Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Spioonid Michael Frayn Saladuslik põnevusromaan sõjaaegsest Inglismaast, kus uudishimulikud kõikjal ringi nuuskivad poisikesed sattusid peale millelegi, mida nad uneski aimata ei osanud. Menuka briti kirjaniku Michael Frayni üks viimaseid teoseid. Originaali tiitel: Spies Michael Frayn Copyright © Michael Frayn, 2002 Inglise keelest tõlkinud Hels Hinrikson Toimetanud Maris Makko Kujundanud Tarmo Rajamets Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Hels Hinrikson, 2013 ISBN 978-9949-489-90-9 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas 1. Juuni kolmas nädal, ja kohal see ongi: peaaegu piinlikult tuttav magus hõng, mis igal aastal umbkaudu sel ajal saabub. Tunnen seda soojas õhtuses õhus, kui kõnnin mööda oma vaikse tänava hoolitsetud aedadest, ning hetkeks olen taas laps ja kõik seisab alles ees – hirmutav, pooleldi mõistetamatu, paljutõotav elu. See peab tulema mõnest aiast. Millisest? Ma ei saa ilmaski aru. Ja mis lõhn see on? See ei meenuta linnale tuntust toonud laimipuu õite südantlõhestavalt õrna magusust ega kuslapuu selget suvist õnne. See on üsna kalk ja jämedakoeline. See on lehk. Selles on midagi tungivalt seksuaalset. Ja see teeb mind ärevaks, nagu alati. Ma tunnen... mida? Rahutust. Soovi olla teisel pool tänava lõpus kasvavat metsa ja siit kaugel. Aga samal ajal tunneksin justkui koduigatsust koha vastu, kus olen. On see võimalik? Mul on tunne, et midagi on kusagil lahendamata jäänud ja mingi saladus ootab ümbritsevas õhus endiselt avastamist. Haistan suvises tuulepuhangus taas seda lõhna ja tean, et koht, kuhu tahaksin pageda, on lapsepõlv. Võib-olla on kodu, mille järele igatsen, ikkagi veel olemas. Paratamatult, nagu igal suvel juuni lõpus, märkan, et kui see magus lehk saabub, pakutakse sellesse kaugesse, kuid lähedal asuvasse kohta odavaid lende. Võtan telefoni kaks korda pihku, et piletit broneerida, ja panen kaks korda uuesti käest. Tagasi ei saa minna, kõik teavad seda... Nii et ma ei lähe sinna enam mitte kunagi? Kas sellise otsuse ma langetangi? Olen juba päris vana... Kes teab – sel aastal on ehk mu viimane võimalus... Aga mis see on, see kohutavalt häiriv lõhn suveõhus? Kui ma vaid teaksin, mis on selle võluõie nimi, kui vaid saaksin seda näha, võib-olla siis suudaksin tuvastada, miks lõhnal on nii tugev jõud. Lehk tungib mulle äkitselt ninna, kui saadan oma tütart ja tema kahte väikest last pärast nende nädalapikkust külaskäiku tagasi auto juurde. Panen talle käe käsivarrele. Tema teab taimede ja aianduse kohta. „Kas tunned seda lõhna? Just... seda... Mis see on?” Ta veab ninaga õhku. „Lihtsalt männid,” lausub ta. Kõigis liivase pinnasega aedades kasvavad kõrged männid, mis varjavad tagasihoidlikke maju suvepäikese eest ning teevad meie kuulsa õhu värskeks ja virgutavaks. Selles lehas, mis nii salamahti ligi poeb, ei ole midagi puhast ega vaigust. Tütar kirtsutab nina. „Või pead sa silmas seda üsna... vulgaarset lõhna?” küsib ta. Ma naeran. Tal on õigus. See lõhn on üsna vulgaarne. „Liguster,” ütleb ta. Liguster... Ma ei saa sellest targemaks. Olen muidugi seda nime kuulnud, aga vaimusilma ette ei kerki ühtegi pilti ja miski ei selgita, mis võim lõhnal minu üle on. „See on põõsas,” ütleb tütar. „Üsna levinud. Kindlasti oled seda parkides näinud. Hästi ilmetu moega. Mulle tuletab see alati meelde masendavaid vihmaseid pühapäeva pärastlõunaid.” Liguster... Ei. Aga kui järjekordne häbitu pahvak meieni kandub, keerab kogu mu sisemus pahupidi. Liguster... Ometi sosistab see mulle millestki salajasest, millestki süngest ja ärevaks tegevast kusagil kauges ajusopis, millestki, millest mulle ei meeldi eriti mõelda... Ärkan öösel, põõsa nimi hinge närimas. Liguster... Aga oot. Kas tütar rääkis seda öeldes minuga inglise keeles? Võtan riiulist sõnaraamatu... Ei rääkinud. Niipea, kui näen, mis on põõsa nimi inglise keeles, ei suuda ma taas naeru tagasi hoida. Muidugi! Kui ilmselge! Naeran seekord osalt piinlikkustundest, sest elukutselist tõlkijat ei peaks saama nii lihtsa sõnaga alt tõmmata, ja ka seetõttu, et nüüd, kui ma tean, millega on tegemist, tundub see liiga absurdselt labane ja kohatu, et nii võimsaid tundeid tekitada. Nüüd meenuvad mulle igasugused asjad. Alustuseks näiteks naer. Ühel suvepäeval peaaegu kuuekümne aasta eest. