Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kolm musketäri Alexandre Dumas Kolmas raamat Ekspressi Kirjastuses taas ilmuma hakanud sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt on triloogia esimene osa ja Dumas musketäriromaanidest tuntuim. 17. sajandit kirjeldav romaan käsitleb igale ajastule olulisi teemasid, nagu au, sõprus, kuulsus ja võimuvõitlus, ja on tõeliselt põnev lugemine kõigile alates teismeeast. Põgenenud oma eluprobleemide eest musketärikuue alla, veedavad musketärid oma päevi aega surnuks lüües ja prassides, harrastades kerglasi armulugusid ja kaitstes kuningat. EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kellest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali “Louis XIV ajaloo” jaoks, sattusin ma juhuslikult “Härra d’Artagnani memuaaridele”, mis oli trükitud – nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille’sse – Pierre Rouge’i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult selle soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamikus tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ükski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu. D’Artagnan jutustab, et oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni härra de Tréville’i juurde kohtas ta ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis. Peame tunnistama, et need kolm võõrapärast nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d’Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, – juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli. Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu. Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me sel eesmärgil lugesime, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Pâris’ nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: “Härra krahv de La Fère’i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsusaja lõpul ja kuningas Louis XIV valitsusaja algul.” Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama luba käsikirja trükis avaldamiseks, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Inskriptsioonide ja Kirjanduse Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt. Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited, nagu oleks meil valitsus, kes on kirjandusinimeste suhtes üsna jahedalt meelestatud. Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele andnud sobiva pealkirja ja kohustume, juhul kui esimesel osal on niisugune menu, nagu ta väärib – milles me muide sugugi ei kahtle – , avaldama kohe ka käsikirja teise osa. Vahepeal aga, kuna ristiisa peetakse teiseks isaks, kutsume lugejat nägema meis, aga mitte krahv de La Fère’is, oma lõbu või igavuse põhjustajat. Nüüd aga asugem jutustuse juurde. ESIMENE OSA I HÄRRA D’ARTAGNAN VANEMA KOLM KINGITUST 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung’i linnake, kus kunagi sündis “Roosiromaani” autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle’iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole. Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees… Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree: kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu. Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümneaastane võik bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise mõttetuks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja isevärki kõnnaku all varjul, et tol ajal, kui igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung’i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d’Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena ta selle setuka seljas näib – olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa kingitust vastu võttes nii sügavalt ohanud. Ta teadis, et loom oli oma kakskümmend liivrit väärt, kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. “Mu poeg,” ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, “sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,” jätkas isa d’Artagnan, “milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on sinu ja sinu omaste auks juba viissada aastat väärikalt kandnud. Iseenda ja omaste pärast – omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru – ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult julgusega, pea meeles, ainult julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võibolla enese eest ara näpata sööda, mille saatus talle just sel hetkel ulatab. Sa oled noor, sa pead olema julge kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et oled gaskoonlane, ja teiseks sellepärast, et oled minu poeg. Ära karda juhust kasutada ja otsi seiklusi. Ma õpetasin sind mõõka käsitsema: sul on raudne põlveõnnal ja terasest ranne. Võitle igal võimalikul juhul. Võitle seda enam, et duellid on keelatud, mistõttu võitlemine nõuab kahekordset julgust. Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu ema lisab sellele veel mustlaseidelt saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just südamesse ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult ning kaua. Ainult ühte tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud, ma mõtlen härra de Tréville’i, kes oli vanasti minu naaber ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda Jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Tréville’i vastu. Hiljem võitles härra de Tréville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda, vana kuninga surmast kuni noore kuninga täisealiseks saamiseni – kui maha arvata sõjad ja piiramised – seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni – võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Tréville teenib kümme tuhat eküüd aastas ja järelikult on ta väga tähtis isand. Ta alustas samamoodi nagu sina, mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema.” Seejärel sidus isa d’Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle oma õnnistuse. Isa toast väljudes leidis noormees ema kuulsa retseptiga ootamas, äsja kuuldud nõuanded tõotasid selle sagedast kasutamist. Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga, mitte sellepärast, et d’Artagnan ei oleks armastanud oma poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d’Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt; ent d’Artagnan noorema kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga pooli varjata suutis. Noormees asus samal päeval teele, varustatud isa kolme kingitusega, milleks olid, nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Tréville’ile, nõuanded olid enesestmõistetavalt antud pealekauba. Sellise vademeekumiga varustatult oli d’Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused nõudsid tema portree visandamist. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d’Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes’ist kuni Meung’ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d’Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung’i linnani. Ent seal, Vaba Möldri ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, ei peremees, sulane ega tallipoiss, oleks tulnud jalust hoidma, silmas d’Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d’Artagnan muidugi, et jutt käib temast, ja teritas kõrva. Sel korral eksis d’Artagnan ainult osaliselt: jutt ei käinud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat hobuse voorusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad ühtelugu naerma. Et aga juba väike muie meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d’Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne- kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate läbitungivate silmade, kahvatu jume, tugeva nina ja mustade, väga hoolikalt pügatud vuntsidega. Ta kandis lillat vammust ja sama värvi paeltega põlvpükse, ainsaks kaunistuseks lõhikuga käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunud, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D’Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu avaldab tema edaspidisele elule suurt mõju. Just sel hetkel, kui d’Artagnan oma pilgu lillas vammuses aadlikule naelutas, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest ja sügavamatest märkustest bearni setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma ning ka aadlimehel endal, ilmselt tema jaoks harjumuspäratult, eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Seekord polnud enam mingit kahtlust: d’Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne’is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. “Hei, härra!” hüüdis d’Artagnan. “Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk ütlete ka mulle, mille üle te naerate – siis naerame koos.” Aadlik tõstis aeglaselt pilgu hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamaks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulmu ja vastas pärast üsna pikka pausi d’Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult: “Ma ei kõnele teiega, härra.” “Aga mina, mina kõnelen teiega!” karjus noormees, keda oli tasakaalust välja viinud see segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest. Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d’Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju. Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d’Artagnan mõõga ühe jala jao tupest välja. “See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupp,” lisas tundmatu, jätkas uurimist ja pöördus aknale kogunenud kuulajate poole, ega märganud üldse d’Artagnani ülimat pahameelt, kuigi too seisis kuulajate ja võõra aadlimehe vahel. “Botaanikas esineb seda värvi üsna sageli, hobuste juures aga on see tänini suureks harulduseks.” “Ainult see naerab hobuse üle, kes ei julge naerda isanda enda üle!” hüüdis maruvihaselt tulevane Tréville’i võistleja. “Ma ei naera sageli, härra,” jätkas tundmatu, “seda te võite ka mu näost näha. Ja ma jätan endale õiguse naerda siis, kui mulle meeldib.” “Mina aga ei taha, et naerdakse siis, kui mulle ei meeldi!” hüüdis d’Artagnan. “Kas tõesti, härra?” küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. “Noh, selleks on teil täielik õigus.” Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees d’Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust. D’Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga tupest ja tormas võõrale järele, karjudes: “Keerake ringi, keerake ometi ringi, te pilkaja, muidu suskan teile tagumikku!” “Mulle?” ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest samavõrra hämmeldunult kui põlastusega silmitsedes. “No-noh, kulla mees, te olete peast põrunud!” Seepeale lausus ta tasa, otsekui endamisi: “Kirevase pihta! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketäriks.” Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d’Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks see arvatavasti tema viimaseks naljaheitmiseks jäänud. Tundmatu nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse. Samal hetkel aga sööstsid mõlemad pealtvaatajad peremehe saatel keppide, labidate ja tuletangidega d’Artagnanile kallale. See muutis rünnaku käiku ootamatult ja täielikult, samal ajal kui d’Artagnan ümber pööras, et hoopiderahet tagasi tõrjuda, torkas ta vastane mõõga hoolikalt tuppe ja muutus võitlejast, kelleks ta peaaegu oleks saanud, vaatlejaks, missugust osa ta täitis tavalise rahulikkusega, ise siiski endamisi pomisedes: “Et need gaskoonlased katku kõngeksid! Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!” “Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!” hüüdis d’Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid. “Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,” pomises aadlik, “Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kui ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.” Kuid tundmatu ei teadnud, millise põikpeaga tal tegemist on: d’Artagnan ei olnud mees, kes iialgi armu paluks. Nii jätkus võitlus veel mõne hetke. Lõpuks, täiesti kurnatud, laskis d’Artagnan käest mõõga, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha. Just sel hetkel joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremees haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti. Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja jälgis mõninga kärsitusega rahvahulka, kelle kohalolek teda tugevasti pahandas. “Noh, kuidas sel pöörasel läheb?” küsis ta ukse krigina peale ümber pöörates ja peremehe poole pöördudes, kes oli tulnud tema tervise järele pärima. “Kas Teie Ekstsellents on terve?” küsis peremees. “Jah, täiesti terve, kallis peremees. Aga kuidas läheb meie noormehel?” “Tal läheb juba üsna hästi,” vastas peremees, “ta minestas ära.” “Tõesti?” küsis aadlimees. “Enne seda aga püüdis ta teid viimast jõudu kokku võttes hüüda, et teid kahevõitlusse kutsuda.” “See poiss on ju püstikurat ise!” pomises tundmatu. “Oh ei, Teie Ekstsellents, ta pole kellegi kurat,” jätkas peremees põlglikku grimassi tehes. “Kui ta teadvuse kaotas, otsisime ta hoolikalt läbi: reisipaunas on tal ainult üks särk ja kukrus kaksteist eküüd; kuid see ei takistanud tal enne minestusse langemist öelda, et kui niisugune asi oleks juhtunud Pariisis, oleksite teie seda otsekohe kahetsenud, nüüd aga tuleb teil seda kahetseda hiljem.” “Sel juhul,” lausus tundmatu külmalt, “on ta arvatavasti mõni ümberriietatud prints.” “Ütlen teile seda selleks, et oleksite ettevaatlik, armuline härra.” “Kas ta vihahoos mõnda nime ei nimetanud?” “Siiski. Ta patsutas taskule ja ütles: “Eks me näe, mida arvab härra de Tréville oma kaitsealuse solvamisest.”” “Härra de Tréville?” küsis tundmatu tähelepanelikuks muutudes. “Ta patsutas taskule ja mainis härra de Treville’i nime? … Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel ajal kui noormees teadvuseta viibis, ei jätnud te pilku tema taskusse heitmata? Mis seal oli?” “Kiri musketäride kaptenile härra de Tréville’ile.” “Kas tõesti?” “Tõsi mis tõsi, Teie Ekstsellents.” Peremees, kes polnud eriti terava pilguga, ei märganud üldse ilmet, mille ta sõnad külalise näol esile kutsusid. Tundmatu eemaldus aknast, mille servale ta kogu aeg küünarnukiga oli toetunud ja kortsutas murelikult kulmu. “Kurat!” pomises ta läbi hammaste. “Kas tõesti saatis Tréville selle gaskoonlase minu järele nuhkima? Olgu ta küll nooruke, aga mõõgahoop jääb mõõgahoobiks, ükskõik kui vana selle andja ka on; liiatigi oskad last karta vähem kui meest. Mõnikord aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.” Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse. “Kuulge, peremees,” ütles ta, “kas te ei saaks mind sellest märatsejast vabastada? Mu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,” lisas ta ähvardavalt, “ta on mul jalus. Kus ta praegu on?” “Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.” “Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?” “Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus…” “Kindlasti. Ta korraldab siin sellise skandaali, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!” “Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?” “See oli teil juba teada, sest ma andsin käsu oma hobune saduldada. Kas mu käsk polegi täidetud?” “On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.” “Tubli, tehke siis, mis ma ütlesin.” “Tohoo!” lausus peremees endamisi. “Kas ta pelgab seda poisikest?” Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks välja. “See veidrik ei tohi näha mileedit,” jätkas tundmatu. “Ta peab iga hetk siia jõudma, ta ongi juba hiljaks jäänud. Tõepoolest on vist parem, kui istun sadulasse ja ratsutan talle vastu… Kui ma ainult teaksin, mida sisaldab härra de Tréville’ile saadetud kiri!” Ja endamisi pomisedes sammus tundmatu köögi poole. Vahepeal läks peremees, kes ei kahelnud, et noormehe sealolek oli võõra tema kõrtsist minema peletanud, naise juurde ja nägi, et d’Artagnan on meelemärkusele tulnud. Peremees püüdis noormehele selgeks teha, et ta võib politsei küüsi sattuda selle eest, et julges suursuguse isandaga tüli norida – sest peremehe arvates võis tundmatu olla ainult suursugune isand – , ja vaatamata d’Artagnani nõrkusele sundis ta noormehe üles tõusma ja oma teed minema. D’Artagnan, uimane, ilma vammuseta ja pea kinni seotud, ajas enese püsti ja hakkas peremehe käsul alla minema. Kuid kööki jõudes silmas ta otsemaid oma vaenlast, kes rahulikult vestles raske tõlla juures, mille ette oli rakendatud kaks suurt normandia tõugu hobust. Tema vestluskaaslane, kelle pea tõllaukse vahelt paistis, oli kahekümne- kuni kahekümne kahe aastane naine. Oleme juba märkinud, kui kiiresti d’Artagnani silm inimese näojooni haaras. Juba esimene pilk ütles talle, et naine on noor ja ilus. Selletaoline ilu rabas d’Artagnani eriti, sest lõunapoolseis maakohtades, kus ta seni oli elanud, seda ei esinenud. Naine oli kahvatu, blond, pikkade õlgadele langevate käharate juuste, suurte siniste igatsevate silmade, roosade huulte ja alabastervalgete kätega. Ta oli tundmatuga elavas jutuhoos. “Tähendab, Tema Eminents käsib mul…” ütles daam. “Viivitamatult Inglismaale tagasi pöörduda ja talle kohe teatada, kui hertsog Londonist lahkub.” “Ja ülejäänud juhtnöörid?” küsis kaunis reisija. “Need on selles kastikeses, mille võite avada alles sealpool La Manche’i!.” “Hästi. Ja mis teie teete?” “Lähen tagasi Pariisi.” “Ja ei annagi sellele häbematule poisikesele õpetust?” küsis daam. Tundmatu tahtis vastata, kuid sel hetkel, kui ta suu avas, tormas kõike pealt kuulanud d’Artagnan uksele. “See häbematu poisike annab ise teistele õpetust,” hüüdis ta, “ja ma loodan, et sel korral ei pääse isik, keda ta peab õpetama, tal käest nii kergesti kui esimesel korral.” “Ei pääse tal käest?” kordas tundmatu kulmu kortsutades. “Ei, sest daami juuresolekul ei julge ta põgeneda.” “Ärge unustage, et kõige väiksemgi viivitus võib ara rikkuda kogu asja,” hüüdis mileedi, nähes aadlikku kätt mõõga järele haaramas. “Teil on õigus,” hüüdis aadlik. “Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.” Tundmatu noogutas daamile hüvastijätuks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka tõllakutsar hobustele tublisti piitsa. Nii kihutasid vestluskaaslased kapates minema – kumbki eri suunas. “Hei, teie arve!” kisendas peremees, kelle hea arvamus oma külalisest korraga sügavaks põlguseks muutus, kui ta nägi, et see arvet maksmata lahkus. “Maksa ära, lontrus!” karjus aadlimees edasi kihutades oma teenrile, kes peremehe jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris. “Oh sa argpüks! Närukael! Vale-aadlik!” karjus d’Artagnan, omakorda teenrile järele joostes. Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümne sammu pärast hakkas tal kõrvus kumisema, silme ees lõi mustaks, verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat maha, ise kisendades: “Argpüks, argpüks, argpüks!” “Ta on tõesti viimane argpüks,” pomises peremees d’Artagnani juurde astudes ja teda meelitustega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga. “Jah, viimane argpüks,” ühmas d’Artagnan. “Daam aga oli väga ilus.” “Missugune daam?” küsis peremees. “Mileedi,” kogeles d’Artagnan. Ja minestas uuesti. “Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,” ütles peremees, “aga üks jääb mulle ikkagi; olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.” Teatavasti oli d’Artagnani kukrus järel just üksteist eküüd. Peremees rehkendas, et reisija haigus kestab üksteist päeva ja ta kasseerib iga päeva eest ühe eküü. Kuid ta oli teinud oma rehkendused ilma reisijata. Järgmise päeva hommikul tõusis d’Artagnan kell viis üles, läks ise alla kööki ja nõudis lisaks mõnele ainele, mille kohta meil puudub nimekiri, veini, õli ning rosmariini. Ema retsept peos, valmistas ta salvi, millega võidis oma arvukaid haavu, uuendas ise kompresse ja ei lubanud enda lähedale ühtegi arsti. Kahtlemata tänu mustlaseide salvi mõjule ja arsti puudumisele oli d’Artagnan juba samal õhtul jalul ja järgmisel päeval peaaegu täiesti terve. Kui d’Artagnan tahtis tasuda õli, rosmariini ja veini eest, mis olid isanda ainsateks kulutusteks – ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema võik hobune, nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kogu järgi arvata oleks võinud – , leidis d’Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru üheteistkümne eküüga. Härra de Tréville’ile adresseeritud kiri oli aga kadunud. Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma taskud pahupidi, tuhnis uuesti ja uuesti oma koti läbi ja tegi kukru lahti ja pani jälle kinni, ja kui ta lõpuks veendus, et kirja on võimatu leida, tabas teda kolmandat korda raevuhoog, mille tõttu ta oleks äärepealt veel kord aromaatset õli ja veini tarvitama pidanud. Nähes, et noor tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik puruks peksta, haaras peremees kätte mingisuguse vana piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad, mida nad üleeile õhtul olid kasutanud. “Minu soovituskiri!” hüüdis d’Artagnan. “Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu ajan teid kõiki nagu kanu vardasse!” Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja selle oli ta täiesti unustanud. Kui d’Artagnan tahtis siis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha. See pettumus ei oleks meie keevalist noormeest arvatavasti peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti õigustatud. “Aga tõepoolest, kus on siis kiri?” ütles ta piiki langetades. “Jah, kus on kiri?” karjus d’Artagnan. “Ma hoiatan teid, see kiri oli määratud härra de Tréville’ile ja see tuleb üles leida. Ja kui see päevavalgele ei tule, siis küll härra de Tréville selle ise üles leiab.” See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult ära. Peale kuninga ja kardinali oli härra de Tréville’i nimi see, mida kõige sagedamini sõjaväelaste ja isegi linnakodanike suust kuulda võis. Tõsi küll, oli veel isa Joseph, aga tema nime lausuti vaid sosinal – nii suur oli hirm, mida sisendas Hall Eminents, nagu tollal kardinali usaldusmeest hüüti. Seepärast viskas ta oma piigi eemale, käskis naisel luua ning teenritel malakatega sedasama teha ja asus ise eeskuju andes kadunud kirja otsima. “Kas kirjas oli midagi väärtuslikku?” küsis peremees pärast mõneminutilist asjatut otsimist. “Põrguvälk, muidugi oli!” hüüdis gaskoonlane, kes kavatses selle kirja abil endale kuningakojas teed sillutada. “See kiri oli kogu mu varandus.” “Kas maksutähed Hispaania valitsusele?” küsis peremees murelikult. “Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,” vastas d’Artagnan, kes oli kavatsenud selle soovituse abil kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud. “Kurat küll!” hüüdis peremees täielikus meeleheites. “Aga see ei tähenda midagi, rahast pole lugu, kiri on tähtis,” ütles d’Artagnan gaskoonliku innuga. “Pigem oleksin kaotanud tuhat pistooli kui selle kirja.” Ta oleks võinud niisama hästi ka kakskümmend tuhat öelda, aga teatud nooruslik ujedus hoidis teda tagasi. Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata midagi leidmata, sähvatas peremehe peas korraga äkiline valguskiir. “Kiri pole üleüldsegi kadunud!” hüüdis ta. “Ah!” ohkas d’Artagnan. “See on varastatud.” “Varastatud! Kes varastas?” “Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Oli seal omapead. Vean kihla, et just tema varastaski.” “Arvate?” küsis d’Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mida keegi teine oleks võinud himustada. Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omastamisega midagi võitnud. “Te kahtlustate siis seda häbematut aadlikku,” jätkas d’Artagnan. “Olen selles täiesti kindel,” vastas peremees, “kui ma talle ütlesin, et isand on härra de Tréville’i kaitsealune, et teil on kaasas isegi kiri sellele suursugusele aadlikule, näis ta väga rahutuks muutuvat ja küsis, kus kiri on; pärast seda läks ta kohe kööki, kus teadis teie vammuse olevat.” “Siis on varas leitud,” ütles d’Artagnan. “Ma kaeban härra de Tréville’ile ja härra de Tréville esitab kaebuse kuningale.” Siis tõmbas ta majesteetlikult taskust kaks eküüd, andis need peremehele, kes teda kübarat käes hoides ukseni saatis, ronis oma võigu selga ja jõudis ilma uute vahejuhtumiteta Pariisi Saint-Antoine’i väravani. Seal müüs noormees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest d’Artagnan oli teda viimase sõiduga tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et ta soostus nii kõrget hinda maksma ainult looma omapärase värvi tõttu. Nii sammus d’Artagnan Pariisi jalgsi, väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni leidis vaba üüritoa, mille hind talle taskukohane oli. Tuba oli midagi katusekambritaolist ja asus Luxembourg’i lähedal Fossoyeurs’i tänaval. D’Artagnan maksis üüriraha ära ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ema oli isa d’Artagnani peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta Ferraille’ kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louvre’isse, et esimeselt vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Tréville’i maja juurde. Viimane asus Vieux-Colombier’ tänaval, seega just d’Artagnani üüritoa naabruses – asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi kordaminekut. Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung’is, midagi kahetsemata, olevikku usaldades ja lootusrikkalt tulevikku vaadates, heitis ta voodisse ja magas õiglase mehe und. Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles tõusis, et minna kuulsa härra de Tréville’i juurde, kes ta isa hinnangu järgi oli tähtsuselt kolmas mees kuningriigis. II HÄRRA DE TRÉVILLE’I OOTETUBA Härra de Troisville, nagu tema perekonda veel Gascogne’is nimetati, või härra de Tréville, nagu ta ennast ise Pariisis nimetama hakkas, oli tõepoolest alustanud samuti nagu d’Artagnan, see tähendab ilma ühegi souta taskus, kuid varustatud julguse, terava mõistuse ja visadusega – omadustega, mis lootuste näol annavad vaesele gaskooni aadlikule kaasa hoopis suurema päranduse kui mõni perigordlane või berriilane tegelikult saab. Härra de Tréville’i kohkumatu julgus, tema häbematu õnn ajal, mil hoope sadas kui rahet, olid aidanud tal tõusta selle keeruka redeli tippu, mida nimetatakse õukonna soosinguks ja mida mööda ta oli üles läinud neli astet korraga. Ta oli kuninga sõber, kes, nagu teada, austas sügavalt oma isa Herni IV mälestust. Härra de Tréville’i isa oli kuningat ustavalt teeninud sõdades Katoliku Liiga vastu, ja raha asemel – rahapuuduse all kannatas bearnlane kogu elu, ja kõik võlad maksis ta kinni ainsa vahendiga, mida polnud vaja laenata, nimelt teravmeelsusega – raha asemel, nagu me ütlesime, lubas valitseja tal pärast Pariisi alistumist endale vapiks võtta kuldse lõvi, kelle lõugade vahele oli kirjutatud deviis: fidelis et fortis. Aule lisas see palju, varandusele aga kasinalt. Seepärast jättis suure Henri kuulus kaaslane surres oma pojale päranduseks ainult mõõga ja deviisi. Tänu kahekordsele kingitusele ja laitmatule nimele võeti härra de Tréville noore printsi majja. Seal kasutas ta nii osavalt oma mõõka ja jäi truuks oma deviisile, et kuningriigi paremaid vehklejaid Louis XIII tavatses öelda, et kui mõni ta sõber kavatseb duelli pidada, soovitaks ta tollel sekundandiks võtta kõigepealt teda ennast ja siis härra de Tréville’i, aga võib-olla isegi de Tréville’i enne teda. Louis XIII oli härra de Tréville’isse tõsiselt kiindunud. See oli küll kuninglik kiindumus, egoistlik kiindumus, kuid sellest hoolimata ikkagi kiindumus. Tol õnnetul ajal püüti ennast ümbritseda Tréville’i-taoliste meestega. Paljud oleksid võinud oma deviisiks võtta sõna “tugev”, mis moodustas teise poole tema vapikirjast, kuid vähesed aadlikud oleksid olnud õigustatud enese kohta tarvitama sõna “ustav”, mis oli vapikirja esimeseks pooleks. Tréville kuulus viimaste hulka. Ta oli üks neist haruldastest olevustest, kellel oli dogi paindlik taip, sõge julgus, kiire pilk, kärme käsi, kellele silmad näisid olevat antud ainult selleks, et näha, kas keegi pole kuningale vastumeelseks muutunud, ja käsi selleks, et seda vastumeelset rünnata, olgu see siis Besme, Maurevers, Poltrot de Méré või Vitry. Tréville’il oli seni ainult juhus puudunud. Kuid ta varitses juhust ja tõotas endale, et haarab sellest kinni niipea, kui see ta käeulatusse satub. Sellepärast tegigi Louis XIII temast oma musketäride kapteni, kes ustavuse või õigemini fanatismi poolest tähendasid Louis XIII-le sedasama mis Henri III-le tema ordinaarid ja Louis Xl-le šoti kaardivägi. Selles mõttes ei jäänud ka kardinal kuningast maha. Nähes, missuguse kohutava eliitväega Louis XIII ennast ümbritses, tekkis ka sel teisel, õigemini küll esimesel Prantsusmaa kuningal soov omada ihukaitseväge. Nagu Louis XIII sai ka tema endale musketärid ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa provintsides ja kõikides välisriikides otsimas oma teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe memuaarid, kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes. Tréville oli oma isanda nõrga külje ära tabanud ja selle osava võttega kindlustaski ta endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi püsiv ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis’ ees paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Tréville mõistis suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei õnnestunud vaenlaste kulul elada. Tréville’i sõdurid moodustasid elavate kuradite leegioni, kes ei kuulanud kedagi peale tema. Kuninglikud musketärid, õigemini küll härra de Tréville’i musketärid, lohakalt riides, purjus ja kriime täis, kolasid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel, kisendasid täiest kõrist, keerutasid vuntsi, täristasid mõõku ja müksasid naudinguga härra kardinali kaardiväelasi, kui neid kohtasid; nalja ja naeru saatel tõmmati tänaval mõõgad tupest, ja kui teinekord mõni saigi surma, siis surid nad teadmisega, et neid taga nutetakse ja nende eest kätte makstakse. Ise tapsid nad aga sageli ja olid sealjuures kindlad, et nad ei pea vangikongis hallitama, sest härra de Tréville ilmub jalamaid kohale, et neid välja nõuda. Seetõttu laulsid härra de Tréville’ile kiidulaulu kõigis helistikes mehed, kes teda imetlesid, kes kuraditki ei kartnud, kuid härra de Tréville’i ees värisesid kui koolipoisid õpetaja ees, alistusid talle sõnapealt ja olid valmis surema, et maha pesta vähimatki etteheidet. Alguses oli härra de Tréville seda võimsat vahendit kuninga ja tema sõprade heaks kasutanud, hiljem aga – enese ja oma sõprade kasuks. Ja siiski, mitte üheski tolleaegses memuaarideraamatus – kuigi too aeg jättis päranduseks palju memuaare – ei süüdista keegi seda auväärset aadlikku – isegi mitte tema vaenlased, ehkki tal neid oli palju nii sule- kui ka mõõgarüütlite hulgas. Kuskil ei süüdistata auväärset aadlikku selles, et ta oleks lasknud oma innukatel pooldajatel endale maksta. Omades haruldast intrigeerimisannet, mis asetas ta ühele pulgale kõige osavamate intrigantidega, oli ta jäänud siiski ausaks meheks. Veelgi enam, vaatamata pikkadele väsitavatele mõõgalahingutele ja raskele treeningule oli temast saanud üks galantsemaid naiste ümber keerlejaid, peenemaid kavalere ja oma aja vaimukamaid meelitajaid. Tréville’i armulugudest kõneldi niisama palju kui kahekümne aasta eest Bassompierre’i armulugudest – ja see võrdlus ütleb juba nii mõndagi. Musketäride kaptenit imetleti, kardeti ja armastati – see oli inimliku õnne tipp. Louis XIV varjas oma pimestava hiilgusega kõik õukonna väiksemad tähed; tema isa aga, kes oli päike pluribus impar[1 - Mittevõrdne paljudega (lad k).], jättis igale favoriidile tema isikliku sära, igale õukondlasele tema isikuväärtuse. Seetõttu oli peale kuninga ja kardinali hommikuse vastuvõtu veel üle paarisaja väiksema vastuvõtu, mida kõrgelt hinnati. Nende paarisaja hulgas oli härra de Tréville’i vastuvõtt üks otsitumaid. Tema maja õu Vieux-Colombier’ tänaval sarnanes sõjaväelaagriga, ja seda suviti juba hommikul kella kuuest alates ja talviti kella kaheksast alates. Pidevalt vaheldusid viis-kuuskümmend musketäri, et alaliselt mõjukas arv kohal viibiks, nad kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis kõigeks. Mööda ühte suurt treppi, mille asemele meie tänapäeva tsivilisatsioon juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi soosingut taotlevad pariislased, musketäride ridadesse pürgivad provintsiaadlikud ja iga värvi poortidega livreedes teenrid, kes tõid härra de Tréville’ile teateid oma isandatelt. Eestoas, pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Häältesumin kostis hommikust õhtuni, kuna samal ajal härra de Tréville kõrvalkabinetis külastajaid vastu võttis, kaebusi kuulas ja korraldusi andis; ja nagu kuningas tarvitses Louvre’is ainult rõdule minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde astuda. Päeval, mil d’Artagnan tuli ennast esitlema, jättis kokkukogunenud seltskond üsnagi mõjuka mulje, seda eriti provintsist saabunud inimesele. Tõsi küll, see provintslane oli gaskoonlane, ja eriti tol ajal olid d’Artagnani kaasmaalased selle poolest kuulsad, et nad ennast naljalt heidutada ei lasknud. Tõepoolest, kui õnnestus läbi pääseda massiivsest kandiliste naeltega ülelöödud uksest, satuti otse õues ringilonkivate, lobisevate, kaklevate ja mängivate mõõgameeste keskele. Selleks et selles lainete möllus endale teed rajada, tuli olla vähemalt ohvitser, suursugune isand või ilus naine. Süda rinnus põksumas, pikk mõõk vastu kõhnu jalasääri, käsi viltkübara serval, astus meie noormees keset seda möllu ja tunglemist edasi, näol kohmetu provintslase naeratus, kes tahab head muljet jätta. Pääsenud ühest musketäride salgast mööda, hingas ta kergendatult. Kuid ta taipas, et inimesed pöördusid ümber ja vaatasid talle järele. Esimest korda elus tundis d’Artagnan, kes seni enesest üsna heal arvamusel oli olnud, ennast naeruväärsena. Trepile jõudes läks asi veelgi täbaramaks: trepi esimestel astmetel lõbustasid ennast neli musketäri harjutustega, mida kohe teile kirjeldame, kuna kümme või kaksteist kaaslast trepiplatvormil järge ootasid, et omakorda mängust osa võtta. Üks musketär seisis ülemisel astmel, paljastatud mõõk käes, ja takistas või vähemalt püüdis takistada ülejäänud kolmel üles minemast. Need kolm võitlesid väga osavalt oma mõõkadega esimese vastu. D’Artagnan pidas mõõku algul vehklemisflorettideks ja arvas, et need on ümmarguste otstega. Varsti aga taipas ta kriimustustest, et otse vastupidi – mõõgad olid teravaks ihutud; ja iga kriimustuse peale naersid hullupööra mitte üksnes pealtvaatajad, vaid ka võitlejad ise. Too, kes praegusel hetkel ülemisel trepiastmel seisis, hoidis oma vastaseid imeosavalt eemal. Pealtvaatajad seisid ringis nende ümber. Tingimuseks oli, et iga saadud löögi puhul pidi kaitsja mängust lahkuma ja oma koha loovutama löögi andjale. Viie minuti jooksul said aga kõik kolm ründajat ülemise astme kaitsja poolt kriimustada – üks käerandmest, teine lõuast, kolmas kõrvast – , kuna ta ise jäi puutumata – osavus, mis mängureeglite järgi andis õiguse kolm korda oma kohale jääda. Kui väga meie noormees ka ei püüdnud mitte millegi üle imestada, üllatas selline ajaviide reisimeest siiski. Oma kodukohas, seal, kus pead nii kiiresti kuumaks lähevad, oli ta harjunud nägema pisut pikemat sissejuhatust duellile ja nelja mängija gaskonnaad näis talle suurejoonelisemana kõigest, mis ta senini oli kuulnud – isegi Gascogne’is. Ta uskus end olevat sattunud kuulsale hiiglaste maale, kus Gulliver oli käinud ja nii väga hirmu tundnud; ja siiski ei olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba. Eeskojas enam ei mängitud, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi õukonnasündmustest. Eeskojas d’Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin. Oma erga seiklejafantaasiaga, mis oli ta Gascogne’is muutnud kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi noortele aadlidaamidele, polnud ta iialgi, isegi mitte palavikuuimas, soninud pooltestki imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi kõige tuntumate nimede kohta ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas toimunu vapustas tema sündsustunnet, siis ootetoas sai tugevasti kannatada ta lugupidamine kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d’Artagnan, kuidas seal avalikult kritiseeriti poliitikat, mis hoidis kogu Euroopat hirmu all; samuti arvustati siin kardinali eraelu, millesse tungimise pärast paljud kõrged ja võimsad isandad olid karistada saanud: see suurmees, keda härra d’Artagnan vanem nii väga austas, oli härra de Tréville’i musketäridele pilkealuseks. Nad naersid tema kõveraid sääri ja küürus selga; mõned laulsid pilkelaule tema armukese proua d’Aiguilloni ja tema õetütre proua de Combalet’ kohta, kuna teised sepitsesid plaane hertsog-kardinali paažide ja kaardiväelaste vastu – d’Artagnan ei suutnud seda kõike uskuda. Kui aga mõnikord juhuslikult sattus kardinali pihta suunatud naljade ning pilgete sekka kuninga nimi, suleti justkui tropiga hetkeks pilkavad suud. Vaadati kõhklevalt ringi ja näidi nagu kahtlevat härra de Tréville’i kabineti seinte usaldatavuses; peagi aga viis mingi vihje jutu tagasi Tema Eminentsile ja siis möirati jälle täiest kõrist naerda ning ühtegi tema tegu ei jäetud valgustamata. “Need mehed pistetakse kindlasti kõik Bastille’sse ja puuakse üles,” mõtles d’Artagnan õudusega. “Ja mind kahtlemata ühes nendega, sest sellest hetkest peale, kui ma olen pealt kuulanud, olen ma kaassüüdlane. Mida ütleks küll minu isa, kes pani mulle südamele, et austaksin kardinali, kui ta teaks, ei viibin niisuguste paganate seas?” Seepärast on ütlematagi selge, et d’Artagnan ei julgenud jutuajamisest osa võtta: ta ainult kuulas, silmad pärani ja kõrvad kikkis, pingutades kõiki viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetussõnad meeles, tundis ta siiski, et tema maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma ennekuulmatuid asju, mis siin sündisid.” Kuna keegi härra de Tréville’i õukondlastest d’Artagnani ei tundnud ja teda nähti siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. D’Artagnan esitles ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Tréville’i kaasmaalane, ning palus küsimuse esitanud kammerteenrit, et too paluks härra de Tréville’ilt lühikest audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda. Esialgsest jahmatusest pisut toibunud, hakkas d’Artagnan meeste riietust ja nägusid veidi lähemalt silmitsema. Kõige elavama rühma keskel seisis pikk kõrgi ilmega musketär, kelle kummaline riietus üldist tähelepanu äratas. Hetkel ei kandnud ta univormi, mis muide polnudki rangelt kohustuslik sel piiratud vabaduse, kuid ulatusliku sõltumatuse ajastul; ta kandis kulunud ning luitunud taevakarva sinist kuube ja selle peal kuldtikandiga kaunistatud suurepärast mõõgarihma, mis sätendas nagu veepind heleda päikese paistel. Pikk karmiinpunane sametmantel langes elegantselt ta õlgadelt, paljastades ainult eestpoolt hiilgavat mõõgarihma, mille küljes rippus hiiglaslik rapiir. See musketär oli just tulnud vahiteenistusest, ta kaebas nohu üle ja köhis aeg-ajalt afekteeritult. Seepärast olevatki ta mantli ümber võtnud, nagu ta ümberseisjatele kinnitas, ja sel ajal kui ta üleolevalt kõneles ja põlglikult vurre keerutas, imetlesid kõik vaimustusega tema kuldset mõõgarihma, d’Artagnan muidugi rohkem kui keegi teine. “Mis parata, mood nõuab,” ütles musketär. “Ma tean, see on narrus, aga see on mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.” “Jäta, Porthos!” hüüdis üks juuresolijatest. “Ara püüa meid uskuma panna, et võlgned selle mõõgarihma isalikule heldusele: said selle kahtlemata tollelt looritatud daamilt, kellega sind möödunud pühapäeval Saint-Honoré värava juures nägin.” “Ei, tõepoolest, annan oma aadliku-ausõna, et ostsin mõõgarihma ise, oma raha eest,” vastas too, keda Porthoseks oli nimetatud. “Muidugi, täpselt nii, nagu minagi selle uue kukru ostsin,” sõnas teine musketär, “raha eest, mis mu armuke eelmisel õhtul vanasse kukrusse oli pistnud.” “Tõesõna,” ütles Porthos, “maksin selle eest kaksteist pistooli.” Imetlus kasvas kahekordseks, kuigi kahtlused ei haihtunud. “Eks ole tõsi, Aramis?” küsis Porthos kolmanda musketäri poole pöördudes. Too musketär oli küsija täielik vastand: ta võis olla vaevalt kahekümne kahe või kahekümne kolme aastane nooruk, naiivse ja leebe näoilmega, mustade mahedate silmadega, roosade sametiste põskedega – otsekui sügisene virsik. Ta peened vurrud joonistasid ülemisele huulele täiesti sirge joone; ta kartis lasta kätel vabalt rippuda, et nende soonekesed verd täis ei valguks, ning aeg-ajalt näpistas ta oma kõrvalesti, et nende õrna ja läbipaistvat puna alal hoida. Harilikult kõneles ta vähe ja