuse suveroheluse varjus, pruunid silmad säramas, naermas millegi peale, mida Keith on kirjutanud. Saan loomulikult aru, miks, nüüd kui tean, mille lõhn meid ümbritses. Siis naer kaob. Ta istub minu ees nuttes tolmus ja ma ei tea, mida teha või öelda. Meie ümber on taas seesama magus ja peibutav lehk, mis imbub märkamatult mu mälu sügavusse, et kogu eluks minuga jääda. Keithi ema. Nüüdseks on ta ilmselt üheksakümnendates aastates. Või surnud. Kui paljud teised veel elus on? Kui paljusid neist ma mäletan? Kuidas on lood Keithi endaga? Kas tema mõtleb kunagi asjadele, mis tol suvel juhtusid? Ka tema võib muidugi surnud olla. Võib-olla olen mina ainuke, kes veel mäletab. Või pooleldi mäletab. Minu peas välgatavad põgusalt, suvalises järjekorras erisugused pildid, mis ruttu kaovad. Sädemesadu… Häbitunne… Keegi nähtamatu isik köhimas, püüdes kuulmatuks jääda… Kann, millele on katteks pandud pitsitükk, mille küljes ripuvad raskuseks neli sinist helmest… Ning jah – sõber Keithi lausutud sõnad, mis kõik veerema lükkasid. Sõnu, mis keegi on pool sajandit tagasi lausunud, on sageli raske täpselt meenutada, aga nendega on see lihtne, sest neid oli nii vähe. Viis, kui täpne olla. Lastud lendu nii muuseas, möödaminnes nagu kerged ja ebaolulised seebimullid. Kuid need muutsid kõike. Nagu sõnad ikka. Äkitselt on mul tunne, et peaksin sellele kõigele pisut pikemalt mõtlema, nüüd, kui ma juba algust olen teinud, ning asjades pisut selgust saama ja seoseid looma. Oli seiku, mida keegi kunagi ei selgitanud. Asju, mida keegi isegi ei nimetanud. Saladusi. Tahaksin need lõpuks ometi päevavalgele tuua. Endiselt tunnen, et miski on jäänud lahendamata, isegi nüüd, kui olen tuvastanud oma rahutuse põhjustaja. Ütlen oma lastele, et sõidan paariks päevaks Londonisse. „Kas on mõni aadress, kustkaudu sinuga ühendust saab?” küsib minu korraarmastajast minia. „Mälestusterada ehk,” pakub poeg kuivalt. Me räägime kõik omavahel inglise keeles. Ta tajub mu rahutust. „Täpselt nii,” vastan ma. „Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee.” Ma ei räägi neile, et käin põõsa jälgedes, mis õitseb igal suvel paar nädalat ja rikub mu rahu. Kohe kindlasti ei ütle ma neile põõsa nime. Ma ei taha seda ka ise eriti nimetada. See on liiga absurdne. 2 Kõik on nii nagu varem, avastan ma sihtkohta jõudes, ja kõik on muutunud. Peaaegu pool sajandit on möödunud ajast, kui ma viimati selle väikese puidust jaamahoone ees rongilt maha astusin, aga jalad kannavad mind mingi unenäolise kerguse ja paratamatusega jaama viivast kallakust alla vähese liiklusega keskpäevasele peatänavale, siis vasakule, väikese korrapäratu poodiderea poole, ning postkasti juurest uuesti vasakule, tuttavale pikale sirgele puiesteele. Peatänav on täis uusi tüütuid liiklusskeeme, poodidel on isikupäratud uued nimed ja fassaadid ning peenikesed noored toomepuud, mida mäletan puiesteed ääristamas, on nüüd elunäinud ja väärikad. Aga kui pööran puiesteelt veel kord ümber nurga, tupiktänavasse… Seal see on, nagu ikka. Seesama vana vaikne armas tuim keskpärasus. Seisan nurgal, vaatan, kuulan ja hingan seda sisse, teadmata täpselt, kas olen liigutatud, et viibin pärast nii pikka aega taas siin, või üsna ükskõikne. Jalutan aeglaselt tänava lõpus oleva väikese ringi poole. Needsamad neliteist maja seisavad soojal tuimal pärastlõunal rahulikult, enesega rahulolevalt, täpselt nagu alati. Lähen aeglaselt tagasi tänavanurgale. Kõik on alles, täpselt nagu vanasti. Ei tea, miks see mind niivõrd üllatab. Midagi muud ma ei oodanudki. Kuid ometi, pärast viit aastakümmet… Kui esimene tuttavlikkusest tingitud vapustus hajub, hakkan nägema, et kõik ei ole tegelikult sugugi nii nagu varem. Tänav on täiesti muutunud. Majad on korda tehtud ja igavad, nende ühitamatud arhitektuuristiilid on uute verandade, valgustite ja lisatud puitdetailidega kuidagi sarnaseks muudetud. Mäletan, et igaüks neist oli nagu omaette maailm, teistest majadest niisama erinev kui inimesed, kes seal elasid. Igaüks neist oli rooside või kuslapuude, laimipuude või budleiade varjus peituv saladus. Nüüd on peaaegu kogu lopsakus kadunud, parkimiskohtade ja autodega asendunud. Tänava ääres rivis seisab veel autosid. Neliteist eraldatud kuningriiki on sulandunud omamoodi haljastatud linnaparklaks. Kõik saladused on lahendatud. Õhus on tunda peent tuntud kiirekasvuliste igihaljaste taimede lõhna. Aga metsikust siivutust lõhnast, mis mind siia meelitas, pole isegi nii hilisel juunikuupäeval enam jälgegi. Vaatan üles taevasse, selle iga maastiku ja linnapildi osa poole, mis põlvkondade ja sajandite jooksul muutumatuks jääb. Isegi taevas on teistsugune. Kunagi andis selle kangelaslike lennukijälgede sigrimigri märku sõjast. Öösiti paistsid sealt prožektorivihud nagu püstised sõrmed ja langesid tohutud värvilised tulekerad. Nüüd on isegi taevas tasane ja ilmetu. Nurgale jõudes kõhklen taas. Tunnen end üsna rumalalt. Kas olen nii pika maa maha sõitnud üksnes selleks, et tänava lõppu ja tagasi kõndida ning küpressihekkide lõhna nuusutada? Aga ma ei suuda välja mõelda, mida muud võiksin teha või tunda. Mu mõtted on otsas. Ja siis tajun, kuidas õhkkond mu ümber muutub, nagu oleks minevik otse õhust tagasi saabunud. Põhjuse tuvastamiseks kulub mõni hetk. See on hääl – nähtamatu rongi hääl, alguses summutatud ja kauge, kuid siis järsku selge kõlaga, kui rong tupiktänava lõpus seisvate majade tagusest süvendist nähtavale ilmub, samuti nagu rong, millega mina kahekümne minuti eest saabusin. Ta sõidab märkamatult mööda vasakpoolsete majade tagust raudteetammi, seejärel ületab õõnsalt kajava silla ja aeglustab jaama poole liikudes käiku. Tuttav helide järjestus muudab kogu tupiktänavat minu pilgu ees. Majast vasakpoolsel nurgal, kus mina seisan, saab Sheldonite oma, vastasnurgal olevast Hardimentide oma. Hakkan kuulma muid helisid. Härra Sheldoni hekikääride lõputut nähtamatut lõksumist kõrge pöögiheki taga, mis on nüüdseks kadunud. Lõputuid noodiridu, mida mängisid Hardimentide kahvatud lapsed süngetes tubades korralikult kokku punutud laimipuude taga (mis on endiselt alles). Tean, et pead pöörates näen taamal tänaval Geestide kaksikuid üheskoos mingit keerulist keksu keksimas, täpselt ühesugused hiiresabad täpselt ühtemoodi kuklas hüplemas… ning Averyte sissesõiduteel end õliseks määrinud Charliet ja Dave’i ja laialilammutatud kolmerattalise osi… Loomulikult vaatan praegu maja number kaks, mis asub Hardimentide oma kõrval. Isegi see näeb nüüd kummalisel kombel välja nagu kõik teised majad, ehkki ta on kinnitatud maja number kolm külge – tegemist on tupiktänava ainukese paarismajaga. See näib olevat endale saanud nime Wentworth. Kui mina selles elasin, oli majal ainult number, ja sedagi hädapärast, sest väravapostil olev numbriplaat oli kreosoodiga kaetud. Maja on siiski endist viisi ähmaselt piinlik, hoolimata uhkest uuest nimest, värskest valgest krohvist ja raudsest korrast, mida sillutisekivid ja isikupäratu pinnakate maja ees mõista lasevad. Ma peaaegu näen krohvi puhta sileduse all vana pragulist ja niiskuslaikudega halli seina. Lopsakate pikkade lehtedega lillede vahelt näen kummituslikke võrseid ajavat tundmatute põõsaste rägastikku, mille eest isa kunagi ei hoolitsenud, ja väikest paljast murulappi. Meie maja tegi veel häbiväärsemaks see teine pool, mille külge ta oli kinnitatud ja mis nägi välja veelgi hullem kui meie oma, sest Pincherite aias vedeles vihmast kõveraks tõmbunud mahajäetud mööbli ning puidu- ja metallijääke, mis härra Pincher[1 - Pincher – ingl näppaja – Tlk.] oli töö juurest varastanud. Vähemalt nii kõik tänava elanikud arvasid. Võib-olla oli asi lihtsalt tema nimes, torkab mulle nüüd pähe. Igal juhul polnud Pincherid tupiktänavas soovitud elanikud – isegi veel vähem kui meie – ja kohutav tõsiasi, et meie kodud olid ühendatud, viis meid koos nendega põhja. Sellisena näen tänavat praegu. Aga kas tema näeb seda oma eas samasugusena? Ma pean silmas kohmetut poissi, kes elab selles kasimata majas Hardimentide ja Pincherite vahel – Stephen Wheatleyt, sedasama, kellel on peast eemale hoidvad kõrvad ja liiga lühike hallist flanellist koolipluus, mis ülemäära pikkade hallide lühikese säärega flanellpükste värvli vahelt välja ripub. Ma vaatan, kuidas ta kaardus uksest välja tuleb, toppides alles õhtuoodet suhu. Kõik tema seljas on üleni hall – isegi veniv püksirihm, triibuline nagu vanamoodsa õlgkaabu ümber käiv pael, pandlaks S-tähe kujuline metallmadu. Püksirihma triibud on kahte halli tooni, sest poiss on üleni mustvalge, sellisena tean ma teda kodus olevatelt vanadelt mustvalgetelt fotodelt, mis mu lapselapsi uskumatult naerma ajavad, kui ütlen, et see olen mina. Mina ei suuda seda samamoodi uskuda. Mul ei oleks õrna aimugi, milline Stephen Wheatley välja näeb, kui poleks neid fotosid, ja ma ei oskaks kunagi arvata, et oleme kuidagi teineteisega seotud, kui poleks foto taha kirjutatud nime. Praegugi veel tunnen ma sõrmeotste all mao soomuselise keha mõnusat sakilist hõbetekstuuri. Stephen Wheatley… Või lihtsalt Stephen… Klassitunnistusel S. J. Wheatley, klassiruumis või mänguväljakul lihtsalt Wheatley. Kummalised nimed. Ükski neist ei tundu talle päriselt sobivat, kui ma nüüd poissi vaatan. Enne ukse kinni löömist pöörab ta end ringi ja hüüab täis suuga midagi ebapiisavalt solvavat vastuseks oma talumatu vanema venna järjekordsele üleolevale pilkele. Ühe tema räpase tennise paelad on lahti ja üks pikk hall põlvik on jalas lõõtspillina lonti vajunud. Tunnen püksiserva varjus oleva sokihoidja lootusetut lõtvust sõrmeotste all niisama selgelt kui mao soomuseid. Kas ta teab, juba selles eas, mis positsioon tal tänaval on? Ta teab seda täpselt, isegi kui ta sellest teadlik pole. Kusagil sügaval sisimas mõistab ta, et tema ja ta pere on kuidagi teistsugused, kes ei sobi ega hakka kunagi sobima hiiresabadega Geesti plikadega ega õliga määrdunud Avery-poistega. Väravat pole tal vaja avada, see on juba lahti, sest on veest läbi imbununa ülemisest hingest lahti mädanenud. Ma tean, kuhu ta läheb. Mitte teisele poole tänavat Norman Stotti juurde, kellel poleks häda midagi, kui poleks tema väikest venda Eddiet. Eddiel on midagi viga – ta muudkui jõlgub läheduses, vesistab suud, naeratab ja püüab sind katsuda. Mitte Averyte ega Geestide poole. Kindlasti mitte Barbara Berrilli juurde, kes on kaval ja reetlik nagu suurem