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud, aga nüüd meenub ta mulle taas, minu sõbra Keithi ema, ammuse suveroheluse varjus, pruunid silmad säramas, naermas millegi peale, mida Keith on kirjutanud. Saan loomulikult aru, miks, nüüd kui tean, mille lõhn meid ümbritses. Siis naer kaob. Ta istub minu ees nuttes tolmus ja ma ei tea, mida teha või öelda. Meie ümber on taas seesama magus ja peibutav lehk, mis imbub märkamatult mu mälu sügavusse, et kogu eluks minuga jääda. Keithi ema. Nüüdseks on ta ilmselt üheksakümnendates aastates. Või surnud. Kui paljud teised veel elus on? Kui paljusid neist ma mäletan? Kuidas on lood Keithi endaga? Kas tema mõtleb kunagi asjadele, mis tol suvel juhtusid? Ka tema võib muidugi surnud olla. Võib-olla olen mina ainuke, kes veel mäletab. Või pooleldi mäletab. Minu peas välgatavad põgusalt, suvalises järjekorras erisugused pildid, mis ruttu kaovad. Sädemesadu... Häbitunne... Keegi nähtamatu isik köhimas, püüdes kuulmatuks jääda... Kann, millele on katteks pandud pitsitükk, mille küljes ripuvad raskuseks neli sinist helmest... Ning jah – sõber Keithi lausutud sõnad, mis kõik veerema lükkasid. Sõnu, mis keegi on pool sajandit tagasi lausunud, on sageli raske täpselt meenutada, aga nendega on see lihtne, sest neid oli nii vähe. Viis, kui täpne olla. Lastud lendu nii muuseas, möödaminnes nagu kerged ja ebaolulised seebimullid. Kuid need muutsid kõike. Nagu sõnad ikka. Äkitselt on mul tunne, et peaksin sellele kõigele pisut pikemalt mõtlema, nüüd, kui ma juba algust olen teinud, ning asjades pisut selgust saama ja seoseid looma. Oli seiku, mida keegi kunagi ei selgitanud. Asju, mida keegi isegi ei nimetanud. Saladusi. Tahaksin need lõpuks ometi päevavalgele tuua. Endiselt tunnen, et miski on jäänud lahendamata, isegi nüüd, kui olen tuvastanud oma rahutuse põhjustaja. Ütlen oma lastele, et sõidan paariks päevaks Londonisse. „Kas on mõni aadress, kustkaudu sinuga ühendust saab?” küsib minu korraarmastajast minia. „Mälestusterada ehk,” pakub poeg kuivalt. Me räägime kõik omavahel inglise keeles. Ta tajub mu rahutust. „Täpselt nii,” vastan ma. „Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee.” Ma ei räägi neile, et käin põõsa jälgedes, mis õitseb igal suvel paar nädalat ja rikub mu rahu. Kohe kindlasti ei ütle ma neile põõsa nime. Ma ei taha seda ka ise eriti nimetada. See on liiga absurdne. 2. Kõik on nii nagu varem, avastan ma sihtkohta jõudes, ja kõik on muutunud. Peaaegu pool sajandit on möödunud ajast, kui ma viimati selle väikese puidust jaamahoone ees rongilt maha astusin, aga jalad kannavad mind mingi unenäolise kerguse ja paratamatusega jaama viivast kallakust alla vähese liiklusega keskpäevasele peatänavale, siis vasakule, väikese korrapäratu poodiderea poole, ning postkasti juurest uuesti vasakule, tuttavale pikale sirgele puiesteele. Peatänav on täis uusi tüütuid liiklusskeeme, poodidel on isikupäratud uued nimed ja fassaadid ning peenikesed noored toomepuud, mida mäletan puiesteed ääristamas, on nüüd elunäinud ja väärikad. Aga kui pööran puiesteelt veel kord ümber nurga, tupiktänavasse... Seal see on, nagu ikka. Seesama vana vaikne armas tuim keskpärasus. Seisan nurgal, vaatan, kuulan ja hingan seda sisse, teadmata täpselt, kas olen liigutatud, et viibin pärast nii pikka aega taas siin, või üsna ükskõikne. Jalutan aeglaselt tänava lõpus oleva väikese ringi poole. Needsamad neliteist maja seisavad soojal tuimal pärastlõunal rahulikult, enesega rahulolevalt, täpselt nagu alati. Lähen aeglaselt tagasi tänavanurgale. Kõik on alles, täpselt nagu vanasti. Ei tea, miks see mind niivõrd üllatab. Midagi muud ma ei oodanudki. Kuid ometi, pärast viit aastakümmet... Kui esimene tuttavlikkusest tingitud vapustus hajub, hakkan nägema, et kõik ei ole tegelikult sugugi nii nagu varem. Tänav on täiesti muutunud. Majad on korda tehtud ja igavad, nende ühitamatud arhitektuuristiilid on uute verandade, valgustite ja lisatud puitdetailidega kuidagi sarnaseks muudetud. Mäletan, et igaüks neist oli nagu omaette maailm, teistest majadest niisama erinev kui inimesed, kes seal elasid. Igaüks neist oli rooside või kuslapuude, laimipuude või budleiade varjus peituv saladus. Nüüd on peaaegu kogu lopsakus kadunud, parkimiskohtade ja autodega asendunud. Tänava ääres rivis seisab veel autosid. Neliteist eraldatud kuningriiki on sulandunud omamoodi haljastatud linnaparklaks. Kõik saladused on lahendatud. Õhus on tunda peent tuntud kiirekasvuliste igihaljaste taimede lõhna. Aga metsikust siivutust lõhnast, mis mind siia meelitas, pole isegi nii hilisel juunikuupäeval enam jälgegi. Vaatan üles taevasse, selle iga maastiku ja linnapildi osa poole, mis põlvkondade ja sajandite jooksul muutumatuks jääb. Isegi taevas on teistsugune. Kunagi andis selle kangelaslike lennukijälgede sigrimigri märku sõjast. Öösiti paistsid sealt prožektorivihud