Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Hommikupooliku lõpu poole Michael Frayn Erakordselt naljakas ja lahe romaan ajalehetoimetuse elust ja juhtumustest Michael Frayn Hommikupooliku lõpu poole ÜKS Hommik venis aeglaselt ja väljas läks üha pimedamaks. Selleks ajaks, kui kohv oli joodud, tundus, et on talveõhtu, ja kõikides akendes, mis avanesid Hand and Ball Courtile[1 - Hand and Ball Court – siseõu Fleet Streetil, tänaval, kus asuvad paljud ajalehetoimetused. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.], põlesid tuled. Bob seisis Dysoni osakonna akna all, vahtis mõtlikult välja apokalüptilisse pimedusse ja sõi paberkotist kooreveniseid. Ta vaatas inimesi, kes tulid kangi alt, mis ühendas Hand and Ball Courti Fleet Streetiga. Mitmeid neist ta tundis; need olid kolleegid, kes saabusid igaüks ise kellaajaks, et alustada päevatööd: Ralph Absalom, Mike Sparrow, Gareth Holmroyd. Selles imelikus hommikuses pimeduses olid need tuttavad inimesed pisut nagu naeruväärsed. Nagu kaasmaalased, keda näed välismaal. „Oh jumal!“ ohkas Dyson ja räntsatas vastu tooli seljatuge. „Oh jumal, oh jumal, oh jumal! Kas keegi ei paneks tuld põlema, enne kui me kõik pimedaks jääme?“ Peale Bobi oli toas veel ainult vana Eddy Moulton, kes istus räbaldunud Victoria-aegsete ajalehtede virna taga ja noppis välja sõnumeid iga päev ilmuva rubriigi jaoks, mis kandis pealkirja „Ammumöödunud aegadel“. Ta oli kaugelt üle pensioniea, ja polnud loota, et tema Dysonist välja teeks. Igatahes praegu ta magas. „Bob,“ ägas Dyson. „Jumala pärast! Kas keegi ei paneks tuld põlema?“ „Hea küll, John,“ pomises Bob masinlikult ja paigast liikumata, vahtides üksisilmi tumedaid inimkujusid siseõuel. „Oh jumal!“ ohkas Dyson. Tal olid alluvad, Bob ja vana Eddy Moulton olid tema alluvad, ja ometi pidi ta kogu aeg püsti kargama, et ise tuld põlema panna ja ära kustutada! Mis ime siis, et ta oli tööga tapetud. Mis ime siis, et ta oli õhtul kella neljaks sõna tõsises mõttes uimane, sõna tõsises mõttes nii kurnatud töösse uppumise tundest, et pidi lipsu lõdvemale laskma ja kraenööbi lahti tegema. Nüüd, kus ta oli tule põlema pannud, nägi ta selgesti, kui palju tööd ootas kirjutuslaual. Seal olid käsikirjad, mis ootasid toimetamist, ja tõmmised, mis ootasid parandamist. Seal olid arvustuste toimetaja saadetud priipääsmed Riikliku Provintsiaalpanga „Penzance’i piraatide“ etendusele ja „Sweeney agonistide“ üliõpilaslavastusele juhuks, kui ta peaks nende vastu huvi tundma. Seal olid päevauudiste toimetaja ja pudemete toimetaja saadetud kutsed kodanikuõiguste foorumile ja juustu degusteerimisele, ja spordiuudiste toimetaja saadetud kutsed tulla proovima uusi golfi treenimise masinaid ja tubaseid suusamägesid. Dysoni osakond oli lampkast kuhu voolasid kokku maailma kaubandusreklaami heldete andide viimased viletsad jäägid pärast seda, kui kõik teised osakonnad olid neid sõelunud ja filtreerinud, nii et äraütlemiskirjade kirjutamise vaev jäi Dysonile. Aga ta ei tahtnud kolleegidele öelda, et nad lakkaksid talle saatmast kutseid, mille vastu nad ise huvi ei tunne, sest vahetevahel sisaldasid need saadetised mõne tasuta õhusõidu välismaale, mille ta rõõmuga vastu võttis. Kõige pakilisemad olid märkused ja meeldetuletused, mis olid kritseldatud kareda masinakirjapaberi tükkidele. Need olid temalt eneselt talle enesele. „Hlst Mullerile hiirev art p,“ seisis seal. „Ksd Simsi arvam laimkrj asj, mis väid, et kem väet häv siile“, „Kontr Strakeriga neitsil. eostst. Vk.“, „HLST MORLEYLE JA KSD, KUS PG ON TA REED MÄÄR ART KSK.“ Aga kuidas ta sai helistada Morleyle ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri? Iga kord, kui ta sirutas käe välja, et võtta toru, helises telefon talle näkku. „Halloo,“ ohkas ta torusse. „Dyson… Jah… Väga hea… Tänan väga… Tänan väga, tänan väga… Tore… Hiilgav… Tänan väga.“ Ja vaevalt sai ta toru käest panna ja pomiseda: „Togu,“ kui telefon uuesti helises. Täna oli Dysonil kohutavalt halb päev, nagu ta ütles aeg-ajalt Bobile, kui tal vaba silmapilk oli. „Ega keegi ei tahaks Morleyle helistada ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri?“ anus ta. Aga tema sõnad hajusid tühjusse ja nende pakilisus vaibus pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. „Bob!“ ütles ta. „Jah, John,“ vastas Bob viisakalt. „Ma ütlesin, et ega keegi ei tahaks Morleyle helistada, Bob.“ Bob pistis uue iirise suhu. Reg Mounce, kohutav Reg Mounce tuli parajasti üle siseõue, tagudes pahuralt jalaga sillutisekive, juhuks, kui elutu mateeria peaks osutuma aistinguvõimeliseks. „Mu tegevusvabadus on momendil pisut piiratud, John,” ütles Bob hajameelselt. „Mul tuleb üks kiri kirjutada.