osa tüdrukuid ja veelgi vastumeelsem nüüd, kui Stepheni vend Geoff on hakanud juukseid pumatiga siluma ja käib Barbara vanema õe Deirdrega õhtuhämaruses sigarette suitsetamas. Berrilli-plikade isa on sõjas ja kõik ütlevad, et nad on ülekäte läinud. Nagu ma juba arvasin, läheb Stephen teisele poole teed, vaevumata isegi pead pöörama, et näha, kas ei tule mõnda autot – aga sõja ajal pole muidugi erilist liiklust, kui välja arvata mõni harv jalgratas ja aeglaselt edasi rühkivad hobused, kes piimamehe ja pagari vankrit veavad. Ta kõnnib aeglaselt, suu pisut ammuli, mingisse ähmasesse unistusse vajunud. Mida mina nüüd teda vaadates tunnen? Enamalt jaolt vist kihku tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ja öelda, et ta üles ärkaks ja poleks nii… nii mitterahuldav. Mulle meenub, et ma pole esimene, kellel on selline kihk. Möödun tema kannul Trewinnickist, salapärasest majast, kus on alati pimenduskardinad ees ja külma põhjamaiselt tumeda kuusetuka taga hooletusse jäetud aed. Aga Trewinnick ei ole häbiväärne nagu meie ja Pincherite maja, selle sünguses on midagi pahaendelist. Mitte keegi ei tea siin elavate inimeste nime ega isegi seda, kui palju neid siin elab. Nende näod on tõmmud, nende riided mustad. Nad tulevad ja lähevad pimedas ja hoiavad ka valgel ajal pimenduskardinaid ees. Stephen on teel kõrval asuvasse majja. Number üheksasse. Chollertoni. Haywardide majja. Ta avab valge hästi õlitatud jalgvärava ja paneb selle hoolikalt enda järel kinni. Ta kõnnib mööda korralikku punastest tellistest teerada, mis lookleb roosipeenarde vahel, ja koputab sepistatud koputiga raskele tammepuust uksele. Kaks viisakat mitte liiga valjut koputust, mida tugev tammepuit summutab. Ootan värava taga ja uurin vargsi maja. See on vähem muutunud kui suurem osa teisi maju. Mahedatel punastel tellistel on endiselt teravad nurgad ning puidust aknaraamid, katuseviilud ja garaažiuks on niisama laitmatult valged nagu siis, kui härra Hayward neid värvis, seljas värvitud pinnaga võrreldavad puhtad valged tunked ja hommikust õhtuni vilistades. Punastest tellistest teerada lookleb endiselt roosipeenarde vahel ja peenarde servad on niisama geomeetrilised ja selged kui vanasti. Välisuks on endiselt värvimata tammepuidust ja sellel on pisike rombikujuline pruunist klaasist aken. Tagasihoidlikus kirjas nimi ukse kõrval päevinäinud vaskplaadil on endiselt Chollerton. Vähemalt siin on minevikku täielikult säilitatud. Stephen ootab ukse taga. Nüüd alles, liiga hilja, paneb ta oma välimust tähele. Ta tõmbab lontivajunud põlviku üles ja kummardub lahtiseid tennisepaelu siduma. Aga juba paotub uks ja majas oleva pimeduse taustal seisab lävel Stepheni-vanune poiss. Ka temal on seljas hall flanellsärk ja jalas hallist flanellist lühikesed püksid. Aga tema särk ei ole liiga lühike ega püksisääred liiga pikad. Tema hallid põlvikud on kenasti üles tõmmatud, nii et ulatuvad põlvedest sentimeetri kaugusele, ja pruunist nahast sandaalide rihmad on korralikult kinni. Ta pöörab pea kõrvale. Ma tean, mida ta teeb. Ta kuulab, kuidas ema küsib, kes ukse taga on. Ta ütleb emale, et see on Stephen. Ema käsib tal sõbra sisse kutsuda või välja mängima minna, mitte jõlkuda uksel, pooleldi toas, pooleldi õues. Keith teeb ukse täiesti lahti. Stephen pühib kiiruga jalgu jalatsiresti metallvöötidel ja seejärel uuesti toas oleval uksematil ning lõdva sokihoidja küljes olev põlvik vajub uuesti alla. Uks sulgub tema taga. Siin saigi lugu alguse. Haywardide juures. Päeval, kui Keith, minu parim sõber, ütles esimest korda need viis lihtsat sõna, mis minu maailma pahupidi keerasid. * * * Huvitav, mis on selle ukse taga nüüd? Toona paistis juba ukse avanedes esimese asjana poleeritud tammepuidust esikukapp, kus rippusid riideharjad, kingalusikad ja nööpijad ning olid nagid jalutuskeppide ja vihmavarjude jaoks. Seejärel, sisse astudes, võis näha tumedaid tammepaneele, kaht Alfred Hollingsi akvarelli Trossachsi rahvuspargist ja kaht portselantaldrikut, millel oli kujutatud siniseid pagoode ja väikseid siniseid riisikübaratega inimkujusid, kes kõndisid üle väikeste siniste jalgsildade. Elutuppa ja söögituppa viivate uste vahel seisis kappkell, mis koos teistes tubades asuvate kelladega veerandtunde lõi, täites maja neli korda tunnis ebamaise, alati isemoodi muusikaga. Kõige selle keskel oli minu sõber Keith. Pilt ei ole ilmselt enam mustvalge, sest nüüd näen ma meie püksirihmade värvi. Keithi rihm on samuti kinnitatud S-tähe kujulise metallmaoga ja selle mustal taustal on kaks kollast triipu, minu rihmal on kaks rohelist triipu. Hõlpsamaks sotsiaalseks määratlemiseks on meid värvidega eristatud. Kollane ja must on kohaliku õige algkooli värvid, kus kõik poisid sooritavad erakooli sisseastumiskatsed ja kõigil on oma kriketikurikas, jalatsid ja kaitsmed ning spetsiaalne pikk kott, kuhu need panna. Roheline ja must on vale kooli värvid, kus pooled poisid on kiitsakad mühkamid nagu minu vend Geoff, kes on juba sisseastumiseksamit teinud ja selles läbi kukkunud, ja kus me mängime kriketit katkiste ühiskasutuses olevate kurikatega – osal meist jalas pruunid võimlemissussid ja tavalised hallid lühikesed püksid. Juba siis olin ma väga hästi teadlik, et mul on mõistetamatu õnn olla Keithi sõber. Kui ma nüüd täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, näib see veelgi üllatavam. Mitte ainult tema püksirihm, vaid ka tema ise oli üleni kollane ja must; mina olin lihtsalt roheline ja must. Tema oli meie kahemehearmees ohvitser. Mina kehastasin teisi auastmeid – ja olin selle eest tänulik. Meil oli palju ettevõtmisi ja projekte ning kõigis neis oli tema juht ja mina olin juhitav. Nüüd näen, et terve hulga minu elus domineerinud isikute seas oli tema ainuke, kelle jüngriks ma sain. Tema autoriteeti põhjendas täielikult intellekti ja kujutlusvõime üleolek. Just Keith, mitte mina, tuli mõttele, et meie kaht maja võiks ühendada tross, millega saaksime omavahel vahetada sõnumeid nagu tšekke ja peenraha kohalikus toidupoes, ja just tema kavandas imelise maa-aluse raudtee, mille õhusurve paneks liikuma nagu sularahasüsteemi, mida olime näinud lähedal asuvas kaubamajas ja mille kaudu me saaksime ise kiiresti ja hõlpsalt edasi-tagasi liikuda, jäädes ümbruskonnale märkamatuks. Või köistee ja surveõhutorud, mida mööda meie ja meie sõnumid edasi liiguksid, niipea kui me plaanid ellu viime. Just Keith avastas, et Trewinnickis, salapärases majas tema maja kõrval, kus pidevalt pimenduskardinad ees olid, tegutsesid Jutid, vasakpoolne organisatsioon, mis seisis kõiksuguste vandenõude ja pettuste taga. Just Keith oli ühel päeval avastanud majade tagusel raudteetammil salakäigu, mille kaudu Juttide liikmed tulid ja läksid. Või õigemini oleks iga hetk avastanud, kui isa ei oleks käskinud tal õigeks ajaks koju tulla, et oma kriketijalatseid puhastada ja hommikuseks kooliminekuks valmis seada. Niisiis seisavad Keith ja Stephen koridoris tumedate seinapaneelide, hõbedasära ja kellamängu keskel ning püüavad otsustada, mida nad pärastlõunal tegema hakkavad. Õigemini ootab Stephen, et Keith otsustaks. Võib-olla on isa andnud talle mingi ülesande, mille juurde Stephen appi lubatakse. Näiteks tuleb jalgratast hooldada või garaažis isa tööpingi ümbert põrandat pühkida. Jalgratas vajab eriti palju hoolitsust, sest Keith sõidab sellega iga päev kooli ja tal on eriline sportrattamudel, mida peab spetsiaalse õliga õlitama ja spetsiaalsete puhastusvahenditega puhastama, kuni selle roheline raam läigib ning kroomitud lenkstangid, kodarad ja kolme käiguga rattarumm päikese käes hiilgavad. Jalgrattaga on lihtsalt õige koolis käia; buss, mille peale Stephen iga päev peatänavaäärsest pragunenud betoonist bussiootekojast astub, on vale valik. Jalgratta puhul on roheline värv õige, täpselt nagu see on püksirihma ja bussi puhul vale. Või lähevad nad ülakorrusele ja lukustavad end Keithi mängutuppa. Tema mängutuba on niisama korras kui ülejäänud maja. Seal pole laiutamas ja kõike segamas nõmedaid vendi ega õdesid, nagu Stepheni kodus ja kõigis teistes tupiktänava majades, kus elab lapsi. Kõik Keithi mänguasjad kuuluvad temale ning on korralikult sahtlitesse ja kappidesse paigutatud, sageli karpides, millega need poest toodi. Seal on mõnus asjakohane kellamäärde lõhn, mida levitavad kellamehhanismiga võidusõiduautod ja kiirpaadid. Seal leidub konstruktorikomplektidest õigesti kokku pandud keerulisi mehaanilisi konstruktsioone, kus on vaheliti hammasrattad, põrkemehhanismid ja tiguajamid, ning komplektidest korralikult kokku pandud täiuslikke Spitfire’i ja Hurricane’i lennukimudeleid, millel on tselluloidist kabiinikuplid ja sissetõmmatavad telikud ning mis mahuvad oivalisse pardimunasinisesse lennukikõhtu. Mõnes sahtlis on patareide jõul töötavad vidinad: kolmes värvitoonis säravad taskulambid ja väikesed optilised riistapuud, mis suunavad valguskiiri läbi läätsede ja prismade – kõik töökorras. Seal on riiulitäis poisteraamatuid, milles asustatakse üksildasi saari, täidetakse biplaanidega lennates missioone ja avastatakse salakäike. Üks teine riiul on täis raamatuid, mis õpetavad tühjadest sigarikarpidest juhtmeteta superheterodüünvastuvõtjaid tegema ja muna siidist taskurätikuks muutma. Kui tohib ja kui Keithi isa ei ole äsja muru niitnud, võivad nad aeda mängima minna. Nad ehitavad raudteesüsteemi, mis ulatub alt garaažitaguste lillepeenarde juurest kõrgele pommivarjendi künka otsa, kust muljet avaldavad sillad viivad raudtee üle hingematvate kuristike. Seejärel läheb tee köögiviljaaias läbi ohtliku bandiitide piirkonna ning sealt alla kurgilava taga asuva tähtsa tööstuskompleksi ja kaide juurde. Õigemini pidi kõik nii olema, kui Keith on isalt kõik vajalikud maakasutusload kätte saanud. Nad võivad minna jalutama, võib-olla üles golfiväljakule, kus Keith on näinud mingit kummalist looma, midagi rääkiva ahvi sarnast, end astelherne põõsastes peitmas, või Paradise’i väiketalude juurde, kus ta nägi kunagi allakukkunud Saksa lennukit, mille kokpitis istus surnud piloot. Jalutuskäigu ajal räägivad nad oma kavatsusest ehitada inimest kandev purilennuk, mida saab katuselt õhku saata, või päris rooliga päris auto. Purilennuki ja auto on kavandanud loomulikult Keith, aga auto on projekt, millesse Stephen on juba aktiivselt kaasatud, sest autole pidid jõu andma kümned vanad kellamehhanismiga töötavad