nagu püstised sõrmed ja langesid tohutud värvilised tulekerad. Nüüd on isegi taevas tasane ja ilmetu. Nurgale jõudes kõhklen taas. Tunnen end üsna rumalalt. Kas olen nii pika maa maha sõitnud üksnes selleks, et tänava lõppu ja tagasi kõndida ning küpressihekkide lõhna nuusutada? Aga ma ei suuda välja mõelda, mida muud võiksin teha või tunda. Mu mõtted on otsas. Ja siis tajun, kuidas õhkkond mu ümber muutub, nagu oleks minevik otse õhust tagasi saabunud. Põhjuse tuvastamiseks kulub mõni hetk. See on hääl – nähtamatu rongi hääl, alguses summutatud ja kauge, kuid siis järsku selge kõlaga, kui rong tupiktänava lõpus seisvate majade tagusest süvendist nähtavale ilmub, samuti nagu rong, millega mina kahekümne minuti eest saabusin. Ta sõidab märkamatult mööda vasakpoolsete majade tagust raudteetammi, seejärel ületab õõnsalt kajava silla ja aeglustab jaama poole liikudes käiku. Tuttav helide järjestus muudab kogu tupiktänavat minu pilgu ees. Majast vasakpoolsel nurgal, kus mina seisan, saab Sheldonite oma, vastasnurgal olevast Hardimentide oma. Hakkan kuulma muid helisid. Härra Sheldoni hekikääride lõputut nähtamatut lõksumist kõrge pöögiheki taga, mis on nüüdseks kadunud. Lõputuid noodiridu, mida mängisid Hardimentide kahvatud lapsed süngetes tubades korralikult kokku punutud laimipuude taga (mis on endiselt alles). Tean, et pead pöörates näen taamal tänaval Geestide kaksikuid üheskoos mingit keerulist keksu keksimas, täpselt ühesugused hiiresabad täpselt ühtemoodi kuklas hüplemas... ning Averyte sissesõiduteel end õliseks määrinud Charliet ja Dave’i ja laialilammutatud kolmerattalise osi... Loomulikult vaatan praegu maja number kaks, mis asub Hardimentide oma kõrval. Isegi see näeb nüüd kummalisel kombel välja nagu kõik teised majad, ehkki ta on kinnitatud maja number kolm külge – tegemist on tupiktänava ainukese paarismajaga. See näib olevat endale saanud nime Wentworth. Kui mina selles elasin, oli majal ainult number, ja sedagi hädapärast, sest väravapostil olev numbriplaat oli kreosoodiga kaetud. Maja on siiski endist viisi ähmaselt piinlik, hoolimata uhkest uuest nimest, värskest valgest krohvist ja raudsest korrast, mida sillutisekivid ja isikupäratu pinnakate maja ees mõista lasevad. Ma peaaegu näen krohvi puhta sileduse all vana pragulist ja niiskuslaikudega halli seina. Lopsakate pikkade lehtedega lillede vahelt näen kummituslikke võrseid ajavat tundmatute põõsaste rägastikku, mille eest isa kunagi ei hoolitsenud, ja väikest paljast murulappi. Meie maja tegi veel häbiväärsemaks see teine pool, mille külge ta oli kinnitatud ja mis nägi välja veelgi hullem kui meie oma, sest Pincherite aias vedeles vihmast kõveraks tõmbunud mahajäetud mööbli ning puidu- ja metallijääke, mis härra Pincher* (#ulink_65ea4c63-9ee7-5640-9b97-d19ee7dc73d8) oli töö juurest varastanud. Vähemalt nii kõik tänava elanikud arvasid. Võib-olla oli asi lihtsalt tema nimes, torkab mulle nüüd pähe. Igal juhul polnud Pincherid tupiktänavas soovitud elanikud – isegi veel vähem kui meie – ja kohutav tõsiasi, et meie kodud olid ühendatud, viis meid koos nendega põhja. Sellisena näen tänavat praegu. Aga kas tema näeb seda oma eas samasugusena? Ma pean silmas kohmetut poissi, kes elab selles kasimata majas Hardimentide ja Pincherite vahel – Stephen Wheatleyt, sedasama, kellel on peast eemale hoidvad kõrvad ja liiga lühike hallist flanellist koolipluus, mis ülemäära pikkade hallide lühikese säärega flanellpükste värvli vahelt välja ripub. Ma vaatan, kuidas ta kaardus uksest välja tuleb, toppides alles õhtuoodet suhu. Kõik tema seljas on üleni hall – isegi veniv püksirihm, triibuline nagu vanamoodsa õlgkaabu ümber käiv pael, pandlaks S-tähe kujuline metallmadu. Püksirihma triibud on kahte halli tooni, sest poiss on üleni mustvalge, sellisena tean ma teda kodus olevatelt vanadelt mustvalgetelt fotodelt, mis mu lapselapsi uskumatult naerma ajavad, kui ütlen, et see olen mina. Mina ei suuda seda samamoodi uskuda. Mul ei oleks õrna aimugi, milline Stephen Wheatley välja näeb, kui poleks neid fotosid, ja ma ei oskaks kunagi arvata, et oleme kuidagi teineteisega seotud, kui poleks foto taha kirjutatud nime. *Pincher – ingl näppaja – Tlk. Praegugi veel tunnen ma sõrmeotste all mao soomuselise keha mõnusat sakilist hõbetekstuuri. Stephen Wheatley... Või lihtsalt Stephen... Klassitunnistusel S. J. Wheatley, klassiruumis või mänguväljakul lihtsalt Wheatley. Kummalised nimed. Ükski neist ei tundu talle päriselt sobivat, kui ma nüüd poissi vaatan. Enne ukse kinni löömist pöörab ta end ringi ja hüüab täis suuga midagi ebapiisavalt