“ Dyson tõusis püsti ja vaatas laual ootavaid töid ülalt alla, püüdes neid näha perspektiivis. Kellele ta peaks esimesena helistama, oletades, et telefon seisab natuke aega vait? Võib-olla Morleyle? Aga Sims võib ka juba kohtust tagasi olla… Ei, tuleb helistada Strakerile, sest Strakeril on täna kell kaksteist komitee koosolek. Aga Straker räägib neitsilikust eostusest vähemalt kümme minutit, ja siis tõenäoliselt ei taba enam Morleyt. Telefon helises jälle. „Oh jumal,“ oigas ta. „Halloo, Dyson… Oi, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada… Jah, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada… Täpselt, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada…“ Selleks ajaks, kui ta toru hargile pani, oli ta juba unustanud, mis see oli, mis teda vaevas. Kahtlemata olukord riiulil, enamasti valmistas just nimelt see talle peavalu. Ta vaatas murelikult tõmmiste riiulit oma selja taga. Seal oli ainult seitse numbrit mahalaotud „Kodumaad päevast päeva“, ja ometi oli ta vandunud, et ta ei lase „Kodumaade“ arvu langeda alla kaheteistkümne. Ja „Meditatsioone“ oli tal veel ainult kolmeks päevaks, kui Winters ei hakka neitsiliku eostuse kallal norima – sel juhul on neid ainult kaks ja pool numbrit –, aga tal oleks pidanud olema neljateistkümnest “Meditatsioonist“ koosnev jooksev varu. Tuleb hakata „Kodumaade“ autoreid pommitama; tuleb hakata „Meditatsioonide“ autoreid pommitama. Ja kuidas on lood ristsõnadega? Ta luges nad õnnetu näoga üle. Püha jumal! Järel oli kaheksa viimast ristsõna! Päevast päeva ajasid trükipressid teda taga, kahaneva jõuga loopis ta neile lõugade vahele vaevaga kättevõideldud käsikirju, mistagaajajaid ainult üürikest aega kinni pidasid. Nad jõuavad üha lähemale! Kohe saavad nad ta kätte! Ta vajus uuesti toolile ja tagus endale kahe käega vastu laupa. „Ausõna, aeg-ajalt ma imestan, kuidas võib üldse nõuda, et ma toime tuleksin,“ ütles ta. „Ma orjan ja orjan, et osakonda püsti hoida! Ma katkestan endal naba paigast, tehes ära kolme mehe töö! Ma töötan ennast sõna tõsises mõttes surnuks! Aga mis sellest kasu on? Abi pole kusagilt loota! Ma pean läbi ajama poole väiksema personaliga kui vaja! Ma pean jagama sekretäri Boyle’i ja Mounce’i ja Brent-Williamsoni ja poole ajalehega! Ausõna, aeg-ajalt on mul tunne, et ma olen kokku varisemas!“ Bob pani iiriste koti taskusse. „Hea küll, John,“ ütles ta. „Ma helistan Morleyle, kui sa tahad.“ Dyson lakkas tundmast, et ta on kokku varisemas. „Ole sa tänatud, Bob!“ ütles ta. „Sa oled täitsamees, tõsijutt. Palun vabandust, et ma niiviisi irisesin. Ma tean kui palju sul tööd on. Meil kõigil on palju tööd. Me kõik oleme pinge all. Palun vabandust, Bob.“ Bob hakkas uurima telefoninumbrite rägastikku, mis oli kritseldatud Dysoni kirjutuslaua otsa najale toetuvale vanale kuivatuspaberile. „See on Gerrard’s Cross 5891,“ ütles Dyson. Ta tõusis püsti, läks akna alla ja jäi sinna seisma, kannatamatult sõrmi liigutades, nagu mängiks ta nähtamatut fagotti. „Vali GE 4. Ma ei nori isiklikult sinu kallal, Bob. Sa tead seda. See tuleb sellest, et töö läbeb allamäge.“ Bob valis GE ja siis A allamäge mineku märgiks. Ta vajutas hargile ja alustas otsast peale. „Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestub alati nii rahulik näida,“ ütles Dyson. „Kas meie tööviis ei vii sind vahel rööpast välja?“ Bob valis GE 5. Võib-olla tõesti on 5, kuidas Dyson töötab, teistele pisut liiga väsitav, mõtles ta. Ta alustas otsast peale. „Kogu päeva ma rabelen siin,“ ütles Dyson kibedalt, „ja ikka on mul tunne, et ma ei jõua kuhugi välja, just nagu püüaks põhjatut auku täita. Vaevalt saan ma järgmise nädala materjali kokku, kui see on juba läinud, paika pandud ja unustatud, ja ülejärgmine nädal surub peale.“ „Kas ma võiksin kanoonik Morleyga rääkida, palun?“ ütles Bob telefonitorusse. „Ainus lahendus on televisioon, Bob. Nokitse natuke õhtul vabast ajast, tee endale ekraanil nimi, ja sa võid ise tingimusi dikteerida. Kui niisugused mehed nagu Brent-Williamson ja Mitchell Farjeon sellega hakkama saavad, siis ma ei mõista, miks mina ei peaks saama. Mina tean näiteks Indoneesiast vähemalt niisama palju kui Brent-Williamson raamatutest.“ Ta haigutas ja vaatas kella. „Hea küll, ma jätan sind enda asemele, Bob,“ ütles ta. „Ma pean nüüd korraks raadiomajja jooksma, et esineda Lääne-Aafrika saates. Kui keegi küsib, siis ütle, et ma läksin ladumisruumi.“ Bob noogutas. Dyson pani palitu selga ja pistis prillid põuetaskusse, et nad vihma käes märjaks ei saaks. Ta oli sünge ja närviline ja peaaegu neljakümnene. „Halloo,“ ütles Bob telefonitorusse. „Kas kanoonik Morley kuuleb?..“ „Tee aga kõva häält,“ ütles Dyson. „Olgu käsikiri homme esimese postiga kohal, või muidu… Selleks ajaks, kui me sööma läheme, olen ma tagasi.“ Ukse paugatus äratas vana Eddy Moultoni üles. Ta oli näinud unes üht omaaegset tuttavat ajakirjanikku, kelle nimi oli Stanley Furle ja kes ei käinud iial kuskil ilma kuldnupuga jalutuskepita ja nelgiõieta nööpaugus. Ühel päeval kukkus Stanley Furle „Falstaffi“ trepist alla ja lõi endal jalutuskepi nupuga silma siniseks! Vana Eddy muheles, kui ta sellele mõtles. Ta kastis sule tindipotti ja hakkas oma korraliku tiheda käekirjaga välja kirjutama sõnumit, mille avaldamisest möödus järgmise nädala neljapäeval täpselt sada aastat ja mis rääkis aurukatla lõhkemisest Darlingtonis, kusjuures surma sai kolmteist inimest. Väga vähesed asjad suutsid Eddy Moultonit veel üllatada, aga ta oli siiski pisut jahmunud, kui leidis, et öö on juba käes. Viimasel pimedal hommikutunnil ilmus Hand and Balli kangialusest nähtavale veel mitmeid toimetuse töötajaid, kes astusid tõsise ja asjaliku näoga peauksest sisse, teretasid uksehoidjat ja sõitsid liftiga üles, et helistada sõpradele ja kirjutada kuluaruandeid, enne kui uuesti välja sööma minna. Nende