mootorid, mis pole võetud Keithi pühadest mänguasjadest, vaid katkistest, mida leidus küllaga Stepheni segamini mänguasjakapis. Käsil on veel palju muid projekte ja lahendada on vaja hulk saladusi. Kuid üks võimalus on liiga ebaharilik, et seda üldse kunagi kaaluda – mõte minna Stepheni majja mängima. Mis mõtet sel oleks? Tema tagahoovi ebahuvitavaid savanne ei läbi ühtegi uhket mandritevahelist raudteed ja Stephenil ei tule kunagi pähe näidata kellelegi, kõige vähem veel Keithile, tuba, kus tema ja Geoff mitte ainult ei mängi, vaid ka magavad ja koolitükke teevad. Veel hullem on see, mis on voodite sees ja ümber – nööri, plastiliini, elektrikaabli, unustatud sokkide ja tolmu, vanadest hüljatud ettevõtmistest järele jäänud kõdunevate liblikate ja katkiste linnumunadega vanade pappkarpide lootusetu segadus. Püüan ette kujutada võimatut, et Keith küsib oma emalt, kas ta võib Stepheni juures mängida… Naeran selle mõtte peale. Tema ema istub elutoas diivanil ja tõstab pilgu raamatukogu raamatult. Ta kergitab pisut oma täiuslikult kitkutud kulme. Mida ta ütleb? Tegelikult tean ma täpselt, mida ta ütleb. „Ma arvan, et parem oleks seda issilt küsida, kullake.” Ja mida ütleks issi, kui Keith leiaks piisavalt põhjust ja julgust, et sellele ennekuulmatule palvele kindlaks jääda? Kas ta pööraks üldse ringi ja vaataks kord ka Stepheni poole, olles kutse jultumusest rabatud? Muidugi mitte. Samuti ei vastaks ta küsimusele. Ta ütleks lihtsalt midagi sellist, nagu: „Kas sa oled oma kriketikurika juba ära õlitanud, kutt?” Ja sinna asi jääkski; nad läheksid kööki, paluksid proua Elmsleylt põrandale laiali laotamiseks ajalehti ja õlitaksid Keithi kriketikurikat. Nüüd tagasi vaadates hämmastab mind, et Keithi vanemad olid üldse lubanud oma pojal Stepheni majja viivaid maa-aluseid tunneleid ehitada ja trosse õhku vedada, temaga linnupesi uurida ja ahve jahtida, teda oma täiuslikult hoitud mänguasjadega mängima ja oma erilist sportratast puhastama kutsuda. On võimalik, et tema isa ei olnud Stepheni olemasolu lihtsalt kunagi tähele pannud, aga ema oli seda kindlasti märganud. Ta ei rääkinud otseselt temaga, aga mõnikord pöördus tema ja Keithi poole korraga, lisades lausele „teie kaks” või „poisid”. „Kas teie kaks sooviksite klaasikest piima?” võis ta Keithile otsa vaadates hommikupoolikul küsida. Või: „Tulge, poisid. On aeg mänguasjad kokku korjata.” Mõnikord palus ta Keithil midagi enda poolt Stephenile edasi öelda. „Kullake, kas Stephenil pole vaja koolitükke teha…? Keith, kallis, kas tahaksid paluda, et Stephen jääks teed jooma?” Keithi ema kõneles vaikselt ja naeratades, mingi rahuliku lõbususega, huuli ülemäära liigutamata. Suure osa päevast veetis ta diivanil lamades või magamistoas puhates ning just puhanud näis ta ka alati olevat. Ta ilmus mängutoa uksele, puhanud, rahulik ja tasakaalukas, teatamaks, et ta läheb sealsamas lähedal elavale tädi Deele külla või poodidesse. „Poisid, teiega on ju kõik hästi, eks? Teil on, millega aega sisustada?” Kui ta ei läinud poodidesse ega tädi Dee juurde, siis käis ta postkontoris. Ta postitas kirju, mõnikord Stepheni arvates mitu korda päevas. Kuid Keithi isa töötas päev läbi. Mitte mingis nägematus kontoris nagu Stepheni isa ja kõigi teiste isad, kes sõjakohustust ei täitnud, vaid aias ja köögiviljaaias ning maja ümber, kus ta muudkui kaevas ja väetas, pügas ja lõikus, kruntvärvi ja pealisvärviga pintseldas, juhtmeid vedas ja neid välja vahetas, tehes täiuslikkust pidevalt täiuslikumaks. Isegi kanadel aia tagaosas oli laitmatult elegantne elu, nad patseerisid kõrgilt avaras kuningriigis, mida ümbritses sirgete joontega läikiv võrktara, ja munesid puhtaid pruune mune kanalas, kus kanasööda ja väljaheidete tuttav lõhn segunes maitsekalt värske kreosoodi lõhnaga, mis tuli väljast, ja värske lubja lõhnaga, mis tuli seest. Keithi isa töökeskus oli garaaž. Selle kahele poole avanevaid uksi ei tehtud kunagi lahti, aga külje peal oli väike uks, mille juurde pääses otse köögist üle õue tulles, ja mõnikord, seistes Keithi taga, kui too pidi küsima isalt luba murul käimiseks või raudteerööbaste aiateedele maha panemiseks, nägi Stephen vilksamisi garaažis peituvat imelist erakuningriiki. Keithi isa töötas süvenenult mõne puu- või metallitüki kallal, mida hoidsid kindlalt paigal tööpingi küljes olevad kruustangid, viilis, saagis või hööveldas osavalt, teritas oma suurt hulka peitleid käiakivil või sobras tööpingi kohal ja ümber leiduvates sadades korras sahtlites ja lahtrites, otsides täpselt õiget liivapaberit, mõõteriista või kruvi. Õhus oli tunda iseloomulikku lõhna. Mis lõhn seal oli? Kindlasti saepuru ja masinaõli. Võib-olla ka pühitud betoonpinna. Ja auto lõhn. Auto oli veel üks täiuslik asi – väike peresedaan, mille kroomitud pinnad garaaži pimeduses tähtedena särasid ning mille kere ja mootori eest hoolitseti laitmatult, olles pidevalt valmis sõja lõpuks, kui taas on saada bensiini, et jälle autoga sõita. Mõnikord paistsid Keithi isast ainult jalad, mis ulatusid välja autoalusest valgussõõrist, kui ta regulaarset ülevaatust ja õlivahetust tegi. Puudusid üksnes rattad. Auto seisis täiesti liikumatult neljal hoolikalt tahutud puupakul, et sisse tungivad sakslased seda enda kasutusse ei võtaks, nagu Keith selgitas. Rattad ise rippusid korralikult seinal piknikukorvi, puidust pressi vahel olevate tennisereketite, õhust tühjaks lastud kummimadratsite ja kummirõngaste vahel – kõik need kuulusid unustusehõlma vajunud muretu elu juurde, millele oli mõneks ajaks lõpp tehtud, nagu paljudele asjadele sõja kestes, kõikide peade kohal rippuva olukorra ajaks, mis igaühe elu nii paljudel viisidel mõjutas. Stephen võttis kord julguse kokku, et Keithilt omavahel olles küsida, kas sakslased oma õela leidlikkusega, mille poolest nad kurikuulsad olid, rattaid seinalt alla ei võtaks ja autole uuesti alla ei paneks. Keith selgitas talle, et rattamutrid, millega neid kinnitati, olid kindlalt lukustatud salajasse sahtlisse isa voodi kõrval koos revolvriga, mis oli isal olnud ohvitserina Suures Sõjas ja millega ta kavatses sissetungivaid sakslasi seekord ebameeldivalt üllatada. Keithi isa tegi muudkui tööd – ja vilistas töötamise ajal. Ta vilistas toredalt ja vabalt nagu laululind lõpmata keerulist looklevat viisi, mis ei lõppenud kunagi, täpselt nagu tema töö. Harva leidis ta hetke rääkimiseks. Aga kui leidis, olid tema sõnad kiired, kuivad ja kärsitud. „Uks – värv – märg,” oli ta Keithi emale teatanud. Kui ta oli heas tujus, kutsus ta Keithi „kutiks”. Mõnikord sai sellest „poiss”, millel oli käskiv varjund: „Ratas ära kuuri, poiss.” Aga mõnikord ilmus tema huultele midagi naeratusesarnast ja ta ütles Keithile „vana semu”. „Kui see mängulennuk vastu kasvuhoonet läheb, vana semu,” ütles ta naeratades, „saad kepiga peksa.” Keith ilmselt uskus teda. Stephen samuti. Esikunagis jalutuskeppide ja vihmavarjude hulgas rippus ka terve hulk keppe. Stepheni poole ei pöördunud ta kunagi – ta isegi ei vaadanud tema poole. Isegi kui see oli Stephen, kes ähvardas kasvuhoonele viga teha, oli Keith „vana semu” ja Keith, kes kepiga peksa sai, sest Stephenit ei olnud olemas. Ühtlasi ei rääkinud ka Stephen temaga kunagi ega vaadanud talle otse silma, ükskõik kas ta naeratas või mitte. Võib-olla sellepärast, et ta kartis liiga palju, või hoopis sellepärast, et kui sind pole olemas, siis sa ei saagi midagi sellist teha. Oli teisi põhjuseid, miks Keithi isa austust äratas. Keith oli Stephenile rääkinud, et isa oli Suures Sõjas viie sakslase tapmise eest medali saanud. Ta oli nad täägiga läbi torganud, aga kuidas Keithi isal oli õnnestunud tääk oma kuulsa revolvri külge kinnitada, ei julgenud Stephen küsida. Tääk hüples endiselt verdtarretaval kombel Keithi isa khakipükstega kaetud tagumikul igal nädalavahetusel, kui ta oma kodukaardimundris minema marssis, kuigi tegelikult ei läinud ta kodukaardirühma juurde, nagu Keith oli selgitanud, vaid salateenistuse heaks mingit erilist ülesannet täitma. Haywardid olid laitmatud. Ja sellest hoolimata talusid nad Stephenit! Väga võimalik, et ta oli tupiktänavas ainuke inimene, kes oli iial nende majja või isegi aeda astunud. Ma püüan ette kujutada Norman Stotti Keithi mängutoas ringi müdistamas… või et Barbara Berrillit kutsutaks teed jooma… Minu kujutlusvõime takerdub. Ma ei suuda vaimusilma ette manada isegi seda, kuidas täiesti korralikud ja vaoshoitud lapsed, näiteks Geesti kaksikud või kahvatud muusikud majast number üks, roosipeenarde vahel väljapeetult mängivad. Ma ei suuda seal ette kujutada ka ühtegi täiskasvanut. Seisan mõttes Keithi selja taga, kui ta koputab elutoa uksele… „Sisse,” ütleb tema ema hääl, mis harva valjemaks muutub. Keith avab ukse ja me näeme tema ema viisakalt teed joomas… kellega? See ei ole proua Stott ega proua Sheldon. See pole minu ema (see tuleb mulle nüüd pähe!). See pole proua Pincher… Mitte keegi. Isegi mitte proua Hardiment ega proua McAfee. Sama võimatu on ette kujutada, et Keithi ema viibib mõnes teises tupiktänava majas. Kui välja arvata tädi Dee oma. * * * Tädi Dee oli veel üks Haywardide pere imeline ehe. Ta elas kolm maja edasi, samal tänavapoolel, peaaegu Stepheni maja vastas, šokolaadipruuni sõrestiku ja õitseva mandlipuu taga. Minu ema ja ülejäänud tänav tundsid teda proua Tracey nime all. Keithi ema oli pikk, tädi Dee lühike. Keithi ema oli rahulik ja mõõdetud naeratusega, tädi Deel oli alati kiire ja ta ei naeratanud sugugi mõõdetult, vaid uljalt valgeid hambaid ja lustlikkust demonstreerides. Keithi ema käis kogu aeg edasi-tagasi poodide vahet, et nii tädi Deele kui ka endale asju tuua, sest tädi Dee oli väikese Millyga niivõrd hõivatud, ja kui ta polnud ise poes, jooksis ta muudkui tädi Dee kodu vahet, et Milly eest hoolitseda, kui tädi Dee poes käis. Mõnikord saatis Keithi ema enda asemel sinna oma poja, käes kaks või kolm aia lõpus olevast näidiskanalast toodud värsket muna või ajalehepaberisse keeratud äsjalõigatud maitsetaimed, ja Stephen läks temaga kaasa. Tädi Dee varjamatu naeratus lõi särama, niipea kui ta meile ukse avas, ja ta rääkis mitte ainult Keithi, vaid üsna otseselt meie mõlemaga, nagu oleksin mina olemas niisama palju kui Keith. „Tere, Keith! Sul on juukseid lõigatud! Kui kena! Tere, Stephen! Su emme rääkis, et sina ja Geoff olite mõlemad hullusti külmetanud. Kas sa oled nüüd tervem? Oi, mul on nii hea meel. Istuge