solvavat vastuseks oma talumatu vanema venna järjekordsele üleolevale pilkele. Ühe tema räpase tennise paelad on lahti ja üks pikk hall põlvik on jalas lõõtspillina lonti vajunud. Tunnen püksiserva varjus oleva sokihoidja lootusetut lõtvust sõrmeotste all niisama selgelt kui mao soomuseid. Kas ta teab, juba selles eas, mis positsioon tal tänaval on? Ta teab seda täpselt, isegi kui ta sellest teadlik pole. Kusagil sügaval sisimas mõistab ta, et tema ja ta pere on kuidagi teistsugused, kes ei sobi ega hakka kunagi sobima hiiresabadega Geesti plikadega ega õliga määrdunud Avery-poistega. Väravat pole tal vaja avada, see on juba lahti, sest on veest läbi imbununa ülemisest hingest lahti mädanenud. Ma tean, kuhu ta läheb. Mitte teisele poole tänavat Norman Stotti juurde, kellel poleks häda midagi, kui poleks tema väikest venda Eddiet. Eddiel on midagi viga – ta muudkui jõlgub läheduses, vesistab suud, naeratab ja püüab sind katsuda. Mitte Averyte ega Geestide poole. Kindlasti mitte Barbara Berrilli juurde, kes on kaval ja reetlik nagu suurem osa tüdrukuid ja veelgi vastumeelsem nüüd, kui Stepheni vend Geoff on hakanud juukseid pumatiga siluma ja käib Barbara vanema õe Deirdrega õhtuhämaruses sigarette suitsetamas. Berrilli-plikade isa on sõjas ja kõik ütlevad, et nad on ülekäte läinud. Nagu ma juba arvasin, läheb Stephen teisele poole teed, vaevumata isegi pead pöörama, et näha, kas ei tule mõnda autot – aga sõja ajal pole muidugi erilist liiklust, kui välja arvata mõni harv jalgratas ja aeglaselt edasi rühkivad hobused, kes piimamehe ja pagari vankrit veavad. Ta kõnnib aeglaselt, suu pisut ammuli, mingisse ähmasesse unistusse vajunud. Mida mina nüüd teda vaadates tunnen? Enamalt jaolt vist kihku tal õlgadest kinni haarata, teda raputada ja öelda, et ta üles ärkaks ja poleks nii... nii mitterahuldav. Mulle meenub, et ma pole esimene, kellel on selline kihk. Möödun tema kannul Trewinnickist, salapärasest majast, kus on alati pimenduskardinad ees ja külma põhjamaiselt tumeda kuusetuka taga hooletusse jäetud aed. Aga Trewinnick ei ole häbiväärne nagu meie ja Pincherite maja, selle sünguses on midagi pahaendelist. Mitte keegi ei tea siin elavate inimeste nime ega isegi seda, kui palju neid siin elab. Nende näod on tõmmud, nende riided mustad. Nad tulevad ja lähevad pimedas ja hoiavad ka valgel ajal pimenduskardinaid ees. Stephen on teel kõrval asuvasse majja. Number üheksasse. Chollertoni. Haywardide majja. Ta avab valge hästi õlitatud jalgvärava ja paneb selle hoolikalt enda järel kinni. Ta kõnnib mööda korralikku punastest tellistest teerada, mis lookleb roosipeenarde vahel, ja koputab sepistatud koputiga raskele tammepuust uksele. Kaks viisakat mitte liiga valjut koputust, mida tugev tammepuit summutab. Ootan värava taga ja uurin vargsi maja. See on vähem muutunud kui suurem osa teisi maju. Mahedatel punastel tellistel on endiselt teravad nurgad ning puidust aknaraamid, katuseviilud ja garaažiuks on niisama laitmatult valged nagu siis, kui härra Hayward neid värvis, seljas värvitud pinnaga võrreldavad puhtad valged tunked ja hommikust õhtuni vilistades. Punastest tellistest teerada lookleb endiselt roosipeenarde vahel ja peenarde servad on niisama geomeetrilised ja selged kui vanasti. Välisuks on endiselt värvimata tammepuidust ja sellel on pisike rombikujuline pruunist klaasist aken. Tagasihoidlikus kirjas nimi ukse kõrval päevinäinud vaskplaadil on endiselt Chollerton. Vähemalt siin on minevikku täielikult säilitatud. Stephen ootab ukse taga. Nüüd alles, liiga hilja, paneb ta oma välimust tähele. Ta tõmbab lontivajunud põlviku üles ja kummardub lahtiseid tennisepaelu siduma. Aga juba paotub uks ja majas oleva pimeduse taustal seisab lävel Stepheni-vanune poiss. Ka temal on seljas hall flanellsärk ja jalas hallist flanellist lühikesed püksid. Aga tema särk ei ole liiga lühike ega püksisääred liiga pikad. Tema hallid põlvikud on kenasti üles tõmmatud, nii et ulatuvad põlvedest sentimeetri kaugusele, ja pruunist nahast sandaalide rihmad on korralikult kinni. Ta pöörab pea kõrvale. Ma tean, mida ta teeb. Ta kuulab, kuidas ema küsib, kes ukse taga on. Ta ütleb emale, et see on Stephen. Ema käsib tal sõbra sisse kutsuda või välja mängima minna, mitte jõlkuda uksel, pooleldi toas, pooleldi õues. Keith teeb ukse täiesti lahti. Stephen pühib kiiruga jalgu jalatsiresti metallvöötidel ja seejärel uuesti toas oleval uksematil ning lõdva sokihoidja küljes olev põlvik vajub uuesti alla. Uks sulgub tema taga. Siin saigi lugu alguse. Haywardide juures. Päeval, kui Keith, minu parim sõber, ütles esimest korda