selja taha hoides tuli üle õue ka üks moest väljas vihmamantliga ja moest väljas viltkaabuga lühike paks mees. Ta vahtis maha, mustjashallile valendavale kõnniteele, nagu püüaks ta vältida inimeste pilke või hoiduda kiviplaatide vahedesse astumast. Ta ei tulnud otse üle siseõue, vaid loivas seinaääri mööda ja puudutas vargsi majaseina. Ta oli seda sorti mees, kes käib ajalehetoimetustes pakkimispaberi patakatega, kuhu on kirja pandud läkitused jumalalt või kosmosest, mis sisaldavad maailma vaimse uuestisünni projekte. Ta libistas end läbi pöördukse momendil, kus uksehoidja vaatas mujale, pääses õnnelikult valvelauast mööda, käänates pea kergelt viltu, nii et väljaveninud kaabuserv varjas ta nägu, ja loivas koos trobikonna masinakirjutajate, jooksupoiste ja arveametnikega lifti. Ta nägu läikis ja oli laiguline ja tema traatraamidega prillide vasak sang hoidis kõrvast toll maad kõrgemale. Üldse oli ta keset arveametnike pestud ja triigitud särgivarrukaid ja jooksupoiste elegantselt nappe ülikondi nagu täiesti kohatu. Ta pööras näo kõrvale ja teeskles, et uurib süvenenult vaskplaati, millel oli liftifirma nimi ja aadress. Ta väljus viiendal korrusel ja hakkas kähku minema mööda kulunud kastanpruuni vaibaga koridori, möödudes toimetuseruumidest, mille rasked uksed olid värvitud tumepruuniks. Koridor oli napilt valgustatud ja jättis kuidagi sõjaaegse mulje. Kusagil rääkis üks mees iseendaga või telefoniga. „Mmm,“ ütles ta süngelt, ikka ja jälle. „Mmm… Mmm… Muidugi… Muidugi… Mmm…“ Mööda koridori tulid kaks meest, käed taskus, mõlemad suitsetasid piipu ja arutasid omavahel, mis juhtus pärast seda, kui Harry Stearns ütles Bill Waddyle, mida ta arvab sellest, kuidas ajaleht kohtleb Mitchell Farjeoni. Moest väljas kaabuga mees keeras ringi ja jäi seisma ühe pruuni ukse taha, nagu oodates luba sisse astuda, kuni mehed temast mööda läksid ja kadusid, jättes endast maha pahvaku naeru ja Balkani tubaka suitsu. Siis läks mees koridori lõppu ja jõudis ukseni, millele oli aja jooksul kollaseks tõmbunud emailvärviga maalitud täht „P“. Ta koputas aupaklikult sõrmeotstega uksele. „Sisse,“ ütles naisehääl. Mees avas ukse täpselt oma kõhu laiuselt ja pigistas end läbi selle prao tuppa. Toas istus laua taga suur, lameda ja rahuliku näoga naine. „Tere hommikust,“ ütles mees häbelikult, võttes kaabu peast. „Tere hommikust,“ vastas naine niisama häbelikult. Mees pani ukse korralikult kinni, naeratas aupaklikult, läks kikivarvul üle toa järgmise ukseni ja kiilus end, külg ees, selle vahelt sisse. Ja kohe keerati uks seestpoolt lukku. Suur naine, kes istus laua taga, võttis sisetelefoni toru ja valis numbri. „Mr. Dancer,“ ütles ta. „Peatoimetaja on kohal.“ Mounce, pildimaterjali toimetaja, oli tegevuses sellega, et ajas oma alluvatele hirmu naha vahele. Hirmu oli tal palju varuks, aga parajasti oli tal ainult üks alluv käepärast, kelle naha vahele seda ajada. See oli väike vagur fotograaf Lovebold, kes oli temast paarkümmend aastat vanem. Pildimaterjali osakonnas oli kohutavalt palju pilte. Need, mis olid seinal, kujutasid peaaegu eranditult alasti naisi; osa neist oli saadud reklaammaterjalina vabakutseliste agentuuridelt ja fotosid müüvatelt firmadelt, teised olid välja lõigatud ajakirjadest, mida Mounce tellis. Fotod, mis olid mõeldud ajalehes avaldamiseks, olid laudadele laiali laotatud. Need kujutasid restaureeritud katedraale, mägikülasid, päikeseloojanguid järvedel, lendavaid kajakaid, kloune vaatavaid väikesi lapsi ning valguse ja varjude mängu, mida tekitavad terassõrestik, härmatis, öine tänavaliiklus, keevitamissädemed, hammasrataste süsteemid ja päikesepaiste vanal kivil. Mounce vaalas fotode virna, mille Lovebold oli äsja pimikust toonud. Need kujutasid valguse ja varjude mängu, mida tekitab purjepaaditaglas. „Mis pagana sõnnik see siis on?“ küsis ta mürgiselt. „Ma arvasin, et sa tahad säärast sõnnikut,“ ütles Lovebold. „Igatahes on see sõnnik.“ „Ma arvasin, et seda sorti sõnnikut meilt just nõutakse.“ „Ja ikkagi on see sõnnik.“ Mounce vaatas fotod veel kord läbi ja andis nad siis nina krimpsutades Loveboldile tagasi. „Hea küll,“ ütles ta. „Võta nad kaasa ja pane neile mingi pealkiri.“ Lovebold hakkas nüüd omakorda pilte vaatama. „Mul mõlkus meeles midagi „Köite sümfoonia“ taolist,“ ütles ta vaikselt. „Issand!“ ohkas Mounce. „Mida sina siis pakud?“ „Mina ei paku midagi. Kui „Köite sümfoonia“ on kõik, mida sa suudad oma näruse aju sopist välja kraapida, siis pane „Köite sümfoonia“.“ „Või paneks „Sümfoonia keelpillidele“? Kas on olemas sümfooniaid keelpillidele?“[2 - Tõlkimatu sõnamäng: „Symphony for Strings“ tähendab „sümfoonia keelpillidele“ ja ka „sümfoonia nööridele“.] „Kust mina tean! Ilged pildid on nad igal juhul. Mul ükskõik, kui ilge pealkirja sa neile paned.“ „Paneks „Nööride muusika“?“ tegi Lovebold ettepaneku. „Kõlab nagu „Sfääride muusika“, mis?“ Mounce läks midagi vastamata toa teise otsa. Ta istus oma kirjutuslaua taha, selg Loveboldi poole, ja hakkas agentuuri pilte sorteerima. „ „Nööride muusika“!” mühatas ta natukese aja pärast. „Issand, anna mulle kannatust! Kui see oleks tõeline leht, ja mitte vanade härrasmeeste puhkekodu, siis ma tuuseldaksin teid kõiki, nii et sitarada taga. Kui see oleks „Express“, ja mitte lihtsalt peldikupaberi lasu, siis ma oleksin sulle ja su tatistele sõpradele kohe esimesel päeval hundipassi andnud.