ja mängige hetkeks Millyga, kuni ma vaatan, kas leian teile mõlemale tükikese kooki.” Keith ja mina istusime kohmetult elutoas põrandal lebavate beebilelude keskel, vaadates laitvalt Millyt, kes tõi meile oma nukud ja pildiraamatud ning püüdis sülle ronida, naeratav ja usaldav nagu tema emagi. Maja oli peaaegu niisama korratu kui minu kodu. Terrassiuste taga olev tagaõu oli veel hullem. Hoolitsemata muru oli niisama kõrge kui roostetavad kroketiväravad, mis olid mõnest varasemast suvest sinna jäänud. Kui me tädi Dee juures olime, oli Keithi näol alati tema isale omane hukkamõistev ilme, ta silmalaud olid pisut allapoole vajunud ja huuled kokku surutud, nagu hakkaks ta kohe-kohe vilistama. Aga nagu mina aru sain, ei olnud see kuidagi seotud tema tädi täiusliku tädilikkusega. Tädid pidid olema kutsuvad, lõbusad ja korratud. Neil pidid olema väikesed lapsed, kes sulle naeratavad ja sülle ronida püüavad. Keithi hukkamõistev ilme oli lihtsalt ilme, mis pidi ühel korralikult kasvatatud õepojal tädi majas olema. See tõestas veelgi Keithi perekonna vankumatut korralikkust. Igal juhul oli korratusel põhjus. Tädi Deest ja isegi korralagedusest endast kiirgas mingit püha valgust nagu pühakust ja tema sümbolitest religioossel maalil, sest nad andsid edasi onu Peteri hiilgust. Kaminasimsil oli hõberaamis foto onu Peterist, kes naeratas sama uljalt ja avalalt nagu tädi Dee, kuninglike õhujõudude teravatipuline ohvitserimüts viltu peas, kooskõlas tema ulja naeratusega. Berrilli-plikade isa oli kusagil sõjas, McAfeede poeg andis oma panuse Kaug-Idas. Aga mitte kellelgi polnud onu Peteriga võrreldavat eemal viibivat sugulast. Ta oli pommituslennuki piloot ja lennanud Saksamaa kohal nii ohtlike ja salajaste erimissioonidega, et Keith võis neile ainult vihjata. Foto ümber olid hõbedased karikad, mida ta oli eri spordialadel võitnud. Riiulitel oli seiklusjutte, mis onu Peter oli poisipõlvest alles hoidnud ja mida Keithil mõnikord laenata lubati. Tema eemalolek oli omamoodi kohalolek. Ta oli olemas väikeses hõbeprossis, mida tädi Dee alati rinnas kandis ja mille sinisel emailtaustal olid kolm kuulsat initsiaali, külgedelt sirutuvad kuulsad tiivad ja peal kuulus kroon. Onu Peteri lustlikku julgust oli tunda tädi Dee julges lustlikkuses, tema muretut ohu eiramist korratus majas ja unarussejäetud aias. Ainult Keithi ema käis tädi Dee juures, tema isa ei käinud seal kunagi. Ja tädi Dee ei käinud kunagi Keithi kodus. Ainus kord, kui ma Milly jalutuskäru Keithi vanemate välisukse taga ootamas nägin, oli hiljem – ja ma teadsin kohe, et midagi on valesti. Mitte et toona oleks sellises vildakas elukorralduses minu meelest midagi imelikku olnud. Haywardide pere kombed olid niisama kaheldamatud ja mõistetamatud kui püha perekonna kodune elu. Võib-olla ei vastanud isegi tädi Dee onu Peterist hoolimata Jumal-isa nõutud standarditele. Ainult üks külaline oli alati Keithi kodus teretulnud: kapsalehe-kõrvadega, ammuli suuga ja räpaste tennistega Stephen. * * * Kas Stephen siis ei armastanud oma perekonda? Kas ta ei hinnanud toona omadusi, mis ta neis hiljem avastas ja mis vanemaks saades teda aina sügavamalt mõjutasid? Ma ei usu, et ta kunagi kahtles, kas ta neid armastab või mitte. Nad olid tema perekond ja jutul lõpp. Ilmselt meeldisid talle mõned nende omadused, sest alateadlikult mõistis ta, et tema ebasoodsat olukorda elus oli vaja selleks, et tuleks esile kütkestav erinevus Keithi staatuse ja tema positsiooni vahel. Kuidas oleks Stephen saanud imetleda Keithi vaevatut vedamist elada vennata, kui ta ise poleks pidanud venda taluma, kui ta poleks pidanud kuulama, kuidas vend pidevalt uusi kirumisvõimalusi katsetas („Jumal taevas”, „Jeesus nuttis”) ja kõiki saatana sigidikuks nimetas? Kas ta oleks Keithi ema heldust ja rahulikkust nii selgelt märganud, kui tema enda ema ei oleks suuremat osa päevast veetnud, luitunud põll ees, ohkav ja ärevil, suutmata pealtnäha mõelda muule kui Geoffi vandumisele, Stepheni asukohale ja nende toa räpasusele? Kas isegi onu Peter oleks olnud niivõrd täiuslik onu, kui Stephen ise poleks pidanud läbi ajama käputäie võõraste lillelises kleidis tädidega? Stepheni isa ja Keithi isa vahel oli eriti pikantne kontrast. Stepheni isa kohalolu oli vaevu märgatav. Ta oli kogu päeva ja sageli õhtu läbi kusagil kontoris, tehes tööd, mis on kirjeldamiseks liiga igav, midagi, mis oli seotud ehitusmaterjalide hulga reguleerimisega. Ükskord oli ta olnud tervelt aasta põhja pool mingil ärireisil ja mitte keegi ei olnud sellest kunagi rääkinud ega seda isegi eriti tähele pannud. Ja isegi kui ta oli kodus, ei vilistanud ta hirmutavat viisi, ei kutsunud Stephenit „vanaks semuks” ega ähvardanud talle kepiga peksa anda. Ta rääkis väga vähe. Sageli meenutas ta mingit leebet karvast looma. Ta istus tundide viisi söögitoalaua taga, paberid ja kaustad laiali laotatud, prillid ninaotsal, või vajus mõnda elutoa kulunud tugitooli ja tukastas vaikselt võõraste raadiokontsertide saatel, mida keegi teine kuulata ei tahtnud. Ta lasi lipsu lõdvaks ja terve hulk tumedaid sassis rinnakarvu puges lahtisest särgikaelusest välja. Siis vajus tema pea alla ja terve maailm nägi lisaks veel sassis karvu, mis kasvasid korrapäratute tuttidena tema viljatul pealael. Isegi tema käeselgadel olid tugevad tumedad karvad – püksiserva ja allavajunud sokkide vahel samuti. Tema välimus oli niisama mitterahuldav kui Stepheni oma. Mõnikord kui ta ärkvel oli, küsis ta Stephenilt ja Geoffilt viisakalt, millega nad olid tegelenud. Ta kõneles aeglaselt ja hoolikalt, nagu arvaks, et nad ei saa temast aru. Ja kui tema kannatus viimaks siiski katkes, oli kõige hullem karistus, mida ta suutis välja mõelda, huupi poistele vastu pead äsamine, mille eest nad pingutuseta kõrvale põikasid. Tavaliselt oli kannatuse katkemise põhjus nende tuba ja seal valitsev segadus, mida isa mõnikord kuddelmuddeliks nimetas. Selles oli midagi piinlikkust tekitavalt privaatset; mitte keegi tupiktänavas polnud kunagi sellist sõna kasutanud. Kui Stephen vastu vaidles ja püüdis edasi raiuda, et toa koristamata jätmine jätab aega tähtsamate asjade, näiteks koolitükkide jaoks, tõi isa kuuldavale veel kummalisema sõna: shnick-shnack. Stephen kordas seda kord Keithile, võibolla sel ainukesel korral, kui ta ei uskunud päriselt midagi, mida Keith oli talle öelnud. „Tead,” lausus Keith, „tädi Dee laps kasvas seemnest.” „Shnickshnack,” sõnas Stephen ebalevalt ning luges Keithi näoilmest välja, et oli järjekordselt midagi valesti öelnud. Ma mäletan ka aega, kui Stephen oli oma isale öelnud, et Jutid kolivad Trewinnicki majja. Isa kinkis talle omase pika mõtliku pilgu. „See on tõsi,” sõnas Stephen. „Keith ütles.” Isa naeris. „Ah et Keith ütles. Sel juhul pole vaja asja rohkem edasi uurida. Shnick-shnack.” * * * Jah, Stephen ilmselt armastas oma perekonda, sest perekonna armastamine oli tavaline asi ja Stepheni perekonna juures oli kõik, või vähemalt nii talle tundus, isegi kuddelmuddel, erakordselt tavaline. Kuid ta ihkas olla Keithi juures. Ja Keithi juures olemises meeldis talle kõige rohkem see, kui teda kutsuti teed jooma. Need teejoomised! Otsekohe tunnen ma šokolaadivõide maitset paksul saiaviilul. Tunnen sõrmeotste all sidrunitee tassi rombimustrit. Näen söögitoa läikivat tumedat lauda, mille ääres Keithil ja minul lubati omapäi istuda, me võtsime luust salvrätirõnga vahelt salvrätid ja valasime endale ise sidruniteed kõrgest kannust, mida kattis pitsitükk, raskuseks küljes rippumas neli sinist helmest. Kaminasimsile hõbedaste küünlajalgade vahele on püsti asetatud hõbedane tuhatoos, millele on graveeritud WWLTC. Seenioride segapaarid. Teine koht: W. P. Hayward ja R. J. Whitman, 27. juuli 1929. W. P. Hayward ja R. J. Whitman, nagu Keith kunagi ammu selgitas, olid tema vanemad, enne kui nad abiellusid, ja WWLTC tähistas Wimbeldon World Lawn Tennis Clubi. Nad oleksid olnud maailmameistrid, kui neilt poleks tiitlit kuidagi pettusega ära võtnud üks teine paar, kes kuulus sellessesamasse kurja organisatsiooni, mis oli nüüd Trewinnicki majas kanda kinnitanud. Puhvetikapil kahe kristallist karahvini vahel on järjekordses hõbedases pildiraamis onu Peteri foto. Siin, Keithi vanemate majas on tema naeratus kammitsetum ja ohvitserimüts sirgelt peas. Kotka, krooni ja tihedalt tikitud loorberilehtede üksikasjad mütsinoka kohal on hästi näha, samuti piloodi tiibade omad vasakul rinnataskul. Ühe pärastlõuna lõpuks, kui Stephen on jäänud teed jooma, koputab Keith elutoa uksele ja juhatab ta oma ema juurde, et ta saaks hüvastijätukõne pidada. Diivani kõrval laual seisab Keithi ema enda teekandik, millel on hõbedane teekann, hõbedane piimakann ja väike hõbedane karp, milles on tillukesed sahhariinitabletid. Keithi ema on diivanil, jalad tagumiku all, ja loeb raamatukogu raamatut. Või istub kaugemas nurgas kirjutuslaua taga ja kirjutab kirju, mida ta nii ohtralt postitab, tosinkonna hõbedases raamis perefoto pilkude all, mis on tema ette lauale seatud. Stephen ei julge selles pühas kohas mitte millegi poole otse vaadata. Keithi ema tõstab pilgu ja naeratab. „Oi, kas Stephen läheb koju?” küsib ta Keithilt. „Sa pead ta veel mõnikord külla kutsuma.” Stephen astub sammu ette ja kannab oma kõne ette. „Aitäh, et te mind vastu võtsite,” pomiseb ta. „Peaasi, et teil mõlemal koos lõbus oli,” sõnab Keithi ema. Ma ei usu, et Stephenile tema sõnad toona eriti midagi tähendasid, nii et las ma lausun neid taas tema eest, enne kui juhtub see, mis hiljem juhtus. Aastatega üksnes tugevamaks muutunud siira tänutunde ja imetlusega, et mul oli nii väga vedanud. Tänutundega mitte ainult Keithi ema, vaid ka Keithi enda ja kõigi nende ees, kelle abiline ja publik ma olin, ning kõikide teiste ees, kes kirjutasid ja etendasid eludraamat, milles minul oli väike, sageli hirmuäratav, aga alati kaasahaarav osa: Aitäh, et te mind vastu võtsite. Aitäh, aitäh. * * * Kust see häiriv lõhn siis tuli? See ei tulnud hoolitsetud roosidest Haywardide maja ees ega jumal teab mis taime rägastikust meie eesõues. See ei tulnud Hardimentide maja ees olevatest laimipuudest ega budleiadest Stottide ja McAfeede juures ega härra Gorti ja Geestide kuslapuudest. Jalutasin aeglaselt mööda tänavat, vaatasin maju, mis jäid Haywardidest teisele poole teed, ja püüdsin selgust saada. Lõhn ei tulnud majast number kuus – Berrillide okastraadina sasipuntrasse