need viis lihtsat sõna, mis minu maailma pahupidi keerasid. * * * Huvitav, mis on selle ukse taga nüüd? Toona paistis juba ukse avanedes esimese asjana poleeritud tammepuidust esikukapp, kus rippusid riideharjad, kingalusikad ja nööpijad ning olid nagid jalutuskeppide ja vihmavarjude jaoks. Seejärel, sisse astudes, võis näha tumedaid tammepaneele, kaht Alfred Hollingsi akvarelli Trossachsi rahvuspargist ja kaht portselantaldrikut, millel oli kujutatud siniseid pagoode ja väikseid siniseid riisikübaratega inimkujusid, kes kõndisid üle väikeste siniste jalgsildade. Elutuppa ja söögituppa viivate uste vahel seisis kappkell, mis koos teistes tubades asuvate kelladega veerandtunde lõi, täites maja neli korda tunnis ebamaise, alati isemoodi muusikaga. Kõige selle keskel oli minu sõber Keith. Pilt ei ole ilmselt enam mustvalge, sest nüüd näen ma meie püksirihmade värvi. Keithi rihm on samuti kinnitatud S-tähe kujulise metallmaoga ja selle mustal taustal on kaks kollast triipu, minu rihmal on kaks rohelist triipu. Hõlpsamaks sotsiaalseks määratlemiseks on meid värvidega eristatud. Kollane ja must on kohaliku õige algkooli värvid, kus kõik poisid sooritavad erakooli sisseastumiskatsed ja kõigil on oma kriketikurikas, jalatsid ja kaitsmed ning spetsiaalne pikk kott, kuhu need panna. Roheline ja must on vale kooli värvid, kus pooled poisid on kiitsakad mühkamid nagu minu vend Geoff, kes on juba sisseastumiseksamit teinud ja selles läbi kukkunud, ja kus me mängime kriketit katkiste ühiskasutuses olevate kurikatega – osal meist jalas pruunid võimlemissussid ja tavalised hallid lühikesed püksid. Juba siis olin ma väga hästi teadlik, et mul on mõistetamatu õnn olla Keithi sõber. Kui ma nüüd täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, näib see veelgi üllatavam. Mitte ainult tema püksirihm, vaid ka tema ise oli üleni kollane ja must; mina olin lihtsalt roheline ja must. Tema oli meie kahemehearmees ohvitser. Mina kehastasin teisi auastmeid – ja olin selle eest tänulik. Meil oli palju ettevõtmisi ja projekte ning kõigis neis oli tema juht ja mina olin juhitav. Nüüd näen, et terve hulga minu elus domineerinud isikute seas oli tema ainuke, kelle jüngriks ma sain. Tema autoriteeti põhjendas täielikult intellekti ja kujutlusvõime üleolek. Just Keith, mitte mina, tuli mõttele, et meie kaht maja võiks ühendada tross, millega saaksime omavahel vahetada sõnumeid nagu tšekke ja peenraha kohalikus toidupoes, ja just tema kavandas imelise maa-aluse raudtee, mille õhusurve paneks liikuma nagu sularahasüsteemi, mida olime näinud lähedal asuvas kaubamajas ja mille kaudu me saaksime ise kiiresti ja hõlpsalt edasi-tagasi liikuda, jäädes ümbruskonnale märkamatuks. Või köistee ja surveõhutorud, mida mööda meie ja meie sõnumid edasi liiguksid, niipea kui me plaanid ellu viime. Just Keith avastas, et Trewinnickis, salapärases majas tema maja kõrval, kus pidevalt pimenduskardinad ees olid, tegutsesid Jutid, vasakpoolne organisatsioon, mis seisis kõiksuguste vandenõude ja pettuste taga. Just Keith oli ühel päeval avastanud majade tagusel raudteetammil salakäigu, mille kaudu Juttide liikmed tulid ja läksid. Või õigemini oleks iga hetk avastanud, kui isa ei oleks käskinud tal õigeks ajaks koju tulla, et oma kriketijalatseid puhastada ja hommikuseks kooliminekuks valmis seada. Niisiis seisavad Keith ja Stephen koridoris tumedate seinapaneelide, hõbedasära ja kellamängu keskel ning püüavad otsustada, mida nad pärastlõunal tegema hakkavad. Õigemini ootab Stephen, et Keith otsustaks. Võib-olla on isa andnud talle mingi ülesande, mille juurde Stephen appi lubatakse. Näiteks tuleb jalgratast hooldada või garaažis isa tööpingi ümbert põrandat pühkida. Jalgratas vajab eriti palju hoolitsust, sest Keith sõidab sellega iga päev kooli ja tal on eriline sportrattamudel, mida peab spetsiaalse õliga õlitama ja spetsiaalsete puhastusvahenditega puhastama, kuni selle roheline raam läigib ning kroomitud lenkstangid, kodarad ja kolme käiguga rattarumm päikese käes hiilgavad. Jalgrattaga on lihtsalt õige koolis käia; buss, mille peale Stephen iga päev peatänavaäärsest pragunenud betoonist bussiootekojast astub, on vale valik. Jalgratta puhul on roheline värv õige, täpselt nagu see on püksirihma ja bussi puhul vale. Või lähevad nad ülakorrusele ja lukustavad end Keithi mängutuppa. Tema mängutuba on niisama korras kui ülejäänud maja. Seal pole laiutamas ja kõike segamas nõmedaid vendi ega õdesid, nagu Stepheni kodus ja kõigis teistes tupiktänava majades, kus elab lapsi. Kõik Keithi mänguasjad kuuluvad temale ning on korralikult