aeglaselt, kummardas sageli, naeris hääletult, paljastades oma ilusaid hambaid, mille eest ta võrdselt välimuse hoolt kandis. Sõbra küsimusele vastas ta peanoogutusega. See vastus näis hajutavat lõplikult kõik kahtlused mõõgarihma suhtes: seda imetleti veelgi, kuid enam sellest ei kõneldud. Mingi kiire mõttepöörde tõttu leidis jutt järsku uue kõneaine. “Mida arvate Chalais’ tallmeistri räägitud loost?” küsis keegi teine musketär, ilma otseselt kellegi poole pöördumata, sest küsimus oli mõeldud kõigile juuresolijaile. “Mis ta siis rääkis?” küsis Porthos kehkjalt. “Ta räägib, et nägi Brüsselis kardinali neetud käsilast Rochefort’i kaputsiinlase rõivais; tänu valeriietusele olevat see neetud Rochefort härra de Laigues’i nagu lollikest ninapidi vedanud.” “Nagu tõelist lolli,” lausus Porthos. “On see aga täiesti kindel?” “Kuulsin seda Aramiselt,” vastas musketär. “Tõesti?” “Ah, te teate seda väga hästi, Porthos,” tähendas Aramis, “jutustasin teile ju ise eile õhtul. Ei maksa sellest nüüd enam rääkida.” “Ei maksa enam rääkida! – see on siis teie arusaamine asjast! Ei maksa enam rääkida! Susi teid söögu! Küll teie aga muudate kiiresti oma arvamusi! Mõelge ometi! Kardinal laseb jälitada üht aadlimeest, laseb mingisugusel reeturil, teeröövlil, võllaroal tema kirjad ära varastada. Selle spiooni abil ja äravõetud kirjavahetuse põhjal laseb ta Chalais’l pea maha raiuda rumalal ettekäändel, nagu oleks ta tahtnud kuninga tappa, et kuningannat Monsieur’ga[2 - Monsieur – nimetus, mida kasutati kuninga vendadest kõige vanema kohta (kirjutati suure tähega).] laulatada. Keegi ei teadnud sellest mõistatuslikust loost midagi, eile teie teatasite meile sellest meie kõigi suureks rahulduseks ja kui me nüüd täna oleme ikka veel sellest uudisest täiesti jahmunud, ütlete te, et ei maksa sellest enam rääkida!” “Räägime siis pealegi, kui te seda soovite,” lausus Aramis kannatlikult. “Oleksin mina vaese Chalais’ tallmeister, tuleks sel Rochefort’il minuga raske silmapilk üle elada!” hüüdis Porthos. “Ja teil tuleks veeta raske veerandtund Punase Hertsogiga,” sõnas Aramis. “Oo! Punane Hertsog! Braavo, braavo! Punane Hertsog!” hüüdis Porthos käsi plaksutades ja pead noogutades. “Punane Hertsog – milline hurmav nimi! Olge mureta, küll mina juba selle lendu lasen. On Aramis aga vaimukas! Kui kahju, et te ei ole järgnenud oma kutsumusele, mu kallis! Kui suurepärane abee teist oleks saanud!” “See on ainult lühiajaline viivitus,” vastas Aramis. “Ühel päeval saan ma selleks. Te teate, Porthos, et just sel eesmärgil ma teoloogiaõpinguid jätkangi.” “Ta teeb, nagu ütleb,” lausus Porthos. “Varem või hiljem ta seda teeb.” “Varem,” vastas Aramis. “Ta ootab veel ainult ühte, enne kui tõmbab uuesti selga preestrikuue, mis tal musketäriunivormi taga ripub, lisas üks musketäridest. “Ja mida ta siis ootab?” küsis teine. “Ta ootab, kuni kuninganna Prantsusmaa kroonile pärija kingib.” “Ärge naljatage niisuguste asjadega, härrad!” ütles Porthos. “Jumal tänatud, kuninganna on alles aastais, mis seda lubavad.” “Räägitakse, et härra Buckingham olevat Prantsusmaal,” jätkas Aramis pilkava naeratusega, mis andis sellele näiliselt süütule lausele teravalt kahemõttelise tähenduse. “Aramis, mu sõber, seekord te eksisite,” katkestas teda Porthos. “Teie teravmeelitsemise maania viib teid alati üle igasuguste piiride; kui härra de Tréville teid kuuleks, läheks teil nende sõnade pärast haprasti.” “Kas teie tulete mind õpetama, Porthos!” hüüdis Aramis ja tema mahedates silmades välgatas midagi. “Mu kallis, olge kas musketär või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute sööma mitmest nõust korraga. Oo, ei maksa vihastuda, ma palun teid, see oleks asjatu. Te teate ju, missugune kokkulepe on minu, Athose ja teie vahel. Te käite proua d’Aiguilloni juures ja austate teda; te suhtlete proua de Chevreuse’i onutütre proua de Bois-Tracyga, kes kuulu järgi teie vastu väga armuline olevat. Oo, jumala pärast, ärge kõnelge teistele oma õnnest, keegi ei nõua teilt teie saladusi, igaüks teab, et olete väga diskreetne. Kui te aga juba kord nii diskreetne olete, siis kasutage seda ka Tema Majesteedi suhtes, pagan võtaks! Rääkigu kardinalist ja kuningast, kes tahab ja kuidas soovib, kuninganna on aga püha, ja kui temast kõneldakse, siis tuleb kõnelda ainult head.” “Porthos, hoiatan teid, te olete ennast täis otsekui Narkissos. Te teate, et ma vihkan moraali, välja arvatud ainult siis, kui Athos seda jutlustab. Teil aga, mu kallis, on selleks liiga uhke mõõgarihm, et te niisuguses asjas tugev võiksite olla. Mina hakkan abeeks siis, kui see mulle sobib; senikaua olen ma musketär. Musketärina ütlen ma seda, mis mulle meeldib. Praegusel hetkel meeldib mulle öelda seda, et te käite mulle närvidele.” “Aramis!” “Porthos!” “Härrad, härrad, jätke ometi järele!” hüüti ümberringi. “Härra de Tréville ootab härra d’Artagnani,” ütles teener kabineti ust avades. Nende sõnade juures, mille lausumise vältel uks oli lahti, jäid kõik vait, ja keset üldist vaikust sammus noor gaskoonlane läbi ootetoa ning astus musketäride kapteni tööruumi, ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli lõpu nägemisest. III AUDIENTS Härra de Tréville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle omaenda noorust ja kodukohta meenutas – kahekordne mälestus, mis paneb naeratama igasuguses vanuses inimese. Ent kohe seejärel lähenes härra de Tréville eestoale ja tegi d’Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama asub. Härra de Tréville hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni: “Athos! Porthos! Aramis!” Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d’Artagnani, kes pidas neid mehi pooljumalusteks ja nende pealikku kõigi välkudega relvastatud Olümpose Jupiteriks. Kui mõlemad musketärid olid sisse astunud ja uks nende järel sulgunud, kui eestoas jätkus uuesti sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud, kui lõpuks vaikiv de Tréville kulmu kortsutades kolm-neli korda pikkade sammudega kabineti ühest seinast teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid tigedal pilgul pealaest jalatallani. “Kas te teate, mis ütles mulle kuningas!” kisendas ta, “ja alles eile õhtul. Kas te teate, mu härrad?” “Ei,” vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. “Ei, härra, me ei tea.” “Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,” lisas Aramis üliviisakalt ja kummardas armastusväärselt. “Ta ütles, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali kaardiväelaste hulgast!” “Härra kardinali kaardiväelaste hulgast? Aga miks?” küsis Porthos ägedalt. “Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja hea veiniga värskendada.” Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D’Artagnan ei teadnud, kuhu kaduda, ja oleks meeleldi maa alla vajunud. “Ja-jah,” jätkas de Tréville üha enam ägestudes, “Tema Majesteedil on õigus, sest ausõna, on tõsi, et musketärid mängivad õukonnas üsna haledat rolli. Eile õhtul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad – kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis – , need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Férou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull – mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda – oli sunnitud rahurikkujad arreteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Arreteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks, see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus ta on?” “Härra,” vastas Aramis kurvalt, “ta on haige, väga haige.” “Haige, ütlete te, väga haige? Mis haigus tal on?” “Härra, kardetakse, et tal on rõuged,” sõnas Porthos, soovides ka omalt poolt sõnakese jutuajamisse poetada. “See oleks väga hirmus, sest rõuged rikuksid kindlasti ta näo.” “Rõuged! Kenasti luuletate, Porthos! Rõuged tema vanuses? Ei, seda mitte! … Kindlasti sai ta haavata, võib-olla on ta isegi tapetud. Ah! Kui ma vaid teaksin! … Neetud! Ma ei taha, et niiviisi mööda urkaid kolatakse, härrad musketärid, ei taha, et laskutakse tänavakaklustesse ja haaratakse mõõgad tänavanurkadel. Lõpuks ma ei soovi, et te ennast härra kardinali kaardiväelaste naerualuseks teeksite, nende naerualuseks, kes on tublid, rahulikud ja osavad mehed ja kes ei satu iialgi niisugusesse olukorda, et neid peaks arreteerima. Pealegi nemad ei laseks ennast arreteerida. Selles olen ma kindel. Nad pigem langevad, kui sammugi taganevad. Ennast päästa, jalga lasta, põgeneda – sellega saavad hakkama ainult kuninglikud musketärid!” Porthos ja Aramis värisesid vihast. Nad oleksid heameelega härra de Tréville’i kägistanud, kui nad poleks südamepõhjas tundnud, et ainult suur armastus nende vastu sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid vaibal, hammustasid huuled verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidet. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Tréville’i hääletoonist võis aimata, et ta oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud kõneldust silpigi ja nende suud kordasid kapteni solvavaid sõnu kogu eestoa rahvale. Ühe hetke jooksul lõi kihama kogu maja – kabinetiuksest kuni välisukseni. “Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad ennast arreteerida härra kardinali kaardiväelastel!” jätkas de Tréville, sõnu ükshaaval hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajaile rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta niisama vihane kui tema sõduridki. “Ennekuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast arreteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre’isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta kardinali kaardiväkke leitnandiks ja kui ta keeldub, siis – tuhat ja tuline! – hakkan ma preestriks.” Nende sõnade peale paisus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. “Kuradid”, “saatanad” ja „sarvikud” lendlesid õhus. D’Artagnan otsis seinavaipa, mille taga varju leida, ja tundis vastupandamatut soovi laua alla pugeda. “Kuulake siis, kapten!” hüüdis Porthos enesevalitsust kaotades. “Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime mõõgad haarata, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli sama hästi kui surnud. Te tunnete ju Athost, kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda langes ta maha. Siiski ei andnud me alla. Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel õnnestus meil põgeneda. Nad arvasid, et Athos on surnud ja jätsid ta rahulikult võitlusväljale lamama, arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Nii oli see lugu. Kurat võtaks, kapten! Kõiki lahinguid ei saa ometi võita. Suur Pompeius kaotas Pharsalose lahingu ja kuningas François I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.” “Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,” ütles Aramis, “sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel… Tapsin või torkasin surnuks, härra, kumb teile just enam meeldib.” “Seda ma ei teadnud,” sõnas de Tréville pisut leebemalt. “Nagu ma näen, on härra kardinal pisut liialdanud.” “Taeva pärast, härra!” jätkas Aramis, nähes, et kapteni meeleolu muutub leebemaks, ja ta söandas palvega välja tulla. “Jumala pärast, härra, ja ärge kellelegi rääkige, et Athos on haavatud. Ta oleks meeleheitel, kui see kuninga kõrvu ulatuks. Ja kuna haav on väga tõsine, sest mõõk läbistas õla ja tungis rinda, ning on karta…” Samal hetkel lükati portjäär kõrvale ja nähtavale ilmus õilis ning ilus, kuid hirmuäratavalt kahvatu nägu. “Athos!” karjatasid mõlemad musketärid. “Athos!” kordas härra de Tréville. “Te kutsusite mind, härra,” ütles Athos musketäride kaptenile nõrga, kuid täiesti rahuliku häälega, “nagu mulle teatasid kaaslased, küsisite te minu järele ja ma kiirustasin, et olla teie käsutuses. Siin ma olen, härra, mida te soovite?” Nende sõnadega astus laitmatult riietatud musketär, mõõgarihm vööl, kindlal sammul kabinetti. Südamepõhjani sellest vaprusetõendist liigutatud, tormas härra de Tréville tema juurde. “Ma just ütlesin neile härradele,” lisas ta, “et ma keelan musketäridel asjata oma elu kaalule panna, sest vaprad mehed on kuninga juures väga hinnas ja kuningas teab, et tema musketärid on kõige vapramad mehed maailmas. Andke mulle oma käsi, Athos!” Ära ootamata uustulnuka vastust sellele poolehoiuavaldusele, haaras härra de Tréville Athose parema käe ja surus seda kogu jõuga, märkamata, et Athos, vaatamata tugevale enesevalitsusele, valust võpatas ja veelgi kahvatumaks muutus, ehkki see näis olevat võimatu. Kabinetiuks jäi irvakile, sest kuigi Athose haavatasaamist hoiti saladuses, oli see üldiselt teada ja tema ilmumine tekitas suurt sensatsiooni. Kapteni viimaseid sõnu võttis vastu rahulolukõmin ja kaks või kolm pead ilmus vaimustusetuhinas portjääride vahele. Kahtlemata tahtis härra de Tréville etiketireeglite rikkumise eest teravate sõnadega noomima hakata, kui ta äkki tundis Athose kätt oma peos krampi kiskuvat. Ta vaatas Athosele otsa ja nägi, et too on minestusse langemas. Athos, kes püüdis kõigest väest valu maha suruda, ei suutnud enam vastu pidada ja langes otsekui surnult parketile. “Arsti!” kisendas härra de Tréville. “Tooge minu arst või kuninga ihuarst! Tooge parim arst, põrgu päralt! Või muidu mu vapper Athos sureb.” Härra de Tréville’i hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti, hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi ees ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt, et musketär kantaks kõrvaltuppa. Härra de Tréville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks. Nüüd muutus härra