kasvanud metsroosidest… Maja number viis kuulus Geestidele… Maja number kolm, ja me oleme tagasi Pincherite juures. Nii et lõhn sai tulla ainult majast Geestide ja Pincherite vahel, number neljast. Peatun ja uurin maja hoolikalt. Sepistatud värava rustikaalsel sildil on kirjas Meadowhurst ja selle tagusest aiast pole eriti midagi näha peale hoolitsetud kurerehapottide ja kiviplaatidega sillutatud parkimisplatsil seisva kolme auto. Maja ise näeb tundmatu välja. Kogu selle stiil erineb pisut kõigist teistest tänava majadest – see on lihtsalt palju hiljem ehitatud. Jah, see oligi see koht – meie Arkaadia, meie Atlantis, meie Eedeni aed, omanikuta territoorium, mis jäi maha, kui juhuslik Saksa süütepomm preili Durranti maja laastas. Neil päevil oli maja nimi Braemar. Juba siis, kui Stephen ja kõik teised tupiktänava lapsed seal mängisid, olid põldmurakad, põdrakanep ja kibuvitsad hakanud varjama nukrameelset väikest maa-ala täis rususid, mis katsid selle maja vundamenti, kus preili Durrant oli elanud ja surnud. Kogu aed oli nüüd metsistunud nagu Berrilli-plikad ning majaesine kõrge roheline hekk, mida preili Durrant oli niivõrd sirgena hoidnud ja mille taga ta oli nii hoolikalt oma privaatsust säilitanud, oli kuju kaotanud ja kasvanud korratuks võsaks, mis sulges täielikult ligipääsu sellele salajasele kuningriigile ja tegi ta maailma jaoks olematuks. Stephen oli veetnud palju aega nende tähelepandamatute ja ilmetute roheliste põõsaste vahel, mis kunagi olid moodustanud heki. Aga ta pani neid vaevu tähele. Igatahes seni, kuni hakkas lõppema too juunikuu, need tema ümber õitsema puhkesid ja lämmatasid teda pooleldi vänge magusa lõhnaga, mis teda aastaid jälitas. Vaatan pikalt kurerehade potte ja kolme autot. Põõsastest pole nüüd enam jälgegi. Hakkan tahes-tahtmata naerma, kui mulle meenub, mis need olid, sest see liik on niivõrd levinud, niivõrd põlatud ja naeruvääristatud, niivõrd seostatud selliste metsikute tunnete allasurumise ja varjamisega, mida need minus vallandavat näisid. Las ma ütlen selle nime ja toon kõik lõpuks päevavalgele. Minu suure rahutuse allikas on lihtne, tavaline liguster. * * * Lugu algas seal, kus enamik meie ettevõtmisi ja seiklusi – Keithi kodus. Tegelikult teelaua taga – ma kuulen vaikset kõlksumist, mida teevad sidrunitee kõrget kannu katvale pitsitükile raskuseks olevad neli sinist helmest… Ei, oodake. Olen valesti aru saanud. Klaashelmed kõlksuvad vastu klaasist kannu, sest kate liigub tuule käes. Me oleme hommikul õues, aia tagaosas oleva kanaaediku juures, ja ehitame mandritevahelist raudteed. Jah, sest ma kuulen veel midagi – ronge päris raudteel, kus need ilmuvad kaevandist võrkaia taha meie pea kohal olevale raudteetammile. Näen sädemesadu, mida nad rööbastelt õhku paiskavad. Kannutäis sidruniteed ei ole õhtuooteks, see on lõunaoode, millega kaasneb mõlemale kaks küpsist, mille Keithi ema on meile toast toonud ja meie kõrvale punastest tellistest teerajale asetanud. Just siis, kui ta mööda punastest tellistest teerada minema kõnnib, laseb Keith väga rahulikult ja vaikselt pommuudisel lõhkeda. Millal see juhtub? Päike särab, kui helmed vastu kannu kõlksuvad, aga mul on tunne, et mandritevahelise raudtee jaoks kaevatud pinnasel on endiselt mõned mahalangenud õunapuuõied ja tema ema muretseb, kas meil on õues ikka piisavalt soe. „Te ju tulete tuppa, poisid, eks ole, kui teil jahe hakkab?” Võib-olla on endiselt maikuu. Miks me koolis ei ole? Ehk on laupäev või pühapäev. Õhus on tunda argipäeva hommikut; see on selge, isegi kui aastaaeg pole ilmne. On midagi, mis sellele pildile päris hästi ei sobi, nagu tihti, kui püütakse terviku leidmiseks kilde kokku panna. Või olen kõigest tagurpidi aru saanud? Kas see lugu politseinikuga oli juhtunud juba enne seda? Nii raske on meenutada, millises järjekorras asjad toimusid – aga kui sa seda ei suuda meenutada, on võimatu aru saada, mis milleni viis ja milline oli nende asjade vaheline seos. See, mida ma mäletan, kui väga põhjalikult mälus sobran, ei ole sugugi jutustus. Tegemist on elavate üksikasjade kogumiga. Teatud sõnad, mida öeldi, teatud vilksamisi nähtud asjad. Teatud žestid ja näoilmed. Teatud tujud, teatud ilmad, teatud kellaajad ja valgus. Teatud eraldiseisvad hetked, mis tunduvad väga palju tähendavat, aga tegelikult tähendavad väga vähe, kuni nendevahelised varjatud seosed pole leitud. Millal politseinik mängu tuli? Me vaatame, kuidas ta aeglaselt mööda tupikteed lähemale väntab. Tema ilmumine on ühteaegu kõiki meie kahtlusi põhjendanud ja kõik meie jõupingutused tähtsusetuks muutnud, sest ta tuleb Keithi ema vahistama… Ei, ei – see juhtus varem. Me jookseme rõõmsalt ja süütult politseiniku kõrval mööda tänavat ja ta kehastab ainult ootamatut lootust, et midagi põnevat hakkab toimuma. Ta sõidab kõigist majadest mööda, vaatab kordamööda neist igaüht, pöörab tänava lõpus ringi, väntab mööda tänavat tagasi… ja tuleb sadulast maha maja number kaksteist ees. Kindlasti mäletan ma ilmet Keithi ema näol, kui me jookseme tuppa talle ütlema, et üks politseinik läheb tädi Dee juurde. Hetkeks kaob kogu tema enesevalitsus. Tundub, et tal on halb ja ta on hirmunud. Ta paiskab välisukse lahti ja ei kõnni, vaid jookseb mööda tänavat edasi… Nüüd ma saan muidugi aru, et tema ja tädi Dee ja proua Berrill ja McAfeed kardavad politseinikke ja telegrammitoojaid nagu kõik, kelle pereliige võitleb sõjas. Olen unustanud, milles asi toona lõpuks oli – sellel polnud igal juhul midagi pistmist onu Peteriga. Vist kaebus tädi Dee pimenduskardinate pärast. Ta oli nendega alati üsna lohakas. Uuesti näen seda ilmet Keithi ema näol ja seekord arvan nägevat veel midagi peale hirmu. Midagi, mis meenutab mulle Keithi näoilmet, kui tema isa avastas, et poiss on jätnud unarusse oma kohustuse ratta või kriketivarustuse eest hoolt kanda; kerget süütunnet. Või varjutab seda mälestust taas tagantjärele tarkus? Kui politseinik ja näoilme olid juba ette tulnud, kas oli võimalik, et need olid selle mõtte Keithile pähe pannud? Arvan nüüd, et kõige tõenäolisemalt tulid Keithi sõnad tühjalt kohalt, et need sündisid spontaanselt väljaütlemise hetkel. Et need olid pime fantaasia. Või puhas sisetunne. Või, nagu paljude asjade puhul, mõlemat. Aga neist viiest sõnast sai alguse kõik järgnev, mille kutsus esile lihtsalt see, et Keith sõnad välja ütles ja mina neid kuulsin. Meie ülejäänud elu määrati kindlaks sel põgusal hetkel, kui helmed kõlksusid vastu kannu ja Keithi ema kõndis läbi hommikusära, üle viimaste punasest tellistest teerajale langenud valgete õite meist eemale, selg sirge, tasakaalukas ja kõigutamatu, ja Keith jälgis tema lahkumist, silmis unelev pilk, mida ma mäletan väga paljude ettevõtmiste algusest. „Minu ema,” sõnas ta mõtlikult, peaaegu kahetsevalt, „on Saksa spioon.” 3 Nii et ta on Saksa spioon. Kuidas ma uudisele reageerin? Kas ma kostan selle peale midagi? Ma vist ei ütle üldse midagi. Arvan, et vaatan lihtsalt Keithile otsa, suu ammuli, nagu palju kordi enne seda, oodates järgmisi sõnu. Kas ma olen üllatunud? Loomulikult olen üllatunud – aga Keithi teadaanded üllatavad mind sageli. Ma olin üllatunud, kui ta mulle esimest korda rääkis, et härra Gort, kes elab üksinda majas number üksteist, on mõrvar. Aga kui me asja uurisime, siis leidsime tema aia tagaotsas olevast prügilasust mõned ohvrite luud. Nii et ma olen kindla peale üllatunud, aga mitte nii palju, kui peaksin olema. Ja loomulikult olen ma otsekohe elevil, sest näen avanemas põnevaid uusi võimalusi ennast peita ja õhtuhämaruses jälgida, nähtamatu tindiga kirjutatud sõnumeid saata ja saada, Keithi maskeerimiskomplektis olevaid vuntse ja habemeid kanda, Keithi mikroskoobiga asju uurida. Ma vist tunnen äkitselt imetlevat kadedust, sest jälle tuleb ilmsiks tema lõpmatu vedamine. Isa salateenistuses ja ema, kes on Saksa spioon – kui ülejäänud meist ei suuda leida isegi ühte huvipakkuvat vanemat! Kas mulle tuleb pähe mõte, kas Keithi isa teab tema ema tegevusest – või tema ema isa omast? Või mõtiskleda delikaatse olukorra üle, mille selline huvide kokkupõrge koduses elus kindlasti tekitab? Ma ei usu, et tekitab. Nad mõlemad lihtsalt oskavad osavalt oma tõelist mina maailma eest varjata ja oletatavasti on neil õnnestunud oma saladust teineteise eest peita. Igal juhul on see, kuidas täiskasvanud omavahel käituvad, mõistatus, mille vastu ma pole veel õppinud huvi tundma. Aga ma tunnen pisut kahetsust. Mõtlen sidruniteele ja šokolaadivõidele, mida olen temalt saanud, tema sallivusele, aimatavale heldusele ja enesevalitsusele. Kuigi mul on väga hea meel, et saan Saksa spiooni uurida, oleksin eelistanud, et selleks oleks osutunud proua Sheldon või proua Stott. Või isegi Keithi isa. Ma võiksin vabalt uskuda, et Keithi isa on sakslane. Õigemini oleksin võinud, kui ma poleks teadnud tema tööst salateenistuses ja tema märkimisväärsetest püüetest Suures Sõjas Saksamaa elanikkonda vähendada. Ei, järele mõeldes tunnen ma kergendust, et spioon pole Keithi isa. Mõte tema jälgimisest on liiga hirmutav, et sellele üldse mõelda. Vaimusilmas näen tema huultel kerget naeratust. „Kas keegi lubas sul minu salajast raadiosaatjat näppida, vana semu?..” Kas ma esitan Keithile esimese ja kõige ilmsema küsimuse: kuidas ta teab, et tema ema on spioon? Loomulikult mitte, täpselt nagu ma pole temalt kunagi küsinud, kuidas ta teab, et tema ema on ikka tema ema või isa tema isa. Ta lihtsalt on tema ema, samamoodi nagu proua Sheldon on proua Sheldon ja Barbara Berrill ei vääri meie tähelepanu ja minu pere on pisut häbiväärne. Kõik teavad, et sedasorti asjad lihtsalt on. Neid ei pea selgitama ega põhjendama. Tegelikult, kui ma järgmiste päevade jooksul mõttega harjun, hakkavad paljud asjad loogilisena tunduma. Näiteks kõik need kirjad, mida Keithi ema kirjutab. Kellele need on? Ainukesed inimesed, keda Haywardid peale minu tunnevad, on tädi Dee ja onu Peter. Eks neil on kindlasti mujal ka teisi tädisid ja onusid – kõigil on kusagil tädid ja onud. Aga emad kirjutavad tädidele ja onudele paar korda aastas, mitte iga päev! Pole vaja ühel pärastlõunal kaks korda kirju posti viia! Aga kui ta Saksamaale aruandeid saadab… Aruandeid mille kohta? Mille tahes, mille järele ta poes käies nuhib. Tõenäoliselt kohaliku õhutõrje kohta – ja õhureidide valvuri vaatluskoha kohta Paradise’i viiva tee nurgal ja veepaagi kohta raamatukogu