sahtlitesse ja kappidesse paigutatud, sageli karpides, millega need poest toodi. Seal on mõnus asjakohane kellamäärde lõhn, mida levitavad kellamehhanismiga võidusõiduautod ja kiirpaadid. Seal leidub konstruktorikomplektidest õigesti kokku pandud keerulisi mehaanilisi konstruktsioone, kus on vaheliti hammasrattad, põrkemehhanismid ja tiguajamid, ning komplektidest korralikult kokku pandud täiuslikke Spitfire’i ja Hurricane’i lennukimudeleid, millel on tselluloidist kabiinikuplid ja sissetõmmatavad telikud ning mis mahuvad oivalisse pardimunasinisesse lennukikõhtu. Mõnes sahtlis on patareide jõul töötavad vidinad: kolmes värvitoonis säravad taskulambid ja väikesed optilised riistapuud, mis suunavad valguskiiri läbi läätsede ja prismade – kõik töökorras. Seal on riiulitäis poisteraamatuid, milles asustatakse üksildasi saari, täidetakse biplaanidega lennates missioone ja avastatakse salakäike. Üks teine riiul on täis raamatuid, mis õpetavad tühjadest sigarikarpidest juhtmeteta superheterodüünvastuvõtjaid tegema ja muna siidist taskurätikuks muutma. Kui tohib ja kui Keithi isa ei ole äsja muru niitnud, võivad nad aeda mängima minna. Nad ehitavad raudteesüsteemi, mis ulatub alt garaažitaguste lillepeenarde juurest kõrgele pommivarjendi künka otsa, kust muljet avaldavad sillad viivad raudtee üle hingematvate kuristike. Seejärel läheb tee köögiviljaaias läbi ohtliku bandiitide piirkonna ning sealt alla kurgilava taga asuva tähtsa tööstuskompleksi ja kaide juurde. Õigemini pidi kõik nii olema, kui Keith on isalt kõik vajalikud maakasutusload kätte saanud. Nad võivad minna jalutama, võib-olla üles golfiväljakule, kus Keith on näinud mingit kummalist looma, midagi rääkiva ahvi sarnast, end astelherne põõsastes peitmas, või Paradise’i väiketalude juurde, kus ta nägi kunagi allakukkunud Saksa lennukit, mille kokpitis istus surnud piloot. Jalutuskäigu ajal räägivad nad oma kavatsusest ehitada inimest kandev purilennuk, mida saab katuselt õhku saata, või päris rooliga päris auto. Purilennuki ja auto on kavandanud loomulikult Keith, aga auto on projekt, millesse Stephen on juba aktiivselt kaasatud, sest autole pidid jõu andma kümned vanad kellamehhanismiga töötavad mootorid, mis pole võetud Keithi pühadest mänguasjadest, vaid katkistest, mida leidus küllaga Stepheni segamini mänguasjakapis. Käsil on veel palju muid projekte ja lahendada on vaja hulk saladusi. Kuid üks võimalus on liiga ebaharilik, et seda üldse kunagi kaaluda – mõte minna Stepheni majja mängima. Mis mõtet sel oleks? Tema tagahoovi ebahuvitavaid savanne ei läbi ühtegi uhket mandritevahelist raudteed ja Stephenil ei tule kunagi pähe näidata kellelegi, kõige vähem veel Keithile, tuba, kus tema ja Geoff mitte ainult ei mängi, vaid ka magavad ja koolitükke teevad. Veel hullem on see, mis on voodite sees ja ümber – nööri, plastiliini, elektrikaabli, unustatud sokkide ja tolmu, vanadest hüljatud ettevõtmistest järele jäänud kõdunevate liblikate ja katkiste linnumunadega vanade pappkarpide lootusetu segadus. Püüan ette kujutada võimatut, et Keith küsib oma emalt, kas ta võib Stepheni juures mängida... Naeran selle mõtte peale. Tema ema istub elutoas diivanil ja tõstab pilgu raamatukogu raamatult. Ta kergitab pisut oma täiuslikult kitkutud kulme. Mida ta ütleb? Tegelikult tean ma täpselt, mida ta ütleb. „Ma arvan, et parem oleks seda issilt küsida, kullake.” Ja mida ütleks issi, kui Keith leiaks piisavalt põhjust ja julgust, et sellele ennekuulmatule palvele kindlaks jääda? Kas ta pööraks üldse ringi ja vaataks kord ka Stepheni poole, olles kutse jultumusest rabatud? Muidugi mitte. Samuti ei vastaks ta küsimusele. Ta ütleks lihtsalt midagi sellist, nagu: „Kas sa oled oma kriketikurika juba ära õlitanud, kutt?” Ja sinna asi jääkski; nad läheksid kööki, paluksid proua Elmsleylt põrandale laiali laotamiseks ajalehti ja õlitaksid Keithi kriketikurikat. Nüüd tagasi vaadates hämmastab mind, et Keithi vanemad olid üldse lubanud oma pojal Stepheni majja viivaid maa-aluseid tunneleid ehitada ja trosse õhku vedada, temaga linnupesi uurida ja ahve jahtida, teda oma täiuslikult hoitud mänguasjadega mängima ja oma erilist sportratast puhastama kutsuda. On võimalik, et tema isa ei olnud Stepheni olemasolu lihtsalt kunagi tähele pannud, aga ema oli seda kindlasti märganud. Ta ei rääkinud otseselt temaga, aga mõnikord pöördus tema ja Keithi poole korraga, lisades lausele „teie kaks” või „poisid”. „Kas teie kaks sooviksite klaasikest piima?” võis ta Keithile otsa vaadates hommikupoolikul küsida. Või: „Tulge, poisid. On aeg mänguasjad kokku korjata.” Mõnikord palus