“ „Ma lähen teen siis pealkirjad ära,” ütles Lovebold ukse poole nihkudes. „ „Nööride muusika“! Issand, anna mulle jaksu!“ „Sa ütle ainult, mida sa tahad, Reg, ja ma panen selle.“ Mounce keeras end tooli peal nördinult ringi. „Tänan väga!“ ütles ta. „Ega ma ei ole su amm, kas tead. Ega ma ei ole su privaatpersepühkija. Püüa ise ka natuke algatusvõimet ilmutada, pojuke! Sa ei oleks vana „West Midlands Posti“ juures poolt nädalatki vastu pidanud. Kas sa tead, mis ma kord „Posti“ juures tegin?“ „Sa mõtled seda korda, kus sa püüdsid läbi politseiaheliku pääseda, öeldes, et…“ „Ma mõtlen seda korda, kus ma tegelikult murdsin läbi politseiaheliku, öeldes, et ma olen siseministeeriumi patoloog! Tead, kuidas ma selle lehe juurde tööle sain?“ „Sa lihtsalt astusid tänavalt sisse…“ „Ma lihtsalt astusin tänavalt sisse ja ütlesin, et nad annaksid selle koha mulle! Aga ma raiskan asjata aega, rääkides seda kõike sinusugusele puupeale.“ Mounce süvenes uuesti agentuuri piltidesse. Lovebold hiilis minema ja tõmbas ukse tasakesi kinni. „Lovebold!“ hõikas Mounce. „Tule tagasi, Lovebold!“ Lovebold tuli vaikselt ohates tuppa tagasi. „Sa viskad mulle viielise, eks ole?“ ütles Mounce. Lovebold ohkas uuesti. „Ma kardan, et ma ei saa, Reg,“ ütles ta. „Jäta jama!“ „Mul ei ole nii palju kaasas, Reg,“ ütles Lovebold, tõmmates tagataskust naelase rahatähe ja näidates Mounce’ile tühja taskut. Mounce võttis naelalise. „Ära aja pläma,“ ütles ta. “Näita, mis sul teistes taskutes on.“ „Ah, jäta, Reg. Ole nüüd mõistlik.“ „Kõigepealt vaatame, mis sul pintsakutaskus on.“ „Hea küll.“ ütles Lovebold tüdinult. Ta võttis rinnataskust väikese, tihedalt kokkumurtud rahatähtede kimbu ja luges neist neli lauale. „Onu Reggyt sa juba haneks ei püüa,“ ütles Mounce. Lovebold tõi kuluaruande blanketi, kuni asi Mounce’il veel värskelt meeles oli, ja kirjutas huupi üles kahe õhtu kulud Wolverhamptonis, koos ärisõprade kostitamise ja meelelahutusega, mis tegi kokku 6 naela, 8 šillingit ja 4 penni. Ta andis selle Mounce’ile alla kirjutada. Mounce pani käed risti ja sulges silmad. „Selle eest, mida me tulevikus saame,“ ütles ta, „olgu jumal juba ette tänatud.“ Bravuurne sõbralik omapoistevahekord alluvatega on kõige õigem, arutas ta allkirja visates endamisi. Natuke müristamist, alluvad peavad sellest lugu. Veidi silma kinnipigistamist, selle eest nad armastavad sind. Ja kui neil peaks pähe tulema sind hätta jätta, võid sa nad kuluaruannete võltsimise eest minema peksta. Vastu lõunat läks väljas jälle valgemaks, ja kui vana Eddy Moulton natuke enne kella ühte üles ärkas, jäi tal mulje, et on juba järgmine päev. Päevad lähevad väga kiiresti, kui vana oled, mõtles ta ja hakkas välja kirjutama nuppu lord Derby poliitilistest eesmärkidest. Teda oli üles äratanud Dysoni tagasitulek. „Kas kellelgi õnnestus Morleylt mingit käsikirja välja pigistada?“ küsis Dyson. Paistis, et ta on väga heas tujus. Tema saabumine tõi nagu välismaailma askeldused tuppa kaasa. „Homseks lubas,“ vastas keegi, vaadates üles raamatult, mida la luges, et seda arvustama hakata. „Kuidas sinul läks?“ „Oo, hiilgavalt! Ma jumaldan raadios esinemist, seal ma tunnen ennast oma õiges elemendis. Kas tead, Bob, mul on alati kahju, kui ma pean lõpetama. Ma laseksin järjest edasi.“ Ta pani palitu varna ja hõõrus käsi, endal nagu naerul. „Ma olen nagu uuesti sündinud, Bob,“ ütles ta. „Tohutu psüühilise energia tunne. Pärast lõunat hakkan ma ristsõnade autoreid pommitama.“ Ta istus kirjutuslaua taha, hakkas pabereid virna laduma ja neid virnu ritta seadma. „Muuseas, Bob,“ ütles ta, „ma olen Lääne-Aafrikas juba üsna populaarne. Toimetaja sai sel nädalal kirja mingilt tüdrukult Conakryst (no on alles koht!), kes palub minu fotot. Muidugi ma ei saada.“ „Miks mitte?“ „Kas sa arvad, et ma peaksin saatma, Bob? Võib-olla tõesti. Sina arvad siis, et tuleks saata?“ „Ma ei näe põhjust, miks ei võiks.“ „Tead, see tundub pisut filmitähelik. Vaevalt, et mul aega on sellega jamada.“ Bob haigutas. „Kui läheks õige sööma?“ küsis ta. „Hea küll. Ma mõtlen, et mul ei ole ju reklaamimänedžeri. Ma lihtsalt ei jõua. Aga sina arvad siis, et tuleks saata?“ „Muidugi. Kuhu me lähme? „Jeruusalemma“?“ „Kui üldse kuhugi, siis sinna. Võib-olla ei ole ilus tütarlapsele pettumust valmistada. Eddy, me lähme „Jeruusalemma“. Hoia siin siis silma peal.“ Ühe- ja paarikaupa astusid tõsised, asjalikud mehed jälle peauksest välja, et sööma minna. Välisuudiste toimetaja, kirjanduslik toimetaja, diplomaatiline korrespondent ja ragbikorrespondent võtsid takso ja sõitsid “Garrickusse“. Mr. Dancer, peatoimetaja abi, läks Whitefriars Streetile tööliste kohvikusse. Reklaamiosakonna soliidsed vanahärrad jalutasid kokkupandud vihmavarjusid vibutades. „El Vinosse“ valget veini rüüpama. Peatoimetaja loivas märkamatult tänavale ja sõitis number viisteist bussiga „Athenaeumi“ [3 - „Athenaeum“ – klubi, mis on kuulus oma raamatukogu ja väga põhjaliku teatmeteoste kogu poolest.]