de Tréville’i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandusid ning kirusid ja saatsid kuradile kardinali ning tema kaardiväelasi. Hetke pärast tulid Porthos ja Aramis tagasi, arst ja härra de Tréville olid jäänud haavatu juurde. Lõpuks ilmus ka härra de Tréville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli teadvusele tulnud; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda, tema nõrkus oli puhtal kujul verekaotusest tingitud. Siis andis musketäride kapten käega märku ja kõik lahkusid, välja arvatud d’Artagnan, kes ei olnud unustanud, et ta tuli audientsile, ja oli tänu oma gaskoonlase visadusele paigale jäänud. Kui kõik olid väljunud ja uks sulgunud, pööras härra de Tréville ümber ja nägi, et ta oli jäänud noormehega kahekesi. Asetleidnud sündmus oli ta mõtted kõrvale viinud. Ta küsis, mida kangekaelne külaline soovib. D’Artagnan nimetas oma nime ja härra de Tréville’ile, kellele kõik hetke jooksul meenus, oli pilt kohe selge. “Vabandage,” lausus ta naeratades, “vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks…” D’Artagnan ei suutnud muiet varjata. Selle naeratuse järgi otsustas härra de Tréville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja juurde: “Ma armastasin teie isa väga,” sõnas härra de Tréville. “Mida võin ma teha tema poja heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.” “Härra,” lausus d’Artagnan, “ma lahkusin Tarbes’ist ja tulin siia, et paluda teilt sõpruse mälestuseks, mida te pole unustanud, musketärimantlit. Kuid pärast seda, mida ma siin kahe viimase tunni jooksul nägin, mõistan ma isegi, et see oleks ääretult suur soosing, ning kardan, et ma seda vaevalt väärin.” “See on tõepoolest suur soosing, noormees,” vastas härra de Tréville, “aga see ei pruugi sugugi olla teile nii kättesaamatu, nagu te arvate või näite arvavat. Igatahes on olemas Tema Majesteedi otsus niisuguseks puhuks ja ma pean teile kahetsusega teatama, et kedagi ei võeta enne musketäriks, kui ta on osa võtnud mõnest lahingust, sooritanud mõne hiilgava kangelasteo või teeninud kaks aastat mõnes veidi tagasihoidlikumas väeosas, kui seda on meie oma.” D’Artagnan kummardas sõnatult. Ta soov musketärimantlit selga tõmmata kasvas veelgi nüüd, kus ta teadis, kui raske oli seda saavutada. “Ent,” jätkas härra de Tréville, puurides kaasmaalast nii terava pilguga, nagu oleks ta tahtnud tema salajasemaid mõtteid lugeda, “lugupidamisest oma vana sõbra, teie isa vastu, tahan ma teie heaks midagi teha, noormees. Bearni noorukid ei ole tavaliselt rikkad ja ma ei usu, et olukord oleks palju muutunud sellest ajast saadik, kui mina kodukohast lahkusin. Ma arvan, et seda raha, mis te kaasa võtsite, ei ole liiga palju.” D’Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi. “Hästi, hästi, noormees,” rahustas teda härra de Tréville, “ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre’it ära ostma.” D’Artagnan ajas end veel rohkem sirgu. Tänu hobusemüügile oli temal oma karjääri algul neli eküüd rohkem, kui oli olnud härra de Tréville’il. “Kui suur teie rahasumma ka ei oleks, aga te peate selle alles hoidma,” jätkas härra de Tréville. “Pealegi peate te end täiendama aadlikule vajalikes oskustes. Veel täna kirjutan ma Kuningliku Akadeemia direktorile ja alates homsest võtab ta teid vastu ilma igasuguse maksuta. Ärge keelduge sellest väikesest sõbralikkuse avaldusest. Akadeemiasse vastuvõttu on mõnikord asjata taotlenud meie maa kõige rikkamad ja tähtsamad aadlikud. Te õpite seal ratsutamist, vehklemist ja tantsimist. Te omandate seal häid teadmisi ja tulete siis aeg-ajalt mind vaatama ja räägite, kuidas olete edasi jõudnud, ja ma püüan siis teie heaks midagi teha.” Kuigi d’Artagnan ei tundnud õukonnakombeid, mõistis ta ometi, et vastuvõtt oli jahe. “Ah, mu härra,” ohkas d’Artagnan, “ma näen, kui hädasti oleks mul nüüd vaja seda soovituskirja, mille mu isa teie jaoks kaasa andis.” “Tõepoolest, ma imestan,” vastas härra de Tréville, “et te võtsite ette nii pika teekonna ilma selle hädavajaliku reisirahata, mis on meile, bearnlastele, nii tarvilik.” “Mul oli see olemas, härra, ja jumala eest, see oli täiesti korralik kiri,” hüüdis d’Artagnan, “aga see varastati mult alatult ära.” Ta jutustas kogu juhtumi Meung’is, kirjeldas üksikasjaliselt tundmatut aadlikku, tehes kõike seda nii tuliselt ja tõepäraselt, et härra de Tréville oli võlutud. “On vast imelik lugu,” lausus viimane mõtlikult. “Tähendab, te rääkisite minust kõva häälega?” “Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis mul üle jäi – selline nimi, nagu teie oma, oli mulle teel kilbiks: võite isegi arvata, et ma sageli selle varju pugesin.” Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Tréville armastas ülistusi sama palju kui kuningas või kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung’i seikluse juurde. “Ütelge,” jätkas ta, “kas sel aadlikul oli põsel väike haavaarm?” “Jah, justkui kuuli kriimustus.” “Kas ta oli kena mees?” “Oli küll.” “Pikka kasvu?” “Jah.” “Kahvatu jume ja tumedate juustega?” “Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma ta ühel päeval kätte saan, ja ma vannun teile, et saan, olgu see kas või põrgus…” “Kas ta ootas ühte naist?” jätkas härra de Tréville. “Igatahes lahkus ta kohe pärast vestlust daamiga, keda ta oli oodanud.” “Ega te ei tea, millest nad rääkisid?” “Mees andis daamile kastikese, öeldes, et see sisaldab juhtnööre tema jaoks, ja soovitas tal seda enne Londoni jõudmist mitte avada.” “Oli see naine inglanna?” “Mees nimetas teda mileediks.” “Jah, see on tema,” sosistas de Tréville, “see on tema. Ma arvasin, et ta on veel Brüsselis.” “Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,” hüüdis d’Artagnan, “siis ütelge mulle, kes ta on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.” “Hoiduge sellest, noormees,” hüüdis härra de Tréville. “Kui ta tuleb teile tänaval vastu, siis minge üle tee! Niisuguse kaljuga kokku põrgates purunete te kildudeks, justkui oleksite klaasist.” “See ei takista mind,” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ta ükskord vaid kätte saan…” “Esialgu aga,” jätkas härra de Tréville, “võtke mu nõu kuulda ja ärge teda otsima minge.” Korraga, haaratuna äkilisest kahtlushoost, jäi härra de Tréville vait. Äge viha, mida noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakaval nõks? Järsku oli noormehe saatnud Tema Eminents? Äkki tuli nooruk talle lõksu üles panema? Äkki oli see nõndanimetatud d’Artagnan kardinali nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris pilguga d’Artagnani teravamalt kui varem. D’Artagnani salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest särav ilme ei rahustanud teda põrmugi. “Ma tean küll, ta on gaskoonlane,” mõtles härra de Tréville. “Aga ta võib olla niisama hästi kardinali kui minu poolt. Paneme ta õige proovile. Mu sõber,” sõnas ta aeglaselt, “ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, siis avaldan teile kui oma sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad, nende näilised tülid on ainult rumalate petmiseks. Ma ei taha, et minu kaasmaalane, tubli noormees ja hea kavaler, kes on otse loodud selleks, et elus edasi jõuda, oleks kõikide nende teeskluste ohver ja otsekui lihtsameelne lollike langeks lõksu, nagu paljud enne teda on langenud. Mõistke, et ma olen truu kahele kõikvõimsale isandale ja et igal mu teol on vaid üks eesmärk – teenida kuningat ja kardinali, seda silmapaistvat geeniust, kelle Prantsusmaa on sünnitanud. Niisiis, noormees, võtke see teatavaks ja kui teie kas perekonna, sidemete või kirgede tõttu tunnete vaenulikkust kardinali vastu, nagu seda võib näha mõne aadliku juures, siis öelge mulle hüvasti ja lahkuge. Ma aitan teid mis tahes olukorras, aga oma isikuga ma teid ei seo. Igal juhul loodan ma, et minu avameelsus teeb meid sõpradeks, sest teie olete esimene noormees, kellega ma olen nii siiralt rääkinud.” Endamisi aga sõnas Tréville: “Kui kardinal, kes väga hästi teab, kui väga ma teda jälestan, on tõesti minu juurde saatnud selle noore rebase, siis ei jätnud ta kindlasti spioonile ütlemata, et parim vahend minu meelitamiseks on kõige hullem kardinali laimamine. Vaatamata minu jutule vastab nüüd kavalpea kindlasti, et ta vihkab Tema Eminentsi.” Kõik kujunes aga hoopis teisiti, kui härra de Tréville oli arvanud, sest d’Artagnan vastas väga lihtsalt: “Härra, ma tulin Pariisi just samasuguste mõtetega. Isa soovitas mul kuulda võtta mitte kellegi muu kui ainult kuninga, härra kardinali ja teie käske, sest nemad on tema arvates Prantsusmaa kolm tähtsamat meest.” Nagu märgata võisite, lisas d’Artagnan härra de Tréville’i nime kahele eelmisele omalt poolt juurde. Ta arvas, et see ei või talle kuidagi kahju tuua. “Ma pean väga lugu härra kardinalist ja hindan kõrgelt tema tegusid. Seda parem minule, härra, kui te kõnelete avameelselt, nagu kinnitate. Te austate mind sellega, et hindate meie maitsete ühtsust. Kui te aga mind millegipärast umbusaldate, mis on muide arusaadav, siis tunnen ma, et hukutan enda, kõneldes tõtt. Ent olgu pealegi, teie ei hinda mind seepärast vähem, see aga on mulle kõige tähtsam maailmas.” Härra de Tréville oli äärmiselt üllatunud. Selline läbinägelikkus ja avameelsus äratasid temas küll imetlust, kuid ei hajutanud aga täielikult tema kahtlusi – mida võimsam oli noormehe üleolek teistest omaealistest, seda enam oli põhjust kartuseks, kui ta temas eksis. Kõigest hoolimata surus ta d’Artagnani kätt, öeldes: “Olete aus noormees, aga praegu ei saa ma teie heaks rohkem teha, kui ma äsja lubasin. Minu maja on teile alati avatud. Tulevikus võite te igal ajal minu juurde tulla ja kui haarate kinni igast võimalusest, siis saavutate arvatavasti seda, mida soovite.” “Härra,” ütles d’Artagnan, “te siis ootate, et selle au vääriline oleksin. Olge mureta,” lisas ta gaskoonlase familiaarsusega, “teil ei tule kaua oodata.” “Oodake ometi,” ütles härra de Tréville teda tagasi hoides, “ma lubasin ju teile Akadeemia direktori jaoks soovituskirja kaasa anda. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest vastu võtta, mu noor aadlik?” “Ei, härra,” ütles d’Artagnan, “ma luban, et selle kirjaga ei juhtu sama mis eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohta, ning häda mehele, kes seda mult varastama tuleks!” Härra de Tréville muigas sellise hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Samal ajal d’Artagnan, kellel polnud midagi targemat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi ja jälgis, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid. Härra de Tréville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d’Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Tréville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas: “Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!” “Kes nimelt?” küsis härra de Tréville. “Tema! Varas!” vastas d’Artagnan. “Ah sa reetur!” Ja d’Artagnan kadus. “Püstihull!” pomises härra de Tréville. “Kui see minemajooksmine ei ole ehk ainult osav manööver, sest ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,” lisas ta juurde. IV ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE TASKURÄTT Maruvihane d’Artagnan kargas kolme hüppega läbi eestoa, sööstis trepile, kust ta tahtis alla tormata, võttes neli astet korraga, kui ta äkki kiirustamistuhinas põrkas vastu musketäri, kes kõrvalukse kaudu härra de Tréville’i juurest väljus, ja lõi talle peaga vastu õlga, nii et musketär valust karjatas või õigemini ulgus. “Vabandage,” ütles d’Artagnan ja püüdis edasi tormata, “vabandage, aga mul on väga kiire.” Vaevalt jõudis ta esimesest trepist alla, kui raudne käsi haaras tal õlarihmast ja peatas ta. “Või teil on kiire!” kisendas musketär, kes oli kahvatu nagu surilina. “Sel ettekäändel lööte mind ja ütlete “vabandage” ning arvate, et sellega on asi korras? Kaugeltki mitte, noormees. Kuna te juhtusite pealt kuulama, kuidas härra de Tréville kõneles meiega täna veidi ülbelt, siis arvate endal nüüd õiguse olevat kohelda meid niisamuti nagu tema? Muutke oma arvamust, vennas, teie ei ole härra de Tréville.” “Uskuge mind,” sõnas d’Artagnan, tundes ära Athose, kes oli koju minemas pärast seda, kui arst oli teda sidunud, “uskuge, ma ei teinud seda meelega, ja kuna ma ei teinud seda meelega, siis vabandasin. Mulle tundub, et sellest piisab. Kordan veelgi, kuigi pean seda täiesti ülearuseks – ausõna, mul on kiire, väga kiire. Laske mind ometi lahti, ma palun teid, laske mul minna, kuhu vaja.” “Härra,” ütles Athos teda lahti lastes, “te olete ebaviisakas. On näha, et olete pärit kuskilt kolkast.” D’Artagnan oli juba kolmest-neljast trepiastmest alla tormanud, kuid Athose märkus peatas ta järsult. “Tuhat ja tuline, härra,” ütles ta, “see ei puutu teisse, kust kolkast ma tulen, aga ma hoiatan teid: pole teie asi mulle häid kombeid õpetada!” “Võib-olla siiski,” vastas Athos. “Ah, kui mul ometi poleks nii kiire!” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ei peaks ühte inimest taga ajama…” “Härra Kiirustaja, minu leidmiseks pole teil joosta vaja.” “Palun, öelge koht!” “Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri juures.” “Mis kell?” “Keskpäeva paiku.” “Väga hea, olen keskpäeva paiku seal.” “Juhul kui lasete mind oodata, raiun teil kell veerand üks jooksu pealt kõrvad peast.” “Hästi!” karjus talle d’Artagnan, “olen kohal kümme minutit enne kahtteist.” Ja ta tormas minema, nagu oleks tal vanakuri kannul, lootes veel kätte saada tundmatut, kes aeglaselt kõndides ei võinud veel väga kaugele jõudnud olla. Välisukse juures ajas Porthos vahisõduriga juttu. Mõlema vestleja vahel oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahtus. D’Artagnan, arvates, et sellest ruumist jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena nende kahe vahelt läbi pääseda. D’Artagnan aga ei arvestanud tuulega. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d’Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et mantlihõlmast lahti lasta, tiris ta seda enda poole, nii et d’Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täielikult mantlisametisse. D’Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades mantlist välja pugeda, kuigi ta midagi ei näinud. Kõige rohkem kartis ta, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma. Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes endale üleni kuldset mõõgarihma muretseda ei saanud, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd sai täiesti selgeks ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. “Kirevase päralt!” kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d’Artagnanist, kes tal seljas kohmitses. “Te olete püstiogaraks läinud, et sel moel inimestele otsa tormate!” “Vabandust,” ütles d’Artagnan, ilmudes hiiglase õla alt uuesti nähtavale, “aga mul on väga kiire, ma ajan ühte inimest taga ja…” “Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?” küsis Porthos. “Ei,” vastas d’Artagnan nagu nõelatult, “ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe.” Kas Porthos taipas või ei, igatahes andis ta oma vihale vaba voli. “Härra,” ütles ta, “ma hoiatan teid, te saate veel naha peale, kui te ennast niiviisi vastu musketäre nühite.” “Naha peale, mu härra,” kordas d’Artagnan, “kas see pole liiga rängalt öeldud?” “Just paras sõna mehelt, kes on harjunud vaenlasega rinnutsi seisma.” “Tulise pihta! Küll ma juba tean, miks te oma seljatagust kellelegi ei näita.” Ja oma teravmeelitsemisega väga rahul, eemaldus noormees täiest kõrist naerdes. Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d’Artagnanile kallale tormata. “Hiljem, hiljem,” hüüdis talle d’Artagnan, “siis kui teil pole mantlit seljas.” “Kell üks Luxembourg’i lossi taga.” “Hästi, kell üks,” vastas d’Artagnan ja kadus tänavanurga taha. Aga ei sellel tänaval, kust ta läbi jooksis, ega ka sellel, millest ta pilgu üle laskis, ei näinud ta hingelistki. Kuigi tundmatu kõndis aeglaselt, oli ta võitnud teatud edumaa; aga võimalik ka, et aadlimees oli kuhugi majja sisse astunud. D’Artagnan küsis tema järele kõigi vastutulijate käest, läks alla kuni parveni, tuli tagasi Seine’i ja Croix-Rouge’i tänavat mööda, aga otsitavast ei leidnud ta jälgegi. Tagaajamisest oli aga niipalju kasu, et sedamööda kuidas higi ta laupa niisutas, jahtus ta süda. D’Artagnan hakkas toimunu üle järele mõtlema: juhtunud oli nii mõndagi kurjakuulutavat; kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik oli kaasa toonud härra de Tréville’i ebasoosingu, kes kindlasti arvas, et d’Artagnan oli tema juurest pisut ebaviisakalt lahkunud. Peale selle oli ta endale kaela tõmmanud kaks duelli – mõlemad meestega, kellest kumbki oli võimeline tapma kolm d’Artagnani ja kes pealegi olid musketärid, see tähendab olevused, keda ta nii väga hindas, et ta asetas nad oma südames ja mõtteis kõrgemale kõikidest teistest. Väljavaated olid viletsad. Kuna d’Artagnan ei kahelnud, et Athos ta tapab, siis arusaadavalt Porthose pärast ta enam eriti ei muretsenud. Kuna aga lootus kustub inimeses viimasena, siis hakkas ta arvama, et võib-olla õnnestub tal mõlemad duellid üle elada – endastki mõista, hirmsate haavadega. Seks puhuks, kui ta peaks elama jääma, tegi ta endale tuleviku suhtes järgmisi etteheiteid: “Oh ma arulage, ma igavene käpard! Vapper õnnetu Athos oli just sellest õlast haavatud, mille otsa ma nagu oinas peaga tormasin. Mind paneb imestama ainult see, miks ta mind kohe maha ei löönud – tal oli selleks täielik õigus, sest tegin talle hirmsat valu. Mis puutub aga Porthosesse, oh, ausõna, mis puutub Porthosesse, – siis temaga oli lugu hoopis naljakam!” Ja noormees puhkes tahtmatult naerma, ise siiski kogu aeg ringi vaadates, et see omaette naerupugistamine, mis võis pealtnägijale paista põhjuseta olevat, ei solvaks mõnda möödujat. “Mis puutub Porthosesse, siis temaga oli lugu palja naljakam! Aga siiski olen ma armetu tuisupea. Kas siis niiviisi tormatakse ilma hoiatamata inimestele otsa? Ei! Ja kas niiviisi vaadatakse neile mantli alla, et näha seda, mida seal ei ole! Ta oleks mulle kindlasti andestanud, ta oleks andestanud, kui ma ei oleks hakanud rääkima sellest neetud mõõgarihmast, kuigi tegin seda varjatult, ja-jah, ilusasti varjatult! Oh, ma neetud gaskoonlane, ma püüan isegi praepannil teravmeelitseda. Noh, d’Artagnan, mu sõber,” jätkas ta, ajades iseendaga juttu ülima aupaklikkusega, mida arvas enesele võlgnevat, “kui sa peaksid sellest loost pääsema, mis ei ole küll tõenäoline, pead sa tulevikus olema üliviisakas. Edaspidi peab sind imetletama, peab sind eeskujuks toodama. Kui inimene on vastutulelik ja viisakas, ei tähenda sugugi, et ta peab olema pelgur. Vaadake pigem Aramist! Aramis on leebuse ja lahkuse kehastus. Ent kellelegi pole iialgi pähe tulnud arvata, nagu oleks Aramis argpüks. Ei, kindlasti mitte, edaspidi proovin teda endale igas asjas eeskujuks seada. Ah, siin ta ongi…” Üha edasi kõndides ja endamisi rääkides oli d’Artagnan jõudnud mõne sammu kaugusele d’Aiguilloni villast, mille ees ta nägi Aramist kolme aadlikuga kuninga kaardiväest lõbusalt vestlemas. Ka Aramis märkas d’Artagnani, aga – kuna ta ei olnud sugugi unustanud, et just selle noormehe juuresolekul oli härra de Tréville täna hommikul nii väga ägestunud, ja tundes vastumeelsust musketäridele osaks saanud etteheidete tunnistaja suhtes, tegi Aramis näo, nagu ei märkaks ta teda. Kuid d’Artagnan, olles haaratud leppimise ja hea käitumise kavatsustest, lähenes uljale musketärile ja tervitas teda sügava kummardusega, mida saatis meeldiv naeratus. Aramis noogutas kergelt, kuid ei naeratanud üldse. Pealegi katkestasid kõik neli samal hetkel vestluse. D’Artagnan ei olnud nii lihtsameelne, et poleks taibanud, kui üleliigne ta on. Kuid siiski ei tundnud ta piisavalt kõrgema seltskonna kombeid, et galantselt taganeda rumalast olukorrast, millesse tavaliselt satub inimene, kes ilmub seltskonda, kus teda vaevalt tuntakse, ja segab ennast vestlusse, mis temasse üldse ei puutu. D’Artagnan otsis mõttes teed, kuidas võimalikult sujuvamalt taganeda, kui ta äkki märkas, et Aramisel oli taskurätt maha kukkunud, ja kahtlemata tähelepanematusest oli too sellele peale astunud. D’Artagnanile näis see hetk oma sündsusetu käitumise heakstegemiseks väga sobilik: ta kummardus veetlevalt naeratades ja vaatamata musketäri jõupingutustele taskurätti talla all hoida tiris selle ikkagi välja ning ulatas Aramisele, öeldes: “Härra, ma usun, teil oleks kahju, kui see taskurätt ära kaob.” Taskurätt oli peene tikandiga ja ühes räti nurgas võis näha vappi ning krooni. Aramis punastas kõrvuni ja kahmas taskuräti gaskoonlase käest ära. “Vaat, milline lugu!” hüüdis üks kaardiväelane. “Kas sa tahad ikka veel väita, diskreetne Aramis, et oled proua de Bois-Tracyga riius, kuigi see võluv daam sulle lahkelt oma taskurätte laenab?” Aramis heitis d’Artagnanile pilgu, mis annab inimesele mõista, et ta on saanud endale surmavaenlase. Siis aga, sundides näole taas malbe ilme, lausus: “Te eksite, mu härrad, see pole minu taskurätt, ja ma ei tea, miks tuli sel härral pähe ulatada see pigem mulle kui kellelegi teist. Minu sõnade tõenduseks on minu taskurätt siin taskus.” Nende sõnade juures tõmbas Aramis välja taskuräti, samuti elegantse ja peenest batistist – batist oli tol ajal kallis – , mis oli kaunistatud ainult monogrammiga, kuid ilma tikandi ja vapita. Sel korral d’Artagnan ei kõssanudki – ta sai oma eksimusest aru. Aramise sõbrad aga ei lasknud end salgamisest veenda ja üks neist pöördus teeseldud tõsidusega noore musketäri poole: “Kui asi nii on, nagu sa ütled,” sõnas ta, “siis, kulla Aramis, olen ma sunnitud taskuräti sinult tagasi nõudma, sest teatavasti on Bois-Tracy minu hea sõber ja ma ei taha, et keegi tema naise asjadega uhkeldaks.” “Sa ei küsinud just ilusasti,” vastas Aramis. “Kuigi ma saan aru, et sisuliselt on sul õigus seda nõuda, aga küsimuse vormi pärast keeldun ma seda sulle andmast.” “Asi oli tõesti nii,” julges d’Artagnan arglikult lausuda, “ma ei näinud, et taskurätt oleks Aramise taskust kukkunud. Ta oli sellele peale astunud ja ei midagi enamat. Kuna taskurätt oli tema jala all, siis ma arvasin, et see kuulub temale.” “Ja te eksisite, kallis härra,” vastas Aramis jahedalt ega pööranud tähelepanu d’Artagnani katsele asja parandada. “Pealegi,” jätkas ta, pöördudes kaardiväelase poole, kes oli enda Bois-Tracy sõbraks kuulutanud, “ma mõtlesin järele, kallis Bois-Tracy sõber, et mina olen talle niisama hea sõber kui sinagi ja nii võis see taskurätt hädapärast sama hästi ka minu taskust välja kukkuda.” “Ei, vannun oma au juures!” hüüdis Tema Majesteedi kaardiväelane. “Kuna sina vannud oma au juures ja mina annan ausõna, siis ilmselt üks meist kahest valetab. Tead, Montaran, teeme parem nii, et kumbki saab poole.” “Taskurätist?” “Jah.” “Suurepärane,” hüüdsid teised kaardiväelased, “see on saalomonlik otsus. Aramis, sa oled tõepoolest kehastunud tarkus ise.” Noormehed puhkesid naerma ja nagu igaüks võib arvata, lõppeski asi sellega. Hetke pärast vestlus soikus, kolm kaardiväelast ja musketär surusid üksteisel sõbralikult kätt ja lahkusid – kolm kaardiväelast ühes suunas ja Aramis teises suunas. ”Nüüd on paras hetk selle suursuguse mehega rahu sõlmida,” sõnas endamisi d’Artagnan, kes oli vestluse lõpupoole veidi eemale hoidnud. Selle hea kavatsusega astus ta Aramise poole, kes eemaldus talle tähelepanu pööramata. “Härra,” ütles d’Artagnan, “ma loodan, te andestate mulle.” “Ah, mu härra,” katkestas teda Aramis, “lubage öelda, et te ei käitunud sugugi galantsele mehele kohaselt.” “Kuidas, mu härra!” hüüdis d’Artagnan, “kas te arvate…” “Härra, ma arvan, te ei ole rumal, ja kuigi olete pärit Gascogne’ist, arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!” “Härra, te teete vea, kui püüate mind alandada,” ütles d’Artagnan, kelle tülinorijaloomus hakkas rahulike kavatsuste üle võimust võtma. “Ma olen tõepoolest Gascogne’ist pärit, ja kuna te seda teate, siis pole mul vajadust teile rõhutada, et gaskoonlased ei ole eriti kannatlik rahvas: kui nad kord on juba vabandust palunud – kas või mõne tehtud rumaluse pärast – siis on nad veendunud, et nad on teinud juba poole rohkem kui vaja.” “Härra,” vastas Aramis, “mina ei öelnud seda sugugi selleks, et teiega tüli norida. Jumal hoidku, ei! Ma pole kakleja, ja kuna ma olen musketär ainult ajutiselt, siis võitlen ma vaid juhul, kui mind selleks sunnitakse, kusjuures ma teen seda alati väga vastumeelselt. Seekord on asi aga tõsine, sest te olete kompromiteerinud daami.” “See tähendab, et meie oleme kompromiteerinud,” hüüdis d’Artagnan. “Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?” “Miks olite nii kohmakas, et lasksite sellel kukkuda?” “Ma ütlesin juba ja kordan veel, mu härra, et see taskurätt ei kukkunud minu taskust.” “Siis valetate juba teist korda, sest ma ise nägin, kui see kukkus.” “Või niisugust tooni hakkate kasutama, härra Gaskoonlane. Olgu, ma õpetan teile veidi elu!” “Ja mina saadan teid tagasi missat lugema, härra abee! Eks tõmmake siis mõõk tupest – ja otsekohe!” “Ei, ma palun teid, kulla sõber, vähemalt mitte siin. Kas te ei näe siis, et vastas on d’Aiguilloni villa, mis kubiseb kardinali meestest? Ja kes teab, võib-olla on Tema Eminents ise teinud teile ülesandeks viia talle minu pea? Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, sest et ta istub mul üsna korralikult õlgadel. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa.” “Nõus, aga ärge olge ülearu enesekindel, ja võtke oma taskurätt, on ta siis teie oma või mitte. Võib-olla läheb teil seda tarvis.” “Kas härra on gaskoonlane?” küsis Aramis. “Seda küll. Kas härra lükkab duelli edasi ettevaatuse pärast?” “Ma tean, härra, et ettevaatus on musketäri jaoks üsna kasutu voorus, kuid kirikuinimesele on see hädavajalik. Kuna olen musketär ainult ajutiselt, eelistan ma olla ettevaatlik. Mul on au oodata teid kell kaks härra de Tréville’i majas. Seal teatan ma teile sobiva koha.” Mõlemad noormehed kummardasid ja Aramis eemaldus tänavat mööda, mis viis üles Luxembourg’i lossi juurde, kuna d’Artagnan, nähes, et kell on juba palju, hakkas sammuma Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri poole, sõnades endamisi: “Nüüd on selge, et sellest supist ma enam terve nahaga ei pääse. Kui ma aga pean surema, siis suren vähemalt musketäri käe läbi.” V KUNINGA MUSKETÄRID JA KARDINALI KAARDIVÄELASED D’Artagnan ei tundnud Pariisis ühtegi inimest. Nii läks ta duellile Athosega ilma sekundantideta ja otsustas rahul olla nendega, keda valib ta vastane. Pealegi oli tal kindel kavatsus musketäri ees sündsalt vabandada, sealjuures nõrkust ilmutamata. Ta kartis, et duell lõpeb nii nagu ikka juhtudel, kui noor ja tugev mees võitleb haavatud ja nõrga vastasega: kui ta kaotab, siis on vastase triumf kahekordne, peaks ta aga võitma, siis süüdistatakse teda reeturlikkuses ja liigses jultumuses. Muuseas, oleme vist halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu, aga ehk on lugeja juba märganud, et d’Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, polnud ta valmis surema tasahiljukesi, nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta mõtles nende meeste erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema pidi, ja olukord muutus talle selgemaks. Ta kavatses Athose ees siiralt vabandada ja lootis temaga sõbraks saada, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid talle väga. Ta kujutles, et ajab Porthosele hirmu nahka mõõgalooga, mida ta võis – juhul, kui teda kohe ei tapeta – kõigile jutustada ja mis osavalt esitatuna pidi Porthose täielikult naeruvääristama. Lõpuks, mis puutub salakavalasse Aramisesse, siis teda d’Artagnan eriti ei kartnud: sest juhul, kui järjekord üldse temani jõuab, saadab ta Aramise teise ilma või tabab teda vähemalt näkku – nii nagu Caesar soovitas talitada Pompeiuse sõduritega – , et igaveseks rikkuda ilu, mille üle see musketär nii uhke oli. D’Artagnan oli täis kõigutamatut otsustavust, mis rajanes ta isa nõuannetel – nõuannetel, mille sisu oli järgmine: “Mitte midagi taluda kellegi poolt, alluda ainult kuningale, kardinalile ja härra de Tréville’ile.” Niisiis, ta pigem lendas kui sammus Paljasjalgsete Karmeliitide, ehk nagu tollal nimetati, Paljasjalgsete kloostri poole. See akendeta ehitis, mida ümbritsesid viljatud väljad, oli vajaduse korral Pré-aux-Clercs’i filiaaliks – tavaliseks kohtumispaigaks inimestele, kellel oli kiire. Kell lõi kaksteist, kui d’Artagnan silmas kloostri jalamil laiuvat tühja maa-ala. Athos oli pidanud ootama ainult viis minutit. Niisiis oli ta täpne nagu Samaritaine’i tornikell ja duelliseaduste pedantseimgi tundja ei oleks saanud nuriseda. Athos, kellele haav ikka veel hirmsat valu tegi, kuigi härra de Tréville’i arst oli selle uuesti sidunud, istus kivil ja ootas oma vastast talle iseloomuliku kõigutamatu rahu ja väärika ilmega. D’Artagnani märgates tõusis Athos ja astus talle viisakalt mõne sammu vastu. Viimane omakorda sammus vastase poole, kübarat niiviisi käes hoides, et sulg puudutas maad. “Mu härra,” lausus Athos, “ma teatasin duellist kahele sõbrale, kes on mulle sekundantideks, nad ei ole aga veel tulnud. Ma imestan, et nad hilinevad. Neil ei ole see kombeks.” “Mu härra, minul ei ole sekundante,” sõnas d’Artagnan, “sest ma jõudsin alles eile Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville’i, kellele mind soovitas minu isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.” Athos jäi hetkeks mõttesse. “Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville´i?” “Jah, härra, ma tunnen ainult teda.” “Aga sel juhul,” jätkas Athos, kõneldes pooleldi enesele, pooleldi d’Artagnanile, “sel juhul, kui ma peaksin teid tapma, siis olen ma ju lapsetapja.” “Sugugi mitte, härra,” vastas d’Artagnan, tehes kummarduse, milles ei puudunud väärikus, “sugugi mitte, sest te osutate mulle au, võideldes minuga hoolimata oma ebamugavast haavast.” “Ausõna, haav on väga ebamugav, ja pean ütlema, et tegite mulle kuratlikult haiget. Aga ma võitlen nüüd vasaku käega, sellisel puhul teen ma seda alati. Ent ärge arvake, et te selle tõttu pääsete! Ma võitlen hästi mõlema käega. See tuleb teile isegi kahjuks: vasakukäelisega on tülikas võidelda inimestel, kes pole sellega harjunud. Ma kahetsen, et ei teatanud teile sellest varem.” “Härra, te olete tõepoolest üliviisakas,” lausus d’Artagnan uuesti kummardades, “ma olen teile selle eest väga tänulik.” “Te ajate mind segadusse,” vastas Athos peenelt. “Kui teil midagi selle vastu pole, kõnelgem millestki muust. Ah! Neetud! Küll te tegite mulle valu! Õlg lausa põleb.” “Kui te lubaksite…” sõnas d’Artagnan arglikult. “Mida, härra?” “Mul on üks imepärane salv haavade parandamiseks, ema andis selle mulle kaasa ja ma olen selle ise järgi proovinud.” “Ja siis?” “Ma olen kindel, et see salv teeb teid vähem kui kolme päevaga terveks. Ja kui te kolme päeva pärast terve olete, härra, ka siis oleks mulle suureks auks teiega võidelda.” D’Artagnan lausus need sõnad lihtsusega, mis tegi au tema headele kommetele, ilma et oleks kuidagi tema vaprusele varju heitnud. “Kuradi pihta, härra,” ütles Athos, “see ettepanek meeldib mulle – mitte et ma ta vastu võtaksin, aga sellest on ljöö kauguselt tunda aadlikku. Nõnda kõnelesid ja toimisid Karl Suure ajastu vaprad mehed, keda iga rüütel endale eeskujuks peab seadma. Kahjuks ei ole nüüd enam suure keisri aeg. Meie elame kardinali ajastul ja kolme päeva jooksul – nii hästi kui meie ka oma saladust hoiaksime – oleks meie võitluskavatsus kõigile teada, ja meid hakataks kohe takistama. Pagan võtaks, kas need hulkurid ei tule juba ükskord?” “Härra, kui teil on kiire,” ütles d’Artagnan Athosele niisama lihtsalt, nagu ta hetke eest oli teinud ettepaneku lükata duell kolme päeva võrra edasi, “kui teil on kiire ja te sooviksite mind kohe teise ilma saata, siis palun teid, ärge laske end millestki segada.” “Ka need sõnad meeldivad mulle,” ütles Athos, armastusväärselt d’Artagnanile noogutades, “nii ei kõnele kaugeltki rumal inimene, ja kindlasti on need õilsa inimese sõnad. Härra, teiesugused mehed meeldivad mulle, ja ma näen, et kui üks meist teist ei tapa, siis pakub vestlus teiega mulle hiljem tõelist lõbu. Palun teid, ootame need härrad siiski ära, mul on aega küllalt ja nii on ka korrektsem. Ahaa, üks neist ongi juba siin.” Tõepoolest, hiiglaslik Porthos ilmus Vaugirard’i tänava lõpus nähtavale. “Mis!” hüüatas d’Artagnan, “kas teie üks sekundant on härra Porthos?” “Seda küll. On teil midagi selle vastu?” “Ei, mitte kõige vähematki.” “Ja seal on mu teine sekundant.” D’Artagnan pöördus sinnapoole, kuhu Athos osutas ja tundis ära Aramise. “Mis!” imestas ta veel enam, “teie teine sekundant on härra Aramis!” “Kahtlemata! Kas teie siis ei tea, et meid ei nähta iialgi üksinda? Et meid nii musketäride kui ka kaardiväelaste seas, nii õukonnas kui ka linnas Athoseks, Porthoseks ja Aramiseks ehk kolmeks lahutamatuks nimetatakse? Ent kuna te tulite Dax’ist või Pau’st…” “Tarbes’ist,” vastas d’Artagnan. “Siis on teil lubatud seda pisiasja mitte teada,” ütles Athos. “Ausõna,” ütles d’Artagnan, “teil on tabavad hüüdnimed, mu härrad, ja juhul kui kuuldus minu seiklusest peaks levima, kinnitaks see vähemalt seda, et teie liit ei ole rajatud iseloomude erinevusele.” Vahepeal oli Porthos lähenenud ja tervitas käeviipega Athost, siis pöördus ta d’Artagnani poole ja seisatas jahmunult. Ütleme möödaminnes, et Porthos oli mõõgarihma vahetanud ja mantli ära võtnud. “Ohoo! Mis see siis tähendab?” küsis Porthos. “Sellesama härraga ongi mul duell,” ütles Athos, käega d’Artagnani poole viibates ja ühtlasi nagu Porthost tervitades. “Ka mina võitlen temaga,” ütles Porthos. “Kuid alles kell üks,” vastas d’Artagnan. “Ja ka mina võitlen selle härraga,” ütles Aramis võitlusväljale jõudes. “Ent alles kell kaks,” sõnas d’Artagnan samasuguse rahuga. “Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?” “Ma päriselt ei teagi, ta tegi mu õlale haiget. Aga sina, Porthos?” “Võitlen sellepärast, et ma võitlen,” vastas Porthos punastades. Kõike tähele panev Athos märkas gaskoonlase huulil peent muiet. “Me vaidlesime riietusküsimuste üle,” ütles noormees. “Ja sina, Aramis?” küsis Athos. “Mina võitlen usuküsimuste pärast,” vastas Aramis, andes d’Artagnanile märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse. Athos nägi jälle muiet d’Artagnani huulil. “Kas tõesti?” “Jah, oli üks lõik „Pühas Augustinuses”, milles meie arvamused lahku läksid,” ütles gaskoonlane. “Ilmselt tark mees,” pomises Athos endamisi. “Nüüd, mu härrad, kus te olete kõik kokku kogunenud, lubage, et ma teie ees vabandan.” Sõna juures “vabandan” tõmbus Athose laup pilve, põlglik naeratus libises Porthose huulile ja Aramis raputas vastuseks pead. ”Te ei mõista mind, härrad.” ütles d’Artagnan pead tõstes. Ta näol mängles sel hetkel päikesekiir, mis kuldas üle ta peened ja julged näojooned. “Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind tappa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse väärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks. Niisiis, härrad, kordan ma teile, ma palun vabandust, aga ainult selle eest… ja nüüd, tähelepanu!” Neid sõnu lausudes tõmbas d’Artagnan mõõga rüütellikult tupest. Veri tõusis d’Artagnanile pähe. Sel hetkel oli ta valmis haarama mõõka kõikide kuningriigi musketäride vastu, nii nagu ta seda praegu tegi Athose, Porthose ja Aramise vastu. Kell oli veerand üks. Päike paistis seniidist ja kõrvetas ägedalt duellikohaks valitud maa-ala. “Ilm on väga palav,” ütles Athos oma mõõka haarates, “aga siiski ei saa ma kuube ära võtta, sest just praegu tundsin, et haav jookseb verd. Ma kardan häirida härrat sellega, et näitan talle verd, mida ta ise pole voolama pannud.” “Tõepoolest, mu härra,” vastas d’Artagnan, “kinnitan teile, et nii vapra aadlimehe vere voolamist näen ma alati suure kahetsusega, olgu see siis valatud kas minu või mõne teise poolt. Seepärast võitlen ma kuues nagu teiegi.” “Hüva, hüva,” ütles Porthos, “aitab juba viisakustest. Ärge unustage, ka meie ootame oma järjekorda.” “Kui te kõnelete nii sündsusetult, siis te kõnelete ainult enda nimel, Porthos,” katkestas teda Aramis. “Mina leian, et härrad vahetasid mõtteid nii, nagu on kahele aadlikule sobiv.” “Teie käsutuses,” ütles Athos kohale asudes. “Ootasin ainult teie korraldust,” vastas d’Artagnan ja ristas mõõga. Vaevalt jõudsid aga rapiirid kokkupõrkel kõliseda, kui kloostri nurga tagant ilmus salk Tema Eminentsi kaardiväelasi härra de Jussaci juhtimisel. “Kardinali kaardiväelased!” karjatasid Porthos ja Aramis justkui ühest suust. “Mõõk tuppe, härrad! Mõõk tuppe!” Aga oli juba hilja. Kahte võitlejat oli nähtud poosis, mis ei lubanud kahelda nende kavatsustes. “Hei!” hüüdis de Jussac nendele lähenedes ja oma meestele märku andes, et nood talle järgneksid. “Hei! Musketärid! Ma näen, siin peetakse duelli? Ja milleks siis edikte välja antakse?” “Küll te olete suuremeelsed, härrad kaardiväelased,” vastas Athos raevukalt, sest de Jussac oli üks üleeilsetest kallaletungijatest. “Kinnitan teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja saate end ka ilma vaevata lõbustada.” “Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,” vastas de Jussac. “Kohustused eelkõige. Palun pange mõõgad tuppe ja tulge meiega!” “Härra,” ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, “suurima heameelega võtaksime vastu teie lahke kutse, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de Tréville keelas meil selle ära. Minge aga oma teed, see on parim, mida võite teha.” Pilge ajas Jussaci marru. “Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,” hüüdis Jussac. “Neid on viis,” ütles Athos poolsosinal, “meid aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni palge ette enam ei ilmu!” Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis üksteisele. Sellest ainsast hetkest piisas d’Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võitlemine tähendas seaduserikkumist, see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri, kuningast võimsama isiku vaenlaseks muutumist. Noormeesmõistissedakõike, kuidtemakiitusekspeameütlema – ta ei kõhelnud hetkegi. Pöördudes Athose ja ta sõprade poole, lausus d’Artagnan: “Härrad, lubage, et parandan veidi teie sõnu. Te ütlesite, et teid on ainult kolm, minule aga näib, et meid on neli.” “Teie ei kuulu ju meie hulka,” vastas Porthos. “Tõepoolest puudub mul musketäri riietus, aga mul on musketäri hing. Ma tunnen, et mu rinnas lööb musketäri süda, ja see innustab mind.” “Hoidke eemale, noormees!” hüüdis de Jussac, kes d’Artagnani žestidest ja näoilmest ta kavatsust taipas. “Oleme nõus lubama teil lahkuda. Päästke oma nahk! Kaduge kiiresti!” D’Artagnan ei liigutanudki. “Te olete tõesti tore poiss,” ütles Athos noormehe kätt surudes. “Kähku, kähku! Otsustage juba ükskord!” hüüdis de Jussac. “Peab midagi ette võtma,” ütlesid Porthos ja Aramis. “Härra on väga suuremeelne,” ütles Athos. Kõik kolm mõtlesid d’Artagnani noorusele ja kartsid ta kogenematust. “Meid on ainult kolm, kellest üks on haavatud, ja siis veel lisaks üks laps,” jätkas Athos, “aga pärast öeldakse ikkagi, et meid oli neli.” “Aga kui taganeks!” hüüdis Porthos. “Raske,” vastas Athos. D’Artagnan mõistis, miks nad ei suutnud otsustada. “Härrad, katsetage siiski minuga. Vannun teile oma au juures, et ma ei lahku siit, ka kui peaksime kaotama.” “Kuidas on teie nimi, vapper nooruk?” küsis Athos. “D’Artagnan.” “Olgu siis! Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan, edasi!” hüüdis Athos. “Noh, härrad, kas te jõuate lõpuks otsusele?” hüüdis de Jussac kolmandat korda. “Asi on otsustatud, härrad,” ütles Athos. “Mis te siis otsustasite?” küsis de Jussac. “Meil on au teid rünnata,” vastas Aramis, tõstes ühe käega kübara ja haarates teisega mõõga. “Ah kavatsete vastu hakata!” hüüdis de Jussac. “Kurat võtaks! Kas see siis üllatab teid?” Raevuhoos, kuid teatava süsteemikindlusega sööstsid üheksa võitlejat üksteise vastu. Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat’ga.Aramiseltuliagavõideldakahevaenlasega.D’Artagnani vastaseks oli Jussac ise. Noore gaskoonlase süda peksis kui pöörane. Jumal tänatud, mitte küll hirmust, ta ei tundnud selle varjugi, vaid ärevusest. Ta võitles nagu märatsev tiiger, tiirutas kümme korda ümber vastase, muutis kakskümmend korda taktikat ja asukohta. De Jussaci hüüti tol ajal “mõõgaspetsiks” ja ta oli väga vilunud vehkleja. Siiski nägi ta hirmsat vaeva, et kaitsta end nobeda ja liikuva vastase vastu, kes kogu aeg mõõgahoopide eest kõrvale põikas, kes ründas igast küljest korraga ja pareeris ise sealjuures vastase hoope inimesena, kes terve nahaga pääsemisest väga lugu peab. Lõpuks hakkas de Jussac võitluse juures kannatust kaotama. Maruvihane, et ei saa jagu vastasest, keda ta oli poisikeseks pidanud, ägestus ta ja tegi vigu. D’Artagnan, kellel puudus praktika, kuid kes see-eest oli tugev teoorias, kahekordistas rünnakutempot. De Jussac, soovides võitlust lõpetada, sihtis vastase pihta hirmsa hoobi, mis ta enese peaaegu pikali paiskas. Kuid d’Artagnan pareeris ja sel ajal kui de Jussac ennast püsti ajas, libistas d’Artagnan enese ussina mõõga alt läbi ja torkas vastasele mõõga kehasse. De Jussac prantsatas tombuna maha. Seepeale heitis d’Artagnan kiire mureliku pilgu üle võitlusvälja. Aramis oli juba ühe vastase tapnud, teine aga ründas teda ägedalt. Sellele vaatamata oli Aramise seisukord hea ja ta võis ennast ise kaitsta. Bicarat ja Porthos olid teineteist kergelt haavanud. Porthos oli saanud mõõgahoobi käsivarde, Bicarat reide. Kuna aga kumbki haav ei olnud tõsine, siis võitlesid nad seda vihasemalt edasi. Athos, keda Cahusac oli uuesti haavanud, muutus silmanähtavalt kahvatumaks. Kuid ta ei taganenud sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga. Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d’Artagnanil õigus kedagi abistada. Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja pilguga abi paluda. D’Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci külge, ise kisendades: “Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!” Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus püsti hoidis, vajus ühele põlvele. “Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,” hüüdis ta d’Artagnanile. “Kui terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk käest! Nii! Hästi! Suurepärane!” Selle hüüatuse põhjustas Cahusaci mõõk, mis lendas omanikust kahekümne sammu kaugusele. D’Artagnan ja Cahusac tormasid korraga mõõga juurde: üks selleks, et mõõka tagasi saada, teine selleks, et seda endale võtta. Väledam d’Artagnan jõudis ette ja pani jala mõõga peale. Cahusac jooksis Aramise poolt tapetud kaardiväelase juurde, haaras viimase mõõga ja tahtis d’Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes tänu d’Artagnanile oli saanud vahepeal hetke hinge tõmmata. Athos tahtis uuesti võitlusse astuda, kartes, et muidu d’Artagnan tapab ise ta vastase. D’Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see Athosele karuteene. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud. Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma. Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicarat’lt võitluse ajal kella ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend Navarra rügemendis oli sattunud. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnuna. Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kõik võitlejad kinni võtta, nii haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d’Artagnan piirasid Bicarat’ sisse ja sundisid ta alistuma. Kuigi ta oli üksinda kõigi vastu, pealegi reiest haavatud, tahtis ta edasi võidelda. Ennast istukile ajanud de Jussac hüüdis talle, et ta alistuks. Bicarat oli gaskoonlane nagu d’Artagnangi. Ta tegi, nagu ei kuulekski, ja ainult naeris. Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga lapikesele maale. “Siin,” ütles ta piiblisalmi matkides, “siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.” “Aga sinu vastu on neli meest. Lõpeta! Ma käsin!” “Käsk on iseasi,” ütles Bicarat. “Kuna sa oled minu ülem, siis pean ma sõna kuulama.” Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostrimüüri ja pani käed rinnal risti, ise kardinalistlikku laulukest vilistades. Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste juures. Musketärid tervitasid Bicarat’d mõõkadega ja pistsid need siis tuppe. D’Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat’ abiga, kes ainukesena oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta. Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja viies kaasa neli mõõka viiest, sammusid rõõmujoovastuses härra de Tréville’i maja poole. Musketärid sammusid käe alt kinni hoides, võttes enda alla kogu tänava ja haarates tee pealt kaasa iga vastutuleva musketäri, nii et nende käik kujunes lõpuks tõeliseks triumfimarsiks. D’Artagnan oli õnnejoovastuses, ta kõndis Athose ja Porthose vahel ning surus ennast õrnalt nende vastu. “Kui ma ei ole veel musketär,” ütles ta oma uutele sõpradele üle de Tréville’i maja läve astudes, “siis on mind vähemalt õpilaseks vastu võetud, eks ole?” VI TEMA MAJESTEET KUNINGAS LOUIS XIII Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Tréville musketäride peale maruvihane, salaja aga õnnitles neid. Kuid aega polnud kaotada, tuli hoiatada kuningat. De Tréville kiirustas Louvre’isse. Kahjuks oli juba hilja. Kardinal oli kuninga juures ja de Tréville’ile öeldi, et kuningas töötab ning ei võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Tréville sel ajal, kui kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis, ja kuna Tema Majesteet oli väga kitsi, siis oli ta suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Tréville’i: “Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah, need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!” “Mitte sugugi, teie kõrgus,” vastas de Tréville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse pöörde asi võtab, “otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu tallekesed, kellel on vaid üksainus soov, uskuge mind: tõmmata mõõk tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed sunnitud võitlema.” “Pidage, härra de Tréville!” hüüdis kuningas. “Pidage! Võiks arvata, et jutt on mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemerault’le, kelle ma kloostriülemaks lubasin määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis Õiglaseks, härra de Tréville, ja kohe saame näha…” “Just sellepärast, et ma teie õiglustunnet usaldan, teie kõrgus, ootan ma rahulikult ja kannatlikult, mida Teie Majesteet suvatseb teha.” “Kannatust, härra,” vastas kuningas, “ma ei lase teid kaua oodata.” Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände – antagu meile andeks kaardimängijate väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata – , et mängida Karl Suurt[3 - Väljend selle kohta, kui ei anta revašivõimalust.]. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual olnud raha, millest suurem osa oli võidetud. “La Vieuville, tulge minu asemele,” ütles kuningas, “mul on härra de Tréville’iga tähtis jutt. Ah jaa… mul oli seal kaheksakümmend luidoori: pange välja niisama palju, et kaotajad ei nuriseks. Õiglus eelkõige!” Siis pöördus ta de Tréville’i poole, sammus temaga aknaorva juurde ja jätkas: “Või nii, härra, teie ütlete siis, et Tema Eminentsi kaardiväelased norisid musketäridega tüli?” “Just nii, teie kõrgus, nagu alati.” “Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab mõlemad pooled ära kuulama.” “Jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie Majesteet nime järgi tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega, keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini, arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri, kus neid tulid segama härrad de Jussac, Cahusac, Bicarat ja veel kaks kaardiväelast, kellel nii hulgakesi koos oli kindlasti kavatsus kuninglikku edikti rikkuda.” “Ah või nii oli asi! Te panete mind mõtlema,” ütles kuningas, “muidugi läksid nad ise sinna võitlema.” “Ma ei süüdista neid, teie kõrgus, aga arvaku Tema Majesteet ise, mis teevad viis relvastatud inimest nii üksildases paigas, nagu on seda karmeliitide kloostri ümbrus.” “Jah, teil on õigus, Tréville, teil on õigus.” ”Kui nad märkasid musketäre, muutsid nad oma kavatsust, unustasid omavahelise viha ühise vihavaenu tõttu musketäride vastu. Teie Majesteedil on ju teada, et musketärid, kes on ustavad kuningale, ja ainult kuningale, on loomulikult kardinali kaardiväelaste vaenlased.” “Ja-jaa, Tréville,” sõnas kuningas nukralt. “Uskuge mind, nii kurb on vaadata, et Prantsusmaal on kaks parteid, et kuningriigil on kaks pead. Aga ükskord see lõpeb, Tréville, ükskord see lõpeb. Te ütlete siis, et kaardiväelased norisid musketäridega tüli?” “Ma ütlesin, et arvatavasti juhtus kõik nii, aga ma ei või selle eest pead anda, teie kõrgus. Te teate, kui raske on tõde jalule seada, kui sul pole niisugust suurepärast vaistu, mille tõttu Louis XIII Õiglaseks kutsutakse…” “Teil on õigus, Tréville. Kuid teie musketärid ei olnud seal üksi. Nendega oli kaasas keegi poisike?” “Jah, teie kõrgus, ja pealegi oli üks haavatud, seega kolm musketäri, neist üks haavatu, ei pannud mitte üksnes vastu viiele kõige kardetavamale kardinali kaardiväelasele, vaid lõid koguni neli meest rivist välja.” “See oli ju võit!” hüüdis kuningas, “täielik võit!” “Jah, teie kõrgus, niisama täielik võit kui Cé sillal.” “Neli meest, neist üks haavatud ja üks poisike, ütlesite te?” “Vaevalt nooruk, kes käitus antud olukorras nii suurepäraselt, et julgeksin võtta endale vabaduse teda Teie Majesteedile soovitada.” “Kuidas on ta nimi?” “D’Artagnan, teie kõrgus. Ta on ühe minu vana sõbra poeg, selle mehe poeg, kes koos kuninga, teie isaga, tegi läbi kuulsusrikka partisanisõja.” “Ja te ütlete, et see noormees käitus vapralt? Jutustage, Tréville, te teate, ma armastan sõja- ja lahingulugusid.” Kuningas Louis XIII asetas käe puusa ja keerutas uhkelt vurre. “Teie kõrgus,” jätkas de Tréville, “nagu ma juba ütlesin, on härra d’Artagnan veel peaaegu laps ja kuna tal pole au kuuluda musketäride hulka, oli ta erariietes. Kui härra kardinali kaardiväelased nägid, kui noor ta oli ja et ta pealegi ei kuulunud musketäride väeossa, soovitasid nad temal lahkuda, enne kui nad ründama asusid.” “Noh, näete nüüd, Tréville,” katkestas teda kuningas, “ikkagi ründasid nemad.” “Õigus, õigus, selles ei ole enam mingit kahtlust. Niisiis nad käskisid tal lahkuda. Noormees aga vastas, et ta on hingelt musketär ning piiritult ustav Tema Majesteedile ja jääb seepärast härrade musketäride juurde.” “Tubli noormees!” sosistas kuningas. “Ta jäi tõepoolest nende juurde. D’Artagnani isikus on Tema Majesteet saanud endale kindla võitleja, sest just tema andis hirmsa mõõgahoobi Jussacile, mis kardinalil hinge nii täis ajas.” “Kas tema siis haavas Jussaci?” hüüdis kuningas. “See laps! Tréville, see on võimatu.” “See on tõsi, nagu mul on au Teie Majesteedile teatada.” “Jussac on ometi kuningriigi esimesi vehklejaid.” “Mis parata, teie kõrgus. Ta leidis endale väärilise vastase.” “Tréville, ma tahan näha seda noormeest, tahan teda näha. Ja kui tema heaks saab midagi teha, siis ka teeme.” “Millal suvatseb Tema Majesteet teda vastu võtta?” “Homme kell kaksteist.” “Kas ma toon ta üksi siia?” “Ei, tooge kõik neli. Tahan neid kõiki korraga tänada. Ustavad inimesed on haruldased, Tréville, ustavust tuleb hüvitada.” “Kell kaksteist oleme Louvre’is, teie kõrgus.” “Sisenege kõrvaluksest, Tréville, kõrvaluksest. Kardinalil ei ole vaja teada…” “Jah, teie kõrgus.” “Te mõistate mind, Tréville, edikt on ikkagi edikt. Kahevõitlused on rangelt keelatud.” “Sellel kokkupõrkel, teie kõrgus, ei olnud midagi ühist kahevõitlusega, see oli kaklus. Tõestuseks on asjaolu, et viis kardinali kaardiväelast ründasid kolme minu musketäri ja härra d’Artagnani.” “See on õige, Tréville,” ütles kuningas, “aga ükskõik, tulge ikkagi kõrvalukse kaudu.” Tréville naeratas. Oli isegi suur saavutus, et see laps tõstis mässu oma isanda vastu. Ta kummardas aupaklikult kuninga ees ja lahkus tema loal. Veel samal õhtul kuulsid musketärid aust, mis neile osaks pidi langema. Kuna nad tundsid kuningat juba küllalt kaua, ei liigutanud see neid eriti. D’Artagnan aga, tänu gaskoonlase kujutlusvõimele, nägi õnne saabuvat ja veetis kogu öö kaunite unelmate hõlmas. Juba kell kaheksa hommikul oli ta Athose juures. D’Artagnan leidis musketäri eest juba täiesti riides ja minekuvalmis. Kuna vastuvõtt kuninga juures oli määratud alles keskpäevaks, kavatses ta minna Porthose ja Aramisega Luxembourg’i tallide lähedale väljakule poomi[4 - Sportlik mäng reketitega.] mängima. Athos kutsus d’Artagnani kaasa, ja kuigi viimane ei olnud seda mängu kunagi mänginud ega teadnud sellest midagi, nõustus ta siiski – ta ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, sest praegu oli kell alles üheksa. Mõlemad musketärid olid juba kohal ja mängisid. Igal spordialal osav Athos läks d’Artagnaniga vastaspoolele ja kutsus nad välja. Aga juba esimese liigutuse juures, kuigi ta mängis vasaku käega, mõistis ta, et haav on veel liiga värske ega luba nii suurt pingutust. D’Artagnan jäi üksi ja kuna ta ütles, et ta pole reeglipäraseks võistlemiseks küllalt vilunud, siis mängiti punkte arvestamata. Korraga aga lendas Porthose heraklesliku randmega heidetud pall d’Artagnani näost nii napilt mööda, et viimane mõtles: kui pall oleks teda tabanud näkku, oleks tulnud audientsist kuninga juurde loobuda – ta ei saakski minna. Gaskoonlasele omase kujutlusvõimega aga uskus d’Artagnan, et sellest audientsist oleneb kogu ta tulevik. Ta kummardas viisakalt Porthosele ja Aramisele ja lausus, et ta ei hakka mängima enne, kui on võimeline nendega võistlema. D’Artagnan eemaldus ning istus nööri lähedale pealtvaatajate tribüünile. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/alexandre-dumas/kolm-musket-ri/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Mittevõrdne paljudega (lad k). 2 Monsieur – nimetus, mida kasutati kuninga vendadest kõige vanema kohta (kirjutati suure tähega). 3 Väljend selle kohta, kui ei anta revašivõimalust. 4 Sportlik mäng reketitega.