taga. Salajase laskemoonalao kohta, kust härra Pincher oma alumiiniumliiste ja vineeritükke näppab. Ka härra Pincheri enda ja abi kohta, mida ta varastamisega vaenlasele osutab. Kummaliste asjade kohta, mis Trewinnickis toimuvad. Härra Berrilli ja McAfeede poja asukoha kohta käivate hooletute jutuajamiste kohta. Tupiktänava tsiviilisikute üldise meelestatuse kohta, mis paljastuvad proua Sheldoni nurinas liha kvaliteedi üle Hucknalli poes ja tädi Dee hooletuses pimenduskardinate ette tõmbamisel. Ta peab meil kõigil silma peal. Nüüd on loogilised isegi paljud asjad (ja see on ju uue teadmise tõeline katsekivi), mis varem ei tundunud loogilised. Miks viskasid sakslased süütepommi kõigi tänavate seast just tupiktänavasse? Ja miks sai kõigi tupiktänava majade seast pihta just preili Durranti maja? Aga kui preili Durrant oli saanud teada tõe Keithi ema kohta ja kavatses teda paljastada… Ja kui Keithi ema oli seda taibanud, pimenduse ajal välja läinud ja neile taskulambiga märku andnud, et neid sihtmärgini juhatada… Haywardide esikulaual on taskulamp. Mulle vist torkab pähe veel üks rahutu mõte – et see võib aidata selgitada Keithi ema arusaamatut lahkust minu suhtes, sidruniteed ja šokolaadivõiet. See on lihtsalt osa tema võltsidentiteedist, et oma tõelist palet varjata. Juba mõni hetk pärast Keithi teadaannet, kui mul on veel suu ammuli ja ma pole veel tagajärgedele mõtlema hakanud, oleme mandritevahelise raudtee sinnapaika jätnud ja Keithi ema jälitama hakanud. Me vaatame üle trepikäsipuu, kuidas ta käib elutoa ja köögi vahet ning räägib proua Elmsleyga hõbeda puhastamisest ja tema ema tervisehädadest. Me leiame mängutoa kirjutustarvete kapist vihiku, mida kavatsesime kasutada linnuvaatluste ülestähenduste jaoks, kuni me lindude vaatlemisest loobusime, et golfiväljakult ahvisarnane olend üles leida. Keith kriipsutab maha sõna LINNUD ja kirjutab: LOGIRAAMAT – SALATUS. Õigekirja suhtes on mul salamisi kahtlusi, aga hoian need enda teada, nagu paljusid teisi tema autoriteedi vastu käivaid väikesi kahtlusi. Keith hakkab meie tähelepanekuid kirja panema. „Kell 10.53,” kirjutab ta, kui me ülemisel trepimademel kükitades kuulame, mida tema ema all koridoris räägib. „Telefonikõned. Palub ühendada numbriga 8087. Härra Hucknalliga. Kolm lampakarponaadi. Väikese pekiga. Lõunaks.” Põgeneme mängutuppa, kui tema ema ülakorrusele tuleb… katkestame uurimise ja mõtleme millelegi muule, kuni ta tualetis viibib… Kui ta välja tuleb, järgneme talle alla kööki… sealt aeda, et kuuri tagant jälgida, kuidas ta viib tuttava aurava ja hapult lehkava emailkausi kanade aedikusse… Nüüd, kui me kõike üles märgime, teeb ta hommiku jooksul palju rohkem asju, kui ma olen kunagi varem märganud, tegemata hetkekski puhkamiseks või kirjade kirjutamiseks pausi. Lihtne on mitte tähele panna, kui tegus ta on, sest ta teeb kõike väga sujuvalt ja kiirustamata – sest ta teeb kõike nii… silmatorkamatult. Jah, kogu tema toimetamises on midagi kurjakuulutavalt märkamatut, nüüd kui me selle taga peituvat tõde teame. Temas on midagi ilmselgelt valesti, kui teda tähelepanelikult vaadata ja kuulata, nagu me praegu teeme. Kuulda on valet nooti eriliselt lahkes ja ebaisikulises viisis, millega ta proua Elmsleyga, Keithi isaga ja isegi kanadega räägib. „Teil ikka oli seekord meeles ka söögitoa kella tagant tolmu võtta, proua Elmsley…? Ted, kallis, kas sa tahad poest midagi? Ma pean Deele paar asja tooma. Muide, need salatiseemikud on sul kohutavalt hästi välja tulnud… No kuulge, daamid. Ei mingit lükkamist ja tõukamist. Kenasti järjekorras, palun. Söögitalongid valmis panna…” Taban samasuguse valskuse erilises lõbustatud hääletoonis, mida ta kasutab Keithi ja minuga rääkides, kui ta pöörab ringi ja on tühja kausiga teel tagasi maja poole ning näeb meid silkamas ühest peidukohast teise, aiakuuri tagant pergola taha, et temaga sammu pidada. „Pahh pahh!” ütleb ta naljatades, sihtides meid nähtamatu relvaga, nagu oleksime kõik lapsed. „Sain teile mõlemale pihta!” Ta teeskleb, et võtab osa mingist süütust lastemängust. Aga kogu see aeg on ta meie keskel võõras, kes vaatab meid võõra pilguga. Vaatan esimest korda korralikult proua Elmsleyt. Mulle pole kunagi pähe tulnud imestada, miks tal on vuntsid ja keset laupa tüügas või miks ta nii vaikselt räägib… Samas jälle, kas too „härra Hucknall”, kellega Keithi ema telefonis rääkis, oli ka tegelikult härra Hucknall, tuttav veriste rõivastega naljanina lihunikuäris? Ja isegi kui oli, paneb tema seos nüüdseks teadaoleva spiooniga meid temas kahtlema. Mõtlen sellele, kuidas ta mitme meetri kauguselt lihatükke kaalule loopides naljakalt valjusti laulab. „Kui sa oleksid ainuke tüdruk maailmas…” Seejärel läikivaid messingist kaaluvihte nagu žongleerimiskurikaid ühest käest teise viskab. „Ja mina oleksin ainuke poiss…” Siis kassasse hõikab: „Võta sellelt tublilt daamilt kakskümmend neli penni, proua Hucknall. Järgmine, palun…” Ka tema näitleb nagu Keithi ema; ta püüab oma tõelist olemust varjata. Kas „lambakarbonaad” tähendab ka tegelikult lambakarbonaadi? Igal juhul, kui pisut enne keskpäeva saabub poiss raske kaubavedamisrattaga, mille põiktoru all on silt „F. Hucknall, perelihunik” – kust me teame, et väike valge pakk, mille ta tillukese esiratta kohal olevast suurest korvist välja võtab, ka tõepoolest lambakarbonaadi sisaldab? Kõik, mida oleme kunagi iseenesestmõistetavaks pidanud, näib nüüd küsitav. Isegi see, mis pealtnäha toimub otse sinu silme ees, osutub järele mõeldes millekski, mida sa ikka päris hästi ei näe, ja põhjustab igasuguseid oletusi ja tõlgendusi. Selleks ajaks, kui Keithi ema käsib tal lõunasöögiks käed ära pesta ja mina koju sööma jooksen, oleme logiraamatusse kirja pannud märkimisväärse hulga asitõendeid. Konservitud veiseliha ja keedetud kartuleid sisse lahmides ning kaalikaid seatoidu kaussi valades ei suuda ma mõelda millelegi muule kui meie uurimise järgmisele ja muret tekitavamale etapile, mille oleme pärastlõunaks kavandanud. Samal ajal kui Keithi ema ülakorrusel puhkab, kavatseme meie elutuppa hiilida. Me tahame võtta peegli, mis ripub esikus riideharjade ja kingalusikate kõrval, ja uurida kuivatuspaberit Keithi ema laual, sest kindlasti kasutas ta kirju kirjutades kuivatuspaberit ja jättis sellele peegelkirjas selgelt loetavaid ridu. Juhuks kui see mingil põhjusel ei toimi, võtame esikulaualt ka taskulambi, et näha jälgi, mida sulepea on kuivatuspaberile jätnud. Märkan ähmaselt, et ema teeb mingi tuttava teema pärast kära. Arvan, et see on tavapärane: „Ega sa teisi inimesi ära ei tüüta, kui sa kogu aeg Keithi juures käid?” „Ei,” pomisen ma, suu mannapudingut täis. Keith ei teeks kunagi midagi sellist – mina tema juures olles samuti mitte. „Ega sa pärastlõunal sinna tagasi lähe?” Sellele ma vist ei vasta. Ma vist ei vaata isegi emale otsa. Temas on midagi nii lootusetult tavalist, et tema olemasoluga on raske arvestada. „Ma arvan, et tema ema tahaks vahetevahel ka pisut rahu saada. Ta ei taha, et te, poisid, kogu aeg tal jalus oleksite.” Ma naeratan endamisi salapäraselt. Kui ta vaid teaks! „Kutsu õige Keith kord ka siia mängima.” Ta ei saa millestki aru ja ma ei oska ka seletada. Söön mannapudingu ära ja tõusen veel suutäit kugistades laua tagant püsti. „Kuhu sa lähed?” „Ei kuhugi.” „Ega ometi Keithi juurde?” „Ei.” Tegelikult ei lähegi – veel, sest mul pole lubatud sinna minna, enne kui olen kindel, et tema isa on lõunasöögi ära söönud. Ma lähen tänavale, et näha, kas leian kellegi teise, kellega ajaviiteks mängida. Kusagil on ehk Norman Stott, kes loodab, et ka mina olen tegevuseta. Või keksivad Geesti kaksikud oma maja ees mõnda lõputut keksu. Ihkan meie imelisest avastusest ja tähtsast tööst, mida teeme, kellelegi rääkida. Õigemini mitte rääkida, vaid anda paar kaudset ja piinavat vihjet. Ei, isegi mitte vihjata, selle kohta üldse mitte midagi öelda ja lihtsalt teada midagi, mida nemad ei tea. Kujutan ette, kuidas ma taban Wanda ja Wendy teineteisele põgusalt üleolevalt naeratamas, ja hoian kogu aeg oma saladust, mis on kindlasti palju suurem sellest, mida nemad teineteisega jagavad. Kujutlen, kuidas ma kähmlen rõõmutult Normaniga ja teen seda pelgalt selleks, et tema eest varjata, et olen sellise lapsiku ajaraiskamise tõesti kaugele seljataha jätnud. Aga kõik on veel toas lõunal. Teen tervele tühjale tupiktänavale tiiru peale. Isegi Avery-poiste kolmerattaline seisab mahajäetult õliplekkide vahel – kerge saak kõigile mööduvatele Saksa vägedele, kõik kolm ratast endiselt küljes. Kui kedagi teist pole, pean sedakorda olema valmis Barbara Berrilliga paar sõna vahetama. Ta tilbendab pidevalt läheduses, kui sa ei taha temaga tegemist teha, manab ette teeseldud plikalikke näoilmeid ja teeb teeseldud plikalikke žeste. Täna võin ma temasse isegi sellise sõbraliku põlgusega suhtuda, nagu ma kunagi varem pole suhtunud – aga loomulikult ei ole teda kusagil näha. Vargsi pean Keithi majal silma peal, oodates tema isa vilistamist või mõnda muud tõendit selle kohta, et pärast lõunasööki läheb elu edasi. Ei midagi. Vaikus. Ainult maja enda täiuslikkus, pingutuseta saavutatud üleolek, mida kõik teised tupiktänava majad saavad vaid tõdeda, et siis alistuda. Ja nüüd, nagu ainult Keith ja mina teame, on majal teiste ees veel üks eelis, salajane tähtsus, mis on peidus selle südames ja mida mitte keegi kunagi ära ei arva. Millise üllatuse osaliseks saavad üsna pea kõik tavalised, igavad tupiktänava elanikud – minu ema, Berrillid, Geestid, McAfeed! Veel suurem üllatus on see loomulikult tädi Dee jaoks, kui ta näeb jalgrattaga politseinikku Keithi ema maja juures peatumas, sest siis ei ole kedagi, kes Milly järele vaataks või tema eest poes käiks. Mulle torkab pähe, et ka Keithile on see väga kurb, kui tema ema on ära viidud ja ta peab koos isaga kahekesi edasi elama. Proua Elmsley teeb talle lõunasööki, kui ka teda ei vahistata. Aga millegipärast ei kujuta ma ette, et tüüka ja vuntsidega proua Elmsley õhtuooteks šokolaadivõiet pakub. Kas ta üldse lubab mul sinna teed jooma jääda? Hakkan taipama, et uurimise tagajärjed on meie kõigi jaoks üsna kurvad. Asi pole nii lihtne, nagu ma alguses arvasin. Aga mida me teha saame, kui ta on Saksa spioon? Me peame sõjaponnistuse nimel ohvreid tooma. Me peame sõja kestel raskusi taluma. Ma kuulen vilistamist. Näen Keithi maja nurga taga vilksamisi tema isa, kes