. „Jeruusalemma Väravatest“, mis oli sealsamas ümber nurga, leidsid Bob ja Dyson juba eest päevauudiste toimetaja Bill Waddy koos Mike Sparrow, Ralph Absalomi, Ted Hurwitzi ja Andy Royle’iga. See oli üks kindel kamp, kes seal käis. Tööstusuudiste toimetaja abi Gareth Holmroyd kostitas porteriga Lucyt raamatukogust ja naistelehekülje kaastöölist Pat Seligit. Baarileti tagumises otsas rääkis Mounce tüdrukuga, kellel olid pruunid silmad ja sirged blondid juuksed. Mounce tõstis Bobi ja Dysonit nähes klaasi ja pilgutas silma. See oli niisugune kõrts, kust võis alati leida Waddy-Absalom-Hurwitzi kampa, ja Gareth Holmroydi, ja Mounce’i, kes kummardus mõne lihtlabase tüdruku kohale. Bill Waddy jutustas mingit lugu. „Nojah,“ ütles ta, „ja ma küsisin sellelt kolonelitärnidega vennikeselt: „Kus kurat me oleme?“… John, Bob, mida te joote?“ „Oot, oot,“ ütles Dyson. „Las mina tellin.“ „Ei, ei, mina teen välja.“ „Ei, ei, täna on minu kord.“ „Ei, ei, vastupidi. Mrs. Dunfee!“ Mrs. Dunfee, kes kallas parajasti Mounce’i tüdrukule vodkat, ei liigutanud kõrvugi. „Nojah,“ ütles Bill Waddy, „ma siis küsisin sellelt sellilt, kes muuseas oli täiskoloneli mundris: „Kus kurat me oleme?“…“ „Jah,“ ütles mrs. Dunfee. „Ahah… veel kaks õlut, palun. Kummalegi pint?“ „Mulle palun pool, Bill,“ ütles Dyson. „Mulle ka pool,“ ütles Bob. „Kaks poolt, mrs. Dunfee. Nojah, ma siis küsisin – ma pean ütlema, et see vennike oli täiskoloneli mundris …“ „Kaks šillingit, kaks penni,“ ütles mrs. Dunfee. „Ma küsisin talt… Mul on kahjuks ainult naelane raha, mrs. Dunfee… Ma küsisin talt…“ „Teil on seal kahepenniline.“ „Seda küll. Nojah, ma siis küsisin talt …“ „Aitäh, Bill,“ ütles Dyson, võttes õlleklaasi. „Tervist.“ „Tervist,“ ütles Bill Waddy. „Tervist,“ ütles Bob. „Tervist,“ ütles Waddy. „Nojah, ma siis küsisin sellelt vennikeselt…“ „Kus see kõik toimus, Bill?“ küsis Dyson. „Noh, seda ma just küsisin sellelt kolonelimundris nolgilt.“ „Palun vabandust, Bill.“ „Nojah, ma küsisin: „Kus pagan me oleme, kolonel?“ Ja tema ütles: „Mul ei ole õrna aimugi!““ „Uskumatu,“ ütles Dyson. „Bob, kas ma toon sulle võileiva?“ Bob ja Dyson loovisid võileibade leti juurde. „Võib-olla võiks Mounce’i paluda, et ta laseks mõnel mehel mind pildistada,“ ütles Dyson, vaadates hajameelselt üle baariruumi Mounce’i. „Ta on igavene togu,“ ütles Bob. „Bob, miks sina raadios ei esine? Me võiksime sulle raadiomajas kergesti midagi organiseerida.“ „Aitäh, John, ma ei usu, et see mulle mõnu pakub.“ „See hakkab sulle mõnu pakkuma. Teadmine, et mind tuntakse üle kogu Lääne-Aafrika, teeb mulle tohutut närvikõdi. Ma ütlen sulle midagi, mida ma ei ole veel kellelegi öelnud, Bob: ma tahaksin olla üks neid kohutavaid mehi, keda võib näha televiisoriekraanil avalikult oma eluvaateid kuulutamas.“ „Seda sa räägid pidevalt, John. Minu meelest on see õudne.“ „Aga mõtle asja praktilisele küljele, Bob. Sada gini esinemise pealt, ja teksti ei ole vaja üles kirjutada!“ „Sellest hoolimata.“ Dyson vaatas Bobi imetlevalt. „Sinus on pühaku jooni, Bob,“ ütles ta, „ma olen seda varemgi märganud. Ja sa kirjutad nagu noor jumal. Veel ühed õlled?“ Poole kolmeks oli enamik tõsiseid, asjalikke mehi Hand and Ball Courti tagasi jõudnud, liikudes nüüd, kus päev hakkas nende peale mõju avaldama, pisut aeglasemalt. Kella kolmeks tehti ära teatav hulk kirjatööd. Bob kirjutas „New Statesmanile“ raamatuarvustust, Dyson kooliraadioprogrammi jaoks loengut nafta otsimisest. Kirjutas ka peatoimetaja viiendal korrusel oma kabinetis, mille uks oli lukus. Kabinetis valitses kaos. Kõiki kõrgemaid pindu katsid kortsus tõmmised ja koltuvate veergude kuhjad, põrandat aga raamatuvirnad ja vanad raamitud päevapildid, mis olid seintelt alla kukkunud. Need olid endiste peatoimetajate fotod või koolipoiste, teadlaste ja ohvitseride grupipildid. Nurgas oli üks laud, kus oli hulk ajalehe kergejõustiku- ja poksimeeskondade poolt aegade jooksul võidetud hõbekarikaid; nende peale oli visatud peatoimetaja vihmamantel ja kaabu. Kirjutuslaud oli paberite alla mattunud. Peatoimetaja oli temast juba ammu loobunud ja kolinud seina äärde laua taha, kus ta kirjutas väga kiiresti kahe sõrmega vanamoelisel kohverkirjutusmasinal. Mr. Dancer, kirjutas ta. ISIKLIK JA SALAJANE. Ma olen põhjalikult järele mõelnud selle igivana probleemi üle, kuidas me saaksime kõige paremini oma sõbrale Mounce’ile sule sappa panna. Nagu ma olen korduvalt rõhutanud, ei ole mul kogemusi alluvate kutsumises oma kabinetti ja neile teatamises, et nad on vallandatud, ja pärast pikka ning hoolikat kaalumist pean ma Teile ütlema, et ma ei näe mingit võimalust ka edaspidi selleks julgust leida, eriti mitte Mounce’i puhul, kes ajab mulle tõesti hirmujudinad naha vahele. Pealegi oleks see vastuolus meie toimetuse vaimuga, sest me oleme alati rõhutanud, et me võimaldame inimesele kindla töökoha. Aga Mounce’i puhul, kes on osutunud meie suurimaks sissekukkumiseks pärast Pavey-Smith’i (kas Te mäletate PaveySmith’i? Ta sai sööklaperenaisega lapse, hankis pettuse teel külmutuskapi, kirjutas kaheksa inimese lõunasöögi „Savoys“ ajalehe arvele ja põgenes siis õnneks avansiks võetud kolme kuu palgaga), usun ma, et me oleme õigustatud kasutama sissisõja taktikat. See tähendab, ma mõtlen, et me võiksime püüda teda taga kiusata oma südametunnistuse ja tavakohase viisakuse piires, lootuses, et ta annab ise alla ja kaob meie elust, võttes endaga kaasa, kui me silmad lahti