ta Keithil midagi enda poolt Stephenile edasi öelda. „Kullake, kas Stephenil pole vaja koolitükke teha...? Keith, kallis, kas tahaksid paluda, et Stephen jääks teed jooma?” Keithi ema kõneles vaikselt ja naeratades, mingi rahuliku lõbususega, huuli ülemäära liigutamata. Suure osa päevast veetis ta diivanil lamades või magamistoas puhates ning just puhanud näis ta ka alati olevat. Ta ilmus mängutoa uksele, puhanud, rahulik ja tasakaalukas, teatamaks, et ta läheb sealsamas lähedal elavale tädi Deele külla või poodidesse. „Poisid, teiega on ju kõik hästi, eks? Teil on, millega aega sisustada?” Kui ta ei läinud poodidesse ega tädi Dee juurde, siis käis ta postkontoris. Ta postitas kirju, mõnikord Stepheni arvates mitu korda päevas. Kuid Keithi isa töötas päev läbi. Mitte mingis nägematus kontoris nagu Stepheni isa ja kõigi teiste isad, kes sõjakohustust ei täitnud, vaid aias ja köögiviljaaias ning maja ümber, kus ta muudkui kaevas ja väetas, pügas ja lõikus, kruntvärvi ja pealisvärviga pintseldas, juhtmeid vedas ja neid välja vahetas, tehes täiuslikkust pidevalt täiuslikumaks. Isegi kanadel aia tagaosas oli laitmatult elegantne elu, nad patseerisid kõrgilt avaras kuningriigis, mida ümbritses sirgete joontega läikiv võrktara, ja munesid puhtaid pruune mune kanalas, kus kanasööda ja väljaheidete tuttav lõhn segunes maitsekalt värske kreosoodi lõhnaga, mis tuli väljast, ja värske lubja lõhnaga, mis tuli seest. Keithi isa töökeskus oli garaaž. Selle kahele poole avanevaid uksi ei tehtud kunagi lahti, aga külje peal oli väike uks, mille juurde pääses otse köögist üle õue tulles, ja mõnikord, seistes Keithi taga, kui too pidi küsima isalt luba murul käimiseks või raudteerööbaste aiateedele maha panemiseks, nägi Stephen vilksamisi garaažis peituvat imelist erakuningriiki. Keithi isa töötas süvenenult mõne puu- või metallitüki kallal, mida hoidsid kindlalt paigal tööpingi küljes olevad kruustangid, viilis, saagis või hööveldas osavalt, teritas oma suurt hulka peitleid käiakivil või sobras tööpingi kohal ja ümber leiduvates sadades korras sahtlites ja lahtrites, otsides täpselt õiget liivapaberit, mõõteriista või kruvi. Õhus oli tunda iseloomulikku lõhna. Mis lõhn seal oli? Kindlasti saepuru ja masinaõli. Võib-olla ka pühitud betoonpinna. Ja auto lõhn. Auto oli veel üks täiuslik asi – väike peresedaan, mille kroomitud pinnad garaaži pimeduses tähtedena särasid ning mille kere ja mootori eest hoolitseti laitmatult, olles pidevalt valmis sõja lõpuks, kui taas on saada bensiini, et jälle autoga sõita. Mõnikord paistsid Keithi isast ainult jalad, mis ulatusid välja autoalusest valgussõõrist, kui ta regulaarset ülevaatust ja õlivahetust tegi. Puudusid üksnes rattad. Auto seisis täiesti liikumatult neljal hoolikalt tahutud puupakul, et sisse tungivad sakslased seda enda kasutusse ei võtaks, nagu Keith selgitas. Rattad ise rippusid korralikult seinal piknikukorvi, puidust pressi vahel olevate tennisereketite, õhust tühjaks lastud kummimadratsite ja kummirõngaste vahel – kõik need kuulusid unustusehõlma vajunud muretu elu juurde, millele oli mõneks ajaks lõpp tehtud, nagu paljudele asjadele sõja kestes, kõikide peade kohal rippuva olukorra ajaks, mis igaühe elu nii paljudel viisidel mõjutas. Stephen võttis kord julguse kokku, et Keithilt omavahel olles küsida, kas sakslased oma õela leidlikkusega, mille poolest nad kurikuulsad olid, rattaid seinalt alla ei võtaks ja autole uuesti alla ei paneks. Keith selgitas talle, et rattamutrid, millega neid kinnitati, olid kindlalt lukustatud salajasse sahtlisse isa voodi kõrval koos revolvriga, mis oli isal olnud ohvitserina Suures Sõjas ja millega ta kavatses sissetungivaid sakslasi seekord ebameeldivalt üllatada. Keithi isa tegi muudkui tööd – ja vilistas töötamise ajal. Ta vilistas toredalt ja vabalt nagu laululind lõpmata keerulist looklevat viisi, mis ei lõppenud kunagi, täpselt nagu tema töö. Harva leidis ta hetke rääkimiseks. Aga kui leidis, olid tema sõnad kiired, kuivad ja kärsitud. „Uks – värv – märg,” oli ta Keithi emale teatanud. Kui ta oli heas tujus, kutsus ta Keithi „kutiks”. Mõnikord sai sellest „poiss”, millel oli käskiv varjund: „Ratas ära kuuri, poiss.” Aga mõnikord ilmus tema huultele midagi naeratusesarnast ja ta ütles Keithile „vana semu”. „Kui see mängulennuk vastu kasvuhoonet läheb, vana semu,” ütles ta naeratades, „saad kepiga peksa.” Keith ilmselt uskus teda. Stephen samuti. Esikunagis jalutuskeppide ja vihmavarjude hulgas rippus ka terve hulk keppe. Stepheni poole ei pöördunud ta kunagi – ta isegi ei vaadanud tema poole. Isegi kui see oli