köögiviljaaia poole suundub. Viskan kogu haletsuse nurka ja avan aiavärava. * * * „Poisid, teil on ju, mida teha?” küsib Keithi ema, pistes pea mängutoa ukse vahelt sisse ja olles teel pikali heitma. Me noogutame tummalt. „Püüdke siis lihtsalt mitte liiga palju lärmi teha.” Me ei tee kunagi liiga palju lärmi. Aga nüüd ei tee me üldse lärmi. Istume teineteisele otsa vaatamata täielikus vaikuses põrandal ja kikitame kõrvu, kuni kuuleme, kuidas tema magamistoa korralikult õlitatud uks vaikse klõpsuga sulgub. Seejärel hiilime alumisele korrusele, tardudes iga põrandalaua nagina või sõrmede kriuksatuse peale trepikäsipuul. Keith võtab väga vaikselt nagi otsast peegli ja esikulaualt taskulambi. Ta keerab väga aeglaselt elutoa ukse käepidet, peatub siis taas ja vaatab tagasi trepi poole. Kappkellast kostab tiksumist. Ühtegi muud heli pole. Ma soovin, et oleksin kodus. Keith lükkab ettevaatlikult ukse lahti. Toas on veelgi suurem vaikus. Igasuguse heli summutab paks kahvaturoheline vaip, tumerohelised sametkardinad ja samasuguse kattega pehme mööbel. Me hiilime kirjutuslaua poole vaikselt nagu siuu indiaanlased. Laua poleeritud tumedale pinnale annavad valgust hõbedane sära ja selle peegeldused: paberinuga, tulemasin, kaks küünlaleegi kustutajat ja hulk hõbedases raamis fotosid, mis väärika nurga all nähtamatutele küünarnukkidele toetuvad. Keith avab nahast kaaned, mille vahel on kuivatuspaber. Meile vaatab vastu puhas lumeväli, millel pole jälgegi plekilisest peegelkirjast. Keith asetab peegli käest ja paneb taskulambi põlema. Ta seab selle kuivatuspaberi serva äärde sellisel moel, nagu oleme mitmest raamatust lugenud, et see heidaks pikki varje nagu loojuv päike, seejärel ta kummardub ja piilub läbi oma margikogu juurde kuuluva luubi. Ta liigub aeglaselt ja süstemaatiliselt keskelt äärte poole. Mina vaatan oodates hõbedastes raamides fotosid. Ühelt neist vaatab mulle tõsiselt vastu umbes Keithi ja minu vanune tüdruk, kes on pisut fookusest väljas. Ta seisab päikeselaikudega aias, käes pikad valged kindad, mis katavad tema paljaid käsivarsi küünarnukkideni, ja peas laia servaga suvekübar, mis on talle mitu numbrit suur. Taipan rahutult, et see on Keithi ema, kes mängib täiskasvanut, kelleks ta on hiljem saanud. Tal on käsi kaitsvalt ümber ühe teise väikese tüdruku, kes on temast mitu aastat noorem, hoiab käes nukku ja vaatab usaldavalt, kuid õige pisut kartlikult tema poole üles. See on tädi Dee, kes mängib oma vanema õe väikest tütart. Näha neid sellisena, kaitsva täiskasvanupõlveta ja lapselikult teeskluselt tabatuna, on peaaegu ebasünnis, ja tõik, et tädi Dee on täielikus teadmatuses sellest, kelleks tema vanem õde ühel päeval saab, tundub üsna häiriv. Keith ajab end sirgu ja ulatab mulle vaikides luubi. Ma kummardun ja matkin tema metoodilist aeglast uurimist. Kuivatuspaberil on jäljed, aga väga õrnad ja segased. Mõned neist võib-olla üksteise peale kirjutatud sõnadest. Saan vist paarist üksikust tähest aru ja võib-olla isegi ühest või kahest silbist: võimalik, et seal seisab „neljap” ja „kui sa”. Keith sosistab mulle kõrva: „Kas sa näed?” Ta osutab millelegi. Vaatan tema tohutu sõrmeküüne ümber jäävat piirkonda. Eristan vist numbreid 8 ja 2. Või on tegemist numbriga 3 ja küsimärgiga. „Kood,” sosistab Keith. Ta paneb mõned tähed ja numbrid logiraamatusse kirja ning seejärel sulgeb kuivatuspaberi kaaned. Tunnen kergendust, et operatsioon on lõppenud ja me saame toast lahkuda, enne kui tema ema üles ärkab või isa tagasi sisse tuleb. Aga Keith paneb mulle takistavalt käe käsivarrele; ta ei ole veel lõpetanud. Vaikselt tõmbab ta lahti lauaaluse pika sahtli. Tema ema vaatab meid endiselt ainiti hõbedasest raamist, kui me uuesti kummardume, et sahtli sisu uurida. Kirjapäisega paberid… ümbrikud… odavad margid… Kõik korralikult oma kohale pandud, vahel piisavalt ruumi… Aadressimärkmik… Keith võtab aadressimärkmiku ja keerab lehti. Sissekanded on tehtud korraliku selge käekirjaga. Ashtonid (koristajad), ABC kirjatarbed… Härra ja proua James Butterworth, Marjorie Beer, Bishop (aknapesijad)… Kes on härra ja proua Butterworth ja Marjorie Beer? Need võivad muidugi olla varjunimed… Arst, hambaarst… Iga tähe all on ainult käputäis nimesid, kellest paljud paistavad olevat kaupmehed. Panen tähele märget „Hucknall (lihunik)…” Nii palju kui ma näen, ei ole seal kedagi tupiktänavast, kui välja arvata härra ja proua Peter Tracey… Keith uurib igat sissekannet luubiga ja kirjutab mõned neist logiraamatusse. Samal ajal vaatan mina uuesti fotosid. Kolm naervat inimest valgetes tenniserõivastes: Keithi ema ja tädi Dee, onu Peter poisilikult nende vahele nõjatumas, ning nende kõrval neljas inimene, kelle elutud lühikesed hallid juuksed ja süngelt irooniline naeratus minus juba ärevust tekitavad. Needsamad neli inimest rannas, onu Peter seisab pea peal ning Keithi ema ja tädi Dee hoiavad teda pahkluudest kinni. Järgmiseks seisab tõsine noor pruut kirikuukse ees ja hoiab häbelikult loori näo eest kõrvale, pikk valge kleidislepp langeb uhkelt trepile tema ees: Keithi ema, käsi tagasihoidlikult hallis sabakuues ja iroonilise naeratusega mehe käevangus. Selle viimase foto kõrvale on nagu paariliseks seatud ühe teise pruudi foto, mis on esimesega peaaegu identne, sama kirikuukse ees tehtud, samasugune kleidislepp samadele trepiastmetele langemas. Aga see pruut on pisut lühem, veidi julgema moega, mingil seletamatul moel pisut kaasaegsem ja kätt, millest ta kinni hoiab, katab sellist halli tooni riie, mis, nagu ma nüüd tean, pole üldsegi hall, vaid õhujõudude sinine, ning see kuulub peigmehele, kelle juuksed ja naeratus on endiselt poisilikud. Ema ja isa, tädi ja onu – kõik neli vaatavad meid minevikust, samal ajal kui meie näeme vaeva, et oleviku saladusi läbi näha ja nende tulevikku koost lammutada. Sahtli tagumisest otsast on Keith leidnud väikese päeviku. Tunnen uut ärevushoogu. Me ei vaata ju tema päevikusse, ega? Päevikud on isiklikud… Aga Keith on selle juba avanud ja ma vaatan üle tema õla, samal ajal kui tema lehti keerab. Jälle on sissekanded napisõnalised: „Arstiaeg… Milly sünnip… kardinad puhastusse… pulma-aastap…” Mõned paistavad olevat seltskondlikud üritused: „Bridžimäng Curwenite juures… Tedi vanemate juurde… Ted vilistlaste õhtusöögil…” Paljud sissekanded on seotud K-ga. K semestri algus (koolipintsak puhastusse, kriketisärgid)… K spordipäev… K hambaarsti juurde.” Ma ei tea, kuidas Keith esimesi salajasi märke märkab. Panen tähele, et ta ei keera enam lehti, on päeviku hästi silmade lähedale tõstnud ja luubi unustanud. Ta vaatab mulle otsa. Tema näol on samasugune eriline ilme, nagu ikka, kui juhtub midagi väga tähtsat. Just nii vaatas ta mulle otsa, kui härra Gorti aia taganurgast maa seest tuli välja esimene selgroog. „Mis on?” sosistan ma. Ta ulatab päeviku mulle ja osutab ühele jaanuarikuu reedesele päevale. Alguses tundub see tühi olevat. Siis näen, et sinna on käsitsi tehtud mingi märk, mis on teistest sissekannetest väiksem ja pesitseb märkamatult kuupäeva ja kuufaasi vahelises tühimikus: tilluke x. Mind läbistab kummaline surin. See on midagi hoopis teistsugust kui kõik, mida me seni oleme tähele pannud. Mida iganes see silmatorkamatu sümbol tähendab, pole see mõeldud teistele lugemiseks ega arusaamiseks. Me oleme komistanud millelegi tõesti salajasele. Keith vaatab mulle endiselt oma erilise ilmega otsa, oodates minu reaktsiooni. Tema pilgus on sedalaadi sära, mis mulle ei meeldi. Ta näeb, et minu julgus lööb jälle kõikuma, nagu siis, kui ta esimest mahamaetud selgroogu õhus hoidis ja mina enam edasi kaevata ei tahtnud. Tema ootused on täitunud; mina avastan, et mu huvi uurimist jätkata on äkitselt haihtunud. Panen päeviku tagasi sahtlisse. „Jätame parem asja sinnapaika,” sosistan ma. Keithi suunurk väljendab peaaegu märkamatu hetke jooksul üleolekut. Mäletan, kui sageli ta on mind sel moel minevikus alandanud. Alguses on tegemist mänguga, aga siis muutub see katseks, milles ma läbi põrun. Ta võtab päeviku uuesti sahtlist välja ja keerab aeglaselt lehti. „Aga kui see on midagi privaatset…” anun mina. „Pane logiraamatusse kirja,” käsutab tema. Ta vaatab, kuidas ma kritseldan vastu tahtmist paberile kuupäeva ja selle kõrvale risti. Olen poolel teel ukse juurde, kui mõistan, et tema on endiselt kirjutuslaua juures ja keerab päevikulehti. „Siin on veel midagi,” ütleb ta. „Midagi teistsugust.” Ma kõhklen. Aga lõpuks pean muidugi tagasi minema ja üle tema õla vaatama. Ta osutab ühele veebruarikuu laupäevale. Seal on kuupäeva kõrval tilluke hüüumärk. „Pane see kirja,” ütleb ta. Ta keerab uuesti päevikulehti. Veel riste. Veel hüüumärke. Kui ma need kirja panen, hakkab kujunema muster. See, mida iganes x tähistab, juhtub kord kuus. Mõnikord on sellele kriips peale tõmmatud ja päev või kaks varasemaks või hilisemaks tõstetud. Aga hüüumärgiga tähistatud asi on sel aastal juhtunud ainult kolm korda ja ebaregulaarse ajavahemiku tagant – ühel jaanuarikuu laupäeval, ühel märtsikuu laupäeval ja aprillikuu teisipäeval. Märkan kuidagi häiritult, et viimasele kuupäevale on märgitud ka „pulma-aastap”. Minu rahutust hakkab varjutama kasvav salapära. Ma vaatan, kuidas Keithi ema meile loori alt häbelikult naeratab. Ma ei suuda seda mõista. Ta ongi päriselt Saksa spioon. Ja mitte nii, nagu härra Gort on mõrvar ja need inimesed, kes Trewinnicki majas sisse-välja käivad, kuuluvad mingisse kurja organisatsiooni. Mitte nii, nagu kõik tänava elanikud võivad olla mõrvarid või Saksa spioonid. Ta on sõna otseses mõttes… Saksa spioon. Me vaatame nimekirja, mille olen logiraamatusse kandnud, veel kord läbi. Iga kuu teeb ta midagi. Midagi, mille ta peab üles märkima. Midagi salajast. Mis see on? „Ta kohtub kellegagi,” oletan. „Salajased kohtumised. Need kõik on ette planeeritud – ainult et mõnikord ei saa see inimene tulla ja nad peavad kuupäeva muutma…” Keith vaatab mulle sõnagi lausumata otsa. Nüüd, kui ma olen mõtted jooksma saanud, liiguvad need ometi kord kiiremini kui tema omad. „Siis mingi aja tagant toimub midagi muud,” jätkan aeglaselt. „Midagi üllatavat, midagi, mis polnud planeeritud…” Märkan Keithi huultel talle omast kerget naeratust. Ta ei ole minust sugugi maha jäänud – kuidagi on ta taas ette jõudnud ja venitab minu õrritamiseks aega. „Ristiga tähistatud kohtumised,” sosistab ta viimaks. „Millal need peaksid