hoiame, võib-olla ainult väikese summa ettevõtte raha. Ma pean küll tunnistama, et mul ei ole aimugi, kuidas me peaksime teda taga kiusama. Aga ma olen kindel, et Teie suudate midagi sobivat välja mõelda; maailm peaks olema tõsiselt alla käinud, kui peatoimetaja abi ei suudaks välja mõelda viisakat meetodit, kuidas inimesele elu raskeks teha. Mul on suur usk Teie sellesuunalistesse võimetesse ja ma toetan Teid täielikult igasuguse plaani elluviimisel, kui see ei too kaasa (a) minu silm silma vastu sattumist Mounce’iga, (b) füüsilist vägivalda, (c) moraalselt väära positsiooni sisseviimist meie poolt või (d) võimalust meid halvas valguses näha. Ma jään kannatamatult ootama Teie arvamist selles küsimuses. Peatoimetaja murdis kirja kokku, toppis väikesse pruuni ümbrikku, kirjutas sinna peale: „B. D. Dancer Esqre.“[4 - Esqre. = esquire – aadressi viisakustiitel mehe nime järel.] ja lükkas selle läbi serveerimisluugi taolise akna eesruumi sekretärile. Töötundide ajal oli sedelite saatmine läbi selle luugi tema ainukeseks sidepidamise vormiks maailmaga. „Ma olen õhtu poole alati nii unine,“ ütles Dyson õhtu poole, haigutades ja lastes toolil röötsakile, käed ristis kukla taga. „Ma pean lõuna ajal õlle ära jätma. See ei mõju minu eas enam hästi.“ „Minule ka mitte, minu eas,“ ütles Bob, samuti haigutades. „Kui vana sa õieti oled, Bob, kui juba jutuks tuli?“ „Kakskümmend üheksa.“ „Jumal, kui noor! Jumal, kui noor! Kas sa tead, kui vana mina olen, Bob? Arva ära!“ „Kolmkümmend seitse.“ „Ma olen vist sulle öelnud, eks ole?“ „Jah.“ Dyson kiigutas oma tooli tagumistele jalgadele püsti ja jäi tükiks ajaks lakke vahtima, aeg-ajalt haigutades. „Kas sul on endast pilte tagavaraks, Bob?“ küsis ta lõpuks. „Mida saata režissööridele ja toimetajatele ja nii edasi?“ „Ei. Ma ei tee kuigi palju kõrvalt, John.“ Dyson ajas huuled torru ja noogutas pead. „Kui sa nii vanaks saad kui mina, Bob,“ ütles ta, „ja sul on naine ja lapsed ja hüpoteegivõlg, siis sa töötad ööd kui päevad. Laupäeviti ja pühapäeviti. Hommikust õhtuni. Ma saan vaevalt silmad kinni lasta, kui tuleb aga jälle laua taha istuda. Ausõna, mõnikord ma imestan, kui kaua ma veel vastu pean. Muidugi, neljakümneselt on ajakirjanik omadega läbi.“ Ta vahtis ikka veel lakke, aeg-ajalt haigutades ja mõtlikult silmi kissitades ja siis neid pärani ajades, nagu selleks, et masseerida nahka silmade ümber. Bob tusatses oma raamatuarvustuse taga. „Berringer tunneb New Yorki,“ kirjutas ta. Teda haaras aususelaine ja ta parandas: „Berringer näib New Yorki tundvat.“ Aususelainele järgnes professionaalsuse laine ja ta parandas tagasi: „Berringer tunneb New Yorki.“ Ta pani iirise suhu. „Sa rikud oma hambad ära, kui sa kogu aeg kompvekke imed,“ ütles Dyson, pilku laest pööramata, kuuldes tuttavat tsellofaanikrabinat ja süljest märgade nahakilede lätsumist. Bob ei vastanud. Ka vana Eddy Moulton matsutas magades suud. „Issand, ja täna ma kavatsesin ristsõnade autoreid pommitada,“ ütles Dyson. Ta haigutas kaks korda järjest. “Issand, ma suudan vaevu silmi lahti hoida,“ ütles ta. Kell viis muutus Dyson rahutuks. Ta hüppas püsti ja hakkas toas edasi-tagasi käima. Kogu hoone oli lõpuks täielikult ellu ärganud. Abitoimetajate tuba oli rahvast täis. Masinakirjutajate kirjutusmasinad klõbisesid. Juhtkirjade kirjutajad kirjutasid juhtkirju. Teekärude juures olid järjekorrad. Dyson läks välja ja ostis õhtulehed. „Ma tunnen, et ma pean teadma, mis maailmas toimub,“ ütles ta, upitades end kirjutuslaua nurgale neid lugema. „Kas sul ei ole niisugust tunnet, Bob?“ „Ei.“ „Ma loen hommikuti kõik ajalehed läbi. Mul oleks väga halb tunne, kui ma jätaksin neist ainsagi lugemata. Sina ei loe ühtegi, ega ju, Bob?“‘ „Ma vaatan kriketitabelit.“ „Sa oled tõhk, Bob. Ma ei saa aru, kuidas sa talud ajalehetoimetuses töötamist. Muidugi, sa kirjutad nagu noor jumal.“ Ta jäi vait ja luges. „Kuula,“ ütles ta äkki. „Pime keskpäev Londonis. Kummalised ilmastikutingimused tõid täna hommikul Kesk-Londoni tänavatele pimeduse. Taevas läks mustaks ja kõigis City ja West Endi kauplustes ning kontorites süttisid tuled. Keskpäeval näis, nagu oleks saabunud öö.“ Ta jäi ootusrikkalt Bobile otsa vaatama. „Ma tean,” ütles Bob. „Ma vaatasin aknast välja.“ Dyson irvitas ja hakkas uuesti lehte lugema. „Sa oled igavene tõhk, Bob, eks ole?“ ütles ta imetlevalt. Kohe pärast kella kaheksat lõid aknaklaasid kogu majas vaikselt tärisema. Siin-seal lõgisesid tasahilju või tiksusid või tirisesid lambivarjud ja muud õhukesed metallesemed. Dysoni osakonnas, mis oli nüüd tühi ja mida valgustas ainult Hand and Ball Courti laternate naatriumkollane kuma, nihkus üks joonlaud nõkshaaval üle vana Eddy Moultoni kirjutuslaua ääre, kuni kaotas tasakaalu ja kukkus põrandale. Keldrikorrusel olid suured pressid hakanud hommikust ajalehte trükkima. KAKS Kui Dyson oli lugenud poistele muinasjuttu ja soovinud neile suudlusega head ööd, seadis ta end elutuppa tugitooli sööki ootama ja vahtis ainiti toanurka, kust oli tükk krohvi lahti murdunud ja maha koorinud suure kolmenurgelise tapeedilataka. Ta oli seda seina värvinud alles paar kuud tagasi, ja see tegi lagunemise eriti vihastamapanevaks. „Jumal nuhtleb jälle,“ ütles ta kibedalt. „Mis?