Stephen, kes ähvardas kasvuhoonele viga teha, oli Keith „vana semu” ja Keith, kes kepiga peksa sai, sest Stephenit ei olnud olemas. Ühtlasi ei rääkinud ka Stephen temaga kunagi ega vaadanud talle otse silma, ükskõik kas ta naeratas või mitte. Võib-olla sellepärast, et ta kartis liiga palju, või hoopis sellepärast, et kui sind pole olemas, siis sa ei saagi midagi sellist teha. Oli teisi põhjuseid, miks Keithi isa austust äratas. Keith oli Stephenile rääkinud, et isa oli Suures Sõjas viie sakslase tapmise eest medali saanud. Ta oli nad täägiga läbi torganud, aga kuidas Keithi isal oli õnnestunud tääk oma kuulsa revolvri külge kinnitada, ei julgenud Stephen küsida. Tääk hüples endiselt verdtarretaval kombel Keithi isa khakipükstega kaetud tagumikul igal nädalavahetusel, kui ta oma kodukaardimundris minema marssis, kuigi tegelikult ei läinud ta kodukaardirühma juurde, nagu Keith oli selgitanud, vaid salateenistuse heaks mingit erilist ülesannet täitma. Haywardid olid laitmatud. Ja sellest hoolimata talusid nad Stephenit! Väga võimalik, et ta oli tupiktänavas ainuke inimene, kes oli iial nende majja või isegi aeda astunud. Ma püüan ette kujutada Norman Stotti Keithi mängutoas ringi müdistamas... või et Barbara Berrillit kutsutaks teed jooma... Minu kujutlusvõime takerdub. Ma ei suuda vaimusilma ette manada isegi seda, kuidas täiesti korralikud ja vaoshoitud lapsed, näiteks Geesti kaksikud või kahvatud muusikud majast number üks, roosipeenarde vahel väljapeetult mängivad. Ma ei suuda seal ette kujutada ka ühtegi täiskasvanut. Seisan mõttes Keithi selja taga, kui ta koputab elutoa uksele... „Sisse,” ütleb tema ema hääl, mis harva valjemaks muutub. Keith avab ukse ja me näeme tema ema viisakalt teed joomas... kellega? See ei ole proua Stott ega proua Sheldon. See pole minu ema (see tuleb mulle nüüd pähe!). See pole proua Pincher... Mitte keegi. Isegi mitte proua Hardiment ega proua McAfee. Sama võimatu on ette kujutada, et Keithi ema viibib mõnes teises tupiktänava majas. Kui välja arvata tädi Dee oma. * * * Tädi Dee oli veel üks Haywardide pere imeline ehe. Ta elas kolm maja edasi, samal tänavapoolel, peaaegu Stepheni maja vastas, šokolaadipruuni sõrestiku ja õitseva mandlipuu taga. Minu ema ja ülejäänud tänav tundsid teda proua Tracey nime all. Keithi ema oli pikk, tädi Dee lühike. Keithi ema oli rahulik ja mõõdetud naeratusega, tädi Deel oli alati kiire ja ta ei naeratanud sugugi mõõdetult, vaid uljalt valgeid hambaid ja lustlikkust demonstreerides. Keithi ema käis kogu aeg edasi-tagasi poodide vahet, et nii tädi Deele kui ka endale asju tuua, sest tädi Dee oli väikese Millyga niivõrd hõivatud, ja kui ta polnud ise poes, jooksis ta muudkui tädi Dee kodu vahet, et Milly eest hoolitseda, kui tädi Dee poes käis. Mõnikord saatis Keithi ema enda asemel sinna oma poja, käes kaks või kolm aia lõpus olevast näidiskanalast toodud värsket muna või ajalehepaberisse keeratud äsjalõigatud maitsetaimed, ja Stephen läks temaga kaasa. Tädi Dee varjamatu naeratus lõi särama, niipea kui ta meile ukse avas, ja ta rääkis mitte ainult Keithi, vaid üsna otseselt meie mõlemaga, nagu oleksin mina olemas niisama palju kui Keith. „Tere, Keith! Sul on juukseid lõigatud! Kui kena! Tere, Stephen! Su emme rääkis, et sina ja Geoff olite mõlemad hullusti külmetanud. Kas sa oled nüüd tervem? Oi, mul on nii hea meel. Istuge ja mängige hetkeks Millyga, kuni ma vaatan, kas leian teile mõlemale tükikese kooki.” Keith ja mina istusime kohmetult elutoas põrandal lebavate beebilelude keskel, vaadates laitvalt Millyt, kes tõi meile oma nukud ja pildiraamatud ning püüdis sülle ronida, naeratav ja usaldav nagu tema emagi. Maja oli peaaegu niisama korratu kui minu kodu. Terrassiuste taga olev tagaõu oli veel hullem. Hoolitsemata muru oli niisama kõrge kui roostetavad kroketiväravad, mis olid mõnest varasemast suvest sinna jäänud. Kui me tädi Dee juures olime, oli Keithi näol alati tema isale omane hukkamõistev ilme, ta silmalaud olid pisut allapoole vajunud ja huuled kokku surutud, nagu hakkaks ta kohe-kohe vilistama. Aga nagu mina aru sain, ei olnud see kuidagi seotud tema tädi täiusliku tädilikkusega. Tädid pidid olema kutsuvad, lõbusad ja korratud. Neil pidid olema väikesed lapsed, kes sulle naeratavad ja sülle ronida püüavad. Keithi hukkamõistev ilme oli lihtsalt ilme, mis pidi ühel korralikult kasvatatud õepojal tädi majas olema. See tõestas veelgi Keithi perekonna vankumatut korralikkust. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/michael-frayn/spioonid/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 785.36 руб.