toimuma?” Tunnen, kuidas mu kuklakarvad turri lähevad. Tema häälest võib järeldada, et tulemas on midagi õõvastavat, aga ma ei suuda ära arvata, mis. „Kord kuus,” sosistan ma abitult. Ta raputab aeglaselt pead. „Jah – vaata. Jaanuar, veebruar…” Ta raputab uuesti pead. „Kord iga nelja nädala tagant,” sõnab ta. Ma ei saa millestki aru. „Mis vahet sellel on?” Ta ootab naeratades, samal ajal kui mina päeviku uuesti läbi vaatan. See peab vist paika. Igal kuul tundub kuupäev pisut varasem olevat. „Ja siis?” „Vaata kuufaasi,” sosistab ta. Pöördun algusse tagasi ja vaatan kuufaase iga pisikese risti kõrval. Jah, ristid järgivad umbkaudu kuukalendrit. Igal kuul on ristike sellesama märgi, musta ringi lähedal. Vaatan üles Keithi poole. „Kuuta ööd,” sosistab ta. Mu kuklakarvad lähevad uuesti turri. Nüüd näen võimalusi niisama selgelt kui tema – valgustamata lennuk maandub golfiväljakule, langevarjur liugleb vaikselt läbi täiusliku pimeduse… Keeran päevikulehti. Viimane ristike on märgitud kahe päeva tagusele kuupäevale. Järgmine tuleb kahekümne kuue päeva pärast. Pärast seda on tühjus. Ei riste ega hüüumärke. Järelikult üks viimane kohtumine veel, kuupaisteta pimedal ööl… Äkitselt on kogu maja tulvil pulbitsevat läbipõimunud haldjamuusikat. Kõik kolm kella löövad ühekorraga. Esimese võbeleva kellahelina peale oleme juba nahast välja hüpanud, päeviku tagasi sahtlisse visanud, sahtli kinni löönud ja poolel teel ukse poole. Ukselävel seisab Keithi ema, niisama ehmunud kui meiegi. „Mida teie siin teete?” nõuab ta. „Mitte midagi,” ütleb Keith. „Mitte midagi,” kinnitan mina. „Ega te ei võtnud minu kirjutuslaualt midagi?” „Ei.” „Ei.” Kas ta nägi meid? Kas ta sai aru? Kui kaua ta on meid jälginud? Jääme kolmekesi kõik endale kindlaks, teadmata täpselt, kuidas olukorda lahendada. „Miks teil nii naljakas ilme on?” Mina ja Keith vaatame teineteisele otsa. See on tõsi – meil on tõesti naljakas ilme. Aga raske on arvata, milline ilme oleks sobiv, kui räägid inimesega, kellel, nagu me teame, on hiljuti olnud salakohtumine Saksa sõnumitoojaga. Ja kui me ei tohi talle mõista anda, et me teame. Ta paneb raamatukogu raamatu lauale, võtab uue ja siis kortsutab kõhklevalt kulmu. „Kas see pole mitte sinu luup?” nõuab ta. „Ja mida taskulamp siin teeb? Ja peegel?” „Me lihtsalt mängisime,” vastab Keith. „Noh, sa tead, et te ei tohiks siin mängida,” lausub ema. „Minge õige õue mängima.” Keith paneb luubi sõnatult taskusse. Me võtame vaikides taskulambi ja peegli. Ma heidan pilgu tagasi, kui Keith välisukse avab. Tema ema silmitseb meid endiselt mõtisklevalt elutoa ukseavast, imestades meie käitumise üle peaaegu niisama palju kui meie tema tegevuse üle. Ning kogu maailm on kujuteldamatult ja pöördumatult muutunud. * * * Niisiis mängime nüüd õues, nagu kästud. Vaadates sellele ajale läbi pikkade aastate koridori, tundub mulle, et see võis olla üks pöördepunkte – et kõik oleks läinud hoopis teisiti, kui poleks olnud Keithi ema lihtsat mõtlematut soovitust – kui me oleksime läinud tagasi Keithi mängutuppa ja arutanud oma vapustavat avastust seal, tema ametlike mänguasjade rahulikus ja korrastatud maailmas. Aga majast väljaspool on ainult üks koht, kus me saame rääkida nii, et meid ei nähta ega kuulda, ja sinna minnes ületame me piiri ja jõuame hoopis teisele maale. Kui teada õiget kohta põõsaste vahel, mis kunagi moodustasid Braemari maja esise heki, saab taimekardina eest lükata ja roomata okste alt nagu mööda madalat vahekäiku salakambrisse, mille oleme endale tihnikusse raiunud. Selle põrandaks on paljas kõva muld. Rohekas videvikuvalgus kumab läbi lehtede. Isegi vihm tungib harva nii sügavale. Kui me salakambris oleme, ei näe meid keegi maailmas. Oleme kaugel šokolaadivõidest ja hõbedastest pildiraamidest. Kaks suve varem oli see olnud meie laagriplats, kus me kavandasime ekspeditsioone Aafrika džunglisse ja varjasime end Kanada kuningliku ratsapolitsei eest. Eelmisel suvel oli see peidupaik, kus tegime linnuvaatlusi. Nüüd pidi sellest saama hoopis tõsisema ettevõtmise peakorter. Keith istub rätsepaistes maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Mina istun rätsepaistes tema vastas, panemata peaaegu tähelegi oksa, mis mu selga torgib, ega tillukesi niidi otsas rippuvaid olendeid, kes juustesse kinni jäävad ja särgikrae vahelt sisse kukuvad. Kujutan ette, et mu suu on järjekordselt pooltöllakil, kui ma alandlikult ootan, et Keith teataks, mida me peaksime arvama ja tegema. Praegu on mul väga raske toonast tunnet taastada – see on nii suur ja keeruline. Võib-olla kõige silmatorkavam on nende tunnete suurus. Pärast kõiki neid päevi ja aastaid, täis väikesi hirme ja tüdimust, väikesi taakasid ja rahulolematust, on meie ellu saabunud midagi tähtsat. Meile on usaldatud suur ülesanne. Me peame oma kodumaad vaenlaste eest kaitsma. Mõistan nüüd, et sellega kaasnevad hirmuäratavad raskused ja valusad lojaalsuskonfliktid. Olen saanud sügavat aimu sellest, kui tõsised ja kurvad asjalood on. Tugevamini kui kunagi varem tunnen, milline au on olla Keithi sõber. Tema perekond on omandanud legenditegelaste kangelaslikud proportsioonid – õilis isa ja reeturlik ema, kes etendavad lakkamatut konflikti hea ja halva, valguse ja pimeduse vahel. Nüüd asetab saatus ka Keithi enda nende kõrvale, et ta toetaks ühe au, karistades teise autust. Ja minule on antud oma tagasihoidlik koht kangelasele vajaliku ustava kilbi- ja mõõgakandjana. Mõistan vist ka seda, et sündmuste puhul, mida me läbi elame, on ta midagi enamat kui peategelane – et ta on mingil salapärasel moel nende looja. Ta on seda olnud ka varem, näiteks härra Gorti sooritatud mõrvade ja mandritevahelise raudtee või meie majade vahelise maa-aluse tunneli ehitamise puhul. Iga kord lasi ta sõnad lendu ja need said tõeks. Tema rääkis loo ja lugu ärkas ellu. Aga mitte kunagi varem ei ole see tõelisuseks saanud, mitte päriselt, mitte sellisel moel nagu seekord. Nüüd ma siis istun ja vaatan teda ainiti, oodates, et ta teataks, mida me hakkame tegema seikluses, mille ta on meile loonud. Ta istub ja vaatab maha, sügavale mõtetesse vajunud, pealtnäha minu olemasolu unustanud. Mõnikord tuleb tal selline tuju, et ma olen tema jaoks niisama nähtamatu kui ta isa jaoks. Ent üks minu ülesandeid tema mõõgakandjana on tema kujutlusvõimet kasutute soovitustega toetada. „Peaksime su isale rääkima.” Ei mingit vastust. Ma saan aru, miks, niipea kui olen sõnad välja öelnud ja kujutluspilt sellest, mida see tähendaks, mu silme ette kerkib. Näen vaimusilmas, kuidas me astume tema isa juurde, kui ta aias tööd teeb ja vilistab. „Issi, Stephen ja mina lugesime emme päevikut…” Ei. „Või politseile,” pakun ma. Ma pole päris kindel, kuidas see peaks välja nägema. Mul ei ole asjadest politseile teatamisega kogemusi – pole aimugi, kust politseid leida, kui teda vaja läheb. Politsei tuleb siis, kui ta tuleb, nad kõnnivad tõttamata poodidest mööda, sõidavad aeglaselt rattaga tänaval. Ning jah, nüüd väntab üks politseinik minu kujutluses vastutulelikult mööda tänavat lähemale. „Vabandage,” ütleb Keith viisakalt, samal ajal kui mina tema selja taga ootan. Politseinik peatub ja paneb jala maha, nagu tol päeval tädi Dee maja ees. Ta vaatab umbusklikult minu ja Keithi poole, nagu laste poole, kes tookord elevusega tema kõrval mööda tänavat jooksid. „Minu ema,” ütleb Keith, „on…” Aga sõnad ei lase end kujutleda. Politseinikule öelduna mitte. Igal juhul ei tule Keithilt vastust. Teen järgmise katse: „Võiksime härra McAfeele anonüümkirja kirjutada.” Härra McAfeest saab mõnikord õhtuti või nädalavahetuseti lahke politseinik, kellel on kiivri asemel peas lame nokkmüts, ja mis peamine, me teame, kust teda leida – Keithi naabermajast. Kirjutasime talle juba ükskord anonüümkirja, milles paljastasime informatsiooni härra Gorti kohta. Keith kirjutas selle ise, moonutades oma käekirja. Ta adresseeris selle härra Mercaffyle ja teatas talle, et me leidsime neli inimese selgroogu. Seni pole härra Gorti vahistamisest vähimatki märki. Keith virgub transist. Ta otsib kobamisi käigu tagumises otsas okste alla peidetud lamedat kivi ja võtab võtme, mida me selle all hoiame. Käigu ühes küljes on mõlkis must plekklaegas, mille me leidsime majarusude vahelt ja mis on lukustatud mulle eelmiseks sünnipäevaks ratta jaoks kingitud tabalukuga. Ta teeb laeka lukust lahti ja paneb logiraamatu teiste asjade juurde, mida me seal hoiame ja mis on niisama korralikult oma kohale asetatud nagu Keithi ametlikud mänguasjad. Laekas on allatulistatud Saksa lennukist pärit väändunud metallitükk; värvipliiatsijupp, selline, mida õpetajad tööde parandamiseks kasutavad, üks ots sinine ja teine punane, ning mille me nagu laekagi leidsime preili Durranti elu rusudest; küünlajupp ja toos tikke; neli 22-kaliibrilist kuuli, mille Keith koolis tankimudeli vastu vahetas; ja Suurbritannia lipp, mida me impeeriumipäeva ja kuninga sünnipäeva tähistamiseks üles okstele laotame. Keith võtab laekast meie kõige salajasema ja pühama asja – täägi, millega tema isa viis sakslast tappis. See lihtne kirjeldus ei anna edasi Keithi käes oleva eseme metafüüsilist keerukust. See on ja ühteaegu ei ole püha tääk, täpselt nagu armulaualeib ja vein ühteaegu on ja ei ole olendi keha ja veri, kes nii on kui ka ei ole Jumal. Füüsilises mõttes on tegemist pika sirge lihanoaga, mille me leidsime, nagu paljud muudki asjad, preili Durranti majast. Selle luust käepide on kadunud ja Keith on noa isa tööpingi küljes oleva käiakiviga teravaks ihunud, nii et see on mõlemalt poolt terav ja just nagu rapiir. Aga sisimas on tal täägi hing, mis käis Keithi isaga igal nädalavahetusel kõigi oma pühade omadustega salateenistuses kaasas. Keith sirutab täägi minu poole. Mina asetan käe tera lamedale pinnale, tajudes pakitsusega selle mõlema serva teravust. Ta vaatab mulle otse silma. „Ma vannun,” ütleb ta. „Ma vannun,” kordan mina. „Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse.” „Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse,” jorutan pühalikult. Nähtavasti mitte küllalt pühalikult, et Keithi lõplikult rahustada. Ta hoiab endiselt tera üleval ja vaatab mulle otse silma. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/michael-frayn/spioonid/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Pincher – ingl näppaja – Tlk.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 785.36 руб.