“ küsis naine, tulles uksele põlle ja kummikinnastega, taignakauss käes. „Jannie, ega sina juhuslikult seda ei torkinud või rebinud?“ „Ei torkinud või rebinud? Kuidas mu oleksin saanud seda torkida või rebida? Ma ei ulata sinna isegi selleks, et seda tagasi kleepida!“ Ta kadus uuesti kööki. Dyson tahtis öelda, et sa katsusid ehk harjaga ämblikuvõrke alla pühkida, aga ta teadis, et naine ei kuule seda kööki. Jumal, kuidas see teda ärritas, kui Jannie midagi küsis ja kõndis siis kuuldekaugusest välja, enne kui Dyson jõudis vastata! See oli üks tema kõige vihastavamaid harjumusi… Jannie oli jälle uksel tagasi. „Kui sa teada tahad,“ ütles ta, „siis tuleb see niiskusest, mis imbub läbi selle koha lastetoa akna all, kust krohv maha tuli. Sein on märg.“ Dyson laskis end toolis röötsakile ja trummeldas süngelt sõrmedega vastu käetuge. Jumal oli selle maja märgile pannud, selles ei olnud kahtlust. Aeglaselt, aga kindlalt võttis ta tema oma rüppe. Ta tungis vihmana läbi seinte, tõusis niiskusena läbi põranda, laskus lindudena korstnasse ja sõi majavammina, hallitusena, hiirtena ja kõrvaharkidena salamahti läbi kõik toed ja talad. „Polyfila“ ja emulsioonvärvi abil võitis Dyson aeg-ajalt küll väikese taktikalise edumaa, aga leidis peagi, et jumal on tema selja taga teostanud tohutu strateegilise sisseimbumise. Ja Dyson mõistis kurba tõde, et see ei ole aus võitlus. Kui jumal oleks valmis olnud ausalt jõudu katsuma ja kulutama – nagu Dyson – enamiku oma ajast ja energiast ristsõnade varu säilitamise ja aafriklastele Briti poliitikaelu põhialuste seletamise peale, siis oleks Dyson talle kindlasti säru teinud. Dysonid olid pärast pikka ja kavalat kaalumist meelega vana maja ostnud, siis kui Jannie teist last kandis. Nad ei tahtnud elada agulis, inetus agulimajas koos ebameeldivate agulinaabritega, miilide kaugusel kesklinnast. Nad otsustasid otsida odava George’i- või Regendi-aegse maja mõnes allakäinud linnajaos südalinna lähedal. Ükskõik, kui masendav see linnajagu esialgu ka ei oleks, peaasi, et ta on George’i- või Regendi-aegne ja küllalt südalinna lähedal, siis koloniseerib keskklass ta peagi. Ja sel kombel omandavad nad neile jõukohase hinnaga veetleva ja potentsiaalselt moodsa maja Londoni südames; pälvivad sõprade tunnustuse, kuna asuvad töölisklassi hulka elama; saavad endale üsna peatselt meeldivad, keskklassi kuuluvad naabrid, kes on niisama ettevõtlikud ja intelligentsed nagu nemad; ja näevad, kuidas nende investeering teeb selle protsessi kestel läbi rahuldust ja kindlustunnet pakkuvad väärtuse tõusu. Oma esimestel abieluaastatel, kui nad leppisid veel üürikorteris elamisega olid nad sageli märganud seda sorti kohti, mida nad nüüd silmas pidasid. Londonis ringi liikudes olid nad näinud arvutuid George’i- ja Regendi-aegseid majaderidu, mis vajasid ainult pisut pastelltoonis värvi, et elamiskõlblikuks muutuda. Nüüd aga, kui nad neid tõsiselt otsima hakkasid, ilmnes kummaline asjaolu. Need majad olid kadunud. See oli nagu asjatu püüe üles leida paika, mida sa lapsepõlvest mäletad; neid arvutuid majaderidu ei olnud kuskil, maailma nägu oli märkamatult muutunud. George’i- ja Regendi-aegseid maju muidugi oli, aga need olid juba rikaste käes. Nappust ei olnud ka räpastest urgastest, aga need ei olnud George’i- või Regendi-aegsed urkad; ja igal juhul paistsid hinnad olevat tõusnud juba üle selle määra, mida nad oleksid võinud endale lubada keskklassi sissetungi ootuses – nii ebatõenäoline, kui säärane armageddon ka ei tundunud neil ilmetuil hallidel tänavatel, kus mahajäetud autod kükitasid lössis kummidel, nõristades oma roostetanud sisikonda ja rebenenud polstrit rentslisse. Need majad, mida nad olid näinud, ei kuulunud üldse reaalsesse maailma, vaid maailma, mida näed hetkeks silmanurgast ja mis kaob, kui pöördud seda vaatama. Vähehaaval tegid nad endale järeleandmisi, vibutudes hooga ühest järeleandmisest teiseni. Nad otsustasid, et on valmis elama ka mõnes vanemas Victoria-aegses majas, juhul kui see asub südalinnas. Siis harjusid nad mõttega, et nad on valmis elama ka natuke kaugemal, juhul kui nad leiavad mõne vanema Victoria-aegse maja. Nagu Tarzan, kes vibutab end oksalt oksale läbi džungli, vibutasid Dyson ja ta naine endid üha kaugemale ja kaugemale Londoni südalinnast ja ühe lähemale ja lähemale läbi üheksateistkümnenda sajandi, kuni jõudsid aastasse 1887 ja Spadina Roadile nr. 43. Siin lõpuks lõikus nõudmiste laskuv kõver pakkumiste tõrksa horisontaaliga. Ühest küljest vaadates oli see, mille nad said, inetu agulimaja ebameeldivate naabritega, mitme miili kaugusel kesklinnast, ja läks maksma kogu hüpoteegiga hangitud raha pluss kõik säästud ja laenud, mida nad olid kavatsenud kasutada moderniseerimiseks ja remondiks. Aga nad ei vaadanud asjale sellest küljest. Ja vähemasti ebameeldivad naabrid tõrjutakse peagi välja meeldivate arhitektide, ajakirjanike, riigiametnike ja ülikooli-õppejõudude poolt, kes tulevad Dysonite eeskuju järgides tulvaveena ja tõstavad kogu selle linnajao põhjast lahti, üle 2500-naelase aastasissetuleku nivooni. Aga keskklass ei tulnud Spadina Roadile. Majas number 41, Dysonite kõrval, elas edasi mr. Cox, kes oli veoautojuht, oma naise ja kolme lapsega, oma õe ja õemehe ja nende kolme lapsega, oma teise õega, kes oli pisut nõrgaaruline, ja oma emaga. Ja maja number 45, teisel pool küljes, ei tõusnud, vaid langes. See kuulus kahele vanatüdrukust õele. Üks neist suri, teine pandi vanadekodusse, ja maja ostis ära üks Lääne-Indiast pärinev mees, kes jagas selle välja üürikorteriteks. Dyson pooldas täielikult nii töölisklassi kui ka lääneindialasi. Aga sellele vaatamata paistis, et nende lääneindialaste ja töölisklassi liikmetega, kes elavad kõrvalmajas, on väga raske ära harjuda. Ja ta ei saanud lahti tundest, et keskklassi keeldumine tema eeskuju järgimast ja Spadina Roadile kolimast väljendab halvakspanu tema valiku suhtes. Ta kutsus oma sõpru ja kolleege nädalalõpuks külla, et nad näeksid oma silmaga selle linnajao võlusid. Nad möönsid, et sellel linnajaol on oma selgesti tajutav karakter ja et siin tunned ennast nagu maal. Nad möönsid, et kui minna kõige otsemat teed mööda metroosse ja kui haruliin töötab normaalselt, siis võib jõuda vähem kui tunni ajaga Fleet Streetile. Nad möönsid, et Ecosse St. George on haruldane lääneindia nimi ja et Ecosse St. George ja tema naine Princess on naabritena haruldased tüübid. Aga nad ei kolinud Spadina Roadile. Tõsi küll, majasse nr. 84 kolis üks mees, kes pidi olema mingi ülevaataja. Dysonid kutsusid ta lõunale, niipea kui nad temast kuulsid, ja rääkisid talle kõigest, mis tal oli vaja selle linnajao kohta teada – kus on ainuke hea lihakarn ja mida teha poisikestega, kes tulevad öösel ja situvad keldrisse. Aga varsti ilmnes, et kui ta ongi millegi ülevaataja, siis teeb ta seda suuremalt jaolt läbi klaasipõhja. Ta käis alla nagu Spadina Roadki. Ta ei värvinud oma maja pastelseks, ja kui Dyson oli paaril õhtul näinud, kuidas ta silmad muutusid üha enam ja enam pruunide, laialivalgunud, kooreta keedetud munade sarnaseks, hakkas ta tundma, et tänava üldilme oli ilma selle meheta parem olnud. Ei olnud enam mingit kahtlust: jumalal olid Spadina Roadiga omad plaanid. „Muuseas,“ ütles Jannie, ilmudes uuesti uksele, „nad loobivad jälle prahti üle müüri.“ Dyson kargas püsti ja adrenaliin paiskus silmapilkselt ta vereringesse. „Kummalt poolt see tuli?“ nõudis ta ärritatult. „Ma ei näinud, ma leidsin ainult hunniku.“ „Sa ei puudutanud seda?“ „Ei.“ „Sa jätsid selle täpselt nii, nagu ta oli?“ „Jah, muidugi.” „Kui ma nüüd välja lähen, siis ma leian selle täpselt nii, nagu ta maha kukkudes jäi?“ „Jah, jah, jah. See on kohe teise õunapuu taga.“ Dyson tormas aeda, läbemata taskulampigi võtta. See oli pikk kitsas aed, kus kasvasid kidurad viljatud õunapuud, mis kössitasid kollaste telliskivimüüride vahel nagu tõbised koerad jalutushoovis. Dyson komistas kõrges rohus vedelevate telliskivide otsa. Öise suurlinna ähmases kollakas kumas leidis ta jalamaid selle, mida ta otsis. Ta laskus käpuli, et seda lähemalt uurida, märkamata isegi, et rohi on märg. Vanad plekkpurgid, kakskümmend või kolmkümmend tükki. Vanad „Long Life’i“ õllepurgid. Dyson tõmbas käed rusikasse ja urises raevust. Mitte küll valjusti, aga siiski kuuldavalt. Sellega ta ei lepi. Jumal näeb, et kõik kiusavad teda taga, aga ta ei kavatse lasta oma aeda prügimäena kasutada. Tuleb midagi otsustavat ette võtta. Aga kelle vastu? See oli küsimus. Kas see praht tuli Coxide või lääneindialaste poolt? Aed oli nii kitsas, et seda oli võimatu öelda. Ta ei mõelnud, et need olid lääneindialased. Muidugi, ta ei teadnud. Aga ta ei tahtnud olla niisugune inimene, kes käib ringi, uskudes, et tema lääneindialastest naabrid loobivad vanu õllepurke tema aeda. Ta ei olnud üldse mitte seda sorti inimene. Ja kui viskajad olidki juhtumisi lääneindialased, siis oli vaja taktitunnet. Sõbralik märkus, muud midagi, aga ta ei tahtnud seda küsimust nendega enne üles võtta, kui ta on absoluutselt kindel. Kui need olid aga Coxid!.. Noh, jumala eest, Coxidele ta niisugust nalja küll ei kingi! Ta oli Coxilt selge sõnaga küsinud, ja Cox oli eitanud. Aga see ei tõestanud midagi. Kui see on Coxide praht, siis ta annab asja kohtusse. Kuigi ta võiks ka väga hästi minna ja toppida selle rämpsu nende kirjakasti. Ta uuris hoolega purkide asendit. Need olid lääneindia müürile natuke lähemal, aga see ei tõestanud veel midagi. Ja nad olid üsna laiali; keegi oli nad arvatavasti kastiga majast välja toonud ja kasti ühe hooga tühjaks kallanud. See, et nad nüüd laiali olid, viitas pikale lennujoonele. Ja kui Dyson neid nõrgas kollatõbises valguses lähemalt uuris, paistis talle, et nad väljuvad nagu kiirtena Coxide-poolsest epitsentrist. Jah, nii see oli! Nad olid algul kukkunud Coxide-poolsesse külge – ta nägi rohus mingit tumedat jälge! – ja olid siis veerenud lääneindia-poolsesse külge laiali! Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/michael-frayn/hommikupooliku-l-pu-poole/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Hand and Ball Court – siseõu Fleet Streetil, tänaval, kus asuvad paljud ajalehetoimetused. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 2 Tõlkimatu sõnamäng: „Symphony for Strings“ tähendab „sümfoonia keelpillidele“ ja ka „sümfoonia nööridele“. 3 „Athenaeum“ – klubi, mis on kuulus oma raamatukogu ja väga põhjaliku teatmeteoste kogu poolest. 4 Esqre. = esquire – aadressi viisakustiitel mehe nime järel.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 785.36 руб.